NORMLEX Information System on International Labour Standards Search User guide Glossary
R209 - Biological Hazards in the Working Environment
Recommendation, 2025 (No. 209)
Display in: French - Spanish - Arabic - German - Russian - Chinese - Authentic text
Preamble
The General Conference of the International Labour Organization,
Having been convened in Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met at its 113th Session
on 2 June 2025,
Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to protection against biological hazards in the working
environment, which is the fourth item on the agenda of the session,
Having determined that these proposals shall take the form of a Recommendation supplementing the Biological Hazards in the
Working Environment Convention, 2025,
adopts this 13 June 2025 the following Recommendation, which may be cited as the Biological Hazards in the Working
Environment Recommendation, 2025:
1. The provisions of this Recommendation supplement those of the Biological Hazards in the Working Environment Convention,
2025 (“the Convention”), and should be considered in conjunction with them.
I. Definitions and scope
2. With reference to the definition contained in Article 1(a) of the Convention, biological hazards include:
(a) pathogenic microorganisms and their associated toxins and allergens, including certain protozoa, bacteria, fungi, oomycetes
and algae;
(b) cells and cell cultures, including both primary cultures and immortalized cell lines, that may be contaminated with other
biological hazards or carry inherent risks such as tumourinducing potential, toxins or allergens;
(c) endoparasites, namely protozoa and helminths;
(d) non-cellular microbiological entities, including viruses, prions and recombinant, genetically modified or synthetic DNA and
RNA materials;
(e) irritants, allergens and toxins of animal or plant origin, including any venom or allergencontaining secretions produced by
animals or plants, with the exception of pollen, that may cause irritation, allergic reactions or systemic toxicity upon exposure
via bites, stings or any other event resulting in the release or presence of these substances.
3. Harm to human health caused by exposure to biological hazards in the working environment includes:
(a) infectious diseases such as brucellosis, viral hepatitis, human immunodeficiency virus disease, tetanus, tuberculosis,
anthrax and leptospirosis, including health effects secondary to acute or chronic infection, such as liver disease secondary to
viral hepatitis, and their sequelae;
(b) non-infectious diseases such as toxic or inflammatory syndromes associated with bacterial or fungal allergens or toxins;
(c) death or any personal injury or disease resulting from an occupational accident involving exposure to a biological hazard in
the working environment.
4. Health not only indicates the absence of disease or infirmity but also includes the physical and mental elements affecting health
which are directly related to safety and health at work.
5. The modes of transmission mentioned in Article 1(b) of the Convention include:
(a) transmission through the air, which involves the biological hazards travelling through or being suspended in the air;
(b) direct transmission, which involves living organisms, including humans and animals, that transmit a biological hazard
through direct contact;
(c) indirect transmission, which occurs via vectors and other transmitters such as water, food, organic materials, bodily fluids
or fomites.
6. The routes of exposure mentioned in Article 1(b) of the Convention include inhalation, ingestion, percutaneous injury and eye,
skin and mucous membrane absorption or adsorption. These routes are usually dependent upon the characteristics of the biological
hazard and the working environment.
7. To the greatest extent possible, the provisions of the Convention and this Recommendation should be applied to all branches of
economic activity and to all categories of workers. Provision could be made for such measures as may be necessary and practicable
to give self-employed persons protection analogous to that provided for in the Convention and this Recommendation.
II. Preventive and protective measures
8. Members should take measures, in accordance with national law and practice, with a view to ensuring that those who design,
manufacture, import, provide or transfer biological substances, agents or products to which workers could be exposed in the course
of their work:
(a) satisfy themselves that, so far as is reasonably practicable, such substances, agents or products do not entail dangers for the
safety and health of those using them correctly;
(b) make available information concerning the correct use and hazardous properties of such substances, agents or products,
including in the form of safety and health information sheets if such are available, as well as instructions on preventing known
risks;
(c) undertake studies and research or otherwise keep abreast of the scientific and technical knowledge necessary to comply with
clauses (a) and (b);
(d) take into consideration the United Nations Recommendations on the Transport of Dangerous Goods, the Basel Convention
on the Control of Transboundary Movements of Hazardous Wastes and their Disposal, the Cartagena Protocol on Biosafety to
the Convention on Biological Diversity, the Convention on the Prohibition of the Development, Production and Stockpiling of
Bacteriological (Biological) and Toxin Weapons and on their Destruction, the International Health Regulations or any other
relevant and applicable convention or instrument.
9. The national arrangements and guidelines referred to in Article 7(1) of the Convention should:
(a) contain provisions on:
(i) carrying out a risk assessment and regularly reviewing it;
(ii) preventive and protective measures following the hierarchy of controls;
(iii) hygiene;
(iv) information and training of workers;
(v) consultation and participation of workers and their representatives for the matters under (i) to (iv);
(b) address, as appropriate, infection prevention and control measures, risk-based biosecurity and biosafety control measures
such as levels of containment in laboratories, ventilation, vector control, decontamination and disinfection procedures, as well
as risk-based procedures for handling and disposing of hazardous waste;
(c) consider uncertainties regarding the presence of biological hazards in living organisms, vectors or other potential
transmitters;
(d) be adequate and proportionate to the level of risk of exposure in each sector or occupation and to the hazards identified and
risks assessed by the competent authorities.
10. The sectors and occupations referred to in Article 7(2)(c)(i) of the Convention to be included in an evaluation of risks could
include, but not be limited to:
(a) the healthcare sector;
(b) food production and agricultural work, including in the animal, vegetable and grain sectors;
(c) the water and waste management sector;
(d) cleaning and maintenance work;
(e) humanitarian work;
(f) laboratory work;
(g) the biotechnology and pharmaceutical sectors;
(h) funeral services and mortuary work;
(i) the construction sector;
(j) the forestry sector;
(k) the transport sector;
(l) occupations that are critical to the functioning of society and its well-being during public health emergencies, as determined
by an evaluation of biological risks by the competent authorities.
11. The workers referred to in Article 7(2)(c)(ii) of the Convention should include:
(a) pregnant and breastfeeding women;
(b) young workers;
(c) older workers;
(d) workers with disabilities;
(e) workers medically predisposed to infections or allergies, including immunocompromised workers;
(f) workers in need of protection due to their social situation and multiple disadvantages;
(g) migrant workers.
12. The preparedness and response measures, such as plans and procedures, to be established under Article 7(2)(d) of the
Convention should include:
(a) the preparation or updating of regulations for the management of accidents and emergencies;
(b) detection and early warning systems;
(c) measures to be taken in the working environment in the event of outbreaks, epidemics or pandemics, including support for
workers and employers in case of isolation and quarantine orders;
(d) coordination and information mechanisms with public health authorities;
(e) national and international collaboration on research;
(f) provision for appropriate emergency human resources, including surge capacity and flexible resource allocation;
(g) the effective operation of healthcare facilities and essential services;
(h) material preparedness;
(i) collaboration between relevant national and international public health, water and waste management, environmental
health, occupational health and veterinary health authorities, labour inspectorates and other relevant experts and partners;
(j) rapid public health response systems and real-time communication of expert advice to prepare for and manage outbreaks;
(k) training of occupational health service providers on potential biological hazards, supported by clinical or laboratory-based
surveillance.
13. When developing arrangements and guidelines for the management of occupational safety and health regarding biological
hazards in the working environment, Members should take due account of relevant internationally agreed technical and practical
guidance developed by the International Labour Organization and other competent organizations and promote a management
systems approach to occupational safety and health, such as the approach set out in the Guidelines on occupational safety and
health management systems (ILO–OSH 2001).
14. Members may consider various approaches to specify appropriate and proportionate risk control measures, which may include
regulations, policies or guidelines for work involving certain types of biological hazards and the classification of biological hazards
into risk or hazard groups based on characteristics and epidemiological profiles.
15. Recognizing that many biological hazards create cross-border risks, Members should encourage both national and multinational
employers to provide adequate occupational safety and health conditions and contribute to a preventive culture to eliminate hazards
or minimize these risks.
III. Social and employment protection
16. In applying Article 12 of the Convention, Members should take due account, as appropriate, of the Social Security (Minimum
Standards) Convention, 1952 (No. 102), the Employment Injury Benefits Convention, 1964 [Schedule I amended in 1980] (No. 121),
the Employment Injury Benefits Recommendation, 1964 (No. 121), the List of Occupational Diseases Recommendation, 2002 (No.
194), other relevant instruments and subsequent amendments and revisions.
17. Members should, in accordance with national circumstances, endeavour to provide access to basic income security, as well as
measures for business continuity, during periods of isolation or quarantine.
18. Members should endeavour to provide, as appropriate, protection from dismissal if, while complying with monitoring, travel
restrictions, quarantine or isolation orders, or for related preventive or curative treatments, workers have to be absent from work.
IV. Compliance with laws and regulations
19. The system of inspection provided for in Article 13 of the Convention should be guided by the provisions of the Labour
Inspection Convention, 1947 (No. 81), and the Labour Inspection (Agriculture) Convention, 1969 (No. 129), without prejudice to the
obligations thereunder of Members which have ratified these instruments.
V. Duties and responsibilities of employers
20. In taking the preventive and protective measures that are their responsibility pursuant to Article 15 of the Convention,
employers should take due account of relevant instruments, codes of practice and guidelines, including the Occupational Safety and
Health Recommendation, 1981 (No. 164), the Promotional Framework for Occupational Safety and Health Recommendation, 2006
(No. 197), the Guidelines on occupational safety and health management systems (ILO–OSH 2001), the Technical guidelines on
biological hazards in the working environment and other relevant subsequent guidance adopted by the International Labour
Organization.
21. In applying the hierarchy of controls referred to in Article 16(b) of the Convention, employers should take into account the
Technical guidelines on biological hazards in the working environment and other relevant subsequent guidance adopted by the
International Labour Organization.
22. The preparedness and response plans and procedures referred to in Article 18 of the Convention should include:
(a) the preparation or updating of workplace policies and guidelines on the management of emergencies related to biological
hazards, taking into account possible public health impacts;
(b) the provision of appropriate and adequate preventive measures, in accordance with national law and practice and on the
basis of a risk assessment, which could include the facilitation of vaccination, immunization, chemoprophylaxis and testing to
all workers free of charge and on a voluntary basis.
VI. Effect on an earlier Recommendation
23. This Recommendation supersedes the Anthrax Prevention Recommendation, 1919 (No. 3).
Key Information
Recommendation concerning prevention and protection against biological hazards in the working
environment
Adoption: Geneva, 113rd ILC session (13 Jun 2025)
Status: Up-to-date instrument.
See also
Submissions to competent authorities by country
© Copyright and permissions 1996-2024 International Labour Organization (ILO) | Privacy policy | Disclaimer
NORMLEX Information System on International Labour Standards Search User guide Glossary
C192 - Biological Hazards in the Working Environment Convention,
2025 (No. 192)
Display in: French - Spanish - Arabic - German - Russian - Chinese - Authentic text
Go to article : 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31
Preamble
The General Conference of the International Labour Organization,
Having been convened in Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met at its 113th Session
on 2 June 2025,
Recalling the solemn constitutional obligation of the International Labour Organization to further among the nations of the
world programmes which will achieve adequate protection for the life and health of workers in all occupations,
Recalling the inclusion of a safe and healthy working environment in the ILO’s framework of fundamental principles and rights
at work by the International Labour Conference at its 110th Session (2022),
Considering the objective to provide a legal framework for the respect, promotion and realization of the fundamental principle
and right to a safe and healthy working environment concerning biological hazards, including provisions for preparedness and
response arrangements for the effective management of emergencies related to biological hazards in the working environment,
taking emerging and re-emerging hazards and risks into account,
Stressing the importance of promoting international policy coherence and cooperation in the prevention of diseases and injuries
caused by biological hazards in the working environment,
Recognizing the relevance of the Occupational Safety and Health Convention, 1981 (No. 155), and the Promotional Framework
for Occupational Safety and Health Convention, 2006 (No. 187), considered as fundamental Conventions within the meaning of
the ILO Declaration on Fundamental Principles and Rights at Work (1998), as amended in 2022, and the relevance of the
Protocol of 2002 to Convention No. 155 and the Occupational Health Services Convention, 1985 (No. 161),
Noting the need to revise the Anthrax Prevention Recommendation, 1919 (No. 3), and to close the gap in coverage of
international labour standards concerning other biological hazards in the working environment,
Noting that this Convention constitutes the first international instrument specifically addressing biological hazards in the
working environment at the global level,
Stressing the need to promote the effective management of occupational safety and health regarding biological hazards in the
working environment through collaborative means and measures by relevant actors, including public health and occupational
safety and health authorities and employers’ and workers’ organizations, in their respective areas of responsibility,
Having decided upon the adoption of certain proposals related to occupational safety and health protection against biological
hazards, which is the fourth item on the agenda of the session,
Having determined that these proposals shall take the form of an international Convention,
adopts this 13 June 2025 the following Convention, which may be cited as the Biological Hazards in the Working Environment
Convention, 2025:
I. Definitions and scope
Article 1
For the purpose of this Convention:
(a) “biological hazards” refers to any microorganisms, cells or cell cultures, endoparasites or noncellular microbiological
entities, including those which have been genetically modified, and their associated allergens and toxins, as well as allergens,
toxins and irritants of plant or animal origin, when exposure is work-related, which can cause harm to human health. Harm to
human health caused by exposure to biological hazards in the working environment includes diseases and injuries;
(b) “exposure to biological hazards in the working environment” refers to an event during which a worker comes into contact
with, or is in close proximity to, biological hazards in the working environment. This exposure includes work-related activities
and public health situations. The potential for infection or harm to occur is intrinsically linked to the modes of transmission
and routes of exposure, which are critical to consider when devising appropriate preventive strategies and measures;
(c) “biological risk” refers to the combination of the likelihood of an occurrence of a hazardous event caused by exposure to a
biological hazard and the severity of injury or damage to the health of people caused by this event;
(d) “evaluation of biological risks by the competent authorities” refers to a systematic process for the identification of biological
hazards and evaluation of risks by the competent authorities to support the development of a regulatory framework or
guidelines for appropriate and proportionate risk control measures in relation to the biological risks associated with the work
being performed. This evaluation takes into account:
(i) the characteristics of the hazards, including their potential to cause harm to human health and the severity of this harm;
(ii) the availability of effective diagnosis, prophylaxis and treatment;
(iii) the public health risks in terms of spread to the population or the environment;
(e) “workers” covers all employed persons, including public employees.
Article 2
1. This Convention applies to all workers in all branches of economic activity.
2. A Member which ratifies this Convention may, after consultation with the most representative organizations of employers and
workers concerned, and on the basis of an evaluation by the competent authorities of the biological risks involved and of the
preventive and protective measures to be applied, exclude from its application, in part or in whole, particular branches of economic
activity or limited categories of workers in respect of which its application would raise special problems of a substantial nature, on
condition that a safe and healthy working environment is maintained.
3. Each Member which avails itself of the possibility afforded in the preceding paragraph shall list, in its first report on the
application of the Convention under article 22 of the Constitution of the International Labour Organization, the particular branches
of economic activity or categories of workers thus excluded, giving the reasons for such exclusion and describing any measures
taken to provide adequate protection to excluded workers, and shall indicate in subsequent reports any progress towards wider
application. Members shall make every effort to end exclusions at the earliest opportunity.
II. National policy
Article 3
Each Member shall, consistent with national law and practice and in consultation with the most representative organizations of
employers and workers, integrate the protection against exposure to biological hazards in the working environment into its national
policy on occupational safety and health, based on an evaluation of biological risks by the competent authorities, and shall
periodically review that policy.
Article 4
With respect to biological hazards in the working environment, the national policy shall take account of:
(a) other relevant policies, including on public health and the environment, where these policies are consistent with,
complement or improve occupational safety and health provisions;
(b) the best available information concerning the management of occupational safety and health regarding biological hazards in
the working environment;
(c) the need to develop arrangements for the effective management of exposure to biological hazards and risks in the working
environment, including emerging or re-emerging hazards and risks, and prevention, preparedness and response measures,
such as plans and procedures, to deal with accidents and emergencies related to these hazards, considering workers’ physical
and mental health and well-being as well as, if appropriate, the need for support mechanisms for employers;
(d) the impact of climate and environmental risks on exposure to biological hazards in the working environment and the need
to take adequate action to prevent and address identified risks;
(e) relevant provisions of the Occupational Safety and Health Convention, 1981 (No. 155), the Promotional Framework for
Occupational Safety and Health Convention, 2006 (No. 187), and, as appropriate, other relevant international labour
standards;
(f) the importance of ensuring, as appropriate, a perspective that considers all workers, including different levels of exposure
and risk faced by women and men.
Article 5
With a view to obtaining the best available information on biological hazards in the working environment, each Member shall, in
consultation with the most representative organizations of employers and workers, make arrangements, as appropriate and in
accordance with national law and practice, for:
(a) exchanging information and coordinating action, nationally and internationally, among relevant national authorities,
including public health and occupational safety and health authorities, as well as scientific institutions and relevant
international organizations;
(b) promoting new research where the available information is insufficient.
Article 6
Each Member, after consultation with the most representative organizations of employers and workers, shall make special
provisions to:
(a) protect confidential information whose disclosure to a competitor would be liable to cause harm to an employer’s business,
so long as the safety and health of workers are not compromised thereby and in accordance with national law and practice;
(b) ensure easy and confidential access for workers and their representatives to appropriate and effective reporting
mechanisms to address any breach of national laws and regulations related to exposure to biological hazards in the working
environment;
(c) ensure that those who report such breaches are protected against retaliation.
III. Preventive and protective measures
Article 7
1. Each Member shall, in accordance with national law and practice, and in consultation with the most representative organizations
of employers and workers, develop, make public and periodically review and update national arrangements and guidelines on
preventive and protective and, as appropriate, precautionary measures for the control of biological hazards and risks in the working
environment, based on the results of an evaluation of biological risks by the competent authorities.
2. These arrangements and guidelines shall:
(a) promote continuous improvement of the protection of the exposed workers;
(b) take into account emerging and re-emerging hazards and risks;
(c) make specific provision for:
(i) sectors and occupations where workers are at a high risk of recognized harm due to exposure to biological hazards;
(ii) workers who may require special protection, taking into account the need to ensure that this does not result in
discrimination or contribute to occupational segregation;
(d) include preparedness and response measures, such as plans and procedures, to deal with accidents and emergencies related
to exposure to biological hazards in the working environment.
Article 8
1. Each Member shall provide timely information and support to employers, workers and their representatives concerning
preventive and protective and, as appropriate, precautionary measures for the control of biological hazards and risks in the working
environment, based on an evaluation of biological risks by the competent authorities.
2. The information shall be provided in an accessible form and understandable language, be periodically reviewed, and be updated
as necessary to reflect the latest scientific and technical knowledge.
IV. Occupational health and occupational health services
Article 9
In taking preventive and protective measures regarding exposure to biological hazards in the working environment, in accordance
with national law and practice, each Member shall seek to:
(a) progressively extend occupational health services to all workers in all branches of economic activity, prioritizing sectors and
occupations where workers are at a high risk of exposure to biological hazards and workers who may require special protection;
(b) facilitate the coordination and efficient use of national health and labour infrastructures, expertise and resources for the
provision of occupational health services to workers.
V. Reporting, recording and notification of occupational accidents and occupational
diseases and collection of data
Article 10
Each Member shall, in accordance with national conditions and practice and in consultation with the most representative
organizations of employers and workers, establish, implement and periodically review procedures for:
(a) the reporting, recording, notification and investigation of occupational accidents, occupational diseases and, as appropriate,
dangerous occurrences, that are caused by exposure to biological hazards in the working environment, by the employer or any
other person responsible in accordance with national law and practice;
(b) the production and publication of annual statistics, disaggregated by sex, on occupational accidents, occupational diseases
and, as appropriate, dangerous occurrences, that are caused by exposure to biological hazards in the working environment;
(c) the holding of inquiries by the competent authorities for serious cases of occupational accidents, occupational diseases or
any other injuries to health that are caused by exposure to biological hazards in the working environment;
(d) the annual publication of information on measures taken under the national occupational safety and health policy that
address exposure to biological hazards in the working environment;
(e) the determination of the appropriate duration for maintaining records on occupational diseases and injuries that are caused
by exposure to biological hazards in the working environment, taking into account the latency periods of such diseases.
Article 11
Each Member shall, in consultation with the most representative organizations of employers and workers and in accordance with
national law and practice, relevant international standards and scientific developments:
(a) periodically review the national lists of occupational diseases for the purposes of prevention, recording, notification and, if
applicable, compensation;
(b) update these lists as necessary to include any disease where a direct link between the exposure to biological hazards in the
working environment and the disease is scientifically established, or determined by methods appropriate to national conditions
and practice.
VI. Employment injury benefits
Article 12
Each Member shall ensure that any disease, injury, incapacity or death due to occupational exposure to biological hazards in the
working environment shall give rise to an entitlement to employment injury benefits or compensation, in accordance with national
law and practice.
VII. Compliance with laws and regulations
Article 13
1. Each Member shall ensure the enforcement of national laws and regulations concerning exposure to biological hazards in the
working environment through an adequate and appropriate system of inspection and, where applicable, other mechanisms for
ensuring compliance, including the supply of technical information and advice to employers, workers and their representatives, and
shall allocate adequate resources and the support needed for these functions.
2. Each Member shall ensure that labour inspectors and, as appropriate, other officials with duties related to biological hazards and
risks in the working environment:
(a) are trained on those hazards and risks;
(b) promote a systematic approach to occupational safety and health when assessing compliance with relevant national laws
and regulations;
(c) have clear and robust safety protocols to ensure their personal safety while carrying out their duties;
(d) are provided with appropriate protective equipment by their employer.
Article 14
Each Member shall, in accordance with national law and practice, provide for adequate penalties and remedial measures for
violations of the laws and regulations concerning biological hazards in the working environment and ensure their effective
application.
VIII. Duties and responsibilities of employers
Article 15
Employers shall ensure that, so far as is reasonably practicable, the working environments under their control are without risk to
safety and health due to exposure to biological hazards by taking the appropriate and necessary preventive and protective measures.
Article 16
Employers shall, consistent with national law and practice and applicable collective agreements, adopt preventive and protective
measures as a result of an assessment of biological risks in the working environment so far as is reasonably practicable, ensuring, as
appropriate, consideration of different levels of exposure and risk, including those faced by women and men. In particular, they
shall:
(a) establish, in consultation with workers and their representatives, adequate and appropriate systems to conduct, review and,
where necessary, update assessments of the risks to the safety and health of workers arising from biological hazards, taking due
account of workers who may require special protection;
(b) take all reasonable and practicable measures to eliminate the biological hazards in the working environment, or when not
possible, control and minimize the risks due to those hazards, taking due account of the hierarchy of controls;
(c) implement effective preventive and protective measures, taking into account the characteristics of the biological hazards
and, if available, the evaluation of biological risks by the competent authorities;
(d) provide, maintain and replace, as necessary, at no cost to the workers, adequate personal protective equipment according to
the hierarchy of controls, together with training for its use;
(e) conduct regular surveillance of the working environment and of workers’ health that is adequate and appropriate to the
occupational risks to ensure the early detection of biological hazards and their potential impacts;
(f) supervise work processes and regularly review the effectiveness of preventive, protective and control measures, including the
availability of appropriate personal protective equipment;
(g) take precautionary measures where the available information is insufficient to adequately assess the risks;
(h) provide information, instructions and training on biological hazards in the working environment and on applicable
preventive and protective measures to managers, supervisors and workers on paid work time and, where possible, during usual
working hours, as well as workers’ representatives, at suitable and regular intervals;
(i) ensure that all workers are suitably informed, in an accessible form and understandable language, of the risks due to
exposure to biological hazards and of the applicable preventive and protective measures before they start any tasks involving
such risks, when there are changes to working methods, to materials or to the risk assessment based on new information and,
as necessary, at regular intervals;
(j) investigate occupational accidents, occupational diseases and, as appropriate, dangerous occurrences related to exposure to
biological hazards in the working environment in order to identify their causes and take the necessary measures to prevent
recurrence of similar events, in cooperation with occupational safety and health committees or workers’ representatives, while
retaining data related to incidents involving biological hazards.
Article 17
Whenever two or more employers engage in activities simultaneously at one workplace, they shall collaborate on how to ensure
workers’ safety and health in relation to exposure to biological hazards in the working environment, without prejudice to the
responsibility of each employer for its workers.
Article 18
Employers shall establish preparedness and response plans and procedures, according to the size and nature of their activities, to
deal with accidents, incidents and emergencies related to biological hazards in the working environment, taking into account
outbreaks of communicable diseases. These plans and procedures shall be consistent with the guidance provided by the competent
authorities.
IX. Rights and duties of workers and their representatives
Article 19
With respect to biological hazards in the working environment, workers and, if applicable, their representatives shall have the right
to:
(a) be consulted on the identification of biological hazards and risk assessments conducted by the employer or the competent
authorities;
(b) receive information and training on biological hazards and risks in the working environment and on appropriate preventive
and protective measures and their application;
(c) be consulted on preventive and protective measures to protect themselves and other workers and be involved in their
implementation;
(d) enquire into and be consulted by the employer on relevant aspects related to exposure to biological hazards in the working
environment;
(e) participate in investigations of occupational accidents, occupational diseases and, as appropriate, dangerous occurrences
and be consulted about the conclusions of these investigations;
(f) receive reports on surveillance of workers’ health, subject to confidentiality rules for personal and medical data;
(g) appeal to the competent authorities, in accordance with national law and practice, if they consider that the measures
adopted and the means used are not sufficiently effective to ensure adequate prevention and protection;
(h) in accordance with national law and practice, be transferred to alternative work, upon the recommendation of the
occupational health services, when continued employment in a particular job is contraindicated for health reasons, provided
that such work is available and that they have the qualifications or can be trained for such work;
(i) receive medical treatment and rehabilitation, in accordance with national law and practice, in the event of an illness, disease
or injury caused or exacerbated by exposure to biological hazards in the working environment;
(j) be protected against any discrimination on account of contracting or transmitting a disease caused by exposure to biological
hazards;
(k) be provided with effective communication channels with the competent authorities for reporting occupational safety and
health issues related to biological hazards and risks.
Article 20
There shall be arrangements at the level of the undertaking under which, with respect to biological hazards in the working
environment, workers shall have duties that include:
(a) complying, in accordance with the instructions received, and the training and means provided by their employer, with
occupational safety and health measures prescribed, including the proper handling and use of adequate personal protective
equipment, facilities and other equipment made available to them for this purpose;
(b) reporting promptly to their direct supervisor any working situation which they believe could cause exposure to a biological
hazard or present a risk for their safety or health or for the safety or health of others;
(c) cooperating with their employer and other workers to adequately identify and implement occupational safety and health
measures addressing biological hazards.
Article 21
With respect to biological hazards in the working environment, in addition to the rights and duties set out above, workers:
(a) shall have the right to remove themselves from a work situation without undue consequences, where they have reasonable
justification to believe that there is an imminent and serious danger to their life or health;
(b) shall report without delay to their direct supervisor any work situation which they have reasonable justification to believe
presents an imminent and serious danger to their life or health;
(c) may not be required by their employer to return to a work situation where there is continuing imminent and serious danger
to life or health until the employer has taken effective remedial action, if necessary.
X. Methods of application
Article 22
Each Member shall give effect to the provisions of this Convention, in consultation with the most representative organizations of
employers and workers, through laws and regulations as well as through collective agreements or any other measures consistent
with national conditions and practice.
XI. Normative language
Article 23
For the purposes of this Convention, any use of the generic masculine form shall be construed as non-exclusive and including also
women, unless the context clearly indicates otherwise.
XII. Final provisions
Article 24
The formal ratifications of this Convention shall be communicated to the Director-General of the International Labour Office for
registration.
Article 25
1. This Convention shall be binding only upon those Members of the International Labour Organization whose ratifications have
been registered with the Director-General of the International Labour Office.
2. It shall come into force twelve months after the date on which the ratifications of two Members have been registered with the
Director-General.
3. Thereafter, this Convention shall come into force for any Member twelve months after the date on which its ratification is
registered.
Article 26
1. A Member which has ratified this Convention may denounce it after the expiration of ten years from the date on which the
Convention first comes into force, by an act communicated to the Director-General of the International Labour Office for
registration. Such denunciation shall not take effect until one year after the date on which it is registered.
2. Each Member which has ratified this Convention and which does not, within the year following the expiration of the period of ten
years mentioned in the preceding paragraph, exercise the right of denunciation provided for in this Article, will be bound for
another period of ten years and, thereafter, may denounce this Convention within the first year of each new period of ten years
under the terms provided for in this Article.
Article 27
1. The Director-General of the International Labour Office shall notify all Members of the International Labour Organization of the
registration of all ratifications, declarations and denunciations that have been communicated by the Members of the Organization.
2. When notifying the Members of the Organization of the registration of the last of the ratifications required for entry into force
that has been communicated, the Director-General shall draw the attention of the Members of the Organization to the date upon
which the Convention will come into force.
Article 28
The Director-General of the International Labour Office shall communicate to the SecretaryGeneral of the United Nations for
registration in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations full particulars of all ratifications, declarations and
denunciations that have been registered in accordance with the provisions of the preceding Articles.
Article 29
At such times as it may consider necessary, the Governing Body of the International Labour Office shall present to the General
Conference a report on the working of this Convention and shall examine the desirability of placing on the agenda of the Conference
the question of its revision.
Article 30
1. Should the Conference adopt a new Convention revising this Convention, then, unless the new Convention otherwise provides:
(a) the ratification by a Member of the new revising Convention shall ipso jure involve the immediate denunciation of this
Convention, notwithstanding the provisions of Article 26 above, if and when the new revising Convention shall have come into
force;
(b) as from the date when the new revising Convention comes into force, this Convention shall cease to be open to ratification
by the Members.
2. This Convention shall in any case remain in force in its actual form and content for those Members which have ratified it but have
not ratified the revising Convention.
Article 31
The English, French and Spanish versions of the text of this Convention are equally authoritative.
Key Information
Convention concerning prevention and protection against biological hazards in the working
environment
Adoption: Geneva, 113rd ILC session (13 Jun 2025)
Status: Up-to-date instrument (Technical Convention).
See also
Ratifications by country
Submissions to competent authorities by country
© Copyright and permissions 1996-2024 International Labour Organization (ILO) | Privacy policy | Disclaimer
Riigikogu
[email protected]
Meie 25.05.2026 nr 11-2/1861-1
ILO 2025.a peakonverentsil vastuvõetud
töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite
konventsiooni ja soovituse edastamine
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikirja artikli 19 lõike 6 alusel edastame Teile ILO
peakonverentsi 113. istungjärgul 2025. aasta juunis vastu võetud järgmiste tööstandardite tekstid:
a) Töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta konventsioon (nr 192)
b) Töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlev 2025. aasta soovitus (nr 209)
(allkirjastatud digitaalselt)
Ulla Saar
töö- ja võrdsuspoliitika asekantsler
Lisad:
Convention C192 - Biological Hazards in the Working Environment Convention, 2025
Recommendation R209 - Biological Hazards in the Working Environment Recommendation,
2025
inglise-eesti vandetõlge, soovitus nr 209
inglise-eesti vandetõlge, konventsioon nr 192
Lisaadressaadid: Riigikantselei
Tööinspektsioon
Eesti Ametiühingute Keskliit
Eesti Tööandjate Keskliit
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
Dana Kadanik
[email protected]
2 (2)
Töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlev 2025. aasta soovitus (nr 209)
Preambul
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakonverents,
mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille saja
kolmeteistkümnes istungjärk toimus 2. juunil 2025. aastal,
olles otsustanud vastu võtta teatavad ettepanekud, mis on seotud kaitsega bioloogiliste
ohutegurite eest töökeskkonnas, mis on istungijärgu päevakorra neljas punkt,
olles otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite
2025. aasta konventsioonile lisatava soovitusena,
võtab kolmeteistkümnendal juunil kahe tuhande kahekümne viiendal aastal vastu järgmise
soovituse, mida võib nimetada töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevaks 2025. aasta
soovituseks.
1. Soovituse sätted täiendavad töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta
konventsiooni (edaspidi konventsioon) ja neid tuleks vaadata koostoimes.
I. Mõisted ja kohaldamisala
2. Konventsiooni artikli 1 punktis a esitatud määratluse kohaselt kuuluvad bioloogiliste
ohutegurite hulka:
a) patogeensed mikroorganismid ja nendega seotud toksiinid ja allergeenid, sealhulgas
teatavad algloomad, bakterid, seened, oomütseedid ja vetikad;
b) rakud ja rakukultuurid, sealhulgas nii primaarkultuurid kui ka immortaliseeritud
rakuliinid, mis võivad olla saastunud muude bioloogiliste ohuteguritega või kanda endas
riske, nagu kasvajate tekitamise potentsiaal, toksiinid või allergeenid;
c) endoparasiidid, nimelt algloomad ja helmindid;
d) mitterakulised mikrobioloogilised isendid, sealhulgas viirused, prioonid ning
rekombinantne, geneetiliselt muundatud või sünteetiline DNA- ja RNA-materjal;
e) loomset või taimset päritolu ärritajad, allergeenid ja toksiinid, sealhulgas mürki või
allergeeni sisaldavad loomade või taimede eritised, välja arvatud õietolm, mis võivad
põhjustada ärritust, allergilisi reaktsioone või süsteemset toksilisust kokkupuutel
hammustuse, nõelamise või muu sündmuse kaudu, mille tagajärjel need ained vabanevad või
tekivad.
3. Töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest põhjustatud inimese tervise
kahjustus hõlmab järgmist:
a) nakkushaigused, nagu brutselloos, viirushepatiit, inimese immuunpuudulikkuse
viirushaigus, teetanus, tuberkuloos, Siberi katk ja leptospiroos, sealhulgas ägeda või
kroonilise nakkuse tagajärjed tervisele, nagu viirushepatiidi tagajärjel tekkinud maksahaigus,
ja nende järelmõjud;
b) mittenakkuslikud haigused, nagu allergeensete bakterite või seente või toksiinide
põhjustatud toksilised või põletikulised sündroomid;
c) surm või mis tahes isikukahjustus või haigus, mis on tingitud tööõnnetusest, mille
puhul esines kokkupuude bioloogilise ohuteguriga töökeskkonnas.
4. Tervis ei tähenda ainult haiguse või tervisehäire puudumist, vaid hõlmab ka tervist
mõjutavaid füüsilisi ja vaimseid elemente, mis on otseselt seotud tööohutuse ja
töötervishoiuga.
5. Konventsiooni artikli 1 punktis b nimetatud levikuteed on järgmised:
a) õhu kaudu levimine, mis hõlmab õhus levivaid või hõljuvaid bioloogilisi ohutegureid;
b) otsene levimine, mis hõlmab elusorganisme, sealhulgas inimesi ja loomi, kes
levitavad bioloogilist ohutegurit otsese kokkupuute kaudu;
c) kaudne levimine, mis toimub vektorite ja muude edasikandjate, näiteks vee, toidu,
orgaaniliste materjalide, kehavedelike või ülekandefaktorite kaudu.
6. Konventsiooni artikli 1 punktis b nimetatud kokkupuuteteed on sissehingamine,
allaneelamine, nahakahjustus ning silmade, naha ja limaskestade kaudu imendumine või
adsorptsioon. Need teed sõltuvad tavaliselt bioloogilise ohuteguri ja töökeskkonna
omadustest.
7. Konventsiooni ja käesoleva soovituse sätteid tuleks võimalikult suures ulatuses
kohaldada kõikidele majandusharudele ja töötajate kategooriatele. Võiks sätestada meetmed,
mis võivad olla vajalikud ja teostatavad, et anda füüsilisest isikust ettevõtjatele
konventsioonis ja käesolevas soovituses sätestatud kaitsega analoogset kaitset.
II. Ennetus- ja kaitsemeetmed
8. Liikmed peaksid kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga võtma meetmeid, millega
tagatakse, et isikud, kes kavandavad, toodavad, impordivad, tarnivad või annavad edasi
bioloogilisi aineid, mõjureid või tooteid, millega töötajad võivad töö käigus kokku puutuda:
a) veenduksid mõistlikult teostatavas ulatuses, et sellised ained, mõjurid või tooted ei
kujuta õigesti kasutamise korral ohtu nende kasutajate ohutusele ja tervisele;
b) teeksid kättesaadavaks teabe selliste ainete, mõjurite või toodete õige kasutamise ja
ohtlike omaduste kohta, sealhulgas ohutuskaardi ja tervisealase teabelehe vormis, kui see on
olemas, ning juhised teadaolevate ohtude vältimiseks;
c) teostaksid uurimusi ja uuringuid või hoiaksid end muul viisil kursis punktide a ja b
täitmiseks vajalike teaduslike ja tehniliste teadmistega;
d) võtaksid arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni soovitusi ohtlike kaupade veo
kohta, Baseli konventsiooni ohtlike jäätmete piiriülese veo ja nende kõrvaldamise kontrolli
kohta, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Cartagena bioloogilise ohutuse protokolli,
bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiinrelvade täiustamist, tootmist ja varumist
keelustavat ning nende hävitamist nõudvat konventsiooni, rahvusvahelisi tervishoiueeskirju
või muid asjakohaseid ja kohaldatavaid konventsioone või õigusakte.
9. Konventsiooni artikli 7 lõikes 1 osutatud riiklik kord ja suunised peaksid:
a) sisaldama sätteid järgmistel teemadel:
i) riskihindamise läbiviimine ja saadud hinnangu korrapärane läbivaatamine;
ii) kontrollivahendite hierarhiale vastavad ennetus- ja kaitsemeetmed;
iii) hügieen;
iv) töötajate teavitamine ja väljaõpe;
v) töötajate ja nende esindajatega konsulteerimine ning nende osalemine
punktides i–iv nimetatud küsimuste arutamises;
b) käsitlema vajaduse korral nakkuste ennetamise ja tõrjemeetmeid, riskipõhiseid
bioturvalisuse ja bioloogilise ohutuse kontrollimeetmeid, nagu laboratooriumide
ohutustasemed, ventilatsioon, vektorite kontroll, saastest puhastamise ja desinfitseerimise
protseduurid ning riskipõhised ohtlike jäätmete käitlemise ja kõrvaldamise protseduurid;
c) võtma arvesse ebakindlust seoses bioloogiliste ohutegurite esinemisega
elusorganismides, vektorites või muudes potentsiaalsetes edasikandjates;
d) olema iga sektori või kutseala kokkupuuteohtu ning pädevate asutuste poolt
tuvastatud ohte ja hinnatud riske arvestades piisavad ja proportsionaalsed.
10. Konventsiooni artikli 7 lõike 2 punkti c alapunktis i osutatud sektorid ja ametid, mis
tuleb kaasata riskide hindamisse, võivad olla muu hulgas järgmised:
a) tervishoid;
b) toidutootmine ja põllumajandus, sealhulgas looma-, köögivilja- ja teraviljakasvatus;
c) vee- ja jäätmekäitlus;
d) koristus- ja hooldustööd;
e) humanitaartöö;
f) laboritöö;
g) biotehnoloogia ja ravimitootmine;
h) matuseteenused ja morgitööd;
i) ehitus;
j) metsandus;
k) transport;
l) ametid, mis on ühiskonna toimimise ja heaolu seisukohalt kriitilise tähtsusega
rahvatervise hädaolukordade ajal, nagu on kindlaks määratud pädevate asutuste läbiviidud
bioloogiliste riskide hindamisel.
11. Konventsiooni artikli 7 lõike 2 punkti c alapunktis ii osutatud töötajate hulka peaksid
kuuluma muu hulgas järgmised:
a) rasedad ja rinnaga toitvad naised;
b) noored töötajad;
c) vanemaealised töötajad;
d) puudega töötajad;
e) töötajad, kellel on meditsiiniline eelsoodumus nakkustele või allergiatele, sealhulgas
immuunpuudulikkusega töötajad;
f) töötajad, kes vajavad kaitset oma sotsiaalse olukorra ja mitmeti ebasoodsa olukorra
tõttu;
g) võõrtöötajad.
12. Konventsiooni artikli 7 lõike 2 punkti d alusel kehtestatavad valmisoleku- ja
reageerimismeetmed, nagu plaanid ja protseduurid, peaksid hõlmama järgmist:
a) õnnetuste ja hädaolukordade lahendamise eeskirjade koostamine või ajakohastamine;
b) tuvastamise ja varajase hoiatamise süsteemid;
c) meetmed, mida töökeskkonnas tuleb võtta haiguspuhangute, epideemiate või
pandeemiate korral, sealhulgas töötajate ja tööandjate toetamine isolatsiooni- ja
karantiinimääruste korral;
d) rahvaterviseasutustega koordineerimise ja vastastikuse teavitamise mehhanismid;
e) riiklik ja rahvusvaheline teaduskoostöö;
f) hädaolukorras vajaliku inimressursi, kaasa arvatud haiglate vastuvõtuvõimekuse ja
ressursside paindliku eraldamise tagamine;
g) tervishoiuasutuste ja põhiteenuste tõhus toimimine;
h) materiaalne valmisolek;
i) koostöö asjaomaste riiklike ja rahvusvaheliste rahvatervise, vee- ja jäätmekäitluse,
keskkonnatervise, töö- ja veterinaartervishoiu asutuste, tööinspektsioonide ning muude
asjaomaste ekspertide ja partnerite vahel;
j) rahvatervisealased kiirreageerimissüsteemid ja ekspertide nõuannete edastamine
reaalajas, et valmistuda haiguspuhanguteks ja neid ohjata;
k) töötervishoiuteenuse osutajate väljaõpe võimalike bioloogiliste ohutegurite teemal,
mida toetab kliiniline või laboratoorne järelevalve.
13. Töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega seotud tööohutuse ja töötervishoiu
juhtimise korra ja suuniste väljatöötamisel peaksid liikmed võtma nõuetekohaselt arvesse
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja teiste pädevate organisatsioonide väljatöötatud
asjakohaseid rahvusvaheliselt kokkulepitud tehnilisi ja praktilisi juhendeid ning edendama
tööohutuse ja töötervishoiu korraldamisel juhtimissüsteemidel põhinevat lähenemisviisi,
näiteks tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide suunistes (ILO-OSH 2001) sätestatud
lähenemisviisi.
14. Liikmed võivad kaaluda asjakohaste ja proportsionaalsete riskikontrollimeetmete
sätestamiseks erinevaid lähenemisviise, mis võivad hõlmata eeskirju, poliitikat või suuniseid
teatud liiki bioloogiliste ohuteguritega seotud tööde kohta ning bioloogiliste ohutegurite
klassifitseerimist riski- või ohurühmadesse nende omaduste ja epidemioloogilise profiili
alusel.
15. Tunnistades, et paljud bioloogilised ohutegurid tekitavad piiriüleseid riske, peaksid
liikmed julgustama nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi tööandjaid, et nad tagaksid ohutegurite
kõrvaldamiseks või riskide vähendamiseks piisavad tööohutuse ja töötervishoiu tingimused
ning aitaksid kaasa ennetuskultuurile.
III. Sotsiaal- ja töökaitse
16. Konventsiooni artikli 12 kohaldamisel peaksid liikmed võtma vajaduse korral
nõuetekohaselt arvesse sotsiaalkindlustuse (miinimumstandardite) 1952. aasta konventsiooni
(nr 102), töövigastushüvitiste 1964. aasta konventsiooni [1980. aastal muudetud I lisa] (nr
121), töövigastushüvitisi käsitlevat 1964. aasta soovitust (nr 121), kutsehaiguste loetelu
käsitlevat 2002. aasta soovitust (nr 194), muid asjakohaseid õigusakte ning nende hilisemaid
muudatusi ja parandusi.
17. Liikmed peaksid isolatsiooni või karantiini ajal vastavalt riigisisestele asjaoludele
püüdma tagada esmast sissetulekukindlust ning rakendama meetmeid äritegevuse jätkumise
tagamiseks.
18. Liikmed peaksid püüdma pakkuda vajaduse korral kaitset vallandamise eest, kui
töötajad peavad jälgimise, reisipiirangute, karantiini- või isolatsioonimääruse või sellega
seotud ennetuse või ravi tõttu töölt eemal olema.
IV. Õigusaktide järgimine
19. Konventsiooni artiklis 13 sätestatud kontrollisüsteem peaks juhinduma töötingimuste
järelevalve 1947. aasta konventsiooni (nr 81) ja põllumajanduse töötingimuste järelevalve
1969. aasta konventsiooni (nr 129) sätetest, ilma et see piiraks need dokumendid
ratifitseerinud liikmete sellest tulenevaid kohustusi.
V. Tööandjate kohustused ja vastutus
20. Tööandjad peaksid konventsiooni artikli 15 kohaselt nende vastutusalasse kuuluvate
ennetus- ja kaitsemeetmete võtmisel nõuetekohaselt arvesse võtma asjakohaseid dokumente,
tegevusjuhendeid ja suuniseid, sealhulgas tööohutust ja töötervishoidu käsitlevat 1981. aasta
soovitust (nr 164), tööohutuse ja töötervishoiu edendamise raamistikku käsitlevat 2006. aasta
soovitust (nr 197), tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteemide suuniseid (ILO-OSH
2001), töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevaid tehnilisi suuniseid ja muid
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hilisemaid asjakohaseid juhiseid.
21. Konventsiooni artikli 16 punktis b osutatud kontrollivahendite hierarhia kohaldamisel
peaksid tööandjad võtma arvesse töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevaid tehnilisi
suuniseid ja muid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hilisemaid asjakohaseid juhiseid.
22. Konventsiooni artiklis 18 osutatud valmisoleku- ja reageerimisplaanid ning
protseduurid peaksid sisaldama järgmist:
a) töökohas bioloogiliste ohuteguritega seotud hädaolukordade ohjamise poliitika ja
suuniste koostamine või ajakohastamine, võttes arvesse võimalikku mõju rahvatervisele;
b) kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga ning riskihindamise alusel asjakohaste ja
piisavate ennetusmeetmete võtmine, mis võiks hõlmata kõigi töötajate tasuta vabatahtliku
vaktsineerimise, immuniseerimise, kemoprofülaktika ja testimise hõlbustamist.
VI. Mõju varasemale soovitusele
23. Käesolev soovitus asendab Siberi katku ärahoidmise 1919. aasta soovituse (nr 3).
Töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta konventsioon (nr 192)
Preambul
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peakonverents,
mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille saja
kolmeteistkümnes istungjärk toimus 2. juunil 2025. aastal,
meenutades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni pühalikku põhikirjalist kohustust edendada
maailma riikide seas programme, mis saavutavad kõigil ametikohtadel töötavate töötajate elu
ja tervise piisava kaitse,
meenutades ohutu ja tervisliku töökeskkonna lisamist Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni
tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste raamistikku Rahvusvahelise Töökonverentsi
110. istungijärgul (2022),
arvestades eesmärki luua õiguslik raamistik bioloogiliste ohuteguritega seotud ohutu ja
tervisliku töökeskkonna aluspõhimõtte ja õiguse austamiseks, edendamiseks ja teostamiseks,
sealhulgas sätted valmisoleku ja reageerimise korra kohta töökeskkonnas esinevate
bioloogiliste ohuteguritega seotud hädaolukordade tõhusaks ohjamiseks, võttes arvesse uusi
ja uuesti esilekerkivaid ohutegureid ja riske,
rõhutades rahvusvahelise poliitika ühtsuse ja koostöö edendamise tähtsust töökeskkonna
bioloogiliste ohutegurite põhjustatud haiguste ja vigastuste ennetamisel,
tunnistades tööohutuse ja töötervishoiu 1981. aasta konventsiooni (nr 155) ning tööohutust ja
töötervishoidu edendava raamistiku 2006. aasta konventsiooni (nr 187), mida peetakse 2022.
aastal muudetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste
deklaratsiooni (1998) tähenduses põhikonventsioonideks, ning 2002. aastal konventsioonile
nr 155 lisatud protokolli ja töötervishoiuteenuste 1985. aasta konventsiooni (nr 161)
asjakohasust,
nentides vajadust muuta Siberi katku ärahoidmise 1919. aasta soovitust (nr 3) ja kõrvaldada
töökeskkonnas esinevaid muid ohutegureid hõlmav puudujääk rahvusvahelistes
tööstandardites,
nentides, et käesolev konventsioon on esimene rahvusvaheline õigusakt, mis käsitleb
ülemaailmsel tasandil konkreetselt bioloogilisi ohutegureid töökeskkonnas,
rõhutades vajadust edendada töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega seotud tööohutuse ja
töötervishoiu tõhusat juhtimist asjaomaste osalejate, sealhulgas rahvatervise ja tööohutuse ja
töötervishoiu asutuste ning tööandjate ja töötajate organisatsioonide koostöövahendite ja
meetmete abil nende vastavates pädevusvaldkondades,
olles otsustanud vastu võtta teatavad ettepanekud, mis on seotud tööohutuse ja töötervishoiu
kaitsega bioloogiliste ohutegurite eest, mis on istungijärgu päevakorra neljas punkt,
olles otsustanud nende ettepanekute alusel vastu võtta rahvusvahelise konventsiooni,
võtab kolmeteistkümnendal juunil kahe tuhande kahekümne viiendal aastal vastu järgmise
konventsiooni, mida võib nimetada töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite 2025. aasta
konventsiooniks.
I. Mõisted ja kohaldamisala
Artikkel 1
Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) bioloogilised ohutegurid – mis tahes mikroorganismid, rakud või rakukultuurid,
endoparasiidid või mitterakulised mikrobioloogilised isendid, sealhulgas geneetiliselt
muundatud mikroorganismid, ning nendega seotud allergeenid ja toksiinid, samuti taimse või
loomse päritoluga allergeenid, toksiinid ja ärritajad, mis võivad kahjustada inimese tervist
tööga seotud kokkupuute korral. Töökeskkonnas bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest
põhjustatud inimese tervise kahjustus hõlmab haigusi ja vigastusi;
b) kokkupuude bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas – sündmus, mille käigus
töötaja puutub kokku töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega või viibib nende vahetus
läheduses. Kokkupuude hõlmab tööga seotud tegevusi ja rahvatervise olukordi. Nakkuse või
kahju tekkimise potentsiaal on lahutamatult seotud leviku- ja kokkupuuteteedega, mida on
oluline arvesse võtta asjakohaste ennetusstrateegiate ja -meetmete väljatöötamisel;
c) bioloogiline risk – bioloogilise ohuteguriga kokkupuutest põhjustatud ohtliku
sündmuse esinemise tõenäosuse ja sellest sündmusest põhjustatud inimeste vigastuse või
tervisekahjustuse raskusastme kombinatsioon;
d) bioloogiliste riskide hindamine pädevate asutuste poolt – pädevate asutuste läbi
viidav süstemaatiline protsess bioloogiliste ohutegurite tuvastamiseks ja riskide hindamiseks,
et toetada regulatiivse raamistiku või suuniste väljatöötamist asjakohaste ja
proportsionaalsete riskikontrollimeetmete võtmiseks tehtava tööga seotud bioloogiliste
riskide vastu. Hindamisel võetakse arvesse:
i) ohutegurite omadusi, sealhulgas nende potentsiaali kahjustada inimeste tervist
ja selle kahjustuse raskusastet;
ii) tõhusa diagnostika, ennetuse ja ravi kättesaadavust;
iii) riske rahvatervisele seoses elanikkonnas või keskkonnas levimisega;
e) töötajad – kõik töötavad isikud, sealhulgas avaliku sektori töötajad.
Artikkel 2
1. Konventsiooni kohaldatakse kõigi töötajate suhtes kõikides majandusharudes.
2. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib pärast asjaomaste tööandjate ja töötajate
kõige esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerimist ning bioloogilisi riske ja
kohaldatavaid ennetus- ja kaitsemeetmeid käsitleva pädevate asutuste hinnangu alusel jätta
konventsiooni kohaldamisalast osaliselt või täielikult välja teatavad majandusharud või
piiratud töötajate kategooriad, mille suhtes selle kohaldamine tekitaks olulisi probleeme,
tingimusel, et säilib ohutu ja tervislik töökeskkond.
3. Kõik liikmed, kes kasutavad eelmises lõikes sätestatud võimalust, loetlevad
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirja artikli 22 kohaselt esitatavas esimeses aruandes
konventsooni kohaldamise kohta konkreetsed majandusharud või töötajate kategooriad, mis
on selliselt välja jäetud, esitades nende väljajätmise põhjused ja kirjeldades kõiki meetmeid,
mis on võetud väljajäetud töötajate piisava kaitse tagamiseks, ning märgivad järgnevates
aruannetes kõik laiema kohaldamise suunas tehtud edusammud. Liikmed teevad kõik endast
oleneva, et väljajätmine esimesel võimalusel lõpetada.
II. Riiklik poliitika
Artikkel 3
Iga liige integreerib kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga ning tööandjate ja töötajate kõige
esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides kaitse töökeskkonna bioloogiliste
ohuteguritega kokkupuute eest oma riiklikku tööohutuse ja töötervishoiu poliitikasse,
lähtudes pädevate asutuste poolt läbi viidud bioloogiliste riskide hindamisest, ning vaatab
selle poliitika korrapäraselt läbi.
Artikkel 4
Seoses töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega võetakse riiklikus poliitikas arvesse
järgmist:
a) muud asjakohased poliitikad, sealhulgas rahvatervise ja keskkonna valdkonnas, kui
need poliitikad on kooskõlas tööohutuse ja töötervishoiu nõuetega, täiendavad või
parandavad neid;
b) parim kättesaadav teave tööohutuse ja töötervishoiu juhtimise kohta seoses
bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas;
c) vajadus töötada välja töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite ja riskidega, sealhulgas
uute või uuesti esilekerkivate ohutegurite ja riskidega kokkupuute tõhusa haldamise kord
ning ennetus-, valmisoleku- ja reageerimismeetmed, näiteks plaanid ja protseduurid nende
ohtudega seotud õnnetuste ja hädaolukordade korral tegutsemiseks, võttes arvesse töötajate
füüsilist ja vaimset tervist ja heaolu ning vajaduse korral ka vajadust tööandjate
toetusmehhanismide järele;
d) kliima- ja keskkonnariskide mõju bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutele
töökeskkonnas ning vajadus võtta asjakohaseid meetmeid tuvastatud riskide ennetamiseks ja
nendega tegelemiseks;
e) tööohutuse ja töötervishoiu 1981. aasta konventsiooni (nr 155) ning tööohutust ja
töötervishoidu edendava raamistiku 2006. aasta konventsiooni (nr 187) ja vajaduse korral
muude asjakohaste rahvusvaheliste tööstandardite asjakohased sätted;
f) vajadus tagada asjakohastel juhtudel perspektiiv, mis arvestab kõiki töötajaid,
sealhulgas naiste ja meeste erinevat kokkupuute- ja riskitaset.
Artikkel 5
Töökeskkonnas esinevate ohutegurite kohta parima võimaliku teabe saamiseks võtab iga liige
tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides vastavalt
vajadusele ja kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga meetmeid, et:
a) vahetada teavet ja koordineerida tegevust riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil
asjaomaste riiklike asutuste, sealhulgas rahvatervise ja tööohutuse ja töötervishoiu asutuste,
samuti teadusasutuste ja asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide vahel;
b) edendada uusi teadusuuringuid, kui olemasolev teave on ebapiisav.
Artikkel 6
Iga liige võtab pärast tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate organisatsioonidega
konsulteerimist vastu erisätted, et:
a) kaitsta konfidentsiaalset teavet, mille avalikustamine konkurendile võib kahjustada
tööandja äritegevust, tingimusel, et see ei ohusta töötajate ohutust ja tervist, ning kooskõlas
riigisisese õiguse ja tavaga;
b) tagada töötajatele ja nende esindajatele lihtne ja konfidentsiaalne juurdepääs
asjakohastele ja tõhusatele mehhanismidele, mis võimaldavad teatada töökeskkonnas
esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutumisega seotud riiklike õigusaktide
rikkumisest;
c) tagada, et nendest rikkumistest teatajad on kaitstud survemeetmete eest.
III. Ennetus- ja kaitsemeetmed
Artikkel 7
1. Kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavaga ning tööandjate ja töötajate kõige
esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides töötab iga liige välja, avalikustab ning
vaatab korrapäraselt läbi ja ajakohastab ennetus- ja kaitsemeetmete ning vajaduse korral
ettevaatusabinõude riikliku korra ja suunised bioloogiliste ohutegurite ja riskide
kontrollimiseks töökeskkonnas, tuginedes pädevate asutuste läbiviidud bioloogiliste riskide
hindamise tulemustele.
2. Nimetatud korra ja suunistega:
a) edendatakse kokkupuutuvate töötajate kaitse pidevat parandamist;
b) võetakse arvesse tekkivaid ja uuesti esilekerkivaid ohutegureid ja riske;
c) nähakse ette erisätted:
i) sektoritele ja ametitele, kus töötajatel on suur risk saada tuvastatud kahju
bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute tõttu;
ii) töötajatele, kes võivad vajada erilist kaitset, võttes arvesse vajadust tagada, et
see ei tooks kaasa diskrimineerimist ega aitaks kaasa segregatsioonile tööturul;
d) nähakse ette valmisoleku- ja reageerimismeetmed, nagu plaanid ja protseduurid,
töökeskkonnas bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud õnnetuste ja
hädaolukordade korral tegutsemiseks.
Artikkel 8
1. Iga liige pakub tööandjatele, töötajatele ja nende esindajatele õigeaegselt teavet ja
tuge seoses ennetus- ja kaitsemeetmete ning vajaduse korral ettevaatusabinõudega
töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohutegurite ja riskide kontrollimiseks, tuginedes
pädevate asutuste läbiviidud bioloogiliste riskide hindamisele.
2. Teave esitatakse ligipääsetaval kujul ja arusaadavas keeles, see vaadatakse
korrapäraselt läbi ja seda ajakohastatakse vastavalt vajadusele, et kajastada uusimaid
teaduslikke ja tehnilisi teadmisi.
IV. Töötervishoid ja töötervishoiuteenused
Artikkel 9
Võttes töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute suhtes ennetus- ja
kaitsemeetmeid vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale, püüab iga liige:
a) laiendada töötervishoiuteenuseid järk-järgult kõigile töötajatele kõigis
majandusharudes, keskendudes eelisjärjekorras sektoritele ja ametitele, kus töötajatel on suur
oht bioloogiliste ohuteguritega kokku puutuda, ning töötajatele, kes võivad vajada erilist
kaitset;
b) hõlbustada riikliku tervishoiu- ja töötaristu, erialateadmiste ja ressursside
koordineerimist ja tõhusat kasutamist töötajatele töötervishoiuteenuste osutamiseks.
V. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste aruandlus, registreerimine ja nendest teatamine
ning andmete kogumine
Artikkel 10
Vastavalt riigisisestele tingimustele ja tavadele ning tööandjate ja töötajate kõige
esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides iga liige kehtestab, rakendab ja vaatab
korrapäraselt läbi protseduurid, mille kohaselt:
a) tööandja või riikliku õiguse või tava kohaselt muu vastutav isik korraldab
töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud tööõnnetusi,
kutsehaigusi ja vajaduse korral ohtlikke juhtumeid käsitlevat aruandlust, nende
registreerimist, nendest teatamist ja nende uurimist;
b) koostatakse ja avaldatakse igal aastal statistikat, mis sisaldab sooliselt liigendatud
andmeid töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud
tööõnnetuste, kutsehaiguste ja vajaduse korral ohtlike juhtumite kohta;
c) pädevad asutused viivad läbi uurimisi töökeskkonnas esinevate bioloogiliste
ohuteguritega kokkupuutest tingitud raskete tööõnnetuste, kutsehaiguste või muude
tervisekahjustuste kohta;
d) avaldatakse igal aastal teavet riikliku tööohutuse ja töötervishoiu poliitika raames
võetud meetmete kohta, mis käsitlevad bioloogiliste ohuteguritega kokkupuudet
töökeskkonnas;
e) määratakse kindlaks sobiv ajavahemik töökeskkonnas esinevate bioloogiliste
ohuteguritega kokkupuutest tingitud kutsehaigusi ja vigastusi käsitlevate dokumentide
säilitamiseks, võttes arvesse selliste haiguste latentsusperioodi.
Artikkel 11
Tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate organisatsioonidega konsulteerides ning
kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga, asjakohaste rahvusvaheliste standardite ja teadusliku
arenguga iga liige:
a) vaatab korrapäraselt läbi kutsehaiguste riiklikud loetelud nende ennetamise,
registreerimise, nendest teatamise ja vajaduse korral hüvitise maksmise eesmärgil;
b) ajakohastab vajaduse korral neid loetelusid, et lisada sinna kõik haigused, mille puhul
on teaduslikult või riiklikele tingimustele ja tavadele vastavate meetoditega kindlaks tehtud
otsene seos töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega kokkupuute ja haiguse vahel.
VI. Töövigastushüvitised
Artikkel 12
Iga liige tagab, et töökeskkonnas esinevate bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud
haigestumine, vigastus, töövõimetus või surm annab õiguse saada töövigastus- või
kahjuhüvitist vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale.
VII. Õigusaktide järgimine
Artikkel 13
1. Iga liige tagab töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega kokkupuudet käsitlevate
riiklike õigusaktide jõustamise piisava ja asjakohase kontrollisüsteemi ning vajaduse korral
muude mehhanismide abil, mis tagavad nende järgimise, sealhulgas tööandjatele, töötajatele
ja nende esindajatele tehnilise teabe ja nõuannete andmine, ning eraldavad nende ülesannete
täitmiseks piisavalt vahendeid ja toetust.
2. Iga liige tagab, et tööinspektorid ja vajaduse korral muud ametnikud, kelle ülesanded
on seotud bioloogiliste ohutegurite ja riskidega töökeskkonnas:
a) läbivad neid ohutegureid ja riske käsitleva väljaõppe;
b) edendavad asjakohaste riiklike õigusaktide järgimist hinnates süstemaatilist
lähenemist tööohutusele ja töötervishoiule;
c) omavad selgeid ja toimivaid ohutusprotokolle ülesannete täitmisel isikliku ohutuse
tagamiseks;
d) saavad oma tööandjalt sobivad kaitsevahendid.
Artikkel 14
Iga liige kehtestab vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale piisavad karistused ja
parandusmeetmed töökeskkonna bioloogilisi ohutegureid käsitlevate õigusaktide rikkumise
eest ning tagab nende tõhusa kohaldamise.
VIII. Tööandjate kohustused ja vastutus
Artikkel 15
Tööandjad tagavad mõistlikult teostatavas ulatuses, et nende kontrolli all olevas
töökeskkonnas ei esine bioloogiliste ohtudega kokkupuute tõttu riske ohutusele ja tervisele,
võttes asjakohaseid ja vajalikke ennetus- ja kaitsemeetmeid.
Artikkel 16
Tööandjad võtavad kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga ning kohaldatavate
kollektiivlepingutega töökeskkonna bioloogiliste riskide hindamise tulemusel mõistlikult
teostatavas ulatuses ennetus- ja kaitsemeetmeid, tagades vajaduse korral kokkupuute ja riski
erinevate tasemete, sealhulgas naiste ja meeste kokkupuute ja riski erinevuste arvessevõtmise.
Eelkõige nad:
a) kehtestavad töötajate ja nende esindajatega konsulteerides piisavad ja asjakohased
süsteemid, mille kohaselt korraldatakse, vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse
bioloogiliste ohutegurite tõttu töötajate tervisele ja ohutusele tekkivate riskide hindamisi,
võttes nõuetekohaselt arvesse töötajaid, kes võivad vajada erikaitset;
b) võtavad kõik mõistlikud ja teostatavad meetmed, et kõrvaldada töökeskkonnast
bioloogilised ohutegurid või kui see ei ole võimalik, kontrollida ja vähendada nende
ohutegurite põhjustatud riske, võttes nõuetekohaselt arvesse kontrollivahendite hierarhiat;
c) rakendavad tõhusaid ennetus- ja kaitsemeetmeid, võttes arvesse bioloogiliste
ohutegurite omadusi ja pädevate asutuste läbiviidud bioloogiliste riskide hindamise tulemusi,
kui need on olemas;
d) tagavad kontrollivahendite hierarhia kohaselt töötajatele tasuta piisavad
isikukaitsevahendid koos nende kasutamse väljaõppega ning hooldavad ja asendavad neid
vastavalt vajadusele;
e) korraldavad töökeskkonna ja töötajate tervise regulaarset järelevalvet, mis on tööriske
arvestades piisav ja asjakohane, et bioloogilisi ohutegureid ja nende võimalikku mõju
varakult avastada;
f) jälgivad tööprotsesse ja hindavad regulaarselt ennetus-, kaitse- ja kontrollimeetmete
tõhusust, sealhulgas sobivate isikukaitsevahendite olemasolu;
g) rakendavad ettevaatusabinõusid, kui olemasolev teave ei ole riskide adekvaatseks
hindamiseks piisav;
h) annavad juhtidele, juhatajatele ja töötajatele tasustatud tööajal ja võimaluse korral
tavapärase tööaja sees ning samuti töötajate esindajatele sobivate ja regulaarsete ajavahemike
järel teavet, juhiseid ja väljaõpet töökeskkonna bioloogiliste ohutegurite ning kohaldatavate
ennetus- ja kaitsemeetmete kohta;
i) tagavad, et kõiki töötajaid teavitatakse töömeetodite materjalide või uuel teabel
põhineva riskihinnangu muutumise korral ning vajadusel regulaarsete ajavahemike järel
bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutest tingitud riskidest ning kohaldatavatest ennetus- ja
kaitsemeetmetest sobival viisil, ligipääsetaval kujul ja arusaadavas keeles enne selliste
riskidega seotud tööde alustamist;
j) uurivad töökeskkonnas bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutumisega seotud
tööõnnetusi, kutsehaigusi ja vajaduse korral ohtlikke juhtumeid, et selgitada välja nende
põhjused ja võtta koostöös tööohutuse ja töötervishoiu komiteede või töötajate esindajatega
vajalikke meetmeid sarnaste juhtumite kordumise vältimiseks, ning säilitavad andmed
bioloogiliste ohuteguritega seotud juhtumite kohta.
Artikkel 17
Kui kaks või enam tööandjat tegutsevad ühel töökohal samaaegselt, otsustavad nad ühiselt,
kuidas tagada töötajate ohutus ja tervisekaitse seoses töökeskkonnas bioloogiliste
ohuteguritega kokkupuutumisega, ilma et see piiraks iga tööandja vastutust oma töötajate
eest.
Artikkel 18
Tööandjad koostavad vastavalt oma tegevuse ulatusele ja laadile valmisoleku- ja
reageerimisplaanid ning protseduurid töökeskkonna bioloogiliste ohuteguritega seotud
õnnetuste, intsidentide ja hädaolukordade korral tegutsemiseks, võttes arvesse nakkushaiguste
puhanguid. Need plaanid ja protseduurid peavad olema kooskõlas pädevate asutuste
juhistega.
IX. Töötajate ja nende esindajate õigused ja kohustused
Artikkel 19
Seoses bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas on töötajatel ja vajaduse korral nende
esindajatel õigus:
a) olla konsulteeritud küsimustes, mis käsitlevad bioloogiliste ohutegurite
kindlakstegemist ja tööandja või pädevate asutuste läbiviidavat riskihindamist;
b) saada teavet ja väljaõpet bioloogiliste ohutegurite ja riskide kohta töökeskkonnas ning
asjakohaste ennetus- ja kaitsemeetmete ja nende rakendamise kohta;
c) olla konsulteeritud küsimustes, mis käsitlevad ennetus- ja kaitsemeetmeid nende ja
teiste töötajate kaitsmiseks ning olla kaasatud nende rakendamisse;
d) esitada päringuid ja saada tööandjalt teavet asjakohaste aspektide kohta, mis on seotud
bioloogiliste ohuteguritega kokkupuutega töökeskkonnas;
e) osaleda tööõnnetuste, kutsehaiguste ja vajaduse korral ohtlike juhtumite uurimises
ning olla konsulteeritud küsimustes, mis käsitlevad nende uurimiste järeldusi;
f) saada aruandeid töötajate tervise jälgimise kohta kooskõlas isiku- ja terviseandmete
konfidentsiaalsuse nõuetega;
g) esitada kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga pädevatele asutustele kaebusi, kui nad
leiavad, et võetud meetmed ja kasutatavad vahendid ei ole adekvaatse ennetuse ja kaitse
tagamiseks piisavalt tõhusad;
h) saada vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale ning töötervishoiuteenistuse soovitusel
üle viidud teisele tööle, kui konkreetsel töökohal töötamise jätkamine on tervislikel põhjustel
vastunäidustatud, tingimusel, et selline töö on saadaval ja et neil on vajalik kvalifikatsioon
või neid on võimalik selliseks tööks välja õpetada;
i) saada vastavalt riigisisesele õigusele ja tavale arstiabi ja taastusravi haigestumise või
vigastuse korral, mille põhjustas või mida süvendas töökeskkonnas bioloogilise ohuteguriga
kokkupuutumine;
j) olla kaitstud igasuguse diskrimineerimise eest bioloogiliste ohuteguritega
kokkupuutest põhjustatud haigusse nakatumise või selle ülekandmise tõttu;
k) omada ligipääsu tõhusatele teavituskanalitele, et teatada pädevatele asutustele
bioloogiliste ohutegurite ja riskidega seotud tööohutuse ja töötervishoiu küsimustest.
Artikkel 20
Ettevõtte tasandil peab olema kehtestatud kord, mille kohaselt on töötajatel töökeskkonna
bioloogiliste ohutegurite suhtes muu hulgas järgmised kohustused:
a) järgida ettenähtud tööohutuse ja töötervishoiu meetmeid vastavalt saadud juhistele
ning tööandja antud väljaõppele ja vahenditele, sealhulgas käsitseda ja kasutada
nõuetekohaselt neile kõnealusel eesmärgil kättesaadavaks tehtud sobivaid
isikukaitsevahendeid, rajatisi ja muud varustust;
b) teatada viivitamata oma otsesele juhile igast tööolukorrast, mis võib nende arvates
põhjustada kokkupuudet bioloogilise ohuteguriga või ohustada tema enda või teiste inimeste
ohutust või tervist;
c) teha koostööd oma tööandja ja teiste töötajatega, et asjakohaselt kindlaks teha ja
rakendada bioloogiliste ohuteguritega seotud tööohutuse ja töötervishoiu meetmeid.
Artikkel 21
Seoses bioloogiliste ohuteguritega töökeskkonnas on töötajatel lisaks eespool sätestatud
õigustele ja kohustustele:
a) õigus eemalduda tööolukorrast ilma lubamatute tagajärgedeta, kui neil on põhjendatud
alus arvata, et nende elu või tervis on otseses ja suures ohus;
b) kohustus teatada viivitamata oma otsesele juhile igast tööolukorrast, mille puhul neil
on põhjendatud alus arvata, et see kujutab endast otsest ja suurt ohtu nende elule või tervisele;
c) õigus mitte saada tööandjalt nõuet, et nad pöörduksid tagasi tööle, kus on jätkuvalt
otsene ja suur oht elule või tervisele, kuni tööandja on vajaduse korral võtnud tõhusaid
parandusmeetmeid.
X. Kohaldamismeetodid
Artikkel 22
Iga liige jõustab käesoleva konventsiooni sätted tööandjate ja töötajate kõige esinduslikumate
organisatsioonidega konsulteerides õigusaktide ja kollektiivlepingute või muude riigisisestele
tingimustele ja tavadele vastavate meetmete kaudu.
XI. Normatiivne keel
Artikkel 23
Käesoleva konventsiooni kohaldamisel tõlgendatakse mis tahes üldise grammatilise meessoo
vormi kasutamist nii, et see ei ole välistav ja hõlmab ka naisi, kui kontekstist ei tulene selgelt
teisiti.
XII. Lõppsätted
Artikkel 24
Konventsiooni ametlikud ratifitseerimiskirjad saadetakse registreerimiseks Rahvusvahelise
Tööbüroo peadirektorile.
Artikkel 25
1. Konventsioon on siduv ainult nendele Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmetele,
kelle ratifitseerimiskirjad on Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor registreerinud.
2. Konventsioon jõustub kaheteistkümne kuu möödudes päevast, mil peadirektor on
registreerinud kahe liikme ratifitseerimiskirjad.
3. Pärast seda jõustub konventsioon liikme suhtes kaksteist kuud pärast tema
ratifitseerimiskirja registreerimise kuupäeva.
Artikkel 26
1. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib selle denonsseerida, edastades teate
registreerimiseks Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni esmakordse
jõustumise kuupäevast on möödunud kümme aastat. Denonsseerimine jõustub ühe aasta
möödudes sellekohase teate registreerimisest alates.
2. Liige, kes on konventsiooni ratifitseerinud ja ei kasuta eelmises lõikes nimetatud
kümne aasta pikkuse perioodi täitumise järel ühe aasta jooksul käesoleva artikliga antud
denonsseerimise õigust, on kohustatud konventsiooni täitma veel kümme aastat ja võib
seejärel käesolevas artiklis sätestatud tingimuste kohaselt konventsiooni denonsseerida iga
uue kümne aasta pikkuse perioodi esimese aasta jooksul.
Artikkel 27
1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teavitab kõiki Rahvusvahelise
Tööorganisatsiooni liikmeid organisatsiooni liikmete poolt teatavaks tehtud kõikide
ratifitseerimiskirjade, deklaratsioonide ja denonsseerimiste registreerimisest.
2. Kui peadirektor teavitab organisatsiooni liikmeid konventsiooni jõustamiseks
vajalikust viimasest ratifitseerimisest, juhib ta organisatsiooni liikmete tähelepanu
konventsiooni jõustumise kuupäevale.
Artikkel 28
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt edastab Rahvusvahelise
Tööbüroo peadirektor kõigi eelmise artikli kohaselt registreeritud ratifitseerimiskirjade,
deklaratsioonide ja denonsseerimiste kõik üksikasjad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni
peasekretärile registreerimiseks.
Artikkel 29
Kui Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu peab seda vajalikuks, esitab ta
peakonverentsile aruande konventsiooni toimimise kohta ning uurib selle muutmise küsimuse
konverentsi päevakorda võtmise soovitatavust.
Artikkel 30
1. Kui peakonverents võtab vastu uue konventsiooni, mis muudab käesolevat
konventsiooni, ja kui uus konventsioon ei näe ette teisiti:
a) olenemata artiklist 26 toob uue muudetud konventsiooni ratifitseerimine liikme poolt
kaasa käesoleva konventsiooni ipso jure viivitamata denonsseerimise, kui uus muudetud
konventsioon hakkab kehtima;
b) käesolev konventsioon ei ole enam liikmetele ratifitseerimiseks avatud uue muudetud
konventsiooni jõustumise kuupäevast alates.
2. Käesolev konventsioon jääb kehtima nende liikmete suhtes, kes on selle
ratifitseerinud, kuid ei ole ratifitseerinud muudetud konventsiooni.
Artikkel 31
Konventsiooni inglis-, prantsus- ja hispaaniakeelsed tekstid on võrdselt autentsed.