11.05.2026 Hankija vastus vaidlustaja täiendavatele seisukohtadele riigihanke „Teekattemärgistustööde teostamine 2026–2028“ (viitenumber 306709) vaidlustusasjas Hankija: Tallinna Liikuvusamet Registrikood 75028252 e-post:
[email protected] Hankija esindajad: õigusosakonna juhataja Arno Tuisk e-post:
[email protected] õigusosakonna jurist Urmas Tammiksaar e-post:
[email protected] Vaidlustaja: AS Signaal TM Registrikood 12394501 Vaidlustaja esindajad: vandeadvokaat Mart Parind vandeadvokaat Veikko Puolakainen Advokaadibüroo NOVE e-post:
[email protected] I Sissejuhatus Hankija jääb vastuses vaidlustusele esitatud seisukohtade juurde, ei nõustu vaidlustaja esitatud väidetega ning leiab, et vaidlustus tuleb jätta rahuldamata tervikuna . Hankija otsus kõrvaldada vaidlustaja hankemenetlusest põhineb riigihangete seaduse § 95 lg 4 p 8 kohasel usaldusväärsuse hindamisel ning on tehtud kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes ja kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades. Käesolevas asjas ei ole vaidlustaja suutnud näidata, et hankija oleks jätnud olulised asjaolud arvesse võtmata või teinud põhjendamatu järelduse vaidlustajat hankemenetlusest kõrvaldades. Vastupidi, vaidlustaja seisukohad taanduvad peamiselt varasema rikkumise õigusliku tähenduse pisendamisele , kuid ei lükka ümber selle rikkumise faktilist tähendust ega mõju usaldusväärsuse hinnangule . Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamine on suunatud ettevõtja usaldusväärsuse hindamisele tulevikus, mitte minevikukäitumise formaalsele kvalifitseerimisele (RKHK 3 ‑ 21 ‑ 1733). Sellest tulenevalt tuleb vaidlust hinnata eelkõige sellest perspektiivist, kas hankijal oli põhjendatud alus kahelda vaidlustaja suutlikkuses täita hankelepingut nõuetekohaselt. II Varasema lepingurikkumise asjakohasus RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel RHS § 95 lg 4 p 8 ei nõua, et pakkujat saab kõrvaldada üksnes siis, kui rikutud on analoogset lepingut. Küsimus on mitte sarnastes lepingutes, vaid nendes rikkumistes, mis omavad tähendust ja mõju ka sõlmitava lepingu täitmisel. Usaldusväärsuse hindamisel ei ole keskne küsimus mitte lepingu tehniline ese, vaid see, mida varasem rikkumine näitab ettevõtja tegeliku tegutsemisviisi kohta ning milline on varasema lepingu (sealhulgas sellest tulenevate rikutud kohuste) puutumus käesoleva hankemenetlusega. Nimelt tuleb hinnata, kas ettevõtja käitumine viitab puudustele, mis võivad korduda ka käesoleva hankemenetluse tulemusena sõlmitava lepingu täitmisel. Sellisteks puudusteks on eelkõige tööde juhtimise ebapiisavus, tähtaegadest mittekinnipidamine või kvaliteediprobleemid. RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel tuleb hinnata rikkumise olulisust, arvestades selle laadi, ulatust ja tagajärgi, mitte piirduda lepingu formaalse käsitlusega. Seega ei ole määrav see, kas varasem leping puudutas elektroonsete liikluskorraldusvahendite fiiberoptilis e kaabelduse rajamist või teekattemärgistust (mis on ühtlasi ka liikluskorraldusvahendite paigaldamise/rajamise töö) , vaid see, kas rikkumine viitab süsteemsele probleemile lepingu täitmises. Kõnealusel juhul ilmnenud puudused hõlmasid universaalseid elemente nagu tööde organiseerimine ja tähtaegade järgimine, mis on määravad ka teekattemärgistuse hankes. Sellest tulenevalt on hankija järeldus varasema rikkumise asjakohasuse kohta loogiline ja kooskõlas kohtupraktikaga. Vaidlustaja heidab hankijale alusetult ette hankija seisukohtade ja nendel rajaneva kõrvaldamisotsuse väidetava vastuolu kehtiva õiguspraktikaga. Nii käsitleb vaidlustaja ekslikult hankija seisukohta justkui tähendaks iga varasem rikkumine automaatselt pakkuja ebausaldusväärsust kõigis tulevastes hangetes. Hankija ei ole sellist üldistust teinud. Hoopis vastupidi – kõrvaldamise otsuses kaalus hankija senist elektroonsete liikluskorraldusvahendite fiiberoptilise kaabelduse hankelepingu rikkumist ja selle seotust käesoleva hankega . Nii kaalus hankija senises lepingus rikutud kohustuste iseloom u seotust käesoleva hanke tulemusena sõlmitava lepinguga (sh põhjalik tööde dokumenteerimine ja aruandlus, seotus kriitilise tähendusega liiklusteenustega ning nende toimepidevuse tagamiseks vajalike tööde õigeaegse teostamine olulisus sõltuvalt ilmastikutingimustest). Vaidlustaja püüab taandada rikkumise tehnoloogilistele erisustele (fiiberoptika vs teemärgistus) ja keskendada tähelepanu riigihangete erinevatele CPV-koodidele, ning oma väidetele, et elektroonsete liikluskorraldusvahendite vahelise fiiberoptilise kaabli rajamine ei ole vaidlustaja põhitegevusala ning teekattemärgistustööde teostamisest sootuks diametraalselt erineva valdkonnaga. Seejuures hoidub vaidlustaja põhistamast, milles seisneb liikluskorralduse valdkonna teenindamiseks ja selle teenuste toimepidevuse tagamiseks vaja liku hanke väidetav diametraalne erinevus, mis muudab need omavahel niivõrd võrreldamatuks, et senise hankelepingu olulise tingimuse oluline rikkumine ei saanud olla aluseks vaidlustaja kõrvaldamisele. Samuti jätab vaidlustaja tähelepanuta senise hankelepingu rikkumise tegelikku sisu – lepingu sisuline täitmata jätmine, dokumenteerimiskohustuste eiramine ja tööde üleandmise võimatus. Need ei ole kitsalt ühe lepingu kesksed detailid, vaid töövõtulepingute keskseimad elemendid sõltumata lepingu esemest. Kõrvaldamisotsuses hindas hankija varasemat rikkumist selle iseloomu, ulatuse ja mõju põhjal ning järeldas , et tegemist oli süsteemse ja ulatusliku suutmatusega täita lepingu keskseid kohustusi. Kõrvaldamisotsuses antud hinnang vaidlustaja usaldusväärsusele on olnud kontekstipõhine ja asjakohane: hinnatud ei ole mitte tehnoloogilist võimet, vaid lepingulise kohustuse täitmise üldist võimekust (sh juhtimine, tähtaegadest kinnipidamine , dokumenteerimine ja kontrollimehhanismid) ning analüüsitud on varasema lepingu rikkumise olemuse ja sellest usaldusväärsusele avalduva mõju seoseid teekattemärgistuse hankega ja selle tulemusena sõlmitud lepinguga. Vaidlustaja etteheide, justkui tugineks hankija ultraformalistlikele käsitlustele, on alusetu. Samaaegselt taandab vaidlustaja ise enda argumentatsiooniga vaidluse formaalsele eristusele äriühingu põhi- ja kõrvaltegevusala vahel, väites sisuliselt, et kuna varasem oluline hankelepingu rikkumine ei puudutanud tema põhitegevusala, ei saa see mõjutada ka vaidlustaja usaldusväärsust käesolevas (põhitegevusala) hankes. Hankija jääb oma senisele seisukohale ega nõustu sellise käsitlusega, kuna RHS § 95 lg 4 p 8 eesmärk on hinnata pakkuja kui lepingupartneri terviklikku usaldusväärsust, mitte tema usaldusväärsust kitsalt tegevusvaldkondade formaalse liigituse põhiselt. Kui fiiberoptilise kaabelduse rajamistööde lepinguga endale kohustusi võttes teadis vaidlustaja, et tegemist on tema kõrvaltegevusala lepingu täitmisega, siis seda hoolsam pidi vaidlustaja olema nende kohustuste täitmisega. Seda aga vaidlustaja ilmselgelt ei olnud. Samuti ei mõjuta hinnangut vaidlustaja ebausaldusväärsusele asjaolu, et fiiberoptilise kaabeldustöö projektis osales teine projektijuht või töömeeskond ning vaidlustaja juhatuse liige ei saa olla vastutav oma töötajate eksimuste eest hankeõiguslikult. Nagu hankija on juba selgitanud, hinnatakse RHS § 95 lg 4 p 8 alusel pakkuja kui terviku usaldusväärsust, mitte üksikute töötajate eksimusi. See tähendab, et vastutus lepingu täitmise eest lasub äriühingul, mitte selle üksikutel töötajatel , sest e ttevõtte sisemine tööjaotus ei saa välistada ega vähendada välissuhetes tekkivat vastutust. Seda enam, vaidlustaja enda selgitus kinnitab, et juhtimisvastutus on koondatud ettevõtte tasandile , ka hangete valdkonnas. Vaidlustaja toodud näide, justkui „ on äriühingu juhatus ebakompetentne ja terve ettevõtte ebausaldusväärne ka nt põhjusel, et teetöötaja teeb ühe joone 1 cm jagu liiga laia “ on eelnevalt mainitud ultraformalistlik argumenteerimine, mida vaidlustaja ise paradoksaalsel moel hankijale ette heidab. Vaidlustaja usaldusväärsusele antud negatiivne hinnang ning vaidlustaja kõrvaldamine puudutas siiski enamat, kui 1cm võrra joone laiuses eksimist – nimelt senise fiiberoptilise kaabelduse hankemenetluse raames lepingu ulatuslikku täitmata jätmist ehk teisisõnu riigihankelepingust tulenevate kohustuste ulatuslikku ja süstemaatilist rikkumist vaidlustaja poolt valdkonnas (hanked), mille eest hankejuhina vastutab vaidlustaja juhatuse liige Riho Hollas. III Hankepassis andmete esitami se tähendus ning heastamisvõimaluse andmine Vaidlustaja heidab hankijale alusetult ette väidetavaid puudujääke hankemenetluse läbiviimisel ning vaidlustaja usaldusväärsuse hindamisel ja kõrvaldamisel, õigustades samal ajal tõendatult hankepassis valeandmete esitamise „inimliku eksimusega“. Vaidlustaja püüab seeläbi vähendada hankepassis valeandmete esitamise tähendust . Hankepass on hankemenetluses keskse tähtsusega dokument, mille alusel hankija teeb otsuseid hankemenetluses. Kui hankepassis esitatud teave on ebatäpne või puudulik, kahjustab see otseselt hankija võimalust teha õiguspärane otsus . Hankemenetlus põhineb suurel määral pakkujate ühepoolsetel hankepassis antud kinnitustel ja hankija võimalusel neid usaldada . Asjaolu, et vaidlustaja jättis värske ja olulise rikkumise hankepassis kajastamata, ei ole formaalne eksimus. See näitab, et vaidlustaja ei näidanud üles piisavat hoolsust ega läbipaistvust, mis vaid kinnitab täiendavalt hankija hinnangut vaidlustaja usaldusväärsusele. Vaidlustaja käsitlus heastamisest eeldab, et hankijal lasub kohustus alati eraldi kutsuda pakkujat üles esitama heastamistõendeid. Sellist kohustust RHS § 97 ei sätesta. Nagu hankija on selgitanud, on tegemist pakkuja õiguse, mitte hankija kohustusega. Käesolevas asjas ei esitanud vaidlustaja ei hankepassis ega pakkumusega seoses mingit viidet sellele, et ta sooviks tugineda heastamismeetmetele. Vastupidi – vaidlustaja kinnitas, et vastavaid asjaolusid ei esine. Sellises olukorras ei saa hankijalt mõistlikult eeldada, et ta algataks iseseisvalt heastamismenetluse. Seda enam, nii vaidlustuses kui ka täiendavates seisukohtades heidab vaidlustaja hankijale ette hankepassis antud kinnitusest heastamismeetmete kasutamata jätmise kohta eraldi heastamise võimaldamata jätmist , nimetamata siiani ühtegi konkreetset heastamismeedet, mida vaidlustaja faktiliselt oleks olnud rakendanud. Ka Euroopa Kohtu praktikast ei tulene, et hankija peaks asendama pakkuja enda aktiivsust ja hankepassis antud kinnitusi või esitama heastamisvõimalust olukorras, kus pakkuja on ise jätnud asjakohase info esitamata. Seega ei ole hankija rikkunud vaidlustaja õigusi heastamise võimaldamisel ning vaidlustaja argumentatsioon selles osas on alusetu . IV Menetlustoimingute järjekord Vaidlustaja väited menetluse ajastuse kohta on spekulatiivsed ega põhine tõenditel. Ainuüksi dokumentide ajamärgid ei võimalda teha järeldust otsustusprotsessi tegeliku kulgemise kohta. Hankija jääb seetõttu oma varasemate, vastuses vaidlustusele esitatud seisukohtade juurde, et menetlus viidi läbi ning toimingud järjestati korrektselt. Rohkete, kuid alusetute argumentide keskel möönis vaidlustaja ka ise Tallinna hankekorrale tuginedes, et hankekomisjoni protokollid olid sisuliselt ettepanekud ehk hankija allkirjastatavaid otsuseid ettevalmistavad dokumendid. Õiguslikult siduv ad otsus ed tehti allkirjastamisega nõuetekohases järjekorras hankija juhi poolt. V Kokkuvõte Vaidlustaja täiendavad vastuväited ei sea kahtluse alla hankija järeldust, et RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeldused olid ja on täidetud . Samuti ei ole tuvastatav menetlusnormide rikkumine, mis mõjutaks hankemenetluse tulemust või vaidlustaja õigusi. H ankija otsus põhineb objektiivsetel ja tõendatud asjaoludel, on õiguspäraselt põhistatud, on kooskõlas Eesti Vabariigi kohtute ja VAKO praktikaga ning on tehtud kaalutlusõigust õiguspäraselt teostades . Vaidlustaja ei ole suutnud ümber lükata hankija põhilist järeldust – et tema varasem käitumine tekitab põhjendatud kahtluse tema usaldusväärsuses. Eeltoodust tulenevalt palub hankija jätta vaidlustus rahuldamata tervikuna ning menetluskulud vaidlustaja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Arno Tuisk, Urmas Tammiksaar Hankija esindaja d