Justiits- ja Digiministeerium Teie 26.06.2025 nr
Karl-Erik Ansmann
[email protected] Meie 01.09.2025 nr 6-6/25-27
Arvamuse avaldamine
Täname võimaluse eest avaldada arvamust välismaalase rahvusvahelise kaitse andmise seaduse
eelnõu kohta. Käesolevaga edastame arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liina Reisberg
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja
Lisa 1: Riigikohtu arvamus välismaalase rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu kohta
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post
[email protected]
www.riigikohus.ee
Arvamus1 välismaalase rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu kohta
Riigikohus peab alljärgnevalt vajalikuks avaldada arvamust mõne eelnõus sisalduva
halduskohtumenetlust puudutava küsimuse kohta.
Eelnõu õiguskaitset puudutavate piirangute (esialgne õiguskaitse ja riigi õigusabi) ühine lähtekoht
on, et kohtulik kaitse on oluline üksnes esimeses kohtuastmes. See arusaam tõukub määruse
2024/1348 art 67 lg-s 3 sätestatud nõudest, et tõhus õiguskaitsevahend keelduva otsuse
vaidlustamiseks peab hõlmama nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude läbivaatamist vähemalt
esimese astme kohtus. Samuti piirab sama määruse art 68 lg 2 isikute õiguse riigis viibida esimese
astme kohtumenetlusega. Hilisem edasikaebus õigust liikmesriigi territooriumile jääda ei anna
(art 68 lg 7). Siiski tuleb tähele panna, et määruse 2024/1348 art 68 lg 7 eeldab (või vähemalt ütleb
selgelt, et ta ei piira) kohtu õigust ka kõrgemas kohtuastmes esialgse õiguskaitse korras lubada
isiku taotlusel tal riiki jääda. Seepärast võib kavandatav VRKS § 17 lg 3 koostoimes kavandatava
HKMS § 249 lg-ga 6 olla määruse 2024/1348 art 68 lg-ga 7 vastuolus. Lisaks tuleb arvestada, et
esialgne õiguskaitse võimaldab ära hoida isiku õiguste pöördumatu rikkumise ebatüüpilistes
olukordades, mida pole võimalik seadusandjal alati ette näha. Sellises olukorras võib esialgse
õiguskaitse piirang osutuda põhiseaduse või EL-i põhiõiguste hartaga vastuolus olevaks ning
kohus peab piirava sätte kohaldamata jätma. Seepärast on mõistlik kunstlikult esialgset
õiguskaitset piiravaid sätteid mitte ette näha. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, et senises praktikas
oleks probleeme ebamõistlikult ulatusliku esialgse õiguskaitse rakendamisega, mistõttu on
ebaselge, millist probleemi niivõrd range piiranguga lahendada soovitakse.
Riigi õigusabi piiramist esimese kohtuastmega määruse 2024/1348 art 17 lg 2 p c lubab, jättes
selle liikmesriigi otsustada. Siiski tasub kaaluda keerukamates asjades riigi õigusabi lubamist ka
kõrgemas kohtuastmes. Professionaalse esindaja välistamine ei ole kooskõlas nt
kassatsioonimenetluse olemusega, kus tavapäraselt vaieldakse kaalukate õigusküsimuste üle.
Samuti väärib tähelepanu kavandatud haldusmenetluses riigi õigusabi taotlemise normid.
Eelnõus kavandatud VRKS § 15 lg 6 kohaselt võib PPA otsustada mitte edastada riigi õigusabi
taotlust kohtule lahendamiseks, kusjuures selline otsus pole sama paragrahvi lg 10 kohaselt
kohtus vaidlustatav. Kuigi riigi õigusabi andmisest keeldumise kohtus vaidlustamist nõuab selgelt
üksnes määruse 2024/1348 art 17 lg 3, mis reguleerib riigi õigusabi andmist kohtumenetluses, on
haldusorgani omavoli risk sellises olukorras ilmselge. Riigi õigusabi taotluse kohtule edastamata
jätmist saab sellisel juhul vaadata haldusmenetluse toiminguna, mis õigusvastasuse korral võib
kaasa tuua rahvusvahelise kaitse menetluses antud haldusakti tühistamise. Samuti tuleb tähele
panna, et kuna EL-i õigus ei reguleeri kohtus riigi õigusabi andmisest keeldumise vaidlustamist
kõrgemas kohtuastmes, siis on asjakohane hinnata eelnõus ette nähtud määruskaebuse
esitamise keelu kooskõla PS § 24 lg-ga 5. Eelnõu seletuskirjast sellist analüüsi ei leia. Riigi
õigusabi andmisest keeldumise vaidlustamise piiramine võib küll iseenesest olla põhjendatud,
kuid sel juhul tuleb arvestada, et see muutub samuti küsimuseks, mis võib kaasa tuua
kohtuotsuse tühistamise apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses.
Seni on Eesti õiguses lähtutud PS § 21 lg 2 nõudest, et isikult ei tohi vabadust võtta üle neljakümne
kaheksa tunni ilma kohtu loata. Eelnõu autorid on asunud seisukohale, et PS § 21 lg 2 kehtib
üksnes kriminaalmenetluses ning sarnast nõuet haldusõigusliku kinnipidamise korral ei kehti.
Kuigi PS § 21 lg 1 grammatiline tõlgendamine võimaldab niisugust lähenemist, ei saa kõnealust
põhiseaduse sätet tõlgendada isoleeritult. PS § 20 lg 2 näeb ette kataloogi juhtudest, mil isikult
1
Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti
ainult kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.
võib vabaduse võtta, kusjuures selles kataloogis on tänapäevase jaotuse kohaselt nii karistus-,
haldus- kui ka tsiviilõiguslikke kinnipidamise aluseid. Niisamuti kõneleb PS § 21 lg 1 esimene
lause igasuguse vabaduse võtmise korral kinnipeetu õigustest. Selle valguses on tõenäoline, et
PS § 21 lg 2 hõlmab ka halduskinnipidamist ning sellest saab kõrvale kalduda üksnes PS § 130
alusel erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Kui seadusandjal tekib kahtlus, et PS § 21 lg
2 on liiga range EL-i õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks, saab ta esitada Riigikohtule PSJKS
§ 71 alusel taotluse seisukoha saamiseks, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes EL-i
õigusega.