Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitamine arvamuse avaldamiseks

Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitamine arvamuse avaldamiseks Registreerimise kuupäev: 24.07.2015 Registreerimise number: 8-1/5299. Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee Justiitsministri … 2015. a määruse nr … „Euroopa standardinfo teabelehe vormi kehtestamine“ Lisa EUROOPA STANDARDINFO TEABELEHT A-OSA Näidise sõnastust tuleb kasutada Euroopa standardinfo teabelehel. Nurksulgudes märkused asendatakse asjakohase teabega. Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhend krediidiandjale või asjakohasel juhul krediidivahendajale on B-osas. Kui on märgitud „asjakohasel juhul”, esitab krediidiandja nõutud teabe siis, kui see on krediidilepingu seisukohast asjakohane. Kui teave ei ole asjakohane, jätab krediidiandja kõnealuse teabe või kogu jao välja (näiteks juhul, kui jagu ei ole kohaldatav). Kui terve jagu jäetakse välja, kohandatakse Euroopa standardinfo teabelehe jagude nummerdust. Järgnev teave esitatakse ühes dokumendis. Kasutatav kirjatüüp peab olema selgesti loetav. Kui mõnda osa teabest soovitakse rõhutada, kasutatakse paksu kirja, varjutatust või suuremat kirjatüüpi. Kõik kohaldatavad riskihoiatused peavad olema rõhutatud. Euroopa standardinfo teabelehe näidis (Sissejuhatus) See dokument on koostatud [kuupäev] Teile, [tarbija nimi]. Dokumendi koostamisel on tuginetud Teie seni esitatud teabele ja praegu finantsturul kehtivatele tingimustele. Järgnev teave, (asjakohasel juhul) v.a intressimäär ja muud kulud, kehtib kuni [kehtivuse kuupäev]. Pärast seda tähtaega võib see muutuda turutingimuste kohaselt. (Asjakohasel juhul) Dokumendiga ei kaasne [krediidiandja nimi] kohustust Teile laenu anda. 1. Laenuandja [Nimi] [Telefoninumber] [Geograafiline aadress] (Vabatahtlik) [E-posti aadress] (Vabatahtlik) [Faksinumber] (Vabatahtlik) [Veebileht] (Vabatahtlik) [Kontaktisik/kontaktpunkt] (Vajaduse korral teave nõustamisteenuste osutamise kohta:) [(Oleme hinnanud Teie vajadusi ja olukorda ning soovitame Teil võtta elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti. / Me ei soovita Teile kindlat elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut. Tuginedes Teie vastustele teatavatele küsimustele, anname Teile selle elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu kohta teavet, et saaksite ise teha valiku.)] 2. (Asjakohasel juhul) Krediidivahendaja [Nimi] [Telefoninumber] [Geograafiline aadress] (Vabatahtlik) [E-posti aadress] (Vabatahtlik) [Faksinumber] (Vabatahtlik) [Veebileht] (Vabatahtlik) [Kontaktisik/kontaktpunkt] (Asjakohasel juhul [teave nõustamisteenuste osutamise kohta]) [(Oleme hinnanud Teie vajadusi ja olukorda ning soovitame Teil võtta elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti. / Me ei soovita Teile kindlat elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut. Tuginedes Teie vastustele teatavatele küsimustele, anname teile selle elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu kohta teavet, et saaksite ise teha valiku.)] [Tasustamine] 3. Laenu põhikirjeldus Laenu summa ja vääring: [summa] [vääring] (Asjakohasel juhul) See laen ei ole [laenuvõtja riigi omavääringus]. (Asjakohasel juhul) Teie laenu väärtus [laenuvõtja riigi omavääringus] võib muutuda. (Asjakohasel juhul) Näiteks juhul, kui [laenuvõtja riigi omavääringu] väärtus langeb [krediidi vääringu] suhtes 20 protsenti, suureneb teie laenusumma [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. See võib olla isegi suurem, kui [laenuvõtja riigi omavääringu] väärtus langeb üle 20 protsendi. (Asjakohasel juhul) Teie laenu maksimumsumma [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. (Asjakohasel juhul) Teile saadetakse hoiatus, kui laenusumma suureneb kuni [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. (Asjakohasel juhul) Teil on võimalik [lisada õigus välisriigi vääringus laenu üle läbi rääkida või õigus konverteerida laen [asjaomasesse vääringusse] ja tingimused]. Laenu kestus: [kestus] [Laenu liik] [Kohaldatava intressimäära liik] Kogu tagasimaksmisele kuuluv summa: See tähendab, et Te maksate iga laenatud [vääring] kohta tagasi [summa]. (Asjakohasel juhul) [See / osa sellest] on ainult intressimaksetel põhinev laen. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tähtaja lõppemise järel on Teie võlgnetav summa [sisestage intressimaksetel põhineva laenu summa]. (Asjakohasel juhul) Selle teabelehe koostamiseks kasutatud kinnisvara eeldatav väärtus: [lisada summa]. (Asjakohasel juhul) Maksimaalne võimalik laenusumma vastavalt kõnealuse kinnisvara väärtusele on [lisada suhe] või kinnisvara minimaalne nõutav väärtus, et laenata näites märgitud summa, on [lisada summa]. (Asjakohasel juhul) [Tagatis] 4. Intressimäär ja muud kulud Krediidi kulukuse määr on laenu kogukulu, mis on väljendatud aastase protsendimäärana. Krediidi kulukuse määra abil saab võrrelda erinevaid pakkumisi. Teie laenu puhul on krediidi kulukuse määr [krediidi kulukuse aastamäär]. Selles sisalduvad: intressimäär [protsentuaalne väärtus või asjakohasel juhul alusintressimäär ja krediidiandja intressimarginaali protsentuaalne väärtus] [muud krediidi kulukuse määra komponendid] ühekordsed kulud (Asjakohasel juhul) hüpoteegi registreerimise tasu [lisada tasu suurus, kui see on teada, või arvutamise alus] perioodilised kulud. (Asjakohasel juhul) Käesolev krediidi kulukuse määr arvutatakse eeldatavate intressimäärade alusel. (Asjakohasel juhul) Kuna [osa] teie laen[ust] on fikseerimata intressimääraga laen, võib tegelik krediidi kulukuse määr käesolevast krediidi kulukuse määrast erineda, kui Teie laenu intressimäär muutub. Näiteks kui intressimäär tõuseb [B-osas kirjeldatud stsenaariumi korral], võib krediidi kulukuse määr suureneda [lisada stsenaariumile vastav näitlik krediidi kulukuse määr]. (Asjakohasel juhul) Palun võtke teadmiseks, et käesoleva krediidi kulukuse määra arvutamisel lähtutakse sellest, et intressimäär jääb kogu lepingu kestuse jooksul esialgseks ajavahemikuks fikseeritud tasemele. (Asjakohasel juhul) Järgmised kulud ei ole laenuandjale teada, mistõttu ei ole neid krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võetud: [kulud]. (Asjakohasel juhul) Hüpoteegi registreerimise tasu. Palun veenduge, et olete teadlik kõigist muudest Teie laenuga kaasnevatest maksudest ja kuludest. 5. Maksete sagedus ja arv Tagasimaksete sagedus: [sagedus] Maksete arv: [arv] 6. Iga perioodilise makse suurus [summa] [vääring] Teie sissetulek võib muutuda. Palun kaaluge, kas suudate oma [sagedus] tagasimakseid teha ka siis, kui sissetulekud vähenevad. (Asjakohasel juhul) Kuna [see / osa sellest] on ainult intressimaksetel põhinev laen, tuleb Teil pärast elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tähtaja lõppemist võlgnetav summa [lisada ainult intressimaksetel põhineva laenu summa] eraldi tagasi maksta. Ärge unustage ka lisamakseid, mis Teil on vaja teha lisaks siin märgitud maksele. (Asjakohasel juhul) Käesoleva laenu [osa] intressimäär võib muutuda. See tähendab, et teie perioodiliste maksete summa võib suureneda või väheneda. Näiteks kui intressimäär tõuseb [B-osas kirjeldatud stsenaariumi korral], võivad teie maksed suureneda [lisada stsenaariumile perioodilise makse suurus]. (Asjakohasel juhul) Teie iga [perioodiliste maksete sagedus] makstava summa suurus [laenuvõtja riigi omavääringus] võib muutuda. (Asjakohasel juhul) Teie maksed võivad suureneda kuni [lisada maksimaalne summa laenuvõtja riigi omavääringus] iga [lisada ajavahemik] (Asjakohasel juhul) Näiteks juhul, kui [laenuvõtja riigi omavääringu] väärtus langeb [krediidi võtmise vääringu] suhtes 20 protsenti, tuleb teil maksta iga [lisada ajavahemik] täiendavalt [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. Teie maksed võivad suureneda veelgi rohkem. (Asjakohasel juhul) Vahetuskurss, mida kasutatakse [krediidi vääringus] tagasimaksete ümberarvutamiseks [laenuvõtja riigi omavääringusse], on [vahetuskursi avaldanud asutuse nimetus] [kuupäev] avaldatud vahetuskurss või arvutatakse [kuupäev] [lisada võrdlusaluse või arvutusmeetodi nimi] abil. (Asjakohasel juhul) [Üksikasjad seotud säästutoodete või edasilükatud intressimaksetega laenude kohta] 7. (Asjakohasel juhul) Näitlik tagasimaksegraafik Selles graafikus on märgitud summa, mis tuleb maksta iga [sagedus]. Perioodiline makse (veerg [asjakohane number]) sisaldab tasumisele kuuluvat intressi (veerg [asjakohane number]), asjakohasel juhul tasumisele kuuluvat põhiosa (veerg [asjakohane number]) ja asjakohasel juhul muid kulusid (veerg [asjakohane number]). (Asjakohasel juhul) Muude kulude veerus kajastatud kulud hõlmavad [kulude loetelu]. Laenujääk (veerg [asjakohane number]) on pärast iga perioodilist makset maksta jääv laenusumma. [Graafik] 8. Lisakohustused Selleks et saada laenu selles dokumendis kirjeldatud tingimustel, peab laenuvõtja täitma järgmised kohustused. [Kohustused] (Asjakohasel juhul) Palun võtke arvesse, et selles dokumendis kirjeldatud laenutingimused (sealhulgas intressimäär) võivad muutuda, kui eespool esitatud kohustused ei ole täidetud. (Asjakohasel juhul) Palun võtke arvesse tagajärgi, mis võivad hiljem kaasneda laenuga seotud kõrvallepingute lõpetamise korral. [Tagajärjed] 9. Enne tähtaega tagasimaksmine Teil on võimalik see laen täielikult või osaliselt enne tähtaega tagasi maksta. (Asjakohasel juhul) Enne tähtaega tagasimaksmise tasu: [lisada summa, kui see ei ole võimalik, siis arvutamise meetod] (Asjakohasel juhul) Kui soovite laenu enne tähtaega tagasi maksta, võtke meiega palun ühendust, et täpsustada enne tähtaega tagasimaksmise tasu sel hetkel. 10. Paindlikkus (Asjakohasel juhul) [Teave ülekandmisõiguse/üleminekuõiguse kohta] Te saate selle laenu teisele [laenuandjale] [või] [kinnisasjale] üle kanda. [Lisada tingimused] (Asjakohasel juhul) Te ei saa seda laenu teisele [laenuandjale] [või] [kinnisasjale] üle kanda. (Asjakohasel juhul) Lisavõimalused: [lisada selgitus B-osas loetletud lisavõimaluste kohta ning vajaduse korral laenuandja poolt krediidilepingu osana pakutavate muude võimaluste kohta, millele ei ole eelmistes jagudes osutatud]. 11. Laenuvõtja muud õigused (Asjakohasel juhul) Teil on õigus [taganemistähtaja pikkus] jooksul alates [taganemistähtaja alguskuupäev] kõnealusest lepingust taganeda. [Tingimused] [Lisada menetlus] (Asjakohasel juhul) Kui Te otsustate kasutada [krediidilepingust] taganemise õigust, palun kontrollige, kas Teie jaoks jäävad siduvaks muud laenuga seotud kohustused [sealhulgas laenuga seotud kõrvallepingud, millele on osutatud 8. jaos]. 12. Kaebused Kaebuse korral võtke palun ühendust [lisada laenuandja sisemine kontaktpunkt ja menetlust käsitleva teabe allikas]. (Asjakohasel juhul) Maksimaalne kaebuse menetlemise aeg on [ajavahemik] (Asjakohasel juhul) [Kui me ei lahenda kaebust sisemenetluse korras Teid rahuldaval viisil,] võite võtta ühendust ka: [lisada kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegeleva asutuse nimetus] (asjakohasel juhul) või võite küsida FIN-NET võrgustikust andmeid vastava asutuse kohta oma riigis. 13. Laenuga seonduvate kohustuste täitmata jätmine: laenuvõtjale kaasnevad tagajärjed [Kohustuste täitmata jätmise laad] [Rahalised ja/või õiguslikud tagajärjed] Kui Teil on raskusi [sagedus] maksete tasumisel, võtke meiega palun kohe ühendust, et uurida võimalikke lahendusi. (Asjakohasel juhul) Maksete tegemata jätmise korral võidakse viimase võimalusena võõrandada Teie eluase. (Asjakohasel juhul) 14. Lisateave (Asjakohasel juhul) [Märge krediidilepingu suhtes kohaldatava õiguse kohta]. (Juhul kui laenuandja kavatseb kasutada Euroopa standardinfo teabelehe keelest erinevat keelt) Teave ja lepingutingimused esitatakse [keeles]. Teie nõusolekul suhtleme Teiega krediidilepingu kehtivusaja jooksul [keeles/keeltes]. [Lisada avaldus, mis käsitleb olenevalt kohaldatavusest tarbija õigust saada krediidilepingu projekti või õigust, et talle pakutakse krediidilepingu projekt.] 15. Järelevalveasutus Selle laenuandja järele valvab [järelevalveasutuse nimetus / järelevalveasutuste nimetused ja veebileht/veebilehed]. (Asjakohasel juhul) Selle krediidivahendaja järele valvab [järelevalveasutuse nimi ja veebileht].  B-OSA Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhend Euroopa standardinfo teabelehe täitmisel tuleb järgida vähemalt järgmist juhendit. Sissejuhatus 1) Kehtivuse kuupäev märgitakse silmatorkavalt. Selles jaos tähendab kehtivuse kuupäev perioodi, mille jooksul Euroopa standardinfo teabelehel esitatud teave, nt laenuintress jääb muutumatuks, ning seda teavet kohaldatakse, kui krediidiandja otsustab anda krediiti kõnealuse perioodi jooksul. Kui kohaldatava laenuintressi ja muude kulude kindlaksmääramine sõltub aluseks olevate võlakirjade müügi tulemusest, võivad lõplikult kujunev laenuintress ja muud kulud esitatust erineda. Üksnes nendel juhtudel märgitakse, et kehtivuskuupäeva ei kohaldata laenuintressile ja muudele kuludele, lisades sõnad „v.a intressimäär ja muud kulud”. 1. jagu. Laenuandja 1) Krediidiandja nimi, telefoninumber ja geograafiline aadress on kontaktandmed, mida tarbija võib kasutada edaspidises suhtluses. 2) E-posti aadressi, faksinumbri, veebilehe ja kontaktisiku/kontaktpunkti märkimine on vabatahtlik. 3) Kui tehingut pakutakse sidevahendi abil, märgib krediidiandja asjakohasel juhul vastavalt võlaõigusseaduse §-le 541 tarbija elukohaliikmesriigis asuva esindaja nime ja geograafilise aadressi. Krediidiandja esindaja telefoninumbri, e-posti aadressi ja veebilehe märkimine on vabatahtlik. 4) Kui jagu 2 ei kohaldata, teatab krediidiandja tarbijale, kas ja mille alusel osutatakse nõustamisteenuseid, kasutades A-osas esitatud sõnastust. (Asjakohasel juhul) 2. jagu. Krediidivahendaja Kui krediidivahendaja annab tarbijale laenulepingu kohta teavet, esitab kõnealune krediidivahendaja järgmise teabe: 1) krediidivahendaja nimi, telefoninumber ja geograafiline aadress on kontaktandmed, mida tarbija võib kasutada edaspidises suhtluses; 2) e-posti aadressi, faksinumbri, veebilehe ja kontaktisiku/kontaktpunkti märkimine on vabatahtlik; 3) krediidivahendaja teatab tarbijale, kas ja mille alusel osutatakse nõustamisteenuseid, kasutades A-osas esitatud sõnastust; 4) krediidivahendaja tasustamise selgitus: kui vahendaja saab vahendustasu krediidiandjalt, avaldatakse summa ja krediidiandja nimi, kui see erineb jaos 1 esitatud krediidiandja nimest. 3. jagu. Laenu põhikirjeldus 1) Selles jaos selgitatakse üheselt krediidi peamisi tingimusi, sealhulgas laenusummat ja vääringut ning võimalikke riske, mis on seotud krediidi tagasimaksete struktuuriga ja intressimääraga, sealhulgas punktis 8 osutatud riske. 2) Kui krediidi vääring erineb tarbija riigi omavääringust, märgib krediidiandja, et tarbijale saadetakse korrapäraselt hoiatusi vähemalt siis, kui vahetuskursi kõikumine on üle 20 protsendi, vajaduse korral teavitatakse õigusest arvestada krediidileping ümber teise vääringusse või võimalusest tingimuste üle uuesti läbi rääkida ja mis tahes muust korrast, mida tarbija saab kasutada talle tekkiva vahetuskursiriski piiramiseks. Kui krediidilepingus on sätestatud vahetuskursiriski piiramine, peab krediidiandja märkima maksimaalse summa, mille tarbija võib olla kohustatud tagasi maksma. Kui krediidilepingus puudub sellise vahetuskursi riski piiramise säte, mille puhul vahetuskursi kõikumine jääb alla 20 protsendi, esitab krediidiandja laenusummale avalduva näitliku mõju, mis tuleneb tarbija riigi omavääringu väärtuse 20-protsendilisest langusest krediidi vääringu suhtes. 3) Krediidi kestust väljendatakse aastates või kuudes, olenevalt sellest, kumb on asjakohasem. Kui krediidi kestus võib lepingu kehtivusajal muutuda, selgitab krediidiandja, millal ja millistel tingimustel võib see aset leida. Kui krediiti antakse määramata aja jooksul, näiteks tagatud krediitkaardi puhul, teatab krediidiandja sellest sõnaselgelt. 4) Krediidi liik peab olema sõnaselgelt märgitud (nt hüpoteekkrediit, kodulaen, tagatud krediitkaart). Krediidi liigi kirjeldamisel märgitakse selgelt, kuidas makstakse krediidi kehtivusajal tagasi laenu põhiosa ja intressid (s.o laenu amortiseerumise struktuur), näidates selgelt, kas krediidileping on laenu põhiosa tagasimaksel või ainult intressimaksetel põhinev krediidileping või sisaldab mõlemaid elemente. 5) Kui kogu krediit või osa krediidist põhineb ainult intressimaksetel, lisatakse selle jao lõppu silmatorkavalt kõnealusest asjaolust selgelt teavitav märkus A-osa sõnastuses. 6) Kõnealuses jaos märgitakse, kas intressimäär on fikseeritud või fikseerimata ning vajaduse korral, kui pikaks ajaks on see fikseeritud; intressimäära läbivaatamise sagedus ning intressimäära muutuse võimalikud piirid (ülem- ja alammäärad). Selgitatakse laenuintressi ja selle komponentide (nt alusintressimäär, intressimäära vahe) läbivaatamisel kasutatavat valemit. Krediidiandja märgib samuti – näiteks viidates veebilehele –, kust võib leida rohkem teavet valemis kasutatud indeksite või määrade kohta, nt Euribor, keskpanga alusintressimäär. 7) Kui erinevates tingimustes kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, antakse teavet kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta. 8) Kogu tagasimaksmisele kuuluv summa vastab tarbija makstavale kogusummale. See näidatakse krediidisumma ja krediidi kogukulu summana. Kui laenuintress ei ole lepingu kestuseks fikseeritud, märgitakse rõhutatult, et see summa on näitlik ja võib muutuda eelkõige seoses laenuintressi muutumisega. 9) Kui krediit tagatakse kinnisasjale seatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega või kinnisasjaga seotud õigusega, juhib krediidiandja tarbija tähelepanu sellele. Vajaduse korral märgib krediidiandja samuti kinnisasja või muu selle teabelehe koostamiseks kasutatud tagatise eeldatava väärtuse. 10) Krediidiandja märgib vajaduse korral, kas: a) maksimaalse võimaliku laenusumma suhte kinnisvara väärtusesse, mis näitab laenusumma ja kinnisvara väärtuse suhet; sellele suhtarvule lisatakse näide absoluutväärtuses maksimaalse summa kohta, mida saab asjaomase kinnisvara väärtuse puhul laenata, või b) kinnisvara minimaalse väärtuse, mida krediidiandja nõuab näiteks toodud summa laenamiseks. 11) Kui krediidi puhul on tegemist mitmest osast koosneva krediidiga (nt samal ajal fikseeritud intressiga osa, fikseerimata intressiga osa), kajastatakse seda krediidi liigi märkimisel ja nõutud teave antakse krediidi iga osa kohta. 4. jagu. Intressimäär ja muud kulud 1) Intressimäär vastab laenuintressile või laenuintressidele. 2) Laenuintress märgitakse protsentuaalse väärtusena. Kui laenuintress on fikseerimata ja põhineb alusintressimääral, võib krediidiandja märkida laenuintressi, esitades alusintressimäära ja krediidiandja intressimäära vahe protsentuaalse väärtuse. Krediidiandja märgib siiski Euroopa standardinfo teabelehe väljaandmise kuupäeval kehtiva alusintressimäära väärtuse. Kui laenuintress on fikseerimata, esitatakse järgmine teave: a) krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud eeldused; b) kohaldatavad ülem- ja alammäärad asjakohasel juhul ning c) hoiatus, et krediidi kulukuse määra tegelikku suurust võivad mõjutada võimalikud muutused. Tarbija tähelepanu köitmiseks peab hoiatus olema suurema tähemärgi suurusega ja paigutatud silmatorkavalt Euroopa standardinfo teabelehe põhiosas. Koos hoiatusega esitatakse ka näitlik  krediidi kulukuse määr. Kui laenuintressi puhul kohaldatakse ülemmäära, eeldatakse selles näites, et laenuintress tõuseb esimesel võimalusel krediidilepingus ette nähtud kõrgeimale võimalikule tasemele. Kui ülemmäära ei kohaldata, esitatakse selles näites krediidi kulukuse aastamäär, milles on arvestatud vähemalt viimase 20 aasta kõrgeimat laenuintressi või kui laenuintressi arvutamiseks kasutatavad andmed on olemas vähem kui 20 aasta kohta, siis võimalikult pika ajavahemiku kohta, mil kõnealused andmed on olemas, tuginedes asjakohasel juhul laenuintressi arvutamiseks kasutatud välise alusintressimäära suurimale väärtusele või võrdlusaluse määra suurimale väärtusele, mille on määranud kindlaks pädev asutus või Euroopa Pangandusjärelevalve, kui krediidiandja ei kasuta välist alusintressimäära. Seda nõuet ei kohaldata selliste krediidilepingute suhtes, kus laenuintress on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Selliste krediidilepingute puhul, kus laenuintress on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena, sisaldab teave hoiatust, et krediidi kulukuse aastamäär arvutatakse esialgse ajavahemiku laenuintressi alusel. Koos hoiatusega esitatakse ka täiendav näitlik krediidi kulukuse aastamäär, mis on arvutatud võlaõigusseaduse § 406 lõike 5 kohaselt. Kui krediidi puhul on tegemist mitmest osast koosneva krediidiga (nt samal ajal fikseeritud intressiga osa, muutuva intressiga osa), tuleb teave anda krediidi iga osa kohta. 3) Jaos „Muud krediidi kulukuse määra komponendid” loetletakse kõik muud krediidi kulukuse määras sisalduvad kulud, sealhulgas ühekordsed kulud, näiteks haldustasud ja perioodilised kulud, näiteks iga-aastased haldustasud. Krediidiandja loetleb kõik kulud kategooriate kaupa (ühekordsed kulud ja perioodilised kulud, mis sisalduvad tagasimaksetes, ning perioodilised kulud, mis ei sisaldu tagasimaksetes), märkides nende summa, kellele need tuleb maksta ja millal. See ei pea sisaldama lepinguliste kohustuste rikkumisega kaasnevaid kulusid. Kui summa ei ole teada, märgib krediidiandja võimaluse korral näitliku summa või kui see ei ole võimalik, siis näitab, kuidas summa arvutatakse, ja täpsustab, et esitatud summa on üksnes näitlik. Kui krediidi kulukuse määr ei sisalda teatud kulusid, kuna need ei ole krediidiandjale teada, tuuakse see rõhutatult välja. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat ühest või mitmest tema eelistatud krediidilepingu komponendist, nagu näiteks krediidilepingu kestus ja krediidi kogusumma, kasutab krediidiandja võimaluse korral neid komponente; kui krediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel erineval viisil ning seejuures on intressimäärad ja seonduvad kulud erinevad ning krediidiandja kasutab võlaõigusseaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi, peab ta näitama, et muud seda liiki krediidilepingu korral pakutava krediidi kasutusele võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema krediidi kulukuse määra. Kui krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutatakse krediidi kasutusse võtmise tingimusi, märgib krediidiandja rõhutatult muude krediidi kasutusse võtmise viisidega seonduvad kulud, mis ei pruugi olla need, mida on kasutatud krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel. 4) Kui hüpoteegi või võrreldava tagatise registreerimisel on vaja maksta tasu, avaldatakse see selles jaos koos summaga, kui see on teada, või kui see ei ole võimalik, siis summa kindlaksmääramise alusega. Kui tasud on teada ja sisalduvad krediidi kulukuse aastamääras, lisatakse tasu ja selle summa lahtrisse „Ühekordsed kulud”. Kui tasud ei ole krediidiandjale teada ega sisaldu seetõttu krediidi kulukuse aastamääras, tuleb tasu olemasolu selgelt välja tuua krediidiandjale mitte teada olevate kulude loetelus. Mõlemal juhul tuleb vastavas rubriigis kasutada A-osas esitatud tüüpsõnastust. 5. jagu. Maksete sagedus ja arv 1) Perioodiliste maksete korral märgitakse maksete sagedus (nt iga kuu). Korrapäratute maksete korral selgitatakse tarbijale üheselt selliste maksete tegemise korda. 2) Maksete arv hõlmab krediidi kogu kestust. 6. jagu. Iga perioodilise makse suurus 1) Krediidi vääring ja tagasimaksete vääring märgitakse sõnaselgelt. 2) Kui tagasimaksete suurus võib krediidi kestuse ajal muutuda, märgib krediidiandja ajavahemiku, mille jooksul kehtib tagasimakse algne suurus, ning selle, millal ja kui sageli seda seejärel muudetakse. 3) Kui kogu krediit või osa krediidist põhineb ainult intressimaksetel, lisatakse selle jao lõppu silmatorkavalt kõnealusest asjaolust selgelt teavitav märkus A-osa sõnastuses.  Kui tarbijalt nõutakse ainult intressimaksetel põhineva ning hüpoteegiga või muu võrdväärse tagatisega tagatud krediidi saamiseks seonduva säästutoote omandamist, esitatakse kõnealuse toote eest tehtavate maksete summa ja sagedus. 4) Kui laenuintress on fikseerimata, sisaldab see teave ka kõnealust asjaolu märkivat lauset A-osa sõnastuses ning näitlikku tagasimakse maksimumsummat. Ülemmäära kohaldamise korral tuuakse näitlikult välja tagasimaksete summa sellisel juhul, kui laenuintress tõuseb ülemmäärani. Kui ülemmäära ei kohaldata, tuuakse näitlikult välja halvim võimalus, mis näitab tagasimaksete suurust viimase 20 aasta kõrgeima intressimäära puhul, või kui intressimäära arvutamiseks kasutatavad andmed on olemas vähem kui 20 aasta kohta, siis võimalikult pika ajavahemiku kohta, mil kõnealused andmed on olemas, tuginedes asjakohasel juhul intressimäära arvutamiseks kasutatud välise alusintressimäära suurimale väärtusele või võrdlusaluse määra suurimale väärtusele, mille on määranud kindlaks pädev asutus või Euroopa Pangandusjärelevalve, kui krediidiandja ei kasuta välist alusintressimäära. Illustreeriva näite esitamise nõuet ei kohaldata selliste krediidilepingute suhtes, mille puhul intressimäär on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Kui krediidi puhul on tegemist mitmest osast koosneva krediidiga (nt samal ajal fikseeritud intressiga osa, fikseerimata intressiga osa), tuleb teave anda krediidi iga osa ja terviku kohta. 5) (Asjakohasel juhul) Kui krediidi vääring erineb tarbija riigi omavääringust või kui krediit on indekseeritud vääringuga, mis ei ole tarbija riigi omavääring, esitab krediidiandja arvulise näite, milles kirjeldab selgelt, kuidas asjaomase vahetuskursi muutused võivad mõjutada perioodiliste maksete suurust, kasutades A-osa sõnastust. See näide põhineb näitel, mille kohaselt langeb tarbija riigi omavääringu väärtus 20 protsenti, ja sellele lisatakse sõnaselge märkus, et perioodilised maksed võivad suureneda kõnealuses näites esitatust rohkem. Kui kohaldatakse ülemmäära, millega piiratakse seda suurenemist alla 20 protsendi, esitatakse selle asemel maksete maksimumsumma tarbija riigi omavääringus ning märkus maksete võimaliku tulevase suurenemise kohta jäetakse välja. 6) Kui krediit on täielikult või osaliselt fikseerimata intressimääraga krediit ning kohaldatakse punkti 3, esitatakse punkti 5 näide punktis 1 osutatud tagasimakse summa alusel. 7) Kui tagasimaksete tasumisel kasutatav vääring erineb krediidi võtmise vääringust või kui tarbija riigi omavääringus väljendatud tagasimaksete suurus sõltub muus vääringus esitatud vastavatest summadest, märgitakse selles jaos kohaldatava vahetuskursi arvutamise kuupäev ning vahetuskurss või selle arvutamise alus ning nende kohandamise sagedus. Vajaduse korral hõlmab selline märkus vahetuskurssi avaldava asutuse nimetuse. 8) Kui krediit on edasilükatud intressimaksetega krediit, mille puhul tarbija ei maksa tasumisele kuuluvat intressisummat täielikult tagasi perioodiliste maksetega ning see lisatakse tarbija kogu krediidijäägile, selgitatakse, kuidas, millal ja millises summas edasilükatud intressimaksed krediidijäägile lisatakse ning kuidas see mõjutab tarbija võlgnetavat summat. 7. jagu. Näitlik tagasimaksegraafik 1) See jagu lisatakse siis, kui krediit on edasilükatud intressimaksetega krediit, mille puhul ei maksta tasumisele kuuluvat intressisummat täielikult tagasi perioodiliste maksetega ning see lisatakse krediidijäägile, või siis, kui laenuintress on fikseeritud krediidilepingu kestuseks. Kui tarbijal on õigus saada muudetud tagasimaksegraafikut, märgitakse see ära koos tingimustega, mille alusel tarbijal nimetatud õigus on. 2) Kui intressimäär võib krediidi kestuse ajal muutuda, märgib krediidiandja pärast viidet intressimäärale ajavahemiku, mille jooksul algne intressimäär ei muutu. 3) Selles jaos esitataval graafikul on järgmised veerud: tagasimakse ajakava (nt kuu 1, kuu 2, kuu 3), perioodilise makse suurus, perioodilise maksega tasutud intress, muud perioodilises makses sisalduvad kulud (olemasolu korral), iga tagasimaksega tagastatav põhiosa summa ja laenujääk pärast perioodilist makset. 4) Laenu esimese tagasimaksmise aastal märgitakse teave iga perioodilise makse kohta ning iga veeru puhul märgitakse vahesumma esimese aasta lõpu seisuga. Järgmistel aastatel võib andmed märkida aasta kohta. Tagasimaksegraafiku  lõpus esitatakse kogusumma rida, kus märgitakse iga veeru kohta kogusumma. Tarbija makstav krediidi kogukulu (st veeru „perioodilise makse suurus” kogusumma) märgitakse silmatorkavalt. 5) Kui intressimäär kuulub läbivaatamisele ning perioodilise makse suurus pärast iga läbivaatamist ei ole teada, võib krediidiandja märkida tagasimaksegraafikus sama perioodilise makse suuruse kogu krediidilepingu kestuse kohta. Sel juhul juhib krediidiandja tarbija tähelepanu sellele asjaolule, eristades visuaalselt teadaolevad ja hüpoteetilised summad (nt kasutades erinevat kirjatüüpi, raame või varjutatust). Lisaks selgitatakse selgelt loetavalt, millistel ajavahemikel ja miks võivad tagasimaksegraafikus esitatud summad muutuda. 8. jagu. Lisakohustused 1) Selles jaos märgib krediidiandja sellised kohustused nagu kinnisasja kindlustamine, elukindlustuslepingu sõlmimine, töötasu laekumine krediidiandja juures avatud kontole või muu lepingu sõlmimine. Iga kohustuse puhul märgib krediidiandja, kelle suhtes ja mis ajaks tuleb kohustus täita. 2) Krediidiandja täpsustab samuti kohustuse kestuse, näiteks krediidilepingu lõpuni. Krediidiandja täpsustab iga kohustuse puhul tarbija tasumisele kuuluvad kulud, mis ei sisaldu krediidi kulukuse määras. 3) Krediidiandja märgib, kas tarbijal on kohustus sõlmida kõrvallepinguid, et saada esitatud tingimustel krediiti, ja kui on, siis kas tarbijal on kohustus sõlmida need lepingud krediidiandja valitud isikuga või võib need sõlmida tarbija valitud isikuga. Kui selle võimaluse tingimuseks on, et kõrvallepingud peavad vastama teatud miinimumnõuetele, tuleb neid nõudeid selles jaos kirjeldada. Kui krediidilepingut pakutakse üheskoos muude lepingutega, peab krediidiandja märkima nende toodete peamised omadused ning selgelt märkima, kas tarbijal on õigus lõpetada krediidileping või muu teenus eraldi, lõpetamise tingimused ja mõjud ning vastavalt vajadusele krediidilepinguga seoses nõutavate kõrvallepingute lõpetamise võimalikud tagajärjed. 9. jagu. Enne tähtaega tagasimaksmine 1) Krediidiandja märgib, millistel tingimustel saab tarbija krediidi osaliselt või täielikult enne tähtaega tagasi maksta. 2) Enne tähtaega tagasimaksmise tasu jaos juhib krediidiandja tarbija tähelepanu enne tähtaega tagasimakse tasule või muudele enne tähtaega tagasimaksmise korral krediidiandjale hüvitiseks makstavatele kuludele ning märgib võimaluse korral nende summa. Juhul kui hüvitise suurus sõltub eri teguritest (näiteks juba tagasimakstud laenusumma või enne tähtaega tagasimakse ajal kehtiv intress), märgib krediidiandja, kuidas hüvitis arvutatakse, ning esitab kõnealuse tasu võimaliku maksimumsumma, või kui see ei ole võimalik, siis illustreeriva näite, et kirjeldada tarbijale hüvitise kujunemist eri stsenaariumide korral. 10. jagu. Paindlikkus 1) Asjakohasel juhul selgitab krediidiandja, kas ja millistel tingimustel võib krediidi üle anda või kanda teisele krediidiandjale või kinnisasjale. 2) (Asjakohasel juhul) Lisavõimalused: kui toode sisaldab järgnevas punktis 5 esitatud lisavõimalusi, tuleb selles jaos loetleda lisavõimalused ja esitada nende kohta lühike selgitus: asjaolud, mille korral saab tarbija lisavõimalust kasutada; lisavõimalusega seonduvad tingimused; kas lisavõimalus tähendab hüpoteegi või võrdväärse tagatisega tagatud krediidi osana tarbijale seda, et ta kaotab seadusega ette nähtud või muud õigused, mis tavaliselt selle lisavõimalusega kaasnevad, ning lisavõimalust pakkuv ettevõtja (kui tegemist pole krediidiandjaga). 3) Kui lisavõimalus sisaldab lisakrediiti, tuleb selles jaos tarbijale selgitada järgmist: krediidi kogusumma (sealhulgas hüpoteegi või võrdväärse tagatisega tagatud krediit); kas lisakrediidil on tagatis; kohalduvad laenuintressid ning kas lisakrediit on reguleeritud või mitte. Sellise lisakrediidi summa esitatakse algses krediidivõimelisuse hinnangus või kui seda ei ole, siis selgitatakse kõnealuses jaos, et lisasumma kättesaadavaks tegemine sõltub tarbija tagasimaksmise suutlikkuse täiendavast hindamisest. 4) Kui lisavõimalus hõlmab säästutoodet, tuleb selgitada kohalduvat intressimäära. 5) Lisavõimalused võivad olla: enam makstud / vähem makstud summad [laenu amortiseerumise struktuurist tulenevatest tavapärastest perioodilistest maksetest rohkem või vähem]; maksepuhkus [ajavahemik, millal tarbijalt ei nõuta maksete tegemist]; tagasilaenamine [võimalus tarbijal uuesti laenata vahendeid, mis on juba kasutusele võetud ja tagasi makstud]; lisalaenu võtmine ilma täiendava nõusolekuta; tagatisega või tagatiseta lisalaenu võtmine [kooskõlas punktiga 3]; krediitkaart; seotud arvelduskonto ning seotud hoiukonto. 6) Krediidiandja võib lisada krediidiandja poolt krediidilepingu osana pakutavad muud võimalused, mida ei ole nimetatud eelmistes jagudes. 11. jagu. Laenuvõtja muud õigused 1) Krediidiandja selgitab kehtivaid õigusi, näiteks taganemisõigust või järelemõtlemisõigust ja vajaduse korral muid õigusi, näiteks ülekandmisõigust (sealhulgas üleminekuõigust), täpsustab õigus(t)e kasutamise tingimusi, samuti menetlust, mida tarbija peab kõnealus(t)e õigus(t)e kasutamiseks järgima, märkides muu hulgas aadressi, kuhu taganemisavaldus saata, ning vastavad tasud (asjakohasel juhul). 2) Kui tarbijale jäetakse taganemisõigus, tuleb seda sõnaselgelt mainida. 3) Vastavalt võlaõigusseaduse §-le 541 teavitab krediidiandja tarbijat taganemisõiguse olemasolust või puudumisest, kui tehingut pakutakse sidevahendi abil. 12. jagu. Kaebused 1) Selles jaos märgitakse ära sisemine kontaktpunkt [asjaomase osakonna nimi] ja sellega ühenduse võtmise viis kaebuse esitamiseks [geograafiline aadress] või [telefoni number] või [kontaktisik]: [kontaktandmed] ja link kaebuse esitamise menetlusele asjaomasel veebisaidil või selline teabeallikas. 2) Selles on märgitud asjaomase välise kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegeleva asutuse nimetus ja kui kõnealuse asutuse poole pöördumise eeltingimuseks on sisemise kaebuste käsitlemise korra järgimine, siis on see asjaolu märgitud, kasutades A-osa sõnastust. 3) Teises liikmesriigis elava tarbijaga sõlmitud krediidilepingute puhul viitab krediidiandja FIN-NET võrgustikule (http://ec.europa.eu/internal_market/fin-net/). 13. jagu. Krediidiga seonduvate kohustuste täitmata jätmine: tagajärjed laenuvõtjale 1) Kui sellega, et tarbija ei täida krediidilepingust tulenevaid kohustusi, võivad tarbija jaoks kaasneda rahalised või õiguslikud tagajärjed, kirjeldab krediidiandja selles jaos võimalikke peamisi juhtusid (nt maksete hilinemine, 8. jaos „Lisakohustused” loetletud kohustuste täitmata jätmine) ja osutab, kust on võimalik saada lisateavet. 2) Iga kõnealuse juhtumi puhul märgib krediidiandja selgelt ja kergesti arusaadaval viisil sanktsioonid või tagajärjed, mis võivad kaasneda. Tõsised tagajärjed tuleb märkida silmatorkavalt. 3) Kui on võimalik nõuda krediidi tagatiseks oleva kinnisasja krediidiandjale tagastamist või üleandmist, kui tarbija ei täida oma kohustusi, esitatakse selles jaos ka kõnealusest asjaolust teavitav märkus A-osa sõnastuses. 14. jagu. Lisateave 1) Kaugturustuse korral esitatakse selles jaos tingimus krediidilepingu suhtes kohaldatava õiguse ja/või pädeva kohtu kohta. 2) Kui krediidiandja kavatseb tarbijaga lepingu kehtivuse jooksul suhelda muus keeles kui Euroopa standardinfo teabelehe keeles, tuleb see asjaolu ära märkida ja nimetada suhtluskeel. See ei piira võlaõigusseaduse § 541 lõike 1 punkti 16 kohaldamist. 3) Krediidiandja või krediidivahendaja märgib vastavalt sellele, kumba kohaldatakse, kas tarbijal on õigus saada krediidilepingu projekt, või õigus, et talle pakutakse krediidilepingu projekti, vähemalt pärast seda, kui on tehtud krediidiandjale siduv pakkumine. 15. jagu. Järelevalveasutus 1) Märgitakse laenuandmise lepingueelse etapi järelevalvet teostav asutus või asutused.  Ministeeriumid Meie 24.07.2015 nr 8-1/5299 Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks. Esitame Teile kooskõlastamiseks võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega võetakse riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta. Eelnõuga on võimalik tutvuda aadressil: http://eelnoud.valitsus.ee/main. Arvamused eelnõu suhtes palume esitada 15 tööpäeva jooksul eelnõu kättesaamisest arvates. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Marko Pomerants Keskkonnaminister justiitsministri ülesannetes Kristiina Koll 6208625 [email protected] Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  VÕLAÕIGUSSEADUSE MUUTMISE JA SELLEGA SEONDUVALT TEISTE SEADUSTE MUUTMISE SEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI 1. SISSEJUHATUS 1.1. Sisukokkuvõte Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu eesmärk on võtta riigisisesesse õigusesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga 1 seotud tarbijakrediidilepingute kohta (edaspidi hüpoteekkrediidi direktiiv või direktiiv). Direktiivist tulenevad muudatused puudutavad eelkõige eluasemelaene. Eluasemelaenu võtmine on enamike tarbijate jaoks ilmselt üks kõige olulisematest finantsotsusest, mille valdav osa tarbijaid teeb korra või paar korda terve oma elu jooksul. Võrreldes teiste tarbijakrediitidega seob tarbija end eluasemelaenu korral märksa suurema rahalise kohustusega oluliselt pikemaks perioodiks ning annab reeglina laenu tagatiseks laenu eest soetatava eluaseme. Need eripärad ja eluasemelaenudega seotud spetsiifilised riskid, eelkõige võimalus, et kohustuste täitmata jätmisel võib tarbija kaotada enda kodu, on tinginud vajaduse eluasemelaenude jaoks tarbijat kaitsva eriregulatsiooni loomise järele. Eestis on hüpoteegiga tagatud eluasemelaenudele kohaldatud väheste eranditega üldist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsiooni, mis põhineb suures osas tarbijakrediidi direktiivil 2008/48/EÜ, mille kohaldamisala on Eestis vabatahtlikult laiendatud ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele. Eluasemelaenude jaoks ei ole seni Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud regulatsiooni ette nähtud, mis tähendab omakorda, et vastav regulatsioon on eri riikides killustatud. Uue direktiivi peamine eesmärk on ühtlustada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute regulatsioon Euroopa Liidus ning 2 tagada seejuures selles valdkonnas kõrge tarbijakaitsetase . Kõnealuse valdkonna reguleerimine Euroopa Liidu tasandil on põhjendatav asjaoluga, et paljud finantskriisi ajal ilmnenud probleemid, sh ülelaenamise probleem, ei ole ainuomased üksikutele liikmesriikidele, vaid on paljudes liikmesriikides sarnased. Direktiiv sisaldab nii era- kui ka avalik-õiguslikku regulatsiooni. Avalik-õigusliku iseloomuga artiklite ülevõtmiseks on Rahandusministeerium koostöös Finantsinspektsiooniga koostanud vastava 3 regulatsiooni krediidiandjate ja -vahendajate seaduses (edaspidi KAVS) . Kõnealuse eelnõu peamine eesmärk on tuua direktiivis sisalduv lepinguõiguslik regulatsioon võlaõigusseadusesse (edaspidi VÕS) ning teha vajalikud täpsustused ka teistes asjakohastes seadustes. Eelnõuga kavandatavad peamised muudatused on järgmised: - Krediidiandjale pannakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut puudutava üldteabe esitamise kohustus. Üldine teave peab olema vähemalt elektrooniliselt igal ajal tasuta kättesaadav. - Tarbijale tuleb enne lepingu sõlmimist anda senisest põhjalikumat lepingueelset teavet, et tarbija saaks lepingu sõlmimise otsuse teha võimalikult kaalutletult ning kõiki lepinguga 1 Direktiiv on eesti keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0017&rid=1. 2 Täpsemat infot direktiivi eesmärkide ning selle menetlemise kohta EL-i tasandil leiab järgmiselt veebilehelt: http://ec.europa.eu/finance/finservices-retail/credit/mortgage/index_en.htm#maincontentSec3 3 Krediidiandjate ja -vahendajate seadus (RT I, 19.03.2015, 4) , Riigikogu menetluses eelnõu 795 SE, arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=950bdd45-ccf9-468c-b66e- 511edb1d6e3f&. 1  seotud olulisi asjaolusid silmas pidades. Lepingueelse teabe esitamiseks võetakse kasutusele uus standardinfo teabeleht. - Õigust lepingust põhjust avaldamata taganeda laiendatakse ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral on tarbijal õigus lepingust taganeda 7 päeva jooksul. - Täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise regulatsiooni. Sarnaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatuga tuuakse üheselt välja, et krediidilepingu võib sõlmida üksnes juhul, kui tarbija on krediidivõimeline. Kui seda reeglit rikutakse, alaneb lepingujärgne intressimäär seadusjärgsele intressimäärale. Lisaks on tarbijal võimalik kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid. - Krediidi kulukuse määra arvutamise täiendavaid tingimusi täpsustatakse selliselt, et need sobiksid paremini elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele. - Võlaõigusseadust täiendatakse eraldi nõustamisteenuse instituudiga, mille sisuks on tarbijale konkreetse soovituse andmine temale kõige sobivama elamukinnisvaraga seotud krediidipakkumise kohta. Nõustamisteenuse osutamine on vabatahtlik. - Edaspidi on keelatud teha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine sõltuvaks teise finantsteenuse osutamise lepingu sõlmimisest selliselt, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine eraldiseisvalt ei ole võimalik. Põhjendatud erandid sellest on näiteks kindlustuslepingu sõlmimine, eeldusel et tarbijal on endal võimalik valida kindlustusandja, ning makse- või hoiusekonto avamine. - Tarbijale antakse võimalus arvestada välisriigi vääringus sõlmitud tarbijakrediidileping tarbija oma riigi vääringusse teatud tingimustel ümber, et vähendada valuutakursi kõikumise riske tarbija jaoks. - Täpsustatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute reklaamis esitatavat teavet reklaamiseaduses. - Täpsustatakse mõningaid krediidiandjate ja -vahendajate üle teostatava järelevalve küsimusi. 1.1. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Kristiina Koll ([email protected], 620 8265) ning eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus ([email protected], 620 8210). Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse, seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatuste ettevalmistamises osales Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna peaspetsialist Janika Aben ([email protected], 611 3174). Reklaamiseaduse muudatuste ettevalmistamises osalesid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna kaubandustalituse juhataja Anne Laar ([email protected], 6 256 411) ning sama talituse peaspetsialist Doris Teiv ([email protected], 625 6474). Eelnõu seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Uku-Mats Peedosk ([email protected], 620 8187). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja ([email protected], 620 8181). 1.3. Märkused 2 Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, eelnõuga võetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta üle selle lepinguõiguslik osa. Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et kõnesolev direktiiv ei takista liikmesriike tarbijate kaitseks säilitamast või kehtestamast rangemaid õigusnorme, tingimusel et sellised normid on kooskõlas liikmesriikide kohustustega, mis tulenevad liidu õigusest. Lõikes 2 on toodud välja, et liikmesriigid ei tohi samas oma riigisiseses õiguses kehtestada selliseid sätteid, mis kalduvad kõrvale artikli 14 lõike 2 ja II lisa A-osa sätetest seoses standardse lepingueelse teabe esitamisega Euroopa standardinfo teabelehel ning artikli 17 lõigete 1–5, lõigete 7 ja 8 ning I lisa sätetest seoses ühise ja järjekindla liidu standardiga krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks. Seega valdavas osas (v.a krediidi kulukuse määra regulatsioon ja lepingueelse teabe esitamiseks kasutatav vorm) on direktiiv minimaalselt ühtlustav, mis tähendab, et liikmesriigid peavad tagama direktiivis ette nähtud tarbijakaitsetaseme, kuid võivad kehtestada tarbija jaoks soodsamaid regulatsioone. Kuivõrd tegemist on liikmesriikidele jäetud võimalusega, mille kasutamine on vabatahtlik, küsis Justiitsministeerium selle kohta enne 4 eelnõu koostamist teiste ministeeriumite ja erinevate huvigruppide arvamust. Valdav enamus vastanutest leidis, et direktiivis sätestatust rangema regulatsiooni kehtestamine ei ole vajalik, samas toonitasid mitmed arvamust avaldanud isikud, et kehtiva regulatsiooni tarbijakaitsetaset ei tohiks alandada. Eelnõu koostamisel on üritatud läbivalt nendest seisukohtadest lähtuda. Lisaks sisaldab direktiiv ka mitmeid teisi valikukohti, mille rakendamise üle peavad liikmesriigid ülevõtmisel otsustama. Nende valikukohtade kasutamist selgitatakse allpool asjakohaste artiklite ülevõtmise sätete juures. Eelnõuga muudetakse: 1) võlaõigusseadust redaktsioonis RT I, RT I, 07.07.2015, 13, 2) krediidiandjate ja -vahendajate seadust redaktsioonis RT I, 19.03.2015, 4, 3) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust redaktsioonis RT I, 19.03.2015, 55, 4) reklaamiseadust redaktsioonis RT I, 17.03.2015, 9, 5) tarbijakaitseseadust redaktsioonis RT I, 19.03.2015, 57 ning 6) võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust redaktsioonis RT I, 07.07.2015, 14. Tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) muutmise juures tuleb arvestada, et Riigikogu menetluses on 5 tarbijakaitseseaduse eelnõu (37 SE) , millega kehtestatakse TKS-i uus terviktekst, mistõttu võib sõltuvalt sellest, kumb eelnõu varem vastu võetakse, olla vajalik eelnõus sisalduvate tarbijakaitseseaduse muudatuste paragrahvide numeratsiooni täpsustamine. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. SEADUSE EESMÄRK 4 Justiitsministeeriumi arvamuse küsimise kiri ning sellele saabunud vastused on arvutivõrgus kättesaadavad siin: http://adr.rik.ee/jm/dokument/4295268 5 Tarbijakaitseseaduse eelnõu (37 SE), arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/523b11ef-443a-421c-ad77- 12afca358c06/Tarbijakaitseseadus/ 3 Eelnõu eesmärk on võtta riigisisesesse õigusesse üle hüpoteekkrediidi direktiivi lepinguõiguslik osa ning tagada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral tarbijale senisest kõrgem tarbijakaitsetase, mis väljendub eelkõige suuremas läbipaistvuses sõlmitava lepingu tingimuste ja eripärade suhtes ning erinevates meetmetes, millega püütakse vältida olukorda, kus tarbija sõlmib tema jaoks sobimatu lepingu, mis ei vasta tema vajadustele ega finantsolukorrale. 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS Võlaõigusseaduse muutmine § 54 § 54 lõige 1 punkt 14 Paragrahvi 54 lõike 1 punkti 14 muutmine ei ole seotud hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisega, vaid muudatus on vajalik tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punkti i täpsemaks ülevõtmise. Euroopa Komisjoni hinnangul peaks kõnealune säte olema Eesti õiguses sõnastatud nii, et sellest tuleks selgemalt välja ka äraviimise kuludest teavitamise kohustus. Eelnõuga tehakse seega ettepanek sõnastada punkt 14 nii, et see oleks täpselt vastavuses tarbija õiguste direktiivis sätestatuga. § 54 lõige 6 Paragrahvi 54 lõike 6 muutmine ei ole seotud hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmisega, vaid muudatus on vajalik tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL artikli 8 lõike 5 korrektseks harmoneerimiseks. Tarbija õiguste direktiivi artikli 8 lõikes 5 on sätestatud, et juhul kui kaupleja helistab tarbijale selleks, et sõlmida kaugleping, nimetab ta tarbijaga vestlust alustades oma isiku ja vajaduse korral selle isiku, kelle nimel ta helistab, ning helistamise ärilised eesmärgid. Nimetatud säte on Eestis üle võetud VÕS-i § 54 lõikesse 6. Euroopa Komisjoni hinnangul ei tule viidatud VÕS-i sättest piisavalt täpselt välja, et teatavaks tuleb teha nii helistaja nimi kui ka vajaduse korral selle isiku nimi, kelle nimel helistaja tarbijaga ühendust võtab. Sellise olukorraga on tegemist juhul, kui ettevõtja nimel helistab tarbijale mõni teine isik, näiteks ettevõtja esindaja. Et tagada täielik kooskõla tarbija õiguste direktiivi artikli 8 lõikes 5 sätestatuga, sätestatakse VÕS-i § 54 lõikes 6, et kui ettevõtja võtab tarbijaga lepingu sõlmimise eesmärgil ühendust telefonitsi, peab ta telefonivestluse alguses tegema tarbijale teatavaks enda nime ja kohaldataval juhul selle isiku nime, kelle nimel ta helistab, ning kõne ärilise eesmärgi. 1 § 54 1 Eelnõuga kavandatav muudatus VÕS-i § 54 lõikes 6 on ajendatud direktiivi artikli 14 lõike 10 ülevõtmise vajadusest. Esmalt on oluline selgitada, et uue hüpoteekkrediidi direktiivi reguleerimisalasse jäävatele lepingutele kohaldub ka direktiiv 2002/65/EÜ finantsteenuste kaugturustuse kohta. Eestis on direktiivi 2002/65/EÜ regulatsioon võetud üle VÕS-i 2. ptk 4. jakku, mis reguleerib sidevahendi abil sõlmitavaid lepinguid. Uue hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 14 reguleerib tarbijale lepingueelse teabe esitamist ning see 3 võetakse riigisisesesse õigusesse üle peaasjalikult eelnõuga loodavasse VÕS-i §-i 403 . Artikli 14 lõige 10 täpsustab direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõike 3 kohaselt telefonside kaudu edastatava teabe sisu hüpoteegiga tagatud krediidi korral. Nimelt peab sellisel juhul finantsteenuse põhinäitajate kirjeldus vastavalt direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõike 3 punkti b teisele taandele sisaldama vähemalt uue hüpoteekkrediidi direktiivi II lisa A-osa jagudes 3–6 osutatud andmeid. 1 Direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõike 3 punkti b teine taane on Eestis üle võetud VÕS-i § 54 lõike 5 1 1 punkti 2. Kehtivas VÕS-i § 54 lõikes 6 on täpsustatud § 54 lõike 5 punkti 2 kohaldumist juhul, kui pakutavaks finantsteenuseks on tarbijakrediit. Eelnõuga lisatakse lõikesse 6 ka täpsustus hüpoteegiga 3 tagatud tarbijakrediidi kohta. Lõike 6 punkti 3 lisatakse viide VÕS-i § 403 lõike 3 alusel kehtestatava justiitsministri määruse lisa (Euroopa standardinfo teabeleht, lühendatult ESIS) A-osa jagudele 3–6. 4 See sisaldab andmeid laenu põhikirjelduse, intressimäära ja muude kulude, maksete arvu ja sageduse ning iga perioodilise makse suuruse kohta. § 402 § 402 lõige 2 Kehtivas õiguses sätestab VÕS-i § 402 tarbijakrediidilepingu mõiste. Eelnõuga tehakse ettepanek lugeda § 402 senine regulatsioon § 402 lõikeks 1 ning täiendada kõnealust paragrahvi hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel lõikega 2, milles sätestatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõiste. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab, et kõnesolevat direktiivi kohaldatakse järgmise suhtes: a) krediidilepingud, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega, ning b) krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või kavandatava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine. Direktiivi sõnastusest nähtub, et direktiivi reguleerimisalasse jäävad lepingud on piiritletud: 1) tarbijakrediidilepingu täitmise tagamiseks seatava tagatise ja 2) lepingu sõlmimise eesmärgi järgi. Võrreldes kehtiva tarbijakrediidilepingute regulatsiooniga, milles on ette nähtud teatud erisused ainult hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele, kuid mitte teatud eesmärgiga lepingutele, on tegemist olulise erisusega. Kuivõrd lepingu liigi määratlemisel on tagatise liigi kõrval oluline ka lepingu sõlmimise ja krediidi kasutamise eesmärk, ei saa edaspidi seaduses viidata ainult hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele, vaid nimetatud lepingute tähistamiseks tuleb valida mõnevõrra laiema tähendusega termin. Eelnõu koostamisel kaaluti järgmiste terminite kasutamist: elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping, elamukrediidileping, eluasemelaen, kinnistutega seotud tarbijakrediidileping, kinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping. Eelnõuga tehakse ettepanek kasutada terminit elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping, kuivõrd see peaks andma kõige paremini edasi direktiivis kasutatava mõiste sisu. Eelnõus on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping defineeritud kui tarbijakrediidileping, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, või tarbijakrediidileping, mille eesmärk on kinnistu, hooneühistu osa või olemasoleva või kavandatava ehitise omandamine või säilitamine. Esmalt on oluline selgitada, et tegemist on krediidilepinguga VÕS-i § 401 tähenduses, mis sõlmitakse ühelt poolt tarbija ehk VÕS-i § 1 lõike 5 kohaselt isiku, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, ning teiselt poolt majandus- ja kutsetegevuses tegutseva krediidiandja poolt. Tulenevalt VÕS-i §-s 401 sätestatust on lepingu sisuks tasu eest raha kasutusse andmine ja selle hilisem tagasimaksmine või tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Tarbijakrediidilepingu tasulisuse hindamisel on oluline juhtida tähelepanu uue direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile c, mis sätestab, et direktiivi ei kohaldata krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja ilma muude seonduvate kuludeta, välja arvatud krediidi tagamisega otseselt seotud kulud. Punkti c viimasest osast võib seega järeldada, et kui krediidilepingu sõlmimisega ei kaasne tarbijale mingeid muid kulusid peale hüpoteegi seadmiseks vajaliku riigilõivu ja tagatiskokkuleppe notariaalse tõestamise kulude, siis ei ole tegemist tasulise krediidilepinguga. Kuivõrd samasuguse 5 tõlgenduseni on võimalik jõuda ka kehtiva VÕS-i § 401 pinnalt ning see vastab senisele arusaamale §-st 401, ei ole selle põhimõtte kajastamiseks seaduses muudatusi vaja teha. Elamukinnisvaraga seotud lepingu mõiste esimene täpsustus võrreldes tavapärase tarbijakrediidilepinguga on, et tegemist on lepinguga, mis on tagatud kas hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega. Hüpoteegi mõiste on sätestatud asjaõigusseaduse §-s 325. Eelnõukohase elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõistega on hõlmatud kõik hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingud, mitte ainult direktiivi mõttes elamukinnisvarale (inglise keeles residential) seatavad hüpoteegid. Selline lahendus on seaduse rakendajale lihtsam ja selgem, sest juhul, kui krediidileping on hüpoteegiga tagatud ja on selge, et lepingu sõlmib tarbija, kes ei tegutse seda lepingut sõlmides oma majandus- või kutsetegevuses, on kindel, et kõigile hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele kohaldub ühesugune regulatsioon, ilma et tuleks hakata tuvastama asjaolu, kas tegemist on elamiseks kasutatava kinnisasjaga. Hüpoteegile omane risk, et kui tarbija jätab oma kohustused täitmata, võib tarbija sellest tulenevalt jääda ilma endale kuuluvast kinnisasjast, on tarbija jaoks sama, sõltumata sellest, kas hüpoteek on seatud põhimõtteliselt elamiseks kasutatavale kinnisasjale või elamiseks mittekasutatavale kinnisasjale, näiteks ka tarbijale kuuluvale metsa- või põllumaale. Samuti võimaldab selline lahendus suuremas ulatuses säilitada kehtiva regulatsiooni loogikat, kus ei ole erisusi tarbijakrediidilepingute vahel, mis on tagatud eri tüüpi kinnisasjadele seatud hüpoteekidega. Sellise lahenduse eelistele juhiti tähelepanu ka mõningates vastustes Justiitsministeeriumi arvamuse küsimise kirjale direktiivi ülevõtmise valikute teemal. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaldamisala riigisisene laiendamine on iga liikmesriigi enda otsustada. Hüpoteegi või muu võrreldava tagatisega tagatud tarbijakrediidilepingud on välistatud ka tarbijakrediidi direktiivi reguleerimisalast (tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lg 2), seega ei lähe hüpoteekkrediidi direktiivi ulatuslikum kohaldamine ka tarbijakrediidi direktiiviga vastuollu. Sarnaselt direktiivi artikli 3 lõike 1 punktiga a on eelnõus lisaks hüpoteegile viidatud ka „muule tagatisele“. Muu võrreldav tagatis võib olla näiteks hoonestusühistu liikmesusele seatud pandiõigus hooneühistuseaduse § 9 tähenduses. Käibes on see ilmselt vähetähtis, kuid kui selline leping sõlmitakse ning vastav pandiõigus seatakse, on oluline tagada ka sellistele lepingutele tõhus tarbijakaitseline regulatsioon. Samuti võib selliseks „muuks tagatiseks olla“ tagatisomandamine, kus krediidiandjale üleantav asja omand teenib samuti tagatise funktsiooni. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõiste teine pool lähtub, nagu juba eespool selgitatud, krediidilepingu sõlmimise eesmärgist. Seega on eelnõuga loodava mõistega hõlmatud ka tarbijakrediidilepingud, mille täitmiseks ei ole antud konkreetset tagatist, kuid mille eesmärk on tarbijale eluaseme soetamise finantseerimine. Selliseks lepinguks võib olla näiteks kinnisvara liising. Direktiivis kasutatud väljend „maa või olemasoleva või kavandatava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine“ on eelnõusse üle võetud selliselt, et see kataks kõikvõimalikud erinevad instituudid, mis on oma majandusliku sisu poolest väga sarnased kinnisasja omandiõigusega ning mille puhul on sisuline tarbijakaitsevajadus samasugune, nagu krediiti kasutades kinnisasja ostmisel. 1 Selleks on kasutatud eelnõus terminit kinnistu kinnisturaamatu seaduse § 5 tähenduses. Kinnistu on kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud: 1) kinnisasi (maatükk); 2) hoonestusõigus; 3) korteriomand; 4) korterihoonestusõigus. Lisaks on eelnõus eraldi välja toodud hooneühistu osa, sest see pole paigutatav ülal kirjeldatud kinnistu mõiste alla. Võrreldes näiteks krediidi eest kinnisasja omandamisega, ei tohiks hooneühistu liikmesuse soetamiseks krediidi võtmine praktikas väga tavapärane olla, seega ei tohiks uue regulatsiooni rakendamine ka sellistele tarbijakrediidilepingutele krediidiandjatele märkimisväärset lisakoormust tuua. 6 Samuti on eraldi viidatud ehitisele, sest see on direktiivi tekstis sõnaselgelt mainitud. Üldjuhul peaks ehitis olema juba kinnisasja oluline osa ja seega hõlmatud kinnistu mõistega. Kuid direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks ja selleks, et mitte välistada reguleerimisalast selliseid ehitisi, mis ei ole veel kinnisasjaga püsivalt ühendatud (näiteks alles kavandatavad ehitised, kui laenu võetakse kinnisasja ostmiseks ja sellele elamu ehitamiseks, või näiteks teisaldatavad ehitised), viidatakse ka neile. Direktiivist tulenevalt on ka eelnõuga loodavas elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõistes kasutatud väljendit „omandamine või säilitamine“. Siinkohal on oluline selgitada, et säilitamise all on silmas peetud kinnistu, hooneühistu liikmesuse või ehitisega seotud õiguse säilitamist. Säilitamine ei tähenda ehitise remonti ega renoveerimist. See tuleneb direktiivi artiklist 46, mille kohaselt lisatakse tarbijakrediidi direktiivi artiklisse 2 uus lõige 2a järgmises sõnastuses: „Olenemata lõike 2 punktist c kohaldatakse käesolevat direktiivi ka tagamata tarbijakrediidilepingute suhtes, mille eesmärk on elamukinnisvara renoveerimine ja mille krediidi kogusumma on suurem kui 75 000 eurot“. Sisuliselt muudetakse tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EÜ selliselt, et elamukinnisvara renoveerimiseks võetavate krediitide osas ei saaks tarbijakrediidi direktiivi kohaldamisalast välistust teha. Kuivõrd Eestis ei ole kunagi rakendatud tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 2 punktile c vastavaid välistusi, mis lähtuvad krediidi summa 75 000 euro suurusest ülempiirist, siis Eestis sellega seoses midagi ka ei muutu. Tarbijakrediidilepingud, mille eesmärk on elamukinnisvara renoveerimine, jäävad tavapärase tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisalasse. Elamukrediidilepingute jaoks loodavat eriregulatsiooni ei hakata neile kohaldama. § 402 lõige 3 Üldine põhimõte, et elamukinnisvaraga seotud, sh hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidile kohaldatakse tarbijakrediidi sätteid, jääb endiselt kehtima ning selguse huvides tuuakse § 402 lõike 2 teises lauses ka sõnaselgelt välja, et tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti. Seega kui seaduses ei ole elamukinnisvaraga seotud krediidi jaoks ette nähtud erisusi, kohaldub neile üldine tarbijakrediidi regulatsioon. Näiteks pole §-s 415 sätestatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele eriregulatsiooni, mistõttu kohalduvad need sätted ühetaoliselt kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Kui aga seaduses on ette nähtud elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele eriregulatsioon, kohaldatakse seda. Näiteks nähakse eelnõuga elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele ette eraldi tarbija lepingueelse 3 teavitamise reeglid §-s 403 , mis hakkavad kohalduma ainult elamukinnisvaraga seotud 1 tarbijakrediidilepingutele, teistele tarbijakrediidilepingutele kohaldub jätkuvalt VÕS-i § 403 . Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele rakenduvad erisused VÕS-i 22. peatüki 2. jao kohaldamisalast sätestatakse VÕS-i §-s 403. Muu hulgas tuuakse, nagu seni hüpoteegiga tagatud krediidi korral, §-s 403 lõikes 4 eraldi välja sellised sätted, mis elamukinnisvaraga seotud krediidile üldse ei kohaldu (vt täpsemalt § 403 lõike 4 muutmise seletust). § 403 Üldiselt kohaldamisalast Paragrahv 403 sätestab VÕS-i 22. peatüki 2. jao kohaldamisala. Seni on Eestis kohaldatud ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele väheste eranditega üldist tarbijakrediidi regulatsiooni, mis põhineb suures osas tarbijakrediidi direktiivil 2008/48/EÜ. Oma ülesehituselt ja mõistekasutuselt on hüpoteekkrediidi direktiiv tarbijakrediidi direktiiviga sarnane, kuid samas sisaldab see ka hulgaliselt erisusi, mis tagavad tervikuna elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale ulatuslikuma tarbijakaitse. Uue direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks tuleb olemasoleva tarbijakrediidi regulatsiooni kõrvale luua paralleelne elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute regulatsioon. Kuna uue direktiiviga tuleb elamukinnisvaraga seotud, sh hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute jaoks näha ette mitmeid erisusi, kaaluti eelnõu koostamise käigus võimalust luua elamukinnisvaraga 7 seotud lepingute jaoks eraldiseisev jagu VÕS-i. Kuivõrd aga seni on hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute erisused sisaldunud üldise tarbijakrediidiregulatsiooni juures, eraldi jao sätestamisega oleks ilmselt paratamatult teatud osas loodud dubleerivad sätted, samuti oleks tekkinud võimalus, et eri jagude pinnalt tekivad erinevad tõlgendused ning ilmselt ei oleks kahes erinevas jaos sätestatu seaduse rakendajale ka lihtsamini hoomatav olnud, otsustati uuest direktiivist tulenevad erisused võtta üle siiski olemasoleva tarbijakrediidi regulatsiooni juurde. Hüpoteekkrediidi artikli 3 lõigetes 2–5 on sätestatud võimalikud välistused reguleerimisalast, mille kohaldamise üle võivad liikmesriigid direktiivi ülevõtmisel otsustada. Nimetatud välistuste rakendamise üle on juba langetatud otsus krediidiandjate ja -vahendajate seaduse raames ning kõnesoleva VÕS-i eelnõu koostamisel on peetud mõistlikuks lähtuda võimalikult suures osas samadest põhimõtetest ka tulevase VÕS-i elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamisala piiritlemisel. Üldiselt jäi sama arvamus kõlama ka teiste ministeeriumite ja erinevate huvigruppide arvamustes, mis enne eelnõu koostamist ministeeriumile saadeti. Samas teatud lepingute puhul on VÕS-is sätestatava lepinguõigusliku regulatsiooni kohaldamine õigustatud ka juhul, kui kõik krediidiandjate ja -vahendajate seaduse avalik-õigusliku iseloomuga sätted ei kohaldu. Näiteks kuigi KAVS-is on ette nähtud, et regulatsioon ei kohaldu teatud tüüpi hoiu- ja laenuühistutele, siis puuduvad mõistlikud põhjused, miks peaks lepinguõiguslikult neile eriregulatsiooni kohaldama. Samuti on KAVS-i kohaldamisalast välistatud isikud, kes annavad laenu sotsiaalsetel eesmärkidel, sest selliseid laene väljastavatele krediidiandjate puhul ei oleks sellise mahuka avalik-õigusliku regulatsiooni kohaldamine eesmärgipärane. Samas lepinguõiguslikult on sellistele laenudele seni peaaegu kogu tarbijakrediidi regulatsioon kohaldunud. Eelkõige õppelaene silmas pidades on nähtud ette vaid üksikud erisused vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel ning tarbijale lepingueelse teabe esitamise viisi osas. Samast loogikast on sotsiaalsete laenude osas lähtutud ka kõnesoleva eelnõu koostamisel. Olemuslikult ei saa VÕS-i tarbijakrediidilepingute regulatsioon kohalduda direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a viidatatud lepingutele, mille kohaselt peab üks isik maksma teisele isikule välja rahasumma, saades vastusooritusena teatava summa elamukinnisvara tulevasest müügist saadavast tulust või õiguse asjaomase elamukinnisvara suhtes, kusjuures tarbijalt ei nõuta rahasumma tagastamist enne ühe või enama kindlaksmääratud sündmuse toimumist tarbija elus (inglise keeles equity release või reverse mortgage). Tegemist ei ole lepinguga, mis oleks paigutatav VÕS-i tarbijakrediidilepingu mõiste alla, seetõttu ei ole selle lepingu jaoks ka eraldiseisvat välistust tarbijakrediidilepingute jao kohaldamisalasse vaja. Arvestades tarbijakrediidilepingu definitsiooni VÕS-i §-de 401 ja 402 koosmõjus, ei ole eelnõus vaja eraldi ära märkida ka artikli 3 punktides c ja f sätestatut, mis välistavad direktiivi kohaldamisalast ilma intressi või muu sarnase tasuta antavad laenud. Sellised lepingud ei ole VÕS-i § 401 ja § 402 alusel tarbijakrediidilepingud, mistõttu ei saa neile tarbijakrediidi, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi regulatsioon üldse kohalduda. Välistus, mis jääb ka edaspidi kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduma, puudutab lepinguid, mille tööandja sõlmib kõrvaltegevusena töötajaga, intressivabalt või turu keskmisest madalama krediidi kulukuse määraga ja kui sellise lepingu sõlmimist ei pakuta kolmandatele isikutele. See vastab direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile b. Teatud osas rakendatakse direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis e sätestatud välistust, sarnaselt kehtiva õigusega on teatud sätete kohaldamine välistatud kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Lisaks tehti vastusena direktiivi ülevõtmise valikukohtade kohta arvamuse küsimuse kirjale ka ettepanek välistada üleminekulaenud. Arvestades, et seni ei ole VÕS-is sellist erandit vajalikuks peetud ning ka üleminekulaenude korral on tarbijakaitsevajadus samaväärne nagu teiste elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral, on praegu otsustatud seda erandit mitte rakendada. 8 Ülejäänud direktiivi artiklis 3 viidatud välistuste rakendamist ei ole eelnõu koostamisel peetud asjakohaseks ning nende kasutamise vajalikkusele ei ole ükski huvigrupp enne eelnõu koostamist ka ministeeriumi tähelepanu juhtinud. Tulenevalt eelnõuga kavandatavatest muudatustest peab teatud osas siiski tarbijakrediidi jao kohaldamisala sätteid muutma. § 403 lõige 1 Lõige 1 põhineb tarbijakrediidi direktiivi artiklil 7, mis näeb ette teatud välistused isikutele, kes tegutsevad krediidivahendajatena kõrvaltegevusena. Silmas on peetud eelkõige isikuid, kelle peamiseks tegevuseks on müük või teenuse osutamine, kuid kes viitavad lepingu sõlmimisel 6 võimalusele omandada asi, teenus või muu hüve järelmaksuga vms . Kuivõrd hüpoteekkrediidi direktiiv analoogset välistust ei sisalda, ei saa seda erandit hüpoteegiga tagatud krediidi vahendamisele kohaldada. Nimetatud asjaolu tuuakse lõike 1 viimases lauses sõnaselgelt välja. Lisaks tehakse lõikes 1 redaktsiooniline täpsustus, mis on tingitud paragrahvide numeratsiooni 2 4 muutumisest tarbijakrediidi jaos. Viide §-le 403 asendatakse viitega §-le 403 . 2 § 403 lõige 2 2 VÕS-i § 403 täiendamine lõikega 2 ei ole otseselt seotud hüpoteekkrediidi direktiivi riigisisesesse õigusesse harmoneerimisega, vaid vajadusega reguleerida seaduses nn otselaenamisplatvormide tegevust selliselt, et tarbija õigused oleksid ka sellist finantseerimisvõimalust kasutades samaväärselt kaitstud kui tavapärase tarbijakrediidilepingu sõlmimise korral. Kõnealust valdkonda on juba reguleeritud krediidiandjate ja -vahendajate seadusega. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse seletuskirjas on selgitatud, et krediiditurul levinud praktika kohaselt ei ole krediidi andmine piiratud enam vaid kahe lepingupooleks oleva isiku suhtega, millest üks tegeleb oma kutsetegevuse raames finantseerimisteenuste pakkumisega. Levinud on laenu andmine nii füüsiliste kui juriidiliste isikute poolt, kes annavad krediiti laenuvahendaja abil näiteks selleks loodud platvormi 7 vahendusel. Sellisel juhul võib krediidiandjaks ühes laenulepingus olla üks või mitu ühisvõlausaldajat. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikega 2 laiendati krediidivahendaja mõistet ja sätestati, et ka laenuplatvormidele kohalduvad krediidivahendaja nõuded. Kui tarbijale vahendab krediiti laenuplatvorm, mille puhul tarbijale antavat krediiti finantseerivad mitmed isikud, ei pruugi kõik need isikud olla VÕS-i tähenduses oma majandus- või kutsetegevuses tegutsevad isikud. Tagamaks sellise lepingu puhul tarbijate võrdse kaitse sõltumata ühiselt krediiti andvate isikute tegevusest, on krediidiandjate ja -vahendajate seadusega pandud vastutus tarbija õiguste kaitse eest selliste lepingute vahendajale. Seega käsitatakse vastavaid lepinguid samuti VÕS § 402 tähenduses tarbijakrediidilepingutena ning nende sõlmimisele ja täitmisele kohaldatakse nii krediidiandjate 8 ja -vahendajate seaduse regulatsiooni kui ka võlaõigusseadusest tulenevaid tarbijakrediidi erisätteid. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõigetes 2 ja 3 sätestatu korratakse selguse ja 2 regulatsiooni ühetaolise kohaldamise huvides üle eelnõuga loodavas VÕS-i § 403 lõikes 2 . 6 Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (Riigikogu XI koosseisu eelnõu 761 SE), arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=6d8766fc-f9bc-7da0- 8398-ecdbcffff3a0&, lk 12. 7 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu (795 SE) seletuskiri, arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=950bdd45-ccf9-468c-b66e-511edb1d6e3f&, lk 11. 8 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu (795 SE) seletuskiri, arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=950bdd45-ccf9-468c-b66e-511edb1d6e3f&, lk 12. 9  2 Paragrahvi 403 täiendamisel lõikega 2 on arvestatud asjaolu, et Riigikogu võttis 18.02.2015 vastu 9 võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse 1 (RT I, 11.03.2015, 6), millega täiendatakse VÕS-i § 403 lõikega 2 , et täpsustada tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamist varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkulepetele, millega kaasneb tarbijale täiendavate tasude maksmise kohustus. Viidatud säte jõustub 01.10.2015 ehk umbes pool aastat enne kõnealuses eelnõus kavandatavate muudatuste planeeritud jõustumisaega 2 ning seda on arvestatud § 403 numeratsiooni juures, mistõttu täiendatakse § 403 lõikega 2 , mitte 1 lõikega 2 . 1 § 403 lõige 3 1 Lõikes 3 tehakse erand lõike 3 kohaldamisele elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute jaoks. Lõikes 3 sätestatud erandid põhinevad tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõikel 2, mis näeb ette välistused tarbijakrediidi direktiivist tuleneva regulatsiooni kohaldamisele. Lõikes 3 on seega nähtud ette, et VÕS- i 22. peatüki 2. jao sätteid ei kohaldata teatud spetsiifilistele lepinguliikidele. Need välistused ei kattu täielikult uue hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 3 sätestatud välistustega hüpoteekkrediidi direktiivist tuleneva regulatsiooni kohaldamisele. Hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 3 ei ole selliseid erandeid, nagu on sätestatud VÕS-i § 403 lõike 3 punktides 4 ja 5. Tegemist on eranditega, mis elamukinnisvaraga seotud lepingute korral tõenäoliselt praktikas nii või teisiti kohaldamisele ei tuleks, kuid direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks tuuakse 1 see eelnõuga ka lõikes 3 sõnaselgelt välja. Ainus lõikes 3 sätestatud välistus, mida endiselt kohaldatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, on lõike 3 punktis 1 sätestatud erand, mis vastab hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile b. Erandi rakendamine elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele tähendab sisuliselt, et tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, mille tööandja sõlmib kõrvaltegevusena töötajaga, intressivabalt või turu keskmisest madalama krediidi kulukuse määraga ja kui sellise lepingu sõlmimist ei pakuta kolmandatele isikutele. § 403 lõige 4 Teatud VÕS-i 20. peatüki 2. jao paragrahvid ei kohaldu elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele üldse ning nende korral ei saa lähtuda eespool kirjeldatud üldisest põhimõttest, et kui seaduses ei ole elamukinnisvaraga seotud krediidi jaoks ette nähtud erisusi, kohaldatakse neile üldist tarbijakrediidi regulatsiooni. Kõnealuste sätete kohaldumisele tuleb seaduses näha ette eraldi välistus. Lõikes 4 on seni sisaldunud loetelu sätetest, mida ei kohaldata hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidile. Eelnõus asendatakse väljend „hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidileping“ väljendiga „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping“. Tulenevalt teistest eelnõuga kavandavatest muudatusest 22. peatüki 2. jaos tuleb muuta ka lõikes 4 sätestatud välistusi. 1 Esiteks, kõnealusest lõikest jäetakse välja viide VÕS-i § 403 lõike 1 punktile 7, sest 1 elamukinnisvaraga seotud, sh hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele ei hakka VÕS-i § 403 enam üldse kohalduma. Direktiivi artikli 14 ülevõtmiseks sätestatakse elamukinnisvaraga seotud 3 tarbijakrediidilepingute lepingueelse teavitamise regulatsioon VÕS-i §-s 403 ja selle alusel kehtestatavas ministri määruses. 9 Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu (786 SE), arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=42f33ec8-c1cb-46ff- bb99-1d44fe861c5a& 10 Teiseks, lõikest 4 jäetakse välja viide VÕS-i §-le 409, mis reguleerib tarbija õigust lepingust põhjust avaldamata taganeda. Tulenevalt direktiivi artikli 14 lõikest 6 peavad liikmesriigid tagama, et tarbijal oleks võimalik lepingu sõlmimise üle järele mõelda ning nad peavad selleks nägema ette kas tähtaja, mille jooksul on lepingueelne teave krediidiandjale siduv, ning võivad ette näha, et selle aja jooksul ei saa lepingut sõlmida, või peavad nägema ette põhjust avaldamata taganemisõiguse. Eestis on direktiivi ülevõtmisel langetatud otsus viimase variandi kasuks. Enne eelnõu koostamist küsis Justiitsministeerium teiste ministeeriumite ja erinevate huvigruppide arvamust ka selles küsimuses. Kõik vastanud asutused ja isikud andsid teada, et eelistavad taganemisõigust, mille kohta on selge ja juba toimiv regulatsioon VÕS-is olemas. Enne lepingu sõlmimist järelemõtlemisaja kehtestamine tähendaks täiesti uue regulatsiooni loomist, mille rakendamine oleks kindlasti keerulisem lahendus, millel ei oleks võrreldes taganemisõigusega ka selliseid eeliseid, mis uue praktika juurutamisega seotud võimalikud probleemid üles kaaluksid. Seetõttu on eelnõu koostamise käigus otsustatud laiendada taganemisõiguse regulatsiooni ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele. Kolmandaks, eelnõuga lisatakse lõikesse 4 välistused arvelduskrediidilepingute kohta. Arvelduskrediidilepinguid reguleerivad sätted põhinevad tarbijakrediidi direktiivil 2008/48/EÜ. Hüpoteekkrediidi direktiiv ei näe arvelduskrediidilepingutele ette mingeid erisusi võrreldes üldise regulatsiooniga (v.a teatud erieeldused direktiivi I lisas) ning direktiivi kohaldamisalast on välistatud üksnes sellised arvelduskrediidilepingud, mille puhul tuleb krediit tagastada ühe kuu jooksul (art 3 lg 2 d). Teisisõnu laieneb kogu hüpoteekkrediidi direktiivi regulatsioon ka hüpoteegiga tagatud arvelduskrediidile. Kuigi praktikas ei ole elamukinnisvaraga seotud ja hüpoteegiga tagatud arvelduskrediit väga levinud (kõige tõenäolisemaks võib ilmselt pidada olukorda, kus tarbija on andnud krediidiandjale globaaltagatise, mis tagab ka tarbija ja krediidiandja vahelist arvelduskrediidilepingut), tuleb uue direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks siiski kahest direktiivist tulenevate sätete reguleerimisalasid selles küsimuses täpsemalt piiritleda. Selleks loetletakse lõikes 4 arvelduskrediidilepinguid reguleeriva § 407 need lõiked, mis sisaldavad sellist regulatsiooni, mida sisaldab ka uus hüpoteekkrediidi direktiiv (näiteks lepingueelse teavitamise regulatsioon). Paragrahvist 407 jääb elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduma ainult lõige 1, 1 mis sätestab arvelduskrediidilepingu mõiste, ning lõige 3 , mis reguleerib tarbija regulaarset teavitamist lepingu kehtivusajal. Kuivõrd hüpoteekkrediidi direktiiv sellisel viisil tarbija regulaarset 1 teavitamist ei reguleeri ega ole selles küsimuses täielikult ühtlustav, ei teki lõike 3 kohaldamisel ka 1 vastuolu kahe direktiivi vahel. Lõikes 3 sätestatu võib näiteks globaaltagatisega tagatud arvelduskrediidi korral olla täpselt sama asjakohane nagu teiste arvelduskrediidilepingute korral. Seetõttu jääb see lõige ka edaspidi kõikvõimalike arvelduskrediidilepingutele kohalduma. Teiste lõigete asemel, mille kohta lisatakse § 403 lõikesse 4 vastavad välistused, tuleb edaspidi kohaldada asjakohast elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute regulatsiooni, kui tegemist on elamukinnisvaraga seotud arvelduskrediidilepinguga. § 403 lõige 5 Lõike 5 kohaselt on seni kohtulike kompromissidena sõlmitud tarbijakrediidilepingute korral olnud 2 välistatud kehtiva VÕS-i § 403 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 4 sätestatu kohaldamine. Viidatud sätted reguleerivad tarbijale enne lepingu sõlmimist piisavate selgituste andmist ning eelnõuga muutub ka vastava regulatsiooni asukoht seaduses (vt täpsemalt allpool). Samas ei ole selgituste andmise regulatsiooni välistamine selliste lepingute puhul ilmselt põhjendatud, eriti arvestades, et lepingueelse teabe andmise regulatsioon kohaldub neile nii või teisiti. Seetõttu kaotatakse lõikest 5 vastav viide ning edaspidi hakatakse tarbijale sõlmitava lepingu kohta selgituste andmise kohustust kohaldama ka kohtuliku kompromissina sõlmitud tarbijakrediidilepingutele, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. 1 § 403 lõige 5 11  1 Lõikes 5 tehakse redaktsiooniline täpsustus, mis on tingitud numeratsiooni muutumisest tarbijakrediidi 2 jaos. Viide § 403 lõike 1 punktile 3 ja lõikele 4, mis reguleerivad tarbijale piisavate selgituste andmist, 5 asendatakse üldise viitega §-le 403 , kuhu viiakse üle tarbijale selgituste andmise regulatsioon (vt täpsemalt allpool). Muudatus on tehnilist laadi ega mõjuta poolte õiguste ja kohustuste sisu. 1 Lisaks täpsustatakse lõike 5 lõpus, et kõnesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Kõnealune lõige on sätestatud tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 3 alusel. Nagu eespool selgitatud (vt selgitus § 403 lõike 4 kohta), ei näe hüpoteekkrediidi direktiiv arvelduskrediidilepingutele ette mingeid erisusi võrreldes üldise regulatsiooniga (v.a teatud 1 erieeldused direktiivi I lisas), seega ei saa lõikes 5 sätestatu edaspidi enam elamukinnisvaraga 1 seotud arvelduskrediidilepingutele kohalduda. See tuuakse lõikes 5 sõnaselgelt välja. 2 § 403 lõige 5 1 Sarnaselt lõike 5 muutmisega on ka kõnesolevas lõikes kavandatav muudatus vajalik, et tagada hüpoteekkrediidi direktiivi korrektne ülevõtmine elamukinnisvaraga seotud arvelduskrediidilepingute 2 korral. Lõike 5 allikas on tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõige 4. Kuna hüpoteekkrediidi direktiiv elamukinnisvaraga seotud arvelduskrediidile, sh sellistele lepingutele, mille puhul puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki ületada või kui krediidiandja lubab tarbijal ületada arvelduskrediidilepingus kokkulepitud arvelduskrediidi ülempiiri, 2 eriregulatsiooni ette ei näe, ei saa lõikes 5 sätestatut edaspidi enam elamukinnisvaraga seotud 2 arvelduskrediidilepingutele kohaldada. Selleks sätestatakse lõike 5 lõpus, et kõnesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral. 1 § 403 lõike 1 punkt 14 Punktis 14 tehakse redaktsiooniline muudatus, mis on tingitud paragrahvide numeratsiooni 2 4 muutumisest tarbijakrediidi jaos. Viide § 403 lõikele 5 asendatakse viitega § 403 lõikele 10. 2 § 403 Hüpoteekkrediidi direktiivis on põhjalikult reguleeritud tarbijale lepingueelse teabe andmist. Seni on ka 1 hüpoteegiga tagatud krediidilepingute lepingueelse teabe esitamisele kohaldatud § 403 . Kuivõrd uues direktiivis sisalduv lepingueelse teabe esitamise regulatsioon sisaldab mitmeid erisusi, mille 1 1 sobitamine §-i 403 muudaks § 403 üpris pikaks (kokku oleks sellisel juhul 19 lõiget) ja ebaülevaatlikuks, on eelnõu koostamisel otsustatud koondada hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute lepingueelse teavitamise regulatsioon eraldi paragrahvi. Loogiline oleks, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute lepingueelse teavitamise regulatsioon oleks sätestatud vahetult pärast üldist tarbijakrediidi lepingueelse teavitamise 1 regulatsiooni. Selle muudab aga keeruliseks asjaolu, et §-s 403 sätestatud tarbijakrediidi lepingueelse regulatsiooni järel on sätestatud teine ülamärkega paragrahv, mis reguleerib 2 vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist (§ 403 ). 2 Kuna olemasolevale sättele ei saa normitehniliselt anda täiesti teistsugust sisu, st § 403 ei saa hakata reguleerima vastutustundliku laenamise asemel tarbija lepingueelset teavitamist, ning samas tuleks tagada sätete loogiline järjestus VÕS-i 22. peatüki 2. jaos, tehakse eelnõuga ettepanek 2 3 tunnistada § 403 kehtetuks ning luua uus § 403 , mis hakkab kohalduma elamukinnisvaraga seotud 2 tarbijakrediidilepingute lepingueelsele teavitamisele. Seni §-s 403 sisaldunud vastutustundliku 2 4 laenamise põhimõtet käsitlev regulatsioon sätestatakse § 403 asemel eelnõuga loodavas §-s 403 . Selliste muudatuste alternatiiv oleks elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute lepingueelse teabe esitamise paragrahvi sätestamine pärast vastutustundliku laenamise ja tarbijale piisavate selgituste 12 andmise regulatsiooni. Loogilisem ja selgem on aga, et see sätestatakse kohe pärast üldist tarbijakrediidilepingute lepingueelse teabe esitamise paragrahvi. 3 § 403 3 Paragrahvi 403 võetakse üle direktiivi artikkel 14 tarbija lepingueelse teavitamise kohta. Direktiivi preambuli punkti 40 esimeses lauses on selgitatud, et tarbijad peaksid saama aegsasti enne krediidilepingu sõlmimist isikupärastatud teavet, et võrrelda ja analüüsida krediiditoodete tingimusi. Uues direktiivis on ette nähtud põhjalik tarbija lepingueelse teavitamise regulatsioon, mille eesmärk on tagada, et tarbija teeks niivõrd olulise ning pikaajalise majandusliku mõjuga otsuse, nagu on eluasemelaenulepingu sõlmimine, võimalikult informeeritult ning kaalutletult. 3 § 403 lõige 1 Lõikesse 1 võetakse üle artikli 14 lõige 1. Kõnealuses lõikes sätestatakse krediidiandjale või, juhul kui krediidilepingu sõlmimist vahendab krediidivahendaja, siis ka krediidivahendajale kohustus esitada tarbijale lepingueelset teavet. Esmalt on lõikes 1 sõnaselgelt sätestatud direktiivi artikli 14 lõikes 1 nimetatud eesmärk, mille kohaselt peab tarbijal olema võimalus hinnata lepingu sõlmimisega kaasnevaid tagajärgi, võrrelda erinevate pakkumiste tingimusi ning teha saadud teabe alusel põhjalikult läbimõeldud otsus. Tegemist on direktiivi tähenduses isikupärastatud teabega, mille esitamisel peab krediidiandja arvestama tarbijalt saadud informatsiooni tema vajaduste, finantsolukorra ja eelistuste kohta vastavalt 4 direktiivi artiklile 20 ehk vastavalt VÕS-i § 403 lõike 1 punktis 1 ja lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatule. Selles aspektis erineb artikli 14 kohaselt esitatav teave artiklis 13 ette nähtud üldteabe esitamise 1 kohustusest, mis võetakse üle KAVS-i §-i 53 , ning artiklis 10 ette nähtud reklaamis esitatavast teabest, mis võetakse üle reklaamiseaduse (edaspidi RekS) §-i 29. Nii üldteave kui reklaamis esitatav 3 teave on mõlemad suunatud üldsusele ega saa seetõttu olla väga spetsiifilised. Artikli 14 ning § 403 3 kohaselt esitatav teave on suunatud konkreetsele tarbijale. Selles mõttes on §-s 403 sätestatav 1 regulatsioon sarnane senise § 403 regulatsiooniga. Uues direktiivis tuleb teabe isikupärastatud iseloom üheselt välja ka tarbijale esitatava teabe seotusest tarbijalt saadava teabega vastavalt artiklile 20, ühtlasi tuuakse asjaolu, et tegemist on isikupärastatud teabega, ka sõnaselgelt eelnõukohase § 3 403 lõike 1 tekstis välja. 1 Võrreldes tarbijakrediidi direktiivi alusel kehtestatud kehtiva §-ga 403 on hüpoteekkrediidi direktiivis ja 3 sellest tulenevalt ka eelnõukohases §-s 403 täpsustatud tarbijale teabe esitamise aega. Nimelt tuleb lepingueelne teave esitada viivitamata ehk niipea, kui on mõistlikult võimalik pärast seda, kui tarbija on andnud vajaliku teabe oma vajaduste, finantsolukorra ja eelistuste kohta vastavalt artiklile 20, ning aegsasti enne, kui leping või pakkumine muutub tarbija jaoks siduvaks. Tegemist on teabelehe tarbijale andmise aja täpsustusega. Krediidiandja annab tarbijale ühe teabelehe, kuid ta peab seda tegema ilma põhjendamatu viivituseta pärast tarbijalt asjakohase teabe saamist ning mõistliku aja jooksul enne seda, kui tarbija sõlmib lepingu või teeb lepingu sõlmimiseks siduva pakkumise. Preambuli punktis 44 on selgitatud, et krediidileping tuleks sõlmida üksnes siis, kui tarbijal on olnud piisavalt aega pakkumiste võrdlemiseks, nende mõju hindamiseks, vajaduse korral kolmandalt isikult nõu küsimiseks ja pakkumise vastuvõtmise või tagasilükkamise kohta teadliku otsuse tegemiseks. 13 Eelnõus on direktiivi artikli 14 lõike 1 sõnastust veidi täpsustatud. Tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL 10 ülevõtmiseks koostatud sätete eeskujul on kasutatud väljendit „enne hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu sõlmimist või selleks siduva pakkumise tegemist“. VÕS-i § 16 lõike 1 kohaselt on pakkumus lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Seega pakkumus on selle tegijale alati siduv. Tarbijale aegsasti (inglise keeles in good time, saksa keeles rechtzeitig) teabe esitamist on teiste direktiivide korral tõlgitud tarbijale mõistliku aja jooksul teabe esitamisena, seetõttu sätestatakse see sellisel kujul ka kõnealuses lõikes. Lõikes 1 on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 8 korrektseks ülevõtmiseks toodud välja, et kõnealune teave esitatakse tarbijale tasuta. 3 § 403 lõige 2 Lõikesse 2 võetakse üle direktiivi artikli 14 lõige 2 ning sätestatakse, et lepingueelne teave tuleb esitada tarbijale püsival andmekandjal Euroopa standardinfo teabelehel. Kui alates 2011. aastast on Eestis kohaldatud ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele kohustust esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht 1 vastavalt VÕS-i §-le 403 , siis tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 14 ning II lisas sätestatust võetakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute jaoks kasutusele uus Euroopa standardinfo teabeleht (edaspidi ka ESIS). Tegemist on uue, standardse teabelehe vormiga, mis on direktiivi preambuli punkti 40 kohaselt koostatud, tuginedes Euroopa Komisjoni uuringutele vabatahtliku Euroopa standardinfo teabelehe kasutamise juhendi järgimise kohta. Komisjoni kogutud tõendid osutasid vajadusele vaadata läbi Euroopa standardinfo teabelehe sisu ja vorm, et see oleks selge ja arusaadav ning sisaldaks kogu tarbijatele vajalikku teavet. Uue teabelehe kasutuselevõttu võib pidada üheks olulisemaks eelnõuga kaasnevaks muudatuseks tarbijale lepingueelse teabe esitamise regulatsioonis. Võrreldes tarbijakrediidi standardinfo teabelehega on ESIS-e ülesehitus teistsugune, samuti sisaldab see mõnevõrra rohkem teavet ning mõningaid täiendavaid hoiatusi tarbijale, näiteks sisaldab ESIS lisateavet nõustamisteenuste ja välisriigi vääringus sõlmitud lepingute kohta. Krediidiandja tegevust lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmisel peaks natuke lihtsustama asjaolu, et direktiivi II lisa B-osas on sätestatud ka ESIS-e täitmise põhjalik juhend. See peaks omakorda ühtlustama teabelehe täitmise praktikat. Oluline on juhtida tähelepanu preambuli punktis 41 sisalduvale selgitusele, milles tuuakse välja, et tarbijauuringud on kinnitanud, et on oluline esitada tarbijatele teavet lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel põhjusel ei pruugi Euroopa standardinfo teabelehes kasutatavad mõisted olla samad kui käesolevas direktiivis määratletud õigusmõisted, kuid nad kannavad sama tähendust. Seega on uue regulatsiooni eesmärk tagada, et tarbijale esitatav teave oleks ka sõnastuslikult võimalikult selge ja lihtsasti mõistetav. 1 ESIS tuleb tarbijale esitada püsival andmekandjal VÕS-i § 11 tähenduses. 3 § 403 lõige 3 10 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus, RT I, 31.12.2013, 1. 14 Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile Euroopa standardinfo teabelehe vormi kehtestamiseks. Valdkonna eest vastutav minister on justiitsminister. 3 § 403 lõige 4 Lõikes 4 sätestatu vastab direktiivi artikli 14 lõikele 8. 1 Sarnaselt tarbijakrediidi direktiivi alusel kehtestatud VÕS-i § 403 lõike 8 teises ja kolmandas lauses sätestatule nähakse ka hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmiseks ette, et Euroopa standardinfo teabelehte ei tohi muuta ega täiendada, välja arvatud Euroopa standardinfo teabelehel või selle täitmise juhendis sätestatud juhtudel. See on vajalik teabelehtede ühtse ülesehituse ja vormi säilitamiseks, mis on omakorda vajalik selleks, et tarbijal oleks võimalik erinevatelt krediidiandjatelt saadud teabelehti hõlpsasti võrrelda. Teabelehel ette nähtud juhtum, mis võimaldab teabelehe muutmist, on näiteks teabelehe A osa sissejuhatavas osas toodud selgitus selle kohta, et kui on kasutatud sõnu „asjakohasel juhul“, esitab krediidiandja nõutud teabe juhul, kui see on krediidilepingu seisukohast asjakohane. Kui teave ei ole asjakohane, jätab krediidiandja kõnealuse teabe või kogu jao välja (näiteks juhul, kui jagu ei ole kohaldatav). Kui kogu jagu jäetakse välja, kohandatakse vastavalt Euroopa standardinfo teabelehe jagude nummerdust, st muudetakse läbivalt kogu järgnevat numeratsiooni. Samuti on lõikes 4 sätestatud, et teave, mida krediidiandja soovib lisaks teabelehel sisalduvale tarbijale esitada või peab seadusest tulenevalt esitama, esitatakse eraldi dokumendis, mis võidakse lisada Euroopa standardinfo teabelehele. Kõikvõimalikud reklaammaterjalid ja muud võimalikud dokumendid, mida krediidiandja soovib tarbijale anda, antakse tarbijale eraldi dokumendis. Tuginedes direktiivi preambuli punktile 42, puudutab lisateave, mida krediidiandja peab tarbijale seadusest tulenevalt esitama, näiteks teiste krediidilepinguga seotud lepingute kohta lepingueelse teabe esitamist. Näiteks kui krediidilepingu sõlmimiseks pakutavatel tingimustel on vaja sõlmida ka kindlustusleping, tuleb VÕS-i kohaselt ka selle kohta anda tarbijale lepingueelset teavet, kuid seda teavet ei esitata ESIS-el. 3 § 403 lõige 5 Direktiivi artikli 14 lõike 3 alusel sätestatakse lõikes 5, et kui tarbijale tehakse pakkumus, mis on krediidiandja jaoks siduv, esitatakse see püsival andmekandjal koos Euroopa standardinfo teabelehega, kui Euroopa standardinfo teabelehte ei ole tarbijale juba varem esitatud või pakkumuse tingimused erinevad varem esitatud Euroopa standardinfo teabelehel märgitust. Sellest lõikest võib esmalt välja lugeda, et tarbijale ESIS-el esitatav lepingueelne teave iseenesest ei kujuta endast tarbijale esitatavat pakkumust, selles osas on regulatsioon sarnane kehtiva tarbijakrediidi lepingueelse teabe regulatsiooniga. Sõnastusega „kui tarbijale tehakse pakkumus, mis on krediidiandja jaoks siduv“ on hõlmatud nii olukord, kui pakkumuse teeb krediidiandja ise, kui ka olukord, kui krediidiandja pakkumuse edastab näiteks krediidivahendaja. Teiseks täpsustatakse selles lõikes lepingueelse teabe esitamise aega. Kui lõikest 1 tuleneb, et teave tuleb esitada viivitamata pärast tarbijalt vajaliku teabe saamist ning mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist, siis kõnealuses lõikes on täiendavalt selgitatud, et hiljemalt siis, kui tarbijale esitatakse siduv pakkumine, millele nõustumuse andmisega oleks tarbija lepinguga seotud, peab tarbija käsutuses olema asjakohane lepingueelne teave, mille alusel lepingu sõlmimise üle otsustada. Teisisõnu, pärast seda, kui tarbijale tehakse pakkumus lepingu sõlmimiseks, ei ole enam tegemist tarbijale teabe esitamisega viivitamatult ja mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist. 15 Regulatsiooniga tuuakse ka üheselt välja, et isegi kui tarbijale on varem lepingueelne teave esitatud, kuid seejärel pooltevaheliste läbirääkimiste käigus on midagi muutunud, tuleb tarbijale muutunud kujul lepingueelne teave koos siduva pakkumisega uuesti esitada. Direktiivi artikli 14 lõikes 4 on antud liikmesriikidele valikuvõimalus direktiivi ülevõtmisel, kas kohustada krediidiandjat igal juhul esitama tarbijale lepingueelne teave enne siduva pakkumuse tegemist. Enne eelnõu kooskõlastamist küsis Justiitsministeerium selles küsimuses teistelt ministeeriumitelt ning selle valdkonna huvigruppidelt nõu. Saadud vastuste põhjal võib järeldada, et sellise täiendava kohustuse seadmist ei pooldata. Arvestades saadud tagasisidet ning ka asjaolu, et eelnõuga laiendatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele ka lepingust põhjuseta taganemise õigust, mis tähendab, et tarbija saab nii või teisiti pikema aja lepingu sõlmimise mõistlikkuse ja vajalikkuse ning erinevate lepingutingimuste sobivuse üle järelemõtlemiseks, on eelnõu koostamisel otsustatud artikli 14 lõikes 4 sätestatud valikuvõimalust mitte kasutada. 3 § 403 lõige 6 Lõike 6 sätestamine on vajalik direktiivi artikli 14 lõike 11 ülevõtmiseks. Artikli 14 lõikes 11 on ette nähtud kaks alternatiivi, mille kohaldumine sõltub sellest, kas liikmesriigid sätestavad riigisiseselt põhjust avaldamata lepingust taganemisõiguse pärast lepingu sõlmimist või näevad ette järelemõtlemisaja (inglise keeles reflection period) enne lepingu sõlmimist. Eestis on langetatud otsus taganemisõiguse kasuks ning seetõttu tuleb artikli 14 lõikest 11 võtta üle teine lause, mis sätestab, et kui tarbijale tehakse pakkumus, mis on krediidiandja jaoks siduv, pakub krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale lisaks Euroopa standardinfo teabelehele ka tarbijakrediidilepingu projekti 1 koopia esitamist. Sarnane regulatsioon on ette nähtud ka kehtivas õiguses VÕS-i § 403 lõikes 6. 3 § 403 lõige 7 Lõikega 7 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 14 lõige 7, mis sätestab, et tarbijale Euroopa standardinfo teabelehe esitanud krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja on täitnud direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõude esitada tarbijale teavet enne sidevahendi abil sõlmitava lepingu sõlmimist ning sama direktiivi artikli 5 lõikes 1 loetletud nõuded üksnes siis, kui ta on esitanud vähemalt Euroopa standardinfo teabelehe enne lepingu sõlmimist. Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lg 1 ja artikli 5 lg 1 reguleerivad sidevahendi abil mõne finantsteenuse osutamise lepingu, sh hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu sõlmimise korral tarbijale lepingueelse teabe esitamise. Eestis on eelmises 1 lauses viidatud sätted üle võetud VÕS-i §-i 54 . Suures osas hõlmab ESIS andmeid, mida krediidiandja peaks tarbijale esitama finantsteenuste 1 kaugturustuse direktiivi artikli 3 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 ning vastavalt VÕS-i § 54 kohaselt. Et vältida krediidiandjale tarbija kahekordse teavitamise kohustuse loomist, sätestatakse hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 14 lõike 7 alusel kõnesolevas lõikes, et kui krediidiandja esitab tarbijale enne lepingu 3 1 sõlmimist ESIS-e vastavalt §-s 403 sätestatule, loetakse täidetuks VÕS-i § 54 lõikes 1 sätestatud teabele esitatud nõuded. 3 § 403 lõige 8 Lõikes 8 nähakse ette, et käesolevas paragrahvis sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusele 1 ei kohaldata käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 ja §-s 14 sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustuse kohta sätestatut. Tegemist on standardse sättega, mis lisati tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL ülevõtmisel kõigi selliste lepingueelset teavitamiskohustust sisaldavate paragrahvide sätete juurde, mis põhinevad maksimaalselt ühtlustavatel direktiividel. Kuivõrd kohustus esitada lepingueelne teave ESIS-el tuleb hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt samuti täielikult üle võtta, tuleb vastav täpsustus lisada ka sellesse paragrahvi. 16  4 § 403 Üldiselt 4 2 Paragrahvis 403 sätestatakse seni VÕS-i §-s 403 sisaldunud vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise regulatsioon. Nagu eespool selgitatud, muutub sätete numeratsioon seetõttu, et VÕS-i lisatakse eraldi paragrahv tarbija lepingueelse teavitamise kohta elamukinnisvaraga seotud 3 2 tarbijakrediidilepingute korral, mis sätestatakse §-s 403 . Senine § 403 tunnistatakse kehtetuks. 4 Vastutustundliku laenamise paragrahvile antakse eelnõuga uus number 403 . Kõnealuses paragrahvis kavandatavad muudatused on vajalikud hüpoteekkrediidi direktiivi artiklite 18 (kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust) ja 20 (tarbija teabe esitamine ja kontrollimine) ülevõtmiseks. Viidatud artiklid on juba üle võetud KAVS-i 6. peatükki. Kuid kuna alates 2011. aastast on vastutustundliku laenamise regulatsioon sätestatud ka VÕS-is (lisaks krediidiasutuste seadusele) ning sellel on lepinguõiguslik tähendus, st ka selle täitmist saab nõuda eraõiguslikult pooltevahelises 11 lepingulises suhtes ning selle rikkumisel on ka eraõiguslikud tagajärjed , peeti eelnõu koostamisel 4 vajalikuks teatud direktiivist tuleneva regulatsiooni kajastamist ka VÕS-is. VÕS-i §-i 403 on üle võetud eelkõige eraõigusliku iseloomuga reeglid ning samas on viidatud asjakohasele KAVS-i regulatsioonile. KAVS-is on omakorda viited VÕS-i vastavale regulatsioonile, seega on kahes seaduses sätestatud vastutustundliku laenamise regulatsioonid teineteisega selgelt seotud. KAVS-is hüpoteekkrediidi direktiivi alusel sätestatud vastutustundliku laenamise regulatsioon kohaldub kõigile tarbijakrediidilepingutele, st uuest direktiivist tulenevad reeglid on üle võetud laiema 4 kohaldamisalaga. Samast loogikast on lähtutud ka § 403 puhul. Eelnõuga tehakse ettepanek reguleerida ka VÕS-is vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat kõigi tarbijakrediidilepingute, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute suhtes ühetaoliselt. Senine vastutustundliku laenamise regulatsioon VÕS-is põhineb küll maksimaalselt ühtlustaval tarbijakrediidi direktiivil, kuid tarbijakrediidi direktiivi artikkel 8 on üldise sisuga ning jätab krediidivõimelisuse hindamise täpsema sisu ja hindamisele järgneva tulemuse lahtiseks. See annab 12 liikmesriikidele võimaluse kõnealust regulatsiooni riigisiseselt ise täpsemalt sisustada , mh hüpoteekkrediidi direktiivi alusel. 4 Alljärgnevalt kirjeldatakse §-s 403 kavandatavaid muudatusi täpsemalt. 4 § 403 lõige 1 2 Lõikest 1 jäetakse välja senine § 403 lõike 1 punkt 3, mis käsitleb tarbijale krediidivõimelisuse hinnangu alusel piisavate selgituste andmist, mille pinnalt tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Nimetatud regulatsioon jääb sisuliselt täies mahus edasi kehtima, kuid see sätestatakse koos hüpoteekkrediidi direktiivist tuleneva 5 tarbijale selgituste andmise regulatsiooniga uues §-s 403 . Lõikes 1 sätestatu vastab hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõikes 1 ning artikli 20 lõikes 1 sätestatule, mistõttu ei ole seda muus osas muuta vaja. 4 § 403 lõige 2 2 Lõikes 2 sätestatakse seni § 403 lõike 1 punkti 1 teises lauses sisaldunud põhimõte, et krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajadusel tarbijalt 11 Seda on kinnitanud ka Riigikohus, vt RKTKo 27. november 2012 lahend nr 3-2-1-136-12. 12 Sama on 2013. aastal tehtud VÕS-i muudatuste raames (Võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu 347 SE) kinnitanud ka Euroopa Komisjoni tarbija- ja tervisekaitse peadirektoraat (DG SANCO). 17 teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Muudatus on vajalik seepärast, et normitehniliselt on korrektsem, et punktides esitatud loetelus ei esitata eraldiseisvaid lauseid. 4 § 403 lõige 3 2 1 Kehtivas § 403 lõikes 1 on reguleeritud seda, kuidas peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel toimima ja missuguseid asjaolusid hindamisel arvesse võtma. Kõnealune regulatsioon 4 tuuakse üle § 403 lõikesse 3 ning regulatsiooni täiendatakse viidetega KAVS-i analoogset 1 1 regulatsiooni sisaldavatele sätetele. Nimelt nähakse lõike 1 kolmandas lauses ette, et lõikes 1 sätestatu täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka KAVS-i § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Viidatud on konkreetsetele punktidele KAVS-is, mitte tervetele lõigetele, sest soovitud on viidata ainult eraõiguslikult relevantsetele asjaoludele. Näiteks on KAVS-i § 49 lõike 1 sissejuhatavas osas sätestatud, et krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise- eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad. Seejärel on loetletud vastavad näitajad, näiteks tarbija varaline seisund, regulaarse sissetuleku suurus, teised varalised kohustused, varasem maksekohustuste täitmine jne. Eraõiguslikult on oluline just nimetatud näitajate kasutamine tarbija krediidivõimelisuse hindamisel, mitte niivõrd see, et krediidiandjal oleks sisemiselt vastav metoodika kehtestatud, mis on samas aga kahtlemata oluline KAVS-i avalik-õigusliku regulatsiooni raames. Eelnõuga ei soovita luua VÕS-i seost krediidiandja kohustusega kehtestada sisekorraeeskiri, vaid eesmärk on luua seos nende andmetega, millele on KAVS-is koos sisekorraeeskirjaga kehtestamise kohustusega viidatud. Kõiki viidatud KAVS-i punktides sätestatud asjaolusid peab krediidiandja ka eraõiguslikus suhtes tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvestama. 4 § 403 lõige 4 2 Kehtiva § 403 lõike 2 esimeses lauses on sätestatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse kõnesoleva paragrahvi 1 lõikes 1 viidatud teabe peab tarbija krediidiandjale esitama. See vastab põhimõtteliselt uue direktiivi artikli 20 lõike 3 esimeses lauses sätestatule, kus on samuti välja toodud krediidiandja kohustus täpsustada lepingueelsete läbirääkimiste käigus selgelt ja arusaadaval viisil, millise vajaliku teabe peab tarbija esitama. Tarbijal on kohustus lepingueelsete läbirääkimiste käigus krediidiandjale krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitada, kuid krediidiandjal on kohustus tarbijale selgelt öelda, missugust teavet ta tema kohta vajab, et tarbija krediidivõimelisust hinnata. 2 4 Viidatud regulatsioon tuuakse § 403 lõikest 2 üle eelnõukohasesse § 403 lõikesse 4. Lisaks peab krediidiandja uue direktiivi artikli 20 lõike 3 esimese lause kohaselt tarbijat teavitama ka sellest, millised kontrollitavad tõendid peab tarbija selleks esitama ning samuti määrama tähtaja, mille jooksul tarbija peab sellise teabe esitama. Selleks et tagada täielik kooskõla direktiiviga, täiendatakse vastavalt lõikes 4 sätestatut. Näiteks on KAVS-i § 50 lõikes 4 sätestatud, et krediidiandja või - vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. See tähendab, et üldjuhul peaks krediidiandja teavitama sellest, et sissetulekute ja väljaminekute tõendamiseks tuleb tarbijal esitada kontoväljavõte. Lisaks tehakse lõikes 4 selguse huvides lisaviide KAVS-ile ning tuuakse välja, et krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS-i § 50 lõigetele 3 ja 4. 18  4 § 403 lõige 5 2 Lõikes 5 sätestatakse esmalt seni § 403 lõikes 2 sisaldunud põhimõte, et krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma, sest see sobib oma sisult paremini kokku direktiivi artikli 20 lõike 4 alusel kõnealuse paragrahvi lõikes 5 sätestatava teise lausega. Teises lauses sätestatakse, et krediidiandja hoiatab tarbijat, et kui tarbija ei esita krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet või tõendeid ja seetõttu ei saa krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnata, siis ei saa tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. See tähendab, et krediidiandjale pannakse täiendav hoiatamiskohustus, mille eesmärk on tagada, et tarbija oleks täielikult teadlik krediidiandjale krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe esitamise kohustusest ning teabe ja tõendite esitamata jätmisega kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest. 4 § 403 lõige 6 Lõikes 6 sätestatakse, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Regulatsiooni allikas on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõike 5 punkt a. Võrreldes tarbijakrediidi direktiivi artikliga 8, kus on sätestatud vaid krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust, mitte aga otseselt selle tagajärg, on tegemist olulise uuendusega. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõike 5 punktis a on sätestatud, et krediidiandja võimaldab tarbijale krediiti ainult juhul (inglise keeles only makes the credit available to the consumer where ... , saksa keeles dem Verbraucher den Kredit nur bereitstellt, wenn…), kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel. Seega tuleneb hüpoteekkrediidi direktiivist selgelt, et tarbija krediidivõimelisuse hinnangust sõltub see, kas tarbijaga tohib tarbijakrediidilepingu sõlmida või mitte, ning eelnõuga sätestatakse see sõnaselgelt 4 ka § 403 lõikes 6. Kuigi VÕS-i tekstis ei ole see sellisel kujul varem kirjas olnud, on Riigikohus sisuliselt samasugusele järeldusele jõudnud ka kehtiva regulatsiooni pinnalt. Nimelt on Riigikohus tarbijakrediidilepingu refinantseerimise lepingut hinnates avaldanud seisukoha, et: „Laenulepingu sõlmimisel pidi hagejale kui krediidiasutusele olema selge, et kostja ei suuda laenu tagastada ja et täiendava intressikohustuse, lepingutasu maksmise ja käsunduslepingute järgi tasu maksmise kohustuse panekuga kostjale suurendas hageja tema võlakoormust, teades et kostja ei suuda lepingut täita. Sellest järeldub, et vastutustundliku laenamise põhimõtet järgides ei oleks hageja tohtinud kostjaga 2009. a laenulepingut sõlmida, vaid oleks kohe pidanud võla suurenemise vältimiseks asuma kinnistut realiseerima. Kolleegiumi arvates võimaldavad esiletoodud asjaolud pidada laenulepingu sellist refinantseerimist vastuolus olevaks vastutustundliku laenamise põhimõttega, kui krediidiandjale pidi olema selge, et laenutähtaja pikendamine täiendava tasu eest üksnes suurendab laenusaaja 13 võlgnevust.“ Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõike 5 punktile a vastav regulatsioon on juba sätestatud ka KAVS-i § 49 lõikes 4. Selle sätestamine ka VÕS-is on vajalik selleks, et anda nimetatud regulatsioonile ka üheselt mõistetavalt eraõiguslik sisu ning kuivõrd tegemist on niivõrd olulist tähendust omava sättega, 4 mis on seotud ka järgmiste VÕS-i § 403 lõigetega, tuuakse see ka sõnaselgelt eraldi VÕS-is välja, selle asemel et KAVS-is sätestatule viidata. 13 RKTKo 19. veebruar 2014. a lahend nr 3-2-1-169-13, p 21. 19 Regulatsiooni eesmärk on vältida olukorda, kus tarbija sõlmib lepingu, mis ei vasta tema krediidivõimele ning mida ta seega tegelikkuses täita ei suuda. Kuna tarbijakrediidilepingu mittekohase täitmisega kaasnevad tarbijale tõsised majanduslikud tagajärjed, kõige äärmuslikumal juhul võib tarbija täitemenetluse tulemusel kaotada oma eluaseme, on uues direktiivis üritatud senisest selgemini seada piirid selliste lepingute sõlmimisele, mis võiksid tarbijale sellised tagajärjed kaasa tuua. Eesmärk on vältida ülelaenamist ning sellega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi tarbijale. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, mh ainult krediidivõimeliste tarbijatega tarbijakrediidilepingute sõlmimine on kasulik ka krediidiandjale, kuna ka krediidiandja huvides peaks olema sõlmida lepinguid selliste tarbijatega, kes oma kohustusi kohaselt täita suudavad. Sel viisil on krediidiandjal võimalik maandada lepingu mittekohasest täitmisest tuleneva kahju tekkimise riski. 4 2 Siinkohal on asjakohane viidata ka § 403 lõikele 12, mis on identne kehtiva § 403 lõikega 6 ning mis sätestab, et krediidiandja ei ole kohustatud tarbija krediidivõimelisust hindama, kui sõlmitavaks tarbijakrediidilepinguks on leping, mis sõlmitakse piiratud hulga tarbijatega seadusjärgselt ja avalikes huvides ning tingimustel, mis on tarbijale soodsamad turul kehtivatest tingimustest ja turu keskmisest madalama intressimääraga. Eestis on sellisteks lepinguteks eelkõige õppelaenud. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 3 kohaselt on õppelaen õpilasele ja üliõpilasele antav riigi tagatud laen hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Õppelaenu eesmärk on seega tarbija õpingute finantseerimine. Kuivõrd õpilastel ja üliõpilastel ei pruugi olla regulaarset sissetulekut ega muud vara, ei pruugi nad üldjuhul ka krediidivõimelised olla. Seetõttu ei oleks käesolevas paragrahvis sätestatud krediidivõimelisuse hindamise kohustus ning selle pinnalt eelnõuga loodav tarbijakrediidilepingu sõlmimise keeld õppelaenu regulatsiooni ega mõttega kooskõlas. Seepärast jääb endiselt kehtima § 2 4 403 lõikes 6 sätestatud välistus, mis tähendab, et §-s 403 sätestatu, sh krediidivõimetu tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmimise keeld ei kohaldu õppelaenudele. Nimetatud välistus on ka uue hüpoteekkrediidi direktiiviga kooskõlas, kuna direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti c kohaselt võivad liikmesriigid otsustada direktiivist tulenevat regulatsiooni mitte kohaldada krediidilepingute suhtes, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja üldistes huvides antava krediidiga ning mis on intressivabad või tavaliselt turul kehtivatest madalamate laenuintressidega või sõlmitud muudel tingimustel, mis on tarbijatele soodsamad turul kehtivatest tingimustest, ja laenuintressidega, mis ei ole kõrgemad turul kehtivatest. 4 § 403 lõige 7 Nii tarbijakrediidi direktiivi artiklist 23 kui hüpoteekkrediidi direktiivi artiklist 38 tuleneb, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse kõnesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ja võtavad kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. 1 Avalik-õiguslikult on Tarbijakaitseameti peadirektoril või tema volitatud ametiisikul TKS-i § 41 lõike 1 alusel õigus teha rikkumise korral krediidiandjale ettekirjutus ning selle täitmata jätmisel määrata 3 14 sunniraha või TKS-i § 47 kohaselt karistada krediidiandjat väärteo korras rahatrahviga. Eelnõuga tehakse ettepanek reguleerida täiendavalt ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega seotud eraõiguslikke tagajärgi. Kuivõrd lõikes 6 sätestatakse sisuliselt keeld sõlmida tarbijakrediidileping tarbijaga, kes ei ole krediidivõimeline, tekib kõigepealt küsimus, kas sellise tarbijaga sõlmitud tarbijakrediidileping on 14 Tarbijakaitseseaduse eelnõu uues terviktekstis (37 SE) on nimetatud regulatsioonid sätestatud vastavalt § 65 lõikes 1 ja §-s 71. Eelnõu on arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/523b11ef-443a-421c-ad77- 12afca358c06/Tarbijakaitseseadus/ 20 tühine vastuolu tõttu seaduses sätestatud keeluga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Eelnõu koostamisel ei ole soovitud sellist tagajärge ette näha, sest tehingu automaatse tühisuse tagajärjeks oleks TsÜS-i § 84 lõike 1 kohaselt, et tühise tehingu alusel saadu tuleb vastastikku alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Kohustus maksta krediit kohe tagasi võib tarbija jaoks osutuda üle jõu käivaks, kuna tarbija võib olla tehingu tühisusele tuginemise hetkeks krediidi juba ära kulutanud. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi korral peaks tarbija krediidi koheseks tagastamiseks tõenäoliselt krediidi eest soetatud eluaseme müüma ning selle arvelt krediidi tagastama. Selline tagajärg ei oleks aga tarbija huvides. Seetõttu ei ole eelnõu kohaselt keelu rikkumise tagajärg lepingu tühisus, vaid lepingujärgse intressi alanemine. Eelnõu kohaselt võib tarbija krediiti kasutada lepingus kokku lepitud aja jooksul, kuid krediidi kasutamise eest tuleb tarbijal alates lepingu sõlmimisest maksta intressi VÕS-i § 94 lõikes 1 sätestatud määras (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit), kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Selline intressimäär on valitud põhjusel, et sellist lahendust on juba kasutatud VÕS-i 2 §-s 406 krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise korral (varem TsÜS-i §-s 86). 15 2015. aasta esimesel poolaastal on seadusjärgne intressimäär 0,05%. Muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne, see tähendab, et tarbija maksab ainult alanenud määras intressi. Regulatsiooni eesmärk on anda täiendav kaitse tarbijale, kes on sõlminud lepingu, mis ei vasta tema krediidivõimelisusele. Madalam intressimäär vähendab tema jaoks krediidiga seotud kulusid ning sellest tulenevalt peaks vähenema ka tõenäosus, et ta satub krediidilepingu täitmisega viivitusse ja halvimal juhul kaotab oma kodu. Teisest küljest peaks intressimäära alanemise ja sellega seotud tulude kaotuse võimalus mõjuma krediidiandjale heidutavalt ning seetõttu peaks vähema tõenäosus, et krediidiandja soovib lõikes 6 sätestatud keelust hoolimata sõlmida tarbijakrediidilepingu krediidivõimetu tarbijaga. 2 Lisaks on lõikes 7 VÕS-i § 406 lõike 3 viimase lause ning VÕS-i § 408 lõigete 4 ja 5 viimaste lausete eeskujul sätestatud, et krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. See on vajalik, et tagada tarbija informeeritus tagasimaksete suurusest muutunud intressimäära tingimustes. Lõike 7 viimases lauses on sätestatud, et kõnesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on jätnud tahtlikult esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet. Sellisel juhul on tegemist tarbija lepingueelsete kohustuste rikkumisega ning kui krediidiandja jõuab tarbija rikkumisest tingituna valedele järeldustele tarbija krediidivõimelisuse kohta, oleks ebaõiglane sanktsioneerida krediidiandjat kõnealuses lõikes sätestatud intressimäära alanemisega. 4 Samas on oluline silmas pidada, et VÕS-i § 403 lõike 4 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitama tarbijat, missuguse teabe, missugused tõendid selle kohta ja mis tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Seega krediidiandjal on kohustus tuua täpselt välja, missugust teavet ta tarbijalt vajab. Tarbijal on kohustus krediidiandjale vastavat teavet anda. Kuid kui krediidiandja on oma kohustused korrektselt täitnud ning 15 Intressimäära suurus avaldatakse Eesti Panga veebilehel: http://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar 21 tarbija on teadlikult esitanud valeandmeid, ei vääri tarbija lepingujärgse intressimäära alanemisega saadavat kaitset. Vastava regulatsiooni kujundamisel on eeskuju võetud direktiivi artikli 18 lõikes 4 ja artikli 20 lõikes 3 sätestatust, mis võetakse eelnõuga üle VÕS-i § 416 lõikesse 4. Nimetatud sätte kohaselt võib krediidiandja lepingu üles öelda juhul, kui krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti 4 hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata teabe vastavalt käesoleva seaduse §-le 403 või võltsis krediidiandjale esitatud teavet. Kui krediidiandja lepingut üles ei ütle, kehtib see edasi esialgu kokku lepitud tingimustel, sh lepingus esialgu kokku lepitud intressimääraga. 4 § 403 lõige 8 Lõikes 8 selgitatakse, et lõikes 7 sätestatud intresside vähenemisega ei ole krediidiandja rikkumise tagajärjed ammendavalt reguleeritud. Lõike 8 kohaselt on tarbijal lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid. Asjakohaste õiguskaitsevahendite kasutamine tähendab siin esiteks seda, et kasutada saab õiguskaitsevahendeid, mille kasutamise eeldused on täidetud, ning teiseks, et koos saab kasutada õiguskaitsevahendeid, mille kasutamine üheaegselt on võimalik. Teoreetiliselt võib tarbija nõuda krediidiandjalt enne lepingu sõlmimist näiteks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Samuti võib tarbija nõuda krediidiandjalt näiteks kahju hüvitamist. Riigikohus on kinnitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on tarbijal võimalik nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ega nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, 16 leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Pidades silmas lõikes 7 kavandatavat intressimäära alanemise regulatsiooni, on lõikes 8 õigusselguse huvides eraldi sätestatud, et tarbija ei saa nõuda kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. Seda põhjusel, et esiteks on vaieldav, kas intressi saab vaadelda negatiivse kahjuhüvitisena. Riigikohus ei ole seda ülalviidatud lahendis, kus ta on jaatanud kahju hüvitamise võimalust, eraldi kahjuna välja toonud. Teiseks, tarbijale ei teki selles osas, milles intressimäär alaneb, nii või teisiti kahju ning selles osas ei oleks kahju hüvitamise nõudmine kui õiguskaitsevahend asjakohane. Selguse huvides tuuakse seega välja, et selles osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega, tarbija krediidiandjalt kahju hüvitamist nõuda ei saa. Küll aga on võimalik muu tarbijale tekkinud ja krediidiandja rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju hüvitamine. Näiteks, kui hoolimata intressimäära alanemisest ei suuda tarbija täita graafikujärgset krediidi põhiosa tagasimaksete tegemise kohustust ning ta tekitab makseviivituse, võib ta kanda kahju näiteks krediidiandjale makstavate viiviste või sissenõudmiskulude näol. Sellise kahju hüvitamise nõudmine on ka eelnõu kohaselt endiselt võimalik. Siinkohal tasub viidata ka tarbija võimalusele krediit VÕS-i § 411 kohaselt igal ajal ennetähtaegselt tagasi maksta ning seeläbi leping lõpetada. Eelnõuga tehakse ettepanek täiendada VÕS-i § 411 4 selliselt, et kui krediidiandja on rikkunud VÕS-i § 403 lõikes 6 sätestatut, ei saa ta nõuda tarbijalt ennetähtaegse tagasimaksega seotud hüvitist (vt täpsemalt VÕS § 411 lõike 6 seletuskirja). 4 § 403 lõige 9 16 RKTKo 27. november 2012 lahend nr 3-2-1-136-12, p 25. 22  2 Lõige 9 vastab kehtiva § 403 lõikele 3, võrreldes kehtiva õigusega tehakse lõikes 9 sõnastuslik täpsustus. Kehtivas redaktsioonis on viidatud tarbija „maksevõimelisusele“. Kuivõrd aga ülejäänud §-s 4 4 403 kasutatakse terminit „tarbija krediidivõimelisus“, mis on ka § 403 lõike 1 punktis 1 defineeritud, 4 viiakse ka lõike 9 sõnastus ülejäänud § 403 sõnastusega kooskõlla. Sisulist muudatust selle täpsustusega ei kaasne. 4 § 403 lõige 10 Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lg 5 p c teine lause on identne tarbijakrediidi direktiivi artikli 9 2 4 lõikega 2, mis on üle võetud VÕS-i § 403 lõike 5 esimesse lausesse, mis on eelnõu kohaselt § 403 lõike 10 esimene lause. Sisuliselt kehtivat lõiget 5 seega uue direktiivi ülevõtmiseks muutma ei pea. Eelnõukohases lõikes 10 tehakse aga sõnastuslik täpsustus. Väljend „otsus tarbijale krediiti mitte anda“ asendatakse sisuliselt õigema väljendiga „otsus tarbijaga tarbijakrediidilepingut mitte sõlmida“. 4 § 403 lõige 11 Lõige 11 sätestatakse hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõike 5 punkti c esimese lause ülevõtmiseks. Tarbijakrediidi direktiivi artikkel 9 ei sisalda hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõike 5 punkti c 2 esimesele osale vastavat regulatsiooni, mistõttu ei ole seda ka sätestatud kehtiva § 403 lõikes 5, mis 4 on eelnõukohane § 403 lõige 10. Seega tuleb elamukinnisvaraga seotud krediidi jaoks lõikes 11 vastav täpsustus luua. Lõikes 11 sätestatakse, et kui krediidiandja otsustab tarbijaga elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut mitte sõlmida, teavitab ta tarbijat viivitamata oma otsusest ja kui otsus põhineb automatiseeritud andmetöötlusel, siis ka sellest asjaolust. 4 § 403 lõige 12 2 Lõikes 12 sätestatu vastab kehtiva § 403 lõikes 6 sätestatule. Eelnõuga seda sisuliselt ei muudeta. 4 § 403 lõige 13 2 Lõikes 13 sätestatu vastab kehtiva § 403 lõikes 7 sätestatule. Eelnõuga seda sisuliselt ei muudeta. 5 § 403 Üldiselt Nii tarbijakrediidi direktiiv kui ka hüpoteekkrediidi direktiiv sisaldavad krediidiandja kohustust anda tarbijale enne lepingu sõlmimist lisaks lepingueelsele teabele veel ka piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas leping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Tarbijakrediidi direktiivis on vastav regulatsioon ette nähtud artikli 5 lõikes 6 ning hüpoteekkrediidi direktiivis artiklis 16. Seni on 2 tarbijakrediidi puhul piisavate selgituste andmise regulatsioon sisaldunud VÕS-i § 403 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 4 ning olnud üheselt seotud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega. Kuna uues hüpoteekkrediidi direktiivis on krediidivõimelisuse hindamise tagajärjed selgelt välja toodud ning 4 edaspidi hakkab § 403 kohaselt krediidivõimelisuse hindamise tulemustest otseselt sõltuma see, kas krediidiandja tohib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida või mitte, peeti eelnõu koostamisel mõistlikumaks ja selgemaks lahenduseks sätestada mõlemast direktiivist tulenevad selgituste andmise kohustused eraldi paragrahvis. Tarbijale selgituste andmise eesmärk on sama nagu kehtivas õiguses. Oluline on rõhutada, et kuna selgituste tulemusel peaks tarbija saama hinnata lepingu vastavust enda vajadusele ja finantsolukorrale, peavad ka edaspidi tarbijale antavad selgitused tuginema mh tarbija krediidivõimelisuse hindamise tulemustele, hoolimata sellest, et krediidivõimelisuse hindamise regulatsioon on sätestatud selgituste andmise regulatsioonist eraldi olevas paragrahvis. Samuti võib tarbija vajada täiendavat teavet talle antava lepingueelse teabe sisu ja tähenduse kohta. Selgituste andmine tähendab, et krediidiandja ja krediidivahenduse puhul ka krediidivahendaja peavad tarbijale krediidilepingu sõlmimise mõju ja tagajärjed arusaadavaks tegema. 23 Tarbijale tuleb anda piisavaid selgitusi. Piisav on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamine sõltub igakordse üksikjuhu eripärast. Piisavate selgituste andmine sõltub näiteks tarbija isikust, lepingu pakkumise asjaoludest, krediidi ja lepingutingimuste keerukusest, kusjuures hinnangu eeltoodule annab krediidiandja temale teada olevate asjaolude põhjal. Nagu juba öeldud, on kõnealusesse paragrahvi koondatud nii tarbijakrediidi kui ka hüpoteekkrediidi direktiividest tulenev regulatsioon. 5 Senine tarbijakrediidi regulatsioon sätestatakse § 403 lõike 1 esimeses lauses ning lõikes 2. Sisulist muudatust nende lepingute jaoks eelnõuga ei kaasne, muutub vaid sätete asukoht seaduses. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele hakkab kohalduma tervikuna lõige 1 ning samuti lõige 3. Lõike 1 esimene lause vastab hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatule, seega hakkab see üldpõhimõttena kohalduma kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Kuivõrd aga hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt tuleb tarbijale anda piisavalt selgitusi ka talle pakutavate kõrvallepingute kohta, millele vastavat regulatsiooni otseselt tarbijakrediidi direktiivis ei ole, sätestatakse lõike 1 teises lauses selle kohta ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduv eriregulatsioon. Sellest tulenevalt peab krediidiandja, kes pakub tarbijale koos elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu sõlmimisega ka näiteks kindlustuslepingu sõlmimist, andma tulevikus piisavaid selgitusi ka tarbijale pakutava kindlustuslepingu kohta. 5 § 403 lõike 3 allikaks on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 16 lõike 1 teine pool ning selles täpsustakse, missugust teavet peaksid tarbijale antavad selgitused sisaldama. Sarnaselt kehtiva regulatsiooniga tuleb ka tulevikus anda selgitusi tarbijale esitatava lepingueelse 3 teabe kohta, mis sätestatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral VÕS-i §-s 403 . Erinevalt tarbijakrediidi direktiivist on hüpoteekkrediidi direktiivis eraldi välja toodud, et krediidivahendaja peab lisaks selgitustele elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu kohta andma selgitusi ka krediidivahenduslepingu lepingueelse teabe kohta. Krediidivahenduslepingute 1 lepingueelse teavitamise regulatsioon artiklis 15 võetakse üle VÕS-i § 417 . Samuti on sisuliselt sama nagu kehtivas õiguses kohustus anda tarbijale selgitusi pakutavate lepingute põhiomaduste ning võimaliku mõju kohta, sh makseviivituse tagajärgede kohta. Vastavad kohustused nähakse ette lõike 3 punktides 2 ja 3. Võrreldes kehtiva õigusega on uus punktis 4 sätestatav kohustus anda täiendavat infot kõrvallepingute kohta. Nagu eespool selgitatud, tuleb lõike 1 teise lause kohaselt anda tarbijale selgitusi ka talle pakutavate kõrvallepingute kohta. Lõike 3 punktis 4 tuuakse eraldi välja, et selgitusi tuleb anda mh ka selle kohta, kas iga kõrvallepingut saab eraldi lõpetada ja mida see tarbijale kaasa toob. Näiteks tuleb tarbijale teada anda, et tarbija peab tagama, et kogu elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu kestel oleks krediidi tagamiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasi kindlustatud. § 404 Paragrahv 404 reguleerib tarbijakrediidilepingu vorminõuet ning lepingus sisalduvat kohustuslikku teavet. Paragrahvis 404 sätestatu vastab tarbijakrediidi direktiivi artiklile 10, mis on suures osas sama nagu tarbijakrediidilepingu korral tarbijale esitatav lepingueelne teave. Hüpoteekkrediidi direktiiv ei sisalda vastavat regulatsiooni, mis tähendab, et selle üle on pädevad otsustama liikmesriigid ise. Justiitsministeerium küsis enne eelnõu koostamist teiste ministeeriumite ja erinevate huvigruppide käest, kas endiselt peaks säilima põhjalik lepingulise teabe esitamise kohustus ka hüpoteegiga tagatud krediidilepingutele, nii nagu see on praegu sätestatud, kuid mida hüpoteekkrediidi direktiiv ette ei näe. Kõik vastajad leidsid, et lepingulise teabe esitamise kohustus peaks ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute puhul alles jääma. 24 Samas on eelnõu koostamisel leitud, et sisuliselt oleks õigem, et lepinguline teave on sama sisu ja mahuga nagu lepingueelne teave. Kuna lepingueelse teabe maht uue direktiivi ülevõtmisel muutub, peaks sellest tulenevalt muutuma ka lepingulise teabe maht, nii et lepingus oleks kajastatud vähemalt see teave, mis on lepingueelses teabes. 3 Eelnõuga tehakse ettepanek täiendada §-i 404 uue lõikega 2 , mis sätestab, et elamukinnisvaraga 3 sõlmitava lepingu korral peab leping sisaldama selgelt ja kokkuvõtlikult VÕS-i § 403 lõike 3 alusel kehtestatud määruse lisa 1 A-osas nimetatud teavet ehk siis Euroopa standardinfo teabelehel (ESIS) nimetatud teavet. Teabe täpse sisu osas vt ESIS-e riigisiseseks kehtestamiseks koostatud justiitsministri määruse eelnõu seletuskirja. 1 § 404 1 Paragrahvi 404 muudetakse, et võtta üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 27. 1 Kehtivas õiguses kohaldub § 404 ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele nagu ka kõigile 1 teistele tarbijakrediidilepingutele. Kehtiva § 404 allikas on tarbijakrediidi direktiivi artikkel 11. Hüpoteekkrediidi direktiivi art 27 lõige 1 vastab täielikult tarbijakrediidi direktiivi art 11 lõikele 1 1 ning VÕS-i § 404 lõikele 1, hüpoteekkrediidi direktiivi art 27 lõige 2 vastab suures osas (v.a viimane 1 lauseosa) tarbijakrediidi direktiivi art 11 lõikele 2 ning VÕS-i § 404 lõikele 2. Intressimäära muutustest teavitamise üldised põhimõtted jäävad seega samaks. 1 Paragrahvi 404 lõike 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud teavitama tarbijat intressimäära muutusest enne muutuse jõustumist. Teave sisaldab ka võlgnetavate maksete suurust pärast uue intressimäära jõustumist ning maksete arvu ja sageduse muutumise korral vastavaid üksikasju. Kui tarbijat eespool kirjeldatud viisil ei teavitata, ei saa uut intressimäära tarbijakrediidilepingule 1 kohaldada. Tarbija teavitamine peab toimuma püsival andmekandjal. Samas annab § 404 lõige 2 pooltele võimaluse leppida kokku, et teatud juhtudel ei pea tarbijat intressimäära muudatustest iga kord eraldi teavitama. Selline kokkulepe on lubatav, kui intressimäär on seotud teise intressimääraga (alusintressimäär) ja muutus on tingitud alusintressimäära muutumisest ning kui üldsust on alusintressimäära muutumisest teavitatud ja teave uue alusintressimäära muutumise kohta on kättesaadav ka krediidiandja ruumides. Sellisel juhul kohaldub uus intressimäär automaatselt ja lõikele 1 vastav info intressimäära muutumise kohta esitatakse tarbijale perioodiliselt. Esimene uuendus võrreldes kehtiva regulatsiooniga seisneb selles, et hüpoteekkrediidi direktiivi art 27 lõike 2 viimases osas on sõnaselgelt välja toodud, et juhul, kui tarbijale esitatakse perioodiliselt teavet, tuleb tarbijale isiklikult edastada ka teave viiteintressimäära suuruse kohta. Seni on piisanud viiteintressi üldsusele kättesaadavusest ning kättesaadavusest krediidiandja ruumides. Nüüd tuleb see teave lisada aga tarbijale isiklikult edastatavale perioodilisele teabele. Kuivõrd VÕS-is on varem kasutatud viiteintressimäära asemel terminit alusintressimäär, jäädakse ka eelnõus samasuguse terminikasutuse juurde. Kohustus esitada tarbijale teavet ka alusintressimäära suuruse kohta 1 sätestatakse eelnõukohases § 404 lõike 2 viimases lauses. Teine muudatus tuleneb hüpoteekkrediidi direktiivi art 27 lõike 4 ülevõtmise vajadusest. Loodav eriregulatsioon puudutab olukorda, kus lepingujärgne intress sõltub kapitaliturgudel toimuva enampakkumise tulemusest. Sellisel juhul ei ole krediidiandjal võimalik tarbijat enne enampakkumise toimumist tulevase intressimäära suurusest teavitada, kuna intressimäär ei ole talle veel teada. Selle asemel on direktiivis ette nähtud kohustus teavitada tarbijat eelseisvast protsessist ehk teisisõnu enampakkumise toimumisest ning asjaolust, et intressimäär võib muutuda. Vastav regulatsioon 1 sätestatakse § 404 uues lõikes 3. Teavitus peab toimuma mõistliku aja jooksul enne enampakkumist. Mõistliku aja hindamisel tuleb lähtuda VÕS-i §-s 7 sätestatust. Tarbijat tuleb teavitada püsival andmekandjal. Võib eeldada, et lõikes 3 kavandatav regulatsioon ei pruugi Eestis praktikas ilmselt erilist kohaldamist leida. Kuid direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks tuleb see siiski riigisiseses õiguses sõnaselgelt sätestada. 25  1 § 404 lõikes 4 sätestatakse kohustus anda tarbijale vajalik teave vähemalt hüpoteegiga tagatud lepingute korral tasuta. Vastav täpsustus on vajalik hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 8 korrektseks ülevõtmiseks. Lisaks ülalkirjeldatule on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 27 lõikes 3 ette nähtud, et krediidiandja võib jätkata tarbijate perioodilist teavitamist, kui laenuintressi muutumine ei korreleeru viitintressi muutusega, kui see oli liikmesriigi õiguses lubatud enne 20. märtsi 2014. Kuivõrd Eestis kohaldati ka 1 enne 20. märtsi 2014 hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele VÕS-i § 404 , mis näeb tarbija perioodilise teavitamise võimaluse ette ainult juhul, kui intressimäära muutus on seotud muutusega alusintressimääras, siis ei ole see erand Eestis kohaldatav. Seetõttu ei lisata eelnõule direktiivi artikli 27 lõikele 3 vastavat sätet. § 406 Üldiselt 1 Paragrahvid 406 ja 406 reguleerivad krediidi kulukuse määra arvutamist. Krediidi kulukuse määra arvutamise regulatsioon on hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 17 suures osas sama nagu tarbijakrediidi direktiivis. Seetõttu jäävad ka hüpoteekkrediidiga tagatud tarbijakrediidilepingutele edaspidi muutumatult kehtima krediidi kulukuse määra regulatsiooni üldised põhimõtted VÕS-i §-s 406 ning arvutamise valem ja üksikasjad § 406 lõike 6 alusel kehtestatud rahandusministri määruses. Uue direktiivi I lisas on täpsustatud krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutatavaid tingimusi, mida rakendatakse juhul, kui enne lepingu sõlmimist ei ole kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks 1 vajalikud andmed üheselt määratletavad. Sellest tulenevalt on eelnõus ette nähtud VÕS-i § 406 muudatused. Vt täpsemalt allpool. Lisaks on tarbijale lepingueelse teabe esitamisel ette nähtud krediidi kulukuse määra puudutav uuendus. Juhul kui laenuintress võib muutuda ehk teisisõnu kui tegemist on fikseerimata intressimääraga lepinguga, tuleb lepingueelses teabes (ESIS-el) tarbijale esitada veel teine krediidi kulukuse määra näide, mis illustreerib võimalikke intressimäära muutusega seotud riske. Selle kohta on sätestatud vastav teavitamise kohustus ESIS-el (vt selle kohta täpsemalt justiitsministri määruse, millega kehtestatakse Euroopa standardinfo teabelehe vorm, eelnõu seletuskirja) ning nähtud ette 2 teatud täpsustused direktiivi artikli 17 lõigetes 6 ja 7, mis võetakse üle § 406 uutesse lõigetesse 5 ja 3 5. Kõigi krediidi kulukuse määra puudutavate muudatuste puhul on oluline läbivalt silmas pidada, et vastavalt direktiivi artikli 2 lõikele 2 on krediidi kulukuse määra arvutamise regulatsioon täielikult ülevõetav. 2 § 406 lõige 5 2 Eelnõukohase lõike 5 allikas on direktiivi artikli 17 lõige 5. See täpsustab tarbijale lepingueelse teabena täiendava näitliku krediidi kulukuse määra esitamist. Nimelt on ESIS-e täitmise juhendis (direktiivi II lisa B-osa) selgitatud, et kui intressimäär on fikseerimata, esitatakse tarbijale ESIS-el mh hoiatus, et krediidi kulukuse aastamäära tegelikku suurust võivad mõjutada võimalikud muutused. Koos hoiatusega esitatakse ka näitlik krediidi kulukuse aastamäär. Sama on sätestatud artikli 17 3 lõikes 6, mis võetakse üle § 406 lõikesse 5 (vt täpsemalt allpool). Näitliku krediidi kulukuse määra esitamise eesmärk on tuua tarbija jaoks hoiatusena välja kõige suurem võimalik krediidi kulukuse määr, et illustreerida kulusid, mida tarbija võib tõenäoliselt seoses lepingu sõlmimisega kanda. Artikli 17 lõikes 5 on täpsustatud, et kui kokku on lepitud fikseeritud intressimäär esialgu vähemalt viieks aastaks, mille möödumisel toimuvad läbirääkimised uue olulise pikkusega perioodi jaoks fikseeritud laenuintressi kehtestamiseks, võetakse Euroopa standardinfo teabelehel täiendava 26 näitlikustava krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel arvesse üksnes esialgset fikseeritud laenuintressiga perioodi ning arvutus lähtub eeldusest, et fikseeritud laenuintressiga perioodi lõppemisel makstakse võlgnetav põhiosa tagasi. 2 Vastava regulatsiooni riigisisesesse õigusesse ülevõtmiseks täiendatakse VÕS-i § 406 lõikega 5 . Kõnealune lõige hakkab kohalduma ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. 3 § 406 lõige 5 3 Lõike 5 loomise eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle uue direktiivi artikli 17 lõige 6. Kõnealune lõige hakkab kohalduma ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Artikli 17 lõikes 6 on sätestatud, et kui laenuintress võib krediidilepingu kohaselt muutuda, tagavad liikmesriigid, et tarbijat teavitatakse laenuintressi muutuste võimalikust mõjust makstavatele summadele ja krediidi kulukuse aastamäärale vähemalt Euroopa standardinfo teabelehel. Selleks näidatakse tarbijale ka teist krediidi kulukuse aastamäära, mis illustreerib võimalikku riski, mis on seotud laenuintressi märkimisväärse tõusuga. Kui laenuintressile ei ole seatud ülempiiri, lisatakse sellele teabele hoiatus, milles rõhutatakse, et krediidi kulukuse aastamääras kajastuv krediidi kogukulu tarbijale võib muutuda. Näitliku krediidi kulukuse määra arvutamist ja selle ESIS-el avaldamise tingimusi on täpselt selgitatud justiitsministri määruse, millega kehtestatakse Eestis riigisiseselt ESIS, seletuskirjas. Artikli 17 lõike 6 viimase lause kohaselt ei kohaldata seda sätet krediidilepingute puhul, mille suhtes on lepitud kokku fikseeritud laenuintress esialgu vähemalt viieks aastaks, mille möödudes räägitakse läbi uue olulise pikkusega perioodi jaoks fikseeritud laenuintress, ja mille korral esitatakse Euroopa standardinfo teabelehel täiendav näitlikustav krediidi kulukuse aastamäär. Kuna vastav regulatsioon 2 2 nähakse eelnõuga ette VÕS-i § 406 lõikes 5 , tehakse vastav välistus viitena lõikele 5 . 1 § 406 1 VÕS-i § 406 reguleerib krediidi kulukuse määra arvutamise täiendavaid eeldusi. Kehtiv regulatsioon 17 põhineb tarbijakrediidi direktiivil ning Euroopa Komisjoni rakendusdirektiivil 2011/90/EL . Hüpoteekkrediidi direktiivi preambuli punktis 54 on selgitatud, et tagamaks krediidi kulukuse aastamäära arvutamise järjepidevust eri tüüpi krediidi puhul, peaksid sarnaste krediidilepingute arvutustes kasutatavad eeldused olema üldiselt omavahel kooskõlas. Sellega seoses tuleks inkorporeerida need eeldused, mis on sätestatud komisjoni 14. novembri 2011. aasta direktiivis 2011/90/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ I lisa II osa, milles sätestatakse lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks, ning millega muudetakse krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eeldusi. Kuigi kõik eeldused ei pruugi olla kohaldatavad praegu olemasolevate krediidilepingute suhtes, on kõnealuses sektoris tegemist aktiivse uuendustegevusega ja seetõttu on eelduste sätestamine vajalik. Seega hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osas on krediidi kulukuse määra arvutamise lisaeeldusi kohandatud vastavalt hüpoteegiga tagatud pikaajaliste laenude eripäradele, nt saab lähtuda lepingu pikemast kestusest või suuremast krediidisummast. Samuti on nähtud ette erisused teatud spetsiifiliste lepinguliikide, näiteks üleminekulaenude jaoks. 17 Komisjoni direktiiv 2011/90/EL, 14. november 2011, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ I lisa II osa, milles sätestatakse lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks. 27 Võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei ole kõik lisaeeldused erinevad, muutumatul kujul kehtivad kõigi tarbijakrediidilepingute kohta edasi lõiked 1, 2 ja 3, mis vastavad hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punktidele a, b ja c. Lõige 4 jääb muutumatul kujul edasi kehtima tavapärastele tarbijakrediidilepingutele. 1 Elamukinnisvaraga seotud krediidilepingutele kohaldatakse lõike 4 asemel lõiget 4 , mis sätestatakse hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punkti k alusel. 1 Samuti jäävad põhimõtteliselt edasi kehtima lõiked 5, 6 ja 6 , mis vastavad oma sisult uue direktiivi I lisa II osa punktile g. Siiski täpsustatakse nende lõigete kohaldamisala. Lõiget 7 kohaldatakse endiselt kõigile teistele tarbijakrediidilepingutele peale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohaldatakse lõike 1 7 asemel eelnõuga loodavat lõiget 7 , mille aluseks on hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punkt f. Kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele on ka edaspidi 1 2 kohaldatavad lõiked 8, 8 , 8 , 9 ja 10, mis vastavad hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punktidele i, 1 h, d ja e. Lõikes 8 kohandatakse lõikesiseseid viiteid. 1 Eelnõuga hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punktide j, l ja m alusel kehtestatavad § 406 lõiked 11, 12 ja 13 kohalduvad ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. 1 1 § 406 lõige 4 1 VÕS-i § 406 täiendatakse uue lõikega, et võtta üle hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punkt k, mis kohaldub tähtajatutele elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, v.a tähtajatutele arvelduskrediidilepingutele ja üleminekulaenulepingutele. Sellise sisuga tarbijakrediidilepingute puhul on Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt krediidi kulukuse määra arvutamine keeruline, sest teadmata on nii lepingu kestus, krediidi kasutusse võtmise ning ka tagasimaksete tegemise tegelik aeg. Seega tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel lähtuda uue 18 direktiivi lisas sätestatud täiendavatest tingimustest. 1 Krediidi kasutusse võtmise määramisel tuleb lähtuda VÕS § 406 lg 1 või lg 3 sätestatust ehk siis tuleb eeldada, et kogu krediit võetakse kasutusse täies mahus ja viivitamata või täies mahus varaseimal lepinguga ettenähtud kuupäeval, järgides krediidi kasutusse võtmisega seotud piiranguid. Lepingu kestuse ja tagasimaksete tegemise määramisel tuleb elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral lähtuda uue direktiivi lisa punktist k, mis võetakse üle kõnesolevasse lõikesse. Tähtajatu leping on leping, millel ei ole kindlaks määratud lõpptähtaega. Tavapärastele tarbijakrediidilepingutele kohalduva lõike 4 (sarnane eelnõuga loodava ja elamukinnisvaraga seotud 1 19 tarbijakrediidilepingutele kohalduma hakkava lõikega 4 ) muutmise selgituses on öeldud, et tähtajatuks tarbijakrediidilepinguks võib selle punkti tähenduses pidada tarbijakrediidilepinguid, mille korral krediidi kulukuse määra arvutamise ajal krediidi lõplik tagasimaksetähtaeg ei ole teada. Üks näide sellisest tarbijakrediidilepingust on Eestis õppelaen. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 18 sätestab, et laenusaaja alustab laenusumma tagasimaksmist hiljemalt 12 kuud pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus või muul põhjusel, kui ta selle aja jooksul ei ole asunud 18 Commission Staff Working Document Guidelines on the Application of Directive 2008/48/EC (Consumer Credit Directive) in Relation to Costs and the Annual Percentage Rate of Charge, SWD (2012) 128 final, Brussels 08.05.2012, p 31. 19 Võlaõigusseaduse muutmise seadus (266 SE), arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/363cb4c7-4b90-4533-8ac5- 762f571b4d35/V%C3%B5la%C3%B5igusseaduse%20muutmise%20seadus/. 28 õpinguid jätkama. Kuivõrd õppelaenulepingu sõlmimisel ei ole need asjaolud veel teada, siis ei ole teada ka tulevast tegelikku tagasimaksetähtaega ning järelikult tuleb lepingu kestuse arvutamisel lähtuda kõnesolevas lõikes määratletud eeldustest. Kuivõrd õppetoetuste ja õppelaenuseaduse § 19 1 lõike 1 kohaselt võib õppelaen olla tagatud ka hüpoteegiga, võib lõige 4 olla selliste lepingute korral asjakohane. Uue direktiivi lisa punkti k viimase lause kohaselt on selle punkti tähenduses tähtajatu tarbijakrediidileping „ka selline ilma tähtajata krediidileping, mis sisaldab krediite, mis tuleb täies ulatuses tagasi maksta teataval ajavahemikul või pärast teatava aja möödumist ning mille järel võib 1 1 laenusumma taas kasutusele võtta.“ See määratlus on üle võetud § 406 lõike 4 sissejuhatavasse osasse. Sellisel juhul on tegemist elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga, mille puhul on ette nähtud teatud tähtpäevad (graafik), mis ajaks tuleb kasutusse võetud krediit koos intressi ja võimalike muude tasudega tagasi maksta, kuid samas pole määratud kindlat kuupäeva, millal leping lõpeks, sest pärast kokkulepitud ajal tagasimakse tegemist saab tarbija krediidi taas kord kasutusse võtta. Tegemist võib olla näiteks tagatud krediitkaardilepingutega (näiteks juhul, kui tarbija on andnud globaaltagatise vms), millest tuleneb krediidiandjale kohustus kokkulepitud krediidilimiidi piires võimaldada tarbijal krediiti kasutada, kui tarbija on lepingu tingimuste kohaselt varasemad kohustused täitnud. Krediidi tagasimaksmisega leping ei lõpe, vaid tarbija saab krediiti korduvalt kasutusse võtta (revolving credit). 1 1 § 406 lõike 4 kohaldamine on tulenevalt uue direktiivi I lisa II osa punktist k välistatud elamukinnisvaraga seotud arvelduskrediidilepingutele ja üleminekulaenudele. 1 Arvelduskrediidilepingute puhul tuleb vajaduse korral lähtuda VÕS § 406 lõikest 8, ning vajaduse 1 2 korral lõigetest 8 ja 8 . Üleminekulaenude korral tuleb lähtuda eelnõuga loodavas lõikes 11 1 2 sätestatust (vt selle kohta selgitusi lõike 11 seletuskirjas) ning samuti vajaduse korral lõigetest 8 ja 8 . Hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punkti k alapunktis i on eristatud kahte tüüpi lepinguid: - viidatud alapunkti esimeses pooles käsitletakse krediidilepinguid, mille eesmärk on kinnisasjaga seotud õiguse omandamine või säilitamine; - teises pooles käsitletakse krediidilepinguid, mille eesmärk ei ole kinnisasja omandamine või säilitamine või mille puhul krediit võetakse kasutusse määratud tagasimaksega deebetkaardi või krediitkaardiga. 1 Nimetatud lepinguid käsitletakse eelnõus eraldi lõike 4 punktides 1 ja 2, krediidi kulukuse määra arvutamisel tuleb neist valida üks. 1 1 1 § 406 lõike 4 punke 3 ja 4 saab kohaldada kõigile lõike 4 kohaldamisalasse jäävatele lepingutele. Punkt 1 Punkt 1 kohaldub sellistele elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, mille eesmärk on kinnisasjaga seotud õiguse omandamine või säilitamine. Punkti 1 allikas on direktiivi I lisa II osa punkti k alapunkti i esimene pool. Võrreldes direktiivi eestikeelse tõlkega on eelnõus mõnevõrra kohendatud punkti 1 sõnastust nii, et see vastaks paremini direktiivi originaaltekstile (inglise keeles credit agreements, the purpose of which is to acquire or retain rights in immovable property). Selliste lepingute korral eeldatakse, et krediit on antud kahekümneks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub tarbija kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on. 29 Võrreldes kehtiva lõikega 4 on elamukinnisvaraga seotud lepingute korral, mille eesmärk on kinnisasjaga seotud õiguse omandamine, lepingu eelduslikku kestusaega pikendatud. See on põhjendatav asjaoluga, et eluasemelaenuleping sõlmitakse praktikas oluliselt pikemaks ajaks kui tavapärased tarbijakrediidilepingud ning seega peaks ka krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutatav eeldus seda kajastama. Tulevikus tuleb selliste lepingute korral eeldada, et leping on sõlmitud kahekümneks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest. Endiselt jääb kohalduma ka kehtivas õiguses sisalduv eeldus, et viimase maksega tasub tarbija kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on. Punkt 2 Punkti 2 kohaldatakse lepingutele: - mille eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse omandamine või säilitamine - või mille korral võetakse krediit kasutusse määratud tagasimaksetega deebetkaardi või krediitkaardiga. Kuivõrd tegemist peab siiski olema hüpoteekkrediidi direktiivi kohaldamisalasse jäävate lepingutega, võib järeldada, et kui lepingu eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse omandamine, peab leping direktiivi artikli 3 lõikes 1 ja VÕS-i § 402 lõikes 2 sätestatavat mõistet silmas pidades olema tagatud hüpoteegi või muu sellesarnase tagatisega. Kuna ka deebet- või krediitkaardi vahendusel võetava krediidi näol peab olema tegemist direktiivi kohaldamisalasse jäävate krediidilepingutega, võib samuti järeldada, et selles punktis on silmas peetud eelkõige tagatud lepinguid. Selliste lepingute puhul sisulist muutust eelnõuga ei kaasne, sest sarnaselt kehtivas lõikes 4 sätestatuga eeldatakse, et krediit on antud üheks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest. Ilmselt on selle punkti korral eeldatud, et tagatud lepingud, mille eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse omandamine või säilitamine, ei ole nii pika kestusega kui kinnisasjaga seotud õiguse omandamiseks või säilitamiseks sõlmitud lepingud. Samuti ei ole nii pika kestusega krediitkaardilepingud. Nende lepingute korral eeldatakse, et lepingu kestus on üks aasta, nagu on ka kehtivas õiguses. Samuti säilib punktis 2 põhimõte, et viimase maksega tasub tarbija kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on. Punktid 3 ja 4 Punktid 3 ja 4 on põhimõtteliselt samad nagu kehtiva lõike 4 punktid 2 ja 3 ning nende puhul saab 1 lähtuda samadest tõlgendustest ja varem esitatud selgitusest nagu lõike 4 puhul. Ainus erisus lõike 4 punktis 3 on, et selles on viidatud krediidi tagastamisele võrdsete kuumaksetena võrdsete ajavahemike järel, mitte kaheteistkümnele võrdsele tagasimaksele võrdsete ajavahemike järel, kuna 1 lõike 4 punkti 1 kohaldamisel ei ole lepingu kestus üks aasta, mis tähendab, et makseid on rohkem kui kaksteist. Samas punkti 2 kohaldamisel tähendab võrdsete kuumaksete tegemine võrdsete ajavahemike järel siiski kahtteist makset. 1 1 § 406 lõiked 5, 6 ja 6 Muudatused on ajendatud direktiivi I lisa II osa punkti g täieliku ülevõtmise vajadusest. Punkt g on oma sisult identne Euroopa Komisjoni rakendusdirektiivi 2011/90/EL punktiga g ja selle 2 1 alusel kehtestatud VÕS-i § 406 lõigetes 5, 6 ja 6 sätestatuga. Ainus erinevus seisneb selles, et punkti g sissejuhatavas osas on nähtud ette välistus lisaks arvelduskrediidilepingutele ja tähtajatutele krediidilepingutele ka nn üleminekulaenudele, tingimuslikele kohustustele või tagatistele ning jagatud omandiõigusega krediidilepingutele hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punktide 23, 24 ja 25 30 tähenduses, mille jaoks nähakse ette eraldiseisvad eeldused krediidi kulukuse määra arvutamiseks 1 direktiivi punktides j, l ja m ning mis võetakse eelnõuga üle VÕS-i § 406 lõigetesse 11, 12 ja 13. 1 Seetõttu lisatakse lõigete 5, 6 ja 6 kohaldamisala välistusse ka viited lõigetele 11, 12 ja 13. Kuna 1 tähtajatute tarbijakrediidilepingute jaoks luuakse § 406 lõike 4 kõrvale ka elamukinnisvaraga seotud 1 1 1 tarbijakrediidilepingutele kohalduv lõige 4 , tuleb lõigetes 5, 6 ja 6 viidata ka lõikele 4 . 1 1 § 406 lõige 7 1 1 Paragrahvi 406 täiendamine lõikega 7 on vajalik uue direktiivi I lisa II osa punkti f ülevõtmiseks. 1 Punkt f ja eelnõukohane lõige 7 on kohaldatavad olukorras, kus on vaja krediidi kulukuse määra arvutada, kuid krediidi ülempiiris, mille ulatuses on krediidiandja valmis tarbijale krediiti väljastama ja mida on krediidi kulukuse määra arvutamisel vaja kasutada, ei ole veel kokku lepitud. 1 1 Sarnaselt uue direktiivi punktiga k, mis võetakse üle VÕS-i § 406 lõikesse 4 (vt eespool), on punktis k eristatud kahte tüüpi lepinguid: - teises lauses on viidatud 1) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, v.a tingimuslikud kohustused või tagatised, mille eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse või maa omandamine või säilitamine, ning 2) lepingutele, mille krediit võetakse kasutusse arvelduskrediidina, määratud tagasimaksetega deebetkaardi või krediitkaardiga; - esimeses lauses on viidatud lihtsalt krediidilepingutele, mis tähendab, et esimene lause hõlmab kõiki teisi elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid, mis ei ole hõlmatud teise lausega. Esimese lause kohaselt eeldatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral, et krediidi ülempiir on 170 000 eurot. See on märkimisväärselt kõrgem võrreldes seni kõigile 1 tarbijakrediidilepingutele kohaldatud eeldusega VÕS-i § 406 lõikes 7, mille kohaselt on eelduslik krediidi ülempiir 1500 eurot. Kuna elamukinnisvaraga seotud lepingute alusel väljastatav krediit ongi reeglina suurem, muudab nimetatud eelduse kasutamine elamukinnisvaraga seotud krediidi puhul krediidi kulukuse määra adekvaatsemaks. Teises lauses tehakse erand esmalt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, mille eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse või maa omandamine või säilitamine. Kuivõrd tegemist peab siiski olema hüpoteekkrediidi direktiivi kohaldamisalasse jäävate lepingutega, võib järeldada, et kui lepingu eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse omandamine, peab leping direktiivi artikli 3 lõikes 1 ja VÕS-i § 402 lõikes 2 sätestatavat mõistet silmas pidades, olema tagatud hüpoteegi või muu sellesarnase tagatisega. Teiseks tehakse teises lauses erand elamukinnisvaraga seotud lepingutele, mille krediit võetakse kasutusse arvelduskrediidina, määratud tagasimaksetega deebetkaardi või krediitkaardiga. Kuna ka arvelduskrediidi, deebet- või krediitkaardi vahendusel võetava krediidi näol peab olema tegemist uue direktiivi kohaldamisalasse jäävate krediidilepingutega, võib järeldada, et siin punktis on silmas peetud eelkõige tagatud lepinguid. Selliste lepingute puhul sisulist muutust eelnõuga ei kaasne, sest nii nagu kehtiva lõike 7 puhul, saab nende lepingute korral ka edaspidi lähtuda eeldusest, et krediidi ülempiir on 1500 eurot. Mõlemal juhul on ilmselt eeldatud, et praktikas ei ole tegelik krediidi ülempiir sama suur nagu krediidilepingute puhul, mille eesmärk on kinnisasja omandamine, seetõttu on lähtutud samasugusest eeldusest, mis kohaldub kõigile teistele tarbijakrediidilepingutele. 1 1 § 406 lõige 8 1 Lõikes 8 tehtavad muudatused on vajalikud hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punkti h täielikuks 1 ülevõtmiseks. Oma sisult vastab lõikes 8 sätestatu uue direktiivi I lisa II osa punktile h. Mõnevõrra erinevad on aga viited teistele direktiivi lisas sätestatud eeldustele. Punktis h on viidatud punktidele g, 1 1 i, j, k, l ja m. Kehtiva lõike 8 sõnastusega on kaetud punkt g (lõiked 5, 6 ja 6 ) ja punkt i (lõige 8). 31 Kehtivas sõnastuses on viidatud ka lõikele 4, kuid kuna direktiivi punkti k alusel luuakse selle kõrvale 1 ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduv lõige 4 , tuleb lisada viide ka lõikele 1 4 (punkt k). Lisaks tuleb juurde lisada viited uue direktiivi punktides j, l ja m viidatud lepingutele, mis 1 võetakse üle eelnõuga loodavatesse § 406 lõigetesse 11, 12 ja 13. 1 § 406 lõige 11 Lõikega 11 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punkt j, mis sätestab eriregulatsiooni direktiivi tähenduses üleminekulaenudele (inglise keeles bridging loan, saksa keeles Überbrückungsdarlehn). Üleminekulaenu mõiste on defineeritud direktiivi artikli 4 punktis 23. Nimetatud punkti kohaselt on üleminekulaen krediidileping, millel ei ole fikseeritud kestust või mille alusel saadud krediit tuleb tagastada 12 kuu jooksul ja mida tarbija kasutab ajutise rahastamisvahendina kinnisasja muul viisil rahastamisele eelneval üleminekuajal. Ka Eestis sõlmitakse praktikas selliseid lepinguid. Eesti Pangaliidult saadud selgituse kohaselt võib selle mõistega olla hõlmatud näiteks nn koduvahetuslaen, mille sisu on järgmine: tarbijal on kodulaen (esimene laen) ja ta soovib osta uut kodu, kuid ta hakkab alles seda ehitama või ta ei pea võimalikuks kohe vana kodu müüa, näiteks põhjusel, et turuhinnad on languses. Siis annab krediidiandja talle uue laenu (teine laen) uue kodu ostmiseks (see on nn tavaline kodulaen 30-aastase graafikuga ja uue vara tagatisel) ning esimese laenu graafik lühendatakse näiteks 12-kuuliseks, tavaliselt nn bullet- laenuna, mille kustutamine toimub esimese laenu tagatise müügi arvel. Selliste elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral tuleb edaspidi krediidi kulukuse määra arvutamisel lähtuda eeldusest, et kogu krediit võetakse kasutusse kogu tarbijakrediidilepingu kehtivusajaks. Kui tarbijakrediidilepingu kehtivusaeg ei ole teada, arvutatakse krediidi kulukuse määr eeldades, et tarbijakrediidilepingu kestus on kaksteist kuud. 1 § 406 lõige 12 1 Paragrahvi 406 täiendamine lõikega 12 on vajalik hüpoteekkrediidi direktiivi I lisa II osa punkti l ülevõtmiseks, mis näeb ette eraldi eelduse direktiivi tähenduses tingimuslikele kohustustele või tagatistele (inglise keeles contingent liabilities or guarantees, saksa keeles Eventualverpflichtungen oder Garantien). Direktiivi artikli 4 punkti 24 kohaselt on tegemist krediidilepinguga, mis toimib tagatisena eraldiseisvale kõrvaltehingule ja mille puhul kinnisasjaga tagatud krediidi põhiosa võetakse kasutusele üksnes juhul, kui esineb lepingus kindlaks määratud sündmus. Selliste lepingute puhul loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse täies mahus kasutusele olenevalt sellest, kumb on varasem, kas: 1) kõige viimasel krediidi kasutusse võtmise päeval, mis on potentsiaalseks kohustuse või tagatise allikaks oleva krediidilepinguga lubatud, või 2) pikeneva (inglise keeles rolling, saksa keeles roll-over) krediidilepingu korral esialgse perioodi lõpus enne lepingu pikenemist. 1 § 406 lõige 13 Lõikesse 13 võetakse üle uue direktiivi I lisa II osa punkt m, mis reguleerib direktiivi tähenduses nn jagatud omandiõigusega krediidilepinguid (inglise keeles shared equity, saksa keeles Verbraucherdarlehnsvertag mit Wertbeteiligung). Direktiivi artikli 4 punkti 25 kohaselt on tegemist krediidilepinguga, mille puhul tagasimaksmisele kuuluva krediidi põhiosa suurus põhineb lepinguliselt kehtestatud osakaalul kinnisasja väärtusest tagasimakse või tagasimaksete tegemise ajal. 32 Eesti pankadelt saadud info kohaselt Eesti praktikas selliseid lepinguid ei kasutata, seega vähemalt esialgu ei kaasne lõike 13 sätestamisega erilist praktilist väärtust. Sellised lepingud on Euroopa Liidus levinud Ühendkuningriigis ja Iirimaal. Samas, kuivõrd direktiivis on selline regulatsioon ette nähtud, ei ole võimalik seda riigisiseselt sätestamata jätta. Direktiivi I lisa II osa punkt m ülevõtmiseks nähakse lõikes 13 ette, et selliste lepingute puhul loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et: 1) tarbija teeb tagasimakse viimasel tarbijakrediidilepinguga lubatud päeval või päevadel; 2) tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisasja väärtuse protsentuaalne tõus ja lepingus osutatud inflatsiooniindeks on protsendimäär, mis on võrdne Eesti Panga kehtiva inflatsiooniprognoosiga või inflatsioonimääraga liikmesriigis, kus kinnisasi asub krediidilepingu sõlmimise ajal, olenevalt sellest, kumb neist kahest on kõrgem, või 0 protsenti, kui need protsendimäärad on negatiivsed. § 408 Lõikes 2 tehakse tehniline täpsustus, mis on tingitud asjaolust, et elamukinnisvaraga seotud 3 tarbijakrediidilepingute lepingulise teavitamise regulatsioon sätestatakse eraldi § 404 uues lõikes 2 . 3 Seetõttu lisatakse § 408 lõikesse 2 ka viide § 404 lõikele 2 . § 409 Paragrahv 409 reguleerib tarbija õigust tarbijakrediidilepingust põhjust avaldamata taganeda. Kehtivas õiguses ei kohaldu § 409 hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele (vt § 403 lg 4). Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 14 lõike 6 kohaselt peavad liikmesriigid määrama kindlaks vähemalt seitsmepäevase tähtaja, mille jooksul tarbijal on piisavalt aega pakkumisi võrrelda, hinnata nendega kaasnevaid tagajärgi ja teha teadlik otsus. Iga liikmesriik võib ise otsustada, kas kehtestada see tähtajana enne lepingu sõlmimist, kui pakkumine on krediidiandjale siduv, või taganemistähtajana pärast lepingu lõppu. Kuivõrd tegemist on direktiivis sõnaselgelt liikmesriikidele jäetud valikuga, küsis Justiitsministeerium enne eelnõu koostamist teiste ministeeriumite ja erinevate huvigruppide arvamust ka selles küsimuses. Kõik vastanud asutused ja isikud andsid teada, et eelistavad taganemisõigust, mille kohta on selge ja juba toimiv regulatsioon VÕS-is olemas. Enne lepingu sõlmimist järelemõtlemisaja kehtestamine tähendaks täiesti uue regulatsiooni loomist, mille rakendamine oleks kindlasti keerulisem lahendus ning millel ei oleks võrreldes taganemisõigusega ka selliseid eeliseid, mis uue praktika juurutamisega seotud võimalikud probleemid üle kaaluksid. Nimetatud põhjustel on otsustatud näha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele ette põhjust avaldamata taganemisõiguse võimalus. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 14 lõike 6 kohaselt peab tarbijale jäetav taganemistähtaeg olema vähemalt 7 päeva. See tähtaeg on direktiivis ette nähtud miinimum, mis on lühem kui teiste tarbijakrediidilepingute ning muude tarbija ja ettevõtja vaheliste lepingute (nt sidevahendi abil või väljaspool äriruume sõlmitavad lepingud) korral ette nähtud taganemistähtaeg. Justiitsministeerium küsis seetõttu huvigruppide arvamust ka selle kohta, kas taganemistähtaeg võiks olla ühtlustatud muude põhjust avaldamata taganemise sätetega VÕS-is ja olla 14 päeva. Mitmes vastuses eelistati erinevate taganemistähtaegade ühtlustamist ning tarbijale 14-päevase taganemisõiguse ette nägemist. Kuid samas leidus ka lühema tähtaja pooldajaid, kes leidsid, et 7 päevast piisab kaalutletud otsuse tegemiseks ning pikem tähtaeg võiks kaasa tuua ka pikema aja, mille jooksul tarbija peab ootama enne, kui ta saab endale eluaseme soetada. 33 Ühest küljest võib argumenteerida, et 14-päevane taganemisõigus oleks VÕS-i erinevate taganemisõiguste loogikat arvestades süstemaatiliselt õigem, samuti räägib selle kasuks asjaolu, et tarbijal võiks nii olulise pikaajalise mõjuga lepingu nagu eluasemelaenu korral olla sama pikk aeg lepingu sõlmimise üle järelemõtlemiseks nagu teiste tarbijakrediidilepingute korral. Samas räägivad 14-päevase taganemisõiguse kasutamise vastu eelkõige majanduslikud põhjused. Nagu eespool juba selgitatud, ei ole seni hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele põhjust avaldamata taganemisõiguse regulatsiooni üldse kohaldatud. Nende lepingutega kaasneb üldjuhul notariaalne hüpoteegi seadmise kokkulepe ning samuti notariaalne ostu-müügitehing (kui tegemist on hüpoteegiga tagatud laenuga ning laenuga kinnisasja ostmiseks). On võimalik, et hüpoteegi seadmisega hakatakse ootama kuni taganemistähtaja lõpuni ning kuna tagatist veel ei ole, siis on ka krediidiandja nõus krediidi välja maksma pärast seda, kui taganemistähtaja möödumise järel hüpoteek seatakse. Kuivõrd krediit väljastatakse hiljem, saab ka ostu-müügi tehingu (nii võla- kui asjaõiguslikku kokkuleppe) ja vastava kinnistusraamatukanded teha hiljem. Kuigi tarbijale on täiendava järelemõtlemiseõiguse andmine kahtlemata positiivne, kaasneb sellega oht, et käibekiirus võib seeläbi oluliselt väheneda. 7-päevase taganemistähtaja puhul väheneks see kindlasti vähem kui 14-päevase tähtaja korral. Kuivõrd praegu ei ole hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingute korral üldse taganemisõigust, siis on ka 7-päevase taganemistähtaja sätestamine võrreldes kehtiva õigusega tarbija jaoks positiivne muudatus. Arvestada tuleb ka seda, et kui sätestada 14-päevane tähtaeg, siis tuleks muuta ka täitemenetluse 1 seadustikku (edaspidi TMS), sest praegu on TMS-i §-s 93 sätestatud, et pärast enampakkumist tuleb ostuhinna tasumisel laenuga maksta ostuhind 15 päeva jooksul. Sellisel juhul jääks taganemistähtaja lõpu (14 päeva) ja ostuhinna tasumise kohustuse (15 päeva) vahele ainult üks päev, mis ei pruugi olla piisav kõigi vajalike toimingute tegemiseks. 7-päevase taganemisõiguse korral seda probleemi tekkida ei tohiks, sellisel juhul puudub ka vajadus TMS-i muutmise järele. Eelpool toodut silmas pidades on eelnõus otsustatud 7-päevase taganemistähtaja kasuks. Selleks lisatakse VÕS-i § 409 lõikesse 1 täpsustus, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral võib tarbija tarbijakrediidilepingust taganeda 7 päeva jooksul. Ülejäänud §-s 409 sätestatu kohaldub elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele ilma erisusteta. § 411 VÕS-i § 411 reguleerib tarbijakrediidilepingu alusel saadud krediidi ennetähtaegset tagasimaksmist. Senine regulatsioon põhineb tarbijakrediidi direktiivi artiklil 16. Kehtiv regulatsioon kohaldub kõigile tarbijakrediidilepingutele, sh hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele, kuid see sisaldab hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele ka teatud erireegleid. Hüpoteekkrediidi direktiivis on ennetähtaegse tagasimaksmise õigus sätestatud direktiivi artiklis 25. Kahes direktiivis sisalduvad ennetähtaegse tagasimaksmise üldpõhimõtted on samad, mistõttu jäävad ka elamukinnisvaraga 1 seotud tarbijakrediidilepingutele endiselt muutumatul kujul kohalduma § 411 lõiked 1 ja 1 . Samuti 1 3 jäävad endiselt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduma § 411 lõiked 1 , 1 ja 5, kuigi hüpoteekkrediidi direktiiv sõnaselgelt samasugust regulatsiooni ei sisalda, ei ole need reeglid hüpoteekkrediidi direktiivis sätestatuga vastuolus, samuti tuleb silmas pidada, et hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 25 on minimaalselt ühtlustav. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 25 lõigetes 2 ja 5 on aga ette nähtud üks oluline erisus. Nimelt võivad liikmesriigid otsustada, kas nad soovivad riigisiseselt sätestada, et tarbijal on krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise õigus ainult teatud tingimustel, näiteks õigustatud huvi korral, mis võib direktiivi preambuli punkti 66 kohaselt seisneda näiteks abielulahutuses või töötuks jäämises. Eelnõu koostamisel on otsustatud seda liikmesriigile jäetud valikuõigust mitte rakendada ehk mitte piirata tarbija õigust ennetähtaegsele tagasimaksele. Arvestades Eesti kehtivat õigust, oleks täiendavate 34 piirangute näol tegemist tarbija jaoks regulatsiooni kahjulikumaks muutmisega. Samuti oleks õigustatud huvi hindamine keeruline nii krediidiandjale kui ka tarbijale, mistõttu võiks see tekitada tõlgendusprobleeme ja täiendavaid õigusvaidlusi. Artikli 25 lõikes 3 on sätestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et krediidiandjal on õigus saada põhjendatud juhtudel õiglast ja objektiivset kompensatsiooni selliste võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega, kuid et nad ei või selle eest tarbijale määrata trahvi. Siinkohal ei või kompensatsioon ületada krediidiandja kantud rahalist kahju. Nende tingimuste raames võivad liikmesriigid ette näha, et kompensatsioon ei või ületada teatavat taset või et see on lubatud ainult teatava perioodi eest. Kehtiv VÕS-i regulatsioon on artikli 25 lõikega 3 kooskõlas ning seda ei ole vaja muuta. 1 4 Krediidiandjal jääb endiselt õigus VÕS-i § 411 lõigete 1 ja 1 alusel saada mõistlikku hüvitist kahju eest, mida ta kannab seoses krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega, kui krediidi tagasimaksmine toimub fikseeritud intressimääraga perioodil. Kahju hüvitamine tähendab VÕS-i kohaselt tegelikult tekkinud kahju korvamist krediidiandjale, seega ei ole vaja §-s 411 sõnaselgelt eraldi välja tuua, et kompensatsioon ei tohi ületada krediidiandja kantud rahalist kahju. Kõnealune § 411 käsitleb ainult kahju hüvitamise õigust, seega ei ole pooltel lubatud kokku leppida tegelikust kahjust sõltumatus leppetrahvis. See vastab direktiivi artikli 25 lõike 3 esimese lause teisele poolele. Fikseerimata intressimääraga perioodil ennetähtaegse tagasimaksmise tegemise korral võib krediidiandja VÕS-i § 411 lõike 4 kohaselt nõuda tarbijalt intressi kolme järgmise kuu eest. Selline regulatsioon sisaldub VÕS-is alates 2011. aastast, kui ennetähtaegse tagasimaksmise regulatsiooni laiendati ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele. Kuna enne 2011. aasta 1. juulit oli põhimõtteliselt võimalik fikseerimata intressimääraga krediidileping korraliselt üles öelda, teatades sellest krediidiandjale ette vähemalt 3 kuud, mille jooksul jätkus ka krediidiandjale intressi maksmise kohustus, toodi samad põhimõtted üle VÕS-i §-i 411 ning nähti ette, et fikseerimata intressimääraga lepingu alusel saadud ennetähtaegse tagasimaksmise korral on krediidiandjal õigus saada hüvitist kolme kuu intressi ulatuses. Kõnealune regulatsioon vastab artikli 25 lõike 3 viimasele lausele, mille kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et kompensatsioon ei või ületada teatud taset. VÕS-is on sellise tasemena ette nähtud kolme kuu intress. 4 § 411 lõigetes 1 ja 4 tehakse sõnastuslikud muudatused. Tulenevalt termini „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping“ kasutuselevõtmisest asendatakse mõlemas lõikes termin „hüpoteegiga tagatud krediidileping“ terminiga „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping“. § 411 lõige 6 4 4 Lõikes 6 kavandatav muudatus on seotud VÕS-i §-ga 403 . Kui krediidiandja on rikkunud §-s 403 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, näiteks ei ole hinnanud tarbija krediidivõimelisust, mistõttu tarbija ja krediidiandja on sõlminud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu, mille täitmine käib tarbijale üle jõu, võib tarbija soovida lõpetada lepingu enne, kui see tema jaoks veel koormavamaks muutub. See võimalus on tarbijal igal ajal ja ilma mingisugust erilist huvi või põhjust näitamata VÕS-i § 411 alusel, samas kaasneb §-s 411 sätestatud ennetähtaegse tagastamise õiguse kasutamisega üldjuhul tarbijale kohustus maksta krediidiandjale hüvitist. See ei oleks aga eespool kirjeldatud olukorras põhjendatud ega õiglane. Seetõttu tehakse eelnõuga ettepanek täpsustada § 411 selliselt, et tarbijal ei ole krediidiandjale ennetähtaegse tagasimaksega seotud hüvitise maksmise 4 kohustust juhul, kui krediidiandja ei ole järginud käesoleva seaduse § 403 lõikes 6 sätestatut. § 411 lõige 7 Lõikega 7 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 25 lg 4. Krediidiandjale pannakse kohustus anda tarbijale sellist teavet, mis võimaldaks tarbijal hinnata ennetähtaegse tagasimakse teostamise 35 võimalust ning sellega seotud tagajärgi. Vastav kohustus tekib krediidiandjal juhul, kui tarbija annab krediidiandjale ennetähtaegse tagasimakse tegemise soovist teada. Tarbija vastavale sooviavaldusele ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet. Võrreldes kehtiva õigusega on tegemist uuendusega, kuna tarbijakrediidi direktiiv sellist regulatsiooni ei sisalda. Tegemist on muudatusega, mis peaks ennetähtaegse taganemisõiguse teostamise muutma tarbijale läbipaistvamaks ja arusaadavamaks. Krediidiandja peab esitama teabe viivitamata ehk niipea kui mõistlikult võimalik pärast seda, kui tarbija on andnud krediidiandjale ennetähtaegse tagasimaksmise soovist teada. Teave esitatakse püsival 1 andmekandjal VÕS-i § 11 tähenduses. Tarbijale tuleb direktiivi kohaselt avaldada ennetähtaegse tagasimaksmise rahalised tagajärjed (inglise keeles implications for the consumer, saksa keeles Quantifizierung der Auswirkungen der Erfüllung der Verbindlichkeiten). Kõnealuse regulatsiooni ülevõtmisel on peetud mõistlikuks täpsustada seaduse tekstis, mida võib nende tagajärgede all mõista. Seega on eelnõus lõike 7 punktides 1 ja 2 sätestatud, et tarbijale tuleb teada anda tagastatava krediidi suurus ehk see summa, mis on krediidi põhiosast tarbijal veel tagastamata, ning sõltuvalt sellest, kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimääraga krediidilepinguga, tarbijalt nõutava kahjuhüvitise suurus või kolme järgmise intressimakse suurus. Lisaks tuleb punkti 3 kohaselt tarbijat teavitada eeldustest, millele esitatav teave tugineb. Eelduste all tuleks mõista ennetähtaegse tagasimakse tegemise arvestuslikke aluseid, et tarbija saaks hinnata näiteks veel tagastamata põhisumma suurust ning krediidiandjale makstava hüvitise suurust ja näiteks seda, kuidas on kahjuhüvitise suurus kujunenud. Direktiivi artikli 25 lõike 4 viimase lause kohaselt peavad kasutatavad eeldused olema mõistlikud ja põhjendatud. Tegemist on mitteammendava loeteluga, krediidiandja võib soovi korral anda tarbijale ennetähtaegse taganemisõiguse teostamisega seoses ka lisateavet. § 416 Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 18 lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui krediidiandja sõlmib tarbijaga krediidilepingu, ei tühista ega muuda krediidiandja hiljem krediidilepingut tarbija kahjuks põhjendusel, et krediidivõimelisuse hindamist ei teostatud õigesti. Kõnesolevat lõiget ei kohaldata juhul, kui tõendatakse, et tarbija jättis teadlikult teabe esitamata või võltsis teavet artikli 20 tähenduses. Artiklis 20 on reguleeritud tarbija teabe esitamist ja selle kontrollimist, mis võetakse riigisiseselt üle 4 VÕS- i §-i 403 ning KAVS-i §-i 50. Artikli 20 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et liikmesriigid ei luba krediidiandjal lõpetada krediidilepingut põhjendusel, et enne krediidilepingu sõlmimist tarbija antud teave ei olnud täielik. Kolmandasse lõiku on lisatud täpsustus, et teine lõik ei takista liikmesriikidel lubada krediidiandjal lõpetada krediidileping juhul, kui tõendatakse, et tarbija jättis teadlikult teabe esitamata või võltsis seda. Kuna krediidivõimelisuse hindamine on krediidiandja kohustus, siis sõltub kohane krediidivõimelisuse hindamine krediidiandjast endast ning selle hindamata jätmine (ehk krediidiandja kohustuste rikkumine) ei saa Eesti õiguse kohaselt nii või teisiti olla alus, millele tuginedes krediidiandja saaks lepingu erakorraliselt üles öelda. Samuti ei ole Eestis võimalik lepingut ühepoolselt muuta. Kuna Eesti õiguse alusel jõuab sama tulemuseni nii või teisiti, ei ole nimetatud asjaolu direktiivi ülevõtmisel eraldi välja toodud. Eraldi on aga eelnõukohases VÕS-i § 416 lõikes 4 direktiivi artikli 18 lõike 4 viimase lause ning artikli 20 lõike 3 kolmanda lõigu alusel välja toodud see, et krediidiandja võib lepingu üles öelda juhul, kui ta 36 ei saanud tarbija krediidivõimelisust õigesti hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata teabe 4 vastavalt käesoleva seaduse §-le 403 või võltsis krediidiandjale esitatud teavet. 4 VÕS-i § 403 lõike 4 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitama tarbijat, missuguse teabe, missugused tõendid selle kohta ja mis tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Seega krediidiandjal on kohustus tuua täpselt välja, missugust teavet ta tarbijalt vajab. Tarbijal on kohustus krediidiandjale vastavat teavet anda. Paragrahvi 416 lõiget 4 kohaldatakse olukorras, kui tarbija jätab teadlikult ja tahtlikult mingi teabe esitamata. Kõnealuse regulatsiooni kohaldamise aluseks ei saa olla olukord, kus tarbija ei tea, mis infot ta peaks andma, või arvab ekslikult, et mingi teave pole oluline, kui krediidiandja pole teda teabe esitamise vajadusest teavitanud. Hõlmatud on ainult need juhud, kui tarbija meelega jätab midagi ütlemata või äärmuslikumal juhul võltsib krediidiandjale esitatavaid andmeid. Lõppastmes tuvastab vaidluse korral tarbija käitumise kohus. Lõike 4 teises lauses täpsustatakse kõnesoleva lõike seoseid teiste § 416 lõigetega. Täpsemalt sätestatakse teises lauses, et kõnesoleva lõike kohasele lepingu ülesütlemisele ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2 sätestatut. Lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud ülesütlemisalus osadena tagastatava krediidi tagastamisega makseviivitusse jäämise korral ning see ei ole lõike 4 puhul asjakohane, kuna lõikes 4 nähakse ette iseseisev lepingu ülesütlemisalus. Samuti ei oleks asjakohane lõikes 2 sätestatu kohaldamine, sest see viitab lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustusele anda tarbijale täitmiseks täiendav tähtaeg. Samas on eelnõu koostamisel peetud asjakohaseks, et ka lõike 4 puhul kohalduks lõike 1 teises lauses sätestatud ülesütlemisavalduse vorminõue ning lõikes 3 sätestatud lepingu ülesütlemise tagajärjed. Seetõttu nende sätete kohaldamist lõike 4 teise lausega ei välistata. 1 § 417 1 Paragrahv 417 reguleerib teavitamiskohustust krediidivahenduslepingu korral. 1 1 Krediidivahenduslepingu mõiste jääb ka eelnõu kohaselt endiselt VÕS-i § 401 . Kuivõrd § 401 sätestatu põhineb tarbijakrediidi direktiivil ning tarbijakrediidi direktiivis ja hüpoteekkrediidi direktiivis on 1 krediidivahenduse mõisted samad, puudub vajadus VÕS-i § 401 muutmise järele. Samas on uue hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 15 detailsemalt reguleeritud krediidivahendaja lepingueelseid teavitamiskohustusi, mistõttu ei piisa elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele ainult senise 1 VÕS-i § 417 kohaldamisest, vaid direktiivi artikli 15 ülevõtmiseks tuleb krediidivahenduslepingute jaoks, millega vahendatakse elamukinnisvaraga seotud krediiti, luua ka teatud erireeglid. Selleks 1 1 2 3 4 täiendatakse § 417 uute lõigetega 1 , 1 , 1 ja 1 . 1 1 § 417 lõikesse 1 võetakse üle direktiivi artikli 15 lõige 1. Elamukinnisvaraga seotud krediidi vahendamise korral peab krediidivahendaja esitama tarbijale mõistliku aja jooksul enne käesoleva 1 seaduse §-s 401 sätestatud toimingute tegemist tasuta püsival andmekandjal punktides 1–7 sätestatud teabe. Artikli 15 lõikes 1 on selgelt välja toodud, et teave tuleb esitada enne artikli 4 punktis 5 loetletud 1 krediidivahendustoimingute tegemist. Artikli 4 punkt 5 vastab VÕS-i §-le 401 . See hõlmab nii tarbija teavitamist enne krediidivahenduslepingu sõlmimist kui ka tarbija teavitamist enne seda, kui krediidivahendaja teeb teatud krediidivahenduslepingule iseloomulikke toiminguid juba enne lepingu 1 1 sõlmimist. Igal juhul peab tarbija olema § 417 lõike 1 kohaselt informeeritud. Punkti 1 kohaselt peab krediidivahendaja tegema teatavaks oma nime ja aadressi. See vastab direktiivi artikli 15 lõike 1 punktile a. Punkt 2 kohustab krediidivahendajat avaldama tarbijale selle registri nimetuse, millesse krediidivahendaja on kantud, asjakohasel juhul registreerimisnumbri ja võimalused registreerimise 37 kontrollimiseks. Eestis registreeritud krediidivahendaja puhul on tegemist registreeringuga äriregistris. Kõnealuse punkti allikas on direktiivi artikli 15 lõike 1 punkt b. Punktide 1 ja 2 eesmärk on tagada tarbija informeeritus krediidivahendaja isikust ja teda identifitseerida võimaldavatest andmetest. Punkt 3 vastab direktiivi artikli 15 lõike 1 punkti c esimesele ja teisele lausele, mille kohaselt krediidivahendaja esitab tarbijale teabe selle kohta, kas ta on seotud ühe või mitme krediidiandjaga või kas ta tegutseb ainult ühe või mitme krediidiandja heaks ning sellisel juhul avaldab selle krediidiandja nime, kelle vahendajana ta tegutseb. Ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendajad on direktiivi tähenduses nn seotud krediidivahendajad, krediidiandjate ja -vahendajate seaduses nimetatakse selliseid vahendajaid krediidiagentideks, seetõttu viidatakse ka kõnealuses punktis seotud vahendajatele kui krediidiagentidele. Kuivõrd krediidivahendaja seotus ühe või mitme krediidiandjaga võib mõjutada seda, missuguse krediidiandja lepinguid tarbijale pakutakse ning kui sõltumatu krediidivahendaja seejuures on, on kõnealuse punkti eesmärk tagada, et tarbijal oleks selge ülevaade sellest, kas krediidivahendaja tegutseb ainult kindlate krediidiandjate huvides, ning missuguste. 1 4 Selle punktiga on seotud ka eelnõuga loodav § 417 lg 1 , kuhu võetakse üle direktiivi artikli 15 lõike 1 punkti c viimane lause ning täpsustatakse seda, millal võib krediidivahendaja nimetada ennast sõltumatuks krediidivahendajaks (vt täpsemalt tagapool). Punkt 4 luuakse direktiivi artikli 15 lõike 1 punkti d ülevõtmiseks. Krediidivahendaja peab tarbijale selgitama, kas ta osutab nõustamisteenust. Nõustamisteenuse regulatsioon on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 7 ja 51 ning selleks, et anda sellele ka lepinguõiguslik 1 tähendus, sätestatakse see ka VÕS-is kõnesoleva eelnõuga loodava §-ga 419 . Nõustamine on tarbijale elamukinnisvaraga seotud krediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu kohta. Nõustamisteenus on krediidi andmisest ja vahendamisest eraldiseisev teenus, mille osutamine ei ole krediidiandjale ega -vahendajale kohustuslik. Kuna see ei ole iga elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu sõlmimisega kaasnev teenus, tuleb tarbijale ka iga kord selle kohta infot anda, kas talle osutatakse ka nõustamisteenust või mitte. 1 Punkti 5 kohaselt esitab krediidivahendaja tarbijale § 417 lõike 1 punktis 2 nimetatud teabe ehk krediidivahenduse eest makstava tasu suuruse, kui see tuleb tasuda tarbijal, või krediidivahenduse eest tarbija poolt makstava tasu arvutamise meetodi, kui konkreetset tasu suurust ei ole võimalik välja tuua. Punkt 5 vastab direktiivi artikli 15 lõike 1 punktile e ning selle eesmärk on tagada tarbija informeeritus krediidivahendusteenuse kasutamisega seotud kuludest, mis jäävad tarbija kanda. Punkt 6 sätestatakse artikli 15 lõike 1 punkti f ülevõtmiseks ning selle kohaselt tuleb tarbijale teha teatavaks krediidivahendaja kohta kaebuste esitamise sisemine kord, mida saavad kasutada kas tarbija ise ja muud huvitatud isikud, ning asjakohasel juhul võimalused vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse kasutamiseks. Teisisõnu tuleb tarbijat teavitada sellest, kuidas toimub kaebuste esitamine krediidivahendaja enda juures ning samuti võimalusest pöörduda kaebusega mõne kohtuvälise vaidluse lahendaja poole, näiteks Tarbijakaitseameti juures tegutseva tarbijavaidluste komisjoni poole. Punktiga 7 võetakse üle direktiivi artikli 15 lõike 1 punkt g. Tarbijale esitatav lepingueelne teave peab sisaldama ka informatsiooni krediidiandja või kolmandate isikute poolt krediidivahendajale tarbijakrediidilepinguga seotud teenuste eest makstavate vahendustasude või muude hüvede olemasolu kohta ja nende suuruse kohta, kui see on teada. 1 2 § 417 lõige 1 38  1 2 Paragrahvi 417 täiendatakse lõikega 1 , et võtta üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 15 lõige 2. Krediidivahendaja, kes ei ole krediidiagent krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 21 tähenduses, kuid kes saab vahendustasu ühelt või mitmelt krediidiandjalt, esitab elamukinnisvaraga seotud krediidi vahendamise korral tarbija nõudmisel tasuta teabe selliste vahendustasude suuruse kohta, mida maksavad eri krediidiandjad, kellega krediidilepingu sõlmimist tarbijale pakutakse. Regulatsiooni eesmärk on tagada läbipaistvus ning tarbija informeeritus tasudest, mida krediidivahendaja saab eri krediidiandjatelt. Sel viisil saab tarbija erinevaid pakkumisi võrrelda ka selle alusel, kas talle pakutatakse just sellise krediidiandjaga lepingu sõlmimist, millest krediidivahendaja ise kõige rohkem teenib või mitte. Krediidivahendaja ei pea nimetatud teavet tarbijale omal algatusel pakkuma, vaid esitama selle teabe tarbija nõudmisel. Küll aga peab krediidivahendaja tarbijat teavitama, et tal on õigus sellist teavet nõuda. 1 3 § 417 lõige 1 3 Lõige 1 reguleerib samuti krediidivahendaja tasustamisega seonduvat. Nimetatud lõige põhineb uue direktiivi artikli 15 lõikel 3 ning selles sätestatakse, et kui krediidivahendaja küsib tarbijalt tasu ja saab samal ajal krediidiandjalt või kolmandalt isikult vahendustasu, selgitab krediidivahendaja elamukinnisvaraga seotud krediidi vahendamise korral tarbijale tasuta, kas vahendustasu võetakse osaliselt või täielikult tarbijalt küsitava tasu suuruse määramisel arvesse. 1 4 § 417 lõikega 1 võetakse üle direktiivi artikli 15 lõike 1 punkti c viimane lause. Selles lauses on sätestatud, et krediidivahendaja võib teha teatavaks, et ta on sõltumatu, kui ta täidab kooskõlas artikli 22 lõikega 4 kehtestatud tingimusi. Artikkel 22 reguleerib nõustamisteenuseid ning see on üle võetud KAVS-i. Artikli 22 lõikele 4 vastava regulatsiooni leiab KAVS-i § 51 lõigetest 2 ja 4 ning seetõttu tehakse kõnealuses lõikes ka viide nendele KAVS-i sätetele. 1 Direktiivi artikli 15 lõikele 4 vastav regulatsioon on juba olemas VÕS-i § 417 lõikes 2, mida ei ole seega eelnõuga muuta vaja. Direktiivi art 31 annab liikmesriikidele valikuõiguse selle üle, kas lubada krediidivahendajal määrata endale määratud esindaja. Eestis on krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu koostamisel otsustatud seda mitte lubada. Seega puuduvad ka VÕS-i ülevõetavates sätetes viited määratud esindajatele, samuti puudub seetõttu vajadus direktiivi artikli 15 lõike 5 ülevõtmise järele, mis paneb määratud esindajatele täiendava teavitamiskohustuse. 1 5 1 § 417 lõikega 1 võetakse üle artikli 15 lõike 1 punkt g teine osa ning see on seotud lõike 1 punktis 7 sätestatuga. Kui punktis 7 viidatud tasude suurus ei ole teabe esitamise ajal teada, teatab krediidivahendaja tarbijale, et tasude tegelik suurus tehakse teatavaks hiljem Euroopa standardinfo teabelehel. See koht, kuhu saab teabelehele vastava info märkida, on ESIS-e täitmise juhendi kohaselt ESIS-e 2. jao lõpus. Juhendi kohaselt tuleks seal märkida krediidiandjalt saadav summa ja krediidiandja nimi, kui see erineb 1. jaos esitatud krediidiandja nimest. § 418 2 § 418 lõige 1 Hüpoteekkrediidi direktiivis ei ole reguleeritud krediidivahenduslepingu vormi ega lepingu kohustuslikku sisu. Nendes küsimustes on seega igal liikmesriigil endal võimalik oma riigisisest õigust kujundada. Eelnõu koostamisel on peetud mõistlikuks säilitada võimalikult suures osas kehtivas õiguses sätestatu. Seetõttu jääb endiselt kehtima VÕS-i §-st 418 tulenev kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue. 39 Samuti on kõnealuses paragrahvis sätestatud nõuded teabele, mida krediidivahendusleping peab 1 sisaldama. Eelnõus on seejuures järgitud samasugust loogikat nagu VÕS-i § 418 lõikes 1 , nimelt tuleb lepingus esitada samad andmed, mis lepingueelses teabes. Kuivõrd aga lepingueelses teabes esitatavad kohustuslikud andmed muutuvad direktiivi artikli 15 ülevõtmise tulemusel, ei saa lepinguline 1 teave olla päris sama, nagu on kehtivas VÕS-i § 418 lõikes 1 sätestatud, vaid ka lepingulist teavet 2 tuleb vastavalt lepingueelse teabe muutumisele muuta. Selleks täiendatakse §-i 418 lõikega 1 , milles 1 2 viidatakse vastavale lepingueelset teavet reguleerivale § 417 lõikele 1 . § 418 lõige 4 2 Lõikesse 4 lisatakse viide lõikele 1 , et laiendada senist krediidivahenduslepingute nõuete järgimata 2 jätmise tagajärgede regulatsiooni ka eelnõuga loodavale lõikele 1 . 1 § 419 1 Eelnõuga tehakse ettepanek täiendada VÕS-i §-ga 419 , mis reguleerib elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi korral tarbijale nõustamisteenuse osutamist. Nõustamisteenused on reguleeritud hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 22 ning nõustamise mõiste on defineeritud artikli 4 punktis 21. Nõustamisteenuseid puudutav regulatsioon on juba üle võetud KAVS-i. KAVS-i §-s 7 on sätestatud nõustamisteenuse mõiste ning täpsemad nõuded nõustamisteenuse osutamisele on sätestatud §-s 51, samuti on KAVS-is reguleeritud nõustamisteenuse osutamisega vajaliku tegevusloaga seonduvat. Kuid kuna nõustamine saab iseenesest samuti toimuda lepingulise suhte alusel, peeti kõnealuse eelnõu koostamisel mõistlikuks sätestada nõustamisteenuse kohta regulatsioon ka VÕS-is, et anda nõustamisele ka eraõiguslik sisu ja tähendus. Eesmärk on tagada, et tarbijal oleks võimalik esitada nõustaja vastu ka lepingulisi nõudeid. KAVS-i nõustamisteenuse osutamise regulatsioon on võrreldes VÕS-iga oluliselt põhjalikum, sellesse on üle võetud suurem osa direktiivi artiklis 22 sätestatust, kogu seda regulatsiooni ei soovita eelnõuga 1 VÕS-is dubleerivalt sätestada. VÕS-i §-s 419 defineeritakse sisuliselt vaid nõustamisteenuse mõiste ning sätestatakse viide KAVS-i regulatsioonile. Kuivõrd KAVS-is kohaldub nõustamisteenuste regulatsioon ainult elamukinnisvaraga seotud, on otsustatud kohaldada VÕS-i loodavat nõustamisteenuste regulatsiooni ka ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, st võtta see üle täpselt samasuguse reguleerimisalaga, nagu on direktiivis. 1 § 419 lõikes 1 defineeritakse nõustamisteenuse mõiste. Nõustamine on tarbijale elamukinnisvaraga seotud krediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu kohta. Teisisõnu tähendab see tarbijale soovituse andmist selle kohta, kas tarbijal tasuks sõlmida talle pakutav elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping või mitte. 1 § 419 lõikes 2 tuuakse esmalt välja, et nõustamise näol ei ole tegemist ei krediidilepingu ega ka krediidivahenduslepinguga, vaid eraldiseisva nõustamislepinguga, mille esemeks on tarbijale krediidilepingu sõlmimise kohta soovituse andmine. Nõustamisteenuse osutamine on vabatahtlik, selle osutamine ei ole enne elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustuslik. Sellega seonduvalt piiritletakse lõike 2 teises lauses 5 nõustamisteenuse osutamine tarbijale lepingueelsete selgituste andmisest VÕS-i § 403 tähenduses, mis on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist alati kohustuslik. Samuti tuleb selgitada, et nõustamisteenuse osutamisega ei ole tegemist tarbijale kohustusliku lepingueelse teabe andmise 3 puhul vastavalt VÕS-i §-le 403 . 1 § 419 lõikes 3 sätestatakse viide KAVS-i regulatsioonile. Kõnesolevas paragrahvis reguleerimata juhul kohaldatakse nõustamisteenuse osutamisele KAVS-i §-s 51 sätestatut. Samuti tuuakse eraldi 40 välja, mis tüüpi lepinguga nõustamisteenuse osutamise näol on tegemist. Arvestades nõustamisteenuse lepingu sisu, näib see VÕS-i lepinguliikidest kõige enam vastavat käsunduslepingule (VÕS § 619 jj). Seetõttu on lõikes 3 sätestatud, et kõnesolevas paragrahvis reguleerimata juhul kohaldatakse nõustamisteenuse osutamisele käsunduslepingu kohta sätestatut. 2 § 419 Üldiselt 2 Eelnõukohases VÕS-i §-s 419 sätestatakse regulatsioon välisriigi vääringus elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Direktiivi preambuli punktis 4 on selgitatud, et tuvastatud on mõned probleemid, mis on seotud välisvaluutas nomineeritud krediidiga, mida tarbijad on võtnud soodsama laenuintressi kaalutlusel, kuid ilma piisava teabeta kaasneva vahetuskursiriski kohta või seda riski mõistmata. Preambuli punktis 30 on märgitud, et kuna välisvaluutas laenamisega kaasnevad märkimisväärsed riskid, on vaja ette näha meetmed tagamaks, et tarbijad oleksid teadlikud võetavast riskist ning et tarbijal oleks võimalik piirata oma vahetuskursiriski krediidi kestuse ajal. Seda riski võib piirata, kas andes tarbijale õiguse muuta valuutat, milles krediit on võetud, või muude võtete abil, nagu ülempiiride kehtestamine või hoiatused, kui nendest piisab vahetuskursiriski piiramiseks. Direktiivi põhiosas on asjakohane regulatsioon ette nähtud artiklis 23, mis võetakse üle kõnealusesse paragrahvi. Kuivõrd tarbijakrediidi direktiiv samasisulist regulatsiooni ei sisalda, on igal liikmesriigil endal võimalik otsustada, kas laiendada vastavat regulatsiooni riigisiseselt ka teistele tarbijakrediidilepingutele peale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute. Ka selle küsimuse kohta küsis Justiitsministeerium enne eelnõu koostamist teiste ministeeriumite ning erinevate huvigruppide arvamust. Enamik seisukoha kujundanud isikutest ja asutustest pooldasid sellist laiendamist, kuid sellele leidus ka vastaseid. Laiendamise kasuks räägib kõigile tarbijakrediidilepingutele võimalikult ühetaolise regulatsiooni kohaldamine, samas on küsitav, kas võrreldes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega oluliselt väiksemasummaliste ja lühema kestusega krediitide puhul oleks eelnõuga loodava regulatsiooni järele üldse vajadus. Eelnõu koostamisel on otsustatud regulatsiooni kohaldamisala mitte laiendada, kuna teiste lepingute puhul poleks eelnõuga loodaval regulatsioonil ilmselt samaväärset kaitseefekti nagu pikaajaliste ja suuremate summadega elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral, kus vahetuskursi kõikumisel võib olla tarbijale oluliselt suurem majanduslik mõju kui tavapärastele lühiajalistele 2 tarbijakrediidilepingutele. Seega kohaldub §-s 419 sätestatu eelnõu kohaselt ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. 2 § 419 lõige 1 Lõikes 1 sätestatakse tarbija omavääringu ja välisriigi vääringu mõisted ning antakse tarbijale nõudeõigus krediidilepingu omavääringusse ümberarvestamiseks. „Tarbija omavääring“ on mõiste, mida direktiivis on kasutatud ESIS-el. Direktiivi põhiosas artikli 23 lõike 1 punktis a on kasutatud sõnastust „mõni teine valuuta“ ning lõikes 2 on täpsustatud, mida on silmas peetud lõike 2 punktis a osutatud „mõne teise valuuta“ all. Eelnõu koostamisel tundus ESIS-el kasutatav termin „omavääring“ selgem ja täpsema sisuga, seetõttu on eelnõus kasutatud just seda terminit. Artikli 23 lõike 2 kohaselt on mõni teine valuuta ehk tarbija omavääring: 41 a) valuuta, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, ja mis on kindlaks määratud ajal, kui krediidilepinguga seoses viidi läbi viimane krediidivõimelisuse hindamine, või b) selle liikmesriigi valuuta, mille resident tarbija oli krediidilepingu sõlmimise ajal või mille resident ta on praegu. Lõike 2 teise lõigu kohaselt on liikmesriikidele antud võimalus otsustada, kas tarbija käsutuses on mõlemad esimese lõigu punktides a ja b osutatud võimalused või ainult üks nendest, või võivad nad lubada krediidiandjatel täpsustada, kas tarbija käsutuses on mõlemad esimese lõigu punktides a ja b osutatud võimalused või ainult üks nendest. Eelnõu koostamisel on otsustatud kasutada põhimõtteliselt mõlemat võimalust. Lõikes 1 nähakse ette, et seadusest tulenevalt on tarbija omavääring selle Euroopa Liidu liikmesriigi vääring, mille elanik tarbija on lepingu sõlmimisel või praegu (artikli 23 lõike 2 punkt b). Lõikes 2 sätestatakse pooltele võimalus kokku leppida, et tarbija omavääring on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule või selle asemel vääring, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, ja mis on kindlaks määratud ajal, kui toimus viimane tarbija krediidivõimelisuse hindamine (artikli 23 lõike 2 punkt a). Lõikes 1 sätestatu kohaldub seadusest tulenevalt juhul, kui pooled pole lepinguliselt määranud tarbija omavääringuks lõikes 2 nimetatud vääringut. Seadusjärgselt automaatselt kohalduva vääringu valikul eelistati eelnõu koostamisel tarbija elukohariigi vääringut, kuna artikli 23 lõike 2 punktis b on viidatud selgelt „liikmesriigi“ valuutale, millest võib järeldada, et vähemalt selle punkti kohaldamisel saab tarbija omavääringuks olla ainult mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi vääring (näiteks Rootsi kroon, Suurbritannia nael, Poola zlott jne) mis on Euroopa Keskpanga ametlikule vahetuskursile tuginedes ka alati konverteeritav. Krediidiandja jaoks tähendab see, et vähemalt selle punkti puhul on võimalike teiste vääringute hulk, millesse tarbijal võib olla õigus lepingu ümberarvestamist nõuda, kindlasti selgelt piiritletud. Nagu juba selgitatud, võivad pooled valida tarbija omavääringuks ka vääringu, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku. Samas näiteks, kui tarbija saab oma sissetuleku võib omab varasid vääringus, millesse krediidiandja ei saa või ei soovi krediidilepingut ümber arvestada, ei pea krediidiandja krediidilepingus tarbijaga sellises tarbija omavääringus kokku leppima. Tarbija elukohana tuleks mõista tarbija peamist elukohta. Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt on hõlmatud on nii tarbija elukoht lepingu sõlmimisel kui ka elukoht kogu lepingu kestel. 2 Välisriigi vääring on § 419 tähenduses vääring, mis ei ole tarbija omavääring. Artikli 23 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui krediidilepingu esemeks on välisvaluutas laen, on krediidilepingu sõlmimise ajal jõus asjakohane õigusraamistik, tagamaks vähemalt, et: a) tarbijal on teatavatel tingimustel õigus arvestada krediidileping ümber mõnda teise valuutasse või b) krediidilepingu alusel tarbijale tekkiva vahetuskursiriski piiramiseks kehtib mõni muu kord. Seega esiteks on liikmesriigi otsustada, kas rakendada punktis a või b sätestatut. Teiseks, kui rakendada punktis a sätestatut, tuleb arvestada, et lepingu ümberarvestamine toimub „teatud tingimustel“. Need tingimused on iga liikmesriigi enda sisustada. Eelnõus on tehtud esialgu ettepanek anda tarbijale õigus nõuda krediidilepingu ümberarvestamist vastavalt artikli 23 lõike 1 punktile a. Krediidilepingu ümberarvestamisel konverteeritakse tarbijakrediidileping ümber teise vääringusse. Lõike 3 kohaselt toimub see vastavalt turul kehtivale vahetuskursile. Kui lepingus ei ole midagi teisiti kokku lepitud, on turul kehtiv vahetuskurss Eesti Panga avaldatav ametlik vahetuskurss. Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt tuleb leping ümber arvestada sel päeval kehtiva kursiga, millal tarbija krediidiandjalt ametlikult lepingu ümberarvestamist nõuab. Kui leping arvestatakse tarbija omavääringusse ümber, täidetakse seda edaspidi tarbija 42 omavääringus vastavalt sellistele summadele ja andmetele, mis lepingu ümberarvestamise päeval kokku lepiti. Eelnõus on tehtud ettepanek siduda ümberarvutamise õigus konkreetse lävendiga, milleks on valitud krediidi kogusumma või perioodilise makse summa 20%-line suurenemine. Krediidi kogusumma jäägi all on mõeldud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma jääki. See on kooskõlas artikli 23 lõikega 4, mis võetakse üle kõnesoleva paragrahvi lõikesse 4 ja mis kohustab 20% ületamisel tarbijat hoiatama. Kui ka ümberarvestamise õigus siduda sama lävendiga, oleksid need kaks sätet omavahel loogiliselt kooskõlas. Tarbijale esitatakse lõike 4 kohaselt hoiatus, sellega tagatakse, et tarbija on teadlik vahetuskursi muutusest ja lepingu ümberarvestamise võimalusest, ning lõike 1 kohaselt tekib tal samal ajal nõudeõigus lepingu ümberarvestamiseks. Ümberarvestamise õigus tekib juhul, kui 20% võrra suureneb kas kogusumma jääk või perioodiliste maksete summa. Need muutused ei pruugi alati toimuda ühel ajal. Direktiiv ei reguleeri küsimust, kas krediidilepingu ümberarvestamine peaks olema tarbijale tasuta või mitte. Küll aga tuleneb direktiivi artikli 23 üldistest eesmärkidest, et ümberarvestamise tingimused ei tohiks olla sellised, mis muudaksid selle õiguse kasutamise ülemäära raskeks. Direktiiv ei reguleeri otsesõnu ka seda, kas leping tuleks pärast tarbija omavääringusse ümberarvestamist teises vääringus vormistada, samas kui krediidiandja tarbijale selle kohta mingit infot ei jagaks, ei pruugiks tarbija oma kohustuste suurust enda omavääringus üldse teada. Seega peaks krediidiandjale andma tarbijale siiski vähemalt tarbija kohustuste kohta (nt tagasimaksete suuruse jms) kohta teavet tarbija omavääringus. 2 § 419 lõige 2 Lõikes 2 on sätestatud pooltele võimalus näha lepinguliselt ette, et tarbija omavääring on kas tarbija elukohariigi vääringu asemel või selle kõrval vääring, milles tarbija saab enda peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse. See on poolte kokkuleppel valitav ning see määratakse kindlaks ajal, kui krediidilepinguga seoses viimati hinnati krediidivõimelisust ehk siis enne elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Selle punkti kohaldamisel tuleb ka arvestada, et võimalike vääringute hulk ei ole piiratud ainult Euroopa Liidu liikmesriikide vääringutega. 2 § 419 lõige 3 Lõikega 3 võetakse üle artikli 23 lõige 3, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui tarbijal on õigus arvestada leping ümber teise valuutasse, on ümberarvestamisel kasutatav vahetuskurss ümberarvestamise päeval turul kehtiv vahetuskurss, kui tarbijakrediidilepingus ei ole sätestatud teisiti. Turul kehtiv vahetuskurss võib olla kas iga liikmesriigi keskpanga ehk siis Eestis Eesti Panga avaldatav vahetuskurss. Samas on lõikes 3 jäetud ka võimalus vahetuskursiga seonduvat lepingus täiendavalt reguleerida. 2 § 419 lõige 4 Lõikes 4 on direktiivi artikli 23 lõike 4 alusel sätestatud krediidiandjale kohustus hoiatada tarbijat püsival andmekandjal juhul, kui tarbija makstava kogusumma jäägi või perioodiliste maksete suurus tõuseb rohkem kui 20% võrreldes sellega, mis oleks tarbija kogusumma jääk või perioodiliste maksete suurus tarbija omavääringu kohaselt. Sõnastuslikult on eelnõus kasutatud väljendit „tõuseb“, mitte direktiivis kasutatud sõnastust „erineb rohkem kui …“, kuivõrd sättel peaks olema hoiatusfunktsioon just olukorras, kus tarbija kogusumma jääk või igakuised maksed suurenevad, mitte siis, kui need vähenevad. Samuti on see kooskõlas sätte teise poolega, kus on samuti viidatud tarbija kogusumma tõusule. 43 Direktiivis on viidatud 20%-lisele erisusele „kui kohaldataks krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud krediidilepingu valuuta ja liikmesriigi valuuta vahelist vahetuskurssi“. Direktiivi sõnastuse pinnalt tekib küsimus, mis liikmesriiki on siin silmas peetud. Kuna sätte eesmärk on reguleerida välisriigi vääringus krediite, saab olla tegemist seosega tarbijakrediidilepingu vääringu ja tarbija omavääringu vahel, millesse tarbijal on õigus nõuda lepingu ümberarvestamist. Seetõttu on eelnõus vastavalt viidatud tarbija omavääringule. Tarbija omavääring määratakse kindlaks kõnesoleva paragrahvi lõike 1 või 2 kohaselt. Hoiatus tuleb tarbijale esitada nii juhul, kui suureneb kas kogusumma või suurenevad perioodilised tagasimaksed, kuna nende muutus ei pruugi alati toimuda lineaarselt. Hoiatuses teavitatakse tarbijat tema poolt tasumisele kuuluva kogusumma jäägi tõusust, asjakohasel juhul õigusest arvestada leping ümber mõnda teise vääringusse ja ümberarvestamise tingimustest ning selgitatakse mis tahes muud kohaldatavat mehhanismi, mille eesmärk on piirata tarbijat mõjutavat vahetuskursiriski. Hoiatuse lõpp sõltub eelkõige igas liikmesriigis valitavast mehhanismist, teisisõnu sellest, missugune mehhanism on kõnealusel juhul asjakohane. Eestis tuleks tarbijat teavitada ümberarvestamise võimalusest vastavalt lõikele 1. Lõikes 1 ei ole sellele küll viidatud aga, kui tarbija ja krediidiandja on omavahel kokku leppinud ka mõnes muus lahenduses, millega piiratakse tarbijat mõjutavat vahetuskursiriski, st krediidiandja on tarbijale vabatahtlikult mõnda muud võimalust pakkunud, näiteks kui tarbija on ostnud vastavasisulise investeerimistoote, mis piirab tarbija jaoks valuutariski, tuleb tarbijat teavitada ka sellest. Hoiatusi tuleb tarbijale esitada regulaarselt. Seda, mida pidada regulaarseks, ei ole direktiivis täpsustatud. Kindel on aga, et tegemist ei saa olla vaid ühekordse teavitamisega, vaid tarbijale tuleb hoiatusi esitada mõistlike ajavahemike tagant regulaarselt, kuni vahetuskurss langeb alla 20% piiri või kuni tarbija kasutab mõnda mehhanismi vahetuskursiriski piiramiseks, näiteks nõuab lepingu ümberarvestamist omavääringusse. 2 § 419 lõige 5 Lõikes 5 tuuakse artikli 23 lõike 6 esimese lause. Kõnesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud 3 võimalusest teavitatakse tarbijat kõnesoleva seaduse § 403 lõike 3 alusel kehtestatud Euroopa standardinfo teabelehel ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingus. ESIS-el on vastavad lahtrid olemas ning lepingulise teabe regulatsioonis §-s 404 viidatakse eelnõu kohaselt ESIS-ele. Artikli 23 lõike 6 teine lause viitab ESIS-el vahetuskursi kõikumisega kaasneva näite esitamisele. Vastav informatsioon on ESIS-el olemas (3. jagu, 4. osa), seega puudub vajadus see lause eraldi VÕS-i üle võtta. 3 § 419 3 Võlaõigusseadust täiendatakse §-ga 419 , et võtta riigisisesesse õigusesse üle direktiivis sätestatud „seosmüügi ja komplektina müügi“ regulatsioon (inglise keeles tying and bundling, saksa keeles Kopplungs- und Bündelungsgeschäfte). Nimetatud mõisted on lahti seletatud artikli 4 punktides 26 ja 27. „Seosmüük” tähendab direktiivis krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvalt tarbijale kättesaadavaks ei tehta. „Komplektina müük” tähendab krediidilepingu pakkumist ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, tehes krediidilepingu samal ajal kättesaadavaks ka eraldiseisvana, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis kõrvallepinguga. Direktiivi preambuli punktis 24 on selgitatud, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute eripära tõttu on üldiseks tavaks, et krediidiandjad pakuvad tarbijatele tooteid või teenuseid, mida saab 44 osta koos krediidilepinguga. Arvestades selliste lepingute olulisust tarbijate jaoks, on seetõttu asjakohane kehtestada konkreetsed eeskirjad seosmüügi kohta. Krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võimaldab krediidiandjatel mitmekesistada oma pakkumist ja omavahel konkureerida, eeldusel et paketi osasid on võimalik ka eraldi osta. Kuigi krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võib tarbijale kasulik olla, võib see samuti kahjustada nende liikuvust ja võimet teha teadlikke valikuid, välja arvatud juhul, kui paketi osasid saab osta eraldi. Oluline on vältida tavasid, nagu teatavate toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole tarbijate huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijale kasu olla. Liikmesriigid peaksid siiski jätkama finantsteenuste jaeturgude hoolikat jälgimist, tagamaks, et komplektina müük ei moonuta tarbijale kättesaadavat tootevalikut ja turukonkurentsi. Direktiivi preambulis kirjeldatud eesmärkidest lähtuvalt on direktiivi artiklis 12 reguleeritud „seosmüüki“ 3 ja „komplektina müüki“ täpsemalt. Artiklis 12 sätestatu võetakse üle VÕS-i §-i 419 . 3 § 419 lõige 1 Lõikega 1 võetakse üle artikli 12 lõige 1, mis sätestab, et liikmesriigid lubavad komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi. Samuti on lõikesse 1 koondatud artikli 4 punktides 26 ja 27 sätestatud määratlused. Sellest tulenevalt on eelnõukohases lõikes 1 sätestatud, et krediidiandja ei tohi teha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimist sõltuvaks teise finantsteenuse osutamise lepingu sõlmimisest selliselt, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine eraldiseisvalt ei ole võimalik. Eelmises lauses sätestatu ei hõlma elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu pakkumist ühes komplektis teiste finantsteenuse osutamise lepingutega, kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu saab sõlmida ka eraldiseisvalt, kuid mitte samadel tingimustel nagu koos mõne teise lepingu sõlmimisega. 3 Seega § 419 lõike 1 esimese lausega sätestatakse artikli 4 punktis 26 defineeritud „seosmüügi“ keeld, krediidiandja ei tohi teha krediidilepingu sõlmimist sõltuvaks mõne teise finantsteenuse osutamise lepingust, nii et krediidilepingut ei ole eraldi üldse võimalik sõlmida. Teises lauses on nähtud ette artikli 4 punktis 27 defineeritud „komplektina müügi“ lubatavus. Krediidiandja võib pakkuda krediidilepinguga koos mõne teise finantsteenuse osutamise lepingu sõlmimist, kui tarbijale jääb võimalus sõlmida krediidileping siiski ilma täiendavate finantsteenusteta, kusjuures sellisel juhul ei pea krediidilepingu tingimused olema täpselt samad, nagu need oleksid koos pakutavate lepingutega. Finantsteenusena käsitatakse VÕS-i § 52 lõikes 3 viidatud lepinguid. 3 § 419 lõige 2 Lõige 2 vastab direktiivi artikli 12 lõikele 2, mis annab liikmesriikidele võimaluse kehtestada erandid lõikes 1 sätestatud „seosmüügi“ keelule. Artikli 12 lõike 2 sissejuhatavas osas on sätestatud, et olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid sätestada, et krediidiandjad võivad nõuda, et tarbija või tema pereliige või lähedane sugulane sõlmiks lõikes 2 nimetatud lepingu. Direktiivis on viidatud tarbijale või tema pereliikmele, kuid kuna see on tervikuna valikuline säte, on igal liikmesriigil õigus määratleda ka subjektide ring, kellele vastavad erandid kehtima hakkavad. Eelnõu koostamise käigus ei peetud mõistlikuks võimaldada krediidiandjal nõuda ka tarbija pereliikmetelt erinevate finantsteenuse osutamise lepingute sõlmimist selleks, et tarbija saaks sõlmida elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu. Kui tegemist ei ole kaaslaenusaajate (ehk solidaarvõlgnikega), ei oleks sisuliselt õigustatud, et krediidiandjal oleks õigus nõuda tarbija 45 lähedastelt mingite lisalepingute sõlmimist. Kui tegemist on solidaarvõlgnikust kaaslaenusajaga, siis on nii või teisiti tegemist tarbijast krediidisaajaga, kellele lõikes 2 sätestatav erand laieneb. Direktiivi artikli 12 lõikes 2 (ka lõigetes 3 ja 4) sätestatud valikuvõimaluste kasutamise kohta küsis Justiitsministeerium ka enne eelnõu koostamist riigisiseselt arvamust. Üldiselt pidasid selles küsimuses arvamuse kujundanud asutused ja isikud teatud erandite olemasolu vajalikuks. Eelnõu koostamisel on otsustatud täielikult rakendada direktiivi punktis a ning osaliselt punktis b sätestatud võimalust. Punktis c on ette nähtud võimalus sätestada sidumise keelust erand ka seoses „jagatud omandiõigusega krediidilepingutega“ direktiivi artikli 4 punkti 25 tähenduses (inglise keeles shared equity credit agreement). Kuivõrd Eesti praktikas selliseid lahendusi ei kasutata, ei ole eelnõu koostamisel peetud ka sellekohase erandi sätestamist vajalikuks. Punktis 1 on direktiivi artikli 12 lõike 2 punkti a alusel sätestatud, et krediidiandja võib teha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sõltuvaks tarbija kohustusest sõlmida leping makse- või hoiusekonto avamiseks. Sellise konto kasutamise eesmärk peab olema kapitali kogumine elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (ehk direktiivi sõnastuses krediidi tagasimaksmiseks või teenindamiseks) või vahendite koondamine krediidi saamiseks või krediidiandjale täiendava tagatise andmine tarbija makseviivituse korral. Punktis 2 on direktiivi artikli 12 punkti b alusel sätestatud, et krediidiandja võib teha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sõltuvaks tarbija kohustusest sõlmida investeerimisteenuse osutamise leping või juhul, kui selline leping on juba sõlmitud, siis jätkata selle täitmist, kui see on makseviivituse korral täiendavaks tagatiseks krediidiandjale või kui selle eesmärk on samuti elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kapitali kogumine või vahendite koondamine krediidi saamiseks. Arvestades kogumispensionide seaduses sätestatud juba kehtivaid piiranguid (vt kogumispensionide 1 seaduse § 14 lg 5 ), ei ole eelnõu koostamisel peetud asjakohaseks kasutada direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis b sätestatud võimalust näha ette erand pensionikindlustuslepingute suhtes. Sellistele lepingutele jäävad endiselt kehtima kogumispensionide seadusest tulenevad piirangud. 3 § 419 lõige 3 Lõikes 3 on sätestatud, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise 2 kindlustuslepingu sõlmimisest sõltuvaks tegemisele kohaldatakse VÕS-i §-s 401 sätestatut. 20 Rahandusministeeriumi koostatud kindlustustegevuse seaduse eelnõu raames, mis võeti Riigikogus 2 vastu 10.06.2015, täiendati VÕS-i §-ga 401 , milles on sätestatud, et kui krediidilepingu tingimustes on ette nähtud krediidisaaja kindlustuslepingu sõlmimise kohustus, ei või krediidilepingu tingimused, mis puudutavad lepingu põhilist eset, sõltuda sellest, millise Eestis kindlustustegevusega tegelemise õigust omava kindlustusandja krediidisaaja valib või millise Eestis vahendusega tegelemise õigust omava kindlustusvahendaja teenuseid kindlustuslepingu sõlmimisel kasutab, kui sõlmitav kindlustusleping tagab samaväärse kindlustuskaitse nagu krediidiandja eelistatud kindlustusandja pakutav või kindlustusvahendaja vahendatav kindlustusleping. Viidatud säte on kooskõlas direktiivi artikli 12 lõikes 4 sätestatuga. Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt on krediidiandjal jätkuvalt õigus nõuda tarbijalt seoses krediidilepingu sõlmimisega ka 20 Kindlustustegevuse seaduse eelnõu 8 SE, arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b7eecd11-8753-4ac5-9c00- 68038c90d7a8/Kindlustustegevuse%20seadus/ . 46 kindlustuslepingu sõlmimist (näiteks selle kinnisasja kindlustamist, mis on krediidilepingu tagamiseks hüpoteegiga koormatud, või elukindlustuslepingu sõlmimist), kuid ainult juhul, kui samaväärse kindlustuskaitse korral on tarbijal õigus valida endale sobiv kindlustusandja või kindlustusvahendaja. 2 3 Silmas tuleb pidada ka seda, et §-l 401 on laiem kohaldamisala. Nimelt, kui §-s 419 sätestatu 2 kohaldub ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, siis § 401 kohaldub üldise normina kõikvõimalikele krediidilepingutele. 3 § 419 lõige 4 Uue direktiivi artikli 12 lõige 3 annab liikmesriikidele õiguse lubada seosmüüki siis, kui krediidiandja suudab pädevale asutusele tõendada, et ühesugustel tingimustel pakutavad seotud tooted või tootekategooriad, mis ei ole kättesaadavad eraldiseisvana, toovad tarbijatele selgelt kasu, võttes nõuetekohaselt arvesse kõnealuste toodete kättesaadavust ja hindu turul. Vastav regulatsioon 3 võetakse eelnõuga üle § 419 lõikesse 4. 3 § 419 lõige 5 Lõikes 5 sätestatu ei tulene otsesõnu hüpoteekkrediidi direktiivist, kuid see on seotud direktiivi tõhusa rakendamise ning direktiivi artiklis 38 sätestatud kohustusega tagada, et direktiivi alusel kehtestatud riigisiseste normide rikkumisel rakendatavad sanktsioonid oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Kõnealuses paragrahvis sätestatu rikkumise eraõiguslik tagajärg on lõike 5 kohaselt selle lepingu tühisus, mille sõlmimisest on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine 1 sõltuvaks tehtud. Paragrahvi 419 lõikes 1 sätestatu kujutab endast keeldu, mille mõte on, et sellist tagajärge, mida keeluga üritatakse vältida, ei tohi TsÜS-i § 87 tähenduses saabuda. Seetõttu tuuakse lõikes 5 üheselt välja, et rikkumise tagajärg on keeluga vastuolus oleva tehingu tühisus. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping kehtib edasi endistel tingimustel. Avalik-õigusliku sanktsioonina nähakse eelnõuga TKS-is ette Tarbijakaitseametile õigus teha rikkumise korral krediidiandjale ettekirjutus ning selle järgimata jätmisel määrata sunniraha (vt täpsemalt allpool TKS-i muudatuste seletuskirja). Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Läbivalt mõistete muutmine Kõnesolev muudatus on seotud KAVS § 5 lõigetes 3 ja 4 tehtud muudatusega, mille kohaselt ühtlustatakse VÕS-s ja KAVS-s kasutatud hüpoteegiga tagatud krediidilepingut tähistavad mõisted ning seega asendatakse vastav sõnade ühend KAVS-s mõistega „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediit“ tähenduses, mis on välja toodud KAVS § 5 lõikes 4. §2 Kehtivas krediidiandjate ja -vahendajate seaduses ei ole reguleeritud nende isikute Finantsinspektsiooni veebilehel hoitavasse nimekirja kandmist, kes tegutsevad § 2 lõike 8 alusel ja ilma selleks eraldi tegevusluba vajamata. Samas on igati põhjendatud, et ka vastavad isikud oleks nimekirja kantud juhul, kui nad asjakohast teenust osutavad – see tagab turu läbipaistvuse. Kuna sellistele isikutele eraldi tegevusluba ei väljastata, on oluline, et neil oleks kohustus teavitada teenuse osutamise algusest ja teenuse osutamise lõpetamisest. Nimetatu annab Finantsinspektsioonile võimaluse nimekirja õigena hoida. Erisusena kantakse selliste isikute puhul nimekirja ainult avalikult kättesaadav info (eelkõige ärinimi ja registrikood) ning info emaettevõtja kohta, kelle tegevusloast tulenevalt on sellisel krediidiandjal või -vahendajal õigus tegutseda erandi kohaselt. Kõnesoleva muudatusega täiendatakse sätete nimekirja, mida nendele krediidiandjatele ja –-vahendajatele kohaldatakse, lisades viite ka §-le 20, mis reguleerib Finantsinspektsiooni veebilehel nimekirja kandmist. §5 47  21 Hüpoteegiga tagatud krediidi mõisted on kasutusel nii hüpoteekkrediidi direktiivis kui 22 krediidiasutustele otsekohalduvas pangandusmääruses . Kehtivas seaduses on lähtutud eesmärgist ühtlustada kahe Euroopa Liidu akti mõisted ning kehtestada ühtne hüpoteegiga tagatud krediidi mõiste, mille aluseks on võetud kitsam pangandusmäärusest tulenev lähenemine, mille kohaselt hüpoteegiga tagatud krediit on seotud elamuga, milles klient elab või mille võib anda elamiseks. Pangandusmääruse mõiste erineb hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevast elamukinnisvara mõistest, olles laiema sisuga. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 punkti a kohaselt on hüpoteekkrediidi mõistega hõlmatud hüpoteegiga või sellesarnase tagatisega tagatud lepingud ning sama artikli punkti b kohaselt kuulub hüpoteekkrediidi mõiste alla ka üksnes lepingu eesmärgist lähtuvalt ka selline leping, millel ei ole hüpoteegiga sarnast tagatist, kuid mis on suunatud elamukinnisvara omandamisele. Laenu eesmärgi määrab tavaliselt laenu taotlemise ajal laenu taotleja ja selles faasis saab krediidiandja tugineda vaid laenusaaja antud infole, mistõttu eesmärgi kaudu krediidiandja liigitamine paneb krediidiandjale täiendava nõude laenu eesmärgi põhjalikuks väljaselgitamiseks, sealhulgas laenu kasutamise otstarbe kontrollimiseks. Kuna hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmise raames tuleb kohaldada täiendavad kliendi teavitamise ja vastava lepingu tingimustega seotud nõudeid ka lepingutele, mille eesmärk on elamukinnisvara omandamine või säilitamine, on peetud otstarbekaks ühtlustada VÕS-s ja KAVS-s kasutatud mõisted ning lähtutud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 sõnastusest. §7 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 7 tehakse redaktsiooniline täpsustus, mis on tingitud paragrahvide numeratsiooni muutumisest VÕS-i tarbijakrediidi jaos. Kuivõrd tarbijale piisavate 2 selgituste andmise regulatsioon viiakse kehtivast §-st 403 lõike 1 punktist 3 ja lõikest 4 üle eraldi §-i 5 403 , kus sätestatakse vastav selgituste andmise regulatsioon nii tavapärastele tarbijakrediidilepingutele kui ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, asendatakse 2 5 KAVS-i § 7 lõike 3 punktis 2 viide VÕS-i § 403 lõike 1 punktile 3 ja lõikele 4 viitega VÕS-i §-le 403 . Tegemist on tehnilise muudatusega, mis ei mõjuta regulatsiooni sisu. § 12 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 12 kehtestab krediidiandja või -vahendaja tegevusloa taotlemisel Finantsinspektsioonile esitatavate andmete ja dokumentide loetelu. Selle nimekirja kujundamise aluseks on põhimõte, et finantsvaldkond on kõige tugevamate avalik-õiguslike nõuetega ettevõtlusvaldkond, mistõttu tegevusloa taotlemisel tuleb anda ülevaade kogu finantsjärelevalve subjekti plaanitavast tegevusest ja sisemisest korraldusest. Lisaks krediidiandjate ja -vahendajate seadusele peab krediidiandja järgima ka muid finantsvaldkonnas kehtivate seaduste nõudeid ja lisama taotlusele ka nende alusel koostatud dokumendid (näiteks rahvusvahelise sanktsiooni seadus, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, millega nähakse samuti ette vastavate sise- eeskirjade või protseduurireeglite koostamise nõue). Krediidiandja ja -vahendaja sise-eeskirjade sisu nõuded tulenevad krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-st 44, mille kohaselt hõlmavad sise-eeskirjad väga erinevaid sisemisi kordasid, sealhulgas kliendi maksevõime hindamise korda, tagatiste hindamise korda, huvide konflikti vältimise korda jms. 21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34–85). 22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta. 48 Kehtiva sõnastuse kohaselt tuleb taotlusele lisada „sise-eeskirjad, sealhulgas krediidi kulukuse määra arvestamise kord“, mis on nimetatud ka § 44 lõike 3 punktis 7. Ehkki krediidiandjate järelevalve üheks oluliseks eesmärgiks on tagada krediidiandjate tegevuse kooskõla krediidi andmise protsessile seatud nõuetega, on tegevusloa taotluse esitamise seisukohalt olulise tähendusega kõik sise-eeskirjade elemendid. Seega ei ole vajadust rõhutada tegevusloa taotluse regulatsiooni juures ühte sise- eeskirjade osa. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. Õigusnormide adressaatidele võib kehtiv sõnastus tekitada tõlgendusküsimusi seoses sellega, millises mahus sise-eeskirjade või protseduurireeglite või nende projektide esitamist tegevusloa taotlemise käigus nõutakse. Seega on muudatusega sõnastust kujundatud selgemaks ning välja jäetud rõhuasetus ühele sise-eeskirjade osale. § 20 1 § 20 lõiked 1 ja 1 Finantsinspektsioon avalikustab kõigi tegevusloa saanud finantsturu osaliste kohta info oma veebilehel vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõikele 4. Selle alusel on kehtestatud rahandusministri määrus, mis täpsustab veebilehel avaldatava teabe koosseisu. Andmete avalikustamiseks teeb Finantsinspektsioon otsuse turuosalisele tegevusloa andmisel. Krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks tuleb üldkorra kohaselt taotleda tegevusluba. Erandina on lubatud teatud turuosalistel tegutseda ilma tegevusluba taotlemata – sellisteks isikuteks on krediidiasutuse tütarettevõtjateks olevad krediidiandjad või -vahendajad, kes kuuluvad krediidiasutusega ühte konsolideerimisgruppi ja kelle kohta antakse teave Finantsinspektsioonile ka krediidiasutuse aruandluse kaudu. Krediidiasutuse järelevalve on ka enne krediidiandjate ja -vahendajate seaduse jõustumist hõlmanud kogu krediidiasutuse gruppi ja seega ka vastavaid krediidiandjaid või -vahendajaid. Kuna krediidiasutuse tütarettevõtjatel ei ole seaduse kohaselt eraldi tegevusloa taotlemise kohustust, on tekkinud küsimus, mis hetkest avalikustatakse nende kohta info ka Finantsinspektsiooni veebilehel. Tagamaks selget tegevusjuhist nii Finantsinspektsioonile kui ka sellistele tütarettevõtjatele on muudatusega täpsustatud, et krediidiandja või -vahendajana tegutsev tütarettevõtja peab oma tegevusest tarbijakrediidi valdkonnas teavitama avalduse esitamisega Finantsinspektsioonile. Avalduses esitatakse teave selle kohta, millise krediidiasutuse gruppi ettevõtja kuulub ning mis hetkest alates tegutsetakse tarbijakrediidi andmise või vahendamise tegevusalal. Lõige 3 Kõnesoleva muudatusega lisatakse lõikesse 3 viide ka krediidiandjale ja -vahendajale, kellel on tegutsemisõigus seaduse § 2 lõike 8 alusel. Selliste järelevalvesubjektide puhul ei tunnista Finantsinspektsioon tegevusluba kehtetuks, kuna nendel on tegutsemisõigus krediidiasutusest emaettevõtja kaudu. Juhul kui selline krediidiandja või -vahendaja lõpetab oma tegevuse, tuleb sellest viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni ning seejärel kustutatakse ta ka vastavast nimekirjast. § 45 Lõige 2 Krediidiandja ja krediidivahendaja võivad KAVS-i kohaselt tegutseda nii aktsiaseltsina, millel on nõukogu moodustamise kohustus, kui ka osaühinguna (krediidiandja ka ühistuna), millel ei ole seadusest tulenevat nõukogu moodustamise ja valimise kohustust. Seega on kõnesoleva muudatusega täpsustatud siseaudiitori määramise korda juhul, kui järelevalve subjektil puudub nõukogu. Kuna siseaudiitori rolliks on eelkõige juhatuse tegevuse kontrollimine, siis on selle isiku määramise õigus antud üldkoosolekule, kellele esitatakse ka vastavalt teavet juhatuse tegevuse üle sõltumatu kontrolli läbiviimise kohta. § 47 49 Lõige 3 Kõnesoleva muudatusega ühtlustatakse krediidiasutustele ja krediidiandjatele kohaldatavad kliendisuhte dokumenteerimise nõuded, mille kohaselt peab kogu kliendisuhe ehk kliendile kohaldatavad õigused ja kohustused olema välja toodud kliendilepingus ning vähemalt taasesitamist võimaldavas vormis. Võlaõigusseaduse § 404 viitab kliendisuhte dokumentide puhul taasesitamist võimaldavale vormile: tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Võlaõiguse kohaselt on leping sõlmitud krediidiandja pakkumusele nõustumuse andmisega. Selline lepingu sõlmimine taasesitamist võimaldavas vormis ei pruugi kajastada tarbijale kohaldatavaid olulisi krediidisuhtega seotud õigusi. Seega on muudatusega rõhutatud, et kogu tarbijakrediidi suhe tuleb reguleerida vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonses vormis. Lõige 4 2 Paragrahvi 47 lõikes 4 on viidatud krediidivõimelisuse hindamisele VÕS-i §-le 403 lõike 1 punktide 1 ja 2 tähenduses. Kuna VÕS-i tarbijakrediidilepingute jao numeratsioon muutub mõnevõrra, tuleb 2 KAVS-i § 47 lõike 7 viite õigsuse tagamiseks muuta viide VÕS-i § 403 lõike 1 punktidele 1 ja 2 viiteks 4 VÕS-i § 403 lõike 1 punktidele 1 ja 2. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis ei mõjuta regulatsiooni sisu. § 50 2 Paragrahvi 50 lõikes 1 on viidatud VÕS-i § 403 lõike 1 punktile 1 ning lõigetele 2 ja 5. Kuna VÕS-i tarbijakrediidilepingute jao numeratsioon muutub mõnevõrra, tuleb KAVS-i § 50 lõikes 1 asendada 4 eelmises lauses nimetatud viide viitega VÕS-i § 403 lõike 1 punktile 1 ning lõigetele 4 ja 10. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis ei mõjuta regulatsiooni sisu. 1 § 53 1 § 53 lõige 1 1 Krediidiandjate ja -vahendajate seadust täiendatakse direktiivi artikli 13 ülevõtmiseks §-ga 53 , mis kannab pealkirja „Üldine teave hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu kohta“. Uues direktiivis on lisaks elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi reklaamis esitatavale kohustuslikule teabele (artikkel 11 ja eelnõukohane reklaamiseaduse § 29) ning tarbijale isikupärastatud lepingueelse 3 teabe andmisele (artikkel 14 ja eelnõukohane VÕS-i § 403 ) reguleeritud ka pakutavate lepingute kohta üldteabe esitamist (artikkel 13). Direktiivi preambuli punktis 38 on selgitatud, et reklaamis keskendutakse tavaliselt ühele või mitmele konkreetsele tootele, samas kui tarbijatel peaks olema võimalus teha otsus kõigi pakutavate krediiditoodete põhjal. Sellega seoses on üldteabel oluline osa tarbija teavitamisel olemasolevatest toodetest ja teenustest ning nende põhitunnustest. Seepärast peaks tarbijatel olema igal ajal juurdepääs pakutavaid krediiditooteid käsitlevale üldteabele. Vastav kohustus on sätestatud direktiivi artiklis 13. Selle artikli kohaselt peavad krediidiandjad ja asjakohasel juhul seotud krediidivahendajad ehk KAVS-i mõttes krediidiagendid tegema krediidilepinguid käsitleva selge ja arusaadava üldise teabe igal ajal kättesaadavaks paberil või muul püsival andmekandjal või elektrooniliselt. Regulatsiooni mõte on anda tarbijale võimalus saada näiteks krediidiandja veebilehelt (elektrooniliselt) piisavalt teavet pakutavate elamukinnisvaraga seotud lepingute kohta nii, et tal tekiks võimaliku tulevase lepingu kohta üldine ettekujutus juba enne, kui ta konkreetse pakkumise saamiseks krediidiandja poole pöördub, pärast mida peaks ta saama juba isikupärastatud lepingueelse teabe. 50 Sellest tulenevalt peaks tarbijal olema võimalik krediidi võtmise üle juba varem võimalikult põhjalikult järele mõelda, tuginedes krediidiandja avalikustatud üldteabele. Eelnõu koostamisel kaaluti põhjalikult, kas võtta artikkel 13 riigisiseselt üle eraõiguslikku VÕS-i või avalik-õigusliku iseloomuga KAVS-i. Kuivõrd VÕS-i tuleb nagunii direktiivi artikli 14 alusel isikupärastatud lepingueelse teabe esitamise regulatsioon ja samuti jääb alles senine lepingulise teabe esitamise kohustus, mis on mõlemad võrreldes üldteabe esitamisega täpsemad, ning on pigem ebatõenäoline, et artikli 13 rikkumisel hakkaks tarbija eraõiguslikke nõudeid maksma panema, peeti eelnõu koostamisel mõistlikumaks võtta see säte üle KAVS-i. Kuna regulatsioon põhineb hüpoteekkrediidi direktiivil ja teavitamiskohustuse kohta täielikult ülevõetavas tarbijakrediidi direktiivis analoogset regulatsiooni ei ole, mistõttu ei saaks seda ka teistele tarbijakrediidilepingutele laiendada, võetakse see üle KAVS-i 7. peatükki, mis kohaldub ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele, mitte kõigile KAVS-i reguleerimisalasse kuuluvatele krediidilepingutele. Direktiivi artikli 13 lõike 1 sissejuhatava osa viimane lause võimaldab laiendada üldise teabe esitamise kohustust ka krediidiandjaga mitteseotud vahendajatele. Eelnõu koostamisel ei ole seda vajalikuks peetud, seega kohaldub üldteabe esitamise kohustus krediidiandjatele ja krediidiagentidele. Kuna krediidiagent teeb krediidiandjaga püsivalt koostööd, on krediidiagendil võimalus küsida üldteabe esitamiseks vajalikku teavet otse krediidiandjalt või kasutada näiteks krediidiandja veebilehel esitatud üldteabe andmeid. Teave tuleb esitada kas elektrooniliselt (näiteks krediidiandja veebilehel) või püsival andmekandjal 1 VÕS-i § 11 tähenduses. 1 Direktiivi artikli 8 ülevõtmiseks on KAVS-i § 53 lõikes 1 eraldi välja toodud, et kõnealune teave esitatakse tarbijale tasuta. Paljudel Eestis tegutsevatel krediidiandjatel on veebis erinevate krediiditoodete tutvustused juba praegu olemas. Eelnõust tulenevalt peaksid krediidiandjad tulevikus tagama, et elamukinnisvaraga 1 seotud lepingute üldteave sisaldaks andmeid, mis nähakse ette KAVS-i § 53 lõikes 2 sätestatavas loetelus. 1 § 53 lõige 2 Lõige 2 põhineb artikli 13 lõike 1 teises lõigus sisalduval loetelul. Suures osas vastavad üldises teabes esitatavad andmed oma sisult tarbijale antavale lepingueelsele teabele. Aga kuna tegemist ei ole veel isikupärastatud teabega, milles oleks olnud võimalik arvesse võtta konkreetse tarbijaga seotud asjaolusid, näiteks summat, mida tarbija laenata soovib, lepingu kestust, tarbija krediidivõimelisust, pakutavat tagatist jne, ei saa see teave olla sama täpne ega konkreetne nagu isikupärastatud lepingueelne teave või lepinguline teave. Pigem on tegemist krediiditoote kirjeldusega, millest peaks selguma, missuguste tingimustega lepinguid krediidiandja pakub. Teave võib mõnevõrra erineda tulevikus konkreetsele tarbijale suunatud isikupärastatud teabest. Krediidiandja esitatav teave ei ole piiratud lõikes 2 sätestatava loeteluga. Soovi korral võib krediidiandja esitada tarbijale ka lisateavet. Üldine teave peab hõlmama vähemalt punktides 1–14 sätestatut. Punktis 1 on sätestatud, et esmalt tuleb esitada teave teabe väljaandja ehk siis kas krediidiandja või - vahendaja nime ja aadressi kohta. Seejärel tuleb punkti 2 kohaselt anda teada, missugustel eesmärkidel võib krediiti kasutada. Näiteks, kui krediidiandja pakutava eluasemelaenu üks tingimus on, et krediiti kasutatakse eluaseme soetamiseks või ehitamiseks, tuleks sellest üldteabes teada anda. 51 Punktis 3 on ette nähtud kohustus teavitada tarbijat tagatise liikidest, mida krediidiandja selle krediiditoote puhul aktsepteerib. Samuti tuleb ära märkida võimalus, et kinnistu, millele tagatis seatakse, võib asuda teises liikmesriigis. Nimetatud teave esitatakse juhul, kui krediidiandja on sellise tagatisega nõus. Järgmisena tuleb punkti 4 kohaselt välja tuua krediidilepingu võimalik kestus. Siinkohal tuleks välja tuua maksimaalne kestus, milleks krediidiandja on valmis elamukinnisvaraga seotud krediiti andma, näiteks kui krediidiandja on valmis sõlmima lepingu 30 aastaks, siis tuleks see üldteabes välja tuua. Juhul kui krediidiandja on näinud ette ka piirangud krediidilepingu minimaalsele kestusele, siis tuleks ka see välja tuua. Punkti 5 kohaselt tuleb tarbijale teada anda pakutava intressi liik, tuues välja, kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimäära või mõlemaga, ning fikseeritud ja fikseerimata intressimäära omaduste lühikirjeldus, sealhulgas teave selle kohta, mida kumbki intressimäär tarbijale tähendab. Omaduste kirjelduse all võiks näiteks fikseerimata intressimäära puhul välja tuua, kas intressimäär on seotud mõne alusintressimääraga ning kui tihti see tarbija jaoks muutuda võib. Punkt 6 käsitleb teavet välisriigi vääringus antava krediidi kohta, kui krediidiandja võimaldab krediidilepingu sõlmimist välisriigi vääringus. Selliselt juhul tuleb välja tuua kõne alla tulevad vääringud ning selgitus selle kohta, mida välisriigi vääringus sõlmitud krediit tarbijale kaasa toob. Punkti 7 kohaselt tuleb üldteabes esitada tüüpiline näide, mis kajastab kasutusse võetavat krediidisummat või krediidi ülempiiri, krediidi kogukulu tarbijale, kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummat ja krediidi kulukuse määra. Tüüpilise näite esitamisel tuleks lähtuda selle krediidiliigi jaoks tavapärastest tingimustest selle krediidiandja juures. Punkti 8 kohaselt tuleb eraldi välja tuua lisakulud, mis ei sisaldu krediidi kogukulus tarbijale ja mis tuleb seoses tarbijakrediidilepinguga tasuda. Selliseks kuluks on näiteks notaritasud. Punktiga 9 pannakse krediidiandjale ning asjakohasel juhul krediidiagendile kohustus tuua välja erinevad võimalused krediidi tagasimaksmiseks krediidiandjale, näiteks võib siinkohal kirjeldada erinevaid tagasimaksegraafikutüüpe (näiteks annuiteetgraafik või võrdsete põhiosadega tagasimaksegraafik) või tagasimaksete tegemise viise (näiteks püsikorraldus tagasimaksete tegemiseks, tagasimaksed krediidiandja esitatava arve alusel vms). Samuti tuleks välja tuua perioodiliste tagasimaksete summa, arv ja sagedus, kuivõrd tegemist on alles üldteabe esitamisega, siis tagasimakse summa saab olla ainult näitlik. Tagasimaksete arvu määratlemisel saab lähtuda eespool viidatud krediidi võimalikust kestusest ning krediidi tavapärasest tagasimaksesagedusest. Näiteks kui reeglina nõuab krediidiandja igakuiseid tagasimakseid, tuleks see eraldi välja tuua ning arvestades, et laenu maksimaalne kestus on 30 aastat, siis on näitlik tagasimaksete arv 360. Punkti 10 järgi tuleb kohaldataval juhul esitada selge ja kokkuvõtlik viide, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu alusel kasutusse võetud krediidi tagasimaksmist. Sellise olukorraga võib tegemist olla juhul, kui tegemist on nn ainult intressimaksetel põhineva krediidiga. Punktis 11 on sätestatud, et tarbijale tuleb esitada krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega otseselt seotud tingimuste kirjeldus. Siinkohal tuleb silmas pidada, et VÕS-i § 411 kohaselt on tarbijal õigus igal ajal krediit kas osaliselt või täielikult ennetähtaegselt tagasi maksta ning eelnõuga ei plaanita kasutada hüpoteekkrediidi direktiivis ette nähtud võimalust siduda ennetähtaegne tagasimaksmine tarbijapoolse õigustatud huviga. Küll aga on sõltuvalt sellest, kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressiga, mõnevõrra erinev krediidiandjale makstava hüvitise regulatsioon. 52 Punkt 12 kohustab krediidiandjat või asjakohasel juhul krediidivahendajat andma tarbijale teavet selle kohta, kas kinnisasja hindamine on vajalik ning kui see on vajalik, siis kes vastutab selle eest, et hindamine läbi viiakse, samuti teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid. Punktis 13 on välja toodud, et üldteave peab mh sisaldama teavet kohustuse kohta sõlmida kõrvalleping, kui krediidi saamiseks või pakutavatel tingimustel krediidi saamiseks on kohustuslik 1 sõlmida kõrvalleping. Kõrvallepingu mõiste on sätestatud VÕS-i § 403 lõikes 3 ning selleks võib olla näiteks kindlustuslepingu, makseteenuse osutamise lepingu või mõne tagatiskokkuleppe sõlmimine. Kohaldataval juhul tuleb lisada selgitus selle kohta, et kõrvallepingu võib sõlmida ka mõne muu isikuga peale krediidiandja. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu Rahandusministeeriumis koostatud 23 2 kindlustustegevuse seaduse eelnõule , millega täiendatakse VÕS-i §-ga 401 ning sätestatakse, et krediidilepingu tingimused, mis puudutavad lepingu põhilist eset, ei või sõltuda sellest, millise Eestis kindlustustegevusega tegelemise õigust omava kindlustusandja krediidisaaja valib või millise Eestis vahendusega tegelemise õigust omava kindlustusvahendaja teenuseid kindlustuslepingu sõlmimisel kasutab, kui sõlmitav kindlustusleping tagab samaväärse kindlustuskaitse nagu krediidiandja eelistatud kindlustusandja pakutav või kindlustusvahendaja vahendatav kindlustusleping. Punkt 14 kohustab krediidiandjat või asjakohasel juhul -vahendajat lisama üldteabesse üldise hoiatuse tarbijakrediidilepinguga võetud kohustuste täitmata jätmise tagajärgede kohta. Hoiatuse sõnastamisel on võimalik eeskuju võtta näiteks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabes või Euroopa standardinfo teabelehel kasutatavatest analoogsetest hoiatustest. Eelnõus on otsustatud mitte kasutada direktiivi artikli 13 lõikes 2 liikmesriikidele ette nähtud võimalust kohustada krediidiandjaid esitama veel täiendavaid hoiatusi, mis on kõnealuses liikmesriigis asjakohased. Ka direktiivi valikukohtade riigisisese kasutamise kohta saadetud arvamustes ei peetud nimetatud lisakohustuste kehtestamist üldiselt vajalikuks. § 55 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatud krediidivahendaja tegevusnõuete puhul on 24 lähtutud hüpoteekkrediidi direktiivist , milles on sätestatud ka krediidivahendaja kohustus omada vastutuskindlustust professionaalsest tegevusest tuleneva kahju hüvitamise katmiseks. Seega ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse kohaselt ei ole krediidivahendajatele seatud täiendavalt riigisiseselt kapitalinõudeid, vaid hüpoteekkrediidi direktiivi alusel on sätestatud nõue, et krediidivahendajal peab olema tema tegevusest tuleneva vastutuse katteks kindlustus või muu võrreldav tagatis. Sellisele kindlustusele täpsemaid nõudeid hüpoteekkrediidi direktiivis sätestatud ei ole. 25 Direktiivi alusel on vastu võetud Euroopa Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1125/2014 (edaspidi komisjoni määrus), millega kehtestatakse vastutuskindlustuse nõuded hüpoteekkrediidi vahendajatele. Sellest määrusest tulenevad nõuded ei kohaldu muudele krediidivahendajatele. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses on ühtlustatud krediidivahendajatele ja 23 Kindlustustegevuse seaduse eelnõu 8 SE, arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b7eecd11-8753-4ac5-9c00- 68038c90d7a8/Kindlustustegevuse%20seadus/ . 24 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34–85). 25 Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 1125/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/17/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks krediidivahendajate kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtus (ELT L 305, 24.10.2014, lk 1–2). 53 hüpoteekkrediidivahendajatele kohalduvad nõuded. Kuna komisjoni määrus kohaldub üksnes kitsale hüpoteekkrediidivahendajate ringile, tuleb riigisiseselt kehtestada üldised nõuded kõigile krediidivahendajatele. Seega on nõuete ühtlustamiseks kõnesoleva muudatusega kohaldatud komisjoni määrusest tulenevad nõuded ka muudele krediidivahendajatele ning kehtestatud kohustuslikuks vastutuskindlustuse miinimumväärtusena kõigi nõuete kohta 750 000 eurot (lõige 4). Hüpoteekkrediidi direktiiv võimaldab vastutuskindlustuse asemel sõlmida garantiilepingu selleks pädeva asutusega ning seega on selline võimalus antud ka lõike 5 alusel muudele krediidivahendajatele. Vastavalt lõikele 6 juhul, kui krediidivahendaja on ühe krediidiandja agendiks, mille puhul seadusest tulenevalt krediidiandja vastutab krediidiagendi tegevuse eest ja mida on seega ka krediidiandja kinnitanud, ei ole krediidivahendajal kohustust omada vastutuskindlustust või samaväärset krediidiasutuse või muu finantseerimisasutuse garantiid. § 56 1 Vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 41 lõikele 5 võetakse krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel aluseks selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Finantsinspektsioonile esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud tarbijatele vahendatud tarbimiskrediidi kogusumma. Seaduse muudatuse eesmärk on krediidivahendajale kehtestada kohustus kajastada tarbijatele vahendatud tarbimiskrediidi kogusumma aastaaruandes. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmine § 52 Seoses krediidiandjate ja -vahendajate seaduse vastuvõtmisega täpsustati § 52 lõiget 2, mille kohaselt Rahapesu Andmebüroolt ei pea tegevusluba taotlema isik, kellel on Finantsinspektsiooni tegevusluba. Seaduse varasema sõnastuse kohaselt ei olnud tegevusloa taotlemise kohustust isikul, „kelle üle teostab Finantsinspektsioon järelevalvet“. Kuna järelevalvet teostatakse isiku üle, kellel on vastava eriseaduse kohaselt Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlemise kohustus, oli muudatuses tuginetud tegevusloa omamisele. Viide Eestis Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlenud finantseerimisasutuse vabastamisele Rahapesu Andmebüroolt tegevusloa taotlemisele on säilitatud ka uue sõnastuse kohaselt punktis 1. Euroopa Liidu teenuste vaba liikumise õiguse raames on Eesti järelevalve väljastatud tegevusloaga võrdsustatud teatud finantseerimisasutuste puhul lepinguriigi järelevalve väljastatud tegevusluba, kui selle finantseerimisasutuse tegevus on reguleeritud ja vastab direktiivi nõuetele, mis kehtestab sellise üleeuroopalise tegutsemise õiguse. Näitena on lepinguriigis õigus teenust osutada päritolulepinguriigi tegevusloa alusel krediidiasutustel, eurofondide fondivalitsejatel, alternatiivsete investeerimisfondide valitsejatel, hüpoteekkrediidi vahendajatel, makseasutustel. Seega sellistel isikutel on õigus tegutseda Eestis päritoluriigis väljastatud tegevusloa alusel eeldusel, et Eestis tegutsemisest on teavitatud Finantsinspektsiooni. Vastavad valdkonda reguleerivad direktiivid annavad sellisel juhul ka vastuvõtva riigi järelevalveasutusele, s.t Finantsinspektsioonile teatud järelevalve teostamise pädevuse ja volitused ning reguleerivad järelevalveasutuste koostööd lepinguriigi ettevõtjate tegevuse kontrollimisel. Kuna lepinguriigi ettevõtjale, kes tegutseb sellisel juhul nn Euroopa passi alusel, ei väljasta Finantsinspektsioon tegevusluba, kuid tal on õigus Eestis tegutseda, on kõnesoleva muudatusega täiendatud loakohustusest vabastatud isikute ringi ka viitega lepinguriigi finantseerimisasutustele (punkt 2). RahaPTS-s finantseerimisasutustele tehtud välistus omada täiendavalt ka Rahapesu Andmebüroo väljastatud tegevusluba ei piira muude RahaPTS-st tulenevate nõuete kohaldamist finantseerimisasutustele. Seega lisaks Eesti finantseerimisasutustele tuleb rahapesualaseid nõudeid täita ka nendel finantseerimisasutustel, kes osutavad Eestis teenuseid Euroopa ühtse tegevusloa regulatsiooni alusel. 54 Reklaamiseaduse muutmine Üldiselt Hüpoteekkrediidi direktiivi artiklites 10 ja 11 on reguleeritud elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu sõlmimise eel esitatavat teavet ning tehtavaid toiminguid. Artikkel 10 sätestab reklaami ja turunduse suhtes kohaldatavad üldsätted. Esimeses lauses on välja toodud, et piiramata direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et krediidilepinguid käsitlevad reklaam- ja turundusteated on õiglased, selged ja mitteeksitavad. Need nõuded on tagatud reklaamiseaduses sätestatud reklaami üldnõuetega, mistõttu puudub vajadus nimetatud lauses sätestatu ülevõtmiseks RekS-i muutmise järele. Artikli 10 teise lause kohaselt on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu reklaamis keelatud sõnastus, mis võib tarbijates tekitada põhjendamatuid ootusi seoses krediidi kättesaadavuse või kulukusega. Tarbijakrediidi reklaamis on alates 01.01.2016 lubatud üksnes kindlaks määratud kohustusliku teabe esitamine (vt 01.01.2016 jõustuva RekS § 29 lg 3). See teave on oma olemuselt tarbijaid finantsteenuse tingimustest ja sellega kaasnevatest kohustustest teavitava iseloomuga. Keelatud on igasugused täiendavad reklaamlaused ja finantsteenust atraktiivsena näitavad pakkumised. Lisaks ei tohi tarbijakrediidi reklaam RekS § 29 lõike 7 kohaselt jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematult laenu võtma. Seega sisaldub artiklis 10 sätestatu juba olemasolevas regulatsioonis ja puudub vajadus vastavasisulise eriregulatsiooni loomise järele. Uue direktiivi artiklis 11 on reguleeritud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute reklaamis sisalduvat kohustuslikku standardteavet. Oma ülesehituselt ja sisult sarnaneb artiklis 11 sätestatu tarbijakrediidi direktiivi artiklis 4 sätestatuga, milles on reguleeritud tarbijakrediidilepingute reklaami standardteavet ning mis on üle võetud RekS-i §-i 29. Hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 11 näeb aga ette reklaamis mõnevõrra ulatuslikuma standardteabe esitamise kohustuse, mistõttu tuleb täpsustada ja täiendada ka RekS-i § 29. § 29 1 § 29 lõige 1 1 Lõikes 1 tuuakse selguse huvides välja, et tarbijakrediiti ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti käsitatakse võlaõigusseaduse tähenduses. Nimetatud täpsustusega on seotud ka § 29 lõikes 10 tehtav muudatus. Lõikes 10 on viidatud eluasemelaenudele tulumaksuseaduse tähenduses. Kuna aga VÕS-is sätestatakse eelnõuga hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõiste ning hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt muudetakse ka RekS-is reklaamis sisalduva kohustuslikule teabele esitatavaid nõudeid, on eelnõu koostamisel peetud mõistlikuks lähtuda RekS-is samuti VÕS-is kasutatavatest mõistetest. Seda rõhutatakse üheselt lõikes 1 1. § 29 lõige 3 1 4 Lõikes 3 tehakse tehniline täpsustus ning viide § 29 lõigetele 2 ja 3 –3 asendatakse viitega lõigetele 2 1 5 5 ja 3 –3 . Muudatus on tingitud asjaolust, et eelnõuga lisatakse §-i 29 uus lõige 3 , milles sätestatud teabe esitamine peab elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu reklaamis lõike 3 kohaselt võimalik olema. 1 Lõige 3 1 Lõikes 3 on tarbijakrediidi direktiivi artikli 4 alusel sätestatud kohustuslik teave, mis tuleb tüüpilise näite kujul esitada reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid. Olemasolev regulatsioon vastab hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 11 lõike 2 55 punktidele c, d, e (esimene pool), f, g, h, mistõttu on nende punktidega RekS-is sätestatu juba praegu kooskõlas. Võrreldes senise regulatsiooniga on uued hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 11 lõike 2 punktid a, b, i ja j. Artikli 11 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb lõikes 2 loetletud teave esitada tüüpilise näite kujul, välja arvatud punktides a, b ja j loetletud teave. Seega nendest punktides, mille ülevõtmiseks tuleb RekS-i § 29 täiendada, tuleb tüüpilise näite kujul esitada punkt i, mille kohaselt peab elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu reklaam sisaldama asjakohasel juhul teavet 1 perioodiliste maksete arvu kohta. Kuna RekS-i § 29 lõige 3 sisaldab teavet, mis esitatakse tüüpilise 1 näite kujul, lisatakse lõikesse 3 hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 11 lõike 2 punkti i ülevõtmiseks punkt 7. Eelnõuga loodava punkti 7 kohaselt tuleb asjakohasel juhul reklaamis esitada ka teave tagasimaksete arvu kohta. Tagasimaksete arv näitab seda, kui mitu makset tuleb tarbijal tarbijakrediidilepingu kestuse ajal teha. Punkt 7 hakkab kohalduma ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral. Kuna tarbijakrediidi direktiiv on täielikult ühtlustav ning tarbijakrediidi direktiivi artikkel 4 sellise teabe esitamise kohustust ette ei näe, tuuakse eelnõus sõnaselgelt välja, et punktis 7 sätestatu kohaldub ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu reklaami korral. Ülejäänud artikli 11 lõikes 2 sätestatud uute punktide ülevõtmiseks täiendatakse RekS-i § 29 lõikega 5 5 3 . Lõige 3 hakkab reguleerima sellist teavet, mille esitamine on elamukinnisvaraga seotud reklaami korral kohustuslik, kuid mida ei esitata tüüpilise näite kujul. 5 § 29 lõige 3 5 Paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 3 , et võtta üle uue direktiivi artikli 11 lõike 2 punktid a, b ja j. Tegemist on teabega, mida ei esitata artikli 11 lõike 3 kohaselt tüüpilise näite kujul ning mida ei saa 1 seetõttu üle võtta RekS-i lõikesse 3 , mis reguleerib teabe esitamist tüüpilise näite kujul. 5 Lõige 3 kohaldub ainult elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu reklaam peab tulevikus sisaldama järgmist teavet: 1) krediidiandja või kohaldataval juhul krediidivahendaja nimi ja aadress; 2) kohaldataval juhul märge selle kohta, et tarbijakrediidileping tagatakse hüpoteegi või muu võrreldava tagatisega või elamukinnisvaraga seotud õigusega; 3) kohaldataval juhul hoiatus selle kohta, et vahetuskursi võimalikud kõikumised võivad mõjutada tarbija poolt makstavat kogusummat. Uute teavitamiskohustuste eesmärk on anda tarbijale juba reklaamis põhjalikumat teavet sõlmitava lepingu kohta. Muudatuse tulemusel peaks tarbija juba reklaami põhjal aru saama, et reklaamitavatel tingimustel krediidi saamise eeltingimus on tagatise andmine, kui krediidiandja reklaamitava lepingu korral tagatist nõuab. Samuti esitatakse tarbijale asjakohasel juhul hoiatus vahetuskursi kõikumise kohta, et tarbija oleks sellisest võimalusest teadlik. 6 § 29 lõige 3 6 Lõikesse 3 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 11 lõike 2 punkti e teine pool. Punktis e on sätestatud, et reklaamis tuleb välja tuua krediidi kulukuse määr ning see tuleb esitada vähemalt sama silmapaistvalt kui mis tahes intressimäär. Reklaamis krediidi kulukuse määra esitamise kohustus on 1 sätestatud RekS § 29 lõike 3 punktis 3, samas ei ole kehtivas õiguses täpsustatud krediidi kulukuse 6 määra arvutamise viisi. Punkti e teise poole ülevõtmiseks tehakse täpsustus lõikes 3 . Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral tuleb krediidi kulukuse määr tuua reklaamis esile vähemalt sama selgelt eristuvalt kui mis tahes intressimäär. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbijale esitataks selgelt ja arusaadavalt teave krediidi kulukuse määra kohta. 56 Krediidi kulukuse määr hõlmab seega mitmeid tarbijakrediidilepinguga seotud tasusid (intress, lepingutasud, kõrvallepingutega seotud tasud) ning seetõttu on see krediidilepingu kulude kirjeldamiseks oluliselt informatiivsem näitaja kui mis tahes üksik kuluelement eraldi. Kui rõhutatult viidata ainult väga väiksele intressimäärale, mitte aga lepinguga seotud muudele kuludele või krediidi kulukuse määrale, mis kajastab nii intressimäära kui ka kõikvõimalikke teisi kulusid, võib tarbijale jääda ekslik mulje, et tegemist on väga soodsa pakkumisega, mis ei pruugi aga tegelikkuses tõele 6 vastata. Et sellist olukorda vältida, sätestatakse lõikes 3 , et krediidi kulukuse määr tuleb tuua reklaamis esile vähemalt sama selgelt eristuvalt, näiteks sama suurelt ja samasuguse kirjatüübiga või sama helitugevuse ja -kiirusega jne kui mis tahes intressimäär. § 29 lõige 8 5 Lõikes 8 tehakse esmalt tehniline täpsustus, mis on tingitud RekS-i § 29 täiendamisest lõikega 3 . 1 3 4 1 3 5 Viide lõigetele lõigetes 2, 3 , 3 ja 3 asendatakse viitega lõigetele 2, 3 , 3 –3 . Teiseks lisatakse lõikesse 8 uue direktiivi artikli 11 lõike 5 täielikuks ülevõtmiseks täpsustused reklaamis teabe esitamise viisi kohta. Artikli 11 lõikes 5 on sätestatud, et lõigetes 2 ja 4 osutatud 1 4 5 teave, mis vastab RekS-i § 29 lõigetele 3 , 3 ja 3 , peab olema kergesti loetav või selgesti kuuldav, olenevalt reklaamiks kasutatavast vahendist. RekS § 29 lõige 8 sisaldab juba praegu regulatsiooni selle kohta, et reklaamis tuleb kasutada sellist kirjatüüpi ja -suurust, mis muudab selle teabe tavalise tähelepanu juures märgatavaks, arusaadavaks ning muust teabest selgelt eristatavaks. Artikli 11 lõikest 5 tulenevalt täiendatakse § 29 lõiget 8 lisaks regulatsiooniga teabe kuuldavuse kohta. Täpsemalt sätestatakse lõikes 8, et valida tuleb selline kirjatüüp ja -suurus ning kõne kiirus ja helitugevus, mis muudab selle teabe tavalise tähelepanu juures märgatavaks, arusaadavaks, sealhulgas selgelt loetavaks ja kuuldavaks ning muust teabest selgelt eristatavaks. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbijale esitataks teave sellises vormis ja sellisel viisil, mis võimaldab seda lugeda ja kuulata ning sellest aru saada. Praktikas tähendab see, et reklaamis esitatava teabe tempo ei tohi näiteks olla ebamõistlikult kiire, nii et seda ei ole võimalik jälgida, või näiteks ebamõistlikult väikese helitugevusega, nii et seda ei ole võimalik selgelt kuulda. Regulatsioon tuleneb küll hüpoteekkrediidi direktiivist, kuid kuna tarbijakrediidi direktiiv teabe esitamise viisi sellise täpsuseastmega ei reguleeri, on võimalik riigisiseselt hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevaid nõudeid riigisiseselt laiendada kõigile tarbijakrediidilepingutele. Siinkohal võib tekkida küsimus, kuidas seondub selline laiendatud regulatsioon 01.01.2016 jõustuva RekS § 29 lõikega 9, mille kohaselt on reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbija käsutusse krediidilepingu alusel rahasumma või vahendada selliseid lepinguid, keelatud tele- ja raadioprogrammis, kus kõne kiirus ja helitugevus reklaami mõjutavad. Lõike 10 kohaselt ei kohaldu nimetaud keeld reklaamile, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti või krediiti piiriülese maksevahendina kasutatava krediitkaardi vahendusel. Seega elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi ning krediitkaardi vahendusel antavate tarbijakrediitide korral hakkab kõnealune regulatsioon mõjutama ka raadio- ja telereklaami, kõigi teiste tarbijakrediidilepingute puhul hakkab see mõjutama internetireklaami, kus võidakse samuti kasutada video ja heli. § 29 lõige 10 Lõike 10 punktis 1 on viidatud eluasemelaenudele tulumaksuseaduse tähenduses. Kuna aga VÕS-is sätestatakse eelnõuga hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõiste ning hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt muudetakse ka RekS-is reklaamis sisalduva kohustuslikule teabele esitatavaid nõudeid, on eelnõu koostamisel peetud mõistlikuks lähtuda RekS-is samuti VÕS-is kasutatavatest mõistetest. Seetõttu asendatakse viide eluasemelaenudele tulumaksuseaduse tähenduses viitega elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidile. 1 Eelnõukohasest RekS-i § 29 lõikest 1 tuleneb, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti tuleb mõista VÕS-i tähenduses. 57 Tarbijakaitseseaduse muutmine 1 § 41 Hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 38 on sätestatud, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad sanktsioonide kohta, mida kohaldatakse kõnesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ja võtavad kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Seega tuleb direktiivi korrektse ülevõtmise tagamiseks näha ette rikkumise korral rakendatavad tagajärjed. Kuivõrd kõnesoleva eelnõuga võetakse eeskätt üle direktiivi lepinguõiguslikud sätted, mis sätestatakse riigisiseselt VÕS-is, on eraõiguslikuks rikkumise tagajärjeks tarbija võimalus kasutada erinevaid VÕS-is sätestatud asjakohaseid õiguskaitsevahendeid. Rikkumiste avalik-õiguslikud tagajärjed tulenevad TKS-ist. 1 26 1 1 Kehtiva TKS-i § 41 lõike 1 (TKS-i eelnõus § 65 lõike 1) loetelus on viidatud §-dele 403 –404 , 406– 1 408, 417 , 418. See katab oma praeguses sõnastuses kõik eelnõuga VÕS-i lisatavad uued teavitamiskohustused, sest eelnõuga täiendatakse VÕS-is selliselt, et eelmises lauses viidatud paragrahvide vahele lisatakse uued ülamärgetega paragrahvid Seega puudub vajadus kehtiva TKS § 1 41 lõike 1 (ning TKS-i eelnõu § 65 lõike 1) muutmise järele. Teavitamisekohustuste rikkumisel on Tarbijakaitseameti peadirektoril või tema volitatud ametiisikul õigus teha krediidiandjale või - vahendajale ettekirjutus ning nõuda rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Ettekirjutuse täitmata jätmisel on Tarbijakaitseametil õigus määrata krediidiandjale või asjakohasel juhul krediidivahendajale sunniraha. 1 1 Eelnõuga tuleb aga muuta kehtiva TKS-i § 41 lõikes 1 (TKS-i eelnõus § 65 lõikes 2) sisalduvat viidet VÕS-i paragrahvidele, kus on sätestatud teiste kohustuste peale teavitamiskohustuste rikkumise korral rakendatav ettekirjutuste tegemine. Täpsemalt tuleb sellesse loetelusse lisada viited eelnõuga loodavatele uutele paragrahvidele, mis ei ole seniste viidetega kaetud. Kõnealusesse sättesse 2 3 lisatakse viide §-dele 419 (välisriigi vääringus elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping) ja 419 (elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sidumine teiste finantsteenustega). 2 Samuti tuleb sätestada avalik-õigusliku järelevalve raames ka VÕS-i §-s 401 sätestatud reeglite täitmisele kohalduv ettekirjutuse tegemise õigus, kuna osaliselt võetakse nimetatud paragrahviga üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõikes 4 sätestatu. 3 § 47 3 Paragrahvi 47 muutmine on tingitud paragrahvide numeratsiooni muutumisest VÕS-i tarbijakrediidi 2 4 jaos. Viide VÕS-i §-le 403 asendatakse viitega §-le 403 . Muudatus on tehnilist laadi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmine Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse 4 rakendamise seadust täiendatakse §-ga 17 , et võtta üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 12 lõike 3 viimane lause. Artikli 12 lõige 3 reguleerib elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sidumist mõne teise finantsteenuse osutamise lepinguga. Täpsemalt annab see liikmesriigi pädevale asutusele 26 Tarbijakaitseseaduse eelnõu (37 SE), arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/523b11ef-443a-421c-ad77- 12afca358c06/Tarbijakaitseseadus/ 58 õiguse otsustada lepingute sidumise lubatavuse üle. Vastav regulatsioon on nähtud ette 3 eelnõukohases VÕS-i § 419 lõikes 4. Artikli 12 lõike 3 viimases lauses on sätestatud, et kõnesolev lõige kehtib üksnes toodete puhul, mida turustatakse pärast 20. märtsi 2014. Kuna tegemist on olemuslikult rakendussättega, tuleb selle ülevõtmiseks täiendada VÕS-i asemel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust. 4. EELNÕU TERMINOLOOGIA Eelnõuga võetakse VÕS-is kasutusele mitmeid uusi termineid. VÕS-i § 402 lõikes 2 defineeritakse „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping“. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping on tarbijakrediidileping, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, või tarbijakrediidileping, mille eesmärk on kinnistu, hooneühistu liikmesuse või olemasoleva või kavandatava ehitise omandamine või säilitamine. Selline mõistemääratlus vastab hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 lõikele 1. 1 VÕS-i §-s 419 sätestatakse „nõustamisteenuse“ mõiste. Nõustamine on tarbijale elamukinnisvaraga seotud krediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu kohta. Regulatsiooni allikas on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punkt 21. Terminit „nõustamine“ on samas tähenduses kasutatud juba KAVS-is (vt KAVS § 7 ja § 51), kuid VÕS-is on tegemist uue terminiga. 2 VÕS-i §-s 419 võetakse kasutusele terminid „tarbija omavääring“ ja „välisriigi vääring“. Termin vääring on VÕS-is varem kasutusel, kuid tulenevalt direktiivi artiklist 23 tuleb elamukinnisvaraga sõlmitud tarbijakrediidilepingute korral eristada tarbija omavääringut ja välisriigi vääringut. Tarbija omavääring on selle Euroopa Liidu liikmesriigi vääring, kus oli tarbija alaline elukoht lepingu sõlmimise ajal, või vääring, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, ja mis on kindlaks määratud ajal, kui viidi läbi viimane tarbija krediidivõimelisuse hindamine. Välisriigi vääring on tarbija jaoks vääring, mis ei ole tarbija omavääring. 3 VÕS-i §-s 419 reguleeritakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sidumist teiste finantsteenustega ja selle pakkumist komplektis teiste finantsteenustega. Sidumine tähendab elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sõltuvaks tegemist teise finantsteenuse osutamise lepingu sõlmimisest selliselt, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine eraldiseisvalt ei ole võimalik. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu pakkumine ühes komplektis teiste finantsteenuse osutamise lepingutega tähendab elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu pakkumist koos teiste lepingutega, kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu saab sõlmida ka eraldiseisvalt, kuid mitte samadel tingimustel nagu koos mõne teise lepingu sõlmimisega. Direktiivis on nimetatud mõisted defineeritud artikli 4 punktides 26 ja 27. VÕS-is on uus ka termin „krediidiagent“, nimetatud termin on defineeritud KAVS-i §-s 21. Krediidiagent on krediidivahendaja, kes on seotud ühe krediidiandjaga ja tegutseb ainult tema nimel ning selle krediidiandja täielikul ja tingimusteta vastutusel. VÕS-is kasutatakse terminit „krediidiagent“ samas tähenduses nagu KAVS-is. 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE Eelnõu on kooskõlas: - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010; - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ; 59  - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/66/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ: - Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ; - komisjoni direktiiviga 2011/90/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ I lisa II osa, milles sätestatakse lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks, ning - komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 1125/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/17/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks krediidivahendajate kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtus Eelnõul ei ole puutumust teiste Euroopa Liidu õigusaktidega. 6. SEADUSE MÕJUD Mõjud kaasnevad järgmiste planeeritavate muudatustega: - Kehtestatakse täpsemad nõuded tarbija teavitamisele – üldteabe esitamisele, lepingueelse teabe andmisele, reklaamile ja luuakse vabatahtliku nõustamisteenuse instituut; - Taganemisõigust laiendatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele; - Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine lahutatakse selgelt teiste finantsteenuste lepingu sõlmimise kohustusest; - Tarbijal võimaldatakse arvestada välisriigi vääringus sõlmitud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping tarbija oma riigi vääringusse ümber; - Täpsustatakse krediidi kulukuse määra arvutamise tingimusi; - Täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise regulatsiooni. Muudatuste sihtgrupid on läbivalt samad: Sihtgrupp - Eluasemelaenu võtjad (elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid sõlmivad füüsilised isikud); Eesti Panga andmetel on 2014. aasta lõpu seisuga väljastatud Eestis kinnisvara tagatisel eluasemelaene kokku 154 333 ja laenu jääk on kokku üle 5,8 miljardi euro. 2014. aasta jooksul väljastati kinnisvaratagatisel eluasemelaene kokku 775,8 miljoni euro ulatuses. Turu-uuringute ettevõtte TNS Emor koostatud finants- ja säästukäitumise uuringu tulemuste põhjal oli 2014. aasta sügisel laenukohustus 40% ja eluasemelaen 21% peredest. Finantsinspektsiooni andmetel moodustasid 2014 aasta lõpus eluasemelaenud 86% kõigist eraisikutele antud laenudest ja keskmine väljastatud eluasemelaenu jääk oli 37 069 eurot; 2014. aastal kasvas eluasemelaenude hulk 3 172 laenulepingu võrra. - Eluasemelaenu andjad (elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid sõlmivad finantsteenuse osutajad) Finantsinspektsiooni andmetel tegutseb Eestis (2014 aasta lõpu seisuga): 9 Eesti tegevusloa alusel tegutsevat krediidiasutust; 7 välisriikide krediidiasutuste filiaali; 60  1 välisriikide krediidiasutuste esindus; 306 ülepiirilist pangateenuse pakkujat. Finantsinspektsiooni andmetel (2014 lõpp) on eluasemelaenude turg jaotatud peaasjalikult nelja suurema ettevõtje vahel: Swedbank 44% SEB Pank 27% Nordea Bank AB 16% Danske Bank 11% Muud krediidiasutused 2% Muudatus I Eelnõuga parandatakse tarbijate teadlikkust sõlmitavast lepingust seeläbi, et: - Pannakse krediidiandjale elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut puudutava üldteabe esitamise kohustus, üldine teave peab olema vähemalt elektrooniliselt igal ajal tasuta kättesaadav; - Tarbijale tuleb krediidiandjal enne lepingu sõlmimist anda senisest põhjalikumat lepingueelset teavet, lepingueelse teabe esitamiseks võetakse kasutusele uus standardinfo teabeleht; - Täpsustatakse elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute reklaamis esitatavat teavet; - Luuakse nõustamisteenuse instituut, andmaks tarbijale konkreetseid soovitusi temale kõige sobilikuma elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta. Mõju I Muudatusega avaldub majanduslik mõju krediidiandjatele ja –võtjatele. Majanduslik mõju, mõju ettevõtjate töökoormusele Muudatusega kaasneb eeskätt ühekordne mõju krediidiandjate töökoormusele – vastutavad töötajad peavad end uue regulatsiooniga kurssi viima ja selle igapäevatöös rakendama. Ühekordselt suureneb krediidiandjate töökoormus (1) seoses lepinguid puudutava üldise teabe kättesaadavaks tegemisega. Halduskoormus suureneb üksnes mõningal määral, kuna paljuski on suuremad eluasemelaene pakkuvad krediidiasutused sellise teabe juba klientidele kättesaadavaks teinud. Muudatusega sätestatakse kindel kohustus sedasi toimida. Samuti kaasneb ühekordne töökoormus (2) uue standardinfo teabelehe kasutuselevõtuga. Ettevõtjad ei ole kohustatud teabelehe formaati ise välja töötama, see kehtestatakse justiitsministri määrusega, kaasneb üksnes selle rakendamisest tulenev kulu. Krediidiandjate tellitud reklaamid peavad muudatuste järel vastama uutele nõuetele, (3) selleks tuleb krediidiandjate esindajatel ja reklaamitootjatel end tingimustega kurssi viia. Lisaks halduskoormusele kaasneb kaudne (ja eelnõuga soovitud) mõju ka eluasemekrediidi turule – kuna lepingupooled on paremini informeeritud sõlmitava lepingu sisust, teadvustades võimalikult palju riske, muutuvad tehingud läbipaistvamaks ja arusaadavamaks ning osapooled võtavad senisest teadlikumalt kohustusi. Väheneb krediidilepingute üle peetavate vaidluse hulk ja eeldatavasti väheneb krediidivõtja maksejõuetuse risk. See korrastab kaudselt ka laenuturgu, kuna teadlikud laenuvõtjad ei pruugi enam nii kergekäeliselt nõustuda liiga koormavate lepingutingimustega, mida nad täita ei suuda. Samuti muutuvad eluasemelaenu turu pakkujate tooted omavahel klientide jaoks paremini võrreldavateks. Majanduslik mõju, mõju leibkondade tarbimisotsustele ja toimetulekule 61 Muudatus parandab krediiditarbijate teadlikkust sõlmitavast lepingust ja aitab seeläbi vältida üle jõu käivaid kohustusi ning hilisemat võimalikku makseraskust. Paremini informeeritud tarbijad suudavad teha enda huvidest lähtuvaid otsuseid, optimeerides senisest paremini leibkonna eluasemega seotud kulutusi. Kaudselt peaks muudatus parandama leibkondade toimetulekut, eriti riskigruppidesse kuuluvate ja madalama sissetulekutega leibkondade omi. Muudatus II Lepingust põhjust avaldamata taganemisõigust laiendataks ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele. Mõju II Muudatusega avaldub majanduslik mõju krediidiandjatele ja –võtjatele. Majanduslik mõju, mõju ettevõtluskeskkonnale ja äritegevuse aktiivsusele Muudatus muudab krediidiandjate tegevuse teatud määral keerukamaks, krediidiandjad peavad arvestama, et kliendil on 7 päeva peale eluasemelaenu lepingu sõlmimist võimalik lepingust taganeda. See võib pikendada lepingute sõlmimise protsessi ja võib vähendada sõlmitavate lepingute hulka, eeldusel, et kliendid antud õigust kasutavad. Kaudne muudatusega kaasnev mõju võib avalduda läbi laenumaksete võlgnevuste vähenemise ja maksedistsipliini parenemise – eeldatavasti sõlmitakse senisest vähem läbimõtlemata ja ebakindlaid laenuotsuseid. Taoliste otsuste vähenemine muudab hõlpsamaks mõlema lepingu osapoole tegevuse ja vähendab võimalikke osapoolte vahelisi vaidlusi ning konflikte. Majanduslik mõju, mõju leibkondade tarbimisotsustele ja toimetulekule Muudatus parandab kaudselt leibkondade toimetulekut, kuna 7 päeva jooksul tekib krediidivõtjal võimalus lepingust põhjust avaldamata taganeda. Taoline võimalus annab krediidivõtjale võimaluse krediidiotsuse ja sellega kaasnevate kohustuste üle järele mõelda ning vältida pikas perspektiivis ebaotstarbekaid otsuseid. Arvestades eluasemelaenude mahtu ja tagasimakseperioodi kestust mõjutavad sellesisulised otsused leibkonna toimetulekut olulises osas ning pika perioodi jooksul. Seetõttu võib väita, et taganemisõigus mõjutab kaudselt leibkondade kulu-tulu tasakaalu vähendades ebaratsionaalsete otsuste hulka. Muudatus III Keelatakse sõlmida elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid seotuna teise finantsteenuse osutamise lepingu sõlmimisest selliselt, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine eraldiseisvalt ei ole võimalik. Põhjendatud erandid sellest on näiteks kindlustuslepingu sõlmimine, eeldusel, et tarbijal on endal võimalik valida kindlustusandja, ning makse- või hoiusekonto avamine. Mõju III Muudatusega avaldub majanduslik mõju krediidiandjatele ja –võtjatele. Majanduslik mõju, mõju ettevõtluskeskkonnale ja äritegevuse aktiivsusele Muudatuse tulemusel ei saa krediidipakkujad erinevaid laenutooteid eluasemekrediidiga siduda. See vähendab krediidiandjate turundusvõimalusi ja sunnib kõiki laenutooteid eraldi reklaamima ja pakkuma, seeläbi on tarbijal on võimalik valida kõiki tooteid eraldiseisvalt, mitte komplektina. Laenutoodete lahutamise kohustus võib kaudselt vähendada laenutoodete kasumlikkust juhul, kui soodne eluasemelaen seoti vähemsoodsa muu laenutootega. Majanduslik mõju, mõju leibkondade tarbimisotsustele ja toimetulekule 62 Paraneb tarbimisotsuste kvaliteet, kuna tarbijatel on võimalik otsustada kõigi krediiditoodete üle eraldiseisvalt, hinnates ja võrreldes eraldi kõikide toodetega kaasnevaid hüvesid ja kulusid. See omakorda peaks vähendama ebasoodsate laenuotsuste hulka ja parandama leibkondade toimetulekut. Muudatus IV Tarbijale antakse võimalus arvestada välisriigi vääringus sõlmitud tarbijakrediidileping tarbija oma riigi vääringusse teatud tingimustel ümber, et vähendada valuutakursi kõikumise riske tarbija jaoks. Mõju IV Muudatusega kaasneb majanduslik mõju krediidiandjatele. Majanduslik mõju, mõju ettevõtluskeskkonnale ja äritegevuse aktiivsusele Krediidiandjale tekib lisanduv risk valuutakursi kõikumistest eluasemelaenude väljastamisel. Samas Eestis tegutsevate krediidiasutuste jaoks ei ole nimetatud risk kuigi suur, kuna väike osa Eestis sõlmitud eluasemelaenude lepingutest on sõlmitud teiste (eurotsooni väliste) riikide kodanike poolt, kelle sissetulek või vara millest krediit tagasi makstakse, on mõne sellise riigi vääringus, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik. Täpsed andmed selliste lepingute kohta puuduvad, kuid eelduslikult ei ole nende osakaal suur. Muudatus V Täpsustatakse krediidi kulukuse määra arvutamise tingimusi selliselt, et need sobiksid paremini elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele. Mõju V Muudatusega kaasneb majanduslik mõju krediidiandjatele. Majanduslik mõju, mõju ettevõtluskeskkonnale ja äritegevuse aktiivsusele Eluasemelaenu väljastavatele krediidiandjatele tekib ühekordne töökoormus, et viiaolemasolev krediidi kulukuse määra arvutamise skeem vastavusse uute nõuetega. Kaudselt paraneb eluasemekrediidi lepingute selgus. Muudatus VI Täpsustatakse ja täiendatakse vastutustundliku laenamise regulatsiooni, tuues välja, et krediidilepingu võib sõlmida üksnes juhul, kui tarbija on krediidivõimeline. Kui seda reeglit rikutakse, alaneb lepingujärgne intressimäär seadusjärgsele intressimäärale. Lisaks on tarbijal võimalik kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid. Mõju VI Muudatusega avaldub majanduslik mõju krediidiandjatele ja –võtjatele. Majanduslik mõju, mõju ettevõtluskeskkonnale ja äritegevuse aktiivsusele. Krediidiandjatele pannakse muudatusega kohustus mitte sõlmida tarbijakrediidilepingut tarbijaga, kes ei ole krediidivõimeline. . Selle tulemusel väheneda sõlmitud laenulepingute arv, kuna osa laenutaotlejatest ei osutu krediidivõimelisteks. Samas ei ole kaasnev mõju väga suur, kuna krediidiasutused on eluasemelaenude väljastamisel ka seni teostanud põhjalikku krediidivõime kontrolli. 63 Muudatuse tagajärjel peaks vähenema makseraskustesse sattunud krediiditarbijate hulk, mis tähendab krediidiandja jaoks korrapärasemat maksete laekumist, vähem kahju laekumata maksetest ja väiksemat finantsriski. Majanduslik mõju, mõju leibkondade tarbimisotsustele ja toimetulekule. Paraneb leibkondade toimetulek, kuna muudatuse teel väheneb risk, et väikese krediidivõimega laenutaotleja võtab endale kohustusi, mida ta ei suuda kanda. Madalama sissetulekuga ja vähema krediidivõimega leibkonnad ei pruugi enam eluaseme soetamiseks laenu saada. Samas tuleb arvestada, et madalama sissetulekuga leibkonnad kasutavadki vähem eluasemelaenu - TNS Emor andmetel oli 2014. aasta lõpus laenukohustusega perede osakaal suurem kõrgema sissetulekuga perede seas (pere netosissetulek üle 1300 euro kuus), kus vähemalt üks laenutoode on ligi 65%il ja eluasemelaen rohkem kui 40%il peredest. Olulisus Eluasemelaenu võtjad Sihtgrupi suurus – sihtgruppi võib pidada keskmiseks (21% leibkondadest) Mõju avaldumise sagedus – mõju avaldumise sagedus on väga väike. Eluaseme soetamine ja eluasemelaenu võtmine on pigem harv sündmus. Mõju ulatus – mõju ulatust võib pidada keskmiseks, olemasolevat eluasemelaenude väljastamise süsteemi ei muudeta põhimõtteliselt kuid lisandub mitmeid tarbijate jaoks olulisi elemente. Soovimatute kõrvalmõjude avaldumise risk – soovimatuid kõrvalmõjusid eluasemelaenu võtjatele pigem ei avaldu. Võimalik, et madalama sissetulekuga leibkondade jaoks muutub teatud mahus eluasemelaenu saamine raskemaks (juhul, kui madala sissetulekuga kaasneb vähene krediidivõime, st sissetulek ei ole pidev või jaguneb suure hulga leibkonna liikmete vahel). Samas ei ole tegu soovimatu kõrvalmõjuga, olukord, kus laenu antakse lähtuvalt krediidivõimelisust ja laenuvõtja ei võta üle jõu käivaid kohustusi on muudatuste üks keskseid eesmärke. Kokkuvõttes võib väita, et tarbijate jaoks on seadusega kaasnevad mõjud pigem olulised. Eluasemelaenu andjad Sihtgrupi suurus – sihtgruppi võib pidada pigem väikeseks (eluasemelaenude turg on enamjaolt jaotatud nelja suurema panga vahel). Mõju avaldumise sagedus – mõju avaldumise sagedus on suur – tarbijate eluasemelaenude osakaal on krediidiasutuste laenuportfellides suhteliselt suur ja krediidiasutused sõlmivad selliseid lepinguid muu tegevuse seas suhteliselt sagedasti. Mõju ulatus – mõju ulatust võib pidada keskmiseks, muudatus ei eelda krediidiandjate tegevuse põhimõttelist muutmist ja uue olukorraga kohanemiseks ei ole vaja teha suuri jõupingutusi. Soovimatute kõrvalmõjude avaldumise risk – soovimatu kõrvalmõjuna võivad kallineda eluasemelaenude lepingutasud ja krediidikulukus. Kokkuvõttes võib väita, et eluasemelaenu pakkujate jaoks on seadusega kaasnevad mõjud pigem olulised. 7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile otseseid tulusid ega kulusid. 64 8. RAKENDUSAKTID Seaduse rakendamiseks tuleb koostada justiitsministri määrus, millega kehtestatakse riigisiseselt tarbija lepingueelseks teavitamiseks kasutatav direktiivi II lisas sätestatud Euroopa standardinfo 3 teabeleht. Ministri määrus kehtestatakse eelnõuga loodava VÕS-i § 403 lõike 3 alusel. Muid rakendusakte eelnõu rakendamiseks kehtestama ega muutma ei pea. 9. SEADUSE JÕUSTUMINE Hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 42 kohaselt võtavad liikmesriigid vastu ja avaldavad kõnesoleva direktiivi ülevõtmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 21. märtsil 2016 ning liikmesriigid kohaldavad ülevõtmismeetmeid alates 21. märtsist 2106. Sellest lähtuvalt jõustuvad eelnõuga kaasnevad muudatused 21. märtsil 2016. Tarbija õiguste direktiivi ülevõtmiseks koostatud sätetes kavandatavad täpsustused jõustuvad üldises korras. 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Enne eelnõu koostamist küsis Justiitsministeerium teiste ministeeriumite ja erinevate huvigruppide arvamust direktiivi ülevõtmise valikukohtade kohta. Oma seisukoha esitasid üheksa isikut ja asutust ning neid on püütud võimalikult suures osas eelnõu koostamisel arvestada. Mitteametlikult on ministeerium eelnõu koostamise käigus konsulteerinud Tartu Ülikooli, Rahandusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Tarbijakaitseameti, Finantsinspektsiooni ning Pangaliiduga. Lisaks toimus Tartu Ülikooli õigusteaduskonna Tallinna osas 2015. kevadsemestril tarbija õiguste eriseminar, kus mh käsitleti direktiivi ülevõtmise eelnõu. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumitele. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Hoiu-Laenuühistute Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Liisingühingute Liidule, Eesti Pangale, Eesti Pangaliidule, Eesti E-kaubanduse Liidule, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Finantsinspektsioonile, Finance Estoniale, Notarite Kojale, Tarbijakaitseametile, Teenusmajanduse Kojale, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituudile, Tallinna Ülikooli Õigusakadeemiale, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule. Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirja lisa 1 65 Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivi 2014/17/EL ning võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu sätete vastavustabel EL-i EL-i EL-i õigusakti Kommentaarid õigusakti õigusakti norm normi normi sisuliseks ülevõtmi rakendamiseks se kohustus kehtestatavad riigisisesed õigusaktid Art 1 EI Direktiivi eesmärki selgitav säte, mida ei pea otseselt üle võtma. Nimetatud eesmärki on arvestatud läbivalt kogu eelnõus. Art 2 EI Direktiivi ühtlustamise taset selgitav säte, mida ei pea otseselt üle võtma. Ettenähtud ühtlustamise tasemega on eelnõu koostamisel arvestatud, eelkõige on silmas peetud, et krediidi kulukuse määra arvutamise ja lepingueelse teabe regulatsioonid on maksimumharmoneerivad. Art 3 lg 1 JAH VÕS § 402 lg 2 Art 3 lg 2 p a EI Säte puudutaks Eestis tarbijakrediidi jao reguleerimisala, aga kuna Eestis ei saaks olemuslikult sellised lepingud tarbijakrediidilepinguks olla, ei ole seda vaja eraldi üle võtta Art 3 lg 2 p b EI § 403 lg 3 p 3 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, millele vastav säte on VÕS-is juba olemas Art 3 lg 2 p c EI § 401 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, millele vastav säte on VÕS-is juba olemas Art 3 lg 2 p d EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 3 lg 2 p e EI § 403 lg 5 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud rakendada osaliselt. Vastav säte on VÕS-is juba olemas Art 3 lg 2 p f EI § 401 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, millele vastav säte on VÕS-is juba olemas 66 Art 3 lg 3 p a EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 3 lg 3 p b EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada 4 Art 3 lg 3 p c EI § 403 lg 12 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud võlaõiguslikult rakendada osaliselt. Vastav säte on VÕS-is juba olemas, muutub ainult sätte asukoht. Art 3 lg 3 p c on võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 3 lg 3 p d EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 3 lg 3 p e EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud võlaõiguslikult mitte rakendada. Samas on seda osaliselt rakendatud Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-is. Art 3 lg 4 EI Kuna Eestis ei rakendata lõike 3 punktis b osundatud võimalust, ei pea rakendama ka lõiget 4. Art 3 lg 5 EI Kuna Eestis ei rakendata võlaõiguslikult lõike 3 punktis e osundatud võimalust, ei pea rakendama ka lõiget 5. Kuna rakendame osaliselt lõike 3 punktis c kasutatud võimalust, on oluline märkida, et välistus puudutab ainult vastutustundliku laenamist. Ülejäänud regulatsioon kohaldub täies ulatuses, mistõttu on ka lõikes 5 sätestatu VÕS-iga tagatud. Art 4 p 1 EI VÕS § 1 lg 5 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas Art 4 p 2 EI VÕS § 402 Mõistemääratlus on VÕS-ist tuletatav Art 4 p 3 JAH VÕS § 401 ja VÕS § 402 lg 2 Krediidilepingu ja osaliselt tarbijakrediidilepingu mõistemääratlused on VÕS-is olemas, juurde tuleb luua elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõiste. 67 Art 4 p 4 EI VÕS § 403 lg 3 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas 1 Art 4 p 5 EI VÕS § 401 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas Art 4 p 6 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 4 p 7 JAH KAVS § 21 VÕS-is on lähtud KAVS-is kasutatud krediidiagendi mõistest. Art 4 p 8 EI Liikmesriigi otsustada on, kas lubada määratud esindajate tegutsemist või mitte. Eestis on otsustatud seda mitte lubada ja seega puudub vajadus ka vastava mõistemääratluse ülevõtmise järele. Art 4 p 9 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 4 p 10 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 4 p 11 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. 1 Art 4 p 12 EI VÕS § 403 lg 1 p 3 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas 1 Art 4 p 13 EI VÕS § 403 lg 3 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas 1 Art 4 p 14 EI VÕS § 403 lg 1 p 7 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas Art 4 p 15 EI VÕS § 406 lg 1 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas Art 4 p 16 EI VÕS § 94 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas 4 Art 4 p 17 EI VÕS § 403 lg 1 p 1 Vastav säte on VÕS-is juba olemas, muutub ainult sätte asukoht 1 Art 4 p 18 EI VÕS § 11 Mõistemääratlus on VÕS-is olemas Art 4 p 19 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 4 p 20 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud 68  KAVS-iga. 1 Art 4 p 21 JAH VÕS § 419 , KAVS § 7 Art 4 p 22 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. 1 Art 4 p 23 JAH VÕS § 406 lg 11 1 Art 4 p 24 JAH VÕS § 406 lg 12 1 Art 4 p 25 JAH VÕS § 406 lg 13 3 Art 4 p 26 JAH VÕS § 419 lg 1 3 Art 4 p 27 JAH VÕS § 419 lg 1 2 Art 4 p 28 JAH VÕS § 419 lg 1 ja 2 Art 5 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 6 Eesti elanike finantskirjaoskuse edendamise programm aastateks 2013–2020 Art 7 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. 3 5 Art 8 JAH VÕS § 403 lg 1, § 403 lg 3, § 1 1 1 404 lg 4, § 411 lg 7, § 417 lg 1 , 1 KAVS § 53 Art 9 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 10 EI Vastav regulatsioon on kaetud RekS-i üldsätetega ning asjaoluga, et alates 01.01.2016 hakkavad tarbijakrediidi reklaamile kehtima sisupiirangud 1 Art 11 lg 1 JAH RekS § 29 lg 3 Regulatsioon kohaldub ühetaoliselt, sõltumata sellest, kas reklaamis on esitatud arvandmeid või mitte. 5 Art 11 lg 2 p JAH RekS § 29 lg 3 p 1 a 5 Art 11 lg 2 p JAH RekS § 29 lg 3 p 2 b 1 2 Art 11 lg 2 p EI RekS § 29 lg 3 p 1, lg 3 Vastav regulatsioon on RekS-is c juba olemas. 69  1 Art 11 lg 2 p EI RekS § 29 lg 3 p 2 Vastav regulatsioon on RekS-is d juba olemas. 1 6 Art 11 lg 2 p JAH RekS § 29 lg 3 p 3, lg 3 Osaliselt on vastav regulatsioon e juba VÕS-is olemas, üle tuleb võtta täpsustus krediidi kulukuse määra esitamise viisi kohta. 1 Art 11 lg 2 p f EI RekS § 29 lg 3 p 4 Vastav regulatsioon on RekS-is juba olemas. 1 Art 11 lg 2 p EI RekS § 29 lg 3 p 6 Vastav regulatsioon on RekS-is g juba olemas. 1 Art 11 lg 2 p EI RekS § 29 lg 3 p 6 Vastav regulatsioon on RekS-is h juba olemas. 1 Art 11 lg 2 p i JAH RekS § 29 lg 3 p 7 5 Art 11 lg 2 p j JAH RekS § 29 lg 3 p 3 1 5 Art 11 lg 3 JAH RekS § 29 lg 3 ja lg 3 Viide teabe tüüpilise näitena osaliselt esitamisele on juba olemas lõikes 1 3 . See teave, mida ei esitata tüüpilise näitena, viiakse eraldi 5 eelnõuga loodavasse lõikesse 3 , kus ei viidata teabe esitamisele tüüpilise näitena. Tüüpilise näite esitamise kriteeriumeid on täpsustatud Tarbijakaitseameti juhendis finantsteenuse reklaami nõuete täitmiseks. 3 Art 11 lg 4 EI RekS § 29 lg 3 Vastav regulatsioon on RekS-is juba olemas. Art 11 lg 5 JAH RekS § 29 lg 8 Vastav regulatsioon on RekS-is osaliselt osaliselt juba olemas, reklaami kuuldavuse osas lisatakse juurde vastavad täiendused. Art 11 lg 6 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 11 lg 7 EI Ebaausate kaubandustavade direktiiv kohaldub reklaami regulatsiooni kõrval nii või teisiti, ilma et seda peaks eraldi erisättes välja ütlema. 3 Art 12 lg 1 JAH VÕS § 419 lg 1 3 Art 12 lg 2 p JAH VÕS § 419 lg 2 p 1 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, a mida on otsustatud rakendada 3 Art 12 lg 2 p JAH VÕS § 419 lg 2 p 2 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, b osaliselt mida on otsustatud rakendada osaliselt, erand kohaldub 70  investeerimistoodetele. Art 12 lg 2 p EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, c mida on otsustatud mitte rakendada 3 Art 12 lg 3 JAH VÕS § 419 lg 4 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud rakendada 2 Art 12 lg 4 JAH VÕS § 401 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud rakendada 1 Art 13 lg 1 JAH KAVS § 53 lg 1 sissejuhatus 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 1 a 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 2 b 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 3 c 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 4 d 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 5 e 1 Art 13 lg 1 p f JAH KAVS § 53 lg 2 p 6 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 7 g 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 8 h 1 Art 13 lg 1 p i JAH KAVS § 53 lg 2 p 9 1 Art 13 lg 1 p j JAH KAVS § 53 lg 2 p 10 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 11 k 1 Art 13 lg 1 p l JAH KAVS § 53 lg 2 p 12 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 13 m 1 Art 13 lg 1 p JAH KAVS § 53 lg 2 p 14 n Art 13 lg 2 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada 3 Art 14 lg 1 JAH VÕS § 403 lg 1 3 Art 14 lg 2 JAH VÕS § 403 lg 2 3 Art 14 lg 3 JAH VÕS § 403 lg 5 71 Art 14 lg 4 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 14 lg 5 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 14 lg 6 JAH VÕS § 409 lg 1 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mille puhul on Eestis otsustatud näha ette taganemisõigus. 3 Art 14 lg 7 JAH VÕS § 403 lg 7 3 Art 14 lg 8 JAH VÕS § 403 lg 4 Art 14 lg 9 EI Euroopa Komisjonile suunatud säte 1 Art 14 lg 10 JAH VÕS § 54 lg 6 p 3 3 Art 14 lg 11 JAH VÕS § 403 lg 6 1 1 Art 15 lg 1 JAH VÕS § 417 lg 1 sissejuhatav osa sissejuhatav osa 1 1 Art 15 lg 1 p JAH VÕS § 417 lg 1 p 1 a 1 1 Art 15 lg 1 p JAH VÕS § 417 lg 1 p 2 b 1 1 Art 15 lg 1 p JAH VÕS § 417 lg 1 p 3 c 1 1 Art 15 lg 1 p JAH VÕS § 417 lg 1 p 4 d 1 1 Art 15 lg 1 p JAH VÕS § 417 lg 1 p 5 e 1 1 Art 15 lg 1 p f JAH VÕS § 417 lg 1 p 6 1 1 5 Art 15 lg 1 p JAH VÕS § 417 lg 1 p 7 ja lg 1 g 1 2 Art 15 lg 2 JAH VÕS § 417 lg 1 1 3 Art 15 lg 3 JAH VÕS § 417 lg 1 1 Art 15 lg 4 EI VÕS § 417 lg 2 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas Art 15 lg 5 EI Säte kohaldub määratud esindajatele, kuid Eestis on otsustatud määratud esindajana tegutsemist mitte lubada. 5 Art 16 lg 1 JAH VÕS § 403 lg 1 sissejuhatav osa 72  5 Art 16 lg 1 JAH VÕS § 403 lg 3 teine lõik Art 16 lg 2 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 17 lg 1 EI VÕS § 406 lg 6 ning Vastav regulatsioon on VÕS-is ja rahandusministri 13.10.2010 rahandusministri määruses juba määrus nr 51 „Tarbijakrediidi olemas kulukuse määra arvutamise kord“ Art 17 lg 2 EI VÕS § 406 lg 3 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas Art 17 lg 3 EI VÕS § 406 lg 2 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas Art 17 lg 4 EI VÕS § 406 lg 5 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas 2 Art 17 lg 5 JAH VÕS § 406 lg 5 3 Art 17 lg 6 JAH VÕS § 406 lg 5 1 Art 17 lg 7 EI VÕS § 406 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas Art 17 lg 8 EI Euroopa Komisjonile suunatud säte 4 Art 18 lg 1 EI VÕS § 403 lg 1 ja lg 3 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas, muutub ainult sätete asukoht seaduses. Art 18 lg 2 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 18 lg 3 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 18 lg 4 JAH VÕS § 416 lg 4 Esimeses lauses sätestatu vastab osaliselt juba Eesti õigusele. Teise lause ülevõtmiseks täiendatakse VÕS-i §-i 416. 4 Art 18 lg 5 p JAH VÕS § 403 lg 6 Lisaks võetud üle ka a Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 18 lg 5 p EI Viide teise direktiivi kohaldamisele b 4 Art 18 lg 5 p JAH VÕS § 403 lg 10 ja 11 Vastav regulatsioon on VÕS-is c osaliselt juba olemas osaliselt 4 Art 18 lg 6 EI VÕS § 403 lg 9 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas, muutub ainult sätete 73  asukoht seaduses. Art 18 lg 7 EI Viide teise direktiivi kohaldamisele. Andmekaitse reeglid kohalduvad vastutustundliku laenamise regulatsiooni kõrval nii või teisiti, ilma et seda peaks eraldi erisättes välja ütlema. Art 19 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. 4 Art 20 lg 1 JAH VÕS § 403 lg 1 p 1, lg 3 Vastav regulatsioon on VÕS-is osaliselt osaliselt juba olemas Art 20 lg 2 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. 4 Art 20 lg 3 JAH VÕS § 403 lg 4, VÕS § 416 lg 4 4 Art 20 lg 4 JAH VÕS § 403 lg 4 ja 5 Art 20 lg 5 EI Viide teise direktiivi kohaldamisele. Andmekaitse reeglid kohalduvad vastutustundliku laenamise regulatsiooni kõrval nii või teisiti, ilma et seda peaks eraldi erisättes välja ütlema. Art 21 EI Mittediskrimineerivatel alustel erinevatele andmebaasidele juurdepääs on Eestis tagatud. Kõikidele avalikele registritele on juurdepääs tagatud avaliku teabe 8 seaduse § 43 alusel. AÕS § 55 kohaselt on kinnistusraamat avalik, Ametlike Teadaannete põhimääruse § 14 kohaselt on andmed avalikud. Juurdepääs eraõiguslikele andmebaasidele, nt Krediidiinfo, toimub lepingu alusel. Seejuures tuleb arvestada võrdse kohtlemise seadusega, mille kohaselt ei tohi lepingu sõlmimisel isikuid nende päritolu alusel diskrimineerida. Art 22 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. 2 Art 23 lg 1 p JAH VÕS § 419 lg 1 a Art 23 lg 1 p EI Liikmesriigi valik, mida 74 b kohustuslikus korras ei rakendata, küll aga on krediidiandjal võimalik lepinguliselt tarbijale selliseid võimalusi pakkuda. 2 Art 23 lg 2 JAH VÕS § 419 lg 1 ja lg 2 Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud rakendada nii, et seadusest tulenevalt on tarbija omavääring art 23 lg 2 punktis b sätestatu, kuid pooled võivad lepinguliselt määrata, et omavääring punktis a sätestatu. 2 Art 23 lg 3 JAH VÕS § 419 lg 3 2 Art 23 lg 4 JAH VÕS § 419 lg 4 Art 23 lg 5 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 23 lg 6 JAH Justiitsministri määrus, millega kehtestatakse Euroopa standardinfo teabelehe vorm Art 24 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 25 lg 1 EI VÕS § 411 lg 1 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas Art 25 lg 2 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada 1 Art 25 lg 3 EI VÕS § 411 lg 1 ja lg 4 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas Art 25 lg 4 JAH VÕS § 411 lg 7 Art 25 lg 5 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 26 EI Tagatud TMS-ga 1 Art 27 lg 1 EI VÕS § 404 lg 1 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas 1 Art 27 lg 2 JAH VÕS § 404 lg 2 Vastav regulatsioon on VÕS-is osaliselt osaliselt juba olemas, osaliselt vaja täiendada. Art 27 lg 3 EI Ei saa kohaldada, sest Eesti õiguses ei olnud perioodiline teabe esitamine enne 20. märtsi 2014 lubatud, kui tegemist ei olnud viiteintressimäära muutumisest tingitud muutusega. 75  1 Art 27 lg 4 JAH VÕS § 404 lg 3 Art 28 lg 1 EI VÕS § 416 lg 1 ja lg 2 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas 2 Art 28 lg 2 EI VÕS § 113, § 415 lg 1, § 113 Vastav viivise regulatsioon on VÕS-is juba olemas. Sissenõudmiskulude regulatsioon jõustub VÕS-is 01.10.2015 Art 28 lg 3 EI Liikmesriigi jaoks valikuline säte, mida on otsustatud mitte rakendada Art 28 lg 4 EI Eesti õiguses puuduvad vastavad piirangud, lepinguliselt on see võimalik. Art 28 lg 5 EI Artikli 28 lõike 5 esimesele lõigule vastab TMS-is sätestatud enampakkumise regulatsioon. Eesti õiguses vastavad art 28 lõike 5 teisele lõigule võlgade ümberkujundamise menetlus (võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus) ning füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus (pankrotiseadus). Art 29 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 30 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga. Art 31 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga Art 32 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga Art 33 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga Art 34 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga Art 35 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga 76 Art 36 Võetud üle Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-i ja FIS-iga Art 37 EI Viide otsekohalduvale määrusele 1 1 Art 38 JAH TKS § 41 lg 1 ja lg 1 Art 39 EI TKS Võimalus pöörduda Tarbijakaitseameti juures tegutseva Tarbijavaidluste komisjoni poole on Eesti õiguses juba praegu olemas. Art 40 EI Euroopa Komisjonile suunatud säte Art 41 EI VÕS § 421 Vastav regulatsioon on VÕS-is juba olemas. Art 42 EI Rakendussäte, mida ei pea üle võtma Art 43 lg 1 EI Rakendussäte, mida ei pea eraldiseisvalt üle võtma Art 43 lg 2 ja Võetud üle 3 Rahandusministeeriumi koostatud KAVS-iga Art 44 EI Euroopa Komisjonile suunatud säte Art 45 EI Euroopa Komisjonile suunatud säte Art 46 EI VÕS § 402 ja § 403 VÕS-i regulatsioon on artikliga 46 juba kooskõlas, kuna Eestis ei ole 75 000 euro suurust ülempiiri rakendatud. Art 47 Art 48 EI Otsekohalduva määruse muutmine Art 49 EI Rakendussäte, mida ei pea üle võtma Art 50 EI Rakendussäte, mida ei pea üle võtma 1 Lisa 1 JAH VÕS § 406 ja rahandusministri Vastav regulatsioon on VÕS-is ja 13.10.2010 määrus nr 51 rahandusministri määruses „Tarbijakrediidi kulukuse määra osaliselt juba olemas, osaliselt on arvutamise kord“ vaja täpsustada krediidi kulukuse määra arvutamise täiendavaid 1 eeldusi VÕS-i §-s 406 . Lisa 2 JAH Justiitsministri määrus, millega kehtestatakse Euroopa 77  standardinfo teabelehe vorm Lisa 3 JAH Võetakse üle KAVS-i alusel kehtestatava määrusega 78  Justiitsministri määruse „Euroopa standardinfo teabelehe vormi kehtestamine“ eelnõu seletuskiri 1. SISSEJUHATUS 1.1. Sisukokkuvõte Justiitsministri määruse eelnõuga võetakse riigisisesesse õigusesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 1 direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta (edaspidi hüpoteekkrediidi direktiiv või direktiiv) II lisa. Direktiiviga luuakse Euroopa Liidus ühtlustatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute regulatsioon ning selle eesmärk on tagada selles valdkonnas kõrge tarbijakaitsetase. Üks oluline valdkond, mida direktiiviga ühtlustatakse, on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute lepingueelne teave. Nimelt tuleb tarbijale enne lepingu sõlmimist anda senisest põhjalikumat teavet, et tarbija saaks lepingu sõlmimise otsuse teha võimalikult kaalutletult ning kõiki lepinguga seotud olulisi asjaolusid silmas pidades. Lepingueelse teabe esitamiseks on direktiivi II lisas nähtud ette Euroopa standardinfo teabeleht (edaspidi ESIS), mis tuleb riigisiseselt kehtestada ministri määrusega. Tegemist on uue standardse teabelehe vormiga, mis on direktiivi preambuli punkti 40 kohaselt koostatud, tuginedes Euroopa Komisjoni uuringutele vabatahtliku Euroopa standardinfo teabelehe kasutamise juhendi järgimise kohta. Direktiivi preambuli punktis 41 on selgitanud, et tarbijauuringud on kinnitanud, et on oluline esitada tarbijatele teavet lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel põhjusel ei pruugi Euroopa standardinfo teabelehes kasutatavad terminid olla samad kui direktiivis kasutatavad õiguslikud terminid, kuid nad kannavad sama tähendust. Seega on uue regulatsiooni eesmärk tagada, et tarbija oleks sõlmitava lepingu sisust põhjalikult teavitatud ning et seejuures oleks tarbijale esitatav teave sõnastuslikult võimalikult selge ja kergesti mõistetav. Euroopa standardinfo teabelehe kehtestamise volitusnorm on sätestatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohase võlaõigusseaduse (edaspidi 3 VÕS) § 403 lõikes 3. Kehtestatav määrus on kooskõlas volitusnormiga ning määruses sisalduv regulatsioon toimib koos võlaõigusseaduses sätestatud vastava regulatsiooniga. Määrus täpsustab tarbijale lepingueelse teabe esitamise viisi ja teabe täpset sisu. Krediidiandja kohustus anda tarbijale lepingueelsete läbirääkimiste käigus ESIS ning tarbija õigus saada teavet ESIS-el tulenevad VÕS-ist. Määruse lisa koosneb kahest osast. A-osa sisaldab ESIS-e näidist, millesse krediidiandja või -vahendaja peab asjakohase lepingueelse teabe lisama ning seejärel selle tarbijale esitama. B-osa on suunatud krediidiandjale ja krediidivahendajale ning see sisaldab juhiseid A-osas sätestatava ESIS-e näidise täitmise kohta. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Kristiina Koll ([email protected], 620 8265). Seletuskirja mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Uku-Mats Peedosk ([email protected], 620 8187). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk ([email protected], 620 8181). 1.3. Märkused 1 Direktiiv on eesti keeles arvutivõrgus kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0017&rid=1. Eelnõu on seotud võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga, mis esitatakse kooskõlastamiseks määruse eelnõuga samal ajal. Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Täpsemalt võetakse määruse eelnõuga üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta II lisa. 2. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS Üldiselt Kui alates 2011. aastast on Eestis kohaldatud ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingutele kohustust esitada tarbijale enne lepingu sõlmimist Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht 1 vastavalt VÕS-i §-le 403 , siis tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 14 ning II lisas sätestatust tuleb elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute jaoks võtta kasutusele uus Euroopa 3 standardinfo teabeleht – ESIS, mis kehtestatakse VÕS-i § 403 lõike 3 alusel. Seega tulevikus hakkab erinevatele tarbijakrediidilepingutele kohalduma erinev lepingueelse teavitamise regulatsioon ja kaks erinevat teabelehte. Võrreldes senise Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega on ESIS põhjalikum ning sisaldab rohkem teavet, samas on üritatud jätta see tarbija jaoks võimalikult selgeks ja arusaadavaks. Kõnealuse määruse lisa koostamisel on küll direktiivi eestikeelsest tõlkest tulenevat sõnastust mõnevõrra kohendatud, kuid siiski on säilitatud võimalikult lihtne sõnastus nagu direktiivi lisaski, mis ei ole üks ühele vastavuses direktiivi põhiosas ja VÕS-is kasutatava õigusliku terminoloogiaga. Oluline on rõhutada, et direktiivi artikli 14 lõike 2 ja direktiivi II lisa A-osa sätted on direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt täielikult ühtlustatavad, mis tähendab, et liikmesriigid ei või neid direktiivi ülevõtmisel muuta ega neist rangemat ega leebemat regulatsiooni ette näha. Seda põhimõtet on eelnõu koostamisel ka järgitud. Samas on direktiivi põhjenduspunktis 43 viidatud võimalusele, et liikmesriigid saavad lisada ESIS-ele (määruse A osa) krediidilepinguid käsitlevaid muid hoiatusi, mis on kohandatud nende riigisisese turu ja tavadega, kui neid hoiatusi ei ole juba sõnaselgelt ESIS-ele lisatud. Kuivõrd tegemist on liikmesriigile jäetud valikuga, küsis Justiitsministeerium enne eelnõu koostamist selle õiguse 2 kasutamise kohta teiste ministeeriumite ning asjakohaste huvigruppide arvamust . Enamik vastajatest ei pidanud täiendavate hoiatuste lisamist ESIS-es vajalikuks, mistõttu ei ole eelnõus lisahoiatusi kavandatud. Samuti on liikmesriikidel sõnaselgelt lubatud täiendada ja täpsustada direktiivi II lisa B- osas sätestatud ESIS-e täitmise juhendit. Arvestades seni selle teema kohta esitatud seisukohti, on otsustatud ka seda Eestis vähemalt praegu mitte teha. A-osa A-osa esimeses pooles on sätestatud mõningad üldised juhised krediidiandjale ja vahendajale ESIS-e täitmise kohta ning seejärel on selles sätestatud ESIS-e tüüpvorm. Juhised Krediidiandjale või krediidivahendajale suunatud juhistes on esmalt välja toodud, et Euroopa standardinfo teabelehel tuleb kasutada esitatud näidises kasutatud sõnastust. Sellele vastab võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 2 Justiitsministeeriumi arvamuse küsimise kiri ning sellele saabunud vastused on arvutivõrgus kättesaadavad siin: http://adr.rik.ee/jm/dokument/4295268  3 loodava VÕS-i § 403 lõikes 2 sätestatu, et Euroopa standardinfo teabelehte ei tohi muuta ega täiendada, välja arvatud Euroopa standardinfo teabelehel või selle täitmise juhendis sätestatud juhtudel. Teabelehtede ühetaoline ülesehitus ja sõnastus tagab tarbijale võimaluse erinevatelt krediidiandjatelt saadud teabelehti erinevate krediidipakkumiste kohta hõlpsasti võrrelda. Seega peab krediidiandja või krediidivahendaja järgima ESIS-e näidises toodud ESIS-e struktuuri ja kasutama samasugust sõnastust nagu ESIS-e näidises. Osa teabelehe näidisel esitatud teabest on nurksulgudes. Nurksulgudes on antud krediidiandjale ja krediidivahendajale selgitused selle kohta, missugune teave ja mis olukorras tuleks sellesse konkreetsesse lahtisse märkida. Nurksulgudes olevad selgitused tuleb krediidiandjal asendada vastava teabega. Nurksulud tuleb teabelehelt kustutada, nii et teabelehele jääb ainult asjakohane teave ja selgitused ilma üleliigsete kirjamärkideta. Põhjalikumad juhised teabelehel vajaliku teabe esitamise kohta on sätestatud määruse I lisa B-osas. Krediidiandja peab enne teabelehe tarbijale esitamist igal juhul täitma teabelehe kohustuslikud väljad. Alati loetakse kohustuslikeks need väljad, mis ei ole märgistatud märkega „vabatahtlik“ või „asjakohasel juhul“. Vabatahtlikult täidetavaid lahtreid tähistatakse teabelehel märkega „vabatahtlik“, soovi korral täidab krediidiandja ka need lahtrid. Näiteks 1. jaos on vabatahtlik laenuandja e-posti aadressi, faksinumbri, veebilehe ja kontaktisiku märkimine. Märget „asjakohasel juhul“ kandvate lahtrite täitmine on kohustuslik juhul, kui see on konkreetse tarbijale pakutava lepingu puhul asjakohane. Näiteks kui krediidiandja ega -vahendaja ei osuta tarbijale nõustamisteenust, ei ole asjakohased teabelehe 1. jao lõpus esitatud selgitused selle kohta, kas krediidiandja soovitab tarbijale kõnealuse eluasemelaenu sõlmimist või mitte. Kui teave ei ole konkreetsel juhul asjakohane (nt kui selle esitamiseks ei ole vajadust või kui krediidiandja otsustab vabatahtlikku teavet mitte anda), tuleb vastav teave tervikuna teabelehelt kustuda. Kustutamine on vajalik selleks, et mitte koormata tarbijat ebavajaliku infoga, mis võib teda segadusse ajada, ning tagada teabe võimalikult selge esitus. Juhul kui terve jagu jäetakse välja, kohandatakse vastavalt Euroopa standardinfo teabelehe jagude nummerdust. Näiteks ESIS-e terve 2. jagu, mis käsitleb krediidivahendust, tuleks kustutada juhul, kui krediiti ei pakuta krediidivahendaja kaudu. Sellisel juhul tuleks vastavalt muuta ka kogu ülejäänud ESIS-e nummerdust, st senine 3. jagu, mis kannab pealkirja „Laenu põhikirjeldus“, tuleks muuta 2. jaoks jne. Sissejuhatavates juhises on veel välja toodud, et ESIS-el esitatav teave esitatakse ühes dokumendis. Siinkohal on asjakohane viidata ka võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste 3 muutmise seaduse eelnõu kohase VÕS-i § 403 lõike 4 teisele lausele, milles on sätestatud, et teave, mida krediidiandja soovib lisaks teabelehel esitatule tarbijale esitada või peab seadusest tulenevalt esitama, esitatakse eraldi dokumendis, mis võidakse lisada Euroopa standardinfo teabelehele. ESIS-el kasutatav kirjatüüp peab olema selgesti loetav. Sellise teabe esitamiseks, mida soovitakse rõhutada, kasutatakse paksu kirja, varjutatust või suuremat kirjatüüpi. Kõik kohaldatavad riskihoiatused peavad olema rõhutatud. Mis puudutab ESIS-e keelt, siis vastavalt tarbijakaitseseaduse § 4 lõikele 4 peab tarbijale antav teave 3 olema eesti keeles, kui tarbija pole nõustunud teavet saama mingis muus keeles . Teabeleht tuleb täita selliselt, et tarbijale esitatav teave oleks selge, arusaadav ja üheselt mõistetav. Teatud osas jääb teabelehele märgitavate andmete täpsuse aste siiski ka krediidiandja enda otsustada, kuivõrd direktiiv ei täpsusta alati, kui detailselt tuleb teabelehte täites andmeid esitada. 3 Tarbijakaitseseaduse eelnõu uues terviktekstis (37 SE) sisaldub vastav reegel § 4 lõikes 3. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/523b11ef-443a-421c-ad77- 12afca358c06/Tarbijakaitseseadus/. Üldise juhisena võib öelda, et mida rohkem tarbijale infot anda, seda enam võib talle sellest lepingu sõlmimise või sõlmimata jätmise üle otsustades kasu olla. Arvestada tuleb ka seda, et lepingueelse teavitamiskohustusega käib paralleelselt kaasas kohustus anda tarbijale pakutava lepingu kohta selgitusi, mh hõlmab nõustamine selgituste andmist teabelehel kajastatud andmete kohta. Seega juhul, kui tarbijale jääb midagi arusaamatuks või ta soovib midagi üksikasjalikumalt teada saada, on krediidiandjal või -vahendajal kohustus anda tarbijale täiendavat teavet. ESIS-e tüüpvorm Sissejuhatus ESIS-e sissejuhatus sisaldab üldist teavet selle kohta, kellele see teabeleht on esitatud, millal teabeleht on esitatud ning kui kaua teabelehel esitatud andmed muutumatuna kehtivad. Teabelehe eestikeelset sõnastust on muudetud nii, et sissejuhatavasse osasse saaks lisada tarbija nime ilma seda käänamata, see peaks hõlbustama teabelehe täitmist ning vältima võimalikke probleeme keerulisemate nimede käänamisega. Selleks et välistada ohtu, et näiteks väga levinud nimede puhul võiks tekkida küsimus, kellele on teabeleht suunatud, ei ole ilmselt keelatud märkida teabelehele tarbija identifitseerimiseks täiendavaid andmeid, näiteks isikukoodi. Kui tegemist on kaaslaenusaajatega, võib teabeleht olla suunatud ka mõlemale tarbijale korraga, st teabelehel võib olla ka mõlema tarbija nimi. Samas on sellisel juhul oluline, et teave kindlasti ka mõlema tarbijani jõuaks ning et neil mõlemal oleks võimalik sellega aegsasti tutvuda. Ka juhul, kui ainult ühe kaaslaenusaajast tarbija jaoks on tegemist välisriigi vääringus sõlmitava elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga, võib mõlemale tarbijale suunatud ühine teabeleht sisaldada asjakohast teavet ja hoiatusi välisriigi vääringus krediidi kohta. Seda põhjusel, et sellisel juhul võib vahetuskursi muutumine mõjutada siiski mõlemat tarbijat, kuna on näiteks võimalik, et krediiti makstakse tagasi just välisriigi vääringus saadava sissetuleku arvel. Selline lahendus tagab seega mõlema tarbija põhjaliku informeerituse, samas on see ilmselt krediidiandjale selgem lahendus, sest enne ühe lepingu sõlmimist ei pea ta andma ühe ja sama lepingu kohta erineva sisuga lepingueelset teavet. ESIS-e sissejuhatavas osas esitatakse tarbija jaoks selgitus, et ESIS-e koostamisel on tuginetud tarbija seni esitatud teabele ja praegu finantsturul kehtivatele tingimustele. Nii selles selgituses kui ka läbivalt kogu ESIS-el on sõnastust muudetud, et kasutada viisakusväljendit „Teie“. Teabelehe sissejuhatavas osas märgitakse ära ka see, kui pika aja jooksul teabelehel esitatud andmed kehtivad. ESIS-e täitmise juhendi kohaselt tähendab kehtivuse kuupäev perioodi, mille jooksul Euroopa standardinfo teabelehel esitatud teave, nt laenuintress jääb muutumatuks, ning seda teavet kohaldatakse, kui krediidiandja otsustab anda krediiti kõnealuse perioodi jooksul. Kui kohaldatava laenuintressi ja muude kulude kindlaksmääramine sõltub aluseks olevate võlakirjade müügi tulemusest, võivad lõplikult kujunev laenuintress ja muud kulud esitatust erineda. Üksnes nendel juhtudel märgitakse, et kehtivuskuupäeva ei kohaldata laenuintressile ja muudele kuludele, lisades sõnad „v.a intressimäär ja muud kulud”. Sellise välistuse märkimine on võimalik ainult väga piiratud B-osas nimetatud juhtudel. Kõigil muudel juhtudel ei saa sellist välistust teabelehele lisada. Sissejuhatava osa lõpus tuleb asjakohasel juhul esitada tarbijale selgitus, et ESIS-e andmisega tarbijale ei kaasne krediidiandjale kohustust tarbijale laenu anda. Asjaoluga, et teabe andmisega ei kaasne kohustust laenu anda, on mõeldud seda, et tegemist pole krediidiandja tahteavaldusega, vaid lepingueelse teabega, mis on eraldiseisev krediidiandja pakkumusest või ettepanekust teha pakkumus. 1. jagu. Laenuandja 1. jagu sisaldab teavet laenuandja isiku ja tema kontaktandmete kohta. Teabelehel tuleb kohustuslikus korras märkida laenuandja nimi, telefoninumber ja aadress. B-osas sätestatavas ESIS-e täitmise juhendis on seejuures selgitatud, et tegemist on kontaktandmetega, mida tarbija võib kasutada edaspidises suhtluses krediidiandjaga. Lisaks võib krediidiandja vabatahtlikult lisada enda e-posti aadressi, faksinumbri, veebilehe ning kontaktisiku või kontaktpunkti. Arvestades näiteks e-posti suhtluse levikut ja mugavust, on ilmselt ka krediidiandjale endale mugavam, kui ta esitab tarbijale andmed näiteks enda e-posti aadressi ja veebilehe kohta, kuigi see ei ole kohustuslik. Lisaks on ESIS-e täitmise juhendis täpsustatud, et kui tegemist on sidevahendi abil sõlmitava lepinguga, märgib krediidiandja asjakohasel juhul vastavalt direktiivi 2002/65/EÜ artiklile 3, mis on 1 Eestis üle võetud võlaõigusseaduse §-i 54 , tarbija elukohaliikmesriigis asuva esindaja nime ja geograafilise aadressi. Krediidiandja esindaja telefoninumbri, e-posti aadressi ja veebilehe märkimine on vabatahtlik. 1. jao viimane lõik käsitleb teavet tarbijale nõustamisteenuste osutamise kohta. Nõustamisteenusele kohaldatav regulatsioon on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) §-s 51 ning võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohaselt 1 VÕS-i §-s 419 . Nõustamine on tarbijale sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu kohta. Tarbijale nõustamisteenuse osutamine on uue direktiivi kohaselt krediidi andmisest ja vahendamisest eraldiseisev teenus, seega nõustamisteenuse osutamine ei ole krediidiandjale kohustuslik ning see ei pea ilmtingimata kaasnema iga krediidilepingu sõlmimisega. KAVS § 51 lõike 1 kohaselt peab hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja teavitama tarbijat seoses hüpoteegiga tagatud krediidi andmise või krediidi vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust. Krediidiandja annab sellest tarbijale teada ESIS-el 1. jao viimases lõigus. Nii 1. kui ka 2. jaos on vastav info olemas, kuid 2. jaos, mis käsitleb krediidivahendust, on selgemalt esimestes nurksulgudes välja toodud, et eraldi tuleb välja tuua teave nõustamisteenuse osutamise kohta, st kas nõustamisteenust osutatakse või mitte. Samas on B-osa ESIS-e täitmise juhendis viidatud, et kui 2. jagu ei kohaldata, st kui tegemist ei ole krediidivahendusega, peab krediidiandja juba 1. jaos teavitama, kas ja mille alusel osutatakse nõustamisteenuseid. Seega igal juhul tuleb teabelehele see informatsioon märkida, lihtsalt sõltuvalt sellest, kas krediidileping sõlmitakse vahendaja kaudu või mitte, lisatakse see kas 1. või 2. jakku. Järgmistes nurksulgudes esitatud tekst esitatakse ainult juhul, kui tarbijale osutatakse ka nõustamisteenust. Nurksulguses esitatud tekstiosadest tuleb valida konkreetsel juhul sobiv osa, sõltuvalt sellest, kas krediidiandja või -vahendaja soovitab tarbijale selle krediidilepingu sõlmimist, mille kohta teabeleht väljastatakse, või mitte. Võrreldes direktiivi II lisa eestikeelse tekstiga on sõnastust veidi kohendatud. Nimelt on eestikeelses tõlkes kasutatud sõnastust: „olles hinnanud teie vajadusi“, samas kui direktiivi inglis- ja saksakeelne tekst viitavad vajadustele ja olukorrale (inglise keeles needs and circumstances, saksa keeles Bedarf und Situation). Määruses on seetõttu lisatud ESIS-ele samuti juurde viide olukorrale. 2. jagu. Krediidivahendaja 2. jagu sisaldab teavet krediidivahendaja isiku ja tema kontaktandmete kohta. Tegemist on jaoga, mis tuleb täita ainult juhul, kui krediidilepingu sõlmimist vahendab krediidivahendaja, vastasel juhul tuleb see jagu ESIS-elt kustutada ning vastavalt ülejäänud ESIS-e jagude numeratsiooni muuta. Kui tegemist on krediidivahendusega, tuleb sarnaselt 1. jaoga teabelehel kohustuslikus korras märkida laenuandja nimi, telefoninumber ja aadress, ülejäänud ESIS-el märgitud kontaktandmete esitamine on vahendajale vabatahtlik. Samuti sisaldab 2. jagu teavet selle kohta, kas ja missugusel alusel osutatakse tarbijale nõustamisteenust. Kui nõustamisteenust osutatakse, peab vahendaja täiendavalt valima nurksulguses sobiva variandi selle kohta, kas tarbijale soovitatakse selle laenulepingu sõlmimist või ei. 2. jao viimases lõigus peab krediidivahendaja esitama tarbijale selgituse enda tasustamise kohta. See 1 lõik on seotud direktiivi artikli 15 alusel tehtavate muudatustega VÕS-i §-s 417 . Nimelt sätestatakse § 1 1 417 lõike 1 punktis 7, et krediidivahendaja peab enne krediidivahenduslepingu sõlmimist esitama tarbijale mh järgmise teabe: krediidiandja või kolmandate isikute poolt krediidivahendajale tarbijakrediidilepinguga seotud teenuste eest makstavate vahendustasude või muude hüvede olemasolu ja nende suurus, kui see on teada. Kui nende suurus ei ole teabe esitamise ajal teada, teatab krediidivahendaja tarbijale, et tasude tegelik suurus tehakse teatavaks hiljem Euroopa standardinfo teabelehel. See koht, kuhu saab teabelehele vastava info märkida, on 2. jao lõpus. B- osas esitatud juhendi kohaselt tuleks märkida krediidiandjalt saadav summa ja krediidiandja nimi, kui see erineb 1. jaos esitatud krediidiandja nimest. 3. jagu. Laenu põhikirjeldus Selles jaos selgitatakse tarbijale temale pakutava elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu peamisi tingimusi. Esmalt tuleb sellesse jakku märkida laenu summa ja vääring. Laenu summa all on mõeldud kasutusse võetavat krediidisummat või krediidi ülempiiri. Nende andmete märkimine on alati kohustuslik. Asjakohasel juhul tuleb tarbijale teada anda, et laen ei ole tarbija riigi omavääringus. Omavääring võib direktiivi artikli 23 lõike 2 kohaselt olla kas vääring, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, või selle liikmesriigi vääring, kus on tarbija alaline 2 elukoht krediidilepingu sõlmimise ajal. Eestis on artikli 23 ülevõtmisel VÕS-i §-i 419 otsustatud lähtuda mõlemast variandist, seadusjärgselt on tarbija omavääring selle riigi vääring, kus on tarbija peamine elukoht, kuid lepinguliselt saavad pooled leppida kokku, et tarbija omavääringuks loetakse vääring, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediiti tagasi makstakse. ESIS-e täitmisel tähendab eeltoodu, et kui Eesti krediidiandja pakub krediiti eurodes tarbijale, kelle alaline elukoht on Rootsis ja/või tema vara ja sissetulek on Rootsi kroonides, tuleb ESIS-ele märkida: „See laen ei ole Rootsi kroonides“. Kui tarbija jaoks on tegemist välisriigi vääringus krediidiga, tuleb ESIS-ele lisada mitmeid hoiatusi. Esiteks tuleb tarbijale teada anda, et laenu väärtus laenuvõtja riigi omavääringus võib muutuda ning lisada juurde vastav näide vahetuskursi 20-%-lise kõikumise kohta. Laenusumma suurenemine märgitakse suurenemisena konkreetse summani, näiteks kui esialgu oli tarbija laenusumma 100 000 eurot, tuleb hoiatuses vahetuskursi 20-%-lise muutumise tõttu nurksulgudesse märkida 120 000. Summa märgitakse tarbija omavääringus. Teiseks tuleb asjakohasel juhul märkida laenu maksimumsumma laenuvõtja riigi omavääringus. Määruse I lisa B-osas esitatud selgituste kohaselt esitatakse see teave juhul, kui krediidilepingus on sätestatud vahetuskursiriski piiramine, näiteks ülempiir (inglise keeles cap). Krediidiandja peab sellisel juhul märkima maksimaalse summa, mille tarbija võib olla kohustatud tagasi maksma. Kui krediidilepingus puudub sellise vahetuskursi riski piiramise säte, mille puhul vahetuskursi kõikumine jääb alla 20%, esitab krediidiandja laenusummale avalduva näitliku mõju, mis tuleneb tarbija riigi omavääringu väärtuse 20-%-lisest langusest krediidi vääringu suhtes. Kolmandaks tuleb tarbijale anda teada, et talle saadetakse hoiatus, kui laenusumma ulatub teatud summani laenuvõtja riigi omavääringus. Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste 2 seaduste muutmise seaduse eelnõus on VÕS-i § 419 lõikes 4 artikli 23 lõike 4 alusel sätestatud, et krediidiandja hoiatab regulaarselt tarbijat püsival andmekandjal, kui tarbija makstava kogusumma jäägi või perioodiliste maksete suurus tõuseb rohkem kui 20% võrreldes sellega, mis oleks tarbija kogusumma jääk või perioodiliste maksete suurus tarbija omavääringu kohaselt. Lisaks tuleb ESIS-el tarbijat teavitada sellest, et tarbijal on kas õigus välisriigi vääringus laenu üle läbi rääkida või õigus konverteerida laen tarbija omavääringusse ja selle tingimused. Võlaõigusseaduse 2 muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus on VÕS-i §-s 419 ette nähtud, et tarbijal on õigus leping omavääringusse ümber arvestada, kui tarbija makstava kogusumma jäägi või perioodiliste maksete suurus tõuseb vahetuskursi muutuse tõttu üle 20 protsendi võrreldes sellega, mis see oleks olnud lepingu sõlmimise ajal kehtinud vahetuskursi järgi. Seega peab krediidiandja märkima teabelehele, et tarbijal on õigus nimetatud tingimustel leping omavääringusse ümber arvestada. Kui krediidiandja pakub tarbijale vahetuskursi riski piiramiseks vabatahtlikult ka muid võimalusi, näiteks mõnda investeerimistoodet või kindlustust, võib teabelehel ka need ära märkida. Pärast laenu vääringut puudutavat infot, millest suurem osa märgitakse ESIS-ele ainult juhul, kui laen ei ole tarbija omavääringus, tuleb alati kohustuslikus korras lisada teabelehele info lepingu kestuse kohta. B-osa sätestatud ESIS-e täitmise juhendis on selgitatud, et krediidi kestus väljendatakse aastates või kuudes, olenevalt sellest, kumb on asjakohasem. Sellest võib järeldada, et laenu kestuse all on mõeldud mingit kindlat ajavahemikku, näiteks 25 aastat või 10 kuud. Kui krediidi kestus võib lepingu kehtivusajal muutuda, selgitab krediidiandja, millal ja millistel tingimustel võib see aset leida. Kui krediiti antakse määramata aja jooksul, näiteks tagatud krediitkaardi puhul, teatab krediidiandja sellest sõnaselgelt. Määramata aja jooksul krediidi andmise all on silmas peetud tähtajatult sõlmitud lepinguid. Järgmisena tuleb ESIS-ele alati märkida laenu liik. B-osas esitatud selgituste kohaselt peab krediidi liik olema sõnaselgelt märgitud (nt hüpoteekkrediit, kodulaen, tagatud krediitkaart). Laenu liigi märkimine võib eri krediidiandjate puhul olla mõnevõrra erinev, kuna nende pakutavad lepingud on erinevad. Teabelehele võib märkida ka konkreetse krediiditoote nime, kuid laenu liigi märkimisel võib pigem pidada oluliseks, et tarbija saaks siinkohal infot laenu sihtotstarbe kohta või selle kohta, et tegemist on tagatud laenuga. Näiteks „Päikeselaen“ ei anna ilmselt lepingu sisu samaväärselt täpselt edasi kui näiteks „Eluasemelaen“ või „Hüpoteegiga tagatud laen“. Samuti on B-osas krediidi liigi kohta selgitatud, et selle kirjeldamisel märgitakse selgelt, kuidas makstakse krediidi kehtivusajal tagasi laenu põhiosa ja intressid (s.o laenu amortiseerumise struktuur), näidates selgelt, kas krediidileping on laenu põhiosa tagasimaksel või ainult intressimaksetel põhinev krediidileping või sisaldab mõlemaid elemente. Paar lõiku allpool tuleb märkida ka eluasemelaenu lõppemise järel tarbija võlgnetav summa, nurksulgudesse tuleb sisestada intressimaksetel põhineva laenu summa, mille tarbija on krediidiandjale veel võlgu. Intressimäära liigi määratlemisel tuleks 3. jaos välja tuua, kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimääraga. B-osas on kirjeldatud, et samuti tuleks asjakohasel juhul ESIS-ele märkida, kui pikaks ajaks on see fikseeritud ehk kui pika aja jooksul see muutumatuna püsib; intressimäära läbivaatamise ehk muutumise sagedus ning intressimäära muutuse võimalikud piirid. B-osast võib välja lugeda, et võimalike piiride all on mõeldud ülem- ja alammäärasid (inglise keeles caps and floors), seega tuleks see info esitada näiteks juhul, kui lepinguliselt on kokku lepitud, et intressimäär ei tõuse näiteks alusintressimäära tõusust hoolimata üle mingi kindla piiri, see võib tuleneda ka näiteks intressi-swap’ist. Lisaks selgitatakse intressimäära ja selle komponentide (nt alusintressimäär, intressimäära vahe ehk intressimarginaal) läbivaatamisel kasutatavat valemit, näiteks võib selliseks selgituseks märkida 6 kuu Euribor + panga marginaal konkreetse protsendina, näiteks „6 kuu Euribor + 2%“. Krediidiandja märgib samuti – näiteks andes veebilehe –, kust võib leida rohkem teavet valemis kasutatud indeksite või määrade kohta, nt Euribor, keskpanga alusintressimäär. Viidata tuleks seda alusintressimäära kohta teavet sisaldavale veebilehele, millega tarbijale pakutava lepingu intressimäär on seotud. Näiteks Euriboriga seotud intressi puhul tuleks viidata mõnele Euribori suurusi kajastavale veebilehele. ESIS-e täitmise juhendi kohaselt on veel oluline, et kui erinevates tingimustes kohaldatakse erinevaid laenuintresse, antakse teavet kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta. Seejärel tuleb teabelehele märkida kogu tagasimaksmisele kuuluv summa. ESIS-e täitmise juhendi kohaselt vastab kogu tagasimaksmisele kuuluv summa tarbija makstavale kogusummale. See näidatakse krediidisumma ja krediidi kogukulu summana. VÕS-i tähenduses on tegemist kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummaga 1 VÕS-i § 403 lõike 1 punkti 7 tähenduses. Kui intressimäär ei ole lepingu kestuseks fikseeritud, märgitakse rõhutatult, et see summa on näitlik ja võib muutuda eelkõige seoses laenuintressi muutumisega. Täiendavaks selgituseks kogu tagasimaksmisele kuuluva summa kohta tuleb teabelehele märkida järgmine lause: „See tähendab, et Te maksate iga laenatud [vääring] kohta tagasi [summa]“. Nimetatud teabe esitamisel tuleb aluseks võtta kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma, mis koosneb krediidisummast ja krediidi 1 kogukulust. Krediidi kogukulu on defineeritud VÕS-i § 403 lõikes 3. Krediidi kogukulu arvutamisel ei ole oluline, et tasud makstaks krediidiandjale, vaid arvesse tuleb võtta ka teistele isikutele tehtavad 1 maksed, mis jäävad VÕS-i § 403 lõikes 3 sätestatud määratluse alla, näiteks võivad hõlmatud olla kindlustusmaksed. Kuna selle lausega soovitakse illustreerida kogu tagasimaksmise kuuluvat summat, peaks see katma kogu laenuperioodi. Selleks et näidata, kui palju maksab tarbija iga laenatud euro kohta, tuleb tarbija makstav kogusumma jagada kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiriga. Asjakohasel juhul märgib krediidiandja teabelehele, et [see / osa sellest] on ainult intressimaksetel põhinev laen. Nurksulgudesse jätab krediidiandja ainult kas „see“ või „osa sellest“ ja kustutab teise osa vastavalt sellele, kas kogu krediidileping on ainult intressimaksetel põhinev või ainult osa sellest. Eesti kontekstis ei ole välistatud, et sellise osalise ainult intressimaksetel põhineva laenuga on tegemist ka juhul, kui tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused ajatatakse ning tarbijale antakse teatud perioodiks maksepuhkust, mille vältel maksab tarbija ainult intressi. Samuti tuleb juurde märkida, kui suur on tarbija võlgnetav summa eluasemelaenu tähtaja lõppemise järel. 3. jao lõppu peab krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja lisama teabe krediidilepingu täitmise tagamiseks antava tagatise kohta. Kui tagatis seatakse kinnisajale, tuleb ESIS-ele märkida teabelehe koostamiseks kasutatud kinnisasja eeldatav väärtus. Direktiiv ei sätesta ESIS-el kinnisasja hindamisel kasutatavaid meetodeid. Üldise juhisena võib aga välja tuua, et väärtuse märkimisel peaks krediidiandja tuginema nii täpsele teabele kui võimalik, arvestades tema käsutuses olevat informatsiooni. Näiteks kui krediidiandjale on teada kinnisasja hindamisaktis märgitud väärtus, tuleks teabelehe täitmisel lähtuda sellest. Kui hindamisakti ei ole, saab lähtuda näiteks kinnisasja müüja küsitavast hinnast, millega ostja on nõus selle ostma. Kui tegemist on laenuga maja ehitamiseks, siis kuna direktiiv täpsemaid ettekirjutusi ei sisalda, on krediidiandjal endal teabelehe täitmiseks teatud mänguruum. Ilmselt oleks krediidiandjal mõistlik lähtuda sellest, kas krediidiandja võtab üldiselt tulevast maja ehitamist kinnisasja väärtuse hindamisel arvesse või mitte ning vastavalt sellele täita ka teabeleht. Juhul kui tarbijalt nõutakse lisatagatisi ning ta peaks hüpoteegiga koormama mitu kinnisasja, tuleks kõigi kinnisasjade eelduslikud väärtused eraldi välja tuua. Lisaks peab krediidiandja asjakohasel juhul lisama teabe kas maksimaalse võimaliku laenusumma kohta vastavalt kõnealuse kinnisvara väärtusele, nimetatud info esitatakse suhtarvuna, või kinnisvara minimaalse nõutava väärtuse, et laenata näites toodud summa. Tegemist on alternatiividega, mille vahel krediidiandja võib valida, vastavalt sellele, missuguseid suhtarve ta kasutab, kui ta neid kasutab. Kui eelmises lõigus tuuakse välja kinnisasja hinnanguline väärtus, siis siin lõigus luuakse esimese alternatiivi kohaselt seos kinnisasja väärtuse ja maksimaalse võimaliku laenusumma vahel ning teise alternatiivi kohaselt minimaalse vajaliku kinnisasja väärtuse ja laenatava summa vahel. Info tagatise kohta lisatakse juhul, kui tarbijalt nõutakse krediidi saamiseks tagatise andmist. Kindlasti tuleb märkida tagatise liik, näiteks hüpoteek või muu võrreldav tagatis. Muu võrreldav tagatis võib Eestis olla näiteks tagatisomandamine või hooneühistu liikmesuse pant, vt selle kohta täpsemalt võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjas VÕS-i § 402 muutmise seletust. Krediidiandja võib soovi korral lisada teabelehele tagatise kohta täiendavat teavet (näiteks tagatisena kasutatavate kinnisasjade aadressid), kuid kuna selle punkti eesmärk on juhtida tarbija tähelepanu asjaolule, et tegemist on tagatud krediidiga, piisab teabelehe korrektseks täitmiseks ka lihtsalt tagatise liigi märkimisest. Hea oleks, kui siit selguks ka asjaolu, et tarbijalt nõutakse mitut tagatist. Seega, kui hüpoteek seatakse mitmele kinnisasjale, tuleks siia lahtrisse märkida „hüpoteegid“ mitmuses. 4. jagu. Intressimäär ja muud kulud Sellest jaost saab tarbija teavet vajaliku krediidiga seotud kulude kohta. Esmalt antakse tarbijale teavet krediidi kulukuse määra kohta. Krediidi kulukuse määr tuleb arvutada 1 VÕS-i § 406 ja § 406 ning rahandusministri 13.10.2010 määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ alusel. Seejärel selgitatakse, missuguseid kulusid arvestades on krediidi kulukuse määr arvutatud. Kuivõrd krediidi kulukuse määr arvutatakse, lähtudes eeldusest, et pooled täidavad enda lepingujärgseid kohustusi kohaselt, esitatakse selles jaos tarbijale teave ainult selliste kulude kohta, mis ei ole seotud lepingu rikkumisega. Peamiseks krediidiga seotud kuluks, mis tuleb krediidi kulukuse määra järel ESIS-el märkida, on intressimäär. B-osas olevate selgituste kohaselt märgitakse laenuintress protsentuaalse väärtusena. Kui intressimäär on fikseerimata ja põhineb alusintressimääral, võib krediidiandja märkida intressimäära teabelehele, esitades alusintressimäära ja krediidiandja intressimarginaali protsentuaalse väärtuse. Krediidiandja märgib Euroopa standardinfo teabelehe väljaandmise kuupäeval kehtiva viitintressimäära väärtuse. Seega kui tarbijale pakutava lepingu intress on näiteks seotud 12 kuu Euriboriga, mis on ESIS-e väljaandmise hetkel näiteks 0,163% ning krediidiandja marginaal on 2,1 %, tuleks teabelehele märkida „12 kuu Euribor (0,163%) + marginaal (2,1 %) aastas“ või „12 kuu Euribor + 2,1 % aastas. 12 kuu Euribor on teabelehe esitamise seisuga 0,163%“. ESIS-el kasutatav täpne sõnastus on krediidiandja enda valida, kuid oluline on, et sellest tuleks kogu nõutav teave selgelt välja. ESIS-e täitmise juhendi kohaselt tuleb tarbijale fikseerimata intressi korral esitada ka kohaldatavad ülem- ja alammäärad, kui intressimäära kõikumisele on lepinguliselt ülem- või alampiir seatud. Näiteks kui intressimäär on seotud perioodiliselt muutuva Euriboriga, kuid samas on lepingus kokku lepitud, et intressimäär ei tõuse üle 4%, tuleb ülemmäärana märkida ESIS-ele 4%. Kui see on asjakohane, tuleb tarbijale esitada teave krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud 1 eelduste kohta ehk nende VÕS-i § 406 sätestatud eelduste kohta, mida kõnealusel juhul krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud on. Seejärel tuleb teabelehele märkida teised krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võetavad kuluelemendid. ESIS-e täitmise juhendis on selgitatud, et kui tarbija on teavitanud krediidiandjat ühest või mitmest tema eelistatud krediidilepingu komponendist, nagu näiteks krediidilepingu kestus ja krediidi kogusumma, kasutab krediidiandja võimaluse korral neid komponente. Eraldi tuleb välja tuua ühekordselt makstavad tasud ja regulaarselt makstavad tasud. Teabelehel tuleks loetleda vastavad kululiigid ning nende summad, B-osas toodud selgituste kohaselt ka info selle kohta, kellele need tuleb maksta ja millal. Ühekordne kulu võib olla näiteks lepingutasu või Kredexi käenduse eest makstav tasu jne. ESIS-ele märgitav regulaarne kulu võib olla näiteks tagatise kindlustamisega seotud kindlustusmaksete tasumise kohustus või maksekonto pidamise eest makstav tasu jne. Nende punktide alla tuleb märkida sellised tasud, mille suurus (või hüpoteegi seadmise korral ka tasu määramise alus) on krediidiandjale teada. Kui teada on ainult kulude tekkimine tulevikus, kuid mitte nende suurus, tuleb need märkida ESIS-ele paar rida allapoole selleks ettenähtud kohale. Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõukohases 3 VÕS-i § 406 lõikes 5 on direktiivi artikli 17 lõike 6 alusel sätestatud, et kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu intressimäär võib tarbijakrediidilepingu kohaselt muutuda, teavitatakse tarbijat intressimäära muutuste võimalikust mõjust makstavatele summadele ja krediidi kulukuse määrale vähemalt Euroopa standardinfo teabelehel. Selleks näidatakse tarbijale ka teist krediidi kulukuse määra, mis illustreerib võimalikku riski, mis on seotud intressimäära märkimisväärse tõusuga. Seega tuleb fikseerimata intressimäära korral esitada tarbijale ESIS-el hoiatus, et krediidi kulukuse määra tegelikku suurust võivad mõjutada võimalikud muutused. Muutuste all on silmas peetud eelkõige intressimäära muutumisest tulenevaid muutusi. Tarbijate tähelepanu köitmiseks peab hoiatus olema suurema tähemärgi suurusega ja esinema silmatorkavalt Euroopa standardinfo teabelehe põhiosas. Hoiatuse jaoks on B-osas ette nähtud täpsed juhised selle kohta, kuidas seda tuleb erinevates olukordades sõnastada ning mis andmeid see sisaldama peab. Koos hoiatusega esitatakse ka näitlik krediidi kulukuse määr, mille eesmärk on näidata tarbijale varasemale statistilise kogemusele tuginedes, missuguseks võib krediidi kulukuse määr intressimäära muutuste tõttu kujuneda. B-osas on selgitatud, et kui laenuintressi puhul kohaldatakse ülemmäära, eeldatakse selles näites, et laenuintress tõuseb esimesel võimalusel krediidilepingus ette nähtud kõrgeimale võimalikule tasemele. Näitkeks, kui tegemist on küll fikseerimata intressimääraga, aga lepingus on kokku lepitud, et intressimäär ei tõuse näiteks üle 5 %, arvutatakse näitlik krediidi kulukuse määr eeldusel, et intressimäär on 5%. See näitab tarbijale ära kõige kõrgema võimaliku krediidi kulukuse määra. Kui ülemmäära ei kohaldata, esitatakse selles näites krediidi kulukuse määr, milles on arvestatud vähemalt viimase 20 aasta kõrgeimat laenuintressi. Sellisel juhul peaks krediidiandja vaatama enda sõlmitud lepinguid viimase 20 aasta jooksul ning kasutama näitliku krediidi kulukuse määra arvutamisel viimase 20 aasta kõige kõrgemat intressimäära. Sellisele suhteliselt pikale ajavahemikule tuginemine on Euroopa Komisjoni selgitustel vajalik, kuna intressimäärad võivad perioodiliselt muutuda ning on oluline, et sõltumata võimalikest perioodilistest muutustest, antakse tarbijale teave kõige kõrgema võimaliku intressimääraga krediidi kulukuse määra kohta. 20-aastane periood on direktiivis sõnaselgelt ette nähtud ning kui andmed on selle ajavahemiku kohta olemas, tuleb sellest perioodist lähtuda. Kui laenuintressi arvutamiseks kasutatavad andmed on olemas vähem kui 20 aasta kohta, tuleb arvestada kõige kõrgemat intressimäära võimalikult pika ajavahemiku kohta, mil kõnealused andmed on olemas. Näiteks kui krediidiandjal ei ole statistikat viimase 20 aasta kohta, kuid on näiteks 15 aasta või 7 aasta kohta, tuleb vastavalt lähtuda 15-aastasest või 7-aastasest perioodist. Seejuures tuleb veel omakorda eristada, kas fikseerimata intressimäär on seotud välise alusintressimäraga (näiteks Euribor või Libor) või mõne krediidiandja sisemise alusintressimääraga (st alusintressimääraga, mille suuruse ja muutumise tingimused sätestab krediidiandja ise). Kui tegemist on välise alusintressimääraga, tuleb tugineda laenuintressi arvutamiseks kasutatud välise alusintressimäära suurimale väärtusele võimalikult pika aja jooksul, mil need andmed on olemas. Näiteks kui intressimäär on seotud Euriboriga, tuleb lähtuda sellest. Kui krediidiandja ei kasuta välist alusintressimäära (st tegemist on sisemise määraga), ei saa ta tugineda välisele statistikale, kuna seda ei ole. Seetõttu on direktiivis ette nähtud, et sellisel juhul tuleb tugineda sellise määra (inglise keeles benchmark rate) suurimale väärtusele, mille on määranud kindlaks iga liikmesriigi pädev asutus või Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA). Eelnõu kooskõlastamisele esitamise ajal ei ole veel täielikult otsustatud, kas Eestis kehtestatakse asjakohane määr. Kui seda ei tehta, tuleb tulevikus hakata tuginema EBA kehtestatud määrale. Seega see, millistele kriteeriumitele tuginedes tuleb näitlik krediidi kulukuse määr arvutada, sõltub sellest, kui pika aja kohta on konkreetsel krediidiandjal statistiline teave olemas (st kas 20 aasta või mõne lühema perioodi kohta) ning missuguse intressimääraga lepingut ta tarbijale pakub (st intressi, mis on seotud kas välimise või sisemise alusintressimääraga), B-osas on selgitatud, et seda nõuet ei kohaldata selliste krediidilepingute suhtes, kus laenuintress on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Selliste krediidilepingute puhul, kus laenuintress on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena, sisaldab teave hoiatust, et krediidi kulukuse aastamäär arvutatakse esialgse ajavahemiku laenuintressi alusel. Koos hoiatusega esitatakse ka täiendav näitlik krediidi kulukuse aastamäär, mis on arvutatud võlaõigusseaduse § 406 lõike 5 kohaselt. Kui krediidi puhul on tegemist mitmest osast koosneva krediidiga (nt samal ajal fikseeritud intressiga osa, muutuva intressiga osa), tuleb teave anda krediidi iga osa kohta. Asjakohasel juhul tuleb teabelehele jätta selgitus, et krediidi kulukuse määra arvutamisel lähtutakse sellest, et intressimäär jääb kogu lepingu kestuse jooksul esialgse ajavahemiku jaoks fikseeritud tasemele. Eraldi tuleb teabelehel välja tuua need kulud, mida tarbija peab seoses krediidilepinguga kindlasti kandma, kuid mis ei ole teabelehe esitamise ajal krediidiandjale teada ning mida ei ole seetõttu arvesse võetud teabelehel esitatava krediidi kulukuse määra arvutamisel. Kui selliseid kulusid ei ole, ei ole see teave asjakohane ning vastav lause tuleks teabelehelt kustutada. Kui hüpoteegi või võrreldava tagatise registreerimisel on vaja maksta tasu, avaldatakse see selles jaos koos summaga, kui see on teada, või kui see ei ole võimalik, siis summa kindlaksmääramise alusega. Arvutamise aluseks saab Eestis pidada notari tasu seadust ja riigilõivuseadust ning nende vastavaid sätteid. Kui tasud on teada ja sisalduvad krediidi kulukuse aastamääras, lisatakse tasu ja selle summa lahtrisse „Ühekordsed kulud”. Kui tasud ei ole krediidiandjale teada ega sisaldu seetõttu krediidi kulukuse aastamääras, tuleb tasu olemasolu selgelt välja tuua krediidiandjale mitte teada olevate kulude loetelus. Mõlemal juhul tuleb kasutada A-osas kasutatud tüüpsõnastust. 5. jagu. Maksete sagedus ja arv Selles jaos tuleb märkida maksete sagedus ja arv. Maksete all on siinkohal mõeldud kõiki makseid, st mitte ainult põhiosa tagasimakseid, vaid ka makseid, millega makstakse tagasi põhiosa ning samaaegselt tasutakse ka intressi. Maksete sagedus näitab, missuguste ajavahemike tagant tuleks makseid teha. ESIS-e täitmise juhendi B-osas on selgitatud, et perioodiliste maksete korral märgitakse maksete sagedus (nt iga kuu). Korrapäratute maksete korral selgitatakse tarbijale üheselt selliste maksete tegemise korda. Maksete arv näitab seda, kui mitu makset tuleks tarbijakrediidilepingu kestuse ajal teha. Maksete arv sõltub konkreetse lepingu tingimustest. Näiteks 1-aastase lepingu korral, kui krediiti makstakse tagasi iga kuu, on maksete arv 12. 30-aastase laenu korral, kui tagasimakseid tehakse igakuiselt, on maksete arv 360. Samas näiteks, kui kogu krediit makstakse tagasi ühe maksega, on maksete arv 1. 6. jagu. Iga perioodilise makse suurus Selles jaos tuleb esmalt märkida makse suurus ja vääring. Tagasimakse suurusena märgitakse esimese makse suurus, mitte kõiki tagasimaksegraafikus sisalduvaid makseid. Kui tagasimaksete suurus jääb kogu lepingu kestusajal muutumatuks (nt fikseeritud intressimäära ja annuiteetgraafiku korral), näitabki teabelehele märgitav makse suurust seda, missuguses summas tagasimakseid peab tarbija näiteks iga kuu kuni lepingu lõpuni krediidiandjale tegema. Juhul kui makse suurus võib tulevikus muutuda (nt fikseerimata intressimäära muutuste tõttu), kajastab teabelehel märgitav makse suurus ainult esialgset makse suurust. Sellisel juhul peab krediidiandja ESIS-e täitmisjuhendi kohaselt märkima ajavahemiku, mille jooksul kehtib perioodilise makse algne suurus, ning selle, millal ja kui sageli seda seejärel muudetakse. Direktiiv ei kohusta krediidiandjaid siin eraldi mitmeid tagasimakse summasid ega graafikut erinevate summadega välja tooma. Tehtavat makset tuleks näidata maksena, mis koosneb nii põhiosa tagasimaksest kui ka intressist, sest vaid sellisel juhul on täielikult täidetud tarbija makse suurusest teavitamise eesmärk. Järgmisena on teabelehel sätestatud hoiatus tarbijale „Teie sissetulek võib muutuda. Palun kaaluge, kas suudate oma [sagedus] tagasimakseid teha ka siis, kui sissetulekud vähenevad..“. Nurksulgudesse tuleb märkida vastav sagedus, näiteks „igakuiseid“ juhul, kui makseid tehakse iga kuu või „iga-aastased“ juhul, kui makseid tehakse kord aastas. Kui kogu krediit või osa krediidist põhineb ainult intressimaksetel ehk tegemist on krediidilepinguga, mille puhul tarbija ei maksa tasumisele kuuluvat intressisummat täielikult tagasi perioodiliste tagasimaksetega, lisatakse selle jao lõppu silmatorkavalt kõnealusest asjaolust selgelt teavitav märkus. Nurksulgudesse tuleb lisada kas „see“ või „osa sellest“, vastavalt sellele, kas kogu laen põhineb ainult intressimaksetel või ainult osa sellest. Täiendavat infot ei ole kõnealustesse nurksulgudesse vaja lisada. Eraldi tuleb välja tuua see summa, mille tarbija peab pärast lepingu lõppu krediidiandjale tasuma ning märge selle kohta, et tarbijal võib olla kohustus teha veel ka teisi makseid. ESIS-e täitmise juhendis on sätestatud, et siinkohal selgitatakse, kuidas, millal ja millises summas edasilükatud intressimaksed krediidijäägile lisatakse ning kuidas see mõjutab tarbija võlgnetavat summat. Teabelehe 6. jagu sisaldab ka hoiatust tarbija jaoks, mis viitab asjaolule, et kas terve laen või osa sellest on fikseerimata intressimääraga, mistõttu võib intressimäär tulevikus muutuda. Nurksulguses märgitud sõna „osa“ tuleb hoiatusse alles jätta juhul, kui ainult osa laenust on fikseerimata intressimääraga. Hoiatuse jaoks on B-osas ette nähtud täpsed juhised selle kohta, kuidas seda tuleb erinevates olukordades sõnastada ning mis andmeid see sisaldama peab. Vt selle kohta selgitusi eespool 4. jao juues. Kui tegemist ei ole fikseerimata intressimääraga lepinguga, tuleb see lõik teabelehelt välja jätta. Järgmised kaks lõiku lisatakse teabelehele juhul, kui tegemist on krediidiga, mis ei ole tarbija omavääringus. Esimeses lõigus esitab krediidiandja arvulise näite, milles kirjeldab selgelt, kuidas asjaomase vahetuskursi muutused võivad mõjutada perioodiliste maksete suurust, kasutades ESIS-e sõnastust. See näide põhineb näitel, mille kohaselt langeb tarbija riigi omavääringu väärtus 20%, ja sellele lisatakse selgesõnaline märkus, et perioodilised maksed võivad suureneda kõnealuses näites esitatust rohkem. Kui kohaldatakse ülemmäära, millega piiratakse seda suurenemist alla 20%, esitatakse selle asemel maksete maksimumsumma tarbija riigi omavääringus ning märkus maksete võimaliku tulevase suurenemise kohta jäetakse välja. Teine lõik puudutab olukorda, kui perioodiliste maksete tasumisel kasutatav vääring erineb krediidi võtmise vääringust või kui tarbija riigi omavääringus väljendatud perioodiliste maksete suurus sõltub muus vääringus esitatud vastavatest summadest. Sel juhul märgitakse selles jaos kohaldatava vahetuskursi arvutamise kuupäev ning vahetuskurss või selle arvutamise alus ning nende kohandamise sagedus. Samuti sisaldab see lõik vahetuskurssi avaldava asutuse nimetuse, näiteks kui lähtutakse Euroopa Keskpanga või Eesti Panga avaldatavast vahetuskursist, tuleb ESIS-ele märkida vastavalt Euroopa Keskpank või Eesti Pank. Eraldi on teabelehel viidatud ka „säästutoodetele“. Eesti kontekstis võivad selleks olla näiteks hoiused. 7. jagu. (Asjakohasel juhul) Näitlik tagasimaksegraafik B-osas sätestatud ESIS-e täitmise juhendis on selgitatud, et see jagu lisatakse siis, kui krediit on edasilükatud intressimaksetega krediit, või siis, kui laenuintress on fikseeritud krediidilepingu kestuseks. B-osas on 7. jao selgituste juures täiendavalt välja toodud, et liikmesriigid võivad sätestada, et näitlik tagasimaksegraafik on kohustuslik ka muudel juhtudel. Tegemist on liikmesriikidele jäetud valikuõigusega, mida Eestis on otsustatud mitte kasutada. Fikseerimata intressimääraga lepingu puhul kehtiks teabelehel esitatav graafik ainult kuni esimese intressimäära muutuseni, mistõttu ei anna see tarbijale nii või teisiti ülevaadet kogu tegelikult kehtivast tagasimaksegraafikust. Teabe tagasimakse esialgse suuruse kohta saab tarbija nii või teisiti juba 6. jaost. Kui see teave nii või teisiti õige pea vananeks, ei oleks sellise graafiku lisamine teabelehele põhjendatud. Seetõttu on Eestis otsustatud seda mitte teha ning vastav lause on Eestis ministri määrusega kehtestatavast teabelehe täitmise juhendist välja jäetud. Kuivõrd edasilükatud intressimaksetega krediit ei ole Eestis ilmselt väga levinud (ning intressi põhiosaks muuta Eesti õiguse kohaselt nii või teisiti ei tohi), samuti ei kasutata Eestis võimalust sätestada tagasimaksegraafiku esitamise kohustus muudel juhtudel, on krediidiandjal või asjakohasel juhul krediidivahendajal kohustus see jagu täita ainult juhul, kui kogu lepingu kestusajal on tegemist fikseeritud intressimääraga. Fikseerimata intressimäära korral, näiteks Euriboriga seotud intressimäära korral tuleks see jagu teabelehelt kustutada ning vastavalt kohandada teabelehe numeratsiooni. Sisuliselt esitatakse teabelehe 7. jaos tagasimaksegraafik. Graafikul on järgmised veerud: tagasimakse ajakava (nt kuu 1, kuu 2, kuu 3), tagasimakse suurus, tagasimaksega tasutud intress, muud tagasimakses sisalduvad kulud (olemasolu korral), iga tagasimaksega tagastatav põhiosa summa ja laenujääk pärast tagasimakse”. Oluline on tähelepanu juhtida B-osas antud selgitusele, mille kohaselt märgitakse laenu esimese tagasimaksmise aastal teave iga tagasimakse kohta ning iga veeru puhul märgitakse vahesumma esimese aasta lõpu seisuga. Järgmistel aastatel võib andmed märkida aasta kohta. Niimoodi tagatakse, et pikaajaliste lepingute korral ei muuda tagasimaksegraafiku lisamine ESIS-ele seda liiga pikaks ega ebaülevaatlikuks, samas saab tarbija siiski vajaliku ülevaate temale perioodiliselt langevast kulude koormusest. Tagasimaksegraafiku lõpus esitatakse kogusumma rida, kus märgitakse iga veeru kohta kogusumma. Tarbija makstav krediidi kogukulu (st veeru „perioodilise makse suurus” kogusumma) märgitakse silmatorkavalt. 8. jagu. Lisakohustused Selles jaos märgib krediidiandja sellised kohustused, mida tarbija peab täitma selleks, et saada laenu ESIS-el kirjeldatud tingimustel. See osa tuleb täita sõltumata sellest, kas ESIS on esitatud koos siduva pakkumisega või eraldi lepingueelse teabena. ESIS-e täitmise juhendis on toodud selle kohta näidetena sellised kohustused nagu kinnisasja kindlustamine, elukindlustuslepingu sõlmimine, töötasu laekumine krediidiandja juures avatud kontole või muu lepingu sõlmimine. ESIS-e täitmise juhendis on sätestatud, et iga kohustuse puhul märgib krediidiandja, kelle suhtes ja mis ajaks tuleb kohustus täita. Krediidiandja täpsustab samuti kohustuse kestuse, näiteks kui kohustus kehtib krediidilepingu lõpuni, tuleb see teabelehele märkida. Krediidiandja täpsustab iga kohustuse puhul tarbija tasumisele kuuluvad kulud, mis ei sisaldu krediidi kulukuse määras. Samuti peab krediidiandja täpsustama, kas tarbijal on kohustus sõlmida need lepingud krediidiandja valitud isikuga või võib need sõlmida tarbija valitud isikuga. Kui selle võimaluse tingimuseks on, et kõrvallepingud peavad vastama teatud miinimumnõuetele, tuleb neid nõudeid käesolevas jaos kirjeldada. Siinkohal on oluline tähelepanu juhtida kindlustustegevuse seaduse eelnõu raames 2 kehtestatud VÕS-i §-le 401 , milles on sätestatud, et kui krediidilepingu tingimustes on ette nähtud krediidisaaja kindlustuslepingu sõlmimise kohustus, ei või krediidilepingu tingimused, mis puudutavad lepingu põhilist eset, sõltuda sellest, millise Eestis kindlustustegevusega tegelemise õigust omava kindlustusandja krediidisaaja valib või millise Eestis vahendusega tegelemise õigust omava kindlustusvahendaja teenuseid kindlustuslepingu sõlmimisel kasutab, kui sõlmitav kindlustusleping tagab samaväärse kindlustuskaitse nagu krediidiandja eelistatud kindlustusandja pakutav või kindlustusvahendaja vahendatav kindlustusleping. Kui krediidilepingut pakutakse üheskoos muude lepingutega, peab krediidiandja märkima nende lepingu esemeks olevate soorituste peamised omadused ning selgelt märkima, kas tarbijal on õigus lõpetada krediidileping või kõrvallepingutes märgitud teenused eraldi, lõpetamise tingimused ja mõjud, ning vastavalt vajadusele krediidilepinguga seoses nõutavate kõrvallepingute lõpetamise võimalikud tagajärjed. Nimetatud tagajärjed tuleb teabelehel eraldi välja tuua. Asjakohasel juhul peab krediidiandja märkima teabelehele ka hoiatuse, et tarbija võtaks arvesse, et teabelehel kirjeldatud laenutingimused (sealhulgas intressimäär) võivad muutuda, kui eespool esitatud kohustused ei ole täidetud. Lisaks tuleb teabelehele asjakohaselt juhul märkida hoiatus, et tarbija peab võtma arvesse tagajärgi, mis võivad hiljem kaasneda laenuga seotud kõrvallepingute lõpetamisel. Regulatsiooni eesmärk on tagada, et tarbija teaks, missuguseid lisakohustusi peab ta endale krediidi saamiseks täitma ning kelle suhtes ja kui pikaks ajaks ta need kohustused endale võtab. 9. jagu. Ennetähtaegne tagasimaksmine VÕS-i § 411 kohaselt on tarbijal igal ajal õigus krediit osaliselt või täielikult ennetähtaegselt tagasi maksta. Sellest antakse tarbijale teada ka ESIS-el. ESIS-el on eraldi välja toodud, et asjakohasel juhul tuleb märkida krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise tingimused. See on seotud hüpoteekkrediidi direktiivi artiklis 25 ette nähtud liikmesriikidele jäetud valikuõigusega, kas anda tarbijale krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise õigus ainult teatud tingimustel, näiteks õigustatud huvi korral. Eelnõu koostamisel on otsustatud seda liikmesriigile jäetud valikuõigust mitte rakendada ehk mitte piirata tarbija õigust teha ennetähtaegset tagasimakset. Kuna nimetatud tingimusi ei hakata kunagi kohaldama, on vastav osa direktiivi ülevõtmisel ESIS-elt kustutatud. Enne tähtaega tagasimaksmise tasu jaos juhib krediidiandja tarbija tähelepanu enne tähtaega tagasimakse tasule või muudele enne tähtaega tagasimaksmise korral krediidiandjale hüvitiseks makstavatele kuludele ning märgib võimaluse korral nende summa. Krediidiandja peab seejuures lähtuma VÕS-i §-s 411 sätestatust, mille kohaselt erineb tarbija makstava hüvitise suurus sõltuvalt sellest, kas tegemist on fikseerimata või fikseeritud intressimääraga elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga. (Vt selle kohta täpsemalt seletuskirjas VÕS-i § 411 muutmise selgitusi). Tasu tuleb välja tuua kas konkreetse summana, kui see on teada, või selle arvutamise meetod. Teabelehe täitmise juhendis on selgitatud, et kui hüvitise suurus sõltub eri teguritest (näiteks juba tagasimakstud laenusumma või enne tähtaega tagasimakse ajal kehtiv intress), märgib krediidiandja, kuidas hüvitis arvutatakse ning esitab kõnealuse tasu võimaliku maksimumsumma, või kui see ei ole võimalik, siis illustreeriva näite, et kirjeldada tarbijale hüvitise kujunemist eri stsenaariumide korral. Teabelehel on tarbija jaoks täiendav selgitus selle kohta, et tarbija peaks krediidiandjaga ühendust võtma, et täpsustada enne tähtaega tagasimaksmise tasu sel ajahetkel. 10. jagu. Paindlikkus ESIS-e 10. jaos tuleb tarbijale esitada teave selle kohta, kas tarbijal on võimalik laen teisele laenuandjale või kinnisasjale üle kanda või mitte. Teisele kinnisasjale ülekandmise all on ilmselt mõeldud sama laenu eest teise kinnisasja soetamist ja/või laenu tagamiseks teisele kinnisasjale hüpoteegi seadmist. ESIS-el on mõlemad variandid märgitud alternatiividena ning ESIS-ele tuleb märkida asjakohane alternatiiv vastavalt sellele, kas krediidiandja sellist ülekandmist võimaldab või mitte. Lisaks tuleb selles jaos välja tuua kõik lisavõimalused, mida krediidiandja tarbijale pakub. Võimalikud lisavõimalused on loetletud ESIS-e täitmise juhendi 10. jao punktis 5 ning need võivad olla: - enam makstud / vähem makstud summad [laenu amortiseerumise struktuurist tulenevatest tavapärastest perioodilistest maksetest rohkem või vähem]; - maksepuhkus [ajavahemik, mil tarbijalt ei nõuta maksete tegemist]; - tagasilaenamine [võimalus tarbijal uuesti laenata vahendeid, mis on juba kasutusele võetud ja tagasi makstud]; - lisalaenu võtmine ilma täiendava nõusolekuta; - tagatisega või tagatiseta lisalaenu võtmine [kooskõlas 3. punktiga]; - krediitkaart; - seotud arvelduskonto või - seotud hoiukonto. Lisavõimalused tuleb ESIS-el loetleda ning esitada nende kohta lühike selgitus. ESIS-e täitmise juhendi kohaselt hõlmab selgitus asjaolusid, mille korral saab tarbija lisavõimalust kasutada; lisavõimalusega seonduvaid tingimusi; infot selle kohta, kas lisavõimalus tähendab hüpoteegi või võrdväärse tagatisega tagatud krediidi osana tarbijale seda, et ta kaotab seadusega ette nähtud või muud õigused, mis tavaliselt selle lisavõimalusega kaasnevad, ning lisavõimalust pakkuv ettevõtja (kui tegemist pole krediidiandjaga). Kui lisavõimalus sisaldab lisakrediiti, tuleb selles jaos tarbijale selgitada järgmist: krediidi kogusumma (sealhulgas hüpoteegi või võrdväärse tagatisega tagatud krediit); kas lisakrediidil on tagatis; kohalduvad laenuintressid; kas lisakrediit on reguleeritud või mitte. Sellise lisakrediidi summa esitatakse algses krediidivõimelisuse hinnangus või kui seda ei ole, siis selgitatakse kõnealuses jaos, et lisasumma kättesaadavaks tegemine sõltub tarbija krediidivõimelisuse täiendavast hindamisest. Kui lisavõimalus hõlmab säästutoodet, näiteks hoiusekonto avamist, tuleb selgitada kohalduvat intressimäära. 11. jagu. Laenuvõtja muud õigused Selles jaos selgitab krediidiandja tarbijale tema muid õigusi, näiteks taganemisõigust või järelemõtlemisõigust ja vajaduse korral muid õigusi. Kuivõrd Eestis on direktiivi artikli 14 ülevõtmisel otsustatud rakendada tarbija taganemisõigust ja mitte järelemõtlemisõigust (vt võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõukohaseid § 403 lg 4 ja § 409), on teabelehel asjakohane teave taganemisõiguse kohta, järelemõtlemisõigust puudutav osa on direktiivi ülevõtmisel ESIS-elt kustutatud. Teabelehel tuleb välja tuua taganemistähtaja pikkus, mis on võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seadust muutmise seaduse eelnõukohase VÕS-i § 409 järgi 7 päeva, kui tegemist on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga. Samuti tuleb ära märkida taganemistähtaja alguskuupäev. Kui see on võimalik, oleks tarbijale ilmselt kõige selgem, kui ära märgitaks konkreetne kuupäev. Kui see ei ole veel teada, sest näiteks lepingu sõlmimise täpne aeg ei ole veel teada, piisab ka konkreetse sündmuse, millest taganemistähtaega arvestama hakatakse (reeglina lepingu sõlmine), märkimisest. Tarbija jaoks tuleb teabelehel välja tuua ka menetlus, mida tarbija peab kõnealuse õiguse kasutamiseks järgima. Näiteks tuleks ära märkida aadress, kuhu taganemisteade saata. Teabelehelt on välja jäetud lõik, mis puudutab taganemisõiguse kaotamist juhul, kui tarbija ostab või müüb taganemistähtaja jooksul krediidilepinguga seotud kinnisasja. Eestis ei ole sellist regulatsiooni ette nähtud ning seetõttu pole vaja sellele ka ESIS-el viidata. 12. jagu. Kaebused Kõnealuse jao täitmise ning tarbijale vastava teabe esitamise eesmärk on selgitada tarbijale, missuguse isiku või asutuse poole võib ta kohtuväliselt lepinguga seotud probleemide korral pöörduda. Esmalt märgitakse teabelehele krediidiandja enda kontaktisik või kontaktpunkt, kuhu tarbija peaks kaebuse korral pöörduma. ESIS-e täitmise juhendis on ette nähtud, et välja tuleks tuua näiteks krediidiandja asjaomase osakonna nimetus ning kontaktandmed krediidiandjaga kaebuse korral ühenduse võtmiseks (aadress või telefoninumber või kontaktisik ja tema kontaktandmed). Samuti tuleb välja tuua link kaebuse esitamise menetlusele asjaomasel veebisaidil või mõni muu sarnane teabeallikas. Asjakohasel juhul tuleb välja tuua ka võimalik maksimaalne kaebuse menetlemise aeg krediidiandja juures. Teiseks tuleb välja tuua kohtuväline kaebusi lahendav organ, kelle poole on tarbijal õigus pöörduda. Eestis on selliseks organiks näiteks Tarbijakaitseameti juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon. Teises liikmesriigis elava tarbijaga sõlmitud krediidilepingute puhul viitab krediidiandja FIN-NET võrgustikule (http://ec.europa.eu/internal_market/fin-net/). 13. jagu. Laenuga seonduvate kohustuste täitmata jätmine: laenuvõtjale kaasnevad tagajärjed Selles jaos sätestatuga informeeritakse tarbijat lepingu rikkumisega seotud tagajärgedest. Selle eesmärk on tagada, et tarbija oleks nimetatud tagajärgedest teadlik ning hoiatatud. Krediidiandja kirjeldab selles jaos võimalikke peamisi erinevaid kohustuse täitmata jätmise juhtusid ja selle tagajärgi. Peamine kohustuse rikkumise juhtum on lepingujärgsete maksete tegemisega hilinemine. Samuti võib lepingu rikkumiseks olla ESIS-e 8. jaos loetletud lisa kohustuste täitmata jätmine, näiteks mõne kõrvallepingu sõlmimata jätmine. Kohustuse rikkumise tagajärjed maksetega hilinemise korral on näiteks viivise maksmine ja krediidiandjale tekkivate sissenõudmiskulude hüvitamine, samuti võimalikud kohtu- ja täitemenetlusega seonduvad kulud. ESIS-ele tuleb lisada ka eraldi hoiatus, et viimase võimalusena võidakse kohustuste rikkumisel võõrandada tarbija eluase. ESIS-e täitmise juhendis on selgitatud, et tõsised tagajärjed tuleb märkida silmatorkavalt. Siinkohal ei ole eraldi täpsustatud, mida tuleks kindlasti lugeda tõsiseks tagajärjeks, seega on krediidiandjal teatud otsustusvabadus selle sisustamiseks. Üldise juhisena võib öelda, et mida ulatuslikuma mõjuga tarbijale vastav tagajärg on, seda tõsisemaks võib seda pidada. Kindlasti on kõige tõsisem tagajärg täitemenetluse käigus tarbija eluaseme võõrandamine. ESIS-e täitmise juhendis on selgitatud, et tarbijat tuleks ka teavitada asjaolust, kui on võimalik nõuda krediidi tagatiseks oleva kinnisasja krediidiandjale tagastamist või üleandmist, kui tarbija ei täida oma kohustusi. Eesti õiguses võib see olla võimalik näiteks juhul, kui pooled on selles lepinguliselt kokku leppinud. Kui sellist võimalust ei eksisteeri, ei tooda seda ka teabelehel välja. 14. jagu. Lisateave Selles jaos märgitakse esmalt lepingule kohalduv õigus või kohtualluvus. Vastav teave lisatakse teabelehele selle täitmise juhendi kohaselt ainult siis, kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on tegemist finantsteenuste kaugturustusega ehk sidevahendi abil sõlmitava lepinguga. Ära tuleb märkida ka asjaolu, kui krediidiandja kavatseb tarbijaga lepingu kehtivuse ajal suhelda muus keeles kui lepingu väljastamise keeles. Krediidiandjal on võimalik Eestis valida suhtluskeeleks ka ainult eesti keel. Krediidiandja või -vahendaja märgib vastavalt sellele, kumba kohaldatakse, kas tarbijal on õigus saada krediidilepingu projekt või õigus, et talle pakutakse krediidilepingu projekti, vähemalt pärast seda, kui on tehtud krediidiandjale siduv pakkumine. Kuivõrd Eestis kasutatakse direktiivi ülevõtmisel võimalust näha ette taganemisõigus (VÕS § 409), on võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste 3 seaduste muutmise seaduse eelnõukohase VÕS-i § 403 lõike 6 järgi krediidiandjal kohustus pakkuda tarbijale krediidilepingu projekti. Seega tuleks teabelehel viidata projekti pakkumisele. 15. jagu. Järelevalveasutus Selles jaos tuuakse välja nii krediidiandja kui ka asjakohasel juhul krediidivahendaja üle järelevalvet teostava järelevalveasutuse nimetus ja veebileht. Eestis on vastavateks järelevalveasutusteks Tarbijakaitseamet (tarbijakaitseamet.ee) ja Finantsinspektsioon (www.fi.ee). B-osa Täitmisjuhend on mõeldud ainult krediidiandjale või -vahendajale ning seda ei edastata tarbijale. Täitmisjuhendis ei ole võrreldes direktiivis sätestatuga tehtud sisulisi muudatusi, mõnevõrra on kohendatud ainult täitmisjuhendi sõnastust. Samuti on kustutatud need laused, milles on antud liikmesriigile valikuõigus, kuid mida Eestis on otsustatud mitte kasutada (nt 7. jao 1. punkti viimane lause) ning viited hüpoteekkrediidi direktiivi ning teiste direktiivide konkreetsele sätetele on asendatud viidetega VÕS-i asjakohastele sätetele, kuhu vastavad direktiivid on üle võetud (nt 4. jao 3. punktis ja 11. jao 3. punktis jne) Määruse eelnõu seletuskirja koostamisel on läbivalt tuginetud ja viidatud ESIS-e täitmisjuhendis esitatud seisukohtadele. Sel põhjusel ei ole täitmisjuhendi enda kohta põhjalikumat seletuskirja koostatud. 3. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE Eelnõu on kooskõlas direktiiviga 2014/17/EL. Eelnõus ei ole vastuolusid teiste Euroopa Liidu õigusaktidega. 4. MÄÄRUSE MÕJUD Muudatus I Lepingueelse teabe esitamiseks võetakse kasutusele uus standardinfo teabeleht; Mõju I Muudatusega avaldub majanduslik mõju krediidiandjatele ja –võtjatele. Majanduslik mõju, mõju ettevõtjate töökoormusele Muudatusega kaasneb peamiselt ühekordne mõju krediidiandjate töökoormusele – vastutavad töötajad peavad end uue regulatsiooniga kurssi viima ja selle igapäevatöös rakendama. Peale muudatuse jõustamist tekib krediidiandjatele jooksev kulu infolehe täitmise ja edastamise näol. Samas teavitavad krediidiasutused kliente laenutingimustest juba praegu, kasutatakse infomaterjale ja antakse konsultatsioone. Muudatuse järel struktureeritakse info kõigi krediidiasutuste lõikes ühtselt – ühtlustatakse teabe sisu ja vorm. Seetõttu võib väita, et krediidiasutused ei pea klientide jaoks ’nullist’ teavet koguma ja esitama hakkama, olulisele osale edastatavast teabest on ka hetkel klientidel ligipääs olemas, standardinfo teabeleht annab sellele ühtse ja võrreldava vormi. Majanduslik mõju, mõju leibkondade tarbimisotsustele ja toimetulekule Muudatus parandab krediiditarbijate teadlikkust sõlmitavast lepingust ja aitab seeläbi vältida ülejõukäivaid kohustusi ning hilisemat võimalikku makseraskust. Kliendid saavad senisest hõlpsama võimaluse võrrelda krediidiandjate laenupakkumisi ja lepingutingimusi. Olulisus Muudatuse sihtgrupp ettevõtjate seas (eluasemelaenu pakkuvad krediidiasutused) on pigem väike (eluasemelaenu turg on jagunenud nelja suurema panga vahel - Finantsinspektsioon), muudatuse sihtgrupp tarbijate seas keskmine (umbes 21% leibkondadest on koormatud eluasemelaenuga – TNS EMOR). Muudatuse ulatus on pigem väike – ei looda uut süsteemi, millega harjumiseks osapooltel palju aega ja ressursse kuluks, vaid korrastatakse mõningal määral olemasolevat. Muudatuse sagedus on laenuvõtjate jaoks väike (eluasemelaenu võetakse pigem harva), krediidiasutuste jaoks keskmine (muude toimingute kõrval tuleb iga eluasemelaenu lepingu ettevalmistamisel täita ka infoleht). Ebasoovitavate kõrvalmõjude riski ette näha ei ole. Seetõttu võib muudatuse hinnata pigem ebaoluliseks ja loobuda üksikasjalikumast haldus- ja töökoormuse hindamisest. 5. MÄÄRUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD TEGEVUSED, VAJALIKUD KULUD JA RAKENDAMISE EELDATAVAD TULUD Määruse rakendamisega riigieelarvele kulusid ega tulusid ei kaasne ning rakendamisega seotud tegevused puudutavad krediidiandjaid, kes pakuvad elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute sõlmimist. 6. MÄÄRUSE JÕUSTUMINE Direktiiv 2014/17/EL tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta hiljemalt 21. märtsiks 2016. Seda silmas pidades on määruse jõustumiskuupäevaks samuti 21. märts 2016. 7. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Määruse eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks samadele isikutele ja asutustele, kellele esitatakse kooskõlastamiseks direktiivi lepinguõigusliku osa ülevõtmiseks koostatud seaduse eelnõu. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks kõikidele ministeeriumitele. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Hoiu-Laenuühistute Liidule, Eesti Kaubandus- Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti Liisingühingute Liidule, Eesti Pangale, Eesti Pangaliidule, Eesti E-kaubanduse Liidule, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Finantsinspektsioonile, Finance Estoniale, Notarite Kojale, Tarbijakaitseametile, Teenusmajanduse Kojale, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituudile, Tallinna Ülikooli Õigusakadeemiale, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule.  EELNÕU .07.2015 JUSTIITSMINISTER MÄÄRUS Tallinn Euroopa standardinfo teabelehe vormi kehtestamine 3 Määrus kehtestatakse võlaõigusseaduse § 403 lõike 3 alusel. § 1. Euroopa standardinfo teabelehe vorm Kehtestada Euroopa standardinfo teabelehe vorm (lisa). § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 21. märtsil 2016. aastal. Urmas Reinsalu Minister Norman Aas Kantsler Lisa Euroopa standardinfo teabelehe vorm  Ministeeriumid Meie 24.07.2015 nr 8-1/5299 [email protected] Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitamine arvamuse avaldamiseks Esitame Teile arvamuse avaldamiseks võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega võetakse riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta. Eelnõuga on võimalik tutvuda aadressil: http://eelnoud.valitsus.ee/main. Arvamused eelnõu suhtes palume esitada 15 tööpäeva jooksul eelnõu kättesaamisest arvates. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Marko Pomerants Keskkonnaminister justiitsministri ülesannetes Sama: Eesti Juristide Liit Eesti Hoiu-Laenuühistute Liit Eesti KaubandusTööstuskoda Eesti Kaupmeeste Liit Eesti Liisingühingute Liit Eesti Pank Eesti Pangaliit Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti E-kaubanduse Liit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Finantsinspektsioon Finance Estonia Notarite Koda Tarbijakaitseamet Teenusmajanduse Koda Tartu Ülikooli Õigusteaduskond Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituut Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Tartu Maakohus Viru Maakohus Kristiina Koll 620 8265 [email protected]  EELNÕU .07.2015 Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus § 1. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 54 lõike 1 punkt 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „14) asjaolu, et tarbija kannab tarbijapoolsel lepingust taganemisel lepinguesemeks olnud asja tagastamise kulud ning olukorras, kui lepingu esemeks olnud asja ei saa selle olemuse tõttu tavalise postiteenuse kaudu tagastada, asja äraviimise kulud, kui need tuleb tasuda tarbijal;”; 2) paragrahvi 54 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui ettevõtja võtab tarbijaga lepingu sõlmimise eesmärgil ühendust telefonitsi, peab ta telefonivestluse alguses tegema tarbijale teatavaks enda nime, ja kui see on asjakohane, siis selle isiku nime, kelle nimel ta helistab, ning kõne ärilise eesmärgi.“; 1 3) paragrahvi 54 lõiget 6 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral peab käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 3 nimetatud finantsteenuse peamiste omaduste kirjeldus sisaldama vähemalt käesoleva seaduse § 403 lõike 3 alusel kehtestatud määruse lisa A osa jagudes 3–6 nimetatud teavet.“; 4) paragrahvi 402 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 402. Tarbijakrediidilepingu ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu mõiste“; 5) paragrahvi 402 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses: „(2) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping on tarbijakrediidileping, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, või tarbijakrediidileping, mille eesmärk on kinnistu, hooneühistu liikmesuse või olemasoleva või kavandatava ehitise omandamine või eeltoodud õiguste säilitamine. (3) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule kohaldatakse tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti.“; 6) paragrahvi 403 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui krediidivahendusega tegeldakse kõrvaltegevusena, ei pea krediidivahendaja täitma käesoleva 1 1 1 4 1 3 seaduse § 54 lõigetes 6 ja 7, § 55 lõikes 3, §-des 403 ja 403 ning § 407 lõigetes 2 –2 nimetatud kohustusi. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral.“; 2 7) paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: 2 „(2 ) Käesolevas jaos krediidivahendaja kohta sätestatut kohaldatakse ka sellise majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku suhtes, kes vahendab tarbijale krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses. Eelmises lauses nimetatud viisil sõlmitud krediidilepingule kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut.“; 1 8) paragrahvi 403 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: 1 „(3 ) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud välistusi ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral.“; 9) paragrahvi 403 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1 5 2 1 2 „(4) Käesoleva seaduse § 407 lõigetes 2 –2 , 3 , 4 ja 4 ning §-des 414 ja 417 sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule.“; 2 10) paragrahvi 403 lõiked 5–5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Käesoleva seaduse §-des 409 ja 410 ning § 414 lõikes 2 sätestatut ei kohaldata kohtuliku kompromissina sõlmitud krediidilepingule. 1 1 (5 ) Käesoleva seaduse § 407 lõikes 2 nimetatud arvelduskrediidilepingutele ei kohaldata käesoleva 1 1 1 5 2 1 seaduse § 54 lõikes 6, § 55 lõikes 3, §-des 403 ja 403 , § 404 lõigetes 2–2 , § 407 lõigetes 4 ja 4 , 1 2 §-s 409, § 410 lõikes 2 ning §-des 411, 414 ja 414 sätestatut. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral. 2 (5 ) Käesoleva seaduse § 407 lõikes 4 nimetatud arvelduskrediidilepingutele kohaldatakse vaid 1 käesoleva seaduse § 407 lõigetes 4 ja 4 ning §-s 415 sätestatut. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral.“; 1 11) paragrahvi 403 lõike 1 punkt 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4 „14) tarbija õigus saada viivitamata ja tasuta teavet vastavalt käesoleva seaduse § 403 lõikele 10 tema krediidivõimelisuse hindamiseks kasutatud andmete kohta;“; 2 12) paragrahv 403 tunnistatakse kehtetuks; 3 5 13) seadust täiendatakse §-dega 403 –403 järgmises sõnastuses: 3 „§ 403 . Lepingueelne teave elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral (1) Krediidiandja või krediidivahendaja annab tarbijale tasuta isikupärastatud lepingueelset teavet, et tarbija saaks võrrelda turul pakutavaid elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid, hinnata lepinguga kaasnevaid tagajärgi ja teha lepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse. Krediidiandja või krediidivahendaja esitab tarbijale lepingueelse teabe, arvestades tarbijalt saadud teavet tema 4 vajaduste, finantsolukorra ja eelistuste kohta vastavalt käesoleva seaduse § 403 lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatule. Teave esitatakse tarbijale viivitamata pärast tarbijalt eelmises lauses nimetatud teabe saamist ning mõistliku aja jooksul enne seda, kui tarbija sõlmib elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu või teeb siduva pakkumise. (2) Krediidiandja või krediidivahendaja esitab tarbijale käesoleva paragrahvi lõikes 1 viidatud teabe püsival andmekandjal Euroopa standardinfo teabelehel. (3) Euroopa standardinfo teabelehe vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (4) Euroopa standardinfo teabelehte ei tohi muuta ega täiendada, välja arvatud Euroopa standardinfo teabelehel või selle täitmise juhendis sätestatud juhtudel. Teave, mida krediidiandja soovib lisaks teabelehel sisalduvale tarbijale esitada või peab seadusest tulenevalt esitama, esitatakse eraldi dokumendis, mis võidakse lisada Euroopa standardinfo teabelehele. (5) Kui tarbijale tehakse pakkumus, mis on krediidiandja jaoks siduv, esitatakse see püsival andmekandjal koos Euroopa standardinfo teabelehega, kui Euroopa standardinfo teabelehte ei ole tarbijale juba varem esitatud või kui pakkumuse tingimused erinevad varem esitatud Euroopa standardinfo teabelehel märgitust. (6) Kui tarbijale tehakse pakkumus, mis on krediidiandja jaoks siduv, pakub krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale lisaks Euroopa standardinfo teabelehele ka tarbijakrediidilepingu projekti koopiat. (7) Sidevahendi abil sõlmitava elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul loetakse, et 1 krediidiandja on täitnud käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 sätestatud teabele esitatud nõuded, kui tarbijale on enne lepingu sõlmimist esitatud Euroopa standardinfo teabeleht vastavalt käesolevale paragrahvile. (8) Käesolevas paragrahvis sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusele ei kohaldata 1 käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 ja §-s 14 sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustuse kohta sätestatut.“; 4 § 403 . Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine (1) Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. (2) Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajadusel tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. (3) Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. (4) Tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 3 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. (5) Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja hoiatab tarbijat, et kui tarbija ei esita krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet või tõendeid ja seetõttu ei saa krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnata, siis ei saa tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. (6) Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. (7) Kui krediidiandja sõlmib käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust hoolimata tarbijakrediidilepingu tarbijaga, kes ei ole krediidivõimeline, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet. (8) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule on tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (9) Kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või ülempiiri muutmist. (10) Kui otsus tarbijaga tarbijakrediidilepingut mitte sõlmida põhineb andmekogudest saadud teabel, teavitab krediidiandja tarbijat viivitamata ja tasuta sellise andmekogus sooritatud päringu tulemustest ja kasutatud andmekogu üksikasjadest. Andmekogudest saadud teavet ei edastata, kui sellise teabe edastamine on keelatud õigusaktidega või on vastuolus avaliku korra või julgeoleku eesmärkidega. (11) Kui krediidiandja otsustab tarbijaga elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut mitte sõlmida, teavitab ta tarbijat viivitamata oma otsusest ja kui otsus põhineb automatiseeritud andmetöötlusel, siis ka sellest asjaolust. (12) Krediidiandja ei ole kohustatud tarbija krediidivõimelisust hindama, kui sõlmitavaks tarbijakrediidilepinguks on leping, mis sõlmitakse piiratud hulga tarbijatega seadusjärgselt ja avalikes huvides ning tingimustel, mis on tarbijale soodsamad turul kehtivatest tingimustest, ja turu keskmisest madalama intressimääraga. (13) Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. 5 § 403 . Tarbijale selgituste andmine (1) Krediidiandja või krediidivahendaja on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral on krediidiandja või krediidivahendaja kohustatud lisaks eelmise lause kohaselt antavatele selgitustele andma tarbijale ka tasuta selgitusi tarbijale pakutava kõrvallepingu kohta, et tarbija saaks hinnata, kas talle pakutav kõrvalleping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. 1 (2) Kui võib eeldada, et tarbija vajab või soovib täiendavaid selgitusi käesoleva seaduse § 403 kohaselt antava lepingueelse teabe, tarbijale pakutud lepingute põhiomaduste või mõju kohta, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbija maksetega viivitamisest tulenevate tagajärgede kohta, siis on krediidiandja või krediidivahendaja kohustatud andma tarbijale täiendavaid selgitusi ja hoiatama teda võimalikest ohtudest tarbijakrediidi võtmisel. (3) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral annab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale selgitusi tasuta ning need hõlmavad eelkõige:  3 1) käesoleva seaduse § 403 kohaselt tarbijale antavat lepingueelset teavet, kui selgitusi annab 3 1 krediidiandja, ning käesoleva seaduse §-de 403 ja 417 kohaselt tarbijale antavat lepingueelset teavet, kui selgitusi annab krediidivahendaja; 2) pakutavate lepingute põhitunnuseid; 3) konkreetset mõju, mida pakutavad lepingud võivad tarbijale avaldada, sealhulgas makseviivituse tagajärgi, ja 4) teavet selle kohta, kas iga lepingut saab eraldi lõpetada ja mida see tarbijale kaasa toob, kui tarbijakrediidilepinguga üheskoos pakutakse kõrvallepinguid.“; 3 14) paragrahvi 404 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: 3 „(2 ) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel peab erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust olema tarbija tahteavalduses selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud käesoleva seaduse 3 § 403 lõike 3 alusel kehtestatud määruse lisa A-osas nimetatud teave.“; 1 15) paragrahvi 404 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral esitab krediidiandja lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabele tarbijale ka teabe alusintressimäära suuruse kohta.“; 1 16) paragrahvi 404 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu intressimäära muutumine määratakse kindlaks kapitaliturgudel toimuva enampakkumise teel ning seetõttu ei ole krediidiandjal võimalik tarbijat muudatusest enne muudatuse jõustumist teavitada, teavitab krediidiandja tarbijat püsival andmekandjal mõistliku aja jooksul enne enampakkumist selle toimumisest ja annab teada, kuidas enampakkumine võib intressimäära mõjutada. (4) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral esitatakse tarbijale käesolevas paragrahvis sätestatud teave tasuta.“; 2 3 17) paragrahvi 406 täiendatakse lõigetega 5 ja 5 järgmises sõnastuses: 2 „(5 ) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral, mille suhtes on lepitud kokku fikseeritud intressimäär esialgu vähemalt viieks aastaks, mille möödumisel toimuvad läbirääkimised uue olulise pikkusega perioodi kohta fikseeritud intressimäära kehtestamiseks, võetakse Euroopa standardinfo teabelehel täiendava näitlikustava krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse üksnes esialgset fikseeritud intressimääraga perioodi ning arvutus lähtub eeldusest, et fikseeritud intressimääraga perioodi lõppemisel makstakse võlgnetav põhisumma tagasi. 3 (5 ) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral, mille intressimäär võib tarbijakrediidilepingu kohaselt muutuda, teavitatakse tarbijat intressimäära muutuste võimalikust mõjust makstavatele summadele ja krediidi kulukuse määrale vähemalt Euroopa standardinfo teabelehel. Selleks näidatakse tarbijale ka teist krediidi kulukuse määra, mis illustreerib võimalikku riski, mis on seotud intressimäära märkimisväärse tõusuga. Kui intressimäärale ei ole seatud ülempiiri, lisatakse sellele teabele hoiatus, milles rõhutatakse, et krediidi kulukuse määras kajastuv krediidi kogukulu tarbijale võib muutuda. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata käesoleva paragrahvi 2 lõikes 5 sätestatud juhul.“; 1 1 18) paragrahvi 406 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: 1 „(4 ) Kui tegemist ei ole arvelduskrediidiga ega käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud lepinguga, loetakse tähtajatu elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta teatud tähtaja jooksul või pärast teatud tähtaja möödumist, mille järel võib krediidi taas kasutusse võtta, krediidi kulukuse määra arvutamisel, et: 1) krediit on antud kahekümneks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub tarbija kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on, kui tarbijakrediidilepingu eesmärk on kinnisasjaga seotud õiguse omandamine või säilitamine; 2) krediit on antud üheks aastaks alates krediidi esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub tarbija kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on, kui tarbijakrediidilepingu eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse omandamine või säilitamine või mille korral võetakse krediit kasutusse määratud tagasimaksetega deebetkaardi või krediitkaardiga; 3) kasutusse võetud krediit makstakse tagasi võrdsete kuumaksetena võrdsete ajavahemike järel alates ühe kuu möödumisest esimesest krediidi kasutusse võtmisest. Kui krediidi põhisumma tuleb igal maksetähtajal tagasi maksta täies ulatuses ühe maksena, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et edaspidi võetakse krediit kasutusse ja tagasimaksed tehakse ühe aasta jooksul; 4) intressi ja muid tasusid arvestatakse tarbijakrediidilepingu kohaselt kasutusse võetud krediidilt ning neid makstakse koos põhisumma tagasimaksetega.“; 1 1 19) paragrahvi 406 lõiked 5–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1 „(5) Kui tegemist ei ole arvelduskrediidiga ega käesoleva paragrahvi lõigetes 4–4 ja 11–13 nimetatud lepinguga ja kui tagasimaksete summa ei ole kindlaks määratud, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel iga tagasimakse summa madalaimaks lepinguga ettenähtud summaks. 1 (6) Kui tegemist ei ole arvelduskrediidiga ega käesoleva paragrahvi lõigetes 4–4 ja 11–13 nimetatud lepinguga ja kui tagasimaksete tegemise aeg ei ole kindlaks määratud, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et tagasimakse tehakse varaseimal lepinguga ettenähtud tähtpäeval. 1 1 (6 ) Kui tegemist ei ole arvelduskrediidiga ega käesoleva paragrahvi lõigetes 4–4 ja 11–13 nimetatud lepinguga ja kui tarbijakrediidilepingu sõlmimise tähtpäev ei ole veel teada, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et esimest korda võetakse krediit kasutusse tähtpäeval, mis toob kaasa kõige lühema ajavahemiku krediidi kasutusse võtmise tähtpäeva ja esimese tagasimakse tähtpäeva vahel.“; 1 1 20) paragrahvi 406 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: 1 „(7 ) Kui krediidi ülempiiri ei ole elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga kokku lepitud, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et krediidi ülempiir on 170 000 eurot. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral, mille eesmärk ei ole kinnisasjaga seotud õiguse või maa omandamine või säilitamine, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud krediidilepingud, või mille korral võetakse krediit kasutusse arvelduskrediidina, määratud tagasimaksetega deebetkaardi või krediitkaardiga, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et krediidi ülempiir on 1500 eurot.“; 1 1 21) paragrahvi 406 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1 „(8 ) Kui tagasimakse tegemise aega või tagasimakse summat ei ole tarbijakrediidilepingu ega 1 1 käesoleva paragrahvi lõikes 4, 4 , 5, 6, 6 , 8, 11, 12 või 13 sätestatud tingimuste põhjal võimalik kindlaks määrata, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et tagasimakse tehakse krediidiandja esitatud tähtpäeval ja tingimustel.“; 1 22) paragrahvi 406 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses: „(11) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral, mis on tähtajatu või mille alusel saadud krediit tuleb tagastada kaheteistkümne kuu jooksul ja mida tarbija kasutab ajutise rahastamisvahendina kinnisasja muul viisil rahastamisele eelneval üleminekuajal, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse kogu tarbijakrediidilepingu kehtivusajaks. Kui tarbijakrediidilepingu kehtivusaeg ei ole teada, arvutatakse krediidi kulukuse määr, eeldades, et tarbijakrediidilepingu kestus on kaksteist kuud. (12) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral, mis toimib eraldiseisva kõrvaltehingu tagatisena ja mille puhul kinnisasjaga tagatud krediidi põhisumma võetakse kasutusse üksnes juhul, kui esineb lepingus kindlaks määratud sündmus, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse täies mahus kasutusse olenevalt sellest, kumb on varasem, kas: 1) kõige viimasel krediidi kasutusele võtmise päeval, mis on potentsiaalseks kohustuse või tagatise allikaks oleva krediidilepinguga lubatud, või 2) pikeneva krediidilepingu korral esialgse perioodi lõpus enne lepingu pikenemist. (13) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral, mille puhul tagasimaksmisele kuuluva krediidi põhisumma suurus põhineb lepinguliselt kehtestatud osakaalul kinnisasja väärtusest tagasimakse või tagasimaksete tegemise ajal, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et: 1) tarbija teeb tagasimakse viimasel tarbijakrediidilepinguga lubatud päeval või päevadel; 2) tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisasja väärtuse protsentuaalne tõus ja lepingus osutatud inflatsiooniindeks on protsendimäär, mis on võrdne Eesti Panga kehtiva inflatsiooniprognoosiga või inflatsioonimääraga liikmesriigis, kus kinnisasi asub krediidilepingu sõlmimise ajal, olenevalt sellest, kumb neist kahest on kõrgem, või null, kui need protsendimäärad on negatiivsed.“; 23) paragrahvi 408 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 3 „(2) Käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.“; 24) paragrahvi 409 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tarbija võib tarbijakrediidilepingust taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral võib tarbija tarbijakrediidilepingust taganeda seitsme päeva jooksul. Kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust, võib seda teha ka isik, kes ühines tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustusega.“; 4 25) paragrahvi 411 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4 1 „(1 ) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud krediidiks on elamukinnisvaraga seotud krediit, ei 2 välista käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirmäärad krediidiandja õigust nõuda tarbijalt täiendavat kahjuhüvitist, kui krediidiandja on krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise tõttu kandnud suuremat kahju.“; 26) paragrahvi 411 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu puhul toimub ennetähtaegne tagasimaksmine fikseerimata intressimääraga perioodil, võib krediidiandja erinevalt käesoleva paragrahvi lõike 1 teises lauses sätestatust nõuda tarbijalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest.“; 27) paragrahvi 411 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses: 1 4 „(6) Krediidiandjal ei ole õigust nõuda käesoleva paragrahvi lõike 1 , 1 või 4 alusel tarbijalt hüvitist, kui 4 krediidiandja ei ole järginud käesoleva seaduse § 403 lõikes 6 sätestatut. (7) Kui tarbija teavitab krediidiandjat soovist elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused ennetähtaegselt täita, esitab krediidiandja tarbijale viivitamata püsival andmekandjal ennetähtaegse tagasimaksmise võimaluse kaalumiseks vajaliku teabe. Tarbijale esitatav teave peab olema tasuta ning sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) ennetähtaegselt tagastatav summa; 1 4 2) tarbijalt nõutava hüvitise suurus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 , 1 või 4; 3) kasutatud eeldused, mis peavad olema mõistlikud ja põhjendatud.“; 28) paragrahvi 416 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Krediidiandja võib lepingu üles öelda juhul, kui krediidiandja ei saanud tarbija krediidivõimelisust 4 õigesti hinnata, sest tarbija jättis teadlikult esitamata teabe vastavalt käesoleva seaduse §-le 403 või võltsis krediidiandjale esitatud teavet. Käesoleva lõike kohasele tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 2 sätestatut.“; 1 1 4 29) paragrahvi 417 täiendatakse lõigetega 1 –1 järgmises sõnastuses: 1 „(1 ) Elamukinnisvaraga seotud krediidi vahendamise korral esitab krediidivahendaja tarbijale mõistliku 1 aja jooksul enne käesoleva seaduse §-s 401 sätestatud toimingute tegemist tasuta püsival andmekandjal vähemalt järgmise teabe: 1) krediidivahendaja nimi ja aadress; 2) selle registri nimetus, millesse krediidivahendaja on kantud, asjakohasel juhul registreerimisnumber ja võimalused registreerimise kontrollimiseks; 3) teave selle kohta, kas krediidivahendaja on seotud ühe krediidiandjaga (krediidiagent) või mitme krediidiandjaga või kas krediidivahendaja tegutseb ainult ühe või mitme krediidiandja heaks ning sellisel juhul selle krediidiandja nimi, kelle vahendajana ta tegutseb; 4) teave selle kohta, kas krediidivahendaja osutab nõustamisteenust; 5) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud teabe või krediidivahenduse eest tarbija poolt makstava tasu arvutamise meetod, kui tasu suurust ei ole võimalik välja tuua; 6) krediidivahendaja kohta kaebuste esitamise sisemine kord, mida võivad kasutada tarbija ja muud huvitatud isikud, ning asjakohasel juhul võimalused vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse kasutamiseks; 7) krediidiandja või kolmandate isikute poolt krediidivahendajale tarbijakrediidilepinguga seotud teenuste eest makstavate vahendustasude või muude hüvede olemasolu ja nende suurus, kui see on teada. 2 (1 ) Krediidivahendaja, kes ei ole krediidiagent krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 21 tähenduses, kuid kes saab vahendustasu ühelt või mitmelt krediidiandjalt, esitab elamukinnisvaraga seotud krediidi vahendamise korral tarbija nõudmisel tasuta teabe selliste vahendustasude suuruse kohta, mida maksavad eri krediidiandjad, kellega krediidilepingu sõlmimist tarbijale pakutakse. Tarbijat teavitatakse sellest, et tal on õigus sellist teavet nõuda. 3 (1 ) Kui krediidivahendaja küsib tarbijalt tasu ja saab samal ajal krediidiandjalt või kolmandalt isikult vahendustasu, selgitab krediidivahendaja elamukinnisvaraga seotud krediidi vahendamise korral tarbijale tasuta, kas vahendustasu võetakse tarbijalt küsitava tasu suuruse määramisel osaliselt või täielikult arvesse.  4 (1 ) Krediidivahendaja võib teha teatavaks, et ta on sõltumatu, kui ta täidab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 51 lõigetes 2 ja 4 sätestatud nõudeid. 5 1 (1 ) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 7 nimetatud kulude suurus ei ole teabe esitamise ajal teada, teatab krediidivahendaja tarbijale, et tasude tegelik suurus tehakse teatavaks hiljem Euroopa standardinfo teabelehel.“; 2 30) paragrahvi 418 täiendatakse lõikega 1 järgmises sõnastuses: 2 „(1 ) Elamukinnisvaraga seotud krediidi vahendamise lepingus tuleb märkida käesoleva seaduse § 1 2 417 lõikes 1 nimetatud teave.“; 31) paragrahvi 418 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1 „(4) Krediidivahendusleping, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1, lõike 1 punktis 2 või 3, lõikes 2 1 või lõikes 2 sätestatud nõuetele, on tühine.“; 1 3 32) seadust täiendatakse §-dega 419 –419 järgmises sõnastuses: 1 „§ 419 . Nõustamisteenuse osutamine elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral (1) Nõustamine on tarbijale elamukinnisvaraga seotud krediidi pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu kohta. (2) Nõustamisteenus on krediidi andmisest ja vahendamisest eraldiseisev teenus. Nõustamisena ei 5 käsitata käesoleva seaduse § 403 tähenduses tarbijale tarbijakrediidilepingu kohta selgituste andmist. (3) Käesolevas paragrahvis reguleerimata juhul kohaldatakse nõustamisteenuse osutamisele krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 51 ja käesolevas seaduses käsunduslepingu kohta sätestatut. 2 § 419 . Välisriigi vääringus elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping (1) Kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping ei ole sõlmitud selle Euroopa Liidu liikmesriigi vääringus (välisriigi vääring), kus oli tarbija alaline elukoht lepingu sõlmimise ajal või on tarbija alaline elukoht praegu (tarbija omavääring), võib tarbija nõuda tarbijakrediidilepingu ümberarvestamist tarbija omavääringusse, kui tarbija makstava kogusumma jäägi või perioodiliste maksete suurus tõuseb vahetuskursi muutuse tõttu üle 20 protsendi võrreldes sellega, mis see oleks olnud lepingu sõlmimise ajal kehtinud vahetuskursi järgi. (2) Pooled võivad tarbijakrediidilepingus kokku leppida, et tarbija omavääring on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule või selle asemel vääring, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, ja mis on kindlaks määratud ajal, kui toimus viimane tarbija krediidivõimelisuse hindamine. (3) Ümberarvestamisel kasutatav vahetuskurss on ümberarvestamise päeval turul kehtiv vahetuskurss, kui tarbijakrediidilepingus ei ole sätestatud teisiti. (4) Välisriigi vääringus sõlmitud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral hoiatab krediidiandja regulaarselt tarbijat püsival andmekandjal, kui tarbija makstava kogusumma jäägi või perioodiliste maksete suurus tõuseb rohkem kui 20 protsenti võrreldes sellega, mis oleks tarbija kogusumma jääk või perioodiliste maksete suurus tarbija omavääringu kohaselt. Hoiatuses teavitatakse tarbijat tema poolt tasumisele kuuluva kogusumma jäägi tõusust, asjakohasel juhul õigusest arvestada leping ümber tarbija omavääringusse, ja ümberarvestamise tingimustest ning selgitatakse mis tahes muud kohaldatavat mehhanismi, mille eesmärk on piirata tarbijat mõjutavat vahetuskursiriski. (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud võimalusest teavitatakse tarbijat käesoleva 3 seaduse § 403 lõike 3 alusel kehtestatud Euroopa standardinfo teabelehel ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingus. 3 § 419 . Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sidumine teiste finantsteenustega (1) Krediidiandja ei tohi teha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimist sõltuvaks teise finantsteenuse osutamise lepingu sõlmimisest selliselt, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine eraldiseisvalt ei ole võimalik. Eelmises lauses sätestatu ei hõlma elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu pakkumist üheskoos teiste finantsteenuse osutamise lepingutega, kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu saab sõlmida ka eraldiseisvalt, kuid mitte samadel tingimustel nagu koos mõne teise lepingu sõlmimisega. (2) Hoolimata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, võib krediidiandja teha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sõltuvaks tarbija kohustusest: 1) sõlmida leping makse- või hoiusekonto avamiseks, kui selle lepingu alusel peetava konto ainus eesmärk on kapitali kogumine elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks või vahendite koondamine krediidi saamiseks või krediidiandjale täiendava tagatise andmine tarbija makseviivituse korral, või 2) sõlmida investeerimisteenuse osutamise leping või juhul, kui selline leping on juba sõlmitud, siis jätkata selle täitmist, kui see on makseviivituse korral täiendavaks tagatiseks krediidiandjale või kui selle eesmärk on samuti elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kapitali kogumine või vahendite koondamine krediidi saamiseks. (3) Kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine tehakse sõltuvaks kindlustuslepingu 2 sõlmimisest, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 401 sätestatut. (4) Krediidiandja võib teha elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimise sõltuvaks mõne teise lepingu sõlmimisest, kui krediidiandja suudab pädevale asutusele tõendada, et ühesugustel tingimustel pakutavad seotud lepingud või lepingute kategooriad, mis ei ole kättesaadavad eraldiseisvana, toovad tarbijale selgelt kasu, võttes nõuetekohaselt arvesse kõnealuste lepingute kättesaadavust ja nende alusel makstavat tasu turul. (5) Leping, mille sõlmimisest on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine sõltuvaks tehtud, on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keelu rikkumise korral tühine. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping kehtib edasi endistel tingimustel.“; 33) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta (ELT L 60 28.2.2014, 34–85.)“. § 2. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduses asendatakse sõnad „hüpoteegiga tagatud krediit“ läbivalt sõnadega „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediit“ vastavas käändes ja sõnad „hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidileping“ sõnadega „elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping“ vastavas käändes; 2) paragrahvi 2 lõike 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Krediidiandja ja -vahendaja suhtes, välja arvatud käesoleva seaduse § 5 lõike 3 või § 6 lõike 2 tähenduses elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti andva või vahendava isiku või käesoleva seaduse § 7 tähenduses nõustamisteenust osutava isiku suhtes, kohaldatakse üksnes käesoleva seaduse §-des 20, 38, 40 ja 43, § 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–53, 57 ja 58 sätestatut, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:“; 3) paragrahvi 5 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(3) Krediidiandja, kes annab või kohustub andma tarbijale krediiti elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu alusel, on hüpoteekkrediidiandja. (4) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse § 402 lõike 2 tähenduses. Käesolevas seaduses tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingule, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisti.“; 4) paragrahvi 7 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 5 „2) tarbijale krediidilepingu kohta selgituste andmist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 403 .“; 5) paragrahvi 12 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud sise-eeskiri ja raamatupidamise sise-eeskiri või nende projektid;“; 6) paragrahvi 20 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kõik tegevusloa saanud krediidiandjad ja -vahendajad või käesoleva seaduse § 2 lõike 8 alusel tegutsemisõigust omavad krediidiandjad ja -vahendajad kantakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiandjate ja -vahendajate nimekirja.“; 1 7) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 1 järgmises sõnastuses: 1 „(1 ) Käesoleva seaduse § 2 lõike 8 alusel tegutsemisõigust omav krediidiandja või -vahendaja peab teavitama Finantsinspektsiooni oma tegevusest krediidiandja või -vahendajana viis päeva enne tegutsemise alustamist ja viivitamata pärast tegevuse lõpetamist. Käesoleva seaduse jõustumisel tegutsev krediidiandja või -vahendaja peab teavitama Finantsinspektsiooni oma tegutsemisest viivitamata. Finantsinspektsioonile tuleb edastada teave krediidiandja või -vahendaja tegevuse alustamise kuupäeva kohta ning krediidiandja või -vahendaja emaettevõtja ärinimi, registrikood ja asukoht.“; 8) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Krediidiandja ja -vahendaja, kelle tegevusluba on tunnistatud kehtetuks või kes on vastavalt 1 käesoleva paragrahvi lõikele 1 teavitanud tegevuse lõpetamisest, kustutatakse viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast.“; 9) paragrahvi 45 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiandja või -vahendaja nõukogu või selle puudumisel üldkoosolek määrab sõltumatu isiku (edaspidi siseaudiitor), kellel on siseaudiitori ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine.“; 10) paragrahvi 47 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Krediidiandja või -vahendaja suhted klientidega reguleeritakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis sõlmitud lepingutega . Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud säilitama andmed tarbija rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid, et hinnata tarbija krediidivõimelisust.“; 11) paragrahvi 47 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Tarbija krediidivõimelisuse hindamine käesoleva seaduse tähenduses on võlaõigusseaduse 4 § 403 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevus, mille käigus teeb krediidiandja või -vahendaja kindlaks, kas tarbija on võimeline oma kohustusi kokkulepitud tingimustel täitma.“; 12) paragrahvi 50 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4 „(1) Arvestades võlaõigusseaduse § 403 lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 4 ja 10 sätestatut, saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses olevad teabe saamise allikad.“; 1 13) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 53 järgmises sõnastuses: 1 „§ 53 . Üldine teave elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu kohta (1) Krediidiandja ja krediidiagent teevad elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut käsitleva selge ja arusaadava üldise teabe tarbijale püsival andmekandjal või elektrooniliselt igal ajal tasuta kättesaadavaks. (2) Üldine teave peab sisaldama vähemalt järgmist: 1) krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress; 2) eesmärgid, milleks krediiti võib kasutada; 3) tagatise liigid, sealhulgas asjakohasel juhul võimalus, et kinnistu, millele tagatis seatakse, asub teises liikmesriigis; 4) krediidilepingu võimalik kestus; 5) pakutava intressi liik, vastavalt kas tegemist on fikseeritud või fikseerimata intressimäära või mõlemaga, ning fikseeritud ja fikseerimata intressimäära omaduste lühikirjeldus, sealhulgas teave selle kohta, mida kumbki intressimäär tarbijale tähendab; 6) teave välisriigi vääringu või vääringute kohta, sealhulgas selgitus selle kohta, mida välisriigi vääringus krediit tarbijale kaasa toob, kui krediidiandja pakub lepingu sõlmimist välisriigi vääringus; 7) tüüpiline näide, mis kajastab kasutusse võetavat krediidisummat või krediidi ülempiiri, krediidi kogukulu tarbijale, kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummat ja krediidi kulukuse määra; 8) lisakulud, mis ei sisaldu krediidi kogukulus tarbijale ja mis tuleb seoses tarbijakrediidilepinguga tasuda; 9) erinevad võimalused krediidi tagasimaksmiseks krediidiandjale, sealhulgas perioodiliste tagasimaksete summa, arv ja sagedus; 10) kohaldataval juhul selge ja kokkuvõtlik viide, et tarbijakrediidilepingu tingimuste täitmine ei taga tarbijakrediidilepingu alusel kasutusse võetud krediidi tagasimaksmist; 11) krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega otseselt seotud tingimuste kirjeldus; 12) teave selle kohta, kas kinnisasja hindamine on vajalik ning kui hindamine on vajalik, siis kes vastutab selle eest, et hindamine läbi viiakse, samuti teave selle kohta, kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid; 13) teave kohustuse kohta sõlmida kõrvalleping, kui krediidi saamiseks või pakutavatel tingimustel krediidi saamiseks on kohustuslik sõlmida kõrvalleping, ning kohaldataval juhul selgitus selle kohta, et kõrvallepingu võib sõlmida ka mõne muu isikuga peale krediidiandja; 14) üldine hoiatus tarbijakrediidilepinguga võetud kohustuste täitmata jätmise tagajärgede kohta.“;  14) paragrahvi 55 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kutsealase hooletusega tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks peab krediidivahendaja sõlmima kohustusliku vastutuskindlustuslepingu järgmistel tingimustel: 1) kindlustusjuhtum on krediidivahendaja või tema esindaja poolt kutsealase hooletusega vahendatava krediidilepingu järgsele tarbijale või krediidiandjale otsese varalise kahju tekitamine; 2) kindlustussumma on vähemalt 460 000 eurot ühe kindlustusjuhtumi kohta ja 750 000 eurot aastas kõigi esitatud nõuete kohta; 3) kindlustuskaitse kehtib Euroopa Majanduspiirkonnas; 4) kindlustuskaitse kehtib kahjude kohta, mille toimumise põhjuseks olnud sündmus või tegu leidis aset kindlustusperioodi jooksul.“; 15) paragrahvi 55 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses: „(5) Vastutuskindlustuslepingu asemel võib krediidivahendaja kutsealase hooletusega tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlmida kindlustusandjaga või krediidi- või finantseerimisasutusega garantiilepingu, mis peab olema samaväärne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatuga. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudeid ei kohaldata krediidiagendile, kelle suhtes on krediidiandja andnud kinnituse, et ta vastutab tema vahendustegevuse eest.“; 16) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Krediidivahendaja või krediidivahendaja Eesti filiaal kohustub raamatupidamise aastaaruandes kajastama tarbijatele vahendatud tarbimiskrediidi kogusumma.“. § 3. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmine Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 52 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Loakohustust ei ole isikul, kellel on: 1) Finantsinspektsiooni tegevusluba või 2) lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt antud tegevusluba, mille alusel on õigus tegutseda Eestis filiaali kaudu või piiriüleselt ning sellisest tegevusest on teavitatud Finantsinspektsiooni.“. § 4. Reklaamiseaduse muutmine Reklaamiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1 1) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 1 järgmises sõnastuses: 1 „(1 ) Tarbijakrediiti ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti käsitatakse võlaõigusseaduse tähenduses.“; 2) paragrahvi 29 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada 1 5 tarbijakrediidilepinguid, on lubatud esitada üksnes käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 –3 sätestatud teavet, teenuse osutaja nime ja tegevusloa numbrit ning tegevuskoha kontaktandmeid.“;  1 3) paragrahvi 29 lõiget 3 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) kohaldataval juhul tagasimaksete arv, kui tegemist on elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga.“; 5 6 4) paragrahvi 29 täiendatakse lõigetega 3 ja 3 järgmises sõnastuses: 5 „(3 ) Reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti või vahendada elamuskinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid, tuleb lisaks käesoleva paragrahvi 1 lõikes 3 sätestatule esitada: 1) krediidiandja või kohaldataval juhul krediidivahendaja nimi ja aadress; 2) kohaldataval juhul märge selle kohta, et tarbijakrediidileping tagatakse hüpoteegi või muu võrreldava tagatisega või elamukinnisvaraga seotud õigusega; 3) kohaldataval juhul hoiatus selle kohta, et vahetuskursi võimalikud kõikumised võivad mõjutada tarbija poolt makstavat kogusummat. 6 (3 ) Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu korral tuleb krediidi kulukuse määr tuua reklaamis esile vähemalt sama selgelt eristuvalt kui mis tahes intressimäär.“; 5) paragrahvi 29 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1 3 5 „(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 3 ja 3 –3 nimetatud teave tuleb esitada selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt eristuval viisil. Valida tuleb selline kirjatüüp ja -suurus ning kõne kiirus ja helitugevus, mis muudab selle teabe tavalise tähelepanu juures märgatavaks, arusaadavaks, sealhulgas selgelt loetavaks ja kuuldavaks ning muust teabest selgelt eristatavaks.“; 6) paragrahvi 29 lõike 10 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediiti;“; 7) paragrahvi 29 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1 5 „(11) Käesolevas paragrahvis, välja arvatud lõigetes 3 ja 3 , sätestatud nõudeid kohaldatakse ka reklaami suhtes, millega teavitatakse valmisolekust vahendada eraisikult tarbija käsutusse krediidilepingu alusel rahasumma andmist.“. § 5. Tarbijakaitseseaduse muutmine Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1 1 1) paragrahvi 41 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1 „(1 ) Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud isik võib teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, 1 2 2 2 2 3 kes on rikkunud võlaõigusseaduse §-des 28 , 113 , 401 , 406 , 419 ja 419 sätestatut, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist.“; 3 2) paragrahvi 47 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4 „(1) Võlaõigusseaduse §-s 403 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“. § 6. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse 4 rakendamise seadust täiendatakse §-ga 17 järgmises sõnastuses: 4 „§. 17 Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu teise finantsteenustega sidumise erisused 3 Võlaõigusseaduse § 419 lõikes 4 sätestatu kohaldub üksnes sellistele lepingutele, mida pakutakse pärast 2014. aasta 20. märtsi.“. § 7. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 21. märtsil. (2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1 ja 2 jõustuvad üldises korras. Riigikogu esimees Eiki Nestor Tallinn, Toompea „........”...........................” 2015. a. Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2015. a.