Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

Siseministeerium [email protected] Meie 20.05.2015 nr 8-1/3807 Pikk 61 15065, Tallinn Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Saadame Teile kooskõlastamiseks kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemi kaudu. Palume Teie kooskõlastust hiljemalt 10. juuniks 2015. a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Lisad: 1. Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 13 lehel; 2. Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, 92 lehel; /*Lisaadressaadid: Sotsiaalministeerium Välisministeerium Rahandusministeerium Aare Pere 620 8205 [email protected] Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  Riigikohus Meie 20.05.2015 nr 8-1/3807 Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu arvamuse andmiseks Saadame Teile arvamuse avaldamiseks kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palume Teie arvamust hiljemalt 10. juuniks 2015.a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Lisad: 1. Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 13 lehel; 2. Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, 92 lehel; /*Lisaadressaadid: Eesti Advokatuur Õiguskantsleri Kantselei Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Viru Maakohus Tartu Maakohus Riigiprokuratuur Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Sisekaitseakadeemia SA Eesti Naisteühenduste Ümarlaud MTÜ Naiste Varjupaikade Koostöökogu SA Eesti Inimõiguste Keskus MTÜ Lastekaitse Liit Aare Pere 620 8205 [email protected] Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  EELNÕU 12.05.2015 Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus § 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 8 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses: „7) selgitama füüsilisest isikust kannatanule tema õigust pöörduda ohvriabitöötaja poole ning saada vajaduse korral ohvriabiteenuseid ja vägivallakuriteo ohvritele ettenähtud riiklikku hüvitist ning selgitama seda, milliseid käesolevast seadustikust tulenevaid võimalusi kannatanu turvalisuse tagamiseks saab kasutada.“; 2) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Kui kannatanu ei valda eesti keelt, tõlgitakse tema taotlusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrus või kohtuotsus kannatanu emakeelde või keelde, mida ta valdab. Kannatanu võib taotleda ka muu tema menetlusõiguste tagamiseks olulise dokumendi tõlkimist. Kui menetleja leiab, et muu dokumendi tõlkimise taotlus ei ole põhjendatud, vormistab ta keeldumise määrusega.“; 3) paragrahvi 10 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Süüdistusakti, kohtuotsuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tekst tõlgitakse kirjalikult. Ülejäänud käesoleva paragrahvi lõigetes 5–61 loetletud dokumentidest võib kirjaliku tõlke asemel teha suulise tõlke või suulise kokkuvõtte, kui sellega ei mõjutata menetluse õiglust.“; 4) paragrahvi 10 lõiget 9 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Käesoleva paragrahvi lõikes 61 märgitud keeldumise määruse peale võib kannatanu esitada kaebuse käesoleva seadustiku §-s 228 sätestatud korras.“; 5) paragrahvi 12 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „alaealise“ sõnadega „või kannatanu“; 6) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „tõlk“ sõnadega „, käesoleva seadustiku § 41 lõikes 11 nimetatud isik“; 7) paragrahvi 37 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on selle vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Süüteokatse puhul on isik kannatanu ka juhul, kui rünnatud õigushüve asemel kahjustatakse tema sellist õigushüve, mille kahjustamine on rünnatud õigushüve kahjustamisest hõlmatud. Riik või muu avaliku võimu kandja on kannatanu üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses. Füüsiline isik on kannatanu ka juhul, kui kuriteo või 1 süüvõimetu isiku õigusvastase teoga on põhjustatud tema lähedase surm ja talle on surma tagajärjel kahju tekkinud.“; 8) paragrahvi 37 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Juriidilisest isikust kannatanu osaleb kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja, seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja või lepingulise esindaja kaudu, kellel on kõik kannatanu õigused ja kohustused. Juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus on juriidilisest isikust kannatanu seaduslikul esindajal.“; 9) paragrahvi 37 täiendatakse lõigetega 4–5 järgmises sõnastuses: „(4) Isik kaasatakse kannatanuna menetlusse menetlustoimingule allutamisega või menetleja määrusega. Isiku võib kannatanuna menetlusse kaasata menetluse igas staadiumis ja igas kohtuastmes kuni apellatsioonimenetluse lõpuni. Kui ilmneb, et isik on kaasatud menetlusse põhjendamatult või ta ei vasta asjaolude muutumise tõttu enam kannatanu mõistele, kõrvaldab menetleja isiku menetlusest. (5) Kui kohtueelne menetleja ei rahulda taotlust isiku kannatanuna kaasamiseks või kõrvaldab alusetult kannatanuna menetlusse kaasatud isiku menetlusest, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada menetleja määruse peale kaebus käesoleva seadustiku §-s 228 sätestatud korras. Isik võib enda kannatanuna kaasamist taotleda ka kohtuotsuse peale apellatsiooni esitades.“; 10) seadustikku täiendatakse §-ga 371 järgmises sõnastuses: „§ 371. Kannatanu menetlusõigusjärglus (1) Kui füüsilisest isikust kannatanu sureb või juriidilisest isikust kannatanu lõpeb pärast tsiviilhagi esitamist, kuid enne selle kohta tehtava lahendi jõustumist, lubab menetleja menetlusse astuda kannatanu üldõigusjärglasel. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. (2) Kannatanu üldõigusjärglasel on üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu õigused. (3) Üldõigusjärglasele on kohustuslikud kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud tema õiguseelnejale.“; 11) seadustikku täiendatakse §-ga 372 järgmises sõnastuses: „§ 372. Kannatanu individuaalsete kaitsevajaduste hindamine (1) Menetleja on kohustatud hindama, kas esineb asjaolusid, mis annavad aluse arvata, et füüsilisest isikust kannatanu vajab kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset. (2) Hindamisel võetakse arvesse kannatanu isiksuseomadusi, kuriteo raskust ja laadi, kuriteo toimepanemise asjaolusid ja kannatanule tekitatud kahju. Alaealise kannatanu puhul eeldatakse, et ta vajab kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset. (3) Hindamise tulemusel otsustatakse, milliseid käesolevas seadustikus sätestatud kannatanu turvalisust tagavaid võimalusi on võimalik kasutada, samuti seda, kas ülekuulamine tuleb läbi viia kannatanu erivajadustele kohandatud ruumis, eriliste kaitsevajadustega kannatanu ülekuulamiseks koolitatud spetsialisti poolt või tema osalusel või võimaluse korral kogu menetluse jooksul sama isiku poolt.“; 12) paragrahvi 38 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus käesoleva seadustiku § 225 lõikes 1 või § 240 lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul;“; 2 13) paragrahvi 38 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) olla üle kuulatud temaga samast soost isiku poolt, kui tegemist on seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhetes toime pandud kuriteoga, välja arvatud, kui ülekuulamist viib läbi prokurör või kohtunik või kui see takistaks menetluse käiku;“; 14) paragrahvi 38 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 15) paragrahvi 38 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Füüsilisest isikust kannatanul on õigus: 1) saada teavet kuriteos kahtlustatava vahistamisest ja taotleda, et ohu korral teavitatakse teda vahistatu vabastamisest, välja arvatud juhul, kui selle teabe edastamine tekitaks kahju kahtlustatavale; 2) taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, juhul kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule.“; 16) seadustikku täiendatakse §-ga 381 järgmises sõnastuses: „§ 381. Kannatanu nõuete maksmapanek kriminaalmenetluses (1) Kannatanul on õigus esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui: 1) nõude eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses; 2) tegemist on kahjuhüvitisnõudega avaliku võimu kandja vastu, mida oleks võimalik esitada halduskohtumenetluses. (2) Avaliku võimu kandja võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule esitada kannatanuna ka avalik-õigusliku nõudeavalduse süüdistatavalt nõutava avalik-õigusliku rahalise kohustuse kindlaksmääramiseks, kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Avalik-õigusliku nõudeavalduse võib esitada haldusorgan, kes oleks õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama haldusmenetluses. Avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamine kriminaalmenetluses välistab sama nõude maksmapaneku muus menetluses, välja arvatud juhul, kui taotlus jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata. (3) Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus esitatakse uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu käesoleva seadustiku § 225 lõikes 1 või § 240 lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul. (4) Tsiviilhagi kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju või varalise kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses on riigilõivuvaba. (5) Riigilõivu tasumisest tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisel on vabastatud Eesti Vabariik kui kannatanu. (6) Käesolevas seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamiseks tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. (7) Käesolevas seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel kohaldatakse avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel halduskohtumenetluse seadustiku 26. peatükis sätestatut.“; 17) paragrahv 39 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 3 „§ 39. Tsiviilkostja (1) Tsiviilkostja on füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid: 1) kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, või 2) kelle vastu kannatanul on seaduse järgi asjaõiguslik õiguste taastamise või alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine. (2) Isik kaasatakse tsiviilkostjana menetlusse ja kõrvaldatakse menetlusest menetleja määrusega. Menetleja kaasab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku menetlusse kannatanu või süüdistatava taotlusel või omal algatusel, kui on alust arvata, et kannatanu nõue tsiviilkostja vastu võidakse läbi vaadata kriminaalmenetluses, või kui see on vajalik süüdistatava huvide kaitseks. Kannatanu taotlusele peab olema lisatud tsiviilhagi isiku vastu, kelle tsiviilkostjana menetlusse kaasamist kannatanu taotleb. Kui ilmneb, et isik on kaasatud menetlusse põhjendamatult või ta ei vasta asjaolude muutumise tõttu enam tsiviilkostja mõistele, või kui ilmneb, et kannatanu nõuet kriminaalmenetluses läbi ei vaadata, kõrvaldab menetleja isiku menetlusest. (3) Isiku võib tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus. (4) Juriidilisest isikust tsiviilkostja osaleb kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja kaudu, kellel on kõik tsiviilkostja õigused ja kohutused.“; 18) paragrahv 401 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 401. Kolmas isik (1) Kolmas isik on füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle õiguste või kohustuste üle võidakse kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses otsustada. (2) Isik kaasatakse kolmanda isikuna menetlusse ja kõrvaldatakse menetlusest menetleja määrusega. Menetleja kaasab kolmanda isikuna menetlusse iga isiku, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tunnustele. Kui ilmneb, et isik on kaasatud menetlusse põhjendamatult või kui ta ei vasta asjaolude muutumise tõttu enam kolmanda isiku mõistele, kõrvaldab menetleja isiku menetlusest. (3) Määruse isiku kolmanda isikuna kaasamise või menetlusest kõrvaldamise kohta võib menetleja teha menetluse igas staadiumis ja igas kohtuastmes kuni kohtuotsuse või erimenetluses tehtava määruse jõustumiseni. Isik võib enda kolmanda isikuna menetlusse kaasamist taotleda ka kohtulahendi peale esitatud kaebuses. Sel juhul lahendatakse tema kaasamine kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. (4) Juriidilisest isikust kolmas isik osaleb kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja kaudu, kellel on kõik kolmanda isiku õigused ja kohustused, sealhulgas õigus anda kolmanda isiku nimel ütlusi.“; 19) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Füüsilisest isikust kannatanut võib menetlustoimingul saata üks tema poolt valitud isik, kui menetleja ei ole sellest põhjendatult keeldunud. Nimetatud isikut hoiatatakse, et menetlusandmeid ei ole lubatud avaldada.“; 20) paragrahvi 41 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4 „(2) juriidilisest isikust tsiviilkostja, kannatanu ja kolmas isik võivad kriminaalmenetluses omada lisaks käesoleva seadustiku § 37 lõikes 2, § 39 lõikes 5 ja § 401 lõikes 4 nimetatud seaduslikele esindajatele ka lepingujärgset esindajat.“; 21) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Menetleja määrab piiratud teovõimega kannatanule esindaja riigi õigusabi korras, kui: 1) asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega; 2) alaealine kannatanu on perekonnast eraldatud; 3) kannatanu on saatjata alaealine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses.“; 22) paragrahvi 41 lõike 5 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Füüsilise isiku esindajal ja juriidilisest isikust kolmanda isiku või tsiviilkostja lepingujärgsel esindajal ei ole õigust anda esindatava nimel ütlusi.“; 23) paragrahvi 126 lõike 3 punkti 6, § 142 lõiget 1, § 243 lõike 1 punkti 6 ja § 245 lõike 1 punkti 11 täiendatakse pärast sõna „tsiviilhagi“ sõnadega „või avalik-õigusliku nõudeavalduse“; 24) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Prokuratuur või prokuratuuri korraldusel uurimisasutus teatab vahistamisest kannatanule ja selgitab välja kannatanu soovi saada teavet vahistatu vabanemise kohta juhul, kui teabe andmine võib ära hoida ohu kannatanule.“; 25) paragrahvi 134 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Vahistatu vabastamisel teavitab prokuratuur või prokuratuuri korraldusel uurimisasutus sellest kannatanut juhul, kui ta on selleks soovi avaldanud ja kui teabe andmine võib ära hoida ohu kannatanule.“; 26) paragrahvi 1414 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või varalise karistuse tagamiseks võib põhjendatud kuriteokahtluse korral vara arestida käesoleva seadustiku §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid, kui on alust arvata, et kannatanu nõude, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta.“; 27) paragrahvi 1414 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Rahalise nõude tagamisel tuleb arvestada selle nõude suurust. (4) Kohus võib varalise nõude tagamiseks rakendada üheaegselt mitut abinõu.“; 5 28) paragrahvi 142 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Vara arestitakse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud erandit.“; 29) paragrahvi 142 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses: „(22) Krediidi- või finantseerimisasutuse kontol oleva vara arestimine seisneb konto kasutamise sellise piirangu seadmises, mille ajal ei täida krediidiasutus ega finantseerimisasutus konto debiteerimise juhiseid.“; 30) paragrahvi 142 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Edasilükkamatutel juhtudel võib vara arestida prokuratuuri määruse alusel. Eeluurimiskohtunikule tuleb vara arestimisest teatada vara arestimisest alates 24 tunni jooksul ning eeluurimiskohtunik otsustab loa andmise või sellest keeldumise viivitamata, 72 tunni jooksul arestimisest teadasaamisest. Kui eeluurimiskohtunik keeldub loa andmisest, vabastatakse vara kohe aresti alt.“; 31) paragrahvi 145 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses: „12) käesolevas seadustikus sätestatud juhul taotlusele pealdisena märgitud menetlusotsustus, mille põhjendusi ei esitata;“; 32) seadustikku täiendatakse §-dega 1541 ja 1542 järgmises sõnastuses: „§ 1541. Tsiviilhagi (1) Tsiviilhagi esitatakse kirjalikus vormis ja selles märgitakse: 1) tsiviilhagi esitaja nimi, aadress ja muud kontaktandmed; 2) süüdistatava või tsiviilkostja nimi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud. Enne talle kriminaaltoimiku esitamist võib kannatanu jätta süüdistatava või tsiviilkostja nime tsiviilhagis märkimata. Sellisel juhul peab kannatanu tsiviilhagi täiendama käesoleva seadustiku § 225 lõikes 1 või § 240 lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul; 3) kannatanu selgelt väljendatud nõue; 4) kannatanu nõude aluseks olevad faktilised asjaolud; 5) tõendid, mis kinnitavad kannatanu nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib tugineda sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist. (2) Mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa jätta märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. § 1542. Avalik-õiguslik nõudeavaldus Avalik-õiguslik nõudeavaldus esitatakse kirjalikus vormis ja selles märgitakse: 1) avalik-õigusliku nõudeavalduse esitaja nimi, aadress ja muud kontaktandmed; 2) selle süüdistatava või tsiviilkostja nimi, kelle vastu avalik-õiguslik nõudeavaldus on esitatud. 3) kannatanu selgelt väljendatud nõue; 4) avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatud nõude materiaalõiguslik alus ning õiguslik ja faktiline põhjendus; 6  5) tõendid, mis kinnitavad kannatanu nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib tugineda sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist;“; 33) paragrahvi 1603 lõikes 1 asendatakse sõnad „Kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormid“ sõnadega „Nõuded kriminaaltoimikule“; 34) paragrahvi 1603 täiendatakse uue lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormid kehtestab riigi peaprokurör kriminaalmenetluse seadustiku § 213 lõike 5 alusel prokuratuurile ja uurimisasutustele antava juhisega.“; 35) paragrahvi 182 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kannatanu. Kannatanule käesoleva seadustiku § 41 lõike 31 korras määratud õigusabi kulud hüvitab riik. (2) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täieliku rahuldamise korral hüvitab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja. (3) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. (4) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatust võib kohus jätta süüdimõistetul, kannatanul või tsiviilkostjal seoses tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisega tekkinud kulud osaliselt või täielikult tema enda kanda, kui kulude väljamõistmine vastaspoolelt oleks viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. (5) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud riik.“; 36) paragrahvi 195 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kohapeal vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja protokolli koopia antakse kuriteoteate esitajale. Telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse.“; 37) paragrahvi 195 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Kirjalikult esitatud kuriteoteate kättesaamise kohta saadetakse teate esitajale kirjalik kinnitus, mis võib sisalduda kriminaalmenetluse mittealustamise teatises või kutses menetlustoimingule. (5) Vajaduse korral osutatakse kuriteoteate esitajale tõlkeabi. Kuriteoteate esitaja soovil antakse talle kinnitus kuriteoteate esitamise kohta talle arusaadavas keeles.“; 38) paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „8) kriminaalmenetlus on koondatud teise riiki käesoleva seadustiku §-des 4361–4366 sätestatud alustel.“; 39) paragrahvi 2001 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 7 „(1) Kui kohtueelses menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda tõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse või prokuratuuri määruse alusel. Menetluse võib mõne kahtlustatava või kuriteo suhtes lõpetada ka osaliselt.“; 40) paragrahvi 207 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kannatanu võib esitada kaebuse prokuratuurile käesoleva seadustiku §-s 2001 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise peale.“; 41) paragrahvi 207 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Muul alusel kui käesoleva seadustiku § 2001 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 11 sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise peale võib kannatanu esitada kaebuse Riigiprokuratuurile.“; 42) paragrahvi 217 lõiget 10 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Alaealise kinnipidamisest tuleb viivitamata teavitada tema seaduslikku esindajat, välja arvatud juhul, kui see ei ole alaealise huvides, millisel juhul tuleb teavitada kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalitust.“; 43) paragrahvi 217 lõike 10 kolmandat lauset täiendatakse pärast sõnu „teatamise võimaldamisest“ sõnadega „või alaealise kinnipidamisest teavitamisest“; 44) paragrahvi 223 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Vajaduse korral teeb prokuratuur käesoleva seadustiku §-des 240 ja 2441 sätestatud toiminguid kokkuleppemenetluse kohaldamiseks.“; 45) paragrahvi 226 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi või nõudeavalduse koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale. Üldmenetluses kohtusse saadetavas kriminaalasjas ei või tsiviilhagile ega avalik-õiguslikule nõudeavaldusele lisada tõendeid.“; 46) paragrahvi 233 lõikes 11 asendatakse sõnad „kuni kohtuliku uurimise alguseni maakohtus“ sõnadega „kuni tõendite uurimise alustamiseni maakohtus“; 47) paragrahvi 240 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) küsib kannatanult nõusoleku kokkuleppemenetluseks ning füüsilisest isikust kannatanult seda, kas ta soovib saada teavituse kohtuistungi toimumise aja kohta, kui kannatanu ei ole varem kriminaalmenetluse käigus neis küsimustes oma arvamust avaldanud, ning selgitab, et kannatanul ei ole õigust kokkuleppemenetluseks antud nõusolekust loobuda;“; 48) paragrahvi 240 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: 8 „4) selgitab välja kannatanu arvamuse süüdistuse ja karistuse kohta ning määrab vajaduse korral kannatanule mõistliku tähtaja tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või menetluskulude hüvitamise taotluse esitamiseks.“; 49) seadustikku täiendatakse §-ga 2441 järgmises sõnastuses: „§ 2441. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine kokkuleppemenetluses (1) Leides, et tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus on tervikuna või olulises osas lubamatu või põhjendamatu, tagastab prokuratuur selle määrusega kannatanule. Avalik-õigusliku nõudeavalduse võib prokuratuur kannatanule tagastada ka siis, kui see on vajalik kriminaalasja kiire lahendamise huvides. (2) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse, mis on esitatud pärast käesoleva seadustiku § 240 punktis 4 nimetatud tähtaega, tagastab prokuratuur määrusega. Prokuratuuri määruse peale võib esitada kaebuse käeoleva seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras. Muu hulgas võib kannatanu vaidlustada prokuratuuri määratud tähtaja mõistlikkuse. (3) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras või avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks olnud kohustuse sissenõudmist haldusmenetluses, mida prokuratuur oma määruses selgitab. Kui vastavalt käesoleva seadustiku § 381 lõikele 4 on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi riigilõivuvabalt, on tal õigus esitada tsiviilhagi riigilõivuvabalt ka tsiviilkohtumenetluses. (4) Kui pärast tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist käesoleva paragrahvi alusel jätkub samas asjas menetlus muus menetlusliigis kui kokkuleppemenetluses, lisatakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus süüdistusaktile käesoleva seadustiku § 226 lõikes 7 sätestatud korras, juhul kui sama tsiviilhagi ei ole esitatud juba tsiviilkohtumenetluse korras või haldusorgan ei ole avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatud nõuet haldusaktiga lahendanud.“; 50) paragrahvi 245 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Kui füüsilisest isikust kannatanu on vastavalt käesoleva seadustiku § 240 punktile 3 esitanud taotluse saada teavitus kohtuistungi toimumise ajast, lisab prokuratuur kohtusse saadetavale kokkuleppele ka kannatanu taotluse.“; 51) paragrahvi 246 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kohus teavitab füüsilisest isikust kannatanut tema esitatud kontaktandmete alusel või e- toimiku süsteemi kaudu kohtuistungi toimumise ajast, kui kannatanu on seda taotlenud. Kannatanu kohtuistungile ilmumata jäämine ei takista kriminaalasja kohtulikku arutamist.“; 52) paragrahvi 248 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, millega antakse võimalus sõlmida uus kokkulepe, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määraga;“; 53) paragrahvi 254 lõikes 5 asendatakse sõnad „süüdistatavale, kaitsjale ja prokuratuurile“ sõnadega „süüdistatavale, kaitsjale, kannatanule ja prokuratuurile.“; 54) paragrahv 2631 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 9 „§ 2631. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlusse võtmise otsustamine (1) Kui koos süüdistusaktiga on kohtusse saadetud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, teeb kohus määruse tsiviilhagi või nõudeavalduse menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis või nõudeavalduses puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi või nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Vajaduse korral annab kohus süüdistatavale, kaitsjale ja tsiviilkostjale tähtaja tsiviilhagile või avalik-õiguslikule nõudeavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks. (2) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras või avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks olnud kohustuse kohta haldusakti andmist haldusmenetluses.“; 55) paragrahvi 285 lõigetes 4 ja 5 asendatakse sõna „tsiviilhagi“ sõnadega „tsiviilhagi või avalik- õiguslik nõudeavaldus“ vastavas käändes; 56) seadustikku täiendatakse §-dega 2961 ja 2962 järgmises sõnastuses: „§ 2961. Tõendite esitamine tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisel (1) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamiseks võib menetlusosaline lisaks esitada ka selliseid tõendeid, mis ei ole olulised süüküsimuse lahendamiseks. (2) Kohus võib teha menetlusosalisele ettepaneku esitada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamiseks täiendavaid tõendeid, kui need ei mõjuta käesoleva seadustiku § 306 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud küsimuste lahendamist. (3) Tõendi esitamisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. (4) Tõendid tuleb esitada kohtu määratud tähtajal. § 2962. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine (1) Kohus jätab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, kui: 1) isik, kelle huvides või kelle vastu tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus on esitatud, või nõue, mis selles on esitatud, ei vasta käesoleva seadustiku § 381 lõikes 1 või 2 või § 39 lõikes 1 sätestatud tingimustele; 2) kannatanu on võtnud tsiviilhagi tagasi; 3) kannatanu ei ole tasunud riigilõivu, kui riigilõivu tasumine on seaduse järgi kohustuslik; 4) kriminaalmenetlus lõpetatakse, välja arvatud kriminaalmenetluse lõpetamise korral kuriteo aegumistähtaja möödumise või menetluse mõistliku aja möödumise tõttu, kui kriminaalmenetluse lõpetamine ei takista tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist või muul seaduses nimetatud juhul. (2) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine vormistatakse kohtumäärusega. (3) Jättes tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, selgitab kohus kannatanule, millises korras on tal võimalik oma nõue esitada. (4) Kannatanu võib tsiviilhagi süüdistatava või tsiviilkostja nõusolekuta tagasi võtta kuni kohtuliku arutamise alguseni. Süüdistatava või tsiviilkostja nõusolekul võib kannatanu tsiviilhagi tagasi võtta kuni tsiviilhagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Süüdistatava või tsiviilkostja nõusolekuta võib kannatanu kohtu loal tagasi võtta tsiviilhagi kuni kohtu lahkumiseni nõupidamistuppa, kui kohus leiab, et see on vajalik hagi kohta mõistliku aja jooksul otsuse vastuvõtmiseks. (5) Kannatanu võib avalik-õigusliku nõudeavalduse tagasi võtta kuni kohtuliku arutamise alguseni.“; 57) paragrahvi 306 lõike 1 punktid 11 ja 12 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: 10 „11) kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju; 12) kas on vaja võtta meetmeid konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks;“; 58) paragrahvi 306 lõiget 1 täiendatakse punktiga 121 järgmises sõnastuses: „121) kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa kuulub tasumisele korraga või ositi, kusjuures arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid võib kohus ajatada kuni kahe aasta võrra väljamõistetud summa tervikuna või ositi tasumise tähtaja või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa;“; 59) paragrahv 310 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 310. Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta otsuse tegemine (1) Kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. (2) Kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. (3) Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras või avalik-õigusliku nõudeavalduse aluseks olnud kohustuse kohta haldusakti andmist haldusmenetluses. (4) Kui kriminaalasja arutamist ebamõistlikult edasi lükkamata ei ole võimalik tagada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist, võib kohus kuni kohtuotsuse tegemiseni määrata, et tsiviilhagi või nõudeavaldus lahendatakse osaliselt või tervikuna eraldi otsusega. Sellisel juhul võib kohus teha algul osaotsuse, millega lahendatakse käesoleva seadustiku § 306 lõike 1 punktides 1–10 ja 12–14 sätestatud küsimused. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul jätkab kohus samas või kohtu esimehe otsusel teises kohtukoosseisus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemist. Süüdimõistvas osaotsuses tuvastatud faktilised asjaolud loetakse tsiviilhagi või nõudeavalduse lahendamisel tõendatuks. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud kohtumenetluse pooled on kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik. (7) Kui apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse tulemusena süüdimõistev osaotsus tühistatakse ja kriminaalasi saadetakse isiku süüküsimust puudutavas osas uuesti arutamiseks madalama astme kohtule, kelle menetluses on eraldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, liidetakse tsiviilhagi või nõudeavalduse ja kriminaalasja arutamine uuesti ühte menetlusse. (8) Kohtu poolt käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud otsuse tegemise korral võib kannatanu kuni tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi menetlemise alguseni selle tagasi võtta.“; 60) paragrahvi 313 lõiget 1 täiendatakse punktiga 101 järgmises sõnastuses: „101) märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud käesoleva seadustiku § 38 lõike 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks;“; 61) paragrahvi 318 lõiget 21 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: 11 „Isik võib esitada apellatsiooni ka siis, kui leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellisel juhul hindab ringkonnakohus eelmenetluses, kas isik tuleb menetlusse kolmanda isikuna kaasata.“; 62) paragrahv 348 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 348. Kohtutoimiku väljanõudmine ja sellega tutvumine (1) Riigikohus nõuab kassatsiooni saamisel asja menetlenud ringkonnakohtult viivitamata välja kohtutoimiku. Ringkonnakohus saadab kohtutoimiku Riigikohtule viivitamata pärast üleandmisnõude saamist. (2) Kassatsiooni esitamise õigusega isikutel on õigus kohtutoimikuga tutvuda.“; 63) paragrahvi 367 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „§ 344 lõikes 3 nimetatud isikutel“ sõnadega „ja advokaadi vahendusel isikul, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara, kuid keda ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud“; 64) paragrahvi 373 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Juhul kui teistmisavaldus on põhjendatud üksnes konfiskeerimisotsustuse osas, võib Riigikohus tühistada vaidlustatud kohtulahendi üksnes selles osas.“; 65) paragrahvi 385 täiendatakse punktiga 171 järgmises sõnastuses: „171) tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamise määrus;“; 66) paragrahvi 417 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui süüdimõistetu ei ole rahalise või varalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul või määratud tähtpäevaks selleks ettenähtud kontole või kui osastatud rahalise karistuse tähtaegu ei ole järgitud ning rahalise või varalise karistuse tasumise tähtaega ei ole käesolevas seadustikus sätestatud korras pikendatud ega ajatatud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva jooksul kohtutäiturile.“. § 2. Karistusseadustiku muutmine Karistusseadustiku § 831 lõike 3 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohus vähendab konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eseme võrra.“. § 3. Maksukorralduse seaduse muutmine Maksukorralduse seaduse § 128 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) kriminaalmenetluses kohtuotsusega rahuldatud avalik-õiguslikust nõudeavaldusest tulenevad kohustused, kui avalik-õigusliku nõudeavalduse esitas Maksu- ja Tolliamet.“. § 4. Ohvriabi seaduse muutmine Ohvriabi seaduse § 3 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 12 "(1) Ohvriabiteenus käesoleva seaduse tähenduses on avalik teenus, mille eesmärgiks on kuriteo, hooletuse või halva kohtlemise või füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute toimetulekuvõime säilitamine või parandamine.". § 5. Riigi õigusabi seaduse muutmine Riigi õigusabi seaduse § 6 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kriminaalmenetluses saab riigi õigusabi oma majanduslikust seisundist sõltumata piiratud teovõimega kannatanu, kui: 1) asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega; 2) alaealine kannatanu on perekonnast eraldatud; 3) kannatanu on saatjata alaealine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses.“. § 6. Riigilõivuseaduse muutmine Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 22 lõiget 1 täiendatakse punktiga 15 järgmises sõnastuses: „15) kannatanu varalise kahju hüvitamise tsiviilhagi läbivaatamine kriminaalmenetluses, samuti tsiviilkohtumenetluses, kui tsiviilhagi jäeti kriminaalmenetluses läbi vaatamata kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 2441 alusel.“; 2) paragrahvi 22 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) Eesti Vabariik kui kannatanu tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisel kohtumenetluses.“. § 7. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril. (2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–7, 11, 13, 15, 19, 21, 24, 25, 36, 37, 47, 50, 51, 53 ja 60 ning §-d 4 ja 5 jõustuvad 2015. aasta 15. novembril. Riigikogu esimees Tallinn, ”…” …………….. 2015. a Algatanud Vabariigi Valitsus Tallinn, ”…” ……………...2015. a 13  Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga tehakse kriminaalmenetluse seadustikus (edaspidi KrMS) ja teistes seadustes mitmeid muudatusi, mille eesmärgiks on tugevdada kannatanu positsiooni kriminaalmenetluses. Eelnõuga täpsustatakse kriminaalmenetluse seadustikku läbivalt kannatanu õigustest lähtuvalt ja ühtlasi võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL1, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (edaspidi ohvrite direktiiv), samuti täpsustatakse kannatanu varaliste nõuete maksmapaneku ehk tsiviilhagi menetlemise korda ning võimaldatakse riigil kannatanuna kriminaalmenetluses esitada lisaks tsiviilhagile ka avalik-õiguslik nõudeavaldus. Eelnõu jõustumise ajaks on tulenevalt sellega kaasnevatest kuludest, tööprotsesside ümberkorraldamisest ja koolitusvajadusest planeeritud 01.01.2016, välja arvatud ohvrite direktiivi ülevõtmisega seotud sätted, mis jõustuvad 15.11.2015. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja selle lõplikul kujul on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Aare Pere (6 208 205, [email protected]), esialgse eelnõu valmistas ette sama talituse endine nõunik Marju Agarmaa. Eelnõu mõjude analüüsi osa on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse nõunik Brit Tammiste (6 208 179, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku redaktsioonis RT I, 19.03.2015, 22; riigi õigusabi seadust redaktsioonis RT I, 31.12.2014, 13; ohvriabi seadust redaktsioonis RT I, 15.03.2014, 24; maksukorralduse seadust redaktsioonis RT I, 17.03.2015, 11; karistusseadustikku redaktsioonis RT I, 12.03.2015, 21 ja riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 23.03.2015, 30. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna kriminaalmenetluse seadustiku kui kohtumenetlust puudutava seaduse muutmiseks on põhiseaduse §-st 104 tulenevalt vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus.2 Eelnõu peamine eesmärk on kannatanute õiguste parem kaitse ja nende menetlusliku seisundi tugevdamine. 2.1. Kannatanu õiguste parem tagamine 1 Kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2012:315:0057:0073:ET:PDF 2 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/bd28929c-225e-4935-866b-79d8de667e9b 1 Eelnõu üks eesmärk on tagada kannatanu õiguste parem kaitse kriminaalmenetluses, tugevdades selleks kannatanu menetluslikku seisundit ning luues selge ja üheselt mõistetava regulatsiooni kuriteost tulenevate nõuete menetlemiseks. Tsiviilhagi menetlemist kriminaalmenetluses ja kannatanu õigusi käsitlevad kaks uuringut. Esimeses neist keskenduti kahju hüvitamise normide kohaldamisele ning teises uuriti kannatanute ja tunnistajate võimalikke probleeme õigussüsteemiga kokkupuutumisel. Riigikohtu õigusteabe osakonna 2008. a analüüsi3 „Kahju hüvitamise normide kohaldamine kriminaalasja lahendavas kohtus“ eesmärk oli kaardistada erinevusi kahju olemasolu ja suuruse tuvastamisel kriminaalasju lahendavate kohtute praktikas võrreldes tsiviilasju lahendavate kohtutega; uurida kriminaalasjade raames kahju hüvitamise normide kohaldamise praktika erinevust tsiviilasjades väljakujunenud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kahju hüvitamise praktikast ning kas kohtupraktikas toimub eraõigusliku kahju hüvitamise instituudi karistusõiguslik modifitseerimine. Justiitsministeeriumi tellitud RAKE 2012. a uuringuga4 „Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses“ sooviti välja selgitada kannatanute ja tunnistajate meelestatus õigussüsteemi suhtes ning tuua välja probleemid, millega on inimesed politseis, prokuratuuris ja kohtus kokku puutunud. Eelnõu väljatöötamist toetavad järgmised strateegiadokumendid: 1. Stockholmi programm ja selle rakendamise tegevuskava5, mis seab kuriteoohvrite kaitse ja miinimumnõuete kehtestamise EL-s strateegiliselt oluliseks eesmärgiks6. 2. Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 20187; selle punkt 10 rõhutab kannatanu ja tunnistaja väärika kohtlemise vajadust kriminaalmenetluses, et suurendada inimeste usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu, hoida ära teiseseid kannatusi ning leevendada kuriteoga tekitatud kahju. 3. Justiitsministeeriumi arengukava 2012–20158; selle kriminaalpoliitika valdkonna punkt 26 juhib tähelepanu kannatanute ja tunnistajate väärika kohtlemise vajadusele süüteomenetluses. 4. Vägivalla ennetamise strateegia 2015–20209, mille 2. ja 3. alaeesmärk näevad ette vägivallaohvrite parema kaitse ning vägivallakuritegude ohvrisõbralikuma menetluse. 5. Siseturvalisuse arengukava 2015–202010, mille üldeesmärk on tagada, et Eesti inimesed tunneksid, et nad elavad vabas ja turvalises ühiskonnas. 3 http://www.riigikohus.ee/vfs/781/KahjuHyvitamineKaristus6iguses.pdf 4 Kättesaadav: http://www.just.ee/uuringud. 5 ELT C 115, 4.5.2010, lk 1; KOM(2010) 171. 6 KOM(2010) 623. 7 Heaks kiidetud Riigikogu 09.06.2010. a otsusega; kättesaadav: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=50603/Kriminaalpoliitika+arengusuunad+aastani+2018. pdf. Kinnitatud justiitsministri 02.05.2011. a käskkirjaga nr 47; kättesaadav: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=54324/Justiitsministeeriumi+arengukava+2012%26%23 8211%3B2015.pdf. 9 Heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse 26.02.2015 otsusega; kättesaadav http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/ves_2015- 2020_0.pdf 10 Heaks kiidetud vabariigi Valitsuse 26.02.2015 otsusega; kättesaadav: http://www.siseministeerium.ee/public/Siseturvalisuse_arengukava_2015-2020.pdf 2 Kannatanu kriminaalmenetluses Kannatanu nõrgemale positsioonile kriminaalmenetluses on korduvalt tähelepanu juhtinud Riigikohus oma lahendites11 ja analüüsides12 ning ka teised uuringud13. Sageli pole kuriteos kannatanul piisavalt teadmisi, oskusi ja võimeid, et oma õigusi kriminaalmenetluses tõhusalt kaitsta. Kui KrMS § 45 kohaselt on kuriteos kahtlustatavale ja süüdistatavale isikule tagatud õigusalaste teadmistega esindaja ehk kaitsja abi kogu menetluses, siis kuigi ka kannatanule on esindaja määramine võimalik14, on see praktikas pigem erandlik. Tihtipeale pole kannatanu kursis riigilt tasuta õigusabi saamise võimalusega, ta ei vasta RÕS § 6 lg-s 1 seatud tasuta õigusabi kriteeriumidele15 või on tasuta õigusabi taotlemise protsess kannatanu jaoks liiga keeruline ja bürokraatlik. Hiljutisest uuringust16 selgus, et kannatanud pole sageli teadlikud ka võimalusest esitada tsiviilhagi ja taotleda menetlustoimingus osalemisega tekkinud kulude hüvitamist, samuti ei ole nad tihtipeale kursis, millises menetlusetapis on nendega seotud kriminaalmenetlus või kust selle kohta täpsemat infot saada. Eelnõu eesmärgiks on tugevdada kannatanu positsiooni kriminaalmenetluses. Selleks tehakse kriminaalmenetluse seadustikus muudatusi, mis tulenevad otse praktikast, aga ka muudatusi, mille eesmärgiks on Eesti õigusesse üle võtta Euroopa Liidu ohvrite direktiiv. Tsiviilhagi kriminaalmenetluses Praktikud on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et KrMS-s on tsiviilhagi esitamist ning lahendamist reguleerivad sätted puudulikud ning takistavad kahjunõuete õiglast menetlemist, mistõttu on vaja kogu kahjunõuete kontseptsioon terviklikult üle vaadata. Teatud kiireloomulisemad KrMS-i muudatused jõustusid 01.09.201117, kuid on veel mitmeid lahendamist vajavaid probleeme, et tagada tsiviilhagi menetluse vastavus tänapäevastele nõudmistele ja tsiviilkohtumenetluse üldistele põhimõtetele. Nt on kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata tsiviilhagi ulatus, st milliseid nõudeid peaks saama kriminaalmenetluse käigus esitada, hagi vormi- ja menetlusnõuded, hagi läbi vaatamata jätmise alused ning nõude tagamise vahendid. Riigikohtu esimees on Riigikogus esitatud ettekandes 18 märkinud: „Põhjalikku ümbervaatamist vajaks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud tsiviilhagi instituut, mis 11 Vt nt RKKK 28.01.2010. a otsus nr 3-1-1-79-09, RKTK 18.06.2008. a otsus nr 3-2-1-45-08, RKKK 11.04.2011. a otsus nr 3-1-1-97-10. 12 Sarv, J. (2008). Tsiviilhagi menetlemine kriminaalmenetluses – aeg tsiviliseeruda. Riigikohtu aastaraamat, 2008. Lk 125. Kättesaadav www.riigikohus.ee. 13 Nt RAKE (2012). Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus. 14 KrMS § 41 lg 3 sätestab, et kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule antakse kriminaalmenetluses riigi õigusabi riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kui kohus leiab, et kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. 15 Tulenevalt RÕS § 6 lg-st 1 antakse kannatanule riigi õigusabi üksnes juhul, kui ta oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kui tema majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Lisaks võtab kannatanu riigi õigusabi taotledes riski, et riik nõuab talt hiljem riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamist. 16 Vt allmärkust 2 (RAKE, 2012). 17 http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=793874&u=20120220130346 18 „Ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta.“ Riigikohtu esimehe ettekanne Riigikogus 2008 kevadistungjärgul, p 40. Kättesaadav www.riigikohus.ee 3 olemasoleval kujul on üle võetud nõukogude õigusest ega vasta tänapäevastele nõudmistele ega kehtiva tsiviilkohtumenetlusõiguse üldistele põhimõtetele.“ Praegune kriminaalmenetluse kord ei arvesta piisavalt vajadusega tagada õiglane menetlus ka esitatud tsiviilhagi lahendamisel. Tsiviilhagile ja selle lahendamisele esitatavate nõuete suurenemise tõttu tuleb tulevikus pöörata ilmselt suuremat tähelepanu ka riigi õigusabi andmisele kuriteo tõttu kannatanutele, et nad suudaksid menetluses oma varalisi õigusi tõhusalt kaitsta. Ülevaatlikult on kahjunõuete esitamisega seotud menetluslikud probleemid välja toonud Riigikohtu nõunik Juhan Sarv oma artiklis „Tsiviilhagi menetlemine kriminaalmenetluses – aeg tsiviliseeruda“19, kus muu hulgas on märgitud, et viimastel aastatel on Riigikohtu praktikas toimunud paradigmavahetus, mis püüab muuta arusaama, et tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses on tähtsusetu kõrvalülesanne. Loomulikult on kriminaalmenetluse esmane eesmärk süüküsimuse lahendamine, kuid see ei anna alust arvata, et tsiviilhagi kohta tehtud otsus võiks olla vähem seaduslik ja põhjendatud kui sama nõude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtav otsus. Riigikohus20 on leidnud, et juhul, kui kannatanu õigushüvede kahjustamisega kaasneb tsiviilõigusliku nõudeõiguse tekkimine, ei pea KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil.21 Eelnõu koostamisel tuli lahendada ka küsimus, millistest menetlusnormidest tuleks kahjunõude läbivaatamisel lähtuda. Kaaluti, kas luua kriminaalmenetluse seadustikku eraldi kord kahjunõuete menetlemiseks või viidata konkreetsetele tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele. Kuna mitmed tsiviilhagi lahendamisega seotud küsimused vajavad kriminaalmenetluse erisuste tõttu kindlasti eriregulatsiooni, eelkõige tulevad kõne alla nõuded hagiavalduse vormistamise ja esitamise kohta, tõendite esitamise kohta ning kohtu rollile tsiviilhagi menetlemisel, siis jõuti eelnõu koostamisel järeldusele, et otstarbekas on luua kriminaalmenetluse seadustikku eraldi sätted, mis käsitlevad tsiviilhagi menetlemist kriminaalmenetluses. Kehtiv KrMS-i kohtuliku uurimise osa on üles ehitatud, pidades silmas üksnes isiku süüküsimuse lahendamist, ega täpsusta vähemalgi määral tsiviilhagi menetlemist, sh korda, kuidas peab kannatanu tõendama neid hagi aluseks olevaid asjaolusid, mis süüdistuse esemesse ei kuulu. Ühe uuendusena lisab eelnõu kriminaalmenetluse seadustikku ka avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemise võimaluse kriminaalmenetluse raames. See võimaldab riigil vältida kriminaalmenetlusega paralleelset toimuvat topeltmenetlust ning esitada riigi rahalised nõuded samuti kriminaalmenetluses. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 19 Riigikohus. Kohtute aastaraamat 2009. Juhan Sarv „Tsiviilhagi menetlemine kriminaalmenetluses – aeg tsiviliseeruda“. Kättesaadav www.riigikohus.ee 20 Riigikohtu 11.04.2011. a otsus nr 3-1-1-97-10. 21 Vt ka RKKKO 14.04.2010. a nr 3-1-1-3-10 (p-d 21-34) 4 Eelnõu § 1 – KrMS-i muutmine KrMS § 8 täiendamine punktiga 7 Muudatus tuleneb ohvrite direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidest a, c ja e, mille kohaselt tuleb kannatanuid teavitada sellest, milliseid abiteenuseid võib kannatanu saada ning kelle poole võib pöörduda, samuti sellest, millistel tingimustel on kannatanutel õigus saada hüvitist ja vajadusel kaitset. Eelnõuga täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku kohustusega selgitada kannatanule ohvriabi seaduses sätestatud võimalusi ohvriabiteenuste ja kuriteoohvritele ette nähtud riikliku hüvitise saamiseks ja KrMS-ist tulenevate kaitsemeetmete võimalusi. Praegu on küll uurimisasutusel ohvriabi seaduse §-st 33 tulenevalt kohustus teavitada ohvreid ja nende ülalpeetavaid selle seaduse sisust ja võimalusest saada ohvriabiteenuseid või hüvitist, kuid teavitamiskohustus peaks olema laiem ja tulenema konkreetselt ka KrMS-ist. Hüvitise saamise võimalusest informeerimine peab tagama, et vägivallakuriteos kannatanu teab, et ohvriabi seaduse kohaselt on tal võimalik saada kuriteoohvritele ette nähtud riiklikku hüvitist. Vägivallakuritegu on defineeritud ohvriabi seaduses endas, selle kohaselt loetakse vägivallakuriteoks otseselt isiku elu ja tervise vastu toimepandud kriminaalkorras karistatav tegu, mille tagajärjeks on kannatanu: 1) surm; 2) raske tervisekahjustus; 3) vähemalt 6 kuud kestev tervisehäire. Ohvriabiteenuse võimalike saajate ring on aga oluliselt laiem – ohvriabiteenus on avalik teenus, mille eesmärgiks on kuriteo, hooletuse või halva kohtlemise või füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute toimetulekuvõime säilitamine või parandamine. Ohvriabiteenus seisneb ohvri nõustamises ning ohvri abistamises suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning juriidiliste isikutega. Lisaks nõustamisele või raskemate juhtumite puhul hüvitisele on süüteo ohvril ohvriabi seaduse alusel võimalik nõuda ka psühholoogilise abi kulutuste hüvitamist. Seega on ohvriabi seadusest tulenevalt mitmeid võimalusi, kuidas aidata kannatanul oma olukorraga paremini toime tulla, ning info abisaamisvõimaluste kohta peab temani ka jõudma. Eestis 2012. aastal tehtud kannatanute ja tunnistajate uuringust ilmnes, et suur osa kannatanuid ei tea, et neil on õigus ohvriabile ja hüvitistele22, mistõttu tuleb kannatanute informeeritust parandada, tehes teavitamise konkreetselt menetlejate kohustuseks. Samuti on ohvriabi seaduses ette nähtud laialdaselt teenuseid inimkaubanduse ohvritele ja seksuaalselt väärkoheldud alaealistele. Nendel kannatanutel on võimalus peale tavalise nõustamise kasutada vajaduse korral järgmisi teenuseid: 1) turvaline majutus; 2) toitlustus; 3) vajalikud tervishoiuteenused; 4) vajalik materiaalne abi; 5) vajalik psühholoogiline abi; 6) vajalik tõlketeenus teenuste saamiseks; 22 RAKE (2012). Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus. 5  7) muud ohvri füüsiliseks ja psühhosotsiaalseks taastumiseks vajalikud teenused. Uurimisasutuse kõrval lasub edaspidi ka prokuratuuril ja kohtul kohustus informeerida kannatanuid nende võimalusest saada vajalikke teenuseid, sest kuigi kannatanu vajadusi ja teenuste sobivust hindab eelkõige põhjalikult ohvriabitöötaja, on ka menetleja selgitus vajalik ja võib motiveerida kannatanut ohvriabitöötaja poole pöörduma. Selgema teavitamiskohustuse sätestamine KrMS-is ja kaasnevad menetlejate koolitused (mida on täpsemalt käsitletud käesoleva seletuskirja mõjude analüüsi peatükis) tagavad selle, et menetlejad mõtlevad põhjalikumalt kannatanu vajaduste peale ning selgitavad, milliseid kaitsemeetmeid kriminaalmenetluses ning milliseid abiteenuseid ohvriabi raames on kannatanul võimalik kasutada. KrMS § 10 muutmine Muudatused tulenevad ohvrite direktiivi artiklist 7, mis kohustab liikmesriike tagama kannatanutele taotluse korral tõlke olulisest teabest, mis on vajalik tema õiguste kaitseks, kuid minimaalselt kriminaalmenetluse lõpetamise otsusest. Seetõttu näebki eelnõu ette regulatsiooni, mille kohaselt kannatanu taotluse korral tagatakse talle kirjalik tõlge kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest. Teistest toimiku materjalidest on kannatanul õigus tõlget nõuda ainult juhul, kui need on olulised tema menetlusõiguste kaitseks. Samuti võib teistest olulistest dokumentidest teha vajadusel ka suulise kokkuvõtte, kui see ei kahjusta menetluse õiglust. Kannatanul on õigus taotleda, et dokument kuulutataks oluliseks, ja selle taotluse rahuldamata jätmise peale õigus esitada kaebus KrMS § 228 korras. Nende muudatustega tagatakse ka kannatanule seni ainult kahtlustatavale ja süüdistatavale ette nähtud õigus saada kriminaalmenetluses olulistest dokumentidest tõlge. KrMS § 12 muutmine Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib kohtu loal kinnist kohtuistungit jälgida uurimisasutuse ametnik, kohtuametnik, tunnistaja, asjatundja, ekspert, tõlk ning süüdistatava ja kannatanu lähedane. Eelnõuga sätestatakse ka võimalus, et füüsilisest isikust kannatanu võib osaleda menetlustoimingus koos ühe enda valitud isikuga, kui menetleja ei ole sellest põhjendatult keeldunud, millest tulenevalt peaks sellel isikul samuti olema võimalik kinnisel kohtuistungil osaleda. See isik võib olla kannatanu tuttav, kelle ta on ise välja valinud, kuid see võib olla ka vabatahtlik, keda talle on soovitanud kas menetleja või ohvriabitöötaja. Selline teenus võib tulevikus vajaduse korral muutuda ka ohvriabiteenuste osaks. Kohus peab isiku kinnisele kohtuistungile lubamise korral veenduma, et tegemist on tõepoolest kannatanu vabal tahtel valitud isikuga. Kannatanu valitud isiku eesmärk menetluses on olla kannatanule emotsionaalseks toeks, seega mingit õigust menetlusse sekkuda sellel isikul ei ole. Samuti täiendatakse kohtuistungi kinniseks kuulutamise aluseid ning määratakse, et kohtuistungi avalikkuse piiramiseks võivad aluse anda ka kannatanu huvid. Praeguse regulatsiooni kohaselt võib kohtuistungi avalikkust piirata küll kõlbluse või perekonna- või eraelu kaitseks ning alaealise või õigusemõistmise huvides, kuid kannatanu huve ei ole avalikkuse piiramise alusena eraldi välja toodud. Samas võivad kannatanul olla huvid, mis ei lange tingimata kõlbluse või eraelu kaitsealasse, kuid võivad siiski tingida vajaduse kohtuistungi avalikkuse piiramiseks, näiteks huvid, mis kuuluvad südametunnistuse-, usu- või mõttevabaduse kaitsealasse. Põhiseaduse § 24 ls-s 4 on kannatanu huvid eraldiseisvana kohtuistungi avalikkuse piiramise alusena välja toodud, mistõttu on põhjendatud samasugune 6 regulatsioon ka KrMS-is. Samuti on kannatanu huvid iseseisvalt kohtuistungi avalikkuse piiramise aluseks kohtuotsuse kuulutamisel KrMS § 11 lg 2 alusel. KrMS § 37 lõike 1 muutmine Eelnõuga viiakse kriminaalmenetluse seadustikus kannatanu mõiste kooskõlla ohvrite direktiivi ja kohtupraktikaga ning täpsustatakse kannatanu mõistet. Eelnõuga täpsustatakse kriminaalmenetluse seadustikus kannatanu mõistet, tuginedes kohtupraktikale. Kehtiva seaduse kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kannatanuks aga üksnes see isik, kes on kuriteo tagajärjel mingit kahju kandnud, st kannatanu staatus ei eelda tegelikult üldse mingit kahju tekkimist, vaid kannatanu mõiste avatakse üldisemalt – kannatanuks on iga isik, kelle õigushüvesid on õigusvastase teoga kahjustatud. Samas on põhjendatud seaduses selgelt sõnastada ka senine Riigikohtu praktika, mille kohaselt peab kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb.23 Seega saab kannatanu olla üksnes see isik, kelle õigushüve on saanud kahjustada sellise kuriteoga, mis on suunatud selle õigushüve vastu. See välistab üksikisiku käsitlemise kannatanuna kriminaalmenetluses, mida menetletakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-97-10 on veel täpsustatud, et üksikisik ei saa olla kollektiivsete õigushüvede kaitsmisele suunatud kuriteokoosseisude puhul kannatanuks „isegi juhul, kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalset õigushüve, mille kahjustamine pole aga kuriteona karistatav või mida kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel pole kriminaalmenetlust alustatud. Näiteks KarS §-ga 265 ("Keelatud avalik koosolek") kaitstavaks õigushüveks on avalik kord ja julgeolek, mitte aga ettevõtlusvabadus või varalised huvid, mistõttu selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses ei saa kannatanuna käsitada ettevõtjat, kelle majandus- või kutsetegevuse keelatud avalik koosolek oluliseks ajaks seiskas ja kes seetõttu kahju sai.“24 Teine lause täpsustab kannatanu rolli kuriteokatse puhul. Kuna süüteokatse puhul ei pruugi kellegi õigushüve reaalselt kahjustada saada või võib kahjustada saada selline õigushüve, mille kaitsmiseks kuriteokoosseis ei ole konkreetselt ette nähtud, siis on süüteokatse puhul isik kannatanuks ka sellises olukorras, kus kahjustada on saanud selline õigushüve, mille kahjustamine on rünnatud õigushüve kahjustamisest hõlmatud. Näiteks tapmiskatse puhul on isik kannatanuks nii siis, kui ta on saanud tervisekahjustuse, kui ka siis, kui on saanud üksnes moraalset kahju. Samas on välistatud nt juriidiliste isikute kannatanu staatuse varavastaste süütegude katsete puhul, kus juriidilise isiku õigushüved kahjustada saanud ei ole. Sellised juriidilised isikud ei kuulu ka kehtiva regulatsiooni järgi kannatanu definitsiooni alla, seega selles küsimuses jääb regulatsioon samaks. Riik ja avalik-õiguslik juriidiline isik saavad eelnõu järgi kannatanuks olla üksnes sellisel juhul, kui neil on kuriteo tagajärjel tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna 23 RKKKm nr 3-1-1-97-10 24 Samas, p 23. 7 kriminaalmenetluses. Nõuete loetelu, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses, on sätestatud eelnõu punktis 15 (KrMS täiendamine §-ga 381). Ohvrite direktiivi artikli 2 lõike 1 järgi on kannatanu ka sellise isiku pereliige, kelle surma kuritegu otseselt põhjustas, kes on selle isiku surma tagajärjel kahju kannatanud. Seetõttu kirjutatakse eelnõus sõnaselgelt lahti, et füüsiline isik on kannatanu ka juhul, kui kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) on põhjustatud tema lähedase surm ja talle on surma tagajärjel kahju tekkinud. Seni tugineti ka selles küsimuses kohtupraktikale, mille kohaselt oli kriminaalmenetluses kannatanuks ka kuriteo tagajärjel surnud isiku lähedane. Lähedase isiku mõiste tuleb sisustada lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku § 71 lg 1 punktides 1–5 olevast isikute loetelust (KrMS § 71 lg 1 p-de 1–5 definitsiooni kasutatakse KrMS-is ka nt §-s 12 süüdistatava ja kannatanu lähedase mõiste täpsustamiseks), mis katab ära ka ohvrite direktiivist tuleneva kannatanu lähedaste definitsiooni elemendid. Tulenevalt ohvrite direktiivi artikli 2 lõikest 1 tuleb kuriteoohvrina käsitleda iga sellist inimest, kelle pereliikme surma kuritegu otseselt põhjustas ja kes on selle isiku surma tagajärjel kahju kannatanud. Pereliikmete hulka kuuluvad direktiivi definitsiooni kohaselt nii ohvri abikaasa, isik, kes elab koos ohvriga püsivalt ja ühises majapidamises, kui ka ohvri lähisugulased, õed- vennad ja ülalpeetavad. Praktikas tähendab selline regulatsioon, et kõik surnud isiku lähedased, kes endast menetlejale teada annavad ja teatavad, et neile on kahju tekkinud, tuleb kannatanuna kaasata, kui ei esine väga erandlikke asjaolusid, mis kahju tekkimise välistaksid. KrMS § 37 lõike 2 muutmine Juriidilisest isikust kannatanute puhul on praktikas tihtipeale probleeme juriidilise isiku pädeva esindaja menetlusse kaasamisega. See tähendab märkimisväärset ajakulu ning tihtipeale ei pruugi juriidilise isiku pädev esindaja olla ka teadlik ülekuulamise aluseks olevatest asjaoludest. Eelnõuga muudetakse regulatsiooni selliselt, et edaspidi saaks juriidilisest isikust kannatanuna menetluses osaleda ka juriidilise isiku volitatud töötaja või lepinguline esindaja. See aitab vältida olukordi, kus kriminaalmenetlust ei ole võimalik mõistliku aja jooksul läbi viia seoses kannatanu esindaja mitteilmumisega menetlustoimingule. Ühtlasi aitab see lahendada olukordi, kus on tegemist rahvusvahelise ettevõttega, mille juhatuse liikmed elavad Eestist eemal (nt pisivargused suurematest rahvusvahelistest poekettidest). Juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus jääb ka uue regulatsiooni alusel üksnes juriidilise isiku seaduslikule esindajale, analoogselt on ka tsiviilkohtumenetluses TsMS § 267 lg 1 kohaselt vande all juriidilise isiku nimel võimalik ütlusi anda ainult juriidilise isiku seaduslikul esindajal. KrMS § 37 täiendamine lõigetega 4 ja 5 Võrreldes kehtiva õigusega on eelnõus uus ka regulatsioon, mis võimaldab isiku kannatanuna kaasata menetluse igas staadiumis ja igas kohtuastmes kuni apellatsioonimenetluse lõpuni. Seni oli ka kannatanu kaasamine õiguslikult reguleerimata ja praktika piirkonniti väga erinev. Probleemiks olid juhtumid, kus kannatanu oli jäänud õigel ajal menetlusse kaasamata ning tal ei olnud seetõttu ka võimalik kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada. Seni ei olnud kannatanu kaasamata jätmise vaidlustamise regulatsiooni KrMS-is ette nähtud, Riigikohtu praktikast (RKKKm 3-1-1-97-10) tulenes põhimõte, et kohtueelses menetluses peaks isikul olema uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut kannatanuna võimalik vaidlustada KrMS § 207- 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses. Süüdistuskohustusmenetluse rakendamine kannatanuna kaasamata jätmise vaidlustamise menetluses võib aga kaasa tuua mitmeid 8 probleeme. Esiteks saab isik Riigiprokuratuuri määruse peale ringkonnakohtusse kaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel. Seega võib tekkida olukord, kus kannatanu ei saa enda kaasamata jätmist kohtus vaidlustada üksnes seetõttu, et teda ei esinda menetluses advokaat. Samas on kriminaalmenetluses tavapärane pigem see, et kannatanutel advokaadist esindajat ei ole. Teiseks võib süüdistuskohustusmenetluse kasutamisega tekkida ka probleem seetõttu, et ainukese kohtuastmena teeb seal otsuse ringkonnakohus. Seetõttu võib tekkida olukord, kus ringkonnakohus on süüdistuskohustusmenetluses otsustanud, et isik on kannatanu, kuid maakohus kriminaalasja kohtulikus menetluses soovib otsustada vastupidi. Seega võib tekkida vaidlus, kas maakohtul on selleks pädevus, kui ringkonnakohus on samade asjaolude põhjal juba teinud vastupidise otsuse. Selliste vaidluste vältimiseks on põhjendatum kasutada kannatanuna kaasamata jätmise vaidlustamiseks tavapärast uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise regulatsiooni, mis on sätestatud KrMS §-s 228. Juhul kui isik leiab, et ta on kohtumenetluses jäetud kannatanuna õigustamatult kaasamata, siis saab ta enda kannatanuna kaasamist taotleda ka kohtuotsuse peale apellatsiooni esitades. Kannatanuna menetlusse kaasamine toimub üldjuhul kannatanu menetlustoimingule allutamisega, kuid erandlikeks olukordadeks on ette nähtud ka võimalus, et kannatanu kaasatakse menetlusse menetleja määrusega. See võib olla vajalik olukordades, kus kannatanut ühelegi menetlustoimingule allutada ei ole vaja (nt juriidilisest isikust kannatanu esindaja ei tea midagi tõendamiseseme asjaolude kohta, kuid soovib esitada tsiviilhagi, millises olukorras tema allutamine ülekuulamisele oleks ebamõistlik). Senises praktikas on kohtud sellises olukorras vahel leidnud, et kannatanu menetlusse kaasamata jätmise tõttu ei ole näiteks võimalik lühimenetluse või kokkuleppemenetluse kohaldamine. Sellises olukorras võimaldab menetleja määrusega kannatanu menetlusse kaasamine tagada selle, et kannatanu menetluslikud õigused ei jää kaitseta ja kannatanu saab oma õigustest teadlikuks sõltumata sellest, kas temaga menetlustoiminguid läbi viidi või mitte. Samuti ei ole vaja üksnes kannatanule õiguste selgitamiseks läbi viia tarbetuid menetlustoiminguid. Kannatanuna kaasamise määruse tegemine on uurija valik, mitte kohustus, endiselt jääb võimalus kannatanu kaasata menetluse menetlustoimingule allutamisega, millisel juhul kannatanuna kaasamise määrust vormistada ei ole vaja. KrMS-i täiendamine §-ga 37¹ Eelnõuga sätestatakse alus kannatanu menetlusõigusjärgluseks tsiviilhagi puudutavas osas. See puudutab juhtumeid, kui kannatanu, kes on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi, peaks menetluse käigus surema (füüsilisest isikust kannatanu) või lõppema (juriidilise isikust kannatanu). Sellisel juhul oleks otstarbekas, kui tsiviilhagi puudutavas osas saaks kannatanu asemel menetlusse astuda tema üldõigusjärglane. Vastasel korral oleks kannatanule kuulunud varaliste huvide kaitsmine raskendatud, samuti läheksid tühja need jõupingutused, mis pooled ja menetleja on kannatanu nõude lahendamiseks senises kriminaalmenetluses teinud. Kannatanu üldõigusjärglasel oleksid aga üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu õigused. Juriidilise isiku puhul saab õigusjärglus kõne alla tulla kui juriidilise isiku ühinemise või jagunemise teel on tekkinud uus juriidiline isik. KrMS-i täiendamine §-ga 37² Kannatanu individuaalsete kaitsevajaduste hindamise kohustuse lisamine kriminaalmenetlusse tuleneb ohvrite direktiivist. Praktikas toimub hindamine osaliselt juba ka praegu, kuid selline põhimõte seaduses tagab, et see muutub menetlejate selgemaks kohustuseks. Individuaalse 9 hindamise eesmärk on tagada, et need ohvrid, kes seda vajavad, saaksid õigel ajal neile vajalikke teenuseid (eelkõige ohvriabitöötaja vahendusel) ning et neile võimaldataks vajaduse korral kriminaalmenetluses erikohtlemist ning kaitset. Enamik ohvreid ei vaja tõenäoliselt mingeid ohvriabiteenuseid ega erikohtlemist, kuid hindamine aitab leida need kannatanud, kes seda vajavad. Hindamise käigus ei ole vaja vormistada selle kohta eraldi dokumenti, mis muudaks hindamisprotsessi tarbetult formaalseks ja paberikeskseks, vaid hindamise nähtavaks tulemiks on eelkõige see, kas kannatanule on kohaldatud temale sobivaid kaitsemeetmeid, mille kohta jääb üldjuhul ka märge kriminaalasja materjalidesse. Direktiivi artikli 22 kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et kriminaalmenetluses viidaks õigel ajal läbi kannatanu individuaalne hindamine, et teha kindlaks tema erilised kaitsevajadused ning otsustada erimeetmete kohaldamise vajadus seoses kannatanu võimaliku ohuga langeda korduva kuriteo ohvriks või kättemaksu või hirmutamise ohvriks. Direktiivist tulenevalt võetakse individuaalsel hindamisel eelkõige arvesse: a) kuriteoohvri isiksuseomadusi; b) kuriteo liiki või laadi ning c) kuriteo asjaolusid. Direktiivi kohaselt tuleks hindamine läbi viia iga kannatanu puhul, kuid erilist tähelepanu tuleks pöörata kuriteoohvritele, kes on kannatanud kahju seoses kuriteo raskusega; kuriteoohvritele, kelle suhtes on toime pandud eelarvamuskuritegu või kuritegu, mis on toime pandud diskrimineerimise ajendil ja võib olulisel määral olla seotud nende isiksuseomadustega; kuriteoohvritele, kelle suhe kurjategijaga ja sõltuvus temast muudab nad eriti haavatavaks; terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla, lähisuhetes toime pandud vägivalla, seksuaalvägivalla või seksuaalse ärakasutamise ja vaenukuritegude ohvritele ning puudega ohvritele. Nende asjaolude hindamise kohustus tuleneb sellest, et hindamisel peab arvesse võtma kuriteo raskust ja laadi ning selle alusel tuleb hindamise ulatust diferentseerida. Hindamise lihtsustamiseks tuleb menetlejatele korraldada koolitusi. Individuaalne hindamine tuleks direktiivi kohaselt läbi viia esimesel võimalusel, seega on kõige sobivam hetk selleks menetleja esmane kokkupuude kannatanuga, mis tavapäraselt on kannatanu ülekuulamine. Töökorralduslikult on teatud olukordades põhjendatud ka juba sündmuskohal kannatanuga kokkupuutuvate politseinike poolt tehtav esmane hindamine ja saadud informatsiooni edastamine menetlejale. Erilise kaitsevajadusega ohvriteks peetakse direktiivi kohaselt automaatselt lapsohvreid. Individuaalse hindamise ulatust võib kohandada vastavalt kuriteo raskusastmele ja ohvrile tekitatud ilmsele kahjule. Kuriteoohvrid kaasatakse tihedalt individuaalsesse hindamisse ja selle läbiviimisel võetakse arvesse nende soove, sealhulgas ka siis, kui nad mingit erikohtlemist ei soovi. Direktiiv paneb liikmesriikidele kohustuse korrata hindamist juhul, kui asjaolud on kriminaalmenetluse käigus oluliselt muutunud, mis sisuliselt tähendab kannatanu olukorra pidevat hindamist. Kui on kindlaks tehtud, et kuriteoohver kuulub uue ja korduva ohvriks langemise, hirmutamise ja kättemaksu ees kaitsetute kuriteoohvrite hulka, tuleks talle kriminaalmenetluse ajal pakkuda asjakohaseid kaitsemeetmeid. Selliste meetmete täpne laad tuleks kindlaks määrata individuaalse hindamise tulemusel, võttes arvesse ohvri soove. Selliste meetmete ulatus tuleks kindlaks määrata kooskõlas kaitseõigusega ning kohtu kaalutlusõigusega. Kui kuriteoohver väljendab muret ja hirmu seoses kriminaalmenetlusega, peaks see olema kaitsemeetmete kohaldamise üle otsustamisel määrava tähtsusega. 10 Direktiivi artiklist 22 tulenevalt tuleb erilise kaitsevajadusega kannatanule tagada järgmiste meetmete kättesaadavus: a) kuriteoohvri küsitlemine toimub selleks kavandatud või kohandatud ruumides; b) kuriteoohvrit küsitlevad või küsitlemisest võtavad osa selleks koolitatud spetsialistid; c) kuriteoohvrit küsitlevad iga kord samad isikud, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus kvaliteetse õigusemõistmise põhimõtetega; d) kui kuriteoohver seda soovib, kui see ei takista menetluse käiku ja kui küsitlejaks ei ole prokurör või kohtunik, viib kõik seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhetes toime pandud vägivalla ohvrite küsitlemised kriminaalmenetluse käigus läbi kannatanuga samast soost isik. Direktiivi ülevõtmiseks lisatakse punktist d tulenev kohustus eelnõuga kannatanu õiguste loetellu §-s 38 (eelnõu p 13), ülejäänud õigused tulenevad käesolevast paragrahvist ning laiemalt ka §-st 9, mille kohaselt tuleb menetluse käigus kõiki menetlusosalisi kohelda inimväärikust austades ning nende õigusi rikkumata. Kannatanu õigustega arvestamine ja tema kaitsmine võimaliku teisese ohvristumise eest on kahtlemata osa inimväärikust austavast menetlusest. Kohtumenetluses hõlmavad kannatanu erikohtlemise direktiivi artikli 23 lõike 3 mõttes järgmise meetmed: a) meetmed, mis võimaldavad vältida silmsidet kuriteoohvri ja kurjategija vahel, sealhulgas tõendite kogumisel, kasutades selleks asjakohaseid vahendeid, sealhulgas kommunikatsioonitehnoloogiat; b) meetmed, mille abil saab kuriteoohvri selgitusi kohtusaalis kuulata, ilma et kuriteoohver oleks kohtusaalis kohal, kasutades selleks eelkõige asjakohast kommunikatsioonitehnoloogiat; c) meetmed sellise tarbetu ülekuulamise vältimiseks, mis puudutab kuriteoohvri eraelu ja mitte toimepandud kuritegu, ning d) meetmed, mis võimaldavad kohtuistungi toimumist kinniseks kuulutada. Need loetletud kannatanu kaitseks ettenähtud meetmed on KrMS-is juba olemas (vastavalt §-d 69, 287, 68 ja 12) ning seetõttu piisab nende sidumiseks kannatanu individuaalse hindamisega lõikes 2 esitatud viitest KrMS-is sätestatud kannatanu turvalisust tagavatele meetmetele, sätestades menetlejale kohustuse, et nende meetmete kasutamise võimalust tuleb kaaluda ja nende olemust ja kasutamise võimalust kannatanule tutvustada. Alaealiste kannatanute puhul näeb direktiivi artikkel 24 lisaks ette, et: a) kriminaalmenetluse jooksul võib kõiki lapsohvri küsitlusi audiovisuaalselt salvestada ja selliseid küsitluste salvestisi võib kasutada tõendina kriminaalmenetluses; b) pädevad asutused määravad lapsohvritele vastavalt kuriteoohvri rollile asjaomases kriminaalõigussüsteemis kriminaaluurimises ja -menetluses eriesindaja, kui liikmesriigi õigusaktide kohaselt vanemliku vastutuse kandjad ei saa lapsohvrit esindada enda ja lapsohvri huvide konflikti tõttu või kui lapsohver on saatjata või perekonnast lahutatud; c) kui lapsohvril on õigus kasutada advokaati, siis menetlustes, kus on või võib olla huvide konflikt tema ja vanemliku vastutuse kandjate vahel, on lapsohvril õigus kasutada enda nimel õigusabi ja enda esindajat. Kannatanu individuaalsete kaitsevajaduste hindamise puhul tuleb eriti põhjalikult keskenduda alaealiste kannatanute kaitsevajadustele. Alaealiste ülekuulamiste videosalvestamise võimalus 11 on kehtiva seadustiku §-s 70 juba ette nähtud, kuid täiendavalt on vaja reguleerida ka alaealisele kannatanule riigi õigusabi andmine juhul, kui tema huvid võivad olla vastuolus tema seaduslike esindajate huvidega. See regulatsioon on ette nähtud eelnõu punktis 21. Direktiivi põhjenduspunktis 61 nähakse ühtlasi ette ka kohustus, et kriminaalmenetlusse kaasatud ametnikud, kes võivad tõenäoliselt ohvritega isiklikult kokku puutuda, peavad saama vajalikku koolitust, et nad oleksid võimelised kaitsma ohvreid teisese ohvristumise eest ja mõistma nende vajadusi ning kohtlema neid austaval, diskreetsel, professionaalsel ja mittediskrimineerival viisil. Isikud, kes osalevad tõenäoliselt kannatanu eriliste kaitsevajaduste ja vajalike erikaitsemeetmete väljaselgitamiseks korraldatavas individuaalses hindamises, peaksid saama eriväljaõpet sellise hindamise läbiviimiseks. Liikmesriigid peaksid tagama politsei- ja kohtuasutuste töötajate asjakohase väljaõppe. Samuti tuleks toetada juristide, prokuröride ja kohtunike ning ohvriabi ja lepitava õigusemõistmise teenuste osutajate väljaõpet. See nõue peaks hõlmama väljaõpet konkreetsete talituste kohta, kuhu ohvrid tuleks suunata, või erikoolitust, kui nende töö on seotud erivajadustega ohvritega, ja vajaduse korral asjakohast psühholoogilist väljaõpet. Kui see on asjakohane, peaks koolitustel pöörama tähelepanu sooküsimustele. Liikmesriikide koolitustegevust tuleks täiendada Budapesti tegevuskava kohaselt suunistega, soovitustega ja parimate tavade vahetamisega. Seega annab kriminaalmenetluse seadustik juba praegu mitmeid võimalusi kannatanu võimalikult leebeks kohtlemiseks kriminaalmenetluse ajal ning sellest tulenevalt ei nõua direktiivi ülevõtmine suuri muudatusi kannatanu õiguste regulatsioonis. Samas muudab konkreetse hindamiskohustuse väljatoomine seaduses kannatanu õiguste tagamise eesmärgi selgemaks. KrMS-i uus säte loob igale menetlejale kohustuse kõigi kannatanute kaitsevajadusi hinnata, kuid hindamise ulatus ja sisu peaks lähtuvalt kannatanu isiksuseomadustest, kuriteo raskusest ja laadist, kuriteo toimepanemise asjaoludest ja kannatanule tekitatud kahjust olema erinev. Kannatanute kaitsevajaduste hindamise oskuste parandamiseks tuleb ka täiendada menetlejate koolitusprogramme ning välja töötada vastav õppematerjal. KrMS § 38 muutmine Eelnõuga tehakse täpsustused sättes, mis loetleb kannatanu õigused ja kohustused kriminaalmenetluses. Ühe muudatusena on nt haldusorganil õigus esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus kriminaalmenetluse käigus, mille menetlemine toimub analoogselt tsiviilhagiga. Eelnõuga lisatakse KrMS-i ohvrite direktiivi artikli 23 punkti 2 alapunktist d tulenev kohustus, mille järgi on kannatanul õigus olla üle kuulatud temaga samast soost isiku poolt, juhul kui tegemist on seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhetes toime pandud vägivallaga. Seksuaalvägivalla, soolise vägivalla ning lähisuhetes toime pandud vägivalla mõisted tulenevad ohvrite direktiivist ning nende täpsem piiritlemine konkreetsete kuriteokoosseisudega ei ole põhjendatud, sest ühelt poolt on tegemist konkreetsete kuritegudega (nt KarS 9. ptk 7. jagu – seksuaalse enesemääramise vastased süüteod või KarS § 121 lg 2 p 2), kuid teiselt poolt on ka kuritegusid, mis sõltuvalt asjaoludest võivad mõnikord selle määratluse alla sattuda, kuid mõnikord mitte, nt kui esineb KarS § 58 p 4 raskendav asjaolu, kui süütegu on toime pandud endise või praeguse pereliikme suhtes. Seega tuleb igal üksikul juhul menetlejal teha otsus, kas tegemist on loetletud kuritegudega ning kas kannatanu taotluse korral on vaja talle tagada, et ülekuulamist viiks läbi kannatanuga samast soost isik. 12 Samas tuleks kahtluse korral selline võimalus siiski tagada ning eelkõige arvestada kannatanu soovidega. Eelnõuga täiendatakse ka tsiviilhagi riigilõivust vabastamise aluseid ning need sätestatakse terviklikult §-s 381 (eelnõu punkt 15), mistõttu tuleb kehtetuks tunnistada säte, mille kohaselt riigilõivuvaba on üksnes varalise kahju hüvitamise nõue. Paragrahvi 38 täiendatakse uue lõikega ohvrite direktiivi artikli 6 lõigetest 5 ja 6 tulenevalt, mille kohaselt on füüsilisest isikust kannatanul õigus saada soovi korral ja juhul kui selline info andmine võib ära hoida kannatanut ähvardavat ohtu, infot selle kohta, kui tema suhtes toime pandud kuriteos kahtlustatav või süüdistatav vabaneb vahi alt või süüdimõistetud isik vabaneb või põgeneb kinnipidamisasutusest. Selleks et kannatanu saaks teada, et tal on õigus vahistatu vabastamise info saamiseks taotlus esitada, tuleb kannatanut aga informeerida ka kahtlustatava vahistamisest, misjärel tuleb kannatanut teavitada taotluse esitamise võimalusest. Prokuratuur peab aga enne teavitamist hindama, kas kahtlustatava või süüdistatava vabanemisel vahi alt võib kannatanule tekkida oht. Kui ohtu ei ole, siis teavitama ei pea. Samuti võivad erandlikel juhtudel asjaolud olla sellised, et vahistatu vabanemisest kannatanu teavitamine võib tekitada ohu kahtlustatavale või süüdistatavale, ka sellises olukorras vahistatu vabanemisest kannatanut teavitada ei tohi. Juhul kui kannatanu taotluse esitab, siis kahtlustatava või süüdistatava vahi alt vabanemisest peab kannatanut vajaduse korral teavitama prokuratuur või prokuratuuri korraldusel uurimisasutus. See kohustus sätestatakse eelnõu punktiga 23 ja täiendusega KrMS § 134 lg-s 2. Juhul kui süüdistatavat karistatakse vangistusega, siis karistuse kestuse saab kannatanu teada kohtuotsusest, seetõttu tähtaegsest vabanemisest kannatanut eraldi teavitada ei ole vaja. Kannatanu ei pruugi aga teada saada süüdimõistetu ennetähtaegsest vabanemisest, mistõttu tuleb sellekohase info saamise võimalusest kannatanut teavitada. Kui kannatanu esitab taotluse, tuleb see lisada kriminaaltoimiku materjalidele ja teha märge ka süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosasse (eelnõu p 54), et tagada kannatanu soovi täitmine ennetähtaegse vabastamise korral. Ennetähtaegsest vabastamisest peab kannatanut teavitama kohus, kes vabastamise otsuse teeb. KrMS-i täiendamine §-ga 38¹ Tegemist on täiesti uue sättega, mis näeb ette, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik kriminaalmenetluses maksma panna. Nimelt võib tsiviilhagis esitada sellise nõude, mille eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga kannatanu rikutud hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Lisatingimuseks on see, et tegemist peab olema nõudega, mida oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Seega on eelnõu astunud sammu edasi kehtiva seaduse sõnastusest, mis seoses kannatanu tsiviilhagiga räägib üldjuhul vaid kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest. Selline muudatus tuleneb Riigikohtu uuemast praktikast, milles tõlgendatakse kahju tekitamist laiemalt, üldisemalt – eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist, sõltumata sellest, kas üldse ja kui, siis millist liiki tsiviilõiguslik nõudeõigus sellega kaasneb25. Kannatanu rikutud hüveolukorra taastamiseks või heastamiseks ei pruugi kahju hüvitamise nõue olla alati sugugi kõige 25 RKKK 3-1-1-97-10, p 15 ja 3-1-1-13-14, p 17. 13 sobivam tsiviilõiguslik kaitsevahend. Mõnikord ei olegi kannatanu rikutud õiguste maksmapanek kahju hüvitamise nõude abil võimalik. Tõlgendus, mis piiraks tsiviilhagis esitatavate nõuete ringi üksnes kahjuhüvitusnõuetega, kitsendaks põhjendamatult kannatanu võimalust saavutada oma rikutud õiguste heastamine kriminaalmenetluses. See aga ei ole kooskõlas kriminaalmenetlusliku tsiviilhagi instituudi peamise eesmärgiga: vältida materiaalset (kannatanu puhul sageli ka moraalset) lisakoormust, mida menetlusosalised ja riik kannavad, kui kriminaalmenetluses käsitletavate asjaolude tsiviilõiguslike järelmite kindlaksmääramiseks on vaja toimetada veel eraldi menetlus.26 Samuti on mõiste "kuriteoga tekitatud kahju" kahju hüvitamise kontekstis ebatäpne. Nii Riigikohtu tsiviil- kui ka kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslik vastutus saab põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil.27 Seega ei saa tsiviilhagi aluseks olla mitte süüdistatava "kuritegu" kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistatava "tegu" (faktiline tegevus või tegevusetus), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele.28 Senises kohtupraktikas ei ole kinnitust leidnud arusaam, nagu ei tohiks tsiviilhagis esitatava nõude suurus ületada kuriteo ulatust või koosseisulise kahju suurust. Näiteks on kriminaalkolleegium osutanud sellele, et varguses (KarS § 199) kannatanul asja kaotsiminekust tekkinud kahjuhüvitusnõude suurus (VÕS § 132) võib ületada varguse ulatust ehk varastatu väärtust teo toimepanemise ajal.29 Ka näiteks kelmuses (KarS § 209) kannatanu tsiviilhagis esitatav nõue võib erinevatel põhjustel olla suurem temalt väljapetetud vara väärtusest (nt kui kannatanu nõuab ka saamata jäänud tulu või tehingu täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist).30 Samas ei saa kannatanu haginõude ega selle rahuldamise ulatus mõjutada süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Selles küsimuses on kohus seotud süüdistuse piiridega (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5).31 Samas ei tähenda uus regulatsioon siiski seda, et kannatanu saaks esitada kriminaalmenetluses ükskõik millise nõude, mis tal on isiku vastu, kes on selles kriminaalasjas süüdistatav või tsiviilkostja. Kriminaalmenetluses on võimalik esitada selline nõue, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. See, millal saab kannatanu tsiviilnõude tekkimise asjaolude ja kuriteo koosseisuliste asjaolude kattuvat osa pidada oluliseks, on fakti küsimus ja siin ei ole võimalik väga täpseid otsustuskriteeriume anda. Kindlasti ei saa nõuda nende kahe faktikogumi täielikku kattumist, kuid samas ei tohiks see kattuvus olla ka marginaalne. Kriminaalasjas menetletav tegu ehk kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud peaksid moodustama tsiviilhagi eseme raskuspunkti. Vastasel juhul ei ole kahel õigusvaidlusel piisavat ühisosa ja nõude lahendamine kriminaalmenetluses ei täida enam oma eesmärki. 32 Kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu esitatud kannatanu nõude eeldused tulenevad eri 26 Sarv, J. „Haginõuded kriminaalmenetluses“, Juridica 2011. 27 Vt nt RKTK 3-2-1-41-05, p 19 ja RKKK 3-1-1-60-07, p 32. 28 Vt nt RKKK 3-1-1-13-14, p 18. 29 RKKK 13. juuni 2012 otsus nr 3-1-1-69-12, p 14 30 RKEK 22. veebruari 2013 otsus nr 3-1-1-106-12, p-d 56 ja 71 31 RKKK 3-1-1-13-14, p 19. 32 Vt ka RKKK 3-1-1-13-14, p-d 20-21. 14 õigusnormidest, siis ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole.33 Lisaks kannatanu nõude aluseks olevate faktiliste asjaolude ja süüdistuse alusfaktide olulisele ühisosale peab kannatanu nõude eesmärk selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamine või heastamine.34 Väga põhimõttelise muudatusena antakse eelnõuga kannatanule võimalus esitada kriminaalmenetluses ka avalik-õiguslik kahjunõue (näiteks RVastS §-dest 7 ja 12 tulenev kahjuhüvitusnõue tsiviilkostjast avaliku võimu kandja vastu) või avaliku võimu kandja esitatav nõue avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks (nt MKS-st tulenev maksukohustus või RakS § 62 lg-st 3 tulenev nõue).35 Esimesena nimetatud juhtumiga on tegemist eeskätt siis, kui süüdistatav on kannatanule tekitanud kahju, mille hüvitamise eest vastutab seaduse kohaselt avaliku võimu kandja.36 Kavandatav seadusemuudatus tagab selle, et kannatanu saab kahjuhüvitise avaliku võimu kandjalt välja nõuda tsiviilhagiga kriminaalmenetluses ega pea pöörduma eraldi avaldusega haldusorgani või halduskohtu poole. Teiseks annab eelnõuga kavandatu aga ka avaliku võimu kandjatele võimaluse panna kriminaalmenetluse raames maksma avalik-õiguslikud rahalised nõuded, mille tekkimise aluseks olevad asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo asjaoludega. See võimaldab – ehkki ei kohusta – avaliku võimu kandjat hoiduma paralleelsest haldus(kohtu)menetlusest, mis koormaks nii avaliku võimu kandjat kui ka menetlusosalisi, samuti tekitaks ohu, et eri menetlustes jõutakse vastukäivate järeldusteni. Eelnõu kohaselt tuleks avalik-õigusliku rahalise nõude esitamiseks kriminaalmenetluses esitada avalik- õiguslik nõudeavaldus. Selle võib esitada haldusorgan, kes oleks õigustatud sama nõuet esitama haldusmenetluses, st haldusorgan saab sellisel juhul valida, kas esitada nõue kohe kriminaalmenetluse käigus või teha seda eraldi menetluses. Kui haldusorgan on esitanud avalik-õigusliku nõudeavalduse kriminaalmenetluses, siis sama nõuet hiljem haldusmenetluses esitada ei saa – välja arvatud juhul, kui nõue jäetakse mingil põhjusel kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Ilmselt leiab avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise võimalus praktikas kõige rohkem kasutamist maksukorralduse seaduse (MKS) rakendamisel ja kuriteo tagajärjel tekkinud maksukohustuse väljanõudmisel. Samuti on seni välistatud ka nt avaliku teenistuse seadusest tulenevate nõuete menetlemine, mis võivad samuti kriminaalmenetlusega olemuslikult seotud olla.37 Sellistes olukordades oleks eraldiseisev maksu- või muu haldusmenetlus enamikul juhtudel ebaotstarbekas ega anna riigi ega isiku seisukohalt mingit eelist. Samas rõhutame, et taotluse esitamise võimalus kriminaalmenetluse raames ei ole eelnõu kohaselt kohustuslik, vaid valikuline. Sageli säästaks sellise taotluse esitamine nii riiki kui ka isikut uue menetlusega kaasnevatest lisakuludest. Kahe eri menetluse läbiviimisel eksisteerib ka oht, et süüdimõistetud isikult nõutakse sama summa välja kaks 33 RKKK 28. jaanuari 2008 otsus nr 3-1-1-60-07, p 32 34 RKKK 14. aprilli 2010 otsus nr 3-1-1-3-10, p 24 35 Selliste nõuete kriminaalmenetluses esitamise võimatuse kohta vt nt RKKK 3-1-1-60-07, p 38; RKKK 3-1-1- 73-09, p 9 jj; RKKK 3-1-1-101-09, p-d 8–12. 36 Vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-10. 37 Vt nt RKKKo nr 3-1-1-92-13 p 27 15 korda: kriminaalmenetluses konfiskeeritakse see kui kuriteoga saadud tulu ja hiljem maksumenetluses nõutakse see välja kui maksuvõlg. Lisaks kuriteoga tekitatud maksukohustuse väljamõistmisele võib avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamine kõne alla tulla ka näiteks juhul, kui süüdistatav on valeandmeid esitades haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitist välja petnud. Sellisel juhul tuvastatakse kelmusesüüdistuse (KarS § 209) menetlemisel kriminaalmenetluses sisuliselt kõik asjaolud, mis on ravikindlustuse seaduse § 62 lg 3 alusel hüvitise tagasinõudmise aluseks. Ka sellisel juhul puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks haigekassa saama alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitist tagasi nõuda kriminaalmenetluses, korraldamata eraldi haldusmenetlust. Üldreeglina ja väljaspool kriminaalmenetlust tuleks sellised nõuded esitada haldusaktiga, mille peale oleks isikul võimalik esitada kaebus halduskohtule. Riigikohus on aga mitmel juhul märkinud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhjendusel võib teatud juhtudel õigusvaidluse lahendada teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb.38 Vastuväitena avalik-õiguslike nõudeavalduste andmisele maakohtute pädevusse võib tuua kohtupraktika ebaühtlaseks muutumise ohu ning asjaolu, et maakohtunikud ei suuda süvendatult tegeleda nii kriminaalmenetluse kui ka halduskohtumenetluse spetsiifikaga. Samas peab maakohus nt maksualase kriminaalasja lahendamisel nagunii tuvastama tasumata jäänud maksu suuruse ning tekkinud maksukohustuse, seega sisuliselt tuleb kriminaalasja raames tuvastada samad asjaolud mis halduskohtul. Sellest tulenevalt on menetlusökonoomika tõttu põhjendatud ka lõpliku otsuse tegemine kriminaalkohtu poolt, kes on olulised asjaolud juba tuvastanud, mis võimaldab vältida sama asja arutamist kahes eri menetluses. Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi on riigilõivust vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Sellise regulatsiooniga soodustatakse kuriteost tekkinud kannatanu varaliste nõuete lahendamist kriminaalasja raames ja kaitstakse kannatanu huve. Samas ei näe säte ette, et kriminaalmenetluses oleks riigilõivust vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, seda eelkõige vältimaks alusetuid avaldusi kriminaalmenetluse alustamiseks ja kriminaalmenetluse koormamist põhjendamatute nõuete lahendamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul39 ei piira eeltoodu siiski seadusandja vabadust sätestada riigilõivuseadusega teatud valdkondades riigilõivuvabastusi, mis võivad puudutada nii tsiviilkohtumenetlust selle kitsamas tähenduses kui ka tsiviilhagi lahendamist kriminaalmenetluses. Normi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda nii selle sõnastusest kui ka lahenduse efektiivsusest õigussüsteemi jaoks tervikuna. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise nõudega. Samuti puudub alus asuda seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikud, kellele on selline kahju tekitatud kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Ka võib selline lähenemine põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega on Riigikohus leidnud, et RLS § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud riigilõivuvabastus 38 Vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-10 p 8.1, RKTKo 3-2-1-123-09 ja RKEKm-3-4-7-02 39 Vt RK 12.05.2009. a määrus nr 3-1-1-41-09 (p 12, 13) 16 kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise nõude esitamisel kriminaalmenetluses. Eeltoodule tuginedes on tehtudki vastavasisulised muudatused kriminaalmenetluse seadustiku tekstis. Samuti sätestatakse nii kõnesolevas paragrahvis kui ka riigilõivuseaduses, et Eesti Vabariik on tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, mis on samuti analoogne tsiviilkohtumenetluse vastava regulatsiooniga. Lõigetes 6-7 sätestatakse see, millistest menetlusreeglitest tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisel juhindutakse. Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses on tsiviilhagi lahendamise reeglid sisuliselt samad mis tsiviilkohtumenetluses ning põhimõtteliselt oleks sama hagi lahendamine võimalik ka tsiviilkohtus. Sellest tulenevalt peavad neile menetlustele kohalduma ka samad reeglid, mistõttu tuleb KrMS-is reguleerimata küsimuses lähtuda TsMS-is sätestatust. Avalik-õigusliku nõudeavalduse näol on tegemist instituudiga, mida seni Eesti õiguses ei ole olnud, kuid oma olemuselt on see kõige sarnasem HKMS-i 26. peatükis reguleeritud kaebusega eraisiku vastu. Sellest tulenevalt on kõige sobivam kohaldada avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisel just seda regulatsiooni. 12) KrMS § 39 muutmine Eelnõuga laiendatakse tsiviilkostja mõistet. Kehtiva õiguse kohaselt on tsiviilkostjaks üksnes isik, kes seaduse järgi kannab varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud vahetult kuriteoga või mille on süüvõimetu isik tekitanud õigusvastase teoga. See mõiste on aga liiga kitsas. Sageli on kannatanul selleks, et saavutada kuriteoga rikutud hüveolukorra taastamine või heastamine, vaja esitada nõue mitte süüdistatava või varalise kahju eest vastutava isiku vastu. Näiteks kui A varastab B-lt asja ja müüb selle heausksele C-le, kelle käes on asi säilinud. B soovib oma asja tagasi ja kuigi C oli heauskne, ei saanud ta asja omanikuks40 ja B võib selle AÕS § 80 alusel C valdusest välja nõuda. Igati mõistlik oleks, kui B saaks sellise nõude C vastu esitada kriminaalmenetluses. Eelnõuga määratletakse, et tsiviilkostjana võib isiku menetlusse kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole nõutav, et isikul, kelle vastu tsiviilhagi esitatakse, oleks süüdistatava või tsiviilkostja menetlusseisund juba tsiviilhagi esitamise hetkel. Piisab, kui ta tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks pärast tsiviilhagi esitamist.41 Riigikohus on leidnud, et tsiviilhagi on võimalik esitada alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast tsiviilhagi esitamist alustatakse selle aluseks olevas teos kriminaalmenetlust ja tsiviilhagi esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse42. Samuti on Riigikohus märkinud, et tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi43. Tsiviilhagi, mis on esitatud menetlusvälise isiku vastu, saab AÕS § 95 lg 3: Omandamist käesoleva paragrahvi 1.–12. lõike kohaselt ei toimu, kui asi on varastatud, 40 kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Käesolevat lõiget ei kohaldata raha või esitajaväärtpaberite, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes. 41 Vt RKKK 27.03.2014 otsus nr 3-1-1-13-14 p 15. 42 Vt RKEK 22.02.2013 otsus nr 3-1-1-106-12 p 44 43 Vt RKKK 6.02.2014 määrus nr 3-1-1-1-14 p 19 17 kohus läbi vaatamata jätta ainult juhul, kui ta leiab, et puudub alus isikut tsiviilkostjaks tunnistada, sest tsiviilkostjaks tunnistamise pädevus on ka kriminaalasja arutaval kohtul. Kui uurimisasutus või prokuratuur jätab isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamata, võib selle määruse vaidlustada tavapärases korras KrMS § 228 alusel. 13) KrMS § 40¹ muutmine Eelnõuga täpsustatakse kolmanda isiku kaasamise sätteid. Eelnõu kohaselt kaasab menetleja menetlusse iga isiku, kelle õiguste või kohustuste üle võidakse kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses otsustada. Määruse isiku kolmanda isikuna kaasamise või menetlusest kõrvaldamise kohta võib menetleja teha menetluse igas staadiumis ja igas kohtuastmes kuni kohtuotsuse või kohtumääruse jõustumiseni. Kehtivas õiguses on kolmanda isiku kaasamine tekitanud praktikas segadust, eelkõige on küsitavusi tekitanud just see, millise ajani on võimalik kolmandat isikut menetlusse kaasata. Võrreldes kehtiva seadusega on uus ka võimalus taotleda enda kolmanda isikuna kaasamist kohtulahendi peale edasi kaevates. (Vrd ka HKMS § 21.) Juhul kui isik soovib vaidlustada enda kolmanda isikuna kaasamata jätmist kohtueelses menetluses, võib ta kaasamata jätmise määruse vaidlustada tavapärases korras KrMS § 228 alusel. 14) KrMS § 41 täiendamine lõikega 1¹ Muudatus tuleneb ohvrite direktiivist, mille artikli 20 kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada kuriteoohvri õigus saada kriminaalmenetluse ajal kaitset. Muu hulgas hõlmab see võimalust, et ohvrit võib saata tema seaduslik esindaja ja tema poolt valitud inimene, kui ei ole tehtud põhjendatud otsust, mis seda keelab. Saatva isiku lubamine menetlustoimingute juurde on ühelt poolt kantud mõttest, et kannatanu peab suutma menetlust adekvaatselt jälgida, tal on õigus menetlustoimingutest aru saada ja temast peab aru saama, teiselt poolt sisendab tugiisiku juuresolek kannatanule teatud turvatunnet. Saatva isiku eesmärk on üksnes kannatanu toetamine, ülekuulamisse sekkumise õigust tal ei ole. Saatev isik võib olla kannatanu tuttav, kelle ta on ise välja valinud, kuid see võib olla ka vabatahtlik, keda talle on soovitanud kas menetleja või ohvriabitöötaja. Ilmselt on saatva isiku lubamine kannatanu kõrvale eelkõige põhjendatud isikuvastaste kuritegude menetlemisel, kuid menetlejale jääb eelnõu kohaselt siiski võimalus keelduda isiku lubamisest menetlustoimingule. Menetleja keeldumine peab olema põhjendatud, kuid eelnõuga ei nähta ette keeldumisotsuse vorminõudeid, seega võib tavapäraselt keeldumine toimuda menetleja suulise otsusega, mis ühtlasi tagab ka selle, et menetlustoimingud selle otsuse tegemise tõttu ei viibi. Samas on tegemist menetleja toiminguga, mille suhtes võib isik, kes leiab, et tema õigusi rikuti, esitada kaebuse KrMS § 228 korras. Seega peab menetlejal otsuse tegemiseks olema põhjendus. Põhjendusena võib kõne alla tulla näiteks see, kui on oht, et saatev isik hakkab kannatanut menetluses kuidagi mõjutama ja seab sel viisil ohtu menetluse erapooletu ja õiglase läbiviimise; samuti kui ilmneb, et saatev isik ei tegutse kannatanu huvidest lähtudes või kui saatev isik on ise samas menetluses menetlusosaline. Samas on saatva isiku lubamine põhjendatud juhtudel, kus kannatanul on teatud erivajadused või kui ta on kuriteo tõttu väga endast väljas ning tugiisiku nägemisulatuses viibimine sisendab talle vajalikku turvatunnet. Seega jääb praktikas menetleja otsustada, kas konkreetse juhtumi puhul on võimalik lubada kannatanul osaleda menetlustoimingus tema soovitud isiku saatel. 18 Täiendava inimese lubamine menetlustoimingu juurde võib samas aga tekitada menetlusandmete avaldamise ohu. Seega hoiatab menetleja kannatanu valitud isikut menetlusandmete lubamatu avaldamise eest ning menetlusandmete avaldamise oht on ühtlasi aluseks, et keelata isikul menetlustoimingul osaleda. Menetlusandmete lubamatu avaldamise korral on võimalik määrata menetlustrahv KrMS § 215 lõike 3 alusel. KrMS § 41 muutmine Ohvrite direktiivi artiklist 24 tulenevalt tuleb alaealisele kannatanule määrata kriminaalmenetluses eriesindaja, juhul kui seaduslikud esindajad ei saa alaealist kannatanut huvide konflikti tõttu esindada. Sellest kohustusest tulenevalt lisatakse KrMS §-i 41 uus lõige 31, mille kohaselt määrab menetleja riigi õigusabi korras esindaja piiratud teovõimega kannatanule, kelle huvid võivad kuriteo toimepanemise või muudest asjaoludest tulenevalt olla tema seadusliku esindaja huvidega vastuolus. Eelkõige esinevad sellised asjaolud ilmselt seksuaalse ja peresisese kehalise väärkohtlemise kriminaalasjades, kus kahtlustatav on pereliige ning seaduslikul esindajal võib olla lähedane suhe kahtlustatavaga. Menetleja peab asjaolusid hinnates jõudma järeldusele, kas lapse huvid võivad tema seadusliku esindaja huvidega kriminaalmenetluses potentsiaalselt konfliktis olla, ning sellest tulenevalt otsustama riigi õigusabi vajalikkuse. Lisaks vastuoluliste huvide olukorrale tuleb esindaja määrata kannatanule ka siis, kui laps on perekonnast eraldatud või kui tegemist on saatjata alaealisega välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses. Käsitletav muudatus tingib ka riigi õigusabi seaduse § 6 täiendamise (vt eelnõu § 6). Samuti toob see kaasa advokaatide koolitamise vajaduse ning edaspidi võib vajalik olla ka riigi õigusabi infosüsteemi täiendamine valikuga, mis võimaldaks sellistel juhtudel esindaja valida spetsialiseerunud advokaatide hulgast. Teine § 41 muudatus on tingitud eelnõuga KrMS §-de 39 ja 401 sisulisest muutmisest, mistõttu tuleb KrMS § 41 lõikes 2 sisalduvad viited muudetavatele paragrahvidele viia kooskõlla paragrahvide uute tekstide sõnastusega. Kannatanu esindajate võimalik loetelu on esitatud § 37 lõikes 2. KrMS §-de 133 ja 134 muutmine KrMS § 133 täiendatakse uue lõikega 11 ja § 134 lõiget 2 täiendatakse teise lausega tulenevalt ohvrite direktiivi artikli 6 lõikest 5 ja 6, mille kohaselt tuleb prokuratuuril või prokuratuuri korraldusel uurimisasutusel teavitada kannatanut vahistatu vabastamisest, kui kannatanu on avaldanud soovi selle teabe saamiseks ja on alust arvata, et info andmine võib ära hoida kannatanule tekkiva ohu. Selle kohustuse täitmiseks peab aga esmalt prokuratuur või prokuratuuri korraldusel uurimisasutus teavitama kannatanut kahtlustatava vahistamisest ja teavitama kannatanut õigusest taotleda ohu korral enda informeerimist vahistatu vabanemisest. KrMS § 1414 muutmine Muudatus on tingitud sellest, et kehtivas KrMS regulatsioonis ei ole kirjas, millistel tingimustel võib kriminaalasjas konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks vara arestimist või muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid kasutada. Eelnõuga lisatakse kaks tingimust, mis peavad olema täidetud. Esiteks 19 peab olema olemas põhjendatud kuriteokahtlus, teiseks peab olema alust arvata, et kannatanu nõude, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seni on neid tingimusi praktikas vara arestimisel tõenäoliselt ka järgitud, kuid õigusselguse huvides on põhjendatud nende seaduse tekstis nimetamine. Samuti lisatakse varaliste nõuete loetellu avalik-õiguslik nõudeavaldus. KrMS § 142 muutmine KrMS § 142 muudatusega lahendatakse ebaselgused kehtivas seaduse tekstis, mis seonduvad edasilükkamatutel juhtudel vara arestimisega. Kehtiv KrMS § 142 lg 3 näeb küll ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib vara arestida eeluurimiskohtuniku loata, kuid ei ole täpsustatud, kelle otsusega arestimine peaks toimuma. Eelnõuga muudetakse KrMS § 142 lg 3 nii, et prokuratuuri määrusega on edasilükkamatutel juhtudel võimalik vara arestida, kuid sellisel juhul tuleb arestimisest 24 tunni jooksul teavitada eeluurimiskohtunikku, kes peab 72 tunni jooksul otsustama arestimiseks loa andmise või sellest keeldumise. KrMS § 142 täiendatakse ka lõikega 22. Täienduse põhjus on ebaselgus krediidi- või finantseerimisasutuse kontol oleva vara arestimises. Eelnõuga sätestatakse, et sellise vara arestimine tähendab, et konto kasutamisele seatakse piirang, mille kehtivuse ajal ei täida krediidi- või finantseerimisasutus konto debiteerimise juhiseid. Seega on tegemist täitemenetluses konto arestimisest erineva toiminguga ning rahaülekandeid vara arestimise tagajärjel tegema ei pea. KrMS § 145 lõike 1 täiendamine punktiga 12 Muudatuse eesmärk on täpsustada, et kui KrMS-is on teatavatel juhtudel ette nähtud, et taotluse kohta tehtav otsus kantakse taotlusele pealdisena (nt KrMS § 189 lg-s 5 ettenähtud määrus), siis ka see pealdisena vormistatud otsus on KrMS § 145 tähenduses põhistamata määrus. Määruse võib pealdisena vormistada nii paberil kui ka digitaalselt allkirjastatud taotlusele. Viimasel juhul märgitakse digitaalse allkirjaga dokumenti lisaks määruse koostaja digitaalsele allkirjale ka määruse resolutsioon. KrMS-i täiendamine §-ga 154¹ Muudatustega luuakse kriminaalmenetluse seadustikku eraldi paragrahv (§ 1541), milles sätestatakse tsiviilhagile esitatavad põhilised nõuded. Uue tingimusena sätestatakse tsiviilhagile kohustuslik kirjalik vorm. Seni on tsiviilhagi vorminõue seaduses selgelt reguleerimata, kohtupraktikas tunnistatakse teatavatel juhtudel ka n-ö protokollilist hagi, kui kannatanu nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaoludega, mis kajastuvad süüdistusaktis. Samas võis kohus alati nõuda kannatanult tsiviilhagi esitamist kirjalikus vormis, kui ta leidis, et see on konkreetses asjas kannatanu nõude lahendamiseks vajalik.44 Kuna kohustusliku kirjaliku vormi nõue kehtestatakse seadusega, siis kohaldub see üksnes pärast kõnesoleva eelnõu seadusena jõustumist esitatavatele tsiviilhagidele. 44 Vt RKKK 3-1-1-79-09 (p 14) 20 Võimalus esitada tsiviilhagi ilma selles kostjat nimetamata on mitmes mõttes problemaatiline. Eriti olukorras, kus menetluses on mitu süüdistatavat ja tsiviilkostjat, võib jääda ebamääraseks, kelle vastu kannatanu nõue on suunatud.45 Ühtlasi on kannatanu nõude adressaadi täpsustamine TsÜS § 160 lg-st 1 ja lg 2 p-st 4 tulenevalt vajalik nõude aegumistähtaja arvestamiseks.46 Samas on eelnõus arvestatud sellega, et sageli pole kannatanu kriminaalmenetluse alguses oma nõude adressaadist teadlik ega saa teda seega ka tsiviilhagis nimeliselt märkida. Seetõttu võib kannatanu enne talle kriminaaltoimiku esitamist (KrMS § 224 lg 2) tsiviilhagi esitada ka selles kohustatud isikut märkimata. Kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ja pärast kannatanule kriminaaltoimiku tutvustamist tuleb kannatanul aga "nimetut" tsiviilhagi täiendada, märkides selles ära süüdistatavad ja tsiviilkostjad, kelle vastu ta tsiviilhagi esitada soovib. Toimiku tutvustamise ajal kannatanule on kohtueelne menetlus lõpule viidud ning süüdistatavate nimed peavad olema teada. Tsiviilhagi, nagu ka hagi tsiviilkohtumenetluses, ei pea sisaldama kannatanu nõude materiaalõiguslikku alust.47 KrMS-i täiendamine §-ga 1542 Avalik-õigusliku nõudeavaldusele esitatakse sisult sarnased nõuded mis tsiviilhagidele, kuid et avalik-õigusliku nõudeavalduse esitab alati avaliku võimu kandja, kehtivad selle kohta ka rangemad nõuded. Nõudeavalduse esitamiseks pädev haldusorgan on kohustatud märkima nõudeavalduses lisaks ka nõude materiaalõigusliku aluse. Sellisel kujul vastavad avalik- õiguslikule nõudeavaldusele esitatavad nõuded ka HKMS §-s 38 sätestatud kaebuse nõuetele. KrMS § 1603 muutmine Praeguse korra järgi kehtestab nõuded kriminaaltoimikule ning kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormid valdkonna eest vastutav minister (justiitsministri 16. juuli 2008. a määrus „Kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormide kehtestamine“). Eelnõu muudatusega jagatakse selles määruses reguleeritavad küsimused kaheks osaks nii, et kriminaaltoimikule esitatavad nõuded (määruse § 2) jääksid endiselt ministri määruse reguleerimisalasse, kuid kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormid (määruse § 1 ja lisad) kehtestaks riigi peaprokurör. Samuti jääb muutmata KrMS § 227 lõige 4, mille kohaselt kaitseakti näidisvormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et KrMS § 213 lg 1 järgi juhib prokuratuur kohtueelset menetlust ja vastutab selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse eest, mistõttu on korrektsete näidisvormide kehtestamine menetlusasutustele olemuslikult prokuratuuri ülesanne. Samuti valmistab vastavalt viidatud määruse §-le 3 kohtueelse menetluse uued või muudetud vormid juba praegu ette Riigiprokuratuur, mistõttu ei suurenda muudatus ka Riigiprokuratuuri töökoormust. Dokumendivormide kehtestamise õiguse riigi peaprokurörile andmisega muutub näidisvormide muutmise menetlus ka paindlikumaks ja kiiremaks, mis on tihti praktilisest probleemidest tulenevalt vajalik. Näidisvormid kehtestab eelnõu muudatuse kohaselt riigi peaprokurör KrMS § 213 lg 5 alusel uurimisasutustele ja prokuratuurile antava 45 Vt ka nt RKEK 3-1-1-106-12, p 47 ja RKKK 3-1-1-1-14. 46 Vt ka RKEK 3-1-1-106-12. 47 Vt ka nt RKKK 3-1-1-3-10, p 20. 21 juhisena, kuna kehtestatavad kohtueelse kriminaalmenetluse dokumendivormid on mõeldud kasutamiseks uurimisasutustele ja prokuratuurile. Seni on riigi peaprokurör andnud juhiseid alaealiste ühetaoliseks erikohtlemiseks kriminaalmenetluses, DNA-ekspertiiside määramise kohta, kriminaalmenetluse KrMS § 202-203 alusel lõpetamiste kohta ning jälitustegevuse järelevalve kohta, mis on kriminaalmenetluste läbiviimisel märkimisväärselt suurema mõjuga kui dokumentide näidisvormid, mistõttu ei ole olnud põhjendatud nende kehtestamine ministri määruse tasandil. Erinevate menetlustoimingute õiguslikud alused ja protokollides ja määrustes esitatavate kohustuslike andmete loetelu tulenevad jätkuvalt KrMS-ist, seetõttu ei muuda dokumendivormide kehtestamine seda, mis viisil menetlustoiminguid läbi viiakse või milliseid andmeid tuleb seal esitada. Ka seni on menetlusdokumentide näidisvormide kasutamine olnud menetlejatele vabatahtlik, kohustuslik on menetlusdokumendile märkida üksnes KrMS-i nõuetest tulenevad andmed. Justiitsministri poolt kehtestamise etapi ärajätmisega ei muutu ka dokumendivormide menetlusse kaasatud asutuste ring, vastavalt KrMS § 213 lg 5 teisele lausele kooskõlastatakse uurimisasutustele suunatud juhised uurimisasutuse juhiga, mis asendab sisuliselt praegust ministri määruse muutmise eelnõu kooskõlastamist teiste ministeeriumitega. KrMS § 182 muutmine Kehtiva seaduse § 182 räägib tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskuludest. Eelnõuga on § 182 tekstist läbivalt jäetud välja sõnad „tagamisest“, kuna eelnõuga tehtavate muudatustega täpsustatakse tsiviilhagi menetlemise sätteid ning tsiviilhagi menetlemine võib lisaks selle tagamisega seotud kuludele tuua kaasa ka teisi kulusid. Samuti on läbivalt lisatud paragrahvi teksti tsiviilhagi kõrvale avalik-õiguslik nõudeavaldus. Eraldi on sätestatud, et juhul kui piiratud teovõimega kannatanule on määratud riigi õigusabi KrMS § 41 lg 31 alusel, siis hüvitab menetluskulud ka õigeksmõistva otsuse puhul riik. KrMS § 195 muutmine Muudatus tuleneb ohvrite direktiivist, mille artikli 5 kohaselt on liikmesriikidel kohustus tagada, et kannatanu saaks kuriteoteate esitamise kohta kirjaliku kinnituse, milles on esitatud kuriteoga seotud põhilised elemendid. Tegemist ei pea olema eraldi blanketiga, vaid see võib olla nt protokolli koopia kannatanu poolt suuliselt esitatud kuriteoteatest või koos vastuvõtmise kinnitusega koopia avaldusest. Posti teel saadetud kuriteoteate kättesaamise kohta tuleb selle esitajale saata kirjalik kinnitus, elektroonilise saatmisviisi korral võib see olla ka automaatne kättesaamiskinnitus. Samas tuleb liikmesriikidel ka tagada, et kuriteo ohvriks langenud isikul, kes soovib esitada kuriteo toimepanemise kohta teate ja kes ei räägi või ei mõista pädeva asutuse kasutatavat keelt, lubataks esitada kuriteoteade keeles, millest ta aru saab, või saada vajalikku keeleabi. Nt kui politseisse pöördub vene keelt emakeelena kõnelev isik, kes eesti keelt ei valda ning kes soovib teatada toimepandud kuriteost, võib tema avalduse protokollida vene keeles või tõlgi vahendusel eesti keeles. Keeleline abi ei pea direktiivi kohaselt alati tähendama professionaalse tõlgi kaasamist, vaid keelelist abi võib osutada ka isik, kes seda keelt räägib (nt emakeelena) ja kelle abil saadakse isiku murest aru ning osatakse tema kaebus vormistada. Kuriteoteate võõrkeelse esitamise juhul tuleb kannatanule tema soovil anda samas keeles kinnitus kuriteoteate esitamise kohta. Juhul kui kannatanu on võõrkeelse kuriteoteate saatnud 22 postiga, siis on võimalik lisada sellele vastuvõtmismärge ning saata teate koopia kannatanule tagasi. Muudatuse taga on eesmärk säästa kannatanut ja tagada see, et pärast kuriteoteate esitamist ei jääks kannatanu infosulgu, vaid saaks kinnituse selle kohta, et tema kuriteoteade on kohale jõudnud ning see on menetlusse võetud. Kuriteoteate kättesaamise kinnitusena ei ole aga alati vaja saata eraldi kirja, vaid kinnitus võib sisalduda kas menetluse alustamata jätmise teatises või kutses menetlustoimingule. Pärast eelnõu jõustumist tuleks kuriteoteate esitamisega kaasnevaid tööprotsesse lihtsustada ja näiteks tuleks teadlikkuse tõstmisega suurendada elektrooniliselt esitatavate kuriteoteadete osakaalu, mis võimaldaks automatiseerida ka kirjaliku kättesaamiskinnituse saatmist. Ilmselt ei ole võimalik ega vajalik palgata juurde tõlke uurimisasutuste või prokuratuuride juurde, vaid sõlmida koostöökokkulepped, et vajaduse korral oleks võimalik kas või telefoni teel abistada isikut kuriteokaebuse esitamisel, juhul kui kuriteoteade esitatakse keeles, mida menetleja ei valda. PPA tõlkebürool on juba praegu olemas nimekiri võimalikest kaasatavatest eri keelt kõnelevatest tõlkidest, seda tuleb täiendada, et vajalikud inimesed oleksid kättesaadavad. Kindlasti peab eelarve planeerimisel mõtlema lisaks tõlkide tasustamisele ka nende transpordikuludele. KrMS § 199 lg 1 p 8 täpsustamine Eelnõuga täpsustatakse kõnealust punkti, mille kehtiv redaktsioon on ebaõnnestunud, kuna ei vasta seadusandja eesmärgile, milleks on näha ette võimalus (ja kohustus) kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks Euroopa Liidu piires toimuvate paralleelmenetluste korral, kui jurisdiktsioonivaidlused on lahendatud. Kehtiva redaktsiooni esimesel alternatiivil („samadel asjaoludel toimetatakse kriminaalmenetlust teises riigis“) puudub sisuline lisaväärtus, kuna eelduslikult on tegemist olukordadega, mil menetluse alustamine on nagunii KrMS § 435 lg 3 järgi diskretsiooniotsus. Ka loob kõnealune esimene alternatiiv mittevajaliku konflikti KrMS § 4366 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt paralleelmenetluste korral tuleks kriminaalmenetlus lõpetada siiski alles paralleelmenetluste koondamise järel. KrMS § 2001 muutmine Sätet, mis näeb ette menetluse lõpetamise aluse juhul, kui kuriteo toimepanija ei ole tuvastatud, muudetakse, nähes ette, et kui kohtueelses menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse või prokuratuuri määruse alusel. Seega lisatakse nimetatud sättesse otstarbekuse kriteerium ning kaotatakse vältimatu prokuratuuri nõusolek uurimisasutuse tehtud lõpetamisele. Muudatuse jõustudes piisab juhtudel, kui kõik mõistlikud ja otstarbekuse seisukohalt põhjendatud toimingud kurjategija tuvastamiseks on tehtud, uurimisasutuse määrusest kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Endiselt kehtib sama paragrahvi lõikest 2 tulenev printsiip, et lõikes 1 ettenähtud aluste äralangemise korral (s.o kui ilmneb, et lisatõendeid on võimalik koguda otstarbekal viisil) uuendatakse menetlus. Samuti kehtib jätkuvalt regulatsioon, et lõpetamise määrus saadetakse kannatanule, kellel on õigus esitada lõpetamise kaebus esmalt prokuratuuri ja seejärel vajaduse korral ringkonnakohtule (vt KrMS §-s 207 tehtavaid muudatusi). Sama menetluskäik on praegu juba ette nähtud ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral, kus uurimisasutus võib alustamata jätmise otsustada ise, mille peale kannatanu võib kaevata 23 prokuratuuri. Seega ei ole sisulist põhjust, miks ei võiks sama regulatsioon laieneda ka kriminaalmenetluse lõpetamisele. Samuti on prokuratuuril endiselt võimalik tühistada lõpetamise määrus järelevalve korras (KrMS § 213 lg 1 p 6). Muudatuse eesmärk on vabastada menetlusasutuste ressursse, sest sidudes lisatõendite kogumise kohustuse isiku tuvastamatuse olukorras tõendite kogumise otstarbekusega, vabaneb uurimisasutuste ressurssi otsese lisaväärtuseta toimingute arvelt. Nii näiteks ei ole selle muudatuse jõustumise järel olukorras, kus varguse toimepanijat ei õnnestu tuvastada, vaja kõiki potentsiaalseid tunnistajaid üle kuulata, vaid võib piirduda politseiametniku ettekandega majaelanike küsitluse kohta, kui ülekuulamine kulutaks põhjendamatult palju tööjõudu ja aega, arvestades tulemuse vähest tõenduslikku lisaväärtust. Samuti hoiab menetluste lõpetamine uurimisasutuste poolt kokku prokuratuuri tööaega. Näiteks 2013. aastal koostati KrMS § 2001 alusel 14 520 lõpetamise määrust. Kui hinnata, et ühe määruse kinnitamine, sh toimikuga tutvumine, võtab prokuratuuris aega umbes 15 minutit, oleks aastane ajaline kokkuhoid ligikaudu 450 tööpäeva. Samuti hoiab muudatus kokku toimikute uurimisasutusest prokuratuuri ja tagasi transportimise kulusid. Kui muudatus jõustub, on otstarbekas teha muudatus ka e-toimiku infosüsteemis, mis võimaldaks nimetatud alusel tehtud uurimisasutuse menetluse lõpetamise määruste puhul teha jõustumise märke sõltumata prokuratuuri kinnitusest. Seadusemuudatuse rakendumine ei ole siiski infotehnoloogilisest arendusest sõltuvuses. KrMS § 207 muutmine Paragrahvi 207 muudatused on seotud KrMS § 2001 muutmisega, mille tulemusena võib nimetatud alusel kriminaalmenetluse lõpetada uurimisasutus ja lõpetamise jõustumiseks ei ole vajalik prokuratuuri nõusolek. Kuivõrd nimetatud lõpetamise toiming eristub seetõttu teistest lõpetamistest, nähakse ette kohandatud kaebemenetlus, mis toimib sarnaselt uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise vaidlustamisega. Nähakse ette, et kannatanu võib esitada prokuratuurile kaebuse KrMS §-s 2001 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise peale ning juhul, kui kaebust ei rahuldata, võib kannatanu esitada kaebuse Riigiprokuratuurile. Edasine kaebevõimalus ringkonnakohtule tuleneb KrMS §-st 208. KrMS § 217 muutmine Muudatus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses, ja selle artiklist 5, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et lapse eest vanemlikku vastutust kandvale isikule teatatakse nii kiiresti kui võimalik vabaduse võtmisest ja selle põhjustest, välja arvatud juhul, kui see ei ole lapse huvides, mille korral teavitatakse juhtunust mõnda teist sobivat täiskasvanut. Seda kohustust võib artikli 5 lg 3 alusel piirata ainult juhul, kui teavitamine võib kahjustada kriminaalmenetlust või tekitada ohu inimeste elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele. Kuni 31.12.2015 kehtiva lastekaitseseaduse § 36 lg-st 1 tuleneb samuti kohustus lapse kinnipidamisest viivitamata teatada tema vanematele, kuid 01.01.2016 jõustuvas lastekaitseseaduses sellist sätet enam ei sisaldu. Sellest tulenevalt tuleb see kohustus lisada KrMS-i. Paragrahvi 217 lg 10 uue sõnastuse alusel tuleb alaealise kinnipidamisest teavitada tema seaduslikku esindajat või kui mingitel asjaoludel on alust arvata, et alaealisele võib teavitamisest kahju tekkida, siis teavitatakse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalitust. 24 Prokuratuurile jäetakse ka võimalus kriminaalmenetluse huvides alaealise kinnipidamisest teavitamisest keelduda sarnaselt kehtivale regulatsioonile kõigi teiste kinnipeetute puhul. KrMS § 223 lg 4 muutmine KrMS § 223 muutmisega täpsustatakse prokuratuuri toiminguid kokkuleppemenetluse alustamiseks. Ühelt poolt on prokuratuuril vaja välja selgitada, kas kannatanu on menetluse jooksul juba andnud oma arvamuse kokkuleppemenetluse võimalikkuse ning enda kohtuistungi ajast teavitamise kohta. Kui ei, siis tuleb see info kannatanult saada. Samuti on kokkuleppemenetluseks ette nähtud uus võimalus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks, mille regulatsioon sisaldub eelnõuga lisatavas §-s 2441. KrMS § 226 lõike 7 muutmine Eelnõuga ei ole muudetud nõudeid süüdistusakti koostamisel ja kohtusse saatmisel, muudatustega on üksnes lisatud tsiviilhagi kõrval sellesse lõikesse ka avalik-õiguslik nõudeavaldus. KrMS § 233 lg 11 muutmine Muudatus pikendab üldmenetlusest lühimenetlusele ülemineku taotluse esitamise aega ning sätestab, et süüdistatav ja prokurör võivad kohtult taotleda lühimenetluse kohaldamist kuni tõendite uurimise alustamiseni maakohtus. Muudatus on tingitud praktikas esinevatest olukordadest, kus süüdistatavad on soovinud lühimenetluse kohaldamist pärast seda, kui nad on prokuröri avakõne ära kuulanud. Ei ole mingit põhjust, miks ei peaks saama olukorras, kus tõendite uurimisega ei ole veel alustatud, taotleda kohtult lühimenetluse kohaldamist. Muudatus võimaldab hoida kokku kohtu tööaega, võimaldades vältida üldmenetlust olukorras, kus süüdistatav ja prokurör on lühimenetlusega nõus. KrMS § 240 muutmine KrMS § 240 p 3 muudatus tuleneb ohvrite direktiivi artikli 6 lg 1 p-st b, mille kohaselt peab kannatanutel olema õigus taotleda enda teavitamist kohtuistungi toimumise ajast. Seega tuleb kannatanult kokkuleppemenetluse nõusoleku küsimisel selgitada talle ka õigust taotleda enda teavitamist kohtuistungi toimumise ajast. Juhul kui kannatanu soovib teavitamist, saadab prokuratuur selle info koos kokkuleppega kohtusse, kes teavitab kannatanut istungi ajast. Prokuratuur ei pea kannatanu nõusolekut ja kohtuistungist teavitamise soovi kohta küsima juhul, kui kannatanu on varem kriminaalmenetluse käigus (nt kannatuna ülekuulamisel) oma seisukoha selles küsimuses juba andnud. Samuti on täpsustatud punkti sõnastust, sest KrMS § 239 lg 2 p 4 kohaselt eeldab kokkuleppemenetluse kohaldamine kannatanu nõusolekut. Järelikult on ka KrMS § 240 p 3 tekstis korrektsem rääkida prokuratuuri kohustusest küsida kokkuleppemenetluse kohaldamiseks kannatanu nõusolekut, mitte pelgalt kohustusest kannatanu arvamus välja selgitada. Samas erinevalt kannatanu nõusolekust kokkuleppemenetluseks, milleta seda menetlust kohaldada ei saa, pole kokkuleppemenetlusega nõustunud kannatanu seisukoht süüdistuse ja karistuse kohta prokuratuurile siduv, seda enam, et kokkuleppe sisulist vastavust kriminaalasjas kogutud tõenditele ja kokkulepitud karistuse vastavust toimepandud teole 25 kontrollib kohus. Seetõttu süüdistuse ja karistuse kohta peab prokuratuur välja selgitama üksnes kannatanu arvamuse, tagades nii isiku ärakuulamise, milline kohustus tuleneb § 38 lg 1 p-st 9. Samuti sätestatakse § 240 p-s 4 see, et prokuratuuril tuleb kokkuleppemenetluse kohaldamisel anda kannatanule mõistlik tähtaeg tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse või menetluskulude hüvitamise taotluse esitamiseks, kui kannatanu neid taotlusi varem ei ole esitanud. See kohustus peab ühelt poolt kindlustama, et kokkulepet ei sõlmitaks enne, kui kannatanul on olnud mõistlik võimalus oma nõue ja kulude hüvitamise taotlus esitada. Teisalt teenib selline regulatsioon aga eesmärki vältida olukordi, kus kriminaalmenetlus jääb venima seetõttu, et kannatanu ei esita tsiviilhagi või nõudeavaldust mõistliku aja jooksul. Keerulisemate tsiviilhagide puhul on põhjendatud anda kannatanule pikem kui tavapärane taotluste esitamiseks ette nähtud 10-päevane tähtaeg, ilma et kannatanu peaks seda eraldi taotlema. Samuti on vaja, et kannatanu oleks enne kokkuleppe sõlmimist esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse, mille esitamise aeg on kehtivas õiguses reguleerimata. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kriminaalmenetluse kulud ei või olla süüdistatavale üllatuslikud ning kui süüdistatav ei ole oma nõusolekut andnud, võib rääkida kokkuleppemenetluse normide rikkumisest (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2011 määrus asjas 3- 1-1-60-11 p 10.1; 4. oktoobri 2007 otsus asjas 3-1-1-52-07 p 7). KrMS § 243 muutmine Eelnõuga täiendatakse kokkuleppemenetluse kohaldamiseks tsiviilkostjalt saadud nõusoleku protokolli nii, et seal tuleb märkida tsiviilkostja nõustumine lisaks tsiviilhagile ka tema vastu esitatud avalik-õigusliku nõudega. KrMS-i täiendamine §-ga 244¹ Eelnõuga luuakse alus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks kokkuleppemenetluses. Muudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus kannatanu nõue, mis ka prokuratuuri arvates on tervikuna või olulises osas ilmselgelt alusetu, välistab kokkuleppemenetluse kohaldamise. Nimelt võib eelnõu kohaselt jätta tsiviilhagi või avalik- õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, kui see on tervikuna või olulises osas ilmselgelt lubamatu või põhjendamatu. See, mis konkreetsel juhul on lubamatu või põhjendamatu, jääb prokuratuuri otsustada, kuid lubamatu võib hagi olla nt juhul, kui selle aluseks olevad faktilised asjaolud ei kattu olulises osas süüdistuse alusfaktidega. Samuti võib hagi või avalik- õigusliku nõudeavalduse lugeda ilmselgelt tervikuna või osaliselt põhjendamatuks, kui selles väljendatud nõue (nt hüvitis, rahaline kohustus) on ilmselgelt liiga suur. Ilmselgelt lubamatu või põhjendamatu tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise korral on prokuratuuril uue § 2441 alusel võimalus jätta tsiviilhagi või nõudeavaldus läbi vaatamata ja tagastada see määrusega kannatanule. Sellisel juhul on kannatanul võimalus esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluses. Tulenevalt riigilõivuseaduse § 18 lõike 1 punktist 5 tagastatakse riigilõiv juhul, kui toimingu tegemise taotlus jäetakse läbi vaatamata. Samas kehtib see võimalus üksnes asja lahendamisel kokkuleppemenetluse vormis. Juhul kui kohus peaks kokkuleppe prokuratuurile tagastama ning prokuratuur otsustab asja edaspidi lahendada muus menetlusliigis, siis tuleb tsiviilhagi uuesti süüdistusaktile lisada, andes kohtule võimaluse selle põhjendatuse üle otsustada. KrMS § 245 muutmine 26 Eelnõuga täiendatakse § 245 lõike 1 punkti 11 nii, et tsiviilhagi kohta esitatavad nõuded kehtiksid ka avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta. Samuti lisatakse ohvrite direktiivi artikli 6 lg 1 p-st b tulenevalt § 245 lõikesse 5 teine lause, mille kohaselt peab prokuratuur või uurimisasutus kanntanult küsima, kas ta soovib saada teavet kohtuistungi toimumise aja kohta, ning kui kannatanu soovib, siis tuleb kannatanu soov edastada koos kokkuleppega kohtusse. Vt ka § 240 lg 3 muudatus ja § 246 lg 11 täiendus. KrMS § 246 täiendamine lõikega 11 Vastavalt ohvrite direktiivi artikli 6 lõike 1 p-st a tulenevatele nõuetele peab füüsilisest isikust kannatanul olema võimalik taotleda, et teda teavitataks kohtuistungi toimumise ajast, ning taotluse korral õigus sellist infot saada. Kehtiva regulatsiooni alusel kannatanu kokkuleppemenetluse istungist teavitamise võimalust ette nähtud ei ole. Eelnõuga lisatakse regulatsioon, mille kohaselt uurimisasutus või prokuratuur selgitab kannatanule tema õigust taotleda informeerimist kohtuistungi ajast ning soovi korral saadetakse kannatanu soov koos kokkuleppega kohtusse ning kohus teavitab kannatanut kohtuistungi toimumise ajast. Teavitada võib nii e-toimiku infosüsteemi kaudu kui ka muude kriminaaltoimikus olevate kannatanu kontaktandmete alusel. Tulevikus võiks teavitamine järjest suuremal määral toimuda e-toimiku infosüsteemis, mis vähendab teavitamisega seonduvaid kulusid. Kannatanu teavitamine ei tähenda kannatanu kohtuistungist osavõtu kohustuslikkust ega seda, et kannatanu ilmumata jäämine takistaks kohtuistungi pidamist. Samas tagab selline informeerimiskohustus koosmõjus § 265 lg 2 muudatusega selle, et kannatanu teab, millal temaga seotud kriminaalasja kohtus arututakse ning milline on lõpplahendus. Kehtiva regulatsiooni kohaselt kannatanu roll kriminaalmenetluses pärast kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist lõpeb ning juhul kui ta ise aktiivselt ei uuri, ei saa ta edasisest menetlusest midagi teada. Selline olukord ei ole kooskõlas ohvrite direktiivist tulenevate põhimõtetega. KrMS § 248 lõike 1 punkti 2 muutmine Muudetakse § 248 lõike 1 punkti 2, mis puudutab kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga, tsiviilhagi suurusega või karistuse liigi või määraga. Eelnõuga jäetakse sellest loetelust välja tsiviilhagi suurus, kuna vastavalt tsiviilõiguse reeglitele ei saa kohus enam sekkuda tsiviilhagi üle otsustamise protsessi, kui süüdistatav on tsiviilhagiga nõustunud – sellisel juhul kohus üksnes kinnitab kannatanu ja süüdistatava vahelise kokkuleppe, mis oma olemuselt on hagi õigeksvõtmine kostja poolt TsMS § 440 mõttes. Selline olukord tsiviilkohtumenetluses toob automaatselt kaasa hagi rahuldamise, mistõttu ei ole põhjendatud jätta kohtule kriminaalasjas võimalust õigeksvõtuga mitte nõustuda. Samas tähendab selline muudatus, et prokuratuur peab olema kokkuleppemenetluses ka filtriks, mis peaks selekteerima välja need juhtumid, kui tsiviilhagis esitatud nõue on ilmselgelt lubamatu või põhjendamatu. KrMS § 254 lõike 5 muutmine Kehtiva regulatsiooni kohaselt saadetakse käskmenetluses tehtud kohtuotsus süüdistatavale, kaitsjale ja prokuratuurile. Käskmenetluse kohaldamiseks ei ole vaja kannatanu nõusolekut. Seega ei saa kannatanu kriminaalasja lahendamisest käskmenetluses mingisugust informatsiooni. Tulenevalt ohvrite direktiivi artiklist 6 peab kannatanu saama soovi korral teavet kohtuasjas tehtud lõpliku otsuse kohta, mis kehtiva seaduse teksti alusel 27 käskmenetluses ei ole tagatud. Sellest tulenevalt näeb eelnõuga kavandatav muudatus ette, et käskmenetluses tehtud kohtuotsus saadetakse lisaks süüdistatavale, prokuratuurile ja kaitsjale ka kannatanule. Kohtuotsuse kannatanule saatmisest ei teki aga kannatanule õigust käskmenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamiseks ega üldkorras kohtuliku arutamise taotlemiseks, mis vastavalt § 255 sätestatule on võimalik ainult süüdistataval. Samas, juhul kui kannatanu on esitanud kriminaalasjas tsiviilhagi, siis asja lahendamine käskmenetluse korras toob automaatselt kaasa tsiviilhagi täieliku väljamõistmise, seega on kannatanu tsiviilhagist tulenevad õigused kaitstud. Juhul kui süüdistatav kohtuotsusega väljamõistetud tsiviilhagiga ei nõustu, saab tema esitada taotluse asja arutamiseks üldkorras. KrMS § 263¹ muutmine Eelnõuga täiendatakse üldmenetluses kohtulikku eelmenetlust puudutavaid sätteid seoses tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisega. Regulatsiooni kohaselt jätab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, kui see ei ole esitatud kannatanu huvides või kui see ei ole esitatud prokuratuuri kaudu. Sellisel juhul selgitab kohus kannatanule, millises korras on tal võimalik oma nõue esitada. Kui kohus leiab, et esitatud tsiviilhagi või avalik-õiguslikku nõudeavaldust oleks vaja täiendada, siis on kohtul võimalik määrata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kui kohus jätab esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, siis on tsiviilhagi esitanud isikul võimalus see hagi esitada tavapäraselt tsiviilkohtumenetluse korras või haldusorganil läbi viia avalik-õigusliku nõude aluseks olnud kohustuse kohta haldusmenetlus. KrMS § 285 muutmine Muudatusega täiendatakse § 285 läbivalt nii, et tsiviilhagi kohta sätestatu kehtiks ka avalik- õigusliku nõudeavalduse kohta. KrMS-i täiendamine §-dega 296¹– 296² Muudatustega täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku sätetega, mis puudutavad tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist kriminaalmenetluses. Sätete loomisel on eeskujuks võetud tsiviilkohtumenetluse hagimenetlust käsitlevad sätted, kuid võimalike praktikas kerkivate küsimuste ettenägematuse tõttu on igaks juhuks lisatud ka viide, et kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Paragrahviga 2961 reguleeritakse tõendamisega seotud erisused tsiviilhagi lahendamisel. Esiteks näeb säte otsesõnu ette õigusliku aluse esitada kohtule tsiviilhagi lahendamiseks ka selliseid tõendeid, millel menetletava kuriteo asjaolude tõendamise seisukohast tähtsust ei ole, kuid mis on olulised tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamiseks. Näiteks võib olla tegemist tõenditega selle kohta, milline on kannatanult varastatud (KarS § 199) asja turuväärtus kohtuotsuse tegemise ajal (VÕS § 132)48 või kui suur on ründe (KarS § 118) tõttu raske tervisekahjustuse saanud kannatanul selle tagajärjel tekkinud ravikulu või saamata jäänud sissetulek (VÕS § 130 lg 1). 48 Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-69-12, p 14. 28 Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue49. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Riigikohus on samas otsuses käsitlenud ka tõendamiskoormise küsimust. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise50. Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eelnimetatud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu. TsMS § 230 lg 2 teise lause (ja HKMS § 59 lg 3) eeskujul nähakse ka KrMS § 2961 lg-s 2 ette kohtu pädevus teha menetlusosalistele ettepanek esitada tsiviilhagi (ja avalik-õigusliku nõudeavalduse) lahendamiseks täiendavaid tõendeid. Tulenevalt KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest ei laiene kohtu selline õigus tõenditele, mis võivad lisaks tsiviilhagi või nõudeavalduse lahendamisele mõjutada ka isiku süüküsimuse otsustamist. Seega näiteks ei saa kohus KarS § 118 järgi menetletavas kriminaalasjas küsida menetlusosalistelt täiendavaid tõendeid selle kohta, kas süüdistatav on kannatanule raske tervisekahjustuse tekitanud, sest sellised tõendid võiksid lisaks tsiviilhagi lahendamisele mõjutada ka selle otsustamist, kas süüdistatav pani toime KarS §-s 118 kirjeldatud teo. Seevastu võib kohus teha menetlusosalistele KrMS § 2961 lg 2 alusel ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid näiteks tsiviilhagis nimetatud kannatanu ravikulude suuruse või tervisekahjustusest tingitud sissetuleku kaotuse ulatuse kohta. Paragrahvis 2962 nimetatakse konkreetsed juhud, millal kohus jätab tsiviilhagi või avalik- õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata. Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ise näeb ette ainult ühe aluse, mille esinemisel võib kohus ka süüdimõistva otsuse tegemisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Nimelt sätestab KrMS § 272 lg 2, et kui kohus leiab, et tsiviilhagi ei ole võimalik tsiviilkostjata läbi vaadata, jäetakse tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Erinevalt 49 Vt RKKKO 28.01.2008. a otsus nr 3-1-1-60-07 (p 32). 50 vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-99-02, p 10. 29 enne 1. juulit 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi §-st 270 ei näe kehtiv kriminaalmenetlusõigus ette võimalust jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust. Muudatustega täpsustatakse, et kohus jätab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, kui kannatanu nõude eesmärk ei ole rikutud hüveolukorra taastamine või heastamine või kui nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ei kattu olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Lisaks jäetakse nõue läbi vaatamata, kui kannatanu on võtnud tsiviilhagi tagasi või hagist loobunud, kui ta ei ole tasunud seaduses nimetatud riigilõivu või muul seaduses nimetatud põhjusel. Ühe näitena, millal tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud ei kattu olulises osas süüdistuse alusfaktidega, võib tuua Riigikohtu 27.05.2014 otsuse nr 3-1- 1-13-14. Selles asjas esitatud kannatanu nõude lahendamine eeldas suures mahus süüdistusest hõlmamata faktide tuvastamist. Tsiviilhagi lahendamiseks oluliste, kuid süüküsimuse seisukohalt asjassepuutumatute faktide maht ja nende tuvastamise keerukus oli Riigikohtu hinnangul selline, mis nihutanuks tõendamiseseme raskuspunkti süüdistuse alusfaktide kindlakstegemiselt tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisele. Samuti reguleeritakse §-s 2962 tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagasivõtmise võimalusi. Hagi või nõudeavalduse tagasivõtmise regulatsioon on oluline seetõttu, et tagasivõtmine toob kaasa hagi või nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise, mistõttu on võimalik sama hagiga pöörduda kas tsiviilkohtusse või nõudeavalduse puhul anda haldusakt. TsMS § 424 lg 1 alusel võib tsiviilkohtumenetluses ilma kostja nõusolekuta hageja hagi tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Seega on ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi puhul põhjendatud üldine regulatsioon selline, et kuni kohtuliku arutamise alguseni võib kannatanu hagi tagasi võtta. Kui süüdistatav või tsiviilkostja on nõus, siis võib hagi tagasi võtta ka kuni lahendi jõustumiseni. Samas võib kriminaalmenetluses tekkida olukordi, kus kohtumenetlus venib väga pikaks, näiteks mõne süüdistatava tagaotsimise tõttu. Sellises olukorras võib kohus anda loa hagi tagasivõtmiseks ka ilma süüdistatava nõusolekuta kuni kohtu lahkumiseni nõupidamistuppa, kui see on vajalik hagi kohta mõistliku aja jooksul otsuse vastuvõtmiseks. Selline olukord võib tekkida siis, kui üks süüdistatav on tagaotsitav, kuid kannatanu hagi on esitatud hoopis teise süüdistatava vastu, kelle vastu oleks tal kriminaalmenetluse venimise tõttu mõistlik esitada hagi pigem tsiviilkohtumenetluses. KrMS § 306 lõike 1 p-de 11 ja 12 muutmine Muudatustega viiakse punktid vastavusse eelnõuga lisanduva avalik-õigusliku nõudeavalduse regulatsiooniga. KrMS § 306 lõike 1 täiendamine uue punktiga Kohtuotsusega lahendatavate küsimuste loetelu täiendatakse punktiga, mille kohaselt tuleb kohtul otsustada ka see, kas konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetav summa kuulub tasumisele korraga või ositi, kusjuures arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid võib kohus ajatada kuni kahe aasta võrra väljamõistetud summa tervikuna või ositi tasumise tähtaja või määrata summa tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Muudatuse eesmärk on sarnaselt KrMS § 180 lg-ga 3 (menetluskulud) ja KarS §-ga 66 (rahaline karistus) luua võimalus konfiskeerimise asendamise korral juba kohtuotsuses tasumisele kuuluva summa ajatamiseks või osade kaupa tasumiseks. 30 Kehtiva õiguse kohaselt on isik kohustatud tasuma konfiskeerimise asendamisel väljamõistetava summa ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest ning selle tähtaja ületamisel alustatakse täitemenetlust, kus tasumise ajatamine on omakorda võimalik vaid täitmiskohtunikku kaasates. Nimelt peab praegu rahalise kohustuse sissenõudja (KrMS § 411 lg 4 kontekstis Riigi Tugiteenuste Keskus) vastavalt KrMS § 417 lg-le 2 (koosmõjus § 412 lg- ga 3 ja §-ga 424) saatma otsuse täitmisele (s.o kohtutäiturile), kui isik ei ole tasunud rahalist kohustust ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Sissenõudjal puudub kaalutlusõigus juhuks, kui on näha, et isik suudab oma kohustuse täita mõistliku aja jooksul, kuid mitte etteantud ühekuulise tähtaja jooksul. Samuti puudub sissenõudjal õigus maksegraafiku sõlmimiseks enne täitemenetlust (vastavalt KrMS §-le 424 on selline õigus täitmiskohtunikul), mistõttu on taotlused maksegraafiku sõlmimiseks (sisuliselt maksetähtaja pikendamiseks) vaja esitada kohtule. Selline protseduur ei ole aga mõistlik, kuna esineb olukordi, kus juba otsuse langetamise ajal on ilmne, et isik ei ole võimeline ühe kuu jooksul asenduskonfiskeerimise summat tasuma. Võimaldades kohtul teha kõnealune otsustus juba süüküsimuse lahendamisega samal ajal, välditakse liigset ressursikulu nii riigi kui ka süüdimõistetu aspektist. KrMS § 310 muutmine Paragrahvi 310 pealkirja muutmisega viiakse pealkiri vastavusse sätte sisulise regulatsiooniga ning lõikeid 1–3 täiendatakse ka avalik-õigusliku nõudeavalduse regulatsiooniga. Paragrahvis 310 tehtava muudatusega luuakse kriminaalmenetluses nn osaotsuse tegemise võimalus. See tähendab, et juhul, kui keerulise tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemine hakkaks takistama isiku süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul, on kohtul võimalus lahendada kohtuasi osaotsusega (st otsustada ära süüküsimus) ja jätkata hiljem, pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist, võimalusel sama kohtukoosseisuga tsiviilhagi menetlemist. Loomulikult ei ole alati võimalik ega ka otstarbekas jätkata sama kohtukoosseisuga, mõni kohtunik võib nt olla jäänud lapsehoolduspuhkusele või on lahkunud teise kohtusse, pensioneerunud vm. Mõningatel juhtudel võib olla isegi otstarbekas, kui tsiviilhagi menetlemist jätkab maakohtus tsiviilõigusele spetsialiseerunud kohtunik. Selline lahendus on praktikat arvestades otstarbekas ning menetlusosaliste ja riigi jaoks ilmselt ka lihtsam ning ökonoomsem, seetõttu on kohtu esimehele antud võimalus otsustada, et menetlust jätkab teine kohtukoosseis. Samas on olukorras, kus ka süüküsimuse üle otsustamine on keeruline ning süüdimõistev kohtuotsus käib enne jõustumist läbi veel mitme kohtuastme menetluse, antud kannatanule ka võimalus pärast osaotsuse tegemist võtta tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus tagasi, et näiteks esitada tsiviilhagi eraldi tsiviilkohtumenetluse korras maakohtusse, kes saab tsiviilasja asjaolusid hinnata sõltumatult kriminaalasja lahendusest. Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi menetluses lahendamine vormistatakse määrusega, mis ei ole määruskaebuse menetluses vaidlustatav. Tsiviilhagi või avalik- õigusliku nõudeavalduse eraldi menetluses lahendamisel loetakse süüdimõistvas kohtuotsuses tuvastatud faktilised asjaolud tõendatuks. KrMS § 313 lõike 1 täiendamine punktiga 101 Muudatus tuleneb ohvrite direktiivi artikli 6 punktist 5, mille kohaselt tuleb kannatanule pakkuda võimalust, et teda põhjendamatute viivitusteta teavitatakse, kui teda puudutava 31 kuriteo eest vahistatud, kohtu alla antud või karistust kandev isik vabastatakse või põgeneb kinnipidamiskohast. Sama artikli punkt 6 täpsustab, et sellist infot peab kannatanule andma juhul, kui on oht või on kindlaks tehtud oht, et kannatanule tekitatakse kahju. Info kannatanu sellekohase taotluse kohta tuleb märkida kohtuotsusesse, vastasel juhul ei ole tagatud, et see info on kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetluses kättesaadav. Direktiivi põhjenduspunktis 32 täpsustatakse, et viide kindlakstehtud ohule peaks hõlmama selliseid asjaolusid nagu kuriteo laad või raskusaste ja kättemaksu oht. Seetõttu ei tuleks seda kohaldada vähem tähtsate kuritegude puhul, kus ohvrile kahju tekitamise risk on väike. KrMS § 318 lõike 21 täiendamine Täiendus on seotud kolmanda isiku õiguste muudatustega. Eelnõu punkti 17 kohaselt peab kolmandal isikul olema õigus enda kolmanda isikuna kaasamist taotleda ka kohtulahendi peale kaebust esitades, mistõttu peab vastav regulatsioon olema ka §-s 318. Säte näeb ette, et kui isik on esitanud koos apellatsioonkaebusega taotluse enda kaasamiseks kolmanda isikuna, siis lahendab ringkonnakohus selle taotluse eelmenetluses. KrMS § 348 muutmine Muudatusega tehakse seadusesse parandus, mis jäi tehnilise eksituse tõttu välja 29.03.2015 jõustunud KrMS-i muutmise eelnõust. Nimelt 29.03.2015 jõustunud KrMS § 345 lg 2 kohaselt (RT I, 19.03.2015, 1) esitatakse kriminaalasjades kassatsioon otse Riigikohtule; paraku jäi muutmata aga KrMS § 348, mille lg-te 1 ja 3 kohaselt jääb kohtutoimik endiselt kassatsioonitähtaja vältel ringkonnakohtusse ning Riigikohtul ei ole õigust nõuda toimiku üleandmist. Viidatavas eelnõus sisalduv KrMS § 348 muudatusettepanek kajastub küll 29.03.2015 jõustunud ja Riigikogus menetletud eelnõu seletuskirjas (SE 770 seletuskiri51), kuid mitte eelnõus eneses ega seetõttu ka jõustunud seaduses. Samal ajal jõustus aga analoogne muudatus väärteomenetluses (VTMS § 159). Ajavahemikuks, kui see puudujääk on seaduses kõrvaldamata, on Riigikohus ja ringkonnakohtud leppinud kokku, et Riigikohtu kriminaalkolleegium edastab kriminaalasjas kassatsioonkaebuse saamise korral vastavale ringkonnakohtule palve saata toimik pärast kassatsioonitähtaja möödumist Riigikohtusse ning pärast kassatsioonitähtaja möödumist täidavad ringkonnakohtud palve. KrMS § 367 lõike 1 täiendamine Täiendus teistmisavalduse esitamise õigusega isikute loetelus on tingitud probleemist, mis seondub kolmandalt isikult vara konfiskeerimisega. Kui konfiskeerimisega puudutatakse kuidagi kolmanda isiku õigusi, siis tuleb alates 2007. aastast kehtiva regulatsiooni kohaselt see kolmas isik alati menetlusse kaasata. Samas on praegu Euroopa Inimõiguste Kohtus pooleli kaks Eestiga seotud kohtuasja, milles kolmas isik, kellele kuuluv vara on konfiskeeritud, on jäetud kriminaalmenetlusse kaasamata ja tal puudus võimalus oma õiguste eest seista. Ühes kaasuses oli tegemist alaealisega, kellele kuuluv korter konfiskeeriti kui kuriteoga saadud vara, mis on võõrandatud kolmandale isikule. Alaealise seaduslikku esindajat ei olnud menetlusse formaalselt kaasatud alaealise huvide eest seisma, kuid seaduslik esindaja osales menetluses, kuna ta oli ise samas menetluses süüdistatav. Teises 51 http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain&page=pub_file&file_id=61cc0b39-b9c5-4ada-928c-f553a66fd111&, lk 36 32 kaasuses suri süüdistatav enne kohtuotsuse tegemist, talle kuuluv vara võõrandati kui kuriteoga saadud tulu, kaebuse esitas EIK-le tema pärija. Riigikohus on oma 30. aprilli 2013. aasta määruses nr 3-1-2-3-12 samuti leidnud, et juhul kui isiku õigusi on konfiskeerimisotsuse tegemisega piiratud ja seda isikut ei ole kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud, siis on tema võimalused oma õiguste kaitsmiseks väga piiratud. Nii näiteks ei ole tal võimalik esitada teistmisavaldust, kuna teistmisavalduse saab esitada üksnes kohtumenetluse pool, mitte aga menetlusväline isik. Konfiskeerimisotsuse vaidlustamise aspektist on oluline eristada kahte olukorda: 1) ühel juhul on konfiskeerimisotsus tehtud süüdimõistetu suhtes, kuid konfiskeeritud on vara, mis kuulus hoopis kolmandale isikule (st vara omandisuhted on jäänud mingil põhjusel tuvastamata, vara tegelik omanik ei olnud süüdimõistetu); 2) teisel juhul on konfiskeerimisotsus tehtudki kolmanda isiku suhtes, kes aga on jäänud menetlusse kaasamata. Konfiskeerimisotsus kehtib aga üksnes riigi ja konfiskeerimisotsuse adressaadi omavahelises suhtes, kuna KarS §-st 85 tulenevalt jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel püsima (välja arvatud loomulikult KarS § 831 lõikes 2 ja § 832 lõikes 2 nimetatud juhtudel) ja riik maksab kolmandale isikule hüvitist. See tähendab, et esimeses punktis nimetatud juhul on kolmandal isikul õigus esitada riigi vastu hagi konfiskeeritu väljanõudmiseks (nt vindikatsioonihagi) või hüvitise maksmiseks, kui konfiskeeritud vara ei ole enam alles. Teise eespool kirjeldatud olukorra puhul on aga isiku võimalused piiratud. Isik ei saa kehtiva regulatsiooni alusel esitada teistmisavaldust, kuna ta ei ole menetlusosaline. Mõlema eespool viidatud EIK kohtus menetletava kohtuasja puhul oli konfiskeerimisotsus tehtud kolmanda isiku suhtes. Eelnõuga täpsustatakse kolmanda isiku menetlusse kaasamise sätteid, tuues eraldi välja, et kolmanda isiku kaasamise otsuse võib teha menetluse igas staadiumis kuni otsuse jõustumiseni (vt eelnõu p 10 – § 401 muutmine). Samas ei saa siiski täielikult välistada, et ka edaspidi võib ette tulla juhtumeid, kus kolmas isik on mingil põhjusel jäänud menetlusse kaasamata, sarnaselt EIK menetluses olevate kaasustega. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seetõttu täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikus teistmisavalduse esitamiseks õigustatud isikute ringi ka sellise isikuga, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara (st et otsuses on tema konfiskeerimisotsustuse adressaat), kuid keda kriminaalmenetlusse kaasatud ei olnud. Vastasel korral ei oleks isikul mingit võimalust oma õigusi kaitsta, kuna tegemist ei ole kolmanda isikuga, kelle õigused KarS § 85 järgi konfiskeerimisel püsima jääksid, vaid konfiskeerimisotsuse adressaadiga. Seetõttu ei oleks isikul võimalik esitada riigi vastu hagi vara väljanõudmiseks või hüvitise maksmiseks. KrMS § 373 lõike 2 täiendamine Paragrahvi 373 lõike 2 täiendamise eesmärk on anda Riigikohtule võimalus tühistada teistmismenetluses vaidlustatud otsus üksnes konfiskeerimise osas, juhul kui teistmisavalduse on esitanud isik, kellelt on konfiskeeritud vara ning kes ei ole olnud kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud. KrMS § 385 täiendamine punktiga 171 33 Eelnõuga täiendatakse kohtumääruste nimekirja, mille peale ei ole võimalik määruskaebust esitada, tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamise määrusega, mis tehakse eelnõuga KrMS § 310 lisatavate lõigetega 4–8. Kuna ühelgi kohtumenetluse poolel ei saa olla õigustatud ootust kriminaalasja ja tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemiseks ühises menetluses, siis on põhjendatud selle määruse välistamine määruskaebust võimaldavate määruste loetelust. KrMS § 417 lg 2 muutmine Muudatus, mis on seotud ülalnimetatud KrMS § 306 lg 1 täiendamisega, näeb ette, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise või varalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul või määratud tähtpäevaks selleks ettenähtud kontole või kui osastatud rahalise karistuse tähtaegu ei ole järgitud ning rahalise või varalise karistuse tasumise tähtaega ei ole käesolevas seadustikus sätestatud korras pikendatud ega ajatatud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva jooksul kohtutäiturile. KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel KrMS-i sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Seaduses nimetatud muude rahaliste sissenõuete hulka kuuluvaks tuleb pidada ka kohtuotsusega süüdimõistetult KarS §-de 831 ja 84 alusel süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks riigituludesse väljamõistetud rahasummad. Tulenevalt eelnevast kohaldub rahaliste sissenõuete täitmisele esmalt KrMS § 417, mis reguleerib rahalise karistuse täitmisele pööramist ja täitmist, ning selle lg 1 kohaselt saadetakse jõustunud kohtuotsus rahalise karistuse mõistmise kohta valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele. Rahandusministri käskkirjaga kinnitatud RTK põhimääruse § 9 kohaselt on üheks keskuse põhiülesandeks kohtumenetlusest tulenevate avalik-õiguslike rahaliste kohustuste (sealhulgas maksukorralduse seaduses nimetatud maksukohustuslaste registrisse kantud kohustuste) tasumise, tasaarvestamise ja tagastamise üle arvestuse pidamine ning nende täitmise korraldamine. Põhimääruse kohaselt on RTK Rahandusministeeriumi hallatav riigiasutus, kes esindab oma ülesannete täitmisel riiki. Põhimääruse § 10 lg 6 kohaselt kohtumenetluse tulemusena tekkinud avalik-õiguslike rahaliste kohustuste üle arvestuse pidamisel ja täitmisele saatmisel keskus: 1) peab arvestust kohtunõuete, sealhulgas nende vabatahtliku täitmise kohta; 2) peab arvestust kohtute määratud tagatiste ja nende laekumise kohta; 3) korraldab laekumata kohtunõuete edastamise kohtutäituritele sundtäitmise korraldamiseks; 4) esindab riiki kohtunõuetega seonduvas kohtu-, täite-, likvideerimis- või pankrotimenetluses; 5) esitab aruandeid kohtunõuete kohta kehtestatud korras. KrMS § 417 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul selleks ettenähtud kontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva jooksul kohtutäiturile. Ka KrMS § 412 lg 3 näeb ette, et KrMS § 417 lõikes 2 sätestatud juhul pööratakse kohtuotsus täitmisele ühe kuu möödumisel kohtuotsuse jõustumisest. Lõige 3 näeb samas ette, et kui süüdimõistetu ei ole tasunud rahalist või varalist karistust määratud tähtpäevaks või osastatud rahalise karistuse tähtaegu ei ole järgitud ja rahalise või varalise karistuse tasumise tähtaega ei ole käesoleva seadustiku §-s 424 sätestatud korras pikendatud ega ajatatud ning süüdimõistetul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur hiljemalt kolme aasta 34 möödumisel rahalise või varalise karistuse kohtutäituri menetlusse võtmisest, kuid hiljemalt seitsme aasta möödumisel kohtuotsuse jõustumisest maakohtule täitmise võimatusest. Kui puuduvad karistuse asendamist välistavad asjaolud, otsustab täitmiskohtunik rahalise või varalise karistuse asendamise karistusseadustiku §-des 70 ja 71 sätestatud korras. Eelnevast ilmneb seega, et RTK peab igal juhul, kui rahaline kohustus või muu sissenõue ei ole tasutud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul, edastama materjalid kümne päeva jooksul kohtutäiturile. Erisust ei ole seadusandja teinud ka juhtudel, kui kohus on andnud süüdimõistetule pikema maksetähtaja kui üks kuu, samas kui täitetoimingute tegemine on võimalik vaid juhul, kui kohtuotsusega määratud maksetähtaega/aegu ei ole järgitud. Nimetatud situatsiooni on põhjalikult käsitletud ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-104-11, toonitades, et TMS § 204 lg 1 sätestab, et täitemenetlus kriminaalasjas mõistetud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudmiseks toimub kohtutäiturile täitmiseks saadetud jõustunud kohtuotsuse alusel: “Täitmistoimingutega alustamise eelduseks on see, et jõustunud kohtuotsusest tulenev nõue on muutunud sissenõutavaks. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva KrMS § 417 lg 2 redaktsiooni kohaselt, kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul kohtu arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri 10 päeva jooksul kohtutäiturile. /…/ 15. Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 mõistnud rahalise karistuse tasumiseks ositi või vastavalt KrMS §-le 424 pikendanud rahalise karistuse tasumise tähtaega, tasutakse rahaline karistus kohtuotsuses või -määruses ettenähtud osades ja tähtaja jooksul (TMS § 205 lg 2). TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule ringkonnakohtu arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.“ Ülalnimetatud lahend tõstatab küsimuse, kui põhjendatud (sealhulgas ressursikasutuse seisukohalt) on KrMS § 417 lg-s 2 sätestatud kohustus saata kohtuotsus täiturile igal juhul täitmiseks, kui väljamõistetud rahasumma ei ole ühe kuu jooksul tervikuna tasutud. Nagu KrMS § 417 lg-st 3 ja ülalviidatud lahendist nr 3-1-1-104-11 nähtub, ei ole ajatatud sissenõude korral sisuliselt siiski võimalik enne täitemenetlust alustada, kui pikendatud maksetähtaega on rikutud. Seega puudub sisuliselt põhjus selliseid juhtumeid täiturile edastada, kuivõrd sisuliselt ei saa täitur juhtumit menetleda. Mõistlik on täpsustada seadust sel viisil, et ajatatud sissenõuetega seotud lahendeid n-ö haldaks RTK seni, kuni süüdimõistetud ei ole maksegraafikut rikkunud. Eelnõu § 2 – karistusseadustiku muutmine Tulenevalt avalik-õigusliku nõudeavalduse instituudi sisseviimisest kriminaalmenetlusse tuleb muuta ka KarS § 831 lõiget 3, milles viidatakse kohtu võimalusele vähendada konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra. Samasugune süüteoga saadud vara konfiskeerimise piirang tuleb sätestada ka avalik-õigusliku nõudeavalduse korral. Samuti ei ole põhjendatud regulatsioon, kus selline vähendamine on kohtule valikuline, sest juhul kui konfiskeeritava 35 vara suurust rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse suuruse võrra ei vähendataks, toob see kaasa olukorra, kus sama vara suhtes võiks kohus kohaldada nii süüteoga saadud vara konfiskeerimist kui ka rahuldada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse. Seetõttu muudetakse normi sõnastust selliselt, et süüteoga saadud vara konfiskeerimise puhul on konfiskeeritava vara suuruse vähendamine tsiviilhagi või avalik- õigusliku nõudeavalduse suuruse võrra kohustuslik. Eelnõu § 3 – maksukorralduse seaduse muutmine Maksukorralduse seaduse (MKS) muutmine on tingitud samuti avalik-õigusliku nõudeavalduse instituudi sisseviimisest kriminaalmenetlusse. Praegu on MKS 13. peatükis reguleeritud maksuvõla sundtäitmine ning selleks, et ka kriminaalmenetluses rahuldatud avalik-õigusliku nõudeavalduse suhtes oleks MKS 13. ptk alusel võimalik kohaldada sundtäitmist, tuleb MKS § 128 lg-t 4 täiendada vastava punktiga. Vastasel korral oleks kohtuotsusega väljamõistetud nõude sissenõudmine keerulisem kui Maksu- ja Tolliameti haldusaktiga tuvastatud maksunõude puhul Eelnõu § 4 – ohvriabi seaduse muutmine Tegemist on formaalse muudatusega, mis on tingitud ohvrite direktiivi artiklist 8, mille kohaselt peavad ohvriabiteenused olema kättesaadavad kõigile kannatanutele. Kehtiv ohvriabiseaduse § 3 lg 1 viitab küll ohvriabiteenuse sihtgruppidena erinevat vormi halva kohtlemise ohvriks langenud isikutele, kuid ei too konkreetselt välja kuriteo ohvreid, kuigi praktikas on ohvriabiteenused kättesaadavad kõigile kannatanutele. Seetõttu lisatakse seaduse § 3 lõike 1 loetellu kuriteo ohvriks langenud isikud. Ohvriabiseaduse täiendamiseks spetsiifiliste ohvriabiteenustega haavatavate kannatanute erinevatele rühmadele on 2015. aasta aprillis Sotsiaalministeeriumis koostatud ohvriabiseaduse muutmise väljatöötamiskavatsus. Eelnõu § 5 – riigi õigusabi seaduse muutmine Riigi õigusabi seaduse muutmine on seotud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 41 tehtud muudatusega, mille kohaselt võib edaspidi lisaks kohtule ka muu menetleja (st uurimisasutus või prokuratuur) otsustada kannatanule riigi õigusabi andmise, juhul kui kannatanu on piiratud teovõimega isik ja asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et tema huvid on vastuolus tema seadusliku esindaja huvidega, kui alaealine kannatanu on perekonnast eraldatud või kui tegemist on saatjata alaealisega. Muudatuse ajendiks on ohvrite direktiivi artikli 24 lg 1 p-st b tulenev põhimõte, et lapsohvrile tuleb tagada kriminaalmenetluses esindaja, kui vanemliku vastutuse kandjad ei saa lapsohvrit esindada huvide konflikti tõttu või kui lapsohver on saatjata või perekonnast eraldatud. Eelnõu § 6 – riigilõivuseaduse muutmine Muudatus riigilõivuseaduses on tingitud põhimõttest, et kõik riigilõivuvabastused peavad olema märgitud ka riigilõivuseaduse §-s 22. Seetõttu lisatakse RLS § 22 lõikesse 1 punkt 15, mille kohaselt on varalise kahju hüvitamise nõude läbivaatamine riigilõivuvaba. Selle muudatusega muutub selgemaks ka senine olukord, kus oli KrMS § 38 lg-s 3 märgitud ainult see, et tsiviilhagi varalise kahju nõudes kriminaalmenetluses on riigilõivuvaba. Samas tuleneb 36 juba kehtivast RLS § 22 lg 1 p-st 12, et kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamine on riigilõivuvaba. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma määruses nr 3-1-1-41-09 asunud seisukohale, et KrMS § 38 lg-s 3 nimetatud varalise kahju hüvitamise nõude riigilõivuvabastus ei tähenda seda, et RLS § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud riigilõivuvabastus kehavigastuse või muu terviserikkega ja toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise nõudes kriminaalmenetluses ei kehtiks. Seega on kõik kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagid sõltumata menetlusliigist alati riigilõivuvabad. Eelnõuga lisandub täiendav riigilõivuvabastus olukordadeks, kus prokuratuur on jätnud kokkuleppemenetluses menetletavas kriminaalasjas kannatanu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata eelnõuga KrMS-i lisatava § 2441 alusel põhjusel, et prokuratuuri hinnangul on tsiviilhagi tervikuna või olulises osas lubamatu või põhjendamatu. Riigilõivuvabastus sellises olukorras tagab, et kannatanuid koheldakse võrdselt sõltumata sellest, kas nende hagi lahendatakse kriminaalmenetluses või tsiviilkohtumenetluses. Vastasel juhul sõltuks kannatanu riigilõivu tasumise kohustus peamiselt sellest, kas kriminaalasja menetletakse kokkuleppemenetluse vormis või mitte. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga lisatakse kriminaalmenetlusse avalik-õigusliku nõudeavalduse mõiste, mille sisu on lahti seletatud eelnõus KrMS § 381 muudatustes. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK. Direktiiv võetakse üle eelnõu § 1 p-dega 1–7, 11, 13, 15, 19, 21, 24, 25, 36, 37, 47, 48, 50, 51 ja 52 ning §-dega 2 ja 4. Eelnõu vastavust direktiiviga esitatud nõuetele on selgitatud vastavate eelnõupunktide analüüsis. Samuti võetakse eelnõu § 1 p-dega 38 ja 39 üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses, täpsemalt selle artikkel 5, mis sätestab kohustuse alaealise kinnipidamisel teavitada alaealise seaduslikku esindajat või muud sobivat täiskasvanut. Ülejäänus Eesti õigus juba vastab sellele direktiivile. 6. Seaduse mõjud Mõjude analüüsi tegemisel on aluseks Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. a määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“ § 5 lõike 2 alusel kinnitatud mõjude hindamise metoodika. Seaduseelnõu ettevalmistamisel ning mõjude analüüsi koostamiseks kaasati EL ohvrite direktiivi ülevõtmiseks 2014-2015 koos käinud töörühma liikmeid52. 52 Kadri Ann Salla, Oleg Staniglazov, Marju Aibast Siseministeeriumist, Kristi Mäe ja Priit Heinsoo (kuni 2015) Politsei- ja Piirivalveametist, Evelin Müürel ja Riina Laane Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiosakonnast, Chris Eljas Sisekaitseakadeemiast, Kati Maitse-Pärkna Põhja Ringkonnaprokuratuurist, Helen Sööl, Triin Raag ja Joanna Paabumets Sotsiaalministeeriumist, Aare Pere ning Brit Tammiste Justiitsministeeriumist. Ohvrite abistamise ning ohvrite direktiiviga seotud küsimusi arutati ka vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 koostamise kohtumistel (vt http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivalla-vahendamise-arengukava/vagivalla-ennetamise-strateegia-2015-2020), kus 37 Eelnõu koostamisel kavandatud lisakulud riigile on osaliselt arvesse võetud Vabariigi Valitsuse 27.02.2015 korraldusega nr 100 „Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015– 2020“ rakendusplaanis53 (vt lisa 1). Eelnõu avaldab üldist mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele eelkõige kuritegevusega võitlemise ning sisejulgeoleku kujundamise kaudu, võttes arvesse, et riigi julgeolekule avaldatava mõju hindamisel tuleb arvasse võtta isikute õigusi kriminaalmenetluses (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24). Mõju välissuhetele tuleneb rahvusvaheliste kohustuste täitmisest – kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse alusel võetakse Eesti õigusesse üle ELi ohvrite direktiivi nõuded. Eelnõu mõjutab eelkõige inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeolekuhuvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite õigusi. Kannatanute õiguste ja kohustuste täpsem regulatsioon mõjutab kannatanute õiguste kaitset kriminaalmenetluses, vähendab kannatanu võimalikke teiseseid kannatusi ning suurendab seeläbi õiguskaitseasutusega rahul olevate ohvrite osakaalu. See, kuidas ohvreid menetluses koheldakse, avaldab mõju ka kuriteost teatamisele. Samuti on eelnõuga kaasnevaks mõjuks rahvusvaheliste kohustuste täitmine, kuna eelnõu muudatuste eesmärgiks on ka Euroopa Liidu ohvrite direktiivi ülevõtmine Eesti õigusesse. Direktiivi ülevõtmine on Eestile kohustuslik, lisaks sellele saadab Eesti direktiiviga pandud kohustuste täitmisega signaali ka muule maailmale. Eelnõu ei avalda mõju keskkonnale, regionaalarengule, majandusele ega kohalike omavalitsuste asutuste ülalpidamise kulukusele. Eelnõu toob kaasa sotsiaalsed mõjud, mõju riigiasutuste korraldusele ja kuludele ning mõju võitlusele kuritegevusega. Kõigi mõjude avaldumine, mõjudega seotud sihtrühmad, mõju avaldumise sagedus, ulatus ning olulisus on läbivalt selgitatud analüüsis. Eelnõuga kaasneb mõju kohtute, prokuratuuri ning politsei töökorraldusele ning koormusele, kuid täpseid kulusid seoses menetlejate tööaja jaotusega eelnõu muudatustest tulenevalt ei ole välja tuua võimalik. Eelnõuga seoses on vajadus koguda kriminaalmenetluse andmeid, sh kannatanuid puudutavaid andmeid, ohvriabiteenuste statistikat – nii teenuste pakkumise kui ka rahulolu osalesid järgmised partnerid: AS Medicum, Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, Eesti Lasteaednike Liit, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Eesti Naistearstide Selts, Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Õpetajate Liit, Haridus- ja Teadusministeerium, Inimõiguste Instituut, Inimõiguste Keskus, IOM Tallinna esindus Justiitsministeerium, Kultuuriministeerium, Kuriteoennetuse Sihtasutus, Lõuna Ringkonnaprokuratuur, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, MTÜ Eesti Abikeskused, MTÜ Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, MTÜ Eluliin , MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, MTÜ Lastekaitse Liit, MTÜ Living For Tomorrow, MTÜ Meeste Kriisikeskus, Naiste Varjupaikade Koostöökogu, Politsei- ja Piirivalveamet, Põhja Ringkonnaprokuratuur, Rahandusministeerium, Riigikantselei, SA Kiusamisest Vabaks, SA Tallinna Lastehaigla, SA Tartu Ülikooli Kliinikum, Sisekaitseakadeemia, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tallinna Ülikool, Tartu Laste Tugikeskus, Tartu Ülikool, Tervise Arengu Instituut, Välisministeerium. 53 Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/rakendusplaan-aastateks-2015-2018 (15.03.2015). 38 kohta. Need vajadused on selgelt nimetatud ka vägivalla ennetamise strateegias aastateks 2015–2020 (VES) ning VESi rakendusplaanis aastateks 2015–201854. Eelnõuga ei kaasne ebasoovitavat negatiivset mõju. Eelnõuga kaasnevad sisulised muudatused: 6.1. Sihtrühmad, keda eelnõu puudutab Sihtrühmad, keda eelnõu puudutab, on järgmised: õiguskaitseasutuste töötajad – menetlejad, tõlgid; kuritegude ohvrid, sh n-ö haavatavad sihtrühmad (eelkõige vägivallakuritegude, eelarvamuskuritegude ohvrid, lapsed jt); ohvritega kokku puutuvad spetsialistid, ohvriabitöötajad; kannatanuid kriminaalasjades esindavad advokaadid. 6.1.1. Menetlejate arv 01.03.2015 seisuga on Eestis politseiametnikke 3900, neist 231 teenistussuhe on pikaajaliselt peatunud. Seega tegelikult tööl olevaid politseiametnikke on PPA andmetel 366955 (v.a KKP operatiivbüroo): uurijad (725), patrull (567), piirkonnapolitseinikud (119), liikluspolitseinikud (114), väärteomenetlejad (110), noorsoopolitseinikud (86), kiirreageerijad (64), kriminalistid (37), avariipolitseinikud (37), kriminaalpolitsei juhid (33), politseijaoskonna juhid (18), menetlustalituse juhid (18), menetlusteenistuse vanemad (16), patrulltalituste juhid (17), kriminaalpolitsei teenistuse vanemad (14), piirivalvurid (747), arestimaja politseinikud (82), muud (849). 2014. a alguse seisuga on prokuratuuris tööl 170 prokuröri ning 11 konsultanti. 1.12.2013 seisuga on Politsei- ja Piirivalveametis kriminaalpolitsei politseiametnike 2172. I ja II astme kohtus on kokku 213 kohtunikku. Eelnimetatud õiguskaitseasutuste töötajad kokku moodustavad elanikkonnast 0,2%. Selliste kriminaalasjades kannatanute arvu kohta, kes kehtiva korra alusel on taotlenud ja/või saanud riigi õigusabi, ei ole täpseid andmeid võimalik esitada. 6.1.2. Kuritegude arv 2014. aastal registreeriti Eestis 37 787 kuritegu. Võrreldes 2013. aastaga vähenes kuritegude arv 5% ehk 1844 kuriteo võrra. Alates 2003. aastast on registreeritud kuritegude arv vähe- nenud 34%. Esimese astme kuritegusid – süütegusid, mille eest on raskeima karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus – registreeriti möödunud aastal 1766. Kõigi registreeritud kuritegude puhul ei ole kohe kindlaks tehtud kannatanuid ning mõne kuriteo puhul on kannatanuid rohkem kui üks, paljude kuritegude puhul ei ole otsest füüsilist kannatanut. Eelkõige varguste puhul on sageli kannatanuks juriidilised isikud. Suurema osa registreeritud kuritegudest moodustasid varavastased kuriteod (53%), järgnesid isikuvastased (18%) ja liikluskuriteod (9%). 2014. aasta kuritegevuse struktuuri iseloomustas levinumate kuritegude vähenemine. Võrreldes 2013. aastaga vähenes varavastaste kuritegude 54 Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivalla-vahendamise-arengukava/vagivalla-ennetamise-strateegia- 2015–2020. 55 Teoreetiliselt puutuvad kannatanutega vähem või rohkem kokku kõik politseiametnikud, kuid praegu on koolituste otsesest sihtrühmast välja arvatud väärteomenetlejad, kiirreageerijad, piirivalvurid, arestimajatöötjad ning muud. 39 arv 5%, isikuvastaste kuritegude arv 3%, liikluskuritegude arv 10% ning avaliku rahu vastaste kuritegude arv 18%. Varasemast rohkem registreeriti avaliku usalduse vastaseid kuritegusid, millest enamiku moodustasid maksevahendi ja dokumendi võltsimisega seotud kuriteod, ning rahvatervisevastaseid kuritegusid, mis olid valdavalt seotud narkootikumide käitlemisega. Kuriteoliikidest registreeriti 2014. aastal kõige enam vargusi (15 738 kuritegu), kehalist väär- kohtlemist (5395) ja mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis (3179). Võrreldes varasemaga vähenes nende kuritegude arv vastavalt 4%, 2% ja 10%. Oluliselt vähem oli ka kelmusi, mida registreeriti 22% võrra vähem kui 2013. aastal. Võrreldes varasemaga jäi 2014. aastal kuri- teorühmade struktuur üldjoontes samaks. Muude kuritegude alla liigituvate kuritegude osakaal kasvas kahe protsendi võrra (2013: 12%, 2014: 14%), mis tulenes narkokuritegude ja võltsimisega seotud kuritegude kasvust. Aastate jooksul on toimunud mõningane struktuurimuutus: varavastaste kuritegude osakaal on vähenenud, isikuvastaste kuritegude osakaal suurenenud.56 Esimese astme kuriteod moodustasid kõigist kuritegudest 4,7% (2013: 4,7%). Kohtusse saadetud kuritegudest suurima osa moodustasid vargused (4310; 27%), järgnesid joobes juhtimise (3116; 20%), kehalise väärkohtlemise kuriteod (1647; 11%) ja kelmused (1242; 8%).57 Vägivallakuritegude arv58 Vägivallakuritegude arv on eraldi välja toodud, kuna eelnõust üks osa pöörab tähelepanu just n-ö haavatavate sihtrühmade kaitsele. Lähtuvalt EL ohvrite direktiivist tuleb kannatanute individuaalsel hindamisel erilist tähelepanu pöörata kuriteoohvritele, kes on kannatanud kahju seoses kuriteo raskusega; kuriteoohvritele, kelle suhtes on toime pandud eelarvamuskuritegu või kuritegu, mis on toime pandud diskrimineerimise ajendil ja mis võib olulisel määral olla seotud nende isiksuseomadustega; ja kuriteoohvritele, kelle suhe kurjategijaga ja sõltuvus temast muudab nad eriti haavatavaks; terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla, lähisuhetes toime pandud vägivalla, seksuaalvägivalla või seksuaalse ärakasutamise ja vaenukuritegude ohvritele ning puudega ohvritele. Erilise kaitsevajadusega ohvriteks peetakse direktiivi kohaselt automaatselt lapsohvreid. Vägivallakuritegude hulka loetakse karistusseadustiku isikuvastased kuriteod (v.a KarS-i §-d 137–140 ja 148–150), samuti röövimine (KarS-i § 200), avaliku korra raske rikkumine (KarS- i § 263) ning vägivald võimuesindaja või muu avalikku korda kaitsva isiku suhtes (KarS-i § 274). 2014. aastal registreeriti 7489 vägivallakuritegu, mida on 6% vähem kui 2013. aastal. Vägivallakuriteod moodustasid registreeritud kuritegudest nagu eelmiselgi aastal 20%. Vägivallakuritegude suurima osa (72%) moodustas kehaline väärkohtlemine. 56 2008. aastal jõustunud KarS-i § 199 muudatus, millega kriminaliseeriti süsteemsed vargused olenemata tekitatud kahju suurusest, mõjutas paaril järgmisel aastal varavastaste kuritegude arvu ja seeläbi registreeritud kuritegevuse struktuuri. 57 Kuritegevus Eestis 2014. Kriminaalpoliitika osakond, justiitsministeerium. Kättesaadav siit: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/kuritegevus-eestis-2014. 58 Leps, A. 2015. Kuritegevus Eestis 2014. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevuse_at_2015_0.pdf. 40  Vägivallakuritegude arv 10000 8923 9328 8000 8239 7843 7969 7448 7696 7594 7360 7489 6841 6979 6000 4000 2000 0 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 Joonis 1. Registreeritud vägivallakuritegude arv 2003-2014 Kuna on teada, et paljud vägivallaohvrid ei soovi endaga juhtunust politseile teada anda, siis hinnatakse vägivalla levikut ka ohvriuuringutega (Justiitsministeerium, 2015). 2014. aastal ütles 2% Eesti inimestest, et neid on aasta jooksul rünnatud kas avalikus kohas, kodus või mujal nii, et nad on saanud haiget. Hirmu tekitava ähvardusega puutus kokku 3% Eesti inimestest. Näitajad ei ole eelmise aastaga võrreldes muutunud. Vägivalla või vägivallaga ähvardamise ohvriks langenud isikutest 38% teavitas juhtumist politseid ise või palus seda teha kellelgi teisel. 2% juhtumite kohta sai politsei info muul viisil. Perevägivallakuritegude59 arv60 on viimastel aastatel näidanud pidevat kasvutrendi. Võrreldes 2011. ja 2014. aastat, on registreeritud kuritegude arv kasvanud 35%. Samas näitab kahe eelmise aasta võrdlus, et 2014. aastal registreeritud perevägivallakuritegude arvu kasv pidurdus. Perevägivallakuritegude hulka loetakse karistusseadustiku isikuvastased süüteod (v.a surnuvastased süüteod), röövimine ja avaliku korra raske rikkumine, mis on toimunud praeguste või endiste abikaasade, elukaaslaste, partnerite vahel, tegu võib olla ka sugulaste või hõimlaste omavahelise vägivallaga, hoolimata sellest, kas toimepanija elab või elas ohvriga samal elamispinnal. 2014. aastal moodustas perevägivald kõigist kuritegudest hinnanguliselt 7%, vägivallakuritegudest 36%. Perevägivallatsejatest 88% olid mehed ja ohvritest 82% naised. Paarisuhtevägivalla puhul oli 93%-l juhtudest vägivallatseja mees ja ohver naine. 2800 2752 2721 2600 2400 2231 2200 2000 1939 1800 2011 2012 2013 2014 59 Otsitud vägivallaepisoodide sisust märksõnade abil, ei pruugi sisaldada kõiki registreeritud perevägivalla juhtumeid. 60 Surva, L. 2015. Kuritegevus Eestis 2014. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevuse_at_2015_0.pdf. 41 Joonis 2. Registreeritud perevägivallakuriteod Vähemalt 21%-l juhtumitest oli perevägivalla puhul pealtnägijaks või kannatanuks alaealine. Enamik perevägivallajuhtumeid on seotud praeguste või endiste elukaaslaste/abikaasade vägivallaga (66%), kuid palju on ka vanemate vägivalda laste või kasulaste vastu (kokku 16%) ja laste vägivalda oma vanemate vastu (10%). Ligi 4/5 perevägivallakuritegudest on kehalise väärkohtlemise juhtumid (40% kõigist kehalise väärkohtlemise juhtumitest). Kui kehalise väärkohtlemise juhtumite koguarv vähenes võrreldes 2013. aastaga ligi 2%, siis perevägivalla puhul oli väärkohtlemisi peaaegu sama palju (2013. aastal registreeriti 2148 ja 2014. aastal 2141 lähisuhetes toime pandud kehalise väärkohtlemise kuritegu). Tabel 1. … Karistusseadustiku § Osakaal perevägivallas Osakaal sama § juhtumites § 121 78,7% 40% § 120 12,5% 49% § 122 3,6% 83% §-d 141–146 2,7% 37% § 118, 119 0,9% 25% §-d 113–117 0,5% 12% Muud 1,6% NA 2014. aastal avaldatud uuringu61 järgi koges 20% Eesti naistest viimase 12 kuu jooksul partneri füüsilist või seksuaalset vägivalda, 50% koges vaimset vägivalda. Sama palju oli vastajaid, kes lapsepõlves olid langenud füüsilise, seksuaalse või vaimse vägivalla ohvriks, sealjuures 9% langes pereliikme poolt psühholoogilise vägivalla ohvriks. 2014. aastal meeste seas korraldatud uuringust62 selgub, et viimase aasta jooksul oli kogenud vaimset vägivalda 6% meestest, sama paljud olid kogenud füüsilist vägivalda. Seksuaalvägivallaga puutus vii- mase aasta jooksul kokku mõni üksik mees. Vägivalla toimepanija kohta vastasid vähesed mehed. Vastuste järgi võib öelda, et vaimset vägivalda pani enim toime tuttav, kolleeg, sõber, pereliige või muu lähedane. Füüsilise vägivalla toimepanijana märgiti kõige sagedamini võõrast isikut. 11% paarisuhtekogemusega meestest oli küsitlusele eelnenud 12 kuu jooksul oma praeguse või endise partneri vastu kasutanud vaimset, füüsilist või seksuaalvägivalda. Eesti emakeelega meeste hulgas on rohkem neid, kes peavad naisevastast vägivalda lubamatuks ja naist löönud meest vastutavaks; muukeelsete hulgas on enam neid, kes süüdistavad naist löömise esilekutsumises. 61 European Agency for Fundamental Rights, 2014. Riigipõhised andmed: Survey data explorer – Violence against women survey. Leitav aadressil: http://fra.europa. eu/DVS/DVT/vaw.php. 62 RAKE (2015). Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring: tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome. 42  (Kasu)laps Endine abikaasa/ 10% elukaaslane 11% (Kasu)isa Praeguse kaaslase 11% eks/ Endise kaaslase praegune 1% (Kasu)ema 5% Õde/vend 3% Muu sugulane/ hõimlane 4% Abikaasa/ elukaaslane 55% Joonis 3. Perevägivalla toimepanija suhte liigi järgi 6.2. Eelnõuga avalduv mõju 6.2.1. Informeerimiskohustuse suurenemine Eelnõuga laiendatakse kannatanu informeerimiskohustust järgmistes olukordades: a) Eelnõuga täiendatakse KrMS-i kohustusega selgitada kannatanule ohvriabi seaduses sätestatud võimalusi ohvriabiteenuste, kuriteoohvritele ette nähtud riikliku hüvitise saamise ja KrMS-ist tulenevate kaitsemeetmete võimaluse kohta. Praegu on küll uurimisasutusel ohvriabi seaduse §-st 33 tulenevalt kohustus teavitada ohvreid ja nende ülalpeetavaid selle seaduse sisust ja võimalusest saada ohvriabiteenuseid või hüvitist, kuid teavitamiskohustus peaks olema laiem ja tulenema konkreetselt ka KrMS-ist. b) Eelnõuga täiendatakse KrMS-i kohustusega tagada, et kannatanu saaks kuriteoteate esitamise kohta kirjaliku kinnituse, milles on esitatud kuriteoga seotud põhilised elemendid. Eelkõige on muudatus mõeldud ja vajalik välismaalastest ohvritele, kes langevad Eestis mingi kuriteo ohvriks ning kodumaale lahkudes soovivad kirjalikku kinnitust kuriteoteate esitamise kohta, mida oleks võimalik esitada päritoluriigi ametiasutustele, kindlustusfirmale vms. Tegemist ei pea olema eraldi blanketiga, vaid see võib olla nt protokolli koopia kannatanu poolt suuliselt esitatud kuriteoteatest või koopia käsikirjalisest avaldusest. Posti teel saadetud kuriteoteate kättesaamise kohta tuleb selle esitajale saata kirjalik kinnitus, elektroonilise saatmisviisi korral võib see olla ka automaatne kättesaamiskinnitus. c) Vastavalt ohvrite direktiivi artikli 6 lõike 1 p-st a tulenevatele nõuetele peab kannatanul olema võimalik taotleda, et teda teavitataks kohtuistungi toimumise ajast, ning taotluse korral õigus sellist infot saada. Kehtiva regulatsiooni alusel kannatanu teavitamise võimalust kokkuleppemenetluse istungist ette nähtud ei ole. Eelnõuga lisatakse regulatsioon, mille kohaselt uurimisasutus või prokuratuur selgitab kannatanule tema õigust taotleda informeerimist kohtuistungi ajast. Soovi korral 43  saadetakse kannatanu soov ja tema kontaktandmed koos kokkuleppega kohtusse ning kohus teavitab kannatanut kohtuistungi toimumise ajast. d) Eelnõuga täiendatakse KrMS-i regulatsiooniga, mille kohaselt peab kannatanul olema võimalus taotleda, et teda põhjendamatute viivitusteta teavitatakse, kui teda puudutava kuriteo eest vahistatud, kohtu alla antud või karistust kandev isik vabastatakse või põgeneb kinnipidamiskohast. Riigil tuleb sellist teavet anda vähemalt neil juhtudel, kui on oht või on kindlaks tehtud oht, et kannatanule tekitatakse kahju. Kui vahi alt vabanemise korral on teavitamiskohustus pandud prokuratuurile, siis ennetähtaegselt vangistusest vabastatava süüdimõistetu vabastamisest peab teavitama ennetähtaegse vabastamise otsuse tegev kohus. Nimetatud muudatused avaldavad mõju riigiasutuste korraldusele ning kuludele.63 Eelnõu kaasnevate muudatuste eesmärk ühtib VES eesmärkidega, mille saavutamiseks on VES rakendusplaani kohaselt aastatel 2015–2018 kavas eelkõige alaeesmärgi 2 „Vägivallaohvritele on nende vajadustest lähtuv kaitse ja tugi paremini tagatud“ ning alaeesmärgi 3 „Vägivallajuhtumite menetlemine on ohvrisõbralikum“ meetmete alla kuuluvad tegevused (vt ka lisa 1). Näiteks on järgnevatel aastatel kavas (meede 2.1.1.) jõuda olukorrani, kus: naistevastase vägivalla ohvritele ettenähtud teenuste kirjeldused (sh nõuded teenuste osutajatele) on koostatud ja kinnitatud (2015); inimkaubanduse ohvritele ettenähtud teenuste kirjeldused (sh nõuded teenuste osutajatele) on koostatud ja kinnitatud (2015); meessoost perevägivalla ohvrite tugimeetmete vajadust on analüüsitud (2017); ohvriabi kaudu pakutavate teenuste optimaalset mahtu ja osutamise võimalusi on analüüsitud (2017); kuriteoohvrite toetamiseks ohvriabis on vabatahtlike kaasamise mudel välja töötatud (2016); psühhosotsiaalse kriisinõustaja tervishoiuteenuse vajadust on analüüsitud (2016) ja vajaduse korral vastav teenus käivitatud (alates 2017); kuriteoohvrite teenuse tagasiside kogumise süsteem on loodud (2016) ja rakendatud (alates 2017). Loetletud tegevused toetavad eelnõu rakendumist, toovad ohvritele mõeldud teenused ohvritele lähemale, edendavad teenuste kvaliteeti ning ohvrite direktiivi eesmärgi täitmist. Nende tegevuste kulud, mis on kirjas VES-is ning vajalikud ka käesoleva eelnõu rakendamiseks, on esitatud lisas 1. Kannatanute teavitamisega seotud tegevuste ning kohustustega võivad kaasneda järgnevad kulud, mille kaudu avaldab eelnõu mõju avaliku sektori rahastamisele. Kuriteoteate kättesaamise kinnitus a) PPA-l tuleb arvestada kulude suurenemisega seoses kuriteoteadetele vastamise ning teate kättesaamise kinnituste tõlkimisega. Kuritegusid registreerivaid asutused ning 2013. aastal registreeritud kuritegude arv on esitatud tabelis 2. 2013. a registreeris prokuratuur üle Eesti 838 kuritegu ja muud uurimisasutused 38 777 kuritegu. Politseile laekub enamik kuriteoteateid väljakutsete kaudu. Elektrooniliselt jõuavavad dokumendihaldussüsteemi e- kirjaga saadetud teated, millele menetleja 10 päeva jooksul vastab, juhul kui menetlust ei alustata. Statistikat elektrooniliselt esitatud kuriteoteadete kohta eraldi ei koguta, kuid see oleks võimalik edaspidi andmeväljal vastava märke tegemisega.64 PPAle e-kirja teel või 63 HÕNTE § 46 lg 1 p 6. 64 Meilivahetus Marilis Sepaga (PPA analüüsitalituse juhataja) 01.07.2014. 44 politsei kodulehe (www.politsei.ee) kaudu kuriteoteate esitamisel saab avaldaja meiliteate kättesaamise kinnituse aadressilt [email protected]. Tegemist on üldise sisuga meiliteate kättesaamise kinnitusega, kuna politsei üldmeilile laekuvad kirjad on väga erinevat liiki. Üldine aadress ei suuda automaatselt tuvastada, kas tegemist on kuriteoteatega ning mis keeles kuriteoteade on esitatud. Üheks lahenduseks on siin ka üldise meiliteate kättesaamise kinnituse tõlkimine mitmesse keelde (levinumad võõrkeeled lähtuvalt rahvastiku näitajatest65). Teise lahendusena võiks kaaluda isiku esitatud kuriteoteate (e-kirja) sidumist automaatse kättesaamise kinnituskirjaga. Kumbki nendest lahendustest ei nõua uurimisasutustelt lisakulusid. Kui suuliselt kuriteoteate esitanud isikule on võimalik väljastada lihtsalt kuriteoteate/avalduse koopia, siis posti teel teate esitanud isikule tuleb kinnitus vastu saata posti teel. Sellega seoses suureneb PPA kulu lähtuvalt postikuludest kuriteoteate kättesaamise kinnituse saatmisel. Suurenevad nii personalikulud/tööajakulud kui ka postikulud. Tabel 2. Registreeriv asutus Kuritegude arv 2013. a Justiitsministeerium 506 Kaitsepolitseiamet 88 Kaitsevägi 17 Keskkonnainspektsioon 26 Konkurentsiamet 1 Lääne Ringkonnaprokuratuur 73 Lõuna Ringkonnaprokuratuur 99 Maksu- ja Tolliamet 509 Politsei- ja Piirivalveamet 37 557 Päästeamet 1 Põhja Ringkonnaprokuratuur 463 Riigiprokuratuur 71 Viru Ringkonnaprokuratuur 203 Kokku 39615 PPA arvestuse kohaselt66 esitatakse posti teel Eestis kokku keskmiselt 650 süüteoteadet kuus: 280 Põhja, 80 Lääne, 150 Lõuna ning 100 Ida prefektuuri piirkonnas. Seega kokku esitatakse posti teel u 7800 kuriteoteadet aastas, mis moodustab kõigist registreeritud kuritegudest 20%. b) Direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmise sätetest tulenevalt tuleb iga kuriteoteate esitamise kohta väljastada kirjalik kinnitus. Kuriteoteateid vastu võtvad politseiametnikud ja prokurörid peavad ilmselt arvestama võimaliku lisaajaga keelelise abi tagamiseks ning kuriteoteadetele vastamiseks. Keelelise abi tagamine ei tohiks olla väga uuenduslik, kuna sisuliselt tagatakse kuriteoteate esitajale vajalik keeleline abi ka praegu. Valdavalt suhtleb venekeelse kannatanuga vene keelt valdav menetleja ning muukeelsete kannatanute pöördumine on väiksemamahulisem. Politsei- ja Piirivalveametis töötab erinevate keelte oskusega tõlke. Lisaks peamisele keeleabile, mida vajavad vene keelt emakeelena kõnelevad 65 http://www.stat.ee/34267. 66 Meilivahetus Kristi Mäega (PPA) 17.02.2015. 45 isikud, moodustavad arvestatava hulga inglise ja soome keeles abi vajavad isikud. Kuivõrd vajalik keeleabi õiguskaitseorganite poole pöördumisel tagatakse juba praegu kas menetleja enda või tõlgi poolt, siis saab asuda seisukohale, et keelelise abi tagamisega kannatanutele kuriteoteate vastuvõtmisel tuntavat tööaja ja töökoormuse kasvu ei kaasne. Suurem mõju avaldub ilmselt politseinike ja prokuröride töökoormusele seoses kuriteoteadetele vastamisega. Juhul kui kannatanu esitab kuriteoteate posti teel võõrkeeles, on vaja ka kuriteoteate kinnitus tõlkida kannatanule arusaadavasse keelde või koostada talle arusaadavas keeles. Eelnõuga võetakse üle ohvriabi direktiivi artiklist 5 tulenev kohustus osutada kuriteoteate esitajale vajaduse korral keelelist abi ning anda kuriteoteate esitajale kirjalik kinnitus kuriteoteate esitamise kohta, milles on ühtlasi välja toodud kuriteoteate põhilised elemendid (selleks võib olla ka koopia kuriteoteatest, millele on lisatud vastuvõtmise kinnitus). Kulude arvestamisel on aluseks võetud, et võõrkeelt kõnelevate kannatanute esitatud on 25– 39% kuriteoteadetest67. Seega esineb vajadus posti teel saadetud kuriteoteate kohta võõrkeeles kinnitus anda 1950–3042 korral. See arv võib väheneda nendel juhtudel, kui kriminaalmenetlus alustatakse või jäetakse alustamata ning lähtuvalt sellest tehakse kannatanule teatavaks otsus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta või kutsutakse ta menetlustoimingule piisavalt lühikese aja jooksul, et eraldi teadet saata ei ole vaja. Lahenduseks on siin ka posti teel saadetud kuriteoteatele vastamine kuriteoteatest tehtud koopia tagasi postitamise teel koos menetlusasutuse templi ning kuupäeva kinnitusega. Enam levinud võõrkeelte puhul saaks lisada varem tõlgitud kättesaamise kinnituse vormi. Kui eeldada, et igale kuriteoteatele tuleks vastata posti teel lihtkirjana saadetava kinnitusega, siis lisandub politseile kulu 5460 eurot aastas (7800 x 0,7 eurot). Teades, et osa kuriteoteateid saadetakse elektroonselt koos elektroonse kinnituse saatmise võimalusega e-posti teel ja osa kuriteoteateid esitatakse suuliselt ja protokollitakse, millest on võimalik teha koopia kuriteoteate esitajale, siis hinnanguliselt tuleks hakata posti teel saatma kinnitust kuriteoteate esitamise kohta umbes 1/5 juhtudel aastas. Teistele uurimisasutustele vastavalt posti teel saadetud kuriteoteadete arvule – kokku umbes 178 eurot aastas. Kui prokuratuuri saadetud kuriteoteadete puhul arvestada samuti 1/5 posti teel saadetavate teadete määraga, võiks see kulu olla umbes 127 (909 x 0,7 x 0,2) eurot aastas. Seega kulub posti teel saadetud kuriteoteadete kättesaamise kinnitustele vastamisele postiga kokku umbes 5765 eurot aastas. Avaliku e-toimiku kasutamine kuriteos kannatanute informeerimiseks ning teavitamiseks Avaliku e-toimiku arendamisega muutub kriminaalmenetlus osapooltele avatumaks ja kiiremaks ning osapooled saavad mugavamalt tutvuda kõigi kriminaalmenetluses vajalike materjalidega. Menetlusosalistel ning nende esindajatel on võimalik osaleda kriminaalmenetluses elektrooniliselt veebipõhise infosüsteemi ehk avaliku e-toimiku kaudu. Edaspidi tuleb analüüsida, mil moel on avalikku e-toimikut võimalik täiendavalt kasutada menetlusosalistele info esitamiseks, ning hinnata sellega seonduvalt tekkivaid kulusid.68 Avaliku e-toimiku kaudu on kannatanule näha toimingud ning info, mis on talle nähtav (st ei ole keelatud) ning kus ta on allutatud menetlustoimingule. Kannatanule peaks AET-i sisselogimisel olema näha järgnev info: menetlusest keeldumise dokument, kannatanuga 67 Üldisest väljavõttest ei ole näha, mis keeles kuriteoteated esitatud on. 68 http://www.rtk.ee/n%C3%B5uetega-seotud-isikud/kohtun%C3%B5uetega-seotud-info; https://www.e-toimik.ee/. 46 seotud kriminaalasjade loetelu (sh kriminaalasjade nr-d), menetlusfaas, ülekuulamise aeg (ülekuulamise protokolli ei ole lisatud), kannatanu esitatud kaebused (kaebuse faili näeb isik, kes on toimingu tegija)69. Kannatanu saab teavituse toimingutest, mille kohta ta on teavituse tellinud. Samuti saab eri toimingute puhul AET-is valida, kas info on osapoolele kättesaadav või tuleks see kätte toimetada. See eeldab omakorda, et isik kas logib AET-i sisse või kontrollib oma e-kirju. Seega on võimalik kannatanule kohtuistungi toimumise aeg või ka kutse istungile AET-i kaudu kätte toimetada. Samuti peaks AET-i kaudu olema kannatanule kättesaadav kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ning kohtuotsus, kui kannatanu valib seadistuse, millega määrus või kohtuotsus talle kättesaadavaks tehakse või kätte toimetatakse (e-kirjaga läheb AET-i). Seega on võimalik teavitamisega seonduvate kulude vähenemine, mida rohkem inimesed AET-i kasutama hakkavad. Kannatanute teavitamine veebilehekülgede kaudu 2015. aasta lõpuks valmib www.kriminaalpoliitika.ee alamlehena n-ö kriminaalmenetluse teejuht kannatanule ning kahtlustatavale kriminaalmenetluses, mis selgitab menetlusprotsessi ning menetlusosaliste õigusi, kohustusi, infosaamise allikaid, erinevaid tugi- ja abiteenuseid jms. Lehekülg valmib Justiitsministeeriumi tellimusel Registrite ja Infosüsteemide Keskuse teostusel. Veebilehe valmimisega täiendaivad kulusid ei kaasne. Veebilehe koostamisel võetakse arvesse käesolevast eelnõust tingitud KrMS muudatusi. Teavituskanalina on võimalik kasutada olemasolevad infomaterjale kannatanule70, mida tuleks muudatustest tingituna täiendada, ning ka mitmeid olemasolevaid õigusteadlikkuse suurenemisele kaasaaitavaid veebilehti (nt http://www.juristaitab.ee/). Kannatanu teavitamisega seotud asutusesiseste juhiste ja dokumendivormide täiendamine KrMS muudatustega seoses on vaja täiendada asutuste (eelkõige PPA ja Riigiprokuratuuri) juhiseid, asutusesiseid dokumente, mis tähendab ühekordset kulu PPA töötajate tööajale ning jooksvaid kulusid kannatanute põhjalikuma teavitamise ning kaitsevajaduse hindamisega seotud tööajale. Täiendada on vaja järgmisi dokumente: a) Kannatanu õiguste ja kohustuste sektsioon ülekuulamise protokollis: täiendamine kaitsemeetmete osas (Riigiprokuratuur/JuM) b) Menetlejatele täiendatud versioon kannatanu õiguste ja kohustuste lehest: koostada juhend menetlejale, mida peab kannatanule kindlasti selgitama (nt ohvriabiteenus, samast soost küsitleja teatud tegude puhul jne) (PPA koostöös SKAga) c) Ülekuulamise protokoll: täiendada õiguste ja kohustuste sektsiooni kaitsemeetmete osas ja lisada märkuste lahtrisse, et kannatanule on kaitsemeetmeid tutvustatud, ning fikseeritud, kas kannatanu neid soovib või mitte (Riigiprokuratuur/JuM) d) Kannatanut saatva isiku kohustuste ja õiguste leht: välja töötada juhend isikule, kes kannatanut menetlustoimingutes saadab (millised õigused ja kohustused on saatval isikul), mille abil saab menetleja tutvustada saatjale tema rolli menetlustoimingus ning selgitada, millal saatev isik menetlustoimingu juures olla ei tohiks (PPA) Ohvritele mõeldud teenustest informeerimine 69 Isikule on näha kaebused, mis on jõudnud kriminaalmenetluse registrisse. Kui kaebust registrisse ei kanta, siis AET-i kaudu isik seda ei näe. 70 Kuritegevus Eestis 2013. Justiitsministeerium 2014. 47 Tulenevalt menetlejate kohustusest selgitada vägivallakuritegudes (20% kõigist registreeritud kuritegudest)71 kannatanutele ohvriabiteenuste saamise õigust (sh psühholoogilise abi kulude hüvitamise võimalust), on tõenäoline, et nii ohvriabiteenuse saajate kui ka psühholoogilise abi kulude hüvitamise sagedus suureneb. Seeläbi on nii nõustamisteenuse kui ka rahalise toetuse kaudu toetatud kannatanute majanduslik, psühholoogiline ning sotsiaalne toimetulek, vähenevad vägivallakuriteo tagajärjed. Ohvritele mõeldud teenuste, sh Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiteenuse kohta on olemas infobrošüürid, mis on sisult kohandatud piirkonnale. Lisaks on SKA ohvriabi koostanud infolehed politseile, mis sisaldavad veidi rohkem infot kui trükitud brošüürid. Seoses eelnõuga ning kuriteoohvritele teenuste pakkumisega on vaja pidevalt sedalaadi trükiseid uuendada ning tagada nende kättesaadavus seal, kus ohvrid neid kõige paremini märkavad ning ka vajavad. Lisaks politseile võiks ohvriabi tutvustavad voldikud, visiitkaardid olla kättesaadavad näiteks haiglate (EMO, naistekliinikud jm), varjupaikade juures, samuti nt lennujaamas. Uusi materjale on vaja koostada lähtuvalt teenuste pakkumise korralduse muutusest, uute teenuste loomisest, info täiendamise vajadusest. Tulenevalt direktiivi ülevõtmisega kaasnevatest muudatustest, on ohvriabi teenusest teavitamiseks ning teenuse osutamiseks vajalikud lisaressursid (infopäevad, trükised, kohtumised kogukonnaga jms). EL ohvrite direktiivi mõttes on oluline, et ohvritele pakutavate teenuste, abi ning toe kohta on info koondunud ühte asutusse, n-ö one-stop-shop’i (loe: kõik vajalik ühest kohast) põhimõttel, et ohver saaks kogu info kätte ühest kohast. Eesti ohvriabisüsteemi praeguse korralduse kohaselt on Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond asutus, millel peaks olema ülevaade kõigist ohvritele pakutavatest teenustest ning hüvitistest. Kuigi registreeritud kuritegude arv on langustrendis, on ohvriabi poole pöördunute arv kasvanud, mis näitab, et ohvrid on teadlikumad ohvriabiteenusest ning kasutavad võimalust kiiremaks taastumiseks lähtuvalt enda individuaalsetest vajadustest ohvriabi poolt pakutava teenuse abil. Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2014.aastal ohvriabisse unikaalseid72 pöördujaid kokku 3155 – sh 684 meest, 2440 naist - (2013: 2990) inimest, neist kehavigastustega seoses 334 (2013: 381), vägistamisega 28 (sh 1 mees, 27 naist) (2013:29,sh 3 meest, 26 naist ), muude seksuaalsüütegudega 94 (sh 18 meest, 75 naist) (2013: kokku 72), tapmisega seotud süütegudega 52 (sh 16 meest, 36 naist) (2013: 98), koduvägivallaga 1328 (sh 217 meest, 1104 naist) (2013: 1114, sh 143 meest, 969 naist), koolivägivallaga 20 (2013: 21), vaimse vägivalla tõttu 469 (sh 71 meest, 380 naist) (2013: 407), institutsionaalse vägivalla tõttu 27 (2013: 26), varavastaste kuritegude tõttu kokku 55 (2013: 73) ohvrit, õnnetuste tõttu 101 ohvrit (sh 53 juhul liiklusõnnetuste tõttu), (2013: 92 ohvrit) ning muudel põhjustel 656 isikut (2013.aastal 690 isikut). Kõigist 2014.aastal ohvriabi poole pöördujatest oli enda juhtumi eelnevalt politseis registreerinud 1491 isikut (47%), 2013. aastal oli varem politseisse pöördunud 1386 isikut (46%) ning 2014.aastal oli 36% pöördujatest ravikindlustus (2013.aastal 27%). 71 Kuritegevus Eestis 2013. Justiitsministeerium 2014. 72 2014 ohvriabisse pöördumiste arv koos korduvate pöördumistega oli 5480. 3155 pöördumist on SKAISil põhinev statistika, mis on õige, aga ei kajasta kõiki pöördumisi. 48 Eelkõige on vaja arendada teadmist, millised on eri liiki kuritegude ohvrite vajadused ning mida on vaja teha, et vastata ohvrite ootustele. EL ohvrite direktiivi eesmärgi täitmiseks on igal juhul vajalikud ohvritega seotud eri valdkondade analüüsid (sh esmatasandi õigusnõustamise, kannatanule ettenähtud riigi õigusabi kättesaadavuse, ohvriabi vabatahtlike ning tugiisikute, teenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ning teenustega rahulolu analüüsid jne) ja toetavate tegevuste mõjususe uuringud. Ohvrite veel paremast informeerimisest ning individuaalsest hindamisest tulenevalt suureneb tõenäoliselt kannatanute suunamine teenust saama, sh ohvriabi n-ö baasteenus ning täiendavad teenused (psühholoogilise abi kulu hüvitamine, seksuaalvägivallas kannatanud lastele ning inimkaubanduse ohvritele mõeldud teenuste kasutamine). Võib suureneda ka kuriteoohvritele makstavate riiklike hüvitiste taotlemise ning maksmise maht.73 Praegu on küll uurimisasutusel ohvriabi seaduse §-st 33 tulenevalt kohustus teavitada ohvreid ja nende ülalpeetavaid ohvriabi seaduse sisust ja võimalusest saada ohvriabiteenuseid või hüvitist, kuid praktika näitab, et teavitamiskohustus peaks olema laialdasem.74 Võimalik on ohvriabi kaudu taotletava psühholoogilise abi kulu hüvitisena väljamakstavate summade, pöördumiste ja korduvate pöördumiste kasv. Eelnõu muudatused puudutavad erinevaid kuriteos kannatanute abistamisega seonduvaid probleeme, mille kohta on ülevaade toodud VES-is. Ühtlasi annab järgnev loetelu probleemidest ülevaate ka sihtrühmadest ning ohvritele mõeldud teenustest, keda ning mida eelnõu muudatused rohkem või vähem mõjutavad. a) Vägivallaohvritele mõeldud teenuseid pole arendatud integreeritult, puudub selgelt mõistetav teenuste süsteem – kes, kus ja millist teenust pakub. b) Kui mõned erandid välja arvata (naiste tugikeskused, ohvriabi eriteenused), napib eriteenuseid sihtrühmade ja vägivallaliikide kaupa, teenused ei lähtu ohvri individuaalsetest vajadustest, vaid on pigem üldised ning osa teenuste rahastamine pole jätkusuutlik. c) Probleem on teenuste vähene paindlikkus ja ebavõrdne piirkondlik kättesaadavus. d) Ohvrid ei tea alati abisaamise võimalusi, nii et kõik abivajajad ei pruugi jõuda teenusteni, mis võimaldaks neil juhtunuga toime tulla. Ohvrite abistamiseks loodi kümme aastat tagasi sotsiaalkindlustusameti juurde riiklik ohvriabisüsteem. Igas maakonnas (kokku 18 punktis), enamasti politseiga ühes hoones, töötab vähemalt üks ohvriabitöötaja, Eestis kokku on neid 29. Nad pakuvad ohvritele esmast ohvriabiteenust, korraldavad psühholoogilise abi ja vajaduse korral riikliku kuriteohüvitise andmist. Alates 2013. aastast pakutakse ohvriabi kaudu eriteenuseid inimkaubanduse ohvritele ning alaealistele seksuaalkuritegude ohvritele. Seni on riiklikus ohvriabis kasutatud võimalust kaasata ohvrite abistamiseks vabatahtlikke vaid aastatel 2005-2006. Samas on vabatahtlike kasutamise ressurss oluline teenuse komponent, mis muudab teenuse osutamist paindlikumaks, kättesaadavamaks ja vajadusepõhisemaks. 73 Ohvriabi seaduse alusel hüvitatakse 80% varalisest kahjust, kuid ühele ohvrile ja tema kõigile ülalpeetavatele kokku mitte rohkem kui 9590 eurot. 74 Näiteks registreeriti 2013. aastal sadakond lapse seksuaalse enesemääramise vastast kuritegu, kuid ohvriabiteenust sai u 30 seksuaalse vägivalla kuritegudes kannatanud last (Sotsiaalkindlustusameti andmetel, meilivahetus Helen Sööliga 27.05.2014). 49 Kuriteo ohvriks langenud isikutel ja nende ülalpeetavatel on õigus saada riigi poolt pakutavat ohvriabiteenust. Ohvriabiteenus on avalik teenus, mille eesmärgiks on hooletuse või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute toimetulekuvõime säilitamine või parandamine. Vastavalt ohvriabi seadusele on peamised ohvriabi pakutavad teenused järgmised: 1. ohvrite nõustamine ja abistamine erinevate asutustega suhtlemisel (sh ööpäevaringse nõustamistelefoni kaudu); 2. lepitusteenus75; 3. riiklik hüvitis vägivallakuriteo ohvritele ja nende ülalpeetavatele, sh kompenseeritakse: - osalisest või täielikust töövõimetusest tulenev kahju, - ohvri ravikulud (sh psühholoogiline nõustamine), - ohvri matusekulud, - ohvri surmast tulenev kahju ülalpeetavatele. Ohvriabiteenuse eelarve oli 2014.aastal Sotsiaalkindlustusametis 99 000 eurot76, 2015.aastal 99 300 eurot.77 Need vahendid on ette nähtud inimkaubanduse ohvrite, asenduskodu teenuse ja psühholoogiliseks nõustamise jaoks. Kuriteoohvritele makstavate hüvitiste eelarve oli 2014. aastal 340 860 eurot, 2015.aastal 336 000 eurot. Ohvriabi üksuse personalikuludeks on 2015. aastal hinnanguliselt arvestatud 530 000 eurot. Sotsiaalkindlustusameti hinnangul tuleks lähtuvalt pöördumiste arvu tõusust arvestada vähemal 20%-lise ohvritele makstavate hüvitiste kulu tõusuga, mis tähendaks, et kuriteoohvritele makstavate hüvitiste eelarve aastas oleks 336 000 euro asemel 403 000 eurot. Psühholoogilise abi kulude hüvitamise eelarve ei kata ka praeguse nõudluse juures hüvitise pakkumise vajadust ning lähtuvalt pöördumiste ning korduvate pöördumiste kasvust on edaspidi vajalik psühholoogilise abi kulude hüvitamise eelarve kasv. Samuti on tõenäoline areng, et psühholoogilise abi kulude hüvitamise eelduseks ei ole mitte kriminaalmenetluse alustamine, vaid piisab sellest, et ohver on politseile avalduse esitanud. Psühholoogilise abi kulude hüvitamine peaks toimuma lähtuvalt kannatanu individuaalsest vajadusest, millele hinnangu andmine on ka SKA ohvriabi töötaja pädevus. Tabelis 3 on toodud kuriteoohvrite ning nende pereliikmete poolt taotletud psühholoogilise abi kulude taotluste arv ning psühholoogilise abi kulu kogusumma. Ühe psühholoogilist abi saanud ohvri või tema pereliikme kohta on vastav kulu (79 320:352) 225 eurot, mis on sama nii otsesete ohvrite kui pereliikmete kohta. Tabel 3. Psühholoogilise abi kulude hüvitamise statistika 2014.aasta kohta (eurodes) Taotluste arv Summa Kuritegudega Kuritegudega Väärtegudega Väärtegudeta kokku kokku seotud seotud seotud seotud taotluste arv taotluste taotluste arv taotluste summa summa Ohvrid 233 54496 217 49191 16 5305 Pere- 156 36169 135 30129 21 6040 liikmed Kokku 389 90666 352 79320 37 11345 Allikas: Sotsiaalkindlustusamet 75 Seksuaalkuritegude puhul ei või kasutada. 76 Ohvriabi punkte on 2015.aasta 1.märtsi seisuga 18, igas maakonnas vähemalt üks. Enamasti asub ohvriabi politseiga samas majas. 77 http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/sotsiaalkindlustusameti-2014-aasta-eelarve/?highlight=ohvriabi. 50  Eeldatavasti on tõsisemate kuritegude puhul ka praegu kannatanu informeerimine õigusest hüvitisele olnud tõhusam ning suuremate summade puhul on ka kannatanutel suurem huvi hüvitise taotlust esitada. Seega eelnõuga suurenev teavitamiskohustus mõjutab ilmselt eelkõige vähem tõsiste kuritegude ohvreid, kelle kulud ei ole olnud väga suured, kuid täpseid arvestusi selle kohta, kui paljud kannatanud tulevikus võiksid kulude hüvitamist taotleda, ei ole usaldusväärselt võimalik esitada. Mitmete ohvriabiteenuste osutamine (sh psühholoogilise kulu abi hüvitis) on seotud sellega, kas juhtunuga seoses on algatatud kriminaalmenetlus või mitte. Informeerimiskohustuse suurenemisega võib kasvada ka ohvriabiteenust vajavate isikute arv. Nii ohvrite nõustamise kui ka lepitamise teenusega kaasnev peamine kulu on ohvriabi töötajatele makstav palk. Võttes eelduseks ohvriabisse pöördunud ohvrite arvu kasvu järgnevatel aastatel, kaasneb sellega täiendav kulu nii ohvriabi baasteenuse osutamisega (ohvriabi töötajate arv Sotsiaalkindlustusametis) kui ka kuriteoohvritele makstavate hüvitistega seoses. Täpsem teenuste vajaduse sisu ning mahu analüüs on VES rakendusplaani 2015–2018 järgi Sotsiaalministeeriumil kavas aastatel 2015–2018 (vt lisa 1). Täpsem ressursivajadus kuriteoohvritele mõeldud teenuste pakkumisega seoses – eelkõige Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi töötajate võimaliku töökoormuse tõusu tõttu – selgub järgnevatel aastatel. Samas on varasemad kogemused politseimajadesse kolimisel näidanud kuni kahekordset pöördumiste tõusu. Seega saab parema teavitamise ja abi kättesaadavuse informeerimise tõttu ennustada samuti kuni kahekordset koormuse tõusu. Eelarveliselt tuleb sellisel juhul arvestada vähemalt kuni poole suurema eelarve vajadusega – osaliselt on võimalik pöördumiste koormust katta juba olemasolevate ressurssidega, arvestades et koormus hakkab tõusma järk-järgult koos menetlejate paranevate teavitamisoskustega. Seejuures tuleb arvestada juurde loodavate teenuste vajadust (nt täiskasvanud seksuaalvägivalla ohvritele, raskete perevägivalla juhtumite võrgustikus lahendamise mudeli MARACi pilootprojekt ning selle jätkurahastamine), teenuste pakkumist lähtuvalt ohvri individuaalsetele vajadustele (s.o diferentseeritud hüvitiste määr), teiste riigi poolt rahastatavate kuriteoohvritele pakutavate teenuste ning ohvriabi vabatahtlike süsteemi loomise analüüsi järeldustega (2015.-2016. aastal). Võrdluseks saab tuua Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR Justiitsministeeriumi tellimusel tehtud vägivallakuritegude hinna analüüsi78 tulemused. Uuringu tulemusel leiti, et kulu ühiskonnale ühe tapmise kohta on ligi 1,25 miljonit eurot. Ühe vägistamise ja röövimisega kaasnev kulu on kordades väiksem ehk vastavalt ligikaudu 97 000 ja 64 000 eurot. Tapmise hinna rohkem kui kümnekordne erinevus teiste kuriteoliikidega võrreldes tuleb peamiselt tagajärjekulude arvelt. Tapmise puhul on tagajärjekulud 1,1 miljonit eurot, vägistamise puhul aga umbes 40 000 ja röövi korral alla 5 000 euro. Suure osa tapmise tagajärjekulust moodustab elukvaliteedi langusest tulenev kahju ehk teisisõnu inimelu hind. Ka teiste kuritegude puhul on elukvaliteedi langus suurima osakaaluga tagajärjekulude komponent, kuid võrreldes tapmiskuriteoga jäävad röövimise ja vägistamise puhul vigastused ja seega ka elukvaliteedi langusest tulenev kahju tunduvalt väiksemaks. Tabel 4. Kuritegude kulu ühe kuriteo kohta ja aastas toime pandud kuritegude kohta (eur) Üks kuritegu Aastas toime pandud kuriteod kokku 78 Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR 2015: „Vägivallakuritegude hind. Tapmise, vägistamise ja röövimisega kaasnevad kulud Eesti ühiskonnale“. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivallakuritegude-hind. 51  Tapmine Vägistamine Röövimine Tapmine Vägistamine Röövimine Kontrollikulu 127 207 57 917 59 250 6 082 906 3 055 403 13 076 482 Sh karistus 110 268 50 291 52 961 5 072 334 1 911 077 9 268 198 Tagajärjekulu 1 123 756 39 090 4519 61 806 568 2 501 778 1 816 326 Kulu kokku 1 250 963 97 007 63 769 67 889 474 5 557 181 14 892 808 Allikas: Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR 2015. Naistevastase vägivalla ohvritele pakutakse teenust naiste tugikeskuste kaudu. Naiste tugikeskuste teenust korraldab 13 vabaühendusena tegutsevat keskust, kes pakuvad tasuta kompleksteenust naistele, vajaduse korral koos lastega: esmast, juhtumipõhist ja psühholoogilist nõustamist, psühhoteraapiat, juriidilist nõustamist ja vajaduse korral majutust. Lisaks on naistevastase vägivalla ohvritele ja nende lähedastele kättesaadav tasuta ööpäevaringne tugitelefon 1492. Väärkoheldud lapsele pakutakse abi nii ohvriabi kui ka tervishoiuteenuste osutajate, samuti vabaühenduste kaudu. Tasuta nõuandeid pakub ka lasteabitelefon. Naiste tugikeskustes taotles 2014. aastal nii majutust kui ka nõustamist 1617 naist. Varjupaigas palus öömaja 215 naist (13% kõigist pöördunuist) ja 186 last. Enamik varjupaiga poole pöördunud naisi oli kokku puutunud vaimse (88%) ja füüsilise (64%) vägivallaga, aga oli ka neid, kes kannatasid majandusliku (48%) või seksuaalse (12%) vägivalla all. Enamasti langetakse mitut tüüpi vägivalla ohvriks. Tüüpiliselt on vägivallatseja naise partner või ekspartner (87%), ent mõnikord poeg või tütar (3%), isa või ema (5%) või muud sugulased või lähituttavad (5%). Naiste tugikeskusse pöördunud naistest 16% andis vägivallast politseile teada. Seda on 5% võrra rohkem kui varasematel aastatel.79 Eelnõu seab tervikuna ootuse järgnevate probleemide lahendamisele, mis on eelduseks ohvrite abistamisele lähtuvalt nende individuaalsetest vajadustest. Ohvrite hea informeeritus ohvriabiteenustest tagab selle, et ohvritele pakutakse Eestis piisava mahu ning kvaliteediga teenuseid.  Vaja on väärkoheldud laste abistamise süsteem tervikuna üle vaadata ja arendada seda nii, et lapsohver saab vajalikku abi nii enne menetlust, menetluse ajal kui ka pärast seda. Lapsohver peab saama vajaduspõhist integreeritud abi (s.o mitte ainult psühholoogilist nõustamist, vaid ka eripedagoogilist, logopeedilist, meditsiinilist, loovteraapiat jne). Tuleb kaaluda võimalust siduda abivajadus komplekse rehabilitatsiooniteenuse osutamisega.80  Tervishoiutöötajate roll vägivallajuhtumite avastamisel ja takistamisel võib olla arvatust suurem. Siin tuleb lahendada koostööküsimused teiste asutustega ja tegelda konfidentsiaalsusnõuete küsimusega, et tervishoiuasutusse sattunud ohver ei jääks abita.  Ei toimu individuaalsete vajaduste süsteemset hindamist, sealjuures ka kriminaalmenetluses. Korrastamist vajab ohvreid toetav tugiisikute süsteem, mis motiveeriks ohvreid teenust kasutama ja toetaks neid ka kriminaalmenetluses.  Eraldi tähelepanu tuleb pöörata tervishoiusüsteemi sattuvatele vägivallaohvritele, nt on vaja neile tagada psühhosotsiaalne kriisiabi. 79 Surva, L. 2015. Kuritegevus Eestis 2014. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevuse_at_20 15_0.pdf. 80 Sotsiaalministeeriumil valmib 2015.aastal väärkoheldud lapse abistamise süsteemi poliitikaanalüüs, mis on samuti üks tegevus vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020 rakendusplaanist aastateks 2015-2018. 52   Puudu on integreeritud või kompleksteenused nii nais- kui ka meessoost seksuaalvägivalla ohvritele, kes oma haavatava seisundi tõttu vajavad erilist lähenemist.  Eraldi vajab tähelepanu, kuidas abistada ja kaitsta last, keda on väärkohelnud lapsevanem või teine pereliige või kes on vägivalda pealt näinud.  Vaja on laiendada ohvri ja tema pere nõustamisteenuseid ka siis, kui kriminaalmenetlust ei alustata.  Naiste tugikeskuste ja tugitelefonide teenuste rahastamine pole jätkusuutlik, liiga palju toetutakse projektipõhisele rahastamisele.  Ohvriabisüsteemi kaudu pakutava nõustamisteenuse mahupiirangud on liiga jäigad – raskematel juhtudel on vaja pikaajalisemat nõustamist.  Napib nõustajaid, kes on koolitatud ja valmis tegelema vägivallakuritegude ohvritega.  Teenuse osutaja võib asuda ohvri kodust liiga kaugel (teises omavalitsuses või maakonnas), seega on vajadus ka mobiilse nõustamisteenuse järele.  Kannatanute ja tunnistajate seas ei tea 2012. aastal tehtud uuringu andmeil enamik (74%) küsitlusele vastanuist, et riik hüvitab ütluste andmiseks tehtud kulutusi, pooled ei teadnud ohvriabi võimalusest, 44% ei teadnud, et vähekindlustatutel on võimalik taotleda riigi õigusabi.81  FRA 2014. aasta uuringu järgi ei olnud 15% küsitletud Eesti 15–74-aastastest naistest kuulnud ühestki vägivallaohvritele abi osutavast organisatsioonist. Võrdluseks: Taanis ja Rootsis oli selliseid naisi vähem kui 5%. Need naised, kes olid abistavatest asutustest kuulnud, teadsid rohkem naiste varjupaiku (82%), märksa vähem ohvriabi (67%) ja naiste tugitelefoni (38%).82  Vähe on andmeid selle kohta, kui rahul on ohvrid saadud teenustega. See on aga tähtis, et hinnata, kas teenused vastavad ohvrite tegelikele vajadustele, ja leida viise parandada ohvrite abistamist.83 1800 1570 1524 1617 1500 1180 1200 900 600 224 167 189 215 300 0 2011 2012 2013 2014 Tugikeskusse pöördunud naised kokku sh majutusteenust vajanud naised Joonis 7. Naiste tugikeskuste poole pöördunud vägivallaohvrid Allikas: Kuritegevus Eestis 2014. Justiitsministeerium. Kannatanute ning tunnistajate menetlustoimingutes osalemisega seotud kulud Lähtuvalt kannatanute aktiivsemast osalusest menetluses ning nende teadlikkuse kasvust võib suureneda KrMS § 178 alusel menetlustoimingutes osalemisega seoses tekkinud kulude (nt transpordikulud) ning saamata jäänud töötasu hüvitamise taotluste arv. Tõenäoliselt oleks parema informeerituse korral nii taotlusi esitavate kannatanute arv kui ka väljamakstavate 81 RAKE (2012). Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses. 82 FRA (2014). Violence against women: an EU-wide survey – Results at a glance. 83 Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivalla- vahendamise-arengukava/vagivalla-ennetamise-strateegia-2015-2020. 53 hüvitiste summa suurem. KrMS § 178 alusel esitatud avalduste üle praegu arvet ei peeta. Seega ei ole ka KrMS § 178 alusel menetlustoimingus osalemisega seotud kulude hüvitamist taotlenud kannatanute arv täpselt teada (vt allpool tabel 4), kuid see on vahemikus mõnesajast tuhandeni. KrMS § 178 alusel makstavateks kannatanute-tunnistajate menetlustoimingus osalemisega seoses saamata jäänud töötasude ning sõidukulude hüvitisteks olid maakohtud, Riigiprokuratuur ning Politsei- ja Piirivalveamet 2013. aastaks välja maksnud 29 000 eurot (vt tabel 4), kuid see summa on kokku kriminaal-, tsiviil-, haldus- ja väärteoasjade kohta ning andmete puudumise tõttu ei ole lisatud Harju MK ja PPA kulusid. PPA hüvitas menetlustoimingus osalemisega seotud kulusid kolmandatele isikutele 2013. aastal 107 korral84. Arvestades registreeritud kuritegude arvu (u 39 000) ning ka seda, kui paljude kuritegude puhul on olemas füüsilisest isikust kannatanud (isikuvastased süüteod, vargused, kelmused, liiklussüüteod jne), on see kaduvväike arv. Eraldi ei ole võimalik välja tuua, millised olid kulud kriminaal-, tsiviil- ja haldusmenetluses85. Siinkohal tuleb välja tuua, et KrMS § 178 alusel kulude ning saamata jäänud töötasude hüvitamise taotlemiseks ei ole välja töötatud ühtset blanketti, mis oleks kõigile taotlejatele ka elektrooniliselt kättesaadav: eraldi taotluse vorm on olemas prokuratuuril ning Viru, Pärnu ja Tartu maakohtul. Harju maakohtul (veebruari 2014 seisuga) eraldi blanketti avalduse esitamiseks ei ole. Seega ka praeguse korra järgi võib taotluste arv olla väiksem tegelikest hüvitise vajajatest lähtuvalt taotlemise protsessist ning kannatanute-tunnistajate vähesest teadlikkusest sellest võimalusest86. Tartu Ülikooli RAKE87 uuringust selgus, et süüteomenetluses osalevate kannatanute ning tunnistajate teadlikkus hüvitise võimalusest on väike: 74% uuringus osalenutest ei olnud teadlikud kulude hüvitamise taotlemise võimalusest ning vaid 3% olid kuluhüvitist taotlenud. Juhul kui kõigi kannatanute teadlikkust nende parema informeerimise abil tõsta, siis on tõenäoline, et KrMS § 178 alusel hüvitise taotlemise sagedus ja maht suureneb, samas ei ole see mõju kohene ja automaatne ning on suures osas ennustamatu. On tõenäoline, et need kannatanud ja tunnistajad, kellel menetlustoimingus osalemisega märkimisväärseid kulusid tekkis, olid rohkem huvitatud ka vastava informatsiooni saamisest, seega võivad lisanduvad kulud olla väiksemad kui seni kannatanutele keskmiselt hüvitiseks makstavad summad. Kohtueelses menetluses eraldi statistikat kannatanutele makstud kuluhüvitiste kohta ei koguta, kuid kohtumenetluses makstakse kannatanutele u 6000 eurot aastas. Juhul kui eeldada, et kõik kannatanud saavad kulude hüvitamise võimalikkusest teada ja hüvitist soovivate kannatanute osakaal oleks endiselt 10%, siis oleks kohtutele vaja planeerida täiendavalt 12 000 eurot. Samas ei saabu ilmselt kõigi kannatanute tulemusliku informeerimise eesmärk koheselt, vaid alles pärast menetlejate koolitusi järk-järgult, siis ei ole ka see kulu kohene. 84 Clara Guralnik (PPA analüüsitalituse nõunik) vastus päringule 13.02.2014. 85 Harju Maakohus ei planeeri vahendeid eraldi KrMS § 178 kuludeks. Kulud planeeritakse kriminaalasjades, tsiviilasjades, haldusasjades ja väärteoasjades ühe summana kokku menetlusosalistele (tunnistajad, kannatanud, eksperdid, pankrotihaldurid), tõlkidele ning kohtutäituritele tööjõu- ja majandamiskuludena. 86 TÜ RAKE 2012: Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses. Justiitsministeerium. Tallinn 2012. Kättesaadav: http://www.ec.ut.ee/sites/default/files/ec_files/Kannatanud%20ja%20tunnistajad_raport.pdf. 87 Samas. 54 Pärnu MK näitel on ühele kannatanule/tunnistajale makstud saamata jäänud töötasud keskmiselt 14,7 eurot ning Harju MK 2013. aasta makstud hüvitiste andmeid arvesse võttes vastavalt 67 eurot ning sõidu- jm kulud 124 eurot.88 Tabel 3. Menetlusest osavõtvatele isikutele saamata jäänud töötasu ning kulude hüvitised – kõikides menetlusliikides kokku planeeritud ning väljamakstud summad Planeeritud kulud Väljamakstud kulud Menetlusest Kulude Kannatanute/ Kannatanut Ekspertidel Muud kulud osavõtvatele hüvitamise tunnistajate e/tunnistaja e isikutele (sh ks seoses saamata te tõlkekulud), menetluses jäänud menetlustoi töötasud osalemiseg töötasud mingus a ise kulud osalemise kulud PPA 6000 eurot 107 korral 107 korral 1 korral Harju 107 300 eurot Tunnistajad: Tunnistajad 3820 eurot Kokku: MK89 787,48 eurot : 7768,31 (4 ) 107 018,41 (12 isikut); eurot (52 eurot kannatanu: isikut); 89,06 eurot kannatanud (1 isik) : 1034,25 eurot (19 isikut) Tartu 2217 eurot 20445 eurot Kannatanute Kannatanut 1956 eurot 10822 eurot MK90 kulu 202 ele 2113 eurot eurot (saamata (muud jäänud kulud), töötasu) + tunnistajate 3059 eurot le 3463 tunnistajate eurot saamata (muud jäänud kulud); töötasu Pärnu 36 435 eurot 32 758 €** 1678 eurot 3418 eurot MK91 (kannatanutel e), 5275 88 Siinkohal tuleb arvestada, et kuna isikuid, kellele kulusid on hüvitatud, on vähe, võib mõni üksik juhtum keskmist oluliselt mõjutada. Näiteks on praktikas hüvitatud tunnistaja kulu lennupiletitele lennuks Austraaliast Eestisse ning tagasi. 89 Getlin Elmik (Harju MK kohtudirektori kt) vastus päringule 06.02.2014. 90 Tiina Ereb (Tartu MK kohtudirektori kt) vastus päringule 18.03.2014. Esitatud ja/või rahuldatud avalduste üle tsentraalset arvestust ei peeta, seetõttu pole meil võimalik esitada andmeid rahuldatud hüvitiste osakaalu kohta. 91 Elo Kirsipuu (Pärnu MK esimehe abi) vastus päringule 14.02.2014. 55  eurot (tunnistajatel e) (473 makset) Viru 1157 eurot* 1838 eurot* MK92 Riigipr 441,06 eurot 1341,64 4215,67 8710 eurot okurat (kannatanute/ eurot (eksperdi (artikkel 5500, uur93 tunnistajate kannatanut töötasu koosseisuvälis töötasu koos e/tunnistaja koos ed tõlgid ja maksudega) te maksudega ekspert); 375 (9 sõidukulud ) (2 eurot (artikkel väljamakset) (9 eksperdile) 5540, muud väljamakset mitmesugused ) majanduskulu d), 1878,04 eurot (koosseisuväli ste tõlkide töötasu koos maksudega). *Menetlusest osavõtvad kolmandad isikud. **Sisaldab pankrotihaldurite tasu büroole ja need ekspertiisid, mida ei teosta EKEI. Mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega94 avaldub kannatanute suurema teadlikkuse kaudu enda õigustest, sh õigusest riigi õigusabile, mis vähendab kannatanute teisese ohvristumise riski. Seeläbi on tõenäoline, et kasvab ka elanike usaldus õiguskaitseasutuste ning riigi vastu. Kannatanu võimalus võtta kohtu loal kinnisele istungile kaasa kannatanu valitud isik annab võimaluse emotsionaalse toe pakkumiseks kannatanule. Kaasnevate mõjude kokkuvõte: 1) Riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele (HÕNTE § 46 lg 1 p 6):  Eelnõu mõjutab riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ülalpidamise kulukust läbi kuriteoohvritele pakutavaid teenuseid soovijate arvu tõusu. Hinnanguliselt võib ohvriabitöötajate poole pöördunute arv tõusta – tingituna kannatanute paremast informeeritusest ning motiveerimisest – kuni kaks korda.  Eelnõu mõjutab avaliku sektori mõne osa (põhiseaduslike institutsioonide, täidesaatva riigivõimu asutuste, kohalike omavalitsuste jne) rahastamisvajadust ehk kulusid;  Eelnõu mõjutab asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste töökoormust (ülesannete hulka ja iseloomu), sisemist töökorraldust ja protseduure või põhiülesannete täitmise ja teenuste osutamise võimet. Eelnõu mõjutab nii 92 Virve Altuhova (Viru MK kohtudirektor) vastus päringule 6.03.2014. 93 Janne Tomberg (Riigiprokuratuuri haldusjuht) vastus päringule 20.02.2014. 94 HÕNTE § 46 lg 1 p 2. 56  õiguskaitseasutuste töökorraldust ja protseduure kui ohvritele teenuseid pakkuvate asutuste (eelkõige Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi, aga ka naiste tugikeskuste jt ohvreid abistavate organisatsioonide) töökoormust.  Eelnõu mõjutab avalike teenuste kättesaadavust, sh riigi- ja kohalike omavalitsuste läbiviidavate menetluste kestvust ja kulukust, ning kvaliteeti sihtrühmade jaoks. Eelkõige avaldub mõju kriminaalmenetluse professionaalsuse (väljendub ohvrikeskses lähenemises) ning pakutavate teenuste kvaliteedi arendamise kaudu. Ohvritele pakutavate teenuste sisu eelnõu otseselt ei reguleeri, kuid eelnõul on kaudne mõju teenuste kvaliteedile läbi teadlikemate kannatanute.  Eelnõu mõjutab riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste personali või organisatsiooni sh personali arvu, nende positsiooni, asutuste struktuuri. Seoses kannatanute põhjalikuma informeerimisega neile mõeldud teenustest ning pakutavast toest, on tõenäoline, et vajalik on laiendada SKA ohvriabi töötajate arvu ning kaaluda ka ohvriabi töötajate spetsialiseerumist vähemalt osaliselt oskamaks märgata paremini kannatanute individuaalseid vajadusi.  Eelnõu mõjutab avalike teenistujate ja ametiasutuste töötajate koolitusvajadust. Koolitusvajadus on kirjeldatud punktis 6.2.2.) Sihtrühma suurus: 1) keskmine, kuna suurem tähelepanu puudutab haavatavaid kannatanuid; 2) kõik menetlejad ning ohvriabitöötajad moodustavad väikse osa kogu ametnikkonnast. Mõju sihtrühm: suur, kuna muudatus puudutab kõiki kuriteoohvreid ning õiguskaitseasutuste töötajaid. Kui võrrelda sihtrühma kogu elanikkonna või ka avalike teenistujate arvuga, on sihtrühma suurus väike kuriteoohvrite kategoorias (kuriteoohvrid moodustavad alla 2% elanikkonnast) ning keskmine õiguskaitseasutuste töötajad kategoorias (moodustavad üle 10% kõigist avalikest teenistujatest). Mõju ulatus: väike, kuna ka praegu informeeritakse ohvreid nende õigustest, kohustustest ning ohvriabi teenusest, kuid informeerimise nõuded täpsustuvad eelnõuga Mõju sagedus: suur, kuna muudatus puudutab kõiki kuriteoohvreid ning õiguskaitse töötajaid igapäevaselt Eelnõuga kaasneb seega oluline mõju, kuna mõju ulatus ning sagedus on suured. Seletuskirja põhjalik mõjude analüüs (HÕNTE § 46 lg 3 kohaselt) sisaldub seletuskirja 6. peatükis. Ebasoovitavad mõjud: ebasoovitavade mõjudena võib näha menetluskoormuse kasvu, kuid tuginedes ühiskonnale kaasnevate kuritegudega seotud kulude hindamisele95, moodustab menetlejate tööaeg kuritegude kontrollikulust marginaalse osa: ohvritega seotud teisese ohvristumise ning tagajärjekulude ärahoidmisega saavutatakse suurem kokkuhoid kui lühiajaliselt kaasnev menetlejate tööajaga seotud kulude võimalik kasv. Mõjude järelhindamine: siin ja edaspidi on mõjude järelhindamine kavas VES rakendusplaanis kavandatud tegevuse 3.3.8. raames kannatanute kohtlemise ja ohvrisõbraliku uurimise analüüs 2016. aastal ning selleks on vajalik lisaressusi taotlemine RESist. Samuti on kavas selle uuringu kordus-uuring läbi viia 2020.aastal 95 Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR, 2015: Vägivallakuritegude hind. Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika osakond. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/vagivallakuritegude_hind_centar _loplik.pdf (10.03.2015). 57  ehk VES teise rakendusplaani perioodi lõpus. 2016.aasta uuringuga fikseeritakse ka algtase kannatanute rahulolu puudutavate mõõdikute osas. Koolituste puhul koostatakse ülevaade läbi viidud koolituste arvu ning koolitatud spetsialistide arvu osas.96 Muud mõõdikud: ohvriabi teenustele pöördunud isikute arv (VES mõõdik 2.1. : vägivalla ohvriks langenud elanike osakaal, kes pöördus ohvriabi poole, sh 2.1.A. Ohvriabisse vägivalla tõttu tehtud pöördumiste arv; 2.1.B. Naiste tugikeskustesse pöördunud naiste arv; 2.1.C. SKA kaudu teenusele pöördunud väärkoheldud laste arv; 2.1.D. Ohvriabi kaudu teenuseid saanud inimkaubanduse ohvrite arv; 2.1.E. Seksuaalvägivalla ohvrite kompleksteenust saanute arv; 2.1.F. Psühholoogilise abi hüvitise maksmise kulu; VES mõõdik 2.2: Naiste osakaal, kes on teadlik ohvriabist). VES mõõdik 2.4: vägivallaohvrite rahulolu kuriteoohvrite teenustega. 2) Sotsiaalsed mõjud (HÕNTE § 46 lg 1 p 1) A. Eelnõu mõjutab tervishoiukorraldust ja inimeste tervist läbi kuriteos kannatanute vajaduste hindamise ning märkamise ning suunamisel rehabiliteerivate teenuste juurde ning tõstes kannatanute teadlikkust nende abivajadusest, sh nii füüsilise kui vaimse tervise kaitseks:  Eelnõu mõjutab: otseselt või kaudselt inimeste vaimset või füüsilist tervist, sh suremust, haigestumust, puudega isikuid jne; haiguste või tervisekahjustuste riskitegureid (elutingimuste mõju tervisele, turvalisust, vigastuste ohtu jne); inimeste vajadust tervishoiuteenuste järele ning meditsiiniasutuste tervishoiuteenuste pakkumist, nende kättesaadavust (piirkondlikku, ajalist jne) ja kvaliteeti. Sihtrühma suurus: väike, kuna tervishoiuteenuseid vajab väike osa kuriteoohvritest, eelkõige vägivallakuritegude ohvrid ning vägivallakuriteod moodustavad 20% kõigist kuritegudest Mõju ulatus: väike, kuna tervisega seotud teenuste vajadus võib olla ühekordne, lühiajaline või ka osa vägivallakuritegude puhul puududa Mõju sagedus: väike (võrreldes kõigi kuritegude ohvriks langemise sagedust) Mõju olulisus: väike Ebasoovitavate mõjude kaasnemise oht: esineb juhul kui teenuste pakkumise võimekus on väiksem kui ohvrite paremast informeeritusest ning teenustele suunamisega kaasnev muutus nõudluses teenuse järgi. Võib aga eeldada, et tõsiste terviseprobleemide korral on ka hetkel võimalik ohvritele tervishoiuteenuseid pakkuda. Eelnõu ei laienda teenuse pakkumise aluseid. Mõjude järelhindamine: vt eespool. B. Eelnõu mõjutab tööturgu ja töösuhet:  Eelnõu mõjutab erinevate sotsiaalsete rühmade tööhõivet, töötust, mitteaktiivsust (nt noored, eakad, naised, puudega ja pikaajalise terviseprobleemidega inimesed, erinevas piirkonnas elavad inimesed, erinevate ametite, oskuste ja teadmistega inimesed jne). Sihtrühma suurus: väike, kuna kuriteo ohvriks langemise tagajärjel kaasnev töövõimetus puudutab väikest osa kõigist kuriteoohvritest, eelkõige teatud raskemate 96 VES indikaatorid 3.2.A ja 3.2.B. 58  vägivallakuritegude puhul. (töövõimetusest tingitud kõrvalejäämine tööelust puudutab eelkõige vägivallakuritegude ohvreid ning kaudsemalt ka nende lähedasi). Mõju ulatus: väike Mõju sagedus: väikekeskmine Mõju olulisus: väikeEelnõuga kaasnev mõju on väheoluline. C. Eelnõu mõjutab sugudevahelisi suhteid:  Eelnõu mõjutab naiste ja meeste turvalisust, vägivalla ohvriks langemise ohtu. Sihtrühma suurus: väike, kuna naiste ja meeste turvalisust ning vägivalla ohvriks langemise oht on seotud soolise vägivalla ohvritega, kes moodustavad ühe osa vägivallakuritegudest, mis omakorda moodustavad kõigist kuritegudest ca 20%. EL ohvrite direktiivis on seksuaal-, naistevastase ning soolise vägivalla ohvrid toodud välj haavata ohvrite rühmana. Mõju ulatus: väike, kuna haavatavate sihtrühmade erikohtlemine, täiendavaid kaitsemeetmed on üks osa ohvrite kohtlemise miinimumstandardist ning ülejäänud kaitsemeetmed puudutavad ka teiste kuritegude ohvreid ning ei ole soo-spetsiifilised. Mõju sagedus: väike võttes arvesse kõigi kuritegude ning ka mitte soolise vägivalla kuritegudega ohvriks langemise sagedust; Eelnõuga kaasnev mõju on väheoluline. D. Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluvate inimeste õigusi:  Eelnõu mõjutab inimeste ja inimrühmade võrdsust ja seda, et kedagi ei diskrimineeritaks näiteks vanuse, keele, usu, etnilise või rahvusliku päritolu, kodakondsuse, veendumuse, arvamuse, tervise, puude, seksuaalse orientatsiooni või muu isikuga seotud põhjuse tõttu.  Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluva inimeste tõrjutust, sotsiaalset kaasatust.  Eelnõu mõjutab laste ja lastega perede heaolu ja tervist, inimsuhteid, elukeskkonda, igapäevaelu sujumist, osalemist ja võrdsust kas otse laste või kaudselt nende pere või kogukonna kaudu. Sihtrühma suurus: väike, kuna siinkohal moodustavad nö haavatava rühma alaealised kuritegude ohvrid, osa vägivallakuritegude ohvrid, erivajadusega ohvrid, diskrimineermise motiivil toime pandud kuritegude ohvrid, kannatanud, kes vajavad keele- ja/või tõlkeabi);  Mõju ulatus: keskmine, kuna haavatavate sihtrühmade erikohtlemine, täiendavaid kaitsemeetmed on üks osa ohvrite kohtlemise miinimumstandardist ning ülejäänud kaitsemeetmed puudutavad ka teiste kuritegude ohvreid ning ei ole erikohtlemist vajavate isikute või riskirühma kuulumise põhised. Mõju sagedus: väike võrreldes mitte erikohtlemist vajavate kuriteoohvrite vajadusi ning kohtlemise miinimumstandardeid. Eelnõuga kaasnev mõju on väheoluline. Mõjude järelhindamine: vt eespool, VES mõõdik 3.1: vägivallaohvrite rahulolu menetluse protsessiga. 3) Mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega (HÕNTE § 46 lg 1 p 2)  Eelnõu mõjutab: - kuritegevust, sh kuritegevuse taset ja inimeste võimalusi ja valmisolekut (nt elukeskkonna või toimetuleku muudatuste tõttu) kuriteo toimepanemiseks; turvalisust, sh infotruvet, ruumilist turvalisust, isikuturvalisust, 59  - personaliturvalisust; õiguskaitseorganite tööd, sh nende võimalusi takistada, paljastada või lahendada kuritegusid ja väärtegusid, mõista õigust ning ellu viia karistuspoliitikat; - inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeoleku huvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite ja tunnistajate õigusi. Sihtrühma suurus: suur, kuna puudutab kõiki kuriteoohvreid ning õiguskaitse asutuste töötajaid. Kui võrrelda sihtrühma kogu elanikkonna või ka avalike teenistujate arvuga, on sihtrühma suurus väike kuriteoohvrite kategoorias (kuriteoohvrid moodustavad alla 2% elanikkonnast) ning keskmine õiguskaitseasutuste töötajad kategoorias (moodustavad üle 10% kõigist avalikest teenistujatest). Mõju ulatus: väike, kuna ka kehtivate regulatsioonide kohaselt informeeritakse kuriteoohvreid nende õigustest, kohustustest ning ohvriabiteenustest jms kaitsemeetmetest. Mõju sagedus: suur, kuna puudutab kõiki kuriteoohvreid. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise oht puudub. Eelnõu muudatustega kaasneb oluline mõju. Seletuskirja põhjalik mõjude analüüs (HÕNTE § 46 lg 3 kohaselt) sisaldub seletuskirja 6. peatükis. Mõjude järelhindamine: vt eespool ning VES mõõdik 3.1: vägivallaohvrite rahulolu menetluse protsessiga. Kulud: a) Posti teel saadetud kuriteoteadete kättesaamise kinnituse postitamise kulu 6000 eurot; b) Ohvriabi teenuse teavitamis- ja informeerimise kulud 10 000 eurot aastas. 6.2.2. Kannatanutele kaitsemeetmete tagamine Muudatuse sisu seisneb kõigile kannatanutele järgmiste kaitsemeetmete kättesaadavuse tagamises:  võimalus vältida kokkupuudet süüdistatavaga;  küsitlemine viiakse läbi ilma põhjendamatute viivitusteta ning küsitlemisi toimub võimalikult vähe;  kannatanut võib menetlustoimingul saata tema seaduslik esindaja ja kannatanu poolt valitud isik;  meditsiinilisi läbivaatusi vähendatakse miinimumini. Kohtumenetluses hõlmavad kannatanu erikohtlemist direktiivi artikli 23 lõike 3 mõttes järgmised meetmed: a) mis võimaldavad vältida silmsidet kuriteoohvri ja kurjategija vahel, sealhulgas tõendite kogumisel, kasutades selleks asjakohaseid vahendeid, sealhulgas kommunikatsioonitehnoloogiat; b) meetmed, mille abil saab kuriteoohvri selgitusi kohtusaalis kuulata, ilma et kuriteoohver oleks kohtusaalis kohal, kasutades selleks eelkõige asjakohast kommunikatsioonitehnoloogiat; c) meetmed sellise tarbetu ülekuulamise vältimiseks, mis puudutab kuriteoohvri eraelu ja mitte toimepandud kuritegu, ning d) meetmed, mis võimaldavad kohtuistungi toimumist kinniseks kuulutada. Need loetletud kannatanu kaitseks ettenähtud meetmed on KrMS-is juba olemas (vastavalt §-d 69, 287, 68 ja 12) ning seetõttu piisab nende sidumiseks kannatanu individuaalse hindamisega KrMS-is sätestatud kannatanu turvalisust tagavatest meetmetest, sätestades menetlejale kohustuse, et nende meetmete kasutamise võimalust tuleb kaaluda ja nende olemust ja kasutamise võimalust kannatanule tutvustada. Alaealiste kannatanute puhul näeb direktiivi artikkel 24 lisaks ette, et: a) kriminaalmenetluse jooksul võib kõiki lapsohvri küsitlusi audiovisuaalselt salvestada ja selliseid küsitluste salvestisi võib kasutada tõendina kriminaalmenetluses; b) pädevad asutused määravad 60 lapsohvritele vastavalt kuriteoohvrite rollile asjaomases kriminaalõigussüsteemis kriminaaluurimises ja -menetluses eriesindaja, kui liikmesriigi õigusaktide kohaselt vanemliku vastutuse kandjad ei saa lapsohvrit esindada enda ja lapsohvri huvide konflikti tõttu või kui lapsohver on saatjata või perekonnast lahutatud; c) kui lapsohvril on õigus kasutada advokaati, siis menetlustes, kus on või võib olla huvide konflikt tema ja vanemliku vastutuse kandjate vahel, on lapsohvril õigus kasutada enda nimel õigusabi ja enda esindajat. (Vt täpsemalt 6.2.4.) VES-is on välja toodud järgmised vägivallaohvrite kohtlemisega kriminaalmenetluses seotud probleemid97: e) Lapsele on kokkupuude õigussüsteemiga sageli ebameeldiv kogemus (nt heidutav ümbrus, eakohase teabe ja selgituste puudumine, vähene tegelemine peredega ja pikaleveninud menetlused). Seetõttu on oluline toetada lapsi menetluses osalemisel, lähtudes lapsesõbraliku õigusemõistmise põhimõtetest.98 Alaealiste menetlustähtaegades on tehtud olulisi edusamme ja tänu sellele on menetluses osalevate laste õigused paremini kaitstud.99 Vägivallakuritegudes lapskannatanute ülekuulamise analüüs tõi aga esile ülekuulamiste korralduslikke kitsaskohti, viitas ülekuulamisele kaasatavate spetsialistide ebaselgele rollile ja piirkondlikult erinevale praktikale ning laste intervjueerimisel vaba ja juhitud meenutuste napile osakaalule, ning soovitas suuremat rõhku panna usalduse tekitamisele lapskannatanuga suhtlemiseks ja küsitlemise reeglite selgitamisele.100 f) Teistes riikides tehtud uuringute järgi peetakse ohvrisõbraliku menetluse seisukohast oluliseks seda, et menetluse käigu kohta antaks piisavat infot, menetlusprotsess poleks liiga pikk ja kallis, ütlusi peaks andma võimalikult vähe kordi, ametnike suhtumine oleks õige, järgitaks võrdset kohtlemist, menetluse raames välditaks süüdistatavaga kokkupuutumist ja menetlusotsused tunduksid õiglased. Täisealistele kannatanutele on Eestis teisese ohvristumise aspektist probleemiks menetluse pikkus, infopuudus menetluse käigu kohta ja menetlejate negatiivne suhtumine kannatanusse.101 g) Napib alternatiivseid käsitlusi, kuidas toetada selliste vägivallajuhtumite osalisi, kus kuriteokoosseisu ei tuvastata või juhtumi menetlemine sumbub. Kuritegudest tekitatud kahju heastamiseks kasutatakse vähe taastava õiguse põhimõtteid ja pole võimalusi kasutada kriminaalmenetlusega kõrvuti toimuvat konfliktilahendust, nt kogukondliku vahendamise või teraapiate kaudu. h) Seni on vähe tähelepanu pööratud ohvrit ja tunnistajat toetavale kohtlemisele kriminaalmenetluses ning spetsiaalselt sel eesmärgil menetlejate koolitamisele. Parema kohtlemise huvides peavad menetlejad lähtuma eelkõige ohvri haavatavusest, kuriteo liigist ja selle asjaoludest, arvestades sealjuures vägivalla soolise aspektiga. Sihtrühma suurus on keskmine. Muudatuse sihtrühmaks on ühelt poolt võimalikud kannatanud kriminaalmenetluses ning nende lähedased, teiselt poolt menetlejad, kes puutuvad 97 Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 ning rakendusplaan aastateks 2015–2018. Kättesaadav siit: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivalla-vahendamise-arengukava/vagivalla-ennetamise-strateegia-2015-2020. 98 Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta. Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt vastu võetud 17. novembril 2010. http://www.coe.int/t/dghl/standardsetting/childjustice/Source/GuidelinesChildFriendlyJustice_ET.pdf. 99 Vägivalla vähendamise arengukava täitmise aruanded. 100 Kask, K. (2015). Alaealiste kannatanute videosalvestatud ülekuulamiste analüüs. http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/alaealiste_kannatanute_videosal vestatud_ulekuulamised_kristjan_kask_2015.pdf 101 Samas. 61 kokku kannatanutega kriminaalmenetluses, ning ka riigi õigusabi osutavad isikud. Kannatanute individuaalse hindamise sihtrühmaks on kõigis kuritegudes kannatanud, kuna direktiivi kohaselt tuleks hindamine läbi viia iga kannatanu suhtes, kuid erilist tähelepanu tuleks pöörata kuriteoohvritele, kes on kannatanud kahju seoses kuriteo raskusega; kuriteoohvritele, kelle suhtes on toime pandud eelarvamuskuritegu või kuritegu, mis on toime pandud diskrimineerimise ajendil ja mis võib olulisel määral olla seotud nende isiksuseomadustega; ja kuriteoohvritele, kelle suhe kurjategijaga ja sõltuvus temast muudab nad eriti haavatavaks; terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla, lähisuhetes toime pandud vägivalla, seksuaalvägivalla või seksuaalse ärakasutamise ja vihakuritegude ohvritele ning puudega ohvritele. Erilise kaitsevajadusega ohvriteks peetakse direktiivi kohaselt automaatselt lapsohvreid. Vihakuritegusid tuleb arvestada seoses võimalike tulevikuriskidega, mis võivad kaasa tuua Eestis seni veel tundmatute või vähe levinud rassilise, etnilise ja religioosse taustaga probleemide, näiteks sundabielud, aumõrvad, vihakõne jms kuriteod102. Eelnõu muudatusega kaasnevad mõjud riigiasutuste korraldusele ning kuludele. Kulud (vt all) tekivad õiguskaitseasutuste töökoormuse muutuse ning vajalike koolitsute korraldamise kaudu, kuid pikas perspektiivis on riigi seisukohalt tegemist kokkuhoiuga kuritegudega kaasneda võivate tagajärjekulude arvelt. Individuaalne hindamine Kannatanute individuaalse hindamise tulemusel tuleb otsustada, kas on vaja: viia küsitlemine läbi selleks kohandatud ruumis; viia küsitlemine läbi selleks koolitatud spetsialistide poolt; viia küsitlemine läbi iga kord sama isiku poolt; viia küsitlemine läbi kannatanuga samast soost isiku poolt. Kannatanu individuaalsete kaitsevajaduste hindamise kohustuse lisamine kriminaalmenetlusse tuleneb ohvrite direktiivist ning see mõjutab politsei, prokuratuuri, kohtute ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste töökoormust (ülesannete hulka ja iseloomu), sisemist töökorraldust ja protseduure. Kindlasti mõjutab kannatanu kaitsemeetmete kohaldamise hindamine ning pakkumine ka menetluse kvaliteeti kannatanute jaoks. Praktikas toimub hindamine osaliselt juba ka praegu, kuid selline põhimõte seaduses tagab, et see muutub menetlejate selgemaks kohustuseks. Individuaalse hindamise eesmärk on tagada, et need ohvrid, kes seda vajavad, saaksid õigel ajal neile vajalikke teenuseid (eelkõige ohvriabitöötaja vahendusel) ning et neile võimaldataks vajaduse korral kriminaalmenetluses erikohtlemist ning kaitset. Enamik ohvreid ei vaja tõenäoliselt mingeid ohvriabiteenuseid ega erikohtlemist, kuid hindamine aitab leida need kannatanud, kes seda vajavad. Seeläbi mõjutab eelnõu asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste töökoormust (ülesannete hulka ja iseloomu), sisemist töökorraldust ja protseduure või põhiülesannete täitmise ja teenuste osutamise võimet. Täpne individuaalse hindamise kontseptsioon tuleb luua koos menetlejate sensitiivsustreeningu koolitusmaterjalidega, kuid muu hulgas peaksid politseinikud, prokurörid ning kohtunikud hindamisel arvesse võtma (ning sellest tulenevalt kannatanu vajaduste kohta järeldusi tegema), kas: kas kannatanu on alaealine; kas tegemist on kuriteoga, mille puhul võib eeldada kõrget riski (seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, rasked isikuvastased kuriteod, perevägivald, inimkaubandus, organiseeritud kuritegevus, vaenukuriteod, vihakuriteod); kas kannatanu seisundist/isiksuseomadustest tulenevalt 102 Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018. http://www.kriminaalpoliitika.ee/kriminaalpoliitika/kriminaalpoliitika- arengusuunad-aastani-2018. 62 esinevad kõrget riski tingivad tegurid (kannatanu kõrgendatud hirmutunne (ähvardamine), kõrge vanus, vaimsed/füüsilised erivajadused, keel, kas kannatanu suudab oma tegelikku tahet väljendada?); kui tegemist on lähisuhtevägivallaga, siis kas esinevad järgmised asjaolud: arstiabi vajavad kehavigastused; kas tegemist on korduva juhtumiga; kas perekonnas on lapsed (kes on olnud vägivalla toimumise ajal juures/mõjutatud) või kannatanu on rase; kas on kasutatud relva / juurdepääs tulirelvale; kas kannatanul on enesetapumõtted; kas tegemist on lähenemiskeelu rikkumisega; kas kahtlustatav on varem olnud vägivaldne; kas kannatanul või kahtlustataval on sõltuvusrisk. Selleks et menetlejatel oleks head eeldused kannatanute individuaalsete vajaduste hindamiseks, on vaja tagada menetlejate endi tasakaalukus ning professionaalsus. Selleks on vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaanis aastateks 2015–2018 tegevus 3.2.4. „Menetlejate läbipõlemise ennetamine“, mis näeb ette, et 2015. aastal on Siseministeerium analüüsinud menetlejate tööalase toetuse praegust süsteemi ning vajadusel töötatakse 2016. aastal välja toetussüsteemi täiustamise põhimõtted. Eelnõu mõjutab seega avalike teenistujate ja ametiasutuste töötajate koolitusvajadust.  Koolitused KrMS-i muudatustega seoses on vaja läbi viia kaht tüüpi koolitusi, mis on mõeldud politseinikele, prokuröridele, kohtunikele ning vajadusel ka ohvriabitöötajatele. Eespool on täpsemalt kirjeldatud nimetatud sihtrühmade suurust, kuid järgnevalt on välja toodud konkreetsed sihtrühmad lähtuvalt koolituse eesmärgist ning orienteeruvast ajakavast. Igal juhul kaasneb koolitustega täiendav kulu, mis on planeeritud eelkõige alates 2016. aastast. Eelnõu eesmärgi täitmiseks tuleb järjepidevalt tagada, et asjakohane väljaõpe on tagatud politsei-, prokuratuuri- ja kohtuasutuste töötajatele ning vajaduse korral ka ohrviabi ja lepitava õigusmõistmise teenuse osutajatele, vajaduse korral võib korraldada ühiskoolitusi. Kriminaalmenetlusse kaasatud ametnikud, kes võivad tõenäoliselt ohvritega isiklikult kokku puutuda, peaksid pääsema ligi asjakohasele sissejuhatavale ja jätkukoolitusele ja seda saama tasemel, mis on nende ohvritega kokkupuutumise seisukohast asjakohane, et nad oleksid võimelised kindlaks tegema ohvreid ja nende vajadusi ning kohtlema neid austaval, diskreetsel, professionaalsel ja mittediskrimineerival viisil. Isikud, kes osalevad tõenäoliselt kannatanu eriliste kaitsevajaduste ja vajalike erikaitsemeetmete väljaselgitamiseks korraldatavas individuaalses hindamises, peaksid saama eriväljaõpet sellise hindamise kohta. Liikmesriigid peaksid tagama politsei- ja kohtuasutuste töötajate asjakohase väljaõppe. Samuti tuleks toetada juristide, prokuröride ja kohtunike ning ohvriabi ja lepitava õigusemõistmise teenuste osutajate väljaõpet. See nõue peaks hõlmama väljaõpet konkreetsetele talitustele, kuhu ohvrid tuleks suunata, või erikoolitust neile, kes töötavad erivajadustega ohvritega, ja vajaduse korral asjakohast psühholoogilist väljaõpet. Kui see on asjakohane, peaks koolitustel pöörama tähelepanu sooküsimustele. Liikmesriikide koolitustegevust tuleks täiendada Budapesti tegevuskava kohaselt suunistega, soovitustega ja parimate tavade vahetamisega. Vastavad menetlejate koolitused ohvrisõbraliku kohtlemise tagamiseks on kavas ka vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaanis aastateks 2015–2018103 (vt lisa 1, tegevus 3.2.2.). VES rakendusplaan näeb ette järgmised indikaatorid: 1) aastal 2015 on 103 Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020. Kättesaadav siit: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivalla- vahendamise-arengukava/vagivalla-ennetamise-strateegia-2015-2020. 63 analüüsitud politseinike põhi- ja täiendusõpet osas, mis puudutab ohvrisõbraliku kohtlemise põhimõtteid, ning vajaduse korral on õppeprogramme täiendatud 2016. aastal. Indikaator 2) näeb ette, et EL ohvrite direktiivi rakendamiseks on menetlejate koolitused kannatanu õiguste tagamise kohta kriminaalmenetluses läbi viidud 2015. aastal. Indikaator 3): menetlejate koolitused haavatavate ohvrite sensitiivseks kohtlemiseks on läbi viidud alates 2016. aastast. VES rakendusplaani tegevus 3.2.2. 4. indikaator näeb ette menetlejate koolitused alates 2016. aastast rassismi ja ksenofoobiavastase võitluse EL raamotsusest tulevate ülesannete täitmiseks, sealhulgas kuritegude vaenumotiivi tuvastamiseks. Kuna EL ohvrite direktiiv näeb ühe haavatava sihtrühmana eelarvamuskuritegude ning vaenukuritegude ohvreid, toetab käesolev KrMS eelnõu ka neid teemasid käsitlevate koolituste läbiviimist õiguskaitseasutuste spetsialistide seas. VES rakendusplaani aastateks 2015–2018 tegevus 3.2.3. näeb samuti ette advokaatide, kohtunike ja kohtujuristide koolitamise. a) Kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste täienduskoolitused 2015. aasta sügisel Siin all on mõeldud täienduskoolitusi, mida tavapäraselt viiakse õiguskaitseasutustes läbi seoses seadusemuudatustega (nt KarS revisjoniga seonduvad koolitused, kohtunike koolitused kriminaalmenetlusega seotud aktuaalsetel teemadel jne). Koolitused peaksid selgitama käesoleva eelnõu KrMS-i muudatusi ̶ mida on menetlusprotsessis vaja teisiti või täiendavalt teha: kuidas selgitada ohvriabiteenuseid (lihtsalt ja arusaadavalt, mida tehakse ja millist abi saab), kuidas hinnata kaitsevajadust, kuidas seda kõike korraldada jne. Selleks piisab sisekoolitusest. Koolitused puudutavad konkreetselt KrMS-i muudatusi ning sellest tulenevaid töökorralduslikke muudatusi. Koolituse korraldamise eest vastutab iga asutus. PPA-l on koolituskava järgi kavas politsei võtmeisikute koolitused kahele grupile (kumbki 30–40 inimest), kuhu kuuluvad igast jaoskonnast 2-3 politseinikku ning kaasatakse ka ohvriabitöötajaid, kelle ülesandeks on vastavaid ametnikke edasi koolitada. Koolitused koolitajatele ning jätkukoolitused politseiüksustes toimuvad 2015. aasta oktoobris ning novembris. Kogu koolituste sihtrühm on u 850 politseinikku. Koolituste korraldamisega seotud kulud on juba arvestatud 2015. aasta asutuste koolituskulude eelarvesse. Seoses koolituste väljatöötamise, korraldamise ning tellimisega mõjutab eelnõu riigiasutuste ülalpidamise kulukust. b) Sensitiivsustreeningud alates 2016. aastast nii täiendusõppe vormis kui ka põhiõppe osana Isikud, kes osalevad tõenäoliselt kannatanu eriliste kaitsevajaduste ja vajalike erikaitsemeetmete väljaselgitamiseks korraldatavas individuaalses hindamises, peaksid saama eriväljaõpet sellise hindamise kohta. Teiste riikide praktika104 näitab, et vaatamata menetlejate heale tahtele on see, mida kannatanu ootab politseilt ning see, mida politsei pakub, erinev. Koolituste eesmärk ei ole koolitada menetlejatest ning kohtunikest head psühholoogiaeksperdid, vaid anda neile väga head sotsiaalsed oskused ohvritega töötamiseks. Koolituste läbiviimise aluseks on põhjalikud metoodilised õppematerjalid, mis annavad menetlejatele praktilised oskused kannatanutega suhtlemiseks ning nende individuaalsete vajaduste (sh kaitsevajaduste) hindamiseks. 104 Läti politseinike seas läbiviidud koolitused, kus 8-päevase koolituse läbisid 500 politseinikku, sh politseijuhid. Koolituse üheks läbiviijaks oli kriisipsühholoog MTÜ-st Crisis and Counselling Centre Skalbes. Ettekanded „Guidelines for police officers to avoid secondary victimisation and presentation of the research study based on real victims responses about their expectation from police to avoid secondary victimisation“ ja „“Preventing Secondary Victimisation in Police” 04.03.2015 European Crime Prevention Network (EUCPN) seminaril „Preventing Secondary Victimization“ Riias. 64 Koolituskava, materjalide ning mooduli väljatöötamise eest vastutab Sisekaitseakadeemia, mis tegeleb nii politseinike täienduskoolituse kui ka põhiõppe korraldamisega. Vajaduse korral saavad nimetatud koolitust tellida SKA-lt nii prokurörid, kohtunikud, ohvriabitöötajad kui teised. Politseinike täiendusõpe toimub kaheastmeliselt. Esimese astme politseinikud (avariipolitseinikud, patrullpolitseinikud, noorsoopolitseinikud, väärteomenetlejad) läbivad väiksemas mahus sensitiivsustreeningu. Teise astme koolitus on esialgse hinnangu kohaselt 5–8-päevane süvendatud koolitus ning mõeldud uurijatele, piirkonnapolitseinikele, avariipolitseinikele, menetlusteenistuse vanematele, patrullteenistuse juhtidele ning kriminaalpolitsei teenistuse vanematele (vt tabel 5 ). Esialgse jaotuse aluseks on politseinike kokkupuute intensiivsus lähtuvalt ametikoha ülesannetest. Tabel 4. Sensitiivsuskoolitused politseile: sihtgrupp I aste II aste uurijad 725 patrull 567 piirkonnapolitseinikud 119 väärteomenetlejad 110 noorsoopolitseinikud 86 avariipolitseinikud 37 kriminaalpolitsei juhid 33 politseijaoskonna juhid 18 menetlustalituste juhid 18 menetlusteenistuste vanemad 16 patrulltalituste juhid 17 menetlusteenistuste vanemad 16 kriminaalpolitsei teenistuse vanemad 14 Kokku 848 928 Ligikaudne sihtrühma suurus 850 950 Sensitiivsustreeningute perioodiks on esialgu kavandatud aastad 2016– 2018. Koolituste kogumaksumus on orienteeruvalt 115 000 eurot eeldusel, et I taseme koolitatavaid on u 1750, II astme koolitatavaid on 950, koolitusgrupi suurused on I taseme puhul 30 inimest, II taseme puhul 20 inimest ning koolituspäevade arv on vastavalt 2 ning II taseme puhul lisapäevade arv 3. Kummagi taseme koolitusgruppe oleks orienteeruvalt 50 ning koolituste maksumus kokku orienteeruvalt 115 000 eurot ehk 38 000 kuni 57 000 eurot aastas PPA täiendavat koolituskulu. Koolituste väljatöötamise (sh koolitusmaterjalid, koolituskava, koolitajate koolitamise) kulu on orienteeruvalt 6000 eurot. Prokuratuuri kulu koolitustele – juhul kui tellitakse 170 prokuröri koolitus – oleks 11 000 eurot (kokku). Kohtunike sensitiivsustreeningu kulu oleks ligikaudu 13 000 eurot. Sisekaitseakadeemia põhiõppe koolituskava täiendamine on võimalik 2016. aastal, täiendades selleks SKA ainekavasid. Täiendusõppe läbiviijatena nähakse eelkõige SKA õppejõude, kaasates vajaduse korral eksperte väljastpoolt. Sarnase sisuga koolitus peaks olema kättesaadav ning tagatud ka Sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajatele. Ohvriabitöötajate koolitusvajadus on seotud eelkõige järgnevate 65 valdkondadega ning spetsiifiliste sihtgruppidega, kellega erikohtlemist näeb ette ka ohvrite direktiiv: a) kuriteoohvrite nõustamine, kelle suhtes on toime pandud eelarvamuskuritegu või kuritegu, mis on toime pandud diskrimineerimise ajendil ja mis võib olulisel määral olla seotud nende isiksuseomadustega; b) kuriteoohvrite nõustamine, kelle suhe kurjategijaga ja sõltuvus temast muudab nad eriti haavatavaks; terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla, lähisuhetes toime pandud vägivalla, seksuaalvägivalla või seksuaalse ärakasutamise ja vaenukuritegude ohvritele ning puudega ohvritele. c) Koolitus kriminaalmenetluse ja karistusõiguse teemadel, sh menetlusetappe selgitav koolitus, koolitus perelepituse teemal, motiveeriva intervjuu koolitus jt), et tagada kannatanutele vajalik abi ja nõustamine. Kannatanute individuaalse hindamise kohustusel on mõju võitlusele kuritegevusega105 eelkõige uute kuritegude toimepanemise tõenäosuse vähendamise kaudu, vähendades ohuolukordade teket ning seeläbi ka inimeste võimalusi ning valmisolekut kuriteo toimepanemiseks. Eelnõu muudatus mõjutab ühiskonna turvalisust läbi isikuturvalisuse tagamise. Eeldades, et kannatanute kaitsevajaduse hindamise ning kaitsemeetmete pakkumise kaudu on kannatanud menetlustoimingutesse aktiivsemalt ning sisulisemalt kaasatud, aitab muudatus kaasa kuritegude lahendamisele, õigusemõistmisele ning karistuspoliitika elluviimisele. Kaasnevate mõjude kokkuvõte: 1) Riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele ja kuludele (HÕNTE § 46 lg 1 p 6) eelkõige läbi õiguskaitseasutuste ning SKA ohvriabitöötajate koolitustega seotud kulude.  Eelnõu mõjutab asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sisemist töökorraldust ja protseduure või põhiülesannete täitmise ja teenuste osutamise võimet.  Eelnõu mõjutab avalike teenuste kvaliteeti sihtrühmade jaoks.  Eelnõu mõjutab avalike teenistujate ja ametiasutuste töötajate koolitusvajadust.  Sihtrühma suurus: vt punkt 6.2.1. ja 6.2.2.  Mõju ulatus: vt punkt 6.2.1. ja 6.2.2.  Mõju sagedus: vt punkt 6.2.1. ja 6.2.2.  Ebasoovitavate mõjude kaasnemise oht seisneb muutuste juhtimisega seoses, kui menetluspraktika – eelkõige kuriteoohvrite kohtlemine – asutuste ning piirkondade lõikes ei muutu ühtlaselt. Selle maandamiseks, eelkõige ka enne koolituste läbiviimist kõigile sihtrühmadele, koostatakse vastavad asutusesisesed juhised ning nt individuaalse hindamise üldisi juhiseid (nt tõlkematerjalidena erinevatele EL liikmesriikide ühisprojektide materjalidele tuginedes). Samuti toimuvad eelnõuga kaasnevate muudatuste koolitused 2015.aasta sügisel andmaks enne muudatuste jõustumist peamise ülevaate kaasnevatest muudatustest ning eesmärkidest. Lisaks on õiguskaitse asutuste töötajatele varasemalt pisteliselt läbi viidud ohvrite teisese ohvristumise ennetamise koolitusi ning koolitusi ka erinevate sihtrühmade põhiselt – nt töö perevägivalla, seksuaalvägivalla ohvritega, alaealiste kannatanute ülekuulamine, inimõigused jne. 105 HÕNTE § 46 lg 1 p 2. 66   Mõjude järelhindamine: vt eespool ning VES mõõdik 2.4: Vägivallaohvrite rahulolu kuriteoohvrite teenustega; VES mõõdik 3.1: vägivallaohvrite rahulolu menetluse protsessiga. 2) Sotsiaalsed mõjud (HÕNTE § 46 lg 1 p 1): vt seletuskirja punkt 6.2.1. 3) Mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega (HÕNTE § 46 lg 1 p 2): vt seletuskirja punkt 6.2.1. Kulud: Menetlejate täiendkoolituse kulu 145 000 eurot. 6.2.3. Kannatanu õigus võtta menetlustoimingule kaasa vabalt valitud isik Sotsiaalsed mõjud106 avalduvad läbi selle, et ohvrite direktiivi kohaldamisel peaksid liikmesriigid tagama, et puudega ohvrid saaksid täielikult teostada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi võrdsel alusel teistega, hõlbustades sealhulgas juurdepääsu valdustele, kus toimub kriminaalmenetlus, ning juurdepääsu teabele. Direktiiv rõhutab, et soolise vägivalla107 ohvritest naised ja nende lapsed vajavad tihtipeale erilist tuge ja kaitset seoses uue või korduva ohvriks langemise suure ohuga või sellise vägivallaga seotud hirmutamise või kättemaksuga. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib kohtu loal kinnist kohtuistungit jälgida uurimisasutuse ametnik, kohtuametnik, tunnistaja, asjatundja, ekspert, tõlk ning süüdistatava ning kannatanu lähedane. Eelnõuga sätestatakse ka võimalus, et füüsilisest isikust kannatanu võib osaleda menetlustoimingus koos ühe enda valitud isikuga, kui menetleja ei ole sellest põhjendatult keeldunud, millest tulenevalt peaks sellel isikul samuti olema võimalik kinnisel kohtuistungil osaleda. See isik võib olla kannatanu tuttav, kelle ta on ise välja valinud, kuid see võib olla ka vabatahtlik, keda talle on soovitanud kas menetleja või ohvriabitöötaja, milline teenus võib tulevikus vajadusel muutuda ka ohvriabiteenuste osaks. Kannatanu valitud isiku eesmärk menetluses on olla kannatanule emotsionaalseks toeks, seega mingit õigust menetlusse sekkuda sellel isikul ei ole. Sellisest võimalusest lähtuvalt tuleks edaspidi analüüsida ohvriabi vabatahtlike108 süsteemi arendamist, mis toetaks kuriteoohvri õigust saada kriminaalmenetluse ajal kaitset. Oluline on tähelepanu pööra õiguskaitseasutuste ning ohvriabi omavahelisele koostööle. Ohvriabi töökoormus võib kasvada, kui ohvriabisse pöördujate arv ning ohvriabiteenust vajavate kannatanute arv suureneb. Kaasnevate mõjude kokkuvõte: 1) Sotsiaalsed mõjud (HÕNTE § 46 lg 1 p 1) Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluvate inimeste õigusi: - inimeste ja inimrühmade võrdsust ja seda, et kedagi ei diskrimineeritaks näiteks vanuse, keele, usu, etnilise või rahvusliku päritolu, kodakondsuse, veendumuse, arvamuse, tervise, puude, seksuaalse orientatsiooni või muu isikuga seotud põhjuse tõttu; - erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluva inimeste tõrjutust, sotsiaalset kaasatust. 106 (HÕNTE § 46 lg 1 p 1) 107 Vägivalda, mis on suunatud isiku vastu tema soo, soolise identiteedi või muu soolise väljendumise tõttu või mis mõjutab ebaproportsionaalselt teatud soost isikuid, loetakse sooliseks vägivallaks. Soolist vägivalda loetakse diskrimineerimise vormiks ja ohvri põhivabaduse rikkumiseks ning see hõlmab vägivalda lähisuhtes, seksuaalvägivalda (sh vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine), inimkaubandust, orjust ning mitmesuguseid kahjulikke tavasid, nagu sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ning n-ö aukuriteod. (direktiiv 2012/29/EL p. 17). 108 § 6, ohvriabi seadus¹, RT I 2004, 2, 3. 67  Sihtrühma suurus: väike, kuna puudutab väikest osa kõigist kuriteoohvritest, kes võiksid menetlustoimingule kaasa võtta vabalt valitud isiku. Mõju ulatus: väikekeskmine, kuna kaasa võetava isiku roll menetlustoimingul on emotsionaalse toe pakkumine kannatanule. Mõju sagedus: väike, lähtuvalt kannatanuga seotud menetlustoimingute arvust ning nende osatähtsusest kogu kuriteoohvriks langemisega seotud perioodist. Eelnõu muudatusega kaasnev mõju on väheoluline. Eelnõuga kaasnevate ebasoovitavate mõjude risk seisneb vabalt valitud isiku võimalikust sobimatust käitumisest menetlustoimingul ning menetlejate töökoormuse muutusest seoses isikule tema rolli selgitamisega. Samas on riski maandamiseks menetlejate koolitused, vastavad juhised ning ka ohvrit ning tema poolt valitud isikut informeerivad materjalid ning muu informeerimine kaasa võetava isiku rollist, õigustest ning kohustustest. 2) Mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega (HÕNTE § 46 lg 1 p 2)  Eelnõu mõjutab: - turvalisust, sh näiteks infotruvet, ruumilist turvalisust, isikuturvalisust, personaliturvalisust; - õiguskaitseorganite tööd, sh nende võimalusi takistada, paljastada või lahendada kuritegusid ja väärtegusid, mõista õigust ning ellu viia karistuspoliitikat; - inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeoleku huvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite ja tunnistajate õigusi. Sihtrühma suurus: väike, kuna puudutab väikest osa kõigist kuriteoohvritest, kes võiksid menetlustoimingule kaasa võtta vabalt valitud isiku. Mõju ulatus: väike, kuna kaasa võetava isiku roll menetlustoimingul on emotsionaalse toe pakkumine kannatanule. Mõju sagedus: väike, lähtuvalt kannatanuga seotud menetlustoimingute arvust ning nende osatähtsusest kogu kuriteoohvriks langemisega seotud perioodist. Eelnõu muudatusega kaasnev mõju on väheoluline. Mõjude järelhindamine: vt eespool ning VES mõõdik 2.4: Vägivallaohvrite rahulolu kuriteoohvrite teenustega; VES mõõdik 3.1: vägivallaohvrite rahulolu menetluse protsessiga. 6.2.4. Keeleabi ja tõlke tagamine kannatanutele Eelnõu muudatus avaldub esiteks kannatalule tasuta suulise tõlke tagamises kriminaalmenetluses küsitlemise ajal ning teiseks tasuta kirjaliku tõlke tagamine olulisest teabest kriminaalmenetluses, kuid kindlasti kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest või kohtuotsusest. Seetõttu näeb eelnõu ette regulatsiooni, mille kohaselt kannatanu taotluse korral tagatakse talle kirjalik tõlge kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest. Teistest toimiku materjalidest on kannatanul õigus tõlget nõuda ainult juhul, kui need on olulised kannatanu menetlusõiguste kaitseks. Samuti võib teistest olulistest dokumentidest teha vajadusel ka suulise kokkuvõtte, kui see ei kahjusta menetluse õiglust. Kannatanul on õigus taotleda, et dokument kuulutataks oluliseks ja selle taotluse rahuldamata jätmise peale õigus esitada kaebus KrMS § 228 korras. Nende muudatustega tagatakse ka kannatanule seni ainult kahtlustatavale ja süüdistatavale ette nähtud õigus saada kriminaalmenetluses olulistest dokumentidest tõlge. 68 Õiguskaitseasutuste töö korraldusele avaldab muudatus mõju läbi töökoormuse, mis tuleneb dokumentide tõlke kohustusest või põhjendamatu tõlkimise taotluse korral keeldumise määrusega vormistamise ajakulust. Läbi kannatanutele keele- ning tõlkeabi tagamise, mõjutab eelnõu õiguskaitseorganite tööd, sh nende võimalusi takistada, paljastada või lahendada kuritegusid ja väärtegusid, mõista õigust ning ellu viia karistuspoliitikat. Eelnõu mõjutab inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeoleku huvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite ja tunnistajate õigusi. ÕSA päringu tulemused ülekuulamisel osalenud kannatanute emakeele kohta on toodud tabelis 4. 61% kannatanute emakeel on eesti keel, 30,4% keskmiselt vene keel, seejärel 1,9% soome keel, 0,5% saksa keel, 0,4% inglise keel. Kuriteos kannatanud, kelle emakeel on muu kui eesti, vene, saksa, inglise või soome keel, moodustavad 2% (N 511 2012.aastal) kõigist kannatanutest, kelle emakeel on teada. Ei 2012. ega 2013. aasta andmetest ei selgu 3,5-9% kannatanute emakeel. Tabel 5. Kannatanute emakeel Kannatanu 2014 emakeel Absoluutarv Osakaal (%) Eesti 3284 61 Vene 1662 31 Soome 81 1,5 Inglise 14 0,3 Ukraina 10 0,2 Prantsuse 7 0,1 Norra 6 0,1 Saksa 5 0,1 109 Muu kokku 78 1,4 Teadmata 260 4,8 Kokku 5407 100 Allikas: ÕSA andmetel kannatanuna üle kuulatud isikute emakeel Tõlkekulude vähendamiseks tuleks PPAl, prokuratuuril ning kohtul kaaluda kriminaalasja lõpetamise määruste põhiteksti (blanketi) ette tõlkimise enam levinud keeltesse, mida kannatanud arusaadavaks peavad (vt tabel 6). Kriminaalasja lõpetamise määruste ning muude dokumentide tõlkega tekkiv kulu on selle asutuse kanda, kes vastava määruse koostab. Siinjuures on oluline see, et vene keele tõlgetega tegelevad reeglina politseis, prokuratuuris ning kohtumajades tööl olevad palgalised tõlgid – vene keele tõlkeid tellitakse väljast juhul, kui tegemist on suuremahuliste või kiireloomuliste tõlgetega. Arvestades, et suur osa kriminaalmenetluse lõpetamise määrustest vormistatakse põhistamata määrustena, on nende tõlkimiseks vaja sisuliselt üksnes vahetada määruses kriminaalasja ja isiku andmed. Samuti võib eeldada, et kuna lõpetamise määruse tõlkimiseks on kannatanul vaja esitada taotlus, siis suur osa kannatanutest tõlget ei soovi. 109 2013. aastal muu emakeelega ülekuulatud kannatanud: vietnami – 1, valgevene – 3, ungari – 1, tšehhi – 1, türgi – 4, tatari – 1, taani – 3, taadi – 1, somaalia – 1, slovaki – 1, rumeenia – 2, rootsi – 4, poola – 5, läti – 4, leedu – 5, kurdi – 1, jaapani – 3, gruusia – 2, bulgaaria – 3, aserbaidžaani – 1, armeenia – 3. 69 Kulude suurusjärgu hindamiseks saab aluseks võtta õiguskaitseasutuste senised kulud tõlkele. Riigiprokuratuuri 2014.a tõlgete kogumaksumus koos käibemaksuga oli 98 699,65 eurot (km-ta 90 081,38 eurot.110 Tõlgete arvu kohta Riigiprokuratuur arvestust ei pea, tõlkeid teostavad tõlkebürood ning FIE-d. Prokuratuuri tellitavatest tõlgetest moodustavad 95% süüdistusaktide ja välisõigusabi materjalide tõlked, mille tõlkekohustus tuleb seadusest mitte isikute taotlustest. Ülejäänud tõlked moodustavad 5%, neist kriminaalasja lõpetamise määrusi oli 2014.aastal vaid 3111, mis moodustavad 0,1% kõikidest tõlgetest.112 Lõpetamise määruse tõlkekulude puhul tuleb arvesse võtta üksnes selliseid kuritegusid, kus kannatanuks on füüsilised isikud, ehk välistada saaks osa kuritegudest, kus kannatanuks on juriidiline isik – nt suur osa süstemaatilistest vargustest, mis on suures osas kauplusevargused. 2014. aastal oli kuritegude lahendamise määr 52,3%, s.t kohtueelses menetluses lahendati iga kahe registreeritud kuriteo kohta üks kuritegu ehk pooled kuriteod jäid lahendamata või leiti menetlusega, et tegu ei olnudki kuriteoga. Lahendatud kuritegude seas on kõige enam varavastaseid kuritegusid (41%). Varavastaste kuritegude järel lahendati kõige enam isikuvastaseid kuritegusid (21%) ja liikluskuritegusid (16%). Liiklusvastaste kuritegude lahendamise osakaal oli 97%. Levinumatest kuritegudest oli suurem kuritegude lahendamise osakaal joobes juhtimise ja kelmuste puhul, vargustest lahendati iga kolmas. Põhjusel, et kuriteo toimepanijat pole välja selgitatud, lõpetati 2014. aastal menetlus 12 990 kuriteos (KrMS-i § 200¹ alusel). Avastamata jäänud kuritegude seas on enim vargusi (76%). Võrreldes 2013. aastaga vähenes ka nende kuritegude arv, mille puhul prokuratuur leidis, et puudub menetluse alus (KrMS-i § 200). Sel põhjusel lõpetati 11 875 kuriteo menetlus. 0 5000 10000 15000 Isiku tuvastamatuse tõttu (KrMS § 200¹) 12990 Kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 11875 (KrMS § 200) Seoses avaliku huvi puudumise ning vähese 2471 süüga (KrMS § 202) Seoses leppimisega (KrMS § 203¹) 797 Muul alusel (KrMS § 201, 203, 205-205²) 827 Joonis 4. Kuritegude arv 2014. aastal lõpetatud menetlustes koos menetluse lõpetamise alusega Allikas: Kuritegevus Eestis 2014. Justiitsministeerium Avaliku huvi puudumise tõttu (KrMS-i § 202) lõpetas prokuratuur 2014. aastal 2471 kuriteo menetluse. Kõige suurema osa sel moel lõpetatud kuritegudest moodustasid kehalise väär- kohtlemise kuriteod (36%), järgnesid vargus (19%) ja arvutikelmus (5%). 110 Riigiprokuratuuri andmetel. Meilivahetus Stella Ilvesega. 16.02.2015. 111 Kriminaalasja lõpetamise määruse tõlkeid telliti 2014. aastal 3 tk ning tellijaks olid kahtlustatavad. 112 Riigiprokuratuuri andmetel 13.02.2015 seisuga. 70 Leppimise tõttu lõpetatud kuritegude arv, milles menetlus lõpetati, kasvas kümnendiku võrra. Kui 2008. aastal lõpetas prokuratuur poolte leppimise tõttu alla saja kuriteo menetlemise, siis viimasel kolmel aastal on selliste kuritegude arv ulatunud üle 700. Prokuratuur saatis 2014. aastal kohtusse arutamiseks 7206 kriminaalasja ja 8710 isikut 15 684 kuriteos. Nii kohtusse saadetud kuritegude kui ka isikute arv vähenes aastaga 8%. Psühhiaatrilise sundravi menetluses saadeti kohtusse 60 inimest 110 kuriteos (2013: 57 inimest 139 kuriteos). Menetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu saatis prokuratuur kohtusse 123 isikut 127 kuriteos (2013: 131 isikut 122 kuriteos). Aasta jooksul mõisteti esimese ja teise astme kohtutes süüdi 7670 isikut ja õigeks 87 isikut113.114 • Kriminaalmenetluse lõpetamise määruste tõlkekulu Kuluarvestuses on aluseks võetud, et lõpetamise määruse maht on u 2 lehekülge ning tõlkelehekülje hind 14,00 eurot. Tõlkekulude leidmisel tehakse eeldus, et aastas teeb politsei u 25 000, prokuratuur u 3000 lõpetamise määrust. Vähesel määral võib lõpetamise määruse tõlgetega kannatanute taotlusel kulusid kaasneda ka kohtule. Tehes lihtsustuse, et ligikaudu veerand 1/3 kannatanutele on arusaadavaks keeleks muu keel kui eesti keel, on tõlkevajadus seega 1/3 lõpetamise määruste koostamise juhtumitest. Seega on tõlkeabiga seotud kulu seoses määruste tõlkega politsei jaoks 213 000 eurot ning prokuratuuri jaoks 7668 eurot. Tegemist on maksimaalse võimaliku kuluga juhul kui kõik võõrkeelt kõnelevad kannatanud taotleksid kriminaalasja lõpetamise määruse kirjalikku tõlget. Eelnõuga seotud kulude arvestuses konkreetset tõlkega seotud täiendava lisaraha vajadust välja ei tooda, kuna tegelik õiguskaitseasutuste kulu seoses kannatanu keele- ning tõlkeabiga selgub praktika käigus. PPA dokumendihaldus- ja tõlkebüroo tõlketalituse koosseisus on 52 ametikohta ning lisaks on PPAl neli lepingulist vene, inglise, soome keele valvetõlki. 2015. aasta PPA tõlketeenuse eelarve on 1 141 480 eurot (maksudega), sh tellitav tõlketeenus 141 100 eurot (km-ga). PPA dokumendihaldus- ja tõlkebüroo (DHTB) tõlketalituse tõlkide põhitöökeeled on vene, inglise, soome, saksa, prantsuse ja rootsi. Kirjalikke tõlkeid nendel keelesuundadel tehakse talituse siseselt. Suuliste tõlgete puhul on kõik nimetatud keelesuunad esindatud vaid Põhja prefektuuri piirkonnas. Vajadusel tellitakse suulise ja kirjaliku tõlketeenus koostööpartneritelt, st ostetakse vajalik tõlketeenuse sisse. Koostööpartnerite andmekogu on DHTB-l pikk115. Erinevate dokumentide liigi kohta eraldi arvestust ei peeta: tellija/menetleja lisab kirjaliku tõlke tellimusele seadusest tuleneva tõlkimist vajava materjali (dokumendid), sealhulgas tunnistaja, kannatanu, kahtlustatava ülekuulamise protokollid, erinevad määrused, muud materjalid, mis lisatakse kriminaal- ja muude menetluste toimikutesse. Konkreetselt kannatanule tema palvel ei ole PPA DHTB seni kirjalikult midagi tõlkinud. Suuliselt on tõlgitud kannatanu ülekuulamisel ja kirjalikult menetleja tellimisel tõlke kriminaalasja toimikusse lisamiseks juhul, kui menetleja on koostanud ülekuulamise protokolli vene keeles. Seega kannatanuga seotud suulise keeleabi ning kirjaliku dokumentide tõlke taotlemisega seotud kulud lisanduvad PPA tõlkekuludele. Kuna PPD DHTB tõlkeregistrist ei saa hetkel eraldi väljavõtet nn DIR-tõlketellimuste (2010/64/EL, kahtlustatavate õigused tõlkele) kohta, 113 Aasta jooksul süüdi mõistetud isikuid arvestatakse kohtuotsuse jõustumise kuupäeva järgi. 114 Kuritegevus Eestis 2014. Kriminaalpoliitika osakond, Justiitsministeerium. Kättesaadav siit: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/kuritegevus-eestis-2014. 115 Mõjuanalüüsiks täpseid tõlkide andmeid avaldada ei olnud võimalik. 71 ei saa selle õiguse kasutamise aktiivsust aluseks võtta prognoosimaks kannatanute poolt tellitavate tõlgete mahtu. 2014.aastal esitati PPA DHTB tõlkeregistri andmeil 26 549 tõlketellimust, neist 20 533 ehk 77,3% kriminaalmenetluses. PPA DHTB 2014. aasta koormus116:  2014. aastal osutasid PPA DHTB tõlketalituse tõlgid 11 322 h ajalist tõlketeenust ja kirjalikku tõlketeenust mahus 48 081 arvestuslikku lehekülge (1 arvestuslik lehekülg = 1800 tähemärki sõnavahedega), sellest 38 329 arvestuslikku lehekülge tõlkenormina ja 9753 arvestuslikku lehekülge üle tõlkenormi, so 7,8 tõlgi aastatöö.  2014. aastal osutasid valvetõlketeenust tõlketalituse koosseisulised tõlgid 22 309,96 tundi ja lepingulised soome/vene/inglise valvetõlgid 6646,5 tundi.  2014. aastal telliti ehk osteti sisse 2480 tundi suulist ja 1784 arvestuslikku lehekülge kirjalikku tõlketeenust. Keeled - araabia, armeenia, bulgaaria, gruusia, hiina, hindi, hispaania, hollandi, horvaadi, inglise, islandi, itaalia, jaapani, kreeka, kurdi, leedu, läti, norra, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, soome, taani, tamili, tšehhi, türgi, ukraina, ungari, vene, vietnami ja viipekeel. Kõige suuremas mahus araabia keele suulist ja leedu keele kirjalikku tõlketeenust.  Kulud võivad kaasneda seoses tõlkekuludega kuriteoteate esitamisel – kuriteo ohvriks langenud isikule, kes soovib kuriteo toimepanemise kohta teate esitada, tuleb tagada vastava korra tutvustamine talle arusaadavas keeles. Samas ei nõua direktiiv siinkohal tingimata professionaalsete tõlkide kasutamist, vaid kaasata võib ka inimese, kes lihtsalt vajalikku keelt räägib (nt emakeelena). Ilmselt ei ole võimalik ega ka vajalik palgata igaks juhuks nö tõlke uurimisasutuste või prokuratuuride juurde, vaid sõlmida vastavad koostöökokkulepped, et vajadusel oleks võimalik nt kasvõi telefoni teel abistada isikut kuriteokaebuse esitamisel. PPA tõlkebürool on juba praegu olemas nimekiri võimalikest kaasatavatest eri keelt kõnelevatest tõlkidest, ilmselt tuleks lihtsalt seda võimekust edasi arendada, et nimekiri täieneks ja vajalikud inimesed oleksid kättesaadavad. Tõlkekulude arvestamisel võib näitena tuua maakohtute tõlkide töötasu suurusjärgu: Harju MK koosseisuliste tõlkide tunnitasu (lähtuvalt 2013. aasta kuupulgast) on 5,2 eurot. Tartu MK koosseisuliste tõlkide tunnitasu on 4,5 eurot 01.04.2013 seisuga (aluseks on võetud ühe Tartu MK koosseisulise tõlgi põhipalk).117 Nendel juhtudel, kui nii kannatanu kui süüdimõistetu vajaksid samas võõrkeeles kohtuotsuse tõlget, täiendavat kulu kohtutele ei kaasne, kuna süüdimõistetul on juba õigus kohtuotsuse tõlkeks. Muudel juhtudel, kui süüdimõistetu dokumendi tõlget ei vaja, kuid kannatanu taotleb kohtuotsuse tõlget, kaasneb kohtutele täiendav kulu. Võttes arvesse, et prokuratuur saatis 2014.aastal kohtusse arutamiseks 7206 kriminaalasja ning 39% kannatanutest kõneles emakeelena muud keelt kui eesti keel, puudutab kannatanule kohtuotsuse tõlke vajadus maksimaalselt u 2800 kohtuasja. Kohtuotsuse tõlkega kaasneb täiendav kulu vaid juhul, kui kannatanu kohtuotsuse tõlget taotleb ning seda kohtuotsust süüdistatavale tõlkida ei tuleks. Kuivõrd vajalik keeleabi õiguskaitseorganite poole pöördumisel tagatakse juba praegu kas menetleja või tõlgi poolt (sealjuures on kannatanul võimalik kuriteoteade esitada oma 116 Kõik tõlketellimused (nii suulised kui ka kirjalikud) esitatakse tõlkeregistri kaudu. 117 Tammiste, B. & Lindsalu, P. 2014: Kohtumenetluse kulude analüüs joobes juhtimise ning kauplusevarguste kuritegude näitel. Justiitsministeerium, Kriminaalpoliitika uuringud. Avaldamata. 72 emakeeles), siis saab asuda seisukohale, et täiendavate tõlkide palkamise vajadust ei kaasne. Samuti tuleks keele- ja tõlkeabi pakkumise võimekust arendada ohvritele teenuseid pakkuvate asutuste juures, seejuures Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi teenuseid osutades ning ka teenustest informeerivate materjalide, taotluste jms juures. Kaasnevate mõjude kokkuvõte: 1) riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele (HÕNTE § 46 lg 1 p 6):  Eelnõu mõjutab riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ülalpidamise kulukust läbi keele- ning tõlkeabi osutamise kannatanutele vastavalt vajadusele.  Eelnõu mõjutab asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste töökoormust (ülesannete hulka ja iseloomu), sisemist töökorraldust ja protseduure või põhiülesannete täitmise ja teenuste osutamise võimet, mis võib olla tingitud keeleabi või tõlke korraldamisest.  Eelnõu mõjutab avalike teenuste kättesaadavust, sh riigi- ja kohalike omavalitsuste läbiviidavate menetluste kestvust ja kulukust, ning kvaliteeti sihtrühmade jaoks. Sihtrühma suurus: väike, kuna keele- ning tõlkeabi võib puudutada maksimaalselt 1/3 ohvritest, kellest omakorda valdav osa vajavad sama (so vene) keele tõlget ning keeleabi ning suur osa õiguskaitseasutuste töötajatest on valmis ka ise keeleabi osutama. Mõju ulatus: väike, kuna keelabi ning tõlkevajadus puudutab osa menetlusdokumentide tõlget (taotlusel) ning mitte suurema osa menetlusdokumentide tõlkimist. Samuti on õiguskaitseasutustes tööl vene keele jt keelte tõlgid ning seega puudutab mõju ulatus eelkõige keeleabi ning tõlgete mahtu. Mõju sagedus: väike, kuna puudutab maksimaalselt 1/3 menetlustest ning osa keeleabist ning tõlkevajadusest on vajadusel ehk lähtuvalt sellest, kas kannatanu nt dokumentide kirjalikku tõlget taotleb või mitte. Eelnõuga kaasnev mõju on väheoluline. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk võib seisneda selles, et kirjalikku tõlget taotleb oodatust suurem osa kannatanutest ning sageneb nende kannatanute osakaal, kes vajavad tõlget keeltest, mille osas tõlkevalmidus hetkel puudub või on seda keeruline korraldada. Riski maandamiseks näeb EL ohvrite direktiiv ette, et keeleabi võib pakkuda kannatanule arusaadavas keeles, mitte kannatanu emakeeles. 2) Sotsiaalsed mõjud (HÕNTE § 46 lg 1 p 1) Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluvate inimeste õigusi:  Eelnõu mõjutab inimeste ja inimrühmade võrdsust ja seda, et kedagi ei diskrimineeritaks keele või rahvusliku päritolu, kodakondsusega seotud põhjuse tõttu.  Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluva inimeste tõrjutust, sotsiaalset kaasatust.  Sihtrühma suurus: väike, kuna potentsiaalne sihtrühma suurus on kuni 31% kõigist kannatanutest, kuid keeleabi ning tõlke tagamine ei ole absoluutne ning seda pakutakse kannatanu taotlusel.  Mõju ulatus: väike, kuna ka praegu osutatakse kannatanutele keeleabi eelkõige vene keele puhul ning mõju ulatus avaldub eelkõige kirjaliku oluliste menetlusdokumentide tõlke tagamises kannatanu taotlusel.  Mõju sagedus: väike, kuna keeleabi ning tõlke tagamine puudutab ca 30% kõigist menetlustest, kuid kõigi mitte eesti emakeelega kannatanute puhul ei ole keeleabi ning tõlke tagamise vajadus absoluutne. 73   Eelnõuga kaasnev mõju on väheoluline. Mõjude järelhindamine: järelhindamine väljendub asutuste kuludes tõlkele ning keeleabile ning kannatanute rahulolule kriminaalmenetluse protsessiga. Vägivallakuritegude ohvrite puhul on mõju hindamiseks VES mõõdik 2.4: Vägivallaohvrite rahulolu kuriteoohvrite teenustega; VES mõõdik 3.1: vägivallaohvrite rahulolu menetluse protsessiga. 3) Mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega (HÕNTE § 46 lg 1 p 2)  Eelnõu mõjutab õiguskaitseorganite tööd, sh nende võimalusi takistada, paljastada või lahendada kuritegusid ja väärtegusid, mõista õigust ning ellu viia karistuspoliitikat.  Eelnõu mõjutab inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeoleku huvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite ja tunnistajate õigusi.  Sihtrühma suurus: väike, kuna potentsiaalne sihtrühma suurus on kuni 31% kõigist kannatanutest, kuid keeleabi ning tõlke tagamine ei ole absoluutne ning seda pakutakse kannatanu taotlusel.  Mõju ulatus: väike, kuna ka praegu osutatakse kannatanutele keeleabi eelkõige vene keele puhul ning mõju ulatus avaldub eelkõige kirjaliku oluliste menetlusdokumentide tõlke tagamises kannatanu taotlusel.  Mõju sagedus: väike, kuna keeleabi ning tõlke tagamine puudutab ca 30% kõigist menetlustest, kuid kõigi mitte eesti emakeelega kannatanute puhul ei ole keeleabi ning tõlke tagamise vajadus absoluutne. Eelnõuga kaasnev mõju on väheoluline. Eelnõuga kaasnevate ebasoovitavate mõjude avaldumise risk seisneb keeleabist ning tõlketööde ajakulust tingitud menetlustoimingute ning menetlustoimingute vahelise ajakulu kasvust, kuid selle riski maandamiseks on muudatuse positiivne mõju, milleks on kannatanute parem informeeritus ning seeläbi ka menetlusprotsesside sujuvus. Mõjude järelhindamine: vt eespool ning VES mõõdik 2.4: Vägivallaohvrite rahulolu kuriteoohvrite teenustega; VES mõõdik 3.1: vägivallaohvrite rahulolu menetluse protsessiga. 6.2.5. Alaealisele kannatanule õigusliku esindaja määramine Ohvrite direktiivi artiklist 24 tulenevalt tuleb alaealisele kannatanule määrata kriminaalmenetluses eriesindaja, juhul kui seaduslikud esindajad ei saa alaealist kannatanut huvide konflikti tõttu esindada. Sellest kohustusest tulenevalt lisatakse KrMS §-i 41 uus lõige 31, mille kohaselt määrab menetleja riigi õigusabi korras esindaja piiratud teovõimega kannatanule, kelle huvid võivad lähtuvalt kuriteo toimepanemise või muudest asjaoludest tulenevalt olla tema seadusliku esindaja huvidega vastuolus. Eelkõige esinevad sellised asjaolud ilmselt seksuaalse ja peresisese kehalise väärkohtlemise kriminaalasjades, kus kahtlustatav on pereliige ning seaduslikul esindajal võib olla lähedane suhe kahtlustatavaga. Menetleja peab asjaolusid hinnates jõudma järeldusele, kas lapse huvid võivad tema seadusliku esindaja huvidega kriminaalmenetluses potentsiaalselt konfliktis olla ning sellest tulenevalt otsustama riigi õigusabi vajalikkuse. Lisaks vastuoluliste huvide olukorrale tuleb esindaja määrata kannatanule ka siis, kui laps on perekonnast eraldatud. Sihtrühm, keda muudatus puudutab, on haavatavad alaealised – eelkõige alaealised, kelle huvid on tema seadusliku esindaja huvidega vastuolus või kes on perekonnast eraldatud. Analüüsi tulemusena tegevuse laiendamine eeldab lisarahastust riigieelarvest; täpne 74 lisaraha vajadus selgub eelnõu mõjude analüüsi raames (eeldatavalt hõlmab u 250 alaealist aastas). Tegu on kannatanu jaoks tagastamatu riigi õigusabiga, mis kuulub kriminaalasja menetluskulude hulka ning hüvitatakse vastavalt KrMS 7 ptk 2. jaos ettenähtud korrale. Muudatusega seotud koolitused advokaatidele on toodud alaeesmärgi 3 all. Mõju ulatus on väike, kuna sihtrühma suurus on u 250 alaealist. Mõju avaldumise sagedus on väike ning mõju avaldumise sagedus samuti väike. Teine sihtrühm keda muudatus puudutab, on potentsiaalsed alaealiste kannatanute esindajad – tegemist on väikse sihtrühmaga, kuid mõju avaldub eelkõige vajaduses tagada esindajate pädevus (eelkõige laste õiguste valdkonna hea tundmine) ning samas ka motiveeritus tegeleda alaealiste kannatanute esindamisega riigi õigusabi korras. Konkreetse pädevusega esindajate määramiseks ning pädevuse hoidmiseks on vajalik: a) vastavad koolitused advokatuuri liikmetele, b) välja töötada süsteem või sisemine töökorraldus, millega esindajaks satuvad esindajad, kellel on valmisolek olla alaealiste kannatanute esindajad. Muudatusega kaasnevad ka sotsiaalsed mõjud118: eelnõu mõjutab kindlate oskuste ja teadmistega töötajate koolitamist tööandjate või teiste osapoolte poolt (riik, kohalikud omavalitsused), näiteks kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide koolitamist, eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluvate inimeste õigusi. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleb esikohale seada lapse huvid, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja 20. novembril 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsioonis. Lapsohvreid tuleks käsitada ja kohelda kui käesolevas direktiivis sätestatud õiguste täieõiguslikke omanikke ning neil peaks olema õigus teostada neid õigusi nii, et võetaks arvesse nende võimet kujundada oma arvamus. Seeläbi mõjutab eelnõu inimeste ja inimrühmade võrdsust ja seda, et kedagi ei diskrimineeritaks näiteks vanuse, keele, usu, etnilise või rahvusliku päritolu, kodakondsuse, veendumuse, arvamuse, tervise, puude, seksuaalse orientatsiooni või muu isikuga seotud põhjuse tõttu. Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluva inimeste tõrjutust, sotsiaalset kaasatust. Eelnõu mõjutab laste heaolu ja tervist, inimsuhteid, osalemist ja võrdsust kas otse laste või kaudselt nende pere või kogukonna kaudu. Muudatusega kaasneb mõju riigiasutuste korraldusele ning kuludele119. Alaealisele kannatanule õigusliku esindaja määramisega seotud võimalik kulu hindamiseks on aluseks võetud: RÕA määramised RISist, kus on liik „isiku esindamine kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus“, need andmed on seotud kannatanu isiku andmetega e-toimikust (isikud, kelle puhul on märgitud liigiks „kannatanu“) ning RISi märgitud RÕA määrustest toodud tasud seoti omakorda kannatanute andmetega.120 Isikoodi alusel on leitud alaealised kannatanud ning täiendavalt on analüüsitud seda, millist liiki kuritegude puhul on kannatanule riigi õigusabi korras kriminaalasja kohtueelses menetluses ning kohtus esindaja määratud. E-toimiku ja RIS andmetel on riigi õigusabi liigi „isiku esindamine kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus“ 2014. aastal RÕA kulu ühe isikuga seoses keskmiselt 353,9 eurot (min 43,2 eurot)121. Kui aluseks on võetud vaid kannatanud ning sama RÕA liik, on kulu ühe isiku 118 (HÕNTE § 46 lg 1 p 1). 119 (HÕNTE § 46 lg 1 p 6). 120 E-toimiku ja RIS-i andmete päring 19.02.2015. 121 Seejuures on isiku liigiks märgitud muu menetluse allutatud isik, kannatanu, menetluse allutatud isik, avaldaja, määruskaebuse esindaja, muu osaline, taotluse esindaja. 75 kohta 686 eurot (min 96 eurot – max 4383 eurot). Kokku maksti RÕA tasusid nimetatud liigi alusel seoses 33 isikuga, sh on isiku liigiks märgitud kannatanu 13 isiku puhul. Riigi õigusabi kulusid ühe kriminaalasja kohta on hinnatud Eesti Rakendusuuringute Keskus CentARi uuringus122, kus on leitud, riigi õigusabi kulu ühe menetluse kohta tapmiste, vägistamiste ning röövimiste puhul (vt tabel 7). Kuigi siin on valdavalt tegemist määratud kaitsja riigi õigusabi kulu ning tasude hinda, peegeldab see vägivallakuritegude menetlustoimingute arvu, raskust ning seeläbi riigi õigusabiga seotud menetluskulu. Kannatanu esindaja puhul on riigi õigusabi kulud ilmselt väiksemad, seoses sellega, et kannatanuga tehakse kriminaalmenetluse raames vähem menetlustoiminguid. Tabel 6. Keskmine riigi õigusabi kulu kuriteoliikide lõikes (eurot) Tapmine Vägistamine Röövimine Keskmine riigi õigusabi kulu ühe menetluse 1943 1150 632 kohta Keskmine määratud kaitsjaga menetluste arv 41 34 158 aastas Keskmine riigi õigusabi kulu aastas 80 440 39 330 99 540 Allikas: RIS, autorite arvutused Kõige suurem on õigusabi kulu tapmise ja mõrva puhul. Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et pea kõik tapmiste kriminaalasjad arutatakse üldmenetluses, millega kaasneb kaitsjale suurem töömaht kui näiteks lühi- ja kokkuleppemenetluses. Samuti esitatakse nende kuritegude puhul sagedamini apellatsioone ja kassatsioone, mis venitavad kohtumenetlust pikemaks ja tekitavad kaitsjale lisatööd ja tähendavad seega ka täiendavaid õigusabi kulusid.123 Teiseks saab muudatusega seotud kulude arvutamiseks aluseks võtta selliste kriminaalasjade arvu, kus kannatanu on alaealine, tegemist on huvide konfliktiga kannatanu ning tema seadusliku esindajate vahel. 2014. aastal registreeritud kuriteod, kus seadusliku esindaja huvid võivad olla lapse huvidega vastuolus, on eelkõige vägivallakuriteod, kus kannatanu on alaealine ning teo toimepanija on kannatanu pereliige. 2014. oli vähemalt 21% juhtudest perevägivalla puhul pealtnägijaks või kannatanuks alaealine – u 571 juhtumit. 2014.aastal registreeritud kuritegudes u 250 juhtumil oli tegemist perevägivalla (sh kehalise väärkohtlemise ja seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegudega), kus otseseks kannatanuks oli alaealine. Kõigist alaealise kannatanuga kontaktsetest seksuaalkuritegudest 42% teo toimepanija pereliige (59), 39% muu tuttav (55). Seega 250 peresisesest alaealise kannatanuga vägivallateost ligikaudu 1/4 on seksuaalse enesemääramise vastased teod. 122 Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR, 2015: Vägivallakuritegude hind. Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika osakond. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/vagivallakuritegude_hind_centar _loplik.pdf (10.03.2015). 123 Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR 2015. Vägivallakuritegude hind. Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika osakond. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/vagivallakuritegude_hind_centar _loplik.pdf. (10.03.2015). 76 Kolmandaks tuleb arvesse võtta keskmist kulu kannatanu esindamisele kohtueelses või kohtumenetluses ning selliste juhtumite ligikaudset arvu aastas. Lähtuvalt punktis 1) ja 2) toodud andmetest ning arvutustest võiks alaealise kannatanuga kriminaalasjades, kus esineb vastuolu seadusliku esindaja ning lapse huvidega, RÕA kulud olla maksimaalselt 250 X 500 eurot ehk 125 000 eurot. Samas tuleb siin lisaks arvestada, et juba praegu on kannatanutel õigus riigi õigusabi korras esindaja taotlemiseks juhul, kui kannatanu majanduslik olukord ei võimalda tal lepingulist kaitsjat palgata. Kaasnevate mõjude kokkuvõte: 1) riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele ja kuludele (HÕNTE § 46 lg 1 p 6), mis on tingitud kulust riigi õigusabile ning riigi õigusabi rahastamisvajadust ehk kulusid.  Eelnõu mõjutab asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste hulka ja iseloomu, sisemist töökorraldust ja protseduure või põhiülesannete täitmise ja teenuste osutamise võimet.  Eelnõu mõjutab avalike teenuste kättesaadavust, sh riigi läbiviidavate menetluste kestvust ja kulukust, ning kvaliteeti sihtrühmade jaoks.  Eelnõu mõjutab avalike teenistujate ja ametiasutuste töötajate koolitusvajadust. Sihtrühma suurus: väike (alaealisi esindavad advokaadid) Mõju ulatus: väike, kuna alaealised kannatanud ning omakorda (peresisestes) vägivallakuritegudes kannatanud alaealised moodustavad kõigist kuritegudes kannatanutest alla 5%. Mõju sagedus: väike lähtuvalt sellest, milliste kuritegude ning milliste menetlustoimingute puhul on esindaja vajalik. Eelnõuga kaasneb väheoluline mõju. Eelnõu muudatusega kaasnevate ebasoovitavate mõjude risk: taotletava mõju saavutamiseks on oluline laste õigusi tundvate ning alaealiste esindamiseks motiveeritud advokaatide olemasolu ning selge arusaam esindaja rollist (sh koostöös õiguskaitse ning lastekaitse töötajatega). Riski maandamiseks on olulised koolitused advokaatidele, vastav motivatsioonisüsteem ning tugev lastekaitsesüsteem. 2) Sotsiaalsed mõjud (HÕNTE § 46 lg 1 p 1) A. Eelnõu mõjutab tööturgu ja töösuhet:  Eelnõu mõjutab kindlate oskuste ja teadmistega töötajate koolitamist tööandjate või teiste osapoolte poolt (riik, kohalikud omavalitsused), näiteks kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide koolitamist, mis väljendub advokaatide koolitamises selleks, et tagada pädevus laste õiguste ning alaealiste esindamise (sh väärkohtlemise ohvrite) valdkonnas. Sihtrühma suurus: väike, kuna puudutab vaid osa riigi õigusabi pakkuvatest advokaatidest. Mõju ulatus: keskmineväike, kuna ka praegu on kannatanutele teatud juhtudel õigus riigi õigusabi korras esindaja määramiseks, kuid eelnõuga täpsustub, mis alustel (sh mis menetlusetapis) alaealistele esindaja määratakse. Mõju sagedus: lähtuvalt esindaja rollist kogu menetlusprotsessis, menetlustoimingutel ning alaealise kannatanu jaoks kaasnevatest muudest tema olukorraga seotud toimingutest. Mõju olulisus: Eelnõu muudatusega kaasnevad väheolulised mõjud. B. Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluvate inimeste õigusi:  Eelnõu mõjutab inimeste ja inimrühmade – käesoleva muudatuse puhul alaealiste - võrdsust ja seda, et kedagi ei diskrimineeritaks vanuse, keele, usu, etnilise või 77  rahvusliku päritolu, kodakondsuse, veendumuse, arvamuse, tervise, puude, seksuaalse orientatsiooni või muu isikuga seotud põhjuse tõttu.  Eelnõu mõjutab erikohtlemist vajavate või riskirühma kuuluva inimeste tõrjutust, sotsiaalset kaasatust.  Eelnõu mõjutab laste heaolu ja tervist, inimsuhteid, elukeskkonda, igapäevaelu sujumist, osalemist ja võrdsust kas otse laste või kaudselt nende pere või kogukonna kaudu. Sihtrühma suurus: väike, kuna puudutab väikest osa kõigist kuriteos kannatanutest, kõigist lastest ning kõigist alaealistest kannatanutest kuritegudes. Mõju ulatus: vt eelmine punkt. Mõju sagedus: vt eelmine punkt. Mõju olulisus: Eelnõu muudatusega kaasnevad väheolulised mõjud. 3) Mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega (HÕNTE § 46 lg 1 p 2)  Eelnõu mõjutab: - turvalisust: isikuturvalisust, personaliturvalisust; - õiguskaitseorganite tööd, sh nende võimalusi takistada, paljastada või lahendada kuritegusid ja väärtegusid, mõista õigust ning ellu viia karistuspoliitikat; - inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeoleku huvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite ja tunnistajate õigusi. Sihtrühma suurus: vt eelmine punkt. Mõju ulatus: vt eelmine punkt. Mõju sagedus: vt eelmine punkt. Mõju olulisus: Eelnõu muudatusega kaasnevad väheolulised mõjud. Kulud: Riigi õigusabi kulude kasv alaealiste kannatanute esindamisele kriminaalasjades maksimaalselt 125 000 eurot. 6.2.6. Avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemine kriminaalmenetluses Avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamine kriminaalasja raames vähendab riigiasutuste töökoormust. Seoses muudatusega, et kriminaalasjaga seotud avalik-õiguslikku nõuet ei ole enam vaja haldusorganil välja nõuda haldusmenetluses ja see on võimalik selle asemel esitada kriminaalasja raames, välditakse topeltmenetlust samas asjas. Samas toob avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise võimaluse panemine maakohtutele kaasa ka kohtunike koolitusvajaduse, sest maakohtunikud varem sisult haldusõiguslike vaidluste lahendamisega tegelema pidanud ei ole. Avalik-õigusliku nõudeavalduse raames on aga võimalik esitada ainult selline nõue, mis on sisult kriminaalasjaga seotud, seetõttu on maakohtunikud ka varem pidanud sisuliselt samu asjaolusid tuvastama. Seega ei ole kohtunike koolitusvajadus erakorraline, vaid vajalikud teadmised on võimalik omandada tavapärase täienduskoolituse raames. Kaasnevate mõjude kokkuvõte: 1) riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele (HÕNTE § 46 lg 1 p 6):  Eelnõu mõjutab riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ülalpidamise kulukust. Eelnõu võimaldab riigiasutusel kuriteos kannatanuna esitada rahalise nõude kriminaalmenetluse raames, seega vältides topeltmenetlust ja sellega seonduvat töökoormust. 78   Eelnõu mõjutab asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste töökoormust (ülesannete hulka ja iseloomu), sisemist töökorraldust ja protseduure või põhiülesannete täitmise ja teenuste osutamise võimet. Eelnõu toob kaasa kohtute töökoormuse ümberjaotumise, kuna halduskohtute pädevuses olevate vaidluste lahendamine liigub avalik-õiguslike nõudeavaldustega seotud osas maakohtutele.  Eelnõu mõjutab asutuste vahelisi suhteid, sh riigiasutuste omavahelisi pädevussuhteid ja koostööd või riigi ja kohalike omavalitsuste omavahelist tööjaotus ja koostööd.  Eelnõu mõjutab avalike teenistujate ja ametiasutuste töötajate koolitusvajadust. Sihtrühma suurus: väike (kohtunikud ning potentsiaalsed kriminaalasjad, mille puhul nõudeavaldus asjakohane on) Mõju ulatus: väike (kannatanud ja kriminaalasjad, mille puhul nõudeavaldus asjakohane on) Mõju sagedus: väike, sest selliseid kriminaalasju, kus avalik-õiguslik organ saab esitada nõude, on kõigist kriminaalasjadest väga väike osa. Mõju olulisus: Eelnõuga kaasnevad väheolulised mõjud Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: Riskiks on erineva kohtupraktika tekkimine maa- ja halduskohtunike vahel, kuid seda riski on võimalik maandada koolitustega. Mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega (HÕNTE § 46 lg 1 p 2)  Eelnõu mõjutab õiguskaitseorganite tööd, sh nende võimalusi takistada, paljastada või lahendada kuritegusid ja väärtegusid, mõista õigust ning ellu viia karistuspoliitikat. Eelnõu võimaldab senisest efektiivsemalt võidelda maksukuritegevusega ning tagada riigi rahaliste nõuete parema täitmise, tagades muuhulgas, et maksukuritegevusega saadud tulud ei jääks kurjategijatele.  Eelnõu mõjutab inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeoleku huvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite ja tunnistajate õigusi. Sihtrühma suurus: väike (kohtunikud ning potentsiaalsed kriminaalasjad, mille puhul nõudeavaldus asjakohane on) Mõju ulatus: väike (kannatanud ja kriminaalasjad, mille puhul nõudeavaldus asjakohane on) Mõju sagedus: väike, sest selliseid kriminaalasju, kus avalik-õiguslik organ saab esitada nõude, on kõigist kriminaalasjadest väga väike osa. Mõju olulisus: Eelnõuga kaasnevad väheolulised mõjud. 6.2.7. KrMS 2001 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine uurimisasutuse poolt KrMS § 2001 muudatuse eesmärk on vabastada menetlusasutuste ressursse, sest sidudes lisatõendite kogumise kohustuse isiku tuvastamatuse olukorras tõendite kogumise otstarbekusega, vabaneb uurimisasutuste ressurssi otsese lisaväärtuseta toimingute arvelt. Nii näiteks ei ole selle muudatuse jõustumise järel olukorras, kus varguse toimepanijat ei õnnestu tuvastada, vaja kõiki potentsiaalseid tunnistajaid üle kuulata, vaid võib piirduda politseiametniku ettekandega majaelanike küsitluse kohta, kui ülekuulamine kulutaks põhjendamatult palju tööjõudu ja aega, arvestades tulemuse vähest tõenduslikku lisaväärtust. Samuti hoiab menetluste lõpetamine uurimisasutuste poolt kokku prokuratuuri tööaega. Näiteks 2013. aastal koostati KrMS § 2001 alusel 14 520 lõpetamise määrust. 2014.aastal 79 lõpetati 12 990 kuriteo menetlus seetõttu, et kuriteo toimepanijat ei selgitatud välja.124 Kui hinnata, et ühe määruse kinnitamine, sh toimikuga tutvumine, prokuratuuris võtab aega umbes 15 minutit, oleks aastane ajaline kokkuhoid ligikaudu 450 tööpäeva. Samuti hoiab muudatus kokku toimikute uurimisasutusest prokuratuuri ja tagasi transportimise kulusid. Muudatusega kaasnevad mõjud: 1) riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele (HÕNTE § 46 lg 1 p 6):  Eelnõu mõjutab riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ülalpidamise kulukust läbi kulude vähenemise.  Eelnõu mõjutab asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste töökoormust (ülesannete hulka ja iseloomu), sisemist töökorraldust ja protseduure või põhiülesannete täitmise ja teenuste osutamise võimet. Sihtrühma suurus: väike (prokurörid, PPA autojuhid, PPA ja prokuratuuri kantseleitöötajad) Mõju ulatus: väike, sest tegemist on ühe vähe aega võtva toiminguga, mille sisu prokuröri kinnituse kaotamise tõttu ei muutu. Mõju sagedus: väike (ca 35-39 KrMS §200¹ määrust päevas kogu Eesti kohta) Mõju olulisus: Eelnõuga kaasnevad väheolulised mõjud. 2) mõju riigi julgeolekule ja võitlusele kuritegevusega (HÕNTE § 46 lg 1 p 2)  Eelnõu mõjutab õiguskaitseorganite tööd, sh nende võimalusi takistada, paljastada või lahendada kuritegusid ja väärtegusid, mõista õigust ning ellu viia karistuspoliitikat.  Eelnõu mõjutab inimeste õigusi kriminaalmenetluses, sh tasakaalu julgeoleku huvide ja kahtlustatavate õiguste vahel ning kuriteoohvrite ja tunnistajate õigusi. Sihtrühma suurus: väike (vt p 1) Mõju ulatus: väike (vt p 1) Mõju sagedus: väike (vt p1) Mõju olulisus: Eelnõuga kaasnevad väheolulised mõjud. Kulud: Infosüsteemide arendamise kulud ligikaudu 20 000 eurot. 7. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatav tulu 7.1. Seaduse rakendamiseks vajalikud iga-aastased lisakulud jagunevad tulenevalt eeltoodust: a) Riigi õigusabi kulude kasv alaealiste kannatanute esindamisele kriminaalasjades maksimaalselt 125 000 eurot. Õigusabikulude osas toodud kulud on hinnangulised ja selle täpset suurust ei ole võimalik prognoosida, kuid täiendavad kulutused tekivad, mistõttu on vaja eraldada selleks täiendavaid vahendeid. Suure tõenäosusega on pärast seaduse rakendamist vaja uuesti neid kulusid hinnata ning seejärel saab planeerida konkreetse lisarahastuse vajaduse. 124 Kuritegevus Eestis 2014. Justiitsministeerium. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevuse_at_20 15_0.pdf. 80 b) Menetlejate täiendkoolituse kulu 145 000 eurot. c) Infosüsteemide arendamise kulud ligikaudu 20 000 eurot. Eelnõuga nähakse ette täiendavad määruse vormid, mille registreerimise võimalus tuleb lisada ka infosüsteemidesse: - Kannatanu kaasamise määrus - Kannatanu kaasamata jätmise määrus - Kolmanda isiku menetlusest kõrvaldamise määrus - Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 2001 alusel uurimisasutuse poolt Ühe terviktoimingu lisamine politsei infosüsteemi MIS võtab ligikaudu 50 tundi arendaja aega, arvestades ühe töötunni hinnaks 50 eurot on MIS-i arendamise kogukuluks 10 000 eurot. Sama mahuga tuleb arvestada ka KRMR arenduste puhul. d) Keeleabi ning tõlkekulud tekivad PPA-le, Riigiprokuratuurile ning kohtutele – täpne kulu selgub praktika käigus, mis kaetakse olemasolevate vahendite arvelt. e) Posti teel saadetud kuriteoteadete kättesaamise kinnituse postitamise kulu 6000 eurot. f) Kannatanute kohtlemise ja ohvrisõbraliku uurimise analüüside (VES tegevus 3.3.8., uuringud aastatel 2016 ning 2020) kulu kokku 10 000 eurot. g) Kannatanute menetlustoimingutes osalemise kulude hüvitiste kasv kohtumenetluses kokku 12 000 eurot. Kulude katmiseks tuleb esitada riigieelarve lisataotlus, kuna tegemist on direktiivi ülevõtmiseks vajalike kuludega. Eelnõuga kaudselt seotud rahalised kulud Sotsiaalkindlustusametile: Eeldatav ohvrite pöördumiste tõus ja täiendav ohvriabitöötajate ressursivajadus - tingituna võib Sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajate palgakulu lisavajadus 2016.aastast olla kuni 265 000 eurot aastas. Lisaks SKA ohvriabi teenusega seotud kulud vajadus: a) ohvriabi teenuse teavitamis ja informeerimise kulud 10 000 eurot aastas; b) ohvriabi töötajate täiendavad koolituskulud kuni 25 000 eurot aastas; c) psühholoogilise abi kulude hüvitise suurenemine 40% - 36 300 eurot aastas; d) kuriteo ohvritele makstavate hüvitiste tõus 20% 67 200 eurot; e) vabatahtlike kaasamiseks koolituskulud ning sõidu- ja sidekulude hüvitamine – hinnanguliselt kuni 3000 eurot aastas; f) ohvriabi teenuse tõlkekulud – kuni 1000 eurot aastas: g) rehabilitatsiooniteenuste osutamine kannatanutele – võimalusi ja eelarvet tuleb hinnata 2016. aasta jooksul. Kokkuvõte: eelnõuga kaasnevate muudatuste rakendumiseks vajalik lisarahastus ministeeriumite (koos haldusaladega) kaupa: 1) Justiitsministeerium: ühekordne vajadus 24 000 eurot (koolitused), 10 000 eurot (uuringud), 10 000 (infosüsteemide arendus); jooksvalt aastas kuni 125 000 eurot (riigi õigusabi, esindaja alaealisele kannatanule) ning 12 000 (kannatanute kulude hüvitamine) ning keeleabi- ja tõlkekulud. Ühekordselt 44 000 eurot, aastas täiendavalt kuni 137 000 eurot. 2) Siseministeerium: ühekordne vajadus (või 6000 ühekordselt + 57 000 eurot 2016. ning 2017.aastal) 121 000 eurot (koolitused), 10 000 eurot (infosüsteemide arendus); jooksvalt aastas 6000 eurot (postikulud) ning keeleabi- ja tõlkekulud. 81 Ühekordselt 131 000 eurot; aastas minimaalselt 6000 eurot. 3) Sotsiaalministeerium: jooksvalt aastas 265 000 eurot (personalikulud), 10 000 eurot (info-ja teavitus teenustest), 25 000 eurot (koolitused), 36 300 (psühholoogilise kulu hüvitise tõus), 67 200 eurot (kuriteoohvritele makstavate hüvitiste tõus); 3000 eurot (vabatahtlike kaasamiseks koolituskulud, sõidu- ja sidekulud), 1000 eurot (tõlkekulud). Kokku aastas jooksvalt 408 100 eurot. 7.2. Seosed vägivalla ennetamise strateegiaga Seoses VES-i ning ohvrite direktiivi ülevõtmisega on vaja taotleda lisavahendeid RES-ist järgmiste tegevuste elluviimiseks (vt tabel 10, lisa 1): psühhosotsiaalse kriisinõustaja tervishoiuteenuse loomine ning teenuse pakkumine (vajadusel alates 2017); meessoost perevägivalla ohvrite tugimeetmete vajaduse analüüsimine (2017: 35 000 eurot); naistevastase vägivalla ohvritele on tugitelefoni (1492) teenuse pakkumine (alates 2016. aastast 90 000 eurot aastas); seksuaalvägivalla ohvritele üle-eestiliselt teenuse pakkumine (alates 2017; lisaraha vajadus selgub 2016); inimkaubanduse ennetamiseks ja ohvrite abistamiseks nõuandeliini (660 7320) teenuse pakkumine (alates 2016. aastast iga-aastaselt 40 000 eurot); perevägivallavõrgustike jätkukoolituste läbiviimine iga-aastaselt (alates 2016. aastast 25 000 eurot aastas); KIT vahendid seksuaalvägivalla tõendite kogumiseks on tervishoiuasutustele igal aastal jagatud (alates 2016. aastast 3500 eurot iga-aastaselt); õiguskaitseasutuste töötajatele alaealiste erikohtlemise koolitusprogrammi rakendamine 2016. aastal (15 000 eurot). Seega on kokku taotleda lisarahastust järgnevaks 2016.–2018. aastaks seoses VES-iga 555 550 ning täiendavalt need kulud, mille suurusjärk ei ole hetkel teada ning selguvad alates 2016. aastast. Eelnõuga kaasnevate ning eelkõige direktiivi 2012/29/EL üle võtmisega seotud mõjusid ohvrite õiguste kaitse ning neile pakutava toe ja kaitse osas saab hinnata vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaani tegevuse 3.3.8. „Kannatanute kohtlemise ja ohvrisõbraliku uurimise analüüs“ kaudu. Tegemist on 2016. aastaks kavandatud kordusuuringuga kannatanute kohtlemise kohta kriminaalmenetluses (sh nende teadlikkus jms), mis peaks kaardistama kannatanute rahulolu seisundi. Muutuse mõõtmiseks tuleks kordusuuring kavandada 2020. aastaks. Mõlema – nii 2016. aasta kui 2020. aasta uuringu hinnaks on u 5 000 eurot ehk kokku 10 000 eurot. 8. Rakendusaktid Eelnõuga seonduvalt on vaja muuta justiitsministri 16. juuli 2008. a. määrust kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormide kehtestamine, milles on vaja kehtetuks tunnistada §-d 1 ja 3 seoses KrMS § 1603 muutmisega ja dokumentide näidisvormide kehtestamise õiguse andmisega riigi peaprokurörile. Samuti on vaja muuta määruse pealkirja, sest määruse reguleerimisalasse jääb pärast muudatust üksnes kriminaaltoimikule esitatavate nõuete kehtestamine. 9. Seaduse jõustumine 82 Eelnõuga nähakse ette üldkorrast erinev jõustumisaeg (hilisem jõustumine), kuna tegemist on menetluse mõttes üsna oluliste ja kulukate muudatustega, mis vajavad koolitusi, ressursside planeerimist ja tööprotsesside loomist või ümberkujundamist. Ohvrite direktiivi ülevõtmisega seonduvad muudatused jõustuvad direktiivi ülevõtmise tähtpäeval, 15. novembril 2015. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon. Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Siseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, ringkonnakohtutele, maakohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuuri, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Naisteühenduste Ümarlauale, Naiste Varjupaikade Koostöökogule, Eesti Inimõiguste Keskusele, Eesti Lastekaitse Liidule, Eesti Kaupmeeste Liidule ja Sisekaitseakadeemiale. 83 Lisa 1. Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaani tegevused, mis on otseselt või kaudselt seotud eelnõust tingitud muudatustega ning vajalikud EL ohvrite direktiivi eesmärgi täitmiseks Tabel 9. Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaani meetmete tulemusindikaatorid125 Algtase Mõõdiku Kok Eesmärgid/Indikaatorid/ (aasta) 2015 2016 2017 2018 taseme ku Valitsemisalad allikas 2. Alaeesmärk: Vägivallaohvritele on 5 nende vajadustest lähtuv 1 559 705 1 239 050 1 274 050 1 239 050 311 kaitse ja tugi paremini 855 tagatud (eelarve kokku, sh valitsemisalad) sh Justiitsministeeriumi 0 0 0 0 valitsemisala sh Siseministeeriumi 3 000 3 000 3 000 3 000 valitsemisala sh Sotsiaalministeeriumi 1 550 205 1 237 550 1 272 550 1 237 550 valitsemisala Mõõdik 2.1: Vägivalla Ohvrite ohvriks langenud elanike Selgub Määrataks Määratakse Määratakse Määratakse kohtlemise osakaal, kes pöördus 2016 e 2016 2016 2016 2016 uuring: ohvriabi poole 2016, 2020 FRA: 2014; Justiitsmini Mõõdik 2.2: Naiste osakaal, Ei steeriumi 67% Ei mõõdeta Ei mõõdeta > 75% kes on teadlik ohvriabist mõõdeta ohvriuuring : 2018, 2020 Mõõdik 2.3: Vägivallaohvri Kriminaalst 15 kaitseks määratud ajutiste 17 19 22 > 25 atistika: igal (2013) lähenemiskeeldude arv aastal Rahulolu Mõõdik 2.4: mõõtmise Selgub Määrataks Määratakse Määratakse Määratakse Vägivallaohvrite rahulolu süsteem 2016 e 2016 2016 2016 2016 kuriteoohvrite teenustega töötatakse välja 2016 3. Alaeesmärk: Vägivallajuhtumite menetlemine on 47 450 91 974 52 885 48 842 ohvrisõbralikum (eelarve 241 kokku, sh valitsemisalad) 151 sh Justiitsministeeriumi 7 000 48 500 8 500 3 500 valitsemisala sh Sotsiaalministeeriumi 40 450 43 474 44 385 45 342 valitsemisala 125 Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaan. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/rakendusplaan-aastateks-2015-2018. 84  Ohvrite Mõõdik 3.1: Selgub Määrataks Määratakse Määratakse Määratakse kohtlemise Vägivallaohvrite rahulolu 2016 e 2016 2016 2016 2016 uuring: menetluse protsessiga 2016, 2020 Tabel 10. Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaani meetmete tulemusindikaatorid ning EL ohvrite direktiivi eesmärgi täitmiseks vajalikud tegevused ning vajalikud lisavahendid RES-ist126 Meede 2.1. Vägivallaohvrite abistamise süsteemi arendamine Tulemusnäitajad 2.1.A. Ohvriabisse Algtase: Kasvanud (2018) vägivalla tõttu tehtud 2151 pöördumiste arv (2014) 2.1.B. Naiste Algtase: 1800 (2018) tugikeskustesse 1617 pöördunud naiste arv (2014) 2.1.C. SKA kaudu Algtase: Kasvanud (2018) teenusele pöördunud 33 (2013) väärkoheldud laste arv 2.1.D. Ohvriabi kaudu Algtase: Kasvanud (2018) teenuseid saanud 4 (2014) inimkaubanduse ohvrite arv 2.1.E. Seksuaalvägivalla Algtase: Kasvanud (2018) ohvrite kompleksteenust 0 (2014) saanute arv 2.1.F. Psühholoogilise Algtase: Kasvanud (2018) abi hüvitise maksmise 99300 kulu (2014) Tegevused Indikaatorid Vastutaja Kulu Tegevus 2.1.1. 1) Naistevastase SoM Teenuse kirjelduse koostamise kulud Vägivallaohvrite vägivalla ohvritele kaetakse SoM tegevuskuludest. teenuste süsteemi ettenähtud teenuste korrastamine kirjeldused (sh nõuded teenuste osutajatele) on koostatud ja kinnitatud (2015) 2) Inimkaubanduse SoM Teenuse kirjelduse koostamise kulud ohvritele ettenähtud kaetakse SoM tegevuskuludest. teenuste kirjeldused (sh nõuded teenuste osutajatele) on koostatud ja kinnitatud (2015) 3) Meessoost SoM 35 000 (2017) perevägivalla ohvrite tugimeetmete vajadust on analüüsitud (2017)127 126 Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020 rakendusplaan. Kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/rakendusplaan-aastateks-2015-2018. 127 Praegu saavad meessoost vägivalla ohvrid kasutada üldiseid ohvriabisüsteemi pakutavaid teenuseid ning vabaühenduste pakutavaid nõustamisteenuseid, kuid puudub informatsioon, kas kõnealusele sihtrühmale on vaja eraldi teenuseid. 85  4) Ohvriabi kaudu SoM128 pakutavate teenuste optimaalset mahtu ja osutamise võimalusi on analüüsitud (2017) 5) Kuriteoohvrite SoM toetamiseks ohvriabis on (SKA) vabatahtlike kaasamise mudel välja töötatud (2016) 6) Psühhosotsiaalse SoM * kriisinõustaja tervishoiuteenuse vajadust analüüsitud (2016) ja vajadusel vastav teenus käivitatud (alates 2017)129 7) Kuriteoohvrite SoM teenuse tagasiside kogumise süsteem on loodud (2016) ja rakendatud (alates 2017) Tegevus 2.1.2. SoM Teenus vastavalt ohvriabi seadusele, Ohvriabi kaudu 1) Ohvriabiteenust on mille raames abistatakse ohvrit teenuste pakkumine pakutud suhtlemisel riigi- jt asutustega. Teenust (sõltumata osutavad ohvriabitöötajad, kelle vägivallaliigist) palgakulu kaetakse SKA eelarvest. 2) Psühholoogilist abi on SoM 397 200 (2015-2018 ehk 99 300 pakutud ja selle kulu aastas). Alates 2007. a hüvitab riik hüvitatud süüteo ohvritele ja nende pereliikmetele vajadusel psühholoogilise abi kulutused 1 kuupalga alammäära ulatuses 1 pereliikme kohta ja mitte rohkem kui kolme kuu ulatuses pere kohta. Hüvitist makstakse EV territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele. 3) Kuriteoohvrite SoM 1 344 000 (2015-2018 ehk 336000 riiklikku hüvitist on aastas) määratud130 Tegevus 2.1.3. 1) Naiste tugikeskuste SoM 2 200 000 (2015-2018 kokku)131 128 Analüüsitakse nõustamisteenuste (juriidiline nõustamine, kriisiabi, sotsiaalne nõustamine, pikaajaline psühholoogiline abi jm) pakkumise vajadust ja korraldust (sh mobiilsus, teenusemahtude diferentseeritus lähtuvalt kannatanu vajadustest ning psühholoogilise abi osutajatele kehtestatud nõuded). 129 2016. a jooksul analüüsitakse psühhosotsiaalse kriisinõustaja teenuse vajadust haiglate erakorralise meditsiini osakondades ning rahastamise võimalusi. Analüüsi tulemusena 2017. a otsustatakse, kas, millal ja kuidas teenuse osutamine käivitatakse haiglate erakorralise meditsiini osakondades ning vajadusel planeeritakse lisakulud. 130 Lisaks võimaldab ohvriabi seadus taotleda ohvri matusekulutuste ja ravikulutuste hüvitamist inimestel, kes on neid kulutusi faktiliselt kandnud. Hüvitist makstakse juhul, kui kuriteo tagajärjel on ohvril tekkinud raske tervisekahjustus, vähemalt kuus kuud kestev tervisehäire või kui ohver on saanud kuriteo tagajärjel surma. Hüvitatakse 80% varalisest kahjust, kuid ühele ohvrile ja tema kõigile ülalpeetavatele kokku mitte rohkem kui 9590 eurot. 131 2015. a kulud kaetakse osaliselt (200 000) EMP ja Norra toetusest, ülejäänud osa (500 000) riigieelarvest. Aastateks 2016–2018 on planeeritud RES-i 500 000, esitatakse lisataotlus summas 235000 aastas (kokku seega 735000). 86 Naiste tugikeskuse kompleksteenust on kompleksteenuse naistevastase vägivalla pakkumine ohvritele üle-eestiliselt pakutud 2) Naistevastase SoM 360 0000 (2015: 90 000)* vägivalla ohvritele on tugitelefoni (1492) teenust pakutud132 Tegevus 2.1.4. 1) Seksuaalvägivalla SoM 41490 Seksuaalvägivalla ohvritele ohvritele kompleksteenuse spetsiaalsete osutamise valmisolekut teenuste loomine ja on analüüsitud (2016)133 pakkumine 2) Seksuaalvägivalla SoM * ohvritele on teenust üle- eestiliselt pakutud (alates 2017)134 3) Veebipõhised SoM 20 528 nõustajad koolitatud (2015) ja internetinõustamist seksuaalvägivalla ohvritele pakutud (alates 2015)135 Tegevus 2.1.5. 1) Inimkaubanduse SoM 200 000 (2015-2018 kokku) Inimkaubanduse ohvritele on teenust ohvritele ja pakutud136 prostitutsiooni 2) Prostitutsiooni SoM 400 000 (2015-2018 kokku) kaasatutele kaasatutele on spetsiaalsete rehabilitatsiooniteenust teenuste pakkumine pakutud137 4) Inimkaubanduse SoM 168 000 (2015-2018 kokku)* ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliini Naiste tugikeskuse teenus on spetsialiseeritud kompleksteenus vägivalda kogenud naistele ja nende lastele, mis hõlmab esmast kriisinõustamist, ohvritele teabe andmist nende õigustest ja erinevatest abivõimalustest, juhtumipõhist nõustamist, vajadusel turvalist majutust, psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat ja õigusabi. 2015. a seisuga on tugikeskused 13 maakonnas. 132 2015. a kulud kaetakse EMP ja Norra toetusest. Aastateks 2016–2018 taotletakse vahendid riigieelarvest. 1492 on ööpäevaringe tasuta 24h toimiv lühinumber füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele. Naiste tugitelefoni töötajad pakuvad emotsionaalset tuge, jagavad informatsiooni abi saamise võimaluste kohta üle Eesti, annavad vägivallaohvritele asjaajamisjuhiseid suhtlemisel riigi, kohaliku omavalitsuse ja teiste vajalikke teenuseid osutavate asutustega ning annavad nõu asjassepuutuva seadusandluse kohta. Tugitelefoni pakkujaks on ENVL. 133 Tegevus viiakse läbi EMP ja Norra toetustest rahastatava ESTLi projekti raames (2014–2016 aprill). Projekti raames on hinnatud kahe tervishoiuasutuse näitel tervishoiuasutuste valmisolekut teenust pakkuda, viidud läbi täienduskoolitus meedikutele, katsetatud rehabilitatsiooniteenust seksuaaltervisekliinikutes ja koostatud tegevusjuhised. 134 ESTL projekti kohaselt võiks teenust pakkuda neli haiglat üle Eesti. Lisaraha vajadus selgub hiljemalt 2016. a. 135 ESTL 2014–2016 projekti raames käivitatakse internetinõustamise teenus koos spetsiaalse rubriigiga ESTLi portaali www.amor.ee juures suunatuna seksuaalvägivalla ohvritele. 2016. a kevadeni on e-nõustamise kulud täies osas kaetud Norra finantsmehhanismide vahenditest. 136 Alates 28.04.2013 nähti ohvriabi seaduses ette eraldi teenused inimkaubanduse ohvritele. 137 Teenuse raames pakutakse psühholoogilist-, juriidilist- ja sotsiaanõustamist ning järelrehabilitatsiooni kolmes Eesti piirkonnas. 87  (6607320) teenust pakutud138 Tegevus 2.1.6. 1) Väärkoheldud laste SoM Väärkoheldud laste abistamise süsteemi abistamise süsteemi valdkonnaülene analüüs loomine ja lastele on läbi viidud, teenuste pakkumine ettepanekud süsteemi parandamiseks esitatud ja vajadusel juhised koostatud (2015)139 2) Väärkoheldud lastele SoM 89 900 (22 250 eurot aastas) on ohvriabi raames rehabilitatsiooni- ja raviteenust pakutud140 Tegevus 2.1.7. 1) Riiklikku ohvriabi SoM 6000 (1500 eurot aastas) Ohvrite tutvustavad (SKA) abistamisvõimalust infomaterjalid veebis ja e tutvustamine voldikutena koostatud ja teavitustegevuste levitatud kaudu 2) Seksuaalvägivalla SoM 50 637 eurot 2015.aastal ohvritele ja toimepanijatele ettenähtud teavitustegevused on ellu viidud141 3) Naistevastase- ja SoM Aastatel 2015-2016 tehakse perevägivalla ohvritele teavitustööd Norra toetustest on abistamisvõimaluste rahastatava Koduse ja soolise vägivalla kohta info jagatud programmi projektide raames. Meede 2.2. Vägivallaohvrite õiguskaitse parandamine Tulemusnäitajad 2.2.A. Elektroonilise Algtase: Kasvanud (2018) valvega kohaldatud 0 lähenemiskeeldude arv 2.2.B. Õigusabi saanud Algtase: Kasvanud (2018) laste arv Selgub 2016 2.2.C. Algtase: Kasvanud (2018) Reintegratsioonitoetust 0 saanud inimkaubandusohvrite arv 138 Konsultatsioonid teemal, kuidas vältida sattumist inimkaubanduse ohvriks, nõuanded inimestele, kes lähevad välismaale tööle või õppima, teiste riikide seadustest välismaalaste, migrantide, inimkaubitsemise teemadel jms; nõustamise telefoni, meili ja Skype’i vahendusel. 139 Lapse väärkohtlemise juhtumi puhul tuleb lastekaitse, politsei, kohtuekspertide/lastehaiglate, ohvriabi/laste vaimse tervise keskuste vahel tagada tihe koostöö, mis peab olema süsteemne ja ühtlane. Tuleb kokku leppida laste vaimse tervise keskuste ning Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiteenuse pakkumise alused ning asutuste omavaheline töökorraldus ning koostöö poltsei, lastekaitse jt, sh rehabilitatsiooniteenuseid pakkuvate asutustega. Eesmärk on, et väärkoheldud lastele pakutavate teenuste jõudmine lapseni on selge, teenuseid on võimalik pakkuda lähtuvalt lapse vajadustest. 140 Alates 28.04.2013 nähti ohvriabi seaduses ette eraldi teenused alaealistele seksuaalkuritegude ohvritele. 141 EMP ja Norra toetustest viib ESTL 2015–2016 läbi projekti "Seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine", mille raames tehakse jooksvat teavitust seksuaalvägivallast ohustatud inimestele ja seksuaalvägivalla toimepanijatele. 88 Tegevused Indikaatorid Tegevus 2.2.1. 1) Analüüs on läbi JuM Esmatasandi viidud (2016) ja õigusnõustamise vajadusel praktikat sihtrühma ja mahu muudetud (alates laiendamise 2017)142 vajaduse analüüs Tegevus 2.2.2. Riigi 2) Tasuta õigusabi JuM * õigusabi raames haavatavatele tasuta õigusabi alaealistele on pakutud võimaluse loomine (alates 2016)143 haavatavatele alaealistele kannatanutele Tegevus 2.2.3. 1) Analüüs läbi viidud JuM Lastele tõhusa (2015) kaitse tagamine 2) Vajadusel JuM hooldusõiguse ja seadusmuudatused välja suhtluskorra töötatud ja praktikat määramisel parandatud (alates 2016) vanemate vägivaldse suhte korral Tegevus 2.2.4. 1) Analüüs ahistava JuM Vägivallaohvri jälitamise (inglise keeles tõhusam kaitse stalking) ahistamise ja kriminaliseerimise kohta jälitamise eest tehtud (2015) ja KarSi muutmise eelnõu karistatavate vägivallategude laiendamiseks VV-sse esitatud (2016) 2) Lähenemiskeelu JuM rakendamisest teadlikkuse tõstmiseks info temaatilistel veebilehtedel jagatud ja vajadusel spetsialistid koolitatud - 2016, info igal aastal ajakohastatud (alates 2016) 3) Lähenemiskeelu JuM elektroonilise valvega rakendamist analüüsitud 142 Analüüs tehakse JuM tegevuskuludest. Analüüsi tulemusena tegevuse laiendamine eeldab lisarahastust riigieelarvest; täpne lisaraha vajadus selgub analüüsi raames. Isikute esmatasandi õigusnõustamise kulud kajastuvad JuM eelarves. Isikute esmatasandi õigus-nõustamiseks on eraldise lepingud sõlmitud MTÜ-de ja SA-dega kuni kaheks aastaks. Hetkel on nt prioriteetseteks sihtrühmadeks vähekindlustatud puuetega isikud, lastega pered. 143 Haavatavate alaealistena on mõeldud ennekõike alaealisi, kelle huvid on seadusliku esindaja huvidega vastuolus või kes on perekonnast eraldatud. Analüüsi tulemusena tegevuse laiendamine eeldab lisarahastust riigieelarvest; täpne lisaraha vajadus selgub eelnõu mõjude analüüsi raames (eeldatavalt hõlmab u 250 alaealist aastas). Tegu on nö tagastamatu riigi õigusabiga. Muudatusega seotud koolitused advokaatidele on toodud alaeesmärgi 3 all. 89  ja vajadusel praktikat parandatud (2018)144 Tegevus 2.2.5. 1) Kolmandatest Kolmandatest riikidest pärit riikidest pärit inimkaubanduse ohvreid inimkaubanduse on abistatud kuriteos vabatahtlikul kannatanute tagasipöördumisel ning tagasipöördumise antud neile vajadusel toetamine reintergatsioonitoetust Meede 3.1. Vägivallajuhtumite võrgustikus lahendamise toetamine Tulemusnäitajad 3.1.A. Loodud Algtase: Aastal 2015: 18 võrgustikku; 2016: 21 perevägivallavõrgustike 5 võrgustikku; 2017: 24 võrgustikku; arv võrgustik 2018: 27 võrgustikku. ku (2014) Tegevused Indikaatorid Vastutaja Kulu Tegevus 3.1.1. 1) SoM 40 200 (2015.) Perevägivallavõrgu Perevägivallavõrgustike stike üle-eestiline loomiseks on koolitused loomine ja igas maakonnas arendamine toimunud (2015) ja võrgustikud toimivad145 2) SoM 75 000 (2016-2018)* Perevägivallavõrgustike jätkukoolitused on igal aastal läbi viidud (alates 2016) 3) Rasketes SiM** paarisuhtevägivalla juhtumites on võrgustikupõhist juhtumikorraldust (nn MARAC) piloteeritud (2016) ja rakendatud (alates 2017)146 Tegevus 3.1.3. 1) Soovituslik juhis JuM Spetsialistide koostatud ja selle isikuandmete kaitse tutvustamiseks seminar alase pädevuse korraldatud (2016)147 suurendamine juhtumipõhises võrgustikutöös 144 Analüüs viiakse läbi tegevuskulude raames. 01.01.2015 jõustus võimalus kohaldada lähenemiskeeldu elektroonilise valvega. 2018. a viiakse läbi selle rakendamise mõjuanalüüs. 145 2015.-2016. a viib SKA läbi 13 3-päevast koolitust perevägivallaga kokku puutuvatele spetsialistidele üle Eesti (Saaremaa, Hiiumaa koos Läänemaaga, Raplamaa, Järvamaa, Viljandimaa, Valgamaa, Võrumaa, Jõgevamaa, Lääne- Virumaa, Lääne- Harju, 3 koolitust Tallinna erinevates piirkondades). Koolitusteemad: lähisuhtevägivald, perevägivalla mõju lastele, naistevastane vägivald, ohvrite abistamise spetsiifika, võrgustiku- ja meeskonnatöö, juhtumikorralduse aluspõhimõtted, andmekaitse juhtumitöös, tsiviilasjad perevägivalla juhtumites. Projekti rahastatakse riigieelarvelise eraldisega JuM kuriteoennetuse projektikonkursi raames. 146 ESF vahendite toel rakendatakse MARAC (Multi-Agency Risk Assessment Conferences) mudeli eeskujul juhtumipõhist võrgustikutööd rasketes perevägivalla juhtumites. 147 Koostöös AKI, SoM-i ja SiM-iga. 90 Tulemusmõõdikud 3.2.A. Läbi viidud Algtase: Kasvanud (2018) koolituste arv 0 3.2.B. Koolitatud Algtase: Kasvanud (2018) spetsialistide arv 0 Meede 3.2. Teisese ohvristumise vältimiseks õiguskaitseasutuste töötajate ja advokaatide koolitamine Tegevused Indikaatorid Vastutaja Kulu Tegevus 3.2.1. 1) Koolitusmudel on JuM 15 000* Alaealiste koostatud (2015) ja erikohtlemise katsetatud (2016)148 koolitusprogrammi analüüs ja koostamine õiguskaitseasutuste töötajatele Tegevus 3.2.2. 1) Analüüsitud on SiM** Menetlejate politseinike põhi- ja koolitamine täiendusõpet osas, mis ohvrisõbraliku puudutab ohvrisõbraliku kohtlemise kohtlemise põhimõtteid tagamiseks (2015) ja vajadusel on õppeprogramme täiendatud (2016)149 2) EL ohvrite direktiivi SiM** rakendamiseks on menetlejate koolitused kannatanu õiguste tagamise kohta kriminaalmenetluses läbi viidud (2015)150 3) Menetlejate SiM** koolitused haavatavate ohvrite sensitiivseks kohtlemiseks on läbi viidud (alates 2016)151 4) Menetlejate JuM koolitused rassismi ja ksenofoobiavastase võitluse EL raamotsusest tulenevate ülesannete täitmiseks, 148 Eesmärk on välja töötada eraldi alaealiste erikohtlemise koolitusprogramm, mis on ette nähtud alaealistega tegelevatele õiguskaitseasutuste töötajatele (politseinikud, prokurörid, kohtunikud, vanglasüsteemi töötajad) ja advokaatidele. Tegu on pikaajalisema koolitusprogrammiga, mille kontseptsioon valmib 2015. a ja programmi katsetatakse 2016. Tulevikus võiksid kõik alaealistega töötavad spetsialistid õiguskaitseasutustes olla läbinud erikoolituse. 149 Vajadusel täiendatakse politseinike õppeprogramme, et tagada lastevastase vägivalla, pere- ja naistevastase vägivalla ja inimkaubanduse juhtumite asjakohane menetlus, sh menetlusalternatiivide tundmine, ohrvisõbralikkus, kooskõla riigisiseste ja rahvusvaheliste nõuetega jms. 150 Täienduskoolitus menetlejatele korraldatakse lähtuvalt EL ohvrite direktiivi ülevõtmisest ning kriminaalmenetlusseadustiku muudatuste tutvustamiseks teemadel: kannatanu informeerimine, individuaalne hindamine kannatanu kaitsevajaduse hindamiseks, kannatanu teavitamine jne. Koolitused korraldatakse politsei, prokuratuuri, kohtute sisekoolitusel sügisel 2015. 151 Nn sensitiivsustreeningute puhul on eritähelepanu haavatavate ohvrite (nt naistevastase-, perevägivalla-, seksuaalvägivalla- ja lapsohvrite) kohtlemisel ja kannatanu individuaalsel hindamisel arvesse võetavate asjaolude selgitamisel. 91  sealhulgas kuritegude vaenumotiivi tuvastamiseks, on läbi viidud (alates 2016) Tegevus 3.2.3. 1) Koolitused on läbi JuM Advokaatide, viidud152 kohtunike ja kohtujuristide koolitamine Tegevus 3.2.4. 1) Menetlejate tööalase SiM** 0 Menetlejate toetuse tänane süsteem läbipõlemise on analüüsitud (2015) ja ennetamine vajadusel on välja töötatud süsteemi täiustamise põhimõtted (2016)153 Meede 3.3. Vägivallajuhtumite tõhusam uurimine Tulemusmõõdikud 3.3.B. Lepitusmenetluste Algtase: Selgub 2016 arv vägivallajuhtumites 650 (2014) Indikaator Vastutaja Kulu Tegevus 3.3.2. 1) Koostatud on KrMS JuM Kriminaalmenetluse muutmise eelnõu (2015), s kannatanu milles mh on: individuaalse - täiendatud kannatanu hindamise õiguste loetelu kontseptsiooni puuduolevate õigustega loomine (nt samasooline menetleja, tõlkekohustus, info abimeetmete kohta jms); - sätestatud menetleja kohustus hinnata kannatanu kaitsemeetmete vajadust 2) Juhendmaterjalid JuM menetlejale kannatanu individuaalseks hindamiseks on koostatud (2016) 3) Loodud on e-toimiku JuM Vajalik lisaraha e-toimiku lahendused kannatanu arendamiseks, sh vajadusel ka politsei informeerimiseks menetluse infosüsteemi arendamiseks. menetlusprotsessist ja kannatanu õigustest (2017) 4) EL ohvrite direktiivi SiM** 152 Tegu on koolitustega nii ohvrisõbraliku kohtlemise tagamiseks kui ka spetsiifiliste vägivallateemade käsitlemiseks. Koolitusi viiakse läbi nii kohtunike koolituskavade raames kui kavandatakse vajadusel uued koolitused. Kaasatakse Eesti Advokatuuri. 153 2015. aastal viiakse läbi supervisiooni ja nõustamise vajaduse analüüs, järgnevatel aastatel tagatakse rahalised vahendid (kohustusliku) supervisiooni ja nõustamise pakkumiseks (raskete) vägivallajuhtumite menetlejatele. 92  nõudeid on politsei rakendatud Tegevus 3.3.3. 1) Lepitusmenetluse JuM 7000 Lepitusmenetluse praktika analüüs on läbi praktika viidud ja vajadusel parandamine juhised prokuröridele perevägivalla koostatud (2015) juhtumites Tegevus 3.3.4. 1) Analüüs on läbi SiM** Perevägivallajuhtu viidud, vajadusel tehtud mites ettepanekud uute kriminaalmenetluse algatuste katsetamiseks le alternatiivsete ja seaduste muutmiseks lähenemiste analüüs (2015)154 Tegevus 3.3.5. 1) SoM 0 Vägivalla Seksuaalvägivallakurite tõendamise gudes tõendite tööriistade fikseerimise meetodid juurutamine on tervishoiusüsteemis tervishoiuasutustes kasutusele võetud (alates 2015)155 2) Seksuaalvägivalla JuM 5000* tõendite fikseerimiseks on meedikud KIT kasutamiseks koolitatud (2015)156 3) KIT vahendid JuM 10 500* seksuaalvägivalla tõendite kogumiseks on tervishoiuasutustele igal aastal jagatud Tegevus 3.3.7. 1) Raskete SiM**, 0 Raskete paarisuhtevägivalla JuM, paarisuhtevägivalla juhtumite analüüs on SoM juhtumite läbi viidud (2016)157 süsteemne analüüs 2) Raskete juhtumite SiM**, 0 järelanalüüsid vajadusel JuM, läbi viidud (alates SoM 2017)158 154 Perevägivalla juhtumite menetlemisel tuleb silmas pidada, et tegemist on delikaatse kuriteoliigiga, kus osapoolte huvid, võimalused ja vajadused võivad oluliselt pärssida menetluse käiku, mistap on oluline analüüsida kasutusel olevate alternatiivide lühiajalist tulemuslikkust ja pikaajalist mõju nii ohvrile kui toimepanijale. Lähisuhetest tulenevalt tuleb tähelepanu pöörata riskile, et õigusrikkumisega tekitatud kahjude korvamine ei jääks ohvri õlule, seda eriti rahaliste karistuste määramisel. 155 ESTL projekti 2014–2016 projekti raames töötatakse välja juhis meedikutele ja koos sellega katsetatakse tõendite kogumise komplekti (examination kit), mis hõlbustab tõendite fikseerimist ja kogumist. 156 2015. a viiakse koolitused läbi ESTL projekti raames; 2017. a täienduskoolitused EKEI poolt. 157 2016. a viiakse läbi analüüs, mille raames kaardistatakse võimalikud kitsaskohad politsei, prokuratuuri, kohtute ja tugiorganisatsioonide töös ohvrite toetamisel ja vägivallatsejate kohtlemisel. Analüüsi aluseks võetakse nt 2010–2014 asetleidnud rasked paarisuhtevägivallajuhtumid. Analüüsi üks väljund on töömetoodika raskete juhtumite edaspidiseks analüüsimiseks kohe juhtumi järgselt. 158 Alates 2017. a käivitatakse järelanalüüsi süsteem selliselt, et raskete juhtumite korral kutsutakse kokku töögrupp, kelle ülesanne on analüüsida juhtumit selle algusest peale, vaadates nii konkreetse menetlejate tegevust, koostööd ja infovahetust 93 Tegevus 3.3.8. 1) Kordusuuring JuM 30 00 Kannatanute kannatanute kohtlemise kohtlemise ja kohta ohvrisõbraliku kriminaalmenetluses (sh uurimise analüüs nende teadlikkus jms) on läbi viidud *On vaja taotleda lisavahendeid. ** Seos siseturvalisuse arengukavaga (STAK). erinevate osapoolte vahel ning tuues välja ettepanekud ennetustegevuste kohta, praktika muutmiseks, et tulevikus juhtumisse varem sekkuda ja raskeid tagajärgi vältida. 94 Lisa 2 Tabel 11. Registreeritud kuritegude arv haavatavate sihtrühmadega seotud kuritegude puhul159 2014 2013 2012 2011 § 133 Inimkaubandus (kuni 04/2012 8 6 2 orjastamine) § 133¹ Inimkaubanduse toetamine 2 3 § 133² Kupeldamine 13 9 § 133³ Prostitutsioonile kaasaaitamine 1 Perevägivald sh 2752 2231 1939 § 121 Kehaline väärkohtlemine 78,1%*/39 78%*/ %** 31%** § 120 Ähvardamine 11,7% / 12% / 35% 45% § 122 Piinamine 4,5% / 94% 3% / 84% § 141-146 seksuaalse enesemääramise 2,8% / 33% 2% / 30% vastased süüteod § 118 Raske tervisekahjustuse tekitamine 0,6% / 17% 2% / 24% § 113-117 tapmine, mõrv, provotseeritud 0,7% / 14% 1% / 15% tapmine, lapse tapmine, surma põhjustamine ettevaatamatusest Muud 1,6%, NA 2% / 3% Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod 240 248 180 § 141 Vägistamine 135 143 91 § 142 Sugulise kire vägivaldne rahuldamine 45 45 36 (alates 23.12.2013 kehtetu) § 143 Suguühtele või muule sugulise 3 1 4 iseloomuga teole sundimine (kuni 23.12.2013 Suguühendusele sundimine) § 143¹ Sugulise kire rahuldamisele sundimine 4 1 3 (alates 23.12.2013 kehtetu) § 143² Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades (kehtiv alates) § 144 Suguühe järeltulijaga (kuni 23.12.2013 2 1 Suguühendus järeltulijaga) § 145 Suguühe või muu sugulise iseloomuga 18 20 10 tegu lapseealisega (kuni 23.12.2013 Suguühendus lapseealisega) § 145¹ Alaealiselt seksi ostmine § 146 Sugulise kire rahuldamine lapseealisega 33 38 35 (kehtetu alates 23.12.2013) Vaenu õhutamine § 151 Vaenu õhutamine Kokku 3016 2497 2121 *Osakaal perevägivallas. 159 Tegemist ei ole kinnise loeteluga, vaid näidetega kuritegudest, mis puudutavad nö haavatavaid sihtrühmi või raskeid kuritegusid ohvrite direktiivi mõttes. ** Osakaal sama § juhtumites Tere! Teile on saadetud Justiitsministeeriumi dokumendihaldussüsteemi Delta kaudu dokument. Pealkiri: Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Registreerimise kuupäev: 20.05.2015 Registreerimise number: 8-1/3807. Tõnismägi 5a, 15191, Tallinn Tel. (372) 620 8100, Faks (372) 620 8109 e-mail: [email protected] www.just.ee