Nelja Riigikogu liikme arupärimine justiits- ja digiministrile (AP 1005)

RI 101 KO 0 U Pr. Liisa-Ly Pakosta Justiits-ja digiminister 04.05.2026 ARUPARIMINE Scoses organiseeritud telefonikelmuste karistuspollitika ja Oiglustunde kahjustamisega Lugupeetud minister Avalikkuses on tekitanud pOhjendatud pahameelt juhtum, kus Ukraina kodanik Artur Yermolayev, kes môisteti suudi ulatusliku rahvusvahelise telefonikelmide skeemi juhtimises, vabastati sisuliselt koheselt pärast 8,5 miljoni euro tasumist. Tegemist on isikuga, kelle juhitud kuritegelik uhendus peflis Eesti inimestelt valja vahemalt 5,4 miljonit eurot fling kelle tegevus oh osa ligikaudu 100 miljoni euro suurusest rahvusvahelisest pettuseskeemist. Samas naeb karistusseadustik sellise kuriteo cest ette kuni 1 5-aastase vangistuse, kuid reaalselt piirdus karistus mOne kuu pikkuse eelvangistusega. Tegemist ci ole uksikjuhtumiga, vaid Iaiemat probleemi ilmestava kaasusega. Ametlikel andmetel petetakse Eestis telefoni-ja rnternetikelmustega viimastel aastatel inimestelt vaija kumneid miljoneid eurosid. Naiteks 2024. aastal ulatus kogukahju ligikaudu 42 miljoni euroni. Seejuures moodustavad telefonikelmused sellest markimisvaarse osa. Telefonipettused Ofl Eestis muutunud massihiseks probleemiks. Pohitsei andmetel langeb pettuste ohvriks iga päev 64 inimest. Aastas registreeritakse sadu juhtumeid ning tegelik ohvrite arv on veelgi suurem, kuna koik kannatanud ei poordu politsei poole. Kogukahju ulatub kumnetesse miljonitesse eurodesse aastas.Tegemist on massilise ja kiiresti kasvava kuriteoliigiga, mule sihtmargiks 011 sageli eakad ja haavatavad inimesed. Sellises kontekstis tekitab tOsiseid kusimusi olulcord, kus organiseeritud kuritegevuse juht paaseb sisuliselt reaalsest vangistusest rahalise kokkuleppe alusel. Seoses eeltooduga palun vastata jargmistele kusimustehe: 1. Kuidas on kooskolas OigusemOistmise pOhimotetega olukord, kus ulatusliku organiseeritud kuritegevuse juht paaseb sisuliselt vangistuseta rahalise kokkuleppe alusel? 2. Milhistel Oiguslikeh alusteija kaalutlustel pidas prokuratuur selhist kokiculepet pohjendatuks fling avalikes huvides olevaks? 3. Kas ja kuidas hinnati selle otsuse mOju uhiskondhikule oiglustundele olukorras, kus telefonikelmuste kahju ulatub Eestis kumnetesse miljomtesse eurodesse aastas? 4. Kas kehtiv seadusandlus voimaldab praktikas olukorda, kus raskete ja massiliste kuritegude toimepanija saab karistusest vabaneda rahalise kompensatsiooni abil, fling kas see on olnud seadusandja teadlik eesmark? ArapKrimine RIiO(KOGU Lossi plats Ia. 1 +372 631 6331 riigikoguee .,cL\ 2O2L 15165, TaIli,rn F. +372 631 6334 RIIGIKOGU 2 5. Milline on sellise praktika moju kuritegevuse ennetamisele, arvestades, et telefonikelmused on Uks kiiremini kasvavaid ja uhiskonnale suurimat kahju tekitavaid kuriteoliike? 6. Kuidas on tagatud, et riigi voimalik rahaline huvi (nt kokkuleppe alusel laekuvad summad) ei mOjuta kriminaahnenetluste tulemusi ega karistuste maiiramist? 7. Kasjustiitsministeerium peab vajalikuks muuta seadusandlust vôi praktikat, et valistada olukorrad, kus organiseeritud kuritegevuse juhid saavad valtida reaalselt arakantavat vangistust rahalise kokkuleppe abil? Lugupidamisega Riigikogu liikmed: E J,/1  Lp hr Keit Kasemets .05.2026 nr 2-2/15-1005 Riigisekretär Arupärimise edastamine Edastan nelja Riigikogu liikme esitatud arupärimise justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 140 lõikele 1 tuleb arupärimisele vastata Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul arvates arupärimise adressaadile edastamisest. Palun ministril teatada Riigikogu juhatusele kirjalikult DHX kaudu, millal ta arupärimisele Riigikogu istungil vastab. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lauri Hussar Lisad: arupärimine kahel lehel Riigikogu liikmete arupärimine nr 1005 o rganiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitika ja õiglustunde kahjustamise kohta Neli Riigikogu liiget (Anti Poolamets, Evelin Poolamets, Arvo Aller, Martin Helme) on justiits- ja digiministril palunud vastata s eitsmele küsimusele seoses organiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitikaga lähtuvalt Artur Yermolayevi kohtuasja järelmitest. Kahtlemata on tegemist kriminaalpoliitiliselt olulise teemaga, kuivõrd interneti- ja telefonikelmuste arv on olnud lähiaastatel tõusutrendis ja seetõttu ka õiguskaitseorganite suuremas fookuses. Nüüd konkreetsemalt küsimuste juurde: Kuidas on kooskõlas õigusemõistmise põhimõtetega olukord, kus ulatusliku organiseeritud kuritegevuse juht pääseb sisuliselt vangistuseta rahalise kokkuleppe alusel? Kriminaalmenetluse läbiviimine kokkuleppemenetluse raames ning selle tulemusel määratud karistuslikud meetmed, sealhulgas tingimisi vangistus koos lisakaristuse ning kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisega, ei ole vastuolus õigusemõistmise põhimõtetega. Sellised menetluslikud võimalused näeb ette seadus – kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise sätestab KarS § 83 2 ja kokkuleppemenetlus on ette nähtud KrMS 9. peatüki 2. jaos. Kokkuleppemenetluses kinnitatava kokkuleppe seaduslikkust, põhjendatust ning vastavust avalikule huvile hindab õigusriigile omaselt vaid kohus, olles sealjuures oma otsuses sõltumatu. Seega ei ole minu asi anda hinnangut konkreetsele kriminaalasjale. Küll aga saan anda kommentaari Riigikogus vastu võetud kriminaalpoliitika põhialuste valguses , mille kohaselt on süüteomenetluse sihiks õigusrikkumisele eelnenud olukorra ja ohvri turvatunde taastamine ning kahju heastamine. Õ iguskaitseasutuste töö tulemusel õnnestus kaitsta Eestis tuvastatud kannatanuid , kelle varalisi huve ja õigusi selle kuriteo tulemusel kahjustati. Antud juhtumi teeb eriti markantseks fakt, et kuriteoga saadud vara konfiskeerimise tulemusel saavad kõik kuriteos kannatanud Eesti inimesed oma kahjud täiel määral hüvitatud ja raha on juba kantud vastavale deposiitkontole. Mahukas kohtumenetlus võinuks küll potentsiaalselt kaasa tuua pikemaajalise vanglakaristuse, kuid ei oleks ohvritele raha tagasi toonud . Millistel õiguslikel alustel ja kaalutlustel pidas prokuratuur sellist kokkulepet põhjendatuks ning avalikes huvides olevaks? Kas ja kuidas hinnati selle otsuse mõju ühiskondlikule õiglustundele olukorras, kus telefonikelmuste kahju ulatub Eestis kümnetesse miljonitesse eurodesse aastas? Kuna 2. ja 3. küsimus on seotud ühiskondliku õiglustunde ning prokuratuuri ja kohtute kaalutluste ga selle kriminaalmenetluse raames, siis käsitlen neid koos. Kohtud ja prokuratuur on olnud selle kriminaalmenetluse raames oma tegevuses sõltumatud ja toiminud vastavalt seadustele. Justiits- ja D igiministeeriumi pädevuses pole kohtute ja prokuratuuri tegevust konkreetse kriminaalasja menetlemisel hinnata, aga teema aktuaalsuse tõttu saan teemat üldisemalt kommenteerida, lähtudes muu hulgas ka prokuratuuri seisukohtadest. Iga kuritegeliku rühmituse puhul on kriitiline jõuda selle rühmituse loojate või organiseerijateni , et rühmitusega seotud kuritegevust ohjata. T egemist oli pikaajalise ja keeruka rahvusvahelise menetlusega, mille tulemusena selgitati välja Yermolajevi osalus ja asukoht. Mees peeti Eesti õigusabipalve korras Küprosel kinni ja anti Eestile välja. Eesti mastaabis oli tegemist märkimisväärse saavutusega ja see toetab ka ühiskondlikku õiglustunnet, sest annab kurjategijatele selge sõnumi, et Eesti riik on võimeline kurjategijaid tabama ka teistest riikidest. Kohtueelses menetluses koguti ligikaudu 400 terabaiti tõendeid, mille põhjal tuvastati Eestis kannatanuid ligikaudu 500 inimest, kellele tekitati kahju kokku 5,4 miljonit eurot. Karistusõiguse teoorias on õiglustunde kaitsmine üks osa üldpreventiivsest eesmärgist. KarS § 56 sisu kohaselt peab karistus mõjutama nii süüdlast kui ka teisi ühiskonnaliikmeid austama õiguskorda ja hoiduma õigusrikkumistest . Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt keskendub kohus eelkõige sellele, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja sõlmib kokkuleppe vabatahtlikult, kas kannatanud on kokkuleppega nõus ning kas karistus on seaduslik ja vastab isiku süül e . Seega, kui kokkulepe vastab seadusele ja karistus jääb sanktsiooniraamidesse, on kohtul piiratud võimalus jätta kokkulepe kinnitamata üksnes üldpreventiivsetel kaalutlustel, näiteks põhjusel, kui mõni ühiskonnaliige peab karistust liiga leebeks. Kohtumenetlus ei ole omaette karistus, vaid viis selgitada välja, kas inimene on kuriteo toime pannud ja milline karistus on õiglane. Kui pooled ei vaidle ei süü ega ka sobiva karistuse üle, siis pika ja keeruka üldmenetluse pidamine ei anna sisuliselt midagi juurde ning tähendab lihtsalt asjatut aja- ja rahakulu. Kuna õiguskaitseasutused saavad kaitsta eelkõige Eesti inimeste huve, saigi prokuratuur keskenduda just Eesti kannatanutele . Nende kahju reaalne hüvitamine ning pika kohtueelse kriminaalmenetluse tulemusel saavutatud teadmiste avalikustamine olid prokuratuuri peamiseks eesmärgiks kokkuleppemenetluse kasuks otsustamisel. Mis puutub õiglustundesse, siis on mõistetav, kui mõne inimese arvates pääses Artur Yermolayev liiga kergelt. Prokuratuur oli sisuliselt valiku ees, ka s saada kannatanutele raha tagasi, mis oli prokuratuuri vaatest kõige olulisem, või alustada aeganõudva üldmenetlusega. Paljud juhtumid selle kaasuse puhul olid juba 4–5 aastat vanad ja kohtumenetlus oleks võinud kesta veel 4–5 aastat ning raha poleks kannatanutele kriminaalmenetluslike vahenditega pruukinud ikkagi tagasi saada. Kokkuleppemenetluse valik oli seega prokuratuuri hinnangul mõistlik viis tagada kannatanutele raha tagasisaamine ja vältida aastatepikkust ning maksumaksjale väga kulukat kohtumenetlust. Kui asi oleks läinud üldmenetlusse, oleks igaüks ligi 500 kannatanust pidanud esitama eraldi tsiviilhagi. Selline menetlus oleks olnud nii ajaliselt kui rahalisel t äärmiselt koormav ning kahju hüvitamine märksa keerulisem. Kokkulepe võimaldab lisaks kahju hüvitamisele ka toimikumaterjalide avalikustamist, mis näitab avalikkusele, kuidas rahvusvaheline petuskeem töötas, ning sellel on heidutav mõju nii Yermolajevile kui ka teistele sarnaste skeemide arhitektidele. Olles kõiki asjaolusid analüüsinud, nõustus ki kohus poolte kokkuleppega ja mõistis isikule viieaastase vangistuse, millest arvati maha eelvangistuses juba ära kantud aeg ning ülejäänud vangistus mõisteti tingimisi viieaastas e katseajaga . See tähendab, et kui Yermolayev peaks viieaastase katseaja jooksul uue kuriteo toime panema, liidetakse tema kandmata vangistus uue kuriteo eest mõistetavale karistusele juurde. L isakaristusena kohaldati Eestist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks, mis on sellise lisakaristuse maksimaalne määr , ja kohusta ti laiendatud konfiskeerimise asen damiseks tasu m a 8,5 miljonit eurot . Kuriteo tõttu kannatanud inimeste jaoks on vara tagasisaamine tavaliselt üks keskseid huve , kuigi ka mõistetav karistus on oluline. Praeguse juhtumi puhul on harukordne, et kõik kannatanud oma raha tagasi saavad. Prokuratuur on ka kinnitanud, et kriminaalmenetluse tulemusel saadud raha suunatakse eelkõige Eesti kannatanutele, kellele tekitatud kahju saab hüvitatud sajaprotsendiliselt, ning ülejäänud osa läheb riigieelarvesse. Kui prokuratuur oleks käitunud teisit i, oleks olnu d inimestele keeruline öelda, et meil oli võimalus teie raha tagasi saada, aga me ei kasutanud seda. Need olid suured summad, mis inimestelt võeti. Näiteks ühel kannatanul on tänu Yermolayevilt konfiskeeritud summale võimalik tagasi saada ca 100 000 eurot algselt kelmidele kantud raha. Sealjuures ei pea kannatanud astuma täiendavaid samme raha tagasisaamiseks – politseil ja prokuratuuril on info olemas ning politsei tegeleb edasi täpsemate kahjusummade väljaselgitamise, sh muude detailideg a, ja võtab kannatanutega ise ühendust raha tagasi maksmise osas. Hüvitis makstakse välja individuaalselt vastavalt tekitatud kahjule ja kuigi täpset ajaraami on hetkel keeruline öelda, pingutatakse selle nimel, et kannatanud saaksid oma raha tagasi juba sel aastal. Kas kehtiv seadusandlus võimaldab praktikas olukorda, kus raskete ja massiliste kuritegude toimepanija saab karistusest vabaneda rahalise kompensatsiooni abil, ning kas see on olnud seadusandja teadlik eesmärk ? Karistusseadustikus kehtestatud k aristuse st vabastamise alus ed (tingimisi vangistuse kohaldamine, karistusest ennetähtaegne vabastamine, vabastamine raske isikliku tagajärje või parandamatu haiguse tõttu) on piiratud ja kohaldatavad kindlatel tingimustel. Kriminaalmenetluses järgitakse nii toimepanijate kui kannatanute õiguseid ja huve, aga ka riigi huve. Seadus võimaldab mõista karistuse ning jätta sellest osa tingimisi täitmisele pööramata, samuti kohaldada konfiskeerimist või selle asendamis t. N ende mehhanismide loomise l on s eadusandja eesmär giks olnud eelkõige ühest küljest tagada menetlusökonoomia ja optimeerida kriminaalmenetlusega kaasnevat r e s sursikulu riigile , kuid teisest küljest suurendada kannatanute le kahju heastami se võimalusi ning tagada, et kuriteg ude toimepanemine ei tasuks ära. Need meetmed üksi ega ka omavahel kombineerituna ei ole kuidagi samastatavad karistuse st vabanemise või nn enda „ väljaostmisega“. Milline on sellise praktika mõju kuritegevuse ennetamisele, arvestades, et telefonikelmused on üks kiiremini kasvavaid ja ühiskonnale suurimat kahju tekitavaid kuriteoliik e? See, et ühiskond räägib nii Yermolajevi kui teiste sarnaste kuritegude skeemidest, on kahtlemata ennetav. Nagu ka see, kui ohvrid teavad, et riik neid reaalselt kaitseb, mitte ei jätta tühjade pihkudega. Kahtlemata on sellel kaasusel kelmuste ennetamisele positiivne mõju. Kuna toimikumaterjalid avalikustatakse, näeb avalikkus, kuidas rahvusvaheline petuskeem töötas, ning see omab heidutavat mõju nii Yermolajevile kui ka teistele sarnaste skeemide arhitektidele. Uurimise tulemusena täienes oluliselt ka õiguskaitseasutuste teadmiste ja kogemuste pagas, mis aitab taolisi kuritegusid tulevikus efektiivsemalt tõkestada ning ka menetleda. Siinjuures ei saa siiski ära unustada ka üldisemat teadlikkuse tõstmist ja iga inimese individuaalset roll i selliste kuritegude äratundmisel ja politseile info jagamisel. Kuidas on tagatud, et riigi võimalik rahaline huvi (nt kokkuleppe alusel laekuvad summad) ei mõjuta kriminaalmenetluste tulemusi ega karistuste määramist? Riigi rahaline huvi ei ole karistusõiguse lähtekohaks. Kuritegusid uuritakse kuriteo asjaolude ilmnemisel ja karistusi mõistetakse , kui isiku süü kuriteo toimepanemisel on tõendatud. K aristusotsus eid teevad kohtud sõltumatult, lähtudes seadusest ja menetluses tuvastatud asjaoludest. Karistuse määramisel lähtutakse k aristusseadustiku § s 56 sätestatud põhimõtetest, mille kohaselt arvestatakse teo raskust, süüd ja karistuse eesmärke, sealhulgas üld- ja eripreventsiooni. Selline normatiivne raamistik välistab, et karistuse liik või määr kujuneks sõltuvaks riigile laekuvatest rahalistest vahenditest, kuna karistuse eesmärk ei ole riigitulu suurendamine, vaid õiguskorda kaitsev ja kuritegevust ennetav mõju. Samuti on Eesti õiguses selgelt eristatud karistus ja konfiskeerimine: konfiskeerimine, sealhulgas laiendatud konfiskeerimine, ei ole karistus kitsas tähenduses, vaid meede ebaseaduslikult saadud vara äravõtmiseks eesmärgiga tagada, et kuritegu ei tasuks ära ning kannatanud saaksid maksimaalses ulatuses oma varalise d kahjud hüvitatud. Kokkuleppemenetluses kehtivad lisatagatised, mis piiravad võimalust, et rahalised kaalutlused võiksid otsust mõjutada. Kohus kontrollib, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja nõustub sellega vabatahtlikult, kas karistus jääb sanktsiooniraamidesse ning kas puuduvad menetlusõiguse rikkumised; nende tingimuste täitmata jätmisel ei saa kohus kokkulepet kinnitada. Ühiskondlik õiglustunne või muud üldised kaalutlused, sealhulgas võimalik rahaline kasu riigile, ei ole iseseisev alus kokkuleppe kinnitamiseks, vaid määravaks jääb selle kooskõla seadusega. Lisaks tuleneb süsteemist endast, et prokuratuuri roll ei ole riigi tulude maksimeerimine, vaid menetluse eesmärkide saavutamine, eelkõige kuriteo asjaolude väljaselgitamine, toimepanija vastutusele võtmine ning kannatanute õiguste kaitse. Seadusandja on kokkuleppemenetluse ja konfiskeerimise regulatsiooni kujundanud eelkõige menetlusökonoomia ja kahju heastamise eesmärgil, mitte selleks, et võimaldada karistuse „väljaostmist“. Sellest tulenevalt on riigile laekuvad summad menetluse kõrvaltagajärg, mitte otsustuskriteerium. Kokkuvõttes tagavad kohtu sõltumatus, karistuse määramise seaduslikud kriteeriumid, konfiskeerimise eristamine karistusest ning kokkuleppemenetluse kohtulik kontroll selle, et riigi võimalik rahaline huvi ei mõjuta kriminaalmenetluste tulemusi ega karistuste määramist ning välistatud on olukord, kus karistusõigus kujuneks riigi tulu teenimise vahendiks. Kas justiitsministeerium peab vajalikuks muuta seadusandlust või praktikat, et välistada olukorrad, kus organiseeritud kuritegevuse juhid saavad vältida reaalselt ärakantavat vangistust rahalise kokkuleppe abil? O rganiseeritud kuritegevus e, sealhulgas terrorismi ja vägivaldse äärmuslus e ennetamine ja koostöö tihendamine selliste kuritegude tõkestamisel, avastamisel ja menetlemisel kuuluvad kriminaalpoliitika põhialustes väljatoodud eesmärkide alla. K riminaalpoliitiliste meetmete muutmiseks puudub praegu põhjendatud vajadus , sest seaduses on ette nähtud piisavalt erinevaid vahendeid nende kuritegude menetlemiseks ja nende eest karistamiseks. I nterneti - ja telefoni kelmuste toimepanemise jaoks loodud organiseeritud kuritegevuse puhul on olulisem rõh uda sellise kuritegevuse tõkestamise le ja ennetustööl e , millega valitsus ka aktiivselt tegutseb . Näiteks oleme rahandusministeeriumi eestvedamisel kokku pannud finantspettuste tõkestamise tegevuskava. Alles hiljuti otsustasime valitsuses erinevate meetme te rakendami se , mis hõlmab laias laastus kolme eesmärki – finantspettusi kiiremini avastada, ennetada rahalist kahju ja piirata kuritegeliku raha liikumist finantssüsteemis. Tegemist on v õlaõigusseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seadus ega (936 SE). Eelnõuga antakse pankadele selgem õiguslik alus pettusekahtlusega maksete ajutiseks peatamiseks ja pettustega seotud info vahetamiseks. Rõhk on võimaldada petturite vastu tegutseda enne, kui raha on jäädavalt kadunud. Eelnõu järgi võib pank põhjendatud pettusekahtluse korral makse ajutiselt peatada, et asjaolusid kontrollida , või põhjendatud kahtluse korral maksejuhise täitmisest keelduda. See puudutab olukordi, kus inimest on võidud eksitada või manipuleerida tehingut tegema – näiteks juhul, kui ta usub, et suhtleb pangaga, kuigi tegelikult juhendab teda pettur. Vajadusel võtab pank inimesega ühendust, et kontrollida, kas ta soovib makset tegelikult teha. Lisaks luuakse pankadele õiguslik alus vahetada pettuste tõkestamiseks vajalikku infot teiste pankade, Politsei- ja Piirivalveameti ning Riigi Infosüsteemi Ameti küberturbe osakonnaga. Praegu puudub pankadel võimalus sellist infot kiiresti jagada, kuigi pettustega seotud raha liigub sageli sekunditega edasi. Seadusmuudatuste tulemusel saavad pangad kahtlaste makseülekannete puhul (nt maksete ebatavaline muster, eri riikidesse maksete teostamine) operatiivselt üksteisega suhelda ja vastavaid meetmeid rakendada – nt täiendavate kontrollide tegemine juhul, kui kahtlase ülekande saaja konto asub ühes neist pankades. Samuti tõhustatakse infovahetust elektroonilise allkirjastamise teenuse pakkujatega, kes saavad kontrollida, kas makse allkirjastati allkirjastajaga seotud arvutist või nutiseadmest või kuskilt mujalt. Muudatused aitavad kaasa ka rahapesu tõkestamisele ning on seotud Euroopa Liidus kokkulepitud uue makseteenuste regulatsiooniga, mille eesmärk on tugevdada pettusevastaseid meetmeid kogu Euroopa Liidus. . Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Riigikogu / 07.05.2026 / 2-2/15-1005 ; Riigikantselei / 07.05.2026 / 7-1.1/26-00953 Resolutsiooni teema: Nelja Riigikogu liikme arupärimine justiits- ja digiministrile (AP 1005) Adressaat: Justiits- ja Digiministeerium Ülesanne: Palun ministril teatada Riigikogu esimehele kirjalikult, millal ta arupärimisele Riigikogu istungil vastab. Tähtaeg: 15.06.2026 Lisainfo: Organiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitika ja õiglustunde kahjustamise kohta. Kontroll: Heili Tõnisson Kinnitaja: Heili Tõnisson, valitsuse nõunik Kinnitamise kuupäev: 07.05.2026 Resolutsiooni koostaja: Heili Tõnisson [email protected],