Arvamuse avaldamine

Riigikogu põhiseaduskomisjon [email protected] 29.12.2023 nr 6-6/23-57 Arvamuse avaldamine Käesolevaga edastame arvamuse rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Villu Kõve Riigikohtu esimees Lisa 1: Riigikohtu arvamus rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) kohta Teadmiseks: - Tallinna Halduskohus - Tallinna Ringkonnakohus Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Arvamus rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) kohta Riigikohus jagab täielikult Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2023. a arvamuses toodud seisukohti rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (332 SE) kohta. Täiendavalt on asjakohane märkida järgmist. Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse halduskohtu eelkontrolli vajadust omandiõiguse riive intensiivsusega. Kahtlemata riivab kavandatav meede omandiõigust intensiivselt. Samas ei tulene ühestki kolmest potentsiaalselt kohaldamisele tulla võivast omandipõhiõiguse allikast – põhiseaduse § 32, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli art 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 17 lg 1 – kohustust näha omandiõiguse piiramise korral ette kohtulik eelkontroll. Kohtulikku eelkontrolli ei sisalda ka KAHOS, mis võimaldab täidesaatval riigivõimul haldusaktiga kinnisasju sundvõõrandada, sh vajadusel Eesti kodanikelt nende kodusid. Kuivõrd on ilmne, et kavandatav meede on eeskätt suunatud välisriigi õigusvastase tegevusega seotud juriidiliste isikute vastu, sunnib see küsima, mis põhjusel vajavad nad täiendavat kohtulikku kaitset. Põhiõiguste kaitse kõrge tase on õigusriigis iseenesest ainult tervitatav, iseäranis kui kohtutele on antud kõigi menetluslike garantiide kohaldamiseks piisavalt ressurssi. Samas ei ole kohtulik eelkontroll kõigil juhtudel põhiõiguste kaitsmiseks efektiivne meede. Haldustoiminguks loa andmise menetlus on eelkõige ette nähtud juhtudeks, mil haldusorgan pole veel asjas sisulist otsust teinud, kuid soovib teha tõenäoliselt tulevikus tehtava otsuse tagamiseks mingit põhiõigusi intensiivselt riivavat menetlustoimingut. Teisisõnu, sellega ei delegeerita täidesaatva riigivõimu otsustuspädevust kohtule, vaid ebakindlas olukorras, kus koormava haldusakti andmine pole veel täiesti kindel, legitimeerib kohtulik kontroll intensiivset põhiõigustesse sekkumist (nt vara aresti enne maksuotsuse tegemist). Eraldi kategooria haldustoiminguks loa andmise menetlustest on vabaduse võtmine (nt ebaseaduslikult Eestis viibiva välismaalase lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks), mil kohtu luba vabaduse võtmiseks on põhiseadusest tulenev nõue, kuid ka sellisel juhul on eelkõige tegemist pelgalt haldusmenetluse tagamisega.1 Paljusid tavapärases halduskohtumenetluses (järelkontrollis) kontrollitavatest haldustegevuse õiguspärasuse elemente polegi võimalik haldustoiminguks loa andmise menetluses veel kontrollida, sest hulk kohustuslikke menetlustoiminguid võib olla sooritamata. Haldustoiminguks loa andmise iseloomu alles kestva haldusmenetluse tagamise meetmena ilmestab ka HKMS § 265 lg 2, mille kohaselt võib kohus haldustoiminguks antud luba oma määrusega muuta või selle tühistada. Eeltoodud omapäradest tingituna on tegemist lihtmenetlusega (HKMS § 264 lg 4), kus menetluslikud garantiid ega tavapäraselt kohaldatav kontrollistandard ei ole võrreldav tavapärase haldustegevuse järelkontrolliga. Vaatlusalune eelnõu erineb sellest mudelist põhimõtteliselt. Kohtulik eelkontroll on siin ette nähtud haldusmenetluses lõppotsuse tegemiseks, millega isiku vara sisuliselt sundvõõrandatakse ja ta omandab nõudeõiguse õigusvastase teoga kahju tekitanud välisriigi poolt kahjustatud välisriigile võlgnetava hüvitise suhtes (kavandatav RSanS § 294 lg 1). Kui halduskohus kohaldab sellises menetluses tavapärast haldustoiminguks loa andmise menetlustes kohaldatavat menetluslikku standardit (st ei kontrolli kõiki haldusmenetluses kogutud tõendeid ega analüüsi täiel määral kavandatava haldusakti formaalse ja materiaalse õiguspärasuse kõiki elemente), võib see anda ebaõige indikatsiooni meetme õiguspärasuse kohta. Kohut ei tohi kasutada haldusakti adressaadi eksitamiseks haldusakti 1 Erand sellest on KVTS § 173 lg 2, mil halduskohus kontrollib juba määratud distsiplinaararesti seaduslikkust. Selle menetluse puhul tasub jällegi tähele panna selle väga piiratud kontrollieset ja formaalset iseloomu (KVTS § 173 lg 3), nt ei kontrollita seal karistuse proportsionaalsust. Teisisõnu, olgugi et kontroll toimub pärast distsiplinaararesti määramist, ei asenda see tavalist kaebemenetlust. õiguspärasuse kohta. Kui aga kohus kohaldab tavapärasele järelkontrollile omast standardit, põhjustab see asjatu menetluste dubleerimise, sest pärast halduskohtu loa saamist tehtud Välisministeeriumi otsust peab saama kohtus vaidlustada sellegipoolest, ja kulutab põhjendamatult ressurssi ka neis olukordades, kus haldusakti adressaat ei soovigi seda vaidlustada. Põhiseaduse § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva riigivõimu kohustus. Seejuures peab täidesaatev riigivõim tegema pidevalt äärmiselt intensiivselt põhiõigusi riivavaid otsuseid (sh surmava jõu kasutamise kohta) ilma kohtuliku eelkontrollita, mistõttu ei saa õiguste riive intensiivsus olla ainus argument kohtuliku eelkontrolli ette nägemiseks. Täidesaatva riigivõimu eksimuste vastu on ette nähtud igaühe õigus pöörduda kohtusse. Seejuures on praegusel juhul juttu üksnes omandiõigusest, mille rikkumine on kohtuliku järelkontrolli tulemusel kas tagasipööratav või vähemalt heastatav. Kus see on põhiõiguste pöördumatu rikkumise kaitseks vajalik, ei takista miski halduskohtul kohaldada esialgset õiguskaitset. Niisiis on kavandatava menetluse kasu põhiõigustele pigem illusoorne, kuid sellele kuluv ressurss on reaalne. Kui kavandatavale menetlusele kuluva tööaja tõttu pikenevad ülejäänud menetlused, mõjub see kokkuvõttes põhiõiguste tegelikule kaitsele hoopis kahjulikult.