C-628/25

Vastuvõtmise kuupäev : 13/11/2025  Tõlge C-628/25 - 1 Kohtuasi C-628/25 Eelotsusetaotlus Saabumise kuupäev: 19. september 2025 Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Tribunale civile di Roma (Rooma esimese astme tsiviilkohus, Itaalia) Eelotsusetaotluse kuupäev: 16. september 2025 Hagejad: LA GB SMVD GF AL AM RN MP PS Kostja: Italia Trasporto Aereo SpA – ITA Airways […] [kohtuasja number] Tribunale di Roma (Rooma esimese astme tsiviilkohus, Itaalia) SEZIONE LAVORO (töövaidluste koda) ET  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 Määratud kohtunik Tiziana Orru’ esimese astme tsiviilasjas […] [kohtuasja number]: järgmiste menetlusosaliste vahel LA, GB, SMVD, GF, AL, AM, RN, MP ja PS, […] hagejad, versus ITALIA TRASPORTO AEREO S.P.A.– ITA AIRWAYS […], kostja, […] [menetlusklauslid] on teinud järgmise otsuse EELOTSUSETAOTLUSE ESITAMISE KOHTA (ELL artikli 19 lõige 3 ja ELTL artikkel 267) PÕHIKOHTUASJA ESE. 1 Käesolevale töövaidluste kohtule esitatud hagiga palusid hagejad, kes on Alitalia (Società aerea italiana spa, edaspidi „Alitalia“), mille suhtes viiakse läbi maksejõuetusmenetlust, töötajad, tuvastada, et neil on õigus jätkata tsiviilseadustiku artikli 2112 (mille sätted tulenevad direktiividest 80/987/EMÜ, 2001/23/EÜ ja 2008/94/EÜ) alusel töösuhteid Italia trasporto aereo spa – ITA Airways’iga (edaspidi „ITA“), kuna viimasele anti üle filiaal, millega need töösuhted olid seotud, kvalifitseerides seega ümber Alitalia ja Ita vahel rakendatud meetme, mida poolte vahel nimetatakse „asset Aviation’i omandamiseks“. 2 Selle kohta väitsid nad, et: Ita ja Alitalia korraldasid ettevõtte või ettevõtte filiaali ülemineku juhtudeks ette nähtud ametiühingutega konsulteerimise menetluse, mis lõppes 8. septembril 2021 kahe äriühingu ja ametiühingute vahel kokkulepet saavutamata. 3 Kooskõlas Euroopa Komisjoni Konkurentsi peadirektoraadi juhistega (10. septembri 2021. aasta otsus SA.58173) sõlmiti lennuperimeetri hindamisaruande alusel 14. oktoobril 2021 vara kogumi müügileping ja lepingud, millega „Müüja võõrandab ja annab üle Ostjale, kes võtab vastu ja ostab kogu vara ja õigussuhted, mis on vajalikud, et võimaldada alustada ja käitada käesolevas artiklis 2 osutatud lennutegevust (lennuperimeeter), mis kuulub samale Müüjale, allpool lõikes 3.1 nimetatud tasu eest alates Esialgsest kehtivusajast (nagu on kindlaks määratud ja tuvastatud käesolevas Lepingus ja selle lisades, mis on koostatud ja kokku lepitud poolte vahel…“ […]. 4 Eelotsuse küsimuste faktilised eeldused seisnevad kõikide äriüksuse ülemineku koosseisu tunnuste kindlakstegemises: a) organiseeritud varade kogumi eelnev 2  ITA AIRWAYS olemasolu üleminekul; b) üleantud varade kogumi suutlikkus võimaldada lennutegevuse alustamist ja käitamist. 5 Seda tõendab asjaolu, et Alitalia teostas oma viimase lennu 14. oktoobril 2021 ja järgmisel päeval, 15. oktoobril 2021 jätkas Ita katkematult sama lennutransporditegevust, mida teostas Alitalia: kasutades samu lennukeid, mis kannavad alles samu Alitalia eristustähiseid ja eristavaid kaubamärke; võttes tööle peaaegu eranditult (99% ulatuses) Alitaliast pärit lennu- ja maapealse personali, kelle Ita spa palkas 15. oktoobrist 2021 pärast töösuhte lõppemist Alitaliaga (kusjuures kõik töötajad on kohustatud kandma sama vormiriietust, mis kannab Alitalia eristustähiseid; kasutama samu teenindusaegu, mis olid kuni eelmise päevani Alitaliale määratud; jätkates samade marsruutide ja lendude teenindamist, et transportida reisijaid, kes olid broneerinud oma lennu Alitalia IT-platvormil, kes teatas avalikult, et ta müüb pileteid Ita Spa nimel). 6 Erinevaid järeldusi ei saa teha Euroopa Komisjoni otsuse 2021/SA.58173 põhjal, mis välistab võõrandaja ja omandaja vahelise majandusliku järjepidevuse. 7 See otsus, mis tehti enne hindamiseks esitatud äriplaani rakendamist, keskendub Euroopa riigiabi valdkonna eeskirjadega kokkusobivuse konkreetsele aspektile. 8 Tsiviilseadustiku artiklist 112 tehtud erandite kohaldatavus, mille tingimus on menetluse likvideeriv laad, on samuti välistatud: käesoleval juhul tuleb selline laad välistada, kuna üleminek toimus erihaldusmenetluse raames, kus ettevõtja on „tegutsev“, ja seega ettevõtte tegevuse jätkamisega, mille peamine eesmärk oli üleantud filiaali tootmisvahendite säilitamine; see ei ole võlausaldajate nõuete parimal viisil rahuldamine, mis on aga kõiki võlakohustusi hõlmava likvideerimismenetluse peamine eesmärk. 9 Äriühing Ita vaidles hagile vastu ja leidis, et tsiviilseadustiku artikkel 2112 ei ole kohaldatav põhjusel, et faktilised eeldused ei olnud täidetud, väites, et Ita poolt „lennuperimeetri“ omandamine toimus erihaldusmenetluse raames, mille eesmärk oli Alitalia likvideerimine, mille kui sellise suhtes ei kohaldata ettevõtte ülemineku eeskirju töösuhteid käsitlevas osas. 10 Ta kinnitas, et 29. septembri 2023. aasta dekreetseaduse nr 131 artikli 6 lõike 1 kohaselt „tuleb 8. juuli 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 270 artikli 56 lõiget 3-bis tõlgendada nii, et võõrandaja vara likvideerimiseks tehtud tehingud, mis ei kujuta endast ettevõtte, filiaali või ettevõtte osa üleminekut tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud tähenduses, on igal juhul selle seadusandliku dekreedi artikli 27 lõike 2 punktides a ja b-bis nimetatud kava rakendamiseks läbiviidavad üleminekud, kui need teostatakse Euroopa Komisjoni otsuste alusel, millega välistatakse majanduslik järjepidevus võõrandaja ja omandaja vahel“. 11 Seda järeldust näis kinnitavat nimelt Euroopa Komisjoni 10. septembri 2021. aasta otsus SA.58173, mis välistas võõrandaja ja omandaja vahelise majandusliku järjepidevuse. 3  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 12 […] Komisjon on teinud otsuse majandusliku järjepidevuse katkemise kohta, et hinnata ebaseadusliku ja kokkusobimatu riigiabi olemasolu ELTL artiklite 107 ja 108 tähenduses; mitte selle kohta, et tegemist on ettevõtte üleminekuga töösuhete järjepidevuse eesmärgil. 13 Järelikult […], kuna tegemist on teineteisest põhjalikult erinevate hinnangutega, mis ei puuduta tööõiguse kaitse ulatust, ei saanud Euroopa Komisjoni 10. septembri 2021. aasta otsusel olla käesolevas kohtuasjas siduvat ulatust. 14 Igal juhul on Euroopa Komisjoni 10.9.2021 otsuse SA.58173 ulatuse otsustav väärtus tingitud pelgast, kuid otsustavast asjaolust, et otsus tehti eelnevalt ja aegsasti enne käesolevas kohtuasjas käsitletava äriplaani rakendamist. 15 Seoses tegelikuks filiaali üleminekuks kvalifitseerimisega, […] märgib käesolev töövaidluste kohus, et Alitalia lennutranspordialane tegevus jätkus katkematult 14. oktoobrini 2021, lõppedes lõplikult 15. oktoobrist 2021; ning et samal ajal asutas Ita oma lennutranspordiettevõtte Alitalia lennukite, teenindusaegade, lennuliinide ja personali abil. 16 Samuti kinnitati, et Alitalia töötajaid ei olnud tsiviilseadustiku artikli 2112 kohaselt üle läinud, vaid nad võeti tööle uuesti ja valiti kriteeriumide alusel, mille suhtes oli absoluutne kaalutlusõigus Ital; nii tegutsedes tegi Ita omavoliliselt valiku võtta tööle endise äriühingu samad töötajad. 17 Ita Spa oleks pidanud selgelt tõendama, et ta oli tegelikult leidnud lennu- ja maapealse personali ressursid valiku abil, mis oli tehtud läbipaistval viisil ja turu tasakaalu mehhanisme arvestades, st „turutingimustel avatud valikumenetluse raames“(nagu on lisaks märgitud Euroopa Komisjoni 10. septembri 2021. aasta otsuses SA.58173). 18 Ita aga ei soovinud selgitada, milliseid konkreetseid kriteeriume kohaldati uute töötajate valimisel, kuigi tal oli selline kohustus. 19 Oli võimalik kindlaks teha, et Ita poolne töölevõtmine toimus palju madalamatel tasustamistingimustel kui need, mida kohaldas võõrandaja Alitalia. 20 Ainus arv, mis kohtumenetluses kinnitust leidis, on see, et 15. oktoobriks [2021] oli Ita 29 451 saadud taotluse hulgast võtnud tööle ligikaudu 1200 töötajat, kellest 99% oli pärit Alitaliast, nagu on kohtumenetluses väidetud ja dokumenteeritud. 21 Lennukid, lennumarsruudid, teenindusajad ning lennu- ja maapealne personal on vajalikud ja piisavad elemendid niisuguse lennutransporditegevuse teostamiseks, mis oli omistatav Alitalia „lennundusharule“; tegevus, mis ei ole uue tööandja Ita teenistuses töötades sisuliselt muutunud: Alitalia tootmistegurid ja -vahendid, korralduslikud elemendid ja eristustähised üleminekul 14. oktoobrist 15. oktoobrisse 2021 näitavad, et neid ei muudetud mitte kuidagi ning et neid iseloomustas sama algne funktsionaalne seos, kui need läksid Ita otsese juhtimise alla ja omandisse. 4  ITA AIRWAYS 22 […] [faktiküsimus, mida ei ole vaidlustatud ning mis ei ole eelotsusetaotluse seisukohast asjakohane] 23 Oluline on säilitada üleantud filiaali moodustavate varade ja vahendite kogumi tootmisvõimsus; ning järelikult ei muudeta üleantava üksuse võimekust teostada esialgset ja eelnevalt kindlaks määratud tootmistegevust. 24 See on see, mis juhtus sisuliselt pärast kaht etappi: lennundusega seotud vara ostmine, mis oli vastuvaidlematult Alitalialt Itale võõrandatu ese; ning peaaegu täielikult ja eranditult Alitaliast pärit lennundus- ja maapealse personali värbamine. 25 Sisuliselt rajati nii „organiseeritud majandustegevuse funktsionaalselt sõltumatu liigendus“. 26 Käesolevas kohtuasjas on lisaks eriti olulised teenindusaegade liikuvuse normid. 27 Uued ühenduse eeskirjad (määrus 2004/793/EÜ) asendasid määruse 93/95/EMÜ varasema artikli 8 kahe eraldi artikliga: artikkel 8, milles käsitletakse teenindusaegade jaotamise menetlust („slot allocation“), ja artikkel 8a, milles käsitletakse teenindusaegade liikuvust („slot mobility“). 28 Käesoleval juhul nägi „lennunduse kogumi“ ülemineku leping sõnaselgelt ette kõikide maandumis- ja õhkutõusmislubade (ka nende, mis on seotud kasutamata marsruutidega ja menetluses olevate loataotlustega), ENACi väljastatud ülelennu- ja liiklusõiguste ning täpsemalt kõikide teenindusaegade ülemineku „proportsionaalselt lennutegevuses osalevate õhusõidukite liisingulepingute arvuga“. 29 Seega, kuna tegemist ei ole ei kontsernisisese ülemineku ega ka erinevate lennuettevõtjate vahelise vahetusega […], näib, et tuvastada saab üksnes ettevõtte filiaali ülemineku või tegevuskoha ülemineku. 30 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades otsustas kohus, et käesolevas olukorras on tegemist ettevõtte filiaali üleminekuga, mis kuulub abstraktselt tsiviilseadustiku artikli 2112 eeskirjade alla; järelikult – kui kõnealune säte oleks konkreetselt kohaldatav –, oleks Ita läbi viidud töölevõtmise menetlus (mis võimaldas tal piirata töötajate üleminekut ja valida algselt Alitalia lennundusharule jaotatud vahendid) tingimata ebaseaduslik ja hiiliks kõrvale töötajate põhiõigustest, kuna töötajate üleviimine oleks pidanud toimuma Alitaliaga juba olemas olnud töösuhete järjepidevusega ja samadel töötingimustel (kui tööturu osapooled ei ole sõlminud erinevaid kokkuleppeid). 31 Seoses asjaoluga, et Alitalia suhtes kohaldatakse erihaldusmenetlust (menetlus, mis sõnaselge õigusnormi kohaselt puudutab suuri maksejõuetuid äriühinguid „eesmärgiga säilitada tootmisvarad majandustegevuse jätkamise, taaskäivitamise või ümberkorraldamise kaudu“, nagu on ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklis 1), otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus kooskõlas 5  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikliga 73 ja 11. septembril 2021 kehtinud dekreetseaduse nr 73/2021 („Alitaliat – Società Aerea Italiana S.p.a-d käsitlevad sätted“) artikliga 11-quater, et alles alates hetkest, mil äriühingu varade või rajatiste võõrandamise kava on täielikult lõpule viidud ja alles jäävad ainult likvideeritavad varad või sissenõutavad summad ning kohus kinnitab omal algatusel või pankrotihalduri taotlusel määrusega ettevõtja tegevuse lõppemise: alles sellest täpsest hetkest alates on erihalduse säilitav ülesanne lõppenud ja sellest saab pelgalt kõiki võlakohustusi hõlmav likvideerimismenetlus. 32 […] [K]äesoleval juhul oli Alitalia majandustegevuse jätkumine kuni vaidlusaluse tehinguni täielikult osa erakorralisele pankrotimenetlusele omasest säilitavast eesmärgist. 33 Järelikult oli see, mis selgelt saavutati, tootva tegevusega täielikult tegeleva ettevõtte filiaali üleminek, ja võõrandaja ettevõtte filiaal jäi ilma kõigist oma varasematest majanduslikest ja finantskohustustest, […] ning tegevusega jätkati eesmärgiga säilitada üleantud filiaali tootlik terviklikkus selle ülemineku eesmärgil, kaitstes ettevõtte toimimist ja selle majanduslikult elujõulisi üksusi (kuid jättes töötajad ilma sellest tulenevast kaitsest). 34 Seega näib, et ellu viidi täpselt see, mida Euroopa Liidu Kohus määratleb pre-pack-menetlusena kõiki võlakohustusi hõlmava kohtuliku sundlikvideerimismenetluse raames: vt Euroopa Liidu Kohtu 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus kohtuasjas C-237/20, Federatie Nederlandse Vakbeweging vs. Heiploeg Seafood International BV, Heitrans International BV, punktid 65 ja 66. 35 Lisaks on Euroopa Liidu Kohtu (kolmanda koja 3. aprilli 2025. aasta kohtuotsus kohtuasjas C-431/23, Wibra Belgie, punkt 47) kohaselt menetluse eesmärk ettevõtte tegevuse jätkumine, kui selle „eesmärk on säilitada ettevõtte või tema elujõuliste üksuste tegevus“; menetlusega aga soovitakse likvideerida ettevõtte vara, kui selle „eesmärk on maksimeerida võlausaldajate nõuete kollektiivset rahuldamist“. 36 Sellel õiguslikul taustal, pidades endastmõistetavaks, et tegemist on maksejõuetusmenetlusega, mis toimub (sel eesmärgil riigisiseses õiguses ette nähtud) ametiasutuse kontrolli all, tuleb käesolevas kohtuasjas põhimõtteliselt kindlaks teha, kas sellise menetluse tegelik ja ainus eesmärk on likvideerimine, st algatada üleandja ettevõtte vara likvideerimine eesmärgiga maksimeerida võlausaldajate nõuete kollektiivset rahuldamist; või kas sellel on teistsugune, ka konkureeriv eesmärk, mille ülesanne on „säilitada ettevõtte või tema elujõuliste üksuste tegevus“. 37 Ita SpA kaitse, tuginedes menetluse likvideerivale eesmärgile (kuna selle eesmärk oli algusest peale ettevõtte vara võõrandamine), võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu hiljutist tõlgendust (mis näib olevat otsustav, et hajutada mis tahes kahtlusi seoses likvideerimise ja äritegevuse jätkumise kokkusobivusega), välistas üksnes 6  ITA AIRWAYS seetõttu, kooskõlas seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklis 56 ette nähtud erinormidega, tsiviilseadustiku artikli 2112 (riigisisene õigusnorm, mis ühtlustati direktiiviga 2001/23/EÜ ettevõtete ülemineku kohta ja mille eesmärk on tagada töötajate õiguste kaitse majandustegevuse üleminekul Euroopa Liidu piires) kohaldatavuse. 38 See on siiski formalistlik lähenemisviis, mida, nagu eespool märgitud, ei toeta kohaldatavate õigusnormide tõlgendus, mis näib kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga; see näib aga toetavat käesoleva kohtuasja tõlgendamist vastupidises suunas. 39 Selles osas nimetatakse erihaldusmenetlust likvideerimismenetluseks, kui selle eesmärk on „maksimeerida võlausaldajate nõuete kollektiivset rahuldamist“, ning sellel on, vastupidi, säilitav olemus, kui selle „eesmärk on säilitada ettevõtte või tema elujõuliste üksuste tegevus“. 40 Likvideeriv eesmärk peab just seetõttu, et see toob kaasa „töötaja jaoks oluliste tagatiste kohaldamata jätmise“, olema konkreetselt kindlaks määratud ja see ei tulene vaieldamatult asjaolust, et – nagu käesoleval juhul – on vastu võetud 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõike 2 punktides a ja b-bis sätestatud üleminekukavad. 41 Seega on lisaks nimetatud eesmärkidele (likvideerimine või säilitamine) oluline viia läbi konkreetne hindamine selle kohta, kas erakorralise pankrotimenetluse likvideeriv eesmärk on igal üksikjuhul olemas, selle asemel et pidada seda eesmärki olemuslikuks, ning et see mõjutab automaatselt artikli 27 lõike 2 punktides a ja b-bis sätestatud kavade vastuvõtmist. 42 Käesoleval juhul viivad kõik faktilised ja dokumentaalsed tõendid ühemõtteliselt järelduseni, et tegemist on äriühingu tegevuse jätkumisega, mille eesmärk ei ole üksnes varade likvideerimine, et rahuldada võlausaldajate nõudeid kollektiivselt, vaid pigem sellise tegevuse jätkumine, mille eesmärk on säilitada üleantud filiaali tootlik terviklikkus selle üleminekul, kaitstes äriühingu toimimist ja selle majanduslikult elujõulisi üksusi. Need on nimelt elemendid, mis Euroopa Liidu Kohtu hinnangul välistavad kõiki võlakohustusi hõlmava menetluse või erihaldusmenetluse likvideeriva eesmärgi olemasolu. 43 Seda konkreetset järeldust arvestades […] võib põhjendatult eeldada, et Alitalia ja ITA vaheline tehing, mille ese on lennundusharu üleminek, kujutab endast ettevõtte filiaali üleminekut ning et see üleminek toimus erihaldusmenetluses, millel on säilitav laad (kuigi välja oli kuulutatud erinev likvideeriv eesmärk). 44 Tõendid nähtuvad faktilistest andmetest […], mida kinnitavad ja toetavad hageja poolt toimikusse lisatud dokumendid: 45 [pankrotihaldurite] poolt 2018. ja 2021. aastal vastu võetud kavad ning mitu likvideerijate aruannet […], mis kinnitavad menetluse suunatust ettevõtte 7  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 rakendamisele tõhustamis- ja ümberkorraldamiskavade kaudu, millel on olnud äriühingule positiivne mõju […]; 46 Alitalia äritegevuse jätkumine tunduvalt kauem kui aastane piir ja lennundusharu puhul 15. oktoobrini 2021 ning kokku kuni 9. maini 2024, mil Tribunale di Civitavecchia, Sezione Fallimentare […] (Civitavecchia esimese astme kohtu pankrotiasjade koda, Itaalia) tegi määruse äriühingu tegevuse lõpetamise kohta (seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 73 tähenduses); 47 eeskirjad, millele on viidatud ettevõtte Handling ja Maintenance’i harude ülemineku lepingutes (st dekreetseaduse nr 73/2021 artikli 11-quater lõige 4 koos hilisemate muudatuste ja täiendustega ning seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 27 lõike 2 punktid a ja b-bis ning artikkel 63) ning tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud korra ja tagatiste kohaldamine nendel juhtudel, mis välistavad selgelt [erihaldus]menetluse likvideeriva laadi […]; 48 asjaolu, et (kostja) ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et erihaldusmenetluse […] peamine eesmärk oli nõuete kollektiivne rahuldamine […]; 49 muude tõendite puudumine filiaali müügihinna hindamise õigsuse ja asjakohasuse kohta ning väga tõsiste vastupidiste tõendite tuvastamine (näiteks 52 lennuki väärtuse ülekandmine; õhkutõusmis- ja maandumislubade, nn teenindusaegade ülekandmine; HKS-ide ülekandmine jne: kõik elemendid, millel on ülemineku raames oluline majanduslik ja otsustav tähtsus […]; 50 väga asjakohane asjaolu, et võõrandaja kohustusi ei ole omandajale üle antud; isegi mitte kohustusi, mis olid filiaali üleandmise kuupäevale (15. oktoober 2021) eelneva õiguse või aluse kohaselt omistatavad varale või lepingutele, mida hõlmas vaieldamatult „lennundusperimeetrit“, mis anti üle ITA-le (vt Euroopa Komisjoni otsus SA.58173 Alitalia SAI poolt võetud võlgade ITA SpA-le mitteülekantavuse kohta: vt punkt 61 […]). 51 Selle tulemusena anti üle tootva tegevusega täielikult tegeleva ettevõtte filiaal, mis puhastati kõigist selle varasematest majandus- ja finantskohustustest. 52 Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleks lubatud erandite puudumisel kohaldada käesolevas asjas eeskirju, mis reguleerivad hagejate töösuhete üleminekut Ita Spa filiaali omandajast äriühingule. 53 Selle sätte kohaldamist takistab praegu aga 29. septembri 2023. aasta dekreetseaduse nr 131, redaktsioonis, mida on muudetud 27. novembri 2023. aasta muutmisseadusega nr 169 – Sätted usaldusväärse tõlgenduse kohta äriühingute rajatiste üleandmise puhul äriühingute poolt, kelle suhtes kohaldatakse erakorralist pankrotimenetlust, viidatud artikkel 6. 54 Seetõttu tõstatas käesolev töövaidluste kohus […] 18. juuni 2024. aasta määrusega küsimuse artikli 6 põhiseadusega kooskõla kohta, osas, milles sellega kehtestatakse uued piirangud ettevõtte või selle filiaali ülemineku korral töösuhete 8  ITA AIRWAYS jätkumiseks ette nähtud normide kohaldatavusele. See tuleneb nii põhiseaduslike normide rikkumisest ettevõtete ülemineku valdkonnas kui ka sellest, et seadusandjal ei saa olla lubatud lahendada seaduse vormis konkreetseid vaidlusi, rikkudes seadusliku ja kohtuliku võimu vahelisi suhteid ning õiguste kaitse ja õigustatud huvide kaitse põhimõtteid. 55 Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) tunnistas oma otsusega nr 99/2025 põhiseadusele vastavuse küsimuse vastuvõetamatuks, leides vastupidi sellele, kuidas on kohtuasja faktilisi asjaolusid kirjeldanud ja need tuvastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tugines dokumentaalsetele tõenditele, mis viivad järelduseni, et tegemist on asjaomase üksuse (kellega on seotud hagejateks olevad töötajad) ettevõtte filiaali selge üleandmistehinguga, et Alitalia erihaldusmenetluse eesmärk oli vaieldamatult likvideerimise eesmärkide saavutamine, mistõttu tuleb välistada selliste tööõiguslike tagatiste kohaldatavus, mis oleksid sätestanud töösuhete jätkumise, nagu on ette nähtud riigisiseses õiguses (tsiviilseadustiku artikkel 2112) ja [liidu] õiguses (direktiiv 23/2001/EÜ ja direktiiv 23/2014/EL). 56 Selle kaalutluse põhjal märkis konstitutsioonikohus, et seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 56 lõige 3-bis on ainus võrdlusmudel käesoleva kohtuasja lahendamiseks, kuna nimelt kavade koostamise ajal tehakse strateegilised valikud (mille eesmärk on ettevõtte finantsseisundi taastamine, ka teatud rajatiste võõrandamise kaudu) või ettevõtte lõplik võõrandamine, kui ümberkorraldamine osutub võimatuks. 57 Eelkõige on Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) märkinud, et arvesse tuleb võtta likvideerijate koostatud kavade sisu, et tõmmata eelnevalt kindlaks määratud ja objektiivsete kriteeriumide alusel piir menetluste vahel, millel on kas säilitamise või likvideeriv eesmärk. 58 Juba abstraktse õigusliku mudeli kohaselt iseloomustab seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 27 lõike 2 punktis b-bis sätestatud varade ja lepingute kogumi ülemineku kava konstitutsioonikohtu jaoks olemuslik likvideerimiseesmärk, mida soovitakse saavutada pädeva ametiasutuse järelevalve all, kooskõlas direktiivi 2001/23/EÜ artikli 5 nõuetega, et töösuhte ülemineku tagatisel puuduks õiguslik mõju. 59 Likvideerijate koostatud kava on seega eraldatud ettevõtte äritegevuse jätkumisest ja selle ümberkorraldamisest ning selle lõppeesmärk on ettevõtte rajatiste võõrandamine menetlustes, mille suhtes kehtivad ranged piirangud. 60 Sellise programmi eesmärk ei ole võõrandaja tegevuse taastamine, et ta muutuks uuesti majanduslikult elujõuliseks, vaid kolmandatele isikutele niisuguse tegevuse üleandmine, mida üleandja ettevõtja ei suuda enam teostada. 61 Kõnealusest vaatenurgast on majandustegevuse jätkamise ja likvideerimise vahel lahutamatu funktsionaalne seos: tegevuse jätkamist, millega ei püüelda kaugeltki 9  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 finantsseisundi taastamise ja ümberkorraldamise eesmärgi poole, teostatakse selleks, säilitada äriühingu tootmisväärtus selle võõrandamise eesmärgil. 62 Käesoleval juhul võtsid pankrotihaldurid pärast seda, kui nad olid tuvastanud, et võlgniku majandusliku elujõulisuse taastamine oli (ettevõtte majanduslikule ja rahanduslikule ümberkorraldamisele kohandatud järjepidevuse kava abil) võimatu, vastu kava, mille ainus eesmärk oli ettevõtte poolt tema vara käsutamise õiguse kaotamine ning võõrandaja vara likvideerimine ja võõrandamine. 63 Uus kava koosneb kolmest üleminekuvaldkonnast ja -kavast, mis hõlmavad „lennundusperimeetrit“, „käitlusharu“ ja „hooldusharu“. 64 „Lennuperimeetri“ kava on välja töötatud seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 27 lõike 2 punkti b-bis alusel, eripärade kohaselt, mis tulenevad vara ja lepingute kogumi üleandmise kavast, mis käsitleb põhiliste avalike teenuste sektoris tegutsevaid äriühinguid. 65 Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) jaoks on „lennunduspartii“ üleandmise kava selged eesmärgid niisiis täpselt ja otsustavalt kooskõlas eeskirjadega, mis märgistasid menetluse kõige hiljutisemaid etappe ja mis kujundasid pankrotihaldurite poolt vastu võetud kavade sisu, kinnitades nende likvideerivat laadi. Seega on lennunduspartii üleandmise kava hoiak koos niisuguste erinormide väljatöötamisega, mis reguleerisid selle peamisi etappe, need, mis määratlevad (seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 56 lõikes 3-bis) ammendava mudeli ja võtavad vaidlustatud õigusnormidelt otsustava tähtsuse. 66 Teisest küljest, nagu märgib […] Ita Spa, […] [eespool juba kirjeldatud riigisisese kohtupraktika suund] näib määrav ja asjakohane, et küsida Euroopa Liidu Kohtult, kas liidu õigust on rikutud või mitte. EELOTSUSE KÜSIMUSE VASTUVÕETAVUS JA ASJAKOHASUS. 67 […] [riigisisese menetlusõigusega seotud küsimused] 68 […] Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on nimelt [liidu] õigusnormidest tulenevalt kahtlusi, kas riigisisesed õigusnormid, nagu Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) on neid tõlgendanud, on liidu õigusega kooskõlas. 69 Euroopa Liidu Kohtu soovituste kohaselt liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa liikmesriigi õigusnorm takistada eelotsusetaotluse esitanud kohut esitamast Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust menetluse mis tahes etapis, mida ta peab asjakohaseks, ning jätmast vajaduse korral kohaldamata konstitutsioonikohtu järeldused, mis osutuvad liidu õigusega vastuolus olevaks: 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Krizan, C-416/10, punktid 53–56 (vt ka 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus C-76/15, Vervloet jt; Euroopa Kohtu 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Melki ja Abdeli; Euroopa Kohtu 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus C-112/13). 10  ITA AIRWAYS 70 Vt ka korratud põhimõtet, mille kohaselt „riigisisene kohus, kes on kasutanud ELTL artikli 267 teise lõiguga antud [eelotsuse taotlemise] pädevust, […] peab vajaduse korral kalduma kõrvale kõrgema kohtu hinnangutest, kui ta leiab [Euroopa Liidu Kohtu otsuses sisalduva] tõlgenduse alusel, et need ei ole kooskõlas liidu õigusega“ (2010. aasta kohtuotsus Elchinov, C-173/09). Tuleb märkida, et „liidu õiguse tõlgenduse täieliku õigusmõju tagamise nõue hõlmab riigisiseste kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas liidu õigusega“ (2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C-614/14, punkt 35). Nii et „liidu õiguse esimuse põhimõttega kaasnev mõju on siduv kõigile liikmesriigi organitele, ilma et seda saaksid muu hulgas takistada kohtualluvust reguleerivad riigisisesed sätted, sealhulgas need, mis tulenevad põhiseadusest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole nimelt lubatav, et riigisisesed õigusnormid, isegi kui need on põhiseaduse sätted, kahjustavad liidu õiguse ühtsust ja tõhusust“ (2021. aasta kohtuotsus AB, C-824/18, punkt 148). Järelikult on välja kujunenud põhimõte, mille kohaselt „on liikmesriikide kohtutel kõige laialdasem pädevus pöörduda Euroopa Kohtu poole, kui nad seda otstarbekaks peavad, [ilma et asjaolu, et Euroopa Kohus on juba tõlgendanud sätteid, mille tõlgendamist taotletakse, tooks kaasa selle, et Euroopa Kohus ei või selle üle uuesti otsustada]“ ning et „eelotsusemenetluses langetatud otsuse siduvus [ei välista], et liikmesriigi kohus, kelle taotlusel see otsus langetati, võib pidada vajalikuks enne põhikohtuasja lahendamist uuesti Euroopa Kohtu poole pöörduda. Eelotsusetaotluse esitamine on viimase astmena asja lahendavale liikmesriigi kohtule kohustuslik, kui tal on Euroopa Kohtu otsuse sisu mõistmisel raskusi“ (kohtuotsus Consorzio Italiani Management, C-561/19, punktid 37 ja 38; vt muude hulgas kohtuotsus Kaba, C-466/00, ja FNV, C-237/20). 71 Viimasena meenutatakse Euroopa Liidu Kohtu väljatöötatud põhimõtet (19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus kohtuasjas C-101/16, SC Paper Consult), mis näeb ette: „Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja riigisiseste kohtute koostöö raames vaid liikmesriigi kohtul, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimusel on kohtuasjas tähtsust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama (kohtuotsused, 15.1.2013, Križan jt, C-416/10, EU:C:2013:8, punkt 53, ja 21.12.2016, Vervloet jt, C-76/15, EU:C:2016:975, punkt 56). 72 Järelikult kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on vajalikud ja asjakohased. Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse võib Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine, mida liikmesriigi kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (kohtuotsused, 15.1.2013, 11  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 Križan jt, C-416/10, EU:C:2013:8, punkt 54, ja 21.12.2016, Vervloet jt, C-76/15, EU:C:2016:975, punkt 57)“. 73 Arvestades Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) otsuses nr 99/2025 esitatud kaalutlusi, on vaja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus, et tagada õiguse ühetaoline tõlgendamine, kuna kahtlusi tekitab direktiivi 2001/23/EÜ artiklite 3, 4 ja 5, direktiivi 2008/94/EÜ artiklite 1 ja 11 ning Nice’i põhiõiguste harta (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) artiklite 21, 47, 52, 53 ja 54 õige kohaldamise seoses riigisiseste õigusnormidega, mis käsitlevad maksejõuetute suurettevõtete erihaldusmenetlust, mis on sätestatud seadusandlikus dekreedis nr 270/1999. RATIONE TEMPORIS KOHALDATAVAD ITAALIA ÕIGUSNORMID. 74 Põhikohtuasjas käsitletavad küsimused puudutavad ettevõtja elujõulisuse küsimusi ja nende mõju töösuhete saatusele. Ettevõtte või selle filiaali üleandmine kujutab endast väljendust ettevõtja vabadusest teha tootmisrajatiste korraldamisel kõige sobivamaid valikuid (põhiseaduse artikkel 41) ja nõuab töötajate niisuguste õiguste kaitset (põhiseaduse artiklid 4 ja 35), mida sellised valikud võivad kahjustada. 75 Tsiviilseadustiku artiklis 2112 on ette nähtud tagatiste süsteem, mis muudab käesoleva olukorra töösuhtes oleva tööandja seadusest tulenevaks õigusjärgluseks, mille suhtes kehtivad sõltumatud eeskirjad nii seoses lepingu tavalise üleminekuga (tsiviilseadustiku artikkel 1406), mida reguleerib üleantava lepingupoole vajalik nõusolek, kui ka õigusnormid, mida üldiselt kohaldatakse lepingute õigusjärgluse suhtes ettevõtete ülemineku korral (tsiviilseadustiku artikkel 2558). Need kohustuslikud eeskirjad suhestuvad liidu õigusega, mis sisaldub praegu nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivis 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. 76 Riigisisesed ja liidu õiguse normid koonduvad, kehtestades ühtse kaitse seisundi, mis põhineb töötaja õiguste ja töökoha säilitamisel ettevõtte ülemineku korral. Sätestatud normide kohaselt tugevdab töötaja kaitset võõrandaja ja omandaja solidaarvastutus kõigi nõuete eest, mis töötajal ülemineku ajal olid. 77 Euroopa õigusnormid on andnud tõuke Itaalia seadusandja reformile, millega kehtestati ametiühingute teavitamise ja nendega konsulteerimise kord rohkem kui 15 töötajaga ettevõtjatele ning reguleeriti kriisiolukorras olevate äriühingute üleminekut 29. detsembri 1990. aasta seaduse nr 428 „Itaalia Euroopa ühendustesse kuulumisest tulenevate kohustuste rakendamiseks kehtestatud sätted“ (ühendust puudutav seadus 1990) artikliga 47, sättega, mida on mitu korda muudetud, peamise eesmärgiga viia riigisisene õigus kooskõlla Euroopa õiguse nõuetega. Sama uuendusprotsessi osa on tsiviilseadustiku artikli 2112 viienda lõigu muudatus, mida muudeti viimati 10. septembri 2003. aasta seadusandliku 12  ITA AIRWAYS dekreedi nr 276 artikli 32 lõikega 1 (14. veebruari 2003. aasta seadusega nr 30 tööhõive ja tööturu valdkonnas antud volituste rakendamine). 78 Nende uuenduste, millega võetakse üle nii Euroopa kui ka riigisiseste viimase astme kohtute kohtupraktika ning laiendatakse kaitse-eeskirjade kohaldamisala, tulemusel on ettevõtte üleminek „mistahes tehing, mis toob lepingu alusel ülemineku või ühinemise tulemusena kaasa muutuse organiseeritud majandustegevuse omandiõiguses, olenemata sellest, kas see on tulunduslik või mittetulunduslik, mis oli olemas enne üleminekut ning mis säilitab üleminekul oma identiteedi, olenemata sellest, mis liiki kokkuleppe või meetme alusel üleminek toimub, sealhulgas ettevõtte kasutusvaldus või rendileandmine“. 79 Järelikult ei ole iseenesest oluline üksnes kasutatud õigustehniline vahend. Tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud eeskirju kohaldatakse iga kord, kui ettevõtte korraldus jääb muutumatuks ja toimub selle omaniku isiku asendamine, kes on töösuhtes, mis on õigusjärglane funktsionaalses varakogumis, mis võimaldab äritegevust jätkata (isegi kui ülemineku ja tegevuse jätkamise vahel on märkimisväärne ajaline viivitus). Samuti ei nõuta otsest lepingulist seost võõrandaja ja omandaja vahel (Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) töövaidluste koja 31. juuli 2023. aasta määrus nr 23242 ja 23. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus nr 26808). 80 Tsiviilseadustiku artikkel 2112 on kohaldatav ka „ettevõtte osa ülemineku suhtes, millena käsitatakse sellise organiseeritud majandustegevuse funktsionaalselt sõltumatut struktuuri, mille võõrandaja ja omandaja on ülemineku ajal sellisena määratlenud“(viienda lõigu teine lause). See üleandmine puudutab olemasolevat funktsionaalselt sõltumatud tootmisüksust, mida ei tohi üleandmiseks ad hoc ja kunstlikult luua. Ettevõtte filiaali üleminek eeldab, et üleantavad rajatised on eraldamise hetkel võimelised ilma võõrandaja poolsete oluliste täiendusteta osutama teenust või täitma ülesannet, milleks see oli üleandmise hetkel võõrandajast äriühingu osana ette nähtud. 81 Nagu eespool märgitud, on põhikohtuasjas käsitletavad küsimused seotud eelkõige kriisis olevate ettevõtete üleminekut käsitlevate riigisiseste õigusnormidega ja nende arenguga, mis on tulenenud vajadusest järgida Euroopa Liidu Kohtu juhiseid (Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Itaalia Vabariik, C-561/07). 82 Samal ajal heitis Euroopa Komisjon Itaalia Vabariigile ette, et Itaalia Vabariik välistas (seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõigetega 5 ja 6) tsiviilseadustiku artikli 2112 kohaldamise sellise ettevõtte ülemineku suhtes, mis on tunnistatud kriisis olevaks. Seega kaotasid ülemineva ettevõtte töötajad õiguse nende tööstaaži, töötasu ja tööalase kvalifikatsiooni tunnustamiseks ning sotsiaalkindlustuskava alusel vanaduspensioni saamiseks. Euroopa Komisjoni kaebuse kohta otsust tehes kinnitas Euroopa Kohus, et kriisis olevaks ettevõtjaks tunnistamise menetlust ei saa käsitada „analoogilist eesmärki taotlevana 13  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 2 punktis a sätestatud maksejõuetusmenetlusega“ ega ka „samas artiklis nimetatud pädeva asutuse järelevalve all olevana“ (punkt 39). Lisaks sedastas Euroopa Kohus, et „liikmesriigid [võivad] […] direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 3 alusel ette näha, et töötingimusi võib muuta tagades ettevõtte tegevuse jätkumise ja ilma et töötajad kaotaksid õigusi, mis on neile tagatud direktiivi 2001/23 artiklitega 3 ja 4“ (punkt 44). 83 Seevastu seaduse nr 428/1990 sel ajal kehtinud redaktsiooni artikli 47 lõige 5 „kaotab üheselt ja lihtsalt kriisis olevaks tunnistatud ettevõtte üleminemisel töötajatele direktiivi 2001/23 artiklites 3 ja 4 ette nähtud tagatised, mitte ei piirdu seega direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 3 lubatud töötingimuste muutmisega“ (punkt 45). 84 Seetõttu sekkus liikmesriigi seadusandja, et kõrvaldada viidatud kohtuotsuses tuvastatud lahknevused. 25. septembri 2009. aasta dekreetseaduse nr 135 (millega kehtestatakse kiireloomulised sätted ühenduse kohustuste täitmiseks ja Euroopa Ühenduste Kohtu otsuste täitmiseks) (Decreto-Legge 25 settembre 2009, n. 135, „Disposizioni urgenti per l’attuazione di obblighi comunitari e per l’esecuzione di sentenze della Corte di giustizia delle Comunità europee“), mis jõustus koos 20. novembri 2009. aasta seadusega nr 166 tehtud muudatustega, artikli 19-quater lõike 1 punktiga a muudeti artiklit 47 ja lisati sellesse lõige 4-bis, mille eesmärk on reguleerida selliste ettevõtete üleminekut, „a) mille puhul on ettevõte tunnistatud kriisis olevaks 12. augusti 1977. aasta seaduse nr 675 artikli 2 viienda lõigu punkti c tähenduses; b) mille suhtes on 8. juuli 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 270 kohaselt ette nähtud erihaldus tegevuse jätkamise või üle andmata jätmise korral“. Sellistel juhtudel, „kui on saavutatud kokkulepe töösuhte – ka osalise – säilitamise kohta, kohaldatakse tsiviilseadustiku artiklit 2112 selles kokkuleppes sätestatud tingimustel ja piirangutega“ (nii näeb ette viidatud lõike 4-bis sissejuhatav lause). 22. juuni 2012. aasta dekreetseaduse nr 83 („Kiireloomulised meetmed riigi arenguks“) (Decreto-legge 22 giugno 2012, n. 83, „Misure urgenti per la crescita del Paese“) artikli 46-bis lõikega 2, mis jõustus koos 7. augusti 2012. aasta seadusega nr 134 tehtud muudatustega, muudeti seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõiget 4-bis ning lisati punktid b-bis ja b-ter, nähes nii vastavalt ette, et tsiviilseadustiku artiklit 2112 kohaldatakse (samuti „kokkuleppes sätestatud tingimustel ja piirangutega“) ka ülemineku suhtes, mis puudutab ettevõtteid, „mille suhtes on tehtud võlausaldajatega ennetava kompromissi menetluse algatamise avaldus“ ja „mille puhul on heaks kiidetud võlgade ümberkujundamise kokkulepe“. 85 Just selleks, et tagada nende sätete kooskõla liidu õigusega, rõhutas Corte di Cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) sõnastust, mis viitab tsiviilseadustiku artikli 2112 kohaldamisele, ning lisas, et ametiühinguga sõlmitud kokkulepe ei saa kitsendavalt ette näha võõrandava ettevõtte töötajate üleminekut ega teha erandit töötajate automaatsest üleminekust omandajast ettevõtjale (Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) töövaidluste koja 1. juuni 2020. aasta otsus nr 10414). Ainsad lubatud muudatused, mis võidakse teha ka halvemuse suunas, puudutavad üksikute töötajate varem omandatud majanduslikke ja õiguslikke tingimusi (Corte 14  ITA AIRWAYS di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) töövaidluste koja 10. novembri 2021. aasta otsus nr 33154). 86 Seevastu seaduse nr 428/1990 (L. 428 del 1990) artikli 47 lõige 5, mida on osaliselt muudetud 2009. aasta dekreetseaduse nr 135 muudetud redaktsiooni artikli 19-quater lõike 1 punktiga b, näeb ette, et tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud tagatisi ei kohaldata, kui üleminek on seotud „ettevõtjatega, kelle puhul on välja kuulutatud pankrot, kinnitatud võlausaldajatega sõlmitud kokkulepe, mis käsitleb vara üleminekut, tehtud haldusmenetluses otsus sundlikvideerimise või erihaldusmenetluse kohaldamise kohta, juhul kui tegevuse jätkumist ei ole ette nähtud või kui see on lõpetatud ning eelmistes lõigetes nimetatud konsulteerimise käigus jõuti kokkuleppele ka osalises töösuhte säilitamises“. 87 See ei piira soodsamate tingimuste kohaldamist, mis on ette nähtud kokkuleppes, mis „võib samuti ette näha, et üleviimine ei puuduta liigseid töötajaid ja et viimased jäävad täielikult või osaliselt üleandja teenistusse“. 88 Kokkuvõttes on õigussüsteemi nurgakiviks likvideerimismenetluste ja ettevõtte äritegevuse järjepidevusel põhinevate menetluste eristumine. Neid mõisteid tuleb tõlgendada tihedas seoses Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga, mis on aidanud selgitada nende kohaldamisala ja ulatust. Kriisis olevate suurettevõtete erihaldusmenetlus on õigusnormide kogum, mis reguleerib maksejõuetute suurettevõtete olukorda „eesmärgiga säilitada tootmisvarad majandustegevuse jätkamise, taaskäivitamise või ümberkorraldamise kaudu“ (seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikkel 1). Selle sätte aluseks on vajadus luua kõiki võlakohustusi hõlmav menetlus, mis suudaks ühitada erinevaid huve: ühelt poolt maksejõuetu ettevõtja võlausaldajate nõuete rahuldamine, teiselt poolt kriisiolukorras tootmisvarade päästmine ja töökohtade säilitamine. Eesmärk on vältida likvideerimislahendusi, mis ei võta ettevõtte säilitamisel ja selle majandusolukorra taastamisel arvesse olulisi era- ja avalikke huve. 89 Seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 27 (mis on ratione temporis kohaldatav) kohaselt hõlmab hindamine kõigepealt kohtumenetluse etappi, mille analüüsi iseloomustavad pankroti väljakuulutamine (artikkel 3), tegeliku menetluse algatamine, juhul kui on olemas „konkreetsed väljavaated ettevõtte tegevuse majandusliku tasakaalu taastamiseks“ (artikli 27 lõige 1), kohustuste kindlaksmääramine ja varade jaotamine. Haldusasutus vastutab aga menetluse konkreetse juhtimise eest, mis on usaldatud pankrotihaldurile, kes rakendab konkreetseid sissenõudmisvõimalusi seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõikes 2 ette nähtud alternatiivide kohaselt. Diagnoosimisetapp on kogu menetluse nurgakivi ja seda iseloomustab ettevõtte ellujäämisvõimaluste tegelik prognoosiv hindamine. Kui see hinnang osutub edukaks, algatatakse tegelikult erihaldusmenetlus, vastasel juhul on esimese astme kohtu jaoks ainus lahendus pankroti väljakuulutamine. 90 Järgmises etapis on esiteks ette nähtud „äriühingu rajatiste või – ka kohustavate – lepingute või õiguste, mis on täielikult või osaliselt seotud samade 15  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 ärikompleksidega, üleminek kuni üheaastase kestusega ettevõtte tegevuse jätkamise kava alusel („äriühingu rajatiste ülemineku kava“)“ (artikli 27 lõike 2 punkt a, mida on muudetud 18. jaanuari 2024. aasta dekreetseaduse nr 4 „Kiireloomulised sätted strateegiliste ettevõtete erihaldusmenetluse kohta“ (D.L. del 18 gennaio 2024, n. 4, recante „Disposizioni urgenti in materia di amministrazione straordinaria delle imprese di carattere strategico“), artikli 1 lõikega 1-bis, mis jõustus koos 15. märtsi 2024. aasta seadusega nr 28 (Legge del 15 marzo 2024, n. 28) tehtud muudatustega). 91 […] [Säte, mis ei ole eelotsuse küsimustega seotud] 92 Põhiliste avalike teenuste sektoris tegutsevatele äriühingutele näeb seadusandja ette ka „äriühingute rajatiste ja lepingute ülemineku kuni üheaastase kestusega ettevõtte tegevuse jätkamise kava alusel“ („äriühingute rajatiste ja lepingute ülemineku kava“) (artikli 27 lõike 2 punkt b-bis). 93 Seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõige 2-bis, mis viidi sisse 28. detsembri 2015. aasta seaduse nr 208, millega kehtestatakse sätted iga-aastase ja mitmeaastase riigieelarve koostamiseks (2016. aasta rahandusseadus)“ (Legge 28 dicembre 2015, n. 208, recante „Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge di stabilità 2016)“), artikli 1 lõikega 841, võimaldab Ministero dello sviluppo economicol (Itaalia majandusarengu ministeerium) lubada kavade kestust kuni neli aastat ettevõttete puhul, mis tegutsevad põhiliste avalike teenuste sektoris või käitavad vähemalt üht riiklikku strateegilist huvi pakkuvat tööstusettevõtet. 94 Ettevõtete puhul, mis tegutsevad põhiliste avalike teenuste sektoris või mis käitavad vähemalt üht riiklikku strateegilist huvi pakkuvat tööstusettevõtet, antakse muudetud kujul dekreetseaduse nr 347/2003 artikli 5 lõikega 2-ter, mis viidi sisse 28. augusti 2008. aasta dekreetseaduse nr 134 („Kiireloomulised sätted kriisis olevate suurettevõtete ümberkorraldamise kohta“) (D.L. del 28 agosto 2008, n. 134, „Disposizioni urgenti in materia di ristrutturazione di grandi imprese in crisi“), mis jõustus koos 27. oktoobri 2008. aasta seadusega nr 166 (L. del 27 ottobre 2008, n. 166) tehtud muudatustega, artikli 1 lõikega 13 pankrotihaldurile (kes nimetatakse viidatud dekreetseaduse 347/2003 artikli 2 lõike 2 kohaselt) ja omandajale eripädevus. 95 Ametiühingutega konsulteerimise käigus ja pärast seda, kui need jäävad tulemuseta, võivad nad „kokku leppida äriühingu varasemate ühtsete rajatiste või tootmistegevuste ainult osalises üleminekus ning määratleda ühe või mitme filiaali sisu, isegi kui neid ei olnud eelnevalt olemas, koos nende töötajate tuvastamisega, kes lähevad üle omandaja alluvusse“. 96 Seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklis 56 on määratletud kava sisu, mis peab sisaldama järgmist: „a) äritegevus, mille jätkamine on ette nähtud, ja lõpetatav äritegevus; 16  ITA AIRWAYS b) kava niisuguse vara võimalikuks likvideerimiseks, mis ei ole ettevõtte toimimise seisukohast funktsionaalsed; c) ettevõtte tegevuse jätkamisega seotud majandus- ja finantsprognoosid; d) rahastamisvajaduste katmise meetodid, täpsustades rahastamised või muud riiklikud toetused, mille kasutamine on ette nähtud; d-bis) menetluse rakendamise hinnangulised üld- ja erikulud kokku, välja arvatud pankrotihaldurite ja järelevalvekomitee töötasud“ (lõige 1). Seejärel kohandatakse sisu erinevalt, sõltuvalt sellest, kas eelistatakse äriühingu rajatiste ülemineku või ümberkorraldamise suunda. Esimesel juhul peab kavas olema märgitud ka „üleminekukord, märkides saadud pakkumised ning prognoosid võlausaldajate nõuete rahuldamise kohta“ (lõige 2), teisel juhul tuleb sellele lisada märge „võimalikud plaanid ettevõtja rekapitaliseerimiseks ja ärikorralduse muudatused“, ajakava ja „kord võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, ka võlgade tagasimaksetähtaegade tavalise muutmise kavade alusel või selle määratlemine kokkuleppe alusel“ (lõige 3). 97 Eriti oluline on seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 56 lõige 3-bis, mis lisati 29. novembri 2008. aasta dekreetseaduse nr 185 („Kiireloomulised meetmed perekondade, töö, tööhõive ja ettevõtluse toetamiseks ning riikliku strateegilise raamistiku ümberkujundamiseks kriisivastasel viisil“) (D.L. del 29 novembre 2008, n. 185, „Misure urgenti per il sostegno a famiglie, lavoro, occupazione e impresa e per ridisegnare in funzione anti-crisi il quadro strategico nazionale“), mis jõustus koos 28. jaanuari 2009. aasta seadusega nr 2 (L. del 28 gennaio 2009, n. 2) tehtud muudatustega, artikli 14 lõikega 5. See säte käsitleb lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud tehinguid, mida tehakse „üleandja varade likvideerimiseks“ sama seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõike 2 punktide a ja b-bis rakendamiseks, ning seega vastavalt äriühingu rajatiste ülemineku kava rakendamiseks ning põhilisi avalikke teenuseid osutavate ettevõtete puhul ettevõtte varade ja lepingute ülemineku kava rakendamiseks. Seadusandja selgitab, et kirjeldatud tingimustel „ei kujuta [sellised tehingud] endast mingil juhul ettevõtte, filiaali või ettevõtte osa üleminekut koos tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud tagajärgedega“. 98 Kõnealustel eeskirjadel on vaieldamatult erinormide olemus, võrreldes nendega, mis on sätestatud seaduse nr 428/1990 (L. 428/1990), redaktsioonis, mis kehtestati muudetud dekreetseadusega nr 135/2009 (D.L. 135/2009), artikli 47 lõikes 5. Kui seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõige 5 põhineb üldisemalt ettevõtte tegevuse jätkamata jätmisel või ettevõtte tegevuse lõpetamisel ning selle peamine joon on ametiühinguleping töökohtade – ka osalise – säilitamise kohta, tuleb märkida, et seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 56 lõike 3-bis kohaselt ei sõltu nende erandite rakendamine ametiühingulepingust ning puudutab likvideerimiskava rakendamise erimeetodit. Erikohustuse põhimõtte kaitseks tuleb märkida, et 17  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 56 lõige 3-bis ei ole mitte milleski vastuolus seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõikes 4-bis sätestatud eeskirjadega, kui seda tõlgendatakse kooskõlas [liidu õigust käsitleva] kohtupraktikaga. Tegelikult on menetluse likvideeriv eesmärk, mitte ettevõtte järjepidevus see, mis näeb ette tõelise eristamise töösuhete ülemineku seisukohast. Sättes (artikli 47 lõige 4-bis) on üldiselt märgitud, millistel juhtudel (sealhulgas erihaldusmenetlus ettevõtte järjepidevuse korral) ei ole lubatud tsiviilseadustiku artiklist 2112 kõrvale kalduda. Artikli 56 lõikes 3-bis sisalduv erisäte […] näeb seoses erihaldusmenetlusega seega ette, et tsiviilseadustiku artikli 2112 kohaldatavuse välistamine on lubatud ainult juhtudel, mil ülemineku kava eesmärk on likvideerimine (vt selle kohta Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) otsus nr 99/2025). Ülemineku kava likvideeriv eesmärk on see, mis lubab teha erandi tsiviilseadustiku artiklist 2112, kuna erihaldusmenetlus ei alga likvideerimismenetlusena, kuid muutub selleks tavaliselt pärast ülemineku kava rakendamist. Kriisis olevate suurettevõtete erihaldusmenetlus on aja jooksul säilitanud tootmisvara kaitsmise eesmärgi äritegevuse jätkamise, taaskäivitamise või ümberkorraldamise kaudu; kuid erinevalt muudest kõiki võlakohustusi hõlmavatest menetlustest on selle peamine eesmärk vältida äriühingu likvideerimise alustamist oluliste huvide tõttu, olgu need kas era- või avalikud huvid (Itaalia kassatsioonikohtu I koja 5.1.2022 otsus nr 192). 99 Selleks on seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 73 „Ettevõtte tegevuse lõpetamine“ lõikes 1 sätestatud: „Juhtudel mil äriühingu rajatiste ülemineku kava on heaks kiidetud, tunnistab esimese astme kohus juhul, kui kava algse või artikli 66 kohaselt pikendatud aegumistähtaja möödudes on toimunud nende rajatiste täielik üleminek, pankrotihalduri taotlusel või omal algatusel määrusega ettevõtte tegevuse lõppenuks“. Lõikes 3 on sätestatud, et „[l]õikes 1 ette nähtud määruse kuupäevast käsitatakse erihaldusmenetlust kõikide selle tagajärgede osas kõiki võlakohustusi hõlmava likvideerimismenetlusena. 4. Varadega omandatud võimalik jääkvara likvideeritakse artiklite 42, 62, 64 ja 65 sätete kohaselt“. Menetluse säilitavat eesmärki kinnitab seadusandja ise seadusandliku dekreedi nr 270/99 artiklis 69, milles on ette nähtud „menetluse muutmine pankrotiks“ juhtudel, mil seda „ei saa tulemuslikult jätkata“ – asjaolu, mida käesoleval juhul ei esinenud. [Muud sarnased sätted] LIIDU ÕIGUSE NORMID. NÕUKOGU 12. märtsi 2001. aasta DIREKTIIV 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. 100 Direktiivi 2001/23 kohaldamisala on määratletud artiklis 1, mis näeb ette, et direktiivi kohaldatakse „ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku […] tulemusena“ (punkt a). 18  ITA AIRWAYS Järgmise punkti b kohaselt „on üleminek käesoleva direktiivi tähenduses oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena“. Nagu sätestatakse punktis c, kohaldatakse direktiivi, sõltumata nende ettevõtjate avalik-õiguslikust või eraõiguslikust olemusest, kes „tegelevad majandustegevusega“ ja sõltumata asjaolust, „kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte“. 101 Käesoleval juhul ei ole kahtlust, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud faktiline olukord kujutab endast ettevõtte õigusjärglust, st oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminekut, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (vt Euroopa Liidu Kohtu 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Grafe ja Pohle, C-298/18, EU:C:2020:121, punkt 22; 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Piscarreta Ricardo, C-416/16, EU:C:2017:574, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika; 16. novembri 2023. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades C–583/21–C-586/21, punktid 64 ja 65). II peatüki puhul on asjakohased normid, mis näevad ette „töötajate õiguse kaitse“. Artikli 3 lõige 1 sätestab: „Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale“. Liikmesriikide pädevusse jäetakse võimalus kehtestada võõrandaja solidaarvastutus ka pärast üleminekut kohustuste eest, mis tulenevad enne üleminekut sõlmitud töösuhetest enne ülemineku kuupäeva. Artikli 3 lõige 3 sätestab: „Pärast üleminekut jätkab omandaja kollektiivlepingu tingimuste täitmist samadel tingimustel, mida kohaldati võõrandaja suhtes sellise lepingu alusel kuni kollektiivlepingu lõpetamise või selle kehtivuse lõppemiseni või teise kollektiivlepingu jõustumise või kohaldamiseni“. Artikli 4 lõige 1 sätestab: „Ettevõtja, ettevõtte või nende osa üleminek ei saa iseenesest olla vallandamise põhjuseks võõrandaja või omandaja poolt“. Järgmine lõige 2 sätestab lisaks: „Kui tööleping või töösuhe lõpetatakse sellepärast, et üleminek toob kaasa töötingimuste olulise muutuse töötaja kahjuks, loetakse tööandja vastutavaks töölepingu või töösuhte katkestamise eest“. Artikkel 5 sätestab seejärel: „1. Kui liikmesriigid ei näe ette teisiti, ei kohaldata artikleid 3 ja 4 ettevõtte, äriühingu või ettevõtte või äriühingu osa ülemineku suhtes, kui võõrandaja vastu on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus 19  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub pädeva asutuse järelevalve all (kelleks võib olla pädeva asutuse määratud pankrotihaldur). Kui artikleid 3 ja 4 kohaldatakse maksejõuetusmenetluse raames toimuva ülemineku suhtes (sõltumata sellest, kas menetlus on algatatud võõrandaja varade likvideerimiseks või mitte), tingimusel et menetlus toimub pädeva asutuse järelevalve all (kelleks võib olla siseriiklike õigusaktide kohaselt määratud pankrotihaldur), võib liikmesriik ette näha, et: a. olenemata artikli 3 lõikest 1 ei lähe mis tahes töölepingust või töösuhtest tulenevad võõrandaja võlad, mis tuleb välja maksta enne üleminekut või enne maksejõuetusmenetluse algatamist, üle omandajale, tingimusel et selline menetlus toob liikmesriikide õigusaktide kohaselt kaasa kaitse, mis on vähemalt võrdne sellisteks olukordadeks ettenähtud kaitsega, mis on sätestatud nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivis 80/987/EMÜ (töötajate kaitset nende tööandja maksejõuetuse puhul käsitlevate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta), ja/või et b. omandaja, võõrandaja või võõrandaja funktsioone täitev isik või täitvad isikud ühelt poolt ja töötajate usaldusisikud teiselt poolt võivad kehtiva õiguse või tava kohaselt lubatud määral otsustada muuta töövõimaluste kaitseks töötajate töötingimusi, tagades ettevõtja, äriühingu või nende osa tegevuse jätkumise. 2. Liikmesriik võib kohaldada lõike 20 punkti b kõikide üleminekute suhtes, kus võõrandaja on siseriikliku õiguse kohaselt määratletud tõsises majanduslikus kriisiolukorras, kui olukorda on sedastanud pädev asutus ja selle üle on seatud kohtujärelevalve, tingimusel et 17. juulil 1998 sellised sätted siseriiklikes õigusaktides juba kehtisid. 3. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et ära hoida maksejõuetusmenetluse väärkasutust, mille eesmärk on võtta töötajatelt ära käesoleva direktiiviga ettenähtud õigused“. 102 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU 22. OKTOOBRI 2008. AASTA DIREKTIIV 2008/94/EÜ TÖÖTAJATE KAITSE KOHTA TÖÖANDJA MAKSEJÕUETUSE KORRAL. Direktiivi 94/2008/EÜ artikkel 1 („Reguleerimisala ja mõisted“) sätestab sõnaselgelt: Lõige 1 – „Käesolevat direktiivi kohaldatakse töötajate nõuete suhtes, mis tekivad töölepingutest või töösuhetest ja esitatakse tööandjate vastu, kes on maksejõuetud artikli 2 lõike 1 tähenduses“. Lõige 2 – „Liikmesriigid võivad erandina käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta teatavate töötajarühmade nõuded muude tagatise liikide olemasolu tõttu, kui on kindlaks tehtud, et need annavad kõnealustele isikutele käesolevast direktiivist tulenevaga samaväärse kaitse“. 20  ITA AIRWAYS Artikli 2 lõige 1 sätestab lisaks: „Käesolevas direktiivis loetakse tööandja maksejõuetuks, kui liikmesriigi õigusnormidega sätestatud korras on tööandja maksejõuetuse tõttu esitatud taotlus ühismenetluse algatamiseks, mille käigus tööandja kaotab osaliselt või täielikult oma vara käsutamise õiguse, ja määratakse likvideerija või samasugust ülesannet täitev isik ning vastavalt nimetatud sätetele on pädev asutus: a) kas otsustanud menetluse algatada või b) teinud kindlaks, et tööandja ettevõte on lõplikult tegevuse lõpetanud ja kättesaadavast varast ei piisa menetluse algatamiseks“. Viimasena näeb artikkel 11 liikmesriikides olemasoleva kaitse halvendamise keeldu reguleerides ette: „Käesoleva direktiivi rakendamisega ei või mingil juhul põhjendada liikmesriikides valitseva olukorra halvenemist seoses töötajate kaitse üldise tasemega selle direktiivi reguleerimisalas“. 103 ELTL ARTIKKEL 147 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 127) sätestab: „1. Liit aitab kaasa kõrge tööhõivetaseme saavutamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning toetades ja vajaduse korral täiendades nende meetmeid. Seejuures respekteeritakse liikmesriikide pädevust. 2. Liidu poliitika ja meetmete sõnastamisel ning rakendamisel võetakse arvesse eesmärki saavutada kõrge tööhõivetase“. 104 EUROOPA LIIDU PÕHIÕIGUSTE HARTA. Nice’i harta artikkel 21 (millele vastab EIÕK artikkel 14) reguleerib diskrimineerimiskeelu põhimõtet, viidates mitmele kaitsetegurile, millel ei näi olevat ammendavat väärtust, ning näeb sõnaselgelt ette: „Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu“. Artikkel 52 reguleerib tagatud põhiõiguste ulatust ja sätestab: „1. Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. 2. Hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires. 21  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 3. Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist“. Harta artikkel 53 määratleb kaitse taseme ja sätestab: „Harta sätteid ei või tõlgendada neid inimõigusi või põhivabadusi kitsendavate või kahjustavatena, mida asjaomastes kohaldamisvaldkondades on tunnustatud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega, millega on ühinenud liit või kõik liikmesriigid, kaasa arvatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ning liikmesriikide põhiseadustega“. OTSUS PÕHJENDATUSE KOHTA. 105 Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eeldab kaudse diskrimineerimise põhjendatuse (või nn objektiivne põhjus) hindamine seda, et erinevat kohtlemist põhjendab töösuhet iseloomustavate täpsete ja konkreetsete asjaolude esinemine konkreetses olukorras, milles erinev kohtlemine aset leiab, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, et teha kindlaks, kas erinev kohtlemine tuleneb tegelikust eristamisvajadusest, kas see on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. Selles osas meenutatakse 4. mail 2023. aasta liidetud kohtuasjades C-529/21– 738/21 tehtud kohtuotsuse punkte 52–56, ja eelkõige punkti 54, milles on märgitud: „Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks vajaliku käsitletavate olukordade võrreldavuse nõude kohta märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et seda võrreldavust ei tule hinnata üldisest ja abstraktsest seisukohast, vaid konkreetselt ja individuaalselt, võttes arvesse kõiki kõnealuseid olukordi iseloomustavaid asjaolusid, arvestades eelkõige käsitletavat eristamist võimaldavate riigisiseste õigusnormide eset ja eesmärki ning vajaduse korral selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, millesse need riigisisesed õigusnormid kuuluvad (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia „Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto“, C-262/20, EU:C:2022:117, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika)“. Põhjendatuse kontroll on seega jagatud kolme etappi: olukordade võrreldavuse kontrollimine faktiliste asjaolude hindamisega, mille eesmärk on teha kindlaks sarnased (kuigi mitte samad) olukorrad; ebasoodsama olukorra hindamine, st ette nähtud kaitsega pakutav ebasoodsam kohtlemine võrdlusesse kaasatud olukordade vahel; selle tuvastamine, kas on objektiivseid põhjuseid, mis võivad põhjendada erinevat kohtlemist, mis tuleb läbi viia alles kahe eelmise etapi positiivse tulemuse korral, hinnates, kas tegevusel, kokkuleppel või käitumisel on seaduslik eesmärk, kas eristamine on selle eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik ja kas tekitatud 22  ITA AIRWAYS eristamine toimub selle tegevuse, kokkuleppe või käitumisega sobival viisil (st kui sama eesmärgi saavutamiseks ei ole muid vahendeid, mida võiks pidada sobivamaks). 106 ITAALIA VALITSUSE SEKKUMINE POOLELIOLEVATESSE KOHTUASJADESSE. Viimasena ei saa jätta märkimata, et Itaalia valitsus kavatses dekreetseaduse vahendi abil sekkuda pooleliolevatesse kohtumenetlustesse, mille algatasid erinevates esimese astme kohtutes ja apellatsioonikohtutes paljud töötajad, kes jäid äsjaloodud äriühingu kaitsete alt välja. Samas on EIK ise oma 31. mai 2020. aasta otsuses Maggio jt vs. Itaalia „korduvalt tunnistanud, et kuigi seadusandjal ei ole keelatud reguleerida uute tagasiulatuvate sätetega kehtivatest seadustest tulenevaid õigusi, välistavad artiklis 6 sätestatud õigusriigi põhimõte ja õiglase kohtuliku arutamise põhimõte selle, et seadusandja sekkub õigusemõistmisesse kavatsusega mõjutada vaidluse kohtulikku lahendamist, välja arvatud üldist huvi pakkuvatel kaalukatel põhjustel (vt muu hulgas EIK 9. detsembri 1994. aasta kohtuotsus Stran Greek Refineries ja Stratis Andreadis vs. Kreeka, punkt 49, A-seeria nr 301-B, punkt 49; EIK 23. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus National & Provincial Building Society, Leeds Permanent Building Society ja Yorkshire Building Society vs. Ühendkuningriik, punkt 112, Reports 1997–VII; ning Zielinski ja Pradal ja Gonzalez jt vs. Prantsusmaa [suurkoda], nr 24846/94 ja 34165/96–34173/96, punkt 57, EIÕK 1999–VII)“: vt punkt 43. Eelkõige olid ka selles kohtuasjas, nagu käesolevas asjas, olulised „seaduse mõju“ ja „selle kehtestamise ajaline paiknevus“: vt punkt 44. Ning Corte costituzionalel (Itaalia konstitutsioonikohus) endal on olnud võimalus märkida olukorras, mis on täiesti sarnane EIK poolt analüüsitud ja käesolevas kohtuasjas käsitletava olukorraga, […] et seadusandja sekkumisega, mille eesmärk oli takistada kohtupraktika suunda, mis oli välja kujunemas Itaalia territooriumil erinevates kohtutes pooleliolevates kohtuasjades, kehtestades uue õigusnormi, mille eesmärk oli mõjutada käimasolevaid kohtumenetlusi, […] et „vaidlustatud säte rikub samal ajal kohtumenetluse poolte õiguskindlust ja kohtuvõimu põhiseaduslikke volitusi (2010. aasta kohtuotsus nr 209), tulenevalt lahutamatust seosest, mis neid õigusriigi väärtuseid ühendab […]. Käesolevas kohtuasjas kinnitas õiguspärast ootust õiguslik raamistik alates […] ja kohtupraktika, mida mainitakse parlamendi töödes ja mille tõlgendav seadus teadlikult ümber lükkas, mõjutades pooleliolevaid ja veel jõustumata kohtuasju“ (Itaalia konstitutsioonikohtu otsus nr 260/2015, punkt 6). Seega näib, et tuvastada saab ka tõhusa kohtuliku kaitse ja õiguste kuritarvitamise keelu põhimõtte rikkumise. 23  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 107 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 (millele vastab EIÕK artikkel 6) „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ sätestab: „Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda“. 108 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 54 (millele vastab EIÕK artikkel 17) „Õiguste kuritarvitamise keeld“ sätestab: „Harta sätteid ei või tõlgendada nii, nagu õigustaksid need tegevust või toimingut, mille eesmärk on mõne hartaga tunnustatud õiguse või vabaduse tühistamine või selle piiramine suuremal määral, kui hartaga on ette nähtud“. Arvestades asjaolu, et Nice’i harta artikli 52 lõige 3 nõuab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätteid tõlgendataks Euroopa Inimõiguste Kohtu ühetaolise tõlgendamise tagamist arvesse võttes, juhul kui harta normid vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sisalduvatele normidele, on vaja kontrollida, kas arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 47 ja 54 ning EIÕK artikleid 6 ja 17, rikub selline riigisisene õigusnorm, nagu see, mis on ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 4/2024, mis jõustus koos seadusega nr 28/2024 tehtud muudatustega, artikli 1 lõikes 1-bis, millega muudetakse seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklit 27, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja kas see kujutab endast õiguste kuritarvitamise keelu rikkumist. Samal ajal ei näi eelotsusetaotluse esitanud kohtule õige loobuda märkimast, et käsitletav riigisisene õigusnorm näib kahjustavat liidu õigusega tagatud õiguste kaitse taset ja ulatust (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 53 ja 54) ning et see on iseseisev küsimus, mis nõuab Euroopa Liidu Kohtu hinnangut. 109 Viidatud asjaolude ja sätete analüüsist, nagu neid on tõlgendanud ka Itaalia konstitutsioonikohus oma otsuses nr 99/2025, saab erinevatest ja sõltumatutest seisukohtadest järeldada, et on rikutud üht või mitut liidu õiguse normi (direktiivi 2001/23/EÜ artiklid 3, 4 ja 5; direktiivi 2008/94/EÜ artiklid 1 ja 11; EIÕK artiklid 47, 52, 53 ja 54 erinevatest aspektidest) ja otseselt võrreldavate töötajate vahelise diskrimineerimise keelu põhimõtet (EIÕK artikkel 21), mille puhul ettevõtte juhtkonna poolt sõnaselgelt ette nähtud likvideerimise eesmärk, vastupidi olukorrale, kus on läbi viidud ettevõtte osa tõendatud üleminek Itale, ei kujuta endast sobivate ja vajalike meetmete puudumisel õiguspärast eesmärki. 24  ITA AIRWAYS 110 See näib olevat aga kaudne diskrimineerimine ebasoodsamas olukorras olevatele töötajatele kaitse kättesaadavuse võimaldamisel, võrreldes töötajatega, kellel on seevastu juurdepääs töösuhetest tulenevate õiguste säilitamise kaitsele ja võõrandavas ettevõttes rakendatud samade lepingutingimuste kaitsele; melius, omandajatest ettevõtetes toimunud muude ettevõtte filiaali üleminekute (Handling ja Maintenance) raames. 111 Samuti näib, et kõnealune norm hoiab kõrvale ELTL artikliga 147, direktiividega 23/2001/EÜ ja 94/2008/EÜ ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 21, 47, 52, 53 ja 54 taotletavate eesmärkide saavutamisest ja takistab nende saavutamist. EELNEVATE KAALUTLUSTE PÕHJAL Tribunale di Roma (Rooma esimese astme kohus, Itaalia) töövaidluste kohtu ülesannetes, võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõiget 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 267, esitab Euroopa Liidu Kohtule järgmise eelotsusetaotluse ja sõnastab järgmised küsimused: 1. Kas direktiivi 2001/23/EÜ artikli 5 lõiget 1 tuleb koos ELTL artikliga 147 tõlgendada nii, et tingimus, et „on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus võõrandaja varade likvideerimiseks“ on täidetud siis, kui: a) pankrotimenetluse eesmärk on sõnaselgest õigusnormist tulenevalt säilitada tootmisvara majandustegevuse jätkamise, taaskäivitamise või ümberkorraldamise kaudu seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 1 tähenduses. b) erihaldusmenetlus algatatakse, kui ettevõtjatel, kellele otsus on adresseeritud, on konkreetsed väljavaated oma majandustegevuse majandusliku tasakaalu taastamiseks seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõike 1 tähenduses. c) seevastu kui konkreetsete majandusliku tasakaalu taastamise väljavaadete eeldus ei ole täidetud, kuulutab pädev kohus välja pankroti, mida nüüd nimetatakse kohtulikuks sundlikvideerimiseks. d) kohtuliku sundlikvideerimise või sundlikvideerimise haldusmenetlus algatatakse pärast seda, kui seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 73 lõike 1 alusel on tehtud äritegevuse lõpetamise määrus. e) erakorralised pankrotihaldurid võtavad ametlikult vastu äriühingu rajatiste või varade ja lepingute kogumi ülemineku kava seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõike 2 punktide a ja b-bis tähenduses koostoimes selle artikli 56 lõikega 3-bis, mille tagajärjel on sama tingimuse kohtulik kontroll välistatud; 25  EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25 f) erihaldusmenetluses soovitakse tegelikult saavutada võlausaldajate nõuete maksimaalne rahuldamine ja seda tõendatakse sisulises kohtumenetluses; g) vastupidi, sisulises kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et soovitakse saavutada võlausaldajate huvide maksimeerimise eesmärki? 2. Kas direktiivi 2001/23/EÜ artikli 5 lõiget 1 tuleb koos ELTL artikliga 147 tõlgendada nii, et tingimus, et „pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus toimub pädeva asutuse järelevalve all“ on täidetud siis, kui: a) erihaldusmenetluse korral piirdub kohtulik kontroll maksejõuetuse väljakuulutamisega, mis eelneb menetluse algatamisele; b) erihaldusmenetluses on ette nähtud kohtulik kontrolli alles seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõikes 2 ette nähtud kava lõppedes ja üksnes ettevõtja tegevuse lõpetamise määruse tegemisega; c) tavaliselt ei ole ette nähtud mingit kohtulikku kontrolli seoses võlausaldajate nõuete kollektiivse rahuldamise maksimeerimise või ettevõtte või selle majanduslikult elujõuliste üksuste tegevuse tagamise eesmärgi tegeliku järgimisega? 3. Kas arvestades direktiivi 2001/23/EÜ artikleid 3, 4 ja 5, tõlgendatuna ELTL artikli 147 alusel, esineb kaudne diskrimineerimine [Euroopa Liidu põhiõiguste harta] artikli 21 tähenduses (mida tõlgendatakse ja kohaldatakse [harta] artikleid 52 ja 53 arvestades) töötajate vahel, kes on omavahel otseselt võrreldavad ja kellel on õigus kasutada direktiivi 2001/23/EÜ artiklite 3 ja 4 ning direktiivi 2008/94/EÜ artiklite 1 ja 11 kaitset, säilitades samal ajal oma töökoha ja -tingimuste järjepidevuse, menetluse puhul, millel on säilitav eesmärk, ja töötajate vahel, kellel aga ei ole likvideeriva eesmärgiga menetluse korral õigust direktiivi 2001/23/EÜ artiklites 3 ja 4 (ning direktiivi 2008/94/EÜ artiklites 1 ja 11) sätestatud kaitsele ja kes ei saa järelikult enam oma töökohta säilitada, kui likvideerimismenetluse raames toimub siiski sellise ettevõtte või selle osa üleminek, millel on üle antud ettevõtte või selle osa säilitamise faktilised tunnused? 4. Kui vastus on jaatav, või juhul, kui tuvastatakse kaudne diskrimineerimine, mille aluseks ei ole objektiivne põhjus (ilma õiguspärase eesmärgi ja/või asjakohaste ja vajalike meetmete võtmiseta), võib ELTL artikli 147, [harta] artikli 21 ning direktiivide 2001/23/EÜ ja 2008/94/EÜ tähenduses kohaldada diskrimineerimisvastaste tagatiste võrdväärsuse põhimõtet, mille kohaselt võivad ebasoodsamas olukorras olevad töötajad saada samasuguse kaitse nagu võrreldavad tööle võetud töötajad, keda koheldakse soodsamalt, nagu tuvastas Euroopa Liidu Kohtu suurkoda oma 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses Egenberger, kohtuasi C-414/16 (punktid 75–80)? 26  ITA AIRWAYS 5. Kas seadusandlik sekkumine – mille Itaalia valitsus viis läbi dekreetseaduse nr 4/2024, mis jõustus koos seadusega nr 28/2024 tehtud muudatustega, artikli 1 lõike 1-bis, millega muudetakse seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklit 27, lisamisega, mis mõjutab otseselt liikmesriigi kohtu menetluses pooleliolevat peatatud kohtuasja faktilises ja õiguslikus olukorras, milles Itaalia valitsus osaleb otseselt võõrandajast ettevõtte järelevalveasutusena – kujutab endast [harta] artiklite 47 ja 54 (millele [harta] artikli 52 lõike 3 tähenduses vastavad Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklid 6 ja 17) ning artiklite 52 ja 53 rikkumist; kas see riigisisene säte takistab seega õiglase kohtuliku arutamise õiguse täielikku kohaldamist õiguste kuritarvitamise tõttu ja/või takistab [hartaga] ning viidatud direktiividega tagatud põhiõiguste kaitse taset ja/või ulatust? 6. Kas seadusandlik sekkumine, mille Itaalia valitsus viis läbi dekreetseaduse nr 4/2024, mis jõustus koos seadusega nr 28/2024 tehtud muudatustega, artikli 1 lõike 1-bis, millega muudetakse seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklit 27, lisamisega, nagu seda on tõlgendanud Itaalia konstitutsioonikohus (kohtuotsus nr 99/2025), kujutab endast direktiivi 2008/94/EÜ artiklites 1 ja 11 sätestatud keelu, mille kohaselt ei tohi tööandja maksejõuetuse korral töötajate kaitset halvendada, rikkumist ning seetõttu takistab see sama direktiiviga taotletavate eesmärkide saavutamist? Näeb Euroopa Liidu Kohtu otsuse ootamise ajaks ette menetluse peatamise kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni. […] […] [menetlusklauslid] […] 16.9.2025 […] […] [Kohtuniku nimi] 27 Saatja: [email protected] Saaja: "Merle Järve - RAM" <[email protected]>, "info - MKM" <[email protected]>, "Käddi Tammiku - MKM" <[email protected]>, [email protected] Teema: C-628/25 Kuupäev: 2025-11-13 15:29 Adressaadid: [email protected], [email protected], [email protected], [email protected] V�lisministeeriumis registreeritud: 15.3-3/2025/499 Kohtuasja number: C-628/25 Vastuse kuup�ev: 27.11.2025 Staadium: Uus menetlus M�rks�nad: diskrimineerimine; ettev�tja, ettev�tte v�i selle osa �leminek; likvideerimismenetlus; pankrotimenetlus; t��tajate kaitse ettev�tte �leminekul �iguslikud vormid: direktiiv 2001/23/E�; direktiiv 2008/94/E�; EL p�hi�iguste harta artikkel 21; EL p�hi�iguste harta artikkel 47; EL p�hi�iguste harta artikkel 52; EL p�hi�iguste harta artikkel 53; EL p�hi�iguste harta artikkel 54; ELTL artikkel 147 Dokumentidega on v�imalik tutvuda EELO keskkonnas aadressil https://eelo.mfa.ee/eelotsus_vaata.php?id=8440 Palun teatage 7 p�eva jooksul, kas kohtuasja temaatika kuulub teie vastutusalasse. Juhul, kui kohtuasja temaatika ei kuulu teie vastutusalasse, palun viidake, milline teine ametiasutus sellega peaks tegelema. Palun teatage, kas Eesti peaks selles eelotsusemenetluses seisukoha esitama, ja p�hjendage oma arvamust (ka eitavat seisukohta). EL �iguse b�roo V�lisministeerium