Hankija vastus

Riigihangete vaidlustuskomisjon Lõkke 5, Tallinn [email protected] Vaidlustaja: Tänavapuhastuse Aktsiaselts registrikood: 10346917 Aadress: Järve 37, 11314 Tallinn Vaidlustaja esindaja: Vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Advokaadibüroo Tepper & Partnerid E-post [email protected] Hankija: Narva Linnavalitsuse Linnamajandusamet registrikood 75039729 Peetri plats 3, Narva linn, 20308 e-post [email protected] Hankija esindaja: vandeadvokaat Andrei Matvejev Advokaadibüroo Andrei Matvejev Kulgu 4, Narva e-post: [email protected] tel. +37 250 31 782 Vastus AS Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi 13.01.2026 vaidlustusele hankes viitenumbriga 301685 Hankija taotlused: 1. Jätta vaidlustaja vaidlustus tervikuna rahuldamata. 2. Mõista vaidlustajalt välja hankija lepingulise esindaja menetluskulud. Menetluslikud seisukohad: 3. Hankija vaidleb vastu vaidlustaja taotlusele menetlus peatada 4. Hankija nõustub vaidlustuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Asjaolud ja menetluse käik. Narva Linnavalitsuse Linnamajandusamet korraldab avatud hankemenetlusena riigihanget „Narva linna tänavate aastaringsed hooldustööd aastatel 2026–2028” (viitenr 301685). Pakkujate seas on Tänavapuhastuse Aktsiaselts, kellel on vastuväited RHAD-i vastu, mistõttu esitas pakkuja korduva vaidlustuse. VAKO edastas vaidlustuse hankijale, kohustades hankijat esitada vastus vaidlustusele. Hankija seisukoht menetluse peatamise taotluse kohta Vaidlustaja palub menetlus peatada. Käesoleval ajal on seoses vaidlustuste esitamisega pakkumuste esitamise tähtaeg edasi lükatud. Menetluse peatamine ei võimalda hankijal teha menetluses vajalikke toiminguid, näiteks teha alusdokumentides parandusi, täpsustusi jne. Arvestades pakkumuste esitamise tähtaja edasilükkamist ning asjaolu, et VAKO teeb vaidlustusmenetlustes otsused ilmselgelt enne pakkumuste esitamise tähtaja saabumist, ei ole selge, millised vaidlustaja huvid vajavad kaitset menetluse peatamise kaudu ning mis põhjusel peaksid vaidlustaja huvid olema kaalukamad kui hankija huvi jätkata vaidlustusmenetluse käigus hankedokumentide parandamist, pakkujate küsimustele vastamist ja muud jooksvat tegevust. Vastuse põhjendused Hankija seisukohal on esitatud vaidlustuse nõue ja selle põhjendused formuleeritud selliste puudustega, et vaidlustuse sisuline läbivaatamine muutub võimatuks. Riigihangete seaduse § 190 lg 1 p 2 kohaselt peab vaidlustuses olema määratud vaidlustuse ese, sealhulgas nõue ja selle alus. Hankija seisukohal peab vaidlustuse nõue olema piisavalt selgelt formuleeritud selleks, et oleks võimalik selle alusel aru saada: - millised konkreetsed riigihanke alusdokumendid, - millised nende konkreetsed osad ja punktid ei vasta vaidlustaja hinnangul seadusele ning - millist tegevust peaks vaidlustuskomisjon tegema nende väidetava seadusevastasuse tuvastamisel. Käesoleval juhul on vaidlustuse nõue formuleeritud liiga üldiselt – sisuliselt on nõutud hanke alusdokumentide (tervikuna) viimist vastavusse õigusaktidega. Kuigi seadus ei kehtesta vaidlustuse nõuetele samasugust ranget standardit nagu näiteks haginõudele, tuleneb RHS § 190 lg 1 p-st 2 siiski vaidlustaja kohustus formuleerida selge ja arusaadav nõue. Käesolevas vaidlustuses see nõue ei ole täidetud. Vaidlustaja viitab jätkuvalt sellele, et tehnilise kirjelduse (edaspidi: TK) nõuded on tema jaoks ebaselged kergliiklusteede osas. Vaidlustaja osutab, et TK p 7 ei selgita erinevate seisunditasemete nõudeid hooajavahelisel hooldusel. Hankija on aga TK p-de 2.2.1–2.2.3 juurde lisatud selgitustes üheselt selgitanud oma lähenemist, mille kohaselt majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrus nr 92 kehtestab teede seisunditasemed üksnes talvise hoolduse osas. Määrus nr 92 ei reguleeri talvise aja mõistet. Samas puudub kahtlus selles, et kalendaarne talv (detsember–veebruar) ei hõlma alati ajavahemikke, mil ilmastikutingimused vastavad tegelikult talvistele oludele. Näiteks võib lumesadu esineda oktoobris või püsida aprillini. Lähtudes sellest on talvise hoolduse ajavahemik määratud TK p-s 4 ajavahemikuna 16.11–31.03 või ka väljaspool seda ajavahemikku juhul, kui esineb libedus. Sellest tulenevalt on TK p-des 2.2.1–2.2.3 tööde mahud jaotatud: - talvisteks, - suvisteks ning  - hooajavahelisteks hooldustöödeks. TK p-d 4 ja 5 kehtestavad tööde teostamise nõuded, lähtudes määrusega nr 92 kehtestatud teede seisunditasemetest. Konkreetse tänava seisunditase on määratud TK lisas 1 ning jaotatud hooldusperioodide kaupa vastavalt TK-le: talvine, suvine ja hooajavaheline periood. Hooajavaheliste hooldustööde nõuete jaotamine seisunditasemete lõikes on sätestatud TK p-s 7.3. Suvise hoolduse nõuete jaotamine seisunditasemete järgi on sätestatud TK p-s 8.3.7. Talvise hoolduse nõuded määratakse vastavalt määrusele nr 92. Mida vaidlustaja peab ebaselgeks, jääb vaidlustuse tekstist arusaamatuks. Vaidlustaja osutab, et riigihanke alusdokumendid (RHAD) on ebaselged parklate teenindamisele esitatavate nõuete osas. Vaidlustaja väidab, et parklate hooldustsükkel on kehtestatud majandus- ja taristuministri määruse nr 92 kohase 2. seisunditaseme järgi, mis tema hinnangul on vastuolus TK p-ga 2.2.1, kus on ette nähtud parklate jaotamine 3 seisunditaseme järgi, ning TK lisaga 1, kus parklad on jaotatud 4 seisunditaseme järgi. Kahjuks tõlgendab vaidlustaja ekslikult TK p 9.4 sisu. TK p 9.4 ei kehtesta üldisi nõudeid parklate teenindamiseks, vaid reguleerib üksnes TK lisas 5 loetletud parklate puhastamise sagedust. Seega kehtib nimetatud punkt erandina üldistest nõuetest: TK lisas 5 loetletud parklate puhastamine toimub vastavalt parkla seisunditasemele (TK lisa 1), välja arvatud puhastamise sagedus, mis määratakse erandina TK p 9.4 alusel. Sama lähenemist rõhutab ka vastav märkus TK p 9.4 juures. Samuti jääb ebaselgeks vaidlustaja viide sellele, et parklate teenindamisteenuse ühikuhinnad peavad olema määratud eraldi seisunditasemete lõikes. Pakkumuse maksumustabelis on TK lisas 5 loetletud parklad esitatud eraldi real, mis võimaldab pakkujatel esitada ühikuhinna parklate 1 m² kohta. Arvestades TK p-des 2.2.1–2.2.3 sätestatud seisunditasemeid ning asjaolu, et suurem osa parklatest kuulub 2. seisunditasemesse, ei ole hankija pidanud vajalikuks eraldada maksumustabelis parklate ühikuhindu seisunditasemete kaupa. Vaidlustaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mille alusel oleks tal õigus dikteerida hankijale ühikuhindade esitamise viisi või nõuda VAKO kaudu ühikuhindade struktureerimist viisil, mis on vaidlustajale mugavam. Hankija seisukohal on see etteheide sisuliselt tühi ja õiguslikult põhjendamatu. Vaidlustaja vaidleb ka hankelepingu eelnõu p 10.4 vastu, väites, et punktis sätestatud 7-päevane muudatustest teavitamise tähtaeg on liiga pikk. Tegemist on vaidlustaja üldsõnalise hinnanguga. Hankija juhib tähelepanu, et VAKO menetluses antakse õiguslikke hinnanguid ning vaidlustuskomisjon ei pea hindama argumente stiilis „tähtaeg on liiga pikk“ või „tingimus ei meeldi“. Vaidlustaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile ega esitanud õiguslikke argumente, mis näitaksid nimetatud tingimuse vastuolu seaduse või õiguspõhimõtetega. Vaidlustaja osutab ka TK p-le 5.6, mille kohaselt: „Lumeveo eest tasutakse TVL lisas 1 pakkumuse maksumuse ühikuhindade tabelis toodud lumeveo m³ ühikhinna ja reaalselt välja veetud lumekoguste alusel ning lume äravedu tuleb arvestada teenuse hinna sisse.“ Vaidlustaja väidab, et see on vastuolus RHAD-iga, kuid ei selgita, milles vastuolu seisneb. Hankija juhib tähelepanu, et TK p 5.1 määratleb, milliseid tegevusi käsitletakse lume äraveona, ning maksumustabeli p-d 1.12 kehtestavad pakkuja kohustuse esitada nimetatud teenuse kohta ühikuhind. Hankija seisukohal on see etteheide täielikult põhjendamatu. Vaidlustaja esitab etteheite ka hankelepingu eelnõus sätestatud õiguskaitsevahendite kohta, väites sisuliselt, et sanktsioonid (tasu vähendamine ja leppetrahvid) ei ole selged ning on ebaproportsionaalsed. Hankija ei saa selle etteheitega nõustuda. Esiteks tuleb märkida, et vaidlustaja ajab omavahel segamini hankelepingu esialgse versiooni (18.11.2025) ja parandatud versiooni (22.12.2025), kuigi nende punktide numeratsioon ja õiguskaitsevahendite sisu on oluliselt muutunud. Just parandatud versioonis on hankija õiguskaitsevahendid täpsustanud, kirjeldanud neid selgemalt ning sidunud otseselt tööde tegemata jätmise või mittenõuetekohase teostamise ulatusega. Vaidlustaja osutab, et hankija sanktsioonid olevat „üldised“ ega erista rikkumise sisu ja ulatust. Kahjuks jätab vaidlustaja tähelepanuta, et hankelepingu esialgses versioonis (18.11.2025) oligi ette nähtud väga üldine leppetrahvi alus, mille kohaselt oli lepingu p 8.2 järgi võimalik määrata leppetrahv suuruses 1/30 eelneva kuu tasust iga rikkumise eest juhul, kui rikuti p-des 6.2–6.4 sätestatud kohustusi. Parandatud versioonis (22.12.2025) sellist „kõike katvat“ sanktsiooni enam ei ole. Hankija on õiguskaitsevahendid selgelt struktureerinud ning jaganud need kaheks eristatavaks loogikaks: - millal on tegemist tasu vähendamisega (teenus jäi osutamata või osutati osaliselt), ja - millal on tegemist leppetrahviga (täiendav vastutus konkreetsete rikkumiste eest). Vaidlustaja väidab, et lepingu p-d 8.2 ja 8.3 võimaldavad jätta „kogu kuutasu“ või „50% kuutasust“ maksmata ka üksiku puuduse korral. Tegemist on eksitava ja liiga üldistava tõlgendusega. Parandatud versioonis on p-de 8.2 ja 8.3 loogika selge: tasu vähendatakse üksnes hooldamata või nõuetele mittevastava puhastuspiirkonna ulatuses, lähtudes konkreetsest pindalast (m²) ja vastavast ühikuhinnast. Seega ei ole tegemist automaatse kogu kuutasu äravõtmisega, vaid tasu korrigeeritakse vastavalt sellele, kui suur osa objektist jäi tegelikult teenindamata või osutati nõuetele mittevastavalt. Kui rikkumine hõlmab kogu objekti pindala, on ka tasu vähendamine suurem, kuid see tuleneb rikkumise ulatusest, mitte üksikust ebaolulisest puudusest. Samuti on p 8.3 puhul selgelt määratletud, mida loetakse „oluliseks osaks“ – see on seotud elu, tervise, liiklus- või liikumisohutuse riskiga, mitte formaalse pisiveaga. Vaidlustaja osutab ka sellele, et sanktsioonid on liiga karmid ja neid rakendatakse üheaegselt. Siinkohal tuleb rõhutada, et esialgses versioonis (18.11.2025) oli lepingus sõnaselgelt ette nähtud sanktsioonide kumulatiivne kohaldamine. Parandatud versioonis on see lähenemine muudetud leebemaks ja selgemaks: juhul, kui ühe ja sama objekti puhul on rikutud mitut nõuet, kohaldab hankija ühte – s.o karmimat – meedet, mitte ei liida automaatselt kõiki sanktsioone kokku. Seega ei saa vaidlustaja väide „topeltsanktsioneerimisest“ olla põhjendatud, kuna parandatud versioon välistab just selle automaatse kumuleerimise, mis esialgses versioonis oli selgesõnaliselt ette nähtud. Vaidlustaja viitab ka sanktsioonide ebaproportsionaalsusele juhtudel, kus teenus on suures mahus tegemata. Ka siin on oluline erinevus esialgse ja parandatud versiooni vahel. Esialgses versioonis (18.11.2025) oli ette nähtud, et kui üle 25% libedus- või lumetõrjetööde mahust jäi tegemata, siis kuu hooldustasu ei maksta ning lisaks oli hankijal õigus lepingust taganeda ja nõuda 15% lepingu hinnast leppetrahvi. Parandatud versioonis on „olulise rikkumise“ loogika täpsustatud ning seotud rikkumise korduvuse ja tegeliku mõjuga. Lisaks on selgelt loetletud juhtumid, millal loetakse rikkumine väga oluliseks. Leppetrahvide määramisel on mitmes punktis kasutatud sõnastust „kuni“, samuti on rõhutatud rikkumise ulatuse ja intensiivsuse arvestamist (nt p-d 8.4 ja 8.6). See võimaldab sanktsioone kohaldada proportsionaalselt, mitte automaatselt ühe jäiga määra alusel. Samuti ei ole põhjendatud vaidlustaja väide, et õiguskaitsevahendite alused on ebaselged. Parandatud versioonis on õiguskaitsevahendite kohaldamine selgelt seotud kontrollaktidega: tasu vähendamine ja leppetrahvid fikseeritakse kontrollaktis ning kajastatakse koondaktis. Seega ei ole sanktsioonide rakendamine suuline ega kontrollimatu, vaid eeldab rikkumise kirjalikku fikseerimist ning selle seostamist konkreetse objekti, pindala või rikkumise liigiga. Kokkuvõtvalt esitab vaidlustaja üldsõnalisi pretensioone, selgitamata, millisel konkreetsel viisil rikuksid 22.12.2025 hankelepingu eelnõus sätestatud õiguskaitsevahendid konkreetseid seadusenorme või õiguspõhimõtteid. Hankija seisukohal on nimetatud versioonis sätestatud õiguskaitsevahendid proportsionaalsed, selged ja kooskõlas kehtiva õigusega. Vaidlustaja osutab sellele, et hankelepingu eelnõu p-s 8.14 kasutatud termin „liiklusjuhtum“ ei ole selge. Vaidlustaja leiab, et hankija peaks kasutama liiklusseaduse § 2 p-s 32 määratletud terminit „liiklusõnnetus“. Hankija ei nõustu selle etteheitega ega pea vajalikuks kasutada lepingu p 8.14 kontekstis terminit „liiklusõnnetus“. Liiklusseaduses kasutatud mõiste „liiklusõnnetus“ eeldab isiku- või varakahju tekkimist. Hankelepingu p 8.14 eesmärk ei ole reguleerida üksnes kahju realiseerumisega lõppenud olukordi, vaid ka laiemalt liiklemisega seotud ohtlikke või häirivaid sündmusi. Termin „liiklusjuhtum“ on üldmõiste, millega tähistatakse igasugust liikluses aset leidnud sündmust, mis on seotud liiklemisega ja millel võivad olla tagajärjed, kuid mis ei pruugi kvalifitseeruda liiklusõnnetuseks liiklusseaduse tähenduses. Tüüpiliselt mõistetakse liiklusjuhtumi all: - liikluses toimunud intsidenti,  - olukorda, kus on tekkinud oht, kahju või liiklushäire, sündmust, mis vajab fikseerimist, menetlemist või hindamist (vt nt https://www.postimees.ee/term/830910/liiklusjuhtum) Seadus ei keela hankijal kasutada hankelepingus termineid, mis ei ole otseselt seaduses defineeritud, tingimusel et nende tähendus on keeleliselt arusaadav ja ei ole eksitav. Samuti ei keela seadus kasutada lepingu tingimustes mõistet, mille tähendus on laiem kui seaduses defineeritud terminil. Seetõttu on vaidlustaja etteheide p 8.14 osas põhjendamatu. Vaidlustaja viitab ka sellele, et hankelepingu eelnõu p 2.7 on seadusevastane, kuna sellest tulenevalt kohaldatakse RHAD sätete konkurentsi korral tingimust, mis kaitseb tellija huve „paremal viisil“. Vaidlustaja ei selgita aga, millise konkreetse seadusesättega nimetatud tingimus vastuolus oleks. Vaidlustaja viitab VÕS § 42 lg 3 p-le 17, mille kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu tingimus tühine juhul, kui see annab kasutajale õiguse ühepoolselt otsustada, kas üleantud vallasasi või osutatud teenus vastab lepingutingimustele. Hankija juhib tähelepanu sellele, et käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijalepinguga ega tarbijaga, vaid riigihanke tulemusel sõlmitava hankelepinguga professionaalsete turuosaliste vahel. Seetõttu ei ole VÕS § 42 lg 3 p 17 kohaldatav. Samuti ei ole hankelepingu p 2.7 eesmärgiks anda tellijale meelevaldne õigus hinnata töö vastavust, vaid reguleerida olukordi, kus hankedokumentide sätete vahel esineb vastuolu. Selline regulatsioon on hankelepingutes tavapärane ning kooskõlas RHS § 3 p 5 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt peab hankeleping tagama avalike vahendite säästliku ja eesmärgipärase kasutamise ning teenuse nõuetekohase kvaliteedi. Vaidlustaja väide, mille kohaselt on hankedokumendid pärast 22.12.2025. a muudatust lubamatult vastuolulised tehnilise kirjelduse (TK) p-des 2.2.1–2.2.3, TK lisas 1 ja RHAD lisas 3 („Pakkumuse maksumustabel“), ei ole põhjendatud. Hankija rõhutab, et TK p-des 2.2.1–2.2.3 on esitatud koondmahud seisunditasemete ja hooldusliikide lõikes. Need mahud on hankes normatiivsed ja määravad ning just neist peavad pakkujad pakkumuse koostamisel lähtuma. Nimetatud punktide kaudu määratleb hankija lepingu eseme mahu ja struktuuri ning need moodustavad hankelepingu majandusliku aluse. 22.12.2025. a tehtud muudatuste eesmärk oli koondmahtude täpsustamine ja ühtlustamine ning varasema võimaliku ebaselguse kõrvaldamine seisunditasemete lõikes. Hankija kasutas seega RHS-ist tulenevat õigust hankedokumente täpsustada ning tagas, et põhitekstis toodud mahud on üheselt arusaadavad ja võrreldavad. TK lisa 1 („Teede, tänavate ja kõnniteede loetelu“) on oma olemuselt tehniline ja kirjeldav lisa, mille eesmärk on esitada hooldatavate objektide loetelu ja pindalad objektipõhiselt. Tegemist ei ole iseseisva normatiivse mahutabeliga, vaid abistava lisaga, mille alusel on koondmahud TK p- des 2.2.1–2.2.3 kokku võetud. Asjaolu, et TK lisa 1 üksikute objektide pindalade summeerimisel võivad tekkida minimaalsed erinevused võrreldes TK põhitekstis toodud koondmahtudega, ei muuda hankedokumente vastuoluliseks. Riigihanke praktikas on aktsepteeritav, et detailsete loetelude ja koondtabelite vahel võib esineda tehnilisi ümardusi või metoodilisi erinevusi, eeldusel et pakkumuse koostamiseks vajalikud määravad mahud on selgelt esitatud. Käesolevas hankes on see tagatud TK p-de 2.2.1–2.2.3 kaudu. RHAD lisa 3 („Pakkumuse maksumustabel“) on dokument, millele tugineb leping nii tööde maksumuse kui ka ühikuhindade osas ning mida kasutatakse tööde mahu arvestamisel, tasumisel ja kontrollimisel. Seetõttu on tegemist primaarse dokumendiga, millest tuleb lepingu täitmisel lähtuda. Vaidlustaja viide RHS § 3 p-le 1 ei ole põhjendatud, kuna hankedokumendid: - võimaldavad kõigil pakkujatel üheselt tuvastada lepingu eseme mahu TK p-de 2.2.1–2.2.3 alusel; - ei sea pakkujaid ebavõrdsesse olukorda, kuna kõik pakkujad lähtuvad samadest koondmahtudest; - ei muuda pakkumuse koostamist ettenägematult riskantseks ega ebamõistlikult keeruliseks. Riigihankeõiguses ei nõuta, et kõik hankedokumentide osad oleksid matemaatiliselt identsed iga üksiku aritmeetilise liitmise tasandil. Oluline on, et lepingu ese ja selle maht oleksid mõistlikule ja hoolsale pakkujale arusaadavad. Käesoleval juhul ei ole vaidlustajal alust seda kahtluse alla seada. Eeltoodust tulenevalt palub Hankija jätta vaidlustaja vastav väide rahuldamata. Menetluskulud Vaidlustuses riigihankes „Narva linna tänavate aastaringsed hooldustööd aastatel 2026–2028” (viitenumber 301685) hankija menetluskulud seoses käesoleva vaidlusega moodustavad kulud õigusabile. Õigusabi on osutanud Andrei Matvejev Advokaadibüroo, lähtudes tunnitasust 170 eurot ilma käibemaksuta (KM-ta). Hankija on kohaliku omavalitsuse üksus (KOV), kes on eriviisiline käibemaksukohustuslane. Kohalik omavalitsus registreeritakse käibemaksukohustuslasena üksnes juhul, kui ta tegeleb ettevõtlusega käibemaksuseaduse (KMS) tähenduses (§ 2 lg 2). Riigihangete läbiviimine ja ehitusteenuse tellimine riigihanke kaudu on avaliku ülesande täitmine ning ei kvalifitseeru käibemaksuseaduse mõttes ettevõtluseks. Kohaliku omavalitsuse üksusel tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ainult ettevõtlusega seotud kaupade ja teenuste puhul. Kui kaupa või teenust kasutatakse nii maksustatava ettevõtluse kui ka mittemaksustatava avalik-õigusliku tegevuse tarbeks, tuleb rakendada proportsionaalset mahaarvamist (KMS § 29 lg 4 ja lg 5). Eeltoodut arvestades tuleb hankija menetluskulud käesolevas vaidluses arvutada kooskäibemaksuga. Seega arvutatakse hankija menetluskulud lähtudes tunnitasust 210,80 eurot (tunnitasu koos KM- ga). Ajakulu: 1. Vaidluse asjaoludega tutvumine, kliendiga vaidlustusega seotud asjaolude väljaselgitamine, RHR-s oleva dokumentatsiooni kontroll – 2 tundi. 2. Vastuse vaidlustusele koostamine ja esitamine –8 tundi Kokku 10 tundi. Menetluskulud kokku on 2 08eurot. Hankija palub jätta menetluskulud vaidlustaja kanda. Lugupidamisega, Andrei Matvejev Vandeadvokaat Narva Linnavalitsuse Linnamajandusameti lepinguline esindaja