Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1
10122, Tallinn, Harjumaa 01.08.2025 nr 2.1-24/3097-4
[email protected]
Tagasiside eelnõule
Täname võimaluse eest eelnõule Patsientide ohjeldusmeetmete rakendamine vältimatu abi, kiirabi,
statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel omapoolne tagasiside anda.
Kooskõlastame eelnõu alljärgnevate märkustega.
1. Toetame, et ohjeldusmeetmete rakendamise võimalus laieneb ka psühhiaatriavälistele
ravivaldkondadele. Samas rõhutame, et ohjeldamine on erandlik ja äärmuslik meede, mis
peab toimuma selgete kriteeriumide ning tõhusa järelevalve alusel, tagamaks patsiendi
põhiõiguste kaitse. Seni oleme olnud seisukohal, et psühhiaatrilise ja mittepsühhiaatrilise
patsiendi (psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamist tuleks
käsitleda erinevalt, arvestades nende seisundite eripära ja ravikeskkonda.
2. Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi (psühhikahäirega patsient
mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise regulatsioon panna seaduse peatükki, mis
käsitleb tahtest olenematut ravi. Meie ettepanekuks on täiendada seadust uue peatükiga või
eraldiseisva paragrahviga, mis reguleeriks eraldiseisvalt psühhiaatrilist abi teistel erialadel
tervishoiuteenuste osutamise käigus.
3. Peame positiivseks, et eelnõu seletuskirjas on toodud juhtumite näiteid, mis kindlasti aitab
tagada ühtlasemat praktikat erinevate tervishoiuteenuse osutajate puhul.
4. Palume seletuskirjas selgitada täpsemalt sõna „pidev“ tähendust (paragrahvi 14 1 lõike 1
esimese lause täiendus). Näiteks kas pidevuse kriteerium on täidetud videovalve kaudu (õde
jälgib kaamerapilti reaalajas õepostis)?
5. Me ei pea õigeks seletuskirjas märgitut, et „Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasneb
dokumenteerimiskohustus, kuid standardse elektroonse vormi kasutamisel on tegemist
mõneminutilise ajakuluga. Vastupidi on ohjeldamismeetmete õigeaegse ja õiguspärase
rakendamisega võimalik vältida ravitöö katkestusi ning seeläbi personali tööaega kokku
hoida.“ See (et tegemist oleks vaid mõneminutilise ajakuluga) ei lähe kokku eelnõu üldise
loogikaga, et ohjeldamine on erandlik meede ning tuleb tagada selle kontrollitavus. Eelnõu
autorid on ka ise märkinud seletuskirjas näiteks, et „Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus
dokumenteerida kõik ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus,
meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg.“ või et „Ohjeldamise järelvalve ja
olukorra hindamine peavad olema pidevad.“ või et „Planeeritava regulatsiooni järgi on
ohjeldusmeetmete rakendamine lubatud vaid äärmuslikel juhtudel ja alles siis kui vähem
invasiivsed meetmed ei osutu küllaldaseks.“ Seega peame vajalikuks eelnõus ja seletuskirjas
justnimelt rõhutada tervishoiutöötajate, kes otsustavad ohjeldamise kui ka teostavad
ohjeldamist, väga põhjalikku dokumenteerimiskohustust, mis tagaks hiljem ka ohjeldamise
põhjendatuse kontrollimise nii tervishoiuteenuse osutaja enda, patsiendi kui ka riiklike
pädevate asutuste poolt.
6. Eelnõust tulenevalt tõusetus küsimus, kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks teostada ka
koolitatud hooldaja (kutsega hooldaja).
7. Seaduses märgitakse, et mehaanilise ohjeldamise korral saab seda viia läbi üksnes
jälgimisruumis ning seda rõhutatakse üle ka eelnõu seletuskirjas – „Eelnõus sätestatud
nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist ohjeldusmeedet, kui kõige
intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle
suhtes meedet kasutatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada
inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.“ Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda
ning kas eraldamine on tagatud ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist
teostada vastava osakonna isolatsioonipalatis?
Oleme jätkuvalt nõus panustama eelnõu väljatöötamisse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Agris Peedu
juhatuse esimees
2 (2)