Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 31/07/2025  EUROOPA LIIDU KOHUS 30/07/25 Kantselei Välisministeerium Islandi väljak 1 15049 Tallinn EESTI/ESTONIA 1339084.6 IT Eelotsuse asi C-369/25 Trenitalia et INPS (Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Tribunale di Napoli - Itaalia) Eelotsusetaotluse kättetoimetamine Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja. Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel, liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest, kusjuures seda tähtaega ei pikendata. Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja jooksul. Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul. Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile: Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus E-mail : [email protected] Kantselei Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG  -2- Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis „Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele. Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest. Giovanni Chiapponi Ametnik Vastuvõtmise kuupäev : 31/07/2025  Anonymised version Translation C-369/25 – 1 Case C-369/25 Request for a preliminary ruling Date lodged: 3 June 2025 Referring court: Tribunale di Napoli (Italy) Date of the decision to refer: 31 March 2025 Applicant: LW Defendants: Trenitalia SpA Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS) TRIBUNALE DI NAPOLI III SEZIONE LAVORO (District Court, Naples, Third Employment Division) The Tribunale di Napoli (District Court, Naples, Italy), sitting as the Giudice del Lavoro (Employment Division) […], in proceedings […] No 23216/24 […] concerning social security contributions between LW […] APPLICANT EN  REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25 and TRENITALIA S.P.A. […] DEFENDANT and I.N.P.S., Istituto Nazionale della Previdenza Sociale, […] DEFENDANT has made the following ORDER The court […] [national proceedings] MAKES THE FOLLOWING OBSERVATIONS This court is seised of an action brought by LW, who obtained, by judgment, recognition that he had an employment relationship with Trenitalia S.p.a. since he worked for them unlawfully under an unlawful contract for the supply of labour, which was therefore also in breach of Directive 2008/104/EC. The applicant was therefore entitled to be classified at level E – now C1 – under the contratto collettivo nazionale di lavoro (national collective bargaining agreement; CCNL) with effect from May 2003. The [applicant] then obtained, by another judgment, an [order] that Trenitalia S.p.a. pay EUR 110 308.13, adjusted for inflation, together with statutory interest, on sums progressively adjusted from 31 July 2019 up to the time of payment, as back pay. In the present case, [the applicant] is bringing an action for the payment of social security contributions on remuneration for the period from 1 May 2003 to December 2015, which remain unpaid by Trenitalia S.p.a. because they were held to be time-barred by the Istituto Nazionale della Previdenza Sociale (National Institute for Social Security, Italy; ‘the INPS’). Trenitalia S.p.a put the applicant’s social security position in good order within the limits of the five-year limitation period laid down in Article 3(9) of legge n.335/95 (Law No 335/95) (‘Compulsory social security and social welfare contributions shall be time-barred and may not be paid on expiry of the following periods: (a) ten years for contributions to the Fondo Pensioni Lavoratori Dipendenti (Employee Pension Fund) … With effect from 1 January 1996, that period shall be reduced to five years except in cases of a complaint made by the worker or his survivors’) and, therefore, paid contributions in respect of the period from 2016 to 2019. Citing case-law of the Corte Suprema di Cassazione (Supreme Court of Cassation, Italy) in his favour, the applicant applied, in the alternative, for the establishment of a life annuity pursuant to Article 13 of legge 1338/1962 (Law No 1338/1962), 2 Anonymised version  TRENITALIA AND INPS which provides as follows: ‘… an employer who has failed to make contributions to the compulsory invalidity, old-age and survivors’ insurance schemes and who is no longer able to make such contributions by reason of the limitation period … may apply to the national social security agency for the establishment, in the cases provided for in the fourth paragraph, of a reversionary life annuity equal to the pension or part of the pension corresponding to the compulsory insurance which would be payable to the employee had the unpaid contributions been made. […]. [Paragraphs irrelevant to the questions referred for a preliminary ruling] Where a worker is unable to obtain from his employer the establishment of the annuity under this article, he or she may take the place of the employer himself or herself, subject to the right to compensation for the loss suffered. […] [Paragraph irrelevant to the questions referred for a preliminary ruling]’. In the further alternative, [the applicant] sought compensation under Article 2116[(2)] of the Italian codice civile (Civil Code) […] (‘In cases in which, under those provisions, social security and insurance institutions, as a result of missing or incomplete contributions, are not obliged to pay out, in full or in part, the amounts owed, the employer shall be liable for the loss that the worker derives therefrom.’). The defendants opposed the claim. In particular, the INPS argued that, for the periods covered by the limitation period, the contributions were not payable under Article 3[(9)] of Law No 335/1995 and Article 55[(2)] of R.D.L. n. 1827 del 1935 (Royal Decree No 1827 of 1935). In other words, the employer will not be able to pay the time-barred contributions and since the principle of automatic payment of social security benefits under Article 27(II) of R.D.L. 14/4/1939 n. 636 (Royal Decree No 636 of 14 April 1939), as amended by Article 40 of legge n. 153/1969 (Law No 153/1969), is not applicable, the only solution possible will be the establishment of a life annuity. The statements by the INPS appear to be in line with the settled case-law of the Court of Cassation. [If] the Court of Justice answers the questions referred today in the affirmative, it could be concluded that there was no limitation period and that the applicant, who was entitled to receive from Trenitalia S.p.a. the document pursuant to which he was recruited referred to in Article 2 of Directive 91/533/EEC, [could] seek an order requiring Trenitalia S.p.a. to pay the contributions. The present order starts from the premiss that (i) the pension of private employees could be regarded as deferred remuneration, (ii) Directive 91/533/EEC, and subsequently Directive 2019/1152, could protect not only the right to the document specifying the conditions under which an employee is recruited, provided for therein, but also the rights set out in that document and thus the right to the pension and the amount of that pension, (iii) the contributions paid, which 3 Anonymised version  REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25 affect the right to a pension, could be covered by the protection provided for by the abovementioned directives, and (iv) the national legal system does not effectively protect the right to the correct payment of contributions and thus to the payment of deferred remuneration in the form of a pension. The present order will set out the provisions of EU law for which an interpretation is sought, together with the decisions regarding the relevant legal concepts issued by the Court of Cassation. The following questions will then be asked: - Does a contributory pension constitute deferred remuneration? - Does its protection come within the scope of Directive 91/533/EEC, now Directive 2019/1152? - Does the payment of contributions, which has a decisive influence on the right to a pension and the amount of that pension benefit, therefore also come within the scope of Directive 91/533/EEC, now Directive 2019/1152? - Is the fact that the worker has very limited protection in the course of the employment relationship when the INPS is involved in court proceedings compatible with the abovementioned directives? - What instruments are available to the referring court? THE COURT’S OBSERVATIONS ON THE PLEADINGS EUROPEAN LEGISLATION 1 Article 2 of Directive 91/533/EEC provides that ‘an employer shall be obliged to notify an employee to whom this Directive applies, hereinafter referred to as the “employee”, of the essential aspects of the contract or employment relationship. 2. The information referred to in paragraph 1 shall cover at least the following: [(h)] the initial basic amount, the other component elements and the frequency of payment of the remuneration to which the employee is entitled; … 3. The information referred to in paragraph 2(f), (g), (h) and (i) may, where appropriate, be given in the form of a reference to the laws, regulations and administrative or statutory provisions or collective agreements governing those particular points.’ 2 The aim of the Directive is that ‘Member States […] guarantee that employees can claim the rights conferred on them by this Directive’. Member States must ‘at all times guarantee the results imposed by this Directive’ and must introduce (Article 8) ‘such measures as are necessary to enable all employees who consider themselves wronged by failure to comply with the obligations arising from this Directive to pursue their claims by judicial process after possible recourse to other competent authorities’. 4 Anonymised version  TRENITALIA AND INPS 3 There still remains interpretative doubt as to whether the obligations of the Member State are limited to the need to ensure the delivery of the document under which an employee is recruited, or whether the Member State must guarantee the protection of the rights set out or which must be set out in that recruitment document. The fact that Directive 1991/533/EEC appears to guarantee the rights arising from employment relationships (those rights which must be expressly set out in the written instrument, precisely for the specific purpose of protecting them) supports the latter view, and it should be inferred that the Member State must take all the measures necessary to ensure the effectiveness of the protected rights. That interpretation is borne out by the fact that Article 8 of Directive 1991/533 uses the term ‘claims’ and not ‘claim’ (to information). The intention therefore appears to be to protect the rights set out in the document under which an employee is recruited. 4 Directive 91/533/EEC was ‘repealed with effect from 1 August 2022’ by Directive 2019/1152, but Article 24 of the latter directive states that ‘references to the repealed Directive shall be construed as references to this Directive’. Directive 2019/1152 made no changes in respect of the document pursuant to which an employee is recruited or remuneration (Article 4 and recital 20). In any event, the facts of the present dispute concern a period during which Directive 91/533/EEC was in force. 5 On the basis of the case-law of the Court of Justice, it seems necessary to conclude that a pension paid by a public body constitutes deferred remuneration where the benefit is a benefit of a given category and is calculated (solely or almost exclusively) on the basis of pay and the period of affiliation, thereby arising directly from the employment relationship and not constituting a payment by the State for social reasons; it is widely known that that is the criterion for calculating social security pensions in Italy […]. 6 It should be noted that the present case concerns contributions relating to pensions in the private sector, for which the res interpretata in the judgment of 13 December 2008 of the Court of Justice in Case C-46/07 (Commission v Italy), concerning the pensions of civil servants, is of limited relevance; in that case, the Court ruled that where the pension concerned only a particular category of workers, the pension was directly related to the period of service rendered and the amount of that pension was calculated by reference to the civil servant’s last salary, and was therefore deferred remuneration, it came within the category of occupational pension schemes. 7 The majority of pensions in Italy are those paid to employees in the private sector (known as compulsory general insurance), those paid to employees in the public sector, those in the self-employed sector, or those of specialised funds (surveyors, lawyers, notaries, accountants and so forth), so that it could be considered that they are benefits paid to a specific category of workers which could be regarded as a pension of a given category. 5 Anonymised version  REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25 8 Such pensions appear to be deferred remuneration ([see,] in particular, judgment of 1 April 2008, Maruko, C-267/06) because the amount of the ‘pension’ is determined by reference to the period of insurance and the contributions paid, irrespective of whether the paying agency is a public body ([see] judgment of 17 April 1997, Evrenopoulos, C-147/95, paragraphs 16 and 23) and of whether membership of the pension scheme is compulsory ([see] judgment of 25 May 2000, Podesta, C-50/99, paragraph 32)[.] 9 The Italian pension depends on the years of contributions paid (minimum of five years’ contributions for workers whose pensions are paid exclusively under the contributory system: Article 1(20) of Law No 335/95) and on the amounts paid calculated as a percentage of the monthly remuneration received [Law No 335/95, Article 1(6) (‘The amount of the annual pension in the compulsory general insurance scheme and in its substitute and exclusive forms shall be determined in accordance with the contribution system by multiplying the individual amount of the contributions by the conversion coefficient set out in the annexed Table A for the age of the insured person at the time of retirement’), (8) […] and (10) […] [specifications of the mechanism for calculating the pension]. 10 The pension therefore depends on the payments made which are proportionate to the remuneration received for the years worked and is therefore determined almost exclusively by reference to the period of insurance and the contributions paid. NATIONAL LEGISLATION 11 Article 2116 of the Civil Code provides that ‘the benefits referred to in Article 2114 shall be payable to the worker, even where the employer has not duly paid the contributions payable to the social security and social welfare agencies, unless otherwise provided for by special laws’. Article 2114 of the Civil Code refers to social security benefits, including pensions, and to contributions (Special laws [and corporate rules] (l) determine the cases and forms of compulsory social security and social welfare schemes and the corresponding contributions and benefits). 12 The most recent, and now settled, approach of the Court of Cassation has emphasised the reference in the legislation to benefits rather than to contributions, stating that the set of rules made no provision for any form of ‘action by the insured person seeking an order that the social security agency put his position with regard to contributions in good order’ […] [References to national case-law], even where the worker has informed the social security agency of the failure to pay contributions before the limitation period ended, but the social security agency did not bring an action against the employer, with the result that the limitation period has lapsed […]. 13 It follows that the only possible action by the worker after the end of the limitation period is an action for compensation as referred to in the second paragraph of Article 2116 of the Civil Code […] [Reference to the national legislation set out 6 Anonymised version  TRENITALIA AND INPS above] to be brought vis-à-vis the employer, that is to say, the possibility of substituting himself or herself for the employer for the purpose of establishing the life annuity referred to in Article 13(1) of Law No 1338/1962 […]. [Reference to the national legislation set out above] 14 However, that can happen only a long time after the failure to pay contributions, since the worker must wait until the loss resulting from the failure to pay contributions is realised, when he or she takes retirement. […] [Further explanation of the concept] 15 Current Italian law therefore denies workers the right to protect the crediting of contributions payable but unpaid by the employer, […] preventing workers from asserting against the INPS the right to contribution credit until they are entitled to the payment of a pension; the time interval between the date on which the right to have contributions credited accrues and the right to a pension results in those contributions being, as in the present case, time-barred, with immediate effects on the amount of the pension that the worker will subsequently be able to receive. 16 Moreover, a worker can never interrupt the running of the limitation period by seeking an order requiring the employer to pay the correct contributions (settled case-law of the Court of Cassation). 17 Nor can the worker (or his or her heirs) even avail himself or herself of the doubling of the five-year limitation period available when making a complaint to the social security agency about the failure to pay contributions (Article 3(9) of Law No 335/95: ‘Compulsory social security and social welfare contributions shall be time-barred and may not be paid on expiry of the following periods: (a) ten years […] [identification of the contributions taken into account by the law] With effect from 1 January 1996, that period shall be reduced to five years except in cases of a complaint made by the worker or his or her survivors;…’) because the provision applies only to omissions which arose before the entry into force of the above provision […]. 18 [T]he time-barring of contributions is not a potential event, but a certainty; it will occur after five years, because the period also runs during the course of the employment relationship […] and the worker cannot interrupt it, but is able to take legal action only by bringing a claim against the employer and the social security agency. 19 In the event of failure by the INPS to join the legal action, or to take responsibility for the payment of contributions or to initiate recovery proceedings, an Italian worker may find that the contributions become time-barred, even if he or she had had the capacity to take action – while working for the same employer – by bringing proceedings against the employer together with the INPS: it therefore appears that the worker is unable to take any action to avert such a detrimental outcome. 7 Anonymised version  REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25 20 In Italy, pensions may therefore be awarded only where there is no failure to pay contributions (or omission to provide a life annuity) or in cases where the worker himself or herself pays to the INPS the sum necessary to make up the missing funding for a life annuity. 21 In comparison to such a legislative interpretation, which facilitates the time- barring of the crediting of contributions – with obvious effects on the right to and the amount of a pension that could be regarded as deferred remuneration, paid by the State through the INPS – the limitation period for ordinary remuneration claims is quite different. For such claims, in the private sector, the five-year limitation period does not begin to run during the course of the employment relationship. 22 The Court of Cassation has held, in a now firmly established line of case-law, that, for the duration of a private employment relationship, the limitation period for sums constituting employment-linked credits does not begin to run. 23 […] [Moreover, following judgment No 63 of the Corte costituzionale (Constitutional Court, Italy) of 10 June 1966, limitation is no longer permitted in the case of employment relationships with no real stability, given that the worker might refrain from bringing proceedings against the employer for fear of dismissal.] 24 […] [In that regard, in several judgments delivered in 2022, the Court of Cassation held that, as a result of the amendments made to the legislation on dismissals, an employment relationship of indefinite duration can no longer be regarded as genuinely stable, since it does not eliminate the fear of unfair dismissal on the part of a worker if he or she seeks to assert his or her rights against his or her employer.] 25 The rationale of the legislation is the situation of metus (that is to say, duress or fear) in which the worker finds himself or herself, during the course of the employment relationship, fearing dismissal and thereby being induced not to claim the remuneration: during the employment relationship, the limitation period is suspended and then resumes its normal course when the relationship ends […]. 26 Thus, under the current domestic legal system, a worker may make claims for remuneration arising from the employment relationship within the five-year limitation period following the termination of the employment relationship and is not required to bring legal proceedings during the course of that relationship; by contrast, he or she must necessarily take legal action during the course of the employment relationship in order to obtain the payment of the contributions (but always on condition that the INPS participates in the proceedings and acknowledges the right to payment). 27 […]. [Reiteration of the situation of fear in which the worker may find himself or herself and which may lead him or her not to assert his or her rights to remuneration or contributions] 8 Anonymised version  TRENITALIA AND INPS 28 The situation in the present case is aggravated by the fact that the applicant obtained recognition that he had an employment relationship with Trenitalia S.p.a. by judgment No 4784/2018 of 31 October 2018 of the Corte d’Appello di Napoli (Court of Appeal, Naples, Italy), which found that there recurrent labour-only contracts had been concluded in breach of Article 27 of decreto legislativo n. 276/2003 (Legislative Decree No 276/2003) and that therefore there had been an unlawful supply of labour. Legislative Decree No 276/2003 was amended by Legislative Decree No 24 of 2 March 2012, which implemented Directive 2008/104/EC. At the time when the contributions went unpaid, the applicant was thus a worker in a particularly precarious employment situation because, at the time, he was deprived of the protection which the provisions against dismissal offer to workers employed under a contract of an indefinite duration with the user undertaking. The Court has stressed that the benefit of stable employment … constitutes a major element in the protection of workers’ interests (see, by analogy, Opinion of Advocate General Niilo Jääskinen delivered on 15 September 2011 in Case C-313/10, Land Nordrhein-Westfalen v Sylvia Jansen). […] [anticipation of the questions referred for a preliminary ruling set out below] On those grounds, Having regard to Article 19(3)(b) of the Treaty on European Union, Article 267 of the Treaty on the Functioning of the European Union and Article 295 of the Code of Civil Procedure, the Employment Division of the District Court, Naples, is requesting a preliminary ruling from the Court of Justice of the European Union on the following questions: 1. Do the rights referred to in Article 8 of Directive 91/533/EEC, the protection of which must be ensured by a Member State, consist only of the right to receive the document pursuant to which a worker is recruited referred to in Article 2 of that directive, or also of the rights which must be set out in the document itself and, in particular, the right to remuneration? 2. If the Court of Justice answers the first question in the affirmative, does the pension which the applicant will receive, in the context described above, which is dependent on contributions paid in proportion to the remuneration received and the years of affiliation to the compulsory general insurance scheme, constitute, for members in the private sector, remuneration, within the meaning of Article 2 of Directive 91/533/EEC, that is deferred? 3. If the answer to the first two questions is in the affirmative, does the worker’s right to the payment of contributions, which has a decisive influence on the right to and the amount of the pension benefit, also 9 Anonymised version  REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25 come within the scope of protection provided for in Article 8 of Directive 91/533/EEC? 4. If the answer to the questions above is in the affirmative, does Article 8 of Directive 91/533/EEC preclude a worker from being required, in the course of the employment relationship, to bring proceedings against the employer, in addition to the INPS, to seek payment of contributions, in order to prevent his or her claims from becoming time-barred, where those claims depend exclusively on the willingness of the INPS to join the proceedings and to request payment of the amount owed, unlike in the case of ordinary remuneration, even where the worker does not have sufficient protection against unfair dismissal, thereby risking dismissal or non-continuation of the employment relationship protected by Directive 2008/104/EC? 5. If the answer to the questions above is in the affirmative, what instruments are available to the referring court and, in the present case, can the harmonisation of the rules on limitation periods for contributions and remuneration be regarded as a measure that is sufficient to discharge the obligations laid down in Article 8 of Directive 91/533/EEC? […] [Stay of the national proceedings, instructions to the secretariat and transmission to the Court of Justice] Naples […] 31 March 2025. […] 10 Anonymised version Vastuvõtmise kuupäev : 31/07/2025  Anonüümseks muudetud versioon Tõlge C-369/25 - 1 Kohtuasi C-369/25 Eelotsusetaotlus Saabumise kuupäev: 3. juuni 2025 Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus, Itaalia) Eelotsusetaotluse kuupäev: 31. märts 2025 Hageja: LW Kostjad: TrenItalia SpA Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS) TRIBUNALE DI NAPOLI (Napoli esimese astme kohus, Itaalia) III SEZIONE LAVORO (III töövaidlusi lahendav koda) Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus, itaalia) kohtunik […] töökohtu ülesannetes on kohtumenetluses […] nr 23216/24 […], mis puudutab sotsiaalkindlustusmakseid ja mille pooled on LW […], HAGEJA, JA ET  EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25 TRENITALIA S.P.A. […] KOSTJA, NING I.N.P.S., Istituto Nazionale della Previdenza Sociale (Itaalia sotsiaalkindlustusamet), […] KOSTJA, teinud järgmise KOHTUMÄÄRUSE Kohus […] [menetlus liikmesriigi kohtus] MÄRGIB järgmist. Selle kohtu menetluses on hagi, mille esitaja LW on varem tänu kohtuotsusele saavutanud töölepingu sõlmimise TrenItalia S.p.a.-ga, kuna renditöölepinguga, mis oli õigusvastane ja seega vastuolus ka direktiiviga 2008/104/EÜ, oli toimunud tööjõu õigusvastane vahendamine. Seega sai hageja õiguse sellele, et teda käsitatakse töötajana, kes on alates 2003. aasta maist töötanud selle sektori üleriigilise kollektiivlepingu kohasel E-tasemel – nüüd C1-tasemel. Seejärel mõisteti teise kohtuotsusega sama [hageja] kasuks TrenItalia S.p.a-lt välja 110308,13 eurot koos raha väärtuse langemise kompensatsiooniga ja seaduses ette nähtud intressiga saamata jäänud töötasusummadelt, mida oli vastavalt raha väärtuse langemisele järk-järgult korrigeeritud alates 31. juulist 2019 kuni väljamaksmiseni. Käesolevas kohtuasjas palub [hageja], et tema kasuks mõistetaks välja töötasuga seotud sotsiaalkindlustusmaksed ajavahemiku eest alates 1. maist 2003 kuni detsembrini 2015, mida TrenItalia SpA ei ole tasunud, kuna INPS pidas neid nõudeid aegunuks. TrenItalia S.p.a tasus hageja sotsiaalkindlustusmaksed ainult sellises ulatuses, nagu tuleneb viieaastasest aegumistähtajast, mis on ette nähtud seaduse nr 335/95 artikli 3 lõikes 9 („Kohustusliku sotsiaalkindlustuse maksete nõue aegub ja neid makseid ei saa enam teha, kui on möödunud allpool nimetatud tähtaeg: a) kümme aastat, kui tegemist on töötajate pensionifondi maksetega […]. Alates 1. jaanuarist 1996 lühendatakse see tähtaeg viie aasta pikkuseks, välja arvatud juhul, kui töötaja või tema ülalpidamisel olnud isikud on selle kohta kaebuse esitanud“), seega ajavahemiku 2016–2019 eest. Viidates Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) praktikale, palus hageja teise võimalusena lasta määrata talle elurendis vastavalt seaduse nr 1338/1962 artiklile 13, mille kohaselt „[…] tööandja, kes on jätnud tegemata sissemaksed kohustuslikku invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensionifondi ning ei saa neid enam […] aegumise tõttu teha, võib neljandas lõigus sätestatud juhtudel esitada 2 Anonüümseks muudetud versioon  TRENITALIA JA INPS riiklikule sotsiaalkindlustusametile taotluse pärandatava elurendise määramiseks, mis võrdub sellise kohustuslikust kindlustusest tuleneva pensioni või pensioniosaga, millele oleks sissemaksete tegemata jätmise korral õigus töölepinguga töötajal. […]. [eelotsuse küsimuste seisukohast ebaolulised lõigud] Kui töötajal ei õnnestu lasta tööandjal käesoleva artikli alusel rendist taotleda, võib ta seda tööandja asemel ise teha, ilma et see piiraks õigust kahju hüvitamisele. […] [eelotsuse küsimuste seisukohast ebaoluline lõik].“ Kolmanda võimalusena palus [hageja] lasta hüvitada talle kahju Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2116 [teise] lõigu alusel („Kui nende sätete kohaselt ei ole sotsiaalkindlustusasutused sissemaksete tegematajätmise või puuduliku tegemise tõttu kohustatud ettenähtud hüvitisi üldse või osaliselt välja maksma, vastutab ettevõtja kahju eest, mida on töötajale sellega tekitatud.“). Kostjad vaidlesid hagile vastu ning eelkõige märkis INPS, et ajavahemike osas, mille suhtes aegumistähtaeg on möödunud, on sissemaksed seaduse nr 335/1995 artikli 3 [lõike 9] ja kuninga 1935. aasta dekreetseaduse nr 1827 artikli 55 [teise lõigu] kohaselt vastuvõetamatud. See tähendab, et tööandja ei saa ettenähtud sissemakseid teha, ja kuna kuninga 14. aprilli 1939. aasta dekreetseaduse nr 636 (muudetud seaduse nr 153/1969 artikliga 40) artikli 27 teises lõigus ette nähtud sotsiaalkindlustushüvitiste automaatsuse põhimõte ei ole kohaldatav, on võimalik üksnes elurendise määramine. INPS-i väited tunduvad olevat kooskõlas Corte di cassazione (kassatsioonikohus) väljakujunenud kohtupraktikaga. [Kui] Euroopa Kohus peaks vastama praeguses taotluses esitatud küsimustele jaatavalt, võiks järeldada, et nõuded ei ole aegunud ja hagejal, kellel oli õigus saada TrenItalia S.p.a-lt direktiivi 91/533/EMÜ artikli 2 kohane töölevõtmise dokument, [saaks] nõuda, et TrenItalia S.p.a-d kohustataks sissemakseid tegema. Käesolev kohtumäärus lähtub järgmistest kaalutlusest: erasektori töötajate pensioni saab käsitada edasilükatud töötasuna; võib olla nii, et direktiiv 91/533/EMÜ ja hilisem direktiiv 2019/1152 ei kaitse ainult mitte õigust selle direktiivi kohasele töölevõtmise dokumendile, vaid ka selles dokumendis nimetatud õigusi, järelikult ka õigust pensionile ja selle suurusele; tehtud sissemaksetele, mis mõjutavad pensioniõigust, võib kehtida eespool viidatud direktiivides ette nähtud kaitse; riigisisene õiguskord ei kaitse tõhusalt õigust sissemaksete nõuetekohasele tegemisele ja seega ei kaitse see ka õigust saada edasilükatud töötasu, mida pension endast kujutab. 3 Anonüümseks muudetud versioon  EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25 Käesolevas kohtumääruses tutvustatakse liidu õigusnorme, mille tõlgendamist palutakse, ja Corte di cassazione (kassatsioonikohus) käsitust asjakohastest instituutidest. Seejärel küsitakse: - kas osamakseline pension kujutab endast edasilükatud töötasu; - kas selle kaitse kuulub direktiivi 91/533/EMÜ, praeguse direktiivi 2019/1152 kohaldamisalasse; - kas seega kuulub ka sissemaksete tegemine, mis mõjutab otsustaval määral õigust pensionile ja selle pensioni suurust, direktiivi 91/533/EMÜ, praeguse direktiivi 2019/1152 kohaldamisalasse; - kas see, et töösuhte vältel on töötaja kaitse väga piiratud, kui menetluses osaleb INPS, on eespool viidatud direktiividega kooskõlas; - millised vahendid on eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsutuses? KOHTU HINNANG TOIMIKU MATERJALIDELE EUROOPA ÕIGUSNORMID 1 Direktiivi 91/533/EMÜ artiklis 2 on sätestatud: „Tööandja on kohustatud teavitama töötajat, kelle suhtes käesolevat direktiivi kohaldatakse (edaspidi „töötaja“), töölepingu või töösuhte olulistest aspektidest. 2. Lõikes 1 nimetatud teave peab hõlmama vähemalt järgnevat: […] [h)] põhipalk, muud palga osad ja see, kui sageli palka, millele töötajal on õigus, makstakse; […]. 3. Kui see on asjakohane, siis võib lõike 2 punktides f, g, h ja i nimetatud teabe esitada viidetega õigus- ja haldusnormidele või põhikirjasätetele või kollektiivlepingutele, mis käsitlevad neid küsimusi“. 2 Direktiivi eesmärk on täita vajadust, et liikmesriigid tagaksid, „et töötajatel oleks võimalik nõuda neile käesoleva direktiiviga antud õiguste täitmist“, liikmesriigid peavad „igal ajal [tagama] käesoleva direktiiviga nõutud tulemused“ ja nägema ette (artikkel 8) „meetmeid[,] võimaldamaks töötajatel, kes leiavad, et neid on käesolevas direktiivis sätestatud nõuete eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud, taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu, olles vastava võimaluse korral esmalt pöördunud teiste pädevate organite poole“. 3 Tõlgendamisel on siiski ebaselge, kas liikmesriigi kohustused piirduvad vajadusega tagada töölevõtmise dokumendi üleandmine või peab liikmesriik tagama nende õiguste kaitse, mis kas on või peavad olema töölevõtmise dokumendis nimetatud. Teise variandi kasuks räägib asjaolu, et direktiiv 91/533/EMÜ paistab tagavat töösuhetest tulenevad õigused (mis peavad olema kirjalikus dokumendis sõnaselgelt kajastatud ning seda just nende õiguste kaitsmiseks), ning sellest tuleks järeldada, et liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada kaitstud õiguste tõhusus. Sellist tõlgendust kinnitab 4 Anonüümseks muudetud versioon  TRENITALIA JA INPS asjaolu, et direktiivi 533 artiklis 8 on kasutatud sõnastust „õiguste“, mitte „õiguse“ (teavitamisele), mis viitab sellele, et sätte eesmärk on kaitsta töölevõtmise dokumendis nimetatud õigusi. 4 Direktiiv 91/533/EMÜ tunnistati direktiiviga 2019/1152 „kehtetuks alates 1. augustist 2022“, kuid viimati mainitud direktiivi artiklis 24 on täpsustatud, et „[v]iiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile“: selles ei ole töölevõtmise dokumendi ja töötasu osas midagi muudetud (artikkel 4 ja põhjendus 20). Nii või teisiti on käesoleva kohtuasja asjaolud aset leidnud ajal, mil kehtis direktiiv 91/533/EMÜ. 5 Euroopa Kohtu praktika põhjal tundub, et tuleb teha järeldus, et avalik-õigusliku üksuse makstav pension kujutab endast edasilükatud töötasu, kui hüvitis on kutsealase pensioniskeemi pensionihüvitis ja seda arvutatakse (täies ulatuses või selgelt valdavas ulatuses) töötasu ning kindlustusskeemiga kaetud ajavahemiku alusel, mis tähendab, et selle otsene alus on töösuhe ning riik ei maksa seda hüvitist sotsiaalkaalutlustel: nagu hästi teada, on sotsiaalkindlustusest makstava pensioni arvutamiskriteerium Itaalias just selline […]. 6 Tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas on tegemist erasektori pensioniskeemi sissemaksetega, mille suhtes omab teatavat piiratud tähtsust küsimus, mida tõlgendati Euroopa Kohtu […] 13. detsembri 2008. aasta kohtuotsuses C-46/07 (Euroopa Ühenduste Komisjon versus Itaalia Vabariik), mis puudutas avaliku sektori töötajate pensione: selles kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et tegemist on kutsealase skeemiga ehk ainult ühe konkreetse töötajate kategooria pensioniga, see on otseses sõltuvuses töötatud ajast ja selle summa arvutatakse avaliku sektori töötaja viimase töötasu alusel ning seega kujutab see endast edasilükatud töötasu. 7 Enamik Itaalia pensionidest on kas sellised, mida makstakse erasektori töötajatele (nn üldine kohustuslik kindlustus) või avaliku sektori töötajatele, või füüsilisest isikust ettevõtjate pensionid või pensionifondidest (maamõõtjate, advokaatide, notarite, vabakutseliste maamõõtjate, raamatupidajate ja majandusekspertide jne pensionifondidest) makstavad pensionid, mis peaks viima järeldusele, et tegemist on hüvitistega, mida makstakse konkreetse kategooria töötajatele ja mida võib pidada kutsealase skeemi pensioniks. 8 Tundub, et tegemist on edasilükatud töötasuga (vt eelkõige 1. aprilli 2008. aasta suurkoja kohtuotsus Maruko, C-267/06), sest pensioni suurus määratakse kindlaks vastavalt kindlustussuhte kestusele ja tasutud sissemaksetele ning seda sõltumata asjaolust, et maksja on avalik-õiguslik üksus (vt Euroopa Kohtu 17. aprilli 1997. aasta kohtuotsus Evrenopoulos, C-147/95, punktid 16 ja 23) ja et pensioniskeemiga liitumine on kohustuslik (vt Euroopa Kohtu 25. mai 2000. aasta kohtuotsus Podesta, C-50/99, EKL 2000, lk I-4039, punkt 32). 9 Itaalias sõltub pension sissemaksete tegemise aastatest (vähemalt viis aastat, kui tegemist on töötajaga, kellele makstakse pensioni üksnes osamakselisest skeemist – seaduse 335/95 artikli 1 lõige 20) ja makstud summadest, mis 5 Anonüümseks muudetud versioon  EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25 arvutatakse protsendina saadud kuutasust (seaduse 395 artikli 1 lõiked 6 (Üldises kohustuslikus kindlustusskeemis ning seda asendavates ja välistavates skeemides makstav aastane pensionisumma määratakse osamakselise skeemi kohaselt kindlaks nii, et isiku kohta tehtud sissemaksete summa korrutatakse lisa tabelis A antud ümberarvestuskordajaga, mis sõltub kindlustatu vanusest pensionile jäämise ajal), 8 […] ja 10 […] [pensioni arvutamismehhanismi täpsustused]. 10 Seega sõltub pension tehtud sissemaksetest, mis on võrdelised tööaastate eest saadud töötasuga, ning selle kindlaksmääramine sõltub selgelt valdavas ulatuses kindlustussuhte kestusest ja tehtud sissemaksetest. RIIGISISESED ÕIGUSNORMID 11 Tsiviilseadustiku artiklis 2116 on sätestatud, et „[a]rtiklis 2114 nimetatud hüvitised tuleb töötajale välja maksta isegi siis, kui ettevõtja ei ole tasunud nõuetekohaseid sissemakseid sotsiaalkindlustusasutustele, välja arvatud juhul, kui eriseadustes on sätestatud teisiti“. Tsiviilseadustiku artiklis 2114 on juttu nii sotsiaalkindlustushüvitistest, sealhulgas pensionidest, kui ka sissemaksetest (Kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande juhud ja vormid ning nendega seotud sissemaksed ja hüvitised on kindlaks määratud eriseadustes [ning lepingutest ja kohtupraktikast tulenevas õiguses] (1)].. 12 Corte di cassazione (kassatsioonikohus) on viimasel ajal järginud nüüdseks välja kujunenud suundumust, milles pööratakse tähelepanu pigem sellele, mida on õigusnormides sätestatud hüvitiste kohta, mitte sissemaksete kohta, märkides, et õiguskorras ei ole ette nähtud „kindlustatud isiku hagi, millega ta saaks nõuda, et sotsiaalkindlustusasutust kohustataks tema sotsiaalkindlustusmaksetega seotud olukorda korrigeerima“ […] [viited liikmesriigi kohtupraktikale], isegi siis, kui töötaja on sissemaksevõlgnevusest sotsiaalkindlustusametile teatanud enne aegumistähtaja möödumist, kuid sotsiaalkindlustusasutus ei ole esitanud nõuet tööandja vastu, lastes aegumistähtajal mööduda […]. 13 Sellest järeldub, et ainus õiguskaitsevahend, mida töötaja saab pärast aegumistähtaja möödumist kasutada, on esitada tsiviilseadustiku artikli 2116 teise lõigu alusel kahju hüvitamise nõue […] [eespool juba osundatud riigisisese õigusnormi tekst] tööandja vastu või võimalus taotleda tema asemel seaduse nr 1338/1962 artiklis 13 ette nähtud elurendise määramist […] [eespool juba osundatud riigisisese õigusnormi tekst]. 14 See saab aga toimuda alles tükk aega pärast sissemaksete tegemata jäämist, kuna töötaja peab ootama, kuni pensionile jäämise taotluse tulemusel ilmneb sissemakse tegemata jätmisest tulenev kahju. […] [selle kontseptsiooni täiendav selgitus] 15 Seega ei võimalda Itaalia kohtupraktika töötajal kaitsta oma õigust, et arvestataks tasumisele kuulunud sissemakseid, mille tööandja jättis tasumata, […] ning see ei võimalda töötajal tugineda INPS-i vastu õigusele, et need sissemaksed loetaks tehtuks, enne kui tal tekib õigus saada pensioni: aeg, mis kulub sissemaksete 6 Anonüümseks muudetud versioon  TRENITALIA JA INPS arvestamise õiguse tekkimise kuupäevast kuni pensioniõiguse tekkimise kuupäevani, põhjustab – nagu käesolevas kohtuasjas – sissemaksenõude aegumist, millel on vahetu mõju selle pensioni suurusele, mida töötaja kunagi saama võib hakata. 16 Pealegi ei saa töötaja aegumistähtaja kulgemist katkestada ka sellega, et nõuaks tööandjalt sissemaksete nõuetekohast tasumist (Corte di cassazione (kassatsioonikohus) väljakujunenud kohtupraktika). 17 Samuti ei saa töötaja (või tema pärijad) lasta viieaastast aegumistähtaega kahekordistada, esitades sotsiaalkindlustusasutusele kaebuse sissemaksete tegematajätmise kohta (seaduse nr 335/95 artikli 3 lõige 9: „Kohustusliku sotsiaalkindlustuse maksete nõue aegub ja neid makseid ei saa enam teha, kui on möödunud allpool nimetatud tähtaeg: a) kümme aastat […] [täpsustus, milliseid pensionimakseid seaduses silmas peetakse]. Alates 1. jaanuarist 1996 lühendatakse see tähtaeg viie aasta pikkuseks, välja arvatud juhul, kui töötaja või tema ülalpidamisel olnud isikud on selle kohta kaebuse esitanud […]“), sest seda sätet kohaldatakse ainult siis, kui sissemaksed on jäänud tegemata enne viidatud õigusnormi jõustumist […]. 18 [S]issemaksenõude aegumine ei ole mitte teoreetiline võimalus, vaid kindel sündmus, mis toimub 5 aasta möödudes, sest tähtaeg kulgeb ka töösuhte kestel […] ja töötaja ei saa selle kulgemist katkestada, vaid üksnes kohtusse pöörduda, esitades hagi tööandja ja sotsiaalkindlustusasutuse vastu. 19 Kui INPS ei osale kohtumenetluses või ei nõua sissemaksete tasumist või ka siis, kui ta ei esita nende sissenõudmiseks hagi, võib Itaalia töötajaga juhtuda, et tema sissemaksenõue aegub isegi siis, kui tal on võimalik kohtusse minna – ajal, mil ta töötab sama tööandja juures – ja esitada hagi nii tööandja kui ka INPSi vastu: seega ei paista tema võimuses olevat midagi, millega seda kahjulikku tagajärge ära hoida. 20 Pensioniõigust tunnustatakse Itaalias seega ainult kas siis, kui sissemakseid (või elurendise makseid) ei ole jäetud tegemata, või kui töötaja maksab ise INPSile summa, mida on vaja elurendise maksetest puuduva osa katmiseks. 21 Võrreldes sellise sissemaksenõude aegumist soodustava õigusnormide tõlgendusega, millel on ilmne mõju pensioni saamise õigusele ja selle pensioni suurusele, kusjuures seda pensioni võib pidada edasilükatud töötasuks, mille väljamaksja on riik ja riigi poolt INPS, on tavalise töötasu puhul aegumine reguleeritud täiesti teistmoodi. Tavalise töötasunõude viieaastane aegumistähtaeg ei hakka erasektoris nimelt kulgema töösuhte kestel. 22 Corte di cassazione (kassatsioonikohus) on oma nüüdseks kindlalt välja kujunenud kohtupraktikas leidnud, et kui eraõiguslik töösuhe veel kestab, ei hakka nende summade suhtes, mis kujutavad endast töötasunõudeid, aegumistähtaeg kulgema. 7 Anonüümseks muudetud versioon  EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25 23 […] [Lisaks ei ole aegumine Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) 10. juuni 1966. aasta otsuse nr 63 kohaselt enam lubatud, kui töösuhted ei ole tegelikult stabiilsed, sest võib juhtuda, et töötaja loobub tööandja vastu hagi esitamast, kartes töösuhte ülesütlemist.] 24 […] [Selle kohta on Corte di cassazione (kassatsioonikohus) mitmes 2022. aasta kohtuotsuses leidnud, et töölepingu ülesütlemist puudutavate õigusnormide muudatuste tõttu ei saa tähtajatut töösuhet enam tegelikult stabiilseks pidada, kuna see ei hoia töötajat, kes kavatseb tööandja vastu oma õigustele tugineda, kartmast, et tema tööleping öeldakse õigusvastaselt üles]. 25 Nende õigusnormide kehtestamise põhjus on see, et töötaja ei tunne end töösuhte vältel turvaliselt, sest ta kardab töölepingu ülesütlemist ning hoidub seetõttu töötasu väljanõudmisest: töösuhte vältel aegumistähtaeg seisab, ja hakkab tavapärasel viisil kulgema siis, kui see suhe lõpeb […]. 26 Niisiis võib töötaja praeguses riigisiseses õiguskorras esitada töösuhtest tulenevad töötasunõuded viieaastase aegumistähtaja jooksul, mis hakkab kulgema töösuhte lõppedes, ning ta ei ole kohustatud töösuhte kestel kohtusse pöörduma; seevastu tuleb tal töösuhte kestel tingimata kohtusse pöörduda selleks, et tema kasuks mõistetaks välja sotsiaalkindlustusmaksed (kuid sellegi tingimus on, et INPS osaleb kohtumenetluses ja nõuab nende maksete saamise õigust). 27 […]. [selgitatakse veel kord kartustega täidetud olukorda, milles töötaja võib olla ja mis võib mõjutada teda oma töötasu- või kindlustusmaksenõudeid esitamata jätma] 28 Konkreetsel juhul raskendab olukorda asjaolu, et TrenItalia S.p.a-ga töösuhte sõlmimise saavutas hageja tänu Corte d’Appello di Napoli (Napoli apellatsioonikohus, Itaalia) 31. oktoobri 2018. aasta kohtuotsusele nr 4784/2018, milles tuvastati, et tegemist on seadusandliku dekreedi nr 276/2003 artikli 27 vastase renditöösuhtega ning seega tööjõu õigusvastase vahendamisega. Seadusandlikku dekreeti nr 276/2003 muudeti nimelt 2. märtsi 2012. aasta seadusandliku dekreediga nr 24, millega võeti üle direktiiv 2008/104/EÜ. Seega oli hageja ajal, mil tema sissemakseid ei tehtud, äärmiselt ebakindlas olukorras töötaja, sest tollal ei laienenud talle kaitse, mida töölepingu ülesütlemise vastu suunatud sätted pakuvad töötajatele, kellel on nende tööjõu kasutajaga tähtajatu tööleping. Euroopa Kohus on rõhutanud, et töökoha stabiilsus on tõepoolest […] töötajate huvide kaitse keskne element (vt analoogia alusel kohtujurist Niilo Jääskineni 15. septembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas Land Nordrhein- Westfalen versus Sylvia Jansen, C-313/10). […] [samas sõnastuses eelotsuse küsimused, mis allpool] ESITATUD PÕHJENDUSTEST LÄHTUDES palub Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus) töökohtunik, võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 3 punkti b, Euroopa Liidu 8 Anonüümseks muudetud versioon  TRENITALIA JA INPS toimimise lepingu artiklit 267 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 295, Euroopa Liidu Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes […]. 1. Kas direktiivi 91/533/EMÜ artiklis 8 nimetatud õigused, mille kaitse liikmesriik peab tagama, kujutavad endast ainult õigust saada selle direktiivi artiklile 2 vastav töölevõtmise dokument või ka õigusi, mis peavad olema selles dokumendis nimetatud, konkreetsel juhul töötasu? 2. Kui Euroopa Kohus peaks vastama esimesele küsimusele jaatavalt, siis kas kirjeldatud kontekstis ja arvestades, et pension, mida hageja hakkab saama, sõltub töötasuga võrdelistest sissemaksetest ning aastate arvust, mille vältel ta on olnud üldises kohustuslikus kindlustusskeemis kindlustatud, kujutab see pension endast erasektoris töötavate kindlustatute jaoks direktiivi 91/533/EMÜ artikli 2 tähenduses palka, mille saamine on edasi lükatud? 3. Kui vastus kahele esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 91/533/EMÜ artiklis 8 ette nähtud kaitse hõlmab ka töötaja õigust sissemaksetele, mis mõjutavad õigust pensionile ja selle pensioni suurust? 4. Kui eelmistele küsimustele vastatakse jaatavalt, siis kas direktiivi 91/533/EMÜ artikliga 8 on vastuolus, kui töötaja on oma õiguste aegumise vältimiseks kohustatud esitama töösuhte kestel nii INPS-i kui ka tööandja vastu hagi sissemaksete tasumise nõudes, kuid nende õiguste tagamine sõltub täielikult INPS-i soovist kohtumenetluses osaleda ja taotleda nõude rahuldamist, erinevalt sellest, mis toimub tavaliste töötasunõuetega, ja see on nii isegi juhul, kui töötaja ei ole töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest piisavalt kaitstud, mis tähendab, et ta riskib niiviisi töölepingu ülesütlemisega või sellega, et direktiiviga 2008/104/EÜ kaitstud töösuhe ei jätku? 5. Kui eelmistele küsimustele vastatakse jaatavalt, siis millised vahendid on eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsutuses ja kas konkreetsel juhul võib sissemaksete ja töötasude aegumisnormide ühtlustamist pidada piisavaks meetmeks, et täita direktiivi 91/533/EMÜ artiklist 8 tulenevaid kohustused? […] [riigisisese kohtumenetluse peatamine, juhised kantseleile ja taotluse edastamine Euroopa Kohtule] Napoli […], 31.3.25. […] 9 Anonüümseks muudetud versioon Saatja: [email protected] Saaja: "Info - SOM" <[email protected]>, [email protected] Teema: C-369/25 Kuupäev: 2025-08-13 10:56 Adressaadid: [email protected], [email protected] V�lisministeeriumis registreeritud: 15.3-3/2025/339 Kohtuasja number: C-369/25 Vastuse kuup�ev: 27.08.2025 Staadium: Uus menetlus M�rks�nad: sotsiaalkindlustusmaksed; t��andja kohustus teavitada t��tajaid t��lepingu v�i t��suhte tingimustest �iguslikud vormid: direktiiv 2008/104/E�; direktiiv 91/533/EM� Dokumentidega on v�imalik tutvuda EELO keskkonnas aadressil https://eelo.mfa.ee/eelotsus_vaata.php?id=8280 Palun teatage 7 p�eva jooksul, kas kohtuasja temaatika kuulub teie vastutusalasse. Juhul, kui kohtuasja temaatika ei kuulu teie vastutusalasse, palun viidake, milline teine ametiasutus sellega peaks tegelema. Palun teatage, kas Eesti peaks selles eelotsusemenetluses seisukoha esitama, ja p�hjendage oma arvamust (ka eitavat seisukohta). EL �iguse b�roo V�lisministeerium