Justiitsministeerium Teie 20.07.2023 nr 8-1/5096
[email protected]
Meie 25.08.2023 nr 6-6/23-38
Arvamuse avaldamine
Täname võimaluse eest avaldada arvamust tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste
muutmise seaduse (kollektiivse esindushagi menetluse loomine) eelnõu kohta. Käesolevaga
edastame arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liina Reisberg
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna
juhataja
Lisa 1: Riigikohtu arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise
seaduse (kollektiivse esindushagi menetluse loomine) eelnõu kohta, 3 lk.
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post
[email protected]
www.riigikohus.ee
Lisa 1
Riigikohtu arvamus1 tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse (kollektiivsete esindushagide menetluse loomine) eelnõu
kohta
Riigikohus põhimõtteliselt toetab Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/1828
rakendamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) jt seadustes tehtavaid muudatusi, mis
puudutavad kollektiivset esindushagi ja selle menetlemist kohtus. Põhjendatuks võib pidada ka
eelnõus valitud menetluslikku süsteemi (hiline menetlusega ühinemine), mille kohaselt kohus
kõigepealt otsustab, kas on toime pandud rikkumine ning jaatava vastuse korral sellele
küsimusele antakse tarbijatele tähtaeg menetlusega ühinemiseks, ning menetluse lõpuks
määratakse kõigile kindlaks konkreetne õiguskaitsevahend täitedokumendi tähenduses.
Mõistagi võib praktikas tekkida täiesti uue menetluse rakendamisel raskusi ja küsimusi, kuid
eelduslikult võiksid need olla kohtupraktika ühtlustamise käigus ületatavad. Eelnõu edasise
menetlemise etapis võiks siiski veelkord skemaatiliselt läbi mõelda, kuidas eelnõu sätted
praktikas kohalduda võiksid, millised võiksid olla ühe või teistsuguse menetlusliku käitumise
tagajärjed ja kas tekkivad probleemid/küsimused vajaksid täiendavat või täpsustavat
reguleerimist (vt allpool ka mõnda konkreetset küsimust).
Eelnõu ning selle seletuskirja kohta on järgmised märkused:
1) Seletuskirja alguses, nt p-s 1.1. „Sisukokkuvõte“ võiks küllaltki keerulise teemaga mitte
kursis olevate isikute (nt tarbijate) jaoks avada mõne konkreetse näite abil selgemalt, millistel
juhtudel, milliste rikkumiste korral võib tulevikus vaja minna kollektiivset esindushagi. Ning
miks on neil juhtudel parim abinõu just kollektiivne esindushagi ja kuidas tehtav kohtulahend
tarbija õigusi kaitseb. See aitaks algusest saadik paremini mõista eelnõu eesmärki.
2) TsMS § 143 täiendamine p-ga 7: TsMS tavaloogika kohaselt (vt § 148) tuleb asja
läbivaatamise kulud üldjuhul tasuda ette. Eelnõus § 143 p-ga 7 ettenähtud kulud (viiteliselt
TsMS §-le 49720) ei ole aga võimalik ette tasuda, need selguvad alles pärast kohtumenetluse
lõppemist. Peamiselt jääb aga arusaamatuks see, milliseid kulusid on eelnõu regulatsiooni
korral asja läbivaatamise kuluna võimalik vastaspoolelt nõuda – TsMS § 49720 lg 1 korral peab
puudutatud isik teavitama tarbijaid (järelikult oma kulul, nii ka direktiivi art 13 lg 3) sellest, et
kohtuasi lõppes tema kahjuks tehtud lahendiga (esindushagi rahuldati) või eelduslikult osaliselt
tema kahjuks tehtud lahendiga (kompromiss). Kellelt ja miks saaks puudutatud isik neid
teavitamise kulusid asja läbivaatamiskuluna nõuda? Sama kehtib TsMS § 49720 lg 2 korral, kui
avaldaja on kohustatud teavitama tarbijaid kohtuasja sisulisest kaotamisest. Eelnõus (vähemalt
§-s 49720) ei ole direktiivi art 13 lg 5 tähenduses võitnud poolt, kes peaks kandma teise poole
kulud, mis on tekkinud tarbija teavitamisest. TsMS § 49720 näeb teavitamiskohustuse ette
kaotanud poolele, ja erinevalt direktiivist vaid kohtumenetluse lõpptulemuse kohta.
3) TsMS § 144 täiendamine p-ga 9: nimetatud lõige viitab TKS §-s 604 reguleeritud kulule, kuid
seletuskiri viitab ilmselt ekslikult korduvalt TsMS § 4977 kuludele. TKS § 604 näeb hagi
esitamise kavatsuse, menetlusliku staatuse ja tulemuse kohta ette teabe avaldamise pädeva
1
Riigikohtu arvamus ei väljenda Riigikohtu siduvat seisukohta. Riigikohus kujundab siduvaid seisukohti ainult
kohtuasjade menetlemisel Riigikohtus.
1
üksuse kodulehel. Ilmselt avaldab selle teabe pädeva üksuse töötaja. Kuidas võiks välja näha
töötaja kulu arvutamine, mille puudutatud isik peaks eelduslikult kohtuvälise kuluna kinni
maksma? Seda eriti riigiasutuse korral. Kas sellise, eelduslikult väga väikese kulu arvutamine
ja menetluslik sissenõudmine on üldse otstarbekas?
4) TsMS § 172 täiendamine lg-tega 11-14: seletuskirja kohaselt võimaldab kehtiv TsMS § 172
lg 1 jätta kulud erandina pahatahtliku tarbija kanda. See vastab direktiivi art 12 lg-tele 2 ja 3.
Direktiivi art 12 lg 1 võimaldab aga ilmselt erandeid ka „kaotaja maksab“ põhimõttest, seda
suhtes avaldaja (pädev asutus/üksus) vs puudutatud isik (ettevõtja). Kuid eelnõu (lg 11) sellist
erandit miskipärast ei võimalda, sest ütleb ammendavalt, et menetluskulud kannab eranditult
kaotanud pool.
5) TsMS § 4972 korral on seletuskirjast nähtuvalt loobutud sätestamast esindushagiga liitunud
tarbijate miinimumarvu, mis võimaldaks hagi lugeda esindushagiks. Direktiivi
põhjenduspunktis 12 viidatakse, et liikmesriikidel on õigus see arv kehtestada. Eelnõu
praegused kriteeriumid hagi esindushagiks lugemiseks (vältida sarnaste õigusküsimuste
käsitlemist mitmes eri kohtumenetluses või asja kiirem/lihtsam lahendamine) võivad teha
kohtutele asjakohase otsustamise raskeks, mh Eesti väiksust, sh sama valdkonna kohtuasjade
võimalikku arvu arvestades. See ei ole siiski eelnõu oluline puudus.
6) TsMS § 4977-8, RLS § 59 lg 51: Eelnõu seletuskirjas võiks lühidalt avaldada eelnõu koostaja
nägemust sellest, kuidas võiks praktikas toimuda menetluse rahastamine menetlusvälise isiku
poolt. Kas üheks juhtumiks võib olla see, et isik X pöördub nt TTJT poole, selgitab, et on
tuvastanud rikkumise, sooviks lasta esitada esindushagi ning on leidnud ka advokaadibüroo,
kelle tegevust hagi koostamisel ja kohtus esindajana osalemisel on ta valmis ise kinni maksma?
Sel juhul peab TTJT esitama kohtule isikult X saadava finantsülevaate, mida tal endal aga õigus
eelnevalt kontrollida ei ole? Või on TTJT-l kohustus kontrollida, kas isik X ei ole nt tulevase
kostja konkurent? TKS § 603 lg 5 viitab olukorrale, mil pädev üksus „ei suuda rahastamist
selgitada“, kuid seletuskirjas ei ole lõike 5 sisu täpsemalt avatud.
Kuidas lahendada olukord siis, kui isikut X ei ole, kuid TTJT tuvastab ise mingi rikkumise, mis
eeldaks esindushagi menetlemist, kuid TTJT-l puuduvad vahendid esindushagi koostamiseks ja
menetlemiseks?
Lisaks tekib küsimus sellest, miks peab maksma esindushagi esitamise eest riigilõivu riik, kui
hagi esitajaks on TsMS § 4974 lg 1 p-des 2-4 nimetatud asutused, kes esitavad hagi riigi nimel?
TsMS § 145 lg 1 kohaselt on Eesti Vabariik kui menetlusosaline riigilõivu tasumisest
vabastatud.
TsMS § 4978 lg-s 1 tuleb parandada viiteviga.
7) TsMS § 49715: seletuskirja kohaselt ei toimetata menetlusdokumente kätte
tarbijatele/andmesubjektidele, kuna nad saavad menetlusõigusi teostada üksnes pädeva üksuse
vahendusel. Eelnõus sätestatakse, et neile tehakse menetlusdokumendid teatavaks kohtu poolt
kohaseks peetaval viisil. Seletuskirjas võiks avada, milline võiks olla peamine „kohane viis“ ja
kas ning kuidas võiks see seonduda nt TTJT kohustusega avaldada veebilehel teavet menetluse
kohta (TKS § 604), mh kas sellist veebilehel avaldamist saaks lugeda piisavaks teavitamiseks.
8) TsMS § 49716 lõikes 4 tuleb parandada viiteviga.
2
9) TsMS § 49719: individuaalse õiguskaitsevahendi kindlaksmääramise määrus on lg 4 kohaselt
täitedokument. Samas näeb lg 1 p 3 mh ette, et määrusest peab nähtuma „hüvitise suuruse
kindlaksmääramiseks vajalik teave, kui see on asjakohane“. Kohtulahendi resolutsioon peab
olema sundtäidetav, kohtutäituril ei ole üldjuhul pädevust asuda kohtulahendit tõlgendama.
Kohtutäitur võib küll summasid tehniliselt välja arvutada, kuid selleks peab tal olema selge alus
(valem vms) täitedokumendis. Eelnevaga seoses vajaks eelnõu ja/või seletuskiri täiendamist,
mida peetakse silmas teabe all ja kas sellist teavet sisaldav määrus on ilma probleemideta,
täitemenetluse formaliseeritust silmas pidades, sundtäidetav.
Mõelda oleks vaja ka järgnevale. Juhul, kui tarbijad ei ole loobunud enda esindamisest
täitemenetluses ning täitmine ei toimu ka kohtudeposiidi kaudu, tuleb täitmisavaldus esitada
pädeval üksusel. Kui täitedokumendis on tarbijaid palju, võib see tähendada TMS § 4
territoriaalse alluvuse sättega arvestades väga palju tööd (nt TTJT-le) pädeva täituri leidmiseks.
TsMS § 49721 lahendus (kohtu deposiit ja sealt raha väljamaksmine paljudele tarbijatele)
tähendab samas olulist töökoormust kohtule. Võimalik, et selles olukorras ei olegi head
lahendust, sest eraldi sundtäitmist korraldava halduri määramine võiks lõpuks tarbijatele
jõudvat hüvitise summat oluliselt vähendada.
10) Finantsinspektsiooni seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse muutmise korral ei nähtu
seletuskirjast, miks ei pea Finantsinspektsioon ja Andmekaitse Inspektsioon esitama veebilehel
teavet esindushagi kohta, nagu see kohustus on TTJT-l TKS § 604 kohaselt.
3