Arvamuse edastamine

Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja digiminister Teie 03.03 .2026 nr 8-1/ 1528-2 Justiits- ja digiministeerium Meie 0 6 .03.2026 nr 1-8/26/ 26-1 info@ justdigi .ee [email protected] Eesti Advokatuuri seisukohad kohtute seaduse jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse kiirendamine) osas Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta Täname, et olete advokatuurile arvamuse avaldamiseks edastanud kohtumenetluse kiirendamise eelnõu. Edastame teile eelnõuga seotud seisukohad. 1. Advokatuuri eelnevatest ettepanekutest Täname, et olete arvesse võtnud advokatuuri eelneva ettepanek u kohtumenetluse indikatiivse 9-kuulise tähtaja loobumise osas. Seoses meie ettepanekuga kohtute seaduse § 37 lg 1 1 muutmiseks , mis näeks ette võimaluse kohtunike töökoormuse vähendamiseks ka juhtudel, mil kohtunik täidab seaduses sätestatud ülesandeid mõnes teises organis (mh ka advokatuuri aukohtus ja kutsesobivuskomisjoni s ), siis oleme tänulikud, kui analüüsiksite antud ettepanekut edasi ning kaalu ksite muudatuse sisseviimist kõnesoleva eelnõu raames. Kuna eelnõu suhtes on seisukohtade esitamise aeg ülimalt napp, siis ei ole meil võimalik anda advokatuuri ning advokatuuri komisjonide poolt varasemalt esitatud tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse seadustikes plaanitavate muudatuste osas detailset sätete põhist tagasisidet kooskõlastustabelite põhjal. Küll aga oleme tänulikud, kui ministeeriumil on võimalik jätkata tööd ettepanekutega, millede osas on kooskõlastustabelis vastav märge. Kinnitame, et advokatuur ning meie erialakomisjonid on valmis panustama edasistesse aruteludesse. Siiski soovime tähelepanu juhtida planeeritavale muudatusele, mis puudutab advokatuuriseaduse § 17 lg 4 kolmanda ja neljanda lause kehtetuks tunnistamist. Eesti Advokatuur jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et advokatuuriseaduse § 17 lõike 4 kolmanda ja neljanda lause kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud ega vajalik. Kooskõlastustabelis ei ole esitatud veenvat põhjendust, et kavandatav muudatus aitaks sisuliselt kaasa kohtute töökoormuse vähendamisele. Nagu ka eelnõu seletuskirjas mööndakse, on aukohtu poolt halduskohtult tõendite kogumiseks või tagamiseks abi taotlemine äärmiselt harv. Tegemist ei ole menetlusega, millel oleks märkimisväärne mõju halduskohtute töökoormusele. Seetõttu ei ole põhjendatud toimiva regulatsiooni kaotamine hüpoteetilise töökoormuse kasvu vältimise eesmärgil. Teiseks on olemasolev regulatsioon vajalik advokatuuri aukohtu menetluse tõhusaks läbiviimiseks. Advokatuuriseaduse § 17 lõike 4 kohaselt on aukohtul küll võimalik tõendeid koguda omal algatusel, kuid praktikas võivad tekkida olukorrad, kus aukohtu korraldust tõendi esitamiseks ei täideta. Kohtupraktikas on samas selgelt leitud, et aukohtul puudub võimalus sellist korralduste mittetäitmist sanktsioneerida või advokaati karistada üksnes seetõttu, et ta ei ole aukohtu nõudel tõendeid esitanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2019 määrus asjas nr 3-19-1, p 8 ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus asjas nr 3-19-1002, p-d 17–18). Sellistes olukordades võib halduskohtu abi olla ainus tõhus vahend menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Lisaks ei pruugi tõendite kogumine olla raskendatud üksnes advokaadi keeldumise tõttu. Praktikas võivad vajalikud andmed olla kolmandate isikute – näiteks krediidiasutuste – valduses, kellel puudub seaduslik alus selliste andmete väljastamiseks advokatuuri aukohtule. Sellistes olukordades võimaldab kohtu kaasamine tagada, et aukohtu seadusest tulenevaid ülesandeid oleks võimalik tegelikkuses täita ning distsiplinaarmenetlus ei muutuks sisutuks. Kolmandaks ei ole veenev seletuskirjas esitatud argument, mille kohaselt võib kõnealune regulatsioon kujuneda eeskujuks sarnaste abistavate ülesannete panemisel kohtutele ka teistes valdkondades. Tegemist on abstraktse riskiga, millele ei ole esitatud sisulist põhjendust. Advokatuuri aukohtu menetlus on oma olemuselt spetsiifiline ning seotud advokatuuri kui avalik-õigusliku kutseorganisatsiooni distsiplinaarfunktsiooni täitmisega. Sellest tulenevalt ei saa üksnes teoreetilist võimalust, et seadusandja võiks tulevikus kaaluda sarnaseid lahendusi muudes valdkondades, pidada piisavaks põhjenduseks olemasoleva regulatsiooni kaotamiseks. Ka tuleb arvestada, et kohtute osalemine üksikutes menetlustoimingutes ei ole õigussüsteemis erandlik. Kohus täidab ka muudes menetlustes rolli, kus ta ei lahenda sisulist vaidlust, vaid annab loa või osutab menetluslikku abi (näiteks erinevate menetlustoimingute lubamisel). Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks seisukohta, et kõnealune regulatsioon oleks vastuolus kohtu põhifunktsiooniga. Kokkuvõttes oleme jätkuvalt seisukohal , et kehtiv regulatsioon on põhjendatud ja vajalik, et tagada aukohtu menetluse tõhusus ning võimalus koguda menetluses olulisi tõendeid ka olukordades, kus nende kättesaamine muul viisil ei ole võimalik. Arvestades, et regulatsiooni rakendamine on praktikas väga harv ning selle kaotamine võib samas teatud juhtudel takistada aukohtu ülesannete täitmist, ei ole advokatuuriseaduse § 17 lõike 4 kolmanda ja neljanda lause kehtetuks tunnistami ne põhjendatud . 2. Advokatuuri täiendav ettepanek haldus kohtute töökoormuse reaalseks vähendamiseks Advokatuur on ministeeriumile 05.01.2026 kirjaga nr 1-8/26/4 edastanud ettepanekud advokatuuriseaduse § 4 lg 5 ja § 18 lg 1 muutmiseks, mis puudutab advokatuuri aukohtumenetluste osas kaebeõiguse piiramist. Kahjuks ei ole me antud ettepanekute osas tagasisidet saanud, kuid seoses kohtumenetluse kiirendamise eelnõuga leiame, et need väärivad ministeeriumi poolt tõsist kaalumist ning lisamist nimetatud eelnõusse – need et tepanekud on arvesse võttes kohtumenetluse kiirendamise eelnõu eesmärke väga sobiv ad . Meie e ttepanek ud aita vad vähendada halduskohtute töökoormust, kuna piira vad aukohtu otsuste vaidlustamise õiguse üksnes menetlusaluse advokaadiga . Praktikas on huvitatud isikute esitatud kaebused halduskohtusse olnud perspektiivitud ning kohtud on need jätnud läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Muudatus viib seaduse kooskõlla väljakujunenud kohtupraktikaga ja väldib edaspidi tarbetute kohtumenetluste algatamist. 05.01.2026 kiri on ka käesoleva kirja lisa , kust leiate põhjaliku argumentatsiooni koos asjakohase kohtupraktikaga, mis toetavad meie poolt esitatud muudatusettepanekuid. Lugupidamisega allkirjastatud digitaalselt Imbi Jürgen Esimees Lisa: Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks (kaebeõiguse piiramine) Merit Aavekukk-Tamm 6979 253 [email protected] EESTI ADVOKATUUR ESTONIAN BAR ASSOCIATION Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja digiminister Teie 03.03.2026 nr 8-1/1528-2 Justiits- ja digiministeerium Meie 06.03.2026 nr 1-8/26/26-1 [email protected] [email protected] Eesti Advokatuuri seisukohad kohtute seaduse jt seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse kiirendamine) osas Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta Täname, et olete advokatuurile arvamuse avaldamiseks edastanud kohtumenetluse kiirendamise eelnõu. Edastame teile eelnõuga seotud seisukohad. 1. Advokatuuri eelnevatest ettepanekutest Täname, et olete arvesse võtnud advokatuuri eelneva ettepaneku kohtumenetluse indikatiivse 9-kuulise tähtaja loobumise osas. Seoses meie ettepanekuga kohtute seaduse § 37 lg 11 muutmiseks, mis näeks ette võimaluse kohtunike töökoormuse vähendamiseks ka juhtudel, mil kohtunik täidab seaduses sätestatud ülesandeid mõnes teises organis (mh ka advokatuuri aukohtus ja kutsesobivuskomisjonis), siis oleme tänulikud, kui analüüsiksite antud ettepanekut edasi ning kaaluksite muudatuse sisseviimist kõnesoleva eelnõu raames. Kuna eelnõu suhtes on seisukohtade esitamise aeg ülimalt napp, siis ei ole meil võimalik anda advokatuuri ning advokatuuri komisjonide poolt varasemalt esitatud tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse seadustikes plaanitavate muudatuste osas detailset sätete põhist tagasisidet kooskõlastustabelite põhjal. Küll aga oleme tänulikud, kui ministeeriumil on võimalik jätkata tööd ettepanekutega, millede osas on kooskõlastustabelis vastav märge. Kinnitame, et advokatuur ning meie erialakomisjonid on valmis panustama edasistesse aruteludesse. Siiski soovime tähelepanu juhtida planeeritavale muudatusele, mis puudutab advokatuuriseaduse § 17 lg 4 kolmanda ja neljanda lause kehtetuks tunnistamist. Eesti Advokatuur jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et advokatuuriseaduse § 17 lõike 4 kolmanda ja neljanda lause kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud ega vajalik. Kooskõlastustabelis ei ole esitatud veenvat põhjendust, et kavandatav muudatus aitaks sisuliselt kaasa kohtute töökoormuse vähendamisele. Nagu ka eelnõu seletuskirjas mööndakse, on aukohtu poolt halduskohtult tõendite kogumiseks või tagamiseks abi taotlemine äärmiselt harv. Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto 10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435 Reg kood 74000027 AS LHV Pank Tegemist ei ole menetlusega, millel oleks märkimisväärne mõju halduskohtute töökoormusele. Seetõttu ei ole põhjendatud toimiva regulatsiooni kaotamine hüpoteetilise töökoormuse kasvu vältimise eesmärgil. Teiseks on olemasolev regulatsioon vajalik advokatuuri aukohtu menetluse tõhusaks läbiviimiseks. Advokatuuriseaduse § 17 lõike 4 kohaselt on aukohtul küll võimalik tõendeid koguda omal algatusel, kuid praktikas võivad tekkida olukorrad, kus aukohtu korraldust tõendi esitamiseks ei täideta. Kohtupraktikas on samas selgelt leitud, et aukohtul puudub võimalus sellist korralduste mittetäitmist sanktsioneerida või advokaati karistada üksnes seetõttu, et ta ei ole aukohtu nõudel tõendeid esitanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2019 määrus asjas nr 3-19-1, p 8 ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus asjas nr 3-19-1002, p-d 17–18). Sellistes olukordades võib halduskohtu abi olla ainus tõhus vahend menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Lisaks ei pruugi tõendite kogumine olla raskendatud üksnes advokaadi keeldumise tõttu. Praktikas võivad vajalikud andmed olla kolmandate isikute – näiteks krediidiasutuste – valduses, kellel puudub seaduslik alus selliste andmete väljastamiseks advokatuuri aukohtule. Sellistes olukordades võimaldab kohtu kaasamine tagada, et aukohtu seadusest tulenevaid ülesandeid oleks võimalik tegelikkuses täita ning distsiplinaarmenetlus ei muutuks sisutuks. Kolmandaks ei ole veenev seletuskirjas esitatud argument, mille kohaselt võib kõnealune regulatsioon kujuneda eeskujuks sarnaste abistavate ülesannete panemisel kohtutele ka teistes valdkondades. Tegemist on abstraktse riskiga, millele ei ole esitatud sisulist põhjendust. Advokatuuri aukohtu menetlus on oma olemuselt spetsiifiline ning seotud advokatuuri kui avalik-õigusliku kutseorganisatsiooni distsiplinaarfunktsiooni täitmisega. Sellest tulenevalt ei saa üksnes teoreetilist võimalust, et seadusandja võiks tulevikus kaaluda sarnaseid lahendusi muudes valdkondades, pidada piisavaks põhjenduseks olemasoleva regulatsiooni kaotamiseks. Ka tuleb arvestada, et kohtute osalemine üksikutes menetlustoimingutes ei ole õigussüsteemis erandlik. Kohus täidab ka muudes menetlustes rolli, kus ta ei lahenda sisulist vaidlust, vaid annab loa või osutab menetluslikku abi (näiteks erinevate menetlustoimingute lubamisel). Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks seisukohta, et kõnealune regulatsioon oleks vastuolus kohtu põhifunktsiooniga. Kokkuvõttes oleme jätkuvalt seisukohal, et kehtiv regulatsioon on põhjendatud ja vajalik, et tagada aukohtu menetluse tõhusus ning võimalus koguda menetluses olulisi tõendeid ka olukordades, kus nende kättesaamine muul viisil ei ole võimalik. Arvestades, et regulatsiooni rakendamine on praktikas väga harv ning selle kaotamine võib samas teatud juhtudel takistada aukohtu ülesannete täitmist, ei ole advokatuuriseaduse § 17 lõike 4 kolmanda ja neljanda lause kehtetuks tunnistamine põhjendatud. 2. Advokatuuri täiendav ettepanek halduskohtute töökoormuse reaalseks vähendamiseks Advokatuur on ministeeriumile 05.01.2026 kirjaga nr 1-8/26/4 edastanud ettepanekud advokatuuriseaduse § 4 lg 5 ja § 18 lg 1 muutmiseks, mis puudutab advokatuuri aukohtumenetluste osas kaebeõiguse piiramist. Kahjuks ei ole me antud ettepanekute osas tagasisidet saanud, kuid seoses kohtumenetluse kiirendamise eelnõuga leiame, et need väärivad ministeeriumi poolt tõsist kaalumist ning lisamist nimetatud eelnõusse – need ettepanekud on arvesse võttes kohtumenetluse kiirendamise eelnõu eesmärke väga sobivad. 2 Meie ettepanekud aitavad vähendada halduskohtute töökoormust, kuna piiravad aukohtu otsuste vaidlustamise õiguse üksnes menetlusaluse advokaadiga. Praktikas on huvitatud isikute esitatud kaebused halduskohtusse olnud perspektiivitud ning kohtud on need jätnud läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Muudatus viib seaduse kooskõlla väljakujunenud kohtupraktikaga ja väldib edaspidi tarbetute kohtumenetluste algatamist. 05.01.2026 kiri on ka käesoleva kirja lisa, kust leiate põhjaliku argumentatsiooni koos asjakohase kohtupraktikaga, mis toetavad meie poolt esitatud muudatusettepanekuid. Lugupidamisega allkirjastatud digitaalselt Imbi Jürgen Esimees Lisa: Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks (kaebeõiguse piiramine) Merit Aavekukk-Tamm 6979 253 [email protected] 3  EESTI ADVOKATUUR ESTONIAN BAR ASSOCIATION Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja digiminister 05.01.2026 nr 1-8/26/4 Justiits- ja digiministeerium [email protected] [email protected] Ettepanek advokatuuriseaduse muutmiseks Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta Eesti Advokatuur soovib esitada peagi Riigikogu menetlusse mineva halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõusse ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks, mis aitab vähendada ka halduskohtute töökoormust. I Ettepanekud advokatuuriseaduse muutmiseks 1) paragrahvi 4 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Huvitatud isik võib advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale esitada kaebuse halduskohtule, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi, arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi.“ 2) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Advokaat, kelle suhtes on tehtud aukohtu otsus, võib selle peale esitada kaebuse halduskohtule.“ II Muudatusettepanekute põhjendused AdvS § 4 lg 5 muudetakse, sidudes edasikaebe õiguse huvitatud isiku enda õiguste rikkumisega, mitte pelgalt huvitatud isikuks olemise staatusega. Muudatus on otstarbekas selguse loomiseks, et iga huvitatud isik ei ole õigustatud kaebust esitama avalikes või üldistes huvides, kui advokatuuri otsus või toiming on küll ajendatud huvitatud isiku pöördumisest, kuid tema enda õigusi otseselt ei puuduta (nt aukohtu otsus). Muudatus samas ei piira kaebuse esitamist juhtudel, kui otsus tehakse huvitatud isiku enda suhtes, näiteks keeldutakse võtmast isikut advokatuuri liikmeks. Samuti muudetakse AdvS § 18 lg 1 ja sätestatakse, et aukohtu otsust saab vaidlustada menetlusalune advokaat, kuna aukohtu otsus puudutab tema tegevust ja distsiplinaarvastutust. Kehtiva sõnastuse kohaselt saab aukohtu otsust vaidlustada huvitatud isik, milline määratlus on Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto 10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435 Reg kood 74000027 AS LHV Pank liiga lai ja võimaldab halduskohtule kaebuse esitamist ka huvitatud isikul, kes on aukohtumenetluses pigem teabeallikaks, mitte pooleks. Aukohtule kaebuse esitaja võib küll olla huvitatud, et asja menetletaks, kuid ta ei ole puudutatud isikuks, kellele oleks vaja tagada kaebeõigust, kuivõrd aukohtu menetlus kui distsiplinaarmenetlus ja selle tulemusel tehtav otsus ei mõjuta aukohtule kaebuse esitaja enda õigusi ega huve, vaid üksnes menetlusalust advokaati. Advokatuuri aukohus on omavalitsuslikel alustel ja advokatuuri autonoomial põhinev kutseorganisatsiooni sisemine organ, mille peamine eesmärk on advokaadikutse ning organisatsiooni kui terviku huvides distsiplinaarkorras kutsuda korrale kutse-eetika või seaduse nõuetega vastuollu minevat advokaati (või kõige tõsisemate rikkumiste korral arvata advokaat organisatsioonist välja) ning kaudsemalt suunata liikmeid üldpreventiivses korras järgima kutsetegevuse ja kutse-eetika nõudeid. Aukohtule advokaadi tegevuse suhtes kaebuse esitanud isikul ehk huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ega advokaadi karistamist. Ükski aukohtu määratud distsiplinaarkaristus ei ole suunatud aukohtusse kaebuse esitanud isikule või tema olukorra parandamisele. Aukohtumenetluse eesmärk ega sisu ei ole kaebaja õiguste kaitse, st kaebuse esitamine aukohtule ei ole kaebaja õiguskaitsevahend, vaid sisuliselt märgukiri, mille alusel advokatuur lähtuvalt kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetest kas alustab või ei alusta distsiplinaarmenetlust. Kaebaja on aukohtu vaatest info- ja tõendiallikas (enamasti organisatsiooniväline), mitte menetlusosaline, kelle huvides aukohus midagi menetleb või otsustab. Seetõttu ei ole põhjendatud anda huvitatud isikule ka õigust vaidlustada aukohtu otsust halduskohtus. Huvitatud isikul ei ole õigust esitada halduskohtule kaebust ka advokatuuri huvides ega ka mitte avalikes huvides. Kui aukohtu otsust on vaja vaidlustada avalikes huvides, siis seda teeb seaduses sätestatud juhtudel Justiits- ja Digiministeerium (AdvS § 4 lg 4, § 18 lg 2). Piirang, mille järgi aukohtu otsuse vaidlustamise õigus on üksnes advokaadil, kelle suhtes aukohtu lahend on tehtud, on kooskõlas ka põhiseadusega ning seda toetab ka vastavasisuline kohtupraktika. Kohtupraktikas, mis käsitleb advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamist (eelkõige 01.07.2022 RKHKo asjas nr 3-20-1214, p 10, Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus asjas nr 3-16-1148, p. 8, Tartu Halduskohtu 17.05.2021 määrus asjas nr 3-21-831, p 9- 11, Tallinna Halduskohtu 22.02.2024 otsus asjas nr 3-23-1326, Tallinna Halduskohtu 25.03.2024 otsus nr 3-22-2628, Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määrus asjas nr 3-25- 232, Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2025 määrus asjas nr 3-25-1421 ja 06.02.2025 RKHKm asjas nr 3-24-146), on kujunenud järgmised üldpõhimõtted: Huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Sellegipoolest on isikul, kes esitab aukohtule taotluse menetluse algatamiseks, õigus, et aukohus vaataks selle taotluse läbi, järgides selleks ettenähtud menetlusreegleid. Kui aukohus on rikkunud menetlusnorme, siis saab see olla aluseks pöördumiseks halduskohtusse ehk kaebeõiguse tekkimiseks. Viimati nimetatud seisukohast võiks teha järelduse, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus sellele, et aukohus vaataks tema taotluse läbi kohases menetluses, ning see õigus võib olla kohtulikult kaitstav. Seejuures võib tõmmata paralleeli Riigikohtu praktikaga järelevalvemenetluse osas, mille kohaselt puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui 2 järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt 23.03.2016 RKHKo asjas nr 3-3-1-85-15, p 13; 13.10.2010 RKHKo asjas nr 3-3-1-44-10 , p 15; 23.10.2013 RKHKm asjas nr 3-3-1-29-13, p 17 ja 22.10.2014 RKHKo nr 3-3-1-42-14 , p 12). Siiski ei saa advokatuuri aukohtu otsuste vaidlustamise puhul rääkida huvitatud isiku subjektiivsest õigusest, mis peab igal juhul olema kohtulikult kaitstav ning mille piiramine võib olla vastuolus PS §-idega 14 ja 15. Seda nimelt esiteks põhjusel, et Riigikohtu praktika järelevalvemenetluse kohta ei ole ülekantav suhetele aukohtu ja advokaadi vahel. Nimelt ei toimu aukohtu tegevus kolmandate isikute huvides, vaid aukohus on advokatuuri siseorgan. Advokatuur on omakorda kutseorganisatsioon, millel on lai autonoomia ehk enesekorraldusõigus. Seevastu riiklik järelevalve toimub sageli avalike huvide kõrval ka erahuvides. Näiteks on Riigikohus leidnud, et Konkurentsiameti järelevalve ülesanne on kaitsta ka turuosaliste õigusi, nt omandi vaba kasutamise õigust, lepinguvabadust (PS § 32 lg 2 esimene lause) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31 esimene lause) (23.10.2013 RKHKm asjas nr 3-3-1- 29-13, p 17). Riigikohus on osutatud kohtupraktikas järelevalvemenetluse kohta läbivalt viidanud, et isikul on nõudeõigus sellele, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta vaid siis, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Advokatuuri aukohtumenetluse puhul see nii ei ole – kohtupraktikas on läbivalt leitud, et aukohtumenetlus ei ole ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432, p 6). See tähendab, et aukohtu menetluse tulemusel puudub huvitatud isiku õigustele mis tahes mõju ning seetõttu ei saa aukohtu tegevust sätestavad õigusnormid kaitsta tema õigushüvesid. Aukohtumenetluse tulemus ei kaitse huvitatud isiku subjektiivseid õigusi isegi advokaadi karistamise korral. Kuid just advokaadi karistamine on reeglina aukohtu otsuse vaidlustamise eesmärgiks huvitatud isiku poolt. Advokaadi karistamise monopol on advokatuuril. Analoogiliselt on Riigikohus leidnud näiteks, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Riigikohus põhjendas seda muuhulgas ka sellega, et kannatanu saab oma õigusi kaitsta ka teistes menetlustes (15.03.2006 RKKKm 3-1-1-18-06, p 7). Aukohtusse kaebajal on samuti muud võimalused oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Kliendisuhte olemasolul on võimalik kasutada advokaadi vastu kliendilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid ning kliendisuhte puudumisel on võimalik esitada lepinguväliseid nõudeid (nt deliktiõigusest või käsundita asjaajamisest). Seega ei riku aukohtu otsuse vaidlustamise piiramine huvitatud isiku PS §-ist 15 tulenevat põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Arvestades AdvS § 18 lg-s 1 kehtestatavat kaebeõiguse piirangut teeme ettepaneku viia § 4 lõikesse 5 sisse täpsustus, et advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale võib huvitatud isik kaebuse halduskohtule esitada, kui õigusakt või toiming rikub huvitatud isiku õigusi arvestades käesoleva seadusega sätestatud erisusi. Advokatuuri statistika kohaselt on advokaatide osas aukohtusse kaebuse esitanud isikud aastatel 2022-2025 esitanud halduskohtule 24 kaebust, milles vaidlustati advokatuuri aukohtu otsuseid või menetlustoiminguid. Kõikide selliste kaebuste puhul leidis kohus, et kaebajatel puudub kaebeõigus või oli võimalik õiguste riive väheintensiivne, mistõttu jäeti kaebused läbi vaatamata ning üheski asjas ei jõutud sisulise kohtuliku kontrollini. Seega on antud vallas kohtupraktika välja kujunenud ja taoliste perspektiivitute kaebuste formaalne menetlemine 3 koormab tarbetult halduskohut, millest võib eos loobuda kohtu töökoormuse vähendamiseks. Kaebeõiguse kirjeldatud viisil piiramine omab positiivset mõju halduskohtute töökoormusele järgnevalt: • väheneb perspektiivitute kohtuasjade arv, kuna kaebused, mille eesmärk ei ole subjektiivsete õiguste kaitse, ei jõua enam halduskohtusse; • suurendatakse menetlusökonoomiat ja kohturessursi tõhusat kasutamist, vältides advokatuuri autonoomiale kuuluvate küsimuste lahendamist halduskohtus; • välditakse topeltmenetlust, kuna huvitatud isikul jäävad alles alternatiivsed õiguskaitsevahendid (nt kliendilepingust tulenevad nõuded või deliktiõiguslikud nõuded), ilma et oleks vaja kaasata halduskohut advokatuuri siseotsuste kontrolli. Palume lisada kirjeldatud advokatuuriseaduse muudatus halduskohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõusse. Vajadusel oleme valmis täiendavateks aruteludeks. Lugupidamisega allkirjastatud digitaalselt Imbi Jürgen Esimees Merit Aavekukk-Tamm 6979 253 [email protected] 4