Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadus

EELNÕU 1 6 . 02 .202 6 Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadus § 1. Lastekaitseseaduse muutmine Lastekaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 11 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Lasteasutused ja lapsega töötavad isikud toetavad lastekaitse korraldust , pakkudes oma valdkonnas meetmeid abivajavale lapsele abi osutamiseks ja osaledes võrgustikutöös. “; 2) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 6 ja § 15 lõike 2 punkt 4 tunnistatakse kehtetuks; 3 ) paragrahvi 15 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 3) kohaliku omavalitsuse üksuse nõustamine seoses lastekaitse juhtumitega ja lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel ; “; 4 ) paragrahvi 15 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) lapse õiguste kaitseks ja heaolu tagamiseks juhiste, rakendussuuniste ja muude teabematerjalide väljatöötamine ning lastekaitsealase teavitustegevuse korraldamine; “; 5 ) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „ ( 6 ) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 nimetatud ülesan nete täitja peab vastama käesolevas seaduse s sätestatud lastekaitsetöötajale esitat avatele nõuetele. “; 6 ) paragrahvi 17 lõike 1 punktist 3 jäetakse välja sõna „viivitam ata“ ; 7 ) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Lastekaitsetöötaja on : 1) kohaliku omavalitsuse üksuse ametnik, kes täidab käesoleva seaduse § 17 lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud ülesandeid ; 2) Sotsiaalkindlustusameti ametnik, kes täidab käesoleva seaduse §-des 29 1 ja 33 sätestatud ülesandeid. “; 8 ) paragrahvi 21 lõi k e 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ 2) lapse vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil selgitada lapsele tema õigusi , kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid , kuulata laps ära ning võtta lähtuvalt tema vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel; “ ; 9 ) paragrahvi 28 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Enne k äesoleva seaduse § 29 lõikes 7 nimetatud otsuse tegemis t tuleb teha lapse abivajaduse eelhindamine, mille käigus hindab kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja sama paragrahvi lõi k es 6 nimetatud eelduste olemasolu. (5) Juhtumikorralduse algatamisel tuleb käesoleva paragrahvi lõigetes 1 – 3 nimetatud abivajaduse hindamine teha esimesel võimalusel . Erandjuhul võib hindamis e teha pikema aja jooksul, kuid seda tuleb teha kahe kuu jooksul abivajava st laps est teada saamisest .“; 1 0 ) paragrahv i 2 9 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt : „ (1) Abivajavale lapsele abi osutamine on lapse heaolu toetava meetme kohaldamine viisil, mis tagab lapse turva lisuse ja võimestab last kasvatavaid isikuid ning vajaduse korra l parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid. (2) Abi osutamisel tuleb rakendada võrgustikutööd, järgides sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud juhtumikorralduse põhimõtteid . Juhtumipõhine võrgustikutö ö käesoleva seaduse tähenduses on abivajava lapsega töötavate isikute ning teiste asjaomaste spetsialistide ja asutuste koostöös toimuv koordineeritud tegevus lapse le abi osutamisel , milles võrgustik k u kaasatud liikmed viivad koostöös tehtud otsuseid ellu oma ametikohast tulenevate ülesannete piires viisil, mis tagab lapse huvide arvestamis e . (3) Abivajavale lapsele abi osutamisse tuleb kõikide s abi osutamise etappide s kaasata laps ja teda kasvatav isik või lasteasutus, kus laps viibib. (4) Kui abivajavale lapsele tuleb tema heaolu toetavaid meetmeid rakendada ühes lapse heaolu valdkonnas ning puudub kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, korraldatakse abivajavale lapsele abi osutamist vastavas lapse heaolu valdkonnas, järgides käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ja rakendades valdkonna piires võrgustikutööd . Vajaduse korra l võib võrgustikutöösse kaasata kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja . (5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul ei avalda valdkonnas rakendatud meetmed mõju või neid ei ole võimalik rakendada valdkonnast sõltumatutel põhjus t el, teatab vastavas lapse heaolu valdkonnas lapsega töötav isik töös või kutsetegevuses märgatud abivajavast lapsest vastavalt käesoleva seaduse §-le 27 1 . ( 6 ) Kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötaja peab algata ma juhtumikorralduse, kui abivajav ale laps ele tuleb tema heaolu toetava id meetme id rakenda da sama l ajal mitmes lapse heaolu valdkonnas või on tekkinud kahtlus lapse väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes . Kui kohaliku omavalitsuse üksus saab teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ohvriabi seaduse § 9 lõike 2 tähenduses, peab kohaliku omavalitsuse üksus algatama juhtumikorralduse lapsele abi osutamiseks ning tegema koostööd Sotsiaalkindlustusameti ja teiste täisealist ohvrit abistavate asutustega ja organisatsioonidega . ( 7 ) Kohaliku omavalitsuse üksus peab kümne päeva jooksul abivajava st lapse st tea da saamisest tegema otsuse juhtumikorralduse algatamiseks või algatamata jätmiseks või juhtumi edastamiseks pädevale ametiisikule . (8 ) Kohaliku omavalitsuse üksus peab abivajava lapse abivajaduse hindamisel ja abi osutamisel välja selgitama ja dokumenteerima lapse arvamuse ning lisama selle lapsega seotud kohustuslikule juhtumiplaanile, kui eriseadus ei sätesta teisiti. ( 9 ) Abivajava lapse juhtumiplaan vaadatakse üle vähemalt üks kord aastas. ( 10 ) Kohaliku omavalitsuse üksus peab abivajavale lapsele abi o sutades tagama talle lapse võimete kohase, iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi. Kohaliku omavalitsuse üksus peab lapse arvamused ja kaebused registreerima ning andma lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil nende kohta viivitamata asjakohast tagasisidet. Vajaduse korral tuleb kohaliku omavalitsuse üksuse abivajavat last puudutavas tegevuses teha lapse õigus i tagavad muudatused. ( 1 1 ) Kohaliku omavalitsuse üksus lõpetab abivajava lapse juhtumikorralduse, kui: 1) juhtumiplaani osaks olev as tegevuskava s seatud eesmärgid on täidetud, lapse abivajadus on rahuldatud ning abivajadust ei ole kuue kuu jooksul tegevuskava täitmisest uu es t i ilmnenud ; 2 ) laps saab täisealiseks; 3 ) laps sureb. ( 1 2 ) Kui laps asub elama teise kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumile , annab lapse senise elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus juhtumikorralduse lapse uue elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele üle . Lapse uue elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus võtab juhtumi korralduse üle. “; 1 1 ) paragrahvi 30 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ Hädaohus olev laps on abivajav laps, kes on oma elu või tervist vahetult ohustavas olukorras või kelle käitumine ohustab vahetult tema enda või teiste isikute elu või tervist.“; 1 2 ) paragrahvi 36 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Lasteasutuses viibival lapsel on õigus kellestki sõltumata võtta ühendust last kasvatava isiku, lastekaitsetöötaja , lasteabi ja õiguskantsleriga ning esitada neile lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi võimetekohasel viisil .“; 1 3 ) paragrahvi 36 lõi ge 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (3) Lasteasutus peab tagama lapsele tema võimete kohase , iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi. Lasteasutus peab lapse arvamused ja kaebused registreerima ning andma lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil nende kohta viivitamata asjakohast tagasisidet. Vajaduse korral tuleb ette näha muudatused lasteasutuse igapäevaelu korralduses või muus lapsele olulises eluvaldkonnas. “; 1 4 ) seadust täiendatakse §-ga 36 1 järgmises sõnastuses: „ § 36 1 . Lasteasutuse osalemine võrgustikutöös Lasteasutus peab looma tingimused, mis aitavad käesoleva seaduse § 34 2 lõikes 8 sätestatud juhul tagada lasteasutuse esindaja osalemise lapse abivajaduse hindamisel ja talle sobiva abi osutamisel lasteasutuse ülesannete piires .“; 1 5 ) paragrahvi 38 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Sotsiaalkindlustusamet teostab riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 20 lõigetes 1–3, §- s 21, § 22 lõigetes 2–4, § 24 lõikes 3, §- de s 27 ja 28 , §-s 31, § 33 lõikes 4 ning §-des 36 – 37 sätestatud nõuete täitmise üle. “; 1 6 ) paragrahvi 40 1 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõi getega 2 ja 3 järgmises sõnastuses: „( 2 ) Lastele sotsiaalteenuseid osutava lasteasutuse üle haldusjärelevalve teostamisel on Sotsiaalkindlustusametil lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule õigus ilma lasteasutuse esindaja juuresolekuta küsida selgitusi lastelt, kes viibivad lasteasutuses teenuse saamise eesmärgil, ja nende seaduslikelt esindajatelt. L apse lt selgitus te küsi miseks peab Sotsiaalkindlustusameti ametnikul olema asjakohane väljaõpe . (3) Lapse lt selgituste küsimisel tuleb talle selgitada selgituste küsimise põhjuseid ja tema õigusi ning kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil .“ ; 1 7 ) seadust täiendatakse §-ga 41 3 järgmises sõnastuses: „ § 41 3 . Lastekaitsetöötaja nõuete kohaldamine Sotsiaalkindlustusameti t eenistujatele Isik, kes täidab Sotsiaalkindlustusametis käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 ning §- de s 29 1 ja 33 nimetatud ülesandeid, peab vastama käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud nõuetele hiljemalt 2028. aasta 1. jaanuari l . “ . § 2 . Täitemenetluse seadustiku muutmine Täitemenetluse seadus tikus tehakse järgmised muudatused : 1) paragrahv i 27 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Kohtutäituril on õigus eemaldada täitetoimingut takistav isik. Kui täitmist takistatakse , takistamist on alust eeldada või isiku varasem käitumine annab alust arvata ohtu isiku elule, tervisele, varale või avalikule korrale , võib kohtutäitur taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse. (2) Politsei eemaldab kohtutäituri ettepanekul täitmistoimingu juurest isiku, kes täitmist takistab. Politsei võib täitmistoimingut takistava isiku suhtes kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras kuni täitetoimingu lõpuleviimiseni või kuni vajaduse äralangemiseni. (3) Kui täitedokument näeb ette jõu kasutamise, teeb seda politsei kohtutäituri kaasamisel. “; 2) paragrahv i 179 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (1) Täitemenetluse läbiviimisel lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtutäitur: 1) kontrollib, et täitemenetluse osalised täidavad lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtulahendi resolutsioonis sätestatut; 2) kaasab lapse üleandmise täitetoimingu juurde lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks; 3) kaasab vajaduse korral lapsega suhtlemise võimaldamise täitetoimingu juurde lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks; 4) võib taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse, kui täitmist takistatakse , takistamist on alust eeldada või isiku varasem käitumine annab alust arvata ohtu isiku elule, tervisele, varale või avalikule korrale . (2) Täitemenetluses lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohaliku omavalitsuse esindaja: 1) kontrollib, et lapse huvid ja heaolu oleksid täitetoimingu tegemisel tagatud; 2) selgitab lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil kohtulahendi sisu ja täitetoimingu eesmärki; 3) teeb lapsega suhtlemise v õimaldamise asjades vajaduse korral kohtutäiturile ettepaneku täitetoimingu peatamiseks, kui selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. (3) Täitemenetluses lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades politsei ametnik: 1) tagab avalik u kor ra ; 2) kasutab kohtulahendiga lubatud juhtudel jõudu kohtutäituri taotlusel.“ ; 3 ) seadustikku täiendatakse §-ga 179 1 järgmises sõnastuses: „ § 179 1 . Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise täitemenetluse läbiviimine ja tagamine (1) Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku kohustatud isiku trahvimiseks. Hagita menetluses on avaldajaks sissenõudja ja puudutatud isikuks võlgnik. Trahv nõutakse sisse riigieelarvesse. (2) Esmakordsel trahvimisel ei ole trahvisumma väiksem kui 50 trahviühikut ega suurem kui 500 trahviühikut, korduval trahvimisel ei ole trahvisumma suurem kui 800 trahviühikut karistusseadustiku tähenduses. (3) Teistkordse trahvi määramise asemel võib määrata kohustatud isikule aresti käesoleva seadustiku §-s 62 sätestatud korras. Trahvi maksmine või aresti kandmine ei vabasta kohustatud isikut täitedokumendis ettenähtud toimingu tegemise, selle talumise või sellest hoidumise kohustusest. (4) Enne trahvi või aresti määramist kuulab kohus vajaduse korral lapse ära. (5) Lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes võib jõudu kasutada üksnes kohtulahendi alusel. (6) Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. (7) Kohtutäitur võib teha lapse elukohajärgsele või erandina kohustatud isiku elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ettepaneku paigutada laps ajutiselt hoolekandeasutusse, kui see on vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks. (8) Kohtutäitur teeb lapsega suhtlemise võimaldamise asjades otsuse täitetoimingu peatamiseks, kui lapsega seotud asjaolude tõttu ei ole võimalik täitetoimingut teha . Kohaliku omavalitsuse esindajal on õigus teha kohtutäiturile ettepanek peatada täitetoiming, kui selle jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. Kohaliku omavalitsuse esindaja ettepanekul tehtud täitetoimingu peatamise otsus ei ole edasikaevatav . Kohtutäitur väljastab kohaliku omavalitsuse esindajale õiendi täitetoimingu peatamise ettepaneku tegemise kohta. (9) Kui lapsega suhtlemise võimaldamise asjades ei ole korduvalt võimalik täitetoimingut teha lapsega seotud asjaolude tõttu, selgitab kohtutäitur vanema le , et tal on võimalik pöörduda kohtu poole suhtluskorra muutmiseks. “. § 3. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 202 6 Algatab Vabariigi Valitsus 2026 Seletuskirja lisa Kooskõlastustabel lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõule Kooskõlastaja /arvamuse avaldaja Märkus/ettepanek Sotsiaalministeeriumi seisukoht 1. Justiits- ja Digiministeerium Sõnastada LasteKS § 15 lg 6 (eelnõu § 1 p 6) järgmiselt: „(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 nimetatud ülesannete täitja peab vastama käesoleva s seaduse § - s 19 sätestatud lastekaitsetöötajale sätestatud esitatavatele nõuetel e .“ . Arvestatud. Sõnastust on vastavalt muudetud. Arvestades lisaks ELVL-i märkust on samas sättest võetud välja viide §-le 19 ning see on asendatud üldise viitega LasteKS-is sätestatud lastekaitsetöötajale esitatavatele nõuetele. Täpsustada LasteKS § 29 lg 2 esimese lause sõnastust, sh kaaluda, kas seadusele oleks võimalik viidata selgemalt, näiteks paragrahvi või struktuuriosa täpsusega. Arvestatud osaliselt . Sõnastust SHS- ile viitamisel on muudetud vastavalt JDM-i ettepanekule selgemaks. Kuna üldine viide SHS- ile on sättes sisaldunud juba 10 aastat, tekitaks viite täpsemaks muutmine tõenäoliselt selle rakendajates segadust. Seetõttu viidet täpsustatud ei ole. Kaaluda LasteKS § 29 lg 10 p 2 ümbersõnastamist. Seletuskirjas on sätte kohta selgitatud, et on oluline, et juhtumikorraldust lõpetav KOV veendub, et lapse uue elukoha järgne KOV asub lapsele abi osutama ja juhtumit korraldama. Leiame, et KOVi veendumiskohustust ega juhtumi üleandmise kohustust sättest ei tulene. Säte on sõnastatud nii, et lapse elukohajärgse KOVi muutumisel juhtumikorraldus lõpetatakse ning täiendavaid tingimusi arvestama ei pea. Seetõttu palume kaaluda sätte ümbersõnastamist eelkõige lähtudes seletuskirjas sätte selgituste juures toodud näidetest. Arvestatud . Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 10 (eelnõu EIS II versioonis § 29 lg 11) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 12, mis arvestab esitatud ettepanekuga. Teha seletuskirjas koosk õlastuskirjaga edastatud faili kommentaarides viidatud muudatused. Arvestatud. Seletuskirja on vastavalt esitatud kommentaaridele muudetud ja täiendatud. 2. Haridus- ja Teadusministeerium Kooskõlastab eelnõu märkustega arvestamisel. LasteKS § 29 lg 10 p 2: jätta säte eelnõust välja või lisada §-i 29 uus lõige, mis sätestab juhtumi üleandmise ja ülevõtmise kohustuse nt järgmises sõnastuses: „ Lapse elukoha muutumisel teise kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumile korraldab lapse senise elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus juhtumi üleandmise ja edastab juhtumikorralduse jätkamiseks vajaliku teabe lapse uue elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Lapse uue elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus võtab juhtumi üle ja tagab juhtumikorralduse jätkamise. “ Eelnõu kohaselt lõpetab KOV juhtumikorralduse mh juhul, kui lapse elukohavahetuse tulemusena muutub lapsele abi osutav KOV . Seletuskirjas selgitatakse, et juhtumikorralduse lõpetamisel LasteKS § 29 lõike 10 punkti 2 alusel peab juhtumikorraldust lõpetav KOV üksus veenduma, et lapse uue elukoha järgne KOV asub lapsele abi osutama ja juhtumit korraldama. Praktikas nähakse seda rakendatavat nii, et senine KOV esitab uuele KOV -ile teate abivajava lapse kohta ning teeb vajaduse korral koostööd juhtumi üleandmiseks. HTM leiab , et üksnes lapse elukohavahetus ei tohiks kaasa tuua juhtumikorralduse lõpetamist. Kuigi seletuskiri kirjeldab ootust juhtumi üleandmise osas, puudub eelnõu normitekstis kohustus juhtumi info edastamiseks lapse uue elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele ning juhtumi ülevõtmiseks. Vältimaks riski, et lapse elukoha vahetumisel (kolimisel ühest KOV-ist teise) jääb abivajav laps õigeaegse abita, palume muuta juhtumikorralduse lõpetamise aluseid nii, et ainuüksi lapse elukohavahetus ei oleks juhtumikorralduse lõpetamise alus. Samuti palume sätestada eelnõus juhtumikorralduse protsessi järjepidevuse tagamiseks kohustus, mille kohaselt senine KOV annab juhtumi üle lapse uue elukoha järgsele KOV-ile ning lapse uue elukoha järgne KOV võtab juhtumi üle ja tagab juhtumikorralduse jätkamise. Arvestatud. Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 10 (uues eelnõu versioonis § 29 lg 8) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 9, mis arvestab esitatud ettepanekuga. Täpsustada eelnõud ja seletuskirja LasteKS § 29 lg 6 ja § 36 1 osas nii, et: 1) oleks välistatud haridusasutuse töötaja määramine juhtumikorraldajaks juhul, kui lapse abivajadus on seotud sama haridusasutuse tegevuse või tegevusetusega; 2) oleks selgelt sätestatud, kelle pädevuses ja millise menetluse käigus otsustatakse, kas lapse abivajadus piirdub ühe heaoluvaldkonnaga ning kas ja millistele lapsega töötavatele isikutele võib juhtumikorralduse koordineerimise õigust üle anda; 3) oleks määratletud lapse seadusliku esindaja nõusoleku minimaalne sisu ja ulatus, sh isikuandmete töötlemise seisukohast; 4) oleks selgelt piiritletud juhtumikorralduse koordineerimiseks õigustatud isikute ring ning seatud nõue, et sellist rolli võivad täita üksnes vastava ettevalmistuse ja pädevusega spetsialistid, vältides olukorda, kus lastekaitselised ülesanded kanduvad isikutele või haridusasutustele, kellel puuduvad selleks vajalikud oskused ja ressursid; 5) seletuskirja mõjuanalüüsis oleks selgelt hinnatud LasteKS § 29 lõike 6 rakendamisega kaasnev mõju asjaomastele spetsialistidele ja valdkondadele, sh haridus- ja noortevaldkonnale , ning kirjeldatud vajaduse korral meetmed täiendkoolituse ja halduskoormuse tasakaalustamiseks. Kuigi eelnõu avardab koostöövõimalusi, on HTM-i hinnangul selle praktiline rakendamine mitmeti ebaselge. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, kes ja millise menetluse käigus teeb lõpliku otsuse selle kohta, et lapse abivajadus piirdub ühe heaoluvaldkonnaga, ega ka see, kelle pädevuses on sellisel juhul juhtumikorraldaja määramine. Samuti ei ole piisavalt selgelt määratletud lapse seadusliku esindaja nõusoleku ulatus ja vorm, sealhulgas isikuandmete töötlemise kontekstis, mis võib praktikas tekitada ebakindlust nii vastutuse jaotuses kui ka isikuandmete õiguspärases töötlemises. Eelnõuga lisatav § 36 1 muudab haridusasutuste osalemise võrgustikutöös sisuliselt kohustuslikuks. Koosmõjus eelnõukohase LasteKS § 29 lg-ga 6 ning kehtiva LasteKS § 34 2 lg-ga 8 võib see praktikas viia olukorrani, kus juhtumikorraldus kandub faktiliselt üle haridusasutusele, ilma et oleks selgelt piiritletud haridusasutuse roll, vastutus ja tegelik võimekus lapse heaolu tagamisel. Sellisel juhul tekib risk, et KOV lastekaitsetöötaja roll taandub, samas kui haridusasutustele kanduvad lastekaitselised ülesanded, mille täitmiseks puuduvad vastavad pädevused ja hoovad ning mille mõju haridusasutuste töökorraldusele ja halduskoormusele ei ole eelnõus ega seletuskirjas hinnatud. Eelnõu § 29 lõike 6 osas jääb ebaselgeks, milliseid juhtumeid ja millisel viisil peaksid lahendama huvikoolid ja noorsootööasutused, arvestades, et nii huvihariduse õpetajatel kui ka noorsootöötajatel ei pruugi olla vajalikku pädevust ega ressurssi ka ühe valdkonna piiresse jäävate, kuid sisult komplekssete olukordade koordineerimiseks. Huvihariduses ja noortevaldkonnas (sh huvikoolidel ja noorsootööasutustel) on üldjuhul väga piiratud ligipääs lapse ja perega seotud andmetele, mistõttu võib olla raskendatud või praktikas isegi võimatu lapse seadusliku esindaja nõusoleku saamine juhtumikorralduse koordineerimiseks. Erinevalt üldhariduskoolidest ei tööta huvikoolides sotsiaalpedagoogid ega teised tugispetsialistid, kes saaksid selliste juhtumite lahendamisel oma ekspertiisiga panustada. Samuti puuduvad noortevaldkonnas ühtsed kvalifikatsiooninõuded, mistõttu teenuste kvaliteet ja töötajate ettevalmistus juba praegu varieeruvad. Sellises olukorras vastutusrikka juhtumikorralduse ülesande eeldamine huvikoolide õpetajatelt või noorsootöötajatelt võib kaasa tuua riski, et laps või noor jääb vajaliku abita. Seetõttu peame vajalikuks, et lastekaitsetöötaja roll juhtumikorralduse hindamisel ja vajaduse korral selle koordineerimisel, oleks selgelt sätestatud, eriti olukorras, kus laste heaolu riive on tekkinud samas asutuses, kes peaks olukorra lahendamist koordineerima või asutuse piiratud võimekuse korral Arvestatud. Abivajavale lapsele abi osutamist reguleerivat LasteKS § 29 on muudetud, sh nii, et lastekaitsetöötaja ning konkreetses lapse heaolu valdkonna kohustused oleksid selgemalt piiritletud. Arvestades muudatuste mõju lastehoidude, lasteaedadele, huvikoolide, noorsootööasutustele ning nende pidajatele, peab HTM vajalikuks anda võimalus seisukoha avaldamiseks ka asjakohastele haridusvaldkonna esindusorganisatsioonidele. Palume edastada eelnõu arvamuse avaldamiseks järgmistele huvigruppidele: Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus, Eesti Lastehoidude Liit ja Eesti Alushariduse Ühendus, Eesti Muusikakoolide Liit, Eesti Kunstikoolide Liit, Eesti Teadushuvihariduse Liit, Eesti Tantsuhuvihariduse Liit, Eesti Erahuvikoolide Liit. Arvestatud osaliselt. Eelnõu on edastatud alusharidusega seotud esindusühingutele. Huviharidust puudutab eelnõu vähesel määral ning eelnõu oli edastatud arvamuse avaldamiseks Eesti Huvikoolide Liidule (ei esitanud arvamust). 3 . Siseministeerium SiM kooskõlastab eelnõu märkuste ja ettepanekutega arvestamise korral. SiM peab oluliseks lastekaitse valdkonna arendamist ja tõhustamist ning leiame, et eelnõud koostades on SoM teinud ära suure töö selleks, et aidata paremini kaitsta abivajava lapse õigusi, sealhulgas last puudutavate kohtulahendite täitmisel. Lisaks tunnustame, et tehakse püüdlusi sellel suunal, et vähendada lastekaitsetöötajate töökoormust, tööjõuvoolavust ja läbipõlemist. Täname tunnustamise eest, teadmiseks võetud. LasteKS § 15 lg 3 p 4 1 muudatust arvestades täiendada sama paragrahvi lg-s 3 1 sisalduvat volitusnormi selliselt, et see laineks ka lastekaitsevaldkonna juhtidele. Lisaks tuleks täiendada sotsiaalkaitseministri 03.02.2016 määrust nr 8 „Lastekaitsetöötajate täienduskoolituse tingimused ja kord“. Arvestatud . Nimetatud muudatus on eelnõust välja jäetud. Kaaluda LasteKS § 17 lg 1 p 3 muutmata jätmist. Sõna „viivitamata“ puhul on tegemist ka õigusmõistega ja siin tuleks arvestada selle tõlgendust. Riigikohus on rõhutanud, et termin "viivitamata" on otseses seoses regulatsiooni eesmärgiga – tagada probleemi kohene lahendamine pärast selle ilmnemist. Kui seaduses on märgitud konkreetne tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha, saab lisada ka mõiste „viivitamata“. Sinna alla läheb ka täna kehtiv sõnastus ehk ületada ei tohi 10 päeva. Mitte arvestatud. Meie hinnangul on SiM Riigikohtu 2014. a otsust nr 3-1-1-37-14 mõnevõrra piiravalt tõlgendanud. Riigikohus on lahendis selgitanud määratlemata õigusmõiste „viivitamata“ sisu, mitte öelnud, et kirjeldatud olukorra kasutamiseks peaks seadusandja alati kasutama mõistet „viivitamata“. Seletuskirjas selgitatud põhjustel on SoM seisukohal, et „esimesel võimalusel“ haakub paremini abivajaduse hindamise kui protsessiga ja annab seega paremini edasi soovitud tulemust . Lisaks s elgitame, et ettepanekus viidatud 10 päeva jooksul tuleb läbi viia eelhindamine, § 17 lg 1 punktis 3 nimetatud abivajaduse hindami se lõpp tähtaeg on § 28 lg 5 järgi pikem. LasteKS § 18 lg 1 p 1. SiMi hinnangul ei aita ümbersõnastamine kaasa eelnõu eesmärgi saavutamisele, vaid võib tekitada rakendusraskusi. Seaduses sätestatud ülesannetega on hõlmatud kogu KOV ülesanne abi pakkumisel abivajavast lapsest teadasaamisel. Seega tuleb arvestada, et seaduses sätestatud ülesandeid täidab KOV-is lastekaitsetöötaja. Samas, kui lastekaitsetöötaja täidab laste kaitseks § 17 lg 1 vaid kahte ülesannet, tuleb täpsustada, kes täidab ülejäänud § 17 lg 1 sätestatud ülesandeid ning lisaks teistest seadustest (sh PKS, SHS jne) tulenevaid lastekaitsega seotud ülesandeid. Igal LasteKS-is sätestatud ülesannetel peab olema oma täitja, sest sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab KOV looma tingimused lastekaitsetöö tegemiseks. Hetkel jääb teiste § 17 sätestatud ülesannete täitmise info puudulikuks. Mitte igas vallas ja linnas ei ole võimalust luua mitu üksust ja jagada laste abivajadustega seotud ülesandeid. Lisaks palume selgitada eelnõu seletuskirjas, kuidas saaks mõista ja sätestada, et §-s 29 kirjeldatud tegevust (pealkirja järgi abi osutamine abivajavale lapsele) osutab keegi, kes ei ole lastekaitsetöötaja. Selgitame. Eelnõu üheks eesmärgiks on teha edaspidi vahet, milliseid LasteKS § 17 lg-s 1 sätestatud ülesandeid peab täitma just lastekaitsetöötaja nõuetele vastav isik ning milliseid võib täita ka keegi teine. Seejuures on LasteKS § 17 lg-s 1 nimetatud ülesannetega hõlmatud ka kõik muudest seadustest tulenevad KOV-i lastekaitsega seotud ülesanded, st KOV-ile ei saa eriseadustega panna lastekaitse korraldamisega seotud ülesandeid, mida pole LasteKS § 17 lg-s 1 nimetatud ilma § 17 täiendamata . See, kes täpselt täidab ülejäänud Laste K S § 17 lg-s 1 sätestatud KOV-i kohustusi lastekaitse korraldamisel, on muudatuste jõustumisel KOV-i otsus . Muudatus ei välista iseenesest, et ka edaspidi paneb KOV kõik LasteKS § 17 lg-s 1 sätestatud ülesanded lastekaitsetöötajatele, kui selline lahendus on KOV-i hinnangul laste õiguste kaitse ning ressursside kasutamise mõttes kõige mõistlikum . Lisaks s elgitame, et ka praegu ei piira LasteKS abivajava lapse abistamist lastekaitsetöötajaga. LasteKS § 17 lg 1 p 3 ja § 29 järgi on KOV-i ülesanne lapse abistamiseks meetmete pakkumine , ent ka praegu osutavad abivajavale lapsele abi erinevates valdkondades , nt haridus- ja tervisevaldkonnas lastega töötavad spetsialistid , kes pole lastekaitsetöötajad. Täpsustada LasteKS § 28 lg 4 puhul eelnõu seletuskirjas, millise aja jooksul tehakse eelhindamine ja mille tulemusel otsustatakse juhtumi korraldamise alustamata jätmine või alustamine. Selgitus on oluline, sest hetkel jääb mulje, et vastasel juhul võib juhtumi lahendamine määramata ajaks jääda eelhindamise faasi, et lükata edasi juhtumikorralduse alustamist. Samas tekib olukord, kus § 29 lg 5 puhul on uus hindamise faas ning siis alles on kohustus hinnata 10 päeva jooksul. Arvestatud . Seletuskirjas on kirjas, et „l ähtudes LasteKS § 29 lõikest 5 tuleb eelhindamine teha kümne päeva jooksul abivajavast lapsest teada saamisest “ , ent märkusest tulenevalt on vastav selgitus lisatud ka § 29 lg -t 7 ( eelnõu EIS I versioonis lg 5) selgitava osa juurde . See, mille põhjal tuleb otsustada juhtumikorralduse algatamine või mittealgatamine, on sätestatud § 29 lg-s 6 ( eelnõu EIS I versioonis lg-d 3 ja 4). Selgitame, et eelnõuga tehtavate muudatuste kohaselt tuleb: 10 päeva jooksul abivajavast lapsest teada saamisest otsustada juhtumikorralduse algatamine või mittealgatamine (eelnõu EIS I versioonis § 29 lg 5, praegu § 29 lg 7 ); selle otsuse langetamiseks tuleb teha eelhindamine ( LasteKS § 28 lg 4), mis tähendab, et ka eelhindamine tuleb läbi viia 10 päeva jooksul; juhtumikorralduse algatamisel tuleb esimesel võimalusel, ent mitte pikema aja jooksul kui § 28 lg-s 5 sätestatud, teha abivajaduse hindamine. Täpsustamist ja selgitamist vajavad toimingud, kas ja kuidas peab eelhindamist läbi viima lapsega töötav isik, kes ei ole lastekaitsetöötaja ning kuidas sellest saab teada KOV, et kuskil asutuses toimub juhtumikorraldus. Ei ole välistatud, et samaaegselt tegeleb ka KOV ise sama lapse juhtumikorraldusega. Eesmärk on last aidata, kuid kui juhtumikorralduse osas ühel osapooltest puudub info, siis võib tekkida olukord, kus tegelikult last ei aidatagi, eeldades, et teine asutus juba tegeleb lapsega. Selgitame . LasteKS § 28 lg-d 4 ja 5 kehtivad sõnastusest tulenevalt üksnes KOV-i lastekaitsetöötaja suhtes, kuna mõlemad viitavad juhtumikorraldusele, mida saab LasteKS § 29 lg-te 6 ja 7 ( eelnõu EIS I versioonis lg-d 3-5) järgi algatada üksnes KOV-i lastekaitsetöötaja. Juhime ka tähelepanu, et juhtumikorraldus on termin, mida LasteKS-is kasutatakse üksnes lastekaitsetöötaja tegevuse kirjeldamiseks. Muudel juhtudel ei ole SHS-i ja LasteKS-i mõttes tegemist juhtumikorraldusega. LasteKS § 29 lg 5 sõnastusest ei selgu, et eeldatakse abivajaduse hindamise eelotsust 10 päeva jooksul. Oluline on tegelikult see, et lapse konkreetse abivajaduse korral tuleks operatiivselt/kiiresti reageerida. Selleks ei pruugi aga lapsega töötaval isikul olla piisavalt teadmisi või kogemusi. Nii pika tähtaja võimaldamisega võib tekkida probleem, et laps( ed ) jäävad tegelikult vajaliku abita, kui abiandmist on võimalik nii pikalt edasi lükata. Arvestatud. LasteKS § 28 lg 5 sõnastust ning sellest tulenevalt seletuskirja on muudetud. Juhime samas tähelepanu, et § 28 lg-d 4 ja 5 ei ole omavahel ettepanekus eeldatud viisil seotud. Lõike 5 esemeks olev abivajaduse hindamine viiakse läbi alles siis, kui on toimunud lg-s 4 sätestatud eelhindamine ning selle tulemusena on KOV otsustanud algatada juhtumikorralduse. Abivajaduse hindamise eelotsuse mõistet ei kasutata ei seaduses ega seletuskirjas. Ka selgitame, et nii § 28 lg 4 kui 5 reguleerivad KOV-i , mitte muu lapsega töötava isiku tegevust. Täpsustada seoses LasteKS § 29 lg -s 2 võrgustikutöö mõiste määratlemisega, kas LasteKS-s on võrgustikutöö vaid juhtumikorralduse instrument või siiski iseseisva tähendusega tööriist. Võrreldes kehtiva sätte sõnastusega on lisatud eelnõusse võrgustikutöö üldine selgitus. Seadus ei sisusta kuidagi ega seosta selle läbiviimist spetsiifiliste õigustega. SHS- is ei kasutata võrgustikutöö terminit, vaid kirjeldatakse juhtumikorraldust ning sedagi väga minimaalselt (§-d 9 ja 10). Vastavate põhimõtetega (milleks peamiselt ongi juhtumiplaani koostamine) seotakse võrgustikutöö nii siin, kui nt kriminaalhooldusseaduses. Lg 2 deklareerib võrgustikutööd justkui kohustusliku tegevusena. Järgmised sätted aga käsitlevad juhtumikorralduse algatamise või sellest loobumise võimalusi. Selgitame . Eelnõu lähtub kooskõlas SHS-i ja LasteKS-i viidatud sätetega arusaamast, et j uhtumikorraldus eeldab alati võrgustikutööd, ent võrgustikutöö d on võimalik teha ka ilma juhtumikorralduseta. Seega on võrgustikutöö iseseisva tähendusega tööriist ja niimoodi on seda sisustatud ka eelnõuga LasteKS-is tehtavates muudatustes. Selgitame ka, et juhtumikorraldus on mõiste, mida LasteKS-i järgi viib läbi vaid KOV, ent võrgustikutööd peavad lapse abistamisel vastavalt LasteKS § 29 lg- tele 2 ja 4 (viimane asendab muudetud sõnastuses eelnõu EIS I versioonis § 29 lg-t 6) rakendama abivajavale lapsele abi osutades ka teised. Soovitame LasteKS § 29 lg-s 4 kasutada mõiste „abistava asutuse“ asemel mõistet „abistav isik“ või kaaluda mõlema mõiste lisamist teksti, sest nii saaks laiendada abistavate isikute ringi kõigi juriidiliste, kui ka füüsiliste isikutega, s.h ka eraõiguslikud juriidilised isikud (nt MTÜ-dena asutatud tugiteenus), kes osutavad ohvrit abistavat/toetavat teenust. Praeguses sõnastuses oleks see väga kitsas määratlus. Lisaks palume täpsustada eelnõu sõnastust selliselt, et oleks aru saada, kui lastekaitse tegeleb lapsega ja SKA ohvriabi tegeleb vanemaga, siis kuidas toimub nendevaheline koostöö. Arvestatud osaliselt . LasteKS § 29 lg-t 4 on täiendatud ning a bistava asutuse kõrvale on lisatud viide abistav ale organisatsioon ile . Viite lisamist isikule pidasime liiga koormavaks, kuna toob kaasa kohustuse teha koostööd iga inimesega , kes enda hinnangul ohvrit abistab , sõltumata osutatava abi pädevusest, vormist ja tulemuslikkusest, ning on sellisena liig a lai . Juhime ka tähelepanu, et kõnealune säte on sellises sõnastuses kehtinud alates ohvriabi seaduse jõustumisest 1.04.2023 , st seda ei lisatud LasteKS-isse käesoleva eelnõuga . Koostöö tegemine SKA ja lastekaitse vahel on pigem juhendmaterjalide s reguleeritav küsimus (vt nt juhendit lastekaitsele MARAC juhtumites ) LasteKS § 29 lg-s 5 ei ole selgelt arusaadav § 28 lg -s 4 nimetatud eelhindamise faas. Pöörame tähelepanu sellele, et lisatavate sätete osas tuleks lähtuda sarnasest sõnastusest – kui LasteKS § 18 lg 1 ütleb, et lastekaitsetöötaja on KOV ametnik ja ka lisatavas § 28 lg-s 4 öeldakse selgelt, et see on lastekaitsetöötaja kohustus. Nii võiks selguse huvides kasutada ühesuguseid väljendeid läbivalt kogu seaduses. Lisaks palume selgitada, milliste tingimuste korral ja kes on see konkreetne isik või spetsialist ehk pädev lapsega töötav isik, kellele edastatakse kõnealune otsus. See vajab täpsustamist või tuleb teha viide LasteKS mõnele sättele. Seaduses või seletuskirjas tuleb selgitada, kes on need lapsega töötavad isikud või spetsialistid, kes võivad otsustada, kas § 28 ja 29 sätteid järgida. LasteKS § 27 1 on politseiametnik mainitud abivajaduse tuvastamise korral lapsega töötava isikuna. Sellest tulenevalt, kui on plaanis täpsustada lapsega töötava isiku mõistet, siis tuleb politseiametnik sellest loetelust välja jätta. Kui seda seaduses ei tehta, tuleb see lahti kirjutada seletuskirjas ehk siis välistada politseiametnik, kui lapsega töötav isik, kuna tema töö eripära ei võimalda sellisel kujul selle sätte täitmist. Selgitame . LasteKS § 28 lg 4 sätestab , et eelhindamine viiakse läbi § 29 lg-s 4 sätestatud otsuse langetamiseks ehk selle eeldusena. Seega on sätted seaduses piisavalt seostatud, ent vastavalt on täiendatud seletuskirja. Lastekaitsetöötaja mõistet kasutatakse LasteKS-is läbivalt ka praegu ja seda olukorras, kus ka kehtiv § 18 lg 1 defineerib lastekaitsetöötaja ametnikuna. Seega on muudatuste sõnastamisel lähtutud ka varem kasutusel olnud sõnastusest. LasteKS § 29 lg 7 (eelnõu EIS I versioonis lg 5) sõnastus e muudatus on eelnõust välja jäetud ning sätte sõnastus on jäetud võrreldes kehtiva LasteKS § 29 lg-ga 3 sama k s (v.a üks keeleline täpsustus). Täpsustada LasteKS § 29 lg -ga 6 seonduvalt eelnõu seletuskirja järgmiselt: Eelkõige on lapsega töötaval isikul kohustus § 27 1 alusel teatada abivajavast lapsest, see jääb seletuskirja kohaselt ka kehtima. Seda LasteKS sätet tuleb täita ka olukorras, kui lapsega töötav isik koordineerib juhtumi lahendamist. Palume seletuskirjas selgelt märkida, et see kohustus jääb ka edaspidi kehtima ehk muutes seadust, ei võta see ära kohustust abivajavast lapsest teavitada. Lisaks palume selgitada eelnõu seletuskirjas, milles seisneb lapsega töötava isiku juhtumi koordineerimine (mis tähendab osaliste ja ülesannete juhtimist, mitte läbi viimist). Seletuskirjas vajab selgitamist, kas lapsega töötav isik (nt lasteaiaõpetaja, kooliõpetaja, logopeed või kooli sotsiaalpedagoog jne), sh nendes asutustes, mis ei ole KOV-i allasutused, saab ise võtta selle rolli vanemate nõusolekul, olles § 28 alusel abivajadust hinnanud või tuleb lg-t 5 ja 6 alati koos rakendada ja mõista nii, et KOV edastab (tagastab nt teatajale) juhtumi tegelemiseks kellelegi lapsega töötavale isikule (lg 5 järgi pädevale). Ühtlasi vajab selgitamist, kas lg 6 mõeldakse KOV-iga seotud lapsega töötavat isikut (mõnd spetsialisti, kes eelnõu eesmärgist lähtuvalt ei pea olema lastekaitsetöötaja) või igasuguseid lapsega töötavaid isikuid, arvestades § 28 lg 1 piiranguid. Näiteks lg 8 on sõnastusest tulenevalt pandud kehtima üksnes KOV-ile , ehkki seletuskirja (lk 15 2. lõik) järgi on see mõeldud teiste sätete tõlgenduse kaudu kohalduma ka teistele lastega töötavatele isikutele. Palume seletuskirja täiendada osaga, mis kirjeldaks, kuidas lahendada olukord nii KOV-i jaoks kui ka lapsega töötava isiku jaoks – kui juhtumit menetleb teine asutus ja KOV-i ei kaasata, siis millisel õiguslikul alusel saab KOV lapsega töötavalt isikult hiljem andmeid ja infot läbiviidud menetluse kohta. Samuti võib tekkida olukord, kus nn lapsega töötav isik vajab lapsega töötamiseks täiendavat infot – tal puudub seaduslik alus seda teavet saada nii teiselt lasteasutustelt või muult lapsega tegelenud asutuselt. Kogudes infot vaid lapse ja temaga seotud isikutelt, võib abivajaduse osutamine takerduda või liikuda vales suunas ning laps ja temaga seotud isikud võivad samuti keelduda koostööst. S oovita me seletuskirjas selgitada (nt joonisega), kuidas pärast koordineerimise mandaadi laienemist sellistel juhtudel juhtumikorraldus (sh infovahetus asutuste ja KOV-i lastekaitsetöötajate vahel) hakkab välja nägema. Arvestatud. LasteKS § 29 lg-t 4 (eelnõu EIS I versioonis lg 6) on oluliselt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide ka praegu tehtavale , ning sättest on jäetud välja lapsega töötavale isikule . Lisatud on lg 5, mis toob täpsemalt välja selle , kuidas on omavahel seotud eelnõuga lisatav regulatsioon ( LasteKS § 29 lg 4 ) ja LasteKS § 27 1 . KOV-i õigus küsida lapsega töötavatelt isikutelt andmeid ja infot on reguleeritud LasteKS -i peatükis 8 1 , mis kehtib ka juhul, kui KOV alustab abivajava lapse teate põhjal juhtumikorraldust olukorras, kus varem on lapsele abi osutamist korraldatud LasteKS § 29 lg 4 alusel. LasteKS § 29 lg 8 . Kuigi põhimõte ei muutu, palume seletuskirjas täpsustada, kuidas peaks lastekaitsetöötaja või lastega töötav isik toimima, kui lapse arvamuse väljaselgitamisel selgub, et laps või lapsevanem ei nõustu määratud abi ja/või selle vajadusega. Selgitame . Seletuskirja eesmärk on selgitada eelnõuga tehtavaid muudatusi. Viidatu d säte kordab sõna-sõnalt kehtiva § 29 lõiget 5 ja selles pole muudatusi tehtud. Juhised l astekaitsetöö tegemiseks sisalduvad ka seletuskirjas korduvalt viidatud lapse heaolu hindamise käsiraamatus ja muudes asjakohastes juhendmaterjalides. Täpsustada LasteKS § 29 lg 10 punktiga 1 seonduvalt seletuskirjas, kuidas toimub mõju hindamine (seletuskirjas kasutatud terminit „veendumine“) ning millised on võimalikud edasised tegevused, kui esineb tagasilööke. Ar vestatud. Seletuskirja on li satud täpsustus, mille põhjal lastekaitsetöötaja juhtumikorralduse lõpetamise põhjendatuses veendub. See, millised on tagasilöökide esinemisel võimalikud edasised tegevused on lapsest ja juhtumist tulenevalt individuaalne ning siin seletuskirja tasemel ühtseid juhtnööre anda võimalik pole. Eelnõu § 1 punkt 17. Seletuskirja leheküljel 7 (ja edaspidi ka mujal) on välja toodud, et eelnõu § 1 punktiga 17 nähakse ette üheaastane üleminekuaeg, et tagada kõigile LasteKS-is sätestatud ülesandeid täitvatele SKA teenistujatele võimalus vajaduse korral omandada nõutav haridus ja kutse. Palume selgitada, miks on ettenähtud üheaastane üleminekuaeg, kui kehtivate kutsestandardite järgi on õppeaeg 2 aastat. Lisaks jääb esitatud tekstist arusaamatuks, kas hariduse ja kutse nõue hakkab kehtima ka SKA lastemajateenusega seotud inimeste puhul. Palume seda täpsustada nii lk 7 kui ka edaspidises tekstis. Selgita me. Kavandtav üleminekuaeg on kooskõlas eeltingimustega sotsiaaltöötaja kutsete taotlemisel , sotsiaaltöötaja kutsestandard õppeaja kestvust ei reguleeri . Lisaks on üleminekuaeg SKA- ga läbi räägitud ning neil on võimalik hakata selleks valmistuma ka juba enne seaduse jõustumist. Eelnõust tuleneb selgelt , et kutse omamise kohustus hakkab kehtima ka lastemajateenust osutavate SKA teenistujate suhtes ( LasteKS § 18 lg 1 p 2 ja § 41 3 ). Sõnastada TMS § 27 lg 1 ringi järgmiselt: „(1) Kohtutäitur võib taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse, kui: täitmist takistatakse; on alust eeldada takistamist; isiku varasem käitumine annab alust arvata ohtu isiku elule, tervisele või varale või avalikule korrale.“ Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk kõrvaldada senise sõnastuse võimalik eksitav tõlgendus, just kui võiks täitur ise kasutada füüsilist sundi. SiM - i hinnangul ei taga pakutud sõnastus eesmärgi saavutamist ega paranda piisavalt õigusselgust. Pakutud sõnastuse kohaselt võib jätkuvalt jääda ekslik mulje, et täitur il on õigus kasutada füüsilist jõudu. SiM-i hinnangul on õigusselguse huvides vajalik loetleda politsei kaasamise eeldused täitetoimingusse. T äitur peab politsei kaasamise vajadust põhjendama ning tuginema selgele õiguslikule alusele. Taotluse pinnalt on PPA-l võimalik hinnata taotluse õiguspärasust ja vajalikkust ning välistada olukorrad, kus PPA kaasatakse põhjendamatult. Kohtutäitur saab politseiametnikku kaasata täitetoimingu juurde kahel juhul: 1) täitetoimingu planeerimisel ja ettevalmistamisel; 2) täitetoimingu läbiviimisel. Esimesel juhul esitab kohtutäitur eelnevalt kirjaliku põhjendatud taotluse toimingu läbiviimiseks. Politseil on võimalik hinnata kaasumise vajadust ja planeerida kaasumiseks vajalikku ressurssi. Teisel juhul reageeritakse konkreetse väljakutse põhjal. Kaasamine on oma õiguslikult sisult sarnane halduskoostöö seadusest tulenevalt ametiabile ja selline kaasamine peab olema põhjendatud. Arvestatud osaliselt. Esimene lause ei anna kohtutäiturile õigust kasutada füüsilist sundi, vaid reguleerib tema õigust nõuda isiku eemaldamist täitetoimingu juurest. Nõustume, et politsei kaasamise aluseid on võimalik selgemini reguleerida. Regulatsioon selles osas täiendatud. Sõnastada TMS § 27 lg 2 õigusselguse huvides järgmiselt: „(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib täitmistoimingut takistava isiku suhtes kohaldada vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras kuni täitetoimingu lõpuleviimiseni või kuni vajaduse äralangemiseni.“ TMS § 27 lg 2 on samas sõnastuses kehtinud alates seaduse vastuvõtmisest 2005. aastal. SiM-i hinnangul tähendab „isiku eemaldamine“, et politseiametnik kohaldab vajadusel isiku suhtes korrakaitseseaduse ( KorS ) tähenduses vahetut sundi. TMS vajab jõu kasutamise regulatsiooni kaasajastamist. KorS jõustus 2014. aastal ning selles on reguleeritud vahetu sunni kohaldamise tingimused. KorS § 74 lg 1 kohaselt on vahetu sund füüsilise isik, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi, relva või lahingumoonaga. Isiku eemaldamine on käsitletav isiku füüsilise mõjutamisena, kuivõrd selle käigus sisuliselt piiratakse inimese liikumisvabadust või kehalist puutumatust. KorS näeb ette, et enne vahetu sunni kohaldamist on politseiametnik kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. Hoiatamisega antakse isikule võimalus korrigeerida enda käitumist ning seeläbi vältida vahetu sunni kohaldamist politseiametniku poolt. Seletuskirjas tuleks avada eemaldamise sisu, sest politseile antud ülesanne peab olema arusaadav ja selge. Eemaldamine ei peaks tähendama isiku toimetamist politseiasutuse ruumidesse, vaid viimist sellisele kaugusele, kus tema negatiivne mõju täitetoimingule on katkestatud. Kui isik rahuneb või kohtutäitur peab vajalikuks, lubatakse isik tagasi täitetoimingu läbiviimise kohta. T äitur teavitab viivitamatult politseid täitetoimingu lõpetamisest, et politsei saaks õigeaegselt lõpetada oma ülesande. Arvestatud. Regulatsiooni ja seletuskirja on vastavalt täiendatud. Jätta eelnõust välja TMS § 27 lg 3 või sõnastada see järgmiselt: „(3) Kui täitedokument näeb ette jõu kasutamise, kaasab kohtutäitur politsei, kes vajaduse korral rakendab vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“ . Lõike 3 kehtestamise mõte on ebaselge ja on tegelikult lahti kirjutatud esimeses ja teises lõikes. SiM-i hinnangul on õigusselguse huvides vajalik kasutada ühtset terminoloogiat ning siduda „jõu kasutamine“ vahetu sunni regulatsiooniga. Jõu kasutamine politsei poolt tähendab vahetu sunni kasutamist KorS-i tähenduses. Läbivalt sama termini kasutamine on põhjendatud ning tagab normi ühtse ja selgema tõlgendamise. Ühtlasi soovime rõhutada, et vahetut sundi kohaldab politsei üksnes vajaduse korral. Asjaolu, et kohus näeb täitedokumendis ette jõu kasutamist, ei tähenda, et seda ilmtingimata tuleb kasutada, vaid vahetu sunni rakendamine peab vastama KorS-is sätestatud eeldustele ja põhimõtetele. Arvestatud. Regulatsiooni on vastavalt täiendatud. M uuta TMS § 179 lg 1 p 4 sõnastust järgmiselt: „4) kaasab politseiametniku täitetoimingusse, kui esineb käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud alus.“ Arvestades eelnõu § 2 punktis 1 tehtud muudatusettepanekuid TMS § 27 osas, leiame, et õigusselguse ja normide süsteemse kooskõla huvides peavad politsei kaasamise alused olema samad. Seletuskirjast ei selgu, kes on see adressaat, kelle suhtes tuleb sundi rakendada. Nii võib sätet tõlgendada erinevalt. Nendeks võivad olla kolmandad isikud või menetlusosalised või see on mõeldud olukordadele, kus kohus ei ole ette näinud jõu kasutamist menetlusosaliste suhtes. Seletuskirjas tuleb selgitada sekkumise eesmärke: kas kaasamise eesmärgiks on täituri abistamine täitetoimingu läbiviimisel või täitetoimingu läbi viimist vahetu sunni kasutamise abil. Toetame põhimõtet, et politsei saab kaasumisel osutada abi üksnes täitetoimingu takistamisel. Arvestatud. Regulatsiooni on vastavalt täiendatud. Sõnastada TMS § 179 lg 3 p 2 järgmiselt: „2) kasutab kohtulahendiga lubatud juhtudel vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“ SiM-i hinnangul ei ole praegu pakutud sätte sõnastus piisavalt õigusselge ning võib jätta eksliku mulje, et juhul, kui kohtulahendiga on lubatud jõu kasutamine, on PPA kohustatud täituri taotlusel jõudu kasutama täitedokumendi täitmiseks. Vahetu sunni kohaldamise õigus ja vastutus on PPA-l . Vahetu sunni kasutamise vajadust, vältimatust ja proportsionaalsust peab politsei igas konkreetses olukorras iseseisvalt hindama KorS-is sätestatud alustel ja korras. Kohtulahendiga antud luba ei tähenda kohustust jõudu kasutada, vaid loob üksnes võimaluse selle rakendamiseks, kui seadusest tulenevad eeldused on täidetud. Mitte arvestatud. Vahetu sunni kasutamise eeldusi ei saa antud juhul siduda üksnes KorS-iga . TMS § 179 regulatsiooni puhul on tegemist kitsemalt lapsega seotud kohtulahendite sundtäitmise eriregulatsiooniga. Selle erinormi rakendamise puhul tuleb jõu (kui vahetu sunni elemendi) kasutamisel lähtuda hoopis TsMS §-st 562¹ regulatsioonis sätestatud eeldustest. Viidatud normi kohaselt on jõu kasutamine lubatud juhul, kui muud vahendid ei ole tulemust andnud või ei ole ilmselgelt tulemuslikud. Seetõttu ei saa väita, et TMS § 179 järgse jõu kasutamise eelduseks on KorS-is sätestatud eelduste täitmine. 4 . Eesti Linnade ja Valdade Liit Kooskõlastab eelnõu ettepanekute ja märkustega. Toetame eelnõu eesmärki parandada lastekaitsetöö kvaliteeti, tugevdada lapse õiguste kaitset ning võimaldada lastekaitsetöötajatel keskenduda kompleksse abivajadusega lastele. Leiame, et eelnõu rakendamine KOV tasandil eeldab mitmete sätete täpsustamist ja korrigeerimist, et vältida ebaproportsionaalset halduskoormuse kasvu, tagada õigusselgus ning toetada ühtset ja praktiliselt toimivat rakenduspraktikat. Samuti peame oluliseks, et eelnõu seletuskirjas oleks selgelt piiritletud juhtumikorralduse koordineerimiseks õigustatud isikute ring ning seatud nõue, et sellist rolli võivad täita üksnes vastava ettevalmistuse ja pädevusega spetsialistid . Arvestatud. LasteKS § 29 on muudetud nii, et lastekaitsetöötaja ning konkreetses lapse heaolu valdkonna kohustused o leksid selgemalt piiritletud . Täpsustada sisuliselt LasteKS § 11 lg 2 sõnastust. Pakutava sõnastusega suurendab muudatus pigem lastekaitse halduskoormust, mis ei ole üheselt seletuskirjas toodud põhjendusena tõlgendatav. Seletuskirjas jääb rõhuasetus pakutavatele meetmele ja võrgustikutöös osalemisele, ilma sisulise vastutuse võtmiseta. Selgitame . LasteKS § 29 lg-s 2 sisalduvat võrgustikutöö mõistet on täiendatud võrgustikuliikmete kohustusi puudutava osaga. Lastekaitse halduskoormuse tõusu ohtu eelnõu koostajad ei näe , kuna LasteKS § 11 lg 2 ei pane lastekaitsetöötajatele ega ka võrgustikuliikmetele kohustusi , vaid sätestab praegusest selgemalt lasteasutuste ja lastega töötavate isikute rolli lastekaitsekorralduses. T äiendada LasteKS § 15 lg -t 6 ja sätestada, et sättes nimetatud SKA teenistujatele k ohaldub lisaks lastekaitsetöötaja kvalifikatsiooninõuetele ka LasteKS § 20. Praegu ei vasta § 15 lg 6 sõnastus seletuskirjas öeldule. Arvestatud . LasteKS § 15 lg 6 sõnastust on vastavalt muudetud. Täiendada LasteKS § 18 lg 1 p -i 1 nii, et see hõlmaks ka hädaohus olevaid lapsi. Kaaluda LasteKS § 18 lg 1 p-i 2 sõnastuse muutmist ja viitamist LasteKS § 15 lg 3 p-des 6 ja 6¹ sätestatud ülesa nnete täitmisele. Selgitame . Eelnõuga täpsustatakse LasteKS §-s 30 sisalduvat hädaohus oleva lapse mõistet (eelnõu § 1 p 11) nii, et sellest tuleb selgelt välja, et hädaohus olev laps on ühtlasi abivajav laps. Seega hõlmab LasteKS § 18 lg 1 p 1 ka hädaohus olevaid lapsi. LasteKS § 18 lg 1 p 2 sõnastus e puhul on lähtutud põhimõttest, et samale sisule viidatakse seaduses läbivalt ühtemoodi ning s ellest tulenevalt on kasutatud sama sõnastust nagu § 34 2 lg -s 8 sõnastusega . Ka on arvestatud, et LasteKS § 15 lg 3 p-s 6 nimetatud lasteabitelefoni pidamine on mõnevõrra laiem ülesanne kui LasteKS §-s 33 sätestatud ülesanded. Täiendada eelnõud ja LasteKS § 28 lg 3 sõnastust nii, et lapse abivajaduse hindamisse oleks kohustuslik kaasata ka haridusasutus ja lapse tervishoiuvaldkonna esindaja (kooliõde, perearst, raviarst vm). Selgitame . LasteKS § 28 lg 3 sätestab isikuteringi, kelle õigusi ja kohustusi abivajaduse hindamise tulemusena tehtavad otsused võivad puudutada, mitte isikuteringi, kellelt abivajaduse hindamiseks infot küsida. Täiendada LasteKS § 28 lg 5 muudatuse osas seletuskirja ja selgitada seal Euroopa ja maailma praktikatele tuginedes , et teatud meetmete pakkumisega (nt psühholoogiline tugi, esmane nõustamine jne) alustatakse juba hindamise ajal, et laps ja pere ei peaks ootama . Arvesta tud. LasteKS § 28 lg 5 sõnastust on vastavalt muudetud ning s eletuskirja täiendatud. Täiendada LasteKS § 29 lg-t 2 nii, et lisaks võrgustikutöö mõistele lisada sättesse ka võrgustikuliikmete erialase või rollipõhise pädevuse vastutuse võtmise kohustu s. E esmärk ei ole lihtsalt kaasata võrgustikku, vaid jagada juhtumipõhiselt vastutust asjaosaliste vahel. Arvestatud. LasteKS § 29 lg-s 2 sisalduvat mõistet on vastavalt täiendatud. Muuta LasteKS § 29 lg-te 3-5 järjestust selliselt, et need oleksid tegevuste poolest n-ö kronoloogiliselt järjest. Hetkel on sättes segamini abivajaduse eelhindamine, abivajaduse hindamine ja juhtumikorraldus. Lisaks palume täpsustada, mida on mõeldud „pädevale lapsega töötavale isikule“ all. Arvestatud . LasteKS § 29 lõigete järjestust on muudetud loogilisemaks ning sellekohane selgitus on lisatud ka seletuskirja. Viide „pädevale lapsega töötavale isikule“ on LasteKS § 29 lg-st 7 (eelnõu EIS I versioonis lg 5) välja jäetud ning sätte sõnastus on jäetud võrreldes kehtiva LasteKS § 29 lg-ga 3 sama k s (v.a üks keeleline täpsustus). Selgitada, miks on TMS § 179 lg-s 3 kasutatud mõistet „Politsei- ja Piirivalveameti ametnik“, kuigi muul juhul kasutatakse seaduses „politsei“ või „politseiametnik“ (vt eelnõuga muudetud TMS § 27) . Arvestatud. Regulatsiooni on vastavalt muudetud. 5 . Sotsiaalkindlustusamet LasteKS § 15 lg 6. SKA nõustub, et kutse omamine võiks olla üks meede, mis aitaks tõsta ametnike üldist pädevust ja me oleme valmis toetama oma teenistujaid kutse taotlemisel. Samas näeme, et pikemas perspektiivis oleks oluline läbi mõelda terviklik süsteem ja seosed ametnike ja töötajate hariduse, kutse, baasõppe, töökoha kogemuste ning koolituste vahel. Seda põhjusel, et meile teadaolevalt on nt tänane lastekaitse suunaline kutsestandard suunatud pigem KOV-ide tegevusele. Seejuures oleks oluline, et terviksüsteemi juures jäetaks ka teatud paindlikus inimeste värbamiseks kriisisituatsioonides, kuivõrd meie kogemuse kohaselt võib pädeva tööjõu leidmine osutuda erinevates kriisides omaette probleemiks. Mis puudutab lastekaitsetöötajatele esitatud nõudeid laiemalt ja selle täitmist, siis meie praktika näitab, et nende nõuete täitmisele pööramine läbi järelevalvemenetluse on paraku samuti probleemne (vt nt TlnRKm haldusasjas nr 3-24- 1811). Teadmiseks võetud . Sotsiaaltöötajate kvalifikatsiooni ja kutsesüsteem on ülevaatamisel ning selle raames käsitletakse ka ettepanekus toodud küsimusi. Juhime samas tähelepanu SA Kutsekoda poolt eelnõu kohta esitatud arvamuses öeldule: „Samuti märgime, et kutse taotlemisel ei saa olla piiranguks SKA ja KOV erinevad tööülesanded. Kutsestandard, mis on kutse taotlemise aluseks, kirjeldab miinimumnõudeid vastava kutsealatöötajale, olenemata sellest, kus taotleja antud hetkel töötab või kuhu planeerib tööle asuda. Kutse taotlemisel hinnatakse taotleja vastavust kutsestandardis kirjeldatud oskuste, teadmiste ja hoiakutele ehk kompetentsusnõudeid, mis on olulised antud töö edukaks tegemiseks. “ Vaadata üle LasteKS § 29 koosmõjus §-ga 41 1 . SKA-l on praktikas tekkinud probleeme LasteKS § 29 lg 3 (eelnõu järgi § 29 lg 5) tõlgendamisel. Täpsemalt jääb kehtiva LasteKS § 29 lg 3 ja § 41 1 koosmõjust ebaselgeks, millal tuleb juhtumikorralduse algatamise või selle algatamata jätmise otsus teha (kas 10 või 30 päeva jooksul). Seejuures viitab LasteKS § 41 1 paragrahvile 27 1 , mis varasemalt reguleeris abivajava lapse väljaselgitamist, kuid mille sõnastust muudeti 2024 . aastal. Selgitame. LasteKS § 41 1 on 2023. aasta algusest jõustunud LasteKS-i muudatustega seadusse lisatud §-i 27 1 (kehtivas regulatsioonis § 27 2 ) rakendamist puudutav säte, mis on praeguseks on õigusliku jõu kaotanud. Seetõttu ei ole alust sätet ettepanekus kirjeldatud moel tõlgendada. Praeguseks ei ole see lisaks võimalik ka kommentaaris viidatud muudatuse tõttu (varasem § 27 1 on nüüd § 27 2 ). LasteKS § 29 lg 9 juures võiks kaaluda, kas viidatud dokumendid on kindlasti vaja kätte toimetada või piisab nende teatavakstegemisest . Selgitame . Juhtumiplaani kättetoimetamise nõue jäeti eelnõust välja, kuna selle rakendamine eeldab STAR-i arendus t , mis eelnõu jõustumise ajaks siiski ei valmi. Täiendada LasteKS § 36 lg 1 muudatust puudutavas osas eelnõu seletuskirja ja lisada sinna selgitus, kuidas asutused võiksid LasteKS § 36 lg-te 1 ja 2 kohast teavituskohustust täita. Nt saavad asutused panna sellekohase info teadete tahvlile, selgitada igal õppeaastal, millised on abisaamise võimalused, jne. SKA praktika näitab, et on ka neid lasteasutusi, kes ei ole lasteabi teenustega kursis. Arvesta tud. Seletuskirja on vastavalt täiendatud. Täpsustada eelnõu seletuskirja STAR-i arendusi puudutavas osas. Eelnõu seletuskirjas on lause „ STAR-is on arendamisel ka juhtumiplaani kättetoimetamist võimaldav funktsionaalsus, asjakohane arendus valmib eelnõu seadusena jõustumise ajaks.“. Peame vajalikuks täpsustada, et viidatud arenduse valmimise aega on täna raske prognoosida, sest see sõltub uuendatud iseteeninduse valmimisest. Iseteeninduse äriliste vajaduste analüüs on SKA-l plaanis 2026. aastal, kuid millal arendustööd algavad ja mis järjekorras neid tehakse hetkel prognoosida pole võimalik. Arvestatud. Juhtumiplaani kättetoimetamise nõue jäeti eelnõust välja, kuna selle rakendamine eeldab STAR-i arendus t , mis eelnõu jõustumise ajaks siiski ei valmi. 6 . MTÜ Lastekaitse Liit LKL toetab eelnõu tervikuna ning leiab, et kavandatud muudatused on vajalikud abivajavate laste kiiremaks, tõhusamaks ja kvaliteetsemaks abistamiseks ning aitavad leevendada lastekaitsesüsteemis seni esinenud kitsaskohti. T unnustame SoM-i põhjalikku ja süsteemset tööd eelnõu ettevalmistamisel ning sihtrühmade kaasamisel. LKL avaldab heameelt, et eelnõu pakub lahendusi mitmetele praktikas esinevatele kitsaskohtadele, eelkõige seoses lastekaitsetöötajate ülekoormuse vähendamise, võrgustiku koostöö ning juhtumikorralduse kvaliteedi parandamisega. Äärmiselt tervitatav on, et lisaks abivajavast lapsest teatamise kohustusele on lastega töötavatele spetsialistidele selgemalt sätestatud ka vastutus lapse abistamisse panustada. See on kooskõlas eelnõu eesmärgiga suunata lastekaitse ressursid eelkõige keerukamate juhtumite lahendamisse ning võimaldab olukordades, kus lapse abivajadus ilmneb esialgu ühes valdkonnas, pakkuda lapsele ja perele varajast ning asjakohast abi viisil, mis võib perede jaoks olla vähem hirmutav ning toetada koostööd spetsialistidega. Need muudatused on otseselt seotud abivajavate laste kiirema ja tõhusama abistamise ning ennetustöö tugevdamisega. Samas on oluline jätkata paralleelselt seadusemuudatustega valdkondadeülest ja avalikkusele suunatud teavitustööd abivajavast lapsest teatamise kohustuse osas, kuna praktikas esineb endiselt olukordi, kus lastega töötavad spetsialistid ei julge kahtluse korral lapse abivajadusest teavitada ega sekkuda. Samuti peab LKL positiivseks ettepanekuks SKA teenistujate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist, mis on oluline samm lastekaitsesüsteemi kvaliteedi ja usaldusväärsuse parandamiseks. Lisaks tunnustame TMS-i muudatusi ning eelnõus esile toodud rollijaotuste selgemat määratlemist. Selline rolliselgus aitab ennetada eksiarvamusi lapsevanemate seas, vähendab põhjendamatut vastutuse omistamist lastekaitsetöötajatele ning toetab lastekaitsetöö turvalist ja läbipaistvat praktikat. Täname toetuse eest, teadmiseks võetud. Tunnustame, et eelnõu seletuskirjas on esile toodud mitmed lapse osaluse olulised komponendid, sealhulgas lapse ärakuulamine, tagasiside andmine ning kaebeõigus. Samas juhime tähelepanu, et lastekaitsealase juhtumikorralduse kontekstis kasutatakse eelnõus eeskätt „kaasamise“ mõistet, mis ei pruugi praktikas alati tagada lapse osalust dialoogilises ja sisulises tähenduses. On oluline, et eelnõu rakendamisel ja juhendmaterjalides seotaks need osaluse elemendid selgemalt terviklikuks lapse osaluse käsitluseks, rõhutades vastastikust dialoogi lapse ja spetsialisti vahel. Teadmiseks võetud. Ettepanekuga arvestatakse eelnõu rakendamisel ja juhendmaterjalide koostamisel. Nõustume, et lapse kaebeõiguse selgem esiletõstmine seaduses on oluline samm selle õiguse paremaks rakendamiseks praktikas, kuid leiame, et üksnes kaebeõiguse sätestamine seaduses ei ole piisav laste teadlikkuse tõstmiseks, kui seda ei toeta süsteemne ja lapsesõbralik teavitustöö ning selged juhised praktika tasandil. Seetõttu peab LKL oluliseks, et eelnõu rakendamisega kaasneksid täiendavad juhendmaterjalid, mis selgitavad, millisel viisil, millises vormis ja kellele laps saab tagasisidet ja kaebusi esitada, kuidas neid menetletakse ning kuidas on kogu protsessi vältel tagatud lapse õiguste kaitse. Samuti leiame, et seletuskirjas ei ole piisavalt selgitatud, kuidas on tagasiside andmise ja kaebeõiguse süsteem mõeldud praktiliselt toimima erinevates keskkondades, eelkõige kinnistes lasteasutustes ja asendushooldusteenusel, kus on vaja eraldi läbimõeldud lahendusi, mis tagaksid tagasiside andmise anonüümsuse, turvalisuse ning usaldusväärsuse, et tagasiside esitamine ei too kaasa negatiivseid tagajärgi. Teadmiseks võetud . Lapse kaebeõiguse sse puutuvat on eelnõus täpsustatud ning l apse kaebeõigus KOV-i , sh KOV-i lastekaitsetöötaja tegevusele on nüüd reguleeritud sarnaselt nagu lasteasutuses, sh haridusasutuses viibiva lapse kaebeõigus LasteKS §-s 36. Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada ( LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus ). See, kuidas kaebeõigust realiseerida, sh kellele kaebust esitada, on KOV-iti erinev ning jääb seetõttu KOV-ide endi otsustada ; küll saab SKA juhendmaterjalide ja nõustamise läbi KOV-e vajadusel selles osas toetada . L asteasutuses, sh kinnise lasteasutuse teenusel või asendushooldusel viibiva lapse arvamuse ja kaebuse esitamise õigus on reguleeritud LasteKS §-s 36 juba alates LasteKS-i jõustumisest 2016. aas tal. Eelnõuga täpsustatakse küll mõnevõrra sätte sõnastust, ent ei muudeta üldist arvamuse ja kaebuse esitamise süsteemi. Seetõttu ei ole seletuskirjas süsteemi praktilise toimimisega seonduvat ka selgitatud. LasteKS § 28 lg 5 selgem seostamine §-ga 27¹. Juhime tähelepanu võimalikule tõlgenduslikule ebaselgusele seoses LasteKS § 28 lg-s 5 sätestatud abivajaduse hindamise tähtaja laiendamisega ka teistele lapsega töötavatele isikutele. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „abivajaduse hindamise tähtaeg on sobivam sätestada LasteKS §-s 28, mis reguleerib abivajaduse hindamise korda tervikuna ja mille kohaldamisala hõlmab lisaks KOV-idele ka teisi lastekaitsetöötajaid ja lapsega töötavaid isikuid“ ning et tähtaeg on „ühtselt kohaldatav igas olukorras“. Selline sõnastus võib praktikas jätta lapsega töötavatele isikutele eksliku mulje, et enne abivajavast lapsest teavitamist tuleb neil esmalt läbi viia oma valdkonnas abivajaduse hindamine ning alles seejärel otsustada teavitamise vajaduse üle. Peame vajalikuks selgemalt rõhutada, et LasteKS § 27¹ kohaselt on lapsega töötaval isikul kohustus abivajavast lapsest viivitamata teavitada ning see kohustus ei sõltu abivajaduse hindamise läbiviimisest ega selle kestusest. Leiame, et eelnõu rakendamisel ja juhendmaterjalides on oluline see normidevaheline loogika selgelt esile tuua, et vältida praktikas olukordi, kus teavitamine lastekaitsetöötajale viibib kuni abivajaduse hindamise kolme kuu pikkuse tähtaja lõpuni ning lapse võimalik mitmevaldkonnaline abivajadus jääb seetõttu varases etapis tuvastamata. Eeltooduga seoses vajab eelnõus täiendavat selgitamist ka LasteKS § 28 lg-s 5 sätestatud kuni 3 kuu pikkuse abivajaduse hindamise tähtaja kohaldumine teistele lapsega töötavatele isikutele. Kuivõrd nende isikute poolt läbiviidav hindamine piirdub üldjuhul oma valdkonna vajaduste ja toe hindamisega ega hõlma lapse olukorra terviklikku analüüsi, sh ametlikke infopäringuid, tekib küsimus, millisel eesmärgil on nende puhul vajalik kuni 3 kuu pikkune tähtaeg ja kuidas on selline tähtaeg proportsionaalne ning kooskõlas abivajava lapse varajase märkamise ja kiire reageerimise eesmärgiga? Arvestatud. La steKS § 29 on täiendatud nii, et seos LasteKS §-ga 27 1 oleks selgem. Seletuskir ja on LasteKS § 17 lg 1 p 3 ja § 28 lg 5 osas muudetud nii, et see oleks kooskõlas LasteKS § 28 lg 5 sõnastusega , mis kehtib üksnes juhtumikorralduse algatamisel ning seega üksnes KOV-i lastekaitsetöötaja kohta. LasteKS § 40¹ lg -d 2 ja 3 Tunnustame eelnõu eesmärki anda lapsele võimalus oma arvamust avaldada järelvalve ametnikule ning ametniku õigust ja vajadust saada infot lastelt kui teenuse kasutajatelt. Samas peame oluliseks paremini rõhutada, et lapsega suhtlemine haldusjärelevalve raames on ametniku õigus, mitte kohustus ning selle kasutamine peab olema põhjendatud ja lapse huvidest lähtuv, vältimaks lapse heaolu võimalikku kahjustamist. Samuti palume täpsustada, millist väljaõpet § 40¹ lg-s 2 silmas peetakse ning milliseid teadmisi ja oskusi see peaks hõlmama. Arvestades, et haldusjärelevalvet tehakse sageli asendushooldusteenust osutavates asutustes, kinnistes lasteasutustes ning muudes keskkondades, kus viibivad traumakogemusega, erivajadustega või muul viisil haavatavad lapsed, on oluline, et väljaõpe hõlmaks mh lapse intervjueerimise tehnikaid ja traumateadlikku lähenemist. Sealhulgas on määrava tähtsusega lapse varasema tausta, kogemuste ja võimalike tundlike teemade (nn „ triggerite “) tundmine. Praktikas on see info üldjuhul KOV lastekaitsetöötajal, kellel on tõenäoliselt ka täiendav teadmine lapse suhetest või konfliktidest mõne töötaja või teise lapsega, mis võib tema ütlusi mõjutada. Sellistel juhtudel tuleks paremini täpsustada lastekaitsetöötaja rolli lapsega suhtlemise ettevalmistamisel või lapse seisukohtade vahendamisel, et tagada lapse huvidest lähtuv ja turvaline lähenemine. Oluline on vältida lapse korduvat küsitlemist ja olukordi, kus lapse ütlusi hinnatakse väljaspool tema elulist konteksti ning tagada, et lapsega suhtlemine haldusjärelevalve raames toimuks vaid juhul, kui see on lapse huvides ja annab järelevalvele sisulist lisateavet. Lisaks vajab täpsustamist, kas lapsega suhtlemine on kavandatud individuaalselt või grupis, arvestades laste vastastikust mõjutatavust ja vestluse vormi mõju saadava teabe usaldusväärsusele – eelnõus on välistatud vaid asutuse töötaja osalemine vestlusel. Arvestatud. Seletuskirja on vastavalt ettepanekule täiendatud. 7 . MTÜ Lastekaitsetöötajate Ü hing Palume LasteKS § 29 lg-t 3 muuta nii, et kohtu menetlus ei tähendaks automaatselt vajadust algatada juhtumikorraldust. O n kohtumenetlusi, mille raames juhtumikorralduse algatamine on vajalik, aga mitte alati ei ole see meie hinnangul põhjendatud. Antud muudatuse osas jääb arusaamatuks, millist sisulist lisandväärtust antud muudatus annab ning praktikuna ollakse selles osas mures . Toome näitena, et vanemad esitavad kohtule sageli avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks (osaliselt või täielikult) või ühekordse otsustusõiguse saamiseks. Enamik selliseid menetlusi on rahumeelsed ning mitmel juhul pöördutakse kohtusse teadmatusest, eeldades ekslikult, et vaidlus eeldab automaatselt kohtu sekkumist. Sellises olukorras ei ole põhjendatud seostada kohtu poolt KOV arvamuse küsimist automaatse nõudega algatada juhtumikorraldus. Kehtivas regulatsioonis on rõhutatud, et juhtumikorraldus tuleb algatada juhul, kui lapse heaolu on mitmes valdkonnas häiritud ning ta vajab toetavaid meetmeid. Ainuüksi ühe vanema kohtusse pöördumine ei viita tavapäraselt lapse heaolu probleemidele, mis nõuaksid juhtumikorralduse rakendamist. Juhtumikorralduse eesmärk on konkreetne ehk lahendada lapse mitut eluvaldkonda puudutavad raskused. Pelgalt kohtu poolt seisukoha küsimine, näiteks otsustusõiguse üleandmise küsimuses, ei täida juhtumikorralduse eesmärki ega loo sisulist alust selle algatamiseks. Tööpraktika kinnitab, et juhtumikorralduse algatamine on olnud vajalik üksnes üksikutes kohtumenetlustes. Enamikul juhtudel lõpeb lapse heaolu spetsialisti kokkupuude perega pärast kohtuotsuse koostamist ning edasine sekkumine ei ole vajalik. Sellest tulenevalt ei ole arusaadav, miks peaks kõigi selliste menetluste puhul olema kohustuslik juhtumikorralduse algatamine ning millist sisulist lisaväärtust see looks. Näited praktikas ilmnenud olukordadest: • Näide 1: Vanem pöördub EÕK raames kohtusse ühekordse nõusoleku saamiseks lapse elukohaandmete muutmiseks. Perelepitusse suunamist ei toimu. Kohus kaasab KOV-i arvamuse andmiseks. Lapse heaolu spetsialist peab kehtiva ettepaneku kohaselt algatama juhtumikorralduse. Menetluses selgub, et lapse isa on nõus elukohaandmete muutmisega ning menetlus lõpetatakse kiiresti. Kohtumenetlus lõpeb, kuid KOV-il on samal ajal algatatud juhtumikorraldus, kuigi lapse heaolu valdkonnad ei vaja täiendavat sekkumist. Küsimus tekib: millisel eesmärgil oli juhtumikorralduse algatamine vajalik? • Näide 2: Isa pöördub kohtusse lapse suhtluskorra muutmiseks. Laps on isa juures käinud üle kolme aasta üle nädala nädalavahetustel ning isa soovib suhtluskorda muuta süsteemile „nädal ja nädal“. Perelepituses olukord lahendust ei saanud, isa jäi enda soovi juurde muuta suhtluskorda. Kohus kaasab arvamuse andmiseks mõlema vanema elukohajärgsed KOV-id . Ettepaneku kohaselt peaks lapse elukohajärgne KOV algatama juhtumikorralduse. Lapse heaolu spetsialist viib läbi hindamise, vestleb lapsega ja selgitab välja tema arvamuse. Laps, kes on piisava arusaamisvõimega, leiab, et senine suhtluskord sobib talle ning ei ole koormav. Ka lapse esindaja ning mõlemad KOV-id leiavad, et isa taotlus ei ole põhjendatud ega vasta lapse huvidele. Kohus jätab avalduse rahuldamata ja varasem suhtluskord jääb kehtima. Menetlus lõpeb ning isa ei kaeba otsust edasi. Sellises olukorras jääb õhku küsimus: mida peaks juhtumikorraldus edaspidi lahendama ja milliseid lapse heaolu valdkondi see aitaks parandada, kui tegelikku abivajadust ei ole? • Näide 3: Vanem pöördub kohtusse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Teine vanem ei ole lapse sünnist alates tema kasvatamises osalenud ega soovi seda teha ka edaspidi; temaga ei ole õnnestunud kontakti saada. Perelepitusse suunamine ebaõnnestub. Laste kasvatamise eest vastutav vanem on toimetulev ning lapse heaolu on igati tagatud. Lapse igapäevaelus mängib olulist rolli kasuvanem, kes on lapse elus osalenud tema sünnist saadik. Kohus kaasab KOVi arvamuse andmiseks. Ettepaneku kohaselt peab KOV algatama juhtumikorralduse. Menetluse käigus selgub, et lahus elav bioloogiline vanem ei osale lapse elus, temaga ei ole võimalik ühendust saada, kohtukutsetele ei reageeri. Menetlusosalised esitavad kohtu jaoks vajaliku seisukoha ning toetavad avaldust. Kohus rahuldab taotluse ning lõpetab ühise hooldusõiguse. Arvestades, et lapse heaolu on tagatud, lapse tegelik hooldaja on stabiilne ja toimetulev, lapsel ei ole soovi bioloogilise vanemaga suhte loomist ning ta on tugevas ja turvalises emotsionaalses seoses kasuvanemaga, tekib küsimus: milleks on sellises olukorras vajalik juhtumikorralduse algatamine ning kuidas on see pere suhtes õiglane, kui just nemad on pidanud lapse õiguste tagamiseks ise kohtusse pöörduma? Lisaks jääb ebaselgeks, milliseid tegevusi peaks juhtumikorralduse tegevuskava sellises olukorras sisaldama. Mis oleks sisuline eesmärk, mida lapse ja pere toetamiseks täita, kui lapse areng, turvalisus ja heaolu ei ole ohus ning täiendavat sekkumist ei ole vaja? Sellises olukorras ei ole toetavate meetmete rakendamine põhjendatud ning juhtumikorralduse algatamine ei loo pere jaoks lisandväärtust. Juhtumikorralduse algatamine ei saa olla formaalne tegevus „iseenda pärast“, ilma et oleks olemas sisuline eesmärk või lapse heaoluga seotud probleemid, mis nõuaksid toetavate meetmete rakendamist ning tegevuskava koostamist. Selline nõue oleks põhjendamatu, tekitaks lapse heaolu spetsialistidele ebamõistlikku lisakoormust ning looks perede jaoks tarbetut segadust Selgitame. LasteKS § 29 lg-s 3 (eelnõu EIS II versioonis lg 4 ) vastavat nõuet sätestatud ei ole. Seletuskirja on vastavas osas mõnevõrra täpsustatud. Rõhutame siiski, et hooldus- või suhtlusõigusvaidluses kohtule lapse kohta hinnangu andmine eeldab lapse abivajaduse hindamist, lapse arvamuse väljaselgitamist ja lapse huvide kogumis hindamist, m ida tehakse juhtumikorralduse raames. 8 . Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon Peame eelnõu üldist suunda vajalikuks ning toetame muudatusi, mille eesmärk on parandada abivajavate laste ja perede toetamise kiirust, selgust ja koostööpõhisust. Toetame eelnõu eesmärki suurendada süsteemi selgust ja koostööpõhisust, kuid peame oluliseks, et muudatused tugevdaksid eeskätt lapse heaolu keskset lähenemist, lapse osalust ning praktiliselt toimivat koostööd erinevate spetsialistide vahel. Täname toetuse eest, teadmiseks võetud. Kaaluda LasteKSi ümbernimetamist lapse heaolu seaduseks, et rõhutada ennetavat ja toetavat lähenemist. Kõik eelnõu muudatused peavad toetama lapse heaolu kui otsuste ja tegevuste esmast kriteeriumi, sh ennetust ja varajast abi. Tasub rõhutada väärtusraami, kus õigusruum liigub selgemalt lapse heaolu keskseks (sh arutelu, kas senine rõhuasetus „lastekaitsele“ tekitab rikkumise ja karistuse fooni ning võib kujundada või pärssida varajast abi). Teadmiseks võetud. Oleme kaalunud LasteKS-i ümbernimetamist lapse heaolu seaduseks, ent leiame, et selline muudatus vajaks kehtiva regulatsiooni tervikuna ülevaatamist. Seda käesoleva eelnõu ja ka üldisemalt 2023. aastal koostatud VTK ellurakendamiseks ei plaanita, ent kaalume võimalust vaadata edaspidi seadus tervikuna üle ja vajadusel seaduse nime muuta . J uhtumikorralduse paindlikkus ei tohi vähendada lapse ja pere jaoks selgust vastutuse ja abi korralduse osas. Lapsel ja perel peab igal ajal olema selge arusaam, kes on vastutav spetsialist ja kelle poole pöörduda. Tuleb vältida vastutuse hajumist ja olukordi, kus laps peab korduvalt kohanema uute spetsialistidega ilma piisava selgituseta. Arvestatud. Abivajavale lapsele abi osutamist reguleerivat LasteKS § 29 on täpsustatud. V õrgustikutöö peab olema sisuline koostöö, mitte formaalne nõue. Lasteasutustele ja spetsialistidele seatud ootused peavad olema realistlikud ning arvestama tegelikku töökoormust ja ressursse. Võrgustikutöö eesmärk peab olema lapse ja pere parem toetamine, mitte administratiivse koormuse suurenemine. Arvestatud . LasteKS §-s 29 sätestatud v õrgustikutöö mõistet ning abivajavale lapsele abi osutamis e korda on täpsustatud. TMS-i muudatused on tervitatavad, kuna need loovad selgema rollijaotuse kohtutäituri, KOV-i esindaja ja politsei vahel. See annab peredele parema arusaama menetluse kulgemisest ja vastutusest ning aitab muuta menetluse prognoositavamaks, rahulikumaks ja lapse heaolu arvestavamaks, vähendades lapse võimalikku täiendavat kahjustamist pingelistes olukordades. Täname toetuse eest , teadmiseks võetud. Lapse heaolu ohud on ajas muutunud ning vajavad ajakohast kajastamist seaduses. Väärkohtlemise loetellu tuleks lisada ülehooldamine kui lapse autonoomiat ja arengut kahjustav käitumisviis. Tuleb käsitleda küberturvalisusega seotud ohte, sh kübervägivalda , digikeskkonna riske ja lapse digiturvalisuse süstemaatilist hooletusse jätmist. Teadmiseks võetud. Käesolev eelnõu lähtub 2023. aastal koostatud VTK-st, mis ettepanekus nimetatud teemasid ei käsitlenud. Nõustume samas sellega, et ohud lapse heaolule on pidevas muutumises ning sellest tulenevalt võib edaspidi olla vajalik kaaluda LasteKS-i või muude asjakohaste õigusaktide täiendamist. 9 . SA Kutsekoda Palume seletuskirja s rääkida lastekaitsetöötaja kutse (seda ei eksisteeri) asemel sotsiaaltöötaja kutse st spetsialiseerumisega lastekaitsele. Ka palume seletuskirjas täpsustada, et Kutsekojast ei saa kutset taotleda. Sotsiaaltöötja kutset annab ESTA. Arvestatud. Seletuskirja sõnastust on vastavalt muudetud. Samuti märgime, et kutse taotlemisel ei saa olla piiranguks SKA ja KOV erinevad tööülesanded. Kutsestandard, mis on kutse taotlemise aluseks, kirjeldab miinimumnõudeid vastava kutsealatöötajale, olenemata sellest, kus taotleja antud hetkel töötab või kuhu planeerib tööle asuda. Kutse taotlemisel hinnatakse taotleja vastavust kutsestandardis kirjeldatud oskuste, teadmiste ja hoiakutele ehk kompetentsusnõudeid, mis on olulised antud töö edukaks tegemiseks. Teadmiseks võetud. 1 0 . Eesti Puuetega Inimeste Koda Mõistame ja toetame eelnõu üldist eesmärki tagada põhjalikum ja kvaliteetsem hindamisprotsess abivajavate laste jaoks. Täname toetuse eest. Muuta LasteKS § 28 lg-t 5 ja lühendada abivajaduse hindamise lõpptähtaega 1-2 kuule ning käsitleda seda ülemise piiri, mitte normina . T uua eelnõu seletuskirjas välja, et hindamise läbiviimine ning lõpliku hinnangu (otsuse) andmine peab toimuma esimesel võimalusel, soovitatavalt 1 kuu jooksul alates juhtumikorralduse algatamisest. Samuti tuua see välja Lapse heaolu hindamise käsiraamatus ning muudes asjakohastes materjalides, mida laste heaolu spetsialistid töös kasutavad. Ametlik tähtaeg või konkreetne soovituslik tähtaeg (nt 1 kuu) rõhutab reageerimise kiiruse olulisust ning peab motiveerima KOV-e menetlust kiirendama kõikjal, kus see on võimalik. Lisaks eelnevale sõnastada eelnõus selgemalt, et ka 1-2-kuulist tähtaega tuleb käsitleda erandliku lõpptähtajana, vaid kõige keerukamate juhtumite puhul, näiteks olukorras, kus abi pakkumine nõuab mahukat võrgustikutööd mitmete osapoolte vahel. Igal võimalusel tuleb hindamine ja esmase abi planeerimine teostada oluliselt kiiremini. Selline rõhuasetus aitaks vältida olukorda, kus 1-2 kuud võetakse omavalitsustes automaatselt standardse ooteajana. K avandatud 3-kuulise abivajaduse hindamise tähtaja rakendamisel võivad juhtumimenetluses tekkida praktilised riskid. M õistame, et kuni 3-kuulise tähtaja eesmärk on anda piisavalt aega põhjaliku ja kvaliteetse hindamise läbiviimiseks, näeme siin ohtu, et seda tähtaega võidakse käsitleda vaikimisi lubatud ooteajana. Kuigi eelnõu seletuskirjast nähtub selgelt, et kuni kolmekuuline tähtaeg on mõeldud põhjaliku hindamise ja juhtumiplaani koostamise lõpptähtajana, mitte ajana, mille jooksul laps võib jääda ilma tegelikust abist, on praktikas siiski reaalne oht – eriti laste heaolu spetsialistide piiratud tööjõuressurssi arvestades –, et kui seaduse tekstist kaob nõue tegutseda „viivitamata“ ning asemele tuleb „esimesel võimalusel“ koos kolme kuu lõpptähtajaga, hakkavad omavalitsused käsitlema seda perioodi vaikimisi lubatud ooteajana. On ülioluline, et 3 kuud käsitletaks vaid kui maksimaalset aega erandlikel juhtudel, mitte kui tavapärast ooteperioodi iga juhtumi lahendamisel. Praktikas sõltub hindamisprotsessi kiirus ja tulemuslikkus suuresti KOV lastekaitsetöötajate pädevusest ja ajalisest ressursist. Kui KOV-il napib teadlikkust, kvalifitseeritud töötajaid või piisavaid ressursse, võib lapse abivajaduse hindamine venida ning seeläbi viibida ka lapsele vajaliku abi planeerimine ja osutamine. Nende tegurite tõttu on oht, et pikem lubatud tähtaeg muudab praktikas abi viibimist justkui normiks, kuigi paljudel juhtudel võiks hindamise läbi viia oluliselt kiiremini. Puudega lapse puhul võib viivitus tähendada, et laps jääb mitmeks kuuks ilma talle vajalikust toetusest ja teenustest, kuigi tema abivajadus on sageli tuvastatav juba esmasel hindamisel. See võib põhjustada kahju lapsele ja perele tervikuna ning suurendada pikas perspektiivis nii lapse, tema pere kui ka avaliku sektori kulusid abi pakkumisel. Kahjuks on EPIKuni jõudnud nii 2025. aastal ja juba ka 2026. aastal erinevate Eesti omavalitsuste piirkondadest teateid ja juhtumeid, mil ametnikud ei ole ka juba neile teadaolevate suure abi- ja toetusvajadusega laste ja nende perede vajadustele mitmete kuude jooksul reageerinud, rääkimata proaktiivsest lähenemisest. Seetõttu peame vältimatuks, et seaduse rakendamisel ja juhendmaterjalides oleks selgesõnaliselt rõhutatud: vajalikud tugimeetmed ja teenused tuleb erivajadusega ja puudega lapsele ning tema perele määrata ja rakendada kohe, kui abivajadus on ilmnenud, sõltumata sellest, kas põhjalik hindamine on lõplikult lõpetatud või mitte. Põhjalik hindamine peab täpsustama ja kohandama abi, mitte lükkama selle alustamist edasi. Arvestatud. LasteKS § 28 lg 5 sõnastust ning sellest tulenevalt seletuskirja on ettepanekule vastavalt muudetud . Täiendada LasteKS § 29 lg-t 10. Kuigi seletuskiri rõhutab, et juhtumikorraldust ei tohi lõpetada enne, kui uus KOV on asunud lapse abivajadusega tegelema, on see kohustus sõnastatud ebapiisavalt. Praegune regulatsioon põhineb suurel määral KOV-ide koostöövalmidusel, kuid ei taga õiguslikult lapse teenuste järjepidevust. Eriti suure abi- ja toetusvajadusega laste puhul on see äärmiselt riskantne, sest elukoha vahetus (nt kolimine, pere lagunemine, kriis vm põhjus) võib tähendada teenuste katkemist, lapse ja pere „kadumist“ kahe omavalitsuse vahele ning lapse ja pere jäämist ilma toeta. Seaduses tuleb sätestada selge ja siduv kohustus juhtumi üleandmiseks KOV-ide vahel ning nõue, et seni juhtumit korraldanud KOV võib juhtumikorralduse lõpetada üksnes pärast seda, kui lapse uue elukoha järgne KOV on kirjalikult kinnitanud juhtumi ülevõtmise. Seadus peab tagama, et lapsele osutatav abi ja teenused ei katke elukoha muutuse tõttu ning vastutus lapse abivajadusega tegelemise eest ei tohi ühelgi hetkel „kaduda“ kahe omavalitsuse vahele. Lapse elukoha muutus ei tohi olla õiguslik alus abi katkemiseks. Arvestatud. Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 10 (eelnõu EIS II versioonis § 29 lg 11 ) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 12 , mis arvestab esitatud ettepanekuga. Täiendada LasteKS § 29 lg-t 10. Lisaks kui juhtumikorraldus lõpetatakse ilma kohustuseta tagada juhtumi sujuv üleminek täiskasvanute teenuste süsteemi, tekib reaalne oht, et noor ja tema pere jäävad pikaks ajaks ilma igasuguse koordineeritud toeta. Sageli ei kao abi- ja toetusvajadus täisealiseks saamisel, vaid hoopis suureneb haridussüsteemist väljumisel ja täiskasvanute teenuste järjekordade tõttu, näiteks erihoolekandeteenuste kohtade puuduse tõttu. Seaduses tuleb sätestada kohustus jätkata juhtumikorraldust või tagada selle sujuv üleandmine täiskasvanute teenuste korraldamise süsteemi juhul, kui noorel on jätkuv abi- või toetusvajadus. Täisealiseks saamine ei tohi olla iseenesest aluseks abi ja vastutuse katkemisele. See annab KOV-ile ja riigile suurema vastutuse tagada terviklik abi elukaareüleselt. Seaduse täiendamine vastava kohustusega aitab tagada KOV-i ja riigi suurema vastutuse tajumist tervikliku ja katkematu abi korraldamisel kogu inimese elukaare jooksul. Selgitame. Nõustume, et juhtumi üleandmine, kui lapsest saab täiskasvanu, vajab täpsemat reguleerimis t ning eelkõige SHS-i vastavasisulist täiendamist . Praeguse eelnõu raamidest jääb see küsimus välja , ent SoM tegeleb selle ga edaspidi. 1 1 . Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus Peame oluliseks, et LasteKS § 29 lg 5 puhul oleks seaduses või seletuskirjas oleks välja toodud, milline on protseduur juhtumi edastamiseks pädevale lapsega töötavale isikule. Kui kõnealune isik ei ole KOV-i töötaja, peab nõusoleku küsima ka lapsega töötavalt isikult, kellele juhtum soovitakse edastada. Nii on võimalik vältida ka teiste asutuste töötajate läbipõlemist ning tagada kvaliteetne teenus. K uidas saab lihtmenetluse koordineerija haridusasutuses infot, et tegelikult ilmneb lapse abivajadus mitmes valdkonnas ning tuleb menetlus üle anda lastekaitsetöötajale? Lihtmenetlusena haridusasutuses algatatud juhtumi üleandmisel lastekaitsespetsialistile - kuidas toimub juhtumijuhi muutus ja muutusest vanemale teavitamine olukorras, kus haridusasutuses läbiviidava lihtmenetluse puhul tuleb eelnevalt seletuskirja kohaselt küsida lapsevanema nõusolekut juhtumi korraldamiseks haridusasutuses. Arvestatud. LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on välja jäetud lapse seadusliku esindaja nõusolekuga seonduv ning juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Täiendada eelnõud järgmiselt: „Haridusasutuse esindaja teavitab haridusvaldkonnas abi vajavast lapsest kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsespetsialisti juhul, kui haridusasutuse sisene abivajava lapse toetamine ei ole andnud tulemust.“ Kehtiva seaduse (PGS, PRÕK, LKS) järgi on haridusasutustes juba moodustatud tugimeeskonnad, mille kaudu toimub haridusvaldkonnas abivajava lapse juhtumi koordineerimine. Siiski, et vältida lastekaitsetöötajate ülekoormust, peaks seadusemuudatustes olema täiendatud paragrahv, kus täpsustatakse, et haridusvaldkonnas abivajavast lapsest teavitatakse KOV-i lastekaitsespetsialisti juhul, kui haridusasutuse sisene abivajava lapse toetamine ei ole andnud tulemust. Pakutav muudatus aitab vältida olukorda, kus lastekaitsetöötajatele edastatakse juhtumid, mille puhul annab tulemust ka haridusasutuse sisene tugispetsialistide poolt toetamine. Selline muudatus ei takista lastekaitsespetsialistil ülevaate saamist lapse abivajadusest. Kui abivajadus ilmneb mõnes muus valdkonnas ja juhtum on jõudnud lastekaitsetöötajani (Lasteabi, Politsei, tervishoiu vm valdkonna kaudu), tuleb lastekaitsetöötajal teha eelhindamine ning järelikult võtta ühendust ka haridusasutusega. Nii saab lastekaitsespetsialistile teatavaks ka komplekssem abivajadus. Seletuskirjas on kirjas: “Hariduses/tervishoius ja teistes sarnastes valdkondades olevate spetsialistide töökoormus on samuti suur, /…/” ning 06.01.2026 toimunud haridusasutuste ühendustega toimunud kohtumisel jäi kõlama, et seadusemuudatustega ei kaasne haridusasutustes töökoormuse suurenemist. Kuidas on eelnõu väljatöötaja jõudnud järelduseni, et eelnõu ei mõjuta haridusasutuste tugimeeskonna töökoormust, kui ei ole läbi viidud asjakohast mõjuuuringut ? Arvestatud. LasteKS § 29 sõnastust on muudetud nii, et seos LasteKS §-ga 27 1 oleks lapsega töötavate spetsialistide jaoks sõltumata tegutsemisvaldkonnast selgem. Eelnõuga tehtavate seadusemuudatuste mõju on vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja le hinnatud eelnõu seletuskirjas. Selgitada LasteKS § 29 lg 5 osas seletuskirjas, kuidas hinnatakse isiku pädevust, vältimaks olukorda, kus lastekaitse ülesanded kanduvad isikutele või haridusasutustele, kellel puuduvad selleks vajalikud oskused ja ressursid. Eelnõuga kaasnevateks kuludeks on vajalik märkida ka koolituste ja täiendkoolituste kulu, et oleks tagatud asjakohane ning ootustele vastav juhtumi koordineerimine. Selgitame . LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Kuna eelnõuga ei panda haridusvaldkonna tugispetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi , vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist, ei kaasne eelnõu rakendamisega selle koostaja hinnangul haridusvaldkonna ( tugi )spetsialistide täiendava koolitamise vajadust. Täpsustada LasteKS § 29 lg -s 6 seadusliku esindaja nõusolekuga seonduvat. Seletuskirjas lk 13 on selgitatud, et selle, mida seadusliku esindaja nõusolek peab juhtumi efektiivseks koordineerimiseks hõlmama ning kuidas nõusolek vormistatakse, peab läbi mõtlema vastavas valdkonnas tegutsev asutus või spetsialist. Oluline on arvestada, et lapse seadusliku esindaja nõusolek peab hõlmama ka nõusolekut töödelda võrgustikutöö jaoks vajalikke isikuandmeid. Nõusoleku sisu ja vormi peab läbi mõtlema seadusandja, et üle-Eesti oleks nõusoleku sisu ühtlane, ei oleks seaduse erinevalt tõlgendamise võimalust ning ei kaasneks asutustele suuremat töökoormust. Haridusasutuse peamiseks ülesandeks on hariduse pakkumine, juriidiliste dokumentide ning erinevatele õigusaktidele ja direktiividele ning määrustele vastavate alusdokumentide välja töötamine ei saa olla haridustöötaja ülesanne ega vastutus. Arvestatud. LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on välja jäetud lapse seadusliku esindaja nõusolekuga seonduv ning juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Oma valdkonnas abivajavale lapsele abi osutamis t ja selle korraldamis t reguleerivad vastavat valdkonda reguleerivad õigusaktid, mis sätestavad ka tegutsemise ning andmevahetuse õiguslikud alused. LasteKS abivajavale lapsele abi osutamist reguleeriva üldseadusena vastavaid valdkonnaspetsiifilisi juhtnööre ei anna. Selgitada, kas juhtumikorralduse põhimõttel lihtmenetluse koordineerimisel eeldab seadusandja senise praktika muutust ja/või täiendust haridusasutuses läbiviidava abivajava lapse toetamisel nt lihtmenetluse algatamise vormistamisel, - läbiviimisel, dokumentide säilitamisel jmt. Selgitame. LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Oma valdkonnas abivajavale lapsele abi osutamist ja selle korraldamist reguleerivad vastavat valdkonda reguleerivad õigusaktid, mis sätestavad ka tegutsemise ning andmevahetuse õiguslikud alused. LasteKS abivajavale lapsele abi osutamist reguleeriva üldseadusena vastavaid valdkonnaspetsiifilisi juhtnööre ei anna. Oleme seisukohal , et käesoleva seadusemuudatusega kaasnev lastekaitsetöötajate koormuse vähenemine on marginaalne. Koormust võiks aidata vähendada ennekõike laste ja lastekaitsetöötajate mõistlik suhtarv, lastekaitsetöötajate tööülesannete ülevaatamine KOV-is , mõjutusmeetmete täiendamine, tõhusate teenuste kättesaadavus. Läbipõlemist ei põhjusta lihtmenetlused, vaid keerulised pikaaegsed juhtumid, mille puhul senised võimalused ei ole tulemust andnud. Lastekaitsetöötajal peaks olema võimalus juhtum pika seisaku puhul kolleegile edasi anda, et pikaaegne keeruline pikemalt seisakus olnud juhtum ei kurnaks lastekaitsetöötajat. Vajalik on toetada lastekaitsetöötajaid viisil, mis tõhustab nende tööd, et oleks võimalik juhtumeid lõpetada, saada nii eduelamust ning tekiks ruumi uute juhtumite jaoks. K as on tehtud mõju uuring - kui jah, siis kuidas ja milliste tulemustega, selle kohta, et kui palju väheneks eelnõus toodud juhtumite puhul ülesannete delegeerimisel lastekaitse juhtumite arv ? Selgitamist vajab, k ui palju on lastekaitsetöötajate laual juhtumeid, mida saaks või peaks lahendama haridusasutuses, kuid mingil põhjusel on haridusasutuse tugimeeskond suunanud need lahendamiseks KOV lastekaitse töötajale. Sotsiaalpedagoogide ühendusel on keeruline nõustuda seletuskirjas tooduga, mille järgi haridusasutus suunaks KOV lastekaitsele juhtumeid, mida saab ja tuleb lahendada haridusasutuses – nt seletuskirjas viidatud kiusamisjuhtumid ja konfliktolukorrad kaaslastega või õpetajatega. Kas ja kuidas on eelnõu koostajad hinnanud eelnõu mõju haridusasutuste tugiteenuste osutajate koormusele. Kordame siinkohal eelnevalt p 3.3 tõstatatud küsimust: kui eelnõu koostaja ei näe muutust ega koormuse muudatust haridusasutuses, siis ei ole tõene ka seletuskirja preambulas toodud eesmärk, et eelnõu eesmärgiks on lastekaitsetöötajate töökoormuse vähendamine ja läbipõlemise ennetamine. Millised on haridusasutuse vastaval töötaja (nt sotsiaalpedagoogi) võimalused juhul, kui lihtmenetluses ei näita lastekaitsetöötaja üles valmisolekut koostööd teha või võrgustikutöös osaleda? Eelnõus märgitakse ebasobivate mõjude riskina nt h ariduses/tervishoius ja teistes sarnastes valdkondades olevate spetsialistide töökoormus on samuti suur, mistõttu ei pruugi nende panustamine juhtumikorraldusse või võrgustikutöösse vaatamata eelnõukohastele muudatustele suureneda. Isegi kui juhtumi peamised probleemid tulenevad valdkonnast, mille kohta on lapsega töötaval spetsialistil head teadmised, võivad spetsialistid ikkagi vajada lisateadmisi/-oskusi lastekaitsevaldkonnas (nt kuidas luua lapsega kontakti ja usaldust), ning kõigi sihtrühmade puhul ei pruugi olla üheselt selge, kes ja kuidas peaks selliseid teadmisi teiste valdkondade spetsialistidele jagama. Kas hariduses/tervishoius töötav spetsialist saab keelduda lihtmenetluse juhtumikorraldusest lihtmenetluses põhjusel, et tema töökoormus seda ei võimalda? Selgitame. Eelnõu ga tehtavaid valikuid ning sellega kaasnevaid eeldatavaid mõjusid on vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale selgitatud seletuskirjas. Eelnõuga tehtavad muudatused vähendavad l astekaitsetöötajate töökoormust läbi vastutuse selgema jaotuse ja juhtumikorralduse algatamise aluste muutmise. K ehtiva õiguse kohaselt peab KOV-i lastekaitsetöötaja abivajavale lapsele abi osutamiseks algatama juhtumikorralduse, erandiks on juhtumid, mil abivajadus on rahuldatav ühekordse meetmega. Juhtumikorraldus on ajamahukas protsess ning see, et eelnõu seob selle algatamise alused selgelt lapse abivajaduse laadi ja ulatusega , aitab vähendada KOV-i lastekaitsetöötajate töökoormust . Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna tugispetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonna (tugi)spetsialistide täiendav aid kohustusi, mille puhul võiks tekkida küsimus nende täitmisest keeldumises . 1 2 . Eesti Haridustöötajate Liit Eelnõu eesmärk on väga hea. Laste KS § 11 lg 2 ja § 36 1 rakendamisel on prognoositav, et õpetajatele tuleb töökoormust juurde. Nt on eelnõus sõnaselgelt sätestatud õpetajate kohustus osaleda vastava võrgustikutöös, osaleda lapse abivajaduse hindamisel ning osaleda laste võimetekohasel viisil esitatud arvamuste menetlemisel, sh tagasiside andmisel. Kui õpilane esitab oma arvamuse või on vaja õppeasutuse seisukohta mingi õpilase osas või õpetaja peab osalema vastava võrgustiku koosolekutel, dokumentidega töötamisel jne – siis õpetaja peab oma ressurssi panustama, et konkreetsete õpilaste kaasusega sisuliselt tegeleda, toimunud asjaolusid kirjeldada, oma põhistatud ja kaalutletud seisukohti esitada jne. Nimetatud ülesannete täitmiseks tuleb määrata õpetajatele lisatasu, kuivõrd õpetajate tööaeg on juba niigi väga tihe ja õpetajad on üle koormatud. Lisanduvate tööülesannete täitmise panemine õpetajatele ilma lisatasu maksmata on lubamatu. Selgitame. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele, sh õpetajatele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist . Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega õpetajatele lisakoormust . LasteKS § 29 lg 6 rakendamisel võib mõnel juhul klassijuhataja või muu õpetaja saada juhtumit koordineerivaks isikuks. Kui õpetaja selle rolli võtab, siis tuleb kindlasti talle tööd juurde (kokkulepete koondamine, suhtlus, koosolekud) ja oluline on, et koolipidaja ja direktor arvestaks seda vastava õpetaja töökorralduses ning tasustamises. Selgitame. LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele, sh õpetajatele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega õpetajatele lisakoormust. 13 . Eesti Er i pedagoogide Liit Peame oluliseks, et eelnõu muudatused peaksid aitama paremini kaitsta abivajava lapse õigusi, sealhulgas last puudutavate kohtulahendite täitmisel nii tõhusama toe pakkumiseks võimaluste loomise ja abi osutajate ülesannete selgema piiritlemise kui ka lapse kaasatust ja arvamuse avaldamist puudutavate muudatuste kaudu. Oluline on vaadata üle eri valdkondade spetsialistide rollid ning tõhustada meeskonnatööd. Hetkel on kindlasti palju kattuvusi erinevate spetsialistide rollides ja sageli ei tee kõrgelt kvalifitseeritud (tugi)spetsialist enda tööd, vaid tegeleb nt administratiivsete k üsimustega. Teadmiseks võetud. Mõnede sätete sõnastus tuleks üle vaadata, et see oleks kõigi jaoks üheselt mõistetav (nt juhtumikorralduse algatamise otsustamine 10 päeva möödumisel vs 10 päeva jooksul). Arvestatud. Vastavate lõigete sõnastust LasteKS §-des 28 ja 29 on vastavalt muudetud. Abivajavast lapsest teavitamise kohustus tuleks selgemalt sõnastada. Hetkel pole see siiski üheselt mõistetav ja võib hoopis tekkida olukord, kus koolid hakkavad hoopis rohkematest (nt õpiraskuste, st ühe valdkonna raskusega) lastest lastekaitset teavitama. Meie arvates oleks teavitamiskohustus mõistlik siduda sellega, kas laps vajab abi väljaspool haridusvaldkonda pakutavaid tugimeetmeid või mitte – nt sätestada sarnaselt õppimiskohustuse regulatsiooniga, et abivajava lapse teade tuleb teha, kui haridusvaldkonna sisesed meetmed pole andnud tulemust. Seadus võiks toetada haridusvaldkonna autonoomiat ja pädevust otsustada, millal on abivajava lapse abistamiseks vaja kaasata lastekaitse. Arvestatud. LasteKS § 29 sõnastust on muudetud nii, et seos LasteKS §-ga 27 1 oleks lapsega töötavate spetsialistide jaoks sõltumata tegutsemisvaldkonnast selgem. Küsimusi tekitab, milline pädevus peab § 29 lg 6 järgi juhtumit koordineerival lapsega töötaval spetsialistil olema ning millistele nõuetele peab selline juhtumikoordineerimine vastama (kes teeb algatamise otsuse, kuidas dokumenteeritakse). SoM selgitas koostöökohtumisel, et juhtumi koordineerimisse puutuv jääb vastava valdkonna/asutuse otsustada, ses osas lastekaitseseadusega täpsemaid juhiseid ette ei kirjutata ning et juhtumi koordineerimine § 29 lg 6 mõttes pole samatähenduslik § 29 lg-s 3 ja sotsiaalhoolekande seaduses reguleeritud juhtumikorraldusega, mida teeb lastekaitse. Haridusvaldkonnal võib siin mh eelnõuga seadusesse lisatavast §-st 36 1 olla vajadus vaadata üle ja täpsustada oma tugiteenuste osutamise kordasid, sellega on oluline nii eelnõu seletuskirjas kui eelnõuga seotud teavitustegevustes arvestada. Haridusasutustes töötavad tugispetsialistid ei saa kindlasti olla juhtumi koordineerijad, see ei haaku nende ülesannetega ja võib tekitada rollikonflikti. Kooskõla peab kindlasti olema tugispetsialistide määrusega, kus on selgelt välja toodud kõigi tugispetsialistide vastutusvaldkonnad. Seletuskiri vajaks vastavalt muutmist, hetkel toodud näited (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog) on segadusttekitavad. Arvestatud. LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja. Seaduse jõustumiseks on vaja täiendavaid inimesi, KOV-i töötajaid, kelle poole pöörduda (peretöötajad, muu nimetusega KO-Vi ametnikud). Praegu on KOV-ides kohati puudu isikud, kes ei tegele nii spetsiifiliste/keeruliste juhtumitega, et vajalik oleks lastekaitsetöötaja sekkumist. Sellest tulenevalt tõstatati küsimus, kas eelnõu § 29 lg 3 puhul peaks juhtumikorralduse algatamise õigus olema piiratud KOV lastekaitsetöötajaga või võiks seda teha ka nt KOV peretöötaja. Haridussüsteemis pole teatud juhtumite puhul piisavalt volitusi ja pädevusi. Seaduses tuleb selgelt välja tuua, et KOV reguleerib ja määrab töötajad, nimetused. Täna tunneme puudust inimestest, kes haridussüsteemi toetaksid väljaspool seda, kooli käed jäävad lühikeseks. Haridusasutuste tugimeeskondades on olemas pädevus hinnata olukorda ehk nende tugispetsialistide hinnanguid tuleb arvestada. Kui tugimeeskond juba pöördub koolist haridusasutusest välja abi saamiseks, siis on selleks kindlasti põhjust. Täna kahjuks oleme palju kuulnud ka olukordadest, kus näiteks kool küll pöördub lastekaitse poole, aga juhtum saadetakse nö ”koolile tagasi” – lastekaitse töötaja arvates pole see tema pädevuses /ei mahu suure koormuse tõttu vms. Selgitame. Eelnõuga LasteKS-is tehtavate muudatuste üheks eesmärgiks on määratleda täpsemalt need KOV-i lastekaitselased ülesanded, mille täitmine eeldab lastekaitsetöötaja kvalifikatsiooni, ning võimaldada seeläbi KOV-idel jagada lastekaitseliste ülesannete täitmist rohkemate spetsialistide vahel . Juhtumikorralduse algatamise eelduseks on eelnõu kohaselt lapse mitmekülgne abivajadus ning sellisel juhul on põhjendatud, et juhtumit korraldab just lastekaitsetöötaja. Samal põhjusel on lastekaitsetöötaja ülesandeks jäetud juhtumikorralduse algatamise üle otsustamine. Samas suurendavad eelnõuga tehtavad muudatused KOV-i paindlikkust lastekaitseliste ülesannete jaotamisel rohkemate spetsialistide vahel kui lastekaitsetöötaja. Probleemiks on see, kui vanemad ei tule tugimeetmetega kaasa ning mõjutusmeetmete (asjakohaste teenuste) ebapiisavus. Näiteks üha sagenev koolitõrge - koolist jäävad kõrvale juba 2.- 3. klassi lapsed. Selliste juhtumite puhul on kiire sekkumine eriti oluline. Koolidel on ootus, et kellelgi on neist suurem voli, ajaressurss ja ka oskus vanematega tegeleda. Need probleemid jäävad üles ka eelnõuga plaanitavate muudatuste kehtima hakkamisel. Laste õigus teenusest loobuda võib tuua kaasa samuti hoopis olukorra halvenemise - kas alaealine on küps endale kasulikku otsust tegema? Nt abist loobumise otsus? Ka see vajaks täpsemat sõnastamist. Teadmiseks võetud . Eelnõuga ei reguleerita konkreetseid teenuseid, vaid muudetakse juhtumikorraldust üldiselt. On arusaadav, et seaduse sõnastus peab olema üldine ja seetõttu ei saa seaduses kõiki detaile ja olukordi ette näha (nt kust täpselt läheb igas olukorras piir, mille puhul tuleb lastekaitset abivajavast lapsest teavitada). Seetõttu on muudatuste rakendumiseks oluline vastavasisuline kommunikatsioon ja selgitustöö muudatuste selgitamisel. Teadmiseks võetud . Eelnõuga tehtavate muudatuste selgitamiseks on plaanis asjakohaste juhendmaterjalide täiendamine ja teavitustegevus . 1 4 . Eesti Koolipsühholoogide Ühing Sellega oleme igati sama meelt, et lastekaitsetöötajad on väga ülekoormatud ja lastekaitsesüsteem seetõttu muutust vajab. Kui rääkida konkreetselt koolipsühholoogidest (keda on mainitud ka eelnõu seletuskirjas p.6.2 kui võimalikke juhtumikorraldaja rolli ülevõtjaid), siis soovime rõhutada, et psühholoog ei saa ega tohi võtta üle lastekaitsetöötaja rolli, mis hõlmab halduslikku vastutust, juhtumikorraldust ja võrgustikutöö koordineerimist. Kui lastekaitsetöötaja ülesannete jagamise all peetakse silmas, et psühholoog aitab eristada hariduslikke ja psühholoogilisi muresid nendest, mis vajavad lastekaitsetöötaja sekkumist ning teeb koolipõhiseid sekkumisi, siis on see realistlik ja asjakohane (ent seda teeb koolipsühholoog juba praegu). Koolipsühholoogi töö keskmes on lapse toimetulek koolis, mitte halduslik menetlus ega ametkondadevahelise koostöö korraldamine. Täpsemalt on koolipsühholoogi seadusekohaseks ülesandeks lapse „psühholoogilist arengut ja õppeprotsessis toimetulekut mõjutavate tegurite hindamine; õppija ja vanema nõustamine õppija isikliku elu, õppetööga ning vaimse tervisega seotud probleemidega toimetulekul, tunnetusprotsesside, vaimsete võimete, käitumis- ja suhtlemisoskuste arendamisel ning õpi- ja karjäärivalikute tegemisel; õppija toetamine ning vanema ja õppeasutuse töötajate nõustamine kriisisituatsioonist väljatulekuks toe korraldamisel”. Kui koolipsühholoogilt oodataks juhtumikorraldaja rolli, peaks ta paratamatult loobuma osast oma põhitegevustest, mis on lapse heaolu seisukohalt kriitilise tähtsusega. Samuti rõhutame, et koolipsühholoogi töö põhineb usaldusel, konfidentsiaalsusel ning lapse, pere ja õpetajate neutraalsel toetamisel. Juhtumikorralduse ja võrgustikutöö koordineerimisega kaasneb aga administratiivne vastutus, vajadus langetada otsuseid, mis võivad lapsega seotud inimestele tuua kohustusi. See asetaks psühholoogi rolli, kus ta peab olema samaaegselt nii toetaja kui kontrollija. Meile tundub, et selline rollikonflikt muudaks psühholoogi töö olemust, sest psühholoog ei saa jääda lapse jaoks turvaliseks ja neutraalseks spetsialistiks, kui ta peab samaaegselt võtma seisukohti, tegema ametlikke hinnanguid ning juhtima ja kontrollima süsteemset sekkumist. Seetõttu me arvame, et on oluline, et psühholoog jääks oma professionaalsesse rolli ning juhtumikorraldus ja võrgustikutöö koordineerimine oleks endiselt suuremate abivajaduste puhul lastekaitsetöötaja või vaid koolisisest sekkumist nõudvates oluk o rdades näiteks sotsiaalpedagoogi või HEV-koor d ineerija ülesanne. HEV-koordinaatori ülesanne ongi „korraldada koolisisest meeskonnatööd, mida on vaja õppe ja arengu toetamiseks, ning koordineerida koolivälises võrgustikutöös osalemist”, vt PGS §46). Sotsiaalpedagoogi ülesannete hulka kuulub muu hulgas õpilase õppimiskohustuse täitmist takistavate probleemide kaardistamine, nende ennetus- ja lahendustegevuste koordineerimine (vt vastavat määrust tugispetsialistide teenuse kohta). Kõige olulisem, et abi vajav laps oma murega erinevate vastutajate ja koordineerijate vahele ära ei kaoks. Arvestatud. LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide , sh koolipsühholoogide tehtavale. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja. 15 . Eesti Noorsootöötajate Kogu Eelnõus toodud muudatus, mis lubab teatud tingimustel juhtumit koordineerida ka teistes lapse heaolu valdkondades töötavatel spetsialistidel, on noorsootöö vaates põhimõtteliselt mõistetav. Noorsootöötajad puutuvad sageli kokku laste ja noortega, kelle abivajadus tuleb esile just noorsootöö keskkonnas, ning nad osalevad juba täna võrgustikutöös lapse toetamise eesmärgil. Näeme selles suunas liikumist, mis tunnustab valdkondadevahelist koostööd ja noorsootöötajate professionaalsust. Samas märgime, et muudatuse rakendamisel võib olla oluline tähelepanu pöörata rollide selgusele, et vältida olukordi, kus erinevate spetsialistide vastutus või pädevus võib muutuda ebaselgeks. Toetame põhimõtet, et laste abistamisel on vajalik kõrge professionaalsus ja üheselt mõistetavad nõuded. Noorsootöös on välja kujunenud kutse-eetika, standardid ja pädevusraamistikud, mis loovad hea aluse koostööl põhinevaks juhtumikorralduseks. Eelnõu rakendamisel võib olla kasulik täiendav lahti seletamine, kuidas erinevate valdkondade spetsialistide rollid ja vastutusalad jäävad eristatuks, seda eriti juhtumites, kus abivajadus on mitmekihiline ja hõlmab samaaegselt mitut eluvaldkonda. Arvestatud. LasteKS § 29 on muudetud , toetamaks rolliselgust. M h on selgemini toodud välja seos LasteKS §-ga 27 1 ning juhtumi koordineerimise asemel on sättes nüüd räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide, sh koolipsühholoogide tehtavale. Täpsustada LasteKS § 11 lg- t 2. Eelnõu toob välja, et lapsega töötavad isikud ja lasteasutused toetavad lastekaitse korraldust, rakendades oma valdkonna meetmeid ning osaledes võrgustikutöös. Põhimõte on arusaadav ja kooskõlas senise praktika ja valdkondadevahelise koostööga. Soovime siiski tähele panna, et praktilises rakendamises võib tekkida tõlgendusküsimusi, näiteks eraõiguslike teenusepakkujate või lühiajaliste tegevuste korraldajate puhul. Seetõttu võiks olla abi sõnastuse täpsustamisest viisil, mis rõhutab, et koostöö toimub vastavalt asutuse või spetsialisti pädevusele ja tegelikele võimalustele. A rvestatud osaliselt . LasteKS § 29 lg-s 2 sisalduvat võrgustikutöö mõistet on täiendatud võrgustikuliikmete kohustusi puudutava osaga. Lasteasutuse ja lapsega töötava spetsialisti kohustused oma ametikohustuste piires abivajava t la st abistada tulenevad seadusest ning nende täitmist ei saa LasteKS-is panna sõltuma muudest asjaoludest . LasteKS § 30 täpsustatud sõnastus muudab hädaohu olukorra definitsiooni arusaadavamaks. Samas tõi praktik välja küsimuse, kas muudatused mõjutavad ka suhtumist ja tööviise olukordades, kus laps on tõsises psüühilises kriisis, näiteks enesetapukatse korral. Mõistame seda kommentaari kui tähelepanu juhtimist sellele, et seaduse sõnastuse kõrval on kriitilise tähtsusega professionaalsed hoiakud, eetika ja kvaliteetne töökorraldus. Lapse õiguste kaitse tagamiseks on oluline, et rakenduspraktikas oleks selge arusaam, kuidas kriitilisi olukordi käsitletakse ning millised tugimehhanismid last toetavad. Selgitame. Konkreetsete käitumisjuhiste andmine spetsiifilistes küsimustes on eelkõige spetsialistide väljaõppe ja nende tegevust toetavate juhendmaterjalide, mitte seaduse taseme küsimus. 16 . Eesti Koolijuhtide Ühendus Eesti Koolijuhtide Ühendus ei toeta eelnõu d . Koolijuhtidena mõistame ja jagame eelnõu eesmärki leevendada kohaliku tasandi lastekaitsetöötajate töökoormust ning tugevdada võrgustikutööd. Samas on oluline rõhutada, et sarnased väljakutsed iseloomustavad ka koole ja lasteasutusi: tugispetsialistide nappus, suur töökoormus ning rollidest tulenev läbipõlemise oht on igapäevane reaalsus. Eelnõuga soovitakse panna haridussüsteemile täiendavalt sotsiaalvaldkonna ülesandeid – lisaks nendele, millega koolide juhtkonnad ja klassijuhatajad igapäevaselt juba praegu tegelevad. Plaan on luua olukord, et kool ei ole enam teavitaja , vaid kohustuslik lastekaitse korralduse toetaja oma pädevuse piires. Eelnõu toob koolile kaasa uusi kohustuslikke rolle lastekaitses, suurema vastutuse otsustus- ja koostööprotsessides, suurema ajakulu ja dokumenteerimisvajaduse, potentsiaalse vastutuse juhtumikorralduses. Sellisel juhul tuleks üldhariduse toimimine ja eesmärgid täielikult üle vaadata. Eelnõust ei loe välja, kas on analüüsitud tugispetsialistide olemasolu koolides, sh täidetud ametikohtade maht ja spetsialistide vastavus kvalifikatsioonile. LasteKS-i muudatused peaksid: • tooma rohkem fookusesse lapse, st näitama, kuidas on edaspidi laps/noor paremini toetatud; • selgitama, mitte laiendama halli ala; • toetama koole, mitte nihutama neile süsteemset vastutust; • tagama, et rollide laienemine toimub koos õigusliku, tehnilise ja sisulise toega ning vajaliku inimressursiga. Laste õiguste kaitsele tähelepanu pööramine ja rakendusvõimaluste otsimine on tänuväärne ja hädavajalik. Laste õigused ja huvi peavad olema tagatud, kuid pakutav eelnõu suurema toe pakkumist ei lahenda. Eelnõuga isegi mitte ei tõsteta ressurssi ümber, vaid süvendatakse ressursipuudust mõlemas valdkonnas. Selgitame. LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, mh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide tehtavale. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust. 17 . Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendus EVWÜ ei näe võimalust praeguste ressursside juures praegusele haridusasutuste töökorraldusele täiendavate ülesannete lisamist. Koolis töötajatena on meile igapäevaselt nähtav kõigi lastega töötavate inimeste, sh tugispetsialistide suur koormus ja pidev pinge. Ühtlasi on laialdaselt tõstatatud raskused haridusasutustesse kvalifitseeritud personali leidmisel. Samas hindame me kõrgelt lastekaitsespetsialiste, meie häid koostööpartnereid, mõistame nende töö eripära ning ülekoormust. Selgitame. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust. Peame väga oluliseks abivajavate laste ja nende perede õigeaegset asjatundlikku toetamist. Õppimise, emotsionaalse või sotsiaalse toimetulekuga akuutselt või järjepidevalt raskustes olevate lastega tegeleme koolis iga päev. Samuti on igapäevane inimestevaheliste, sh õpilane-õpilane, õpilane-õpetaja, õpilane-lapsevanem vaheliste erimeelsuste vahendamine. Selliseid juhtumeid suuname koolist välja vaid juhul, kui meie endi käed jäävad lühikeseks, kui oleme püüdnud järjepidevalt lahendusi leida, kuid vajame koolivälist spetsialisti lisavaatenurga või vanemale-lapsele lisaks toetusviiside, sh teraapiate võimaldamine, leidmiseks. Pere ei pea üksi kõigega toime tulema ja nii võib vaid ühes valdkonnas avalduv raskus laieneda ning lastekaitsespetsialisti kaasamine lapse toetamiseks on loomulik jätk. Kõik siin eelnevalt nimetatud vajadused ja tegevused on juba praegu kehtivate seadusesätetega kaetud ja seepärast jääb seadusemuudatuse mõte EVWÜ jaoks küsitavaks. Selgitame. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. T ehtavad muudatused vähendavad lastekaitsetöötajate töökoormust läbi vastutuse selgema jaotuse ja juhtumikorralduse algatamise aluste muutmise. Kehtiva õiguse kohaselt peab KOV-i lastekaitsetöötaja abivajavale lapsele abi osutamiseks algatama juhtumikorralduse, erandiks on juhtumid, mil abivajadus on rahuldatav ühekordse meetmega. Juhtumikorraldus on ajamahukas protsess ning see, et eelnõu seob selle algatamise alused selgelt lapse abivajaduse laadi ja ulatusega, aitab vähendada KOV-i lastekaitsetöötajate töökoormust. Saame aru, et kavandatavad muudatused on ette võetud eelkõige vähendamaks KOV-i lastekaitsespetsialistide töökoormust. Samas ei leia me seletuskirjast viidet, kui palju kavandatav muudatus vähendaks lastekaitsespetsialistide töökoormust, läbipõlemist ja töölt lahkumist. Kas selline mõjuhinnang on olemas, miks sellele seletuskirjas viidatud ei ole ja kui on olemas, kuidas sellega tutvuda saab? Samuti ei mõista EVWÜ, kuidas on jõutud järeldusele, et haridusvaldkonnas on olemas vajalik ressurss pädevate inimeste vaba tööaja näol. Kas selline uuring koolitöötajate töökoormuse, läbipõlemise ja töölt lahkumise kohta on olemas, miks sellele seletuskirjas viidatud ei ole ja kui on olemas, kuidas selle uuringuga tutvuda saab? Samuti kas on olemas mõjuhinnang, kuidas kavandatav seadusemuudatus mõjutab kooli sotsiaalpedagoogide või teiste juhtumikorralduseks pädevaks peetavate isikute töökoormust? Selgitame. Eelnõuga tehtavate seadusemuudatuste mõju on vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale hinnatud eelnõu seletuskirjas. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust. EVWÜ kuuluvad koolid tegutsevad erakoolidena. Esitatud seadusemuudatuse järgi ei ole eristatud koole pidaja järgi, mistõttu kavandatav muudatus rakenduks sõltumata koolipidajast võrdselt kõikidele koolidele. Kui riik seadusemuudatusega suunab osa seni KOVi osutatud teenuseid ka erakooli pidajale, siis tuleb selleks võimaldada lisaks ka ressurss, mis võib olla lisatav haridustoetusele. Sel juhul on koolipidajal rahaline võimekus luua juurde ametikohti ja tasustada võimalikku juhtumiskorraldusega kaasnevat tööd koolis. Kas seadusemuudatuses on selle lisanduva kuluga arvestatud ja kuidas on garanteeritud vajaliku ressursi iga kooli pidajani jõudmine? Selgitame. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Seetõttu ei kaasne eelnõu rakendamisega haridusvaldkonnale lisakoormust. Seadusemuudatuse kohaselt on KOV-i lastekaitsespetsialistil vajadusel võimalik juhtum edastada koolis töötavale pädevale lapsega töötavale isikule, kui lapse toetusvajadus puudutab vaid üht valdkonda lapse elus. EVWÜ puhul tähendab see valdkond hariduse omandamist. Välja on toodud koolitusvajadus vaid lapsega kontaktivõtmiseks, mis on praegu küll eeldus igale haridusasutuses lapsega töötavale isikule ja oskuse puudumisel ei peaks inimene üldse haridusasutuses töötama. Täpsustamata on jäänud, milliseid pädevusi tervikuna juhtumi korraldamiseks silmas peetakse, kes neid pädevusi hindab ja kus on võimalik neid pädevusi vajadusel omandada? Selgitame . LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistid e tehtavale . Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja. KOV-i lastekaitsespetsialistidel on olemas metoodika ja vahendid lapse abivajaduse hindamiseks, protsessi dokumenteerimiseks ja talletamiseks, informatsioon ja ressursid vajalike toetavate tegevuste kättesaadavuse ning võimaldamise kohta. Et laste heaolu oleks tagatud ühetaoliselt üle Eesti, juhtumiskorraldus oleks läbi viidud ühtlase kvaliteediga, on vaja seadusemuudatuse rakendamiseks ühtset tegevuse protsessi, pädevaid isikuid, dokumentatsiooni, vahendeid ja informatsiooni. Seadusemuudatuses seletuskirjas ei ole kirjeldatud, kuidas plaanitakse need tagada. Selgitame . LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. Haridusasutuse tugipersonal, sh sotsiaalpedagoogid töötavad ka praegu suure koormuse ja pinge all. Samas ei pruugi igas koolis siiski leiduda juhtumi korralduseks vajalike pädevustega isikut. Keerukate lapsi puudutavate juhtumite korral, nt hariduslik erivajadus, mida lapsevanem ei tunnista, võib haridusasutuse ja lapsevanema vahel olla ka väga suur pinge just erineva vaate tõttu ka juhul, kui lapse abivajadus puudutab vaid üht valdkonda tema elus. Seadusemuudatuse seletuskirjas ei ole välja toodud, kas eelnimetatud juhtudel on kooli suunatud juhtumi korraldusest võimalik ka keelduda . Selgitame . LasteKS § 29 on vastavalt muudetud, sh on juhtumi koordineerimise asemel on räägitud abivajavale lapsele abi osutamise korraldamisest, mis vastab täpsemalt haridus- ja tervisevaldkonna tugispetsialistide. Vastavalt on muudetud ka eelnõu seletuskirja. Eelnõuga ei panda haridusvaldkonna spetsialistidele praegusega võrreldes täiendavaid kohustusi, vaid täpsustakse abi osutamise korralduse jaotumist. 18 . Eesti Õpilasesinduste Liit Üldhinnang eelnõule on positiivne. Toetame muudatuste suunda, mille eesmärk on piiratud inimressursiga arvestades vähendada põhjendamatut bürokraatiat ja muuta abivajaduse hindamine ning abi korraldamine lapse jaoks kiiremaks ja tõhusamaks. Eriti tervitame selget ajaraami abivajaduse hindamisele, mis aitab vähendada praktikas esinevat venimist ning suurendab lapse õiguste tegelikku kaitset. Samuti peame oluliseks eelnõu rõhuasetust võrgustikutööle, mis võimaldab lapse olukorra hindamisel ja lahendamisel kaasata asjakohaseid osapooli (sh haridusasutusi) süsteemsemalt. Täname tunnustuse eest. LasteKS § 29 lg 7 rakendamisel tekib haridusasutuste vaates risk, et selle normi tegelik sisu ja rakendumine kujuneb kooliti erinevaks: mida loetakse sõltumatuks võimaluseks koolikeskkonnas, kuidas mõistetakse võimetekohasust eri vanuseastmete puhul ning kui ühtlaselt praktikas tagatakse, et laps saab pöörduda ja tagasisidet ilma, et see sõltuks konkreetsetest inimestest või asutuse sisemisest korraldusest. Samuti võib ebaühtlane tõlgendus mõjutada seda, kui võrreldavalt ja läbipaistvalt pöördumisi registreeritakse ning kuidas viivitamatu tagasiside ajaraami praktikas mõistetakse. Paraku näeme oma praktikas, kuidas juba täna kehtivat LasteKS § 36 lg 3 järgitakse koolides suvaliselt. Teadmiseks võetud. Lapse kaebeõigusesse puutuvat on eelnõus täpsustatud ning lapse kaebeõigus KOV-i , sh KOV-i lastekaitsetöötaja tegevusele on nüüd reguleeritud sarnaselt nagu lasteasutuses, sh haridusasutuses viibiva lapse kaebeõigus LasteKS §-s 36. Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada ( LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus). Võtame tagasiside kaebeõiguse praktikas toimimise kohta teadmiseks ning analüüsime edaspidi, millised on võimalused seda mõjutada nii, et laste kaebeõigus oleksid paremini tagatud. 19 . MTÜ Sa Suudad Tunnustame riiki seaduseelnõu algatamise eest ja toetame selle eesmärki kaitsta abivajavate laste õigusi tänasest paremini. Täname tunnustuse eest. Täpsustada LasteKS § 17 lg 1 p 3 sõnastust selliselt, et sõna „viivitamata“ asendatakse sõnadega „esimesel võimalusel“. See tagaks seaduse teksti ja seletuskirja omavahelise kooskõla ning looks üheselt mõistetava ja sisuliselt põhjendatud nõude abivajaduse hindamise alustamiseks. Eelnõu järgi jäetakse sättest välja sõna „viivitamata“. Samas on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et senine nõue hinnata lapse abivajadust viivitamata asendatakse nõudega teha seda esimesel võimalusel, kuna viimane on sisuliselt korrektsem ja realistlikum. Juhime tähelepanu, et eelnõu tekst ja seletuskiri ei ole selles osas kooskõlas. Kui seaduse tekstist jäetakse sõna „viivitamata“ täielikult välja, ei kajastu seaduses enam selget ajalist kohustust abivajaduse hindamise alustamiseks. See võib tekitada praktikas ebaselgust ning viia hindamise põhjendamatu edasi lükkamiseni. Arvestades, et lapse abivajaduse hindamine on keskse tähtsusega lapse ja pere toetavate meetmete planeerimisel ning edasiste sekkumiste õigeaegsel rakendamisel, peame oluliseks, et seaduses säiliks ajaline orientiir. A rvestatud osaliselt. Abivajaduse hindamise läbiviimise tähtaeg on sätestatud LasteKS § 28 lg -s 5 . Sätte sõnastust on muudetud selliselt, et abivajaduse hindamine viidaks läbi võimalikult kiiresti ning maksimumtähtaega selleks kasutataks üksnes põhjendatud erandjuhtudel. Vastavalt n muudetud ka seletuskirja Täiendada LasteKS § 29 lg-t 7 viisil, mis tagab, et abivajaval lapsel on mitte ainult formaalne, vaid ka reaalselt teostatav ja arusaadav õigus esitada arvamusi ja kaebusi teda puudutava abi osutamise kohta. Kaaluda § 29 lg 7 sõnastuse loogilist ühtlustamist § 36 regulatsiooniga, mis käsitleb lasteasutuses viibiva lapse õigust esitada arvamusi ja kaebusi, kus on kirjeldatud, et kaebused tuleb registreerida ja vajadusel lasteasutuse töökorralduses muudatusi teha. Noorte kogemustele tuginedes on oluline, et lapse õigus anda tagasisidet ja esitada kaebusi ei jääks pelgalt deklaratiivseks, vaid oleks kogu abistamine protsessi vältel sisuliselt toimiv ja lapsele arusaadav protsess. Mitmed noored on oma kogemustes välja toonud, et isegi juhul, kui nad teadsid, et neil on õigus esitada kaebus (enamik ei teadnud) või anda tagasisidet lastekaitsetöötaja tegevuse kohta, suunati neid korduvalt erinevate isikute juurde. See muutis protsessi segaseks ja koormavaks. Sageli ei olnud noortel selget arusaama kellele kaebus esitada, kuidas kaebuste menetlemine toimub, millised sammud järgnevad pärast arvamuse või kaebuse esitamist. Ka juhtudel, kus noor lõpuks oma arvamuse või kaebuse edastas, puudus sageli tagasiside selle kohta, kas ja milliseid otsuseid või muudatusi selle alusel tehti. Selline kogemus vähendab usaldust süsteemi vastu ning pärsib lapse tegelikku õigust olla kaasatud teda puudutavatesse otsustesse. Seetõttu peame oluliseks, et KOV-il oleks seadusest tulenev selge ja üheselt mõistetav kohustus registreerida lapse esitatud arvamused ja kaebused, anda lapsele nende kohta õigeaegset, arusaadavat ja sisulist tagasisidet, ning vajaduse korral teha lapse huvidest lähtuvaid muudatusi. Samuti peab lapsele kogu protsessi vältel olema korduvalt ja selgelt selgitatud, millised on tema õigused, kelle poole ta saab pöörduda ning milline on kaebuste esitamise ja menetlemise kord. See eeldab, et KOV-idel on olemas lihtne, üheselt mõistetav ja lapsele ligipääsetav kaebuste esitamise mehhanism. Kuigi seletuskirjas on kaebuste käsitlemise põhimõtteid kirjeldatud, peame oluliseks kaaluda nende põhimõtete selgesõnalist sätestamist ka seadusetasandil, et tagada lapse õiguste tegelik ja ühtlane rakendamine praktikas. Arvestatud. Lapse kaebeõigusesse puutuvat on eelnõus täpsustatud ning lapse kaebeõigus KOV-i , sh KOV-i lastekaitsetöötaja tegevusele on nüüd reguleeritud sarnaselt nagu lasteasutuses, sh haridusasutuses viibiva lapse kaebeõigus LasteKS §-s 36. Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada ( LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus). Täpsustada LasteKS § 29 lg-t 8 selliselt, et lisaks lapse arvamuse väljaselgitamise ja dokumenteerimise kohustusele oleks seaduses selgesõnaliselt rõhutatud lapse arvamuse järjepidevat väljaselgitamist kogu abivajaduse hindamise ja abi osutamise protsessi vältel, kohustust kajastada juhtumiplaanis, kuidas lapse arvamust on otsuste tegemisel arvesse võetud või miks sellest on põhjendatult kõrvale kaldutud, ning lapsele arusaadavas vormis tagasiside andmist tema arvamuse kasutamise kohta. Kuigi § 29 lg 8 sätestab kohustuse selgitada välja ja dokumenteerida lapse arvamus ning lisada see kohustuslikule juhtumiplaanile, on praktikas lapse arvamuse väljaselgitamine ja kajastamine sageli pigem formaalne kui sisuline. Nii varasemad uuringud kui ka MTÜ Sa Suudad noorte kogemused näitavad, et lapse arvamus võib küll olla dokumendis märgitud, kuid see ei ole alati mõjutanud otsuseid ega olnud lapsele endale arusaadaval viisil selgitatud, kas ja kuidas tema seisukohti arvesse võeti. Seletuskirjas on põhjendatult rõhutatud, et lapse arvamuse väljaselgitamine ei ole ühekordne toiming, vaid järjepidev protsess ning et lapse arvamus võib aja ja asjaolude muutudes muutuda. Samuti on selgitatud, et lapse arvamuse küsimine on osa lapse huvide väljaselgitamisest ja kaasamisest ning et seda peavad tegema ka teised lapsega töötavad isikud, mitte ainult KOV-i esindajad. Samas jääb see põhimõte praegu peamiselt seletuskirja ja hea tava tasandile ega kajastu seaduse tekstis piisava selguse ja siduvusega. Täiendava murekohana peame oluliseks rõhutada, et lapse arvamuse väljaselgitamine ei saa piirduda üksnes lapse käest küsimisega, kas kavandatav otsus või teenus talle „sobib“. MTÜ Sa Suudad noored on toonud välja, et praktikas küsitakse lapselt sageli formaalselt, kas miski „sobib“, millele noored vastavad jaatavalt sooviga vestlus kiiresti lõpetada või teadmata, mida kavandatav otsus või teenus nende jaoks sisuliselt tähendab. Selline näiline nõusolek ei ole võrdsustatav teadliku ja sisulise arvamuse avaldamisega. Lapse sisuline kaasamine eeldab, et enne arvamuse küsimist selgitatakse lapsele arusaadavas, tema vanust ja arengutaset arvestavas keeles, milles kavandatav otsus, teenus või sekkumine seisneb, millised võivad olla selle võimalikud mõjud, kestus ja alternatiivid ning milline on lapse roll edasises protsessis. Alles seejärel saab lapse arvamust pidada teadlikuks ja otsustusprotsessi sisuliselt panustavaks. Arvestades, et seadus on praktikas esmaseks orientiiriks lastekaitsetöötajatele ja teistele lapsega töötavatele spetsialistidele, peame oluliseks, et lapse arvamuse sisuline roll otsustusprotsessis oleks selgemalt ja siduvamalt sõnastatud ka seaduse tasandil. See aitaks vältida olukordi, kus lapse arvamuse väljaselgitamine piirdub ühekordse küsimise või vormilise märkega juhtumiplaanis, ning looks tugevama aluse lapse tegelikuks ja tähenduslikuks kaasamiseks teda puudutavatesse otsustesse. Arvestatud osaliselt. Lapse abi osutamisesse kaasamist reguleerivat LasteKS § 29 on täpsustatud nõudega kaasata laps ja pere abi osutamise kõikides etappides . Lisaks on lapse kohtlemist reguleerivatesse LasteKS-i üldsätetesse lisatud kohustus selgitada lapsele tema õigusi, mis hõlmab ka õigust kaebusi ja arvamusi esitada ( LasteKS § 21 lg 2 p 2 muudatus). Nõustume igati , et lapse arvamuse väljaselgitamine peab olema sisuline ja pidev. Samas tuleb arvestada, et seadus üldaktina ei saa kõiki olulisi küsimusi reguleerida ning nee d tuleb lahti selgitada juhendmaterjalide s ning (täiendus)koolitust el . Sõnastada LasteKS § 29 lg 10 p 1 järgmiselt: “ (10) Kohaliku omavalitsuse üksus lõpetab abivajava lapse juhtumikorralduse, kui: 1) juhtumiplaani osaks olevas tegevuskavas seatud eesmärgid on täidetud, lapse abivajadus on rahuldatud ning kuue kuu jooksul tegevuskava täitmisest ei ole ilmnenud abivajadust uuesti. “ Leiame, et sõna „uus abivajadus“ võib olla eksitav, kuna see viitab pigem uue probleemiliigi tekkimisele, mitte sama abivajaduse võimalikule taastekkele või tagasilangusele. Arvestatud. LasteKS § 29 lg 11 (eelnõu EIS I versioonis § 29 lg 10) p 1 sõnastust on vastavalt muudetud, sõnastust võrreldes MTÜ Sa Suudad ettepanekuga mõnevõrra korrigeerides. Sõnastada LasteKS § 29 lg 10 p 2 järgmiselt: „2) lapse elukohavahetuse tulemusena muutub lapsele abi osutav kohaliku omavalitsuse üksus, tingimusel, et juhtumikorraldust lõpetav kohaliku omavalitsuse üksus on dokumenteeritult veendunud, et lapse uue elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus on asunud lapsele abi osutama;” Kuigi eelnõu seletuskirjas on märgitud, et juhtumikorraldust lõpetav KOV peab veenduma abi jätkumises uues omavalitsuses, ei ole see kohustus seaduse tasandil selgesõnaliselt sätestatud. SKA 2024. aasta „Lasteabi tulemuslikkuse uuring“ toob välja, et lastekaitse ja lasteabi protsessides esineb Eestis jätkuvalt info liikumise ja vastutuse ülemineku katkestusi, eriti KOV - ide vahetumise korral. Selgete üleandmise reeglite puudumine suurendab riski, et laps ja pere jäävad ajutiselt abita. Samuti on HAAB Consulting mitmes KOV-ide sotsiaal- ja lastekaitseteenuseid käsitlevas analüüsis osutanud, et formaalne vastutuse lõppemine ilma sisulise üleandmiseta loob süsteemseid hallalasid, kus ei ole selge, kes vastutab lapse juhtumi eest. Seetõttu on oluline, et seadus sätestaks vastutuse ülemineku tingimuse üheselt ja kohustuslikult. Arvestatud. Eelnõu on vastavalt muudetud: § 29 lg-st 1 1 (eelnõu EIS I versioonis § 29 lg 8) on p 2 välja jäetud ning selle asemel on sõnastatud juhtumikorralduse ühelt KOV-ilt teisele üleandmist reguleeriv § 29 lg 12 , mis arvestab esitatud ettepanekuga. Sõnastada LasteKS § 29 lg 10 p 2 järgmiselt: „3) laps saab täisealiseks, välja arvatud juhul, kui lapse abivajadus jätkub. Sel juhul peab kohaliku omavalitsuse üksus enne lapse 18-aastaseks saamist tagama juhtumikorralduse ülemineku täisealiste teenustele, määrama vastutava spetsialisti ning veenduma, et noor teab, kust ja kuidas ta edaspidi abi saab.“ Kuigi LasteKS reguleerib last kuni 18. eluaastani, näitavad nii Eesti uuringud kui ka MTÜ Sa Suudad noorte kogemus, et täisealiseks saamine on paljude noorte jaoks üks haavatavamaid perioode, eriti kui laps/noor on veel abivajadusega. SKA „Lasteabi tulemuslikkuse uuring“ toob esile, et noorte abivajadus ei lõppe sageli automaatselt täisealiseks saamisega ning teenuste järsk katkemine võib süvendada toimetulekuraskusi. Uuring rõhutab vajadust parema ülemineku planeerimise järele laste- ja täiskasvanuteenuste vahel. Tallinna ja Tartu Ülikooli sotsiaaltöö ja lastekaitse valdkonna uurimustes on samuti osutatud, et arenguline küpsus ei pruugi kattuda vanuselise täisealisusega ning toetavate teenuste katkestamine pelgalt vanusepiiri alusel võib suurendada noore haavatavust. Ka MTÜ Sa Suudad noorte kogemused kinnitavad, et just täisealiseks saamise hetk oli periood, mil tugi järsult kadus, kuigi abivajadus püsis. Selgitame. Nõustume ettepaneku esitajaga, et juhtumi üleandmine, kui lapsest saab täiskasvanu, vajab täpsemat reguleerimist ning eelkõige SHS-i vastavasisulist täiendamist. Praeguse eelnõu raamidest jääb see küsimus välja, ent SoM tegeleb sellega edaspidi. Täpsustada § 36 lg-t 1 järgmiselt: „Lasteasutuses viibival lapsel on õigus kellestki sõltumata võtta ühendust last kasvatava isiku, lastekaitsetöötaja, lasteabi , õiguskantsleri või muu asutuse või organisatsiooniga, kelle ülesannete hulka kuulub laste ja noorte õiguste edendamine ja kaitse, ning esitada neile lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi võimetekohasel viisil.“ Soovime tõstatada küsimuse, kas ja millisel määral oleks põhjendatud laiendada seaduses nimetatud isikute ja asutuste ringi, kellega lapsel on õigus lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi esitamiseks ühendust võtta. Leiame, et lisaks eelnõus nimetatud isikutele võiks seadus võimaldada lapsel pöörduda ka muude sõltumatute asutuste või organisatsioonide poole, kelle põhikirjalisteks või seadusest tulenevateks ülesanneteks on laste ja noorte õiguste edendamine, kaitse ja huvide esindamine (nt laste ja noortega tegelevad vabaühendused, PPA vms). Praktikas ei pruugi laps alati tajuda lastekaitsetöötajat, lasteasutust KOV-i süsteemi turvalise ja usaldusväärse pöördumiskohana, eriti olukordades, kus lapse kaebus või arvamus on seotud just nende samade süsteemide või spetsialistide tegevusega. Seda tõid välja ka MTÜ Sa Suudad noored, kes on lasteasutus(t)es viibinud. Lapse jaoks võib sõltumatu kolmas osapool – sh laste ja noorte õigustega tegelev vabaühendus – olla esmane ja turvalisem kontakt, kelle poole pöörduda, et oma kogemust sõnastada, nõu küsida või toetust saada. Selline pöördumine ei asenda ametlikku kaebemenetlust, kuid võib olla oluline esimene samm lapse hääle kuuldavaks tegemisel ning toetada lapse õigust osaleda ja olla ära kuulatud. Seetõttu leiame, et seaduse tasandil võiks võimaldada lapsel pöörduda ka selliste sõltumatute asutuste või organisatsioonide poole, kelle eesmärk on laste ja noorte õiguste kaitse ja edendamine, suurendades seeläbi lapse tegelikku ligipääsu oma õiguste kasutamisele, lisaks muidugi on oluline, et asutus, kellel poole pöördutakse peab vastutama, et see info ka vajalike otsustajateni jõuab. Selgitame . Mõistame ettepaneku esitamise põhjendusi. Samas selgitame, et LasteKS § 36 lg -s 1 on nimetatud asutused, kellel e on seadusega pandud kohustus tagada lapse õigus te kaitse , mistõttu on oluline, et lasteasutuses viibivale lapsele oleks tagatud võimalus nende asutustega ühendust võtta . Sättes loetletud asutused täidavad neid kohustusi seadusejärgselt, mitte vabatahtlikkuse alusel. Täiendada LasteKS-it järgnevates teemades: 1. Seaduse eesmärgi täpsustamine. Lisada seaduse eesmärki selgesõnaline rõhuasetus vanema ja perekonna toimetuleku toetamisele kui lapse heaolu edendamise eeltingimusele, sarnaselt Soome ja Islandi lähenemisele. See looks praktikutele ja teenuste kujundajatele üheselt mõistetava ootuse, et vanema toetamine on lapse kaitsmise ja abistamise keskne osa, mitte lisateenus. 2. Vanemluse toetamise põhimõtte kehtestamine. Sätestada vanemluse toetamise põhimõte, mis hõlmab vanemlike oskuste tugevdamist, vanemate emotsionaalset ja sotsiaalset toetust, sekkumiste eesmärgipärast planeerimist ja hindamist. Kuigi praktikas hinnatakse vanemlikke oskusi ja kaasatakse vanemaid, ei kohusta seadus praegu piisava selgusega kirjeldama, millist vanemale suunatud tuge pakutakse, mis eesmärgil ja millises ajaraamis. Kui vanemal puuduvad vajalikud oskused, ressursid või toimetulekuvõime, ei ole võimalik tagada lapse püsivat turvalisust. 3. Pere ja vanema toetamise prioriteedi kehtestamine Sätestada, et abivajavale lapsele abi osutamisel tuleb eelistada pere ja vanema toetamist juhul, kui see on kooskõlas põhjalikult analüüsitud lapse huvidega. Vanema toimetulek ja oskused mõjutavad otseselt lapse heaolu ja turvatunnet ning nii Eesti uuringud kui ka rahvusvaheline praktika näitavad, et pere süsteemne toetamine ennetab abivajaduse süvenemist, vähendab asendushoolduse vajadust, suurendab sekkumiste tulemuslikkust. Teadmiseks võetud. Võtame ettepanekud arvesse ja analüüsime neid edaspidi. Üheks oluliseks, kuid seni seadusetasandil ebapiisavalt reguleeritud küsimuseks on lastekaitsetöö ning lapse ja pere toetamiseks rakendatavate meetmete kvaliteedi ja mõju hindamine. Kuigi riik eeldab kvaliteedi ja mõjuhindamist vabaühendustelt ja teenuseosutajatelt, puudub LasteKS-is selgesõnaline kohustus hinnata KOV tasandil (ja SKA) korraldatava lastekaitsetöö tulemuslikkust ja mõju lapse ning pere heaolule. Lastekaitsetöö eesmärk ei ole pelgalt teenuste osutamine, vaid lapse ja pere tegeliku heaolu paranemine. Kehtivas LasteKS-is puudub kohustus või mehhanism, mis reguleeriks lastekaitsetöö kvaliteedi ja mõju süstemaatilist hindamist, sealhulgas tulemuspõhist seiret, mõõdetavaid eesmärke või lapse ja pere tagasiside arvestamist. Kvaliteedi ja mõju küsimus on hetkel pigem strateegia- ja juhendmaterjalide tasandil, mitte seadusest tulenev kohustus. Seetõttu teeme ettepaneku mõelda, kas LasteKS-is võiks olla põhimõte, mille kohaselt tuleb lastekaitsetöö ning lapse ja pere toetamiseks rakendatavate meetmete kvaliteeti ja mõju süstemaatiliselt hinnata, kasutades ühtseid aluspõhimõtteid ning arvestades lapse, pere ja spetsialistide tagasisidet. See looks aluse tõenduspõhisele ja läbipaistvale lastekaitsetööle ning toetaks teenuste pidevat parendamist lapse heaolu huvides. Teadmiseks võetud. Võtame ettepaneku arvesse ja analüüsime seda edaspidi . 20. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Mõistame, et täitetoimingu tegemisest keeldumise või täitemenetluse peatamise võimalus olukorras, kus täitmine oleks lapse huvidega vastuolus, on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka lapse õiguste konventsiooni põhimõtetega ning kõrvaldab senise regulatsiooni ühe keskse puudujäägi. Samas vajab eelnõus ja seletuskirjas täpsustamist, mida täitetoimingu peatamine lapsega suhtlemise asjades sisuliselt tähendab ning millised on selle õiguslikud tagajärjed. Ebaselgeks jääb, kas täitetoimingu peatamise aluseks olnud asjaolu äralangemisel tuleb täitetoiminguga automaatselt jätkata või tuleb täitetoiming lugeda ebaõnnestunuks, mille järel oleks võimalik alustada uus täitetoiming. Ilma selge regulatsioonita ei ole võimalik ühtselt ja etteaimatavalt hinnata ei täitetoimingu lõppemist ega selle edasist menetluslikku käiku. Selgitame. Tuleb rõhutada, et kavandatud muudatus puudutab vaid kestvate suhtluskordade täitmist, kus kohtutäitur teeb täitemenetluse kestel mitmeid toiminguid, tagamaks õigustad vanema suhtlust lapsega. Seega kooskõlastusele saadetud eelnõu kontekstis tähendab täitetoimingu peatamine iga konkreetse eraldiseisva toimingu peatamist, mille käigus kohtutäitur kontrollib suhtluskorra täitmist kohustatud isiku poolt. Lapsest tulenev asjaolu, mis võiks tingida täitemenetluse peatamise lapsega suhtlemise võimaldamise asjades, ilmneb praktikas reeglina alles täitetoimingu läbiviimise käigus või vahetult selle eel. Arvestades, et TMS-i § 48 lg 1 p 3 kohaselt võib kohtutäitur täitemenetluse lõpetada täitedokumendis märgitud toimingu tegemisel, peab Koda otstarbekaks täiendada sama paragrahvi lõpetamise aluseid ning näha täiendava alusena ette täitemenetluse lõpetamine TMS-i § 179 ja § 179¹ alusel läbiviidud täitetoimingu tulemusel. Sellisel juhul tuleks ühtlasi sätestada, et nimetatud alusel tehtud kohtutäituri otsus ei ole edasi kaevatav. Täitemenetluse peatamine peaks seevastu kõne alla tulema üksnes erandlikel juhtudel, eeskätt olukordades, kus täitetoimingut ei ole veel alustatud. Sellisteks juhtudeks võiksid olla eelkõige: olukord, kus kohtutäitur on täitemenetluse algatanud ja edastanud kohustatud isikule täitmisteate, kuid enne täitetoimingu läbiviimist on kohtutäiturile laekunud lapse kohta teave või kohaliku omavalitsuse esindaja seisukoht, mille kohaselt oleks põhjendatud täitemenetluse ajutine peatamine või täitetoimingu edasilükkamine, näiteks lapse paremaks ettevalmistamiseks; lapse üleandmise asjad, kus asjaolude areng võib olla ettenägematu ning täitetoimingu viivitamatu läbiviimine ei pruugi olla lapse huvides. Eelnõus on märgitud, et täitetoimingu peatamise aluseks on lapsega seotud asjaolu, mille all peetakse eelkõige silmas olukordi, kus kohtutäitur on tuvastanud, et lapsega koos elav vanem on täitnud oma kohustused ja teinud kõik endast oleneva, et laps suhtluskorra täitmisega nõustuks, kuid laps keeldub siiski kohtulahendis märgitud ajal, kohal ja viisil teise vanemaga suhtlemast. Kui lapse vastumeelsus mõne aja möödudes muutub, tekib küsimus, kas ja millisel hetkel tuleks täitetoiminguga jätkata? Samuti jääb ebaselgeks, kui kaua tuleks sellise muutuse saabumist oodata või kas tuleks täitetoiming lugeda kohe pärast peatamist lõppenuks? Kui eelnõu koostaja peab põhjendatuks täitetoimingu või täitemenetluse peatamise regulatsiooni säilitamist, tuleb eelnõus selgelt sätestada, millisel alusel ja millises korras toimub täitemenetluse uuendamine. Uuendamise korral peab kohtutäituril olema õigus küsida sissenõudjalt uus põhitasu esialgse õiguskaitse lahendi täitmisel ning kanda täitekulusid uue (korduva) täitetoimingu läbiviimiseks. Lõpplahendi täitmise korral peab olema võimalik nõuda kohustatud isikult täiendavat ettemaksu ja täitekulusid uue (korduva) täitetoimingu läbiviimiseks. Ilma sellise regulatsioonita tekib oht, et sama täiteasja raames tuleb kohtutäituril korduvalt teha täitetoiminguid ilma selge tasustamise aluseta, mis ei ole kooskõlas täitemenetluse kulude kandmise üldpõhimõtetega. Selgitame. Tuleb rõhutada, et kavandatud muudatus puudutab vaid kestvate suhtluskordade täitmist, kus kohtutäitur teeb täitemenetluse kestel mitmeid toiminguid, tagamaks õigustad vanema suhtlust lapsega. Seega kooskõlastusele saadetud eelnõu kontekstis tähendab täitetoimingu peatamine iga konkreetse eraldiseisva toimingu peatamist, mille käigus kohtutäitur kontrollib suhtluskorra täitmist kohustatud isiku poolt. Täitemenetluse peatamise eelduseks on kaks asjaolu: lapsest tulenev takistus täitetoimingu läbiviimisele ning oht lapse heaolule. Need asjaolud võivad esineda nii koos kui eraldi. Täitetoimingu peatamise otsustamisel mõlema nende asjaolu pinnalt tuleb võtta arvesse ajaline faktor. Kui täitetoimingu tegemise ajal selgub lühikese aja perioodi jooksul, et lapsest tulenev takistus suhtluskorra täitmisele on ületatav või oht lapse heaolule langeb , tuleb kohtutäituril kaaluda täitetoimingu jätkamist samas asukohas samal ajal. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et toimingu venimine omaette ei hakkaks kahjustama lapse huve. Kui täitetoimingu peatamise eeldused ära ei lange – lapse vastumeelsus suhtluskorra täimisele jätkub või oht lapse heaolule säilib või kasvab – tuleb kohtutäituril langetada otsus käimasoleva täitetoimingu ärajätmiseks ning teostada järgmist suhtluskorra kontrolli järgneval täitedokumendist tuleneval lapse ja vanema kohtumise ajal. Sellised asjaolud peaksid dikteerima ka KOV - i esindaja kaasamis e järgmise täitetoimingu juurde. Samuti palume lisada eelnõusse säte, mille kohaselt ei oleks kohtutäituri otsus täitetoimingu või täitemenetluse peatamiseks edasi kaevatav. Praktikas on täheldatav, et täitemenetlus kujuneb sageli kohtutäituri ametitegevusest sõltumatult lapsevanemate omavaheliseks arveteklaarimiseks ning kohtutäituri otsuste vaidlustamine ei ole suunatud täitemenetluse sisulise kvaliteedi parandamisele, vaid menetluse pahatahtlikule pikendamisele. Kaebeõiguse välistamisega TMS § 179 lg 2 p 5 ning § 179¹ lg-de 8 ja 10 alusel tehtud otsuste puhul oleks võimalik otseselt tagada: lapse huvide tegeliku ja viivitamatu kaitse; KOV lastekaitse töötaja sisulise rakendumise menetlustoimingusse; kohtutäituri kaalutlusõiguse reaalse kasutamise; eelnõus kavandatud eesmärgi saavutamise menetluspraktikas. Mitte arvestatud. Ametitoimingu peatamine on kohtutäituri kaalutlusotsus. Selliste otsuste vaidlustamise võimaluse välistamine ei ole põhjendatud. Menetlusosalistel peab olema võimalus kontrollida kohtutäituri kaalutlusotsuse õiguspärasust ning vajaduse korral peab ka kohus saama anda hinnangu kohtutäituri otsusele ja vajadusel juhiseid edasiseks menetluseks. Erandi ks on täitetoimingu peatamise otsus olukorras, kus vastavasisulise ettepaneku on lapse heaolu kahjustamise vältimiseks teinud KOV-i esindaja . KOV-i esindaja on lapse heaolu hindamisel pädev isik ning olukorras, kus tema hinnangul tuleb lapse heaolu kahjustamise vältimiseks täitetoiming koheselt katkestada, peab kohtutäituril olema võimalik sellele hinnangule viivitamata tugineda. Sellisel juhul peab täitetoimingu peatamise otsusel olema piisav kaalukus, et vältida lapsele võimaliku kahju tekkimist. Peatamise otsuse tegemine KOV-i ettepaneku alusel ei tähenda sisulist ega lõplikku otsust täitemenetluse edasise käigu kohta, vaid võimaldab reageerida konkreetsele olukorrale lapse huvide kaitseks. Eelnõus tuleks täpsemalt määratleda ka see, millal lugeda suhtluskord õnnestunuks ja millal mitte. Näiteks tekib küsimus, kas suhtluskord on õnnestunud juhul, kui sissenõudja ja laps kohtuvad küll omavahel, kuid mitte kohtulahendis ettenähtud kohas, või olukorras, kus lapse käitumine või meeleolu ei võimalda sisulist suhtlemist? Ilma nende kriteeriumide selge määratlemiseta jääb täitemenetluse tulemuslikkuse hindamine ebamääraseks ning võib viia vastuolulise praktikani. Praktilises elus on olukorrad mitmepalgelised ja ka suhtluskordade lahendid erinevalt sõnastatud. Seepärast peab seadus olema sellevõrra täpsemalt sõnastatud. Mitte arvestatud. Muudatusettepanekute realiseerimisel ei ole kohtutäituril vajalik määratleda, kas täitemenetlus on olnud õnnestunud või ebaõnnestunud. Täitemenetluse peatamise regulatsiooni kehtestamise ettepanek on eelnõust välja jäetud. Toimingu peatamise otsuse langetamise kriteeriumite kirjeldus on lisatud seletuskirja teksti. Teeme ettepaneku täpsustada TMS § 179 1 lg 3 teistkordse trahvimise sanktsiooni. Peame õigemaks asendada sõna „teistkordne“ sõnaga „korduv“ ja muuta sätet nii, et korduv trahvimine on võimalik üksnes juhul, kui eelnev trahviotsus on jõustunud. Kehtiv sõnastus võimaldab erinevaid tõlgendusi ning tekitab õigusselguse puudumise olukordades, kus: varasem kohtutäituri ettepanek trahvi määramiseks on veel kohtu menetluses; varasem trahvitaotlus on jäetud rahuldamata; täitemenetlus on vahepeal lõpetatud ja algatatud uus täiteasi lapsega seotud asjaolude tõttu. Ilma jõustunud trahviotsuseta ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas isik on varasemalt rikkunud täitedokumendist tulenevat kohustust viisil, mis õigustaks rangema sanktsiooni kohaldamist. Sellisel juhul võib „korduv trahvimine“ sõltuda üksnes menetluslikust ajastusest või paralleelsetest täiteasjadest, mitte tuvastatud ja kinnitatud rikkumisest . Sanktsioonide kohaldamine peab olema selge, etteaimatav ja proportsionaalne, eriti olukordades, kus riik sekkub intensiivselt isiku põhiõigustesse. Sanktsiooni karmistamine eeldab, et isikule on eelnevalt olnud selge, milline käitumine on rikkumine ning millised on selle tagajärjed. Põhjendatud oleks, et rangema sanktsiooni (sh korduva trahvi) kohaldamine on õigustatud üksnes siis, kui: a. varasem rikkumine on tuvastatud ja õiguslikult kinnitatud; b. isikul on olnud võimalus oma käitumist korrigeerida pärast sanktsiooni jõustumist; c. sanktsiooni raskendamine ei põhine oletusel, vaid jõustunud otsusel. Kui korduvat trahvimist oleks võimalik kohaldada ilma eelneva jõustunud trahviotsuseta, oleks see vastuolus: a. proportsionaalsuse põhimõttega; b. õigusselguse ja õiguskindluse põhimõttega; c. isiku õiguspärase ootusega, et sanktsioonide eskaleerumine toimub üksnes tuvastatud ja lõplikult lahendatud rikkumiste alusel. Mitte arvestatud. Ettepanek on vastuolus seadusandja eesmärgiga vastava menetluse kehtestamisel. Seadusandja tahe on võimaldada trahvi määramise taotluste esitamist korduvalt, sõltumata sellest, millises menetlusstaadiumis on varasemad trahvi määramise menetlused. Olukorra muudaks oluliselt lihtsamaks, kui lapsega suhtluskorra täitmise täitemenetlused oleksid piiritletud vaid ühekordse suhtluskorra sundtäitmisele pööramisega. Sellisel juhul ei jääks täitemenetlused kestma aastaid, oleks võimalik selgepiirilisemalt sätestada kohtutäituri rolli ja ametiülesanded menetlustoimingu sooritamisel ja täitetoimingud oleksid ilmselt ka mõjusamad. Ühekordse täitetoiminguga piiratud täitemenetlus lihtsustaks ka kohtutäituri tasu saamise küsimust. Hetkel toimib sageli praktika, kus lapsega suhtlemise võimaldamise täitemenetlused kestavad aastaid ja kohtutäitur ei saa oma tasu (200 eurot) sisse nõuda enne täitetoimingute lõpetamist. Ühekordse toiminguga täitemenetlus loetaks lõppenuks ühe konkreetse täitetoimingu sooritamisega. Eelnõus kavandatud täitetoimingu peatamise aluste esinemisel tuleks täitetoiming lugeda ebaõnnestunuks. Täitetoimingu sisulisel tulemuslikkusel ei ole seejuures määravat tähendust, välja arvatud küsimus, kas selle tulemusel esitatakse kohtule avaldus kohustatud isiku trahvimiseks või mitte. Kohtutäituri jaoks on aga oluline, et kohtutäituri põhitasu, menetluse alustamise tasu ning täitekulu sissenõudmise alused oleksid selgelt ja üheselt määratletud. Mitte arvestatud. Ettepanek muudaks lastega seotud lahendite täitmise võimatuks. Suhtluskorra sundtäitmise edukuse eelduseks ongi kohtutäituri pidev kontrolli surve kohustatud isikule ning kohtutäituri valmidus teotada suhtluskorra tagamise toiminguid esimesel vajadusel. Eelnev ettepanek lahendaks ka lastekaitsetöötajate suure töökoormuse küsimuse lapsega suhtlemise täitmistoimingute juures viibimisel. Me ei pea õigustatuks eelnõus kavandatud lahendust, mille kohaselt on KOV-i esindaja, reeglina lastekaitsetöötaja, kaasamine lapsega suhtlemise täitetoimingusse jäetud kohtutäituri kaalutlusotsuseks. Kuigi on arusaadav, et lastekaitsetöötajate töökoormus on suur ning igas täitetoimingus ei pruugi olla vajalik nende füüsiline kohalolek, kaasneb sellise diskretsiooniga reaalne risk. Praktikas võib tekkida olukord, kus kohtutäitur otsustab KOV-i esindajat mitte kaasata, kuid menetluse käigus ilmneb vajadus lapsega tegelemiseks viisil, mis eeldab erialaseid teadmisi lastekaitsetööst. Arvestades, et kohtutäituril puudub vastav erialane väljaõpe, võib selline olukord kaasa tuua lapsele kahjulikke tagajärgi. Peame vajalikuks jääda praegu kehtiva praktika juurde, et KOV-i eriteadmistega isiku osavõtt on kohustuslik. Mitte arvestatud. Võib eeldada, et kõige pingelisemad olukorrad tekivad eelkõige ühekordsete lapse üleandmiste korral, mille puhul on KOV-i esindaja kaasamine kohustuslik ning seeläbi on spetsialisti toetus kohtutäiturile tagatud. Korduvate üleandmiste puhul tuleb kohtutäituril hinnata täitemenetluse senist kulgu ning juhul, kui on põhjendatud alus eeldada, et järgmisel üleandmisel võib tekkida lapse huve või heaolu ohustav pingeline olukord, on võimalik kaasata KOV-i esindaja. Kui täitemenetluse käigus on ilmnenud, et lapse üleandmised toimuvad viisil, mis ei sea ohtu lapse huve ega heaolu, ei ole KOV-i esindaja kaasamine üksnes ennetaval eesmärgil põhjendatud. Toetame põhimõtteliselt TMS § 27 lg-te 2 ja 3 täpsustamist, mille kohaselt politsei eemaldab täitetoimingult täitmist takistava isiku ning kasutab täitedokumendis ette nähtud juhul jõudu. Peame vajalikuks täpsustada eelnõu seoseid KorS-iga . Eelnõu peab andma üheselt mõistetava selguse, et olukorras, kus kohtutäitur peab vajalikuks täitetoimingut takistava isiku eemaldamist, on politseinik kohustatud vastava isiku eemaldama, selmet jõuda KorS-i tõlgendamisel seisukohale, mis ei pruugi kattuda kohtutäituri antud korraldusega. Selle eesmärgi saavutamiseks teeme ettepaneku asendada TMS § 27 lõikes 2 sõna „ettepanekul“ sõnaga „ülesandel“. Sellise muudatuse korral puudub ühtlasi vajadus täiendavalt defineerida seaduses täitetoimingu takistamise sisu. Leiame, et jõu kasutamise regulatsiooni (TMS § 27) täpsustamisel tuleks analoogia korras rakendada kohtutäituri ja politseiniku suhte määratlemisel sama lähenemist, mida kasutati kohtutäituri seaduse § 9 lg 1 täiendamisel viimase lausega. TMS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (elatise võlgnike survestamine) eelnõu seletuskirjas selgitati vastava sätte eesmärgina politseiametniku rolli täpsustamist kohtutäituri abistamisel elatise võlgniku sõiduki üleandmise toimingu läbiviimisel. Seletuskirjas märgiti, et politseiametnik üksnes abistab kohtutäiturit arestitud sõiduki kättesaamisel ning toiminguga seotud kaebustega saavad puudutatud isikud pöörduda vaid kohtutäituri poole. Samuti rõhutati, et kohtutäituril võib politseiametniku poolt toimingu käigus tekitatud kahju korral tekkida regressinõue politseiametniku vastu ning et tegemist on sättega, mis täpsustab politseiametniku positsiooni ja võrdsustab ta sisuliselt kohtutäituri büroo töötajaga. Kehtiva praktika kohaselt on politsei täitetoimingutel sageli passiivses rollis ning eeldab, et täitetoimingu juhtimine jääb ka jõu kasutamise olukorras kohtutäituri kanda. Politseiametnikud selgitavad üldjuhul, et nende roll piirdub avaliku korra tagamisega ja sekkuvad siis, kui kohtutäiturile või menetlusosalisele on tekkinud (kohe tekkimas) reaalne oht. Ka õiguskantsler on oma 25.11.2024 seisukohas juhtinud tähelepanu probleemidele lapsega seotud täitetoimingutele, kus politsei tegelik roll jäi ebaselgeks ning kohtutäituri pädevus ja vastutus olid praktikas hägustunud. Õiguskantsler rõhutas, et jõu kasutamine ja intensiivne sekkumine lapse ja perekonna ellu peab olema selgelt piiritletud ning vastama seadusest tulenevale pädevusjaotusele. Samuti nähtub kohtupraktikast, et politsei rolli ebaselgus täitetoimingul võib viia õigusvastaste olukordadeni. Näiteks Tallinna Ringkonnakohtu praktikas (mh lapsega seotud täitetoiminguid puudutavad lahendid) on korduvalt rõhutatud, et sunni ja jõu kasutamine peab tuginema selgele õiguslikule alusele ning vastutuse hajumine kohtutäituri ja politsei vahel ei ole lubatav. Selgitame. PPA ja SiM-i ettepanekute alusel on regulatsiooni sõnastust täpsustatud, et muuta politsei kaasamise ja täitetoimingus osalemise reeglid selgemaks. Kõiki praktikas tekkida võivaid küsimusi ei ole võimalik seaduse tasandil ammendavalt lahendada. Lõpliku selguse saavutamiseks on vajalik Koja koostöö PPA, SiM-i ja JDM-iga lapse üleandmine ja lapsega suhtlemise võimaldamise lahendite täitemenetluste ning asutuste vahelise koostöö reeglite kujundamisel. Eelnõu lähtub senisest selgemalt põhimõttest, et suhtlemist nõudva vanema huvid ei saa olla lapse huvidest ülimuslikud. Sellega on adresseeritud õiguskantsleri märgukirjas esitatud aspekt, mille kohaselt ei taganud kehtiv regulatsioon õiglast tasakaalu lapse huvide ja täitemenetluse algatanud lapsevanema huvide vahel, seades suhtlemist nõudva vanema huvid lapse huvidest kõrgemale. Hindame positiivselt, et seadusandja on loobumas varasemast lähenemisest, kus täitemenetluse keskmes oli eeskätt vanema subjektiivne õigus, mitte lapse heaolu ja tegelik turvatunne. Teadmiseks võetud. Oleme seisukohal, et lapsega suhtlemise lahendite puhul on vabatahtliku täitmise tähtaja rakendamine problemaatiline. Kui suhtluskorra täitmise asi on jõudnud kohtutäituri menetlusse, tähendab see praktikas juba seda, et suhtluskorda on rikutud ning vabatahtlikku täitmist ei ole toiminud. Vabatahtliku täitmise tähtaja andmine pikendab menetlust ning suurendab lapse võõrdumise riski teisest vanemast. Seetõttu teeme ettepaneku täiendada TMS-i analoogilise paragrahviga, nagu on § 23 2 , millega ei rakendataks TMS § 24 ja § 25 sätestatud nõudeid ka lapsega suhtlemise lahendite täitmisel. Teadmiseks võetud. Ettepanek on edastatud JDM- ile , kes on märkinud, et v õta b ettepaneku arvesse ja analüüsi b seda. Peame vajalikuks ka täitemenetluse ulatuse ja eesmärgi selgemat määratlemist lapsega suhtlemise asjades. Praktikas on korduvalt leitud, et kohtutäituri roll ei peaks seisnema lapsega suhtlemise asukohtades viibimises ega suhtluse faktilises korraldamises. Kohtutäituri tegevus peaks piirduma täitemenetluse õiguslike vahenditega, eeskätt kohustatud isiku rikkumise tuvastamise ja vajaduse korral trahvi määramiseks ettepaneku tegemisega. Ka siin oleks efektiivsemaks lahenduseks, et juhul, kui kohustatud isik ei anna last üle või takistab suhtluskorra täitmist, pöördub õigustatud isik kas kohtutäituri poole, mille tulemusel algatatakse täitemenetlus konkreetse suhtluskorra rikkumise sundtäitmiseks, või alternatiivselt kohtu poole avaldusega, mille alusel algatatakse täitemenetlus konkreetse suhtluskorra rikkumise tõttu tehtud trahvimääruse sundtäitmiseks. Teadmiseks võetud. Tegemist on praktika kujundamist puudutava ettepanekuga, mida tuleb teha väljaspool seadusloomeprotsessi. 2 1 . Harju Maakohus TMS § 179 1 lg 8 puhul tuleks kaaluda, kas on põhjendatud jätta seadusesse jõu kasutamise võimalus suhtluskorra lahendi täitmise sunnimeetmena olukorras, kus seda meedet sisuliselt ei rakendata. Siinkohal viitan ka Õiguskantsleri märgukirja punktidele 51–52 , aga iseäranis punktile 59. Ka kehtivas kohtupraktikas on kohus jätnud vanema trahvimata olukorras, kus laps ei soovi teise vanemaga kohtuda ning ei ole tuvastatud, et lapsega koos elav vanem suhtlust õigustamatult takistaks. Sellist praktikat leidub nii maakohtutes kui ka ringkonnakohtutes, kuigi maakohtute praktika ei ole selles küsimuses täielikult ühtne. Eelkõige on selliseid lahendeid tehtud suuremate laste puhul (ligikaudu alates 11. eluaastast), kuna väiksemate laste puhul eeldatakse üldjuhul vanemate suuremat võimet lapse suhtlemist mõjutada. Leian sarnaselt Õiguskantslerile, et täitemenetluse põhirõhk peaks olema suunatud vanemale, kes ei täida kohtulahendit, mitte lapsele. Kui vanem ei täida suhtluskorra lahendit tahtlikult, tuleks kohtutäituril teha toiminguid vanema suhtes (nt kutsuda vanem vestlusele, selgitada kohustusi ja võimalikke tagajärgi (trahvimist, aresti jne)). Kui vanem seejärel jätkuvalt lahendit ei täida või kui laps keeldub suhtlemisest, peaks edasine hinnang ja otsustus trahvimise või muude meetmete osas kuuluma kohtule. Võimaluse korral tuleks vältida lapse kaasamist täitetoimingusse, eelkõige lapse üleandmisele olukorras, kus viibivad konfliktis vanemad ja lapsele võõrad ametiisikud. Selline lapse üleandmise korraldus võib olla lapsele traumeeriv ning süvendada vanematevahelist konflikti. Samuti ei pruugi see soodustada lapse ja lahus elava vanema vaheliste positiivsete suhete kujunemist. Ka Õiguskantsler on oma märgukirjas viidanud, et „teadusuuringud kinnitavad, et lapsele on kõige kahjustavam vanematevaheline konflikt“. Alternatiivselt võiks seetõttu kaaluda lahendust, kus lapsega vestleb lastekaitsetöötaja lapsele turvalises keskkonnas ja pingevabas õhkkonnas. Lapse ärakuulamise kohta tuleks koostada protokoll, mis esitatakse koos võimaliku trahvimise avaldusega kohtule. Selgitame. Jõu kasutamise regulatsiooni kujundamisel lähtume Riigikohtu praktikast ja seal väljendatud seisukohtadest, mille kohaselt ei ole jõu kasutamine pideva suhtluskorra lahendi täitmisel soovitatav. Samas on Riigikohus pidanud võimalikuks jõu kasutamist üksikute üleandmiste puhul, vajaduse korral nii lapse kui ka vanema suhtes ( RKTKm 3-2-1-95-14 p 21). Selline võimalus peab säilima erandlikel juhtudel, et tagada täitemenetluse tõhusus. Tegemist on äärmiselt harva kasutatava meetmega, kuid selle olemasolu on vajalik, et kohtulahendeid oleks üldse võimalik täita. Jõu kasutamise võimalus lapse suhtes on ette nähtud üksnes üksikute kriitiliste juhtumite jaoks. Nõustume, et lapse üleandmise protsess peaks olema võimalikult vähetraumeeriv. Samas leiame, et selle saavutamine eeldab eeskätt kohtupraktika kujundamist. Ka kohtulahendid, sealhulgas kompromissid, võiksid senisest enam arvestada võimalusega korraldada lapse üleandmine neutraalsel pinnal ning reguleerida selgemalt vanemate kohalviibimist , eriti ühekordsete üleandmiste puhul. Tegemist ei ole niivõrd seadusloome küsimusega, vaid praktika kujundamisega, milleks on parimad eeldused kohtumenetluses, kus on võimalik konkreetse juhtumi asjaolusid ja lapse huve kaaluda ning kujundada vähemkonfliktseid lahendusi lapse üleandmiseks. TMS § 179 1 lg 8 osas, mis võimaldab kohtutäituril otsustada täitemenetluse peatamise lapse huvidest lähtudes, on vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Samale probleemile on tähelepanu juhtinud ka Õiguskantsler oma märgukirja punktis 40 ning seda vastuolu ei ole eelnõu teiste sätetega kõrvaldatud. Lapse huvide sisuline kaalumine ja suhtluskorra asjakohasuse hindamine kuuluvad kohtu, mitte kohtutäituri pädevusse. Selgitame. Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt. TMS § 179 1 lg -s 8 nimetatud täitetoimingu peatamise otsus peaks olema vaidlustatav ka siis, kui vastava ettepaneku teeb KOV . Eelnõust nähtub, et KOV-i ettepanek on täiturile üksnes sisend, samas kui otsuse teeb siiski kohtutäitur. Seletuskirjas ei ole aga selgitatud, miks ei saa KOV-i ettepanekul tehtud täitemenetluse peatamise otsusele kaevata, kuigi selle otsuse teeb täitur. Selgitame. Kavandatav TMS § 179¹ lg 8 jääb reguleerima üksnes konkreetse täitetoimingu, eelkõige lapse üleandmisega seotud täitetoimingu peatamist. Täitemenetluse peatamise regulatsiooniist on hetkel loobutud. KOV-i esindaja ettepanekul tehtav peatamine puudutab üksnes konkreetset toimingut ega too kaasa kogu täitemenetluse peatamist. KOV-i esindaja on lapse heaolu hindamisel pädev isik ning olukorras, kus tema hinnangul tuleb lapse heaolu kahjustamise vältimiseks täitetoiming koheselt katkestada, peab kohtutäituril olema võimalik sellele hinnangule viivitamata tugineda. Sellisel juhul peab täitetoimingu peatamise otsusel olema piisav kaalukus, et vältida lapsele võimaliku kahju tekkimist. Peatamise otsuse tegemine KOV-i ettepaneku alusel ei tähenda sisulist ega lõplikku otsust täitemenetluse edasise käigu kohta, vaid võimaldab reageerida konkreetsele olukorrale lapse huvide kaitseks. 22 . Viru Maakohus TMS § 179 1 lg 8 on osas, mis võimaldab täituril täitemenetluse peatada, vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Lapse huvide sisuline kaalumine ja suhtluskorra asjakohasuse hindamine kuuluvad kohtu, mitte kohtutäituri pädevusse. Selgitame. Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt. 23 . Eesti Advokatuur Eesti Advokatuuri perekonnaõiguse komisjon t oetab LasteKSi muutmist eelnõus kavandatud viisil. Täname toetuse eest, teadmiseks võetud. Ei toeta TMS § 179 lg 2 p 3 ja § 179¹ lg 8 muutmist kavandataval viisil. On küsitav, millisel viisil hakkaks täitur tuvastama, et lapsega kooselav vanem on kõik endast oleneva teinud. Veelgi enam, kui kohus on kindlaks määranud lapsega suhtlemise korra, on ta juba hinnanud lapsega seotud asjaolusid ja teinud lahendi, mis vastab lapse huvidele, sh leidnud, et vanemaga suhtlemine on lapse huvides. T äitur ei saa sellises olukorras astuda kohtu asemele ja hakata ise lapsega seotud asjaolusid tuvastama ja ümberhindama . TMS § 179¹ lg 8 järgi ei ole KOV-i esindaja ettepanekul tehtud täitetoimingu peatamise otsus edasikaevatav. Sisuliselt antakse sellega täiturile ja KOV-i esindajale õigus otsustada, et määrus, mille kohus (või ka kohtud, sh Riigikohus) on teinud järgides TsMS § 5 lg 3 sätestatud uurimispõhimõtet ja muid TsMS-is lapsesse puutuvate hagita asjade läbivaatamisele kehtestatud regulatsioone, ei kuulu enam täitmisele. T äiturile ja KOV-i esindajale antakse pädevus otsustada, millised jõustunud kohtulahendid kuuluvad täitmisele ja millised mitte. Ühtlasi saaksid täitur ja KOV-i esindaja edaspidi otsustada, sõltumata kohtu poolt tehtud jõustunud lahendist, kas suhtlemine vanemaga on lapse huvides või mitte. Vastavat otsust ei oleks võimalik vaidlustada. Plaanitavad muudatused on vastuolus PS § -dega 146 ja 27 ning PKS § 143 lg -ga 3. Kui kohus on reguleerinud lapse ja vanema suhtlemist, on ta järelikult leidnud, et vanemaga suhtlemine on lapse huvides. Kohtulahendit ei saa täitur ega KOV-i esindaja muuta. Jõustunud kohtulahendit tuleb täita. Vanema õigus oma lapsega suhelda omab põhiseaduslikku kaitset. Kui kohtu poolt määratud suhtluskorras on vaja teha muudatusi, peab see olema kohtu, mitte täituri ja KOV-i esindaja pädevuses. Vastupidiselt kaotaksid lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtulahendid igasuguse mõtte. Selgitame. Just lahendite sundtäitmise eripära tõttu, eriti kestvuse tõttu (menetlused võivad kesta mitu aastat) peab täituril olema võimalus hinnata täitemenetluse asjaolusid erinevalt sellest, kuidas kohus algse vaidluse lahendamisel seda tegi. On ilmselge, et iga täitetoimingu juures võib esineda olukordi, mida ei ole võimalik ette näha suhtluskorra kohtulahendi tegemisel. KOV-i esindaja on lapse heaolu hindamisel pädev isik ning olukorras, kus tema hinnangul tuleb lapse huvidest lähtudes täitetoiming koheselt katkestada, peab kohtutäituril olema võimalik sellele hinnangule viivitamata tugineda. Sellisel juhul peab täitetoimingu peatamise otsusel olema piisav kaalukus, et vältida lapsele võimaliku kahju tekkimist. Peatamise otsuse tegemine KOV-i ettepaneku alusel ei tähenda sisulist ega lõplikku otsust täitemenetluse edasise käigu kohta, vaid võimaldab reageerida konkreetsele olukorrale lapse huvide kaitseks. Kohtupraktikas on lapse tahte kaalumine aja jooksul saanud suurema kaalu võrreldes vanema õigusega lapsega suhelda. Vanema õiguse kaitse ei ole enam absoluutne. Ka õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu, et lapse õiguste kaitseks on vajalik TMS-i täiendamine vastava regulatsiooniga. Ei toeta TMS § 179¹ lg- s 9 kavandatava t regulatsiooni. Jõustunud kohtulahendit tuleb täita, mitte suunata õigustatud vanemat uuesti kohtusse pöörduma. Kohus on juba hinnanud lapsega seotud asjaolusid ja teinud lahendi lapse huvidest lähtuvalt. Ühtlasi suurendaks selline lähenemine oluliselt kohtu töökoormust, millega eelnõu koostamisel arvestatud ei ole. Teiseks, näeb seadus ette konkreetsed alused suhtluskorra muutmiseks, milleks ei ole täitemenetluse ebaõnnestumine. Kolmandaks, peaks sellises olukorras kohtusse pöörduma ikkagi kohustatud vanem, kes tõendab ära, et olemaolev suhtluskord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele. Riigikohus on määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13 selgitanud, et: „Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda.“ Eelnõu selle põhimõttega ei arvesta. Selgitame. Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt. Ei toeta TMS § 179¹ lg-s 10 kavandatavat regulatsiooni. Selle asemel, et leida lahendusi, kuidas tagada lapsega suhtlemise võimaldamise asjades paremini jõustunud kohtulahendite täitmine, suunatakse vanemad uuesti kohtusse. Täitemenetluse lõpetamise aluse lisamisega võetakse vanemalt õigus lapsega isiklikult suhelda ja seda ilma kohtu otsuseta. Selgitame. Täitemenetluse peatamise regulatsioon jäetakse käesolevast eelnõust välja ning analüüsitakse edaspidi täiendavalt. Analüüsi käigus hinnatakse, millises menetluses on võimalik lapsega suhtlemise võimaldamise eesmärke kõige tulemuslikumalt saavutada, kas täitemenetluses või kohtumenetluses. Justiits- ja Digiministeerium Meie 06.03.2026 nr 1.2-2/23-1 Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Sotsiaalministeerium esitab kooskõlastamiseks lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Palume eelnõu kooskõlastada 10 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister Lisad: 1. Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 2. Seaduse eelnõu seletuskiri 3. Seletuskirja lisa (kooskõlastustabel) Anne Haller [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõuga muudetakse lastekaitseseadust (LasteKS) ja täitemenetluse seadustikku (TMS). Eelnõu peamine eesmärk on tagada, et lapsele osutatav abi lähtuks lapse tegelikest vajadustest ja huvidest ning abistamine oleks koordineeritud ja läbipaistev. Kohaliku tasandi lastekaitsel on palju erinevaid ülesandeid ning lastekaitsetöötajate töökoormus on suur. Töökoormust suurendab veelgi valdkondade ebapiisav ja ebaühtlane koostöö; samuti ei võimalda kehtiv regulatsioon abivajavale lapsele abi osutamisel piisavalt paindlikult arvestada lapse abivajaduse iseloomu ning eri valdkondade rolli. Niigi suure töökoormuse ja piiratud ressursi tingimustes pärsivad need asjaolud kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi KOV) lastekaitsetöötajate võimalusi keskenduda juhtumitele, mis vajavad põhjalikku ja kestvat sekkumist. Samuti on need suurendanud valdkonnas tööjõuvoolavust ja läbipõlemise ohtu. Eelnõuga tehtavate muudatustega eristatakse senisest selgemalt olukorrad, kus sekkumine eeldab lastekaitsetöötaja juhtivat rolli, ja juhtumid, kus lapse heaolu toetamine saab toimuda eelkõige selle valdkonna sees, kus lapsel raskused ilmnesid. Samuti toetatakse muudatustega võrgustikutöö tegemist lastekaitses. Lisaks muudetakse eelnõuga KOV-i lastekaitsetöötaja poolt lastekaitselise juhtumikorralduse algatamise aluseid, vähendades seeläbi lastekaitsetöötajate halduskoormust. Koosmõjus aitavad tehtavad muudatused vabastada KOV-i lastekaitsetöötaja ressurssi, et keskenduda lastele, kes vajavad lastekaitsetöötaja tuge kõige enam, ehk lastele, kelle abivajadus on kompleksne ja vajab kestvat sekkumist. Peale selle täpsustatakse eelnõuga lastekaitsetöötaja ülesandeid abivajava lapse abivajaduse hindamisel ja talle abi osutamisel, sealhulgas lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise täitemenetlustes. TMS-is tehtavate muudatustega täpsustatakse ka kohtutäituri ja politsei rolle sellistes täitemenetlustes ning luuakse alus täitetoimingu peatamiseks olukordades, kus selle jätkamine võib lapse heaolu kahjustada. Eelnõukohased muudatused aitavad paremini kaitsta abivajava lapse õigusi, sealhulgas last puudutavate kohtulahendite täitmisel. Õiguste parem kaitse saavutatakse nii tõhusama toe pakkumiseks võimaluste loomise ja abi osutajate ülesannete selgema piiritlemise kui ka lapse kaasatust ja arvamuse avaldamist toetavate muudatuste kaudu. Väiksemaid muudatusi tehakse ka Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) ülesannetes lastekaitse korraldamisel ja järelevalve tegemisel. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Anne Haller ([email protected]) ja sama osakonna lastekaitsepoliitika juht Birgit Siigur ([email protected]) koostöös SKA-ga. TMS-i muudatused on ette valmistatud koostöös Justiits- ja Digiministeeriumi 1 justiitshalduspoliitika osakonna vabakutsete talituse nõunike Aleksandr Logussovi ([email protected]) ja Gerli Spelmaniga ([email protected]). Eelnõu mõjude hindamise on teinud Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Madli Jõeleht ([email protected]). TMS-i muudatuste mõju on hinnatud koostöös Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna vabakutsete talituse nõuniku Gerli Spelmaniga ([email protected]). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusloome ja isikuandmete kaitse nõunik Alice Sündema ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti ja saadi kasulikku sisendit Eesti Linnade ja Valdade Liidu kaasabil kokku kutsutud KOV-ide töörühmalt, milles osalesid lastekaitsetöötajad ja lastekaitsevaldkonna juhid ning üks võrgustikuliikme esindaja kokku 20 KOV-ist. Töörühmas osalenud KOV-id olid: Tallinna linn, Tartu linn, Pärnu linn, Kohtla-Järve linn, Keila linn, Viljandi vald, Anija vald, Raasiku vald, Viimsi vald, Jõhvi vald, Viru-Nigula vald, Mulgi vald, Saaremaa vald, Muhu vald, Valga vald, Kohila vald, Lääneranna vald, Rapla vald, Elva vald ja Harku vald. Lisaks arutati eelnõuga tehtavaid muudatusi MTÜ-ga Lastekaitsetöötajate Ühing ning neid tutvustati lühidalt MTÜ Lastekaitse Liit korraldatud lastekaitsetöötajate suvekoolis. Eelnõu väljatöötamise raames kohtuti MTÜ Sa Suudad noortega. MTÜ Sa Suudad koondab ja esindab noori, kellel esineb või on esinenud riskikäitumist. Tänu noorte kohtumisel jagatud mõtetele osati eelnõu koostamisel arvesse võtta lastekaitsetööga kokku puutunud laste kogemust. Justiits- ja Digiministeerium korraldas TMS-i muudatuste arutamiseks kohtumise lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise täitemenetlustega tegeleva kohtutäituri ja kohtutäituri abiga. 1.3. Märkused Eelnõu on ette valmistatud, et täita Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktis 394 nimetatud ülesannet – suurendame lastekaitsetöö kvaliteeti ja vaatame üle eri valdkondade spetsialistide rollid, et lapsed oleksid suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlustes enam kaitstud (tähtaeg 2026. aasta II kvartal). Eelnõuga muudetakse järgmisi seaduste redaktsioone: 1) lastekaitseseadus (LasteKS) avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 23; 2) täitemenetluse seadustik (TMS) avaldamismärkega RT I, 07.01.2026, 7. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus. Eelnõuga tehtavatel muudatustel puudub andmekaitseline mõju. Eelnõuga ei kaasne negatiivset mõju halduskoormusele, ent eelnõukohased muudatused leevendavad KOV-i lastekaitsetöötajate halduskoormust. 2. Seaduse eesmärk 2 Lastekaitsesüsteemi puudutavate muudatuste kohta valmis 2023. aastal lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus laste heaolu suurendamiseks (edaspidi VTK). VTK-s esitatud muudatusettepanekud viiakse ellu mitmes etapis: esimese etapi muudatused jõustusid käesoleva aasta alguses1, käesolev eelnõu on muudatuste teine etapp ning kolmas eelnõu valmib 2027. aasta jooksul. Käesoleva, s.o teise etapi raames koostatud eelnõu eesmärgid on järgmised: - teha lastekaitse juhtumikorralduses muudatusi, mis võimaldavad KOV-i lastekaitsetöötajal keskenduda eelkõige kompleksse abivajadusega lastele; - toetada eri valdkondade vastutuse võtmist ja koostööd abivajavale lapsele abi osutamisel; - tagada laste ja perede kaasatus abivajava lapse abistamisse ning laste õiguste parem kaitse neid puudutavate kohtulahendite täitmisel. Lisaks tehakse eelnõuga täpsustavaid ja selgitavaid muudatusi, mis puudutavad SKA lastekaitse- ja järelevalveülesannete täitmist. Eelnõu koostamise vajadus tuleneb kohaliku tasandi lastekaitsetöö ebaühtlasest praktikast ja lastekaitsetöötajate ülekoormusest. Kehtiva õiguse kohaselt peab KOV-i lastekaitsetöötaja korraldama abi kõigile abivajavatele lastele sõltumata abivajaduse laadist ja ulatusest. See tähendab, et KOV-i lastekaitsetöötajate töölaual on võrdselt nii keerukad juhtumid, mis nõuavad mitme valdkonna spetsialistide pikaajalist sekkumist, kui ka lihtsamad juhtumid, mille puhul toetaks lapse heaolu taastamist kõige paremini ühe valdkonna sekkumine. Kuna seadus ei võimalda KOV-il neid ülesandeid piisavalt paindlikult vastavalt juhtumi iseloomule jaotada, on see suurendanud lastekaitsetöötajate töökoormust ning seetõttu nende läbipõlemise ja töölt lahkumise riski. See omakorda on vähendanud KOV-ide võimekust pakkuda tõhusat abi kõige haavatavamatele lastele. Eelnõu eesmärk on vähendada lastekaitsetöötajate töökoormust ja suurendada süsteemi tõhusust, et abivajavale lapsele osutatav abi oleks koordineeritud ja kättesaadav ning lähtuks lapse tegelikest vajadustest ja huvidest. Tehtavate muudatustega eristatakse senisest selgemalt olukorrad, kus sekkumine eeldab lastekaitsetöötaja juhtivat rolli, ja juhtumid, kus lapse heaolu toetamine saab toimuda eelkõige selle valdkonna sees, kus lapsel raskused ilmnesid. Samuti muudetakse eelnõuga KOV-i lastekaitsetöötaja poolt lastekaitselise juhtumikorralduse algatamise aluseid, vähendades seeläbi lastekaitsetöötajate halduskoormust, ning toetatakse võrgustikutöö tegemist. Seeläbi vabastatakse lastekaitsetöötajate ressurssi nende laste toetamiseks, kelle abivajadus on kompleksne ja vajab kestvat sekkumist. Eelnõuga juhtumikorralduses tehtavad muudatused asendavad VTK-s kavandatud nn valgusfoorisüsteemi, võimaldades kohaliku tasandi lastekaitse korralduses suuremat paindlikkust ning vastutuse ühtlasemat jaotumist abivajavale lapsele abi osutamisega seotud valdkondade vahel. Eelnõukohaste muudatuste oluliseks osaks on lapse õiguste kaitse tugevdamine. Muudatused toetavad lapse ja pere sisulist, järjepidevat ning lapse võimeid ja arengutaset arvestavat kaasamist lastekaitsealasesse juhtumikorraldusse. See aitab tagada, et lapsele pakutav abi lähtub tema tegelikest vajadustest, ning seeläbi suurendada lastekaitsesüsteemi usaldusväärsust. TMS-i muudatuste eesmärk on parandada lapse õiguste kaitset lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamist puudutavate kohtulahendite täitmisel. Lastekaitset puudutavas haakuvad TMS-is tehtavad muudatused VTK-s kirjeldatud vajadusega täpsustada lastekaitsetöötaja ülesandeid ja toetada eri valdkondade koostööd. Lisaks arvestavad TMS-i muudatused õiguskantsleri korduvaid soovitusi kaaluda lapse üleandmist ja lapsega suhtlemist võimaldavaid täiteasju puudutavas osas 1 Lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, RT I, 31.12.2024, 3. 3 seaduse muutmist.2 Kahetsusväärselt on praktikas esinenud olukordi, kus täitemenetluses ei ole lapse huve piisavalt arvestatud ega ole tagatud lapse turvalisus. Muudatustega luuakse selgem õiguslik alus täitetoimingus osaleva KOV-i esindaja (kelleks enamasti on KOV-i lastekaitsetöötaja) ja kohtutäituri koostööks ning määratakse KOV-i esindaja konkreetne roll lapsele toetuse ja turvatunde tagamisel ja lapse kaasamisel menetlusse. See aitab ennetada lapsele kahjulikke kogemusi, tagada lapse huvidega arvestamise ja vähendada täitemenetluste käigus tekkivat psühholoogilist koormust eelkõige lapsele ja tema vanematele, aga ka menetluses osalevatele spetsialistidele. Eelnõu rakendamise tulemusena muutub kohaliku tasandi lastekaitsetöö korraldus selgemaks ja jaotub vastavalt ülesannete sisule. Lastekaitsetöötajad saavad keskenduda juhtumitele, mis nõuavad põhjalikku sekkumist ja professionaalset juhtimist, samal ajal kui ühte valdkonda puudutavate sekkumistega saavad tegeleda ka teised pädevad spetsialistid. See parandab lastekaitsetöötaja piiratud ressursi efektiivsemat kasutamist, tõhustab võrgustikutööd ja tagab, et abi jõuab lapseni kiiremini ja süsteemsemalt. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu §-ga 1 muudetakse LasteKS-i. Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse lastekaitse korraldamist reguleerivat § 11 lõikega 2. Kehtivas redaktsioonis sätestab LasteKS § 11, et lastekaitset korraldavad Vabariigi Valitsus, ennetusnõukogu, Sotsiaalministeerium, SKA ja KOV-id LasteKS-is sätestatud ülesannete alusel. Selline ammendav loetelu on praktikas aidanud kaasa eksliku arusaama kujunemisele, et lastekaitse korraldamine on üksnes nimetatud asutuste ülesanne ning teiste valdkondades tegutsevate asutuste ja isikute roll on kas minimaalne või puudub üldse.3 See ei ole kooskõlas LasteKS §-ga 10, mille kohaselt on lastekaitse lapse õiguste ja heaolu tagamiseks LasteKS-is sätestatud põhimõtteid järgivate tegevuste, toetuste, teenuste ja muu abi kogum. Lastekaitse selline definitsioon viitab selgelt sellele, et kõigil abivajava lapsega kokkupuutuvatel isikutel, sealhulgas lasteasutustel ja lapsega töötavatel isikutel, on lapse abistamisel oma roll. Seetõttu on sisuliselt väär ja ka abivajava lapse õigusi piirav see, kui lasteasutused ja lapsega töötavad isikud ei ole lastekaitse korraldajate loeteluga hõlmatud. Öeldut arvestades täiendatakse eelnõuga LasteKS § 11 lõikega 2, mille kohaselt toetavad lasteasutused ja lapsega töötavad isikud lastekaitse korraldust, pakkudes oma valdkonnas meetmeid abivajavale lapsele abi osutamiseks ja osaledes võrgustikutöös. Muudatus toetab lastekaitsetöötajaid teistes valdkondades tegutsevate asutuste ja spetsialistide kaasamisel võrgustikutöösse ning kajastab täpsemalt lastekaitse olemust. Muudatus on seotud ka teiste eelnõuga tehtavate täiendustega, eelkõige § 1 punktiga 10, mis käsitleb juhtumikorraldust ning sätestab ka võrgustikutöö mõiste (§ 29 lg 2), ja punktiga 14, millega täiendatakse LasteKS-i lasteasutuste võrgustikutööga seotud kohustusi reguleeriva §-ga 361. Eelnõu § 1 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks kaks LasteKS-i sätet: § 14 lõike 1 punkt 6 ning § 15 lõike 2 punkt 4. Paragrahvi 14 lõike 1 punkt 6 sätestab Sotsiaalministeeriumi ühe ülesandena lastekaitse korraldamisel lapse õiguste kaitseks ja heaolu tagamiseks juhiste, rakendussuuniste ja muude teabematerjalide väljatöötamise ning nendest avalikkuse teavitamise. Praktikas töötab nimetatud 2 Õiguskantsleri 25.11.2024 soovitus justiits- ja digiministrile ning õiguskantsleri 27.03.2015 märgukiri nr 6- 8/131398/1501356 justiits- ja sotsiaalkaitseministrile. 3 Tänapäevase lastekaitse juhtumikorralduse, andmevahetuse ja e-teenuste analüüs. Civitta, 2022, lk-d 21-22. 4 materjale välja ja teavitab neist avalikkust SKA kui lastekaitsevaldkonna rakendusasutus. SKA ülesandeid täiendatakse vastavalt eelnõu § 1 punktiga 4, muutes LasteKS § 15 lõike 3 punkti 4 sõnastust. Paragrahvi 15 lõike 2 punkti 4 kehtetuks tunnistamise põhjuseid on kirjeldatud eelnõu § 1 punktiga 3 tehtava muudatuse juures. Eelnõu § 1 punktidega 3–5 tehakse muudatusi LasteKS §-s 15, mis sätestab SKA ülesanded lastekaitse korraldamisel. Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse § 15 lõike 2 punkti 3, mis käsitleb SKA poolt KOV-i abistamist lastekaitse juhtumite lahendamisel. Muudatus on seotud § 15 lõike 2 punkti 4 kehtetuks tunnistamisega (eelnõu § 1 punktiga 2 tehtav muudatus) ning sellega koondatakse § 15 lõike 2 punktid 3 ja 4 üheks punktiks 3, muutes ühtlasi sätte sõnastust. Kehtivas sõnastuses käsitleb § 15 lõike 2 punkt 3 SKA poolt KOV-i abistamist lastekaitse juhtumite lahendamisel ning sama lõike punkt 4 KOV-i toetamist lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel riiklike meetmete hulgast. Nimetatud SKA ülesanded on sõnastatud eraldiseisvate riiklike meetmetena, kuid praktikas neid ei eristata. Lapsele või perele sobivate meetmete leidmine on osa KOV-i nõustamisest lastekaitse juhtumite lahendamisel ning lisaks riiklikke meetmeid puudutavale nõustamisele toetab SKA KOV-e ka sobivate abinõude leidmisel KOV-i tasandi meetmete seast. Seetõttu koondatakse § 15 lõike 2 punktid 3 ja 4 üheks punktiks 3 ning jäetakse välja viide riiklikele meetmetele. Muudatusega täpsustatakse ka sätte sõnastust. Varasema sõnastuse „KOV-i abistamine lastekaitse juhtumite lahendamisel“ asemel räägitakse KOV-i nõustamisest seoses lastekaitsejuhtumitega. Muudetud sõnastus rõhutab SKA nõustavat ja KOV-i võimestavat rolli, samuti seda, et SKA toetab KOV-i seni, kuni see vajab abi, mitte kuni juhtumi lõpliku lahendamiseni. Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse § 15 lõike 3 punkti 4, mis sätestab SKA ülesandena lastekaitsealase teavitustegevuse korraldamise. Muudatusega lisatakse SKA ülesannete hulka lapse õiguste kaitseks ja heaolu tagamiseks juhiste, rakendussuuniste ja muude teabematerjalide väljatöötamine, mis seni oli sätestatud § 14 lõike 1 punktis 6 Sotsiaalministeeriumi ülesandena. Muudatuse selgitus on esitatud eespool (vt eelnõu § 1 punkti 2 kohta esitatud selgitust). Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse § 15 lõikega 6, mille kohaselt peavad § 15 lõike 2 punktis 3 ja lõikes 5 nimetatud ülesandeid täitvad SKA teenistujad vastama LasteKS-is sätestatud lastekaitsetöötajale esitatud nõuetele. Nimetatud SKA ülesanded on: - KOV-i nõustamine seoses lastekaitsejuhtumitega ja lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel (§ 15 lg 2 p 3) ja - nõukogu määruse (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (ELT L 178, 02.07.2019, lk 1–115), artikli 79 punktides a, b, f ja g ning artiklites 80 ja 82 keskasutusele ette nähtud ülesandeid (§ 15 lg 5). Nimetatud sätete järgi täidab SKA kui keskasutus piiriülestes last puudutavates perekonnaasjades ülesandeid, mis seisnevad teabe kogumises ja vahetamises, lapse asukoha tuvastamises, kohtute ja teiste asutuste abistamises, kokkulepete ja vahenduse soodustamises ning lapse kaitseks vajalike meetmete koordineerimises nii Eestis kui ka teistes liikmesriikides. 5 Mõlema ülesande täitmisel abistavad ja nõustavad SKA teenistujad KOV-i lastekaitsetöötajaid. Lisaks hõlmavad § 15 lõikes 5 loetletud keskasutuse ülesanded keerukaid ja head lastekaitsealast pädevust eeldavaid teadmisi. Seetõttu on põhjendatud, et neid ülesandeid täitvatelt teenistujatelt nõutakse samasugust erialast ettevalmistust ja usaldusväärsust nagu lastekaitsetöötajatelt. Lastekaitsetöötajale kehtivad nõuded on sätestatud LasteKS §-des 19 ja 20 ning hõlmavad erialase ettevalmistuse ja kõrghariduse olemasolu (§ 19 lg 1), sotsiaaltöötaja kutse omandamist spetsialiseerumisega lastekaitsele hiljemalt kahe aasta möödumisel alates lastekaitsetöötajana teenistusse asumisest (§ 19 lg 2) ning karistatuse puudumist LasteKS §-s 20 nimetatud süütegude eest. Samas ei peeta neid teenistujaid LasteKS tähenduses lastekaitsetöötajateks, kuna erinevalt lastekaitsetöötajatest ei tee nad otseseid lapsega seotud otsuseid (vt ka eelnõu § 1 punkti 7 selgitusi). Nõue, mille kohaselt peavad kirjeldatud ülesandeid täitvad SKA teenistujad vastama LasteKS-is lastekaitsetöötajale sätestatud nõuetele, ei piira ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 29 sätestatud isiku õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta. Nimetatud säte hõlmab isiku õigust, et riik ei sekkuks põhjendamatult tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku õigusesse. Samas ei ole inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö absoluutne, vaid põhjendatud juhtudel võib või isegi peab seadusandja inimese valikuõigust piirama. Eespool kirjeldatud ülesandeid täitvatele SKA teenistujatele kvalifikatsiooni ja karistatust puudutavate nõuete kohaldamine on vajalik, et tagada lastekaitsetöö kvaliteet ning seega laste ja perede õiguste kaitse. Seega on piirang sätestatud lastekaitsega kokkupuutuvate laste ja nende perede heaolu ja õiguste kaitseks ning sellisena proportsionaalne. Praktikas toetab lastekaitsetöötajate suhtes kehtivate nõuete kohaldamine KOV-i lastekaitsetöötajaid nõustavatele SKA teenistujatele eelduslikult ka KOV-ide ja SKA vahelist koostööd. Kui KOV-ide lastekaitsetöötajaid nõustavatele SKA teenistujatele kehtivad samad nõuded nagu KOV-ide lastekaitsetöötajatele endile, aitab see üksteist paremini mõista ning suurendab seeläbi vastastikust usaldust. Muudatuse rakendamiseks nähakse eelnõu § 1 punktiga 17 ette üheaastane üleminekuaeg, et tagada kõigile eespool kirjeldatud ülesandeid täitvatele SKA teenistujatele võimalus vajaduse korral omandada nõutav haridus ja kutse. Eelnõu § 1 punktiga 6 jäetakse LasteKS § 17 lõike 1 punktist 3 välja nõue, mille kohaselt peab KOV abivajavast lapsest teada saamisel hindama lapse abivajadust viivitamata. Nõue ei kao, vaid see lisatakse ümbersõnastatult ja täpsustatult abivajaduse hindamist reguleerivasse LasteKS § 28 lõikesse 5 (eelnõu § 1 punktiga 9 tehtav muudatus). Selle järgi tuleb abivajadust hinnata esimesel võimalusel; erandjuhul võib hindamise teha pikema aja jooksul, ent mitte rohkem kui kahe kuu jooksul abivajavast lapsest teada saamisest. Abivajaduse hindamise tähtaeg on sobivam sätestada LasteKS §-s 28, mis reguleerib abivajaduse hindamise korda tervikuna. Eelnõu § 1 punktiga 7 täpsustakse LasteKS § 18 lõikes 1 sätestatud lastekaitsetöötaja mõistet. Paragrahvi 18 kehtiva sõnastuse järgi on lastekaitsetöötaja SKA või KOV-i ametnik, kes täidab talle LasteKS-is või muus õigusaktis sätestatud ülesandeid lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Säte viitab üldiselt lastele, sõltumata nende abivajadusest ega diferentseeri lastega seotud ülesandeid nende raskusastme ega sekkumisvajaduse alusel. Praktikas on see viinud olukorrani, kus suurem osa või isegi kõik lastega seotud KOV-i ülesanded suunatakse lastekaitsetöötajale. Tulemuseks on KOV-i lastekaitsetöötajate ülekoormus ning kõrgelt kvalifitseeritud ressursi kasutamine ka selliste ülesannete täitmisel, mida võiks sisust lähtuvalt teha kitsama profiiliga spetsialist. Muudatuse eesmärk on võimaldada KOV-idele suuremat paindlikkust lastega seotud ülesannete täitmisel vajalike ressursside kasutamisel ja töökorralduse kujundamisel. Eelnõuga lisatav § 18 6 lõike 1 punkt 1 määratleb lastekaitsetöötajana KOV-i ametniku, kes täidab LasteKS § 17 lõike 1 punktides 3 ja 4 sätestatud ülesandeid: hindab abivajavast lapsest teada saamisel tema abivajadust ja pakub meetmeid lapse abistamiseks ning pakub meetmeid perekonnast eraldatud lapsele ja tema perekonnale. Seega seatakse muudatustega lastekaitsetöötaja töö keskmesse abivajav, sealhulgas hädaohus olev laps (vt ka eelnõu § 1 punkti 11 selgitusi) ning talle abi osutamise korraldamine lapse õiguste ja heaolu rikkumise korral. Seejuures tuleb arvestada, et LasteKS § 17 lõike 1 punktides 3 ja 4 nimetatud ülesannete täitmisena on käsitatavad ka muudes seadustes (nt sotsiaalhoolekande seaduses (SHS), perekonnaseaduses (PKS), tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS), TMS-is, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) ning Eesti Vabariigi haridusseaduses) sätestatud KOV-i ülesanded abivajava ja perest eraldatud lapse abistamisel. Ülejäänud LasteKS § 17 lõikes 1 nimetatud KOV-i ülesandeid võib KOV vastavalt sisule ja raskusastmele anda täitmiseks teistele lastega töötavatele isikutele või muudele spetsialistidele. Näiteks võivad sellisteks spetsialistideks olla arengu- või ennetusspetsialist (punktides 1, 2 ja 6 nimetatud ülesannete puhul), siseauditi või järelevalve spetsialist (punktid 5 ja 7), analüütik (punkt 6) või sotsiaaltöötaja (punktid 2 ja 6) ning muidugi ka noorte heaolu spetsialistid, peretöötajad, juhtumikorraldajad ning lapse ja pere heaolu spetsialistid, kes töötavad laste ja peredega, ent kellel pole lastekaitsetöötajalt nõutavat kvalifikatsiooni. Samuti kannab muudatus kehtivast redaktsioonist paremini mõtet, et lapse õiguste ja heaolu tagamine pole üksnes lastekaitsetöötaja ülesanne, vaid sellega peavad KOV-id ja seega KOV-ide teenistujad arvestama kõikides lapsi puudutavates valdkondades tegutsedes. Paragrahvi 18 lõike 1 punkt 2 määratleb lastekaitsetöötajana SKA ametniku, kes täidab LasteKS §- des 291 ja 33 sätestatud ülesandeid. Nimetatud sätted reguleerivad seksuaalselt väärkoheldud laste ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituvate laste abistamist SKA-s ehk lastemajateenust (§ 291) ning hädaohus oleva lapse ajutist perekonnast eraldamist, mida SKA-s korraldab lasteabi (§ 33). Nii lastemajateenuse osutamine kui ka hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine sisaldavad abivajava lapse abivajaduse hindamist ja talle vajaliku abi osutamise korraldamist, sealhulgas sellega seotud otsuste langetamist. Tegemist on olemuslikult lastekaitsetöötaja tööülesannetega, mistõttu peavad neid täitvad SKA teenistujad olema lastekaitsetöötajad. SKA lastekaitsetöötajaid puudutava muudatuse rakendamiseks nähakse eelnõu § 1 punktiga 17 ette üheaastane üleminekuaeg, et tagada kõigile LasteKS-is sätestatud ülesandeid täitvatele SKA teenistujatele võimalus vajaduse korral omandada nõutav haridus ja kutse. Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse LasteKS § 21 lõike 2 punkti 2 nii, et sellest tuleks selgelt välja kohustus selgitada last mõjutavate otsuste tegemisel lapsele ka tema õigusi. Seda tuleb teha lapse vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil. Kuigi kehtivas seaduses sellist kohustust sõnaselgelt kirjas ei ole, pole see siiski sisuliselt uus. Selleks, et last teda mõjutavate otsuste vastuvõtmisse ka praegu kehtivate nõuete kohaselt kaasata ja tema arvamus välja selgitada, on igal juhul vajalik lapsele tema õigusi selgitada. Eelnõuga sätestatakse see kohustus otsesõnu ka § 21 lõike 2 punktis 2, kuna noorte tagasiside kohaselt ei toimi lapsele tema õiguste selgitamine praktikas ühtlaselt4. Vastava kohustuse väljatoomine seaduses aitab seda paremini teadvustada ja seeläbi laste õiguste kaitset parandada. Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse abivajaduse hindamist reguleerivat § 28 lõigetega 4 ja 5. Lõige 4 sätestab, et juhtumikorralduse algatamise vajaduse üle otsustamiseks tuleb teha eelhindamine, mille käigus hindab KOV-i lastekaitsetöötaja § 29 lõikes 6 nimetatud eelduste olemasolu. Nimetatud sättes on välja toodud alused, mille esinemise korral on juhtumikorralduse algatamine KOV-i lastekaitsetöötaja poolt kohustuslik. Sätte kohaselt peab KOV-i lastekaitsetöötaja juhtumikorralduse 4 Vt nt Eesti Õpilasesinduste Liidu 9.01.2026 (kättesaadav EIS-ist) ja MTÜ Sa Suudad14.01.2026 arvamusi käesoleva eelnõu kohta. 7 algatama juhul, kui abivajav laps vajab tema heaolu toetavate meetmete rakendamist samal ajal mitmes lapse heaolu valdkonnas või on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes. Samuti peab KOV algatama juhtumikorralduse lapsele abi osutamiseks ning tegema koostööd SKA ja teiste täisealist ohvrit abistavate asutuste ja organisatsioonidega, kui KOV saab teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ohvriabi seaduse § 9 lõike 2 tähenduses. Viimane lause kehtib sisult samas sõnastuses praegu § 29 lõikena 31, ent eelnõuga lisatakse lause lõppu asutuste kõrvale ka viide organisatsioonidele. See annab selgemalt edasi mõtte, et koostööd tuleb teha ka eraõiguslike ohvrit abistavate isikutega (nt MTÜ-dena tegutsevad naiste tugikeskused). Sarnaselt lapse abivajaduse hindamisega põhineb ka eelhindamine lapse heaolu kolmnurgal.5 Võrreldes lapse abivajaduse hindamisega juhtumimenetluse raames ei tehta eelhindamise käigus aga põhjalikku kogutud teabe analüüsi ega koostata hinnangut. Eelhindamise raames annab KOV-i lastekaitsetöötaja esmase hinnangu lapse arenguvajadustele, vanemlusele, lapse perele ja last ümbritsevale keskkonnale eesmärgiga tuvastada, kas tegemist võib olla mõne LasteKS § 29 lõikes 6 nimetatud olukorraga. Abivajaduse eelhindamise tulemusena saab lastekaitsetöötaja seega langetada kaalutletud otsuse, kas algatada juhtumkorraldus ja hinnata selle raames lapse abivajadust põhjalikumalt või piirdub abivajadus ühe heaolu valdkonnaga.6 Viimati nimetatud juhul ei ole vaja juhtumikorraldust algatada ning piirduda saab lihtmenetlusega sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris (edaspidi STAR). Haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses on otsus juhtumikorralduse algatamise või mittealgatamise kohta toiming, mida tehes tuleb järgida HMS 8. peatükis toimingu kohta sätestatud. Lähtudes LasteKS § 29 lõikest 7 tuleb eelhindamine teha kümne päeva jooksul abivajavast lapsest teada saamisest. Kuigi kehtiv LasteKS ega muud sotsiaalhoolekannet reguleerivad õigusaktid eelhindamise mõistet ei sisalda, pole see lastekaitsetöö kontekstis uus mõiste. Samas esineb lastekaitsetöö praktikas eelhindamise mõiste sisustamises ja selle tegemises erinevusi. Seetõttu pole juhtumikorralduse algatamise või algatamata jätmise põhjused praktikas alati jälgitavad või tuvastatavad, samuti võib see olla üheks põhjuseks, miks juhtumikorralduse otsus jääb üldse tegemata.7 Eelhindamise reguleerimine LasteKS-is on seega vajalik ühtse praktika kujundamiseks lastekaitsetöös. Selleks et lastekaitsetöötajaid eelhindamisel toetada, on STAR-is juba praegu olemas abivajaduse eelhindamist võimaldav funktsionaalsus. Selle täitmine on praegu vabatahtlik, ent peale eelnõukohaste muudatuste jõustumist muutub see kohustuslikuks. Märgatavat töökoormuse suurenemist see KOV-i lastekaitsetöötajatele kaasa ei too, kuna LasteKS § 28 lõige 4 ja selles viidatud § 29 lõige 7 reguleerivad lastekaitsetöötaja tegevust abivajava lapse, mitte kõigi lastekaitsetöötajani jõudvate pöördumiste puhul. Abivajavast lapsest teada saamisel tuleb STAR-is ette nähtud mahus eelhindamine juhtumikorralduse algatamise üle otsustamiseks teha juba praegu, isegi kui selleks STAR-i tuge ei kasutata. Samuti on oluline arvestada, et eelhindamist tehes ei pea lastekaitsetöötajal olema põhjalikku infot kõigi lapse heaolu valdkondade kohta. Lastekaitsetöötaja kaalutlus on, kas selles heaolu valdkonnas on vaja eelhindamiseks hankida lisainfot. Vajaduse korral saab STAR-i teha ka märke, et hetkel info puudub. Peale STAR-i eelhindamisega seotud väljade 5 Lapse heaolu kolmnurk on lapse heaolu hindamise käsiraamatu kõrval lastekaitsetöötajatele peamine töövahend, mis abistab spetsialiste laste abivajaduse hindamisel. Vt lapse heaolu kolmnurga kohta täpsemalt lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 7.1. 6 Lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 4.4. 7 Sotsiaalkindlustusameti 2024. aasta järelevalve tegevusaruande kohaselt on juhtumikorralduse otsuse tegemata jätmine seaduses sätestatud tähtaja jooksul üks peamistest järelevalve käigus tuvastatud puudustest lastekaitsetöös (vt aruande lk-d 17-18). 8 täitmist kuvatav koondvaade annab ülevaate sellest, millistes lapse heaolu valdkondades esineb probleem.8 Eelnõu § 1 punktiga 9 LasteKS § 28 täiendamine lõikega 5 kehtestab uuendusena abivajaduse hindamise lõpptähtaja. Lõike 5 järgi tuleb juhtumikorralduse algatamisel abivajadust hinnata esimesel võimalusel. Erandjuhul lubab säte hindamise teha pikema aja jooksul, ent ka sellisel juhul mitte rohkem kui kahe kuu jooksul abivajavast lapsest teada saamisest. Vastavalt SHS § 9 lõigetele 1–3 on abivajadusele hinnangu andmine osa juhtumikorraldusest. Seega tuleb abivajaduse hindamisega alustada kohe peale seda, kui lastekaitsetöötaja on teinud LasteKS § 29 lõikes 7 nimetatud otsuse juhtumikorralduse algatamiseks. Eelnõuga § 28 lisatava lõike 5 esimene lause, mis kohustab abivajadust hindama esimesel võimalusel, asendab LasteKS § 17 lõike 1 punktis 3 praegu sätestatud nõude hinnata abivajadust viivitamata. Nimetatud nõue tunnistatakse eelnõu § 1 punktiga 6 kehtetuks. Nõue hinnata abivajadust viivitamata asendatakse nõudega teha seda esimesel võimalusel, kuna see on sisuliselt korrektsem. Sõnaveebi järgi tähendab „viivitamata“, et midagi tuleb teha selsamal hetkel, väga lühikese aja jooksul, aega viitmata (sünonüümid kohe, otsekohe, otseteed, hetkepealt, jalamaid).9 Abivajaduse hindamine on analüüsiprotsess, mille vältel püütakse mõista juhtumi tähendust ning koondada üksikasjad, sündmused ja muud asjaolud loogiliseks tervikuks eesmärgiga jõuda sobivate abivajadusest lähtuvate sekkumismeetodite valikuni.10 Erinevalt enamikust teistest LasteKS-is nimetatud tegevustest, mida tuleb teha viivitamata11, võtab korrektselt tehtud abivajaduse hindamine aega. Abivajaduse põhjalik hindamine on oluline, kuna sellel baseerub kogu abivajava lapse toetamiseks rakendatavate abimeetmete tegevuskava. Seejuures võib abivajaduse hindamiseks kuluv aeg sõltuvalt abivajava lapse abivajadusest ja sellega seotud asjaoludest erineda: mõne lapse puhul võib abivajaduse hindamiseks kuluda nädal, ent mõne teise puhul rohkem kui kuu. Öeldut arvestades ei ole sisuliselt õige nõuda, et abivajadust tuleb alati ja igal juhul hinnata väga lühikese aja jooksul. Eelkõige on oluline, et abivajaduse hindamine oleks põhjalik ning selleks tuleb KOV-i lastekaitsetöötajale võimaldada rohkem paindlikkust. Nõue, et abivajadust tuleb hinnata esimesel võimalusel, seda annab. Uue nõudena kehtestatakse § 28 lõikega 5 kohustus lõpetada abivajaduse hindamine igal juhul kahe kuu jooksul abivajavast lapsest teada saamisest. Seejuures nähakse ette, et kahte kuud on abivajaduse hindamiseks võimalik kasutada üksnes erandjuhtudel, reeglina peaks abivajaduse hindamine olema tehtud kiiremini (esimesel võimalusel). Erandjuhuga on tegemist siis, kui viivitus abivajadusele hinnangu andmisel on objektiivsete asjaoludega põhjendatud, näiteks kui abivajaduse hindamine vajab lapsega tegelenud spetsialisti sisulist arvamust (arengu või tervise hindamist, psühholoogi/psühhiaatri hinnangut, erivajaduse selgitamist), mis eeldab hinnangut andva spetsialisti jaoks uut kohtumist lapsega, või kui lapse arvamust ei ole võimalik kohe välja selgitada (laps on tugevas emotsionaalses kriisis, vajab enam aega usalduslikuks kontaktiks). Ühelgi juhul ei tohi abivajaduse hindamine ega selle kestus põhjustada viivitust kiireloomulise abi osutamisel. Juhul kui abivajadus on ilmnenud ja abivajadus on tuvastatav juba esmaste andmete põhjal, tuleb vajalikke meetmeid rakendada esimesel võimalusel, ootamata põhjaliku hindamise lõpetamist. Sellisel juhul saab abivajadust põhjalikumalt hinnates edaspidi osutatavat abi täpsustada ja kohandada, ent 8 Lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 4.4. 9 Vt Sõnaveeb, Otsing - viivitamata. 10 Lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 5.1. 11 Nt kohustab LasteKS § 22 lõige 4 lapsega töötavat isikut lapse abivajaduse ilmnemisel või selle kohta teate saamisel viivitamata teavitama sellest last kasvatavat isikut. LasteKS § 27 lõiked 2–4 kohustavad abivajavast lapsest viivitamata teavitama ja sellise teate edastama. LasteKS § 32 lõige 1 näeb ette, et hädaohus olevat last tuleb viivitamata abistada ning likvideerida selleks lapse elu või tervist ohtu seadnud olukord. 9 abivajaduse hindamise kohustus ei saa olla põhjuseks, mille tõttu abivajajale vajaliku abi osutamise alustamine viibib. Lõpptähtaja määratlemine seaduses on vajalik, et abivajaduse hindamine ei veniks, vaid jõuaks igal juhul mõistliku aja jooksul tulemuseni ehk abivajavale lapsele abimeetmete rakendamise tegevuskava koostamiseni. SHS § 9 lõike 3 kohaselt kuulub abivajadusele antud hinnang koos abimeetmete rakendamise tegevuskavaga juhtumiplaani. Eelnõuga sätestatakse LasteKS § 29 lõikes 9 kohustus vaadata abivajava lapse juhtumiplaan üle vähemalt üks kord aastas. Koosmõjus § 28 lõigetega 1 ja 5 tähendab see, et lapse abivajadusele antud hinnang ei ole staatiline ja n-ö kivisse raiutud, vaid võib sõltuvalt asjaoludest, sealhulgas rakendatud abimeetmete tulemustest olla ajas muutuv. Seega ei tohiks § 28 lõiget 5 tõlgendada nii, et peale selles sätestatud tähtaja möödumist ei tohi lapse abivajadust enam üldse hinnata. Vastupidi, seda tuleb teha vastavalt asjaolude muutumisele pidevalt, ent see ei tohi takistada seda, et tegevuskava lapsele abi osutamiseks saab paika esimesel võimalusel. Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse abivajavale lapsele abi osutamist reguleerivat § 29. Paragrahv on üles ehitatud nii, et selle lõigetes 1–3 on sätestatud abi osutamise seisukohalt oluliste mõistete definitsioonid ja üldpõhimõtted, lõiked 4 ja 5 selgitavad, kuidas toimub abivajava lapse abistamine olukorras, kus KOV lastekaitsetöötaja sekkumine ei ole tingimata vajalik, ning lõiked 6–12 reguleerivad abivajavale lapsele abi osutamist juhtumikorralduses KOV-i lastekaitsetöötaja poolt. Lõikes 1 sätestatakse abivajavale lapsele abi osutamise mõiste. Abivajavale lapsele abi osutamine on lõike 1 järgi lapse heaolu toetava meetme kohaldamine viisil, mis tagab lapse turvalisuse ja võimestab last kasvatavaid isikuid ning vajaduse korral parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid. Vastavalt LasteKS §-le 4 on lapse heaolu lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised, tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused on rahuldatud. Lõike 1 kehtiva redaktsiooni järgi tuleb abivajavale lapsele abi osutada viisil, mis parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid. See on ainus nõue, mille lõige 1 praegu abivajavale lapsele abi osutamise viisile sätestab. See aga ei pruugi olla lapse heaolu toetamiseks piisav ega ka vajalik. Lapse abivajadus ei pruugi olla seotud lapse ja vanema vaheliste suhetega (nt lapse puudest või terviseprobleemidest tulenev abivajadus) ning sellistel juhtudel ei ole asjakohane nõuda, et abi osutamine peab igal juhul toimuma lapse ja teda kasvatava isiku suhteid parandaval viisil. Lisaks on kahjuks olukordi, kus last kasvatava isiku käitumine last kahjustab (nt lapse seksuaalne väärkohtlemine vm liiki vägivald lapse suhtes) ning ohustab seeläbi lapse turvalisust. Ka sellistel juhtudel ei pruugi lapse ja teda kasvatava isiku suhete parandamise nõue iga lapse heaolu toetamiseks rakendatava meetme kohaldamisel olla asjakohane. Seetõttu on muudatusega lisatud lõikesse 1 täpsustus, et lapse heaolu toetava meetme kohaldamine peab tema suhteid last kasvatava isikuga parandama vajaduse korral. Samuti on lõiget täiendatud nõudega arvestada lapse heaolu toetava meetme kohaldamisel seda, et see tagaks lapse turvalisuse. Lapse turvalisusega arvestamise olulisust lapse parimate huvide väljaselgitamisel on rõhutanud ka lapse õiguste komitee.12 Selleks et lapsele abi osutamine oleks efektiivne, tuleb toetada ka peret, kus laps kasvab. Seetõttu on lõikesse 1 lisatud nõue, et abivajavale lapsele abi osutades tuleb lapse heaolu toetavat meedet kohaldada viisil, mis võimestab last kasvatavaid isikuid. Nõue lähtub Austraalias välja töötatud mudelist „Turvalisuse märgid“ (ingl k Signs of Safety), mille rakendamist Sotsiaalministeerium 12 Lapse õiguste komitee üldkommentaar nr 14 (2013): lapse õigus tema parimate huvide esikohale seadmisele (artikkel 3 paragrahv 1), p 73. 10 praegu kuues Eesti KOV-is testib13. Mudeli Eestis rakendamine toetub Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud ja 2024. aastal valminud uuringule14, milles võrreldi teistes riikides kasutatavaid juhtumikorraldusmudeleid. Analüüsi tulemusena peeti mudelit „Turvalisuse märgid“ Eesti lastekaitsetöö vajadustele enim vastavaks. Mudel on nüüdisaegne ja tõenduspõhise käsitlusega ning mõeldud lastekaitsetöötajate abistamiseks keeruliste peresuhete ja lapse heaolu hindamisel. Mudelile on iseloomulik lapse ja tema vanemate, aga ka laiema pere ja lähedaste ringi ning võrgustikuliikmete kaasamine lapse abivajaduse hindamisse ja juhtumi edasisse lahendamisse. Sellega soovitakse juhtumit lahendada viisil, mis lähtuks perekonna tugevatest külgedest ja olemasolevatest ressurssidest, et sõnastada perega koostöös lapse ohutuse tagamiseks vajalikud sammud ehk lapse turvalisuse plaan.15 Lõike 2 esimene lause sätestab abivajavale lapsele abi osutamisel kehtiva kohustuse rakendada võrgustikutööd, järgides SHS-is sätestatud juhtumikorralduse põhimõtteid. Lause sõnastus on võrreldes kehtiva § 29 lõikega 2 sisult sama, ent seda on mõnevõrra kohendatud. Lõikesse 2 lisatakse teine lause, mis võrgustikutöö mõiste lahti seletab. Selle järgi on juhtumipõhine võrgustikutöö LasteKS-i tähenduses abivajava lapsega töötavate isikute ning teiste asjaomaste spetsialistide ja asutuste koostöös toimuv koordineeritud tegevus lapsele abi osutamisel, milles võrgustikku kaasatud liikmed viivad koostöös tehtud otsuseid ellu oma ametikohast tulenevate ülesannete piires viisil, mis tagab lapse huvide arvestamise. Mõiste lähtub Eesti lastekaitses levinud praktikast, mille järgi on lapse juhtumiga tegelev võrgustik enamasti formaalne, mis tähendab, et võrgustiku moodustavad lapse ja perega kokku puutuvad spetsialistid, kelle ülesanne on lähtuvalt enda ametirollist toetada lapse ja pere toimetulekut.16 Võrgustikutöö mõiste defineerimine LasteKS-is on oluline, et ühtlustada kõigi lastekaitse võrgustikutöös osalejate arusaama nii töö sisust kui ka selle eesmärgist. Ühise eesmärgi nimel tegutsev koostöövõrgustik on turvalise ning last ja peret toetava elukeskkonna eeldus. Lõige 3 kohustab kaasama abivajavale lapsele abi osutamisse kõikides abi osutamise etappides lapse enda ja teda kasvatava isiku või lasteasutuse, kus laps viibib. Kuigi kehtivas seaduses sellist kohustust sõnaselgelt kirjas ei ole, pole see siiski sisuliselt uus. LasteKS § 21 lõige 1 kohustab kõigi last mõjutavate otsuste tegemisel välja selgitama lapse huvid. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb selleks lapsele selgitada kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel. LasteKS § 29 lõige 5 (eelnõukohaste muudatuste järgi § 29 lg 8) kohustab KOV-i abivajava lapse abivajaduse hindamisel ja talle abi osutamisel välja selgitama lapse arvamuse. Kõik nimetatu kuulub kaasamise alla. Lapse kaasamine peab toimuma kõigis abi osutamise etappides. Lapsele tuleb anda oma arvamuse avaldamiseks piisavalt aega ning tagada tema jaoks sobiv, s.o turvaline, arusaadav ja võimetekohane viis seda teha. Lapse kaasamisel ei ole vanuse alampiiri, kuid arvestada tuleb lapse vanuse ja arengutasemega. Kaasamine ei tähenda üksnes lapse ärakuulamist, vaid ka seda, et lapsele selgitatakse, kuidas tema arvamust otsuste tegemisel arvesse võetakse, millisel viisil see mõjutab edasisi samme ning millised on lapse otsusega seonduvad õigused, sealhulgas õigus esitada 13 Vt täpsemalt Lastekaitse valdkonna arendamine | Sotsiaalministeerium. 14 Lastekaitse juhtumikorralduse mudelite võrdlev analüüs, Haap Consulting, 2024. 15 Lastekaitse juhtumikorralduse mudelite võrdlev analüüs, Haap Consulting, 2024, lk-d 59-60, vt lisaks H. Alton „Juhtumikorraldusmudel „Turvalisuse märgid“ – uus tööriist Eesti lastekaitsetöös“, Sotsiaaltöö, okt 2024. 16 K. Laul, M. Kähr „Võrgustikutöö lastekaitses kui efektiivne meetod abivajavate laste toetamisel“, MTÜ Lastekaitse Liit infokiri Märka Last, 29.11.2024. 11 arvamusi ja kaebusi (vt selle kohta täpsemalt § 29 lõike 10 selgitusi). Kaasamine võimaldab esile tuua lapse mõtted ja soovid ning tagab, et tehtavad otsused lähtuvad lapse arvamusest ja huvist.17 Lapse kaasamine tähendab, et tema arvamust kuulatakse ja arvestatakse, aga see ei tähenda, et otsus peab alati olema tema sooviga kooskõlas. Oluline on, et laps saaks aru, kuidas tema arvamust arvesse võeti, ja et seda oleks talle selgitatud arusaadavalt, ausalt ja eakohaselt. Sarnaselt lapsega peab kogu abi osutamise vältel olema aktiivselt kaasatud lapse pere, eelkõige teda kasvatavad isikud või nende puudumise korral lasteasutus, kus laps viibib. Pere kaasamine ei tähenda üksnes pereliikmetelt arvamuse küsimist, vaid eeldab, et lastekaitsetöötaja jagab perega teavet juhtumi eesmärkide, kavandatavate sammude ja otsuste kaalutluste kohta ning arutab neid perega, et otsused kujuneksid võimalikult läbipaistvalt ja pere seisukohti arvestades. Pere kaasamine eeldab, et lastekaitsetöötaja loob perega ühise arusaama olukorrast, eesmärkidest ja võimalikest sammudest, et tagada lapse turvalisus. Ühine arusaam ei tähenda pere ja lastekaitsetöötaja üksmeelt olukorra hindamises, vaid seda, et mõlemad pooled mõistavad, miks nende hinnangud võivad erineda ning milliseid tegusid või kokkuleppeid on vaja, et olukord muutuks lapse jaoks turvalise(ma)ks. Otsused kujunevad koostöös, kus lastekaitsetöötaja vastutab seadusest tulenevate otsuste tegemise eest, kuid pere saab nende kujundamises sisuliselt osaleda ja oma lahendusi välja pakkuda. LasteKS § 22 lõike 3 järgi on last kasvataval isikul küll kohustus teha vajaduse korral lastekaitsetöötajaga koostööd, kuid see saab toimida tulemuslikult ainult siis, kui lastekaitsetöö on pere jaoks läbipaistev ning suhe lastekaitsetöötajaga põhineb usaldusel. Usaldus kujuneb siis, kui pere ja spetsialist arutavad ühiselt, millised lapse ja pere olukorra aspektid vajavad muutmist ning kuidas neid samme ellu viia, et lapse turvalisus paraneks ja pere toimetulek tugevneks. Lapse ja pere järjepidev ja sisuline kaasamine on kooskõlas ka mudeliga „Turvalisuse märgid“, mis peab väga oluliseks lapse ja tema vanemate, aga ka laiema pere ja lähedaste ringi ning võrgustikuliikmete kaasamist lapse abivajaduse hindamisse ja juhtumi edasisse lahendamisse. Lõiked 4 ja 5 on võrreldes kehtiva LasteKS-iga uued sätted, mis loovad selgema seose LasteKS-i ja konkreetseid lapse heaolu valdkondi (eelkõige haridus- ja tervisevaldkonda) reguleerivate eriseaduste alusel toimuva abivajavale lapsele abi osutamise vahel. Säte näeb ette, et kui abivajavale lapsele tuleb tema heaolu toetavaid meetmeid rakendada ühes lapse heaolu valdkonnas ning puudub kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, korraldatakse abivajavale lapsele abi osutamist vastavas lapse heaolu valdkonnas, järgides § 29 lõikes 3 sätestatut ja rakendades valdkonna piires võrgustikutööd. Vajaduse korral võib võrgustikutöösse kaasata KOV-i lastekaitsetöötaja. Lõige 5 sätestab, et kui valdkonnas rakendatud meetmed ei avalda mõju või neid ei ole võimalik rakendada valdkonnast sõltumatutel põhjustel, teatab vastavas lapse heaolu valdkonnas lapsega töötav isik töös või kutsetegevuses märgatud abivajavast lapsest vastavalt LasteKS §-le 271. Sätted on vajalikud, kuna LasteKS-i kehtiv regulatsioon, eelkõige § 271 ja § 29 lõige 4 ei ole täielikus vastavuses konkreetseid lapse heaolu valdkondi reguleerivates eriseadustes sätestatud abi osutamise regulatsiooniga. Näiteks õppimiskohustuse puhul sätestavad PGS ja kutseõppeasutuse seadus õppeasutuse ülesanded selle kohustuse täitmisel, tuues muu hulgas välja meetmed, mida õppeasutus peab rakendama enne, kui ta pöördub õppimiskohustuse täitmisel raskusi kogevale lapsele abi osutamiseks KOV-i poole. Alushariduse puhul on lasteaia või -hoiu kohustused raskusi kogeva lapse toetamisel sätestatud alushariduse seaduses. Samas on sellist täiendavat toetust vajavad lapsed 17 Lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 2.4. 12 LasteKS § 26 tähenduses abivajavad lapsed, kuna nende heaolu haridusvaldkonnas on ohustatud.18 LasteKS § 271 kohustab lapsega töötavat spetsialisti abivajavast lapsest teavitama, sama kohustus on LasteKS § 27 järgi ka kõigil teistel isikutel. LasteKS § 29 lõige 4 (kehtivas redaktsioonis) omakorda kohustab KOV-i lastekaitsetöötajat juhul, kui lapse abivajadust ei ole võimalik rahuldada ühekordse meetmega, algatama sellisele lapsele abi osutamiseks juhtumikorralduse. See aga tähendab, et sama murekohaga seotult peaks lapsele abi osutama nii haridusasutus kui ka KOV-i lastekaitsetöötaja. Reeglina ei ole see vaid ühes konkreetses valdkonnas abi vajava lapse huvides ega taga talle efektiivseimat ja kättesaadavaimat võimalikku tuge. Ka tekitab see segadust lapsega töötavates spetsialistides, eelkõige abivajavast lapsest teavitamise kohustust puudutavas. Lisaks on käesoleva eelnõu väljatöötamiseks kokku kutsutud KOV-ide töörühmas osalenud lastekaitsetöötajate kogemuste järgi juhtumeid, kus LasteKS-it tõlgendatakse selliselt, et abivajavale lapsele kohase abi osutamise korraldaja on igal juhul KOV-i lastekaitsetöötaja, kuigi abivajadus on ilmnenud ja vajab lahendamist ühes konkreetses lapse heaolu valdkonnas. LasteKS-i kehtiv regulatsioon ei anna sellises olukorras KOV-i lastekaitsetöötajale õiguslikku alust juhtumikorralduse algatamata jätmiseks ja seega juhtumi koordineerija rolli mittevõtmiseks. Kirjeldatud probleem tõusetub eelkõige haridusvaldkonnaga seotult, muu hulgas ilmselt põhjusel, et selles valdkonnas esinevate probleemide iseloomu tõttu võibki olla vahel raske määratleda, kas abivajava lapse toetamiseks piisab haridusvaldkonna tugispetsialistide tehtavast või on vaja lastekaitsetöötaja sekkumist. Seaduste tasandil on sama probleem olemas ka muudes valdkondades, näiteks tervisevaldkonnas. Laps, kes on murdnud käeluu, on kahtlemata LasteKS § 26 tähenduses abivajav laps. Kui luumurru põhjuseks ei ole väärkohtlemine ega hooletusse jätmine, vajab selline laps aga eelkõige arsti abi, mitte lastekaitsetöötaja sekkumist. Samas tuleks kehtivat LasteKS-i regulatsiooni täht-tähelt järgides ka sellisest lapsest teavitada lastekaitsetöötajat. Eelnõuga kehtestatavad LasteKS § 29 lõiked 4 ja 5 koosmõjus sama paragrahvi lõikega 6 loovad sellistes olukordades selgust ning sätestavad, et juhul, kui laps vajab abimeetmete rakendamist ühes valdkonnas, korraldatakse abi osutamist esmajärjekorras seal. Lapse heaolu valdkonnad on välja toodud LasteKS §-s 4 ning nendeks on lapse füüsiline, psühholoogiline, emotsionaalne, sotsiaalne ja kognitiivne ehk mentaalsete protsessidega (nt taju, tähelepanu, mõtlemist) seotud heaolu (kõik nimetatud on erinevad heaolu valdkonnad), tervis, haridus ja majanduslik seisund. Kui lapse abivajadus ilmneb ühes valdkonnas, näiteks hariduses (nt laps segab tundi ja käitub agressiivselt põhjusel, et ta on puudumise tõttu õppeaines maha jäänud) ega ole seotud teiste lapse heaolu valdkondadega (mahajäämus ei ole tingitud lapse kodusest keskkonnast, mis last ei toeta), on lapse heaolu tagamise seisukohalt mõistlik ja tõhus, kui esmajärjekorras korraldab lapsele abi osutamise kool ise, kaasates oma tugispetsialiste. Kooli tugispetsialistidel on parim teadmine valdkonnas lapse abistamiseks olemasolevatest meetmetest ja parim võimalus nende rakendamiseks, samuti on nad tekkinud olukorraga juba kursis. Abivajavast lapsest tuleks sellises olukorras KOV-i teavitada alles siis, kui valdkonnas rakendatud meetmed ei avalda mõju või neid ei ole võimalik rakendada valdkonnast sõltumatutel põhjustel (nt kui lapse käitumisraskused süvenevad, vanematega koostöö ei suju ja lapse abistamiseks on vaja rakendada kooliväliseid meetmeid; laps puudub koolist ja tugiteenustelt, kuna vanematel puudub vajalik transport, st majanduslikel põhjustel). Erandiks kirjeldatud üldpõhimõttest on olukorrad, kus esineb kahtlus lapse väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes. Sellistel juhtudel tuleks vastavalt §-le 271 ja § 29 lõikele 4 lastekaitsetöötajat abivajavast lapsest teavitada ka siis, kui lapse abivajadus piirneb ühe valdkonnaga (nt väärkohtlemine on aset leidnud koolis). 18 Abivajav on nimetatud sätte kohaselt laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. 13 Lapse abivajadus loetakse ühe valdkonnaga piirduvaks siis, kui probleem tekib ja avaldub samas heaolu valdkonnas. See, et probleemi lahendamiseks on vaja mitut erinevat teenust või meedet, ei tähenda iseenesest, et abivajadus esineks mitmes valdkonnas. Näites, kus laps on koolist puudumise tõttu õppetöös maha jäänud ja vajab lisaks õpitoele ka psühholoogilist abi, on probleem siiski haridusvaldkonnas. Psühholoogiline abi on siin seotud sama probleemiga – raskustega õppetöös toimetulekul. Seetõttu on tegemist ühe valdkonnaga piirduva abivajadusega. Mitmes valdkonnas tekib abivajadus siis, kui probleemide põhjused on või need avalduvad eri eluvaldkondades. Kui laps vajab õpituge koolist puudumise tõttu, kuid psühholoogilist abi hoopis näiteks koduste probleemide tõttu, puudutab olukord nii lapse hariduslikku kui ka psühholoogilist heaolu. Sellisel juhul on tegemist mitmekülgse abivajadusega, mille puhul on vastavalt lõikele 6 KOV-i lastekaitsetöötaja sekkumine põhjendatud. Lõige 4 näeb ette, et lapsele konkreetses abivajaduse valdkonnas abi osutamise korraldamisel tuleb järgida LasteKS § 29 lõikes 3 sätestatut ja rakendada valdkonna piires võrgustikutööd. Vajaduse korral võib võrgustikutöösse kaasata KOV-i lastekaitsetöötaja. Lõikes 3 sätestatu rakendamise kohustus tähendab, et abi osutamisesse tuleb selle kõikides etappides kaasata laps ja teda kasvatav isik või lasteasutus, kus laps viibib. Tegemist ei ole sisult uue kohustusega – lapse kaasamise, sealhulgas tema arvamuse väljaselgitamise kohustus on sätestatud LasteKS §-s 21 ning lapse vanematega koostöö tegemise näevad ette ka konkreetseid valdkondi reguleerivad eriseadused. Lapse arvamuse väljaselgitamisel on oluline arvestada, et lapse arvamus võib aja või muude asjaolude koosmõjus muutuda. Seega ei saa lapse arvamuse väljaselgitamine olla ühekordne toiming, vaid iga last mõjutava otsuse puhul tuleb lapse arvamus uuesti välja selgitada. Teisisõnu on lapse arvamuse väljaselgitamine järjepidev protsess ning seda tehakse lapse jaoks turvalisel ja arusaadaval viisil. Sarnaselt lapse ja pere kaasamise kohustusega on kõigil abivajavale lapsele abi osutavatel isikutel ka praegu kohustus rakendada abi osutamisel võrgustikutööd (LasteKS § 29 lg 2). Eelnõuga täpsustatakse, et võrgustikutööd tuleb rakendada abi osutava valdkonna piires. See seab konkreetses valdkonnas abivajavale lapsele abi osutavate spetsialistide tegevusele hoomatavad ning nende pädevust ja ametiülesandeid arvestavad piirid, mis on kooskõlas ka isikuandmete töötlemise põhimõtetega. Kui abivajava lapse toetamiseks on tarvis kaasata spetsialiste väljaspool tema abistamist korraldavat valdkonda, viitab see, et tegemist võib olla mitmekülgse abivajadusega lapsega, kellest tuleb teavitada KOV-i lastekaitsetöötajat. Kuna lõike 4 esimese lause kohaselt piirdub ühe lapse heaolu valdkonna piires toimuva abi osutamise puhul võrgustikutöö selle valdkonna spetsialistidega, on lõike teises lauses eraldi välja toodud, et vajaduse korral võib võrgustikutöösse partnerina kaasata KOV-i lastekaitsetöötaja. See ei ole abivajavale lapsele abi osutamist korraldava valdkonna jaoks kohustus, vaid võimalus, mille kasutamise vajadus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. STAR-i tähenduses käsitatakse neid juhtumeid, millesse KOV-i lastekaitsetöötaja lõike 4 teise lause alusel võrgustikupartnerina kaasatakse, lihtmenetlusena. Väärib rõhutamist, et § 29 lõige 4 ei sekku teiste valdkondade, sealhulgas haridusvaldkonna tegevusse ega too seega kaasa muudatusi selles, kuidas teiste valdkondade tugispetsialistid praegu oma ülesannete piires abivajavatele lastele abi osutavad. Eelnõuga muudetakse küll KOV-i lastekaitsetöötaja töökorraldust (§ 29 lõikes 6 tõstetakse juhtumikorralduse alustamise lävendit abivajavale lapsele abi osutamiseks), ent see ei too kaasa lisakohustusi teistele valdkondadele, sealhulgas haridusvaldkonnale, vaid viib LasteKS-i teisi valdkondi reguleerivate õigusaktidega kooskõlla. 14 Lõigetega 4 ja 5 tehtav muudatus annab ka KOV-idele võimaluse korraldada abivajavate laste toetust paindlikumalt ja tõhusamalt, suunates juhtumite koordineerimise sinna, kus probleem tegelikult ilmneb. See omakorda toetab lastekaitsetöö korraldamisel KOV-i ressursside otstarbekamat kasutamist. Ka praegu on KOV-e, mis on juba loonud teatud lapse heaolu valdkondadele tugiteenuseid osutava KOV-i allasutuse või ka eraldiseisva juriidilise isiku, kus töötavad juhtumikorraldajad koordineerivad abi osutamist vastavas valdkonnas ilmnenud abivajadusega lastele.19 Kehtivat seadust järgides peaksid sellistes asutustes töötavad juhtumikorraldajad abivajava lapsega kokku puutudes teavitama sellest vastavalt LasteKS §-dele 27 ja 271 KOV-i lastekaitsetöötajat, kes peaks §-st 29 lähtudes algatama juhtumikorralduse ning juhtumi koordineerimise üle võtma. Kui lapse abivajadus piirdub selle valdkonnaga, kus juhtumikorraldaja tegutseb, puudub selleks aga sisuline vajadus. Olukordades, kus abivajaduse rahuldamine saaks kõige tõhusamalt toimida selles valdkonnas, kus abivajadus ilmnes, võib lapse ligipääs vajalikule abile juhtumi lastekaitsetöötajale delegeerimise tõttu hoopis kannatada. Muudatus aitab ka selliseid olukordi vältida, vähendades bürokraatiat, kiirendades lapsele abi osutamist ning võimaldades lastekaitsetöötajal keskenduda juhtumitele, mis nõuavad mitmekülgset ja koordineeritud sekkumist. Lõige 6 muudab võrreldes kehtiva seadusega oluliselt seda, millal peab KOV-i lastekaitsetöötaja juhtumikorralduse algatama. Kehtiva seaduse (§ 29 lg 4) järgi võib juhtumikorralduse algatamata jätta üksnes juhul, kui lapse abivajadus on võimalik rahuldada ühekordse meetmega. Ühekordne meede tähendab konkreetset ja piiratud sekkumist, mis lahendab lapse abivajaduse täielikult ja püsivalt ühekordse toiminguga. Lapse heaolu hindamise käsiraamatu järgi on ühekordseks meetmeks näiteks sotsiaalnõustamine, -toetuse või informatsiooni jagamine.20 Kõigil muudel juhtudel peab KOV-i lastekaitsetöötaja kehtiva seaduse järgi abivajavale lapsele abi osutamiseks algatama juhtumikorralduse. Seda tuleb teha sõltumata sellest, kas lapse abivajadus on ühe- või mitmekülgne. SHS-i järgi tähendab juhtumikorraldus pikaajalist ja mitmekülgset abi vajavale isikule abi andmise koordineerimist mitme organisatsiooni koostöös (§ 9 lg 1). See on mitmeetapiline ja mitme osapoole koostööd nõudev protsess, mis eeldab eri valdkondade spetsialistide koordineeritud tegevust kogu abistamise vältel. Tegemist on ressursimahuka sekkumisega, mis nõuab aega, tööjõudu ja süsteemset andmekogumist. Ka sisuliselt on juhtumikorraldust vaja rakendada eelkõige siis, kui lapse abivajadus hõlmab mitut lapse heaolu valdkonda ning talle abi osutamine eeldab seetõttu mitme valdkonna sekkumist ja erinevate teenuste koordineerimist. Kehtivast LasteKS-is tulenev KOV-i lastekaitsetöötaja kohustus korraldada abivajavale lapsele abi osutamist juhtumikorralduses sõltumata lapse abivajaduse laadist ja ulatusest on üks põhjustest, mis on viinud selleni, et lastekaitsetöötajatel ei ole alati piisavalt ressurssi, et keskenduda lastele, kes vajavad lastekaitsetöötaja tuge kõige enam, st lastele, kelle abivajadus on kompleksne ja vajab kestvat sekkumist. Praegu on lastekaitsetöötajate töölaual võrdses olukorras nii väga tõsised, aastatepikkust ja mitme valdkonna spetsialistide koordineeritud sekkumist vajavad juhtumid, kui ka juhtumid, kus laps vajab heaolu taastamiseks vaid ühe valdkonna spetsialistide sekkumist. Kuna kehtiv seadus kohustab KOV-i mõlemat tüüpi juhtumi lahendamiseks kasutama juhtumikorraldust, mida saab koordineerida vaid lastekaitsetöötaja, ei saa KOV-id rakendada nende laste abivajaduse rahuldamiseks vajalikku ressurssi võimalikult optimaalsel moel ega toetada last selle valdkonna kaudu, kus laps tuge vajab. See on vähendanud KOV-i suutlikkust pakkuda tõhusat abi kõige haavatavamatele lastele ning samas suurendanud lastekaitsetöötajate läbipõlemise ja töölt lahkumise riski. 20 Lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 4.5. 15 Öeldut arvestades muudetakse lõikega 6 praegu kehtivat juhtumikorralduse algatamise lävendit ning juhtumikorralduse algatamine lastekaitsetöötaja poolt seotakse sellega, kas lapse abivajadus puudutab üht või mitut lapse heaolu valdkonda. Lõike 6 esimese lause järgi algatab KOV-i lastekaitsetöötaja juhtumikorralduse, kui abivajavale lapsele tuleb tema heaolu toetavaid meetmeid rakendada samal ajal mitmes lapse heaolu valdkonnas või on tekkinud kahtlus lapse väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes. Lapse heaolu valdkonnad on välja toodud LasteKS §-s 4 ning nendeks on lapse füüsiline, psühholoogiline, emotsionaalne, sotsiaalne ja kognitiivne ehk mentaalsete protsessidega (nt taju, tähelepanu, mõtlemist) seotud heaolu (kõik nimetatud on erinevad heaolu valdkonnad), tervis, haridus ja majanduslik seisund. Lõike 6 teise lause sõnastus kattub sisuliselt kehtiva § 29 lõike 31 sõnastusega, mille kohaselt peab KOV, saades teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ohvriabi seaduse § 9 lõike 2 tähenduses, algatama juhtumikorralduse lapsele abi osutamiseks ning tegema koostööd SKA ja teiste täisealist ohvrit abistavate asutustega. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga lisatakse eelnõuga lause lõppu ka viide organisatsioonidele, et oleks selgem, et koostööd tuleb teha ka eraõiguslike ohvrit abistavate isikutega (nt MTÜ-dena tegutsevad naiste tugikeskused). Lõige 6 toob seega eraldi välja olukorrad, kus: - on tekkinud kahtlus lapse väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes; - KOV saab teada lapsest, keda kasvatav isik on hädaohus olev täisealine perevägivalla ohver ohvriabi seaduse § 9 lõike 2 tähenduses. Reeglina on need ühtlasi olukorrad, kus lapse abivajadus on mitmekülgne ja talle tuleb tema heaolu toetavaid meetmeid rakendada samal ajal mitmes lapse heaolu valdkonnas. Siiski on need eraldi välja toodud, et rõhutada juhtumikorralduse algatamise olulisust selliste juhtumite puhul ja ühtlustada praktikat. Näiteks on praktikas olnud segadust juhtumikorralduse algatamisega olukordades, kus tegemist on LasteKS § 291 lõikes 1 nimetatud lapsega, s.o lapsega, keda on seksuaalselt väärkoheldud või kelle puhul on selline kahtlus, või lapsega, kes on kahtlustatav või menetlusalune isik seksuaalsüüteos või lapse seksuaalkäitumine ohustab teiste isikute või tema enda heaolu. Vastavalt § 291 lõikele 1 peab KOV sellisest abivajavast lapsest teada saades SKA-d kohe teavitama. Tegemist on lastega, kelle heaolu toetamiseks saab SKA pakkuda § 291 lõikes 3 loetletud meetmeid ehk lastemajateenust. Abivajavale lapsele lastemajateenuse osutamine ei tee SKA-st aga juhtumikorraldajat, see roll on vastavalt lõikele 6 siiski KOV-i lastekaitsetöötajal. Eraldi on oluline välja tuua, et reeglina on lapse abivajadus mitmekülgne, kui kohtu menetluses on TsMS § 550 lõike 1 punktis 2 nimetatud hooldus- või suhtlusõiguse asi lapse suhtes. Need on hagita menetluses lahendatavad vaidlused, mille esemeks võib olla otsustusõiguse üleandmine, hooldusõiguse muutused, hooldusõiguse piiramine või täielik äravõtmine ning lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramine. Seega hõlmavad sellised hooldus- ja suhtlusõiguse asjad nii vanematevahelisi vaidlusi kui ka näiteks PKS § 134 alusel muu isiku avalduse alusel algatatud hooldusõiguse piiramise asju. Juhtumikorralduse algatamine last puudutavates hooldus- ja suhtlusõiguse asjades on oluline, kuna nendes menetlustes langetatakse lapse elu olulisel määral mõjutavaid otsuseid. See eeldab KOV-i lastekaitsetöötaja poolt põhjaliku hinnangu andmist lapse olukorra, huvide, vajaduste ja tema jaoks parima lahenduse kohta, mis reeglina tähendab juhtumikorralduse rakendamise vajadust. Kui juhtumikorraldust ei ole juba varem algatatud, tuleb see sellisel juhul algatada siis, kui kohus KOV-ilt vastavalt TsMS §-le 552 seisukohta küsib või ta menetlusse kaasab. Samas on oluline välja tuua, et juhtumikorralduse algatamine ei ole reeglina vajalik kohtuasjade puhul, mille esemeks on vastavalt PKS §-le 131 nõusoleku andmine lapse või eestkostetava nimel tehingu tegemiseks ja mille puhul kohus vastavalt TsMS § 552 lõikele 2 ka KOV-i seisukohta küsib. Need kohtuasjad on nimetatud TsM § 550 lõike 1 punktis 6. 16 Lõikes 6 sätestatu ei tähenda, et olukorras, kus lapsele tuleb tema heaolu toetavaid meetmeid rakendada ainult ühes lapse heaolu valdkonnas, ei võiks KOV-i lastekaitsetöötaja juhtumikorraldust algatada. Kui KOV-i lastekaitsetöötaja kas abivajaduse hindamise või ka juba abi osutamise etapis näeb, et lapse paremaks toetamiseks on mõistlik algatada juhtumikorraldus, saab ta seda teha. Lõikes 6 ega ka lõikes 4 sätestatu KOV-i lastekaitsetöötaja sellekohast õigust ei piira. Kui lapse ühekülgse abivajaduse rahuldamiseks ei ole tarvis juhtumikorraldust algatada, ent lapsele ei osutata abi § 29 lõike 4 alusel (vt sellekohaseid selgitusi eespool), peab lapsele vastavalt LasteKS § 17 lõike 1 punktile 3 pakkuma abi siiski KOV-i lastekaitsetöötaja, ent sellisel juhul saab seda teha STAR-i tähenduses lihtmenetluses. Vastavalt SHS § 5 lõikele 1 ja LasteKS § 27 lõikele 3 on juhtumikorralduse algatamise kohustus reeglina lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsel KOV-il. Lõige 7 vastab kehtivale § 29 lõikele 3, kuid selles on võrreldes kehtiva regulatsiooniga tehtud üks sõnastuslik muudatus (sõna „möödumisel“ on asendatud sõnaga „jooksul“). Sättes nimetatud juhtumikorralduse algatamise või algatamata jätmise otsus tuleb teha § 28 lõikes 4 nimetatud abivajaduse eelhindamise põhjal. Lõige 8, mis käsitleb lapse arvamuse väljaselgitamist ja dokumenteerimist, kordab kehtiva § 29 lõiget 5, milles muudatusi tehtud ei ole. Lapse arvamuse väljaselgitamisel on oluline arvestada, et lapse arvamus võib aja või muude asjaolude koosmõjus muutuda. Seega ei saa lapse arvamuse väljaselgitamine olla ühekordne toiming, vaid iga lapse elukorraldust puudutava otsuse puhul tuleb lapse arvamus uuesti välja selgitada.21 Teisisõnu on lapse arvamuse väljaselgitamine järjepidev protsess ning seda tehakse lapse jaoks turvalisel ja arusaadaval viisil. Lapse arvamuse küsimine on üks osa LasteKS § 21 kohasest lapse huvide väljaselgitamise ja § 29 lõike 3 kohasest lapse kaasamise protsessist. Lõikes 9 sätestatakse kohustus vaadata juhtumiplaan üle vähemalt üks kord aastas. Praegu on selline kohustus seadusega kehtestatud asendushooldusele suunatud lapse juhtumiplaani kohta (SHS § 10 lg 3), eelnõuga tehtava muudatusega laiendatakse seda kõigi abivajavate laste juhtumiplaanidele. Kuigi tegemist on seaduse tasandil seni sätestamata kohustusega, ei ole see oma sisult uus. Ka praegu suunab lapse heaolu hindamise käsiraamat KOV-i lastekaitsetöötaja juhtumiplaani osaks oleva tegevuskava rakendamisel tegema regulaarseid juhtumiplaani vahehindamisi, mille käigus hinnatakse rakendatud abimeetmete tulemuslikkust, vaadatakse üle ja täiendatakse uue infoga abivajaduse hinnangut.22 Seega ei tähenda juhtumiplaani ülevaatamine mitte lapse abivajaduse ja selleks rahuldamiseks vajalike meetmete n-ö nullist uuesti hindamist, vaid juba hinnatu ülevaatamist sellest aspektist, kas see vajab tulenevalt muutunud asjaoludest muutmist või täiendamist. Seadusega sätestatakse kohustus vaadata juhtumiplaan üle vähemalt üks kord aastas, mis tähendab, et juhtumiplaani ülevaatamine peab toimuma vastavalt vajadusele (sellele viitab sõna „vähemalt“ kasutamine), ent mitte mingil juhul harvem kui üks kord aastas. Juhtumiplaani ülevaatamisel tuleb järgida asjakohaseid LasteKS-i abivajaduse hindamise ja abi osutamise sätteid ning kaasata sellesse laps ja last kasvatav isik või lasteasutus, kus laps viibib. Lõige 10 kohustab KOV-i tagama abivajavale lapsele abi osutades talle lapse võimete kohase, iseseisva ja sõltumatu võimaluse esitada KOV-i tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi. Lapse arvamused ja kaebused tuleb registreerida ning lapsele tuleb tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil anda nende kohta viivitamata asjakohast tagasisidet. Vajaduse korral tuleb KOV-i 22 Lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 10.4. 22 Lapse heaolu hindamise käsiraamat, p 10.4. 17 abivajavat last puudutavas tegevuses teha lapse õigusi tagavad muudatused. Säte on analoogne lasteasutuste suhtes kehtiva LasteKS § 36 lõikega 3. Abivajavale lapsele talle abi osutamisel võimetekohase kaebamise võimaluse andmine on osa lapse õigusest oma arvamust avaldada ja olla ära kuulatud. Seega pole tegemist sisuliselt uue õigusega, vaid reaalselt juba eksisteeriva õiguse selgesõnalise väljatoomisega seaduses. Abivajava lapse kaebeõiguse eraldi väljatoomine seaduses on oluline, et tagada praegusest paremini laste teadlikkus sellise õiguse olemasolust. Näiteks, MTÜ-ga Sa Suudad toimunud kohtumisel osalenud noorte sõnul ei olnud nad abivajava lapsena lastekaitsetöötajaga kokku puutudes oma õigusest kaebust esitada teadlikud, kuna keegi ei olnud neile seda selgitanud. LasteKS § 36 lõike 3 järgi on kaebeõigus analoogses sõnastuses tagatud lasteasutuses viibivale lapsele. Puudub põhjus, miks tuleks abivajavat last, kes lasteasutuses ei viibi, kohelda selles aspektis teistmoodi. Oluline on ka välja tuua, et lõikes 7 ei ole sõna „kaebus“ kasutatud samasuguses tähenduses nagu halduskohtumenetluse seadustikus, vaid silmas on peetud lapse õigust väljendada rahulolematust ning mittenõustumist KOV-i otsuste vm tegevusega. Lõige 11 sätestab abivajava lapse juhtumikorralduse lõpetamise alused. Kehtivas õiguses juhtumikorralduse lõpetamise aluseid reguleeritud ei ole. Lõike 11 järgi lõpetab KOV abivajava lapse juhtumikorralduse kolmel juhul: - Juhtumiplaani osaks olevas tegevuskavas seatud eesmärgid on täidetud, lapse abivajadus on rahuldatud ning abivajadust ei ole kuue kuu jooksul tegevuskava täitmisest uuesti ilmnenud (p 1). See on olukord, kus abivajavale lapsele on abi osutatud vastavalt juhtumiplaanile ning sellega on lapse abivajadus rahuldatud. Juhtumikorraldust ei lõpetata kohe, kui tegevuskava eesmärgid on täidetud, vaid kuue kuu möödumisel. Kuus kuud on aeg, mille jooksul saab abivajadusele antava hinnangu põhjal veenduda, et tegevuskavas ette nähtud meetmete rakendamine tõi kaasa soovitud tulemuse ega anna tagasilööke. - Laps saab täisealiseks (p 2). LasteKS § 3 lõike 2 järgi on laps iga alla 18-aastane isik. Isiku täisealiseks saamisel ei reguleeri temaga seonduvat enam LasteKS, seega lõpeb juhtumikorraldus lapse täisealiseks saamisel. - Laps sureb (p 3). Juhtumikorraldus on haldusmenetlus HMS-i tähenduses. HMS § 43 lõike 1 punkti 4 ja lõike 4 punkti 5 kohaselt lõpeb haldusmenetlus haldusakti või toimingu adressaadi surmaga, kui haldusakt või toiming on seotud adressaadi isikuga. Juhtumikorraldus on seotud lapse isikuga, seega lõpetatakse juhtumikorraldus lapse surma korral. Lõige 12 reguleerib juhtumikorralduse üleandmist juhul, kui laps kolib ühest KOV-ist teise. Lõikes 12 on sätestatud, et kui laps asub elama teise KOV-i haldusterritooriumile, annab lapse senise elukoha järgne KOV juhtumikorralduse lapse uue elukoha järgsele KOV-ile üle. Lapse uue elukoha järgne KOV võtab juhtumikorralduse üle. Elukoha vahetus ei ole juhtumikorralduse lõpetamise alus, kuna erinevalt lõikes 11 nimetatud olukordadest ei muuda lapse kolimine tema abivajadust ega seega vajadust juhtumikorralduse järele. Muutub vaid KOV, kes juhtumikorraldust läbi viib ja seeläbi lapsele abi osutamist korraldab. Lapse elukohavahetuse korral on oluline, et juhtumikorraldust enne elukohavahetust vedanud KOV teeks omalt poolt vajaliku, et lapse uue elukoha järgne KOV saaks asuda lapsele abi osutama ja juhtumit korraldama. Praktikas esitab juhtumit seni korraldanud KOV lapse uue elukoha järgsele KOV-ile abivajava lapse kohta teate ning vajaduse korral teeb juhtumi üleandmiseks lapse uue elukoha järgse KOV-iga koostööd. Lõikega 12 sätestatakse kohustus juhtumikorralduse jätkamiseks vajalik teave lapse uue elukoha järgsele KOV-ile üle anda ka seaduses. Eelnõu § 1 punktiga 11 täpsustatakse §-s 30 sätestatud hädaohus oleva lapse mõistet. Täpsustatud sõnastuse kohaselt on hädaohus olev laps selline abivajav laps, kes on oma elu või tervist vahetult 18 ohustavas olukorras või kelle käitumine ohustab vahetult tema enda või teiste isikute elu või tervist. Paragrahvi 30 kehtiv redaktsioon defineerib hädaohus oleva lapse kui lapse, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ja lapse, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist, täpsustamata, et hädaohus olev laps on ühtlasi abivajav laps. Kuna abivajavasse ja hädaohus olevasse lapsesse puutuv on LasteKS-is reguleeritud eraldi peatükkides (vastavalt 6. ja 7. peatükk), on see tekitanud küsimusi nende mõistete omavahelise suhte kohta. Seetõttu täpsustatakse eelnõu § 1 punktiga 11 tehtava muudatusega, et hädaohus olev laps on abivajav laps, kes on LasteKS §-s 30 kirjeldatud olukorras. Teisisõnu on kõik hädaohus olevad lapsed ühtlasi LasteKS-i tähenduses abivajavad lapsed. Hädaohus oleva lapse puhul tuleb hädaohule kiirelt reageerida ja laps turvalisse paika toimetada. Turvalisse paika toimetatud hädaohus olnud laps on vastavalt LasteKS §-le 26 enamasti käsitatav abivajava lapsena, kelle abistamine on reguleeritud §-des 28 ja 29. Samuti lisatakse § 30 tekstiossa täpsustus, et ohustava olukorra ja käitumise puhul peetakse silmas vahetut ohtu lapse või teiste isikute elule või tervisele. Sellega rõhutatakse last või tema käitumise tõttu teisi isikuid ähvardava ohu ajalis-ruumilist lähedusastet. Paragrahvi 30 kehtivas redaktsioonis kasutatud väljend „elu või tervist ohustav olukord“ viitab üldisele ohule, mis võib viia elu või tervise kahjustumiseni, ent ei pruugi olla kohene ega vältimatu. Selline oht võib olla potentsiaalne või kujunemisjärgus (nt elamises on hallitus, mis aja jooksul kahjustab tervist; lapsega ei tegeleta piisavalt, mis võib viia hooletusse jätmiseni) ning annab seaduse tasandil laiema kaalutlusruumi sekkumiseks. Hädaohus oleva lapse puhul on aga vajalik viivitamatu sekkumine, kuna oht on kohene ja reaalne, s.t kahju võib tekkida, kui kohe ei tegutseta. Õiguslikult on vahetult ohustav olukord seega kitsam ja intensiivsem kategooria kui ohustav olukord ning sobib sellisena LasteKS-i hädaohus oleva lapse abistamise regulatsiooniga paremini. Eelnõu § 1 punktidega 12 ja 13 muudetakse § 36 lõikeid 1 ja 3 lasteasutuses viibiva lapse arvamuse ja kaebuse esitamise õigust puudutavas. Eelnõu § 1 punktiga 12 tehtava muudatusega lisatakse § 36 lõikes 1 esitatud loetellu (isikud ja asutused, kellega lasteasutuses viibiv laps võib kellestki sõltumata ühendust võtta) lasteabi. Lasteabitelefoni 116 111 pidamine ja selle kaudu või muul viisil lasteabile saabunud teabe vastuvõtmine on vastavalt LasteKS § 15 lõike 3 punktile 6 SKA ülesanne. Viide üldiselt lasteabile ja mitte lasteabitelefonile 116 111 lisatakse sättesse seetõttu, et lasteabi poole saab pöörduda ka lasteabi veebilehel asuvas vestlusakanalis, meilitsi ja videokõne vahendusel. Oluline on, et lasteasutuses viibivale lapsele oleks tagatud võimalus pöörduda lasteabi poole tema jaoks kõige sobivamal viisil. Selle võimaluse tagamiseks on soovitav teha info lasteabi poole pöördumise õiguse kohta lasteasutuses viibivatele lastele võimalikult kättesaadavaks: panna sellekohane info avalikult välja, selgitada igal õppeaastal, millised on abisaamise võimalused jne. Sama muudatusega jäetakse § 36 lõike 1 loetelust välja tingimus, mille kohaselt peab lasteasutuses viibivale lapsele olema tagatud õigus pöörduda just oma rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse KOV-i lastekaitsetöötaja poole. Selle asemel sätestatakse lapse üldine õigus võtta ühendust lastekaitsetöötajaga. Muudatus on vajalik, kuna lasteasutuses viibiv laps ei pruugi teadagi, kus ta elukoht rahvastikuregistri järgi on. Ka võib lasteasutuses viibida laps, kellel rahvastikuregistri järgset elukohta polegi (nt saatjata alaealine välismaalane enne rahvastikuregistrikannet). Seega piirab § 36 lõike 1 kehtiv sõnastus selliste laste õigusi. Muudatus on oluline ja vajalik ka sisuliselt, kuna tagab lapsele võimaluse pöörduda oma murega just selle lastekaitsetöötaja poole, kellega tal on tekkinud usalduslik suhe. Kui tegemist pole lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse KOV-i lastekaitsetöötajaga, saab lastekaitsetöötaja ise lapse pöördumise asjaomasele 19 lastekaitsetöötajale edastada ja lapsele seda selgitada. Oluline on ka märkida, et tulenevalt eelnõuga LasteKS § 18 lõikes 1 tehtavast muudatusest hõlmab lapse õigus pöörduda lastekaitsetöötaja poole ka võimalust pöörduda lastemaja poole. Nii § 36 lõikes 1 kui ka lõikes 3 täpsustatakse, et lasteasutus peab lapsele tagama võimaluse esitada lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi võimetekohasel viisil. Kehtivas redaktsioonis viide võimetekohasusele puudub. Lisaks täpsustakse eelnõu § 1 punktiga 13 tehtava muudatusega, et lasteasutus peab lapse arvamuse ja kaebuse kohta andma tagasisidet lapse vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil. Kehtivas redaktsioonis § 36 lõike 3 teine lause tagasiside andmise viisi ei sätesta. Täpsustused on olulised, et tagada lasteasutuses viibivatele lastele sisuline kaebuse esitamise õigus. Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse seadust §-ga 361, mis sätestab lasteasutuse kohustuse luua tingimused, mis aitavad tagada lasteasutuse esindaja osalemise lapse abivajaduse hindamisel ja talle sobiva abi osutamisel lasteasutuse ülesannete piires, kui KOV või LasteKS §-des 291 ja 33 sätestatud juhtudel SKA neid lapse abivajaduse hindamiseks ja sobiva abi osutamiseks kaasab. Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktiga 1 LasteKS §-s 11 tehtava muudatusega ja toetab eelnõu § 1 punktiga 10 juhtumikorralduses tehtavaid muudatusi. Muudatuse taga on vajadus toetada lastekaitsetöötajaid võrgustikutöö tegemisel. LasteKS § 29 lõike 2 kohaselt tuleb lapsele abi osutamisel rakendada võrgustikutööd, järgides SHS-is sätestatud juhtumikorralduse põhimõtteid. Juhtumikorraldus tähendab pikaajalist ja mitmekülgset abi vajavale isikule abi andmise koordineerimist mitme organisatsiooni koostöös (SHS § 9 lg 1). Juhtumikorralduse raames antakse abi osutavate organisatsioonide koostöös hinnang lapse abivajadusele ja koostatakse tegevuskava sobivate abimeetmete rakendamiseks, mida kajastatakse juhtumiplaanis (SHS § 9 lg 3, § 10 lg 1). Selle saavutamiseks koondab KOV-i lastekaitsetöötaja või LasteKS-is sätestatud juhtudel SKA lapse ümber selle lapsega töötavate isikute ning teiste asjaomaste spetsialistide ja asutuste võrgustiku (LasteKS § 342 lg 8). Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehtud ja 2022. aastal avaldatud Civitta „Tänapäevase lastekaitse juhtumikorralduse, andmevahetuse ja e-teenuste analüüsis“ väljendasid KOV-i lastekaitsetöötajad, et võrgustikukohtumistel käimine on ebaühtlane ning inimeste kaasamine juhuslik; raske on leida ühiseid koosolekuaegu, kus kõik võrgustikuliikmed saaksid osaleda ning sageli võib koostöövõrgustik põhineda isiklikel kontaktidel ja sellel, mis on erinevate osapoolte motivatsioon lastekaitsevõrgustikus osaleda.23 Samuti tõid lastekaitsetöötajad intervjuudes ühe olulise mõttena esile, et praegu kehtiv süsteem võrgustikutöö osas ei takista töötamast, küll aga takerdutakse sageli inimeste erinevate arusaamade, hoiakute ja motivatsiooni taha.24 LasteKS-i muudatuste ettevalmistamiseks kokku kutsutud KOV-ide töörühmas toodi lisaks välja, et esineb juhtumeid, mille puhul ei ole abivajava lapsega haridussüsteemis töötavad spetsialistid oma rollist lapse abistamisel teadlikud, vaatamata sellele, et asjakohased kohustused on valdkonda reguleerivas õigusaktis sätestatud. Kirjeldatud probleemide lahendamiseks täiendatakse LasteKS §-ga 361, kus tuuakse selgelt välja, et kohustus luua tingimused, mis tagaksid lasteasutuse esindaja osalemise lapse abivajaduse hindamisel ja talle sobiva abi osutamisel lasteasutuse ülesannete piires, lasub lasteasutusel. See aitab suunata vastutuse võrgustikutöös osalemise eest sinna, kus see peaks olema, ehk (laste)asutuse tasandile. Iga lasteasutuses lapsega töötav spetsialist ei pea läbi mõtlema kõike võrgustikutöös 23 Tänapäevase lastekaitse juhtumikorralduse, andmevahetuse ja e-teenuste analüüs. Civitta, 2022, lk 21. 24 Samas, lk 22. 20 osalemisega seonduvat ega korraldama oma tööd vastavalt, vaid seda peab tegema tema tööandjaks olev lasteasutus. Seega ei ole tegemist sisult uue kohustusega. Oma töötajate instrueerimise ning nende töökorralduse ja tööülesannete nõuetekohase täitmise eest vastutabki tööandjana lasteasutus. Haridusvaldkonnas tegutsevate lasteasutuste puhul toetavad tehtavat muudatust ka 2025. aasta 1. septembril jõustunud õppimiskohustusega seotud muudatused Eesti Vabariigi haridusseaduses (eeskätt § 104), PGS-is (eeskätt § 35 lg-d 3, 4 ja 6 ja § 46 lg 2) ja kutseõppeasutuse seaduses (eeskätt § 311 lg 4) ning samast kuupäevast kehtiv alushariduse seadus (eeskätt § 12 lg-d 1-3 ja §-d 13, 14 ja 32). See, kuidas lasteasutus oma spetsialistidele sobivad tingimused loob, on sätestatud valdkonda reguleerivates õigusaktides (vt nt eelmises lõigus viidatud haridusvaldkonna õigusaktide sätteid) või sellise regulatsiooni puudumise korral lasteasutuse enda otsustada. LasteKS-i tähenduses ei eelda võrgustikutöö tegemist tagavate tingimuste loomine tingimata vastavasisulise kirjaliku juhendmaterjali või korra kehtestamist, kuigi sõltuvalt lasteasutuse suurusest ja töökorraldusest võib see olla vajalik. Kohustuse panek just lasteasutusele aitab tagada, et lastega töötavate spetsialistide kaasatus võrgustikutöösse toimub ühe lasteasutuse sees ühtsetel alustel ja ühtseid põhimõtteid järgides. Samuti säästab võrgustikutöös osalemise põhimõtete keskne läbimõtlemine nii asutuses töötavate spetsialistide kui ka lastekaitsetöötajate ressurssi, vähendades võrgustikutöö tulemuslikkuse sõltuvust üksikisikute erinevatest arusaamadest, hoiakutest ja motivatsioonist. Eelnõu § 1 punktiga 15 muudetakse LasteKS § 38 lõiget 2 eesmärgiga tagada õigusselgus SKA tehtava riikliku järelevalve ulatuses. Korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lõike 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Tegemist on haldusevälise järelevalvega, mis on suunatud haldusevälistele isikutele ning halduseväliste ohtude väljaselgitamisele ja tõrjumisele. Kehtivas redaktsioonis sisaldab § 38 lõige 2 aga sätteid, milles sätestatud nõudeid saab vastavalt LasteKS-ile täita vaid haldusorgan, eeskätt KOV või mõnel juhul ka SKA või politsei. Seetõttu saab nendes sätetes esitatud nõuete täitmise üle teha vaid haldusjärelevalvet, riiklikku järelevalvet pole nende nõuete täitmise üle võimalik teha. Sel põhjusel jäetakse § 38 lõikest 2 välja viited LasteKS §-le 19 (lastekaitsetöötajale esitatavad nõuded), § 20 lõigetele 4–8 (lapsega töötamise piirangu ümberhindamine SKA poolt), § 32 lõigetele 1–4 ning lõike 5 punktidele 1 ja 2 (KOV-i lastekaitsetöötaja või politsei poolt hädaohus oleva lapse toimetamine ohututesse tingimustesse), § 33 lõigetele 1–3 (hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine) ja §-le 34 (perekonnast eraldatud lapse kaitse). Paragrahvi 38 lõike 2 loetellu lisatakse viide §-le 361, mis eelnõu § 1 punktiga 15 LasteKS-isse lisatakse ja mis sätestab lasteasutuse osalemise võrgustikutöös. Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse LasteKS-i alusel haldusjärelevalve tegemiseks lubatavaid meetmeid. Paragrahvi 401 lisatakse lõiked 2 ja 3, mis annavad SKA-le lastele sotsiaalteenuseid osutava lasteasutuse üle haldusjärelevalve tegemisel õiguse küsida lasteasutuses teenuse saamise eesmärgil viibivatelt lastelt ja nende seaduslikelt esindajatelt selgitusi. Paragrahvi 401 lisatav lõige 2 näeb muu hulgas ette, et lapselt selgituste küsimiseks peab SKA ametnikul olema asjakohane väljaõpe. Lõige 3 sätestab, et lapselt selgituste küsimisel tuleb talle selgitada selgituste küsimise põhjuseid, tema õigusi ning kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil. Muudatus täiendab Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-s 752 sätestatud meetmete loetelu, mida rakendatakse KOV-i, sealhulgas tema hallatavate lasteasutuste tegevuse kontrollimisel. VVS § 752 lõike 1 punkt 7 lubab eriseaduses sätestada täiendavaid haldusjärelevalve meetmeid. 21 Teenusesaajatega vestlemine lasteasutuses on üldjuhul vajalik, et hinnata teenuse osutamisele kehtestatud nõuete täitmist, eriti arvestades, et mõnes asutuses viibivad (elavad) lapsed ööpäev läbi ja pikka aega, näiteks asendushooldusteenuse puhul. Sama oluline on ka vestelda nende laste seaduslike esindajatega (vanematega). Oluline osa sellest teabest saadakse just laste ja nende esindajate ütluste kaudu, mis toetavad järelevalvemenetluse terviklikkust ja lapse õiguste kaitset. Vahel ongi just lapsevanem pöördunud kaebusega järelevalveasutuse poole. Samas tuleb arvestada, et lapselt selgituste küsimine ei tohiks haldusjärelevalve tegemisega automaatselt kaasas käia, vaid selle võimaluse kasutamine peab olema põhjendatud ja lapse huvidest lähtuv, vältimaks lapse heaolu võimalikku kahjustamist. Samuti on oluline märkida, et SKA õigus lapselt ja tema vanemalt haldusjärelevalve raames selgitusi küsida ei tähenda ei lapse ega vanema kohustust selliseid selgitusi anda. Seega ei ole selgituste andmine ühelegi lapsele ega vanemale kohustuslik, kuid praktikas on lapsed ja vanemad sageli järelevalveametnikega vestlemisest väga huvitatud. Vajaduse korral tuleks lapselt selgituste küsimine valmistada ette koostöös KOV-i lastekaitsetöötajaga, kellel võib lapse kohta olla infot näiteks lapse jaoks tundlike teemade ja tema varasemate kogemuste kohta, millega arvestamine vestluse läbiviimisel aitab paremini tagada lapse huvidest lähtuva turvalise lähenemise. Lapsega vahetu vestlemise võimalus ilma lasteasutuse töötajate juuresolekuta on oluline, et laps saaks anda vahetut ja mõjutamata teavet oma kogemuste ja teenuse toimimise kohta. Selline võimalus aitab tuvastada olukordi, kus lapse õigusi on rikutud või kus lapse huvisid ei ole teenuse korraldamisel piisavalt arvesse võetud. Lasteasutuse töötajate juuresolekul võib lapse ütlus olla mõjutatud, mistõttu on oluline tagada lapsele võimalus rääkida turvalises ja sõltumatus keskkonnas. Praktikas on olnud juhtumeid, kus lapsega vahetult vesteldes on ilmnenud väärkohtlemise juhtumid, millest muul viisil poleks teada saadud. Laste küsitlemisel arvestatakse alati nende vanuse ja vajadustega, seejuures on SKA järelevalveametnikud ka praegu koolitatud lastega vestlema. Sellekohased nõuded nähakse ette ka §-i 401 lisatavates lõigetes 2 ja 3. Arvestades, et haldusjärelevalvet tehakse muu hulgas lasteasutustes, kus viibivad traumakogemusega, erivajadustega või muul viisil haavatavad lapsed, peab asjakohane väljaõpe hõlmama ka lapse intervjueerimise tehnikaid ja traumateadlikku lähenemist. Muudatus aitab tagada laste õiguste samaväärse kaitse nii haldus- kui ka riiklikule järelevalvele alluvate lasteasutuste puhul. Nimelt võivad lasteasutused, kelle puhul SKA LasteKS-is sätestatud nõuete täitmist kontrollib, vastavalt LasteKS §-le 35 tegutseda riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse asutuse, avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilise isikuna. Tegutsemise vormist tulenevalt on erinev ka SKA tehtava järelevalve liik: haldusorganite puhul teeb SKA vastavalt § 38 lõikele 6 haldusjärelevalvet, halduseväliste isikute puhul vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 riiklikku järelevalvet. See tähendab, et sama nõude täitmist võidakse sõltuvalt järelevalvealusest asutusest või isikust kontrollida kas haldus- või riikliku järelevalve raames, rakendades selleks vastava järelevalve puhul lubatud meetmeid. Lasteasutuses teenuse saamise eesmärgil viibivatelt lastelt selgituste küsimise kontekstis tähendab see praegu, et olukord on erinev sõltuvalt sellest, kas lasteasutus on majandustegevusega tegelev eraõiguslik juriidiline isik või näiteks KOV-i hallatav asutus. Eelnõu § 1 punkt 17 on rakendussäte, mis reguleerib eelnõu § 1 punktide 5 ja 7 rakendamist ehk lastekaitsetöötaja suhtes kehtivate nõuete kohaldamist SKA teenistujatele. Sättega nähakse ette üheaastane üleminekuaeg, mille jooksul LasteKS § 15 lõike 2 punktis 3 (KOV-ide nõustamine lastekaitse juhtumites ja lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel), § 15 lõikes 5 (nõukogu määruse (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve, artikli 79 22 punktides a, b, f ja g ning artiklites 80 ja 82 keskasutusele ette nähtud ülesannete täitmine), §-s 291 (SKA meetmed seksuaalselt väärkoheldud lapse ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapse abistamiseks) ja §-s 33 (hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine) nimetatud ülesandeid täitvad SKA teenistujad peavad viima oma kvalifikatsiooni vastavusse LasteKS §-s 19 sätestatud nõuetega. Üleminekuaeg on vajalik, et tagada kõigile SKA-s vastavaid ülesandeid täitvatele teenistujatele võimalus vajaduse korral omandada nõutav haridus ja kutse. Eelnõu §-ga 2 muudetakse TMS-i. Muudatused lähtuvad õiguskantsleri 25. novembri 2024. a soovitusest justiits- ja digiministrile ning sotsiaalkaitseministrile kaaluda lapse üleandmist ja lapsega suhtlemist võimaldavaid täiteasju puudutavas osas TMS-i muutmist. Õiguskantsler on täitemenetluses lapsega suhtlemise võimaldamise asju puudutava regulatsiooni muutmise vajadusele juhtinud tähelepanu ka varem.25 Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse TMS § 27. Muudatuse eesmärk on täpsustada täitmise takistamise korral rakendatavaid meetmeid ning pädevuse jaotust kohtutäituri ja politseiametniku vahel. TMS § 27 lõikes 1 täpsustatakse kohtutäituri õigust eemaldada täitetoimingut takistav isik ning vajaduse korral taotleda politseiametniku kaasamist, et tagada täitetoimingu läbiviimine. Politsei eemaldab kohtutäituri ettepanekul täitmistoimingu juurest isiku, kes täitmist takistab. Politsei võib täitmistoimingut takistava isiku suhtes kohaldada vahetut sundi KorS-is sätestatud alusel ja korras kuni täitetoimingu lõpuleviimiseni või kuni vajaduse äralangemiseni. Lõikes 2 täpsustatakse, et politsei eemaldab kohtutäituri ettepanekul täitmistoimingu juurest isiku, kes selle täitmist takistab. Lisaks näeb säte ette, et politsei võib täitmistoimingut takistava isiku suhtes kohaldada vahetut sundi KorS-is sätestatud alusel ja korras kuni täitetoimingu lõpuleviimiseni või kuni vajaduse äralangemiseni. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada senise sõnastuse võimalik eksitav tõlgendus, justkui võiks kohtutäitur ise kasutada füüsilist sundi. Õigus eemaldada täitetoimingut takistav isik ei tähenda seda, et kohtutäituril oleks praktikas õigus isikut iseseisvalt ja füüsiliselt eemaldada. Regulatsioon sätestab täituri õiguse nõuda eemaldamist. Isiku eemaldamine toimub vastavalt uues regulatsioonis ette nähtud korrale. Täitetoimingu takistamise kontekstis tähendab isiku eemaldamine isiku eemale viimist täitetoimingu läbiviimise protseduuri juurest. Isiku eemaldamise eesmärk on katkestada tema negatiivne mõju täitetoimingu läbiviimisele ning viia ta sellisele kaugusele, kus täitetoimingut on võimalik jätkata ohutult ja takistusteta. Eemaldamine ei tähenda üldjuhul isiku toimetamist politseiasutuse ruumidesse, vaid ajutist eemale viimist täitetoimingust. Kui olukord rahuneb või kohtutäitur peab seda põhjendatuks, võib isikul lubada täitetoimingu läbiviimise kohta tagasi pöörduda. Täpsustus soodustab kohtutäituri ja politsei koostööd ning aitab vältida isiku eemaldamise mõiste liiga laia või eksitavat tõlgendamist. Samas tuleb arvestada, et täitetoimingute käigus võib praktikas olla vajalik kasutada vahetut sundi ja erivahendeid KorS § 74 lõigete 1 ja 2 tähenduses, sealhulgas erandlikel juhtudel ka muid vahendeid, mille üle otsustamine kuulub politsei pädevusse. Lõikes 3 sätestatakse, et kui täitedokument näeb ette jõu kasutamise, teeb seda politsei kohtutäituri kaasamisel. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et jõu kasutamise pädevus on ainult politseil. Muudatusega sätestatakse see selgelt juhuks, kui täitedokument lubab rakendada sundi. 25 Õiguskantsleri 27.03.2015 märgukiri nr 6-8/131398/1501356 justiits- ja sotsiaalkaitseministrile. 23 Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse TMS § 179. Muudatusega täpsustatakse lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtutäituri, KOV-i esindaja ja politsei ülesandeid. Muudatuse vajadus tuleneb praktikas esinenud ebaselgusest vastutuse ja rollide jaotuses, eriti lapse huvide kaitsmisel. Selgem rollijaotus vähendab praktikas esinevaid kitsaskohti ning võimaldab ametnikel täita oma ülesandeid kindlalt ja üksteist täiendades. Mõju on positiivne nii lapsele kui menetlusosalistele: tagatakse lapse parem kaitse, menetluse sujuvam kulg ja rollidevaheline tööjaotus. See aitab vältida olukordi, kus vastutus jäetakse sageli kohtutäiturile, kuigi tal asjakohased eriteadmised puuduvad. TMS § 179 lõikes 1 sätestatakse kohtutäituri peamised ülesanded lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades. Sätte eesmärk on tagada täitetoimingu seaduspärasus ja tõhusus, määrates selgelt kindlaks, millised kohustused lasuvad kohtutäituril ning millistel juhtudel on tal kohustus või õigus kaasata täitetoimingu juurde KOV-i esindaja ja politseiametnik. Lõike 1 punkt 1 sätestab kohtutäituri üldise kohustuse – kontrollida, et täitemenetluse osalised täidavad kohtulahendi resolutsioonis sätestatut. Kohtutäituril on muu hulgas kohustus tagada täitetoimingu seaduspärasus. See ülesanne lähtub TMS-i üldpõhimõtetest ning on kohtulahendi täitmise tagamisel keskse tähtsusega. Lõike 1 punktides 2 ja 3 nähakse ette erisus juhuks, kui lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kaasatakse KOV-i esindaja. Uue regulatsiooni kohaselt kaasab kohtutäitur lapse üleandmise täitetoimingu juurde KOV-i esindaja, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. See tähendab, et lapse üleandmise asjades on KOV-i esindaja kaasamine kohustuslik. Lapsega suhtlemise võimaldamise asjades, mis tulenevad üldjuhul pikaajalisest suhtluskorra kohtulahendist, kaasab kohtutäitur KOV-i esindaja täitetoimingu juurde vastavalt vajadusele, mis sõltub konkreetse olukorra asjaoludest ning eeskätt vajadusest tagada lapse heaolu ja õiguste kaitse. Selline eristamine põhineb täitetoimingu iseloomul – lapse üleandmine on enamasti ühekordne ja emotsionaalselt koormav toiming, lapsega suhtlemise võimaldamine on korduv ja lapsele tuttav toiming. Kui kohtutäitur peab suhtluskorra täitmise asjades KOV-i esindaja täitetoimingu juurde kaasamist vajalikuks, peab KOV sellest lähtuma ja oma esindaja sarnaselt kehtiva korraga täitetoimingu juurde saatma. Korduvate üleandmiste puhul tuleb kohtutäituril hinnata täitemenetluse senist kulgu ning juhul, kui on põhjendatud alus eeldada, et järgmisel üleandmisel võib tekkida lapse huve või heaolu ohustav pingeline olukord, on võimalik kaasata KOV-i esindaja. Kui täitemenetluse käigus on ilmnenud, et lapse üleandmised toimuvad viisil, mis ei sea ohtu lapse huve ega heaolu, ei ole KOV-i esindaja kaasamine üksnes ennetaval eesmärgil põhjendatud. See, kes KOV-i täitetoimingu juures esindab, on KOV-i otsustada. Enamasti on selleks tõenäoliselt lastekaitsetöötaja, ent ei TMS-i ega LasteKS-i regulatsioon välista, et sõltuvalt juhtumi ja konkreetse üleandmise asjaoludest võib täitetoimingu juures osaleda hoopis peretöötaja või muu lapsega suhtlemise eriteadmisi omav isik. Lõike 1 punktis 4 käsitletakse politseiametniku kaasamist täitetoimingusse. Politseiametniku kaasamine on põhjendatud juhul, kui täitmist takistatakse, takistamist on alust eeldada või esineb oht isiku elule, tervisele, varale või avalikule korrale. Säte lähtub TMS § 27 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest, mille kohaselt on kohtutäituril õigus taotleda politsei kaasamist talle pandud avaliku võimu ülesannete täitmisel. Kuigi politseiametniku kaasamise alus tuleneb juba TMS § 27 lõikest 1, on selle eraldi rõhutamine lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades põhjendatud, arvestades nimetatud täitetoimingute eripära ja praktikas esinevat kõrgendatud konfliktiriski. Regulatsiooni eesmärk on rõhutada, et ka nendes asjades kohaldub politsei kaasamise 24 üldine alus ning vajaduse korral on kohtutäituril võimalik tagada täitetoimingu läbiviimine politsei kaasabil. TMS § 179 lõikes 2 sätestatakse KOV-i esindaja ülesanded lapsega seotud täitetoimingutes. Muudatusega tuuakse seadusesse selgelt sõnastatud KOV-i esindaja kohustused täitemenetluses, mis on vajalik eespool viidatud õiguskantsleri tähelepanekute valguses, kus praktikas esines segadust tööjaotuses. Lõike 2 punkti 1 kohaselt on KOV-i esindaja ülesanne kontrollida, et lapse huvid ja heaolu oleksid konkreetse täitetoimingu tegemisel tagatud. LasteKS sätestab küll üldise kohustuse arvestada laste õigustega, kuid täitetoimingu kontekstis on osapooltel erinevad huvid ja rollid – näiteks lapsevanem soovib sundtäitmist, kohtutäitur täidab formaalseid menetlusreegleid. Seetõttu eeldatakse, et just lastekaitsetöötaja või muu pädev KOV-i esindaja on see isik, kelle esmane ülesanne on hinnata täitetoimingu tegemisel lapse heaolu ning sekkuda vajaduse korral selle kaitseks. Arvestada tuleb, et sõltuvalt sellest, kas tegemist on lapse üleandmise või lapsega suhtlemise võimaldamise asjaga, on lapse huvide hindamine mõnevõrra erinev. Õiguskantsler on selgitanud26, et lapse üleandmise kui ühekordse toimingu korral on kohtul võimalik kohtumenetluses kindlaks teha, kas lapse üleandmine konkreetsel juhtumil on lapse parimates huvides (kuulates vajaduse korral lapse ära). Suhtluskorra asjades saab kohus kohtumenetluses anda küll põhimõttelise hinnangu, et lapse suhtlemine vanemaga on lapse parimates huvides, kuid ei saa võtta etteulatuvalt seisukohta, et lapse suhtlemine vanemaga on igal tulevikus asetleidval juhtumil lapse parimates huvides. Seda erisust peab täitetoimingu tegemisel lapse huvisid hinnates arvestama ka toimingu juures viibiv KOV-i esindaja. Lõike 2 punkti 2 kohaselt peab KOV-i esindaja selgitama lapsele tema vanust ja arengutaset arvestades kohtulahendi sisu ja täitetoimingu eesmärki, aidates lapsel mõista olukorda arusaadaval ja temale sobival viisil. See ülesanne eeldab eriteadmisi lastega suhtlemisest ja on oluline, et laps ei tajuks täitetoimingut ähvardava või hirmutavana. Ka aitab see vältida olukorda, kus lapsele selgitavad toimuvat korraga mitu inimest või, vastupidi, laps jääb toimingu tegemisel tema jaoks arusaadava selgituseta. Kohustust selgitada lapsele kohtulahendi sisu tuleb vaadelda koos kohtumenetluses toimunuga ehk kui lapsele on kohtulahendit äsja selgitatud, ei pea KOV-i esindaja täitetoimingu tegemisel tingimata seda kõike üle kordama. Pigem peab KOV-i esindaja sellises olukorras veenduma, et laps saab aru, et tegemist on sama dokumendi täitmisega, mille sisu talle juba selgitati, ning et tal on dokumendi sisu meeles ja arusaadav nii, et laps mõistab toimuvat. Lõike 2 punktid 1 ja 2 loovad selgust ka selles vaates, et sätestavad KOV-i esindaja tegevuse fookusena lapse, mitte vanemad. Praktikas on segadust tekitanud see, kelle ülesanne on toimuvat lapsevanematele selgitada ning täitetoimingu tegemisel nendega suhelda. Lõike 1 punktid 1 ja 2 ning lõike 2 punktid 1 ja 2 loovad siin selguse ning panevad lapsevanematega suhtlemise ja neile toimuva selgitamise selgelt kohtutäituri õlule. See ei välista, et täitetoimingu ettevalmistamise staadiumis suhtleb vanematega ning aitab neil lapse heaolule keskenduda ka KOV-i lastekaitsetöötaja. Täitetoimingu tegemisel peaks suhtlus vanematega jääma aga kohtutäituri pärusmaaks. Lõike 2 punktis 3 sätestatakse KOV-i esindaja õigus teha kohtutäiturile ettepanek lapsega suhtlemise võimaldamise asjas täitetoiming peatada, kui täitetoimingu jätkamine võib kahjustada lapse heaolu. Sellise mehhanismi loomine annab KOV-i esindajale reaalse võimaluse sekkuda olukorda, kus lapse kaitsmiseks ei piisa üksnes jälgimisest. KOV-i esindaja hinnang on oluline sisend kohtutäiturile täitetoimingu peatamise üle otsustamiseks ja lapse kaitsmiseks täitetoimingu tegemise olukorras. 26 Õiguskantsleri 27.03.2015 märgukiri nr 6-8/131398/1501356 justiits- ja sotsiaalkaitseministrile, p 12. 25 TMS § 179 lõikes 3 sätestatakse politsei roll lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise täitetoimingutes. Regulatsioon täpsustab ja ühtlustab TMS § 27 sisuga, et tagada õigusselgus ja kooskõla teiste normidega. Lõike 3 punkt 1 sätestab politsei ülesandena avaliku korra tagamise täitetoimingu käigus. Politsei ei osale menetluse sisulises läbiviimises, kuid tema kohalolek võib olla vajalik konfliktide ennetamiseks ja turvalisuse tagamiseks. Lõike 3 punkt 2 lubab politseil kasutada jõudu vaid juhul, kui kohtulahend sellise õiguse ette näeb ning kohtutäitur on jõu kasutamise vajaduse tuvastanud. See on kooskõlas põhimõttega, et jõudu võib kasutada ainult viimasel võimalusel ja seadusliku alusega. Kohtutäituril endal puudub pädevus jõu kasutamiseks, seega täidab politsei selles kontekstis täitetoimingu jõustamise toetavat rolli. Eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse TMS-i §-ga 1791. Lõiked 1–4 on võetud üle TMS § 179 lõigetest 2–23 ning jäävad muutmata kujul kehtima ka §-s 1791. Muudatusega sätestatakse selged täitemenetluse tagamise meetmed lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades. TMS §1791 lõige 5 lubab lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu kasutada üksnes kohtulahendi alusel. Sätte sisu on üle võetud TMS § 179 lõike 4 esimesest lausest, kuid sõnastust on muudetud. Lõige 6 on võetud üle TMS § 179 lõike 4 teisest lausest ning jääb TMS § 1791 lõikes 6 muutmata kujul kehtima. Lõige 7 annab kohtutäiturile võimaluse teha lapse elukohajärgsele või erandina kohustatud isiku elukohajärgsele KOV-ile ettepanek paigutada laps ajutiselt hoolekandeasutusse, kui see on vajalik kohtulahendi täitmise tagamiseks. KOV saab ettepaneku alusel hinnata, kas on vaja algatada menetlus LasteKS § 33 või PKS § 134 alusel. Mõlemad eeldavad kohtu sekkumist. Säte on mõeldud muu hulgas täitemenetluse tagamiseks – see loob võimaluse kohtulahendi täitmiseks ka olukorras, kus lapse viibimine vanema juures ei ole turvaline või lapse heaolu ei ole võimalik muul viisil tagada, samuti juhul, kui lahendi täitmine ei ole võimalik lapsega seotud asjaolude tõttu. Lõikes 8 sätestatakse kohtutäituri õigus peatada lapsega suhtlemise võimaldamise asjades täitetoiming, kui toimingu tegemine ei ole lapse seisundist või muudest temaga seotud asjaoludest tulenevalt võimalik. Tegemist on olulise muudatusega, kuna kehtivas seaduses puudus seni selge alus täitetoimingu peatamiseks olukorras, kus selle jätkamine kahjustaks lapse heaolu. Lapsega seotud asjaolude all peetakse silmas eelkõige olukordi, kus kohtutäitur on tuvastanud, et lapsega koos elav vanem on täitnud oma kohustused ja teinud kõik endast oleneva, et laps suhtluskorra täitmisega nõustuks, kuid laps keeldub siiski kohtulahendit täitmast. Sellisel juhul on lapse vastumeelsus käsitatav lapsega seotud asjaoluna, mis võib õigustada täitetoimingu peatamist. Tuleb rõhutada, et kavandatud muudatus puudutab vaid kestvate suhtluskordade täitmist, kus kohtutäitur teeb täitemenetluse kestel mitmeid toiminguid, tagamaks õigustatud vanema suhtlust lapsega. Seega tähendab eelnõuga tehtavate muudatuste kontekstis täitetoimingu peatamine iga konkreetse eraldiseisva toimingu peatamist, mille käigus kohtutäitur kontrollib suhtluskorra täitmist kohustatud isiku poolt. Täitemenetluse peatamise eelduseks on kaks asjaolu: lapsest tulenev takistus täitetoimingu läbiviimisele ja oht lapse heaolule. Need asjaolud võivad esineda nii koos kui ka eraldi. Täitetoimingu peatamise otsustamisel mõlema asjaolu pinnalt tuleb võtta arvesse ajalist faktorit. Kui täitetoimingu tegemise ajal selgub lühikese aja jooksul, et lapsest tulenev takistus suhtluskorra täitmisele on ületatav või oht lapse heaolule väheneb, tuleb kohtutäituril kaaluda täitetoimingu 26 jätkamist samas asukohas samal ajal. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et toimingu venimine omaette ei hakkaks kahjustama lapse huve. Kui täitetoimingu peatamise eeldused ära ei lange – lapse vastumeelsus suhtluskorra täimisele jätkub või oht lapse heaolule säilib või kasvab – tuleb kohtutäituril langetada otsus käimasoleva täitetoimingu ärajätmiseks ning teha järgmist suhtluskorra kontrolli järgmise täitedokumendist tuleneval lapse ja vanema kohtumise ajal. Sellised asjaolud peaksid dikteerima ka KOV-i esindaja kaasamise järgmise täitetoimingu juurde. Lõikes 8 sätestatakse ka KOV-i esindaja õigus teha kohtutäiturile sellesisuline ettepanek, toetudes oma eksperthinnangule lapse olukorra kohta. KOV-i esindaja ettepaneku alusel tehtud täitetoimingu peatamise otsuse peale kaevata ei saa. KOV-i esindaja poolt tehtava täitetoimingu peatamise ettepaneku eelduseks on võimalus, et täitetoiminguga jätkamine kahjustab lapse heaolu. KOV-i esindaja ettepanekul tehtav peatamine puudutab üksnes konkreetset toimingut ega too kaasa kogu täitemenetluse peatamist. KOV-i esindaja on lapse heaolu hindamisel pädev isik ning olukorras, kus tema hinnangul tuleb lapse huvidest lähtudes täitetoiming kohe katkestada, peab kohtutäituril olema võimalik sellele hinnangule viivitamata tugineda. Sellisel juhul peab täitetoimingu peatamise otsusel olema piisav kaalukus, et vältida lapsele võimaliku kahju tekkimist. Peatamise otsuse tegemine KOV-i ettepaneku alusel ei tähenda sisulist ega lõplikku otsust täitemenetluse edasise käigu kohta, vaid võimaldab reageerida konkreetsele olukorrale lapse huvide kaitseks. KOV-i esindaja otsustab täitetoimingu peatamise ettepaneku tegemise ja esitab selle täitetoimingu tegemise käigus kohapeal suuliselt. Ettepaneku tegemise fakt lisatakse täitetoimingu kohta koostatud dokumenti. Suulise ettepaneku kannab kohtutäitur toimingu akti. Kohtutäitur väljastab KOV-i esindajale õiendi täitetoimingu peatamise ettepaneku tegemise kohta. Lõige 9 näeb ette, et kui lapsega suhtlemise võimaldamise asjades ei ole korduvalt võimalik teha täitetoimingut lapsega seotud asjaolude tõttu, peab kohtutäitur vanemale selgitama, et tal on võimalus pöörduda kohtu poole suhtluskorra muutmiseks. Kohtutäituri selgituse eesmärk on vanemat tema võimalustest informeerida, see ei ole vanema jaoks õiguslikult siduv. Täitur selgitab vanemale, mis on võimalikud järgmised sammud, et vältida menetluse põhjendamatut venimist. Kui õigustatud vanem ei pöördu suhtluskorra muutmiseks kohtusse, ent kohtulahendi täitmisega jätkamine ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu, tuleks KOV-i esindajal või kohtutäituril pöörduda PKS § 134 alusel avaldusega kohtusse, et kohus rakendaks ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Eelnõu §-s 3 on sätestatud seaduse jõustumine 1. jaanuaril 2027. a, mis tagab piisava ettevalmistusaja eelnõuga kavandatavate muudatuste rakendamiseks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uut terminoloogiat. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei reguleeri Euroopa Liidu õigusega seonduvat, kuna lastekaitse ja -hoolekande korraldus on iga liikmesriigi poolt riigisiseselt otsustatud ja reguleeritud. 6. Seaduse mõjud Eelnõu muudatused mõjutavad mitmeti KOV-i lastekaitsetööd ja selle korraldust. Kõige olulisema mõjuga on järgmised muudatused: 27 1. Muudatused KOV-i lastekaitsealases juhtumikorralduses – suurendatakse KOV-i paindlikkust abivajavatele lastele abi korraldamisel ning täpsustatakse juhud, mil juhtumikorraldaja peab olema KOV-i lastekaitsetöötaja. 2. Lastekaitsealase võrgustikutööga seotud täpsustused – antakse võrgustikutööle konkreetne definitsioon ning tuuakse täpsemalt välja lapsega töötava isiku ja lasteasutuse roll lastekaitse korralduses, muu hulgas sätestatakse lasteasutuse vastutus luua tingimused, mis võimaldavad lasteasutuse töötajatel osaleda lapse abivajaduse hindamises, võrgustikutöös ja abi osutamises oma pädevuse piires. 3. Lastekaitsetöötaja mõiste täiendamine ja ülesannete jaotus – täpsustatakse lastekaitsetöötaja mõistet ning võimaldatakse teatud ülesandeid laste heaolu tagamisel täita ka teistel spetsialistidel, ilma et nad peaksid kõigi nende ülesannete täitmiseks vastama lastekaitsetöötaja kvalifikatsiooninõuetele. 4. SKA vastutusala täpsustamine lastekaitsetöö korraldamisel ja toetamisel – sätestatakse, et SKA teatud teenistujad, kes nõustavad KOV-e seoses lastekaitsejuhtumitega ja/või täidavad keskasutuse ülesandeid piiriülestes perekonnaasjades, peavad vastama lastekaitsetöötajatele kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele. Samuti antakse SKA-le haldusjärelevalves õigus küsida selgitusi lasteasutuses teenust saavatelt lastelt ja nende seaduslikelt esindajatelt. 5. Muudatused TMS-is – täpsustatakse täitmise takistamise korral rakendatavaid meetmeid ja rollijaotust kohtutäituri, lastekaitsetöötaja ja politsei vahel. Nende kõrval võib eraldi välja tuua muudatused, mis on seotud abivajaduse hindamise reguleerimisega. Planeeritud muudatused panevad lastekaitsetöötajale eelhindamise kohustuse, et hinnata juhtumikorralduse alustamise vajalikkust. Kuigi see võib tunduda uue kohustusena, mis suurendab töökoormust ja on suure mõjuga, on eelhindamine juba praegu lapse heaolu hindamise käsiraamatus välja toodud kui oluline tööriist lastekaitsetöös. LasteKS-is on sellele antud konkreetsem õiguslik raamistik ja paralleelselt eelnõuga on loodud eelhindamist toetavad IT- lahendused STAR-i. Seetõttu võib hinnata selle muudatuse mõju väikseks ja pigem on see pikas perspektiivis kasulik tööriist, mis on lastekaitsetöötajale abiks otsuste langetamisel. Ülejäänud muudatuste mõju võib pidada väikeseks, sest muudatused on pigem suunatud õigusselguse loomisele ja on iseloomult täpsustava sisuga (nt SKA vastutus lastekaitsealaste juhiste/teabematerjalide koostamisel viiakse vastavusse tegeliku praktikaga, SKA nõustamisteenus muutub abistamise asemel nõustamiseks jne). Seetõttu kõikide eelnõus välja toodud muudatuste mõju seletuskirjas ei hinnata. Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades: sotsiaalne mõju ehk mõju inimeste heaolule, täpsemalt abivajavate laste ja perede õigustele; mõju riigivalitsemisele, sh eelkõige lastekaitset ja laste hoolekannet korraldavatele KOV-idele ja seal tegutsevatele lastekaitsetöötajatele, kuid ka valitsusasutustele (SKA, kohtutäiturid, Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA)). Alljärgnevalt on hinnatud nende eelnõu punktide mõju, mis toovad kaasa muudatusi ja millel on keskmine või oluline mõju. Muudatusi, mis mõju ei oma ja on loodud õigusselguse huvides, mõjude peatükis ei käsitleta. Mõjude olulisuse tuvastamiseks on mõju valdkondi hinnatud nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. 6.1. Sotsiaalne mõju ehk mõju inimeste (laste ja perede) heaolule, õigustele ja sotsiaalsele kaitsele 28 Muudatused mõjutavad kõiki lapsi, kelle puhul tuvastatakse abivajadus. Muudatuste eesmärk on, et abi jõuaks laste ja ka nende vanemateni kiiremini, täpsemalt ja spetsialistide või asutuste vahel koordineeritumalt. Selleks reguleerivad eelnõuga tehtavad LasteKS-i muudatused täpsemalt võrgustikutööd ja lastekaitsealast juhtumikorraldust. LasteKS-is tehtavad muudatused mõjutavad üldisemalt erineva abivajadusega lapsi, sest muudatuste eesmärk on toetada lastekaitsetööd laiemalt ning võimaldada lastekaitsetöötajal spetsialiseeruda rohkem suurema abivajadusega laste juhtumitele. TMS-i muudatused mõjutavad konkreetsemalt lapsi, kelle vanematel on tekkinud probleeme kohtu poolt määratud lapse üleandmise või suhtluskorra täitmisega. LasteKS-i muudatustest mõjutatud sihtrühm on suur. Need on potentsiaalselt kõik abivajavad lapsed Eestis. STAR-i27 andmetel oli 2024. aastal kehtiva lastekaitse juhtumimenetlusega seotud ligikaudu 19 000 last (umbes 7% 0–17-aastastest). Lisaks registreeriti aasta jooksul umbes 6500 lastekaitsealast pöördumist ehk lihtmenetlust, mis viitab lapse abivajadusele, mille rahuldamiseks piisab ühekordsest meetmest või sekkumisest. STAR-i andmed viitavad sellele, et juhtumimenetluste arv on aasta-aastalt kasvanud – 2022. aastal oli kehtivaid juhtumimenetlusi umbes 14 000 lapse puhul, 2023. aastal peaaegu 17 000 lapse puhul. On tervitatav, et rohkem lapsi ja peresid jõuab abini, kuid see tähendab samal ajal ka suurenevat lastekaitsetöötajate töökoormust. Praegu puudub ülevaatlik statistika selle kohta, kui palju lapsi on mõjutatud sellest, et nende vanematel on tekkinud probleeme kohtu poolt määratud lapse üleandmise või suhtluskorra täitmisega. Seetõttu on TMS-i muudatustest mõjutatud sihtrühma suurust raske täpselt hinnata. 2024. aasta lõpus SoM-i ja JDM-i koostöös kohtutäiturite seas tehtud küsitluse andmete põhjal võib oletada, et sihtrühm on arvuliselt pigem väike. Kokkuvõtlikult võib seega öelda, et mõjutatud sihtrühm on suur. LasteKS-i muudatused keskenduvad lastekaitsetöötaja töökorralduse tõhustamisele, võimaldades suunata ressursse eelkõige suurema ja kestva sekkumisvajadusega laste juhtumitele ning pakkuda neile vajalikku kompleksset abi. Samavõrd toetab käsitlus lapsi, kelle abivajadus on valdkonnaspetsiifiline (nt haridus või tervis), kuna abi osutatakse vahetult vastava valdkonna sees. See väldib lastekaitsetöötaja põhjendamatut ja perede jaoks potentsiaalselt segadusttekitavat kaasamist juhtudel, kus probleem on lahendatav ühe valdkonna siseselt. Samas on muudatustes tagatud ka teatud turvavõrk – kui valdkonnaspetsialistid tuvastavad vajaduse kaasata täiendavat kompetentsi väljastpoolt oma valdkonda, on see selge suunis lastekaitsetöötaja kaasamiseks, mis soodustab abivajaduse suurenemise varajast märkamist ja lisatoe õigeaegset pakkumist. TMS-i muudatused peaksid muutma menetluse lapse jaoks rahulikumaks ja selgemaks, sest spetsialistide vastutus ja vajalikud sammud muutuvad selgemaks. Lapsevanematele annab TMS-i muudatus selge raamistiku selle kohta, kes vastutab ja millised on menetluse etapid. See aitab vältida arusaamatusi ja vähendab pingeid. Kokkuvõtlikult on mõju keskmise suurusega. LasteKS-is tehtavate muudatuste mõju avaldumise sagedust lastele ja peredele võib pidada keskmiseks, sest laste ja perede koostöö lastekaitsetöötaja, teiste last toetavate spetsialistidega ja/või võrgustikuga võib teatud perioodidel olla sagedane. Samas peaksid muudatused olema peredele ja lastele toetava iseloomuga, sest stabiilsem spetsialistide võrgustik ja/või väiksema töökoormusega juhtumikorraldaja pakub neile efektiivsemat toetust võrreldes varasemaga. TMS-i muudatuste mõju avaldumise sagedus on pigem väike. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on nii LasteKS-i kui TMS-i muudatuste puhul väike. LasteKS-i muudatuste jõustumise järgsel perioodil võib lastekaitsetöötajatel tekkida vajadus selgitada teiste valdkondade spetsialistidele (nt haridus- või tervishoiutöötajad) nende võimalusi 27 STAR-i infopäringu andmed 10. aprilli 2025. a seisuga. 29 pakkuda või korraldada lapsele abi oma pädevuse piires ilma lastekaitsetöötaja automaatse kaasamiseta. Sarnane selgitustöö vajadus võib ilmneda ka suhetes lapsevanematega, kes pöörduvad abi saamiseks lastekaitse poole olukordades, kus probleemi fookus on pelgalt näiteks hariduslik või tervist puudutav ning seega lahendatav vastava valdkonna siseselt. Seetõttu nõuab uus töökorraldus selget kommunikatsiooni, et juurutada arusaama valdkonnapõhise abi esmasusest ja vältida asjatut dubleerimist süsteemis. TMS-i muudatuste võimalikuks ebasoovitavaks mõjuks on see, et seadus loob aluse jätta lapsega suhtlemise võimaldamise lahend lapsega seotud asjaolude tõttu ajutiselt (s.o täitetoimingut peatades) täitmata. Samas on vastavad alused seaduses piiritletud ning peaksid olema erandlikud. Samuti tuleb arvestada, et kui lapsega suhtlemise võimaldamise täitetoimingut pole lapsega seotud asjaolude tõttu võimalik läbi viia, pole täitetoimingu läbiviimine eelduslikult ka lapse huvides. Seda arvestades ei saa ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski lugeda suureks. Kokkuvõtlikult on muudatustel abivajavatele lastele ja peredele keskmine mõju. 6.2. Mõju riigivalitsemisele: KOV-id LasteKS-iga seotud muudatustel on suurim mõju KOV-i lastekaitsetöötajatele, kes puutuvad juhtumikorralduse ja võrgustikutööga, KOV-ile seatud lastekaitseülesannete täitmisega, SKA lastekaitsega seotud teenustega ja TMS-iga kokku iga päev. 2024. aasta lõpu seisuga28 töötas Eestis 307 lastekaitsetööd tegevat ametnikku. Kuna mõned ametnikud töötasid osalise koormusega, täitsid kõik lastekaitsetööd tegevad ametnikud kokku 302,6 töötaja koormuse (ettenähtud koormus kõigi ametikohtade peale oli 311,05). Otseselt mõjutatud sihtrühm on seega arvuliselt väike, kuid hõlmab kõiki lastekaitsetöötajaid ning mõjutab seeläbi kogu valdkonda. Lisaks lastekaitsetöötajatele mõjutavad muudatused ka teisi spetsialiste, kes teevad lastega tööd KOV-ides ja KOV-i asutustes. Kui lapsel tekib abivajadus näiteks ainult haridusvaldkonnas, korraldab lapsele abi osutamist esmajärjekorras haridusasutus ise, kaasates seal töötavaid tugispetsialiste, näiteks sotsiaalpedagooge või koolipsühholooge, keda 2024/2025. õppeaastal oli Haridussilma29 andmetel üldhariduses vastavalt 484 ja 285. Kokkuvõtvalt on muudatustest mõjutatud sihtrühma suurus keskmine, hõlmates nii KOV-ide lastekaitsetöötajaid kui ka teiste valdkondade spetsialiste. Muudatustega kohanemiseks (ehk muudatuste mõju ulatuse) vajaliku ressursi täpne hindamine on keeruline. Ühest küljest ei vaja muudatused kohanemist, sest need ei lisa lastekaitsetöötajatele uusi sisulisi ülesandeid, vaid pigem peaksid olema just töökoormust leevendava mõjuga. Samas, selleks, et muudatused täidaksid oma eesmärki (aitaks vähendada lastekaitsetöötaja töökoormust, toetaks võrgustikutööd), võib lastekaitsetöötajal olla vaja teha esialgu täiendavat selgitustööd (nt millise juhtumi puhul ei pea edaspidi automaatselt lastekaitsetöötajat kaasama jms). Mõned LasteKS-is tehtavad muudatused ei eelda aga üldse kohanemist lastekaitsetöötajalt, vaid on toetava ja usaldust tekitava mõjuga (SKA nõustamisteenust pakkuvate ametnike haridustaseme vastavusse viimine lastekaitsetöötaja nõuetega). Ka TMS-is tehtavate muudatuste puhul pigem selgitatakse spetsialistide vastutusala, mis aitab keerulistes olukordades vastutust ja tegevusi politsei, KOV-i esindaja ja kohtutäituri vahel paremini jagada. Seega on muudatused pikemas perspektiivis suunatud lastekaitsetöötajate toetamisele ja vajadus kohanemiseks puudub. Lühemas perspektiivis võib aga kaasneda ajutine lisakoormus. Kokkuvõtlikult on mõju ulatus esialgu keskmine, hiljem väike. LasteKS-is tehtavad muudatused eeldavad teatud kohanemist ka lasteasutustelt, kelle vastutus on luua oma töötajatele tingimused ja võimalus osaleda võrgustikutöös. Sellised lasteasutused on 28 S-veeb (2024). Lastekaitse kohaliku omavalitsuse üksuses. 29 Haridussilm (2025). Tugispetsialistide andmed. Üldhariduses tugispetsialistide arv ametikohtade lõikes. 30 näiteks haridusasutused, huvikoolid, lastele statsionaarseid tervishoiuteenuseid pakkuvad haiglad, asendus- ja perekodud, turvakodud, kinnise lasteasutuse teenuse osutajad jms. Mitme abivajava lapse korral võib see tähendada vajadust kohendada asutusesisest töökorraldust või luua kokkuleppeid, kuidas tagada võrgustikutöös osalemine. Samas ei laienda eelnõu lasteasutuste ülesannete ringi, vaid rõhutab võrgustikutöö olulisust ja järjepidevust ning tähtsustab võimalusi selles osalemiseks. Muudatused ei pane lasteasutustele ega lapsega kokkupuutuvatele spetsialistidele juurde kohustusi, vaid pigem toetavad võimalust abivajavaid lapsi ja peresid mitmekülgsemalt ja kiiremini abistada, mida saab kasutada spetsialistide pädevuse, suutlikkuse ja kokkulepete olemasolu korral. Kokkuvõttes on mõju lasteasutustele väike, peamiselt korralduslik. Pikemas vaates võiks ka lasteasutuste jaoks paraneda laste ja perede abistamise koordineeritus ning väheneb kõigi osapoolte töökoormus. Muudatuse mõju avaldumise sagedus on suur, sest lastekaitsetöötajad puutuvad abivajavate laste juhtumikorralduse, võrgustikutöö ja/või KOV-ile seatud lastekaitsealaste ülesannete täitmisega kokku iga päev. Harvem on aga lastekaitsetöötajate kokkupuude muudatusega, mis on seotud SKA teenistujate kvalifikatsiooninõude muutmisega. SKA nõustas 2024. aasta jooksul KOV-i avalduse alusel 72 KOV-i, kus käsitleti 413 juhtumit30. Kuigi juhtumite arv on abivajavate laste arvuga võrreldes väike, on nõustamisteenuse eesmärk abistada KOV-i just keerulisemates juhtumites vastavalt KOV-i enda esitatud taotlusele. See tähendab, et kuigi KOV-i lastekaitsetöötajate kokkupuude nõustamisteenusega on harv, võib sellest raskete juhtumitega tegelemisel saadav abi olla oluline. Eelduslikult on harvem ka lastekaitsetöötajate kokkupuude TMS-i muudatustega. Täpset ülevaadet, kui sageli mõjutavad TMS-ist tulenevad muudatused lastekaitsetöötajat, on keeruline hinnata. Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja (edaspidi KPK) infosüsteemis ei ole sellist klassifikaatorit, millise alusel oleks võimalik üksnes suhtluskorra või lapse üleandmise täiteasjad välja võtta. KPK märkis vastuses Sotsiaalministeeriumi infopäringule, et kui kohustava nõude täitemenetlustest eemaldada kõik need, kus üheks menetlusosaliseks on juriidiline isik, on kokku üle 250 täitemenetluse, mis on alustatud peale 1. septembrit 2022. Suhtluskorra täitmise nõude liigiga ja peale 1. septembrit 2022 alustatud täitemenetlusi on registreeritud 10. Seega on TMS-iga seotud muudatuste mõju avaldumise sagedus pigem väike, kuid võib olulisel määral mõjutada last ja peret keerulises olukorras. Kokkuvõtlikult on eelnõukohaste muudatustega kokkupuutumise sagedus siiski pigem suur, sest muudatused puudutavad mitmeid igapäevatöö osasid. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk võib tuleneda asjaolust, et muudatuste tegemine võrgustikutöös, juhtumikorralduses, KOV-i lastekaitsealaste ülesannete täitmisel ja SKA nõustamisteenuses ei too kaasa soovitud muudatusi ja/või need ei toeta lastekaitsetöötajat ega abivajavaid lapsi. See tähendab, et lastekaitsetöötajate suur töökoormus, mida on erinevates uuringutes välja toodud, ei vähene loodetud määral. Samas isegi, kui see risk osalisest realiseerub, vähendab LasteKS-i muudatus kokkuvõttes lastekaitsetöötaja töökoormust, sest välistab vajaduse juhtumikorralduse algatamiseks ühes lapse heaolu valdkonnas tuvastatud abivajaduse korral. 6.3. Mõju riigivalitsemisele: SKA LasteKS-is tehtavad muudatused mõjutavad riigiasutustest enim SKA-d, mis on Eestis üleriigilist lastekaitsetööd korraldav ja toetav asutus. Planeeritud muudatused mõjutavad teatud ametikohtade kvalifikatsiooninõudeid ja täpsustavad lasteasutuse haldusjärelevalve tegemiseks lubatavaid meetmeid. Muudatuste eesmärk on tugevdada SKA rolli nii lastekaitse korraldamisel kui ka järelevalves ning suurendada süsteemi selgust ja usaldusväärsust. Sarnaselt teiste sihtrühmadega ei 30 SKA andmed, edastatud Sotsiaalministeeriumile 6. mail 2025. a. 31 pane muudatused SKA-le olulisi uusi ülesandeid, vaid on selgitava või lastekaitsetööd toetava suunitlusega. SKA-s on mitu muudatustest mõjutatud sihtrühma. Suurim sihtrühm on SKA teenistujad, kelle puhul täpsustatakse kvalifikatsiooninõudeid ja viiakse need lastekaitsetöötaja kvalifikatsiooninõuetega vastavusse. Need on SKA teenistujad, kes pakuvad KOV-idele riigisisest lastekaitsealase nõustamise teenust (2025. aasta oktoobri seisuga seitse peaspetsialisti ja üks juhtivspetsialist), tegelevad rahvusvaheliste lastekaitsejuhtumitega (kaks peaspetsialisti) või seksuaalselt väärkoheldud ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituvate lastega (ehk lastemajateenus, kaheksa peaspetsialisti, üks juhtivspetsialist ja üks teenusejuht) ja teenistujaid, kes korraldavad hädaohus oleva lapse ajutist perekonnast eraldamist, mida SKA-s teeb lasteabi (lasteabis on kokku üheksa nõustajat). Haldusjärelevalve tegemist puudutavad muudatused mõjutavad samuti pigem üksikuid SKA teenistujaid (neli peaspetsialisti, kes tegelevad lastekaitsealase haldusjärelevalvega). Kokkuvõtvalt on eelnõukohastest LasteKS-is tehtavatest muudatustest mõjutatud sihtrühm väike – kokku alla 30 teenistuja, samal ajal kui SKA-s oli 2024. aasta lõpus ligi 700 teenistujat ning laste heaolu osakonnas (mis on peamine lastekaitsetööd korraldav osakond) oli 2025. aasta oktoobrikuu seisuga 118 teenistujat (täitmata ametikohti 10).31 Muudatuste mõju ulatuse ja avaldumise sageduse hindamise vaatest on oluline silmas pidada, et planeeritud muudatused ei sea SKA teenistujatele uusi kohustusi, vaid need on pigem täpsustava ja täiendavaid õigusi andva iseloomuga. Enim on mõjutatud SKA teenistujad, kellele seatakse täpsemad kvalifikatsiooninõuded, millele nad peavad aasta jooksul vastama. Mõju ulatust ja avaldumise sagedust võib selle muudatuse puhul pidada esialgu suureks, sest kvalifikatsiooni omamine mõjutab nende teenistujate võimalusi oma ametikohal jätkata. Samas vähendab selle muudatuse mõju ulatust asjaolu, et juba praegu omab osa teenistujaid (nt lastemaja ametnikud) nõutavat kvalifikatsiooni ja ülejäänud teenistujatel on olemas erialane kõrgharidus ning taotleda tuleb vaid sotsiaaltöötaja kutset spetsialiseerumisega lastekaitsele. Seega ei välista uued nõuded ühegi töötaja võimalusi SKA-s töötamist jätkata. SKA teenistujad on eelnõu ettevalmistamise käigus saanud kvalifikatsiooninõude muudatustest teadlikuks ja on väljendanud ka valmisolekut kutset taotleda. SKA teenistujatele võib muudatustest tuleneva mõju avaldumise sagedus olla esialgu suur, sest kutse taotlemiseks vajaminev ressurss on suurem, kuid see väheneb peale kutse omandamist. Kokkuvõtlikult võib muudatuse mõju ulatust ja avaldumise sagedust hinnata keskmiseks. Haldusjärelevalvega tegelevatele spetsialistidele avalduva mõju ulatus on väike, kuid mõju avaldumise sagedus on keskmine kuni suur. SKA teenistujatele lisandub võimalus, mitte kohustus küsida ka haldusjärelevalve tegemisel selgitusi lasteasutuses viibivatelt lastelt ja nende seaduslikelt esindajatelt. Riikliku järelevalve tegemisel neil selline õigus juba on, ka seetõttu ei eelda muudatus palju kohanemist. Kuna aga lasteasutuse järelevalve on SKA teenistujate igapäevatöö, võib vajadus suhelda laste ja/või nende seaduslike esindajatega olla sage. See muudatus võib muuta haldusjärelevalvemenetluse SKA teenistuja jaoks kohati mahukamaks ning ajalise ressursiga kohanemine võib võtta veidi aega, kuid samas annab võimaluse lapsel ja tema seaduslikul esindajal teenuse kohta tagasisidet anda ning muudab menetluse raames kogutava ülevaate põhjalikumaks. Muudatus aitab riiklikul tasandil tagada laste õiguse avaldada arvamust ning SKA-l saada lasteasutusest mitmekülgsema ülevaate. SKA-d mõjutavatel muudatusel võib olla ka ebasoovitavaid mõjusid, näiteks risk, et osa teenistujatest ei soovi või ei jõua üleminekuperioodi jooksul nõutud kvalifikatsiooni omandada. See võib kaasa tuua nende teenistusest lahkumise, suurendades ajutiselt tööjõuvoolavust SKA-s ning 31 SKA veebilehe andmed 27. oktoobri 2025. a seisuga. 32 mõjutades potentsiaalselt teenuse kvaliteeti ja kättesaadavust. Samas võib kvalifikatsiooninõude positiivseks kõrvalmõjuks olla asjaolu, et SKA töötaja võib soovi korral naasta tagasi KOV-i, sest on SKA-s töötamise ajal omandanud või säilitanud oma kvalifikatsiooni, mis soodustab spetsialistide liikumist ja kogemuste vahetamist KOV-ide ja SKA vahel. Kuigi teisi SKA sihtrühmi puudutavate muudatuste mõju on väiksem, võib see siiski kaasa tuua ajutiselt suurenenud töökoormuse või vajaduse täiendada oma teadmisi/oskusi. Näiteks haldusjärelevalve teenistujad võivad tunda, et vajavad enesetäiendamist laste ja nende seaduslike esindajatega suhtlemiseks, mis võib kaasa tuua (ajutiselt) suurenenud töökoormuse. Samas võib selline enesetäiendus sarnaselt nõustamisteenust osutavate spetsialistidega tulla kasuks, et omada mitmekülgseid teadmisi ja oskusi ning olla edaspidi konkurentsivõimeline ka teistel ametikohtadel. 6.4. Mõju riigivalitsemisele: kohtutäiturid ja PPA TMS-is tehtavad muudatused mõjutavad otseselt kohtutäitureid, kelle ülesanne on lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtulahendite täitmine. Tegemist on menetluse liigiga, mille puhul toimub töö sageli pingelises ja emotsionaalselt keerulises olukorras ning rollide selgus on töökorralduse ja menetluse sujuvuse seisukohalt määrava tähtsusega. Senise regulatsiooni pinnalt võis tekkida olukordi, kus jäi ebaselgeks, millised ülesanded kuuluvad kohtutäiturile ja millised KOV-i esindajale. See tekitas praktikas olukordi, kus toimingu käigus tuli rollijaotus kohapeal kokku leppida, mis võis pikendada menetlust ja suurendada täituri töökoormust. Kohtutäitureid on Eestis KPK veebilehe andmetel32 2025. aasta oktoobrikuu lõpu seisuga 36. Mõjutatud sihtrühm on kokkuvõtlikult väike, arvestades et kõik kohtutäiturid ei pruugi TMS-is tehtavate muudatustega kokku puutuda. Mõju ulatuse vaatest on mõju keskmine, sest muudatus annab kohtutäiturile selge rolli menetluse juhina, keda lapse heaolu tagamise küsimustes toetab KOV-i esindaja. Kohtutäituritele annab muudatus täpsema ja turvalisema õigusliku raamistiku lapsega seotud täitemenetluste läbiviimiseks, muu hulgas saab täitur seadusest selge volituse peatada suhtluskorra täitmise täitetoiming lapse huvidest lähtudes. Mõju ulatus on keskmine, sest TMS-is tehtavad muudatused pigem täpsustavad ja selgitavad rolle, kui annavad kohtutäiturile täiesti uue kohustuse. Rollide ja vastutuse selgem jaotus muudab täitetoimingute korralduse ettevalmistatumaks ja prognoositavamaks. Täituril on võimalik toiminguid paremini planeerida ning kaasata asjaomased osapooled juba enne täitetoimingu läbiviimist. See vähendab viivitusi, parandab koostööd teiste osapooltega ja aitab tagada lapsele rahulikuma menetluskeskkonna. Mõju avaldumise sagedust on keeruline hinnata, sest puudub ülevaatlik statistika selle kohta, kui palju peavad kohtutäiturid lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades kohtulahendite täitmisega kokku puutuma. Mõju avaldumise sagedus on pigem väike. Kokkuvõtlikult on mõju keskmine, kuid seda võib pidada positiivseks, sest täiturite töö muutub selgemaks ja tõhusamaks, mis parandab menetluse kvaliteeti, kuid ei too kaasa olulist töökoormuse muutust. Vähemal määral on mõjutatud ka PPA, kelle ametnikke kaasatakse lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise täitetoimingutesse avaliku korra tagamiseks ning vajaduse korral jõu kasutamiseks. Siiski on muudatusest mõjutatud sihtrühm pigem väike ning selle mõju ulatus ja avaldumise sagedus väike. Praktikas ei muutu politsei roll oluliselt – politsei kaasatakse jätkuvalt 32 Vt kohtutäiturite otsing - Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda. 33 eelkõige siis, kui toimingu täitmist takistatakse, takistamist on alust eeldada või isiku varasem käitumine annab alust arvata ohtu isiku elule, tervisele, varale või avalikule korrale. Muudatus suurendab aga õigusselgust ja prognoositavust. Kui varem võis politsei kaasamise alus olla ebaühtlaselt tõlgendatud, siis nüüd on see seaduses sõnaselgelt määratletud. See annab ametnikele kindlama õigusliku aluse tegutsemiseks ja vähendab vaidluste võimalust jõu kasutamise või kohaloleku vajalikkuse üle. PPA ametnikud peavad end muudatustega kurssi viima, kuid edaspidi see nende tööd ei mõjuta. Kokkuvõtlikult on TMS-i muudatuste mõju PPA-le väike. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõuga LasteKS-is ja TMS-is tehtavate muudatustega riigi ega KOV-ide eelarvele otseseid lisakulusid ei kaasne. Eelnõuga abivajaduse hindamises ja juhtumikorralduses tehtavaid muudatusi (eelnõu § 1 punktid 9 ja 10) toetavate STAR-i funktsionaalsuste arendamine on kaetud SKA poolt juba planeeritud STAR-i arendustega ning sellega kaasnevate kuludega. 8. Rakendusaktid Eelnõuga ei muudeta ega lisata volitusnorme. Seetõttu ei too eelnõu kaasa vajadust kehtestada uusi rakendusakte ega muuta olemasolevaid rakendusakte. 9. Seaduse jõustumine Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2027. a, mis tagab piisava ettevalmistusaja eelnõuga kavandatavate muudatuste rakendamiseks. Eelnõu § 1 punktis17 esitatud muudatuse rakendamiseks nähakse SHSis ette üheaastane üleminekuaeg, mille jooksul peavad LasteKS § 15 lõike 2 punktis 3 (KOV-ide nõustamine lastekaitse juhtumites ja lapsele või perele sobivate meetmete leidmisel), § 15 lõikes 5 (nõukogu määruse (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve, artikli 79 punktides a, b, f ja g ning artiklites 80 ja 82 keskasutusele ette nähtud ülesannete täitmine) ja §-des 291 (SKA meetmed seksuaalselt väärkoheldud lapse ja seksuaalselt väärkohtlevalt käituva lapse abistamiseks) ja 33 (hädaohus oleva lapse ajutine perekonnast eraldamine) nimetatud ülesandeid täitvad SKA töötajad viima oma kvalifikatsiooni vastavusse LasteKS §-s 19 sätestatud nõuetega. Üleminekuaeg on vajalik, et tagada SKA-s vastavaid ülesandeid täitvatele teenistujatele võimalus vajaduse korral omandada nõutav haridus ja kutse. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu I ringil kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Rahandusministeeriumile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Arvamuse avaldamiseks saadeti eelnõu Sotsiaalkindlustusametile, Haridus- ja Noorteametile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele, Õiguskantsleri Kantseleile, Lastekaitse Liidule, Lastekaitsetöötajate Ühing MTÜ-le, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile, SA-le Kutsekoda, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Logopeedide Ühingule, Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendusele, Eesti Haridustöötajate Liidule, Eesti Lasteaednike Liidule, Eesti Eripedagoogide Liidule, Eesti 34 Koolipsühholoogide Ühingule, Eesti Noorsootöötajate Kogule, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendusele, Eesti Koolijuhtide Ühendusele, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendusele, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendusele, Eesti Kristlike Erakoolide Liidule, Eesti Lastevanemate Liidule, Eesti Õpilasesinduste Liidule, Eesti Noorteühenduste Liidule, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendusele, Eesti Huvikoolide Liidule, SA-le Tallinna Koolitervishoid, Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikule, Tallinna Lastehaiglale, MTÜ-le Sa Suudad, Politsei- ja Piirivalveametile, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, MTÜ-le Eesti Kohtunike Ühing, Riigikohtule, Tartu Maakohtule, Harju Maakohtule, Viru Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule ja Eesti Advokatuurile. Kooskõlastamisel saabunud märkused koos märkega nende arvestamise kohta on esitatud kooskõlastustabelis, mis on seletuskirja lisas. Eelnõu esitatakse EIS-i kaudu II ringil kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile. Algatab Vabariigi Valitsus … ………………… 2026 35 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SOM/25-1328 - Lastekaitseseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 20.03.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4d88edfb-0545-4e69-b046-05352f250c33 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4d88edfb-0545-4e69-b046-05352f250c33?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main