SA Narva Haigla
Teie 18.02.2026 nr 2.2-9/26/555-2
[email protected]
Meie 05.03.2026 nr 2-6/26-1258-2
Vastus selgitustaotlusele
Edastasite Justiits- ja Digiministeeriumile (JDM) selgitustaotluse seoses surnud isiku meditsiiniliste
dokumentide koopiate väljastamisega.
Esmalt selgitame, et märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamist reguleerib märgukirjale ja
selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus (edaspidi MSVS). MSVS
§-st 3 tulenevalt on JDM-i kohustus anda õigusalaseid selgitusi JDM-i poolt välja töötatud õigusaktide
või nende eelnõude kohta. Õigusalaste selgituste andmine ei tähenda õigusabi andmist.
Õigusalaste selgituste andmisega on tegemist siis, kui selgitatakse mingi konkreetse seaduse,
konkreetse paragrahvi, konkreetse lõike, konkreetse punkti sisu ja tähendust. Õigusabiga on tegemist
siis, kui antakse mingite konkreetsete eluliste asjaolude osas õiguslik hinnang. Seetõttu on meil Teie
kirjale võimalik vastata selles osas, mis jääb selgitustaotluse raamidesse, vastavalt JDM-i
pädevusvaldkonnale.
Ühtlasi märgime, et Justiitsministeerium ei lahenda õigusalase selgituse andmisega õigusvaidlusi
ega kehtesta seaduse ainuõiget tõlgendust, õigust mõistab Eestis põhiseaduse kohaselt ainult
kohus.
Selgitame, et meditsiiniandmete väljastamisel pärijale tuleb arvestada, et pärimisõigus tekib küll
pärandi avanemisega, kuid pärija staatus peab olema õiguslikult tuvastatav. Pärimisseaduse (PärS) §
3 lg 1 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral. See tähendab, et pärimisõigus tekib surma hetkel.
Samas ei tähenda see automaatselt, et iga potentsiaalne pärija omandab lõplikult pärija staatuse.
PärS § 4 lg 2 kohaselt on pärijal õigus pärandist loobuda. Loobumise korral käsitatakse isikut nii, nagu
ta ei oleks pärija olnud. Sellisel juhul puudub tal ka õigus tugineda pärija staatusele, sealhulgas õigust
saada pärandvaraga seotud teavet või dokumente. Seetõttu ei ole meditsiiniandmete väljastamisel
piisav üksnes sugulussuhte tuvastamine, kui juurdepääsu alusena viidatakse pärija staatusele. Vajalik
on eelnev pärimismenetluse läbiviimine, mille käigus tehakse kindlaks: kes on pärijad, kas nad on
pärandi vastu võtnud või sellest loobunud, millises ulatuses nad pärivad.
Pärimistunnistusel ei ole õigust loovat tähendust – see ei tekita ega lõpeta pärimisõigust ega
omandiõigust. Tegemist on õigusjärglust tõendava dokumendiga, mille puhul kehtib eeldus, et selles
nimetatud isik või isikud on pärijad tunnistusel märgitud ulatuses. Kolmandate isikute (sh
tervishoiuasutuste) jaoks on pärimistunnistus õiguskindel viis tuvastada, kellel on õigus pärandvara
puudutavaid õigusi teostada. Sellest tulenevalt on meditsiiniandmete väljastamisel pärija staatuse
alusel põhjendatud nõuda pärimistunnistuse esitamist, et vältida andmete väljastamist isikule, kellel
tegelikult puudub pärimisõigus (nt pärandist loobumise tõttu).
Halduskohus1 on leidnud, et isikuandmete näol on tegemist pärandaja õigustega ja kohustustega, mis
on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Järelikult peab olema seaduses sätestatud,
millal need õigused üle lähevad. Vastavat asjaolu reguleerib Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 9
1
Tallinna Halduskohus 3-21-7
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100
[email protected]/ www.justdigi.ee/ Registrikood
70000898
lg 2, mida tuleb tõlgendada vaidluse lahendamiseks. Kohus leiab, et IKS § 9 lg 2 tuleb mõista nii, et
isikul, kes taotleb peale andmesubjekti surma vastava andmesubjekti isikuandmete töötlemist, tuleb
esmalt tõendada, et ta on pärija. Pärimisõigust saab isik tõendada pärimistunnistusega (vt PärS §
171). PärS § 171 lg 7 kohaselt, kui isiku pärimisõigus tuvastatakse kohtulahendis, mis asendab
pärimistunnistust, märgitakse kohtulahendi resolutsioonis ka kõik need andmed, mis seaduse kohaselt
märgitakse pärimistunnistusele. Seega saab pärimisõigust tõendada ka kohtulahendiga. Käesoleval
juhul ei tuvastatud viidatud lahendis mitte üldist pärimisõigust, vaid vaieldi kaebaja pärimiskõlblikkuse
üle. Seega sai pärimismenetlus jätkuda ning kaebajale oli võimalik väljastada pärimistunnistus, mille
alusel tekkis kaebajal õigus vastustajalt surnud isiku andmeid nõuda.
IKS § 9 lg 2 tõlgendamisel ei saa asuda seisukohale, et andmesubjekti õigused ja kohustused lähevad
üle pärandi avamisel ehk isiku surma hetkel, kuivõrd vastavate õiguste näol ei ole tegemist isiku
varaga PärS § 2 tähenduses.
Lisaks selgitame, et andmete välja küsimisel saab isik toetuda ka isikuandmete kaitse üldmääruse
artikkel 9 lõike 3 punkt f-ile, mille kohaselt võib eriliiki isikuandmeid töödelda juhul kui see on vajalik
õigusnõude koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks või juhul, kui kohtud täidavad oma õigust
mõistvat funktsiooni.
Juhul kui isikul on õiguslik alus IKS § 9 lg 2 alusel andmete saamiseks, tõendades pärimistunnistusega
pärija staatust, ei ole võimalik andmete väljastamisest keelduda.
Loodame, et nendest selgitustest on teile abi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kristel Niidas
nõunik
[email protected]
2