Vastus

Lisa. Eesti Arheoloogide Liidu ettepanekud muinsuskaitseseaduse muutmiseks arheoloogiapärandi hoiu paremaks korraldamiseks. 25.11.2024. Nr Teema Ettepanek Selgitus 1 Otsingukeelualad 3. peatükk 2. jagu. Arheoloogiline leid ja Igal aastal leiavad arheoloogid ja otsinguvahendiga hobiotsijad arheoloogiline leiukoht maastikult keskmiselt u 80 uut muistist, kuid kaitse alla on jõudnud neist Muinsuskaitseameti pikaajalise ressursi puudusel Muuta: (tööjõud, ekspertiisirahad) vaevu 5 %. Aastatel 2002–2023 on igal 2. jagu. Arheoloogiapärandi täiendav kaitse aastal ilmuva arheoloogiliste välitööde kogumiku andmeil kokku leitud u 1800 muistist, kuid sama ajavahemiku jooksul on § 25 lg 2 Igaüks peab rakendama ettevaatusmeetmeid, maismaal mälestiseks tunnistatud kokku alla 100 muistise. et vältida arheoloogilise leiukoha ja arheoloogilise Kaitsmata, st jätkuvalt hobiotsijatele avatud pole vaid vähese leiu rikkumist ning hävitamist. teabega kohad, vaid ka sellised paigad nagu Salme laevade Leiukohast teada saamisel võib amet määrata sellele leiukoht, mitmed pronksiaegsed kivikirstkalmed, rauaaja võimsad viivitamatult otsingukeelu. Teave otsingukeelualade tarandkalmed ja linnused, hulgaliselt külakalmistuid. Muistis kohta avaldatakse kultuurimälestiste registris. säilitab oma teadusliku potentsiaali vaid võimalikult puutumatuna, st kui säilivad leiud ja nende kontekst. Loomulikult ohustab Täiendada otsingukeelualaga ka muid asjakohaseid muistiseid ehitus- ja kaevandustegevus, kuid sellised tegevused ei paragrahve, nt § 29 lg 2 ole maastikul kõikehõlmavad ning menetluste käigus on suur tõenäosus, et info ka veel kaitsmata muistise olemasolust jõuab tööde kavandajani (ettepanekud allpool). Arheoloogiapärandi kaitset peab kiirendama info vahetamiseks hobiotsijatega, mistõttu tuleb anda Muinsuskaitseametile õigus määratleda otsingukeelu alasid (vt ettepanek). See kitsendus puudutab AINULT hobiotsijaid (otsimise lubamine on riigi antud eksklusiivne õigus otsida riigile kuuluvat vara – arheoloogiline leid kuulub riigile) ning ei vaja seetõttu kooskõlastusi ei maaomanike ega KOV-idega. Otsingukeelualad tuleb markeerida kultuurimälestiste registris ja Maa-ameti geoportaalis (kultuurimälestiste kihil). See vähendaks eri hobiotsijate poolt mitu korda ühe ja sama leiukoha avastamist, üleliigset leidude välja noppimist juba teada olevast muistisest ning leiuautasude menetlemist ja maksmist. Otsingukeelualad oleks pindalaliselt pigem väikesed, kindla leiukoha põhised. Praeguses praktikas MKA leidude nõunikud soovitavad leidjal samast kohast enam mitte otsida, kuid selliselt pole võimalik infot jagada teistele otsijatele. 1 2 Arheoloogiliste § 31: Praegu kehtiva muinsuskaitseseaduse eelnõu menetlemisel tegi uuringute määramine Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu - Muuta pealkiri järgmiselt: Arheoloogiapärandi korduvalt ettepaneku (vt nt protokoll 5.10.2018) uues seaduses täiendav kaitse sätestada sarnane uuringute määramise õigus nagu see oli Täiendada ja muuta paragrahvi lõiked järgmiselt: sätestatud kõigis varasemates iseseisvuse taastamise järgsetes muinsuskaitseseadustes, viimati kehtinud seaduses § 40 lg 5. (1) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid kohaldatakse seni avastamata või uurimata Ettepanekus toodud sõnastus ei tähenda, et kõik arheoloogiapärandi kaitseks, mis ei ole tunnistatud planeeringud/projektid, mida Eesti omavalitsustes ja muudes mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks. haldusorganites menetletakse, peaksid menetluse käigus jõudma Muinsuskaitseametisse. Ka varasemate seaduste kehtimisel see nii (2) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, ei olnud. Praeguseks jagavad KOV-id projektide infot kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla- ja arheoloogiatundlike alade osas, muudel aladel eeldab selline säte kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või MKA proaktiivset tegutsemist, nt Ametlike Teadaannete jälgimist. maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, on leidja 2019. aastal kehtima hakanud seaduses § 31 lg 3 ei täida oma kohustatud tööd peatama, säilitama koha muutmata eesmärki arheoloogiapärandi täiendaval kaitsel, sest ei arvesta kujul ning viivitamata teavitama sellest ametit. tegeliku vajadusega ega praktikaga. Keskkonnamõju hindamine on spetsiifiline ja kitsas menetlus, mida ei rakendata väga paljudel (3) Ametil on õigus peatada tööd kuni kaheks arheoloogiapärandi säilimist reaalselt mõjutavates menetlustes, nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajalikkus, näiteks elamuehitus. Praegust sätet ei ole võimalik kohandada määrata uuring ning hinnata asja vastavust riikliku linnades ja nende lähiümbruses, kus surve uute elamurajoonide kaitse eeldusele. rajamiseks on suurim ja pidevalt kasvav. Lisaks toimub enamik (4) Kinnisasjal ja avalikus veekogus, kus ameti ehitustegevusest sellistes piirkondades kinnistupõhiselt, st käsutuses oleva teadusliku teabe põhjal võib leiduda ehituslikud küsimused lahendatakse ilma detailplaneeringuta ning arheoloogilisi esemeid, inimluid või arheoloogiline vastavalt praktikale enamikel juhtudes projekteerimistingimuste kultuurkiht, võib amet keskkonnamõju strateegilise ja menetlemise käigus (Ehitusseadus § 19, lõige 1 punkt 2). keskkonnamõju hindamise, planeeringu, Praegused linnad aga asuvad paikades, kus asustuse ajalugu ulatub projekteerimistingimuste, ehitus- ja kaevandusloa sajandite taha ning kaevetöödel on suur tõenäosus sattuda menetlemise käigus määrata arheoloogilise uuringu. arheoloogilistele kultuurkihtidele. Käesolevas paragrahvi lõigetes 3 ja 4 märgitud Seaduse muudatuse ettepanekus ei ole arheoloogilise uuringu uuringu määramisele ja tegemisele kohaldatakse nõuet piiritletud määruses loetletud arheoloogilise uuringu käesoleva seaduse §-des 46–48 sätestatut. alaliigiga (nt eeluuring). Olenevalt objektist (nt linnades hoonestatud kinnistutel; sillutatud sõiduteedel jms) ei ole alati võimalik eeluuringuid läbi viia ning arheoloogilise teabeni saab jõuda vaid arheoloogilise jälgimise abil. Suuremahuliste objektide puhul seevastu võib uuringuks olla esmalt arheoloogiliste allikate koondamine ning kaartide uurimine kombineerituna arheoloogilise leirega. 2 Praeguses sõnastuses on § 31 lg 3 uuringute määramine seotud kitsalt ajalooallikatega (ajaloolised dokumendid ja kaardid, rahvapärimus), mis pole arheoloogiapärandi mõttes piisav. Ajalooallikad võivad puududa, kuid see ei tähenda, et uuringute vajadus puuduks: nende määramisel on aluseks enamasti väga laialdane ning mitmekesine teaduslik teave, sh ajalooallikad, aga ka andmed varasematest leidudest, asustusajaloolised andmed, kohanimed, nt kiviaja asustuse uurimisel loodusteaduslikud teadmised (maastikureljeef, maakerge jms) jms. Uuringute eest hüvitist saavate isikute ringi ei ole põhjust kitsendada, sest selle sätte põhjal määratud uuringud, mis kannavad olemuslikult pärandi väljaselgitamise eesmärki, on kõige üldisemas mõttes avalikes huvides (vt täpsemalt ettepanek 6). Muinsuskaitseamet saab anda täpset infot väljapoole mälestisi ja nende kaitsevööndeid määratud uuringute kohta, kuid ettepaneku esitaja teada on see aastas u 10 ringis., max 20. Varasemates seadustes oli uuringute määramine sätestatud enne ehitust, kuid arheoloogiapärandi säilimist ja maaomanike huve silmas pidades on uuringud vajalik läbi viia planeerimise faasis, kus on võimalik teha veel muudatusi nt ehitusala ja/või mahu määramisel (kui võimalik, siis säilitada kõige inforohkemaid arheoloogilisi kihte). Tööde käigus ilmnenud arheoloogiliste kihtide kaitseks oli varasemates seadustes ametil õigus tööd peatada kuni kaheks nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajadus. Praegu on seaduses üks nädal, kuid see aeg on ebapiisav. Praegu kehtiva tõlgenduse kohaselt tuleb ametil kohtades, kus töö käigus on paljandunud arheoloogilised leiud või kultuurkiht, uuringute määramiseks võtta ala ajutise kaitse alla. Selle dokumendi koostamine ja menetlus pole ühe nädalaga enamasti võimalik, samuti pole selline halduskoormus mõttekas, kui uuringute vajadus on selletagi ilmne. Seetõttu tuleks seaduses selgelt määrata, et sellises olukorras on ametil õigus kohe uuring määrata (vt meie ettepanek 6). 3 3 Ajutine kaitse Muuta Looduskaitses on kaitsekorralduse vajaduse väljaselgitamiseks antud riigile aega 28 kuud, ka muinsuskaitselisi väärtusi omavate § 23 (1) Ajutise kaitse alla võib asja või maa-ala objektide puhul võtavad väärtuste hindamine ja kaasnevad võtta kuni 28 kuuks. menetlustoimingud aega. Seega: riiklike kitsenduste seadmise või mitteseadmise otsustamiseks on põhjendatud nii keskkonnakaitses kui ka muinsuskaitses ühetaoline õigus/kohustus. 4 Mälestiseks ja Muuta ja lisada Ettepaneku eesmärk täiendada §15 lõikega 2 ei ole muinsuskaitsealaks Muinsuskaitseametile eksklusiivse õiguse andmine teiste § 15 Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise tunnistamise menetlus haldusorganite tegevusse sekkumiseks, vaid luua sarnaselt ettepanek looduskaitsele (LKS § 8 lg 6) neile endile võimalus (1) Igaühel on õigus esitada ametile põhjendatud konstruktiivseks koostööks. Nagu looduskaitses, on ka mälestiste ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse alla ja muinsuskaitsealade menetluses oluline, et teised selle asjaga võtmiseks. seotud menetlused saaks teine haldusorgan selleks ajaks (nt detailplaneering, mis muudab maakasutust; kaevandusloa menetlus (2) Kui on esitatud mälestiseks või jms) peatada. See ei oleks automaatne, ent vajadusel rakendatav. muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepanek või Kui asutuste vahel koostöö toimib, siis ei ole vajadust ka neil algatatud kaitse alla võtmise menetlus, siis on puhkudel ajutist kaitset rakendada. haldusorganil, kellele on esitatud taotlus muu haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada ettepanekus § 16 lg 4 on sõnastatud kehtivas seaduses selliselt, et võimaldab nimetatud asja või maa-ala seisundit, õigus peatada ametil menetlust mitte algatada “muudel asjaoludel” objekti puhul, haldusakti andmise menetlus. Haldusakti andmise millel on kõik riikliku kaitse eeldused olemas. Peamiseks muuks menetlus peatatakse kuni mälestise või asjaoluks on enamasti ameti ressursipuudus. Praeguses sõnastuses muinsuskaitseala kaitse alla võtmise või kaitse alla on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud normiga, sest see võimaldab võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte riigil oma avalik-õiguslikust rollist tulenevaid kohustusi mitte täita kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse lihtsalt seetõttu, et talle ei eralda selleks piisavat ressurssi - isegi peatamise otsuse tegemisest arvates. siis, kui kodanikkonna poolne nõudlus on suur. Menetluse algatamine peaks olema seadusega ette nähtud kohustus ning MKA-le tuleb tagada vahendid selle kohustuse täitmiseks. Samuti § 16 lg 4 muuta: ei tohiks menetlust algatamata jätta esitatud arvamuste põhjal. Kui ka asjaosalised on esialgse arvamuse küsimise käigus, kus nende Amet otsustab riikliku kaitse eeldusi hinnates asja või käsutuses on piiratud teave objekti kohta ning näiteks vildak maa-ala mälestiseks või muinsuskaitsealaks arusaam muinsuskaitse rollist ja tegevusest, asunud mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise. tunnistamise osas eitavale seisukohale, võib olla lahenduseks leevenduste tegemine, mille üle saab arutleda menetluse käigus. Meie pakutud sõnastuses § 16 lg 4 võimaldab ametil jätkuvalt mitte algatada menetlust objektide puhul, millel muinsuskaitselisi väärtusi ei ole ning võtta menetluse käigus arvesse esitatud arvamusi. 4  Teeme ettepaneku lihtsustada riigi omanduses oleval Lisaks eelöeldule teeme ettepaneku lihtsustada riigi omanduses maal mälestiste ja arheoloogiliste leiukohtade oleval maal mälestiste ja arheoloogiliste leiukohtade määramise määramise menetlust. menetlust. 5 Muinsuskaitsevälised Muuta § 29: Mälestistel, muinsuskaitsealadel, arheoloogilistel leiukohtadel, uuringud otsingukeelualadel, arheoloogiatundlikel aladel ning mujal § 29. Otsinguvahend ja selle kasutamine (Otsinguvahendi maastikul viiakse läbi mitmesuguseid uuringuid, mis ei ole arheoloogiaväline (2) Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises arheoloogiapärandi mõttes destruktiivsed, kuid uurijatel on kasutamine) leiukohas on otsinguvahendi kasutamine lubatud kasutusel otsinguvahendi mõiste alla käivad seirevahendid (nt ainult: georadar, akustilised seadmed jms). 3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse Uuringu mõiste on MuKS-is sätestatud § 46 ning selle alusel antud raames ehitamise, ehitusgeoloogia, põlluharimise ja määruses. Selle kohaselt ei laiene uuringu mõiste alla metsandusega seotud ülesannete täitmiseks või muinsuskaitsevälised uuringud, nt geoloogilised või veekogude teistest õigusaktidest tulenevate teadusuuringute põhja uuringud. Otstarbekas on seaduses sätestada selliste tegemiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu uuringute tegemiseks sarnane erand nagu praegu on korrakaitsel, otsimisega. kaitseväel, maaomanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmisel. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 Paljudel puhkudel muul põhjusel tehtud uuringud (nt sätestatud juhtudel teavitatakse otsinguvahendi ehitusgeoloogilised uuringud) annavad muuhulgas infot ka kasutamisest eelnevalt ametit. Ametil on õigus arheoloogiapärandi kohta, mistõttu selliste aruannete koondamine taotleda uuringuaruande esitamist. on oluline pärandi efektiivseks haldamiseks – seetõttu võiks olla seaduses sätestatud ameti õigus § 29 lg 2 nõutada juurdepääsu loetletud aladel tehtavate uuringute aruannetele. (4) Väljaspool linna, alevi, aleviku ja küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala ning õuemaad, Veekogud tõsta loetelus lõppu, sest suures pildis ei ole veekogud samuti veekogudes on otsinguvahendi kasutamiseks sedavõrd primaarne probleemkoht, et olla loetelus esikohal. nõutav otsinguvahendi luba, välja arvatud: 3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, ehitusgeoloogia, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmiseks või teistest õigusaktidest tulenevate teadusuuringute tegemiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega. 5 6 Arheoloogiliste Arheoloogilise uuringu hüvitamine tuleb lahti Muudatus tagaks kõigile omanikele kindlustunde, et riik ei jäta uuringute eest ühendada mälestise, kaitsevööndi või leiukoha neid seni teadmata kohas arheoloogilise kultuurkihi ilmnemisel hüvitise saajate ringi staatusest ning laiendada seda kõigile kulusid üksi kandma ning vähendaks samas oluliselt ka laiendamine Muinsuskaitseameti poolt määratud arheoloogilistele Muinsuskaitseameti halduskoormust muististe ajutise kaitse alla ja allveearheoloogilistele uuringutele. võtmise korraldamisel. 2021. aastal tuli selliseid juhtumeid ette u 10, järgnevatel aastatel u samas suurusjärgus, kuid teadmata on nende kaevetööde hulk ja kultuurkihi avastamised, millest kulude hirmus Muinsuskaitseametit ei teavitatud. Kontrollida, kas ka seaduse sõnastus (peatüki pealkirjast johtuvalt) tegelikult vajab muutmist, kuid kindlasti tuleb hüvitise õiguse laiendamiseks muuta § 48 lg 3 alusel antud määrust, mille § 20 sätestab, et hüvitise taotlus esitatakse kultuurimälestiste registri kaudu. Registris saavad avaldusi teha tehniliselt vaid mälestiste, muinsuskaitsealade ja leiukohtade omanikud. Pärandi väljaselgitamiseks (vt meie ettepanek 2, 8) planeeringutele määratud eeluuringud on olulised nii pärandi säilimiseks kui ka omanikele tööde tegemisel arheoloogiapärandi avastamise riskide maandamiseks. Seetõttu tuleb motiveerida omanikke ennetusele, sest tööde käigus ilmnev arheoloogiapärand on kõigile osapooltele keeruline lahendada: arheoloogilised kihid on saanud suuremõõtmeliselt kahjustada, omanike planeeritud tööde graafikud tuleb kahjudega ümber teha ning väga äkiliselt tuleb leida ressurss uuringutele, mille vajadust ja mahtu oleks eeluuringu korral saanud täpsemalt prognoosida. 7 Ühetaoline hüvitis Muuta § 48 lg 3 alusel antud määruse § 19 järgmiselt: Arheoloogiliste uuringute hüvitamisel ei ole pärandi säilimise seisukohast ja omanike vaates otstarbekas teha vahet Uuringu tegemise kulu hüvitatakse: arheoloogilise uuringu liigil – arheoloogiline eeluuring on pärandi 1) 100% ulatuses arheoloogilise uuringu (kõik ja maaomaniku seisukohalt kõige säästvam uuringuliik, kuid hetkel uuringu alaliigid) kulust, juhul kui uuringuobjekti on see määruses vähemal määral hüvitatud kui jälgimine. Samuti omanik on füüsiline isik, kuid mitte rohkem kui ……. pole mõtet eristada arheoloogilise kaevamise ja jälgimise [s.t rohkem kui praeguses määruses olev 1500] eurot. hüvitamist, sest need on sageli põimunud. Uuringu alaliikide Ettepaneku sisu on suurendada hüvitise määra. sätestamine määruses on seotud omanikele parema ettekujutuse loomisega arheoloogilise uuringu tegemise viisidest, et uuring oleks laiemalt mõistetav ja uuringutele kuluv ressurss paremini planeeritav (aeg, maksumus jms). Ühtlasi juhime tähelepanu, et hüvitise määr (praeguses sõnastuses tuhat viissada eurot) on kasvavas elukalliduses ebapiisav, samuti 6  peaks hüvitise määr olema mingisuguses seoses uuringu maksumusega. Kui väga paljud uuringud maapiirkondades on tõepoolest pigem väikesemahulised, paaripäevased ning ühe-kahe inimesega tehtavad, siis uuringud linnades, kalmistutel ning mahukatel (joon)objektidel on oluliselt kallimad. 1500 eurone hüvitis ei ole nende puhul piisav ega vasta eesmärgile, mis uue seaduse kehtestamisel riik endale võttis (hüvitada omanikele muinsuskaitselisi kulusid). Vajadusel võib kaaluda suurte maakasutsuse sihtotstarvet muutvate arendusprojektide puhul hüvitise piiramist. 8 Planeerimine ja Vt punkt 6, vajadusel täiendada MuKS § 61 ja Suur osa juba teada olevast arheoloogiapärandist ei ole jõudnud arheoloogiatundlikud planeerimisseadust riigi kaitse alla, kuid samuti pole maastiku senine arheoloogiline alad uurimine olnud kõikehõlmav (kusagil maailmas pole), mistõttu on maapõues säilumas suur hulk seni teadmata arheoloogilisi leide ja kultuurkihte, mida pole avalikult kättesaadavates registrites ja kaartidel. Samas on teaduslikku teadmist kasutades võimalik teatud tüüpi arheoloogiapärandi paiknemist prognoosida (nt püügimajanduslike perioodide või viljeleva majanduse asustusüksusi, teatud tüüpi matmispaiku jms.). Riiklikes ja kohalikes eriplaneeringutes ja üldplaneeringutes on seetõttu asjakohane arvestada arheoloogiatundlike aladega. Muinsuskaitseamet on suurele osale kohalikest omavalitsustest nende üldplaneeringute menetlemise käigus nimetatud alad määratlenud, kuid edasistes planeeringutes ja loamenetlustes on pärandi säästmiseks vajalik nende alade tähendus õiguslikult sisustada. Peamiseks meetmeks on arheoloogiatundlikele aladele uuringute määramise ja nende hüvitamise õiguse sätestamine, sest vaid nii toimides on võimalik kaitsmata arheoloogiapärandit planeerimisel arvesse võtta. Arheoloogiatundlikele aladele otsingukeelu laiendamise või leiuautasu mitte maksmise osas tuleb läbi kaaluda võimalikud positiivseid ja negatiivsed arengud. Nende alade näol on tegemist peamiselt ajalooliste asustuskeskuste ja nende lähedaste matmispaikadega, kus on suur tõenäosus leidude esinemisele. Arheoloogiapärandi väljaselgitamise eesmärgil võiks hobiotsijate tegevust suunata tõepoolest praeguste teadmiste kohaselt asustuse perifeersematele aladele, kus võib samuti olla arheoloogiapärandi 7  elemente, kuid mille avastamiseks pole arheoloogidel ressurssi. Kui selline otsingukeeld hakkaks tööle, siis see võiks mõjuda positiivselt MKA leidude töövoole. Negatiivne areng võib olla aga suurem: nii laialdastele aladele otsingukeelu rakendamine võib kaasa tuua leidude varjamist, vale leiukoha esitamist jms. Alternatiiv on arheoloogiatundlikel aladel leiuautasu küsimuses seada sisse koefitsendi-süsteem. Liit toetab pigem mälestiste, leiukohtade ja väikeste, konkreetse muistisega piirnevate otsingukeelualade kehtestamist, sest negatiivne mõju suurtel aladel otsingute keelustamisel on suurem kui võimalik kasu. 9 Arheoloogiliste ja Täiendada seadust: Valletta konventsiooni järgi (Artikkel 3 i) on Eesti kohustatud allveearheoloogiliste § 47’ Arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu kohaldama niisugust kaevamiseks ja muuks arheoloogiliseks uuringute luba luba tegevuseks lubade andmise ja järelevalve protseduuri, et hoida ära mis tahes illegaalseid kaevamisi ning arheoloogiapärandi (1) Arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu loa elementide kõrvaletoimetamist. taotlus esitatakse ametile või kultuurimälestiste registri kaudu elektrooniliselt. Koos uuringuloa Kuna arheoloogilised leiud kuuluvad riigile ning uuringu käigus taotlusega esitatakse nõuetekohane uuringukava hävib arheoloogiline kultuurkiht, siis arheoloogiliste uuringute ametile heaks kiitmiseks. läbiviimine ei tohiks olla teatisepõhine, vaid loapõhine nagu kõigis varasemates seadustes. Arheoloogiapärand on taastumatu ressurss (2) Arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu loa ning seda ei tohiks hävitada teatise alusel (uurimise käigus taotluses märgitakse: arheoloogia hävib, dokumenteeritult, kuid siiski). 1) uuringu tegija ja tellija andmed; Teeme ettepaneku kehtestada arheoloogilisele uuringule 2) uuringu läbiviimise aeg; loakohustus, sest teatise nõue, mis kehtestati 2019. aastal, on segadust loov ja arheoloogiapärandi hoiu vajadusi mitte arvestav. 3) ettepanek arheoloogiliste leidude säilituskoha Lisaks sellele on praegu kehtiva teatise nõuetes ja hüvitise määramiseks; maksmise korras sees ebakõlad. Nii võib teatises kavandatud (3) Amet vaatab uuringukava ja loataotluse läbi 10 tegevusi teha kahe aasta jooksul, samas tuleb fikseerida välitöö päeva jooksul, kontrollib uuringu tegija vastavust aeg, mille lõppedes hakata arvutama uuringuaruande esitamist ning nõuetele, vajaduse korral määrab uuringu tegemiseks hüvitise saamise õigust. täiendavad tingimused või otsustab uuringu Loakohustus puudutab vaid arheolooge (uuringu tegijaid) ning lubatavuse. selle ettepaneku – mitte muuta loakohustust teatiseks – tegid (4) Amet keeldub uuringu lubamisest, kui: praegu kehtiva seaduse menetlemise ajal arheoloogid ise, sh Riigikogus korraldatud kuulamisel. Teeme sama ettepaneku uuesti. 1) uuringukava ei vasta käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud nõuetele; 8  2) uuringu tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku Arheoloogiliste uuringute puhul on kehtivas seaduses sätestatud kvalifikatsiooni; kõikide uuringute aruannete esitamise tähtaeg 3 kuud ebarealistlik järgmistel põhjustel: 1) uuringute käigus kogutud leidude 3) uuringu tegemisega võib tekkida oht mälestisele konserveerimine ning struktuuride ja proovide analüüsimine on või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. aeganõudev; 2) arheoloogilised päästetööd toimuvad küll (5) Uuringuloal sätestab amet muuhulgas: aastaringselt, kuid siiski 2/3 neist toimub aprillist oktoobrini. Päästeuuringuid tegevate arheoloogide hulk ei ole suur, mistõttu on 1) uuringuaruande esitamise tähtaja, maaomanikele oluline, et välitööd saaksid tehtud neile sobilikul 2) leitavate arheoloogiliste leidude säilituskoha ning ajal, mistõttu on arheoloogide töötsükkel determineeritud – leidude üleandmise tähtaja säilitusasutuse nõusolekul. soodsate ilmadega tehakse välitöid (sest omanikud tahavad enamasti just sellel ajal kaevata ja ehitada) ning vaiksemal 3) täiendavad nõuded arheoloogiliste leidude või (talve)perioodil koostatakse aruandeid. Otstarbekas on pöörduda tarindite konserveerimisele. tagasi varasemate aastakümnete jooksul välja kujunenud praktikale (6) Uuringuloa taotluse korra ja loa vorminõuded määratleda uuringuaruande tähtajaks aasta välitööde lõpust. kehtestab valdkonna eest vastutav minister Määruses on sätestatud, et hüvitist on võimalik maksta ka määrusega. vahearuande põhjal, mis tuleb uurijal esitada pärast välitööde lõppu, loal kokku lepitava (nt 3 kuud) jooksul. Redaktsiooniliselt teeme ettepaneku sätestada, et arheoloogiline uuring on üldmõiste arheoloogilise ja allveearheoloogilise uuringu kohta. Allveearheoloogilise uuringu terminit kasutada vaid olukorras, kus see vajab erandit. 10 Pädevus Täiendada/täpsustada: Selleks, et tagada võrdsed võimalused erialaselt sisuliselt pädevatele isikutele tuleks leevendada pädevustunnistuse saamise § 71 Pädevustunnistuse taotlemine, andmine ja eeldust. See tõenäoliselt ei käi mitte ainult arheoloogide, vaid ka andmisest keeldumine: kõigi teiste erialade esindajate kohta. Elus on olukordi, kus 2) tegutsenud soovitud tegevusalal vähemalt neli inimene ei saa teha otsuseid ainult oma erialaste soovide järgi, vaid aastat viimase 10 aasta jooksul; muudest ühiskondlikest, sotsiaalsetest, perekondlikest, tervislikest vms kaalutlustest (nt pikemat aega vältav lapsehoolduspuhkus, 3) kui soovitud tegevusalal pidevast tegutsemisest on omastehooldus, võitlus raske haigusega, erialase töö puudumine). möödunud rohkem kui 10 aastat, tuleb enne pädevustunnistuse taotlemist tegutseda pädeva isiku Erialade areng on kahtlemata erinev, kuid suuri murrangulisi juhendamisel vähemalt üks aasta; muutusi meetodites ja praktikas 10 aasta jooksul pigem ei tule ette sellisel määral, et õpitud viisil ei saaks uuringuid teha. Seetõttu oleme oma ettepanekus lähtunud sellest ajavahemikust. Seevastu kui erialase väljaõppe (arheoloogia puhul magistrikraadi kaitsmine) ja vähemalt 4 aastat väldanud praktika ning pädevustunnistuse taotlemise vahe on pikem kui 10 aastat, on otstarbekas oma oskusi enne pädevustunnistuse taotlemist 9  uuendada: töötada mõnda aega kellegi teise juhendamisel ja/või läbida täiendkoolitusi. Arvestades arheoloogiliste uuringute eripära, peab olema kõigile ka üheselt mõistetav, mida loetakse tegutsemiseks – uuringud on sageli projektipõhised ja kui uurija ei tööta täiskohaga arheoloogilisi uuringuid teostavas ettevõttes, ei ole võimalik ka näidata alalist töötamist/tegutsemist. Oluline on, et pädevust taotleval isikul on ette näidata arheoloogiliste uuringute eri osade läbiviimise oskus (eri tüüpi muististel välitöö juhtimine, aruande koostamine, leidude uurimine, korrastamine või selle organiseerimine jms) – seda saab tõendada ühelt poolt aruande kaaskoostajana ning teisalt töid juhtinud pädeva isiku kinnituskirjaga. Täiendkoolituse nõue pädevusloa pikendamisel Eesti on liitunud nii Valletta kui ka Faro konventsioonidega, millest viimane ütleb väga selgelt, et Eesti riik on kohustatud edendama täiendõpet ning teadmiste ja oskuste vahetamist nii haridussüsteemi siseselt kui ka väliselt (Artikkel 13 d). Täiendõpet on vaja ka arheoloogidele, sest valdkond uueneb. Pidevalt tekib uusi analüüsivõimalusi ning täiendkoolitused on vajalikud, et kümmekond või rohkem aastat tagasi ülikooli lõpetanud arheoloogid oleksid kursis kaasaegse arheoloogia võimalustega. Seni on MKA korraldanud iga aasta veebruaris vabatahtlikku täiendkoolituspäeva, kuid see ei ole piisav, sest uurijad, kes seda enim vajaksid, neil ei osale. Pidev enesetäiendamine tuleb siduda pädevusega, nt pädevustunnistuse uuendamisel tuleb lisaks vahepeal tehtud töödele ette näidata ka x tundi täiendõppe läbimist. Sarnane süsteem on näiteks keskkonnamõjude hindajail (vt KeHJS § 15) ja geoloogidel (neil küll kutse). 11 Arheoloogiamälestised Täiendada § 52: Arheoloogiamälestiste puhul ei ole võimalik ilma neid läbi ja kaitsevöönd kaevamata teha kindlaks nende täpseid piire, mistõttu võib (1) Tööde tegemise luba on nõutav kinnismälestise, muistisega seonduvat kultuurkihti lasuda ka kaitsevööndis (vt muinsuskaitsealal asuva ehitise, arheoloogiamälestise MuKS § 14 lg 3) ning isegi väljaspool seda. Sellest tulenevalt ei kaitsevööndis ehitusprojekti või tegevuskava alusel ole uuringute määramisel vahet mälestise ja kaitsevööndi alal. konserveerimiseks, restaureerimiseks ja ehitamiseks 10  ning mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ilme Muinsuskaitseameti halduskoormus kasvas pärast 2019. aasta muutmiseks. seaduse kehtima hakkamist märgatavalt ning selgitused maaomanikele ja nende asjaajamine riigiga ei läinud mitte /…/ lihtsamaks ja selgemaks, vaid keerulisemaks (kui töö toimub (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule mälestisel, peab omanik esitama loataotluse, kui kaitsevööndis, siis on tööde tegemise luba nõutav: teatise, kui mõlemal alal, siis loataotluse). 1) kõrghaljastuse rajamiseks, raie-, kaeve- ja muudeks Teeme ettepaneku arheoloogiamälestise ja selle kaitsevööndi puhul pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks kaotada erisus ning sätestada nii mälestise kui ka kaitsevööndi alal ning maaharimiseks arheoloogiamälestisel, selle kaeve- ja muul moel pinnast mõjutavatele tegevustele ühtne kaitsevööndis, ajaloolises looduslikus pühapaigas, loamenetlus. Loamenetluse puhul on võimalik maaomanikku ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest paremini nõustada kaevetööde ala planeerimisel, et säästa kõige lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja teaberohkemaid kultuurkihi alasid – säästmine on nii maaomanike muinsuskaitsealal; huvides (ressursside kokkuhoid) kui ka arheoloogiapärandi 2) haljastustöödeks ehitismälestisest pargis, huvides (kaevetööde käigus kultuurkiht hävib). kirikuaias, kalmistul ja ajaloolises looduslikus pühapaigas; Samuti teeme ettepaneku tuua maaharimine tagasi kooskõlastavate 3) maapinna ettevalmistamiseks metsaseaduse tegevuste hulka arheoloogiamälestisel, selle kaitsevööndis ja tähenduses arheoloogiamälestisel, selle kaitsevööndis looduslikul pühapaigal. Paljude mälestiste puhul saab seda ja ajaloolises looduslikus pühapaigas. kitsendust leevendada, kuid on muistiseid, kus seda teha ei saa või kus olukord maakasutuse käigus ajapikku muutub – vajadus võib /…/ ilmneda mälestiste seisukorra üle vaatamisel (näiteks maa-alused (7) Tööde tegemise luba ei ole nõutav: kalmistud, kus intensiivne maaharimine on põhjustanud erosiooni /…/ ja aasta-aastalt küntakse seetõttu üha rohkem luustikke üles). 3) käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud Varem tehti kitsendustesse leevendusi kaitsekohustuse teatisega, tööde puhul ulatuses, milles on tehtud leevendusi kuid sellist dokumenti enam kehtiv seadus ette ei näe (kõigi mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise võimalike leevenduste tegemine on seotud mälestiseks õigusaktis või kultuurimälestiste registris; tunnistamise õigusaktiga), mistõttu tuleb mälestise säilimisega 4) kui amet on teisele haldusorganile antud seotud kitsendustesse leevenduste tegemine ja nende lõpetamine kooskõlastuses seda märkinud. muuta operatiivseks (märkida neid kultuurimälestiste registris) - sest vajadus on operatiivne. Alternatiiv on pidevalt panna ette ministrile kaitse alla võtmise dokumendi muutmist (ülemäärane bürokraatia, mis ei ole operatiivne). Teised mälestised ja Ettepanek: mitte siduda uuringuliiki mälestise liigiga. Muinsuskaitseseadus § 14 lg 2 p 3 sätestab, et kinnismälestise (st nende kaitsevöönd Vajadusel seadust muuta. mitte ainult arheoloogiamälestise) kaitsevööndi eesmärk on ning arheoloogiliste kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. uuringute määramine Seaduse seletuskirja (1. lugemine) kohaselt pole visuaalse vaatlusega arheoloogiamälestistel või arheoloogiapärandi elemente (kultuurkihte, ehitiste jäänuseid, esemeleide) sisaldavatel 11  teistel mälestiseliikidel (nt mõisad või linnalised asulad, mis on kasutusele võetud keskajal, samuti kirikute ja kalmistute alad) arheoloogilise kultuurkihi või kultuuriväärtusega asjade leviala kindlaks tegemine võimalik. /…/ Seetõttu käsitletakse ülalkirjeldatud mälestiste puhul kaitsevööndit kui ala, kus kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiapärandi elementide ilmnemisega ning tagada nende uurimine või säilitamine. Praegu kehtiva seaduse § 58 lg 3 on võimalik tõlgendada nii, et vaid arheoloogiamälestise, ajaloolise loodusliku pühapaiga, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis tuleb raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemiseks saata ametile teavitus. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui kinnismälestise kaitsevöödi eesmärk on arheoloogilise kultuurkihi säilimine, tehakse vajaduse korral ehitamisel või kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemisel uuring. Seaduse seletuskirja kohaselt on nt keskajal rajatud mõis kahtlemata üks selline koht, kus kaitsevööndi eesmärk on arheoloogilise kultuurkihi säilitamine. Ajal, kui seda sorti ehitis- või ajaloomälestised kaitse alla võeti, kehtis muinsuskaitseseadus, mille alusel oli võimalik iga liiki kinnismälestiste ja nende kaitsevööndis toimuvatele kaevetöödele arheoloogilist uuringut määrata, mistõttu ei saa eeldada, et mälestiseks tunnistamise või ühise kaitsevööndi määramisel oleks käskkirjades arheoloogilise kultuurkihi säilitamise eesmärki eraldi esile toodud. Kui praegu kehtiva seaduse alusel ei ole võimalik teist liiki kinnismälestistele või nende kaitsevööndisse arheoloogilisi uuringuid määrata, siis teeme tungiva ettepaneku algatada vastavasisuline seaduseparanduse menetlus. Alternatiiv on lisada arheoloogiamälestise liik kõigile keskajal rajatud kirikutele, mõisatele, linnustele jms, kuid see on arusaamatu bürokraatia tekitamine niigi väheste ressurssidega tegutseva MKA jaoks. MKA-s töötavad oma valdkonda tundvad spetsialistid ning uuringuid määratletakse kaalutletult ja vajaduspõhiselt. 12 Veealune § 32 täpsustada sõnastust: Väike muudatus kahe sõna lõpus – „e“ lisamine – uuring tuleb teha kultuuripärand kavandamisega käsikäes. Kui ehitusprojekt jms on juba olemas ja (2) Sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või kehtestatud, siis muudatusi enam sisse viia ei ole võimalik ja majandusvööndis tehakse enne ehitamise, sealhulgas seaduse punkt (uurida ennetavalt, et saaks planeeringus arvestada 12  rajatise ja seadmestiku paigaldamise või veealuse ja pärand uue rajamisel vähem kahjustada) oma esialgset otstarvet kultuuripärandi säilimist ohustada võiva muu ei täida. tegevuse kavandamist uuring. § 32 lg 3 olemasolev määratlus käib kõigi siseveekogude kohta ja (3) Uuringu määramisele ja uuringu tegemisele tekitab kinnistu omanikule olukorra, kus ta ei saa ameti poolt kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 46–48 määratud uuringuga toetust taotleda – see on ebaõiglane ja hüvitise sätestatut. Nimetatud uuringu kulu, kui see toimub mitte saamise peaks kitsendama ainult avalikule veekogule ja avalikus veekogus ja/või majandusvööndis, ei kuulu majandusvööndile. hüvitamisele käesoleva seaduse § 48 lõike 2 alusel. 13 Veekogu Seaduses asendada vastavates paragrahvides veeala – Veeala on kasutusel akvatooriumi tähenduses. Termin veekogu on veekogu (või veekogu põhi) muinsuskaitseseaduse kontekstis kohasem, sest veealune kultuuripärand asub veekogudes, nende põhjas, põhjaladestustes. 14 Sukeldumisluba § 42. Juurdepääs veealusele mälestisele ja Muuta sukeldumisload sarnaselt pädevustunnistustele ja arheoloogilisele leiukohale otsingulubadele tähtajaliseks (5 aastat). Sarnaselt otsinguloale sätestada teadmiste kontroll uue loa taotlemisel. (1) Veealusel mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on sukeldumine lubatud ameti sukeldumisloaga või majandustegevuse raames tegutseva sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja juhendamisel. § 42. Juurdepääs veealusele mälestisele ja arheoloogilisele leiukohale (1) Veealusel mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on sukeldumine lubatud ameti sukeldumisloaga või majandustegevuse raames tegutseva sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja juhendamisel. (2) Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse ja teadmiste kontrolli. § 42 lg 3 Sukeldumisloa annab amet. Sukeldumisluba antakse 5 aastaks. 13  (5) Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtetuks tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise tähtajad, teavitamisel esitatavad andmed ja teavitamise korra ning mälestisele sukeldumise koolituse ja teadmiste kontrolli korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 15 Otsinguvahendi § 29 lg 12 Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise Seaduses ja määruses sätestada nõuded koolituse ja teadmiste kasutamise koolitus korra, otsinguvahendi loa vormi, otsinguvahendi kontrolli sisule, mitte koolitajale. kasutamise kavatsusest eelneva teavitamise nõuded, Kaaluda võiks otsinguvahendi kasutajate teadmiste kontrollijaks nõuded otsinguaruandele ja selle esitamisele ning ametit ning kehtestada nõue läbida uus teadmiste kontroll uue loa nõuded koolitusele kehtestab valdkonna eest vastutav taotlemisel (alternatiivne ettepanek: nt 10 aasta möödumisel). minister määrusega. Teadmiste kontroll võiks sisalduda loamenetluseks kehtestatud (5) Otsinguvahendi luba on õigus taotleda füüsilisel riigilõivus. isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja läbinud Kui muinsuskaitseametil oleks võimekus viia läbi leiukohtade otsinguvahendi kasutamise teadmiste kontrolli. dokumenteerimise ja päästeuuringuid, siis oleks otstarbekas (12) Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise korra, täiendada koolituse sisu nõuet kohustusliku praktikaga leiukohtade otsinguvahendi loa vormi, otsinguvahendi kasutamise uurimisel (nt x tundi/päeva). kavatsusest eelneva teavitamise nõuded, nõuded otsinguaruandele ja selle esitamisele ning nõuded otsinguvahendi kasutamise koolitusele ja teadmiste kontrollile kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 16 Vastutus – § 34 lg 2 teine lause: Arheoloogiamälestise, selle Arheoloogiline kultuurkiht (§ 6) on arheoloogiapärandi kaitse arheoloogiline kaitsevööndi ja arheoloogilise leiukoha puhul on seisukohalt kõige olulisem infokandja. Selle kahjustamine kas kultuurkiht kahju oluline, kui kaevatud on segatud arheoloogilise kihtide segipööramise või leidude väljanoppimise teel, rääkimata kultuurkihi või selle täitelise iseloomuga pealmistes hävitamisest – on süütegu avaliku hüve vastu, olenemata, kas ladestustes kultuurkiht lasub mälestisel, kaitsevööndis või leiukohas, tegelikult ka otsingukeelualal või veel kaitse alla võtmata paigas. Seetõttu § 34 lg 3 teine lause: Arheoloogiamälestise, selle tuleb nii Muinsuskaitseseaduses kui ka karistusseadustikus tuua kaitsevööndi ja arheoloogilise leiukoha puhul on selgus vastutusse selle hüve rikkumise või hävitamise eest. kahju suur, kui kaevatud on segamata arheoloogilise kultuurkihi ladestustes, pinnasest on võetud välja Teeme ettepaneku, et Muinsuskaitseametile delegeeritakse olulise arheoloogilisi leide või on rikutud kahju ja ettevaatamatusest tekitatud olulise kahju süütegude ehituskonstruktsioonide, vrakkide ja muu sellise menetlemine. jäänuseid. 14  § 83 Arheoloogiapärandiga seotud nõuete rikkumine. Leiame, et trahviühik arheoloogilise kultuurikihi teadliku rikkumise eest (200) on arvestades teaduslikule teabele tekitatud KarS § 204 lg 1: (1) Kultuurimälestise, arheoloogilise kahju tagasipööramatust ning leidude musta turgu kultuurkihi, museaali või muuseumikogu rikkumise ebaproportsionaalselt väike. või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud suur kahju, – karistatakse ühe- kuni viieaastase Lisaks tahtliku, ettevaatamatusest või teadmatusest tehtud olulise vangistusega. või suure kahjuga süüteo eest vastutusele võtmisele tuleb muinsuskaitseseaduses sarnaselt looduskaitseseadusele sätestada KarS § 205 lg 1: Võõra asja, kultuurimälestise, ka kahju hüvitamise kord. Arheoloogilise kultuurkihi lõhkumisel arheoloogilise kultuurkihi, museaali või on muistis olukorras, kus veel säilinud kultuurkihi elemendid on muuseumikogu rikkumise või hävitamise eest paljandunud, edasisele hävimisele, sh rüüstamine, avatud. Muistise ettevaatamatusest üldohtlikul viisil või kui sellega on seisundi stabiliseerimiseks tuleb kiiremas korras viia läbi lõhutud tekitatud suur kahju, - karistatakse rahalise karistuse osade dokumenteerimine, arheoloogiliste leidude kokkukogumine või kuni üheaastase vangistusega. ning edasiste varingute ja erodeerimise vältimiseks lõhutud koha Lisada: Arheoloogilisele kultuurkihile tekitatud kahju katmine, kindlustamine. Seetõttu leiame, et võttes eeskujuks hüvitamine hõlmab: looduskaitseseaduse, mis lisaks karistusele seaduserikkumise eest sätestab ka kahju hüvitamise nõude, tuleks sama lähenemist 1) kahjustatud muistise dokumenteerimise, rakendada ja muinsuskaitses. Arheoloogiapärandile tekitatud kahju kahjustamise läbi ohustatud ala uurimisega ja on küll pöördumatu, kuid kahjustuse kumuleerumist on võimalik muistise seisundi stabiliseerimisega seotud kulude ära hoida viivitamatu tegutsemisega (uurimine, katmist ja dokumenteerimine), mistõttu on õige hüvitis siduda uuringu 2) kahjusummat määras, mis kulunuks hävitatud maksumusega. See hoiaks ära ka olukorrad, kus tööde tellija saaks kultuurkihi teaduslikuks läbiuurimiseks (vastavalt kalkuleerida, et trahvi maksmine tuleb odavam kui uuringu arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu hinnangule) tellimine. 17 Vastutus – Muuta: Selgelt tuleb seaduses sisustada vastutus arheoloogiliste leidude arheoloogilised leiud omastamise eest (§ 24 lg 4 - Arheoloogilist leidu ei saa heauskselt § 27 Arheoloogilise leiuga seotud kohustused: omandada). (1) Arheoloogilise leiu tunnustega asja leidja või ära Arheoloogilised leiud on äratuntavad, isegi olukorras, kui pole tundja on kohustatud leiust viivitamata teatama võimalik enam teada saada täpset leiukohta ega -aega. Muinsuskaitseametile. Arheoloogilised leiud on ka need asjad maapõues, mis ei ole veel (2) Leidja või asja ära tundja peab säilitama leiu leitud, st päevavalgele tulnud. Osa arheoloogilisi leide omavad muutmata kujul. Arheoloogilist leidu ei tohi äärmiselt kõrget säilitamisväärtust ning osa puhul piisab teabest puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel nende olemasolu kohta (s.t piisab leiu ja selle päritolu rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada. dokumenteerimisest) – mõlemal puhul on see ekspertide otsus. 15 (3) Leidja peab asja jätma kuni Muinsuskaitseametile Praegu on seaduses leidudest teatamise kohustus ainult leidjal. üleandmiseni leiukohta. Leidja võib leitud asja Meie ettepaneku kohaselt laieneb vastutus, mis sätestatud § 83, ka leiukohast eemaldada ainult ameti nõusolekul või leidude vahendajatele. juhul, kui asja säilimine satub ohtu. Lisada: Arheoloogilise leiu omastamise eest Illegaalse detektorismi toimimist toetavad suuresti illegaalsed karistatakse rahatrahviga, mille määr on vastavuses turundusvõrgustikud, mille kaudu vahendatakse arheoloogilise eseme kultuuriväärtusega. arheoloogiapärandit välismaistele oksjonitele. Sellist tegevust Lisada: Arheoloogilise leiu turustamist ohjavad sätted on Muinsuskaitseseaduses vaja selgesti sõnastada; rahvusvahelistel oksjonitel või illegaalsetes seaduserikkumised tuleb siduda tõsiselt heidutavate müügivõrgustikes karistatakse vabadusekaotusega karistusmääradega. ühest kuni viie aastani ja riigile kuuluva vara Osa leide on müüki jõudnud kahtlemata teadmatusest (leidja ei konfiskeerimisega. Vastav parandus ka adu, et tegemist on arheoloogilise leiuga), kuid osa kindlasti karistusseadustikku. teadlikult, mõlemad kasutavad ära seaduses olevat näilist § 28 lg 1 täiendada Muinsuskaitseameti õigust tühimikku. määrata leiuautasu ka leiu riigile üle andjale Palju arheoloogilisi leide on jõudnud leidjatelt vahendajatele ning § 28 lg 3 täiendada Muinsuskaitseameti õigust neilt ostu-müügi-keskkondadesse ning praegu pole õiguslikult võõrandada leidu mitte ainult leidjale, vaid ka riigile olnud võimalik seda tegevust tõkestada ega sellega tegelejaid üle andjale vastutusele võtta. Lisaks vastutuse selgele määratlemisele, on oluline paindlikkus, sest maailm ei ole must-valge ning ka arheoloogiliste leidude ringluses ei ole tegemist alati pahatahtliku seaduse eiramisega. Arheoloogilised leidude riigile kuulumise määratlemine lähtub soovist tagada võimalus meie ala varasema ajaloo uurimiseks. Seetõttu on otstarbekas leidjaid ning ajaloohuvilisi vanavara vahendajaid/müüjaid, kes erinevalt paljudest leidjatest kahtlemata mõistavad selgemalt asja arheoloogilist ja kultuuriväärtust, ergutada arheoloogiapärandit väärtustavale käitumisele ja nende kätte jõudnud leidudest teavitamisele ning riigile üle andmisele. Motivaatoriks võib olla õigus leiuautasule või leidude võõrandamiseks. Vahendajatele leiuautasu määramine saab olema tõenäoliselt pigem erandjuhtum ja rakendatav vaid äärmiselt haruldase ja selgelt tuvastatava päritoluga leidude puhul, kus leiu teaduslik väärtus on ülikõrge ja leid väärib seetõttu kindlasti säilitamist riiklikus kogus. Leidude võõrandamine üleandjale tagab ühelt poolt leidude kohta käiva info jõudmise riigile (teaduseni), kuid samas võimaldab vältida esemeuurimise mõttes vähese 16  potentsiaaliga ning ebaselge päritoluga materjali kuhjumist muuseumidesse. Juhime tähelepanu ka asjaolule, et Eesti on ka arheoloogiliste esemete ebaseadusliku ostu-müügi transiitmaa. Siseriiklikud seadused tuleb sõnastada nii, et Eesti saaks täita endale konventsioonidega võetud kohustusi – arheoloogiliste esemete puhul peab olema selgelt mõistetav, et Eesti ametkonnad saavad menetlust algatada ka muude kui kindlalt Eestist pärinevate arheoloogiliste leidude ostu-müügi uurimiseks. 18 Menetlustähtajad § 19 (1) Mälestiseks tunnistamise otsustab valdkonna Peame oluliseks, et mälestiseks tunnistamise protsess tervikuna eest vastutav minister käskkirjaga, kuulates ära oleks seotud kindla ajaga. Muinsuskaitse Nõukogusse esitab amet Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. Käskkiri mälestiseks tunnistamise eelnõu menetluse lõppjärgus, st pärast mälestiseks tunnistamiseks või mitte tunnistamiseks asjaosaliste kaasamist. Nõukogu võib teha täiendavaid tuleb anda /kolme kuu, kuue kuu, ühe aasta/ jooksul ettepanekuid, mis toovad kaasa menetluse pikenemise ja uued alates Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha kaasamised, kuid enamasti see nii ei ole. Menetluse lõpu ja otsuse esitamisest“. vaheline aeg tuleks määratleda. (Nt 3 või 6 kuud, maksimaalselt 1 aasta). Seaduses on sätestatud ametile mitmeid tähtaegu, kuid kaasatavatele mitte (vt nt § 16 lg 3 – arvamuse andmiseks antakse piisav tähtaeg). Teeme ettepaneku ka kaasatavatele antavad tähtajad seaduses sätestada. 19 Leidude § 30 Arheoloogiliste leidude säilitamine. Riigile üle antavate detektorileidude suure hulga tõttu – aastas konserveerimine lisandub neid keskmiselt 4000 – puudub Muinsuskaitseametil Ettepanek: lisada praegusele sõnastusele (lg 3): piisav ressurss nende haldamiseks ja konserveerimiseks. Kuna „Amet on kohustatud andma konserveerimist vajavad muude töölõikude suure mahu tõttu ei suudeta leide leiud üle pädevale asutusele konserveerimiseks konserveerimisega tegelevatele asutustele üle anda, jõuavad paljud hiljemalt 6 kuu jooksul alates leidmise hetkest.“ esemed konserveerimisele kuni paari-aastase hilinemisega, olles selleks ajaks veelgi enam lagunenud. Ka ei ole arheoloogia konserveerimislaborite ressurss vastavuses detektorileidude hulgaga, mis tekitab pikad järjekorrad. Kõik see aeglustab ekspertiiside korraldamise protsessi. Kuna ka eksperdihinnangute saamine arheoloogidelt on leidude suure hulga tõttu ajamahukas tegevus, on tagasiside andmine leidjale sageli muutunud aastate pikkuseks, mis kahandab Muinsuskaitseameti ja riigi mainet ning 17  usaldusväärsust koostööpartnerina detektoristide seas. Probleem kuhjub aastast aastasse. 20 Otsinguteatis ja Otsinguteate automaatne edastamine maaomanikule Otsinguvahendi kasutamise loa omanikud on otsingule minnes maaomanik kohustatud esitama kultuurimälestiste registri kaudu otsinguteate ja pärast aruande (§29 lg 11). Teeme ettepaneku, et nii teade kui aruanne oleks kohe süsteemselt edastatud maaomanikule. See infotehnoloogiline lahendus kindlustaks maaomanike teadlikkuse otsimisest ja leidmisest, samuti võimaldaks see luua kiirema menetluse arheoloogiliste leiukohtade määramiseks. 21 Leiukoha Ettepanek: Kohtades, mis vajaksid arheoloogilise leiukohana kaitse alla täpsustamine võtmist, ei pruugi olla välja tulnud (veel) seaduse mõttes §25 lg 1 Arheoloogiline leiukoht on maaala või arheoloogilisi leide, kuid on teada arheoloogilise kultuurkihi veekogu põhi, kust on leitud arheoloogilisi leide, elementide olemasolu. (Näitena võib tuua Põhjasõja aegse “Rootsi inimluid, või on teada ajalooliste kantsi” Perjatsi ja Pimestiku küla piiril Ida-Virumaal - sealt ei ole ehituskonstruktsioonide jäänuseid või muid toodud arheoloogilisi leide, kuid kindlustuse struktuurielemendid arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente ja on maastikul ilmekalt näha. Objekt vastab kindlasti ka mälestise mis võib neid elemente jätkuvalt sisaldada. kriteeriumidele, kuid selleks, et piirata sellistes kohtades otsinguvahendi kasutamist, tuleks see esimesel võimalusel leiukohaks tunnistada ning hiljem jõuda mälestiseni.) 22 Mälestiseks ja Ettepanek: Mälestiseks tunnistatav muistis peab hõlmama kultuuriväärtuslikku leiukohaks maa-ala tervikuna. Maardu külas asuva Hiiemetsa menetlus lõi täpsustada § 19 lg 2 punkt 1 - vähemalt tunnistatava ala vastuvõetamatu pretsedendi, kus mälestise piiri määramisel ei arheoloogiamälestiste ja looduslike pühapaikade osas piiritlemine arvestatud tunnustatud ekspertiiside alusel määratletud määrata, et kaitsekorralduse eesmärk on hõlmata kultuuriväärtusliku maa-ala kogu ulatust. Sarnast printsiipi mälestisena teadaolev/tunnustatud tervik. kasutades võib tekkida olukord, kus nt mälestisest linnamüür hõlmab ainult osa sellest või mälestiseks tunnistatud matmispaik ainult osa matuseid. Tunnistades mälestiseks vaid osa muistisest kahaneb terviku teadus- ja kultuuriväärtus. Arheoloogiapärand ehk varasemate inimeste tegevuse jäljed on aegade käigus niigi säilinud fragmentaarselt. Ilma uuringuteta pole võimalik hinnata, milline osa muistisest on suurema/väiksema kultuuriväärtusega ja see ei ole kaitse alla võtmise eesmärk. Muistise tegelik maa-ala ei saa ega tohi olla mälestiseks tunnistamisel kompromisside otsimise koht - ühiskondliku hüve kandmise koormise leevendused üksikisikule tuleb leida toetuste ja hüvitiste jms abil. 18  V.a Märt Volmer Teie 23.10.2024 nr 12-6/1184-1 Kultuuriministeerium Suur-Karja 23 Meie 25. november 2024 15086 TALLINN [email protected], [email protected] Eesti Arheoloogide Liidu ettepanekud muinsuskaitseseaduse järelhindamisel Eesti Arheoloogide Liit saadab ettepanekud 2019. aastal kehtima hakanud muinsuskaitseseaduse järelhindamisel seaduse parandamiseks, täpsustamiseks ja/või muutmiseks, et paremini korraldada arheoloogiapärandi hoidmist Eestis. Ettepanekud koos selgitusega on koondatud kirja lisasse (22 ettepanekut 18 lehel). Lugupidamisega ja head koostööd soovides Ulla Kadakas Eesti Arheoloogide Liidu esimees [email protected]