Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 30/07/2025  EUROOPA LIIDU KOHUS 30/07/25 Kantselei Välisministeerium Islandi väljak 1 15049 Tallinn EESTI/ESTONIA 1339067.6 EL Eelotsuse asi C-397/25 e-EFKA (Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Symvoulio tis Epikrateias - Kreeka) Eelotsusetaotluse kättetoimetamine Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja. Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel, liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest, kusjuures seda tähtaega ei pikendata. Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja jooksul. Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul. Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile: Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus E-mail : [email protected] Kantselei Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG  -2- Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis „Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele. Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest. Leticia Carrasco Marco Ametnik Vastuvõtmise kuupäev : 30/07/2025  Summary C-397/25 – 1 Case C-397/25* Summary of the request for a preliminary ruling pursuant to Article 98(1) of the Rules of Procedure of the Court of Justice Date lodged: 13 June 2025 Referring court: Symvoulio tis Epikrateias (Greece) Date of the decision to refer: 19 May 2025 Appellant: EM Respondent: Elektronikos Ethnikos Foreas Koinonikis Asfalisis (e-EFKA) Subject matter of the main proceedings Appeal on a point of law concerning the procedure for determining the pension benefit of a person who has completed periods of insurance in two EU Member States. The judgment under appeal dismissed the appellant’s appeal against a judgment dismissing the action at first instance. The applicant had brought an action against a decision of an insurance body granting her a reduced old-age pension pursuant to Article 58 of Regulation (EC) No 883/2004. Subject matter and legal basis of the request Interpretation of the concept of minimum benefit under Article 58 of Regulation (EC) No 883/2004 – Interpretation of Articles 4, 9 and 52(1) of Regulation (EC) No 883/2004, in conjunction with Articles 45 and 48 TFEU – National provisions laying down minimum pension thresholds and a specific amount as a minimum * Language of the case: Greek. EN  SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25 benefit within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004 – Article 267 TFEU Questions referred for a preliminary ruling (1) Must Article 58 of Regulation No 883/2004 be interpreted as meaning that ‘minimum benefits’ include pension amounts which, although provided for as minimum pension thresholds by national provisions – since they are awarded to insured persons whose pension, based on their period of insurance and the contributions paid, is lower than those thresholds – are not established in order to ensure a guaranteed minimum income but in order to implement the principle of social solidarity between members of the public insurance institutions who have contributed throughout their working lives to the formation of the insurance capital by paying contributions to that institution, and which furthermore vary depending on the insurance institution, the category to which the insured person belongs depending on the time when he or she joined the scheme (before or after 31 December 1992), and his or her family status and age, namely criteria that are also applied under the usual method of calculating pensions? (2) Do the provisions of Article 45 TFEU and Article 4 of Regulation No 883/2004 preclude national legislation which fixes a certain sum of money as a minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004 where, pursuant to that legislation, migrant workers receive as a minimum benefit (under Article 58) an amount lower than that provided for by other national provisions for persons insured by public insurance bodies who have completed their entire period of insurance in Greece, as an expression of the principle of social solidarity between persons insured by insurance institutions who contribute to the formation of their insurance capital, an amount which varies depending on the insurance institution, the category to which the insured person depending on the length of his or her affiliation, his or her family status and his or her age? Provisions relied on National law Syntagma tis Elladas (Constitution of Greece): Articles 2(1), 4(5), 22(5) and 25(1)(d). Anagkastikos nomos 1846/1951 peri koinonikon asfaliseon (Emergency Law No 1846/1951 on social security) (FEK A’ 179/1.8.1951): Article 28(3)(d), as replaced by Article 144(1) of Nomos 3655/2008 (Law No 3655/2008), which lays down, inter alia, the conditions for granting an old-age pension to insured mothers with children who are minors. Article 29(1) of Emergency Law No 1846/1951 provides that the amount of the monthly old-age pension awarded by the Idryma Koinonikon Asfaliseon (Social 2  E-EFKA Security Agency; ‘IKA’) shall be the basic amount, fixed at 25 times the notional daily wage for the insurance class in which the insured person is classified in accordance with Article 37 of that law. The table set out in Article 29 provides for that percentage to be graduated according to the insurance class in which the worker is classified on the basis of his or her earnings. Pursuant to Article 29(3) (as replaced by Article 29(4) of Nomos 3518/2006 (Law No 3518/2006)), the amount of the old-age pension is increased under certain conditions and that increase, once granted, constitutes part of the total amount of the pension paid and is adjusted thereafter by the rate of increase in the pensions of the Idryma Koinonikon Asfaliseon – Eniaio Tameio Asfalisis Misthoton (Social Security Body – General Insurance Fund for Employees; ‘IKA-ETAM’). Pursuant to Article 29(14)(a) (as supplemented by Article 5(6) of Nomos 825/1978 (Law No 825/1978)), the minimum amount of pensions paid under IKA is to be equal, in the case of old-age pensions, to the total of 15 days’ minimum wage for an unskilled worker as at the given time, reduced by the percentage by which the pensioner receives a reduced pension. That provision was subsequently replaced, with effect from 1 January 1991, by Article 29(3) of Nomos 1902/1990 (Law No 1902/1990) in the following terms: ‘(a) The minimum pension amounts are set at the amounts as they stood at 30 September 1990 for each category of beneficiary. Those minimum amounts shall henceforth be adjusted in accordance with paragraph 9 of this Article by the same percentage and from the same date. […] (c) The minimum pension amounts shall be reduced in all cases where the pensioner receives a reduced pension and, in that case, subparagraph (a) of this paragraph shall also apply. (d) Pensioners […] who also receive another pension from the State or [legal persons governed by public law], IKA or another primary insurance institution shall not be entitled to the minimum pension amounts referred to in this paragraph unless the sum of those pensions is less than the minimum pension, full or reduced, to which the pensioner would have been entitled from IKA, increased by 25%, in which case the difference shall be paid by IKA. The relevant check shall be carried out at the time when the pension is awarded, when any new pension benefit is awarded […]’. Nomos 1976/1991 (Law No 976/1991) (FEK A’ 184/4.12.1991): Article 9, which provides for the award of a pension on the basis of the statutory provisions of each fund as in force at the time. Nomos 2084/1992 (Law No 2084/1992) (FEK A’ 165/7.10.1992): Articles 24(6), 51 and 66, which laid down stricter pension conditions for mothers of minors. Nomos 2606/1998 (Law No 2606/1998) (FEK A’ 89/22.4.1998): Article 19, which provided for increases in pensions and minimum thresholds. Nomos 3029/2002 (Law No 3029/2002 (FEK A’ 160/11.7.2002), Article 3(4), which is worded as follows: 3  SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25 ‘A. The minimum amount awarded by IKA […] as a monthly old-age pension […] shall be equal to 70% of the minimum wage of a married person in full-time employment, as determined by the 2002 [National General Labour Agreement, ‘the national collective agreement’]. From 1 January 2003 onwards, the above amount shall be adjusted by the rate of increase of pensions in accordance with the income policy determined from time to time. Β. The lower limit provided for in the above provision shall be reduced in all cases where the pensioner receives a reduced pension.’ Nomos 3863/2010 (Law No 3863/2010) (FEK A’ 115/15.7.2010): Articles 1 to 4 and Article 10(17). That law established, for those receiving a pension from 1 January 2015, a pension consisting, on the one hand, of the ‘basic’ pension financed by the State budget and, on the other hand, of a ‘proportional’ pension calculated on the basis of the years of insurance and the contributions paid. Article 2 of that law provided for a basic pension of EUR 360. Nomos 3996/2011 (Law No 3996/2011) (FEK A’ 170/5.8.2011): Article 34(1), which added a new paragraph 11 to Article 20 of Nomos 2434/1996 (Law No 2434/1996) (FEK A’ 188/20.8.1996), as follows: ‘The minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation (EC) No 883/2004 is the amount of the basic pension referred to in Article 2 of Law No 3863/2010, as amended from time to time. The provisions of this paragraph shall apply from the date of publication of this Law. Pending pension applications shall be evaluated in accordance with the above provisions.’ Nomos 4093/2012 (Law No 4093/2012) (FEK A’ 222/12.11.2012): Article 1 paragraph IA, subparagraph (11)(3), establishing a statutory minimum wage. Nomos 4387/2016 (Law No 4387/2016) (FEK A’ 85/12.5.2016): in particular Articles 14, 27(4) and 92(4). That law repealed Article 2 of Law No 3863/2010 and reintroduced a pension consisting of two parts, namely the State pension, financed by the State budget, and the contributory pension, the amount of which is determined by the period of insurance and the contributions paid by the pensioner during his or her working life. It also provided for a new method for calculating pensions for those retiring after the entry into force of the law – but no longer laying down a minimum threshold for old-age pensions – and a recalculation of pensions already awarded, that is to say also pensions calculated at the level of the minimum thresholds applicable prior to Law No 4387/2016. Provisions of European Union law Articles 45 and 48 TFEU Regulation (EC) No 883/2004 of the European Parliament and of the Council of 29 April 2004 on the coordination of social security systems (OJ 2004 L 166, p. 1), applicable as of 1 May 2010, pursuant to Article 91 of that regulation, read 4  E-EFKA in conjunction with Article 97 of Regulation (EC) No 987/2009 (OJ 2009 L 284, p. 1, and corrigendum OJ 2010 L 108, p. 356): Articles 4, 9, 52(1) and 58. Case-law of the Court of Justice relied on Judgments of 29 November 1977, Beerens (35/77, EU:C:1977:194); of 17 December 1981, Browning (22/81, EU:C:1981:316); of 18 April 2002, Duchon (C-290/00, EU:C:2002:234); of 1 October 2009, Leyman (C-3/08, EU:C:2009:595); of 22 June 2011, Landtová (C-399/09, EU:C:2011:415); of 22 February 2013, Salgado González (C-282/2011, EU:C:2013:86); of 7 December 2017, Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946); of 14 March 2019, Vester (C-134/18, EU:C:2019:212); and of 5 December 2019, Bocero Torrico and Bode (C-398/18 and C-428/18, EU:C:2019:1050). Succinct presentation of the facts and procedure in the main proceedings 1 The appellant, who was born on 21 November 1957 and is of Bulgarian nationality, became a member of the IKA – ETAM insurance scheme after settling permanently in Greece, and accrued 1 026 days of insurance during the period from March 1997 to March 2005. On 30 December 2010 the appellant applied to IKA-ETAM for a primary old-age pension on the basis of the retirement conditions for a mother with a minor child, informing the insurance institution that she had also completed periods of insurance with a social security institution in Bulgaria. 2 Her pension case was forwarded to the competent Bulgarian social security institution, which completed the relevant E001 and E205 forms and confirmed that the appellant: (a) had worked for 5 419 days during the period from 1 October 1977 to 25 February 1997 with insurance coverage from the Bulgarian institution, (b) had withdrawn her application for a pension from a Bulgarian institution, and (c) was not in receipt of a pension from Bulgaria. 3 The director of the IKA-ETAM Thessaloniki regional branch issued a decision on 27 March 2013, finding that the appellant did not have an independent right to an old-age pension from IKA-ETAM, and awarding her a reduced primary old-age pension from 30 December 2010 in accordance with the provisions laying down the conditions for the retirement of mothers with a minor child, taking into account the days of insurance completed by the appellant in both Greece and Bulgaria, as provided for in Regulation No 883/2004. The amount of the pension was set at EUR 81.38. In the same decision, a reservation was expressed as to whether the appellant could be granted a supplementary benefit in accordance with Article 58 of Regulation No 883/2004, provided that it were established that the legal conditions for eligibility were met. 4 On 23 December 2015 the director of IKA-ETAM issued a fresh decision, under which, in view of the abovementioned forms sent by the Bulgarian insurance 5  SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25 institution and in view of the fact that the appellant was not receiving a pension from any insurance institution in Greece or in another State, amended the institution’s previous decision and reassessed the amount of the pension benefit awarded to the appellant, it being accepted that the conditions for the application of Article 58 of Regulation No 883/2004 were met. Specifically, that new 2015 decision awarded the appellant a primary old-age pension of EUR 318.60, after taking into account the provisions of Article 34(1) of Law No 3996/2011, which provide for an amount of EUR 360 as a minimum benefit for the purposes of the application of Article 58 of Regulation No 883/2004 and after reducing the amount of EUR 360 by 23/200 on the ground that, at the time of the pension application, the appellant had not reached the age of 55, which is the minimum age for the award of a full pension under the provisions governing the retirement of mothers with minor children. In the same decision, it was decided that the appellant would receive that pension amount from 30 December 2010 to 30 November 2017, subject to a review of the amount should she be awarded a pension by another insurance institution or should her place of residence change. 5 The appellant brought an action against that decision before the Dioikitiko Protodikeio Thessalonikis (Administrative Court of First Instance, Thessaloniki). She argued that, when calculating the benefit supplement provided for in Article 58 of Regulation No 883/2004, the amount of EUR 486.84 should have been taken as the minimum benefit, that amount being provided for at the time she had submitted her pension application under the general provisions of IKA- ETAM, referred in in Circular 41/21.6.2011 issued by that insurance institution. 6 The appellant’s action was dismissed as unfounded in 2018 by a judgment of the Administrative Court of First Instance, Thessaloniki, which found that the minimum benefit of EUR 360 provided for in Article 34(1) of Law No 3996/2011 had been lawfully taken into account for the purposes of determining the amount of her pension. 7 The appellant appealed against the judgment at first instance, and her action was dismissed by the judgment under appeal, delivered in 2020. The Dioikitiko Efeteio (Administrative Court of Appeal) held that the provisions of Articles 50 to 59 of Regulation No 883/2004 were applicable in the present case, according to which: 8 (a) In the case of an insured person who is a citizen of a European Union Member State and who has completed periods of insurance in more than one Member State without satisfying the conditions for the award of a pension independently in any one of them, as laid down in the relevant national legislation, the insurance institution of the Member State of residence is to count all the periods of insurance completed in all the Member States towards the time required for entitlement to a pension under national legislation and is then to calculate, on the one hand, the theoretical amount of the pension corresponding to that period and, on the other hand, the actual amount of the pension ultimately due to him or her, by multiplying the above theoretical amount by the ratio of days worked under its 6  E-EFKA insurance system to the total number of working days completed in all Member States. 9 (b) The pension paid may not be less than the minimum pension, as defined in each case by the national legislation in question, and any difference between the actual amount referred to above and the minimum pension shall be awarded to the pensioner in the form of a supplement. 10 (c) If the amount of that minimum benefit changes, the amount of pension awarded may be adjusted. 11 (d) The provisions of Article 34(1) of Law No 3996/2011, applicable from the date of publication of that law on 5 August 2011, but which also cover pending pension claims, specifically lay down the amount paid as a minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004, by reference to Article 2 of Law No 3863/2010, which provides for a basic pension of EUR 360 and was repealed by Article 27(4) of Law No 4387/2016. 12 (e) According to the explanatory memorandum to Law No 3996/2011, Article 34(1) was adopted in order harmonise Greek legislation with the Community approach to the concept of minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004. That was because ‘Greek social security legislation does not provide for a minimum benefit paid’ and because, for a number of years, following a broad interpretation of the provisions of the law, the minimum benefit was the same as the minimum paid by each insurance institution, which led to problems of interpretation in the application of Article 58 of Regulation No 883/2004 and financial consequences for the national insurance system. 13 (f) Article 34(1) of Law No 3996/2011 is not contrary to the constitutional provisions, since that provision did not introduce less favourable legislation than in the past with regard to the calculation of the supplementary benefit, nor did it reduce the pension awarded to the appellant, but rather established for the first time the minimum benefit on the basis of which the supplementary benefit is calculated and, for the first time, the amount of the pension. 14 (g) The adjustment of the amount of pensions in the event of an amendment to national legislation is expressly permitted by Article 59 of Regulation No 883/2004 and, in any event, there is nothing to prevent the legislature from regulating the relevant matters by assessing the requirements of the public interest shaped by constantly changing circumstances, in particular where, as in the present case, a law has been adopted by means of general legislation designed to harmonise national legislation with Community legislation. 15 (h) Pursuant to Article 28(3)(d) of Law No 1846/1951, as replaced by Article 144(1) of Law No 3655/2008, insured mothers with minor children who complete a 5 500-day insurance period and who do not receive a pension from IKA-ETAM, the State, legal persons governed by public law or another primary 7  SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25 insurance institution, are entitled to a full old-age pension on reaching the age of 55 and a reduced pension on reaching the age of 50, and, if they receive a reduced pension, the amount of that pension may not be lower than the minimum pension threshold as established from time to time. 16 The judgment of the Administrative Court of Appeal was the subject of an appeal on a point of law before the Symvoulio tis Epikrateias (Council of State), which is the referring court. The essential arguments of the parties in the main proceedings 17 The appellant alleges, inter alia, misapplication of Article 34(1) of Law No 3996/2011, under which she received the sum of EUR 318.60 by way of the minimum benefit provided for in Article 58 of Regulation No 883/2004, instead of the amount payable under the provisions of the IKA-ETAM legislation, namely Article 29(14) of Emergency Law No 1846/1951 and Article 3 of Law No 3029/2002, which provide for higher minimum pension amounts starting from EUR 486.84, since, in her view, a correct interpretation of the provisions of the abovementioned regulation require the latter amount to be taken into consideration. That ground of appeal is, in the view of the referring court, admissible since it is accompanied by a well-founded plea based on the absence of case-law on the point of law raised in the present case. 18 The respondent contends that the appeal on a point of law should be dismissed. Although the insurance institution in question had originally adopted Circular No 41/2011 providing for the award of a supplementary benefit pursuant to Article 58 of Regulation No 883/2004 up to the basic (full or reduced) minimum pension threshold, that was not the case after the publication of Law No 3996/2011. Under its new Circular No 9/6.2.2012, the concept of ‘minimum benefit’ within the meaning of Article 58 was decoupled from the case-by-case minimum pension amounts for pensioners who acquire a right to a pension taking into account periods of insurance elsewhere in the Community, and who are permanently resident in Greece. According to the respondent, the amount of the basic pension referred to in Article 2 of Law No 3863/2010, as it is established from time to time, is now regarded as the minimum benefit. Succinct presentation of the reasoning in the request for a preliminary ruling 19 The referring court refers to the Court’s case-law on the interpretation of Article 58 of Regulation No 883/2004 (and previously of Regulation No 1408/1971), namely the judgment of 17 December 1981, Browning (22/81, EU:C:1981:316, paragraphs 10, 11 and 13 to 15), according to which the minimum benefit is a minimum threshold resulting from a specific guarantee, provided for by national legislation, of receiving a minimum benefit intended to provide recipients with a guaranteed minimum income, and not minimum amounts, on a case-by-case basis, resulting from the application of the usual 8  E-EFKA method of calculating pensions, based on periods of insurance completed and contributions paid. That minimum benefit differs from the ‘theoretical amount’ referred to in Article 52 of the Regulation, which is not the amount of the pension payable, but serves as the basis of the calculation used in applying the rules on aggregation and pro rata apportionment. Therefore, a minimum benefit exists only if the legislation of the State of residence of the person concerned guarantees recipients of social security benefits a minimum income higher than the level of benefits which they would be entitled to claim solely on the basis of their insurance periods and contributions. The national court further notes, referring to the case-law of the Court on the subject, that the fact that a Member State has declared that it has adopted provisions providing for a ‘minimum benefit’ must be regarded as proof that the benefits provided for by those national provisions fall within the meaning of Article 58. 20 The Council of State also describes in detail the historical development of Greek social security legislation, making the following observations. Prior to the reform of the social security system by Law No 4387/2016, there were several insurance institutions, each of which was governed by its own regime and calculated the pensions it awarded in a different way. Further differences in the amount of pensions also existed between members insured under the ‘old’ and ‘new’ regimes, namely those who were insured before or after 31 December 1992, respectively. For persons insured under the ‘new’ regime, common rules have been put in place for many insurance issues, including minimum pension thresholds, while for those insured under the ‘old’ regime, the fragmentation of legal systems has been maintained. In the context of the unification of the insurance systems with regard to persons insured under the ‘new’ regime, common minimum thresholds were introduced for IKA-ETAM and other special funds, those thresholds being close to the minimum pension thresholds laid down in the IKA-ETAM legislation for persons insured under the ‘old’ regime, without, however, being completely identical to them. Furthermore, the minimum pension thresholds differ according to whether or not the pensioner is entitled to family status increments, that is to say, additional amounts based on whether he or she is single or married and whether he or she has children. In particular, under the abovementioned legislative regime involving multiple sets of rules and differentiation between the insured persons of the various insurance institutions, for persons insured under the ‘old’ IKA-ETAM regime the minimum pension, excluding family status increments, is determined on the basis of 20 times the daily wage of an unskilled worker as set on 30 September 1990, together with the increases applied to that amount up to 2008. For persons insured under the ‘new’ IKA-ETAM regime and by other insurance institutions, the minimum pension, again excluding family status increments, is determined on the basis of 70% of the minimum wage of a married worker under the 2002 national collective agreement, together with the increases applied to that amount up to 2008. Following the pension increase granted for the year 2008, with effect from 1 October 2008 the minimum old-age pension thresholds for IKA-ETAM started at EUR 486.84 for persons insured under the old regime (in the case of an unmarried person without 9  SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25 children), and at EUR 495.74 for persons insured under the new regime (in the case of an unmarried person or a married person without children). For subsequent years, it was decided not to increase pensions, with the result that the minimum pension thresholds remained at the level at which they had been set on 1 October 2008. The referring court also notes that the age limits were redefined with effect from 1 January 2011 and that similar, but stricter, retirement conditions were introduced for mothers of minor children falling within the category of newly insured members. 21 The Council of State also explains that, under the provisions of Article 29(14) of Emergency Law No 1846/1951 and of Article 3 of Law No 3029/2002, which were in force at the time when the appellant submitted her pension application to IKA-ETAM, combining periods of insurance completed in Bulgaria (a member of the European Union since 1 January 2007) and in Greece, as well as at the time when the contested pension decision was issued, the institution of the minimum pension was provided as a mechanism for giving effect to the principle of social solidarity among persons insured by public social security institutions who have contributed to the formation of the insurance fund through the payment of contributions. That mechanism functions on a redistributive basis, to support economically weaker members of the scheme by awarding them a higher pension than that they would have been entitled to on the basis of their period of insurance and age alone. The purpose is to guarantee them a more satisfactory standard of living than they would have had with a pension based on their period of insurance and the contributions which they had paid. 22 In addition, the referring court notes that it is not apparent from any statutory provision or preparatory act of the social security legislation that the minimum pension thresholds in force at the material time constituted the guaranteed minimum income for pensioners as assessed by the legislature. The amount of the minimum pensions provided for in those provisions, which are calculated on the basis of the daily wage of an unskilled worker, is determined using criteria also applied in the usual calculation of pensions (criterial relating to family status and age), which is why there is not a single minimum amount but several. 23 Initially, the minimum pension amounts provided in each case were considered to be a ‘minimum benefit’ within the meaning of Article 50 of Regulation No 1408/1971, which is why a declaration to that effect was made under Article 5 of that regulation. However, that was not repeated with respect to Regulation No 883/2004. Next, Article 34 of Law No 3996/2011 provided, specifically for the purposes of applying Article 58 of Regulation No 883/2004, for a ‘minimum benefit’ of EUR 360, which was linked to the ‘basic pension’ provided for under Law No 3863/2010, although, as the referring court points out, that amount of EUR 360 corresponds not to an established minimum pension amount but to a part of the single pension which was to be granted to those who were to retire from 1 January 2015 onwards under the provisions of Law No 3863/2010, but was 10  E-EFKA never granted because those provisions were repealed by Law No 4387/2016 without ever being implemented. Specifically, the referring court observes that the full basic pension amount of EUR 360, which is granted if the pensioner satisfies the length-of-service and other eligibility conditions for that pension (and otherwise is awarded a reduced pension), is not identical to the minimum pension provided for by the same law. 24 Moreover, the appellant received EUR 318.60 as a minimum benefit under Article 58 of Regulation No 883/2004. That amount reflects the benefit provided for in Article 34 of Law No 3996/2011, reduced by 23/200 on account of her early retirement. The Administrative Court of Appeal which issued the judgment held that the contested pension decision awarding her that amount was lawful, reasoning that Article 34 did not introduce less favourable legislation compared to the previous rules on calculating the supplementary benefit. Rather, it established, for the first time, the definition of a minimum benefit in accordance with EU legislation. 25 The appeal on a point of law pending before the referring court challenges the lawfulness of that judgment and submits, in essence, that the award of a pension lower than that which would have resulted from the minimum pension under the IKA-ETAM regime (EUR 486.84 and so forth) is unlawful, because it is contrary to the provisions of Regulation No 883/2004, as it discriminates against the appellant as a worker moving within the European Union compared to those who have worked exclusively in Greece. According to the referring court, the review of the lawfulness of that assessment hinges primarily on whether the concept of a minimum benefit under Article 58 of Regulation No 883/2004 is broad enough to include minimum pensions such as those provided for in Article 29(14) of Emergency Law No 1846/1951 and Article 3 of Law No 3029/2002. 26 However, given that the minimum pensions thresholds provided for in the abovementioned provisions of social security legislation vary according to the category to which the insured person belongs (covered by the ‘old’ or ‘new’ regime), as well as his or her family status and age, and considering further that those minimum thresholds do not appear to correspond to a legislatively determined guaranteed minimum income, but rather constitute a method of calculating pensions based on the principle of social solidarity between insured persons, the referring court considers that any determination of the question, which is directly linked to the interpretation of Article 58 of Regulation No 883/2004, is subject to doubt. 27 Furthermore, in the event of an affirmative answer to the question of whether the minimum pension thresholds with the abovementioned characteristics are to be regarded as a minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004, the Council of State takes the view, referring to the Court’s settled case-law on freedom of movement and equal treatment of migrant workers, that Article 34 of Law No 3996/2011, which provides, specifically for the purposes of the application of Article 58 of Regulation No 883/2004, for a benefit below those 11  SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25 thresholds (by more than EUR 125 per month), thereby placing migrant workers in a less favourable position than those who have worked only in Greece, is contrary to Article 4 of that regulation and to Article 45 TFEU. 12 Vastuvõtmise kuupäev : 30/07/2025  Kokkuvõte C-397/25 - 1 Kohtuasi C-397/25* Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98 lõikele 1 Saabumise kuupäev: 13. juuni 2025 Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Eelotsusetaotluse kuupäev: 19. mai 2025 Kassaator: EM Vastustaja: Ilektronikos Ethnikos Foreas Koinonikis Asfalisis (riiklik arvutipõhine sotsiaalkindlustusamet (e-EFKA) Põhikohtuasja ese Kassatsioonkaebus, mis käsitleb sellise pensioni kindlaksmääramise meetodit, mida makstakse isikule, kellel on täitunud kindlustusperioodid kahes Euroopa Liidu liikmesriigis. Vaidlustatud kohtuotsusega jäeti rahuldamata kassaatori apellatsioonkaebus esimese astme kohtu otsuse peale, millega oli jäetud rahuldamata tema esitatud kaebus. Kassaator esitas kaebuse sotsiaalkindlustusasutuse otsuse peale, millega talle määrati määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 58 alusel vähendatud vanaduspension. Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus Mõiste „miinimumhüvitis“ tõlgendamine määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 58 tähenduses – Määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklite 4, 9 ja artikli 52 lõike 1 * Kohtumenetluse keel: kreeka. ET  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25 tõlgendamine koostoimes ELTL artiklitega 45 ja 48 – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette pensionide miinimumpiirid ja konkreetse summa nagu miinimumhüvitise määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses – ELTL artikkel 267 Eelotsuse küsimused 1. Kas määruse nr 883/2004 artiklit 58 tuleb tõlgendada nii, et miinimumhüvitistena käsitatakse pensionisummasid, mis on küll riigisiseste õigusnormidega ette nähtud pensioni miinimumpiirina, kuivõrd neid antakse kindlustatud isikutele, kelle pension on sissemakseperioodi pikkuse ja tehtud sissemaksete alusel nendest piiridest väiksem, mida aga ei kehtestatud mitte tagatud miinimumsissetuleku tagamiseks, vaid selleks, et rakendada sotsiaalse solidaarsuse põhimõtet riiklike sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikute vahel, kes on kogu oma tööelu jooksul panustanud pensionikapitali loomisse, tehes sellele asutusele sissemakseid, lisaks erinevad need sõltuvalt sotsiaalkindlustusasutusest, kategooriast, millesse kindlustatud isik kuulub kindlustussüsteemiga liitumise kuupäeva alusel (enne või pärast 31.12.1992), samuti tema perekonnaseisust ja vanusest, st kriteeriumidest, mida kohaldatakse ka pensionide tavapärasel arvutamisel? 2. Kas ELTL artikliga 45 ja määruse nr 883/2004 artikliga 4 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis määravad määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses miinimumhüvitisena kindlaks konkreetse summa, kui nende õigusnormide kohaselt saavad võõrtöötajad miinimumhüvitisena (mis on sätestatud artiklis 58) väiksema summa kui miinimumhüvitis, mis on muudes riigisisestes õigusnormides ette nähtud riiklike sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikutele, kelle kogu kindlustusperiood on täitunud Kreekas, rakendades sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikute, kes annavad panuse nende sotsiaalkindlustuskapitali moodustamisse, vahelise sotsiaalse solidaarsuse põhimõtet, ning mis varieerub sõltuvalt kindlustusasutusest, kindlustatud isiku kindlustuskategooriast vastavalt kindlustussüsteemiga liitumise kuupäevale, tema perekonnaseisust ja vanusest? Asjakohased sätted Riigisisese õiguse sätted Kreeka põhiseadus: artikli 2 lõige 1, artikli 4 lõige 5, artikli 22 lõige 5 ja artikli 25 lõike 1 punkt d Erakorraline määrus nr 1846/1951 sotsiaalkindlustuse valdkonnas (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 179/1.8.1951) [Anangastikos nomos 1846/1951 peri koinonikon asfaliseon (FEK A' 179/1.8.1951)] (edaspidi „erakorraline määrus“): artikli 28 lõike 3 punkt d, mis on asendatud seaduse nr 3655/2008 artikli 144 lõikega 1, milles on muu hulgas sätestatud vanaduspensioni andmise tingimused kindlustatud alaealiste lastega emadele. 2  E-EFKA Erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29 lõikes 1 on sätestatud, et Idryma Koinonikon Asfaliseoni (Kreeka sotsiaalkindlustusinstituut, edaspidi „IKA“) makstava igakuise vanaduspensioni summa koosneb põhisummast, mis on kehtestatud protsendimäärana, mis võrdub selle kindlustustaseme 25-kordse arvestusliku päevapalgaga, millesse kindlustatud isik on nimetatud määruse artikli 37 alusel arvatud. Artiklis 29 kujutatud tabeli kohaselt kohandatakse seda protsendimäära vastavalt kindlustustasemele, millesse töötaja kuulub tema töötasust tulenevalt. Sama artikli 29 lõike 3 (redaktsioonis, mis kehtis pärast selle asendamist seaduse nr 3518/2006 artikli 29 lõikega 4) kohaselt suurendatakse vanaduspensioni summat teatavatel tingimustel ja kui suurendamine on määratud, moodustab see osa makstud pensioni kogusummast ning seda korrigeeritakse seejärel Idryma Koinonikon Asfaliseon – Eniaio Tameio Asfalisis Misthotoni (sotsiaalkindlustusinstituut – palgatöötajate ühtne kindlustusfond, Kreeka) (edaspidi „IKA–ETAM“) pensionide kasvumääraga. Artikli 29 lõike 14 punkti a (mida on täiendatud seaduse nr 825/1978 artikli 5 lõikega 6) kohaselt võrdub IKA makstavate pensionide miinimumsumma vanaduspensionide puhul kvalifitseerimata töötaja 15-päevase miinimumpalga kogusummaga, mida vähendatakse proportsionaalselt pensionäri suhtes tehtava pensioni vähendamisega. Seejärel asendati see säte alates 1. jaanuarist 1991 seaduse nr 1902/1990 artikli 29 lõikega 3, mis on sõnastatud järgmiselt: „a. Pensioni miinimumpiirid kehtestatakse kuupäevaks 30.9.90 kindlaks määratud summade alusel õigustatud isikute kategooriate kohta. Tulevikus korrigeeritakse neid miinimumpiire kooskõlas käesoleva artikli lõikega 9 sama protsendi võrra ja alates samast kuupäevast; […] c. Pensioni miinimumpiire vähendatakse kõigil juhtudel, mil pensionär saab vähendatud pensioni, ning sel juhul kohaldatakse ka käesoleva lõike punkti a sätteid; d. Käesolevas lõikes sätestatud pensioni miinimumpiiridele ei ole õigust pensionäridel […], kes saavad ka muud pensioni riigilt või [avalik-õiguslikelt juriidilistelt isikutelt (edaspidi avalik-õiguslikud juriidilised isikud“), I.K.A-lt või muult sotsiaalkindlustusasutuselt, välja arvatud juhul, kui nende pensionide summa jääb allapoole täis- või vähendatud pensioni miinimumpiiri, mida pensionäril oleks õigus I.K.A-lt saada ning mida suurendatakse 25% võrra; viimasel juhul maksab I.K.A. vahe. Selline kontroll viiakse läbi pensioni määramise ajal mis tahes uue pensionihüvitise maksmisel […]“. Seadus nr 1976/1991 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 184/4.12.1991) [Nomos 1976/1991 (FEK Aʹ 184/4.12.1991)]: artikkel 9, mis näeb ette pensioni maksmise iga sotsiaalkindlustusasutuse kehtiva põhikirja sätete alusel. Seadus nr 2084/1992 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 165/7.10.1992) [Nomos 2084/1992 (FΕΚ Αʹ 165/7.10.1992)]: artikli 24 lõige 6 ning artiklid 51 ja 66, milles on sätestatud alaealiste lastega emadele rangemad pensionitingimused. 3  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25 Seadus nr 2606/1998 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 89/22.4.1998) [Nomos 2606/1998 (FΕΚ Αʹ 89/22.4.1998)]: artikkel 19, millega nähti ette pensionide suurendamine ja miinimumkünnised. Seadus nr 3029/2002 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 160/11.7.2002) [Nomos 3029/2002 (FΕΚ Αʹ 160/11.07.2002)]: artikli 3 lõige 4, mis on sõnastatud järgmiselt: „Α. IKA makstava […] igakuise vanaduspensioni miinimumsuuruseks […] kehtestatakse 70% abielus oleva täistööajaga töökohaga isiku miinimumpalgast, mis on sätestatud 2002. aasta riikliku kollektiivlepinguga (Ethniki Geniki Syllogiki symvasi Ergasias) (riiklik kollektiivleping) (edaspidi „E.G.S.S.E.“). Alates 1.1.2003 korrigeeritakse seda summat pensionide kasvumäära alusel vastavalt iga üksikjuhtumi puhul kehtestatud tulupoliitikale. B. Selles sättes ette nähtud miinimumpiiri vähendatakse kõikidel juhtudel, kui pensionär saab vähendatud pensioni“. Seadus nr 3863/2010 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 115/15.7.2010) [Nomos 3863/2010 (FEK A' 115/15.7.2010)]: artiklid 1–4 ja artikli 10 lõige 17. Selle seadusega kehtestati alates 1. jaanuarist 2015 pensionile jäävatele isikutele pension, mis koosneb esiteks riigieelarvest rahastatavast „põhipensionist“ ja teiseks „sissemakselisest“ pensionist, mis arvutatakse kindlustusaastate ja tehtud sissemaksete alusel. Seaduse artiklis 2 oli ette nähtud 360 euro suurune põhipension. Seadus nr 3996/2011 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 170/5.8.2011) [Nomos 3996/2011 (FEK A' 170/5.8.2011)]: artikli 34 lõige 1, mis käsitleb lõike 11 lisamist seaduse nr 2434/1996 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 188/20.8.1996) [Nomos 2434/1996 (FEK A' 188/20.08.1996)] artiklile 20, mis on sõnastatud järgmiselt: „Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 58 kohane miinimumhüvitis on võrdne seaduse nr 3863/2010 artiklis 2 sätestatud põhipensioni summaga, mis määratakse kindlaks üksikjuhtumi kohta. Käesoleva lõike sätted jõustuvad käesoleva seaduse avaldamise kuupäeval. Menetluses olevaid pensionile jäämise taotlusi hinnatakse eespool nimetatud sätete kohaselt“. Seadus nr 4093/2012 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 222/12.11.2012) [Nomos 4093/2012 (FEK A' 222/12.11.2012)]: artikli 1 lõike IA 11. lõigu kolmas taane, millega kehtestatakse seadusjärgne miinimumpalk. Seadus nr 4387/2016 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 85/12.5.2016) [Nomos 4387/2016 (FEK A' 85/12.5.2016)]: eelkõige artikkel 14, artikli 27 lõige 4 ja artikli 92 lõige 4. Selle seadusega tunnistati kehtetuks seaduse nr 3863/2010 artikkel 2 ja kehtestati uuesti pension, mis koosneb kahest osast: riigieelarvest rahastatavast riiklikust pensionist ja sissemakselisest pensionist, mille suurus määratakse kindlaks sissemakseperioodi pikkuse ja pensionäri poolt tööalase karjääri jooksul tehtud sissemaksete alusel. Seadusega nähti ette ka uus pensionide 4  E-EFKA arvutamise meetod nende jaoks, kes jäid pensionile pärast selle seaduse jõustumist – nägemata aga ette vanaduspensioni miinimumpiiri – ning juba määratud pensionide ümberarvutamine, st ka enne seadust nr 4387/2016 kehtinud miinimumpiiride alusel arvutatud pensionide ümberarvutamine. Liidu õiguse sätted ELTL artiklid 45 ja 48 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004 aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (EÜT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72), mida kohaldatakse alates 1. maist 2010, kooskõlas selle määruse artikliga 91 koostoimes määruse (EÜ) nr 987/2009 (ELT 2009, L 284, lk 1, ja parandus [kreekakeelse versiooni kohta] ELT 2010, L 108, lk 356) artikliga 97: artiklid 4, 9, artikli 52 lõige 1 ja artikkel 58. Asjakohane Euroopa Kohtu praktika 29. novembri 1977. aasta kohtuotsus Beerens (35/77, EU:C:1977:194), 17. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Browning (22/81, EU:C:1981:316), 18. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Duchon (C-290/00, EU:C:2002:234), 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Leyman (C-3/08, EU:C:2009:595), 22. juuni 2011. aasta kohtuotsus Landtová (C-399/09, EU:C:2011:415), 22. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Salgado González (C-282/2011, EU:C:2013:86), 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946), 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Vester (C-134/18, EU:C:2019:212) ja 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Bocero Torrico ja Bode (C-398/18 ja C-428/18, EU:C:2019:1050). Asjaolude ja menetluse lühiülevaade 1 Kassaator, kes on sündinud 21. novembril 1957 ja kellel on Bulgaaria kodakondsus, registreeriti pärast Kreekasse elama asumist IKA–ETAMi kindlustusasutuses ja tal täitus ajavahemikus 1997. aasta märtsist 2005. aasta märtsini 1026 kindlustuspäeva. Kassaator esitas 30. detsembril 2010 IKA– ETAMile taotluse, taotledes vanaduspensioni maksmist vastavalt alaealiste lastega emadele ette nähtud pensioninõuetele, ning teatades sotsiaalkindlustusasutusele, et tal on täitunud kindlustusperiood ka Bulgaaria sotsiaalkindlustusasutuses. 2 Tema pensionitoimik saadeti Bulgaaria pädevale sotsiaalkindlustusasutusele, mis täitis vastavad ankeedid E001 ja E205 ning tõendas, et: a) kassaatoril oli Bulgaaria kindlustusasutuses ajavahemikul 1. oktoober 1977–25. veebruar 1997 kogunenud 5419 päeva tööstaaži; b) kassaator oli Bulgaaria asutusest tagasi võtnud oma taotluse pensionile jäämiseks; ja c) ta ei saanud Bulgaariast mitte mingit pensioni. 5  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25 3 Olles tuvastanud, et kassaator ei ole omandanud iseseisvat õigust saada vanaduspensioni IKA–ETAMilt, määrati talle IKA–ETAM Thessaloníki piirkondliku direktoraadi direktori 27. märtsi 2013. aasta otsusega vähendatud vanaduspension alates 30. detsembrist 2010, kooskõlas sätetega, mis reguleerivad alaealise lapsega emade pensionile jäämise ajalisi tingimusi, võttes arvesse kassaatori nii Kreekas kui ka Bulgaarias täitunud kindlustuspäevi, nagu on sätestatud määruses nr 883/2004. Pensioni suuruseks määrati 81,38 eurot. Samas otsuses väljendati reservatsiooni võimaluse suhtes maksta kassaatorile määruse nr 883/2004 artikli 58 kohast lisahüvitist, tingimusel, et selleks tuvastatakse, et seadusest tulenevad tingimused on täidetud. 4 23. detsembril 2015 tegi IKA–ETAMi sama direktor uue otsuse, millega, võttes arvesse Bulgaaria sotsiaalkindlustusasutuse eespool nimetatud ankeete ja asjaolu, et kassaator ei saa pensioni üheltki sotsiaalkindlustusasutuselt Kreekas ega mõnes muus riigis, muudeti sama asutuse varasemat otsust ja arvutati ümber kassaatorile antav pensionihüvitise summa, pärast seda, kui eelnevalt oli tunnistatud, et määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamise tingimused on tema puhul täidetud. Eelkõige määrati kassaatorile 2015. aasta uue otsusega 318,60 euro suurune vanaduspension, võttes arvesse seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõiget 1, mis näeb ette, et miinimumhüvitis määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamisel on 360 eurot, ning vähendades 360 euro suurust summat 23/200 võrra põhjusel, et pensionitaotluse esitamise ajal ei olnud kassaator saanud 55-aastaseks, mis on alaealiste lastega emade pensionileminekut reguleerivates sätetes ette nähtud miinimumpiir täispensioni saamiseks. Sama otsusega tuvastati, et kassaator saab eespool nimetatud pensionisummat 30. detsembrist 2010 kuni 30. novembrini 2017, tingimusel, et seda summat muudetakse, juhul kui talle määraks pensioni ka muu sotsiaalkindlustusasutus või kui ta muudaks oma elukohta. 5 Kassaator esitas selle otsuse peale kaebuse Thessaloníki esimese astme halduskohtule, väites, et määruse nr 883/2004 artiklis 58 sätestatud lisahüvitise arvutamisel tuleb miinimumhüvitisena arvesse võtta 486,84 euro suurust summat, mis oli pensionitaotluse esitamise ajal ette nähtud vastavalt IKA–ΕΤΑMi ühistele sätetele ning millele on viidatud kõnealuse sotsiaalkindlustusasutuse ringkirjas 41/21.6.2011. 6 Kasaatori kaebus jäeti 2018. aastal Thessaloníki esimese astme halduskohtu otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna leiti, et seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõikes 1 ette nähtud 360 euro suurust miinimumpensioni on tema pensioni suuruse kindlaksmääramisel õiguspäraselt arvesse võetud. 7 Kassaator esitas esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis jäeti 2020. aastal tehtud vaidlustatud kohtuotsusega rahuldamata. Apellatsiooniastme halduskohus leidis, et käesoleval juhul on kohaldatavad määruse nr 883/2004 artiklid 50–59, mida on tõlgendatud järgmiselt: 8 a) kindlustatud isiku puhul, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik ja kellel on täitunud kindlustusperioodid eri liikmesriikides, ilma et ta täidaks ühes 6  E-EFKA neist liikmesriikidest asjakohastes riigisisestes õigusaktides ette nähtud pensioni sõltumatu tunnustamise tingimusi, arvutab elukohajärgse liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutus pensioni saamise õiguse omandamiseks vajaliku ajavahemiku jooksul vastavalt riigisisestele õigusaktidele kõik kindlustusperioodid, mis on täitunud kõikides liikmesriikides, ning arvutab järelikult esiteks sellele perioodile vastava pensioni teoreetilise suuruse ja teiseks talle tegelikult makstava pensionisumma, korrutades eespool nimetatud teoreetilise summa tema kindlustuse alusel täitunud tööpäevade osaga, võrreldes kõigis liikmesriikides täitunud tööpäevade koguarvuga. 9 b) Makstud pension ei tohi olla väiksem kui miinimumpension, mis on üksikjuhtumite kaupa kindlaks määratud asjakohastes riigisisestes õigusaktides, ning mis tahes erinevus tegelikult makstud summa ja miinimumpensioni vahel antakse pensionärile lisahüvitisena. 10 c) Kui selle hüvitise miinimumsummat muudetakse, on lubatud antava pensioni summat korrigeerida. 11 d) Seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõike 1 sätetega, mis kehtivad alates selle seaduse avaldamisest 5. augustil 2011, kuid mis käsitlevad ka menetluses olevaid pensionitaotlusi, nähakse konkreetselt ette makstava miinimumhüvitise summa määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses, viitega seaduse nr 3863/2010 artiklile 2, mis näeb ette 360 euro suuruse põhipensioni ning mis tunnistati kehtetuks seaduse nr 4387/2016 artikli 27 lõikega 4. 12 e) Seaduse nr 3996/2011 seletuskirja kohaselt võeti artikli 34 lõige 1 vastu selleks, et ühtlustada Kreeka õigusaktid ühenduse lähenemisviisiga miinimumhüvitise mõistele määruse nr 883/2004 artiklis 58, arvestades et „Kreeka sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides ei ole ette nähtud minimaalset kindlustushüvitist“ ning et pärast kõnealuste sätete laia tõlgendamist on miinimumhüvitist mõne aasta jooksul võrdsustatud iga kindlustusasutuse makstava miinimummääraga, mis tekitab määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamisel tõlgendamisprobleeme ja avaldab majanduslikku mõju riigi kindlustussüsteemile. 13 f) Seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõige 1 ei ole põhiseaduse sätetega vastuolus, kuna see säte ei kehtesta õigusnormi lisahüvitise arvutamise kohta, mis oleks varasemast ebasoodsam, ega vähenda kassaatorile makstavat pensioni, vaid kehtestab esimest korda miinimumhüvitise, mille alusel lisahüvitis määratakse, ning mis kehtestab esimest korda pensioni suuruse. 14 g) Pensioni suuruse korrigeerimine riigisiseste õigusaktide muutmise korral on sõnaselgelt lubatud määruse nr 883/2004 artikliga 59, samas ei ole välistatud seadusandja võimalus reguleerida asjakohaseid küsimusi, hinnates üldisest huvist lähtuvaid vajadusi, mille määratlevad pidevalt muutuvad asjaolud, eelkõige niisugusel juhul nagu käsitletav olukord, kus on vastu võetud üldseadus, mille eesmärk on ühtlustada riigisisesed õigusnormid liidu õigusega. 7  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25 15 h) Erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 28 lõike 3 punkti d kohaselt, mis on asendatud seaduse nr 3655/2008 artikli 144 lõikega 1, on alaealiste laste kindlustatud emadel, kellel on täitunud 5500-päevane kindlustusperiood ja kes ei saa pensioni IKA–ETAMilt, riigilt, avalik-õiguslikelt juriidilistelt isikutelt ega mõnelt muult peamiselt sotsiaalkindlustusasutuselt, õigus saada 55–aasta vanuseks saades täielikku vanaduspensioni ja 50-aastaseks saades vähendatud pensioni; juhul kui nad saavad vähendatud pensioni, ei tohi selle pensioni suurus olla väiksem kui kehtiv pensioni miinimumpiir. 16 Apellatsiooniastme halduskohtu otsuse peale esitati kassatsioonkaebus Symvoulio tis Epikrateiasele (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Põhikohtuasja poolte peamised argumendid 17 Kassaator väidab muu hulgas, et valesti on kohaldatud seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõiget 1, mille kohaselt ta sai 318,60 euro suurust miinimumhüvitist määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses, mitte kohaldades IKA–ETAMi õigusnormide sätteid ja eelkõige erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29 lõiget 14 ning seaduse nr 3029/2002 artiklit 3, milles on ette nähtud 486,84 eurost algavad miinimumpensioni suuremad summad, kuigi see on tema arvates kõnealuse määruse sätete õige tõlgenduse kohaselt nõutav. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on see kassatsioonkaebuse väide vastuvõetav, kuna sellega kaasneb mõjuv argument käesolevas kohtuasjas tõstatatud õigusküsimust käsitleva kohtupraktika puudumise kohta. 18 Vastustaja palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kõnealune sotsiaalkindlustusasutus oli algselt välja andnud ringkirja 41/2011, mis nägi määruse nr 883/2004 artikli 58 alusel ette lisahüvitise maksmise kuni põhipensioni (täieliku või vähendatud) miinimumpiirini, kuid pärast seaduse nr 3996/2011 avaldamist ja kooskõlas uue ringkirjaga 9/6.2.2012 lahutati artikli 58 kohane miinimumhüvitise mõiste pensioni miinimumpiiridest pensionäride puhul, kellel tekib ühenduse kindlustusperioodi arvesse võttes õigus pensionile, ning kes elavad alaliselt Kreekas. Vastustaja sõnul käsitatakse nüüd miinimumhüvitisena seaduse nr 3863/2010 artikli 2 tähenduses põhipensioni summat, mis määratakse kindlaks iga üksikjuhtumi puhul. Eelotsusetaotluse põhjendused 19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb määruse nr 883/2004 (ja varem määruse nr 1408/1971) artikli 58 tõlgendamist, eelkõige 17. detsembri 1981. aasta kohtuotsusele Browning (22/81, EU:C:1981:316, punktid 10, 11 ja 13–15), mille kohaselt käsitatakse miinimumhüvitisena miinimumkünnist, mis tuleneb riigisisestes õigusnormides ette nähtud eritagatisest miinimumhüvitise määramiseks, et tagada hüvitise saajatele miinimumsissetulek, mitte üksikjuhtumite põhiseid miinimumsummasid, 8  E-EFKA mis tulenevad tavapärase pensionide arvutamise meetodi kohaldamisest, põhinedes täitunud kindlustusperioodidel ja tehtud sissemaksetel. See miinimumhüvitis erineb määruse artiklis 52 osutatud „teoreetilisest suurusest“, mis ei ole makstava pensioni suurus, vaid on arvutamise alus kattumise ja proportsionaalse jaotamise eeskirjade kohaldamisel. Seega on miinimumhüvitis olemas vaid siis, kui asjaomase isiku elukohariigi õigusnormid tagavad sotsiaalkindlustushüvitiste saajatele miinimumsissetuleku, mis on suurem kui selliste hüvitiste tase, mida nad võivad taotleda üksnes nende kindlustus- ja sissemakseperioodide alusel. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu asjakohasele praktikale viidates, et asjaolu, et liikmesriik on teatanud, et ta on vastu võtnud „miinimumhüvitise“ sätestavaid õigusnorme, tuleb pidada tõendiks asjaolu kohta, et nendes riigisisestes õigusnormides ette nähtud hüvitised kuuluvad artiklis 58 sätestatud mõiste alla. 20 Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kirjeldab üksikasjalikult ka Kreeka sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide ajaloolist arengut, märkides muu hulgas järgmist: Enne sotsiaalkindlustussüsteemi seadusega nr 4387/2016 reformimist oli palju sotsiaalkindlustusasutusi, millest igaüht reguleeris selle enda skeem ja mille poolt makstud pensionid arvutati erinevalt. Samuti erinesid pensionisummad lisaks „vanade“ ja „uute“ kindlustatud isikute vahel, st nende isikute vahel, kes olid kindlustatud vastavalt enne või pärast 31. detsembrit 1992. „Uute“ kindlustatud isikute jaoks on paljude kindlustusküsimuste, sealhulgas pensioni miinimumpiiride puhul kehtestatud ühised õigusnormid, samal ajal kui „vanade“ kindlustatud isikute puhul on säilitatud õiguskordade killustatus. Seoses „uute“ kindlustatud isikute jaoks kindlustussüsteemide ühtlustamisega on IKA–ΕΤΑMile ja muudele eriasutustele kehtestatud ühised miinimumpiirid, mis on lähedased IKA-ETAMi õigusaktides „vanadele“ kindlustatud isikutele kehtestatud pensioni miinimummääradele, kuid ei kattu nendega täpselt. Lisaks varieeruvad pensioni miinimumpiirid sõltuvalt sellest, kas pensionäril on perekondlikust olukorrast tulenevalt õigus pensioni suurendamisele või mitte, st kas pensionär on vallaline või abielus ja kas tal on lapsi. Eelkõige määratakse eespool nimetatud õigusliku raamistiku alusel, mida iseloomustab seadusandlik mitmekesisus ja paljude sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikute vahelised erinevused, IKA– ETAMi „vanade“ kindlustatud isikute miinimumpension ilma perekondlikest asjaoludest tingitud suurendamiseta kindlaks vastavalt 30. septembril 1990 fikseeritud kvalifitseerimata töötaja päevapalga kahekümnekordsele summale ja selle summa kohta ette nähtud suurendamisele kuni 2008. aastani, samas kui IKA–ETAMi ja muude sotsiaalkindlustusasutuste „uute“ kindlustatud isikute puhul määratakse perekondlikest asjaoludest tingitud suurendamisteta miinimumpension kindlaks 70%-na abielus oleva töötaja miinimumpalgast, mis on sätestatud 2002. aasta Ethniki Geniki Syllogiki Symvasi Ergasiase (riiklik kollektiivleping töötingimuste kohta) alusel ja selle summa kohta ette nähtud suurendamiste alusel kuni 2008. aastani. Pärast pensionide suurendamist 2008. aastal algasid IKA–ΕΤΑMi vanaduspensioni miinimummäärad alates 1. oktoobrist 2008 vanade kindlustatud isikute puhul 486,84 eurost (lasteta 9  EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25 vallaliste isikute puhul), samas kui uute kindlustatud isikute miinimummäärad algasid 495,74 eurost (abielus mitteolevate isikute või abielus olevate lastetute isikute puhul). Järgmistel aastatel otsustati pensione mitte suurendada, mistõttu pensionide miinimumpiirid jäid tasemele, mis oli fikseeritud 1. oktoobril 2008. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et vanusepiirid määratleti uuesti alates 1. jaanuarist 2011 ning et uute kindlustatute kategooriasse kuuluvate alaealiste laste emadele kehtestati sarnased, kuid rangemad pensionile jäämise tingimused. 21 Lisaks märgib Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), et erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29 lõikega 14 ja seaduse nr 3029/2002 artikliga 3, mis kehtisid ajal, mil kassaator esitas IKA– ETAMile pensionile jäämise taotluse, võttes arvesse Bulgaarias (Euroopa Liidu liige alates 1. jaanuarist 2007) ja Kreekas täitunud kindlustusperioodi, aga ka kõnealuse pensioniotsuse vastuvõtmise ajal, oli miinimumpensioni kehtestamine ette nähtud mehhanismina sotsiaalse solidaarsuse põhimõtte rakendamiseks sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikute vahel, kes panustasid oma kindlustuskapitali moodustamiseks sissemakseid tehes. See mehhanism toimib ümberjaotavalt, majanduslikult nõrgemate kindlustatute kasuks ja toetuseks, andes neile suurema pensioni kui see, mida neil oleks õigus saada üksnes kindlustusperioodi ja vanuse alusel, et tagada neile rahuldavam elatustase kui see, mis neil oleks pensioni puhul, mida neil oleks õigus saada kindlustusperioodi ja tehtud sissemaksete alusel. 22 Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ühestki sotsiaalkindlustusalase seaduse sättest ega ettevalmistavast aktist ei nähtu, et asjaolude asetleidmise ajal kehtinud pensioni miinimumpiir kujutaks endast seadusandja hinnangu kohaselt pensionäridele tagatud miinimumsissetulekut. Eespool nimetatud sätetes ette nähtud miinimumpensioni suurus, mis põhineb kvalifitseerimata töötaja päevapalgal, määratakse kindlaks kriteeriumide alusel, mida kohaldatakse ka pensionide tavapärasel arvutamisel (perekonnaseisu ja vanusega seotud kriteeriumid) ning sel põhjusel ei ole olemas ühtset miinimumsummat, vaid summad on erinevad. 23 Esialgu loeti üksikjuhtudel ette nähtud pensioni miinimumsummad „miinimumhüvitisteks“ määruse nr 1408/1971 artikli 50 tähenduses ja seetõttu esitati selle määruse artiklis 5 sätestatud vastav deklaratsioon, mida määrusega nr 883/2004 siiski üle ei võetud. Seejärel nägi seaduse nr 3996/2011 artikkel 34 konkreetselt määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamiseks ette „minimaalse hüvitise“ 360 eurot, mis on seotud „põhipensioniga“ seaduse nr 3863/2010 tähenduses, kuigi – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – see 360 euro suurune summa ei vasta seaduses ette nähtud pensioni miinimumsummale, vaid osale ühtsest pensionist, mida tuli maksta alates 1. jaanuarist 2015 pensionile jäänud isikutele seaduse nr 3863/2010 sätete alusel, kuid mida ei antud kordagi seetõttu, et need sätted tunnistati kehtetuks seadusega nr 4387/2016, ilma et neid oleks kunagi kohaldatud. Eelkõige rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 10  E-EFKA kõnealuse täieliku põhipensioni summa, mis on 360 eurot ning mida antakse siis, kui pensionär vastab selle pensioni määramiseks ette nähtud ajalistele ja muud liiki tingimustele (vastupidisel korral antakse seda väiksemas ulatuses) ei lange kokku samas seaduses ette nähtud miinimumpensioniga. 24 Lisaks sai kassaator määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses miinimumhüvitist summas 318,60 eurot ehk seaduse nr 3996/2011 artiklis 34 ette nähtud hüvitist, mida vähendati 23/200 tema ennetähtaegselt pensionile jäämise tõttu, samas kui apellatsiooniastme halduskohus leidis, et pensionile jäämise kohta tehtud vaidlustatud otsus, millega talle kõnealune summa määrati, on õiguspärane, põhjusel, et artikliga 34 ei kehtestatud varasemast ebasoodsamaid eeskirju lisahüvitise arvutamise kohta, vaid kooskõlas liidu õigusnormidega määrati esimest korda kindlaks miinimumhüvitis. 25 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kassatsioonkaebusega vaieldakse vastu selle kohtuotsuse õiguspärasusele, väites sisuliselt, et IKA– ETAMi miinimumpensionist (486,84 eurot jne) tulenevast pensionist väiksema pensioni määramine on õigusvastane, kuna see on vastuolus määruse nr 883/2004 sätetega, sest see kujutab endast kassaatori kui liidu piires liikunud töötaja diskrimineerimist võrreldes nende töötjatega, kes on töötanud üksnes Kreekas. Nimetatud kohtuotsuse õiguspärasuse kontroll sõltub eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates peamiselt sellest, kas määruse nr 883/2004 artiklis 58 kasutatud mõistel „miinimumhüvitis“ on ulatus, mis hõlmab selliseid miinimumpensione nagu need, mis on ette nähtud erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29 lõikes 14 ja seaduse nr 3029/2002 artiklis 3. 26 Võttes aga esiteks arvesse, et nendes sotsiaalkindlustusalastes õigusnormides ette nähtud pensioni alammäärad erinevad sõltuvalt kindlustatud isiku kategooriast („vanad“ või „uued“) ning tema perekondlikust olukorrast ja vanusest, ning teiseks, et need miinimummäärad ei vasta seadusandja hinnangul tagatud miinimumsissetulekule, vaid kujutavad endast pensionide arvutamise meetodit vastavalt riiklike sotsiaalkindlustusasutuste kindlustatud isikute vahelise sotsiaalse solidaarsuse põhimõttele, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates kahtlustest vaba ükski hinnang küsimuse kohta, mis on otseselt seotud määruse nr 883/2004 artikli 58 tõlgendamisega. 27 Lisaks, kui vastatakse jaatavalt küsimusele, kas miinimumhüvitisena määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses käsitatakse ka eespool nimetatud tunnustega pensioni miinimummäärasid, leiab Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), viidates Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale võõrtöötajate vaba liikumise ja võrdse kohtlemise kohta, et seaduse nr 3996/2011 artikkel 34, mis näeb konkreetselt määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamiseks ette hüvitise, mis on nendest piirmääradest madalam (125 eurot ja üle kuu), asetades võõrtöötajad ebasoodsamasse olukorda võrreldes nendega, kes on töötanud ainult Kreekas, on vastuolus kõnealuse määruse artikliga 4 ja ELTL artikliga 45. 11 Saatja: [email protected] Saaja: "Info - SOM" <[email protected]>, [email protected] Teema: C-397/25 Kuupäev: 2025-07-30 14:57 Adressaadid: [email protected], [email protected] V�lisministeeriumis registreeritud: 15.3-3/2025/337 Kohtuasja number: C-397/25 Vastuse kuup�ev: 13.08.2025 Staadium: Uus menetlus M�rks�nad: mitmes liikmesriigis t�itunud kindlustusperioodid; sotsiaalkindlustuss�steemide koordineerimine; vanaduspensioni arvutamise s�steem �iguslikud vormid: ELTL artikkel 45; ELTL artikkel 48; m��rus (E�) nr 883/2004 Dokumentidega on v�imalik tutvuda EELO keskkonnas aadressil https://eelo.mfa.ee/eelotsus_vaata.php?id=8278 Palun teatage 7 p�eva jooksul, kas kohtuasja temaatika kuulub teie vastutusalasse. Juhul, kui kohtuasja temaatika ei kuulu teie vastutusalasse, palun viidake, milline teine ametiasutus sellega peaks tegelema. Palun teatage, kas Eesti peaks selles eelotsusemenetluses seisukoha esitama, ja p�hjendage oma arvamust (ka eitavat seisukohta). EL �iguse b�roo V�lisministeerium