Kohtulahendi edastamine

5-22-13 RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 5-22-13 Otsuse kuupäev 9. juuni 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Hannes Kiris, Julia Laffranque, Heiki Loot ja Kaupo Paal Kohtuasi Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 1. aprilli 2021. aasta määruse nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ § 7 lõike 1 punkti 2 ja lõike 2 põhiseaduspärasuse kontroll Menetluse alus Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2022. aasta otsus asjas nr 3-21-2022 Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kentmanni Hotell OÜ Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus Õiguskantsler Justiitsminister RESOLUTSIOON 1. Tunnistada ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli 2021. aasta määruse nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ § 7 lõige 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab terve 2019. aasta käibemaksukohustuslane olnud juriidilisest isikust majutusettevõtja, kellel vähemalt ühel 2019. aasta kuul puudus käive, võimaluse taotleda määruse § 7 lõikes 2 nimetatud toetust. 2. Jätta Kentmanni Hotell OÜ taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kentmanni Hotell OÜ (kaebaja) esitas 19. mail 2021 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS; 2022. aastast alates Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS); edaspidi vastustaja) taotluse, et saada majutusettevõtja toetust ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli 2021. aasta määruse nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ (edaspidi määrus) alusel. 2. Vastustaja jättis 31. mai 2021. aasta otsusega kaebaja taotluse rahuldamata, kuna kaebaja ei vastanud määruse nr 16 § 7 lõikes 1 sätestatud toetuse saamise tingimustele. Selle kohaselt pidi taotleja 2021. aasta märtsi käibe langus olema võrreldes ajavahemiku 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega vähemalt 30%. Kaebaja 2021. aasta märtsi käive oli Maksu- ja Tolliametile (MTA) esitatud käibedeklaratsioonide kohaselt tõusnud 31 727 eurot võrreldes ajavahemiku 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega. Kaebaja esitas 30. juunil 2021 vaide, mille vastustaja jättis 4. augustil 2021 rahuldamata. 3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vastustaja 31. mai 2021. aasta otsus ja 4. augusti 2021. aasta vaideotsus ning kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebajal tekkis käive alates hetkest, mil ta alustas majutusteenuse osutamist 27. detsembril 2019. Määruse eesmärk ei ole asetada kehvemasse seisu taotlejad, kelle majutusasutus ei olnud kogu 2019. aasta vältel avatud. Määruse § 7 lõike 1 punkti 1 on võimalik tõlgendada nii, et kaebaja viie päeva (27. detsember kuni 31. detsember 2019) käive liidetakse kokku ja tulemus jagatakse viiega ning saadud keskmine ühe päeva käive laiendatakse kogu 2019. aastale. 4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. 5. Tallinna Halduskohus jättis 22. veebruari 2022. aasta otsusega kaebuse rahuldamata. Kuivõrd kaebaja oli käibemaksukohustuslane alates 1. septembrist 2018, tuli tema taotluse menetlemisel kohaldada määruse § 7 lõike 1 punkte 1 ja 2 ning kaebaja ei vastanud neis sätestatud tingimustele toetuse saamiseks. Asjaolu, et kaebaja alustas majutusteenuse osutamist alles 2019. aasta detsembri lõpus, ei õigusta tema suhtes määrusest erandi loomist. Kõik puudutatud ettevõtjad ei pea toetust saama. 6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja tema kaebus rahuldada. Määruse eesmärgiks on anda toetust kõigile puudutatud ettevõtjatele, seetõttu tuleks käibe arvutamise aluseks võtta mitte kogu detsembrikuu, vaid üksnes ajavahemik 27. detsembrist 2019 kuni 31. detsembrini 2019, mil kaebaja majutusteenust osutas. Vastupidisel tõlgendusel oleksid ettevõtjad, kes tegutsesid kogu 2019. aasta, soodsamas olukorras kui ettevõtjad, kes tegutsesid sel aastal üksnes osaliselt. 7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2022. aasta otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu 22. veebruari 2022. aasta otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas vastustaja 31. mai 2021. aasta otsuse ning vaideotsuse ja kohustas vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks määruse § 7 lõike 1 punkti 2 ja lõike 2 osas, milles need ei võimalda hinnata sellise isiku toetuse taotlust, kes oli registreeritud perioodil 1. jaanuar kuni 31. märts 2019 käibemaksukohustuslasena, kuid kes alustas viidatud ajavahemikul ettevõtluse käigus teenuse pakkumist vahetult enne COVID-19 kriisi algust (s.o viis päeva enne 2019. aasta lõppu). TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED 8. Kaebaja on määruse § 4 punkti 1 tähenduses majutusettevõtja, kes oli äriregistris registreeritud alates 11. maist 2016 ja alates 1. septembrist 2018 registreeritud käibemaksukohustuslasena. Seetõttu tuli tema taotluse lahendamisel kohaldada määruse § 7 lõiget 1. Kaebaja 2021. aasta märtsi käive ei olnud väiksem kui võrdlusperioodi (1. jaanuar kuni 31. detsember 2019) aritmeetilise keskmise ühe kuu käive, mistõttu kaebaja ei vastanud toetuse saamise tingimusele. Määruse § 7 lõike 1 punkti 1 ei ole võimalik tõlgendada nii, et käibe arvutamisel tuleks aluseks võtta mitte kogu käibemaksukohustuslaseks olemise aeg, vaid üksnes ajavahemik, millal teenust tegelikult pakuti. Määruse § 4 punkt 11 ei seo majutusettevõtja tegutsemise algust mitte teenuse pakkumise, vaid äriregistris esmakande tegemise ajaga. See oli määrusandja selgelt väljendatud eesmärk (vt määruse seletuskiri, lk 8). Kaebajale ei saa kohaldada ka määruse § 7 lõiget 2, mis oli mõeldud 1. jaanuaril 2020 või hiljem tegutsemist alustanud ettevõtjale või ettevõtjale, kes ei olnud käibemaksukohustuslane terve 2019. aasta vältel. Samuti ei saa kohaldada määruse § 7 lõiget 3, mis reguleerib toetuse maksmist ettevõtjale, kes ei ole käibemaksukohustuslane. 9. Majutusettevõtjad, kes olid käibemaksukohustuslasena registreeritud terve 2019. aasta, võib jagada kahte võrreldavasse gruppi. Esiteks isikud, kes osutasid terve aasta jooksul ettevõtluse käigus teenust (käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses) (esimene grupp), ning isikud, kes osutasid sel ajavahemikul ettevõtluse käigus teenust üksnes osaliselt (teine grupp, kuhu kuulub ka kaebaja). Mõlemasse gruppi kuuluvad isikud olid äriregistrisse kantud ja käibemaksukohustuslastena registreeritud enne COVID-19 haigusest põhjustatud piirangute kehtestamist ning nende puhul tuli tuvastada tavapärane käive enne piiravate meetmete kehtestamist. Mõlemasse gruppi kuuluvate ettevõtjate puhul kajastus pakutava teenuse eest tasutud käibemaksu suurus MTA-le esitatud käibedeklaratsioonides. Teise grupi puhul tõi teenuse osaline pakkumine kaasa selle, et nende 2021. aasta märtsi käive ei pruukinud olla võrdlusperioodi käibest 30% väiksem. Selle tõenäosus suurenes seda enam, mida 2019. aasta lõpu poole teenuse pakkumist alustati. 10. Isikul on kohustus ennast käibemaksukohustuslasena registreerida siis, kui tema tehtavate tehingute maksustatav käive ületas kalendriaastas 40 000 eurot (KMS § 19 lõige 1, mis kehtis 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019). Isik võib taotleda enda käibemaksukohustuslasena registreerimist ka siis, kui registreerimiskohustust ei ole veel tekkinud (KMS § 20 lõige 1). Kuivõrd õigusnormid esimest ja teist isikute gruppi erinevalt ei kohelnud, tekkis erinevus käibemaksukohustuslaste enda tegevuse tagajärjel (faktiline ebavõrdsus), mistõttu ringkonnakohus ei hinnanud erineva kohtlemise põhjuse asjakohasust ja mõistlikkust. 11. Määrusandja eesmärgiks ei olnud toetada üksnes neid ettevõtjaid, kes alustasid oma tegevust enne COVID-19 pandeemiast põhjustatud piirangute kohaldamist, vaid ka neid, kes alustasid tegutsemist vahetult enne COVID-19 kriisi või selle ajal. Alustavate ettevõtjate jaoks lõi määrusandja eraldi normid (määruse § 7 lõige 2), kelle puhul võeti aluseks tööjõumaksud, mitte käibelangus. Eesmärgiks oli toetada just neid raskustesse sattunud ettevõtjaid, kes olid piirangutest otseselt mõjutatud, kuid kes on elujõulised ka pärast kriisi lõppu ja kellel on sellest tulenevalt ka piirangute ajal säilinud tegevuskulud. 12. Ettevõtjad, kes alustasid teenuse pakkumist vahetult enne COVID-19 kriisi algust (viis päeva enne 2019. aasta lõppu) (lähim ühine soomõiste), võib samuti jagada kahte võrreldavasse gruppi. Esiteks isikud, kes olid käibemaksukohustuslasena registreeritud 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019 (esimene grupp, sh kaebaja). Teiseks isikud, kes ei olnud käibemaksukohustuslasena registreeritud kogu nimetatud ajavahemiku jooksul (teine grupp). Gruppe koheldakse erinevalt, kuna esimese grupi puhul lähtutakse deklareeritud käibest, teise puhul aga tasutud tööjõumaksudest, mille alusel tehti kindlaks isiku elujõulisus. Kuigi ka teise grupi puhul oleks olnud võimalik lähtuda käibedeklaratsioonidest, ei peetud seda tõenäoliselt vajalikuks põhjusel, et need andmed ei kajastaks adekvaatselt kriisi mõju ettevõtte käibele. Ka esimese grupi puhul ei saanud käibedeklaratsioonid adekvaatselt kajastada piirangutest tekkinud kahju, sh näidata tema elujõulisust; samas olid olemas objektiivsed andmed (tööjõumaksud), mille alusel oleks saanud negatiivset mõju hinnata. 13. Seega koheldi esimesse ja teise gruppi kuuluvaid isikuid ebavõrdselt (põhiseaduse (PS) § 12 lõikes 1 tagatud üldise võrdsuspõhiõiguse riive). Määrusandja põhjendas käibedeklaratsioonides esitatud andmetest lähtumist sellega, et tegemist on objektiivsete andmetega, mis võimaldavad hinnata käibe langust. Esimese, kaebajat hõlmava grupi puhul võimaldavad tegelikku olukorda objektiivsemalt hinnata tööjõumaksud. Ebavõrdse kohtlemise eesmärgiks võib pidada toetuse andmise administreerimise lihtsust, kuid see ei õigusta praegusel juhul ebavõrdset kohtlemist. Esimese grupi puhul ei too tööjõumaksudest lähtumine eelduslikult kaasa suuremat administreerimise raskust kui teise gruppi kuuluvate isikute puhul, kelle taotlus lahendatakse määruse § 7 lõike 2 alusel. Tööjõumaksudest lähtumine võimaldab vältida kuritarvitusi. 14. Usutavasti võib majutusasutuse rajamine võtta aega ja teenuse osutamine võib alata hiljem, kui isik äriregistris ja käibemaksukohustuslasena registreeritakse. Isikute grupp, kuhu kaebaja kuulub, vastab tunnustele, mis toetuse eesmärgi määramisel sõnastati. Võib eeldada, et kaebajat hõlmav grupp jäi määruse eelnõu ettevalmistamisel tähelepanuta, kuigi ei ole tegemist ebatavalise ettevõtlusolukorraga. Kaebaja sattus teiste ettevõtjatega võrreldes eriti raskesse olukorda, kuna pidi konkureerima isikutega, kes toetust said. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 15. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri hinnangul on vaidlusalused sätted põhiseaduspärased. 16. Koroonaviiruse piirangute leevendamise toetus majutusettevõtjatele oli vabatahtlik toetus, mitte mõne vabaduspõhiõiguse (nt PS § 31) realiseerimiseks. Võrdsuspõhiõiguse riive kontrolli intensiivsus peaks selliste toetuste puhul olema madal ehk rakendada tuleks ilmselge asjakohatuse testi, kuna normiloojal on laiem otsustusõigus. 17. Määrusandja eesmärgiks ei olnud toetada kõiki ettevõtjaid. Riigiabi andmiseks peavad olema selged kriteeriumid, võimaldamaks toetuse vahendeid planeerida. Kui toetuse sihtgrupp on lai või toetusi tuleb anda kiiresti, on toetuse andmise lihtsamaks administreerimiseks põhjendatud kasutada olemasolevaid ning lihtsalt töödeldavaid andmeid. Liiga laia grupi puhul ei pruugi vahendeid jaguda kõigile ning seda saavad üksnes kiiremad. Sihtgrupi piiritlemisel (kuupäeva või käibenumbriga) võivad toetusest ilma jääda ka need, kes kriteeriume napilt ei täitnud. Toetusperioodi alguses oli oodata suurt arvu taotlusi, mille ainsaks menetlejaks oli EAS. 18. Ringkonnakohus võrdles kaebajat määruse § 7 lõike 2 alusel toetust saanud isikutega, kuid pole teada, kas kaebaja täitis sättes nimetatud tööjõukulude kriteeriumi. Kui kaebajale ja temaga sarnases olukorras olevatele isikutele oleks kohaldatud määruse § 7 lõike 2 regulatsiooni, oleks EAS pidanud hindama konkreetse ettevõtja käibedeklaratsioone ja kas talle tuleks kohaldada määruse § 7 lõiget 1 või oli vaatamata registreeringule käive vaid osaline ning kohaldada tuleks määruse § 7 lõiget 2. See toonuks kaasa suurema halduskoormuse, aga tekitanuks ka uusi probleeme. Määrusandja oleks pidanud otsustama, millistele 2019. aastal osaliselt käivet saanud ettevõtjatele kohaldada määruse § 7 lõiget 2 – kas kõigile või vahetult enne kriisi tegevust alustanutele. Viimasel juhul tekiks aga küsimus, milline ajavahemik tuleks lugeda vahetult enne kriisi tegevuse alustamiseks. Kõikide käibemaksukohustuslaste puhul ei pruugiks määruse nr 16 § 7 lõike 7 toetuse maksmine olla põhjendatud, kuivõrd määruse § 7 lõike 5 toetus võinuks olla suurem (nt kui tegevust alustati 2019 juulis ehk majutusteenuse kõrghooajal). Määrusandja ei oleks saanud makstavat toetust panna sõltuma sellest, kummal alusel oleks toetus soodsam – kas käibelangus või tööjõukulud –, kuna see oleks põhjustanud lisaks ka vaidlusi. Täiesti uue toetuste süsteemi kujundamise nõudmine sekkuks liialt normilooja avarasse otsustusõigusesse. 19. Kaebaja leiab, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus, toetab ringkonnakohtu otsuses esitatud järeldusi ning jääb seisukohtade juurde, mida väljendas halduskohtumenetluses. 20. Vastustaja on seisukohal, et määruse § 7 lõike 1 punkt 2 ja lõige 2 ei ole põhiseadusega vastuolus. 21. Kaebajat koheldi sarnaselt teiste samasse sihtgruppi kuuluvate ettevõtjatega, kes olid käibemaksukohustuslased 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019. Asjaolu, et kaebaja alustas majutusteenuse osutamist alles 2019. aasta detsembri lõpus, ei õigusta tema suhtes määruses erandi loomist. Määruse eesmärk ei ole toetada kõiki raskustesse sattunud ettevõtjaid, vaid üksnes neid, kes vastavad määruse tingimustele. 22. Õiguskantsler leiab, et vaidlusalused sätted olid haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad ning on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus. Puudub mõistlik või asjakohane põhjus kohelda sisuliselt sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid vormilistel põhjustel erinevalt. 23. Toetus oli mõeldud ettevõtjatele, keda 2021. aasta märtsis ja aprillis kehtinud piirangud otseselt mõjutasid. Mõju hindamiseks võrreldi 2021. aasta märtsikuu käivet 2019. aasta keskmise kalendrikuu käibega. Nii olid halvemas olukorras need ettevõtjad, kes olid käibemaksukohustuslased terve 2019. aasta, kuid kes alustasid teenuste pakkumist alles aasta lõpus, ning soodsamas olukorras need ettevõtjad, kes registreerisid end käibemaksukohustuslasena 2019. aasta keskel või hiljem. Terve 2019. aasta käibemaksukohustuslasena registreeritud olnud ettevõtjate puhul, kes hakkasid teenuseid osutama selle perioodi lõpus, oleks tulnud ette näha erand ning võimaldada nende taotlusi samuti hinnata tööjõumaksude tasumise alusel. 24. Ainuüksi kogu 2019. aasta käibemaksukohustuslasena arvel oleku tõttu jäid ettevõtjad toetusest ilma, vaatamata sellele, et nad tegelikult kandsid 2021. aasta märtsi ja aprilli piirangutest mõjutatult kahjusid, mida oli võimalik ka tuvastada. Käibemaksukohustuslasena arvele võtmine ei tähenda tingimata seda, et ettevõtja müüb kaupu ja osutab teenuseid ning et tal tekib müügikäive. 25. Piirangute tõttu kannatanud ettevõtja toetusest ilmajätmine pelgalt selle tõttu, et ta alustas tegutsemist mainitud perioodi lõpus ning ei saanud seetõttu täita käibe vähenemise kriteeriumi, on vastuolus toetusmeetme eesmärgiga ning ebaproportsionaalne. Niisuguste majutusettevõtjate ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada sellega, et sooviti vältida administreerimise keerukust või hoida kokku halduskulusid. 26. Justiitsministri arvates on vaidlusalused sätted vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise kohustusega. Seda põhjusel, et need ei näe ette eriregulatsiooni (majutus)ettevõtjatele, kes olid registreeritud perioodil 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019 käibemaksukohustuslasena, kuid kes alustasid viidatud ajavahemikul ettevõtluse käigus teenuse osutamist vahetult enne COVID-19 kriisi algust. Arvestades, et käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtjal oli toetuse saamise õigus ühel juhul seotud käibe langusega, mis määrati kindlaks teatud perioodide käibe võrdlemise teel ja käibedeklaratsioonide alusel, ning teisel juhul määruses ette nähtud perioodil ja suuruses tasutud tööjõumaksude alusel, ei ole kaebajataoliste isikute välistamine toetust saama õigustatud isikute ringist põhjendatud. 27. Isikute puhul, kes olid registreeritud perioodil 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019 käibemaksukohustuslasena, kuid kes alustasid viidatud ajavahemikul ettevõtluse käigus teenuse osutamist vahetult enne COVID-19 kriisi algust, ei anna käibedeklaratsioonide alusel käibe võrdlemine tõepärast tulemust. Kaebajaga sarnaste isikute puhul oleks saanud toetuse taotlemise õiguse tuvastada tasutud tööjõumaksude alusel sarnaselt isikutega, kes ei olnud käibemaksukohustuslased kogu perioodi 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019. 28. Kaebaja jäi toetusest ilma, kuigi tema tegevus, eelkõige võimalus tulu teenida, oli sarnaselt teiste majutusettevõtjatega piirangute tõttu oluliselt takistatud. Tekkinud olukord ei ole kooskõlas määruse alusel makstava toetuse eesmärgiga – toetada majutusettevõtjad, kes olid otseselt mõjutatud 2021. aasta märtsis ja aprillis kehtinud piirangutest ja kellel säilisid tegevuskulud ka piirangute ajal, kuid kelle puhul võis eeldada, et nad on elujõulised ka pärast kriisi lõppu. VAIDLUSALUSED SÄTTED 29. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli 2021. aasta määruse nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ § 7 „Majutusettevõtja ning spaa ja veekeskuse toetus“ lõike 1 punkt 2 ja lõige 2: „(1) Majutusettevõtja ning spaa ja veekeskuse toetust võib taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja ning spaa ja veekeskus: [---] 2) kes olid käibemaksukohustuslased 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019. a. (2) Kui käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja või spaa ja veekeskus tegutsemise alguse aeg on 1. jaanuaril 2020. a või hiljem või kui isik ei olnud käibemaksukohustuslane kogu lõike 1 punktis 2 nimetatud perioodi, võib ta toetust taotleda, kui ta on perioodi tegutsemise alguse ajast kuni 28. veebruarini 2021. a eest tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus keskmiselt vähemalt 800 eurot.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 30. Tallinna Ringkonnakohus algatas määruse sätete põhiseaduspärasuse kontrolli, kuna leidis, et need kohtlevad majutusettevõtjaid koroonapiirangute mõju leevendamiseks makstava toetuse jagamisel põhjendamatult ebavõrdselt. Kolleegium hindab kõigepealt, kas vaidlustatud sätete põhiseaduspärasuse kontroll on lubatav (I) ning seejärel normide põhiseaduspärasust (II–III). I 31. Asja lahendamisel esimese või teise astme kohtu taotluse alusel võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene lause). Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). 32. Tallinna Ringkonnakohus lahendas käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja kaebust, milles oli esitatud nii tühistamis- kui ka kohustamisnõue. Kaebaja soovis vastustaja selle otsuse tühistamist, millega jäeti rahuldamata tema taotlus määruse alusel toetuse maksmiseks, ning vastustaja kohustamist taotluse uueks läbivaatamiseks. 33. Määruse §-s 7 on sätestatud majutusettevõtja ning spaa ja veekeskuse toetus, millel oli mitu alaliiki. Käibemaksukohustuslasest juriidilisele isikule oli suunatud kaks, paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud toetust. KMS § 3 lõike 1 kohaselt on maksukohustuslane ettevõtlusega tegelev isik, kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena (KMS § 19). 34. Määruse § 7 lõike 1 toetust maksti ettevõtjatele, kes olid käibemaksukohustuslased ajavahemikul 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019 ning kelle 2021. aasta märtsi käive oli võrreldes 2019. aasta aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega langenud vähemalt 30 protsenti (edaspidi käibelanguse toetus). Määruse § 7 lõike 2 toetust maksti ettevõtjale, kes alustas tegevust 1. jaanuaril 2020 või hiljem (esimene alternatiiv), või ettevõtjale, kes ei olnud käibemaksukohustuslane terve 2019. aasta vältel (teine alternatiiv), kuid oli perioodil tegutsemise alguse ajast kuni 28. veebruarini 2021 tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus keskmiselt vähemalt 800 eurot (edaspidi tööjõumaksude toetus). Tegevuse alustamise ajaks luges määrus ettevõtja esmakande aja äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris (määruse § 4 punkt 11). 35. Ringkonnakohus tuvastas, et kaebajal ei olnud õigust saada kumbagi käibemaksukohustuslasest juriidilisele isikule mõeldud toetust. Kuigi kaebaja oli käibemaksukohustuslane ajavahemikul 1. jaanuar kuni 31. detsember 2019 (määruse § 7 lõike 1 punkt 2), ei saanud ta käibelanguse toetust, kuna 2021. aasta märtsi käive ei olnud võrreldes 2019. aasta aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega piisavalt langenud (täidetud ei olnud määruse § 7 lõike 1 punkti 1 tingimus). 36. Kaebaja ei saanud taotleda ka määruse § 7 lõikes 2 sätestatud tööjõumaksude toetust, kuna ta oli tegevust alustanud enne 2020. aastat (äriregistri esmakanne oli tehtud 2016. aastal) ning olnud käibemaksukohustuslane terve 2019. aasta (registreeritud käibemaksukohustuslasena 1. septembril 2018). Kohtuasja materjalidest ei nähtu, kas kaebaja oleks vastanud määruse § 7 lõike 2 sisulisele tingimusele (tööjõumaksude tasumine keskmiselt vähemalt 800 eurot kuus). Vastustaja seda asjaolu ei kontrollinud ega pidanudki kontrollima, kuivõrd tööjõumaksude toetuse maksmise välistasid määruse § 7 lõikes 2 sätestatud formaalsed tingimused (äriregistri kande või käibemaksukohustuslasena registreerimise aeg). 37. Ringkonnakohus leidis, et määruse § 7 lõike 1 punkt 2 ja lõige 2 kohtlesid kaebajat põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes teiste käibemaksukohustuslastest juriidiliste isikutega, ning jättis nimetatud sätted kohaldamata. Kohus tühistas vastustaja otsuse ning kohustas vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkt 2). Kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et vastustaja pidi kaebaja taotluse uuesti läbi vaatama määruse § 7 lõike 2 alusel (vt ringkonnakohtu otsuse punkt 23). Sellest võib järeldada, et ringkonnakohtu hinnangul oli põhiseadusvastane see, et kaebaja ei saanud taotleda tööjõumaksude toetust, kuid kohus ei pidanud põhiseadusvastaseks asjaolu, et kaebaja ei saanud käibelanguse toetust. 38. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et haldusasja lahendamisel oli asjassepuutuv määruse § 7 lõige 2, mis välistas kaebajal võimaluse taotleda selles reguleeritud tööjõumaksude toetust. Selle sätte põhiseaduspärasusest ja kehtivusest sõltub, kas kaebaja saab taotleda tööjõumaksude toetust ning vastustaja peab taotluse läbi vaatama ja hindama kaebaja vastavust selle toetuse maksmise tingimustele. Määruse § 7 lõike 1 punktid 1 ja 2 reguleerivad käibelanguse toetuse maksmist ning taotleja peab vastama mõlemale tingimusele. Asjaolust, et taotleja vastab ühele käibelanguse toetuse saamise tingimusele, ei tulene piirangut taotleda tööjõumaksude toetust, kui määruse § 7 lõige 2 seda võimaldaks. Seetõttu ei takistanud määruse § 7 lõike 1 punkt 2 kaebuse rahuldamist ning ei olnud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. 39. Kolleegium hindab määruse § 7 lõike 2 põhiseaduspärasust osas, milles see puudutab käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja õigusi. II 40. Kolleegiumi hinnangul kohtleb määrus majutusettevõtjaid tööjõumaksude toetuse (määruse § 7 lõige 2) maksmisel erinevalt. 41. Määruse eesmärgiks on toetada määruses (§ 4 punktides 1–8) nimetatud ettevõtjaid COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangute tõttu. Ettenägematutel sotsiaalmajanduslikel põhjustel ulatuslikku käibelangust kannatanud majandusharu ettevõtjate toetamine on poliitiline valik, mille tegemisel on seadusandjal avar otsustusruum. Siiski tuleb ka sellisel juhul kindlustada, et järgitakse PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. detsembri 2022. a otsus asjas nr 5-22-8/5, punkt 32). Riiklike toetuste ebavõrdne jagamine võib riivata ka ettevõtlusvabadust (PS § 31), mis keelab riigil luua isikutele põhjendamatuid konkurentsieeliseid. 42. Määrus on antud riigieelarve seaduse (RES) § 531 lõike 1 alusel, mis annab ministrile õiguse kehtestada tingimused ja korra valitsemisala vahendite arvel riigisisese toetusprogrammi elluviimiseks, toetusprogrammist vahendite saamiseks ning saadud vahendite kasutamiseks, kui nimetatud tingimused ja kord ei tulene muust õigusaktist. Minister peab seejuures arvestama ka eriolukorra tõttu kehtestatavate toetusmeetmete üldtingimusi, mis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 28. aprilli 2020. aasta määruses nr 31 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete üldtingimused“ (RES § 812 lõiked 1 ja 2). Vabariigi Valitsuse määruse nr 31 § 5 lõike 1 punkt 1 nõuab, et meetme alusel toetuse eraldamine peab olema läbipaistev ja mittediskrimineeriv ning tagama sihtrühma kuuluvate isikute võrdse kohtlemise nii ühe meetme raames kui ka erinevate meetmete vahel. 43. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13, punkt 47). Võrdluse lähtekoha määramiseks käsitleb kolleegium kõigepealt käibelanguse ja tööjõumaksude toetuse maksmise tingimusi ja eesmärke. 44. Määruses sätestatud toetustega sooviti toetada raskustesse sattunud teenusepakkujaid kriisist kiiremaks väljumiseks piirangute leevenemisel ja majanduse taastumisel. Selleks loodi mehhanism ettevõtjate tõendatud kriisikahjude osaliseks kompenseerimiseks; toetades osaliselt ettevõtjate tegevusega kaasnevaid kulusid 2021. aasta kuudel (märts ja aprill), mil Eestis kehtisid ettevõtjate tegevusele lisapiirangud (määruse seletuskiri, lk 1). Eelnevast võib järeldada, et tegemist oli olemuslikult vajaduspõhiste toetustega, mille maksmise eelduseks oli toetusvajaduse ehk piisavalt suure kahju tekkimine ettevõtjale. Lisaks kahju tekkimisele rõhutati soovi toetada teenusepakkujaid, kes olid elujõulised „teenindamaks nii siseturismi kui aeglasemalt taastuvat välisturismi peale kriisi lõppu“ (määruse seletuskiri, lk 1). Toetuse maksmise vajadus ei tulenenud põhiseadusest (tegemist ei olnud põhiseadusest tuleneva kohustuse täitmisega), vaid selle määras määrusandja ise (juhindudes Vabariigi Valitsuse määruses nr 31 sätestatust ning realiseerides nii ühtlasi riigi 2021. aasta lisaeelarve seaduse (RT I, 17.04.2021, 4) eesmärke). 45. Käibelanguse toetuse maksmise tingimuseks oli vähemalt 30-protsendilise käibelanguse tuvastamine 2019. aasta käibe („taotleja tavapärane käive enne kriisi“, vt seletuskirja lk 7) ja 2021. aasta märtsi käibe võrdlemisel. See tähendab, et 2019. aasta käive pidi olema piisavalt suur ning 2021. aasta märtsi käive piisavalt väike. Kuivõrd määruse eesmärgiks oli tõendatud kriisikahjude hüvitamine, võib järeldada, et käibelangus pidi tõendama ettevõtjale kriisiga seotud piirangute tõttu kahju tekkimist. Käive tuvastati seejuures MTA-le esitatud käibedeklaratsioonide alusel (määruse § 4 punkt 9), mis oli võimalik isikute puhul, kes olid terve 2019. aasta olnud käibemaksukohustuslased ja deklaratsioone esitanud. 46. Tööjõumaksude toetus on mõeldud isikutele, kelle tavapärast tervet kriisile eelnenud aasta käivet ei olnud võimalik kindlaks teha, et seda kriisiaegse käibega võrrelda ja seeläbi käibelangust objektiivselt tuvastada (vt seletuskiri, lk 8). Seda eelkõige põhjusel, et ettevõtjate tegevuse alguse aeg oli vahetult enne COVID-19 kriisi või selle ajal (alustasid tegevust 2020. aastal või hiljem, määruse § 7 lõike 2 esimene alternatiiv), mistõttu varasem tavapärane käive puudus. Ka isikute puhul, kes ei olnud käibemaksukohustuslasena registreeritud terve 2019. aasta vältel (määruse § 7 lõike 2 teine alternatiiv), ei olnud võimalik teha kindlaks tavapärast kriisile eelnenud terve aasta käivet ning käibelangust määruse § 7 lõike 1 punktis 1 sätestatud viisil tuvastada, kuna nad ei olnud esitanud käibedeklaratsioone kogu aasta vältel. 47. Kuivõrd nende isikute puhul ei olnud võimalik käibelangust tuvastada ning kahju tekkimist seeläbi tõendada, lähtuti tööjõumaksudest, mida tuli tasuda piisavas suuruses (keskmiselt 800 eurot kuus ehk ühe keskmise palga (1600 eurot) kohta kuus makstavad tööjõumaksud) ja piisava aja vältel ning mis määruse seletuskirja kohaselt näitas ettevõtjate jätkusuutlikkust ja toimivust (vt lk 8). Seejuures võis tööjõumaksude tasumise periood olla erineva pikkusega (see võis alata 2019. aastal või 1. jaanuaril 2020 või hiljem). Seega ei tuvastatud tööjõumaksude toetuse puhul kriisist tekkinud kahju, vaid seda pigem eeldati, kuivõrd ettevõtja tegutses ka kriisi vältel. 48. Eelneva põhjal võib järeldada, et käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja toetused olid mõeldud jätkusuutlikele ettevõtjatele, kes tõendatult kandsid kriisi tõttu kahju (käibelanguse toetus) või võisid kanda kahju (tööjõumaksude toetus). 49. Kuivõrd tööjõumaksude toetuse puhul ei tuvastata käibelangust ega ettevõtjale kahju tekkimist, ei mängi käibe deklareerimine ja selle suuruse tõsikindel väljaselgitamine siin rolli. Käibemaksukohustuslasena registreerimise aeg välistas aga tööjõumaksude toetuse taotlemise nendel isikutel, kes olid käibemaksukohustuslasena registreeritud terve 2019. aasta jooksul ning võisid seetõttu taotleda üksnes käibelanguse toetust. Kuivõrd käibelanguse toetus on suurem kui tööjõumaksude toetus, töötab see välistus eelkõige selliste isikute puhul, kes käibelanguse toetust ei saanud, kuna nende käibelangus oli liiga väike ehk ettevõtjale ei olnud tekkinud kahju. Sellel võib olla aga mitu põhjust: kas oli 2019. aasta käive liiga väike või 2021. aasta märtsi käive liiga suur. Seejuures võis 2019. aasta käive jääda liiga väikseks seetõttu, et ettevõtjal ei olnud käivet kõigil 2019. aasta kuudel, mh põhjusel, et ta alustas teenuse osutamist 2019. aasta jooksul. Ka sellisel juhul ei taganud 2019. aasta deklaratsioonide alusel arvutatud kuu keskmine käive seda, et ettevõtja tavapärane kriisieelne käive selgitati tõsikindlalt välja ning oli võimalik määruse § 7 lõike 1 punktis 1 sätestatud viisil hinnata talle kriisi tõttu tekkinud kahju. Samas ei ole sellisel juhul tõendatud, et isikule kriisi tõttu kahju ei tekkinud (kahju võis tekkida). Kui selline ettevõtja oli tasunud igakuiselt tööjõumakse kuni 2021. aasta veebruarini, võib ühtlasi järeldada, et tegemist oli elujõulise ettevõtjaga. 50. Eelnevast lähtudes leiab kolleegium, et praegusel juhul on kohane valida võrdluse lähtekohaks 2019. aastal tegutsenud käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja, kelle tavapärast kriisieelset käivet ning talle kriisiga tekkinud kahju ei olnud võimalik tuvastada, kuna tal puudus vähemalt ühel 2019. aasta kuul deklareeritud käive (sh olukord, kus deklareeritud käive oli null), ning kellel ei olnud õigust saada käibelanguse toetust. Sellised isikud olid eespool kirjeldatud põhjustel sarnases olukorras, kuid neid koheldi erinevalt sõltuvalt sellest, millal nad end käibemaksukohustuslasena registreerisid. 51. Esimesse võrreldavasse gruppi kuuluvad sellised juriidilisest isikust käibemaksukohustuslasest majutusettevõtjad, kes registreerisid end käibemaksukohustuslasena 2019. aastal, kuid ei olnud käibemaksukohustuslased terve 2019. aasta vältel. Seetõttu ei olnud neil deklareeritud käivet kõigil 2019. aasta kuudel. Kui sellesse gruppi kuuluvad isikud maksid kuni 2021. aasta veebruarini tööjõumaksusid, olid nad jätkusuutlikud ja toimivad ning neile võis eelduslikult tekkida kriisi tõttu kahju, mistõttu nad võisid saada tööjõumaksude toetust. 52. Teise võrreldavasse gruppi kuuluvad käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtjad, kes olid käibemaksukohustuslasena registreeritud kogu 2019. aasta (1. jaanuar kuni 31. detsember 2019). Kuigi nad esitasid kogu aasta vältel käibedeklaratsioone, ei olnud neil käivet kõigil 2019. aasta kuudel (käive võis puududa ühel või mitmel kuul, sh kõigil kuudel). Kui sellesse gruppi kuuluvad isikud maksid kuni 2021. aasta veebruarini tööjõumaksusid, olid nad jätkusuutlikud ja toimivad ning neile võis eelduslikult tekkida kriisi tõttu kahju, kuid nad ei saanud taotleda tööjõumaksude toetust. 53. Seega riivab määruse § 7 lõige 2 PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust ning kolleegium hindab alljärgnevalt, kas riive on põhiseadusega kooskõlas. III 54. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13, punkt 56). 55. Määruse seletuskirjas on põhjendatud, miks käibemaksukohustuslasena registreerimine on vajalik käibelanguse toetuse maksmisel käibe tuvastamiseks, kuid mitte seda, miks registreerimise fakt või aeg on oluline tööjõumaksude toetuse maksmisel ning kuidas see aitab saavutada toetuse eesmärke. Praeguses asjas esitatud arvamuses on määrusandja märkinud, et taotlejate eristamine käibemaksukohustuslasena registreerimise aja järgi oli vajalik selleks, et taotluste menetleja (vastustaja) saaks taotlused lihtsa ja selge kriteeriumi alusel kaheks jagada ning kohaldada kas määruse § 7 lõiget 1 või lõiget 2. Kui arvestada tulnuks ka seda, et terve 2019. aasta käibemaksukohustuslasena registreeritud isikul ei olnud käivet kogu aasta, tulnuks vastustajal hinnata taotleja käibedeklaratsioone ja tööjõumaksude suurust, mistõttu oleks taotluste menetlemine olnud keerulisem. Seega võib ebavõrdse kohtlemise eesmärgiks pidada administreerimise lihtsust. 56. Kolleegiumi hinnangul võimaldas käibemaksukohustuslasena registreerimise ajast lähtumine küll menetlust lihtsustada, kuid see ei õigusta sellega kaasnenud ebavõrdset kohtlemist. Nagu eespool märgitud, ei ole käibemaksukohustuslasena registreerimisel ja käibe deklareerimisel tööjõumaksude toetuse puhul sisulist tähendust, kuna käibe suurust ja võimalikku langust (kahju tekkimist) ei tuvastata. Seega on käibemaksukohustuslasena registreerimine selle toetuse puhul üksnes formaalne kriteerium ning ei seostu toetuse sisuliste eesmärkidega. Eelkirjeldatud kriteeriumist lähtudes aga välistati selliste isikute õigus saada tööjõumaksude toetust, kes sisuliste tunnuste poolest vastasid määrusandja poolt selle vajaduspõhise toetuse maksmisele seatud eesmärkidele (toetada jätkusuutlikke ettevõtjaid, kes tegutsesid ka kriisi ajal ja kellele võis tekkida kahju). 57. Samuti ei oleks olukord, kus terve 2019. aasta käibemaksukohustuslaseks olnud isikud saanuks taotleda ka tööjõumaksude toetust, teinud toetuste maksmise administreerimist palju keerulisemaks. See oleks puudutanud isikuid, kes käibelanguse toetusest ilma jäid ning kellel ei olnud käivet kõigil 2019. aasta kuudel. Käibelanguse toetuse maksmiseks pidi menetlejal olema niikuinii teave taotleja 2019. aasta käibe kohta (deklaratsioonid), mistõttu ei saa selle hindamist, kas mõnel kuul oli käive null, pidada väga suureks täiendavaks ressursikuluks. Lisandunuks küll vajadus lisaks käibele hinnata ka tööjõumaksude tasumist, kuid need andmed on lihtsasti kättesaadavad ja töödeldavad, kuna tulenevad samuti MTA-le esitatud deklaratsioonidest. Menetleja töö lihtsustamiseks oleks võimalik olnud panna rohkem teabe esitamise kohustusi taotlejale, kes on kõige paremini kursis oma käibe ja kuludega ning huvitatud sellest, et menetlejale oleks teada asjaolud, mis võimaldaksid tal toetust saada. 58. Kolleegiumi hinnangul ei oleks tööjõumaksude toetuse laiendamine isikutele, kellel ei olnud käivet kõigil 2019. aasta kuudel, toonud kaasa ministri osutatud probleeme. Määrusandja ei oleks pidanud valima selle vahel, kas võimaldada neil taotleda käibelanguse või tööjõumaksude toetust. Viimase taotlemisest oleks huvitatud tõenäolist üksnes need ettevõtjad, kes käibelanguse toetust ei saanud. Kuigi pole välistatud, et selle tulemusel võiks toetust saada isik, kes tegelikult märkimisväärset kahju ei kandnud, võib selliseid isikuid olla ka nende seas, kes registreerisid end käibemaksukohustuslasena 2019. aastal või alustasid tegevust 2020. aastal või hiljem. See risk tuleneb tööjõumaksude toetuse maksmise tingimustest, mis ei eelda kahju tuvastamist. Pole põhjust arvata, et see risk oleks suurem terve 2019. aasta registreeritud olnud isikute puhul, võrreldes isikutega, kes registreerisid end käibemaksukohustuslaseks 2019. aastal või kes alustasid tegevust 2020. aastal või hiljem. Rohkem vaidlusi võib kaasa tuua olukord, kus isik jääb ilma mõlemast tema valdkonna ettevõtjatele mõeldud toetusest, kui olukord, kus tuleb hinnata, kumba toetust ta võiks saada. 59. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, kui suur võiks olla kaebajale makstav tööjõumaksude toetus ning milliseid raskusi kriis kaebajale põhjustas. Ebavõrdsest kohtlemisest tulenevat negatiivset mõju kaebaja õigustele võib siiski pidada märkimisväärseks, kuna lisaks kriisi mõjudele oli kaebaja ebasoodsamas olukorras võrreldes teiste sama valdkonna ettevõtjatega, kes toetust said. Võrdsuspõhiõiguse riive puhul tuleb arvestada ka seda, et ebavõrdse kohtlemise põhjused peavad olema kaalukamad siis, kui ebavõrdne kohtlemine on seotud asjaoludega, mis isiku tahtest ei sõltu (vrd Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, punkt 32). Kuigi käibemaksukohustuslasena registreerimine oli kaebaja otsustada, sidus määrus õiguslikud tagajärjed minevikus toimunud asjaoludega, mida kaebaja tagantjärele muuta ei saa. Keeruline on isikule ka ette heita seda, et ta ei registreerinud end käibemaksukohustuslasena hiljem – siis, kui hakkas käivet saama. Seadus lubab käibemaksukohustuslasena registreerida nii enne seda, kui tekib piisavalt suur käive ja registreerumine muutub kohustuslikuks (KMS § 19), kui ka enne seda, kui üldse käive tekib. Samuti ei ole käibemaksukohustuslasena registreerimine mõnda aega enne käibe tekkimist ka praktikas ebatavaline, kuivõrd see võib olla vajalik sisendkäibemaksu tagastamiseks. 60. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et toetuse maksmise administreerimise lihtsus ei ole praegusel juhul sedavõrd kaalukas põhjus, mis õigustaks jätkusuutlike ja toimivate käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtjate sedavõrd erinevat kohtlemist tööjõumaksude toetuse maksmisel. Seega kohtleb määruse § 7 lõige 2 käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtjaid põhjendamatult ebavõrdselt. 61. Kolleegium tunnistab määruse § 7 lõike 2 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab terve 2019. aasta käibemaksukohustuslane olnud juriidilisest isikust majutusettevõtja, kellel vähemalt ühel 2019. aasta kuul puudus käive, võimaluse taotleda määruse § 7 lõikes 2 nimetatud toetust. Kolleegium märgib, et juhul, kui Euroopa Liidu õigus välistab toetuse tagantjärele määramise, on riigil võimalik tagada isikute võrdne kohtlemine teiste meetmetega (nt kahju hüvitamine; vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. detsembri 2022. a otsus asjas nr 5-22-8/15, punkt 47). 62. Kaebaja esitas taotluse hüvitada põhiseaduslikkuse järelevalve asja läbivaatamisega seotud menetluskulud. Kulude tekkimise tõendamiseks esitas kaebaja juriidiliste teenuste osutamise arve (900 eurot, sh käibemaks) ning pangakonto väljavõtte arve tasumise kohta (902 eurot). Kaebaja ei esitanud kohtu määratud tähtajaks aga menetluskulude nimekirja ega saatnud seda ka kohtu täiendava järelepärimise peale. PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 2020. a määrus asjas nr 5-18-5/33, punkt 16). Ilma menetluskulude nimekirjata ei ole kohtul võimalik hinnata õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust, seetõttu jätab kolleegium kaebaja taotluse menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)