Uurimistöö aruanne

Saatja: Jan Johanson <[email protected]> Saadetud: 23.01.2020 16:44 Adressaat: Info <[email protected]> Koopia: Janne Tamm <[email protected]> Teema: Uurimistöö aruanne Manused: Eksperthinnang_Jan Johanson.asice Tere Saadan uurimistöö aruande ”Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Rapla maakonnas” eksperthinnangu ja omapoolsed ehitusmaavara sektori soovitused. Parimate soovidega Jan Johanson Uurimistöö aruande ”Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Rapla maakonnas” eksperthinnang ja ehitusmaavara sektori soovitused Jan Johanson, 23.01.2020 Uurimistöö „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Rapla maakonnas“ koostamise eesmärk vastavalt lähteülesandele on anda ülevaade Rapla maakonna ehitusmaavarade ressurssidest ning nende kasutamisest, hinnates praegust olukorda varustuskindlusest lähtudes ja kirjeldades ehitusmaavaradega varustatuse võimalusi detailsemalt kuni aastani 2030 ning perspektiiviga kuni 2050. Ehitusmaavarade käsitlemisel lähtutakse riigi huvist ning loodusliku, majandusliku ja sotsiaalse keskkonna tingimustest. Samaaegselt ehitusmaavarade säästliku kaevandamise ja optimaalse kasutamise planeerimisega tuleb vähendada keskkonnale kaasnevat negatiivset mõju. Töö koostamise lähtematerjaliks oli Eesti Geoloogiateenistuses ja kuni aastani 2018 Eesti Geoloogiakeskuses teostatud geoloogilise kaardistamise andmed ning Geoloogiafondis arvele võetud geoloogiliste uuringute ja uurimistööde aruanded, samuti Keskkonnaregistri maardlate nimistu andmed koos maavaravarude koondbilanssidega. Uurimistöö aruandes on analüüsitud olemasolevat ehitusmaavarade andmestikku Rapla maakonna kohta ning analüüsi tulemuste põhjal on esitatud hinnang maakonna ehitusmaavarade ressursi kaevandamise ja kasutamise võimalustele ning varustuskindlusele aastani 2030 ja perspektiiviga aastani 2050. Olles tutvunud koostatud aruandega, aruande koostamiseks kogutud andmestikuga, tehtud järelduste ja hinnangutega olen arvamusel, et see on vastavuses tööle esitatud lähteülesande ja seatud eesmärkidega, toob välja valdkondlikud kitsaskohad ning teeb omapoolsed ettepanekud. Samas tuleb nentida, et tulenevalt lähteülesande püstitusest on töö näol tegemist aruandega, kuhu on põhjalikult kokku koondatud seni teadaolev informatsioon, kuid olulist uut teadmist geoloogilistest võimalustest see ei anna. Töö omab kindlasti suurt väärtust ühiskonna, erinevate organisatsioonide ja kohalikke omavalitsuste teadlikkuse tõstmise seisukohast, sest annab põhjaliku ülevaate, kus tänaste teadmiste kohaselt on maardlad või perspektiivalad, millede piirkonnas on juba karjäärid või omavad need piirkonnad tulevikus lähtuvalt geoloogilisest ehitusest potentsiaali karjääri(de) avamiseks. Oluline on teadvustada, et maavara saab kaevandada seal, kus on olemas selleks sobivad geoloogilised eeldused. Kuid olemasolevale andmestikule tuginedes ei anna töö väärtust uute perspektiivsete maardlate või piirkondade määratlemisel ning samas ei võimalda selline lähenemine piisava täpsusega hinnata juba teadaolevate maardlate või perspektiivalade maavarade omaduste tegelikku kasutatavust lähtuvalt täna ehitusmaavarale esitatavatest nõuetest. Töö lähteülesandes oli muuhulgas välja toodud, et vajaduse korral tehakse täiendavaid üldgeoloogilisi uurimistöid puursüdamike saamiseks, et määrata kivimite omadusi. Soovitav on tulevikus selliste tööde juures teha reaalseid geoloogilisi välitöid ja määratlusi veel täpsemate ettepanekute tegemiseks ning terviklikuma pildi loomiseks. Soovitatav on töö tellijal põhjalikult läbi töötada aruandes toodud maakonna omavalitsuste, Eesti Geoloogiateenistuse ja ettevõtjate ettepanekud. Need teema tõstatused osundavad reaalsetele probleemidele ja kitsakohtadele, mille juures tuleb analüüsid ja tõsiselt kaaluda, kus on vajalik ellu kutsuda regulatiivseid muudatusi (nt varustuskindluse põhimõtete ümber vaatamine, valdkonna ettevõtetele seatavate nõuete toimiva süsteemi ellukutsumine, kaevandamisõiguse tasu suurem laekumine kohaliku omavalitsuse tulubaasi jne). Vajadusel moodustada selle jaoks töörühmad. Järgnevalt soovitused, mis on üldisemat laadi ning ei ole otseselt seotud Rapla maakonna uurimistöö aruandega, kuid kirjeldavad ehitusmaavara sektori tänaseid kitsaskohti ja on seotud ehitusmaavarade pikaaegse varustatuse tagamisega ning mille üle tuleks samuti diskuteerida. Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050 (edaspidi Maapõuepoliitika) järgi uuritakse ja kasutatakse maapõue ning seal leiduvaid loodusvarasid Eesti ühiskonnale suurimat väärtust looval moel, arvestades seejuures sotsiaalseid, majanduslikke, julgeoleku, geoloogilisi ja keskkonnaalaseid aspekte. Üldist varustuskindlust puudutavana on lisaks sellele Maapõuepoliitikas sõnastatud valdkonna arendamise ühe põhimõtte ja prioriteetse arengusuunana järgmine eesmärk: „Maavarade säästliku kasutamise tagamiseks eelistatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ehitistes maksimaalses võimalikus määras kohalikke maavarasid ning rakendatakse ehitustehnoloogiaid, mis kasutavad maksimaalselt ära ehitusmaterjalide tootmisprotsessis tekkinud saadusi, kaevandamise kõrvalsaadusi ja kaevandamisjäätmeid“. Maapõuepoliitika võeti vastu Riigikogu otsusega 06.06.2017. aastal. Riiklik strateegia on tänaseks kehtinud juba mitu aastat, kuid kahjuks tuleb nentida, et riik suurima ehitusmaara tarbijana (peamiselt läbi taristusektori) võiks seatud strateegilist eesmärki läbi valitsusasutuste (nt Maanteeamet) tegevuste oluliselt suuremas mahus rakendada ja olla selles küsimuses positiivseks eeskujuks. Eesmärgile aitaks läheneda, kui riiklike objektide projekteerimise faasis tehakse eeltööd piirkondlike maavarade ja võimaluste väljaselgitamiseks ning töötatakse välja ja projekteeritakse lahendused, mis võimaldaksid maksimaalses määras kasutada objekti lähipiirkonna võimalusi ning arvestaks ehitusmaavara tootmise iseärastustega (näiteks ei saa toota suures mahus ainult 32/64 killustiku ilma, et tekiks ka suures mahus peenemaid fraktsioone, mis jäävad sageli realiseerimata, olukorda leevendaks ja üldist ressursikasutust tõhustaks, kui projekteeritaks rohkem lahendusi ridakillustikule). Samuti tuleb rakendada materjalidele nõudeid, mis täidaks reaalseid eesmärke (näiteks teedeehituses ei ole oluline konstruktsiooni väikese granulomeetilise osa eraldamine ja selle filtreeruvuse hindamine, vaid tervik konstruktsiooni külmakerke vältimine jne). Kuid lisaks tellijapoolsete protsesside parendamisele on oluline tegeleda ka ehitusmaterjalist tuleneva sisendiga ehk sellega, et karjääride majandamisega tegeleksid lähtuvalt regulatsioonidest eranditult vastava erialase väljaõppe saanud mäeinsenerid, kes oskaksid materjale majanduslikult efektiivsel moel väärindada, oskaksid omaltpoolt kohalikke võimalusi projekteerijatele välja pakkuda ning oskaksid võimalusi kombineerida erinevate teiste võimalustega (nt ringmajandus). Selline lähenemine aitaks parandada üldist varustuskindlust nii Rapla maakonnas kui terves Eestis, vähendaks survet uute karjääride avamisele, aitaks edendada ressursside targemat ja säästlikumat kasutamist ning vähendaks kasutatavate materjalide osas ehitustööde maksumust. Varustuskindluse tagamise ja ka tõstmise juures on maapõuest tulenevate võimaluste kõrval väga oluline see, kui oskuslikult ja säästlikult maapõue saadusi majandatakse ja seda läbi kogu tarneahela. Riigina on oluline liikuda teadmistepõhise majanduse suunas, kus oskused käsikäes innovatsiooniga loovad lisandväärtust. Pean oluliseks sellise keskkonna loomist ka ehitusmaavara ettevõtluse sektoris, kus valdkonnas tegutsemise baaseelduseks on geoloogia- ja mäeinseneride kaasatus, keda ka täna riikliku koolitustellimuse alusel koolitatakse, kuid kelle valdkondlike teadmiste panus hetkel kehitavate regulatsioonide tõttu ei jõua tööstusesse ja valdkondlik areng on väga aeglane või kohati lausa puudulik. Tänases ehitusmaavara sektori ettevõtluskeskkonnas prevaleerib teadmatuse pealetung, kehtiv varustuskindluse süsteem on tekitanud barjäärid turu iseregulatsioonile ning piiramatu võimalus nõueteta valdkonda siseneda on loonud soodsa pinnase karjääridega hangeldamisele. See omakorda paneb samas keskkonnas tegutsevad kompetentsed kaevandamis ettevõtted, kelle insenertehniline personal koosneb kas geoloogia- ja/või mäeinseneridest raskesse olukorda, kuna nende jaoks on orgaaniline areng uute karjäärialade hõivamisel muutunud raskendatuks, sest suur hulk eramaal müügi eesmärgil arendatud karjääridest tõstavad üldist karjäärialade koguhulka, mis tänase varustuskindluse mudeli tõttu ei võimalda enam riigimaal uusi karjääriarendusi teha varustuskindluse tagatuse tõttu. Siinkohal rääkimata sellest, et väga sageli on mõne piirkonna suur karjääride arv ka argument kohalikule omavaltisusele keeldumaks nõusoleku andmisest uutele arendustele või toidab see üldist ühiskondlikku vastuseisu ka piirkondades, kus tegelik vajadus uute karjääride järgi on olemas. Teine oluline probleemkoht on see, et „müügiks arendatud“ karjääride maavara ei vasta sageli rakenduslikele nõuetele, sest puudub kompetents õigel hetkel varu arvele võtmisest loobuda, kuid ka need karjäärid osalevad varustuskindluse hindamises. Seega sektoris tegutsevate ettevõtete jaoks on kasvav probleem, et kasutuses olevate varude ammendumise ja karjäärialade korrastamise järgselt on uute varude hõivamiseks ainuke viis orgaanilise arenduse asemel maavara kellegi käest osta1. Müüakse ka riigile kuuluvat maavara (enamasti tähendab eramaal asuvat aluspõhja maavara). Tänane regulatsioon liigub selgelt kursil, kus uue varu hõivamiseks on järjest enam ainukeseks teeks varu ostmine (sh riigile kuuluv varu). Selline suundumus ei mõju sektorile hästi, sest väga suured rahad liiguvad sektorist välja üksikute kasusaajate kätte selle asemel, et ettevõtted võiksid uusi varusid hõivata läbi orgaanilise arengu nagu tänane maapõueseadus ja keskkonnaseadustik seda võimaldavad ning varude ostmise asemel rahaline ressurss suunata näiteks ressursisäästlike tehnoloogiate juurutamisse ning kasutuselevõttu, protsesside digitaliseerimis- ja automatiseerimis lahendustesse, välislähetustesse uute ideede kogumiseks jne. Kui oleks täna pädevusnõuetele tuginev tegevusõigust võimaldav süsteem (nagu on väga paljudes teistes spetsiifilistes ettevõtlussektorites) ja oleks võimalik orgaaniliselt leida sobivat maavara ja see kasutusele võtta, siis sellisel juhul tänase varustuskindluse mudeli asemel toimiks regulaatorina turg ise, sest valdkonda tundev ettevõtja ei tee täiendavaid sisenemisplaane, kui sektori konkurents on juba niigi tihe või seal ees on juba tehnoloogiliselt arenenud ettevõtted ja vastupidi, siseneb just siis, kui turg seda võimaldab ja kui on eristuv idee, mida saaks rakendada. Mis viibki ringiga tagasi selleni, et ka ehitusmaavara sektor peaks liikuma teadmistepõhisele mudelile, mille esimese sammuna tuleks üle vaadata nõuded, mis esitatakse valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele (näiteks majandustegevuse teate esitamise kohustus). Selline süsteem viiks konkurentsi teraviku primitiivselt varude hõivamiselt ning hangeldamiselt konkurentsile, kus edu ja konkurentsieelise loob oskus, mida ja kuidas ressurssiga peale hakata. Ja oskuslik majandamine tagab efektiivse, säästliku ning pikaaegse majandustegevust toetava varustuskindluse. 1 Antud kontekstis tähendab maavara ostmine arvele võetud maavara kaevandamisloa ostmist isikutelt, kellel puudub arusaam maavara majandusest ning kelle hinnastamismudel ja müügi ootused on ebarealistlikud ning ei haaku valdkondliku turu dünaamikaga, siinkohal ei mõtle ettevõtete ülevõtmist, mis on üks osa majandustegevusest ning mis toimub üldise majandusloogika piires