Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus

Saatja: Maarja Naagel <[email protected]> Saaja: Tiina Hansson - RAM Teema: RE: Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise topeltmaksustamise vältimise lepingu ratifitseerimine Tere! Välisministeerium annab nõusoleku esitada nimetatud seaduse eelnõu pakett Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda. Lugupidamisega Maarja Naagel Maarja Naagel jurist | juriidiline osakond +372 6377436 Välisministeerium Islandi väljak 1 | 15049 Tallinn www.vm.ee <http://www.vm.ee/> | @MFAestonia <https://twitter.com/MFAestonia> From: Tiina Hansson - RAM <[email protected]> Sent: Tuesday, October 28, 2025 4:07 PM To: Maarja Naagel <[email protected]> Subject: Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise topeltmaksustamise vältimise lepingu ratifitseerimine Tere Palume Teil kinnitada oma nõusolek, et Rahandusministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda „Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduseˮ eelnõu. Lisad: 1. Andorra maksulepingu ratif. s eelnõu; 2. Andorra maksulepingu ratif. s. seletuskiri; 3. Eesti-Andorra maksuleping eesti k; 4. Eesti- Andorra maksuleping inglise k; 5. Justiits- ja Digiministeeriumi kooskõlastuski. Lugupidamisega Tiina Hansson Tiina Hansson Peaspetsialist | Maksu- ja tollipoliitika osakond 58851480| [email protected] <mailto:[email protected]> Rahandusministeerium | Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn | www.fin.ee <https://www.fin.ee> ________________________________ Käesolev e-kiri võib sisaldada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet. This e-mail may contain information which is classified for official use. Riigikantselei Stenbocki maja Meie 11.11.2025 nr 1.1-10.1/3247-3 Rahukohtu 3 15161 Tallinn Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus Välisministeeriumi nõusolekul esitame Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda „Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Jürgen Ligi rahandusminister Lisad: 1. Seaduse eelnõu 2. Seaduse eelnõu seletuskiri 3. Eesti- Andorra maksulepingu eelnõu inglise keeles 4. Eesti- Andorra maksulepingu eelnõu eesti keeles 5. Välisministeeriumi nõusoleku kinnitus Tiina Hansson 5885 1480 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272  EELNÕU Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vaheline tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud 2025. aasta 23. septembril New Yorgis. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 2025 Algatab Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse nimel  Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Seaduse ratifitseeritakse heaks Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping). Lepingu tekstis lepiti kokku 3. detsembril 2024. a. Lepingule kirjutasid alla Eesti välisminister Margus Tsahkna ja Andorra välisminister Imma Tor Faus 23. septembril 2025. aastal New Yorgis. Eesti ja Andorra vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (ingl k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD) koostatud tüüplepingut. Seisuga 1. oktoober 2025. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise lepingud 63 riigiga1. Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks. 1.2 Eelnõu ettevalmistaja Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Seaduse eelnõu ning seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk Mariliis Soomäe (Dussani vandetõlgid, tel 551 2071, [email protected]), tõlget on toimetanud Tiina Hansson. 1.3 Märkused Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust. 1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud 1 Leping tuleb ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused kehtestada seadusega. Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus. Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu seletuskiri koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja reegleid järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ning esitatakse nüüd otse Vabariigi Valitsusele. 2. Seaduse eesmärk Seadusega ratifitseeritakse leping ning luuakse võimalus selle kohaldamiseks. Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine. „Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda, kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna. Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse. Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu- ja Tolliamet). Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu kinni pidada. 2 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse leping ja selle juurde kuuluva protokoll. Eesti ja Andorra vaheline leping koosneb 29 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist. Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid. Artikkel 1 Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6. Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 18 (avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Andorra avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi resident. Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide kohta. Maksustamise mõttes läbipaistvate üksuste tulu loetakse residendi tuluks vaid ulatuses, mille osas lepinguosaline riik ise käsitleb sellist tulu oma residendi tuluna. Läbipaistvateks üksusteks loetakse selliseid üksuseid, mille kogutulu või tuluosa maksustatakse lepinguosalise riigi seaduste alusel isikute tasandil, kel on sellises üksuses osa või osalus, mitte aga üksuse enda tasandil. Näiteks on maksustamise mõttes läbipaistvad üksused seltsingud ja usaldushaldused (inglise keeles trust). Viimased on levinud Inglise õigussüsteemi riikides ning lihtsustatult võib öelda, et tegemist on õigussuhtega, kus üks isik valitseb vara teise isiku kasuks. Artikkel 2 Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse Eestis ja Andorras kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele sõltumata nende kogumise viisist. Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud tulu- ja kapitalimaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis kehtestatud maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama laadi maksudele, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Pädevatel ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist teavitada. Teabevahetuse artikli (artikkel 25) kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus on kehtestanud. Artikkel 3 Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult konkreetse artikli kohaldamisel. Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene teisiti, lähtub lepinguosaline riik lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32 ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise üldreegleid. Artikkel 4 Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus 3 tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ehk siis selliseid üksuseid, kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole isikud artikkel 3 lõige 1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse vajalikuks lepingut kohaldada, kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad. Lisaks eelloetletud isikutele ja üksustele käsitatakse selles lepingus residendina ka investeerimis- ja pensionifonde. Investeerimisfondide sõnaselge määratlemine residendina tähendab seda, et Eestis asutatud lepingulisel investeerimisfondil on võimalus saada selle lepingu alusel maksuhalduri käest residentsustõend, mille esitamisel saab Andorras lepingu kohaldamist taotleda. Lisaks sellele, et investeerimisfondi käsitatakse residendina, loetakse ta ka tema arvele laekuvate väljamaksete saajaks, sest allikariigil on kohustus dividendilt kinnipeetavat maksu lepingus sätestatud määrani vähendada ainult juhul, kui isik või üksus, kelle arvele väljamakse laekub, on ka selle tulu saaja. Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Andorra resident, siis lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume järgides, andes eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile. Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti ja Andorra pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, isiku asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kui pädevad ametiisikud kokkuleppele ei jõua, siis lepingus ettenähtud soodustusi ei anta kui maksuhaldurid ei ole omavahel kokku leppinud teisiti. Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014. aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3 selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“ Artikkel 5 Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited. Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud tingimustele. Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris). Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma 2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta. 4 ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad põhiliselt tegutsema selles kohas. Lepingu artiklis 5 saab eristada kahte liiki püsivat tegevuskohta: geograafiliselt püsiv (lõiked 1, 2 ja 3) ja ettevõtja enda, tema töötajate või vahendajate tegevuse tulemusena tekkiv püsiv tegevuskoht (lõige 5). Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida. Kui esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja ettevõtjale püsivat tegevuskohta ei tekita. Lepingus käsitatakse ehitusplatsi, ehitus- või seadmestamistöid püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui selline tegevus kestab üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö) kuni lõpetamiseni, ajutisi (nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei arvestata. Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega. Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut teise püsiva tegevuskohana. Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted. Artikkel 6 Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses, näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega. Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis püsivat tegevuskohta. Artikkel 7 Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha asukohariigis. Kuigi püsiv tegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on, eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping 5 üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi residendist ettevõtjat. Kasumi omistamisel analüüsitakse püsiva tegevuskoha majanduslikult olulisi tegevusi ja võetud kohustusi kogu ettevõtte tegevuse kontekstis. Tegevusanalüüsis võrreldakse osapoolte täidetud ülesandeid, võttes arvesse kasutatud vara ning võetud riske. Kui püsivale tegevuskohale omistatav kasum on kooskõlas lõikega 2 kindlaks tehtud, siis selle kasumi maksustamine sõltub iga lepinguosalise riigi õigusaktides sätestatud reeglitest. Selle lõikega ei sätestata näiteks seda, milliseid kulusid võib ettevõtja maksustatavast tulust maha arvata. Siiski on oluline tähele panna, et võrdse kohtlemise artiklist tuleneb põhimõte, mille kohaselt mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu, ei tohi maksustada koormavamalt kui selle riigi residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev ning väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik. Kui maksumaksja ei ole püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit kindlaks teinud kooskõlas lõikega 2, siis võib lepingupool korrigeerida püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit. Säte on põhijoontelt sarnane artikli 9 lõikega 2. Omistatava kasumi korrigeerimist võib teha nii see riik, kus asub püsiv tegevuskoht kui ka see riik, kus asub ettevõtja. Topeltmaksustamise vältimiseks teeb teine lepinguosaline riik vastukorrigeerimise, kui ta leiab, et algne korrigeerimine oli õigustatud ning korrigeeritud kasum peegeldab õigesti kasumit, mida püsiv tegevuskoht oleks teeninud kui tehingud oleksid tehtud turuhinnas. Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid. Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel. Artikkel 8 Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis. Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja. Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale. Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad 6 kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse3. Näiteks mereveopuul hõlmab teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt. Artikkel 9 Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab aluse siirdehindade4 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga, on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole. Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga üldiselt sätestatud. Artikkel 10 Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel. Leping annab tuluallikariigile5 dividendi piiratud maksustamisõiguse. Kinnipeetava maksu ülempiiriks on 7 protsenti dividendi brutosummast kui dividendi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariik dividendilt tulumaksu kinni pidada ei saa. Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist. Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik. Eesti tulumaksuseaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, seega leping ei mõjuta dividendide maksustamist. 3 OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf 4 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind. 5 Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab 7 Artikkel 11 Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendile makstavalt intressilt kinnipeetava maksu määr ületada 7 protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariigis tulumaksu lepingu kohaselt kinni pidada ei saa. Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu, mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes, maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist käsitleva artikli alusel. Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel (olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46). Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50% Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue. Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel. Artikkel 12 Eesti – Andorra lepingu kohaselt on tuluallikariigil litsentsitasu piiratud maksustamise õigus. Teise riigi residendile makstavalt litsentsitasult ei või kinnipeetava maksu ületada 5% litsentsitasu brutosummast. Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi, kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest. Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti mitteresidendile makstava litsentsitasu puhul üle 5 protsendi maksu kinni pidada, välja arvatud juhul, kui tegemist on eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga. Viimasel juhul võime oma tulumaksuseadust enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk pidada kinni 10 protsenti tulumaksu. Artikkel 13 Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara 8 üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest. Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis. Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt kinnisvarast. Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus kinnisvara asub. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist, kuna lubab mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli äriühingus või varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb TuMSi kohaselt hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil. Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid ’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3 lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3 alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja § 15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13. Artikkel 14 Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil. Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil. Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige 1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1. Artikkel 15 Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina 9 käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki. Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike 2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel. Artikkel 16 Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2). Artikkel 17 Pensioni ja muud seda laadi tasu maksustamise õigus on lepingu kohaselt reeglina ainult pensionisaaja residendiriigil. Avaliku teenistuja pensioni maksustamist reguleerib artikli 18 lõige 2. Artikkel 18 Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku residendiriigil. Pensioni, mida maksab isikule lepinguosaline riik, selle haldusüksus või kohaliku omavalitsuse üksus või pensioni, mida makstakse eelnimetatute asutatud fondidest eelneva töötamise eest selle riigi, haldusüksuse või omavalitsusüksuse asutuses, võib maksustada ainult väljamakseid tegev riik eeldusel, et pensioni saaja ei ole teise riigi resident ega kodanik. Näiteks kui endine Andorra avalik teenistuja on pensioni saamise ajal nii Eesti resident kui ka kodanik, siis võib temale Andorra riigi teenistuses oldud aja eest makstavat pensioni maksustada ainult Eesti. Kuna Eestis ei tehta vahet avalikus teenistuses töötatud aja eest teenitud pensionil ja erasektoris töötatud aja eest teenitud pensionil, siis maksustatakse kõik Eestis makstud pensionid artikli 17 alusel. Artikkel 19 Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale asumist teise lepinguosalise riigi resident. Artikkel 20 Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja Andorra mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis Andorra ei või 10 maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Andorra õigusaktide kohaselt loeb ta isikut oma residendiks. Artikkel 21 Leping sisaldab eraldi artiklit, mis käsitleb kapitali maksustamist. Kapitali artikkel lisati lepingusse Andorra ettepanekul. Eesti jaoks see artikkel praktilist tähendust ei oma kuni kapitalimaksu ei ole Eestis kehtestatud. Kapitalimaksu puudumisel topeltmaksustamist, mida artikli 23 alusel vältida, tekkida ei saa. Kapitali artikli alusel maksustatakse lepinguosalise riigi residendi vara reeglina residendiriigis. Lepinguosalise riigi residendi vara, mis koosneb kinnisvarast ning mis asub teises lepinguosalises riigis, võib maksustada vara asukoha riik. Artikkel 22 Topeltmaksustamise kõrvaldamise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus tulu maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või tasaarvestusmeetodi abil. Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui Eesti resident saab tulu või tal on vara, mida on maksustatud Andorras, vabastab Eesti selle tulu maksust. Dividendi, intressi, litsentsitasu ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul kasutab Eesti topeltmaksustamise vältimiseks tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab Andorrast eelpool nimetatud tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti resident oma tulumaksukohustust arvutades lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Andorras tasutud maksu summa. Kui Andorras tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on kohustatud Eesti seaduste kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Andorras tasutud tulumaksusumma on väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu vahe. Andorra kasutab topeltmaksustamise kõrvaldamiseks tasaarvestusmeetodit. Artikkel 23 See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest. Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise põhjuseks ei tohi olla kodakondsus. Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal. Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 3). Eelnev kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga. 11 Lõige 4 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja mitteresidendist osanikke. Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv tegevuskoht. Artikkel kohaldub kõigile maksudele, mille kumbki riik on kehtestanud. Artikkel 24 Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda. Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Andorra kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust, esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus. Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat vahekohtumenetlust vältida. Artikkel 25 Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevatele ametiisikutele võimaluse vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus. Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine lepingupartner peab selle heaks kiitma. Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega. Eesti – Andorra lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal enda tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur või teave puudutab osalust isikus. 12 Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga. Artikkel 26 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi. Artikkel 27 Artiklis 27 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu, sealhulgas selle preambuli kontekstis. Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti tegevuskavade6 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9 kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi rakendamine kohane ja millistel mitte. Kui lepinguga ettenähtud soodustus jäeti lõike 1 alusel andmata, võib maksuhaldur seda siiski isiku taotlusel otsustada anda juhul, kui isik oleks soodustuse ilma selle tehinguta saanud. Enne lõpliku keeldumist peavad maksuhaldurid teineteisega nõu pidama (lõige 2). Artikkel 28 Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta ning leping jõustub hilisema teate kuupäeval. Lepingu sätteid rakendatakse nii Eestis kui Andorras lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Artikkel 29 Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5 aastat. Sel juhul ei kohaldata lepingut teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse lepingu kohaldamise asjaolusid. Protokolli punktiga 1 täpsustatakse, et teabevahetuse taotluses saab teavet küsida alates 1. jaanuarist 2017 algavate maksustamisperioodide kohta. Protokolli punkt 2 sätestab enamsoodustusrežiimi klausli (inglise keeles most-favoured nation clause, edaspidi MFN), mille kohaselt peab Andorra vastastikuse alusel kohaldama maksude sissenõudmist puudutavaid sätteid ka Eesti puhul, kui ta nõustub OECD tüüplepingu artiklile 27 sarnase artikliga mõne teise riigiga sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu või konventsiooni alusel. 6 Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm 13 Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega. Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu põhiseadusvastane.7 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks vastuolus põhiseadusega. Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid. 4. Eelnõu terminoloogia Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid. Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi. Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta. Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘juhtkond’. Mõiste ‘juhtkond’ on lepingu tähenduses laiem kui mõiste ‘juhtorgan’ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud. Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘kodu’, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest ‘permanent home’. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud ettepanekuid asendada sõna ‘kodu’ väljendiga ‘alaline elukoht’, mis oli varem kasutusel väljendi ‘permanent home’ tõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu kontekstis õigeks väljendi ‘alaline elukoht’ kasutamist väljendi ‘permanent home’ eestikeelse vastena järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel 7 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5. 14 ‘residence’ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel ‘permanent home’. Ingliskeelne sõna ‘residence’ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui ‘elukoht’. Teiseks aitab mõiste ‘kodu’ kasutamine vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste 'permanent home' viitega kas tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele ‘elukoht’ või mõnes muus õigusaktis kasutatud mõistele ‘alaline elukoht’, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada materjale, mille mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu sõlmimisele eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3 lõikes 2 sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on ammendatud. Mõistet ‘kodu’ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu kommentaarid ja artikli 4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4 lõike 2 asümmeetrilist tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste kasutamisest. Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt kohustatud järgima. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest, mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud. 6. Mõjud Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö korraldusele. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele valdkondadele. Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes: Mõju maksumaksjale Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad Andorrast tulu, mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu peamine eesmärk on juriidilise topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud tululiike maksustada, kehtestab tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil maksuvabastuste või mahaarvamiste kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse lahendamiseks, mida riigisiseste õigusaktidega ei saagi lahendada. Sihtrühma suurus võrreldes maksumaksjate koguarvuga on väike, sest Eesti ja Andorra vahelised majandussuhted on seni olnud tagasihoidlikud. Kui palju sihtrühma suurus võiks lepingu jõustumisel kasvada, ei ole võimalik ette ennustada. Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist, sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks. 15 Mõju majandusele Lepinguga luuakse soodsamad tingimused riikidevahelisteks investeeringuteks. Lepingu jõustumine võib suurendada Eesti ja Andorra vahelisi investeeringuid, kuna väldib teise riiki tehtud investeeringu topeltmaksustamist, vähendab ülemäärast tuluallikariigis maksustamist ning annab õiguskindluse lepingus nimetatud tululiikide maksustamisel. Lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi maksustamisõigust, mis vähendab sealset maksutulu mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemine sõltub suures osas kapitaliinvesteeringute mahust. Väiksematest kinnipeetavatest maksumääradest (või teistest piirangutest allikariigis maksustamisel) tingitud lühiajalist maksutulu vähenemist korvab osaliselt või täielikult suurenenud välisinvesteeringust, majanduskasvust ja/või vähenenud maksupettustest saadav tulu. Praeguse seisuga pole välja töötatud tõhusat metoodikat, mille järgi saaks täpselt ennustada lepingutest johtuvat tulevast maksutulu.8 Mõju riigiasutuste korraldusele Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on maksuhaldur juba 63 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. oktoober 2025). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta. Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu, kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus ettenähtud juhtudel loobub Andorra omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide maksustamisest Eesti kasuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada. 8 A. Pickering, Why Negotiate Tax Treaties, Paper No. 1-N, May 2013 http://www.un.org/esa/ffd/tax/2013TMTTAN/Paper1N_Pickering.pdf 16 9. Seaduse ja lepingu jõustumine Seadus jõustub üldkorras. Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa). Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta edastatava hilisema teate kuupäevast arvates 15 päeva möödumisel ja selle sätteid rakendatakse lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. 10. Eelnõu kooskõlastamine Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile (toimik 25- 0790). Mõlemad ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitatakse otse Vabariigi Valitsusele. Algatab Vabariigi Valitsus (allkirjastatud digitaalselt) 17  EESTI VABARIIGI JA ANDORRA VÜRSTIRIIGI VAHELINE TULU- JA KAPITALIMAKSUDEGA TOPELTMAKSUSTAMISE VÄLTIMISE NING MAKSUDEST HOIDUMISE JA MAKSUPETTUSTE TÕKESTAMISE LEPING Eesti Vabariik ja Andorra Vürstiriik, soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd; kavatsedes sõlmida tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma et see tooks kaasa võimalusi tulu maksustamata jätmiseks või maksusumma vähendamiseks maksupettuste või maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas maksulepingu kuritarvitustega, mille eesmärk on kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus sätestatud soodustuste võimaldamine), on kokku leppinud järgmises.  ARTIKKEL 1 LEPINGU SUBJEKT 1. Lepingut kohaldatakse isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi resident. 2. Lepingus loetakse lepinguosalise riigi maksuseaduste alusel täielikult või osaliselt maksustamise mõttes läbipaistva üksuse tulu või sellise üksuse kaudu saadud tulu lepinguosalise riigi residendi tuluks vaid ulatuses, milles see lepinguosaline riik käsitab seda tulu maksustamise eesmärgil selle lepinguosalise riigi residendi tuluna. ARTIKKEL 2 LEPINGU ESE 1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele, sõltumata nende kogumise viisist. 2. Tulu- ja kapitalimaksuna käsitatakse tulult või varalt või nende osadelt, sealhulgas vallas- või kinnisvara võõrandamisest saadud kasult ning vara väärtuse kasvult võetavat maksu. 3. Maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse, on: a) Andorras: i) juriidilise isiku tulumaks (impost sobre societats); ii) füüsilise isiku tulumaks (impost sobre la renda de les persones físiques); iii) mitteresidendi tulumaks (impost sobre la renda dels no-residents fiscals); (edaspidi Andorra maks). b) Eestis tulumaks. 4. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud teevad teineteisele teatavaks maksuseaduste iga tähtsa muudatuse.  ARTIKKEL 3 PÕHIMÕISTED 1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse lepingus mõisteid järgmises tähenduses: a) Andorra tähendab Andorra Vürstiriiki ja geograafilises mõttes Andorra Vürstiriigi territooriumi; b) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ning geograafilises mõttes Eesti territooriumi ja territoriaalmerega külgnevaid alasid, sealhulgas merepõhja, maapõue ja nende loodusvarasid, mille suhtes teostab Eesti riigisisese ja rahvusvahelise õiguse kohaselt suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni; c) lepinguosaline riik ja teine lepinguosaline riik on kontekstist olenevalt kas Eesti või Andorra; d) isik hõlmab füüsilist isikut, äriühingut ja muud isikute ühendust; e) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist isikut; f) ettevõtja mõistet kohaldatakse mis tahes äritegevuse suhtes; g) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab kontekstist olenevalt kas ühe või teise lepinguosalise riigi residendi ettevõtlust; h) rahvusvaheline vedu on mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui laeva või õhusõidukit käitatakse ainult ühe lepinguosalise riigi eri kohtade vahel ja laeva või õhusõidukit käitav ettevõtja ei ole selle riigi ettevõtja; i) pädev ametiisik on: i) Andorras rahandusminister või tema volitatud esindaja; ii) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja; j) kodanik on i) lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja ii) juriidiline isik või isikute ühendus, mis on asutatud selle lepinguosalise riigi seaduste alusel;  k) äritegevus hõlmab kutsetegevust ja muud ettevõtlust. 2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata mõistet ja kui kontekstist ei tulene teisiti, lähtub ta lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest; maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. ARTIKKEL 4 RESIDENT 1. Lepingus tähendab termin lepinguosalise riigi resident isikut, kes on selle lepinguosalise riigi seaduste alusel maksukohustuslane oma elu- või asukoha, juhtkonna asukoha, asutamise koha või muu sellise kriteeriumi järgi; termin hõlmab ka lepinguosalist riiki, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ning selles riigis asutatud ning järelevalve all olevat investeerimis- või pensionifondi. Termin ei hõlma isikut, kes on selle lepinguosalise riigi maksukohustuslane üksnes seetõttu, et tema tuluallikas või vara asub selles lepinguosalises riigis. 2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, määratakse tema staatus järgmiselt: a) ta on ainult selle riigi resident, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas riigis, siis on ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus); b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või tal ei ole kodu kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib; c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski neist, siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on; d) kui isik on mõlema riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi riigi kodanik, lahendatakse küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute kokkuleppel. 3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, siis lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad kokkuleppe teel kindlaks määrata, millise lepinguosalise riigi residendina isikut lepingu tähenduses käsitatakse, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit; see ei kehti füüsilise isiku kohta. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele isikule lepingus ettenähtud maksusoodustusi ega -vabastusi, välja arvatud ulatuses ja viisil, milles lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad kokku leppida.  ARTIKKEL 5 PÜSIV TEGEVUSKOHT 1. Lepingus tähendab termin püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu toimub täielikult või osaliselt ettevõtja äritegevus. 2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones: a) juhtkonna asukohta; b) filiaali; c) kontorit; d) tehast; e) töökoda; f) kaevandust, nafta- või gaasipuurauku, karjääri või muud loodusvarade kaevandamise kohta ja g) põllumajandus-, karjakasvatus- või metsandustegevust. 3. Ehitusplatsi ja ehitus- või seadmestamistöid käsitatakse püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui seal tegutsetakse või selliseid töid tehakse üle 12 kuu. 4. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks: a) ehitise kasutamist üksnes ettevõtjale kuuluva kauba ladustamiseks, väljapanekuks või kohaletoimetamiseks; b) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes ladustamiseks, väljapanekuks või kohaletoimetamiseks; c) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes selleks, et seda teisele ettevõtjale töötlemiseks anda; d) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes selleks, et ettevõtjale kaupa osta või teavet koguda; e) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtja toimimiseks vajaliku muu tegevuse eesmärgil;  f) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes mitme punktides a–e nimetatud tegevuse jaoks, tingimusel, et äritegevuse kindla koha tegevus või punkti f puhul selliste tegevuste kogum on ettevalmistava või abistava iseloomuga. 5. Kui isik tegutseb lepinguosalises riigis ettevõtja nimel ning tavaliselt sõlmib lepinguid või tal on esmatähtis roll selliste lepingute sõlmimise ettevalmistamisel, mida ettevõtja tavaliselt sõlmib olulisi muudatusi tegemata, ning need lepingud on sõlmitud: a) ettevõtja nimel või b) ettevõtja omandis või kasutuses oleva vara omandi üleandmiseks või sellele varale kasutusõiguse andmiseks või c) teenuste osutamiseks ettevõtja poolt, siis selle artikli lõigetest 1 ja 2 olenemata, kuid arvestades selle artikli lõiget 6, on ettevõtjal selles lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht nende tegevuste kaudu, mida see isik ettevõtja jaoks teeb; sätet ei kohaldata, kui sellise isiku tegevus piirdub selle artikli lõikes 4 loetletud eesmärkidel tehtavate toimingutega, mis ei muuda äritegevuse kindla koha kaudu toimuvat tegevust lõike 4 tähenduses püsivas tegevuskohas toimuvaks. 6. Ettevõtjal ei ole lepinguosalises riigis püsivat tegevuskohta, kui tema äritegevus selles riigis toimub ainult maakleri, komisjonäri või muu sõltumatu vahendaja kaudu ja selle isiku tegevust võib käsitada tema tavapärase äritegevusena. 7. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana. ARTIKKEL 6 KINNISVARATULU 1. Tulu (sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu), mida lepinguosalise riigi resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib maksustada see teine riik. 2. Termin kinnisvara määratletakse vara asukoha riigi seaduste alusel. Termin hõlmab igal juhul kinnisasja päraldist, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavat seadet, maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvara kasutusvaldust ning õigust saada muutuvat või kindlat tasu maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest või muud kinnisvaraga seotud nõudeõigust. Kinnisvarana ei käsitata laeva ega õhusõidukit. 3. Lõiget 1 kohaldatakse ka kinnisvara isiklikust kasutamisest, rendile- või üürileandmisest või muul viisil kasutamisest saadud tulule. 4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule. ARTIKKEL 7 ÄRIKASUM 1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegeleb äritegevusega teises lepinguosalises riigis seal asutatud püsiva tegevuskoha kaudu. Kui ettevõtja tegutseb püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis maksustada kasumiosa, mida saab omistada püsivale tegevuskohale lõike 2 kohaselt. 2. Selles artiklis ja artiklis 22 käsitatakse lepinguosalises riigis lõikes 1 nimetatud püsivale tegevuskohale omistatava kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, eeskätt tema tehingutest ettevõtja teiste osadega, kui ta oleks eraldiseisev ja sõltumatu ettevõtja, kes tegutseb samadel või sama laadi tingimustel samal või sama laadi tegevusalal, võttes arvesse ettevõtja püsiva tegevuskoha ja ettevõtja teiste osade kaudu täidetud funktsioone, kasutatud varasid ja võetud riske. 3. Kui lepinguosaline riik korrigeerib lõike 2 kohaselt ühe lepinguosalise riigi püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit ja asjakohaselt maksustab ettevõtja kasumi, mida on maksustatud teises lepinguosalises riigis, korrigeerib see teine lepinguosaline riik topeltmaksustamise vältimiseks vajalikus ulatuses kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides peavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vajaduse korral teineteisega nõu. 4. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes teistes artiklites käsitletud tulu. ARTIKKEL 8 RAHVUSVAHELINE MERE- JA ÕHUVEDU 1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest rahvusvahelistes vedudes maksustab ainult see riik. 2. Lõiget 1 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki ühises äritegevuses või rahvusvahelises transpordiagentuuris. ARTIKKEL 9 SEOTUD ETTEVÕTJAD 1. Kui a) lepinguosalise riigi ettevõtja osaleb otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi ettevõtja juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja osa- või aktsiakapitalis või b) samad isikud osalevad otse või kaudselt mõlema lepinguosalise riigi ettevõtja juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja osa- või aktsiakapitalis ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute ettevõtjate vahel kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks, loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see maksustatakse asjakohaselt. 2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab tulu, mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja kasumina ja mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid omavahelistes suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib see teine riik kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse lepingu teisi sätteid ja lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral teineteisega nõu. ARTIKKEL 10 DIVIDEND 1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Dividendi võib selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt maksustada ka lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident; kui dividendi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või dividendilt võetava maksu määr ületada: a) 7 protsenti dividendi brutosummast, kui dividendi saaja on füüsiline isik; b) 0 protsenti dividendi brutosummast kõigil muudel juhtudel. Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse. 3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest või muust õigusest, mis ei ole võlanõue, ning teistest õigustest saadavat tulu, mida maksustatakse nagu osalusest saadud tulu selle riigi seaduste kohaselt, kus kasumit jaotav äriühing on resident. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident dividendi maksev äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. 5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist, ei või see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi need sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise riigi residendile makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstava dividendi kohta, mis on seotud selles teises riigis asuva püsiva tegevuskohaga. ARTIKKEL 11 INTRESS 1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Lepinguosalises riigis tekkivat intressi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see riik; kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või intressilt võetava maksu määr ületada: a) 7 protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik; b) 0 protsenti intressi brutosummast kõigil muudel juhtudel. 3. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu valitsuse võlakirjadest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Termin intress ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu. Hilinenud makse eest võetavat viivist selle artikli tähenduses intressina ei käsitata. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib ja kus ta saab intressi püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega seotud võlanõudelt. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. 5. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskohaga ning kui intressikulu kannab püsiv tegevuskoht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas intressi maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte. 6. Kui intressi maksja ja intressi saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. ARTIKKEL 12 LITSENTSITASU 1. Litsentsitasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Nimetatud litsentsitasu võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see lepinguosaline riik, kus litsentsitasu tekib; kui litsentsitasu saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või litsentsitasult võetava maksu määr ületada 5 protsenti litsentsitasu brutosummast. 3. Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või kunstiteose (sealhulgas kinofilmi) või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini või mudeli, plaani, salajase valemi või protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe eest. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu saaja äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu tekib ja kus ta saab litsentsitasu püsiva tegevuskoha kaudu toimuvas äritegevuses kasutatavast õigusest või varast. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. 5. Litsentsitasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui litsentsitasu maksja on selle riigi resident. Kui litsentsitasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas toimuva äritegevusega ning litsentsitasu maksmise kulu kannab püsiv tegevuskoht, on litsentsitasu tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas litsentsitasu maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte. 6. Kui litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu seda summat, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud litsentsitasu maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.  ARTIKKEL 13 KASU VARA VÕÕRANDAMISEST 1. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab artiklis 6 määratletud ja teises lepinguosalises riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib maksustada see teine riik. 2. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise vallasvara võõrandamisest, mida ta kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses, või püsiva tegevuskoha (eraldi või koos ettevõttega) võõrandamisest, võib maksustada selles teises riigis. 3. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise laeva või õhusõiduki võõrandamisest, mida ta käitab rahvusvahelistes vedudes, või sellise laeva või õhusõiduki käitamisega seotud vallasvara võõrandamisest, maksustab ainult see riik. 4. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab osaluse võõrandamisest äriühingus või muu võrreldava osaluse võõrandamisest, võib maksustada teine lepinguosaline riik, kui osaluse väärtus tuleneb ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist üle 50 protsendi ulatuses otse või kaudselt teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 määratletud kinnisvarast. 5. Eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab ainult lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja. ARTIKKEL 14 PALGATÖÖ 1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult see riik, arvestades artikleid 15, 17 ja 18. Kui lepinguosalise riigi resident on töötanud ka teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see teine riik. 2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud riik, kui kõik järgnevad tingimused on täidetud: a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva majandusaastal algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul; b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse selle tööandja nimel, kes ei ole teise lepinguosalise riigi resident, ja  c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või selle püsiva tegevuskoha arvel. 3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelistel vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu maksustada see riik. ARTIKKEL 15 JUHATUSE LIIKME TASU Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada see teine riik. ARTIKKEL 16 MEELELAHUTAJA JA SPORTLASE TULU 1. Artiklist 14 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal esinemise eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine riik. 2. Artiklitega 7 ja 14 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub tema asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane tegutseb. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab tegevuse eest lepinguosalises riigis, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt ühe või mõlema lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse vahenditest. Sel juhul maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane on resident. ARTIKKEL 17 PENSION Lepinguosalise riigi residendile makstud pensioni ja muud seda laadi tasu maksustab ainult see riik; see ei kehti artikli 18 lõikes 2 nimetatud pensioni kohta.  ARTIKKEL 18 AVALIK TEENISTUS 1. a) Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus maksab isikule riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse asutuses töötamise eest, maksustab ainult see riik. b) Sellist palka ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik on töötanud selles riigis ja ta on selle riigi resident ning täidetud on üks järgnevatest tingimustest: i) ta on selle riigi kodanik või ii) tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui töötamine. 2. a) Pensioni, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus maksab või mida nende loodud fondidest makstakse isikule töötamise eest selle riigi, omavalitsusüksuse või muu haldusüksuse asutuses, maksustab olenemata lõikest 1 ainult see riik. b) Sellist pensioni ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui pensioni saaja on teise riigi resident ja kodanik. 3. Lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse äritegevusega seotud töö eest saadud palgale, pensionile ja muule tasule kohaldatakse artikleid 14, 15, 16 ja 17. ARTIKKEL 19 ÜLIÕPILASE TULU Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal viibiva üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid väljamakseid, kui isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima või praktikale asumist ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha riiki asuvast allikast. ARTIKKEL 20 MUU TULU 1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud, maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see lepinguosaline riik. 2. Lõiget 1 ei kohaldata tulule, mida lepinguosalise riigi resident saab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu tegutsedes, kui õigused või vara, millest tulu on tekkinud, on seotud püsiva tegevuskohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2 määratletud kinnisvarast saadud tulule. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7. ARTIKKEL 21 KAPITAL 1. Artiklis 6 määratletud kinnisvarast koosnevat vara, mis kuulub lepinguosalise riigi residendile ja asub teises lepinguosalises riigis, võib maksustada see teine riik. 2. Vallasvara, mis on osa lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses kasutatavast varast, võib maksustada see teine riik. 3. Lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelises veos kasutatava laeva ja õhusõiduki ning nende kasutamisega seotud vallasvara maksustab ainult see riik. 4. Lepinguosalise riigi residendi muu vara maksustab ainult see riik. ARTIKKEL 22 TOPELTMAKSUSTAMISE KÕRVALDAMINE 1. Võttes arvesse Andorra seaduste topeltmaksustamise kõrvaldamise sätteid, mis ei mõjuta käesolevat üldpõhimõtet, kõrvaldatakse topeltmaksustamine järgmiselt: a) kui Andorra resident saab tulu või kui tal on vara, mida lepingu kohaselt võib maksustada Eestis, lubab Andorra oma residendi maksust maha arvata summa, mis võrdub Eestis tasutud maksuga. Mahaarvatav summa ei ületa Andorra maksu seda osa, mis on arvutatud enne maksusumma mahaarvamist Eestist saadud tulult või seal omatavalt varalt; b) kui Andorra resident saab tulu või kui tal on vara, mis lepingu kohaselt on Andorras maksust vabastatud, võib Andorra residendi ülejäänud tulult või varalt maksusumma arvutamisel võtta arvesse maksust vabastatud tulu või vara. 2. Eestis välditakse topeltmaksustamist kooskõlas Eesti seadustega ja arvestades nendes seadustes nimetatud piirangutega (mida võidakse aeg-ajalt muuta muutmata üldpõhimõtet) järgmiselt: a) kui Eesti resident saab tulu või kui tal on vara, mida lepingu kohaselt on maksustatud Andorras, vabastab Eesti selle tulu või vara maksust, võttes arvesse punkte b ja c;  b) kui Eesti resident saab tulu, mida võib artiklite 10, 11 ja 12 lõike 2 või artikli 16 lõigete 1 ja 2 kohaselt maksustada Andorras, lubab Eesti selle residendi tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Andorras tasutud maksuga. Mahaarvatav summa ei ületa tulumaksu seda osa, mis on arvutatud enne maksusumma mahaarvamist tulult, mida võib maksustada Andorras; c) kui Eesti residendi saadud tulu või vara on lepingu kohaselt Eestis maksust vabastatud, võib Eesti sellest hoolimata residendi ülejäänud maksukoormuse arvutamisel vabastatud tulu või vara osa arvesse võtta. ARTIKKEL 23 VÕRDNE KOHTLEMINE 1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel. Seda sätet kohaldatakse olenemata artiklist 1 ka isikule, kes ei ole kummagi lepinguosalise riigi resident. 2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat tegevuskohta maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal tegutsevat ettevõtjat. 3. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit kindlaks määrates sellest maha arvata teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu ja muu väljamakse samadel alustel nagu oma riigi residendi puhul; sätet ei kohaldata artikli 9 lõikes 1, artikli 11 lõikes 6 ega artikli 12 lõikes 6 nimetatud juhtudel. Sarnaselt võib lepinguosalise riigi ettevõtja maksustatavat vara arvestades sellest maha arvata kohustused teise lepinguosalise riigi residendi ees samadel alustel nagu kohustused oma riigi residendi ees. 4. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei maksustata kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes sama lepinguosalise riigi samalaadse ettevõtjaga. 5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada teise lepinguosalise riigi residendile tema perekonnaseisu või perekondlike kohustuste tõttu samasugust maksusoodustust, -vabastust või -vähendust, mida ta võimaldab oma residendile. 6. Seda artiklit kohaldatakse olenemata artiklist 2 kõigile maksudele.  ARTIKKEL 24 VASTASTIKUSE KOKKULEPPE MENETLUS 1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide õigusaktidest sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule. Kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat maksustamist põhjustavast tegevusest. 2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust, püüab ametiisik juhtumi lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi pädeva ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida. Kokkulepe täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata. 3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Topeltmaksustamise vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata juhtudel. 4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult, sealhulgas pädevatest ametiisikutest või nende esindajatest moodustatud ühiskomisjoni kaudu. 5. Kui a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule kaebuse ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas maksustamist, mis ei olnud lepinguga kooskõlas, ja b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta jooksul alates kogu nõutud teabe mõlemale pädevale ametiisikule esitamise kuupäevast, esitatakse lahendamata küsimused isiku kirjalikul nõudmisel vahekohtule. Lahendamata küsimusi ei esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühel lepingupoolel olemas kohtu- või kohtueelse vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv mõlemale lepinguosalisele riigile ja see täidetakse nende lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata, välja arvatud juhul, kui asjasse otseselt puutuv isik ei nõustu vahekohtu otsuse rakendamiseks sõlmitud vastastikuse kokkuleppega. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad selle lõike kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.  ARTIKKEL 25 TEABEVAHETUS 1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis või selle kohaliku omavalitsuse üksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et maksustamine ei ole lepinguga vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira. 2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu oma õigusaktide alusel saadud teavet ja avaldab seda üksnes isikule ja ametiasutusele (sealhulgas kohtud ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse nõuab või maksudega seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline isik või ametiasutus kasutab teavet ainult eelloetletud eesmärkidel. Teavet võib avaldada avalikul kohtuistungil või kohtuotsuses. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik saadud teavet kasutada teistel eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi õigusaktid ja teavet edastava lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena: a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja halduspraktikaga; b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases haldusmenetluses kättesaadav; c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb kaubavahetust, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga. 4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine lepinguosaline riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist maksualast teavet enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3, kuid seda piirangut ei või ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda teabe andmisest ainult riigisisese huvi puudumise tõttu. 5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest ainult seetõttu, et teabe valdaja on pank, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja või usaldusisik või teave puudutab osalust isikus.  ARTIKKEL 26 DIPLOMAATILISE ESINDUSE JA KONSULAARASUTUSE TÖÖTAJA Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja erikokkulepete alusel. ARTIKKEL 27 SOODUSTUSTE PIIRAMINE 1. Olenemata lepingu teistest sätetest, ei anta lepingus tulu suhtes ettenähtud soodustust, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli otseselt või kaudselt selle soodustuse saamiseni viinud tehingu üks peamistest eesmärkidest; see ei kehti juhul, kui nendel asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste sätete eesmärgile. Enne lepinguosalise riigi residendile soodustuste andmisest keeldumist teises lepinguosalises riigis eelmises lauses toodud põhjusel, teavitab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik sellest esimesena mainitud riigi pädevat ametiisikut. 2. Kui lõike 1 alusel on keeldutud isikule lepingus ettenähtud soodustuse andmisest, võib lepinguosalise riigi pädev ametiisik, kes oleks selle soodustuse andnud, sellegipoolest isiku taotlusel käsitleda teda selle või muu konkreetse tulu- või varaliigi soodustuse saajana, kui pädev asutus teeb pärast asjaolude kaalumist kindlaks, et see isik oleks selle soodustuse saanud lõikes 1 nimetatud tehingu puudumisel. Taotluse saanud lepinguosalise riigi pädev ametiisik peab enne teise riigi residendi selle lõike alusel tehtud taotluse tagasilükkamist nõu teise riigi pädeva ametiisikuga. ARTIKKEL 28 LEPINGU JÕUSTUMINE 1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele diplomaatiliste kanalite kaudu kirjaliku teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta. 2. Leping jõustub hilisema teate kuupäeval. Lepingut kohaldatakse: a) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes; b) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes.  ARTIKKEL 29 LEPINGU LÕPETAMINE 1. Leping on sõlmitud määramata ajaks. Kumbki lepinguosaline riik võib lepingu lõpetada, teatades sellest kirjalikult teisele lepinguosalisele riigile diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt kalendriaasta 30. juunil, kuid mitte enne, kui lepingu jõustumisest on möödunud viis aastat. Sel juhul lõpetatakse lepingu kohaldamine: a) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes; b) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes. Selle kinnituseks on valitsuste volitatud isikud lepingule alla kirjutanud. Koostatud New Yorgis 23. septembril 2025 kahes eksemplaris eesti, inglise ja katalaani keeles; kõik tekstid on võrdselt autentsed. Tõlgenduserinevuste korral võetakse aluseks ingliskeelne tekst. Eesti Vabariigi nimel Andorra Vürstiriigi nimel Margus Tsahkna Imma Tor Faus Välisminister Välisminister  PROTOKOLL Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu allakirjutamisel on pooled kokku leppinud järgmises, mis moodustab lepingu lahutamatu osa. I. Artikli 25 (Teabevahetus) suhtes: Lepingu jõustumisest olenemata võib teabetaotluseid esitada üksnes 1. jaanuaril 2017 või hiljem algavate ajavahemike kohta. II. Abi suhtes maksude sissenõudmisel: Kui Andorra nõustub pärast selle lepingu allakirjutamise kuupäeva mõne teise riigiga sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu või konventsiooni alusel lisama nimetatud lepingusse või konventsiooni OECD mudellepingu artiklile 27 sarnase artikli, siis kohaldatakse samu sätteid ka selle lepingu lepinguosaliste riikide vahelise abi suhtes maksude sissenõudmisel. SELLE KINNITUSEKS on volitatud isikud protokollile alla kirjutanud. Koostatud New Yorgis 23. septembril 2025 kahes eksemplaris eesti, inglise ja katalaani keeles; kõik tekstid on võrdselt autentsed. Tõlgenduserinevuste korral võetakse aluseks ingliskeelne tekst. Eesti Vabariigi nimel Andorra Vürstiriigi nimel Margus Tsahkna Imma Tor Faus Välisminister Välisminister  CONVENTION BETWEEN THE REPUBLIC OF ESTONIA AND THE PRINCIPALITY OF ANDORRA FOR THE ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION WITH RESPECT TO TAXES ON INCOME AND ON CAPITAL AND THE PREVENTION OF TAX EVASION AND AVOIDANCE The Republic of Estonia and the Principality of Andorra, Desiring to further develop their economic relationship and to enhance their co-operation in tax matters, Intending to conclude a Convention for the elimination of double taxation with respect to taxes on income and on capital without creating opportunities for non-taxation or reduced taxation through tax evasion or avoidance (including through treaty-shopping arrangements aimed at obtaining reliefs provided in this Convention for the indirect benefit of residents of third jurisdictions, Have agreed as follows:  ARTICLE 1 PERSONS COVERED 1. This Convention shall apply to persons who are residents of one or both of the Contracting States. 2. For the purposes of this Convention, income derived by or through an entity or arrangement that is treated as wholly or partly fiscally transparent under the tax law of either Contracting State shall be considered to be income of a resident of a Contracting State but only to the extent that the income is treated, for purposes of taxation by that State, as the income of a resident of that State. ARTICLE 2 TAXES COVERED 1. This Convention shall apply to taxes on income and on capital imposed on behalf of a Contracting State or of its political subdivisions or local authorities, irrespective of the manner in which they are levied. 2. There shall be regarded as taxes on income and on capital all taxes imposed on total income, on total capital, or on elements of income or of capital, including taxes on gains from the alienation of movable or immovable property, as well as taxes on capital appreciation. 3. The existing taxes to which the Convention shall apply are in particular: a. In Andorra: i. corporate income tax (impost sobre societats); ii. personal income tax (impost sobre la renda de les persones físiques);  iii. tax on income for fiscal non-residents (impost sobre la renda dels no- residents fiscals); (hereinafter referred to as “Andorran tax”). b. In Estonia, the income tax. 4. The Convention shall apply also to any identical or substantially similar taxes that are imposed after the date of signature of the Convention in addition to, or in place of, the existing taxes. The competent authorities of the Contracting States shall notify each other of any significant changes that have been made in their taxation laws. ARTICLE 3 GENERAL DEFINITIONS 1. For the purposes of this Convention, unless the context otherwise requires: a. the term “Andorra” means the Principality of Andorra and, when used in a geographical sense, means the territory of the Principality of Andorra; b. the term “Estonia” means the Republic of Estonia and, when used in the geographical sense, the territory of Estonia and any area beyond the territorial sea, including the seabed, subsoil and their natural resources, over which Estonia exercises sovereign rights and jurisdiction in accordance with national and international law; c. the terms “a Contracting State” and “the other Contracting State” mean Andorra or Estonia as the context requires; d. the term “person” includes an individual, a company and any other body of persons;  e. the term “company” means any body corporate or any entity that is treated as a body corporate for tax purposes; f. the term “enterprise” applies to the carrying on of any business; g. the terms “enterprise of a Contracting State” and “enterprise of the other Contracting State” mean respectively an enterprise carried on by a resident of a Contracting State and an enterprise carried on by a resident of the other Contracting State; h. the term “international traffic” means any transport by a ship or aircraft except when the ship or aircraft is operated solely between places in a Contracting State and the enterprise that operates the ship or aircraft is not an enterprise of that State; i. the term “competent authority” means: i. In Andorra, the Minister in charge of Finance or his authorised representative; ii. In Estonia, the Minister of Finance or his authorised representative; j. the term “national” means: i. any individual possessing the nationality of a Contracting State; and ii. any legal person, partnership or association deriving its status as such from the laws of a Contracting State; k. the term “business” includes the performance of professional services and of other activities of an independent character. 2. As regards the application of the Convention at any time by a Contracting State, any term not defined therein shall, unless the context otherwise requires, have the meaning that it has at that time under the law of that State for the purposes of the  taxes to which the Convention applies, any meaning under the applicable tax laws of that State prevailing over a meaning given to the term under other laws of that State. ARTICLE 4 RESIDENT 1. For the purposes of this Convention, the term “resident of a Contracting State” means any person who, under the laws of that State, is liable to tax therein by reason of his domicile, residence, place of management, place of incorporation or any other criterion of a similar nature, and also includes that State and any political subdivision or local authority thereof as well as an investment fund, including a pension fund, established in and supervised by that State. This term, however, does not include any person who is liable to tax in that State in respect only of income from sources in that State or capital situated therein. 2. Where by reason of the provisions of paragraph 1 an individual is a resident of both Contracting States, then his status shall be determined as follows: a. he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has a permanent home available to him; if he has a permanent home available to him in both States, he shall be deemed to be a resident only of the State with which his personal and economic relations are closer (centre of vital interests); b. if the State in which he has his centre of vital interests cannot be determined, or if he has not a permanent home available to him in either State, he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has an habitual abode; c. if he has an habitual abode in both States or in neither of them, he shall be deemed to be a resident only of the State of which he is a national; d. if he is a national of both States or of neither of them, the competent authorities of the Contracting States shall settle the question by mutual agreement. 3. Where by reason of the provisions of paragraph 1 a person other than an individual is a resident of both Contracting States, the competent authorities of the Contracting States shall endeavour to determine by mutual agreement the Contracting State of which such person shall be deemed to be a resident for the purposes of the Convention, having regard to its place of effective management, the place where it is incorporated or otherwise constituted and any other relevant factors. In the absence of such agreement, such person shall not be entitled to any relief or exemption from tax provided by this Convention except to the extent and in such manner as may be agreed upon by the competent authorities of the Contracting States. ARTICLE 5 PERMANENT ESTABLISHMENT 1. For the purposes of this Convention, the term “permanent establishment” means a fixed place of business through which the business of an enterprise is wholly or partly carried on. 2. The term “permanent establishment” includes especially: a. a place of management; b. a branch; c. an office; d. a factory; e. a workshop; f. a mine, an oil or gas well, a quarry or any other place of extraction of natural resources and; g. an agricultural, pastoral or forestry exploitation. 3. A building site or construction or installation project constitutes a permanent establishment only if it lasts more than twelve months. 4. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, the term “permanent establishment” shall be deemed not to include: a. the use of facilities solely for the purpose of storage, display or delivery of goods or merchandise belonging to the enterprise; b. the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise solely for the purpose of storage, display or delivery; c. the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the enterprise solely for the purpose of processing by another enterprise; d. the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of purchasing goods or merchandise or of collecting information, for the enterprise; e. the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of carrying on, for the enterprise, any other activity; f. the maintenance of a fixed place of business solely for any combination of activities mentioned in subparagraphs a) to e), provided that such activity or, in the case of subparagraph f), the overall activity of the fixed place of business is of a preparatory or auxiliary character. 5. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2 but subject to the provisions of paragraph 6, where a person is acting in a Contracting State on behalf of an enterprise and, in doing so, habitually concludes contracts, or habitually plays the principal role leading to the conclusion of contracts that are routinely concluded without material modification by the enterprise, and these contracts are a) in the name of the enterprise, or b) for the transfer of the ownership of, or for the granting of the right to use, property owned by that enterprise or that the enterprise has the right to use, or c) for the provision of services by that enterprise,  that enterprise shall be deemed to have a permanent establishment in that State in respect of any activities which that person undertakes for the enterprise, unless the activities of such person are limited to those mentioned in paragraph 4 which, if exercised through a fixed place of business, would not make this fixed place of business a permanent establishment under the provisions of that paragraph. 6. An enterprise shall not be deemed to have a permanent establishment in a Contracting State merely because it carries on business in that State through a broker, general commission agent or any other agent of an independent status, provided that such persons are acting in the ordinary course of their business. 7. The fact that a company which is a resident of a Contracting State controls or is controlled by a company which is a resident of the other Contracting State, or which carries on business in that other State (whether through a permanent establishment or otherwise), shall not of itself constitute either company a permanent establishment of the other. ARTICLE 6 INCOME FROM IMMOVABLE PROPERTY 1. Income derived by a resident of a Contracting State from immovable property (including income from agriculture or forestry) situated in the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. The term “immovable property” shall have the meaning which it has under the law of the Contracting State in which the property in question is situated. The term shall in any case include property accessory to immovable property, livestock and equipment used in agriculture and forestry, rights to which the provisions of general law respecting landed property apply, usufruct of immovable property and rights to variable or fixed payments as consideration for the working of, or the right to work, mineral deposits, sources and other natural resources or any other rights of claim in connection with immovable property. Ships and aircraft shall not be regarded as immovable property. 3. The provisions of paragraph 1 shall apply to income derived from the direct use, letting, or use in any other form of immovable property. 4. The provisions of paragraphs 1 and 3 shall also apply to the income from immovable property of an enterprise. ARTICLE 7 BUSINESS PROFITS 1. Profits of an enterprise of a Contracting State shall be taxable only in that State unless the enterprise carries on business in the other Contracting State through a permanent establishment situated therein. If the enterprise carries on business as aforesaid, the profits that are attributable to the permanent establishment in accordance with the provisions of paragraph 2 may be taxed in that other State. 2. For the purposes of this Article and Article 22, the profits that are attributable in each Contracting State to the permanent establishment referred to in paragraph 1 are the profits it might be expected to make, in particular in its dealings with other parts of the enterprise, if it were a separate and independent enterprise engaged in the same or similar activities under the same or similar conditions, taking into account the functions performed, assets used and risks assumed by the enterprise through the permanent establishment and through the other parts of the enterprise. 3. Where, in accordance with paragraph 2, a Contracting State adjusts the profits that are attributable to a permanent establishment of an enterprise of one of the Contracting States and taxes accordingly profits of the enterprise that have been charged to tax in the other State, the other State shall, to the extent necessary to eliminate double taxation on these profits, make an appropriate adjustment to the amount of the tax charged on those profits. In determining such adjustment, the competent authorities of the Contracting States shall if necessary consult each other. 4. Where profits include items of income which are dealt with separately in other Articles of this Convention, then the provisions of those Articles shall not be affected by the provisions of this Article. ARTICLE 8 INTERNATIONAL SHIPPING AND AIR TRANSPORT 1. Profits of an enterprise of a Contracting State from the operation of ships or aircraft in international traffic shall be taxable only in that State. 2. The provisions of paragraph 1 shall also apply to profits from the participation in a pool, a joint business or an international operating agency. ARTICLE 9 ASSOCIATED ENTERPRISES 1. Where a. an enterprise of a Contracting State participates directly or indirectly in the management, control or capital of an enterprise of the other Contracting State, or b. the same persons participate directly or indirectly in the management, control or capital of an enterprise of a Contracting State and an enterprise of the other Contracting State, and in either case conditions are made or imposed between the two enterprises in their commercial or financial relations which differ from those which would be made between independent enterprises, then any profits which would, but for those conditions, have accrued to one of the enterprises, but, by reason of those conditions, have not so accrued, may be included in the profits of that enterprise and taxed accordingly. 2. Where a Contracting State includes in the profits of an enterprise of that State — and taxes accordingly — profits on which an enterprise of the other Contracting State has been charged to tax in that other State and the profits so included are profits which would have accrued to the enterprise of the first-mentioned State if the conditions made between the two enterprises had been those which would have been made between independent enterprises, then that other State shall make an appropriate adjustment to the amount of the tax charged therein on those profits. In determining such adjustment, due regard shall be had to the other provisions of this Convention and the competent authorities of the Contracting States shall if necessary consult each other. ARTICLE 10 DIVIDENDS 1. Dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State to a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. However, dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State may also be taxed in that State according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the dividends is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed: a. 7 per cent of the gross amount of the dividends if the beneficial owner of the dividends is an individual; b. 0 per cent of the gross amount of the dividends in all other cases. This paragraph shall not affect the taxation of the company in respect of the profits out of which the dividends are paid. 3. The term “dividends” as used in this Article means income from shares, or other rights, not being debt-claims, participating in profits, as well as income from other  rights which is subjected to the same taxation treatment as income from shares by the laws of the State of which the company making the distribution is a resident. 4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the dividends, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State of which the company paying the dividends is a resident, through a permanent establishment situated therein and the holding in respect of which the dividends are paid is effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply. 5. Where a company which is a resident of a Contracting State derives profits or income from the other Contracting State, that other State may not impose any tax on the dividends paid by the company, except insofar as such dividends are paid to a resident of that other State or insofar as the holding in respect of which the dividends are paid is effectively connected with a permanent establishment situated in that other State, nor subject the company’s undistributed profits to a tax on the company’s undistributed profits, even if the dividends paid or the undistributed profits consist wholly or partly of profits or income arising in such other State. ARTICLE 11 INTEREST 1. Interest arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. However, interest arising in a Contracting State may also be taxed in that State according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the interest is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed: a. 7 per cent of the gross amount of the interest if the beneficial owner of the interest is an individual; b. 0 per cent of the gross amount of the interest in all other cases. 3. The term “interest” as used in this Article means income from debt-claims of every kind, whether or not secured by mortgage and whether or not carrying a right to participate in the debtor’s profits, and in particular, income from government securities and income from bonds or debentures, including premiums and prizes attaching to such securities, bonds or debentures. The term "interest" shall not include any income, which is treated as a dividend under the provisions of Article 10. Penalty charges for late payment shall not be regarded as interest for the purpose of this Article. 4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the interest, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in which the interest arises through a permanent establishment situated therein and the debt-claim in respect of which the interest is paid is effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply. 5. Interest shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of that State. Where, however, the person paying the interest, whether he is a resident of a Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection with which the indebtedness on which the interest is paid was incurred, and such interest is borne by such permanent establishment, then such interest shall be deemed to arise in the State in which the permanent establishment is situated. 6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or between both of them and some other person, the amount of the interest, having regard to the debt-claim for which it is paid, exceeds the amount which would have been agreed upon by the payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to the other provisions of this Convention.  ARTICLE 12 ROYALTIES 1. Royalties arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. However, royalties arising in a Contracting State may also be taxed in that State according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the royalties is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed 5 per cent of the gross amount of the royalties. 3. The term “royalties” as used in this Article means payments of any kind received as a consideration for the use of, or the right to use, any copyright of literary, artistic or scientific work including cinematograph films, any patent, trade mark, design or model, plan, secret formula or process or for information concerning industrial, commercial or scientific experience. 4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the royalties, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in which the royalties arise through a permanent establishment situated therein and the right or property in respect of which the royalties are paid is effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply. 5. Royalties shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of that State. Where, however, the person paying the royalties, whether he is a resident of a Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent establishment in connection with which the liability to pay the royalties was incurred, and such royalties are borne by such permanent establishment, then such royalties shall be deemed to arise in the State in which the permanent establishment is situated. 6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or between both of them and some other person, the amount of the royalties, having regard to the use, right or information for which they are paid, exceeds the amount  which would have been agreed upon by the payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to the other provisions of this Convention. ARTICLE 13 CAPITAL GAINS 1. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of immovable property referred to in Article 6 and situated in the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. Gains from the alienation of movable property forming part of the business property of a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other Contracting State, including such gains from the alienation of such a permanent establishment (alone or with the whole enterprise), may be taxed in that other State. 3. Gains that an enterprise of a Contracting State that operates ships or aircraft in international traffic derives from the alienation of such ships or aircraft, or of movable property pertaining to the operation of such ships or aircraft, shall be taxable only in that State. 4. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of shares or comparable interests, may be taxed in the other Contracting State if, at any time during the 365 days preceding the alienation, these shares or comparable interests derived more than 50 per cent of their value directly or indirectly from immovable property, as defined in Article 6, situated in that other State. 5. Gains from the alienation of any property, other than that referred to in the preceding paragraphs, shall be taxable only in the Contracting State of which the alienator is a resident.  ARTICLE 14 INCOME FROM EMPLOYMENT 1. Subject to the provisions of Articles 15, 17 and 18, salaries, wages and other similar remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an employment shall be taxable only in that State unless the employment is exercised in the other Contracting State. If the employment is so exercised, such remuneration as is derived therefrom may be taxed in that other State. 2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an employment exercised in the other Contracting State shall be taxable only in the first-mentioned State if all the following conditions are met: a. the recipient is present in the other State for a period or periods not exceeding in the aggregate 183 days in any twelve month period commencing or ending in the fiscal year concerned, b. the remuneration is paid by, or on behalf of, an employer who is not a resident of the other State, and c. the remuneration is not borne by a permanent establishment which the employer has in the other State. 3. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, remuneration derived in respect of an employment exercised aboard a ship or aircraft operated in international traffic by an enterprise of a Contracting State, may be taxed in that State. ARTICLE 15 DIRECTORS’ FEES Directors’ fees and other similar payments derived by a resident of a Contracting State in his capacity as a member of the board of directors or any other similar body  of a company which is a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. ARTICLE 16 ENTERTAINERS AND SPORTSPERSONS 1. Notwithstanding the provisions of Article 14, income derived by a resident of a Contracting State as an entertainer, such as a theatre, motion picture, radio or television artiste, or a musician, or as a sportsperson, from that resident’s personal activities as such exercised in the other Contracting State, may be taxed in that other State. 2. Where income in respect of personal activities exercised by an entertainer or a sportsperson acting as such accrues not to the entertainer or sportsperson but to another person, that income may, notwithstanding the provisions of Article 7 and 14, be taxed in the Contracting State in which the activities of the entertainer or sportsperson are exercised. 3. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply to income derived from activities exercised in a Contracting State by entertainers or sportspersons if the visit to that State is mainly financed by the other Contracting State, or political subdivision or local authority thereof. In such case, the income shall be taxable only in the Contracting State of which the entertainer or the sportsperson is a resident. ARTICLE 17 PENSIONS Subject to the provisions of paragraph 2 of Article 18, pensions and other similar remuneration paid to a resident of a Contracting State shall be taxable only in that State.  ARTICLE 18 GOVERNMENT SERVICE 1. a. Salaries, wages and other similar remuneration paid by a Contracting State or a political subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services rendered to that State or subdivision or authority shall be taxable only in that State. b. However, such salaries, wages and other similar remuneration shall be taxable only in the other Contracting State if the services are rendered in that State and the individual is a resident of that State and has fulfilled one of the following conditions: i. that person is a national of that State; or ii. that person did not become a resident of that State solely for the purpose of rendering the services. 2. a. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, pensions and other similar remuneration paid by, or out of funds created by, a Contracting State or a political subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services rendered to that State or subdivision or authority shall be taxable only in that State. b. However, such pensions and other similar remuneration shall be taxable only in the other Contracting State if the individual is a resident of, and a national of, that State. 3. The provisions of Articles 14, 15, 16 and 17 shall apply to salaries, wages, pensions, and other similar remuneration in respect of services rendered in connection with a business carried on by a Contracting State or a political subdivision or a local authority thereof.  ARTICLE 19 STUDENTS Payments which a student or business apprentice who is or was immediately before visiting a Contracting State a resident of the other Contracting State and who is present in the first-mentioned State solely for the purpose of his education or training receives for the purpose of his maintenance, education or training shall not be taxed in that State, provided that such payments arise from sources outside that State. ARTICLE 20 OTHER INCOME 1. Items of income of a resident of a Contracting State, wherever arising, not dealt with in the foregoing Articles of this Convention shall be taxable only in that State. 2. The provisions of paragraph 1 shall not apply to income, other than income from immovable property as defined in paragraph 2 of Article 6, if the recipient of such income, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State through a permanent establishment situated therein and the right or property in respect of which the income is paid is effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply. ARTICLE 21 CAPITAL 1. Capital represented by immovable property referred to in Article 6, owned by a resident of a Contracting State and situated in the other Contracting State, may be taxed in that other State. 2. Capital represented by movable property forming part of the business property of a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other Contracting State, may be taxed in that other State. 3. Capital of an enterprise of a Contracting State that operates ships or aircraft in international traffic represented by such ships or aircraft, and by movable property pertaining to the operation of such ships or aircraft, shall be taxable only in that State. 4. All other elements of capital of a resident of a Contracting State shall be taxable only in that State. ARTICLE 22 ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION 1. Subject to the provisions of the law of Andorra regarding the elimination of double taxation which shall not affect the general principle hereof, double taxation shall be eliminated as follows: a. Where a resident of Andorra derives income or owns capital which, in accordance with the provisions of this Convention, may be taxed in Estonia, Andorra shall allow as a deduction from the tax of that resident an amount equal to the tax paid in Estonia. Such deduction shall not, however, exceed that part of the Andorran tax, as computed before the deduction is given, which is attributable to the income derived from or to the capital owned in Estonia. b. Where a resident of Andorra derives income or owns capital which, in accordance with the provisions of this Convention, is exempt from tax in Andorra, Andorra may in order to calculate the amount of tax on the remaining income or capital of the resident, take into account the income or capital that has been exempted. 2. In Estonia, double taxation shall be avoided in accordance with the provisions and subject to the limitations of the laws of Estonia (as it may be amended from time to time without changing the general principle hereof), as follows: a. where a resident of Estonia derives income or owns capital which, in accordance with the provisions of this Convention, has been taxed in Andorra, Estonia shall, subject to the provisions of subparagraph b) and c), exempt such income or capital from tax; b. where a resident of Estonia derives income which in accordance with paragraph 2 of Articles 10, 11 and 12 or paragraphs 1 and 2 of Article 16 may be taxed in Andorra, Estonia shall allow as a deduction from the tax on the income of that resident an amount equal to the tax paid in Andorra. Such deduction shall not, however, exceed that part of the income tax, as computed before the deduction is given, which is attributable to the income which may be taxed in Andorra. c. where in accordance with any provision of the Convention income derived or capital owned by a resident of Estonia is exempt from tax in Estonia, Estonia may nevertheless, in calculating the amount of tax on the remaining income or capital of such resident, take into account the exempted income or capital. ARTICLE 23 NON-DISCRIMINATION 1. Nationals of a Contracting State shall not be subjected in the other Contracting State to any taxation or any requirement connected therewith, which is other or more burdensome than the taxation and connected requirements to which nationals of that other State in the same circumstances, in particular with respect to residence, are or may be subjected. This provision shall, notwithstanding the provisions of Article 1, also apply to persons who are not residents of one or both of the Contracting States. 2. The taxation on a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other Contracting State shall not be less favourably levied in that other State than the taxation levied on enterprises of that other State carrying on the same activities. 3. Except where the provisions of paragraph 1 of Article 9, paragraph 6 of Article 11, or paragraph 6 of Article 12, apply, interest, royalties and other disbursements paid by an enterprise of a Contracting State to a resident of the other Contracting State shall, for the purpose of determining the taxable profits of such enterprise, be deductible under the same conditions as if they had been paid to a resident of the first-mentioned State. Similarly, any debts of an enterprise of a Contracting State to a resident of the other Contracting State shall, for the purpose of determining the taxable capital of such enterprise, be deductible under the same conditions as if they had been contracted to a resident of the first-mentioned State. 4. Enterprises of a Contracting State, the capital of which is wholly or partly owned or controlled, directly or indirectly, by one or more residents of the other Contracting State, shall not be subjected in the first-mentioned State to any taxation or any requirement connected therewith which is other or more burdensome than the taxation and connected requirements to which other similar enterprises of the firstmentioned State are or may be subjected. 5. The provisions of this Article shall not be construed as obliging a Contracting State to grant to residents of the other Contracting State any personal allowances, reliefs and reductions for taxation purposes on account of civil status or family responsibilities which it grants to its own residents. 6. The provisions of this Article shall, notwithstanding the provisions of Article 2, apply to taxes of every kind and description.  ARTICLE 24 MUTUAL AGREEMENT PROCEDURE 1. Where a person considers that the actions of one or both of the Contracting States result or will result for him in taxation not in accordance with the provisions of this Convention, he may, irrespective of the remedies provided by the domestic law of those States, present his case to the competent authority of either Contracting State. The case must be presented within three years from the first notification of the action resulting in taxation not in accordance with the provisions of the Convention. 2. The competent authority shall endeavour, if the objection appears to it to be justified and if it is not itself able to arrive at a satisfactory solution, to resolve the case by mutual agreement with the competent authority of the other Contracting State, with a view to the avoidance of taxation which is not in accordance with the Convention. Any agreement reached shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic law of the Contracting States. 3. The competent authorities of the Contracting States shall endeavour to resolve by mutual agreement any difficulties or doubts arising as to the interpretation or application of the Convention. They may also consult together for the elimination of double taxation in cases not provided for in the Convention. 4. The competent authorities of the Contracting States may communicate with each other directly, including through a joint commission consisting of themselves or their representatives, for the purpose of reaching an agreement in the sense of the preceding paragraphs. 5. Where, a. under paragraph 1, a person has presented a case to the competent authority of a Contracting State on the basis that the actions of one or both of the  Contracting States have resulted for that person in taxation not in accordance with the provisions of this Convention, and b. the competent authorities are unable to reach an agreement to resolve that case pursuant to paragraph 2 within two years from the date when all the information required by the competent authorities in order to address the case has been provided to both competent authorities, any unresolved issues arising from the case shall be submitted to arbitration if the person so requests in writing. These unresolved issues shall not, however, be submitted to arbitration if a decision on these issues has already been rendered by a court or administrative tribunal of either State. Unless a person directly affected by the case does not accept the mutual agreement that implements the arbitration decision, that decision shall be binding on both Contracting States and shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic laws of these States. The competent authorities of the Contracting States shall by mutual agreement settle the mode of application of this paragraph. ARTICLE 25 EXCHANGE OF INFORMATION 1. The competent authorities of the Contracting States shall exchange such information as is foreseeably relevant for carrying out the provisions of this Convention or to the administration or enforcement of the domestic laws concerning taxes of every kind and description imposed on behalf of the Contracting States, or of their political subdivisions or local authorities, insofar as the taxation thereunder is not contrary to the Convention. The exchange of information is not restricted by Articles 1 and 2. 2. Any information received under paragraph 1 by a Contracting State shall be treated as secret in the same manner as information obtained under the domestic laws of that State and shall be disclosed only to persons or authorities (including courts and administrative bodies) concerned with the assessment or collection of, the  enforcement or prosecution in respect of, the determination of appeals in relation to the taxes referred to in paragraph 1, or the oversight of the above. Such persons or authorities shall use the information only for such purposes. They may disclose the information in public court proceedings or in judicial decisions. Notwithstanding the foregoing, information received by a Contracting State may be used for other purposes when such information may be used for such other purposes under the laws of both States and the competent authority of the supplying State authorises such use. 3. In no case shall the provisions of paragraphs 1 and 2 be construed so as to impose on a Contracting State the obligation: a. to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative practice of that or of the other Contracting State; b. to supply information which is not obtainable under the laws or in the normal course of the administration of that or of the other Contracting State; c. to supply information which would disclose any trade, business, industrial, commercial or professional secret or trade process, or information the disclosure of which would be contrary to public policy (ordre public). 4. If information is requested by a Contracting State in accordance with this Article, the other Contracting State shall use its information gathering measures to obtain the requested information, even though that other State may not need such information for its own tax purposes. The obligation contained in the preceding sentence is subject to the limitations of paragraph 3 but in no case shall such limitations be construed to permit a Contracting State to decline to supply information solely because it has no domestic interest in such information. 5. In no case shall the provisions of paragraph 3 be construed to permit a Contracting State to decline to supply information solely because the information is held by a bank, other financial institution, nominee or person acting in an agency or a fiduciary capacity or because it relates to ownership interests in a person.  ARTICLE 26 MEMBERS OF DIPLOMATIC MISSIONS AND CONSULAR POSTS Nothing in this Convention shall affect the fiscal privileges of members of diplomatic missions or consular posts under the general rules of international law or under the provisions of special agreements. ARTICLE 27 LIMITATION OF BENEFITS 1. Notwithstanding the other provisions of this Convention, a benefit under this Convention shall not be granted in respect of an item of income or capital if it is reasonable to conclude, having regard to all relevant facts and circumstances, that obtaining that benefit was one of the principal purposes of any arrangement or transaction that resulted directly or indirectly in that benefit, unless it is established that granting that benefit in these circumstances would be in accordance with the object and purpose of the relevant provisions of this Convention. Before a resident of a Contracting State is denied such benefits in the other Contracting State by reason of the preceding sentence, the competent authority of the other Contracting State shall notify the competent authority of the first-mentioned State. 2. Where a benefit under this Convention is denied to a person under paragraph 1, the competent authority of the Contracting State that would otherwise have granted this benefit shall nevertheless treat that person as being entitled to this benefit, or to different benefits with respect to a specific item of income or capital, if such competent authority, upon request from that person and after consideration of the relevant facts and circumstances, determines that such benefits would have been granted to that person in the absence of the transaction or arrangement referred to in paragraph 1. The competent authority of the Contracting State to which the request has been made will consult with the competent authority of the other State before rejecting a request made under this paragraph by a resident of that other State.  ARTICLE 28 ENTRY INTO FORCE 1. The Contracting States shall notify each other in writing, through diplomatic channels, that the procedures required by its law for the entry into force of this Convention have been completed. 2. The Convention shall enter into force on the date of the later of these notifications. The provisions of the Convention shall have effect: a. in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after the first day of January next following the year in which the Convention enters into force; b. in respect of other taxes on income and taxes on capital, to taxes chargeable for any taxation period beginning on or after the first day of January next following the year in which the Convention enters into force. ARTICLE 29 TERMINATION 1. This Convention is concluded for an indeterminate period of time. Either Contracting State may terminate the Convention through diplomatic channels, by giving to the other Contracting State written notice thereof not later than the 30th June of any calendar year after the expiration of a period of five years from the date of its entry into force. In such event, the Convention shall cease to have effect: a. in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after the first day of January following the year in which the notice is given;  b. in respect of other taxes on income and taxes on capital, on taxes chargeable for any taxation period, beginning on or after the first day of January next following the year in which the notice is given. In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto by their respective Governments, have signed this Convention. Done in duplicate in two originals at New York this 23rd day of September 2025, in the Estonian, Catalan and English languages, all texts being equally authentic. In case of divergence on the interpretation, the English text shall prevail. For the Republic of Estonia For the Principality of Andorra Margus Tsahkna Imma Tor Faus Foreign Minister Foreign Minister  PROTOCOL At the signing today of the Convention between Republic of Estonia and the Principality of Andorra for the Elimination of Double Taxation with respect to Taxes on Income and on Capital and the Prevention of tax evasion and avoidance, the undersigned have agreed upon the following provisions, which shall form an integral part of this Convention: I. With reference to Article 25 (Exchange of Information): Notwithstanding the entry into force of the Convention, requests for information may be made only in respect to periods beginning on or after January 1, 2017. II. With reference to the assistance in the collection of taxes: In the event that pursuant to an Agreement or Convention for the avoidance of Double Taxation concluded with another country after the date of the signature of this Convention, Andorra agrees to include an article similar to Article 27 of the OECD Model in such an Agreement or Convention, then the same provisions will apply to the assistance in the collection of Taxes between the Contracting States of this Convention. IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Protocol. Done in duplicate in two originals at New York this 23rd day of September 2025, in the Estonian, Catalan and English languages, all texts being equally authentic. In case of divergence on the interpretation, the English text shall prevail. For the Republic of Estonia For the Principality of Andorra Margus Tsahkna Imma Tor Faus Foreign Minister Foreign Minister