Hankija vastus

Riigihangete Vaidlustuskomisjon 10.11.2025 Tartu mnt 85, Tallinn Tallinn Edastatud e-posti teel [email protected] Digiallkirjastatud Riigihanke viitenumber: 296756 Hankija: Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet Registrikood 75014913 Harju tn 13, 10130 Tallinn Tel +372 645 7191 Hankija esindajad: vandeadvokaadid Gerli Helene Gritsenko, Mario Sõrm ja Kadri Härginen Advokaadibüroo Sorainen OÜ Aadress: Rotermanni 6, 10111 Tallinn Tel: 640 0900 E-post: [email protected]; [email protected]; [email protected] Vaidlustaja: Ignitis Eesti OÜ Registrikood: 12433862 Aadress: Narva mnt 5, 10117 Tallinn Vaidlustaja esindajad: vandeadvokaat Edgar-Kaj Velbri vandeadvokaadi abi Pilleriin Peedosk Advokaadibüroo WALLESS Liivalaia 36, 10132 Tallinn Tel 611 0915 E-post: [email protected] [email protected] HANKIJA VASTUS VAIDLUSTUSELE 1. TAOTLUSED 1. Jätta Ignitis Eesti OÜ vaidlustus rahuldamata (RHS § 197 lg 1 p 4). 2. Jätta Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti menetluskulud Ignitis Eesti OÜ kanda ning mõista Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti menetluskulud Ignitis Eesti OÜ-lt Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti kasuks välja (RHS § 198 lg 3).  Sorainen – 2/10 – 2. ASJAOLUD 1. Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet (edaspidi hankija) kuulutas 18.08.2025 välja kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse „Elektrisõidukite avaliku laadimistaristu teenus Tallinnas“ (viitenumber: 296756; edaspidi hange). Pakkumuste esitamise tähtpäev on 12.01.2026 kell 13.00. 2. Ignitis Eesti OÜ (edaspidi vaidlustaja) esitas 04.11.2025 vaidlustuse, taotledes riigihanke alusdokumendi (täpsemalt kontsessioonilepingu kavandi p-de 11.8., 12.1.2., 12.2.1., 12.2.2. ja 12.2.5.) riigihangete seadusega kooskõlla viimist. Vaidlustaja väited seonduvad asjaoluga, et tegemist on väidetavalt ebaproportsionaalsete kontsessioonilepingu (edaspidi lepingu) tingimustega. 3. Hankija vaidlustusega ei nõustu ning leiab, et puudub alus selle rahuldamiseks ning RHAD-sse muudatuste tegemise kohustamiseks. Seda järgmistel põhjustel. 3. VAIDLUSTUS TULEB JÄTTA RAHULDAMATA 3.1. Kontsessioonilepingu puhul on omane äririski üleminek pakkujale ning hankijal puudub kohustus kehtestada vaidlustajale meelepäraseid tingimusi 4. Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vaidlustus puudutab suures osas asjaolu, et vaidlustaja leiab, et kontsessioonilepingu tingimused ei ole otstarbekad, mille kaudu üritab vaidlustaja saavutada lepingus meelepärasemaid tingimusi. Enamik, kui isegi mitte kõik vaidlustaja väited seonduvad asjaoluga, et väidetavalt pole lepingutingimused proportsionaalsed RHS § 3 mõttes. 5. Esmalt tuleb seetõttu meenutada seda, et tegemist pole nö tavapärase riigihankega, vaid kontsessioonilepingu sõlmimise menetlusega RHS 4. peatüki alusel. Kontsessioonilepingute puhul on aga tavapärane, et pakkuja kannab kogu äririski, sest muidu poleks tegemist kontsessioonilepinguga (RHS § 4 p 13). Kontsessionääri kantava eriomase äririski tunnuseks on see, et kui tavalise hankelepinguga kaasneb tasu, mida hankija maksab otse teenuseosutajale või ehitustööde tegijale, siis kontsessioonilepingu puhul seisneb tasu aga kas ainult õiguses ehitist ekspluateerida või teenust osutada või sellises õiguses koos rahalise maksega. 6. RHS § 131 lg 4 avab äririski mõiste järgmiselt: risk, mille puhul ei ole tavapäraste tegevustingimuste korral tagatud kontsessioonilepinguga seotud investeeringute ja kulude katmine ega turul ettenägematute olukordade tagajärjel tekkinud kahjumi hüvitamine. Äririsk võib seonduda nõudluse või pakkumise või mõlemaga. Nõudlusega seotud äririskiks on näiteks teenuse tarbijate vähesus või maksejõuetus, pakkumusega seotud äririskiks aga nt teenuse osutamise kulude suurenemine.1 Seega näeb juba kontsessioonilepingu olemus ette, et pakkujal on tavapärase hankelepinguga võrreldes suurem äririsk. 7. Eeltoodu on oluline ka käesoleva vaidlustuse kontekstis, kuivõrd hankijal on sellest lähtuvalt nii õigus kui ka kohustus sõnastada tulevase kontsessioonilepingu tingimused viisil, mis täpsustavad seda, kuidas hankija eelnevalt käsitletud äririski kontsessionäärile üle annab. Äririski üleandmine ongi seega hankijale üheks lähtepunktiks kontsessioonilepingu tingimuste seadmisel. 8. Teiseks tuleb tähele panna tõsiasja, et vaidlus käib hankelepingu tingimuste üle. Lähtudes väljakujunenud kohtupraktikast, siis taandub lepingutingimuste liigse ranguse puhul ettevõtja 1 M. A. Simovart, M. Parind, E. Fels (koost). Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2025. § 131 lg 4, p-d 16-19.  Sorainen – 3/10 – huvide riive üldjuhul ärilistele riskidele, mida tal on võimalik arvesse võtta pakkumuse maksumuse kujundamisel ja reeglina on need kõigile isikutele ühtmoodi koormavad.2 9. See tähendab omakorda, et hankijal on hankelepingu tingimuste kehtestamisel iseäranis avar kaalutlusruum ning VaKo ja kohtute kontroll selle üle on piiratud. Eelkõige saab kohus kontrollida, et hankija kehtestatud tingimused ei oleks ilmselgelt asjakohatud või meelevaldsed. Hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on hankijal olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale veel õigust nõuda tingimuste muutmist.3 VaKo ja kohtud ei hinda kontsessioonilepingu majanduslikku otstarbekust.4 10. Ka antud juhul ei ole vaidlustaja väitnud, et mõni vaidlusalustest tingimustest kohtleks potentsiaalseid pakkujaid ebavõrdselt. Tingimuste eeldatav mõju on kõigi potentsiaalsete pakkujate jaoks samaväärne, mistõttu ei tulene vaidlustaja esitatud argumentidest seda, et tegemist oleks õigusvastaste tingimustega, kui hankija ei kujunda neid selliseks, nagu tema ootab. Sellist kohustust ei näe hankijale ette ka haldus- ega kohtupraktika, mille kohaselt ei pea hankija kujundama selliseid lepingutingimusi, mis oleksid potentsiaalsetele pakkujatele võimalikult soodsad ja meelepärased.5 11. Tallinna Ringkonnakohus on korduvalt kinnitanud, et pelk asjaolu, et tingimus ei ole ettevõtjale meelepärane ja see saaks teoreetiliselt olla ettevõtja jaoks ka leebem, ei tähenda veel seda, et tegemist on ebaproportsionaalse tingimusega.6 12. Praegusel juhul on hankija sätestanud õiguspärased (sh proportsionaalsed) tingimused. Hankija otsustada on seejuures see, mida ja millistel tingimustel soetada. Hankijal puudub kohustus sätestada pakkujatele võimalikult soodsad lepingutingimused. Juhul kui vaidlustaja leiab, et hanke tingimused, sh lepingupunktid ei ole talle vastuvõetavad või ei tasu ära ärilist riski, on vaidlustajal võimalus pakkumus ka esitamata jätta. Riskide hajutamise eesmärgil saab vaidlustaja pakkumuse hinna vastavalt ka kujundada. 3.2. Vaidlustaja osundatud RHAD sätted ei ole RHS-iga vastuolus 13. Alljärgnevalt selgitab hankija ka vaidlustaja viidatud lepingu punktide sisu ja nende kehtestamise põhjuseid, millest nähtub, et hankijal on olnud asjakohane ja mõistlik põhjus nende kehtestamiseks. Kuna hankijal on olnud objektiivsed põhjused selliste tingimuste kehtestamiseks, ei saa need eespool käsitletud haldus- ja kohtupraktika kohaselt olla eelduslikult ebaproportsionaalsed ja õigusvastased. 3.2.1. Lepingu p 11.8 ei ole vastuolus RHS §-ga 3 (lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õigus) 14. Kontsessioonilepingu kavandi p 11.8 sätestab järgneva: Omanikul on õigus Leping korraliselt ja ilma põhjuseta ennetähtaegselt kirjaliku avalduse alusel üles öelda, teavitades sellest Kasutajale vähemalt 12 (kaksteist) kuud ette. 15. Vaidlustaja etteheide seondub asjaoluga, et vastavat õigust ehk korralise ülesütlemise õigust ei ole ette nähtud pakkujale ning hankija ei pea korralist ülesütlemist põhjendama (vt vaidlustuse p 14). Hankija ei nõustu vaidlustajaga, et p 11.8 oleks RHS §-ga 3 vastuolus. 2 Vrd TlnRnKo 3-24-2374, p 20. 3 TlnRnKo 3-20-1202, p 10. 4 M. A. Simovart, M. Parind, E. Fels (koost). Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2025, § 3, p 20; TrtHKo 3-18-1047, p-d 8, 13.2 ja 14.2. 5 VaKo 63-18/195194; TrtHKo 3-18-1047. 6 Haldusasjad nr 3-18-752, 3-20-1199, 3-20-1202, 3-18-1047.  Sorainen – 4/10 – 16. RHS § 131 lg 1 järgi võib kontsessioonileping olla teenuste või ehitustööde kontsessioonileping. Praegusel juhul on tegemist teenuste kontsessioonilepinguga (vt lepingu ptk 2 – lepingu ese). Seejuures on tavapäraselt teenuste osutamise lepingutes ette nähtud nii lepingu korraline kui ka erakorraline ülesütlemine. Ei ole ka midagi ebatavalist selles, kui teenuste osutamise leping näeb tellijale ette laiemad ülesütlemisõigused kui teenusepakkujale – see on ka tellija kui teenuse saaja rolli ja võimalikke ajas muutuvaid huvisid arvestades loogiline. Seejuures on ka tavapärane, et korralist ülesütlemist ei pea eraldi põhjendama. Selline kohustus on erakorraliste lepingu ülesütlemiste puhul. Korraline ülesütlemine ka lühemate tähtaegade puhul on hankelepingutes tavapärane.7 17. Hankija on sätestanud ülesütlemise regulatsiooni nii nagu see on teenuse osutamise lepingutes tavaline: korralise ülesütlemise õigus on hankijal kui tellijal, kuid mitte kontsessionääril kui teenusepakkujal. Seejuures on hankija oma korralise ülesütlemise korral ette näinud tavapärasest oluliselt pikema etteteatamistähtaja (12 kuud). Viidatud 12-kuuline etteteatamistähtaeg tagab kontsessionäärile võimaluse oma äriplaane vastavalt teha ja arvestada juba aasta aega ette, et sõlmitud leping lõppeb. Seetõttu ei tule selline ülesütlemine kontsessionäärile ka kuidagi üllatuslikult ja kontsessionääril on ette nähtud piisav aeg oma ärilise tegevuse ümberkujundamiseks. 18. Korraline ülesütlemine on hankijale oluline seetõttu, et kuna hankega hõlmatud kinnistud on linna vara ja osa avalikust linnaruumist, peab hankijale säilima õigus seda vara oma huvidest lähtuvalt kasutada. Linna huvid ja suunised võivad ajas muutuda ning pole välistatud, et linnaruum ei vaja mitmete aastate pärast enam sellisel kujul teenust (s.o. elektriautode laadimistaristut). Muutuda võib turu käitumine ja kasutatavad tehnoloogiad – näiteks võivad elektriautod asenduda kas või vesinikuautodega, mistõttu kaob vajadus elektriautode laadimistaristu järgi. Muutuda võivad ka linna planeeringud, keskkonnaalased nõudmised jm linnaruumi kasutust mõjutavad tingimused. Hankijale kui kinnistute omanikule ja linnaruumi tegevuse korraldajale peab jääma mõistlik võimalus muutunud oludele reageerida ja vajadusel teenusega kaetud kinnistud muuks otstarbeks kasutusele võtta. Hankijat ei saa hanketingimuste kaudu sundida olema rangelt 12 aastat või rohkemgi seotud just ühe kinnistute kasutusviisiga. 19. Hankijale kui tellijale ette nähtud pika etteteatamisajaga korralise lepingu ülesütlemise õigus ei ole pakkuja jaoks kuidagi ebamõistlik ega ebaproportsionaalne. Ka erasfääris tegutsedes tuleb pakkujal arvestada, et teenuse tellija võib otsustada teenuse kasutamisest loobuda. Seega on lepingu korraline ülesütlemine tellija poolt pakkuja tavalise äririski realiseerumine. Praeguses hankes on isegi pakkuja huvide tasakaalustamiseks sätestatud ebatavaliselt pikk (st 12-kuuline) etteteatamisaeg, mille jooksul pakkuja saab veel vabalt teenuse osutamisest tulu teenida ning teha samal ajal ka ettevalmistusi oma tegevuse ümberkorraldamiseks – nt leida oma laadijatele alternatiivne asukoht või kasutusviis ning hankida laadimisteenusele uusi kliente. 20. Kokkuvõtvalt, lepingu punkt 11.8 ehk tellijapoolse korrapärase ülesütlemise säte on seda liiki lepingutes tavapärane, mis kätkeb endas pakkuja kui teenuseosutaja tavapärase äririski realiseerumist. Säte ei ole pakkuja suhtes kuidagi ebamõistlik, vaid hoopis vastupidi – see soodustab pakkujat läbi tavapärasest pikema etteteatamisaja. Seejuures pole pakkuja võimalused lepingut üles öelda välistatud – pakkujal on võimalik leping alati erakorraliselt üles öelda, kui selleks esineb alus. 21. Vaidlustaja ei ole ka väitnud, et sättes oleks tegemist ebamõistliku etteteatamistähtajaga või et tegemist oleks üleüldiselt ennekuulmatu lepingupunktiga. Vaidlustaja tahab lihtsalt, et lepingus ette nähtud ülesütlemise ja sellega seonduv hüvitiste regulatsioon oleks talle 7 Näiteks riigihangete 294884, 286839, 290161 alusel sõlmitud hankelepingud.  Sorainen – 5/10 – meelepärasem. Vaidlustajal pole aga subjektiivset õigust nõuda endale soodsamaid või meelepärasemaid hanketingimusi. 3.2.2. Lepingu p 12.1.2. ei ole vastuolus RHS §-ga 3 (lepingute ja dokumentatsiooni üleandmine lepingu lõppemisel) 22. Kontsessioonilepingu kavandi p 12.1.2 sätestab järgneva: Lepingu lõppemisel tagab Kasutaja, et Lepingu täitmise eesmärgil, st Laadimistaristute rajamiseks ja käitamiseks sõlmitud lepingud ja koostatud dokumentatsioon (sh liitumislepingud, võrgulepingud, elektrilepingud, võimalikud sidevõrgulepingud, Laadimistaristute projektid ja joonised, teostatud tööde dokumentatsiooni, ohutusjuhendid ja muud dokumendid) antakse üle Omaniku taotluse korral Omaniku poolt määratud isikule (sh Omanikule või muule kolmandale isikule). Eelsätestatu hõlmab muu hulgas lepingute ja dokumentatsiooni faktilist üleandmist ja Kasutaja kohustust tagada, et Lepingu punktis eelpool viidatud viidatud lepingud (kui need on sõlmitud) kantakse üle või vastava lepingu pool asendatakse Omaniku poolt määratud isikuga (sh lepingu loovutamise teel või muude toimingute tegemine tagamaks lepingute siduv üleminek). Kasutaja poolt sõlmitud elektrilepingu suhtes lepingu üleandmist ei toimu, selle asemel võib Omanik nõuda elektrilepingu lõpetamist Kasutaja poolt. 23. Kokkuvõtlikult on tegemist lepingupunktiga, mille alusel tuleb lepingu lõppemisel kontsessionääril hankijale üle anda laadimistaristute rajamiseks ja käitamiseks sõlmitud lepingud ja koostatud dokumentatsioon. 24. Vaidlustaja leiab, et selline kohustus on teenuspakkuja jaoks põhjendamatult koormav, kuivõrd peab tasuta lepingud ja dokumentatsiooni kolmandale isikule üle andma (vt vaidlustuse p 16 jj). Vaidlustaja väide jääb arusaamatuks, kuna tegelikkuses reguleerib leping ka lepingute ja dokumentatsiooni üleandmise eest tasu saamist – selleks on lepingus olemas lepingu ennetähtaegse lõppemise korral makstava hüvitise regulatsioon (lepingu punkt 12.2). See, et vastav regulatsioon ei sisaldu just punktis 12.1.2, ei tee punkti 12.1.2 õigusvastaseks. 25. Lepingu punkti 12.1.2 näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse sättega, mis oleks vastuolus RHS §-ga 3. Lepingu p 12.1.2. kehtestamise vajadus tuleneb asjaolust, et kontsessioonilepingu lõppemisel võib hankija võtta teenuse pakkumise enda kanda või otsida uue teenusepakkuja. Sellisel juhul ei saa aga laadimistaristute rajamiseks ja käitamiseks sõlmitud lepingud ja koostatud dokumentatsioon olla eelmise lepingupartneri ehk eelmise kontsessionääri käes. Seetõttu tuleb vastavad lepingud ja dokumentatsioon hankijale või hankija leitud uuele teenusepakkujale üle anda. 26. Elektrituruseaduse (ELTS) järgi saab ühes liitumispunktis omada võrguühendust ja võrguettevõtjaga liitumis- või võrgulepingut ainult üks isik. Iga liitumispunkti kohta sõlmitaksegi ainult üks liitumis- või võrguleping.8 Teisisõnu, liitumis- või võrguleping annab konkreetsele isikule ainuõiguse konkreetse liitumispunkti kasutamiseks. 27. Juhul kui kontsessionääri käes on liitumis- või võrguleping, tähendab see seda, et keegi teine ei saa sama liitumispunkti kasutada, sh ühendada sellega oma laadijaid ega hakata laadimisteenust osutama. Kui kontsessioonääriga sõlmitud leping mistahes põhjusel lõppeb, ei 8 Kui isik soovib saada ühendust võrguga, tuleb tal esmalt sõlmida võrguettevõtjaga liitumisleping. Liitumisleping näeb ette kohustused, mis tuleb pooltel täita selleks, et ühendus rajada – reeglina võrguettevõtja ehitab valmis liitumispunkti ja liituja ehitab välja oma elektripaigaldise ehk seadme, mis võrguga liidetakse. Kui kõik liitumislepingust tulenevad kohustused on täidetud, lõppeb liitumisleping ära ja sõlmitakse võrguleping. Võrguleping on leping, mille alusel toimub pärast ühenduse valmimist liitumispunkti kasutus, sh elektri liikumine võrgust elektripaigaldisse ja vastupidi. Seega – kõigepealt sõlmitakse liitumisleping, mis hiljem asendub võrgulepinguga, neid kahte korraga olla ei saa.  Sorainen – 6/10 – saa jääda liitumis- või võrguleping kontsessionääri kätte, sest see välistaks otseselt võimaluse, et teenuse osutamist saaks jätkata hankija ise või uus teenusepakkuja. 28. Kuivõrd lepingupunkti eesmärk on tagada hankijale lepingu lõppemise korral teenuse osutamisse jätkamine (kas ise või kolmanda isiku kaudu), on oluline, et laadimistaristute rajamiseks ja käitamiseks sõlmitud lepingud ja koostatud dokumentatsioon oleks kontsessionääri poolt hankijale üle antud. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik ja jabur olukord, kus eelmise kontsessionääri käes on võrguühenduse kasutamise ainuõigus võrguettevõtja suhtes, kuid samal ajal pole tal mingisugust õigust kasutada linnale kuuluvat maad (kontsessioonilepingu lõppemisega lõppevad ka kontsessionääri kasuks seatud isiklikud kasutusõigused) ning osutada seal teenust. Ainuõigus võrguühenduse kasutamiseks ei saa ühelgi juhul jääda vanale kontsessionäärile, vaid see peab minema üle uuele teenusepakkujale (kelleks võib olla ka hankija ise) selleks, et oleks võimalik teenuse osutamine üle võtta. 29. Eeltoodu tõttu ei ole tegu ebaproportsionaalse lepingupunktiga, kuivõrd lepingupunkt ei seondu ühelgi moel hankija meelevaldse eelistusega, vaid objektiivse vajadusega võimaldada lepingu lõppemisel teenuse pakkumise jätkamist lähtuvalt neist oludest, mis valitsevad pärast lepingu lõppemist. Tingimus ei kahjusta vaidlustajat ega ka ühtegi teist turuosalist kuidagi, kuivõrd kohaldub kõikidele ettevõtjatele, kes hankes osaleda soovivad, ühel viisil. Lisaks rakendub säte vaid oludes, kus leping lõppeb ega takista kuidagi pakkumuse esitamist või lepingu nõuetekohast täitmist selle kehtivuse ajal. 30. Nõue, et endise teenuseosutaja kätte ei saa jääda liitumis- või võrguleping ja olemasoleva taristuga seonduv dokumentatsioon juhul, kui võõral maal tegutsemist võimaldav maakasutusõigus on lõppenud, on tavapärane ka erasfääris. Praktikas on tavaline, et elektritaristu arendajad muudavad ja lõpetavad maakasutusõiguseid ja seetõttu lõpetavad või annavad üle liitumis- ja võrgulepinguid ja taristuga seotud dokumentatsiooni. Vastupidist olukorda ei saa tavalises äripraktikas tekkida, sest ükski maaomanik ei oleks nõus sõlmima lepingut, mille järgi tema endine teenusepakkuja nö jalutab minema koos kogu tema maale jäävat taristut puudutava dokumendipakiga. Seega, isegi kui praegusel juhul poleks tegemist hankija ja hankelepinguga, ei saaks vaidlustaja eeldada, et tema kätte jääks lepingu lõppemisel liitumis- ja võrgulepingud ning rajatud taristuga seonduv dokumentatsioon. Kohustus sellised dokumendid lepingu lõppemisel üle anda on tavapärane äririsk, mida saavad kõik pakkujad oma pakkumuse esitamisel võrdselt arvestada ja hinnata. 31. Vaidlustaja väidet, et lepingud ja dokumentatsiooni peab „tasuta üle andma“, käsitleb hankija peatükis 3.2.4. 3.2.3. Lepingu p 12.2.1. ei ole vastuolus RHS §-ga 3 (kulude hüvitamine ennetähtaegsel lepingu lõppemisel) 32. Kontsessioonilepingu kavandi p 12.2.1. sätestab järgneva: 12.2.1. Omanik maksab Lepingu ennetähtaegsel lõppemisel Kasutajale hüvitist Laadimistaristute rajamiseks võrguettevõtjaga sõlmitud elektrivõrgu liitumislepingute alusel võrguettevõtjale makstud liitumistasude osaliseks hüvitamiseks üksnes järgmistel juhtumitel ja tingimustel: 12.2.1.1. Liitumislepingud on sõlmitud ja Kasutaja on võrguettevõtjale liitumistasu osaliselt või täielikult tasunud; 12.2.1.2. Leping on ennetähtaegselt lõppenud põhjusel, et: 12.2.1.2.1. Kasutaja ei saa Kasutajast otseselt mittesõltuvatest põhjustest tulenevalt Lepingust tulenevaid kohustusi täita (nt kui põhjused tulenevad Kinnistute objektiivsest sobimatusest laadimisteenuse pakkumiseks või võrguettevõtja poolsetest takistustest); või  Sorainen – 7/10 – 12.2.1.2.2. Omanik on oluliselt rikkunud Lepingust tulenevaid kohustusi; 33. Seega on tegemist lepingupunktiga, mis sätestab lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral kontsessionäärile hüvitise maksmise tingimused ja korra. Vaidlustaja on mh leidnud, et tegemist on põhjendamatult piirava regulatsiooniga, kuivõrd ette on nähtud „liitumistasude osaline hüvitamine“ (vt vaidlustuse p-d 20 ja 22). Hankija sellega ei nõustu. 34. Lepingupunkti 12.2.1 tuleb lugeda koosmõjus punktiga 12.2.3, mis näeb ette hüvitatava summa arvestamise põhimõtted. Punkti 12.2.3.1 kohaselt võetakse hüvitatava summa arvestamisel aluseks kontsessionääri poolt lepingu lõppemise hetkeks liitumislepingu alusel võrguettevõtjale tasutud liitumistasu summa. Hüvitis on piiritletud just liitumistasuga, kuna see on kontsessionääri poolt teenuse osutamiseks tehtud kulutustest kõige suurem – nagu vaidlustaja ise viitab, võivad vastavad kulud ulatuda kuni 250 000 euroni ühes asukohas (vt vaidlustuse p 16). Lisaks, liitumistasu kulu on objektiivne kulu, mis ei sõltu kontsessionäärist (selle suuruse määrab võrguettevõtja) ning see on ka lihtsasti tõendatav võrguettevõtja esitatud arvete kaudu. Seega, hüvitise maksmise alusena on see kõige adekvaatsem ja objektiivsem standard, millest hankija saab lähtuda. 35. See, et hankija on lepingusse sisse kirjutanud endale kohustuse teatud tingimustel hüvitist maksta, on juba iseenesest pakkujatele oluline vastutulek. Ilma sellise kohustuseta ei pruugiks hankijal osadel juhtudel üldse mingit hüvitamise kohustust olla, kuna rakenduks tavapärane lepinguliste kahjunõuete esitamise kord – sh peaks pakkuja hakkama tõendama hankijapoolset lepingurikkumist, sellega põhjuslikus seoses olevat kahju tekkimist pakkujale, selle kahju suurust jne. Praegune hüvitise regulatsioon toimub sisuliselt nagu leppetrahvi regulatsioon, kus nõude esitamise ja selle alusel makse saamise korda on seaduse standardiga võrreldes oluliselt lihtsustatud. 36. Vaidlustaja viidatud osalise hüvitamise põhimõte tuleneb lepingu punktist 12.2.3.1.1, mis näeb ette, et makstav hüvitis ajas väheneb. Sätte järgi lähtutakse lepingu jõustumise ja lepingu lõppemise ajahetkest ning võrreldakse seda lepingu kehtivusaja lõpuni jääva perioodiga: hüvitatav summa väheneb proportsionaalselt vastavalt sellele, kui suur osa lepingu kehtivuse perioodist on lepingu ennetähtaegse lõppemise hetkeks möödunud. 37. Ka selles mehhanismis ei ole midagi pakkuja suhtes ebaproportsionaalset. Kuna pakkuja teenib laadimisteenuse osutamisest tulu, saab ta aja möödudes enda tehtud liitumistasude katteks raha tagasi teenuse osutamisest. Ka vaidlustaja ise selgitas, et teenuse osutama hakkamiseks tuleb küll teha märkimisväärsed investeeringud avaliku laadimistaristu rajamiseks, kuid hiljem selle laadimistaristu käitamisega (milleks on teenuseosutajatel hinnanguliselt 10 aastat) teenitakse investeeringuga seotud kulud tagasi (vt vaidlustuse p 12). 38. Sellest loogikast tulenevalt on ka hankija lepingust tulenev hüvitamiskohustus osaline. Lepingus ettenähtud liitumistasude osalist hüvitamist ei saa asendada nö täieliku hüvitamisega, kuivõrd vastasel juhul saaks kontsessionäär lepingu lõppemise korral ebaproportsionaalselt suure hüvitise. Pakkujale kogu liitumistasu kinnimaksmine avalikest vahenditest ei ole õigustatud olukorras, kus pakkuja on kulud juba tagasi teeninud. 39. Ka vaidlustaja hinnangul on võimalik investeering nö tagasi teenida, st pakkujal on võimalik tulu teenida. Kui aga leping lõppeb ca 10 aasta möödumisel selle sõlmimisest, on selleks ajaks ka kindel, et pakkuja on juba oma investeeringuid tagasi teeninud. Sellisel juhul on igati mõistlik, et kontsessionäär ei saaks hankijalt nõuda ka täielikku liitumistasude hüvitise tasumist, kuivõrd vastasel juhul kontsessionäär rikastuks topelt. Tegemist poleks enam hüvitisega tasutud liitumistasude eest, mida kontsessionäär ei jõudud tagasi teenida, vaid täiendav hüvitis lisanduks tagasiteenitud liitumistasudele ja teenustasudele. Ka on osalise hüvitise tasumine õigustatud samal põhjusel, kuivõrd muidu võtaks hankija enda kanda pakkuja äririski (st kontsessionääri äril puuduks täielikult kontsessioonlepingu põhiliseks tunnuseks  Sorainen – 8/10 – olev äririsk). Seetõttu on hankija vaidlustatud kontsessioonilepingu kavandis ette näinud justnimelt osalise ja mitte täieliku hüvitise tasumise regulatsiooni. 40. Veelgi enam, kui hankija jätaks siinkohal enda kanda kontsessioonilepingule omase äririski, siis tõusetuks koheselt küsimus ka sellest, kas hankija korraldab kohast menetlust, kuna sellisel puhul saaks väita, et tegemist on „tavalise hankelepinguga“ ja hankija polegi õigustatud kontsessioonilepingu sõlmimise menetlust korraldama. Ebakohane menetlus võib Riigikohtu praktika kohaselt kaasa tuua ka lepingu tühisuse,9 rääkimata siin muudest ebameeldivustest. 3.2.4. Lepingu p 12.2.2. ei ole vastuolus RHS §-ga 3 (kulude hüvitamise kord ennetähtaegse lepingu lõppemise korral) 41. Kontsessioonilepingu kavandi p 12.2.2. sätestab järgneva: 12.2.2. Kasutaja esitab Lepingu lõppemisele järgnevalt Omanikule hiljemalt 30 (kolmekümne) kalendripäeva jooksul vastavasisulise kirjaliku kulude hüvitamise avalduse (sh põhistades ja tõendades hüvitatava kulu kandmise (kuludokumendid) ning Lepingu lõppemise põhjuse). 12.2.2.1. Käesolevas punktis nimetatud kulude hüvitamise avalduse esitamise tähtaeg loetakse Kasutaja kulude hüvitamise nõude suhtes õigustlõpetavaks tähtajaks ja 12.2.2.2. Omanik on saanud vähemalt hüvitatava kulu suuruses makse isikult, kes asub Lepingu ennetähtaegse lõppemise järgselt vastaval Kinnistul elektrisõidukite laadimisteenust pakkuma. 42. Sisuliselt sätestab nimetatud lepingupunkt eelnevalt p-s 12.2.1. sätestatud hüvitise väljamaksmise korra. Täpsemalt näeb p 12.2.2 ette kontsessionääri kohustuse teha hüvitise saamiseks hankijale avaldus pärast lepingu lõppemist. Vaidlustaja hinnangul on lepingupunkt ebaproportsionaalne ja ebaselge (vt vaidlustuse p-d 23-25). Hankija sellega ei nõustu. 43. Vaidlustaja leiab, et lepingu lõppemise hetk ei pruugi olla üheselt selge, mistõttu võib jääda ebaselgeks, millal hakkab lepingupunktis nimetatud 30 päeva kulgema (vt vaidlustuse p 23). Vaidlustaja käsitlus on äärmiselt teoreetiline ja hüpoteetiline ning eluliselt ei ole usutav, et selline probleem viidatud sätte alusel praktikas tõusetuks. 44. Lepingu ülesütlemiseks tuleb teha teisele poolele avaldus ning avalduses reeglina märgitakse ka lepingu lõppemise kuupäev. Kui avaldusse vastavat kuupäeva ei märgita, lõppeb leping kas lepingus endas või seaduses ettenähtud korras ja tähtaegasid arvestades. Vaidlustaja on professionaalne teenuseosutaja, kelle kasutuses on vajadusel ka professionaalne juriidiline abi, mistõttu ei saa juhtuda, et vaidlustaja ei saa aru, millal leping lõppeb. Kahtluse tekkimise korral on vaidlustajal alati ka võimalik küsida nõu teiselt lepingupoolelt ehk hankijalt. 45. Isegi juhul, kui vaidlustajale pole lepingu lõppemise kuupäev selge (mis pole eluliselt usutav), ei piiraks lepingu p 12.2.1 tema võimalust hankijalt hüvitist saada. Lepingupunkt näeb ette 30 päeva hüvitise taotlemiseks ja kuludokumentide esitamiseks, mis on enam kui piisav. Arvestades, et lepingu p 12.2.3.1 järgi seondub hüvitis võrguettevõtjale makstud liitumistasudega, on vastavad kulud vaidlustajale lepingu lõppemise ajal teada – tegemist on maksetega, mille ta on võrguettevõtjale viimase poolt esitatud arvete alusel juba teinud. Samuti on vaidlustajal olemas kõik vajalikud kuludokumendid, milleks on võrguettevõtja esitatud arved ja nende tasumist kinnitavad maksekorraldused. 46. Tegemist ei ole seega ebamõistlikult lühikese tähtajaga, et hankijale hüvitisnõuet ja kuludokumente esitada. Hoopis vastupidi – tegemist on pakkujat soosiva pika tähtajaga. Kui vaidlustajal on mure, et lepingu võimalik lõppemise kuupäev on talle ebaselge (mis pole 9 Vrd RKHKo 3-3-1-66-10, p 10.  Sorainen – 9/10 – eluliselt usutav), siis ei pea ta ootama 30-päevase tähtaja lõpuni, vaid tal on võimalik oma hüvitisnõue ja kuludokumendid esitada hankijale kas või paari päevaga, kuna kulu summa on teada ja kuludokumendid olemas. Selliselt ei ole lepingu p 12.2.3.1 vaidlustaja suhtes mitte kuidagi ebamõistlik või ebaproportsionaalne. Ka erasfääris sõlmitavates lepingutes on taolised sätted tavalised, sh nõutakse hüvitisnõuete esitamist kindla tähtaja jooksul ja seatakse hüvitise väljamaksmise tingimuseks kuludokumentide esitamine. Selliste tingimuste seadmine kontsessionäärile ei ole tema suhtes kuidagi ebamõistlikult koormav. 47. Olgu uuesti korratud seegi, et vaidlustatud kontsessioonilepingu kavandi punkt kohaldub ühtlaselt kõikidele ettevõtjatele, kes soovivad menetlusest osa võtta ega takista neil pakkumuse esitamist ega kontsessioonilepingu kehtivuse ajal selle nõuetekohast täitmist. 48. Kuigi vaidlustaja ei ole sõnaselgelt taotlenud lepingupunkti 12.2.2.2. muutmist, märgib hankija lühidalt järgmist seoses vaidlustaja esitatud väidetega (vt vaidlustuse p 25). Lepingupunkti 12.2.2.2. eesmärk seondub asjaoluga, et pärast lepingu lõppemist võib asuda uus teenusepakkuja hankijale teenust pakkuma eelmise kontsessionääri asemel. Sellisel juhul näeb hankija uuele teenusepakkujale ette kohustuse maksta kinni eelmise kontsessionääri liitumistasud. See tähendab, et hankija hüvitab liitumistasud eelmisele kontsessionäärile, kuivõrd need tasub hankijale uus kontsessionäär. Seetõttu on väär ka vaidlustaja väide, et lepingud ja dokumendid lähevad nö tasuta üle kellelegi kolmandale (vt vaidlustuse p 17). 3.2.5. Lepingu p 12.2.5. ei ole vastuolus RHS §-ga 3 (õiguste ja kohustuste restitutsioon ennetähtaegsel lõpetamisel) 49. Kontsessioonilepingu kavandi p 12.2.5. sätestab järgneva: Pooled on kokku leppinud, et Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel on Lepingu punktis 12.2.1 sätestatud hüvitis kompensatsioon Kasutaja kõikide võimalike kahjude ja kulude eest ja Kasutajal ei ole õigust Omanikult nõuda sellele lisaks täiendavalt mingeid kahju- või kuluhüvitisi. 50. Vaidlustaja väitel on see punkt ebaproportsionaalne ja põhjendamatu, kuna see piirab pakkuja õigust nõuda kahju- või kuluhüvitisi, kui hankija ütleb lepingu üles p 11.8 alusel või lepingu ennetähtaegne lõpetamine on põhjustatud hankija olulisest lepingu rikkumisest. Hankija vaidlustajaga ei nõustu. 51. Vastava lepingupunkti mõte on sätestada, et lepingu punktis 12.2 ette nähtud hüvitistele lisaks ei saa kontsessionäär täiendavaid kahju- või kuluhüvitisi nõuda. Lepingu punktis 12.2 viidatud hüvitis kohaldub punktis 12.2.1 kirjeldatud juhtumitel ja tingimustel. Nende tingimuste hulgas on toodud lepingu ennetähtaegne lõpetamine, mis on põhjustatud hankija olulisest lepingu rikkumisest (p 12.2.1.2.2). Seega on selleks olukorraks leping hüvitise ette näinud. See hüvitis on igati piisav ja põhjendatud, et katta kontsessionääri poolt tehtud investeeringute kulud (vt eespool p 3.2.3). Täiendavate hüvitise vms kulude nõudmine hankijalt ei ole enam põhjendatud. 52. Kuivõrd lepingu punktis 12.2.1 kirjeldatud juhtumite ja tingimuste hulgas ei ole lepingu korralist ülesütlemist (lepingu p 11.8), siis sellele lepingu punktis 12.2 ette nähtud hüvitis ei kohaldu. Sellest tulenevalt ei kohaldu sellele olukorrale ka lepingu punktist 12.2.5 tulenev põhimõte, et hüvitistele lisaks ei saa kontsessionäär täiendavaid kahju- või kuluhüvitisi nõuda. Seega ei vasta tõele vaidlustaja mõttearendus, et punkt 12.2.5 piirab tema õigust nõuda kahju- või kuluhüvitisi lepingu korralise ülesütlemise puhul. See lepingupunkt ei käsitle korralist ülesütlemist, vaid ainult lepingu p-s 12.2.1.2 loetletud erakorralise ülesütlemise juhte. Kui pooled ei ole seadusest erinevalt lepingus kokku leppinud, kohaldub seaduses sätestatu. Seega ei saa vaidlustaja argument põhimõtteliseltki näidata seda, et hankija on selle tingimuse kehtestamisel eksinud.  Sorainen – 10/10 – 53. Üldiselt on teenuse osutamise lepingutes tavaline, et tellijale sätestatakse vastutuse piirangud. Tavapärane on piirata tellija vastutus mingi kindla maksimumsummaga. Ka praegusel juhul on lepingu punkt 12.2.5 punktis 12.2.1 kirjeldatud juhtumite puhul vastutuse piirang – tellija (ehk hankija) ei maksa hüvitist rohkem kui lepingus sätestatud summas (mis arvestatakse p 12.2.3 alusel). Kui vaidlustaja sõlmiks analoogse lepingu erasfääris, oleks ka seal suure tõenäosusega sees tellija vastutuse piirang. See, et tellija ei vastuta lepingu alusel kogu pakkuja võimalike kulude ja kahjude eest, on pakkuja tavapärane äririsk, mida saab pakkumust tehes arvesse võtta ja hinnastada. 54. Praegusel juhul on kõikidele pakkujatele võrdselt teada punktist 12.2.5 tulenev vastutuse piirang ning sellega seonduv punktis 12.2 sätestatus hüvitise regulatsioon. Vaidlustatud punkt kohaldub ühtlaselt kõikidele ettevõtjatele, kes soovivad menetlusest osa võtta, see ei takista neil pakkumuse esitamist ega lepingu kehtivuse ajal selle nõuetekohast täitmist. Seega ei ole hankija kuidagi kontsessionääri õigusi ebaproportsionaalselt või põhjendamatult piiranud. 4. MENETLUSLIKUD TEATED 55. Tulenevalt VaKo 05.11.2025 vaidlustuse esitamise teatest, on käesolev vastus vaidlustusele esitatud tähtaegselt, kui see on esitatud hiljemalt 10.11.1025. 56. Vaidlustaja on vaidlustuses esitanud väite, et mh tuleb lepingutingimuste p 7.8 kooskõlla viia RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega. Kuivõrd vaidlustaja ei ole vaidlustuse põhjendustes ega ka taotlustes maininud lepingupunkti 7.8, ei käsitle ka hankija vastus vastuväiteid selles osas, kuivõrd hankija ei tea, millele vastu vaielda. 57. Hankija ei välista, et vaidlustust ei oleks võimalik lahendada RHS § 197 lg 1 p 1 mõttes kokkuleppel. 58. Hankija ei pea vajalikuks asja läbivaatamist avalikul istungil menetlusosaliste osavõtul ja soovib selle läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kui vaidlustuskomisjon otsustab RHS § 195 lg 2 alusel asja avalikul istungil siiski läbi vaadata, osaleb hankija sellel oma esindaja kaudu. 59. Kinnitame, et oleme hankija lepingulised esindajad (RHS § 190 lg 11). Lugupidamisega Gerli Helene Gritsenko Mario Sõrm Kadri Härginen vandeadvokaat vandeadvokaat vandeadvokaat