Oliver Orumets
Teie 07.01.2026
Eesti Kindlustusseltside Liit
Meie 05.02.2026 nr 8-4/116-2
[email protected]
Uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi
ülevõtmine
Olete palunud selgitusi seoses eelnõuga uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmiseks.
Esmalt olete juhtinud tähelepanu VÕS § 53 lg 5 täiendusest (Sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse
lepingu puhul ei kohaldata käesolevas jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja
selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut,
kui Euroopa Liidu õiguse või seda üle võtvate normidega on teatud liiki finantsteenuste osutamise
kohta sätestatud teisiti) tulenevatele mõjudele seoses kindlustuslepingute regulatsiooniga.
Tõepoolest on üldpõhimõte selline, et juhul, kui teatud finantsteenuste lepingute suhtes kehtivad
lepingueelse teavitamise, taganemisõiguse jne suhtes EL regulatsioonidest tulenevad erisätted
(siseriiklikult sätestatud VÕS eriosas), siis sidevahendi abil sõlmitud lepingute/finantsteenuste
üldsätteid nende suhtes ei kohaldu.
Minnes nüüd eelnõus VÕS § 433 lõike 1 muudatuste juurde, mille kohaselt kohaldatakse sidevahendi
abil sõlmitud kindlustuslepingutele §-s 56 sätestatut, tuleks tähele panna järgmisi nüansse:
- seoses kahjukindlustusega: muu kui elukindlustuse puhul ei põhine tarbija taganemisõiguse
regulatsioon Euroopa Liidu kindlustusspetsiifilisel regulatsioonil, ei nõua uue ülevõetava
direktiivi art. 16b lg 6 kindlustuslepingu reeglite prioriteeti. Kui on tegu sidevahendi abil
sõlmitud lepinguga ning Euroopa Liidu sektoraalne regulatsioon ei näe taganemisõigust ette,
kohaldub sellistele lepingutele just ülevõetava direktiivi taganemisõiguse regulatsioon
(tervikuna). Seega peabki VÕS §-s 56 sätestatud taganemisõiguse regulatsioon kohalduma.
Järelikult peakski kahjukindlustuse puhul kogu uue direktiivi taganemisreeglitele vastav
regulatsioon kohalduma;
- seoses elukindlustusega: siin sätestab taganemisõiguse Solventsus II direktiivi art. 186:
1. Liikmesriigid näevad ette, et kindlustusvõtjad, kes sõlmivad individuaalse
elukindlustuslepingu, võivad lepingust taganeda 14–30 päeva jooksul alates ajast, kui neile
lepingu sõlmimisest teatati.
Kindlustusvõtja teade kindlustuslepingust taganemise kohta vabastab ta kõigist edasistest
kindlustuslepingust tulenevatest kohustustest.
Muud kindlustuslepingust taganemise õiguslikud tagajärjed ja tingimused määratakse
kindlaks kindlustuslepingu suhtes kohaldatava õiguse alusel, eelkõige kindlustusvõtjale
kindlustuslepingu sõlmimisest teatamise korra osas. Ehk siis siin jätab direktiiv liikmesriikidele
õiguse määrata riigisiseses õiguses kindlaks muud kindlustuslepingust taganemise õiguslikud
tagajärjed ja tingimused, eelkõige kindlustusvõtjale kindlustuslepingu sõlmimisest teatamise
korra osas.
Seega ei esine meie hinnangul takistust kohaldada sidevahendi abil sõlmitud
elukindlustuslepingutele teavitamisnõuete osas uue direktiivi sätteid.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected]/ www.justdigi.ee
Registrikood 70000898
Teise probleemina tõstate esile, et taganemise tähtaja osas suurendab ebaselgust asjaolu, et VÕS
§ 433 sisaldab jätkuvalt kindlustuslepingute taganemistähtaja erinormi, mille kohaselt lõpeb
taganemisõigus ühe kuu möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest. Leiate, et ei ole selge,
kas selle sätte näol oleks edaspidi tegemist absoluutse erinormiga või kehtib see üksnes muude kui
sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingute suhtes.
Oleme seisukohal, et see lõike 2 regulatsioon ei puuduta tõesti sidevahendi abil sõlmitud lepinguid.
Oleme valmis kaaluma sellise täpsustusettepaneku tegemist kas eelnõusse ja/või seletuskirja
Riigikogu menetluse käigus.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Karin Maisvee 59080535
[email protected]
2