Madis Mikkor Teie 06.03.2024
[email protected] Meie 27.03.2024 nr 8-3/322-2
Märgukiri
Lugupeetud Madis Mikkor
Eesti riik on liitunud Spordis dopingu kasutamise vastase rahvusvaheline konventsiooni ja
Euroopa Nõukogu dopinguvastase konventsiooniga ning seeläbi võtnud vastu selged kohustused,
mh dopingukontrollide läbiviimise rahalise toetamise kohustuse, dopingu vastu võitlemiseks.
Loomulikult on riikidel alati võimalik konventsioone ka denonsseerida, kuid meie hinnangul ei
ole see Eesti riigi huvidega mitte kuidagi kooskõlas.
Nende konventsioonide denonsseerimine ning Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA (edaspidi
EADSE) rahastamise lõpetamine viiks ülimalt suure tõenäosusega EADSE Maailma
Dopinguvastasele koodeksile mittevastavaks kuulutamiseni, mille tavapärane sanktsioon on
vastava riigi sportlaste rahvusvahelisele areenile mittelubamine ning rahvusvaheliste võistluste
Eesti korraldamise keelamine jne. Arvestades missugust suurt rolli kannab endas sport riigi
rahvusvaheliselt tuntuks tegemisel, siis on see mõeldamatu, rääkimata mainekahjust, mida taolised
otsused endaga kaasas kannavad. Eesti sportlased, nende tulemused ning Eestis läbiviidavad
võistlused on paljudele Eesti elanikele eeskujuks ning mõjuvad neile liikumisharrastuses
osalemisel innustavalt, mistõttu Eesti sportlaste võimalik kadumine rahvusvaheliselt areenilt omab
suurt mõju ka rahvatervisele.
Viitate oma kirjas justkui võistlused suudaksid olla isereguleerivad ning seetõttu ei peaks riik
sellesse sekkuma. Dopingaineid hakati kasutama juba Vana-Kreekas ning 20. sajandi teises pooles
jõudis dopingainete kasutamine sellisele tasemele, et spordivaldkond palus riikide tuge selle vastu
võitlemiseks. Selle tulemusena sündiski Maailma Dopinguvastane Agentuur ehk WADA, mis
omab ülimalt suurt rolli tänapäevase dopinguvastases võitluses. WADA’l on ka kaalutusõigus
keelatud ainete ja meetodite nimekirja täiendamisel, kusjuures aine või meetod peab sellisel juhul
täitma kaks tingimust kolmest: parandama sportliku sooritusvõimet, omama ohtu kasutaja tervisele
või olema vastuolus spordi vaimuga.
Võttes arvesse, et siiski paljud keelatud ainete ja meetodite nimekirja jõudvad ained või meetodid
omavad ohtu inimeste tervisele, siis dopingainete legaliseerimine omaks väga suurt mõju
rahvatervisele. Jah, see on üksikisikute otsus ka täna, kas kasutada dopingaineid või mitte, kuid
tagajärgedega peab tegelema siiski Eesti meditsiinisüsteem. Seetõttu on meie jaoks mõeldamatu,
et Eesti riik annaks dopinguvastaseid konventsioone denonsseerides või EADSE rahastamise
lõpetamisega indikatsioone, et dopingukasutamine on kuidagi tolereeritav. EADSE on juba täna
eelarveliste võimaluste piires proovinud tippsportlaste kõrval ka liikumisharrastusega tegelejaid
Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 /
[email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941
sellel teemal harida, kuid praeguste ressursside juures on see jäänud pigem tahaplaanile. Lisaks on
läbiviidud ka üksikuid testimisi liikumisharrastajate hulgas.
Nagu eelpool viidatud, siis dopingained parandavad enamasti sportliku sooritusvõimet, mistõttu
tavapärases konkurentsi tingimustes võib tekkida surve tulemuste saamiseks dopingut kasutada,
sh laste ja noorte seas. Seetõttu on meil raske ette kujutada inimest, kes tahaks oma lapse
sporditreeningutele lubada, kuna sellega võiks kaasneda ka dopingu tarvitamine ja seega ka tervise
kahjustamine.
Arvestades eeltoodut, siis keelatud ainete ja meetodite legaliseerimine spordis kannaks endas väga
suurt kulu alates mõjust Eesti meditsiinisüsteemile lõpetades mainekahjuga. EADSE-le eraldatav
tegevustoetus on 360 000 eurot aastas, millest ainult osa läheb dopinguvastasele võitlusele, ei ole
nende summadega mitte vähimalgi määral võrreldav. Täpsete summade saamiseks oleks vaja läbi
viia eraldi analüüs, kuid me ei näe selle läbiviimiseks vajadust.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tarvi Pürn
spordi asekantsler
Kaarel Nestor 628 2260
[email protected]