Riina Sikkut Teie 29.11.2024 nr SOM/24-1217/-1K, 1.2-
Sotsiaalministeerium 2/121-1
[email protected]
Meie 23.12.2024 nr 18-2/242031/2407551
Patsiendi tahteavaldustega arvestamine
Lugupeetud minister Riina Sikkut
Tänan, et saatsite õiguskantslerile tutvumiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja
võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi: eelnõu).
Eesti seaduste kohaselt on lubatud inimest ravida vaid tema nõusoleku alusel, v.a erandjuhud, mil
inimene on ohtlik endale ja teistele ning seepärast kohtu otsusel allutatud tahtevastasele ravile. Ka
siis, kui inimene ei ole enam võimeline tahet avaldama, püüavad arstid ja lähedased ravi üle
otsustades arvestada sellega, mida inimene on soovinud või võiks soovida. Lähedaste jaoks on see
sageli suur emotsionaalne koormus, kui tuleb vastata küsimusele, kas otsustusvõimetus seisundis
lähedane oleks soovinud näiteks elustamist või mitte. Ajakirjas Juridica on neid olukordi
põhjalikult kirjeldatud ja analüüsitud.1 Inimeste jaoks on oluline ise otsustada oma ravi üle
olukorras, mil terviseseisundi tõttu ta enam oma tahet väljendada ei suuda. Praegu võib näiteks
notar sellise tahteavalduse küll kinnitada või lähedased ja arstid teadmiseks võtta, kuid pole
kindlust, et olukorra saabudes tervishoiutöötajad sellest lähtuvad. Tervishoiutöötajatel ei ole
kindlust, kas nad võivad patsiendi enese varem avaldatud soovi ravist loobuda arvestada. Seega
on inimväärikuse põhimõtet arvestades inimesele endale asjakohase tahte avaldamise võimaluse
loomine väga vajalik. Eelnõu astub sammu selles suunas, kuid kahjuks võib praegusest eelnõu
tekstist välja lugeda, et inimese õigust ravi lubada või sellest keelduda hoopis kitsendatakse.
Inimväärikuse põhimõtte kohaselt on lubatud inimest ravida (osutada tervishoiuteenust) vaid tema
nõusolekul. Inimesel on õigus loobuda ka talle näidustatud ravist. Vajadus saada
tervishoiuteenuseks patsiendi nõusolek tekib siis, kui tervishoiuteenuse osutamine iseenesest oleks
inimesele näidustatud (meditsiiniliselt põhjendatud)2. Seega on inimesel õigus otsustada üksnes
selle üle, kas saada meditsiiniliselt põhjendatud ravi või sellest loobuda. Inimesel peab olema õigus
anda nõusolek või loobuda ravist ka etteulatuvalt, ajaks mil ta on otsustusvõimetu ega saa oma
tahet väljendada.
Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu (vt näiteks ettekanne Riigikogu
sotsiaalkomisjonile, 2022. aasta tegevuse ülevaade), et tuleb luua toimiv võimalus, mille abil saaks
inimene avaldada tahet ravist loobumise kohta juba enne seda, kui ta satub otsusevõimetusse
1
Ajakiri Juridica 5/2017, lk 329 jj; 340 jj.
2
Samas, lk 330.
2
seisundisse ega ole ise võimeline ravist (tervishoiuteenusest) keelduma. Senimaani pole
otsustatud, kuidas sellist tahteavaldust teha ehk mis tingimustele peab see tahteavaldus vastama,
et tervishoiutöötaja saaks sellest lähtuda. Pole ka lahendust, kuidas teha see tahteavaldus kõigile
tervishoiutöötajatele hõlpsasti kättesaadavaks.
Ei ole kindlust, et eelnõu tagab selle eesmärgi täitmise. Kuigi seadused riigiti erinevad, ei peeta
põhjendatuks, et patsiendil võimaldataks tervishoiuteenusest loobuda vaid siis, kui tema seisund
on pöördumatu nii nagu seda näeb ette kõnealune eelnõu (vt nt selgitavat artiklit Saksamaa
regulatsiooni kohta; Suurbritannia seaduse p-d 24-26, vt ka uuringus toodud ülevaadet eri riikide
praktikast inimese tahtega arvestamisel, lk 68–78). Samas on mitmed riigid oma õigusaktidega
sätestanud, et kui on väga erandlik olukord, võib arst patsiendi tahtest ka kõrvale kalduda. See
võib kõne alla tulla näiteks siis, kui arst on veendunud, et tahteavaldus ei väljenda enam inimese
tegelikku tahet, sest avalduse tegemisest on möödunud väga palju aega ja meditsiinis on selles
küsimuses toimunud märkimisväärne areng.3 Selliseid erandlikke juhtumeid eelnõus reguleeritud
ei ole.
Põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevad nõuded
1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) üks aluspõhimõte on §-st 10 tulenev inimväärikuse põhimõte,
mille kohaselt on inimene vaba otsustama endaga seotud asjade üle (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-
80-97, p I).4 Põhiseadus tunnustab eraldi õigust enesemääramisele, sealhulgas õigust teha ise
otsuseid, mis puudutavad inimese enda keha (PS § 19 lg 1 ja § 26).5
2. Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 kaitseb inimese
enesemääramisõigust tervishoiuteenuste osutamisel ja neist keeldumisel (vt Euroopa Inimõiguste
Kohtu (EIK) praktikat patsiendi enesemääramisõiguse kohta6).
3. Eesti jaoks siduva inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni (edaspidi: Oviedo konventsioon)
artiklis 9 on sätestatud, et arst peab arvestama patsiendi varasemat soovi, kui meditsiinilise
sekkumise ajal ei ole ta võimeline oma soovi avaldama.
4. Kokkuvõttes nõuavad põhiseadus ja rahvusvaheline õigus seda, et inimene peab saama ise
otsustada, kas tervishoiualast sekkumist lubada või mitte lubada.
Võlaõigusseaduses sätestatud õigused
5. Seaduse järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema enda
nõusolekul, kusjuures patsient võib nõusoleku mõistliku aja jooksul pärast selle andmist tagasi
võtta (võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 3).
6. Kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama (otsusevõimetu
patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik kätte saada,
on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi nõusolekuta, kui see on patsiendi huvides ja
3
Vt ka Recommendation CM/Rec(2009)11 of the Committee of Ministers to member states on principles concerning
continuing powers of attorney and advance directives for incapacity, punkt 15 (2); EIK 17.09.2024 ostus asjas Pindo
Mulla vs. Hispaania p 72 - selgitus Oviedo konventsiooni artikli 9 kohta.
4
RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I.
5
Põhiseaduse § 19 kommentaar 5, § 26 kommentaar 22. – Ü. Madise (toim) jt. Eesti Vabariigi põhiseadus.
Kommenteeritud väljaanne. 2020.
6
Vt konventsiooni artikli 2 kohaldamispraktika, artikli 8 kohaldamispraktika; EIK 17.09.2024 otsus asjas Pindo Mulla
vs. Hispaania.
3
vastab tema poolt varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ja tervishoiuteenuse viivitamatu
osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist. Patsiendi
varem avaldatud või eeldatav tahe tuleb vastavalt võimalustele selgitada välja patsiendi omaste
kaudu. Patsiendi omakseid tuleb teavitada patsiendi terviseseisundist, tervishoiuteenuse
osutamisest ja sellega kaasnevatest ohtudest, kui see on asjaolude kohaselt võimalik
(VÕS § 767 lg 1).
7. Seega tuleb võlaõigusseaduse järgi arvestada patsiendi tahet ka juhul, kui patsient ise pole
võimeline tervishoiuteenuse osutamiseks nõusolekut andma. Eespool nimetatud võlaõigusseaduse
sätetest tuleb järeldada, et kui inimene on varem avaldanud ise oma tahet (nt kirjalikus
dokumendis), tuleb seda tahet eelistada tema tahte väljaselgitamisele omaste kaudu, sest see on
inimese enda seisukoht, mitte tema lähedaste arusaam ja tõlgendus sellest.7
Patsiendi tahteavaldustega arvestamine eelnõu kohaselt
8. Eelnõu § 1 kohaselt soovitakse tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse lisada § 595. Selle
sätte lõike 1 järgi võib inimene koostada tahteavalduse selle kohta, et kui ta satub tulevikus
otsusevõimetusse seisundisse, loobub ta ministri määruses kindlaks määratud tervishoiuteenuste
osutamisest, mida talle osutataks pöördumatu terviseseisundi korral. Pöördumatu terviseseisund
peab eelnõu järgi olema selline, millest tõenäoliselt ei paraneta ja millega kaasneb püsivalt
elukvaliteet, mida inimene ei soovi.
9. Mõistagi võib olla inimesi, kes soovivad tervishoiuteenustest loobuda vaid siis, kui nende
seisund on pöördumatu, nii nagu eelnõuga sätestatakse. Eelnõuga soovitakse luua neile inimestele
vastava tahteavalduse tegemise võimalus, et inimese soov jõuaks õigeaegselt tervishoiutöötajani.
Samas on inimesel õigus loobuda tervishoiuteenusest ka siis, kui tal eelnõus sätestatud
pöördumatut seisundit ei ole (nt Jehoova tunnistajate soov loobuda vereülekandest8). Seega peab
inimene saama etteulatuvalt loobuda ravist ka niisugusel juhul. Nende inimeste õigusega aga
eelnõu ei arvesta.
10. Patsient ei pea tegema elulõpu tahteavaldust. Inimese varem väljendatud tahet tuleb arvestada
ka siis, kui ta ei ole teinud seadusega ettenähtud vormis tahteavaldust. Alati võib olla inimesi, kes
väljendavad ravist loobumise soovi mõnes muus vormis: suuliselt, omakäelise kirjaga,
notariaalselt kinnitatud tahteavaldusega.
Võlaõigusseadus lähtub praegu sellest, et otsustusvõimetus seisundis inimese varem väljendatud
tahet ravist loobuda tuleb arvestada sellest hoolimata, mis vormis ta on tahteavalduse teinud.
Eelnõust ja seletuskirjast pole võimalik üheselt aru saada, kas see inimese õigus jäetakse alles.
Nagu eespool öeldud, nõuab nii põhiseadus kui ka rahvusvaheline õigus, et inimesele võib
(üldjuhul) tervishoiuteenust osutada ainult siis, kui ta on selleks nõusoleku andnud.
Paraku on selge, et kui inimene ei ole oma tahet väljendanud seadusega ettenähtud vormis või ei
käi tahteavaldus kõnealuse olukorra kohta, on palju keerulisem tagada, et tema tahe jõuaks
tervishoiutöötajani ja et seda arvesse võetaks. Esiteks ei oleks sel juhul tagatud tervishoiutöötajale
võimalust inimese tahet operatiivselt välja selgitada. Kui tahteavaldus peaks siiski
tervishoiutöötajani jõudma, ei pruugi ta olla kindel, et inimene tegi tahteavalduse teo- ja
otsusevõimelisena. Tervishoiutöötaja võib eirata patsiendi tahet ka seetõttu, et ta pole veendunud,
kas patsient mõistis ravist loobumise tagajärgi piisavalt hästi. Seega sisuliselt oleks ka
7
Ajakiri Juridica 5/2017, lk 332.
8
Ajakiri Juridica 5/2017, lk 341; EIK 17.09.2024 otsus asjas Pindo Mulla vs. Hispaania.
4
otsustusvõimetus seisundis patsiendi (kes pole eelnõu mõttes pöördumatus seisundis) õigus ise
ravi üle otsustada endiselt näiline. Eesmärk, miks täpsustada praegu kehtivat võlaõigusseaduse
regulatsiooni, on olnud suurema selguse loomise vajadus ja inimeste õiguste tagamine, mitte
segaduse suurendamine.
11. Tervishoiuteenuse osutamiseks on patsiendi nõusolekut vaja alles siis, kui tervishoiuteenuse
osutamine on patsiendi huvides (VÕS § 767 lg 1) ehk kui see on meditsiiniliselt põhjendatud9.
Pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et tervishoiuteenus on inimesele näidustatud, tuleb välja
selgitada, kas patsient on sellega nõus. Seega tuleb vältida seda, et patsient loobub oma
tahteavalduses ravist, mis niikuinii on meditsiiniliselt põhjendamata.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Aigi Kivioja 693 8428,
[email protected]
9
Ajakiri Juridica 5/2017, lk 330.