Lihula mõisa moonakatemaja 3 kultuurimälestiseks olemise lõpetamine

MINISTRI KÄSKKIRI Tallinn 20.12.2023 nr 262 Lihula mõisa moonakatemaja 3 kultuurimälestiseks olemise lõpetamine Muinsuskaitseseaduse § 20 lõike 1 punkt 6 ja lõike 2 alusel, arvestades haldusmenetluse seaduse § 64 lõiget 2: 1. lõpetan ehitismälestiseks tunnistatud „Lihula mõisa moonakatemaja 3“ (kultuurimälestiste registri nr 15487; asukoht Pärnu maakond, Lääneranna vald, Lihula linn, Linnuse tee 9, KÜ 41201:003:0003) kultuurimälestiseks olemise; 2. tunnistan kehtetuks kultuuriministri 30.03.1998 määruse nr 7 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkti 102. Muinsuskaitseametil kanda mälestiseks olemise lõpetamine kultuurimälestiste registrisse ja ajakohastada andmed riigi maakatastris. Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Lihula mõisa moonakatemaja 3 võeti kultuurimälestisena kaitse alla kultuuriministri 30.03.1998 määruse nr 7 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punktiga 102 ning on kantud kultuurimälestiste registrisse numbriga 15487. Lisaks asub hoone Lihula vanima asustuse muinsuskaitsealal (reg-nr 27014). Lihula mõisa moonakatemaja 3 hoone ehitati arvatavasti 19. sajandi keskpaigas. Algselt oli hoone ühekorruseline, krohvitud sokli ja välisseintega ning kõrge viilkatusega. 20. sajandi 50. aastatel, peale tulekahju, valati keldri võlvlae asemele uus betoonist vahelagi, asendati esimese korruse paekiviseinad suuremas osas silikaattellisseintega, lisati puidust teine korrus ja madalam viilkatus. Ümberehitamise järgselt säilisid algsest ehituskehandist vaid hoone põhikorruse kagupoolsed ja keldri paekivimüürid. 1990. aastatel jäi seni elumajana kasutusel olnud hoone tühjaks. 2022. a alguses lammutas hoone omanik ilma tööde tegemise loata ära senini halvas seisukorras olnud hoone 1950. aastatest pärineva katuse ja puitkorruse. 26.09.2022 fikseeris Muinsuskaitseamet koos hoone omanikuga hoone seisukorra ning suunas hoone omanikku leidmaks sobivat arhitektuurset lahendust paekivimüüride säilitamiseks kavandatava hoone mahus. Muinsuskaitseamet 07.11.2022 tuvastas, et ka hoone põhikorruse seinamüürid on ära lammutatud ja Lihula mõisa moonakatemaja 3 hävinud. Hävitatud või rikutud mälestis taastatakse, kui see on asjaolusid arvestades põhjendatud (muinsuskaitseseadus § 39 lg 1). Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui mälestis on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud (muinsuskaitseseadus § 20 lg 1 p 6). Muinsuskaitseamet kaalus mälestise taastamise põhjendatust ja ulatust ning asus seisukohale, et Lihula mõisa moonakatemaja 3 taastamine ei ole põhjendatud. Moonakatemajad olid 19. sajandi mõisakompleksile iseloomulikud majandushooned. Eestis on riikliku kaitse all 71 moonakatemaja 53st erinevast mõisaansamblist. Lihula mõisa kolmest moonakatemajast kaks on säilinud algupärases mahus. Moonakatemaja 3 puhul oli juba alates 20. sajandi keskpaigast, mil hoone arhitektuurne välisilme lisakorruse ehitamisega oluliselt muutus, tegemist eelkõige vaid ansamblilase väärtusega hoonega, millel originaalsubstantsi säilinud vähe. Andmed hoone algse täpse kuju kohta puuduvad ja taastamine kunagise hoone koopiana pole võimalik. Sellest lähtuvalt on põhjendatud mälestiseks olemise lõpetamine. 20.12.2022 andis Muinsuskaitseamet kooskõlastuse Linnuse tee 9 hoone ümberehituse ehitusloa taotlusele, millega kavandati endise hoone asemele sellega samas perimeetris ühekorruseline viilkatusega ühepereelamu. Tänaseks on Lihula mõisa moonakatemaja 3 hoonest säilinud vaid keldrimüürid ning nende peale on kaasaegseid materjale ja tehnoloogiaid kasutades ehitatud uus hoone. 27.07.2023 saatis Muinsuskaitseamet Lääneranna Vallavalitsusele ja hoone omanikele tutvumiseks mälestiseks olemise lõpetamise käskkirja eelnõu. Lääneranna Vallavalitsus vastas 11.08.2023, et neil puuduvad vastuväited ja ettepanekud õigusakti eelnõule. Hoone omanik H. B. kinnitas 23.08.2023 telefonivestluses nii enda kui kaasomaniku nimel, et on õigusakti eelnõu kätte saanud ja vastuväiteid ei oma. 24.10.2023 arutas Muinsuskaitseameti ettepanekut mälestiseks olemine lõpetada Kultuuriministeeriumi juures tegutsev Muinsuskaitse Nõukogu. Nõukogu möönis, et omaniku tegevus ei olnud õiguspärane ja sellega seonduvalt tuleb Muinsuskaitseametil kaaluda vastavasisulise menetluse algatamist. Samas kuivõrd hoone on hävinenud ning taastamine ei ole otstarbekas, toetas nõukogu mälestiseks olemise lõpetamise ettepanekut. (allkirjastatud digitaalselt) Heidy Purga