Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded

MINISTRI MÄÄRUS 24.10.2024 nr 43 Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 32 lõike 9 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse nõuded tervishoiuteenuse osutajale tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamisel. § 2. Mõisted Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) kvaliteedijuhtimise süsteem – organisatsiooni kvaliteedieesmärke sisaldav süstemaatiline kvaliteedi parandamise tegevuste raamistik osana organisatsiooni juhtimise süsteemist. Selle eesmärk on tagada, et pakutavad tervishoiuteenused vastavad õigusaktides kehtestatud nõuetele, tänapäeva teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele, patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule. Organisatsiooni kvaliteedijuhtimise süsteem peab arvestama tervishoiuteenuste kvaliteedi dimensioone, sealhulgas tõenduspõhisust, efektiivsust ja ohutust, patsiendi vajadust, tahet ja väärtushinnanguid ning pidama silmas abi õigeaegsust, teenuste integreeritust, isikute võrdset kohtlemist ja olemasolevatest ressurssidest saadava kasu maksimeerimise põhimõtteid, järgides seejuures turvalise andmetöötluse põhimõtteid; 2) kliiniline audit – tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamise protsess organisatsioonis, mille eesmärk on parandada patsientide ravi ja ravitulemusi, hinnates neid süstemaatiliselt kindlate kriteeriumitega ning rakendades vajalikke muudatusi üksikisiku, struktuurüksuse või kogu organisatsiooni tasemel; 3) inimkesksus – tervishoiuteenuse osutamise viis, mille puhul nähakse tervishoiuteenust kasutavat inimest tervikuna ja võrdse partnerina, kellega tehakse koostööd sobivate lahenduste leidmiseks nii tervise säilitamisel ja parandamisel kui ka haigustega toimetulekul, arvestades ühtlasi inimese vajadusi, tahet ja väärtushinnanguid ning sotsiaalset ja kultuurilist tausta; 4) terviseharitus – hõlmab inimeste teadmisi, motivatsiooni ja oskusi leida tervisealast teavet ning seda mõista, hinnata ja kasutada tervise edendamise ja hoidmisega, haiguste ennetamisega ja tervishoiuteenuste kasutamisega seotud otsuste tegemisel eesmärgiga säilitada või parandada elukvaliteeti eluaja jooksul; 5) tervishoiuteenuste integreeritus – tervishoiuteenuste osutamine koostöös ja koordineeritult tervishoiuteenuse osutajatega ning sotsiaalsüsteemi ja muude vajalike osapooltega, arvestades inimese vajadusi kogu elukaare vältel; 6) patsiendi tagasiside – tervishoiu kvaliteedi ja patsientide rahulolu hindamise tegevus, mille keskmes on patsientide kogemused ja arvamused tervishoiuteenuste kohta. Tagasiside võib  2 hõlmata tervishoiutöötajate suhtlemisoskust, ravikeskkonda, teenuse kättesaadavust, üldist rahulolu pakutava teenusega ja muid asjakohaseid teenuse osutamise aspekte; 7) koolitusplaan – tervishoiuteenuse osutaja koostatud töötajate ettevaatav kutse- või erialase tööga seotud täiendõppe plaan kalendriaastas. § 3. Üldnõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel ja parandamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi eest oma organisatsioonis ning on kohustatud tagama käesolevas paragrahvis kirjeldatud meetmetega teenuse vastavuse vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja reeglitele teenuse osutamise ajal. (2) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud viima oma organisatsioonis ellu tõenduspõhiseid tegevusi tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse parandamiseks ja tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide vähendamiseks ning koostama ja avalikustama regulaarsed kokkuvõtted kvaliteediga seotud tegevustest ja eesmärkide saavutamisest. (3) Tervishoiuteenuse osutaja poolt organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis peab olema kirjeldatud vähemalt järgmist: 1) patsiendi ja tema lähedastega suhtlemise ja kaasamise hea tava organisatsioonis; 2) organisatsiooni töö planeerimine ja juhtimine, kvaliteedi ja patsiendiohutusega seotud eesmärgid ja tegevusplaan; 3) osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise protsesside kirjeldused organisatsioonis, järgitavad ravi- ja tegevusjuhendid või viited neile, erialakonsiiliumite moodustamise ja töö põhimõtted eriarstiabi osutamise korral; 4) töötajate erialase ja patsiendiohutusalase pädevuse tagamise korraldus organisatsioonis ja kokkuvõte tervishoiutöötajate pädevuse hindamisest; 5) teenuste kvaliteedi seire ja kontrolli rakendamise põhimõtted, sealhulgas kvaliteediindikaatorite kasutamine, regulaarse organisatsioonisisese aruandluse ja ravidokumentide kontrolli kord, kvaliteedijuhtumite üldistatud ja laiendatud arutelu või kliiniliste auditite tegemise põhimõtted; 6) tegevused patsiendiohutuskultuuri arendamiseks organisatsioonis; 7) kvaliteedi parandamise tegevuste elluviimise kord organisatsioonis, sealhulgas töötajate kaasamise põhimõtted. (4) Tervishoiuteenuse osutaja teeb vähemalt üks kord viie aasta jooksul enesehindamise kvaliteedijuhtimise süsteemi nõuete ja eesmärkide täitmise kohta, avaldab selle tulemused oma veebilehel või muul kättesaadaval viisil ning esitab need Terviseametile tema nõudmisel. (5) Tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimise süsteemi nõue, mis on sätestatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3, loetakse täidetuks, kui organisatsioonis on rakendatud asjaomase kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühenduse koostatud ja Terviseameti kooskõlastatud või üldtunnustatud kvaliteedijuhtimise süsteemi, mille põhimõtted sobivad tervishoiuteenust osutava organisatsiooni eesmärkidega ja millele viidatakse asutuse veebilehel. Kvaliteedijuhtimise süsteemiks loetakse ka rahvusvaheliselt tunnustatud standardit või raamistikku. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuded loetakse täidetuks perearstiabi osutaja poolt, kes on rakendanud erialaühenduse ja Tervisekassa heakskiidetud kvaliteedisüsteemi põhimõtteid, osalenud regulaarselt ravikindlustuse seaduse § 32 alusel kehtestatud määruses viidatud perearstikeskuste kvaliteedijuhtimise hindamisel ja on avaldanud hindamise tulemused oma veebilehel või muul kättesaadaval viisil. (7) Tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamise eesmärgil on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osalema Tervisekassa korraldatavates regulaarsetes süsteemiülestes kliinilistes  3 auditites ravikindlustuse eelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamiseks ja viima ellu auditite tulemusena vajalikuks osutunud arendustegevused. (8) Tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamise eesmärgil on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osalema Terviseameti korraldatavates kliinilistes auditites teenuste kvaliteedi hindamiseks ning kavandama ja viima ellu auditite tulemusena vajalikuks osutunud arendustegevused. (9) Tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise eesmärgil võib tervishoiuteenuse osutaja tellida tervishoiuteenuse osutamise tulemusena vaidlust tekitanud juhtumile välise eksperthinnangu, järgides andmetöötluspõhimõtteid. § 4. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele töötajate pädevuse tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud rakendama oma organisatsioonis personalipoliitikat, mis toetab asjakohaste meetmetega head tava töötajate elukestvaks enesetäiendamiseks (edaspidi täiendkoolitamine) ja regulaarseks pädevuse hindamiseks. (2) Tervishoiuteenuse osutaja tagab tervishoiutöötajate, tervishoiutöötajaga võrdsustatud töötajate, tervishoiusüsteemis töötavate spetsialistide, hooldustöötajate ja tehnikute arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga-aastase täiendkoolitamise ning koostab selleks koolitusplaani hiljemalt iga kalendriaasta veebruariks. (3) Tervishoiuteenuse osutaja tagab täistööajaga töötavale tervishoiutöötajale ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud töötajale tööga seotud ja erialase täiendkoolitamise vähemalt 60 tunni ulatuses ühes kalendriaastas, välja arvatud käesolevas paragrahvis sätestatud erijuhtudel. Osalise tööajaga töötajale tagatakse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (4) Tervishoiuteenuse osutaja tagab kutsega hooldustöötajate arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga-aastase kutsealase täiendkoolitamise vähemalt 16 tunni ulatuses. Kutseta hooldustöötajale tagatakse täiendkoolitamine mahus, mis võimaldab töötajal kutset taotleda. Osalise tööajaga töötajale tagatakse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (5) Hambaraviteenuse osutaja tagab hambaarstide arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga-aastase täiendkoolitamise vähemalt 40 tunni ulatuses ning vähemalt 20 tunni ulatuses aastas erialast pädevust suurendavad tegevused, mille on välja töötanud hambaarstide erialaühendus. Hambaraviteenuse osutaja tagab hambaraviõdede ja - assistentide arendamiseks nende iga-aastase täiendkoolitamise vähemalt 20 tunni ulatuses. Osalise tööajaga töötajale tagatakse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (6) Kiirabibrigaadi pidaja tagab erakorralise meditsiini tehniku ja tervishoiuteenuse osutamisel osaleva kiirabitehniku arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga-aastase täiendkoolitamise vähemalt 40 tunni ulatuses. Osalise tööajaga töötajale tagatakse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (7) Koolituse mahu hulka võib arvata ka töötajat arendavad aktiivsed tegevused, kuid kõige rohkem 25 protsenti koolituseks ette nähtud tundidest. (8) Lõikes 7 nimetatud töötajat arendavad aktiivsed tegevused on eelkõige järgimised: 1) eksperdina täiendkoolitusel või konverentsil ettekande tegemine; 2) töötoa, sessiooni või töörühma juhtimine; 3) juhendmaterjali väljatöötamisel ja rakendamisel osalemine; 4) valdkonna õigusakti või strateegilise dokumendi väljatöötamisel osalemine; 5) eelretsenseeritavas ajakirjas artikli publitseerimine;  4 6) elanikkonna terviseharitust käsitleva artikli publitseerimine eesmärgiga edendada elanikkonna tervist ja ennetada haigusi; 7) praktikandi juhendamine; 8) töönõustamises osalemine. (9) Lõikes 8 nimetatud tegevused peavad olema tõendatavad kirjalikku taasesitatavas vormis. (10) Tervishoiutöötajate ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikute kutsealase ja erialase pädevuse nõuded loetakse täidetuks, kui need vastavad asjaomase kutse- või erialaühenduse või tervishoiuteenuse osutajate ühenduse poolt välja töötatud kriteeriumitele ja on hinnatud kindlaks määratud sagedusega. (11) Tervishoiutöötajate pädevust hindav kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühenduse moodustatud pädevuskomisjon esitab andmed pädevuse hindamise registreerimiseks Terviseametile ning need tehakse nähtavaks tervishoiukorralduse infosüsteemis. (12) Kui kutse- või erialaühendus või teenuseosutajate ühendus puudub või pädevuse hindamise põhimõtted ei ole välja töötatud, loetakse samaväärseks tervishoiutöötaja pädevuse hindamist ka residentuuri või praktika baasasutuseks olevas haiglas selleks välja töötatud kutse- või erialapõhise pädevuskomisjoni poolt või asjakohase süsteemi alusel, kui tervishoiutöötaja saab hindamise tulemuse kirjalikult, et esitada see tervishoiukorralduse infosüsteemile ja tööandjale. (13) Terviseamet võib oma ülesannete täitmiseks taotleda tervishoiuteenuse osutajalt tervishoiutöötaja suunamist pädevuse hindamiseks ülikooli või rakenduskõrgkooli või lähtudes käesoleva paragrahvi lõigetest 11 ja 12, kui tekib põhjendatud kahtlus tervishoiutöötaja pädevuses. § 5. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele tervishoiuteenuse inimkesksuse tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja peab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul koostama patsientide tagasiside analüüsi, hinnates näitajate trende aastate kaupa. Analüüsi tulemused avalikustatakse tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas või muul üldsusele kättesaadaval viisil.. Tagasiside kokkvõte peab olema anonüümne ega tohi viidata konkreetsele isikule ega töötajale. (2) Patsiendi tagasiside hindamiseks kasutab tervishoiuteenuse osutaja riiklikult tunnustatud kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühenduse poolt välja töötatud metoodikat või töötab selle välja lähtuvalt teenuse eripärast. (3) Tervishoiuteenuse osutaja teeb oma tegevuskohas või veebilehel kättesaadavaks patsiendi õigused ja kohustused oma organisatsiooni tegevusest lähtuvalt kooskõlas võlaõigusseadusega, sealhulgas vähemalt: 1) õigus saada tervishoiuteenuseid vaid teadva nõusoleku korral, välja arvatud võlaõigusseaduses sätestatud erijuhul; 2) õigus saada teavet ja selgitusi osutatava tervishoiuteenuse kohta; 3) õigus pöörduda tervishoiuteenuse osutamise suhtes tekkinud ettepaneku või kaebusega või kahtlusega patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedi eest vastutava isiku poole koos kontaktandmetega ja teabega, kuidas organisatsioonis ettepanekuid, kaebusi ja patsiendiohutusjuhtumeid käsitletakse; 4) õigus pöörduda tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahjujuhtumi korral nõudega organisatsioonile vastutuskindlustuslepingu alusel teenust osutava kindlustusandja poole koos kontaktandmetega;  5 5) organisatsiooni kodukord, sealhulgas lähedaste teavitamise ja patsientide külastamise reeglid. (4) Tervishoiuteenuse osutaja rakendab meetmeid patsientide terviseharituse parandamiseks ja nende raviprotsessi kaasamiseks organisatsiooni tegevusest lähtuvalt, sealhulgas teeb patsientidele kättesaadavaks ja vajaduse korral töötab välja asjakohased tegevusvaldkonnaga seotud patsiendijuhendid. § 6. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele patsiendiohutuse tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja töötab välja ja rakendab organisatsioonis patsiendiohutuse süsteemi kooskõlas mittesüüdistava ja mittekaristava kultuuri põhimõtetega. (2) Patsiendiohutuse süsteem peab lähtuma tegevusvaldkonnast ja organisatsiooni suurusest ning sisaldama vähemalt järgmist: 1) patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja neist teavitamise kord organisatsioonis; 2) patsiendiohutusjuhtumite andmete patsiendiohutuse andmekogusse edastamise kord; 3) patsiendiohutusjuhtumite analüüsi tegemise, ennetavate abinõude plaani koostamise ja rakendamise kord; 4) aruanded, mis annavad ülevaate organisatsioonis igal kalendriaastal registreeritud juhtumite analüüsi üldistatud tulemuste ja rakendatud ennetusmeetmete kohta ning hindavad muutuste trende. (3) Patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimisel lähtub tervishoiuteenuse osutaja õigusaktides kehtestatud nõuetest, sealhulgas Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse avaldatud patsiendiohutusjuhtumite klassifikatsioonist. (4) Rohkem kui 30 tervishoiutöötajaga tervishoiuteenuse osutaja teeb oma organisatsioonis patsiendiohutuse kultuuri uuringuid teadlikkuse ja koolitusvajaduse hindamiseks vähemalt üks kord kolme aasta jooksul, analüüsib neid ning planeerib ja rakendab arendustegevusi. (5) Tervishoiuteenuse osutaja koostab patsiendiohutusjuhtumitest patsiendi ja lähedaste teavitamise hea tava. (6) Tervishoiuteenuse osutaja rakendab vastavalt oma tegevusvaldkonnale patsiendiohutuse tagamiseks ja riskide vähendamiseks eelkõige järgmisi juhendeid: 1) patsientide identifitseerimine patsiendi raviteekonna vältel organisatsioonis; 2) patsiendi teadva nõusoleku küsimine; 3) haiglanakkuse ennetamine ja leviku tõkestamine tervishoiuteenuse osutamisel kooskõlas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega kehtestatud nõuetega; 4) kätehügieeni soostumuse parandamine; 5) ravimite, sealhulgas antibakteriaalsete ravimite ohutu määramine, ravimite ohutu jaotamine ja manustamine kooskõlas ravimiseadusega kehtestatud nõuetega; 6) kukkumisriskide ennetamine ja hindamine patsiendi raviteekonna vältel organisatsioonis; 7) lamatiste ennetamine, sealhulgas lamatise tekke riski hindamine ja nende ravi; 8) kirurgilise ohutuse tagamine. (7) Perearstiabi, kiirabi ja iseseisva ämmaemandusabi osutamisel kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 6 punkte 1–6. (8) Iseseisva ambulatoorse õendusabi ja koduõendusteenuse osutamisel kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 6 punkte 1–7. § 7. Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise andmetöötluspõhimõtted  6 (1) Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise tagamiseks andmete töötlemise, sealhulgas andmete kogumise ja säilitamise korral, järgib tervishoiuteenuse osutaja kehtivaid infoturbenõudeid ning hindab järjepidevalt võimalikke andmete töötlemise riske. (2) Kvaliteedi hindamisel järgitakse andmete töötlemise eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtet ning rakendatakse võimaluse korral selliseid andmetöötlusviise, kus patsient ei ole otseselt tuvastatav. Isikustatud andmetele tagatakse juurdepääs vaid isikutele, kelle tööga seoses on see vältimatult vajalik. (3) Tervishoiuteenuse osutaja määrab kvaliteedijuhtimise süsteemi raames või eraldi korrana: 1) kvaliteedi ja patsiendiohutuse hindamiseks vajalike terviseandmete töötlemise protsessid kooskõlas kehtivate turvalise andmetöötluse nõuetega; 2) millal ja kellel on lubatud teha kvaliteedi ja patsiendiohutuse hindamiseks isikustatud päringuid tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis ja tervise infosüsteemis. (4) Seoses lõikes 3 sätestatud isikuandmete töötlemisega tuleb: 1) tagada töötlemise jälgitavus ning andmetöötluse põhjuse ja eesmärgi kajastamine, et tuvastada töötluse eesmärk ja põhjendatus; 2) kindlaks määrata isikuandmeid töötlema õigustatud isikud, kelle pädevusse kuulub patsiendiohutusjuhtumite ja teenuse kvaliteedi hindamine. (5) Kui tervishoiuteenuse osutaja kasutab kvaliteedi hindamise tagamiseks kaameraid, tuleb lähtuda alljärgnevast: 1) kaamera kasutumine peab olema vältimatult vajalik ja seotud tervishoiuteenuse osutamisega; 2) muul viisil ei ole võimalik samaväärset tulemust saavutada; 3) kaasnevad mõjud on hinnatud; 4) kehtestatud on täpne kaamerate kasutamise kord. § 8. Määruse jõustumine (1) Määrus jõustub 1. novembril 2024. a. (2) Määruse § 3 lõiked 3–5 ja 8 ning § 6 lõiked 2 ja 5–8 jõustuvad 1. jaanuaril 2026. a. (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut terviseminister (allkirjastatud digitaalselt) Maarjo Mändmaa kantsler  Terviseministri määruse „Tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Käesoleva määrusega kaasajastatakse tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise nõudeid ning täpsustatakse patsiendiohutuse tagamise nõudeid. Nii on patsiendiohutuse tagamise nõuded edaspidi ühetaolised ja selged ning toetavad üleminekut mittesüüdistavale ja mittekaristavale patsiendiohutuse kultuurile. Patsiendiohutuse all mõistetakse tervishoiuteenuse osutamisega kaasneva välditava tervisekahju riski eesmärgipärast vähendamist. Patsiendiohutuse süsteem hõlmab tegevusi, mis on seotud patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise, patsiendiohutuse andmekogu pidajale teabe edastamise ning dokumenteeritud ja edastatud teabe alusel patsiendiohutusjuhtumite analüüsi, ennetamise ja juhtumitest õppimisega ning see on kvaliteedisüsteemi lahutamatu osa. Määrus reguleerib senisest selgemalt nõudeid tervishoiuteenuse osutajatele (edaspidi TTO) tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamisel ning annab selgema raamistiku kvaliteetsete teenuste osutamiseks, rõhutades TTO vastutust seoses kvaliteedi ja patsiendiohutusega, võttes senisest enam arvesse TTO-de erinevusi, säilitades kutse- ja erialaühenduste rolli seoses tervishoiutöötajate pädevuse ja elukestva arenguga, tuues määrusesse inimkesksuse mõiste ning kehtestades peamised nõuded patsiendiohutusega seotud tegevustele. Muu hulgas on ajakohastatud valdkonna terminoloogiat. Määruses on sätestatud TTO-de kohustused ja tegevused kvaliteedi tagamisel nelja peamise tegevussuuna kaudu, mis mõjutavad kvaliteeti tervishoiuteenuse osutamise tasandil: üldnõuded tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel ja parandamisel ning nõuded TTO tegevusele personali pädevuse, tervishoiuteenuse inimkesksuse ja patsiendiohutuse tagamisel. Määrus arvestab varasemast enam erinevate teenuseosutajate profiili ja organisatsioonide suurust, näiteks seda, kas tegemist on hambaarsti, perearstipraksise või haiglaga. Täiendavalt täpsustatakse määruses minimaalseid andmetöötluse põhimõtteid, mis kaasnevad kvaliteedi ja patsiendiohutuse hindamisega. Enamik määruses sätestatud nõuetest ei ole TTO-de jaoks uued ja kehtivad ka praegu. Võrreldes kehtiva määrusega on tehtud täpsustusi ja kasutatud ajakohast terminoloogiat. Määrus jõustub koos tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadusega (TOKVS) 1. novembril 2024. a. Sama seadusega võeti vastu tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) muudatused, mis puudutavad tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse kaasajastamist. Senised nõuded kehtiva volitusnormi (TTKS § 56 lg 1 p 7) alusel on liialt üldsõnalised ning kogu terminoloogia ja lähenemine vajas ajakohastamist. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ulla Raid (teenistussuhe lõppenud), tervishoiuteenuste osakonna tervishoiuvõrgu ekspert (endine tervishoiuvõrgu juht) Heli Paluste ([email protected]) koostöös tervishoiuteenuse kvaliteedi ja ohutuse töörühmaga, kus olid esindatud sihtrühmade esindajad. Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi tervishoiukorralduse osakonna juhataja (endine õigusosakonna terviseõiguse juht) Ebe Sarapuu ([email protected]) ja andmekaitsenõuded on kooskõlastatud andmekaitseõiguse juhi Nele Nisuga ([email protected]). Eelnõu ettevalmistamises osalesid ja suure panuse andsid kvaliteedi ja patsiendiohutuse töörühma liikmed, kuhu kuulusid tervishoiu osapoolte esindajad Eesti Haiglate Liidust, Eesti Arstide Liidust, Eesti Perearstide Seltsist, Eesti Hambaarstide Liidust, Eesti Õdede Liidust, Eesti Ämmaemandate Ühingust, Eesti Eratervishoiuasutuste Liidust, Eesti Kiirabi Liidust ja Tartu  2 Ülikoolist ning riigi esindajad Sotsiaalministeeriumist, Terviseametist ja Tervisekassast. Lisaks töörühmas arutatule kohtuti suuremate sihtrühmadega ükshaaval nende tagasiside ja ettepanekute kaardistamiseks ning eripäradega arvestamiseks. Tänuväärse panuse määruse koostamisse andsid haiglate kvaliteedijuhid. Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja 4. punktis. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Määrus koosneb kaheksast paragrahvist. Paragrahv 1 sätestab määruse reguleerimisala, milleks on nõuded TTO-le tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamisel. Määruse eesmärk on kehtestada selged ja ühtsed miinimumnõuded TTO-dele tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamiseks. Tervishoiuteenuste kvaliteet sõltub mitmest tegurist, sealhulgas asutuse üldisest töökorraldusest, personali kutse- ja erialasest pädevusest ning kvaliteedi- ja patsiendiohutusjuhtumite süsteemist, mis hõlmab ka tervishoiuteenuste kvaliteeti ja andmetöötluspõhimõtteid patsiendiohutuse hindamiseks. Oluline on ka töötajate õppimist, arendustegevuste elluviimist ja teenuste kvaliteedi pidevat arendamist toetavate analüüsi- ja õppimisprotsesside olemasolu. Kokkuvõtlikult on määruse eesmärk see, et TTO-d järgivad struktureeritud ja süsteemset lähenemisviisi, pakkudes patsientidele kvaliteetset ja ohutut ravi. Kvaliteedi dimensioonideks kaasaegses tähenduses loetakse tõenduspõhisust, efektiivsust ja ohutust, patsiendi vajaduste, tahte ja väärtushinnangute arvestamist, abi õigeaegsust, teenuste integreeritust, isikute võrdset kohtlemist ja olemasolevatest ressurssidest saadava kasu maksimeerimise põhimõtetele vastavust, järgides turvalise andmetöötluse põhimõtteid. Kvaliteedi kõiki aspekte käesolevas määruses ei reguleerita – eesmärk on sätestada nõuded TTO-dele, et tagada nende poolt osutatavate teenuste kvaliteet ja ohutus. Patsiendi teavitamine teenuse sisust ja korraldusest suurendab teenuse efektiivsust ja seeläbi kvaliteeti. Infotehnoloogilised lahendused toetavad organisatsioonides samuti erinevaid protsesse, sealhulgas kvaliteeti ja patsiendiohutust. Kuivõrd määruses eristatakse vajadust tagada tervishoiuteenuste vastavus tänapäeva teadmistele ning kutse- ja erialastele nõuetele, on oluliseks tervishoiuteenuste kvaliteedi osaks ravikvaliteet ning tervishoiusüsteemis töötavate spetsialistide pädevuse hindamine ja erialane täiendkoolitus. Olulisi tervishoiuteenuste kvaliteedi aspekte reguleeritakse:  tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ja selle rakendusaktides (tegevuslubade süsteem kvaliteetse teenuse eelduseks vajalike ruumide, sisseseade ja pädeva personali tagamiseks, tervishoiutöötajate registreerimise nõuded kontrollitud pädevusega personali tagamiseks, kättesaadavuse nõuded abi õigeaegsuse tagamiseks jpm);  võlaõigusseaduses (patsiendi teavitamine, informeeritud nõusolek, dokumenteerimise kohustused, kohustus osutada abi arstiteaduse reeglite järgi ja tavaliselt oodatava hoolega, reeglid üldtunnustamata ravimeetodite kasutamiseks jpm);  nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (nakkushaiguste, sh haiglanakkuste ennetamise reeglid jpm);  ravikindlustuse seaduses ja selle rakendusaktides (tervishoiuteenuste rahastamine ja ravimite hüvitamine vastavalt seaduses sätestatud meditsiinilise tõenduspõhisuse ja efektiivsuse jm kriteeriumitele, lepingupartneritega ravi rahastamise lepingute sõlmimine, et tagada elanikkonnale tervishoiuteenuste ja hüvitiste kättesaadavus ning õigeaegne ja kvaliteetne abi jpm);  3  vereseaduses (vere ja veretoodete kasutamise ohutuse tagamine jpm);  ravimiseaduses (ravimite ohutuse ja kättesaadavuse tagamine jpm);  isikuandme kaitse üldmääruses, isikuandmete kaitse seaduses, küberturvalisuse seaduses (terviseandmete käitlemise õigsuse, turvalisuse ja laiemalt usaldusväärsuse tagamine jpm);  kiirgusseaduses (meditsiinikiirituse ohutuse tagamine). Esitatud loetelu ei ole ammendav, välja on toodud peamised kvaliteeti ja selle dimensioone oma reguleerimisalas mõjutavad seadused või rakendusaktid. Lisaks annavad Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (edaspidi TEHIK) publitseerimiskeskuses avaldatud riiklikud klassifikaatorid ja koodiloendid olulise sisendi kvaliteedi seiresse ja statistikasse. Erinevate registrite andmeid kasutatakse nende põhimääruses sätestatud eesmärgil teenuste analüüsimiseks ja korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks. Riiklikud klassifikaatorid ja koodiloendid toetavad seega kvaliteeti, andes aluse arendustegevuste planeerimiseks nii organisatsiooni kui riigi tasandil. Paragrahv § 2 selgitab määruses kasutatud peamisi mõisteid, mida on ajakohastatud. Päris uutena on esitatud järgmised mõisted: inimkesksus, terviseharitus, tervishoiuteenuste integreeritus, patsiendi tagasiside ja koolitusplaan. Kvaliteedijuhtimise süsteemi mõiste selgitust on kaasajastatud, võttes arvesse, et kvaliteedijuhtimise süsteem on kogu juhtimissüsteemi orgaaniline osa ning mõistesse on lisatud arvestamine rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedidimensioonidega. Neid aspekte võtab organisatsioon arvesse kvaliteedi parandamise tegevustes ja teenuseosutamise korralduses, et tagada nende täitmine ja rakendamine oma organisatsioonis. Kliiniline audit on esitatud selgituse kohaselt kvaliteedi parandamise protsess, mille eesmärk on parandada patsientide ravi ja ravitulemusi. See saavutatakse teenuste hindamise kaudu kindlate kriteeriumide alusel ning selliste muudatuste rakendamisega, mida saab teha individuaalsel, struktuuriüksuse või organisatsiooni tasemel. Mõiste on kasutusel kliinilise auditi käsiraamatus. Inimkesksus defineeritakse kui tervishoiuteenuse osutamise viis, kus patsienti käsitletakse tervikliku ja võrdse partnerina, kellega koostöös leitakse sobivad lahendused tervise säilitamiseks ja haigustega toimetulekuks. See lähenemisviis arvestab ja tähtsustab inimese individuaalseid vajadusi, soove, väärtushinnanguid ning sotsiaalset ja kultuurilist tausta. Tegemist on rahvastiku tervise arengukavas 2020–2030 esitatud definitsiooniga, mis omakorda tugineb WHO 2015 sõnastusele. Terviseharitus hõlmab inimese teadmisi, motivatsiooni ja oskusi leida, mõista ja kasutada tervisealast teavet, et teha teadlikke otsuseid, mis puudutavad tervise edendamist, haiguste ennetamist ja tervishoiuteenuste kasutamisega seotud otsuste tegemist. Terviseharituse eesmärk on säilitada või parandada inimese elukvaliteeti kogu elu jooksul. Ka terviseharitus on seotud rahvastiku tervise arengukavaga 2020–2030, kus seda seostatakse arengukava eesmärkide täitmisega. Tervishoiuteenuste integreerituse all mõeldakse kõnealuses määruses ja ka laiemalt teenuste pakkumist koostöös ja koordineeritult TTO-dega ning sotsiaalsüsteemi ja teiste asjaomaste osapooltega. See tagab, et inimese tervisega seotud vajadusi käsitletakse kogu elukaare vältel integreeritult ja järjepidevalt. Patsiendi tagasiside on tervishoiu kvaliteedi ja patsiendi rahulolu hindamise vahend, mis keskendub patsientide vahetutele kogemustele ja arvamustele. Tagasiside võib hõlmata näiteks tervishoiutöötajate suhtlemisoskust, teenuse kättesaadavust, ooteaegu ja üldist rahulolu ja seda kogutakse küsitluste, intervjuude, tagasisidevormide vms abil. Koolitusplaani all mõistetakse TTO koostatud plaani, mis kajastab organisatsiooni töötajate erialase täiendõppe vajadusi ja ettevaatavat täiendõppe kava kalendriaasta jooksul.  4 Paragrahvi 3 lõike 1 kohaselt vastutab TTO patsiendile osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedi eest ning tagab teenuste vastavuse arstiteaduse üldisele tasemele ja reeglitele, mis laieneb ka õendusabile, ämmaemandusabile ja hambaarstiabile, aga ka tervishoiutöötajaga võrdsustatud spetsialistide ehk laiemalt kõigi tervishoiusüsteemis töötavate spetsialistide pakutavatele teenustele tervishoiuteenuse raames, mitte vaid arstide tegevusele. Väljend „arstiteaduse üldine tase“ on kasutusel ka võlaõigusseaduses ning viitab üldisele standardile, mida tervishoiutöötajad ja -asutused peavad oma tegevuses järgima. See tähendab, et kõik TTO-d peavad järgima üldiselt aktsepteeritud ja ajakohaseid teaduslikke tõenduspõhiseid põhimõtteid ja meetodeid. Arstiteaduse üldise taseme nõue tervishoiuteenuse osutamisel on sätestatud võlaõigusseaduses. Käesolevas määruses on seda seostatud ka kvaliteediga, mis annab Terviseametile selgema aluse ja võimaluse teha riiklikku järelevalvet tervishoiuteenuste kvaliteedi üle käesolevas määruses sätestatud nõuete alusel ning kasutada nõuete tõsisel eiramisel vajaduse korral sunnimeetmeid, teha ettekirjutusi ning kasutada nende täitmata jätmisel seadusega antud võimalusi sellise TTO või tervishoiutöötaja tegevuse peatamiseks (nt nn ebaravi rakendamise korral). TTKS § 321 sätestab, et Terviseamet võib peatada tervishoiutöötaja registreeringu tervishoiukorralduse infosüsteemis kuni üheks aastaks, kui tervishoiutöötaja on jätnud ettekirjutuse täitmata. Korrakaitseseadus reguleerib ohu tõrjumist ja korra rikkumise kõrvaldamist korrakaitseorgani poolt, mille alusel võib korrakaitseorgan kohaldada meetmeid ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Viidatud regulatsiooni on võimalik rakendada, kui TTO tegevus kujutab endast ohtu või rikub tõsiselt õigusaktis kehtestatud nõudeid. Terviseamet on korrakaitseorgan korrakaitseseaduse tähenduses kui seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus. Korrarikkumine on nimetatud seaduse tähenduses avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine, oht aga on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Riikliku järelevalve tegija saab kontrollida, kas tervishoiutöötajad ja -asutused järgivad oma tegevuses käesoleva määrusega kehtestatud nõudeid, tellides haldusorganina vajaduse korral sõltumatu eksperthinnangu näiteks asjaomaselt erialaühenduselt, ministri moodustatud erialakomisjoni liikmetelt, ülikoolilt, rakenduskõrgkoolilt või Terviseameti juurde selleks moodustatud nõuandvalt ekspertide kogult, et analüüsida vaidlust tekitanud tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kvaliteedijuhtumit ja hinnata tervishoiuteenuste kvaliteeti, sealhulgas käesolevas määruses nimetatud nõude täitmist. Terviseameti põhimääruse kohaselt võib peadirektor moodustada ameti tegevusalas ka nõuandva õigusega alalisi ja ajutisi komisjone, nõukogusid ja töörühmi. Rakendada saab ka majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse sätteid, sealhulgas tegevusloa muutmiseks § 32 alusel või kuni majandustegevuse keelamiseni tegevusloa kontrolliesemesse mittekuuluvate majandustegevuse nõuete või tegevusloa kõrvaltingimustest mittetulenevate kohustuste rikkumise korral § 36 alusel. Käesoleva määruse nõuded saab lugeda tegevusloa kontrolliesemesse mittekuuluvateks majandustegevuse nõueteks ja tegevusloa kõrvaltingimustest mittetulenevateks kohustusteks. Seega, koosmõjus eespool nimetatud õigusaktidega aitab kõnealuse sätte kehtestamine vastata ühiskonna ootustele ja sekkuda tõhusamalt, kui TTO osutatav teenus ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja reeglitele teenuse osutamise ajal. TTO on TTKS § 4 kohaselt tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik. Paragrahvi 3 lõige 2 käsitleb TTO kohustust rakendada oma organisatsioonis tõenduspõhiseid meetmeid tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse parandamiseks ning tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide vähendamiseks. Tõenduspõhised tegevused viitavad praktikale, mis põhinevad teaduslikult kinnitatud andmetel ja uuringutel ning TTO peab oma tegevuses lähtuma parimatest kättesaadavatest teaduslikest tõenditest, et tagada teenuse kvaliteet ja ohutus. Nende meetmete rakendamine aitab vähendada tervishoiuteenustega seotud riske, mis võivad kahjustada patsiente. Info on oluline kogu ühiskonnale, andes ülevaate konkreetse organisatsiooni kvaliteediga seotud süsteemsest tegevusest ja suurendades usaldust, mistõttu on määruses sätestatud ka kvaliteedijuhtimise süsteemi üldistatud vormis avalikustamine viisil, mis sisaldab vähemalt regulaarseid kokkuvõtteid kvaliteediga seotud tegevustest ja eesmärkide saavutamisest.  5 Mitmes organisatsioonis on süsteem olemas, kuid oluline on, et see oleks kättesaadav ja leitav nii patsientidele kui ka oma asutuse töötajatele. Kui info on avalik ja kergesti leitav, näiteks veebilehel või asutuse infomaterjalina, tagab see vajaliku läbipaistvuse ja ligipääsu kõigile osapooltele ning suurendab üldist usaldust. Oluline on ka see, et see võimaldab nii patsientidel kui ka teistel sidusrühmadel olla teadlikud organisatsiooni pingutustest kvaliteedi ja ohutuse tagamisel. Kvaliteedi parandamise tegevuste kirjelduse kohta kasutatakse määruses terminit „kvaliteedijuhtimise süsteem“. Kvaliteedijuhtimise süsteem võib olla organisatsiooni muude strateegiliste dokumentide osa, st eraldi dokumendi koostamine ei ole tingimata nõutav, vaid oluline on järgida sisulisi põhimõtteid. Paragrahvi 3 lõige 3 sätestab, millised kvaliteedijuhtimise süsteemi osad peavad TTO poolt olema organisatsioonis rakendamiseks kirjeldatud. Ühtsed miinimumnõuded kvaliteedisüsteemile on kehtestatud ka praegu, kuid nende täpsustamine ja terminoloogia kaasajastamine on olulised nii organisatsioonidele oma kvaliteedijuhtimise regulaarsel ajakohastamisel kui ka järelevalve tegemiseks. Täpsemad nõuded aitavad ühtlustada kvaliteedisüsteeme ja kvaliteeti laiemalt. Kvaliteedijuhtimise süsteem võimaldab TTO-l jälgida ja hinnata oma tegevust ning tulemusi. See aitab tuvastada tugevaid külgi ja arendamist vajavaid valdkondi, mis võimaldab teha informeeritud otsuseid teenuse kvaliteedi ja tõhususe parandamiseks. Kvaliteedijuhtimise süsteem on osa organisatsiooni juhtimissüsteemist laiemalt ning hõlmab kogu organisatsiooni juhtimist ja tegevuste koordineerimist kvaliteedi saavutamiseks ja hoidmiseks. Kvaliteedijuhtimise süsteem hõlmab nii konkreetseid kvaliteediprotsesse kui ka strateegiat, planeerimist, ressursside juhtimist ja pidevaid arendustegevusi. Tuntud näide kvaliteedijuhtimise süsteemi kohta on ISO 9001. Kvaliteedijuhtimise süsteem sisaldab muu hulgas patsientide ja nende lähedastega suhtlemise ja kaasamise norme, teenuste planeerimise ja juhtimise kirjeldust, raviprotsesside ja juhendite ning personali pädevuse tagamise poliitikat. Lisaks tuleb TTO-l teha regulaarset seiret ning viia ellu kvaliteedi parandamise tegevusi vastavalt kehtestatud standarditele ja/või protseduuridele. TTO koolitab oma organisatsiooni töötajaid ühtsete kvaliteedipõhimõtete juurutamiseks ning kaasab neid ka kvaliteedi parandamise tegevustesse. Paragrahvi 3 lõige 4 selgitab, et TTO teeb regulaarselt enesehindamist ja esitab selle kohta Terviseametile tema nõudmisel kokkuvõtted. Lisaks sõltub TTO kvaliteedinõuete täitmine asjakohase kvaliteedijuhtimise süsteemi rakendamisest ning asjakohase välise hindamise ja/või enesehindamise tegemisest. Tegemist on uue nõudega määruse tähenduses, kuid rahvusvaheliselt levinud ja tunnustatud praktikaga tervishoius. Enesehindamise lihtsustamiseks saab Terviseamet või teenuseosutajate ühendus koostada abistavaid küsimustikke. Tulemuste avalikustamise eesmärk on suurendada usaldust nii organisatsiooni kui ka laiemalt tervishoiu vastu. Paragrahvi 3 lõige 5 sätestab, millistel tingimustel loetakse TTO kvaliteedijuhtimise süsteemi nõuded täidetuks. Esimeseks võimaluseks on, et TTO rakendab sellist kvaliteedijuhtimise süsteemi või selliseid põhimõtteid, mis on koostatud asjaomase kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühenduse poolt, tingimusel et need on saanud Terviseameti kooskõlastuse. Heaks näiteks on perearstipraksiste kvaliteedisüsteem. Sellisel juhul ei ole TTO-l vajadust hakata ise kvaliteedijuhtimise süsteemi koostama, mis oleks ebamõistlik nõue väikeste TTO-de puhul. Sellised kvaliteedijuhtimise süsteemid on mõistlik koostada näiteks iseseisva õendusabi, hambaravi, ämmaemandusabi vm valdkonnas, kus tegutseb palju üksikpraksiseid ja väikeseid teenuseosutajaid. Teenuseosutajate ühenduste puhul valdkondades, kus on palju erinevaid teenuseosutajaid, aitab ühtne kvaliteedijuhtimise süsteem tagada tervishoiuteenuse ühetaolist kvaliteeti (nt kiirabi valdkonnas, haiglates). Teise võimalusena võib TTO kasutada juba olemasolevaid ja üldtunnustatud rahvusvahelisi või Eestis koostatud kvaliteedisüsteeme, mis sobib tervishoiuteenust osutava organisatsiooni eesmärkidega. See aitab tagada, et kvaliteedijuhtimise süsteem vastab parimale praktikale ja standarditele, mille on välja töötanud valdkonna eksperdid. Selline lähenemisviis vähendab  6 organisatsioonide koormust, võimaldades neil rakendada juba tõestatud ja toimivaid süsteeme. Ka sellisel juhul ei ole TTO-l vajadust hakata kvaliteedijuhtimise süsteemi ise koostama. Eesti tervishoiuasutused on seni kasutanud erinevaid kvaliteedijuhtimise süsteeme ja standardeid. Igal süsteemil on oma omadused ja eelised ning tavaliselt valitakse nende hulgast see, mis sobitub kõige paremini organisatsiooni teenuste kvaliteedi parandamise vajaduste ja eesmärkidega. Neil süsteemidel on tavaliselt nii enesehindamise kui ka välishindamise osa. Alljärgnevalt on esitatud mõned näited Eesti tervishoius kasutatud rahvusvahelistest kvaliteedijuhtimise süsteemidest: - ISO 9000 standardid on rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedijuhtimise standardid, mis kehtestavad üldised põhimõtted kvaliteedijuhtimise süsteemi loomiseks ja rakendamiseks ning aitavad tagada, et organisatsioonides pakutavad teenused vastavad klientide nõuetele ja aitavad tegevusi parandada. - EVS-EN 15224:2021 on Euroopa tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimise standard, mis keskendub TTO-de teenuste kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe tagamisele. - TQM (Total Quality Management) on lähenemisviis kvaliteedijuhtimisele, mis hõlmab kogu organisatsiooni tegevust ja kõiki töötajaid ning rõhutab pidevat parendamist, klientide vajadustele vastamist, protsesside tõhusust ja efektiivsust. - EFQM (European Foundation for Quality Management) on raamistik organisatsioonide terviklikuks kvaliteedijuhtimiseks, mis hindab organisatsiooni tulemuslikkust erinevate kriteeriumide alusel, sealhulgas juhtimine, strateegia, partnerlussuhted ja tulemused. - EQUASS (European Quality in Social Services) on Euroopa sotsiaalteenuste valdkonnale loodud standard, mis keskendub teenuste kvaliteedi parandamisele ja klientide rahulolule. - Magnethaigla (Magnet Recognition Program) on programm, mis keskendub õendusteenuste kvaliteedile ja innovatsioonile ning tunnustab organisatsioone, kes vastavad kvaliteedistandarditele ja parimale praktikale. Paragrahvi 3 lõige 6 kirjeldab nõuete kohaldamise erisust perearstiabis. Eestis põhinetakse Eesti perearstipraksiste kvaliteedijuhises 2009. aastal kirjeldatud ja 2018. aastal uuendatud kvaliteediindikaatoritele. 2022. aastal valmis Eesti Perearstide Seltsi (EPS), Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumi toetusel kvaliteedijuhise rakendusjuhis, mis on mõeldud igapäevaseks praktiliseks kasutamiseks kõikidele perearstikeskustele. Kasutatud on erinevate perearstikeskuste näidisdokumente, mille alusel on võimalik hõlpsasti luua enda keskusele vajalikud dokumendid, mugandades olemasolevaid endale sobivaks. Lisaks on esimest korda välja toodud, kuidas võiks toimuda vigade analüüs. Alates 2016. aastast on praksiste kvaliteedisüsteem liidetud Tervisekassa poolt eraldi tasustatava perearstide kvaliteedisüsteemiga (vaata lisaks Tervisekassa ja EPS-i kvaliteedisüsteemi juhiseid: https://www.perearstiselts.ee/perearstile/kvaliteet). Seega on tegemist perearstiabi kvaliteeti toetava pikima ajalooga meetmega Eestis. Tulemuste avalikustamine on suunatud usalduse suurendamisele organisatsiooni ja laiemalt tervishoiusüsteemi vastu. Paragrahvi 3 lõiked 7 ja 8 käsitlevad kvaliteedi hindamise ja parandamise eesmärgil kliinilistes auditites osalemist. Tervisekassa korraldab regulaarselt kliinilisi auditeid tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamiseks, kaasates eksperte sõltuvalt hinnatavast erialast. Kuna Tervisekassa saab tellida ja teha kliinilisi auditeid vaid ravikindlustuse eelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste puhul ning jälgida oma lepingupartnerite parendustegevusi, jääb katmata suur hulk patsiendi enda rahastatavaid teenuseid (nt iluteenused, suur osa hambaravist, tasuline eriarstiabi jm). Lõike 8 eesmärk on võimaldada muu hulgas hinnata ka nende teenuseosutajate sisulist kvaliteeti, kes osutavad tervishoiuteenuseid väljaspool ravikindlustuse rahastust. Vastutus kvaliteedi kontrollimise eest neil juhtudel on Terviseametil ning selliseid auditeid saab kasutada järelevalvet toetava meetmena Terviseameti ressursside ja võimaluste piires. Selle lähenemisviisiga ei looda otseselt uut õigusraamistikku, kuid säte loob õigusselgust ning selgitab rollide ja vastutuse jaotust seoses kvaliteedi tagamisega ning tagades, et tervishoiuteenuste kvaliteeti saab kontrollida sisuliselt ka juhul, kui neid osutatakse rahastatuna patsiendi omaosalusena. See vastab inimeste ootustele ohutuse ja kvaliteedi suhtes, andes kindlustunde, et kõik tervishoiuteenused – sõltumata rahastamise allikast – alluvad riiklikule järelevalvele ja sisulisele kontrollile. Lõige 8 vajab rakendamiseks üleminekuaega, et töötada välja asjakohane kliiniliste auditite metoodika ja planeerida nende tegemise ressursid (sh Terviseameti eelarvevahendid). Kliiniliste auditite käsiraamat, mida rakendatakse Tervisekassas aastast 2020, on leitav siit: Kliinilised auditid |  7 Tervisekassa. Käsiraamatu eesmärk on toetada tervishoiusüsteemi kliiniliste auditite korraldamisel, pakkudes metoodilist juhendit kliinilise auditi teema valikuks, eesmärkide ja hindamiskriteeriumite koostamiseks, tulemuste analüüsimiseks ja esitamiseks ning arendustegevuste planeerimiseks. Paragrahvi 3 lõikes 9 selgitatakse, et TTO võib kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise ja parandamise eesmärgil kasutada välise eksperdi hinnangut, kui teenuse osutamise käigus on tekkinud vaidlus või probleemne olukord. Välise eksperdi hinnangu tellimine tähendab, et TTO kaasab konkreetse juhtumi analüüsimiseks sõltumatu, erapooletu ja kvalifitseeritud eksperdi, eelistatult väljastpoolt organisatsiooni. Ekspert vaatab läbi juhtumi asjaolud, hindab, kas osutatud tervishoiuteenus vastas ravijuhenditele ja professionaalsetele nõuetele ning annab objektiivse hinnangu. Selline hinnang võib olla eriti kasulik keerukates või vaidlust tekitavates olukordades, kus on oluline saada väline ja sõltumatu vaade. Andmetöötluspõhimõtete järgimine tähendab, et eksperthinnangu koostamisel ja selleks vajalike andmete töötlemisel tuleb järgida kehtivaid andmekaitsenõudeid. See hõlmab patsiendiandmete konfidentsiaalsuse ja turvalisuse tagamist, luues usalduse, et isikuandmeid käsitletakse vastavalt seadusele ja organisatsiooni sisemistele reeglitele. Kehtivas määruses viitab sarnane säte tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni pöördumisele vaidlust tekitanud juhtumi korral, mis aga seoses kohustusliku vastutuskindlustuse jõustumisega lõpetab tegevuse. Paragrahvi § 4 lõige 1 reguleerib TTO kohustusi seoses töötajate professionaalse arengu ja pädevuse säilitamiseks regulaarse täiendkoolitamisega ning pädevuse hindamisega, mis on olulised sammud tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamiseks. Säte kohustab TTO-d rakendama oma organisatsioonis personalipoliitikat, mis toetab asjakohaste meetmetega head tava töötajate elukestvaks enesetäiendamiseks ja regulaarseks pädevuse hindamiseks. Asjakohased meetmed võivad olla erinevad, näiteks asutuse poolt täiendkoolituse ja pädevushindamise läbimise rahaline toetamine, tööaja korraldamine viisil, mis võimaldab täiendkoolitusi, aga ka sisemine karjääri-, palga- või premeerimispoliitika või muud samalaadsed meetmed. Pädevuse hindamine on oluline meede tervishoiutöötajate kutsealaste oskuste ja teadmiste taseme säilitamiseks ja parandamiskes, mille üldine eesmärk on tagada asjakohane ja parim kvaliteet ja patsiendiohutus ning tekitada patsientides suurem kindlustunne ja täiendav usaldus. Hindamisprotsess peab olema läbipaistev, objektiivne ja usaldusväärne ning tagama, et tulemused peegeldavad õiglaselt tervishoiutöötajate tegelikke teadmisi ja oskusi. Sama oluline on organisatsioonikultuur, mis väärtustab tervishoiusüsteemis töötavate spetsialistide elukestvat õpet ja oskuste arendamist ning võimestab töötajaid osalema pädevuse hindamises. Nimetatud teemaga seotud lühiülevaade ajaloost selgitab, millistel põhjustel on praegune olukord kujunenud. 2002. aasta 1. jaanuaril jõustus tervishoiuteenuste korraldamise seadus, mis kaotas seni kehtinud kohustusliku atesteerimise. Alustati diskussiooni, kuidas edaspidi pädevust hinnata. Korduvatel koosolekutel ja aruteludel erialaühenduste esindajatega lepiti kokku üldised pädevuse hindamise reeglid. Pädevushindamise korraldamine on seaduse jõustumisest alates kutse- või erialaühenduste ülesanne. Nendes kutse- või erialaühendustes, kus pädevushindamise protsess oli juba käivitunud, oli see sisult ja vormilt väga mitmekesine. Seetõttu moodustati sel ajal Tervishoiuameti juurde pädevusnõukogu, kes koostas soovitusliku iseloomuga tegevusjuhise, mis oli abimaterjaliks pädevuse hindamise protsessi alustamisel ja läbiviimisel. Tegevusjuhis andis kriteeriumid, mida eriala pädevuskomisjon peaks järgima. Tegevusjuhise koostamise aluseks olid sotsiaalministri 15. detsembri 2004. a määrus nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded“, kriteeriumid personali sertifitseerimisega tegelevatele sertifitseerimisorganeile, Sotsiaalministeeriumi 2002. aasta pädevustöörühma soovitused ja tegeliku olukorra analüüs. Kvaliteedimäärus sätestas toona, et pädevuse nõuded töötatakse välja kutse- ja erialaühenduste poolt ning pädevust hindavad kutse- ja erialaühenduste moodustatud pädevuskomisjonid. Seda kokkulepet ja põhimõtet on mõistlik toetada ka praegu, sest mitmes erialaühingus on olemas aktiivselt toimivad pädevuskomisjonid. Kindlasti vajavad pädevuse hindamise korraldamisel toetust väiksemaarvulised erialad, et hindamist objektiivselt teha.  8 Lisaks pädevushindamise protsessi ühtlustamise vajadusele kehtestati nõue tervishoiutöötajate 60 tunni täienduskoolituse mahule, mida käesolev määrus jätkab ja säilitab, luues selle tagamiseks tervikpildi (vastutused ja rollid) ning toetava raami järelevalveks. Pädevushindamisi tehakse 23 eriarstiabi põhierialal, neljal hambaarsti erialal, õdedel ja ämmaemandatel. Pädevushindamise tulemusi saab rakendada suuremates süsteemides. Headeks näideteks on perearstiabis toimuv protsess, kus EPS koostöös Tervisekassaga on välja töötanud perearstipraksise kvaliteedihindamise juhised, mille üks osa on töötajate pädevus. Samuti arvestatakse üksi töötavate tervishoiutöötajate pädevuse hindamist näiteks Tervisekassa lepingupartnerite valikul, kus kehtiva pädevusega töötaja saab lisapunkte. Tervishoiutöötajate pädevuse hindamine on vabatahtlik. Ka käesoleva määrusega ei muutu see kohustuslikuks, küll aga sätestatakse nõue TTO-le seda organisatsioonis arendada ja toetada, kuna see on tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamisel väga oluline. Pädevuse hindamise kohustuslikuks muutmist on arutatud korduvalt juba aastaid, osapooled on vastakatel seisukohtadel. Riigikontrolli küsitlusele vastanud ühendustest 73% näeb vajadust kohustusliku hindamise järele tingimusel, et riik pakuks neile selle korraldamiseks ja vaidluste lahendamiseks riiklikku tuge. Teisalt eelistab ligikaudu veerand ühendustest vabatahtliku süsteemi jätkumist. Pädevuse hindamise ühtlustamiseks saab riiklikult kokku leppida raamistiku ja koostada juhendmaterjali pädevuse hindamise ettevalmistamiseks ning täpsustada, kuidas kajastada pädevuse hindamist riiklikus registris ning leida hoovad, et lisapädevuse saanud tervishoiutöötajat tunnustada. Riigikontrolli auditis on tõstatatud küsimus, kuidas lahendada riiklikult pädevust suurendada sooviva tervishoiutöötaja ja pädevuskomisjoni erimeelsused. Need teemad vajavad edaspidist arutelu lähitulevikus ja on Sotsiaalministeeriumi 2025. aasta tööplaanis. Paragrahvi 4 lõige 2 käsitleb TTO kohustust tagada, et tervishoiutöötajate, nendega võrdsustatud töötajate, tervishoiusüsteemis töötavate spetsialistide, hooldustöötajate ja tehnikute arendamiseks ning nende pädevuse suurendamiseks ja iga-aastase koolituse läbiviimiseks koostatakse koolitusplaan hiljemalt jooksva kalendriaasta veebruariks. Koolitusplaani nõue ei ole uus, see kehtib ka praegu, täpsustatud on töötajate loetelu ja muid detaile. Paragrahvi 4 lõige 3 täpsustab, et TTO tagab igale täistööajaga töötavale tervishoiutöötajale ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud töötajale tööga seotud erialase koolituse vähemalt 60 tunni ulatuses ühes kalendriaastas, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 5 ja 6 ja sätestatud juhtudel. Osalise tööajaga töötajale tagatakse koolitus proportsionaalselt tööajaga. Viidatud tundide arv on sätestatud ka kehtivas määruses. Täpsustatud on nende töötajate loetelu, keda see puudutab ning lisatud on täpsustus täis- ja osalise tööajaga töötamise korral, samuti põhimõte, et koolituse hulka saab arvestada ka aktiivseid tegevusi. Tööandjal on kohustus jälgida, et tema töötajad on täitnud nõutud koolitusmahu proportsionaalselt töökoormusega. Tööandjatel on soovitatav sätte rakendamisel silmas pidada, et tervishoiutöötaja saaks piisaval arvul koolitustunde pädevuse säilimiseks ka tööandja juures osalise koormusega töötamise korral. Paragrahvi 4 lõiked 4, 5 ja 6 kirjeldavad täiendkoolitustundide mahu erisusi hooldustöötajate, hambaravi ja kiirabi puhul. Erisused koolitustundide mahus on välja toodud kutsega ja kutseta hooldustöötajate koolitamisel, hambaraviteenuse osutajate (hambaarstid, hambaraviõed ja - assistendid) ja kiirabibrigaadi pidajate (erakorralise meditsiini tehnik ja tervishoiuteenuse osutamisel osalev kiirabitehnik) puhul, reguleerides ka minimaalset koolitustundide arvu. Paragrahvi 4 lõigetes 7, 8 ja 9 on sätestatud põhimõte, et tööandja võib koolituse mahu hulka arvata ka arendavaid aktiivseid tegevusi kuni 25%, samuti on esitatud loetelu arendavatest tegevustest, mida TTO võib arvestada töötaja koolitustundide hulka. Loetletud on enim kasutatud näited arendavatest tegevustest, mida ühendused on pädevuse hindamisel arvestanud ja mis on osaks tervishoiutöötajate pideva arengu tagamisel. Täiendavad aktiivsed meetmed  9 tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamiseks ja töötajate teadmiste ühtlustamiseks on näiteks osalemine riiklike juhendite jm juhendmaterjalide koostamisel. Juhendite koostamine nõuab põhjalikku tõendusmaterjali läbitöötamist ja selle tulemusena soovituste koostamist, kus omakorda on vaja arvestada erinevate aspektidega (nt tõendusmaterjali tugevus, patsiendi eelistus(ed), rahaline mõju, teenuse geograafiline kättesaadavus jms). Juhendite koostamise tulemusena selguvad kokkulepped (soovitused), mille rakendamisel omakorda ühtlustub teenuse kvaliteet. Samal ajal saab juhendi koostamisel osalenud tervishoiutöötaja ülevaate viimastest uuringutest. Ka täiendkoolitustel ja konverentsidel eksperdina ettekannete tegemine nõuab põhjalikku eeltööd ja materjalide läbitöötamist. Sama võib öelda muude loetelus nimetatud tegevuste kohta. Kokkuvõttena võib öelda, et nende tegevustega paraneb töötaja enda pädevus ja ta omandab nende tegevuste käigus uusi teadmisi. Praktikandi juhendamine on oluline osa tööprotsessist ja väärtuslik kogemus, sest juhendamine keskendub olemasolevate teadmiste ja oskuste edasiandmisele ja toetab töötaja professionaalset arengut. Need tegevused peavad olema tõendatavad kirjalikult taasesitatavas vormis. Paragrahvi 4 lõiked 10, 11 ja 12 annavad ülevaate tervishoiutöötajate ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikute kutse- ja erialase pädevuse hindamise süsteemist ning selle eesmärkidest. Sätetes selgitatakse, et nimetatud töötajate kutse- ja erialase pädevuse nõuded töötatakse välja asjaomase kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühenduse poolt. Need nõuded määravad, milliseid oskusi, teadmisi ja kogemusi tervishoiutöötajad peavad omama, et täita oma tööülesandeid väga heal tasemel. Pädevust hinnatakse üldjuhul iga viie aasta tagant, mis tagab, et töötajad säilitavad ja arendavad oma erialaseid teadmisi ja oskusi vastavalt valdkonna arengule. Senises määruses on viidatud erialaühendustele, samas katab laiendatud termin ka kutseühendused (nt Õdede Liit) ja võimaldab sama tegevust arendada ka teenuseosutajate ühendustel, mida juriidiliselt erialaühenduseks pidada ei saa (nt Kiirabi Liit, Haiglate Liit, Eratervishoiuasutuste Liit), kus on teenuseosutajate koostöös võimalik jõud ühendada ja töötajate pädevusega koos tegeleda. Kuna mitme eriala ja kutse puhul asjaomane ühendus pädevuse hindamisega ei tegele, saavad selle rolli võtta just teenuseosutajate ühendused. Pädevuse hindamine sisulise pädevusega organisatsioonide kaudu tagab paremini sisulise, mitte puhtalt formaalse lähenemise. Sätte kohaselt hindab pädevust analoogselt seni kehtinud määrusega spetsiaalne pädevuskomisjon, mille moodustab kutse- või erialaühendus või teenuseosutajate ühendus. Sellise komisjoni ülesanne on hinnata, kas tervishoiutöötajad vastavad kehtestatud pädevusnõuetele. Hindamissüsteem peab olema läbipaistev, õiglane ja toetav, mis tähendab, et kõik hindamisprotsessid on selgelt määratletud ja töötajad saavad vajalikku tuge oma oskuste ja teadmiste arendamiseks. Pärast hindamist esitab pädevuskomisjon asjakohased andmed Terviseametile, kes teeb need nähtavaks tervishoiukorralduse infosüsteemis. Pädevuse andmed liigituvad töötajate kvalifikatsiooniandmete alla ja sellekohane volitus tuleb TTKS § 264 lõike 3 punktist 2. See tagab, et kõik huvitatud osapooled, sealhulgas patsiendid ja tööandjad, saavad vajaduse korral tutvuda töötajate pädevuse hindamise andmetega. Tervishoiutöötajad on arst, õde, ämmaemand ja hambaarst, kui nad on registreeritud Terviseametis. Terviseamet töötab välja tervishoiukorralduse infosüsteemi ärianalüüsi võimekuse suurendamist puudutava ja otsib ressursse, et hinnata järgmisi aspekte: õigusruumi muudatused, TEHIKu juurdepääsuõiguste analüüs, dokumenteerimisloogika analüüs ja riigikontrolli aruande soovituste rakendamine. Eesmärk on välja selgitada, kas ja kuidas (millises ajaraamis ja milliste ressurssidega) on võimalik arendada pädevushindamise kuvamist ja sisestamist, mis hõlmaks Terviseameti sisemist kasutust järelevalve ja tegevuslubade jaoks, dokumentide edastamist seltsidele/liitudele ja info kuvamist avalikul veebilehel. Samuti on vaja analüüsida, millistel põhimõtetel see on mõistlik ning kuidas lisapädevuse andmise ja kuvamise ühtlustamine aitaks kaasa tõhusamale järelevalvele kvaliteedi üle. Kui erialaühendus puudub või pädevuse hindamise põhimõtted ei ole välja töötatud, võib tervishoiutöötaja pädevust samaväärselt pädevuskomisjoniga hinnata ka residentuuri või praktika baasasutuseks olevas haiglas moodustatud kutse- või erialakomisjon või on pädevuse hindamiseks muud asjakohased  10 mehhanismid. Residentuuri ja praktika baasasutusteks on kompetentsed piisava suurusega haiglavõrgu haiglad, kus sellised tegevused on jõukohased ja millega praktikas ka tegeletakse (nt koolituste pakkumine tervishoiutöötajatele väljastpoolt oma haiglat) ning pole põhjust eeldada, et kutse- või erialaühenduse pädevuskomisjonis tuleks läbida veel dubleerivaid hindamisi. See on uus säte, mis annab võimaluse lahendada pädevushindamist nende erialade puhul, kus erialaühendus puudub või kes pole pädevushindamise põhimõtteid välja töötanud. Oluline on, et töötaja saab hindamise tulemuse kirjalikult esitamiseks tervishoiukorralduse infosüsteemile. Sel juhul kajastab viidatud infosüsteem edaspidi lisaks tervishoiutöötajate registreerimisele senisest paremini ka pädevuse regulaarset hindamist. Paragrahvi 4 lõige 13 selgitab, et Terviseametil on õigus taotleda TTO-lt tervishoiutöötaja suunamist pädevuse hindamisele pädevuskomisjoni, kui tekib tõsine põhjendatud kahtlus tervishoiutöötaja pädevuses kvaliteediga seotud ja vaidlusi tekitanud juhtumi tõttu. Hindamist võib taotleda ka ülikoolilt või rakenduskõrgkoolilt, kui kutse- või erialaühenduse pädevuskomisjoni pole. Kahtlused võivad tekkida näiteks seoses patsientide ohutusega, teenuste kvaliteediga või ka juhtumitega, kus on tekkinud kahtlus, kas osutatav tervishoiuteenus vastab arstiteaduse üldisele tasemele ja reeglitele teenuse osutamise ajal. Hindajaks on pädevuskomisjon, ülikool või rakenduskõrgkool, kes omab vajalikku ekspertiisi ja pädevust hindamiseks. Hindamise tulemused aitavad Terviseametil ja ka TTO-l täita oma õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Kui hindamine näitab, et tervishoiutöötaja pädevusnõuetele ei vasta, on TTO-l võimalik planeerida meetmeid pädevuse parandamiseks. Kui taotluse kohast pädevushindamist ei tehta TTO või tervishoiutöötaja passiivsuse tõttu, on Terviseametil järelevalveasutusena õigus teha TTO-le vastav ettekirjutus ning kaaluda seadusest tulenevaid muid vajalikke ja asjakohaseid sekkumisi, mida on kirjeldatud määruse § 3 lõike 1 selgitustes. Paragrahv 5 keskendub TTO kohustusele tagada tervishoiuteenuse inimkesksus, andes suunised selle kohta, milliste tegevuste kaudu seda tagada ja hinnata, kehtestades täpsustatud nõuded patsientide kogemuspõhise tagasiside hindamisele ning patsientide õiguste ja kohustuste teadvustamisele. Paragrahvi 5 lõiked 1 ja 2 käsitlevad TTO-de kohustusi patsientide kogemuspõhise tagasiside kogumisel ja analüüsimisel. TTO peab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul koostama analüüsi, mis põhineb patsientide tagasisidel. Nimetatud analüüs peab hindama patsientide kogemusi ja näitajate trende aja jooksul. TTO peab regulaarselt koguma ja analüüsima patsientide tagasisidet, et hinnata, kuidas patsiendid teenuseid tajuvad ning millised on nende kogemused ja ootused. Analüüs aitab tuvastada teenuste tugevaid ja nõrku külgi ning annab aluse teenuste arendamiseks. Analüüsi tulemused peavad olema avalikustatud TTO tegevuskohas ja veebilehel või muul üldsusele kättesaadaval viisil. See tagab läbipaistvuse ja võimaldab patsientidel, teistele huvirühmadel ja avalikkusel tutvuda teenuste kvaliteedi ja patsiendikogemustega. Tagasiside peab olema anonüümne, mis tähendab, et üksikasjad ei tohi viidata konkreetsetele isikutele või töötajatele. Anonüümsus on oluline, et säilitada tagasiside usaldusväärsus ja ausus, vältides samas isiklikku süüdistamist või märkimist. TTO peab kasutama metoodikat, mida on tunnustatud riiklikul tasandil või spetsialiseeritud erialaühenduste poolt. See tagab, et tagasiside kogumise ja analüüsimise protsess vastab kehtestatud kvaliteedi- ja teadusstandarditele. Kindlaks määratud metoodika kasutamine aitab luua usaldusväärset ja võrreldavat teavet, mis on kasulik teenuste arendamiseks ja kvaliteedi hindamiseks Eestis. Samas jääb teenuseosutajale õigus koostada metoodika ise lähtuvalt teenuse eripärast. Seda on soovitatav teha koostöös kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühendusega. Haiglatel on näiteks hea tava koostada sellised küsimustikud ja metoodika välja koostöös. Paragrahvi 5 lõige 3 käsitleb TTO kohustust teavitada patsiente nende õigustest ja kohustustest inimkeskse teenuse tagamiseks ning annab suuniseid, et patsiendid saaksid tervishoiuteenuse osutamise käigus vajalikku teavet ja toetust oma õiguste kaitsmiseks ja probleemide lahendamiseks. Võlaõigusseaduses on TTO ja patsiendi vaheline suhe ja kohustused küll  11 reguleeritud, kuid kõnealune säte tagab paremini selle tegeliku jõudmise patsiendini ning aitab parandada terviseharitust. Patsientidel on õigus saada tervishoiuteenuseid ainult siis, kui nad on andnud teadliku nõusoleku. Erandiks on vältimatu abi olukorrad, kus viivitamatu sekkumine on hädavajalik patsiendi elu või tervise päästmiseks. Teatud erandid on ka piiratud teovõimega isikute puhul, kui tuleb arvestada võlaõigusseaduses sätestatut. See punkt tagab, et patsiendid on paremini oma õigustest teadlikud ja teadvustavad neid seoses nõusolekuga osutada tervishoiuteenust. Patsientidel on õigus saada selget ja arusaadavat teavet tervishoiuteenuste kohta, mida neile osutatakse. See hõlmab teavet teenuse olemuse, eesmärkide, võimalike riskide ja kasude kohta. Informeeritud nõusoleku tagamine on oluline, et patsiendid saaksid teha teadlikke otsuseid oma ravi kohta või küsida vajaduse korral teisest arvamust. Teenusesaajatel on õigus pöörduda TTO kvaliteedi eest vastutava isiku poole ettepanekute, kaebuste või kahtluste korral seoses patsiendiohutusjuhtumitega. Kvaliteedi eest vastutav isik võib olla juhatuse liige, arst, õde või muu vastutavaks määratud isik. Tegemist on olulise inimkesksust tagava asjaoluga, mistõttu tuleb kvaliteedijuhtimise süsteemis need isikud ja nende kontaktandmed selgelt välja tuua. Oluline on tekkinud probleem ära kuulata ning selgitada ka patsiendile kvaliteedi ja patsiendiohutusega tegelemise korda asutuses. Kuna probleemid on seotud konkreetsete juhtumitega, ei soovi patsiendid tihtipeale uuesti pöörduda sama inimese poole, kellega probleem tekkis, ega tea, kuhu pöörduda. TTO peab esitama patsiendile kontaktandmed ja teabe selle kohta, kuidas organisatsioon käsitleb ettepanekuid, kaebusi ja patsiendiohutusjuhtumeid, et patsiendid saaksid oma muresid edastada ja lahendada. Kui tervishoiuteenuse osutamise käigus tekib kahjujuhtum, on patsiendil õigus pöörduda organisatsiooni vastutuskindlustust pakkuva kindlustusandja poole nõude esitamiseks. Kindlustusandja kontaktandmed peavad olema patsiendile kergesti kättesaadavad. Samas on oluline rõhutada, et patsiendiohutusjuhtum ei võrdu enamasti kahjujuhtumiga TOKVS-i tähenduses. Ühtlasi on oluline, kuidas patsiendiga suheldakse ja selgitatakse, kui patsiendiohutusjuhtum on aset leidnud. Uuringud on näidanud, et see, mida patsiendid soovivad pärast viga, on vabandus ja kindlus, et see, mis nendega juhtus, ei juhtu kellegi teisega („Communication gaffes: a root cause of malpractice claims“ Beth Huntington, BSN, MSN, JDcorresponding author and Nettie Kuhn, RN, BSPA, CPHRM, PMC PubMed Central). TTO peab välja töötama ja tutvustama ka oma organisatsiooni sisekorraeeskirja, mis hõlmab patsientide külastamise reegleid ja lähedaste teavitamise protseduure. Need reeglid tagavad, et külastused ja suhtlemine lähedastega toimuvad korrektselt ja kooskõlas organisatsiooni poliitikaga, et säilitada patsiendi turvalisus ja privaatsus. Paragrahvi 5 lõige 4 käsitleb TTO kohustust rakendada meetmeid inimeste terviseharituse parandamiseks ja raviprotsessi kaasamiseks, mis on suunatud inimeste terviseharituse ehk tervisealase teadlikkuse ja teadmiste parandamisele. Terviseharitus viitab sellele, kuidas inimesed mõistavad oma tervisevajadusi, oskavad õigesti tõlgendada teavet ja teha teadlikke otsuseid oma tervise ja ravi kohta. Efektiivne raviprotsess eeldab, et patsiendid on oma raviotsuste tegemisse aktiivselt kaasatud. Kui patsiendid mõistavad oma ravi eesmärke, võimalikke kõrvaltoimeid ja alternatiive, on nad tõenäoliselt motiveeritud järgima raviplaane ja osalema aktiivselt oma tervise parandamises. Terviseharituse parandamine aitab patsientidel teha teadlikke otsuseid ja suurendab nende kaasatust raviprotsessi, mis omakorda võib parandada ravi efektiivsust ja tulemusi. TTO peab kasutama riiklikult välja töötatud või vajaduse korral ise välja töötatud ja oma tegevuskohas kättesaadavaks tehtud patsiendijuhendeid, mis sisaldavad selget ja arusaadavat teavet erinevate terviseprobleemide ja ravivõimaluste kohta. Need juhendid aitavad patsientidel mõista, kuidas nad saavad oma tervisega paremini toime tulla ja millised sammud on vajalikud raviprotsessis osalemiseks ja ka ravisoostumuse parandamiseks. Näiteks võivad juhendid käsitleda seda, kuidas valmistuda meditsiinilisteks protseduurideks, kuidas jälgida sümptomite muutusi või millal pöörduda arsti poole.  12 Terviseharituse parandamise tegevused ja patsiendijuhendite kättesaadavus aitavad luua selgemat suhtlust ja ühtlasemat teabe jagamist tervishoiutöötajate ja patsientide vahel, mis omakorda toetab teenuse osutamise efektiivsust. Kui patsiendid on hästi informeeritud ja kaasatud, järgivad nad tõenäolisemalt soovitusi, mis viib terviseprobleemide kiirema lahendamiseni ja terviseseisundi stabiliseerumiseni ning väldib komplikatsioonide tekkimist. See võib kaasa tuua mitte ainult patsientide tervise paranemise, vaid ka TTO tööprotsesside efektiivistumise, sealhulgas vähendades vajadust täiendavate raviteenuste järele. Paragrahv § 6 käsitleb TTO kohustust töötada välja ja rakendada organisatsioonis patsiendiohutuse süsteemi kooskõlas mittesüüdistava ja mittekaristava kultuuri põhimõtetega ning vastavalt kehtestatud nõuetele. Paragrahvi 6 lõige 1 käsitleb TTO kohustust luua ja kasutusele võtta terviklik patsiendiohutuse süsteem, mis võimaldab järgida mittesüüdistava kultuuri põhimõtteid ja õppida vigadest. Mittesüüdistava kultuuri põhimõtted tähendavad, et süsteem ei keskendu patsiendiohutusjuhtumite puhul süüdlaste või süü otsimisele. Samuti ei peaks seda tõlgendama kui nn pealekaebamise süsteemi. Selle asemel keskendub mittesüüdistav kultuur põhjuste analüüsimisele, ennetamisele ja juhtumitest õppimisele, luues turvalise keskkonna, kus töötajad saavad avameelselt tegeleda probleemide ja vigadega, kartmata karistusi, halvakspanu või muid negatiivseid tagajärgi. Mittekaristav kultuur tähendab, et organisatsioon ei karista töötajaid vigade või probleemide ja nendest teada andmise eest, vaid käsitleb neid kui võimalusi süsteemide parandamiseks ja õppimiseks. See lähenemisviis aitab vältida töötajate hirme või kõhklusi, mis võivad takistada eksimuste, vigade ja probleemide avamist ja lahendamist. Selline kultuur soosib avatud suhtlemist ja koostööd juhtumite analüüsimisel ja lahenduste leidmisel. Mittesüüdistav ja mittekaristav kultuur toetab tõhusalt patsiendiohutuse süsteemi rakendamist, kuna see loob tingimused, kus töötajad tunnevad end mugavalt patsiendiohutusjuhtumitest teavet jagama ja ettepanekuid tegema. Selline avatud lähenemisviis võimaldab kiiremat reageerimist ka kergematele probleemidele, ennetades tõsiste vigade ja ohtude tekkimist, mille tagajärjel saab patsient kahjustada. Ühtlasi vähendab see tervishoiutöötajate jaoks enesesüüdistamise ja nn teisese ohvri emotsiooni ning selle kahjulikku mõju, kui patsient saab patsiendiohutusjuhtumi tulemusena tervisekahju. Paragrahvi 6 lõige 2 kirjeldab patsiendiohutuse süsteemi sisu, mis sõltub tegevusvaldkonnast ja organisatsiooni suurusest. TTO peab kehtestama selged juhised ja protseduurid selle kohta, kuidas patsiendiohutusjuhtumeid dokumenteerida ja nendest teavitada. See hõlmab süsteemi, mille kaudu dokumenteeritakse patsiendiohutusjuhtumid ja teavitatakse nendest vastutavaid isikuid organisatsioonis. Dokumenteerimine peab olema piisavalt täpne ja põhjalik, kuid lihtne, et tagada juhtumite õigeaegne käsitlemine ja edasiste meetmete võtmine. Organisatsioon peab kehtestama ja rakendama ka korra, kuidas edastatakse dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumite andmed riiklikku patsiendiohutuse andmekogusse. See tagab, et juhtumite andmed jõuavad kesksesse andmebaasi, kus neid saab analüüsida ja kasutada laiemalt ohutuse jälgimiseks ja parandamiseks, ning on eelduseks, et registreeritud patsiendiohutusjuhtumid saavad süsteemselt käsitletud ja analüüsitud ka riiklikul tasandil. Edastamise kord peab olema andmekaitse- ja privaatsusnõuetega kooskõlas. Väiksemad organisatsioonid ja üksikpraksised võivad kasutada ka lahendust, mille korral seadusest tulenev patsiendiohutusjuhtumi dokumenteerimise kohustus loetakse täidetuks ka juhul, kui andmed edastatakse patsiendiohutuse andmekogusse ja organisatsioonisisestes dokumentides on võimalik seostada edastatud juhtum konkreetse patsiendiga. Vastav regulatsioon on kehtestatud patsiendiohutusjuhtumi dokumenteerimise nõuete määruses. Patsiendiohutuse süsteem peab sisaldama korda patsiendiohutusjuhtumite analüüsimiseks. Analüüs hõlmab juhtumite uurimist, et mõista, kuidas ja miks need juhtusid, ning selle põhjal peab olema koostatud abinõude plaan ja rakendamise kord, mis kirjeldab meetmeid, mida rakendatakse  13 probleemide vältimiseks tulevikus. Rakendamise korras tuuakse välja, kes ja kuidas ennetusmeetmeid rakendab, et need annaksid soovitud tulemusi. TTO peab koostama ja avaldama aruandeid, mis pakuvad üldistatud ülevaadet kõigist kalendriaasta jooksul registreeritud patsiendiohutusjuhtumite analüüsidest ja rakendatud ennetusmeetmetest. Need aruanded peavad sisaldama statistikat, kokkuvõtet analüüsi üldistatud tulemustest, mis aitavad hinnata patsiendiohutuse süsteemi tõhusust ja muutuste trende ohutuse parandamisel. Paragrahvi 6 lõige 3 selgitab, et kasutada tuleb riigi poolt kehtestatud nõudeid, vorme ja klassifikaatoreid, sealhulgas TEHIKu avaldatud patsiendiohutusjuhtumite klassifikatsiooni. TEHIKu ülesanne on tagada tervishoiu infosüsteemide ja praktika ühtsus ja kvaliteet ning hallata kehtivaid klassifikatoreid ja koodiloendeid tervisevaldkonnas. Praegu on TEHIKu koordineerida ka klassifikaatorite ja koodiloendite koordinatsioonikogu töö, kus kehtestatakse, muudetakse, tühistatakse ja avaldatakse klassifikaatorid ja koodiloendid. Patsiendiohutusjuhtumite klassifikatsioon ja uus määrus „Patsiendiohutusjuhtumite asutusesisene dokumenteerimine ja andmete esitamine patsiendiohutuse andmekogusse“ määravad patsiendiohutusjuhtumite kohta dokumenteeritavad ja edastatavad andmed. Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel on kohustuslik järgida dokumenteerimise nõudeid, kasutada riigi infosüsteemis kehtestatud klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise infosüsteemi standardeid, kasutades viimast kehtivat versiooni. Klassifikatsiooni rakendamine tagab, et kõik TTO-d järgivad patsiendiohutusjuhtumite registreerimisel ühtseid standardeid. Standardiseerimine aitab saavutada ühtse ja võimalikult täpse andmete kogumise ja hindamise, mis omakorda aitab parandada patsiendiohutuse jälgitavust. See tagab, et kõik juhtumid on ühtlaselt hinnatavad, võimaldades tõhusamat analüüsi ja ennetusmeetmete rakendamist nii organisatsioonides kui ka laiemalt, vajaduse korral riigi tasemel. Kui TTO järgib TEHIKu kehtestatud klassifikatsiooni, on andmed võrreldavad ja analüüsitavad. See hõlbustab ka koostööd tervishoiuasutuste vahel, teadusuuringute tegemist ja poliitikakujundamist, tuginedes usaldusväärsetele ja standardiseeritud andmetele. Patsiendiohutussüsteemi käivitamise esimestel aastatel on kõige olulisem jälgida ja õpetada patsiendiohutuse klassifikaatori rakendamist, tuvastada selle võimalikud arenduskohad ning teha regulaarselt täiendavaid arendusi, et andmete dokumenteerimine vastaks tervishoiuasutuste ja riigi vajadustele. Edaspidi on andmete kogunemisel võimalik neid analüüsida, et tuvastada muudatuste vajadus poliitikas, õppes, täiendkoolitustes, ravijuhendites vms. Riikides, kus on rakendatud patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja keskse kogumise kohustust, on see käivitunud samm-sammult ja jõudnud enam-vähem stabiilsele tasemele ~10 aasta jooksul (nt Taani süsteemis). Paragrahvi 6 lõige 4 sätestab nõude suurematele kui 30 tervishoiutöötajaga TTO-dele teha regulaarselt patsiendiohutuse kultuuri uuringuid oma organisatsioonis, et hinnata teadlikkust ja koolitusvajadust. Uuringute eesmärk on hinnata, kuidas organisatsiooni töötajad suhtuvad patsiendiohutusse, milline on nende teadlikkus ja kuidas nad järgivad patsiendiohutuse praktikat. Uuringud võivad hõlmata töötajate küsitlusi, intervjuusid ja muudatusi analüüsivaid meetodeid. Analüüs võib esile tuua tugevad ja nõrgad küljed, samuti probleemsed valdkonnad, kus on vajalik arendamine ja koolitamine. Koos arendustegevuste plaaniga töötab TTO välja ka rakendustegevuste plaani, milles määratakse, kuidas ja millal plaanis sisalduvad tegevused ellu viiakse. Rakendustegevused võivad hõlmata töötajate koolitust, uuemate dokumentide kasutuselevõttu, protseduuride muutmist või muid organisatsioonilisi muudatusi. Regulaarsed uuringud ja parendustegevuste plaan aitavad luua ja hoida positiivset kultuuri, kus töötajad tunnevad end toetatuna ja on motiveeritud järgima ohutuse praktikat. Planeerimist ja rakendamist võib kajastada osana vastavates kvaliteedijuhtimise süsteemi, koolitusplaani jm asjakohastes juhtimisdokumentides. Paragrahvi 6 lõige 5 kehtestab, et TTO koostab patsiendiohutusjuhtumitest patsiendi ja lähedaste teavitamise hea tava. Patsiendiohutusjuhtumitest teavitamine on väljakutse ja need olukorrad on keerulised nii patsiendi kui töötaja seisukohalt. Seetõttu on oluline koostada patsiendi vaatest tema  14 õiguste kaitseks ning teisest küljest töötajatele toeks ja teisese ohvri stressi vähendamiseks TTO poolt patsiendiohutusjuhtumitest patsiendi ja lähedaste teavitamise hea tava. See peab andma lihtsad põhimõtted tegutsemiseks ja väldib suhtlemistasandil tehtavaid vigu. Patsiendiohutusjuhtumist ei kujune oskusliku kommunikatsiooni korral enamasti kindlustusjuhtumit. Eksisteerivad lihtsad põhimõtted, kuidas seda teha töötajat säästvalt ning patsiendile arusaadaval ja vastuvõetaval viisil. Patsiendiohutusalases kirjanduses on neid põhimõtteid võimalik leida ja kasutada hea tava koostamiseks. Üks lihtne näide on leitav artiklist „Communication gaffes: a root cause of malpractice claims“ (Beth Huntington, BSN, MSN, JD corresponding author and Nettie Kuhn, RN, BSPA, CPHRM PMC PubMed Central), mis toob kuus lihtsat baaspõhimõtet kommunikatsiooniks, et teadvustada ja tunnistada nii patsiendi frustratsiooni ja hirmu kui ka tervishoiutöötaja ärevust ja muret, soovitab hoiduda paanikast ja suhelda avatult, kuid vältida süü otsimist ja süüdistamist, selgitada lühidalt juhtunut lihtsate terminitega ja rääkida edasisest plaanist (kui see on vajalik). Asjakohane on ka vabandada ning kinnitada, et asutuses on kvaliteedisüsteem ja reeglid, mis väldivad selliste juhtumite kordumist ja näevad ette juhtumi analüüsimise, kui midagi siiski juhtub. Näiteid praktikast on rohkem, see on vaid üks neist. Paragrahvi 6 lõikes 6 käsitletakse juhendeid, mida TTO peab rakendama ja mis on suunatud patsiendiohutuse tagamisele ja võimalike riskide vähendamisele. Määruses on nimetatud peamised juhendid, mis aitavad organisatsioonil hallata ja ennetada tervishoiuteenuste osutamisel esinevaid riske ja võivad mõjutada patsiendi ohutust ja ravikvaliteeti. Oluline on rõhutada, et TTO võib vajada erinevaid juhendeid või juhiseid vastavalt oma tegevusvaldkonnale ja spetsiifikale. Erinevate tervishoiuteenuste olemus ja riskid võivad olla oluliselt erinevad, mistõttu peavad juhendid ja protseduurid olema kohandatud konkreetse teenuse osutamise vajadustele. See tähendab, et teenuseosutajal tuleb kohaldada olemasolevaid juhendeid või vajaduse korral välja töötada uued juhendid, et tagada teenuse vastavus nii kvaliteedi- kui ka ohutusnõuetele, järgides tõenduspõhisust ja õigusaktides sätestatud põhimõtteid. Patsientide identifitseerimise juhend tagab, et patsiendid oleksid korrektselt käsitletud kogu raviteekonna jooksul. See aitab vältida segadust ja tagab, et igale patsiendile teostatakse õiged ravitoimingud ja -protseduurid. Teadva nõusoleku küsimise juhend määrab kindlaks, kuidas küsida patsiendi teadvat nõusolekut kõikide meditsiiniliste protseduuride ja ravimeetodite puhul. See tagab, et patsiendid on oma ravist teadlikud ja saavad teha informeeritud otsuseid. Haiglanakkuse ennetamise juhend keskendub haiglanakkuste ennetamisele ja leviku tõkestamisele, järgides nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse nõudeid. See hõlmab protseduure ja tegevusi, mis aitavad vältida nakkuste levikut tervishoiuasutuses. Kätehügieeni soostumuse parandamine edendab kätehügieeni praktikat, et vähendada maksimaalselt infektsioonide ülekandumist käte vahendusel. Siinkohal on oluline arendada ja hinnata organisatsioonis käte pesemise ja desinfitseerimise reeglite järgimist. Kätehügieeni meede on oluline ja ka kuluefektiivne, kuna asjakohase järgimisega saab ennetada enamiku (kuni 80%) nakkuste edasikandumist patsiendile. Ravimite määramise ja manustamise juhend võimaldab ravimite, sealhulgas antibakteriaalsete ravimite ohutut määramist ja manustamist vastavalt ravimiseaduse nõuetele. Näiteks soodustab antibiootikumide laialdane ja põhjendamatu kasutamine haigust tekitavate bakterite ravim- resistentsuse kujunemist. Juhend aitab tagada ravimite õige kasutamise. Kukkumisriskide ennetamise juhend aitab hinnata ja ennetada patsiendi kukkumisriske kogu raviteekonna vältel. See hõlmab riskihindamist ja ennetusmeetmete rakendamist, et vähendada kukkumiste tõenäosust. Juhend, mis keskendub lamatiste ennetamisele, sealhulgas lamatiste tekke riski hindamisele ja ravile, aitab tagada, et kasutatakse lamatise tekkimise ennetamiseks vajalikke meetmeid.  15 Kirurgilise ohutuse tagamise juhend määrab praktika, mis lisab kirurgiliste protseduuride ohutust. Juhend hõlmab kõiki samme enne operatsiooni kuni lõikuse lõpetamiseni ja ärkamispalatisse viimiseni ning kirjeldab meeskonna rolle selles. Ohutu transfusioonravi korraldamise juhend hõlmab veretoodete ohutut käsitlemist ja jälgimist, et vältida transfusiooniga seotud riske (sh ohutu vereülekanne). Kõik juhendid (nt ravijuhendid) peavad olema kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja parima praktikaga patsiendiohutuse tagamiseks. Nende juhendite rakendamine aitab luua ja säilitada ohutu keskkonna patsientide raviks, vähendades komplikatsioonide ja vigade tekkimise tõenäosust. Paragrahvi 6 lõigetes 7 ja 8 täpsustatakse tervishoiuteenuse osutamisel rakendatavaid juhendeid vastavalt teenuseosutaja tegevusvaldkonnale ja spetsiifikale. Juhendid võivad olla riiklikud ja avalikult kättesaadavad või organisatsiooni poolt välja töötatud. Paragrahv § 7 kirjeldab andmetöötluspõhimõtteid kvaliteedi hindamisel. Sama oluline, nagu on seaduse alusel tervishoiuteenuse dokumenteerimine, on ka dokumenteeritu haldamine (kogumine, hoidmine, säilitamine, selle õigsuse ja tervikluse tagamine jms). Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet (ENISA) avalikustas oma tervishoiusektori küberohumaastiku aruandes, et lunavara moodustab 54% sektori küberjulgeolekuohtudest.1 Riigi Infosüsteemi Ameti 2023. aasta aruandes rõhutatakse, et ohutase tõuseb veelgi ning ründajate ja sihtmärkide ring vaid laieneb. Viimaste seas on aina enam ühiskonna jaoks kriitilisi teenuseid pakkuvaid ettevõtteid.2 Tarkvararike ei pruugi olla üksnes eraelu riivet ohustav, vaid selle tulemuseks võib olla oht inimeste elule ja tervisele (valeandmed tervisedokumentides).3 Seetõttu on olulisel kohal just inimeste teadlikkus ning protsessid, et võimalikke negatiivseid järelmeid ennetada – seega on riskide kaardistamine ja meetmete võtmine igapäevaosaks. Tervishoiusektori andmekaitse ja küberturvalisuse tase on üha määravama tähtsusega, mistõttu on oluline, et TTO-d need teemad ka kvaliteediprotsessides läbi mõtleksid. Mõjutab ju eksitav andmestik ka osutatava teenuse kvaliteeti. Andmetöötluspõhimõtted on hädavajalikud kvaliteedi hindamise protsessi usaldusväärsuse ja patsientide privaatsuse kaitsmiseks ning osapoolte tõhusa koostöö tagamiseks. Need aitavad luua aluse objektiivse hindamise ja usaldusväärsuse tagamiseks, võimaldades paremat tervishoiuteenuste kvaliteeti ja mittesüüdistava patsiendiohutuse kultuuri juurutamist Eestis. Andmetöötluspõhimõtete reguleerimine aitab tagada andmekaitset tervikuna, sest kvaliteedi hindamisel kogutakse tihti väga tundlikke isikuandmeid, mis vajavad kaitset ja konfidentsiaalset käsitlemist. Seega käivad andmekaitsepõhimõtted dokumenteerimise ja teabehaldusega käsikäes, kus protsesse hinnatakse tervikuna, tagades seeläbi eesmärgipärase andmetöötluse. Andmetöötluspõhimõtted peaksid selgelt kindlaks määrama – kes, kuidas ja milliseid andmeid kogub, säilitab ja kasutab ning kuidas tagatakse teenuseid kasutanud isikute privaatsus, järgides kehtivaid andmekaitsestandardeid. Kvaliteedi hindamisel kogutud andmed peavad olema usaldusväärsed, täpsed ja võrreldavad, et teha adekvaatseid järeldusi tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta erinevates asutustes või erinevatel aegadel (nt insuldiravi teekond). Ühtsete põhimõtete kasutamine tagab turvalise ja ühtse kogumise, sealhulgas ka põhjendatuse, vältides ebatäpsusi, et saavutada tervishoiuteenuste kvaliteedi sisuline hindamine. Kvaliteedi hindamisel kaasneb paratamatult isikuandmete töötlemine, kuid hindamist tuleks teha kõige otstarbekamal viisil, mis võib lähtuvalt juhtumist, organisatsioonist või teenuse sisust olla väga erinev. Eesmärk ei peaks olema olukord, kus igaüks asub sama juhtumiga seotud infopäringuid tegema, et juhtumi üksikasjadega tutvuda, vaid see peaks olema mõtestatud ja teadlik protsess. Selle all tuleb mõista eelkõige juhtumikäsitlust, kus töötlus on kooskõlas minimaalsuse põhimõttega ja seda käsitleb isikustatud kujul õigustatud töötaja, kuid laiemale ringile tutvustatakse juhtumit siiski juba 1 ENISA, 05.07.2023, https://www.enisa.europa.eu/news/checking-up-on-health-ransomware-accounts-for-54-of-cybersecurity- threats. 2 Riigi Infosüsteemi Ameti küberturvalisuse aastaraamat. https://www.ria.ee/media/2653/download. 3 Tarkvaraline viga, mõjutades enim perearstikeskusi, 14.09.2023, https://www.tehik.ee/uudis/ulevaade-viga-perearst3-tarkvaras.  16 isikustamata andmete pinnalt. See tähendab, et järeldused tehakse ja neist õpitakse, ilma et iga kord tuleks töötlust detailandmetes korrata. Oluline on, et andmetöötlus toimub tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise eesmärgil, sest eesmärk on juhtumite ärahoidmine või eksimuste vältimine, mida ootaks teenuseosutajalt ilmselt iga patsient. Patsiendiohutusjuhtumite vältimiseks või ärahoidmiseks tuleb kavandada asjakohaseid ennetavaid meetmeid. Meetmeid saab kavandada või neid täiendada vaid siis, kui on teada, mis konkreetse patsiendiohutusjuhtumiga seoses juhtus, ning hinnata, mida oleks võinud teha teisiti. See eeldab igal juhul vähemalt teatud osas ka isikuandmete töötlemist. Paragrahvi 7 lõiked 1 ja 2 kirjeldavad nõudeid TTO-le tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamisel, mis reguleerivad andmete kogumist ja säilitamist. Näiteks peab andmete kogumine olema õigustatud ning andmed peavad olema korrektsed ja ajakohased. Infoturbenõuded hõlmavad meetmeid, mis on ette nähtud andmete kaitsmiseks volitamata juurdepääsu, kasutamise, avaldamise, muutmise või hävimise eest. TTO peab rakendama tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid (IKÜM art 32) nagu turvalised andmehoidlad, krüpteerimine, juurdepääsukontroll ja regulaarsed turvakontrollid, et tagada andmete kaitse vastavalt nõuetele. TTO peab regulaarselt hindama andmete töötlemisega seotud riske. See hõlmab olukordade ja protsesside analüüsimist, kus andmeid võidakse väärkasutada, kaotada või kahjustada. Riskihindamise käigus tuvastatud probleemide lahendamiseks rakendatakse riskide maandamise meetmeid, mis võivad hõlmata andmetöötluse protsesside parandamist, täiendavaid turvameetmeid ja töötajate teadlikkuse parandamist koolitustega. Ükskõik, kui head on kehtestatud korrad ja juhendid, ei ole neist kasu, kui töötajad ei ole neist teadlikud. Selleks, et tagada teenuse kvaliteet ja usaldus valdkonna vastu tervikuna, ei saa jätta tähelepanuta ei andmekaitse- ega ka küberturbereegleid. Kvaliteedi hindamisel järgitakse andmete töötlemise eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtet ning rakendatakse võimaluse korral selliseid andmetöötlusviise, kus patsient ei ole otseselt tuvastatav. Isikustatud andmetele tohib juurdepääsu tagada vaid isikutele, kelle tööga seoses on see vältimatult vajalik. Paragrahvi 7 lõige 3 selgitab, et TTO peab määrama kvaliteedijuhtimise süsteemi raames või eraldi korra, mis tagab, et terviseandmete töötlemine vastab kehtivatele turvalise andmetöötluse nõuetele. See hõlmab andmete turvalist käsitlemist, mis on hädavajalik, et vältida andmete lekkimist, väärkasutust või muud kahju, mis võiks mõjutada patsiendi ohutust ja teenuse kvaliteeti sisuliselt. TTO peab määrama, kes on volitatud tegema kvaliteedihindamisi, sealhulgas isikustatud päringute tegemist oma süsteemis või ka tervise infosüsteemi. See tagab, et ainult vastava kvalifikatsiooniga ja volitatud isikud saavad ligipääsu tundlikule teabele, et teha vajalikke hindamisi ja analüüse. Samuti peab TTO oma sisereeglites täpsustama, millistel juhtudel ja kellel on lubatud teha isikustatud päringuid. See hõlmab isikute ja olukordade kindlaks määramist, mil hindamised ja andmete päringud on õigustatud ja vajalikud patsiendiohutuse ja teenuse kvaliteedi tagamiseks. See ei saa jääda pelgalt töötaja (arsti, õe või muu spetsialisti) otsustada, vaid töötajaskonnale peab olema selge, mis juhul on midagi lubatud ja mis juhul mitte. Paragrahvi 7 lõige 4 kirjeldab TTO vastutust isikuandmete töötlemisel, et kõik tegevused oleksid dokumenteeritud ja jälgitavad. See hõlmab ka näiteks andmetöötlusregistri pidamist, mis näitab, milliseid andmeid, millal ja millise eesmärgiga töödeldakse. Jälgitavus on hädavajalik, et tagada andmete töötlemise läbipaistvus, et kõik tegevused oleksid kehtivate õigusaktidega kooskõlas. Oluline on, et töötlus ei oleks juhuslik. TTO-l kui vastutaval töötlejal lasub kohustus tõendada, et töötlus vastab andmekaitse üldpõhimõtetele (IKÜM art 5 lg 2). TTO peab selgitama, miks andmeid töödeldakse ja kas töötlus vastab eesmärgile. See aitab vältida andmete kogumist või töötlemist ilma selge põhjenduse või seadusliku aluseta. Selgete juhistega välistatakse huvipäringud. Õigustatud isikute kindlaks määramine aitab tagada, et andmeid töödeldakse turvaliselt ja vastutustundlikult. Isikustatud andmete töötlemise tulemuste põhjal koostatakse parendustegevuste plaan, mis näitab, et töötlus oli eesmärgistatud, mitte juhuslik. Pärast andmete töötlemist ja analüüsi peab  17 TTO välja töötama konkreetsed sammud ja tegevused tervishoiuteenuse, sealhulgas patsiendiohutuse parandamiseks, mida on kirjeldatud seletuskirjas eespool seoses kvaliteedi ja patsiendiohutuse nõuetega. Paragrahvi 7 lõige 5 paneb samuti kohustuse sätestada sisekorraga täpsemad juhised kaamerate kasutamiseks kvaliteedi eesmärgil. Kui TTO kasutab kaameraid tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel, on oluline, et kaameraid ei paigutataks valimatult ja see oleks sisuliselt põhjendatud. Kuna teenused on erinevad ning nende sisu ja vajadust ei ole võimalik ette hinnata, sedastab määrus, et kaamera kasutus kvaliteedi tagamiseks peab selle määruse alusel olema seotud tervishoiuteenusega ning olema sisuliselt vajalik. See tähendab, et muul viisil (vähem riivavalt) sama tulemust ei saavuta. Ette tuleks näha täpsem kaamera kui jälgimisseadme kasutamise kord. See hõlmab kaamera asukohta, kasutamise eesmärki, andmete salvestamise ja säilitamise korda ning andmetele juurdepääsu reegleid. Kaamera kasutamise põhimõtted peavad olema läbipaistvad ja kergesti arusaadavad, seega tuleb tagada, et kasutustingimused oleksid kättesaadavad nii külastajatele kui ka patsientidele. See aitab tagada teadlikkuse. Andmekaitsenõukogu juhis4 toob välja, et see, kas kaamera töötlus võib põhineda õigustatud huvi (IKÜM art 6) või eriliigiliste andmete töötlemise sätetele (IKÜM art 9), tuleneb sellest, milleks salvestist ennast kasutatakse. See tähendab, et teenuseosutaja kui vastutav töötleja peaks kindlaks määrama, kas kaamerat kasutatakse vaid näiteks vara kaitseks (salvestist vaadatakse vaid siis, kui midagi on kadunud) või kasutatakse seda tervishoiuteenuse osutamisel (nt unehäirete jäädvustamine). Õigustud huvi lähtub otsekohaldatavast üldmäärusest ega eelda riigisiseses õiguses eraldi reguleerimist. Vastupidi, Euroopa Kohus on oma varasemates tõlgendustest viidanud, et vastuolus oleks see, kui liikmesriik välistab kategooriliselt ja üldiselt teatud isikuandmete kategooriate töötlemise ilma, et oleks lubatud kaaluda konkreetsel juhtumil vastanduvaid õigusi ja huve. Liikmesriik ei saa seega nende kategooriate puhul lõplikult ette näha vastanduvate õiguste ja huvide kaalumise tulemust ilma, et oleks lubatud konkreetse juhtumi erilistest asjaoludest lähtuv erinev tulemus.5 Silmas tuleb pidada, et tehakse ka mõjuhinnang. Tervishoiuteenuse osutamisel tuginetakse riigisisesele õigusele (TTKS). Seega on oluline, et teenuseosutaja kui vastutav töötleja oleks läbi mõelnud ja kaardistanud, kas ja millisel eesmärgil ta kaameraid kasutab. Käesolev määrus ei reguleeri kaamera kasutamist õigustatud huvi alusel (nt vara kaitseks), mistõttu tuleks teenuseosutajal kindlasti tagada sisemine selgus, kus on kaamera vajalik tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks, kus aga vara kaitseks. Paragrahv § 8 reguleerib määruse jõustumist. Paragrahvi 8 lõige 1 näeb ette määruse jõustumise 1. novembril 2024. a (samal ajal TOKVS-i jõustumisega). Paragrahvi 8 lõige 2 sätestab erijuhud määruse jõustumisel üleminekuaja andmiseks. Määruse § 3 lõiked 3–5 ja 8 ning § 6 lõiked 2 ja 5–8 jõustuvad 1. jaanuaril 2026. a, mis annab piisava üleminekuaja, et kvaliteedijuhtimise süsteem uuendatud nõuetega vastavusse viia ja enesehindamine ette valmistada. See annab piisava üleminekuaja patsiendiohutuse süsteemi kõigi vajalike protsesside ülevaatamiseks ja vajalike dokumentide väljatöötamiseks, protsesside testimiseks ja kinnitamiseks organisatsioonides. Senise patsiendiohutuse süsteemi ülevaatamist saavad organisatsioonid alustada peale määruse jõustumist. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole otseselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 4. Määruse mõjud 4 Suunised 3/2019 isikuandmete töötlemise kohta videoseadmetes, edpb_guidelines_201903_video_devices_et.pdf (europa.eu). 5 Tõlgendus on antud õigustatud huvi kohta varasema direktiivi alusel, mille sisu ei ole muutunud. Vt otsust kohtuasjas C-708/18, 11. detsember 2019. Määrusega kaasnevaid mõjusid on laiemalt käsitletud TOKVS-i eelnõu seletuskirjas. Tervishoid on kõrge riskitasemega valdkond ja ka hästi korraldatud tervishoiusüsteemis esineb eksimusi ehk patsiendiohutusjuhtumeid, mistõttu ei ole võimalik välditava kahju tekitamist patsiendile täielikult välistada. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel saab hinnanguliselt iga kümnes hospitaliseeritud patsient haiglas välditavat kahju. OECD 2017. aastal valminud analüüsi „The economics of patient safety“ andmetel moodustavad kõige suurema osa sellest kahjust haiglanakkused, sageduselt järgnevad venoosne trombemboolia, lamatised, ravimitega seotud eksimused ja vale või hilinenud diagnoos. Määrus reguleerib senisest selgemalt nõudeid TTO-dele tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamisel ning annab selgema raamistiku kvaliteetsete teenuste tagamiseks. Määrus rõhutab TTO vastutust seoses kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamisega, võttes senisest rohkem arvesse TTO-de erinevusi, säilitades kutse- ja erialaühenduste rolli seoses tervishoiutöötajate pädevuse ja elukestva arenguga, tuues määrusesse inimkeskuse mõiste ja sisu ning kehtestades peamised nõuded patsiendiohutusega seotud tegevustele. Muu hulgas on ajakohastatud ka valdkonna terminoloogiat. Määruse mõju on oluline nii TTO-de kui ka patsientide jaoks. Kvaliteedijuhtimise süsteem tagab süsteemse lähenemise kõikidele kvaliteedi tagamise aspektidele ja aitab tagada kvaliteetsemat tervishoiuteenust. Kvaliteetsed ja ohutud tervishoiuteenused aitavad parandada tervisetulemit ja patsientide rahulolu, vähendada nn teisese ohvri stressi tervishoiutöötajatel patsiendiohutusjuhtumite korral ning muu hulgas ohjata kulu tervisesüsteemile, vähendades kulusid välditavatele tervisekahjudele ja nende ravile. Uuendatud nõuded kvaliteedisüsteemide kohta asutustes suurendavad tervishoiuteenuste usaldusväärsust, kuna kvaliteedijuhtimise süsteemide kirjeldused ja arendustegevuste tulemused peavad olema avalikud. See aitab patsientidel ja laiemal üldsusel saada selgemat ülevaadet tervishoiuteenuste kvaliteedist. Kohustuslik enesehindamine ja kvaliteedi hindamise protseduurid tagavad, et TTO-d järgivad rahvusvaheliselt levinud tava ja toetavad motivatsiooni järjepidevalt parandada tervishoiuteenuse kvaliteeti kõikides aspektides. Senisest selgemalt on sõnastatud nõuded tervishoiuasutustes personalipoliitika kujundamisele personali pädevuse ja elukestva täiendõppe toetamise teel, tähtsustades tervishoiutöötajate professionaalsuse olulisust. Suurendatakse erialaühenduste rolli, nende kõrvale tuuakse ka kutseühendused ja teenuseosutajate ühendused, mis võimaldab lahendada pädevushindamine edaspidi nende erialade ja kutsete jaoks, kelle puhul see praegu võimalik ei ole. Regulaarsed täiendkoolitused ja pädevuse hindamised aitavad kaasa kvaliteedi parandamisele ja patsiendiohutuse suurendamisele. Määruse rakendamine mõjutab TTO-de töökorraldust ja toob kaasa mõningaid uusi kohustusi. Uute nõuete kehtestamise korral antakse üleminekuaeg nende täitmiseks ja rahaliste vahendite planeerimiseks. Patsiendiohutuse süsteemi korraldamine ongi seni olnud tervishoiuasutuste pädevus ja kohustus ning õigusaktides on patsiendiohutust puudutav reguleeritud väga üldiselt. Eestis puudub kõikehõlmav patsiendiohutusjuhtumite ja patsientidele hüvitatud juhtumite riiklik statistika. Ainus ametlik allikas on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni statistika. Tervishoiuasutustes on olemas asutusesisesed patsiendiohutuse süsteemid ja neil on ülevaade asutuse patsiendiohutuse olukorrast. Patsiendiohutusjuhtum on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditavat tervisekahju. Patsiendiohutusjuhtumiga võib kaasneda patsiendi tervise tahtmatu kahjustus, mis on seotud tervishoiutöötaja tegevuse, sealhulgas ebaõige teostamise või planeerimisega või tegevusetusega. Uuendatud nõuetega tervishoiuteenusele, patsiendiohutussüsteemile, kvaliteedijuhtimissüsteemile ja enesehindamisele ning kohustusega osutada tervishoiuteenust arstiteaduse üldisel tasemel luuakse selgemad alused kvaliteediga seotud järelevalve tegemiseks. Kvaliteediprotsessidega seotud andmekaitsereeglid lahendavad mitu seni kerkinud küsimust ja täpsustavad reegleid andmete töötlemisel seoses kvaliteedi hindamisega.  19 Terviseamet töötab välja tervishoiukorralduse infosüsteemi ärianalüüsi, mille eesmärk on välja selgitada, kas ja kuidas (millises ajaraamis ja ressurssidega) on võimalik arendada pädevushindamise kuvamist ja sisestamist, mis hõlmaks Terviseameti sisemist kasutust järelevalve ja tegevuslubade jaoks, dokumentide edastamist seltsidele ja info kuvamist avalikul veebilehel. Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2023–2027 näeb ette analüüsi ja ettepanekud tervishoiuteenuste kvaliteedi ja hindamisinstrumentide süsteemi loomise kohta. Selleks on Sotsiaalministeeriumis koostamisel dokument „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja järelevalve korraldamine Eestis – analüüs ja ettepanekud“, mis täpsustab erinevate asutuste rolle ja vastutust kvaliteedi tagamisel ning aitab rakendada ka käesolevat määrust. Andmekaitsealane mõjuhinnang Andmekaitse mõjuanalüüs TOKVS-i kohta ja sellega koos vastu võetud seadusemuudatuste kohta kogu ulatuses on esitatud TOKVS-i seletuskirjas laiema mõjuanalüüsi osana. Määrus käsitleb TTO-de kohustusi, et tagada tervishoiuteenuste kvaliteet ja patsiendiohutus. Hinnang keskendub eelkõige tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse süsteemide raames terviseandmete töötlemise protsessidele, võimalikele riskidele ja vajalikele turvameetmetele. Terviseandmed, mis on isikuandmed, hõlmavad ravi ajal kogutud meditsiinilist teavet, patsiendiohutusjuhtumitega seotud andmeid ja kvaliteedi hindamiseks vajalikke andmeid. Isikuandmete töötlemisel tuleb järgida kehtestatud nõudeid ning tagada, et andmed ei muutuks kättesaadavaks isikutele, kellel ei ole õigust neid töödelda. Isikuandmete töötlemine tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamiseks on otseselt seotud patsientidega. Andmete töötlemine on vajalik, et hinnata tervishoiuteenuste osutamise taset ja rakendada vajalikke arendustegevusi. Samas peavad TTO-d kasutama meetmeid isikuandmete töötlemise läbipaistvuse ja turvalisuse tagamiseks. Patsientidel on õigus teada, kuidas nende andmeid töödeldakse ning omada teavet, kus nende andmeid võidakse kasutada. TTO on kohustatud korraldama perioodilisi auditeid ja enesehindamisi, mille käigus hinnatakse määruse nõuete täitmist. Need võivad sisaldada ka isikuandmete töötlust, mis peab olema andmekaitsenõuetega kooskõlas. Auditeerimise käigus saadud tulemuste põhjal kavandatakse ja rakendatakse arendustegevusi, tagades patsiendiohutuse ja teenuse kvaliteedi pidev areng. Oluline on tagada, et andmete eesmärgipärane kasutamine eeldab seda, et kõigil osapooltel ei ole vajadust näha kõiki andmeid isikustatud kujul. Isikuandmete kaitse ja privaatsuse nõuded peavad olema tagatud igas etapis, mistõttu andmeid jagatakse ja avalikustatakse kooskõlas kehtivate nõuetega, nagu isikuandmete kaitse üldmäärus ja muud juhised nõuavad. Kui järeldusi on võimalik teha otseselt mittetuvastatavate andmete pinnalt, tuleks selliseid võimalusi eelistada. Üldistatud andmete jagamine organisatsioonis aitab tagada eesmärgipärast infovahetust ja parandada kvaliteeti, kaitstes samal ajal tundlikku teavet ning järgides andmekaitse- ja privaatsuspõhimõtteid. Loomulikult ei pruugi see olla alati võimalik, kuid isikustatud andmetöötluse puhul tuleb rakendada teisi nõudeid nagu piiratud juurdepääsud, logid jms. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse rakendamiseks kaasnevad kulud TTO-dele seoses kvaliteedi ja patsiendiohutuse süsteemide arendamisega. Tervisekassa lepingupartnerite kulud seoses kvaliteedi ja patsiendiohutusega ning infotehnoloogiliste arendustega on rahastatud tervishoiuteenuste hinna kaudu. Täiendavate kulude lisandumisel taotlevad teenuseosutajate ühendused Tervisekassalt teenuse hinna muutmist, esitades vastavad kalkulatsioonid. Täiendavat kulu riigieelarvele ei teki. 6. Määruse jõustumine Paragrahvi 8 lõige 1 sätestab, et määrus jõustub 1. novembril 2024. a. Paragrahvi 8 lõige 2 sätestab, et määruse § 3 lõiked 3–5 ja 8 ning § 6 lõiked 2 ja 5–8 jõustuvad 1. jaanuaril 2026. a, mis annab piisava üleminekuaja, et kvaliteedijuhtimise süsteem uuendatud nõuetega vastavusse viia ja enesehindamine ette valmistada. See annab piisava üleminekuaja patsiendiohutuse süsteemi kõigi vajalike protsesside ülevaatamiseks ja vajalike dokumentide väljatöötamiseks, protsesside testimiseks ja kinnitamiseks organisatsioonides. Senise patsiendiohutuse süsteemi ülevaatamist saavad organisatsioonid alustada peale määruse jõustumist. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu Rahandusministeeriumile ja Justiitsministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Haiglate Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Hambaarstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Ämmaemandate Ühingule, Eesti Eratervishoiuasutuste Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, Tartu Ülikoolile, Tervisekassale, Terviseametile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Andmekaitse Inspektsioonile ja Eesti Kindlustusseltside Liidule. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Terviseamet, Tervisekassa, Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Arstide Liit, Eesti Kiirabi Liit, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond, Eesti Perearstide Selts, Eesti Haiglate Liit, Sclerosis Multiplex’i Keskus, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Andmekaitse Inspektsioon. Justiitsministeerium ja Rahandusministeerium kooskõlastasid eelnõu. Esitatud märkustega arvestamise tabel on seletuskirja lisas.  Terviseministri määruse „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ seletuskirja lisa Kooskõlastustabel Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta Terviseamet Teeme ettepaneku muuta määruse § 4 lõiget 11 ja Arvestatud, määrust ja sõnastada see järgnevalt: seletuskirja täpsustatud Tervishoiutöötajate ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikute pädevust hindavad kutse- ja erialaühenduste või teenuseosutajate ühenduste moodustatud pädevuskomisjonid. Andmed pädevuse hindamise registreerimiseks esitab pädevuskomisjon pädevushindamise läbinud töötaja Terviseametile, mis ning need tehakse nähtavaks tervishoiukorralduse infosüsteemis. Põhjus selles, et käesoleval hetkel saadavad pädevushindamise tulemusi TA-le seltsid, mis tundub ka edaspidi mõistlikum ja kõigi osapoolte aega ja vaeva säästev variant. Ühtlasi tuleks pädevushindamistega seoses muuta ka tervishoiukorralduse infosüsteemi põhimäärust. Võrdsustatud isikute puhul ei ole võimalik pädevushindamisi registrisse kanda, sest meil puudub nö spetsialistide register erinevalt tervishoiutöötajate registrist. Võrdsustatud isikud ei ole iseseisvalt tervishoiukorralduse infosüsteemis registreeritud, vaid on lihtsalt „tegevusloa küljes“. Hetkel, kui isik ühegi tegevusloaga seotud ei ole, ei ole ta registris nähtav. Lisaks oleks ilmselt üsna ebamõistlik tekitada paralleelset süsteemi juba kehtivale ja töötavale Tervisekassa 1. Eelnõu § 3 lõikes 5 antakse Terviseametile ja Arvestatud, Tervisekassa Tervisekassale õigus kiita heaks eriala või kutseühenduse tekstist eemaldatud. või teenuseosutajate ühenduse poolt koostatud kvaliteedijuhtimise süsteem, mille rakendamisel loetakse täidetuks määrusest tulenev tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimise süsteemi nõue. Tervisekassale jääb selgusetuks, milles seisneb Tervisekassa roll talle heakskiitmiseks esitatud kvaliteedijuhtimise süsteemi üle vaatamisel ehk milles seisneb selle heakskiidu andmise tähendus. 2. Eelnõu § 3 lõikes 6 on viidatud ravikindlustuse seaduse § Arvestatud, määruse ja 30 lõike 1 ja § 331 seletuskirja teksti täpsustatud lõike 1 alusel kehtestatud perearstikeskuste kvaliteedi hindamisel osalemisele. Tervisekassa viitab, et nimetatud alustel on Vabariigi Valitsus kehtestanud Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu, milles ei kehtestata perearstide kvaliteedi hindamise süsteemi. Selles loetelus antakse Tervisekassale õigus maksta lisatasu perearstiabi ravi rahastamise lepingut omava tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedi hindamise tulemuste eest nimistu 1 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta kohta (teenus koodiga 3050) ja perearstiabi ravi rahastamise lepingut omava tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimise eest nimistu kohta (teenus koodiga 3093). Kvaliteedi hindamise põhimõtted ja tingimused on kehtestatud ravikindlustuse seaduse § 32 alusel antud määruses. 3. Eelnõu § 3 lõigetes 7 ja 8 on seatud tervishoiuteenuse Arvestatud, määrust ja osutajale kohustus osaleda kvaliteedi parendamise seletuskirja täpsustatud eesmärgil Tervisekassa ja Terviseameti läbiviidavates kliinilistes auditites. Üldisema mõttena on Tervisekassa on seisukohal, et tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamiseks läbiviidavate kliiniliste auditite tegemine ei peaks olema sõltuvuses sellest, kes teenuse eest on tasunud. Teenuse kvaliteedi nõuded teenuse rahastajast ei sõltu. Terviseametil on seadusest tulenev õigus teostada järelevalvet tervishoiuteenuse osutaja tegevuse üle, olenemata sellest, kes teenuse eest on tasunud. Tervisekassal on tervishoiuteenuse osutajatega lepinguline suhe ja seetõttu on võimalik kontrollida vaid nende teenuste osutamist, mille eest on Tervisekassa tasu maksmise kohustuse üle võtnud. Seetõttu on eelnõu § 3 lõikes 8 viidatud Terviseameti poolt läbi viidavate kliiniliste auditite sisu piiramine teenustega, mis puudutavad vaid patsiendi poolt tasutavaid teenuseid, vastuolus Terviseametile seatud kõigi tervishoiuteenuse osutajate järelevalve kohustusega. 4. Täiendava tähelepanekuna eelnõu §-s 3 toodule viitab Määruse viidatud sätted Tervisekassa, et hetkel ei ole tervishoiuteenuse annavad võimaluse koostada osutaja tegevusele kvaliteedi tagamise ja parendamise osas kutseühendustel (nt Õdede nõuete kehtestamisel eristatud teenuse Liidul, Ämmaemandate osutajate profiili ega suurust, mille vajalikkust rõhutati ka Ühingul) või teenuseosutajate 2024.a. avaldatud Riigikontrolli ühendusel (näiteks Kiirabi kontrolliaruandes ,,Riigi tegevus tervishoiuteenuste Liidul) liikmete koostöös ühiselt kvaliteedi tagamisel’’. See tähendab, et samad kvaliteedijuhtimisesüsteem nõuded kehtivad nii näiteks haiglavõrgu arengukava antud kutsealaga teenuste haiglatele kui ka teenuse osutajale, kus töötab osutamiseks. Kui vastav ainult üks arst või õde. Seletuskirjast võib välja lugeda, et teenuseosutaja kasutab oma valdkondades, kus on palju erinevaid tegevuses taolist süsteemi ja teenuseosutajaid või tegutseb palju üksikpraksiseid ja lähtub sellest, pole igal koduõel teenuse osutajaid, on mõistlik luua ühtsed või kiirabiosutajal vajadust oma kvaliteedisüsteemid eriala, kutseühenduste või asutuse jaoks unikaalset teenuseosutaja ühenduste poolt. Samas puudub nõue süsteemi välja töötada ning viidatud ühendustel neid süsteeme luua, mistõttu seniks, määruse nõue on täidetud. kuni neid süsteeme pole loodud, tuleb teenuse See võimalus on sõnastatud osutajatel järgida õigusaktis toodud kohustust ja luua või just selleks, et võtta rohkem kaasajastada asutusesisene kvaliteedisüsteem. arvesse ja eristada teenuse Kuigi § 3 lõigete 3, 4 ja 5 osas sätestatakse osutajate profiili ja suurust ning üleminekuperiood 1. jaanuarini 2026. a, siis jääb mitte kehtestada nõudeid, mille täitmine oleks ebamõistlik. 2 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta seletuskirjast selgusetuks, kas selleks ajaks ootab riik, et Eeldame, et nt iseseisva eriala või kutseühendused loovad õendusabi osutajate sh üksikult kvaliteedisüsteemid või toimetab iga teenuse osutaja tegutsevate kodu- või iseseisvalt. kooliõdede kvaliteedisüsteemid on oma sisult ja eesmärkidelt sarnased. 5. Eelnõu 5 lõikes 1, mis käsitleb kogemuspõhise tagasiside Arvestatud, 5 aasta intervalli analüüsi koostamise kohustust, on erisus tekstist välja jäetud. tervishoiuteenuse osutajate hulgast eristatud perearstiabi, koduõendust ja hambaravi osutavad teenuse osutajad. Viimati nimetatud teenuse osutajatel on õigus viia analüüs läbi viie aastase intervalliga. Eelnõu seletuskirjast ei selgu, miks selline erisus erialati on tehtud ning millega põhjendatakse intervalli kahe ja viie aasta tagant. Selgusetuks jääb, millistele argumentidele tuginedes ei käsitleta näiteks kooliõendusteenuse pakkujaid sarnaselt koduõendusteenuse pakkujatega. Samuti jääb selgusetuks, kas iseseisvalt füsioteraapiat, logopeedilist või psühholoogilist ravi osutavad tervishoiuteenuse osutajad peaksid kuuluma nende teenuse osutajate hulka, kellel tuleb analüüs läbi viia iga kahe aasta tagant ja millistest argumentidest lähtudes on neid eristatud näiteks perearstiabi teenuse osutajatest, mille raames samuti on võimalik eelnimetatud tervishoiuteenuseid pakkuda. Eesti Õdede Liit § 2. Mõisted – teeme ettepaneku tõsta need seletuskirja ja Uued mõisted, mis mujal lisada viide, kust käesolevad mõisted pärinevad. Mõiste õigusaktides defineeritud ei ole, selguse ning võimalikult ühetaolise arusaamise tuleb antud määruse jaoks edendamiseks tuleks kõikides seadusandlikes aktides defineerida. kasutada õenduspõhiseid allikaid a´la TAI terminoloogia töörühma või ka avalikult kasutusel olevat Sõnaveebi, milles kajastuvad näiteks nii patsiendiohutuse terminibaas kui ka õendusterminoloogia ÕTerm sõnade definitsioonid. Mõistete kasutamine läbi määruse palume üle vaadata ja meie vaates vajaks selgust ka aspekt, et kui mainitakse tervishoiutöötajaid, siis kas ja millal on oluline kaasata ka tervishoiutöötajatega võrdsustatud isikud või kui see seos on alati, siis see ka konkreetselt välja kirjutada. § 3. Üldnõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele Kuna see ei muudaks sätte tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel ja parendamisel mõtet, jääme VÕS Kuigi seletuskirjas on “arstiteaduse üldine tase” kasutamist terminoloogia juurde. selgitatud ja põhjendatud tuginedes Võlaõigusseadusele, on selline sõnastus käesolevas määruses ebaõnnestunud, kuna väljendab vaid ühe tervishoiutöötaja teenusevaldkonnaga seotud nõutavat taset. Et mitte vastuollu minna Võlaõigusseadusega, teeme ettepaneku olemasolevat sõnastust täiendada “... teenuse vastavuse arstiteaduse ja terviseteaduste teiste valdkondade üldisele tasemele”. 3 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta Punkt (5) – on viide, et organisatsioonis rakendatud Arvestatud, määruse ja asjakohase eriala jne poolt koostatud kvaliteedijuhtimise seletuskirja teksti täiendatud. süsteemi puhul on vajalik saada heakskiit tervisekassa ja terviseameti poolt, kuid pole kirjas kuidas või mille alusel see heakskiit saadakse. Ka seletuskirjas olev selgitus ei anna selles osas täpsemat teavet. Palume täiendada seletuskirja. Punkt (9) – lõppeb täiendusega „..., järgides Sõnastus rõhutab andmetöötluspõhimõtteid“, sest see on ebatäpne, andmetöötluspõhimõtete sest eksperthinnangu kaasamine eeldab ka teiste nõuete järgimist välise täitmist kui vaid andmekaiste omi. eksperthinnangu küsimisel ega Ettepanek, eemaldada lause lõpust „järgides ole kuidagi eksitav. andmetöötluspõhimõtteid“. § 4. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele töötajate Kuna määruse tasemel ei saa pädevuse tagamisel volitusnormist lähtudes Palume täiendada punkti (3): Juhul kui töötaja töötab kehtestada koolitusnõudeid tervishoiusüsteemis vähem kui täiskohaga, tuleb töötajal tervishoiutöötajale, pole endal tagada vajalikus mahus täienduskoolituse läbimine võimalik sellist täpsustust aastas, mis pole tagatud tööandja(te) poolt. Täiendus on lisada. Täpsustatud sätet vajalik, et tervishoiutöötajad ise vastutaksid samuti oma sõnaga „vähemalt“, kuna TTO-l pädevuse hoidmise eest olukorras, kus nende enda valikul on võimalik tagada soovitakse töötada osakoormusega koolitustunde vajadusel ka rohkem. Eesti Ämmaemandate Ühing Paragrahv 3 lõige 5 sätestab, millistel tingimustel loetakse EÄÜ peab sel juhul koostama tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimise süsteemi ämmaemandusabi nõuded täidetuks. kvaliteedijuhtimissüsteemi ning Mida või kas EÄÜ peab tegema, et ämmaemandusabi kooskõlastama selle kavliteedijuhtimise süsteem oleks määruses nimetatud? Terviseametiga. § 4. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele töötajate Tervishoiutöötaja kohustusi pädevuse tagamisel. Sätestatud on 60 tundi saaks panna seaduse tasemel, tervishoiutöötajale koolitustunde, millest organisatsioon peab määrus reguleerib nõudeid tagama töötajale proportsionaalselt koormusega vajalikud TTO-le. koolitustunnid. Palume pöörata siinkohal tähelepanu, et tervishoiutöötajal lasub siiski 60 tunnine koolitusel osalemise vastutus, kas siis kui ta töötab vaid 0,25 koormusega ja tööandja tagab temale lähtuvalt koormusest 15 tundi. Palume määrusesse sõnastada töötaja isiklikvastutus 60 tunni koolitustundide läbimiseks aastaks. Töötaja koolitamine ei saa olla vaid tööandja vastutus. Eelnõu ja seletuskirja erisus ning mitte võrdne kohtlemine. Arvestatud, määruses teksti § 5. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele täpsustatud ja kehtestatakse tervishoiuteenuse inimkesksuse tagamisel. intervall 2 aastat kõigile. Lõige 1 eelnõu: Tervishoiuteenuse osutaja peab üldjuhul vähemalt kord kahe aasta jooksul, perearstiabi, koduõenduse ja hambaravi osutaja kord viie aasta jooksul, koostama patsientide kogemuspõhise tagasiside analüüsi, hinnates näitajate trende aastate lõikes. ..... 4 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta Lõige 1 seletuskiri: Tervishoiuteenuse osutaja peab üldjuhul vähemalt iga kahe aasta tagant (perearstiabi ja hambaravi teenuste puhul kord viie aasta jooksul) koostama analüüsi, mis põhineb patsientide tagasisidel. ....... Siin on kaks kohta: miks on sisse viidud erisus ühel organisatsioonil iga kahe aasta tagant ja teistel iga viie aasta tagant kohustus koostada patsientide tagasiside ja teisel iga viie aasta tagant? Eelnõus on sees perearstid, koduõendus ja hambaravi ning seletuskirjas ei ole kodusõendust. Eelnõu ja seletuskiri võiks käsitleda tervishoiuteenuse osutajaid võrdselt - kas kahe või siis viie aasta järgi koostatakse patsiendtide kogemuspõhine tagasiside. Kui öeldakse juba tervishoiuteenuse osutaja, siis pole oluline erisust sisse tuua perearsti, koduõenduse ja hamabaravi teenuste osas? Eesti Arstide Liit 1. Eelnõu § 4 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja Arvestatud, määrust ja tagab igale täistööajaga töötavale tervishoiutöötajale seletuskirja täpsustatud erialase täiendkoolitamise vähemalt 60 akadeemilise tunni arvestades kehtiva määruse ulatuses ühes kalendriaastas, osalise tööajaga töötajale teksti ning võimalikku mõju tagab tööandja koolitustunde proportsionaalselt tööajaga hinnamudeli arvestusele. 1.1 Praegu kehtivate kvaliteedinõuete järgi tuleb tagada erialast täiendkoolitust vähemalt 60 tundi. Tund kestab 60 minutit, akadeemiline tund aga 45 minutit, seega vähendatakse nõutavat koolituse mahtu 25 protsendi võrra. Leiame, et selline muudatus halvendab arstide erialase pädevuse hoidmise ja parandamise võimalusi, ohustab arstiabi kvaliteeti ja on seega vastuolus määruse eesmärkidega. Teeme ettepaneku jätta kehtima praegused nõuded, et tervishoiuteenuse osutaja peab täistööajaga tervishoiutöötajale tagama erialase täiendkoolituse vähemalt 60 tunni ulatuses ühes kalendriaastas. 1.2 Osalise tööajaga töötajatele, kes ei tööta teistes Osaliselt arvestatud, lisatud raviasutustes ega saa sealt koolitusi, tuleks sõna „vähemalt“ siiski tagada täismahus koolitus, kuna nende pädevus peab rahastusmudelit arvestades. olema samal tasemel nagu täistööajaga töötajatel. Täismahus koolituse tagamise kohustusest saaks tööandja vabaneda vaid juhul, kui töötaja tõendab, et ta töötab ka teise tervishoiuteenuse osutaja juures, kes on kaasvastutav vajalikus mahus täiendkoolituse tagamise eest. TLS § 15 lg 2 p 8 tulenevalt on töötajal kohustus tööandja soovil teavitada tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi. Teise tööandja juures täiendkoolituse läbimise suhtes on tööandjal õigustatud huvi olemas. Seletuskirjas on selgitused, mille kohaselt juhul, kui töötaja on vahetanud töökohta, töötab mitme tööandja juures või on 5 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta läbinud koolitusi teise tööandja juures, peab ta esitama tõendi nende tundide läbimise kohta tööandjale ja tööandja saab arvestada teise tööandja juures läbitud koolitusi. Need asjaolud peaks kajastuma ka määruse enda tekstis, sest need on eritingimused, mille puhul tööandja vabaneb täielikult või osaliselt kohustusest tagada täiendkoolitus täies mahus. 2. Määruse eelnõu § 4 lõiked 10–13 reguleerivad Arvestatud, määrust ja tervishoiutöötajate pädevuse hindamist. seletuskirja täpsustatud. 2.1 Lõike 10 sõnastus „Tervishoiutöötajate ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikute kutsealase ja erialase pädevuse nõuded töötatakse välja kutse- ja erialaühenduste või tervishoiuteenuse osutajate ühenduste poolt ja pädevust hinnatakse üldjuhul iga viie aasta tagant,“ annab võimaluse tõlgenduseks, et pädevuse hindamine on kohustuslik. Seletuskiri küll ütleb, et hindamine on vabatahtlik, kuid leiame, et määrus peab olema üheselt arusaadav ja palume kaaluda lõike 10 sõnastuse muutmist. 2.2 Määrus näeb ette, et pädevuse nõuded töötavad välja ja Arvestatud, määrust pädevust hindavad erialaseltsid. täpsustatud Leiame, et erialaseltsidele, mis on reeglina mittetulundusühingud, ei saa määrusega niisugust kohustust panna. MTÜ on eraõiguslik juriidiline isik, isikute vabatahtlik ühendus, mis tegutseb oma põhikirjas sätestatud eesmärkide täitmiseks. Ülesannete panemine MTÜdele saab kõne alla tulla juhul, kui seadusega on sätestatud erinõuded konkreetse tegevusvaldkonnaga MTÜ-de jaoks või kui riigi haldusfunktsioon antakse MTÜle üle lepinguga. Määruse § 4 lõike 10–13 ei täida neid eesmärke ja ülesandeid, mida seletuskirjas on deklareeritud, sest määruse eelnõu ei sisalda pädevuskomisjonide moodustamise korda, nõudeid tervishoiutöötajate pädevusele ega pädevuse hindamise süsteemi. 3. Arusaamatuks jäävad § 3 lg 6 olevad viited Arvestatud, määrust ravikindlustuse seadusele. Viidatud paragrahvid ei sisalda täpsustatud. Viide on tehtud volitusnormi perearstikeskuste kvaliteedi hindamise reeglite RaKS §-le 32, mille alusel kehtestamiseks. antud terviseministri määruses kehtestatakse perearstide kvaliteedisüsteemi tulemuste hindamise põhimõtted ning metoodika. Eesti Kiirabi Liit kooskõlastab Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond § 2. Mõisted 1) kvaliteedijuhtimise süsteem – kvaliteedi parendamisele Arvestatud, teksti täiendatud. suunatud süstemaatiline tegevuste 6 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta raamistik osana organisatsiooni juhtimissüsteemist. Selle eesmärk on tagada, et pakutavad tervishoiuteenused vastavad õigusaktides kehtestatud nõuetele, tänapäeva teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule. Organisatsiooni kvaliteedijuhtimise süsteem peab arvestama tervishoiuteenuste kvaliteedi dimensioone, sealhulgas tõenduspõhisust, efektiivsust ja ohutust, patsiendi vajadust, tahet ja väärtushinnanguid ning pidama silmas abi õigeaegsust, teenuste integreeritust, isikute võrdset kohtlemist ja olemasolevatest ressurssidest saadava kasu maksimeerimise põhimõtteid, järgides seejuures turvalise andmetöötluse põhimõtteid; Soovitus: kvaliteedijuhtimissüsteem on organisatsiooni juhtimissüsteemi osa organisatsiooni kvaliteedipoliitika ja kvaliteedieesmärkide kindlaksmääramiseks ja nende eesmärkide saavutamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedieesmärgid on kooskõlas õigusaktides kehtestatud nõuete, kaasaegsete teadmiste ja parimate praktikate ning olemasolevate ressurssidega, tagamaks patsiendi tervisevajadustele vastava tõenduspõhise tervishoiuteenuse kättesaadavuse. Tervishoiuteenuse osutamisel järgitakse teenuse osutaja kutse-eetika põhimõtteid, patsiendi tahet ja väärtushinnanguid, võrdse kohtlemise printsiipi ning turvalise andmetöötluse põhimõtteid. 6) patsiendi kogemuspõhine tagasiside – tervishoiu Arvestatud, määruse teksti kvaliteedi ja patsientide rahulolu hindamise täpsustatud. tegevus, mille keskmes on patsientide kogemused ja arvamused tervishoiuteenuste kohta. Tagasiside võib hõlmata tervishoiutöötajate suhtlemisoskust, ravikeskkonda, teenuse kättesaadavust, üldist rahulolu pakutava teenusega ja muid asjakohaseid teenuse osutamise aspekte; Sõna „kogemuspõhine“ on liigne, kuna patsiendi tagasiside põhinebki tema kogemusel ja arvamusel. Selgitus on raskesti arusaadav, tagasiside ei saa olla hindamise tegevus, sest tegevuseks on tagasiside kogumine (mitte tagasiside ise) ning hindamine tähendab ka tegevust. Soovitus – patsiendi tagasiside – patsiendi hinnangud, arvamused ja seisukohad, mis põhinevad tema kogemusel saadud tervishoiuteenusega. § 3, lg 2: Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud viima Arvestatud, määrust ja oma organisatsioonis ellu tõenduspõhiseid tegevusi seletuskirja täpsustatud. 7 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta tervishoiuteenuse kvaliteedi, sealhulgas patsiendiohutuse parendamiseks ja tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide vähendamiseks ning koostama ja avalikustama selleks kvaliteedi parendamisele suunatud tegevuste raamistiku (edaspidi kvaliteedijuhtimise süsteem). Kuidas saab organisatsioon avalikustada kvaliteedijuhtimissüsteemi? See võib hõlmata sadu dokumente, millest osa võivad olla piiratud ligipääsuga ja ainult organisatsioonisiseseks kasutamiseks. Selline nõue on üsna ebarealistlik ja praktilisest seisukohast mõttetu. Organisatsioon võib avalikustada oma kvaliteedieesmärgid ja kirjeldada mõningaid tegevusi, mida on ette võetud nende eesmärkide saavutamiseks, kuid ei saa avalikustada kvaliteedijuhtimissüsteemi. Kui organisatsiooni kohustatakse ellu viima tõenduspõhiseid tegevusi tervishoiuteenuse kvaliteedi, sealhulgas patsiendiohutuse parendamiseks ja tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide vähendamiseks“, siis peavad need olema defineeritud, et nõude täitmist hinnata. Kes on see pädev organisatsioon, kes saab selle nõude täitmist hinnata? Õigusakti tekst peab olema selge ja konkreetne, mitte kirjeldama mingeid umbmääraseid tegevusi. Ka seletuskiri on üsna ebamäärane, mis nõuet ei selgita. Nt. kasutatakse seletuskirjas terminit „meditsiiniline eksimus“ – mida see võiks tähendada? Sellist terminit eesti keeles ei ole, ilmselt on tegemist toortõlkega ingliskeelsest terminist „medical error“, mis tähendab raviviga. NB! Kvaliteedimääruse eelnõu seletuskiri: lk. 6, 2. lõik, mis Arvestatud, seletuskirja kirjeldab Jurani triloogiat, ei ole korrektne. Nimelt väidetakse, täpsustatud. et Jurani triloogia koosneb kvaliteedi planeerimisest, kvaliteedi juhtimisest ja kvaliteedi parendamisest, kuid teine element originaalis on quality control, mis eesti keeles tähendab kvaliteediohjet ja defineeritakse kui kvaliteedinõuete täitmise jälgimist (ISO EVSEN 9000:2015 Kvaliteedijuhtimissüsteemid: alused ja sõnavara). Seega kvaliteedijuhtimine (quality management) hõlmab nii planeerimist (quality planning), kvaliteedinõuete täitmise jälgimist e. kvaliteediohjet (quality control) kui ka kvaliteedi parendust (quality improvement). Õigusakti eelnõu ja seletuskirja koostamisel on selliste terminoloogiliste ja sisuliste ebatäpsuste esinemine lubamatu. § 3, lg 3, p. 6: tegevused avatud patsiendiohutuskultuuri Arvestatud, määruse teksti arendamiseks organisatsioonis; täpsustatud. Patsiendiohutuskultuur on üksikisiku ja organisatsiooni ühistel tõekspidamistel ja väärtustel põhinev käitumismudel, mille eesmärk on tervishoiuteenuse osutamise käigus vähendada patsiendile võimaliku kahju tekkimise võimalust. 8 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta Lühemalt öeldes on patsiendiohutuskultuur süüdistusevaba keskkond, kus seatakse esikohale patsiendi ohutus. Ettepanek: jätta välja sõna „avatud“. § 3, lg 4: Tervishoiuteenuse osutaja viib vähemalt kord viie aasta tagant läbi enesehindamise käeoleva määruse nõuete täitmise kohta, avaldab selle oma veebilehel või muul kättesaadaval viisil ning esitab Terviseametile viimase nõudmisel. Enesehindamise läbiviimiseks peab olema ühtne metoodika (standardid), mille alusel enesehindamist teostatakse. Arvestatud, määrust Määruse alusel ei saa enesehindamist teostada. Üldiselt on täpsustatud. hea tava, et enesehindamine on organisatsiooni enda tegevusest ülevaate saamine, aga mitte aruanne järelevalvet teostavale organisatsionnile. Seega nimetatud punkt ei ole mõistlik. Seletuskirjas väidetakse, et tegemist on „rahvusvaheliselt levinud ja tunnustatud praktikaga tervishoius“, kuid kas teadlikult või teadmatusest jäetud nimetamata, et hea tava kohaselt ei korralda ega kontrolli enesehindamist riikliku järelevalveorganid. § 6, lg 4: Tervishoiuteenuse osutaja, kus töötab rohkem kui Arvestatud osaliselt, kaheksa tervishoiutöötajat, viib läbi miinimumarvu tõstetud 30-le. oma organisatsioonis patsiendiohutuse kultuuri uuringuid teadlikkuse ja koolitusvajaduse hindamiseks vähemalt kord kolme aasta jooksul, analüüsib neid, planeerib ja rakendab parendustegevused. Jääb arusaamatuks, miks on kehtestatud töötajate arvu alammäär, millest alates tuleb patsiendiohutuskultuuri uuringuid läbi viia. Määruse eelnõu koostajad on eeldatavasti teadlikud, et patsiendiohutuskultuuri hindamiseks kasutatakse valideeritud mõõdikuid, millega kogutud andmeid analüüsitakse kvantitatiivselt ja hea tava on, et uuring on anonüümne. Kvantitatiivne analüüs eeldab vähemalt 30 osalejat, arvestades, et tavapärane vastamismäär jääb alla 30%, tähendab see, vähem kui 100 töötajaga organisatsioonis ei ole ohutuskultuuri uuringu läbiviimine eriti otstarbekas, kuna tulemuste usaldusväärsus on küsitav. Seetõttu on antud nõue määruses ebaotstarbekas. Patsiendiohutuskultuuri ei saavutata määrusega ja seetõttu uuringute läbiviimise nõue ei ole asjakohane. Eesti Perearstide Selts Terviseministri määruse “Tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded” eelnõu seletuskiri 1.(4) Tervishoiuteenuse osutaja rakendab meetmeid Arvestatud, määrust patsientide terviseharituse parendamiseks ja raviprotsessi täpsustatud kaasamiseks organisatsiooni tegevusest lähtuvalt, sealhulgas töötab välja või teeb patsientidele 9 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta kättesaadavaks asjakohased tegevusvaldkonnaga seotud patsiendijuhendid. Me ei pea õigeks, et Eesti riigis iga Tervishoiuteenuse osutaja teeb ise patsiendijuhendid – vastavad juhendid peaksid tulema siiski tsentraalselt, sealhulgas peaksid olema kõigis asutustes samad. Koolituste nõuded kehtivad ka 2. Samuti ei ole me nõus, et määruse rakendamisega seotult praegu. Perearstidel on tagatud täiendavat kulu riigieelarvesse ei teki – koolituste ja kvaliteedisüsteemi eraldi kvaliteedisüsteemide nõue, kvaliteedijuhtimine kõik eeldab tasustamine Tervisekassa TTL ressursse ning nende resurssidega peab ka arvestama, neid kaudu. ei ole tänasesse mudelisse arvutatud sisse. Jõustumise edasi lükkamist ja Arvestades lähiaastate Tervisekassa eelarvet – teeme üleminekuaja pikendamist ühe ettepaneku – Paragrahvi 8 lõige 2 sätestab, et määruse § 3 aasta asemel 3 aastaks ei ole lõiked 3, 4, 5 ja 2, 5-8 jou ̃ stuvad 1.jaanuaril 2026. a. - lükata põhjendatud. Tegemist ei ole ka edasi 1.01.2026 asemel 1.01.28 täiesti uute nõuetega, vaid olemasolevate täiendamisega. Eesti Haiglate Liit Seoses arvamuse avaldamiseks esitatud terviseministri Arvestatud. määruse „Tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ eelnõuga teeb EHL andmekoosseisude kohta järgmise ettepaneku: Täiendada §3 lõige 5 järgnevalt: „Tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimise süsteemi nõue, mis on sätestatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3, loetakse täidetuks, kui organisatsioonis on rakendatud asjakohase eriala või kutseühenduse või teenuse osutaja ühenduse poolt koostatud ning Tervisekassa ja Terviseameti heakskiidetud või üldtunnustatud kvaliteedijuhtimise süsteemi, mille põhimõtted sobivad tervishoiuteenust osutava organisatsiooni eesmärkidega ning millele viidatakse asutuse veebilehel. Kvaliteedijuhtimise süsteemiks loetakse ka rahvusvaheliselt tunnustatud standardit või raamistikku.“ Pädevuse tagamiseks nimetatud kohustuslike Arvestatud, määrust on täiendkoolituste akadeemiliste tundide arv peaks meie täpsustatud. hinnangul kõikide ametigruppide lõikes olema proportsionaalne tööajaga. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded - § 3 lõike 3 alapunkti 3 kohaselt peab kvaliteedijuhtimise süsteemis kirjeldama ka järgitud Arvestatud, määrust standardeid. Standardi järgimise saab toote nõuetele täpsustatud. vastavuse seaduse kohaselt (§ 42) kohustuslikuks teha juhul, kui see tuleneb Euroopa Liidu õigusaktist või rahvusvahelisest õigusest. Seletuskirja vastava punkti selgitusest võib aru saada, et otsest standardi järgimise kohustust ei ole, mistõttu teeme ettepaneku sõnastada standardite järgimine määruse tekstis soovituslikuna (nt sarnaselt seletuskirjale). Kui sätte tekstis ei ole mõeldud rahvusvahelise, Euroopa või Eesti standardiorganisatsiooni standardeid, vaid standardeid 10 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta üldisema nõuete kogumi tähenduses, siis on ettepanek parema arusaadavuse huvides asendada „standardid“ sõnaga „protseduurid“ vms. - Seletuskirja paragrahv 3 lõike 9 selgitus – lause Arvestatud, seletuskirja “Ekspert vaatab läbi juhtumi asjaolud, hindab, kas osutatud täpsustatud tervishoiuteenus vastas kehtestatud standarditele ja professionaalsetele nõuetele, ning annab objektiivse hinnangu.” puhul on ettepanek asendada “standarditele” sõnaga “protseduuridele” vms sõnaga, kuna võib kasutada ka muid kvaliteedijuhtimise süsteeme kui standardid. Andmekaitse Inspektsioon Eelnõu § 7 lõige 5 reguleerib tervishoiuteenuste kvaliteedi Mittearvestatud. Kõiki või patsiendiohutuse tagamisel kaamerate kasutamist. /…/ juhtumeid ei ole võimalik Küll aga ei ole antud juhul selge, millisele õiguslikule alusele seadusandjale ega saab tervishoiuteenuse osutaja tervishoiuteenuste kvaliteedi määrusandjal ette reguleerida, või patsiendiohutuse tagamiseks kaamerate kasutamisel sest kaamera kui ühe töötluse tugineda. /…/ Kokkuvõtvalt soovitame kaamerate kasutamist viisi valik sõltub konkreetsest puudutavad sätted uuesti üle vaadata ning luua selge kaasusest. õiguslik alus kaamerate kasutamiseks tervishoiusüsteemis. Tegemist on täpsustustega, kus tuuakse nõuded, mida kaamera kui ühe intensiivsema teabetöötlusviisi puhul järgida. Meie hinnangul on see kaetud antud määruse volitusnormiga (vt TTKS § 32 lg 3 ja 9 ning õigust töödelda kvaliteedi hindamiseks, TTKS § 41 lg 1 p 3). Sclerosis multiplex keskus Ettepanek: Vastavalt patisendiregistrite arutelu Määrusesse taolist õigust ei ole laiapõhjalisele konsensusele, mis on protokollitud, edastame vajalik lisada, kuna TTKS § 41 määruse täiendamiseks ettepaneku, et ravikvaliteedi lõikes 11 lubatakse kvaliteedi tagamise eesmärgil lubada eriliigiliste andmete töötlemine ka tagamisega seotud TTO-de vahel/üleselt. eesmärkidel terviseandmete töötlemist juba praegu. Lühidalt taust: Septembri lõpus kutsus Marika Tammaru (Lastehaigla teadus- ja koolitusosakonna juhataja, TAIEK) koos doktor Katrin Gross-Pajuga (neuroloog, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Astra Kliinik, SA Sclerosis Multiplexi Register) ja Helin Pevkuriga (SA Sclerosis Multiplexi Register juhatuse esimees) kokku nn patsiendiregistrite arutelu. Kohtumisel osalesid lisaks mh eetikakomiteed, AKI, TEHIK, SoMin, TÜK, ITK, PERH, Taltech, advokaadibürood (juristid, arsti, geneetikud, kvaliteedijuhid, andmekaitsejuhid). Olemas on osalejate registreerimisleht ja protokoll. Kohumise fookus oli pakkuda juriidilisse raamistikku/seadusandjale soovitusi TTOde üleste ravikvaliteedi uuringute ühtlustamiseks, tagades 11 Märkuse esitaja/märkus Seisukoht märkuse kohta ravikvaliteeti. Kohtumisel arvati konsensuslikult, et me käsitleme ravikvaliteeti TTO-keskselt. Sellise lähenemise juures on Eesti oludes võimalik ja mitmete patsiendigruppide puhul tõenäoline, et terve patsiendi teekond ei ole ravikvaliteedi aspektist hinnatav. Patsiendi teekonnal osutavad talle teenuseid erinevad TTOd. Ka juhtudel, kui iga teekonna „jupp“ hinnatuna TTO-siseselt on kvaliteetne, ei pruugi patsiendi teekond kui tervik seda olla. Tervikliku pildi hindamiseks tuleks kvaliteedi kontseptsioon muuta TTO- kesksest patsiendikeskseks. Praktilisest poolest tähendaks see võimaluste loomist eriliigiliste andmete töötlemiseks ravikvaliteedi eesmärgil ka TTO-de vahel/üleselt. Ettepanek: Vastavalt patisendiregistrite arutelu laiapõhjalisele konsensusele, mis on protokollitud, edastame määruse täiendamiseks ettepaneku, et ravikvaliteedi tagamise eesmärgil lubada eriliigiliste andmete töötlemine ka TTO-de vahel/üleselt. 12  -864235 -144145 0 0 MINISTRI MÄÄRUS delta_regDateTime \* MERGEFORMAT 24.10.2024 nr delta_regNumber \* MERGEFORMAT 43 delta_docName \* MERGEFORMAT Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 2 lõike 9 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse nõuded tervishoiuteenuse osutajale tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamisel. § 2. Mõisted Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) kvaliteedijuhtimise süsteem – organisatsiooni kvaliteedi eesmärke sisaldav süstemaatiline kvaliteedi par andamise tegevuste raamistik osana organisatsiooni juhtimis e süsteemist. Selle eesmärk on tagada, et pakutavad tervishoiuteenused vastavad õigusaktides kehtestatud nõuetele, tänapäeva teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele , patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule. Organisatsiooni kvaliteedijuhtimise süsteem peab arvestama tervishoiuteenuste kvaliteedi dimensioone, sealhulgas tõenduspõhisust, efektiivsust ja ohutust, patsiendi vajadust, tahet ja väärtushinnanguid ning pidama silmas abi õigeaegsust, teenuste integreeritust, isikute võrdset kohtlemist ja olemasolevatest ressurssidest saadava kasu maksimeerimise põhimõtteid, järgides seejuures turvalise andmetöötluse põhimõtteid; 2) kliiniline audit – tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamise protsess organisatsioonis, mille eesmärk on par andada patsientide ravi ja ravitulemusi, hinnates neid süstemaatiliselt kindlate kriteeriumitega ning rakendades vajalikke muudatusi üksikisiku, struktuurüksuse või kogu organisatsiooni tasemel; 3) inimkesksus – tervishoiuteenuse osutamise viis, mille puhul nähakse tervishoiuteenus t kasutavat inimest tervikuna ja võrdse partnerina, kellega tehakse koostööd sobivate lahenduste leidmiseks nii tervise säilitamisel ja parandamisel kui ka haigustega toimetulekul, arvestades ühtlasi inimese vajadusi, tahet ja väärtushinnanguid ning sotsiaalset ja kultuurilist tausta; 4) terviseharitus – hõlmab inimeste teadmisi, motivatsiooni ja oskusi leida tervisealast teavet ning seda mõista, hinnata ja kasutada tervise edendamise ja hoidmise ga , haiguste ennetamisega ja tervishoiuteenuste kasutamisega seotud otsuste tegemisel eesmärgiga säilitada või parandada elukvaliteeti eluaja jooksul ; 5) tervishoiuteenuste integreeritus – tervishoiuteenuste osutamine koostöös ja koordineeritult tervishoiuteenuse osutajate ga ning sotsiaalsüsteemi ja muude vajalike osapooltega, arvestades inimese vajadusi kogu elukaare vältel ; 6) patsiendi tagasiside – tervishoiu kvaliteedi ja patsientide rahulolu hindamise tegevus, mille keskmes on patsientide kogemused ja arvamused tervishoiuteenuste kohta. Tagasiside võib hõlmata tervishoiutöötajate suhtlemisoskust, ravikeskkonda, teenuse kättesaadavust, üldist rahulolu pakutava teenusega ja muid asjakohaseid teenuse osutamise aspekte; 7) koolitusplaan – tervishoiuteenuse osutaja koostatud töötajate ettevaatav kutse- või erialase tööga seotud täiendõppe plaan kalendriaastas . § 3. Üldnõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel ja par andamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi eest oma organisatsioonis ning on kohustatud tagama käesolevas paragrahvis kirjeldatud meetmetega teenuse vastavuse vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja reeglitele teenuse osutamise ajal . (2) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud viima oma organisatsioonis ellu tõenduspõhiseid tegevusi tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse par andamiseks ja tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide vähendamiseks ning koostama ja avalikustama regulaarsed kokkuvõtted kvaliteediga seotud tegevustest ja eesmärkide saavutamisest. (3) Tervishoiuteenuse osutaja poolt organisatsioonis rakendatud kvaliteedijuhtimise süsteemis peab olema kirjeldatud vähemalt järgmist : 1) patsiendi ja tema lähedastega suhtlemise ja kaasamise hea tava organisatsioonis; 2) organisatsiooni töö planeerimine ja juhtimine, kvaliteedi ja patsiendiohutusega seotud eesmärgid ja tegevusplaan; 3) osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise protsesside kirjeldused organisatsioonis , järgitavad ra vi- ja tegevusjuhendid või viited neile, erialakonsiiliumite moodustamise ja töö põhimõtted eriarstiabi osutamise korra l; 4) töötajate erialase ja patsiendiohutus alase pädevuse tagamise korraldus organisatsioonis ja kok kuvõte tervishoiutöötajate pädevuse hindamisest; 5) teenuste kvaliteedi seire ja kontrolli rakendamise põhimõtted, sealhulgas kvaliteedi indikaatorite kasutamine, regulaarse organisatsioonisisese aruandluse ja ravidokumentide kontrolli kord, kvaliteedijuhtumite üldistatud ja laiendatud arutelu või kliiniliste auditite tegemise põhimõtted; 6) tegevused patsiendiohutuskultuuri arendamiseks organisatsioonis; 7) kvaliteedi par andamise tegevuste elluviimise kord organisatsioonis, sealhulgas töötajate kaasamise põhimõtted. (4) Tervishoiuteenuse osutaja teeb v ähemalt üks kord viie aasta jooksul enesehindamise kvaliteedijuhtimis e süsteemi nõuete ja eesmärkide täitmise kohta, avaldab selle tulemused oma veebilehel või muul kättesaadaval viisil ning esitab need Terviseametile tema nõudmisel . (5) Tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimise süsteemi nõue, mis on sätestatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3, loetakse täidetuks, kui organisatsioonis on rakendatud a sja omase kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühenduse koostatud ja Terviseameti kooskõlastatud või üldtunnustatud kvaliteedijuhtimise süsteemi, mille põhimõtted sobivad tervishoiuteenust osutava organisatsiooni eesmärkidega ja m illele viidatakse asutuse veebilehel. Kvaliteedijuhtimise süsteemiks loetakse ka rahvusvaheliselt tunnustatud standardit või raamistikku. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuded loetakse täidetuks perearstiabi osutaja poolt, kes on rakendanud erialaühenduse ja Tervisekassa heakskiidetud kvaliteedisüsteemi põhimõtteid, osalenud regulaarselt ravikindlustuse seaduse § 32 alusel kehtestatud määruses viidatud perearstikeskuste kvaliteedijuhtimise hindamisel ja on avaldanud hindamise tulemused oma veebilehel või muul kättesaadaval viisil. (7) Tervishoiuteenus t e kvaliteedi par andamise eesmärgil on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osalema Tervisekassa korraldatavates regulaarsetes süsteemiülestes kliinilistes auditites ravikindlustuse eelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamiseks ja viima ellu auditite tulemusena vajalikuks osut unud arendustegevused. (8) Tervishoiuteenuste kvaliteedi par andamise eesmärgil on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osalema Terviseameti korraldatavates kliinilistes auditites teenuste kvaliteedi hindamiseks ning kavandama ja viima ellu auditite tulemusena vajalikuks osut unud arendustegevused. (9 ) Tervishoiuteenuse k valiteedi ja patsiendiohutuse tagamise eesmärgil võib tervishoiuteenuse osutaja tellida tervishoiuteenuse osutamise tulemuse na vaidlust tekitanud juhtumile välise eksperthinnangu, järgides andmetöötluspõhimõtteid. § 4. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele töötajate pädevuse tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud rakendama oma organisatsioonis personalipoliitikat, mis toetab asjakohaste meetmetega head tava töötajate elukestvaks enesetäiendamiseks (edaspidi täiendkoolitamine ) ja regulaarseks pädevuse hindamiseks. (2) Tervishoiuteenuse osutaja tagab tervishoiutöötajate, tervishoiutöötajaga võrdsustatud töötajate, tervishoiu süsteemi s töötavate spetsialistide, hooldustöötajate ja tehnikute arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga-aastase täiendkoolitamise ning koostab selleks koolitusplaani hiljemalt iga kalendriaasta veebruariks. (3) Tervishoiuteenuse osutaja tagab täistööajaga töötavale tervishoiutöötajale ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud töötajale tööga seotud ja erialase täiendkoolitamise vähemalt 60 tunni ulatuses ühes kalendriaastas , välja arvatud käesolevas paragrahvis sätestatud erijuhtudel . Osalise tööajaga töötajale tagatakse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (4) Tervishoiuteenuse osutaja tagab kutsega hooldustöötajate arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga-a astase kutsealase täiendkoolit amise vähemalt 16 tunni ulatuses. K utseta hooldustöötajale tagatakse täiendkoolitami ne mahus, mis võimaldab töötajal kutset taotleda . Osalise tööajaga töötajale taga takse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (5) Hambaraviteenuse osutaja tagab hambaarstide arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga-aastase täiendkoolitamise vähemalt 40 tunni ulatuses ning vähemalt 20 tunni ulatuses aastas erialast pädevust suuren davad tegevused, mille on välja töötanud hambaarstide erialaühendus . Hambaraviteenuse osutaja tagab hambaravi õdede ja -assistentide arendamiseks nende iga-aastase täiendkoolitamise vähemalt 20 tunni ulatuses. Osalise tööajaga töötajale taga takse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (6) Kiirabibrigaadi pidaja tagab erakorralise meditsiini tehniku ja tervishoiuteenuse osutamisel osaleva kiirabitehniku arendamiseks ja pädevuse suurendamiseks nende iga -aastase täiendkoolitamise vähemalt 40 tunni ulatuses. Osalise tööajaga töötajale taga takse täiendkoolitamine proportsionaalselt tööajaga. (7) Koolitus e mahu hulka võib arvata ka töötajat arendava d aktiivse d tegevus ed , kuid kõige rohkem 25 protsenti koolituseks ette nähtud tundidest. (8) Lõikes 7 nimetatud töötajat arendava d aktiivse d tegevus ed on eelkõige järgimis ed: 1) eksperdina täiendkoolitus el või konverentsi l ettekande tegemine; 2) töötoa, sessiooni või töörühma juhtimine; 3) juhendmaterjali väljatöötamisel ja rakendamisel osalemine; 4) valdkonna õigusakti või strateegilis e dokumen di väljatöötamisel osalemine; 5) eelretsenseeritava s ajakirja s artikli publitseerimine; 6) elanikkonna terviseharitus t käsitleva artikli publitseerimine eesmärgiga edendada elanikkonna tervis t ja ennetada haigusi; 7) praktikandi juhendamine; 8) töönõustamises osalemine. (9) Lõikes 8 nimetatud tegevused peavad olema tõendatavad kirjalikku taasesitatavas vormis. (10) Tervishoiutöötajate ja tervishoiutöötajaga võrdsustatud isikute kutsealase ja erialase pädevuse nõuded loetakse täidetuks, kui need vastavad asjaomase kutse- või erialaühenduse või tervishoiuteenuse osutajate ühenduse poolt välja töötatud kriteeriumi te le ja on hinnatud kindlaks määratud sagedusega. (11) Tervishoiutöötajate pädevust hindav kutse- või erialaühendus e või teenuseosutajate ühendus e moodustatud pädevuskomisjon esita b andmed pädevuse hindamise registreerimiseks Terviseametile ning need tehakse nähtavaks tervishoiukorralduse infosüsteemis . (12) Kui kutse- või erialaühendus või teenuseosutajate ühendus puudub või pädevuse hindamise põhimõtted ei ole välja tööta tud, loetakse samaväärseks tervishoiutöötaja pädevuse hindamist ka residentuuri või praktika baasasutus eks oleva s haigla s selleks välja töötatud kutse- või erialapõhise pädevuskomisjoni poolt või asjakohase süsteemi alusel, kui tervishoiutöötaja saab hindamise tulemuse kirjalikult , et esitada see tervishoiukorralduse infosüsteemile ja tööandjale. (13) Terviseamet võib oma ülesannete täitmiseks taotleda tervishoiuteenuse osutajalt tervishoiutöötaja suunamist pädevuse hindamise ks ülikooli või rakenduskõrgkooli või lähtudes käesoleva paragrahvi lõigetest 11 ja 12, kui tekib põhjendatud kahtlus tervishoiutöötaja pädevuses. § 5. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevusele tervishoiuteenuse inimkesksuse tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja peab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul koostama patsientide tagasiside analüüsi, hinnates näitajate trende aastate kaupa . Analüüsi tulemused avalikustatakse tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas või muul üldsusele kättesaadaval viisil. . Tagasiside kokkvõte peab olema anonüümne ega tohi viidata konkreetsele isikule ega töötajale. (2) Patsiendi tagasiside hindamiseks kasutab tervishoiuteenuse osutaja riiklikult tunnustatud kutse- või erialaühenduse või teenuseosutajate ühenduse poolt välja töötatud metoodikat või töötab selle välja lähtuvalt teenuse eripärast. (3) Tervishoiuteenuse osutaja teeb oma tegevuskohas või veebilehel kättesaadavaks patsiendi õigused ja kohustused oma organisatsiooni tegevusest lähtuvalt kooskõlas võlaõigusseadusega, sealhulgas vähemalt: 1) õigus saada tervishoiuteenuseid vaid teadva nõusoleku korral , välja arvatud võlaõigusseaduses sätestatud erijuhul ; 2) õigus saada teavet ja selgitusi osutatava tervishoiuteenuse kohta; 3) õigus pöörduda tervishoiuteenuse osutamise suhtes tekkinud ettepaneku või kaebusega või kahtlusega patsiendiohutusjuhtumi kohta tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedi eest vastutava isiku poole koos kontaktandmetega ja teabega, kuidas organisatsioonis ettepanekuid, kaebus i ja patsiendiohutusjuhtumeid käsitletakse; 4) õigus pöörduda tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahjujuhtumi korral nõudega organisatsioonile vastutuskindlustus lepingu alusel teenus t osutava kindlustusandja poole koos kontaktandmetega; 5) organisatsiooni kodukord, sealhulgas lähedaste teavitamise ja patsientide külastamise reeglid. (4) Tervishoiuteenuse osutaja rakendab meetmeid patsientide terviseharituse par andamiseks ja nende raviprotsessi kaasamiseks organisatsiooni tegevusest lähtuvalt, sealhulgas teeb patsientidele kättesaadavaks ja vajaduse korra l töötab välja asjakohased tegevusvaldkonnaga seotud patsiendijuhendid. § 6. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja tegevus ele patsiendiohutuse tagamisel (1) Tervishoiuteenuse osutaja töötab välja ja rakendab organisatsioonis patsiendiohutuse süsteemi kooskõlas mittesüüdistava ja mittekaristava kultuuri põhimõtetega. (2) Patsiendiohutuse süsteem peab lähtuma tegevusvaldkonnast ja organisatsiooni suurusest ning sisaldama vähemalt järgmist : 1) patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise ja neist teavitamise kord organisatsioonis; 2) patsiendiohutusjuhtumite andmete patsiendiohutuse andmekogusse edastamise kord ; 3) patsiendiohutusjuhtumite analüüsi tegemise , ennetavate abinõude plaani koostamise ja rakendamise kord ; 4) aruande d, mis annavad ülevaate organisatsioonis iga l kalendriaasta l registreeritud juhtumite analüüsi üldistatud tulemuste ja rakendatud ennetusmeetmete kohta ning hindavad muutuste trende. (3 ) Patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimisel lähtub tervishoiuteenuse osutaja õigusaktides kehtestatud nõuetest, sealhulgas Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse avaldatud patsiendiohutusjuhtumite klassifikatsioonist. (4) R ohkem kui 30 tervishoiutöötajaga tervishoiuteenuse osutaja teeb oma organisatsioonis patsiendiohutuse kultuuri uuringuid teadlikkuse ja koolitusvajaduse hindamiseks vähemalt üks kord kolme aasta jooksul, analüüsib neid ning planeerib ja rakendab arendustegevus i. (5) Tervishoiuteenuse osutaja koostab patsiendiohutusjuhtumitest patsiendi ja lähedaste teavitamise hea tava. (6) Tervishoiuteenuse osutaja rakendab vastavalt oma tegevusvaldkonnale patsiendiohutuse tagamiseks ja riskide vähendamiseks eelkõige järgmisi juhendeid: 1) patsientide identifitseerimi ne patsiendi raviteekonna vältel organisatsioonis; 2) patsiendi teadva nõusoleku küsimi ne; 3) haiglanakkuse ennetami ne ja leviku tõkestami ne tervishoiuteenuse osutamisel kooskõlas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega kehtestatud nõuetega; 4) kätehügieeni soostumuse par andamine; 5) ravimite, sealhulgas antibakteriaalse te ravi mite ohutu määrami ne, ravimite ohutu jaotami ne ja manustami ne kooskõlas ravimiseadusega kehtestatud nõuetega; 6) kukkumisriskide ennetami ne ja hindami ne patsiendi raviteekonna vältel organisatsioonis; 7) lamatiste ennetami ne , sealhulgas lamatise tekke riski hindami ne ja nende ravi ; 8) kirurgilise ohutuse tagami ne. (7) Perearstiabi, kiirabi ja iseseisva ämmaemandusabi osutamisel kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 6 punkte 1–6. (8) Iseseisva ambulatoorse õendusabi ja koduõendusteenuse osutamisel kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 6 punkte 1–7. § 7. Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise andmetöötluspõhimõtted (1) Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamise tagamiseks andmete töötlemise, sealhulgas andmete kogumise ja säilitamise korral, järgib tervishoiuteenuse osutaja kehtivaid infoturbe nõudeid ning hindab järjepidevalt võimalikke andmete töötlemise riske. (2) Kvaliteedi hindamisel järgi takse andmete töötlemise eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtet ning rakendatakse võimaluse korral selliseid andmetöötlusviise, kus patsient ei ole otseselt tuvastatav. Isikustatud andmetele tagatakse juurdepääs vaid isikutele, kelle tööga seoses on see vältimatult vajalik. (3) Tervishoiuteenuse osutaja määrab kvaliteedijuhtimis e süsteemi raames või eraldi korrana : 1) kvaliteedi ja patsiendiohutuse hindamiseks vajalike terviseandmete töötlemise protsessid kooskõlas kehtivate turvalise andmetöötluse nõuetega; 2) mill al ja kellel on lubatud teha kvaliteedi ja patsiendiohutuse hindamiseks isikustatud päringuid tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis ja tervise infosüsteemis. (4) Seoses l õikes 3 sätestatud isikuandmete töötlemisega tuleb : 1) tagada töötlemise jälgitavus ning andme töötluse põhjuse ja eesmärgi kajastamine, et tuvastada töötluse eesmärk ja põhjendatus; 2) kindlaks määrata isikuandme id töötlem a õigustatud isiku d, kelle pädevusse kuulub patsiendiohutusjuhtumite ja teenuse kvaliteedi hindamine. (5) Kui tervishoiuteenuse osutaja kasutab kvaliteedi hindamise tagamiseks kaameraid, tuleb lähtuda all järgnevast: 1) kaamera kasutumine peab olema vältimatult vajalik ja seotud tervishoiuteenuse osutamisega ; 2) muul viisil ei ole võimalik samaväärset tulemust saavutada; 3) kaasnevad mõjud on hinnatud ; 4) kehtestatud on täpne kaamerate kasutamise kord. § 8. Määruse jõustumine (1) Määrus jõustub 1. novembril 2024. a. (2) Määruse § 3 lõiked 3–5 ja 8 ning § 6 lõiked 2 ja 5–8 jõustuvad 1. jaanuaril 2026. a. (allkirjastatud digitaalselt) delta_signerName \* MERGEFORMAT Riina Sikkut delta_signerJobTitle \* MERGEFORMAT terviseminister (allkirjastatud digitaalselt) delta_secondsignerName \* MERGEFORMAT Maarjo Mändmaa delta_secondsignerJobTitle \* MERGEFORMAT kantsler