Kiri

-177165 -111760 EESTI AJAKIRJANIKE LIIT ESTONIAN ASSOCIATION OF JOURNALISTS Eesti Ajakirjanike Liidu mõtted LLSi kaasamise kokkuvõtte kohta Eesti Ajakirjanike Liit peab positiivseks sammuks Loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) muutmise väljatöötamiskavatsuse algatust ja sedagi, et ajakirjanike esindajaid kaasati mõnes etapis. Kokkuvõttest on siiski näha, et osas etappidest (loomeisiku defineerimise arutelud, Civitta uuring) kaasati vaid praegu kehtivas LLSis loetletud alade esindajaid ja seega on kogutud info puudulik. Niisiis tekib küsimus, mis on kavandatava muudatuse tegelik eesmärk, eriti kui võtta arvesse kahtlust, et reformi jaoks lisaraha ei leita (lk 40). Kokkuvõttes tuuakse ära Põhiseadusest lähtuvad kohustused nii kultuuri säilimise kui ka inimeste toimetuleku osas ja kinnitatakse, et analüüsi keskseid küsimusi on kultuurivaldkonnas tegutsevate inimeste normaalne majanduslik toimetulek. Positiivne on, et märgitakse ära kultuuri/loomingu muutunud roll, mis ei piirdu vaid kaunite kunstide sfääriga – ka praegu tunnustatud loomeliidud ei ole tegelikult üksnes kaunite kunstide valdkonnas. Kuigi, nagu ka Kokkuvõttes märgitakse, on kehtivas LLSis algusest peale olnud kirjas eesmärk „toetada kultuurilist loovust ja kaunite kunstide professionaalsel tasemel säilimist ja arenemist“, jäeti ajakirjandus loomealade loetelust seaduse tegemise ajal välja. Ajakirjanike Liit on aastaid juhtinud tähelepanu loovisikute ebavõrdsele kohtlemisele ja taotlenud ajakirjanduse lisamist LLSi loetelusse. Juhime siinkohal tähelepanu sellele, et Kokkuvõttes on kirjas, nagu oleks Ajakirjanike Liit ministeeriumile korduvalt teinud ettepanekuid loomeliiduna tunnustamiseks (lk 62) ja seeläbi antakse mõista, nagu oleks sellest korduvalt keeldutud. See on eksitav väide: 1) Ajakirjanike Liit taotles taastunnustamist, sest kuni LLSI vastuvõtmiseni 2005. aastal oli see loomeliit (kokku oli tollal 7 loomeliitu) 2) taastunnustust taotles Ajakirjanike Liit vaid ühe korra, 2020. aastal minister Lukase kindla, kuid suusõnal antud lubaduse peale. Järgmine kultuuriminister seda endale siduvaks ei pidanud. Küll on Ajakirjanike Liidu juhatused teinud mitmel korral nii Kultuuriministeeriumile kui ka Riigikogu kultuurikomisjonile seadusemuudatuse ettepanekuid ajakirjanduse lisamiseks LLSi loetelusse, kuid selleks on seni puudunud poliitiline tahe. Kokkuvõttes tuuakse ära, et kuigi kõiki ja kõike ei peagi toetama, siis professionaalset ja väärtuslikku osa, milleta kultuur ei oleks kestlik, tuleks toetada. Mõistetamatu on poliitväljal seni valitsev veendumus, et kultuur on kestlik ja demokraatia tagatud ilma kvaliteetse professionaalse omakeelse ajakirjanduseta või et sellise ajakirjanduse tagab turg, lisaks vähene kultuuriväljaannete (aga mitte ajakirjanike) toetus. Uuringutega ja ka koosloome töötubades välja selgitatud vabakutseliste probleemid, nagu ebaregulaarne ja vähene sissetulek, sotsiaalsete garantiide puudumine, autorite alatasustamine, litsentsi- ja ostu-müügilepingute ülekaal, ainulaadses keeleruumis toimimine, loometöö alaväärtustamine jne on ka vabakutseliste ajakirjanike probleemid. Vabakutselistele ajakirjanikele ei ole projektide-tööde vahelist turvavõrku nagu teistele loovisikutele, mistõttu nad peavad äraelamiseks pöörduma kas PR-töö või hoopis muu, kaugema ala poole. Eriti teravalt tuli aga erinev kothlemine välja Covid-19 pandeemia ajal, kui mitmete loovalade töö kadus. Et samal ajal kadus ka paljude (kultuuri)ajakirjanike töö ja et meediamajad loobusid just oma vabakutseliste kaastöölistest, jäi tähelepanuta. Erakorralist kriisiabi said teised loovisikud 13,5 miljoni euro eest, vabakutselised ajakirjanikud sellele abile ligi ei pääsenud, kuigi Ajakirjanike Liit pöördus vastava erandi tegemise palvega kultuuriministri poole. Muide, erakorraline abi, mida anti meediamajadele, vabakutseliste ajakirjanike olukorda ei parandanud. Ajakirjanike Liit toetab kindlasti Praxise soovitust laiendada loometoetust taotleda võivate tegevusalade ringi ja üldsõnalisemat loomealade kirjeldust. Kui aga soovitakse jätkata loomealade kirjeldamisega, siis laiendada praegust 8 nimetust nii ajakirjanduse kui ka veel mõne uue loomingulise alaga. Loovisikute ühemõtteline, valdkondade ülene defineerimine (kes on kunstnik) ei seaduses ega seletuskirjas ei ole ilmselt võimalik ega otstarbekas, küll aga peaksid kehtima taotlejatele teatavad nõudmised. Kindlasti on olulisel kohal loovisiku defineerimisel autoriõigus, sest loovisiku tegevus ongi teose (olgu see siis nt lühiuudis või pikk romaan) loomine. Kuid see ei peaks olema ainumäärav, vaid kriteeriumite seas peaks olema ka professionaalsus ja kultuuriväärtuslikkus (mida iga erialaliit omas valdkonnas oskab määratleda), samuti toetuse vajalikkus majanduslikus vaates ehk siis aktiivsuse nõue. Kui pika aktiivsusperioodi nõuet esitada, tuleks eri valdkondade vahel läbi rääkida ja võib-olla ka erialati eristada. Praegu annab tunnustatud loomeliidu liikmeks olemine omamoodi vabapääsme toetuse juurde, mis, kui ei vii just kuritarvitusteni, siis võib-olla ärakasutamiseni. Loovisikute kuulumine loomeregistrisse kui toetuste taotlemise üks tingimus tuleks sellisel juhul lahti ühendada loomeliitu kuulumisest, sest mitte iga looja ei soovi organiseeruda. Kontrolli säilitamiseks tuleks anda iga valdkonna loomeliidule võimalus või kohustuski (sellisel juhul tasustatud) oma ala üle järelvalvet pidada. Kui loomeliit ei ole defineeritud enam peamiselt loometoetuste jagamise kaudu ehk teisisõnu, ühendatakse lahti raha ja huvikaitse, siis ei peaks olema nii valulik ka teiste kultuurivaldkondade esindusliitude tunnustamine. Seni on kultuurivaldkondi defineeritud läbi Kultuurkapitali ja LLSi, mis on jätnud paljud uuemad alad (ja vanadest aladest ajakirjanduse) kultuurivälisteks. Kokkuvõttes märgitakse ka, et kollektiivse esindatuse organisatsioon autoriõiguste kaitseks puudub kirjandusvaldkonnas. Taas kord jäetakse kõrvale, et samal moel puudub see ajakirjandusel (mille alla kuulub ka publitsistika, dokumentalistika ja kõik muu ilukirjandusväline kirjandus). Et neil kahel valdkonnal oma palju sarnaseid väljundeid, siis võiks kaaluda ka ühise esindusorganisatsiooni loomist. Lõpuks, Kokkuvõttes nimetatakse ka vajadust Kultuurkapitali seaduse muutmise järele, mis peaks hõlmama siis teist Ajakirjanike Liidu pikaaegset püüdlust ehk taastama aastail 1925-40 tegutsenud Ajakirjanduse sihtkapitali. Eesti Ajakirjanike Liidu juhatus Juhatuse nimel digiallkirja andnud Helle Tiikmaa, Eesti Ajakirjanike Liidu esimees