TTJA arvamus seaduseelnõu kohta (haldustrahvid)

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: 23.09.2020 Kehtib kuni: 14.10.2025 Alus: AvTS § 35 lg 2 p 2 Teabevaldaja: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Raivo Aeg Justiitsministeerium Teie 14.10.2020 [email protected] Tõnismägi 5a Meie 22.11.2020 nr 2-2/20/0147/2371 15191, Tallinn TTJA arvamus seaduseelnõu kohta (haldustrahvid) Austatud Raivo Aeg Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) tutvus eelnõude infosüsteemis kooskõlastusringile esitatud haldustrahvimenetluse seaduse eelnõuga ning edastab allolevaga omapoolsed märkused. Kokkuvõtvalt leiame, et uus seadus Eesti õigussüsteemis vajalik ei ole ning kõik eelnõuga taotletavad eesmärgid on saavutatavad läbi juba praegu Eesti õigussüsteemis kehtestatud olemasolevate seaduste, mis reguleerivad haldusõigust ja karistusõigust, sh väärteomenetlust (seda EL õigusest tulenevate trahvide tarbeks vastavavalt kohandades). Uue seaduse loomine on seetõttu tarbetu. 1. Eelnõu kahjustab haldusõiguse ja karistusõiguse eristamist Uue seaduse loomine ei vabasta riiki kohustusest tagada menetluslikud põhiõigused isikute karistamisel.1 TTJA on halduspraktika vaatenurgast samal seisukohal näiteks Sotsiaalkindlustusametiga (29.09.2020 nr 8-2/22937-2) ning leiame, et pigem toob soovitud kujul uue seaduse vastuvõtmine endaga kaasa ettenähtavalt suure segaduse haldusõiguse ning karistusõiguse eristamisel. Vastava eristuse selge ellu viimine kuulub kindlasti Eesti praeguse avaliku õiguse kõige olulisemate õiguspoliitiliste saavutuste sekka. TTJA saab igapäevaselt riikliku järelevalvet teostava asutusena seega kinnitada seda, mida õiguskantsler on välja toonud oma 02.11.2020 seisukohas.2 Kui asuda looma uut karistuse liiki kas iseseisva või mõne eksisteeriva menetluse juurde, on äärmiselt oluline küsimus, millise valdkonna üldosa seaduse norme sellele kohaldatakse (KarS, VTMS, HMS, ATSS, KorS). Ilma põhjalikult läbi mõeldud üldnormide toeta ei saa tagada isiku õiguste kaitset ega tõendamise aluseid. Kokkuvõtvalt on halduskaristuste puhul jätkuvalt kõige 1 Vt nt EKo 17.01.2017, C-310/16. 2 Õiguskantsleri arvamus haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu kohta (nr 18-2/200821/2005884). Arvutivõrgus: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20haldustrahvimenetluse%20seaduse% 20eeln%C3%B5u%20kohta.pdf Endla 10a / 10142 Tallinn / tel 667 2000 / faks 667 2001 / [email protected] / www.ttja.ee Registrikood 70003218 suurem probleem see, kuidas haldustrahvi instrument Eesti õigussüsteemi paigutada nii, et see vastuolusid ei tekitaks. Haldusõiguse ning karistusõiguse määrav eristamine saavutati varasemalt kehtinud haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS3) kehtetuks tunnistamisega, mille ideoloogiline eeskuju töötati välja Eesti NSV režiimi ajal. Eesti NSV õigusterminoloogia mõiste „administratiivõiguserikkumine“ puudutas nn haruseadustes sisaldunud nõuete rikkumiste koosseise, mis koondati 1985.a Eesti NSV administratiivõiguserikkumiste koodeksisse (AdmÕRK). Sellele järgnenud haldusõiguserikkumiste seadustik (HÕS) võeti vastu 1992. a ning tunnistati 2001. a karistusõigusreformiga kehtetuks – kõik senised haldusõiguserikkumised nimetati ümber väärtegudeks. Enamik neist viidi tagasi sinna, kus nad olid paiknenud enne AdmÕRK-i kehtestamist, st nn haruseadustesse, ning vähene osa leidis koha karistusseadustikus.4 2. Olemasolevate meetmete rakendamine võimaldab tõhusalt täita haldustrahvide eesmärki Peamine sisuline debatt seoses nn halduskaristustega on siiani seisnenud selles, kas tegu on materiaalselt karistusõiguse või pigem haldusõiguse osaga.5 Sellest vaheteost on nimelt tingitud kogu järgnev nn halduskaristusega seotud menetluskorra sätestamise struktuur ja loogika. Mõistame, et seni on nn halduskaristuste probleemi lahendus olnud sõltuvuses kahest alljärgnevast põhilisest takistavast kitsaskohast: - Kui meede vastab Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses „karistuse“ mõistele, siis peab riik tagama meetme kohaldamisel ausa menetluse nõuete järgimise menetluse liigist sõltumata (samuti sõltumata EL õigusest tuleneva meetme keelelisest määratlusest siseriiklikus õiguses). Eeltoodu järgi tuleks loodav meede sisustada läbi karistusõiguse, sh karistusseadustikus (KarS6) ja väärteomenetluse seadustikus (VTMS7) ette nähtud abinõusid rakendades. - Kui teatud põhjustel ei soovita EL õigusest tulenevate nn halduskaristuste tõhusaks rakendamiseks karistusõiguslikku lahendust välja pakkuda, siis haldusõigusliku meetme puhul on probleemiks see, et olemasolev süsteem on juba tervikuna valmis ega vaja uute süsteemiväliste abinõude lisamist. Seetõttu tuleks õiguskorra stabiilsuse huvides eelistada haldusõiguses olemasolevate meetmete kasutamist uute õigusinstituutide loomisele, sh eeskätt 3 Haldusõiguserikkumiste seadustik (RT 1992, 29, 396). Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/22230 4 Vt nt J. Sootak, (2014). Kodifitseerimine, õigussüsteem ja terminoloogia karistusõiguse näitel. Õiguskeel. Arvutivõrgus: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/jaan_sootak._kodifitseerimine_oigussusteem_ja_terminoloogia_karistus oiguse_naitel.pdf 5 Kõnesolevat vahetegu on põhjalikult selgitatud Riigikogu XIII koosseisu menetluses olnud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu (nr 586 SE) juurde koostatud seletuskirjas, vt lk 8 jj. Arvutivõrgus: https://m.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f65acfbc-2656-4fbf-97e1- d96582f1fcbe/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmi se%20seadus%20(v%C3%A4%C3%A4rteokaristuste%20reform,%20EL- i%20%C3%B5igusest%20tulenevad%20rahatrahvid) (31.07.2019). 6 Karistusseadustik (RT I 2001, 61, 364; RT I, 10.07.2020, 18). Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020018 7 Väärteomenetluse seadustik (RT I 2002, 50, 313; RT I, 13.03.2019, 200). Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019200 2 (6)  asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS8) ja korrakaitseseaduses (KorS9) sätestatud abinõusid (asendustäitmine, sunniraha ja vahetu sund). Halduskaristustega taotletav eesmärk on kehtivas õiguses juba haldusmenetluse regulatsiooniga kaetud. Seega on kokkuvõttes olemas kõik vajalikud abinõud, mida riik vajab õigusnormide täitmise kontrollimiseks ja tagamiseks. Küsimus saab olla vaid selles, kas ja kuidas tuleks kehtivat õigust muuta ja kohandada (sh nt EL õigusest tulenevate abinõude kohaldamiseks). Teisalt on märkimisväärne, et eelnõu ei kajasta analüüsi (statistilist) seniste haldussunni abinõude rakendamise kohta riigi halduspraktikas. Nimetatud ülevaadet omamata ja analüüsimata on keeruline väita, et olemasolevad haldussunnivahendid ei ole piisavad. 3. Halduskaristused on karistused Eksitavalt mõjub halduskaristuste liigi eristamine tavalisest karistusest. Nimelt on halduskaristused materiaalõiguslikult karistused. Ka eelnõu ise samastab halduskaristuse materiaalõiguslikult karistusõigusele omaste teokoosseisudega (mõistekasutus „haldustrahvikoosseis“, vt eelnõu § 22). Ka nn Engeli kriteeriumite kohaselt on tegemist karistusega, kui see vastab järgmistele tingimustele: 1) rikkumise klassifikatsioon riigi seaduste järgi; 2) õigusrikkumise olemus; 3) teo toimepanijat ootav karistuse iseloom ja raskus. 10 Sellest tulenevalt a) ei saa menetlust alustada ega halduskaristust määrata teo eest, mille eest on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud, b) teokoosseisud ja karistused peavad olema piisavalt määratletud ning c) isikule peab olema tagatud õiglane menetlus ja kaitse. Õiguslikku tähendust ei ole sellel, kas siseriiklikult nimetatakse seda haldus- või süüteomenetluseks. Halduskaristused ei ole riikliku järelevalve meetmed (eelkõige KorS-i tähenduses) ega ka haldussunnimeetmed (ATSS tähenduses). Peamine erinevus sunniraha, asendustäitmise ja vahetu sunniga võrreldes on see, et halduskaristuse määramise eelduseks ei ole haldusakti andmine (millest tuleneb täitmisele kuuluv käitumis- või talumiskohustus). Haldusakt tuleb anda konkreetse kohustuse täitmiseks (nt ühe nõuetele mitte vastava reklaami eemaldamiseks), mitte abstraktse kohustuse reguleerimiseks (edaspidi järgida reklaamile esitatavaid nõudeid – see tuleneb juba seadusest). Halduskaristuse puhul piisab, kui isik on rikkunud selget ja määratletud seaduse või määruse õigusnormi. Samuti on halduskaristuse määramise aluseks isiku süü (kusjuures süüd hinnatakse VÕS normide järgi, eelnõu § 3 lg 9), kuid haldusmenetluses kohaldatakse meetmeid objektiivselt isiku süüd arvesse võtmata. Haldussunni abinõude rakendamise eesmärk on tagada reeglite objektiivne järgimine, sh mõjutada konkreetset isikut nõuete järgimisele. 4. Haldustrahviseadusega tekib konkureerivate paralleelmenetluste probleem Haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu ei lahenda võimalikku paralleelmenetluste probleemi (so uue halduskaristusmenetluse ning senise riikliku järelevalve menetluse ja väärteomenetluse vahekord). Nagu rõhutas TTJA juba halduskaristuste kontseptsiooni kohta antud seisukohas (19.05.2020 nr 1-6/1075), on halduskaristuste puhul ähmane, kas see instituut paigutub idee järgi karistuse või haldusõiguse valdkonda. Eelnõu aluseks valitud lähenemine karistusõiguse ja 8 Asendustäitmise ja sunniraha seadus (RT I 2001, 50, 283; RT I, 12.07.2014, 29). Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/112072014029 9 Korrakaitseseadus (RT I, 22.03.2011, 4; RT I, 06.05.2020, 13). Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/106052020013 10 Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.06.1976 otsus The case of Engel and others v. the Netherlands. Application no. 5100/71; 5101/71; 5102/71; 5354/72; 5370/72. Arvutivõrgus: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57479 3 (6) haldusõiguse eristamisel on vastuoluline, sest ühelt poolt räägitakse, et parim tee EL õigusest tulenevate trahvide harmoneerimiseks on läbi haldusõiguse, kuid teisalt rõhutatakse, et EL õigusest tulenevate trahvide ülevõtmine haldustrahvidena võimaldab vältida olemasoleva haldusõiguse süsteemi, mille ainus eesmärk on probleemi tõhus ja võimalikult konstruktiivses koostöös lahendamine (ohu tõrjumine või rikkumise kõrvaldamine), aluspõhimõtete ja mittekaristava eesmärgi moonutamist (vt nt seletuskirja lk 6). Eeltoodud kahe eesmärgi saavutamine samaaegselt võimalik ei ole. Eraldi murekoht on, et haldustrahvimenetluse puhul tuuakse täiendavalt sisse ka VÕS normide kohaldamine üldnormidena (eelnõu § 3 lg 9 – mille kaudu sisustakse isiku süü). Tulemuseks on praktilist menetlust läbiviiva riigiasutuse jaoks olukord, kus on keeruline erinevate menetluste ning neile kohalduvate õigusnormide vahel õigesti valida. Samuti on risk menetlusalust isikut liialt koormata. 5. Haldustrahvide kohaldamise valdkondlik eristamine ei ole mõistlik Nõustuda ei saa valdkondliku eristamisega (eelnõu § 2 lg 2 p 1). Siseriiklikult ei ole mõistlik kehtestada niivõrd ulatusliku mõjuga eriregulatsiooni üksnes Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete tagamiseks. Segane on käsitlus, et kui mõnes õigusharus lubatakse isikut karistada lihtsamalt, siis miks peaks jätkama senise ning liiga keeruliseks peetava väärteomenetlusega ülejäänud õigusharudes. Taoline lähemine ei ole loogiline, sest ka siseriiklikult on järelevalvepraktikas mitmeid valdkondi, kus juriidilise isiku karistamine on raskendatud põhjusel, et tegu pole pannud toime ükski juhtorgani liige või pole võimalik tuvastada tema tegutsemist juriidilise isiku huvides (KarS § 14 tähenduses). Nendes valdkondades on ka hetkel väärteomenetlus ja KarS § 14 järgimine vastuolus normi eesmärgiga tagada ohutus. Ehitusjärelevalves, majandustegevuse järelevalves, seadmete ja toodete ohutuse tagamisel ja paljudes teistes valdkondades oleks vajalik luua võimalused rikkumiste ja ohtude tõhusaks kõrvaldamiseks juriidilistele isikutele tõhusate karistuste kohaldamisega. TTJA on jätkuvalt seisukohal, et haldustrahvimenetluse seaduse loomise asemel tuleb otsida võimalusi, kuidas olemasolevaid tarbetuid protseduure ja põhjendamatuid nõudeid lihtsustada nii, et soovitud eesmärgi saavutamiseks kulub kokkuvõttes vähem aega tingimusel, et olulised õigushüved on jätkuvalt kaitstud. Lihtsustamine tähendab seejuures isiku ja halduse vahelises suhtluses ennekõike just väärteomenetluses selgemate, lihtsamini täidetavate ja väiksemat ajakulu nõudvate normide kehtestamist. 6. Keskenduma tuleks juriidilise isiku karistamise kitsendustele süüteomenetluses Peame uue haldustrahvimenetluse seaduse väljatöötamise asemel oluliseks kohandada väärtegude süsteemi. Seni on praktikas olnud probleemiks just karistusõigusest tulenevad kitsendused väärtegude menetlemisel. Eelkõige raskendab väärteomenetluses juriidilise isiku trahvimist KarS § 14, mille järgi vastutab ta seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Nimetatud kitsendus ei võimalda arvesse võtta järelevalvemenetluste praktikas igapäevaselt tõusetuvaid olulisi erisusi. Praktilisest vaatenurgast on juriidilise isiku vastutus olemuselt organisatsiooniline, st määrava tähtsusega ei olegi vaja tuvastada, et juriidiline isik oleks toime pandud teos süüdi selle tavapärases tähenduses. Süü seisneb isiku võimes enda tegevusest aru saada ja seda juhtida. Süü on omane ainult füüsilisele isikule, juriidilisel isikul puudub süü selles tähenduses. Seetõttu keskendub KarS § 14 lg 1 füüsilise isiku süü tuvastamisele. Samas praktilisest küljest vaadatuna ei peaks juriidilisele isikule karistuse määramine väärteomenetluses olemuselt olema ilmtingimata süüline 4 (6) nii, nagu see on füüsiliste isikute puhul. Juriidilise isiku karistamisel puudub vältimatu vajadus nõuda, et leidub füüsiline isik (juriidilise isiku juhtorgani liige või muu esindaja), kes oleks ise süüteo süüliselt juriidilise isiku nimel toime pannud (mis praktikas on kas reeglina võimatu või lahendatakse oletuste ja „tõlgendamise“ abil). Organisatsioonilise vastutuse puhul on pigem määrava tähtsusega, et esineks põhjuslik ja sisuline seos organisatsiooni tegevuse ja rikkumise vahel, sõltumata kas teo pani toime füüsiline isik või kas rikkumine seisneb üldse mingi konkreetse süülise teo (sh tegevusetuse) tegemises. Seevastu kehtiva õiguse kohaselt saab juriidiline isik kui abstraktsioon tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu (nt RKKKo 4-19-2526/19, p 10). Karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud juriidilise isiku derivatiivse vastutuse põhimõtte kohaselt saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises on kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides (vt nt RKKKo 4-19- 2526/19, p 10). Seega juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme (või muu esindusõigust omava inimese) kohustusi ei saa samastada. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et juriidilise isiku väärteoasjades peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma mainitud füüsilise isiku tegu, mis koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (RKKKo 4-18-6507/42, p-d 26-28). Sama kehtib ka juhul, kui juriidiline isik jätab täitmata nõuded, s.t ka tegevusetusdeliktide puhul tuleb mh näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli konkreetsel füüsilisel isikul, ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis (vt RKKKo 3-1-1-84-16, p 28). Kui väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis märgitud KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastavat füüsilist isikut, kes ja millise süüteo juriidilise isiku huvides toime pani, ei sisalda väärteoprotokoll andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kuna VTMS § 7 järgi on kohus seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb Riigikohtu järjepideva praktika järgi lõpetada (RKKKo 4-19- 2526/19, p 11; 4-18-6507/4, p 30; 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). TTJA praktikas on tarbijaõiguste kaitseks sätestatud kohustuste adressaatideks juriidilised isikud. Näiteks, otsustamaks, kas juriidilisest isikust kaupleja karistamine alkoholiseaduse (AS) § 65 lg 2 alusel on seaduslik, tuleb KarS § 14 lg 1 kohaselt esmalt kontrollida, kas vähemalt ühe väärteoprotokollis nimetatud füüsilise isiku teos esinevad kõik menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo tunnused. Seega tuleb vastata küsimusele, kas füüsilise isiku käitumine vastab AS § 65 lg 1 tunnustele (vt nt ka RKKKo 4-19-4632/23 p 8, 9). Toodud näite puhul on praktikas raske kindlaks määrata see konkreetne füüsiline isik, kelle koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on alkohoolse joogi jaemüügil kehtivate piirangute ja keeldude rikkumine. Kui juriidiline isik on enda müügisaali paigutanud AS § 40 lg 12 nõude täitmiseks alkohoolsete jookide kättesaadavuse takistamiseks vastava märgistuse (nt kett ja silt) ning keegi on need eemaldanud, siis on praktikas raske kui mitte võimatu kindlaks määrata, kes sellise teo toime pani (tegu võis olla nt müügisaalis esemeid nihutanud koristajaga, ent on võimalik, et seda tegi hoopis mõni tarbija vms). Kui juriidilise isiku esindaja ütluste järgi tal selle kohta info puudub ning muul viisil pole füüsiline isik tuvastatav, siis on ka juriidilise isiku karistus KarS § 14 lg 1 kohaselt välistatud. Eeltoodu kehtib paljude teiste seaduses sätestatud väärtegude kohta (vt nt üldist süüteokoosseisu TKS §-s 68). Taolise näite puhul on praktikas hoopis oluline, kas juriidilisele isikule adresseeritud nõuet on rikutud ning kas juriidiline isik (läbi pädeva esindaja) tegi kõik endast olenevad mõistlikud pingutused, et rikkumist vältida. Eeltoodu valguses võiks näites toodud kohustuse rikkumise korral määrava tähtsusega väärteoasja lahendamiseks olla hoopis juriidilise isiku tööülesannete 5 (6) jaotuse (või selle puudumise) ning konkreetse lahenduse tehnilise sobivuse kontrollimine. Määrav ei peaks olema, kas silti nihutanud inimene (nt koristaja) ise peaks saama teo eest karistada või mitte (nt põhjusel, et tal puudus tahtlus vms). Seetõttu on juriidiliste isikute puhul tegelikkusega paremini kooskõlas see, kui loobutaks teo kahe külje selgepiirilisest eristamisest ning vastutus ehitatakse üles teo etteheidetavusele.11 Kokkuvõttes võiks juriidilise isiku vastusust sätestava õigusnormi sõnastus olla näiteks järgmine: „Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel (väär)teo eest, kui see on talle vajaliku hoolsuse järgimata jätmise tõttu etteheidetav.“ Seejuures on eraldi küsimus, kas muuta vastavalt KarS § 14 lõike 1 sõnastust või sätestada väärtegude puhul eraldiseisev juriidilise isiku vastusust reguleeriv õigusnorm. Toodud sõnastuse puhul ei peaks juriidilise isiku karistamisel ilmtingimata tuvastama, kas juriidilise isiku nimel pani teo toime füüsiline isik, ega ka ilmtingimata tema süüd. Küll aga oleks ebaõiglane, kui karistada saaks juriidiline isik, kes on võtnud mõistlikul määral kõik meetmed enda kohustuste täitmise tagamiseks. Seega on ka juriidilise isiku puhul tervikuna oluline, et karistada ei saaks juriidiline isik juhul, kui toime pandud tegu ei ole talle tervikuna käibes vajaliku hoole järgmise tõttu etteheidetav - nt põhjusel, et juriidilise isiku juhatus pole juriidilise isiku kohustusi täites järginud vajalikku hoolsust (sealhulgas ei ole nt juriidilisest isikust ettevõtja rikkunud talle MsÜS12 § 29 pandud hoolsuskohustust). Seetõttu võiks hoolsuskohustuse mittejärgimisest tulenev nn teo „etteheidetavus“ olla juriidilise isiku puhul füüsilise isiku süüga võrreldav element, mis väldib ebaõiglaselt karistuse määramist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kaur Kajak peadirektor Illimar Pärnamägi 667 2025 [email protected] 11 Samal seisukohal ka Justiitsministeeriumi tellitud analüüsi koostajad, vt A. Soo, A. Lott, A. Kangur, Võimalused Euroopa Liidu halduskaristuste ülevõtmiseks Eestis, Juridica 2020, nr 4, lk 249. 12 Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus (RT I, 25.03.2011, 1; RT I, 13.03.2019, 22). Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019022 6 (6)