Saatja: "Mari-Liis Mägi" <
[email protected]>
Saaja: "SM Info"
Teema: Päring seoses kliinilise psühholoogi töö ja dokumenteerimiskohustuse kohta
Kuupäev: 2024-08-09 08:42
Tere!
Sotsiaalministeerium on esitanud Eesti Kliiniliste Psühholoogide
Kutseliidule järgmise seisukoha, mis puudutab psühholoogilise ravi kui
tervishoiuteenuse osutamist:
Tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) sätestab psühholoogilise ravi
all ambulatoorse või
statsionaarse tervishoiuteenuse, mida osutab kliiniline psühholoog koos
pere- või eriarstiga või
iseseisvalt. Psühholoogilise ravi piirid on tuletatavad TTKS-i alusel
kehtestatud määruse nr 54 § 2
lõikest 4. Selle kohaselt on õiguslikus mõttes tegu psühholoogilise raviga –
ja seega
tervishoiuteenusega –, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:
1) arst on patsiendil diagnoosinud psüühika ja käitumishäire;
2) arst on patsiendi suunanud kliinilise psühholoogi juurde konkreetse
lähteülesandega;
3) kliiniline psühholoog rakendab diagnoositud häire raviks ülal nimetatud
lähteülesande alusel
psühholoogilist sekkumist või viib läbi psühholoogilist hindamist või muid
psühhodiagnostilisi
toiminguid.
Kui patsient pöördub kliinilise psühholoogi poole ilma arstliku diagnoosita
ja ilma arsti suunamiseta
(sh nt enda või tööandja rahastamisel), ei pruugi selline vastuvõtt olla
käsitatav psühholoogilise ravina
ja sellisel juhul ei rakendu ka dokumenteerimiskohustust.
Kas siit võib välja lugeda, et
1. juhul, kui nt perearst suunab psühhikahäire kahtlusega (mitte kinnitatud F
diagnoosiga!) patsiendi tegevusluba ja TK lepingut omava kliinilise
psühholoogi konsultatsioonile diferentsiaaldiagnostilistes küsimustes (nt
soovib teada, kas patsientil esineb depressioon või ärevushäire), siis
tegemist EI OLE psühholoogilise ravi ehk tervishoiuteenuse osutamisega ja
dokumenteerimiskohustust ei rakendu? Formaalloogiliselt saab SOM-i
ülalolevast seisukohast järeldada, et täidetud peavad olema KÕIK 3
kriteeriumit.
2. juhul, kui ettevõttel, kus kliiniline psühholoog teenust pakub, on
tegevuslubaiseseisva psühholoogilise ravi osutamiseks ja inimene pöördub
ilma saatekirjata teenusele, sest kahtlustab endal psüühikahäiret, siis
tegemist EI OLE igal juhul psühholoogilise ravi osutamisega, kuna puudub
arsti suunamine. Seega ei teki dokumenteerimiskohustust, kuna tegemist ei
ole tervishoiuteenusega.
Juhul kui minu mõttekäik on õige, siis palun SOM-i seisukohta järgmistes
küsimustes:
1. kui ülalpool nimetatud juhtude puhul tõepoolest ei ole tegemist
psühholoogilise ravi osutamisega (juhul kui teenuseosutajal juba on
tegevusluba), siis kas sissekande edastamine tervise infosüsteemi on
seadusega kooskõlas?
2. Kuidas tegevusluba omav asutus peaks segaduse vältimiseks patsiendile
kommunikeerima, et millal täpselt on tegemist tervishoiuteenusega ja millal
mitte? Patsient eeldab, et kui asutusel on tegevusluba, siis tegemist on
tervishoiuteenusega. Käesolevalt on info vastuoluline.
Lugupidamisega
Mari-Liis Mägi
Head tervist
<https://www.confido.ee/>
Mari-Liis Mägi
Confido Tartu Raatuse kliiniku Vaimse Tervise Keskuse juht
Kliiniline neuropsühholoog
[email protected] <mailto:
[email protected]> | Tel +372
1330
Confido Meditsiinikeskus | Veerenni 51, 10138 Tallinn | www.confido.ee
<http://www.confido.ee/>
E‑kiri ja selle manused võivad sisaldada konfidentsiaalset informatsiooni,
mille avaldamine on keelatud. Kui e-kiri on jõudnud sinuni ekslikult, palun
teavita sellest koheselt saatjat ning kustuta e-kiri ja selle manused oma
arvutisüsteemist. Aitäh.