Kiri

Rahandusministeerium Teie 17.09.2020 nr 1.1-10/6362-1 [email protected] Meie 22.10.2020 nr 2-2/20/0149/2095 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti arvamus krediiditeabe seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse ning tagasiside uuringus analüüsimata ettepanekute kohta I Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) esitab krediiditeabe seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta järgmise arvamuse ja tähelepanekud:  TTJA toetab krediiditeabe seaduse ja positiivse krediidiregistri loomist ning pooldab registri haldamise andmist erasektori kätte, kes hakkaks seda tegema riigi poolt seatud tingimustel. Laenutaotleja krediidivõimelisuse hindamise tõhustamise kõrval, on oluline, et välistatakse ka krediidiregistrist saadud andmete võimalik kuritarvitamine. Hetkel kehivate õigusaktide alusel ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet võimalik täies ulatuses rakendada. Ka TTJA-sse saadetud pöördumistest nähtub, et kitsaskohaks on juba nn probleemseks saanud võlglased. Nimelt, täna on neil võimalik enda kohustusi krediidiandjate ees varjata ning see loob olukorra, kus krediiti võivad saada isikud, kes tegelikult ei ole krediidivõimelised. Kuigi vastutustundliku laenamise põhimõte laieneb ka krediidivõtjatele, siis tulenevalt võimalikust sõltuvussuhtest (vajadus saada iga hinna eest krediiti) kaalub üles nende kohustuse esitada krediidiandjale korrektseid ning tõeseid andmeid. Nimetatud registri loomine peaks selle olukorra likvideerima. Lisaks võib see hüpoteetiliselt langetada ka laenude intressimäära, kuivõrd riskitase langeb ning laenusaajad on „kvaliteetsemad“. Praegusel hetkel on kõigil krediidipakkujatel küll kohustus järgiga vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid küsimusi tekitab, kas ja mil määral seda tegelikult tehakse. Samuti nähtub üheselt Eesti Võlanõustajate Liidu arvamustest/kogemustest ning Finantsinspektsiooni poolt kogutud andmetest üle 90 päeva viivises oleva krediidi osakaalu kohta, et praeguse korra järgi saavad erinevatel põhjustel krediiti madala või olematu krediidi- võimelisusega inimesed. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et vaatamata seadusest tulenevale kohustusele hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust, ei hinnata seda siiski piisava hoolsusega. On võimalik, et üheks põhjuseks, miks laenutaotleja krediidivõimelisust piisavalt ei hinnata, on asjaolu, et paljudel krediidipakkujatel on n-ö partner inkassoettevõtte näol, kes on väga huvitatud sissenõutavaks muutunud laenuportfelli ära ostma. Seega võivad osad krediidipakkujad suhtuda krediidivõimelisuse hindamisse teatava ükskõiksusega, sest nemad ei pea hakkama hiljem kohtus tõendama, et krediidivõimelisust on piisava hoolikusega hinnatud. Teiseks põhjuseks on krediidivõimelisuse hindamiseks vajalike andmete kättesaadavus. Praegusel Endla 10a / 10122 Tallinn / tel 667 2000 / faks 667 2001 / [email protected] / www.ttja.ee Registrikood 70003218 hetkel on pankadel võimalik laenutaotleja sissetulekute kontrollimiseks kasutada maksuameti palgainfot, kuid väiksematele turuosalistele, kes on krediidiandjad, mitte pangad, on hetkel see info kättesaamatu. Seega on suurem osa krediidiandjad kasutanud II pensionisamba infot, sest enamus tööl käivatest inimesest on sellega liitunud. Kuivõrd hetkel on riik peatanud omapoolsed maksed II pensionisambasse ning alates oktoobrist on võimalik inimesel endal ka maksed sinna peatada, väheneb selle infoallika väärtus märgatavalt. Seega võib TTJA hinnangul tekitada küsimusi see, kuidas saada kõik krediidipakkujad planeeritava positiivse krediidiregistriga liituma, sest pankadel on hetkel võrreldes krediidiandjatega parem võimalus krediidivõimelisust hinnata. Positiivse krediidiregistri kasuks räägib ka see, et VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja öelda tarbijakrediidilepingu üles üksnes siis, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega on tarbijal võimalik selle perioodi jooksul (alates lepingu sõlmimisest kuni krediidiandja poolt lepingu ülesütlemiseni) sõlmida lepinguid mitme erineva krediidiandja juures. Kuna kohustus(ed) ei ole muutunud sissenõutavaks, st pole veel maksehäireregistrisse lisatud, ei ole võimalik teisel krediidiandjal ka kontrollida, kas tarbija on eelnevalt juba krediidilepinguid sõlminud. Lisaks kaoks positiivse krediidiregistri loomisega ära ka laenusoovija motiiv esitada valeandmeid oma sissetulekute ja/või finantskohustuste kohta.  TTJA toob välja, et kõnealuses VTK-s ei ole tähelepanu pööratud võimalikule olukorrale, kus isikud, kes seoses positiivse krediidiregistris sisalduvale teabele ei kvalifitseeru uue krediidi taotlemisel laenusaajaks, pöörduvad alternatiivsete ning registreerimata laenuandjate poole, mille tulemusel on võimalik nn musta turu tekkimine.  Samuti ei ole kõnealuses VTK-s kajastatud TTJA puutumust planeeritava registriga. Samas on näiteks vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise järelevalve pädevus ka TTJA-l (TKS § 65 lg 1), paralleelselt Finantsinspektsiooniga. Kas ja kuidas muutuks registri loomisel TTJA pädevus vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kontrollimise osas? II TTJA tagasiside uuringus analüüsimata ettepankute (punktid a-i) kohta: a) Juriidiliste isikute andmevahetus TTJA pooldab ettepanekut, et andmevahetus peaks hõlmama ka ettevõtjate finantskohustusega seotud infot. Juriidilistele isikutele andmevahetuse võimaluse loomisega tõenäoliselt väheneks ka ettevõtete halduskoormus krediidiandjale tõestamisel, et tegemist on jätkusuutliku ettevõttega. Eeldatavasti peaks see vähendama ettevõtete saneerimis- ja pankrotimenetlusi. b) Füüsiliste isikute tervise ja teovõimega seotud info Krediidipakkujate huvi saada ligipääs infole, kust oleks võimalik näha, kas krediiditaotleja on piiratud teovõimega isik või on talle määratud eestkostja, on loomulik (VTK lk 12). Sarnane huvi on potentsiaalselt mistahes võlaõigusliku lepingut sõlmival isikul. Siiski peab arvestama, et info isiku tervisliku seisundi kohta on äärmiselt delikaatne, millele ligipääs on erandlik isegi riigiasutuste jaoks. Mõeldamatu oleks inimese terviseinfole ligipääsu andmine krediidipakkujatele. Kui andmed isiku teovõime piiratuse kohta ei ole krediidipakkujale teada, on tavapärane, et krediidipakkuja küsib terviseandmete deklaratsiooni laenusoovijalt endalt. Kui nimetatud deklaratsioonist ei piisa (nt on alust kahelda inimese teovõimes), on krediidipakkujal võimalus küsida laenusoovijalt vastavat tervisetõendit (nt artlikku tõendit, väljavõtet tervise infosüsteemist vms). Selline vähemsekkuv lahendus on tõhus ning tavapärane isegi riigiasutustes läbiviidavates haldusmenetlustes, kus inimese tervisest lähtuv ühiskondlik ohupotentsiaal on oluliselt kõrgem (nt juhtimisõiguse andmisel). Samuti on taoline vähemsekkuv lahendus praktikas toimiv ka muude finantstoodete puhul lepingute sõlmimisel (nt tervise- ja elukindlustuse puhul). 2 (5) Eeltoodu ei välista võimalust, et piiratud teovõime või mõni tervisenäitaja võiks olla aluseks, millisel juhul oleks krediidipakkumine isikule piiratud või keelatud. c) Negatiivsete krediidiandmete jagamine TTJA pooldab negatiivsete krediidiandmete avaldamist, sest see annab teistele krediidiandjatele vajaliku signaali laenutaotleja maksekäitumise kohta ning krediidiandja saab sellest tulenevalt põhjalikumalt hinnata, kas ja millistel tingimustel maksehäires olevale krediiditaotlejale krediiti väljastada. Samas tuleb ka negatiivsete krediidiandmete kogumiseks, kajastamiseks ja jagamiseks luua ühtne süsteem ja regulatsioon, mis loob selged kriteeriumid andmete kogujatele ja andmete sisule. VTK-s esitatud ettepanek regulatsiooni osas on asjakohane (lk 14). Regulatsiooniga tagatakse ka negatiivsete krediidiandmete usaldusväärsus. d) Vaiete menetlemise korra reeglid TTJA pooldab seda, et kavandatavas krediiditeabe seaduses sätestatakse ka vaiete menetlemise korra reeglid, millega määratakse vaidluste lahendamise kord ja selleks pädevad organid. e) Õigus saada andmeid avalikest registritest TTJA hinnangul on avalikest registritest info saamise võimaluse loomine asjakohane litsentseeritud krediidibüroodele. Avalikest registritest saadavad andmed aitavad veelgi paremini hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. f) Tunne oma klienti ehk KYC andmete jagamine Kuivõrd KYC andmete kogumine on finantsteenuse pakkujatele väga ressursimahukas, samuti on see koormav laenutaotlejatele, kes peavad samu andmeid esitama korduvalt erinevatele kohustatud isikutele, siis TTJA pooldab krediidibüroodele ühtse KYC lahenduse loomist. g) B2B andmevahetus ja nõusolekuteenus B2B andmevahetuse teostamiseks ja ressursi kokkuhoidu arvestades oleks mõistlik, kui laenutaotleja annab juba laenutaotluse esitamisel krediidiandjale nõusoleku ja volituse asjakohastest andmebaasidest vajaliku info saamiseks. Samas on sellisel juhul oluline, et enne laenutaotlejalt sellekohase nõusoleku saamist selgitatakse talle andmevahetuseks nõusoleku andmise tingimusi, tagajärgi ja nõusolekust loobumise korda. h) Nõuete ühtlustamine Baltikumis Balti riikide vaheline koostöö nõuete ühtlustamise osas on igati tervitatav. Arvestades turu väiksust ning sarnaste või samade krediidiandjate tegutsemist Baltikumi turul, on nõuete ühtlustamine Balti riikides igati mõistlik. i) Laenukeelu list Kui füüsiline isik ise teadvustab endale, et tal on probleem ning soovib end lisada nimekirja, millega kinnitab, et ei soovi krediiti võtta, siis TTJA leiab, et füüsilisel isikul peab olema selline valikuvabadus sarnaselt hasartmängusõltlastele. Analüüsimist vajab aga see, kas selline nimekiri luua eesti.ee või e-MTA juurde ning see, kuidas teave laenukeelu kohta krediidiandjateni jõuab. Lisaks on vaja kehtestada selged tingimused eneselt laenukeelu eemaldamise võimaluse ning laenukeelu tähtaja kohta. Läbipaistvuse tagamiseks võiks olla laenukeelunimekirja haldavas veebikeskkonnas ka logi, kust isikud näeksid, millised krediidiandjad on nende kohustusi vaadanud. j) Krediiditeabe jagamise kohustuslikkus VÕS alusel TTJA ei toeta kindlasti uute avalik-õiguslike kohustuste sätestamist VÕS-s, mis on olnud selgelt vaid lepinguõigust reguleeriv õigusakt. Muuhulgas ei ole õige asuda VÕS-s sätestama krediidiandjast ettevõtja kohustust jagada positiivse krediidiotsuse korral asjaomaste andmete jagamist nn „krediidibürooga“ (vt VTK lk 11). Taoline kohustus tuleks sätestada uues loodavas 3 (5) krediiditeabe seaduses. k) Krediidiandja andmevahetuse kohustuse seos laenusoovija nõusolekuga on ebaselge Üldiselt võib lepingupool lepingulises suhtes kasutatavaid isikuandmeid kasutada vaid tingimusel, et andmesubjekt on andnud selleks omapoolse nõusoleku. Seega võib eeldada, et loodava eelnõu kohaselt kantakse tarbijalaenu kohta andmed krediidibüroo poolt peetavasse andmekogusse üksnes inimese enda nõusolekul. Samas ei puuduta väljatöötamiskavatsus küsimust, kuidas on lahendatud olukord, kus inimene teeb laenutaotluse, kuid märgib, et ei soovi, et krediidiandja väljastaks tema laenuandmeid kandmiseks krediidibüroo poolt peetavasse registrisse. Selgelt tuleks väljendada, kas edaspidi tohib krediidiandja laenulepingut sõlmida vaid tingimusel, et inimene peab andma nõusoleku oma laenuandmete kandmiseks registrisse. Vastamata on väljatöötamiskavatsuses küsimus, milline oleks nõusoleku mitteandmise tagajärg, s.t kas krediidiasutusel on lubatud klienti teenindada ja laenulepingut sõlmida. Eeltoodule jaatavalt vastates tõusetub vähemalt kaks olulist märkust: - Esmalt on küsitav, kuidas põhjendada vastutustundliku laenaja laenuandmete kogumist, kui probleemid on siiski vaid teatud inimestega. Väljatöötamiskavatsus ei sisalda informatsiooni, kui suure osakaalu moodustavad vastutustundetud tarbijad, keda tuleb enda nö lõhkilaenamise eest kaitsta. Kuidas seda vastuolu lahendada? Kuivõrd kõikide inimeste laenude kohta andmete kohustuslikus korras kogumine krediidibüroo poolt peetavasse andmekogusse (sõltumata tegelikust laenukäitumisest) on intensiivselt sekkuv abinõu, võib see olla proportsionaalne, kui lahendatav probleem on kaalukam. Selleks palume väljatöötamiskavatsust täiendada andmetega, mis näitab vastutustundetu laenusoovijate osakaalu ühiskonnas. - Teiseks on laenulepingu andmete esitamise kohustuse näol tegemist ettevõtlusvabaduse riivega, sest laenutoodete pakkumine hakkaks sõltuma laenusoovija valmisolekust enda laenuandmete väljastamiseks. Nimetatud ettevõtlusvabaduse riive proportsionaalsust tuleks väljatöötamiskavatsuses eraldiseisvalt hinnata. l) Esialgu võib piisata vähempiiravast abinõust Krediidiandjate umbusk enda kliendiandmete jagamisel on loomulik võttes arvesse krediidiandjate kõrgeid usaldusnorme ning ka pangasaladust. Samas nimetatud põhimure lahendab loodav „krediiditeabe seaduse“ kehtestamine ehk finantskohustuste andmete vahendamise teenusega tegelevatele ettevõtjatele kehtestatakse tegevusnõuded ja järelevalve (loakohustus, kontrolliese jms). Ka väljatöötamiskavatsuses on rõhutatud, et pelgalt avalikkuse teavitamisega ei ole siiani saavutatud seatud eesmärke, sest krediidipakkujad ei ole füüsiliste isikute finantskohustuste infot vahetama asunud põhjusel, et puudub omavaheline usaldus (ei teata täpselt, kes milleks infot kasutada võib) ja ka teenusepakkuja (isik, kes hakkaks kõnealust infot krediidipakkujatele vahendama) osas. Kuivõrd väljatöötamiskavatsus rõhutab, et loodav uus regulatsioon aitab kaasa usalduse tõusule (VTK lk 22), siis on võimalik, et krediidiandjad on ise motiveeritud laenuinfot vahetama ilma, et see oleks kohustuslik. Tulenevalt eeltoodud küsimustest leiame, et esialgu võib piisata laenuandmete kogumise usaldusväärsemaks muutmisest. Seega võiks kavandatav laenuandmete kogumise reform toimuda kahes etapis: - Esiteks tuleks proovida laenuandmete vahetamine toimima saada krediidiandjate vabatahtlikkuse alusel (krediidiandja võib andmed krediidibüroole esitada, kui ta seda mõislikuks peab, kuid ei pea seda alati tegema). - Alles seejärel, kui vabatahtlik mudel ei toimi, on võimalik ja mõistlik teha samm edasi ning kohustada laenuandjaid esitama positiivse laenuotsuse korral kliendi laenuandmeid registrisse. Ühtlasi leiame, et krediidiandjate poolt krediidibüroole n-ö peale sunnitud korras enda klientide 4 (5) laenukohustuste kohta krediiditeabe väljastamine ei ole ka sisuliselt kõige õnnestunum tee. Leiame, et kogu nn positiivse krediiditeabe jagamise kontseptsioon võiks siiski põhineda eelkõige krediidiandjate nn praktilisel motivatsioonil saada krediiditeabe tsiviilõiguslikel alustel vahetamisest laenulepingute hindamisel kasulikku teavet (eelkõige laenusoovija krediidivõime hindamiseks). Nii on võimalik tasakaalustada olukord, kus laenusoovija on taotluses märkinud, et ei soovi enda laenuandmete jagamist kolmandate osapooltega. Uue loodava regulatsiooni tõttu ei tohiks tekkida praktikas laenutoodete pakkumisel n-ö sisemist lukku seeläbi, et krediidiasutus ei saa laenutaotlust lahendada üksnes sel põhjusel, et laenusoovija ei taha enda laenuandmete väljastamist kolmandale isikule. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kaur Kajak peadirektor Jaana Tael 620 1706 [email protected] Illimar Pärnamägi 667 2025 [email protected] 5 (5)