Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu (459 SE)

Vabariigi Valitsus .06.2024 nr 1-1/15-459/1 Eelnõu saatmine arvamuse andmiseks Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 14 lõike 2 punktile 11 ja § 94 lõikele 1 saadan Vabariigi Valitsuse arvamuse saamiseks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu k.a 14. juunil algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu (459 SE). Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lauri Hussar Lisad: 1) eelnõu ühel lehel 2) seletuskiri kolmel lehel Eneli Illaru 631 6332, [email protected]  Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse seletuskiri l. Sisu luhikokkuvöte Raseduse katkestamiseja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnöuga lisatakse raseduse katkestamiseja steriliseerimise seadusese paragrahvi 5 täiendav löige l1, et keelata omal soovil tehtud raseduste katkestamiste riiklik rahastamine. 2. Eelnöu ettevalmistaja Eelnöu ettevalmistaja on Riigikogu liige Varro Vooglaid. 3. Eelnöu eesmärk Eelnöu lähtub eesmärgist tagada veel sundimata inimeste eluöiguse kaitse vastavalt pöhiseaduse paragrahvis 16 sätestatule, mille kohaselt on igauhel öigus elule ning mis kohustab Eesti Vabariiki kaitsma köigi inimeste öigust elule ja hoiduma inimelu vötmisest voi kellegi tapmisele kaasa aitamisest. 4. Eelnöu sisu Inimöiguste uldteooria kohaselt on inimöiguste allikaks mitte riigivöim ega ukski muu institutsioon voi subjekt, vaid inimloomus. See tähendab, et inimöigused kuuluvaa köigile inimestele loomuomaselt ehk nende inimeseks olemise faktist tulenevalt - ilma, et neid peaks avalik vöim kellelegi andma. Just seda ideed väljendab 1948. aastal vastu vöetud URO inimöiguste ulddeklaratsioon, mille preambulis on kirjutatud, et "et inimkoima köigi liikmete loomuomase väärikuse, nende vördsuse ning vöörandamatute öiguste tunnustamine on vabaduse, öigluseja uldise rahu alus". See sama idee kajastub inimöiguste ulddklaratsiooni artiklist l, mis sätestab, et "[k]öik inimesed sunnivad vabadenaja vördsetena oma väärikuseltja öigustelt." Rääkides konkreetsetest inimöigustest, on neist köige olulisem vaieldamatult öigus elule. See on kogu inimöiguste susteemi vundament, sest kui ei ole tagatud öigus elule, siis pole motet ka uhegi teise öiguse tagamisel, mida on vöimalik kasutada ainult eluöiguse olemasolul. Öigus elule on sätestatud nii inimöiguste ulddeklaratsioonis (artiklis 3) kui ka öiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes, nagu näiteks kodaniku- ja poliitiliste öiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 6) voi inimöigusteja pöhivabaduste kaitse konventsioon, tuntua ka kui Euroopa inimöiguste konventsioon (artikkel 2). Lisaks näevad nil inimöiguste ulddeklaratsioon kui ka nimetatud rahvusvahelised lepingud ette pöhimötte, mille kohaselt on köik inimesed seaduse ees vördsed (vastavalt artiklid 7, 26 ja 14). Ka Eesti Vabariigi pöhiseaduses on sätestatud, et riigivöim on kohustatud kaitsma mölemat nimetatud öigust. Paragrahvis 16 on sätestatud, et igauhel on öigus elule, ning paragrahvis 12 on tunnistatud, et köik inimesed on seaduse ees vördsed, mistöttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Nende kahe öiguse koostoimestjäreldub, et riigivöim on kohustatud austamaja kaitsma köigi inimeste öigust elule ning kaitsma seda köigi inimeste puhui vördselt. l Paraku on Eesti Vabariikjätnud pikka aega selle kohustuse täitmata. Nimelt on raseduse katkestamiseja steriliseerimise seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt on veel sundimata laste eluöigus tagatud väga palju piiratumalt kuijuba sundinud inimeste eluöigus. Seega on pöhimöttest, et suutu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul lubamatu. Eesti Vabariigis taganetud -juba sundinud inimeste puhui peetakse sellest tänaseni kinni (ka see vöib eutanaasia seadustamisega muutuda), aga veel siindimata laste puhui sedajuba ammu ei tehta. Vastupidi, avalik vöim on mitte ainult kehtestanud seadused, mis lubavad sunnieelselt lapsi tappa, vaid on loonud selleks ka materiaalsed tingimused ning Vabariigi Valitsus rahastab seda Tervisekassa eelarvestjustkui tervishoiuteenust. Töepoolest, nii möistusevastane kui see ka ei ole, rahastatakse Eesti Vabariigis köiki kehtestatud seaduse kohaseltja tervisekindlustust omavate isikute puhui toime pandud aborte Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu".1 Eelnevast on vöimatujäreldada muud kui seda, et meie uhiskond on laste eluöiguse kaitsmise kohustuse täitmisel läbi kukkunud. Eriti pidades silmas, et 1956. aastast, mil laste sunnieelne tapmine Eestis Nöukogude Liidu poolt seadustati, on abordi teel elu vöetud kaugelt suuremal hulgal inimestelt kui on praegu Eestis elanikke, ning vöttes arvesse, et ka praegusel ajal tapetakse sunnieelselt rohkem kui 3000 last aastas - see tähendab ligikaudu 9 last päevas, 65 last nädalas ja 270 last kuus. Seejuures tapetakse pea koik Downi sundroomiga lapsed enne kui nadjouavad sundida. Eriti selge on see läbikukkumine arvestades, etjuba enam kui 20 aastat tagasi kinnitas toonane öiguskantsler, et pöhiseaduses ettenähtud öigus elule laieneb ka veel sundimata lastele, kes on inimesed nagu me koik, ning et seetottu on riigivoimul pohiseaduslik kohustus kaitsta ka veel sundimata laste elu: "Loote arenguetapid ei möjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jäävä suurusena saadab inimelu algusest löpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sundimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. [. ..] Loode on seega iseseisva öigushuvena pöhiseaduse kaitse ali. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluöigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluöigust kaitsta."2 Laste eluöiguse kaitsmise kohustuse täitmatajätmine on eriti teravalt möistetav, kui teadvustame endale tösiasja, et isegi linnupoegade elu on seadusega paremini kaitstud. Nimelt sätestab looduskaitseseadus (paragrahvis 74), et erinevalt veel sundimata laste tapmisest on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitämme ja kahjustamine voi pesade körvaldamine ilma eranditeta keelatud. Päriselt öigusriigi ideaalist lähtudes ei tohiks Eesti Vabariik lubada laste stinnieelset tapmist, vaid peaks taitaa oma kohustust kaitsta inimeste elu enne sundi vördseltjuba siindinud inimestega. Paris selge peaks aga olema see, et kui riigil on pöhiseaduslik kohustus kaitsta veel sundimata laste elu, siis sellega ei ole mitte mingil möistuspärasel viisil uhildatav sundimata laste elu hävitamiseks mitte ainult seaduslike tingimuste loomine, vaid ka selle rahaline toetamine. Eelnevalt selgitatut silmas pidades lähtub käesolev eelnöu eesmärgist muuta seda pöhiseadusevastast olukordaja kehtestada seadusega kord, mille kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsus omal soovil tehtud raseduse katkestamist rahaliselt toetada. Selleks lisatakse eelnöu kohaselt raseduse katkestamiseja steriliseerimise seaduse paragrahvi 5 täiendav löige I1, mis sätestab, et sama paragrahvi löikes l sätestatud tingimustel (st omal soovil) raseduse katkestamist ei rahastata ravikindlustuse seaduses sätestatud alustelja korras tervishoiuteenusena. ' Vt https://www.riigiteataja.ee/akt/127032024012 2 Vthttps://elukultuur.ee/app/uploads/2023/03/joks_vastus_ekn-le_abort.pdf 2 5. Eelnöu terminoloogia Eelnöus ei kasutata uusi termineid. 6. Eelnöu vastavus Euroopa Liidu öigusele Eelnöu ei ole vastuolus Euroopa Liidu öigusega. 7. Seaduse moju Seadus ei muuda raseduse katkestamiseja steriliseerimise seaduses kindlaks määratud raseduse katkestamise tingimusi, vaid keelab omal soovil raseduse katkestamise riikliku rahastamise. Sedasi parandab seadus veel sundimata inimeste eluöiguse kaitset. Sellisena möjutab see positiivselt Eesti Vabariigi kuvandit riigina, mis vötab oluliste pöhiöigusteja -vabaduste kaitsmise kohustust tösiselt. 8. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud Seadusejöustumisega ei kaasne olulisi kulusid ega tulusid. Möju riigieelarvele on positiivne. 9. Rakendusaktid Eelnöujöustumisega ei kaasne rakendusaktide muutmise ega kehtestamise vajadust. 10. Seadusejöustumine Käesolev seadusjöustub 2025. aasta l. jaanuaril. Algatab Riigikogu liige Varro Vooglaid 14. juunil 2024 Varro Vooglaid Riigikogu liige Nl l j\' "•^. ^ 3  EELNÖU Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seadus § l. Raseduse katkestamiseja steriliseerimise seaduse muutmine Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse paragrahvi 5 täiendatakse löikega 1'järgmises sönastuses: ,,(11) Käesoleva paragrahvi löikes l sätestatud tingimustel raseduse katkestamist ei rahastata 5? ravikindlustuse seaduses sätestatud alustelja korras.". § 2. Seaduse jöustumine Käesolev seadusjöustub l. jaanuaril 2025. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn,"...",..................... 2024. a Algatab Riigikogu liige Varro Vooglaid 14. juunil 2024 t. ; Varro Vooglaid Riigikogu liige v .N M A Riigikogu^Kants^lei Kuupäev /^ ^ ^/~^7rrw^  Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse seletuskiri 1. Sisu lühikokkuvõte Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõuga lisatakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadu se s e paragrahvi 5 täiendav lõige 1 1 , et keelata omal soovil tehtud rasedus t e katkestamis t e riiklik rahastamine . 2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ettevalmistaja on Riigikogu liige Varro Vooglaid. 3. Eelnõu eesmärk Eelnõu lähtub eesmärgist tagada veel sündimata inimeste eluõiguse kaitse vastavalt põhiseaduse paragrahvis 16 sätestatule, mille kohaselt on igaühel õigus elule ning mis kohustab Eesti Vabariiki kaitsma kõigi inimeste õigust elule ja hoiduma inim elu võtmisest või kellegi tapmisele kaasa aitamisest . 4 . Eelnõu sisu Inimõiguste üldteooria kohaselt on inimõiguste allikaks mitte riigivõim ega ükski muu institutsioon või subjekt, vaid inimloomus. See tähendab, et inimõigused kuuluvad kõigile inimestele loomuomaselt ehk nende inimeseks olemise faktist tulenevalt – ilma, et neid peaks avalik võim kellelegi andma. Just seda ideed väljenda b 1948. aasta l vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille preambulis on kirjutatud, et "et inimkonna kõigi liikmete loomuomase väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus". See sama idee kajastub inimõiguste ülddklaratsiooni artiklist 1, mis sätestab, et "[k]õik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt." Rääkides konkreetsetest inimõigustest, on neist kõige olulisem vaieldamatult õigus elule. See on kogu inimõiguste süsteemi vundamen t, sest kui ei ole tagatud õigus elule , siis pole mõtet ka ühegi teise õiguse tagamisel , mida on võimalik kasutada ainult eluõiguse olemasolul . Õigus elule on sätestatud nii inimõiguste ülddeklaratsioonis (artiklis 3) kui ka õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes, nagu näiteks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 6) või inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon (artikkel 2). Lisaks näevad nii inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka nimetatud rahvusvahelised lepingud ette põhimõtte, mille kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed (vastavalt artiklid 7, 26 ja 14). Ka Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et riigivõim on kohustatud kaitsma mõlemat nimetatud õigust. Paragrahvis 16 on sätestatud, et igaühel on õigus elule, ning paragrahvis 12 on tunnistatud, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, mistõttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Nende kahe õiguse koostoimest järeldub , et riigivõim on kohustatud austama ja kaitsma kõigi inimeste õigust elule ning kaitsma seda kõigi inimeste puhul võrdselt. Paraku on Eesti Vabariik jätnud pikka aega selle kohustuse täitmata. Nimelt on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt on veel sündimata laste eluõigus tagatud väga palju piiratumalt kui juba sündinud inimeste eluõigus. Seega on põhimõttest, et süütu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul lubamatu, Eesti Vabariigis taganetud – juba sündinud inimeste puhul peetakse sellest tänaseni kinni (ka see võib eutanaasia seadustamisega muutuda), aga veel sündimata laste puhul seda juba ammu ei tehta. Vastupidi, avalik võim on mitte ainult kehtestanud seadused, mis lubavad sünnieelselt lapsi tappa, vaid on loonud selleks ka materiaalsed tingimused ning Vabariigi Valitsus rahastab seda Tervisekassa eelarvest justkui tervishoiuteenust. Tõepoolest, nii mõistusevastane kui see ka ei ole, rahastatakse Eesti Vabariigis kõiki kehtestatud seaduse kohaselt ja tervisekindlustust omavate isikute puhul toime pandud aborte Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu". Eelnevast on võimatu järeldada muud kui seda, et meie ühiskond on laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmisel läbi kukkunud. Eriti pidades silmas, et 1956. aastast, mil laste sünnieelne tapmine Eestis Nõukogude Liidu poolt seadustati, on abordi teel elu võetud kaugelt suuremal hulgal inimestelt kui on praegu Eestis elanikke, ning võttes arvesse, et ka praegusel ajal tapetakse sünnieelselt rohkem kui 3000 last aastas – see tähendab ligikaudu 9 last päevas, 65 last nädalas ja 270 last kuus. Seejuures tapetakse pea kõik Downi sündroomiga lapsed enne kui nad jõuavad sündida. Eriti selge on see läbikukkumine arvestades , et juba enam kui 20 aastat tagasi kinnita s toonane õiguskantsler, et põhiseaduses ettenähtud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, kes on inimesed nagu me kõik, ning et seetõttu on riigivõimul põhiseaduslik kohustus kaitsta ka veel sündimata laste elu: "Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. […] Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta." Laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmata jätmine on eriti teravalt mõistetav, kui teadvustame endale tõsiasja, et isegi linnupoegade elu on seadusega paremini kaitstud. Nimelt sätestab looduskaitseseadus (paragrahvis 74), et erinevalt veel sündimata laste tapmisest on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine ilma eranditeta keelatud. Päriselt õigusriigi ideaalist lähtudes ei tohiks Eesti Vabariik lubada laste sünnieelset tapmist, vaid peaks täitma oma kohustust kaitsta inimeste elu enne sündi võrdselt juba sündinud inimestega. Päris selge peaks aga olema see, et kui riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta veel sündimata laste elu, siis sellega ei ole mitte mingil mõistuspärasel viisil ühildatav sündimata laste elu hävitamiseks mitte ainult seaduslike tingimuste loomine, vaid ka selle rahaline toetamine. Eelnevalt selgitatut silmas pidades lähtub k äesolev eelnõu eesmärgist muuta seda põhiseadusevastast olukorda ja kehtestada seadusega kord, mille kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsus omal soovil tehtud raseduse katkestami st rahaliselt toetada. Selleks lisatakse eelnõu kohaselt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse paragrahvi 5 täiendav lõige 1 1 , mis sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel (st omal soovil) raseduse katkestamis t ei rahastata ravikindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras tervishoiuteenusena . 5 . Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid. 6 . Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. 7 . Seaduse mõju Seadus ei muuda raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses kindlaks määratud raseduse katkestamise tingimusi, vaid keelab omal soovil raseduse katkestamise riikliku rahastamise. Sedasi parandab seadus veel sündimata inimeste eluõiguse kaitset. Sellisena mõjutab see positiivselt Eesti Vabariigi kuvandit riigina, mis võtab oluliste põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmise kohustust tõsiselt. 8. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud Seaduse jõustumisega ei kaasne olulisi kulusid ega tulusid. Mõju riigieelarvele on positiivne. 9 . Rakendusaktid Eelnõu jõustumisega ei kaasne rakendusaktide muutmise ega kehtestamise vajadust. 10. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 202 5 . aasta 1. jaanuaril. Algatab Riigikogu liige Varro Vooglaid 14 . juunil 202 4 Varro Vooglaid Riigikogu liige EELNÕU Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seadus § 1. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmine Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel raseduse katkestamist ei rahastata ravikindlustuse seaduses sätestatud alustel ja korras.“. § 2. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 1. jaanuaril 2025. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, “…”, ………………… 2024. a Algatab Riigikogu liige Varro Vooglaid 14. juunil 2024 Varro Vooglaid Riigikogu liige . Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Riigikogu Kantselei / 17.06.2024 / 1-1/15-459; Riigikantselei / 17.06.2024 / 2-5/24-00988 Resolutsiooni teema: Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu (459 SE) Adressaat: Sotsiaalministeerium Ülesanne: Palun esitada ettepanek valitsuse seisukoha kujundamiseks. Tähtaeg: 04.07.2024 Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 11.7.2024 istungil. Palun esitada seisukoht eelnõude infosüsteemis (EIS), toimik nr 24-0651. Kontroll: Margit Redi Teadmiseks riigiasutustes: Justiitsministeerium <[email protected]>, Rahandusministeerium <[email protected]> Kinnitaja: Heili Tõnisson, valitsuse nõunik Kinnitamise kuupäev: 17.06.2024 Resolutsiooni koostaja: Heili Tõnisson [email protected], 693 5655 Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne. Eelnõu toimik: RIIGIKOGU/24-0651 - Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu (459 SE) Eelnõu kohta seisukoha esitamine vastavalt Riigikantselei 17.6.2024 resolutsioonile. Osapooled: Sotsiaalministeerium Tähtaeg: 04.07.2024 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0362f1bb-45c9-4dfe-987e-1c3ab334699e Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0362f1bb-45c9-4dfe-987e-1c3ab334699e?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main