Merehariduskontseptsioon

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Eesti Mereakadeemia EESTI MEREHARIDUSKONTSEPTSIOON 2017 - 2025 T allinn 2017 4324378 514908 right 6466001 SISUKORD TOC \h \u \z SISUKORD PAGEREF _Toc499021217 \h 2 TABELITE LOETELU PAGEREF _Toc499021218 \h 6 EESSÕNA PAGEREF _Toc499021219 \h 8 TÖÖS KASUTATUD LÜHENDID PAGEREF _Toc499021220 \h 10 SISSEJUHATUS PAGEREF _Toc499021221 \h 11 1. KONTSEPTSIOONI KOOSTAMISEL RAKENDATUD METOODIKA PAGEREF _Toc499021222 \h 13 1.1. Metoodika lähtekohad PAGEREF _Toc499021223 \h 13 1.2. Uurimisobjekt PAGEREF _Toc499021224 \h 14 2. EESTI MERENDUSSEKTOR KUI RIIGIMAJANDUSE ÜKS OSA PAGEREF _Toc499021225 \h 15 2.1. Eesti meremajanduse koht riigimajanduses PAGEREF _Toc499021226 \h 15 2.2. Eesti merendussektori määratlemine käesoleva uuringu eesmärgil PAGEREF _Toc499021227 \h 16 3. MEREHARIDUSE STRUKTUUR JA TASEMED TAASISESEISVUNUD EESTIS PAGEREF _Toc499021228 \h 17 3.1. Kõrgharidus PAGEREF _Toc499021229 \h 17 3.2. Kutseõpe PAGEREF _Toc499021230 \h 18 3.3. Eelkutseõpe gümnaasiumides ja põhikoolides PAGEREF _Toc499021231 \h 18 3.4. Täiendus- ja täiskasvanute koolitus PAGEREF _Toc499021232 \h 19 4. LÄHTEANDMETE KOGUMINE JA ANALÜÜS PAGEREF _Toc499021233 \h 20 4.1. Merendussektori tööjõuvajaduse uuring PAGEREF _Toc499021234 \h 20 4.2. Kalandussektori tööjõuvajaduse uuring PAGEREF _Toc499021235 \h 20 4.3. Merendusalaste õppeasutuste lõpetajate uuring PAGEREF _Toc499021236 \h 21 5. OBJEKTIIVNE HARIDUSNÕUDLUS EESTI MERENDUSE JA KALANDUSE TÖÖJÕUTURUL PAGEREF _Toc499021237 \h 23 5.1. Merendussektori tööjõuvajadus aastatel 2016-2025 PAGEREF _Toc499021238 \h 23 5.2. Kalandussektori tööjõuvajadus aastatel 2013-2020 PAGEREF _Toc499021239 \h 26 6. EESTI MEREHARIDUSTURU PAKKUMINE AASTATEL 2017…2025 PAGEREF _Toc499021240 \h 28 6.1. Subjektiivne haridusnõudlus PAGEREF _Toc499021241 \h 28 6.1.1. Merenduse ja kalanduse erialadele vastuvõtt aastatel 1999… 2016 PAGEREF _Toc499021242 \h 28 6.1.2. Demograafiline situatsioon ja selle mõju hindamine kuni aastani 2025 PAGEREF _Toc499021243 \h 28 6.1.3. Eestis merendusalast haridust omandada soovijate prognoos kuni aastani 2025 PAGEREF _Toc499021244 \h 31 6.2. Merehariduse õppekavade lõpetamise dünaamika aastatel 2000… 2016 PAGEREF _Toc499021245 \h 33 6.3. Mereharidust vajavatel ametikohtadel töötamise dünaamika PAGEREF _Toc499021246 \h 37 6.4. Euroopa Liidu tööjõuturu mõju Eesti mereharidusturu pakkumisele PAGEREF _Toc499021247 \h 40 6.5. Mereharidusturu reaalse pakkumise prognoos aastatel 2017-2025 PAGEREF _Toc499021248 \h 42 6.5.1. Tekiohvitserid (neljas, kolmas, teine, vanemtüürimees) ja kapten PAGEREF _Toc499021249 \h 42 6.5.3. Laeva reakoosseis (pootsman, madrus, motorist) PAGEREF _Toc499021250 \h 45 6.5.4. Külmaseadmete mehaanik PAGEREF _Toc499021251 \h 46 6.5.5. Sadamaspetsialist PAGEREF _Toc499021252 \h 46 6.5.6. Kalandus (kalatoodete tehnoloog, tootearendaja, kalandusspetsialist) PAGEREF _Toc499021253 \h 47 6.5.7. Laevaehitaja, laevaehituse üldjuht, laevaehituse ja –remondi projektijuht PAGEREF _Toc499021254 \h 48 6.5.8. Merendus (magistrikraadiga töötajad) PAGEREF _Toc499021255 \h 48 7. MEETMED TÖÖJÕUTURU NÕUDLUSE RAHULDAMISEKS NING MEREHARIDUSE JÄTKUSUUTLIKKUSE JA KVALITEEDI TAGAMISEKS PAGEREF _Toc499021256 \h 50 7.1. Õppekavade ja õppeprotsessi arendamine PAGEREF _Toc499021257 \h 50 7.1.1. Arengusuunad erialade ja haridustasemete lõikes PAGEREF _Toc499021258 \h 51 7.1.1.1. Konventsioonialane õpe (ujuvkoosseisu väljaõpe) PAGEREF _Toc499021259 \h 51 7.1.1.2. Mittekonventsioonialane õpe (kaldapealsed ettevõtted ja teenistused) PAGEREF _Toc499021260 \h 57 7.1.1.3. Magistriõpe PAGEREF _Toc499021261 \h 58 7.1.1.4. Doktoriõpe PAGEREF _Toc499021262 \h 59 7.2. Teadus- ja arendustegevus PAGEREF _Toc499021263 \h 60 7.2.1. EMERA kui merendusalase kompetentsikeskuse teadus- ja arendustegevuse kasvupotentsiaal Eestis PAGEREF _Toc499021264 \h 61 7.3. Rahastamine ja i nvesteeringud PAGEREF _Toc499021265 \h 64 KOKKUVÕTE PAGEREF _Toc499021266 \h 65 VIIDATUD ALLIKAD PAGEREF _Toc499021267 \h 66 LISAD PAGEREF _Toc499021268 \h 68 Lisa 1. Tööjõuvajaduse uuringus ja merehariduskontseptsioonis käsitletavad merenduse erialad ja ametikohad PAGEREF _Toc499021269 \h 68 Lisa 2. Merekõrghariduse õppekavad Eestis 2017/2018. õppeaastal PAGEREF _Toc499021270 \h 69 Lisa 3. Merendusalase kõrghariduse õppekavade lõpetanute arv aastatel 1995-2016 PAGEREF _Toc499021271 \h 70 Lisa 4. Vastuvõtuks avatud merekutsehariduse õppekavad 2016/2017. õppeaastal PAGEREF _Toc499021272 \h 71 Lisa 5. Vastuvõtt mere- ja kalanduse kõrghariduse õppekavadele aastatel 2000-2016 PAGEREF _Toc499021273 \h 72 Lisa 5 (jätk). Vastuvõtt mere- ja kalanduse kõrghariduse õppekavadele aastatel 2000-2016 PAGEREF _Toc499021274 \h 73 Lisa 6. Eesti Merekooli* vastuvõtt ja lõpetamine õppeaastatel 1999/2000-2015/2016 PAGEREF _Toc499021275 \h 74 Lisa 7. Mereharidusturu reaalse pakkumise prognoos aastatel 2017-2025 PAGEREF _Toc499021276 \h 75 JOONISTE LOETELU TOC \h \z \c "Joonis" Joonis 6.1 . Eesti gümnaasiumite ja põhikoolide lõpetajate arv aastatel 2005-2016; EMERA rakenduskõrgharidusõppe õppekavadele esitatud avalduste arv PAGEREF _Toc499021331 \h 29 Joonis 6.2. Eesti Mereakadeemiasse igal õppeaastal vastu võetud üliõpilaste summaarne arv ajavahemikul õ/a 2000/2001 kuni õ/a 2016/2017 (autorite koostatud) PAGEREF _Toc499021332 \h 30 Joonis 6.3. Gümnaasiumite ja põhikooli lõpetajate arvu prognoos perioodiks 2017… 2030 PAGEREF _Toc499021333 \h 30 Joonis 6.4. Tekiohvitseride „karjääripüramiid“ PAGEREF _Toc499021334 \h 38 TABELITE LOETELU TOC \h \z \c "Tabel" Tabel 5.1. Merendussektoris aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus haridustaseme ja ettevõtete tegevusala alusel. Allikas: Rozeik, et al 2015, 81 PAGEREF _Toc499022948 \h 24 Tabel 5.2. Merendussektoris ning riigi- ja järelevalveasutustes aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus ametikoha alusel. Allikas: Rozeik, et al 2015, 81 PAGEREF _Toc499022949 \h 25 Tabel 5.3. Kalandussektoris ning riigi- ja järelevalveasutustes aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus ametikoha alusel. Allikas: Tööjõu… 2012, 122; autorite töödeldud PAGEREF _Toc499022950 \h 27 Tabel 6.1. Subjektiivse haridusnõudluse prognoos (vastuvõtt) rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe õppekavadele õppeaastateks 2017/2018 kuni 2025/2026 PAGEREF _Toc499022951 \h 32 Tabel 6.2 . Aastatel 1995-2016 merekõrghariduse õppekavadele sisse astunute ja lõpetanute suhe. Allikas: EMERA arhiivi materjalid, autorite arvutused PAGEREF _Toc499022952 \h 34 Tabel 6.3. Rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe õppekavade lõpetajate prognoos ajavahemikul 2017… 2025 PAGEREF _Toc499022953 \h 36 Tabel 6.4. Vastanute töökohaks olevate laevade jaotus liiprilikude vahel. Allikas: Kuuse & Kopti 2016 (autorite töötlus) PAGEREF _Toc499022954 \h 41 Tabel 7.1. Eesti laevanduse tööjõuturu vajaduse rahuldamiseks vajalik laevajuhtimise õppekavadele vastuvõtt ja lõpetamine aastatel 2017-2025 PAGEREF _Toc499022955 \h 53 Tabel 7.2. Vastuvõtt komplekssele õppekavale „Laeva jõuseadmed“ ja lõpetamine aastatel 2017-2025 (prognoos) PAGEREF _Toc499022956 \h 56 Tabel L7.1. Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate tekiohvitseride arv ning tööjõuturu vajadus kolmandate ja teiste tüürimeeste järele PAGEREF _Toc499022957 \h 75 Tabel L7.2. Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate tekiohvitseride arv ning tööjõuturu vajadus kolmandate, teiste ja vanemtüürimeeste järele PAGEREF _Toc499022958 \h 76 Tabel L7.3. Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate laevakaptenite ning tekiohvitseride arv ja tööjõuturu vajadus PAGEREF _Toc499022959 \h 77 Tabel L7.4. Eesti laevanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate laevamehaanikute arv ning tööjõuturu vajadus kuni teise mehaaniku ametikohani PAGEREF _Toc499022960 \h 78 Tabel L7.5. Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate laevamehaanikute arv ning tööjõuturu vajadus PAGEREF _Toc499022961 \h 79 EESSÕNA Eesti on ja jääb ka tulevikus mereriigiks. Et olla mereriigina jätkusuutlik, peab Eestis olema piisav hulk valdkonna vajadustele vastava hariduse saanud inimesi. Merendus on merega seotud ettevõtete, asutuste ja muude majandus- ning ühiskondlike üksuste süsteem, mis toimib merenduse enda ja kogu ühiskonna huvides. Merenduse tähtsaima osa moodustavad kõik need, kelle elu ja tegevus on ühel või teisel määral seotud merega. Tulenevalt tegevuste iseärasustest merel ja kokkupuutes merega ning spetsiifiliste riskide tõttu, mida maismaal üldjuhul ei esine, omab merenduses tegutsevate inimeste jaoks olulise tähtsuse erialane haridus ja selle kvaliteet. Merendusalane haridus on eeskätt selliste teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum, mis on inimesele tarvilikud selleks, et olla valmis kutsetööks ühel või teisel merenduse alal. Merendusalase hariduse üheks liigiks võib lugeda ka üldisi teadmisi merest ning oskusi ja vilumusi, mis on vajalikud eluks ja tööks mere läheduses või seotult merega, meretavade tundmist jms. Tulenevalt eespool toodust jaguneb merendusalane haridus mitmeteks suundadeks, aladeks ja tasemeteks. Neid ühendab merendusalaste mõistete, terminoloogia, reeglite ja traditsioonide tundmine ja rakendamine. Milline merendusalane haridus kellel peab olema, sõltub sellest, milline on tema koht merenduses. Professionaalset merendusalast haridust saadakse õppimise kaudu õppeasutustes, millega reeglina kaasneb praktika ja millistes on oluline koht merealasel kasvatusel. Eriti tähtis on see tegevmeremeeste jaoks. Et merendus areneb kiiresti, on tarvis ka pidevat enesetäiendamist. Merendus on oma iseloomult rahvusvaheline tegevusala, eriti puudutab see laevadel töötamist. Maailmas, sh Euroopa Liidus (EL) on suur vajadus kõrge kvalifikatsiooniga laevade juhtivkoosseisu kuuluvate laevaohvitseride järele. Sellest ja EL tööturu avatusest tulenevalt suundub märkimisväärne osa Eestis laevaohvitseri hariduse saanud inimesi rahvusvahelisele tööturule, millega tuleks arvestada merendusalase hariduse planeerimisel. Esimene merehariduse kontseptsioon, mis kandis nime “Eesti Merehariduskeskuse arengukontseptsioon”, koostati ja kinnitati 1993. a. Järgmine (ja siiamaani viimane) kord võeti käsile merehariduse kontseptsiooni koostamine aastal 2003; valminud dokument nimega „Eesti merehariduse kontseptsioon“ küll kinnitati, kuid sellega arvestamine merehariduse planeerimisel jäi soovitust väiksemaks. Sellest ajast möödunud enam kui kümne aastaga on arenenud nii Eesti merendus kui selle taristu, oluliselt muutunud merendusettevõtete töökorraldus, uuele kvaliteeditasemele tõusnud merendusalaste õppeasutuste õppe- ja teaduspotentsiaal. Kõik see tingib vajaduse uue, merenduse ja merehariduse tänase päeva olukorda ja tulevikuperspektiive arvestava merehariduskontseptsiooni järele. Käesolev dokument on 2017. aastal T allinna T ehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia eestvedamisel valminud Eesti Merehariduskontseptsioon 2017-2025. V õõrsõnastik annab sõnale „kontseptsioon“ järgmised tähendused: „käsitlus“, „vaadete süsteem“, „üldkujutlus“ ( TEA V õõrsõnastik 2006, 390). Neist kolmest on käesoleva dokumendi iseloomustuseks ehk kõige sobilikum termin „vaadete süsteem“, sest Eesti Merehariduskontseptsiooni üks peamisi ülesandeid on merehariduse valdkonnas süsteemsuse ja selge perspektiivi määratluse saavutamine. Strateegilise dokumendina peab Eesti Merehariduskontseptsioon olema aluseks mereharidust andvate õppeasutuste, eeskätt Eesti Mereakadeemia strateegiliste arengusuundade kindlaks määramiseks vaadeldaval perioodil. TÖÖS KASUTATUD LÜHENDID ELL – Eesti Laevajuhtide Liit EMATAK – TTÜ EMERA teadus- ja arenduskeskus EMERA – Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia EMHK – Eesti Merehariduskeskus HTM – Haridus- ja teadusministeerium KTU – uuring „Tööjõu kompetentside ja oskuste taseme ning tööturu vajaduste väljaselgitamine kalandussektoris“ MHK – Eesti Merehariduskontseptsioon 2017-2025 MKM – Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium MLU – Merendusalaste õppeasutuste lõpetajate uuring MMU – Merendussektori majandusmõju uuring, I. etapp MTU - Merendussektori tööjõuvajaduse uuring STCW 78 - Meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon, 1978 SISSEJUHATUS Riikliku arengukava „Eesti merenduspoliitika 2012-2020“ (edaspidi ka arengukava) prioriteedi 4 „Eesti merendusharidus ning teadus- ja arendustegevus on kaasaegsel tasemel“ üks olulisemaid eesmärke on eesmärk 8: „Eestis antav merendusharidus kindlustab kõigile merendussektori valdkondadele vajalike spetsialistide kaasaegse õppe tasakaalustatud mahus“, mis eeldab, et kvaliteetne merendusalane haridus peab olema tagatud kõigis haridussüsteemi valdkondades ja tasemetel (Eesti merenduspoliitika… 2012, 63). Selle eesmärgi saavutamiseks näeb arengukava ette meetme 8.1 elluviimist, milleks on merehariduskontseptsiooni (MHK) väljatöötamine ja rakendamine. MHK põhiülesanne on integreerida olemasolev haridus- ja teaduspotentsiaal merenduse vallas ning võimaldada efektiivselt jagada olemasolevat ressurssi ( Ibid , 65). Kontseptsioon on vajalik merendusalast haridust pakkuvatele institutsioonidele ning era- ja avalikule sektorile oma seisukohtade kujundamisel. MHK välja töötamise aluseks on olnud ülalmainitud „Eesti merenduspoliitika 2012-2020“, aastal 2012 läbiviidud „Tööjõu kompetentside ja oskuste taseme ning tööturu vajaduste väljaselgitamine kalandussektoris“ uuringu tulemused (Tööjõu… 2012) ja septembris 2015 valminud „Merendussektori tööjõuvajaduse uuring“ (Rozeik, et al 2015). Abivahenditeks MHK koostamisel on olnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi uuring „Tööjõuvajaduse ja -pakkumise prognoos aastani 2023“ (Tööjõuvajaduse… 2015), aastal 2016 Eesti Mereakadeemias valminud „Merendusalaste õppeasutuste lõpetajate uuring“ (Kuuse & Kopti 2016) ning „Merendussektori majandusmõju uuring, I etapp“ (Merendussektori… 2016), samuti aastal 2011 Eesti Mereakadeemias valminud „Merenduse klasteruuring“ (Portsmuth, et al 2011). Kuna Eesti merenduspoliitikas tööturu all mõistetakse mitte üksnes Eestis resideeruvaid, vaid laiemalt EL riikide laevandusettevõtteid (Eesti merenduspoliitika… 2012, 63), siis tuleb kontseptsiooni koostamisel arvestada võimalusega, et Eestis merehariduse saanud inimesed võivad siirduda tööle teistes EL riikides asuvatesse ettevõtetesse. Kontseptsioonidokument peab tulenevalt koolitatavate spetsialistide vajadusest kindlaks määrama merehariduse andmise perspektiivid, merehariduse struktuuri, mahu ja muud olulised aspektid vähemalt järgmist 8 aastat silmas pidades. MHK peab ennekõike andma vastused järgmistele küsimustele ( Ibid , 64): Kuidas on võimalik saavutada ja säilitada tööjõu pakkumise ja nõudluse tasakaal Eesti merendussektori tööjõuturul lähima 8 aasta jooksul ning milliseid meetmeid see nõuab? Kuidas saavutada, et kõikidel haridustasemetel õppetööd läbiviivate töötajate vanuseline proportsioon ja omandatud kvalifikatsioon oleksid optimaalsed merehariduse jätkusuutlikkuse säilimisel ning kvaliteedi tagamisel? Neile küsimustele vastamiseks tuleks lähtudes tööjõuturu nõudlusest otsustada, kui palju, mis tasemel, kus ja kuidas mereharidusega spetsialiste tuleks tasemeõppes järgmise vähemalt 8 aasta jooksul ette valmistada. Samuti on vaja teada, kui palju merendussektori spetsialiste on otstarbekas ette valmistada rahvusvaheliste tööturgude nõudlust silmas pidades . Lisaks tasemeõppele on vajalik, et MHK kajastaks ka merendusalase täiendusõppe ja huvihariduse arenguperspektiive vaadeldavaks perioodiks. KONTSEPTSIOONI KOOSTAMISEL RAKENDATUD METOODIKA Metoodika lähtekohad Kontseptsiooni koostamise metoodika peamiseks lähtekohaks on eeldus, et mereharidussüsteemi kujundamisel ja toimimisel on määrav tähtsus kahel põhiteguril. Esimene neist on objektiivne haridusnõudlus ehk tööandjate poolt tulenev vajadus erineva taseme erialase haridusega spetsialistide järele. Selle nõudluse peab rahuldama haridusturupakkumine . Objektiivse haridusnõudluse väljaselgitamiseks viis TTÜ Eesti Mereakadeemia tellimusel ja osalusel 2014/2015 aastal Poliitikauuringute Keskus Praxis läbi merendussektori tööjõuvajaduse uuringu, mille peatulemuseks on Eesti merendussektori tööjõuvajaduse prognoos aastateks 2015-2025 (Rozeik, et al 2015). Selle prognoosi tulemusi käsitletaksegi peamiselt sisendina MHK koostamisel objektiivse haridusnõudluse kindlaksmääramiseks. Teiseks sisendiks on OÜ Eesti Uuringukeskus poolt aastal 2012 kalandussektori osas läbi viidud uuringu tulemused (Tööjõu… 2012). Teiseks põhiteguriks on subjektiivne haridusnõudlus , milles kajastub inimeste arv, kes soovivad vaadeldaval perioodil ühel või teisel erialal kindla taseme mereharidust omandada. Ka seda liiki haridusnõudlust tuleb vaadelda dünaamikas ehk samade aastate lõikes nagu objektiivse haridusnõudluse puhul. Tähtis on ära märkida, et subjektiivne haridusnõudlus ei võrdu haridusturupakkumisega, sest nende kahe vahele jääb õpinguteaeg ning lõpetanute arv on õppima asunute arvust paratamatult väiksem. Pealegi mingi osa lõpetanutest siirdub sektorivälisele tööle, kas kohe pärast haridusasutuse lõpetamist või teeb seda enne vaadeldava perioodi (antud juhul 8 aastat) lõppu. Seda tüüpi kaod tuleb arvestada haridusturupakkumise korrigeerimisel vastavate koefitsientide abil. Tulemuseks oleks reaalne haridusturupakkumine . Ideaalsena tundub olevat selline olukord, kus objektiivne haridusnõudlus ja reaalne haridusturupakkumine on omavahel tasakaalus. Kui aga ei ole, siis haridussüsteemi ülesehituse ja arendamise seisukohalt tuleks orienteeruda neist kahest väiksemale. See oleks aga passiivne reageering olukorrale. MHK tähtsaks ülesandeks on mitte ainult olemasoleva ja prognoositava olukorra fikseerimine, vaid meetmete pakkumine, mille abil saab need kaks näitajat maksimaalselt omavahel tasakaalu viia. Uurimisobjekt Riikliku arengukava „Eesti merenduspoliitika 2012-2020“ meetme 8.1 raames on väljundnäitajate rubriigis võimalike merehariduskontseptsiooni koostajatena nimetatud 3 õppeasutust – TTÜ (ennekõike EMERA näol), TÜ ja EMÜ (Eesti merenduspoliitika… 2012, 67). Nimetatud dokumendis ega ka muudes Eesti normdokumentides ei leidu ametlike merehariduse ja/või merendushariduse definitsioone. Riikliku arengukava alapeatükis 1.1 käsitletakse merendust klastripõhiselt, toetudes merendusklastri teemalistele EL töödokumentidele, samas toonitatakse, et arengukavas räägitakse mitte niivõrd merendusklastrist, kui merendussektorist ja meremajandusest ning sellega seotud valdkondadest. Arengukava joonisel 1 on näidatud merendussektori valdkonnad ja tegevused ning nendevahelised seosed, kuid nende hulgas on rida selliseid tegevusi, mis põhimõtteliselt ei nõua erialast merendusalast haridust (nt rannikutegevusalad, mere- ja rannamuuseumid, finantseerimine, erimeedia jt.). Teiselt poolt puuduvad joonisel mõned ülalmainitud Eesti õppeasutuste kompetentsi kuuluvad valdkonnad, nt merefüüsika, hüdrotehniliste rajatiste ehitus ja ekspluatatsioon, merebioloogia jm. ( Ibid , 5-6). Ülal kirjeldatust tulenevalt rakendas EMERA tööjõuvajaduse uuringu tellimisel ja rakendab käesoleva MHK koostamisel järgnevaid põhimõtteid: mereharidus hõlmab meresõiduga ning kalandusega seotud valdkondi, merendusharidus on laiem mõiste ja hõlmab ka meresõiduga ning kalandusega mitte seotud alasid; objektiivset ja subjektiivset haridusnõudlust uuritakse nende erialade ja ametikohtade jaoks, millel töötamiseks on suure tõenäosusega vajalik ühe või teise taseme merehariduse omamine; käesolev merehariduskontseptsioon käsitleb ainult mereharidust. Tööjõuvajaduse uuringus käsitletud ja MHK uurimisobjektiks olevad merenduse erialad ja ametikohad on toodud käesoleva töö lisas 1 (Rozeik, et al 2015, 20). Lisaks sellele on MHK uurimisobjektiks kalanduse valdkonna uuringu lisas 8 nimetatud tegevusalad ja vastavad ametikohad (Tööjõu… 2012). EESTI MERENDUSSEKTOR KUI RIIGIMAJANDUSE ÜKS OSA Eesti meremajanduse koht riigimajanduses Vastavalt riiklikule arengukavale „Eesti merenduspoliitika 2012-2020“ ligi 60% Eesti ekspordist ja impordist toimub meritsi, samuti „võimaldab avatus merele koos asukohaga suurte kaubavoogude teel Eestil teenida olulist sissetulekut rahvusvahelisest kaubaveost, turismist ning kalandusest“ (Eesti merenduspoliitika… 2012, 3). Tuginedes Maksu- ja Tolliameti ning Äriregistri andmetele on väidetud, et „meremajanduse osakaal hõives on 3,61%, maksulaekumistes 3,03% ning ettevõtete poolt loodavas lisandväärtuses 5,50%“ ning merendussektor annab otseselt tööd enam kui 20 tuh. inimesele ( Ibid , 9). Eesti Mereakadeemias aastal 2011 läbiviidud klasteruuring räägib peeaegu 25 tuh. hõivatust Eesti merendusklastri kontekstis; sellest dokumendist nähtub, et merenduse valdkonna 100 suurima ettevõtte kogukäive jääb 4% ja 5% vahele riigimajanduse kogukäibest (Portsmuth, et al 2011). Värskeim uuring merendussektori mõjust riigi majandusele on läbi viidud Eesti Mereakadeemias aastal 2016 ja selle kohaselt moodustab merendusega seotud ettevõtete käive 3,7…4% riigi SKP-st, mis on võrreldav põllumajanduse osaga SKP-s (~3,6%). Laevanduse ja sadamate kogukäive moodustab sellest suurima osa, ~2,5% SKP-st. Vastavalt uuringule annab merendussektor tööd enam kui 20 tuh. inimesele. (Merendussektori… 2016) Nimetatud uuringute tulemused korreleeruvad omavahel, kuid siiski ei anna päris täpset ülevaadet sektorist ennekõike Eesti statistikas kasutatavate metoodikate puudulikkuse tõttu. Pealegi vajab täpsemat arvestamist täiustatud metoodikate abil merendusklastri alamklastrite kaudne mõju riigimajandusele, mis võib vastavalt ülalmainitud EMERA uurimistööle anda lisaks veel kuni kaks kolmandikku otseselt arvutatud merendussektori käibest ( Ibid, 42). Nagu oli juba alapeatükis 1.2 mainitud, käsitleb riiklik arengukava merendust klastripõhiselt, samas tuleb nentida, et Eesti merendusklastri olulise määramatuse tõttu on selles dokumendis uurimisobjekt selgelt piiritletud nn merendussektoriga ja sellesse kuuluvate ning sellega seotud valdkondade ja tegevusalade majandustegevust käsitletakse kui meremajandust (Eesti merenduspoliitika… 2012, 6). Eesti merendussektori määratlemine käesoleva uuringu eesmärgil Riiklikus arengukavas „Eesti merenduspoliitika 2012-2020“ nähakse võimalike merehariduskontseptsiooni koostajatena kolme õppeasutust (vt alapeatükk 1.2), mis peaks muuhulgas tähendama, et uuritavate tegevusalade loetelu peaks olema laiem ja mitmekesisem, kui see on toodud riiklikus arengukavas ( Ibid , 6). Nagu käesoleva dokumendi alapeatükis 1.2 oli juba välja toodud, on MHK koostamisel piirdutud meresõidu ja kalandusega otseselt seotud valdkondadega. Vastavalt sellele põhimõttele on käesolevas töös merendussektor jaotatud järgnevateks tegevusvaldkondadeks: laevaehitus ja -remont, laevandus, laevade pukseerimine, laevade punkerdamine, laevade mehitamine, sadamad, stivideerimisteenused, laevade agenteerimine, kaupade ekspedeerimine ning logistika, kalandus. Tööjõuvajaduse uuringus aastateks 2015-2025 prognooside koostamisel olid need tegevusvaldkonnad (peale kalanduse) koondatud kolme tegevusalagruppi: laevaehitus ja -remont, laevandus (sh pukseerimine, punkerdamine ja laevade mehitamine) ning sadamad (sh stivideerimisteenused, laevade agenteerimine, kaupade ekspedeerimine ja logistika) (Rozeik, et al 2015). Tulenevalt kalandussektori tööjõu uuringu jaotusest käsitletakse järgnevaid kalandusega seotud valdkondi: kalapüük, kalakasvatus ja töötlemine, kalapüüniste ehitus, riigi- ja järelevalveasutused (Tööjõu… 2012). Käesoleva uuringu kontekstis on need tegevusvaldkonnad koondatud ühte tegevusalagruppi kalanduse nime all. MEREHARIDUSE STRUKTUUR JA TASEMED TAASISESEISVUNUD EESTIS 1992. aastal loodi tollel ajal Eestis tegutsevate merekutseõppeasutuste (Tallinna Merekool, Tallinna Merekolledž ja Tallinna Kutsekeskkool nr 1) baasil Eesti Merehariduskeskus (EMHK). 1993. aastal kinnitatud arengukontseptsiooni kohaselt oli üks EMHK peamisi eesmärke kõigi tasemete merehariduse ühe katuse alla koondamine Eestis, kui mitte geograafiliselt, siis vähemalt ühest keskusest koordineerimist silmas pidades. Seda eesmärki täites nägi EMHK koordineeritavate õppeasutuste ja -üksuste loetelu välja järgmine: rakenduslik kõrgkool EMHK – kõrgharidus; EMHK Ametikool (kutsekeskkooli tase) koos osakonnaga Tartus; MTÜ Pärnu Merenduskeskus – kutsekoolitus reakoosseisule (tasulised kursused); merendusklassid gümnaasiumides (algusaastatel Orissaare, Pärnu, Kunda ja Narva); MTÜ Eesti Noorte Mereklubi asukohaga Tallinnas – huvikooli tasandil 4-9 kl õpilastele. Kõrgharidus Kuni aastani 1992 ehk EMHK loomiseni Eestis ei olnud merekõrgharidust andvaid õppeasutusi. Aastal 1999 nimetati EMHK ümber Eesti Mereakadeemiaks (EMERA) ning jätkati rakenduskõrghariduse andmist (kuni aastani 2000 diplomiõpe), lisaks sellele aastal 2006 käivitati koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga magistriõpe; EMERA koosseisu kuulunud Tallinna Merekooli (hiljem EMERA kutseõppeosakonna) kaudu pakuti ka erialast kutseharidust. 2014. aastal liideti EMERA Tallinna Tehnikaülikooliga ning sellest sai tänapäevaks merendusalast rakenduskõrgharidust ja magistriõpet pakkuv TTÜ koosseisu kuuluv üksus Eesti Mereakadeemia (EMERA). Kutseõppeosakonna näol moodustati eraldiseisev kutseõppeasutus E esti Merekool. Kuni aastani 2016 (k.a) oli merealast tasemeharidust võimalik Eestis omandada kahes kõrgharidusasutuses: EMERA ja TTÜ Kuressaare kolledž. Tulenevalt TTÜ struktuurimuutustest on alates 01.01.2017 TTÜ Kuressaare kolledž liidetud EMERA- ga ja kannab nime Eesti Mereakadeemia Kuressaare keskus. Õppeaastal 201 7 /201 8 o n võimalik merendusalast haridust saada seitsmel rakenduskõrgharidusõppe ja ühel magistriõppe õppekaval (vt. lisa 2). Ajaperioodil 1995-2016 merekõrghariduse õppekavade avamise, sulgemise ning nende nimetuste muutmise dünaamika kajastub lisas 3 toodud tabelis, sama tabelist on näha ka igal õppekaval lõpetanute arv aastate lõikes ning igal õppekaval summaarne lõpetanute arv kuni aastani 2016. Kutseõpe Merekutseharidusel Eestis on pikk ja väärikas ajalugu. Esimene Eesti/Läti merekool avati 1864.a Heinastes (tänapäeval Ainaži Läti Vabariigi territooriumil). 19. sajandi teisel poolel merekoolid tegutsesid erinevatel ajavahemikel Narvas, Paldiskis, Käsmus ja Kuressaares. (Eesti Mereakadeemia 95… 2014) Tänapäeva mõistes merekutsehariduse algusaastaks loetakse siiski aastat 1919, mil alustas oma tegevust Tallinna Puidutööstuse Õppetöötuba, mille koosseisus olid ka merendusklassid. Alates sellest aastast tänapäevani on merekutseharidust antud erinevate õppeasutuste kaudu ja koosseisus, k.a EMHK, hiljem EMERA õppetöö osana perioodil 1992-2014. TTÜ-ga ühinemine augustis 2014 tähendas muuhulgas EMERA koosseisus kutseõppe andmise lõpetamist, sest haridusvaldkonna seadused, sh värskelt jõustunud Tallinna Tehnikaülikooli seadus ei näinud ette ülikooli koosseisus kutseõppe andmise võimalust. Edaspidiseks merekutsehariduse võimaldamiseks loodi samal aastal iseseisev kutseõppeasutus Eesti Merekool. Antud kontseptsiooni eesmärke silmas pidades piirdutakse kutseõppe vaatlusel viimase 12 aastaga. Õppeaastal 2016/2017 oli 4-s Eesti kutseõppeasutuses võimaldatud vastuvõtt 21-le merekutseõppe õppekavale (vt. lisa 4). Perioodil 2004-2015 Eestis merekutseharidust pakkuvate õppekavade loetelu on toodud merendussektori tööjõuvajaduse uuringu lisa 2 tabelis 34. Eelkutseõpe gümnaasiumides ja põhikoolides EMHK loomisest möödunud aja jooksul merendusklasse on avatud erinevate Eestimaa paikade koolides, paljud neist aga on tänaseks suletud. Kuni aastani 2008 toimus eelkutseõpe erinevatel ajavahemikel põhikoolides ja gümnaasiumides Tallinnas, Pärnus, Narvas, Kundas, Orissaares, Muhus ja Tõstamaal, 2008. aastaks jätkas neist oma tegevust vaid Orissaare merendusklass. Õppeaastal 2015/2016 toimus merendusalane eelkutseõpe vaid ühes merendusklassis – Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumis (alates 2009). Eesti Merekool näeb oma arengukavas sellel suunal tegevuse aktiveerimist ning lähiaastatel merendusklasside taasavamist veel 2-3 koolis. Täiendus- ja täiskasvanute koolitus Esialgu EMHK, alates 2000. aastast EMERA koosseisu kuuluv Pärnu Merenduskeskus pakkus tasulist täiskasvanute koolitust reakoosseisu tasemel (madrus, motorist). Aastal 2007 oli seal avatud ka merendusalast kutseharidust pakkuv EMERA osakond, mis võttis samal aastal vastu kutseõppesse 23 inimest, kellest 17 kooli ka lõpetasid. Aastal 2011 see osakond siiski suleti, augustis 2013 aga suleti EMERA nõukogu otsusega Pärnu Merenduskeskus ise. Tulenevalt merendusvaldkonna omapärast, ennekõike tegevmeremeeste väljaõpet, diplomeerimist ja vahiteenistust reguleeriva rahvusvahelise konventsiooni STCW 78 nõuetest, on esialgu EMHK, hiljem EMERA koosseisus algusest peale tegutsenud merenduses töötavate spetsialistide täiendus- ja ümberõpet korraldav osakond (alates 2014. a EMERA täiendusõppe keskus). Keskus pakub nii nn konventsioonialase täiendusõppe regulaarseid koolitusi laevapere liikmetele kui ka laias spektris mittekonventsioonialaseid kursusi. (EMERA koduleht, 2017) Teistest Eestis merendusalast täienduskoolitust pakkuvatest asutustest võib nimetada eeskätt aastal 1999 esmakordselt Äriregistrisse kantud eraõppeasutust Revali Merekool (AS MSCA). Peale STCW 78 rahvusvahelise konventsiooni nõuetest tulenevaid ja mittekonventsioonialaseid täienduskoolitusi pakub Revali Merekool madruse väljaõpet kutseõppe tasemel ning huvihariduse valdkonda kuuluvaid merendusalaseid koolitusi (väikelaevajuhi kursus, jetijuhi kursus jm). (Revali Merekooli koduleht, 2017) Suurimaks kliendiks ülal nimetatud täienduskoolitusasutustele on viimast ca 25 aastat olnud (ja on siiamaani) Tallinki ja Silja Line kaubamärke ühendav AS Tallink Grupp. Alates aastast 2015 on selle koosseisus loodud koolitusüksus, mis korraldab eeskätt konventsioonialaseid koolitusi oma personalile. LÄHTEANDMETE KOGUMINE JA ANALÜÜS Merendussektori tööjõuvajaduse uuring Käesoleva töö alapeatükis 1.1 kirjeldatud merendussektori tööjõuvajaduse uuring oli tellitud MKM ja TTÜ kaasfinantseerimisel aastal 2014 ja selle peaeesmärk oli koostada Eesti merendussektori tööjõuvajaduse prognoos aastateks 2015…2025. Teisiti väljendades oli uuringu eesmärk hinnata, millise mereharidusega inimesi ja kui palju on Eesti tööturul järgneva 10 aasta jooksul vaja. TTÜ poolt oli selle töö korraldaja ja koordinaator Eesti Mereakadeemia. Uuringu kvaliteet ja erapooletus oli tagatud hanke väljakuul utamisega, mille võitis Poliitikauuringute Keskus Praxis. Tulenevalt alapeatükis 1.2 kirjeldatud metoodilisest lähenemisest kaasati uuringusse need ettevõtted, asutused ja muud organisatsioonid, kelle töötajatele või vähemalt osale neist pidi suure tõenäosusega olema ühe või teise taseme merehariduse omamine vajalik. Seega võeti vaatluse alla alapeatükis 2.2 loetletud tegevusvaldkonnad. Nende valdkondade ettevõtetes analüüsiti mereerialadele vastavaid ametikohti, millel töötamine suure tõenäosusega eeldab merealaseid teadmisi ning seega ka vastava hariduse omamist. Uuringus käsitletavad erialad ja ametikohad on toodud lisas 1. Statistilise analüüsi, intervjuude ja eksperthinnangute põhjal koostati tulevikustsenaariumid, mis olid aluseks tööjõuvajaduse prognoosi koostamisele. Need kolm stsenaariumi olid (Rozeik, et al 2015): baasstsenaarium – hetkeolukorra ja minevikutrendide lihtne peegeldamine tulevikku; konservatiivne stsenaarium – arengutegurite tagasihoidlikum realiseerumine; optimistlik stsenaarium – sektori arenguvõimalused realiseeruvad täiel määral. Merendussektori tööjõuvajaduse uuringu tulemustest ehk objektiivsest tööjõuturu nõudlusest tuleb juttu edaspidi alapeatükis 5.1. Kalandussektori tööjõuvajaduse uuring Kalandussektori tööjõuvajaduse uuringu (Tööjõu… 2012) viis läbi Põllumajandusministeeriumi tellimusel Eesti Uuringukeskus aastal 2012 ja selle põhieesmärgiks oli kaardistada, millise haridusega tööjõudu kasutatakse kalandussektoris (kalapüügi, kalakasvatuse ja töötlemise alasektorites, kalapüüniste ehituses, riigi- ja järelevalveasutustes) ning kui palju ja millise hariduse ning kvalifikatsiooniga inimesi vajatakse sektorisse lähi- (2013) ja pikas perspektiivis (2020). Uuringu tulemusena prognoositava kalandussektori hinnangulisest tööjõuvajadusest ehk objektiivsest tööjõuturu nõudlusest kalanduses räägitakse käesoleva töö alapeatükis 5.2. Merendusalaste õppeasutuste lõpetajate uuring Tulenevalt käesoleva töö peatükis 1 kirjeldatud metoodilisest lähenemisest on reaalse haridusturupakkumise prognoosimiseks oluline teada mitte üksnes mereharidust andvatesse õppeasutustesse sisseastujate ja nende asutuste lõpetajate oodatavad arvud, vaid omada ka ülevaadet sellest, kuidas kulgeb merealase tasemehariduse saanud inimeste edaspidine karjäär, käesoleva töö eesmärke silmas pidades kuni 10 aasta jooksul pärast õppeasutuse lõpetamist. Sellise ülevaate saamiseks korraldas EMERA teadus- ja arenduskeskuse (EMATAK) eestvedamisel ajavahemikul november 2015 kuni juuni 2016 uuringu merendusalaste õppeasutuste lõpetajate seas. Küsitluses esitatud küsimused võib laias laastus jagada nelja rühma: Üldised küsimused: vastajate jaotus soo, vanuse, emakeele järgi Hariduskäiku puudutavad küsimused: Milline õppeasutus, mis erialal ja millal lõpetati Miks valiti mereharidus Kuidas oldi rahul õppeasutuses saadud teoreetilise ja praktilise ettevalmistusega Tööga seotud küsimused: Kas asuti erialasele tööle kohe peale õppeasutuse lõpetamist ning mis ametikohale tööle asuti Mis ametikohal töötatakse vastamise hetkel Mitu aastat kuulus sellele ametikohale jõudmiseks ning kui pikk on praeguse ametikoha tööstaaž Kui töötatakse merel, siis mis laeval (lipu all) Keskmine sissetulek (vabavalikul) Vastajate huvi merehariduse edendamise vastu. Avatud küsimuste abil uuriti nt kas ja kuidas on vastajad valmis panustama merehariduse edendamisse; küsitluse lõpus oli võimalik lisada vabas vormis täiendavaid kommentaare. Uuringu peamiseks sihtrühmaks olid vastajad, kes peale mereharidusasutuse lõpetamist on töötanud või töötavad ka praegu merendussektoris. MHK seisukohalt on oluline ka teada nende inimeste arvu ja erialast koosseisu, kes ei siirdunud pärast mereõppeasutuse lõpetamist üldse erialasele tööle või suhteliselt kiiresti lahkusid merendussektorist. Vastajaid jagati küsimuste esitamisel kahte rühma olenevalt sellest, kas töötavad (töötasid) nad merel või maal; teine jaotus oli ajaline: need, kes lõpetasid merendusalase õppeasutuse 1992 aastal ja varem ning need, kes lõpetasid aastal 1993 ja hiljem. Viimane jaotus on ajendatud sellest, et alates aastast 1992 hakkas tegutsema Eesti Merehariduskeskus ja esimene merendusalase kõrghariduse saanud lend lõpetas selle aastal 1993. Uuringu tulemused kajastuvad raportis (Kuuse & Kopti 2016). Tehtud analüüsi tulemustest ja sellest tulenevatest järeldustest tuleb juttu käesoleva töö peatükis 6. OBJEKTIIVNE HARIDUSNÕUDLUS EESTI MERENDUSE JA KALANDUSE TÖÖJÕUTURUL Merendussektori tööjõuvajadus aastatel 2016-2025 Merendussektori tööjõuvajaduse prognoosimisel on uuritavad tegevusalad koondatud kolme tegevusalagruppi: laevandus , mis sisaldab peale laevanduse kui kaupade ja reisijate vedu veel laevade pukseerimist, punkerdamist ja mehitamist, laevaehitus ja -remont (sh väikelaevade ehitus ja remont) ning sadamad (sh stividoriteenused, laevade agenteerimine ja kaupade ekspedeerimine). Sama põhimõtet on järgitud ka käesolevas töös. Tööjõuvajadust on analüüsitud lähtuvalt kolmest arengustsenaariumist (Rozeik, et al 2015, 11): Baasstsenaarium – hetkeolukorra ja minevikutrendide lihtne peegeldamine tulevikku, struktuurseid arengumuutusi ei toimu, st tööjõuvajadus juhul, kui jätkub sektori areng vastavalt senise arengu projektsioonile. Konservatiivne stsenaarium – eeldatakse kaardistatud arengutegurite mõnevõrra tagasihoidlikumat realiseerumist. Optimistlik stsenaarium – erinevalt konservatiivsest stsenaariumist valitakse kõige positiivsemad arenguvõimalused ehk tööjõuvajadus juhul, kui realiseeritakse sektori ees seisvad väljakutsed täiel määral. Kõigi kolme tegevusalagrupi võimalike arengustsenaariumide detailsem kirjeldus on toodud merendussektori tööjõuvajaduse uuringu alapeatükkides 4.2.1 – 4.2.3 (Rozeik, et al 2015, 76-79) . Merendussektoris aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus haridustasemete kaupa tegevusalagruppide alusel on toodud tabelis 5.1 ja aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus ametikoha alusel tabelis 5.2. Tabelite 5.1 ja 5.2 summaarsed numbrid on erinevad, sest tabelis 5.1 ei kajastu riigi- ja järelevalveasutuste tööjõuvajadus merendusharidusega töötajate järele. Tabelis 5.1 ei eristata kõrghariduses rakenduskõrgharidus-, bakalaureuse ja magistriõpet. Selle põhjus on esiteks selles, et vastavalt kõrgharidusstandardile on rakenduskõrgharidus- ja bakalaureuse õpe mõlemad kõrghariduse esimese taseme õpped (Kõrgharidusstandard, § 7, § 8), teiseks kõik lisa 2 tabelis toodud merekõrghariduse esimese astme õppekavad on rakenduskõrgharidusõppe õppekavad. Mis puutub magistriõppesse, siis kõrghariduse teise taseme õppena eeldab see eelnevalt esimese taseme õppe läbimist lähedasel erialal, merenduses aga on selleks valdavas enamuses merendusalase rakenduskõrgharidusõppe õppekavad, nii et bakalaureuse õppe läbinute osakaal magistriõppesse sisse astunutest on marginaalne. Tabel STYLEREF 1 \s 5 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 1 . Merendussektoris aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus haridustaseme ja ettevõtete tegevusala alusel. Allikas: Rozeik, et al 2015, 81 Tabelist 5.1 nähtub, et kogunõudlus on suurim kutseharidusega ja seejärel kõrgharidusega tööjõu järele. See pilt on erinev laevaehituse ja -remondi tegevusalagrupi jaoks, kus tulevikus on mõnevõrra suurem vajadus kõrgharidusega töötajate järele, võrreldes kutseharidusega töötajatega. Kuigi praegusel hetkel on sel tegevusalal kõrghariduse saanud töötajate osakaal väiksem kui kutseharidusega töötajate oma, on esimesed enamasti veel Nõukogude Liidu ajal kõrghariduse saanud vanemaealised inimesed, kellest paljud siirduvad suure tõenäosusega järgmise 10 aasta jooksul pensionile. Seega suurema osa nõudlusest moodustab olemasoleva tööjõu asendamise vajadus, mis moodustab erinevate stsenaariumite korral kokku ligi 60–80% koguvajadusest. Tabel STYLEREF 1 \s 5 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 2 . Merendussektoris ning riigi- ja järelevalveasutustes aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus ametikoha alusel. Allikas: Rozeik, et al 2015, 81 Tabelist 5.1 tulenev laevanduse tegevusalagrupis enam kui kahekordne kutseharidusega töötajate vajadus, võrreldes kõrgharidusega töötajatega, ei pruugi täiel määral vastata objektiivsele reaalsusele. Meresõiduohutuse seadus näeb ette kõrghariduse omandamise kohustust ainult kõrgema juhtivkoosseisu jaoks (kapten, vanemtüürimees, vanemmehaanik, teine mehaanik) ning ei esita sellist nõuet vahitüürimehe ja vahimehaaniku (teine tüürimees, kolmas ja neljas tüürimees, kolmas ja neljas mehaanik) haridustasemele (Meresõiduohutuse seadus, § 20, lg 5 3 ). Peamiseks mõjuteguriks on aga asjaolu, et laeval töötades ei ole võimalik jõuda kõrgema juhtivkoosseisu ameti kohtadele kõiki alamastmeid läbimata (nõutavas mahus meresõidupraktikat omamata). See tingib nn laevaohvitseri karjääripüramiidi tekkimist, mis tähendab seda, et kõrgema juhtivkoosseisu ametikohtade tööjõunõudluse rahuldamiseks peab olema ette valmistatud seda nõudlust märkimisväärselt (võib-olla isegi mitmekordselt) ületav arv alamastmete töötajaid (antud juhul vahiohvitsere). Seega kutseharidusega laeva vahiohvitseride ülekaal viiks paratamatult kõrgema juhtivkoosseisu tööjõuvajaduse mitterahuldamiseni. Arvesse tuleb võtta ka õppurite endi eelistused, vähemalt nende omad, kellel pole kavas katkestada tegevmeremehe karjääri poole pealt, kõrgematele ametikohtadele jõudmata. Ülaltoodud arvesse võttes, samuti arvestades tööjõuvajaduse uuringus toodud asjaolu, et mitte kõik kutseharidusega töötajad ei pea töötamiseks omama tingimata taseme kutseõppes omandatud haridust (nt motoristid ja madrused tabelis 5.2, kes võivad vajalikud oskused omandada ka täienduskoolituse käigus), võib esmalähenemises pidada laevanduses kõrgharidusega töötajate vajadust isegi kõrgemaks, kutseharidusega töötajatega võrreldes, ja merendussektori kogunõudlust vähemalt võrdseks kõrg- ja kutseharidusega töötajaid silmas pidades. Pealegi tuleb kõrg- ja kutsehariduse vahekorra kujundamisel paratamatult arvesse võtta merenduse ja laevanduse kui merenduse ühe olulisema osa ülikiiret arengut tänapäeval, kõigepealt kõrgtehnoloogiliste ja valdkondade piiriüleste lahenduste rakendamisel, mis esitab kõrged nõuded mitte ainult töötajate kutsealastele, vaid ka teistest valdkondadest pärit teadmistele ja oskustele, samuti nende isikuomadustele ning üldise harituse tasemele. Tööjõuvajaduse uuringust on selgunud, et merendussektori ettevõtetel ning riigi- ja järelevalveasutustel on perioodil 2016-2025 juurde vaja sõltuvalt stsenaariumist ligikaudu 670–978 mereharidusega töötajat (vt tabel 5.2). Neist suurima osa (48% kuni 51% kogunõudlusest sõltuvalt arengustsenaariumist) moodustab tööjõunõudlus laevanduse, 25% kuni 29% laevaehituse ja -remondi ning 21% kuni 24% sadamate tegevusalagrupis. Kalandussektori tööjõuvajadus aastatel 2013-2020 Kalandussektori tööjõuvajaduse kindlaksmääramisel on aluseks võetud Eesti Uuringukeskuse poolt aastal 2012 läbi viidud uuringu tulemused. Kalandussektoris töötajate arv vanuse lõikes ja vabad ametikohad 2012. aasta alguse seisuga ning tööjõu hinnanguline vajadus aastateks 2013 ja 2020 on toodud nimetatud uuringu tabelis 35 (Tööjõu… 2012, 122) ning käesoleva uuringu tabelis 5.3 . Tabel STYLEREF 1 \s 5 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 3 . Kalandussektoris ning riigi- ja järelevalveasutustes aastaks 2025 lisanduv tööjõuvajadus ametikoha alusel. Allikas: Tööjõu… 2012, 122; autorite töödeldud Ametikoht Töötas 2011 a. Lisavajadus 2020 a. Lisavajadus 2025 a. Kapten* 36 18 36 Püügikapten* 45 19 24 Tüürimees 23 8 10 Laevamehaanik 34 13 18 Tehnoloog* 27 11 15 Kvaliteedispetsialist 10 5 4 Tootearendaja 6 4 4 Kalandusspetsialist 10 6 10 Külmutusmehaanik 10 3 6 Kalakasvataja* 35 27 39 Madrus 31 19 28 Kalatöötleja 617 96 86 Kalur 129 49 73 Riigiametnikud 49 10 15 Kokku 1062 288 366 * ettevõtetele tähtsad ametikohad, kuhu on töötajaid raske leida Tabelist 5.3 on välja jäetud need kalandussektori uuringu tabeli 35 ametikohad, mis tõenäoliselt ei nõua tingimata töötaja mere- või kalandusalast tasemeharidust (veterinaar, operaator, seadistaja, lihttööline, abitööline) ning need, nõudlus millele aastaks 2020 puudub (insener, laevaelektrik, laevamotorist, rannakalur), samuti märksõna „muu“ all olevad ametikohad, kuna nende kohta puudub konkreetne info. Kolmel juhul on tabelis 35 kahes lahtris olevad ametikohad viidud ühte, sest tegemist on sarnaste või isegi sisuliselt samade ametikohtadega; need paarid on: püügikapten/püügimeister ühise nimetuse „püügikapten“ all, madrus/tekimadrus ühise nimetuse „madrus“ all ja kalatöötleja/kalatöötlemise meister ühise nimetuse „kalatöötleja“ all. Et tabelis 5.3 kirjeldatud tööjõu vajadust on hinnatud küsitletutelt saadud subjektiivsete (sageli vasturääkivate) hinnangute alusel, tuleks nendesse numbritesse suhtuda teatud ettevaatlikkusega, samas võib eeldada, et kvalitatiivselt on need tulemused piisavalt adekvaatsed. EESTI MEREHARIDUSTURU PAKKUMINE AASTATEL 2017…2025 Subjektiivne haridusnõudlus Merenduse ja kalanduse erialadele vastuvõtt aastatel 1999 … 2016 Mereharidusturu subjektiivset nõudlust analüüsitakse peamiselt Eesti Mereakadeemiasse (alates õ/a 2014/2015 TTÜ Eesti Mereakadeemia) vastuvõtu alusel. Selle põhjuseks on asjaolu, et käesoleva uuringu objektiks olevatel ametikohtadel (vt. tabelid 5.2, 5.3) töötamiseks vajalikku tasemeharidust on taasiseseisvunud Eestis rakenduskõrgharidusõppe tasemel võimaldanud peamiselt Eesti Mereakadeemia, sealjuures on aastatel 1992… 2014 ka merekutsehariduse tasemeõpe olnud EMERA (aastani 1999 EMHK) koosseisus. Antud töö eesmärkide täitmiseks piirdutakse vastuvõtu osas ajavahemiku 2000 kuni 2016 analüüsiga, mis on piisavalt pikk periood üldistuste tegemiseks ja trendide väljaselgitamiseks. Lisas 5 toodud tabelist on näha EMERA rakenduskõrghariduse õppekavadele planeeritud (kuni aastani 2014 riigi poolt tellitud) õppekohtade arv, igale õppekavale esitatud avalduste arv, immatrikuleeritud üliõpilast e arv õppeaastate lõikes. Lisa 6 tabelis on toodud andmed merekutsehariduse õppekavadele vastu võetud ja lõpetanute kohta ajavahemikul 1999… 2015. Demograafiline situatsioon ja selle mõju hindamine kuni aastani 2025 Lisa 5 tabelite analüüs näitab, et merendusega seotud erialadele sisse astuda soovijate absoluutarv on vähene nud alates õppeaastast 2009/2010. Üks põhjusi võib olla see, et alates aastast 2007 hakkas kõrg- ja kutsekoolidesse sisseastujate arvu mõjutama suhteliselt pikaajaline demograafilise situatsiooni halvenemise periood, mis väljendus märkimisväärses gümnaasiumite ja ka põhikoolide lõpetajate arvu vähenemises. Joonisel 6. 1 on graafiliselt näidatud haridusstatistika portaali HaridusSilm andmetel põhinev Eesti gümnaasiumite ja põhikoolide lõpetajate arv aastatel 2005… 2016 (HaridusSilm 2017). Nagu võib jooniselt 6. 1 näha, on ajavahemikul 2007… 2016 keskhariduse omandanud koolilõpetajate arv vähenenud 1,7 korda (11 239 lõpetajat aastal 2007 ja vastavalt 6615 aastal 2016). Samal perioodil on EMERA (alates õ/a 2014/2015 TTÜ EMERA) rakenduskõrgharidusõppesse sisse antud summaarne avalduste arv langenud 1,9 korda (890 avaldust aastal 2007 ning 467 aastal 2016). Põhikoolide lõpetanute ja seejärel gümnaasiumitesse mittesiirdunute õpilaste arv oli perioodil 2006 (lõpetajate maksimaalne arv) kuni 2014 (suurim madalseis) vähenenud 1,9 korda (6 291 lõpetajat aastal 2006 ja vastavalt 3 204 aastal 2014). Joonis STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Joonis \* ARABIC \s 1 1 Eesti gümnaasiumite ja põhikoolide lõpetajate arv aastatel 2005-2016; EMERA rakenduskõrgharidusõppe õppekavadele esitatud avalduste arv Allikas: haridusstatistika portaal HaridusSilm, autori te töötlus Jooniselt 6. 2 on näha, et perioodil 2007… 2016 gümnaasiumite lõpetajate ning siit tulenevalt ka potentsiaalsete tasememereharidust omandada soovijate absoluutarvu vähenemine ei ole mõjutanud iga-aastaselt merehariduse rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe õppekavadele vastu võetud summaarset üliõpilaste arvu; see arv on püsinud stabiilne (alates õ/a 2008/2009 200 ja 250 vahel, keskmine 10 aasta lõikes 214 vastu võetud üliõpilast ühe õppeaasta kohta), mis näitab, et potentsiaalsete kõrgemat mereharidust omandada soovijate haridusturg on olnud piisavat stabiilne, et tagada planeeritud vastuvõtt ka halvenenud demograafilise situatsiooni tingimustes. Tuginedes Eesti Statistikaameti prognoosidele võib väita, et gümnaasiumite lõpetajate arvu vähenemine jätkub lühikest aega ja saavutab oma madalaima seisu aastal 2018 (6112 gümnaasiumite lõpetajat). Edasi aga protsess pöördub ja alates aastast 2019 algab aeglane, kuid järjepidev keskhariduse omandanute arvu kasv ning aastaks 2025 võib see number olla 7311 gümnaasiumi lõpetajat ehk suureneda ca 1,2 korda võrreldes aastaga 2018. Joonis STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Joonis \* ARABIC \s 1 2 . Eesti Mereakadeemiasse igal õppeaastal vastu võetud üliõpilaste summaarne arv ajavahemikul õ/a 2000/2001 kuni õ/a 2016/2017 (autorite koostatud) Gümnaasiumitesse mittesiirdunud põhikoolide lõpetajate arvu madalaim seis on olnud aastal 2014 (3204 lõpetajat); alates sellest ajast toimub vastava sihtgrupi aeglane kasv ja aastaks 2025 võib see number olla 4165 põhikooli lõpetajat ehk suureneda ca 1,3 korda võrreldes aastaga 2014. (Eesti Statistikaamet 2017) Joonisel 6. 3 on näha gümnaasiumite ja põhikoolide lõpetajate arvu muutmise dünaamikat ajaperioodil 2014… 2030, kusjuures aastatel 2017… 2030 on tegemist prognoosiga. Joonis STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Joonis \* ARABIC \s 1 3 . Gümnaasiumite ja põhikooli lõpetajate arvu prognoos perioodiks 2017… 2030 Allikas: Eesti Statistikaamet, autori töötlus Eestis merendusalast haridust omandada soovijate prognoos kuni aastani 2025 Toetudes joonisel 6. 3 kajastuvale prognoosile ja ekstrapoleerides viimasel 10 aastal aset leidnud trende tulevikku võib väita, et rakenduskõrgharidusõppe tasemel mereharidust omandada soovijate (potentsiaalsete sisseastujate) arv jõuab õppeaastal 2018/2019 madalaimale tasemele ja moodustab ca 430… 440 avaldust ehk keskmiselt ca 2,0 kandideerijat ühele kohale (keskmine kaalutud üldkonkurss merehariduse ja kalanduse õppekavadele). Alates õppeaastast 2019/2020 sisse antud avalduste arv hakkab aastati ühtlaselt kasvama ja õppeaastaks 2025/2026 jõuab ca 540… 550 avalduse tasemeni, mis teeb keskmiseks konkurssiks ca 2,5 avaldust ühele kohale (tingimusel, et vastuvõtu maht ja struktuur vaadeldava 9 õppeaasta jooksul jäävad muutumatuks). Need numbrid näitavad, et ka kõige madalama gümnaasiumi lõpetajate arvuga aastal tasememereharidust omandada soovijate arv jääb praegust vastuvõttu tagavale tasemele, aastani 2025 aga võib vastuvõetavate üliõpilaste arv olema vajadusel suurendatud vähemalt 300 inimeseni aastas. Laevaohvitseride erialadele kutseõppe tasemel võib vastuvõtt olla samuti suurendatud ja võib moodustada ca 110 inimest aastas. P opulaarsuse järgi on vaadeldaval perioodil kindla edumaaga esikohal olnud õppekava „Mereveonduse ja sadamatöö korraldamine“ (õppeaastani 2014/2015 õppekava nimetus „Sadamamajandamine ja meretranspordi juhtimine“). S elle eriala haridusturgu võib pidada kõige stabiilsemaks vaadeldavate erialade seas. Antud erialale vastu võetavate üliõpilaste arvu ei ole piiranud nõudluse puudumine või puudulikkus, vaid seda on määratud muudest, haridusturu subjektiivsest nõudlusest mittesõltuvatest kaalutlustest. Näiteks õ/a 2016/2017 oli vastu võetud 56 üliõpilast, mis moodustab 26% kogu selle õppeaasta vastuvõtust. Õ ppekava „Laevajuhtimine“ (õppeaastani 2014/2015 õppekava nimetus „Tüürimees“) on teisel kohal populaarsuse ja stabiilsuse järgi. Mitte väga kõrge konkurss tuleneb mitte niivõrd soovijate puudumisest, kuivõrd sellest, et sellele erialale võetakse vastu kõige rohkem üliõpilasi, näiteks õ/a 2016/2017 31% kogu vastuvõtust. Konkursi mõõdukuse veel üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et see eriala on väga spetsiifiline ja selle elukutse valimine eeldab valdkonna head tundmist ning teatud pühendum u st. See tähendab, et sellele erialale õppima tulijate seas on suhteliselt vähe juhuslike inimesi, neist aga kes sisse astuda soovivad, suur osa sisse ka saab. Seda võib öelda ka muude laeval töötamisega seotud erialade, nt õppekava „Laeva jõuseadmed“ kohta. Kolmandale kohale stabiilsuse ja populaarsuse järgi võib paigutada õppekava „Laeva jõuseadmed“, a rvukuse järgi on vastuvõtt sellele erialale samuti kolmandal kohal ja moodustas õ/a 2016/2017 ca 21% kogu vastuvõtust. Ülejäänud neli rakenduskõrgharidusõppe õppekava ehk „Külmutusseadmed“, „Veeteede haldamine ja ohutuse korraldamine“ (õppeaastani 2010/2011 õppekava nimetus „Hüdrograafia“), „Kalanduse tehnoloogiate majandamine ja juhtimine“ (õppeaastani 2014/2015 õppekava nimetus „Kalapüügi ja käitlemise tehnoloogia“) ning „Meretehnika ja väikelaevaehitus“ (õppeaastani 2014/2015 õppekava nimetus „Väikelaevaehitus“) võivad olla nimetatud „vähearvulisteks“ nii esitatud avalduste kui ka vastu võetud üliõpilaste arvu silmas pidades. Kogu õ/a 2016/2017 vastuvõtust moodustab summaarne vastuvõtt nendele õppekavadele 22% . Toetudes läbiviidud analüüsi tulemustele võib merehariduse rakenduskõrgharidusõppe õppekavadele prognoosida subjektiivset haridusnõudlust alates 220 inimesest õ/a 2017/2018 kuni 300 inimeseni õ/a 2025/2026. Magistriõppesse vastuvõtt võib sellel perioodil olla ca 25 inimest aastas. Eeldusel, et vaadeldaval perioodil vastuvõtt toimub samadele õppekavadele, mis õ/a 201 7 /201 8 , on nendele õppekavadele vastuvõtu piirarvude muutmise dünaamika aastate lõikes näidatud tabelis 6. 1 (prognoos). -44186 361147 Tabel STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 1 . Subjektiivse haridusnõudluse prognoos (vastuvõtt) rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe õppekavadele õppeaastateks 2017/2018 kuni 2025/2026 Tabeli 6. 1 osas tuleks silmas pidada alljärgnevat: olemasolevatele õppekavadele plaanitava vastuvõtu tagamiseks on vajalik järjepidev ja sihtotstarbeline turundustegevus, mille nõutav intensiivsus ja kulukus võib erialati olla erinev ning sõltub õppekavade atraktiivsusest ja muudest haridusturgu mõjutavatest teguritest; uute õppekavade (olemasolevate õpekavade uute spetsialiseerumiste) avamisel subjektiivne haridusnõudlus olemasolevatele ei pruugi jääda tabelis 6. 1 näidatud numbrite piiridesse, vaid võib muutuda sõltuvalt uute pakkumiste omapärast ja atraktiivsuse astmest ning turundustegevuse intensiivsusest ja tulemuslikkusest; tabelis 6.2 kajastub ainult edaspidise haridusturupakkumise aluseks olev subjektiivne haridusturunõudluse prognoos ning ei ole arvestatud objektiivse nõudlusega ja muude võimalike (sh poliitiliste) mõjutegurite ja muutustega. M erehariduse õppekavade lõpetamise dünaamika aastatel 2000… 2016 Alapeatükis 6.1 on analüüsitud mereharidusturu subjektiivset nõudlust ja prognoositud selle võimalikku muutust kuni aastani 2025. Subjektiivne haridusnõudlus mõjutab igal aastal õppima tulla soovijate arvu, haridusturu reaalse pakkumise kindlaks määramisel on aga oluline igal aastal lõpetajate ning valdavalt erialatööle siirdunute inimeste arv. Sellealaste seaduspärasuste ja trendide väljaselgitamine on käesoleva alapeatüki peamine eesmärk. On selge, et reeglina on igal aastal ühe või teise eriala lõpetajate arv väiksem, kui vastavat lendu moodustanud sisse astunute arv. Sisseastumise ja lõpetamise aastate vahel on tavaliselt nominaalõppeaja pikkune periood, kuid seda mitte alati. Erialati võib seda perioodi mõjutada ühe või teise õppekava omapära. Kuigi õppekavade „Laevajuhtimine“ ja „Laeva jõuseadmed“ nominaalõppeaeg on 4 aastat, pikeneb reaalne koolis õppimise aeg neil erialadel tänu meresõidupraktikale 1 aasta võrra, nii et käesolevas alapeatükis kasutatakse nende õppekavade jaoks 5-aastast ajanihet sisseastumise ja lõpetamise vahel. Ülejäänud rakenduskõrgharidusõppe õppekavade puhul on see 4 aastat. Ka üksikindiviidi tasemel võib reaalelus esineda nominaalõppeajast pikemat õpinguteaega. Selleks võib olla erinevaid põhjusi: akadeemiline puhkus (tavaliselt 1 aasta pikk), meeste puhul kaitseväes teenimine, muudel isiklikel põhjustel õpingute katkestamine edaspidise kooli naasmise ning lõpetamisega jms. Nende mõjutegurite täpne arvestamine oleks äärmiselt töömahukas ning aeganõudev ja ei annaks olulist lisandväärtust MHK kontekstis. Kui aga võtta arvesse, et ühel aastal õpinguid pikendanud üliõpilased kompenseerivad analoogsed kaod mõnel järgmisel aastal (jutt käib ainult neist, kes varem või hiljem õppekava edukalt läbivad), võib suhteliselt pikka uuritavat perioodi silmas pidades neid tegureid arvesse mitte võtta. Tabel STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 2 . Aastatel 1995-2016 merekõrghariduse õppekavadele sisse astunute ja lõpetanute suhe. Allikas: EMERA arhiivi materjalid, autorite arvutused * alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Laevajuhtimine“ ** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Mereveonduse ja sadamatöö korraldamine“ *** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Veeteede haldamine ja ohutuse korraldamine“ **** hõlmab õppekavasid „Kalatoodete tehnoloogia“ (vastuvõtt õ/a 2000/2001 kuni õ/a 2009/2010), „Töönduslik kalapüük ja kalakasvatus“/“Kalandusspetsialist“ (vastuvõtt õ/a 2004/2005 kuni õ/a 2010/2011) Tabelis 6. 2 on toodud võrdlus rakenduskõrgharidusõppe õppekavadele sisse astunute arvu ja vastava pikkusega õpinguteaja möödumisel lõpetanute arvu vahel sisseastumise õppeaastate lõikes alates õ/a 2000/2001. Hüdrograafia puhul on tegemist kahe õppekavaga, millest üks on sisuliselt teise õppekava järeltulija. Kalanduse osas on koondatud mitme õppekava andmed, mis erinevatel aastatel vahetasid teineteist välja. Analüüsides tabelit 6. 2 võib teha järgnevaid järeldusi: keskmine katkestanute arv on erialati väga erinev ja ka parimal juhul ületab reeglina 25% õpinguid alustanutest ehk on suhteliselt suur; vähem populaarsete õppekavade jaoks võib katkestanute arv olla ligikaudu kuni kaks kolmandikku sisse astunutest või mõnedel aastatel veelgi suurem; lõpetamise protsent on kõige kõrgem olnud õppekaval „Mereveonduse ja sadamatöö korraldamine“ (õppeaastani 2014/2015 õppekava nimetus „Sadamamajandamine ja meretranspordi juhtimine); viimast kuut aastat vaadates (lõpetamise aastad 2011-2016) on selle eriala lõpetamise tase veelgi paranenud, selle perioodi baasil arvutatud keskmine lõpetamise tase on 90%; arvestades viimaste aastate trende on edaspidi selle eriala kaalutud keskmine lõpetamise protsent võetud 80%; õppekaval „Laevajuhtimine“ (õppeaastani 2014/2015 õppekava nimetus „Tüürimees“) on 12 aastase perioodi arvestuses keskmine katkestanute suhtarv 37 %; trende arvestades on selle eriala kaalutud keskmine lõpetamise protsent võetud 60%; õppekaval „Laeva jõuseadmed“ on 12 aastase perioodi arvestuses katkestamise protsent olnud keskmiselt 30% ja on püsinud enam-vähem stabiilne; arvestades trende on eriala lõpetamise kaalutud keskmine võ etud 70%; õppekava „Külmutusseadmed“ puhul võib täheldada kahte vastassuunalist protsessi: vastu võetud üliõpilaste arv on kasvanud või olnud stabiilne, lõpetamise protsent aga on jätkuvalt kahanenud ; õppekavad „Kalatoodete tehnoloogia“ (vastuvõtt õppeaastatel 2000/2001 kuni 2009/2010) ja „Töönduslik kalapüük ja kalakasvatus“/„Kalandusspetsialist“ (vastuvõtt õppeaastatel 2004/2005 kuni 2010/2011) on ühendatud tabelis 6. 2 nimetuse „Kalandus“ all, vastavalt sellele on aastatel 2004… 2014 keskmine lõpetanute protsent olnud 40%. Nendele õppekavadele on alates õppeaastast 2011/2012 vastuvõtt lõpetatud, alates õppeaastast 2013/2014 avati vastuvõtt uuele õppekavale „Kalapüügi ja käitlemise tehnoloogia“ (alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Kalanduse tehnoloogiate majandamine ja juhtimine“), kuid sellel õppekaval esimesed nominaalajal lõpetajad on olnud vaid aastal 2017; Tabel STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 3 . Rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe õppekavade lõpetajate prognoos ajavahemikul 2017… 2025 Magistriõppes on 9-aastase ajaperioodi (sisseastumise õ/a 2006/2007 kuni 2014/2015) keskmine lõpetanute protsent 51% ja sellest numbrist suuri kõrvalekaldumisi selle perioodi jooksul pole olnud. Toetudes käesolevas alapeatükis läbiviidud analüüsi tulemustele ning subjektiivse haridusnõudluse prognoosile (vt. tabel 6. 1 ) on võimalik prognoosida, kui palju inimest võiksid igal aastal ühe või teise õppekava lõpetada ajavahemikul 2017 kuni 2025 juhul, kui olukord jääb muutumatuks . Prognoositavad lõpetajate arvud on toodud tabelis 6. 3 . Tabelis t oo dud arvud kajastavad statistilisel analüüsil tehtud järeldusi ja ei võta arvesse võimalike meetmeid, mida võetakse kasutusele lõpetajate suhtarvude suurendamiseks. Nende meetmete kirjeldust ja rakendamise planeerimist käsitletakse edaspidi . Mereharidust vajavatel ametikohtadel töötamise dünaamika Alapeatükkides 6.1 ja 6.2 läbi viidud analüüs võimaldab koostada prognoose merehariduse õppe kavade n-ö algväljundi kohta. T oetudes suhteliselt pika ajaperioodi jooksul kogutud statistilistele andmetele ning võttes arvesse demograafilist situatsiooni Eesti haridusturul ja selle võimalik k e arenguid lähima 10 aasta jooksul, on võimalik teatud tõenäosusega prognoosida kui palju ühel või teisel erialal merendusalase kõrg- ning kutse hariduse saanud inimesi võiks igal aastal õppeasutustest merendussektori t öötur ule tulla juhul, kui olukord ei muutu ehk ei võeta ette lisameetmeid õpinguid katkestanute arvu vähendamiseks . Sellised meetmed tuleb kindlasti välja töötada ja rakendada. Algväljundi numbritest siiski ei piisa järelduste tegemiseks tööjõuturu vajaduste rahuldamise kohta, sest mõned lõpetajatest võivad siirduda mitteerialasele tööle kohe pärast õppeasutuse lõpetamist, mõned võivad seda teha mitte kohe pärast diplomi saamist, vaid teatud aja möödumisel. Selliseid vähemalt 10 aastase perioodi jooksul merendussektorisse tööle mittetulnud või sealt lahkunud ja ka merendussektori siseselt töövaldkonda vahetanud inimesi tuleks arvestada tööjõuturusituatsiooni kindlaksmääramisel. Laevaohvitseride erialade puhul tuleb arvesse võtta ka nende erialade spetsiifikast tulenevat omapära. Nii tüürimehed kui ka laevamehaanikud saavad laevadel töötades liikuda karjääriredelit mööda ainult kindlaid reegleid järgides ehk nad saavad alustada pärast õppeasutuse lõpetamist oma meremehe karjääri reeglina kõige madalamatest laevaohvitseride astmetest ning liikuda kõrgematele ametikohtadele ainult teatud aja möödumisel ehk nõuetele vastavas mahus meresõidu praktilist kogemust omandades ning muidugi ka muid kvalifikatsiooninõudeid täites. Elu näitab, et kaugeltki mitte kõikidel ei õnnestu (mitte kõik ka ei soovi) selle redeli tippu ehk kapteni või vanemmehaaniku ametikohale jõuda, mis on tõenäoliselt üks peamisi põhjusi, miks nii Euroopa kui ka maailma laevastikus valitseb viimastel aastakümnetel pidev tööjõupuudus juhtivkoosseisu ametikohtadel (kapten, vanemtüürimees, vanemmehaanik, teine mehaanik). Siit tulenevalt tuleb madalama astme laevaohvitseride ametikohtadele haridusturu pakkumist kindlaks määrates arvestada sellega, et neist ja ainult neist võivad tulla kõrgemate astmete ametikohtade täitjad. Tekivad omapärased „karjääripüramiidid“, kus selleks, et püramiidi tipus olevad ametikohad saaksid täidetud, on tarvis püramiidi alumises osas oluliselt rohkem töötajaid, kui neid oleks vaja ainult nende madalamate tasemete ametikohtade täitmise vajadust silmas pidades. Joonisel 6. 4 on kujundatud tekiohvitseride „karjääripüramiid“. Numbrid erinevate ametikohanimetuste juures näitavad, kui palju peaks vastava astme laevaohvitsere lähima ka heksa aasta jooksul Eesti tööturule lisanduma tulenevalt tööjõuturu vajaduse uuringu tulemustest optimistliku stsenaariumi jaoks (vt. tabel 5.2). Jooniselt 6. 4 lähtuvalt peaksid kõikidest „püramiidis“ nimetatud tüürimeestest saama aastaks 2025 kaptenid, sest summaarne vajadus kõigi astmete tüürimeeste järele (71 inimest) on sama, mis vajadus kaptenite järele. See on ebareaalne, sest esiteks kui kõigist aastatel 2017… 2025 tööjõuturule tulnud tüürimeestest saaksidki aastaks 2025 kaptenid, siis tüürimeeste ametikohad jääksid täitmatuks, teiseks, nagu eespool välja toodud, kaugeltki mitte kõigist tüürimeestest saavad lõpuks kaptenid, kolmandaks, kaptenite saamine võtab aastaid aega. Siit on selge, et kogu püramiidi ulatuses vajaduse täitmiseks peaks vahitüürimehe kvalifikatsiooniga inimesi (kolmas, neljas tüürimees) tulema tööturule oluliselt rohkem, kui joonisel 6. 4 ja tabelis 5.2 näidatud on. Analoogset mõttekäiku saab kasutada ka laevamehaanikute „karjääripüramiidi“ moodustumisel. Joonis STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Joonis \* ARABIC \s 1 4 . Tekiohvitseride „karjääripüramiid“ EMERA teadus- ja arenduskeskus viis ajavahemikul november 2015 kuni juuni 2016 läbi uuringu merendusalaste õppeasutuste lõpetajate seas (edaspidi uuring selle alapeatüki kontekstis). Uuringu üheks eesmärgiks oli ülevaade merendusalase haridusega töötajate karjäärist. Uuringu läbiviimiseks saadeti laiali küsimustik, mille üks osa käsitles tööga seotud küsimusi: millisele ametikohale asuti tööle pärast õppeasutuse lõpetamist, millisel ametikohal töötatakse praegu ja kui palju aega võttis sellele ametikohale jõudmine, tulevikuplaanid merenduses jätkamise kohta, merendussektorisse jäämise või sealt lahkumise põhjused jms. Küsimustikule vastanud jagati kahte rühma: need, kes viimati lõpetasid merendusalase haridusasutuse aastal 1992 ja varem ning need, kes tegid seda aastal 1993 ja hiljem. Teise rühma kuuluvate respondentide vastused olidki peamiseks sisendiks käesoleva alapeatüki koostamisel, kusjuures ka see teine rühm oli omakorda jagatud kaheks: vastavalt omandatud erialale merel (laevadel) ja maal töötavad inimesed. Põhjalikuma ülevaate küsimustiku ülesehitusest ja sisust saab uuringu aruande lisast 1. (Kuuse & Kopti 2016, 145) Vastavalt uuringu tulemustele vastas küsimustikule 285 1993. aastal ja hiljem lõpetanuid (kõiki erialasid ja merendusalaseid õppeasutusi silmas pidades); neist ei asunud pärast kooli lõpetamist tööle merendussektorisse 17% ja asusid tööle merendussektorisse, kuid omandatud erialale mittevastavatele töökohtadele veel 13% ehk omandatud erialale vasta vatele töökohtadele asus kohe või lühikese aja möödumisel pärast haridusasutuse lõpetamist tööle 70% . N ende seas, kelle esimene töökoht oli merel, asus tööle väljaspool merendussektori t vaid 3 % lõpetanutest, nende jaoks, kelle esimene töökoht oli maismaal, oli selliseid 24%. Küsimusele, miks nad ei asunud erialasele tööle, vastas 45%, et ei leidnud erialast tööd ja 25%, et said parema pakkumise mujalt. Need numbrid on keskmised kõiki vaadeldavaid eralasid silmas pidades, erialati erineb pilt oluliselt. Seetõttu on analüüsit ud karjääri dünaamikat omandatud erialade (läbitud õppekavade) lõikes. Analüüs näitab, et laevajuhtimise eriala lõpetanute arvu tuleb korrigeerida eralasele tööle (laevadele) siirdumise koefitsiendiga K ESL = 0,85. Siinkohal tuleb ära mainida, et merele tööle mittesiirdunutest valdav enamus leiab siiski endale töö merendussektoris ning vaid 3% lahkub merendusest , mis näitab selle eriala lõpetanute head ettevalmistust ja valmidust töötada mitte üksnes laevadel, vaid ka merendussektoris laiemalt. Tööle laevadel asutakse enamjaolt kolmanda ja neljanda tüürimehe ametikohtadele. Statistiline analüüs näitab, et teise tüürimehe ametikohale jõudmise aeg on keskeltläbi 4 aastat; vanemtüürimehe ametikohale jõuab ca 40% mereharidusasutuse lõpetanutest ja sellele ametikohale jõudmise keskmine aeg on 6 aastat alates õppeasutuse lõpetamist; laevakapteni ametikohale jõutakse keskmiselt 9 aastaga ja sellele positsioonile jõuab 20% ehk iga viies õppeasutuse lõpetanu. Laeva jõuseadmete eriala lõpetanute arvu korrigeeritakse eralasele tööle (laevadele) siirdumise koefitsiendiga K ESM = 0,94. Ka selle õppekava lõpetanutest vaid 3% siirduvad merendussektori välistele töökohtadele. Vastavalt läbiviidud analüüsile teiseks mehaanikuks saadakse keskeltläbi 3 aastaga, vanemmehaanikuks 7 aastaga ja sellele ametikohale jõuab ca 50% vastava eriala lõpetajatest. Õppekava „Mereveonduse ja sadamatöö korraldamine“ tulemusi peaks korrigeerima erialasele tööle siirdumise koefitsiendiga K ESS = 0,6 , kuid siin tuleb arvesse võtta, et eralasele tööle mittesiirdunutest 60% leiavad endale siiski töökohad merendussektoris ja ülejäänud 40% töötavad enamjaolt , maismaatranspordi-, logistika- ja laosektorites, mis näitab muuhulgas saadud hariduse head kvaliteeti ja universaalsust transpordisektoris töötamiseks. Euroopa Liidu tööjõuturu mõju Eesti mereharidusturu pakkumisele Euroopa Liidu (edaspidi EL) regulatsioonid näevad ette EL tööturu tervikuna, sh merendussektori tööturu maksimaalset avatust EL liikmesriikide elanike jaoks. Kuna merendus on oma toimimispõhimõtetest tulenevalt rahvusvaheline tegevusala, siis on iseenesestmõistetav, et EL merendussektori, ennekõike laevanduse tööturg mõjutab oluliselt selle valdkonna liikmesriikide, sh Eesti tööjõu liikumist ning seeläbi ka mereharidusturu pakkumist. Kuna Eestist merendussektoris maismaa ametikohtadel töötavate inimeste teistesse EL riikidesse tööle siirdumine on suhteliselt harv nähtus, siis uuritaksegi edaspidi EL tööturu mõju Eestis erialase hariduse saanud laevaohvitseride karjääri valikutele. Merendusalaste õppeasutuste lõpetajate uuringu küsimustikus vastasid vastamise hetkel merel töötavad inimesed muuhulgas küsimustele: „Kas ettevõte, kus Te hetkel töötate, on registreeritud Eestis?“, „Millise riigi lipu alla kuulub laev, millel Te töötate?“ ja „Kus Te alaliselt elate (riik)?“ (Kuuse & Kopti 2016). Neile küsimustele antud vastuste alusel on võimalik teha järeldusi selle kohta, kui palju laevaohvitseride erialade lõpetanutest töötab välisriikide lippude all sõitvatel laevadel ja kui palju neist töötavad Eestis mitteresideeruvates firmades. Siin olgu öeldud, et välisriigi lipu all laeval töötamine ei pruugi veel tähendada, et tegemist on Eestis mitteresideeruva firmaga, sest merenduse omapärast tulenevalt on sageli esinev, et olles ühe riigi resident registreerib laevandusfirma oma laevu teiste (sageli nn „mugavuslipu“) riikide laevaregistritesse. Uuringu tulemused näitavad, et 105-st praegu laevadel töötavast ning oma praeguse tööandja resideerumise ja laeva lipuriigi kohta vastuse andnud laevaohvitserist töötab Eestis registreeritud firmades 42 inimest ehk 40% vastanutest; peaaegu samapalju vastanutest ehk 39 inimest (37%) sõidab laevadel Eesti lipu all. Vastanute töökohaks olevate laevade jaotus lipuriikide vahel on näidatud tabelis 6. 4 . Tabel STYLEREF 1 \s 6 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 4 . Vastanute töökohaks olevate laevade jaotus liiprilikude vahel. Allikas: Kuuse & Kopti 2016 (autorite töötlus) Eraldi võetud tekiohvitseride (kaptenid, tüürimehed) ja laevamehaanikute jaotus Eesti ning välismaiste firmade ja lipuriikide vahel suuresti ei erine üldjaotusest . Eesti firmades töötab 28 tekiohvitseri 70-st ehk 40% nagu üldiseski jaotuses, laevamehaanikute jaoks on see number vastavalt 12 inimest 32-st ehk 38%. Eesti lipu all sõidab 25 tekiohvitseri 70-st vastanust ehk 36%; laevamehaanikute puhul on need numbrid 12 inimest 32-st ehk 38%. Huvitav on ka eraldi vaadata, milline on vastav jaotus Eesti ja välisfirmades (-lippude all) töötavate laeva juhtivkoosseisu esindajate jaoks. Vastavast analüüsist selgub, et kapteneid on vastanute tekiohvitseride hulgas 16 inimest ehk 23%, neist 6 ehk 38% kaptenite üldarvust töötab Eestis registreeritud firmades, Eesti lipu all sõidab neist vaid 4 inimest ehk 25%. Vanemtüürimehi on vastanute tekiohvitseride hulgas 27 ehk 39%, neist 11 ehk 41% vanemtüürimeeste üldarvust töötab Eestis registreeritud firmades, Eesti lipu all sõidab neist 10 inimest ehk 37%. Küsimustikule vastanutest laevamehaanikutest on vanemmehaanikuid 17 ehk tervenisti 53%, neist töötab Eestis registreeritud firmades ja ühtlasi ka sõidab Eesti lipu all 7 ehk 41%. Kaheksa vastanut laevamehaanikut ehk neljandik töötab 2. mehaaniku ametikohal, neist omakorda 3 inimest (43%) töötab Eestis registreeritud firmas ning ka sõidab Eesti lipu all. Läbiviidud analüüsi alusel võib väita, et Eestis laevaohvitseri hariduse saanutest leiab endale erialase töö välisfirmades ning sõidab välisriikide lippude all ca 60% lõpetanutest ja merele tööle siirdunutest, ca 40% töötavad omal erialal Eesti firmades ning sõidavad Eesti lipu all, kusjuures need numbrid on enam-vähem samad nii kogu meresõitjate valimit kui ka eraldi võetuna erialasid (tekiohvitserid, laevamehaanikud) silmas pidades. Hoopis erinev on olukord meremeeste elukohaga. Vastustest selgub, et 105-st vastanust vaid 4 (4%) nimetasid oma alaliseks elukohaks mitte Eesti riiki (üks kapten, üks vanemtüürimees, üks 3. tüürimees ja üks elektrimehaanik). See kinnitab ammu tuntud seisukohta, et vaatamata oma töö rahvusvahelisele iseloomule on meremees üldiselt truu oma kodumaale ja valib selle peaaegu eranditult enda ja oma pere elukohaks. See tähendab mitte ainult meresõitjate panustamist Eesti majandusse teenitud sissetuleku Eesti siseselt kulutamise näol, vaid, mis on antud uuringu kontekstis veelgi olulisem, potentsiaalset valmidust siirduda tööle Eesti firmadesse ja Eesti lipu all sõitvatele laevadele niipea, kui olukord seda võimaldab. Mereharidusturu reaalse pakkumise prognoos aastatel 2017-2025 Võttes kokku alapeatükkides 6.1–6.4 läbiviidud analüüsi tulemused on võimalik prognoosida reaalset mereharidusturu pakkumist aastatel 2017-2025 ja võrrelda seda merendussektori tööjõuturu objektiivse nõudlusega. Edaspidi vaadatakse, kui palju peaks vastavalt tööjõuvajaduse prognoosidele igal vaadeldava perioodi aastal merendus- ja kalandussektori tööjõuturule ühe või teise eriala esindajaid (ujuvkoosseisu puhul ametikohtade lõikes) tulema ja kas reaalne mereharidusturu pakkumine või selle prognoos võimaldavad neid ametikohti täita. Kuna nii merendus- kui ka kalandussektori tööjõuvajaduse uuringutes ei kajastu täitmist vajavate ametikohtade jaotus aastate lõikes, siis eeldatakse, et tööjõuvajadus jaotub võrdselt vaadeldava perioodi aastate vahel. Tekiohvitserid (neljas, kolmas, teine, vanemtüürimees) ja kapten Lisa 7 t abelis L7.1 on toodud prognoos Eesti laevanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 merehariduse õppeasutused lõpetavate ning kolmanda ja neljanda tüürimehe ametikohtadele siirduvate inimeste arvu kohta (kokku 4 00 ). Samas tabelis on näidatud tööjõuvajaduse uuringust tulenev iga-aastane ning summaarne Eesti laevandus - ja kalandusturu vajadus kolmandate tüürimeeste järele (kokku 45 ). Kui isegi võtta arvesse, et vastavalt lõpetajate uuringule ca 60% lõpetanutest siirdub tööle välisfirmadesse, on selge, et neile ametikohtadele Eesti tööjõuturu vajaduse rahuldamisega ei peaks probleeme tekkima. Eeldatakse, et kõik pärast õppeasutuse lõpetamist ja erialasele tööle (valdavalt kolmanda ja neljanda tüürimehe ametikohtadele) siirdumist piisavalt pikaks ajaks merele tööle jäänud saavad varem või hiljem teise tüürimehe töödiplomi, seega ei rakendata teise tüürimehe ametikoha puhul nn teiseks tüürimeheks saamise koefitsienti, õigemini on see 1,0. Analüüsides tööjõuturu vajadust ja haridusturu pakkumist kõrgematele ametikohtadele (teine tüürimees, vanemtüürimees, kapten) tuleb võtta arvesse, et kõrgemale ametikohale jõudmine nõuab aega, nii et aastate võrdlust ja vastavaid arvutusi tuleb teha teatud ajanihkega lähtudes sellest, et keskmine teiseks tüürimeheks saamise aeg on 4 aastat, keskmine vanemtüürimeheks saamise aeg on 6 aastat ja keskmine kapteniks saamise aeg on 9 aastat (vt ka p. 6.3.1). Lisa 7 t abeli L7.2 reas 8 on näidatud perioodil 2017-2025 Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturu lisavajadus vanemtüürimeeste järele. Samas tabelis on näidatud ka vastav haridusturu reaalne pakkumine nimetatud aastatel eeldusel, et vanemtüürimeheks saamise koefitsient on K VT = 0,4 ja keskmine ajavahemik õppeasutuse lõpetamise ja vanemtüürimeheks saamise vahel on 6 aastat (vt ka p. 6.3.1). Tabelis on toodud ka kumulatiivne tööjõuturu vajadus tekiohvitseride järele alates kolmandast tüürimehest kuni vanemtüürimehe ametikohani (tabel L7.2 rida 9). Kõrvutades tabeleid L7.1 ja L7.2 võib järeldada, et aastateks 2017-2025 prognoositav haridusturu pakkumine rahuldab laevanduse ja kalanduse tööjõuturu summaarset vajadust kolmandate, teiste ja vanemtüürimeeste järele. Lisa 7 t abeli L7.3 reas 8 on näidatud perioodil 2017-2025 Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturu lisavajadus kapteni kvalifikatsiooniga inimeste järele. Samas tabelis on näidatud ka vastav haridusturu reaalne pakkumine nimetatud aastatel eeldusel, et kapteniks saamise koefitsient on K KT = 0,2 ja keskmine ajavahemik õppeasutuse lõpetamise ja kapteniks saamise vahel on 9 aastat (vt ka p. 6.3.1). Tabelis on toodud ka kumulatiivne tööjõuturu vajadus kõikide astmete tekiohvitseride ja kaptenite järele (kolmas tüürimees kuni kapten). Tabelist L7.3 on näha, et tööjõuturu vajadust kaptenite järele aastatel 2017-2025 peaksid rahuldama aastatel 2008 kuni 2016 rakenduskõrgharidus- ja kutseõppe tasemel vastava hariduse saanud spetsialistid ehk tegemist on juba toimunud haridusturu pakkumisega, mida tagantjärele muuta pole võimalik. Kuigi esmapilgul tundub, et aastatel 2008 kuni 2016 laevanduse tööjõuturule siirdunute tekiohvitseri väljaõppega inimeste arv (418) on enam kui piisav kaptenite järgi vajaduse (123) rahuldamiseks, lähimal vaatlusel selgub, et see ei ole nii ehk neil aastatel tööjõuturule siirdunute arv ei ole selle vajaduse rahuldamiseks piisav. Võttes arvesse statistiliselt välja arvutatud kapteniks saamise tõenäosuse koefitsiendi 0,2 ja EL tööjõuturule siirdumise koefitsiendi 0,6 võib järeldada, et olemasolev haridusturu pakkumine katab vaid natuke rohkem kui neljandiku (27%) vastavast laevanduse ja kalanduse tööjõuturu summaarsest vajadusest. Vaadates ainult Eesti laevanduse tööjõuturu vajadust (65 inimest) on see kaetud vaid ca 50% ulatuses. Selleks, et ainult laevanduse tööjõuturu vajadus kapteni töödiplomiga töötajate järele oleks rahuldatud täies ulatuses, peaksid Eestis registreeritud firmadesse tööle siirduma vähemalt pooled praegu välisfirmades töötavatest tüürimeestest ja kaptenitest. Selleks aga peaks esiteks kõikide astmete tekiohvitseride töökohti Eestis piisaval hulgal tekkima ja teiseks töötamine Eestis registreeritud laevandusfirmades peaks olema kõigi astmete tekiohvitseridele ja kaptenitele atraktiivsem, kui töötamine välismaa firmades välisriikide lippude all. Üks nimetatud kroonilise kaptenite puudumise tagajärg saab olema üha kasvav mahajäämus ehk reaalne tööjõuturu vajadus kaptenite järele hakkab vaadeldaval perioodil igal aastal kasvama kumulatiivsuse efekti tõttu. Kuigi merendussektori tööjõuvajaduse uuringus ei ole prognoositud kaptenite vajadust Eesti laevandusturul pärast aastat 2025, võib siiski suure tõenäosusega oletada, et see vajadus vähemalt ei kahane ehk jääb tasemele ca 6 inimest aastas. Seda aga eeldusel, et puudub eelmiste aastate ehk perioodi 2017-2025 negatiivne mõju objektiivsele tööjõuturu nõudlusele. Arvutused näitavad, et pärast aastat 2025 laevade kõrgema juhtivkoosseisu (ennekõike kaptenite) järele minimaalse vajaduse rahuldamiseks tuleks perioodil 2017-2025 vähemalt kahekordistada Eesti laevandusturule iga-aastaselt siirduvate ja seal piisavalt pikaks ajaks püsima jäävate tüürimehe haridusega töötajate arvu. Selleks on kaks võimalust: esimene on juba ülalmainitud meremeeste prioriteetide ümberorienteerimine ning Eestis registreeritud firmades (Eesti lipu all sõitvatel laevadel) töötamise eelistamine, mis eeldab kõigepealt riikliku arengukavaga „Eesti merenduspoliitika 2012-2020“ ette nähtud meetmete kiiret ja efektiivset ellu viimist , seega ei ole õppeasutuste pädevuses . Teine võimalus on tõhusate meetmete rakendamine õpinguid katkestavate ning mitteerialasele tööle siirduvate inimeste arvu vähendamiseks. 6.5.2. L aevamehaanikud Analüüsides tööjõuturu vajadust ja haridusturu pakkumist kõrgematele ametikohtadele (teine mehaanik, vanemmehaanik) tuleb ka sel juhul arvestada teatud ajanihkega õppeasutuse lõpetamise ja kõrgemale ametikohale jõudmise vahel: vastavalt punktis 6.3.2 tehtud arvutustele võtab teiseks mehaanikuks saamine ca 3 aastat, keskmine vanemmehaanikuks saamise aeg on 7 aastat. Lisa 7 t abelis L7.4 on toodud prognoos Eesti laevanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 merehariduse õppeasutused lõpetavate ning kolmanda , neljanda ja teise mehaaniku ametikohtadele siirduvate inimeste arvu kohta (kokku 3 49 ). Samas tabelis on näidatud tööjõuvajaduse uuringust tulenev iga-aastane Eesti laevandusturu vajadus neljandate , kolmandate ja teiste mehaanikute järele (kokku 81 ). Kui isegi võtta arvesse, et vastavalt lõpetajate uuringule ka laevamehaanika erialal lõpetanutest 60% siirdub tööle välisfirmadesse, on selge, et haridusturu pakkumine rahuldab antud juhul vastava tööjõuturu vajaduse. Tabelist L7.4 on näha, et aastateks 2017-2025 prognoositav haridusturu pakkumine rahuldab laevanduse tööjõuturu summaarset vajadust neljandate, kolmandate ja teiste mehaanikute järele. Lisa 7 t abelis L7.5 on näidatud perioodil 2017-2025 Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturu lisavajadus vanemmehaaniku kvalifikatsiooniga töötajate järele. Samas tabelis on näidatud ka vastav haridusturu reaalne pakkumine nimetatud aastatel eeldusel, et vanemmehaanikuks saamise koefitsient on K VM = 0,5 ja keskmine ajavahemik õppeasutuse lõpetamise ja vanemmehaanikuks saamise vahel on 7 aastat. Tabeli L7.5 reas 9 on toodud kumulatiivne tööjõuturu vajadus kõikide astmete laevamehaanikute järele (neljas mehaanik kuni vanemmehaanik). Lisa 7 t abelist L7.5 on näha, et aastatel 2017-2025 Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturu vajadust vanemmehaanikute osas peaksid rahuldama aastatel 2010 kuni 2018 rakenduskõrgharidus- ja kutseõppe tasemel vastava õppeasutuse lõpetanud spetsialistid ehk tegemist on suures osas juba toimunud haridusturu pakkumisega. Antud juhul on situatsioon palju rahuldavam kui tekiohvitseride/kaptenite puhul, kuid siiski summaarne laevanduse ja kalanduse tööjõuturu vajadus vanemmehaanikute järele saab olla rahuldatud vaid 85% ulatuses. See tähendab, et ka laevamehaanikute puhul võib ühe meetmena rääkida välisfirmadest n.-ö „koju toomise“ vajadusest; mida selleks oleks vaja teha, on juba räägitud eespool seoses kaptenite märkimisväärse puudusega eesti laevanduse tööjõuturul. 6.5.3. L aeva reakoosseis (pootsman, madrus, motorist) Merendus- ja kalandussektori tööjõuvajaduse uuringutest on selgunud suhteliselt suur tööjõuvajadus laevade reakoosseisu järele. Võttes merendussektori prognoosi aluseks nn baasstsenaariumi, moodustab see ca 12 madrust, 7 motoristi ja 4 pootsmani aastas . Mis puutub vastavasse haridusturu pakkumisse, siis Eesti Merekoolis (kuni õppeaastani 2014/2015 vastavas EMERA üksuses) ei ole madruse (vanemmadruse) eriala lõpetanuid olnud alates aastast 2012, andmed muudes Eesti õppeasutustes (nt Revali Merekoolis) madruse kvalifikatsiooni saanute kohta ei olnud käesoleva töö autorite käsutuses. On selge, et suures osas neid ametikohti täidavad õpingute ajal madruse ja motoristi meresõidupraktikaid läbivad vastavate erialade EMERA üliõpilased ja Eesti Merekooli õpilased. 6.5.4. K ülmaseadmete mehaanik Merendus- ja kalandussektori uuringute järgi moodustab aastatel 2017-2025 summaarne Eestis registreeritud firmade kauba- ja kalalaevastiku vajadus külmaseadmete mehaanikute järele ca 18 inimest ehk 2 inimest aastas. Kuna selle eriala lõpetamise koefitsient on olnud viimastel aastatel keskeltläbi 25% ja laevadele tööle minevate lõpetajate osakaal on olnud umbes samas suurusjärgus, pealegi võttes arvesse asjaolu, et õppeaastal 2016/2017 vastuvõttu ei toimunud piisava huvi puudumise tõttu, selle eriala spetsialistide ettevalmistamise probleem vajab kompleksset lahendust. Sellise lahenduse üheks meetmeks on alates õppeaastast 2017/2018 külmaseadmete mehaaniku õppe ühe peaerialana viimine laevamehaanika õppekava koosseisu. 6.5.5. S adamaspetsialist See üldnimetus ühendab antud juhul tabelis 5.2 toodud ametikohti nimetuste „Sadamamajandamine ja meretranspordi juhtimine“, „Sadamaspetsialist“ ja „Merendusalane vahendustegevus“ all. Nagu tööjõuvajaduse uuringu prognoosist järeldub, vajatakse neile ametikohtadele aastatel 2017-2025 ca 90 inimest ehk 10 inimest aastas. H aridusturupakkumine nende erialade osas ületab nõudluse ca 2,5 korda, kuid on mõned asjaolud, mida tuleks nende järelduste tegemisel arvesse võtta. Esiteks, merendussektori tööjõuvajaduse uuringu küsitluse üldkogumisse kuuluvatest ettevõtetest agenteerimis-, ekspedeerimis- ja logistikaettevõtted (ühisnimetuse „Merendusalane vahendustegevus“ all) moodustasid 31% (143 ettevõtet) ehk peaaegu kolmandiku üldkogumist (teisel kohal pärast laevaehitus- ja –remondiettevõtteid), neist 143-st aga vastas küsimustikule vaid 8 ettevõtet ehk ca 6%. Tõsi küll, töötajate arvu poolest oli vastanute osakaal mõnevõrra suurem (17%), kuid siiski need numbrid lubavad oletada, et selle tegevusala tööjõuvajaduse prognoos (ca 1 inimene aastas) on tublisti alahinnatud ja ei kajasta reaalset tööjõuturu vajadust (Rozeik, et al 2015). EMERA vilistlaste andmebaasidest on teada, et just selle tegevusvaldkonna ettevõtetes leiab endale töö suur osa vastava EMERA õppekava lõpetajatest, millele kinnitust andsid ka mereharidusasutuste lõpetajate uuringu tulemused (Kuuse & Kopti 2016). Teiseks, ülalmainitud küsitluse üldkogumisse ei kuulunud muude kaubatransportimise liikide ja laondusega tegelevad ettevõtted, kes ei ole oma tegevusalana deklareerinud ühtegi EMTAK 2008 tegevusala, mis olid võetud merendussektori tööjõuvajaduse uuringu alustegevusaladeks. On aga selge, et mistahes transpordiliigiga kaubaveo korraldavad ettevõtted ei saa olla tänapäeval transpordi- ja logistika turul edukad ilma tiheda koostööta teiste transpordiliikidega. See annab eelise spetsialistidele, kelle erialane ettevalmistus on piisavalt lai, et sellist koostööd edukalt arendada. Mereharidusasutuste lõpetajate uuringust on teada, et paljud EMERA mereveonduse ja sadamatöö korraldamise (kuni õppeaastani 2014/2015 õppekava nimetus “Sadamamajandamine ja meretranspordi juhtimine“) eriala lõpetanud leiavad endale töö merendusega otseselt mitteseotud transpordi- ja laondusettevõtetes, mis muuhulgas näitab, et selle õppekava läbinud saavad piisavalt universaalse ja kvaliteetse hariduse, mitte üksnes mere-, vaid ka laiemalt transpordi-, laonduse- ja logistika valdkonnas. Ülal kirjeldatust lähtudes võib väita, et reaalne tööjõuturu vajadus agenteerimis-, ekspedeerimis- ja logistikaettevõtete töötajate järele on vähemalt kahekordne ehk ca 20 inimest aastas. Siit tulenevalt ja võttes arvesse kõrge subjektiiv s e haridusnõudlus e sellel erialal, võib soovitada jätta vastuvõtt õppekavale „Mereveondus ja sadamatöö korraldamine“ planeeritud tasemele. 6.5.6. K alandus (kalatoodete tehnoloog, tootearendaja, kalandusspetsialist) Kalanduse nimetuse all on siin mõeldud neid ametikohti (pealkirjas sulgudes), mille täitmiseks kõige paremini sobivad EMERA õppekava „Kalanduse tehnoloogiate majandamine ja juhtimine“ lõpetajad. K a sutades praeguse olukorra lihtsat ekstrapoleerimist tulevikku ei rahulda aastatel 2017-2025 haridusturu reaalne pakkumine (22 inimest) tööjõuturu nõudluse (27 inimest) nimetatud ametikohtade osas. A lates õppekava „Kalapüügi ja käitlemise tehnoloogia“ avamist õppeaastal 2013/2014 (alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Kalanduse tehnoloogiate majandamine ja juhtimine“) on kõikidel õppeaastatel vastu võetud üliõpilaste arv olnud plaanitust väiksem ja jõudnud õppeaastal 2016/2017 madalaimale tasemele (9 vastu võetud 20 plaanitud asemel). Selle õppekava lõpetajate protsent on madal ehk 20% ringis. Kõik see näitab õppekava (eeldatavasti kogu tegevusala) madalat populaarsust haridusturul ja nõuab kardinaalsete meetmete rakendamist olukorra parandamiseks. Tabelis 5.3 on veel toodud andmed tööjõuvajaduse kohta ametikohtadele „Kalakasvataja“ ( ca 4 inimest aastas) ja „Kalatöötleja“ ( ca 9 inimest aastas). Kuna viimased EMERA rakenduskõrgharidusõppe õppekava „Töönduslik kalapüük ja kalakasvatus“ lõpetajad olid aastal 2004, siis praegu haridusturu pakkumine selles kalandusvaldkonnas puudub, vähemalt tasemeõppe tasemel. Kalatöötleja amet eeldab kutseõppe diplomit, kuid vastavat tasemeõpet Eestis tõenäoliselt ei pakuta, kuigi nõudlus selle ala spetsialistide järgi on piisavalt suur. 6.5.7. L aevaehitaja, laevaehituse üldjuht, laevaehituse ja –remondi projektijuht Tööjõuvajaduse uuringust tulenevalt kõige suuremad „käärid“ tööjõuturu objektiivse nõudluse ja haridusturu pakkumise vahel on laevaehituse valdkonnas. Tabelist 5.2 võib näha, et kolmel nimetatud ametikohal põhinev nõudlus aastateks 2017-2025 on ca 135 ehk 15 inimest aastas. Uuringust ei nähtu, kui palju spetsialiste vajab eraldi väikelaevaehitus ja kui palju n.-ö suurte laevade ehituse valdkond. Kuigi meresõiduohutuse seaduses on väikelaeva defineeritud kui veesõidukit kogupikkusega 2,5–24 meetrit, selge piir väikelaeva ja „suure“ laeva vahel nende projekteerimise ja ehituse mõttes tänapäeval puudub (MÕS 2002). On ettevõtteid, mis formaalselt olles väikelaevaehitajad, edukalt ehitavad oluliselt suuremaid kui pikkusega 24 m laevu. Ka vastavate õppekavade ained ning õppetöö ülesehitus (praktiline osa, metoodiline lähenemine) ei erine suuresti, vähemalt ühest valdkonnast teise siirdumine ei nõuaks suuremahulist ümberõppimist, vaid mõningat ühe või teise valdkonna spetsiifikast tulenevat täiendusõpet. Tulenevalt sellest vaatleme ka edaspidi neid kahte haridusturu osa koos ühe tervikuna. Praegu pakub laevaehitusturule inseneri tasemel spetsialiste ainult EMERA Kuressaare keskus oma rakenduskõrgharidusõppe õppekava „Meretehnika ja väikelaevaehitus“ kaudu. Õppekava on viimase kolme aasta jooksul lõpetanud 19 inimest, mis teeb keskeltläbi 6 inimest aastas ehk kui haridusturu pakkumine jääb samaks, siis on see vaid 40% nõudlusest. TTÜ poolt pakutavate võimaluste hulka kuulub võimalus tootearenduse alase bakalaureuse diplomiga lõpetajatel siirduda laevaehituse magistriõppesse Helsinkis asuvasse Aalto ülikooli, kuid see ei lahenda tööjõuturu vajaduse probleemi, sest ettevõtetesse vajatakse pigem inseneriharidusega töötajaid. Siit on selge lähimal ajal TTÜ-s kompleksse programmi väljatöötamise ja rakendamise vajadus; see programm peaks olema suunatud nii laevaehituse spetsialistide arvu suurendamiseks kui ka õppekava(de) versifitseerimiseks eesmärgiga rahuldada nii väike- kui ka „suurte“ laevade ehitusturu vajadused. 6.5.8. M erendus (magistrikraadiga töötajad) Merendussektori tööjõuvajaduse uuring ega kalandussektori tööturu vajaduste uuring ei kajasta eraldi tööjõuturu vajadust kõrgema astme hariduse (magistri-, doktorikraad) saanud inimeste järele. Kuna merendusalasse magistriõppesse siirduvad inimesed on enne seda lõpetanud ühe või rohkem esimese astme õppekava (rakenduskõrgharidusõpe, bakalaureuse õpe) ning valdavas enamuses on nende omandatud eriala üks uuringute sihtmärgiks olevatest merehariduse õppekavadest, siis käesolev töö ei käsitle tööjõuturu objektiivset vajadust magistrikraadiga spetsialistide järele. Kuid selline objektiivne vajadus on kindlasti olemas, sest mistahes erialal magistri- ja doktorikraadiga spetsialistide tekkimine ja/või juurdevool tuleb alati kasuks ettevõttele või asutusele, kus need spetsialistid töötavad. Pealegi viimastel aastatel üha kiirenevas tempos toimuv tehnika ja tehnoloogia areng viib selleni, et kui veel mõned aastakümned tagasi mõnedel ametikohtadel (nt laeva juhtivkoosseisus või kaldapealse merendusettevõtte juhtkonnas) oli võimalik hakkama saada kutseharidusega, siis tänapäeval võiks neil ametikohtadel asjakohane olla mitte üksnes kõrghariduse diplomi, vaid magistrikraadi omamine, eriti kui võtta arvesse tänapäeva laevanduse digitaliseerimist üha kiirenevas tempos. M agistriõppe õppekava „Merendus“ lõpetajate prognoos põhineb praeguse olukorra ekstrapoleerimisel tulevikku ehk ei kajasta võimalike subjektiivse nõudluse muutusi (või selle tekkimise võimalusi) tulevikus. Selle haridusturu osa puhul jutt käib pigem kvaliteedist, mitte kvantiteedist ja nii sellele õppekavale vastavalt subjektiivsele nõudlusele vastu võetavate kui lõpetajate arvu suurendamisel on kahtlemata positiivne mõju mereharidusele ja merendussektorile tervikuna. MEETMED TÖÖJÕUTURU NÕUDLUSE RAHULDAMISEKS NING MEREHARIDUSE JÄTKUSUUTLIKKUSE JA KVALITEEDI TAGAMISEKS Õppekavade ja õppeprotsessi arendamine Arvestades merendusalase hariduse reguleeritust nii rahvusvaheliselt kui siseriiklikult, ühiseid investeeringute vajadusi, merehariduse erinevate õppetasemete populariseerimist, efektiivsuse ja õppekvaliteedi tõstmist, on otstarbekas korraldada kutse- ja kõrghariduse tasemete õppeprotsessi koordineerimine ja arendamise ühtse ma juhtimise läbi . Õppeprotsessi paindlikumaks ja õppekavade atraktiivsemaks muutmiseks tuleks õppekavade optimeerimisel ja arendamisel laialt rakendada moodulipõhise ülesehituse põhimõtet, tagades, et rakenduskõrgharidusõppesse õppima asumisel oleks võimalik õppurile kompleksselt arvestada eelnevalt kutse-, eelkutse- ja täiendusõppes omandatud erialaseid teadmisi, mille üheks oluliseks tulemuseks oleks ajavõit õppekava de läbimisel. Moodulipõhiste ja spetsialiseerumistel (pea- ja kõrvalerialad) põhinevate õppekavade ülesehitus teeb samuti lihtsamaks õppeteenuse osutamise, samuti annab see paremad võimalused ingliskeelse moodulõppe pakkumisel. Õppekavade arendamisel on vajalik süvendada juhtimise ja ettevõtluse ning õiguse (sh mereõiguse) alast õpet, arendada läbi vastavate ainete õppurite sotsiaalseid teadmisi ja oskusi. Merendussektori tööjõuvajaduse uuringu käigus läbiviidud intervjuudest ilmnes, et paljud tööandjad ootavad töötajatelt eelkõige loomingulisust ja universaalseid oskusi; nii laevadel kui kaldaettevõtetes töötamiseks peavad tööandjad tähtsaks töötajate kiire õppimise võimet ja iseseisvust, samuti head suhtlemis- ja meeskonnatöö oskust (Rozeik, et al 2015). Nende omaduste arendamiseks on nn pehmete ainete roll väga suur. Sadamates ja muudes kaldapealsetes ettevõtetes rõhutavad tööandjad, et koos üldpädevustega (nt. meeskonnatöö oskus) üha olulisemaks muutuvad IKT-oskused, sest töökorraldus muutub üha automatiseeritumaks ning IKT-põhilisemaks. Tähtis on ka hea võõrkeelte valdamise oskus ning praktilise õppe suurendamise vajadus. Kõikide nende tööandjate ootustega tuleb arvestada õppekavade ning õppeprotsessi korraldamisel ja arendamisel. Kokkuvõttes võib öelda, et õppekavade ja õppeprotsessi arendamisel tuleks jälgida kahte esmapilgul vastassuunalist, kuid siiski teineteisega tihedalt seotud ja läbipõimunud tendentsi. Esiteks merenduse, eriti laevanduse valdkonna kiire arengu tõttu kasvab vajadus laiapõhjalisema ja paindlikku lähenemist võimaldava hariduse järele; teiseks üha kasvav uute tehniliste ja tehnoloogiliste, ennekõike IT valdkonna lahenduste rakendamine nõuab sellele laiapõhjalisele haridusele ehitatud süvateadmisi andvaid spetsialiseerumisi. Õppeasutused peavad kiiresti reageerima pidevalt muutuvale olukorrale, ning suutma operatiivselt pakkuda mitte üksnes tänapäeva, vaid ka tuleviku vajadustele vastava kvalifikatsiooni ja kvaliteediga tööjõudu. Arengusuunad erialade ja haridustasemete lõikes Käesolevas punktis on merehariduse erialad ja õppekavad grupeeritud kahe tunnuse järgi: esiteks haridustaseme tunnuse alusel rakenduskõrgharidus-, magistri- ja doktoriõppeks ning teiseks rakenduskõrgharidusõpe omakorda konventsioonialaseks õppeks (laevaohvitseride ja -reakooseisu väljaõpe) ning mittekonventsioonialaseks õppeks (kaldapealsete ettevõtete ja teenistuste, sh riigiasutuste töötajate väljaõpe). Konventsioonialase õppe osas arvestatakse kutseõppe integreerimise võimalusega. Konventsioonialase õppe osas tuleb arvestada samuti asjaoluga, et kindel arv konventsioonialase õppe õppekavade lõpetajaid võib ühel või teisel meremehe karjääri perioodil siirduda objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel maismaa- ehk mittekonventsioonialaste elukut setega seotud ettevõtetesse või asutustesse. Täiendusõppe ja ka erialase magistriõppe planeerimisel tuleks arvestada vajadusega tagada neile inimestele sellise ülemineku jaoks vajalike lisateadmiste ja -oskuste omandamise võimalus. Vastupidine ehk mittekonventsioonialaste õppekavade lõpetanute töökarjääri käigus siirdumine merele on harv nähtus (vastavalt lõpetajate uuringule üksikjuhtumid) ning sel juhul tuleb reeglina soovijatel läbida konventsioonialane õppekava või vähemalt selle rahvusvahelistest nõuetest tulenev osa täies mahus. Konventsioonialane õpe (ujuvkoosseisu väljaõpe) Tulenevalt merendus- ja kalandussektorite tööjõuvajaduse uuringutest (vt tabel 5.2 ja 5.3) konventsioonialase õppe läbimist vajavad järgnevatel ametikohtadel töötavad isikud: – laeva ohvitserid – kapten; tekimeeskond: vanemtüürimees, teine ja kolmas tüürimees; loots; – laeva ohvitserid – masinameeskond: vanemmehaanik, teine mehaanik, kolmas ja neljas mehaanik; elektrimehaanik, külmaseadmete mehaanik; – laeva reakoosseis – pootsman, madrus, motorist, laevaelektrik. Vastavalt punktis 6.5.1 tehtud arvutustele Eesti laevanduse tööjõuturu (kalandussektori vajadust arvestamata) kumulatiivse nõudluse rahuldamiseks kaptenite, tüürimeeste ja lootside järele peaks haridusturupakkumine olema aastatel 2017-2025 vähemalt kahekordistunud, kusjuures selle vajaduse määravaks teguriks on haridusturupakkumise mittevastavus tööjõuturu nõudlusele kaptenite järele. Eesti laevanduse tööjõuturu vajadust kaptenite järele on võimalik rahuldada rakendades nelja liiki meetmeid: vähendada väljalangevust õpingute käigus ehk vähendada õpingud katkestanute arvu; vähendada peale õppeasutuse lõpetamist erialasele tööle mittesiirdunute arvu; suurendada vastuvõttu laevajuhtimise õppekava(de)le; suurendada Eesti laevandusfirmadesse pärast õppeasutuse lõpetamist ja karjääri jooksul siirduvate tegevmeremeeste arvu. Aastatel 2018–2021 õppekava „Laevajuhtimine“ lõpetajate arvu saab õppeasutus mõjutada vaid punktides a . ja b . nimetatud tegurite kaudu, sest tegemist on praegu õppivate üliõpilastega (on vastu võetud aastatel 2013–2016). Alates õppeaastast 2018/2019 on võimalik rakendada vastuvõtu suurendamise tegurit (lõpetajad alates aastast 2023). Pärast õppeasutuse lõpetamist Eesti firmadesse siirduvate arvu suurenemine ja/või välisriikide lippude alt ja firmadest laevaohvitseride/kaptenite üleminek Eestis resideeruvatesse laevandusfirmadesse võiks osutuda tõhusaks meetmeks olukorra parandamisel, kuid need protsessid jäävad väljapoole õppeasutuse mõjusfääri (vt p. 6.5.1). Peamiseks meetmete a . ja b . elluviimise instrumendiks on karjäärinõustamine, nii gümnaasiumides ja põhikoolides eesmärgiga aidata koolinoori juba varakult valiku tegemisel (sh merendusklassid, merendusalased huviringid jms) kui ka kõrgkoolis õppimise ajal; oluline on individuaalne lähenemine õppijatele ning probleemsete juhtumite kontrolli all hoidmine ja abivajajatele õigeaegse abi osutamine (nt mentorluse arendamine ja selle efektiivsuse tõstmine). Vastuvõtu suurendamisel on määrav roll rakenduskõrghariduse ja kutseõppe taseme õppekavade ühisel turundamisel, meremehe elukutse propageerimisel, erialade atraktiivsuse tõstmisel. Tingimusel, et väljalangevust õnnestub vähendada 40%-st 20%-ni ja pärast lõpetamist erialasele tööle mittesiirdunute arv viia miinimumini, oleks haridusturupakkumise kahekordistumiseks vaja vastu võtta prognoositavast subjektiivsest haridusnõudlusest (vt. tabel 6.2, rida 1) vähemalt 1,5 korda rohkem üliõpilasi. Kuigi kutseõppes laevajuhtimise eriala lõpetajad siirduvad samuti laevandusturule, ei aita nad veel sellega kaptenite puuduse probleemi lahendamisel, sest sellele (ja ka vanemtüürimehe) ametikohale jõudmiseks peavad nad omandama kõrghariduse ja ka täiendada ennast erialaselt juhtimise tasandit ( Management Level ) silmas pidades. Neile, kes otsustavad oma hariduse ja väljaõppe taset tõsta, tuleb või maldada see minimaalse ajakuluga ja juba õpitu ning tööelus omandatu maksimaalse ärakasutamisega. Selleks peavad kutseõppe õppekavad olema maksimaalselt integreeritud vastavate rakenduskõrgharidusõppe õppekavadesse . Laevadel ja/või ettevõtetes töötavatele inimestele sobib õpingute jätkamiseks kõige paremini kaugõppe õppevorm distants- ja e-õppe võimaluste maksimaalse ärakasutamisega. Tabel STYLEREF 1 \s 7 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 1 . Eesti laevanduse tööjõuturu vajaduse rahuldamiseks vajalik laevajuhtimise õppekavadele vastuvõtt ja lõpetamine aastatel 2017-2025 Tabelis 7.1 on toodud ajavahemikul 2017-2025 rakenduskõrgharidus- ja kutseõppe laevajuhtimise õppekavadele vastuvõetavate ja lõpetajate arvud vastuvõtu 1,5-kordsel suurendamisel alates õppeaastast 2018/2019. Võttes arvesse 5-aastast õpingute perioodi ning asjaolu, et keskmine kapteniks saamise aeg pärast õppeasutuse lõpetamist on 9 aastat, hakkab suurendatud vastuvõtt parandama olukorda kaptenite tööjõuturul alles alates aastast 2028-2030, nii et kontseptsioonis vaadeldaval perioodil 2017-2025 olulisi muutusi sellel turusegmendil oodata ei ole. Samas seab piiri 1,5-kordsele vastuvõtule reaalne olukord Eesti haridusturul, sh demograafiline situatsioon. Neid tegureid arvesse võttes tundub isegi kõikide turundusmeetmete tulemuslikul rakendamisel reaalne vastuvõtu suurendamine aastatel 2018-2025 mitte rohkem kui 1,2 korda ning meetmete a . ja b . maksimaalsel rakendumisel haridusturupakkumise suurendamine maksimum 1,5 korda nõutava 2,0 asemel, nii et suure tõenäosusega vaadeldava perioodi lõpuks (ja ka edaspidi) Eesti laevanduse tööjõuturu vajadus kaptenite (ja mingil määral vanemtüürimeeste) järele jääb lõplikult rahuldamata ja võib isegi süveneda. Selleks, et lisaks laevandussektori nõudlusele rahuldada ka kalanduse tööjõuturu vajadus tüürimeeste ja kaptenite järele, tuleks haridusturupakkumine vähemalt kolmekordistada, vastuvõtt vähemalt kahekordistada, mis näeb vaadeldaval perioodil ebareaalne olevat. Punktis 6.5.2 on välja arvutatud haridusturupakkumine ja selle vastavus laevanduse ja kalanduse tööjõuturu vajadusele laevamehaanikute järele. Sellest punktist võib näha, et aastateks 2017-2025 prognoositav haridusturupakkumine rahuldab Eesti laevanduse tööjõuturu vajaduse neljandate, kolmandate ja teiste mehaanikute järele täies mahus (vt tabel 6.15) ja vanemmehaanikute järele 95% ulatuses (vt tabel 6.16). Eesti laevanduse ja kalanduse summaarse vajaduse vanemmehaanikute järele rahuldab see 78% ulatuses. Arvestades sellega, et sellel erialal on keskmine katkestanute protsent 30%, võib väita, et katkestanute arvu poole võrra vähendamine ehk 15% peale viimine tagaks täiel määral Eesti laevanduse tööjõuturu vajaduse vanemmehaanikute järele ning rahuldaks laevanduse ja kalanduse tööjõuturu summaarse vajaduse vanemmehaanikute järele 95% ulatuses. See tähendab, et ülal kirjeldatud katkestanute arvu vähendamiseks mõeldud meetmete tulemuslikul rakendamisel võib vastuvõtt rakenduskõrgharidusõppe õppekavale „Laeva jõuseadmed“ jääda tabeli 6.2 reas 2 toodud arvude tasemele. Vastuvõtt operatiivtasandi ( Operation al Level ) kutseõppe õppekavale „Laevamehaanik“ oleks 25 õpilast aastas, õpingute nominaalaeg oleks 2 või 3 aastat (sõltuvalt hariduse tasemest sisseastumise hetkel) pluss 1 aasta meresõidupraktikat ja selle lõpetajad saaksid vahimehaaniku töödiplomi, mis annaks neile õiguse töötada laevadel neljanda ja kolmanda mehaaniku ametikohtadel. Kuigi aastatel 2009-2015 on nimetatud kutseõppe õppekavale vastu võetud kokku 154 õpilast ehk keskmiselt 22 inimest aastas, on nendel aastatel õppekava lõpetanud 80 inimest ehk peaaegu poole võrra vähem. Kutseõppe lõpetanute protsendi tõstmine vähemalt 70% peale tagaks lõppkokkuvõttes Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturu vajaduse rahuldamise laevamehaanikute järele alates aastast 2024. Ka laevamehaanika kutseõppe õppekava peab olema maksimaalselt integreeritud vastavasse rakenduskõrgharidusõppe õppekavasse ning võimaldama kõrghariduse omandamist ja juhtimistasandil ( Management Level ) eriala lisaõppimist minimaalse vaeva ja ajakuluga (kaugõppe õppevorm, distants- ja e-õpe). Vastavalt Eesti merendussektori tööjõuvajaduse uuringule vajatakse laevadel aastatel 2017-2025 25 (baasstsenaarium) kuni 30 (optimistlik stsenaarium) elektrimehaanikut (vt tabel 5.2) ehk ca 3-4 inimest aastas. Külmaseadmete mehaanikuid (merendussektori tööjõuvajaduse uuring) vajatakse selle perioodi jooksul 10-13 (vt tabel 5.2), külmutusmehaanikuid (kalandussektori tööjõuvajaduse uuring) ca 6 inimest (vt tabel 5.3) ehk kahe sektori summaarne vajadus külmutusseadmete spetsialistide järele on ca 2 inimest aastas. Need arvud on liiga väikesed nii elektrimehaanikute kui ka külmutusseadmete spetsialistide puhul, pealegi on subjektiivne haridusnõudlus eriala „Külmutusseadmed“ vastu olnud madal ja viimastel aastatel näidanud languse tendentsi (vt alapeatükk 6.2), nii et vastavate õppekavade avamine või jätkamine ei oleks haridus-ökonoomiliselt ja -tehniliselt otstarbekas ning juhindudes TTÜ juhtpõhimõtetest ka võimalik. Selle probleemi lahendusena on pakutud elektrimehaanikute ja külmutusseadmete spetsialistide ettevalmistus viia alates õppeaastast 2017/2018 õppekava „Laeva jõuseadmed“ koosseisu spetsialiseerumiste (lisa peaerialade) näol. Lähtudes subjektiivse haridusnõudluse prognoosist külmuusseadmete erialal (vt tabel 6.2, rida 3) ning tööjõuturu vajadusest elektrimehaanikute järele tuleks vastuvõtt rakenduskõrgharidusõppe õppekavale „Laeva jõuseadmed“ suurendada nii nagu on näidatud tabelis 7.2. Tabel STYLEREF 1 \s 7 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 2 . Vastuvõtt komplekssele õppekavale „Laeva jõuseadmed“ ja lõpetamine aastatel 2017-2025 (prognoos) Vastavalt tabelitele 5.2 ja 5.3 on perioodil 2017-2025 merendus- ja kalandussektori summaarne vajadus madruste järele 115 inimest ehk ca 13 inimest aastas. Suurema osa sellest vajadusest võivad Eesti laevanduse ja kalanduse turul siiski rahuldada kauba-, reisi- ja kalalaevadele meresõidupraktikale siirduvad nii rakenduskõrgharidus- kui ka kutseõppe õppurid. Lisaks sellele on võimalik vastavalt reaalsele tööturu nõudlusele korraldada madruse ja vanemmadruse kursusi täiendusõp pes . Tabelist 5.2 samuti nähtub, et perioodil 2017-2025 merendussektori vajadus motoristide järele on 72 inimest ehk 8 inimest aastas. Selle vajaduse rahuldamise kohta võib öelda sama, mis eelmises lõigus ehk suurema osa sellest peaksid katma motoristipraktikale laevadele siirduvad rakenduskõrgharidus- ja kutseõppe õppurid, vastavalt reaalsele tööturu nõudlusele on võimalik vastavate kursuste korraldamine täiendusõppes või kutseõppe baasil. Laevaelektrikuid vajatakse vaadeldaval perioodil vastavalt tabelile 5.2 28 inimest ehk ca 3 inimest aastas, ka see vajadus võib olla rahuldatud vastavalt reaalsele turunõudlusele täiendusõppes korraldatavate kursuste kaudu. Tabelis 5.2 on toodud ka vajadus pootsmanite järele ja see moodustab 36 inimest ehk 4 inimest aastaks. Pootsmanid saavad oma kvalifikatsiooni töötades laevadel vanemmadrustena ja omandades pikaajalisi meresõidu kogemusi. Eraldi pootsmanite kursuseid ei korraldata, küll aga võib see nõudlus olla ühendatud vajadusega madruste järele ning vanemmadruste kursused on ühtlasi ka tulevaste pootsmanite ettevalmistamise esimene etapp. Mittekonventsioonialane õpe (kaldapealsed ettevõtted ja teenistused) Merendussektori tööjõuvajaduse uuringute (vt tabel 5.2 ja 5.3) põhjal võib märkida, et kõrghariduse omandanud isikud töötavad järgnevatel ametikohtadel: sadamamajandamine ja meretranspordi juht, sadamaspetsialist, merendusalane vahetustegevuse töötaja merendusvaldkonna riigiametnik kalatoodete tehnoloog, tootearendaja, kalandusspetsialist, kalakasvataja, kalatöötleja laevaehitaja, laevaehituse üldjuht, laevaehituse ja –remondi projektijuht Nagu tööjõuvajaduse uuringut puudutavas punktis 6.5.5 on järeldatud, vajatakse mereveonduse ja sadamatöö korraldamise eriala lõpetanuid aastatel 2017-2025 ca 20 inimest aastas. Siit tulenevalt ja võttes arvesse, et selle õppekava läbinud saavad piisavalt universaalse ja kvaliteetse hariduse, võib soovitada jätta vastuvõtt õppekavale „Mereveondus ja sadamatöö korraldamine“ planeeritud tasemele (vt. tabel 6.2). Merendusvaldkonna riigiametnike nõudluse kohta ei ole tööjõuvajaduse uuringus kindlat tulemust esitatud vastajate vähesuse tõttu, kuid varasemate uuringute põhjal on märgitud, et veeteede ohutuse korraldamise ja haldamise õppekava lõpetanutest siirdub antud valdkonnas erialasele tööle ca 3 inimest aastas. Võttes arvesse, et ka selle õppekava läbinud saavad piisavalt universaalse ja kvaliteetse hariduse, võib soovitada jätta vastuvõtt planeeritud tasemele (vt. tabel 6.2). Tööjõuvajaduse uuringut puudutavas punktis 6.5.6 on jõutud tõdemuseni, et kalanduse nimetuse all olevate kõrgharidusega spetsialistide järele on nõudlus väga suur, ca 16 inimest aastas, paraku vastavale õppekavale vastu võetud üliõpilaste arv on olnud plaanitust väiksem ja seega ei rahulda reaalset tööjõuturu nõudlust. Tööjõuvajaduse uuringut puudutavas punktis 6.5.7 on täheldatud, et laevaehituse valdkonnas on tööjõuturu nõudluse ja haridusturu pakkumise vahel kõige suurem erinevus. Järgnevatel aastatel vajatakse ca 15 kõrgharidusega spetsialisti aastas, kuid seni on õppekava „Meretehnika ja väikelaevaehitus“ lõpetanud keskmiselt 6 inimest aastas. Eesti mittekonventsioonialase merendussektori tööjõuvajaduse rahuldamiseks on vajalik rakendada alljärgnevaid meetmeid: - vähendada väljalangevust õpingute käigus ehk vähendada õpingud katkestanute arvu; - suurendada vastuvõttu kalanduse ja laevaehituse õppekavadele. Nagu eelpool mainitud, on esimese meetme elluviimise instrumendiks karjäärinõustamine ja probleemsete juhtumite kontrolli all hoidmine, samas on vajalik panustada tänapäevase, teaduspõhise ja õppijakeskse hariduse andmisse kõigil kõrgharidusastmetel. Rakenduskõrghariduse õppeprogramme on muudetud ja muudetakse senisest laiapõhjalisemaks, soodustades täpsemat eriala valikut peale üld- ja alusteadmiste omandamist, sealhulgas võimaldades üliõpilastel valida rakendus- või akadeemilise kõrghariduse vahel ka õpiaja kestel. Seega, tulevikus on valitud haridusteed võimalik läbida paindlikult ja täiendada valitud peaeriala teadmisi lisa(eriala)teadmistega. Oluliseks peetakse valikute paljusust. Tänu sellele on võimalik pakkuda haridust ka üliõpilastele, kes soovivad planeerida karjääri vähem populaarses valdkonnas. Merendussektori tööjõuvajaduse rahuldamiseks on vaja anda tugev baasharidus koos spetsialiseerumisvõimalustega, et vajadusel suudaksid lõpetajad kohaneda läbi elu erinevate innovaatiliste väljakutsetega. Vastuvõtu suurendamisel on määrav roll õppekavade turundamisel, kusjuures nimetatud tegevuse teeb keeruliseks demograafiline situatsioon. Magistriõpe Merendusalast magistriõpet pakub EMERA õppekava „Merendus“. Vastuvõtt õppekavale on toimunud alates õppeaastast 2006/2007 ja õppekaval on hetkel kaks peaeriala: „Meretranspordi juhtimine“ ning „Laeva tehniline ekspluatatsioon ja laevajuhtimine“. Alates õppeaastast 2014/2015 on õppekava maht 120 EAP. Õppeaastatel 2006/2007 kuni 2014/2015 on õppekavale vastu võetud 166 inimest ja neist lõpetajaid on 84 ehk lõpetamise protsent on 51%. Madala lõpetamise protsendi üks peamisi seletusi on asjaolu, et magistriõppes õpitakse reeglina põhitöö kõrvalt, põhitöökohaks aga võib olla nii kaldaettevõte kui laev; viimane teeb õppimise ja nominaalajal lõpetamise veelgi komplitseeritumaks. Magistriõppel on mängida mitu olulist rolli merehariduse ja -teaduse jätkusuutlikkuse tagamiseks nii õppeasutuse kui ka üksikindiviidi huve silmas pidades. Esimene on akadeemilise personali kasvulava roll ehk magistrikraadi omandajal avaneb võimalus olla kaasatud õppeasutuse õppe- ja teadustöösse, samuti siirduda doktoriõppesse (vt ka alapeatükk 7.3). Indiviidi seisukohalt tagab erialane magistriõpe „haridusummikute“ vältimise ehk võimaldab soovijatel jätkata oma haridusteed valitud erialal. Teiseks on merendusalasel magistriõppel karjääriedendaja roll, mis on eriti aktuaalne mingil põhjusel meresõidust loobunute ja kaldaettevõtetesse merendusalasele tööle siirduvate laevaohvitseride ja muude ujuvkoosseisu esindajate puhul. Tulenevalt viimati mainitud elukutsete spetsiifikast vajavad nende esindajad kaldaettevõtetes edukaks karjääri jätkamiseks oma teadmiste ja oskuste täiendamist ning uuendamist (ettevõtlus ja juhtimine, IT valdkonna teadmised ja oskused, suhtlemine ja psühholoogia, laevandusfirma või muu kaldaettevõtte juhtimine ning majandamine jm). Osa neist ainetest ei pea otseselt kuuluma merendusalase magistriõppe õppekava kooseisu, EMERA magistriõppe õppekava „Merendus“ võib antud juhul olla selliste lisaõpingute koordinaatori rollis, pakkudes koostöös teiste TTÜ üksustega tõhusa ja mugava võimaluse läbida vastavateemalisi laiapõhjalisi mooduleid ja üksikaineid. Vajaduse korral saavad soovijad teha seda veel laeval töötades, peamiselt distants- ning IT-põhise õppe kaudu, kasutades avatud ülikooli teenuseid. Lisaks laiapõhjalisusele peab magistriõpe olema paindlik ja kiiresti reageerima muutustele merenduse valdkonnas. Seoses aastatel 2017 ja 2018 EMERA-s kolme tenuuriraja avamisega (vt alapeatükki 7.3) kasvab magistriõppe kui professuuride koostööpartneri ja doktorantidele teatud mõttes „hüppelauaks“ olemise roll. Magistrantuur peab operatiivselt reageerima ühiskonnas ja merendussektoris tekkivatele väljakutsetele uute spetsialiseerumiste ja peaerialade käivitamisega (mereõigus, digilaevandus jms.). Magistriõppe õppekava üks arengusuundi peab olema rahvusvahelistumine. See tähendab, et osa magistriõppe õppekava mooduleid peab olema võimalik läbida inglise keeles, pakkudes vastavat õppeteenust välisriikide üliõpilastele. Siinjuures on oluline arendada koostööd välisriikide õppe- ja teadusasutustega (ühisõppe moodulite loomine, külalislektorite kutsumine jms.). Doktoriõpe Eesmärgiga pakkuda teaduspõhist ja õppijakeskset haridust kõigil kõrgharidusastmetel on vajalik tagada vastava akadeemilise personali järelkasv ning käivitada merendussektori vajadustest lähtuv doktoriõpe. Merendussektori kasvavad vajadused nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelisel tasemel on tekitanud nõudluse süsteemse ning kõrgekvaliteedilise merendusalase doktoriõppe käivitamiseks. Samas on loonud doktoriõppe käivitamiseks tugeva eelduse ning kasvupotentsiaali EMERA liitumine TTÜ-ga võimaldades nii materiaal-tehnilise baasi, õppekavade, haridustasemete kui ka ekspertide dünaamilist ristkasutust. Doktoriõppe käivitamise aluseks on edukas teaduse- ja arendustegevuse jätkusuutlik areng, mida on põhjalikult käsitletud peatükis 7.3 tuues välja nii hetkeolukorra kirjelduse, seatud eesmärgid kui ka vastavad meetmed. Integreerituna teadus- ja arendustegevusega on vajalik suunata magistriõppe lõpetajad ning merendussektoris töötavad magistrikraadiga valdkonna spetsialistid doktoriõppesse seeläbi luues pikemaajalised eeldused vastava teaduspõhise merehariduse pakkumiseks. Teadus- ja arendustegevus TTÜ-ga ühinemine avas EMERA-le uued võimalused teadus- ja arendustegevuse valdkonnas, ennekõike tänu TTÜ kui Eesti tehnoloogiaülikooli inseneri- ja tehnika alal juhtiva teadus- ja õppeasutuse tugevale potentsiaalile, mille hariduse unikaalsus peitub tehnika-, loodus-, täppis-, majandus- ja terviseteaduste sünergias. Samas tähendab ülikooli koosseisu kuulumine mitte üksnes võimalusi, vaid ka uusi väljakutseid ja kõrgeid nõudeid merendusalase teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusele. Kuigi EMERA kõrghariduse õppekavad on valdavalt rakenduskõrgharidusõppe õppekavad (v.a. magistriõppe õppekava „Merendus“) ehk õpetatavad erialaained on rakendusliku iseloomuga, ei tähenda see madalamaid nõudmisi neid aineid andvatele õppejõududele nii erialast kui ka akadeemilist ja teaduslikku taset silmas pidades. Tänapäeva nõuetele vastav haridus eeldab, et teadmised ja oskused, mida annavad õppejõud edasi õppijatele, on valdkonna viimaste saavutuste tasemel. On selge, et selliste tulevikku suunatud teadmistega saab olla vaid õppejõud, kellel on erialale vastav kõrgharidus, vastav teaduskraad ja praktilise töö kogemus omas valdkonnas ehk kes on võimeline osalema ja ise korraldama ning juhtima oma valdkonna kõrgetasemelist teadus- ja arendustegevust, sh tegema seda edukalt rahvusvahelises koostöös. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti” on välja toodud oluline kitsaskoht, mis laieneb ka merendusvalkdonna teadustegevuse potentsiaalile, mille kohaselt Eesti majanduse ja ühiskonna arengu üheks olulisemaks takistuseks on inimvara piiratus. Selle lahendamiseks tuleb leida võimalusi nii olemasolevate inimeste paremaks hõivamiseks, nende pädevuse parandamiseks kui ka spetsialistide juurde toomiseks välismaalt. Tihtipeale saavad järelkasvuprobleemid alguse madalamatel haridustasemetel. Ühtlasi on vastav strateegia seisukohal, et Eesti vajab rändepoliitikat, mis toetab riigile ja majandusele vajalike spetsialistide õppima ja tööle asumist. ( viide strateegiale „Teadmistepõhine Eesti “) Kõrgkoolides ja kutseõppes rakenduslike aineid õpetavad õppejõud/õpetajad kasvavad tavaliselt välja sama valdkonna ja reeglina samas õppeasutuses erialase kõrghariduse saanud ning tööjõuturul erialaspetsiifilisi oskusi ja kogemusi omandanud isikutest, eriti kui tegemist on nii spetsiifilise ja Eestis ainulaadse haridusega nagu merendus. . Nende isikute kõrgkooli toomisel ja neist tänapäeva nõuetele vastavate ning kõrge teaduspotentsiaaliga õppejõudude kujunemisel on määrav tähtsus kahel teguril. Esimene on erialase magistriõppe võimaldamine, ilma milleta ei ole võimalik doktoriõppesse siirdumine . Alates aastast 2006 on see võimalus EMERA-s olemas magistriõppe õppekava „Merendus“ näol. Teiseks, kuna üks kitsaskohti tipptasemel e doktorikraadiga akadeemiliste töötajate pideva järelkasvu tagamisel merehariduses on siiamaani olnud vastava erialase kvalifikatsiooniga teadlaste (doktorantide juhendajate) puudumine siis vajab arendamist magistriõppe lõpetajate suunamine doktoriõppesse merendusteemadel. Rakenduskõrgkooli Eesti Mereakadeemiasse koondunud potentsiaali polnud võimalik vajalikul määral sel eesmärgil kasutada. Alates augustist 2014 TTÜ koosseisus olemine on olukorda oluliselt muutunud nii olemasoleva potentsiaali ärakasutamise kui ka tipptasemel teadusalase kompetentsi väljastpoolt sissetoomise võimaluse näol. Samuti on oluline Eesti merendusalast teadus- ja arendustegevust koordineeriva üksuse olemasolu, mis on kasvulavaks noortele teadlastele, kaasates teadus- ja arendustöösse mitte üksnes õppejõude, vaid ka üliõpilasi. EMERA, kui vastav üksus peaks koordineerima võimalikult parimal moel ainulaadse erialase kompetentsi ärakasutamist ehk tipptegijate kaasamist merendusalasesse teadus- ja arendustegevusse. EMERA kui merendusalase kompetentsike skuse teadus- ja arendustegevuse kasvupotentsiaal Eestis TTÜ-ga ühinemine ja sellele jär gnenud ulatuslike reformide elluviimine on avanud EMERA ees uued akadeemilise ja teadusalase arengu perspektiivid. Lisaks võib positiivseks arenguteguriks pidada alates 01.01.2017 TTÜ Kuressaare keskuse (endine TTÜ Kuressaare kolledž) ning väikelaevaehituse kompetentsikeskuse kuuluvust EMERA koosseisu. See loob kõik eeldused Eesti Mereakadeemia kasvupotentsiaaliks laevanduse (sh meresõiduohutuse), mereveonduse, -majandamise ja laevaehituse alase kompetentsikeskusena Eestis. Eesti merendusteaduse arengute ja uuenduste koordineerimisel on määrav roll EMERA teadus- ja arendustegevusel, mis keskendub peamiselt laevanduse, meresõiduohutuse, -veonduse, –majandamise ja laevaehituse koostööprojektide läbiviimisele olles varasemalt osalenud enam kui 20 koostöö projektis nii partneri kui koordinaatori rollis ning keskendudes ettevõtetele ja riigiasutustele lepinguliste teadmusteenuste osutamisele . Ülikooli struktuurse ja akadeemilise reformi üks nurgakivisid on tenuuri kui peamise akadeemilise teadususliku suunaga töötaja staatuse kasutuselevõtt alates jaanuarist 2017, mis võimaldab EMERA-l efektiivselt ära kasutada nii olemasolev kompetents ja teaduspotentsiaal kui ka kaasata tipptasemel tegijaid väljastpoolt. Vastavalt TTÜ nõukogu 20.12.2016 määrusega nr 4 kehtestatud akadeemilise karjääri korraldusele on tenuur professori tähtajatu akadeemiline staatus, mille raames eristatakse kolme professori ametikoha astet: täisprofessor ( Full Professor ), kaasprofessor ( Associate Professor ) ja abiprofessor ( Assistant Professor ). Tulenevalt ülikooli tenuuri kohtade täitmise ajakavast peab aastaks 2022 ülikoolis olema ligi 250 tenuuri ametikohta, neist kuni 4% on plaanitud EMERA koosseisus. Esimesel etapil (2017/2018) on EMERA-le kinnitatud kolm professori kohta: meretehnika professor (avatakse aastal 201 8 ), laevaehituse professor (avatakse aastal 201 8 ) ja mereveonduse professor (avatakse aastal 201 9 ). Professuuride avamine loob muuhulgas soodsad tingimused doktorantide juhendamiseks ja nende kaasamiseks nii õppeprotsessi kui ka teadus- ja arendustegevusse. EMERA kui merenduse kompetetentsikeskuse eesmärgiks on olla rahvusvaheliselt tunnustatud laevanduse, meresõiduohutuse, -veonduse, –majandamise ja laevaehituse kompetentse koondav õppe-, teadus-, arendus- ja innovatsioonikeskus TTÜ koosseisus, mis on orienteeritud nii avaliku kui ka erasektori siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö tugevdamisele. EMERA teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuse alaeesmärgid : Eesti mereteadus on aastaks 2025 saavutanud kõrge ja rahvusvaheliselt nähtava taseme. Mereteaduses on tagatud järelkasvu taastootmine koostöös Eesti ja rahvusvaheliste mereteadlastega, mis tugineb kaasaegsele ja innovaatilisele taristule. Eesti mereteadus on atraktiivne nii Eesti kui ka välismaistele teadlastele. Meetmed: EMERA struktuuri keskse rahastamisega tenuuride loomine, konkursside läbiviimine ning uurimisrühmade käivitamine laevanduse, meresõiduohutuse, -veonduse, –majandamise ja laevaehituse valdkondades. Mereteadusega seotud doktorantuuriõpingute alustamise soodustamine ja magistrikraadiga merendusspetsialistide toetamine doktorantuuris õpingute jätkamiseks ühtlasi tagades doktoriõppe konkurentsivõimeline rahastamine. Rahvusvahelises koostöös tippülikoolide merendusteadlastega ühisel juhendamisel doktorantide kaasamine TTÜ doktorantuuri õpingutesse. TAI rahastuse mahu suurendamine ning kompetentsi kasvatamine läbi teadmusteenuste osutamise avalikule kui ka erasektorile, riiklike uurimistoetuste (institutsionaalne ja personaalne uurimistoetus) taotlemise ja rahvusvaheliste TAI projektide käivitamise ja osalemise. Merendussektori eraettevõtete investeeringute mahtu suurendamine mereteaduse arendamisel (nt tenuuride toetamisel). Siseriiklike infrastruktuuri investeeringuvõimaluste tagamine merenduse TAI tegevusteks. Teadusasutuste, ettevõtete ja koolide koostöö soodustamine teaduse populariseerimisel ning merendusalaste õppematerjalide arendamisel. 2. Eesti mereteadus toimib ühiskonna, avaliku ja erasektori huvides . Eesti mereteadus juhindub rahvusvahelistestest mereteaduse arengusuundadest, sektori vajadustest ja on orienteeritud sünergiale teiste teadusvaldkondadega (nt meretranspordi ja laevanduse digitaliseerumine). Meetmed : Koostöö tõhustamine avaliku kui ka erasektoriga teadusteemade määratlemisel ja uurimisteemade vajaduste väljaselgitamisel. Mereteaduse läbiviimine lähtudes rahvusvaheliste TAI programmide, avaliku kui ka erasektori vajadustest. Keskendumine teadustöö valdkondadele, mis soodustavad Eesti meremajanduse kasvu ja kasvatavad sektori konkurentsivõimet. Merendusalase kompetentsi integreerimine (interdistsiplinaarsus) teiste teadustöö valdkondadega, nagu näiteks infotehnoloogia, küberjulgeolek, materjaliteadus jms. Riiklike tellimusuuringute mahtu suurendamine toetamaks argumenteeritud otsuste vastuvõtmist eesmärgiga kasvatada merendussektori rahvusvahelist konkurentsivõimet ning tootlikkust. Teadmussiirde alase kompetentsi kasvatamine sh ekspertide koolitamine ja sissetoomine, teadmussiirde korralduse ja kvaliteedi arendamine ning rahvusvahelise kontaktvõrgustiku laiendamine. TAI teenuste ja toodete kommertsialiseerimise professionaalsuse suurendamine. Rahastamine ja i nvesteeringud 2014. a sõlmisid HTM ja TTÜ ühinemislepingu millega sätestati ministeeriumi hallatava riigi rakenduskõrgkooli Eesti Mereakadeemia ühinemine TTÜ-ga ning poolte õigused ja kohustused seoses ühinemisega. Seadusest tulenevalt tuli eraldada enne ühinemise päeva Eesti Mereakadeemiast kutseõppe taseme osa koos kõigi selle juurde kuuluvate varade, õiguste ja kohustuste, sealhulgas lepingutega, mille baasil moodustati kutseõppeasutus E esti M erekool (EMK) . Ühinemislepingus lepiti mh kokku merendusalase hariduse võimaldamiseks vajalike varade ühine kasutamine, koostöö õppe-, teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. EMK ja TTÜ vahel sõlmiti 22. septembril 2014 eraldi kokkulepe ruumide kasutamisega seotud kulude hüvitamiseks. Kokkuleppe alusel on EMK ainukasutuses TTÜ-le kuuluva Kopli 101 kinnistu hoovimaja, juurdepääs Kopli 101 peamajas asuvale sööklale, raamatukogule, auditooriumidele, õppeklassidele, laboratooriumidele ja simulaatoritele. Igapäevaselt viivad EMK-s õppetööd läbi mitmed EMERA erialaõppejõud. Vastavalt ühinemislepingule on TTÜ tänaseks investeerinud merendusalase hariduse arendamiseks Kopli 101 kinnistusse (sh ühiskasutuses olevad laboratooriumid, õppetöökojad, simulaatorid, auditooriumid, raamatukogu, territooriumi korrastamine jms) ca 5 miljonit eurot, arvestades sealjuures EMK vajadusi. Senini õppeasutuste juures välja arendamata merepääste alane võimekus, mis piirab oluliselt võimalusi pakkuda kõikidele rahvusvahelisele ja siseriiklikele nõuetele vastavat meremeeste väljaõpet nii kutse- kui ka kõrghariduse tasemel. Eeldatav investeeringu maksumus 3,5 – 4,5 miljonit eurot, pluss Süsta sadamas asuva kinnistu tasuta võõrandamine riigi poolt TTÜ-le. Kõrghariduse tasemel on TTÜ-s EMERA- le tagatud rahuldavas mahus rahastamine tööjõu-, tegevus- ning majanduskulude katmiseks ja teadus- ja arend u stegevuse toetamiseks. EMK kutsehariduse taseme rahastamine on tagatud tänaseid vajadusi arvestavas mahus HTM-poolt. KOKKUVÕTE …….. VIIDATUD ALLIKAD Eesti Mereakadeemia 95. 150 aastat mereharidust. Tallinn: 2014. Eesti Merekooli ajalugu [WWW] http://www.merekool.ee/ajalugu Eesti Merekooli arengukava aastateks 2016-2020, [WWW] http://www.merekool.ee/dokumentatsioon. Eesti Statistikaamet, [WWW] http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Rahvastik/01Rahvastikunaitajad_ ja_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis.asp Haridusstatistika portaal HaridusSilm, [WWW] http://www.haridussilm.ee/ Kuuse, M.-L., Kopti, M. Merendusalaste õppeasutuste lõpetajate uuring. Uuringu aruanne, oktoober 2016. Kõrgharidusstandard. RT I 2008, 57, 322. Merendussektori majandusmõju uuring, I etapp. Tallinn: TTÜ Eesti Mereakadeemia teadus- ja arenduskeskus, 2016. Meresõiduohutuse seadus. RT I 2002, 1, 1. Portsmuth, R., Hunt, T., Terk, E., Nõmmela, K., & Hartikainen, A. (2011). Merenduse klasteruuring. Tallinn: Eesti Mereakadeemia. Riiklik arengukava „Eesti merenduspoliitika 2012-2020“. Tallinn: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,2012. [WWW] https://www.mkm.ee/sites/default/files/merenduspoliitika.pdf Rozeik, H., Kupts, M., Rell, M., Batueva, V. Merendussektori tööjõuvajaduse uuring. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis, 2015. [WWW] TTÜ EMERA koduleht, http://ttu.ee/asutused/mereakadeemia/taiendusope-keskus/merenduskoolitused-koigile-3/ Tööjõu kompetentside ja oskuste taseme ning tööturu vajaduste väljaselgitamine kalandussektoris. OÜ Eesti Uuringukeskus, Põllumajandusministeerium, 2012. [http://www.kutsekoda.ee/fwk/contenthelper/10373139/10426012/Kalandus_loppraport_3003.pdf] Tööjõuvajaduse ja -pakkumise prognoos aastani 2023. Tallinn: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2015. [https://www.dropbox.com/sh/ua4s07urh35olnf/AABr9YqaBYll6EbKIAfxAeIqa/toojouprognoos_2023_lyhikirjeldus.pdf?dl=0] Võõrsõnastik. Tallinn: TEA Kirjastus, 2006, lk. 390. LISAD Lisa 1. Tööjõuvajaduse uuringus ja merehariduskontsep tsioonis käsitletavad merenduse erialad ja ametikohad Allikas: Rozeik, H., Kupts, M., Rell, M., Batueva, V. Merendussektori tööjõuvajaduse uuring. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis, 2015. Lisa 2. Merekõrghariduse õppekavad Eestis 2017/2018. õppeaastal Allikas: TTÜ EMERA koduleht, https://www.ttu.ee/asutused/mereakadeemia/sisseastujale-18/erialad-20/ Lisa 3. Merendusalase kõrghariduse õppekavade lõpetanute arv aastatel 1995-2016 Allikas: TTÜ EMERA arhiivi materjalid, autori te arvutused * alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Laevajuhtimine“ ** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Mereveonduse ja sadamatöö korraldamine“ *** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Veeteede haldamine ja ohutuse korraldamine“ **** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Kalanduse tehnoloogiate majandamine ja juhtimine“ Lisa 4. Vastuvõtuks avatud merekutsehariduse õppekavad 2016/2017. õppeaastal Allikas: HTM (väljavõte EHIS õppekavade alamregistrist), autori te arvutused Märkused : * kutsekeskharidusõpe, keskhariduse baasil kutseõpe; Eesti kvalifikatsiooniraamistiku (EKR) 4. tase ** põhihariduse nõudeta kutseõpe; EKR 3. tase *** kutseõpe põhikoolis ja gümnaasiumis **** kutseõpe; EKR 4. tase 24082 635635 Lisa 5. Vastuvõtt mere- ja kalanduse kõrghariduse õppekavadele aastatel 2000-2016 Allikas: TTÜ EMERA arhiivi materjalid, autorite arvutused * alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Laevajuhtimine“ ** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Mereveonduse ja sadamatöö korraldamine“ *** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Veeteede haldamine ja ohutuse korraldamine“ Lisa 5 (jätk). Vastuvõtt mere- ja kalanduse kõrghariduse õppekavadele aastatel 2000-2016 Allikas: TTÜ EMERA arhiivi materjalid, TTÜ KK andmed, autori arvutused **** alates õppeaastast 2006/2007 õppekava nimetus „Kalandusspetsialist“ ***** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Kalanduse tehnoloogiate majandamine ja juhtimine“ ****** alates õppeaastast 2015/2016 õppekava nimetus „Meretehnika ja väikelaevaehitus“ Lisa 6. Eesti Merekooli* vastuvõtt ja lõpetamine õppeaastatel 1999/2000-2015/2016 Allikas: Eesti Merekooli arhiiviandmed * 1999/2000 õ/a kuni 2000/2001 õ/a Eesti Mereakadeemia Ametikool, 2001/2002 õ/a kuni 2011/2012 õ/a Eesti Mereakadeemia Merekool, 2012/2013 õ/a kuni 2013/2014 õ/a Eesti Mereakadeemia kutseõppeosakond ** hõlmab kõiki nii 500 ja suurema kui ka väiksema kui 500 kogumahutavustega laevade (sh avamere kalapüük) vahitüürimehe koolituse õppekavasid *** hõlmab nii väiksema kui 200 kui ka väiksema kui 500 kogumahutavusega laevade laevajuhi (sh laevajuht-mehaanik) koolituse õppekavasid **** hõlmab kõikide võimsustega laevade vahimehaaniku koolituse õppekavasid (k.a motorist) Lisa 7 . Mereharidusturu reaalse pakkumise prognoos aastatel 2017-2025 Tabel L7 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 1 . Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate tekiohvitseri de arv ning tööjõuturu vajadus kolmandate ja teiste tüürimeeste järele 1 Rakenduskõrgharidusõppe diplomiga lõpetanud * K ESL 2 Kutseõppe diplomiga lõpetanud * K ESL Tabel L7 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 2 . Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate tekiohvitseride a rv ning tööjõuturu vajadus kolmandate, teiste ja vanemtüürimeeste järele 1 Rakenduskõrgharidusõppe diplomiga lõpetanud * K ESL 2 Kutseõppe diplomiga lõpetanud * K ESL Tabel L7 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 3 . Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate laevakaptenite ning tekiohvitseride arv ja tööjõuturu vajadus 1 Rakenduskõrgharidusõppe diplomiga lõpetanud * K ESL 2 Kutseõppe diplomiga lõpetanud * K ESL Tabel L7 . SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 4 . Eesti laevanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate lae vamehaanikute arv ning tööjõuturu vajadus kuni teise mehaaniku ametikohani 1 Rakenduskõrgharidusõppe diplomiga lõpetanud * K ESM 2 Kutseõppe diplomiga lõpetanud * K ESM Tabel L7. SEQ Tabel \* ARABIC \s 1 5 center 541284 . Eesti laevanduse ja kalanduse tööjõuturule aastatel 2017-2025 lisanduvate laevamehaanikute arv ning tööjõuturu vajadus 1 Rakenduskõrgharidusõppe diplomiga lõpetanud * K ESM 2 Kutseõppe diplomiga lõpetanud * K ESM -1080134 -1206258 Lp. Koostööpartnerid Eesti Mereakadeemia ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös on valminud Eesti Merehariduskontseptsioon aastateks 2017-2020. Tulenevalt riikliku arengukava „Eesti Merenduspoliitika 2012-2020“ prioriteedist 4 „Eesti mereharidus ning teadus- ja arendustegevus on kaasaegsel tasemel“ on üheks olulisemaks eesmärk 8: „Eestis antav merendusharidus kindlustab kõigile merendussektori valdkondadele vajalike spetsialistide kaasaegse õppe tasakaalustatud mahus“. Selle saavutamiseks näeb arengukava ette merehariduskontseptsiooni (MHK) väljatöötamise ja rakendamise. Kontseptsiooni kinnitab haridus- ja teadusminister 31. detsembriks 2017. Sellega seoses ootame Teie kirjalikke ettepanekuid ja kommnetaare Merehariduskontseptsioonile meiliaadressil [email protected] 15.detsembrini 2017. Lugupidamisega Kadi Kasepõld Peaspetsialist Eesti Mereakadeemia Teadus- ja arenduskeskus Tel 613 5592 GSM +372 5562 1551 [email protected] www.ttu.ee/mereakadeemia Kopli 101, 11712 TALLINN, ruum 201