Riigikantselei Teie 22.06.2026 nr 2-5/26-01303,
[email protected] RIIGIKOGU/26-0745/-2T
Rahukohtu 3
Tallinn, 15161, Harju maakond Meie 13.07.2026 nr 1.2-3/1621-2
Seisukoht kaitseväeteenistuse seaduse
muutmise seaduse eelnõu (961 SE) kohta
Lugupeetud riigisekretär
Vastavalt Riigikantselei 22.06.2026 resolutsioonile esitame seisukoha kaitseväeteenistuse
seaduse muutmise seaduse eelnõu (961 SE) kohta. Eelnõu eesmärk on muu hulgas taastada
tegevväelaste piirvanused ja tegevteenistuspensioni süsteem ning tugevdada teenistuses
tervisekahjustuse saanud veteranide sotsiaalseid tagatisi.
Sotsiaalministeerium mõistab eelnõu eesmärki tugevdada Kaitseväe mehitust, toetada
tegevväelaste teenistuses püsimist ning säilitada riigikaitseks vajalikku juhtimispädevust ja
sõjalist kompetentsi. Tegemist on oluliste eesmärkidega, mille saavutamiseks tuleb leida
mõjusad, sihitatud ja jätkusuutlikud lahendused.
Sotsiaalministeerium ei pea siiski võimalikuks eelnõu esitatud kujul toetada järgmistel
põhjustel.
Eelnõust ega seletuskirjast ei nähtu piisavalt, et tegevteenistuspensioni süsteemi taastamine
oleks kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne meede.
Seletuskirjas kirjeldatakse tegevväelaste teenistusest lahkumist ja kogenud juhtimispersonali
puudust, kuid ei esitata piisavat analüüsi, mis võimaldaks järeldada, et nende probleemide
peamine põhjus on tegevteenistuspensioni puudumine. Samuti ei ole piisavalt tõendatud, et
pensioni taastamine parandaks värbamist, suurendaks teenistuses püsimist või aitaks säilitada
juhtimispädevust.
Sotsiaalministeeriumi hinnangul vajab eraldi analüüsimist ka see, kas pensioniõiguse
tekkimine 50-aastaselt võib teatud juhtudel hoopis suurendada motivatsiooni
tegevteenistusest lahkuda. Varasemates eripensionide reformi käsitlustes on juhitud
tähelepanu, et enne üldist vanaduspensioniiga makstavad eripensionid võivad soodustada
varasemat lahkumist, eriti juhul, kui pensioni saab kombineerida muu töötasuga. Seetõttu tuleb
hinnata, kas kavandatav pensioniskeem toetab teenistuses püsimist või võib praktikas
kiirendada teenistusest väljumist.
Eelnõus ei ole piisavalt võrreldud tegevteenistuspensioni taastamist teiste personali hoidmise
ja motiveerimise meetmetega. Analüüsida tuleks muu hulgas töötasu- ja karjäärimudeleid,
staaži- või lojaalsusboonuseid, tööandjapensioni lahendusi, täiendavaid sotsiaalseid tagatisi,
tervisekahjustuse ja töövõime vähenemisega seotud sihitud meetmeid ning teenistusest
väljumise toetusi. Asjaolu, et alternatiivset kompensatsioonimehhanismi ei ole seni välja
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee /
Registrikood 70001952
töötatud, ei tähenda iseenesest, et tegevteenistuspensioni taastamine on ainus või kõige
tõhusam lahendus.
Samuti ei ole eelnõus piisavalt hinnatud kavandatava muudatuse pikaajalist eelarvemõju.
Tegevteenistuspension on riigieelarvest rahastatav pikaajaline ja eluaegne kohustus, mille
mõju ulatub aastakümnete pikkusesse tulevikku. Kuna pensioniõigus tekib märkimisväärselt
enne üldist vanaduspensioniiga ning pensioni makstakse sõltumata sellest, kas isik jätkab
töötamist või asub tööle teises valdkonnas, tuleb hinnata, kas selline lahendus on riigi
ressursside kasutamise seisukohast kõige tulemuslikum ja põhjendatum viis soovitud
eesmärkide saavutamiseks.
Pikaajalise eelarvemõju hindamise vajadust kinnitavad varasemad prognoosid. 2016. aasta
valitsuskabineti materjalides hinnati, et tegevteenistujate eripensionide kulu võib kehtiva
süsteemi jätkumisel kasvada 6,5 miljonilt eurolt 2018. aastal 39,5 miljoni euroni 2034. aastal,
102,0 miljoni euroni 2050. aastal ja 143,6 miljoni euroni 2064. aastal. Seetõttu ei piisa üksnes
lähiaastate kulude esitamisest, vaid vaja on mitme aastakümne pikkust prognoosi koos
eelduste ja tundlikkusanalüüsiga ning võrdlust alternatiivsete meetmetega.
Sotsiaalministeerium juhib tähelepanu, et kavandatav tegevteenistuspension ei ole seotud
pensionisüsteemi tavapärase eesmärgiga katta vanadusest tulenevat sissetulekuriski. Samuti
ei ole tegemist töövõime kaotusest tuleneva hüvitisega. Seletuskirja kohaselt täidab pension
peamiselt personali hoidmise, motiveerimise ja värbamise eesmärke. Sellisel juhul on tegemist
personalipoliitilise meetmega, mistõttu vajab täiendavat põhjendamist, miks nimetatud
eesmärkide saavutamiseks on valitud just pensioniskeemi taastamine.
Kaitseväeteenistuse seaduse § 195 kavandatud muudatuste sõnastus ei ole piisavalt
õigusselge ning võib kaasa tuua erinevaid tõlgendusvõimalusi ja õiguslikku ebaselgust.
Meditsiinis ei saa põhjuslikku seost tervisekahjustuse ja selle võimaliku põhjuse vahel
automaatselt eeldada, vaid see tuleb igal üksikjuhul meditsiiniliste asjaolude alusel tuvastada.
Kavandatud säte looks automaatse eelduse kogu isiku elueaks, sealhulgas ajaks pärast
tegevteenistusest lahkumist, kuigi vaimse tervise häirete kujunemine võib olla
mitmepõhjuseline ning sõltuda ka hilisematest elusündmustest.
Samuti ei ole korrektne sätestada, et psühhiaatril on tegevusluba. Tervishoiuteenuste
korraldamise seaduse kohaselt antakse tegevusluba tervishoiuteenuse osutajale, mitte
tervishoiutöötajale. Psühhiaater on tervishoiutöötajate registrisse kantud tervishoiutöötaja, kes
osutab teenust psühhiaatria tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja juures. Praegune
sõnastus võib jätta eksliku mulje, nagu oleks tegevusloa omajaks tervishoiutöötaja ise.
Lisaks eeltoodule jääb ebaselgeks mõiste „sõltumatu psühhiaater“, kuna tegemist ei ole
kehtivas õiguses määratletud õigusmõistega. Tervishoiutöötaja on juba kehtiva õiguse
kohaselt kohustatud tegutsema kutse- ja erialaste nõuete kohaselt ning tegema meditsiinilised
otsused erialaselt sõltumatult.
Täiendavat analüüsi vajab ka seletuskirjas esitatud käsitlus vaimse tervise probleemidega või
teenistusest tingitud tervisekahjustusega tegevväelaste sotsiaalse kaitse kohta. Sellistel
juhtudel on tegemist eelkõige tervisekahjustuse, töövõime vähenemise või
rehabilitatsioonivajaduse riskiga, mille maandamiseks tuleb kaaluda sihipäraseid ja
vajaduspõhiseid sotsiaalkaitsemeetmeid. Teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse või
tervisekahjustuse korral on eraldi hüvitamismehhanism avaliku teenistuse seaduses juba
olemas, mistõttu ei saa seda automaatselt kasutada üldise ja eluaegse tegevteenistuspensioni
taastamise põhjendusena.
Lisaks puudub eelnõus piisav hinnang tegevteenistuspensioni taastamise mõjule
pensionisüsteemile tervikuna. Eesti pensionipoliitika senine suund on olnud eraldiseisvate
kutse- ja teenistuspensionide järkjärguline vähendamine. Tegevteenistuspensioni taastamine
tähendaks kõrvalekallet sellest reformisuunast ning vajab eraldi põhjendust, miks selline erand
2
on vajalik, kuidas välditakse pretsedendi loomist teiste teenistusgruppide suhtes ning milline
on mõju pensionisüsteemi pikaajalisele sidususele ja õiglustajule.
Demograafilised suundumused suurendavad vajadust vältida uute pikaajaliste ja
eelfinantseerimata sotsiaalkindlustuskohustuste võtmist. Töötajate ja vanaduspensioniealiste
suhe on järgnevatel aastakümnetel languses, mis tähendab, et jooksvalt rahastatavate
sotsiaalkindlustuskohustuste katmiseks on tulevikus ühe pensioniealise kohta vähem
töötavaid maksumaksjaid. Sellises olukorras tuleb iga uue eripensioni või varase
pensioniõiguse loomist hinnata eriti ettevaatlikult.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Karmen Joller
sotsiaalminister
Merle Sumil-Laanemaa
[email protected]
Pille Saar
[email protected]
Gerli Baida
[email protected]
3