Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus (finantsvaldkonna ...

Välisministeerium Meie 07.06.2019 nr 1.1-10/3868-1 [email protected] Eelnõu esitamine kooskõlastamiseks Austatud ministrid Käesolevaga esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused). Palume kooskõlastuse ja arvamused esitada hiljemalt 15. tööpäeva jooksul. Eelnõu esitatakse uuesti kooskõlastamiseks Riigikogu menetlusest välja langemise tõttu Riigikogu XIII koosseisu lõppemisega seoses. Riigikogus menetletud eelnõuga (771SE) võrreldes, on käesolevast eelnõust välja jäetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatused vara ümberpööratud tõendamiskoormuse ja virtuaalvääringute teenusepakkuja tegevuse kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Martin Helme rahandusminister Lisad: Eelnõu 24 lk, seletuskiri 82 lk, Lisa 4 lk Linda Lelumees 611 3550 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Lisaadressaadid: Riigikohus Eesti Advokatuur Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Finantsinspektsioon Eesti Pank Eesti Pangaliit MTÜ Audiitorkogu Audiitortegevuse järelevalve nõukogu Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Kindlustusmaaklerite Liit FinanceEstonia MTÜ Politsei- ja Piirivalveamet (Rahapesu andmebüroo) 2  Lisa Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused) seletuskirja juurde Eesti õiguse ja eelnõu seletuskirja punktis 2.1.1.1 nimetatud Euroopa Liidu õigusakti artikli, millega nähakse ette kõrged rahatrahvid, võrdlustabel EL EL Seaduse Eelnõu säte Kommentaar õigusallikas õigusakti pealkiri1 normi ülevõtmise kohustus CRD Jah KAS KAS § 13411 CRD-st tulenev kõrge määraga rahatrahvide pangandus- MERAS MERAS § 108 võimaldamise kohustus on üle võetud KAS direktiiv KindlTS KindlTS § 255¹ vastavate koosseisude muudatustega, millega 2013/36/EL nähakse ette kõrgendatud ülemmääraha rahatrahvi Art 66 (2) kohaldamise võimalus krediidiasutustele. punktid c, d, KindlTS-s ja MERAS-s nimetatud subjektide e suhtes CRD-st tulenevalt kõrgete rahatrahvide võimaldamise kohustust ei ole, kuid märgitud koosseisudes võimaldatakse kõrgendatud ülemääraga rahatrahvi kohaldamist CRD-s sätestatud määrades. CRD Jah KAS KAS §-d 104¹ CRD-st tulenev kõrge määraga rahatrahvide pangandus- VPTS lõiked 2 ja 3, §-d võimaldamise kohustus on üle võetud KAS direktiiv 1347, 1348, 13411, vastavate koosseisude muudatustega, millega 2013/36/EL 13412, 13413, nähakse ette kõrgendatud ülemmääraha rahatrahvi Art 67 (2) 13420,13422 kohaldamise võimalus krediidiasutustele. punktid e, f, KindlTS §-d 253, KindlTS-s, MERAS-s ja VPTS-s nimetatud g 255¹, 256, 256¹ subjektide suhtes CRD-st tulenevalt kõrgete MERAS §-d 106, rahatrahvide võimaldamise kohustust ei ole, kuid 107, 109, 110, 111, märgitud koosseisudes võimaldatakse kõrgendatud 112, 114, 1162. ülemääraga rahatrahvi kohaldamist CRD-s VPTS § 237 , § 27 sätestatud määrades. 23780 lõige 2 läbipaistvus Jah VPTS VPTS §-d 23724, direktiiv 23731–23734 2013/50/EL Art 28b (1) punkt c alapunktid (i), (ii) MAR Jah VPTS VPTS §-d 23730, määrus §-d 23738–23740, § turukuritar 23742 vituste kohta (EL) nr 596/2014 Art 30 (2) punktid h, i, j 1  Lisa Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused) seletuskirja juurde Eesti õiguse ja eelnõu seletuskirja punktis 2.1.1.1 nimetatud Euroopa Liidu õigusakti artikli, millega nähakse ette kõrged rahatrahvid, võrdlustabel EL EL Seaduse Eelnõu säte Kommentaar õigusallikas õigusakti pealkiri1 normi ülevõtmise kohustus BRRD Jah FELS FELS § 91 lõiked 2 kriisilahend ja 3, §-d 92, 93, 95¹ usdirektiiv 2014/59/EL Art 111 (2) punktid d, e, f MiFID II Jah VPTS VPTS §-d 2378– finantsinstr 23717, §-d 23719, umentide 23721, 23722, 23728, turgude 23736, 23737, §-d direktiiv 23758–23778, § 23780 2014/65/EL lõige 1 Art 70 (6) punktid f, g, h UCITS V Jah IFS IFS § 463 lõiked 2 eurofondide KindlTS ja 3, §-d 475–476, § direktiiv KAS 477, §-d 480–500 §- 2014/91/EL EVKS d 504–513, § 513¹. Art 99 (6) VPTS KindlTS § 260 punktid e, f, KAS § 13415 g EVKS § 463 VPTS § 23745 CSDR Jah EVKS EVKS § 40 lõige 5, keskdeposit §-d 462, 466, 468 määrus (EL) nr 909/2014 Art 63 (2) punktid e, f, g PRIIP Jah KindlTS KindlTS § 2563, § määrus KAS 264¹ lõige 2 investeerim VPTS KAS §-d 13414, istoodetepõ 13421, § 13422 hiteabedoku lõige 2 mendi VPTS § 23753 kohta (EL) nr 1286/2014 Art 24 (2) punkt e 2  Lisa Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused) seletuskirja juurde Eesti õiguse ja eelnõu seletuskirja punktis 2.1.1.1 nimetatud Euroopa Liidu õigusakti artikli, millega nähakse ette kõrged rahatrahvid, võrdlustabel EL EL Seaduse Eelnõu säte Kommentaar õigusallikas õigusakti pealkiri1 normi ülevõtmise kohustus AMLD IV Jah RahaPTS RahaPTS § 65 lõige rahapesu ja 2, §-d 82–94, §-d terrorismi 96, § 97¹ rahastamise tõkestamise direktiiv 2015/849/E L Art 59 (3) määrus Jah VPTS VPTS § 23755 (EL) 2015/2365 väärtpaberit e finantseeri mise tehingute läbipaistvus e kohta Art 22 (4) punktid e, f, g määrus Jah RahaPTS RahaPTS § 96 (EL) 2015/847 rahaülekan nete teabe kohta IDD Jah KindlTS KindlTS §-d 238, direktiiv ReKS 254, §-d 257 – 259¹, kindlustusto § 261¹, § 264¹ lõige odete 1. turustamise kohta (EL) ReKS §-d 33¹ ja 332 2016/97 ART 33 (2) punktid e ja f 3  Lisa Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused) seletuskirja juurde Eesti õiguse ja eelnõu seletuskirja punktis 2.1.1.1 nimetatud Euroopa Liidu õigusakti artikli, millega nähakse ette kõrged rahatrahvid, võrdlustabel EL EL Seaduse Eelnõu säte Kommentaar õigusallikas õigusakti pealkiri1 normi ülevõtmise kohustus Indekseeri Jah VPTS VPTS § 23756 mise määrus (EL) 2016/1011 Art 42 (2) punktid f, g, h prospekti Jah VPTS Käesolevast eelnõus välja jäetud. Võetakse üle määrus väärtpaberituri seaduse ja teise seaduste muutmise (EL) seaduse eelnõuga (prospektimääruse 2017/1129 ülevõtmistähtaeg 21.07.2019) Art 38 (2) punktid c, d, e 4  20.05.2019 EELNÕU Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused) § 1. Audiitortegevuse seaduse muutmine Audiitortegevuse seaduse § 165 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „eurot“ sõnadega „või kuni 5 protsenti käesoleva seaduse § 157 lõike 3 punktis 3 nimetatud summast vastavalt viimasele esitatud tegevusaruandele“. § 2. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 91 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär: 1) füüsilise isiku puhul kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. 2) juriidilise isiku puhul kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 10 protsenti kogu juriidilise isiku aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust, mis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 575/2013 koosneb komisjoni- ja teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 2) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, siis on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud netokäibeks aastane netokäive eelmisel majandusaastal põhiemaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi.“; 3) paragrahvi 92 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe, sealhulgas finantsseisundi taastamise kava avalikustamise nõuete täitmata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 4) paragrahvi 92 lõikes 2 ja § 93 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 5) paragrahvi 93 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1  20.05.2019 „(1) Käesoleva seaduse § 27 lõikes 4 sätestatud konsolideerimisgrupisisese finantstoetusega seotud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 6) paragrahv 94 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvis 95 asendatakse sõnad „§-des 92–94“sõnadega „§-des 92 ja 93“; 8) seaduse 11. peatükki täiendatakse §-ga 95¹ järgmises sõnastuses: „§ 95¹. Juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi käive Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane netokäive eelmisel majandusaastal, sealhulgas brutotulu, mis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 575/2013 koosneb komisjoni- ja teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on netokäibeks aastane netokäive eelmisel majandusaastal põhiemaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi.“. § 3. Investeerimisfondide seaduse muutmine Investeerimisfondide seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 463 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Haldusakti täitmata jätmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 2) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Haldusakti täitmata jätmise korral on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 5 000 000 eurot või kuni 10 protsenti juriidilise isiku kogukäibest vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis on esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive vastavalt asjakohastele raamatupidamisdirektiividele või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.“; 3) paragrahvide 475, 476, 477, 480, 481, 485, 488, 489, 492, 493, 495, 496 ja 504–513 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 4) paragrahvide 475, 476, 477, 480, 481, 482, 483, 485–497, 499, 500 ja 504–513 lõikes 2 asendatakse sõnad „400 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on 2  20.05.2019 võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 5) paragrahvi 482 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Fondi kohta teabe avalikustamise nõuete täitmata jätmise või ebaõige, eksitava või puuduliku teabe avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 6) paragrahvi 483 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Fondivalitseja või määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi järelevalveks vajaliku aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 7) paragrahvi 484 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Finantsinspektsioonis registreeritud tegevusluba mitteomava fondivalitseja järelevalveks vajaliku aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, eksitava või puuduliku teabe esitamise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“; 8) paragrahvi 484 lõikes 2 asendatakse sõnad „16 000 eurot“ sõnadega „400 000 eurot“; 9) paragrahvi 486 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Fondivalitseja või määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi sisekontrolliks vajalike meetmete teadvalt kehtestamata või rakendamata jätmise, samuti nende mittetäieliku või mitteõigeaegse rakendamise eest − karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 10) paragrahvi 487 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud sise-eeskirjade teadvalt kehtestamata, ajakohastamata või rakendamata jätmise, samuti ebapiisavate sise-eeskirjade kehtestamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 11) paragrahvi 490 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Fondi vara investeerimisel või fondi nimel laenutehingute tegemisel seaduses või fondi tingimustes, põhikirjas, prospektis või valitsemislepingus sätestatud piirangute rikkumise või fondi vara seadusega vastuolus oleva võõrandamise või fondi arvel väärtpaberite väljalaskmise tagamise eest, kui sellist võimalust ei ole fondi tingimustes, põhikirjas, prospektis või valitsemislepingus ette nähtud, – 3  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 12) paragrahvi 491 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Fondi osakute või aktsiate väljalaskmise või tagasivõtmise eest väljalaskmis- või tagasivõtmishinnast erineva hinnaga või osaku või aktsia väljalaskmise eest ilma käesolevas seaduses sätestatud ulatuses raha laekumiseta fondi varasse või fondi osakute või aktsiate väljalaskmis- või tagasivõtmishinda mõjutava teabe avaldamise eest, kui sellega rikutakse investorite või avalikkuse võrdsetel alustel teavitamise kohustust, − karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 13) paragrahvi 494 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Fondivalitseja vara lahususe või fondi vara hoidmise või kaitsega seotud muu kohustuse teadvalt täitmata jätmise, samuti teadva mitteõigeaegse või ebapiisava täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 14) paragrahvi 497 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse § 343 lõikes 3 nimetatud õigusrikkumisest teavitamise korra kehtestamata või rakendamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 15) paragrahv 498 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 498. Kohustusliku kogumispensioni avalduste vastuvõtmisega seotud kohustuste rikkumine (1) Fondi pakkumisel või investeerimisteenuste osutamisel kogumispensionide seaduse § 14 lõigetes 5 ja 51 ning § 16 lõikes 71 kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 16) paragrahvi 499 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 17) paragrahvi 500 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 4  20.05.2019 „(1) Välisriigi isiku poolt teenuse pakkumiseks Eestis Finantsinspektsiooni teavitamata jätmise eest või käesolevas seaduses välisriigi depositooriumi tegevuse suhtes kehtestatud nõuete teadvalt rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 18) paragrahv 503 tunnistatakse kehtetuks; 19) seaduse 31. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 513¹ järgmises sõnastuses: „§ 513¹. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive Käesoleva seaduse 31. peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis on esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive vastavalt asjakohastele raamatupidamisdirektiividele või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.“. § 4. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 181 lõikes 6 asendatakse sõnad „võlaõigusseaduse § 430 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatut“ sõnadega „võlaõigusseaduse § 55¹ lõikes 7 ja § 430 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatut“; 2) paragrahvi 192 lõiget 2 täiendatakse punktiga 94 järgmises sõnastuses: „93) esitama kliendile sidevahendi kaudu kindlustuslepingu turustamisel võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 sätestatud teabe sama paragrahvi lõike 8 kohaselt;“; 3) paragrahvi 198 lõiget 2 täiendatakse punktiga 9¹ järgmises sõnastuses: „9¹) esitama kliendile sidevahendi kaudu kindlustuslepingu turustamisel võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 sätestatud teabe sama paragrahvi lõike 8 kohaselt;“; 4) paragrahvi 221 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 221. Kliendi kindlustushuvi ja nõudmiste väljaselgitamisega ning kliendile teabe esitamisega seotud kohustused“; 5) paragrahvi 221 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses: „(1¹) Kindlustusandja peab esitama kindlustuslepingut sõlmida soovivale isikule käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduse § 541 lõigetes 5 ja 8, § 551 lõikes 7 ja §-s 428 sätestatud teabe ning kindlustuslepingu kehtivuse ajal käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduse §-s 429 sätestatud teabe, järgides võlaõigusseaduse §-s 430 sätestatud teavitamise vorminõudeid.“; 6) paragrahvi 238 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjumile vastav summa, kui sellist kasu või kahjumit on võimalik kindlaks teha.“; 5  20.05.2019 7) paragrahvi 238 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 5 000 000 eurot või kuni 5 protsenti juriidilise isiku kogukäibest või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasumile või ära hoitud kahjumile vastav summa, kui sellist kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks teha. Juriidilise isiku kogukäive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aastaaruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis arvutatakse aastane kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtimisorgan.“; 8) paragrahvi 253 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud selgituse, dokumendi, kohustusliku aruande või muu teabe avalikustamise nõuete täitmata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, ebapiisava või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 9) paragrahvi 253 lõikes 2 ja § 256 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 10) paragrahvi 254 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Enne kindlustuslepingu sõlmimist lepingu sõlmimise eelduseks oleva või kindlustusvõtjale kindlustuslepingu kehtivuse ajal kohustusliku teabe või selgituse esitamata jätmise või vale või eksitava teabe esitamise või lepingueelse teabe mittenõuetekohase esitamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 11) paragrahvi 254 lõikes 2, § 257 lõikes 2 ja § 258 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 12) paragrahvi 255 lõikes 2, § 261 lõikes 2 ja § 262 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „400 000 eurot“; 13) seadust täiendatakse §-ga 255¹ järgmises sõnastuses: „§ 255¹. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine (1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva seaduse § 120 lõikes 3 nimetatud ettekirjutuse vastaselt kindlustusandjas osaluse omandamise, selle võõrandamise või kindlustusandja kontrollitavaks äriühinguks muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt kindlustusandjas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest – 6  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 14) paragrahvi 256 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali või kindlustusgrupi varade ja kohustiste hindamise või kapitalinõuete arvutamise põhimõtete või käesolevas seaduses sätestatud omavahendite nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 15) seadust täiendatakse §-dega 256¹–2563 järgmises sõnastuses: „§ 256¹. Vara investeerimise põhimõtete rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-des 52–54 sätestatud investeerimise põhimõtete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. § 2562 . Edasikindlustamise nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse § 83 lõikes 1 või 2 sätestatud edasikindlustuslepingute sõlmimise piirangu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 256³. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1286/2014 sätestatud nõuete täitmata jätmine (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 artiklites 5–10, 13, 14 ja 19 sätestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – 7  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 3 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 16) paragrahvi 257 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud juhtimissüsteemi nõuete, sealhulgas sise-eeskirjade kehtestamise nõuete, tasustamise põhimõtete, tegevuse edasiandmise või kindlustusteenuse sihtturule pakkumise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 17) paragrahvi 258 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse § 192 lõike 2 punktis 5 või 6, § 198 lõike 2 punktis 4 või § 221 lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 18) paragrahv 259 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 259. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamisega seotud nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse § 192 lõike 2 punktis 2, § 198 lõike 2 punktis 5 või §-s 222 sätestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 19) seadust täiendatakse §-ga 259¹ järgmises sõnastuses: „§ 259¹. Kindlustuslepingu komplektis pakkumise nõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse § 182¹ lõikes 3 sätestatud kindlustuslepinguga komplektis muu toote või teenuse pakkumise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 20) paragrahv 260 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 8  20.05.2019 „§ 260. Kohustusliku kogumispensioni avalduste vastuvõtmisega seotud kohustuste rikkumine (1) Kindlustusteenuse osutamisel kogumispensionide seaduse § 14 lõigetes 5 ja 51 ning § 16 lõikes 71 kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 21) paragrahvi 261 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-des 177 ja 184“ tekstiosaga „§ 177 lõikes 1 või 2 või §-s 184“; 22) seadust täiendatakse §-ga 261¹ järgmises sõnastuses: „§ 261¹. Klientide huvide ohustamine investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel (1) Käesoleva seaduse § 177 lõikes 3 või §-s 184 sätestatud kohustuste rikkumise eest investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 23) paragrahv 263 tunnistatakse kehtetuks; 24) seadust täiendatakse §-ga 263¹ järgmises sõnastuses: „§ 263¹. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive (1) Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, siis on käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan. (2) Käesoleva seaduse §-s 2563 sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, siis on käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane 9  20.05.2019 kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.“. § 5. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine Krediidiandjate ja -vahendajate seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 96 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Järelevalveks vajaliku aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, eksitava või puuduliku teabe esitamise või avalikustamise nõuete täitmata jätmise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“; 2) paragrahvi 96 lõikes 2, § 97 lõikes 2, § 98 lõikes 2, § 99 lõikes 2, § 100 lõikes 2, § 102 lõikes 2 ja § 103 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „400 000 eurot“; 3) paragrahvi 99 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva seaduse §-s 48 või 49 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega seotud kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“; 4) paragrahv 101 tunnistatakse kehtetuks. § 6. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 104¹ lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 2) paragrahvi 104¹ täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 5 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust, mis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 575/2013 koosneb komisjoni- ja teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on esimeses lauses nimetatud kogutuluks kogutulu eelmise majandusaasta konsolideeritud aastaaruande järgi.“; 3) paragrahvi 1347 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Krediidiasutuse usaldatavusnormatiivide, sealhulgas likviidsete varade hoidmise, suure riskide kontsentreerumise piirmäära või väärtpaberistamise positsiooni krediidiriski nõuete rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks 10  20.05.2019 teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 4) paragrahvi 1348 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 575/2013 või nende alusel antud õigusaktis sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe avalikustamise nõuete täitmata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või puuduliku, ebaõige või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 5) paragrahvi 1348 lõikes 2, § 13411 lõikes 2 ja § 13412 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 6) paragrahv 1349 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvi 13410 lõikes 2 ja § 13419 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „400 000 eurot“; 8) paragrahvi 13411 lõikes 1 ja § 13412 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 9) paragrahvi 13413 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktis 1 nimetatud finantsteenuse osutamiseks Eestis Finantsinspektsioonile teavitamata jätmise eest või käesolevas seaduses välisriigi krediidiasutuse tegevuse suhtes kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 10) paragrahvi 13414 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 11) paragrahvi 13414 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 3 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 12) paragrahv 13415 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 13415. Kohustusliku kogumispensioni avalduste vastuvõtmisega seotud kohustuste rikkumine 11  20.05.2019 (1) Finants- ja investeerimisteenuste osutamisel kogumispensionide seaduse § 14 lõigetes 5 ja 51 ning § 16 lõikes 71 kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 13) paragrahvid 13417 ja 13418 tunnistatakse kehtetuks; 14) paragrahvi 13419 lõikes 1 asendatakse sõnad „§-s 49 või 50“ sõnadega „§-s 48 või 49“; 15) seaduse 12. peatükki täiendatakse §-dega 13420 – 13423 järgmises sõnastuses: „§ 13420. Omakapitali jaotamise piirangute rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 8650 sätestatud omavahendite jaotamise piirangute rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. § 13421. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1286/2014 sätestatud nõuete rikkumine (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 artiklites 5–10, 13, 14 ja 19 sätestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 3 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. § 13422. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive (1) Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane netokäive eelmisel majandusaastal, sealhulgas brutotulu, mis koosneb saadaolevatest intressidest ja samalaadsetest tuludest, tuludest aktsiatelt ja muudelt muutuv- või püsituluga väärtpaberitelt ning saadaolevatest komisjoni- või teenustasudest kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12  20.05.2019 määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 316. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on esimeses lauses nimetatud kogutuluks kogutulu eelmise majandusaasta konsolideeritud aastaaruande järgi. (2) Käesoleva seaduse §-des 13414 ja 13421 sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, siis on käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan. § 13423. Menetlus Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.“. § 7. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 80 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 336 nimetatud võlainstrumendid, mille suhtes kohaldatav spetsiifilise riski kapitalinõue ei ole kõrgem kui 1,6 protsenti;“; 2) paragrahvi 106 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha ülemmäär füüsilise isiku puhul kuni 50 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 3) paragrahvi 106 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär juriidilise isiku puhul kuni 100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kokku kuni 5 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust, mis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 575/2013 koosneb komisjoni- ja teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on esimeses lauses nimetatud kogutuluks kogutulu eelmise majandusaasta konsolideeritud aastaaruande järgi.“; 4) paragrahvi 107 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe või andmete avalikustamise nõuete täitmata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 13  20.05.2019 5) paragrahvi 107 lõikes 2, § 108 lõikes 2, § 1132 lõikes 2 ja § 1133 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 6) paragrahvi 108 lõikes 1, § 1132 lõikes 1 ja § 1133 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 7) paragrahvi 109 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud sise-eeskirjade või sisekontrolliks vajalike meetmete kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 8) paragrahv 110 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 110. Teenusega seotud tegevuse edasiandmise kohustuste rikkumine (1) Makseteenusega või e-raha teenusega seotud tegevuse edasiandmise kohta käesoleva seaduse §-s 62 kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 9) seadust täiendatakse §-ga 110¹ järgmises sõnastuses: „§ 1101. Vastutuskindlustuse sõlmimise kohustuste rikkumine Käesoleva seaduse §-s 637 sätestatud vastutuskindlustuse või garantiilepingu sõlmimise kohustuse rikkumise, sealhulgas vastutuskindlustuse või garantiilepingu tingimuste kohta sätestatud nõuete rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 10) paragrahvi 111 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Makseasutuse või e-raha asutuse juhi poolt käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud kohustuste rikkumise eest, millega kaasnes makseasutuse või e-raha asutuse või tema klientide huvide kaitseta jätmine või selle oht, – 14  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 11) paragrahvi 112 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesolevas seaduses sätestatud omavahendite nõuete või omavahendite arvutamise nõuete rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 12) paragrahv 113 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 113. Maksekontode pidamise nõuete rikkumine (1) Makseasutuse või e-raha asutuse poolt maksekontode pidamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 13) paragrahvi 114 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse §-des 78–80 sätestatud kliendi vara hoidmise või kaitsega seotud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 14) paragrahv 115 tunnistatakse kehtetuks; 15) paragrahvi 116 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesolevas seaduses välisriigi makseasutuse või e-raha asutuse tegevuse suhtes kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 16) paragrahv 116¹ tunnistatakse kehtetuks; 17) seadust täiendatakse §-ga 1162 järgmises sõnastuses: „§ 1162. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive 15  20.05.2019 Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane netokäive, sealhulgas brutotulu, mis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 575/2013 koosneb komisjoni- ja teenustasudest ning intressi- ja muudest sellesarnastest tuludest või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on esimeses lauses nimetatud kogutuluks kogutulu eelmise majandusaasta konsolideeritud aastaaruande järgi.“. § 8. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmine Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 65 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „5 000 000 eurot“ sõnadega „või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 2) paragrahvi 65 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „aastaaruandele“ sõnadega „või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 3) paragrahvi 81 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) IBAN (inglise keeles International Bank Account Number) käesoleva paragrahvi tähenduses on Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni poolt kindlaks määratud standardile ja standardile EVS 876:2016 vastav rahvusvaheline kontotunnus, millega üheselt identifitseeritakse konkreetne konto liikmesriigis.“; 4) paragrahvi 82 lõikes 1, § 83 lõikes 1, § 88 lõikes 1, § 91 lõikes 1 ja 94 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 5) paragrahvi 82 lõikes 2, § 83 lõikes 2, § 84 lõikes 2, § 85 lõikes 2, § 86 lõikes 2, § 87 lõikes 2, § 88 lõikes 2, § 89 lõikes 2, § 90 lõikes 2, § 91 lõikes 2, § 92 lõikes 2, § 93 lõikes 2, § 94 lõikes 2 ja § 96 lõikes 2 asendatakse sõnad „400 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 6) paragrahvi 84 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud kliendi või juhuti tehingus osaleva isiku või isiku esindaja isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 7) paragrahvi 85 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud tegeliku kasusaaja tuvastamise ja kontrollimise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 8) paragrahvi 86 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 16  20.05.2019 „(1) Ärisuhte või juhuti tehtava tehingu eesmärgi ning olemuse kohta teabe kogumise ja sellise teabe hindamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 9) paragrahvi 87 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riikliku taustaga isikuga tehingu tegemise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 10) paragrahvi 89 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud ärisuhte seire kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 11) paragrahvi 90 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud tegevuse edasiandmise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 12) paragrahvi 92 lõikes 1 ja § 93 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut või arestiga“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või arestiga“; 13) paragrahvi 94 lõikes 1 asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“; 14) seadust täiendatakse §-ga 941 järgmises sõnastuses: „§ 941. Majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest ja majandustegevuse lõpetamisest teatamise kohustuse rikkumine Finantseerimisasutusele, kelle üle Finantsinspektsioon ei teosta järelevalvet, usaldusfondide ja äriühingute teenuse pakkujale, virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse pakkujale, virtuaalvääringu rahakotiteenuse pakkujale, pandimajapidajale, väärismetalli, väärismetalltoodete, välja arvatud tootmise, teaduse ja meditsiini vajadusteks kasutatavad väärismetall ja väärismetalltooted, või vääriskivide kokkuostu või hulgimüügiga tegelevale isikule kehtestatud tegevusloa kontrolliesemega seotud asjaolude või kõrvaltingimustega seotud asjaolude muutumisest teatamise, eelnimetatud asjaolude muutmise kavatsusest etteteatamise või teenuse pakkuja tegevuse lõpetamisest teatamise kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 15) paragrahvi 95 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „400 000 eurot“; 16) paragrahvi 96 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Maksjaga seotud teabe välja selgitamata või kontrollimata jätmise, samuti edastamata jätmise või muude Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 2015/847 kehtestatud makseteenuse pakkuja kohustuste rikkumise eest – 17  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 17) seadust täiendatakse §-ga 96¹ järgmises sõnastuses: „§ 96¹. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis on esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive või asjaomase tululiigi kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.“; § 9. Reklaamiseaduse muutmine Reklaamiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahve 33 ja 35 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, kes on Finantsinspektsiooni seaduses nimetatud finantsjärelevalve subjekt, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 2) seadust täiendatakse §-ga 33¹ järgmises sõnastuses: „§ 33¹. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu reklaami üldnõuete rikkumine (1) Käesoleva seaduse §-s 3 või 4 sätestatud nõuete rikkumise eest investeerimisriskiga elukindlustuslepingu korral – karistatakse rahatrahviga kuni 700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 3) seadust täiendatakse §-ga 35¹ järgmises sõnastuses: „§ 35¹. Juriidilise isiku käive Käesoleva seaduse § 33¹ lõikes 2 nimetatud käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, siis on käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.“. § 10. Tarbijakaitseseaduse muutmine Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 18  20.05.2019 1) paragrahvi 65 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „ja 7211–7215“ sõnadega „ning § 725 lõikes 9“; 2) paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Sama teo eest, kui selle on toime pannud Finantsinspektsiooni seaduses nimetatud finantsjärelevalve subjekt, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 3) paragrahvi 71 lõikes 2, § 72¹ lõikes 2, § 722 lõikes 2 ja § 723 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „400 000 eurot“; 4) paragrahvi 72¹ pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 721. Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine“; 5) seadust täiendatakse §-ga 74¹ järgmises sõnastuses: „§ 74¹. Lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise eest tasu nõudmise piirangute rikkumine (1) Võlaõigusseaduse § 725 lõikes 9 sätestatud tasu nõudmise piirangute rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.“; 6) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse number „74“ numbriga „74¹“. § 11. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmine Väärtpaberite registri pidamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 40 lõiget 5 täiendatakse pärast sõnu „5 miljoni euro“ sõnadega „või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule vastav summa, kui sellist kasu on võimalik kindlaks teha“; 2) paragrahvi 462 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Registripidaja, kindlustusandja, pensionifondivalitseja, esindajakonto omaja või kontohalduri poolt kohustusliku aruande, dokumendi, selgituse või muu teabe avalikustamise nõuete täitmata jätmise või Finantsinspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või vale, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 3) paragrahvi 462 lõikes 2 ja § 466 lõikes 2 asendatakse sõnad „400 000 eurot“ sõnadega „20 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 4) paragrahvi 463 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kogumispensionide seaduse § 14 lõigetes 5 ja 51 ning § 16 lõikes 71 kehtestatud nõuete rikkumise eest – 19  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 5) paragrahvi 463 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 6) paragrahvi 464 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „400 000 eurot“; 7) paragrahvi 466 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 8) seadust täiendatakse §-ga 468 järgmises sõnastuses: „§ 468. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, siis on esimeses lauses nimetatud kogukäive aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan.“. § 12. Väärtpaberituru seaduse muutmine Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2378 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Aruande, teabe, selgituse või muu dokumendi avalikustamise nõuete täitmata jätmise või inspektsioonile esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või ebaõige, eksitava või puuduliku teabe esitamise või avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 2) paragrahvide 2378, 2379, 23710, 23712–23717, 23719, 23721, 23722, 23728, 23736, 23737, 23758– 23778 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 3) paragrahvide 2379, 23712–23717, 23719, 23728, 23736, 23737, 23758 ja 23760–23778 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 4) paragrahvi 23710 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevas seaduses sätestatud sise-eeskirja kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumise eest – 20  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 5) paragrahv 23711 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 23711. Seoses investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse osutamisega rahalise ja mitterahalise tasu ja hüve saamise ning andmise nõuete rikkumine (1) Seoses investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamisega rahalise või mitterahalise tasu või hüve saamise või andmise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 6) paragrahvi 23721 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 23721. Osalejale ja kauplemisele võetud väärtpaberi emitendile seaduse või kauplemiskoha reglemendiga kehtestatud kohustuste rikkumine“; 7) paragrahvi 23721 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva seadusega või kauplemiskoha reglemendiga osalejale või kauplemisele võetud väärtpaberi emitendile kehtestatud kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 8) paragrahvi 23722 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Infotöötlussüsteemi kontrollimise, kaitse, teabeedastusviiside või andmete konfidentsiaalsuse säilitamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 9) paragrahvi 23724 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesoleva seaduse §-s 1875 nõutava teabe esitamata jätmise või ebaõige esitamise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 10) paragrahvi 23725 lõikes 2, § 23726 lõikes 2, § 23729 lõikes 2, §-s 23735, §-s 23744 , § 23746 lõikes 2 ja § 23747 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „32 000 eurot“ tekstiosaga „400 000 eurot“; 11) paragrahvi 23727 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Investeerimisühingu poolt käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud usaldatavusnormatiivide rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – 21  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 12) paragrahvi 23730 lõikes 1, § 23738 lõikes 1, § 23739 lõikes 1 ja § 23756 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „500 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 13) paragrahvi 23730 lõikes 2, § 23738 lõikes 2 ja § 23739 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „1 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 14) paragrahvi 23731 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „2 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 15) paragrahvi 23731 lõikes 2 ja § 23734 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „10 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 16) paragrahvi 23732 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Emitendi poolt majandusaasta aruande avaldamata jätmise või mittenõuetekohase avaldamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe avaldamise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 17) paragrahvi 23733 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Aktsiate või võlaväärtpaberite emitendi poolt poolaastaaruande avaldamata jätmise või mittenõuetekohase avaldamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe avaldamise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 5 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 18) paragrahvi 23734 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Emitendi poolt valitsusasutustele tehtud maksete aruande avalikustamise kohustuse rikkumise või aruande mittenõuetekohase avaldamise või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe avalikustamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 2 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 19) paragrahvi 23740 lõikes 1 ja § 23742 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „1 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 22  20.05.2019 20) paragrahvi 23740 lõikes 2 ja § 23742 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „2 500 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 2 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 21) paragrahvi 23745 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „23745. Kohustusliku kogumispensioni avalduste vastuvõtmisega seotud kohustuste rikkumine (1) Finants- ja investeerimisteenuse osutamisel kogumispensionide seaduse § 14 lõigetes 5 ja 51 ning § 16 lõikes 71 kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“; 22) paragrahvis 23748 asendatakse arv „20“ arvuga „300“; 23) paragrahv 23751 tunnistatakse kehtetuks; 24) paragrahvi 23753 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „700 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 25) paragrahvi 23753 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 3 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 26) paragrahvi 23755 lõikes 1 asendatakse sõnad „300 trahviühikut“ sõnadega „5 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha“; 27) paragrahvi 23755 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „15 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 28) paragrahvi 23756 lõikes 2 asendatakse sõnad „32 000 eurot“ sõnadega „1 000 000 eurot või kuni kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või kuni 10 protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest“; 29) paragrahvi 23759 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Seoses välisriigis investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamisega, investeerimisagendi kasutamise või investeerimisühingu andmete muutumisega inspektsiooni teavitamise kohustuse rikkumise eest – 23  20.05.2019 karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha.“; 30) paragrahv 23779 tunnistatakse kehtetuks; 31) seaduse 25. peatükki täiendatakse §-dega 23780 ja 23781 järgmises sõnastuses: „§ 23780. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käive (1) Käesolevas peatükis nimetatud juriidilise isiku käive on aastane kogukäive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aruandele. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, siis on käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud kogukäive vastavalt asjakohastele raamatupidamisdirektiividele aastane kogukäive või vastav tululiik viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtimisorgan. (2) Käesoleva seaduse §-s 23727 nimetatud juriidilise isiku käive on aastane netokäive eelmisel majandusaastal, sealhulgas brutotulu, mis koosneb saadaolevatest intressidest ja samalaadsetest tuludest, tuludest aktsiatelt ja muudelt muutuv- või püsituluga väärtpaberitelt ning saadaolevatest komisjoni- või teenustasudest kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 316. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on esimeses lauses nimetatud kogutuluks kogutulu eelmise majandusaasta konsolideeritud aastaaruande järgi. § 23781. Menetlus Käesolevas peatükis nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja on inspektsioon.“. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, ___.________ 2019 Algatab Vabariigi Valitsus ___._____________.2019 Vabariigi Valitsuse nimel (allkirjastatud digitaalselt) 24  EELNÕU 20.05.2019 Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused) seletuskiri Sisukord 1. Sissejuhatus ........................................................................................................................... 3 1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 3 1.2. Eelnõu ettevalmistaja ...................................................................................................... 3 1.3. Märkused ......................................................................................................................... 3 2. Seaduse eesmärk ................................................................................................................... 4 2.1. EL õiguses sätestatud rahatrahvide ja muude haldusmeetmete kohaldamine Eesti õiguses .................................................................................................................................... 4 2.1.1 EL direktiivid ja määrused, kus on sätestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed ................................................................................................................... 5 2.1.2. Rahalised halduskaristused....................................................................................... 9 2.1.3. Senine praktika ning haldussunni mittesobivus EL õiguses sätestatud rahaliste halduskaristuste ülevõtmiseks ............................................................................................ 9 2.1.4. Muud EL õiguses sätestatud haldusmeetmed......................................................... 11 2.1.5. Karistuse kohaldamise alused ................................................................................ 11 2.1.6. Kokkuvõte .............................................................................................................. 12 2.2. Karistusõiguse revisjoni põhimõtete arvestamine finantssektoris ................................ 13 2.2.1. Üldine taust ............................................................................................................ 13 2.2.2. Finantssektori eripära, finantsjärelevalve olemus ja ülesanded ............................. 14 2.2.3. Finantssektori väärteokoosseisude vajalikkus ........................................................ 15 2.3. Väärteotrahvide maksimummäärade tõstmine finantssektori eriseadustes ................... 16 2.4. Koosseisude ühtlustamine ............................................................................................. 17 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs .......................................................................................... 18 3.1. Väärteokoosseisud teabe esitamise ja avalikustamise kohustuse rikkumise korral ...... 21 3.2. Väärteokoosseisud usaldatavusnõuete rikkumise korral ............................................... 24 3.3. Väärteokoosseisud olulise osaluse omandamise nõuete rikkumise korral .................... 25 3.4. Väärteokoosseis finantsasutuse juhtimissüsteemi nõuete rikkumise, sealhulgas sise- eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumise eest ................................................................. 26 3.5. Väärteokoosseisud teenusega seotud tegevuse edasiandmisele esitatavate nõuete rikkumise eest ....................................................................................................................... 28 3.6. Eelnõu § 1–§ 12 muudatuste sisu ja selgitused ............................................................. 29 § 1. Audiitortegevuse seaduse muudatus ......................................................................... 29 1  EELNÕU 20.05.2019 § 2. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muudatused ................................. 30 § 3. Investeerimisfondide seaduse muudatused ............................................................... 31 § 4. Kindlustustegevuse seaduse muudatused .................................................................. 40 § 5. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muudatused ............................................... 48 § 6. Krediidiasutuste seaduse muudatused ....................................................................... 50 § 7. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muudatused ............................................. 54 § 8. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatused ..................... 58 § 9. Reklaamiseaduse muudatused ................................................................................... 61 § 10. Tarbijakaitseseaduse muudatused ........................................................................... 61 § 11. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muudatused .............................................. 63 § 12. Väärtpaberituru seaduse muudatused ...................................................................... 64 4. Eelnõu terminoloogia ......................................................................................................... 79 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ......................................................................... 79 6. Seaduse mõjud .................................................................................................................... 79 Kavandatav muudatus I: kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid ........................................ 79 Kavandatav muudatus II ja III: Karistusõiguse revisjoni põhimõtete arvestamine finantssektoris ning väärteotrahvide maksimummäärade tõstmine finantssektori eriseadustes ........................................................................................................................... 81 Kavandatav muudatus III: väärteotrahvide maksimummäärade tõstmine finantssektori eriseadustes ........................................................................................................................... 81 Kavandatav muudatus IV: Koosseisude ühtlustamine ning muude praktikas esile kerkinud probleemide lahendamine..................................................................................................... 81 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud ......................................................................................................................... 82 8. Rakendusaktid .................................................................................................................... 82 9. Seaduse jõustumine ............................................................................................................ 82 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon ............ 82 2  EELNÕU 20.05.2019 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõu eesmärk on muudatuste või täienduste abil viia seadusandlik olukord vastavusse Euroopa Liidu (edaspidi ka EL) õigusest tulenevate nõuetega ning võimaldada Eestis kohaldada EL õigusaktides sätestatud ülemmääradega rahalisi sanktsioone. EL õiguses sätestatud rahatrahvide ülemmäärad ja nende arvutamise alused ei sobitu kehtiva riigisisese õigusega. Seni on EL-i õigusest tulenevaid kohustusi kohaldada teatud rikkumiste korral kõrge määraga rahalisi sanktsioone Eesti õiguses üle võetud sunniraha instituudi kaudu, mis ei pruugi täita EL õiguse sätestatud eesmärke. Tegemist on nn finantsvaldkonna karistuste muudatuste teise etapiga. Eesti õiguskorra süsteemis ei peetud uue eraldiseisva menetlusliigi loomist põhjendatuks. Seega luuakse võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve väärteomenetluses1. Käesoleva eelnõuga võetakse riigisisesesse õigusesse üle finantssektorit puudutavad EL-i õigusest tulenevad halduskaristused. Selleks muudetakse finantssektori eriseaduseid. Eelnõuga tehtavad muudatused jõustuvad üldises korras. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on välja töötanud Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna jurist Linda Lelumees (611 3550, [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja väljatöötamisel osalesid Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ([email protected]), sama osakonna peaspetsialist Kristiina Kubja ([email protected]) ja jurist Andres Lehtmets (teenistussuhe peatatud), finantsturgude poliitika osakonna peaspetsialistid Kadri Siibak ([email protected]) ja Janika Aben ([email protected]) ning ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna jurist Ülle Eelmaa ([email protected]) ja sama osakonna jurist Taivo Põrk ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (611 3611, [email protected]) ja keelelise ekspertiisi tegi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover (611 3638, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2019–2023 siseturvalisuse aluspõhimõtte punktiga 2.9. Euroopa Liidu õiguses sätestatud haldustrahvide ja muude meetmete osas on eelnõu seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 1 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (586SE) langes menetlusest välja Riigikogu XIII koosseisu lõppemisega ja esitatakse uuesti kooskõlastamiseks ja Riigikogule menetlemiseks käesoleval aastal. 3  EELNÕU 20.05.2019 Eelnõu on seotud Justiitsministeeriumis ettevalmistud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (väärteokaristuste reform, EL õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõuga, mis loob aluse kõrgema määraga väärteokoosseisude eriseadustes sätestamiseks. Eelnõuga muudetakse:  audiitortegevuse seadust (edaspidi ka AudS) redaktsioonis (RT I, 28.02.2019, 2);  finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (edaspidi ka FELS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 52);  investeerimisfondide seadust (edaspidi ka IFS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 65);  kindlustustegevuse seadust (edaspidi ka KindlTS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 86);  krediidiandjate ja -vahendajate seadust (edaspidi ka KAVS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 97);  krediidiasutuste seadust (edaspidi ka KAS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 98);  makseasutuste ja e-raha asutuste seadust (edaspidi ka MERAS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 23);  rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus (edaspidi ka RahaPTS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 126);  reklaamiseadust (edaspidi ka RekS) redaktsioonis (RT I, 12.12.2018, 61);  tarbijakaitseseadust (edaspidi ka TKS) redaktsioonis (RT I, 19.03.2019, 61);  väärtpaberite registri pidamise seadust (edaspidi ka EVKS) redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 201);  väärtpaberituru seadust (edaspidi ka VPTS) redaktsioonis (RT I, 19.03.2019, 76). Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu eesmärgid saab jagada neljaks. Alljärgnevalt on vastavad eesmärgid põhjalikumalt avatud. 2.1. EL õiguses sätestatud rahatrahvide ja muude haldusmeetmete kohaldamine Eesti õiguses2 Eelnõu peamiseks eesmärgiks on võimaldada EL õiguses sätestatud haldustrahvide ja muude haldusmeetmete rakendamine Eesti õiguses. Euroopa Parlament ja nõukogu on võtnud vastu finantsõigust puudutavates valdkondades erinevaid direktiive ja määrusi, milles kohustatakse liikmesriike teatud nõuete rikkumise eest 2 EL õiguse meetmeid kirjeldav keelekasutus ei ole ühtne (sanctions, penalties, measures, fines). Nimetatud valdkonna ebaühtsele terminikasutusele ning sanktsioonide süsteemset ja sisulist ebakoherentsust on käsitletud ka õiguskirjanduses. Vt nt M. Kairjak. Karistus- ja haldusõiguse piiride hägustumine Euroopa Liidu finantsturgude õiguse uues sanktsioonisüsteemis. - Juridica V/2015, lk 354; varasema EL regulatsiooni sõnakasutuse kohta: O. Jansen (toim.). Administrative Sanctions in the European Union. Cambridge: Intersentia Publishing Ltd, 2013, lk 613 (A. de Moor-van Vugt). Käesoleva eelnõu seletuskirjas kasutatakse „haldustrahvi“ mõistet kui silmas peetakse konkreetse kõrge määraga karistusi. „Haldukaristuse“ ja „haldusmeetme“ mõistet kasutatakse nii muude meetmete puhul kui ka üldterminina, pidades silmas kõiki EL õigusest tulenevaid haldusmeetmeid, sh haldustrahve. 4  EELNÕU 20.05.2019 kohaldama halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid.3 Direktiivides ja määrustes on halduskaristustena käsitatud rahatrahve nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Rahatrahvide ülemmäärad ning nende arvutamise alused ei sobitu kehtiva riigisisese õigusega. Ülaltoodust tulenevalt esineb vajadus Eesti riigisisese õiguse muutmiseks, et tagada Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmine. Selle probleemi lahendamiseks koostas Justiitsministeerium väljatöötamiskavatsuse4, mis 2016. aasta sügisel läbis kooskõlastusringi. Väljatöötamiskavatsuses pakuti välja kaks võimalikku regulatiivset lahendust: haldustrahvide kohaldamise võimaluse sätestamine haldusmenetluses või karistusõiguse regulatsiooni täiendamine. Väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides toetati osaliselt karistusõiguse regulatsiooni täiendamist ning osaliselt väljendati arvamust, mille kohaselt võiks täiendavalt analüüsida võimalust kohaldada nimetatud trahve haldusmenetluses. Väljatöötamiskavatsuse põhjal on valminud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (väärteokaristuste reform, EL õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu 586SE, mis loob aluse kõrgema määraga väärteokoosseisude eriseadustes sätestamiseks. Eelnõu koostamisel otsustati karistusõiguse täiendamise kasuks. Kokkuvõtvalt leiti, et mitmed EL õigusaktides sätestatud halduskaristused võivad oma iseloomult olla käsitatavad karistuslikena, mistõttu tuleks nende puhul tagada süüteomenetlusega analoogsed menetluspõhiõigused. Arvestades asjaolu, et süüteomenetlusõiguses on sellised menetlusõigused juba tagatud, samuti vajadust tagada Eesti õiguskorra süsteemsus, ei peetud uue eraldiseisva menetlusliigi loomist käesoleval hetkel põhjendatuks. Seega luuakse võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve väärteomenetluses (vt täpsemalt eelnõu 586SE seletuskirjas). Käesolev eelnõu on teine etapp antud probleemi lahendamiseks ehk võttes aluseks lisatud karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku normid, võetakse riigisisesesse õigusesse üle finantssektorit puudutavad EL õigusest tulenevad halduskaristused ja muud meetmed. Selleks muudetakse vastavaid finantssektori eriseaduseid. Muudatused audiitortegevuse seaduses ja võlaõigusseaduses ei ole suunatud finantssubjektidele, kuid nende eesmärgiks on samuti tagada EL-i õigusega üle võetud kohustuste täitmise tagamine. 2.1.1 EL direktiivid ja määrused, kus on sätestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed 2.1.1.1. EL direktiivid ja määrused, kus on sätestatud konkreetsed halduskaristused ja muud haldusmeetmed Paljudes EL õigusaktides loetletakse halduskaristused ja muud haldusmeetmed, mida liikmesriik peab suutma õigusakti teatud sätete rikkumise korral kohaldama. Finantsvaldkonnas on peamised haldustrahve sisaldavad EL õigusaktid järgmised (edaspidi koos viidatud kui EL õigusaktid):  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute 3 Vt ka Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Sanktsioonide tõhustamine finantsteenuste sektoris. 08.12.2010, KOM(2010) 716 lõplik. Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=COM:2010:0716:FIN 4 Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d640ee98-511c-4540-9d75-3cc7e3a6aa7f 5  EELNÕU 20.05.2019 usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (edaspidi CRD või pangandusdirektiiv).5 CRD artiklid 66 ja 67 – halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative penalties and other administrative measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary penalties) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/50/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvusnõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti kohta ja komisjoni direktiivi 2007/14/EÜ, milles sätestatakse direktiivi 2004/109/EÜ teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (edaspidi läbipaistvusdirektiiv).6 Läbipaistvusdirektiivi artikkel 28b – haldusmeetmed ja halduskaristused (administrative measures or sanctions), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (edaspidi MAR). 7 MAR artikkel 30 – halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative sanctions and other administrative measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samal kuupäeval võeti vastu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2014/57/EL turukuritarvituste korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta (edaspidi MAD).8  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (edaspidi BRRD).9 BRRD artikkel 111 – halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative penalties and other administrative measures), sealhulgas haldustrahv (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (edaspidi MiFID II).10 MiFID II artikkel 7 – halduskaristused ja muud meetmed (inglise keeles administrative sanctions and measures), sealhulgas haldustrahv (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/91/EL, millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud 5 ELT L 176, 27.06.2013, lk 338-436. 6 ELT L 294, 06.11.2013, lk 13-27. 7 ELT L 173, 12.06.2014, lk 1-61. 8 ELT L 173, 12.06.2014, lk 179-189. 9 ELT L 176, 12.06.2014, lk 190-348. 10 ELT L 173, 12.06.2014, lk 349-496. 6  EELNÕU 20.05.2019 ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi ülesannete, tasustamispoliitika ja karistustega (edaspidi UCITS V).11 UCITS V artikkel 99 – halduskaristused ja muud meetmed (inglise keeles administrative sanctions and other measures), sealhulgas rahaline halduskaristus (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 909/2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ning määrust (EL) nr 236/2012 (edaspidi CSDR).12 CSDR artikkel 63 – halduskaristused ja muud haldusmeetmed (inglise keeles administrative sanctions and other measures), sealhulgas rahaline halduskaristus (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (edaspidi PRIIP määrus)13 artikkel 24 – halduskaristused ja –meetmed (inglise keeles administrative sanctions and measures), sealhulgas haldustrahvid (inglise keeles administrative fine) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2015/849/EL, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (edaspidi AMLD IV).14 AMLD IV artikkel 59 – halduskaristused ja – meetmed (inglise keeles administrative sanctions and measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/2365, mis käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannetes edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist (edaspidi IDD).15 IDD - Artikkel 33, halduskaristused ja muud meetmed (inglise keeles administrative sanctions and other measures), sealhulgas rahalised halduskaristused (inglise keeles administrative pecuniary sanctions) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/1011, mis käsitleb indekseid, mida kasutatakse võrdlusalustena instrumentide ja –lepingute puhul või investeerimisfondide tootluse mõõtmiseks, ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL ning määrust (EL) 596/214 (edaspidi indekseerimise määrus); 11 ELT L 257, 28.08.2014, lk 186-213. 12 ELT L 257, 28.08.2014, lk 1-72. 13 ELT L 352, 09.12.2014, lk 1-23. 14 ELT L 141, 05.06.2015, lk 73-117. 15 ELT L 26, 02.02.2016, lk 19-59. 7  EELNÕU 20.05.2019  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71 (edaspidi prospektimäärus). EL määrused, millega meetmed ja karistused ette nähakse (MAR, CSDR, PRIIP määrus), on küll otsekohalduvad, kuid kuna nende rakendamiseks vastavad sätted Eesti õiguses puuduvad, siis ei saa ka määruseid hetkel otse kohaldada. MAR, PRIIP määruse ja CSDR puhul on „halduskaristused“ sätestatud riigi kohustusena tagada eeskirjad, mis võimaldaksid järelevalveasutustel vastavalt riigisisesele õigusele selliseid meetmeid kohaldada. EL õigusaktides viidatud muude haldusmeetmete kohaldamine on tagatud ettekirjutuse tegemise ja sunniraha rakendamisega. Enamikes finantsvaldkonna haruseadustes (v.a. makseasutuste ja e-raha asutuste seadus ning krediidiandjate ja -vahendajate seadus) on sunniraha ülemmäära tõstetud, vt nt KAS § 104¹, KindlTS § 238, VPTS § 234¹, FELS § 91, IFS § 463 RahaPTS § 65, EVKS § 40. Selliselt on tagatud, et ka haldusmeetmed oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. MERAS-s ja KAVS-s sätestatud nõuete mittetäitmise korral on juriidilist isikut võimalik mõjutada haldussunniga sunniraha määras kokku kuni 52 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks. Füüsilisele isikule saab kohaldada maksimaalselt 6000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks. Käesoleva eelnõu eesmärgiks on muu hulgas üle vaadata olemasolevad sunniraha määrad, et need vastaksid paremini EL õigusest tulenevatele põhimõtetele (vt selgitusi MERAS muudatuste juures). 2.1.1.2. EL õigusaktid, kus ei ole konkreetset karistusmäära välja toodud Teatud EL õigusaktid ei sisalda konkreetseid rahatrahvi ülemmäärasid, vaid kohustavad liikmesriike sätestama tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused (effective, proportionate and dissuasive sanctions). Finantsvaldkonnas on sellisteks õigusaktideks näiteks:  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/56/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannete kohustuslikku auditit.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/92/EL, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/751, kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2015/2366/EL, makseteenuste kohta siseturul (edaspidi PSD2).  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (edaspidi Solventsus II). Võttes arvesse konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi ka sellistel juhtudel kehtiva õiguse rahatrahvi ülemmäärad EL õigusaktides sätestatud eesmärke täita. Selleks nähakse ette karistusseadustikus regulatsioon, mis võimaldaks kõrgema ülemmääraga rahatrahve kohaldada ka sellisel juhul, kui see on vajalik Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks. 8  EELNÕU 20.05.2019 Sellest lähtuvalt on ka selliste EL õigusaktide kohaldamisala karistusnormid üle vaadatud, kus konkreetseid rahatrahvi määrasid ei ole EL õigusega ette nähtud ning juhul, kui see on põhjendatud ette nähtud suurema määraga väärteokaristused. Oluline on seejuures lähtuda ka võrdse kohtlemise printsiibist ehk vältida olukordi, kus subjektide tegevus ja tegevusega kaasnevad riskid on võrreldavad, kuid tulenevalt sellest, kas EL õigusaktides on ette nähtud konkreetsed rahatrahvi määrad, kohaldatakse ühel juhul kõrgema määraga karistust ja teisel juhul mitte. Lisaks tuleb lähtuda ka sellest, et oleks tagatud koosseisude omavaheline proportsionaalsus ehk näiteks kui teatud EL akt nõuab lepingueelse teabe rikkumise eest kõrgema määraga karistuse sätestamist, kuid sama valdkonna muu EL akt, mis reguleerib näiteks kapitalinõudeid (nõuete rikkumine võib kaasa tuua süsteemse riski ja potentsiaalne kahju võib osutuda palju suuremaks), seda ette ei näe, siis on raske argumenteerida, et viimasel juhul on tõhusaks, mõjusaks ja proportsionaalseks väärteokaristus, mis lähtub siseriiklikust maksimummäärast ehk on 400 000 eurot. Samuti ei ole objektiivset põhjust, miks peaks erinevalt käsitlema näiteks panga ja kindlustusseltsi kapitalinõuetega seotud rikkumisi – sisuliselt võib mõlema subjekti puhul rääkida süsteemse riski ohust. Ka neid aspekte on eelnõu koostamisel arvestatud. 2.1.2. Rahalised halduskaristused Punktis 2.1.1.1 viidatud EL õigusaktid kohustavad liikmesriike sätestama teatud rikkumiste korral rahalisi halduskaristusi. Sealjuures on minimaalsed sanktsiooni ülemmäärad sätestatud kasutades erinevaid aluseid. Esiteks, nii füüsilise kui ka juriidilise isiku puhul on teatud juhtudel ette nähtud konkreetne minimaalne sanktsiooni ülemmääraks olev rahasumma (fikseeritud rahatrahvi ülemmäär). Teiseks, sätestatud on erinevad relatiivsed sanktsiooni ülemmäärad. Nii füüsilise kui ka juriidilise isiku minimaalse sanktsiooni ülemmäära arvutamise üheks aluseks on kahe- või kolmekordne rikkumise tulemusena saadud kasu. Osadel juhtudel on kasu kõrval välja toodud ka välditud kahju (inglise keeles erinevalt benefit derived, profits gained ja losses avoided). Lisaks eelnimetatud alusele on juriidilisele isikule kohaldatava rahalise sanktsiooni minimaalse ülemmäära arvutamisel ette nähtud ka teine relatiivse ülemmäära liik - kindel protsent juriidilise isiku aastasest käibest. Viidatud üldised alused on lisatud EL õigusest tulenevate haldustrahvide eelnõuga (586SE) karistusseadustiku § 471 – kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv. Konkreetsed määrad ning vajadusel ka täpsem käibe arvutamise kord sätestatakse konkreetses eriseaduses võttes arvesse vastava EL akti määrasid ning käibe arvutamise põhimõtteid. 2.1.3. Senine praktika ning haldussunni mittesobivus EL õiguses sätestatud rahaliste halduskaristuste ülevõtmiseks Seni on EL õigusest tulenevaid kohustusi kohaldada teatud rikkumiste korral kõrgema määraga rahalisi sanktsioone (sh haldustrahve) Eesti õiguses üle võetud läbi sunniraha instituudi16, mis ei pruugi tagada EL õigusest tulenevate kohustuste nõutaval määral täitmist. Kuna seni ei 16 Vt nt väärtpaberituru seaduse § 2341 lg 2, krediidiasutuste seaduse § 1041 lg 2 ja finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 91 lg 2. 9  EELNÕU 20.05.2019 võimaldanud siseriiklik õigus kõrgema määraga väärteokoosseise luua, tuleb seda pidada nn „hädaabi“ meetmeks. Haldussunni mittesobivust EL õiguse ülevõtmisel on põhjalikult analüüsitud Justiitsministeeriumi koostatud väljatöötamiskavatsuses ning vastava eelnõu seletuskirjas. Ülevaatlikkuse huvides on vastav analüüs siiski ka käesoleva eelnõu seletuskirjas üle korratud. Sunniraha kohaldamine eeldab asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi ATSS) kohaselt eelnevat ettekirjutust, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Samuti peab sunnirahale eelnema hoiatus. Kirjeldatud mitmeastmeline menetlus nn täispikas vormis ei sobi vahetu ohu situatsioonides. Paljudel juhtudel nõuab konkreetne situatsioon korrakaitseorgani kohest tegelikku sekkumist, et kõrvaldada ohuolukord. Haldussunni puhul, mida nimetatakse ka haldustäiteks, on tegemist ühelt poolt täitemenetlusega avalik-õiguslike rahaliste nõuete tõttu ning teiselt poolt selliste haldusaktide jõustamisega, mis eeldavad isikult teatud tegutsemist, tegevusetust või talumist (vrd ATSS § 5 lg 1 ls 1). Haldussund ei ole karistus vaid ta on ohutõrjeõiguslik vahend materiaalse õiguse tegelikuks ellurakendamiseks. Haldustäitel on seega nö materiaalõiguse ellurakendamist teenindav funktsioon ning seda saab kirjeldada kui põhiasjas aset leidva haldusmenetluse „jätkumenetlust“. Seetõttu on oluline rõhutada, et tegemist ei ole karistuse ega muu repressiooniga (vrd ATSS § 3 lg 2), vaid sellel on üksnes ennetav ülesanne. Sunniraha funktsioon on astuda vastu täitevõlgniku tahtele, mis takistab haldusorgani poolt seaduse alusel antud korralduse elluviimist. Seetõttu saab sunniraha rakendada ka korduvalt ning karistusena määratud rahatrahvi kõrval. Sunniraha kohaldamine langeb ära siis, kui täitevõlgnik tuleb vastu haldusorgani poolt antud põhihaldusaktis määratud nõudele. Sunniraha rakendamisest tuleb isikut reeglina hoiatada ning sunniraha rakendamise hoiatuses tuleb ära märkida ettenähtud sunniraha summa (ATSS § 7 lõiked 1 ja 5). Kui hoiatus ei anna soovitud tulemust, järgneb sellele täitekorralduse tegemine (ATSS § 9 lg 1). Sunniraha nõutakse sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue, s.t võlgnikuks on adressaat ja sissenõudjaks sunnivahendit rakendanud haldusorgan (vt ATSS § 15 lg 1). Sunniraha tuleb kohaldada ennekõike seal, kus haldusakti täitmine eeldab selle adressaadilt teatud tegutsemist, tegevusetust või talumist (vrd ATSS § 5 lg 1 ls 1) või kus adressaadil tuleb täita kohustus, mida ei saa olemuslikult täita teised isikud (nn mitteasendatavad kohustused) ning mis on seega isikuga lahutamatult seotud. Sunniraha kuulub seega rakendamisele seal, kus kohustuse saab täita meetme adressaat vahetult ise. Haldussunnivahendi rakendamise materiaalse õiguspärasuse üldise lubatavuse eelduseks on, et haldustäite aluseks olev põhihaldusakt ise on nii materiaalset kui formaalselt täidetav, s.t tegemist ei tohi olla õigusliku täidetavuse võimatuse situatsiooniga. Samuti peab täidetav põhihaldusakt ise olema kehtiv. Riigikohus on selgitanud, et sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks.17 Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne.18 17 RKHK0 22.04.2015, nr 3-3-1-72-14, p 14, 27. Sellel teemal põhjalikumalt vt J. Jäätma. Sunniraha kui kohustatud isiku sundimise vahend ja sunnivahend. – Juridica X/2015, lk 720-722. 18 RKHKm 27.10.2015, nr 3-3-1-31-15, p 18. 10  EELNÕU 20.05.2019 Eelnevalt käsitletud EL õigusaktid kohustavad liikmesriike ette nägema rahalisi sanktsioone ka mitmete rikkumiste eest, mida olemuslikult ei ole võimalik enam kõrvaldada. Seega sunniraha süsteemi ei saa pidada EL õigusaktides sätestatud rahaliste sanktsioonide kohaldamise nõudele vastavaks, sest sunniraha saab rakendada selliste rikkumiste korral, mida on võimalik kõrvaldada. Samuti võib esineda rikkumisi, mida on küll põhimõtteliselt võimalik kõrvaldada, kuid rikkumise iseloomu tõttu oleks põhjendatud kohaldada rahatrahvi. 2.1.4. Muud EL õiguses sätestatud haldusmeetmed Rahaliste sanktsioonide kõrval on ülaltoodud EL õigusaktides toodud ka teisi erinevaid haldusõiguslikke meetmeid (administrative measures) nagu näiteks isiku kohustamine rikkumise lõpetamiseks, tegevusloa äravõtmine, aktsiatega seotud hääleõiguse piiramine jpm. Oma eesmärgilt on nimetatud meetmed eeskätt preventiivsed ning suunatud rikkumiste lõpetamisele või edasiste rikkumiste ärahoidmisele, mitte isiku karistamisele. Seetõttu on võimalik jääda kehtivas õiguses kasutatud lahenduse juurde, mille kohaselt saab selliseid meetmeid kohaldada riikliku järelevalve teostaja haldusmenetluses. Taolisi meetmeid näevad kehtivas õiguses ette mitmed finantsvaldkonna seadused: nt KAS § 18 (avalikustamine), VPTS § 234 (ettekirjutus rikkumise kõrvaldamiseks), KAS § 31 lg 6 ja IFS § 48 lg 4 (õigus ettekirjutusega hääleõiguse teostamist piirata), KAS § 17 ja IFS § 21 (tegevusloa kehtetuks tunnistamine) ning KAS § 104 lg 1 p 1 ja IFS § 32 (ettekirjutusega teenuste osutamise keelamine); KAS § 50 lg 1 (ettekirjutusega krediidiasutuse juhi tagasikutsumine) ning IFS § 290 lg 1 p 10 (fondivalitseja töötaja töölt kõrvaldamise nõudmine). Kokkuvõtvalt tuleneb EL õigusest, et karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, kusjuures üldreeglina on lisaks sätestatud konkreetne meetmete kogum, mis hõlmab endas lisaks rahalisele karistusele ka tervet rida muid meetmeid ehk sätestatud on nn kohustuslik järelevalve tööriistakast (nn regulatroy toolbox), mida järelevalvel peab iga konkreetse rikkumise korral olema võimalik kasutada. Oluline on, et selline meetmete kogum on oma olemuselt alternatiivne ehk rakendajal peab olema alati võimalik valida meetmetest üks või mitu meedet, mis on konkreetsel juhul tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. EL õigusaktid ei välista rahatrahvi asemel muu meetme kohaldamist või rahatrahvi ja muu meetme samaaegset kohaldamist, küll on aga oluline, et kõigi selliste meetmete kasutamine on järelevalvele tagatud. 2.1.5. Karistuse kohaldamise alused EL õigusaktidest tuleneb (erinevates sõnastustes) nõue võtta karistuse mõistmisel arvesse erinevaid tegureid. Kokkuvõtvalt on arvesse võetavad asjaolud järgmised: a) rikkumise raskusaste ja kestus; b) rikkumise toime pannud isiku vastutuse ulatus (the degree of responsibility); c) rikkumise toime pannud isiku finantsseisund (nt juriidilise isiku kogukäibe või füüsilise isiku aastase sissetuleku alusel); d) rikkumise toime pannud vastutava isiku teenitud kasum või välditud kahju suurus, kui seda saab kindlaks teha; 11  EELNÕU 20.05.2019 e) rikkumisega kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui seda on võimalik kindlaks teha; f) rikkumise toime pannud isiku ja pädeva asutuse koostöö tase; g) rikkumise toime pannud isiku varasemad rikkumised; h) rikkumise muud võimalikud süsteemsed tagajärjed (any potential systemic consequences of the breach); i) abinõud, mille rikkumise eest vastutav isik on kasutusele võtnud, et ära hoida selle kordumine. Samuti sätestavad osad EL õigusaktid ka sõnaselgelt, et arvesse võib võtta teisi asjaolusid (vt nt MiFID II art 72). Justiitsministeerium on karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõus märkinud, et eelduslikult ei ole nimetatud aluste sätestamine KarS-s vajalik, sest selliseid aluseid on ühel või teisel moel võimalik ka kehtiva KarS üldosa regulatsiooni kohaselt karistuse mõistmisel arvesse võtta. Kehtiv FIS § 5 sätestab Finantsinspektsiooni (edaspidi ka inspektsioon) tegevuse põhimõtted. FIS § 5 lõige 2 sätestab, et inspektsiooni järelevalvetoimingute sagedus ja rakendatavad meetodid arvestavad finantsjärelevalve subjekti suurust, tegevuse mõju finantssüsteemile ning tegevuse laadi, ulatust ja keerukust, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Inspektsioon arvestab haldussunni kohaldamisel riskide ja võimaliku rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust, järelevalvesubjekti majanduslikku võimekust, tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ning võimalikku mõju finantssüsteemi stabiilsusele. Sisuliselt sätestab antud säte proportsionaalsuse printsiibi, mis on finantsjärelevalves üks peamistest põhimõtetest. Viidatud sätet on seletuskirjas19 põhjendatud järgmiselt. Paragrahvi 5 lõike 2 sätestab Finantsinspektsiooni tegevuse peamised põhimõtted, sealhulgas proportsionaalsuse printsiibi rakendamise. Lõikesse 2 lisatakse teine lause, millega nähakse ette finantsjärelevalve tegevuse spetsiifikat arvestades haldussunni rakendamise üldised põhimõtted. Inspektsioon peab arvestama haldussunni rakendamisel riskide ja võimaliku rikkumise iseloomu, kestvust ja korduvust, järelevalvesubjekti majanduslikku võimekust, tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust, sealhulgas võimalikku mõju finantssüsteemi stabiilsusele. 2.1.6. Kokkuvõte Kuna EL õiguse kohaselt tuleb kohaldada halduskaristused ja haldusmeetmed, on oluline, et riigisisene õigus oleks EL õigusega kooskõlas. Eespool on välja toodud, et sunniraha ei sobi kasutamiseks seal, kus rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada. Samuti see, et sunniraha ei saa käsitleda karistusena. Finantssektorile on iseloomulik, et isegi seaduse olemuslikult kõrvaldatava nõuete rikkumine toob tihti kaasa piisava ohu või kahju, mis tähendab seda, et vajalik on ka väärteokoosseisu sätestamine20 (vt põhjalikumalt finantssektori eripära kohta järgmises punktis). Arvestades sunniraha olemust, ei pruugi see olla kooskõlas EL õiguses 19 Krediidiasutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 559 SE seletuskiri https://www.riigikogu.ee/download/1fe14f60-924f-499f-852f-f1468d555242 20 Vt J. Sootak. Karistusõiguse revisjon kuriteo-, väärteo- ja haldusõiguse piirimail. Juridica 2013/4 lk 247. 12  EELNÕU 20.05.2019 sätestatud halduskaristuste põhimõtetega. Muu hulgas peab arvestama, et EL õiguses on lisaks rahalistele halduskaristustele eraldi välja toodud ühe alternatiivse meetmena ka korraldus, millega nõutakse, et vastutav füüsiline või juriidiline isik lõpetaks konkreetse tegevuse ja hoiduks selle tegevuse toimepanemisest (sisuliselt Eesti õiguse tähenduses ettekirjutus ja hoiatus, mille täitmata jätmisel korral võib järgneda sunniraha). Arvestades eeltoodut, tuleb käsitada rikkumisi, mille korral nähakse ette EL õigusest tulenevalt konkreetne kõrgem rahaline karistuse määr – väärteona, et tagada kooskõla EL õigusega. Lisaks on põhjendatud juhtudel sätestatud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid ka selliste rikkumise korral, kus kõrgema rahalise halduskaristuse määr ei tulene EL õigusaktist. Need on EL õigusaktid, mis sätestavad abstraktsemalt, et karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Võttes arvesse konkreetset reguleeritavat valdkonda, ei pruugi ka sellistel juhtudel kehtivad rahatrahvi ülemmäärad EL õigusaktides sätestatud eesmärke täita (vt põhjalikumalt punktis 2.1.1.2.). Seda tasakaalustab väärteomenetluse seadustiku täiendus, mille kohaselt menetlejal on suurem kaalutlusõigus jätta väärteomenetlus alustamata või lõpetada alustatud väärteomenetlus, kui väärtegu on vähetähtis, isiku väljaselgitamine on ebatõenäoline või menetlus on ebamõistlikult kulukas. Nende kahe meetme koostoime toetab ka EL õigusest tulenevat printsiipi, et menetlejal peab olema alati võimalik valida EL õiguses sätestatud alternatiivsete meetmete nimistust see, mis just konkreetsel juhul on tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Lisaks võimaldab selline lähenemine arvestades finantssektori eripära, kus ka olemuslikult kõrvaldatav rikkumine võib olla niivõrd oluline, et vajab väärteokoosseisuga pidestamist. Järelevalvel tuleb seega alati lähtuda ka ultima ratio põhimõttest ning seega tagab lahendus kooskõla siseriiklike õiguspoliitiliste valikutega, välistades teisalt võimalikud riskid EL õigusega vastuollu sattumisel. 2.2. Karistusõiguse revisjoni põhimõtete arvestamine finantssektoris 2.2.1. Üldine taust Justiitsministeeriumi poolt läbiviidud karistusõiguse revisjoni eelnõu seletuskirja kohaselt ei esitatud selle eelnõuga muudatusi finantsvaldkonna seaduste väärteokoosseisude kohta. Samas kinnitati, et viidatud seaduste (IFS, KindlTS, MERAS, VPTS, KAS) kehtivad väärteokoosseisud vajavad muutmist, et tagada karistusõiguse revisjoni põhimõtete järgimine (nt karistusõiguse ultima ratio) ning et seda tehakse eraldi eelnõuga.21 Eelnõu lähtus arusaamast, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust. Seega tuleb üldreeglina esmalt analüüsida, kas on võimalik kohaldada karistamise asemel haldussundi: lahendada probleem ettekirjutusega või kohaldada sunniraha ja asendustäitmist. Peale karistusõiguse reformi on siiski suuremat osa finantssektori seaduseid muudetud, sh muudetud osaliselt või täielikult (nt investeerimisfondide seaduse ja kindlustustegevuse seaduse terviktekstid) ning kooskõlastamise käigus on Justiitsministeerium alati tähelepanu juhtinud ka karistusõiguse revisjoni põhimõtetele. Sellest tulenevalt on suurem osa väärteokoosseise revisjoni põhimõtteid ning finantssektori eripära arvestades üle vaadatud. 21 Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE (Karistusõiguse revisjon) seletuskiri, lk 9. 13  EELNÕU 20.05.2019 Käesoleva eelnõu käigus on ka muud finantssektori väärteo koosseisud üle vaadatud ning vastavad muudatused sõnastatud. 2.2.2. Finantssektori eripära, finantsjärelevalve olemus ja ülesanded Karistusõiguse revisjoni põhimõtete rakendamisel finantssektoris on oluline silmas pidada sektori eripära ning finantsjärelevalve olemust ja ülesandeid. Tänapäeva ühiskonna heaolu sõltub olulisel määral finantssektoris tegutsevate ettevõtjate pakutavatest teenustest ja finantsturgude usaldusväärsusest. Finantssektor on valdkond, mille suhtes valitseb kõrgendatud avalik huvi. Seadusandja kohustus on tagada finantssektori usaldusväärsuse piisav tase eelkõige läbi selgete ja ühetaoliste nõuete ning nende järgimise tagamiseks kohase järelevalve. Finantsjärelevalvet teostatakse finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Järelevalve põhiline eesmärk on tagada, et finantsasutused suudavad tulevikus täita kliendi ees võetud kohustused: maksta välja hoiused, kindlustuskahjud või kogutud pension jmt. Järelevalve tööks on ka tagada turutoimimise reeglite järgimine, sh et finantsteenuste tarbijatele esitatakse õiget ja täielikku teavet ning neid koheldakse õiglaselt.22 Tavakliendil puuduvad üldjuhul teadmised ja piisav informatsioon finantsteenustega seonduvate riskide hindamiseks ja kehtestatud regulatsioonid peavad looma usaldusväärse keskkonna ning tagama klientide kaitse. Eelnimetatud kohustused võtab iga finantssektori ettevõtja endale turule sisenedes, kusjuures suures osas on regulatsiooni nõuded ka tegevusloa kontrolliesemeks. Finantsinspektsiooni järelevalvetegevuses on oluline probleemile kiire reageerimine ja lahenduse leidmine. Subjektide karistamine ja probleemide lahendamine väärteo kaudu ei ole järelevalves põhieesmärgiks. Finantsinspektsioon on avaldanud arvamust, seda ka 586SE menetlemisel esitanud arvamuses, et väärtegude menetlemine on aeganõudev ja ressursimahukas, mistõttu ei ole see finantsvaldkonnas reeglina otstarbekas. Seetõttu eelistatakse probleemi edasise süvenemise ja suurema kahju ärahoidmiseks kasutada pigem mittekaristuslikke meetmeid nagu tähelepanu juhtimine, hoiatamine, ettekirjutuse tegemine ja sunnirahaga ähvardamine. Järelevalve eesmärgiks on ohte ennetada ja esmajärjekorras keskendub inspektsioon tõhusale järelevalvele subjektide üle, sh puuduste kõrvaldamisele enne, kui tekib vajadus algatada väärteomenetlus. Inspektsioon lahendab probleeme operatiivselt haldusmenetluse (järelevalvemenetluse) käigus. Väärtegude algatamise võimalus on vajalik olukorras, kus rikkumine on toimunud ja kahjulik tagajärg saabunud. Väärtegude vähese algatamise põhjusena ei saaks välja tuua üksnes kehtivaid madalaid määrasid, mis ei ole 22 Vt ka Finantsinspketsiooni seaduse § 3. Vt üldisemalt ka Kellermann, A. J., Moxch, H.J „Good Supervision and Its Limits in the Post-Lehman Era“, lk 2 in „Financial Supervision in the 21st Century.“ Kellermann, J. et al (Eds.) 2013. 14  EELNÕU 20.05.2019 (näiteks võrreldes kehtivate sunniraha määradega) korrelatsioonis subjektide tegevuse ja finantsseisundiga, vaid hoitakse ära läbi ennetava tegevuse, so järelevalvetegevuse kaudu. 2.2.3. Finantssektori väärteokoosseisude vajalikkus Finantsjärelevalve prioriteet on riskihinnangute alusel konkreetse ohu tõrjumine. Üldjuhul on Finantsinspektsioonil võimalik õiguskorda kaitsta ettekirjutuse tegemise teel, mille mittetäitmisel on õigus rakendada sunniraha. Sellest lähtekohast võetuna ei peaks väärteokoosseisud vajalikud olema. Sellisel lähenemisel on finantssektori jaoks kaks olulist puudust. Esiteks, rikkuja suhtes rakendatava meetme heidutavuse juures hinnatakse sunni või karistuse mõju selle isiku või teiste isikute käitumise muutuse esile kutsumisele (mõjusust), kuid eelpool toodud lähenemise mõjusus ei ole finantsvaldkonnas piisav. Sellise lahenduse üld- ja eripreventiivne eesmärk ei ole selge. Eelkõige jääb vajaka üldpreventsiooni positiivne eesmärk, kuna õiguskord ei annaks avalikkusele selget märki õigusrikkumise hukkamõistetavuse kohta. Sunniraha meede ei heiduta finantsjärelevalvesubjekte nõudeid rikkumast, teades, et nõuete rikkumisele võib järgneda vaid ettekirjutus, s.t ettekirjutuse täitmisel ei ole neil vaja karta rahalist karistust. Teiseks, finantssektori puhul võib iga nõude rikkumisega kaasneda oluline kahju avalikkusele, eelkõige investoritele ja võlausaldajatele, aga ka kolmandatele isikutele. Ettekirjutuse ja sunnirahaga on võimalik nõuda seaduskuulekat käitumist ja kõrvaldada eelkõige selliseid rikkumisi, mille tagajärjed ei avalda mõju kolmandatele isikutele, kuid välistatud ei ole, et mõni, olemuselt kõrvaldatav, seaduse nõuete rikkumine toob kaasa piisava ohu või kahju, et vajalik on ka väärteokoosseisu sätestamine.23 Nagu korduvalt mainitud, siis finantssektor põhineb usaldusel. Eelmises punktis on välja toodud, et valdkonna eriseadustes on ette nähtud usaldusväärse juhtimise normid, nõuded kapitalile, likviidsusele ja reservidele, mis peaks vähendama süsteemsete kriiside esinemise tõenäosust ja esinemise sagedust tulevikus, aruandluse ja avalikustamise nõuded, panganduse puhul ka laenu andmise ja varade hindamise nõuded ning hoiuste kaasamise nõuded. Kõikide nende nõuete rikkumise puhuks on kehtivas õiguses ette nähtud ka väärteokoosseisud. Enamiku väärteokoosseise moodustavad EL õiguse nõuete rikkumised ning sellisel juhul puudub ka siseriiklik mänguruum (vt täpsemalt eelmine punkt), kuid osaliselt on väärteokoosseisud ka siseriiklikud. Eelnõus esitatud väärtegude koosseisude koostamisel on arvestatud karistusõiguse revisjoni põhimõttega kohaldada väärteovastutust siis, kui haldussund ei anna tulemust (v.a, kui vastav kohustus karistada tuleneb otseselt EL-i õiguskatist). Samas ei ole see printsiip universaalne ning lisaks on arvestatud ka kaitstava õigushüve olulisust – kui teoreetiliselt on võimalik teatud juhtudel rikkumise korral piirduda üksnes haldussunniga, siis sanktsioon võib finantsjärelevalve teostamise seisukohast olla palju efektiivsem (ennetav toime on suurem). Kokkuvõtvalt, eespool toodut arvesse võttes, on Rahandusministeeriumi hinnangul nii kehtivad kui ka eelnõuga lisatavad või muudetavad väärteokoosseisud finantssektori 23 Vt J. Sootak. Karistusõiguse revisjon kuriteo-, väärteo- ja haldusõiguse piirimail. Juridica 2013/4 lk 247 ja J. Jäätma. Sunniraha kui kohustatud isiku sundimise vahend ja sunnivahend. – Juridica X/2015, lk 720-722. 15  EELNÕU 20.05.2019 järelevalve seisukohalt olulise tähtsusega, proportsionaalsed ning lähtuvad ka karistusõiguse revisjoni üldistest põhimõtetest. 2.3. Väärteotrahvide maksimummäärade tõstmine finantssektori eriseadustes Karistusõiguse revisjoni käigus tõsteti väärteotrahvide maksimummäärasid 400 000 euroni (KarS § 47 lõige 2). Enne seda kehtis maksimummäär 32 000 eurot. Revisjoni seletuskirjas on märgitud, et uus ja oluliselt kõrgem rahatrahvi maksimummäär on mõeldud erandina eelkõige teatud spetsiifiliste rikkumiste jaoks, kus on rikkumise laadist tulenevalt oluline mõista tõhus karistus ning kus senine maksimaalselt 32 000-eurone karistus seda ei ole (nt majandus- või finantsalased väärteod, sh konkurentsiõiguse rikkumisega seotud väärteod). On selge, et nt suurele krediidiasutusele või rahvusvahelisele ettevõttele ei oleks 32 000-eurone rahatrahv ei hoiatav ega mõjus, samas võivad nt finantsvaldkonna rikkumised äärmuslikemal juhtudel mõjutada kogu riigi majandust, mistõttu karistused peavad olema tõhusad. Kehtiva rahatrahvi ülemmäära puudustele on viidanud ka Rahandusministeerium juba 2011. aastal Justiitsministeeriumile saadetud kirjas. Selles leitakse, et kehtiv 32 000 euroni (tollal 500 000 kroonini) ulatuv rahatrahvi ülemmäär ei taga vajalikul määral finantsjärelevalve eesmärkide tõhusat saavutamist ja finantsteenuste tarbijate huvide kaitset. Näiteks on tõenäoline, et finantssektori kontekstis suhteliselt madal rahatrahvi ülemmäär ei võimalda alati kinni pidada põhimõttest, et õigusrikkumise toimepanemine ei tohi anda võimalust tulu teenimiseks ega taga ka üldpreventiivsete eesmärkide saavutamist. Madala ülemmäära tõttu võib olla raskendatud rahatrahvide konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest lähtuv diferentseerimine. Neile vajakajäämistele on meie tähelepanu juhtinud OECD eksperdid Eesti OECD-ga ühinemise läbirääkimiste käigus, aga ka Euroopa Liidu vastavate komiteede, näiteks Euroopa Panganduse Järelevalvekomitee (CEBS), eksperdid. Lisaks on oluline arvestada, et madalad trahvimäärad soodustavad regulatiivset arbitraaži, kuna õigusrikkuja valib tõenäoliselt oma tegevuseks EL liikmesriigi, kus kehtivad madalamad karistusmäärad. See aga omakorda võib mõjutada konkurentsiolukorda finantsturul. Eelneva toetuseks ning taustainfoks on oluline välja tuua ka kaks varasemalt läbi viidud uuringut. Esiteks on oluline välja tuua, et 08.12.2010 avaldas Euroopa Komisjon teatise sanktsioonide tõhustamisest finantsteenuste sektoris. Teatises jõutakse järeldusele, et finantsturu eeskirju alati ei järgita ega kohaldata nõuetekohaselt24. Lisaks sellele koostati 2011. aasta novembris Justiitsministeeriumis analüüs, milles kirjeldati finantsalaste väärtegude eest Eestis määratud rahatrahve ning kirjeldati analoogiliste rikkumiste eest teistes Euroopa Liidu riikides ette nähtud sanktsioone.25 24 Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Sanktsioonide tõhustamine finantsteenuste sektoris. 08.12.2010, KOM(2010) 716 lõplik. Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=COM:2010:0716:FIN 25 A. Ahven. Finantsalaste rikkumiste eest kohaldatavad rahalised sanktsioonid Euroopa Liidu riikides. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüs. Arvutivõrgus: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/finantsalaste_rik kumiste_eest_kohaldatavad_rahalised_sanktsioonid_el_riikides_ahven_2011.pdf 16  EELNÕU 20.05.2019 EL õigusest tulenevate haldustrahvide eelnõuga26 (edaspidi KarS eelnõu) muudetava KarS § 47 lõike 5 kohaselt juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi 100–400 000 eurot. KarS eelnõuga täiendatakse KarS §-ga 47¹, mis näeb ette, et kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldatakse põhjendatud juhul, eelkõige, kui see on vajalik Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks. Säte võimaldab kõrgema ülemmääraga rahatrahve kohaldada ka sellisel juhul, kui see on vajalik Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks, kuid Euroopa Liidu õigusaktid ei sisalda konkreetseid rahatrahvi määrasid. KarS eelnõu kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kuni:  20 000 000 eurot või  kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. Juriidilisele isikule võib nimetatud juhul kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kuni:  20 000 000 eurot;  kolmekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha, või  15 protsenti juriidilise isiku või seaduses sätestatud juhul tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest. KarS eelnõu § 47¹ lõike 3 kohaselt kui KarSi eriosas või muus seaduses ei sätestata teisti, on käibeks juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käive väärteomenetluse alustamise aastale vahetult eelneval majandusaastal või kui isik on tegutsenud alla aasta, siis väärteomenetluse alustamise aastal. Arvestades järelevalvesubjektide üldist finantsilist olukorda ei saaks nõustuda, et kehtiv maksimaalne võimalik rahatrahvi suurus juriidilisele isikule (kuni 32 000 eurot) oleks finantsasutusele mõjus ja proportsionaalne. Näiteks on CRD artikli 67 lõike 2 punkti e järgi võimalik määrata rahatrahv, mille suurus vastab kuni 10 protsendile panga eelmise majandusaasta kogu aastasest netokäibest, sealhulgas brutotulust, mis koosneb saadaolevatest intressidest ja samalaadsetest tuludest, tuludest aktsiatelt ja muudelt muutuv- või püsituluga väärtpaberitelt ning saadaolevatest komisjoni- ja teenustasudest, mis krediidiasutuste avalike finantsaruannete järgi ulatuvad mitmekümnest miljonist eurost mitmesaja miljoni euroni27. 2.4. Koosseisude ühtlustamine Eelnõuga ühtlustatakse finantssektori seaduste väärteo koosseisude sõnastusi ning rikkumiste eest kohaldatavaid trahvimäärasid. EL õigus ei ole finantsvaldkonna rahaliste halduskaristuste määrade reguleerimisel olnud ühtne. Näiteks kindlustus- ja edasikindlustusandjate tegevust 26 Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (586SE) langes menetlusest välja Riigikogu XIII koosseisu lõppemisega ja esitatakse uuesti kooskõlastamiseks ja Riigikogule menetlemiseks käesoleval aastal. Eelnõu (586SE) kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f65acfbc-2656-4fbf-97e1- d96582f1fcbe/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20mu utmise%20seadus%20(väärteokaristuste%20reform,%20EL-i%20õigusest%20tulenevad%20rahatrahvid) 27 Aruanded on avalikud ja kättesaadavad finantssubjektide veebilehelt. Väärteo eest määratava rahatrahvi suurus sõltub siiski konkreetsetest rikkumise asjaoludest. 17  EELNÕU 20.05.2019 reguleeriv direktiiv (Solventsus II direktiiv)28 ei hõlma karistus- ega muid haldusmeetmeid, mida liikmesriigid peaksid kasutama direktiivist tulenevate nõuete rikkumise korral, samas kui mitmed direktiivid ja otsekohalduvad määrused (vt. punktis 2.1.1.1) näevad ette konkreetsed nõuded, mille rikkumise korral tuleb tagada võimalus kohaldada halduskaristusi või muid haldusmeetmeid. Seejuures saab eristada direktiive, mis panevad liikmesriigile kohustuse direktiivi rakendamiseks kehtestatud iseriiklike sätete rikkumise puhul ette näha tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused (p 2.1.1.2) ning EL õigusakte, kus konkreetne rahaline halduskaristuse määr tuleneb direktiivist või otsekohalduvast määrusest (p 2.1.1.1). Vaatamata sellele, et EL üleselt ühtne lähenemine halduskaristuste ja rahatrahvide osas puudub, annavad punktis 2.1.1.1. loetletud direktiivid ettekujutuse sellest, milline kaal ja oluline mõju on ühel või teisel nõudel finantsvaldkonna regulatsioonis. Selliselt saame näiteks aimu sellest, milliste nõuete tagamiseks saab lugeda piisavaks haldussunnimeedet kohustuse täitmisele sundimiseks ja millised rikkumised on sedavõrd olulise kaaluga, et nende suhtes tuleb kohaldada rahalisi (kõrgema määraga) sanktsioone. Käesoleva eelnõu eesmärgiks on muu hulgas tagada riigisisese õiguse parem ühilduvus nii konkreetse EL-i õigusaktiga haldustrahvide kohaldamiseks, kui kehtestada väärteokaristused, mis lähtuvad EL põhimõtetest ja eesmärkidest karistuste ühtlustamisel. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Nagu juba eelpool selgitatud, siis teatud EL õigusaktid ei sisalda konkreetseid rahatrahvi ülemmäärasid, vaid kohustavad liikmesriike sätestama tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused (effective, proportionate and dissuasive sanctions), vt seletuskirja p 2.1.1.2. Millisel juhul kohaldada KarS eelnõuga ette nähtud KarS §-st 47¹ tulenevaid kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve ja millisel juhul piirduda rahatrahviga kuni 400 000 eurot, on kaalutud mitmeid võimalusi. Ühe võimalusena kaaluti eelnõu väljatöötamise käigus ette näha sarnaste väärteokoosseisude puhul kõrgema määraga karistused (nt usaldatavusnõuded, juhtimissüsteem ja sise-eeskirjad, teavitamise ja avalikustamise nõuete rikkumised). Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldataks samuti juhul, kui kõrgema määraga halduskaristuste kehtestamise vajadus tuleneb otseselt mõnest EL õigusaktist. Teine kaalutud lähenemine oli märksa konservatiivsem ehk kõrgema määraga karistused võiksid olla pigem erandlikud. Selle kohaselt, kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise õigus nähakse ette üksnes siis, kui selle kohaldamise kohustus tuleneb otseselt EL õigusest ning muudel juhtudel nähakse ette siseriiklik maksimum ehk karistusena saaks kohaldada rahatrahvi kuni 400 000 eurot. Võib eeldada, et selline lähenemine on kõige enam vastuvõetav ka turuosaliste endi poolt. Teisalt, tekitab konservatiivsem lähenemine rida õiguslikke probleeme nagu karistuse ebapiisav preventiivne toime, sama rikkumise korral subjektide ebavõrdne kohtlemine, karistuste ebaproportsionaalsus (märksa tõsisemate tagajärgedega rikkumise korral on madalama rahatrahvi kohaldamise võimalus). 28 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ, 25. november 2009 , kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) 18  EELNÕU 20.05.2019 EL õigusaktide kohaldamisala karistusnormid on eelnevalt käsitletud asjaolusid arvestades üle vaadatud29. Karistused peaksid olema just finantssektorile heidutavad ja võtma ära võimaluse teenida rikkumise arvelt kasu. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamisel on oluline, et finantssektori subjekte koheldaks võrdselt olukorras, kus subjektide tegevus ja tegevusega kaasnevad riskid on võrreldavad. Siiski ei ole võrdne kohtlemine seatud eesmärgiks omaette, vaid lähtutud on kaitstavast õigushüvest, so. kaitstakse finantsstabiilsust, finantsturu tõrgeteta toimimist, turu toimimise efektiivsust ja läbipaistvust. Kaitstava õigushüve ohustamise määr on erinev, näiteks ei mõjuta makseasutused turu efektiivset toimimist nii olulisel määral kui krediidiasutused (negatiivse mõju kandumine makse- ja arveldussüsteemidele või finantssüsteemile tervikuna ei ole samaväärne). Sellegipoolest võib maksete käivet käsitada eraldi kollektiivse õigushüvena – selle sisuks on maksete vahendamise süsteemi toimimine ning vastavat väärteokaristust tuleb pidada seda hüve kasutamist tagavaks vahendiks. Eelnõu koostamisel on asutud seisukohale, et ka makseasutuste ja e-raha asutuste tegevuse suhtes kõrgema kui siseriikliku maksimaalse rahatrahvi (so kuni 5 000 000 euro) kohaldamine on põhjendatud. Krediidiandjate tegevusega kaasnev mõju ei ole võrreldav krediidiasutuste tegevusega, näiteks krediidiandjad ei kaasa avalikkuselt raha ega osuta kriitilisi funktsioone FELS ega HOS tähenduses. Krediidiandjate ja -vahendajate tegevus ei kujuta võrreldes teiste finantssektori teenuse osutajatega sedavõrd suurt ohtu finantsstabiilsusele, mistõttu on leitud, et nende tegevuse suhtes ei oleks põhjendatud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve kohaldada. Väärteokaristuste trahvimäärade muutmisel finantssektoris on muu hulgas arvesse võetud seda, et finantsvaldkonna EL regulatsioon ei ole kõrgema määraga halduskaristuste suhtes ühtne ehk sisult sama väärteokoosseisu puhul ei näe EL õigusakt alati ette ühesuguseid (kõrgema määraga) halduskaristusi. Eelnõuga nähakse ette kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise võimalus ka juhul, kui rikkumise suhtes madalama, so kuni 400 000 euro suurune rahatrahv ei oleks õigushüve kaitsmise seisukohast piisav, karistus ei oleks proportsionaalne ega heidutaks rikkujat või eeldaks oluliselt suuremat klientide huvide kaitse vajadust, kui seda võimaldab kehtiv seadus. Näiteks, EL õigusaktist tulenevalt on panganduses ja väärtpaberivaldkonnas tõhusaks, mõjusaks ja proportsionaalseks peetud rahatrahvi määras 5 miljonit eurot või 10% käibest, siis võib olla üsna keeruline põhistada, et kindlustuse kontekstis samaväärsete rikkumiste puhul tuleks pidada tõhusaks, mõjusaks ja proportsionaalseks rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Kehtiv finantsvaldkonna regulatsioon tagab inspektsioonile õiguse aegsasti sekkuda finantsjärelevalve subjektide tegevusse ja ennetada finantssüsteemi toimimisele negatiivselt mõjuvaid probleeme ka mitte karistusliku iseloomuga meetmetega, so tehes vastava ettekirjutuse keelatud tegevuse lõpetamiseks, õigusaktides sätestatud nõude täitmiseks, juhatuse liikme tagasikutsumiseks või subjekti tegevuse lõpetamiseks (tegevusloa äravõtmine). Olgugi, et enamik rikkumisi on kõrvaldatavad ettekirjutusega ja nende täitmine tagatud 29 KarS § 47 lõike 5 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada juriidilisele isikule rahatrahvi 100 –400 000 eurot. Käesoleva eelnõu eesmärgiks on muuhulgas kehtivad määrad ühtlustada (mitmetes haruseadustes on trahvimääraks endiselt kuni 32 000 eurot, mida ei saa lugeda finantssektoris mõjusaks). 19  EELNÕU 20.05.2019 sunniraha ähvardusega, ei käsitleta nimetatud meedet karistusõigusliku meetmena. EL õigus kohustab liikmesriike ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Muude haldusmeetmete kõrval nähakse ette ka rahalisi halduskaristustuste sätestamist. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus kohaldada kõrgema määraga sunniraha, mis olemuslikult on mittekaristuslik ja mille eesmärgiks on sundida täitma ettekirjutusega pandud kohusust. Võttes arvesse juriidilise isiku vastutuse küsimust Eesti kohtupraktika näitel, siis võib tõdeda, et juriidilise isiku vastutusele võtmisega seonduvaid aspekte on mitmeid. Karistusõiguse põhimõtete kohaselt peab eelkõige olema võimalik karistada füüsilist isikut. Füüsilise isiku tuvastamine on eelduseks ka juriidilise isiku vastutusele võtmiseks (juriidilise isiku tuletatud vastutus). Seejuures on oluline, et väärteokoosseisus nimetatud subjekti saab vastutusele võtta üksnes juhul, kui tal oli seadusest tulenevalt kohustus vastavalt käituda või teatud tegevusest hoiduda. Subjekti kohustus vastavalt käituda ei saa olla tuletatav läbi väärteo koosseisu. Seejuures ei saa igaühe tegevust või tegevusetust juriidilisele isikule omistada. KarS § 14 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt ning juriidilise isiku huvides. Sellest tulenevalt muudetakse käesoleva eelnõuga koosseise, mis näevad ette karistuse, mis on toime pandud juriidilise isiku, tema liikme, juhtivtöötaja, pädeva esindaja või töötaja poolt, kui finantsvaldkonna seadusest tulenevalt on konkreetne kohustus (vastav majandustegevuse nõue) ette nähtud üksnes juriidilisele isikule30. Juriidilise isiku vastutusele võtmine teo eest, mille pani toime tema töötaja on KarS § 14 järgi küsitav, kuivõrd töötaja saab olla täideviimise skeemis vaid teo faktiline toimepanija. Süüteokoosseisudes on üldjuhul loobutud täideviija määratlemisest (kelle poolt on rikkumine täide viidud), va juhul, kui see on subjekti määratlemisel olulise tähendusega, nt RahaPTS § 95, VTPS §-d 23725 ja 23726. Vastavalt KarS § 12 lõikele 1 koosneb süüteokoosseis karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldusest. Teo toimepanija on täideviija ja osavõtja, kusjuures väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine (KarS § 20 ja 23). Kohustuse täitmata jätmisel vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema (KarS § 13 lõige 1). Seega puudub üldjuhul vajadus süüteokoosseisudes loetleda kohustuse rikkumise eest vastutavaid isikuid. See ei pruugi tagada, et hõlmatud saavad ka mis tahes erandjuhtudel vastutavad isikud. Lisaks loetakse koosseisus nimetatud isik erisubjektiks, mis piirab karistatavate isikute ringi (vt nt KarS § 116). Finantsvaldkonda reguleerivad direktiivid näevad ette, et liikmesriigid peavad tagama, et pädevatel asutustel on õigus ette näha halduskaristusi ja muid meetmeid kõikide direktiivi rakendamiseks kehtestatud siseriiklike sätete rikkumise puhul. Direktiivide kohaselt finantseerimisasutusele pandud kohustuste rikkumise korral peab saama kohaldada halduskaristusi ja muid meetmeid juriidilise isiku suhtes ning vastutuse võib ette näha nii nende juhtorganite liikmetele kui muudele füüsilistele isikutele. 30 Vt KarS eelnõu 586SE seletuskirja lk 17-18. 20  EELNÕU 20.05.2019 Väärteokoosseisud, millistel juhtudel on võimalik õiguskorda tõhusalt kaitsta ka haldussunniga või on kaetud muu süüteo, sh kuriteo koosseisuga, on käesoleva eelnõuga tunnistatud kehtetuks. Eelnõuga säilitatakse olemasolevad või sätestatakse uued süüteokoosseisud juhuks, kus üksnes sunniraha meetmega ei ole võimalik tagada ühiskonda oluliselt mõjutavate normide järgimine. Oluliseks on peetud sätete üldpreventiivset ja normide heidutavat mõju, samuti riigisisese õiguse kooskõla EL õigusega. 3.1. Väärteokoosseisud teabe esitamise ja avalikustamise kohustuse rikkumise korral Karistusõiguse revisjoni üheks põhimõtteks on, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust. Seega tuleb üldreeglina esmalt analüüsida, kas on võimalik kohaldada karistamise asemel haldussundi: lahendada probleem ettekirjutusega või kohaldada sunniraha ja asendustäitmist. Seda, et andmed omavad eri majandussektorites erinevat tähtsust ning finantsvaldkonnas on andmete esitamisel ja avalikustamisel teistsugune tähendus ja kaal (andmeid ei koguta üksnes statistilisel eesmärgil ja järelevalve põhineb subjekti kohta kogutavatel andmetel) on käsitletud põhjalikumalt juba seletuskirja punktis 2.2.2. Finantssektori järelevalve eripärast tulenevalt on aruandlus ja teenusepakkuja tegevuse kohta muu seaduses sätestatud teabe kogumine kesksel kohal, sest järelevalvelise aruandluse põhjal toimub järjepidev kontroll järelevalvesubjekti tegevusloa nõuetele vastavuse üle. On oluline, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel oleks tagatud ettevõtjate õiguskuulekus. Eksitavad andmed võivad kaasa tuua olulise kahju. Seetõttu ei saa pidada piisavaks, kui nõuete täitmist tagataks üksnes haldusmeetmete abil. Vale, puuduliku või eksitava teabe põhjal läbi viidud järelevalve annab moonutatud pildi järelevalvesubjekti tegevusest, sh tema finantsilisest seisundist, mis võib halvimal juhul kaasa tuua finantssüsteemi häire. Kahju võib olla juba tekkinud ka näiteks juhul, kui kliendid on vale, ebapiisava või eksitaval kujul avaldatud teabe põhjal teinud neile majanduslikult kahjulikke otsuseid jne. Seega on olukorras, kus valeandmeid esitatakse tahtmatult või kui hooletusest jäetakse järelevalvele või avalikkusele teave esitamata, oluline omada ka võimalust turuosalise sanktsioneerimiseks. Karistusseadustiku süüstab teadvalt valeandmete esitamise, mis ei kohaldu olukorras, kus näiteks korduvalt hooletuse tõttu jäetakse teatud teave esitamata või esitatakse valeinfot ning selle teabe põhjal on järelevalve hinnanud näiteks krediidituru toimimist, turuosaliste üle erinevate järelevalve meetmete teostamise vajadust või ka järelevalvetasusid. Teabe esitamise nõude rikkumisega võib kaasneda kahjulik tagajärg infopõhise järelevalve teostamisel mitmel erineval moel. Mitmed finantsvaldkonda reguleerivad EL õigusaktid panevad liikmesriikidele kohustuse kohaldada karistusi aruandluse ja teabe avalikustamata jätmise ning vale või puuduliku teabe esitamise eest. EL-i õigus ei näe ette kvalifitseeriva tunnusena tahtlust, kuid nähakse ette rida asjaolusid, mida inspektsioon peaks karistuse määramisel arvesse võtma, sealhulgas kahju suurust ja muid kriteeriume, mis kvalifitseeruvad sisult teo raskendavaks või kergendavaks asjaoluks. Seetõttu ei ole teabe esitamise ja avalikustamise koosseisu piiritletud tahtluse või ettevaatamatuse kriteeriumi põhjal (ka ettevaatamatuse korral võib rikkumise tagajärjel tekkida kahju). Kahju tekitamine teo kirjeldavas koosseisus ei oleks kooskõlas EL-i õigusega, kuivõrd 21  EELNÕU 20.05.2019 tegemist on kriteeriumiga, mida tuleb arvesse võtta karistuse määramisel, mitte kui karistamise eeltingimust. Finantsinspektsiooni järelevalveks vajaliku teabe või avalikustatava teabe esitamise nõude rikkumise suhtes ei saaks ette näha kvalifitseerivaid tunnuseid sõltuvalt sellest, kas nende lubatavus on konkreetsest sektori EL-i õigusaktist otseselt tuletatav. Mitmed EL-i õigusaktid ei näe ette karistusi konkreetsete artiklite rikkumise eest ega kõrgemaid määrasid (haldustrahve ei käsitata) ja sellises olukorras on võetud aluseks direktiivi eesmärgid. Finantsasutuste tegevuse põhimõtted, finantssektori subjekti tegevuse suhtes kehtestatud kõrgemad nõuded, oodatav kõrgendatud hoolsuse tase, organisatsiooni läbipaistvus, usaldusväärsus, klientide kaitse jm on sektori tõrgeteta toimimise tagamisel põhimõttelise tähendusega ja see tuleneb EL-i õigusest. Teabe andmise või avalikustamise mõttes ei ole vahet, kas tegemist on makseasutusega, pangaga või kindlustusandjaga – inspektsiooni järelevalveline tegevus toetub aruandlusele. Aruandlusel ja muul subjekti kohta käival teabel on finantsjärelevalves põhiroll – seeläbi toimub subjekti tegevusnõuetele (tegevusloale) vastavuse kontroll. Finantsvaldkonna haruseadustes tuleb teabe avalikustamise või esitamise kohustuse rikkumist käsitada väärteona. Selle kohta annab kinnitust ka asjaolu, et finantsvaldkonda reguleerivates EL õigusaktides on nimetatud rikkumiste eest ette nähtud lisaks muudele haldusmeetmetele ka kõrged rahalised halduskaristused (vaata ka seletuskirja punkti 2.1. EL õiguses sätestatud rahatrahvide ja muude haldusmeetmete kohaldamine Eesti õiguses). Haldusmenetluse läbiviimine (ettekirjutuse tegemine ja selle täimisele mõjutamine läbi sunniraha) ei pruugi antud rikkumise korral olla kohane meede. Finantssektori puhul võib iga nõude rikkumisega kaasneda oluline kahju avalikkusele, näiteks avalikkusele suunatud fondide puhul investoritele ja võlausaldajatele, aga ka kolmandatele isikutele. Ettekirjutuse ja sunnirahaga on võimalik nõuda seaduskuulekat käitumist ja kõrvaldada rikkumisi. Näiteks kasutab Finantsinspektsioon nimetatud meetmeid peamiselt järelevalvelise aruandlus- ja raporteerimiskohustuse tagamiseks. Eelkõige jääb sellisel juhul täitmata üldpreventsiooni positiivne eesmärk, kuna õiguskord ei annaks avalikkusele selget märki õigusrikkumise hukkamõistetavuse kohta. Sunniraha instituuti ei ole võimalik kohaldada juhtumitele, kus minevikus tehtud tegu ja selle tagajärjed on lõppenud. Siinkohal tuleks rõhutada, et subjekti tegevuse, sh teenuste kohta andmete avalikustamist ja Finantsinspektsioonile teabe esitamist tuleb eristada. Seadustes sätestatud juhul avalikustab Finantsinspektsioon teavet, näiteks väljastatud või kehtetuks tunnistatud tegevuslubade kohta, järelevalvesubjektidele tehtud ettekirjutuste või määratud karistuste kohta. Seadustes on sätestatud, mille kohta, mil viisil ja millal on subjektid kohustatud teavet andma või seda avalikustama. Teabe avalikustamine on suunatud üldsusele (nt kõikidele investoritele) eesmärgiga teavitada olulistest asjaoludest, tõsta isikute teadlikkust subjektide tegevuse või pakutavate teenuste kohta ja aidata teha teadlik otsus ühe või teise teenuse kasuks. Selleks, et klient saaks informatsiooni subjekti tegevuse ja tema finantsseisundi kohta, tuleb avalikustada näiteks majandusaasta aruanne, teavitada subjekti teatud tingimuste jõustumisest. Teatud teave peab olema kliendile personaalselt kättesaadavaks tehtud. Sellisel juhul on seaduses sätestatud eraldi süüteokoosseis kliendile teabe andmise kohustuse rikkumise eest. 22  EELNÕU 20.05.2019 Teabe avalikustamisega või klientidele personaalselt teabe esitamise eesmärgiks on suurendada teenuse läbipaistvust, muu hulgas teavitada teenusega soetud tasude kujunemisest ja suurusest, teatud toodete puhul nende tootlusest, kaasnevatest riskidest jpm. Finantsinspektsioonile esitatav teave ei ole laiemale avalikkusele suunatud ja inspektsiooni läbiviidav järelevalvemenetlus ei ole avalik, va. asjakohastes õigusnormides ettenähtud juhtudel. Inspektsioonile esitatud andmed ja teave on vajalik järelevalve läbiviimiseks, aga ka inspektsiooni teavitamise kohustuse täitmiseks, sh. erinevate pädevate ametiasutuste rahvusvahelise koostöö raames või muu seaduses sätestatud inspektsiooni kohustuse täitmiseks. Inspektsioonile tuleb teavet esitada teatud sagedusega, ettenähtud vormis, teatud tingimuste saabumisel või teatud õiguse saamiseks. Subjektil on kohustus anda teavet või esitada andmeid ka siis, kui inspektsioon seda eraldi küsib, nt ettekirjutusega. Avalikustamise ja teabe esitamise kohustuse täitmata jätmisel vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema, samuti on karistatav mittenõuetekohane täitmine (mittetäieliku teabe avalikustamine, selle esitamine puudulikul kujul, valeandmete esitamine, tähtaja mittejärgimine). EL õigus näeb ette kõrgema määraga karistused nii avalikustamiskohustuse mittetäitmise kui aruandluse ja muu teabe inspektsioonile esitamata jätmise või ebaõige või ebatäieliku esitamise eest. Antud juhul puudub vajadus sätestada eraldi koosseise nii subjektide poolt avalikustamise sätete kui inspektsioonile aruande või teabe esitamise sätete rikkumise jaoks. KarS § 280 kohaselt on karistatav haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine, kui see on toimepandud eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest. Seega, näiteks tegevusloa taotlemisel tahtlikult valeandmete esitamine toob kaasa kriminaalvastutuse. Väärteona karistatav valeandmete esitamine ei eelda teo suhtes tahtlust ja karistatav on ka näiteks hooletusest toimepandud tegu. Eelnõuga ühtlustatakse teabe esitamise ja avalikustamise kohustuse koosseisud. Näiteks on kehtiva sõnastuse kohaselt osades koosseisudes ette nähtud karistus mitteõigeaegse teabe avalikustamise eest, samas ei ole aga avalikustamata jätmine koosseisuga hõlmatud või võimaldab norm karistada eksitava või mitteõigeaegse teabe eest (õige on teabe mitteõigeaegse esitamise eest). Osad valdkonna seaduste kehtivad teabe esitamise ja avalikustamise nõuete rikkumise normid näevad ette karistuse tähtpäevaks avalikustamata jätmise, sealhulgas mitteõigeaegse avalikustamise eest, mis ei ole korrektne (tähtpäevaks avalikustamata jätmine on mitteõigeaegne avalikustamine). Süüteo koosseisude ühtlustamisel lähtutakse ühetaolisest sõnastusest, kus edaspidi on võimalik määrata rahatrahv muu hulgas ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamise või avalikustamise eest (kehtivas sõnastuses kasutatakse sünonüüme: vale – ebaõige, ebapiisav – puudulik). Eksitava teabe esitamine ei ole alati rikkumise koosseisuga hõlmatud, nt MERAS § 107, VPTS § 2378. Eelnõu kohaselt seisnev väärteo koosseis seaduses sätestatud aruande, dokumendi, selgituse, andmete või muu teabe avalikustamise nõuete täitmata jätmises või inspektsioonile esitamata 23  EELNÕU 20.05.2019 jätmises, mitteõigeaegses esitamises või ebaõige, puuduliku või eksitava teabe esitamises või avalikustamises. 3.2. Väärteokoosseisud usaldatavusnõuete rikkumise korral Õigusaktidega kehtestatud usaldatavusnormatiivid on miinimumtingimused, millistele finantssektoris tegutsev ettevõtja peab vastama igal ajahetkel ning järelevalve eesmärk on tagada, et finantssektori äriühingud tegutseksid kindlalt ja usaldusväärselt ning omaksid piisavalt kapitali ja reserve oma tegevusest tulenevate riskide katteks. EL õigusaktides on rõhutatud, et finantssektori usaldatavusnõuete ja tegevusnõuete õigusraamistiku efektiivset toimimist tuleb tagada tõhusate järelevalvemeetemete ja karistuste kohaldamisega. Finantsasutuse usaldatavusnõuete eesmärgiks on ennekõike tagada finantsasutuste maksevõimelisus. Kapitalinõuete eesmärgiks on tasakaalustada võetavaid riske (kapital peab olema kooskõlas võetavate riskidega) ning riskijuhtimine peaks suutma vältida liigset riskide võtmist. Kokkuvõtvalt võib öelda, et usaldatavusnõuete eesmärgiks on tagada olukord, kus finantssüsteemi ei koguneks liiga palju riske. Nõuded, mis peaksid tagama finantsasutuste usaldusväärsuse, võib rühmitada järgmiselt:  nõuded omavahenditele (nõuded omavahenditele tasemele ja kvaliteedile, omavahendite arvutamise metoodika);  nõuded juhtimisstruktuuridele ja riskide juhtimisele (nn corporate governance tase);  aruandlus- ja avalikustamisnõuded;  nõuded likviidsusjuhtimisele. Nagu juba eelpool selgitatud, ei mõjuta iga finantseerimisasutuse tegevus finantsturu efektiivset toimimist ja finantsstabiilsust sarnasel määral. See selgitab, miks on krediidiasutustele, investeerimisühingutele ja kindlustusandjatele kehtestatud rangemad usaldatavusnõuded kui näiteks krediidiandjatele ja -vahendajatele. Usaldatavusnõuded võivad subjektide lõikes erineda, kuid oluline on, et väärteo koosseis hõlmaks nii siseriiklikult kehtestatud kui EL õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisi. Inspektsioonile peab olema tagatud võimalus efektiivselt väärteokaristust kohaldada ka juhul, kui karistust tuleb kohaldada otsekohalduva määruse alusel (näiteks on ühtse kriisilahendusemehhanismi – SRM alusel kriisilahendusnõukogul õigus määrata rahatrahve, kõrgema määraga rahatrahvid tulenevad ka PRIIP määrusest, CSDR-s jne). Kokkuvõtvalt võib öelda, et hetkel kehtiva usaldatavusnõuete rikkumise väärteokoosseisud haruseadustes ei ole põhjustanud praktikas probleeme. Vaatamata sellele, on mõned muudatused vajalikud, et tagada parem ühildumine riigisisese ja EL õiguse vahel ning tagada väärteokoosseisu piisava määratletuse nõue. Usaldatavusnõuete rikkumise koosseisud on tulenevalt subjektide tegevust reguleerivatest õigusaktidest mõnevõrra erinevad. Mõne subjekti puhul on tegemist leebemate või lihtsustatud nõuetega, näiteks KAVS, samas kui pankade ja kindlustusandjate suhtes kohaldatakse rangeid 24  EELNÕU 20.05.2019 kapitalinõuded. Koosseisud võivad seisneda mõne keelu rikkumises, ettenähtud kriteeriumi (normi) mittetäitmises, tegevusetuses jne mistõttu ei ole seatud eesmärgiks, et haruseaduste koosseisud nii sisult kui sõnastuselt tingimata kattuksid. Pankade ja investeerimisühingute usaldatavausnõuded tulenevad kapitalinõuete määrusest (CRR) ja pangandusdirektiivist (CRD), mis moodustavad ühtse paketi ja mida tuleb vaadelda koos. Pangandusdirektiivi ja kapitalinõuete määruse eesmärk on tagada kapitali- ja likviidsusnõuete efektiivsus, tugevdada finantsstabiilsust ja sektori usaldusväärsust ning vähendada finantssüsteemi protsüklilisust, säilitades samal ajal EL panganduse konkurentsi positsiooni. Kapitalinõuete määrus hõlmab pankade ja investeerimisühingute üksikasjalikke usaldatavusnõudeid järgmistes valdkondades:  omavahendid (nõuded omavahenditele tasemele ja kvaliteedile, omavahendite arvutamise metoodika);  likviidsus (likviidsusmäärade kasutuselevõtmine);  finantsvõimendus (vastava määra üle järelevalve teostamine);  vastaspoolega seotud krediidirisk. EL algatus sanktsioonide tõhustamiseks ja ühtlustamiseks finantssektoris kinnitab, et finantssektori usaldatavusnõuete ja tegevusnõuete õigusraamistik peaks toetuma tugevale järelevalve- ja karistuste kohaldamise korrale. Siinkohal olgu mainitud, et kindlustus- ja edasikindlustusandjatele tulenevad usaldatavusnõuded Solventsus II direktiivist. Olgugi, et Solventsus II direktiivist ei tulene kindlustusandjatele konkreetseid rahalisi karistusi nii nagu pankadele CRD-st, on EL algatusel halduskaristuste ühtlustamiseks finantssektoris oluline tähendus ka kindlustuse valdkonna reguleerimisel, samuti makseteenuste ja e-raha valdkonnas. 3.3. Väärteokoosseisud olulise osaluse omandamise nõuete rikkumise korral Olulise osaluse omandamise reeglistik on üldjuhul kõikides finantsvaldkonna seadustes sarnane. See sisaldab osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra kriteeriume. Rahvusvahelistele aktsepteeritavate põhimõtete kohaselt peab finantsvaldkonnas tegutseva ettevõtja aktsionäride või osanike ring olema läbipaistev igal ajahetkel. Olulise osaluse omandamise nõuded on tegevusloa andmise ja tegevusloa olemasolu eelduseks olevad tingimused. Nõuete eesmärgiks on tagada, et asutatava või omandatava ettevõtja juhtimine on usaldusväärne, arvestades suuraktsionäri või suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja juhtimise kvaliteedile. Oluline osalus on otsene või kaudne osalus ettevõtjas, mis moodustab 10% või rohkem kapitalist või hääleõigusest või võimaldab avaldada olulist mõju selle ettevõtja juhtimisele. Krediidiandjate puhul on olulise osaluse piirmääraks 20%. Erisus tuleneb sellest, et krediidiandjatel on võrreldes teiste finantsteenuste pakkujatega usaldatavuskriteeriumiks mitte niivõrd kapitalinõuete, kui eelkõige teenuse ja tarbijakaitseline pool. Kehtivates valdkonnaseadustes on sätestatud nõuded, milledele peab olulist osalust omav isik vastama. Vastavalt sätestatud kriteeriumidele Finantsinspektsiooni hindab, kas omandaja on 25  EELNÕU 20.05.2019 sobiv, näiteks ei tohi olla põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või esineb selline risk. Olulise omandaja hindamisel ja omandamiseks loa andmise otsuse tegemisel lähtub inspektsioon nõuetele vastavusest või mittevastavusest kooskõlas diskretsiooniõigusega. Karistuse määramine olulise osaluse omandamise nõuete rikkumine eest on üldjuhul31 EL õigusest tulenevalt nõutav (näiteks, CRD art 66 – halduskaristused ja muud haldusmeetmed tegevusloa andmise ja olulise osaluse omandamise nõuete rikkumise eest). Finantsinspektsioonil on seadusest tulenevalt õigus keelata oma ettekirjutusega olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või ettevõtja kontrollitavaks äriühinguks muutmist, samuti oma ettekirjutusega igakordselt keelata või piirata omandajal või isikul, kes ettevõtjas olulist osalust omab või kelle kontrollitavaks äriühinguks ettevõtja on, hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamist ning avalikustada oma ettekirjutus veebilehel, sealhulgas võib omandaja ise nõuda ettekirjutuse avalikustamist (näiteks KAS § 31 lõiked 2 ja 6) ning ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (näiteks KAS § 104¹). Vastav süüteokooseis seisneb Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või seaduses sätestatud ettekirjutuse vastaselt osaluse omandamises, selle võõrandamises või panga kontrollitavaks äriühinguks muutmises, samuti inspektsiooni ettekirjutuse vastaselt hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamises. Eelnõuga ühtlustatakse olulise osaluse omandamise nõuete rikkumise koosseise, tehes viite seaduse sätetele, milles vastavad olulise osaluse omandamise, suurendamise või selle võõrandamise nõuded tulenevad ning nähakse ette kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise võimalus vastava valdkonna direktiivis või määruses ette antud määras, kui karistamine on EL õigusest tulenevalt kohustuslik (näiteks KAS-s) või kui kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine on põhjendatud (näiteks MERAS-s, KindlTS-s). 3.4. Väärteokoosseis finantsasutuse juhtimissüsteemi nõuete rikkumise, sealhulgas sise- eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumise eest Finantsasutuse sisemine kontroll, juhtimise ja muude organisatsioonile kehtestatud nõuete eesmärgiks on ära hoida ebausaldusväärse isikute tegutsemine finantsasutuses, tagada organisatsiooni struktuuri läbipaistvus, jätkusuutlikkus ja organisatsiooni suutlikkus täita põhifunktsioone vastavuses finantsasutuse tegevuse olemuse, ulatuse ja keerukusega. Nõuete rikkumine seab ohtu organisatsiooni õiguskuuleka, oskusliku ja läbipaistva tegutsemise ning õõnestab finantssektori usaldusväärsust tervikuna. Juhtimissüsteem hõlmab finantsasutuse suutlikkust kindlustada konkreetsete juhtimisülesannete täitmine nagu riskijuhtimine, õigusaktidele vastavuse tagamine, siseaudit ja muid konkreetse finantsasutuse spetsiifilisi funktsioone, nt kindlustusvaldkonnas ka kindlustusmatemaatilisi toiminguid. Juhtimissüsteemi osaks olevad juhtimisülesanded on ka asutuse põhifunktsioonideks – need on olulise ja kriitilise tähtsusega. Tegevust alustav 31 Kommentaar: iga EL õigusakt ei sätesta eraldi rikkumise koosseise ega karistusi. 26  EELNÕU 20.05.2019 finantsasutus peab juba vastava tegevusloa taotlemisel tõendama, et ta on suuteline täitma juhtimissüsteemi nõudeid. Kõik põhifunktsioone täitvad isikud peavad olema sobivad ja vastama kehtestatud nõuetele. Kehtib põhimõte, et põhifunktsioone täitvatest isikutest tuleb Finantsinspektsioonile teada anda enne nende ametisse nimetamist. Finantsinspektsioon kontrollib juhtimisstrateegiad, protsesse ja aruandemenetlust ning finantsasutuse võimet hinnata oma tegevusega kaasnevaid riske ja maksevõimelisust. Sobivust ja nõuetele vastavust (niinimetatud fit and proper nõuded) finantsasutuste juhtidele (nõukogu ja juhatuse liikmed, filiaali juhataja ja teised õigusaktsides nimetatud isikud) võib üldisemalt jagada järgmiselt: Teadmised, oskused ja kogemus. Iga juhi kandidaadi puhul tuleb hinnata tema teoreetilisi teadmisi ja praktilist võimekust (kvalifikatsiooni ja kogemust), mis on eelduseks juhi rolli täitmisel. Laitmatu ärialane reputatsioon. Juhi kandidaadi puhul tuleb kontrollida tema võimalikku kuritegelikku tausta (sh. eelnevaid karistusi ja pooleliolevaid süüteomenetlusi). Laitmatu maine ei tähenda üksnes karistuste puudumist karistusregistris vaid seda, et juhi eluviis ja käitumine peegeldaksid tema üldist head õiguskuulekust, arvesse võetakse tema eelnevat tegevusvaldkonda, ärisuhteid jpm. Huvide konflikti puudumine. Juhtorgani liikmed ei tohi otsuste tegemisel olla mõjutatavad. Juht peab tegutsema finantseerimisasutuse huvides, mitte oma isiklikest huvidest lähtuvalt ja olema oma otsustes sõltumatu. Pühendumuse kriteerium. Juhil peab olema piisavalt aega, et pühenduda oma funktsiooni täitmisele, võttes arvesse konkreetse finantseerimisasutuse tegevuse laadi, ulatust ja keerukust ning tegutsema temalt oodatava kompetentsi vääriliselt. Keelatud on valida või määrata juhiks isikut, kes ei vasta talle seadusega esitatud nõuetele. Nimetatud nõuete täitmine on haruseadustes tagatud haldusmeetmega. Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda finantsasutuse juhi tagasikutsumist, kui isik ei vasta juhile kehtestatud nõuetele, on esitanud eksitavaid või ebaõigeid andmeid, ei ole suuteline organisatsiooni usaldusväärselt juhtima või korraldada tegevust nii, et klientide ja võlausaldajate huvid oleks piisavalt kaitstud. Juhul, kui ettekirjust ei täideta, on inspektsioonil õigus nõuda juhi tagasikutsumist kohtu poolt või tunnistada kehtetuks finantsasutuse tegevusluba. Juhile pandud kohustuste rikkumise eest väärteo korras karistamine võib seada kahtluse alla nii juhi kompetentsi kui ka selle, kas ta vastab juhile seaduses esitatud nõuetele. Kui rikkumine on seadnud kahtluse alla juhi kompetentsuse finantsasutust usaldusväärselt ja kindlalt juhtida või kui on jäetud klientide või võlausaldajatele huvid piisava kaitseta, võib osutuda vajalikuks mittesobiva isiku kõrvaldamine juhi (ja vastutava isiku) kohustuste täitmiselt. Juhul, kui leiab aset seadusega sätestatud nõuete rikkumine, saab inspektsioon algatada väärteomenetluse nii konkreetse füüsilise isiku kui juriidilise isiku suhtes. Finantseerimisasutuse võtmefunktsioonide täitmine on finantsstabiilsuse tagamise seisukohast üks olulisemaid, mistõttu ei saaks põhifunktsioonide täitmist tagada üksnes haldusmeetmetega. 27  EELNÕU 20.05.2019 Ebasobiva juhi tagasikutsumine või vastutava isiku kõrvaldamise kohaldamine tuleneb direktiividest ja see peab olema kohaldatav halduskaristuste kõrval. Finantsasutus peab olema üles ehitatud selliselt, et selle organisatsiooniline struktuur oleks läbipaistev, selgelt oleksid piiritletud ja jaotatud vastutusalad, rakendataks sisemisi kontrollimeetmeid riskide tuvastamiseks, mõõtmiseks ja nendest teavitamise protseduuride täitmiseks. Sisekontroll peab hõlmama kogu ettevõtja tegevust, et tagada ettevõtja siseselt tegevuse vastavus seaduses sätestatud nõuetele. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontroll kõikehõlmav ja sisaldab ka siseauditi funktsiooni. Siseauditi funktsiooni teostaja ei saa hinnata selle funktsiooni toimimist, mida ta ise teostab, samuti ei saaks ta osaleda vastava sise-eeskirja väljatöötamisel. Nimetatud sisemiste protseduuride ja eeskirjade kehtestamise, ajakohase hoidmise ja tulemuslikkuse hindamise eest on vastutavad finantsasutuse juhid, st organisatsioonisiseselt juhtimissüsteemi nõuete täitmise eest vastutava isiku määramine ei vabasta juhatuse liikmeid juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutusest. Kehtiva regulatsiooni kohaselt saab finantsvaldkonna haruseadustes sätestatud juhtimissüsteemi nõuete rikkumise eest väärteokorras vastutusele võtta nii füüsilist kui juriidilist isikut. 3.5. Väärteokoosseisud teenusega seotud tegevuse edasiandmisele esitatavate nõuete rikkumise eest Teenuse edasiandmine (ingl. k outsourcing) on ettevõtlusvaldkonnas tavapärane, sest teatud tegevusi on majanduslikult kasulikum sisse osta. Selleks, et tagada efektiivne kontroll kogu ettevõtja tegevuse üle, on teenusega seotud tegevuse suhtes sätestatud rida tingimusi ning teatud tegevuste ja teenuste edasiandmine on keelatud. Seega tingib asjaolu, et finantsvaldkond on range järelevalve all, ka teatud piirangud. Igasugune tegevuse edasiandmine toob kaasa rea riske. Olulisi tööülesandeid ja tegevusi, mis võivad kahjustada või vähendada ettevõtja enda suutlikkust teostada efektiivselt sisekontrolli või järelevalve teostamist, ei või edasi anda. Üldjuhul saab edasi anda tegevusi, mis on põhitegevusega seotud, näiteks kliendi kohta teabe kogumist, isiku tuvastamist, tarkvara haldamine. Teatud tegevusi saab üle anda üksnes vastavat tegevusluba omavale isikule. Tegevused, mis ei ole otseselt seotud teenuse osutamisega ja mida ettevõtja ise ei paku (näiteks ruumide koristamise teenus) regulatsiooni alla ei kuulu. Tegevuse üleandmisega kaasnevad finantsvaldkonnale iseloomulikud riskid (operatsioonirisk, mainerisk). Kuna tegevuse üleandmisel kehtib põhimõte, et kontrolli teostamine peab olema jätkuvalt tagatud kogu ettevõtja tegevuse ja struktuuri üle ning vastutavaks tegevuse täitmise eest jääb tegevuse üle andnud ettevõtja, on oluline, et kolmas isik, kellele tegevus üle antakse on usaldusväärne ja selleks sobiv. 28  EELNÕU 20.05.2019 3.6. Eelnõu § 1–§ 12 muudatuste sisu ja selgitused § 1. Audiitortegevuse seaduse muudatus AudS-s muudetakse §-s 165 (kutsetegevuse dokumentide kogumise, säilitamise ja hävitamise nõuete rikkumine) kohaldatavat rahatrahvi määra. Muudatus annab edaspidi võimaluse kohaldada rahatrahvi, mis vastab kuni 5 protsendile audiitorettevõtja audiitorteenuste ja muu äritegevuse rahalisest mahust, so aastakäibest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/56/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannete kohustuslikku auditit põhjenduspunkti 16 kohaselt peaks pädevatel asutustel olema võimalik kehtestada rahalisi halduskaristusi, millel on tegelikult hoiatav iseloom, näiteks füüsiliste isikute puhul kuni summas üks miljon eurot või rohkem ning juriidiliste isikute või muude üksuste puhul kuni teatava protsendini aastasest kogukäibest eelneval majandusaastal. ISA (EE) 230 „Auditi dokumentatsioon“ selgitab auditi dokumentatsiooni olemust ja eesmärke järgnevalt: „2. Auditi dokumentatsioon, mis vastab käesoleva ISA nõuetele ja muudele relevantsete ISAde spetsiifilistele nõuetele dokumentatsiooni kohta, sisaldab: (a) tõendusmaterjali, mille alusel audiitor järeldab, et audiitori üldised eesmärgid on täidetud; ja (b) tõendusmaterjali selle kohta, et audit planeeriti ja viidi läbi kooskõlas ISAdega ning rakendatavate seaduste ja regulatsioonide nõuetega. 3. Auditi dokumentatsioonil on mitmeid täiendavaid eesmärke, kaasa arvatud alljärgnevad: • aidata töövõtumeeskonnal auditit planeerida ja läbi viia; • aidata järelevalve eest vastutavatel töövõtumeeskonna liikmetel auditi tööd juhtida ja selle üle järelevalvet teostada ning täita oma ülevaatamise kohustusi kooskõlas ISAga 220; • võimaldada töövõtumeeskonnal olla vastutav oma töö eest; • säilitada andmeid asjaolude kohta, mis on jätkuvalt tähtsad tulevaste auditite jaoks; • võimaldada läbi viia kvaliteedi kontrollülevaatusi ja inspekteerimisi kooskõlas ISQCga 1 või riiklike nõuetega, mis on vähemalt sama ranged; • võimaldada väliste inspekteerimiste läbiviimist kooskõlas kohaldatavate seaduste, regulatsioonide või muude nõuetega.“ Ilma nõuetekohase auditi dokumentatsioonita kaotab auditi aruanne niisiis oma tähenduse ja tõendusväärtuse – dokumentatsioonita pole auditit. Kutsetegevuse dokumentide laialdane kogumata või säilitamata jätmine on seega äärmiselt tõsine rikkumine, mis ei ole tagantjärele kõrvaldatav ning mille eest on praktikas rakendatud ka vandeaudiitori kutse äravõtmist või audiitorettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Olukordades, kus sedavõrd ränk tagajärg pole põhjendatud, on siiski oluline ka võimalus kohaldada rahatrahvi, mis oleks seotud rikkujast juriidilise isiku käibega. 29  EELNÕU 20.05.2019 Kutsetegevuse nõuete rikkumise eest ettenähtud rahatrahvide maksimummäärad mõningates teistes EL riikides on järgmised:  Rootsi: audiitorettevõtjale kuni 2% käibest, vandeaudiitorile kuni 1MSEK (~110 000€);  Hispaania: audiitorettevõtjale kuni 6% käibest;  Poola: 10% käibest, vandeaudiitorile kuni 250 000 PLN (~60 000€);  Leedu: kuni 100 000€ nii audiitorettevõtjale kui vandeaudiitorile;  Taani: audiitorettevõtjale kuni 1,5M DKK (~200 000€), vandeaudiitorile kuni 750 000 DKK (~100 000€);  Tšehhi Vabariik: audiitorettevõtjale kuni 10M CZK(~370 000€);  Saksamaa: kuni 500 000€ nii audiitorettevõtjale kui vandeaudiitorile;  Prantsusmaa: audiitorettevõtjale kuni 1 MEUR esimese, 2MEUR teise rikkumise korral);  Portugal: kuni 5MEUR nii audiitorettevõtjale kui vandeaudiitorile;  UK: ülempiiri pole. § 2. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muudatused FELS § 91 muudetakse, et tagada BRRD artikli 111 lõike 2 punktile f vastava haldusmeetmete (haldustrahvi) rakendamine. FELS § 91 reguleerib haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendatavad sunniraha. Muudatusega on lisaalternatiivina võimalik rakendada sunniraha, mis vastab kuni 5 000 000 eurole või kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest õigusrikkumisest, mille puhul on võimalik kasu kindlaks määrata. Lõikega 3 täpsustatakse, et juhul kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, arvutatakse käive vastavalt eelmisel majandusaastal põhiemaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandele. FELS §-st 91 jäetakse välja sunniaha ülemmäärad füüsilisele isikule (kuni 5000 eurot) ja juriidilisele isikule (kuni 32 000 eurot). Tegemist ei ole finantssektorile kohaste sunniraha määradega ega mõjuta seetõttu kõige efektiivsemal moel ettekirjutusi täitma. Kuna sunniraha suhtes kehtestatakse ülemmäärad, siis on tagatud, et sunniraha võib varieeruda sõltuvalt järelevalvesubjektist ja rikkumise iseloomust. FELS-s muudetakse §-s 92 (teabe avalikustamata ja esitamata jätmine) ja §-s 93 (konsolideerimisgrupisisese finantstoetusega seotud nõuete rikkumine) kohaldatavat rahatrahvi määra. Selgitusi teabe esitamata ja avalikustamata jätmise rikkumise koosseisu sõnastuse ühtlustamise kohta vaata käesoleva eelnõu seletuskirja punktis 3.1. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise kohustus tuleneb BRRD artikli 111 lõikest 2. Sätte kohaselt tuleb juriidilise isiku puhul kohaldada haldustrahvi, mille suurus on kuni 10% tema käibest, füüsilisi isiku puhul kuni 5 000 000 eurot. Samuti peab olema võimalik kohaldada haldustrahvi, mis vastab kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest õigusrikkumisest, kui seda on võimalik kindlaks määrata. BRRD-s fikseeritud ülemmäära juriidilise isikule ette nähtud ei ole (kuni 5 000 000 nähakse ette üksnes füüsilise isiku puhul). Vaatamata sellele võib ka juriidilise isiku puhul osutuda vajalikuks ette näha fikseeritud rahatrahvimäär. See võib osutuda vajalikuks olukorras, kus käibepõhiselt arvutatav rahatrahv ei oleks rikkumise iseloomu ja ulatust arvestades proportsionaalne, seda eelkõige juhul, kui subjekt on tegutsenud alla aasta. Seetõttu nähakse 30  EELNÕU 20.05.2019 eelnõuga ette fikseeritud ülemmäär nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele BRRD-s sätestatud määras, s.o kuni 5 000 000 eurot. BRRD artikkel 111 näeb ette liikmesriikidele kohustuse tagada, et riigisisese õigusega on ette nähtud karistused ja muud haldusmeetmed vähemalt artiklite 5, 7, 11 ja 25 rikkumise korral ning juhul, kui krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorgan ei teavita pädevat asutust oma maksejõuetusest või maksejõuetuks muutumisest. FELS §-s 92 sätestatud koosseis tagab muu hulgas BRRD artiklite 5 ja 7 (kohustus koostada ja esitada finantsseisundi taastamise kava) ning artikli 11 (kriisilahenduskavade koostamiseks vajaliku teabe esitamine) rikkumisi. FELS § 92 katab ka maksejõuetusest teavitamise kohustuse rikkumise ja eraldi koosseisu selle jaoks sätestada ei ole vaja. BRRD artikli 25 (kohustus teavitada pädevat asutust kavatsusest anda konsolideerimisgrupi finantstoetust) rikkumisele vastav koosseis on sätestatud FELS §-s 93. Eelnõuga täpsustatakse selles toodud viidet sättele, millest vastav finantstoetust anda kavatseva konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja kohustus tuleneb. FELS § 94 – omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude rikkumine tunnistatakse kehtetuks. BRRD nimetatud kohustuse rikkumise eest karistust ette ei näe. FELS §-s 95 tehakse normitehniline muudatus seoses § 94 kehtetuks tunnistamisega. FELS 11. peatüki täiendamine §-ga 95¹. BRRD artikli 111 lõike 2 punkti d kohaselt täpsustatakse, mida käsitatakse juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käibena FELS 11. peatüki tähenduses. § 3. Investeerimisfondide seaduse muudatused Investeerimisfondide regulatsioon põhineb paljuski EL õigusel, peamiselt eurofondide direktiivil (UCITS)32, mida on mitmel korral muudetud ja täiendatud ning alternatiivfondide valitsejate tegevust reguleerival direktiivil (AIFMD)33. Mõlemad direktiivid on üle võetud investeerimisfondide seadusega34. Eesti investeerimisfondide turu võib fondide võtmes jagada tinglikult kaheks:  Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvad fondivalitsejad (tegutsedes alternatiivfondi valitseja tegevusloa, eurofondi valitseja tegevusloa, pensionifondi valitseja tegevusloa või 32 Nõukogu direktiiv avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (85/611/EMÜ), EÜT L 375, 31.12.1985, lk 3–18. Aastal 2009 asendati seda direktiivi Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32−96). 33 33 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010, ELT L 174, 1.7.2011, lk 1–73. 34 IFS eelnõu (297SE) ja selle seletuskiri on kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fb09a847-46fa-4a93-be08- 43b182c978f7/Investeerimisfondide%20seadus 31  EELNÕU 20.05.2019 väikesemahulise alternatiivfondide valitseja tegevusloa alusel), kellest suurem osa võib pakkuda ka avalikkusele (jaeinvestoritele) suunatud fonde;  Finantsinspektsiooni registreeringu alusel tegutsevad fondivalitsejad (tegevusloata väikefondivalitseja tegevus registreeringu alusel on piiratum nii mahu kui investorite poolest), kelle tegevus on suunatud mitteavalike fondide valitsemise näol eelkõige kutselistele investoritele (investori kaitse ja inspektsiooni järelevalve on piiratum). Fondisektori regulatsiooni rangus sõltub eelkõige sellest, kellele fondi pakutakse – kas jaeinvestorile (avalikkusele) või professionaalsetele ehk kutselistele investoritele. Esimesel juhul on tegemist selgelt suurema avaliku huviga kui teisel juhul. Avalike fondide puhul on fondi loomise, investori kaitse piirangud ning järelevalve reeglid kehtestatud eesmärgil, et tagada oma vara investeerimise võimalused ka jaeinvestoritele, kuid kel ei ole pädevust ega ka ressurssi fondi vara investeerimises ja fondi juhtimise alaste otsuste tegemises osalemiseks. Jaeinvestoritele pakutavatelt fondidelt oodatakse, et nende tegevus oleks investori jaoks läbipaistev. Mitteavalike fondide puhul on peetud otstarbekaks jätta fondiga seotud täpsemad küsimused, nagu fondi vara investeerimise eesmärgid, fondi dokumentatsioon ja aruandluse täpsem kord investorite kokkuleppe esemeks ning sellesse Finantsinspektsioon ei sekku. Mitteavalike fondide puhul on finantsstabiilsuse seisukohalt olulised eelkõige fondi valitseja kohustuste täitmisega seotud asjaolud, eriti olukorras, kus fondivalitseja valitseb varasid väga suures mahus, nagu seda võib eeldada alternatiivfondi valitseja puhul. Kokkuvõtvalt võib öelda, et investori kaitse ja Finantsinspektsiooni roll järelevalve teostajana on suurem avalikult pakutavate fondide puhul ning enamiku väärteokoosseisudega on hõlmatud rikkumised, mis jaeinvestorite35 huve ühel või teisel viisil ohustavad. UCITS V artiklid 99 ja 99a näevad ette liikmesriigile kohustuse kohaldada kõrge määraga karistusi. Direktiiv annab ka loetelu rikkumistest, mille suhtes peab olema võimalik kõrgema määraga karistusi kohaldada (art 99a). Kohaldatavad haldustrahvi määrad on järgmised: - juriidilise isiku puhul kuni 5 000 000 eurot või 10% käibest; - füüsilise isiku puhul kuni 5 000 000 eurot; - haldustrahv, mis on sama suur kui kahekordne kasu, mis saadi õigusrikkumise tulemusel, kui seda on võimalik kindlaks teha. IFS § 463 lõike 2 muutmine ja täiendamine lõikega 3. IFS § 463 reguleerib haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendatavad sunniraha. Sunniraha sätet muudetakse, et tagada UCITS artikli 99 lõike 6 punktile e ja g vastava haldusmeetmete (haldustrahvi) rakendamine. Muudatusega on lisaalternatiivina võimalik rakendada sunniraha, mis vastab kuni kahekordsele kasule või kahjule, mis on saadud sellisest õigusrikkumisest, mille puhul on võimalik kasu või kahju kindlaks määrata. Lõikega 3 täpsustatakse, et juhul kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, arvutatakse käive vastavalt eelmisel majandusaastal põhiemaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandele. IFS §-st 463 jäetakse välja sunniaha ülemmäärad füüsilisele isikule (kuni 5000 eurot) ja juriidilisele 35 Avalikud pakkumised on küll suunatud jaeinvestoritele, kuid regulatsioon ei sea piiranguid selles osalemiseks kutseliste investoritele. 32  EELNÕU 20.05.2019 isikule (kuni 32 000 eurot). Tegemist ei ole finantssektorile kohaste sunniraha määradega ega mõjuta seetõttu kõige efektiivsemal moel ettekirjutusi täitma. Kuna sunniraha suhtes kehtestatakse ülemmäärad, siis on tagatud, et sunniraha võib varieeruda sõltuvalt järelevalvesubjektist ja rikkumise iseloomust. IFS §-des 475–477, §-des 480–483, §-des 485–497, §-s 499 ja §-s 500 ning §-des 504–513 muudetakse maksimaalselt kohaldatavat rahatrahvi määra vastavalt UCITC V määradele. Fondide avalikku pakkumist reguleerib eurofondide direktiiv (UCITS), mille artiklite 68–74 kohaselt tuleb investoritele fondi avalikul pakkumisel esitada neile nii prospekt kui selle lühikokkuvõte ehk põhiteave. Fondi avalik pakkumine lähtub eeldusest, et fondi pakutakse avalikkusele. Avalik pakkumine ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele, kui fond ei ole loodud avalikule fondile seatud nõuete kohaselt või rikutakse avaliku pakkumise dokumentatsiooni nõudeid. Nõuded on suunatud investorite huvide kaitsmiseks ja selleks tuleb investeeringu otsuse tegemisel tagada investorile juurdepääs täielikule, täpsele ja ajakohastatud teabele. Igal fondil peab olema vara valitseja ehk fondivalitseja, kes vastutab vara investeerimise eest ning korraldab suhtlust investoritega. IFS 10. peatükk käsitleb fondide kohta avalikustatavat teavet ning fondivalitseja ja aktsiaseltsifondi aruandlust. IFS § 81 kohaselt on fondivalitseja või aktsiaseltsifond kohustatud avaldama seaduses ja selle alusel antud õigusaktides nõutud dokumendid, et igal isikul oleks võimalus nendega tutvuda ja teada saada fondi tegevusest ja tema finantsseisundist. Tutvumiseks avalikustatakse fondi tingimused või põhikiri, viimane (majandus)aastaaruanne, viimane poolaasta aruanne, prospekt ja põhiteave. IFS sätestab eraldi nõuded, millele avaldatav teave peab vastama, sh keelenõuded ja nõuded tootluse avalikustamiseks, sealhulgas tuleb järgida eurofondi tootluse ja põhiteabedokumendi avalikustamise erisusi, mis tulenevad Euroopa Komisjoni määrusest. Kui IFS §-de 80 ja 81 nõuete täitmist tagab IFS § 482 toodud koosseis, siis §-d 475–476 eesmärgiks on tagada, et avalikult ei pakutaks fonde, mis ei vasta avalikult pakkumise nõuetele, eelkõige, kui tegevus on eelnevalt inspektsiooniga kooskõlastamata. Selgitusi teabe esitamata ja avalikustamata jätmise kohta tehtud muudatuste kohta vaata käesoleva eelnõu seletuskirja punktis 3.1. Fondi pakkumise peatamine (§ 477) tuleneb asjaolust, et fondi pakkumine ei ole kooskõlas avaliku pakkumise nõuetega või näitena fondi osakute või aktsiate väljalaskmisel või tagasivõtmisel rikutakse seadusest tulenevaid nõudeid, mistõttu järelevalve asutusel on olnud vajalik oma ettekirjutusega peatada fondi avalik pakkumine (IFS § 299). Üldised nõuded avaliku fondi osakute või aktsiate väljalaske või tagasivõtmise peatamiseks tulenevad IFS §-st 57. Seega olukorras, kus avaliku fondi osakute või aktsiate väljalaskmise või tagasivõtmise peatamine võib olla nõutav, et vältida fondi osakuomanike huvide kahjustamist, kuid seda ei ole tehtud, võib avaliku huvi kaitseks olla vajalik sanktsiooninormi kohaldamine IFS-st tulenevalt on fondide kohta teabe esitamisele ja ka aruandlusele sätestatud erisused, kui avalikku fondi valitseb alternatiivfondi fondivalitseja. Samuti näeb seadus ette erisused pensionifondi suhtes. Investori kaitse on oluline nii eurofondide kui teiste seaduses sätestatud fonditüüpide ja- liikide puhul ja erinevate trahvimäärade ettenägemine erinevate fondide lõikes 33  EELNÕU 20.05.2019 ei oleks mõistlik ega ka vajalik. Kinnise fondi36 avalikule pakkumisele IFS vastavaid sätteid ei kohaldata ning sellise fondi avalikule pakkumisele kohaldatakse vastavalt väärtpaberituru seadust. IFS §-s 478 (osakute või aktsiate registri pidamisega seotud nõuete rikkumine) ja §-s 479 (osakuomanike või aktsionäride üldkoosoleku nõude rikkumine) koosseisud säilitatakse ja nimetatud rikkumise suhtes kohaldatava rahatrahvi määra ei muudeta (võimalik kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi). Tegemist on siseriiklikult kehtestatud süüteokoosseisudega. Fondi registripidamisele esitatavate nõuete rikkumise karistamise eesmärgiks on tagada avalik usaldus registri suhtes ja tagada investorite kaitse. Osakuomanike või aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumise nõude rikkumine või üldkoosoleku pädevuse teadvalt eiramise suhtes haldusmeetmete kohaldamine ei annaks investoritele piisavalt kaitset ega täidaks rikkumise preventiivset eesmärki. Kohustusliku üldkoosoleku nõue laieneb kõikidele mitteavalikele lepingulistele fondidele. Mitteavaliku fondi üle Finantsinspektsioon kontrolli ei teosta. Kohustuslik üldkoosoleku kokkukutsumine annab osakuomanikele võimaluse üldkoosolek kokku kutsuda ja võimaldab tagada vajaliku pädevuse oma õiguste eest seismisel. IFS § 480 sätestab süüteokoosseisu valesti kindlaksmääratud või vale puhasväärtuse avalikustamise või ebaõiglase puhasväärtuse rakendamise või puhasväärtuse mitteõigeaegse või mittetäieliku avalikustamise eest. IFS § 491 sätestab rikkumise osakute või aktsiate väljalaskmise ja tagasivõtmise nõuete eest. Avaliku fondi osakute või aktsiate väljalaskmine või tagasivõtmine toimub vastavalt IFS §-dele 55 ja 56 ehk üldpõhimõttena vahetatakse osak või aktsia raha vastu summa alusel, mis põhineb osaku või aktsia puhasväärtusel. Seega olukorras, kus jätkuvalt rikutakse üldist nõuet säilitada fondi vara koosseis ja lasta välja või võtta tagasi osakuid või aktsiaid nende tegeliku väärtuse põhjal, toob see kaasa olulist kahju teistele fondi investoritele ning üldisele finantssüsteemi usaldusväärsusele. Eurofondide direktiivi kohaselt on fondivalitseja kohustuseks tagada, et igasugune fondi osakute või aktsiatega kauplemine toimuks õiglase hinna ning läbipaistvate tingimuste alusel. Fondi osaku või aktsia puhasväärtus avalikustatakse fondivalitseja või aktsiaseltsifondi veebilehel. Osaku või aktsia puhasväärtuse määramisel ning väljalaskmisel ja tagasivõtmisel võetakse aluseks fondi vara õiglane väärtus. Ebaõiglaselt hinnatud puhasväärtuse alusel fondi osakute või aktsiate väljalaskmine või tagasivõtmine, sh mitte järgides IFS § 55 lõikes 9 sätestatud tingimusi, võib kahjustada teise osakuomanike või aktsionäride huve ning turu toimimist. Nimetatud süüteokoosseisude sätestamise kohustus tuleneb UCITS V artiklist 99a, mis näeb ette rikkumise eest ka kõrgema trahvimäära. IFS §-s 481 on sätestatud fondi pakkumise käigus, sealhulgas teabe ja muude dokumentide avaldamisel, kõigi võimalike investorite võrdsetel alustel kohtlemise kohustuse rikkumise süüteokoosseis. Eurofondide direktiiv sätestab fondivalitseja tegutsemiseeskirjade üldised põhimõtted, milleks on osakuomanike ja nende gruppide õiglane ja võrdne kohtlemine ning eurofondi ja tema osakuomanike, turu terviklikkuse huvides tegutsemine. Fondivalitseja on 36 Kinnine fond on alternatiivfond, mille osakuid, aktsiaid või osasid ei võeta osakuomaniku, aktsionäri või osaniku nõudmisel tagasi enne fondi lõpetamist (IFS § 9 (5)). 34  EELNÕU 20.05.2019 kohustatud kohtlema fondi osakuomanikke võrdsete tingimuste esinemise korral võrdselt, sealhulgas jagama neile võrdsetel alustel teavet ja muid dokumente. Põhimõtte rikkumine kahjustab teiste osakuomanike või aktsionäride varalisi huve ja turu toimimist. Nimetatud põhimõtete rakendamata jätmise eest karistuse sätestamise kohustuse ja kõrgema määraga rahatrahvi näeb ette UCITS V. IFS § 485 (riskide juhtimise nõuete rikkumine). Fondi valitsemine seisneb eelkõige fondi vara investeerimises ja fondi vara investeerimisega seotud riskide juhtimises. Fondivalitseja poolt riskide juhtimiseks kasutatav riskijuhtimissüsteem peab arvestama fondi riskiprofiiliga. Riskijuhtimise eesmärgiks on riske hajutada ja neid maandada. Riskide juhtimine hõlmab nii fondi tururiski, likviidsusriski, vastaspoole riski ehk krediidiriski, operatsiooniriski ja muid riske. IFS näeb ette eraldi nõuded riskide juhtimiseks fondi vara investeerimisel, sealhulgas eurofondi ja muu avaliku fondi vara investeerimisele ja riskide hajutamisele (IFS §-d 99, 104, 105 ja § 120). Riskikontrolli teostamiseks peab fondivalitseja looma sõltumatu riskikontrolli, kes nõustab riskide juhtimisega seotud küsimustes. Riskikontrolli juhi tasustamise põhimõtete rakendamine hõlmab samuti fondi riskijuhtimist. Karistamise kohustus riskijuhtimise nõuete rikkumise eest tuleneb UCITS V artiklist 99a. Eelnõuga muudetakse kohaldatava rahatrahvi määra vastavalt artiklile 99. Investeerimispiirangute rikkumine on sätestatud eraldi, IFS §-s 490, mille puhul tuleb samuti ette näha kõrge rahatrahvi kohaldamise võimalus. IFS §-s 488 (fondiga seotud tasude ja kulutuste väärkasutus), §-s 489 (fondivalitsejas olulise osaluse omandamise korra rikkumine) sätestatud rikkumise väärteokoosseisus muudetakse rikkumise eest kohaldatava rahatrahvi määra. Karistuse kohaldamine nimetatud rikkumise eest ja kõrgema rahatrahvi kohaldamise kohustus tuleneb UCITS V-st. IFS § 58 sätestab kulud ja tasud, mida on lubatud fondi arvel katta, seega kõik muud kulud, kui neid kaetakse fondi arvel, on käsitatavad keelatud kulutustena. Fondi arvel võib maksta üksnes järgmisi tasusid: 1) fondivalitsejale makstav valitsemistasu; 2) depositooriumile makstav depootasu; 3) fondi arvel tehingu tegemisega vahetult seotud ülekandekulud ja teenustasud ning muud fondi alusdokumendis nimetatud fondi valitsemisega seotud tasud ja kulud; 4) fondi likvideerimiskulud seaduses sätestatud ulatuses. Fondi tingimustes/põhikirjas tuleb välja tuua kõik fondi ja ka investorite arvel makstavad tasud ja kulud liikidena. Kui fondil on eri liiki osakuid/aktsiaid või fondi vara jaguneb allfondidesse, tuleb tuua välja ka nendega seotud kulutuste erisused. Lisaks tuleb fondi tingimustes või põhikirjas välja tuua tasude ja kulude arvutamise põhimõtted. Täpsemalt tasude ja kulutuste konkreetsed summad tuleb kajastada fondi prospektis. Fondi tingimustes tuleb ette näha ka kõiki tasusid ja kulusid hõlmav summaarne piirmäär. Nõuete eesmärk on kaitsta investorite huve ja tagada fondivalitseja tegevuse läbipaistvus. IFS §-s 489 muudetakse fondivalitsejas olulise osaluse omandamise nõuete rikkumise korral kohaldatava rahatrahvi määra vastavalt UCITS V artiklis 99 sätestatud määradele. Olulise osaluse omandamise põhimõtteid on selgitatud käesoleva seletuskirja punktis 3.3. Vastavalt 35  EELNÕU 20.05.2019 UCITS V artikli 99a punktidele d, e, h ja i, tuleb olulise osaluse nõuete rikkumiste eest kohaldada kõrgeid karistusmäärasid. IFS § 492 näeb ette süüteokaristuse juhuks, kui rikutakse osakute või aktsiate väljalaskmise ja tagasivõtmise peatamise nõudeid, samuti kui toimub väljalaskmine või tagasivõtmine ajal, mil see oli peatatud. Seadusest tulenevalt on kohustus peatada fondi osakute või aktsiate väljalaskmine või tagasivõtmine, kui see kahjustaks oluliselt osakuomanike või aktsionäride huve või fondi korrapärast valitsemist. Nimetatud kohustuse rikkumisel ei ole võimalik osakuomanike või aktsionäride huve nö tagantjärele kaitsta, st rikkumine on juba toimunud, mistõttu antud juhul ettekirjutuse tegemine tegevuse lõpetamiseks ja sunniraha rakendamine ei pruugi olla kohane. Arvestades asjaolu, et rikkumine võib kaasa tuua olulise kahju, tuleb ette näha kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine. Maksimaalselt kohaldatava rahatrahvi suurus sätestatakse vastavalt UCITS V-s toodud määrale. IFS §-s 493 nähakse ette karistus fondivalitseja ülesannete edasiandmise korra rikkumise eest. Eelnõuga muudetakse kohaldatavat rahatrahvi määra. Karistuse sätestamise kohustus tuleneb UCITS V artikli 99a punktist m. Selgitused tegevuse edasiandmise kohta on toodud seletuskirja punktis 3.5. IFS §-s 495 (huvide konflikti avalikustamise nõuete rikkumine) ja §-s 496 (huvide konflikti maandamise nõuete rikkumine) muudetakse kohaldatavat rahatrahvi määra. Kõrgema karistuse kohaldamise kohustus nimetatud rikkumiste eest tuleneb UCITS V artikli 99a punktidest k ja n. IFS § 351 lõike 5 kohaselt tuleb avalikustada huvide konflikti üldine laad ja võimaluse korral konflikti allikas. Huvide konflikti maandamise eesmärk on näiteks ennetada olukorda, kus fondivalitseja võib eelistada iseenda huvisid investori huvidele. Fondivalitseja tegevus peab olema jätkusuutlik ning vastama investorite ootustele ja fondi alusdokumentides kokkulepitule. IFS §-de 501 ja 502 süüteokoosseisud on siseriiklikud. Tulenevalt väga erinevast investori kaitse tasemest, samuti nende fondide valitsejatele või sellistele aktsiaseltsifondidele esitatavate nõuete erisustest, sätestab IFS piiranguid fondide jagunemise, ümberkujundamise ja ühinemise kohta. Mitteavalike aktsiaseltsifondide riigisisesele ühinemisele kohaldatakse ÄS-s sätestatut. Ka (lepingulise) fondi maksejõuetus on mõnevõrra erinev (fondivalitsejal on sisuliselt selle varakogumi valitseja ja hooldaja roll), mistõttu on IFS-s ette nähtud eristused fondi lõpetamiseks. Investorite kaitse seisukohast on IFS §-de 501 ja 502 (likvideerija kohustuste rikkumine) süüteokoosseisude säilitamine vajalik. Sätestatud rikkumisega kaasnevaid tagajärgi ei saaks ettekirjutusega tagantjärele kõrvaldada. Ühe fondi valitsemises tehtud olulised muudatused (ühinemine, lõpetamine) mõjutavad ka teise fondi tegevust. IFS §-des 504–513 muudetakse rahatrahvi määra vastavalt UCITS V määradele. IFS vastutuse peatüki 2. jao moodustavad pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi vastutuse erisused (IFS §-d 504–508). Kuivõrd IFS näeb ette erandid nii pensionifondide kui määratud väljamaksetega tööandja pensionifondide suhtes kõikide teiste fondide seas, siis on vastavad süüteokoosseisud esitatud samuti eraldi ning käesoleva eelnõuga struktuuri ei muudeta. Kuivõrd pensionifondide ja tööandja pansionifondide regulatsioon ei näe 36  EELNÕU 20.05.2019 ette leebemaid nõudeid võrreldes teiste fondidega, ei ole põhjendatud nõuete rikkumise korral piirduda siseriiklikult kehtestatud maksimummääras rahatrahviga, so kuni 400 000 eurot, vaid ette näha samuti kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise võimalus. Pensioniregistri pidamine ei ole klassikalise finantsteenuse osutamine, kuid pensioniregister on üheks oluliseks riigi sotsiaalkindlustuse osaks. Klientide kaitse on siinkohal samaväärselt oluline kui teiste fondide puhul. Trahvimäära aluseks on võetud UCITS V-s sätestatud haldustrahvi määrad. IFS vastutuse peatüki 3. jao moodustavad IFS §-des 509–513 depositooriumi kohustuste rikkumise süüteokoosseisud. Süüteokoosseisud tagavad IFS-ga üle võetud eurofondide direktiivi artiklis 22 tulenevaid kohustusi. Sanktsioneerimise kohustus nimetatud artiklist tulenevate nõuete rikkumise eest on sätestatud UCITS V artikli 99a punktis o. Depositooriumi peamine ülesanne on fondi vara hoidmine ja selle üle arvestuse pidamine. Eesmärgiks on tagada, et fondi investeeritud investorite vara säiliks fondivalitsejast sõltumata. Depositooriumi rolli täidab tavapäraselt (eelkõige avalikkusele suunatud fondide puhul) krediidiasutus, pensionifondide puhul Eesti Väärtpaberite Keskregister (EVK). IFS § 509–513 tõstetakse kohaldatavat trahvimäära tulenevalt UCITS V artiklitest 99 ja 99a. Kuidas saab toimuda depositooriumi ülesannete edasi andmine, on kirjas IFS §-s 298. Rahvusvahelises praktikas on varasemalt depositooriumite tegevuse üle andmine selleks mitte pädevatele asutustele toonud kaasa olulist kahju fondi investoritele, seega on seaduses välja toodud üldnõudena, et depositooriumi ülesandeid võib edasi anda vaid usaldusväärsele kolmandale isikule, kelle üle teostatakse samaväärset järelevalvet, ehk kelle organisatsiooniline korraldus ning tehniliste süsteemide võimekus on võrdväärne depositooriumi endaga. IFS §-s 482 lõike 1 muutmine. Teabe avalikustamise nõuete rikkumise kehtivat koosseisu sõnastust muudetakse, samuti muudetakse rahatrahvi määra vastavalt eurofondide direktiivis toodud määradele. Sõnastuse täpsustamise kohta vaata ka IFS §-de 475 ja 476 muutmise selgitust ning seletuskirja punkti 3.1. IFS § 483 lõike 1 muutmine. Kuna süüteokoosseisude kirjelduse kehtiv sõnastus ei erine sisult, nt väikefondi valitsejale viidatakse üksnes selle pealkirjas, täiendavatakse vastavalt ka koosseise. Koosseisude ühtlustamise kohta vaata selgitusi ka punktis 3.1. Lisaks muudetakse §-s 483 rahatrahvi määra vastavalt UCITS määradele. Finantsinspektsioonile teabe esitamise kohustuse rikkumised on IFS §-s 483 (fondivalitseja või määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi järelevalveks vajaliku teabe või andmete esitamata jätmine), §-s 484 (Finantsinspektsioonis registreeritud tegevusluba mitteomava fondivalitseja järelevalveks vajaliku teabe või andmete esitamata jätmine), §-s 497 (fondi valitsemisega ja fondivalitseja tegevusega seotud õigusrikkumisest teavitamise korra rikkumine) ning §-s 511 (depositooriumi teavitamise kohustuse nõude rikkumine). Fondivalitseja või aktsiaseltsifond koostab ja esitab Finantsinspektsioonile enda valitsetava fondi järelevalve aruanded fondi vara, kohustuste, tasude ja väljamaksete ning fondi osakute või aktsiate kohta seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras. Nagu juba eespool selgitatud, tuleb Finantsinspektsioonile alternatiivfondi kohta esitada täiendavalt teavet. Järelevalveks vajaliku aruandluse ja teabe esitamise nõuete rikkumise koosseis on sätestatud IFS §-s 483. 37  EELNÕU 20.05.2019 Kogu finantssektori järelevalve eelduseks on suures osas subjekti enda esitatavad järelevalvelised aruanded. Nende esitamata jätmisel on järelevalve kohustuste täitmine raskendatud. Sellest tulenevalt on otstarbekas ette näha järelevalveliste andmete ja teabe esitamise nõuete rikkumise eest karistusnorm, et tagada halduse tõhus toimimine. Haldussund ei täidaks siinkohal preventiivset eesmärki ega oleks põhjendatud olukorras, kus rikkumine ei ole enam kõrvaldatav (ka olemuselt kõrvaldatav rikkumine võib kaasa tuua nii ohu kui tekitada kahju). Finantsinspektsioonile esitatava teabe esitamise nõuete rikkumise korral peab seetõttu olema tagatud võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ja selle vajalikkust on seletuskirjas läbivalt ka põhjendatud. Trahvimäära sätestamisel on lähtutud UCITS V määradest. IFS § 484 muutmine. Täiendatakse kehtivat süüteokoosseisu täpsustades, et väärteokoosseisu moodustab teabe esitamise nõuete rikkumine, mis on kehtestatud väikefondivalitseja kohta. Teabe esitamise nõuete eest ettenähtud rahatrahvi määra juriidilisele isikule tõstetakse seniselt 16 000 eurolt kuni 400 000 euroni. Tegemist on fondivalitsejaga, kes on kohustatud end inspektsioonis registreerima ja esitama selleks vajalikke andmeid ja dokumente. Väikefondivalitseja esitab inspektsioonile regulaarselt teavet vastavalt IFS §-s 454 sätestatule. Tegemist on nn piiratud mahus tegutsevate fondivalitsejaga, kelle tegevuse suhtes EL õigus ei ole pidanud vajalikuks sätestada samaväärseid nõudeid investorite kaitseks võrreldes nende fondivalitsejatega, kes tegutsevad nn tegevusloarežiimis. Tavapärasest madalam trahvimäär on põhjendatav sellega, et nimetatud fondivalitseja üle Finantsinspektsioon sisuliselt järelevalvet ei teosta ja tema karistamisel on avalik huvi tegevusloa alusel tegutseva fondivalitsejaga võrreldes oluliselt madalam. Seetõttu ei ole põhjendatud, et nende suhtes kohaldataks kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi. Registreerimiskohustuslikud fondivalitsejad on näitena osaühingud, mis valitsevad ühisteks investeeringuteks koondatud vara ja sellisel juhul võib pidada siseriiklikult kohaldatavat määra 400 000 proportsionaalseks nende tegevusega. Nimetatud väärteokoosseisu säilitamine on vajalik. Selliselt on tagatud inspektsiooni õigeaegne sekkumine olukorras, kus regulaarse aruandluse käigus ilmneb, et väikefondivalitseja suhtes tuleks rakendada täies mahus järelevalvet. IFS § 486 lõike 1 ja § 487 lõike 1 muutmine. IFS §-d 486 ja 487 sätestavad karistuse sisekontrolli süsteemide kehtestamata jätmise eest ja sise-eeskirjade kohaldamise rikkumise eest. Sisekontrolli süsteemi nõuded tulenevad seadusest, fondivalitsejale on teada, millistele miinimumnõuetele vastavad süsteemid peavad vastama, seega sellekohane rikkumine on eelduslikult seotud fondivalitseja tahtlusega, teadliku tegutsemisega ühingujuhtimise valdkonnas. IFS § 486 lõikes 1 lisatakse koosseisu kvalifitseeriva tunnusena tahtlus (analoogselt kehtiva § 487 lõikega 1). Sisulised puudused aga tahtluse kriteeriumi olemasolu ei eelda. Nimetatud süüteokooseisud katavad eurofondide direktiivi artiklist 12 tulenevate nõuete rikkumisi. Sanktsioneerimise kohustus tuleneb UCITS V artikli 99a punktist j, mistõttu nähakse ette ka kõrgema rahatrahvi kohaldamine. Sisekontrolli süsteemi eesmärk on tagada fondivalitseja tegevuse vastavus kehtivatele sise- eeskirjadele, õigusaktidele ja fondivalitseja juhtimis- ja tegevustasandil otsuste vastuvõtmise usaldusväärse ja nõuetekohase informatsiooni alusel. Sisekontrolli süsteemi kuulub vähemalt riskikontrolli ja vastavuskontrolli funktsioon ning, kui see on vajalik ja proportsionaalne 38  EELNÕU 20.05.2019 fondivalitseja tegevuse laadi, ulatuse ja keerukusega, ka siseauditi funktsioon. Sisekontrolli süsteem peab vastama IFS § 347–350 sätestatule ning sise-eeskirjade kehtestamise kohustus ja tingimused tulenevad IFS §-st 224 ja §-st 344. IFS § 490 lõikes 1 muudetakse süüteokoosseisu sisu kirjeldust, samuti rahatrahvi määra vastavalt UCITS V määradele. Eesmärgiks on muuta rikkumise sõnastus arusaadavamaks ja konkreetsemaks, et oleks üheselt selge, milliste tehingute (investeerimise ja laenutehingud) kohta sätestatud piirangute rikkumine on koosseisuga hõlmatud. Sanktsioneerimise kohustus eurofondide investeerimispõhimõtetega seotud rikkumiste eest, tuleneb UCITS V artikli 99a punktist p. IFS § 491 lõike 1 muutmine. Muudetakse osakute või aktsiate väljalaskmise ja tagasivõtmise korra rikkumise eest ette nähtud rahatrahvi määra vastavalt UCITS V määradele ning täpsustatakse sõnastust. Tegemist ei ole sõnastuse sisulise muudatusega – jätkuvalt on karistatav osaku või aktsia väljalaskmise eest seadusega kooskõlas määratletud ulatuses raha laekumise nõuete mitte järgimine. IFS § 494 lõike 1 muutmine. Fondi valitsemisel kehtib selle valitseja ja fondi vara suhtes vara lahusus ja fondi varad ei ole kasutatavad fondivalitseja kohustuste rahuldamiseks. Eelkõige on fondi vara lahususe põhimõtte arvestamine määrava tähtsusega lepingulise fondi või allfondide struktuuri kasutamise korral, kus vara omistatakse vara kogumile, mis ei ole ise eraldi juriidiline isik. Vara lahusus hõlmab fondi vara eraldamist ka fondivalitseja ja muude tema poolt valitsetavate varakogumite varast. Nõuete mittetäitmine võib kaasa tuua olulise kahju, näiteks maksejõuetuse tekkimisel võivad fondi investorid, sh pensionifondi osakute omanikud, oma investeeringud suures ulatuses kaotada. Kohustus nõuete mittetäitmise eest ette näha karistus, mille eest on võimalik kohaldada kõrget rahatrahvi, tuleneb UCITS V-st. IFS § 497 lõike 1 muutmine. Kehtivat süüteo koosseisu muudetakse ja selles parandatakse viide õigusrikkumisest teavitamise korrale. Korra kehtestamist reguleerib IFS § 343 lõige 3. Seaduse kohaselt tuleb fondivalitsejal kehtestada kord, millega tagatakse töötajatele sõltumatu ja autonoomne võimalus teavitada organisatsiooni siseselt töötaja poolt avastatud õigusrikkumisest. Et teavitussüsteem toimiks, peaks fondivalitseja looma selleks sobiva teavituskanali, määratlema isikud, kes teavitusi käsitlevad ja tagama seejuures teavituste konfidentsiaalsuse, et töötajatel oleks motivatsiooni ühingu siseselt ka teavitusi edastada. Seega fondivalitseja poolt korra rakendamiseks tuleb tagada teavituskanali toimimiseks vajaliku süsteemi toimimine. Töötajate poolt vastava erikanali kasutamine on vabatahtlik ja pigem peaks olema fondivalitseja poolt soodustatud, et märgata seadusega vastuolus olevat tegevust enne selle mõju kasvu ja oluliste tagajärgede kaasa toomist. Karistatav on nii korra kehtestamata jätmine kui selle rakendamata jätmine, mis hõlmab korrale mittevastavat tegevust, näiteks ei ole tingimustele vastavat teavituskanalit loodud või ei rakendata teadete kontrollimist või ei ole sellega tagatud töötaja isikuandmete kaitse või teavitamise konfidentsiaalsus. Fondivalitseja kohustus teavitada Finantsinspektsiooni aset leidnud rikkumisest on sätestatud IFS § 343 lõikes 1, kuid karistust nimetatud rikkumise eest seadus ette ei näe. Fondi valitsemisega ja fondivalitseja tegevusega seotud õigusrikkumistest teavitamise korra kehtestamise ja selle rakendamata jätmise rikkumise eest näeb UCITS V artikli 99a punkt n ette kõrge määraga rahatrahvi kohaldamise kohustuse. 39  EELNÕU 20.05.2019 IFS § 498 muutmine. Tegemist on kohustusliku kogumispensioni avalduste vastuvõtmisega seotud kohustuste rikkumise väärteokoosseisuga. Nimetatud kohustused ei tulene direktiivist, kuid kohustatud isiku või vabatahtliku pensionosakuid omandava isiku kaitse on samaväärselt oluline võrreldes muu fondi pakkumisega. Vt selgitusi ka KindlTS § 260 juures. IFS § 499 lõike 1 muutmine. Sättes nähakse ette usaldatavusnõuete rikkumise korral kõrgendatud ülemääraga rahatrahvi kohaldamise õigus. Sättest jäetakse välja mittevajalikud sõnad „ja selle alusel sätestatud“. Kõrgema rahatrahvi määra kohaldamise kohustus tuleneb UCITS V-st. Usaldatavusnõuete selgitused on toodud seletuskirja punktis 3.2. IFS § 500 lõikes 1 muudetakse välisriigi fondivalitseja tegevuse nõuete rikkumise eest kohaldatavat rahatrahvi määra ja muudetakse koosseisus kirjeldatavat tegu, selles sisulisi muudatusi tegemata. Karistus nähakse ette välisriigi isiku poolt teenuse pakkumiseks Eestis Finantsinspektsiooni teavitamata jätmise eest või käesolevas seaduses välisriigi depositooriumi tegevuse suhtes kehtestatud nõuete teadvalt rikkumise eest. Määra muutmise vajaduse tingib UCITS V artiklid 99 ja 99a. IFS § 503 tunnistatakse kehtetuks. IFS §-s 503 sätestatud vastutus nimekaitse nõuete rikkumise eest jäetakse vastutuse peatükist välja. IFS kohaselt peab fondivalitseja tegutsemiseks omama tegevusluba või oma tegevuse Finantsinspektsioonis registreerima. KarS § 372 sätestab karistuse tegevusloata ja keelatud majandustegevuse eest, mistõttu eraldi koosseisu üksnes nimekaitse nõuete rikkumise eest sätestada ei ole vaja. IFS täiendamine §-ga 513¹. Vastavalt UCITS artikli 99 lõike 6 punktile d täpsustatakse juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet IFS vastutuse peatüki tähenduses. § 4. Kindlustustegevuse seaduse muudatused Kindlustustegevuse seaduse vastutuse peatükki on karistusõiguse revisjoni põhimõtteid arvestades ajakohastatud. Eelnõuga lisanduvad uued väärteokoosseisud, mille puhul ei ole rikkumise kõrvaldamine võimalik üksnes mittekaristuslike meetmetega (sunniraha ähvardusel), samuti on osad koosseisud tunnistatud kehtetuks. Kindlustustegevuse seaduses vaadati seni kehtinud süüteo koosseisud üle uue kindlustustegevuse seaduse (vastu võetud 10.06.2015) eelnõu37 koostamisel. Kindlustustegevuse seaduses on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi määrade sätestamisel silmas peetud mitut aspekti. EL regulatsiooni kohta kindlustussektoris võib taustaks selgitada, et kindlustus- ja edasikindlustusandja tegevust reguleerivad tingimused, usaldatavusnõuded ning nende täitmise järelevalvet, sh aruandlust käsitlevad sätted tulenevad Solventsus II direktiivist. 37 Kindlustustegevuse seaduse eelnõu (429SE) ja seletuskiri on kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b7eecd11-8753-4ac5-9c00- 68038c90d7a8/Kindlustustegevuse%20seadus 40  EELNÕU 20.05.2019 Kindlustustoodete pakkumist (turustamist) reguleerib aga eraldi direktiiv kindlustusturustuse kohta (IDD). Solventsus II ei sisalda konkreetseid rikkumisi ega trahvimäärasid. IDD sisaldab loetelu karistustest, kuid sellest ei tulene kindlustusandjale ja -vahendajale kõrgema määraga halduskaristusi iga kindlustustoote turustamise nõuete rikkumise eest, vaid üksnes kindlustuspõhiste investeerimistoodete (KindlTS-s investeerimisriskiga 38 elukindlustuslepingud , edaspidi ka IRE lepingud) puhul. Seetõttu peab KindlTS vastutuse peatükis olema ette nähtud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide kohaldamine igal juhul IRE lepingute turustamise nõuete rikkumise puhul. Eelnõu koostamisel on analüüsitud, kas kõrgema ülemmääraga rahatrahvide kohaldamine on põhjendatud ka mõne muu KindlTS-s sätestatud kohustuse rikkumise eest, mis otseselt EL õigusaktiga ette nähtud ei ole. Siinkohal on kaalutud süüteo tagajärgede tõsidust, mille järgi võib asuda seisukohale, et teatud juhtudel on klientide huvide kaitse vajadus oluliselt suurem, kui olemasolevast sanktsioonist eeldada võib. Sealjuures on arvesse võetud, et karistus ei tohiks olla ebaproportsionaalselt väike võrreldes rahatrahviga IRE lepingutega seotud kohustuste mittetäitmise korral ning võrreldav samaväärse rikkumise eest ette nähtud karistusmääraga teistes finantsvaldkonna õigusaktides. Enamik eelnõu punktis 2.1.1.1 nimetatud EL õigusaktidest näevad ette finantsjärelevalve subjektide tegevusnõete rikkumise eest kuni 5 miljoni euro suuruse rahatrahvi. Ka eelnõus on kindlustusandjate suhtes kohaldatav rahatrahv samas suurusjärgus. Valdavalt on EL õigusaktides käibepõhise rahatrahvi arvutamisel lähtutud põhimõttest, et juhul, kui rahatrahvi suurus on kuni 5% käibest, arvutatakse see juriidilise isiku kogukäibe järgi ning juhul, kui rahatrahvi saab määrata kuni 10 % käibest, arvutatakse see vastavalt netokäibele.39 Käibepõhise rahatrahvi arvutamisel võetakse aluseks kindlustusandja või tema konsolideerimisgrupi kogukäive (seadust täiendatakse §-ga 23¹) vastavalt IDD artikli 33 lõike 2 punktile 3 ja PRIIPi artikli 24 lõike 2 punktile e. IDD artikli 33 lõike 2 punkti e kohaselt direktiivi V ja VI peatükis sätestatud äritegevuse reeglite rikkumise eest kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamisel nähakse ette kindlustusandjale ja –vahendajale järgmised kõrge määraga rahalised halduskaristused: juriidilisele isikule: - vähemalt 5 000 000 eurot või kuni 5% käibest - summa, mis vastab kuni kahekordsele sellise rikkumise tulemusena teenitud kasumile või ära hoitud kahjumile, kui kõnealust kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks määrata; füüsilisele isikule: - vähemalt 700 000 eurot või - summa, mis vastab kuni kahekordsele sellise rikkumise tulemusena teenitud kasumile või ära hoitud kahjumile, kui kõnealust kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks määrata. 38 elukindlustus, kus kindlustushüvitis sõltub alusvara väärtusest. 39 EL õigus ei ole olnud käibel põhineva rahatrahvi arvutamise suhtes ühtne, näiteks AMLD IV võimaldab määrata rahatrahvi, mis on kuni 10 % juriidilise isiku kogukäibest. Siiski, on tegemist pigem eraldiliku lähenemisega võrreldes teiste EL õigusaktidega. 41  EELNÕU 20.05.2019 IDD V ja VI peatükk sisaldab sätteid kindlustusandja ja -vahendaja kliendile teabe (sealhulgas enne lepingu sõlmimist esitatava teabe) andmise kohustuse ja selle tingimuste kohta, sobivuse ja asjakohasuse ning huvide konflikti väljaselgitamise, kindlustustoote väljatöötamise ning kindlustusandja ja -vahendaja sisemiste kordade ja protseduuride kehtestamise ja rakendamise kohta. Kindlustusturustuse direktiivi VI peatükk sisaldab lisanõudeid, mida peab kindlustusandja ja -vahendaja kohaldama investeerimisriskiga elukindlustuslepingute turustamisel. Karistused eelnimetatud kohustuste ja lisanõuete rikkumise eest on hõlmatud KindlTS §-dega 254, 257, 258, 259, 261 ja 263. KindlTS § 181 lõike 6 muutmine. KindlTS § 181 lõike 6 muudatuse kohaselt tuleb lepingu kohta teabe esitamisel arvestada lisaks võlaõigusseaduse § 55¹ lõikes 7 sätestatuga. VÕS § 55¹ lõike 7 on IRE-lepingu spetsiifiline säte, mille nõudeid tuleb kohaldada sidevahendi kaudu IRE- lepingu turustamisel. Kuivõrd IDD-st tulenevate kohustuste täitmine peab olema hõlmatud süüteokoosseisuga, tuleb ka kohustav norm ette näha KindlTS-s. Vt selgitusi ka KindlTS § 254 muutmise juures. KindlTS § 192 lõike 2 täiendamine punktiga 94, § 198 lõike 2 täiendamine punktiga 9¹ ja § 221 muudatuste kohta vaata selgitusi KindlTS § 254 muutmise juures. KindlTS § 238 muudetakse, et viia juriidilisele isikule tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendatava sunniraha arvutamine juriidilise isiku käibe alusel kooskõlla IDD artikli 33 lõike 2 punkti e alapunktiga (i). Eelnimetatud alapunkti (i) kohaselt tuleb aluseks võtta kuni 5% juriidilise isiku aasta kogukäibest. Kehtiva sätte järgi võib aga sunniraha moodustada kuni 10% juriidilise isiku kogukäibest. KindlTS §-st 238 jäetakse välja sunniaha ülemmäärad füüsilisele isikule (kuni 5000 eurot) ja juriidilisele isikule (kuni 32 000 eurot). Tegemist ei ole finantssektorile kohaste sunniraha määradega ega mõjuta seetõttu kõige efektiivsemal moel ettekirjutusi täitma. Kuna sunniraha suhtes kehtestatakse ülemmäärad, siis on tagatud, et sunniraha võib varieeruda sõltuvalt järelevalvesubjektist ja rikkumise iseloomust. KindlTS § 253 ja § 256 lõike 2 muutmine. Käeoleva eelnõuga nähakse ette võimalus teabe esitamata või avalikustamata jätmise korral, samuti §-s 256 sätestatud usaldatavusnõuete rikkumise eest kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi. Muudatusi kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamiseks kindlustussektoris vaata seletuskirja kindlustustegevuse muudatuste sissejuhatavas osas ja seletuskirja punktis 3, selgitusi teabe esitamise rikkumise süüteo koosseisu kohta punktis 3.1. KindlTS §-s 254 muutmine. Kehtiv säte näeb ette karistuse lepingueelse teabe esitamise nõuete rikkumise eest. Eelnõuga tõstetakse kehtivat rahatrahvi määra ja muudetakse süüteokoosseisu kirjeldust. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise eesmärgiks on IDD artikli 33 lõikes 2 sätestatud kõrge määraga halduskaristuse kohaldamise võimaldamine. Siinjuures on kõrgema ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine tulenevalt kliendi huvide kaitsmise seisukohast põhjendatud mitte üksnes IRE lepingute puhul, vaid see tuleb tagada iga kindlustuslepingu turustamisel.(vaata põhjendusi ka KindlTS § 258 juures). 42  EELNÕU 20.05.2019 Süüteo koosseisu täpsustamine. Tulenevalt seadusest peab kindlustuslepingu kohta teabe esitamisel järgima ka kindlaid vorminõudeid, nende mittejärgmine võib kaasa tuua väärteokaristuse. Selleks, et inspektsioon saaks algatada väärteomenetluse lisaks KindlTS-s sätestatud lepingueelse teabe esitamise nõuete rikkumise korral ka VÕS § 541 lõikes 5 ja 8, § 551 lõikes 7 ning §-des 428–430 sätestatud nõuete rikkumise puhul, muudetakse vastavalt KindlTS § 181 lõiget 6 ja täiendatakse seadust uute sätetega (§ 192 lg 2 p 9³, § 198 lg 2 p 9¹, § 221 lg 1¹), milles nähakse ette vastav kohustus eelnimetatud võlaõigusseaduse sätteid täita. Karistuse kohaldamise kohustus tuleneb IDD artikli 33 lõike 1 punktist e, mille kohaselt tuleb karistus määrata juhul, kui ei täideta kindlustuspõhiste investeerimistoodete turustamise puhul V ja VI peatükis sätestatud reegleid. Vastavad turustusreeglid on üle võetud muu hulgas eelnimetatud VÕS sätetega, mille kohaldamise kohustusele seaduses viidatakse. EL õigusaktid ei näe ette kõrgema määraga karistusi pensionilepingu ja teiste elukindlustuslepingute (teised peale IRE lepingu) turustamisel teabe esitamise kohustuse rikkumise eest. Siinkohal ei ole tuvastatud objektiivset põhjendust, miks need määrad erinema peaksid. Võttes arvesse kaitstavat õigushüve ning võimalikku tekkida võiva kahju suurust ja selle mõju, on põhjendatud, et eelnimetatud rikkumise eest peab olema võimalik kohaldada sama suurt, so. kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi lepingueelse teabe ja nõustamise nõuete rikkumise eest iga elukindlustuslepingu puhul. KindlTS §-s 255 lõikes 2 muudetakse juriidilisele isikule maksimaalselt määratava rahatrahvi määra seniselt 32 000 eurolt 400 000 euroni, kuivõrd kehtivat määra ei saaks pidada kindlustusandjat heidutavaks karistuseks. Kehtiv KindlTS § 216 näeb ette, et erinevused naiste ja meeste kindlustusmaksetes ei või olla tingitud nende sooga seotud riskidest, samuti ei või rasedus ega emadus mõjutada kindlustusmaksete hinda. Tegemist on EL õigusest tuleneva põhimõttega, kuid mille suhtes ei ole ette nähtud kõrge määraha haldustrahvi kohaldamise kohustust. KindlTS-st täiendatakse §-ga 255¹, mis näeb ette kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise olulise osaluse omandamise korra rikkumise eest. Olulise omandamisega seotud selgitused on eelnõu punktis 3.3 ning kõrgema määra kehtestamist on põhjendatud § 3 muudatuste sissejuhatavas osas. KindlTS § 255¹ sõnastuse puhul on võetud eeskuju teiste finantsvaldkonna seaduste olulise osaluse omandamise rikkumise koosseisude sõnastusest. Väärteokoosseis aitab tagada, et kindlustusandjate aktsionäride ring oleks läbipaistev igal ajahetkel. Olulise osaluse omandamise nõuded moodustavad osa tegevusloa andmise ja selle olemasolu eeltingimuse. KindlTS §-s 256 lõikes 1 muudetakse koosseisu sõnastust ja rahatrahvi määra. Käeoleva eelnõuga nähakse ette võimalus usaldatavusnõuete rikkumise korral kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi. Selgitusi kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamiseks ja usaldatavusnõuete rikkumise süüteo koosseisu kohta vaata ka seletuskirjas eespool, punkti 3 sissejuhatavas osas, samuti punktis 3.2. KindlTS-s on sätestatud, milliste kindlustusandja usaldatavusnõuete rikkumiste eest väärteokaristusi määrata on võimalik. Sätestatud on kaks alust, millest esimese puhul saab väärteokaristuse määrata kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali ja 43  EELNÕU 20.05.2019 kindlustusgrupi kapitalinõuete arvutamise põhimõtete rikkumise eest ja teiseks, KindlTS §-s 53 sätestatud pensionilepingute kattevara investeerimise nõuete rikkumise eest. Kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali ja kindlustusgrupi kapitalinõuete arvutamise reeglid on sätestatud KindlTS-s. Õigesti väljaarvutatud kapitalinõuetel on kriitiline tähendus, sest nendel arvutustel tuginevad kõik järgnevad Finantsinspektsiooni järelevalvemeetmed kuni tegevusloa äravõtmiseni. Finantsinspektsioon saab küll arvutuse tulemustest regulaarseid raporteid, kuid kõnealune väärteokoosseis keskendub olukorrale, kus arvutus ise on valesti tehtud, sest järgimata on jäetud regulatsiooniga kehtestatud põhimõtted. Valesti arvutatud kapitalinõuded võivad anda tulemuse, mille kohaselt on kindlustusandja solventsuskapitali vajadus näiteks madalam, kui õigesti arvutatud kapitalinõuete korral. See võib omakorda kaasa tuua olukorra, kus inspektsiooni sekkumine ja vajalike järelevalvemeetmete kohaldamine ei toimu valesti arvutatud miinimumkapitalinõuete tõttu õigeaegselt (sekkumise vajadus oleks selgunud oluliselt varem, kui kapitalinõuded oleks õigesti arvutatud). Seega on järelevalve seisukohast oluline, et kindlustuse klientide huvide kaitseks on kapitalinõuete arvutamine tagatud ka väärteokoosseisuga. EL õigusest tulenevalt on finantseerimisasutuse maksejõulisuse ja finantsstabiilsuse seisukohast oluline, et finantseerimisasutus omaks omavahendeid teatud tasemel. Sellest tulenevalt täpsustatakse KindlTS § 256 sätestatud väärteokoosseisu selliselt, et edaspidi hõlmab rikkumine varade ja kohustiste hindamise, kapitalinõuete arvutamise põhimõtete või seaduses sätestatud omavahendite nõuete mittetäitmist. Vara investeerimise põhimõtete rikkumise väärteokoosseis nähakse ette eraldi paragarahvis – KindlTS § 256¹. Et tagada usaldatavusnõuete rikkumise puhul õiglane ja proportsionaalne karistus, tuleb võrrelda omavahel nii kindlustussektori teisi väärteokaristusi kui üldisemalt kogu finantssektori trahvimäärasid. Näiteks, kindlustusandja kapitalinõuete rikkumise eest ei ole Solventsus II direktiivis (SII) konkreetseid (kõrgendatud ülemmääraga) rahatrahve ette nähtud. Taaskord ei ole objektiivset selgitust asjaolule, miks märksa tõsisemate tagajärgedega omavahendite nõuete rikkumise eest juriidilisele isiku suhtes kohaldatav karistus peaks olema väiksem, kui IDD-st tulenevalt (IRE) lepingute turustamise nõuete rikkumise eest ette nähtud väärteokaristus. Antud rikkumise puhul tuleb lugeda põhjendatuks, et KindlTS §-s 256 nähakse ette võimalus kohaldada samuti kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi. KindlTS täiendamine §-dega 256¹–2563. Eelnõuga kehtestatakse uued süüteo koosseisud – KindlTS §-d 256¹ (vara investeerimise põhimõtete rikkumine) ja 2562 (edasikindlustamise nõuete rikkumine). Nimetatud rikkumise puhul ei ole kohane rakendada üksnes ettekirjutust ja mõjutada selle mittetäitmist sunnirahaga, sest mittekaristuslikud meetmed annavad tulemust olukorras, kus rikkumine on kõrvaldatav. Antud juhul on aga tegemist teo tagajärgedega ning sellisel juhul ei ole haldussund õigustatav ega ka rakendatav. Kuivõrd nii vara investeerimise põhimõtete kui ka edasikindlustamisele kehtestatud nõuded ei tulene IDD-st, siis ei ole ka karistusmäära aluseks võetud IDD määrad, vaid rahatrahvi maksimumäär sätestatakse analoogselt kindlustusandja muude tegevusnõuete rikkumise eest ettenähtud määras. KindlTS täiendamine uue §-ga 256³. Uue sättega nähakse ette karistus otsekohalduva PRIIP määruse artiklites 5–10, 13, 14 ja 19 sätestatud nõuete rikkumise eest. Kohustus sätestada 44  EELNÕU 20.05.2019 nimetatud rikkumise eest karistus koos kõrgete määradega, tuleneb PRIIP määrusest. Vastav kohustus PRIIP nõuete täitmiseks tuleneb kindlustusandjale §-st 221¹ ning kindlustusvahendajale § 192 lõike 1 punktist 3 ja § 198 lõike 2 punktist 6. KindlTS § 257 ja § 258 muutmine. KindlTS §-s 257 (juhtimissüsteemi nõuete rikkumine) muudetakse ette nähtud rahatrahvi määra ja täpsustatakse koosseisu. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise eesmärgiks on IDD artikli 33 lõikes 2 sätestatud kõrge määraga halduskaristuse kohaldamise võimaldamine. Kehtiv KindlTS § 257 väärteokoosseis näeb ette §-s 96 sätestatud juhtimissüsteemi põhimõtete rikkumise eest karistuse nii füüsilisele kui juriidilisele isikule. Kindlustusandja juhtimissüsteemi nõuded tulenevad SII direktiivi IV peatüki 2. jao sätetest. Karistusnormis viidatakse konkreetsele sättele, mille eest väärteokorras saab karistada (KindlTS §-s 96). Kindlustusandja juhtimissüsteemi üldpõhimõtted on sisustatud KindlTS 4. peatüki 1. jaos. Võrreldes kehtiva süüteokoosseisuga on eelnõuga vastutust juhtimissüsteemi nõude rikkumise eest täpsustatud. Eelnõuga muudetava KindlTS §-st 257 tulenevalt moodustab süüteo juhtimissüsteemi nõuete, tasustamise põhimõtete, tegevuse edasiandmise või kindlustusteenuse sihtturule pakkumise kohta kehtestatud nõuete rikkumine. Seadusest tulenevalt tuleb nii kindlustusandjatel (KindlTS § 105) kui -vahendajatel (kindlustusmaakler vastavalt KindlTS § 186, kindlustusagentuur vastavalt KindlTS § 198 lg 3) kehtestada sise-eeskirjad, protseduurireeglid ja tasustamise põhimõtted ning neid järgida. Juhtimissüsteemi nõuded (KindlTS §-d 96–104) kohaldatakse kindlustusandjatele. Seadusest tulenevad nõuded tegevuse edasiandmise piirangute kohta nii kindlustusandjatele (KindlTS § 104) kui -vahendajatele (KindlTS § 182). Süüteokoosseisuga on kaetud ka kindlustusteenuse sihtturule pakkumise kohta kehtestatud nõuete rikkumine (kindlustusandja vastavalt KindlTS §-s 1032, kindlustusmaakler vastavalt KindlTS § 185¹). KindlTS §-s 258 (kliendi kindlustushuvi ja nõudmiste väljaselgitamisega seotud kohustuste rikkumine) muudetakse ette nähtud rahatrahvi määra ja täpsustatakse viiteid. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise eesmärgiks on IDD artikli 33 lõikes 2 sätestatud kõrge määraga halduskaristuse kohaldamise võimaldamine. Kehtiv KindlTS § 258 tagab kliendi kindlustushuvi ja nõudmise väljaselgitamisega seotud kohustuste rikkumist (kliendi nõustamine ning sobivuse ja asjakohasuse väljaselgitamine), mis aitab kliendil langetada kindlustuslepingut sõlmides teadlikke ja tema vajadusele vastavaid otsuseid. Nõustamise eesmärgiks on välja selgitada kliendi kindlustushuvi ehk millised riske soovitakse katta ning millised on kliendi nõudmised kindlustuslepingule. Pärast kliendi vajaduste väljaselgitamist tuleb kliendile esitada (kättesaadavaks teha) asjakohane ja nõuetele, sh vorminõuetele, vastav eelteave lepingu sõlmimiseks. Kliendi asjakohasust ja sobivust hinnatakse IRE lepingu turustamisel. Kindlustusturustuse direktiivi (IDD) artikli 33 lõike 2 punkt e kohaselt tuleb kohaldada kindlustusandjale ja -vahendajale kindlustuspõhiste investeerimistoodete (nn IRE lepingud) turustamisel kliendile vajaliku teabe, sealhulgas lepingueelse teabe esitamise kohustuse rikkumise eest rahalised halduskaristused. 45  EELNÕU 20.05.2019 Nimetatud põhimõtete rakendamine on kindlustustoote turustamisel keskse tähendusega ning selle detailne regulatsioon põhineb IDD-l. Kliendil peab olema võimalik sõlmida kindlustusleping, mis vastab tema vajadustele ja majanduslikule olukorrale ning saada kindlustuslepingut sõlmivalt või seda vahendavalt isikult asjakohast lepingueelset teavet. Süüteokoosseisu eesmärgiks on tagada, et kindlustustoodete müügiprotsess oleks läbipaistev ning tarbijaga sõlmitakse kindlustusleping, mis vastab tema vajadustele. KindlTS § 258 süüteokoosseisu täpsustatakse, tehes viited seaduse § 192 lõike 2 punktile 5 ja 6, § 198 lõike 2 punktile 4 ja § 221 lõikele 1, et vältida süüteo koosseisu kattuvust sobivuse ja asjakohasuse hindamisega seotud nõuete rikkumise eest. Viimati nimetatud kohustuse rikkumise karistusnorm on sätestatud KindlTS §-s 259. Siinjuures on analüüsitud seda, kas teabe andmise ja nõustamise kohustuse rikkumise eeston kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine põhjendatud iga kindlustuslepingu puhul, või peaks selle kohaldamine olema võimalik üksnes elukindlustus- ja pensionilepingu turustamisel. Ka kahjukindlustuse korral võib vajaliku teabe esitamise ning sobivuse ja asjakohasuse väljaselgitamise kohustuse rikkumine kaasa tuua kindlustusvõtjale märkimisväärse kahju, kui selgub, et kindlustusandja puuduliku teavitamise või tegevuse tõttu on kindlustusvõtjal tekkinud ebaõige ettekujutus sellest, millised kahjujuhtumid on kindlustusega kaetud ja millised mitte (halvimal juhul võib isik jääda ilma oma elukohast). Kuivõrd kohustuse rikkumisega võib kliendile kahjulik tagajärg saabuda nii kahju- kui elukindlustuslepingu korral, ei ole põhjendatud kõrgema rahatrahvi kohaldamine üksnes elukindlustuslepingute puhul. Arvestades kõiki eelnimetatud asjaolusid, muudetakse KindlTS §-s 258 rahatrahvi määra, et võimaldada kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kindlustusandja ja –vahendaja nõustamise kohustuse rikkumise eest sõltumata turustatava kindlustuslepingu liigist. Seoses muudatusega KindlTS §-s 221, millega täiendatakse paragrahvi uue lõikega 1¹, parandatakse süüteokoosseisus ka viide § 221 lõikele 1 (kehtiv koosseis hõlmas § 221). KindlTS §-s 259 muudetakse paragrahvi pealkirja ja kehtivat rahatrahvi määra nii füüsilisele kui juriidilisele isikule. Kuna paragrahvis tehakse kokku kolm muudatust, on otstarbekas esitada paragrahv uues sõnastuses. Kehtiva pealkirja sõnastuses moodustab rikkumise sobivuse ja asjakohasuse hindamata jätmine, kuid koosseisuga on hõlmatud ka sobivuse ja hindamisega seotud muude seaduses sätestatud kohustuste täitmise rikkumine, millele koosseisus ka viidatakse. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamisega seotud rikkumise eest ette nähtud rahatrahvi määr viiakse kooskõlla IDD artikli 33 lõikes 2 ette nähtud määradega ning täpsustatakse süüteo koosseisu, viidates paragrahvidele, millest vastav kohustus tuleneb. Sanktsioneerimise kohustus tuleneb IDD artikli 33 punktist e. KindlTS täiendamine uue §-ga 259¹. KindlTS § 182¹ lõikes 3 on sätestatud kindlustuslepingu komplektis muu toote või teenuse pakkumise keeld. Niinimetatud ristmüügi nõuded ehk kui kindlustusandja pakub koos kindlustuslepinguga komplektis muud finantsteenust (v.a teist kindlustusteenust), tulenevad IDD-st. KindlTS § 182¹ lõike 3 kohaselt ei tohi põhitoote pakkumist või teenuse osutamist teha sõltuvaks (siduda) kindlustuslepingu sõlmimisest, st klient peab saama põhitoodet või -teenust osta ka ilma kindlustuseta. Ristmüük võib olla klientidele kasulik, kuid võib hõlmata ka müügitegevust, mille puhul kliendi huve ei võeta 46  EELNÕU 20.05.2019 piisavalt arvesse. Nimetatud keelu rikkumise korral nähakse ette rahatrahv vastavalt IDD artikli 33 lõikele 2. KindlTS § 260 peakirja ja sisu täpsustatakse ning nähakse ette karistusmäär UCITS V määrades. KoPS näeb ette, et mistahes finantsteenuse lepingu sõlmimise sõltuvaks tegemine kogumispensioni lepingu sõlmimisest (vastava valikuavalduse tegemine), ei ole lubatud ehk lepingu või pensionifondi avalduse peab saama sõlmida või esitada ilma, et sellest sõltuks muu finantsteenuse lepingu sõlmimine või lepingu tingimused. Vastav kindlustuslepingu kohustusliku kogumispensioniga sidumise keeld on sätestatud KoPS § 14 lõikes 5¹. Selliselt tagatakse, et klient on oma valiku tegemisel vaba. Samuti kaitstakse kliendi huve läbi kohustuse täita kogumispensionide valiku või vahetamise avaldusele esitatavaid nõudeid, mis tulenevad KoPS § 14 lõikest 5 ning nõudeid avaldusega seotud tasu suhtes (KoPS § 16 lg 7¹). Selliselt tagatakse kliendile võialus tutvuda võrdselt kõigi registreeritud pensionifondide tingimuste, prospektide ja põhiteabega ning sõltumata valiku tegemisel kohaldatakse ühetaolist ja samas suuruses tasu. Niisiis peab klient oma otsuse tegemisel olema vaba, mitte kallutatud ühe kindla valiku poole või sõltuv mõnest teisest finantstehingust. Näiteks ei või ette näha soodustingimustel kindlustuslepingu sõlmimist, eeldusel, et klient nö toob oma vara teatud kohustuslikku pensionifondi üle. Võib diskuteerida, et nõuete rikkumisega saab kliendile alati kahju hüvitada ja kliendi kaitseks on olemas tsiviilõiguslikud meetmed. Samuti saaks väita, et inspektsioonil on võimalus rikkumise tuvastamisel asi lahendada haldusõiguslike meetmetega. Siiski, ei ole võimalik kohustusliku kogumispensioni lepingut hiljem üles öelda ega sellest taganeda. Siinkohal tuleb mängu väärteo ennetav funktsioon. Seega ei oleks kliendi huvid rikkumise korral piisavalt kaitstud (rikkumine on juba toime pandud ja endise olukorra taastamine ei ole võimalik). Kuivõrd KindlTS § 260 pealkiri ei anna piisavalt ammendavalt edasi väärteokoosseisu sisu, muudetakse ka KindlTS § 260 pealkirja. KindlTS § 261 ja § 262 lõike 2 muutmine. KindlTS § 261 (klientide huvide ohustamine). Eelnõuga muudetakse nimetatud sättes vahendaja kasutamise ja kindlustuslepingute turustamise piirangu rikkumise eest ette nähtud rahatrahvi määra. Süüteo koosseisu välja jätmine ei oleks antud juhul mõeldav, sest tegemist on teo tagajärjega ning rikkumise kõrvaldamiseks üksnes haldusõiguslike meetmete kohaldamine (ettekirjutus sunniraha ähvardusel) ei oleks kohane. Juriidilisele isikule kuni 32 000 euro suurust trahvimäära ei saaks pidada finantsvaldkonnas heidutavaks ega tagaks EL õigusest tulenevaid eesmärke finantsvaldkonna sanktsioonide ühtlustamisel. KindlTS § 261 sätestab karistuse vahendaja hoolsuskohustuse ja maakleri lojaalsuskohustuse rikkumise eest. Süüteo koosseisus on võrreldes kehtiva sõnastusega täpsustatud viiteid seaduse paragrahvidele, millest vastav vahendaja kohustus tuleneb. Normis on eelistatud viiteid konkreetsetele seaduse sätetele, kuivõrd teatud hoolsuskohustuse ja lojaalsuskohustuse sätteid antud koosseis ei hõlma (puudutavad üksnes kohustusi seoses IRE lepingu turustamisega). Antud juhul ei ole peetud rikkumise tagajärge (klientide huvide ohustamine) niivõrd tõsiseks (võrdle näiteks nõustamise või lepingueelse teabe esitamise nõuete rikkumisega), et võimaldada 47  EELNÕU 20.05.2019 kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamist vajaliku hoolsuskohustuse või lojaalsuskohustuse rikkumise korral iga kindlustuslepingu vahendamise puhul. Siiski, nagu juba eelpool selgitatud, tuleneb IDD-st kohustus kõrge halduskaristuse kohaldamiseks IRE lepingu vahendamisel. Vastav koosseis on sätestatud KindlTS § 261¹. KindlTS täiendamine uue §-ga 261¹. Klientide huvide ohustamisel investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamise jaoks tuleb ette näha eraldi koosseis (mitte IRE lepingu puhul kohaldub § 261). Koosseisuga on hõlmatud KindlTS § § 177 lõikes 3 või §-s 184 sätestatud kohustused. Antud koosseisus ei ole peetud otstarbekaks viidetest loobuda, kuivõrd viidatav säte teeb viite omakorda komisjoni delegeeritud aktile, seetõttu ei pruugi rikkumise kirjelduses nimetatud aktile viitamine olla sätte sisu seiskohast eelistatum variant. Vastav sanktsioneerimise kohustus ja kõrge määra kohaldamine tuleneb IDD artiklist 33. KindlTS § 263 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiv koosseis näeb ette vahendajale kindlustuslepingu turustamisel §-des 192 ja 198 sätestatud nõuete rikkumise korral karistuse. Kuivõrd nimetatud rikkumised on kaetud eelnõus muudetava KindlTS §-ga 258, ei ole eraldi süüteo koosseisu säilitamine vajalik. KindlTS täiendamine §-ga 263¹. Uue paragrahviga täpsustatakse juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käibe käsitlust vastavalt IDD artikli 33 lõike 2 punktile 3 ja PRIIPi artikli 24 lõike 2 punktile e vastavalt. § 5. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muudatused Nagu juba eespool selgitatud, ei tulene krediidiandjatele ja -vahendajatele EL õigusest kohustust kohaldada kõrgeid rahalisi haldustrahve ning eelnõu neid ka ette ei näe. Samas ei saa kehtivat, juriidilisele isikule kuni 32 000 euro suurust rahatrahvi pidada finantsvaldkonnas tegutsevate ettevõtjate distsiplineerimiseks tõhusaks või proportsionaalseks. KAVS kohaldub sellistele krediidiandjatele ja- vahendajatele, kelle jaoks tarbijatele krediidi andmine (sh liising ja järelmaks) või vahendamine on ettevõtlustegevus (nende majandustegevus). Regulatsiooni üks peamisi eesmärke on olnud vastutustundliku laenamise põhimõte juurutamine, mis näeb ette nõuded krediidiandja ja -vahendaja juhtimisele, töötajate pädevustele, teadmistele ja tasustamisele. Regulatsioon töötati välja seoses laenuturul ilmnenud probleemide lahendamiseks. Eesmärgiks oli kiirlaenuturu korrastamine läbi tegevusloa nõude ja reklaamipiirangute, et kaitsta tarbijaid makseraskustesse sattumise eest vastutustundetu laenamise tagajärjel. Niisiis on KAVS järgi tarbijad erilise kaitse all, kuid sotsiaalsete eesmärkide kõrval vähem oluliseks ei saaks pidada avalikkuse huvi finantskeskkonna usaldusväärsuse tagamisel. Järelevalve sisseseadmine, samuti mõjusad haldusmeetmed ja väärteokaristused võimaldavad tõsta krediidipakkujate tegevuse kvaliteeti ja usaldusväärsust. Finantsturu reklaami järelevalvepädevus on Finantsinspektsioonil olemas kooskõlas ReKS §- ga 312. KAVS §-de 96–100 ning §-de 102 ja 103 muutmine. Eelnõuga nähakse ette võimalus KAVS §-des 96–100 ning §-des 102 ja 103 sätestatud süütegude korral kohaldada juriidilisele isikule kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi senise 32 000 euro asemel. 48  EELNÕU 20.05.2019 Teabe esitamata jätmise (KAVS § 96), olulise osaluse omandamise korra rikkumise (KAVS § 97), sisekontrollile või sise-eeskirjadele kehtestatud nõuete rikkumise (KAVS § 98), tegevuse edasiandmise nõuete rikkumise (KAVS § 100) kohta vaata selgitusi seletuskirja punktides 3.2. kuni 3.4. Selgitusi teabe esitamata ja avalikustamata jätmise kohta tehtud muudatuste kohta vaata käesoleva eelnõu seletuskirja punktis 3.1. Teabe esitamine (sh aruandluskohustus) on tegevusnõuete, sh tarbijakaitseliste nõuete täitmise sisukohast olulisel kohal, selle kohta vaata selgitusi ka seletuskirja punktis 3.1. Väärteokoosseisul on teabe esitamise nõude täitmise seisukohast oluline preventiivne roll. Sisekontrollile ja sise-eeskirjadele kehtestatud nõuete täitmise väärteokoosseis aitab tagada organisatsiooni nõuetekohast ülesehitust, mis on oluline nii usaldusväärse juhtimise (juhtide laitmatu reputatsioon, kutseoskus) ja jätkusuutliku tegutsemise (riskide juhtimine, sisemine kontroll) kui krediidi väljastamisel tarbija kaitsmise (maksevõime hindamine) aspektist. Olulise osaluse omandamise reeglistiku näol on KAVS-s tegemist samaväärse õigusraamistikuga, mis on kehtiv teiste avalik-õigusliku järelevalve all olevate finantsteenuste pakkujatele. Väärteokoosseis aitab tagada, et krediidiandjate ja -vahendajate aktsionäride ja osanike ring oleks läbipaistev igal ajahetkel, nõuded moodustavad osa tegevusloa andmise ja selle olemasolu eeltingimuse. Erisus olulise osaluse määras on selgitatav asjaoluga, et krediidiandjatel on võrreldes teiste finantsteenuste pakkujatega usaldatavuskriteeriumiks mitte niivõrd kapitalinõuete, vaid eelkõige teenuse ja tarbijakaitseline pool. Krediidivahendamise teenusega seotud tegevuse edasiandmisele esitavad nõuded sätestavad põhimõttena, et tegevuste edasiandmine on lubatud, kuid tagatud peavad olema piisava ülevaate omamine tegevuse läbiviimise kohta (sisekontrolli teostamine) ja tegevuse edasiandmine ei või takistada krediidi andmise või vahendamise jätkamist. Tegevuse võib edasi anda üksnes isikule, kes allub samuti Finantsinspektsiooni järelevalvele, v.a tehnilise iseloomuga tegevuse edasiandmine. KAVS § 102 (tarbija vara hoidmise nõuete rikkumine). Väärteokoosseisu eesmärgiks on tagada nõuete täitmist, mille eesmärgiks on krediidivahendaja käsutuses olevate tarbijate vahendite säilimine krediidivahendaja makseraskuste korral (vahendite kohta tuleb pidada eraldi arvestust). KAVS § 103 (välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse nõuete rikkumine). Regulatsiooni eesmärgiks on tagada, et ettevõtja üle säilib kontrolli teostamine, organisatsiooniline ülesehitus on nõuetekohane (struktuur ja juhtimine), kavandatav tegevus on jätkusuutlik (töökorraldus). Välisriigi äriühing peab Eestis tegutsemise korral järgima Eestis krediidi pakkumisele ja vahendamisele sätestatud nõudeid ning nende rikkumise korral järgneb vastutus väärteo eest. KAVS § 99 lõike 1 muutmine. KAVS § 99 (tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumine) lõikes 1 muudetakse viiteid KAVS vastavale kohustavale normile. Kehtivas sättes viidatakse seaduse §-dele 49 ja 50, mis ei ole korrektne. KAVS § 50 käsitleb tarbija andmete 49  EELNÕU 20.05.2019 töötlemist ning selles toodud töötlemise põhimõtete järgimine on Andmekaitse Inspektsiooni pädevuses. Krediidivõimelisuse hindamise kohustus ja sel eesmärgil krediiditoimiku pidamise kohustus tuleneb KAVS §-dest 48 ja 49. Maksevõime hindamisele seatud nõuete, sisemiste protseduurireeglite rikkumine toob kaasa kahjuliku tagajärje, mida ei ole võimalik heastada üksnes haldussunni meetmete rakendamisega. Näitena sellise praktika järgimine väikelaenude andmisel toob kaasa laenukohustuste suurenemise isikutel, kes ei pruugi olla võimelised oma kohustusi täitma, samuti ka oma õigusi tsiviilvaidluses kaitsma, kuna viimane on seotud täiendavate kulutustega. Sanktsioon on suunatud eelkõige krediidiandja või -vahendaja protseduurireeglite, metoodika rikkumisele, millist tuleb käsitleda turu toimimise hälbena ja mille tulemusena ei ole tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnatud. Vastava nõude rikkumisel kohaldub vastutus nii krediidiandjale kui -vahendajale. KAVS § 101 kehtetuks tunnistamine. KAVS§ 101 näeb ette karistuse krediidiandja või - vahendaja aktsionäri, osaniku, juhi, töötaja või krediidiandja või -vahendaja huvides tegutseva muu isiku poolt tarbija andmete ebaseadusliku avaldamise eest. Tegemist on isikuandmete kaitse alase rikkumisega, mille pädev kohtuväline menetleja on Andmekaitse Inspektsioon. § 6. Krediidiasutuste seaduse muudatused Tulenevalt pangandusdirektiivist ja kapitalinõuete määrusest peab olema krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes võimalik rakendada sanktsioone ja meetmeid, mis toimiksid mõjusa hoiatusvahendina. Haldusrikkumiste eest ette nähtud rahalised karistused (kõrgema määraga rahatrahvi kohaldamine) on sätestatud CRD artiklites 66 ja 67. Sellest tulenevalt ei saa pidada määruse ja direktiivi nõuete täitmiseks sobivaks üksnes sunnirahameedet. KAS § 104¹ lõiget 2 muudetakse ja täiendatakse lõikega 3, et viia juriidilisele isikule tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendatava sunniraha arvutamine juriidilise isiku käibe alusel kooskõlla CRD artikli 66 lõikega 2 ja artikli 67 lõikega 2. Lisaks täpsustatakse, et juhul kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, arvutatakse aasta kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande alusel, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtorgan. KAS §-st 104¹ jäetakse välja sunniaha ülemmäärad füüsilisele isikule (kuni 5000 eurot) ja juriidilisele isikule (kuni 32 000 eurot). Tegemist ei ole finantssektorile kohaste sunniraha määradega ega mõjuta seetõttu kõige efektiivsemal moel ettekirjutusi täitma. Kuna sunniraha suhtes kehtestatakse ülemmäärad, siis on tagatud, et sunniraha võib varieeruda sõltuvalt järelevalvesubjektist ja rikkumise iseloomust. KAS § 1347 usaldatavusnormatiivide rikkumise väärteokoosseisu muudetakse. Muudetud sõnastus katab pangandusdirektiivi (CRD) artikli 67 lõike 1 punktides j, k, l ette nähtud rikkumised (krediidiasutus ei hoia pidevalt likviidseid varasid, tema riskipositsioon ületab piirmäärasid, tema väärtpaberistamise positsiooni krediidirisk ei vasta tingimustele) ning tõstetakse väärteo eest ette nähtud rahatrahvi, mis on kehtivas seaduses oluliselt väiksem, kui seda eeldab direktiiv. Pangandusdirektiivi artikkel 67 lõike 2 kohaselt tuleb kohaldada halduskaristusi ja muid meetmeid, kui krediidiasutus või investeerimisühing: 50  EELNÕU 20.05.2019 - ei hoia korduvalt või pidevalt likviidseid varasid, rikkudes CRR artiklis 412 sätestatud likviidsuskatte nõuet; - riskipositsioon ületab piirmäärasid, mis on sätestatud CRR artiklis 395 (riskide kontsentreerumise piirmäärad); - väärtpaberistamise positsiooni krediidirisk ei vasta määruse artiklis 405 (emitendi säilitatud huvi) sätestatud tingimustele; - rikub pangandusdirektiivi artiklis 141 sätestatud väljamaksete piiranguid ehk teeb väljamakseid krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikele; - rikub juhtorganile esitatud nõudeid. KAS § 1347 usaldatavusnormatiivide rikkumise väärteokaristus hõlmab enamiku loetletud rikkumistest. Siiski ei ole väärteokaristust ette nähtud juhuks, kui krediidiasutus või investeerimisühing on lubanud saada või jääda juhtorganiks isikul, kes ei vasta talle seadusega esitatud nõuetele ning juhuks, kui krediidiasutus või investeerimisühing teeb väljamakseid krediidiasutuse või investeerimisühingu omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikele, mis on eelnõus hõlmatud koosseisuga KAS §-s 13420 . KAS § 1348 lõike 1 muutmine. Teabe esitamise ja avalikustamise nõuete rikkumise eest nähakse eelnõuga ette võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi. Selgitusi teabe esitamata ja avalikustamata jätmise süüteo koosseisu ühtlustamise kohta vaata ka käesoleva eelnõu seletuskirja punktis 3.1. CRD artikli 67 lõike 2 kohaselt tuleb kohaldada krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes halduskaristust ja muid meetmeid (ettekirjutus tegevuse lõpetamiseks ja sellest hoidumisest), kui ta ei täida kapitalinõuete määrusest (575/2013/EL) (edaspidi CRR või kapitalinõuete määrus) tulenevat aruandekohustust või ei esita teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet sama artikli lõike 1 punktide b, c ja e – i nimetatud nõuete täitmise kohta (teave olulise osaluse omandamise, omavahendite nõuete täitmise, suure riski kontsentreerumise, likviidsuse ja finantsvõimenduse määra kohta) või on saanud tegevusloa valeandmete esitamise teel (CRD Art 67 lg 1 p a). Samuti tuleb kohaldada halduskaristust, kui krediidi- või investeerimisühing ei täida talle kapitalinõuete määrusega pandud avalikustamiskohustust (CRD art 67 lg 1 p m). CRD artikli 67 lõike 2 punktide e–g kohaselt on sellisel juhul ette nähtud järgmised kõrge määraga karistused: - juriidilise isiku puhul halduskaristus kuni 10% ettevõtja eelmise majandusaasta aastasest netokäibest; - füüsilise isiku puhul halduskaristust kuni 5 000 000 eurot; - summa, mis vastab kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest rikkumisest, või kuni kahekordsele kahjule, mis on ära hoitud sellise rikkumise tulemusel, kui kõnealune kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata. Kui osutatud juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, võetakse asjaomase kogutulu arvutamisel aluseks konsolideeritud aastaaruanne. CRD-s fikseeritud ülemmäära juriidilise isikule ette nähtud ei ole (kuni 5 000 000 nähakse ette üksnes füüsilise isiku puhul). Vaatamata sellele võib ka juriidilise isiku puhul osutuda 51  EELNÕU 20.05.2019 vajalikuks ette näha fikseeritud rahatrahvimäär. See võib osutuda vajalikuks olukorras, kus käibepõhiselt arvutatav rahatrahv ei oleks rikkumise iseloomu ja ulatust arvestades proportsionaalne, seda eelkõige juhul, kui subjekt on tegutsenud alla aasta. Fikseeritud ülemmäär nähakse ette füüsilistele isikutele ettenähtud trahvisummas, s.o kuni 5 000 000 eurot. KAS § 1348 lõike 2, § 13411 lõike 2 ja § 13412 lõike 2 muutmine. Ebaõige või puuduliku teabe esitamine on hõlmatud KAS §-ga 1348. Eelnõuga muudetakse sellise teo rikkumise eest kohaldatava rahatrahvi määra, võimaldades edaspidi kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi CRD artikli 67 lõikes 2 etteantud määras. Muudatuse eesmärgiks on tagada EL-i õigusest tuleneva kõrgema määraga rahatrahvi kohaldamine Eesti õiguses. KAS §-s 13411 muudetakse karistuse määra. CRD artikli 66 lõike 2 punktid c–e näevad ette, et olulise osaluse omandamine või võõrandamine ilma, et sellest oleks inspektsioonile teatatud või selle omandamine hoolimata inspektsiooni vastuseisust on karistatav tegu, mille eest on ette nähtud kõrge määraga karistus. KAS-s § 13412 muudetakse rahatrahvi määra. Muudatuse eesmärgiks on tagada EL õigusest tuleneva rahatrahvi kohaldamine Eesti õiguses. Rikkumise koosseis katab CRD artikli 67 lõike 1 punkti d rikkumist, mille kohaselt peab olema karistatav, kui krediidiasutusel puudub artiklis 74 nõutav juhtimiskord. Krediidiasutuse organisatsioonilise ülesehituse nõudeid, nende olulisust ja rikkumise mõju finantssüsteemi toimimisele on selgitatud pikemalt käesoleva eelnõu seletuskirja punktis 3.4. KAS § 1349 tunnistatakse kehtetuks. Tegemist on nö oma aja ära elanud koosseisuga, mille eesmärgiks oli tagada praeguseks kehtetuks tunnistatud Eesti Panga poolt 1992. aastal kehtestatud arveldamise eeskirja täitmist. KAS-s arveldamise korra regulatsioon kui selline puudub. Maksete arveldamise korra rikkumise süüteo koosseisu asendavad: - MERAS § 1132 (eurodes tehtavate kreedit- ja otsekorralduste tehniliste ning äriliste nõuete rikkumine), millega on tagatud nn SEPA määruse (260/2012) artiklites 3–9 sätestatud nõuete rikkumine; - MERAS § 1133 (maksekaartide vahendustasude ja maksetehingute reeglite nõuete rikkumine) millega on tagatud kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude määruse (2015/751) artiklites 3–5, 8, 10 ja 12 sätestatud nõuete rikkumised. Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele ning makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumise koosseisud on sätestatud TKS-s. Vastav regulatsioon tuleneb võlaõigusseadusest ja seda kohaldatakse kõikide makseteenuse pakkujate suhtes. Kontode avamise (kliendisuhte loomise) ja pidamise (keeld pidada anonüümseid kontosid) regulatsioon tuleneb RahaPTS-st, mida kohaldatakse nii pankade kui makseasutuste ja e-raha asutuste suhtes. KAS §-s 13410 lõikes 2 muudetakse pangasaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest ette nähtud rahatrahvi määra. Siinkohal selgitame, et kaalutud on ka käesoleva süüteo koosseisu kehtetuks tunnistamist. Seda põhjusel, füüsilise isiku isikuandmete kaitse regulatsioon ja 52  EELNÕU 20.05.2019 rikkumise suhtes kohaldatavad meetmed tulenevad isikuandmete kaitse seadusest ja isikuandmete kaitse üldmäärusest40. Pangasaladusena ei käsitata andmeid mitte üksnes füüsiliste isikute (tarbijate) kohta, vaid ka juriidiliste isikute kohta, mistõttu ei oleks koosseisu välja jätmine põhjendatud. Juriidilisi isikute kohta käivate andmete ja nende kaitsmise küsimused ei ole andmekaitse valdkonnas reguleeritud. Kuivõrd kõikide KAS-s sätestatud väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on Finantsinspektsioon, tuleb ka pangasaladuse hoidmisega seotud rikkumised lugeda Finantsinspektsiooni pädevusse kuuluvaks, sealhulgas füüsiliste isikute andmete osas. Eelnõuga tõstetakse pangasaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest ette nähtud rahatrahvi, sest juriidilisele isikule üksnes kuni 32 000 euro suurust rahatrahvi ei saa pidada üldpreventiivse eesmärgi seisukohast kohaseks. Samuti muudetakse süüteokooseisu laiemaks. KAS § 88 ei näe ette üksnes kohustust pangasaladust hoida (lubamatu avaldamine), vaid ka kohustuse seaduses sätestatud juhul see avaldada. Seetõttu nähakse ette, et karistada saab ka pangasaladuse avaldamata jätmise eest, kui avaldamine oli seadusest tulenevalt kohustuslik. § 13411 lõike 1 ja § 13412 lõike 1 muutmise kohta vaata eespool KAS § 1348 lõike 2, § 13411 lõike 2 ja § 13412 lõike 2 muutmise selgituste juures. KAS §-s 13413 muudetakse välisriigi krediidiasutuse tegevuse suhtes esitatud nõuete rikkumise eest kohaldatavat rahatrahvi määra. Väärteo koosseis on finantssüsteemi toimimise seiskohast olulise tähendusega. Siseturu toimimise tagamiseks on vaja läbipaistvat ja ühtlustatut järelevalvet. Selle tagamiseks on kehtestatud eraldi regulatsioon, mis käsitleb päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuse vahelist koostööd ning liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelist piiriülest tegevust. Teenuse osutamisel välisriigis peab krediidiasutus järgima nii asukohariigi kui välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid. Teises lepinguriigis Eesti krediidiasutuse poolt teenuse osutamisele ning välisriigi krediidiasutuse tegevusele Eestis kohaldatakse vastavalt KAS § 19¹–22. Kehtib põhimõte, et nii filiaali asutamiseks kui teenuste osutamisel piiriüleselt teevad kahe riigi pädevad asutused (vastavad inspektsioonid) koostööd. Pädeval asutusel on õigus määrata tingimused, millele vastavalt välisriigi krediidiasutus peab oma teenuseid osutama ja milliseid nõudeid tema tegevuse suhtes rakendatakse. Kehtestatud nõuete täitmine on oluline eelkõige tõhusa järelevalvefunktsiooni teostamiseks ning tagab välisriigi krediidiasutuse tegevuse vastavuse selle riigi seadusele, kus krediidiasutus teenust osutab. Krediidiasutuse välisriigis tegevuse alustamise nõuete rikkumise suhtes on põhjendatud kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine. KAS § 13414 muutmine. Investeerimisriskiga hoiustamistehingu puhul on kohustus järgida PRIIP määruses sätestatud nõudeid, samuti on oluline järgida nõudeid, mis kaasnevad lepingu sõlmimisel asjakohasuse ja sobivuse hindamisega. Vastavad kohustused tulenevad KAS §-st 891. Kuivõrd nõuete aluseks on PRIIP määruses sätestatud kohustused, nähakse ette ka karistusmäärad vastavalt PRIIP-le. Investeerimisteenuste (investeerimisriskiga hoiustamistehingute) korral sobivuse ja asjakohasuse hindamise kohustused tulenevad krediidiasutustele VPTS §-st 23713. 40 Euroopa Parmandi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta. 53  EELNÕU 20.05.2019 KAS §-s 13415 muudatuse selgitust vaata KindlTS § 260 muutmise juures. KAS §-d 13417 ja 13418 tunnistatakse kehtetuks. KAS §-s 13417 väärteo koosseis ei ole enam asjakohane – KAS ei sisalda nõudeid investeerimispiirangute kohta. KAS § 13418 (menetlus) tunnistatakse kehtetuks ja sätestatakse uuest peatüki viimase paragrahvina (KAS § § 13423). KAS §-s 13419 muudetakse sanktsiooni määra juriidilisele isikule kuni 400 000 euro suuruse rahatrahvi kohaldamise võimaldamiseks, samuti parandatakse lõikes 1 viiteid KAVS §-le 48 ja 49, kuivõrd kehtiv süüteo koosseis viitab KAVS §-le 50, mis käsitleb andmete töötlemise nõudeid. KAS täiendatakse §-dega 13420–13423. KAS § 13420 nähakse ette süüteokoosseis omakapitali jaotamise piirangute rikkumise eest. Uus süüteokoosseis seisneb seaduse §-s 8650 sätestatud omavahendite jaotamise piirangute rikkumises. Nimetatud süüteo koosseis katab pangandusdirektiivi artiklis 141 sätestatud väljamaksete piirangute rikkumist (CRD art 67 lg 1 p n) ehk karistus juhuks, kui krediidiasutus teeb väljamakseid krediidiasutuse omavahenditesse kuuluvate instrumentide omanikele. KAS 12. peatüki täiendamine §-dega 13420 kuni 13423. KAS § 13420 omakapitali jaotamise piirangute rikkumise eest sanktsiooni kehtestamise kohustus ja kõrgete haldustrahvide kohaldamine tuleneb CRD artikli 67 lõike 1 punktist n ja sama artikli lõikest 2. Omakapitali jaotamise piirangud on sätestatud KAS §-s 8650. Piirangud omavahendite jaotamisele nähakse ette juhuks, kui krediidiasutus ei täida kombineeritud puhvri nõuet. KAS §-ga 13421 tagatakse PRIIP määruses sätestatud nõuete täitmine, sh nähakse ette PRIIP määruses sätestatud kõrgete määrade kohaldamine. Vastav kohustus järgida PRIIP määrusega põhiteabedokumendile esitatud nõudeid ning nõudeid lepingu sõlmimisel ja sobivuse hindamisel tulenevad KAS § 89 lõikest 12 ja §-st 89¹. Sobivuse hindamise ja lepingueelse teabe esitamise eesmärke ja sisu on avatud pikemalt KindlTS muudatuse juures (IRE lepingud). KAS § 13422. Uue paragrahviga täpsustatakse juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet KAS-i vastutuse peatüki tähenduses. Juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käibena käsitatakse juriidilise isiku aastast netokäivet, sealhulgas kogutulu, mis arvutatakse kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 316 (CRD art 67 (2) e). KAS §-s 13414 ja KAS § 13421 nõuete rikkumise korral tuleb juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet käsitada PRIIPi artikli 24 lõike 2 punkti e kohaselt. KAS § 13423 selgitusi vaata KAS § 13418 kehtetuks tunnistamise selgituste juures. § 7. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muudatused Makseteenuste ja e-raha teenuste valdkonna EL regulatsioon ei näe ette koosseise konkreetsete halduskaristuste kohta ega rahalisi haldustrahve. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366, makseteenuste kohta siseturul, artikli 103 kohaselt tuleb liikmesriigil tagada rikkumiste korral tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste rakendamine. 54  EELNÕU 20.05.2019 MERAS § 80 lõike 4 punktis 1 muutmine. Eelnõuga parandatakse viide likviidsetele ja madala riskitasemega instrumentidele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/49/EÜ on kehtetu, korrektne on viidata kapitalinõuete määruse (CRR) artiklile 336. MERAS § 106 muutmine. Eelnõuga muudetakse MERAS-s sätestatud sunniraha ülemmäära (kehtiv ülemmäär on 52 000 eurot), mida Finantsinspektsioonil on õigus kohaldada ettekirjutuse täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral. MERAS § 106 lõiget 2 muudetakse ja täiendatakse lõikega 3, et viia juriidilisele isikule tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendatava sunniraha arvutamine juriidilise isiku käibe alusel vastavusse EL-i õigusest tulenevate finantssektorile kehtestatud haldusmeetmete kohaldamise põhimõtetega. Lisaks täpsustatakse, et juhul kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud finantsaruandeid, arvutatakse aasta kogukäive viimase kättesaadava konsolideeritud raamatupidamise aruande alusel, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja juhtorgan. Sunniraha määrade ühtlustamine finantsvaldkonna eriseadustes tagab selle, et lisaks kõrgele rahatrahvile on ka muud haldusmeetmed tõhusad ja proportsionaalsed ettevõtja tegevuse ulatuse ja keerukusele ning eelkõige motiveerivad ettevõtjaid ettekirjutusi täitma. Kuna makseasutuste tegevust reguleeriva makseteenuste direktiivist (PSD2) ja e-raha asutuste tegevust reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/110/EÜ EL ei tulene otseselt kohustust kohaldada kõrgemaid rahatrahvi määrasid, siis on kõrgendatud ülemmääraga maksimaalse rahatrahvi kohaldamisel lähtutud põhimõttest, et direktiivist tulenevate tegevusnõuete rikkumiste puhul so teabe esitamise ja avalikustamise, olulise osaluse omandamise, usaldatavusnõuete ja organisatsioonilise ülesehituse regulatsiooni suhtes kohaldatakse pangandusdirektiivis ette nähtud rahatrahvi määrasid. Nimetatud rikkumise tagajärjed on piisavalt tõsised (võrdle näiteks kindlustuslepingu kohta teabe esitamata jätmisel kohaldatava rahatrahviga) ja kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine tasakaalustab rikkumisest loodetavat kasu saamist ning on makseasutuste ja e-raha asutuste (ja nende juhtide) suhtes heidutavad. Eelnõuga muudetakse makseteenuste direktiivist ja e-raha direktiivist üle võetud nõuete rikkumise eest ette nähtud rahatrahve. MERAS §-s 107 (teabe esitamata jätmine), §-s 108 (olulise osaluse omandamise korra rikkumine), §-s 109 (sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine), §-s 110 (teenusega seotud tegevuse edasiandmise kohustuse rikkumine), §-s 111 (juhi kohustuste rikkumine), §-s 112 (usaldatavusnõuete rikkumine), §-s 114 (kliendi vara hoidmise ja kaitse nõuete rikkumine) ja §-s 116 (välisriigi makseasutuse ja e-raha asutuse tegevuse nõuete rikkumine) tõstetakse kehtivat rahatrahvi määra, kuivõrd juriidilisele isikule ette nähtud rahatrahv summas kuni 32 000 eurot ei ole direktiivis sätestatud eesmärke täitvaks karistuseks. MERAS § 107 lõikes 1 muudetakse teabe andmise ja avalikustamise koosseisu süüteo kirjeldust. Selgitusi teabe esitamata ja avalikustamata jätmise kohta tehtud muudatuste juurde vaata käesoleva eelnõu seletuskirja punktis 3.1. MERAS § 107 lõike 2 ja § 108 lõike 2 muutmine. Eelnõuga nähakse teabe esitamata jätmine ja olulise osaluse omandamise korra rikkumine (§ 108) ette kõrgendatud ülemmääraga 55  EELNÕU 20.05.2019 rahatrahvi kohaldamine CRD artiklis 66 ette nähtud määras. Kehtivat rahatrahvi määra (kuni 32 000 eurot) ei saaks pidada proportsionaalseks ega piisavaks direktiivist tulenevate eesmärkide täitmisel. Määra kehtestamise kohta vaata selgitust ka MERAS § 106 juures. MERAS 108 lõikes 1 muudetakse kehtivat rahatrahvi määra. Selgitust määra kohta vaata ka MERAS § 106 muutmise juures. MERAS § 109 lõigete 1 ja 2 muutmine. Eelnõuga muudetakse rahatrahvi määra (vaata selgitusi MERAS § 106 juures) ning sõnastatakse konkreetsemaks karistatava teo kirjeldust. Kehtiv sõnastus näeb ette karistuse sise-eeskirjade või sisekontrolli kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest. Uue sõnastuse kohaselt on väärteoga hõlmatud sise-eeskirjade või sisekontrolliks vajalike meetmete kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumine, mis on senisest täpsem ja selgem. MERAS § 110 muutmine. Eelnõuga nähakse ette karistus üksnes teenusega seotud tegevuse edasiandmise kohustuse rikkumise kohta, kuivõrd teenuse osutamisega seotud kliendile teabe ja selgituste andmise nõuete rikkumine on juba kaetud muu koosseisuga. Rahatrahvi määra tõstmise kohta vaata selgitust MERAS § 106 muudatuse juures. MERAS-t täiendatakse uue §-ga 1101, millega nähakse ette süüteokoosseis seaduses sätestatud vastutuskindlustuse või garantiilepingu sõlmimise kohustuste rikkumise eest. Viimati nimetatud kohustus tuleneb kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatele PSD2-st. Tegemist on tegevusloa eeltingimusega. MERAS-e kohaselt ei ole üksnes kontoteabe teenuse ja makse algatamise teenuse pakkujatele sätestatud kohustust hoida omavahendeid samal määral nagu ülejäänud makseteenuste puhul. Omavahendite hoidmise kohustust asendab MERAS §-s 637 sätestatud vastutuskindlustuse või garantii sõlmise kohustus. Seaduses sätestatud tingimustele vastava vastutuskindlustuse olemasolu on oluline eeltingimus eelnimetatud teenuseid osutava makseteenuse pakkuja tegevuse alustamiseks ja teenuse osutamiseks. Nii võib inspektsioon tegevusloa kehtetuks tunnistada omavahendite ebapiisavuse korral ja vastutuskindlustuse kohustuse täitmata jätmise tõttu. Oluline on, et seadusest ei puudu ka vastav väärteokoosseis, mis tagaks vastutuskindlustuse sõlmimise kohustust ja vastutuskindlustustele seatud tingimuste täitmist. Eelnõuga nähakse ette väärteokoosseis vastutuskindlustuse või garantii mittesõlmimise või selle seaduses sätestatud tingimustele mittevastavuse eest. Kohustuse mitte täitmine või mittenõuetekohane täitmine seab ohtu teiste makseteenuste pakkujate ja makseasutuse klientide huvid, kelle nõuded võivad seeläbi jääda rahuldamata. MERAS § 111 muutmine. Kehtivas sõnastuses näeb väärteokoosseis ette karistuse makseasutuse ja e-raha asutuse juhi poolt seaduse §-s 47 sätestatud kohustuste rikkumise eest, millega kaasnes makseasutuse või e-raha asutuse või tema klientide huvide kaitseta jätmine või selle oht. Vaatamata sellele, et nõuded ei ole kehtestatud juriidilise isikule (vrd KindlTS § 96), vaid makseasutuse ja e-raha asutuse juhile, ei ole millegagi põhjendatav, et juhi kohustuste rikkumise eest ei ole ette nähtud juriidilise isiku vastutust. Eelnõuga nähakse ette ka juriidilise isiku vastutus juhi kohustuste rikkumise eest. MERAS § 47 lõiked 5–8 sätestavad makseasutuse ja e-raha asutuse juhi ja töötaja kohustuse tegutseda vajaliku kompetentsusega, lähtudes klientide huvidest, seejuures andes kliendile nõuetekohast teavet makseteenuste kohta. Juhtide 56  EELNÕU 20.05.2019 ja töötajate kohustuseks on vältida huvide konflikti ning juhil on kohustus tagada makseasutuse või e-raha asutuse nõuetekohase organisatsioonilise ülesehituse proportsionaalselt tegevuse keerukusele, ulatusele ja laadile. Kehtiv § 111 süüteokoosseis näeb erisubjektina ette makseasutuse või e-raha asutuse juhti, kellele on MERAS §-st 47 tulenevalt ette nähtud ka vastav tegutsemiskohustus. MERAS §-s 47 tuleneb kohustus ka makseasutuse ja e-raha asutuse töötajale, kuid väärteo koosseisus on erisubjekti nimetamisest loobutud. Selle kohta vaata selgitusi ka punkti 3 sissejuhatavas osas. Reeglina saab töötaja olla täideviimise skeemis vaid teo faktiline toimepanija ning tema tegu ei saaks tulenevalt KarS §-st 14 omistada juriidilisele isikule, siiski teatud juhtudel võimaldab riigikohtu praktika omistada juriidilisele isikule ka tavatöötaja tegu. MERAS §-s 112 täpsustatakse koosseisu ja nähakse ette kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamise võimalus. Kehtivas sõnastuses moodustab koosseisu seaduse 8. peatükis ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud usaldatavusnõuete rikkumine. Eelnõuga täpsustatakse, et karistatakse seaduses sätestatud omavahendite nõuete või omavahendite arvutamise nõuete rikkumist. Eesmärgiks on muuta karistatav tegu konkreetsemaks ja seeläbi ka selgemaks. Seejuures ei aita koosseisu sisu täpsemaks muuta asjaolu, et viidatakse MERAS 8. peatükile, kust nimetatud nõuded tulenevad, mistõttu võrreldes kehtiva muudatusega on viitamisest loobutud. MERAS § 113 muutmine. MERAS § 113 muudatus seisneb süüteo koosseisu täpsustamises. Nimelt, ei sisaldada MERAS arvelduste korda kui sellist, küll aga kohustust kasutada makseasutuse poolt hoitavaid maksekontosid üksnes maksetehingute täitmiseks (MERAS § 5 lg 3). Arvelduste korra kohta vt. selgitusi ka eelnõu KAS § 1349 juures. Kontode avamise (kliendisuhte loomise) ja pidamise (keeld pidada anonüümseid kontosid) regulatsioon tuleneb RahaPTS-st, mida kohaldatakse nii pankade kui makseasutuste ja e-raha asutuste suhtes. MERAS § 1132 lõike 2 ja § 1133 lõike 2 muutmine. MERAS § 1132 ja § 1133 süüteokoosseisud seisnevad nn SEPA määruse ja vahendustasude määruse nõuete rikkumises. Nimetatud määrused ei näe ette kõrgeid rahatrahve. Siiski, ei saa SEPA maksete tõrgeteta ja regulatsiooni ühetaolise kohaldamise tagamise eesmärgil pidada kohaseks juriidilisele isikule üksnes kuni 32 000 euro suuruse rahatrahvi määramise võimalust. SEPA määruse kontekstis on oluline tagada maksete tõrgeteta ja efektiivne toimimine. Eelnõuga nähakse ette EL otsekohalduva SEPA määruse artiklites 3–9 ja vahendustasude määruse artiklites 3–5, 8, 10 ja 12 sätestatud nõuete rikkumise korral kõrge määraga rahatrahvi kohaldamise õigus. MERAS § 114 muutmine. MERAS § 114 sätestab süüteokooseisu kliendi vara hoidmise ja kaitse nõuete rikkumise eest. Kliendi huvide kaitsmise seisukohalt on põhjendatud, et ka nimetatud rikkumise suhtes kohaldataks kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi määra. Klientide huvide kaitse on EL õiguses keskse tähendusega ning nimetatud rikkumisi ei saaks ära hoida üksnes mittekaristuslike haldusmeetmetega. MERAS- st tulenevad kliendi vara kaitsmise nõudeid kohaldatakse nii makseasutustele kui e-raha asutustele. Erisubjekti kaotamise selgitusi vaata ka seletuskirja punkti 3 sissejuhatavas osas. Koosseisu sisu ehk karistatava teo kirjelduses on viidatud konkreetsele seaduse paragrahvidele, millest kohustused tulenevad. Selliselt on koosseisu kohaldamisala selgem ja eelduslikult ka piiritletum. 57  EELNÕU 20.05.2019 MERAS § 115 tunnistatakse kehtetuks. Nimekaitse nõuete rikkumise eest väärteokoosseisu ettenägemine ei ole otstarbekas ega ka vajalik. Analoogset kooseisu ei ole ka teistes finantsvaldkonna seadustes. Nimetatud nõuete eiramist saab tagada ettekirjutuse tegemisega. Juhul, kui rikkumisega kaasneb ka tegevusloata tegutsemine, vastutab isik kuriteo koosseisu järgi. MERAS §-s 116 tõstetakse juriidilise isikule kohaldatavat maksimaalset karistusmäära seniselt 32 000 eurolt 400 000 euroni, kui rikutakse välisriigi makseasutuse või e-raha asutuse tegevuse suhtes kehtestatud nõudeid. Regulatsiooni eesmärgiks on tagada, et ettevõtja üle säilib kontrolli teostamine, organisatsiooniline ülesehitus on nõuetekohane (struktuur ja juhtimine) ja kavandatav tegevus on jätkusuutlik (töökorraldus). MERAS § 116¹ tunnistatakse kehtetuks. Investeerimispõhimõtete rakendamine on osaks kliendi vara kaitsmise ja hoidmise kohustusest ning selle rikkumise koosseis on kaetud MERAS §-ga 114. MERASe täiendamine §-ga 1162. Uue paragrahviga täiendatakse juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käibe tähendust MERAS 13. peatüki tähenduses. Vastavalt CRD artikli 67 lõike 2 punktile e käsitatakse juriidilise isiku käibena aastast netokäivet. § 8. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muudatused RahaPTS § 62 lõike 2 punkti 1 ja 2 muutmine. Eelnõuga viiakse sunniraha säte kooskõlla AMLD IV artiklis 59 sätestatud haldusmeetmetega. Eelnõuga nähakse ette, et sunniraha võib määrata ka kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel ära hoitud kahjule vastavas summa, kui sellist kasu või kahju on võimalik kindlaks teha. RahaPTS § 81 lõike 2 muudatus tehakse Eesti Standardikeskuse ettepanekul. IBAN (inglise keeles international bank account number) on Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni poolt kindlaks määratud standardile ja standardile EVS 876:2016 vastav rahvusvaheline konto tunnus, millega üheselt identifitseeritakse konkreetne konto liikmesriigis. RahaPTS § 82 lõikes 1, § 83 lõikes 1, § 88 lõikes 1, § 91 lõikes 1, § 92 lõikes 1, § 93 lõikes 1 ja § 94 lõikes 1 ning § 82 lõikes 2, § 83 lõikes 2, § 84 lõikes 2, § 85 lõikes 2, § 86 lõikes 2, § 87 lõikes 2, § 88 lõikes 2, § 89 lõikes 2, § 90 lõikes 2, § 91 lõikes 2, § 92 lõikes 2, § 93 lõikes 2, § 94 lõikes 2 ja § 96 lõikes 2 muudetakse kehtivaid rahatrahvi määrasid, viies need vastavuse AMLD IV rikkumiste eest ettenähtud kõrgete rahatrahvi määradega. RahaPTS §-ga 82–94 on kaetud AMLD IV artikli 59 lõikes 1 nimetatud rikkumised. Käesoleva eelnõuga tehakse eelnimetatud paragrahvides muudatused, et võimaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamist vastavalt AMLD IV artikli 59 lõikes 3 toodud määradele. 58  EELNÕU 20.05.2019 Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega41 üle võetud AMLD IV (459SE) kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et kohaldatavad karistused hõlmaksid selliste nõuete rikkumisi nagu hoolsusmeetmete rakendamine, andmete säilitamine, kahtlastest tehingutest teatamine ja kohustatud isikute sisekontroll (AMLD IV art 59 (1)). Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu juurde koostatud seletuskirjas märgitakse, et Eesti kehtiv õiguskord on rahapesu ja terrorismi rahastamise preventiivsete meetmete rakendamata jätmise eest karistuste kehtestamisel liberaalsem kui paljud teised riigid. Kuni 27.11.2017 kehtinud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse 7. peatükis sätestatud karistuste määrad ei vastanud kaitstavate õigushüvede olulisusele ja ei mõjutanud süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnõuga muudeti juriidilisele isikule kohaldatava rahatrahvi ülemmäära, maksimaalse võimaliku määrani, so. kuni 400 000 eurot. Rahatrahvi ülemmäära tõstmine on vajalik arvestades käesoleva seaduse eesmärke ja selle alusel kaitstud avalike huvide olulisust. AMLD IV artikli 58 kohaselt peavad liikmesriigid sätestama siseriiklikes õigusaktides tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad halduskaristused. Liikmesriikides on kohaldatavad halduskaristused väga erinevad. Selline erinevus kahjustab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks tehtavaid pingutusi ning killustab liidu tasandil võetavaid meetmeid. Seetõttu nähakse AMLD IV artikli 59 lõikes 3 ette, et liikmesriigid tagavad erandina lõike 2 punktist e, et juhul kui kohustatud isik on krediidiasutus või finantseerimisasutus, võib kohaldada kõrgemaid halduskaristusi, mis juriidilise isiku puhul on kuni 5 000 000 eurot või kuni 10% käibest ning füüsilise isiku puhul kuni 5 000 000 eurot; samuti võib kohaldada rahalist halduskaristust, mis on vähemalt sama suur kui kahekordne kasu, mis saadi õigusrikkumise tulemusel. RahaPTS § 84 lõike 1, § 85 lõike 1, § 86 lõike 1, § 87 lõike 1, § 89 lõike 1 ja § 90 lõike 1 muudatused. Eelnimetatud koosseisudes tehakse väärteokoosseisudes muudatused, millega jäetakse välja kohustuste täitmise eest vastutavad isikud. KarS § 12 lõike 1 kohaselt on süüteokoosseisu toimepanija täideviija ja osavõtja, väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine. Seega puudub põhimõtteliselt vajadus süüteokoosseisudes loetleda rikkumise eest vastutavaid isikuid. Koosseisus nimetatud isiku ehk erisubjekti lisamisega kaasneb ka oht, et karistatavete isikute ring saab piiratum ja hõlmamata jäävad mistahes erandjuhtudel vastutavad isikud. Oluline on, et karistada saaks nii juriidilisi kui füüsilisi isikuid, sõltumata sellest, kas rikkujaks on juriidiline või füüsiline isik, sh töötaja. Lisaks tuleb silmas pidada, et tegevusetuse eest vastutab isik üksnes juhul, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Seetõttu on mõistlik piirduda koosseisus üksnes teo kirjeldusega. Juhul, kui kohustavas normis on vastutavad isikud nimetatud, on koosseisus nimetatud ka isik, kes on seaduse järgi teo eest vastutav (nt RahaPTS § 95). Näiteks, RahaPTS §-s 82 võetakse väärteo toimepanijana vastutusele juriidilise isiku kõrgema taseme esindaja, so juhatuse liige, kui ta annab korralduse mitte rakendada hoolsusmeetmeid, riskihinnangut, protseduurireegleid või sisekontrollieeskirja. Selleks, et 41 Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu (459SE) seletuskiri on kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fb03e20e-caf7-463d-9b60- ddf6021742b2/Rahapesu%20ja%20terrorismi%20rahastamise%20tõkestamise%20seadus 59  EELNÕU 20.05.2019 karisust ei laiendataks lepingupoolele, kes ei ole kohustatud isikuks, on mõistlik säilitada koosseisus isikud, kelle poolt rikkumine peab olema sooritatud, näiteks RahaPTS § 88 lõige 1. RahaPTS § 90 lõikes 1 muudetakse kehtiva kooseisu sõnastust, kuid seda mitte sisuliselt. Nimelt seisneb karistatav tegu tegevuse edasiandmise kohta kehtestatud keelu rikkumises, niisiis sõnastatakse vastavalt ümber ka süüteokoosseisu kirjeldus. RahaPTS § 94 lõike 1 muutmine. Andmete registreerimise ja säilitamise kohustuse rikkumise väärteokooseisu sõnastust täpsustatakse. Kehtiva sõnastuse kohaselt väärteovastutusele võtmiseks peab üheaegselt esinema nii andmete registreerimise kui andmete säilitamise kohustuse rikkumine. Sõnastust muudetakse selliselt, et edaspidi saab vastutusele võtta ka juhul, kui rikutud on andmete registreerimise või säilitamise kohustust. RahaPTS täiendamine §-ga 941. Praktikas on probleemne tegevusloaga ettevõtete käitumine juhatuse liikmete ja osaluste muutmisel. Sisuliselt ei toimi majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse eesmärk, et ettevõtted teavitaksid oma muutmise plaanidest ette ning teostaksid muudatuse alles pärast RABilt nõusoleku saamist. Tihti esitatakse muutmise teade alles pärast muudatuse teostamist, kusjuures RABil pole sanktsioonimeetmeid selliste ettevõtete korrale kutsumiseks. Majandustegevuse muutmise kavatsuse teatele dokumentide lisamise ja majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest teatamise kohustuse rikkumise eest kehtestatakse ettevõtjale väärteokaristus kuni 400 000 eurot. Nimetatud meede on vajalik, kuna vastasel juhul on oht, et kasutatakse ära olukorda, et asjaolude muutumisest teatamata jätmine ei too kaasa tõsisemaid tagajärgi. Antud karistust saaks rakendada, kui majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest ei teatata RABile vähemalt 30 päeva enne kavandatavat muutmist. Vajaliku sanktsiooni/meetme olemasolu on vajalik, kuna vastasel juhul saavad näiteks kurjategijad asuda juhatuse liikmeks/omanikuks/kasusaajaks jne jättes muudatusest majandushaldusasutusele teatamata, kuna mitteteatamine ei too kaasa karistust. RahaPTS § 95 lõike 2 muutmine. Kehtiv süüteokoosseis ei tulene otseselt AMLD IV-st, kuid sellega tagatakse seaduses sätestatud hoolsusmeetme, s.t tuvastada tegelik kasusaaja, kohaldamine. Tagamaks, et aktsionärid ja osanikud esitaksid tegeliku kasusaaja andmed juriidilise isiku juhatusele, tõstetakse teabe mitteesitamise eest ettenähtud väärteovastutuse trahvimäära, kuna juriidilisele isikule kuni 32 000 euro suuruse rahatrahvi kohaldamist ei saaks pidada proportsionaalseks ega tõhusaks võrreldes teiste RahaPTS süüteokoosseisudega. Seetõttu nähakse eelnõuga ette §-s 95 juriidilise isiku puhul võimalus kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi. Eraõiguslike juriidiliste isiku osanike, aktsionäride ja liikmete kohustus teavet esitada tuleneb RahaPTS §-st 76. RahaPTS § 96 lõike 1 muutmine. Kehtiv säte näeb ette süüteokoosseis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 2015/847 kehtestatud makseteenuse pakkuja kohustuste rikkumise eest. Nimetatud määruse artikli 18 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et halduskaristused ja haldusmeetmed hõlmavad AMLD IV artikli 59 lõigetes 2 ja 3 sätestatud halduskaristusi ja -meetmeid, mida kohaldatakse määruse 2015/847 rikkumiste eest. Seega tuleb määruses 2015/847 kehtestatud makseteenuse pakkuja kohustuste rikkumise eest ette näha võimalus kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi AMLD IV toodud määrades ka füüsilisele isikule. 60  EELNÕU 20.05.2019 RahaPTS täiendamine §-ga 96¹. Uue sättega täpsustatakse juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet RahaPTS 10. peatüki tähenduses vastavalt AMLD IV artikli 59 lõike 3 punktile a. § 9. Reklaamiseaduse muudatused ReKS §-de 33 ja 35 täiendamine uue lõikega 3. RekS § 33 lõikes 3 ja § 35 lõikes 3 nähakse ette juriidilisele isikule kuni 400 000 euro suuruse trahvimäära kohaldamise võimalus. Tegemist on finantsteenuste reklaamiga, mistõttu kehtivaid trahvimäärasid (maksimaalselt 10 000 ja 50 000 eurot) ei saa pidada finantsasutustele proportsionaalseks ega heidutavaks. Reklaam mõjutab klienti ka finantsteenuse tarbimisel. EL-i finantsvaldkonna regulatsioonis on kliendi huvide kaitse olulisel kohal. Seatakse eesmärgiks, et klient saab teha teadliku ja kaalutletud otsuse siis, kui talle esitatav teave on piisav, tõene ja arusaadav ning ei tekita väära ettekujutust finantsteenusest või -tootest. Nendele tingimustele peab vastama kogu kliendile esitatav teave, sealhulgas reklaam. RekS täiendamine uute §-dega 33¹ ja 35¹. IDD (kindlustustoodete turustusdirektiiv) artikli 33 lõike 1 punkti e ja lõike 2 kohaselt on kõrgete haldustrahvidega hõlmatud IDD V ja VI peatükis sätestatud turustusreeglite rikkumised. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu (IRE leping) reklaamile tulenevad nõuded IDD V peatüki artiklist 17, mille kohaselt turustaja poolt klientidele või potentsiaalsetele klientidele suunatud teave, sealhulgas reklaam, peab olema õige, arusaadav ja ei või olla eksitav. Reklaamteated peavad olema eristatavad muust teabest, mida turustaja on kohustatud kliendile esitama. Eelnimetatud põhimõtted on sätestatud RekS §–des 3 ja 4. Seega tuleneb IDD-st otseselt reklaamile esitatavete nõuete rikkumise korral sanktsioneerimise kohustus, sh on ette nähtud kõrgem rahatrahv. Käibe arvutamine (uus § 35¹) toimub vastavalt IDD artikli 33 lõike 2 punkti e alapunktile (i). RekS muutmisel on kaalutud võimalust kohaldada kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ka teiste finantsteenuste reklaami nõuete ja piirangute rikkumisel eelkõige seetõttu, et klientide huvid peaksid olema samaväärselt kaitstud iga finantskohustusi kaasa toova lepingu reklaami korral. IDD –s on sanktsiooni kohaldamine oluliselt piiratum ehk hõlmab sisuliselt RekS §-s 3 ja 4 sätestatud rikkumisi. Seetõttu loobuti kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamisest reklaami üldnõuete ja piirangute rikkumisel. § 10. Tarbijakaitseseaduse muudatused TKS § 65 lõike 2 muutmine. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi Tarbijakaitseamet) on käesoleva eelnõu menetlemise ajal juhtinud tähelepanu, et VÕS § 725 lõikes 9 sätestatud tasu võtmise keelu korral on piiratud võimalused ettekirjutuse tegemiseks, samuti puudub võimalus keeldu eiranud isiku suhtes väärteomenetluse algatamine. Tarbijakaitseameti ettekirjutuse tegemise õigus VÕS-s sätestatud kohustuse rikkumiste eest tuleneb TKS § 65 lõikest 2. Muudatuse eesmärgiks on tagada VÕS § 725 lõikes 9 sätestatud tasu võtmise keelu korral õigus teha ettekirjutus ja kohaldada sunniraha. Maksekaardi kasutamise eest täiendava tasu võtmise keeld tuleneb makseteenuste direktiivist (PSD2). 61  EELNÕU 20.05.2019 Tegemist ei ole makseteenuse pakkuja kohustusega, vaid tasu võtmise keeld on suunatud makse saajale (kaupmehele). TKS § 70 täiendamine lõikega 3. TKS kohaselt Finantsinspektsiooni seaduses nimetatud finantsjärelevalve subjektide puhul on lisaks Tarbijakaitseametile TKS §-s 70 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja ka Finantsinspektsioon. TKS § 70 täiendatakse lõikega 3, mille kohaselt saab inspektsioon kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi, kui rikkumine on toime pandud finantsjärelevalve subjekti poolt. TKS § 71 lõikes 2, § 72¹ lõikes 2, § 722 lõikes 2 ja § 72³ lõikes 2 muudetakse juriidilisele isikule kohaldatavat rahatrahvi määra. TKS §-s 72¹ korrigeeritakse paragrahvi pealkirja, viies selle vastavusse sätte sisuga (süüteo koosseis näeb ette üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumise). Põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele ning makseteenuse üleviimisele esitatud nõued tulenevad VÕS-st. Vastav regulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2014/92/EL, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta. Nimetatud direktiiv ei näe ette kõrgeid haldustrahve. Nõudeid kohaldatakse kõikide makseteenuse pakkujate suhtes. Käesoleva eelnõu eesmärgiks on rahatrahvide määrade ühtlustamine kõikides finantsvaldkonna eriseadustes ja sätestada trahvimääraks läbivalt kuni 400 000 eurot. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/92/EL, maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta, on üle võetud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (vastu võetud 14.12.2016)42. Ka nimetatud direktiivi artikkel 26 kohustab liikmesriiki ette nägema karistused, mida kohaldatakse direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, kuid konkreetseid määrasid direktiiv ette ei anna. Eelnimetatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega täiendati TKS-st uute koosseisudega §-de 72¹, 722, 72³ näol. TKS täiendamine §-ga 741. Uus säte võimaldab Tarbijakaitseametil algatada väärteomenetlus, kui kaupmees on rikkunud VÕS § 725 lõikes 9 sätestatud makseinstrumendi, so maksekaardi kasutamise eest täiendava tasu võtmise keeldu. Nagu juba TKS § 65 muutmise juures on selgitatud, tegemist ei ole makseteenuse pakkujale (näiteks pank) suunatud kohustusega. Nimetatud tasu võtmise keeldu kohaldatakse makse saaja suhtes (nt. kaupmees, kes võimaldab kaupade eest tasumist deebetkaardiga). Kuna keeldu ei kohaldata finantsjärelevalve subjekti suhtes, siis on kohane, et juriidilisele isikule kohaldatava rahatrahvi suurus jääks kuni 32 000 euro piiresse. Tarbijakaitseamet on juhtinud tähelepanu, et nimetatud tasu võtmise kohta on laekunud mitmeid kaebusi, kus on tuvastatud keelu rikkumine. Tarbijakaitseamet on teinud ettepaneku täiendada tarbijakaitseseadust ja võlaõigusseadust, et tagada vajalike meetmete 42 Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (321SE) ja seletuskiri on kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6b6c934b-9b9c-4328-b49f- 1a7c0b4ec23e/Võlaõigusseaduse%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20mu utmise%20seadus 62  EELNÕU 20.05.2019 rakendamine edasiste rikkumiste ärahoidmiseks ja rikkumise toime pannud isikute suhtes väärteomenetluse algatamine. Kuna tegemist on makseteenuste direktiivis sätestatud nõudega, peab olema tagatud ka selle nõude täimine haldusmeetmete ja proportsionaalsete karistustega. Ettekirjutusega saab nõuda rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist, seega on tegemist tulevikku suunatud meetmega. Väärteovastutuse rakendamine on põhjendatud juhul, kui rikkumist ei ole võimalik haldussunniga korvata, st tasu võtmisega on saabunud kahjulik tagajärg tarbijale. Väärteokoosseisul on kauplejale lisaks hoiatav ja edasise käitumise suhtes ennetav toime. TKS § 74 lõike 3 muutmine. VÕS-ga reguleeritud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele, maksekontoga seotud tasude läbipaistvusele ja võrreldavusele ning makseteenuse üleviimisele esitatud nõuete rikkumiste kohtuväliseks menetlejaks on Tarbijakaitseamet. TKS §-ga 74¹ sätestatud rikkumise korral on kohtuväliseks menetlejaks samuti TKA. § 11. Väärtpaberite registri pidamise seaduse muudatused EVKS § 40 lõike 5 täiendamine. Muudatusega täiendatakse § 40 lõikes 5 sätestatud määruse (EL) nr 909/2014 artiklis 63 sätestatud nõuete rikkumisest tuleneva Finantsinspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendatava sunniraha ülemmäära. Edaspidi on tulenevalt sama määruse artikli 63 lõike 2 alapunktist e võimalik kohaldada sunniraha ka kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule, kui sellist kasu on võimalik kindlaks teha. EVKS § 462 lõike 1 muutmine. Eelnõuga tõstetakse kohustusliku aruande, dokumendi või teabe esitamata jätmise eest kohaldatavat trahvimäära, võttes aluseks CSDR-s sätestatud rahalise karistuse määra. Teabe esitamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise süüteo koosseisu ühtlustamist ja süüteo eest kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamist on põhjendatud eelnõu punktis 3.1. CSDR on üle võetud Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega43. Nimetatud muutmise seadusega täiendati EVKS §-ga 466, millega sätestati süüteokoosseis CSDR artiklites 16, 25–30, 32–35, 37–41, 43–54 ja 59 keskdepositooriumle või krediidiasutusele sätestatud nõuete rikkumise eest. Karistuse määramine nimetatud kohustuste rikkumise eest tuleneb CSDR artikli 63 lõikest 1. Eelnimetatud eelnõu menetlemise ajal puudus võimalus kohaldada CSDR-s sätestatud rikkumiste eest kõrgendatud ülemmääraga karistust. Vastavalt CSDR artikli 63 lõikele 2 tuleb liikmesriikidel artiklis 63 osutatud õigusrikkumiste korral kohaldada muu hulgas kõrge määraga halduskaristusi järgmiselt: - juriidilise isiku puhul kuni 20 000 000 eurot või kuni 10% tema käibest; - füüsilise isiku puhul kuni 5 000 000 eurot; 43 Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (428SE) ja seletuskiri on kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/cec5e4d6-98a5- 4016-965a- c151c9e94354/Eesti%20väärtpaberite%20keskregistri%20seaduse%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduva lt%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus 63  EELNÕU 20.05.2019 - samuti peab olema võimalus kohaldada rahalist karistust kuni kahekordsele kasule vastavas summas, mis on saadud sellise õigusrikkumise tulemusel, kui kasu on võimalik kindlaks määrata. EVKS § 462 lõike 2 ja § 466 lõike 2 muutmine. Käesoleva eelnõuga muudetakse süüteo eest kohaldatava karistuse määra, et võimaldada CSDR artikli 63 lõikes 2 sätestatud rahalise karistuse kohaldamist. Määra muutmise selgitust vaata ka § 462 lõike 1 muutmise juures. EVKS §-s 463 loobutakse süüteo koosseisus isikute nimetamisest, kes tegutsevad kontohalduri huvides, täpsustatakse süüteo koosseisu, ja muudetakse kehtivad rahatrahvi määra viies see CSDR-ga kooskõlla. Isikud, kelle tegevust saab juriidilisele isikule omistada, on sätestatud KarS §-s 14. Süüteokoosseisus viidatud kogumispensionide seaduse sätete kohase täitmise eest on vastutav kontohaldur (kohustust ei tulene kontohalduri töötajale või muule isikule, kes võib kontohalduri huvides tegutseda). Sätte eesmärgiks on tagada isikule kohustusliku kogumispensioni avalduse tegemisel igakülgne teave kõigi registreeritud pensionifondide kohta. Avalduse tegemise eest võetav tasu ei tohi mõjutada pensionifondi valiku tegemist, mistõttu ei ole lubatud sõltuvalt pensionifondist võtta erinevat tasu. Vastavalt on täpsustatud ka viiteid KoPS-le, millest eelnimetatud kohustused tulenevad. Välja on jäetud viited KoPS paragrahvidele, millest kontohaldurile otseselt kohustusi ei tulene ja milles viidatakse sätetele, mida avaldusele kohaldatakse. Süüteokoosseisu säilitamine on vajalik, kuivõrd rikkumine ei ole kõrvaldatav (rikkumine piirab valikuvabadust ühe või teise pensionifondi kasuks otsuse langetamisel ning erinev tasu mõjutab otsuse tegemist). Kogumispensionide seadusest tulenevalt tuleb esitada § 14 lõike 5 ja 5 ning § 16 lõike 7¹ tingimustele vastav avaldus, sealhulgas pensionifondi vahetamisel kui selle likvideerimisel. Rikkumisele kohaldatakse UCITS V-s sätestatud kõrget rahatrahvi määra. Määra muutmise selgitust vaata ka § 462 lõike 1 muutmise juures. EVKS §-s 464 süüteokoosseis tagab registri andmete usaldusväärsuse. Süüteokooseisu säilitamine on siinjuures olulise tähendusega, sest teenib üldpreventiivset eesmärki, mida ettekirjutusega antud juhul efektiivselt tagada ei saaks. EVKS §-s 464 sätestatud rikkumise eest nähakse eelnõuga ette juriidilisele isikule kuni 400 000 euro suuruse rahatrahvi kohaldamise võimalus. Juriidilisele isikule kuni 32 000 euro suuruse rahatrahvi kohaldamise võimalust ei saa pidada finantsvaldkonnas mõjusaks. EVKS täiendamine §-ga 468. EVKS täiendatakse uue sättega täpsustamaks juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käibe tähendust EVKS vastutuste peatüki tähenduses. Käibena käsitatakse juriidilise isiku kogukäivet vastavalt CSDR artikli 63 lõike 2 punktile g. § 12. Väärtpaberituru seaduse muudatused Väärtpaberituru seaduses sätestatud süütegude paljususe ja nende detailsuse on tinginud mitmed EL direktiivid ja määrused, millest enamike puhul on nõutav, et liikmesriigid kohaldaksid karistusi vähemalt nende rikkumiste eest, mis on otseselt EL õigusaktis ära märgitud ja vähemalt nende eest ette nähtud maksimummäärades. 64  EELNÕU 20.05.2019 MiFID II järgi peab olema võimalik kohaldada kõrge määraga halduskaristust MiFID II artikli 70 lõigetes 3–5 osutatud rikkumiste eest. MiFID II kõrgemad halduskaristused näevad ette haldustrahvi: - juriidilisele isikule kuni 5 000 000 eurot või kuni 10% juriidilise isiku käibest, - füüsilisele isikule rahatrahvi kuni 5 000 000 eurot; - haldustrahv, mis peab olema sama suur kui kahekordne rikkumisest saadud kasu, kui seda on võimalik kindlaks teha. Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (507SE) (MiFID II ülevõtmise seadus)44 võeti üle finantsinstrumentide turgude direktiiv (MiFiD II). Nimetatud muutmise seadusega muudeti mitmeid VPTS-s väärteokoosseise (§ 2379–23717, § 23719 ja § 23736) ning täiendati VPTS-i vastutuse peatükki uute väärtegudega (§- d 23758–23778)Eelnõuga võeti riigisisesesse õigusesse üle MiFID II artikli 70 lõikes 3 nimetatud rikkumised. Turukuritarvituste direktiiv (MAD II) on Eesti õigusesse üle võetud väärtpaberituru seaduse ja Finantsinspektsiooni seaduse muutmise seadusega (359SE)45. Nimetatud eelnõuga tunnistati kehtetuks VPTS §-s 23723 ning muudeti VPTS § 23730, § 23736, 23737, 23738, 23739, 23740, 23742. Nimetatud väärteokoosseisudega võeti üle turukuritarvituse määruse (MAR) artikli 16 lõigetes 1 ja 2 (VPTS 23742), artikli 17 lõigetes 1, 2, 4, 5 ja 8 (VPTS 23740), artikli 18 lõigetes 1–6 (VPTS 23739), artikli 19 lõigetes 1-3, 5-7 ja 11 (VPTS § 23730) ning artikli 20 lõikes 1 (23738) sätestatud nõuete rikkumised. Karistuse määramine nimetatud kohustuste rikkumise eest on nõutav MAR artikli 30 lõike 1 alusel. MAR artikli 30 lõikest 2 tulenevad karistusmäärad on järgmised: - artiklite 16 ja 17 rikkumise eest on halduskaristuse maksimumäär füüsilise isiku puhul 1 000 000 eurot ning juriidilisele isikule 2 500 000 eurot või 2% tema käibest. Samuti peab olema võimalik kohaldada rahalist karistust kuni kolmekordsele rikkumisega saadud kasu või ära hoitud kahjumile vastavas summas; - artiklite 18–20 rikkumiste eest on halduskaristuse maksimumäär füüsilise isiku puhul 500 000 eurot ning juriidilisele isikule 1 000 000 eurot. Samuti peab olema võimalik kohaldada rahalist karistust kuni kolmekordsele rikkumisega saadud kasu või ära hoitud kahjule vastavas summas. Läbipaistvusdirektiivi ülevõtmisel lisati VPTS uued väärteokoosseisud (VPTS § 23723 ja §-d 23731 – 23734). Nimetatud direktiivi artikkel 28b näeb ette, et artiklis 28a nimetatud rikkumiste eest tuleb pädevatel asutustel määrata järgmiseid halduskaristusi: - juriidilise isiku puhul kuni 10 000 000 eurot või kuni 5 % käibest; 44 Väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (507SE) ja seletuskiri on kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0780bcbb-1cbe-4cc7-bf3a- 20ffd1a730b4/Väärtpaberituru%20seaduse%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmi se%20seadus 45 2017. aasta eelnõu (395 SE) koos seletuskirjaga on kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b062d35d-77e3-4059-8410- 4e9696d64bf5/Väärtpaberituru%20seaduse%20ja%20Finantsinspektsiooni%20seaduse%20muutmise%20sead us 65  EELNÕU 20.05.2019 - füüsilise isiku puhul kuni 2 000 000 eurot; - summa, mis vastab kuni kahekordsele kasumile, mis on teenitud tänu rikkumisele, või kuni kahekordsele kahjumile, mis on ära hoitud tänu rikkumisele, kui kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks teha. Eelnimetatud EL-i õiguse üle võtmiseks koostatud seaduseelnõude menetlemise ajal puudus võimalus EL õiguses sätestatud kõrgete halduskaristuste kohaldamiseks. Karistuse määra tookord ei muudetud, seda oli kavas teha edaspidi kõigis VPTS 25. peatükis sätestatud koosseisudes tervikuna, so käesoleva eelnõuga. Käesoleva eelnõuga nähakse ette MAR nõuete rikkumise süüteokoosseisude puhul kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine vastavalt MAR artikli 30 lõikes 2 toodud määradesMiFID II ülevõtmise seadusega sätestatud süütegude puhul vastavalt MiFID II artikli 70 lõikes 6 ning läbipaistvusdirektiivi ülevõtmisega lisandunud väärteokoosseisudes vastavalt sama direktiivi artiklis 28b toodud määrades VPTS §-des 237¹ kuni 2377 sätestatud rikkumised on kehtestatud direktiivi 2003/71/EÜ üle võetud nõuete täitmise tagamiseks. Prospektimäärusega46 tunnistatakse nimetatud direktiiv kehtetuks. Sellest tulenevalt peavad liikmesriigid jõustama prospektimääruse artiklid 38–43 (halduskaristused ja muud haldusmeetmed) hiljemalt 21.07.2019. Vastava prospektimääruse rakendamiseks koostatud väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga47 muudetakse VPTS § 237¹ ja tunnistatakse kehtetuks §-d 2372–2377. Ka prospektimäärus näeb ette, et liikmesriigid annavad pädevatele asutustele õiguse määrata halduskaristusi ja võtta muid haldusmeetmeid, sealhulgas kohaldada kõrgeid rahalisi karistusi. Muudatused VPTS § 237¹ sätestatud rikkumise korral kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamiseks viiakse sisse hiljem (kõrgema ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine eeldab vastava KarS sätte jõustumist). Prospektimääruse rakendamiseks koostatava eelnõu seletuskirjas selgitatakse põhjalikumalt VPTS muudatuste sisu, sealhulgas muudatusi vastutuse peatükis. Käesolevas eelnõus ei selgitata prospektimäärusega kavandatud muudatusi. VPTS § 2378 lõike 1 muutmine. Eelnõuga muudetakse inspektsioonile aruande, teabe, selgituse ja muu dokumendi esitamata jätmise eest kohaldatava rahatrahvi määra. Karistuse näeb ette MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkt (iv) ning sellele vastav määr tuleneb artikli 70 lõikest 6. Selgitusi teabe esitamata ja avalikustamata jätmise koosseisu sõnastuse ühtlustamise kohta vaata käesoleva eelnõu seletuskirja punktis 3.1 VPTS §-des 2379–23717, §-s 23719 ja §-des 23721 ja 23722, §-des 23728, 23736, 23737 ning §- des 23758 – 23778 muudetakse rahatrahvi määra vastavalt MiFID II artikli 70 lõikes 6 toodud määradele. 46 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1129, 14. juuni 2017, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ, ELT L 168, 30.6.2017 47 Väärtpaberituru seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kättesaadav EIS-s: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/352d0384-4872-4051-9669-8c9f75023a71 66  EELNÕU 20.05.2019 VPTS § 2379 näeb MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (iv) alusel ette väärteokoosseisu kliendi vara hoidmise ja kaitse nõude rikkumise eest. Karistatav on investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse osutamisel kliendi vara hoidmise ja kaitse ning kliendi väärtpaberite kasutamise ja käsutamise nõuete rikkumine. VPTS § 23710 sätestab karistuse sise-eeskirjade kohaldamise kohustuse rikkumise eest, mis vastab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktile (iv). Karistatav on sise-eeskirjade kehtestamise ja rakendamise kohustuse rikkumine, mis hõlmab ka sise-eeskirja kohta ette nähtud mis tahes muu nõude täitmata jätmist, mitte üksnes sise-eeskirja kehtestamata ja rakendamata jätmist. Näiteks, VPTS § 82 lõige 2 näeb ette nõudeid sise-eeskirja sisule ning selle hindamisele investeerimisühingu poolt (investeerimisühingu kehtestatud ja rakendatud sise-eeskirjad peavad tagama investeerimisteenuste õigus- ja korrapärase osutamise. Investeerimisühing hindab regulaarselt sise-eeskirjade toimivust ja vastavust tegelikkusele ning korrigeerib sise-eeskirju nii, et oleks tagatud klientide huvide parim kaitse.) Koosseis on kohaldatav nii investeerimisühingu, investeerimisteenust osutava krediidiasutuse või fondivalitseja, aga ka kauplemiskoha või väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja ja aruandlusteenuse osutaja vm isiku poolt talle ette nähtud vastava kohustuse rikkumisel. Lõikes 1 täpsustatakse koosseisu – karistatav on sise-eeskirja kehtestamise nõude või rakendamise kohustuse rikkumine. VPTS § 23711 näeb ette karistuse VPTS §-s 852 ja järgnevates paragrahvides sätestatu rikkumisele (investeerimisteenuse või kõrvalteenuse teenuse osutamisega seoses rahalise või mitterahalise tasu või hüve saamise või andmise nõuete rikkumine). Kuna paragrahvi pealkirjas ja lõikes 1 tehakse sõnastuslikud ja mitte sisulised parandused (muudetakse sõnade järjestust) ning muudetakse rahatrahvi määrasid mõlemas lõikes, on otstarbekas eelnõus esitada uus paragrahvi sõnastus. VPTS § 23712 hõlmab MiFID II artiklis 24 kirjeldatud kohustuste rikkumist. Tegevusnõuded, nagu ka väärteokoosseis, kohalduvad ka investeerimisteenust või kõrvalteenust osutavale krediidiasutusele ja fondivalitsejale. Koosseisuga on kaetud ka võrdse vastaspoole suhtes kehtivate teavitamiskohustuste rikkumine (kehtiva sõnastuse põhjal koosseisu nii kasutada ei saaks), kuna ka võrdne vastaspool on investeerimisühingu klientide üks liik, kelle kohtlemiseks on investeerimisteenuse osutajale kehtestatud nõuded vastavalt MiFID II artikli 30 lõike 1 teisele lõigule, mis on põhimõttena kirjeldatud VPTS §-s 461. Täpsemad nõuded nende kohustuste täitmiseks on sätestatud muu hulgas §-s 85. Kliendi teavitamise kohustused on sätestatud ka §-des 86 ja 87, mis on samuti hõlmatud VPTS § 23712 koosseisuga. VPTS § 23713 sätestab väärteokoosseisu investeerimisteenuse ja väärtpaberi sobivuse ning asjakohasuse hindamise nõuete rikkumise eest, millega on hõlmatud sobivuse ja asjakohasuse hindamine vastavalt MiFID II artiklile 25, mis on üle võetud §-ga 871. Väärtpaberi sobivuse või asjakohasuse hindamine on investeerimisteenuse osutaja üks keskseid kohustusi. See ei eelda niivõrd teabe esitamist, kui kohustust koguda kliendilt vajalikku infot ja hinnata selle põhjal kliendi riskitaluvust, investeerimishorisonti jms näitajaid, mille tulemusel antakse kliendile soovitus tehingu tegemiseks või hoiatatakse teda väärtpaberi või tehingu asjakohatuse eest. 67  EELNÕU 20.05.2019 Artiklis 25 sätestatud kohustuste rikkumise eest nõuab karistuse ette nägemist MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkt (xi). VPTS § 23714 sätestab karistatava teona kliendi korralduse parima täitmise, selleks vajalike meetmete (mis hõlmavad muu hulgas parima täitmise reeglite kehtestamist) kehtestamise ja rakendamise ning lisaks kliendi määratud hinnaga korralduse avalikustamise kohustuse rikkumist. MiFID II artiklitele 27 ja 28 vastavate kohustuste rikkumise eest on karistus ette nähtud ka MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xiii) ja (xiv) alusel. VPTS § 23715 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (iv) alusel karistuse investeerimisteenuse osutamisel andmete registreerimise ja säilitamise või reguleeritud turu korraldamisel turul tehtud tehingute registreerimise kohustuse rikkumise eest. Lisaks hõlmab koosseis ka MIFIRi ((EL) nr 600/2014) artiklist 22 kauplemiskohale ja aruandlusteenuse osutajale ning artiklis 25 investeerimisühingule ette nähtud andmete säilitamise kohustuse rikkumist (vastavalt MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktidele (xvi) ja (xviii). Sättes eristatakse rikutavaid kohustusi investeerimisteenuse osutamisel ja reguleeritud turu korraldamisel, kuna teiste kauplemiskohtade korraldajale, kes on kas investeerimisühing või reguleeritud turu korraldaja kehtivad samuti investeerimisühingule kohaldatavad andmete registreerimise ja säilitamise kohustused. VPTS § 23716 koosseis näeb ette tehingute raporteerimise nõuete rikkumise. Tehinguaruandluse kohustust reguleerib MIFIR. Karistamise võimalus selle kohustuse rikkumise eest tuleb ette näha vastavalt MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktidele (xix) ja (xx). VPTS § 23717 näeb ette karistuse reglemendi kehtestamise, kohaldamise ja muutmise ning reglemendi avalikustamise kohustuse rikkumise eest. Need on nõuded, mis kauplemiskoha korraldajale kehtivad seaduse alusel. Koosseis kohaldub iga kauplemiskoha reglemendi nõuete rikkumise juhul. Tagatud on laiemalt kauplemiskoha korraldaja reglemendiga seotud kohustuste täitmine, mis võib väljenduda väga erinevate rikkumistena (erinevad kohustused võivad sisaldada kauplemiskoha põhiselt). Karistuse kehtestamine on nõutav MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (vi) ja (vii) alusel. VPTS § 23719 näeb ette karistuse kauplemiseelsete ja -järgsete läbipaistvusnõuete ning süsteemse täitja hinnanoteeringute kohta sätestatud nõue eest. Kauplemisteabe ja hinnanoteeringute avalikustamise kohustust reguleerib MIFIR. Vastavalt MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktidele (i)–(xv) tuleb ette näha karistamise võimalus tehingueelse ja – järgse läbipaistvuse nõuete ning süsteemse täitja hinnanoteeringute avalikustamise nõuete rikkumise eest. Eelnõuga ei ole mõttekas kehtivat sõnastust muuta, näiteks sõnastada määruse vastavates artiklites sätestatud kohustusi, kuna see muudaks koosseisu väga mahukaks, samuti seetõttu, et määrus on otsekohalduv ja selles kasutatud mõisted ei ole täielikult vastavuses VPTS-s kasutatud sõnastusega. Samuti võib MIFIRi tekst ja tõlge tulevikus muutuda. VPTS § 23721. Kehtiv koosseis näeb ette karistuse kauplemiskohas osaleja ja kauplemiskohas kauplemisele võetud väärtpaberi emitendile seaduse või reglemendiga kehtestatud kohustuste 68  EELNÕU 20.05.2019 rikkumise eest. Reguleeritud turul kauplemisele võetud väärtpaberi emitendile seadusega kehtestatud kohustuste rikkumise eest on VPTS-s mitu väärteokoosseisu, kuid need ei hõlma emitendi või turul osaleja reglemendist tulenevate kohustuste rikkumist. Koosseis on säilitatud põhjusel, et teatud asjaoludel võib kauplemiskohas osaleja või emitendi kohustuste rikkumisel olla laiem mõju kauplemiskoha korrapärasele toimimisele ja seeläbi isegi finantsturgude stabiilsusele. Seega võib koosseisu kohaldada vajaduse korral, lähtudes konkreetsemate õigusrikkumiste puhul otstarbekohasematest koosseisudest. Samuti säilib selle koosseisu alusel võimalus karistada süüteomenetluse korras reglemendis sätestatud kohustuste rikkumise eest, lisaks teo sisule vastavale karistusele. VPTS §-s 23722 sätestab karistuse investeerimisühingule, aruandlusteenuse osutajale ja kauplemiskohale ette nähtud organisatsioonilistele nõuete rikkumise eest, täpsemalt seoses nõuetega nende isikute hallatavale infotehnoloogilisele süsteemile, teabeedastusviisidele ja andmete konfidentsiaalsuse säilitamisele (VPTS § 826 lg 4, § 11917 lg 9). Sellega on igakülgselt tagatud nende isikute organisatsiooniliste nõuete rikkumise eest karistamise võimalus, mis ei pruugi olla võimalik teiste neile isikutele ette nähtud organisatsiooniliste nõuete rikkumise eest kehtestatud väärteokoosseisude kaudu. Õigusselguse huvides säilitati konfidentsiaalsuse kaitset puudutav koosseis eraldi koosseisuna (andmete registreerimise ja säilitamise kohustuse rikkumise eest ette nähtud koosseisu kõrval), kuna need nõuded on küll seotud andmete töötlemisega, kuid mitte samas kontekstis. Lõikes 1 jäetakse välja ülearune sõna „kohta“, samuti muudetakse rahatrahvi määra vastavalt MiFID II määradele (rahatrahvi määra selgitust vaata lõike 2 muudatuse juures). VPTS §-s 23728 muudetakse süüteo koosseisu, tehes viite VPTS §-dele, millest olulise omandamise, suurendamise ja võõrandamise nõuded tulenevad. Koosseis katab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktis (iii) sätestatud rikkumise. Investeerimisühingus olulise osaluse omandamise nõuete rikkumise eest kõrgema määraga rahalise karistuse näeb ette CRD artikkel 66. Kuivõrd MiFID II ja CRD karistusmäärad on kattuvad, siis eraldi koosseise nii reguleeritud turu korraldaja kui investeerimisühingu jaoks luua vaja ei ole. VPTS §-des 23736 ja 23737 muudetakse rahatrahvi määra vastavalt MiFID II artikli 70 lõikes 6 toodud määradele. Vastavalt MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti 2 alapunktidele (iv) ja (ix) tuleb ette näha karistus MiFID II artiklist 23 üle võetud kohustuste rikkumise eest, so huvide konfliktist teavitamise kohustuste rikkumise eest. Huvide konflikti kohta nimekirja pidamine üks huvide konflikti haldamise meetmetest, millega seotud kohustuste rikkumise eest saab karistada VPTS § 23737 alusel. Kuivõrd sanktsioneerimise kohustus tuleneb MiFID II-st, tuleb nimetatud rikkumiste suhtes ette näha ka rahatrahv vastavalt MiFID II määradele. VPTS-i §-des 23758–23778 muudetakse rahatrahvi määra vastavalt MiFID II artikli 70 lõikes 6 toodud määradele. VPTS § 23758 sätestab väärteokoosseisu järelevalvesubjekti (investeerimisühing, aruandlusteenuse osutaja, reguleeritud turu korraldaja) poolt VPTS § 48 lõikes 4 ehk MiFID II artiklites 21(1), art 44(2) ja 59(4) sätestatud tegevusloa andmise tingimustega pideva vastavuse tagamise kohustuse rikkumisel. Sanktsioneerimise kohustus eelnimetatud nõuete rikkumise eest on ette nähtud vastavalt MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktidele (viii) ja (xxiv). 69  EELNÕU 20.05.2019 VPTS § 48 kehtestab investeerimisühingu tegevusloa nõude ja reguleerib kõige üldisemaid põhimõtteid investeerimisühingu tegevusloa andmisega seoses. MiFID II artikli 21 lõike 1 kohaselt on nõutav, et investeerimisühing, kellele on antud tegevusluba, täidaks alati esmase tegevusloa andmise tingimusi. Samuti peab investeerimisühing artikli 21 lõike 2 teise lause kohaselt teavitama järelevalveasutust olulistest muutustest esmase tegevusloa andmise tingimustes. VPTS § 23759 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xx) ja (xxi) alusel väärteokoosseisu MiFID II artiklites 34 ja 35 sätestatud kohustuste ehk välisriigis investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamise, investeerimisagendi kasutamise või investeerimisühingu andmete muutumisega seoses inspektsiooni teavitamise nõuete rikkumise eest. Vastavad kohustused on sätestatud VPTS §-s 582 jj. VPTS § 23760 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (ii), (xxv), (xxvi) ja (xxxvii) alusel väärteokoosseisu investeerimisühingu, reguleeritud turu korraldaja ja aruandlusteenuse osutaja juhtidele ja töötajatele esitatavate nõuete ning juhtide ja töötajate tasustamise nõuete rikkumise eest, mille aluseks on VPTS’i üle võetud MiFID II artiklid 9, 45 ja 63. Tasustamise nõuete aluseks on MiFID II artikkel 24(10) ehk VPTS § 791 lg 4. Juhtidest ja juhtide koosseisu muutustest inspektsiooni teavitamise kohustuse rikkumine on hõlamtud VPTS § 2378 alusel. VPTS § 23761 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (iv) alusel väärteokoosseisu investeerimisteenuste osutamise järjepidevuse ja korrapärasuse tagamiseks õiguslike, tehniliste ja organisatsiooniliste meetmete kehtestamise ja rakendamise ning investeerimisteenusega seotud tegevuste edasiandmise nõuete rikkumise eest, millega seotud kohustused tuginevad MiFID II artikli 16 lõigetele 4 ja 5, millele vastab eelnõus VPTS §-st 811 lg 4 esimene lause (kohustus kehtestada, rakendada ja säilitada õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et tagada investeerimisteenuste osutamise järjepidevus ja korrapärasus) ja § 826 (olulise tööülesande või tegevuse edasiandmise nõuded). Investeerimisühingu organisatsioonilisi nõudeid sisaldavad täpsemalt veel § 823 lg 1 (seotud isikute väärtpaberitehingute tegemise kord), § 824 (huvide konflikt), § 826 (olulise tegevuse edasiandmine), § 829–8214 (väärtpaberite väljatöötamine), § 8215–8216 (algoritmkauplemise nõuded, otsene elektrooniline juurdepääs), § 88 jj (kliendi väärtpaberite ja raha kaitse), § 90 (andmete säilitamine) ja § 901 (telefonikõnede salvestamine). Loetletud kohustuste rikkumise eest on ette nähtud eraldi väärteokoosseisud. VPTS § 23762 sätestab väärteokoosseisu MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (iv) alusel MiFID II artikli 16 lõikes 3 sätestatud kohustuste rikkumise eest ehk väärtpaberi väljatöötamise või turustamise nõuete rikkumise eest, mis on koos delegeeritud direktiivist tulenevate täpsustustega üle võetud VPTS §-dega 829–8214. See koosseis kohaldub ka krediidiasutustele seoses KAS § 891 lõikes 2 nimetatud investeerimishoiusega tagab MiFID II artikli 1(4) kohaselt VPTS teatud sätete kohaldamise investeerimisriskiga hoiuse (investeerimishoius) müügile ja soovitamisele nii investeerimisühingu kui krediidiasutuse poolt, kui nad tegutsevad hoiuse kaasanud krediidiasutuse toote müümisel vahendajana. 70  EELNÕU 20.05.2019 VPTS § 23763 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (v) ja (xxviii) alusel väärteokoosseisu algoritmkauplemise ja kauplemiskohale otsese elektroonilise juurdepääsu võimaldamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest. Kohustused on VPTS-i üle võetud MiFID II artiklite 17 ja 48 alusel, kehtestades kohustusi nii algoritmkauplemisega tegelevale investeerimisühingule (VPTS § 8215 ja 8216) kui ka algoritmkauplemist, ning otsest elektroonilist juurdepääsu võimaldavale reguleeritud turu korraldajale (VPTS §-d 1251 ja 1252). VPTS § 23764 sätestab väärteokoosseisu MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (xii) alusel vastavalt MiFID II artiklis 26 ehk VPTS §-s 851 sätestatud juhuks, kui investeerimisühing edastab teisele investeerimisühingule kliendi nimel investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamiseks korralduse ja kui sellega seoses esitatud teave oli ebaõige, ebatäpne või ebatäielik või kliendile antud soovitus oli sobimatu. Selles olukorras on teisel investeerimisühingul, kellele kliendi korraldus edastati, õigus tugineda investeerimisühingult saadud andmetele. Väärtpaberiga seoses antud sobivuse hindamise eest vastutab investeerimisühing juba VPTS § 23713 alusel, mistõttu karistatava teo kirjeldus ei hõlma kliendile sobimatu soovituse andmist. Lisaks on ka sellise sobimatu soovituse või selle andmise tulemusel kliendilt saadud korralduse teisele investeerimisühingule edastamine sisuliselt ebaõigete, ebatäpsete või ebatäielike andmete esitamine, mida koosseis juba sisaldab. Teine investeerimisühing, kellele korraldus edastati, vastutab korralduse täitmise eest, aga sellega seotud kohustuste rikkumise eest on võimalik investeerimisühingut karistada VPTS § 23714 alusel. Koosseis on piiritletud kahju tekitamise tingimusega, kuna ebatäpsused jm vead mis tahes andmete edastamisel ei ole välistatud. Sealjuures ei ole koosseisu piiritletud tahtluse ja ettevaatamatuse kriteeriumi põhjal, kuna ka ettevaatamatuse korral võib selles olukorras tekkida teistele osapooltele kahju. VPTS § 23765 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (xv) alusel väärteokoosseisu MiFID II artiklist 29 tulenevate kohustuste ehk investeerimisagendi määramise, registreerimise ja kasutamise nõuete rikkumise eest (VPTS § 1191 jj). VPTS § 23766 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxxviii), (xxxix) ja (xxxx) alusel väärteokoosseisu seoses MiFID II artiklites 64, 65 ja 66 (millele vastab VPTS § 11917) sätestatud aruandlusteenuste osutajate organisatsiooniliste nõuete kohustuste rikkumisega. Koosseis ei hõlma aruandlusteenuse sise-eeskirjade kehtestamise ja rakendamise nõuete rikkumist, mis on samuti organisatsiooniline nõue, kuid mis on hõlmatud VPTS §-s 23710 koosseisuga. Aruandlusteenuse osutaja tegevusnõuded on kehtestatud MIFIRiga. VPTS § 23767 sätestab väärteokoosseisu MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxvii), (xxviii) ja (xxix) alusel, MiFID II artiklites 47 ja 48 (millele vastavad VPTS §-d 1246, 1251, 1252, 132 lg 5–7, § 1344 ja 1361 ) kirjeldatud organisatsiooniliste nõuete rikkumise eest. Nende hulka kuuluvad näiteks süsteemide töökindluse tagamise, likviidsuse pakkujatega seotud, ajutiste kauplemispiirangute kehtestamise ning finantsriski maandamise nõuded. Nõuded kehtivad reguleeritud turu korraldaja suhtes, kuid koosseis hõlmab ka mis tahes kauplemiskoha korraldaja poolt tema suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete rikkumist (vastavalt MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktidele (vi) ja (vii). 71  EELNÕU 20.05.2019 VPTS § 23768 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxix) ja (xxx) alusel väärteokoosseisu seoses MiFID II artiklites 49(1) ja 50(1) sätestatud hinnasammu kehtestamise ja kellade sünkroniseerimise kohustuste (millele vastavad VPTS § 1371 ja § 1471) rikkumisega ja hinnasammu kehtestamise. VPTS § 23769 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxxi) ja (xxxii) alusel väärteokoosseisu seoses MiFID II artiklites 51 ja 52 (millele vastavad VPTS § 1325 VPTS, § 136 jj) sätestatud kauplemisele võtmise ja kauplemise peatamise ning lõpetamise nõuete rikkumise eest. Kauplemiskoha korraldaja poolt kauplemisele võtmise jms reeglite kehtestamise, kohaldamise ja muutmise ning reglemendi avalikustamise kohustuse rikkumise eest näeb väärteokaristuse ette VPTS § 23717. Seoses väärtpaberitega kauplemise peatamise ja väärtpaberi kauplemiselt kõrvaldamisega MiFID II artiklis 52 kehtestatud nõuded reguleeritud turu korraldajale on analoogsed artikliga 32, mistõttu võimaldab koosseis karistada ka artiklis 32 sätestatud kauplemise peatamise ja lõpetamise nõuete rikkumise eest (VPTS § 136). VPTS § 23770 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (vi), (vii) ja (xix) alusel väärteokoosseisu seoses MiFID II artiklites 18–20 ja 33 sätestatud kohustuste rikkumisega. Lõike 1 sõnastuse kohaselt hõlmab see mitmepoolse kauplemissüsteemi ja organiseeritud kauplemissüsteemi korraldamise, nendel kauplemise nõuete ning kasvuturuna käsitamise tingimustele vastamiseks vajalike õiguslike, tehniliste ja organisatsiooniliste meetmete rakendamise kohustuse rikkumist (VPTS 163¹jj). VPTS § 23771 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xvii) ja (xxxiv) alusel väärteokoosseisu seoses MiFID II artiklites 31 ja 54 sätestatud kohustuste rikkumisega, nagu kauplemiskohas (hõlmab nii reguleeritud turu kui teiste kauplemiskohtade korraldajat, kellele kohaldatakse VPTS § 148 ja 149) järelevalve teostamise meetmete kehtestamise, reglemendi järgimise üle järelevalve teostamise, tehingute tegemise ja korralduste esitamise jälgimise kohustused. Inspektsiooni teavitamise ja abistamise kohustuste rikkumise eest on võimalik karistada teabe esitamise kohustuse rikkumise (VPTS § 2378) ja järelevalve teostamise takistamise (KarS § 279) koosseisude alusel. Seepärast ei ole nende kohustuste rikkumine hõlmatud VPTS §-ga 23771. VPTS § 23772 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxxv) ja (xxxvi) alusel väärteokoosseisu seoses MiFID II artiklites 57 ja 58 (§§ 1637 jj) sätestatud kohustuste rikkumisega ehk kaubatuletisinstrumendi positsioonipiirangu järgimise, positsioonide haldamise, koondpositsioonide avalikustamise või positsioonidest kauplemiskoha korraldaja teavitamise kohustuse rikkumise eest. Väärteokoosseisu alusel saab karistada kõiki sellega seotud kohustuste subjekte, sh isikuid, kes peavad teavitama kauplemiskoha korraldajat oma positsioonidest, kui ka kauplemiskoha korraldajat, kes peab haldama positsioone ja avalikustama koondpositsioonide aruandeid, ning isikuid, kes positsioonipiirangut ei järgi. Inspektsiooni teavitamise kohustuse rikkumise eest saab karistada VPTS § 2378 alusel. VPTS § 23773 sätestab väärteokoosseisu MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxii), (xxiii) ja (xxxiii) alusel MiFID II artiklites 36, 37 ja 53 sätestatud kohustuste rikkumise eest ehk juhul kui nõuetele vastavale isikule ei võimaldata ühetaolistel alustel juurdepääsu reguleeritud turule või teise liikmesriigi investeerimisühingule ei võimaldata ühetaolist 72  EELNÕU 20.05.2019 juurdepääsu keskse vastaspoole teenusele või väärtpaberiarveldusüsteemile. Turul osalejaks võib MiFID II artikli 53(3) ehk VTPS § 132 lõike 1 kohaselt võtta ka krediidiasutuse vm isiku. VPTS § 23774 sätestab väärteokoosseisu MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktide (xvii) ja (xxi) alusel MIFIRi artikli 23 lõigetes 1 ja 2 või artikli 28 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuse kaubelda kauplemisele võetud väärtpaberitega kauplemiskohas (investeerimisühingule) ning sama kohustuse eest, mis kehtib määruse (EL) nr 648/2012 tähenduses finantsvaldkonna vastaspooltele, rikkumise eest. VPTS § 23775 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktide (xxii) ja (xxiii) alusel väärteokoosseisu MIFIRi artiklite 29 ja 30 ehk keskse vastaspoole kaudu tehingute kliirimise (arveldamise) kohustuse ja kaudse kliirimise nõuete rikkumise eest. VPTS § 23776 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunkti (xxiv) alusel väärteokoosseisu MIFIRi artikli 31 lõikes 2 sätestatud sätestatud portfellitihendamise andmete säilitamise ja lõikes 3 sätestatud avalikustamise kohustuste rikkumise eest. Portfellitihendamise teenust saavad pakkuda vaid investeerimisühing või reguleeritud turu korraldaja. VPTS § 23777 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktide (xxv), (xxvi) ja (xxvii) alusel väärteokoosseisu MIFIRi artiklites 35, 36 ja 37 sätestatud kohustuste ehk kesksele vastaspoolele kauplemiskohale, võrdlusaluste andmetele ja litsentsidele ühetaolise juurdepääsu võimaldamise takistamise eest. VPTS § 23778 sätestab MiFID II artikli 70 lõike 3 punkti b alapunkti (xxviii) alusel väärteokoosseisu MIFIRi artiklites 40 kuni 42 sätestatud ESMA, EBA või inspektsiooni või muu liikmesriigi järelevalveasutuse seatud keelu või piirangu mittejärgimise eest. Piiranguid võidakse seada seoses väärtpaberi turustamise või finantstegevuse või -tavaga. Järelevalveasutuste otsustuskriteeriume on täpsustatud MIFIR artikli 50 alusel antud delegeeritud määrusega. VPTS § 23710 muudatuse kohta vaata selgitust VPTS §-de 2379–23717, §-s 23719 ja §-de 23721 ja 23722, §-de 23728, 23736, 23737 ning §-de 23758 – 23778 muutmise selgituse juures. VPTS § 23711 muudatuse kohta vaata selgitust VPTS §-de 2379–23717, §-s 23719 ja §-de 23721 ja 23722, §-de 23728, 23736, 23737 ning §-de 23758 – 23778 muutmise selgituse juures. VPTS § 23721 muutmise kohta vaata selgitust VPTS §-de 2379–23717, §-s 23719 ja §-de 23721 ja 23722, §-de 23728, 23736, 23737 ning §-de 23758 – 23778 muutmise selgituse juures. VPTS §-s 23722 muutmise kohta vaata selgitust VPTS §-de 2379–23717, §-s 23719 ja §-de 23721 ja 23722, §-de 23728, 23736, 23737 ning §-de 23758 – 23778 muutmise selgituse juures. VPTS §-s 23724 muudetakse rahatrahvi määra vastavalt läbipaistvusdirektiivi artikli 28b toodud määradele. VPTS § 23724 sätestab karistuse VPTS § 1875 sätestatud teabe esitamata jätmise või ebaõige esitamise eest vastavalt läbipaistvusdirektiivi artikli 28a punktile a. Säte 73  EELNÕU 20.05.2019 kohustab emitenti viivitamata avalikustama muudatused hääleõiguste koguarvus ja kapitali suuruses. VPTS § 23725 lõikes 2, § 23726 lõikes 2, § 23729 lõikes 2, §-s 23735, §-s 23744 , § 23746 lõikes 2 ja § 23747 lõikes 2 muudetakse rahatrahvi määra, mille kohaselt on juriidilisele isikule võimalik senise kuni 32 000 euro asemel juriidilisele isikule kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi. VPTS §-de 23725 ja 23726 aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/25/EÜ ülevõtmispakkumiste kohta. Nimetatud direktiivist ei tulene liikmeriikidele kohustust kohaldada kõrgete määradega halduskaristusi, kuid direktiiv kohustab kehtestama sanktsioonid, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Olemasolevat rahatrahvi määra, so. juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot, ei saaks pidada seda nõuet täitvaks. Eelnõuga nähakse ette võimalus nimetatud rikkumise puhuks juriidilisele isikule määrata rahatrahvi kuni 400 000 eurot. Süütekoosseisude eesmärgiks on kaitsta väärtpaberite omanike huve olukorras, kus ettevõtjate suhtes on tehtud ülevõtmispakkumisi või toimuvad muutused nende kontrolli üle. VPTS §-s 23729 muudetakse rahatrahvi määra, mille kohaselt on juriidilisele isikule võimalik senise 32 000 euro asemel juriidilisele isikule kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi. VPTS § 23729 sätestab karistuse ühingu juhtimise nõuete rikkumise eest (osanike koosoleku või aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumise, selle läbiviimise, seal hääletamise ja hääleõiguse piiramise nõuete rikkumise eest) ja Koosseis on kehtestatud Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/36/EÜ, noteeritud äriühingute aktsionäride teatavate õiguste kasutamise kohta ning Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/828, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega, sätestatud nõuete tagamiseks. Süüteo koosseis tagab aktsionäride kaasamise ja suurendab äriühingu tegevuse läbipaistvust (nö vastutustundliku investeeringute põhimõtete edendamine). Kumbki direktiividest ei näe ette konkreetseid rikkumisi ega määrasid. Siiski ei saaks juriidilisele isikule kuni 32 000 euro suurust rahatrahvi pidada investorite kaitsmisel mõjusaks. Eelnõuga nähakse rikkumise korral ette võimalus kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi. VPTS §-s 23735 muudetakse rahatrahvi määra, mille kohaselt on juriidilisele isikule võimalik senise 32 000 euro asemel juriidilisele isikule kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi. VPTS § 23735 sätestab karistuse võrdse kohtlemise nõuete rikkumise eest (emitendi poolt käesoleva seaduse §-s 1876 või 1877 sätestatud võrdse kohtlemise nõuete rikkumise eest). Koosseis on kehtestatud Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/36/EÜ, noteeritud äriühingute aktsionäride teatavate õiguste kasutamise kohta ning Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/828, millega muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ seoses aktsionäride pikaajalise kaasamise soodustamisega, sätestatud nõuete tagamiseks. Süüteo koosseis tagab aktsionäride kaasamise ja suurendab äriühingu tegevuse läbipaistvust (nö vastutustundliku investeeringute põhimõtete edendamine). Kumbki direktiividest ei näe ette konkreetseid rikkumisi ega määrasid. Siiski ei saaks juriidilisele isikule kuni 32 000 euro suurust rahatrahvi pidada investorite kaitsmisel mõjusaks. Eelnõuga nähakse rikkumise korral ette võimalus kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi. 74  EELNÕU 20.05.2019 VPTS § 23744 koosseis näeb ette karistuse investeerimisühingu, krediidiasutuse, Eesti väärtpaberite registri ja telekommunikatsiooniteenuse osutaja poolt käesoleva seaduse § 2303 lõikes 2 sätestatud inspektsiooni järelepärimisest oma kliendile või isikule, keda järelepärimine puudutas, teatamise eest. Vastav teavitamise keeld on sätestatud VPTS §-s 2303 lõikes 6, milles viidatakse sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud järelepärimisele. Käesoleva eelnõuga parandatakse viide (edaspidi viidatakse lõikele 3). Kuivõrd isikud, kellele vastav keeld kohaldub, on nimetatud VPTS-s, puudub edaspidi ka vajadus nimetada erisubjekte süüteokoosseisus (vaata ka erisubjekti kaotamisega seotud üldiseid selgitusi seletuskirja punkti 3 sissejuhatavas osas). VPTS §-s 23746 on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 236/2012 artiklites 3–8 ja 12–15 sätestatud nõuete rikkumise süüteo koosseis. Lühikeseks müügi48 määrusega kehtestatud nõuete eesmärk on parandada siseturu toimimist ning tagada tarbijate ja investorite kõrgetasemeline kaitse. Finantseerimisasutuste puhul võib lühikeseks müük võimendada aktsiate hinna langust, millega ohustatakse finantseerimisasutuste toimetulekut, mis võib omakorda põhjustada süsteemseid riske. Määrusega on kehtestatud läbipaistvusnõuded ning lühikeseks müügi tehingute suhtes piirangud. Määruse artikkel 41 näeb ette, et määruse rikkumise eest tuleb ette näha tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Hetkel kehtivat juriidilisele isikule ette nähtud rahatrahvi (kuni 32 000 eurot) ei saa pidada finantssektoris kohaseks ning see ei taga nõutud preventiivset eesmärki, mistõttu eelnõuga nähakse ette võimalus kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi. VPTS §-s 23747 süüteokoosseis on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012, börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta, 2. jaotises sätestatud nõuete rikkumine. Nimetatud määruse artikkel 12 näeb ette karistuse määruse 2. jaotise (börsiväliste tuletisinstrumentide kliirimine, aruandlus ja riskide maandamine) sätete rikkumise korral, mis peavad hõlmama vähemalt haldustrahve. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Kõrgema määraga halduskaristuse kohaldamist määrus ette näe, mistõttu muudetakse eelnõuga lühikeseks müügi määruse nõuete rikkumise eest kohaldatavat rahatrahvi määra juriidilise isiku puhul 100 kuni 400 000 eurot. VPTS §-s 23727 muudetakse kehtivat rahatrahvi määra. Säte näeb ette karistuse investeerimisühingu usaldatavusnõuete rikkumise eest juriidilise isikule, mistõttu täiendatakse koosseisu vastavalt. Investeerimisühingute usaldatavusnõuete regulatsiooni suhtes kohaldatakse pangandusdirektiivi (CRD) ja kapitalinõuete määrust (CRR). Tulenevalt CRD artiklist 67 tuleb usaldatavusnõuete rikkumise eest kohaldada kõrgema määraga halduskaristusi. VPTS §-s 23730 muudetakse rahatrahvi määra vastavalt MAR artikli 30 lõikes 2 toodud määradele. Koosseisuga on hõlmatud turukuritarvituse määruse artikli 19 lõigetes 1-3, 5-7 ja 11 nimetatud kohustuste rikkumised ehk juhi ning juhi lähedase tehingutest teavitamise ja 48 lühikeseks müük– aktsiate või võlainstrumentide puhul sellise aktsia või võlainstrumendi mis tahes müük, mida müüja müügilepingu sõlmimise ajal ei oma, sealhulgas selline müük, mille puhul müüja on müügilepingu sõlmimise ajal laenanud aktsia või võlainstrumendi või leppinud kokku seda teha, kohustudes selle üle andma arveldamise tähtpäeval /…/ ((EL) nr 236/2012 art 2 lg (1) b)) 75  EELNÕU 20.05.2019 avalikustamise nõued. Karistuse määramine nende kohustuste rikkumise eest on nõutav turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 1 alusel. Koosseisu sõnastuses ei ole loetletud turukuritarvituse määruse artiklis 19 sätestatud kohustuste täitmise eest vastutavaid isikuid, kelleks võib olla kauplemisele võetud väärtpaberi emitendi ja välisõhu kaitse seaduse § 116 lõikes 4 nimetatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemis osaleja juht. VPTS §-de 23731–23734 muudatused. Eelnõuga muudetakse rahatrahvi määra vastavalt läbipaistvusdirektiivi artikli 28b toodud määradele. VPTS §-des 23732–23734 täiendatakse kehtivat süüteokoosseisu, et võimaldada karistuse kohaldamist ka ebaõige, puuduliku või eksitava teabe avaldamise eest. Selliselt on koosseisuga hõlmatud ka aruandes esitatud teabe sisuline mittevastavus, mitte üksnes avaldamise vorm ja aeg. Teabe esitamise nn üldsäte (VPTS 2378), mis kehtestab karistuse aruannete avalikustamata jätmise eest ja on suunatud investeerimisühingule, ei kata emitendile suunatud rikkumisi, lisaks kohaldatakse emitendile ka kõrgemaid karistusmäärasid. VPTS § 23731 näeb ette karistuse VPTS §-s 185 sätestatud häälte arvust teavitamise kohustuse rikkumise eest, vastav kohustus tuleneb läbipaistvusdirektiivi artikli 28a punktist b. VPTS § 23732 näeb ette väärteokoosseisu emitendi poolt majandusaasta aruande avaldamata jätmise või mittenõuetekohase avaldamise eest, § 23733 süüteokoosseis seisneb aktsiate või võlaväärtpaberite emitendi poolt poolaasta aruande avaldamata jätmise või mittenõuetekohase avaldamise, § 23734 kohaselt on karistatav emitendi poolt valitsusasutustele tehtud maksete aruande avalikustamise kohustuse rikkumine. Väärtpaberite emitente käsitleva täpse, ammendava ja õigeaegse teabe avalikustamist peetakse esmatähtsaks nende äritegevuse ja varade hindamisel ning seeläbi investorite usalduse tagamisel finantsturgudel. Tegemist on süüteokoosseisudega, mille kehtestamise näeb ette läbipaistvusdirektiivi artikkel 28a punkt a. VPTS §-des 23738 – 23740 ja §-s 23742 muudetakse rahatrahvi määra vastavalt MAR artikli 30 lõikes 2 toodud määradele. Koosseisuga on hõlmatud MAR artiklis 19 sätestatud rikkumised. MAR artikli 30 lõike 1 punkti a kohaselt tuleb viidatud kohustuste rikkumisel ette näha ka vastav sanktsioon. VPTS §-s 23738 nähakse keelatud teona ette turukuritarvituse määruse artikli 20 lõikes 1 sätestatud investeerimissoovituse koostamise, levitamise ja sellega seotud huvide konfliktide avalikustamise nõuete rikkumine. Investeerimissoovituste koostamise ja levitamise ning nendega seotud huvide konfliktide avalikustamise täpsemad nõuded on sätestatud turukuritarvituse määruse delegeeritud määrusega (EL) nr 2016/958. Karistuse määramine nende kohustuste rikkumise eest on nõutav turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 1 alusel. Artikli 20 lõikes 2 sisalduva kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatakse muid mõjutusvahendeid, nt sunniraha. VPTS §-s 23739 on keelatud teo sisustamisel lähtutud turukuritarvituse määruse artikli 18 lõigetest 1-6 ja selle rakendusmäärusest (EL) nr 2016/347. Kooseisuga on hõlmatud insaiderite nimekirja pidamise nõuete rikkumised. Karistuse määramine nende kohustuste rikkumise eest on nõutav turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 1 alusel. 76  EELNÕU 20.05.2019 VPTS §-s 23740 moodustavad väärteokoosseisu avalikustamise ja selle edasilükkamise nõuded, mis tulenevad turukuritarvituse määruse artikli 17 lõigetest 1, 2, 4, 5 ja 8 ja komisjoni delegeeritud määrusest (EL) nr 2016/1055. Karistuse määramine nende kohustuste rikkumise eest on nõutav turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 1 alusel. VPTS § 23742. Reguleeritud turu korraldaja ja investeerimisühingu poolt rakendatavad meetmed turukuritarvituse ennetamiseks ja avastamiseks on sätestatud turukuritarvituse määruse artikli 16 lõigetes 1 ja 2 ning delegeeritud määruses (EL) nr 2016/957. Kuna artikli 16 sisu ei seisne üksnes teavitamiskohustuses, hõlmab koosseis nii turukuritarvituse ennetamise kui avastamise nõuete rikkumist. Karistuse määramine nende kohustuste rikkumise eest on nõutav turukuritarvituse määruse artikli 30 lõike 1 alusel. Nimetatud koosseis katab MAR artikli 30 lõike 1 punktis b sätestatud rikkumisi. Siiski, artikli 30 lõike 1 punkti b suhtes MAR konkreetses määras rahalist halduskaristust ette ei näe, mistõttu nähakse ette võimalus kohaldada kuni 400 000 euro suurust rahatrahvi, füüsilise isiku puhul kuni 300 trahviühikut, kuivõrd kuni 32 000 euro suurust rahatrahvi või kuni 20 trahviühikut, ei saaks lugeda tõhusaks ega proportsionaalseks. Lisaks tehakse sättes muudatus, millega nähakse ette üksnes teo kirjeldus, kaotades viite rikkujale. Isikud, kellele on järelepärimise kohta info andmine keelatud, on sätestatud VPTS §-s 2303. VPTS § 23745 muutmine. Muudatuse selgitusi vaata KindlTS § 260 muutmise juures. Rikkumisele kohaldatakse UCITS V-s sätestatud kõrget rahatrahvi määra. VPTS §-s 23748 muudetakse kohaldatavat rahatrahvi määra seniselt 20 trahviühikult kuni 300 trahviühikuni. Koosseis näeb ette karistuse menetlusosalise ja tunnistaja inspektsiooni kutsel seadusliku takistuseta ilmumata jätmise eest, mis on olemuselt järelevalve takistamine. Väärteokoosseis katab ära turukuritarvituste määruse artikli 30 lõike 1 punktis b sätestatud koostööst keeldumise rikkumise. MAR ei näe aga ette nimetatud rikkumise suhtes kõrge määraga haldustrahvi kehtestamist, seetõttu piirdutakse nn siseriikliku maksimaalse trahviühikutes arvutatava määraga. VPTS § 23751 tunnistatakse kehtetuks. Vastav kliendi vara hoidmise ja kaitse nõuete rikkumise koosseis on sätestatud VPTS §-s 2379. VPTS §-s 23753 muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 nõuete rikkumise eest kohaldatavat rahatrahvi määra. Tulenevalt PRIIP määruse artiklist 22 on pädevatel asutustel õigus kooskõlas siseriikliku õigusega kehtestada haldustrahvid järgmiselt: - juriidilisele isiku puhul kuni 5 000 000 eurot või kuni 3 % käibest; - füüsilise isiku puhul kuni 700 000 eurot; summa, mis vastab kahekordsele kasule või kuni kahekordsele kahjule, kui kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata. VPTS § 23755 nähakse ette süüteokoosseis määruse 2015/2365 artiklite 4 ja 15 nõuete rikkumise eest. Vastav kohustus eelnimetatud rikkumiste suhtes haldustrahvide kehtestamiseks 77  EELNÕU 20.05.2019 tuleneb sama määruse artikli 22 lõikest 1. Eelnõuga muudetakse VPTS § 23755, et võimaldada kohaldada määruse 2015/2365 artikli 22 lõikes 4 toodud halduskaristusi: - füüsilisele isikule rahatrahvi kuni 5 000 000 eurot, - juriidilisele isikule kuni 15 000 000 eurot või 10% tema käibest; - halduskaristus, mis vastab vähemalt kolmekordsele rikkumise tulemusel saadud kasule või kahjule, kui seda on võimalik kindlaks määrata. VPTS § 23756 sätestab süüteokoosseisu määruse 2016/1011 artiklis 4–16, 21, 23–29 ja 34 loetletud nõuete rikkumise eest vastavalt artikli 42 lõikele 1. Viidatud määrus kohustab liikmesriike kohaldama ka kõrgema määraga karistusi. Eelnõuga muudetakse VPTS § 23756 selliselt, et rikkumise eest nähakse ette kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamine vastavalt määruse 2016/1011 artikli 42 lõikes 2 toodud määrades: - juriidilise isikule kuni 1 000 000 eurot või kuni 10% temakäibest; - füüsilisele isikule kuni 500 000 eurot; - halduskaristus, mis on vähemalt kolm korda suurem kui õigusrikkumisega saadud kasum või kahju, kui seda on võimalik kindlaks määrata. VPTS § 23759 lõike 1 muudatus. Vaata selgitust VPTS §-de 2379–23717, §-s 23719 ja §-de 23721 ja 23722, §-de 23728, 23736, 23737 ning §-de 23758 – 23778 muutmise selgituse juures. VPTS § 23779 (menetlus) tunnistatakse kehtetuks ja sätestatakse uuesti peatüki viimase paragrahvina – 23781. VPTS täiendatakse §-dega 23780 ja 23781. Paragrahviga 23780 täpsustatakse, mida käsitatakse juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käibena VPTS 25. peatüki tähenduses. VPTS § 23727 nimetatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käibe aluseks on CRD artikli 67 lõike 2 punkti e sõnastus. VPTS § 23724, §-des 23731 kuni 23734 nimetatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada läbipaistvusdirektiivi artikli 28b lõike 1 punti c alapunkti (i) tähenduses, VPTS § 23730, §-des 23738 kuni 23740 ja §-s 23742 nimetatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada MAR artikli 30 lõike 2 viimase tekstilõigu tähenduses, VPTS §-des 2378 kuni 23717, §-des 23719, 23721, 23722, 23728, 23736 ja 23737 ning §-des 23758 kuni 23778 nimetatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada MiFID II artikli 70 lõike 6 punkti f tähenduses. VPTS §-des 2378 kuni 23717, §-des 23719, 23721, 23722, 23728, 23736 ja 23737 ning §-des 23758 kuni 23778 nimetatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada MiFID II artikli 70 lõike 6 punkti f tähenduses. VPTS § 23745 sätestatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada UCITS V artikli 99 lõike 6 alapunkti e tähenduses, VPTS § 23753 sätestatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada PRIIP määruse artikli 24 lõike 2 viimase tekstilõigu tähenduses, VPTS § 23755 sätestatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada määruse (EL) nr 2015/2365 artikli 22 lõike 4 punkti g alapunkti (ii) viimase lõigu tähenduses ning VPTS § 23756 sätestatud juriidilise isiku ja konsolideerimisgrupi käivet tuleb käsitada määruse (EL) nr 2016/1011 artikli 42 lõike 2 viimase tekstilõigu tähenduses. Peatüki viimase §-na 23781 sätestatakse, et väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on Finantsinspektsioon. 78  EELNÕU 20.05.2019 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei ole kasutusele võetud uusi, kehtivas seaduses kasutamata termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide kohaldamise võimaluse osas on eelnõu vahetult seotud Euroopa Liidu õigusega ning seeläbi võetakse Eesti õigusesse üle käesoleva seletuskirja punktis 2.2. nimetatud Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõuded rahaliste halduskaristuste kohaldamiseks väärteomenetluses. 6. Seaduse mõjud Kavandatav muudatus I: kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvid Kõrgema määraga rahatrahvide mõjusid on hinnatud Justiitsministeeriumi eelnõu (586SE) koostamisel. Selles osas käesoleva eelnõuga lisamõjusid ei kaasne. Ülevaatlikkuse huvides on Justiitsministeeriumi poolt hinnatud mõjud siiski eraldi välja toodud. 2016. aastal ei toimetanud Finantsinspektsioon ühtegi väärteomenetlust. 2017 aastal on kohaldatud üks rahatrahv juriidilisele isikule summas 3000 eurot. Aastatel 2009-2015 menetles Finantsinspektsioon keskmiselt 3 väärteomenetlust aastas ning kohaldas keskmiselt 2 rahatrahvi aastas. Aastatel 2009-2015 on Finantsinspektsioon sunniraha kohaldanud kokku viiel korral. Mõju valdkond I: sotsiaalne mõju o Mõju sihtrühm: kõrgendatud rahatrahvi ülemmääraga väärtegude toimepanijad Kõrgendatud rahatrahvi ülemmääraga väärteod on ette nähtud põhjendatud juhul, eelkõige kui see on vajalik Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks. o Avalduv mõju: eeldatav positiivne mõju seisneb selles, et isikud võivad suurema karistuse ähvardusel käituda õiguskuulekamalt. Muudatusega kaasnev ebasoovitav risk seisneb võimalikus suutmatuses senisest suuremat rahatrahvi tasuda. Ebasoovitava riski vältimiseks tuleb karistuse määramisel või mõistmisel tagada selle vastavus karistusseadustiku üldosas sätestatud põhimõtetele. Karistus peab olema proportsionaalne ning arvestama isiku individuaalset karistustundlikkust. o Järeldus mõju olulisuse kohta: arvestades kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi erandlikkust ning valdkonnaspetsiifilisust, ei ole ühiskonna mõttes tegemist olulise mõjuga. Ebasoovitava mõju riski aitavad tasakaalustada ka teised eelnõuga kavandatavad muudatused (rahatrahvi tasumistähtaegade pikendamine, rahatrahvi ositi tasumise võimaluse tähtsustamine ja võimalus jätta karistus osaliselt või täielikult tingimisi täitmisele pööramata). Mõju valdkond II: majanduslik mõju o Mõju sihtrühm I: kõrgendatud ülemmääraga väärtegude toimepanijad o Mõju sihtrühm II: kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvidega reguleeritud valdkonnas tegutsevad isikud Käesoleva eelnõuga on kõrgendatud rahatrahvi ülemmääraga väärteod ette nähtud spetsiifiliselt finantssektoris, kus reeglina töötavad eriteadmistega inimesed. Samuti ei ole nendes 79  EELNÕU 20.05.2019 valdkondades toime pandud väärtegude arv märkimisväärne. Kaudselt on sihtrühmaks kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvidega reguleeritud valdkonnas tegutsevad isikud. o Avalduv mõju: eeldatav positiivne mõju seisneb selles, et isikud võivad käituda seaduskuulekamalt ning hoiduda väärtegude toimepanemisest, kuna väärteo eest ette nähtud rahatrahv võib kujuneda senisest suuremaks. Sellega seonduvalt võib positiivne majanduslik mõju seisneda kõrgemate väärteotrahvidega reguleeritud majandussektori usaldusväärsuse kasvus. Suurte käivetega finantssektoris võivad kõrgemad rahatrahvi määrad omada üldpreventiivset mõju heidutades isikuid süütegusid toimepanemast ning samuti kinnitades teistele majandustegevuses osalevatele isikutele, et õigusrikkumistele reageeritakse proportsionaalsete karistustega.49 Sarnane mõju võib kaasneda isikuandmete töötlemisega seonduvates valdkondades. o Järeldus mõju olulisuse kohta: kuna seaduses sätestatud nõuete tagamine väärteokoosseisudega moodustab vaid väikese osa konkreetse tegevusvaldkonna usaldusväärsusest, puudub põhjus sellist mõju oluliseks pidada. Mõju valdkond III: mõju riigiasutustele o Mõju sihtrühm I: kohtuvälised menetleja (Finantsinspektsioon) o Mõju sihtrühm II: kohtud o Mõju sihtrühm III: kohtutäiturid o Avalduv mõju: muudatus mõjutab vähesel määral asutuste ülesandeid ja töökorraldust. Muudatustega ei kavandata üldiste väärteomenetluse põhimõtete olulist muutmist. Väärteomenetlust toimetataks kehtiva väärteomenetluse seadustiku kohaselt sõltumata sellest, milline on väärteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäär. Peamine erisus seisneb karistuse määramises, kus menetlejal on senisest suurem kaalutlusõigus ja erinevad alused karistuse ülemmäära kindlaks tegemiseks. Sellega seonduvalt tuleb senisest veelgi enam tähelepanu pöörata karistuse individualiseerimisele ning karistuse ülemmäära arvutamise alustele, mis võib vähesel määral suurendada menetlejate töökoormust. Samas näevad EL õigusaktid kõrgendatud ülemmääraga rahatrahve ette vaid teatud rikkumiste korral. Töökoormuse suurenemise riski vähendamiseks on kohtuvälise menetleja juhil võimalik VTMS § 10 lg-s 21 alusel anda kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi kohaldamiseks üldiseid juhiseid. Tulenevalt suuremast kaalutlusõigusest, samuti võimalusest kohaldada senisest kõrgemat rahatrahvi, võib suureneda kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule esitatud kaebuste arv. Võttes arvesse, et ka kehtivas õiguses ei määrata rahatrahvi üldreeglina maksimummääras, ei tähenda kõrgendatud ülemmäära olemasolu, et reaalselt kohaldatav rahatrahv oleks tingimata kõrgem sellest, mida sama teo eest on kehtivas õiguses võimalik kohaldada. o Järeldus mõju olulisuse kohta: võttes arvesse asjaolu, et väärteomenetlus toimub samadel põhimõtetel nagu seni, samuti finants- ja andmekaitse valdkonnas toimetatavate väärteomenetluste vähest arvu, on kokkuvõtvalt mõju väheoluline. Kokkuvõtvalt, on muudatustel üldpreventiivne mõju. Väärteo eest ettenähtud kõrgemad trahvimäärad võtavad arvesse finantssektori eripära (400 000 euro suurune rahatrahv ei pruugi 49 Negatiivsest ja positiivsest üldpreventsioonist vt lähemalt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura, 2010, lk 44-45. 80  EELNÕU 20.05.2019 avaldada osadele finantssektori ettevõtjatele soovitud mõju ja tavapärane oodatav eesmärk jääb saavutamata). Tagatud on ka finantssektori subjektide võrdne kohtlemine olukorras, kus subjektide tegevus ja sellega kaasnevad riskid on võrreldavad. Siiski ei ole võrdne kohtlemine seatud eesmärgiks omaette, vaid lähtutud on kaitstavast õigushüvest (kaitstakse finantsstabiilsust ja finantsturu tõrgeteta toimimist). Seega nähakse põhjendatud juhtudel ette kõrgendatud ülemmääraga rahatrahv ka nende rikkumiste suhtes, kus EL õigusest ei tulene otseselt kõrgema trahvimäära kohaldamise kohustust. Finantsinspektsioon on enam motiveeritud väärteomenetluse läbiviimisest, sest karistusel on suurem preventiivne mõju. Seega võib realiseeruda olukord, kus norme, mis on mõjusamad, hakatakse eelduslikult ka rohkem rakendama. Muudatusega tagatakse seega tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Muudatustega ei tohiks kaasneda otsest halduskoormuse kasvu ettevõtjatele ega kodanikele, kuivõrd ettevõtjad ja kodanikud peavad seaduses sätestatud nõudeid järgima sõltumata sellest, kas nõuete rikkumise eest on ette nähtud süüteokoosseis või milline on ähvardava trahvi suurus. Võib eeldada, et suurem karistusähvardus võib mõjutada ettevõtjaid tänasega võrreldes tõhustama oma sisemist korraldust vältimaks (kas või ettevaatamatusest) võimalikku väärteovastutust. Kavandatav muudatus II ja III: Karistusõiguse revisjoni põhimõtete arvestamine finantssektoris ning väärteotrahvide maksimummäärade tõstmine finantssektori eriseadustes Karistusõiguse revisjoni mõju on hinnatud karistusõiguse revisjoni raames.50 Sellest tulenevalt ei ole käesoleva eelnõu raames viidatud muudatustega seotud mõjusid enam eraldi analüüsitud. Kokkuvõtvalt võib märkida, et muudatusel on sarnane üldpreventiivne mõju, mida on kirjeldatud kavandatava muudatuse I mõjude all (vt. eelmine punkt). Kavandatav muudatus III: väärteotrahvide maksimummäärade tõstmine finantssektori eriseadustes Karistusõiguse revisjoni käigus tõsteti väärteotrahvide maksimummäärasid 400 000 euroni, viidates eelkõige finantssektori vajadustele. Käesoleva eelnõuga realiseeritakse revisjoni käigus loodud võimalus seadustes, kus seda seni tehtud ei ole (vt täpsemalt seletuskirja p 2.1.3). Sellest tulenevalt ei ole ka muudatuse mõjusid eraldi analüüsitud. Muudatuse mõjude juures on siiski asjakohane muudatuse I juures toodud analüüs, kuna sisuliselt on mõlemal juhul tegemist võrreldes kehtiva korraga kõrgema määraga väärteokaristustega. Kavandatav muudatus IV: Koosseisude ühtlustamine ning muude praktikas esile kerkinud probleemide lahendamine Neljanda suurema muudatusena ühtlustatakse eelnõuga finantssektori seaduste koosseisude sõnastusi ning tehakse muid vajalikke muudatusi, mis on praktika käigus selgunud (nt Finantsinspektsiooni tagasiside põhjal või lähtuvalt vajadusest tagada sarnane lähenemine sektori üleselt). Kuna tegemist on üldjoontes pigem kehtiva korra täpsustamise ja 50 Vt Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 554 SE (Karistusõiguse revisjon) seletuskiri, lk 157 jj. 81  EELNÕU 20.05.2019 ühtlustamisega, millel on subjektidele läbi õigusselguse positiivne mõju, siis muudatuste mõju eraldi hinnatud ei ole. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Väärteotrahvide muudatuste rakendamisega ei ole olulisi tulusid ja kulusid võimalik prognoosida. Suuremate rahatrahvide määramine mõjutab paratamatult riigieelarve tulusid, sest rahatrahvid määratakse riigi poolt ja need laekuvad riigieelarvesse. Seega mõjutab eelnõu avaliku sektori tulusid. Kuna võimalikud trahvisummad suurenevad, võivad kasvada riigieelarve tulud. Samas ei ole riigieelarve tulude kasvu ega sellise kasvu suurust võimalik tõsikindlalt prognoosida. Suuremate rahatrahvide ülemmäärade sätestamine ei too vältimatult kaasa senisest suuremaid väärteokaristusi. Ka kehtivas õiguses ei ole trahvi kohaldamine maksimummääras levinud. Seetõttu ei ole välistatud, et vaatamata võimalusele kohaldada rahatrahvi oluliselt suuremas määras, ei kasvaks praktikas määratud rahatrahvide suurus võrreldes kehtiva õigusega oluliselt. Samuti on võimalik, et kõrgemate väärteokaristuste sätestamine mõjutab isikuid vastavaid väärtegusid senisest vähem toime panema. 8. Rakendusaktid Eelnõu jõustumisega ei kaasne rakendusaktide muutmise ega kehtestamise vajadust. 9. Seaduse jõustumine Seadus on kavandatud jõustuma üldises korras. Käesoleva eelnõuga plaanitud muudatused saavad jõustuda karistusseadustiku muudatuste jõustumisega samal ajal või hiljem. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri kantseleile, Riigiprokuratuurile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Finantsinspektsioonile, Eesti Pangale, Eesti Pangaliidule, Audiitorkogule, Audiitortegevuse Järelevalvenõukogule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Eesti Kindlustusmaaklerite Liidule ja MTÜ-le Finance Estonia. Algatab Vabariigi Valitsus ……………………2019 (allkirjastatud digitaalselt) 82