Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu kohta

Justiitsministeerium Teie 17.07.2019 nr 8-1/4367 [email protected] Meie 11.09.2019 nr 6-6/19-21 Arvamuse andmine Tänan võimaluse eest avaldada arvamust kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu kohta. Edastan Riigikohtu arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kriminaalmenetluse seadustiku revisjon) eelnõu kohta Täname võimaluse eest avaldada veel kord arvamust KrMS-i revisjoni eelnõu muudetud redaktsiooni kohta. Kahjuks puudus saadetud materjalides kokkuvõtlik ülevaade ettepanekutest, mida eelnõu uues redaktsioonis on arvestatud, samuti märkustest, millega ei ole arvestatud ja mis põhjusel. Seetõttu jääme kõigi seisukohtade juurde (neid alljärgnevalt ammendavalt välja toomata), mida väljendasime oma 22. juuni 2018. a kirjas nr 6-6/18-23-4 ja palume mittearvestamise põhjused kajastada seletuskirja lisas. Eelnõu uue redaktsiooni kohta tehti järgmised tähelepanekud. Kriminaalmenetluse seadustiku muudatused 1. KrMS 10 Ennetamaks praktikas juba kerkinud probleemi, võiks seadustikuga lahendada küsimuse sellest, kas kohtuotsus tuleb kohustuslikus korras muukeelsele süüdistatavale tõlkida vähemalt osas „mis on oluline süüdistuse sisust arusaamiseks või menetluse õigluse tagamiseks“ (KrMS § 10 lg 5) või võib isegi sellise kirjaliku tõlke jätta tegemata ja asendada selle suulise tõlkega põhjendusega, et „sellega ei mõjutata menetluse õiglust“ (KrMS § 10 lg 7 p 1). Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis kas see on kooskõlas nn tõlkedirektiiviga? 2. KrMS § 19 Nähes eelnõuga ette juhud, mil asja vaatab ringkonnakohtus läbi üks kohtunik, vajab muutmist ka KrMS § 327 lg 2, mille kohaselt peetakse eelistung ringkonnakohtus alati vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Selguse huvides oleks mõistlik üle korrata ja selgitada, mida tähendab kriminaalmenetluse seadustiku mõttes korraldav määrus. Määruste ja nende vaidlustamisega tegelevas KrMS 15. peatükis sellist alaliiki ei tunta, küll aga KrMS §-s 231. Viimati nimetatud paragrahvist nähtuvalt võiks esmapilgul arvata, et korraldavateks määrusteks on kõik KrMS §-s 385 loetletud määrused, mida ei saa määruskaebe korras vaidlustada. Samas sisaldab KrMS § 385 loetelu nt kohtu alla andmise määrust, prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrust, aga ka selgelt põhiõiguste-riivelist sundtoomise määrust, mida KrMS § 139 lg 3 (erinorm) kohaselt kohtuametnik teha ei või. KrMS § 383 lg 2 kohaselt ei ole mitte ühegi kohtumääruse vaidlustamine siiski absoluutselt välistatud. Kas tuleb asuda seisukohale, et KrMS § 231 kehtestamisega eristatud korraldavad määrused ei allu KrMS § 383 lg-s 2 sisalduvale reeglile? Võrreldes olukorraga, kus see on jäetud kohtupraktikas üksikjuhtumil lahendamiseks, oleks mõistlik korraldava määruse kontseptsioon terviklikult läbi mõelda ja lisada KrMS § 231 loetelu sellistest määrustest, mida võiks teha ka kohtuametnik. 3. KrMS §-d 21 ja 22 Isegi kui lugeda nimetatud pragrahvide kehtetuks tunnistamist ja kaasnevaid muudatusi piisavalt põhjendatuks, siis võiks kaaluda, kas eelnõu kohaselt ei sobiks uued KrMS § 24 lg-d 4 ja 41 sisu poolest enam KrMS § 18 teksti. KrMS § 24 pealkiri räägib ju arutamisest, kuid kohtueelsel menetlusel ja täitmisel ei ole arutamisega enam pistmist. 1  Lisa 1 4. KrMS § 24 KrMS § 24 lg-t 1 muudetakse selliselt, et „kriminaalasja arutamine allub maakohtule, kelle tööpiirkonnas on vähemalt üks kuritegudest toime pandud“. Sisuliselt kõrvaldatakse muudatusega kehtivas menetlusseaduses olev lünk, kuivõrd KrMS § 24 ei reguleeri olukorda, kus mitme kuriteo toimepanemist käsitleva kriminaalasja arutamine on samal ajal erinevate maakohtute pädevuses (vrd KrMS § 24 lg 3 ja § 26). Eelnõu kohta antud eelmises arvamuses juhtisime tähelepanu sellele, et muudatus annab prokuratuurile võimaluse otsustada, millisesse kohtusse tuleks süüdistusakt saata, kuid pole selge, missugustest kriteeriumitest lähtudes saab seda teha. Selge pole nt see, kas valiku tegemisel on kohane aluseks võtta analoogia KrMS § 24 lg-ga 2, mille korral tuleb arvestada kuriteo tagajärgede saabumise või süüdistatavate või kannatanute või tunnistajate enamuse asukohta. KrMS § 24 täiendatakse lõikega 41, milles nähakse ette, et „kohtulahendi täitmisega seotud küsimustes täidab kohtu ülesandeid ainuisikuliselt selle maakohtu kohtunik, kelle tööpiirkonnas kohtuotsust täidetakse, ning käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu kohtunik“. Varasemas arvamuses märkisime, et sageli tekivad probleemid just isiku tegeliku elu- või asukoha kindlaksmääramisega, mis on omakorda ajendanud arvukaid vaidlusi kohtualluvuse üle. Toodud põhjusel tegime ettepaneku kaaluda võimalust, et kirjeldatud kohtuasjad võiks lahendada kohtulahendi teinud maakohtu kohtunik või kohtuvälise menetleja asukoha järgse maakohtu kohtunik. Eelnõu tõstatatud probleemi ei lahenda. Ühtlasi tegime ettepaneku kaaluda KrMS § 24 uue tervikteksti sätestamist, et vältida ülamärgiga lõigete kasutamist, kuid sedagi ettepanekut pole eelnõus arvestatud. 5. KrMS § 36 Eelnõu kohaselt tundub olevat võimalik, et juriidilisel isikul on korraga mitu esindajat. Kas mingis olukorras võib esineda nt menetlusökonoomiline vajadus seda paljusust vältida? Pankrotimenetluses seevastu võib tekkida olukord, kus juriidilise isiku nimel annab kriminaalmenetluses ütlusi üksnes pankrotihaldur. Kas endised esindajad kaasatakse sel juhul tunnistajatena, kuna pankrotihaldur ei saa teada kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid juriidilise isiku pankrotieelse tegevuse kohta? KrMS § 36 osas on seletuskirja leheküljel 9 alt 7. reas kirjas ebatäpsus: „Sarnaselt KrMS § 37 lõikega 2 muudetakse KrMS § 26 sõnastust“. Ilmselt peaks olema § 26 asemel märgitud § 36. 6. KrMS § 53 lg 2 (teine lause) Sätte teise lause sõnastust võiks täpsustada. Eelnõu kohaselt saab kõrgemalseisva prokuröri määrust vaidlustada kohtus viie tööpäeva jooksul määruse saamisest. Kuivõrd KrMS tunneb nii võimalust, kus prokuratuuri määrust tuleb vaidlustada maakohtus (vt kehtiva KrMS § 230 lg-t 1), kui ka võimalust, kus prokuratuuri määrust tuleb vaidlustada otse ringkonnakohtus (vt kehtiva KrMS § 208 lg-t 1), siis tuleks täpsustada, kas vaidlustamine toimub maa- või ringkonnakohtu poole pöördumise kaudu. Samuti tuleks lisada lause lõppu kohtualluvuse regulatsioon ehk mille alusel otsustatakse, milline kohus on pädev sellist kaebust läbi vaatama. Näiteks on kehtivas KrMS § 230 lg-s 1 kasutatud järgmist võimalust: „Kui on vaidlustatud uurimisasutuse või prokuratuuri tegevus, millega on rikutud isiku õigusi, ning kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri 2  Lisa 1 määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.“ Ka eelnõus on KrMS § 230 lg 1 lõpp sõnastatud samal kujul. KrMS § 53 lg 2 teise lause uue sõnastuse ettepanek: „Kõrgemalseisva prokuröri määruse võib viie tööpäeva jooksul määruse saamisest vaidlustada maa-/ringkonnakohtus, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus on tehtud“. 7. KrMS § 63 Kuna tegemist on olulise muudatusega kriminaalmenetluse keskseimas tõendamise instituudis, tuleb korrata varasemas arvamuses KrMS § 63 kohta öeldut. Kahtlemata ei ole võimalik ette näha kõiki muudatusega kaasnevaid mõjusid kohtupraktikale (täiendavad vaidlused jmt). Jätkuvalt jääb arusaamatuks, kuidas kõnealune muudatus – uus lubatavate tõendite loetelu – ei tingi mingil määral nii õigustehniliselt kui ka süstemaatiliselt ebaõnnestunud KrMS § 63 lg 11 muutmist (või täiendamist). Tõendamiseseme paragrahv (KrMS § 62) tegeleb selgelt üksnes karistusõigusliku mateeriaga, kuid tänases kriminaalmenetluses tegeletakse tähelepänuväärses ulatuses ka mitmesuguse eraõigusliku (eeskätt tsiviilhagi ja muude kuriteoga „rikutud hüveolukorra“ taastamise või heastamisega) ja ka avalik-õigusliku mateeriaga (avalik-õiguslik nõue, konfiskeerimine). Etteruttavalt on põhjust nentida arusaamatust küsimuses, et kuidas uuenevates oludes peaks välja nägema eksperdilt lähtuv tõend või tõendid. Kas on võimalik, lähtudes KrMS § 109 lg 2 p 1 uuest tekstist, et eksperdilt lähtub tõendamiseseme mingi asjaolu kohta kaks eraldiseisvat ja vastandliku sisuga tõendit: üks, mis on kirjas ekspertiisiaktis ja teine selle kohta, mida ekspert on öelnud ülekuulamisel. Ja kas kohus hindab siis neid kahte tõendit siseveendumuse kohaselt ehk siis otsustab, et kummas positsioonis on ekspert „adekvaatsemat“ teksti edastanud? 8. KrMS § 692 KrMS § 692 puhul ei nähtu, et arvesse oleks võetud kõiki Riigikohtu arvamuses välja toodud ettepanekuid. Näiteks ei selgu lõikest 4 jätkuvalt, kas tunnistaja peab allkirjastama kõik kirjalikud vastused eraldi või piisab dokumendi allkirjastamisest. Samuti on endiselt ebaselge, mida teha siis, kui isik keeldub talle KrMS § 692 lg 1 alusel tehtud ettepanekust anda kirjalikult ütlusi. Seletuskirjas on kaude räägitud nii trahvimise võimalusest kui ka vajadusest isik suuliselt üle kuulata („vajadus isik ka suuliselt üle kuulata võib tekkida ka näiteks seetõttu, et isik jättis kirjalikule küsimusele vastamata“). Jääb selgusetuks, kas esmalt tuleks isikule anda võimalus anda ütlusi suuliselt või võib teatud juhtudel järgneda kirjalike ütluste andmisest keeldumisele kohe trahv. 9. KrMS § 75 lg 4 KrMS § 75 osas on seletuskirjas (lk 17) lõike 4 asemel ekslikult nii vahepealkirjas kui ka selgituses märgitud lõige 5. 10. KrMS § 92 lg 11 KrMS § 92 osas on seletuskirjas (lk 18) vahepealkirjas KrMS § 92 lõike 11 asemel märgitud ekslikult lõige 1. 3  Lisa 1 11. KrMS § 106 Põhjendamatu ja seletuskirjas ka põhjendamata on senise KrMS § 106 lg 2 p 5 väljajätmine. Õieti võiks ehk praegust teksti täiendada selliselt, et ekspertiisiülesanne ja eksperdile esitatavad küsimused samastataks (ekspertiisiülesanne = eksperdile esitatavad küsimused). Lõike 4 punkti 2 muudatus aga sunnib küsima, et mida eelnõu autorid peavad silmas järelduste tegemise all. Kui soovitakse (nagu nähtub seletuskirjast), et ekspert vastaks ka küsimusele, mitu grammi narkoainet X on vaja isikule narkojoobe tekitamiseks, siis sellele vastamiseks ei ole vaja iseenesest midagi järeldama hakata. Ekspert peab lihtsalt võtma teaduslikult autoriteetse allika ja sealt ette lugema. Selliste mingi valdkonna teadusandmete edastamisel ei ole midagi tegemist klassikalise eksperdi tööga – eksperdiuuringu pinnalt järeldamisega. Kui siiski soovida seda, et eksperdid saaksid legaalse võimaluse vastata ka eksperdiuuringut mitte-eeldavale küsimusele, siis oleks õige paradigmamuudatust otse ka seaduse tekstis selgemini tunnistada ja kirjutada, et ekspertidelt võidakse küsida nii klassikalisi eksperdiuuringuid eeldavaid küsimusi kui ka vastavat teadusvaldkonda puudutavaid üldisemaid küsimusi, millele vastamine konkreetse kriminaalasjaga seotud eksperdiuuringut ei eelda. 12. KrMS § 107 Lõike 1 punkt 8 tundub olevat vastuolus lõikega 4. Iseenesest võib nõustuda sellega, et ekspertiisiaktis ei ole vajadust hakata kordama küsimusi, sest ekspertiisiaktis on olulised vastused. KrMS § 107 lg 3 näeb ette, et põhistatud ekspertiisiakt koostatakse menetleja määruse alusel. Seletuskirjas on mh viidatud, et kui näiteks menetlusosaliselt tuleb hiljem vastav taotlus, vormistab ekspert põhistatud akti pärast menetleja sellekohast määrust. Kas sellest võib järeldada, et menetlusosalise sellekohase taotluse korral peab menetleja igal juhul koostama määruse, nõudmaks põhistatud ekspertiisiakti? Paragrahvi uues tekstis võiks lahendada ka küsimuse sellest, et kas ja kuidas (nt üksnes eelnevalt menetlejaga konsulteerides ja võib-olla siis ka täiendavaid küsimusi ära oodates) tohib ekspert vastata ekspertiisiülesande välistele küsimustele. 13. KrMS § 109 Vt märkus eespool KrMS § 63 juures (viimane lõik). 14. KrMS § 1091 Muudatusega seonduvalt selgitatakse seletuskirjas, et pool ei ole asjatundja valikul piiratud riikliku ekspertiisiasutuste töötajate ega riiklikult tunnustatud ekspertidega, vaid võib vabalt valida asjatundja, kellel on piisavad erialateadmised ja kogemused, et arvamust anda. Ebaselgeks jääb, millised õigused ja kohustused on sellises olukorras riiklikus ekspertiisiasutuses töötaval eksperdil ja millisel õiguslikul alusel (ja vormis) toimub kaasamine kaitsja algatusel. Seletuskirjas märgitakse endiselt: „Seega täpsustatakse eelnõuga, et asjatundja instituudi näol antakse menetlusosalistele menetlejast sõltumatu võimalus kaasata eriteadmised kriminaalmenetlusse ja seeläbi edendada võistlevale menetlusele iseloomulikku poolte 4  Lisa 1 võrdsust.“ Riigikohus juhtis juba eelmisel korral tähelepanu asjaolule, et seletuskiri ei ole eelnõuga kooskõlas ja eelnõus kõnealust seisukohta ei kajastata. Samuti leidsime varasemas arvamuses, et KrMS § 1091 lg 4 näeb lakooniliselt ette, et asjatundja kuulatakse vajaduse korral üle eksperdi ülekuulamise kohta kehtivate sätete kohaselt. Seadusest ei selgu, millal tekib „vajadus“ kuulata isik üle eksperdi ülekuulamise sätete kohaselt ja mil viisil osaleb asjatundja menetluses juhul, kui sellist vajadust ei ole. Normitehniliselt ei ole põhjendatud lähenemine, mille järgi tõendina asjatundja ütluste või kirjaliku arvamuse kasutamise võimalus nähtub alles koostoimes teiste (mujal paiknevate) normidega (nt KrMS § 227 lg 6 ja § 292). Seletuskirjas ei ole ka selgitust selle kohta, kas muudatusega asjatundja regulatsioonis võib kaasneda muudatus menetluskulude regulatsioonis, s.o kas asjatundja kaasamisel kaitsja poolt kohaldub sellega seotud kuludele KrMS § 175 lg 1 p 1 või § 175 lg 1 p 2 ja § 178. 15. KrMS § 1241 KrMS § 1241 lg-s 1 on vaatamata meie eelmises arvamuses toodud ettepanekule säilitatud mitmuse vorm (dokumentaalsed tõendid, asitõendid, isikud). Samal ajal kasutatakse lõikes 2 siiski ainsuse vormi. Sellisel kujul pole säte normitehniliselt korrektne. 16. KrMS § 1264 lg 1 Riigikohtu eelmist arvamust ei ole arvestatud seoses uue lisatava lausega („Kohus võib prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel otsustada määrusega loa andmise ka sellise jälitustoimingu tegemiseks, milleks on käesoleva peatüki kohaselt nõutav prokuratuuri luba“). Kuigi seletuskirja kohaselt on mõeldud, et kohus otsustab ühekorraga nii jälitustoimingu taotluse üle, mis nõuab kohtu luba, kui ka seotud jälitustoimingu taotluse üle, mille saaks teha ka prokuratuur ise, siis sätte viimase lause sõnastusest see välja ei tule. Kui viimane lause eelnõusse alles jätta, siis tuleks seda muuta selliselt, et oleks üheselt selge, et olukorras, kus prokuratuuril on endal pädevus jälitustoiminguks luba anda, siis võib kohus seda teha vaid juhul, kui samas kriminaalasjas esitab prokuratuur ühtlasi taotluse ka sellise jälitustoimingu tegemiseks, mis nõuab kohtu luba. Tundub, et muudatus ei ole piisavalt läbi mõeldud, suurendades kindlasti maakohtute töökoormust ning andes praeguse sõnastuse kohaselt prokuratuurile ka võimaluse väärkasutuseks, s.t anda osa enda kohustusi kohtu kanda. Sealjuures on kohtueelses menetluses pigem vähem töömahukas just see, kui loa annab prokuratuur (kui vastav pädevus on seadusest tulenevalt olemas), sest asjaga tegelev prokurör on kogutud tõenditega kursis, samal ajal kui kohtunik peab jälitustoimingu loa taotluse saamise järel alles hakkama kogutud materjalidega tutvuma ning tegema seda väga piiratud ajatingimuste raames. 17. KrMS § 12613 Vajab selgitamist, kuidas selline, vähemalt esmapilgul, kontrollimatut kaalutlusõigust sisaldaval kujul teavitamata jätmine suhestub KarS §-ga 315 (ebaseaduslik jälitustegevus ja teabe varjatud kogumine). 18. KrMS § 12616 Eelnõu eelmine variant sisaldas ka paragrahvi muudatust, millega määruskaebuse esitamise 5  Lisa 1 võimalust redutseeriti vaid kohtueelsele menetlusele. Kuigi Riigikohtu arvamuses juhtisime tähelepanu pakutud sõnastusele, mis ei pruugi paralleel(kaebe)menetlusi vältida, pidasime muudatust põhimõtteliselt vajalikuks. Eelnõu uues redaktsioonis muudatus sootuks puudub. Kordame veel kord, et KrMS § 12616 teksti tuleks kindlasti korrigeerida, arvestades esmajoones järgnevat. Piirates määruskaebe võimaluse vaid kohtueelse menetlusega, tuleb täpsustada kohtueelse menetluse n-ö lõppmomenti. Küsitav (vaieldav) on kohtupraktika viimatine arusaam, et kohtueelne menetlus lõpeb süüdistusakti prokuratuurist ärasaatmise hetkel enne kohtu alla andmise määruse tegemist. Kuna menetlusteoreetiliselt on sellist arusaama suhteliselt keerukas põhjendada, siis, soovides siiski kõnealusel seisukohal olla, peaks seadusandja selle selgesõnaliselt kirja panema. 19. KrMS § 127 Tuleb nõustuda, et kriminaalmenetluse tagamise süsteem (KrMS IV ptk) on muutunud nii seoses praktikas ilmnenud (uute) probleemidega kui ka seadusandja vahepealse ebasüstemaatilise toimimise tõttu ebaülevaatlikuks. Paraku ei võimalda pakutavad muudatused väita seda, et uus regulatsioon loob selguse. Tuleks selgelt otsustada, kas tahetakse jääda senise liigituse juurde (tõkendid ja muud tagamise vahendid) ja tuua siis mõned nn muud meetmed (nt KrMS § 1411) IV ptk esimesse jakku või nimetadagi kõiki tagavaid meetmeid tõkenditeks. Praegu aga ei ole paragrahvi pealkiri ja selle lõike 1 uus tekst kooskõlas, sest esimeses lõikes lubatakse (kohustatakse) kõigi tagavate vahendite valikul lähtuda selles loetletud asjaoludest. Alustuseks ei saa jätta arvestamata seda, et KrMS § 127 tekst, st üldised ja universaalsed kõigi tõkendite valiku kriteeriumid, on selgelt pärit kehtiva põhiseaduse eelsest ajast. Teadupärast ei ole PS § 20 p 3 järgi eraldi vahistamise aluseks kuriteo raskus ega ka tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise kahtlust ilma, et see oleks kvalifitseeritav kuriteo toimepanemise kahtlusena. Seega oleks selgelt põhiseadusevastane, kui kohus põhjendaks vahistamist kas siis tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ohu või siis oodatava karistusega, mida KrMS § 127 tekst (kestvalt) näib võimaldavat. Avaldati ka arvamust, et kaaluma peaks ka KrMS § 136 muutmist ja selgitust, miks on vaid ühe tõkendi vaidlustamine reguleeritud erisättes ning miks erandlikult vaid vahistamise puhul on prokuratuuril õigus vaidlustada selle tõkendi kohaldamata jätmist. KrMS § 127 lg 4 annab prokuratuurile võimaluse leppida isikuga kokku tõkendina mõne teo tegemine või tegemata jätmine. Eelmises arvamuses juhtisime tähelepanu sellele, et isegi arvestades isiku nõusoleku nõuet, võib selline sõnastus olla liiga lai. Tuleks kaaluda võimalust anda seaduses vähemalt üldised juhised selle kohta, mis tingimustele peab selline tegu vastama. Ühtlasi nähakse samas sättes ette, et selle kohta võib anda nõusoleku puudutatud isik või tema seaduslik esindaja. Sellest võib välja lugeda, et kõne alla tuleb ka füüsilise isiku (näiteks alaealise) seaduslik esindaja alaealise nõusolekust sõltumata. Seega alaealise süüdistatava/kahtlustatava puhul pole alaealise nõusolekut vaja, vaid piisab tema seadusliku esindaja nõusolekust. Kui täisealise isiku puhul oleks sellisest tõkendist keeldumise korral tõkendi kohaldamine välistatud, siis millega on põhjendatud sellise tõkendi alaealisele vastu 6  Lisa 1 tema tahtmist n-ö pealesurumine, mis tõenäolisemalt võib viia ka tõkendi rikkumiseni? Lisaks on KrMS § 127 lg 5 jätkuvalt sellele eelneva lõikega mõneti vastuolus, kuivõrd lõige 4 võimaldab anda tõkendi kohaldamiseks nõusoleku ka seaduslikul esindajal (nt alaealine või piiratud teovõimega isik), kuid lõike 5 järgi võetakse tõkendi kohta allkiri kahtlustatavalt, süüdistatavalt või juriidilisel isiku seaduslikult esindajalt. Eelnõu seletuskirjas ei ole eraldi selgitatud, kas säte kohaldub ka piiratud teovõimega täisealiste isikute puhul, kellele on määratud eestkostja (seaduse sõnastus seda võimaldab). Jaatava vastuse korral võiks seletuskirjas selgitada, kuidas on tagatud see, et eestkostja ei ületa sellise nõusoleku andmisega enda volituste piire (nt kas menetleja peab enne sättes võimaldatud tõkendi kohaldamist eeskostealusele selgitama välja seatud eestkoste ulatuse (PKS § 203 lg 2 alusel määrab kohus eestkoste üksnes nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik). Samuti tekib teistpidine küsimus ka sellest, kas mingi kohustava tõkendi (nt kohustus regulaarselt ilmuda teatud ajal menetleja juurde) alaealisele või piiratud teovõimega täisealisele isikule panemine eeldab vähemasti tema eeskostja teavitamist mainitud tõkendist (kui mitte tema nõusolekut), arvestades võimalikke lisakohustusi, mis tõkendiga pandud ülesande täitmine võib eestkostjale kaasa tuua? 20. KrMS § 131 Soovitame kaaluda põhjendusteta vahistamismääruse tegemist võimaldava muudatuse (KrMS § 131 lg-ga 34 täiendamine) lisamist KrMS § 132. Praegu pakutud muudatuse kohaselt ei ole lõigete järjekord loogiline. Ühtlasi võiks vähemalt seletuskirjas selgitada, mida lõike 34 lisamine tähendab kaebetähtaegade kontekstis. 21. KrMS § 1371 (lg-d 7 ja 8) Eelnõu kohaselt peab kohus andma kohtumääruses juhised elektroonilise valve seadme liigi valikuks (KrMS § 1371 lg 7). Samas on üldteada, et Eestis ei ole endiselt olemas ega võimalik seega ka kasutada justiitsministri 22. veebruari 2007 määruse nr 15 „Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra“ § 9 lg-s 1 märgitud valveseadmeid ega ka KarS § 751 lg-s 1 märgitud seadmeid, mille abil oleks võimalik kindlaks teha süüdlase alkoholi või narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine. Kas tõesti on KrMS § 1371 lg-s 8 soovitud ette näha erinev kaebeõigus olenevalt sellest, kas elektroonilisele valvele allutatu on enne elektroonilise valve kohaldamise taotluse esitamist viibinud vahi all või vabaduses? Praeguse eelnõu sõnastuse kohaselt see nii on. Nimelt lõike 8 esimesest lausest saab järeldada, et olukorras, kus elektroonilist valvet taotletakse isikule, kes on enne taotluse esitamist vahistatud, saab nii isik ise kui ka prokuratuur vaidlustada kohtu otsustust määruskaebemenetluses. Seega on võimalik vaidlustada nii elektroonilise valve kohaldamist kui mittekohaldamist. Teine lause näeb aga ette, et kahtlustatavana kinni peetud isikule või vabaduses viibivale kahtlustatavale või süüdistatavale elektroonilise valve kohaldamise määrus jõustub selle tegemise päeval. Kas ei oleks õigem kasutada KrMS § 1371 lg 8 teises lauses jõustumise asemel väljendit pööratakse täitmisele (vt sarnaselt KrMS § 408 lg 5 eelnõu muudatusettepanekut)? Sealjuures eelnõu KrMS § 1371 lg 11 näeb vaidlustamisõiguse ette olenemata sellest, kas isik oli enne taotluse esitamist vahi all või vabaduses. Selline muudatus (s.t jõustumise asemel täitmisele pööramine) ei annaks võimalust 7  Lisa 1 tõlgendusele, et ühel juhul on kaebeõigus (lõike 8 esimese lause olukord) ning teisel juhul (lõike 8 teise lause olukord) mitte. Sellisel juhul tuleks muuta ka lõike 8 viimast ehk kolmandat lauset, nähes näiteks ette, et elektroonilise valve seade paigaldatakse kolme tööpäeva jooksul kas esimeses lauses märgitud määruse jõustumisest või teises lauses märgitud määruse täitmisele pööramisest. Samas võiks antud kolmas lause, mis käsitleb valveseadme paigaldamise aega, olla sätestatud pigem eraldi lõikes. 22. KrMS § 1411 lg 1 Pooldame muudatust, millega jäetakse lõikest 1 välja ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eelduseks olev tingimus, et menetletav kuritegu peab olema isikuvastane või alaealise vastu suunatud. Muudatuse vajadusele on Riigikohus juhtinud tähelepanu 17. mai 2019. a määruses asjas nr 1-18-9343. 23. KrMS § 1415 Kas tegemist on üldise ja automaatselt kõigile juriidilisest isikust kahtlustatavatele kohalduva piiranguga või on tegemist ühe tõkendi liigiga / menetluse tagamise vahendiga, mille kohaldamise osas on menetlejal (s.t eelkõige prokuratuuril) kaalutlusõigus? Praeguse sõnastuse kohaselt (lg 1) tundub see olevat automaatne keeld kõigile juriidilisest isikust kahtlustatavatele ja hiljem süüdistatavatele. Samas selline üldine piirang ei sobitu loogiliselt kokku KrMS § 1417 lg-s 1 märgituga, mis võimaldab jagunemise, ühinemise ja likvideerimise keelu põhjendatust vaidlustada nelja kuu jooksul selle kohaldamisest. Seega võib tekkida olukord, kus juriidilisele isikule on põhjendamatult rakendunud ühinemise, jagunemise ja likvideerimise keeld nelja kuu jooksul. Eelnõu kohaselt tundub sellise olukorra ainsaks lahenduseks esitada kohe prokurörile taotlus loa saamiseks. Loogiline oleks, et kohtueelses menetluses annab loa prokuratuur, aga kohtumenetluses kohus (lg 3). 24. KrMS § 1417 KrMS § 1417 lg 1 esimese lause kohaselt võib kahtlustatavast või süüdistatavast juriidilise isiku esindaja või kaitsja kohtule esitada taotluse kontrollida kahtlustatavast või süüdistatavast juriidilise isiku jagunemise, ühinemise ja likvideerimise või tehingu tegemise keelu põhjendatust keelu seadmisest nelja kuu jooksul. Seletuskirjast ei ilmne, kas sõna „jooksul“ on taotluslik või peaks selle asemel kasutama väljendit „nelja kuu möödumisel“ (vrd nt KrMS § 1412 lg 1 ja § 1421 lg 1). Et mõistekasutus pole järjekindel, nähtub muu hulgas seletuskirjast. Nii tõdetakse nt KrMS § 1421 lg 1 muudatuse kohta, et „põhjendatuse kontrolliks on võimalik esitada kohtule taotlus tagamise abinõu kohaldamisest nelja kuu jooksul“. Eelnõu tekstis on kõnealuses sättes aga kasutatud väljendit „pärast nelja kuu möödumist selle kohaldamisest“. Seaduse praeguse sõnastuse põhjal tekib olukord, kus taotluse saab esitada juba järgmisel päeval pärast kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamist. Eriti absurdseks muutub vastava sisuga taotluse lahendamine olukorras, kus määrus vaidlustatakse samal ajal ka määruskaebe korras. Eelnõu ei sisalda piirangut, millega kõnealuse määruse vaidlustamine määruskaebemenetluses välistatakse (vt KrMS §-des 385 ja 390 tehtavaid muudatusi). 8  Lisa 1 25. KrMS § 1421 KrMS § 1421 lg 2 kohaselt võib kohus konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik- õigusliku nõudeavalduse ja varalise karistuse tagamise abinõu põhjendatuse kontrollimiseks esitatud taotluse läbivaatamiseks vajaduse korral korraldada istungi. Taotluse läbivaatamiseks kutsutakse kohtusse prokurör ja taotluse esitaja. Väärib tähelepanu, et olukorras, kus konkreetset abinõu on kohaldatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks, puudutab selle abinõu põhjendatuse kontrollimine ka kannatanu huve. Ometi ei ole kohtul kohustust kannatanut taotluse läbivaatamisest teavitada ja teda kohtusse kutsuda, sel juhul võivad kannatanu huvid jääda kaitseta. 26. KrMS § 152 Palume kaaluda, kas läbiotsimise ja vara arestimise protokolli andmise kohustus toimingule allutatud või selles osalenud isikule oleks KrMS § 152 lg 4 asemel sobilikum sätestada läbiotsimisprotokolli ja vara arestimise protokolli reguleerivates sätetes (vastavalt §-des 92 ja 143). 27. KrMS § 146 Põhimõtteliselt kahtlemata oluline muudatus, kuid lõike 10 suhtes tekivad mõned kahtlused. Nimelt, miks salvestamisel salvestis üksnes võib asendada teksti protokollis ja kes otsustab selle küsimuse ning kas on võimalik otsustada, et kehtivad mõlemad isegi siis, kui on teatud vastuolud? Kas lõike 10 teine lause tähendab sisuliselt seda, et menetleja vaatab salvestise üle ja „täidab siis lüngad“ ehk paneb kirja „kõik, mis vaja“, aga kuidas vältida praeguse regulatsiooni puhul tekkivat võimalikku kaitsjate kriitikat? 28. KrMS § 152 Paragrahvi teises lõikes tuleks sõna „motiveeritud“ asendada sõnaga „põhistatud“ (analoog KrMS §-ga 145). Avaldati ka seisukohta, et läbimõtlemist ja muutmist vääriks tegelikult ka § 145 tekst, kuna seadustik kasutab iseenesest sünonüümidena põhjendamist ja põhistamist (vrd TsMS § 235). Nt võib KrMS § 145 lg 1 p 1 pinnalt jääda mulje, et selle lõike p-s 11 silmas peetavad otsustused võivad olla ka sisuliselt põhjendamatud. Nii ometi ju ei mõelda, sest erinevus seisneb selles, kas määrus sisaldab (peab sisaldama) vastava menetlusotsustuse kirjalikke põhjendusi või mitte (st kas neid esitatakse või mitte – vt lg 1 p 12 ja p 2). Seega võiks punkt 1 kõlada: „menetleja kirjalike põhjendustega otsustus“. 29. KrMS § 155 Kohtuistungi salvestamise kohustust laiendati hiljaaegu 1. jaanuaril 2019 jõustunud muudatusega (RT I, 21.05.2018, 2). Eelnõus pakutud lahendus erineb kehtivast KrMS § 156 lg-st 4, mille järgi on lubatud jätta istung lisaks tehnilisele võimatusele salvestamata, kui istung toimub väljaspool kohtu ruume; tegemist on kohtulahendi kuulutamiseks korraldatud istungiga või tegemist on Riigikohtu istungiga. KrMS § 155 uuest redaktsioonist võib välja lugeda, et salvestamise ja protokollimise kohustus (vrd kehtiv KrMS § 155 lg 1) laieneb ka Riigikohtule suulise istungi pidamisel. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu põhjendusi, miks alles jõustunud sätet uuesti muudetakse. Sama märkus kehtib ka eelnõus kavandatava VTMS § 105 muudatuse 9  Lisa 1 kohta. Ka pole arvesse võetud muid ettepanekuid, mis seonduvad istungiprotokolli koostamise kohustusega lihtmenetluse või kohtulahendi täitmisega seotud asjades. Seletuskirjas põhjendatakse lihtmenetluse või kohtulahendi täitmisega seotud asjades istungiprotokolli koostamata jätmist ressursside kokkuhoiuga, kuigi avaldasime kahtlust, kas sel viisil toimimine mingit kokkuhoidu annab. 30. KrMS § 1602 Rõhutame oma varasemas arvamuses väljatoodut, et seadustiku mõistekasutuses ei ole kättetoimetamine üheselt kinnistunud ega näiteks KrMS § 230 lg 2 ja § 387 mõttes kaebetähtaja kulgemise arvestamisel nõutav („sai teada või pidi teada saama“, vrd ka nt eelnõuga muudetav § 208 lg 1 „määruse saamisest alates 30 päeva jooksul“). Seletuskirjast ei nähtu jätkuvalt, kuidas kavandatav muudatus selliseid olukordi mõjutab ehk kas kättetoimetamine oleks muudatuse jõustudes n-ö kohustuslik eeltingimus. Samuti vajaks täiendavat selgitamist muudetava paragrahvi lõigete 5 ja 6 omavaheline vahekord. Lõike 4 järgi osalevad mitteprofessionaalsed menetlusosalised teabevahetuses üldjuhul e-toimiku kaudu või seda elektrooniliselt väljaspool e-toimikut. E-toimikus teabe kättetoimetatuks lugemine eeldab menetlusosalise aktiivset tegevust (lõige 5), samas kui muul kujul elektroonilise teabevahetuse kord lubab menetlejale avaldatud kontaktandmete kasutamisel lugeda teabe kättetoimetatuks ka 3-päevase tähtaja möödumisel. Menetlusõiguse kuritarvitamise korral võib ebaprofessionaalne menetlusosaline e-toimiku kaudu edastatud teabele jätta reageerimata, eelnõu ei ole aga ühemõtteliselt selge, millised on sellisel juhul menetleja õigused lõike 6 rakendamiseks. 31. KrMS § 189 lg 21 Kõnealune säte tekitab maakohtu kohtunikele märgatava töökoormuse. Nimelt lahendatakse suurem osa kriminaalasju lihtmenetlustes, milles kohtuotsus kuulutatakse üldjuhul vähem kui 30 minutit pärast kohtuistungi lõppu. Arvestades ka asjaolu, et üldjuhul on lihtmenetluste puhul tegemist süüdimõistvate otsustega, siis on süüdistatava (süüdimõistetu) jaoks ebamõistlik, et kuulutatud kohtuotsuses on kirjas x summa, mis tal tuleb menetluskuludena riigile hüvitada (sest üldjuhul teostab kriminaalasjades kaitset siiski riigi õigusabi korras määratud kaitsja) ning talle antakse koos otsusega ka selle tasumiseks vajalik makseinfo leht. Kuid kaitsja kohtuistungil ja kohtulahendi kuulutamisel osalemise eest tasu kohta peab kohtunik otsuse kuulutamisest ca nädal hiljem tegema eraldi määruse(d), mille alusel tuleb tal tasuda veel mingi summa riigile (ja saatma ka makseinfo lehed isikule). Arusaamatuks jääb senise süsteemi muutmise vajadus, mis praegu tegelikkuses toimib. Kohtuistungil osalemiseks kulunud aja osas on taotlust võimalik kohtule esitada vahetult enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Vajadusel annab kohtunik menetluskulude taotluse lõplikuks vormistamiseks need paar minutit kaitsjale ka lisaaega enne, kui siirdub nõupidamistuppa. Samuti on võimalik ennustada umbkaudset kohtuotsuse kuulutamise aega. Võimalik on taotleda n-ö igaks juhuks ka suuremat tasu, märkides hinnanguliselt kuluva maksimaalse aja, mida kohtul on võimalik alati lahendit tehes ja taotlust lahendades vähendada. Siinkohal peab märkima, et just lihtmenetlustes on võimalikud ka olukorrad, kus kohtumenetluse pooled loobuvad edasikaebeõigusest, mistõttu kohtuotsus jõustub enne, kui möödub eelnõus kavandatud kolm tööpäeva istungi lõpust / otsuse kuulutamisest. 10  Lisa 1 32. KrMS § 202 KrMS § 202 lg 1 muutmist käsitlevas sättes on teisest lausest puudu sõna „õigus“, lõike 11 teises lauses on aga sõna „kriminaalmenetluse“ vales käändes. 33. KrMS § 207 Kas siis, kui kriminaalmenetluse lõpetab või jätab alustamata Riigiprokuratuur, ei peaks ikka kaebama otse ringkonnakohtusse? Teisisõnu, kas sellisel juhul on nn enesekontrolli menetlus õigustatud? 34. KrMS § 208 lg 6 Sätte normitehnilise ülesehituse kohaselt on ringkonnakohtul lahendit tehes kohustus toimida kõigis kolmes punktis märgitu kohaselt. Samas seletuskirjas (lk 55) on eelnõu KrMS § 208 lg 6 p 2 osas märgitud, et kohtul on õigus Riigiprokuratuurile ette kirjutada, millised menetlustoimingud tuleb Riigiprokuratuuril teha. Ringkonnakohtule peaks jääma võimalus kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamiseks/jätkamiseks (ja samal ajal tuleks otsustada ka menetluskulude jaotus), kuid konkreetselt dikteerimata, milliseid menetlustoiminguid tuleks veel teha. Seega menetlustoiminguteks kohustamine võiks olla diskretsioonivõimalusega. Seda võimaldaks sätte järgmine ülesehitus (vahetada punktide 2 ja 3 järjekord ning lisada menetlustoimingute korralduse ette „vajadusel“): „(6) Kui kohus leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks on alust, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja: 1) kohustab Riigiprokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust; 2) teeb otsustuse menetluskulude kohta, arvestades käesoleva seadustiku §-s 187 sätestatut; 3) vajadusel annab Riigiprokuratuurile korraldusi täiendavateks menetlustoiminguteks“. 35. KrMS § 2211 Eelnõu § 1 punktis 148 on märgitud, et paragrahv 2221 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt. Sellele järgneb aga KrMS § 2211 muutmine. Seega esineb § 1 punktis 148 ebatäpsus muudetava paragrahvi numbris. 36. KrMS § 2861 lg 2 Eelnõu § 1 punkti 188 kohaselt täiendatakse KrMS § 2861 lg-t 2 vaid punktiga 31, kuid seletuskirjas (lk 64) on märgitud alapealkiri, mille kohaselt täiendatakse KrMS § 2861 lg-t 2 punktidega 31 ja 32. 37. KrMS § 292 Meie varasemas arvamuses väljendatud muresid ei ole ka siin arvestatud. Suurim valupunkt näib jätkuvalt olevat eelnõu vastava paragrahvi lg 3, mille järgi võib (üksnes?) kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohus ekspertiisiakti (või asjatundja kirjaliku arvamuse) tõendina vastu võtta ilma eksperti (asjatundjat) üle kuulamata. 11  Lisa 1 38. KrMS § 319 KrMS § 319 lg-d 2 ja 3 – alternatiivselt apellatsioonitähtaja pikendamisele peaks kaaluma, kas kõigi kohtuasjade puhul on 30-päevane apellatsioonitähtaeg siiski otstarbekas. Eitamata, et keerulisemates asjades on pikem kaebetähtaeg hädavajalik, tuleks mõelda ka sellele, et nt lihtmenetluste või mõne üksikküsimuse vaidlustamise korral lükkab sedavõrd pikk aeg tarbetult asja lahendamist või otsuse jõustumist edasi. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta, et üldise kriminaalpoliitilise suundumuse kohaselt püüeldakse pigem menetlustähtaegade lühendamise poole. 39. KrMS § 339 lg 1 p 10 Märkuseks, et videosalvestis võib olla ka ilma helita. Selline videosalvestis ei anna aga edasi sama palju (veel vähem rohkem) informatsiooni võrreldes istungiprotokolliga. Seega võiks täpsem sõnastus olla: „puudub kohtuistungi protokoll, välja arvatud käskmenetluse asjades või kui kohtuistungist on olemas helisalvestis või heliga videosalvestis.“ 40. KrMS § 386 KrMS § 386 lõiget 1 täiendatakse punktiga 51, mille kohaselt tuleb määruskaebuses KrMS § 390 lg-s 7 sätestatud juhul põhjendada, miks on kaebaja arvates Riigikohtu lahend selles asjas oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Kuna KrMS § 390 lg 7 kohaselt saab üldjuhul edasi kaevata vaid kõnealuses sättes loetletud ringkonnakohtu määruste peale, tekib küsimus, kas vastava põhjenduse või aluse puudumise korral on Riigikohus õigustatud jätma määruskaebuse KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Seletuskirjast sellele küsimusele vastust ei leia. 41. KrMS § 408 lg 5 Eelnõuga plaanitakse asendada sõna „jõustumine“ sõnadega „pööratakse täitmisele“, sest viimane olevat täpsem väljend. See põhjendus on ekslik. Kohtulahendi jõustumine ja jõustunud kohtulahendi täitmisele pööramine on erinevad mõisted, mitte üks ei ole teisega võrreldes täpsem väljend. Arvestades, et KrMS § 408 pealkiri jääb samaks („Kohtuotsuse- ja määruse jõustumine“) ning kõnealuse paragrahvi kõik muud lõiked reguleerivad kohtulaheni jõustumist, jääb ka süstemaatiliselt arusaamatuks, miks räägitakse 5. lõikes täitmisele pööramisest. Riigikohus juhtis viimati nimetatule tähelepanu ka eelmises arvamuses. Kohtuotsuse ja -määruse täitmisele pööramise tähtaja sätestab KrMS § 412, mille 4. lõige näeb niigi ette, et kohtumäärus pööratakse täitmisele kohe, kui see on jõustunud. Eelneva valguses jääb KrMS § 408 lg 5 kõnealusega muudatusega taotletav eesmärk mõistmatuks. Kui sellist muudatust siiski vajalikuks pidada, siis ei peaks kõnealune säte asuma mitte KrMS §-s 408, vaid kas KrMS § 412 lg-s 4 lause lõpus erandina („Kohtumäärus pööratakse täitmisele kohe, kui see on jõustunud, välja arvatud vahistamise ja vahistamisest keeldumise, riigi peaprokuröri taotlusel vahistamise pikendamise või sellest keeldumise, jälitustoiminguks loa andmise, väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise, ametist kõrvaldamise ja ajutise lähenemiskeelu kohaldamise määrus, kahtlustatavana kinni peetud isikule või vabaduses viibivale kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendina elektroonilise valve kohaldamise määrus, käesoleva seadustiku §-s 12 12  Lisa 1 nimetatud määrused või kohtumäärus, mida ei saa vaidlustada ning mis pööratakse täitmisele nende tegemisest.“) või §-s 412 eraldi 5. lõikena. 42. Täiendavad tähelepanekud Eelnõust ei selgu, kuidas toimub digitaalse menetluse puhul üldmenetluses tõendite esitamine kohtule. Samuti ei selgu, kuidas on võimalik avaldada mingist tõendist vaid osa, mida pool soovib kohtule esitada (olukorras, kus digitaalselt on tegemist ühe dokumendifailiga, nt pangakonto väljavõte on PDF-failina tõendina ühe aasta kohta, kuid prokurör soovib avaldada ja esitada kohtule vaid juunikuu väljavõtte). Kuigi käesolev eelnõu ei käsitle rahvusvahelist koostööd, tuleb juhtida tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2019. a otsusele asjas nr 1-17-10162, milles kolleegium leidis, et seadusandja peaks sätestama selge korra ja alused Eesti karistusregistris mittekajastatud Euroopa Liidu liikmesriikide karistusandmete arvestamiseks selliselt, et oleks tagatud Euroopa Liidu Nõukogu 24. juulil 2008 vastu võetud raamotsuses nr 2008/675/ÜVJP liikmesriikidele pandud kohustuste täitmine. Raamotsust oleks vaja siseriikliku õigusega seadustada esmalt seetõttu, et võib-olla sooviks seaduseandja seada mingeid piiranguid, erisusi või täpsustusi. Samuti oleksid vajalikud rakendussätted. Välisriigi otsuse arvestamine Eesti menetluses teo kvalifitseerimisel võib vajada vastavat sätestamist Eesti seaduses, sest muidu võidakse rikkuda nullum crimen, nulla poena sine lege-põhimõtet. Mõningad probleemid ja küsimused mõtteaineks seoses raamotsuse ülevõtmisega. Kes kontrollib, et välisriigi otsus on jõustunud, kui tunnustamismenetlust ei toimu? Kellel on kohustus kontrollida, kas välisriigi otsus on veel kehtiv (pole arhiveeritud) või pole sellel tähendust? Kas kehtivuse kontroll käib Eesti või välisriigi õigusaktide järgi? Missugust mõju välisriigi otsus Eesti kriminaalmenetluses tehtavale lahendile avaldab, s.t kas seda arvestatakse ainult eripreventsiooni juures, kas seda saab arvestada ka kvalifitseerimisel (nt korduvuse tuvastamine) ja kas on võimalik ka liitkaristuse moodustamine välisriigi kohtuotsusega (seda kõike ilma eelneva tunnustamismenetluse läbiviimiseta)? Kas otsuste liitmisel on võimalik kohaldada ka osalist või täielikku karistuste kaetuks lugemist või on võimalik ainult otsuste täielik liitmine? Karistusseadustiku muudatused 1. KarS § 69 Juhime tähelepanu kohtupraktikas kerkinud probleemile seoses ÜKT tundide jätkuva tegemisega või selle lubamisega olukorras, kus kriminaalhooldaja on esitanud erakorralise ettekande vangistuse täitmisele pööramiseks või kohus peab otsustama uue kuriteo toimepanemise tõttu liitkaristuse mõistmise. Sellistel juhtudel võib osutuda problemaatiliseks tehtud ÜKT tundide arvestamine, kuna pärast kohtuotsuse tegemist kaebemenetluses tehtud ja seeläbi mahaarvestatavate ÜKT tundide arv võib muutuda. Teeme ettepaneku eelnõu algatajal analüüsida olukorda ja vajadusel muuta ÜKT tegemise ja kriminaalhooldaja teavitamise korda. Vt ka RKKKo 20.03.2017 nr 3-1-2-1-17, p 15 jj. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et nii kehtivas seaduses kui ka eelnõus ettenähtud KarS 13  Lisa 1 § 69 kasutab läbivalt terminit „süüdlane“. VTMS § 18 lg 2 kohaselt on süüdlane aga isik, kelle suhtes on jõustunud väärteomenetluses kohtuvälise menetleja või kohtu otsus – seega isik, kelle suhtes on jõustunud otsus väärteo toimepanemise kohta. Isik, kelle suhtes on jõustunud otsus kuriteo toimepanemise kohta on KrMS § 35 lg 3 kohaselt süüdimõistetu. KarS võiks järgida VTMS-is ja KrMS-is kasutatavaid termineid. „Süüdlane“ on kasutusel KarS-is ka muudes paragrahvides, mõeldes antud termini all tegelikult kas vaid süüdimõistetut (nt KarS § 65, § 691, § 70, § 73, § 74, § 76, § 77), korrektselt vaid väärteo korras süüdlast (nt KarS § 72) või samaaegselt nii süüdimõistetut kui ka süüdlast (nt KarS § 69). 2. KarS § 692 lg 6 p 1 (ja muud eelnõus narkomaanide sõltuvusravi puudutavad muudatused) Seletuskirjas märgitakse (lk 72), et narkomaanide sõltuvusravile samalaadset ravikohustust on KarS § 692 asemel võimalik määrata ka KarS § 75 lg 2 p 5 alusel käitumiskontrolli lisakohustusena, mille kohaselt on isik kohustatud alluma ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Kuigi põhimõtteliselt on kehtiva seaduse kohaselt võimalik narkomaanide sõltuvusravile isikut saata nii KarS § 692 kui ka KarS § 74 (mille kaudu oleks võimalik KarS § 75 lg 2 p 5 alusel narkomaanide sõltuvusravi kohustuse määramine) kohaldamise läbi, siis sanktsiooniõiguse vaatepunkti kohaselt ei ole tegemist kahe teineteist dubleeriva ja asendava karistuse kandmise vormiga, nagu eelnõus seda nähakse. Karistuse liikide, asendamise ja vabastamise vormidest on KarS § 74 kergem ning KarS § 692 raskem, s.t KarS § 692 rakendatakse olukordades, kus järgmine raskem karistuse kandmise viis oleks kas KarS §-s 69 sätestatud üldkasulik töö (mille piiranguks on samuti 2 aastat vangistust) või juba reaalne vangistus. On üldteada, et suurem osa isikutest, kes vajaksid narkomaanide sõltuvusravi, paneb toime varavastaseid kuritegusid. Üldjuhul on sellised isikud varem ka korduvalt kandnud reaalset vanglakaristust. Seega selliste isikute puhul kohtud eripreventsiooni aspektist lähtuvalt ei kohalda mitte KarS § 74 (koos § 75 lg 2 p 5 lisakohustusega), vaid raskemat karistuse kandmise vormi, mis oleks reaalsele vangistusele lähim alternatiiv, milleks on KarS § 692. Seletuskirjas on märgitud (lk 72-73), et narkosõltuvuse puhul on asendusravi juhtumeid olnud aastas kuni viis. Selle põhjuseks on asjaolu, et KarS § 692 lubab asendada vaid 6-kuulist kuni 2-aastast vangistust. Samas isikuid, kes sellist ravi vajaksid, tuleks eripreventsioonist lähtuvalt üldjuhul karistada pigem pikemaajalise vangistusega. Seega tundub, et praegune eelnõu suunab isikuid esmajoones põhilise osa karistusest ära kandma reaalse vangistuse vormis ning alles ennetähtaegse vabanemise tingimusena ravile. 3. KarS § 308 Rõhutame veel kord, et kuriteokoosseisu täiendava koosseisutunnuse lisamisel (kriminaliseerimisel) oleks kohane seletuskirjas avada ka teo olemust (kuidas ja kes kohtulikku hüpoteeki rikkuda saab). Väärteomenetluse seadustiku muudatused 1. VTMS § 30 lg 1 p 11 Eelnõuga loodav uus väärteomenetluse lõpetamise alus ei sobi olemuslikult mitte VTMS §-s 30, vaid §-s 29 märgitud aluste nimekirja. Nimelt reguleerib VTMS § 30 väärteomenetluse lõpetamist juhtudel, kus menetlusalune isik on olemas ning tema suhtes menetlus lõpetatakse. 14  Lisa 1 Eelnõuga loodava uue menetluse lõpetamise aluse korral üldreeglina menetlusalust isikut veel ei olegi (tuvastatud). Isegi kui menetlusalune isik on väärteos olemas, aga menetluse läbiviimine oleks väärteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult kulukas, sobiks ka selline juht paremini VTMS §-s 29 märgitud menetluse lõpetamise aluste hulka. Seega võiks kaaluda VTMS § 31 lg 3 ning eelnõuga ette nähtud VTMS § 30 lg 1 p 11 ühendamist (s.t kehtiva VTMS § 31 lg 3 kehtetuks tunnistamist) ning nendes sisalduva lisamist hoopis VTMS §-s 29 märgitud aluste (s.t juhud, mil menetlust ei alustata või alustatud menetlus lõpetatakse) hulka nt lõike 1 punktina 8. 2. VTMS § 75 lg 31 ja § 76 lg 2 Kõnealuste muudatuste tulemusena säilitatakse väärteomenetluse seadustikus mõiste „määruse koopia“ (VTMS § 75 lg 31 ja § 76 lg 2). Kriminaalmenetluse seadustikus on eelnõuga mitmes kohas nt väljendid „kohtuotsuse koopia“, „teistmisavalduse koopia“, „materjalide koopia“, „taotluse koopia“ või „määruse koopia“ asendatud mõistetega „taotlus“ või „määrus“ (vt nt eelnõu § 1 p-d 200, 206, 207, 208 ja 222; § 328 lg 2, § 369 lg 3 p 2, § 369 lg 4, § 370 lg 4 ning § 4036 lg 2). Kuivõrd KrMS-i muudatustega soovitakse seadusest jätta välja viited „koopiatele“, siis võiks sama teha vähemasti VTMS-i loodavate täiesti uute sätete ning muudatuste puhul. VTMS § 75 lg 31 ja § 76 lg 2 arusaadavus ega rakendamine ei muutuks, kui sõnastada need ümber järgmiselt. VTMS § 75 lg 31: „Väärteomenetluse lõpetamisel võib jätta määruses käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata. Lihtsustatud määruses märgitakse menetlusosalise ja menetlusvälise isiku õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest kohtuvälisele menetlejale taotlus põhistatud määruse saamiseks. Taotluse saamisest viieteistkümne päeva jooksul koostab kohtuväline menetleja põhistatud määruse.“ VTMS § 76 lg 2: „Kaebuse kohtuvälise menetleja määruse peale väärteomenetluse lõpetamise või konfiskeerimise otsustamise kohta väärteomenetluse käigus võib menetlusosaline või menetlusväline isik esitada 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest või kui väärteomenetlus on lõpetatud lihtsustatud määrusega, 15 päeva jooksul alates põhistatud määruse kättesaamisest.“ 3. VTMS § 105 Mõistetamatu on, miks väärteomenetluses pole protokolli vaja kanda ülekuulatavate isikute ütlusi (eriti arvestades, et protokolli on vaja koostada vaid kolmel juhul, millest kahe puhul on tegemist isikute ülekuulamise olukorraga). Eelnõus kavandatava KrMS § 155 lg 3 p 6 eeskujul, arvestades väärteomenetluse erisusi (s.t ei toimu ristküsitlust), võiks VTMS § 105 lg 3 sisaldada veel punkti näiteks järgmises sõnastuses: „kohtumenetluse poole [ja kohtu] esitatud küsimused ja ülekuulatava ütlused“. Arvestades väärteomenetluses kehtivat ab ovo-põhimõtet, on kohtuistungi protokolli koostamisel sellesse ülekuulatavate isikute ütluste (ja neile esitatud küsimuste) kandmine olulise tähtsusega, lihtsustades hiljem nii asja arutava kohtukoosseisu kui ka kõrgema astme kohtu tööd asja lahendamisel. 15  Lisa 1 4. VTMS § 150 lg 1 p 10 Märkuseks, et videosalvestis võib olla ka ilma helita. Selline videosalvestis ei anna aga edasi sama palju (veel vähem rohkem) informatsiooni võrreldes istungiprotokolliga. Seega võiks täpsem sõnastus olla: „välja arvatud, kui kohtuistungist on olemas helisalvestis või heliga videosalvestis.“ 5. Täiendavad tähelepanekud VTMS § 182 p 4 sätestab teistmisavalduse esitamise tähtaja VTMS § 180 p-s 6 märgitud aluse puhuks. VTMS § 180 p 6 on aga tunnistatud kehtetuks alates 1. jaanuarist 2004. Seega tuleks kehtetuks tunnistada ka VTMS § 182 p 4. Ühtlasi, arvestades, et KrMS-i ja VTMS-i regulatsioonid on püütud kehtestada sarnaselt, tekib küsimus, et kui KrMS § 391 on tunnistatud alates 1. septembrist 2011 kehtetuks, siis kas siiani kehtiv VTMS § 198, mis on KrMS §-ga 391 sisuliselt samamoodi sõnastatud säte, on teadlikult jäetud kehtetuks tunnistamata. Tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. detsembri 2017. a otsusest asjas nr 5-17-12 tuleks täiendada/parandada/muuta selgemaks hoiatustrahvi vaidlustamise regulatsiooni. Kuigi Riigikohus ei tunnistanud VTMS § 541 lg-t 6 põhiseadusega vastuolus olevaks, nõustus kohus siiski maakohtu tõlgendusega, mille kohaselt on trahviteate saanud isikul õigus trahviteade vaidlustada mh põhjusel, et väärteosündmus puudub ning selle tulemusena tuleb väärteomenetlus uuendada kas kiir- või üldmenetluse korras. VTMS § 23 ei näe ette tähtaega kaitsjatasu hüvitamise taotluse esitamiseks. Kui väärteomenetlus lõpetatakse kohtumenetluses, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb vastav taotlus esitada kohtule enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Samas on võimalik ka olukord, kus väärteomenetluse lõpetab kohtuvälises menetluses kohtuväline menetleja. Sellisel juhul tuleb VTMS § 23 kohaselt samuti taotlus valitud kaitsja tasu hüvitamiseks esitada kohtule. Vastavat tähtaega pole aga seaduses sätestatud. Tähtaja puudumine võib kaasa tuua väga vanades asjades (s.t möödunud on juba pikem aeg väärteomenetluse lõpetamisest) taotluste esitamise. See rikuks õigusrahu. Olukorras, kus väärteomenetlus on lõpetatud (sh kohtuvälise menetleja poolt), peaksid kõik antud väärteoasjaga seotud küsimused saama lahendatud mõistliku aja jooksul. Vangistusseaduse muudatused 1. VangS § 731 Eelnõu § 7 punkti 2 kohaselt täiendatakse VangS §-ga 741, kuid järgneb paragrahvi 731 sõnastus. Ka seletuskirjas on märgitud § 731 (lk 76). Eelnõu VangS § 731 lg-test 2 ja 3 võib aru saada nii, et kui isikule on mõistetud karistuseks üks aasta vangistust, mida ta asus kandma 1. veebruaril 2019, siis vabastatakse ta 1. veebruaril 2020 ning kui mõistetud on näiteks 2 kuud vangistust, mida isik asus kandma 1. mail 2019, siis vabastatakse ta 1. juulil 2019. Samas on KrMS § 171 muutmise eelnõu seletuskirjas vahistamise osas selgelt märgitud, et kui 2 kuud arvestatakse alates 18. aprillist, siis see lõppeb 17. juunil, mitte 18. juunil (vt lk 50). Seega jääb mulje, et kohaldatakse erinevaid põhimõtteid isikutele, keda peetakse kinni kohtueelses menetluses ning kes lähevad karistust 16  Lisa 1 kinnipidamisasutusse kandma alles pärast kohtuotsust (s.t viibisid enne vabaduses). Näited ja selgitused eelnõu seletuskirjas VangS § 731 tõlgendamise kohta puuduvad. Samuti tuleks arvestada üldise teadmisega, et ühes aastas ei ole kaht sama kuupäeva. Seega kui isikule on mõistetud üheaastane vangistus, mida ta asub kandma 1. veebruaril 2019, siis tuleks ta vabastada 31. jaanuaril 2020. 17