Justiitsministeerium Teie 09.07.2019 nr 8-1/4215
[email protected]
Meie 05.08.2019 nr 6-6/19-20
Arvamuse avaldamine
Tänan võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku
muutmise seaduse (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu kohta. Käesolevaga
edastan arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andraš Tšitškan
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja
Lisa 1: karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (Euroopa Liidu
õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu kohta
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post
[email protected]
www.riigikohus.ee
Lisa 1
Riigikohtu arvamus karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise
seaduse (Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu kohta
Seletuskirja kohaselt luuakse eelnõuga võimalus Euroopa Liidu õiguses sätestatud haldus-
trahvide kohaldamiseks väärteomenetluses. Sama muudatust kavandati Riigikogu XIII
koosseisu seaduseelnõuga 586 SE, mis langes koosseisu lõppemise tõttu menetlusest välja.
Viidatud eelnõule andis Riigikohus oma arvamuse 8. septembril 2017. Üldjoontes on uue
eelnõuga püütud Riigikohtu varasemaid seisukohti arvestada, kuid osad eelmises arvamuses
esile tõstetud küsimused on jätkuvalt aktuaalsed. Seega jääb Riigikohus eelnõule 586 SE antud
arvamuses esitatu juurde, märkides täiendavalt järgmist.
Eelnõu seletuskirja põhjendused haldusõiguslikust mudelist loobumise kohta ei ole veenvad.
Asjaolu, et haldustrahv ei sobitu tänasesse haldussunni mudelisse, ei tähenda, et haldustrahvi ei
saaks üldse haldusõigusliku instrumendina üles ehitada. Haldustrahv oleks võimalik välja
kujundada haldussunni instrumendi kõrvale, nähes ette vajalikud erisused ühes isiku kaitset
tagavate menetluslike õigustega.
Uue eelnõu alusel on jätkuvalt küsitav juriidiliste isikute vastutuse temaatikat puudutav, millele
juhtis Riigikohus tähelepanu varasema arvamuse p-des 1 ja 2.
Endiselt on nn haldustrahvide Eesti õigusesse väärteokaristustena inkorporeerimisel küsimärgi
all menetluse efektiivsuse ja tulemuslikkuse tagamine olukorras, kus mitme koosseisu puhul
võib olla juriidilise isiku vastutuse tuvastamine lähtuvalt derivatiivse vastutuse põhimõttest
keerukas või suisa võimatu (täpsemalt eelmise arvamuse p 1). Seetõttu tuleks juriidiliste isikute
vastutust puudutavad küsitavused arvesse võtta ning läbi mõelda konkreetsete koosseisude
kaupa. Üksnes karistusseadustiku üldosas eelnõuga soovitava muudatuse tegemine ei pruugi
olla piisav tagamaks õiguse efektiivset rakendamist Euroopa Liidu õigusest tulenevate
eesmärkide täitmiseks (lisaks eelnõu seletuskirjas viidatud tegevusetusdelikte puudutavatele
Riigikohtu lahenditele vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2019. a otsus nr
1-15-11032/308, p-d 25–31).
Riigikohtu varasema arvamuse p-s 2 on esile tõstetud võimalikud raskused juriidiliste isikute
vastutusele võtmisel süütegude puhul, millega nähakse ette üksnes juriidilise isiku vastutus.
Uue eelnõu § 1 p 1 on jäänud samaks ning jätkuvalt soovitakse muuta KarS § 14 lg-t 2 ning
lisada sinna lause: „Süüteo toimepanemise eest võib ette näha ka üksnes juriidilise isiku
vastutuse.“ Eelnõu koostajad on täiendanud seletuskirja, selgitades, et juriidilise isiku
vastutusele võtmiseks tuleb jätkuvalt tuvastada konkreetse füüsilise isiku tegu, mis peab
vastama süüteokoosseisus kirjeldatule. Seletuskirja kohaselt tuleb füüsilise isiku teo
tuvastamisel lähtuda juriidilise isiku vastutust ettenägevast süüteokoosseisust. See selgitus jääb
arusaamatuks, kuivõrd juriidilise isiku vastutust ettenägeva normi alusel ei ole võimalik
tuvastada füüsilise isiku koosseisupärast tegu, mis on aga juriidilise isiku derivatiivse vastutuse
eeldus (pikemalt eelmise arvamuse p-s 2).
Eelnõule 586 SE antud arvamuse p-s 4 juhtis Riigikohus tähelepanu sellele, et eelnõuga loodava
kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi instituudi kaudu on võimalik füüsiliste isikute puhul
rakendada väärteo toimepanemise eest kohati oluliselt rangemaid karistusi kui analoogse, kuid
enamohtliku tagajärjega kuriteo toimepanemise korral (kuritegude puhul kõrgendatud
ülemmääraga rahalise karistuse rakendamise võimalust ette ei nähta). Ka uus eelnõu ei taga
võimaliku väärteomenetluses isikut ähvardava kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvi ja
kriminaalmenetluses mõistetava võimaliku rahalise karistuse ülemmäära omavahelist
proportsionaalsust. Ilma täiendava selgituseta on kaheldav, kas eelnõu koostajate väidetu, et
kriminaalmenetluses on võimalik isikut karistada vangistusega või rahaline karistus
vangistusega asendada, on piisav eespool toodud ebaproportsionaalse olukorra leevendamiseks.