Eelnõu esitamine arvamuse avaldamiseks

Majandus- ja taristuministri ... 2022. a määrus nr … „Hoone sisekliimale esitatavad nõuded“ Lisa 1 Hoone projekteerimisel rakendatavad sisekliima parameetrid Tabel 1. Kütteperioodi ruumitemperatuuri projekteerimisväärtused ruumidele kütmise olukorras, mille ruumitemperatuuri projekteerimisväärtus ei ole 21 kraadi Ruumitemperatuur, Ruum °C Trepikoda 17 Duširuum või vannituba 22 Koolieelse lasteasutuse magamis-, mängu- ja 22 riietusruum Kaubandushoone müügiala 18 Spordihall 18 Tootmine, kerge füüsiline töö 20 Tootmine ja töökoda, keskmiselt raske füüsiline 17 töö Tehnilised ruumid 10 Tabel 2. Soojusliku mugavuse projekteerimisel kasutatavad kütteperioodi välisõhu projekteerimisväärtused Välisõhu Asukoht arvutuslik temperatuur, °C Tallinn -21 Tartu -25 Narva -24 Pärnu -22 Rakvere -24 Viljandi -24 Võru -25 Valga -24 Jõgeva -25 Jõhvi -24 Türi -24 Kuressaare -19 Haapsalu -20 Rapla -23 Kärdla -19 Tabel 3. Soojusliku mugavuse projekteerimisel kasutatavad jahutusperioodi välisõhu parameetrite minimaalsed projekteerimisväärtused Parameeter Projekteerimisväärtus Temperatuur, °C 27 Suhteline niiskus, % 50 Entalpia, kJ/kg 55 Tabel 4. Mitteelamu õhu liikumise kiiruse ja süsihappegaasi (CO2) projekteerimisväärtused. Sisekliima parameeter Projekteerimisväärtus 1 Õhu liikumise suurim lubatud kiirus kütteperioodil , m/s 0,16 1 Õhu liikumise suurim lubatud kiirus kütteperioodil , 0,21 jahutamise olukorras, m/s Õhu liikumise suurim lubatud kiirus jahutusperioodil2, 0,25 jahutamise olukorras, m/s Õhu liikumise suurim lubatud kiirus jahutusperioodil2, ilma 0,19 jahutuseta olukorras, m/s Süsihappegaasi (CO2) suurim lubatud kontsentratsioon3, ppm 900 3 Süsihappegaasi (CO2) suurim lubatud kontsentratsioon haridushoone4, välja arvatud koolieelne lasteasutus, suure 1000 5 inimtihedusega ruumis , ppm Süsihappegaasi (CO2) suurim lubatud kontsentratsioon3 suure 1200 inimtihedusega ruumis5 välja arvatud haridushoones, ppm 1 Kütteperioodiks loetakse aeg, mil välisõhu ööpäeva jooksev keskmine temperatuur ei ületa 10 °C. Ööpäeva jooksva keskmise temperatuuri all mõeldakse eelneva ööpäeva tunnikeskmiste välisõhu temperatuuride aritmeetilist keskmisest. 2 Jahutusperioodiks loetakse aeg, mil välisõhu ööpäeva jooksev keskmine temperatuur on 15 °C või kõrgem. Ööpäeva jooksva keskmise temperatuuri all mõeldakse eelneva ööpäeva tunnikeskmiste välisõhu temperatuuride aritmeetilist keskmisest. 3 Lubatud kontsentratsioon kui välisõhu süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioon on arvestuslikult 400 ppm-i. 4 Haridushoonetes, välja arvatud koolieelsetes lasteasutustes, on CO2 kontsentratsiooni nõude kehtestamisel lähtutud keskkooliõpilase CO2 eraldusest 18 l/h, mille tõttu samale ventilatsiooni õhuvooluhulgale vastab madalam CO2 kontsentratsioon. 5 Suure inimtihedusega ruumideks loetakse ruumid, milles põrandapind inimese kohta on < 3 m². Tabel 5. Eluruumide õhuvooluhulkade projekteerimisväärtused ja õhu liikumiskiirused Õhuvooluhulkade Õhu liikumiskiirus projekteerimisväärtus Ruumi kasutusotstarve Välisõhu Kütte- Jahutus- Väljatõmme, vooluhulk, perioodil, perioodil, l/s l/s m/s m/s Elu-, magamistuba, pindala 141 0,13 0,30 >15m² Elu-, magamistuba, pindala 121 0,13 0,30 ≤15m² Magamistuba, pindala <11 m² 2 82 0,13 0,30 Tualettruum3 10 Pesuruum3 15  Ühetoalise korteri pesuruum 10 Köögi üldventilatsioon3 8 Ühetoalise korteri köögi 6 üldventilatsioon Ajutine kohtäratõmme 25 pliidikubust4 Vähim korteri õhuvooluhulga 0,425 0,425 keskväärtus 1 Välisõhu vooluhulk tagab kahe ruumis pidevalt viibiva inimese värske õhu vajaduse. 2 Välisõhu vooluhulk tagab ühe ruumis pidevalt viibiva inimese värske õhu vajaduse. Juhul kui <11 m2 magamistuba on korteri suurim või ainus magamistuba, peab välisõhu vooluhulk olema vähemalt 12 l/s. 3 Väljatõmbe õhuhulk võib olla väiksem, juhul kui vähim korteri õhuvooluhulga keskväärtus on tagatud. 4 Ei tohi tekitada suuremat alarõhku kui 30 Pa.Väljatõmbe õhuhulk võib olla väiksem, juhul kui vähim korteri õhuvooluhulga keskväärtus on tagatud. 5 Nõue kehtib kogu korteri köetava pinna kohta, ühik l/(s∙m²). Tabel 6. Õhu puhtusklassid ja ruumide ventileerimisnõuded Õhu Saasteallikad Ventileerimisnõuded Ruuminäited puhtusklass Sissepuhe (või välisõhu Töö-, elu-, õppe-, sissevõtt) määruse § 5 meelelahutus-, Ainult inimesed ja lõike 2 järgi. kaubandus-, teenindus- materjalidest Sobib siirdeõhuks koridori ja laoruum avalikus, 1 eralduvad ja kõikidesse äri-, tootmis- ja muus emissioonid. väljatõmbega ruumidesse. hoones, mille Sobib soojustagastuseks ja saasteallikad piirduvad tagastusõhuks. nimetatutega. Sissepuhe (või välisõhu Õhu puhtusklassi 1 sissevõtt) määruse § 5 lõike 3 järgi. Söögisaal, restoran, saasteallikatele kohviruum, 2 lisanduvad nõrga Sobib soojustagastuseks ja riietusruum, intensiivsusega siirdeõhuks ruumi spordisaal, leiliruum. lõhnad. puhtusklassiga 3. Ei kasutata tagastusõhuna. Väljatõmme üldjuhul koos Tualettruum, Üldventilatsiooniga siirdeõhuga (vajadusel ka pesuruum, elamu köök kontrollitavad sissepuhe). ja jaotusköök, protsessid, laboratoorium, 3 Ei kasutata siirde- ja kemikaalid, niiskus kopeerimis- ja tagastusõhuna. ja intensiivsed trükkimisruum, lõhnad. Erinõuded tootmisruum, garaaž, soojustagastusele. parkla. Kohtäratõmme ja Tõmbekapp, labori või 4 Saasteallikas, mis üldventilatsiooni kuumköögi ületab keemilise väljatõmme. kohtväljatõmme, värvide ja lahustite  ohuteguri Ei kasutata siirde- ja käitlemise ruum, piirtaseme. tagastusõhuna. toidujäätmete ruum, suitsetamise ruum, Erinõuded tootmisruum. soojustagastusele. Tabel 7. Arvutuslik niiskuslisa sõltuvalt välisõhu temperatuurist Arvutuslik niiskuskoormus, g/m³ Ruumi kasutusotstarve Välisõhu Välisõhu temperatuur1 temperatuur1 < 5 °C > 20 °C Suure niiskustekkega ruum, näiteks 8 3 pesumaja, pruuliruum, kuumköök Eluruum asustustihedusega kuni 45 m² 6 2 inimese kohta Eluruum asustustihedusega üle 45 m² 4 1 inimese kohta Töö- või õpperuum 2 0 1 Välisõhu temperatuurivahemikus 5 kuni 20 °C kasutatakse lineaarset interpoleerimist  Majandus- ja taristuministri ... 2022. a määrus nr … „Hoone sisekliimale esitatavad nõuded“ Lisa 2 Hoone sisekliima parameetrite piirväärtused tõendamisel Tabel 1. Töö- ja õpikeskkonna viibimistsooni sisekliima parameetrid ruumi kasutusajal Sisekliima parameeter Piirväärtus Ruumitemperatuur1 kütteperioodil2, °C 20–24 Ruumitemperatuur jahutusperioodil, °C 23–263 Õhu liikumise suurim lubatud kiirus4 kütteperioodil, m/s 0,16 Õhu liikumise suurim lubatud kiirus jahutusperioodil, jahutamise 0,25 olukorras, m/s Õhu liikumise suurim lubatud kiirus jahutusperioodil, ilma jahutuseta 0,19 olukorras, m/s Vertikaalne temperatuurierinevus (kõrgustel 0,1/1,1 m põrandast), °C <3 Põranda temperatuur, °C 19–29 Süsihappegaasi (CO2) suurim lubatud kontsentratsioon, ppm 900 5 Süsihappegaasi (CO2) suurim lubatud kontsentratsioon haridushoone , 1000 välja arvatud koolieelne lasteasutus, suure inimtihedusega ruumis6, ppm Süsihappegaasi (CO2) suurim lubatud kontsentratsioon suure 1200 inimtihedusega ruumis6 välja arvatud haridushoones, ppm Ventilatsioon7, inimeste komponent, l/s,in 7 7 Ventilatsioon , materjalide komponent, l/(s∙m²) 0,7 1 Temperatuurivahemik ruumile, mille ruumitemperatuuri projekteerimise vaikeväärtus on 21°C (vastavalt määruse § 3 lõikele 1). 2 Kütteperioodiks loetakse aeg, mil välisõhu ööpäeva jooksev keskmine temperatuur ei ületa 10 °C. Jahutusperioodiks loetakse aeg, mil välisõhu ööpäeva jooksev keskmine temperatuur on 15 °C või kõrgem. Ööpäeva jooksva keskmise temperatuuri all mõeldakse eelneva ööpäeva tunnikeskmiste välisõhu temperatuuride aritmeetilist keskmisest. Kütte- ja jahutusperioodi vahelisel ajal võib ruumitemperatuur olla kütte- või jahutusperioodi vahemikus. 3 Kehtib projekteerimisväärtusi mitte ületavatel väliskliima tingimustel, vt. Lisa 1 tabel 3. 4 Õhu liikumise kiiruse piirväärtus vastab temperatuurivahemiku madalaimale temperatuurile. 5 Haridushoonetes, välja arvatud koolieelsetes lasteasutustes, on CO2 kontsentratsiooni nõude kehtestamisel lähtutud keskkooliõpilase CO2 eraldusest 18 l/h, mille tõttu samale ventilatsiooni õhuvooluhulgale vastab madalam CO2 kontsentratsioon. 6 Suure inimtihedusega ruumideks loetakse ruumid, milles põrandapind inimese kohta on < 3 m². 7 Ruumi ventilatsiooni summaarne õhuvooluhulk arvutatakse määruse § 5 lõikes 2 toodud valemiga. Tabel 2. Saasteainete sisalduse mugavusväärtused õpperuumi, hoolekandeasutuse ruumi siseõhus Jrk Mugavusväärtus1 Saasteaine CAS nr nr 1 Süsinikoksiid (CO) 630-08-0 4000 µg/m³ 2 Lämmastikdioksiid2 (NO2) 10102-44-0 200 µg/m³ (1 h keskmine)  40 µg/m³ (aasta keskmine) 3 Formaldehüüd (CH2O) 50-00-0 30 µg/m³ 4 Naftaleen (C10H8) 91-20-3 10 µg/m³ 5 Ammoniaak (NH3) 7664-41-7 20 µg/m³ 6 Stüreen (C8H8) 100-42-5 30 µg/m³ 7 Limoneen (C10H16) 138-86-3 1000 µg/m³ 8 Tetrakloroetüleen (C2Cl4) 127-18-4 250 μg/m³ 9 Benseen2 (C6H6) 71-43-2 5 µg/m³ 10 Osoon 10028-15-6 60 µg/m 10 µg/m³ (arvutatuna 11 2-etüülheksanool (2EH, C8H18O) 104-76-7 tolueenile) 2,2,4-trimetüül-1,3-pentaandiool- 10 µg/m³ (arvutatuna 12 6846-50-0 diisobutüraat (TXIB, C16H30O4) tolueenile) LOÜ (summaarne), arvutatuna 200 µg/m³ 13 tolueenile3 1 Mugavusväärtus ehk heaoluväärtus on saasteaine sisalduse tase, millest madalamal ei ilmne inimese eluea jooksul ebasoovitavaid tervisemõjusid ega lõhnaaistinguid. 2 Kehtestatud piirväärtus on võrdne välisõhus lubatava piirväärtusega. 3 Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, siis ühe aine sisaldus LOÜ summaarses koguses ei tohi ületada 50 µg/m³, (arvutatuna tolueenile). Tabel 3. Peenosakeste ja teiste tervisele ohtlike osakeste sisalduse piirväärtused Jrk Piirväärtus Osake nr (≤) 1 PM101 45 µg/m³ (24 h keskmine) 2 PM2,5 15 μg/m³ (24 h keskmine) 3 Asbestikiud2 0,01 kiudu/cm³ 3 4 Mineraalvillakiud 0,2 kiudu/cm² 1 Sätestatud piirväärtus on võrdne välisõhus lubatava piirväärtusega ja seda mõõdetakse sissepuhkeõhus või sissevõetavas välisõhus. 2 Asbestikiudude esinemine ruumiõhus viitab vajadusele rakendada meetmeid tervisele ohtliku olukorra koheseks kõrvaldamiseks. 3 Mineraalvillakiudude kontsentratsioon määratakse kahe nädala jooksul ruumi pindadele langenud tolmus.  15.12.2021 Majandus- ja taristuministri määruse „Hoone sisekliimale esitatavad nõuded“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Määrusega kehtestatakse ehitusseadustiku § 11 lõike 4 alusel nõuded sisekliima tagamisega ruumide sisekliimale. Määrus on välja töötatud eesmärgiga sätestada sisekliima nõuded, millest lähtutakse ruumide projekteerimisel. Sisekliima tagamine mõjutab olulisel määral hoone energiatõhususe taset. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13-35) (edaspidi direktiiv 2010/31/EL) sätestatud nõuded on eeskätt seotud hoone energiatõhususega, kuid eraldi on rõhutatud asjaolu, et hoone energiatõhusust ei tohi saavutada sisekliima arvelt. Selleks tuleb juba hoone energiatõhususe näitaja arvutamisel ja energiatõhususe miinimumnõuete kontrollimise käigus arvesse võtta hoone kütmise, jahutamise, vee kasutuse ning õhuvahetusega seotud minimaalseid nõudeid, mis tagavad ohutu ja tunnetuslikult mugava sisekliima. Energiatõhususe nõuete täitmiseks tuleb rajada senisest paremini soojustatud ning õhutihedamad hooned. Sellega seoses tuleb järjest enam tähelepanu pöörata ka suvise ülekuumenemise vältimisele ja mugava sisekliima tagamiseks vajalike õhuvahetuse näitajate saavutamisele. Hea elu- ja töökeskkonna saavutamiseks on seega üha olulisem, et hoone ja selle ruumide energiatõhususe ja sisekliima lahendused töötatakse välja koosmõju arvestades. Määruse eelnõu (edaspidi eelnõu) ja seletuskirja koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna keskkonnasäästliku ehituse valdkonnajuht Erkki Seinre (tel: 639 7627, e-post: [email protected]), ehitus- ja elamuosakonna nõunik Margus Tali (teenistussuhe lõppenud). Määruse eelnõu ja seletuskirja koostamisel osalesid ka sama ministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja Ivo Jaanisoo (tel: 639 7638, e-post: [email protected]), ehitus- ja elamuosakonna peaspetsialist Ülle Reidi (tel: 625 6457, e-post: [email protected]), Tallinna Tehnikaülikoolist inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor ja liginullenergiahoonete uurimisrühma professor Jarek Kurnitski (tel: 620 2406, e-post: [email protected]), inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi liginullenergiahoonete uurimisrühma professor Targo Kalamees (tel: 620 2403, e-post: [email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Anne-Ly Normak (tel: 715 3403, [email protected]). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kuuest peatükist ja seitsmeteistkümnest paragrahvist. 1 1. peatükk käsitleb üldsätteid. Antud peatükis sätestatakse eelnõu kohaldumisala ning tuuakse ära määruses läbivalt kasutatud terminite definitsioonid. Paragrahvis 1 kehtestatakse eelnõu reguleerimisala. Lõikes 1 sätestatakse, et eelnõu nõudeid kohaldatakse hoonele, mille sisekliima tagamiseks kasutatakse energiat ning mille püstitamiseks, laiendamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on ehitusluba väljastatud või ehitusteatis esitatud pärast 2022. aasta 31. detsembrit. Nii tagatakse piisav üleminekuaeg, et eelnõu nõuetega oleks võimalik arvestada projekteerimisfaasis uue hoone püstitamiseks või olemasoleva hoone oluliseks rekonstrueerimiseks vajaliku lahenduse välja töötamisel. Eluruumi, mille püstitamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud enne 2023. aastat, sisekliima nõudeid jääb reguleerima juba kehtiv majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ (vt ka eelnõu § 17 selgitus). Lõikes 2 täpsustatakse, et käesolevas eelnõus esitatud nõuded laienevad pidevalt viibitava ruumi ja määruse lisas 1 nimetatud muu ruumi viibimistsoonile (edaspidi ka viibimistsoon). Erandiks on 3. peatüki nõuded, mida kohaldatakse hoone pidevalt viibitavale ruumile tervikuna. Sisekliima tagamisega hoone all on silmas peetud hooneid, mille puhul sisekliima ja ruumiõhu kvaliteedi tagamiseks kasutatakse energiat. See määratlus vastab ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 62 lõikes 1 antud määratlusele. Termini sisekliima tagamisega hoone pidevalt viibitava ruumi viibimistsoon täpset tähendust on käsitletud eelnõu § 2 punktis 3. Lõikes 3 sätestatakse kohaldatavad nõuded olukorras kus pidevalt viibitavale ruumile pole ruumi kasutamise otstarbest lähtuvalt määrusega kehtestatud nõudeid. Sätte eesmärk on kaotada sünonüümidest tulenevad võimalikud erisused määruses või selle lisades nimetatud ruumi liikide osas. Selliste ruumide nõuded määratakse lähima analoogia alusel. Kõik pidevalt viibitavad ruumid peavad juhinduma määruse nõuetest. Pidevalt viibitavate ruumide nõuete sätestamisel on piirdutud iseloomulike ja laialt levinud ruumidega (eelkõige elu-, õppe- ja tööruumid). Pidevalt viibitavate ruumide täpne koosseis ja kasutamise otstarve sõltub hoone kasutamise otstarbest. Ruumidele, mille kasutamise otstarvet määruses eraldi välja toodud ei ole, laienevad analoogia alusel kasutamise tingimustelt kõige sarnasema ruumi nõuded. Lõikes 4 sätestatakse, et eelnõu nõudeid ei kohaldata ehitusseadustiku § 62 lõike 2 nimetatud hoonetele, välja arvatud tööstusalad, töökojad, üld- või detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikule või UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale alale jäävad uued, laiendatavad või oluliselt rekonstrueeritavad hooned, mille olemust või välisilmet käesoleva määruse nõuete täitmine oluliselt ei muuda. EhS § 62 lõikega 2 sätestatakse erandid hoonetele, mille puhul ei ole kasutamise profiilist või muudest iseloomulikest asjaoludest tingituna mõistlik nõuda energiatõhususe miinimumnõuete täitmist. Sisekliima nõuete täitmisele kehtivad valdavalt analoogsed vabastused, sest seos energiatõhususe ja sisekliima nõuete tagamise vahel on otsene. Võrreldes energiatõhususe miinimumnõuete täitmisele antud eranditega ei kohaldata sisekliima tagamisele EhS § 62 lõikes 1 sätestatud vabastust üld- või detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikule või UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale alale jäävatele uutele, või oluliselt rekonstrueeritavatele 2 hoonetele, mille olemust või välisilmet käesoleva määruse nõuete täitmine oluliselt ei muuda sest sisekliima on uute ja laiendatavate hoonete püstitamisel võimalik tagada ilma vastavate hoonete välisilmet ohtu seadmata. Samuti pole välistust antud EhS § 62 lõikes 2 punktis 3 nimetatud tööstusaladele ja töökodadele. Tööstusalade ja töökodade puhul võib tegemist olla alalise töötamisega seotud hoonetega, mis sisaldavad pidevalt viibitavaid ruume ja mille puhul on seega sisekliima tagamisel oluline roll. Kui tööstusalal või töökojas ei toimu sisekliima tagamist või see ei sisalda pidevalt viibitavaid ruume, siis tuleneb vabastus vastavatest asjaoludest. Lõikes 5 sätestatakse loetelu ruumidest millele kohalduvad 3. peatüki nõuded. Peatükk 3 nõuded kohalduvad uuele või oluliselt rekonstrueeritavale ehitisele ning sellesse kavandatavatele või selle poolt mõjutatud olemasoleva eluhoone eluruumidele, koolieelse lasteasutuse mänguruumidele, hoolekandeasutuse elutubadele ja tervishoiuhoone palatitele. Nõuded kohalduvad eluhoone eluruumidele nagu elu- ja magamistuba, kööktoad ja kööginurgaga toad, koolieelse lasteasutuse mänguruumidele, hoolekandeasutuse elutubadele ja tervishoiuhoone palatitele. Peatükk 3 käsitleb ruumi jõudvat otsest päikesekiirgust ehk insolatsiooni. Hinnatavaks näitajaks on aknast ruumi jõudev insolatsioon, mida hinnatakse fassaadi tasapinna punktis. Paragrahvis 2 käsitletakse eelnõus kasutatud termineid. Terminid tulenevad energiatõhususe ja sisekliima valdkonnas kasutusel olevatest terminitest. Valdavalt toetutakse terminite tähenduse selgitamisel sisekliima nõudeid reguleerivate määruste või asjakohastes standardites esitatud sõnastustele. Punktis 1 sätestatakse mõiste „sisekliima“ tähendus antud määruse eelnõu kontekstis. Sisekliima on füüsikaliste (näiteks õhu temperatuur, niiskussisaldus), keemiliste (näiteks õhu koostis, ebameeldivad lõhnad) ja bioloogiliste tegurite (näiteks bakterid, viirused, seened) kogum, mis mõjutab soojuslikku mugavust, siseõhu kvaliteeti ruumis. Punktis 2 sätestatakse mõiste „pidevalt viibitav ruum“ tähendus. Sisekliima tagamisega hoone, mis sisaldab sisekliima tagamisega ruume, mõiste on määratletud EhS § 62 lõikega 1, mille kohaselt on sisekliima tagamisega hoone see, mille puhul ruumiõhu kvaliteedi tagamiseks, sealhulgas temperatuuri hoidmiseks, tõstmiseks või langetamiseks kasutatakse energiat. Seega on tegemist ruumidega, mille puhul rakendatakse tehnosüsteeme, et hoida sisekliima parameetreid (näiteks ruumi temperatuuri, süsihappegaasi kontsentratsiooni) kasutusotstarbele vastaval tasemel. Sisekliima tagamisega hooned sisaldavad mitmeid sisekliima tagamisega ruumitüüpe. Sisekliima tegemisega ruum on seega laiem mõiste kui pidevalt viibitav ruum, millele eelnõuga nõuded seatakse. Eristus tehakse selle alusel, kui tihti ja kui pikaajaliselt mingit ruumi kasutatakse. Pidevalt viibitava ruumi tähendusest on välja arvatud sisekliima tagamisega ruumid, mida kasutatakse vaid lühikese aja jooksul ning mille puhul ei ole hoone energiatõhususe ning ekspluatatsiooni kulude seisukohalt mõistlik ning otstarbekas nõuda sisekliima tagamist rangel tasemel. Sellised ruumid on hoone põhitegevust toetavad ruumid ehk ruumid, mis moodustavad tehnopinna (näiteks ventilatsiooni-, katla-, kilbiruum, soojussõlme ruum, veemõõdusõlme ruum, lifti ajami ja seadmete ruumi ning muu hoonet teenindav tehniline 3 ruum), üldkasutatava pinna (näiteks ühendustee nagu trepikoda, koridor, liftišaht), olmeruumi (nagu koristusvahendite ruum, saun, duširuum, tualett) või keldri. Tehnopinna ja üldkasutatava pinna mõisted on sätestatud majandus- ja taristuministri 05. juuni 2015. a määrus nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ (edaspidi tehniliste andmete määrus nr 57) §- des 26 ja 27. Punktis 3 sätestatakse mõiste „viibimistsoon“ tähendus. Viibimistsoon moodustab pidevalt viibitavast ruumist teatud osa. Viibimistsoon on inimese viibimiseks ette nähtud osa ruumist, milles inimene tüüpiliselt viibib elu- või töötegevuse käigus. Viibimistsooni sisekliima parameetrite saavutamist ja hoidmist mõjutavad ruumi piirded, milleks on näiteks välisseinad, uksed ja aknad, ning tehnosüsteemide komponendid, milleks on näiteks küttekehad ning õhu sissepuhke elemendid. Sisekliima tagamise erialases kõnekeeles kasutatakse lisaks viibimistsoonile terminit kontrolltsoon. Reeglina on viibimistsoon vahemikus 0,1 kuni 1,8 m põrandapinnast. Sõltuvalt inimeste paiknemisest ruumis võib see olla teatud ruumides ka kõrgem, näiteks kino ja spordisaali vaatajate ala, poolkorrusega ruumid. Punktis 4 sätestatakse mõiste „kasutusaeg“ tähendus. Tegemist on selgitava definitsiooniga määruse eelnõus kasutatud terminile, mis võib põhjustada segadust mitte-eriala inimesele. Sellega on mõeldud perioodi päevast, mil ruum on inimese poolt hõivatud. Tegemist võib olla nii kavandatud eeldatavate kui tegelike kaardistatud perioodidega päevast. Tüüpsed kasutusajad eri hoone- ja ruumitüüpidele on toodud EhS § 64 lõikega 5 kehtestatud majandus- ja taristuministri 05. juuni 2015. a määruses nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“. Punktis 5 sätestatakse mõiste „projekteerimisväärtus“ tähendus. Tegemist on sisekliima parameetri väärtusega arvutuslikel tingimustel, millest hoone projekteerimisel lähtutakse. Projekteerimisväärtused on sätestatud eelnõu 2. peatükis ning lisas 1. Projekteerimisväärtuse ranget tagamist hoone kasutamise etapis ei nõuta, sest välisõhu parameetrid on pidevas muutumises ja seega on sisekliima tagamine dünaamiline protsess, mille puhul toimub sisekliima tagamine lubatud vahemikus. Antud eelnõuga sätestatakse projekteerimisväärtused laialt levinud kasutamiseotstarvetega ruumidele. Kui teatud ruumi puhul kehtivad erandlikud tingimused, mida eelnõu puhul ette pole nähtud, võib lähtudes vastavast tehnilisest lahendusest kasutada väärtusi, mis on sätestatud asjakohases standardis või juhendmaterjalis. Samuti võib hoone omaniku soovi korral hoonet projekteerides lähtuda rangematest väärtustest ehk väärtustest, mida on keerulisem tagada. Sellised rangemad nõuded võivad vajalikuks osutuda näiteks ruumide puhul, mille kasutamise otstarbest või tehnilistest tingimustest tulenevalt on vajalik sisekliima parameetrite väga täpne tagamine. Punktis 6 sätestatakse mõiste „kütteperiood“ tähendus. Kütteperiood on see osa aastast, mille jooksul on vajalik kütteseadme kasutamine ruumitemperatuuri määratud tasemel hoidmiseks. Kütteperioodi täpne pikkus (kütmise olukorra ajaline kestus) sõltub ilmastikuoludest ja seda õigusaktiga ei määratleta. Tavapäraselt määrab hoone kasutamise käigus kütteperioodi pikkuse korteriühistu või hoone omanik. Antud määruses käsitletakse kütte- ja jahutusperioode inimese ootusena sisekliimale. On lähtutud sellest, inimeste riietus sõltub välisõhu temperatuurist. 4 Punktis 7 sätestatakse mõiste „jahutusperiood“ tähendus. Jahutusperiood on see osa aastast, mille jooksul on vajalik jahutusseadme kasutamine ruumitemperatuuri määratud tasemel hoidmiseks. Jahutusperioodi täpne pikkus (jahutamise olukorra ajaline kestus) sõltub sarnaselt kütteperioodile ilmastikuoludest ja seda õigusaktiga ei määratleta. Antud määruses käsitletakse kütte- ja jahutusperioode inimese ootusena sisekliimale. On lähtutud sellest, inimeste riietus sõltub välisõhu temperatuurist. Punktis 8 sätestatakse mõiste „operatiivne temperatuur“ tähendus. Operatiivne temperatuur puhul on tegemist teoreetilise temperatuuriga, mis võtab arvesse soojusvahetust kiirguse ja konvektsiooni teel. Mõlemad välja toodud soojusvahetuse vormid mõjutavad otseselt ruumi kasutava inimese temperatuuritaju. Seega väljendab operatiivne temperatuur tegelikust õhutemperatuurist täpsemini seda, millisena inimene ruumitemperatuuri tajub. Praktikas võib seda enamikel juhtudel piisava täpsusega arvutada kui õhu temperatuuri ja keskmise kiirgustemperatuuri keskväärtusena. Operatiivset temperatuuri on käsitletud standardis EVS- EN ISO 7726 „Keskkonna soojuslikud omadused. Mõõtevahendid füüsikaliste suuruste mõõtmiseks“ (edaspidi ISO 7726). Viimases on kasutatud operatiivse temperatuuri asemel terminit „eritemperatuur“. Punktis 9 sätestatakse mõiste „ruumitemperatuur“ tähendus. Ruumitemperatuur on ruumiõhu keskmine temperatuur viibimistsoonis, üldjuhul 1,1 m kõrgusel põrandast. Juhul kui ruumis paikneb töökoht, 0,6 m kõrgusel põrandast. Nimetatud kõrgused on seotud ruumi piirkondadega, milles inimene ruumi kasutades viibib. Seetõttu on vajalik soojusliku mugavuse saavutamiseks ruumiõhu temperatuur tagada just vastavates piirkondades. Punktis 10 sätestatakse mõiste „õhustus“ tähendus. Kitsalt õhuvahetusest rääkides kasutatakse terminit ventilatsioon. Õhu vahetuse protsessi, mille käigus toimub õhu töötlemine, nimetatakse õhu konditsioneerimiseks. Õhustuse mõiste haarab endasse enamat kui eelnevalt nimetatud protsessid ja sisaldab kõiki õhu töötlemise (näiteks õhu kütmine, jahutamine, kuivatamine, niisutamine, puhastamine ja erinevate õhuvoolude segamine) ja vahetamise protsesse tehnosüsteemis või ruumis, ruumi sisekliima tagamise eesmärgil. Õhustus on uus termin, mille on kasutusele võtnud erialaspetsialistid. Punktis 11 sätestatakse mõiste „tehnosüsteem“ tähendus. Eelnõus antakse konkreetne loend süsteemidest, mida käsitletakse tehnosüsteemidena. Tegu on nende tehnosüsteemidega, mis seostuvad sisekliima tagamisega: kütte-, jahutus-, ventilatsiooni-, konditsioneerimis-, elektri-, andmeside-, automaatika-, vee- ja kanalisatsioonisüsteem. Välja on toodud üldnimetused, mille alla kuuluvad kõik hoones ja väljaspool hoone piire paiknevad tehnosüsteemid (näiteks väliskomponente omavatest tehnosüsteemidest maakütte- ja õhksoojuspumbad, päikesepaneelid ja soojaveekollektorid ning ventilatsioonisüsteemid). Tootmisruumi tehnoloogilist seadet või ruumi ajutiselt paigaldatud seadet ei loeta tehnosüsteemiks. Punktis 12 sätestatakse mõiste „tiheda liiklusega sõidutee“ tähendus. Tegu on sõiduteega, mille aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus on kõrgem kui 8200 sõidukit ööpäevas. Vastav väärtus on tuletatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/49/EÜ, mis on seotud 5 keskkonnamüra hindamise ja kontrollimisega artikli 3 punktis n defineeritud mõistest „põhimaantee“. Direktiivi 2002/49/EÜ kohaselt on põhimaantee liikmesriigi määratud piirkondlik, siseriiklik või rahvusvaheline tee, mida kasutab aastas üle kolme miljoni sõiduki. Transpordiamet kasutab aasta keskmise ööpäeva liiklussageduse väljendamiseks lühendit AKÖL ja selle ühikuks on sõidukit/ööpäevas. Punktis 13 sätestatakse mõiste „niiskuslisa“ tähendus. Arvutusliku niiskuslisa väärtused sõltuvad välisõhu temperatuurist ja need on sätestatud eelnõu lisa 1 tabelis 7. Lisaks eelnevale võib ruumis esineda täiendavat niiskustoodangut (g/h), näiteks ruumi õhu niisutamisest või ruumi kasutamisest (näiteks basseiniruum, spa vm). Punktis 14 sätestatakse mõiste „saasteaine“ tähendus. Eelnõus käsitletud saasteainete iseloomustus, allikad ja mõju inimorganismile on kirjeldatud eelnõu seletuskirja lisas 1. Saasteainete piirväärtused on sätestatud eelnõu 2. ja 3. peatükis ja lisades 1 ja 2. Punktis 15 sätestatakse mõiste „insolatsioon“ tähendus. Insolatsioon tavatähenduses on otsese päikesevalguse kestus ruumis. Antud määruse kontekstis on see piiritletud minimaalse tõusu- ja asimuudi nurgaga, millest suurema puhul saab otsese päikesevalguse kestvust arvestada. Otsene päikesevalgus on antud määruse kontekstis arvestuslik kui päikese tõusunurk on 6 kraadi või enam ja nurk päikese asimuudi ja vaadeldava fassaadi vahel on 10 kraadi või enam. 2. peatükk käsitleb sisekliima parameetreid, mida rakendatakse hoone projekteerimisel ehk projekteerimisväärtusi. Antud peatükis kehtestatakse nõuded, millest lähtutakse hoone sisekliima projektlahenduse välja töötamisel. Erinevalt majandus- ja taristuministri 11. detsembri 2018. a määrusest nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ (edaspidi energiatõhususe määrus nr 63) milles nõuded on esitatud hoone või hoone osa (kasutusfunktsiooni) detailsusega, on antud määruse nõuded sätestatud ruumipõhise detailsusega. Valdav osa eelnõu teises peatükis toodud sisekliima parameetrite väärtused on sätestatud projekteerimisväärtustena st väärtustena, millest lähtutakse üksnes hoone projekteerimisel. Toodud parameetrite täpset tagamist hoone kasutamise etapis ei ole nõutud. Kasutusaegses etapis mõõdetakse parameetrite väärtusi ja mõõdetud väärtused peavad olema kooskõlas kolmandas peatükis toodud väärtustega. Paragrahvis 3 sätestatakse nõuded, mis on vajalikud soojusliku mugavuse tagamiseks pidevalt viibitavates ruumides nii kütte- kui jahutusperioodil. Lõikes 1 sätestatu kohaselt on viibimistsooni ruumitemperatuuri projekteerimisväärtus pidevalt viibitavas siseruumis kütteperioodil üldjuhul 21 °C. See on väärtus, mida kasutatakse ühe arvutusliku komponendina, et määrata hoone tarindite tehnilistele omadustele (eelkõige soojusjuhtivusele) vastavad tehnosüsteemide parameetrid (näiteks vajalik küttevõimsus). Olemuselt on tegemist temperatuuriga, mille saavutamise ja hoidmise poole tehniliste lahendustega püüeldakse. Eelnõu lisas 1 tabelis 1 ja §-s 3 sätestatakse erandid lõikes 1 toodud üldnõudest. Enimlevinud ruumide kasutamisotstarbed, mille korral ei ole kütteperioodi ruumitemperatuuri projekteerimisväärus 21 °C, on toodud eelnõu lisa 1 tabelis 1. Vastavad väärtused pärinevad standardist EVS 844:2016 „Hoonete kütte projekteerimine“ (edaspidi EVS 844). 6 Lõikes 2 sätestatakse lõikes 1 toodud üldnõudest erandid, lähtuvalt ruumis toimuva füüsilise töö iseloomust või tootmisprotsessi tehnoloogilistest nõuetest või tootmise korraldusest. Füüsilise töö tegemise korral tõuseb inimese poolt eraldatava soojuse hulk ning 21 °C võib olla liiga kõrge temperatuur selleks, et tegu oleks soojuslikult mugava ruumiga. Seetõttu on võimaldatud ruumides, milles tehakse füüsilist tööd, valida ruumi temperatuur sõltuvalt töö iseloomust. Füüsilise töö mõiste käesolevas eelnõus ei erine füüsilise töö mõistest tavatähenduses. Tootmisprotsess võib eeldada kindla ruumitemperatuuri tagamist, mis ei pruugi kattuda inimese mugavuse seisukohalt optimaalse temperatuuriga. Seetõttu valitakse sisekliimaparameetrid tootmisruumi korral lähtudes tootmisprotsessi tehnoloogilistest nõuetest ja tootmise korraldusest. Tootmisprotsessi tehnoloogilised või tootmise korralduse nõuded määratakse valdkonda puudutavate tehniliste juhendmaterjalide või tehnoloogia tehnilise dokumentatsiooni abil. Juhul kui puuduvad tootmise erinõuded või ruumis ei esine tööstusprotsessist põhjustatud soojuseraldust, mis ületab 30 W/m² kohta, lähtutakse ruumis viibivate inimeste mugavusest ehk ruumitemperatuurile kehtib kütteperioodi projekteerimisväärtus, mis on toodud eelnõu lisa 1 tabelis 1, ja energiatõhususe määruse nr 63 §-s 11 sätestatud suvise ruumitemperatuuri nõue. Lõikes 3 sätestatu kohaselt lähtutakse projekteerimisel nõudest, et ruumi kavandatud otstarbe kohasel kasutamisel ei tõuse üldjuhul viibimistsooni ruumitemperatuur elamus kõrgemale kui 27 °C ja mitteelamus kõrgemale kui 25 °C. Nõude seadmisel on eristatud elamuid ja mitteelamuid, kuna mitteelamutes tegeletakse üldiselt töö või õpitegevustega ning temperatuuril on selge mõju inimese mugavustundele ja seeläbi keskendumisvõimele ning produktiivsusele. Seetõttu on mitteelamule seatud elamust rangemad nõuded. Ruumi kavandatud otstarbe kohast kasutamist on rõhutatud kuna projekteerimisel valitakse kohased passiivsed (näiteks hoone paigutus, fassaadi kujundus, valgust tõkestavad ribid ning katted) või aktiivsed jahutusmeetmed (näiteks eraldiseisvad jahutusseadmed või ventilatsioonisüsteemi osana töötavad jahutusseadmed) kasutusotstarbe alusel. Ühtlasi rõhutab see, et mitte kasutusotstarbe kohasel kasutamisel ei saa nõuda nõuete täitmist. Ruumi kasutusotstarbe kohase kasutamise puhul on lubatud võimalus, et kõrgete välisõhu temperatuuride korral kerkib ruumitemperatuur nendest piirväärtusest kõrgemale, kui täidetakse ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud suvise ruumitemperatuuri nõudeid energiaarvutuse baasaasta andmetega. Kõrge, üle +27 °C, välisõhu temperatuuriga perioode esineb suhteliselt harva. Selle tõttu ei ole majanduslikult põhjendatud esitada nõue, et tehnosüsteemide jahutusvõimsuse määramisel (dimensioneerimisel) tuleb lähtuda kõige kõrgemast suvisest temperatuurist. Selle asemel on lubatud ruumitemperatuuri piirväärtust ületada energiatõhususe määruse nr 63 §-s 11 sätestatud ulatuses. Suvise ruumitemperatuuri nõude kontroll toimub osana hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamisest. Lõikes 4 sätestatakse, et lõikes 3 toodud ruumi õhutemperatuuri nõue ei kohaldu eriotstarbega ruumile. Eriotstarbelistele ruumidele, näiteks leiliruum, spa, ujula, külmkamber vm, ei rakendu 7 lõikes 3 toodud piirangud. See on põhjendatud sellega, et vastasel korral ei saa eriotstarbelised ruumid täita oma põhifunktsiooni. Lõikes 5 sätestatakse, et hoone projekteerimisel lähtutakse soojusliku mugavuse tagamiseks kütteperioodi ja jahutusperioodi välisõhu projekteerimisväärtustest, mis on sätestatud eelnõu lisa 1 tabelites 2 ja 3. Tegu on väärtustega, mis on erialaspetsialistidele hästi teada ning neid kasutatakse kütte- ja jahutusperioodi soojusliku mugavusega seotud arvutuste puhul laialdaselt. Kütteperioodi välisõhu projekteerimisväärtused on määratud pika aja jooksul mõõdetud talviste välisõhu temperatuuride alusel ning vastavad seega tüüpilistele temperatuuridele, mis erinevates Eesti piirkondades võivad talve jooksul esineda. Eelnõus sätestatud projekteerimisväärtused on samad standardis EVS 844 välisõhu arvutusliku temperatuurina (edaspidi ka VAT) kehtestatud väärtustega. VAT väärtused on toodud eelnõu lisa 1 tabelis 2 viieteistkümnele Eesti linnale. Soojusliku mugavuse arvutustes valitakse toodud väärtustest see, mis asub projekteeritava hoone asukohale kõige lähemal. Jahutusperioodi projekteerimisväärtused on samuti erialaspetsialistidele hästi teada ja neid kasutatakse jahutusperioodi soojusliku mugavusega seotud arvutuste puhul laialdaselt. Vastavad väärtused on samad standardis EVS 906 „Mitteeluhoonete ventilatsioon. Üldnõuded ventilatsiooni- ja ruumiõhu konditsioneerimissüsteemidele. Eesti rahvuslik lisa standardile EVS-EN 13779:2007“ (edaspidi EVS 906) kehtestatud suvise välisõhu arvutuslike parameetritega. Lõikes 6 sätestatu kohaselt lähtutakse projekteerimisel sellest, et pidevalt viibitavate siseruumide viibimistsoonis ei ületaks õhu liikumise kiirus eelnõu lisa 1 tabelites 4 ja 5 toodud väärtusi. Lisas 1 toodud õhu liikumise kiirused on määratud standardi EVS-EN 16798-1:2019 + NA:2019 „Hoonete energiatõhusus. Hoonete ventilatsioon. Osa 1: Sisekeskkonna lähteandmed hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks, lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust keskkonnast, valgustusest ja akustikast. Moodul M1-6“ (edaspidi EVS-EN 16798-1) alusel. Vastavust õhu liikumiskiiruse nõudele hinnatakse viibimistsooni punktis, kus esineb eeldatavalt suurim õhu liikumise kiirus. Eeldatav suurim õhu liikumise kiirus on viibimistsooni punktis sissepuhke elementide või õhu sisenemisavade (akende, siirdõhurestide, uksepilude jm) juures. Lõikes 7 sätestatu kohaselt peab sissepuhkeõhu ja sissevõetava välisõhu temperatuur viibimistsoonis tagama soojusliku mugavuse. Sissepuhkeõhu puhul toimub õhu töötlemine (õhu töötlemine soojusliku mugavuse saavutamiseks võib sisaldada soojusvaheti ja küttekalorifeeri abil kütmist või jahutuspatareiga jahutamist) üldiselt ventilatsiooniagregaadis. Sissevõetava välisõhu puhul võib soojusliku mugavuse tagamiseks osutuda vajalikuks välisõhu eelsoojendamine või küllaldane segamine ruumiõhuga. Lõikes 8 sätestatakse, et juhul kui ruumi välispiirdetarindist tingituna erineb ruumi õhu arvutuslik temperatuur operatiivsest temperatuurist enam kui 0,5 kraadi võrra, arvutatakse ruumitemperatuur operatiivse temperatuurina. Kuna inimesed tajuvad just operatiivset temperatuuri, siis tuleb soojuslikult mugava sisekliima kujundamisel arvesse võtta ka välispiirdetarindi (näiteks suur aken või klaasfassaad) mõju. Kui välispiirdetarindit läbiv 8 soojuskiirgus mõjutab ruumi operatiivset temperatuuri sedavõrd, et see erineb ruumi õhu temperatuurist rohkem kui 0,5 kraadi, lähtutakse arvutustes ruumi operatiivsest temperatuurist. Paragrahvis 4 sätestatakse nõuded, mida järgitakse projekteerimisel, et tagada siseõhu nõutud kvaliteet. Lõikes 1 sätestatakse nõue, mille kohaselt peab pidevalt viibitava siseruumi õhustus ruumi kasutusajal, s.t ajal, mil ruum on inimese poolt hõivatud, tagama tervisele ohutu ja tunnetuslikult mugava sisekliima. Projekteeritava hoone ja selle ruumide kasutusaegade määramisel tuleb lähtuda majandus- ja taristuministri 05. juuni 2015. a määrusest nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“ (edaspidi energiatõhususe arvutusmetoodika määrus nr 58). Kui tegu on hoone kasutusotstarbega, mida energiatõhususe arvutusmetoodika määruses nr 58-s käsitletud ei ole, tuleb lähtuda lähimast analoogiast. Lõikes 2 sätestatakse ruumi kasutusvälise aja, s.t aja, mil ruum ei ole inimese poolt hõivatud, ventilatsiooni välisõhu vooluhulgad. Ventilatsioonisüsteemi eesmärgiks on tagada ohutu ja tunnetuslikult mugav sisekliima ruumi ettenähtud kasutusajal. Samas kaasneb ventilatsioonisüsteemi töötamisega energiakulu. Tuleb lähtuda eeldusest, et ventilatsioonisüsteem lülitatakse tööle projekteeritud maksimaalsetel õhuvooluhulkadel tund aega enne kasutusaja algust ning lülitatakse välja tund aega peale kasutusaja lõppu. Ruumi kasutusjärgse ventileerimisega tagatakse, et kasutuse järel ruumi jäävad lõhnad juhitakse ruumist välja. Ruumi kasutuseelse ventileerimisega tagatakse, et ehitus materjalidest ja sisutusest ruumi kasutusvälisel ajal eralduvad emissioonid juhitakse ruumi kasutusajaks ruumiõhust välja. Lõikes 3 sätestatu kohaselt tuleb tootmisruumis, kus käideldakse kemikaali, lähtuda ventilatsiooni projekteerimisel ruumi saasteallika tootlusele vastavast lubatud gaasi või aerosooli kontsentratsioonist. Tootmisruum on selge erisus ruumist, kus õhuvahetuse kavandamisel on reeglina määrav saasteainete eraldus ja selle kontsentratsiooni lahjendamine. Sellise ruumi korral ei ole inimesele siseõhu kvaliteedi tagamine – õhuvahetus väljahingatava CO2 lahjendamiseks - piisav. Lubatud kontsentratsioon on üks kümnendik keemilise ohuteguri piirnormist. Üks kümnendik on valdkonda käsitlevates õpikutes toodud väärtus, vaikimisi reegel, kavandamaks mugava sisekliimaga ruumi õhustust, mis on kõrgemate nõuetega kui minimaalselt ohutu keskkonna tagamiseks vajalik. Vastavad piirväärtused on sätestatud Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2001. a määruses nr 105 „Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid“ (edaspidi määrus nr 105). Eranditeks on vingugaas (CO) ja süsihappegaas (CO2), mille puhul kehtivad eelnõu § 4 lõigetes 4-6 sätestatud nõuded. Lõikes 4 sätestatu kohaselt ei tohi vingugaasi (CO) kontsentratsioon hoone projekteerimisel ette nähtud arvutusliku koormuse korral ületada piirväärtust 4000 µg/m³. Vastav väärtus pärineb juhendist „ WHO Global Air Quality Guidelines. Particulate matter (PM2.5 and PM10),ozone, nitrogen dioxide, sulfur dioxide and carbon monoxide“(edaspidi WHO juhend), kus see on sätestatud 24 tunni pikkuse perioodi keskmise väärtusena. Lühiajaliselt võib WHO juhendi kohaselt CO kontsentratsioon kerkida kõrgemale. Kuna eelnõu antud lõikega 9 sätestatakse projekteerimisväärtus, mis tuleb tagada süsteemide ja seadmete pideva töö tingimustes, on nõude kehtestamisel lähtutud 24 tunni keskväärtusest. Lõikes 5 sätestatakse nõuded süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioonile mitteelamu ruumidele, mis ei tohi ruumide kasutusajal ületada eelnõu lisa 1 tabelis 4 toodud piirväärtust. Koolieelse lasteasutuse lubatud piirväärtus on toodud tabel 4 real „Süsihappegaasi (CO2) suurim lubatud kontsentratsioon“. Piirväärtus vastab välisõhu süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioonile 400 ppm. 400 ppm on üldkasutatav vaikimisi arvestuslik välisõhu süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioon. Kui projekteerimisel on teada, et välisõhu CO2 kontsentratsioon erineb 400 ppm-ist, tuleb piirväärtust vastavalt nihutada. Tagamaks ruumis siseõhu kvaliteeti tuleb ventilatsiooni õhuvahetuse vooluhulgad mitteelamu ruumis leida kasutades § 5 juhiseid. Ruumis CO2 kontsentratsioon on indikaator ventilatsiooni ja inimese CO2 eralduse tulemusest. Toodud CO2 piirväärtused on vajalikud näiteks nõudluspõhise ventilatsiooni juhtimise kavandamisel. Lõikes 6 sätestatakse nõuded süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioonile eluruumide. Süsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni piirväärtuste saavutamisele vastavad välisõhu vooluhulgad on toodud eelnõu lisa 1 tabelis 6. Eluruumide (elamu s.h hoolekandeasutuse või ühiselamu elu- ja magamistuba) CO2 kontsentratsiooni piirväärtuste nõuded lähtuvad aktiivsustasemest 1,0 metabolism (met). Paragrahvis 5 sätestatakse nõuded õhuvahetuse vooluhulkadele. Lõigetes 1 ja 2 sätestatakse nõue ning valem, millega määratakse mitteelamu pidevalt viibitavate ruumide välisõhu vooluhulk lähtudes inimeste arvust ja ehitusmaterjalidest eralduvatest emissioonidest, juhul kui puuduvad muud olulised saasteallikad. Oluliste saasteallikate hulka on kaasatud ka inimese kõrgendatud aktiivsusest või tegevusest tingitud lõhnade või suurem süsihappegaasi eraldus. Toodud arvutusvalemis kasutatud numbrilised väärtused on sätestatud standardi EVS-EN 16798-1 ja selle rahvusliku lisa klass II väärtustena. Põhinevad tunnetusliku õhu kvaliteedi meetodil. Klass II on projekteeritava hoone vaikimisi taotletav tase sisekliima tavapäraste nõudmistele vastavuse tõendamisel. Klass I ehk kõrgendatud nõuete rakendamine on vabatahtlik ja selleks saab juhinduda viidatud standardi ja selle rahvusliku lisa juhistest. Välisõhu vooluhulga nõue kehtib pidevalt viibitavatele ruumidele. Üldkasutatava pinna hulka kuuluvates ruumides (näiteks trepikoda, koridor, liftišaht või koristustarvete ruum, duširuum, riietusruum, tualett) selle täitmist ei nõuta. Sageli toimub nendest ruumidest üksnes väljatõmme ja värske õhk liigub sinna läbi pidevalt viibitavate ruumide siirdeõhuna (siirdeõhuga seotud nõudeid on käsitletud eelnõu lisa 1 tabelis 6). Lõikes 3 sätestatakse nõuded nendele mitteeluruumide, kus lisaks inimese poolt välja hingatavale süsihappegaasile (CO2) ja ruumis olevatele pinnaviimistlusmaterjalidele esineb täiendavaid saasteallikaid või inimese kõrgendatud aktiivsusest (näiteks sportimine) või tegevusest (näiteks tiheasustusega ruum, kinosaal) põhjustatud lõhnasid või suuremat süsihappegaasi eraldust. Täiendava saasteallika korral tuleb õhuvahetuse arvutamisel arvestada 10 vastava saasteallika mugavus- või lubatud piirväärtusega. Enam levinud saasteallikate mugavus- ja piirväärtused on toodud lisa 2 tabelites 3 ja 4. Tabelites kajastamata saasteallikate korral tuleb juhinduda muudest kohastest juhenditest (valdkonda reguleerivatest tehnilistest juhenditest, World Health Organisation (WHO) soovituslikest juhenditest jm). Inimese kõrgendatud aktiivsusest (rohkem kui 1,2 met), aktiivsusklass 2 või kõrgem standardi EN ISO 8996 „Ergonomics of the thermal environment - Determination of metabolic rate“ kohaselt, või tegevusest tingitud olukorrale sätestatakse projekteerimise vaikeväärtused mitteelamute ruumidele, mille tulemusena tekib näiteks lõhn riietusruumis, koristusvahendite ruumis, suitsetamise ruumis, söögi tegemise või söömisega seotud ruumides. Samuti peetakse silmas ruume, mille kasutajate hulk on suur (näiteks saal) või milles tehakse sporti (näiteks jõusaal, võimla, aeroobse treeningu saal, basseiniruum). Vastavad väärtused on sätestatud valdkonda reguleerivas standardis EVS 906 ruumide kasutusotstarvete kaupa. Väärtused on sätestatud liitrites sekundis (l/s) värske õhu sissepuhkele või ruumiõhu väljatõmbele, ruumide ruutmeetrite (l/(s∙m²), ruumi kasutavate inimeste hulga (l/(s∙in)) alusel. Täiendavatest saasteallikatest tingitud kavandatud õhuvahetus peab tagama § 4 lõike 1 nõuded. Lõigetes 4 ja 5 sätestatakse nõuded eluruumide (elamu s.h hoolekandeasutuse või ühiselamu elu- ja magamistuba) õhustusele. Lõikega 4 sätestatakse üldnõue, mille kohaselt on lõikes 5 toodud täpsemate nõuete puudumisel õhuhulga projekteerimisväärtuseks õhuhulk, mis tagab keskmise õhuvahetuskordsuse väärtuse 0,5 korda ühe tunni jooksul st tunni jooksul vahetatakse poole ruumi mahuga võrdne kogus õhku. Eelnõu lisa 1 tabelis 5 on sätestatud täpsemad nõuded eluruumidele, s.h tubadele. Termini „tuba“ tähendust ei ole eelnõus eraldi defineeritud, sest seda kasutatakse eelnõus tavatähenduses ning selle sisu vastab tehniliste andmete määrusele nr 57, milles sätestatu kohaselt on tuba eluruumis asuv elamiseks ettenähtud ruum, näiteks elutuba, magamistuba, lastetuba, kabinet, söögituba. Eluruumi õhuvooluhulga nõuded vastavad eelnõu § 4 lõikes 6 sätestatud süsihappegaasi (CO2) lubatud kontsentratsiooni piirväärtusele. Nõuded on sätestatud lähtudes eeldusest, et väiksemas kui 11 m² suuruses magamistoas viibib pidevalt üks inimene ning suuremates magamistubades viibib kuni kaks inimest. Elutubade nõuete puhul on lähtutud eeldusest, et eelnõu lisa 1 tabelis 5 sätestatud õhuvooluhulgad tagavad kahe ruumis pidevalt viibiva inimese ventilatsioonivajaduse. Toodud õhuvooluhulgad on CO2 piirväärtuse täitmiseks rakendatavad ka suuremate korterite puhul, kus elutubades viibib rohkem inimesi, eeldusel et osa magamistoa sissepuhkeõhust suundub siirdeõhuna elutuppa. Nii tagatakse õhuvooluhulk 6 l/s inimese kohta ja CO2 kontsentratsioon ei kerki kõrgemale kui 1200 ppm. Eelnõu lisa 1 tabelis 5 sätestatud vähim korteri õhuvooluhulga keskväärtuse nõue 0,42 l/(s∙m²) kehtib kogu korteri köetava pinna suhtes. Seega arvestatakse korteri õhuvooluhulga määramisel ka ruumidega, millest toimub üksnes väljatõmme (näiteks tualett, pesuruum). Lõikes 6 sätestatakse minimaalsed nõudluspõhise ventilatsiooni välisõhu vooluhulgad, mis tuleb tagada mitteelamu ja elamu pidevalt viibitavas ruumis ruumi kasutusajal. Nõudluspõhise ehk muutuva õhuvooluhulgaga ventilatsioonisüsteemi korral võib ventilatsiooni õhuhulkasid juhtida näiteks õhu kvaliteedi, jahutus- ja niiskuskoormuste järgi, vastavalt ruumi 11 kasutusintensiivsusele. Seega on tegu dünaamilise lahendusega, mille puhul muutub ruumi sissepuhutava ja ruumist väljatõmmatava õhu hulk vastavalt ruumi kasutusele. Juhul kui ruumis eeldataval kasutusajal ei viibita, on ruumi vaja ventileerida vähima nõudluspõhise õhuvooluhulga ulatuses, et tagada materjalidest eralduvate emissioonide väljaventileerimine. Nõutud õhuvahetuse õhuvooluhulgad on kooskõlas standardis EVS-EN 16798-1 toodud nõuetega. Paragrahvis 6 sätestatakse üldised nõuded õhustussüsteemidele. Muuhulgas seatakse nõuded õhustussüsteemi õhuhaarde ja õhuheite paigutusele ning õhu liikumisele ruumide vahel. Lõikes 1 sätestatakse nõue õhutussüsteemi efektiivsusele. Sissepuhkeõhu ja ruumiõhu temperatuuride vahe peab olema sobiv kasutatavale õhujaotusmeetodile ja kasutatavale õhujaotusseadmele tagamaks efektiivset õhuvahetust. Loomuliku ventilatsiooni korral tuleb arvestada välisõhu temperatuuri ja avade paigutusega. Ventilatsioonisüsteem peab tagama, et on välditud efektiivset toimivust piiravad tegurid, näiteks sissepuhke ja väljatõmbe lühiühendus, värske õhu mittejõudmine viibimistsooni, ventileerimata piirkonnad ruumis jm. Eesmärk on tagada ruumide efektiivne ventileerimine tagamaks inimestele vajaliku värske õhu ligipääsu. Lõikes 2 sätestatu kohaselt peab õhustussüsteem tagama õhu liikumise kõrgema puhtusklassiga ruumist madalama puhtusklassiga ruumi suunas. Terminit õhu puhtusklass eelnõus eraldi defineeritud ei ole, sest eelnõu lisa 1 tabelis 6 on esitatud ammendav seletus kõigi nelja õhu puhtusklassi kohta koos puhtusklassidele vastavate õhu saasteallikate ning ruuminäidetega. Õhu saasteallikatest lähtuvalt pannakse projekteerimise käigus paika õhu liikumine ruumide vahel. Kõrgema puhtusklassiga ruumist madalama puhtusklassiga ruumide suunas liikuvat õhku nimetatakse siirdeõhuks. Lõikes 3 sätestatakse nõue, mille kohaselt ventilatsioonisüsteemi õhuhaarde paigutusega tuleb tagada võimalikult puhas sissevõetav välisõhk. Õhuhaarde paigutusel on seega oluline silmas pidada hoone välispiirete läheduses asuvaid saasteallikaid, milleks on näiteks jäätmete konteinerid, autode parkimis- ja laadimiskohad, kanalisatsiooni tuulutusotsikud või korstna suitsulõõrid. Võttes projekteerimisel arvesse krundil ning hoone vahetus lähetuses paiknevate õhu saasteallikate mõju on võimalik ära hoida või piirata probleeme (näiteks lõhnaprobleeme, peenosakeste sattumist ruumiõhku või CO2 kontsentratsiooni liigkõrget taset), mis võivad tekkida kasutuse etapis. Õhuhaarde paigutust on käsitletud standardis EVS 906. Lõikes 4 seatakse konkreetsed nõuded õhuhaarde paigutusele hoonele, mis paikneb tiheda liiklusega tee ääres. Sellisel juhul tuleb õhuvõtt paigutada hoone küljele, mis asub tiheda liiklusega tee servast kaugemal või hoone ülemisele korrusele või kõrghoones (hoone, mis on üle 26 m kõrgune) vähemalt 20 meetri kõrgusele maapinnast. Nõue on seotud just tee äärega, sest tee laius võib sõltuvalt sõiduradade arvust olulise määrani kõikuda. Termini „tee äär“ tähendus vastab majandus- ja taristuministri 05. augusti 2015. a määruse nr 106 „Tee projekteerimise normid“ lisas sätestatud tähendusele. Lõikes 5 sätestatakse nõue ventilatsioonisüsteemi õhuheite paigutusele. Õhuheite kaudu juhitakse hoonest välja ruumis toimunud protsesside käigus saastunud õhk. Õhuheite 12 paigutusega tuleb tagada, et ei põhjustata lõhnahäringut ega terviseohtu hoone, naaberhoonete ja avaliku viibimiskoha (näiteks ühistranspordi peatus, linnaväljak) kasutajatele. Avalik viibimiskoht on määratlemata õigusmõiste ja seda, kas tegemist on avaliku viibimiskohaga, otsustatakse igakordselt lähtuvalt asjaoludest. Mida madalam on õhu puhtusklass, seda kaugemale naaberhoone krundist ja hoone vahetus ümbruses kasutatavatest aladest tuleb õhustussüsteemi õhuheide paigutada. Õhuheidete paigutust on käsitletud standardis EVS 906. Lõikes 6 sätestatakse nõuded välisõhu filtreerimisele. Üldnõue on filtreerida välisõhku filtritega, mille eraldusaste on vähemalt 50% väiksematele kui 1 mikromeetri suurustele peenosakestele. Tegemist on PM1 filtri klassi miinimumlävendiga standardi ISO 16890-1:2016 „Üldventilatsiooni õhufiltrid. Osa 1: Tehnilised andmed, nõuded ja peenosakeste eraldusel põhinev klassifikatsioonisüsteem“ (edaspidi ISO 16890-1) kohaselt. Tegemist on ligikaudu F7 klassi filtriga standardi EVS-EN 779 „Particulate air filters for general ventilation - Determination of the filtration performance“ (edaspidi EVS-EN 779, nüüdseks kehtetu) kohaselt. Paragrahvis 7 sätestatakse nõuded, mis on seotud niiskustehnilise turvalisuse tagamisega. Niiskustehniliselt korrektsed lahendused tuleb ette näha projekteerimise etapis tarindite konstruktsioonide kavandamisel ja õhuvahetuse lahenduse välja töötamisel. Nii on võimalik ennetada probleeme, mis võivad tekkida hoone kasutamise etapis. Näideteks tarindite niiskustehnilistest probleemidest, mis mõjutavad otseselt sisekliima kvaliteeti, on hallituskahjustuste teke, niiskuskahjustused ja sellest põhjustatud materjalide lagunemine. Lõikes 1 sätestatakse nõue, mille kohaselt peab pidevalt viibitavas ruumis siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis on tervisele ohutu, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Ruumiõhu soojendamine ja õhuvahetus üheskoos ruumiprotsessiga mõjutavad siseruumi suhtelise niiskuse taset olulisel määral. Lõikes 2 sätestatakse suhteline niiskuse nõuded kütteperioodil ruumile, mis ei ole suure niiskustekkega ruum. Suure niiskustekkega ruumi näiteid on toodud lõikes 4 viidatud lisa 1 tabelis 7. Eesti kliimaoludes võib talveperioodil mitte suure niiskustekkega ruumis esineda suhtelise niiskuse taset alla 20 protsendi taset. Kui suhtelise niiskuse tase ei ole pikaajaliselt ehk rohkem kui 1 nädal jäädavalt, kooskõlas Vabariigi Valitsuse 30. mai 2013. a määrus nr 84 „Tervisekaitsenõuded koolidele“ ja Vabariigi Valitsuse 06. oktoobri 2011. a määrus nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“), alla toodud madalama protsendi väärtust ei ole kohustust rakendada meetmeid selle probleemi lahendamiseks. Madal suhteline niiskus soodustab limaskestade kuivamist ja sellega seotud ärritusi. Samas ei ole see tervisele otseselt ohtlik. Küll võib ruumi kasutaja ise näha ette meetmed, millega ruumi suhtelise niiskuse taset tõsta, näiteks portatiivse niisuti kasutamisega. Suhtelise niiskuse tase kütteperioodil üle 60% ruumis, mis ei ole suure niiskustekkega ruum, viitab puudulikule ventilatsioonile (vähesele õhuvahetusele). Lõikes 3 sätestatu kohaselt projekteeritakse ja ehitatakse piirdetarind selliselt, et oleks tagatud niiskustehniline turvalisus niiskus- ja hallituskahjustuste ning materjalide lagunemise vältimiseks. Piirdetarindi soojus- ja niiskustehnilist turvalisust on käsitletud standardites EVS- EN 15026 „Hoone elementide ja piirdetarindite soojus- ja niiskustehniline toimivus. 13 Niiskuslevi hindamine numbrilise modelleerimisega“ ja EVS-EN ISO 13788 „Hoone elementide ja piirdetarindite soojus- ja niiskustehniline toimivus. Kriitilise pinnaniiskuse ja elemendisisese kondenseerumise vältimine. Arvutusmeetodid“. Lõikes 4 sätestatu kohaselt tuleb piirdetarindi projekteerimisel lähtuda ruumi arvutuslikust niiskuslisast tulenevast niiskuskoormusest, mis on toodud eelnõu lisa 1 tabelis 7. Nimetatud tabelis sätestatud väärtused on toodud neljale tüüpilisele ruumi kasutamise otstarbele, kahe välisõhu temperatuuri piirväärtuse korral. Piirväärtuste vahele jäävale välisõhu temperatuurile vastav arvutuslik niiskuskoormus määratakse lineaarse interpoleerimisega. Erandiks on niisutusega varustatud ruum või ruum, mille kasutamise käigus tekib niiskustoodang. Kasutamise all on antud lõikes silmas peetud ruumi kasutusotstarbe kohasel kasutamisel läbi viidavat tegevust (erialaterminoloogias kasutatakse terminit ruumiprotsess), milleks võib olla näiteks töö- või tootmisprotsess (näiteks tekstiili- või trükitööstus), pesumaja, pruuliruum, kuumköök. Suure niiskustoodanguga ruumide piirdetarind projekteeritakse lähtudes ruumi eeldatavast niiskuskoormusest. Eelnõu 3. peatükk koosneb neljast paragrahvist. Peatükis käsitletakse päevavalguse nõudeid. Nõudes esitatakse päevavalgusele ja insolatsioonile ehk otsesele päikesevalgusele. Peatüki nõuded kohalduvad uute ja oluliselt rekonstrueeritavate eluhoonete eluruumidele, koolieelse lasteasutuse mänguruumidele, hoolekandeasutuse elutubadele ja tervishoiuhoone palatitele. Päiksekiirgusel on bioloogiline, füsioloogiline, bakteritsiidne, soojus- ja psühholoogiline mõju. Päiksekiirguse spektris on valgus, UV- ja infrapuna(IR)kiirgus. Valgusel on positiivne mõju kesknärvisüsteemi erutus- ja pidurdusprotsessidele. See stimuleerib organite spetsiifilisi funktsioone ja normaliseerib inimese psühholoogilisi protsesse. Seega on hoonete kavandamisel ja projekteerimisel oluline tagada ruumis päevavalgus ja otsese päikesevalguse pääsemine ruumidesse ehk insolatsioon. Paragrahvis 8 sätestatakse nõuded ruumi päevavalgusele ja insolatsioonile, välja arvatud juhul kui päevavalgus on vastuolus tegelikult tehtava töö laadiga. Eeldatakse, et nõuded päevavalgusele on täidetud kui päevavalguse tagamisel on juhindutud standardist EVS-EN 17037 „Päevavalgus hoonetes“. Insolatsiooni nõuded on tagatud kui on täidetud antud määruse paragrahvides 9 kuni 11 toodud nõuded. Paragrahvis 9 sätestatakse nõuded insolatsioonile eluruumis, koolieelse lasteasutuse mänguruumis, hoolekandeasutuse ja tervishoiuhoone ruumides. Lõikes 1 on toodud eluruumidele insolatsiooni nõuded kolme võimaliku alternatiivina – katkematu, katkestustega ja lühendatud kestusega katkematu insolatsiooni nõuedena. Tingituna hoone asukoha ja ümbruskonna tingimustest on ühest miinimumnõuet on võimatu fikseerida. Seetõttu on toodud valik võimaldamaks sobivaimat miinimumnõude täitmist sõltuvalt konkreetse hoone tingimustest. Lõikes 2 on toodud koolieelse lasteasutuse mänguruumi insolatsiooni nõue. Vastav nõue on toodud katkematu insolatsiooni nõudena kui kohaseim arvestades mänguruumi kasutusaega. 14 Lõikes 3 on toodud hoolekandeasutuse elutoa ja tervishoiuhoone palati insolatsiooni nõue. Vastav nõue on toodud katkestustega insolatsiooni nõudena. Arvestades hoone tüüpi on hoolekandeasutuse ja tervishoiu hoone puhul esitatud nõue tagatud kui hoones on 60 protsenti vastavatest ruumidest nõuete kohase insolatsiooniga. Paragrahvis 10 sätestatakse insolatsiooni muutuse lubatavus olemasolevas eluruumis, koolieelse lasteasutuse mänguruumis, hoolekandeasutuse ja tervishoiuhoone ruumis. Lõikes 1 sätestatakse nõuded ehitise püstitamise või olulise rekonstrueerimise kavandamise mõjule ümbritsevatele hoonetele. Hoonete asukoht, maht ja orientatsioon tuleb valida selliselt, et oleks tagatud piisav insolatsioon. Uute ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete kavandamisel ja projekteerimisel tuleb enne projekti algust olemasolevates hoonetes insolatsiooni kestuse rakendusalas olevates ruumides tagada piisav insolatsiooni säilimine selliselt, et insolatsiooni kestuse vähenemine ei tohi ületada poolt esialgsest kogukestusest vaadeldavas ruumis. Vähendamise tulemusena tuleb tagada vähemalt §-s 9 sätestatud nõuded. Erandiks on nii projekti kui ümbritsevate hoonete ruumid, kus eelnev insolatsiooni kestus ei ole tagatud §-s 9 sätestatud nõuete kohaselt. Selliste ruumide puhul insolatsiooni kestuse vähendamine ei ole lubatud ja suurendamine ei ole vajalik. Insolatsiooni kestuse rakendusalas olevad ruumid on eluhoone elu- ja magamistuba, kööktuba ja kööginurgaga tuba, koolieelse lasteasutuse mänguruum, hoolekandeasutuse elutuba ja tervishoiuhoone palat. Lõikes 2 sätestatakse erand lõikest 1 olemasoleva eluruumi, koolieelse lasteasutuse mänguruumi, hoolekandeasutuse elutoa või tervishoiuhoone palati insolatsiooni kogukestuse vähendamisele kuni 0,5 tunni võrra väiksemaks §-s 9 sätestatud nõuetest, et võimaldada väljakujunenud tänavastruktuuriga ja tiheda hoonestusega aladel tänavaseina väljaehitamist. Paragrahvis 11 sätestatakse insolatsiooni arvestamise alused täpsustades insolatsiooni arvutuse punkti, nõuded akna päikesevalgustatusele, kaasatavad objektid, arvestusperioodi. Lõikes 1 sätestatakse, et insolatsiooni kestust hinnatakse seina välispinna tasandil akna keskel 90 cm kõrgusel ruumi põranda pinnast. Lõige annab ka juhise juhuks kui akna alumine serv asub põrandast kõrgemal kui 90 cm. Sellisel juhul hinnatakse insolatsiooni kestust akna alumise serva kõrgusel. Lisaks insolatsiooni hindamisele konkreetses punktis hoone fassaadil, tuleb nõuetele vastavuseks tagada, et hinnataval ajamomendil peab vähemalt pool akna pinnast olema otsese päikesevalguse käes. Lõikes 2 sätestatakse, et insolatsiooni kestuse arvutamisel arvestatakse maapinna reljeefi ja ümbritsevaid ehitisi. Lisaks eelnevale tuleb arvestusse kaasata ka kavandatava ehitise enda välised vormid, nagu näiteks hoone osa, fikseeritud varikatus, rõdu, päikse varjestuslahendus. Ajutisi takistusi päikesekiirgusele nagu reklaamkandjad jms. ning haljastust insolatsiooni arvutamisel ei arvestata. Lõikes 3 sätestatakse, ajavahemik mille jooksul tuleb ruumi nõuetele vastavuse tõendamiseks insolatsioon tagada. Insolatsioon peab olema tagatud iga päev ajavahemikus 22. aprillist kuni 22. augustini. 15 Lõikes 4 sätestatakse, et insolatsiooni kestust tuleb arvutada kas arvutiprogrammiga või graafilise metoodikaga. Mugavam arvutuse läbiviimise, kontrolli ja projekti muudatuste analüüsimisel on kasutada sobivat arvutiprogrammi. Samas on aktsepteeritav ka graafilise metoodikaga teostatud arvutus. Eelnõu 4. peatükk koosneb kahest paragrahvist. Peatükis käsitletakse nõudeid, mis esitatakse määruse jõustumise järgselt kasutusele võetud hoonete ruumidele. Peatüki nõuded kohalduvad hoonetele, mille ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud pärast 2022. aasta 31. detsembrit ja püstitamist või olulist renoveerimist on alustatud eelnõu jõustumise järel kooskõlas § 17 tingimustega. Sellised nõuded on koondatud eelnõu lisa 2 tabelitesse 1–3. Määruses on lisaks projekteerimisele kohalduvatele nõuetele sätestatud nõuded, mis tuleb tagada määruse jõustumise järgselt projekteeritud valminud hoonete kasutamisel. Sisekliima parameetrite hoidmine kindlates piirides on oluline, kuna sisekliima mõjutab inimese tervist ja mugavustunnet. Mõlemad asjaolud mõjutavad otseselt ja mõõdetavalt produktiivsust. Sisekliima kvaliteedinäitajaks on hubasus ehk sisekliima tunnetuslik mugavus. Tunnetuslikult mugav sisekliima on see, mida inimesed ruumi kasutades ei taju. Tuleb silmas pidada, et sisekliima parameetrite puhul on inimeste eelistused sisekliimale erinevad. Seega ei ole sisekliima tagamisel alati objektiivseid väärtusi, mis sobiks kõigile ruumis viibivatele inimestele võrdselt. Selle asemel püütakse sisekliima puhul saavutada ja hoida sisekliima parameetreid piirides, mille puhul on eeldatav rahulolematute osakaal väikseim. Paragrahvis 12 sätestatakse töö- ja õpikeskkonna pidevalt viibitava ruumi sisekliima parameetrid, mis kohalduvad ruumi kasutusajal viibimistsoonis. Lõikes 1 sätestatu kohaselt tuleb tagada ruumi kasutusajal töö- ja õpikeskkonna viibimistsooni ruumitemperatuur lisa 2 tabelis 1 toodud vahemikes. See kehtib töö- ja õpikeskkonna ruumile, mille kütteperioodi projekteerimisväärtus on 21 °C ja jahutusperioodi projekteerimisväärtus on 25 °C. Eelnõu lisa 2 tabeli 1 nõuded vastavad eelnõu 2. peatükis esitatud nõuetele. Ruumitemperatuuride puhul on nõuded kehtestatud vahemikena. Süsihappegaasi (CO2) nõuded lähtuvad õhuvooluhulkadest ja arvestuslikust täiskasvanud inimese CO2 eraldusest 20 l/h, mis vastab tavapärasele aktiivsustasemele 1,2 met. Haridushoonetes v.a koolieelsetes lasteasutustes on CO2 kontsentratsiooni nõude kehtestamisel lähtutud keskkooliõpilase CO2 eraldusest 18 l/h, mille tõttu lisa 2 tabelis 1 nõutud samale ventilatsiooni õhuvooluhulgale vastab haridushoone korral madalam CO2 kontsentratsioon. Koolieelse lasteasutuses viibivate laste arvestuslik CO2 eraldus 10,5 l/h on nii madal, et nendele hoonetele ei ole rakendatud suure inimtihedusega ruumide väärtust, vaid lähtutakse kõikidel juhtudel üldväärtusest 900 ppm. Lõikes 2 sätestatu kohaselt ei rakendata eelnõu lisa 2 tabeli 1 väärtusi tootmisruumile, mille sisekliima nõuded on määratud tootmisprotsessi tehnoloogiliste nõuetega. Tootmisprotsess võib eeldada kindlate sisekliima parameetrite tagamist, mis ei pruugi kattuda inimese mugavuse seisukohalt optimaalsete sisekliima parameetritega. Seetõttu valitakse sisekliimaparameetrid tootmisruumi korral lähtudes tootmisprotsessi tehnoloogilistest nõuetest ja tootmise korraldusest. Töötajate mugavus tagatakse sellisel juhul tootmisprotsessile vastavate 16 meetmetega, milleks võivad olla näiteks tootmisruumi sisekliimale vastav riietus, lokaalne sisekliima tagamine töökohal vm lahendused. Lõikes 3 sätestatu kohaselt tuleb töö- ja õpikeskkonna pidevalt viibitavas ruumis, mille ruumitemperatuuri projekteerimisväärtus erineb § 3 lõikes 1 sätestatust, tagada kütteperioodi ruumitemperatuurina lisa 1 tabeli 1 lähima kasutusfunktsiooni vastega ruumile sätestatud väärtust või § 3 lõike 2 kohaselt määratud väärtust. Lubatud temperatuuri kõrvalekalle tõendamisel on mõlemal juhul pluss-miinus 2 kraadi ehk näiteks ruumi +18 °C projekteerimisväärtuse korral mõõdetud temperatuur vahemikus 16…20 °C. Lõikes 4 on sätestatud erandid ja lubatud kõrvalekalded eelnõu lisa 2 tabeli 1 või lõike 3 nõuete piirväärtustest. Sisekliima tagamine on dünaamiline protsess, mis sõltub nii ruumis sees toimuvatest protsessidest kui ka välistingimuste muutumisest. Seega on majanduslikult põhjendatud ning tehniliselt mõistlik kehtestada sisekliima nõuded vahemikuna, mitte range piirväärtusena. Kasutusajast kuni 6% võib ruumitemperatuur kütte- ja jahutusperioodil nõutud temperatuurist erineda. Ruumi ventilatsiooni õhuvooluhulk võib nõutud väärtusest erineda 15% ja ventilatsiooniseadme summaarne õhuvooluhulk kuni 10%. Ventilatsiooni õhuvooluhulkade määramatused vastavad standardis EVS-EN 12599 „Hoonete ventilatsioon. Katseprotseduurid ja mõõtmismeetodid paigaldatud ventilatsiooni- ja õhukonditsioneerimissüsteemide üleandmiseks“ (edaspidi EVS-EN 12599) antule. Paragrahvis 13 sätestatakse õppe-, hoolekandeasutuse või muu mitteeluruumi, välja arvatud tööruumi, mugavusväärtused, mis kohalduvad ruumi kasutusajal viibimistsoonis. Lõikes 1 sätestatakse pidevalt viibitava õppe-, hoolekandeasutuse (Sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses) ruumi või muu mitteeluruumi, välja arvatud tööruumi, saasteainete lubatud mugavusväärtused. Vastavad väärtused on sätestatud eelnõu lisa 2 tabelis 2. Saasteainete täpsem käsitlus on esitatud seletuskirja lisas 1. Saasteainete sisalduse mugavusväärtus ehk heaoluväärtus on saasteaine sisalduse tase, millest madalamal ei ilmne inimese eluea jooksul ebasoovitavaid tervisemõjusid ega lõhnaaistinguid. Mugavusväärtus põhineb asjakohastel toksikoloogilistel ja epidemioloogilistel uuringutel koos varuteguri arvestamisega. Mugavusväärtuste ületamise korral tuleb välja selgitada põhjused ja võtta kasutusele meetmed aine ohutu taseme tagamiseks. Lõikes 2 sätestatakse, et eelnõu lisa 2 tabeli 2 lenduvate orgaaniliste ühendite sh formaldehüüdide piirväärtused ei kehti esimese nelja kuu jooksul pärast hoone püstitamist või olulist rekonstrueerimist. Selline erand on sätestatud seetõttu, et hoone püstitamisel või ümberehitamisel kasutatavad viimistlusmaterjalid ning ruumide sisustus tingivad vastavate ainete kõrgema kontsentratsiooni. Seega on mahukate ehitustööde järel ajutiselt keeruline tagada piirmäärade täitmist, kuid see mõju taandub aja jooksul. Vahetult peale ehitustööde lõpetamist on soovituslik hoida ventilatsioonisüsteemi töös ka kasutusvälisel ajal (ööpäevaringselt), et lenduvate orgaaniliste ühendite ja formaldehüüdi kontsentratsioon ruumiõhus püsiks võimalikult madal ning kemikaalide eraldused saaksid välja ventileeritud. 17 Lõikes 3 sätestatakse pidevalt viibitavas ruumis esinevate peenosakeste ja teiste tervisele ohtlike osakeste piirväärtused, mis on toodud käesoleva eelnõu lisa 2 tabelis 3. Erinevalt keemilistest ohuteguritest ei sõltu tervisele ohtlike saasteallikate esinemine tegevustest, mida pidevalt viibitavas ruumis tehakse, vaid üksnes materjalidest, mida on hoone püstitamisel kasutatud. Seetõttu on nõue kehtestatud üleüldisena, kõigile pidevalt viibitavatele ruumidele. Eelnõu lisa 2 tabelis 4 on käsitletud peenoskesi, asbesti- ja mineraalvillakiude.  Osakesed. Õhus levivad erineva suurusega osakesed (Particulate matter, edaspidi ka PM), mida jaotatakse vastavalt suurusele erinevatesse kategooriatesse. Nende keemiline koostis on väga erinev; võivad koosneda näiteks tahkest (räni, raskmetallid jm) ja vedelast komponendist või ainult tahkest materjalist. PM10 - osakesed, mis standardi EVS-EN 12341 „Välisõhk. Standardne kaalumismeetod suspendeerunud osakeste PM10 või PM2,5 massikontsentratsiooni määramiseks“ või muu samaväärse rahvusvahelise või Euroopa standardiorganisatsiooni standardi kohasel proovivõtmisel ja mõõtmisel 50 protsendil juhtudest läbivad kümne mikromeetri suuruse aerodünaamilise diameetriga mõõduselektiivse ava. PM2,5 - osakesed, mis standardi EVS-EN 12341 või muu samaväärse rahvusvahelise või Euroopa standardiorganisatsiooni standardi kohasel proovivõtmisel ja mõõtmisel 50 protsendil juhtudest läbivad 2,5 mikromeetri suuruse aerodünaamilise diameetriga mõõduselektiivse ava. Osakestest tingitud negatiivset tervisemõju on kinnitanud paljud epidemioloogilised uuringud. Osakeste puhul kehtib seaduspära, et mida väiksem, seda ohtlikum inimese tervisele. Peamiselt avaldub mõju põletikulistes protsessides, sest tihti sisaldub osakeste koostises mõni toksiline raskmetall. Uuringutega on peamiselt kinnitust saanud, et PM mõjub negatiivselt hingamisteedele ja südame-veresoonkonnale. Seda negatiivset mõju põhjustab osakeste, mis on väiksemad kui 2,5 μm, tungimine kopsu alveoolidesse ning veel väiksemate osakeste (0,1 μm) vereringesse sattumine. Osakeste PM2,5 kui ka PM10 tervisemõju seostatakse südamehaiguste, kopsuhaiguste, kopsuvähi, astmahoogude ning mitmete teiste terviseriketega. Osakeste tekkeallikaid on väga palju ja nende koostis sõltub päritolust. Levinumateks allikateks on teetolm, sõidukite pidurite ja rehvide kulumine, olmekütmine, õietolm ja erinevad tööstuslikud protsessid. Piirväärtused on kehtestatud 24 tunni keskmisena, aluseks on võetud WHO juhendi normid.  Asbest. Asbestiks nimetatakse kiuliste silikaatide klassi kuuluvaid mineraale. Asbestide hulka kuuluvad kihtsilikaat krüsotiil ehk valge asbest ning amfiboolid amosiit ehk pruun asbest (mineraalina grüneriit), antofülliit ehk sinine asbest (kiudjas erim), krokidoliit (mineraalina ribekiit), tremoliit (kiudjas erim), eriti peenekiuline amiant ja aktinoliit. Asbest on tule- ja ilmastikukindel, halva soojus-, elektri- ja mürajuhtivusega, suhteliselt suure tõmbetugevusega, elastne ning vastupidav alustele ja hapetele. Nende omaduste tõttu on aja jooksul asbesti kasutatud väga laialdaselt mitmesuguste ehitustoodete koostises. Asbest pole ohtlik, kui selle kiude materjali lagundamisel õhku ei paisata. Asbesti ja seda sisaldavaid tooteid puurides, murdes või kahjustades satub ümbritsevasse 18  keskkonda asbestitolmu, mis jääb oma füüsikalise olemuse tõttu õhku hõljuma (ei sadestu). Tolmuna sisse hingamisel omavad asbestikiud tervisele ohtliku mõju. Asbesti kiud soodustavad kopsuvähi, asbestoosi ja mesotelioomi teket. Seedeelundkonda sattunud asbestikiud võivad põhjustada kõri-, mao-, peen- või jämesoolevähki. Kuna asbest põhjustab kasvajaid ja kasvajate tekkeprotsess on pikaajaline, arvestatakse, et alates inimese esimesest kokkupuutest vähitekitajaga kuni haiguse täieliku väljakujunemiseni võib kuluda kuni 30 aastat. Asbestikiudude kontsentratsiooni nõue 0,01 kiudu/cm³, on üle võetud Soome normist. Asbestikiudude esinemine ruumiõhus viitab vajadusele rakendada meetmeid tervisele ohtliku olukorra koheseks kõrvaldamiseks. Asbestitööde läbiviimist on käsitletud Tööelu kodulehe keemiliste ohutegurite alalehel „Asbest“1 ja Vabariigi Valitsuse 11.10.2007 a määrusega nr 224 „Asbestitööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“. Asbesti sisaldavate jäätmete käitlemisele on kehtestatud nõuded keskkonnaministri 21.04.2004. a määrusega nr 22 „Asbesti sisaldavate jäätmete käitlusnõuded“.  Mineraalvilla kiud. Mineraalvill (näiteks klaasvill, kivivill) on sünteetiline materjal, mida kasutatakse tema hea soojustakistuse (madala soojusjuhjtivuse) tõttu soojustusmaterjalina. Mineraalvilla kiud paiskuvad õhku mineraalvilla tootmise, kasutamise ja töötlemise (nagu paigaldamise ja eemaldamise) käigus. Mineraalvilla kiud satuvad kehasse hingamisteede kaudu ja põhjustavad ärritust ning kahjustusi. Mineraalvilla kiud on võrreldes peenosakeste ja asbesti kiududega suuremad. Seega ei jää need õhku hõljuma vaid sadestuvad koos tolmuga ruumis olevatele pindadele. Mineraalvilla kiudude kontsentratsioon nõue 0,2 kiudu/cm², mis määratakse kahe nädala jooksul pindadele kogunenud tolmus. Üle võetud Soome normist. Lõikes 4 sätestatakse tööruumi saasteainete lubatud piirväärtused, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2001. a määrusega nr 105 „Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid“. Võrreldes lõikes 1 toodud saasteainete mugavusväärtustega on määruse nr 105 vastavate saasteallikate piirväärtused vähem ranged. Seda seetõttu, et töökeskkonna piirväärtused on toodud igasuguse töökeskkonna miinimumnõuetena tagamaks kõigi töökeskkonnas viibivate isikute tervis ja ohutus. Mugavusväärtus on sellest piirväärtusest rangem tagamaks lisaks esmasele tervise ja ohutuse kaitsele mugavustunde. Eelnõu 5. peatükk koosneb kolmest paragrahvist ja selles esitatakse nõuded sisekliima kontrollimisele. Paragrahvis 14 sätestatakse üldnõuded hoone sisekliima parameetrite kontrollimiseks. Sisekliima parameetrite nõuetele vastavust kontrollitakse mõõtmise teel kasutades mõõtmiseks jälgitavalt kalibreeritud mõõtevahendeid. See rõhutab hoone ruumis reaalsete sisekliima parameetrite mõõtmise nõuet ja välistamaks näiteks simulatsioonanalüüsid. Rõhutatud on ka jälgitavalt kalibreeritud mõõtevahendite kasutamist tagamaks mõõtetulemuste täpsust. Nõuded 1 https://www.tooelu.ee/et/129/asbest 19 eri sisekliima parameetrite mõõtmistele sätestatakse eelnõu 5. peatüki järgnevates paragrahvides. Paragrahvis 15 seatakse nõuded temperatuuri, õhuvoolu kiiruse ja õhu vooluhulga mõõtmistele. Kuna sisekliima tuleb tagada üksnes viibimistsoonis, siis viiakse kontrollmõõtmised samuti läbi viibimistsoonis. Lõikes 1 sätestatu kohaselt mõõdetakse viibimistsooni õhu temperatuuri ja kiirust 0,1, 0,6, 1,1 ja 1,8 m kõrgusel põrandapinnast. Tulenevalt kütte-, jahutus- ja ventilatsioonielementide paigutusest võivad temperatuur ja õhu liikumise kiirus viibimistsooni kõrguse ulatuses oluliselt varieeruda. Seetõttu viiakse mõõtmised läbi mitmel erineval kõrgusel. Mõõtemeetodi usaldusväärsust eeldatakse, kui see vastab standardile EVS-EN ISO 7726 „Keskkonna soojuslikud omadused. Mõõtevahendid füüsikaliste suuruste mõõtmiseks“ (edaspidi ISO 7726). Lõikes 2 sätestatu kohaselt mõõdetakse õhuvoolu kiirust viibimistsooni punktides, kus eelduslikult esineb kõige suurem õhu liikumise kiirus. Õhu vool on reeglina turbulentne ja selle tõttu võivad õhu liikumise kiirused varieeruda tajutavalt. Õhu kiiruse mõõtmise punktid määratakse lähtudes sellest, kus eeldatavasti võib esineda õhu liikumise suurim kiirus (näiteks tulenevalt õhujaotuselementide paigutusest) või lähtudes ruumi piirkondadest, kus ruumi kasutajad tegelikult viibivad (näiteks töö- või õpikohtade paiknemine). Mõõtemeetodi usaldusväärsust eeldatakse, kui see vastab standardile ISO 7726. Lõikes 3 sätestatakse, et operatiivse temperatuuri määramisel mõõdetakse temperatuuri viibimistsoonis 0,6 m kõrgusel viibimistsooni punktis, kus õhu temperatuur erineb kõige rohkem kiirguslikust temperatuurist. Lõikes 4 sätestatakse, et töö- ja õpikeskkonnas mõõdetakse temperatuuri töö- ning õpikohtadel, muu ruumi korral valitakse mõõtepunktid vastavalt vajadusele. Mõõtemeetodi usaldusväärsust eeldatakse, kui see vastab standardile EVS-EN 12599. Lõikes 5 sätestatakse juhised ruumi ja kogu süsteemi õhuvooluhulga mõõtmiseks mehaanilise ventilatsioonisüsteemi korral. Mehaanilise ventilatsiooni korral mõõdetakse ruumi õhuvooluhulka ventilatsioonisüsteemi lõppelemendist või ruumi õhukanali harult. Ventilatsioonisüsteemi summaarset õhuvooluhulka mõõdetakse süsteemi õhukanali harult. Mõõdetakse nii sissepuhke kui väljatõmbe süsteemi õhuvooluhulkasid. Mõõtemeetodi usaldusväärsust eeldatakse, kui mõõtmise metoodika vastab standardile EVS-EN 16211 „Ventilation for buildings - Measurement of air flows on site – Methods“ või EVS-EN 12599. Lõikes 6 sätestatakse juhised ruumi õhuvooluhulga mõõtmiseks loomuliku ventilatsiooni korral. Loomuliku ventilatsiooni lahenduse korral on mitmeid võimalusi õhustuseks. Sõltuvalt lahendusest võib ventilatsiooni õhuvooluhulga mõõtmine olla mitte-standardne, s.t puuduvad konkreetselt piiritletud lõppelemendid või avad. Seetõttu mõõdetakse loomuliku ventilatsioonil lahenduse korral õhuvooluhulka kaudsel meetodil, kasutades selleks ruumi siseõhu CO2 kontsentratsiooni mõõtmist ruumi tavapärasel kasutuskoormusel järgides § 13 juhiseid. Tavapärase kasutuskoormuse korral on ruum hõivatud tavapäraselt ruumis viibivate arvu inimestega. 20 Kuna loomulik ventilatsioon on oluliselt sõltuv välisest ilmastikust (temperatuur, tuule tugevus ja suund) on mõõteperiood ebasoodsa hooaja tüüpnädala pikkune ehk 7 (päeva) x 24 h (ööpäeva pikkus). Ebasoodne hooaeg on hooaeg mil temperatuuri tingimused on loomuliku ventilatsiooni jaoks ebasoodsad, s.t sise- ja välisõhu temperatuurid erinevad teineteisest vähe. Ebasoodne hooaeg on reeglina suvehooaeg. Lõikes 7 sätestatakse nõuded ruumi ja ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulkadele ja nende vastavusele ehitusloa taotluse või ehitusteatise esitamise ajal kehtinud valdkonda reguleerivates standardites toodud õhuvooluhulkadele. Nõude eesmärk on piiritleda õhuvooluhulkade tõendamise kohustus ning vastavus nõutud normatiivväärtustele. Hetkel kehtiv valdkonda reguleeriv standard on EVS 906, mis on standardi 16798-3 „Hoonete energiatõhusus. Hoonete ventilatsioon. Osa 3: Mitteeluhoonete ventilatsioon. Üldnõuded ventilatsiooni- ja ruumiõhu konditsioneerimise süsteemidele (Moodulid M5-1, M5-4)“ rahvuslik lisa. EVS 906 standardis on toodud hetkel kehtivad õhuvooluhulkade normatiivväärtused eri kasutusotstarbega ruumidele. Õhuvooluhulkade normatiivväärtused võivad olla ajas muutuvad sõltuvana valdkonna teadmiste ja suundumuste arengust. Seetõttu ei ole antud eelnõus toodud konkreetseid väärtusi ruumi kasutusotstarvete põhiselt ja on antud viide hetkel kehtivale (ja sellele eelnenud) standardile. Lõikes on toodud ka mõõtmisel lubatud kõrvalekalle õhuvooluhulga normatiivväärtusest. Ruumi ventilatsiooni õhuvooluhulk võib nõutud väärtusest erineda 15% ja ventilatsiooniseadme summaarne õhuvooluhulk kuni 5%. Toodud väärtused on kooskõlas standardi EVS- EN 12599 antuga. Paragrahvis 16 seatakse nõuded ruumi siseõhus esinevate saasteainete sisalduse kontsentratsiooni mõõtmistele. Keemiliste ühendite mõõtmist siseruumi õhus on käsitletud standardis EVS-EN ISO 16000 „Indoor air“ sarjas. Lõikes 1 sätestatakse juhised ruumi siseõhu CO2 kontsentratsiooni mõõtmiseks viibimistsoonis. Toodud on mõõtepunkti kõrgus põrandapinnast juhiseks mõõtmise korraldamiseks ja mõõteväärtuste võrreldavuse tagamiseks. Lõikes 2 sätestatakse, et saasteainete, välja arvatud süsihappegaasi, mõõtmised viib läbi pädev mõõtja valdkonna hea tava juhiste järgi, mis on kooskõlas ehitusseadustiku § 7 määratlusega. Tagamaks mõõtetulemuse jälgitavust tuleb mõõtmised läbi viia kooskõlas Mõõteseaduse §5 juhistega. Õhuproovide võtmisel ja nende analüüsimisel kasutatakse usaldusväärseid ja reprodutseeritavaid meetodeid. Usaldusväärsust ja reprodutseeritavust eeldatakse, kui meetod on kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud meetodiga. Ülevaade meetoditest, mida Eestis asuvates laborites kasutatakse, ja määramispiiridest on antud seletuskirja lisas 2. Eelnõu 6. peatükk koosneb ühest paragrahvist ja sellega sätestatakse rakendussätted enne määruse jõustumist ehitusloa esitanud eluhoonetele. Paragrahvis 17 sätestatakse muudatus majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ reguleerimisalas. Täna kehtiv määrus jääb reguleerima nõudeid sellise eluruumi sisekliimale, mille püstitamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud enne 2023. aastat. Muudatus on seotud eelnõu § 1 21 lõikega 1, mille kohaselt hakkab käesoleva eelnõuga kehtestatav uus regulatsioon kehtima hoonele, mille püstitamiseks, laiendamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud pärast 2022. aasta 31. detsembrit. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. 4. Eelnõu mõjud Eelnõu rakendamisega kaasnevad mõjud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 46 lõikes 1 loetletud valdkondadest kahes: mõju elu- ja looduskeskkonnale ning mõju majandusele. Eelnõu mõjud elu- ja looduskeskkonnale on eelkõige seotud mõjudega inimeste tervisele. Inimesed viibivad siseruumides 60-90% enda elust. Seetõttu on siseruumid elukeskkonna üks kaalukama mõjuga osasid. Nendes ruumides tagatud sisekliima tingimused omavad määravat mõju ruumi kasutavate inimeste tervisele ja mugavustundele ning seeläbi ka produktiivsusele. Sisekliima tegurite mõju on analüüsitud 2011. a avaldatud uuringus „Promoting actions for healthy indoor air (IAIAQ)“. Eesti puhul on uuringus kajastatud tegurite koondmõjuks 4900 DALY-t aastas miljoni elaniku kohta. DALY (ingliskeelne termini „disability-adjusted life year“ definitsioon on antud WHO kodulehel2) näitab antud kontekstis sisekliimat mõjutavate tegurite põhjustatud enneaegsete surmade ja töövõime kadumise tõttu kaotatud tervelt elatud aastate hulka. Puuduliku sisekliima näitaja on IAIAQ kohaselt Eestis, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, üks kõrgemaid. Eestit ületavad üksnes Rumeenia ja Bulgaaria ning üldisemalt oleme võrreldaval tasemel mitmete Ida-Euroopa ja Balkani riikidega. Eelnõu nõuded kohalduvad eelkõige uutele hoonetele, mis püstitatakse peale eelnõu nõuete kehtima hakkamist, ja olemasolevatele hoonetele, mida oluliselt rekonstrueeritakse peale eelnõu kehtima hakkamist. Uute hoonete püstitamisel ja olemasolevate olulisel rekonstrueerimisel on senini pööratud tähelepanu valdavalt üksnes energiatõhususele. Sisekliima tagamine on energiatõhususega väga otseselt seotud ning neid teemasid tuleb käsitleda arvestades rakendatud lahenduste kaasmõju. Hoonete energiatõhususe direktiivis 2010/31/EL on selle tõttu eraldi rõhutatud, et energiatõhususe saavutamine ei tohi toimuda sisekliima arvelt. Hoonetele kehtivad energiatõhususe nõuded muutuvad aja jooksul rangemaks ja seega muutuvad keerukamaks ka tehnilised lahendused, millega nõutud energiatõhususe näitajad saavutatakse. Nende trendide tõttu on tunnetuslikult mugava elukeskkonna loomiseks oluline sätestada minimaalsed mugavusnõuded sisekliimale, millest hoonet projekteerides ja energiatõhususe arvutusi läbi viies juhindutakse. Eelnõus sisalduvad ka nõudeid, mis kohalduvad olemasolevale hoonefondile. Täiesti uued on olemasolevale hoonefondile sätestatud nõuded, mis on seotud kemikaalide kontsentratsioonide ja ohtlike osakestega. Kemikaalide esinemine on IAIAQ analüüsis välja toodud olulise sisekliimat mõjutava tegurina. Kemikaali kontsentratsioonide nõuded, mis antud 2 http://www.who.int/healthinfo/global_burden_disease/metrics_daly/en/ 22 eelnõuga kehtestatakse, põhinevad teiste riikide praktikal ja teaduslikel analüüsidel. Need nõuded on seotud vastavate ainete toksiliste sisaldustega ja on selle tõttu põhjendatud. Puudulikel sisekliima tingimustel on negatiivne mõju Eesti majandusele. IAIAQ uuringu kohaselt toob puudulik sisekliima Eestis igal aastal kaasa 186 miljoni euroni ulatuva kulu. Sisekliima tingimused mõjutavad nii inimeste tervist kui ka mugavustunnet, millel on otsene seos inimeste produktiivsusele. Eestis on seda mõju analüüsitud Tallinna Tehnikaülikooli poolt läbi viidud uuringus, kuue koolimaja ja kuue büroohoone näitel. Selle uuringu tulemused on avaldatud infomaterjalina „Sisekliima, õpitulemus, tööviljakus“. Vastava infomaterjali osana on koondatud ülevaade erinevate sisekliima tegurite mõju ja tasuvuse teaduslikest analüüsidest. Kuigi sisekliima tagamine nõuab investeeringuid ja sellega kaasnevad püsikulud, tasuvad sisekliima kvaliteedi tõstmiseks tehtud investeeringud ennast valdavalt ära vähem kui kahe aasta jooksul3. See tuleneb asjaolust, et kulutused tööjõule on kordades suuremad kui kinnisvara kasutamisega kaasnevad püsikulud. Seetõttu on meetmetel, millega saavutatakse töötajate produktiivsuse kasv, väga lühike tasuvusaeg. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamisega eeldatavad tulud Määruse rakendamisega ei kaasne kohaliku omavalitsuse üksustele, riigile ega erasektorile kulutusi ega täiendavaid tegevusi. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. Määruse jõustumiseks pole vaja üleminekuaega, sest see on sisuliselt tagatud eelnõu § 1 lõikega 1, mille kohaselt hakkab käesoleva eelnõuga kehtestatav uus regulatsioon kehtima hoonele, mille püstitamiseks, laiendamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud pärast 2022. aasta 31. detsembrit. Määruse võimalikult kiire jõustumine tagab, et määruse nõuetega on võimalik asuda arvestama ehitusloa taotluste ja ehitusteatiste, mille eeldatav esitamise aeg jääb 2023. aastasse, ettevalmistamisel. 7. Määruse eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Keskkonnaministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Kultuuriministeeriumile ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule. 3 „Sisekliima, õpitulemus, tööviljakus“ Tallinna Tehnikaülikool 23  Majandus- ja taristuministri määruse „Hoone sisekliimale esitatavad nõuded“ eelnõu Seletuskirja lisa 1 Saasteainete iseloomustus, allikad ja mõju inimorganismile Saasteainetele määruses esitatud piirväärtused on välja töötatud koostöös Sotsiaalministeeriumi, Terviseameti ja Tallinna Tehnikaülikooli esindajatega. Vastavad piirväärtused on sätestatud määruse lisa 2 tabelis 3. Saasteainete valikul ja neile kohalduvate piirväärtuste kehtestamisel on lähtutud Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organization – edaspidi ka WHO) soovitustest, Euroopa Liidu ja teiste riikide regulatsioonidest ning rahvusvaheliste standardite nõuetest. Teiste riikide praktikast on arvestanud ennekõike Soome ja Saksamaa norme. Arvesse on võetud ka Terviseameti Keskkonnatervise Uuringute Keskuse 2015. a korraldatud siseõhu uuringu „Siseõhu saasteainete piirnormid Euroopa maades“ tulemusi. Kõik piirväärtused põhinevad teadusuuringutel ainete omaduste kohta, arvestades reaalset kokkupuudet. Euroopa Liit juhindub osaliselt Scientific Committee on Health and Environmental Risksi (edaspidi SCHER) poolt toodud soovitustest1. SCHER on välja toonud, et summaarsete lenduvate orgaaniliste ühendite määramise kõrval on oluline eraldi jälgida just ohtlikumate lenduvate orgaaniliste ühendite (eelnõus käsitletud saasteainete hulgast benseen, formaldehüüd, naftaleen) sisaldust. Antud soovitusest on nõuete sätestamisel lähtutud. Süsinikoksiid Mõju inimorganismile CAS nr: 630-08-0 Süsinikoksiidi ehk vingugaasi CO inimorganismi sattumisel kaotab veri Iseloomustus võime transportida hapnikku. Moodustub Inimesele märkamatu värvitu, lõhnatu ja ohtlik ühend – karboksühemoglobiin maitsetu toksiline gaas. (COHb). Inimene hakkab hapnikupuuduse tagajärjel lämbuma. Levimine siseõhku Kerge CO mürgistus põhjustab peavalu, CO on siseruumides väga levinud, see emiteerub iivelduse, oksendamise ja väsimuse. õhku näiteks halvasti ventileeritud Raskemal juhul on peavalu tugev, tekib kütteseadmetest. Oluliseks CO allikaks on ka unisus, pulss kiireneb. CO suurte koguste tubakasuits. või pikaajalise toime korral kaotab inimene teadvuse, hingamine ja südametegevus lakkavad, saabub surm. CO sisaldust 4000 µg/m³ ehk 4 osakest miljonis osakeses (ppm) sissehingatavas õhus loetakse ohutuks koguseks, mille puhul ei tõuse COHb tase veres ohtlikule tasemele. CO mugavusväärtuseks on 2000 µg/m³. Allikas: Sisällysluettelo 545/2015. Sosiaali-ja terveysministeriön asetus asunnon ja muun oleskelutilan terveydellisistä olosuhteista sekä ulkopuolisten asiantuntijoiden pätevyysvaatimuksista, 23 huhtikuu, 20152. 1 http://ec.europa.eu/health/scientific_committees/environmental_risks_en 2 http://www.finlex.fi/fi/laki/alkup/2015/20150545 1  LÄMMASTIKDIOKSIID Mõju inimorganismile CAS nr: 10102-44-0 Lämmastikoksiidid on levinud saasteaine NO2 nii välis- kui ka siseõhus. Suur osa NO2-st Iseloomustus tekib lämmastikoksiidist (NO), mis on Lämmastikdioksiid on toatemperatuuril tugeva ebapüsiv ja oksüdeerub kiiresti NO2-ks. terava lõhnaga vedelik. Temperatuuril üle 21 ˚C Olenevalt kokkupuute tingimustest muutub see punakaspruuniks õhust raskemaks (annus, aeg jms) võib NO2 kahjustada gaasiks. hingamisteid, silmi. Lisaks võib NO2 Levimine siseõhku häirida vere hapnikukande võimet NO2 allikad siseruumides on seotud organismis, nõrgestada immuun- põlemisprotsessidega. Lisaks olmekütmisele süsteemi, põhjustada peavalu, väsimust, tekib seda tubaka suitsetamisel ning pearinglust ning naha ja huulte sinakaks majapidamisgaasi ja petrooleumi põlemisel. tõmbumist. Astmaatikutel suureneb NO2 sisaldust siseõhus mõjutavad mitmed hingamisteede tundlikkus, tekib faktorid, nagu näiteks kütteseadmed ja nende sagedamini vajadus kasutada ravimeid kasutuse intensiivsus, tubakasuits, jms. Suurte annuste sisse hingamine on mootorsõidukite lähedus, eluruumide suurus, surmav. ruumi õhuvahetus ja suhteline õhuniiskus. Normaalsetes oludes varieerub NO2 sisalduse suhe sise- ja välisõhus vahemikus 0,88-1,00. On antud kaks piirväärtust: 200 µg/m³ lühiajalise kokkupuute korral (1 tunni vältel), 40 µg/m³ pikaajalise kokkupuute korral aasta keskmisena. Lähtutud on WHO soovitustest. WHO guidelines for indoor air quality: selected pollutants, WHO 20103. FORMALDEHÜÜD Mõju inimorganismile CAS nr: 50-00-0 Formaldehüüdil on ärritavad omadused, CH2O mis lühiajalisel kokkupuutel põhjustavad Iseloomustus silmade, nina ja kurgu ärritust, allergilisi Formaldehüüd on üks olulisemaid siseõhus reaktsioone, pisaratevoolu, aevastamist, levivaid saasteaineid tingituna laiast levikust ja köha, iiveldust ja hingeldust. tugevast ärritavast toimest. Formaldehüüdil on Formaldehüüd on klassifitseeritud omapärane lõhn. kantserogeeniks ning võib põhjustab Levimine siseõhku kõri-, nina- ja verevähki. Peamisteks formaldehüüdi allikateks siseõhus on siseviimistlusmaterjalid, mööbel, tekstiilid, ka põrandakattevaibad. Formaldehüüd võib pärineda ka tubakasuitsust, desinfekt- sioonivahenditest jms. Materjalidest ja mööblist emiteeruva formaldehüüdi kontsentratsioon siseõhus aja jooksul väheneb. On antud kaks piirväärtust: 100 µg/m³ lühiajalise kokkupuute korral (30 minuti vältel), 50 µg/m³ pikaajalise kokkupuute korral, aasta keskmisena. Formaldehüüdi mugavusväärtuseks on 30 µg/m³. Lähtutud on WHO soovitustest ja Soome normidest. NAFTALEEN Mõju inimorganismile 3 http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0009/128169/e94535.pdf 2  CAS nr: 91-20-3 Naftaleeni aurude sissehingamine võib C10H8 põhjustada erineva raskusega Iseloomustus hingamisteede kahjustusi ja hemolüütilist Naftaleen on kergesti sublimeeruv spetsiifilise aneemiat. Aine on klassifitseeritud lõhnaga aromaatne polütsükliline süsivesinik, kantserogeense toime alusel kategooriasse mida toodetakse kivisöetõrva keskõli- 2 (võimalik kantserogeenne mõju). fraktsioonist. Levimine siseõhku Naftaleeni võimalikeks allikateks siseõhus on tarbekaubad sh kahjuritõrjevahendid (näiteks koitõrjepallid), deodorandid, lahustid, määrdeained, juukselakid, kummimaterjalid. Samuti võib naftaleen pidevalt viibitavatesse ruumidesse levida garaažist, mis on ühendatud majapidamisega. Vähemal määral võivad allikateks olla ka sigaretisuits ja sõidukite heitgaasid. Euroopa Liidus, seega ka Eestis, ei ole naftaleen kasutusel biotsiidi toimeainena. Naftaleeni lubatud piirväärtuseks kehtestatakse 10 µg/m³. Lähtutud on WHO soovitustest ja Soome normidest. AMMONIAAK Mõju inimorganismile CAS nr: 7664-41-7 Kõik inimesed puutuvad regulaarselt NH3 kokku ammoniaagiga, väheses koguses. Iseloomustus Ammoniaak on toksiline aine, millel on Ammoniaaki toodetakse tööstuslikult, kuid see ärritav ning söövitav toime. Kokkupuutest tekib ka looduslikult bakterite elutegevuse tingitud tervisemõjudeks võivad olla tulemusel, kõdunevate taimede, loomade ja ajutine nägemise kaotus, kopsuturse, loomakasvatusjäätmete lagunemisel. silma, naha ja hingamisteede ärritused. Levimine siseõhku Ammoniaagi allikateks siseõhus võivad olla puhastusvahendid, ehitusmaterjalid, jahutus- seadmed, puhastusseadmed, ladustatud kütus ja keemiatooted, printerid, värvid, lahustid, markeerimispliiatsid, uriin, fekaalid, kõhugaasid. Ammoniaagi ohutuks kontsentratsiooniks siseõhus, arvestades erinevate uuringute andmeid, sätestatakse 50 µg/m³. Ammoniaagi mugavusväärtuseks siseõhus on 20 µg/m³. Mõju inimorganismile STÜREEN Lühiajaline kokkupuude stüreeniga CAS nr: 100-42-5 põhjustab limaskestade ja silmade ärritust C8 H 8 ning seedetrakti häireid. Kroonilise Iseloomustus kokkupuute tervisemõjud on eelkõige Stüreen on meeldiva lõhnaga värvitu ja kergesti seotud kesknärvisüsteemiga. Võib aurustuv vedelik. täheldada peavalu, väsimust, nõrkust, depressiooni, kuulmise halvenemist ja 3  Levimine siseõhku perifeerset neuropaatiat. Võib kahjustada Stüreeni allikateks siseõhus on peamiselt loodet. ehitusmaterjalid, erinevad tarbekaubad ning tubakasuits. Stüreeni lubatud piirväärtuseks siseõhus kehtestatakse erinevate teadusuuringute alusel 40 µg/m³, arvutatuna tolueenile. Stüreeni mugavusväärtuseks on 30 µg/m³. Lähtutud on Soomes sätestatud normides. Mõju inimorganismile LIMONEEN Limoneen või selle aurud võivad CAS nr: 138-86-3 põhjustada erinevaid tervisekahjustusi C10H16 nagu nahaärritust, allergilisi reaktsioone, Iseloomustus silmade ja hingamisteede ärritust. Limoneen on värvitu vedelik, millel on olenevalt sisalduvatest isomeeridest meeldiv apelsini, sidruni või männi, tärpentini lõhn. Levimine siseõhku Limoneen võib sattuda siseõhku väga erinevatest toodetest. Seda kasutatakse laialdaselt pesu- ja puhastusvahendites, õhuaerosoolides, biotsiidides (desinfektandid), kosmeetikatoodetes, sõrmevärvides, toonerites, poleerimisvahades, lõhnaainetes, pahtlites, täiteainetes jms. Limoneeni lubatud piirväärtuseks siseõhus on kavandanud kehtestada 10 000 µg/m³. Limoneeni mugavusväärtus on piirväärtusest kümme korda madalam, 1 000 µg/m³. Lähtutud on Saksamaal sätestatud piirväärtusest4. Mõju inimorganismile TETRAKLOROETÜLEEN Tetrakloroetüleen võib põhjustada CAS nr: 127-18-4 silmade ja naha ärritust, allergilisi C2Cl4 nahareaktsioone, aga ka unisust ja Iseloomustus peapööritust. Tetrakloroetüleen on Tetrakloroetüleen on kergesti lenduv, värvitu, klassifitseeritud 2. kategooria eetri lõhnaga vedelik. kantserogeeniks, mis tähendab, et see võib inimesel põhjustada vähktõbe. Levimine siseõhku Tetrakloroetüleeni kasutatakse erinevates puhastusvahendites rasva eemaldajana (üldpuhastusvahendid, tualeti- ja vanni puhastamiseks mõeldud vahendid) ja õhuvärskendajates jm. Aastapikkuse kokkupuute korral on piirväärtuseks sätestatud 250 μg/m³. Lähtutud on WHO soovitustest. 4 http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/21057912 4  Mõju inimorganismile BENSEEN Benseen on väga ohtlik aine, mille toime CAS nr: 71-43-2 võib olla surmav. Benseen põhjustab C6 H 6 tõsist silma- ja nahaärritust, kahjustab Iseloomustus erinevaid organeid. See on 1A kategooria Benseen on läbipaistev, värvitu, kergesti süttiv, kantserogeen (vähki tekitav toime omapärase lõhnaga aromaatne ühend. inimesele on tõestatud) ning 1B kategooria mutageen (võib inimesel Levimine siseõhku põhjustada mutatsioone). Benseen lahustub kergesti vees ja seda kasutatakse lipiidide (õlid, vahad jt) koostises lahustina. Siseruumidesse satub see kas väliskeskkonnast või näiteks ehitus- materjalidest, mööblist, küttesüsteemist, lahustitest ja mujalt. Üheks benseeni allikaks on ka tubakasuits. Siseruumides on benseeni leitud PVC ja teiste plastmasside koostises; samuti vineeri, värvide ja lahustite koostises. Reeglina on emissioonid kõrgemad uutes hoonetes, kus on tehtud värske remont ja millesse on paigaldatud uus mööbel; ajapikku emissioonid langevad. Piirmäära kehtestamisel on lähtutud välisõhule kehtestatud benseeni lubatud piirsisalduseks 5 μg/m³. Soovituslikult ei tohiks benseeni siseõhus esineda ja seega puudub mugavusväärtus. Benseeni on käsitletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/50/EÜ, 21. mai 2008, välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta. WHO on leidnud, et benseenile ei ole võimalik kehtestada piirnormi, millest madalama kontsentratsiooni korral tervisemõju ei avalduks st benseenil puudub ohutu tase. Mõju inimorganismile 2-ETÜÜLHEKSANOOL (2EH) 2EH põhiline kahjulik toime on silmade ja CAS nr: 104-76-7 hingamisteede ärritus. Võib esineda ka C8H18O peavalu ja peapööritust. Kõige olulisem Iseloomustus mõju selle aine puhul on sensoorne 2EH on tugeva spetsiifilise lõhnaga alkohol. ärritus, mille põhjustab aine spetsiifiline lõhn, mida tundlikud inimesed tajuvad väga madalate kontsentratsioonide puhul. Levimine siseõhku Seda ainet kasutatakse määrdeainetes, erinevates kattematerjalides, täiteainetes, pahtlites, plastifikaatorites, pesu- ja puhastusvahendites jm. Siseruumides kasutatakse seda põhiliselt suletud süsteemides nagu jahutusvedelikud külmikutes, õliradiaatorites, kust seda emiteerub õhku minimaalselt. 2EH võib tekkida ja erituda siseruumi ka valede ehituslike võtete tulemusena, näiteks kui ftalaate sisaldavad 5  põrandakatted reageerivad aluskihis oleva niiskusega. 2EH lubatud piirväärtuseks aine toksilisuse alusel sätestatakse 100 µg/m³. Samas muutub 2EH lõhn väljakannatamatuks juba oluliselt madalamal kontsentratsioonil, kui toksilisel tasemel. Selle tõttu on 2EH mugavusväärtuseks kehtestatud lõhna tajumise alusel 10 µg/m³, arvutatuna tolueenile. 2EH piirväärtus on võrdne Saksamaal väljatöötatud soovituslik piirväärtusega5. USA-s Michigani osariigis on siseõhus 2EH piirväärtuseks6 130 µg/m³. Euroopa Komisjoni dokumendis „Recommendation from the Scientific Committee on Occupational Exposure Limits for 2-ethylhexanol“ SCOEL/SUM/158, March 20117 on töökeskkonna soovitatud piirväärtuseks aine toksilise toime alusel 1 ppm ehk 5420 µg/m³ 8 tunni vältel. Mugavusväärtus vastab Soome normidele. 2,2,4-TRIMETÜÜL-1,3-PENTAANDIOOL- Mõju inimorganismile DIISOBUTÜRAAT (TXIB) TXIB võib põhjustada silmade ja CAS nr: 6846-50-0 hingamisteede ärritust. C16H30O4 Iseloomustus TXIB on puuviljase lõhnaga, madala viskoossusega ja madala külmumispunktiga värvitu vedelik, mis ei aurustu toatemperatuuril suures mahus. Levimine siseõhku TXIB-i kasutatakse määrdeainetes, erinevates kattematerjalides (eelkõige vinüül põrandakatte rullmaterjalid), täiteainetes, pahtlites, plastifikaatorites, pesu- ja puhastusvahendites, värvides jms. TXIB nagu ka 2-etüülheksanool (2EH) võib tekkida ja erituda siseruumi valede ehituslike võtete tulemusena, näiteks kui TXIB- i sisaldav põrandakate satub kõrge niiskustasemega aluselisse keskkonda (näiteks puutudes kokku värskelt valatud ja täielikult läbi kuivamata betooniga). TXIB-le sätestatakse üksnes mugavusväärtus 10 µg/m³, arvutatuna tolueenile. Lähtutud on Soomes sätestatud normides. Mõju inimorganismile Lenduvate orgaaniliste ühendite LENDUVAD ORGAANILISED ÜHENDID koosmõju võib olla erinev, olenevalt erinevate ainete sisaldusest ja 5 http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/23529606 6 http://www.deq.state.mi.us/aps/downloads/ATSL/104-76-7/104-76-7_24hr_ITSL.pdf 7 ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=6660&langId=en 6  Iseloomustus summaarsest kogusest. LOÜ-de LOÜ-d on tavatingimustes kergesti lenduvad kontsentratsioon õhus sõltub orgaanilised ained, mille keemistemperatuur õhutemperatuurist, suhtelisest jääb reeglina vahemikku 50 kuni 250 kraadi õhuniiskusest, inimeste tegevustest ja (°C). LOÜ sisaldust õhus hinnatakse nii ventilatsioonist. Kokkupuude LOÜ-dega summaarselt kui ka erinevate üksikute ühendite võib põhjustada silmade ja hingamisteede järgi. ärritust. Peamisteks sümptomiteks on Levimine siseõhku väsimus, peavalu, uimasus, pearinglus, LOÜ-de allikaid on palju ja need on väga nõrkus, ähmane nägemine, silmade ja erinevad. Mõned peamistest allikatest on: hingamisteede ärritus. Kõrgetes majapidamistarbed sh värvid, lahustid, kontsentratsioonides on need puidukaitsevahendid, aerosoolid, puhastus- ja potentsiaalselt narkootilised ained, desinfitseerivad vahendid, putukatõrje põhjustades kesknärvisüsteemi vahendid, õhuvärskendajad, ladustatud kütused, kahjustusi, maksa- ja neerukahjustusi. pestitsiidid, ehitusmaterjalid, mööbel, kontorivahendid nagu näiteks koopiamasinad, printerid, liimid, vahad, veekindlad markerid jm. Kõik LOÜ-le sätestatud nõuded on vastavad arvutatuna tolueenile. LOÜ summaarseks sisalduseks siseõhus kehtestatakse 400 µg/m³. Samas on LOÜ-de puhul oluline tähelepanu pöörata ka üksiku aine sisaldusele summaarses koguses. See ei tohi olla suurem kui 50 µg/m³, juhul kui selle aine kohta ei ole eelnõus kindlat piirväärtust kehtestatud (näiteks formaldehüüd, benseen, tetrakloroetüleen). LOÜ-de summaarse sisalduse mugavusväärtuseks on 200 µg/m³. Lähtutud on Soomes sätestatud normides. Saasteainete piir- ja mugavusväärtuste tabeli kohta esitatud täiendavad selgitused Saasteaine õhus esinemise kontsentratsiooni mõõtmise meetodid Sõltuvalt analüüsitavast ainest tuleb valida sobilik proovivõtu ja lõppanalüüsi meetod. Kasutusel on mitmeid erinevaid meetodeid, näiteks: - Indikaatortoru kasutamine. Proovivõtu kohas pumbatakse käsipumbaga kindel kogus õhku läbi spetsiaalsete reaktiividega immutatud indikaatortorude. Vastavalt määratava aine kontsentratsioonile tekib torus värvusreaktsioon, mille ulatuse alusel määratakse uuritava aine kontsentratsioon. Sellise meetod alusel on mõõtmine lihtsalt teostatav ja lühikese mõõtmisajaga, kuid mõõtetulemus ei ole väga täpne. Kasutatakse põhiliselt anorgaaniliste gaaside sisalduse määramiseks õhus (näiteks CO, CO2, NO2, SO2, O3 jne). - Absorbtsioontoru, filtri või absortsioonvedeliku kasutamine. Pikema mõõtmisperioodi ja täpsema tulemuse tagavad meetodid, kus õhuproov võetakse pumpadega kas adsorptsioonitorule (tavaliselt aktiivsöetorule), filtrile või absorptsioonivedelikku. Proov tuuakse laborisse, uuritavad ühendid desorbeeritakse sorbendilt või filtrilt solventidega ning analüüsitakse sõltuvalt määratavatest ühenditest kas gaas- või vedelikkromatograafiliselt või ka spektrofotomeetriliselt. - Dosimeetri kasutamine. Eelnevalt kirjeldatud meetoditest veelgi pikem mõõtmisaeg on vajalik passiivsete dosimeetrite kasutamisel. Dosimeetril on õhust uuritavaid aineid absorbeeriv kiht (näiteks söeriie). Dosimeetrit hoitakse mõõtekeskkonnas tavaliselt 7  mitme päeva või ka terve nädala jooksul. Laboris elueeritakse sorbeerivast kihist uuritavad ühendid orgaanilise solvendiga, millele järgneb kromatograafiline analüüs. Arvutatuna tolueenile Määruse lisa 2 tabelis 3 on mõningate saasteainete juurde märgitud „arvutatuna tolueenile“. Tolueeni kasutatakse indikaatorainena, millega võrreldakse meile tundmatute ainete esinemise piike. Näiteks lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) hulka kuuluvad mitmed ühendid: alifaatsed süsivesinikud, aromaatsed süsivesinikud (sh tolueen), lenduvad alkoholid, atsetaadid jms. Laboris tehtud analüüsi tulemusena summeeritakse kõik kromatogrammil nähtavad LOÜ piigid. Individuaalsete ühendite määramisel tuleb laboris koostada kõikidele määratavatele ühenditele kalibreerimisgraafikud laboris olevate samade ainete puhaste preparaatidega (standardainetega). Tulemus leitakse kindla kontsentratsiooniga lahuste analüüsil saadud kalibreerimissirge ja uuritavast proovist leitud piikide pindalade võrdlemisel. LOÜ hulka kuulub hulgaliselt erinevaid aineid, mille hulk on tavaliselt suurem laborites olemasolevate standardpreparaatide hulgast. Kui tegemist on sellise olukorraga (ja ka siis, kui soovitakse määrata LOÜ summaarset sisaldust ja mitte kõiki komponente eraldi) võetakse kokkuleppeliselt LOÜ kontsentratsiooni arvutamisel aluseks tolueeni kalibreerimisgraafik. Kalibratsioon teostatakse tolueeniga ja vastus arvutatakse tolueeni kalibratsiooni alusel – selline käsitlus vastab märkusele „arvutatuna tolueenile“. Kui sellist märkust piirväärtuse kohta tehtud ei ole, siis võib mõista, et iga summas olev ühend on individuaalselt identifitseeritud ja kontsentratsioon on arvutatud konkreetse ühendi kalibratsiooni järgi. Selline lähenemine on aeganõudev, kulukas ja vahel ka võimatu (kuna kõigi ühendite standardaineid laboris ei ole). Kui mõõdetav LOÜ sisaldab näiteks peaasjalikult alifaatseid süsivesinikke, on võimalik kalibreerida heptaaniga ning saadud tulemus on siis „arvutatuna heptaanile“. Selleks, et erinevate analüüside või analüüsi läbiviijate tulemusi saaks omavahel võrrelda, on oluline defineerida, kuidas tulemus leitakse. Kui iga labor viiks mõõtmised läbi enda äranägemise järgi, ei oleks mõõtetulemused omavahel ega piirväärtustega võrreldavad. Mõõtmise kestus Määruse lisa 2 tabelis 3 on teatud saasteainete väärtuse juures märgitud mõõtmise kestus. Mõõtmiste sagedust või kestust mõjutavad erinevad faktorid, mistõttu ei ole täpset keskmistamise aega kirjas kõikide näitajate juures. Kui eelduste kohaselt on aine kontsentratsioon ööpäevaringselt püsiv, siis pole otstarbekas mõõta pikaajaliselt. Ajale arvestatud mõõtmise tulemus on sellisel juhul sama, sõltumata mõõtmise pikkusest. Samas, kui on tegemist olukorraga, mille puhul saasteaine kontsentratsioon aja jooksul muutub, tuleb proovivõtumeetod valida selliselt, et tulemus iseloomustaks reaalset olukorda (näiteks tuleks läbi viia mitmed lühiajalised mõõtmised või teha pidevat seiret). 8  Majandus- ja taristuministri määruse „Hoone sisekliimale esitatavad nõuded“ eelnõu Seletuskirja lisa 2 Saasteainete ja ohtlike osakeste piirväärtused, mõõtemetoodika ja määramispiir elu- ja õpiruumi ning hoolekandeasutuse ruumi siseõhus Meetod ja määramispiir TA Meetod ja määramispiir Jrk Piirväärtus Saasteaine CAS nr Märkused Keemialabor (EVS EN 689: TA Tartu labor (EVS EN nr (≤) 2018) 689: 2018) Mõõtemetoodikat käsitletud Gaasikromatograafia standardis: EVS EN 689: 2018 Mõõtmiste kontsentratsiooni „Workplace exposure - diapasoon: Indikaatortoru Measurement of exposure by 0,8-29 mg/m³ 1 Vingugaas (CO) 630-08-0 7000 µg/m³ inhalation to chemical agents - Määramispiir: 1 ppm Strategy for testing compliance Määramispiir: 0,6 mg/m³ with occupational exposure Akrediteeritud meetod limit values (Corrected version Proovivõtu aeg: ca 30 min 04.2019)“ (edaspidi EVS EN 689: 2018) Akrediteeritud Ekspressmeetod Indikaatortoru 200 µg/m³ (1h Mõõtmiste kontsentratsiooni Lämmastik- keskmine) Mõõtemetoodikat käsitletud diapasoon: 2 10102-44-0 Määramispiir: 0,25 ppm dioksiid (NO2) 40 µg/m³ (aasta standardis: 0,1-30 ppm keskmine) EVS EN 689: 2018 0,2-57 mg/m³ Akrediteeritud meetod Määramispiir: 0,1 ppm Spektrofotomeetria Spektorfotomeetria 100 µg/m³ Mõõtemetoodikat käsitletud Formaldehüüd 50-00-0 Mõõtmiste kontsentratsiooni 3 (30 minuti standardis: (CH2O) diapasoon: Määramispiir: 4 µg/m³ keskmine) EVS EN 689: 2018 0,004-1,0 mg/m3  50 µg/m³ (aasta Akrediteeritud meetod keskmine) Määramispiir: 0,004 mg/m³ Proovivõtu aeg: ca 30 min Akrediteeritud Mõõtemetoodikat käsitletud Gaasikromatograafia standardites: (GC/MS) Gaasikromatograafia EVS EN 689: 2018 Üksikute lenduvate Üksikute lenduvate orgaaniliste orgaaniliste ainete ainete avastamispiir on ca 4-7 ISO 16200-1 „Workplace air määramispiir on ca µg/m³. Sõltub konkreetsest quality – Sampling and 2-6 µg/m³. Sõltub 4 Naftaleen (C10H8) 91-20-3 10 µg/m³ ühendist ja analysis of volatile organic konkreetsest ühendist ja proovivõtmistingimustest compounds by solvent proovi ruumalast. (ruumalast). desorption/gas LOÜ määramise meetod chromatography – Part 1 – on akrediteeritud Määramispiir ei ole hinnatud Pumped sampling method“ (paindliku ühendite (edaspidi ISO 16200-1) nimekirjaga). Spektrofotomeetria HPLC (vedelikkromato- Mõõtemetoodikat käsitletud Ammoniaak graafia) meetod 5 7664-41-7 50 µg/m³ standardis: (NH3) Määramispiir: 20 µg/m³ EVS EN 689: 2018 Määramispiir: 17 µg/m³ GC/MS meetod. Üksikute lenduvate orgaaniliste ainete määramispiir on ca Mõõtemetoodikat käsitletud Gaasikromatograafia 2-6 µg/m³. Sõltub 40 µg/m³ standardites: Määramispiir: 21 mg/m³ konkreetsest ühendist ja 6 Stüreen (C8H8) 100-42-5 (arvutatuna EVS EN 689: 2018, proovi ruumalast. tolueenile) Avastamispiir: 10 mg/m³ LOÜ määramise meetod ISO 16200-1 on akrediteeritud (paindliku ühendite nimekirjaga) Mõõtemetoodikat käsitletud Gaasikromatograafia GC/MS meetod. Üksikute Limoneen 7 138-86-3 10000 µg/m³ standardites: Üksikute lenduvate orgaaniliste lenduvate orgaaniliste (C10H16) EVS EN 689: 2018, ainete avastamispiir on ca 4-7 ainete määramispiir on ca  µg/m³. Sõltub konkreetsest 2-6 µg/m³. Sõltub ISO 16200-1 ühendist ja proovi võtmise konkreetsest ühendist ja tingimustest (ruumalast). proovi ruumalast. LOÜ määramise meetod on akrediteeritud (paindliku ühendite nimekirjaga). GC/MS meetod. Üksikute Gaasikromatograafia lenduvate orgaaniliste Mõõtemetoodikat käsitletud Üksikute lenduvate orgaaniliste ainete määramispiir on ca Tetra- standardites: 250 μg/m³ (aasta ainete avastamispiir on ca 4-7 2- 6 µg/m³. Sõltub 8 kloroetüleen 127-18-4 EVS EN 689: 2018, keskmine) µg/m³. Sõltub konkreetsest konkreetsest ühendist ja (C2Cl4) ühendist ja proovi võtmise proovi ruumalast. ISO 16200-1 tingimustest (ruumalast). Vajab katsetamist. GC/MS meetod. Üksikute lenduvate orgaaniliste Gaasikromatograafia FID ainete määramispiir on ca 2-6 µg/m³. Sõltub Määramispiir/Avastamispiir: ca konkreetsest ühendist ja 50-100 µg/m³ proovi ruumalast. Sõltub proovi võtmise LOÜ määramise meetod Mõõtemetoodikat käsitletud tingimustest (ruumalast). on akrediteeritud standardites: (paindliku ühendite EVS EN 689: 2018, nimekirjaga) 9 Benseen1 (C6H6) 71-43-2 5 µg/m³ Ei ole akrediteeritud. GC/MS meetod. Üksikute ISO 16200-1 Proov võetakse söetorule ca 0,5 lenduvate orgaaniliste kuni 16 tundi (aktiivsampler). ainete määramispiir on ca 2-6 µg/m³. Sõltub Võimalik võta proovi ka konkreetsest ühendist ja passiivse sampleriga, siis on proovi ruumalast. proovi võtmise perioodi LOÜ määramise meetod pikkuseks umbes nädal. on akrediteeritud (paindliku ühendite nimekirjaga).  Gaasikromatograafia (GC/MS) Üksikute lenduvate Gaasikromatograafia orgaaniliste ainete Mõõtemetoodikat käsitletud määramispiir on ca 2-etüülheksanool standardites: Üksikute lenduvate orgaaniliste 100 µg/m³ 2-6 µg/m³. Sõltub 10 (2EH), arvutatuna 104-76-7 EVS EN 689: 2018 ainete avastamispiir on ca 4-7 konkreetsest ühendist ja tolueenile µg/m³. Sõltub konkreetsest proovi ruumalast. ISO 16200-1 ühendist ja proovi võtmise LOÜ määramise meetod tingimustest (ruumalast). on akrediteeritud (paindliku ühendite nimekirjaga). 2,2,4-trimetüül- Mõõtemetoodikat käsitletud 1,3 pentaandiool- 10 µg/m³ 11 6846-50-0 standardis: diisobutüraat (mugavusväärtus) EVS EN 689: 2018 (TXIB, C16H30O4) Mõõtemetoodikat käsitletud LOÜ Gaasikromatograafia Gaasikromatograafia standardites: (summaarne)2, (GC/MS) 12 400 µg/m³ EVS EN 689: 2018, arvutatuna Määramispiiriks ca 150 µg/m³ Määramispiir ca 2-3 µg/m³ ISO 16200-1 tolueenile (tolueenile arvutatuna) Mõõtemetoodikat käsitletud Gravimeetriline meetod, Ekspressmeetod 25 μg/m³ (24 h standardis: aparatuur olemas. 13 PM2,5 keskmine) EVS EN 689: 2018 Määramispiiriks 1 µg/m³ Määramispiiriks 1 µg/m³ Ekspressmeetod, Mõõtemetoodikat käsitletud Ekspressmeetod 50 µg/m³ (24 h aparatuur olemas. 14 PM10 standardis: keskmine) EVS EN 689: 2018 Määramispiiriks 1 µg/m³ Määramispiiriks 1 µg/m³ 1 Soovitavalt ei tohi siseõhus esineda. 2 Ühe aine sisaldus LOÜ-de summaarses koguses ei tohi ületada 50 µg/m³, arvutatuna tolueenile, kui vastavale ainele pole määruse lisa 3 tabeli 3 kohaselt sätestatud kõrgemat piirväärtust.  Keskkonnaministeerium 28.12.2021 nr 2-1/17-0452/7795 [email protected] Narva mnt 7a 15172, Tallinn Hoone sisekliimale esitatavad nõuded Austatud minister Esitame kooskõlastamiseks majandus- ja taristuministri määruse „Hoone sisekliimale esitatavad nõuded“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Taavi Aas majandus- ja taristuminister Lisad: 1) eelnõu; 2) seletuskiri; 3) eelnõu Lisa 1; 4) eelnõu Lisa 2; 5) seletuskirja Lisa 1; 6) seletuskirja Lisa 2. /*Lisaadressaadid: Rahandusministeerium Haridus- ja Teadusministeerium Sotsiaalministeerium Justiitsministeerium Kultuuriministeerium Eesti Linnade ja Valdade Liit Erkki Seinre 639 7627 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158  EELNÕU 15.12.2021 MAJANDUS- JA TARISTUMINISTRI MÄÄRUS Hoone sisekliimale esitatavad nõuded 1. peatükk Üldsätted Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 11 lõike 4 alusel. § 1. Määruse kohaldamisala (1) Määrusega kehtestatakse sisekliimale esitatavad nõuded hoonele, mille sisekliima tagamiseks kasutatakse energiat ning mille püstitamiseks, laiendamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud pärast 2022. aasta 31. detsembrit. (2) Määruses sätestatud nõudeid kohaldatakse pidevalt viibitava ruumi ja määruse lisas 1 nimetatud muu ruumi viibimistsoonile (edaspidi viibimistsoon), välja arvatud 3. peatüki nõuded, mida kohaldatakse pidevalt viibitavale ruumile. (3) Kui käesolevas määruses ja selle lisades ei ole pidevalt viibitavat ruumi nimetatud, siis kohaldatakse ruumile määruses või lisades nimetatud kõige sarnasema kasutamise otstarbega ruumile sätestatud nõudeid. (4) Määruse nõudeid ei kohaldata ehitusseadustiku § 62 lõikes 2 nimetatud hoonele, välja arvatud töökoda, üld- või detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikule või UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale alale jääv uus või oluliselt rekonstrueeritav hoone, mille olemust või välisilmet käesoleva määruse nõuete täitmine oluliselt ei muuda. (5) Määruse 3. peatüki nõudeid kohaldatakse uuele või oluliselt rekonstrueeritavale hoonele ning sellesse kavandatavatele või selle poolt mõjutatud olemasoleva eluhoone eluruumidele, koolieelse lasteasutuse mänguruumidele, hoolekandeasutuse elutubadele ja tervishoiuhoone palatitele. § 2. Terminid Käesolevas määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 1) sisekliima – füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste tegurite kogum, mis mõjutab soojuslikku mugavust ja siseõhu kvaliteeti ruumis; 2) pidevalt viibitav ruum – sisekliima tagamisega ruum, mis on ette nähtud inimeste pidevaks viibimiseks seoses elamise, töötamise, tervishoiu, õppimise, puhkamise, sportimise või meelelahutusliku tegevusega; 1 3) viibimistsoon – ruumi osa, mille kõrgus on vähemalt 1,8 meetrit põrandapinnast ja mis moodustub 0,1 meetri kõrgusel põrandapinnast, 0,3 meetri kaugusel vaheseinast, 0,6 meetri kaugusel välisseinast, 1,0 meetri kaugusel seinaäärsest küttekehast, jahutuse ruumiseadmest, ventilatsiooni lõppelemendist, aknast või rõduuksest ja 1,5 meetri kaugusel välisuksest; 4) kasutusaeg – periood nädalapäevast, mil hoone või ruum on eeldatavalt või tegelikult inimese poolt hõivatud; 5) projekteerimisväärtus – sisekliima parameetri arvutuslik väärtus, millest hoone projekteerimisel lähtutakse; 6) kütteperiood – periood aastas, mille jooksul on vajalik kütteseadme kasutamine ruumitemperatuuri hoidmiseks käesolevas määruses sätestatud tasemel; 7) jahutusperiood – periood aastas, mille jooksul on vajalik jahutusseadme kasutamine ruumitemperatuuri hoidmiseks käesolevas määruses sätestatud tasemel; 8) operatiivne temperatuur – ruumi õhu ja pindade arvutuslik keskmine temperatuur, mida ruumi kasutaja tajub ebaühtlase temperatuuriga ruumis; 9) ruumitemperatuur – ruumiõhu keskmine temperatuur viibimistsoonis; 10) ventileerimine ja tuulutamine (edaspidi õhustus) – õhu töötlemise ja vahetamise protsess tehnosüsteemis või ruumis; 11) tehnosüsteem – hoone kütte-, jahutus-, ventilatsiooni-, elektri-, andmeside-, automaatika-, vee- või kanalisatsioonisüsteem või gaasipaigaldis; 12) tiheda liiklusega sõidutee – sõidutee, mille aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus on kõrgem kui 8200 sõidukit ööpäevas; 13) niiskuslisa – sise- ja välisõhu absoluutse niiskuse erinevus grammides kuupmeetri kohta (g/m³) või niisutuse niiskustoodang (g/h) või ruumis kasutamisest tingitud niiskustoodang (g/h); 14) saasteaine – siseõhus olev aine või ainete segu, mis põhjustab lõhnaaistingut või millel on ebasoodne mõju inimese tervisele; 15) insolatsioon – otsene päikesevalgus, mille puhul päikese tõusunurk on vähemalt kuus kraadi ja nurk päikese asimuudi ja ehitise fassaadi vahel on vähemalt 10 kraadi. 2. peatükk Projekteerimisväärtused hoone kavandamisel § 3. Soojuslik mugavus 2 (1) Viibimistsooni ruumitemperatuuri projekteerimisväärtusena kasutatakse kütteperioodil väärtust 21 kraadi, kui käesolevas paragrahvis või lisa 1 tabelis 1 ei ole sätestatud teisiti. (2) Füüsilise töö tegemiseks ette nähtud ruumi või tootmisruumi ruumitemperatuuri projekteerimisväärtus valitakse lähtuvalt füüsilise töö iseloomust, tootmisprotsessi tehnoloogilistest nõuetest või tootmise korraldusest. Tootmisruumi ruumitemperatuuri projekteerimisväärtus võib olla erinev lõikes 1 toodud väärtusest, välja arvatud tootmise erinõuete puudumisel või kui tootmisprotsessi soojuseraldus ei ületa 30 vatti ruutmeetri (W/m²) kohta. (3) Hoone projekteerimisel lähtutakse nõudest, et ruumi kasutusotstarbe kohasel kasutamisel ei tohi ruumi õhutemperatuur elamus olla kõrgem kui 27 kraadi ja mitteelamus olla kõrgem kui 25 kraadi. Simulatsioonis võib suvekuudel ruumi õhutemperatuur nendest väärtustest kõrgemale tõusta, kui täidetakse ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud suvise ruumitemperatuuri nõudeid. (4) Lõikes 3 toodud ruumi õhutemperatuuri nõue ei kohaldu eriotstarbega ruumile. (5) Soojusliku mugavuse tagamiseks lähtutakse kütte- või jahutusperioodi välisõhu projekteerimisväärtustest, mis on sätestatud määruse lisa 1 tabelites 2 ja 3. Kütteperioodi välisõhu projekteerimisväärtuse valikul lähtutakse lisa 1 tabelis 2 sätestatud linna, mis asub projekteeritava hoone asukohale kõige lähemal, projekteerimisväärtusest. (6) Pidevalt viibitava ruumi viibimistsoonis ei tohi õhu liikumise kiirus ületada vastavalt ruumi kasutusotstarbele lisa 1 tabelites 4 ja 5 sätestatud väärtusi. Vastavust õhu liikumiskiiruse nõudele hinnatakse viibimistsooni punktis, kus eelduslikult esineb suurim õhu liikumise kiirus. (7) Sissepuhkeõhu ja sissevõetava välisõhu temperatuur peab viibimistsoonis tagama soojusliku mugavuse. (8) Juhul kui ruumi välispiirdetarindist tingituna erineb ruumiõhu arvutuslik temperatuur operatiivsest temperatuurist enam kui 0,5 kraadi, arvutatakse ruumitemperatuur operatiivse temperatuurina. § 4. Siseõhu kvaliteet (1) Pidevalt viibitava ruumi õhustus peab selle kasutusajal tagama tervisele ohutu ja tunnetuslikult mugava sisekliima. (2) Ruumi kasutusvälisel ajal peab ventilatsioonisüsteem töötama maksimaalsetel õhuvooluhulkadel tund aega enne kasutusaja algust ja tund aega pärast kasutusaja lõppu. (3) Tootmisruumis, kus kemikaali käitlemine on tootmisprotsessi osa, ei tohi gaasi või aerosooli, välja arvatud vingugaas (CO) ja süsihappegaas (CO2), kontsentratsioon ületada ühte kümnendikku Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2001. a määruses nr 105 „Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid“ sätestatud piirnormist. 3 (4) Vingugaasi (CO) arvutuslik kontsentratsioon siseõhus ei tohi ületada väärtust 4000 mikrogrammi kuupmeetris (µg/m³). (5) Süsihappegaasi (CO2) arvutuslik kontsentratsioon ei tohi mitteelamu ruumide kasutusajal ületada lisa 1 tabelis 4 sätestatud piirväärtust. Kui välisõhu CO2 kontsentratsioon erineb 400 ppm- ist (parts per million), muutub vastavalt ka arvutusliku kontsentratsiooni piirväärtus. (6) Süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioon ei tohi eluruumides ületada 1200 ppm-i. Piirväärtus vastab välisõhu süsihappegaasi (CO2) kontsentratsioonile 400 ppm-i. Kui välisõhu CO2 kontsentratsioon erineb 400 ppm-ist, muutub vastavalt ka arvutusliku kontsentratsiooni piirväärtus. § 5. Õhuvahetuse vooluhulgad (1) Mitteeluruumi välisõhu vooluhulk määratakse lähtudes inimeste arvust ja ehitusmaterjalidest eralduvatest emissioonidest, juhul kui puuduvad muud olulised saasteallikad, sealhulgas inimese kõrgendatud aktiivsusest või tegevusest tingitud lõhnade või suurem süsihappegaasi eraldus. (2) Mitteeluruumi välisõhu vooluhulga minimaalne projekteerimisväärtus inimese kohta on seitse liitrit sekundis (l/s), millele lisatakse materjalidest eralduvate emissioonide väljaventileerimise õhuvooluhulk 0,7 liitrit sekundis põrandapinna ruutmeetri kohta. Mitteeluruumi summaarne välisõhu vooluhulga projekteerimisväärtus arvutatakse järgmise valemiga: 𝑞𝑣 = 7 ∙ 𝑛 + 0,7 ∙ 𝐴, kus qv on ruumi välisõhu vooluhulga projekteerimisväärtus mitteeluruumis (l/s); n on inimeste arv ruumis; A on ruumi pind (m²). (3) Täiendava saasteallika korral arvestatakse õhuvahetuse arvutamisel vastava saasteallika mugavusväärtusega või lubatud piirväärtusega. Inimese kõrgendatud aktiivsuse või tegevuse kompenseerimiseks vajalik ventilatsiooni õhuvooluhulk määratakse valdkonda reguleerivate standardite ventilatsiooni õhuvahetuse normatiivarvude alusel. Täiendavatest saasteallikatest tingitud kavandatud õhuvahetus peab tagama § 4 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmise. (4) Eluruumi õhustusega tagatav vähim välisõhuvooluhulk peab vastama keskmisele õhuvahetuskordsusele 0,5 korda tunnis, kui lõikest 6 ei tulene teisiti. (5) Eluruumi õhuvooluhulkade projekteerimisväärtused ja õhu liikumise suurimad lubatud kiirused on sätestatud lisa 1 tabelis 5. (6) Kui ruumis on nõudluspõhine ventilatsioon, on selle minimaalne välisõhu vooluhulk mitteeluruumis selle kasutusajal 0,5 ja eluruumis 0,15 liitrit sekundis põrandapinna ruutmeetri kohta. § 6. Õhustussüsteemide nõuded (1) Kavandatud õhustussüsteem peab tagama ruumis efektiivse õhuvahetuse. 4 (2) Õhustussüsteem peab tagama õhu liikumise kõrgema puhtusklassiga ruumist madalama puhtusklassiga ruumi suunas, järgides lisa 1 tabelis 6 esitatud nõudeid. (3) Ventilatsioonisüsteemi õhuhaare paigutatakse sellisesse kohta, kus eeldatakse sissevõetava välisõhu võimalikult kõrget puhtust. (4) Kui ventilatsioonisüsteemi õhuhaare paikneb tiheda liiklusega sõidutee äärele lähemal kui 50 meetrit, paigaldatakse õhuvõtt hoone küljele, mis asub tiheda liiklusega sõiduteest kaugemal või hoone ülemisele korrusele ning kõrghoones vähemalt 20 meetri kõrgusele maapinnast. (5) Ventilatsioonisüsteemi õhuheite paigutusega tagatakse, et väljuv õhk ei põhjustaks lõhnahäiringut ega ohtu hoone, naaberhoone ja avaliku viibimiskoha kasutajate tervisele. (6) Välisõhku puhastatakse filtritega, mille eraldusaste on vähemalt 50 protsenti väiksematele kui ühe mikromeetri suurustele peenosakestele. § 7. Niiskustehniline turvalisus (1) Siseõhu suhteline niiskus peab olema vahemikus, mis on tervisele ohutu, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. (2) Ruumis, mis ei ole suure niiskustekkega ruum, ei tohi suhteline niiskus kütteperioodil tõusta üle 60 ja langeda pikaajaliselt alla 20 protsendi. (3) Piirdetarind projekteeritakse ja ehitatakse selliselt, et oleks tagatud niiskustehniline turvalisus niiskus- ja hallituskahjustuste ning materjalide lagunemise vältimiseks. (4) Piirdetarindi projekteerimisel lähtutakse ruumi niiskuslisast tulenevast niiskuskoormusest, mis on sätestatud lisa 1 tabelis 7, välja arvatud niisutusega varustatud ruum või ruum, mille kasutamise käigus eeldatavalt tekib niiskustoodang. Selliste ruumide piirdetarind projekteeritakse lähtudes ruumi eeldatavast niiskustoodangust. 3. peatükk Nõuded päevavalgusele § 8. Nõuded päevavalgusele Ruumis tagatakse päevavalgus ja insolatsioon, välja arvatud juhul kui see on vastuolus ruumi ettenähtud kasutusotstarbega. § 9. Insolatsiooni nõuded eluruumis, koolieelse lasteasutuse mänguruumis, hoolekandeasutuse ja tervishoiuhoone ruumides (1) Eluruumis tagatakse üks järgnevatest tingimustest: 1) katkematu 2,5-tunnine insolatsioon kuni kolmetoalises eluruumis vähemalt ühes ja enam kui kolmetoalises eluruumis vähemalt kahes toas; 5 2) katkestustega kolmetunnine insolatsioon kuni kolmetoalises eluruumis vähemalt ühes ja enam kui kolmetoalises eluruumis vähemalt kahes toas; 3) katkematu kahetunnine insolatsioon kahe- ja kolmetoalises eluruumis vähemalt kahes ning nelja- ja enama toalises eluruumis vähemalt kolmes toas. (2) Koolieelse lasteasutuse mänguruumis tagatakse kolmetunnine katkematu insolatsioon. (3) Hoolekandeasutuses ja tervishoiuhoones tagatakse vähemalt kolmetunnine katkestustega insolatsioon vähemalt 60 protsendis hoonesse kavandatavates hoolealuste elutubades ja palatites. § 10. Insolatsiooni muutuse lubatavus olemasolevas eluruumis, koolieelse lasteasutuse mänguruumis, hoolekandeasutuse ja tervishoiuhoone ruumis (1) Ehitise püstitamise, laiendamise või olulise rekonstrueerimisega võib § 1 lõikes 5 nimetatud olemasoleva eluruumi, koolieelse lasteasutuse mänguruumi, hoolekandeasutuse elutoa või tervishoiuhoone palati insolatsiooni kogukestust vähendada kuni 50 protsendi võrra, kuid mitte alla §-s 9 sätestatud nõuete. (2) Erandina lõikest 1 võib olemasoleva eluruumi, koolieelse lasteasutuse mänguruumi, hoolekandeasutuse elutoa või tervishoiuhoone palati insolatsiooni kogukestust vähendada kuni 0,5 tunni võrra väiksemaks §-s 9 sätestatud nõuetest, et võimaldada väljakujunenud tänavastruktuuriga ja tiheda hoonestusega aladel tänavaseina väljaehitamist. § 11. Insolatsiooni arvestamise alused (1) Insolatsiooni kestust hinnatakse seina välispinna tasandil akna keskel 90 cm kõrgusel ruumi põranda pinnast. Kui akna alumine serv asub põrandast kõrgemal kui 90 cm, hinnatakse insolatsiooni kestust akna alumise serva kõrgusel. Akna pinnast vähemalt pool peab olema otsese päikesevalguse käes. (2) Insolatsiooni kestuse arvutamisel arvestatakse maapinna reljeefi ja ümbritsevaid ehitisi. (3) Insolatsiooni kestus peab olema tagatud igal päeval ajavahemikus 22. aprillist kuni 22. augustini. (4) Insolatsiooni kestust arvutatakse kas arvutiprogrammiga või graafilise metoodikaga. 4. peatükk Sisekliima nõuded pidevalt viibitava ruumi viibimistsoonile § 12. Töö- ja õpikeskkonna sisekliima parameetrite piirväärtused (1) Töö- ja õpikeskkonna sisekliima parameetrite piirväärtused on sätestatud lisa 2 tabelis 1. (2) Lisa 2 tabeli 1 väärtusi ei rakendata tootmisruumile, mille sisekliima nõuded on määratud tootmisprotsessi tehnoloogiliste nõuetega. 6 (3) Ruumi korral, mille ruumitemperatuuri projekteerimisväärtus erineb § 3 lõikes 1 sätestatust, kasutatakse kütteperioodi ruumitemperatuurina lisa 1 tabeli 1 lähima kasutusfunktsiooni vastega ruumile sätestatud väärtust või § 3 lõike 2 kohaselt määratud väärtust. Lubatud temperatuuri kõrvalekalle tõendamisel on mõlemal juhul ±2 kraadi. (4) Lubatud kõrvalekalded lisa 2 tabeli 1 või lõike 3 kohastest piirväärtustest on järgmised: 1) kuni kuus protsenti kasutusajast võib ruumitemperatuur kütte- või jahutusperioodil nõutud piirväärtusest erineda; 2) ruumi ventilatsiooni õhuvooluhulk võib nõutud väärtusest erineda kuni 15 protsenti ja ventilatsiooniseadme õhuvooluhulk summaarsest õhuvooluhulgast kuni viis protsenti. § 13. Saasteainete lubatavad piirväärtused (1) Õppe-, hoolekandeasutuse või muu mitteeluruumi, välja arvatud tööruumi, pidevalt viibitava ruumi saasteainete lubatud mugavusväärtused on sätestatud lisa 2 tabelis 2. (2) Lisa 2 tabeli 2 sätestatud lenduvate orgaaniliste ühendite ja formaldehüüdi mugavusväärtused ei kehti esimese nelja kuu jooksul uue hoone ehitamisest või olemasoleva hoone olulisest rekonstrueerimisest arvates. (3) Ruumis esinevate peenosakeste ja teiste tervisele ohtlike osakeste piirväärtused on sätestatud lisa 2 tabelis 3. (4) Pidevalt viibitava tööruumi saasteainete lubatud piirväärtused on sätestatud Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2001. a määruses nr 105 „Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid“. 5. peatükk Hoone sisekliima parameetrite nõuetele vastavuse kontrollimine § 14. Sisekliima parameetrite kontrollimise üldnõuded Sisekliima parameetrite nõuetele vastavust kontrollitakse mõõtmise teel kasutades mõõtmiseks jälgitavalt kalibreeritud mõõtevahendeid. § 15. Temperatuuri, õhuvoolu kiiruse ja õhu vooluhulga mõõtmised (1) Viibimistsooni õhu temperatuuri ja liikumise kiirust mõõdetakse viibimistsoonis 0,1, 0,6, 1,1 ja 1,8 meetri kõrgusel põrandapinnast. (2) Õhuvoolu kiirust mõõdetakse viibimistsooni punktides, kus eelduslikult esineb kõige suurem õhu liikumise kiirus. (3) Operatiivse temperatuuri määramisel mõõdetakse õhu temperatuuri viibimistsoonis 0,6 meetri kõrgusel punktis, kus õhu temperatuur erineb kõige rohkem kiirguslikust temperatuurist. 7 (4) Töö- ja õpikeskkonnas mõõdetakse temperatuuri töö- ning õpikohtadel. Muu ruumi korral valitakse mõõtepunktid vastavalt vajadusele. (5) Mehaanilise ventilatsiooni õhuvooluhulka mõõdetakse ruumi ventilatsioonisüsteemi lõppelemendist või ruumi õhukanalisüsteemi harult, mis varustab ruumi õhuga. Ventilatsioonisüsteemi summaarset õhuvooluhulka mõõdetakse süsteemi õhukanali harult. (6) Loomuliku ventilatsioonil lahenduse korral mõõdetakse õhuvooluhulka kaudsel meetodil mõõtes ruumi siseõhu CO2 kontsentratsiooni ruumi tavapärasel kasutuskoormusel järgides § 16 juhiseid. Mõõteperioodiks on jahutusperioodi tüüpnädal. (7) Hoone ruumi ja ventilatsioonisüsteemi ventilatsiooni õhuvooluhulgad on kooskõlas ehitusloa taotluse või ehitusteatise esitamisel kehtinud valdkonda reguleerivates standardites toodud õhuvooluhulkadega. Ventilatsiooni õhuvooluhulk võib nõutud väärtusest erineda töö- ja õpikeskkonnas § 12 lõike 4 punktis 2 toodud väärtuste võrra. § 16. Süsihappegaasi ja saasteaine sisalduse mõõtmine ruumi siseõhus (1) Ruumi siseõhu CO2 kontsentratsiooni mõõdetakse viibimistsoonis põrandapinnast 0,6 m kõrguselt. (2) Saasteainete, välja arvatud süsihappegaasi, mõõtmised viib läbi pädev mõõtja valdkonna hea tava juhiste järgi. 6. peatükk Rakendussätted § 17. Majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ muutmine Majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 1 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „eluruumile“ sõnadega „ja nõuded sellise eluruumi sisekliimale, mille püstitamiseks või oluliseks rekonstrueerimiseks on ehitusloa taotlus või ehitusteatis esitatud enne 2023. aastat“. Taavi Aas majandus- ja taristuminister Ando Leppiman kantsler Lisa 1 Hoone projekteerimisel rakendatavad sisekliima parameetrid Lisa 2 Hoone sisekliima parameetrite piirväärtused tõendamisel 8