Rahandusministeerium 19.12.2024 nr 10-3/24/594-2
Suur-Ameerika 1
10122, Tallinn
[email protected]
Tartu Maakohtu arvamus krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu kohta
Rahandusminister on saatnud Tartu Maakohtule kooskõlastamiseks krediiditeabe jagamise
seaduse eelnõu ja palunud selle kohta tagasisidet. Tartu Maakohtu arvamuse koostamiseks
paluti kohtunikel ja kohtujuristidel esitada kirjalik arvamus. Käesolevaga esitatakse Tartu
Maakohtu arvamus eelnimetatud eelnõu kohta.
1. Tartu Maakohus peab krediiditeabe jagamise seaduse (KTJS) kehtestamist üldjoontes
vajalikuks, kuid leiab, et eelnõuga ei lahendata seadusega püstitatud eesmärki. Samuti võib
sellise seaduse kehtestamine luua võimaluse loodavas krediiditeaberegistris sisalduma hakkava
info kontrollimatu jagamise tõttu põhjendamatu füüsilistest isikutest laenusaajate põhiõiguste
ja -vabaduste riive olukorra.
Seaduse esmase eesmärgina nähakse vastutustundlikule laenamisele ja laenuvõtmisele
kaasaaitamist, tagades seeläbi teabe kättesaadavust krediidivõimelisuse hindamiseks.
Seaduse § 10 määratleb isikud, kellele ja milleks on krediiditeaberegistripidajal õigus avaldada
krediiditeaberegistris sisalduvaid andmeid. Kuigi sätte sõnastusest tuleneb registripidaja õigus
andmeid avaldada, siis näiteks ühtlasi täiendatava võlaõigusseaduse § 4034 lg 31 kaudu ja
kontekstis luuakse sellega registripidajale kohustus andmete avaldamiseks ning
krediidiandjatele kohustus andmete küsimiseks.
Tartu Maakohus leiab, et krediiditeabe sellisel kujul ja ulatuses jagamine kõigi krediidisaajate
kohta on põhjendamatu ja riivab liigselt krediidisaajate põhiõigusi ja -vabadusi teda
puudutavate andmete avaldamise kaudu. Lahenduseks võiks olla regulatsioon, et registris
sisalduva info jagamine võiks olla lubatav üksnes andmesubjekti isiklikul nõusolekul,
nõusoleku puudumisel oleks isikule täiendava krediidi andmine takistatud või keelatud.
2. Krediiditeaberegistri sellisel kujul loomine väljastatavate tarbijakrediitide odavnemist ei
toeta, vaid vastupidi kallinemist. Loodava registri pidamist planeeritakse hakata finantseerima
registripidaja poolt krediidiandjatelt ja teistelt asjassepuutuvatelt isikutelt kogutava tasu arvelt.
Seaduse eelnõu seletuskirja järgi täidetakse krediiditeaberegistri pidamisega avalikku
ülesannet, kuid sellega seotud kulude kandmine pannakse põhjendamatult eraõiguslike isikute
kanda. Kuivõrd sellist tasu peavad hakkama maksma krediidiandjad, mitte ei pea registri
pidamisega seotud kulusid katma riik, siis toob see paratamatult kaasa väljastatavate
tarbijakrediitide kallinemise. See omakorda muudab, aga eraisikutest laenuvõtjate
majandusliku olukorra veelgi raskemaks mitte ei paranda seda.
Aadress: J. Liivi tn 4, Tartu 50409; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post:
[email protected].
Lisainfo: www.kohus.ee
3. Teisalt ei lahenda kavandatav seadus siiski probleemi selles osas, et laenu andmine ja
võtmine oleks tõepoolest vastutustundlik. Üksnes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse
täiendamine §-ga 502 (keeld sõlmida krediidilepingut KTJS §-s 9 nimetatud krediidilepingu
sõlmimise piirangutega isikute nimekirja kantud isikutega) ja võlaõigusseaduse § 4034
täiendamine lõikega 31 (krediidiandja kohustus kontrollida tarbija kohta käivat krediiditeavet
krediiditeaberegistrist) seda probleemi ei lahenda. Kehtestatakse küll eelnimetatud keeld ja
kontrollikohustus, kuid ei sätestata tingimusi saadava teabe hindamiseks.
Tartu Maakohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte reaalseks rakendamiseks ei
piisa üksnes krediiditeabe registrist andmete küsimisest, vaid saadava teabe kasutamise jaoks
tuleks kehtestada ka täiendavad kriteeriumid, mis välistaksid täiendava laenu andmise
makseviivituses või võlgnevuses isikutele. Täiendava krediidi andmine peaks olema keelatud
isikutele, kes on krediiditeaberegistri andmete järgi enda rahaliste kohustuste täitmisel
võlgnevuses.
Võlaõigusseaduse §-i 4034 kavandatakse küll täiendada lõikega 31, kuid see loob üksnes
täiendava kohustuse vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks, mitte ei sätesta keeldu
tarbijakrediidi andmiseks, kui tarbija on krediiditeaberegistri andmete järgi teisele
krediidiandjale juba võlgnevuses. Isegi, kui sellist keeldu ei kehtestata absoluutselt, siis peaksid
olema vähemalt sätestatud kriteeriumid, mis tingimustel on võlgnikust tarbijakrediidisaajale
täiendava laenu andmine keelatud, tuues ühtlasi kaasa sellise lepingu tühisuse.
4. Ainult krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine muu hulgas selles osas, et seadust
täiendatakse §-dega 502 ja 1001 on poolik probleemi lahendamine KTJS §-is 9 nimetatud
nimekirja kantud isikute osas. Esiteks ei täiendata krediidiasutuste seadust analoogsete sätetega
ja teiseks ei kehtestata täiendavaid nõudeid ning piiranguid KTJS § 10 lg 1 p-s 1 loetlemata
laenuandjate suhtes. Tarbijatest füüsilistele isikutele ei anna laenu mitte ainult krediidiandjad,
-vahendajad, krediidiasutused ja hoiu-laenuühistud, vaid ka nt eraisikud ja pandimajad. Kui
laenuandmine ei saa ühtlasi olema täiendavalt piiratud näiteks litsentseerimise kaudu, siis toob
pelgalt krediiditeaberegistri loomine kaasa KTJS § 10 lg 1 p-s 1 loetlemata isikute kaudu ja
poolt laenuandmise (nö musta laenu andmise) mahu suurenemise, mis ei aita kaasa
vastutustundliku laenamise ja laenuvõtmise põhimõtte rakendamisele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Marek Vahing
Kohtu esimees