Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III ja VII lisa muudatuste heakskiitmine

Välisministeerium 31.10.2023 nr 1-4/23/5078 Vabariigi Valitsuse korralduse „Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III ja VII lisa muudatuste heakskiitmine“ eelnõu Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III ja VII lisa muudatuste heakskiitmine“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kristen Michal kliimaminister Lisad: 1. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu 2. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu seletuskiri 3. HELCOMi soovitus 42-43/2 eesti keeles 4. HELCOMi soovitus 42-43/2 inglise keeles 5. HELCOMi soovitus 34E/3 eesti keeles 6. HELCOMi soovitus 34E/3 inglise keeles Sama: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Kaitseministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eestimaa Looduse Fond, Eesti Keskkonnaühenduste Koda Liis Kikas, 626 2937 [email protected] Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/ Registrikood 70001231  HELCOM RECOMMENDATION 34E/3 Adopted 3 October 2013, having regard to Article 20, Paragraph 1 c) of the Helsinki Convention AMENDMENTS TO ANNEX VII “RESPONSE TO POLLUTION INCIDENTS” OF THE 1992 HELSINKI CONVENTION, CONCERNING RESPONSE ON THE SHORE THE COMMISSION, TAKING INTO CONSIDERATION the amendment procedure for the Annexes of the 1992 Helsinki Convention, as contained in Article 32 of that Convention, RESOLVES: a) to amend Annex VII “Response to pollution incidents” of the Convention on the Protection of the Marine Environment of the Baltic Sea Area, 1992, in accordance with the Attachment to this Recommendation; b) to ask the Depositary Government to communicate these amendments to the Contracting Parties with the Commission's Recommendation for acceptance; c) to determine that the amendments shall be deemed to have been accepted unless prior to 1 December 2013 any of the Contracting Parties has objected to the amendments; and d) to determine that the accepted amendments shall enter into force on 1 July 2014, REQUESTS the Governments of the Contracting Parties to report on the progress of implementation of the amendments to Annex VII in accordance with the agreed deadlines and Article 16, Paragraph 1 of the 1992 Helsinki Convention. ATTACHMENT ---------------- Revised Annex VII “Response to pollution incidents” REGULATION 1: GENERAL PROVISIONS 1. The Contracting Parties undertake to maintain the ability to respond to pollution incidents threatening the marine environment of the Baltic Sea Area. This ability shall include adequate equipment, ships and manpower prepared for operations at sea or on the shore. 2. a) In addition to the incidents referred to in Article 13 the Contracting Party shall also notify without delay those pollution incidents occurring within its response region, which affect or are likely to affect the interests of other Contracting Parties. b) In the event of a significant pollution incident other Contracting Parties and the Commission shall also be informed as soon as possible. 3. The Contracting Parties agree that subject to their capabilities and the availability of relevant resources, they shall co-operate in responding to pollution incidents when the severity of such incidents so justify. 4. In addition the Contracting Parties shall take other measures to: a) conduct regular surveillance outside their coastlines; and b) otherwise co-operate and exchange information with other Contracting Parties in order to improve the ability to respond to pollution incidents. REGULATION 2: CONTINGENCY PLANNING Each Contracting Party shall have a national contingency plan for response to pollution incidents at sea. Each Contracting Party shall also, as appropriate, have contingency plans for response on the shore. Such plans may be combined. The Contracting Parties shall, as appropriate, have bilateral or multilateral plans for joint response to pollution incidents. REGULATION 3: SURVEILLANCE 1. In order to prevent violations of the existing regulations on prevention of pollution from ships the Contracting Parties shall develop and apply individually or in co-operation, surveillance activities covering the Baltic Sea Area in order to spot and monitor oil and other substances released into the sea. 2. The Contracting Parties shall undertake appropriate measures to conduct the surveillance referred to in Paragraph 1 by using, inter alia, airborne surveillance equipped with remote sensing systems. REGULATION 4: RESPONSE REGIONS The Contracting Parties shall as soon as possible agree bilaterally or multilaterally on those regions of the Baltic Sea Area in which they shall conduct surveillance activities and take action to respond whenever a significant pollution incident has occurred or is likely to occur. Such agreements shall not prejudice any other agreements concluded between Contracting Parties concerning the same subject. Neighboring States shall ensure the harmonization of different agreements. Contracting Parties shall inform other Contracting Parties and the Commission about such agreements. REGULATION 5: REPORTING PROCEDURE 1. a) Each Contracting Party shall require masters or other persons having charge of ships flying its flag to report without delay any event on their ship involving a discharge or probable discharge of oil or other harmful substances. b) The report shall be made to the nearest coastal state and in accordance with the provisions of Article 8 and Protocol I of the International Convention for the Prevention of Pollution from Ships, 1973, as modified by the Protocol of 1978 related thereto (MARPOL 73/78). c) The Contracting Parties shall request masters or other persons having charge of ships and pilots of aircraft to report without delay and in accordance with this system on significant spillages of oil or other harmful substances observed at sea. Such reports should as far as possible contain the following data: time, position, wind and sea conditions, and kind, extent and probable source of the spill observed. 2. The provisions of paragraph 1. b) shall also be applied with regard to dumping made under the provisions of Article 11, paragraph 4 of this Convention. REGULATION 6: EMERGENCY M EASURES ON BOARD SHIPS 1. Each Contracting Party shall require that ships entitled to fly its flag have on board a shipboard oil pollution emergency plan as required by and in accordance with the provisions of MARPOL 73/78. 2. Each Contracting Party shall request masters of ships flying its flag or, in case of fixed or floating platforms operating under its jurisdiction, the persons having charge of platforms to provide, in case of a pollution incident and on request by the proper authorities, such detailed information about the ship and its cargo or in case of platform its production which is relevant to actions for preventing or responding to pollution of the sea, and to co-operate with these authorities. REGULATION 7: RESPONSE M EASURES 1. The Contracting Party shall, when a pollution incident occurs in its response region, make the necessary assessments of the situation and take adequate response action in order to avoid or minimize subsequent pollution effects. 2. a) The Contracting Parties shall, subject to sub-paragraph b), use mechanical means to respond to pollution incidents. b) Chemical agents may be used only in exceptional cases and after authorization, in each individual case, by the appropriate national authority. 3. When such a spillage is drifting or is likely to drift into a response region of another Contracting Party, that Party shall without delay be informed of the situation and the actions that have been taken. REGULATION 8: ASSISTANCE 1. According to the provisions of paragraph 3 of Regulation 1: a) a Contracting Party is entitled to call for assistance from other Contracting Parties when responding to a pollution incident at sea or on the shore; and b) Contracting Parties shall use their best endeavours to bring such assistance 2. Contracting Parties shall take necessary legal or administrative measures to facilitate: a) the arrival and utilization in and departure from its territory of ships, aircraft and other modes of transport engaged in responding to a pollution incident or transporting personnel, cargoes, materials and equipment required to deal with such an incident; and b) the expeditious movement into, through, and out of its territory of personnel, cargoes, materials and equipment referred to in sub-paragraph a). REGULATION 9: REIMBURSEMENT OF COST OF ASSISTANCE 1. The Contracting Parties shall bear the costs of assistance referred to in Regulation 8 in accordance with this Regulation. 2. a) If the action was taken by one Contracting Party at the express request of another Contracting Party, the requesting Party shall reimburse to the assisting Party the costs of the action of the assisting Party. If the request is cancelled the requesting Party shall bear the costs already incurred or committed by the assisting Party. b) If the action was taken by a Contracting Party on its own initiative, this Party shall bear the costs of its action. c) The principles laid down above in sub-paragraphs a) and b) shall apply unless the Parties concerned otherwise agree in any individual case. 3. Unless otherwise agreed, the costs of the action taken by a Contracting Party at the request of another Party shall be fairly calculated according to the law and current practice of the assisting Party concerning the reimbursement of such costs. 4. The provisions of this regulation shall not be interpreted as in any way prejudicing the rights of Contracting Parties to recover from third parties the costs of actions taken to deal with pollution incidents under other applicable provisions and rules of international law and national or supra-national regulations. REGULATION 10: REGULAR CO-OPERATION 1. Each Contracting Party shall provide information to the other Contracting Parties and the Commission about: a) its organization for dealing with spillages at sea and on the shore of oil and other harmful substances; b) its regulations and other matters which have a direct bearing on preparedness and response to pollution at sea or on the shore by oil and other harmful substances; c) the competent authority responsible for receiving and dispatching reports of pollution at sea and on the shore by oil and other harmful substances;  d) the competent authorities for dealing with questions concerning measures for mutual assistance, information and co-operation between the Contracting Parties according to this Annex; and e) actions taken in accordance with Regulations 7 and 8 of this Annex. 2. The Contracting Parties shall exchange information on research and development programs, results concerning ways in which pollution by oil and other harmful substances at sea or on the shore may be dealt with and experiences in surveillance activities and in responding to such pollution. 3. The Contracting Parties shall on a regular basis arrange joint operational combatting exercises as well as alarm exercises. The Contracting Parties shall also on a regular basis arrange exercises on the shore. 4. The Contracting Parties shall co-operate within the International Maritime Organization in matters concerning the implementation and further development of the International Convention on Oil Pollution Preparedness, Response and Co-operation. REGULATION 11: HELCOM RESPONSE M ANUAL The Contracting Parties agree to apply, as far as practicable, the principles and rules included in the HELCOM Manual on Co-operation in Response to Marine Pollution, detailing this Annex and adopted by the Commission or by the Group designated by the Commission for this purpose.  Tõlgitud inglise keelest HELCOMI SOOVITUS 34E/3 Vastu võetud 03.10.2013 Helsingi konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c alusel. 1992. AASTA HELSINGI KONVENTSIOONI VII LISA „TEGEVUS REOSTUSJUHTUMITE KORRAL“ MUUDATUSED SEOSES REAGEERIMISEGA RANNAL KOMISJON, VÕTTES ARVESSE 1992. aasta Helsingi konventsiooni lisade muutmise korda, mis on esitatud konventsiooni artiklis 32, OTSUSTAB: a) muuta 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni VII lisa „Tegevus reostusjuhtumite korral“ kooskõlas käesoleva soovituse liitega; b) paluda hoiulevõtja valitsusel esitada muudatused koos komisjoni soovitusega konventsiooniosalistele heakskiitmiseks; c) määrata kindlaks, et muudatused loetakse heakskiidetuks, kui enne 1. detsembrit 2013 ei ole ükski konventsiooniosalistest muudatusi tagasi lükanud, ja d) määrata kindlaks, et heakskiidetud muudatused jõustuvad 1. juulil 2014, PALUB konventsiooniosaliste valitsustel teatada VII lisa muudatuste rakendamisel tehtud edusammudest kokkulepitud tähtajaks ja kooskõlas 1992. aasta Helsingi konventsiooni artikli 16 lõikega 1. LIIDE Muudetud VII lisa „Tegevus reostusjuhtumite korral“ 1. REEGEL. ÜLDSÄTTED 1. Konventsiooniosalised kohustuvad kindlustama suutlikkuse reageerida Läänemere piirkonna merekeskkonda ohustavatele reostusjuhtumitele. See suutlikkus hõlmab piisavate seadmete, laevade ja inimressursside valmisolekut töödeks nii merel kui ka rannal. 2. a) Lisaks artiklis 13 viidatud juhtudele teatab konventsiooniosaline viivitamata ka sellistest tema vastutuspiirkonnas esinevatest reostusjuhtumitest, mis kahjustavad või võivad kahjustada teiste konventsiooniosaliste huve. b) Ulatuslikumate reostusjuhtumite puhul informeeritakse võimalikult kiiresti ka teisi konventsiooniosalisi ja komisjoni. 3. Konventsiooniosalised nõustuvad tegema reostusjuhtumitele reageerimisel vastavalt võimalustele ja asjakohaste ressursside olemasolule koostööd, kui reostusjuhtumite raskusaste annab selleks põhjust. 4. Peale selle võtavad konventsiooniosalised muid meetmeid, et a) teha regulaarset järelevalvet väljaspool oma rannajoont ja b) teha muul viisil teiste konventsiooniosalistega koostööd ja vahetada teavet, et parandada reostusjuhtumitele reageerimise suutlikkust. 2. REEGEL. REAGEERIMINE REOSTUSJUHTUMI KORRAL Konventsiooniosalisel peab olema riiklik hädaolukorra lahendamise kava tegutsemiseks merel aset leidvate reostusjuhtumite korral. Vajaduse korral peavad konventsiooniosalisel olema ka hädaolukorra lahendamise kavad tegutsemiseks rannal aset leidvate reostusjuhtumite korral. Need kavad võivad olla ühendatud. Vajaduse korral on konventsiooniosalistel kahe- või mitmepoolsed kavad ühiseks tegutsemiseks reostusjuhtumite korral. 3. REEGEL. JÄRELEVALVE 1. Kehtivate laevadelt pärineva reostuse vältimisega seotud eeskirjade rikkumise vältimiseks arendavad ja rakendavad konventsiooniosalised Läänemere piirkonnas eraldi või koostöös järelevalvet eesmärgiga tuvastada ja jälgida nafta ja muude ainete heidet merre. 2. Konventsiooniosalised rakendavad kohaseid meetmeid punktis 1 nimetatud järelevalve teostamiseks, tehes muu hulgas järelevalvet õhust kaugseiresüsteemide abil. 4. REEGEL. VASTUTUSPIIRKONNAD Konventsiooniosalised lepivad võimalikult kiiresti kahe- või mitmepoolselt kokku, millistes Läänemere piirkondades nad teostavad järelevalvet ja võtavad meetmeid olulise reostusjuhtumi esinemise või esinemisohu korral. Sellised kokkulepped ei tohi olla vastuolus konventsiooniosaliste vahel sõlmitud mis tahes muude samateemaliste kokkulepetega. Naaberriigid tagavad erinevate kokkulepete ühtlustamise. Konventsiooniosalised teavitavad sellistest kokkulepetest teisi konventsiooniosalisi ja komisjoni.  5. REEGEL. ARUANDLUSMENETLUS 1. a) Konventsiooniosaline nõuab kaptenitelt või muudelt isikutelt, kes vastutavad tema lipu all sõitvate laevade eest, aruannete viivitamata esitamist iga nende laeval toimunud sündmuse kohta, millega kaasneb nafta või muude kahjulike ainete heide või võimalik heide. b) Aruanne tuleb esitada lähimale rannikuriigile vastavalt 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOL 73/78) artiklile 8 ja I protokollile. c) Konventsiooniosalised nõuavad kaptenitelt või muudelt laevade eest vastutavatelt isikutelt ning õhusõidukite pilootidelt käesoleva süsteemi kohaste aruannete viivitamata esitamist merel täheldatud oluliste nafta või muude kahjulike ainete reostuslaikude kohta. Sellised aruanded peavad võimaluse korral sisaldama järgmisi andmeid: aeg, koht, tuule- ja mereolud ning täheldatud reostuslaigu liik, ulatus ja võimalik allikas. 2. Punkti 1 alapunkti b sätteid kohaldatakse ka konventsiooni artikli 11 lõike 4 sätete alusel teostatud kaadamise suhtes. 6. REEGEL. ERAKORRALISED MEETMED LAEVADEL 1. Konventsiooniosaline nõuab, et tema lipu all sõitmise õigusega laevadel oleks pardal MARPOL 73/78 tingimustele ja selle sätetele vastav laeva erakordsete abinõude plaan naftareostuse puhuks. 2. Konventsiooniosaline nõuab tema lipu all sõitvate laevade kaptenitelt või tema haldusalas töötavate püsi- või ujuvplatvormide puhul nende platvormide eest vastutavatelt isikutelt reostusjuhtumi esinemise korral ja vastavate ametkondade nõudmisel laeva ja selle lasti või platvormi puhul selle toodangu kohta sellise üksikasjaliku teabe esitamist, mis on vajalik merereostuse vältimiseks või selle kõrvaldamiseks vajalike meetmete võtmiseks, ning koostöö tegemist nimetatud ametkondadega. 7. REEGEL. REAGEERIMISMEETMED 1. Reostusjuhtumi esinemise korral tema vastutuspiirkonnas hindab konventsiooniosaline olukorda vajalikul viisil ja võtab vajalikud vastumeetmed reostuse järelmõjude vältimiseks või vähendamiseks. 2. a) Arvestades alapunkti b kasutavad konventsiooniosalised reostusjuhtumitele reageerimisel mehaanilisi vahendeid. b) Kemikaale võib kasutada ainult erandjuhtudel ja igal konkreetsel juhul ainult pärast loa saamist vastavalt riigiasutuselt. 3. Kui reostuslaik triivib või võib triivida teise konventsiooniosalise vastutuspiirkonda, teavitatakse viivitamata seda konventsiooniosalist olukorrast ja võetud meetmetest. 8. REEGEL. ABI 1. Kooskõlas 1. reegli punkti 3 sätetega a) on konventsiooniosalisel õigus paluda merel või rannal toimunud reostusjuhtumile reageerimisel teiste konventsiooniosaliste abi ja  b) annavad konventsiooniosalised endast parima sellise abi osutamiseks. 2. Konventsiooniosalised võtavad vajalikke õiguslikke või halduslikke meetmeid, et võimaldada a) oma territooriumile siseneda, selles töötada ja sellest väljuda laevadel, õhusõidukitel ja muudel transpordivahenditel, mida kasutatakse reostusjuhtumiga võitlemiseks või nimetatud juhtumiga tegelemiseks vajaliku personali, kaupade, materjalide ja seadmete vedamiseks, ning b) alapunktis a nimetatud personali, kaupade, materjalide ja seadmete kiiret liikumist oma territooriumile, sellest läbi ja välja. 9. REEGEL. ABI MAKSUMUSE HÜVITAMINE 1. Konventsiooniosalised kannavad 8. reeglis nimetatud abi kulud käesolevas reeglis kirjeldatud viisil. 2. a) Kui konventsiooniosaline võttis meetmeid teise konventsiooniosalise otsesel palvel, hüvitab palve esitanud konventsiooniosaline abi andnud konventsiooniosalise tegevuskulud. Palve tühistamise korral kannab palve esitanud konventsiooniosaline abi andnud osalisriigi juba kantud või tekkinud kulud. b) Kui konventsiooniosaline võttis meetmeid omal algatusel, kannab nimetatud konventsiooniosaline oma tegevusega seotud kulud. c) Alapunktides a ja b kirjeldatud põhimõtteid rakendatakse juhul, kui asjaomased konventsiooniosalised ei lepi konkreetsel juhul kokku teisiti. 3. Kui ei ole kokku lepitud teisiti, arvutatakse teise konventsiooniosalise palvel võetud meetmete kulud, mille konventsiooniosaline on kandnud, õiglaselt vastavalt seadusele ja abi andnud konventsiooniosalise praktikale selliste kulude hüvitamise osas. 4. Selle reegli sätete tõlgendamine ei tohi mingil viisil kahjustada konventsiooniosaliste õigusi nõuda rahvusvahelise õiguse ja riiklike või riigiüleste õigusaktide muude rakendatavate sätete ja eeskirjade alusel kolmandatelt isikutelt sisse reostusjuhtumitega tegelemisel võetud meetmete kulusid. 10. REEGEL. REGULAARNE KOOSTÖÖ 1. Konventsiooniosaline edastab teistele konventsiooniosalistele ja komisjonile teavet alljärgneva kohta: a) riiklik töökorraldus nafta ja muude kahjulike ainete merre ja rannale levimisega tegelemiseks; b) riiklikud eeskirjad ja muud vahendid, mis on otseselt suunatud valmisolekule ja reageerimisele mere või ranna reostumisel nafta ja muude kahjulike ainetega; c) pädev asutus, kes vastutab merel ja rannal aset leidnud nafta- ja muude kahjulike ainete reostuse aruannete vastuvõtmise ja saatmise eest; d) pädevad asutused, kes tegelevad küsimustega, mis puudutavad sellel lisal põhineva konventsiooniosalistevahelise vastastikuse abi, teabevahetuse ja koostöö meetmeid, ning  e) lisa 7. ja 8. reegli kohaselt võetud meetmed. 2. Konventsiooniosalised vahetavad teavet, mis puudutab uurimis- ja arendusprogramme, tulemusi, mis on seotud merel või rannal aset leidnud nafta- ja kahjulike ainete reostusega tegelemise võimalike meetoditega, ning kogemusi järelevalve tegemisel ja sellise reostusega tegelemisel. 3. Konventsiooniosalised korraldavad regulaarselt ühiseid pääste- ja häireõppusi. Samuti korraldavad konventsiooniosalised regulaarselt õppusi rannal. 4. Konventsiooniosalised teevad Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis koostööd küsimustes, mis puudutavad naftareostuseks valmisoleku ning sellele reageerimise ja koostöö rahvusvahelise konventsiooni rakendamist ja edasiarendamist. 11. REEGEL. HELCOMI REOSTUSTÕRJE JUHEND Konventsiooniosalised nõustuvad võimaluste piires rakendama põhimõtteid ja reegleid, mis on sätestatud HELCOMi reostustõrje juhendis merereostuse vastu võitlemiseks, milles on üksikasjalikult käsitletud käesolevat lisa ning mille on kinnitanud komisjon või komisjoni poolt selleks eesmärgiks moodustatud komitee.  HELCOMi soovitus 42-43/2 Vastu võetud 20.10.2021 Helsingi konventsiooni artikli 20 lõike 1 punkti c alusel. 1992. AASTA HELSINGI KONVENTSIOONI III LISA „MAAL PAIKNEVATEST REOSTUSALLIKATEST PÄRINEVA REOSTUSE VÄLTIMISE MEETMED JA KRITEERIUMID“ II OSA MUUDATUSED KOMISJON, VÕTTES ARVESSE 1992. aasta Helsingi konventsiooni lisade muutmise korda, mis on esitatud konventsiooni artiklis 32, OTSUSTAB: a) muuta 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III lisa II osa kooskõlas käesoleva soovituse liitega; b) paluda hoiulevõtja valitsusel esitada muudatused koos komisjoni soovitusega konven tsiooniosalistele heakskiitmiseks ja c) määrata kindlaks, et heakskiidetud muudatused jõustuvad üks aasta pärast käesoleva HELCOMi soovituse vastuvõtmist, PALUB konventsiooniosaliste valitsustel teatada III lisa muudatuste rakendamisel tehtud edusammudest kokkulepitud tähtajaks ja kooskõlas 1992. artikli 16 lõikega 1.  Liide Muudetud III lisa: „Maal paiknevatest reostusallikatest pärineva reostuse vältimise meetmed ja kriteeriumid“ II osa. Põllumajandusest pärineva reostuse vältimine 1. reegel. Üldsätted Kooskõlas konventsiooni asjaomaste osadega rakendavad konventsiooniosalised allpool kirjeldatud meetmeid ning võtavad arvesse parimat keskkonnapraktikat ja parimat võimalikku tehnoloogiat põllumajanduslikust tegevusest lähtuva reostuse vähendamiseks. Konventsiooniosalised töötavad välja allpool nimetatud punkte sisaldavad suunised ja teavitavad komisjoni. 2. reegel. Taimsed toitained 1. Mõisted III lisa II osa 2. reeglis kasutatakse järgmisi mõisteid. 1. „Keskkonnasõbralik viis“ – viis (millegi tegemiseks), millega tagatakse minimaalne või vähim negatiivne mõju piirnevatele vetele, mullale, atmosfäärile ja elupaikadele. 2. „Toitainete ülejääk“ – toitainete tasakaalu positiivne bilanss, mis võrdub põllumajanduskõlvikule lisatud ja sealt välja viidud toitainekoguste vahega. Lisatud toitainete hulgas võivad olla põllukultuuride jääkides sisalduv lämmastik ja fosfor, seemnetes sisalduv lämmastik ja fosfor, atmosfääris sisalduv lämmastik, kaunviljades seotav lämmastik ning mineraal- ja orgaanilised väetised jms, väljaviidud toitainete alla kuuluvad aga koristatud saak ja niidetud rohi. 3. „Toitainete kadu“ – toitainete (tahtmatu) (kaasa)viimine tootmissüsteemis olevate taimede kättesaamisulatusest välja vee, õhu või atmosfääri või hüdrosfääri osakeste kaudu. 4. “Toitainesisaldus” (põldude puhul) – taimele kättesaadavate toitainete sisaldus konkreetse põllu mullas, võttes arvesse taime jaoks kohe kättesaadavaid ja potentsiaalselt kättesaadavaid toitainete hulki. Toitainesisaldus võib konkreetsel ajahetkel olla eri toitainete puhul erinev (ühe põllu/mulla piires) ning seega tuleks see määrata iga toitaine kohta eraldi. 5. „Orgaaniline väetis“ – mis tahes väetis, mis sisaldab orgaanilist ainet ja toitaineid; see võib põhineda loomasõnnikul, reoveesettel või muudel orgaanilistel jääkmaterjalidel. Orgaanilise väetise näited on kompost või kääritussaadus. 6. „Tahesõnnik“ – mis tahes sõnnik, mis on saadud hoones peetavatelt kariloomadelt ja mille kuivainesisaldus on suur, mis ei voola gravitatsiooni mõjul allapoole, mida ei saa pumbata ja mida saab seega kuhjata. See võib sisaldada allapanumaterjali ja/või söödajääke. 7. „Vedelsõnnik/läga“ – mis tahes sõnnik, mis on saadud hoones peetavatelt kariloomadelt ja mis voolab gravitatsiooni mõjul allapoole või mida saab pumbata. See võib sisaldada mingil määral allapanumaterjali või laudast või lüpsisüsteemist pärinevat pesuvett. Kuivainesisaldus on väike. 8. „Mineraalväetis“ – mis tahes väetis, mis ei sisalda orgaanilist ainet, kuid sisaldab toitaineid; seda nimetatakse vahel ka keemiliseks väetiseks või anorgaaniliseks väetiseks. Seda saab toota ka orgaaniliste väetiste töötlemisel, mille tulemusena tekivad anorgaanilised tooted, näiteks ammooniumsulfaat või struviit. 9. „Orgaanilised jääkmaterjalid“ – mis tahes orgaaniline materjal, mis viib mulda orgaanilisi aineid koos toitainetega, sealhulgas loomasõnnik, reoveesete, orgaanilised jäätmed, tööstussete ja põllukultuuride jäägid. 10. „Kasutustõhusus“ – lämmastiku puhul kogu orgaanilise väetise või orgaaniliste jääkmaterjalide protsentuaalne lämmastikusisaldus, mida taimed praegu ja edaspidi kasutavad. See väljendab asjaolu, et orgaanilistes väetistes ja orgaanilistes jääkmaterjalides sisalduv lämmastik e i ole taimedele kohe kättesaadav. Kasutustõhusus loetakse suureks, kui kasutusprotsent ületab märkimisväärselt ammoniaagi/mineraallämmastiku osakaalu kogu sisalduvast lämmastikust.  11. „Fütosaadavus“ (kättesaadavus taimede jaoks) – taimede suutlikkus omastada mingit ühendit, näiteks toitainet, (kahjulikku) ainet jne taime maa-aluse või maapealse osa kaudu. 12. „Biosaadavus“ – organismide suutlikkus omastada mingit ühendit, näiteks toitainet, (kahjulikku) ainet jne. 13. „Kahjulik aine“ – mis tahes aine, mis võib häirida, vähendada, kahjustada või hävitada ühe või mitme organismi ainevahetust või ökosüsteemi tasakaalu. 14. „Mahutavus“ – vedel- ja tahesõnniku keskkonnasõbraliku ladustamise kriteeriumidele vastav kogumahutavus. Piisav mahutavus hõlmab näiteks rajatiste puhastamisest pärineva vee hulka ja (olenevalt sellest, kas mahuti on vihma eest varjul või mitte) mahutisse sattuva vihmavee maksimaalset hulka. 15. „Laotamine“ – väetise lisamine pinnasele, sealhulgas seda mullale laotades, mulda viies või seda segades mulla pindmiste kihtidega. 16. „Parim võimalik laotustehnoloogia” – laotusviis, mis tehnoloogia arengu praeguses staadiumis tähendab vähimat (toitainete) kadu ja seega vähimat heidet. 17. „Mineraliseerumine“ [mullateaduses] – orgaaniliste ainete mikroorganismide toimel mullas lagunemine lihtsateks anorgaanilisteks aineteks ja mineraalideks, mis võivad olla taimedele kättesaadavad. Selle määr oleneb mineraliseeruvast materjalist ning mikroorganismide elutingimustest, näiteks temperatuurist, hapniku kättesaadavusest, mulla niiskusest jne. 18. „Taimkatteta muld“ – muld, millel puudub taimkate. 19. „Huumus“ – kõik mullas leiduvad surnud orgaanilised ained, mis tekivad taimede ja loomade kõdunemisel ning mis võivad olla looduslikud või inimeste lisatud. 20. „Kasvuhooaeg“ – see aeg aastast, mil tingimused võimaldavad taimedel kasvada. Kasvuhooaeg (kliimast olenev) ei pruugi langeda kokku taime toitainete omastamise perioodiga taime kasvutsüklis (põllukultuurist olenev). 2. Sissejuhatus Konventsiooniosalised võtavad järgmised üldpõhimõtted üle riigi õigusaktidesse või suunistesse ja kohandavad neid riigis valitsevate tingimustega, et vähendada põllumajanduse kahjulikku keskkonnamõju. Riiklike õigusaktide kehtestamisega seoses loetakse nimetatud nõuded miinimumnõueteks. 3. Loomkoormus Loomade arv põllumajandusettevõttes ja sõnniku laotamiseks kasutatava maa pindala väljendatuna loomkoormusena peab olema tasakaalus, et sõnnikut ei toodetaks põllumaa pindalaga võrreldes liiga palju. Kindlaks tuleb määrata suurim loomade arv, võttes arvesse vajaduse tasakaalustada fosfori ja lämmastiku hulk sõnnikus ning põllukultuuride taimetoitainete vajadus. 4. Lautade asukoht ja projekteerimine Loomapidamishooned ja -rajatised tuleb paigutada ja projekteerida selliselt, et põhja- ja pinnavesi ei saastuks. 5. Sõnnikuhoidla ehitamine Loomasõnnikut tuleb ladustada keskkonnasõbralikul viisil ja seda tuleb käidelda nii, et selle kasutustõhusus oleks võimalikult suur. Soodustada tuleb põllumajandusettevõtjate koostööd loomasõnniku kasutamisel. Hoidla peab mahutama vähemalt kuue kuu sõnniku ja olema piisavalt suur, et hoiustada loomasõnnikut, mis koguneb kõige pikema perioodi jooksul, mil selle kasutamine põllumajandusmaal on keelatud. Nõutava mahutavuse kindlakstegemisel võib arvesse võtta loomasõnniku töötlemist ja/või vedamist teistesse põllumajandusettevõtetesse kohe kasutamiseks või paigutamiseks piisavasse hoiuruumi ajal, mil sõnniku kasutamine põllumajandusmaal on keelatud. Loomasõnnikuhoidlad tuleb ehitada lekkekindlaks, nende lekkekindlust tuleb regulaarselt kontrollida ning need peavad olema piisava kvaliteediga, et vältida kadu. Eri sõnnikuliikide puhul tuleb arvesse võtta järgmisi põhimõtteid: • tahesõnnikut tuleb hoida veekindla põranda ja külgseintega hoidlas; • vedelsõnnikut tuleb hoida niiskuskindlast ja sõnniku käitlemisele vastupidavast materjalist põhja ja seintega mahutites; • sõnnikuhoidlad võiksid lenduvate ühendite heite vähendamiseks olla kaetud. Tahesõnnikut võib ajutiselt aunastada põllumajandusmaal, kuid see nõuab sidusaid kohapealseid riskimaandusmeetmeid, mis takistaksid toitainete leostumist konkreetsetes kohalikes tingimustes. Sõnnikuauna ei arvestata sõnnikuhoidla nõutava mahutavuse osana. Samu hoiustamisnõudeid võiks kaaluda ka muud liiki orgaaniliste väetiste puhul. 6. Põllumajandusreovesi, sõnnik ja silomahl Laudast pärit reovett tuleb hoiustada virtsa- või vedelsõnnikuhoidlas või käidelda reostuse vältimiseks sobival viisil. Sõnnikust nõrgunud või silo valmistamisel ja hoidmisel tekkinud vedelik tuleb kokku koguda ning juhtida virtsa- või vedelsõnnikuhoidlasse. 7. Orgaaniliste väetiste ja orgaaniliste jääkmaterjalide kasutamine Orgaanilised väetised ja orgaanilised jääkmaterjalid sisaldavad lämmastikku, fosforit, kaaliumit ja orgaanilist süsinikku, mida on vaja mulla toitaine- ja huumusevarude täiendamiseks. Lisaks nende toitainete kogusele tuleb arvesse võtta ka eri orgaaniliste väetiste kahjulike ainete kogust, füto- /biosaadavust ning mineraliseerumismäära, et tagada taimede optimaalne varustamine ning vältida eutrofeerumist ja saastumist. Kasutustõhususe suurendamiseks tuleks laotamisel rakendada parimat võimalikku tehnoloogiat olenevalt väetise liigist, põllukultuurist ja asukoha eripäradest. Orgaanilised väetised ja orgaanilised jääkmaterjalid tuleb mulda viia võimalikult kiiresti pärast laotamist ja kindlasti tuleb seda teha juhul, kui neid kasutatakse taimkatteta mullal. Toitained peavad olema taimedele kasvuhooajal kättesaadavad, võttes arvesse eri väe tiste mõjumiskiirust. Külmunud, veega küllastunud, üleujutatud või lumega kaetud pinnasel ei tohi orgaanilisi väetisi ega orgaanilisi jääkmaterjale kasutada. Kindlaks tuleb määrata muud suure leostumisohuga perioodid, mil nende kasutamine ei ole lubatud. 8. Toitainete piirnormid Eutrofeerumise vähendamiseks peab toitainete lisamine põllumajandusmaale olema piiratud, põhinedes põllukultuuride prognoositava toitainevajaduse ning mullast ja väetistest saadavate toitainekoguste tasakaalul. Välja tuleb töötada riiklikud suunised koos väetamissoovitustega, milles peab arvesse võtma järgmist: - mullastikutingimused, mulla toitainesisaldus, mulla tüüp ja ala kalle; - ilmastikuolud ja niisutuse olemasolu; - maakasutus ja põllumajandustavad, sh külvikordade süsteemid; - kõik võimalikud välised toitaineallikad. Aastane laotatava sõnniku kogus, sh loomade karjatamisel maale jääva sõnniku kogus, ei tohi ületada sõnnikukogust, mis sisaldab - lämmastikku 170 kg/ha; - fosforit 25 kg/ha, et mullaomadusi, põllumajandustavasid ja põllukultuuride liike arvesse võttes vältida toitainete ülejääki. 9. Talvine taimkate Piirkondades, kus see on asjakohane, peaks haritav maa olema talvel ja sügisel võimaluse korral taimkatte all, et võimalikult palju vältida taimetoitainete kadu. 10. Veekaitsemeetmed ja toitainekadude vähendamise alad Kehtestada tuleb kaitsemeetmed, et vältida toitainete leostumist vette, võttes arvesse eelkõige järgmist: - pinnavee kaitseks – tuleb vajaduse korral rajada puhvervööndid, kaldavööndid või settetiigid; - põhjavee kaitseks – tuleb vajaduse korral rajada põhjavee kaitsevööndid. Kasutusele tuleb võtta asjakohased meetmed, nt vähendada väetamisnorme, kehtestada teatud piirkondades sõnnikulaotamise keeld ja rajada püsirohumaad; - toitainekadude vähendamiseks – tuleb säilitada ja võimaluse korral taastada märgalad, et oleks võimalik vähendada taimetoitainete kadu ja säilitada elustiku mitmekesisus. 11. Ammoniaagiheide Loomakasvatusest pärit ammoniaagiheite vähendamiseks tuleb vältida ülemäärast lämmastikusisaldust sõnnikus, kohandades toidu koostist konkreetse looma vajadustele. Kodulinnukasvatuses tuleb heitkoguste vähendamiseks vähendada sõnniku niiskusesisaldust või viia sõnnik võimalikult kiiresti laudast väljaspool asuvasse hoidlasse. Välja tuleb töötada programmid, sh strateegiad ja meetmed loomakasvatusest tuleneva ammoniaagilendumise vähendamiseks. Virtsa- ja vedelsõnnikuhoidlad peavad olema kaetud või neid tuleb käidelda meetodil, mis vähendab tõhusalt ammoniaagiheidet. 12. Toitainete ringlussevõtt Selleks, et vähendada toitainete leostumist Läänemerre ning säästa toitaineid, kasutada toitainevarusid põllumajanduses tõhusalt ning taaskasutada eri ühiskondlikest allikatest pärit toitaineid põllumajanduses, kutsutakse riike üles välja töötama ja rakendama riiklikke toitainete ringlussevõtu kavasid, mis peaksid sisaldama järgmist: • päevakohane kohaliku tasandi teave orgaaniliste jääkmaterjalide, eriti loomasõnniku ja reoveesette tekkemahtude kohta; • päevakohane kohaliku tasandi teave põldude toitainesisalduse kohta ning riiklikud mullakaardid, eriti fosfori kohta; • ringlusse võetud orgaaniliste väetiste turgude loomise toetamine eesmärgiga edendada toitainete ümberjaotamist, sealhulgas mineraalväetiste asendamist, kohalikul ja/või rahvusvahelisel tasandil; • meetmete väljatöötamine ringlusse võetud väetiste tootmise soodustamiseks, mis hõlmab teavet tooteohutuse kohta, kasutatavust, tootmistehnoloogiaid ja logistilisi lahendusi; • looma- ja taimekasvatajate tihedama koostöö soodustamine, et toitaineid kasutataks tõhusalt ja mullaviljakus oleks tagatud. 3. reegel. Taimekaitsevahendid Taimekaitsevahendeid tuleb käidelda ja kasutada üksnes kooskõlas riikliku ohu vähendamise strateegiaga, mis peab põhinema parimal keskkonnapraktikal. Strateegia peab tuginema olemasolevate probleemide nimekirjale ja selles tuleb kindlaks määrata sobivad eesmärgid. Strateegia peab hõlmama järgmisi meetmeid. 1. Registreerimine ja loa andmine Taimekaitsevahendeid ei tohi müüa, importida ega kasutada enne, kui riigi ametiasutused on need registreerinud ja andnud taimekaitsevahendite müümiseks, importimiseks või kasutamiseks vastava loa.  2. Ladustamine ja käitlemine Taimekaitsevahendite ladustamisel ja käitlemisel tuleb vältida mahavoolamise või lekke ohtu. Eriti tähtis on see näiteks vedamise ning seadmete täitmise ja puhastamise puhul. Vältida tuleb taimekaitsevahendite muul viisil levimist väljapoole nendega töödeldud põllumajandusmaad. Taimekaitsevahendite jäägid tuleb kõrvaldada riiklike õigusaktide kohaselt. 3. Litsents Taimekaitsevahendite kutsealaseks kasutamiseks peab olema vajalik litsents. Litsentsi taotlevalt isikult nõutakse asjaomast haridust ja väljaõpet selle kohta, kuidas käidelda taimekaitsevahendeid nii, et need avaldaksid tervisele ja keskkonnale võimalikult vähe mõju. Kasutajad peavad oma teadmisi taimekaitsevahendite käitlemise ja kasutamise kohta korrapäraselt täiendama. 4. Laotamistehnoloogia Laotamistehnoloogia ja -praktika peavad olema välja töötatud eesmärgiga takistada taimekaitsevahendite tahtmatut ärakannet või äravoolu. Soodustada tuleb kaitsevööndite rajamist pinnaveekogude kallastel. Õhusõidukilt laotamine on keelatud, erandjuhtudeks on vajalik luba. 5. Pritsimisseadmete kontrollimine Tuleb soodustada pritsimisseadmete kontrollimist korrapäraste ajavahemike tagant, et tagada usaldusväärne tulemus taimekaitsevahendite pritsimisel. 6. Alternatiivsed kontrollimeetodid Tuleb edendada alternatiivsete taimekaitse kontrollmeetodite väljatöötamist. 4. reegel. Keskkonnaload Põllumajandusettevõtted, mille loomakasvatustoodang ületab kindlaks määratud mahtu, peavad põllumajandusettevõtte keskkonnaaspektide ja keskkonnamõju kohta taotlema heakskiitu. Intensiivtootmisega lindlatel, sigalatel ja kariloomalautadel, kus on üle 40 000 kodulinnu, 2000 nuumiku (üle 30 kg), 750 emise või 400 karilooma pidamise koha, peab olema asjaomaste ametiasutustega täielikult kooskõlastatud luba. Loa andmisel peab võtma arvesse seda, kas ettevõte täidab kõiki keskkonnanõudeid, mis hõlmab näiteks õhu-, vee- ja pinnaseheiteid, jäätmete teket ja keskkonnaõnnetuste vältimist. Loa andmise tingimused peavad põhinema parimal võimalikul tehnoloogial. Loa andmise tingimuste määramisel võivad pädevad asutused võtta arvesse ettevõtte tehnilisi näitajaid, geograafilist asukohta ja kohalikke keskkonnatingimusi. Suuri loomakasvatusettevõtteid käsitatakse punktreostusallikatena ja nad peavad võtma asjakohaseid meetmeid. Käitistele, kus on üle saja loomühiku, kehtestavad konventsiooniosalised üldised eeskirjad või lihtsustatud loasüsteemile vastava süsteemi, et tagada lisas sätestatud nõuete täitmine. Mõlemat nimetatud loasüsteemi kohaldatakse olemasolevate rajatiste ja uute rajatiste suhtes ning 2012. aastaks oluliselt muudetavate olemasolevate rajatiste suhtes. 5. reegel. Järelevalve ja hindamine Konventsiooniosalised kirjeldavad lisas nimetatud meetmete rakendamist ja järelevalvet oma riiklik es programmides. Meetmete tõhususe hindamiseks töötavad konventsiooniosalised välja projektid meetmete mõju ja põllumajandussektori keskkonnamõju hindamiseks. 6. reegel. Koolitus-, teavitus- ja nõustamisteenus Konventsiooniosalised edendavad põllumajandussektori keskkonnaprobleeme käsitlevaid koolitus-, teavitus- ja nõustamissüsteeme (nõuandeteenust).  Vabariigi Valitsuse korralduse „Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III ja VII lisa muudatuste heakskiitmine“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Helsingi konventsioon ehk Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon on rahvusvaheline leping Läänemere looduskeskkonna kaitseks ja see sõlmiti 9. aprillil 1992 kõigi Läänemerd ümbritsevate riikide (Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani, Venemaa) ja Euroopa Majandusühenduse vahel. Konventsioon jõustus 17. jaanuaril 2000 pärast täienduste lisamist ning see hõlmab siseveekogudes, meres, merepõhjas ja valgalal maismaalt pärit reostuse vähendamist. Konventsiooni juhtorgan on Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon ehk HELCOM. Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseeris 1 Riigikogu 19. aprillil 1995. Eelnõukohase korraldusega kiidetakse heaks konventsiooni lisade muudatused, mis käsitlevad põllumajandusmeetmeid, et vältida Läänemere saastumist ning tegevust rannal reostusjuhtumite korral. Korraldusega kiidetakse heaks konventsiooni lisade muudatused (soovitused 42-43/2 ja 34E/3), mis on vastu võetud 03.10.2013 (VII lisa muudatus „Tegevus reostusjuhtumite korral“) ja 20.10.2021 (III lisa 2. osa „Maal paiknevatest reostusallikatest pärineva reostuse vältimise meetmed ja kriteeriumid“ muudatus). Muudatused jõustusid rahvusvaheliselt 1. juulil 2014 (VII lisa muudatus) ja 20. oktoobril 2022 (III lisa muudatus). 2014 jõustunud muudatuse heakskiitmine on viibinud ressursi puudumise tõttu. III lisa 2. osa muudatus käsitleb ajakohastatud põllumajandusmeetmeid. Muudatusena lisati konventsiooni lisasse III uus peatükk, mis kutsub riike välja töötama ja rakendama toitainete ringlussevõtu plaani, et suurendada toitainete kui ressursi kasutamise tõhusust ja suunata eri allikatest pärit toitaineid tagasi põllumajandusse. Peatükis on ka detailsemalt välja toodud, mida need plaanid peaks sisaldama. Samuti lisati III lisa 2. osas kasutatavate terminite selgitused, nõuded sõnniku aunastamise kohta põllumajandusmaal ja sõnnikuhoidlate katmise kohta. Võrreldes kehtiva konventsiooni lisa tekstiga täiendatakse sõnnikulaotamise tingimusi ja lisatakse orgaaniliste jääkainete laotamise tingimused. VII lisa sisaldab regionaalse reostustõrje korraldamise ajakohastamist käsitlevaid muudatusi. Kuigi konventsiooniga ühinemise kiitis 1995. aastal heaks Riigikogu, on konventsiooni lisades tehtud muudatuste puhul täidetud kõik välissuhtlemisseaduse § 25 lõikes 2 toodud alused. Sellised muudatused saab heaks kiita Vabariigi Valitsus, kuivõrd tegemist on konventsiooni lisa muudatustega, mis jõustusid automaatselt konventsioonis määratud korras, kuid konventsiooniosalistel oli õigus esitada selle kohta vastuväiteid. Konventsiooni lisade muutmise sellise menetluse näeb ette konventsiooni artikkel 32. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja 1 Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/35650. Korralduse eelnõu ning seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi merekeskkonna osakonna nõunik Liis Kikas (tel 626 2937, [email protected]) ja veeosakonna nõunik Ann Riisenberg (tel 626 2828, [email protected]), õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk (tel 626 2905, [email protected]). Keeletoimetaja oli Kliimaministeeriumi õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre (tel 626 2953, [email protected]). Konventsiooni muudatused on eesti keelde tõlkinud vandetõlk Katrin Kask ([email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud muude menetluses olevate eelnõudega ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Samuti ei ole eelnõu seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõukohase korraldusega kiidetakse heaks konventsiooni lisade muudatused, mis on esitatud HELCOMi soovitustega 34E/3 ja 42-43/2. 2.1. Konventsiooni III lisa „Maal paiknevatest reostusallikatest pärineva reostuse vältimise meetmed ja kriteeriumid“ 2. osa („Põllumajandusest pärineva reostuse vältimine“) muudatused. Konventsiooni III lisa 2. osa täiendati terminite definitsioonidega ja täpsustati nõudeid, et vähendada põllumajanduses tekkivaid saasteaineid. Terminite sisu avamine konventsiooni reegli tekstis aitab selgemini mõista reeglit ja tagada ühtsem arusaamine sellest. Samasuguseid mõisteid kasutatakse juba Eesti õigusaktides (nt veeseaduses, väetiseseaduses jne). 2.1.1. Reegli 2 punkt 5 „Sõnnikuhoidla ehitamine“ Reegli 2 punkti 5 täiendati sõnniku hoidmise reeglitega. Heidete vähendamiseks on lisatud nõuded sõnnikuhoidlate katmise kohta. Vedelsõnnikuhoidlate katmise kohta muudatus uusi nõudeid Eestile ei sea. Ammoniaagi lendumise vähendamiseks tuleb veeseaduse 2 kohaselt katta vedelsõnniku- ja virtsahoidlad. Tööstusheite seadusega3 (THS) kohaldub intensiivsele sea-, linnu- ja veisekasvatusele parima võimaliku tehnika kasutamise nõue, sh tahesõnniku ja vedelsõnnikuhoidla katmise nõuded. Tahesõnniku hoidlate katmise soovitus on Eestis lisatud veisekasvatuse PVT (parima võimaliku tehnoloogia) suunisena4 . Täpsustatud on sõnnikuhoidlate mahu arvutamist. Sõnnikuhoidla mahu arvutamisel võib edaspidi maha arvata sõnniku koguse, mis viiakse töötlemiseks ja/või teisele põllumajandustootjale kohe laotamiseks või hoiustamiseks. Veeseaduse 5 kohaselt võib loomapidaja suunata sõnniku lepingu alusel hoidmisele või töötlemisele teise isiku hoidlasse või töötlemiskohta. Sellisel juhul tuleb tagada loomapidamishoone jaoks lekkekindel hoidla, mis mahutab vähemalt ühe kuu sõnnikukoguse. Konventsiooni lisa muudatus Eestile lisakohustusi kaasa ei too, kuna Eestis need nõuded juba kehtivad. Lisatud on sõnnikuhoidlate lekkekindluse regulaarse kontrolli regulatsioon. Tööstusheite seadusega6 on intensiivse sea-, linnu- ja veisekasvatusega ettevõtetes seatud keskkonnakompleksloaga omaseire kohustus, mille kohaselt tuleb korrapäraselt kontrollida 2 Veeseadus § 158 lõige 5, § 167 lõige 2, https://www.riigiteataja.ee/akt/130062023100. 3 Tööstusheite seadus § 8, § 26 lõige 1 punkt 3, § 42, https://www.riigiteataja.ee/akt/117032023051. 4 Veiste intensiivkasvatuse Eesti parima võimaliku tehnika juhendi põhjal koostatud PVT-järeldused. 5 Veeseaduse § 164 lõige 7. 6 THS § 24, § 41 lõike 2 punktid 9 ja 11, § 47. sõnnikuhoidlate lekkekindlust. Veeseaduse7 kohaselt peab sõnnikuhoidla, sõnniku- ja virtsahoidla ning loomapidamishoone olema lekkekindel ning nende konstruktsioon peab tagama ohutuse ja lekete vältimise hoidla käitamisel, sealhulgas selle täitmisel ja tühjendamisel. Sõnnikuhoidlate lekkekindluse üle teeb järelevalvet Keskkonnaamet. Konventsiooni lisa muudatuse kohaselt tuleks kaaluda ka muud tüüpi orgaaniliste väetiste hoiustamisel sõnniku hoiustamisele sarnasete nõuete rakendamise vajadust. Muude orgaaniliste väetiste kui sõnnik hoiustamise nõudeid ei ole Eestis reguleeritud. 2.1.2. Reegli 2 punkt 7 „Orgaaniliste väetiste ja orgaaniliste jääkmaterjalide kasutamine“ Konventsiooni lisa muudatusega lisatakse tingimusi orgaaniliste väetiste ja orgaaniliste jääkmaterjalide kasutamise kohta. Lisaks lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sisalduse kogusele tuleb kasutamisel arvesse võtta ka kahjulike ainete sisaldust, füto-/bioomastatavust ja mineraliseerumise määrasid, et tagada taimede optimaalne varustatus toitainetega ning vältida eutrofeerumist ja saastumist. Veeseadusega8 on sõnnikuga antavale lämmastikule ja fosforile seatud piirnormid haritava maa hektari kohta. Lisaks tuleb lämmastikku sisaldava väetisega väetamise planeerimisel ja väetamisel arvestada kasvatatava kultuuri ning selle planeeritava saagi saamiseks vajaliku lämmastiku tarvet, eelkultuuri mõju järgneva kasvuaasta põhikultuuri lämmastikunormi planeerimisel ja sõnniku järelmõju. Veeseaduse alusel on kehtestatud 9 erinevat tüüpi sõnnikus sisalduva lämmastiku, fosfori ja kaaliumi kogused ning taimedele omastatavate toiteelementide sisaldus. Juhendmaterjalis „Väetamise ABC“10 on antud soovitused lämmastiku, fosfori ja kaaliumiga väetamiseks ja saagitasemele vastav toitainete tarve, selgitused taime toitelementide omastatavuse kohta mulla pH põhjal. Eestis on reoveesette kasutamine põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel 11 reguleeritud ning reoveesette kui toote ohutusnõuded ja kvaliteedi piirväärtused 12 on kehtestatud õigusaktiga. Reoveesette kasutamisel põllumajanduses, haljastuses ja rekultiveerimisel väetisena on reguleeritud nende laotusnorm veeseaduse13 lämmastikku sisaldavate väetiste kasutamise nõuetega. Lisaks on jäätmeseaduse14 alusel kehtestatud ohutus- ja kvaliteedinõuded biolagunevatest jäätmetest toodetud kompostile 15 ja kääritusjäägile16 . Biolagunevatest jäätmetest valmistatud toodete laotamisel väetisena on reguleeritud nende laotusnorm veeseaduse lämmastikku sisaldavate väetiste kasutamise nõuetega17 . 7 Veeseaduse § 164 lõige 5. 8 Veeseaduse § 161. 9 Maaeluministri 30.09.2019 määrus nr 73 „Eri tüüpi sõnniku toitainesisalduse arvutuslikud väärtused, põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid ja sõnnikuhoidla mahu arvutamise metoodika “, https://www.riigiteataja.ee/akt/101102019011. 10 Väetamise ABC. 11 Keskkonnaministri 31.07.2019 määrus nr 29 „Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutatava reoveesette kvaliteedi piirväärtused ning kasutamise nõuded “, https://www.riigiteataja.ee/akt/106062023006. 12 Keskkonnaministri 19.07.2017 määrus nr 24 „Reoveesettest toote valmistamise nõuded“, https://www.riigiteataja.ee/akt/114042023010. 13 Veeseaduse § 161 lõige 7. 14 Jäätmeseadus § 2 1 lõige 2 ja § 29 lõike 4 punkt 5. 15 Keskkonnaministri 08.04.2013 määrus nr 7 „Biolagunevatest jäätmetest komposti tootmise nõuded“, https://www.riigiteataja.ee/akt/114042023008 16 Keskkonnaministri 10.05.2016 määrus nr 12 „Nõuded biolagunevatest jäätmetest biogaasi tootmisel tekkiva kääritusjäägi kohta “, https://www.riigiteataja.ee/akt/114042023009. 17 Veeseaduse § 161 lõige 7. Biolagunevatest jäätmetest valmistatud toote tootja on kohustatud toote turule lubamisel märkima pakendile või andma tootega kaasa dokumendi, mis muu hulgas sisaldab toote soovituslikku kasutusala ja kasutatavat kogust toote omaduste alusel ning toote kasutusjuhist. Täpsustatud on nõudeid orgaaniliste väetiste laotamisetehnoloogia kohta. Suure kasutamisefektiivsuse tagamiseks tuleks kasutada parimat võimalikku laotamistehnikat, mis arvestaks väetise tüüpi, põllukultuuri ja asukoha eripära. Veeseadusega18 on keelatud ammoniaagi heite vähendamiseks vedelsõnniku paisklaotamine 20. septembrist kuni 20. märtsini. Tööstusheite seadus seab intensiivsele sea-, linnu- ja veisekasvatusele parima võimaliku tehnika kasutamise nõude, sh tahesõnniku ja vedelsõnniku parima võimaliku laotustehnoloogia kasutamise nõude. Heas põllumajandustavas19 on antud soovitused väetiste keskkonnasõbralikuks laotamiseks ja kirjeldatud sobivat laotustehnikat. Konventsiooni lisa muudatusega täpsustatakse orgaaniliste väetiste ja orgaaniliste jääkmaterjalide mulda viimise tingimusi. Rõhutatult on eraldi välja toodud taimkatteta mullale laotatud orgaaniliste väetiste ja jääkmaterjalide kiire mulda viimise vajadus. Veeseadusega20 on reguleeritud sõnniku mulda viimise nõuded. Kasvavate kultuurideta põllul tuleb sõnnik mulda viia võimalikult kiiresti, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates. Kasvavate kultuuridega kaetud haritavale maale tohib 1. novembrist kuni 30. novembrini laotada sõnnikut juhul, kui see viiakse mulda 24 tunni jooksul. Reoveesette haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutamisel tuleb maa peale laotatud stabiliseeritud reoveesete viia mulda või katta mullaga kahe ööpäeva jooksul pärast laotamise algust21 . Muudatusega täpsustatakse, et lisaks orgaanilistele väetistele ei tohi ka orgaanilisi jääkmaterjale laotada külmunud, veega küllastunud või lumega kaetud pinnasele. Veeseadusega on reguleeritud mineraalväetiste, sõnniku ja orgaaniliste väetiste laotamise keeluperioodid ja laotamise keeld lumega kaetud, veega küllastunud või külmunud maal. Muude orgaaniliste väetiste ja jääkmaterjalide kasutamise väikese mahu tõttu võib eeldada, et kaasnev mõju on marginaalne. 2.1.3. Reegli 2 punkt 12 „Toitainete ringlussevõtt“ Et vähendada toitainete kadu Läänemerre, saavutada toitainete säästmine ja toitainete kui ressursside tõhus kasutamine põllumajanduses ning suunata toitained erinevatest voogudest tagasi põllumajandusse, julgustatakse riike koostama ja ellu viima riiklikke toitainete ringlussevõtu plaane. Toitainete ringlussevõtul juhitakse biomass või mingi muu toitaineid sisaldav orgaaniline aine tagasi aineringesse. Toitaineid sisaldavat tooret saab kasutada töödeldud või töötlemata kujul. Toitainete ringlussevõttu Eestis käsitlevad bio- ja ringmajanduse arengudokumendid. Toitainete 18 Veeseaduse § 159 lõige 3. 19 Hea põllumajandustava. 20 Veeseaduse § 159. 21 Keskkonnaministri 31.07.2019 määrus nr 29 „Haljastuses, rekultiveerimisel ja põllumajanduses kasutatava reoveesette kvaliteedi piirväärtused“ § 10 lõige 1. ringlusesse võtmine on üks ringmajanduse osasid ning „Ringmajanduse valge raamatu“22 loomisega arendatakse jätkusuutlikumat tootmis- ja tarbimissüsteemi. Plaan aitab rakendada tõhusat ressursikasutust ja materjali ringlust. Arendades toitainete ringlusesse võtmist maismaal väheneb ka toitainete ärakanne, kahjulik mõju Läänemerele ning surve esmase toorme ammutamiseks. See toetab mineraalse fosfori kui ressurssi säilimist. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on töötanud välja ringbiomajanduse teekaardi23 . See määratleb Eesti ringbiomajanduse arengu peamised tegevussuunad ja arenguks vajalikud tegevused lühikeses (aastad 2023–2027) ja pikas perspektiivis (kuni aastani 2035) ning on aluseks piirkondlike ringbiomajanduse teekaartide koostamisele. Viimased lähtuvad kohalikest bioressurssidest, kogukondade ja omavalitsuste vajadustest ja võimalustest ning neis on sõnastatud tegevused uudseteks kohalikeks algatusteks ja koostöövormideks, mis toetavad piirkondliku biomajanduse lisandväärtuse kasvu ja elujõudu. Piirkondlike ringbiomajanduse teekaartide metoodiline raamistik on praktiline töövahend piirkondlike ringbiomajanduse teekaartide koostamiseks, mida saavad kasutada organisatsioonid (nt maakondlikud arenduskeskused, ettevõtted, kohalikud omavalitsused ja nende liidud, kogukondlikud initsiatiivid) ringbiomajanduse võimaluste väljaselgitamiseks, teekaardina fikseerimiseks ja arendamiseks24 . Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi juhtimisel on taaste- ja vastupidavusrahastu raames käivitatud investeeringutoetus bioressursside väärindamiseks25 , mis on suunatud ettevõtete rohepöörde eesmärkide täitmisele. Toetus panustab bioressursile suurema majandusliku lisandväärtuse andmisse, teadus- ja arendustegevuse võime ning innovatsioonivõime kasvatamisse ning kasvuhoonegaasiheite vähendamisse. 2.2. Konventsiooni VII lisa „Tegevus reostusjuhtumite korral“ muudatused Selles lisas on loetletud tegevused ja esitatud käitumisjuhised, kuidas reageerida Läänemerd ohustavatele reostusjuhtumitele. Konventsiooni lisa sisuline muudatus on see, et konventsiooniosaline peab olema võimeline reageerima ka reostusjuhtumitele kaldal. 1. jaanuarist 2023 hakkas Kaitsevägi vastutama mereolukorrateadlikkuse loomise, merepiiri valvamise ning merereostuse avastamise ja likvideerimise eest Eesti merealal 26 . Vabariigi Valitsuse 30.06.2022 määruse nr 65 „Otsingu- ja päästetööde tegemine Eesti päästepiirkonnas ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“27 § 16 lõike 1 kohaselt määratakse merereostustõrje plaaniga kindlaks merereostuse avastamise, lokaliseerimise ja likvideerimise, sealhulgas rannikureostuse likvideerimise korraldus Eesti merealal. 2.2.1. Reegli 1 punkt 1 „Üldsätted“ Reegli 1 „Üldsätted“ alapunkti 1 täiendatakse ja lisatakse viide rannikule, et tagada valmisolek merereostusega tegelemiseks nii merel kui ka rannikul. Alapunktist jäetakse välja ka viide 22 Ringmajanduse valge raamat. 23 Ringbiomajanduse teekaart. 24 Piirkondlike ringbiomajanduse teekaartide metoodiline raamistik . 25 Bioressursside väärindamise investeeringutoetus. 26 Kaitseväe korralduse seaduse § 3 lg 1 punktid 4 7 ja 4 8 , https://www.riigiteataja.ee/akt/127012023003 27 Vabariigi Valitsuse 30.06.2022 määrus nr 65 „Otsingu- ja päästetööde tegemine Eesti päästepiirkonnas ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“, https://www.riigiteataja.ee/akt/105072022005?leiaKehtiv . avamerele (inglise keeles high seas), mis UNCLOSi28 kohaselt viitab merealade väljaspool riikide jurisdiktsiooni, mida Läänemeres ei ole. Vabariigi Valitsuse 30.06.2022 määruse nr 65 „Otsingu- ja päästetööde tegemine Eesti päästepiirkonnas ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“ § 16 lõike 2 punktide 17 ja 18 kohaselt peab merereostustõrje plaanis olema ka rannikureostuse avastamine, lokaliseerimine ja likvideerimine. 2.2.2. Reegel 2 „Reageerimine reostusjuhtumi korral“ Reegel 2 „Reageerimine reostusjuhtumi korral“ muudetakse ja sõnastatakse uuel kujul. Täpsustatakse, et riigid ei pea koostama riiklikke plaane, vaid need peavad juba olemas olema. Samuti lisatakse kohustus, et olemas peab olema plaan rannikureostusega tegelemiseks ning selgitatakse, et need plaanid nii mere kui ka ranniku jaoks võivad olla ühe dokumendina. Samuti täpsustatakse riikide kohustust võimaluse korral omada kahe või mitmepoolseid plaane. Kaitseväe juhataja 30.12.2022 käskkirjaga nr 2212 on kinnitatud merereostustõrje plaan. 2.2.3. Reegel 8 „Abi“ Reegli 8 punkti 1 alapunktis a muudetakse sõnastust selliselt, et konventsiooniosalisel on õigus paluda teistelt osalistelt abi merel ja rannal asetleidvate reostusjuhtumite korral. Varasem sõnastus lubas abi paluda vaid merel toimuva õnnetuse korral, kuid nüüd laieneb abi palumise võimalus ka kaldal toimuva õnnetuse korral. Vabariigi Valitsuse 30.06.2022 määruse nr 65 „Otsingu- ja päästetööde tegemine Eesti päästepiirkonnas ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“ § 16 lõike 2 punkti 21 kohaselt on merereostustõrje plaanis koostöö kord riikide ja Euroopa Liidu pädevate asutustega ning abipalve esitamise ja vastuvõtmise ning abi osutamise kord. 2.2.4. Reegel 10 „Regulaarne koostöö“ Reegli 10 punkti 1 uuesti sõnastatud alapunktis a on viide, et esitatakse andmed ka töökorralduse kohta rannal. Alapunkti b muudatuse kohaselt esitatakse edaspidi infot eeskirjade ja teiste abinõude kohta, millel on otsene mõju riigi valmidusele ja suutlikkusele reageerida merel või ka rannal toimuvatele reostusjuhtumitele nafta ja teiste kahjulike ainetega. Muudetud alapunkti c kohaselt esitatakse infot pädeva asutuse kohta, mis kogub ja edastab merel või rannal nafta ja teiste kahjulike ainetega toimuvate reostusjuhtumite aruandeid. Reegli 10 punkti 2 lisatakse samuti juurde viide „rannal“, st edaspidi jagatakse omavahel teadmisi, kogemusi ja uuendusi reostustõrje valdkonnas, mis puudutab nii reostusjuhtusid merel kui ka rannal. Reegli 10 punkti 3 lisatakse, et lisaks reostustõrje õppustele korraldatakse konventsiooni liikmete vahel analoogseid regulaarseid reostustõrjeõppusi ka rannal. 2.2.5. Reegel 11 „HELCOMi reostustõrje juhend“ 28 United nations Convention on the Law of the Sea, https://www.un.org/depts/los/convention_agreements/texts/unclos/unclos_e.pdf. Reegli 11 pealkirja sõnastust ajakohastatakse ning varasema õlitõrje juhendi asemel kasutatakse sõnastust HELCOMi reostustõrje juhend. Selle väljendiga muudetakse ka reegli sõnastust, lisaks muudetakse varasemat sõna komitee ning asendatakse see sõnaga grupp, mis vastab tegelikule HELCOMi struktuuris kasutatavale sõnastusele. Muudatus ei ole sisuline. 3. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei võeta kasutusele uusi termineid, mida riigisisestes õigusaktides varem ei ole kasutatud. 4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole otseselt seotud ELi õigusega. Euroopa Liidu tasemel on kõnealused teemad reguleeritud nõukogu direktiiviga 86/278/EMÜ keskkonna ja eelkõige pinnase kaitsmise kohta reoveesetete kasutamisel põllumajanduses (EÜT L 181, 04.07.1986, lk 6–12) ja nõukogu direktiiviga 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1–8) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (ELT L 334, 17.12.2010, lk 17–119), mis on Eesti õigusesse ülevõetud. 5. Korralduse mõjud Korralduse rakendamisega ei kaasne mõju riigi julgeolekule ega välissuhetele, samuti puudub mõju regionaalarengule, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Eelnõus esitatud muudatustega võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades. 5.1. Mõju majandusele, sh põllumajandusele Korralduse eelnõul ei ole otsest mõju majandusele, sh põllumajandusele, kuna konventsiooni lisade sisulised muudatused juba Eesti õigusruumis kehtivad. Õigusaktidega on kehtestatud ja ajakohastatud nõudeid põllumajandusest lähtuva veereostuse piiramiseks, seega ka nende õigusaktide seletuskirjades29 on kirjeldatud kaasnevad majanduslikud mõjud, mida selles seletuskirjas üle ei korrata. 5.2. Mõju elu- ja looduskeskkonnale Läänemeri on üks maailmas kõige rohkem inimeste tegevusest mõjutatud meri. Võttes arvesse Läänemere geomorfoloogilisi iseärasusi (nt vähene ja kitsas ühendus ookeaniga ja aeglane veevahetus), on tema võime tasandada inimtegevusest ja muudest teguritest tuleneva t negatiivset survet üsna piiratud. Seega on Läänemeri kõikvõimalike muutuste ja reostuse suhtes väga tundlik. Suurim probleem Läänemeres on inimtegevusest põhjustatud eutrofeerumine ehk rikastumine toitainetega. See on põhjustanud näiteks vetikate biomassi suurenemist, mis omakorda suurendab hapniku tarbimist merepõhja lähedal ja võib põhjustada hapnikukadu – surres vajub vetikamass mere põhja, kus seda lammutama hakkavad bakterid tarbivad ära veest kätte saadava hapniku. Nii kujuneb merepõhja hapnikuta surnud piirkond, mis omakorda mõjutab kogu mere ökosüsteemi. Need tingimused põhjustavad muutusi põhjaelustiku liigilises 29 Näiteks veeseaduse muutmise seaduse (82SE) seletuskiri, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/cf82aa26 -c2f6-4ff6-b08d-1005eadba30c/veeseaduse- muutmise-seadus. koosseisus ja arvukuses. Läänemere eutrofeerumise peamine põhjus on maismaal asuvatest reostusallikatest pärit lämmastik ja fosfor, mis jõuab Läänemerre jõgede kaudu. Seega on veekaitsenõuetel põllumajandustootmise valdkonnas positiivne mõju keskkonnale, sest aitavad vähendada põllumajandusest pärit koormust pinna- ja põhjaveele. Mõjud reostustõrjega seotud ülesannete üleminekuga Kaitseväele on kirjeldatud kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) eelnõu seletuskirjas30 ja seda seletuskirjas üle ei korrata. 6. Korralduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja korralduse rakendamise eeldatavad tulud Korralduse rakendamine ei too kaasa riigieelarvelisi lisakulutusi ega -tulusid. Samuti ei ole korralduse rakendamine seotud lisategevustega. 7. Rakendusaktid Korralduse jõustamiseks ei ole vaja kehtestada rakendusakte. 8. Korralduse jõustumine Korraldus jõustub üldises korras. Lepingu muudatused on jõustunud 01.07.2014 (konventsiooni VII lisa muudatus) ja 20.10.2022 (konventsiooni III lisa muudatus). 9. Eelnõu kooskõlastamine ja huvirühmade kaasamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Siseministeeriumile, Kaitseministeeriumile ja Rahandusministeeriumile eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Lisaks esitatakse eelnõu arvamuse avaldamiseks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojale, Eestimaa Talupidajate Keskliidule, Eestimaa Looduse Fondile ja Eesti Keskkonnaühenduste Kojale. 30 Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) (572 SE), https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/13032f15 -ab1b-48a9-892c-44badaf89859/kaitsevae- korralduse-seaduse-ja-teiste-seaduste-muutmise-seadus-politsei-ja-piirivalveameti-laevade-uleandmine- kaitseministeeriumi-valitsemisalasse.  EELNÕU 19.10.2023 VABARIIGI VALITSUS KORRALDUS Tallinn 2023 nr Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III ja VII lisa muudatuste heakskiitmine Välissuhtlemisseaduse § 25 lõike 2 alusel kiita heaks Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III ja VII lisa muudatused, mis on vastu võetud Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni 3. oktoobri 2013. a soovitusega 34E/3 ja 20. oktoobri 2021. a soovitusega 42-43/2. Kaja Kallas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär  HELCOM Recommendation 42-43/2 Adopted 20 October 2021 having regard to Article 20, Paragraph 1 c) of the Helsinki Convention AMENDMENTS TO PART II ANNEX III “CRITERIA AND MEASURES CONCERNING THE PREVENTION OF POLLUTION FROM LAND-BASED SOURCES” OF THE 1992 HELSINKI CONVENTION THE COMMISSION, TAKING INTO CONSIDERATION the amendment procedure for the Annexes of the 1992 Helsinki Convention, as contained in Article 32 of that Convention, RESOLVES: a) to amend part II Annex III of the Convention on the Protection of the Marine Environment of the Baltic Sea Area, 1992, in accordance with the Attachment to this Recommendation; b) to ask the Depositary Government to Communicate these amendments to the Contracting Parties with the Commission's Recommendation for acceptance; and c) to determine that the accepted amendments shall enter into force one year after the adoption of this HELCOM Recommendation, REQUESTS the Governments of the Contracting Parties to report on the progress of implementation of the amendments to Annex III in accordance with the agreed deadlines and Article 16, Paragraph 1 of the 1992 Helsinki Convention.  Attachment Revised Annex III “Criteria and Measures Concerning the Prevention of Pollution from Land-Based Sources” Part II: Prevention of Pollution from Agriculture Regulation 1: General provisions In accordance with the relevant parts of this Convention, the Contracting Parties shall apply the measures described below and take into account Best Environmental Practice (BEP) and Best Available Technology (BAT) to reduce the pollution from agricultural activities. The Contracting Parties shall elaborate Guidelines containing items specified below and report to the Commission. Regulation 2: Plant nutrients 1. Definitions For the purposes of the Annex III part II Regulation 2, the following definitions are used: 1. “Environmentally friendly way” means ways (of doing something) that ensure minimal or least negative effects on adjacent waters, soils, atmospheric environments and habitats. 2. “Nutrient surplus” means the positive saldo of a nutrient balance equates to the difference between nutrient inputs and nutrient outputs in relation to the utilized agricultural area (UAA). Input can contain N/P of crop residues, seed bound N/P, atmospheric N, N binding from legumes as well as mineral and organic fertilizers etc., while output consists of harvested crops/grass. 3. “Nutrient loss” means (unintentional) (co-)transport of nutrients beyond the reach of plants in a production system by/in water, air or particles to the atmos- or hydrosphere. 4. “Nutrient status” (of fields) means the amount of plant available nutrients in the soil (within a field), taking readily plant available and potentially plant available nutrient pools into consideration. Nutrient status can differ considerably for the various nutrients at a time (within one field/soil) and should hence be determined for the individual nutrients. 5. “Organic fertilizer” means any fertilizer product containing organic matter and nutrients, may be based on livestock manure, sewage sludge or other organic residual materials. Examples for organic fertilizer are compost or digestate. 6. “Solid livestock manure” means any manure from housed livestock that has a high dry matter content, does not flow under gravity, cannot be pumped and hence can be stacked in a heap. It may contain bedding material and/or fodder residues. 7. “Liquid livestock manure/Slurry” means any manure from housed livestock that flows under gravity or can be pumped It may contain some bedding material or cleaning water from the housing unit or the milking system. Dry matter content is low. 8. “Mineral fertilizer” means any fertilizer product free of organic matter, but containing nutrients, also sometimes referred to as “chemical fertilizer” or “inorganic fertilizer”. May also be produced by processing organic fertilizers, resulting in inorganic products such as ammonia sulphate or struvite. 9. “Organic residual materials” means any organic material that supplies organic matter together with nutrients to soils, including livestock manure, sewage sludge, organic waste, industrial sludge, crop residues. 10. “Utilisation efficiency” means, in the case of nitrogen, the percentage of total nitrogen content in an organic fertilizer or an organic residual material that is and will become utilized by plants. Reflects that the total nitrogen content in organic fertilizers and organic residual materials is not immediately accessible to plant consumption. Utilization efficiency is considered to be “high” if the (utilization) percentage considerably exceeds the ammoniacal/mineral nitrogen share of the total nitrogen content. 11. “Phytoavailability” means “Plant availability”: (degree of ) a plants’ possibility to uptake a compound, e.g. nutrient, (harmful) substance, etc., via sub- or above-surface parts of a plant.  12. “Bioavailability” means (degree of ) an organisms’ possibility to uptake a compound, e.g. nutrient, (harmful) substance, etc. 13. “Harmful substance” means any substance that can disturb, reduce, deteriorate or destroy the metabolism of one or more organisms or the equilibrium of an ecosystem. 14. “Storage capacity” means the total volume of storage for liquid and solid manure living up to the criteria for environmentally favourable storing. Sufficient capacity includes the volume of waters from sources such as facility cleaning etc., and (depending on whether the storage container is sheltered from rain or not) the maximal volume of rainwater entering the storage. 15. “Application/Spreading” means addition of fertilizer to land, including spreading on the soil, injection into the soil or mixing with the surface soil layers 16. “Best available application technique” means the application technique, which – at the current state of technology development – results in the lowest (nutrient) loss and emissions, respectively. 17. “Mineralisation” [in soil science] is the decomposition of organic matter in soil by microorganisms to simple inorganic substances and minerals, which may be available to plants. Its rate depends on the material to be mineralised, and the living conditions for the microorganisms such as temperature, oxygen availability, soil moisture etc. 18. “Bare soil” means soil without any plant cover. 19. “Humus” means all dead organic material in soil originating from the decay of plants and animals, being natural or anthropogenically added. 20. “Growing season” means the period of the year where conditions allow for plant growth. The (climate-dependent) growing season does not necessarily coincide with periods of plant nutrient uptake during a crop’s growing cycle (crop-dependent). 2. Introduction The Contracting Parties shall integrate the following basic principles into national legislation or guidelines and adapt them to the prevailing conditions within the country to reduce the adverse environmental effects of agriculture. Specified requirement levels shall be considered to be a minimum basis for national legislation. 3. Animal density To ensure that manure is not produced in excess in comparison to the amount of arable land, there must be a balance between the number of animals on the farm and the amount of land available for spreading manure, expressed as animal density. The maximum number of animals should be determined with consideration taken of the need to balance between the amount of phosphorus and nitrogen in manure and the crops’ requirements for plant nutrients. 4. Location and design of farm animal houses Farm animal houses and similar enclosures for animals should be located and designed in such a way that ground and surface water will not be polluted. 5. Construction of livestock manure storage Livestock manures must be stored in environmentally friendly way and should be handled in such a way that it promotes as high utilisation efficiency as possible. Co-operation among farmers in the use of livestock manures has to be encouraged. Storage capacity shall be at least 6 months and sufficiently large to store livestock manures that accumulate during the longest period when land application is prohibited. Livestock manure processing, and/or transfer to other farms for immediate application or for sufficient storage when land application is prohibited, may be taken into account when required capacity is determined. Livestock manure storage facilities should be constructed and regularly inspected to safeguard against spillages and be of such a quality that prevents losses. With regard to different types of livestock manures, the following principles should be considered: • solid livestock manure should be stored in places with watertight floor and side walls;  • liquid livestock manure should be stored in containers whose bottoms and walls are made of material impermeable to moisture and resistant to impacts of livestock manure handling operations; • manure storages should preferably be covered to prevent emissions. It is possible to temporarily store solid livestock manure directly on utilised agricultural area, but it requires a set of coherent mitigation measures on site, which prevents nutrient losses under specific local conditions. The interim storage of livestock manure cannot be a part of required storage capacity of the farm. These storage requirements should preferably be considered also for other types organic fertilizers. 6. Agricultural wastewater, manure and silage effluents Wastewater from animal housing should either be stored in urine or slurry stores or else be treated in some suitable manner to prevent pollution. Effluents from manure or from preparation and storage of silage should be collected and directed to storage units for urine or liquid manure. 7. Application of organic fertilisers and organic residual materials Organic fertilisers and organic residual materials are valuable sources of nitrogen, phosphorous, potassium and organic carbon which are required for the replenishment of nutrients and humus in soil. In addition to the amount of these nutrients, amounts of harmful substances, phyto-/ bioavailability and mineralisation rate of different organic fertilizers types should also be considered in order to ensure the optimal supply of the plants and to avoid eutrophication and contamination. In order to facilitate high utilization efficiency, the best available application technique should be used, depending on the type of fertilizer, crop and location characteristics. Organic fertilisers and organic residual materials should be incorporated as soon as possible after spreading and always in case of application on bare soils. The nutrients should be available to the plants during the growing season taking into account the turnover rate of different fertilizers. If soils are frozen, water saturated, flooded or covered with snow no application of organic fertilisers and organic residual materials is permitted. Further periods with high risk of leaching shall be defined when no application is accepted. 8. Application rates for nutrients The application of nutrients in agricultural land shall be limited, based on a balance between the foreseeable nutrient requirements of the crops and the nutrient supply to the crops from the soil and the nutrients with a view to minimise eutrophication. National guidelines should be developed with fertilising recommendations and they should make reference to: - soil conditions, soil nutrient content, soil type and slope; - climatic conditions and irrigation; - land use and agricultural practices, including crop rotation systems; - all external potential nutrient sources The amount of livestock manure applied to the land each year including by the animals themselves should not exceed the amount of manure containing: - 170 kg/ha nitrogen - 25 kg/ha phosphorus with a view to avoiding nutrient surplus, taking soil characteristics, agricultural practices and crop types into account. 9. Winter crop cover In relevant regions the cultivated area should be sufficiently covered by crops in winter and autumn to effectively reduce the loss of plant nutrients 10. Water protection measures and nutrient reduction areas Protection measures should be established to prevent nutrient losses to water particularly as regards - Surface water: buffer zones, riparian zones or sedimentation ponds should be established, if necessary. - Groundwater: Groundwater protection zones should be established if necessary. Appropriate measures such as reduced fertilisation rates, zones where manure spreading is prohibited and permanent grassland areas should be established. - Nutrient reduction areas: Wetland areas should be retained and where possible restored, to be able to reduce plant nutrient losses and to retain biological diversity. 11. Ammonia emissions In order to reduce ammonia emissions from animal husbandry, a surplus of nitrogen in the manure should be avoided by adjusting the composition of the diet to the requirements of the individual animal. In poultry production, emissions should be brought down by reducing the moisture content of the manure or by removal of manure to storage outside the housing system as soon as possible. Programmes including strategies and measures for reducing ammonia volatilisation from animal husbandry should be developed. Urine and slurry stores should be covered or handled by a method that efficiently reduces ammonia emissions. 12. Nutrient recycling In order to reduce nutrient loss to the Baltic Sea and to achieve nutrient saving, efficient use of nutrient resources in agriculture and recovery of nutrients from various flows in society back to agriculture, countries are encouraged to design and implement national nutrient recycling plans, which should include: • current sub-national level information about production of organic residual materials, especially livestock manure and sewage sludge; • current sub-national level information of the nutrient status of fields, and national soil maps particularly in regard to phosphorus; • enabling the development of markets for recycled organic fertilizers with the aim of promoting sub- and/or transnational level reallocation of nutrients, including replacement of mineral fertilizers; • developing actions for improved recycled fertilizer production, including information of product safety, usability, production technologies and logistical solutions; • encouraging close cooperation between livestock and crop producers to use nutrients efficiently and to secure soil fertility. Regulation 3: Plant protection products Plant protection products shall only be handled and used according to a national risk reduction strategy which shall be based on BEP. The strategy should be based on an inventory of the existing problems and define suitable goals. It shall include measures such as: 1. Registration and approval Plant protection products shall not be sold, imported or applied until registration and approval for such purposes has been granted by the national authorities. 2. Storage and handling Storage and handling of plant protection products shall be carried out so that the risks of spillage or leakage are prevented. Some crucial areas are transportation and filling and cleaning of equipment. Other dispersal of plant protection products outside the treated agricultural land area shall be prevented. Waste of plant protection products shall be disposed of according to national legislation. 3. Licence A licence shall be required for commercial use of plant protection products. To obtain a licence, suitable education and training on how to handle plant protection products with a minimum of impact on health and the environment shall be required. The users' knowledge regarding the handling and usage of plant protection products shall be updated regularly. 4. Application technology Application technology and practice should be designed to prevent unintentional drift or runoff of plant protection products. Establishment of protection zones along surface waters should be encouraged. Application by aircraft shall be forbidden; exceptional cases require authorisation. 5. Testing of spraying equipment Testing of spraying equipment at regular intervals shall be promoted to ensure a reliable result when spraying with plant protection products. 6. Alternative methods of control Development of alternative methods for plant protection control should be encouraged. Regulation 4: Environmental permits Farms with livestock production above a specified size should require approval with regard to environmental aspects and impacts of the farms. Installations for the intensive rearing of poultry, pigs and cattle with more than 40,000 places for poultry, 2,000 places for production pigs (over 30 kg), 750 places for sows or 400 animal units cattle shall have a permit fully co-ordinated by the relevant authorities. The permits must take into account the whole environmental performance of the enterprise, covering e.g. emissions to air, water and land, generation of waste and prevention of environmental accidents. The permit conditions must be based on BAT. The competent authorities, in determining permit conditions, can take into account the technical characteristics of the enterprise, its geographical location and the local environmental conditions. These large animal enterprises shall be considered as point sources and shall have adequate measures. For installations with more than 100 AU the Contracting Parties shall put in practice general rules or a system corresponding to a simplified permit system to ensure the implementation of the requirements in this Annex. Both of these permit systems shall be applied to existing installations and new installations and existing installations which are subject to substantial changes by 2012. Regulation 5: Monitoring and evaluation The Contracting Parties shall describe the implementation and monitoring of measures in this Annex in their national programmes. To evaluate the effectiveness of the measures, the Contracting Parties shall develop projects to assess the effects of measures and the impacts of the agricultural sector on the environment. Regulation 6: Education, information and extension service The Contracting Parties shall promote systems for education, information and extension (advisory service) on environmental issues in the agricultural sector. EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KLIM/23-1417 - Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni III ja VII lisa muudatuste heakskiitmine Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 21.11.2023 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/750466fd-79b4-470d-bf7d-70cf5b7e2ed7 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/750466fd-79b4-470d-bf7d-70cf5b7e2ed7?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main