EUROPEAN
COMMISSION
Brussels, 12.7.2023
COM(2023) 424 final
2023/0250 (COD)
Proposal for a
DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
amending Directive 2012/29/EU establishing minimum standards on the rights, support
and protection of victims of crime, and replacing Council Framework Decision
2001/220/JHA
{SEC(2023) 270 final} - {SWD(2023) 246 final} - {SWD(2023) 247 final}
EN EN
EXPLANATORY MEMORANDUM
1. CONTEXT OF THE PROPOSAL
Reasons for and objectives of the proposal
This proposal provides for a set of targeted measures to improve victims’ ability to rely on
their rights under Directive 2012/29/EU1 (the Victims’ Rights Directive or VRD). The VRD
is the main horizontal instrument for victims’ rights. It lays down rights for all victims of all
crimes, including the right to information, the right to support and protection based on
victims’ individual needs, procedural rights, and the right to receive a decision on
compensation from the offender at the end of criminal proceedings. The VRD has been
applicable since November 2015 in all EU Member States, except Denmark, which is not
bound by the Directive.
In June 2020, the European Commission adopted the EU strategy on victims’ rights (2020-
2025)2 to step up its efforts to ensure access to justice for all victims of crime no matter where
the crime took place in the EU or under what circumstances. The strategy identifies five key
priorities: (i) effective communication with victims and a safe environment for them to report
crime; (ii) improving support and protection for the most vulnerable victims; (iii) facilitating
victims’ access to compensation; (iv) strengthening cooperation and coordination among all
relevant actors; and (v) strengthening the international dimension of victims’ rights. The
strategy sets out non-legislative action for the Commission, Member States and other
stakeholders to achieve these objectives. The strategy also tasked the Commission with
assessing if a revision of the Victims’ Rights Directive was necessary and, if so, to propose
the necessary amendments.
The adoption of the VRD in 2012 was a crucial development in strengthening victims’ rights
and victim-centred justice in the EU. It has played a major role in creating a European area of
freedom, security, and justice. Nonetheless, several shortcomings in its practical application
have been identified. These are addressed through this targeted revision of the Directive.
The shortcomings were identified in the VRD evaluation report, adopted by the Commission
on 28 June 20223. The evaluation shows that, although the Directive has broadly delivered
the expected benefits and positively affected victims’ rights, specific problems related to
victims’ rights under the Directive persist.
Victims’ treatment by the competent authorities and the victims’ ability to participate in
criminal proceedings have improved overall. The evaluation has shown that the VRD is
satisfactorily coherent and consistent with other legislation. The VRD has had a positive
impact on victims’ rights to access information and improved their access to support services,
notably to general support services that are now available to all victims of all crime. Overall,
the VRD has improved victims’ safety.
1
Directive 2012/29/EU of the European Parliament and the European Council establishing minimum
standards on the rights, support and protection of victims of crime, OJ L 315, 14.11.2012, p. 57,
replacing Council Framework Decision 2001/220/JHA.
2
Communication from the Commission to the European Parliament, the Council, the European
Economic and Social Committee and the Committee of the Regions on EU Strategy on victims’ rights
(2020-2025), COM/2020/258 final.
3
Commission Staff Working Document, Evaluation of Directive 2012/29/EU of the European Parliament
and of the Council of 25 October 2012 (SWD/2022/0179 final).
EN 1 EN
However, despite these positive developments, the evaluation highlights specific problems
with each of the rights in the VRD that require targeted improvement. The problems are
linked to the lack of clarity and precision with which certain rights are formulated in the
Directive and to the large margin of manoeuvre for Member States to transpose them. This
has led, in some cases, to limitations on the practical application of victims’ rights and
differences in how Member States have transposed the Directive. For example, in relation to
the right to individual assessment of victims’ needs and the right to specialised support
services, the essential elements are left to the national procedures. Similarly, in relation to
right to receive a decision on compensation from the offender, too large margin of manoeuvre
is left to the Member States. These have been damaging for the practical application of
victims’ rights.
These problems hamper victims’ ability to rely on their rights under the Directive and
undermine the trust in national justice schemes and those in other Member States. This low
level of trust results in an underreporting of crime as victims simply prefer not to report it.
They do not have confidence that the competent authorities will take the necessary action
once the crime has been reported. This harms the smooth functioning of the European area of
freedom, security and justice. Tackling these problems requires an amendment to the VRD,
which can only be achieved at the EU level.
There are five main problems, which are described below.
1. Victims do not always receive information about their rights, or they receive
inadequate information that makes it more difficult or impossible for them to
exercise those rights. For instance, victims who do not report crime are, in practice,
deprived of their right to receive information about their rights at the first contact
with the competent authorities. Moreover, as confirmed in the Vociare report4,
according to professionals, only 30% of children, 26% of persons with intellectual
disabilities and 26% of illiterate persons living in the EU receive information in a
way that is adapted to their needs.
2. Vulnerable victims (such as children, older people, persons with disabilities, victims
of hate crime and victims in detention) do not always benefit from a timely
assessment of their needs for protection and are deprived of effective protection
measures, such as protection orders.
3. Vulnerable victims often cannot rely on specialist support, such as extended
psychological treatment, and child victims often cannot rely on a targeted approach
based on multi-agency cooperation.
4. Victims’ participation in criminal proceedings is often difficult due to a lack of legal
advice and guidance and differences in rules on victims’ status in these procedures.
5. Victims’ access to compensation in domestic and cross-border cases is difficult due
to the lack of state support when enforcing the ordered compensation from the
offender, leading to a risk of secondary victimisation.
Moreover, the minimum standards on what constitutes child-friendly5 and victim-centred
justice6 have risen in the past 10 years. Therefore, to ensure that victims can fully rely on their
4
Vociare Synthesis Report, published in 2019 by Victim Support Europe and Portuguese Association of
Victims’ Rights (APAV). The report assesses the practical application of the Victims’ Rights Directive
in 26 EU Member States.
5
See, for instance, the rapid growth of the Barnahus model (children houses) in Member States.
EN 2 EN
rights based on their current needs and recent developments in justice and in technology, this
revision proposes more far-reaching minimum rules than those adopted in 2012. These are
based on best practices from Member States.
This revision aims to respond to the above-mentioned specific problems by targeting a set of
general and specific objectives (with one specific objective for each specific problem).
The general objective of this revision is to contribute to a well-functioning area of freedom,
security and justice based on:
an efficient recognition of judgments and judicial decisions in criminal matters;
a high level of security due to improved crime reporting7;
victim-centred justice, where victims are recognised and can rely on their
rights.
The specific objectives of this revision include:
(i) a significant improvement in victims’ access to information;
(ii) a better alignment of protection measures with victims’ needs to ensure the
safety of vulnerable victims;
(iii) an improved access to specialist support for vulnerable victims;
(iv) more effective participation in criminal proceedings for victims; and
(v) facilitated access to compensation from the offender in all cases, including
national and cross-border cases.
The specific objectives and their outcomes have been carefully assessed in the impact
assessment. A more detailed explanation of the objectives and corresponding amendments to
the Victims’ Rights Directive is presented in Section 3 on the impact assessment.
Consistency with existing policy provisions in the policy area
The VRD was adopted on 25 October 2012. It has not been amended or revised since then. In
addition to the VRD, the EU legislation on victims’ rights includes the 2004 Compensation
Directive8 and EU rules on protection orders9. These instruments are also horizontal and are
applicable to all victims of crime.
Furthermore, the EU legislation on victims’ rights includes sectorial legislation composed of
several instruments addressing the specific needs of victims of certain categories of crimes.
These include the Directive on preventing and combating trafficking in human beings and
6
See, for instance, Re-just project ‘Action plan for developing victim centred and trauma informed
criminal justice systems’, published in 2021, that presents the recent standards on victims’ access to
information, including helplines, coordinated approach to support, victims’ protection and participation
in justice.
7
As a result of the proposed amendments, 10-20% of victims who indicated not reporting crime due to
fears of reprisal would do so as explained in the impact assessment.
8
Council Directive 2004/80/EC of 29 April 2004 relating to compensation to crime victims, OJ L 261,
6.8.2004, p. 15 - 18.
9
Directive 2011/99/EU of the European Parliament and of the Council of 13 December 2011 on the
European protection order (OJ L338, 21.12.2011, p. 2) and Regulation (EU) No 606/2013 of the
European Parliament and of the Council of 12 June 2013 on mutual recognition of protection measures
in civil matters (OJ L181, 29.6.2013, p. 4).
EN 3 EN
protecting its victims10, the Directive against sexual abuse and sexual exploitation of children
and child pornography11, the Counter-terrorism Directive12, and the Directive on combating
fraud and counterfeiting of non-cash means of payment13. On 8 March 2022, the Commission
adopted a proposal for a Directive on combating violence against women and domestic
violence (the VAW proposal)14. On 19 December 2022, the Commission presented a proposal
to amend Directive 2011/36/EU on preventing and combating trafficking in human beings and
protecting its victims15.
The sectorial legislation criminalises certain acts and provides for additional rights to
victims of those crimes that respond more directly to their specific needs. The sectorial
legislation does not replace the VRD’s rules. The provisions of the sectorial legislation
build on the VRD and are applicable in addition to those of the VRD. The sectorial
legislation supplements the VRD by providing additional rights to victims of specific
categories of crimes under the sectorial legislation. Following the revision of the VRD, all
victims, including those covered by the sectorial legislation, will benefit from strengthened
rules on victims’ rights. The revision of the VRD is fully consistent with the sectorial
legislation. It will not require any revisions of adopted or proposed sectoral legislation.
In the impact assessment, the Commission has carefully assessed the consistency of this
proposal with all sectorial legislation. In particular, the consistency of the proposed measures
on victim helplines, improved individual assessments and targeted and integrated measures
have been checked against the sectorial legislation. This includes existing legislation on
victims of terrorism and child victims of sexual abuse and proposed measures on victims of
violence against women or domestic violence and victims of trafficking in human beings. The
assessment showed that the proposed measures complement and strengthen the sectorial
legislation.
The level of protection envisaged in the sectorial legislation does not serve as a
benchmark for raising standards for all victims of all crime under this revision. As the
sectorial legislation measures are devised with a focus on the specific needs of victims of
particular categories of crimes, they may not be relevant or proportionate for all victims of all
crimes. Nonetheless, some of the measures proposed under this revision may contain elements
already covered by the sectorial legislation. This is inevitable given the common subject
matter of victims’ rights and the fact that the VRD is applicable to all victims, which
include non-vulnerable and vulnerable victims. Vulnerable victims under the VRD are
those who are in need of specialist support and protection measures, including but going
beyond victims covered by the existing and proposed sectorial legislation, such as victims of
terrorism or victims of violence against women and domestic violence. For instance, ensuring
free psychological support for vulnerable victims for as long as necessary is proposed under
10
Directive 2011/36/EU of the European Parliament and of the Council of 5 April 2011 on preventing and
combating trafficking in human beings and protecting its victims, and replacing Council Framework
Decision 2002/629/JHA (OJ L101, 15.4.2011, p. 1).
11
Directive 2011/93/EU of the European Parliament and of the Council of 13 December 2011 on
combating the sexual abuse and sexual exploitation of children and child pornography, and replacing
Council Framework Decision 2004/68/JHA (OJ L335, 17.12.2011, p. 1).
12
Directive (EU) 2017/541 of the European Parliament and of the Council of 15 March 2017 on
combating terrorism and replacing Council Framework Decision 2002/475/JHA and amending Council
Decision 2005/671/JHA. OJ.
13
Directive 2019/713 (OJ L123, 10.5.2019, p. 18).
14
COM (2022) 105 final, 8.3.2022.
15
COM (2022) 732 final, 19.12.2023.
EN 4 EN
this revision as an amendment to Article 9(1)(c). This is already a right for victims of
terrorism under Article 24(2) of the Counter-terrorism Directive. The consistency of the VRD
with the sectorial legislation is fully ensured in this case because victims of crimes covered by
the sectorial legislation continue to benefit from their rights under both. Following the entry
into application of the revised VRD, victims of terrorism will continue to benefit from their
right to free psychological support alongside other categories of vulnerable victims.
Further clarification is necessary in relation to targeted and integrated specialist
support service for victims with specific needs. Article 9(3)(b) of the VRD refers to such
support in particular for victims of sexual violence, victims of gender-based violence and
victims of violence in close relationships. It does not refer explicitly, however, to other groups
of victims with specific needs. Therefore, the amendment proposed to the VRD clarifies that
targeted and integrated support services should be available to other victims with specific
needs such as victims of trafficking in human beings, victims of organised crimes, victims
with disabilities, victims of exploitation, victims of hate crime, victims of terrorism or victims
of core international crimes. This does not affect the obligations for Member States, under the
VAW proposal to ensure access to targeted and integrated services to victims of crimes
covered by the VAW proposal and notably to victims of rape (the rape centres under Article
28 of the VAW proposal) or victims of female genital mutilation (under Article 29 of the
VAW proposal).
Moreover, in response to the shortcomings identified in the evaluation, this proposal also
requires Member States to set up specific protocols that will organise the actions of specialist
support services to comprehensively address the multiple needs of victims with specific needs
(see the newly added paragraph 4 of Article 9 of the VRD).
In order to ensure that there is no misunderstanding as to the scope of Member States’
obligations under the VAW proposal and this proposal on the revision of the VRD, it is
proposed to introduce in the VRD an explicit provision requiring Member States to ensure
that they transpose their obligations under this proposal without affecting their obligations
under the VAW proposal. In addition, to align the VRD with the terminology used in the
VAW proposal, this proposal clarifies that where the VRD refers to victims of gender-based
violence, such notion should include victims of violence against women and victims of
domestic violence.
This revision is also fully consistent with the EU strategy on victims’ rights as demonstrated
in the impact assessment.
Consistency with other EU policies
This revision is also consistent with other EU policies, including digitalisation. Notably, the
proposed provision on the use of electronic means of communication responds to
developments in technology in line with the Commission’s digitalisation policy, including
the digitalisation of justice16. To address the identified shortcomings, Member States will be
obliged to provide for a possibility for victims to exercise their rights to information and
access justice using electronic communication. The proposed measures also facilitate access
to justice for victims in cross-border cases by requesting Member States to facilitate
participation in criminal proceeding for victims who are resident abroad via video
16
Regulation (EU) No 910/2014 of the European Parliament and of the Council of 23 July 2014 on
electronic identification and trust services for electronic transactions in the internal market and
repealing Directive 1999/93/EC (OJ L 257, 28.8.2014, p. 73).
EN 5 EN
conferencing and telephone conference calls. Such requirement overcomes the current
limitation under Directive 2012/29/EU which provides for such a possibility but only for the
purpose of hearing victims in line with the Convention on Mutual Assistance in Criminal
Matters between the Member States of the European Union of 29 May 200017.
The revision focuses on ensuring the use of electronic communication. By facilitating equal
access to information, protection, support, justice and compensation, the revision of the
Victims’ Rights Directive will enable all victims to exercise their rights in a more equal
manner. This will significantly contribute to the UN Sustainable Development Goal (SDG)
10 aiming to reduce inequalities.
With its overall goal to increase trust in the institutions and services supporting victims of
crime, the initiative will contribute to promoting the rule of law and ensure equal access to
justice addressed by SDG 16 on peace, justice and strong institutions.
Improvements would also be expected in the longer term on good health and well-being
(SDG 3). This will be achieved by better protecting victims and reducing secondary
victimisation. Some indirect effects that help discourage crime will also contribute to progress
in this SDG, e.g. higher levels of crime reporting, legal pursuits and more largely enforced
judgments.
2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY
Legal basis
The legal basis for this action is Article 82(2)(c) of the Treaty on the Functioning of the
European Union (TFEU). This allows the EU to lay down minimum rules on victims’ rights:
(i) to the extent that it is necessary to facilitate mutual recognition of judgments and judicial
decisions and police and judicial cooperation in criminal matters with a cross-border
dimension; and (ii) provided that differences between the legal traditions and systems of the
Member States are taken into account. Minimum rules on the rights of victims of crime is not
limited to cross-border situations. Similar to minimum standards for suspects and accused
persons, the EU can lay down minimum standards for national rules to increase mutual trust
in the judicial systems of other Member States. This can improve the functioning of the
mutual recognition of judgments and decisions in criminal matters with a cross-border
dimension.
Subsidiarity
For mutual recognition and judicial cooperation to be fully effective, there must be mutual
trust in other Member States’ criminal justice systems. There should be mutual confidence
in justice systems’ standards of fairness and justice, and the public should have confidence
that the same minimum rules will be applied if they travel or live abroad. As acknowledged in
the Treaty, setting up minimum standards on the rights of suspects and accused persons and
on the rights of victims is key to facilitating mutual recognition. The Treaty requires the EU to
act in these areas in advance (that is before the trust in other Member States’ justice schemes
is broken) to strengthen this trust.
The VRD and the sectorial legislation have already harmonised victims’ rights significantly
and therefore contributed to raising trust in other Member States’ judicial systems. However,
as described in the evaluation and confirmed in the consultations, despite progress in setting
17
OJ C 197,12.7,2000, p. 3
EN 6 EN
minimum standards on victims’ rights, some Member States have not been able to
safeguard these rights effectively within the scope permitted by the VRD.
Furthermore, minimum standards have changed in the past 10 years since the adoption of the
VRD. This is linked to developments in justice (child-friendly and victim-centred justice),
society (such as a bigger need for a coordinated approach to ensure that victim support
services are always available in a crisis18) and technology (digitalisation, the rise in online
crime and new technologies for victim support, protection and access to justice). More far-
reaching minimum standards must be set to ensure the effectiveness of the VRD and maintain
mutual trust among national authorities.
The EU added value should mainly come from facilitating judicial cooperation in
criminal matters and ensuring the smooth functioning of the European area of freedom,
security and justice. For this to happen, trust in equal access to victims’ rights independent
of where in the EU the crime has occurred is essential. One example where a high level of
trust in victims’ rights is required is the decision of judicial authorities on a transfer of
proceedings to another Member State. Under Framework Decision19 2009/948/JHA,
competent national authorities may contact each other when they have reasonable grounds to
believe that parallel proceedings are being conducted in another Member State, which could
lead to a transfer of proceedings to another Member State. When deciding on the transfer, the
national authorities take into account the extent to which the victims in the proceedings can
rely on their rights in the Member State of transfer. To take decisions on transfers, it is crucial
for judicial authorities to have a high level of trust that victims will benefit from an equivalent
level of access to support, protection, the possibility of participating in criminal proceedings,
and access to offender’s compensation in the Member State to which the proceedings are
transferred. This is particularly important given that the Commission has recently proposed a
Regulation on the transfer of proceedings in criminal matters20 to facilitate ensuring that the
best-placed Member State investigates or prosecutes a criminal offence21.
The EU added value also lies in tackling the scale and nature of the problems that
cannot be dealt with by Member States alone.
Proportionality
The measures proposed in this revision has been carefully assessed in the impact assessment.
Proportionality has been reflected in the level of action in national legal systems. This action
is set out in three alternative solutions for each of the five specific objectives (from the least
18
Upholding fundamental rights in times of crisis | European Union Agency for Fundamental Rights
(europa.eu), 13 October 2022.
19
Framework Decision 2009/948/JHA.
20
The Commission proposal for a Regulation on transfer of proceedings in criminal matters COM (2023)
185 final 2023/0093 (COD) was adopted on 5 April 2023.
21
Another example where trust is required is when competent national authorities join a joint
investigation team (JIT). A JIT is a form of close cooperation between competent judicial and law
enforcement authorities of two or more Member States to deal with complex and often large-scale
cross-border cases (based on Council Framework Decision of 13 June 2002). These cases often involve
vulnerable victims from several Member States, such as victims of trafficking, victims of child sexual
exploitation or victims of core international crimes. This requires a high level of trust that victims
involved in the investigations will be adequately treated by all partners and that their rights will be
respected in all countries concerned. The JIT on alleged core international crimes committed in Ukraine
(with seven Member States participating) is a recent example involving Ukrainian victims of war crime
who have fled the country to different EU Member States.
EN 7 EN
onerous to the most for Member States). The proportionality of each of the proposed measures
has been also carefully assessed and tested with stakeholders in the consultations.
Choice of the instrument
As specified in Article 82(2) of TFEU, the EU legislator can act by means of directives. A
directive is binding on each Member State as to the result to be achieved but leaves the choice
of form and methods to the national authorities.
3. RESULTS OF EX POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER
CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS
Stakeholder consultations
In preparing the evaluation and impact assessment of the Victims’ Rights Directive, the
Commission consulted a wide range of stakeholders.
In December 2020, the Commission published the evaluation roadmap for this initiative on
the Have your say website22. That consultation received 56 responses. On 28 June 2022, the
Commission adopted its evaluation of the Victims’ Rights Directive23. A support study and
data collection that included a public consultation24 fed into the evaluation. In the public
consultation, the Commission received 95 contributions, including 20 position papers.
As part of the impact assessment on the revision of the victims’ rights legislation, the
Commission carried out the following consultations: a call for evidence25 (53 responses
received); a public consultation (72 replies were received, including 15 position papers of
which one was later revised); targeted consultations with Member State experts, the
Victims’ Rights Platform and a group of criminal law experts; and broad consultations as
part of the external contractor’s study to support the impact assessment on the cost and
benefits of the policy options.
The following stakeholder categories were consulted: (i) professionals working with
victims, including judicial authorities in Member States, central authorities and law
enforcement authorities; (ii) members of civil society organisations working with victims,
namely EU and national victim support organisations and support services; (iii) EU agencies
and networks, including the EU Agency for Criminal Justice Cooperation (Eurojust), the EU
Agency for Law Enforcement Cooperation (Europol), the EU Agency for Law Enforcement
Training (CEPOL), the European Network for Victims’ Rights, the EU network of national
contact points on compensation, the single contact points for victims of terrorism in Member
States, the European Judicial Network in criminal matters, and the Fundamental Rights’
Agency (FRA), the European External Action Service; (iv) international organisations, such
as the Council of Europe; (v) research and academic organisations; and (vi) the public,
including victims.
Collection and use of expertise
22
Supporting crime victims – evaluation of the Victims’ Rights Directive (europa.eu).
23
Commission Staff Working Document, Evaluation of Directive 2012/29/EU of the European Parliament
and of the Council of 25 October 2012 (SWD(2022) 180 final).
24
Supporting crime victims – evaluation of the Victims’ Rights Directive (europa.eu).
25
https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/13096-Criminal-justice-EU-
rules-on-victims-rights-update-_en
EN 8 EN
This proposal builds upon evidence gathered as part of the evaluation and impact assessment
of the Victims’ Rights Directive.
Many reports and studies on victims’ rights and the implementation of the VRD in Member
States have also fed into this revision. These include several reports from EU-funded
projects26. The Commission has also launched a cost-benefit analysis, carried out by an
external contractor, to assess the financial feasibility of the main options.
In addition, the Commission took into account previous work carried out by the European
Parliament. This included a study on the implementation of the Victims’ Rights Directive,
conducted by the Research Service of the European Parliament in 2017 27, a study requested
by the Committee on Civil Liberties, Justice and Home Affairs (LIBE) on criminal procedural
laws across the EU28, and Parliament’s Resolution on minimum standards on the rights,
support and protection of victims29.
Impact assessment
The impact assessment accompanying this proposal draws on the findings of the evaluation
conducted by the Commission.
The Commission considered several legislative policy options in the impact assessment. Non-
legislative options were excluded given that the EU strategy on victims’ rights (2020-2025)
already includes non-legislative measures to be implemented in the coming years, but their
expected impact is included in the baseline.
The amendments proposed in the preferred package of policy options in the impact
assessment will achieve the following:
More effective access to information, particularly through to the obligation to
set up victim helplines that provide all victims who contact them, including
those who do not report a crime, with information about their rights.
Protection measures that are better aligned with victims’ needs,
particularly due to the improved individual assessment of victims’ protection
needs and the enlarged list of protection measures that will be available for
victims following the assessment, including protection orders.
Better support, particularly through the right to free psychological support
for as long as necessary, the right to targeted, multi-agency support for
child victims and rights of persons with disabilities.
More effective participation for victims in criminal proceedings through the
right to administrative assistance at court and the right to remedy.
26
See Vociare Report or Artemis Report. To see the examples of projects, look in Annex 1 of the impact
assessment.
27
Victims’ Rights Directive 2012/29/EU – European Implementation Assessment. PE 611.022, December
2017,
https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/611022/EPRS_STU(2017)611022_EN.pd
f.
28
Criminal procedural laws across the European Union – a comparative analysis of selected main
differences and the impact they have over the development of EU legislation. PE 604.977, August 2018,
https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/604977/IPOL_STU(2018)604977_EN.pdf
29
European Parliament resolution of 30 May 2018 on the implementation of Directive 2012/29/EU
establishing minimum standards on the rights, support and protection of victims of crime (2016/2328
(INI)).
EN 9 EN
Better access to compensation by (i) strengthening victims’ rights to receive a
decision on compensation from the offender during the criminal proceeding;
and (ii) making it binding for the state to pay the offender’s compensation to
victims in due time following the judgment on offender’s compensation, with a
possibility for the state to recuperate it later from the offender.
As demonstrated in the impact assessment, in each Member State the benefits expected from
the amendments proposed in this revision outweigh the expected costs.
The ratio varies across Member States with some having higher cost-benefit ratios (higher
positive impact per euro spent) and some lower (lower positive impact per euro spent). The
main reason for such differences comes from the different starting positions of the Member
States. This includes notably the level of effort (costs) that Member States must undertake to
achieve the results of the proposed amendments, differences in costs related to the
transposition of certain measures (ex. psychological support) and different numbers of victims
across Member States.
The impact assessment clearly shows that although the Member States will have to undertake
certain initial investments, the proposed amendments will lead to better functioning
economies, more resilient societies, and stronger public institutions. Victims of crime who
receive timely support and protection integrate more easily into societies, return to work more
quickly and are less dependent on health care schemes. Such victims are also more eager to
report crime and to cooperate with the competent authorities. Therefore, as a result of the
proposed amendments, the Member States will benefit from the improved economies, more
integrated societies and stronger justice schemes.
The draft impact assessment was submitted to the Regulatory Scrutiny Board on 3
November and discussed on 30 November 2022. The impact assessment was slightly revised
after the hearing to reflect more precisely the implementation costs and the methodology for
assessing the options. On 1 December, the Board issued a positive opinion on the draft
without reservations.
Regulatory fitness and simplification
The analysis in the impact assessment suggests that the package of preferred options should
reduce the burden on Member States in a long-term, even if some costs will rise in short-term.
This rise should be more than compensated by the expected benefits brought by the options
package.
Some simplification for national authorities will come from different measures, which will
increase cooperation and coordination among those dealing with victims, including support
services. This will result in a more efficient organisation of justice schemes. In particular, the
current burden on police, caused by the obligation to provide complete information on
victims’ rights in line with each victim’s specific needs, will be shared with others (including
non-governmental organisations and volunteers).
Further benefits have been identified for the functioning of Member States justice systems. In
particular, services dealing with state compensation are expected to be helped significantly by
fully implementing the preferred option for ordered compensation. More simplification should
come by dealing with all compensation issues in the criminal proceedings, rather than in both
criminal and civil proceedings. This will reduce the number of civil cases and make the court
system more efficient.
EN 10 EN
On 5 December 2022, the Fit for Future Platform adopted its opinion on the revision of the
victims’ rights acquis30. Its suggestions are in line with the ongoing work in the area of
victims’ rights and the preferred policy options in the impact assessment.
Fundamental rights
The proposal respects the fundamental rights and observes the principles recognised in Article
6 of the Treaty on European Union and in the Charter of Fundamental Rights of the European
Union. All policy options sought to reduce discrimination by providing equal access to
information, protection, support, justice and compensation and ensuring adequate
minimum standards for all victims of crime without differentiation, while taking due account
of victims’ specific needs.
Concretely, on equal access to information on victims’ rights, how to ensure better access to
victims in closed institutions was considered. The website (which is an integral part of the
victim helpline) will improve access to information for victims who do not speak the official
language of the Member State. By improving individual needs’ assessments, victims’
individual needs can be better assessed, which will result in more equal and effective
protection of the most vulnerable victims. On victims’ support, the initiative envisages,
amongst other things, extending free psychological support to a wider group of victims (it is
currently reserved for victims of terrorism). In addition, the revision plans to grant all victims
of crime more rights throughout criminal proceedings regardless of their formal status
as a party. Therefore, the possibility to be accompanied during proceedings is likely to
encourage all victims to claim their rights. A provision on the rights of persons with
disabilities that makes the rights in this proposal accessible to their specific needs has been
added. This will enable persons with disabilities to benefit from victims’ rights on an equal
basis with others. All these changes aim to reduce inequality and are expected to have a
positive impact on fundamental rights.
Interference with the right to respect for private and family life (Article 7) and the protection
of personal data (Article 8) of the victim and the offender is necessary and proportionate to
ensure that victims can effectively rely on their rights to support and protection. In addition,
the proposal provides for a specific obligation to not share victim’s personal data with
migration authorities. This safeguard ensures that information about the victim is only
processed for the purposes of the VRD. Collecting personal data for statistical purposes is
necessary to ensure the effectiveness of the measures in this revision and to shape victims’
rights policy. The respect to privacy and family life of the victims is further strengthened by
ensuring that adequate protection measures against offenders are taken following individual
assessments.
The fundamental rights, as set out in the Charter of Fundamental Rights of the European
Union, that benefit include the right to life (Article 2), the right to the integrity of the person
(Article 3), the right for private and family life (Article 7), the protection of personal data
(Article 8), the right to equality before the law (Article 20), the right to non-discrimination
(Article 21), the rights of the child (Article 24), the integration of persons with disabilities
(Article 26), the right to social assistance and healthcare (Article 35), the right to good
administration (Article 41), and the right to an effective remedy and to a fair trial (Article 47).
30
https://commission.europa.eu/system/files/2022-
12/Final%20opinion%202022_SBGR3_07%20Revision%20of%20the%20victims%20rights%20acquis
_rev.pdf.
EN 11 EN
The proposal has also been assessed in light of the rights of offenders, suspects and accused
persons. These include the right to access justice (Article 47), the presumption of innocence
(Article 48), the right to defence and principles of legality and proportionality of criminal
proceedings (Article 49), the right not to be tried or punished twice in criminal proceedings
for the same criminal offence (Article 50), and EU rules on procedural rights of suspects and
accused persons. It was found that the options did not affect the fundamental rights of
offenders, suspects and accused persons.
In addition, this proposal considers the rights of persons with disabilities and obligations
enshrined in the UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities to which the EU
and all Member States are party to.
The proposal is expected to strengthen the fundamental rights of victims. Nevertheless,
for some options, the direct effect on fundamental rights will be more pronounced than for
others. Since it is impossible to quantify the impact, a qualitative analysis has been chosen as
a methodology. This is done by assessing the degree to which each option can improve on the
baseline.
4. BUDGETARY IMPLICATIONS
The proposal has no impact on the EU budget.
5. OTHER ELEMENTS
Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements
In accordance with Article 2 of this proposal, Member States are required to bring into force
the laws, regulations and administrative provisions necessary for compliance at the latest by
[two years after the entry into force of the Directive]. There is an exception for introducing
the provisions necessary to comply with Article 26b (about the use of electronic means of
communication) which should be adopted and published by [four years after the entry into
force of the Directive]. Member States must communicate the text of their provisions to the
Commission.
The Commission will monitor and evaluate the impact of this proposal using existing
mechanisms under the current Directive. In addition, in accordance with Article 28 (Provision
of statistics), Member States must take the necessary measures to set up a system for
collecting, producing and disseminating statistics on victims of crime. They must send this
data to the Commission (Eurostat) every three years.
The Commission will continue to hold meetings of the EU Victims’ Rights Platform on topics
related to victims’ rights. These exchanges will also contribute to the monitoring and
evaluation.
By [six years after adoption], the Commission must submit a report on the application of
Directive 2012/29/EU as amended by this Directive to the European Parliament and the
Council. The report must assess the extent to which the Member States have taken the
necessary measures to comply with this Directive, including the technical implementation.
Explanatory documents (for directives)
To ensure the proper implementation of this Directive, an explanatory document (e.g., in the
form of correlation tables) is necessary as required by the judgment of the European Court of
EN 12 EN
Justice in Case C-543/1731. The legislation transposing the Victims’ Rights Directive is rarely
limited to one single legal text as the provisions are often incorporated in different national
instruments. For this reason, Member States must provide an explanatory document to the
Commission with the text of the provisions adopted that transpose this Directive.
Detailed explanation of the specific provisions of the proposal
The amendments to the Victims’ Rights Directive target provisions aiming to: improve
victims’ access to information and crime reporting, facilitate access to specialist support for
vulnerable victims, including children and improved access to justice for victims with
disabilities, more effective victims’ participation in criminal proceeding, improved access to
compensation for victims, better aligning victims’ protection measures with victims’ needs,
use of electronic means of communication and specific obligations on victims of violence
against women and domestic violence.
(a) Provisions aiming to improve victims’ access to information and crime reporting
(Articles 3a, 5a and 26a).
Under Article 4 of the VRD, victims have the right to receive information about their rights
from the first contact with the competent authorities, usually the police. Nonetheless, not
all victims contact the competent authorities. As highlighted in a 2021 Fundamental Rights
Agency Report32, victims do not report the crime in most cases. These victims are
deprived of access to information, including information about their rights to support and
protection, independently of whether they report a crime or not.
Although the VRD requires that information to victims is provided in accordance with the
right to understand and be understood (Article 3 of the VRD), the evaluation found that in
practice the competent authorities often use language that is not adapted to victims’ needs33.
This is the case for persons with disabilities, persons who do not speak the national language,
children and older people. In addition, since the first contact with the competent authorities
often takes place at a crime scene, people who are in shock immediately after the crime are
not able to understand the information they receive.
Under Article 6 of the VRD, victims should also receive follow-up information from the
competent authorities about the different stages of the criminal procedure, their role and the
situation of the offender (e.g., a release from detention). However, a great share of
stakeholders consulted as part of the evaluation considered that victims do not fully enjoy
their rights to information from the first contact with a competent authority under the VRD,
and this should be improved.
A more comprehensive means of communication with victims that takes into account the
complexity of victims’ needs in relation to their right to access information is still not
available in all Member States. Many victims still cannot rely on victim helplines using the
116 006 telephone number34. These helplines should give victims the information they need
31
Judgment of the Court of Justice 5Grand Chamber) of 8 July 2019 in Case C-534/17 European
Commission v Kingdom of Belgium.
32
FRA Survey on Crime, Safety and Victims’ Rights, February 2021.
33
For example, in several Member States (including Bulgaria, Portugal, Romania and Slovakia), the
written information provided by authorities is a copy of the national provisions on victims’ rights.
34
Set up under Commission Decision of 30 November 2009 amending Decision 2007/116/EC as regards
the introduction of additional reserved numbers beginning with ‘116’. The application of reserved
numbers is not mandatory but recommended. Certain conditions must be fulfilled to use the numbers.
EN 13 EN
at any time. They should be able to speak freely about their experience and be referred to the
police or other services if needed. Even fewer victims benefit from more advanced helplines
that feature a comprehensive website and allow for contact to be made by chat and email in
addition to phone calls35.
To overcome the identified problems on victims’ access to information, this revision proposes
a set of measures, in particular an obligation for the Member States to provide victim
helplines (Article 3a). It will use the EU 116 006 telephone number and a website with
state-of-the-art technology to give optimal access in most spoken languages and to persons
with disabilities. The helpline will be a first contact point for all victims of all crimes, provide
emotional support and refer victims to specialised support services if needed.
The proposed revision is in line with other helplines using the reserved EU numbers starting
with 116 such as missing children (116 000) and victims of gender-based violence (116 116).
The proposal is also in line with the Commission’s Better Internet for Kids strategy36. It
supports the network of safer internet centres (SICs), which includes helplines for children,
parents and carers on online issues (such as online violence and cyberbullying) and hotlines to
report child-abuse material online. The proposal is also in line with the Commission’s policy
aimed ensuring that the 116 111 number addresses cyberbullying.
To ensure that victims receive information that is comprehensive and inclusive, the proposal
obliges Member States to set up specific procedures in a form or protocols. Article 26a)
requires that such protocols are set up in cooperation with law enforcement, judicial
authorities (prosecutors and judges) and support organisations. They will provide instructions
to the different partners on how to ensure that victims receive information that is adapted to
their individual needs and that is relevant to the specific part of the procedure.
The revision also provides for an obligation to ensure that victims can report crime using
information and communication technologies (Article 5(a)1). Crime reporting will also be
made easier for people in detention (the details will be provided in the protocols set up in
coordination and cooperation among law enforcement, judicial authorities (prosecutors and
judges) and support organisations (Article 26a)).
Crime reporting will be also easier for irregular migrants. Article 5(a)5 of the proposal
requires that the competent authorities coming into contact with a victim reporting a criminal
offence will not be allowed to transfer personal data with the victim’s residence status to
migration authorities if this data has been collected as a result of crime reporting at least
until the completion of the first individual assessment as referred to in Article 22 of the
VRD. In this context it should be recalled that reporting the crime and participating in
criminal proceeding under Directive 2012/29/EU do not create any rights regarding the
residence status of the victim, neither have any suspensive effect when determining their
residence status. In addition, in the case of irregular migrants who are victims of trafficking in
human beings or have been the subject of an action to facilitate illegal immigration and are
cooperating with the competent authorities, relevant authorities have the obligation to inform
them of their rights and possibilities under the Residence Permit Directive. These possibilities
For victims, the 116 006 helpline must provide information about victims’ rights, refer callers to police
and other services (if needed) and provide counselling.
35
The best examples include: the Irish helpline, the Estonian helpline, the Croatian helpline, the Latvian
helpline, the Swedish helpline.
36
COM/2022/212 final, 11.5.2022.
EN 14 EN
notably include the granting of a reflection period to decide whether to cooperate with the
investigation, and the issuance of the residence permit.
(b) Provisions to facilitate access to specialist support for vulnerable victims, including
children (Articles 9(1), 9a and 24)
Articles 8 and 9 of the VRD provide for the right to free specialised, targeted and integrated
support for victims with specific needs, including psychological support where available.
However, the evaluation has demonstrated that vulnerable victims, including children, often
cannot benefit from effective support37.
The lack of a child-sensitive approach is still an issue in many Member States38. The
evaluation has demonstrated that there is lack of common understanding on what targeted and
integrated support is required for vulnerable victims, especially children. As a result, not all
children in the EU can benefit from high-quality specialist support. The EU Comprehensive
Strategy on the Rights of the Child (2021-2024)39 stipulates that judicial proceedings ought to
be adapted to a child’s age and needs and must respect all their rights, in consideration of the
best interest of the child. The Barnahus model is currently the most advanced example of a
child-friendly approach to justice40. Although this revision does not require Member States to
follow the Barnahus model, it builds on its principles. To solve the problem, the revision
requires in a new Article 9a that Member States provide for a targeted, multi-agency
approach to support and protect child victims. It should be based on providing services in
an integrated and coordinated manner on the same premises. This is the main addition to the
child-friendly measures already in the VRD (such as video recording of testimonies,
avoidance of eye contact, child-friendly interviews by the same person). Under this revision,
Member States are also required to make such a targeted and integrated multi-agency
approach available to all child victims who need it.
The evaluation has also highlighted that free psychological support for victims is not
always available in almost half the Member States41. Victims are often asked to pay for
psychological support after the first sessions. This is particularly problematic for vulnerable
victims who usually cannot afford to pay for support. The effects of crime can be long-lasting,
and there are several factors that aggravate these effects, such as the gravity of the crime, the
victim’s personal situation and any previous victimisation42. Therefore, as underlined in a
2019 FRA report (p. II), victims of violent crime will be unable to play any significant role in
criminal proceedings unless they receive professional and empowering psychological
support.
To solve the problem, the revision proposes in Article 9(1) that the specialist support services
include free psychological support for as long as necessary for all vulnerable victims in
37
About half the stakeholders consider that victims with specific needs do not receive enough support.
38
During the consultations, many problems related to video recordings of children for evidence, child-
friendly participation in trials, individual approaches for the most vulnerable children were reported in
several Member States, including BE, BG, DE, EL, LT and PT.
39
COM/2021/142 final, 24.3.2021.
40
About Barnahus - Barnahus -as a child-friendly office, under one roof, where law enforcement, criminal
justice, child protective services, and medical and mental health workers cooperate and assess together
the situation of the child and decide upon ;the follow-up.
41
AT, CY, CZ, DE, EE, IE, LT, LV, MT, NL, PT, SI.
42
The psychological consequences of crime can include anxiety, depression, guilt, shame, self-destructive
behaviour and the inability to act or think rationally, see Psychological Reactions of Victims of Violent
Crime, Cambridge University Press, 2018.
EN 15 EN
need of such support – i.e., where the individual assessment shows a need for it. All victims
will continue to benefit from emotional and psychological support that is often available to
them in a short-term after crime, but victims with specific needs will have facilitated access to
such psychological support that should be available to them not only in a short-term after
crime, but also in a long-term (for as long as necessary).
Both of the proposed measures require national coordination among support services, law
enforcement and judicial authorities specified in protocols (Article 26a).
Victims’ access to support services will be strengthened by the requirement that victim
support services will remain operational in a crisis – in line with lessons learnt during
COVID-19. This will be achieved by adding a paragraph to Article 8 of the VRD. Victims
will also be able to benefit from facilitated referrals to victim support services (amendments
to Article 8).
The proposed measures bring clarity to the scope of support for the most vulnerable victims,
including children. Furthermore, they improve trust in national and other Member States’
justice schemes.
(c) Provisions to ensure that victims have more effective access to justice (Articles 10a
and 10b)
Under the VRD, the main rights that facilitate victims’ participation in criminal proceedings
include the right to be heard (Article 10 of the VRD), rights in the event of a decision not to
prosecute (Article 11 of the VRD), the right to legal aid (Article 13 of the VRD) and a set of
rights aimed at protecting victims from secondary and repeated victimisation during the
proceedings (Articles 18 to 24 of the VRD). The evaluation and consultations highlighted that
victims’ participation in criminal proceedings is difficult or even impossible unless they are
correctly accompanied and advised. Advice from a lawyer who represents the victim in
court responds to most issues, notably legal aspects. Nonetheless, not all victims have a right
to a lawyer. Legal aid can be granted to those with insufficient means, which is determined by
a means test that is particularly stringent in some Member States. In addition, legal aid may be
granted to those who have suffered from certain types of crime, but only if they are party to a
criminal proceeding (Article 13 of the VRD). Therefore, it is crucial for victims to also have
the right to be accompanied by a person other than a lawyer who could at least advise on
the victims’ role and rights during the proceedings and offer emotional support. Article 20 of
the VRD provides for such a right but is limited to the investigation stage (before the trial).
In this context, it is essential to ensure that all victims in the EU have at least a right to be
assisted during the trial and receive adequate information from the court’s staff43.
The evaluation shows that another major problem with victims’ participation in criminal
proceeding is that, in some Member States, victims do not have a legal status as a party to
the criminal proceeding44. The VRD leaves it to national law, so the victims’ standing
differs from one Member State to another (such as a party, an assisting prosecutor, a civil
party or a witness with a right to be heard). Moreover, victims often lack legal remedies to
43
Good practices exist. For instance, in Ireland, V-Sac provides victim support at court by trained
volunteers to over a thousand victims every year.
44
At least in eight Member States – CY, EE, EL, FR, IE, MT, NL, RO.
EN 16 EN
challenge decisions that concern them directly45. This results in a de facto violation of the
victims’ right to access justice.
To ensure more effective participation in criminal proceedings by victims, this revision
proposes to establish in a new Article 10a a right to assistance in court.
This revision also proposes to establish a right for victims to challenge the decisions taken
during court proceedings which concern certain victims’ rights under this directive, as
the right to special protection measures for victims with specific needs, the right to translation
during the court hearing. Member States would have to ensure that victims can challenge
those decisions independently of their status in the criminal proceedings and in line with the
principle of judicial review (Article 10b).
As a result, victims’ experiences with and trust in the criminal justice system will be
improved. This will help make their voices be heard, improve their testimonies, and improve
their participation, which increases judicial effectiveness.
(d) Provisions to ensure that victims have more effective access to compensation
As highlighted in the EU strategy on victims’ rights, in many Member States, victims’ access
to compensation from the offender and from the state remains difficult. The problem concerns
both domestic cases and cross-border cases. Under Article 16 of the VRD, all victims have the
right to receive a decision on compensation from the offender during criminal proceedings
unless national law provides for such a decision to be made in other legal proceedings. As
shown in the Milquet report and confirmed in the evaluation, this right is often ineffective46
since, in some Member States, there is often no decision on compensation in the criminal
proceedings47. Moreover, even after a criminal proceeding leading to the judgment imposing
an obligation on the perpetrator to compensate, the victim is often not compensated because it
is difficult to get the offender to pay. The lack of effective access to compensation from the
offender in the criminal proceeding leads to victims having to engage in cumbersome and
lengthy civil proceedings. They may also have to apply for state compensation under national
rules on state compensation48. The problem concerns domestic cases and cross-border cases
alike.
To facilitate victims’ access to compensation from the offender, this revision proposes to give
victims the right to receive a decision on compensation from the offender only in the
course of the criminal proceeding. As a result, the current exception under Article 16 of the
VRD, where national law provides for such a decision to be made in other legal proceedings,
should be deleted. In addition, the Commission proposes to make it mandatory for Member
States to pay the compensation due from the offender upfront to the victim immediately
after the judgment and then seek the reimbursement of the compensation from the offender
(new Article 16, paragraph 2).
45
In 13 Member States, victims do not have adequate legal remedies to challenge decisions that concern
them directly (BE, DE, FR, HU, IE, LT, LU, LV, MT, NL, RO, SE, SK). This is mostly related to the
lack of legal standing as a party to the proceeding.
46
Most stakeholders consulted believe that victims’ right to get compensation from the offender is
ineffective and should be strengthened.
47
See, in particular, the practice of judges in CZ, SK, and AU.
48
Council Directive 2004/80/EC of 29 April 2004 relating to compensation to crime victims requires that
Member States provide access to compensation to victims of violent and intentional crime, including in
cross-border cases. The conditions for such access to compensation are left to national procedures.
EN 17 EN
These proposals are expected to bring a considerable improvement to victims’ standards on
compensation from the offender in domestic and cross-border cases. By facilitating this, they
will limit – to a great extent – the situations where victims request state compensation. This is
because state compensation, in most cases, is only granted if victims have not received the
compensation from the offender.
(e) Provisions on better aligning victim protection measures with victims’ needs to
ensure the safety of vulnerable victims (Articles 22 and 23)
Article 22 of the VRD provides for a victim’s right to a timely and individual assessment of
their protection needs. Its purpose is to determine whether a victim is in any way particularly
vulnerable to secondary victimisation (harm from the criminal proceeding) and repeat
victimisation, intimidation and/or retaliation (harm from the offender) so that adequate
protection measures can be applied. These protection measures are laid down in Article 23 of
the VRD. The conditions for individual assessments are left to national law. According to
the evaluation, the right to an individual assessment is one of the most significant
achievements of the VRD. However, in practice, its quality is often hampered by these three
identified shortcomings:
the assessment comes too late in the procedure;
it does not involve psychologists and victim support services who have the
expertise to assess the psychological situation of each victim;
it neglects the risks posed by the offender who may possess arms and abuse
drugs or alcohol.
Individual assessments of victims’ needs must be carried out correctly to ensure victims are
adequately protected. Without these assessments, victims cannot benefit from the special
protection measures laid down in Article 23 of the VRD. These measures include special
interviewing techniques, not having eye contact with the offender, and not having to be in the
courtroom. However, they do not include physical protection measures from the offender
(such as protection orders), even though victims’ rights to protection under the VRD includes
protection from both secondary victimisation and repeated victimisation. The evaluation and
consultations indicate that this gap in the VRD has not been filled by national law and
practice. Many stakeholders consulted as part of the evaluation found that the victims’ right
to protection is not widely available and should be strengthened.
This revision provides for targeted amendments to the victims’ individual needs assessment
(via punctual amendments to the current Article 22) by adding the following elements:
carrying out the assessment at the first contact with the competent authorities;
involving support services, law enforcement and the judiciary – protocols to be
set up under new Article 26a) will provide for practical measures on how this
cooperation should be set up in the Member States;
evaluating the risks posed by the perpetrator (such as alcohol abuse or
possession of weapons);
including an assessment of individual needs for support.
Moreover, this revision will strengthen the use of protection measures for victims’
physical protection, such as protection orders, by adding physical protection measures to the
list of specialised protection measures currently laid down in Article 23 of the VRD. This
proposal will contribute to raising awareness about national protection measures available,
including protection orders. It also aims at simplifying how they are currently applied.
EN 18 EN
Overall, the measures proposed in this revision on more targeted individual assessments will
benefit all victims as it will ensure that the need for protective measures are well assessed. It
also aims to facilitate the mutual recognition of European protection orders by improving how
they are applied at national level.
(f) Use of electronic communication (Article 26b)
There have been many technological developments (digitalisation) since the adoption of the
Directive. Victims in the EU still do not benefit from the potential of new technologies as
suitable digital tools are not available to improve their access to justice, such as the possibility
to report crime online or receive online access to victims’ files49.
To address the identified shortcomings, the Commission proposes measures on the use of
electronic communication (new Article 26b). In particular, Member States will be obliged to
provide for a possibility for victims to exercise their rights to information and access justice
using electronic communication. The proposed measures are in line with the Commission’s
policy on digitalisation, including its proposal on the digitalisation of justice.
(g) Rights of victims with disabilities (Article 26c)
The evaluation has shown that persons with disabilities still cannot fully benefit from their
rights as victims of crime. Major developments in making products and services accessible to
persons with disabilities took place in the past ten years since the adoption of the VRD.
Notably in 2019, the Commission adopted Directive 2019/882/EU on the accessibility
requirements for products and services50. With the revision of the VRD, the Commission
recognises these developments and proposes to facilitate access to justice for victims with
disabilities. The Commission proposes to add a specific, cross-cutting provision on the rights
of victims with disabilities to ensure that services and protection measures are accessible to
them and that the means of digital communication are consistent with the requirements set out
in Annex I to the Directive on the accessibility requirements for products and services (new
Article 26c).
(h) Victims’ right to remedies (Article 26d)
Currently, the VRD does not provide for a provision on legal remedies for victims of crime
whose rights under this Directive have been violated. Such a right stems from the principle of
effectiveness of EU law that requires Member States to put in place adequate and effective
remedies if a right conferred upon individuals under EU law is breached. The lack of such a
rule and the need to introduce one has been highlighted in the FRA reports. Moreover, in
March 2023, the Council of Europe adopted a Recommendation on rights, services and
support for victims of crime51 that provides for the victims’ right to remedy.
To solve the problem, the Commission proposes to add a provision on legal remedies for
victims for the violation of their rights under this Directive in a new Article 26d. This
provision mirrors similar provisions in EU rules on rights of suspects and accused. This fulfils
the current gap and brings the necessary balance between the rights of suspects and accused
and the rights of victims.
49
See the impact assessment accompanying the Commission proposal on the digitalisation of justice
(SWD(2021) 392 final).
50
Directive (EU) 2019/882 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on the
accessibility requirements for products and services.
51
Recommendation of the Committee of Ministers to Member States of the Council of Europe on rights,
services and support for victims of crime CM/Rec(2023)2 adopted on 15 March 2023.
EN 19 EN
(i) Specific obligations on victims of violence against women and domestic violence
(Article 27a)
The Commission proposes to introduce a provision that clarifies the link between the proposal
on the revision of the VRD and the legislative proposal on violence against women and
domestic violence. According to this provision, Member States must implement the measures
under the VRD regardless of the obligations under the other proposal. The objective of this
provision is to ensure that Member States make sure that they fully transpose both directives
and pay particular attention to transpose more specific rules on victims of violence against
women and domestic violence. The measures under both proposals will be applicable to
victims of violence against women and domestic violence.
(j) Requirement for collection of victims’ rights data every three years (Article 28)
Article 28 provides that, every 3 years, Member States must send the Commission data
showing how victims have accessed the rights set out in the VRD.
The evaluation of the Directive, however, showed that there are still major gaps in the data
collection. Notably the data collected by the Member States is not comprehensive and often
not comparable. Therefore, the Commission proposes a requirement for Member States to
create a system for collecting, producing and disseminating statistics on victims of crime
through an amendment of Article 28. The statistics should include data relevant to the
application of national procedures on victims of crime, including the following minimum set
of indicators: the number and type of reported crimes, age and sex of the victims. The data
should also include information on how victims have accessed the rights set out in the
Directive as is the case today.
The Commission will support Member States in gathering data, including by drawing up
common standards, disaggregation and reporting formats. Member States must transmit the
data to the Commission (Eurostat) every three years. The proposal for the revision of the
VRD also recognises the role that the Fundamental Rights Agency has played so for in
assisting the Commission and Member States in gathering and analysing data on how victims
have accessed their rights under the Directive in the past ten years since the adoption of the
Directive. The objective of adding the role of the Fundamental Rights Agency to the provision
on data gathering is to ensure that the Agency will be able to continue its good work and will
keep up in assisting the Commission and Member States in the task.
This measure is expected to improve the completeness, consistency and comparability of data
on victims of crime across different reference periods and Member States. It will also improve
the data collection at EU level. In order not to burden Member States with data collection, the
frequency of data collection to the Commission (Eurostat) will be required every three years.
EN 20 EN
2023/0250 (COD)
Proposal for a
DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL
amending Directive 2012/29/EU establishing minimum standards on the rights, support
and protection of victims of crime, and replacing Council Framework Decision
2001/220/JHA
THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION,
Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular
Article 82(2)(c) thereof,
Having regard to the proposal from the European Commission,
After transmission of the draft legislative act to the national parliaments,
Having regard to the opinion of the European Economic and Social Committee52,
Having regard to the opinion of the Committee of the Regions53,
Acting in accordance with the ordinary legislative procedure,
Whereas:
(1) To ensure that victims of crime receive appropriate information, support and
protection and are able to participate in criminal proceedings, the Union has adopted
Directive 2012/29/EU of the European Parliament and the Council54.
(2) The Commission has assessed how victims have accessed their rights under Directive
2012/29/EU of the European Parliament and the Council and published its results in
the evaluation report55. The evaluation shows that, although Directive 2012/29/EU has
broadly delivered the expected benefits and positively affected victims’ rights, specific
problems related to victims’ rights under this Directive persist. The identified
shortcomings include insufficient ability to rely on victims’ rights to access
information, to support and protection in accordance with each victim’s individual
needs, to participate in criminal proceedings and to receive a decision on
compensation from the offender during criminal proceedings. This revision of
Directive 2012/29/EU of the European Parliament and the Council responds to the
shortcomings demonstrated in its evaluation and in numerous consultations.
(3) In order to provide victims with seamless and modern means of exercising their rights,
the Member States should make it possible for victims to communicate electronically
52
OJ C , , p. .
53
OJ C , , p. .
54
Directive 2012/29/EU of the European Parliament and of the Council of 25 October 2012 establishing
minimum standards on the rights, support and protection of victims of crime, and replacing Council
Framework Decision 2001/220/JHA (OJ L 315, 14.11.2012, p. 57).
55
Commission Staff Working Document, Evaluation of Directive 2012/29/EU of the European Parliament
and of the Council of 25 October 2012 (SWD/2022/0179 final).
EN 21 EN
with national competent authorities. Victims should enjoy the possibility of using
electronic tools to receive information about their rights and about their case, report
crimes and to otherwise communicate with competent authorities and with support
services through communication and information technologies. Victims should be able
to choose the method of communication, and the Member States should provide for
such communication and information technologies as an alternative to the standard
methods of communication, without however replacing them completely.
(4) In order to ensure comprehensive channels of communication taking into account the
complexity of victims’ needs in relation to their right to access information, all
victims, independently of where in the EU and in what circumstances the crime took
place, should be able to access victims’ helplines by using the EU-wide 116 006
telephone number or by connecting to the dedicated websites. Under such helplines,
victims should be able to receive the information about their rights, emotional support
and be referred to the police or other services, including other specialised helplines – if
needed. Such helplines should also refer victims to other specialised helplines, referred
to in Commission Decision 2007/116/EC56, such as the harmonised number related to
child helpline “116 111”, missing children “116 000” and gender-based violence “116
116”.
(5) The general helpline for victims should not affect the operation of the dedicated and
specialised helplines such as child helplines and helplines for victims of violence
against women and domestic violence as required under Directive (EU) …/…of the
European Parliament and of the Council57 [on combating violence against women and
domestic violence]. The general victims’ helplines should function in addition to the
specialised helplines.
(6) Crime reporting in the Union should be improved to fight impunity, avoid repeated
victimisation and ensure safer societies. It is necessary to fight public insensitivity
towards crime, by encouraging people who witness the crime to report crimes and
assist victims and by creating safer environments for victims to report crime. For
victims who are irregular migrants in the Union, safe environment to report crime
means reducing fear of return procedures being launched as a result of contacts with
law enforcement authorities. The personal data of victims who are irregular migrants
in the Union should not be transferred to the competent migration authorities at least
until the completion of the first individual assessment as referred to in Article 22 of
Directive 2012/29/EU. Reporting the crime and participating in criminal proceeding
under Directive 2012/29/EU do not create any rights regarding the residence status of
the victim, neither have any suspensive effect when determining their residence status.
All vulnerable victims, such as child victims or victims in detention, who are in a
situation of intimidation, or are otherwise dependent from the offender or whose
mobility is limited should be able to report crime in conditions that take into account
their particular situation and in line with protocols specifically set up for this purpose.
(7) Targeted and integrated support services should be available to a broad range of
victims with specific needs. Such victims may include not only victims of sexual
56
Commission Decision 2007/116/EC of 15 February 2007 on reserving the national numbering range
beginning with 116 for harmonised numbers for harmonised services of social value (OJ L 049
17.2.2007, p. 30).
57
Directive (EU) …/… of the European Parliament and of the Council on combating violence against
women and domestic violence (OJ …).
EN 22 EN
violence, victims of gender-based violence and victims of domestic violence, but also
victims of trafficking in human beings, victims of organised crimes, victims with
disabilities, victims of exploitation, victims of hate crime, victims of terrorism or
victims of core international crimes. In response to the shortcomings identified in the
evaluation, Member States should set up specific protocols that will organise the
actions of specialist support services to comprehensively address the multiple needs of
victims with specific needs. Such protocols should be set up in coordination and
cooperation between law enforcement, prosecution authorities, judges, detention
authorities, restorative justice services and victim support services.
(8) To avoid serious consequences of victimisation in early age, that may negatively affect
entire victims’ life, it is crucial to ensure that all child victims receive the highest
standard of support and protection. Most vulnerable child victims, including child
victims of sexual abuse, child victims of trafficking in human beings and child victims
who have otherwise been particularly affected by the crime due to the gravity of crime
or to their particular circumstances should benefit from the targeted and integrated
support and protection services that includes coordinated and cooperated approach of
judicial and social services within the same premises. Such services should be
provided in a dedicated space. To ensure that the child victim is effectively protected
in cases where a crime involves the holder of parental responsibility, or there is a
conflict of interest between the child and the holder of parental responsibility, a
provision has been added to ensure that in cases such as reporting of a crime, medical
or forensic interviews, referral to support services or psychological support, among
others, these acts should not be conditional upon the consent of the holder of parental
responsibility, always taking into account the best interests of the child.
(9) For victims to sense that justice is done and to be able to defend their interest, it is
important that they are present and able to actively participate in the criminal
proceedings. That is why all victims in the Union, independently of their status in the
criminal proceeding, which is established by the national law, should have a right to an
effective remedy under national law in the event of a breach of their rights under this
Directive. In addition, all victims in the Union, independently of their status in the
criminal proceeding, should have a right to request a review of decisions that were
taken during court proceedings and affect them directly. Such decisions should include
at least decisions on interpretation during court hearings and decisions on special
protection measures available to victims with special protection needs. The procedural
rules under which victims may request a review of such decisions taken during court
proceedings should be determined by national law which should provide for the
necessary guarantees that such a possibility of revision would not disproportionally
prolong the criminal proceeding.
(10) All victims should be assessed in a timely, adequate, efficient and proportionate
manner. It is essential to ensure that victims receive the support and protection that
correspond to their individual needs. The individual assessment of victims’ needs of
support and protection should be done in stages. Within the first stage, all victims
should be assessed from the first contact with the competent authorities to ensure that
the most vulnerable victims are identified at the very early stages of the proceeding.
As of the next stages, victims who need such enhanced assessment should be assessed
by victim support services including psychologists. Such services are best placed to
assess the state of victims’ well-being. The individual assessment should also take into
account the situation of the perpetrator, who may have a history of violence, be in a
possession of arms or abusing drugs and as such pose higher risks for victims. The
EN 23 EN
individual assessment of victims’ needs should also include the assessment of victims’
needs of support, not only of protection. It is essential to identify victims who are in
need of special support, so a targeted support such as prolonged free of charge
psychological aid is provided to those who need it.
(11) As a result of the enhanced assessment of victims’ needs for protection, victims who
are in need of physical protection should be able to receive it in a form adapted to their
particular situation. Such measures should include the presence of law enforcement
authorities or being kept away from the offender on the basis of national protection
orders. Such measures may be of a criminal, administrative or civil law nature.
(12) All victims should be able to obtain a decision on compensation from the offender
within the criminal proceedings to avoid their engagement in multiple cumbersome
and lengthy proceedings in separate civil proceedings. All victims should benefit from
the schemes on compensation in which, following a decision on compensation from
the offender at the end of the criminal proceeding, they receive, without a delay, the
compensation from the state. The state afterwards should be able to recuperate the
compensation from the offender. Such approach to compensation saves victims from
the risks of secondary victimisation, since victims do not have to contact offenders
when receiving compensation. Such facilitated access to compensation from the
offender during criminal proceeding does not affect the Member States obligations to
ensure the existence of a scheme on compensation to victims of violent intentional
crimes committed in their respective territories, which guarantees fair and appropriate
compensation to victims under Council Directive 2004/80/EC58.
(13) Victims cannot effectively benefit from their rights to information, to support and
protection in accordance with their individual needs if they are faced with the national
justice schemes that lack cooperation and coordination among those who come into
contact with victims. Without close cooperation and coordination of the national law
enforcement, prosecution, judiciary, restorative services, compensation services and
victim support services, it is difficult for victims to effectively execute their rights
under Directive 2012/29/EU. Other authorities, such as healthcare, education and
social services, are encouraged to be part of this cooperation and coordination. This is
particularly valid in relation to child victims.
(14) National protocols are essential to ensure that victims receive information about their
rights and about their case and that victims are adequately assessed to enable them to
receive the support and protection that corresponds to each victims’ individual needs
that change in time. Protocols should be established by legislative measures in a way
that corresponds best to national legal orders and the organisation of justice in the
Member States. This should regulate the actions on provision of information to
victims, facilitating crime reporting for the most vulnerable victims, including those in
detention and the individual assessment of victims’ needs. The legislative measures
setting up the protocols should specify essential elements necessary for the processing
of data including, the recipients of the personal data and the categories of data that will
be processed in the context of operation of the protocols. The protocols should provide
for general instructions on how to deal with services and actions under Directive
58
Council Directive 2004/80/EC of 29 April 2004 relating to compensation to crime victims (OJ L 261,
6.8.2004, p. 15).
EN 24 EN
2012/29/EU in a comprehensive manner without however dealing with individual
cases.
(15) Member States should allocate sufficient human and financial resources to ensure an
effective compliance with the measures set out in Directive 2012/29/EU. Special
attention should be paid to the establishment of victims’ helplines, ensuring smooth
functioning of specialist support services and individual assessment of victims’ needs
for protection and for support, including where such services are provided by non-
governmental organisations.
(16) The Union and the Member States are parties to the UN Convention on the Rights of
Persons with Disabilities59 and are bound by its obligations to the extent of their
respective competences. Under Article 13 of that Convention the States Parties are
obliged to ensure effective access to justice for persons with disabilities on an equal
basis with others, hence the needs to ensure accessibility and provide reasonable
accommodation so that victims with disability enjoy their rights as victims on equal
basis with others. The accessibility requirements set in Annex I to Directive (EU)
2019/882 of the European Parliament and of the Council 60 can facilitate the
implementation of that Convention and ensure that the victims’ rights laid down by
Directive 2012/29/EU are accessible for persons with disabilities.
(17) Eurojust should ensure that appropriate consideration is given to requests concerning
victims’ rights in accordance with its mandate under Regulation (EU) 2018/1727 of
the European Parliament and of the Council61.
(18) The collection of accurate and coherent data and the timely publication of collected
data and statistics are fundamental to ensure full knowledge on the rights of victims of
crime within the Union. Introducing a requirement for Member States to collect and
report to the Commission data on the application of national procedures on victims of
crime every three years in a harmonised way is expected to constitute a relevant step
to ensure the adoption of data-informed policies and strategies. The Fundamental
Rights Agency should continue to assist the European Commission and Member
States in the collection, production and dissemination of statistics on victims of crime
and in reporting on how victims have accessed the rights set out in this Directive.
(19) The principle of effectiveness of Union law requires that Member States put in place
adequate and effective remedies in the event of a breach of a right conferred upon
individuals by Union law. An effective remedy should be available where the rights
under Directive 2012/29/EU are undermined or refused in full or in part.
(20) Since the objectives of this Directive cannot be sufficiently achieved by the Member
States due to the need to facilitate judicial cooperation in criminal matters by ensuring
trust in equal access to victims’ rights no matter where in the EU the crime happened,
but can rather by reason of the scale and effects of the envisaged measures, be better
achieved at Union level, the Union may adopt measures, in accordance with the
principle of subsidiarity as set out in Article 5 of the Treaty on European Union. In
59
OJ L 23, 27.1.2010, p. 37.
60
Directive (EU) 2019/882 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on the
accessibility requirements for products and services (OJ L 151, 7.6.2019, p. 70).
61
Regulation (EU) 2018/1727 of the European Parliament and of the Council of 14 November 2018 on
the European Union Agency for Criminal Justice Cooperation (Eurojust), and replacing and repealing
Council Decision 2002/187/JHA (OJ L 295, 21.11.2018, p. 138).
EN 25 EN
accordance with the principle of proportionality, as set out in that Article, this
Directive does not go beyond what is necessary in order to achieve those objectives.
(21) In accordance with Articles 1 and 2 of Protocol No 22 on the position of Denmark,
annexed to the Treaty on European Union and to the Treaty on the Functioning of the
European Union, Denmark is not taking part in the adoption of this Directive and is
not bound by it or subject to its application.
(22) [In accordance with Article 3 and Article 4a(1) of Protocol No 21 on the position of
the United Kingdom and Ireland in respect of the area of freedom, security and justice,
annexed to the Treaty on European Union and to the Treaty on the Functioning of the
European Union, Ireland has notified [by letter of …,] its wish to take part in the
adoption and application of this Directive.]
OR
[In accordance with Articles 1, 2 and 4a(1) of Protocol No 21 on the position of the
United Kingdom and Ireland in respect of the area of freedom, security and justice,
annexed to the Treaty on European Union and to the Treaty on the Functioning of the
European Union, and without prejudice to Article 4 of that Protocol, Ireland is not
taking part in the adoption of this Directive and is not bound by it or subject to its
application.]
(23) The European Data Protection Supervisor was consulted in accordance with Article
42(1) of Regulation (EU) 2018/1725 of the European Parliament and of the Council 62
and delivered an opinion on [XX XX 2023]63,
(24) Directive 2012/29/EU should therefore be amended accordingly,
HAVE ADOPTED THIS DIRECTIVE:
Article 1
Directive 2012/29/EU is amended as follows:
(1) the following Article is inserted:
‘Article 3a
Victims’ helpline
1. Member States shall take the necessary measures to establish easily accessible, user
friendly, free of charge and confidential victims’ helplines which:
(a) provide victims with the information referred to in Article 4(1);
(b) offer emotional support;
(c) refer victims to specialised support services and/or specialised helplines if
needed.
62
Regulation (EU) 2018/1725 of the European Parliament and of the Council of 23 October 2018 on the
protection of natural persons with regard to the processing of personal data by the Union institutions,
bodies, offices and agencies and on the free movement of such data, and repealing Regulation (EC) No
45/2001 and Decision No 1247/2002/EC (OJ L 295, 21.11.2018, p. 39).
63
[OP: Footnote once available]
EN 26 EN
2. Member States shall ensure the provision of helplines referred to in paragraph 1
through a telephone helpline connected to the EU harmonised number “116 006” and
through other information and communication technologies, including websites.
3. Member States shall take appropriate measures to ensure the availability of the
services referred to in paragraphs 1 and 2 in other languages, including at least the
languages most used in the Member State.
4. Helplines may be set up by public or non-governmental organisations and may be
organised on a professional or voluntary basis.’;
(2) the following Article 5a is inserted:
‘Article 5a
Reporting of crime
1. Member States shall ensure that victims can report criminal offences to the
competent authorities through easily accessible, user friendly information and
communication technologies. Such possibility shall include submission of evidence
where feasible.
2. Member States shall take the necessary measures to encourage any person who
knows about or suspects, in good faith, that criminal offences have been committed,
or that further acts of violence are to be expected, to report this to the competent
authorities.
3. Member States shall ensure that victims can effectively report crimes committed in
detention facilities. Detention facilities shall include in addition to jails, detention
centres and holding cells for suspects and accused, specialised detention facilities for
applicants of international protection and pre-removal centres, and accommodation
centres where applicants and beneficiaries of international protection are located.
4. Where children report criminal offences, Member States shall ensure that the
reporting procedures are safe, confidential, designed and accessible in a child-
friendly manner and use language in accordance with their age and maturity.
5. Member States shall ensure that the competent authorities coming in contact with a
victim reporting crimes are prohibited from transferring personal data pertaining to
the residence status of the victim to competent migration authorities, at least until
completion of the first individual assessment referred to in Article 22.’;
(3) Article 8 is amended as follows:
(a) paragraph 2 is replaced by the following:
‘2. Member States shall ensure that victims are contacted by the relevant general or
specialised support services if the individual assessment referred to in Article 22
demonstrates the need for support and the victim consents to be contacted by support
services or if the victim requests support.’;
(b) the following paragraph is added:
‘6. Victim support services shall remain operational in times of crisis, such as health
crises, significant migratory situations or other states of emergency.’;
(4) Article 9 is amended as follows:
(a) in paragraph 1, point (c) is replaced by the following:
EN 27 EN
‘(c) emotional and, where available, psychological support once they become aware
of a status of a person as a victim. If the special need for psychological support has
been demonstrated by individual assessment referred to in Article 22, psychological
support shall be available to victims in need of such support for as long as
necessary.’;
(b) in paragraph 3, point (b) is replaced by the following:
‘(b) targeted and integrated support, including trauma support and counselling, for
victims with specific needs, such as victims of sexual violence, victims of gender-
based violence, including violence against women and domestic violence covered by
Directive (EU) …/… of the European Parliament and of the Council64 [on combating
violence against women and domestic violence], victims of trafficking in human
beings, victims of organised crimes, victims with disabilities, victims of exploitation,
victims of hate crime, victims of terrorism, victims of core international crimes.’;
(c) the following paragraph is added:
‘4. Member States shall provide the protection and specialist support services
necessary to comprehensively address the multiple needs of victims with specific
needs in line with the protocols referred to in Article 26a(1), point (c).’
(5) the following Article 9a is inserted in Chapter II:
‘Article 9a
Targeted and integrated support services for children
1. Member States shall take the necessary measures to ensure the availability of child-
friendly targeted and integrated specialist services for children to provide for age-
appropriate support and protection necessary to comprehensively address the
multitude of needs of child victims.
2. Targeted and integrated support services for child victims shall provide for a
coordinated multi-agency mechanism that includes the following services:
(a) the provision of information;
(b) medical examination;
(c) emotional and psychological support;
(d) possibility of crime reporting;
(e) individual assessment of protection and support needs referred to in Article 22;
(f) video recording of testimonies referred to in Article 24(1).
3. The services referred to in paragraph 2 shall be provided within the same premises.’;
(6) the following Articles 10a and 10b are inserted:
‘Article 10a
Right to assistance at the court
64
Directive (EU) …/… of the European Parliament and of the Council on combating violence against
women and domestic violence (OJ …).’;
EN 28 EN
Member States shall take the necessary measures to establish assistance at the court premises
to provide information and emotional support to victims.
Article 10b
Right to a review of decisions taken during court proceedings
1. Member States shall ensure that victims are informed without delay of decisions
taken in court proceedings that affect them directly and have the right to a review of
such decisions. Such decisions shall include at least decisions pursuant to the
following provisions:
(a) Article 7(1) in relation to decisions on interpretation during court hearings;
(b) Article 23(3).
2. The procedural rules under which victims may request a review of decisions referred
to in paragraph 1 shall be determined by national law.
Member States shall ensure that the judicial decisions on the request of such a review
are taken within reasonable time.’;
(7) Article 16 is amended as follows:
(a) paragraph 1 is replaced by the following:
‘1. Member States shall ensure that, in the course of the criminal proceedings,
victims are entitled to obtain a decision on compensation by the offender, within a
reasonable time.’;
(b) paragraph 2 is replaced by the following:
‘2. Member States shall ensure that their competent authorities pay directly to the
victim the adjudicated compensation without undue delay. The competent authorities
shall be subrogated to the right of the victim in relation to the offender for the
amount of the adjudicated compensation.’;
(8) Article 17 is amended as follows:
(a) in paragraph 1, point (b) is replaced by the following:
‘(b) to have recourse to the extent possible to the provisions on video conferencing
and telephone conference calls to facilitate participation in criminal proceedings of
victims who are resident abroad.’;
(b) the following paragraph is added:
‘4. Member States shall ensure that the competent authorities may request assistance
from Eurojust and transmit to Eurojust the information aimed at facilitating
cooperation with the competent authorities of other Member States in cross-border
cases.’;
(9) in Article 21, the following paragraph is added:
‘3. Member States shall ensure that personal data concerning a victim allowing the
offender to identify the victim’s place of residence or to otherwise contact the victim
in any way is not provided to the offender either directly or indirectly.’;
(10) Article 22 is amended as follows:
(a) the title is replaced by the following:
EN 29 EN
‘Individual assessment of victims to identify specific support and protection
needs’;
(b) paragraph 1 is replaced by the following:
‘1. Member States shall ensure that victims receive a timely and individual
assessment, to identify specific support and protection needs and to determine
whether and to what extent they would benefit from special measures provided for
under Article 9(1), point (c), and Articles 23 and 24, due to their particular
vulnerability to secondary and repeat victimisation, to intimidation and to
retaliation.’;
(c) the following paragraph 1a is inserted:
‘1a. The individual assessment shall be initiated upon the first contact of the victim
with the competent authorities, and shall last as long as necessary depending on the
specific needs of each victim. Where the result of the initial stage of the individual
assessment by the first contact authorities demonstrates the need to continue the
assessment, such assessment shall be undertaken in collaboration with the institutions
and bodies depending on the stage of the procedure and victims’ individual needs in
accordance with the protocols referred to in Article 26a.’;
(d) paragraphs 2 and 3 are replaced by the following:
‘2. The individual assessment shall take into account:
(a) the personal characteristics of the victim, including relevant experiences
of discrimination, also when based on a combination of several grounds
such as sex, gender, age, disability, religion or belief, language, racial,
social or ethnic origin, sexual orientation;
(b) the type or nature of the crime;
(c) the circumstances of the crime;
(d) the relationship to and the characteristics of the offender.
3. In the context of the individual assessment, particular attention shall be paid to:
(a) victims who have suffered considerable harm due to the severity of the
crime;
(b) victims who have suffered a crime committed with a bias or
discriminatory motive which could, in particular, be related to their
personal characteristics;
(c) victims whose relationship to and dependence on the offender make them
particularly vulnerable.
In this regard, victims of terrorism, organised crime, human trafficking, gender-based
violence, including violence against women and domestic violence, sexual violence,
exploitation or hate crime, victims of core international crime and victims with
disabilities shall be duly considered. Particular attention shall be paid to victims who
fall under more than one of those categories.’;
(e) the following paragraph 3a is inserted:
‘3a. In the context of the individual assessment, particular attention shall be paid to
the risk emanating from the offender, including the risk of violent behaviour and of
bodily harm, the use of weapons, involvement in a group of organised crime, drug or
EN 30 EN
alcohol abuse, child abuse, mental health issues, behaviour of stalking, expression of
threats or hate speech.’;
(f) paragraph 4 is replaced by the following:
‘4. For the purposes of this Directive, child victims shall be presumed to have
specific support and protection needs due to their vulnerability to secondary and
repeat victimisation, to intimidation and to retaliation. To determine whether and to
what extent they would benefit from special measures as provided for under Articles
23 and 24, child victims shall be subject to an individual assessment as provided for
in paragraph 1 of this Article. The individual assessment of child victims shall be
organised within the framework of targeted and integrated support services referred
to in Article 9a.’;
(g) paragraph 6 is replaced by the following:
‘6. Individual assessments shall be carried out with the close involvement of the
victim and shall take into account their wishes including where they do not wish to
benefit from special measures as provided for in Articles 8, 9 ,9a, 23 and 24.’;
(h) paragraph 7 is replaced by the following
‘7. Competent authorities shall update the individual assessment at regular intervals
to ensure the support and protection measures relate to the victim’s changing
situation. If the elements that form the basis of the individual assessment have
changed significantly, Member States shall ensure that it is updated throughout the
criminal proceedings.’;
(11) in Article 23, paragraph 2, point (d) is replaced by the following:
‘(d) all interviews with victims of sexual violence, gender-based violence including
victims of violence against women and domestic violence covered by Directive (EU)
…/… of the European Parliament and of the Council65 [on combating violence
against women and domestic violence], unless conducted by a prosecutor or a judge,
being conducted by a person of the same sex as the victim, if the victims so wishes,
provided that the course of the criminal proceedings will not be prejudiced.’;
(12) in Article 23, the following paragraph is added:
‘4. The following measures to ensure victims’ physical protection shall be available
for victims with specific protection needs identified in accordance with Article 22(1)
during criminal proceedings:
(a) continuous or temporary presence of law enforcement authorities;
(b) barring, restraining or protection orders to provide protection for victims
against any acts of violence, including by prohibiting or restraining
certain dangerous behaviour of the offender.’;
(13) in Article 24, the following paragraph is added:
‘3. Where the offence involves the holder of parental responsibility, or there could be
any other conflict of interest between the child victims and the holder of parental
responsibility, Member States shall take into account the best interest of the child and
65
Directive (EU) …/… of the European Parliament and of the Council on combating violence against
women and domestic violence (OJ …).’
EN 31 EN
ensure that any act requiring consent is not conditional upon the consent of the
holder of parental responsibility.’;
(14) the following articles are inserted in Chapter 5:
‘Article 26a
Protocols through national coordination and cooperation
1. Member States shall establish and implement specific protocols on the organisation
of services and actions under this Directive by the competent authorities and other
persons coming in contact with victims. The protocols shall be drawn up in
coordination and cooperation between law enforcement, prosecution authorities,
judges, detention authorities, restorative justice services and victim support services.
The specific protocols shall aim as a minimum at ensuring that:
(a) victims receive information that is adapted to their changing individual needs;
whereas such information shall be simple and easy to understand, provided in a
timely manner, repeated over time, in multiple formats including orally, in
writing and digitally;
(b) victims who are in detention including jails, detention centres and holding cells
for suspects and accused, as well as specialised detention facilities for
applicants of international protection and pre-removal centres or in other
institutions, including accommodation centers where applicants and
beneficiaries of international protection are located:
(i) receive the information about their rights;
(ii) can rely on facilitated crime reporting;
(iii) have access to support and protection in accordance with their individual
needs;
(c) individual assessment of victims’ needs for support and protection as referred
to in Article 22, and provision of support services for victims with specific
needs, take into account the victims’ individual needs at different stages of the
criminal procedure.
2. Member States shall ensure that the protocols referred to in paragraph 1 are reviewed
at regular intervals to ensure their effectiveness, and at least once every two years.
3. Member States shall take the necessary legislative measures to allow for collection
and sharing of information, including information containing personal data of victims
between the competent authorities and victim support services to ensure access to
information and appropriate support and protection of individual victims.
Article 26b
Use of electronic means of communication
1. Member States shall ensure that victims of crime may exercise their rights provided
for in Article 3a, Article 4(1), Article 5(1), Article 5a, Article 6(1), (2), (4), (5) and
(6) and Article 10b using electronic means of communication.
2. Victims of crime shall not be prevented from accessing or otherwise using national
systems offering the electronic means of communication referred to in paragraph 1
on the basis that they are residents of another Member State.
EN 32 EN
3. Where national systems offering electronic means of communication require the use
of electronic identification, signatures and seals, Member States shall allow the use
of notified electronic identification schemes, qualified electronic signatures, and
qualified electronic seals of any other Member States as provided for in Regulation
(EU) No 910/2014 of the European Parliament and of the Council66.
Article 26c
Rights of victims with disabilities
1. Member States shall ensure that victims with disabilities benefit on equal basis with
others from electronic means of communication as referred to in Article 26b of this
Directive by complying with the accessibility requirements set out in Annex I to
Directive (EU) 2019/882 of the European Parliament and of the Council67.
2. Member States shall ensure that victims with disabilities can access on equal basis
with others, any procedure as well as the support services and protection measures
covered by this Directive in line with the accessibility requirements set out in Annex
I to Directive (EU) 2019/882.
Member States shall ensure that reasonable accommodation is provided for victims
with disabilities upon request.
Article 26d
Remedies
Member States shall ensure that victims have an effective remedy under national law
in the event of a breach of their rights under this Directive.’;
(15) the following Article 27a is inserted:
‘Article 27a
Specific obligations in relation to victims of violence against women and domestic
violence
When Member States adopt the measures to comply with this Directive, they shall ensure that
it is done without affecting the obligations under Directive (EU) …/… [on combating
violence against women and domestic violence], which are applicable in relation to such
victims in addition to the obligations set out in this Directive. In particular, Member States
shall ensure that
(a) the victims’ helpline as referred to in Article 3a of this Directive does not affect
the operation of dedicated and specialised helplines for victims of violence
against women and domestic violence as required under Article 31 of Directive
(EU) …/… [on combating violence against women and domestic violence];
66
Regulation (EU) No 910/2014 of the European Parliament and of the Council of 23 July 2014 on
electronic identification and trust services for electronic transactions in the internal market and
repealing Directive 1999/93/EC (OJ L 257, 28.8.2014, p. 73).
67
Directive (EU) 2019/882 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019 on the
accessibility requirements for products and services (OJ L 151, 7.6.2019, p. 70).
EN 33 EN
(b) the obligation to take measures pursuant to Article 5a(2) of this Directive does
not affect Member States’ obligation to take targeted measures to encourage
the reporting of acts of violence against women or domestic violence set out in
Article 16(1) of Directive (EU) …/… [on combatting violence against women
and domestic violence];
(c) the obligation to take measures pursuant to Article 5a(3) of this Directive does
not affect Member States’ obligation to take specialised measures to ensure the
reporting of occurrences of violence against women or domestic violence in
reception and detention centres set out in Article 35(4) of Directive (EU)…/…
[on combatting violence against women and domestic violence];
(d) the obligation to take measures pursuant to Article 5a(4) of this Directive does
not affect Member States’ obligation to take targeted measures under Article
16(4) of Directive (EU) …/… [on combatting violence against women and
domestic violence];
(e) as regards victims of violence against women or domestic violence, the
provisions of [Articles 18 and 19 of Directive (EU) …/… [on combating
violence against women and domestic violence] shall apply in addition to the
rules set out in Article 22 of Directive 2019/29, as amended by this Directive’
(f) the protocols on individual assessment of victims’ needs for support and
protection as referred to in Article 26a in conjunction with Article 22 of this
Directive do not affect Member States’ obligations to issue guidelines and
establish dedicated mechanisms for victims of violence against women and
domestic violence provided for in Article 23, point (b), and Article 40(2) of
Directive (EU) …/… [on combating violence against women and domestic
violence].’;
(16) Article 28 is replaced by the following:
‘Article 28
Provision of data and statistics
1. Each Member State shall take the necessary measures to establish a system for the
collection, production and dissemination of statistics on victims of crime. The
statistics shall include data relevant to the application of national procedures on
victims of crime, including at least the number and type of reported crimes and the
number, the age, sex of the victims and the type of the offence. They shall also
include information on how victims have accessed the rights set out in this Directive.
2. Member States shall collect the statistics referred to in this Article on the basis of
common disaggregation developed in cooperation with the Commission (Eurostat).
They shall transmit this data to the Commission (Eurostat) every three years. The
transmitted data shall not contain personal data.
3. The European Union Agency for Fundamental Rights shall support Member States
and the Commission in the collection, production and dissemination of statistics on
victims of crime and in reporting on how victims have accessed the rights set out in
this Directive.
4. The Commission (Eurostat) shall support Member States in the data gathering
referred to in paragraph 1, including by establishing common standards on counting
EN 34 EN
units, counting rules, common disaggregation, reporting formats, and on the
classification of criminal offences.
5. The Member States shall make the collected statistics available to the public. The
statistics shall not contain personal data.
6. The collection of data under paragraph 1 shall not affect the dedicated data collection
under Article 44 of Directive (EU) …/… [on combating violence against women and
domestic violence].’;
(17) Article 29 is replaced by the following:
‘Article 29
Reporting by the Commission and review
By [six years after adoption], the Commission shall submit a report on the application of this
Directive to the European Parliament and the Council. The report shall assess the extent to
which the Member States have taken the necessary measures to comply with this Directive,
including the technical implementation.
The report shall be accompanied, if necessary, by a legislative proposal.’;
Article 2
Transposition
1. Member States shall take the necessary measures to comply with this Directive [by
two years after the entry into force] with the exception of the provisions necessary to
comply with Article 26b which shall be adopted and published [by four years after
the entry into force]. They shall immediately inform the Commission thereof.
When Member States adopt those measures, they shall contain a reference to this
Directive or shall be accompanied by such reference on the occasion of their official
publication. The methods of making such reference shall be laid down by Member
States.
2. Member States shall communicate to the Commission the text of the main measures
of national law which they adopt in the field covered by this Directive.
Article 3
Entry into force
This Directive shall enter into force on the twentieth day following that of its publication in
the Official Journal of the European Union.
This Directive is addressed to the Member States in accordance with the Treaties.
Done at Brussels,
For the European Parliament For the Council
The President The President
EN 35 EN
EUROOPA
KOMISJON
Brüssel, 12.7.2023
COM(2023) 424 final
2023/0250 (COD)
Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,
millega muudetakse direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste
ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu
raamotsus 2001/220/JSK
{SEC(2023) 270 final} - {SWD(2023) 246 final} - {SWD(2023) 247 final}
ET ET
SELETUSKIRI
1. ETTEPANEKU TAUST
Ettepaneku põhjused ja eesmärgid
Käesolevas ettepanekus esitatakse meetmed, mille eesmärk on suurendada kuriteoohvrite
suutlikkust kasutada oma õigusi, mis tulenevad direktiivist 2012/29/EL1 (kuriteoohvrite
õiguste direktiiv). Kuriteoohvrite õiguste direktiiv on peamine ohvrite õigusi käsitlev
horisontaalne õigusakt. Selles sätestatakse kõigi kuriteoohvrite õigused, sealhulgas õigus
saada teavet, ohvri individuaalsetel vajadustel põhinev õigus saada tuge ja kaitset,
menetlusõigused ning õigus saada kriminaalmenetluse lõpus otsus kurjategijalt hüvitise
saamise kohta. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaldatakse alates 2015. aasta novembrist
kõigis ELi liikmesriikides, välja arvatud Taanis, kus direktiiv ei ole siduv.
2020. aasta juunis võttis Euroopa Komisjon vastu ohvrite õigusi käsitleva ELi strateegia
(2020–2025),2 et suurendada oma jõupingutusi kõigile kuriteoohvritele õiguskaitse
kättesaadavuse tagamisel olenemata sellest, kus ELis või mis asjaoludel kuritegu aset leidis.
Strateegias määratakse kindlaks viis põhiprioriteeti: i) tulemuslik suhtlemine ohvritega ja
neile turvaline keskkond kuritegudest teatamiseks; ii) kõige haavatavamate ohvrite toetamise
ja kaitse parandamine; iii) hüvitise saamise lihtsustamine ohvrite jaoks; iv) kõigi asjaomaste
osalejate koostöö ja koordineerimise parandamine ning v) kuriteoohvrite õiguste
rahvusvahelise mõõtme tõhustamine. Nende eesmärkide saavutamiseks esitatakse strateegias
komisjoni, liikmesriikide ja teiste sidusrühmade jaoks meetmed, mis ei ole seadusandlikud.
Samuti tehti strateegias komisjonile ülesandeks hinnata, kas kuriteoohvrite õiguste direktiivi
läbivaatamine on vajalik, ja vajaduse korral teha ettepanekuid vajalike muudatuste kohta.
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi vastuvõtmine 2012. aastal oli oluline samm ohvrite õiguste ja
ohvrikeskse õiguskaitse tõhustamisel ELis. Sellel on olnud oluline roll vabadusel, turvalisusel
ja õigusel rajaneva ala loomisel Euroopas. Selle praktikas kohaldamises on mitmel juhul siiski
leitud puudusi. Nende kõrvaldamiseks vaadatakse direktiiv sihipäraselt läbi.
Puudused tehti kindlaks kuriteoohvrite õiguste direktiivi hindamisaruandes, mille komisjon
võttis vastu 28. juunil 20223. Hindamisel leiti, et kuigi direktiiv on üldjoontes toonud
eeldatud kasu ja aidanud kaasa ohvrite õiguste parandamisele, jäävad teatavad ohvrite
õigustega seotud probleemid kõnealuse direktiiviga veel lahendamata.
Ohvrite kohtlemine pädevate asutuste poolt ja ohvrite suutlikkus osaleda kriminaalmenetluses
on kokkuvõttes paranenud. Hindamisel tehti kindlaks, et kuriteoohvrite õiguste direktiiv on
vajalikul määral sidus ja kooskõlas muude õigusaktidega. Kuriteoohvrite õiguste direktiiv on
positiivselt mõjutanud ohvrite õigust saada teavet ja parandanud nende jaoks abiteenuste
kättesaadavust (eelkõige üldised abiteenused, mida nüüd saavad kasutada kõik ohvrid mis
tahes kuriteo korral). Kokkuvõttes on kuriteoohvrite õiguste direktiiv parandanud ohvrite
turvalisust.
1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning
neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57) ning asendatakse
nõukogu raamotsus 2001/220/JSK.
2
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning
Regioonide Komiteele ohvrite õigusi käsitleva ELi strateegia (2020–2025) kohta (COM(2020) 258
final).
3
Komisjoni talituste 25. oktoobri 2012. aasta töödokument Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2012/29/EL hindamise kohta (SWD(2022) 179 final).
ET 1 ET
Kuigi muutused on olnud positiivsed, juhitakse kuriteoohvrite õiguste direktiivi hinnangus
tähelepanu ka konkreetsete õigustega seotud probleemidele, mida on vaja sihipäraselt
lahendada. Probleemid tulenevad sellest, et teatavad õigused ei ole direktiivis sõnastatud
piisavalt selgelt ja täpselt ning et liikmesriikidele on jäetud nende ülevõtmisel suur
otsustusvabadus. Mõnel juhul on see kaasa toonud ohvrite õiguste tegeliku kasutamise
piiramist ja erinevused selles, kuidas liikmesriigid on direktiivi üle võtnud. Näiteks on ohvrite
vajaduste individuaalse hindamise õiguse puhul ja spetsiaalsete abiteenuste õiguse puhul
olulised asjaolud jäetud otsustada siseriiklikus korras. Samuti on liikmesriikidele jäetud liiga
suur otsustusvabadus õiguse puhul saada kurjategijalt hüvitist. Need puudused on kahjustanud
ohvrite õiguste tegelikku kasutamist.
Kõnealused probleemid takistavad ohvritel kasutada oma direktiivist tulenevaid õigusi ning
kahjustavad usaldust oma riigi ja teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu. Sellise vähese
usalduse tulemuseks on kuritegudest teatamata jätmine, sest ohvrid eelistavad lihtsalt jätta
teatamata. Neil ei ole kindlust, et pädevad asutused võtavad vajalikke meetmeid, kui nad
kuriteost teatavad. See kahjustab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala
sujuvat toimimist. Neid probleeme on võimalik lahendada ainult ELi tasandil ja selleks on
vaja muuta kuriteoohvrite õiguste direktiivi.
Viis põhiprobleemi on järgmised.
1. Ohvrid ei saa alati teavet oma õiguste kohta või ei saa seda piisavalt ning see muudab
nende õiguste kasutamise raskemaks või võimatuks. Kui ohver jätab kuriteost
teatamata, siis ei saa ta tegelikult kasutada näiteks oma õigust saada esimesel
kokkupuutel pädeva asutusega teavet oma õiguste kohta. Nagu on näidatud Vociare
aruandes,4 toovad spetsialistid peale esile selle, et ainult 30 % lastest, 26 %
intellektipuudega inimestest ja 26 % kirjaoskamatutest ELis elavatest inimestest
saavad teavet viisil, mis on kohandatud nende vajaduste järgi.
2. Haavatavad kuriteoohvrid (näiteks lapsed, eakad, puudega inimesed, vihakuriteo
ohvrid ja kinnipidamisasutuses viibivad ohvrid) ei saa alati tugineda nende
kaitsevajaduste õigeaegsele hindamisele ega kasutada tõhusaid kaitsemeetmeid
(näiteks lähenemiskeeldu).
3. Haavatavad kuriteoohvrid ei saa sageli kasutada spetsialisti tuge (näiteks laiendatud
psühholoogilist ravi) ja lapsohvrid ei saa sageli tugineda asutustevahelisel koostööl
põhinevale täpsema suunitlusega lähenemisviisile.
4. Ohvrite osalemine kriminaalmenetluses on sageli keeruline, sest ei saada piisavalt
õigusabi ja nõustamist ning erinevad on nende toimingute puhul ka kuriteoohvrite
õiguslikku staatust käsitlevad õigusnormid.
5. Nii riigisisestel kui ka piiriülestel juhtudel on ohvritel raske saada kurjategijalt
hüvitist, sest riik ei toeta piisavalt hüvitise sissenõudmisel, kui kurjategija on
kohustatud seda maksma. Sellega kaasneb teisese ohvristamise oht.
Lisaks sellele on viimase kümne aasta jooksul muutunud rangemaks miinimumnõuded selle
kohta, mida kujutab endast lapsesõbralik5 ja ohvrikeskne6 õiguskaitse. Tagamaks, et ohvrid
4
Vociare Synthesis Report − kokkuvõttev aruanne, mille 2019. aastal avaldasid Victim Support Europe
ja Portugali ohvriõiguste ühendus APAV. Aruandes hinnatakse kuriteoohvrite õiguste direktiivi
praktikas kohaldamist 26 ELi liikmesriigis.
5
Vt näiteks Barnahusi mudeli (lastemajad) kiire edenemine liikmesriikides.
ET 2 ET
saavad täiel määral kasutada oma õigusi, mis põhinevad nende praegustel vajadustel ning
viimase aja suundumustel õiguskaitses ja tehnoloogias, tehakse käesoleva läbivaatamisega
ettepanek kehtestada ulatuslikumad miinimumnõuded, kui võeti vastu 2012. aastal. Nende
aluseks on liikmesriikide parimad tavad.
Läbivaatamise eesmärk on lahendada eespool nimetatud konkreetsed probleemid,
keskendudes üldeesmärgile ja erieesmärkidele (iga probleemi kohta on üks konkreetne
eesmärk).
Läbivaatamise üldeesmärk on aidata kaasa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala
heale toimimisele, mille aluseks on
kriminaalasjades tehtavate kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste tõhus
tunnustamine;
turvalisuse kõrge tase tänu paremale kuritegevusest teatamisele7;
ohvrikeskne õiguskaitse, kus ohvreid tunnustatakse ja nad saavad kasutada oma
õigusi.
Läbivaatamise erieesmärgid on järgmised:
i) parandada suurel määral teabe kättesaadavust kuriteoohvrite jaoks;
ii) suurendada kaitsemeetmete vastavust kuriteoohvrite vajadustele, et tagada
haavatavate ohvrite turvalisus;
iii) parandada haavatavate kuriteoohvrite jaoks spetsialisti toe kättesaadavust;
iv) muuta tõhusamaks kuriteoohvrite osalemine kriminaalmenetluses ning
v) lihtsustada kurjategijalt hüvitise saamist kõigil juhtudel, sealhulgas riigisisestel
ja piiriülestel juhtudel.
Erieesmärke ja nende tulemusi on mõjuhinnangus hinnatud põhjalikult. Üksikasjalikum
selgitus kuriteoohvrite õiguste direktiivi eesmärkide ja vastavate muudatuste kohta on esitatud
mõjuhinnangu 3. jaos.
Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega
Kuriteoohvrite õiguste direktiiv võeti vastu 25. oktoobril 2012. Seda ei ole hiljem muudetud
ega läbi vaadatud. Peale kuriteoohvrite õiguste direktiivi kuuluvad ohvrite õigusi käsitlevate
ELi õigusaktide hulka hüvitise maksmise direktiiv8 2004. aastast ja ELi õigusnormid
lähenemiskeelu kohta9. Need õigusaktid on samuti horisontaalsed ja neid kohaldatakse kõigi
6
Vt näiteks 2021. aastal avaldatud projekti Re-just „Action plan for developing victim centred and
trauma informed criminal justice systems“ („Ohvrikesksete ja traumateadlike kriminaalõigussüsteemide
väljatöötamise tegevuskava“), milles käsitletakse kuriteoohvrite jaoks teabe kättesaadavuse praeguseid
nõudeid, mis hõlmavad muuhulgas abitelefone, koordineeritud lähenemist toele, ohvrite kaitsele ja
õigusemõistmises osalemisele.
7
Nagu on selgitatud mõjuhinnangus, siis teataksid kavandatud muudatuste tulemusel 10–20 % ohvritest.
Nad märkisid, et ei teatanud kuriteost kättemaksu kartuse tõttu.
8
Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist
(ELT L 261, 6.8.2004, lk 15–18).
9
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/99/EL Euroopa
lähenemiskeelu kohta (ELT L 338, 21.12.2011, lk 2) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni
2013. aasta määrus (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise
kohta (ELT L 181, 29.6.2013, lk 4).
ET 3 ET
kuriteoohvrite suhtes.
Lisaks sellele kuuluvad ohvrite õigusi käsitlevate ELi õigusaktide hulka valdkondlikud
õigusaktid, milleks on mitu õigusakti teatavat liiki kuriteo ohvrite erivajaduste kohta. Siia
kuuluvad inimkaubanduse tõkestamise ja sellevastase võitluse ning inimkaubanduse ohvrite
kaitse direktiiv10, laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastase
võitluse direktiiv11, terrorismivastase võitluse direktiiv12 ning mittesularahaliste
maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimise vastase võitluse direktiiv13. 8. märtsil 2022
võttis komisjon vastu ettepaneku direktiivi kohta, milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja
perevägivalla tõkestamist (naistevastase vägivalla tõkestamise direktiivi ettepanek)14.
Komisjon esitas 19. detsembril 2022 ettepaneku muuta direktiivi 2011/36/EL, milles
käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite
kaitset15.
Valdkondlike õigusaktidega kriminaliseeritakse teatavad teod ja nähakse nende
kuritegude ohvritele ette täiendavad õigused, mis vastavad otsesemalt nende
erivajadustele. Valdkondlikud õigusaktid ei asenda kuriteoohvrite õiguste direktiivi
õigusnorme. Valdkondlikud õigusaktid tuginevad kuriteoohvrite õiguste direktiivile ja
täiendavad selle õigusnorme, andes konkreetsete kuriteoliikide ohvritele täiendavaid
õigusi. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi läbivaatamise tulemusena toetatakse ohvrite õigusi
käsitlevate tõhustatud nõuetega kõiki ohvreid, sealhulgas valdkondlike õigusaktidega
hõlmatud ohvreid. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi muudatused on täielikult kooskõlas
valdkondlike õigusaktidega, nii et vastuvõetud või kavandatud valdkondlikke õigusakte ei ole
vaja läbi vaadata.
Mõjuhinnangus hindas komisjon põhjalikult käesoleva ettepaneku kooskõla kõigi
valdkondlike õigusaktidega. Eelkõige kontrolliti valdkondlikke õigusakte silmas pidades
ohvriabitelefonide puhul kavandatud meetmete järjekindlust ja täiustati individuaalset
hindamist ning sihipäraseid ja integreeritud meetmeid. Hindamine hõlmas terrorismiohvrite ja
seksuaalse kuritarvitamise lapsohvrite kohta kehtivaid õigusakte ning naistevastase vägivalla
ja perevägivalla ohvrite ning inimkaubanduse ohvrite puhul kavandatud meetmeid.
Hindamine näitas, et kavandatud meetmed täiendavad ja tõhustavad valdkondlikke õigusakte.
Valdkondlike õigusaktidega ettenähtud kaitsetaset ei võeta praegusel läbivaatamisel
eesmärgiks, mille alusel peaks kõigi kuriteoohvrite puhul nõudeid karmistama.
Valdkondlike õigusaktide väljatöötamisel keskendutakse konkreetsete kuriteoliikide ohvrite
erivajadustega seotud meetmetele, mis kõigi kuriteoohvrite puhul ei pruugi olla asjakohased
ega proportsionaalsed. Kuid mõned käesoleva läbivaatamise raames kavandatud meetmed
võivad sisaldada elemente, mis valdkondlike õigusaktidega on juba reguleeritud. See on
paratamatu, võttes arvesse ohvrite õiguste ühist teemat ja asjaolu, et kuriteoohvrite õiguste
10
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse
inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega
asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1).
11
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste
seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu
raamotsuse 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1).
12
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/541 terrorismivastase
võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust
2005/671/JSK. ELT.
13
Direktiiv 2019/713 (ELT L 123, 10.5.2019, lk 18).
14
COM(2022) 105 final, 8.3.2022.
15
COM(2022) 732 final, 19.12.2023.
ET 4 ET
direktiivi kohaldatakse kõigi ohvrite suhtes, olgu nad haavatavad või mitte.
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaselt on haavatavad ohvrid need, kes vajavad spetsialisti
tuge ja kaitsemeetmeid. Nende hulka kuuluvad muuhulgas ohvrid, kelle kohta on olemas
valdkondlikud õigusaktid või neid kavandatakse, nagu terrorismiohvrid või naistevastase
vägivalla ja perevägivalla ohvrid. Näiteks tehakse läbivaatamisel artikli 9 lõike 1 punkti c
muudatusettepanek tagada haavatavatele ohvritele tasuta psühholoogiline tugi seni, kui seda
on vaja. Terrorismiohvritel on terrorismivastase võitluse direktiivi artikli 24 lõike 2 alusel see
õigus juba olemas. Sellisel juhul on kuriteoohvrite õiguste direktiivi kooskõla valdkondlike
õigusaktidega täielikult tagatud, sest valdkondlike õigusaktidega hõlmatud kuritegude ohvrid
saavad ka edaspidi kasutada mõlemast tulenevaid õigusi. Kui kuriteoohvrite õiguste direktiiv
on pärast läbivaatamist jõustunud, siis säilib terrorismiohvrite õigus saada tasuta
psühholoogilist abi ja sama õigus on ka teistel haavatavate ohvrite kategooriatel.
Selgitada on vaja ka sihipärast ja integreeritud spetsialisti abiteenust erivajadustega
ohvritele. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikli 9 lõike 3 punkti b kohaselt osutatakse sellist
tuge eelkõige seksuaalvägivalla ohvritele, soolise vägivalla ohvritele ja lähisuhtevägivalla
ohvritele. Kuid selles ei otseselt nimetatud teisi erivajadustega ohvrite rühmi. Seepärast
täpsustatakse kuriteoohvrite õiguste direktiivi muudatusettepanekus, et sihipärased ja
integreeritud abiteenused peaksid olema kättesaadavad ka teistele erivajadustega ohvritele,
nagu inimkaubanduse ohvrid, organiseeritud kuritegevuse ohvrid, puudega ohvrid,
ärakasutamise ohvrid, vihakuritegude ohvrid, terrorismiohvrid või raskete rahvusvaheliste
kuritegude ohvrid. See ei mõjuta liikmesriikide kohustust tagada sihipäraste ja integreeritud
teenuste kättesaadavus naistevastase vägivalla tõkestamise direktiiviga hõlmatud kuritegude
ohvritele, eelkõige vägistamisohvritele (naistevastase vägivalla tõkestamise direktiivi
ettepaneku artikli 28 kohased vägistamisohvrite keskused) või naiste suguelundite
moonutamise ohvritele (vastavalt ettepaneku artiklile 29).
Hindamisel leitud puuduste kõrvaldamiseks kohustatakse liikmesriike käesoleva ettepanekuga
peale selle kasutusele võtma spetsiaalsed protokollid, mille alusel korraldada spetsialisti
abiteenuseid nii, et erivajadustega ohvrite mitmesugused vajadused oleks igakülgselt
käsitletud (vt kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklisse 9 lisatud uus lõige 4).
Selleks et tagada ühtne arusaamine liikmesriikide nende kohustuste ulatusest, mis tulenevad
naistevastase vägivalla tõkestamise direktiivi ettepanekust ja käesolevast kuriteoohvrite
õiguste direktiivi läbivaatamise ettepanekust, tehakse ettepanek lisada kuriteoohvrite õiguste
direktiivi selge säte, millega liikmesriike kohustatakse tagama, et nad võtavad oma
käesolevast ettepanekust tulenevad kohustused üle, ilma et see mõjutaks nende kohustusi, mis
tulenevad naistevastase vägivalla tõkestamise direktiivi ettepanekust. Selleks et viia
kuriteoohvrite õiguste direktiiv vastavusse naistevastase vägivalla tõkestamise direktiivi
ettepanekus kasutatud terminoloogiaga, täpsustatakse käesolevas ettepanekus, et kui
kuriteoohvrite õiguste direktiivis räägitakse soolise vägivalla ohvritest, peaks see mõiste
hõlmama naistevastase vägivalla ohvreid ja perevägivalla ohvreid.
Käesolevad muudatused on täielikult kooskõlas ka ohvrite õigusi käsitleva ELi
strateegiaga, nagu on näidatud mõjuhinnangus.
Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega
Käesolevad muudatused on kooskõlas ka muude liidu tegevuspõhimõtetega, sealhulgas
digitaliseerimisega. Eelkõige vastab elektrooniliste sidevahendite kasutamise kohta
kavandatav säte tehnoloogia suundumustele vastavalt komisjoni põhimõtetele
ET 5 ET
digiülemineku kohta, sealhulgas õiguskaitse digitaliseerimisele16. Leitud puuduste
kõrvaldamiseks on liikmesriigid kohustatud nägema ohvritele ette võimaluse elektroonilise
side kaudu kasutada oma õigust saada teavet ja õiguskaitset. Kavandatud meetmed
lihtsustavad ohvrite jaoks õiguskaitse kättesaadavust ka piiriülestel juhtudel, sest taotletakse,
et liikmesriigid lihtsustaksid välisriigis elavate ohvrite osalemist kriminaalmenetluses
videokonverentsi ja konverentskõne teel. Selle nõudega kaotatakse direktiivi 2012/29/EL
praegune piirang, et selline võimalus on ette nähtud üksnes ohvrite ärakuulamiseks vastavalt
29. mai 2000. aasta konventsioonile Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastastikuse
õigusabi kohta kriminaalasjades17.
Läbivaatamisel keskenduti elektroonilise side kasutamise tagamisele. Aidates kaasa teabe,
kaitse, toe, õiguskaitse ja hüvitise võrdsele kättesaadavusele, võimaldatakse kuriteoohvrite
õiguste direktiivi läbivaatamisega kõigil ohvritel oma õigusi kasutada võrdsemalt. See aitab
suurel määral kaasa ÜRO kestliku arengu 10. eesmärgi saavutamisele, milleks on
ebavõrdsuse vähendamine.
Algatuse üldine eesmärk on suurendada usaldust kuriteoohvreid toetavate asutuste ja teenuste
vastu ning sellega aidatakse edendada õigusriiki ja tagada võrdne õigus saada õiguskaitset,
nagu nähakse ette rahu, õiguskaitset ja tugevaid institutsioone puudutavas kestliku
arengu 16. eesmärgis.
Eeldatakse, et pikemas perspektiivis paraneb ka hea tervise ja heaolu (kestliku arengu
eesmärk 3) olukord. See saavutatakse ohvrite parema kaitsmise ja teisese ohvristamise
vähendamisega. Samuti aitavad kestliku arengu eesmärkide täitmise edenemisele kaasa
mõned kaudsed tegurid, mis aitavad kuritegevust tõkestada, nagu rohkem kuritegudest
teatamist, kohtulik jälitus ja täitmist paremini tagavad kohtuotsused.
2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS
Õiguslik alus
Kõnealuste meetmete õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõike 2
punkt c. See võimaldab ELil kehtestada ohvrite õiguste miinimumnõuded i) niivõrd kui seda
on vaja kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikusele tunnustamisele ning
politseikoostööle ja õigusalasele koostööle kaasa aitamiseks piiriülese mõõtmega
kriminaalasjades ning ii) tingimusel et võetakse arvesse erinevusi liikmesriikide õigustavade
ja -süsteemide vahel. Kuriteoohvrite õiguste miinimumnõuded ei piirdu piiriüleste juhtudega.
Nagu kahtlusaluste ja süüdistatavate puhulgi võib EL kehtestada miinimumnõudeid
siseriiklikele õigusnormidele, et suurendada vastastikust usaldust teiste liikmesriikide
kohtusüsteemide vastu. See võib parandada piiriülese mõõtmega kriminaalasjades tehtud
kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise toimimist.
Subsidiaarsus
Täiel määral tulemusliku vastastikuse tunnustamise ja õigusalase koostöö tagamiseks on vaja,
et liikmesriigid üksteise kriminaalõigussüsteeme omavahel usaldaksid. Õigussüsteemide
õiglusnõuete ja õigusemõistmise normide suhtes peaks valitsema vastastikune usaldus ning
16
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-
tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv
1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73).
17
EÜT C 197, 12.7.2000, lk 3.
ET 6 ET
üldsusel peaks olema kindlustunne, et samad miinimumnõuded kehtivad ka välisriigis, kus
nad reisivad või elavad. Nagu on märgitud aluslepingus, on kahtlusaluste ja süüdistatavate
õiguste ning ohvrite õiguste miinimumnõuete kehtestamine vastastikusele tunnustamisele
kaasaaitamise oluline eeldus. Aluslepinguga kohustatakse ELi usalduse suurendamiseks
tegutsema nendes valdkondades etteulatuvalt (see tähendab enne, kui usaldus teiste
liikmesriikide õigussüsteemide vastu on kadunud).
Kuriteoohvrite õiguste direktiiv ja valdkondlikud õigusaktid on suurel määral juba
ühtlustanud ohvrite õigusi ning aidanud seega suurendada usaldust teiste liikmesriikide
kohtusüsteemide vastu. Kuid nagu hinnangus on näidatud ja konsultatsioonide käigus on
kinnitust leidnud, ei ole mõned liikmesriigid suutnud neid õigusi kuriteoohvrite õiguste
direktiiviga lubatud ulatuses tulemuslikult kaitsta, kuigi ohvrite õiguste miinimumnõuete
kehtestamisel on tehtud edusamme.
Lisaks sellele on miinimumnõuded pärast kuriteoohvrite õiguste direktiivi vastuvõtmist
viimase kümne aasta jooksul muutunud. See on seotud suundumustega õiguskaitses
(lapsesõbralik ja ohvrikeskne õiguskaitse), ühiskonnas (näiteks suurem vajadus
koordineeritud lähenemise järele, et tagada ohvriabiteenuste pidev kättesaadavus
kriisiolukorras18) ja tehnoloogias (digitaliseerimine, internetikuritegevuse kasv ning uued
ohvriabi, kaitse ja õiguskaitse kättesaadavuse tehnoloogiad). Kuriteoohvrite õiguste direktiivi
tulemuslikkuse tagamiseks ja riikide ametiasutuste vahelise vastastikuse usalduse tagamiseks
tuleb kehtestada ulatuslikumad miinimumnõuded.
ELi lisaväärtus peaks eelkõige tulenema kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö
soodustamisest ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala sujuva toimimise
tagamisest. Selle saavutamiseks on väga oluline usaldus, et ohvritele on tagatud võrdsed
õigused olenemata kuriteo toimumiskohast ELis. Üheks näiteks, millal peab usaldus
ohvrite õiguste vastu olema suur, on õigusasutuse otsus menetluse teisele liikmesriigile
üleandmise kohta. Raamotsuse 2009/948/JSK19 kohaselt võivad liikmesriikide pädevad
asutused teineteisega ühendust võtta, kui neil on põhjendatult alust arvata, et teises
liikmesriigis toimetatakse paralleelset menetlust, mille tulemusena võidakse menetlus teisele
liikmesriigile üle anda. Üleandmise üle otsustamisel võtavad liikmesriikide ametiasutused
arvesse seda, millisel määral saavad ohvrid oma õigusi kasutada selles liikmesriigis, kellele
menetlus üle antakse. Üleandmise kohta otsuste tegemisel on eriti oluline õigusasutuste suur
usaldus, et liikmesriigis, kellele menetlus üle antakse, saavad ohvrid samaväärsel tasemel
kasutada tuge, kaitset, võimalust osaleda kriminaalmenetluses ja saada kurjategijalt hüvitist.
See on eriti oluline, arvestades et komisjon esitas hiljuti ettepaneku kriminaalmenetluste
üleandmist käsitleva määruse20 kohta, et võimaldada iga kuritegu uurida või selle eest
süüdistust esitada kõige sobivamas liikmesriigis21.
18
Upholding fundamental rights in times of crisis | European Union Agency for Fundamental Rights
(europa.eu) (Põhiõiguste kaitsmine kriisi ajal | Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (europa.eu)),
13. oktoober 2022.
19
Raamotsus 2009/948/JSK.
20
Komisjoni ettepanek kriminaalmenetluse üleandmist käsitleva määruse COM (2023) 185 final
2023/0093(COD) kohta võeti vastu 5. aprillil 2023.
21
Teine näide vaja usaldusvajaduse on see, kui liikmesriikide pädevad asutused ühinevad ühise
uurimisrühmaga. Ühine uurimisrühm on kahe või enama liikmesriigi pädevate õigusasutuste ja
õiguskaitseasutuste vahelise tiheda koostöö vorm keerukate ja sageli suuremahuliste piiriüleste
juhtumitega tegelemiseks (põhineb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsusel). Need kriminaalasjad on
sageli seotud haavatavate ohvritega mitmest liikmesriigist, nagu inimkaubanduse ohvrid, laste
seksuaalse ärakasutamise ohvrid või raskete rahvusvaheliste kuritegude ohvrid. See nõuab suurt
ET 7 ET
ELi lisaväärtus seisneb ka nende probleemide ulatuse ja laadiga tegelemises, millega
liikmesriigid üksi ei suuda toime tulla.
Proportsionaalsus
Käesoleva läbivaatamisega kavandatud meetmeid on põhjalikult hinnatud mõjuhinnangus.
Proportsionaalsust näitab liikmesriikide õigussüsteemide meetmete tase. Kavandatud
meetmed on esitatud kolme alternatiivse lahendusena kõigi viie erieesmärgi jaoks (alates
liikmesriikide jaoks kõige vähem koormavast kuni kõige koormavani). Iga kavandatud
meetme proportsionaalsust hinnati tähelepanelikult ka konsultatsioonide käigus ja kontrolliti
sidusrühmadega.
Vahendi valik
Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõikele 2 võib liidu seadusandja oma
tegevuses kasutada direktiive. Direktiiv on saavutatava tulemuse osas iga liikmesriigi jaoks
siduv, kuid jätab vormi ja meetodite valiku liikmesriigi ametiasutuste otsustada.
3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU
HINDAMISE TULEMUSED
Konsulteerimine sidusrühmadega
Ohvrite õiguste direktiivi hindamist ja mõju hindamist ette valmistades konsulteeris
komisjon paljude sidusrühmadega.
2020. aasta detsembris avaldas komisjon veebisaidil „Avaldage arvamust!“22 selle algatuse
hindamise tegevuskava. Konsultatsiooni käigus saadi 56 vastust. 28. juunil 2022 võttis
komisjon vastu kuriteoohvrite õiguste direktiivi hinnangu23. Hindamisel kasutati
tugiuuringut ja andmete kogumist, mis hõlmas avalikku konsultatsiooni24. Avaliku
konsultatsiooni käigus sai komisjon 95 vastust, sealhulgas 20 seisukohavõttu.
Ohvrite õigusi käsitlevate õigusaktide läbivaatamise mõjuhinnangu raames korraldas
komisjon järgmised konsultatsioonid: tagasisidekorje25 (saadi 53 vastust); avalik
konsultatsioon (saadi 72 vastust, sealhulgas 15 seisukohavõttu, millest üks vaadati hiljem
läbi); sihtkonsultatsioonid liikmesriikide ekspertide, ohvrite õiguste platvormi ja
kriminaalõiguse ekspertide rühmaga ning laiapõhjalised konsultatsioonid välise töövõtja
tehtud uuringu raames, et saaks hinnata mõjuhinnangu poliitikavariantide kulusid ja tulusid.
Konsulteeriti järgmiste sidusrühmakategooriatega: i) ohvritega tegelevad spetsialistid,
sealhulgas liikmesriikide õigusasutused, keskasutused ja õiguskaitseasutused; ii) ohvritega
tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide liikmed, st ELi ja riiklike
ohvriabiorganisatsioonide ja tugiteenistuste liikmed; iii) ELi asutused ja võrgustikud,
sealhulgas Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust), Euroopa Liidu
usaldust, et kõik partnerid kohtlevad uurimises osalevaid ohvreid asjakohaselt ja et nende õigusi
austatakse kõigis asjaomastes riikides. Ukrainas toime pandud väidetavate raskete rahvusvaheliste
kuritegude ühine uurimisrühm (milles osaleb seitse liikmesriiki) on hiljutine näide nende sõjakuritegude
ohvritega tegelemisest, kes on Ukrainast põgenenud ELi eri liikmesriikidesse.
22
Kuriteoohvrite toetamine – kuriteoohvrite õiguste direktiivi hindamine (europa.eu)..
23
Komisjoni talituste 25. oktoobri 2012. aasta töödokument Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2012/29/EL hindamise kohta (SWD(2022) 180 final).
24
Kuriteoohvrite toetamine – kuriteoohvrite õiguste direktiivi hindamine (europa.eu).
25
https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/13096-Criminal-justice-EU-
rules-on-victims-rights-update-_et.
ET 8 ET
Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL),
ohvrite õiguste Euroopa võrgustik, hüvitamise riiklike kontaktpunktide Euroopa võrgustik,
terrorismiohvrite ühtsed kontaktpunktid liikmesriikides, Euroopa õigusalase koostöö
võrgustik ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), Euroopa välisteenistus; iv)
rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Euroopa Nõukogu; v) teadusasutused ja
akadeemilised asutused ning vi) üldsus, sealhulgas ohvrid.
Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine
Käesolev ettepanek tugineb tõenditele, mis on kogutud kuriteoohvrite õiguste direktiivi
hindamise ja mõju hindamise käigus.
Läbivaatamisel on arvesse võetud ka paljusid aruandeid ja uuringuid ohvrite õiguste kohta
ja kuriteoohvrite õiguste direktiivi rakendamise kohta liikmesriikides. Siia kuuluvad ELi
rahastatud mitme projekti aruanded26. Peamiste variantide rahalise teostatavuse hindamiseks
algatas komisjon ka kulude-tulude analüüsi, mille tegi väline töövõtja.
Lisaks sellele võttis komisjon arvesse Euroopa Parlamendi varem tehtud tööd. Siia
kuuluvad 2017. aastal Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse tehtud uuring kuriteoohvrite
õiguste direktiivi rakendamise kohta,27 LIBE (kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade
komisjoni) tellitud uuring kriminaalmenetlusõiguse kohta kogu ELis 28 ning parlamendi
resolutsioon kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuete kohta29.
Mõjuhinnang
Käesolevale ettepanekule lisatud mõjuhinnang põhineb komisjoni korraldatud hindamise
tulemustel.
Komisjon käsitles mõjuhinnangus mitut seadusandlikku poliitikavarianti.
Mitteseadusandlikud variandid jäeti välja, sest ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–
2025) juba hõlmab mitteseadusandlikke meetmeid, mis tuleb rakendada lähiaastatel. Kuid
nende variantide eeldatavat mõju on arvesse võetud lähtestsenaariumis.
Mõjuhinnangu eelistatud poliitikavariantide paketis esitatud muudatustega saavutatakse
järgmised tulemused.
Teabe tõhusam kättesaadavus, mille eelkõige tagab kohustus võtta
kasutusele ohvriabitelefonid, mis annavad kõigile nendega ühendust võtnud
kuriteoohvritele teavet nende õiguste kohta (sealhulgas neile, kes ei teata
kuriteost).
Kaitsemeetmed, mis vastavad paremini ohvrite vajadustele. Eelkõige
tagavad selle ohvrite kaitsevajaduste parem individuaalne hindamine ja
26
Vt Vociare aruanne või Artemise aruanne. Projektide näited on esitatud mõjuhinnangu 1. lisas.
27
Uuring, milles hinnatakse kuriteoohvrite õiguste direktiivi 2012/29/EL rakendamist Euroopas. PE
611.022, detsember 2017,
https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/611022/EPRS_STU(2017)611022_EN.pd
f.
28
Kogu Euroopa Liidu kriminaalmenetlusõigust käsitlev uuring, milles on võrdlevalt analüüsitud valitud
peamisi erinevusi ning mõju ELi õigusaktide väljatöötamisele. PE 604.977, august 2018,
https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/604977/IPOL_STU(2018)604977_EN.pdf
.
29
Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse
kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) rakendamise kohta
(2016/2328 (INI)).
ET 9 ET
hindamise tulemusena ohvritele kättesaadavate kaitsemeetmete laiendatud
loetelu (sealhulgas lähenemiskeelud).
Parem tugi, mille eelkõige tagavad õigus saada tasuta psühholoogilist tuge nii
kaua kui vaja, lapsohvrite õigus saada sihipärast ja asutustevahelisel
koostööl põhinevat tuge ning puudega inimeste õigused.
Ohvrite tõhusam osalemine kriminaalmenetluses, mille tagavad õigus
haldusabile kohtus ja õigus õiguskaitsevahendile.
Hüvitise parem kättesaadavus, sest i) tõhustatakse ohvrite õigust saada
kurjategijalt hüvitise saamise kohta otsus kriminaalmenetluses ning ii) tehakse
kohustuslikuks, et riik maksab kurjategijalt sissenõutud hüvitise õigel ajal
ohvrile, kui hüvitise kohta on tehtud kohtuotsus, kusjuures riigil on võimalus
see hiljem kurjategijalt tagasi nõuda.
Nagu mõjuhinnangus on näidatud, kaalub käesoleva läbivaatamisega kavandatud
muudatustest saadav kasu igas liikmesriigis üles eeldatavad kulud.
Suhtarv on liikmesriigiti erinev, nii et mõne liikmesriigi puhul on kulude ja tulude suhe
suurem (suurem positiivne mõju kulutatud euro kohta) ja mõne puhul väiksem (väiksem
positiivne mõju kulutatud euro kohta). Sellise erinevuse peamiseks põhjuseks on
liikmesriikide erinevad lähtepositsioonid. Eelkõige on määravaks meetmete ulatus (kulud),
mida liikmesriik kavandatud muudatustes tulemuste saavutamiseks vajab, erinevused
teatavate meetmete kasutuselevõtmise kuludes (näiteks psühholoogiline tugi) ja ohvrite erinev
hulk liikmesriikides.
Mõjuhinnang näitab selgelt, et kuigi liikmesriigid peavad esialgu tegema teatavaid
investeeringuid, aitavad kavandatud muudatused kaasa, et majandus toimib paremini,
ühiskond on vastupidavam ja avaliku sektori asutused tugevamad. Kuriteoohvrid, kes saavad
õigeaegset tuge ja kaitset, integreeruvad hõlpsamini ühiskonda, naasevad kiiremini tööle ja
sõltuvad vähem tervishoiusüsteemist. Sellised ohvrid on palju enam huvitatud ka kuritegudest
teatamisest ja pädevate asutustega koostöö tegemisest. Seepärast saavad liikmesriigid
kavandatud muudatuste tulemusena kasu paremast majandusest, integreeritumast ühiskonnast
ja tugevamast õigussüsteemist.
Mõjuhinnangu kavand esitati õiguskontrollikomiteele 3. novembril ja seda arutati
30. novembril 2022. Pärast arutelu muudeti mõjuhinnangut veidi, et täpsemalt kajastada
rakendamiskulusid ja variantide hindamise metoodikat. 1. detsembril esitas komitee eelnõu
kohta reservatsioonideta positiivse arvamuse.
Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine
Mõjuhinnangu analüüs näitab, et eelistatud variantide pakett peaks pikas perspektiivis
vähendama liikmesriikide koormust, isegi kui mõned kulud lühiajaliselt suurenevad. Seda
suurenemist peaks enam kui kompenseerima eeldatav kasu, mis saadakse valikuvariantide
paketiga.
Liikmesriikide ametiasutuste tööd lihtsustavad teataval määral eri meetmed, mis suurendavad
koostööd ja koordineerimist ohvritega tegelevate isikute, sealhulgas tugiteenistuste vahel.
Selle tulemuseks on tõhusamini korraldatud õiguskaitse. Eelkõige jagatakse teistega
(sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide ja vabatahtlikega) politsei praegust koormust,
mis tuleneb kohustusest esitada kogu teave ohvri õiguste kohta vastavalt iga ohvri
erivajadustele.
Esile tõstetakse ka muud soodsat mõju liikmesriikide õigussüsteemide toimimisele. Eelkõige
arvatakse, et hüvitise maksmise kohustuse kui eelistatud variandi täieliku
ET 10 ET
kasutuselevõtmisega toetatakse suurel määral riikliku hüvitisega tegelevaid teenistusi. Veelgi
lihtsam peaks olema, kui kõiki hüvitamise küsimusi käsitletakse kriminaalmenetluses selle
asemel, et seda käsitleda nii kriminaal- kui ka tsiviilmenetluses. See vähendab tsiviilasjade
hulka ja muudab kohtusüsteemi tõhusamaks.
Tulevikukindluse platvorm võttis 5. detsembril 2022 vastu arvamuse ohvrite õiguste
acquis’30 läbivaatamise kohta. Selles esitatud soovitused on kooskõlas ohvrite õiguste
valdkonnas tehtava tööga ja mõjuhinnangu eelistatud poliitikavariantidega.
Põhiõigused
Ettepanekus järgitakse põhiõigusi ning Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ja Euroopa Liidu
põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Kõigi poliitikavariantidega püütakse vähendada
diskrimineerimist, tagades teabe, kaitse, toe, õiguskaitse ja hüvitise võrdse
kättesaadavuse, rakendades vahet tegemata kõigi kuriteoohvrite puhul asjakohaseid
miinimumnõudeid ning võttes nõuetekohaselt arvesse ohvrite erivajadusi.
Konkreetse juhuna kaaluti ohvrite õigusi käsitleva teabe võrdse kättesaadavuse puhul seda,
kuidas tagada teabe parem kättesaadavus ohvritele, kes on suletud asutustes. Veebisait (mis
on ohvriabiliini lahutamatu osa) parandab teabe kättesaadavust nende ohvrite jaoks, kes ei
räägi konkreetse liikmesriigi ametlikku keelt. Individuaalsete vajaduste hindamise
parandamine võimaldab paremini hinnata ohvrite individuaalseid vajadusi ja selle tulemuseks
on kõige haavatavamate ohvrite võrdsem ja tõhusam kaitsmine. Ohvrite toetamiseks
nähakse algatusega muu hulgas ette laiendada tasuta psühholoogilist tuge laiemale ohvrite
rühmale (praegu on see ette nähtud terrorismiohvritele). Lisaks sellele on läbivaatamisega
kavas anda kõigile kuriteoohvritele kogu kriminaalmenetluse vältel rohkem õigusi
olenemata nende ametlikust staatusest menetluse osalisena. Võimalus saada menetluse
ajaks saatja julgustab tõenäoliselt kõiki ohvreid oma õigusi kasutama. Lisatud on puudega
inimeste õigusi käsitlev säte, mis teeb käesolevas ettepanekus sisalduvad õigused
kättesaadavaks nende erivajaduste korral. See võimaldab puudega inimestel kasutada ohvrite
õigusi teistega võrdsetel alustel. Kõigi nende muudatuste eesmärk on vähendada ebavõrdsust
ja tõenäoliselt on neil positiivne mõju põhiõigustele.
Ohvri ja kurjategija era- ja perekonnaelu austamise (artikkel 7) ja isikuandmete kaitse
(artikkel 8) õiguse riive on vajalik ja proportsionaalne selle tagamiseks, et ohvrid saavad
tõhusalt kasutada oma õigust toele ja kaitsele. Lisaks sellele nähakse ettepanekuga ette
konkreetne kohustus mitte jagada ohvri isikuandmeid rändeasutustega. See kaitsemeede
tagab, et ohvri andmeid töödeldakse ainult kuriteoohvrite õiguste direktiivis ettenähtud
eesmärgil. Isikuandmete kogumine statistika eesmärgil on vajalik läbivaatamisel kavandatud
meetmete tõhususe tagamiseks ja ohvrite õiguste poliitika kujundamiseks. Ohvrite era- ja
perekonnaelu austamisele aitab kaasa ka selle tagamine, et pärast individuaalset hindamist
võetakse kurjategijate vastu kasutusele piisavad kaitsemeetmed.
Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ettenähtud põhiõigused on õigus elule (artikkel 2), õigus
isikupuutumatusele (artikkel 3), õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele (artikkel 7), õigus
isikuandmete kaitsele (artikkel 8), õigus võrdsusele seaduse ees (artikkel 20), õigus
mittediskrimineerimisele (artikkel 21), lapse õigused (artikkel 24), puuetega inimeste
integreerimine ühiskonda (artikkel 26), õigus sotsiaalabile ja tervishoiule (artikkel 35), õigus
30
https://commission.europa.eu/system/files/2022-
12/Final%20opinion%202022_SBGR3_07%20Revision%20of%20the%20victims%20rights%20acquis
_rev.pdf.
ET 11 ET
heale haldusele (artikkel 41) ning õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule
arutamisele (artikkel 47).
Ettepanekut on hinnatud ka kurjategijate, kahtlusaluste ja süüdistatavate õiguste
seisukohast. Sellega on seotud õigus saada õiguskaitset (artikkel 47), süütuse presumptsioon
(artikkel 48), õigus kaitsele ning kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja proportsionaalsuse
põhimõte (artikkel 49), sama kuriteo eest mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld
(artikkel 50) ning kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõigusi käsitlevad ELi
õigusnormid. Leiti, et lahendusvariandid ei kahjusta kurjategijate, kahtlusaluste ega
süüdistatavate põhiõigusi.
Lisaks sellele võetakse käesolevas ettepanekus arvesse puudega inimeste õigusi ja kohustusi,
mis on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mille osalised on EL ja
kõik liikmesriigid.
Ettepanek peaks tõhustama ohvrite põhiõigusi. Mõne variandi puhul on otsene mõju
põhiõigustele siiski selgem kui teiste puhul. Kuna mõju ei ole võimalik kvantifitseerida, on
metoodikaks valitud kvalitatiivne analüüs. Selleks hinnatakse, mil määral saab iga variant
lähtestsenaariumiga võrreldes paraneda.
4. MÕJU EELARVELE
Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.
5. MUU TEAVE
Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord
Käesoleva ettepaneku artikli 2 kohaselt peavad liikmesriigid jõustama järgimiseks vajalikud
õigus- ja haldusnormid hiljemalt [kaks aastat pärast direktiivi jõustumist]. Artikli 26b
(elektrooniliste sidevahendite kasutamise kohta) järgimiseks vajalike sätete kehtestamise
kohta kehtib erand. Need sätted tuleks vastu võtta ja avaldada hiljemalt [neli aastat pärast
direktiivi jõustumist]. Liikmesriigid peavad edastama oma sätete teksti komisjonile.
Komisjon jälgib ja hindab käesoleva ettepaneku mõju, kasutades praeguse direktiivi kohaseid
olemasolevaid mehhanisme. Peale selle peavad liikmesriigid vastavalt artiklile 28 (statistika
esitamine) võtma vajalikke meetmeid, et luua süsteem kuriteoohvreid käsitleva statistika
kogumiseks, koostamiseks ja levitamiseks. Nad peavad saatma need andmed komisjonile
(Eurostatile) iga kolme aasta järel.
Komisjon jätkab ELi tasandil ohvrite õiguste platvormi koosolekute pidamist kuriteoohvrite
õigustega seotud teemadel. Selline teabevahetus aitab ka jälgida ja hinnata algatuse mõju.
[Kuus aastat pärast vastuvõtmist] peab komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule
aruande käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2012/29/EL kohaldamise kohta. Aruandes
tuleb hinnata, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks
vajalikke meetmeid, sealhulgas selle tehniline rakendamine.
Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul)
Käesoleva direktiivi nõuetekohase rakendamise tagamiseks on vaja selgitavat dokumenti (nt
vastavustabeleid), nagu on nõutud Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-543/1731. Õigusaktid,
31
Kohtuotsus, Euroopa Kohus (suurkoda), 8. juuli 2019, komisjon vs Belgia Kuningriik, C-543/17.
ET 12 ET
millega kuriteoohvrite õiguste direktiiv üle võetakse, piirduvad harva üheainsa õigusaktiga,
kuna sätted sisalduvad sageli erinevates siseriiklikes õigusaktides. Seetõttu peavad
liikmesriigid esitama komisjonile selgitava dokumendi käesoleva direktiivi ülevõtmiseks
vastu võetud sätete tekstiga.
Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi muudatused on suunatud sätetele, mille eesmärk on:
parandada teabe kättesaadavust kuriteoohvrite jaoks ja kuritegudest teatamist, hõlbustada
haavatavate kuriteoohvrite (sealhulgas laste) jaoks spetsialisti toe kättesaadavust ja parandada
õiguskaitse kättesaadavust puudega ohvrite jaoks, tõhustada ohvrite osalemist
kriminaalmenetluses, parandada ohvrite jaoks hüvitise saamist, suurendada kuriteoohvrite
kaitsemeetmete vastavust kuriteoohvrite vajadustele, kasutada elektroonilisi sidevahendeid
ning kehtestada konkreetsed kohustused naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite
suhtes.
a) Sätted, mille eesmärk on parandada teabe kättesaadavust kuriteoohvrite jaoks ja
kuritegudest teatamist (artiklid 3a, 5a ja 26a).
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikli 4 kohaselt on ohvritel õigus kohe esimesest
kokkupuutest pädeva asutusega (tavaliselt politseiga) saada teavet oma õiguste kohta. Siiski
ei võta kõik ohvrid ühendust pädeva asutusega. Nagu Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2021.
aasta aruandes32 on esile toodud, ei teata ohvrid enamikul juhtudel kuriteost. Neil ohvritel
puudub juurdepääs teabele, sealhulgas teabele nende õiguse kohta toele ja kaitsele,
sõltumata sellest, kas nad teatavad kuriteost või mitte.
Kuigi kuriteoohvrite õiguste direktiivis nõutakse, et ohvritele antaks teavet kooskõlas
õigusega mõista ja olla mõistetud (kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikkel 3), leiti hindamise
käigus, et praktikas kasutavad pädevad asutused sageli keelt, mis ei ole kohandatud ohvrite
vajadustele33. Nii on see puudega inimeste, riigikeelt mittekõnelevate inimeste, laste ja eakate
puhul. Kuna esimene kokkupuude pädeva asutusega toimub sageli kuriteo toimumispaigal, ei
ole inimesed, kes on vahetult pärast kuritegu šokis, võimelised saadud teabest aru saama.
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikli 6 kohaselt peaksid ohvrid saama pädevalt asutuselt
ka järelteavet kriminaalmenetluse eri etappide, nende rolli ja kurjategija olukorra (nt
kinnipidamiskohast vabastamine) kohta. Siiski leidis suur osa sidusrühmadest, kellega
hindamise käigus konsulteeriti, et ohvrid ei kasuta täielikult oma õigust saada vastavalt
kuriteoohvrite õiguste direktiivile teavet alates esimesest kokkupuutest pädeva asutusega ning
seda tuleks parandada.
Kõigis liikmesriikides ei ole ikka veel võimalik kasutada selliseid terviklikumaid vahendeid
ohvritega suhtlemiseks, milles võetakse arvesse ohvrite mitmetahulisi vajadusi seoses
õigusega saada teavet. Paljudel ohvritel ei ole ikka veel võimalik helistada kuriteoohvrite
abitelefonile 116 00634. Need abitelefonid peaksid ohvritele andma vajalikku teavet igal ajal.
32
Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuring kuritegevuse, turvalisuse ja ohvrite õiguste kohta, veebruar
2021.
33
Näiteks mitmes liikmesriigis (sealhulgas Bulgaarias, Portugalis, Rumeenias ja Slovakkias) on
ametiasutuste esitatud kirjalik teave ohvrite õigusi käsitlevate siseriiklike sätete koopia.
34
Loodud komisjoni 30. novembri 2009. aasta otsusega, millega muudetakse otsust 2007/116/EÜ seoses
116ga algavate täiendavate reserveeritud numbrite kasutuselevõtuga. Reserveeritud numbrite
kasutamine ei ole kohustuslik, vaid soovitatav. Numbrite kasutamiseks peavad olema täidetud teatavad
tingimused. Kuriteoohvritele peab abitelefon 116 006 andma teavet nende õiguste kohta, suunama
helistajad politseisse ja muudesse asutustesse (vajaduse korral) ning pakkuma nõustamist.
ET 13 ET
Nad peaksid saama vabalt rääkida oma kogemustest ja vajaduse korral tuleks nad suunata
politseisse või muudesse asutustesse juurde. Veelgi harvemini on ohvritel juurdepääs
kaasaegsematele abitelefonidele, millega on seotud terviklik veebisait ja mis võimaldavad
peale telefonikõnede võtta ühendust veebivestluse ja e-posti teel35.
Et lahendada probleemid, mis on kindlaks tehtud seoses teabe kättesaadavusega ohvrite jaoks,
tehakse käesoleva läbivaatamisega ettepanek mitmete meetmete kohta, eelkõige liikmesriikide
kohustus tagada kuriteoohvrite abitelefonid (artikkel 3a). Nende korral kasutatakse ELi
telefoninumbrit 116 006 ja tipptasemel tehnoloogiaga veebisaiti, et tagada optimaalne
juurdepääs enamikus kõneldavates keeltes ja puudega inimestele. Abitelefon on kõigi
kuriteoohvrite jaoks esimene kontaktpunkt, mis pakub emotsionaalset tuge ja suunab ohvrid
vajaduse korral spetsiaalsete abiteenuste juurde.
Kavandatud muudatused on kooskõlas muude abitelefonidega, mis kasutavad 116-ga algavaid
ELi reserveeritud numbreid, näiteks kadunud laste otsimise abitelefon (116 000) ja soolise
vägivalla ohvrite abitelefon (116 116). Ettepanek on kooskõlas ka komisjoni uue lastele
parema interneti loomise Euroopa strateegiaga36. See toetab turvalisema interneti keskuste
võrgustikku, mis hõlmab lastele, lapsevanematele ja hooldajatele mõeldud abitelefone veebiga
seotud küsimustes (nt kübervägivald ja küberkiusamine) ning vihjeliine, et teatada laste
seksuaalset väärkohtlemist kujutavast materjalist internetis. Ettepanek on kooskõlas ka
komisjoni poliitikaga, mille eesmärk on tagada, et numbril 116 111 käsitletakse
küberkiusamist.
Tagamaks, et ohvrid saavad igakülgset ja kaasavat teavet, kohustatakse ettepanekuga
liikmesriike kehtestama erimenetlused protokolli vormis. Artikli 26a kohaselt tuleb sellised
protokollid koostada koostöös õiguskaitseasutuste, õigusasutuste (prokurörid ja kohtunikud)
ja tugiorganisatsioonidega. Nendes protokollides on esitatud eri partneritele juhised selle
kohta, kuidas tagada, et ohvrid saavad teavet, mis on kohandatud nende individuaalsete
vajaduste järgi ja on seotud menetluse konkreetse osaga.
Läbivaatamisega nähakse ette ka kohustus tagada, et ohvrid saavad kuriteost teatada info- ja
kommunikatsioonitehnoloogiat kasutades (artikli 5 punkti a alapunkt 1). Kuritegudest
teatamist lihtsustatakse ka kinnipidamisasutuses viibivate isikute jaoks (üksikasjad esitatakse
protokollides, mis on koostatud koordineeritult ning õiguskaitseasutuste, õigusasutuste
(prokurörid ja kohtunikud) ja tugiorganisatsioonide koostöös (artikkel 26a)).
Kuritegudest teatamine muutub lihtsamaks ka ebaseaduslike rändajate jaoks. Ettepaneku
artikli 5 punkti a alapunktis 5 nõutakse, et kuriteost teatava ohvriga kokkupuutuvatel
pädevatel asutustel ei ole lubatud edastada rändeasutustele ohvri elanikustaatusega
isikuandmeid, kui need andmed on kogutud kuriteost teatamise tulemusena, vähemalt
kuni esimese individuaalse hindamise lõpuleviimiseni, nagu on osutatud kuriteoohvrite
õiguste direktiivi artiklis 22. Selles kontekstis tuleks meenutada, et kuriteost teatamine ja
kriminaalmenetluses osalemine direktiivi 2012/29/EL kohaselt ei anna mingeid õigusi seoses
ohvri elanikustaatusega ja sellel puudub edasilükkav toime nende elanikustaatuse
kindlaksmääramisel. Peale selle on asjakohased asutused kohustatud ebaseaduslikke
rändajaid, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa
aidatud ja kes teevad koostööd pädevate asutustega, teavitama nende õigustest ja
võimalustest, mis tulenevad elamislubade direktiivist. Need võimalused hõlmavad eelkõige
35
Parimad näited on järgmised: Iirimaa abitelefon, Eesti abitelefon, Horvaatia abitelefon, Läti abitelefon
ja Rootsi abitelefon.
36
COM(2022) 212 final, 11.5.2022.
ET 14 ET
järelemõtlemisaja andmist, mis võimaldab neil otsustada, kas teha uurimisalast koostööd, ja
elamisloa väljastamist.
b) Sätted, millega lihtsustatakse haavatavate kuriteoohvrite (sealhulgas laste) jaoks
spetsialisti toe kättesaadavust (artikli 9 lõige 1 ning artiklid 9a ja 24)
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklites 8 ja 9 on erivajadustega ohvritele ette nähtud õigus
tasuta spetsialiseeritud, sihipärastele ja integreeritud abiteenustele, sealhulgas võimaluse
korral psühholoogilisele toele. Hindamine on siiski näidanud, et haavatavatel kuriteoohvritel,
sealhulgas lastel, ei ole sageli võimalik saada tõhusat tuge37.
Paljudes liikmesriikides on endiselt probleemiks lapsesõbraliku lähenemisviisi
puudumine38. Hindamisel leiti, et puudub ühine arusaamine sellest, millist sihipärast ja
integreeritud toetust on vaja haavatavatele kuriteoohvritele, eelkõige lastele. Selle tulemusena
ei saa kõik lapsed ELis kvaliteetset spetsialisti tuge. ELi terviklikus lapse õiguste strateegias
(2021–2024)39 on sätestatud, et kohtumenetlusi tuleb kohandada vastavalt laste eale ja
vajadustele ning sealjuures tuleb austada kõiki nende õigusi ja seada esikohale lapse parimad
huvid. Barnahusi mudel on praegu kõige tänapäevasem näide lapsesõbralikust
lähenemisviisist õiguskaitsele40. Kuigi käesoleva läbivaatamisega ei kohustata liikmesriike
järgima Barnahusi mudelit, tuginetakse selle põhimõtetele. Probleemi lahendamiseks
nõutakse muudetud versiooni uues artiklis 9a, et liikmesriigid näeksid lapsohvrite
toetamiseks ja kaitsmiseks ette täpsema suunitlusega ja asutustevahelisel koostööl
põhineva lähenemisviisi. See peaks põhinema teenuste osutamisel integreeritud ja
koordineeritud viisil samades ruumides. See on peamine täiendus kuriteoohvrite õiguste
direktiivis juba olemasolevatele lapsesõbralikele meetmetele (näiteks tunnistuste
videosalvestamine, silmside vältimine, lapsesõbralikud küsitlemised sama isiku poolt).
Käesoleva läbivaatamisega kohustatakse liikmesriike tegema sellise sihipärase ja
asutustevahelisel koostööl põhineva integreeritud lähenemisviisi kättesaadavaks kõigile
lapsohvritele, kes seda vajavad.
Hindamisel toodi esile ka seda, et peaaegu pooltes liikmesriikides ei ole ohvritele alati
võimalik pakkuda tasuta psühholoogilist tuge41. Pärast esimesi seansse palutakse ohvritel
sageli tasuda psühholoogilise toe eest. See on eriti problemaatiline haavatavate kuriteoohvrite
jaoks, kes tavaliselt ei saa endale lubada toe eest maksmist. Kuriteo mõju võib olla pikaajaline
ning seda süvendavad mitmed tegurid, nagu kuriteo raskusaste, ohvri isiklik olukord ja
varasem ohvristamine42. Seetõttu, nagu on esile toodud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti
2019. aasta aruandes (lk II), ei saa vägivallakuritegude ohvrid kriminaalmenetluses olulist
37
Umbes pooled sidusrühmad leiavad, et erivajadustega ohvrid ei saa piisavat tuge.
38
Konsultatsioonide käigus teatati mitmes liikmesriigis (sealhulgas Belgias, Bulgaarias, Saksamaal,
Kreekas, Leedus ja Portugalis) paljudest probleemidest seoses laste videosalvestamisega tõendite
saamiseks, lapsesõbraliku osalemisega kohtumenetlustes ning individuaalsete lähenemisviisidega kõige
haavatavamatele lastele.
39
COM(2021) 142 final, 24.3.2021.
40
About Barnahus - Barnahus – ühe katuse all olev lapsesõbralik büroo, kus õiguskaitseasutused,
kriminaalõigusasutused, lastekaitseteenistused ning meditsiini- ja vaimse tervise valdkonna töötajad
teevad koostööd, hindavad koos lapse olukorda ja otsustavad järelmeetmete üle.
41
AT, CY, CZ, DE, EE, IE, LT, LV, MT, NL, PT, SI.
42
Kuriteo psühholoogiliste tagajärgede hulka võivad kuuluda ärevus, depressioon, süü, häbi,
enesehävituslik käitumine ja võimetus tegutseda või mõelda ratsionaalselt, vt Psychological Reactions
of Victims of Violent Crime (vägivallakuritegude ohvrite psühholoogilised reaktsioonid), Cambridge
University Press, 2018.
ET 15 ET
rolli mängida, välja arvatud juhul, kui nad saavad professionaalset ja võimestavat
psühholoogilist tuge.
Probleemi lahendamiseks tehakse muudetud versiooni artikli 9 lõikes 1 ettepanek, et
spetsialisti abiteenused hõlmaksid tasuta psühholoogilist tuge nii kaua, kui see on vajalik
kõigile sellist abi vajavatele haavatavatele kuriteoohvritele, st kui individuaalne hindamine
näitab vajadust selle järele. Kõik ohvrid saavad jätkuvalt kasutada emotsionaalset ja
psühholoogilist tuge, mis on neile sageli kättesaadav lühikese aja jooksul pärast kuritegu, kuid
erivajadustega ohvrite jaoks lihtsustatakse sellise psühholoogilise toe saamist, mis peaks
olema neile kättesaadav mitte ainult lühikese aja jooksul pärast kuritegu, vaid ka pikema aja
jooksul (nii kaua kui vaja).
Mõlemad kavandatud meetmed nõuavad riiklikku koordineerimist protokollides nimetatud
abiteenuste, õiguskaitse- ja õigusasutuste vahel (artikkel 26a).
Abiteenuste kättesaadavust ohvrite jaoks parandab nõue, et ohvriabiteenused peavad toimima
ka kriisi ajal (vastavalt COVID-19 pandeemia ajal saadud kogemustele). See saavutatakse
kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklile 8 lõigu lisamisega. Ohvrid saavad kasutada ka
lihtsustatud suunamist ohvriabiteenistuste juurde (artikli 8 muudatused).
Kavandatud meetmed toovad selgust kõige haavatavamate kuriteoohvrite, sealhulgas laste
toetamise ulatuse suhtes. Peale selle suurendavad need usaldust enda riigi ja teiste
liikmesriikide õigussüsteemide vastu.
c) Sätted, millega tagatakse õiguskaitse tõhusam kättesaadavus ohvrite jaoks (artiklid
10a ja 10b)
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaselt on peamisteks õigusteks, mis lihtsustavad ohvrite
kriminaalmenetluses osalemist õigus anda selgitusi (kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikkel
10), õigused kriminaalmenetlusest loobumise otsuse korral (kuriteoohvrite õiguste direktiivi
artikkel 11), õigus tasuta õigusabile (kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikkel 13) ja hulk
õigusi, mille eesmärk on kaitsta ohvreid menetluse käigus teisese ja korduva ohvristamise eest
(kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklid 18–24). Hindamine ja konsultatsioonid tõid esile, et
ohvrite osalemine kriminaalmenetluses on raske või isegi võimatu, välja arvatud juhul, kui
neid nõuetekohaselt kaasatakse ja nõustatakse. Ohvrit kohtus esindava advokaadi
nõuanded vastavad enamikule küsimustele, eelkõige õiguslikele aspektidele. Siiski ei ole
kõigil ohvritel õigust advokaadile. Tasuta õigusabi võib anda isikutele, kellel ei ole piisavalt
vahendeid. See määratakse kindlaks majandusliku olukorra kontrollimise teel, mis on mõnes
liikmesriigis eriti range. Peale selle võib tasuta õigusabi anda isikule, kes on kannatanud
teatavat liiki kuritegude tõttu, kuid ainult juhul, kui ta on kriminaalmenetluse osaline
(kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikkel 13). Seetõttu on ohvri jaoks väga oluline omada
õigust sellele, et teda saadab muu isik kui advokaat, kes võiks vähemalt anda nõu ohvrite
rolli ja õiguste kohta menetluse ajal ning pakkuda emotsionaalset tuge. Kuriteoohvrite õiguste
direktiivi artiklis 20 on selline õigus ette nähtud, kuid see piirdub uurimisetapiga (enne
kohtumenetlust).
Sellega seoses on väga oluline tagada, et kõigil ohvritel ELis oleks vähemalt õigus saada
kohtumenetluse ajal abi ja saada kohtutöötajatelt piisavat teavet43.
Hindamine näitab, et veel üks ohvrite kriminaalmenetluses osalemisega seotud suur probleem
on see, et mõnes liikmesriigis ei ole ohvritel õiguslikku staatust kriminaalmenetluse
43
Head tavad on olemas. Näiteks Iirimaal pakub V-Sac igal aastal rohkem kui tuhandele ohvrile
koolitatud vabatahtlike kaudu ohvriabi kohtus.
ET 16 ET
osalisena44. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaselt on see jäetud otsustamiseks siseriikliku
õiguse alusel, nii et ohvrite kaebeõigus on liikmesriigiti erinev (näiteks osaline, abistav
prokurör, tsiviilhageja või tunnistaja, kellel on õigus anda selgitusi). Peale selle puuduvad
ohvritel sageli õiguskaitsevahendid neid otseselt puudutavate otsuste vaidlustamiseks45.
Selle tulemusena rikutakse de facto ohvrite õigust saada õiguskaitset.
Et tagada kuriteoohvrite tulemuslikum osalemine kriminaalmenetluses, tehakse käesoleva
läbivaatamisega ettepanek kehtestada uues artiklis 10a õigus abile kohtus.
Samuti tehakse käesoleva läbivaatamisega ettepanek näha ohvritele ette õigus vaidlustada
kohtumenetluse käigus tehtud otsused, mis käsitlevad teatavaid käesolevast direktiivist
tulenevaid ohvrite õigusi, nagu erivajadustega ohvrite õigus erikaitsemeetmetele ja õigus
tõlkele kohtuistungi ajal. Liikmesriigid peaksid tagama, et ohvrid saavad neid otsuseid
vaidlustada sõltumata nende staatusest kriminaalmenetluses ja kooskõlas kohtuliku kontrolli
põhimõttega (artikkel 10b).
Selle tulemusena paraneb ohvrite kogemus kriminaalõigussüsteemiga ja usaldus selle vastu.
See aitab nende häält kuuldavaks teha, muuta nende tunnistusi paremaks ja soodustada nende
osalemist, mis parandab kohtute töö tulemuslikkust.
d) Sätted, millega tagatakse ohvritele tõhusam hüvitise saamine
Nagu on ohvrite õigusi käsitlevas ELi strateegias esile toodud, on paljudes liikmesriikides
kuriteoohvritel endiselt raske kurjategijalt ja riigilt hüvitist saada. Probleem puudutab nii
riigisiseseid kui ka piiriüleseid juhte. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi artikli 16 kohaselt on
kriminaalmenetluse käigus kõigil kuriteoohvritel õigus saada otsus kurjategijalt hüvitise
saamise kohta, välja arvatud juhtudel, kui liikmesriigi õiguses on sätestatud, et selline otsus
tehakse muude kohtumenetluste käigus. Nagu on näidatud Milquet' aruandes ja kinnitatud
hinnangus, on see õigus sageli ebatõhus,46 sest mõnes liikmesriigis ei tehta
kriminaalmenetluse käigus sageli otsust hüvitise saamise kohta47. Isegi pärast
kriminaalmenetlust, mille tulemusel tehti süüdimõistev kohtuotsus, millega kohustatakse
kuriteo toimepanijat maksma hüvitist, ei maksta ohvrile sageli hüvitist, sest kurjategijalt on
raske seda sisse nõuda. Et kriminaalmenetluses puudub tõhus võimalus saada kurjategijalt
hüvitist, peavad ohvrid osalema tülikates ja aeganõudvates tsiviilmenetlustes. Samuti võib
neil olla vaja taotleda riiklikke hüvitisi käsitlevate siseriiklike eeskirjade kohast riiklikku
hüvitist48. Probleem puudutab nii riigisiseseid kui ka piiriüleseid juhte.
Et lihtsustada ohvrite jaoks kurjategijalt hüvitise saamist, tehakse käesoleva läbivaatamisega
ettepanek anda ohvritele õigus saada otsus kurjategijalt hüvitise saamise kohta ainult
kriminaalmenetluse käigus. Sellest tulenevalt tuleks välja jätta praeguse kuriteoohvrite
õiguste direktiivi artiklis 16 sätestatud erand nende juhtude kohta, kui liikmesriigi õiguses on
sätestatud, et selline otsus tehakse muude kohtumenetluste käigus. Peale selle teeb komisjon
44
Vähemalt kaheksas liikmesriigis (CY, EE, EL, FR, IE, MT, NL, RO).
45
13 liikmesriigis ei ole ohvritel piisavaid õiguskaitsevahendeid neid otseselt puudutavate otsuste
vaidlustamiseks (BE, DE, FR, HU, IE, LT, LU, LV, MT, NL, RO, SE, SK). See on peamiselt seotud
kaebeõiguse puudumisega menetlusosalisena.
46
Enamik sidusrühmi, kellega konsulteeriti, arvas, et ohvrite õigus saada kurjategijalt hüvitist ei ole tõhus
ja seda tuleks parandada.
47
Vt eelkõige kohtunike praktika (CZ, SK ja AU).
48
Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist,
nõutakse, et liikmesriigid tagaksid tahtlike vägivallakuritegude ohvritele hüvitise kättesaadavuse,
sealhulgas piiriülestel juhtudel. Hüvitise kättesaadavuse tingimused on jäetud otsustamiseks
siseriiklikus korras.
ET 17 ET
ettepaneku muuta liikmesriikidele kohustuslikuks maksta kurjategijalt sissenõutav
hüvitis kohe pärast kohtuotsuse tegemist ettemaksena ohvrile ja seejärel nõuda kurjategijalt
hüvitise tagasimaksmist (uue artikli 16 lõige 2).
Eeldatakse, et need ettepanekud parandavad suuresti ohvrite võimalust saada nii riigisisestel
kui ka piiriülestel juhtudel kurjategijalt hüvitist. Seda hõlbustades piiravad nad suurel määral
olukordi, kus ohvrid taotlevad riiklikku hüvitist. Seda sellepärast, et riiklikku hüvitist
makstakse enamikul juhtudel ainult siis, kui ohvrid ei ole kurjategijalt hüvitist saanud.
e) Sätted, mis käsitlevad ohvrit kaitsvate meetmete vastavuse suurendamist
kuriteoohvrite vajadustele, et tagada haavatavate kuriteoohvrite turvalisus (artiklid 22
ja 23)
Kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklis 22 on sätestatud ohvri õigus oma kaitsevajaduste
õigeaegsele ja individuaalsele hindamisele. Selle eesmärk on teha kindlaks, kas ohver on mis
tahes viisil eriti haavatav teisese ohvristamise (kriminaalmenetlusest tulenev kahju) ja teisese
ohvristamise, hirmutamise ja/või kättemaksu (kurjategija tekitatud kahju) suhtes, et oleks
võimalik kohaldada piisavaid kaitsemeetmeid. Need kaitsemeetmed on sätestatud
kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklis 23. Individuaalse hindamise tingimused on jäetud
otsustamiseks siseriikliku õiguse kohaselt. Hindamise kohaselt on kuriteoohvrite õiguste
direktiivi üks märkimisväärsemaid saavutusi õigus individuaalsele hindamisele. Praktikas aga
piiravad selle kvaliteeti sageli need kolm kindlaks tehtud puudust:
hindamine toimub menetluse käigus liiga hilja;
see ei hõlma psühholooge ega ohvriabiteenistusi, kellel on oskusteave iga
ohvri psühholoogilise seisundi hindamiseks;
selles jäetakse tähelepanuta ohud, mida kujutab endast kurjategija, kes
võib omada relvi ja liigtarvitada uimasteid või alkoholi.
Ohvrite vajaduste individuaalne hindamine tuleb teha nõuetekohaselt, et tagada ohvrite piisav
kaitse. Ilma nende hindamisteta ei saa ohvrid kasutada erikaitsemeetmeid, mis on sätestatud
kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklis 23. Need meetmed hõlmavad spetsiaalseid
küsitlemistehnikaid kurjategijaga silmside vältimist ning seda, et kuriteoohver ei pea
kohtusaalis kohal olema. Need ei hõlma siiski kurjategija suhtes kohaldatavaid füüsilise kaitse
meetmeid (näiteks lähenemiskeeld), kuigi vastavalt kuriteoohvrite õiguste direktiivile hõlmab
ohvrite õigus kaitsele kaitset nii teisese ohvristamise kui ka korduva ohvristamise eest.
Hindamine ja konsultatsioonid näitavad, et seda lünka kuriteoohvrite õiguste direktiivis ei ole
siseriiklike õigusaktide ega praktikaga täidetud. Paljud sidusrühmad, kellega hindamise
käigus konsulteeriti, leidsid, et ohvrite õigus saada kaitset ei ole laialdaselt kättesaadav ja
seda tuleks tõhustada.
Käesoleva läbivaatamisega nähakse ette ohvrite individuaalsete vajaduste hindamise
sihipärased muudatused (praeguse artikli 22 täpsete muudatuste kaudu) ja lisatakse järgmised
elemendid:
hindamise tegemine esimesel kokkupuutel pädeva asutusega;
abiteenuste, õiguskaitse ja kohtusüsteemi kaasamine (uue artikli 26a alusel
kasutuselevõetavad protokollid on praktilised meetmed, kuidas seda koostööd
tuleks liikmesriikides alustada);
kuriteo toimepanijast tulenevate ohtude (näiteks alkoholi liigtarvitamine või
relvade valdamine) hindamine;
sealhulgas individuaalsete toetusvajaduste hindamine.
ET 18 ET
Peale selle tõhustatakse käesoleva läbivaatamisega ohvrite füüsilise kaitse meetmete
(näiteks lähenemiskeelu) kasutamist, lisades füüsilise kaitse meetmed praegu kuriteoohvrite
õiguste direktiivi artiklis 23 sätestatud erikaitsemeetmete loetellu. See ettepanek aitab
suurendada teadlikkust kättesaadavatest riiklikest kaitsemeetmetest (sealhulgas
lähenemiskeeld). Samuti on selle eesmärk lihtsustada nende praegust kohaldamist.
Üldiselt on käesoleva läbivaatamise raames kavandatud meetmed sihipärasemate
individuaalsete hindamiste kohta kasulikud kõigile ohvritele, sest sellega tagatakse
kaitsemeetmete vajaduse tõhus hindamine. Samuti on selle eesmärk lihtsustada Euroopa
lähenemiskeeldude vastastikust tunnustamist, parandades nende kohaldamist liikmesriigi
tasandil.
f) Elektroonilise side kasutamine (artikkel 26b)
Pärast direktiivi vastuvõtmist on tehnoloogia mitmeti arenenud (digitaliseerimine). ELi
kuriteoohvrid ei saa ikka veel kasu uute tehnoloogiate potentsiaalist, sest puuduvad sobivad
digivahendid õiguskaitse kättesaadavuse parandamiseks, näiteks võimalus teatada kuriteost
internetis või saada veebipõhine juurdepääs ohvrite toimikutele49.
Kindlaks tehtud puuduste kõrvaldamiseks teeb komisjon ettepaneku võtta meetmeid
elektroonilise side kasutamise kohta (uus artikkel 26b). Eelkõige on liikmesriigid kohustatud
tagama ohvritele võimaluse kasutada oma õigust teabele ja õiguskaitse saamisele
elektroonilise side kaudu. Kavandatud meetmed on kooskõlas komisjoni põhimõtetega
digiülemineku kohta, sealhulgas ettepanekuga õiguskaitse digitaliseerimise kohta.
g) Puudega ohvrite õigused (artikkel 26c)
Hindamine on näidanud, et puudega inimesed ei saa endiselt täiel määral kasutada oma õigusi
kuriteoohvritena. Viimase kümne aasta jooksul pärast kuriteoohvrite õiguste direktiivi
vastuvõtmist on toimunud olulised muutused toodete ja teenuste kättesaadavaks muutmisel
puudega inimestele. Eelkõige 2019. aastal võttis komisjon vastu direktiivi (EL) 2019/882
toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta50. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi
läbivaatamisega tunnistab komisjon neid muutusi ja teeb ettepaneku lihtsustada õiguskaitse
kättesaadavust puudega ohvrite jaoks. Komisjon teeb ettepaneku lisada konkreetne
horisontaalne säte puudega ohvrite õiguste kohta, tagamaks, et teenused ja kaitsemeetmed on
neile kättesaadavad ning et digitaalsed sidevahendid on kooskõlas toodete ja teenuste
ligipääsetavusnõudeid käsitleva direktiivi I lisas sätestatud nõuetega (uus artikkel 26c).
h) Ohvrite õigus õiguskaitsevahenditele (artikkel 26d)
Praegu ei ole kuriteoohvrite õiguste direktiivis ette nähtud õiguskaitsevahendeid
kuriteoohvritele, kelle käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi on rikutud. Selline õigus
tuleneb liidu õiguse tõhususe põhimõttest, mis kohustab liikmesriike kasutusele võtma
asjakohaseid ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid juhuks, kui rikutakse mõnda õigust, mis on
üksikisikule tagatud liidu õigusega. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannetes on esile
toodud sellise eeskirja puudumist ja selle kehtestamise vajadust. Peale selle võttis Euroopa
49
Vt mõjuhinnang, mis on lisatud komisjoni ettepanekule õigusekaitse digitaliseerimise kohta
(SWD(2021) 392 final).
50
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste
ligipääsetavusnõuete kohta.
ET 19 ET
Nõukogu 2023. aasta märtsis vastu soovituse kuriteoohvrite õiguste, teenuste ja toetuse
kohta,51 millega nähakse ette ohvrite õigus õiguskaitsevahendile.
Probleemi lahendamiseks teeb komisjon ettepaneku lisada uude artiklisse 26d säte, mis
käsitleb õiguskaitsevahendeid kuriteoohvrite jaoks, kui nende käesolevast direktiivist
tulenevaid õigusi rikutakse. See säte kajastab kahtlusaluste ja süüdistatavate õigusi käsitlevate
ELi eeskirjade sarnaseid sätteid. See täidab praeguse lünga ning loob vajaliku tasakaalu
kahtlusaluste ja süüdistatavate õiguste ning kuriteoohvrite õiguste vahel.
i) Konkreetsed kohustused naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite suhtes
(artikkel 27a)
Komisjon teeb ettepaneku lisada säte, milles selgitatakse seost kuriteoohvrite õiguste
direktiivi läbivaatamise ettepaneku ning naistevastast vägivalda ja perevägivalda käsitleva
seadusandliku ettepaneku vahel. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid rakendama
kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaseid meetmeid olenemata teisest ettepanekust
tulenevatest kohustustest. Selle sätte eesmärk on tagada, et liikmesriigid võtaksid mõlemad
direktiivid täielikult üle ning pööraksid eriti tähelepanu naistevastase vägivalla ja
perevägivalla ohvreid käsitlevate konkreetsemate eeskirjade ülevõtmisele. Mõlema
ettepaneku kohaseid meetmeid kohaldatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite
suhtes.
j) Nõue koguda ohvrite õigusi käsitlevaid andmeid iga kolme aasta järel (artikkel 28)
Artiklis 28 on sätestatud, et liikmesriigid saadavad komisjonile iga kolme aasta järel andmed
selle kohta, kuidas ohvrid on kasutanud kuriteoohvrite õiguste direktiivis sätestatud õigusi.
Direktiivi hindamine näitas siiski, et andmete kogumisel esineb endiselt suuri lünki. Eelkõige
ei ole liikmesriikide kogutud andmed terviklikud ja sageli ei ole need võrreldavad. Seepärast
teeb komisjon ettepaneku kehtestada liikmesriikidele nõue luua süsteem kuriteoohvreid
käsitleva statistika kogumiseks, koostamiseks ja levitamiseks, muutes artiklit 28. Statistika
peaks sisaldama kuriteoohvreid käsitleva siseriikliku korra kohaldamiseks vajalikke andmeid,
sealhulgas järgmisi miinimumnäitajaid: teatatud kuritegude arv ja liik, ohvrite vanus ja sugu.
Andmed peaksid sisaldama ka teavet selle kohta, kuidas ohvrid on kasutanud direktiivis
sätestatud õigusi, nagu see on praegu.
Komisjon toetab liikmesriike andmete kogumisel, sealhulgas ühiste standardite, jaotuse ja
aruandevormide koostamise kaudu. Liikmesriigid peavad edastama andmed komisjonile
(Eurostatile) iga kolme aasta järel. Kuriteoohvrite õiguste direktiivi läbivaatamise ettepanekus
tunnistatakse ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli komisjoni ja liikmesriikide
abistamisel andmete kogumisel ja analüüsimisel selle kohta, kuidas ohvrid on viimase kümne
aasta jooksul pärast direktiivi vastuvõtmist kasutanud oma direktiivist tulenevaid õigusi.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli andmete kogumise sättele lisamise eesmärk on tagada,
et amet saab jätkata oma head tööd ning abistab jätkuvalt komisjoni ja liikmesriike selle
ülesande täitmisel.
See meede peaks parandama kuriteoohvreid käsitlevate andmete täielikkust, järjepidevust ja
võrreldavust eri vaatlusperioodide ja liikmesriikide lõikes. Samuti parandab see andmete
kogumist ELi tasandil. Selleks et andmete kogumine ei oleks liikmesriikidele liialt koormav,
nõutakse, et andmed esitataks komisjonile (Eurostatile) iga kolme aasta tagant.
51
Ministrite komitee soovitus Euroopa Nõukogu liikmesriikidele kuriteoohvrite õiguste, teenuste ja
toetuse kohta CM/Rec(2023)2, vastu võetud 15. märtsil 2023.
ET 20 ET
2023/0250 (COD)
Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,
millega muudetakse direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste
ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu
raamotsus 2001/220/JSK
EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,
võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 82 lõike 2 punkti c,
võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,
olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,
võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust52,
võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust53,
toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt
ning arvestades järgmist:
(1) Tagamaks, et kuriteoohvrid saavad asjakohast teavet, tuge ja kaitset ning et neil on
võimalik osaleda kriminaalmenetluses, on Euroopa Liit vastu võtnud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL54.
(2) Komisjon on hinnanud, kuidas ohvrid on kasutanud oma õigusi, mis tulenevad
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2012/29/EL, ning avaldanud oma
tulemused hindamisaruandes55. Hindamisel leiti, et kuigi direktiiv 2012/29/EL on
üldjoontes toonud eeldatud kasu ja aidanud kaasa ohvrite õiguste parandamisele, on
teatavad ohvritele kõnealusest direktiivist tulenevate õigustega seotud probleemid veel
lahendamata. Näiteks ei suuda ohvrid piisavalt kasutada õigust saada oma
individuaalsetele vajadustele vastavat teavet, tuge ja kaitset, osaleda
kriminaalmenetluses ega saada kriminaalmenetluse käigus otsust kurjategijalt hüvitise
saamise kohta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL läbivaatamisega
kõrvaldatakse direktiivi hindamise ja arvukate konsultatsioonide käigus leitud
puudused.
(3) Selleks et tagada ohvritele sujuvad ja ajakohased vahendid oma õiguste kasutamiseks,
peaksid liikmesriigid võimaldama ohvritel riigi pädevate asutustega suhelda
elektrooniliselt. Ohvritel peaks olema võimalus kasutada elektroonilisi vahendeid, et
52
ELT C, , lk .
53
ELT C, , lk .
54
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse
kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu
raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).
55
Komisjoni talituste 25. oktoobri 2012. aasta töödokument Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2012/29/EL hindamise kohta (SWD(2022) 179 final).
ET 21 ET
saada teavet oma õiguste ja enda suhtes toime pandud kuriteo menetlemise kohta,
teatada kuritegudest ning suhelda muul viisil info- ja kommunikatsioonitehnoloogia
kaudu pädevate asutuste ja tugiteenistustega. Ohvritel peaks olema võimalik valida
suhtlusviis ning liikmesriigid peaksid pakkuma selliseid info- ja
kommunikatsioonitehnoloogiaid alternatiivina tavapärastele suhtlusviisidele, ilma neid
seejuures siiski täielikult asendamata.
(4) Selleks et tagada igakülgne suhtlus kuriteoohvritega, võttes arvesse nende
mitmetahulisi vajadusi seoses õigusega saada teavet, peaks kõigil ohvritel olenemata
sellest, kus ELis või mis asjaoludel kuritegu aset leidis, olema võimalik võtta ühendust
abitelefoniga, kas valides kogu ELis kasutatava telefoninumbri 116 006 või külastades
selleks otstarbeks ette nähtud veebisaite. Nendele abitelefonidele helistades peaks
ohvritel olema võimalik saada teavet oma õiguste kohta ja emotsionaalset tuge ning
neid peaks saama suunata politseisse või muudesse asutustesse, sealhulgas vajaduse
korral ka spetsialiseeritud abitelefonidele. Sellised abitelefonid peaksid suunama
ohvreid ka komisjoni otsuses 2007/116/EÜ56 osutatud muudele spetsialiseeritud
ühtlustatud abitelefonidele, näiteks lasteabitelefonile 116 111, kadunud laste otsimise
abitelefonile 116 000 ja soolise vägivalla ohvrite abitelefonile 116 116.
(5) Üldine ohvriabitelefon ei tohiks mõjutada spetsiaalsete ja spetsialiseeritud
abitelefonide, näiteks lasteabitelefonide ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla
ohvrite abitelefonide toimimist, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivis (EL).../... 57 [milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla
tõkestamist]. Peale spetsialiseeritud abitelefonide peaksid toimima ka üldised
ohvriabitelefonid.
(6) Kuritegudest teatamist liidus tuleks parandada, et võidelda karistamatusega, vältida
teisest ohvristamist ja tagada turvalisem ühiskond. On vaja võidelda üldsuse
osavõtmatusega kuritegevuse suhtes, julgustades kuriteo tunnistajaid kuriteost teatama
ja ohvreid abistama ning luues ohvritele turvalisema keskkonna kuritegudest
teatamiseks. Liidus ebaseaduslike rändajatena viibivate ohvrite jaoks tähendab
kuritegudest teatamise turvaline keskkond väiksemat hirmu selle ees, et kokkupuutel
õiguskaitseasutustega algatatakse tagasisaatmismenetlus. Liidus ebaseaduslike
rändajatena viibivate ohvrite isikuandmeid ei tohiks pädevatele rändeasutustele
edastada vähemalt kuni direktiivi 2012/29/EL artiklis 22 osutatud esimese
individuaalse hindamise lõpuleviimiseni. Kuriteost teatamine ja kriminaalmenetluses
osalemine direktiivi 2012/29/EL kohaselt ei loo mingeid õigusi seoses ohvri
elanikustaatusega, samuti puudub sellel edasilükkav toime tema elanikustaatuse
kindlaksmääramisel. Kõik haavatavad kuriteoohvrid, nagu lapsohvrid või
kinnipidamisasutuses viibivad ohvrid, kes on hirmutamise olukorras või kes on
kurjategijast muul viisil sõltuvad või kelle liikuvus on piiratud, peaksid saama teatada
kuriteost tingimustel, milles võetakse arvesse nende konkreetset olukorda, ja
kooskõlas selleks spetsiaalselt kasutuselevõetud protokollidega.
(7) Sihipärased ja integreeritud abiteenused peaksid olema kättesaadavad paljudele
erivajadustega ohvritele. Selliste ohvrite hulka võivad kuuluda mitte ainult
56
Komisjoni 15. veebruari 2007. aasta otsus nr 2007/116/EÜ, millega reserveeritakse riigisisene
numeratsiooniala algusega „116“ sotsiaalse väärtusega ühtlustatud teenuste ühtlustatud numbritele
(ELT L 49, 17.2.2007, lk 30).
57
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla
tõkestamist (ELT...).
ET 22 ET
seksuaalvägivalla ohvrid, soolise vägivalla ohvrid ja perevägivalla ohvrid, vaid ka
inimkaubanduse ohvrid, organiseeritud kuritegevuse ohvrid, puudega ohvrid,
ärakasutamise ohvrid, vihakuritegude ohvrid, terrorismiohvrid või raskete
rahvusvaheliste kuritegude ohvrid. Hindamisel leitud puuduste kõrvaldamiseks
peaksid liikmesriigid kasutusele võtma spetsiaalsed protokollid, mille alusel
korraldada spetsialisti abiteenuseid nii, et erivajadustega ohvrite mitmesugused
vajadused oleks igakülgselt käsitletud. Need protokollid tuleks välja töötada
koordineeritult ning õiguskaitseasutuste, prokuratuuride, kohtunike,
kinnipidamisasutuste, lepitava õigusemõistmise teenuse osutajate ja
ohvriabiteenistuste koostöös.
(8) Selleks et vältida varases eas ohvristamise raskeid tagajärgi, mis võivad negatiivselt
mõjutada ohvrite kogu elu, on väga oluline tagada, et kõik lapsohvrid saavad
kõrgeimal tasemel tuge ja kaitset. Kõige haavatavamad lapsohvrid, sealhulgas
seksuaalse kuritarvitamise lapsohvrid, inimkaubanduse lapsohvrid ja lapsohvrid, keda
kuritegu on raskusastme või konkreetsete asjaolude tõttu muul viisil eriti palju
mõjutanud, peaksid saama kasutada sihipäraseid ja integreeritud abi- ja
kaitseteenuseid, mis hõlmavad kohtu- ja sotsiaalteenistuste koordineeritud ja
koostööpõhist lähenemisviisi samades ruumides. Selliseid teenuseid tuleks osutada
spetsiaalses ruumis. Selleks et tagada lapsohvri tõhus kaitse juhtudel, kui kuritegu on
seotud vanemliku vastutuse kandjaga või kui lapse ja vanemliku vastutuse kandja
vahel on huvide konflikt, on lisatud säte, millega tagatakse, et kuriteost teatamine,
meditsiiniline või kohtumeditsiiniline küsitlus, abiteenuste või psühholoogilise toe
juurde suunamine ei tohiks sõltuda vanemliku vastutuse kandja nõusolekust ning alati
võetakse arvesse lapse parimaid huve.
(9) Selleks et ohvrid tunneksid, et õiglus on jalule seatud, ja et nad saaksid oma huve
kaitsta, on oluline, et nad oleksid kohal ja saaksid kriminaalmenetluses aktiivselt
osaleda. Seetõttu peaks kõigil ohvritel liidus, sõltumata nende staatusest, mis on neile
siseriikliku õigusega kriminaalmenetluses antud, olema õigus siseriikliku õiguse
kohasele tõhusale õiguskaitsevahendile, kui rikutakse nende käesolevast direktiivist
tulenevaid õigusi. Peale selle peaks kõigil ohvritel liidus, sõltumata nende staatusest
kriminaalmenetluses, olema õigus taotleda kohtumenetluse käigus tehtud ja neid
otseselt mõjutavate otsuste läbivaatamist. Sellised otsused peaksid hõlmama vähemalt
otsuseid suulise tõlke kohta kohtuistungitel ja otsuseid erikaitsevajadustega ohvritele
kättesaadavate erikaitsemeetmete kohta. Menetlusnormid, mille alusel kuriteoohver
võib taotleda kohtumenetluse käigus tehtud otsuste läbivaatamist, tuleks kindlaks
määrata siseriikliku õigusega, millega tuleks ette näha vajalikud tagatised, et selline
läbivaatamise võimalus ei pikendaks ebaproportsionaalselt kriminaalmenetlust.
(10) Kõiki ohvreid tuleks hinnata aegsasti, asjakohaselt, tõhusalt ja proportsionaalselt.
Väga oluline on tagada, et ohvrid saavad tuge ja kaitset, mis vastab nende
individuaalsetele vajadustele. Ohvrite abi- ja kaitsevajaduste individuaalset hindamist
tuleks teha etapiviisiliselt. Esimeses etapis tuleks kõiki ohvreid hinnata kohe esimesest
kokkupuutest pädeva asutusega, et tagada kõige haavatavamate kuriteoohvrite
kindlakstegemine menetluse väga varases etapis. Järgmistes etappides peaksid
ohvriabiteenistused, sealhulgas psühholoogid, hindama ohvreid, kes sellist tõhustatud
hindamist vajavad. Sellistel teenistustel on parimad võimalused ohvrite heaolu
hindamiseks. Individuaalsel hindamisel tuleks arvesse võtta ka nende kuriteo
toimepanijate olukorda, kes võivad juba varem olla käitunud vägivaldselt, kelle
valduses on relvad või kes kuritarvitavad uimasteid ning kes seetõttu kujutavad endast
ohvritele suuremat ohtu. Ohvrite vajaduste individuaalne hindamine peaks hõlmama
ET 23 ET
ka ohvrite toetamise vajaduste, mitte ainult kaitsevajaduste hindamist. Väga oluline on
teha kindlaks ohvrid, kes vajavad spetsialisti tuge, nii et neile, kes seda vajavad,
pakutakse sihipärast tuge, näiteks pikaajalist tasuta psühholoogilist abi.
(11) Ohvrite kaitsevajaduste põhjalikuma hindamise tulemusena peaks füüsilist kaitset
vajavatel ohvritel olema võimalik seda saada nende konkreetsele olukorrale
kohandatud vormis. Selliste meetmete hulka peaksid kuuluma õiguskaitseasutuste
kohalviibimine või kurjategija eemalhoidmine riiklike lähenemiskeeldude alusel.
Sellised meetmed võivad olla olemuselt kriminaal-, haldus- või tsiviilõiguslikud.
(12) Kõigil ohvritel peaks olema õigus saada kriminaalmenetluse käigus otsus kurjategijalt
hüvitise saamise kohta, et ohver ei peaks osalema mitmes koormavas ja aeganõudvas
eraldiseisvas tsiviilmenetluses. Kõik ohvrid peaksid saama kasutada hüvitisskeeme,
mille kohaselt maksab riik neile viivitamata hüvitist pärast seda, kui
kriminaalmenetluse lõpus on tehtud otsus kurjategijalt hüvitise saamise kohta. Hiljem
peaks riigil olema võimalik hüvitis kurjategijalt sisse nõuda. Selline lähenemisviis
hüvitisele säästab ohvreid teisese ohvristamise ohust, sest nad ei pea hüvitise
saamiseks võtma ühendust kurjategijaga. Selline lihtsustatud viis kurjategijalt hüvitise
saamiseks kriminaalmenetluse käigus ei mõjuta liikmesriikide kohustust tagada nende
territooriumil sooritatud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeem, mis tagab
ohvritele õiglase ja asjakohase hüvitise nõukogu direktiivi 2004/80/EÜ58 alusel.
(13) Ohvrid ei saa tulemuslikult kasutada oma õigust teabele, toetusele ja kaitsele vastavalt
oma individuaalsetele vajadustele, kui riiklikes õigussüsteemides puudub ohvritega
kokku puutuvate isikute vahel koostöö ja koordineerimine. Ilma tiheda koostöö ja
koordineerimiseta riikliku õiguskaitse, prokuratuuri, kohtusüsteemi, lepitava
õigusemõistmise teenuste osutajate, hüvitusteenuste osutajate ja ohvriabiteenistuste
vahel on ohvritel raske tulemuslikult kasutada õigusi, mis neil on direktiivi
2012/29/EL alusel. Teisi asutusi (näiteks tervishoiu-, haridus ja sotsiaalasutused)
julgustatakse koostöös ja koordineerimises osalema. See kehtib eriti lapsohvrite puhul.
(14) Riiklikud protokollid on väga olulised tagamaks, et ohvrid saavad teavet oma õiguste
ja enda suhtes toime pandud kuriteo menetlemise kohta ning et ohvreid hinnatakse
nõuetekohaselt, et nad võiksid saada oma individuaalsetele ja ajas muutuvatele
vajadustele vastavat toetust ja kaitset. Protokollid tuleks seadusandlike meetmetega
kehtestada viisil, mis vastab kõige paremini liikmesriikide õiguskorrale ja õigusekaitse
korraldusele. Sellega tuleks reguleerida meetmeid, mis on seotud ohvritele teabe
andmisega, kuritegudest teatamise lihtsustamisega kõige haavatavamate
kuriteoohvrite, sealhulgas kinnipidamisasutuses viibivate ohvrite jaoks, ning ohvrite
vajaduste individuaalse hindamisega. Protokollide kasutuselevõtmist käsitlevates
seadusandlikes meetmetes tuleks täpsustada andmete töötlemiseks vajalikud olulised
asjaolud, sealhulgas isikuandmete vastuvõtjad ja protokollide kasutamisel
töödeldavate andmete liigid. Protokollides tuleks anda üldised juhised selle kohta,
kuidas direktiivi 2012/29/EL kohaseid teenuseid ja meetmeid terviklikult käsitleda,
puudutamata siiski üksikjuhtumeid.
(15) Liikmesriigid peaksid eraldama piisavalt inimressursse ja rahalisi vahendeid, et tagada
direktiivis 2012/29/EL sätestatud meetmete tulemuslik järgimine. Eriti suurt
tähelepanu tuleks pöörata kuriteoohvrite abitelefonide kasutuselevõtmisele ja
58
Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist
(ELT L 261, 6.8.2004, lk 15).
ET 24 ET
spetsialisti abiteenuste sujuvale toimimisele ning ohvrite kaitse- ja toetusvajaduste
individuaalsele hindamisele, sealhulgas juhul, kui selliseid teenuseid osutavad
valitsusvälised organisatsioonid.
(16) Liit ja liikmesriigid on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni 59 osalised ja on
seotud oma kohustustega vastavate pädevuste ulatuses. Konventsiooni artikli 13
kohaselt on osalisriigid kohustatud puuetega inimestele tagama teistega võrdsetel
alustel õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse, seega on vaja tagada juurdepääs ja näha ette
mõistlikud abinõud, et puudega ohvrid saaksid ohvritena oma õigusi kasutada teistega
võrdsetel alustel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/88260 I lisas
esitatud ligipääsetavusnõuded võivad lihtsustada kõnealuse konventsiooni rakendamist
ja tagada, et direktiivis 2012/29/EL sätestatud kuriteoohvrite õigused on puudega
inimestele kättesaadavad.
(17) Eurojust peaks tagama, et nõuetekohaselt võetakse arvesse ohvrite õigusi käsitlevaid
taotlusi kooskõlas talle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/172761
antud volitustega.
(18) Täpsete ja ühtsete andmete kogumine ning kogutud andmete ja statistika aegsasti
avaldamine on väga oluline, et tagada täielik ülevaade kuriteoohvrite õigustest liidus.
Sellise nõude kehtestamine, mille kohaselt peavad liikmesriigid iga kolme aasta tagant
koguma ja esitama komisjonile ühtlustatud andmeid kuriteoohvreid käsitleva
siseriikliku korra kohta, on tõenäoliselt asjakohane samm, et tagada andmepõhiste
teadlike poliitikameetmete ja strateegiate vastuvõtmine. Euroopa Liidu Põhiõiguste
Amet peaks ka edaspidi abistama Euroopa Komisjoni ja liikmesriike kuriteoohvreid
käsitleva statistika kogumisel, koostamisel ja levitamisel ning aruandluses selle kohta,
kuidas kuriteoohvrid on kasutanud käesolevas direktiivis sätestatud õigusi.
(19) Liidu õiguse tõhususe põhimõte näeb ette, et liikmesriigid võtavad kasutusele
asjakohased ja tõhusad õiguskaitsevahendid juhuks, kui rikutakse mõnda õigust, mis
on üksikisikule tagatud liidu õigusega. Tõhus õiguskaitsevahend peaks olema
kättesaadav juhul, kui direktiivist 2012/29/EL tulenevaid õigusi kahjustatakse või neist
keeldutakse täielikult või osaliselt.
(20) Kuna liikmesriigid ei suuda käesoleva direktiivi eesmärke piisaval määral saavutada,
sest vaja on lihtsustada õigusalast koostööd kriminaalasjades, tagades usalduse
kuriteoohvrite õiguste võrdse kättesaadavuse vastu olenemata sellest, kus kuritegu
liidus toimus, küll aga saab neid kavandatavate meetmete ulatuse ja toime tõttu
paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu
lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud
proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide
saavutamiseks vajalikust kaugemale.
(21) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22
(Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi
vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.
59
ELT L 23, 27.1.2010, lk 37.
60
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste
ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 70).
61
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1727 Euroopa Liidu
Kriminaalõigusalase Koostöö Ameti (Eurojust) kohta ning millega asendatakse ja tunnistatakse
kehtetuks nõukogu otsus 2002/187/JSK (ELT L 295, 21.11.2018, lk 138).
ET 25 ET
(22) [ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi
ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli
3 ja artikli 4a lõike 1 kohaselt on Iirimaa teatanud [… kirjas] oma soovist osaleda
käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.]
VÕI
[ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi
ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes)
artiklite 1 ja 2 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt ja ilma et see piiraks nimetatud
protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel
ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.]
(23) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/172562 artikli 42
lõikele 1 konsulteeriti Euroopa Andmekaitseinspektoriga, kes esitas oma arvamuse
[XX XX 2023],63
(24) Seepärast tuleks direktiivi 2012/29/EL vastavalt muuta,
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:
Artikkel 1
Direktiivi 2012/29/EL muudetakse järgmiselt:
(1) lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 3a
Kuriteoohvrite abitelefon
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et luua kergesti kättesaadavad,
kasutajasõbralikud, tasuta ja konfidentsiaalsed kuriteoohvrite abitelefonid, mis
a) annavad ohvritele artikli 4 lõikes 1 osutatud teavet;
b) pakuvad emotsionaalset tuge;
c) suunavad ohvrid vajaduse korral spetsiaalsete abiteenuste ja/või
spetsialiseeritud abitelefonide juurde.
2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud abitelefonid on kättesaadavad ELi
ühtlustatud numbriga „116 006“ ühendatud abitelefoni kaudu ning muu info- ja
kommunikatsioonitehnoloogia, sealhulgas veebisaitide kaudu.
3. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et tagada lõigetes 1 ja 2 osutatud
teenuste kättesaadavus muudes keeltes, sealhulgas vähemalt nendes keeltes, mida
liikmesriigis kõige rohkem kasutatakse.
4. Abitelefone võivad kasutusele võtta riiklikud või valitsusvälised organisatsioonid
ning nende korraldus võib põhineda kutselisel või vabatahtlikul alusel.“;
(2) lisatakse artikkel 5a:
62
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb
füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning
isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus
nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).
63
[VÄLJAANNETE TALITUS: lisada joonealune märkus].
ET 26 ET
„Artikkel 5a
Kuritegudest teatamine
1. Liikmesriigid tagavad, et kuriteoohvrid saavad teatada kuritegudest pädevatele
asutustele kergesti kättesaadava ja kasutajasõbraliku info- ja
kommunikatsioonitehnoloogia abil. Selline võimalus hõlmab võimaluse korral
tõendite esitamist.
2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et julgustada kõiki isikuid, kes teavad või
kahtlustavad heas usus, et toime on pandud kuritegusid või et eeldada võib edasisi
vägivallaakte, teatama sellest pädevale asutusele.
3. Liikmesriigid tagavad, et ohvrid saavad tõhusalt teatada kinnipidamisasutustes toime
pandud kuritegudest. Kinnipidamisasutused hõlmavad peale vanglate,
kinnipidamiskeskuste ning kahtlusaluste ja süüdistatavate kinnipidamiskongide
rahvusvahelise kaitse taotlejatele mõeldud spetsiaalseid kinnipidamisasutusi ja
väljasaatmiseelseid keskusi ning majutuskeskusi, kus asuvad rahvusvahelise kaitse
taotlejad ja saajad.
4. Kui lapsed teatavad kuritegudest, tagavad liikmesriigid, et teatamise kord on
turvaline, konfidentsiaalne, kavandatud ja kättesaadav lapsesõbralikul viisil ning
lapsesõbralikus keeles vastavalt nende vanusele ja küpsusele.
5. Liikmesriigid tagavad, et kuriteost teatava ohvriga kokkupuutuvatel pädevatel
asutustel on keelatud edastada kuriteoohvri elanikustaatusega seotud isikuandmeid
pädevatele rändeasutustele vähemalt seni, kuni artiklis 22 osutatud esimese
individuaalne hindamine on lõpule viidud.“;
(3) artiklit 8 muudetakse järgmiselt:
a) lõige 2 asendatakse järgmisega:
„2. Liikmesriigid tagavad, et asjaomased üldised või spetsiaalsed tugiteenistused
võtavad kuriteoohvritega ühendust, kui artiklis 22 osutatud individuaalne hindamine
näitab vajadust toetuse järele ja ohver annab nõusoleku, et tugiteenistused temaga
ühendust võtavad, või kui ohver taotleb toetust.“;
b) lisatakse järgmine lõige:
„6. Ohvriabiteenistused jätkavad toimimist ka kriisi (näiteks tervisekriiside,
märkimisväärsete rändeolukordade või muude eriolukordade) ajal.“;
(4) artiklit 9 muudetakse järgmiselt:
a) lõike 1 punkt c asendatakse järgmisega:
„c) emotsionaalne ja võimaluse korral psühholoogiline tugi, kui nad saavad
teadlikuks isiku ohvristaatusest. Kui artiklis 22 osutatud individuaalse hindamise
käigus on tõendatud erivajadus psühholoogilise toe järele, peab sellist abi vajavatele
ohvritele olema psühholoogiline tugi kättesaadav nii kaua kui vaja.“;
b) lõike 3 punkt b asendatakse järgmisega:
„b) sihipärane ja integreeritud toetus, sealhulgas traumaabi ja nõustamine
erivajadustega ohvritele, nagu seksuaalvägivalla ohvrid, soolise vägivalla ohvrid,
sealhulgas naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrid, kes on hõlmatud Euroopa
ET 27 ET
Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL).../... 64 [milles käsitletakse naistevastase
vägivalla ja perevägivalla tõkestamist], inimkaubanduse ohvrid, organiseeritud
kuritegevuse ohvrid, puudega ohvrid, ärakasutamise ohvrid, vihakuritegude ohvrid,
terrorismiohvrid, raskete rahvusvaheliste kuritegude ohvrid.“;
c) lisatakse järgmine lõige:
„4. Liikmesriigid tagavad kooskõlas artikli 26a lõike 1 punktis c osutatud
protokollidega kaitse ja spetsialisti abiteenused, mida on vaja erivajadustega ohvrite
mitmesuguste vajaduste igakülgseks käsitlemiseks.“
(5) II peatükki lisatakse artikkel 9a:
„Artikkel 9a
Sihipärased ja integreeritud abiteenused laste jaoks
1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada sihipäraste ja integreeritud
lapsesõbralike spetsialistiteenuste kättesaadavus laste jaoks, et pakkuda eakohast
tuge ja kaitset, mida on lapsohvrite erinevate vajaduste igakülgseks käsitlemiseks.
2. Lapsohvrite jaoks ettenähtud sihipäraste ja integreeritud abiteenustega nähakse ette
asutustevahelisel koostööl põhinev koordineeritud mehhanism, mis hõlmab järgmisi
teenuseid:
a) teabe esitamine;
b) arstlik läbivaatus;
c) emotsionaalne ja psühholoogiline tugi;
d) kuritegudest teatamise võimalus;
e) artiklis 22 osutatud kaitse- ja toetusvajaduste individuaalne hindamine;
f) artikli 24 lõikes 1 osutatud ütluste videosalvestamine.
3. Lõikes 2 osutatud teenuseid osutatakse samades ruumides.“;
(6) lisatakse artiklid 10a ja 10b:
„Artikkel 10a
Õigus abile kohtus
Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et pakkuda kohturuumides ohvritele teavet ja
emotsionaalset tuge.
Artikkel 10b
Õigus kohtumenetluse käigus tehtud otsuste läbivaatamisele
64
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL).../..., milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja
perevägivalla tõkestamist (ELT...)“;
ET 28 ET
1. Liikmesriigid tagavad, et kuriteoohvreid teavitatakse viivitamata kohtumenetluse
käigus tehtud otsustest, mis neid otseselt puudutavad ning et neil on õigus taotleda
selliste otsuste läbivaatamist. Selliste otsuste hulka kuuluvad vähemalt otsused, mis
on tehtud järgmiste sätete alusel:
a) artikli 7 lõige 1 seoses otsustega suulise tõlke kohta kohtuistungitel;
b) artikli 23 lõige 3.
2. Menetlusnormid, mille kohaselt ohvrid võivad taotleda lõikes 1 osutatud otsuste
läbivaatamist, määratakse kindlaks siseriikliku õigusega.
Liikmesriigid tagavad, et sellise läbivaatamise taotluse korral tehakse kohtuotsused
mõistliku aja jooksul.“;
(7) artiklit 16 muudetakse järgmiselt:
a) lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kriminaalmenetluse käigus on kuriteoohvritel õigus
saada mõistliku aja jooksul otsus kurjategijalt hüvitise saamise kohta.“;
b) lõige 2 asendatakse järgmisega:
„2. Liikmesriigid tagavad, et nende pädevad asutused maksavad kohtuotsusega
määratud hüvitise põhjendamatu viivituseta otse ohvrile. Ohvri õigus saada
kurjategijalt kohtuotsusega määratud hüvitise summa läheb üle pädevatele
asutustele.“;
(8) artiklit 17 muudetakse järgmiselt:
a) lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:
„b) võimalikult palju kasutada videokonverentsi ja konverentskõnet käsitlevaid
sätteid, et lihtsustada välisriigis elavate ohvrite osalemist kriminaalmenetluses.“;
b) lisatakse järgmine lõige:
„4. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused võivad taotleda Eurojustilt abi ja
edastada Eurojustile teavet, et lihtsustada koostööd teiste liikmesriikide pädevate
asutustega piiriülestel juhtudel.“;
(9) artiklisse 21 lisatakse järgmine lõige:
„3. Liikmesriigid tagavad, et kuriteoohvri isikuandmeid, mis võimaldavad
kurjategijal teha kindlaks ohvri elukoha või muul viisil ohvriga mis tahes viisil
ühendust võtta, ei edastata kurjategijale ei otse ega kaudselt.“;
(10) artiklit 22 muudetakse järgmiselt:
a) pealkiri asendatakse järgmisega:
„Kuriteoohvrite individuaalne hindamine eriliste toetus- ja kaitsevajaduste
väljaselgitamiseks“;
b) lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kuriteoohvrite jaoks korraldatakse aegsasti
individuaalne hindamine, et kindlaks teha erilised toetus- ja kaitsevajadused ning see,
kas ja mil määral saaks ohvrite suhtes kohaldada artikli 9 lõike 1 punktis c ja
artiklites 23 ja 24 sätestatud erimeetmeid seoses sellega, et nad on uue ja teisese
ohvristamise, hirmutamise ja kättemaksu suhtes eriti haavatavad.“;
ET 29 ET
c) lisatakse järgmine lõige 1a:
„1a. Individuaalne hindamine algatatakse ohvri esimesel kokkupuutelpädeva
asutusega ning hindamine kestab nii kaua, kui on vaja, sõltuvalt iga ohvri
erivajadustest. Kui esimese kokkupuute asutuse korraldatud individuaalse hindamise
algetapi tulemus näitab, et hindamist on vaja jätkata, korraldatakse hindamine
koostöös institutsioonide ja asutustega, sõltuvalt menetluse etapist ja ohvrite
individuaalsetest vajadustest vastavalt artiklis 26a osutatud protokollidele.“;
d) lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega:
„2. Individuaalsel hindamisel võetakse arvesse
a) kuriteoohvri isikuomadusi (sealhulgas asjakohaseid
diskrimineerimiskogemusi), ka siis, kui need põhinevad mitme teguri
kombinatsioonil, nagu bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, vanus, puue,
usk või veendumused, keel, rassiline, sotsiaalne või etniline päritolu,
seksuaalne sättumus;
b) kuriteo liiki või laadi;
c) kuriteo asjaolusid;
d) suhet kurjategijaga ja tema isikuomadusi.
3. Individuaalse hindamise raames pööratakse eriti suurt tähelepanu
a) kuriteoohvritele, kes on kannatanud olulist kahju seoses kuriteo
raskusastmega;
b) kuriteoohvritele, kelle suhtes on toime pandud eelarvamuskuritegu või
kuritegu, mis on toime pandud diskrimineerimise ajendil ja mis võib
olulisel määral olla seotud nende isikuomadustega;
c) kuriteoohvritele, kelle suhe kurjategijaga ja sõltuvus temast muudab nad
eriti haavatavaks.
Sellega seoses võetakse nõuetekohaselt arvesse terrorismi-, organiseeritud
kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla, sealhulgas naistevastase vägivalla
ja perevägivalla ohvreid, seksuaalvägivalla, ärakasutamise ja vihakuritegude ohvreid,
raskete rahvusvaheliste kuritegude ohvreid ning puudega ohvreid. Eriti suurt
tähelepanu pööratakse ohvritele, kes kuuluvad rohkem kui ühte nimetatud
kategooriasse.“;
e) lisatakse järgmine lõige 3a:
„3a. Individuaalse hindamise korral pööratakse eriti tähelepanu kurjategijast
tulenevale ohule, sealhulgas vägivaldse käitumise ja tervisekahjustuse oht, relvade
kasutamine, osalemine organiseeritud kuritegelikus ühenduses, uimastite või alkoholi
liigtarvitamine, lapse väärkohtlemine, vaimse tervise probleemid, ahistav jälitamine,
ähvarduste väljendamine või vaenukõne.“;
f) lõige 4 asendatakse järgmisega:
„4. Käesolevas direktiivis peetakse lapsohvreid eriliste toetus- ja kaitsevajadustega
ohvriteks, sest nad on haavatavad uue ja teisese ohvristamise, hirmutamise ja
kättemaksu suhtes. Selleks et teha kindlaks, kas ja mil määral tuleks neile kohaldada
artiklites 23 ja 24 sätestatud erimeetmeid, viiakse lapsohvrite suhtes läbi käesoleva
artikli lõikes 1 sätestatud individuaalne hindamine. Lapsohvrite individuaalne
ET 30 ET
hindamine korraldatakse artiklis 9a osutatud sihipäraste ja integreeritud abiteenuste
raames.“;
g) lõige 6 asendatakse järgmisega:
„6. Kuriteoohvrid kaasatakse tihedalt individuaalsesse hindamisse ja selle
korraldamisel võetakse arvesse nende soove, sealhulgas juhul, kui nad ei soovi
kasutada artiklites 8, 9 ,9a, 23 ja 24 sätestatud erimeetmeid.“;
h) lõige 7 asendatakse järgmisega:
„7. Pädevad asutused ajakohastavad individuaalset hindamist regulaarselt tagamaks,
et toetus- ja kaitsemeetmed on seotud ohvri muutuva olukorraga. Kui individuaalse
hindamise aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud, tagavad liikmesriigid, et
hinnangut ajakohastatakse kogu kriminaalmenetluse vältel.“;
(11) artikli 23 lõike 2 punkt d asendatakse järgmisega:
„d) kui kuriteoohver seda soovib, kui see ei takista menetluse käiku ja kui küsitlejaks
ei ole prokurör või kohtunik, korraldab kõik seksuaalvägivalla, soolise vägivalla,
sealhulgas naistevastase vägivalla ja perevägivalla, mis on hõlmatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL).../...65 [milles käsitletakse naistevastase
vägivalla ja perevägivalla tõkestamist], ohvrite küsitlemised kriminaalmenetluse
käigus samast soost isik.“;
(12) artiklisse 23 lisatakse järgmine lõige:
„4. Artikli 22 lõike 1 kohaselt kindlaks tehtud eriliste kaitsevajadustega
kuriteoohvritele tehakse kriminaalmenetluse ajal ohvrite füüsilise kaitse tagamiseks
kättesaadavaks järgmised meetmed:
a) õiguskaitseasutuste pidev või ajutine kohalolek;
b) kohesed lähenemiskeelud või muud lähenemiskeelud, et pakkuda
ohvritele kaitset mis tahes vägivallaaktide eest, sealhulgas keelates või
piirates kurjategija teatavat ohtlikku käitumist.“;
(13) artiklisse 24 lisatakse järgmine lõige:
„3. Kui kuritegu on seotud vanemliku vastutuse kandjaga või kui lapsohvri ja
vanemliku vastutuse kandja vahel võib esineda mis tahes muu huvide konflikt,
võtavad liikmesriigid arvesse lapse parimaid huve ja tagavad, et nõusolekut eeldav
toiming ei sõltu vanemliku vastutuse kandja nõusolekust.“;
(14) V peatükki lisatakse järgmised artiklid:
„Artikkel 26a
Riiklikult koordineeritud ja koostöös koostatud protokollid
1. Liikmesriigid kehtestavad ja võtavad kasutusele spetsiaalsed protokollid, mida
käesoleva direktiivi kohaste teenuste ja meetmete korraldamisel pädevad asutused ja
teised kuriteoohvritega kokkupuutuvad isikud kasutavad. Protokollid koostatakse
koordineeritult ning õiguskaitseasutuste, prokuratuuride, kohtunike,
65
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL).../..., milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja
perevägivalla tõkestamist (ELT...)“.
ET 31 ET
kinnipidamisasutuste, lepitava õigusemõistmise teenuse osutajate ja
ohvriabiteenistuste koostöös. Spetsiaalsete protokollide eesmärk on tagada vähemalt
see, et
a) ohvrid saavad teavet, mis on kohandatud nende muutuvatele individuaalsetele
vajadustele; selline teave peab olema lihtne ja kergesti mõistetav, esitatud õigel
ajal, korratud aja jooksul ning mitmes vormis, sealhulgas suuliselt, kirjalikult ja
digitaalselt;
b) ohvrid, kes viibivad kinnipidamisasutustes, sealhulgas vanglates,
kinnipidamiskeskustes ning kahtlusaluste ja süüdistatavate
kinnipidamiskongides, samuti rahvusvahelise kaitse taotlejatele ettenähtud
spetsiaalsetes kinnipidamisasutuses ja väljasaatmiseelsetes keskustes või
muudes institutsioonides, sealhulgas majutuskeskustes, kus asuvad
rahvusvahelise kaitse taotlejad ja saajad:
i) saavad teavet oma õiguste kohta;
ii) võivad kuritegudest teatada lihtsustatud korras;
iii) neile on tagatud toe ja kaitse kättesaadavus vastavalt nende
individuaalsetele vajadustele;
c) artiklis 22 osutatud ohvrite toe- ja kaitsevajaduste individuaalsel hindamisel
ning erivajadustega ohvritele abiteenuste osutamisel võetakse arvesse ohvrite
individuaalseid vajadusi kriminaalmenetluse eri etappides.
2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud protokollid vaadatakse nende
tulemuslikkuse kontrollimiseks läbi regulaarselt ja vähemalt kord kahe aasta jooksul.
3. Liikmesriigid võtavad vajalikud seadusandlikud meetmed, et võimaldada teabe,
sealhulgas kuriteoohvrite isikuandmeid sisaldava teabe kogumist ja jagamist
pädevate asutuste ja ohvriabiteenistuste vahel, et tagada teabe ning asjakohase
toetuse ja kaitse kättesaadavus iga ohvri jaoks.
Artikkel 26b
Elektrooniliste sidevahendite kasutamine
1. Liikmesriigid tagavad, et kuriteoohvrid saavad kasutada artiklis 3a, artikli 4 lõikes 1,
artikli 5 lõikes 1, artiklis 5a, artikli 6 lõigetes 1, 2, 4, 5 ja 6 ning artiklis 10b
sätestatud õigusi elektrooniliste sidevahendite abil.
2. Kuriteoohvritel ei takistata juurdepääsu lõikes 1 osutatud elektroonilisi
sidevahendeid pakkuvatele riiklikele süsteemidele või muul viisil nende kasutamist
põhjusel, et nad elavad teises liikmesriigis.
3. Kui elektroonilisi sidevahendeid pakkuvad riiklikud süsteemid eeldavad e-
identimise, e-allkirja ja e-templi kasutamist, lubavad liikmesriigid kasutada teiste
liikmesriikide e-identimise süsteeme, kvalifitseeritud e-allkirju ja kvalifitseeritud e-
ET 32 ET
templeid, millest on teavitatud, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruses (EL) nr 910/201466.
Artikkel 26c
Puudega ohvrite õigused
1. Liikmesriigid tagavad, et puudega ohvrid saavad teistega võrdsetel alustel kasutada
käesoleva direktiivi artiklis 26b osutatud elektroonilisi sidevahendeid, järgides
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/882 I lisas esitatud
ligipääsetavusnõudeid67.
2. Liikmesriigid tagavad, et puudega ohvritel on teistega võrdsetel alustel juurdepääs
kõikidele menetlustele ning käesoleva direktiiviga hõlmatud abiteenustele ja
kaitsemeetmetele kooskõlas direktiivi (EL) 2019/882 I lisas esitatud
ligipääsetavusnõuetega.
Liikmesriigid tagavad, et puudega ohvritele pakutakse taotluse korral mõistlikke
abinõusid.
Artikkel 26d
Õiguskaitsevahendid
Liikmesriigid tagavad, et ohvritel on siseriikliku õiguse kohane tõhus
õiguskaitsevahend, kui rikutakse nende käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi.“;
(15) lisatakse artikkel 27a:
„Artikkel 27a
Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvritega seotud erikohustused
Kui liikmesriigid võtavad meetmeid käesoleva direktiivi järgimiseks, tagavad nad, et seda
tehakse, ilma et see mõjutaks kohustusi, mis tulenevad direktiivist (EL).../... [milles
käsitletakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist], mida kohaldatakse selliste
ohvrite suhtes peale käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste. Eelkõige tagavad
liikmesriigid, et:
a) käesoleva direktiivi artiklis 3a osutatud kuriteoohvrite abitelefon ei mõjuta
naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite spetsiaalsete ja spetsialiseeritud
abitelefonide toimimist, nagu on ette nähtud direktiivi (EL).../... [milles
käsitletakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist] artiklis 31;
b) kohustus võtta käesoleva direktiivi artikli 5a lõikes 2 esitatud meetmeid ei
mõjuta liikmesriikide kohustust võtta sihipäraseid meetmeid, et julgustada
naistevastase vägivalla aktidest ja perevägivallast teatamist, nagu on ette
66
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-
tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv
1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73).
67
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/882 toodete ja teenuste
ligipääsetavusnõuete kohta (ELT L 151, 7.6.2019, lk 70).
ET 33 ET
nähtud direktiivi (EL).../... [milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja
perevägivalla tõkestamist] artikli 16 lõikes 1;
c) kohustus võtta käesoleva direktiivi artikli 5a lõikes 3 esitatud meetmeid ei
mõjuta liikmesriikide kohustust võtta erimeetmeid, et tagada vastuvõtu- ja
kinnipidamiskeskustes toimunud naistevastase vägivalla juhtumitest ja
perevägivallast teatamine, nagu on ette nähtud direktiivi (EL).../... [milles
käsitletakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist] artikli 35
lõikes 4;
d) kohustus võtta käesoleva direktiivi artikli 5a lõikes 4 esitatud meetmeid ei
mõjuta liikmesriikide kohustust võtta direktiivi (EL).../... [milles käsitletakse
naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist] artikli 16 lõike 4 kohaseid
sihipäraseid meetmeid;
e) naistevastase vägivalla või perevägivalla ohvrite suhtes kohaldatakse peale
käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2019/29 artiklis 22 sätestatud
normide direktiivi (EL).../... [milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja
perevägivalla tõkestamist] artikleid 18 ja 19“;
f) protokollid ohvrite toetus- ja kaitsevajaduste individuaalse hindamise kohta,
millele on osutatud käesoleva direktiivi artiklis 26a koostoimes artikliga 22, ei
mõjuta liikmesriikide kohustust anda naistevastase vägivalla ja perevägivalla
ohvrite jaoks välja suuniseid ja luua spetsiaalsed mehhanismid, mis on
sätestatud direktiivi (EL).../... [milles käsitletakse naistevastase vägivalla ja
perevägivalla tõkestamist] artikli 23 punktis b ja artikli 40 lõikes 2.“;
(16) artikkel 28 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 28
Andmete ja statistika esitamine
1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et luua süsteem kuriteoohvreid käsitleva
statistika kogumiseks, koostamiseks ja levitamiseks. Statistika sisaldab
kuriteoohvreid käsitleva siseriikliku korra kohaldamiseks vajalikke andmeid,
sealhulgas vähemalt teatatud kuritegude arvu ja liiki ning ohvrite arvu, vanust, sugu
ja kuriteo liiki. Samuti sisaldab see teavet selle kohta, kuidas ohvrid on kasutanud
käesolevas direktiivis sätestatud õigusi.
2. Liikmesriigid koguvad käesolevas artiklis osutatud statistikat ühise jaotuse alusel,
mis on välja töötatud koostöös komisjoniga (Eurostat). Nad edastavad need andmed
komisjonile (Eurostatile) iga kolme aasta järel. Edastatud andmed ei sisalda
isikuandmeid.
3. Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet toetab liikmesriike ja komisjoni kuriteoohvreid
käsitleva statistika kogumisel, koostamisel ja levitamisel ning aruandluses selle
kohta, kuidas kuriteoohvrid on kasutanud käesolevas direktiivis sätestatud õigusi.
4. Komisjon (Eurostat) toetab liikmesriike lõikes 1 osutatud andmete kogumisel,
sealhulgas kehtestades ühised nõuded arvestusühikute, arvestusreeglite, ühise
jaotuse, aruandevormide ja kuritegude liigitamise kohta.
5. Liikmesriigid teevad kogutud statistika üldsusele kättesaadavaks. See statistika ei
sisalda isikuandmeid.
ET 34 ET
6. Lõike 1 kohane andmete kogumine ei mõjuta direktiivi (EL).../... [milles käsitletakse
naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist] artikli 44 kohast spetsiaalset
andmete kogumist.“;
(17) artikkel 29 asendatakse järgmisega:
„Artikkel 29
Komisjoni aruanne ja läbivaatamine
[kuus aastat pärast direktiivi vastuvõtmist] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja
nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta. Aruandes hinnatakse, millises
ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid,
sealhulgas selle tehniline rakendamine.
Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek.“;
Artikkel 2
Ülevõtmine
1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed [kaks
aastat pärast jõustumist], välja arvatud artikli 26b järgimiseks vajalikud sätted, mis
võetakse vastu ja avaldatakse [neli aastat pärast jõustumist]. Liikmesriigid teatavad
nendest viivitamata komisjonile.
Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul
avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise
viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas
valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste normide teksti.
Artikkel 3
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu
Teatajas.
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.
Brüssel,
Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel
president eesistuja
ET 35 ET
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kuriteoohvrite kaitse kohta
Nimetus
Ettepanek:EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse
ANDMED direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe
ALGATUSE
KOHTA ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK
Eelnõu nr
COM(2023)424 Esitamise kuupäev: 12.07.2023 Menetluskord EL-is: Kaasotsustus, KHE
RKKTS § 1521 lg 1
1. p1
- algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist
RKKTS § 1521 lg 1
SEISUKOHA 2. - algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik , sotsiaalne või muu mõju
p2
VALITSUSSE
TOOMISE ALUS 3. RKKTS § 1521 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue
4. VVS § 201 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine)
5. 1
VVS § 20 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is))
KOK 18.10
VALITSUSELE VV 26.10 EL menetluse
ajakava Subsidiaarsuskontrolli tähtaeg 27.10.2023
Kuupäev
ESITAMINE Kaasvastutajate
sisend 29.09
SISERIIKLIK Vastutav Kaasatud Sotsiaalpartnerid, Ohvriabi koostöövõrgustiku
MENETLUS min JUM ministeeriumid SoM, SiM huvigrupid liikmed
EELNÕU ÜLEVAADE
KOKKUVÕTE
EELÕU SISUST JA Komisjoni algatuse eesmärk on tugevdada kuriteoohvrite õigusi nii, et nad võiksid
EESMÄRKIDEST saada tuge, teavet, õiguskaitset ja hüvitist kõikjal Euroopa Liidus. Ettepanek hõlmab
järgmist:
Tagatakse, et ohvrid on hästi informeeritud oma õigustest ja neil on kuriteost
teatamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige luuakse üldine ohvriabi telefoniliin
(kogu ELis kehtiv telefoninumber 116 006) ning terviklik veebisait, mis peaks
võimaldama ka suhtlust vestluste ja e-kirjade teel.
Tõhustatakse haavatavate ohvrite (nt lapsed, eakad, puuetega inimesed,
vihakuritegude ohvrid või kinnipeetavad) erivajadustele kohandatud
turvameetmeid: ohvrite kaitsevajaduste individuaalse hindamisega tuleks alustada
kohe esimesel kokkupuutel ametiasutustega, laiendatakse kättesaadavate
kaitsemeetmete loetelu, näiteks lähenemiskeeldude või õiguskaitsetöötajate
kohaloleku tagamisega.
Haavatavatele ohvritele võimaldatakse juurdepääs sellistele spetsialiseeritud
tugiteenustele nagu tasuta psühholoogiline abi nii kauaks kui see on ohvrite
individuaalsetest vajadustest lähtuvalt vajalik.
Hõlbustatakse õiguskaitse kättesaadavust, tagades, et ohvreid abistatakse kohtus
piisavalt ja et neil oleks võimalik vaidlustada kriminaalmenetluses tehtud otsuseid,
mis mõjutavad nende õiguseid, olenemata sellest, milline on nende staatus
asjaomastes menetlustes.
Tagatakse ohvrile tegelik juurdepääs hüvitisele, kindlustades, et ohvrid saavad
hüvitise kohe pärast kohtuotsuse tegemist. Kuriteoohvritel peaks olema õigus saada
kriminaalmenetluse raames otsus kurjategijalt hüvitise saamise kohta (ilma et
selleks oleks vaja algatada eraldi menetlus) ning riik peaks maksma hüvitise ohvrile
otse ja nõudma selle hiljem kurjategijalt sisse.
VÕIMALIKUD
SOTS-MAJ.
MÕJUD Kuriteoohvritel peab olema alati võimalik saada tuge ja kaitset. Uue õigusakti ettepanekuga
püütakse täiustada kehtivaid EL norme, et muuta need tulemuslikumaks ja ohvrite
vajadustele paremini vastavaks, olenemata sellest, kus ELis ja millistel asjaoludel kuritegu
toime pandi. Komisjoni läbiviidud mõjuhindamise alusel on kuriteoohvrite probleemid
õiguskaitse saamisel peamiselt tingitud teabe puudumisest ning ebapiisavast toest ja
kaitsest. Kuriteoohvrid langevad kriminaalmenetluse ajal ja hüvitist nõudes sageli uuesti
1/2 Alustatud: 12.07.2023 Muudetud: 12.09.2023
ohvriks. Inimestel, kes langevad kuriteoohvriks välismaal, on õiguskaitset ja hüvitist saada
veelgi keerulisem. Kõige haavatavamate kuriteoohvrite, nagu soolise vägivalla ohvrite,
lapsohvrite, puudega või eakate ohvrite, vaenukuriteo, terrorismi või inimkaubanduse
ohvrite jaoks on kriminaalmenetluse läbimine ja kuriteo tagajärgedega toimetulemine eriti
keeruline.
VÕIMALIKUD
ÕIGUSLIKUD Vajab analüüsi.
MUUDATUSED
MÕJU
EELARVELE Vajab analüüsi.
KOMMENTAARID
SEISUKOHAD
EESTI
SEISUKOHT Koalitsioonilepe 2023-2027: Võtame erilise tähelepanu alla pere- ja soopõhise vägivalla
vähendamise, peame oluliseks ohvrite toetamist, tugikeskuste stabiilset rahastamist, spetsialistide
koolitamist ja tõenduspõhiste vägivallaennetusprogrammide rakendamist.
TEISTE RIIKIDE
SEISUKOHAD
KOMMENTAARID
2/2 Alustatud: 12.07.2023 Muudetud: 12.09.2023
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Justiitsministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/23-01726
Resolutsiooni teema: Kuriteoohvrite kaitse direktiiv
Adressaat: Justiitsministeerium
Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi
Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse
eelnõu järgneva algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli:
- Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse
direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja
kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK, COM(2023) 424.
EISi toimiku nr: 23-0361
Tähtaeg: 16.10.2023
Adressaat: Siseministeerium, Sotsiaalministeerium
Ülesanne: Palun esitada oma sisend Justiitsministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud
eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).
Tähtaeg: 29.09.2023
Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 26.10.2023 istungil ja Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (18.10.2023) EL koordinatsioonikogus.
Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 16.10.2023.
Kinnitaja: Katrin Juhandi, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja
Kinnitamise kuupäev: 12.09.2023
Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme
[email protected], 693 5201
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: 9.13.1/23-0361 - COM(2023) 424 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, millega muudetakse direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK
Arvamuse andmine eelnõu kohta Justiitsministeeriumile vastavalt Riigikantselei 12.09.2023 resolutsioonile.
Osapooled: Siseministeerium; Sotsiaalministeerium
Tähtaeg: 29.09.2023 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/99582fd8-2156-4562-ad9b-7b309df27ad6
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/99582fd8-2156-4562-ad9b-7b309df27ad6?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main