Arvamus Riigikogu otsuse „Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030“ eelnõu kohta

Lisa 1 Riigikohtu arvamus Riigikogu otsuse „Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030“ eelnõu kohta Riigikohus edastab mõned tähelepanekud kriminaalpoliitika arengusuundade eelnõu ja seletuskirja kohta. Seletuskirja lk 9 on märgitud, et seadusandja peab jätma menetlejale ja kohtule piisava otsustusruumi personaliseeritud karistuse või mõjutusvahendi valimiseks. See on samas seotud karistusmiinimumiga (seletuskirja võib lisada viite nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.09.2015 otsusele nr 3-4-1-13-15, p 56). Sama personaalse lähenemise mõtet korratakse ka seletuskirja lk 22. Peame siinkohal vajalikuks korrata juba varem väljendatud seisukohta, et nn kohustuslik šokivangistus ei ole vajalik, põhjendatud ega arvesta karistusseadustiku süstemaatikaga ning see, kas ja millises ulatuses on isikule mõistetavat karistust võimalik jätta tingimisi kohaldamata, sõltub igast konkreetsest üksikjuhtumist, mida kohtu diskretsiooniõiguse liigne piiramine ei võimalda arvesse võtta. Seletuskirja lk 18 kajastab mh vanglas karistuse kandmise pikkuse vähendamist. RKKKo 28.04.2017 määruses nr 3-1-1-12-17 (p-d 22 ja 23) käsitles Riigikohus ennetähtaegse vabastamise reeglite muutumisega seotud tendentse ja nende mõju üksikjuhtumite lahendamisel. Arvestades analüüsipõhise kriminaalpoliitika kujundamise põhimõtet, võiks Justiitsministeerium kaaluda ennetähtaegse vabastamise praktika detailsemat analüüsi eesmärgiga ühtlustada praktikat, mis võib lõppastmes ka suurendada selle abinõu rakendamist praktikas. Põhimõtteliselt toetame seletuskirja lk 22 toodud seisukohta, et kriminaaljustiitssüsteemi tõhustamise käigus ei tohi tähelepanuta jätta ka kohtuekspertiisi valdkonda (kompetentside tõstmine, et toime tulla nn tulevikuriskidega). Samuti väärib tõsiselt kaalumist seletuskirja lk 23 kajastatud ettepanek siduda süüdimõistetutelt sundrahana laekuvad summad mh ohvriabiteenuse arendamiseks (vt ka RKKKo 09.05.2009 nr 3-1-1-63-05, p-d 9 jj). Redaktsiooniliselt kõlab kummaliselt kui rääkida menetlejate lemmikkaristusest (vangistus, vt seletuskirja lk-d 7 ja 11) ja karistuse määramisest liinitööna (seletuskirja lk 21). Seletuskirja lk 13 toodud tabelis on ühes lahtris ilmselt ekslikult arusaamatu emotikon (). Kriminaaljustiitssüsteemi tõhutus kriminaalpoliitika murekohana kõlab karmi hinnanguna. Seletuskiri (lk-d 8–10 ja 21 jj) keskendub aga üksnes mõnedele suuremat tähelepanu vajavatele aspektidele. Seoses menetluse kiirusega võiks digitaliseeritust mitteprioritiseerivate normide kõrval probleemina välja tuua ka selle, et nii materiaal- kui ka menetlusnormide stabiilsuse puudumisel ei jõua tekkida ühetaoline praktika ja suureneb vaidluste hulk.  Justiitsministeerium Teie 28.08.2018 nr 9-1/5557 [email protected] Meie 10.10.2018 nr 6-6/18-42 Arvamuse andmine Tänan võimaluse eest avaldada arvamust Riigikogu otsuse „Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030“ eelnõu kohta. Käesolevaga edastan arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Karin Leichter Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna analüütik Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja ülesannetes Lisa 1: Riigikohtu arvamus Riigikogu otsuse „Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030“ eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e-post [email protected] www.riigikohus.ee