Arvamus isikuandmete kaitse seaduse eelnõu (679 SE) ja isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu (650 SE) kohta

Riigikogu Teie 12.09.2018 nr 1-1/13-679/1 Põhiseaduskomisjon [email protected] Meie 03.10.2018 nr 6-6/18-19 Arvamuse andmine Tänan võimaluse eest avaldada arvamust isikuandmete kaitse seaduse eelnõu (679 SE) ja isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu (650 SE) kohta. Käesolevaga edastan arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta IKS rakendusseadus (650 SE) 1. Eelnõuga lisatava KrMS § 152 lg-s 2 sätestatakse, et menetlejate poolt isikuandmete töötlemisel tuleb lähtuda õiguskaitseasutustele kehtestatud reeglitest, tehes viite uue IKS § 12 lg-le 2. Selle sätte regulatiivne toime ei ole selge. Uus IKS § 2 p 1 räägib menetlusseaduses sätestatud erisustest, millest võiks välja lugeda, et kui menetlusseaduses ei ole sätestatud teisiti, kohaldub uus IKS ja isikuandmete kaitse üldmäärus n-ö lünka täitval kujul. Seda lahendust saab toetada vaid juhul, kui võimalikult laias ulatuses läbimõeldud ja ettenähtavad olukorrad on menetlusseaduse erinormidega kaetud. Kuigi KrMS § 152 lisamise eesmärgina võiks just eelkirjeldatut näha, siis lõikes 2 tehtav tagasiviide IKS-ile räägib sellele vastu. Praegusel kujul esitatud eelnõu seletuskiri samuti mingit kindlust ei loo. Vt ka märkused 679 SE kohta. 2. KrMS-i lisatava § 152 lg 4 lubab kriminaalmenetluse toimetamisel isikuandmete vastutaval töötlejal piirata andmesubjekti õigusi mh tsiviil-, haldus- või mistahes muu seadusliku menetluse läbiviimiseks. Mis olukorras peab süüteoasja menetleja silmas pidama n-ö kriminaalmenetlusväliseid eesmärke, seda seletuskirjas ei avata, mistõttu on raske mõista sellise aluse vajadust KrMS-is. 3. Rakendusseadusega muudetakse 2011. a KrMS-i lisatud kohtuistungi toimumise aja kohtu veebilehel avaldamise regulatsiooni (§ 1691). Edaspidi ei sisaldaks veebis avalikustatav kohtuistungi toimumise info täisealise süüdistatava nime ega alaealise süüdistatava nimetähti. Seletuskirjas leitakse, et süüdistatava nime avalikustamine (kuigi kustutatakse hiljemalt 7. päeval pärast istungi toimumist) ei ole oluline kohtuistungi avalikkuse põhimõtte (PS § 24 lg 3) tagamiseks. Sama käib ka KrMS § 3151 (kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise ja kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise aja ning selle muutmise avaldamine kohtu veebilehel) ja § 349 lg 5 (kassatsiooni menetlusse võtmise taotluse lahendamise tulemuse avaldamine Riigikohtu veebilehel) kohta. Siinkohal tuleb märkida, et jättes § 349 lg-st 5 välja sõnad „menetlusosaliste nimed“, ei tooda veebilehel enam välja ka teist menetlusosalist esindava prokuröri nime. Seda muudatust on raske põhjendada süüdistatava isikuandmete kaitse vajadusega. Omaette küsimus on prokuröri nime avaldamise vajadus ja eesmärk. Eelnõu kohta arvamust andes märkisime: „Nõustudes põhimõtteliselt eeldusega, et isikuandmete riigipoolsete kaitsemeetmete rakendamine on välistatud olukorras, kus elektrooniliselt avalikustatud andmed väljuvad n-ö riigi kontrolli alt, puudub seletuskirjas igasugune analüüs – sh kohtuistungi avalikkuse ja kohtuotsuse avaliku kuulutamise põhimõtte valguses – ja selgitus selle kohta, kuidas mõjutab veebilehtedel süüdistatava ja süüdimõistetu isikuandmete kajastamise keeld nende andmete muul moel avalikuks tegemist enne avalikku kohtuistungit, avalikul kohtuistungil või pärast seda nt paberkandjal või suuliselt teavet edastades. Nt kas süüteoasjade kohtuistungite ajakava, mis paigutatakse kohtusaali ukse taha võib kajastada süüdistatava nime või millistest normidest lähtudes peab kohus otsustama jõustunud otsuse väljastamise lubatavuse ja ulatuse üle.“  Lisa 1 Riigikogule edastatud eelnõu seletuskirjas ei ole kahjuks lisaselgitust selle kohta, mis reeglid kohalduvad kohtuistungite ajakava avalikustamisele mujal kui veebis. Kohtute jaoks on aga tegu praktilise küsimusega. Lisaks muutub kaheldavaks KrMS § 1691 ja § 3151 lg 1 vajadus tervikuna kohtuistungite ja otsuse kuulutamise avalikkuse tagamiseks, juhul kui menetlusega mitteseotud isikutel puudub ka muul viisil võimalus saada infot konkreetse süüdistatava istungi aja või kohtuotsuse kuulutamise aja kohta. Kui/kuna KrMS-is vastavat eriregulatsiooni ei sisaldu, tuleb ilmselt lähtuda AvTS § 35 lg 1 p-dest 1 (kriminaalmenetluses kogutud teave, välja arvatud vastavalt KrMS-is sätestatud tingimustel avaldatav teave) ja 11 (andmeid süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist), mis loevad konkreetse isiku süüdistamise fakti asutusesiseseks teabeks (kui kohtueelses menetluses ei ole teavet juba KrMS § 214 alusel avaldatud). 4. Enne kohtuistungit süüdistatava nime veebis avaldamise kohustuse puhul tasuks üle vaadata ka KrMS § 168 regulatsioon. Teadupärast on tegu küll praktikas (kui üldse) haruharva ettetuleva olukorraga, kus kutse tuleb edastada ajalehe kuulutuse kaudu. Kehtiv KrMS § 168 lg 2 viitab kutses avaldatavate andmete osas §-le 163 (ilmselt ekslikult lõikele 2, peaks olema lg 1), milles küll otsesõnu süüdistatava nime äramärkimise kohustust pole, kuid p 3 nimetatud kutsumise põhjus võib olla sisustatav ka konkreetse süüdistatava kaudu. Arvestades ajakirjandusväljaannete toimimispraktika muudatusi, tuleb läbi mõelda, et süüdistatava nimi ei sattuks ametliku kutse edastamise regulatsiooni kaudu ajalehe veebiväljaandesse. 5. KrMS rakendamise seaduse täiendamine (§-ga 257) on kahtlemata vajalik. Esmapilgul ei saa ebamõistlikuks pidada üleminekuperioodi kuni 2022. aasta 1. jaanuarini, kuigi seletuskirjas puudub umbkaudnegi hinnang sellele, kui suurt hulka lahendeid see kohustus puudutab. Seletuskirjas oleks olnud asjakohane ka lahti kirjutada, et üleminekuperioodi lõpptähtpäev saab puudutada vaid selliseid varem tehtud lahendeid, mille puhul möödub vastavalt uue regulatsiooni järgne 10-, 5- või üheaastane periood nimetatud kuupäevaks. IKS (679 SE) 1. Arusaamatu on seletuskirjas (lk 4) toodud seisukoht, et „[e]elnõu koostamisel on lähtutud arusaamast, et isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse reguleerimisalast jääb välja isikuandmete töötlemine järgmistes õigusvaldkondades, milleks on põhiseaduslike institutsioonide olemuslike ülesannete täitmine. Põhiseaduslike institutsioonidena on eelnõu koostamisel käsitatud vaid Riigikogu, Riigikontrolli, õiguskantslerit ja Vabariigi Presidenti“. Seega siis Riigikohus allub oma olemuslike ülesannete täitmisel isikuandmete kaitse seadusele, olles aga õigust mõistva funktsiooni täitmisel seaduse kohaldamisalast väljas. 2. Eelnõu § 4 reguleerib isikuandmete töötlemist ajakirjanduslikul eesmärgil ning seob isikuandmete avaldamise avaliku huviga. Eelnõu § 6 reguleerib isikuandmete töötlemist teaduslike, ajaloouuringute ja riikliku statistika vajadusteks. Sama paragrahvi lg 3 p 2 lubab isikuandmete töötlemist neil eesmärkidel vaid siis, kui on olemas ülekaalukas avalik huvi.  Lisa 1 Pole arusaadav, milleks tehakse sellist vahet – kas tegemist on sisulise eristamissooviga või on tegemist tähelepanematusega. 2018. aastal toimunud diskussioon, mis keerles „ülekaaluka avaliku huvi“ ja „avaliku huvi“ määratluste sisulise eristamise ümber ajakirjandusega seonduvalt, päädis suures osas arusaamisega, et sõna „ülekaalukas“ väljajätmine eelnõust ei too kaasa sisulist muutust õiguskorras. See kujutavat endast üksnes seaduseelnõu sõnastuse lihvimist. Jättes aga eelnõu teksti ühelt poolt „avaliku huvi“ ja teiselt poolt aga „ülekaaluka avaliku huvi“, on ilmne, et neil peab olema ikkagi mingi sisuline vahe, mis nõuab mingil hetkel täpsemat määratlemist. Teiseks ilmneb seaduse tekstist, et teaduslikele ja ajalooalastele uuringutele esitatakse karmimad nõuded kui pelgalt ajakirjanduslikule tegevusele. Seda olukorras, kus teaduslike uuringute tegemise puhul on eelnõus ette nähtud erilised eetikakomiteed või nende puudumisel viib järelevalve läbi riiklik institutsioon (§ 6 lg 4). 3. Eelnõu § 9 reguleerib isikuandmete töötlemist pärast andmesubjekti surma. Seletuskirja kohaselt on antud paragrahvi peamine eesmärk andmesubjekti lähedaste kaitse. Seni kehtivas IKS-is (§ 13 lg 1) võisid loa anda (või seda keelata) lisaks pärijale abikaasa, alaneja või üleneja sugulane, õde või vend, kusjuures see nõusolek pidi olema kirjalik. Eelnõu § 9 lg 2 näeb ette, et vajalik on vaid pärija nõusolek, kusjuures ei ole sätestatud nõusoleku vormi. See lubab siis järeldada, et nõusolek võib olla ka suuline. Selline situatsioon on seda üllatavam, et seletuskirja (lk 18) kohaselt on pärijal võimalik pärandaja nõusolekut muuta. Arvestades asjaolu, et pärijaks võib olla kes tahes (füüsiline või juriidiline) isik, kel ei tarvitse olla mingit huvi andmesubjekti lähedaste kaitsmiseks, siis tekib arusaam, et võrreldes IKS-i kehtiva redaktsiooniga, ei ole eelnõu eesmärgiks mitte surnud andmesubjekti lähedaste kaitse, vaid mingi muu siht. Arusaama lähedaste huvide kaitsmise nõrgendamisest ja otsesõnu nimetamata eesmärgi eelistamist kinnitab ka asjaolu, et eelnõus puudub võimalus nõusoleku tagasivõtmiseks. Juhul kui eesmärk on näiteks lihtsustada riikliku andmevaldaja asjaajamist, siis tuleb see ka selgelt välja öelda. 4. Seletuskirjas on IKS 4. ptk rakendusala selgitatud mh järgmiselt: „Vastavalt eelnõu § 11 lõikele 2 jääb seaduse 4. peatüki kohaldamisalast välja riikliku järelevalve teostamine korrakaitseseaduse § 2 lõike 4 tähenduses, kuivõrd sellisel juhul ei ole tegemist pädeva asutuse tegevusega, mis seisneks süütegude ennetamises, avastamises, uurimises, süüdistuse esitamises või avaliku julgeoleku tagamises direktiivi kohaldamisala tähenduses. [lõigu lõpp] Seega kohaldatakse riikliku järelevalve teostamisel määrust 2016/679 ning eelnõu 4. peatükki tuleb kohaldada väärteomenetluse alustamisel.“ Samal ajal näeb uue IKS § 2 p 1 ette, et IKS-i ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 2016/679 kohaldatakse süüteomenetlusele, st ka väärteomenetluses kohtuvälise menetleja tegevusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. 5. Seletuskirjas on esitatud ka väide, et „[s]eega on käesoleva seaduse ning isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalast väljas kohtute õigusemõistmise funktsioon.“ Eelviidatud IKS § 2 p 1 on aga sõnastatud viisil, et kohtumenetluses sätestatakse erisused, reguleerimata osades võib IKS ja üldmäärus põhimõtteliselt laieneda ka õigusemõistmise funktsiooni täitmisele. Vt ka märkus 1 eelnõu 650 SE juurde.