Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium [email protected] Meie 10.08.2023 nr 5.2-2/31652-1 Suur-Ameerika 1 10122, Tallinn Sotsiaalhoolekande seaduse jt seaduste muutmise seaduse eelnõu Sotsiaalkindlustusametile (SKA) teadaolevalt on Sotsiaalministeerium saatnud kooskõlastamisele sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Käesolevaga edastame eelnõu kohta järgmised tähelepanekud. 1. Üldised tähelepanekud 1.1. Seletuskirja kohaselt on eelnõu seotud Riigikantselei poolt välja töötatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõuga. Kuivõrd nimetatud eelnõusid menetletakse eraldiseisvalt on valdkondliku tervikvaadet raske hoomata ja seda raskendab ka eelnõudes kasutatavate terminite ebaühtlus. Näiteks viidatakse eelnõu § 1 punktis 3 (SHS § 1551 lõige 2) ja §-s 9 nii „hädaolukorrale“ kui ka „massilisest sisserändest tingitud hädaolukorrale“, kuid ebaselgeks jääb mida nende all täpsemalt mõeldakse, kuna tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse (28.02.2023) eelnõu näeb ette hädaolukorra seaduse kehtetuks tunnistamise (eelnõu § 177). 1.2. Eelnõu eesmärk on tagada erinevates kriisiolukordades inimestele hädavajalike sotsiaalteenuste toimepidevus ning teenuste pakkumise jätkumine, arvestades võimalike kriisiolukordadega. Eelnõuga tutvudes jäi meile ebaselgeks, kas kriiside ja toimepidevuse vaates on mõeldud, mis saab juhul kui teenuseosutaja jätab mingis kriisisituatsioonis (nt sõjaolukorra ajal) lepingud täitmata või ütleb lepingu üles. Meile arusaadavalt ei välista eelnõu vääramatule jõule (VÕS § 103) tuginemise võimalust, mistõttu ei saa välistada, et kriisisituatsioonides ühel hetkel lepingulisi teenuse osutajad lihtsalt ei ole. 2. Eelnõu § 1 punkt 1 (SHS § 131 lõige 4). Teeme ettepaneku kaaluda sõnastuse täpsustamist järgmiselt: „Eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib Sotsiaalkindlustusamet valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul pikendada käesoleva seaduse § 56 lõike 2 kohast tasu maksmise kohustuse ülevõtmist kuni eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast või sõjaseisukorrast tingitud ümberkorralduse vajaduse äralangemiseni.“. 3. Eelnõu § 1 punkt 2 (SHS § 132 lõiked 1 ja 2). Palume vaadata, kas viidatud lõigete juures peaks olema täidetud ka SHS § 86 lõikes 3 nõuded. Seejuures, kas lõikes 1 kirjeldatud olukorras on teenust lubatud osutada nt piiratud teovõimega isikul? 4. Eelnõu § 1 punkt 2 (SHS § 132 lõige 3). Palume kontrollida, kas lõike sõnastuses ei esine vastuolu. Lõige viitab SHS § 80 lõike 1 punktile 1 ehk olukorrale, kus isik ei ole 2 kuud teenust kasutanud. Samas sisaldub lõikes viide „kui isik ei kasuta teenust kauem kui 14 päeva“. Ühtlasi tekib 14 päevaga seonduvalt küsimus, et milliseid erihoolekandeteenuseid siinkohal silmas peetakse? Kas mõeldud on majutusega erihoolekandeteenuseid? Toetavate teenuste puhul on SHS-is teenuse minimaalne maht nõutud vaid mõned tunnid kuus ja seega ei saa alla 14 päeva teenusel viibimise nõue kõigile teenustele laieneda. Samas jääb ebaselgeks, mis hetkest algab 14 päevase tähtaja kulgemine nende erihoolekandeteenuste puhul, kus teenuse maht on piiritletud teatud tundide arvuga kuus. Paldiski mnt 80 / 15092 Tallinn / 612 1360 / [email protected] / www.sotsiaalkindlustusamet.ee / registrikood 70001975 5. Eelnõu § 1 punkt 2 (SHS § 132 lõige 5). Teeme ettepaneku sõnastuse täpsustamiseks järgmiselt: „(5) Eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib Sotsiaalkindlustusamet valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul pikendada erihoolekandeteenuse suunamisotsuse tähtaega kuni eriolukorrast, erakorralisest või sõjaseisukorrast tingitud ümberkorralduse vajaduse äralangemiseni.“. Põhjendus: Sõnastusest jääb ebaselgeks, mis tähtaega on silmas peetud. 6. Eelnõu § 1 punkt 2 (SHS § 132 lõige 6). Meile jääb ebaselgeks kuidas suhestub andud kohustus VÕS §-iga 103. Lisaks, kas teenuse osutaja saab tagada täisealise isiku vajadustest lähtuvat isiku turvalisust olukorras, kus riigis toimub näiteks lahingutegevus? Palume hinnata selles valguses ka sama paragrahvi lõikes 7 toodud kohustuse proportsionaalsust. 7. Eelnõu § 1 punkt 2 (SHS § 132 lõige 10). Teeme ettepaneku kaaluda, kas isiku ümberpaigutamiseks peaks olema ka mõni muu tingimus (nt see on vajalik selleks, et tõrjuda vahetut ohtu elule, vms). 8. Eelnõu § 1 punkt 2 (SHS § 134 lõige 1). Milline kohalik omavalitsus antud erisuse puhul toimetulekutoetust maksab ja millise omavalitsuse poolt kehtestatud piirmäärades (SHS § 133 lõike 6 mõttes) kulusid arvestatakse? 9. Eelnõu § 1 punkt 3 (SHS § 1551 lõige 2). Regulatsiooni eesmärk (teavitamiskohustus majandustegevuse teostamisest erinevas asukohas/lubatust suuremale hulgale inimestele) ja selle tagajärg on ebaselge. Teenuse osutamise koht ja tegevusloale märgitav maksimaalne isikute arv on otseselt seotud tuleohutus- ja tervisekaitsenõuete täitmisega. Mõlema nimetatud nõude täitmine on tegevusloa andmise eelduseks (SHS § 153 punktid 3 ja 4) ja nende nõuete täitmise üle teostavad järelevalvet Päästeamet ja Tervisekaitseamet. Meie jääb ebaselgeks, kas kriisiolukorras (sh massilise sisserändest tingitud hädaolukorras) SHS § 153 punktides 3 ja 4 nimetatud nõudeid sisuliselt enam ei kohaldata ja ettevõtjatel on lubatud osutada SHS § 151 nimetatud teenuseid ükskõik kus ja ükskõik kui paljudele inimestele. Kas piisab ainult teavitusest ja sellega on teenuse osutamine selles kohas lubatud või järgneb teavitusele ka mingisugune sisuline kontroll? Kas ja mis osas soovitakse antud regulatsiooni puhul sätestada erisust MSÜS §-st 30? Seejuures tekitab lõikes toodud eraldiseisev viide „massilisele sisserändele“ küsimuse, miks on vajalik sellises olukorras jätkata teenuse osutamist teises asukohas? Tõenäoliselt osutatakse massilise sisserände puhul teenust uues (täiendavas) tegevuskohas ja ei muudeta olemasolevat tegevuskohta. 10. Eelnõu § 1 punkt 3 (SHS § 1551 lõige 4). Viidatud regulatsiooni kohaselt asendatakse erakorralise ja sõjaseisukorra ajal tegevusloa nõue majandustegevusteate esitamisega. Palume kaaluda, kas viidatud seisukordade lõppemisega on tagatud ettevõtjatele piisav üleminekuaeg tegevusloa saamiseks ja majandustegevuse jätkamiseks. Pakutud sõnastuse kohaselt on erakorralise ja sõjaseisukorra lõppemisel tegevusloata majandustegevuse jätkamine keelatud (KarS § 372). 11. Eelnõu § 2 punkt 1 (LasteKS § 20 lõige 31). 11.1. Palume vaadata, kas järgneva lauseosa sõnastus on täpne: „Kui kriisiolukorra tõttu on lapsega töötamist võimaldaval isikul või vastava tegevusloa väljastajal takistatud käesoleva paragrahvi lõigetes 1–2 sätestatud piirangutest kinnipidamise kontrollimine enne isiku töölevõtmist või tegevusloa väljastamist ning kui isiku töölevõtmisega või tegevusloa väljastamisega viivitamine takistaks otseselt kriisiolukorra lahendamist või [...]“. Kui kriisiolukorraks on näiteks sõda, siis kuidas lastega töötamise võimaldamine aitab sõjaolukorda lahendada? Eeldame, et siin on silmas peetud muud eesmärki kui kriisiolukorra lahendamist. Näiteks, et lapsed jääks järelevalveta, laste elu satuks ohtu. 11.2. Palume täpsustada, mida on mõeldud järgmise lauseosa all: „Sellisel juhul on lapsega töötamist võimaldav isik või vastava tegevusloa väljastaja kohustatud kontrollima käesoleva paragrahvi lõigetes 1–2 sätestatud piirangutest kinnipidamist viivitamatult pärast seda takistanud asjaolude äralangemist või vahetu ohu tõrjumist.“ Kas siin on silmas peetud mingi olukorra lõppemist? Tõenäoliselt need isikud vahetut ohtu ei tõrju, vaid vajadusel evakueeruvad ja ootavad ohu möödumist. 12. Eelnõu § 2 punkt 2 (LasteKS § 28 lõige 4). Lapse abivajadust ei peaks hindama meetmetest lähtuvalt, vaid lapsest lähtuvalt. 13. Eelnõu § 3 (OAS § 14 lõige 4). Kas antud regulatsiooniga soovitakse anda volitus teenuste sisu laiendada (vältimatult on vajalik midagi enamat teha) või kitsendada? 14. Eelnõu § 4 (PHS § 141 lõige 1). Mida mõeldakse selle all, et teise vanema nõusoleku saamine ei ole võimalik. Kuidas seda tuvastatakse? Juhul kui eelnõuga soovitakse sätestada erandit mobilisatsiooni jaoks, siis võiks antud sõnastust ka selliselt täpsustada. 2 15. Eelnõu § 7 (SÜS § 301 lõige 2). Sätte eesmärk jääb ebaselgeks, kuna riigi kulul rahaliste hüvitiste kojukanne on tõenäoliselt teatud kriisiolukordades (nt sõjaolukorras) niigi problemaatiline. Näiteks ei pruugi teatud juhtudel üldse olla enam teada, kus inimene viibib (nt on evakueerunud) või kas ta on elus. Samas jääb ebaselgeks kuivõrd on siinkohal arvestatud VÕS §-ga 103 ja hankemenetluse reeglitega, kuna sularaha kojukande teenuse osutaja leidmiseks korraldatakse hange. Kas siin äkki võiks olla vaja erandit, et teatud juhtudel saaks hüvitiste sularaha kojukande asendada sularaha väljamaksega kindlas asukohas? 16. Eelnõu § 7 (SÜS § 301 lõige 3). Teeme ettepaneku kaaluda, kas siin peaks olema ka ajaline kriteerium, mille jooksul peaks isik Eestisse naasma? 17. Eelnõu § 7 (SÜS § 301 lõige 5). Haldusakti põhjendamise nõue tuleneb ka HMS § 56 lõikest 1. Seega kui lubatakse erandit HMS § 56 lõikest 3, siis selguse huvides oleks vajalik näha ette erand ka HMS § 56 lõike 1 osas. 18. Eelnõu § 9 punktid 1 ja 2 (VRKS § 366 lõige 111 ja § 75 lõige 13). Viidatud sätetes on tegevuste lõpp seotud 3 kuu möödumisega hädaolukorra lõppemisest. Meie hinnangul ei pruugi 3-kuuline tähtaeg olla piisav, kuna näiteks massilise sisserände hädaolukorra lõpetamine on seotud piiriületuste arvuga. Võttes arvesse, et massilise sisserände puhul võib SKA olla vastakuti olukorraga, kus PPA-l võtab rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine pikema aja kui ajutise kaitse menetluse puhul, siis on oluline, et SKA-le jäetaks piisav aeg tavateenusesse naasmiseks. Ukraina sõjapõgenike vastuvõtt on selge näide sellest, kuidas kolmekuuline ei pruugi olla piisav ajaraam. PPA lõpetas hädaolukorra 13. mai 2023, kuid SKA- l oli majutuskohtades veel 02.04.24 seisuga ca 932 inimest, millele lisandus 70 inimest Vao majutuskeskusel. Sellest tulenevalt on SKA võimekus ka täna ehk ligi aasta hiljem piiratud, et pakkuda inimestele VRSK § 32 teenuseid. Kuivõrd eelnõu seletuskirjas on erihoolekande puhul peetud oluliseks tagada teenuseosutamise paindlikkust kriisioludes, siis tuleks samast põhimõttest lähtuda ka VRKS-i tegevuste/teenuste puhul. Kolmekuuline tähtaeg meie hinnangul seda ei taga. 19. Eelnõu § 9 punkt 1 (VRKS § 366 lõige 111). Meie hinnangul ei ole korrektne kitsendada VRKS § 366 lõike 11 punkte 1, 3, 4 ja 6 ainult SKA ülesanneteks. On oluline arvestada, et SKA tagab viidatud teenuseid VRKS §-s 32 järgi, st SKA poolt kasutuses olevates majutuskeskustes või kohtades. Samas võivad inimesed viibida ka väljaspool SKA majutuskeskust/kohta (näiteks PPA kinnipidamiskeskus, eraisiku kodu, vms), mistõttu tekkib küsimus, kas SKA peaks looma majutuskeskuste/kohtade kõrvale täiendavaid teenuste osutamise võimekusi ja millised mõjud sellega kaasneksid. Peame oluliseks, et kriiside puhul lähtuksid asutused oma ülesannete jäävust. See tähendab, et: a) SKA-le säilib majutuskeskuse roll; b) PPA-l säilib menetluse roll, sh õiguste ja kohustuste tutvustamine; c) Tervisemetile/Tervisekassale säilib tervisekontrollide ja teenuste tagamise võimalus; d) majutuskeskusest väljaspool viibivaid isikuid toetab vältimatu abiga (riided, hügieen ravimid jne) kohalik omavalitsus. Sellest tulenevalt ei ole meie hinnangul kohane kõik ülesanded panna ainult SKA-le, vaid lähtutaks hädaolukorra lahendamise plaanides sätestatust ning asutuste põhiülesannetest. Tervishoiuteenuste puhul on oluline silmas pidada, et PPA sihtrühmade (kinnipeetavate) puhul tagab tervishoiuteenuste korralduse ja katte tavaolukorras Terviseamet/Tervisekassa. 20. Eelnõu § 9 punkt 2 (VRKS § 75 lõige 13). Regulatsiooni eesmärk jääb ebaselgeks, kuna VRKS § 75 puudutab konkreetselt juba kaitse saanuid. See tähendab, et isiku ravikindlustus jms laieneb juba vastavalt tavapärasele korrale. Peamiseks väljakutseks on rahvusvahelise kaitse taotlejate tervisekaitse, kuna isikutele ei laiene ravikindlustuse õigust v.a eraravikindlustus, milleks isikutel üldjuhul puuduvad vahendid. Kui eesmärk on reguleerida kaitse taotlejate, sh ajutine kaitse, tervisekorraldust, siis üks võimalus oleks kaaluda universaalse ravikindlustuse laiendamist antud sihtrühmale enne kui isikul tekivad VRKS § 75 sätestatud õigused. Universaalse ravikindlustuse kate kaitse taotlejatele on kasutusel teistes liikmesriikides, nt Luksemburg. Sellisel juhul väheneks üldine haldus- ja töökoormus, mis eeldab pidevaid hankemenetlusi jne. 21. Mõjud 21.1. Eelnõuga nähakse ette erisused seoses hüvitistega väljaspool isiku rahvastikuregistri järgset elukohta. Antud küsimus vajab arenduste vaates läbimõtlemist, kuna hetke ajaraami sees pole võimalik kindlalt öelda, kas elukoha kontrolli välja jätmine vajalikest teenustest nõuab arendust või mitte. 21.2. Eelnõu § 1 punktiga 3 nähakse ette majandustegevuse teostamise erisused kriisi-, erakorralise- ja sõjaseisukorra ajaks. Peame oluliseks, et viidatud erisuste 3  rakendamine toimuks võimalikult lihtsalt ja ettevõtjasõbralikult (ennekõike, et teatud ettevõtjatele oleks võimalik saata majandustegevuse registri vahendusel teateid, meeldetuletusi ja seda ka võimalusel automaatselt). Sellega seonduvalt võib kaasneda majandustegevuse registri arendusvajadus. Konkreetsete arendustööde võimalusi ja maksumust saaks täpsustada koostöös majandustegevuse registri vastutava töötlejaga. 21.3. Palume üle vaadata seletuskirja (sotsiaalsed mõjud, lk 19) ja vajadusel täpsustada järgmist lauset: „[...]. Teatud nõuded töötajate kvalifikatsiooni osas ei kehti ka eriolukorras s.o teenust vahetult osutava töötaja puhul erihoolekandeteenusel ning teatud teenuste puhul ka alates kriisiolukorrast ja kaks aastat pärast seda, tingimusel, et see mõjutab oluliselt teenuse osutamist s.o asendushooldusteenusel (perevanem, kasvataja, perevanema ja kasvataja abi, hoolduspere vanem), turvakoduteenusel ja lapsehoiuteenusel (lapsehoidja). [...]“. Kas viidatud sõnastus läheb kokku nõuete mittekehtivuse kontekstiga? Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maret Maripuu peadirektor Andrus Jürgens 57833628, [email protected] Marge Mägi 54720389, [email protected] Liis Paloots 58706922, [email protected] Lagle Kalberg 53002295, [email protected] Tatjana Portnova 53506885, [email protected] 4