Vastus

Justiitsministeerium Teie 20.06.2018 nr 8-1/4371 [email protected] Meie 27.07.2018 nr 6-6/18-34 Arvamuse andmine Tänan võimaluse eest avaldada arvamust riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni kohta. Edastan Riigikohtu arvamuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andraš Tšitškan Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja Lisa 1: Riigikohtu arvamus riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni kohta Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected] www.riigikohus.ee  Lisa 1 Riigikohtu arvamus riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni kohta 1. On põhjust tunnustada kontseptsiooni ambitsioonikat eesmärki korrastada laiapindselt kogu riigikaitsega seonduv õiguslik regulatsioon, tagamaks kriisiolukorras nii avaliku võimu teostajale kui ka kogu riigi elanikkonnale õiguslik selgus ning välistada vastandlikud pädevused ja kohustused. Kontseptsiooni kõikehõlmava käsitluse ning mitmesuguste erinevate välja pakutud lahendusvariantide tõttu ei ole mõistlik seda suure detailsusastmega kommenteerida. Siiski on asjakohane välja tuua järgmist. 2. Kavas on luua kaitseolukorra instituut (sarnaselt olemasolevale hädaolukorra instituudile), mis võimaldaks reageerida olukorras, kus pole veel alust erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra (erikorra) välja kuulutamiseks või pole veel jõutud seda teha (ptk 4.1.3.1). Kui see asendab praegu riigikaitseseaduses (RiKS) sisalduvad kaitsevalmiduse astmed, nagu kontseptsioonis välja toodud, ning võimaldab adekvaatselt reageerida ka tsiviilühiskonnas (avaliku korra tagamiseks ja riigi sõjaliseks kaitseks valmistumiseks), võib see olla mõistlik. 3. Siiski tuleb hoolikalt läbi kaaluda kaitseolukorras ilma erikorda välja kuulutamata ette nähtavad täiendavad võimalused põhiõiguste piiramiseks ning tavapärasest oluliselt erinevad pädevused, nt peaministri pädevus anda haldusakte ja peatada teiste haldusorganite antud haldusaktide ja määruste kehtivust. Põhiseaduse (PS) §-des 128 ja 129 ette nähtud erikordade formaalse välja kuulutamise mehhanism täidab kaht erinevat eesmärki. Esmalt annab see selguse, et tegemist on tavapärasest erineva olukorraga, kus on lubatud põhiõigusi tavapärasest enam piirata. Teisalt kaitseb see ka kodanikku riigivõimu omavoli eest, kuna tegemist on kõrge lävendiga poliitilise otsusega, mida ei saa teha kergekäeliselt. Kuigi PS ei keela teatavat põhiõiguste täiendavat riivamist ilma erikorda välja kuulutamata, kui see on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks vajalik, tuleks üldjuhul vältida erikorrale iseloomulike meetmete kehtestamist ilma erikorda välja kuulutamata. Praegu saab kontseptsioonile ette heita täiendavate põhiõiguste piiramise võimaluste kuritarvitamise ohu analüüsimata jätmist. Kaitseseisukorra katkematu kehtimine mõnes Eesti piirkonnas ning korduv üleriigiline kehtestamine aastatel 1920–1940, sealhulgas pärast 1934. a sündmusi, viitab sellele, et tegemist ei ole teoreetilise ohuga. Seetõttu oleks soovitav, et vastupidiselt kontseptsioonis välja toodule nähtaks põhiõigusi enam piiravate meetmete eeltingimusena ette erikorra olemasolu. 4. Sarnastel põhjustel tuleks hoolikalt kaaluda, kuivõrd põhjendatud on Kaitseväe ja Kaitseliidu korrakaitsesse kaasamise lihtsustamine (ptk 4.8.3.1). Relvajõudude korrakaitselistel eesmärkidel kasutamist on demokraatlikes ühiskondades traditsiooniliselt piiratud just nende kuritarvitamise ohu tõttu. On küsitav, kas kontseptsioonis välja toodud võimalus kasutada Kaitseväge ja Kaitseliitu olukorras, kus ohu olemasolu korrakaitseseaduse mõttes pole selge, on proportsionaalne. Silmas tuleb pidada, et relvajõudude kasutamisel on kodanikuühiskonda ja põhiõiguste kasutamist pärssiv toime ka siis, kui jõudu ei kasutata. Mida abstraktsemaks muutuvad tavaolukorrast drastiliselt erinevate meetmete kohaldamise tingimused (nt ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise asemel ohu ennetamine või väljaselgitamine), seda keerulisem on ka nende meetmete kohaldamise õiguspärasuse hindamine, olgu kohtumenetluses või avalikkuse poolt, mis muudab nende meetmete kuritarvitamise ühtlasi tõenäolisemaks. 1  Lisa 1 5. Tuleks põhjalikult kaaluda, kas välisriigi relvajõudude avaliku korra kaitsesse kaasamise võimaldamine on põhjendatud. Erinevalt riigi sõjalisest kaitsest on avaliku korra kaitse riigi ja selle elanikkonna vaheline suhe, mille käigus peab isik võimuesindajale alluma. Välisriigi relvajõudude kaasamine sellesse tekitab põhiseadusliku (võttes arvesse, et tegemist on riigi tuumikfunktsiooniga) ning sümboolse probleemi. Kontseptsioonis on välja toodud, et isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirava otsuse võib teha ainult Eesti riik ning välisriigi relvajõudusid võib kaasata üksnes piirangu rakendamisse, sealhulgas vahetu sunni kohaldamisse. See jätab tähelepanuta, et konkreetse isiku suhtes vahetut sundi kohaldades peab paratamatult samuti vastavalt olukorrale otsustama, mil määral sundi (kuni surmava jõuni välja) tuleb rakendada ning tegemist on isiku põhiõigusi ja -vabadusi väga intensiivselt piirava otsusega. 6. On tõsi, et kehtiv õigus (nt riigivastutuse seaduse § 16) ei sobi riigikaitselistel eesmärkidel isikute õiguste intensiivse piiramise (sh asja sundvõõrandamise) eest õiglase hüvitise maksmiseks. Seega on tervitatav selleks sobiva õigusliku raamistiku loomine. Kontseptsioonis (ptk 4.13.3.1) on märgitud, et õiglane hüvitis ei pea vastama hüvitatava kahju summale ning selle maksmise eeldus on põhiõiguse piirang ise, mitte konkreetse kahju, põhjusliku seose ja vastutuse tuvastamine. Selle juures tuleb silmas pidada, et PS § 32 lõike 1 teine lause kohustab ka õiguspärase sundvõõrandamise korral maksma õiglast hüvitist. Sundvõõrandamise puhul saab üldjuhul pidada õiglaseks hüvitiseks sundvõõrandatud asja väärtust. On mõistetav, et kriisiolukorras ei ole praktiline viia läbi tavapärast tõendamismenetlust asja väärtuse tuvastamiseks, ent selleks, et vältida isikute õiguste liigset kahjustamist, oleks asjakohane sätestada alternatiivne võimalus, mille kohaselt saaks isik kohese hinnangulise hüvitisega mittenõustumisel nõuda pärast kriisiolukorra lõppu asja tegelikule väärtusele vastavat hüvitist. 7. Riigikohtu esimehe pädevus muuta territoriaalset kohtualluvust (ptk 4.14.3.1) võib olla erikorra ajal vajalik ning see on ka PS §-ga 130 kooskõlas. Põhjendatuks saab seda aga siiski pidada just PS § 128 või 129 alusel välja kuulutatud erikorra ajal, mitte kaitseolukorra ajal, nagu kontseptsioonis on välja pakutud. Kaitseolukorra instituudi loomise vajadust on põhjendatud vajadusega reageerida ohtudele kiiremini kui PS §-de 128 ja 129 menetlus võimaldaks. Kui korrakaitseline ohutõrje või riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine peab tõepoolest algama viivitamata, siis kohtuasjade kohtualluvuse muutmine võib oodata kuni erikorra välja kuulutamiseni. Alles erikorra kehtivuse ajal annab PS § 130 võimaluse irduda PS § 24 lg-s 1 sätestatud kohtualluvuse muutmise keelust. 8. Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni eelnõu leheküljel 71 märgitakse, et erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib põhiseaduslikule korrale vahetu ohu ilmnemisel olla vaja lõpetada nii ohtliku erakonna kui ka muu ühingu või sihtasutuse tegevus viivitamata ning rakendada tõhusaid haldussunni meetmeid sellise ühingu või sihtasutuse tegevuse faktilise jätkamise vastu, kuid sellised mõjusad meetmed praegu puuduvad. Eelnõu leheküljel 78 tehakse ettepanek sätestada riigikaitseseaduses eeltoodut arvestades, et kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib osaliselt või täielikult peatada või lõpetada mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse, kui see ohustab, võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Sihtasutuste, mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevuse peatamise või lõpetamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel kolme päeva jooksul taotluse saabumisest arvates. 2  Lisa 1 9. Riigikohus märgib, et eeltoodud muudatuse tegemisel vajab kaalumist ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) täiendamine. PSJKS § 32 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikohtule taotluse lõpetada Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse või eesmärkidega erakonna tegevus. Seega ei reguleeri praegune seadus Riigikohtu pädevust otsustada muude mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegevuse lõpetamise üle. PSJKS § 32 lg-s 1 märgitud taotluse üle otsustamise korra kohta sätestab kehtiv PSJKS § 34, et taotlus lahendatakse viivitamata pärast nõuetekohase taotluse saamist. 10. Riigikohus osutab ka ebatäpsusele: eelnõu leheküljel 71 viidatakse PSJKS 5. ptk §-dele 23– 36. Õige viide on §-d 32–36. 3