Lisa 1
Riigikohtu arvamus perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise
kavatsuse kohta
1. Põhimõttelisel tasandil võib väljatöötamiskavatsust ja selle eesmärki toetada.
Reguleerimisvajadus on olemas ning avalikkuse teavitamisest või regulatsiooni paremast
rakendamisest ei piisaks. Regulatsiooni muutmise vajadusele on viidatud ka kohtunike saadetud
märgukirjas.
2. Toetada võib suundumust, et miinimumelatise arvestamise võiks siduda miinimumpalga
asemel enam lapse vajaduste ja toimetulekupiiriga.
3. Toetada võib mõtet, et lapse ülalpidamiseks vajaliku summa arvestamisel võetakse
komponentidena arvesse laste arvu ja vanust, mastaabisäästu ja mingil kujul peretoetusi, samuti
seda, kaua aega laps lahus elava vanema juures viibib.
4. Kui iga lapse toimetulekupiiri ulatuses peaks lapsele toetuste kaudu ülalpidamise tagama riik
(PS § 27 lg 5 ja PS § 28 lg 2), siis tekib küsimus, kuidas suhestuvad riigi ja lahus elava vanema
kohustused. Kas olukorras, kus elatis mõistetakse välja alla toimetulekupiiri, tekib lapsel õigus
saada riigilt toetusi ja kui, siis millises ulatuses?
5. Kui miinimumelatis on seotud toimetulekupiiriga, siis kas kõrvale ei jää eluasemekulud?
Vähemalt sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lg 2 kohaselt eluasemekulusid toimetulekupiiri
sisse ei arvestata.
6. Selge peaks olema, milline tähendus on miinimumelatise summal ja milline tähendus on
konkreetses vaidluses elatiskalkulaatoriga saadud summal ning kuidas see mõjutab poolte
tõendamiskoormist menetluses. VTK-s on välja toodud, et kohtute jaoks on summa
indikatiivne. Kuid mida see tähendab võistlevale menetlusele?
6.1. Kehtiva õiguse kohaselt on miinimumelatis imperatiivne lähtealus „elatis ei või olla
väiksem kui ..“ ning ainsad võimalused sellest kõrvale kalduda tulenevad PKS § 102 alustest.
Ka seaduse muutmisel võiks alles jääda põhimõte, et mingi summa oleks imperatiivne
lähtealus, sest selliselt on selge, et selles ulatuses ei pea laps enda kulutusi tõendama.
Sealjuures peaks olema selge, kas imperatiivne lähtealus on pool toimetulekupiirist või
elatiskalkulaatoriga arvestatud summa.
6.2. Milline tähendus on menetluses elatiskalkulaatoriga arvestatud summal ja kuidas see
mõjutab poolte tõendamiskoormist? Säilida võiks põhimõte, et paika on pandud summa
(miinimum või kalkulaatori tulemus), mille ulatuses ei pea laps enda kulutusi tõendama.
6.3. Menetlusosaliste tõendamiskoormis ja kohtu võimalused elatiskalkulaatori tulemuse
arvestamisel peaksid olema selged, sh elatise komponentide osas. Täpsemalt sõltuvad
küsimused elatiskalkulaatori funktsioonist tulenevalt: kas see on mõeldud hagejale
elatisnõude arvestamise aluseks abivahendina või kohtutele elatissumma arvestamiseks.
6.3.1. Kui lapse kulutusi ei tule tõendada miinimumelatise puhul, kaasneb sellega
tõenäoliselt lapse tõendamiskoormise kasv. Seda eriti varasemate elatislahendite
ülevaatamisel, kuid võimalik, et ka muudel juhtudel, sest kohtupraktika on kujunenud,
lähtudes märksa suurematest elatise summadest.
6.3.2. Kui laps ei pea enda kulutusi tõendama elatiskalkulaatoriga arvestatud summa
ulatuses, tekib küsimus, kas lahus elav vanem peab vastu vaidlema, kui summa on
arvestatud ebatäpselt, või saab kohus ise arvutusi täpsustada.
6.3.3. Selge peaks olema, kes peab tõendama elatise arvestamise aluseks olevaid
komponente ja kas kohus saab välja jäetud komponente arvesse võtta või vigaseid
parandada ise või on vajalik poole taotlus.
1
Lisa 1
6.4. Elatiskalkulaatori komponentide osas peaks selge olema, kuidas need komponendid
teineteist mõjutavad. Vastasel juhul ei saa IT-lahenduse jaoks aluspõhimõtteid kujundada.
Näitena võib tuua:
6.4.1. VTK-st jääb mulje, et elatise suuruse arvestamisel kaob komponendina mõlema
vanema sissetulek.
6.4.1.1. Kui laps ei pea tõendama kulusid miinimumi ulatuses, tähendab see esiteks, et
senise miinimummääras elatise saamiseks on lapse tõendada 500 euro asemel kõik
üksikkulud, mis ületavad 168 eurot kuus.
6.4.1.2. Kui mõlema vanema sissetulekut komponendina ei arvestata, vaid
arvestatakse lahus elava oma, siis ei saa arvesse võtta ka olukordi, mil vanematel on
väga ebavõrdne sissetulek.
6.4.2. Lapse- ja peretoetuste arvestamisel peaks säilima põhimõte, et ette on antud kindel
summa, mille ulatuses laps enda kulusid tõendama ei pea, ning et toetused on
elatiskalkulaatori tulemuse komponendid.
6.4.2.1. Põhjendatud tundub lähenemine, et mõlema vanema puhul peaks toetusi
võrdselt arvesse võtma.
6.4.2.2. Vältima peaks lahendust, mille puhul kindlat eeldust lapse kulude kohta ei ole
ning kõiki üksikkulusid tuleks igas elatisasjas tõendada. Seni pidi vanem, kellelt elatist
nõuti, taotlema, et riiklikud toetused maha arvataks. Kas kohus saab edaspidi riiklikke
toetusi ise maha arvata?
6.4.2.3. Mõelda võiks ka sellele, kas toetuste mahaarvamine on kõigil juhtudel
põhjendatud, sealjuures, kas toetusi peaks maha arvama ka toimetulekupiirist.
Sõltuvalt küll riikliku toetuse eesmärgist ja perekonna majanduslikust seisust ei pruugi
siiski toetuse mõte olla üksnes lapse toimetuleku tagamine kuni toimetulekupiirini.
Mitmed toetused ei ole vajaduspõhised. Lisaks kaasneb toetuste mahaarvamisega risk,
et hägustub summa, mille ulatuses laps enda kulusid tõendama ei pea.
2
Justiitsministeerium Teie 18.06.2018 nr 8-1/4294
[email protected]
Meie 02.07.2018 nr 6-6/18-29
Arvamuse andmine
Täname võimaluse eest avaldada arvamust perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsuse kohta. Edastame arvamuse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andraš Tšitškan
Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja
Lisa 1: Riigikohtu arvamus perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise
kavatsuse kohta
Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post
[email protected]
www.riigikohus.ee