Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni

Ministeeriumid Riigikantselei Meie 20.06.2018 nr 8-1/4371 Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni Esitame ministeeriumitele ja Riigikantseleile kooskõlastamiseks ning huvirühmadele arvamuse avaldamiseks riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni. Kontseptsiooni leiate aadressilt http://eelnoud.valitsus.ee. Palume Teie kooskõlastust või arvamust hiljemalt 30.07.2018. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Lisaadressaadid: Riigikohus Riigiprokuratuur Õiguskantsleri Kantselei Vabariigi Presidendi Kantselei Eesti Advokatuur Eesti Juristide Liit Eesti Linnade ja valdade Liit Eesti Reservohvitseride Kogu Kaitseliit Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Margit Gross 620 8284 [email protected]  RIIGIKAITSEÕIGUSE MUUDATUSTE KONTSEPTSIOON Sisukord 1. Sissejuhatus ja eesmärk....................................................................................................... 4 2. Uuringud ja analüüsid ......................................................................................................... 6 3. Õiguslike lahenduste vajalikkus ......................................................................................... 7 3.1. Üldised kavandatavad muudatused ................................................................................ 8 4. Vajalikud muudatused ja nende kirjeldused .......................................................................... 9 4.1. Riigi erikordade ja kaitseseisundite süsteemi ühtlustamine ...................................... 10 4.1.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ................................................................. 10 4.1.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ......................................................... 13 4.1.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ........................ 14 4.1.3.1. Kavandatud muudatused................................................................................. 14 4.1.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ........................................................................ 17 4.2. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingi- mused ................................................................................................................................... 20 4.2.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ................................................................. 20 4.2.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ......................................................... 25 4.2.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ........................ 25 4.2.3.1. Kavandatud muudatused ...................................................................................... 25 4.2.3.2. Kavandatud muudatuste mõju.............................................................................. 27 4.3. Riigikaitsevaldkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude ülesannete täpsustamine ......................................................................................................................... 30 4.3.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ................................................................. 30 4.3.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ......................................................... 34 4.3.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ........................ 34 4.3.3.1. Kavandatud muudatused................................................................................. 34 4.3.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ........................................................................ 37 4.4. Kriisiolukordade juhtimiskorralduse ning haldussisese ja erasektori koostöö korrastamine ......................................................................................................................... 41 4.4.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ................................................................. 41 4.4.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ......................................................... 52 4.4.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ........................ 52 4.4.3.1. Kavandatud muudatused................................................................................. 52  4.4.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ........................................................................ 59 4.5. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine ning ajakohastamine ...... 60 4.5.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ................................................................. 60 4.5.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ......................................................... 72 4.5.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ........................ 72 4.5.3.1. Kavandatud muudatused................................................................................. 72 4.5.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ........................................................................ 79 4.6. Kriisiolukordades korralduste, otsuste, internsete ja eksternsete õigusaktide andmine, sealhulgas menetlus- ja vorminõuete erisused...................................................................... 89 4.6.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ................................................................. 89 4.6.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ......................................................... 96 4.6.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ........................ 96 4.6.3.1. Kavandatud muudatused................................................................................. 96 4.6.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 100 4.7. Koormiste määramine ja täitmine............................................................................ 105 4.7.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ............................................................... 105 4.7.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 113 4.7.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 113 4.7.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 113 4.7.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 118 4.8. Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse............................................................................................ 123 4.8.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ............................................................... 123 4.8.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 131 4.8.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 131 4.8.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 131 4.8.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 136 4.9. Riigikaitseülesannete määratlemine ja määramine.................................................. 141 4.9.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ............................................................... 141 4.9.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 148 4.9.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 149 4.9.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 149 4.9.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 154 4.10. Töö- ja puhkeaja erisused ........................................................................................ 157 4.10.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ............................................................... 157 2  4.10.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 158 4.10.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 159 4.10.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 159 4.10.3.2. Kavandatud muudatuste mõjud .................................................................... 160 4.11. Toetuste ja hüvitiste vähendamine ja nende maksmise peatamine.......................... 161 4.11.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ................................................................. 161 4.11.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 163 4.11.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 163 4.11.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 163 4.11.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 166 4.12. Riigikaitseks vajalike varude moodustamine .......................................................... 167 4.12.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ............................................................... 167 4.12.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 170 4.12.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 171 4.12.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 171 4.12.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 173 4.13. Riigivastutuse erisused ............................................................................................ 174 4.13.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ............................................................... 174 4.13.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 179 4.13.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 179 4.13.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 179 4.13.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 184 4.14. Õiguskaitse erisused ................................................................................................ 188 4.14.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus ............................................................... 188 4.14.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus ....................................................... 193 4.14.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju ...................... 193 4.14.3.1. Kavandatud muudatused............................................................................... 193 4.14.3.2. Kavandatud muudatuste mõju ...................................................................... 197 5. Välisriikide regulatiivsed lahendused ............................................................................. 200 6. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega määratud raamid ..................................................................................................................... 202 6.1. Üldised raamid ..................................................................................................... 202 6.2. Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse raamid seoses riigikaitseülesannete määramise ja täitmisega .................................................................................................. 204 7. Edasine tegevuskava ja kaasamine ................................................................................. 205 3 1. Sissejuhatus ja eesmärk Eesti lähtub riigikaitses laiast käsitusest1, mille kohaselt võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega hakkama saamiseks panustavad riigikaitsesse vastavalt oma pädevusele nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad.2 2016. aastal jõustunud riigikaitseseadus (edaspidi RiKS) lõi eeldused riigikaitse laia käsituse rakendamiseks, sätestades riigikaitse juhtimise ja planeerimise alused, mis võimaldavad riiki kaitsta ja juhtida sarnastel põhimõtetel nii rahu- kui ka mitterahuajal. RiKSi koostamise käigus ei jõutud analüüsida ja lahendada kõiki teemasid, mis tõusetusid seoses vajadusega kiirelt ja paindlikult ohtudele reageerida, mistõttu algatati 2015. aasta sügisel riigikaitseõiguse revisjon (edaspidi revisjon). Riigikaitseõiguse revisjoni eesmärgiks seati riigikaitseõiguse põhimõtteliste kitsaskohtade analüüsimine ning kaasaegse ning muutunud julgeolekuolukorra vajadusi arvestava riigikaitseõiguse regulatsiooni muudatuste välja töötamine. Revisjoni käigus läbiviidud analüüsisidest ja 2017. aasta Vabariigi Valitsuse kriisiõppuse Erakord17 järelmitest selgus, et riigikaitset puudutavad sätted erinevates seadustes vajavad seoses muutunud julgeolekuolukorraga ning riigikaitseõiguse arengutega kaasajastamist ning ühtlustamist, et teostada tõhusat heidutust, efektiivselt tõrjuda ohtusid ning kiirelt reageerida nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016- 20193 kohaselt on Vabariigi Valitsusel ülesanne suurendada riigi suutlikkust kriiside lahendamisel. Nimetatud ülesande täitmiseks on muu hulgas justiitsministrile pandud ülesandeks koostada 2018. aastal laiapõhjalise riigikaitse käsitusega seonduvalt riigikaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus. Kuivõrd planeeritavad muudatus on Eesti õiguskorra jaoks põhimõttelise tähendusega on Justiitsministeerium riigikaitseõiguse revisjoni raames koostanud eelnõu õiguslikke valikuid kajastatava laiendatud väljatöötamiskavatsuse ehk kontseptsiooni. Käesolev kontseptsioon on koostatud Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondist (kaas)rahastatava meetme "Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine" projekti "Õiguse revisjon" raames. Kontseptsiooni eesmärk on tuua välja lahendamist vajavad probleemid, võimalikud lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav lahendus, mis võimaldaks edendada riigikaitse laia käsituse elluviimist, tagaks avalikku korda, põhiseaduslikku korda ja riigi julgeolekut ähvardavate ohtude kiire ja efektiivse tõrjumise. Kontseptsiooniga on kavas esitada ettepanekud järgmistes teemavaldkondades:  riigikaitse eesmärgi laiendamine;  riigi erikordade ja kaitseseisundite süsteemi ühtlustamine, sh sõjaseisukorraks ja erakorraliseks seisukorraks valmistumine;  erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimused;  rahvusvahelise teavitamiskohustuse täitmine erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel; 1 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 3. https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf# 2 Vabariigi Valitsuse 29.06.2017 korralduse nr 193 heaks kiidetud „Riigikaitse arengukava 2017–2026“, lk 5. https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf 3 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2011-2015, punkt 10.3. https://www.valitsus.ee/et/valitsuse-tegevusprogramm 4   riigikaitsevaldkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude ülesannete täpsustamine;  kriisiolukordade juhtimiskorraldus;  põhiõigusi- ja vabadusi piiravate meetmed;  koormiste määramine ja täitmine;  kriisiaegsed menetlus- ja vorminõuded;  Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra kaitsesse;  riigikaitseülesannete määratlemine ja määramine;  riigivastutuse erandid;  kriisiaegsed õiguskaitse erisused;  riigikaitset reguleerivate õigusaktide süstematiseerimine. Kontseptsiooniga välja pakutud lahendused lähtuvad põhimõtetest, et riigivõimul oleks instrumendid, mis võimaldaks:  rakendada kõiki õigusriigile kohaseid meetmeid ja juhtimiskorraldust, et tagada demokraatliku riigikorra püsimine;  pöörduda tagasi rahuaegse riigikorralduse juurde;  taastada kindla aja jooksul riigikorralduslike ja seadusandlike regulatsioonide õigusjõud. Kontseptsiooniga väljapakutud regulatiivsete muudatuste eesmärk on luua valdkonnasisene ühtne, asjakohane ja selge õiguskord, mis tagaks nüüdisaegsete julgeolekuohtudega toimetulek sh ohte ennetavate tegevuste läbiviimise ja julgeolekuohtude ilmnemisel nendele paindliku reageerimise. Kontseptsioonis esitatud probleemide ja ettepanekute aluseks on: 1) õppustel ja praktikas esilekerkinud kitsaskohad; 2) õiguskeskkonna ja julgeolekuohtude muutused; 3) riigikaitseõiguse revisjoni analüüsid (vt kontseptsiooni peatükki 2). Kontseptsioonis esitatud lahendused arvestavad Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) raamistikuga ega eelda PS muutmist. Kontseptsiooniga ei soovita muuta Vabariigi Presidendi PSist tulenevat pädevust riigikaitse juhtimisel ning Vabariigi Presidendi pädevust teha Riigikogule ettepanek kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon, demobilisatsioon ja erakorraline seisukord ning agressiooni korral kuulutada iseseisvalt välja mobilisatsioon ja sõjaseisukord. Kontseptsiooniga ei suurendata ega vähendata Riigikogu pädevusi erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni/demobilisatsiooni väljakuulutamisel ning Kaitseväe kasutamise üle Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel osalemise otsustamisel. 5 2. Uuringud ja analüüsid Riigikaitseõiguse revisjoni tegevuskava 2016-20194 alusel on revisjoni töörühma liikmed koostanud perioodil 2016-2018 (I kvartal) alljärgnevad analüüsid5, millele käesolev kontseptsioon tugineb. 1) Põhiseaduse riigikaitse ja sellega seoses eriolukorra ja erakorralise seisukorra regulatsiooni muutmise vajadus, riigi erikordade tervikregulatsioon ja kõrgendatud kaitsevalmidus ning põhiõiguste piirangute määratletus ja proportsionaalsus (Paloma Krõõt Tupay ja Eneken Kost) (edaspidi vastavalt põhianalüüsi I osa ja põhianalüüsi II osa); 2) Eesti Vabariigi põhiseaduse ja riigikaitseseaduse kooskõla (välisekspert prof. dr. Holger Schwemer) (edaspidi Schwemeri analüüs); 3) Kodaniku osalemine riigikaitses (Andres Parmas) (edaspidi riigikaitses osalemise analüüs); 4) NATO-ga liitumise põhiseaduslikud tagajärjed ning välisriigi relvajõudude kaasamine kriisi ja erikorra ajal (Olavi Jänes) (edaspidi NATO analüüs); 5) Relvajõudude kaasamine avaliku korra kaitsesse (Peeter Papstel) (edaspidi Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise analüüs); 6) Koormiste, töökohustuse jt kohustuste terviklik regulatsioon (Eneken Kost ja Martin Hirvoja) (edaspidi koormiste analüüs); 7) Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine riigi julgeoleku tagamise eesmärgil (Peeter Papstel) (edaspidi meetmete analüüs); 8) Meediateenuste ja sideteenuste piiramine avaliku julgeoleku ja avaliku korra kaitseks (Margit Gross) (edaspidi meedia analüüs); 9) Riigikaitseülesanded ja -teenused valdkondlikes eriseadustes ja avalike ülesannete täitmine erikorra või kriisi ajal (OÜ Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co, Toomas Pikamäe) (edaspidi riigikaitseülesannete analüüs); 10) Haldusmenetlus ja halduskohtumenetlus kriisi ja erikorra ajal (Kristi Aule Parmas) (edaspidi haldusmenetluse analüüs); 11) Riigivastutuse erisused kriisi ja erikorra ajal (Kristi Aule Parmas) (edaspidi riigivastutuse analüüs); 12) Sotsiaalministeeriumi valitsemisala toetuste, hüvitiste ja pensionide vähendamine ja maksmise peatamine kriisi ja erikorra ajal (Sotsiaalministeerium) (edaspidi hüvitiste analüüs); 13) Töö- ja puhkeaja erisused kriisi ja erikorra ajal (Sotsiaalministeerium) (edaspidi töö- ja puhkeaja analüüs); 14) Varude õiguslik analüüs (Advokaadibüroo Nove) (edaspidi varude analüüs); 15) Euroopa Liidu õigus ja liikmesriigi rahvusliku julgeoleku erandid (välisekspert prof. dr. Stefan Kadelbach) (edaspidi Kadelbachi analüüs). 4 Riigikaitseõiguse revisjoni tegevuskava. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/riigikaitseoiguse_revisjoni_labiviimise_tegevuskava_2016- 2019_nov.pdf 5 Analüüsid 1, 3-11 tervikuna on piiratud juurdepääsuga, teabe saamiseks tuleb pöörduda teabevaldaja Justiitsministeeriumi poole. Analüüsid 2 ja 12 on kättesaadavad Justiitsministeeriumi veebilehelt. https://www.just.ee/et/oiguspoliitika/kodifitseerimine-ja-oigusloome-arendamine/tegevused/riigikaitseoiguse- revisjon 6 Käesoleva kontseptsiooni aluseks olevad analüüsid on läbi vaadatud ja arutatud riigikaitseõiguse revisjoni komisjoni poolt, milles on esindatud järgmised institutsioonid: 1. Justiitsministeerium 2. Kaitseministeerium 3. Maaeluministeerium 4. Rahandusministeerium 5. Siseministeerium 6. Sotsiaalministeerium 7. Kohtud 8. Riigikantselei 9. Riigikogu 10. Õiguskantsleri Kantselei 11. Advokatuur 12. Kaubandus- Tööstuskoda 13. MTÜ Inimõiguste Instituut 14. Sisekaitseakadeemia 15. Tartu Ülikool Analüüside autorid on konsulteerinud täiendavalt ka teiste asutuste ja institutsioonidega, kes on omanud puutumust vastava teemaga. Revisjoni töörühma koostatud analüüse on tutvustatud ka Riigikogu riigikaitsekomisjonis, Vabariigi Valitsuse julgeoleku- ja kriisikomisjonis, ministeeriumites, valitsusasutustes, põhiseaduslikes institutsioonides, Kaitseliidus ning väiksemate mõttetalgute ja esinemiste raames. Võimaluse korral on kaasatud isikute esitatud ettepanekuid arvestatud kontseptsiooni koostamisel. Kontseptsioon põhineb töörühma liikmete (ekspertide) analüüsidel, kuid kõiki esitatud ettepanekuid ja teemasid ei ole analüüsides esitatud kujul kontseptsioonis kajastatud. Analüüside alusel toimunud jätkuarutelude põhjal on Justiitsministeerium teinud lõpliku valiku kontseptsioonis käsitletavate teemade osas. Kontseptsioonis on esitatud üksnes teemad, mille osas ei ole ministeeriumid ja teised täidesaatva riigivõimu asutused esitanud põhimõttelisi eriarvamusi. Kontseptsioonis esitatud konkreetsete ettepanekute põhjalikumad tutvustused ja selgitused on leitavad analüüsidest. 3. Õiguslike lahenduste vajalikkus Riigikaitseõiguse regulatsiooni iseloomustab killustatus erinevate õigusaktide vahel, samuti õigusliku regulatsiooni ebaselgus nii sätete sisu kui ka erinevate õigusaktide koostoime osas. Riigikaitseõiguse revisjoni raames läbiviidud analüüsidest selgus, et riigikaitseõiguse valdkond vajab seadusandlikul tasandil kaasajastamist ning ühtlustamist. Regulatiivse lahenduse kasuks võib otsustada siis, kui muul viisil probleemi lahendada ei saa ning kontseptsioonis ei pea kaaluma ilmselgelt ebamõistlikke mitteregulatiivseid alternatiive. RiKS jõustumisel jäi omavahel selgelt ja arusaadavalt sidumata mitmed kriisiolukorras 6 riigi toimimist reguleerivad seadused nagu erakorralise seisukorra seadus (edaspidi ErSS), hädaolukorra seadus (edaspidi HOS), riigikaitseliste sundkoormiste seadus (edaspidi RKSKS) 6 Kriisiolukord on käesolevas kontseptsiooni üldmõiste, mis tähistab ulatuslikke, raskete tagajärgedega, pikaajalisi või muu olulise mõjuga olukordi, mille lahendamiseks on kehtestatud eriregulatsioon või kuulutatud välja erikord. 7 ning tavapäraseid olukordi reguleerivad seadused näiteks korrakaitseseadus (edaspidi KorS), politsei ja piirivalve seadus (edaspidi PPVS), päästeseadus (edaspidi PäästeS) jne. Jätkuvalt kehtib Eesti õigussüsteemis mitmeid erinevaid seadusi, mis kõik reguleerivad riigikaitsega seonduvat, ent mis ei ole seni piisavalt selgelt omavahel seostatud. Riigikaitseõiguse õigusliku regulatsiooni killustamise vältimiseks ja süsteemsuse tagamiseks tuleb koondada riigi sõjalise kaitse ja muud riigi julgeolekut puudutavad regulatsioonid võimalikult vähestesse loogiliselt süstematiseeritud õigusaktidesse ning vältida õigusliku regulatsiooni dubleerimist. Käesoleval juhul tuleneb õigusmuudatuse tarvidus riigikaitse tagamise vajadusest, kuna Eesti riigikaitset reguleerivad õigusaktid ei arvesta uudsete julgeolekuohtude ja tehnoloogiate arenguga. Riigikaitse hõlmab täna väga erinevaid valdkondi (nt küber- ja energiajulgeolek, majanduslik julgeolek, informatsiooniline julgeolek, keskkonna julgeolek, tehnoloogia julgeolek, toidujulgeolek jne), mis on omavahel konvergeerunud ja ristsõltuvuses. Arengute tulemusena on transformeerunud ka riigikaitse olemus. Riigikaitse ei ole enam pelgalt sõjaline kaitse, mis hõlmab relvajõudude tegevust konventsionaalsete rünnete tõrjumiseks. Riigi julgeolek ja selle tagamine mõjutab kogu ühiskonda, mistõttu riigi kaitseks tuleb panustada kõigil ühiskonna segmentidel: avalikul, era- kui ka kolmandal sektoril. Riigikaitseõigus vajab valdkonnas toimunud muudatustega kooskõlla viimist. Vajalikke eesmärke pole võimalik saavutada muul viisil kui õigusmuudatusega. Igas teemavaldkonnas kavandatavate muudatusettepanekute juures on esitatud täiendavalt selgitused kaalutud võimalike mitteregulatiivsete lahenduste ja nende sobimatuse kohta. 3.1. Üldised kavandatavad muudatused 1. Õigusliku regulatsiooni killustamise vältimiseks ja süsteemsuse tagamiseks tuleb koondada riigi sõjalise kaitse ja muud riigi julgeolekut puudutavad regulatsioonid võimaliku vähestesse loogiliselt süstematiseeritud õigusaktidesse järgmiselt:  RiKSist kujundada riigikaitseõiguse üldseadus ning ErSSi regulatsioon inkorporeerida RiKSi; Riigikaitseõiguse kui õigusharu regulatsioonid vajavad senisest ühtsemat lähenemist, millest lähtuda kogu riigikaitseõiguses. Õigusliku regulatsiooni killustamise vältimiseks ja süsteemsuse tagamiseks inkorporeeritakse erakorralise seisukorra seadus riigikaitseseadusega ning koondatakse riigikaitset ja riigi julgeolekut puudutavad regulatsioonid (sh riigikaitsealased varud, riigikaitsealased koormised jms) võimalikult suurel määral riigikaitseseadusesse, et vältida õigusliku regulatsiooni dubleerimist ning üksteisele vastukäivaid õigusnorme.  riigikaitse sundkoormised uuendada terviklikult ja reguleerida RiKSis; Riigikaitseliste sundkoormiste seaduse koormiste regulatsioon vajab ajakohastamist, korrakaitseliste meetmetega ühtlustamist ning killustatuse vältimiseks RiKSi inkorporeerimist.  kaitseväeteenistuse erisused reguleerida kaitseväeteenistuse seaduses ja kaitseväe korralduse seaduses; Kaitseväeteenistuse peatükk RiKSis on otseselt seotud kaitseväeteenistuse või teenistusega Kaitseväes, mistõttu oleks sobilik nimetatud küsimused reguleerida kaitseväeteenistuse seaduses ja Kaitseväe korralduse seaduses. Kontseptsioonist lähtuvalt töötatakse välja uus riigikaitseseaduse terviktekst ning muudetakse vähemalt järgmisi seaduseid: 8  1. halduskoostöö seadus; 2. hädaolukorra seadus; 2. julgeolekuasutuste seadus; 3. korrakaitseseadus; 4. Kaitseliidu seadus; 5. Kaitseväe korralduse seadus; 6. kaitseväeteenistuse seadus; 7. kohaliku omavalitsuse korralduse seadus; 8. kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus; 9. päästeseadus; 10. politsei ja piirivalve seadus; 11. riigieelarve seadus; 12. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus; 13. riigipiiri seadus; 14. Riigi Teataja seadus; 15. riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus; 16. tervishoiuteenuste korraldamise seadus; 17. Vabariigi Presidendi töökorra seadus; 18. Vabariigi Valitsuse seadus. Muudetavate seaduste loetelu täpsustub eelnõu koostamise käigus. Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks järgmised seadused: 1. erakorralise seisukorra seadus; 2. riigikaitseliste sundkoormiste seadus. 2. Põhiseaduses riigile pandud tuumikfunktsiooni, rahva säilimise, täitmiseks laiendatakse riigikaitse eesmärki elanikkonnakaitse eesmärgiga. PS preambuli kohaselt on rahva säilimine Eesti Vabariigi üks eesmärkidest ning rahva turvalisuse (kaitse) tagamine riigi tuumikfunktsioonidest. Nn toimiva riigi ja rahvuse säilimise tagamine on riigikaitse laia käsituse kohaselt üks osa riigikaitsest. Aastatel 1992-2000 kehtinud Eesti Vabariigi kodanikukaitseseadus reguleeris elanike kaitset nii tsiviilkriisides kui ka relvakonfliktidest tulenevates olukordades. Sõjalistest ohtudest tingitud rahva turvalisusega seotud konkreetsemad ülesanded määratleti 1995. aastal jõustunud rahuaja riigikaitse seaduses. Rahuaja riigikaitse seaduse (edaspidi RRKS) § 2 lg 1, mis kehtis kuni RiKS-i jõustumiseni 2016. a, sätestas, ühe riigikaitse eesmärgina rahva turvalisuse. RiKS-iga jäeti ühiskonna (rahva) turvalisus kui riigikaitse eesmärk seadusest välja. 4. Vajalikud muudatused ja nende kirjeldused Kontseptsiooni koosneb 14 mahukast teemast, seetõttu on probleemid ja nende kohta tehtud muudatusettepanekud eristatud teemade alusel ning parema jälgitavuse huvides kirjeldatud koos nende muudatuste võimalike mõjudega. Kõigis probleemide kirjeldustes ning muudatusettepanekute koostamisel on arvestatud riigikaitseõiguse revisjoni käigus koostatud analüüside (vaata peatükki 2) alusel väljatöötatud horisontaalselt kohalduvaid lahendusi. 9 4.1. Riigi erikordade ja kaitseseisundite süsteemi ühtlustamine 4.1.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Probleem 1. Õiguskorras puuduvad erikordade ja kaitseseisundite regulatsioonide vahel vajalikud seosed ja koherentsus ning seetõttu on raskendatud erikordasid kiirelt ja tõhusalt lahendada, kuna ei ole selge, kellel ja missugused eripädevused ja -volitused erikorra lahendamiseks tekivad. PS eristab kolme erikorda: eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord. Lisaks mainib PS mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, mis on tegevuste kogumid kriisiolukorras, mitte iseseisvad erikorrad. PS-i raamistiku tõttu ei saa erikordasid seadustest välja jätta.7 Erikorra eesmärk on anda kindlaksmääratud isikutele, institutsioonidele või asutustele riiki ähvardavate tõsiste ohtude tõrjumiseks erivolitused, kuna õiguskorras ettenähtud tavapäraste kriisiolukorra lahendamise meetmete ja juhtimiskorraldusega ei ole võimalik neid ohte tõrjuda, samuti kehtestada riigikorralduse erisused, mis võimaldavad võimu kontsentreerumise tõttu demokraatlikku otsustusprotsessi kiirendada. Erikorra regulatsioonidega määratakse proportsionaalne tasakaal tõhusa riigikaitse ning ohu tõrjumiseks vajalike põhiõiguste ja - vabaduste piiramise vahel. Erikord ei ole uus olukord, vaid üksnes nn tööriistakast olukorra lahendamiseks. Olukord, mille lahendamiseks on vaja välja kuulutada erikord, võib olla jätkuv ja sama, kuid muutunud on ohu raskusaste (ulatus) ja ajaline kestus. Rahvusvahelise õiguse8 kohaselt kuulutatakse erikord välja, kui riigi ja rahva eksistents on ohustatud, st mitte iga ohuolukord ei õigusta erikorra väljakuulutamist. Üldjuhul loodusõnnetused, katastroofid ja nakkushaigused ei ohusta riigi ja rahva eksistentsi, seetõttu ei ole rahvusvahelise õiguse kohaselt eriolukorra väljakuulutamine vajalik, kuid see ei ole ka välistatud. Lisaks PS-is sätestatud erikordadele loodi RiKS-iga riigi kaitseseisundite süsteem, mis koosneb kaitsevalmiduse astmetest: üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus ja sõjaseisukord. Seejuures on ebaselge, kas erakorraline seisukord on samuti kaitseseisundite süsteemi osa või mitte. Riigi kaitsevalmiduse astmete eesmärk on erikordadega sarnane: tagada eripädevuste ja -volituste andmise ning riigikorralduslike erisustega, et riik oleks võimeline ja valmistunud ennetama ja tõrjuma tema julgeolekut ähvardavat ohtu, sõltumata ohust ja selle ulatusest.9 Üldine kaitsevalmidus on rahuaja sünonüüm ning sellel on pigem poliitiline kui juriidiline tähendus. Üldise kaitsevalmiduse ajal kehtib riiklik rahuolukord, st puuduvad regulatsioonid, mis näeksid ette erandid tavapärasest riigikorraldusest või rahuaja õiguste ja vabaduste õiguslikust seisukorrast. 7 Põhianalüüsi II osa, lk 9. 8 Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 15 lg 1 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (KPÕK) artikli 4 lg 1. 9 Põhianalüüsi II osa, lk 7–8, ja põhianalüüsi I osa, lk 14–15. 10 Kõrgendatud kaitsevalmidus on riigi valmisoleku aste, mille korral riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidavad Eesti Vabariigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral ja kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemiseks lisaks enda põhitegevusega seotud ülesannetele lisaülesandeid, et tõrjuda ohtu ja tagada riigi toimimine (RiKS-i § 12 lg 2). Kõrgendatud kaitsevalmidus kehtib PS-i mõttes samuti rahuajal.10 Kõrgendatud kaitsevalmidus on mõeldud riigi valmisoleku parandamiseks, et suurendada riigi valmidust reageerida ohule, see erineb erakorralisest seisukorrast, mille eesmärk on reageerida olukorrale, mis kujutab ohtu põhiseaduslikule korrale (on olemas konkreetne oht). Kõrgendatud kaitsevalmiduse eelduseks on selline suurenenud oht riigi julgeolekule, mis ei ole veel realiseerunud, kuid mis võib tegelikkuseks muutuda. Kõrgendatud kaitsevalmiduse eesmärk on eelkõige valmistada riigiasutusi ette olukordadeks, kus tuleb asuda kaitsma riigi suveräänsust ja terviklikkust. Kõrgendatud kaitsevalmiduse regulatsioonist ei selgu üheselt, kas kõrgendatud kaitsevalmiduse võib välja kuulutada ka põhiseadusliku korra kaitseks. RiKS-i seletuskirja kohaselt laiendatakse seni ainult Kaitseväele kehtinud sõjalise valmisoleku astet tervele riigile, sest see aitab paindlikult reageerida välisele julgeolekuohule ja saavuta riigikaitseline valmisolek.11 Kuigi kaitsevalmiduse rakendamine võimaldab kõigil riigi kaitset korraldavatel asutustel võtta kasutusele lisavahendeid või teha paindlikumalt ümberkorraldusi olemasoleva varu kasutamiseks, mõistetakse kõrgendatud kaitsevalmidust jätkuvalt ennekõike Kaitseväe valmisoleku astmena, kuna kaitsevalmiduse kõrgendamine on seotud riiki väljastpoolt ähvardava (sõjalise) ohuga. Sõjaseisukorra kui riigi kaitseseisundi puhul on ühtlasi tegemist PS-is reguleeritud erikorraga. Eelistatud on käsitada sõjaseisukorda üksnes PS-ist tuleneva erikorrana, sest regulatsiooni puhul, mis käsitleb sõjaolukorda kui kaitseseisundit, ei ole selget lisaväärtust. Analüüsidest12 selgus, et õiguskorras puuduvad kaitseseisundite ja erikordade regulatsioonide vahel vajalikud seosed ja koherentsus ning seetõttu ei ole selge, kellele ja missugused eripädevused ja -volitused tekivad. Sellised segadused pädevustes ja käsuliinide topelt pädevused ei toeta tõhusat riigikaitset, kus konfliktide ennetamine ja neile vastamine nõuab kiirust ja spetsialiseeritust. Erikorrad on mitmete meetmete kohaldamise eelduseks ning vajalike seoste (sh volituste) puudumine erikordade vahel põhjustab ebaselgust ohu tõrjumiseks vajalike piiravate meetmete kohaldamisel, see omakorda vähendab riigi sekkumise tõhusust. Õiguslikult peavad erinevad riiklikud erikorrad ja kaitseseisundid olema selgelt piiritletud ja eesmärgipärased ning pädevused ja meetmed selgelt sätestatud, et vältida võimuvolituste kuritarvitamist. Õigusriigi põhimõtte kohaselt peavad regulatsioonid olema kehtestatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks ning kooskõlas õigusselguse, õiguskindluse ja proportsionaalsuse printsiipidega. Üldine kaitsevalmidus ja kõrgendatud kaitsevalmidus kehtivad üldise riigikorralduse tingimustes ehk rahuajal. Kuna eriolukorra võib välja kuulutada hädaolukorra lahendamiseks rahuajal ning tegemist ei ole eraldiseisva kaitseseisundiga, siis võivad kaitseseisundid (sh sõjaseisukord) kehtida ka samal ajal mis tahes eriolukorraga. Eriolukord võib kehtida ka samal ajal erakorralise seisukorraga. RiKS-i seletuskirja kohaselt 10 Riigikaitse seaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 10. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34- 424d-bea0-2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/ 11 Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) teise lugemise seletuskiri, lk 2–3. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34-424d-bea0-2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/ 12 Põhianalüüsi I ja II osa. 11 võivad üldine ja kõrgendatud kaitsevalmidus kehtida samal ajal erakorralise seisukorraga. Nendes selgituses tuleb kahelda, sest erakorralist seisukorda tuleb käsitada mitterahuaegse seisundina, kus ohu tõrjumiseks on lubatud kehtestada olulisi põhiõiguste kitsendusi ja sätestada riigikorralduse erandeid. Sõjaseisukorra väljakuulutamisel ei ole enam tegemist rahuajaga, seetõttu lõppevad nii erakorraline seisukord kui ka kõrgendatud kaitsevalmidus (vt erikordade ja kaitseseisundite seoseid jooniselt 1). Paralleelselt sõjaseisukorraga võib välja kuulutada ka mobilisatsiooni, kuna PS-i tähenduses ei ole tegemist erikorraga. Sellest järeldub, et seaduste kohaselt võivad riigi erikorrad ja kaitseseisundid kehtida samal ajal, tuues isikutele ja asutustele kaasa erinevaid eripädevusi ja -volitusi. Samas ei ole RiKS- iga loodud kaitseseisundite süsteemil olulist lisaväärtust, kuna see dubleerib suuresti PS-iga ettenähtud erikordasid. Joonis 1. Hetkeolukorra kaardistus olukordadest Probleem 2. Riigi julgeolekut ähvardavateks suurenenud ohtudeks ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumine ja nende tõrjumine toimub erinevatel alustel, regulatsioon on ebaselge ning ei arvesta praeguste julgeolekuohtudega. Seetõttu on ebaselge, kuidas kriisiolukorda juhitakse (isikute, asutuste ja institutsioonide pädevused ja volitused) ning kuidas viiakse läbi ohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks vajalikke toiminguid (piiravad meetmed, teabevahetus jne). Sõjaliseks riigikaitseks valmistutakse ja riigi julgeolekut ähvardavaid ohtusid tõrjutakse RiKS-i alusel (riigi kaitsetegevuse kava, riigikaitseülesannete määramine, sundkoormiste määramine ja täitmine jne). ErSS-is puudub spetsiifiline eriregulatsioon, kuidas valmistuda 12 põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks, või on see regulatsioon äärmiselt piiratud.13 Põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumine ja nende tõrje regulatsioon on killustunud hädaolukordadeks ennetamise ja valmistumise ning riigi (sõjaliseks) kaitseks valmistumise regulatsiooni vahel. ErSS-is on reguleeritud üksnes erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud ohtude tõrjumine. Kuna ohtudeks valmistumine ja tõrjumine ei ole selge, siis ei pruugi vajalikud riigi varud ning sõjalised ja majanduslikud ressursid olla kättesaadavad, põhiõigusi ja -vabadusi ei saa ohu tõrjumiseks piisavalt piirata ning seetõttu ei pruugi riigi sekkumine olla tõhus. Kehtiv õigus ei erista selgelt erineva intensiivsuse ja ulatusega hädaolukordasid nendest kriisiolukordadest, mis kujutavad suurenenud ohtu riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud ning nende eelsete ohuolukordade selgelt eristamata jätmine hädaolukordadest põhjustab ebaselgust olukorra lahendamisel, sest nimetatud olukordade lahendamiseks rakendatavad juhtimisvahendid ning kasutusele võetavad meetmed erinevad oma ulatuselt, intensiivsuselt ning rakendamise korra poolest. Nii on nt sõjaolukorraeelsed riigi julgeoleku ohu ennetamiseks vajalikud meetmed ulatuslikumad kui hädaolukorras rakendatavad. Näiteks erinevalt hädaolukorrast on kõrgendatud kaitsevalmidus ajal õigus kehtestada töökohustusega isikule töölepingu seaduses sätestatust erinev tööajakorraldus.14 Seega arvestades tänapäeva julgeolekuolukorda, on oluline, et kõiki ohtusid (nt küberohud, terrorism, organiseeritud kuritegevus, kriitilise tähtsusega infrastruktuurihäired jne) saab tõrjuda, kuid teisalt tuleb leida proportsionaalne tasakaal tõhusa riigikaitse ning ohu tõrjumiseks vajalike põhiõiguste ja -vabaduste piiramise vahel. Esiteks on oluline, et riik suudaks tänapäevastele ohtudele reageerida ja nendeks valmis olla, teiseks on oluline, et riigil peavad olema tõhusad ja selged mehhanismid kõikides olukordades tegutsemiseks. 4.1.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on luua ühtne ja terviklik kriisiolukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade raamistik, mis toetaks riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist, rakendades selleks vajalikke abinõusid. Tuleb ühtlustada erinevate tsiviil- ja sõjalistele kriisidele reageerimise aluseid, et reageerimine toimuks kõigis tegevussuundades (nii sõjalises kui ka mittesõjalises) ning kogu ulatuses sarnastel alustel. Samuti tuleb parandada riigi võimekust paindlikult valmistuda ja reageerida riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavatele suurenenud ohtudele. Seejuures on vaja tagada isikutele kindlus, et riik kohaldab piiravaid meetmeid ja muid abinõusid, mis on vajalikud kriisiolukorra kiireks lahendamiseks ja demokraatliku ühiskonnakorralduse taastamiseks. 13 ErSS-i § 7 sätestab üksnes, et Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liikmeid. 14 Põhianalüüsi II osa, lk 9. 13 4.1.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.1.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Arvestades, et erikorrad ja kaitseseisundid on reguleeritud seaduses tasandil ning RiKS-is ei ole mitmed kriisiolukorras riigi toimimist reguleerivad seadused (nagu ErSS ja HOS) omavahel selgelt ja arusaadavalt seotud, siis ei ole eesmärki võimalik saavutada muul viisil kui seadusemuudatustega. Kavandatud muudatused on esitatud alapeatükis 4.1.1 esitatud probleemidest lähtudes. Probleem 1. Õiguskorras puuduvad erikordade ja kaitseseisundite regulatsioonide vahel vajalikud seosed ja koherentsus ning seetõttu on raskendatud erikordasid kiirelt ja tõhusalt lahendada, kuna ei ole selge, kellel ja missugused eripädevused ja -volitused erikorra lahendamiseks tekivad. 1. Õigusselguse ning seetõttu ka efektiivseks riigikaitse eesmärkide tagamiseks jätta RiKS- ist välja kaitsevalmiduse astmed.15 Arvestades, et kaitsevalmiduse astmed on reguleeritud RiKS-is, siis eeldab kavandatud muudatus seaduse muutmist ehk regulatiivset lahendust. 2. Säilitada hädaolukorra termin HOS-is. Tähistada jätkuvalt hädaolukorra mõistega sündmust, mille lahendamiseks on olenevalt ohust ja olukorrast (loodusõnnetus, katastroof, nakkushaiguste levik) võimalik välja kuulutada PS-is mainitud eriolukord. Lisaks jääda põhimõtte juurde, et hädaolukorda välja ei kuulutata ning hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus (nt Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Riigi Infosüsteemi Amet, Terviseamet jne) on volitatud otsustama, kas tegemist on hädaolukorraga ning mil viisil hädaolukord lahendada. 3. Eristada hädaolukordasid nendest kriisiolukordadest, mis võivad kaasa tuua erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise. Kriisiolukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade tervikliku diskursuse ja õigusselguse loomiseks eristada erineva intensiivsuse ja ulatusega hädaolukordasid nendest kriisiolukordadest, mis kujutavad suurenenud ohtu riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale, samuti määrata, milliseid erikordasid on konkreetse olukorra lahendamiseks võimalik välja kuulutada. Probleem 2. Riigi julgeolekut ähvardavateks suurenenud ohtudeks ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumine ja nende tõrjumine toimub erinevatel alustel, regulatsioon on ebaselge ning ei arvesta praeguste julgeolekuohtudega. Seetõttu on ebaselge, kuidas kriisiolukorda juhitakse (isikute, asutuste ja institutsioonide pädevused ja volitused) ning kuidas viiakse läbi ohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks vajalikke toiminguid (piiravad meetmed, teabevahetus jne). 1. Siduda ja ühtlustada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks ettevalmistamise ja tõrjumise regulatsioon ning võtta kasutusele termin kaitseolukord (ingl state of defence). 15 Põhianalüüsi I osa, lk 21–22. 14 Joonis 2. Ohtudele reageerimise süsteem Kaitseolukorra termini kasutusele võtmine on vajalik, et:  eristada hädaolukorrad ja riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavad olukorrad (kaitseolukorrad), mis võivad kaasa tuua erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise;  kindlustada elanikkonna kaitseks, riigikaitse toimimiseks ja valmisoleku tõstmiseks vajalike sõjaliste, majanduslike ja muude tegevuste läbiviimine riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate suurenenud ohtude korral (sõjaseisukorraks ja erakorraliseks seisukorraks valmistumine);  luua riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuv regulatsioon isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kehtestamiseks ja kohaldamiseks;  rakendada lisaks sündmuste ja hädaolukordade lahendamise juhtimiskorraldusele valitsuse tasandi juhtimiskorraldust;  võtta riiki ähvardavate ohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks kasutusele riigi lisavahendeid ja varusid;  määrata ja kohustada isikuid ja asutusi täitma riigikaitseülesandeid nii riigi julgeolekut kui ka põhiseaduslikku korda ähvardavate suurenenud ohtude ennetamiseks, tõrjumiseks ning riigi toimimise tagamiseks;  luua selge seos olukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erikorraga (sõjaseisukord, erakorraline seisukord) samamoodi hädaolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava eriolukorraga. Kaitseolukord peaks hõlmama järgmisi olukordasid:  Eestile suunatud relvastatud rünnak või sellega samaväärne tõsine rünnak, sealhulgas sõda; 15   Eestile suunatud relvastatud rünnaku oht või sellega samaväärne tõsise rünnaku oht;  konstitutsiooniliste põhimõtete mittetunnustamisest või nende eiramisest tulenev vahetu oht;  põhiseaduslike institutsioonide toimimist vahetult ähvardav oht;  Eesti Vabariigi julgeolekut ähvardav suurenenud oht;  kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemine. Kaitseolukordadeks on need kriisiolukorrad, mis on loomu poolest omavahel võrreldavad ning raskusastme poolest hädaolukordadest eristatavad. Kaitseolukorra abil olukorra lahendamiseks on olenevalt ohust võimalik välja kuulutada üks kahest PS-is mainitud erikorrast:  erakorraline seisukord (ingl state of emergency);  sõjaseisukord (ingl state of war).16 Kaitseolukord hõlmab kõiki neid olukordasid, mis võivad ohustada Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust, territoriaalset terviklikkust või põhiseaduslikku korda, st need on olukorrad, kus riigil on vaja asuda tegema ettevalmistusi, et end ähvardavate ohtude eest või realiseerunud ohtude tõttu kaitsta. Kaitseolukorra abil saavutatakse riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta. Kaitseolukord sobitub Eesti õiguses kehtivasse kriisiolukordade süsteemi, kuna tsiviilkriiside tähistamiseks kasutatakse terminit hädaolukord. Sõnal kaitseolukord on ka tavakeeles sarnane tähendus ning on selge ka valdkonnavälise isiku jaoks. Riigikaitseõiguse valkdonnas terminit kaitseolukord seni kasutatud ei ole, see välistab termini väärkasutuse. Kaitseolukorraks valmistumise regulatsiooni loomisel tuleb riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumise ja tõrjumise korral lähtuda samadest põhimõtetest. Seejuures tuleb säilitada erinevad meetmed ja tegutsemisvolitused, mille abil saavutatakse riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, kui riigi ja rahva säilimine on ohustatud (valmisolek), ning mille abil oht tõrjutakse ja riigikorraldus normaliseeritakse (lahendamine). Pakutud lahendus säilitab võimaluse kasutada riigikaitseülesannete täitmiseks ja täiendavate eelarvevahendite kasutusele võtmiseks neid lahendusi, mis on praegu ette nähtud kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal riigi valmisoleku tõstmiseks. Seejuures laiendatakse regulatsiooni ka põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumisele. Kaitseolukorra instituudi loomine muudab riigikaitse valmisoleku tagamise paindlikumaks, kuna võimaldab kohaldada ühesugust regulatsiooni kõigi riigikaitse eesmärkide täitmise tagamiseks. 2. Kaitseolukorra kindlaks määramise otsustuspädevus anda Vabariigi Valitsusele ning kehtestada kaitseolukorra määratlemise tingimused ja kord. Kuna kaitseolukorraga hõlmatud olukorrad on olulisused riigi ja kogu ühiskonna toimimise seisukohalt, saab kaitseolukorra kindlaks määrata üksnes Vabariigi Valitsuse tasandil. Vabariigi Valitsus peab tegema otsuse, kas tegemist on kaitseolukorraga ning millised on vajalikud lisategevused (nt esitada Riigikogule ettepanek erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks, asuda täitma riigikaitseülesandeid jne). Kaitseolukorra puhul ei liiguta kaitsevalmiduse astmete vahel. Kaitseolukorra kindlaks määramise aluseks on vähemalt tuvastatud selline suurenenud oht riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale, mis toob riigiasutustele kaasa vajaduse asuda ette valmistuma olukordadeks, kus tuleb kaitsta riigi suveräänsust, terviklikkust või põhiseaduslikku korda. Erakorralisest seisukorrast ja sõjaseisukorrast 16 Erakorraline seisukord ja sõjaseisukord oleksid erikorrad kaitseolukorra lahendamiseks. 16  madalamal ohutasandil asuva kaitseolukorra regulatsiooni rakendamiseks ei ole vaja eraldi kaitseolukorda välja kuulutada. Selleks et riik saaks asuda tegema ettevalmistusi riiki ähvardava ohu tõrjumiseks, piisab valitsuse otsusest, mis kinnitab kaitseolukorra faktiliste asjaolude ehk suurenenud ohu esinemist. Kaitseolukorraks ettenähtud õiguste rakendamine tuleb siduda Vabariigi Valitsuse otsusega, mis kinnitab suurenenud ohu esinemist (aluseks ohuhinnang). Kaitseolukorra otsustamise aluseks peab jääma (nii nagu kaitsevalmiduse kõrgendamisel, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel) valitsusasutuste antud ohuhinnang ehk eksperdiarvamus. Valitsus peab järjepidevalt hindama ohu olemasolu ja ulatust ning fikseerima kaitseolukorra lõppemise, kui ohuhinnangu järgi on kaitseolukorra tingimused ära langenud. 3. Kehtestada kord, kuidas Vabariigi Presidenti ja Riigikogu teavitatakse Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra otsusest. Kaitseolukorra otsusest ja selle põhjustest tuleks teavitada viivitamata Riigikogu ja Vabariigi Presidenti, kuna need põhiseaduslikud institutsioonid omavad rolli kaitseolukorra lahendamisel, eelkõige kui tekib vajadus erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutada. Eraldi tuleb kaaluda, kas valitsuse otsus, mis kinnitab kaitseolukorras olemist, vajab Riigikogu heakskiitu. Heakiidu vajadus sõltub kaitseolukorra lahendamiseks antavatest eripädevustest ja -volitustest, sealhulgas kehtestatavate meetmete ja riigikorralduslike muudatuste ulatusest. Võimalikud alternatiivid, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda, on järgmised:  valitsuse otsus edastatakse Riigikogule üksnes teadmiseks;  valitsuse otsus edastatakse Riigikogule kinnitamiseks;  valitsuse otsus edastatakse Riigikogule teadmiseks ning Riigikogul on võimalus otsustada, et kaitseolukorra määramiseks puuduvad alused, ning lõpetada Riigikogu otsusega kaitseolukorras rakendatud meetmed, kui Riigikogu leiab, et puudub oht, mis õigustaks kaitseolukorra kehtestamist. Tegemist oleks õigusega panna veto valitsuse otsusele. 4.1.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule Sihtrühm: Vabariigi Valitsus, Vabariigi President, Riigikogu, ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad erikorra lahendamisel Otsene mõju on neile asutustele, kes osalevad hädaolukorra või kaitseolukorra lahendamisel ning kellele antakse olukorra lahendamiseks lisapädevused ja volitused. Sihtrühmast suurim mõju avaldub nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine: Politsei- ja Piirivalveamet (politseiametniku ametikohti 4283), Päästeamet (päästeametniku ametikohti 845 ja töökohti 1475, sealhulgas päästetöötaja töökohti 1333), Kaitsepolitseiamet (koosseis salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kord” § 7 lõike 6 punkti 1 alusel), Kaitseministeeriumi valitsemisala, Keskkonnaamet, Terviseamet jt. Samuti on sihtrühma hulgas Vabariigi Valitsus, kellele antakse kaitseolukorra kindlaks määramise pädevus, ning Riigikogu ja Vabariigi President (kaitseolukorra otsusest teavitamine, otsuse kinnitamine). 17 Arvestades, et kaitseolukorra abil saavutatakse riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, siis on kaudseks sihtrühmaks kogu elanikkond (Eestis elas 1. jaanuari 2018. aasta seisuga 1 319 133 inimest)17. Sihtrühma täpne suurus sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Riigikaitse tõhus käivitumine ja toimimine riiki ähvardava ohu korral loob eeldused võimaliku kriisi eskaleerumine ära hoida või ohule reageerida. Ühtne terviklik olukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade raamistik, mis toetaks riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist, võimaldab paindlikult võimalikule ohule reageerida. Terviklik erikordade süsteemi regulatsioon teeb võimalikuks tulla toime nüüdisaegsete stsenaariumidega ning võimaldab riigil teostada tõhusat kaitset - või muus kriisiolukorras. Selged, paindlikud ja rakendatavad regulatsioonid on osa heidutusest, mis näitavad valmisolekut ohtudele reageerida. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – ühtne terviklik olukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade raamistik toetab riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist. Samuti muutuvad selgemaks erikorraga kaasnevad erivolitused ning riigikorraldus. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Sihtrühma suurus on keskmine, sest võib arvata, et kõik Eesti riigiasutused ei osale kaitseolukorra lahendamisel. Otseselt mõjutatud riigiasutuste hulk ei ole tõenäoliselt suurem kui 50% kõikidest riigiasutustest. Kokkuvõttes on erikordade ühtlustamine riigi üldisele julgeolekule neljast mõju olulisuse kriteeriumist lähtudes väikese mõju ulatusega. Muudatuse mõju avaldumise sageduse, sihtrühma suuruse ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski puhul on mõju eeldatavasti väike, seetõttu ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad erikorra lahendamisel Mõju avaldub neile asutustele, kes osalevad erikorra lahendamisel ning kellele antakse lisapädevused ja -volitused. Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine: Politsei- ja Piirivalveamet (politseiametniku ametikohti 4283), Päästeamet (päästeametniku ametikohti 845 ja töökohti 1475, sealhulgas päästetöötaja töökohti 1333), Kaitsepolitseiamet (koosseis salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kord” § 7 lõike 6 punkti 1 alusel), Kaitseministeeriumi valitsemisala, Vabariigi Valitsus, Keskkonnaamet, Terviseamet jt. Arvestades, et kaitseolukorra abil saavutatakse riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, siis on kaudseks sihtrühmaks kogu elanikkond (Eestis elas 1. jaanuari 2018. aasta seisuga 1 319 133 inimest)18. Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, sest see sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. 17 Statistikaamet. Sisseränne ületas väljarännet kolmandat aastat järjest. 9. mai 2018. a, pressiteade nr 50. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-050. 18 Statistikaamet. Sisseränne ületas väljarännet kolmandat aastat järjest. 9. mai 2018. a, pressiteade nr 50. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-050. 18 Erikordade raamistiku täpsustamine ja nendevahelise selge seose loomisega täpsustuvad erikorra lahendajate eripädevused ja volitused, mis võimaldavad kiirelt ohtudele reageerida, nii tagatakse ka põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Samuti väheneb töökoormus, kuna ei kulutata aega erinevate olukordade seoste tõlgendamisele, vaid vastupidi, on võimalik riiki ohustavates olukordades tõhusalt tegutseda. Kaitseolukorraks valmistumise regulatsiooni loomisel lähtutakse samadest põhimõtetest nagu riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumise ja tõrjumise korral, nii vähendatakse õigusnormide tõlgendamisele kuluvat aega. Kaitseolukorra ja erakorralise seisukorra ning sõjaseisukorra vahelise täpse seose loomine muudab selgemaks, millal ja mis tingimustel erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutada ning missugused eripädevused ja -volitused asutustele ja institutsioonidele tekivad. Lisaks tagatakse, et seadustes kehtestatud piirangud erikorras ja kaitseolukorras võimaldaks riigil kriisiajal piisavalt paindlikult ohte tõrjuda ja rikkumisi kõrvaldada. Seega on selle muudatuse puhul tegemist pigem positiivse mõjuga. Erikordade täpsustamisega kaasnevad kulud asutustele, kelle lisapädevusi ja -volitusi täpsustatakse. Samas ei ole tegemist püsikuluga, vaid väljaõppe kuluga, see aga mahub tavapärase täienduskoolituse raamidesse ja kaetakse asutuste eelarvetest. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Muudatuse mõju avaldumise sageduse, sihtrühma suuruse ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski puhul on mõju eeldatavasti väike, seetõttu ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtted, keda võib kaitseolukord otseselt mõjutada Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtteid 127 622.19.Kaitseolukorra kasutuselevõtt võib mõjutada Eestis tegutsevate ettevõtete tegevust, sest kaitseolukorra kestmine või võimalik eskaleerumine võib takistada ettevõtete tegevust ning põhjustada neile majanduslikku kahju, kui näiteks ettevõtetel ei ole võimalik oma teenuseid osutada või tooteid müüa, nende töötajatel ei ole võimalik tööle tulla või on see liiga ohtlik jne. Võib eeldada, et väiksemate kriiside korral mõjutab muudatus väiksemal hulgal ettevõtteid ja suurema kriisi korral suuremat osa. Seega on sihtrühma suurus väike või keskmine. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – tagada erikorra tõhus ja kiire lahendamine kaitseolukorra kindlaks määramise kaudu. Kaitseolukorra täpsustamise kaudu on ettevõtetele selgem, millistel tingimustel on riigil õigus sekkuda näiteks ettevõtlusvabadusse. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning ka siis ei puuduta kõiki ettevõtteid. 19 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 19 Mõju avaldumise sageduse, sihtrühma suuruse ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski puhul on mõju eeldatavasti väike. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Sihtrühm: inimesed, keda võib otsustega viivitamine otseselt mõjutada Kaitseolukorra ajal on võimalik isikute põhiõigusi ja -vabadusi intensiivsemalt piirata, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeoleku või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks või elanikkonna toimetulekuks. Samas lubab ka kehtiv seadus erikordades isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirata. Lisaks võib kriisi käigus saada kahjustada inimeste vara, võib jääda saamata ka tulu, kui inimestel ei ole võimalik kriisi tõttu tööle minna, ning kannatada inimeste tervis. Kui kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamiseks vajalikud otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, kulutamata aega erinevate erikordade tõlgendamisele, siis on võimalik kriis kiiremini lahendada ning inimestele tekkiv kahju ja majanduslik kahju on väiksemad. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – elanikkonna kaitse nii väliste kui ka siseste ohtude tõrjumisel. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist. Kaudselt võib muudatus mõjutada kõiki Eesti inimesi (olenevalt kriisi ulatusest), kuid võib eeldada, et sihtrühma suurus on siiski väike või keskmine. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. 4.2. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimused 4.2.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Probleem 1. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimused on ebaselged ja ei võimalda seetõttu kriisiolukorrale vastavalt reageerida, st kuulutada välja erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda. Vaatamata sellele, et PS näeb riigikorralduses ette ühesugused erisused nii sõjaseisukorras kui ka erakorralise seisukorras, eristab PS sõjaseisukorra ning põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul erakorralise seisukorra väljakuulutamist. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral võib Riigikogu kas Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul kuulutada oma koosseisu häälteenamusega (51 häält) välja erakorralise seisukorra kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks (PS-i § 129). PS-i § 128 lõike 1 kohaselt kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab sõjaseisukorra välja Vabariigi President, ootamata ära Riigikogu otsust (PS-i § 128 lg 2). Erakorralise seisukorra väljakuulutamise täpsema korralduse, riigiorganite pädevused ja ülesanded ning lubatud õiguste ja vabaduste piirangud sätestab ErSS. Sõjaseisukorra aegne riigikorraldus on reguleeritud RiKS-is. PS-i mõtte kohaselt ei ole oluline, kas oht lähtub riigi seest või tuleneb väljastpoolt, demokraatliku riigikorra kitsenduste rakendamine eeldab demokraatliku legitimeeritud seadusandja – Riigikogu – eelnevat sellekohast otsust. Siinjuures on ainukesed erisused, mis 20 PS erakorralise seisukorda ja sõjaseisukorda reguleerides teeb, seotud väljakuulutamise tingimuste ja korraga. Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul. ErSS § 3 esitab lahtise loetelu tegevustest, millest võib tuleneda Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav oht ja mis on seetõttu võimalikud alused erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks (PS-i § 129, ErSS-i § 14 lg 1): 1) Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise katse; 2) terroristlik tegevus; 3) vägivallaga seotud kollektiivne surveaktsioon; 4) ulatuslik vägivallaga seotud isikugruppide vaheline konflikt; 5) Eesti mõne paikkonna vägivaldse isoleerimise katse; 6) vägivallaga seotud pikaajalised massilised korratused. Esitatud loetelu näitlikustab, mida tuleb mõista põhiseaduslikku korda ähvardava ohuna. Analüüsist20 selgus et, avatud loetelu kätkeb endas ohtu, et see ei taga kõigi võimalike ohuolukordade ilmnemisel kiiret tegutsemist, kuna loetelust ei leita tegevuseks otsest õiguslikku alust. Erakorralise seisukorra väljakuulutamisel on määrava tähtsusega põhiseadusliku korra mõiste tõlgendamine, mitte konkreetsete ohtude loetlemine. Kaasaja julgeolekuohtude tõttu on vaja ErSS-is kehtestatud põhiseaduslikku korda ähvardava ohu määratlust uuendada. Sisemiste ja väliste ohtude eristamine on keeruline ja ebavajalik, kuna määrav on see, kas tegevusega kahjustatakse põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ehk õigushüvesid. Näiteks võib terrorirünnaku puhul olla tegemist sellise ohuga põhiseaduslikule korrale, mis on organiseeritud väljastpoolt Eesti riiki, kuid samas võib tegemist olla hoopis rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründega. Selline tõlgendus on kooskõlas ka PS-i erakorralise seisukorra sõnastusliku määratlusega (eelkõige PS- i §-d 129–130). Põhiseaduslikku korda ähvardava ohu määratluse kriteeriumid peavad olema piisavalt üldised, et võimaldada sätte kohaldamist hübriidsete ohtude puhul. Konkreetsete näidete loetelu ei pruugi siinjuures abiks olla. Suurema abstraktsusastmega ohu määratlus võimaldab kehtestatud regulatsiooni piires paremini kaalutleda, kas ohu tõrjumiseks on vaja erakorraline seisukord välja kuuluda või mitte. Määratluse kriteeriumid seaduse tasemel ning normi selgitused ja rakendamisjuhised abistavad ja hõlbustavad rakendajal normi tõlgendada. Erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks peab lisaks põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tuvastamisele olema vajadus rakendada ohu kõrvaldamiseks täiendavaid abinõusid, sealhulgas ulatuslikumaid põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid. PS-is, RiKS-is ning muudes õigusaktides ei määrata, millist olukorda tuleks lugeda sõjaseisukorraks ning millised tingimused peavad sõjaseisukorra väljakuulutamiseks esinema. Sõja termini asemel kasutatakse rahvusvahelises õiguses pigem agressiooni, relvastatud rünnaku, relvakonflikti termineid, kuna termini sõda kohta puudub ühene määratlus. Sõjaseisukorra väljakuulutamine ei too kaasa kohustust alustada sõjategevust, nii nagu ei ole relvakonflikti korral kohustust kuulutada välja sõjaseisukord. Sõjaseisukord kui selline ei vaja 20 Põhianalüüsi I osa, lk 54. 21 ilmtingimata määratlemist, kuna määratlemata õigusmõistete kasutamine õigusaktides on aktsepteeritud, kui soovitakse muuta õigusnorm paindlikuks ja paljudes olukordades kohaldatavaks. Samas raamistik sõjaseisukorra väljakuulutamiseks ja erakorralisest seisukorrast eristamiseks peaks olema seaduses täpsustatud.21 Erakorraline seisukord ja sõjaseisukord on oma olemuselt sarnased. Erakorraline seisukord ja sõjaseisukord on erikorrad, mis on välja kuulutatud riiki ähvardava ohu tõrjumiseks. Sõjaseisukorra väljakuulutamist õigustab eelkõige Eesti vastu suunatud relvastatud rünnak või selle oht, erakorralise seisukorra väljakuulutamise eelduseks on Eesti põhiseaduslikku korda (riigi aluspõhimõtteid) ähvardavad ohud. Riigi sisemine julgeolek ja väline julgeolek on omavahel väga tihedalt seotud ja järjest enam segunenud. Igasugune olukordade (hädaolukord, eriolukord, erakorraline seisukord, sõjaseisukord), seisundite (rahu- ja sõjaaeg) eristamine on muutunud üha keerulisemaks, kuna nende eristamise piirid on muutunud häguseks. Selge piiri tõmbamine ja olukordade eristamine ei ole mitmedimensiooniliste ohtude dünaamika tõttu vajalik – eesmärk on leida reageerimist vajavas olukorras poliitiline konsensus ning tegutseda paindlikult. Poliitilise konsensuse leidmine võib olla raskendatud aegkriitilises olukorras, kus tuleb kvalifitseerida sellise ohu olemust, mis eskaleerub või millele lisandub tunnuseid, mis loovad aluse samal ajal erinevate õiguslike erikordade kehtestamiseks. Olukorra lahendamise seisukohalt on vaja kiirelt otsustada, sest alles erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine annab reageerivatele asutustele õiguse piirata vajaduse korral rahuajast ulatuslikumalt põhiõigusi ja -vabadusi (nt meedia ja kaubandustegevuse piirangud) ning panna neile kohustusi.22 Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra piiritlemise probleemi on võimalik leevendada, kui täpsustada nende väljakuulutamise tingimusi. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimused peavad võimaldama mittekonventsionaalsete rünnakute, konstitutsiooniliste põhimõtete mittetunnustamisest või nende eiramisest tuleneva ohu ja põhiseaduslike institutsioonide toimimist oluliselt ähvardava ohu tõrjumist. Sõjaseisukorra väljakuulutamise peamiseks aluseks peaks jääma Eesti riigi iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või selle ohu tõrjumise vajadus. Sõjaseisukorra tõlgendamine eeskätt termini traditsioonilise määratluse abil toetab selle selgust ja aitab omakorda eristada sõjaseisukorda erakorralisest seisukorrast. Probleem 2. Kehtivas õiguses puuduvad sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra lõpetamise menetluslikud sätted, et viivitamata naasta demokraatliku riigikorralduse juurde ning lõpetada isikute põhiõiguste ja -vabaduste piiramine. PS ei käsitle erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise pädevust. Nende lõpetamise menetluslikud sätted kehtivas õiguses puuduvad. Sõjaseisukorra lõpetamist reguleeritakse RiKS-is, kuid puuduvad menetluslikud sätted. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra peab viivitamata lõpetama, kui lakkavad olemast põhjused, mis erikorra väljakuulutamise tingisid. Kuna erakorralise seisukorra saab kehtestada PS-i § 129 kohaselt üksnes kolmeks kuuks, siis lõpeb erakorraline seisukord kolme kuu möödumisel. ErSS-i §-s 16 on sätestatud, et sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks. Seega on tegemist 21 Põhianalüüsi I osa, lk 11–12, ja põhianalüüsi II osa, lk 6. 22 Põhianalüüsi II osa, lk 6, 9, 12. 22 juhtumitega, kus erakorraline seisukord lõppeb automaatselt. Kuigi PS-i § 131 lõige 2 mainib erakorralise seisukorra lõppemist, ei käsitle ei PS ega ErSS erakorralise seisukorra lõpetamise pädevust. PS-i § 106 lõike 1 kohaselt ei saa erakorralise seisukorra kehtestamist ja lõpetamist ka rahvahääletusele panna.23 Regulatsiooni eesmärk “on õigustatud kõigepealt praktilistel kaalutlustel, sest loetletud probleemid nõuavad üldjuhul operatiivset otsustamist ja toimimist. Teiseks ja ehk peamisekski põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju”24. Erakorralise seisukorra lõpetamise pädevuse küsimus kerkib teravamalt üles juhul, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise alus langeb ära enne kolme kuu möödumist. Lähtudes õiguslikust actus contrarius üldpõhimõttest, mille kohaselt on muutva või tühistava õigusakti andmise pädevus algse õigusakti andnud organil, saab asuda seisukohale, et erakorralise seisukorra lõpetamine on Riigikogu pädevuses. ErSS ei täpsusta, kes, kas ja kuidas seirab erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimuse jätkuvat olemasolu ning kuidas tehakse erakorralise seisukorra lõpetamise ettepanek. RiKS-i § 21 sätestab, et sõjaseisukord lõpeb Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamisega, kuid ei käsitle täpset lõpetamise korda. PS ja actus contrariuse üldpõhimõte ei anna ka sõjaseisukorra lõpetamise puhul otsuse ainuõigust Riigikogule. Riigikogu otsusele sõjaseisukord lõpetada peab eelnema presidendi vastavasisuline ettepanek, kuna PS-i sõnastuse kohaselt on presidendi ettepanek sõjaseisukorra väljakuulutamisel kohustuslik. Sõjaseisukorra lõpetatuks kuulutamisega võib samuti kaasneda oht, et otsus ei lähtu riigi parimatest huvidest, seetõttu on otsuse tegemisega seotud mõlemad organid ning on põhjendatud sellest tulenev kontrollfunktsioon.25 RiKS ja ErSS ei täpsusta, kes, kas ja kuidas seirab sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimuse jätkuvat olemasolu. Probleem 3. Kehtivas õiguses ei ole reguleeritud rahvusvahelisest õigusest tulenevat teavitamiskohustust ning riigisiseselt on ebaselge, millised on erikorrad, millega kaasneb teavitamiskohustus. Selline ebaselgus teavitamiskohustuse täitmisel võib kahjustada Eesti huve rahvusvahelises suhtluses, kuna võib tekkida kuvand, et rahvusvahelise õigusega tagatud inimõigustest ja põhivabadustest kaldutakse kõrvale siis, kui riiki ohustav olukord seda ilmtingimata ei nõua. Läbiviidud analüüsist selgus, et varem kehtinud RRKS-i § 3 lõike 1 punkti 2 kohaselt teavitas Vabariigi President Eesti vastu suunatud agressiooni puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni olukorrast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (edaspidi ÜRO) põhikirja artikli 51 alusel viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogu. Kehtivas õiguskorras puudub regulatsioon, mis käsitleks ÜRO põhikirja artiklist 51, Euroopa inimõiguste ja vabaduste konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklist 15 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (edaspidi KPÕRP) artiklist 4 tulenevate teavituskohustuste täitmist. EIÕK-i artikli 15 lõike 1 kohaselt võib riik taganeda rahva eluvõimet ähvardavas olukorras konventsiooniga võetud kohustustest ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalikud. Artikli 15 kolmanda lõigu kohaselt on lepinguosalistel kohustus teavitada Euroopa 23 Põhianalüüsi I osa, lk 36. 24 R. Maruste., Põhiseadus ja selle järelevalve: võrdlevad selgitused. Tallinn: Juura, 1997, lk 57. 25 Samas, lk 43–44. 23 Nõukogu hädaolukorrast, selle põhjustest ning selle raames võetud abinõudest (meetmetest), kui olukorra raames taganetakse EIÕK-iga võetud kohustustest. KPÕRP-i artikli 4 lõige 1 sätestab sarnaselt EIÕK-i artikliga 15 õiguse taganeda paktiga võetud kohustustest, kui olukord on sedavõrd terav, et ähvardab rahva elukäiku. Sama paragrahvi lõige 3 paneb kohustuse, et ÜRO kaudu teavitatakse paktiga liitunud riike rakendatud abinõudest, mis toovad kaasa KPÕRP-i kohustuste derogatsiooni. EIÕK-i artiklit 15 ja KPÕRP-i artiklit 4 ei kohaldata automaatselt, vaid selle aktiveerimiseks on vaja riigil teha teavitamistoiminguid. ÜRO põhikirja artikli 51 kohaselt tuleb meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, teatada viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogule, kuid ei täpsusta teavitamise vormi.26 Rahvusvahelisest õigusest ei tulene, kas selline teavitamiskohustus peab olema seotud erikorra väljakuulutamisega. Varem kehtinud RRKS-i § 3 lõike 1 punkti 2 kohaselt teavitas Vabariigi President Eesti vastu suunatud agressiooni puhul väljakuulutatud sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni olukorrast ÜRO põhikirja artikli 51 alusel viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogu. Kehtivas õiguskorras puudub regulatsioon, mis käsitleks ÜRO põhikirja artiklist 51, EIÕK-i artiklist 15 ja KPÕRP-i artiklist 4 tulenevate teavituskohustuste täitmist. Lisaks võib Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artikli 346 kohaselt iga liikmesriik võtta selliseid meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. Seejuures konsulteerivad liikmesriigid omavahel, et astuda koos vajalikke samme selleks, et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste, õiguskorda kahjustada võivate riigisiseste häirete puhul, sõja või endas sõjaohtu kätkeva tõsise rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi. ELTL lubab inimeste, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist piirata, kui piirangud on muu hulgas õigustatud avaliku korra või riigi julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks (vt ELTL-i artiklid 36, 45 (3), 52, 62). ELTL-i artikli 347 järgi tuleb teavitada teisi liikmesriike, EL-i Nõukogu ja komisjoni ning nendega ja konsulteerida, kui kehtestatakse selliseid piiravaid meetmeid, mille tõttu kitsendatakse EL-i õigust.27 Rahvusvahelisest õigusest tulenevad teavituskohustused rakenduvad Eesti puhul eelkõige olukorras, kus PS-i mõttes kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord ning kohaldatakse PS-i § 130 alusel kehtestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid. RiKS 26 ÜRO põhikirja artikkel 51 sätestab: „Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks, mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks.“ 27 Kadelbachi analüüs, lk 39. 24 ja ErSS viitavad üksnes kaudselt EIÕK-i artiklile 15 ja KPÕRP-i artiklile 4. RiKS-i § 19 lõikes 3 ja ErSS-i § 4 lõikes 11 on sätestatud, et sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras võib isiku õiguste ja -vabaduste piiramisel kalduda kõrvale inimõigusi käsitleva välislepinguga võetud kohustustest, kui see on lubatud välislepingus ja piirangud on kooskõlas muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. Samas ei ole täpsustatud, kas nendes olukordades rakendub kohustus teavitada rahvusvahelisi organisatsioone. RiKS-i seletuskirja kohaselt on Välisministeerium see, kes on kohustatud teavitama kasutusele võetud meetmetest välislepingu hoiulevõtjat.28 Välisministeeriumi kohustuse aluseks on välissuhtlemisseaduse § 23 lõige 3, mille kohaselt otsustab välislepingu peatamise Vabariigi Valitsus ning Välisministeerium teatab sellest teisele lepingupoolele või hoiulevõtjale. Välislepingus sätestatud õiguste ulatuslikuma piiramisega ei peatata aga välislepingu õiguslikku jõudu, seetõttu ei ole EIÕK-is ja KPÕRP-is sätestatud teavitamiskohustuse täitmisel tegemist otseses mõttes välislepingu peatamisega.29 ÜRO põhikirja artikli 51 alusel võetud meetmetest teavitamine ei ole samuti välislepingu peatamine, vaid täitmine (välissuhtlemisseaduse § 23 lõige 1). Välislepingu täitmise tagab üldjuhul see valitsusasutus, kelle valitsemisalasse leping kuulub. ÜRO põhikiri on Välisministeeriumi valitsemisalas, kuid enesekaitseõiguse teostamise otsustamine on seotud kõrgema täitevvõimu otsusega.30 4.2.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on täpsustada erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi selliselt, et kriisiolukordadele saaks kiirelt reageerida, sealhulgas rakendada vajalikke põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning vastavat juhtimiskorraldust. Määrata riigisiseselt seaduse tasandil kindlaks, kes täidab ÜRO põhikirja artiklist 51, EIÕK-i artiklist 15 ja KPÕRP-i artiklist 4 ning ELTL-i artiklist 347 tulenevaid teavitamiskohustusi, et vältida rahvusvahelisel tasandil Eesti huvide kahjustamist. Eesmärk on sätestada seaduse tasandil erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise tingimused ja kord, et pöörduda võimalikult kiiresti tagasi normaalse demokraatliku riigikorralduse juurde. 4.2.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.2.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Arvestades, et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine on reguleeritud seaduse tasandil ning selleks, et pöörduda tagasi võimalikult kiirelt normaalse demokraatliku riigikorralduse juurde, siis vajalikke eesmärke pole võimalik saavutada muul viisil kui õigusmuudatusega. Rahvusvahelise teavitamiskohustuse tagamiseks ei ole vaja otseselt seadusi muuta ning seda oleks võimalik lahendada juhise või muu kokkuleppe abil. Samas arvestades, et kaitseolukorra lahendamiseks erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine ei ole väga tavapärane, siis ei ole mitteregulatiivne lahendus sobilik lahendus, kuna sellisel juhul ei ole 28 Riigikaitse seaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 37. 29 Seda nenditakse ka riigikaitse seaduse eelnõu (SE 772) seletuskirjas, lk 37. 30 Põhianalüüsi I osa, lk 28–29, ja põhianalüüsi II osa, lk 25–26. 25 rahvusvaheline teavitamiskohustus tõhusalt tagatud. Asutuste ülesanded rahvusvaheliste teavitamiskohustuste täitmisel tuleks reguleerida seaduse tasandil. Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.2.1 esitatud probleemidest lähtudes. Probleem 1. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimused on ebaselged ja ei võimalda seetõttu kriisiolukorrale vastavalt reageerida, st kuulutada välja erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda. Täpsustada sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimusi selliselt, et: 1) sõjaseisukord kuulutatakse välja Eesti riigi iseseisvuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või selle ohu tõrjumiseks; 2) erakorraline seisukord kuulutatakse välja muude mittekonventsionaalsete rünnakute, konstitutsiooniliste põhimõtete mittetunnustamisest või nende eiramisest tuleneva ohu ja põhiseaduslike institutsioonide toimimist oluliselt ähvardava ohu tõrjumiseks. Mõlema olukorra väljakuulutamiseks peaks olema täidetud ka järgmised tingimused: 1) olukorda ei ole võimalik lahendada tavapäraste sündmuste või hädaolukordade lahendamise juhtimiskorraldusega; 2) olukorra lahendamiseks on vaja rakendada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra meetmeid. Joonis 3. Olukordade jaotus vastavalt ohtudele 26 Probleem 2. Kehtivas õiguses puuduvad sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra lõpetamise menetluslikud sätted, et viivitamata naasta demokraatliku riigikorralduse juurde ning lõpetada isikute põhiõiguste ja -vabaduste piiramine. 1. Sätestada RiKS-is, et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamine on Riigikogu pädevuses. 2. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamisele kohaldada selle väljakuulutamise korda (ettepaneku esitamine, otsuse menetlemine jne). 3. Sätestada RiKS-is erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise täpsemad tingimused, sealhulgas see, et erikorra lõpetamise ettepanek tehakse viivitamata, kui lakkavad olemast põhjused, mis põhjustasid erikorra väljakuulutamise. Probleem 3. Kehtivas õiguses ei ole reguleeritud rahvusvahelisest õigusest tulenevat teavitamiskohustust ning riigisiseselt on ebaselge, millised on erikorrad, millega kaasneb teavitamiskohustus. Selline ebaselgus teavitamiskohustuse täitmisel võib kahjustada Eesti huve rahvusvahelises suhtluses, kuna võib tekkida kuvand, et rahvusvahelise õigusega tagatud inimõigustest ja põhivabadustest kaldutakse kõrvale siis, kui riiki ohustav olukord seda ilmtingimata ei nõua. 1. Õigusselguse tagamiseks määrata seaduse tasandil erikorrad, mille puhul rakendub rahvusvahelisest õigusest tulenev teavitamiskohustus, ning kehtestada teavitamise kord. Erakorralist seisukorda tohivad Riigikogu või Vabariigi President välja kuulutada üksnes põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul. PS kehtestab erakorralise seisukorra puhul sõjaseisukorraga analoogsed erandid PS-is sätestatud üldisest riigikorraldusest (vt PS-i §-d 130 ja 131 ning § 161 lõige 2). Rahvusvahelisest õigusest tulenevad teavitamiskohustused rakenduvad Eesti puhul olukorras, kus kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord PS-i mõttes. Rahvusvahelistele organisatsioonidele võib deklaratsiooni Eesti relvastatud rünnaku ohvriks langemise kohta või erakorraliste meetmete rakendamise kohta esitada nii president, peaminister kui ka Vabariigi Valitsuse korraldusel valitsusasutus. Eelistada võiks valitsusasutust, täpsemalt Välisministeeriumi, kuna Välisministeeriumil on olukorrast detailne ja vahetu ülevaade. Samuti käib tavapärane suhtlus nii ÜRO kui NATO-ga just Välisministeeriumi kaudu. Kui mingil põhjusel ei ole Vabariigi Valitsus võimeline seda ülesannet täitma, võib alternatiivina kaaluda teavitamist presidendi poolt. Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Rahvusvaheline teavitamiskohustus on võimalik tagada ka juhise või muu kokkuleppe abil. 4.2.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Sihtrühm: Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja Riigikogu ning asutused ja organisatsioonid, kes osalevad kaitseolukorra lahendamiseks erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamsel, ning asutus või institutsioon, kes hakkab täitma rahvusvahelist teavitamiskohustust Sihtrühmana on märgitud Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja Riigikogu, kuna kõik need institutsioonid täidavad erakorralise seisukorra või sõjaseiskorra väljakuulutamisel kindlaksmääratud ülesandeid (PS-i §-d 128 ja 129). 27 Kui erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi täpsustada selliselt, et see võimaldab erinevatele ohtudele kiirelt reageerida, sealhulgas vajalikke abinõusid rakenda, siis suureneb riigi üldine julgeolek. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine on eeldus mitmete meetmete ning tavapärasest erineva juhtimiskorralduse kohaldamiseks. Seega on sihtrühmast suurim mõju nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine ning kellele kaasnevad erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisega volitused kohaldada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning juhtimismeetmeid. Sellised asutused on Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused jt. Samas võib eeldada, et kõik asutuse teenistujad ei ole erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega seotud, seega võib sihtrühma suuruse hinnata väikeseks. Hinnanguliselt on seotud isikuid kõige rohkem mõni protsent sihtrühmast. Muudatuse mõju on pigem positiivne, kuna muudatusettepanekuga täpsustatakse seaduses erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise tingimusi, et põhiõiguste ja -vabaduste piiramine, mis on erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise üks tingimusi, oleks võimalikult minimaalne ja proportsionaalne. Samuti on positiivne mõju see, et asutuste jaoks muutub selgemaks, missuguse olukorra väljakuulutamise ettepanek ette valmistada ja Riigikogule esitada. See omakorda aitab Riigikogul teha kiiremini otsuseid olukorra väljakuulutamiseks, et võtta vajaduse korral kasutusele vastavad põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed ning juhtimismeetmed. Nii tagatakse tõhus ja kiire ohtudele reageerimine. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Sihtrühm: Välisministeerium Arvestades, et teavitamiskohustust on eelduslikult vaja rakendada üksnes juhul, kui kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord, siis ei ole vaja seda ülesannet pidevalt täita ning ilmselt mõjutab väga väikest hulka isikuid. Rahvusvahelise teavitamiskohustuse täitmise tõttu võib ajutiselt suureneda Välisministeeriumi töökoormus. Rahvusvaheline teavitamiskohustus mõjutab suhtlemist välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, täpsemalt Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist, kuna rahvusvahelise õiguse kohaselt peab Eesti teavitama EIÕK-i ja KPÕK-iga ning ELTL-iga tagatud õigustest kõrvale kaldumisest, kui olukord ohustab rahva eksistentsi. Mõju ulatus on väike, sest Välisministeerium korraldab rahvusvahelist suhtlemist ka praegu ning rahvusvaheline teavitamiskohustus on üks osa rahvusvahelisest suhtlemisest. Kokkuvõttes on see mõju väheoluline. Mõju avaldumise sageduse, sihtrühma suuruse ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski mõttes on mõju väike, kuna muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes on seotud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisega, ning Välisministeerium, kes hakkab täitma rahvusvahelist teavitamiskohustust Täpsustatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi, seetõttu eeldatavasti väheneb erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra põhjustanud kaitseolukorda 28 lahendavate asutuste töökoormus, sest ei kulutata aega erinevate ohuolukordade olemuse tõlgendamisele, nii saab riiki ohustavates olukordades tõhusalt tegutseda. Seega muudatusel on positiivne mõju. EIÕK-is ja KPÕRP-is ning ELTL-is sätestatud rahvusvahelise teavitamiskohustuse täitmisega kaasneb Välisministeeriumile töökoormus, kuid sisuliselt täidab Välisministeerium sellist ülesannet ka praegu. Eeldatavasti on selle kohustusega kaasneva mõju ulatus siiski väike, kuna puudutab otseselt üksnes Välisministeeriumi. Muudatuse mõju sagedus on väike, kuna teavitamiskohustust tuleb täita üksnes põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu korral. Arvestades, et RiKS-i seletuskirja kohaselt on ka praegu Välisministeerium see, kes on kohustatud teavitama kasutusele võetud meetmetest välislepingu hoiulevõtjat,31 siis ei kaasne muudatusega Välisministeeriumile lisakulu. Mõju avaldumise sageduse, sihtrühma suuruse ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski mõttes on mõju väike, kuna muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtted, keda erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine võib mõjutada Erikorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine võib takistada ettevõtete tegevust, sealhulgas Eesti ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet, ning põhjustada neile majanduslikku kahju, kui näiteks ettevõtetel ei ole võimalik oma teenuseid osutada või tooteid müüa, nende töötajatel ei ole võimalik tööle tulla või on see liiga ohtlik jne. Samuti tekib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisega võimalus seada ettevõtetele koormisi ja rakendada nende suhtes meetmeid, mis riivavad ettevõtlusvabadust. Negatiivsete mõjude risk on siiski väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – tagada olukorra tõhus ja kiire lahendamine. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisiolukorra ajal ehk väga harva ning ka siis ei puuduta see kõiki ettevõtteid (näiteks meetmeid rakendatakse vältimatu vajaduse korral). Eestis ei ole kordagi olnud vaja erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda välja kuulutada. Erakorralisest seisukorrast või sõjaseisukorrast on mõjutatud eelkõige need ettevõtted, kes saavad riiki kriisiolukorra lahendamisel abistada või kelle tegevus võib kriisiolukorras peatuda. Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtteid 127 622,32 muudatusest mõjutatud sihtrühma suurust ei saa täpselt määrata, see sõltub konkreetse olukorra tingimustest, kuid võib pidada tõenäoliseks, et mõjutatud on 5–50% sihtrühmast. Seetõttu võib sihtrühma pidada väikeseks või keskmiseks. Mõju ulatus on väike, sest ettevõtetelt ei eeldata rahuajal oma tegevuse muutmist. Seega ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. 31 Riigikaitse seaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 37. 32 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 29 Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Sihtrühm: riigi elanikkond Klassikalise sõja ohust on olulisemaks muutunud sellised ohud nagu terrorism, organiseeritud kuritegevus, kriitilise tähtsusega infrastruktuuri häired ja küberohud. Samas kui erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutatakse, siis on nende mõju kodanike igapäevaelule märkimisväärne ning nõuab asutustelt adekvaatsete vastumeetmete leidmist, et hoida ära riigisiseseid korratusi. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine võib mõjutada Eesti elanikke, kuna olukorra väljakuulutamisega on riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides lubatud seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Samas lubab ka kehtiv õigus ulatuslikult isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirata. Lisaks võib kriisi käigus saada kahjustada inimeste vara, inimestel võib jääda saamata tulu, kui neil ei ole võimalik kriisi tõttu tööle minna. Kui kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks vajalikud otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, kulutamata aega erinevate erikordade tõlgendamisele, siis on võimalik kriis kiiremini lahendada ning kahju on väiksem. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – tagatakse elanikkonna kaitse nii väliste kui ka siseste ohtude tõrjumisel. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisiolukorra ajal ehk väga harva, muudatus ei nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Olenevalt kriisi ulatusest võib muudatus kaudselt mõjutada kõiki Eesti inimesi. Eestis elas 1. jaanuari 2018. aasta seisuga 1 319 133 inimest33. Sihtrühma täpne suurus sõltub olulisel määral ohust, millele reageeritakse. Ohtude spekter on väga laiaulatuslik ning erinevad ohutsenaariumid on riigisaladusena kaitstav teave. Kokkuvõttes on muudatuste mõju sihtrühmale väheoluline. 4.3. Riigikaitsevaldkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude ülesannete täpsustamine 4.3.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus RiKS-i väljatöötamisel märgiti rohelises raamatus, et riigi julgeolekuga seonduvate küsimuste käsitlemine on jagatud kolme strateegilise tasandi kogu vahel, mille seadustes sätestatud ülesanded ja ka liikmeskond kohati kattuvad. Nendeks on Vabariigi Presidendi juures asuv riigikaitse nõukogu (edaspidi RKN), Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (edaspidi ka VVJK) ning Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon (edaspidi ka VVKK).34 Lahendusena nähti ette, et riigi julgeoleku koordineerimise eest strateegilisel tasandil vastutab üks organ, milleks on VVJK. VVKK tegeleb edasi elanikkonna kaitse ettevalmistamisega loodus- ja inimtegevusest põhjustatud õnnetuste puhul. RKN-i ülesandeid RiKS-iga täpsustati, kuid põhimõttelisi muudatusi ei tehtud. 33 Statistikaamet. Sisseränne ületas väljarännet kolmandat aastat järjest. 9. mai 2018. aasta pressiteade nr 50. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-050. 34 Kaitseministeerium. Riigikaitseseaduse roheline raamat. Tallinn, 2012, lk 12. Kontseptsiooni koostamise ajal oli see dokument juurdepääsupiiranguga. Teabe saamiseks tuleb pöörduda teabevaldaja Kaitseministeeriumi poole. 30 Vaatamata sellele, et RiKS-iga tugevdati valitsuse ning Riigikantselei riigikaitse planeerimise ja koordineerimise korraldamise rolli, ei jõutud RiKS-i väljatöötamise käigus täpsustada riigikaitse küsimustega tegelevate kogude kriisiaegseid ülesandeid ja toimimise mehhanisme. Riigi tegevuste koordineerimiseks on jätkuvalt paralleelsed organid ning VVJK ja RKN-i ülesanded ja liikmeskond kattuvad kohati siiani. See tähendab, et riigikaitseseaduse rohelises raamatus kirjeldatud probleeme ei ole täielikult lahendatud. Probleem 1. Riigikaitse valdkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude tegevus ei taga erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ettepaneku tegemisel ja otsustamisel piisavat kooskõlastatud tegevust, see võib kaasa tuua kriisiolukorra lahendamise mõtte mittevajalikud tegevused. Kriisiolukordadega seotud teemasid arutatakse praegu kolmes koostöökogus: RKN-is, VVJK-s ning VVKK-s. Komisjonide koosseisud kattuvad osaliselt. Komisjonide koosseisust on antud ülevaade lisas 1. Lisaks liikmeskonnale kattuvad osaliselt ka komisjonide ülesanded. VVKK on küll VVJK-st ja RKN-ist selgelt erineva pädevusega, seal arutatakse tsiviilkriisidega ja elanikkonnakaitsega seotud küsimusi. Kuid VVJK ning RKN-i ülesanded ei ole nii selgelt eristatud. RKN on Vabariigi Presidendi juures asuv nõuandev organ, kelle koosseisu ja ülesanded sätestab seadus (PS-i § 127 teine lause). RKN-i ülesanne on anda nõu Vabariigi Presidendile ning arutada riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldada nende kohta arvamust (RiKS-i § 3 lõiked 1 ja 2). Rohkem ei ole seadusandja RKN-i ülesandeid täpsustanud. RiKSi kohaselt on VVJK-l praegu riigikaitse strateegilisel planeerimisel ja rakendamisel juhtroll. Lisaks muudele RiKS-is ja julgeolekuasutuste seaduses (julgeolekuasutuste seaduse § 10) sätestatud ülesannetele analüüsib ja hindab VVJK riigi julgeolekuolukorda ning korraldab vajaduse korral riigikaitset puudutava teabe edastamise asjaomastele asutustele, isikutele ja muudele organitele. RKN-i ja VVJK omavahelist koostööd ning seotust on vaja täpsustada, sest julgeolekuohtude kõrgeim pädev hindaja on VVJK, kuid olukorra võib välja kuulutada või teha selleks ettepaneku Vabariigi President. Allolev skeem annab ülevaate erinevate olukordade väljakuulutamise võimalustest. 31 Joonis 4. Erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine Vabariigi President on küll Eesti riigikaitse kõrgeim juht (PS-i § 127), kuid esmajärjekorras tuleks erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise vajadust hinnata Vabariigi Valitsusel kui täidesaatva riigivõimu kõrgeimal organil, sest ka kriisiolukorras on ülesannete jäävuse põhimõtte järgi sise- ja välispoliitiliste otsuste kujundamine ja elluviimine valitsuse pädevuses.35 Seejärel saab valitsus koostöös Vabariigi Presidendi ja Riigikoguga jõuda ühisele arusaamisele, kas olukord nõuab erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist, vajaduse korral saab president või erakorralise seisukorra puhul ka valitsus teha Riigikogule vastava ettepaneku. Kriisi lahendamiseks oluliste otsuste vastuvõtmine võib venida, sest kehtivas õiguses ei ole selgelt määratud, millistel juhtudel tuleb kokku kutsuda RKN ja tema seisukoht ära kuulata. Praegu ei pea president enne ettepaneku tegemist või agressiooni korral sõjaseisukorra väljakuulutamist konsulteerima ei valitsuse ega RKN-iga, president ei pea RKN- 35 Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et president riigikaitse kõrgeima juhina ei saa anda Kaitseväe juhatajale otse korraldusi, minnes mööda Vabariigi Valitsusest, kes peab ellu viima riigi sise- ja välispoliitikat. Riigikohtu järelevalve kolleegiumi 21. detsembri 1994. aasta otsus asjas III-4/1-11/94, VII osa. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=III-4/1-11/94.. 32 i isegi kokku kutsuma. Teisisõnu, kuigi valitsusele on antud riigikaitse juhtimise ja korraldamise pädevus, ei ole tagatud valitsuse seisukohtade esitamine presidendile ja Riigikogu esindajatele enne Riigikogule ettepaneku esitamist. See võib põhjustada olukorra, kus president ja Riigikogu ei ole kriisiolukorraga seotud oluliste küsimuste põhjustest ning ohtude tõrjumise ja olukorra lahendamise seisust täielikul määral teadlikud enne, kui otsus on tehtud. Lisaks peab arvestama sellega, et teatud sündmusi tuleb arutada kohe, kui need tekivad, sest kui otsused viibivad, võivad sellel olla Eesti riigile katastroofilised tagajärjed. Nagu Ukraina36 ja Gruusia37 kriisid on näidanud, võivad kriisiolukorrad areneda väga kiiresti. Seega on väga oluline, et kõik riigikaitse seisukohast olulised institutsioonid oleksid olulistest asjaoludest ühtmoodi teavitatud ning vajalikud poliitilised otsused saaks õigel ajal ja parimal viisil langetatud. Lisaks võib see, et RKN-i koosseisu kuuluvad peale peaministri ka mitmed teised ministrid, põhjustada selle, et RKN-is võivad valitsuse liikmed esitada erinevaid seisukohti, mitte aga ühtset valitsuse seisukohta. Kriisiolukorras võib see muuta otsuste kujundamise aeglasemaks ning tekitada valitsuses pingeid. Probleem 2. Kehtiv õigus piirab Vabariigi Valitsuse võimalusi otsustada, millist tööformaati kasutada valitsuse ühtse seisukoha kujundamiseks, et teha seda võimalikult paindlikult ja kiiresti. Nii VVJK kui VVKK on valitsuse juurde moodustatud koostööformaadid, mis on ellu kutsutud ennekõike selleks, et valitsusele nõu anda. VVKK ülesanne on koordineerida asutuste tegevust kriisireguleerimistegevuste planeerimisel, arendamisel ja koordineerimisel.38 See tähendab, et VVKK koordineerib asutuste tegevust hädaolukordade (nt loodusõnnetuste, epideemiate, pikaajaliste ja ulatuslike elektrikatkestuste, keemiaettevõttes toimunud suurõnnetuste jms sündmuste39) ennetamisel ja nendeks valmistumisel. Kriisikomisjon ei juhi hädaolukorra ega eriolukorra sündmuste lahendamist ning VVKK arvamuse ärakuulamine näiteks eriolukorra väljakuulutamiseks ei ole valitsusele kohustuslik, kuigi soovi korral võib valitsus kriisikomisjonilt arvamust küsida, kui ta seda vajalikuks peab. VVKK puhul on tema ülesanded juba praegu peaaegu täielikult määruses sätestatud ning HOS-is on tema roll avatud väga üldsõnaliselt (HOS-i § 4). Eelmises, kuni 2017. aastani kehtinud HOS-is olid VVKK ülesanded väga detailselt avatud, kuid uues HOS-is sellest loobuti. Seda tehti just põhjusel, et valitsusel oleks võimalik oma otsuseid paindlikult teha ning 36 Vt Ukrainia kriisi sündmuste kronoloogiat siit: BBC. Ukraine crisis: Timeline. http://www.bbc.com/news/world-middle-east-26248275. Vt üldiselt Ukraina kriisi kohta: E. Männik. Sõjalise kriisi anatoomiast Ukrainas. – Diplomaatia 2014, nr 130/131, juuni/juuli. https://www.diplomaatia.ee/artikkel/sojalise-kriisi-anatoomiast-ukrainas/. 37 Venemaal õnnestus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerida sisuliselt viie päevaga alates sõjategevuse algusest. Vt kronoloogiat siit: CNN. 2008 Georgia Russia Conflict Fast Facts. https://edition.cnn.com/2014/03/13/world/europe/2008-georgia-russia-conflict/index.html. Üldiselt vt Gruusia- Vene sõja kohta: R. Ühtegi. Vene-Gruusia 2008. aasta sõjast viis aastat hiljem. – Diplomaatia 2013, nr 120, august. https://www.diplomaatia.ee/artikkel/vene-gruusia-2008-aasta-sojast-viis-aastat-hiljem/. 38 Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määruse nr 111 “Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimäärus” § 2 lõige 2. 39 Selle kohta, kuidas eristada hädaolukordi ja riigi julgeolekut ohustavaid sündmusi ning kuidas on omavahel seotud HOS-i ja RiKS-i reguleerimisalad, vt täpsemalt: Siseministeerium. Hädaolukorra seaduse käsiraamat. Tallinn, 2018, lk 11–13 ja 15–17. https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Kriisireguleerimine/hos_kasiraamat_veebi.pdf. 33 seadusandja ei pea valitsusele ette kirjutama, kuidas valitsuskomisjonide tööd korraldada või millal peab nendega konsulteerima. VVJK koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel (RiKS-i § 4 lõige 1). Valitsuse kriisiolukorra lahendamisega seotud otsuste kujundamine peaks toimuma VVJK-s kui riigikaitsega seotud ülesannete korraldamisega tegelevas valitsuse nõuandvas organis. RiKS-is ei ole täpsustatud, millised on VVJK täpsemad ülesanded, otsustuspädevus riigi julgeolekut ähvardavate ohtude tõrjumisel ja kõrvaldamisel. Õppuste käigus ei ole VVJK neid rolle täitnud. Valitsuse seisukohad on kujundatud hoopis valitsuse istungil ja nõupidamisel. VVJK ülesanded on lisaks RiKS-ile sätestatud ka julgeolekuasutuste seaduses. Näiteks peab valitsus ErSS-i § 9 järgi enne erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist kuulama ära VVJK seisukoha. ErSS-is sätestatud formaalsus võib kaasa tuua ebavajaliku bürokraatia ja ajakulu. Valitsusel peaks olema õigus ise otsustada, millise valitsuskomisjoniga ta mis olukorras soovib nõu pidada ning kuidas ta oma seisukohti kujundab. Seetõttu tuleks ebavajalikud piirangud seadustest kaotada. 4.3.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Riigikaitsevaldkonna koordineerimiseks loodud paralleelsete koostöökogude ülesanded ja töökorraldus tagavad kriisiolukorras kiire kooskõlastatud tegevuse. On selge, millal ja mis küsimustes peab Vabariigi President konsulteerima RKN-iga, et otsuseid oleks võimalik teha kiiresti, need tugineksid ohuhinnangutel ja toetaksid kriisi lahendamist. Samuti peaks valitsusel olema võimalik paindlikult otsustada, milliseid tööformaate kasutades kujundatakse valitsuse ühtne seisukoht. 4.3.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.3.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Probleeme ei saa lahendada ilma õigusakte muutmata. Probleemi lahendamiseks on vaja teha kolm muudatust: 1) sätestada, millal peab RKN-iga konsulteerima; 2) vähendama RKN-i koosseisu, et Riigikogu esimehele ja Vabariigi Presidendile esitataks üks ühtne täidesaatva riigivõimu seisukoht (mitte võimalikke eriarvamusi); 3) muuta valitsust abistavate komisjonide töö võimalikult paindlikuks. RKN-i koosseisu ei ole võimalik vähendada seadust muutmata, sest RKN-i koosseis on sätestatud RiKS-i § 3 lõikes 3. Samuti ei ole võimalik seadusi muutmata täpsustada komisjonide ülesandeid, sest ka need on sätestatud seadustes (RiKS-i § 4 jt, ErSS-i § 9, HOS-i § 4). Ainsana võiks kaaluda seda, kas RKN-iga konsulteerimine oleks võimalik sätestada muul moel kui õiguse üldaktides, näiteks koostöökokkuleppes. Siiski tuleb arvestada, et kõnealune muudatus puudutab seda, kuidas riik käitub erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel. Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras on võimalik isikute põhiõigusi väga intensiivselt piirata, seetõttu peab olema nende väljakuulutamise protseduur võimalikult selgelt ja läbipaistvalt reguleeritud. Nimetatud põhjustel on vaja RKN-iga konsulteerimise kohustus sätestada seaduses, mitte muudes kokkulepetes. Kavandatavad muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.3.1 esitatud probleemidest lähtudes. 34 Probleem 1. Riigikaitse valdkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude tegevus ei taga erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ettepaneku tegemisel ja otsustamisel piisavat kooskõlastatud tegevust, see võib kaasa tuua kriisiolukorra lahendamise mõttes mittevajalikud tegevused. 1. Täpsustada RKN-i ülesandeid ja koosseisu. 1.1.Sätestada seaduses kohustus, et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemise otsustamisel tuleb kutsuda kokku RKN, kus kujundatakse peaministri kui valitsuse juhi, Riigikogu esimehe kui Riigikogu esindaja ning Vabariigi Presidendi ühine seisukoht, kas kriisiolukorra lahendamiseks on vaja välja kuulutada erakorraline seisukord või sõjaseisukord. President jääb ettepaneku tegemisel vabaks ning ei ole seotud RKN-is kujundatud seisukohaga. Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Sätestada ka muud olukorrad, millal peaks president RKN-iga konsulteerima, näiteks sõjaseisukorra väljakuulutamisel agressiooni tõttu. Kui presidendi tehtud riigikaitsega seotud otsused mõjutavad täitevvõimu tegevust, peaks nende aluseks olema eelkõige täidesaatva riigivõimu asutuste ohuhinnangud ning RKN-is kujundatud ühine arusaam, milliseid strateegilisi-poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et kriis lahendada. Presidendi reservfunktsioon ehk agressiooni korral iseseisvalt sõjaseisukorra väljakuulutamine peaks aktiveeruma vaid siis, kui Riigikogu ja valitsus ei ole võimelised või ei saa õigel ajal oma pädevusse kuuluvaid ülesandeid täita. Selleks et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise otsus vastaks õigusriigi põhimõtetele, peavad riigi julgeoleku ja eksistentsi jaoks kaugeleulatuvad otsused põhinema valitsusasutuste antud ohuhinnangutel ning olema vajalikud olukorra lahendamiseks. Julgeolekuohtude tõhus tõrjumine nõuab kiiret otsustamist, see on parimal moel tagatud siis, kui põhilistes menetlusprotsessi puudutavates küsimustes on juba varem kokku lepitud. Õigusnorme tuleks täpsustada moel, mis tagaks Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu piisava kooskõlastatud tegevuse ja teavitamise asjaoludest, mille tõttu on vaja välja kuulutada erakorraline seisukord, sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsiooni. Seetõttu tuleks erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemise otsustamiseks sätestada seaduses kohustus kutsuda kokku RKN, kus kujundatakse peaministri kui valitsuse juhi, Riigikogu esimehe kui Riigikogu esindaja ning Vabariigi Presidendi ühine seisukoht, kas kriisiolukorra lahendamiseks on vaja välja kuulutada erakorraline seisukord või sõjaseisukord. RKN tuleks seetõttu kujundada arutelufoorumiks, kus riigi põhiseaduslike institutsioonide esindajad kujundavad riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutavates küsimustes oma seisukohad ning enne erikorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist peab RKN-is küsimust arutama. President jääb seejuures otsuste tegemisel iseseisvaks ning ole RKN-is kujundatud seisukohtadega mingil moel seotud. Lisaks võib kaaluda, kas on veel olukordi, millal peaks president RKN-iga konsulteerima. Selline olukord võib olla näiteks agressioon, mille puhul on presidendil iseseisev õigus sõjaseisukord välja kuulutada. Sisuliselt on tegemist samasuguse otsusega, kus presidendil on vaja täidesaatva võimu ohuhinnanguid ning ühtset seisukohta, kas sõjaseisukorra väljakuulutamine on põhjendatud ja vajalik. Samas tuleb vältida seda, et kohustus RKN-iga 35 konsulteerida võiks venitada sõjaseisukorra väljakuulutamist siis, kui seda on vaja teha väga kiiresti. 1.2. Määrata, et RKN-i koosseisu kuuluvad Vabariigi President, Riigikogu esimees ja peaminister. Presidendi ettepanekul võib RKN-i töösse kaasata eksperte, kes nõustavad RKN-i liikmeid konkreetsetes riigikaitsega seotud küsimustes. Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Anda peaministrile õigus teha Vabariigi Presidendile ettepanek arvata RKN-i koosseisu ka teisi ministreid. Peaminister oleks vaba otsustama, kas ja millised ministrid peaksid peale tema RKN-i koosseisu kuuluma. Vabariigi President peaks peaministri ettepaneku heaks kiitma ning peaministri pakutud ministrid RKN-i koosseisu arvama ehk Vabariigi Presidendile jääks õigus nimetada RKN-i liikmeks teisi, peaministri esitatud ministreid või keelduda uute liikmete nimetamisest. Täidesaatva võimu enesekorraldusõiguse ja peaministri volituste40 tõttu peab peaministril olema võimalus ise määrata, kes lisaks temale RKN-is osaleb ja valitsust esindab. Peaministril, kes juhib valitsuse tööd, peab olema võimalik paindlikult otsustada, kas ja keda ta soovib RKN- i kohtumistele kaasata. Regulatsioon peab tagama, et RKN-is oleks esitatud valitsuse kui terviku seisukoht ning välistatud ministrite eriarvamuste esitamine. Näiteks peab valitsuse esindaja RKN-is esitama erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ettepaneku arutamisel ühiselt kujundatud seisukoha. Probleem 2. Kehtiv õigus piirab Vabariigi Valitsuse võimalusi otsustada, millist tööformaati kasutada valitsuse ühtse seisukoha kujundamiseks, et teha seda võimalikult paindlikult ja kiirest. 1. Sätestada VVJK ja VVKK ülesanded ja töökorraldus kriisiolukorraks valmistumisel ja lahendamisel seadusest madalama tasandi õigusaktiga. Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Säilitada VVJK pädevused seadustes, kuid kaaluda VVKK osalist ümberkujundamist VVJK alakomisjoniks. Muudatusettepaneku kohaselt ei reguleeritaks seadustes enam VVJK ja VVKK moodustamist ning ülesandeid, vaid VVJK ja VVKK moodustamine, pädevused ja ülesanded sätestatakse seadusest madalama tasandi õigusaktiga. Valitsusel peaks olema võimalus korraldada oma tööd paindlikult, sealhulgas otsustada, kas ja milliseid tööorganeid ta kriisiolukorraks valmistumiseks ja lahendamiseks vajab ning millised on nende organite pädevused. See tagab, et valitsus saab ühtse seisukoha võimalikult kiiresti kujundada ning selle ka presidendile ja Riigikogule esitada. Nagu ülal märgitud, on VVKK ülesanded juba praegu peaaegu täies ulatuses sätestatud seaduses (see muudatus tehti uue, 2017. aastal jõustunud HOS-iga), kuid HOS-i regulatsioon tuleks veel kord üle vaadata, pidades silmas, kas seal on veel sätteid, mille võiks seaduse asemel määruses sätestada. Seadusemuudatuse väljatöötamisel tuleks kaaluda eraldi, millised VVJK ülesanded tuleks siiski sätestada seaduses valitsuse ülesannetena (näiteks tuleks valitsusele panna VVJK ülesanne 40 Peaminister esitab presidendile kinnitamiseks valitsuse koosseisu (VVS-i § 5 lõige 1) ning määrab oma korraldusega ministrite pädevused ministeeriumi juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkonnad (VVS-i § 3 lõige 2). 36 koordineerida täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel). Nimetatud alternatiiv tähendaks seda, et Vabariigi Valitsusel oleks üks valitsuskomisjon, mis tegeleb julgeoleku ja turvalisuse, sealhulgas kriisideks valmisolekuga. Selleks oleks VVJK oma praeguse koosseisuga, kuid selle all oleks eraldi näiteks siseturvalisuse nõukogu, mis keskenduks siseturvalisuse ning elutähtsate teenuste toimepidevuse ja elanikkonnakaitse küsimustele, st nendele küsimustele, mida praegu arutatakse VVKK-s. Selle juht ja liikmed võiks olla määratud, lähtudes kehtivast VVKK koosseisust. Seejuures ei tohiks komisjonide lõimimine muutuda vastutus hädaolukordadeks valmistumise koordineerimisel. 4.3.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Kui VVJK ja VVKK ülesanded sätestatakse edaspidi määruses, mitte enam seaduses, või pannakse valitsusele, ei avalda mõju üheski mõju valdkonnas, sest selle muudatusega komisjonide pädevus ega volitused ei muutu. Kui soovitakse muuta ka VVJK ja VVKK ülesandeid, tuleb muudatuste mõju hinnata vastavasisulise eelnõu koostamisel. RKN-iga seotud muudatused avaldavad mõju riigi julgeolekule ning riigiasutuste töökorraldusele. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele Sihtrühm: Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu RKN-iga seotud muudatuste eesmärk on tagada, et isikutel, kes osalevad erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel, on ajakohane ja täpne teave toimunud sündmuste kohta. Selleks on ette nähtud kaks muudatust: 1) sätestada olukorrad, millal peab RKN-i kokku kutsuma ning riigi julgeolekut puudutavaid küsimusi arutama, ning 2) vähendama RKN-i koosseisu. Need muudatused võimaldavad teha vajalikke strateegilisi-poliitilisi otsuseid kiiremini ning välistada puudulikust teabest tulenevaid viivitusi otsuste tegemisel. Muudatused mõjutavad seega riigi julgeolekut tagavate institutsioonide tööd ning nende võimet oma ülesandeid täita ja tekkinud kriisile reageerida. Mõjutatud sihtrühma suurus on vähem kui 5% kõikidest riigiasutustest (keskvalitsuse alla kuuluvaid riigiasutusi on umbes 300), seega on sihtrühm väike. Mõju ulatus on samuti väike, sest riigikaitse küsimusi arutatakse RKN-is ka praegu. See tähendab, et sihtrühm ei pea oma käitumist muutma. Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid jõustumise ajal, kui RKN-i koosseisu vähendatakse ning asutused ja isikud peavad läbi mõtlema, kuidas kohustuslikes olukordades RKN kokku kutsuda. Samas on oluline meeles pidada, et RKN-is arutatakse ka praegu olulisi riigi julgeolekut puudutavaid küsimusi. Seega ei lisandu muudatuste jõustumisel RKN-ile uusi ülesandeid. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – kiirendada otsustusprotsessi. Oluline on see, et otsustamist kiirendatakse nii, et vähendatakse dubleerivaid mehhanisme ning nendest tekkida võivat segadust, mitte ei muudeta protsesse vähem põhjalikuks ega jäeta protsessist välja otsustamiseks olulisi tegevusi. Kõiki otsuseid kaalutaks igal juhul sama põhjalikkusega, nagu seda tehakse praegugi. Protsessid muudab kiiremaks see, et edaspidi on selgem, millal peab RKN-is küsimusi arutama, ning RKN-is esitatakse ühtne valitsuse seisukoht. Kokkuvõttes ei ole tegemist olulise mõjuga. 37 Sihtrühm: riigiasutused, keda võib otsustega viivitamine otseselt mõjutada Muudatus võib mõjutada ka neid riigiasutusi, kes võiksid potentsiaalselt kahju kanda siis, kui kriisi lahendamiseks olulisi otsuseid võimalikult kiiresti vastu ei võeta. Sellise kahju tekkimise kohta võib tuua näite, kui Eestis on mõnda aega kestnud rahutused, mida ei ole õnnestunud lõpetada. Rahutused on üldiselt olnud vägivallata, kuid on mõnel pool muutunud vägivaldseks ja on selge oht, et vägivalla kasutamine laieneb veelgi. Kuna Politsei- ja Piirivalveametil ei ole seni õnnestunud rahutusi lõpetada, on neil vaja lisameetmeid, et laiaulatuslikku vägivalda ära hoida. Näiteks võib olla vaja kehtestada politseitund, keelata alkoholimüük jne. Neid meetmeid on võimalik rakendada erakorralise seisukorra ajal. Kui rahutused on seotud vägivallaga ja kestnud pikemat aega, on olemas alus kuulutada välja erakorraline seisukord. Kui erakorraline seisukord suudetakse välja kuulutada õigel ajal ning vajalikke meetmeid saab rakendada enne olukorra eskaleerumist, on võimalik kõige raskemad tagajärjed ära hoida, rahutused lõpetada ning kaitsta paljude inimeste elu, tervist ja vara. Kui aga erakorralise seisukorra väljakuulutamine venib, võib olukord järsku eskaleeruda, vägivald levida kogu Eesti territooriumile ning kannatada paljud inimesed, sealhulgas politsei- ning muud ametnikud, kes on olukorra lahendamisesse kaasatud. Politsei ressursid võivad olukorra pikaajalise lahendamise tõttu ammenduda, politseil ei pruugi olla võimalik tagada muude ülesannete täitmist, tagada vajalikke patrulle jne. Selle näite puhul võib mõju avalduda ka Kaitseministeeriumi valitsemisalas, seda juhul, kui olukorra lahendamiseks on vaja kaasata kaitsejõude. Kehtiva õiguse järgi võib kaitsejõude vägivaldse rahutuse tõkestamiseks jõu kasutamise õigusega kaasata erakorralises seisukorras, kuid mitte tavaolukorras. Seega ei saa kaitsejõude jõu kasutamise õigusega massiohjesse kaasata enne, kui erakorraline seisukord on välja kuulutatud. Kui see otsus venib, võivad vägivaldsed rahutused üha süveneda ning kui lõpuks erakorraline seisukord välja kuulutatakse ja kaitsejõud olukorra lahendamisse kaasatakse, peab tõenäoliselt kaasuma suurem hulk kaitseväelasi või kaitseliitlasi, kui oleks pidanud kaasuma enesel ajal, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise vajadus oli juba selge. Seega on olukorra lahendamiseks vaja ka enam Kaitseministeeriumi valitsemisala ressursse kasutada. Selle näite puhul võib mõju riigiasutustele avalduda ka selles, et kui otsuste tegemine venib ning rahutused süvenevad, ei jõua riigiasutusteni vajalikud teenused. Näiteks võidakse rahutuste käigus lõhkuda sideteenuste osutamiseks vajalikku taristut, mida ei ole võimalik rahutuste tõttu kohe parandada. Samuti võib olla piiratud ligipääs riigiasutustele, kelle töötajad ei jõua tööle ega suuda täita oma ülesandeid. Rahutuste käigus võidakse riigiasutusi ka füüsiliselt rünnata, see tekitab riigiasutustele majanduslikku kahju, aga võib ka tähendada, et nende töötajad tuleb füüsilise turvalisuse tagamiseks koju saata. Kui oletada, et rahutustega kaasnevad ka riigiasutuste vastu suunatud küberrünnakud (nagu see oli näiteks 2007. aasta aprillirahutuste ajal)41, võib olla häiritud riigiasutuste infosüsteemide töö. 41 A. Pau. Välismaa serveritest rünnatakse Eesti valitsuse veebilehti. – Eesti Päevaleht, 28. aprill 2017. http://epl.delfi.ee/news/eesti/valismaa-serveritest-runnatakse-eesti-valitsuse-veebilehti?id=51085054. 38 Seega võib otsuste venimine riigiasutusi mõjutada mitmel moel. Kui otsused on võimalik õigel ajal teha ning olukorra eskaleerumine ära hoida, võib eeldada, et vähemalt osa kahjust jääb olemata. Negatiivsete mõjude risk on igal juhul väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – kiirendada otsuste tegemist. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning ei nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Sihtrühma suurus on keskmine, sest võib arvata, et otsuste venimine võib mõjutada enam kui 5% Eesti riigiasutustest. Kaudselt võivad aga olla mõjutatud kõik Eesti riigiasutused, sest halvima stsenaariumi korral võib otsuste venimisel olla ohustatud Eesti riigi püsimine tervikuna. Otseselt mõjutatud riigiasutuste hulk ei ole tõenäoliselt suurem kui 50% kõikidest asutustest. Kokkuvõttes ei ole tegemist olulise mõjuga. Sihtrühm: senised RKN-i liikmed, kes edaspidi RKN-i koosseisu ei kuulu RKN-i koosseisu vähendamine võib avaldada mõju nendele RKN-i liikmetele, kes enam RKN-i koosseisu ei kuulu. Sihtrühm on väike: Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister ning Kaitseväe juhataja. Mõned nendest võivad siiski RKN-i liikmeks jääda, see otsustatakse täpsemalt eelnõu koostamisel. Muudatus avaldab neile mõju nii, et nad ei pea enam RKN-i töös osalema, seega väheneb nende töökoormus. Muudatusel on seega väike negatiivsete mõjude risk. Negatiivsete mõjude risk võib väljenduda selles, et asutused, kes on praegu harjunud saama teavet RKN-i kaudu, peavad selleks leidma alternatiivse viisi, kuid on tõenäoline, et RKN kutsub oma kohtumistele kõikide asutuste esindajad, kellel on olukorra lahendamises oluline roll täita. Mõju sagedus ja ulatus on samuti väiksed, sest muudatus avaldab mõju vaid jõustumise ajal ning ei põhjusta sihtrühma käitumises olulisi muudatusi. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Sihtrühm: RKN-i liikmed pärast muudatusi Sihtrühm on väike: Vabariigi President, peaminister, Riigikogu esimees ning võib-olla mõni minister. Nende töö võib muudatuste jõustumise järel mõnevõrra muutuda, sest nad peavad ümber harjuma RKN-i uue rolliga ning olenevalt sellest, kuidas nad otsustavad RKN-i tööd korraldada, osalema senisega võrreldes sagedamini kohtumistel. See aga ei tekita eeldatavasti kohanemisraskusi, sest riigikaitse teemasid arutatakse juba nii RKN-is kui ka VVJK-s, seega on RKN-i liikmed harjunud erinevates nõukogudes koostööd tegema. Seega on mõju ulatus väike. Ka mõju sagedus on eeldatavasti väike, sest muudatus avaldab mõju vaid selle jõustumise ajal. Mõju sagedus on keskmine juhul, kui RKN otsustab kohtuda väga tihti. Sel juhul avaldab muudatus mõju reeglipäraselt, kuid mitte iga päev. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest teabe vahetamine kriisiolukorras muutub RKN-i liikmete vahel lihtsamaks ja kiiremaks. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. 39 Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtted, keda võib otsuste tegemisega viivitamine otseselt mõjutada Kui kriisiolukorra lahendamiseks olulisi poliitilisi otsuseid ei tehta õigel, ajal võib see mõjutada Eestis tegutsevate ettevõtete tegevust, sest kriisiolukorra jätkuv kestmine ja võimalik eskaleerumine võivad takistada ettevõtete tegevust ning põhjustada neile majanduslikku kahju. Kui kasutada ülal, riigiasutustele avalduva mõju juures esitatud näidet vägivaldseks muutunud massirahutustest, võib majanduslik kahju ettevõtetele avalduda näiteks selles, et vägivallatsejad lõhuvad ettevõtete vara, ettevõtetel ei ole võimalik oma teenuseid osutada või tooteid müüa, nende töötajatel ei ole võimalik tööle tulla või on see liiga ohtlik jne. Näiteks taotlesid pärast pronksiööd ettevõtted ja füüsilised isikud riigilt rahutustega tekitatud kahju hüvitamist 27 miljoni krooni ulatuses.42 Nagu riigiasutustegi puhul, on negatiivsete mõjude risk igal juhul väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – kiirendada otsuste tegemist. Muudatused aitavad vältida võimalikke soovimatuid tagajärgi ja maandada negatiivsete kõrvalmõjude riski, mis ilma muudatuseta eksisteerib. Kui otsused on võimalik õigel ajal teha, on suurema tõenäosusega võimalik kriis kiiresti lahendada ning kahju vähendada. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist. Võib eeldada, et otsest kahju kannab vähem kui 5% Eesti ettevõtetest, kuid suurema kriisi puhul võib see mõjutada ka suuremat osa ettevõtetest, tõenäoliselt siiski vähem kui pooli ettevõtetest. Näiteks laekus pärast pronksiööd Rahandusministeeriumile kokku 313 kahju hüvitamise taotlust, nende hulgas oli ka füüsiliste isikute taotlusi. Kahju hüvitati 232 ettevõttele.43 Pronksiöö puhul tuleb meeles pidada, et see ei olnud kriis, mille lahendamiseks oleks tulnud välja kuulutada erakorraline seisukord või kõrgendada kaitsevalmidust. See tähendab, et kui peab välja kuulutama erikorra, on ilmselt tegemist laiaulatusliku kriisiga, mille puhul on kahjukandjaid kindlasti rohkem kui pronksiöö puhul. Siiski võib eeldada, et otseselt mõjutab muudatus vähem kui 50 000 ettevõtet. Arvestades, et Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtteid 127 622,44 on sihtrühma suurus väike või keskmine. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Sihtrühm: inimesed, keda võib otsuste tegemisega viivitamine otseselt mõjutada Nagu riigiasutusi ja ettevõtteid, mõjutab muudatus ka inimesi. Kui otsuseid ei tehta õigel ajal ning kriisi lahendamine seetõttu venib, võib see erinevatel viisidel mõjutada leibkondade toimetulekut. Näiteks hüvitati pronksiööga tekitatud kahju füüsilistele isikutele 1,8 miljoni krooni ulatuses.45 Lisaks sellele, et kriisi käigus võib saada kahjustada inimeste vara, võib 42 V. Ladõnskaja, A. Ideon. Pronksiöö: tulud ja kulud aasta hiljem. – Eesti Ekspress, 24. aprill 2008. http://ekspress.delfi.ee/kuum/pronksioo-tulud-ja-kulud-aasta-hiljem?id=27677171. 43 Kes maksab kinni pronksiöö kahjud? – MaksuMaksja, detsember 2007, nr 12. http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=407. 44 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 45 Samas. 40 inimestel jääda saamata ka tulu, kui neil ei ole võimalik kriisi tõttu tööle minna. Kui kuulutatakse välja mobilisatsioon, võidakse neid kutsuda kaitseväeteenistusse. Lisaks sellele, et leibkondadele võib tekkida majanduslik kahju, võib kannatada ka inimeste tervis. Nad võivad saada vigastada ja vajada seetõttu arstiabi. Võib juhtuda, et meditsiinisüsteem on kriisi tõttu üle koormatud ning vajaliku arstiabi saamine viibib. Kui kriisi lahendamiseks vajalikud strateegilised otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, on võimalik kriis kiiremini lahendada ning nii inimeste tervisele tekkiv kahju kui ka majanduslik kahju on väiksemad. Negatiivsete mõjude risk on igal juhul väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – kiirendada otsuste tegemist. Kui otsused on võimalik õigel ajal teha, on suurema tõenäosusega võimalik kriis kiiresti lahendada ning kahju vähendada. Muudatused aitavad vältida võimalikke soovimatuid tagajärgi ja maandada negatiivsete kõrvalmõjude riski. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning ei nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Kaudselt võib muudatus mõjutada kõiki Eesti inimesi, sest Eesti on nii väike riik, et kriis ühes Eesti piirkonnas mõjutab paratamatult kogu Eestit. Samas tuleb tähele panna, et otsest mõju avaldab muudatus vaid nendele, kes kriisi lahendamise venimise tõttu tegelikku kahju kannavad. See tähendab, et sihtrühm hõlmab neid inimesi, kelle vara kriisi venimise tõttu hävib, kel ei ole võimalik tööle minna ja kel jääb seetõttu tulu saamata, kes saavad vigastada jne. On ebatõenäoline, et neid inimesi on rohkem kui pool Eesti elanikkonnast (u 660 000 inimest)46. Seega võib eeldada, et sihtrühma suurus on väike või keskmine. Teistes mõjuvaldkondades muudatused mõju ei avalda. 4.4. Kriisiolukordade juhtimiskorralduse ning haldussisese ja erasektori koostöö korrastamine 4.4.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Nii tavaolukorras kui ka olukorra lahendamiseks väljakuulutatud erikordades on keskne roll olukorra juhtimisel ning rakendatavatel juhtimis- ja piiravatel meetmetel (edaspidi koos meetmed). Erikordade kehtestamine või nende lõppemine toob kaasa muutusi juhtimiskorralduses ning meetmete kehtestamise ja kohaldamise alustes (näiteks sõjaseisukorra väljakuulutamisega lõppeb erakorralise seisukorra meetmete kehtivus). Selleks et riigi struktuurid suudaksid julgeolekut ähvardava ohu eskaleerumisele paindlikult ja kiiresti reageerida, on peamine eesmärk kujundada rahu- ja mitterahuaegne juhtimissüsteem ja -struktuur võimalikult sarnaseks. Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras ei tohiks toimuda suuri muudatusi riigi juhtimises. Selle eeldus on, et tavaolukorras riigi juhtimiskorraldus, sealhulgas alluvussuhted ja haldussisene koostöö toimib ja on selge. Kui Eesti otsene riigihaldus on reguleeritud Vabariigi Valitsuse seaduses (edaspidi VVS), siis kaudse riigihaldusega seonduv on reguleeritud halduskoostöö seaduses (edaspidi HKTS) ning paljudes teistes õigusaktides. Kõik need kokku aga moodustavad riigi halduskorralduse, mille üldine regulatsioon ei peaks olema killustatud, vaid peaks selguse ja lihtsuse huvides sisalduma ühes seaduses. 46 1. jaanuari 2018. aasta seisuga elas Eestis 1 319 133 inimest. Statistikaamet. Sisseränne ületas väljarännet kolmandat aastat järjest. 9. mai 2018. aasta pressiteade nr 50. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-050. 41 Tabelist 1 nähtub, et kriisiolukordasid on pädevad juhtima erinevad isikud ja asutused. Riigi erikorrad ja kaitseseisundid võivad kehtida seaduste kohaselt samal ajal. Sellest hoolimata ei ole riigi erikordade ja kaitseseisundite juhtimise kord ühesugune, vaid pädevustega seotud küsimusi on reguleeritud erinevalt. Erand on RiKS, mis hõlmab nii riigi kaitseseisundite kui ka riigi sõjaseisukorra regulatsioone. Kui eriolukorra lahendamist juhib ja koordineerib valitsuse määratud minister, siis kõrgendatud kaitsevalmiduse ja erakorralise seisukorra ajal on juhiks peaminister. Lisaks peaministrile võib erakorralise seisukorra ajal rakendada piiranguid siseminister kui sisekaitseülem. Erinevalt RiKS-is sätestatud kõrgendatud kaitsevalmiduse seisundist on erakorralise seisukorra puhul ka valitsusel olulised pädevused ohu kõrvaldamiseks (ErSS-i § 17 lõige 1). Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal on jällegi peaministril, Kaitseväe juhatajal ja siseministril õigus anda teatud ulatuses haldusakte (RiKS-i § 9 lõige 5). Tabel 1. Kriisiolukordade juhid Tavaolukord Hädaolukord Eriolukord Erakorraline Kõrgendatud Sõjaseisukord seisukord kaitsevalmidus Täidesaatva Täidesaatva Minister Peaminister Peaminister Peaminister riigivõimu asutus riigivõimu või ametiisik asutus või (korrakaitseorgan) ametiisik (hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus) Kehtiva õiguse kohaselt tekivad Vabariigi Valitsusel, ministritel ja teistel täidesaatva riigivõimu asutustel ning avaliku võimu volitusi täitvatel isikutel erinevate kriisiolukordade lahendamisel erinevad pädevused ja volitused, mis teatud ulatuses kattuvad või on üksteisega vastuolus. Lisaks võivad erinevate seisundite või erikordade samaaegsel kehtimisel ühe ja sama riigiorgani pädevused oluliselt erineda. Pädevuste rohkus ja erikordade võimalik kumulatiivne kehtimine teeb riigikaitse juhtimise ebaselgeks ja keeruliseks. Topelt pädevused tekitavad arusaamatust, kellel on õigus anda korraldusi, seada piiranguid ning kelle korraldused on ülimuslikud, kui korraldusi annab mitu pädevat isikut samal ajal. Identsete pädevuste määramine mitmele erinevale isikule või institutsioonile kätkeb endas täiendavat ohtu, kuna nii ei ole ohuolukorras selge riigi juhtimine (kes ja millistes küsimustes ning kellele allub) ega selle ettearvatavus. Niisamuti on riigikaitse planeerimisel ja selle korraldamisel lähtudes legaliteedi põhimõttest vaja näha ette regulatsioon, mis annaks piisavalt täpsed juhised, kuidas kontrollitakse halduse sees seaduste ja antud korralduste täitmist (seda nii ühe organi sees kui ka organite vahel). Probleem 1. Kui erikorrad ja kaitseseisundid kehtivad samal ajal, tekivad asutustel ja isikutel erinevad pädevused ja volitused, mis omavahel osaliselt kattuvad või on üksteisega vastuolus, põhjustades nii ebaselgust kriisiolukorra lahendamisel. Kattuvad pädevused tekitavad ebaselgust, kelle antud korraldus on prioriteet ning millises ulatuses korraldusi võib anda, see teeb kriisiolukorra juhtimise keeruliseks ja ei toeta tõhusat riigikaitset. 42 Kriisiolukordade juhtimisega kaasneb vajadus kehtestada ja kohaldada meetmeid. Meetmete kehtestamisel ja kohaldamisel esineb kattuvaid pädevusi, see pärsib õiguskindlust ning ei ole kooskõlas õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Meetme kohaldamise õigus võib olla nii ametnikul kui ka Vabariigi Valitsusel, seetõttu ei ole pädevuste jaotumine selge. Eriolukorraaegsed pädevused ja volitused Eriolukorra puhul on tegemist teatud tingimustele vastava hädaolukorraga, mis annab valitsusele võimaluse delegeerida hädaolukorra lahendamise juhtimise ja koordineerimise, sealhulgas oluliste otsuste vastuvõtmise ühele ministrile ehk eriolukorra juhile. Valitsuse määratud minister vastutab ühtlasi valitsuse ees olukorra lahendamise eest. Iga loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku tõttu ei kuulutata välja eriolukorda – tegemist on poliitilise otsusega. Eestis ei ole seni ühegi hädaolukorra lahendamiseks eriolukorda välja kuulutatud, kuigi teoreetiliselt oleks 2010. aasta lumetorm Monika ja 2005. aasta jaanuaritormi tagajärgede kõrvaldamiseks või sigade Aafrika katku leviku tõkestamiseks 2015. ja 2016. aastal võidud seda teha. HOS-i § 19 lõike 1 kohaselt on eriolukorra väljakuulutamine seotud kahe alternatiivse kriteeriumiga, nimelt hädaolukorda ei ole võimalik lahendada: 1) ilma HOS-is sätestatud eriolukorra juhtimiskorralduseta või 2) eriolukorra meetmeid rakendamata. Eriolukorra lahendamisel rakendatakse seega hädaolukorra lahendamise juhtimiskorraldust HOS-is sätestatud eriolukorra lahendamise erisustega. Eriolukorras väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamist juhib ja koordineerib Vabariigi Valitsuse määratud minister, kes allub valitsusele ja on temale aruandekohustuslik (HOS-i § 24 lõiked 1 ja 3). Eriolukorra juhi valimisel lähtutakse sellest, kelle vastutusalasse eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamine kõige otsesemalt kuulub.47 Tegemist on erisusega võrreldes muude hädaolukordade lahendamisega, kus hädaolukorra juhiks on Vabariigi Valitsuse määratud täidesaatva riigivõimu asutus või elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus (HOS-i § 14 lõige 1). Kuna eriolukorra juht on minister, kes kannab küll poliitilist vastutust olukorra lahendamise eest, kuid ei täida tavaolukorras rakenduslikku haldusfunktsiooni, määrab eriolukorra juht ühe või mitu eriolukorra tööde juhti, kes tegelevad kriisi vahetu lahendamisega. Eriolukorra tööde juht on üldjuhul isik, kes asus juba hädaolukorra tekkides seda hädaolukorra juhtimisstruktuuride abil juhtima ning kes allub teenistuslikult ministrile (eriolukorra juhile). Kuna eriolukorra tööde juht on ühtlasi ka hädaolukorra juht, laienevad eriolukorra tööde juhile hädaolukorra juhi volitused ning ta täidab samu ülesandeid, mida täidab hädaolukorra juht.48 Eriolukorra tööde juhi või juhtide määramisel lähtutakse põhimõttest, et enne eriolukorra väljakuulutamist moodustatud hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri muudetakse võimalikult vähe, et üleminek hädaolukorra lahendamise juhtimiselt eriolukorra lahendamise juhtimisele oleks võimalikult sujuv.49 Seetõttu ei too eriolukorra väljakuulutamine kaasa vajadust muuta eriolukorras hädaolukorra juhtimisstruktuuri. Eesmärk on vältida uue operatiivtasandi juhtimiskorralduse loomist. Eriolukorra väljakuulutamise vajadust ei teki ka eriolukorra juhile antud pädevustest ja volitustest. Tavaolukorras on minister valitsuse liige (PS-i § 88) ning ministeeriumi ja selle 47 Hädaolukorra seaduse eelnõu (205 SE) seletuskiri, lk 63. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6e396188-c9c2-4673-9fb6-ad324ec9a36c. 48 Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määrus nr 112 „Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõuded ja kord“, § 1 lõige 2 ja § 2 lõige 3. 49 Hädaolukorra seaduse eelnõu (205 SE) seletuskiri, lk 64. Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6e396188-c9c2-4673-9fb6-ad324ec9a36c. 43 valitsemisala juht (PS-i § 94 lõige 2), kes allub peaministri juhtimisele (PS-i § 93, VVS-i § 36 lõike 2 punkt 4), valitsuse suunistele (PS-i § 87 punkt 2), vastutab valitsuse kujundatud poliitika elluviimise eest oma valitsemisalas ning on aruandekohustuslik valitsuse, peaministri ja Riigikogu ees (VVS-i § 36 lõike 2 punkt 3 ja § 49 lõike 1 punkt 13, PS-i § 74). Ministri pädevuses on korraldada temale alluva ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Ministril, kes juhib hädaolukorda, on võimuvolitused tema valitsemisalasse kuuluvate asutuste ja küsimuste korraldamiseks ning ei vaja selleks erivolitusi. Minister, kes juhib eriolukorda, võib anda eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks haldussiseseid korraldusi eriolukorra tööde juhile, asutustele ja muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi (HOS-i § 24 lõige 2). Valitsusel kui kõrgemal täitevvõimu organil on oma pädevuse tõttu alati õigus anda suuniseid ja juhiseid kõigile ministritele ja täidesaatva riigivõimu asutustele kriisiolukorra lahendamiseks. Subsidiaarsuse ja ülesannete jäävuse põhimõtte tõttu on erinevatele isikutele ja asutustele korralduste andmiseks erivolitusi vaja hoopis konkreetsel hädaolukorda lahendaval juhtivasutusel (näiteks Terviseametil nakkushaiguste leviku tõrjeks), mitte ministril, kelle ülesannete hulka ei kuulu tavapäraselt olukorra lahendamine (vaata käesoleva alapeatüki probleemi nr 2). Eriolukorra tööde juht allub oma ülesannete täitmisel eriolukorra juhile ning viib ellu eriolukorra juhi korraldusi. Seejuures on nii eriolukorra juhil kui ka eriolukorra tööde juhil õigus anda oma pädevuse piires haldusvälistele isikutele haldusaktidena korraldusi. HOS-is sätestatud eriolukorra lahendamiseks on piiravate meetmete kehtestamise volitused antud osaliselt kumulatiivselt – Vabariigi Valitsus (HOS-i §-d 31 ja 32), eriolukorra juht (HOS-i §-d 26–33), eriolukorra tööde juht (HOS-i §-d 26–31 ja 33) või muu eriolukorra juhi määratud ametiisik (HOS-i §-d 26, 29, 31) või eriolukorra tööde juhi määratud isik (HOS-i § 29 lõige 1). Kuigi erinevate juhtide alluvussuhe tuleneb HOS-ist, jäävad ebaselgeks nende antud korralduste ehk haldusaktide kehtivuse omapärad. Vasturääkivate korralduste puhul peaks olema tagatud kõrgemal asuva juhi otsuse ülimuslikkus.50 Eriolukorras rakendatavad erimeetmed on reguleeritud HOS-is. Kuna eriolukord kuulutatakse välja rahuajal, siis peavad piiravad meetmed vastama tavapärastele põhiõiguste ja -vabaduste piirangu alustele. Ulatuslikumad piirangud on lubatud üksnes liikumispiirangute ja töökohustuste seadmisel. Revisjoni käigus läbiviidud meetmete analüüsist selgus, et KorS-i täiendades on võimalik enamikku eriolukorra meetmeid kehtestada ja kohaldada ilma erikorda välja kuulutamata. Seega kuigi kokkuvõttes puudub eriolukorra väljakuulutamiseks sisuline vajadus, tuleb eriolukorra väljakuulutamise teoreetiline võimalus PS-i kohaselt säilitada. Eriolukorraks sätestatud juhtimiskorralduse erisused, eriolukorra juhi ja eriolukorra tööde juhi kattuvad pädevused ning hädaolukorra lahendamise pädevused tekitavad ebaselgust, kelle antud korraldus on prioriteet ning millises ulatuses ja kellel on õigus anda korraldusi isikutele ja asutustele. KorS-i meetmete ja HOS-i eriolukorra meetmete kohaldamise piirid kehtivas õiguses on ebaselged ja tekitavad ebakõlasid. Eriolukorra lahendamise regulatsiooni on vaja täpsustada ning viia see kooskõlla hädaolukorras toimiva otsuste ja korralduste ahelaga. 50 Põhianalüüsi I osa, lk 35–36, ja põhianalüüsi II osa, lk 26–30. 44 Erakorralise seisukorra aegsed pädevused ja volitused Peaministrist, kes täidab tavaolukorras valitsuse juhi rolli, saab erakorralise seisukorra ajal erakorralise seisukorra juht (ErSS-i § 18 lõige 1). ErSS-i seletuskirja kohaselt võimaldab selline ainuisikulisus kiiret ja otsustavat tegutsemist.51 Sama kehtib ka erakorralises seisukorras määratava sisekaitseülema puhul, kelleks on siseminister.52 Erakorralise seisukorra ajal on ErSS-i § 17 lõike 1 kohaselt antud valitsusele erinevaid pädevusi ohu tõrjumiseks, sealhulgas võib valitsus kehtestada erinevaid põhiõigusi piiravaid meetmeid (näiteks kehtestada politseitunni, keelata streikide ja avalike koosolekute korraldamise) ning esitada lisaeelarve eelnõu ja peatada riigi valitsusasutuse õigusakti ja kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi KOV) organi õigustloova akti täitmise. Samuti võib Vabariigi Valitsus tunnistada kehtetuks erakorralise seisukorra juhi ja sisekaitseülema korraldusi (ErSS-i § 17 lõige 2). Peaministril kui olukorra juhil on omakorda Vabariigi Valitsuse volitusel õigus peatada valla- ja linnavalitsuse ametniku ja täidesaatva riigivõimu asutuse ametniku teenistussuhe, piirata liikumisvabadust Eesti territooriumil või selle osal ja anda muid korraldusi (ErSS-i § 18). Siseminister sisekaitseülemana võib erakorralise seisukorra ajal rakendada muu hulgas piiranguid transpordivahendite liikumisele, isikute ja asjade läbivaatust, piiranguid posti teel edastatavate sõnumite saladusele, samuti relvade ära võtmist (ErSS-i § 20 lõige 2). Ülalnimetatud pädevuste jaotusest nähtub teatud vastuolu sama seadusega sätestatud põhimõttest, et erakorralise seisukorra lahendamist juhib peaminister. Erinevad olulised pädevused erakorralise ohu kõrvaldamiseks on antud hoopis valitsusele, kellele on muu hulgas omistatud õigus tunnistada kehtetuks peaministri korraldusi. Kokkuvõttes on ebaselge, kes on tegelikult erakorralise seisukorra juht. Kuigi nominaalselt juhib peaminister erakorralise seisukorra lahendamist, sõltuvad kõik tema otsused valitsuse heakskiidust. Samuti on ebaselge sisekaitseülemale erakorralises olukorras omistatud pädevuste eesmärgipärasus. Kuna siseministril puudub tegelikult võimalus piiranguid ellu viia, piirduvad talle määratud pädevused enamasti sellega, et ta annab valitsuse kehtestatud piirangute rakendamiseks vajalikud otsused edasi täidesaatvate riigivõimu asutustele, näiteks Politsei- ja Piirivalveametile. ErSS-is on osaline vastuolu määratud juhtimisorganite ja neile omistatud pädevuste vahel. Erakorralise seisukorra regulatsiooni on vaja seaduse tasandil terviklikult ja põhimõtteliselt kaasajastada.53 Kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra aegsed pädevused ja volitused RiKS-i jõustumisega muutus peaminister de jure keskseks riigikaitse juhiks, kuna peaministrist sai lisaks erakorralise seisukorra juhile ka sõjaseisukorra ning kõrgendatud kaitsevalmiduse 51 Vt 21. septembril 1995. aastal algatatud erakorralise seisukorra seaduse eelnõu (140 SE) seletuskirja, lk 3. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a2ddd9c3-72af-39cf-9c75- 683a81a1488a/Erakorralise%20seisukorra%20seadus/ 52 Samas. 53 Põhianalüüsi I osa, lk 36–37. 45 juht. Peaminister on see isik, kelle kätte koondub kogu teave erinevatest asutustest ja isikutelt ning temal kui valitsuse juhil peaksid olema vahendid ja võimalused olukorra lahendamist juhtida.54 Pädevuste jäävuse põhimõtte55 kohaselt ning riigikaitse ühtse juhtimise eesmärgi tõttu kehtivad riigikaitse juhtimiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse seisundis määratud ülesanded ja õigused ka sõjaseisukorra ajal. RiKS-is reguleeritud kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra lahendamise juhtimise kord on suures osas analoogsed (RiKS-i § 9 lõiked 1–4). RiKS-is sätestatud kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra juhtimiskorraldus on vaatamata regulatsiooni integreeritusele mitmeti ebamäärane ja üldsõnaline (RiKS-i §-d 9, 14 ja 18). Regulatsioon ei piirdu ametite- ja riigiorganite vahelise juhtimise korraldamisega, vaid annab Vabariigi Valitsusele ning erinevatele isikutele mõlema kaitseseisundi ajal üldise volituse anda seisukordade lahendamiseks vajalikke haldusakte (RiKS-i § 9 lõige 2), samuti õiguse tühistada teatud tingimustel KOV-i haldusakte (RiKS-i § 9 lõiked 4 ja 6). RiKS-i §-de 9, 14 ja 18 alusel määratud pädevused on sageli jagatud kumulatiivselt erinevate riigikaitse organite vahel (Vabariigi Valitsus, peaminister, Kaitseväe juhataja, sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister ja riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister). Näiteks sõjaseisukorra ajal võivad nii peaminister kui ka sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister ja riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister tunnistada kehtetuks valla- ja linnavalitsuse, valla- ja linnavolikogu, riigi- ja KOV-i ametiasutuse juhi haldusakti juhul, kui pädev organ seda ise ei tee ja haldusakt takistab vahetult vastavalt sisejulgeoleku korraldamist või riigi sõjalist kaitsmist. Topelt pädevused loovad olukorra, kus samasuguse pädevusega isikud võivad anda vastakaid haldusakte või kohaldada vasturääkivaid piiravaid abinõusid. Identsete pädevuste määramine mitmele isikule või institutsioonile ei ole eesmärgipärane ning põhjustab olukordade erinevat käsitlemist, see omakorda takistab ohtude kiiret ja tõhusat tõrjumist. Kehtivas sõnastuses kätkeb RiKS-is sätestatud juhtimismudel ohtu, et ohuolukorras ei ole tagatud riigi selge juhtimine ega selle ettearvatavus. Selline ebaselgus seab ohtu riigi julgeoleku tõhususe. Kehtivat RiKS-i regulatsiooni on vaja nendes küsimustes seaduse tasandil täpsustada.56 Erikordade ja kaitseseisundite samaaegsest kehtivuses tulenevad kumulatiivsed pädevused ja volitused Erinevate kaitseseisundite või erikordade samaaegsel kehtimisel võivad ühe ja sama riigiorgani pädevused oluliselt erineda. Erakorralise seisukorra puhul võib näiteks Vabariigi Valitsus peaministri otsuseid kehtetuks tunnistada (ErSS-i § 17 lõige 2), samas kui RiKS sellist õigust valitsusele ei anna. Erakorralise seisukorra ja kõrgendatud kaitseseisundi samaaegse kehtimise puhul oleneks seega valitsuse ja peaministri vaheline rollijaotus sellest, kas võetud üksikotsus tugineb RiKS-ile või ErSS-ile. Kui ühes Eesti piirkonnas esineb eriolukord näiteks loodusõnnetuse tõttu ja kogu riigis erakorraline seisukord terroristliku tegevuse tõttu, siis võib siseturvalisuse valdkonna eest vastutav minister olla korraga nii eriolukorra juht kui ka sisekaitseülem. Sellisel juhul tekib olukord, kus üks minister täidab samal ajal erinevaid rolle 54 Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 22. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34- 424d-bea0-2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/. 55 Ibid, lk-d 2, 22, 26. 56 Põhianalüüsi I osa, lk 38–39. 46 ning tal on erinevad pädevused, volitused ja kohustused, mida tuleb rakendamisel eristada. Nii allub siseminister loodusõnnetuse lahendamisel valitsusele, kuid erakorralise seisukorra lahendamisel peaministrile. Selline juhtimiskorraldus ei ole läbipaistev ega selge, võib tekitada olukorra lahendamisel segadust ning takistada efektiivset reageerimist. Samuti jääb kehtiva regulatsiooni alusel ebaselgeks, millised otsused peaksid vasturääkivate aktide puhul prevaleerima. Vasturääkivate korralduste puhul peaks olema tagatud kõrgemal asuva juhi otsuse ülimuslikkus, kuid selline regulatsioon RiKS-is, ErSS-is ja HOS-is puudub. Kehtiv pädevuste rohkus ja erikordade võimalik kumulatiivne kehtimine teeb riigikaitse juhtimise ebaselgeks ja keeruliseks. Probleem 2. Puudub selgus meetme kehtestamise, otsustamise, kohaldamise ja rakendamise terminite vahel, mis tekitab ebaselgust, kellel, millal ja milliseid meetmeid on konkreetse kriisiolukorra lahendamisel võimalik kohaldada. See kõik raskendab omakorda piiravate meetmete kiiret ja efektiivset kohaldamist ning võib kaasa tuua põhiõiguste ja -vabaduste õigusvastase, sealhulgas ebaproportsionaalse piiramise. Kehtivas õiguses on meetme kehtestamist samastatud meetme kohaldamisega. Meetmete kehtestamise asemel on aga kasutatud ka meetmete kohaldamise otsustamist. Meetme tegeliku elluviimise all on kasutatud nii meetme kohaldamist kui ka rakendamist. Kehtivas õiguses ei ole võimalik selgelt eristada meetme kehtestamist, otsustamist, kohaldamist ja rakendamist ning nimetatud toimingute omavahelist suhestatust. KorS-i järgi meetmeid kohaldatakse ning on üheselt mõistetav, et selle all peetakse silmas nii meetme kehtestamise otsustamist kui ka selle elluviimist. Vaid ühes kohas nimetab KorS meetme kohaldamise kõrval ka meetme kehtestamist (näiteks KorS-i § 44 lõike 2 kohaselt ei ole viibimiskeelu kohaldamise kohta vaja tähistada, kui viibimiskeeld kehtestatakse konkreetse isiku suhtes). Kui meetme kohaldaja ei ole samal ajal meetme kohaldamise otsustaja, siis eristab KorS meetme kohaldamist ja otsustamist (KorS-i § 25 lõige 3). HOS lähtub KorS-i terminitest. Eriolukorra meetmete juures nimetab HOS nii meetme kohaldamise otsustamist (HOS-i §-d 27, 28, 30 jt) kui ka meetmete kohaldamist (HOS-i § 16 lõige 5, § 33). ErSS-i §-des 17, 20 ja 21 on loetletud, milliste piiravate meetmete kohaldamise volitus on vastavalt Vabariigi Valitsusel, erakorralise seisukorra juhil ning sisekaitseülemal. ErSS-i § 17 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus kehtestada piiranguid ja sisekaitseülem rakendada meetmeid (ErSS-i § 20 lõige 3) ning peaminister seada piiranguid (ErSS-i § 18 lõige 2). Näiteks võib valitsus kehtestada politseitunni ning piirangud transpordivahendite liikumisele, erakorralise seisukorra juht (peaminister) piirata liikumisvabadust Eesti territooriumil või selle osal ning sisekaitseülem rakendada piiranguid transpordivahendite liikumisele ja rakendada dokumentide kontrolli nende isikute suhtes, kes viibivad politseitunni ajal tänavatel või muudes avalikes kohtades. Mõistagi ei saa ErSS-i § 20 lõikes 3 loetletud piiranguid rakendada sisekaitseülem (siseminister) isiklikult, vaid selleks kasutatakse korrakaitseorganeid (eelkõige Politsei- ja Piirivalveametit). Sätetest ei selgu, kas ja millises ulatuses võib sisekaitseülem piiranguid rakendada ning kas ja mis ulatuses võib ta oma pädevust delegeerida. Jääb arusaamatuks, milline on sisekaitseülema tegelik roll kriitilise olukorra kiires ja paindlikus 47 lahendamises, kui ulatuslikumaid piiranguid seab Vabariigi Valitsus ning nende tegelik elluviija on korrakaitseorgan. ErSS-i § 20 lõike 4 järgi tagab sisekaitseülem Vabariigi Valitsuse erakorralist seisukorda korraldavate õigusaktide täitmise. Samas ei nähtu ErSS-i tekstist selgelt, kas sisekaitseülema toimingute eeldus on eelnev piirangute kehtestamise otsus või võib ta ErSS-i § 20 lõike 3 alusel ka iseseisvalt piiranguid kehtestada. Ainus otsese viitega tagatud seos on ErSS-i § 17 lõike 1 punktide 7–9 alusel tehtavate valitsuse otsuste (piirangud massiteabevahendite valdajate suhtes) ning § 20 lõike 3 punkti 8 alusel toimuva sisekaitseülema rakendusliku tegevuse vahel. Ebaselgusi tekitab seejuures KorS-ist erinevate terminite meetme kehtestamine ja meetme rakendamine kasutamine. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib kehtestada ning kohaldada piiravaid meetmeid. Kuna RiKS-iga on erinevatele isikutele antud samal ajal nii meetmete kehtestamise kui ka kohaldamise volitused (RiKS-i §-d 10, 14, 15, 17, 19, 20, 24 ja 28 jne), siis jääb ebaselgeks, miks eristatakse seadusega meetmete kehtestamist ja kohaldamist ning mis on nende toimingute sisu. Õigusaktides tuleb selgelt eristada meetme kehtestamist ehk meetmete kohaldamise otsustamist ning piiravate meetmete kohaldamist ehk rakendamist ehk meetme tegelikku elluviimist. Õigusaktid peaks võimaldama korrakaitseorganitel kehtestada ja kohaldada iseseisvalt piiravaid meetmeid, et täita oma tavapäraseid ülesandeid, ning kui selleks on vaja suuremaid volitusi, andma nende kehtestamiseks õiguse valitsusele (või valitsuse volitatud ministrile). Probleem 3. Juhtivale asutusele ei ole sündmuste ja hädaolukorra lahendamisel antud käsuõigust avaliku halduse ülesannete täitjate üle ning puuduvad võimalused panna ülesandeid teisele haldusorganile ja kaasata erasektorit. See raskendab hädaolukorra lahendamisel asutuste ja isikute vahelist koordineeritud koostööd ning seeläbi tõhusat sündmuste ja hädaolukorra lahendamist. HKTS-is ei ole sätestatud üldist regulatsiooni, kuidas kaasatakse üks haldusorgan teise haldusorgani ülesannete täitmisesse või antakse haldusülesanded ajutiselt üle. Hädaolukorra juhtimise korral otsustab hädaolukorra juht, kas hädaolukorra lahendamiseks on vaja kaasata asutusi ja isikuid, ning määrab neile ülesanded ja nende täitmise tähtsuse järjekorra. 57 Samas üldjuhul ei anna seadus haldusorganile kaasamiseks lisavolitusi (välja arvatud näiteks vanglateenistuse volitused relva kasutamiseks massirahutuse mahasurumisel vanglas vangistusseaduse § 71 lõike 7 kohaselt või politsei volitused ulatusliku evakuatsiooni korraldamiseks HOS-i § 16 lõike 5 kohaselt). Hädaolukorra lahendamisel tegutsevad nii hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus kui ka kõik hädaolukorra lahendamisel osalevad asutused ja isikud enda pädevuse ja volituste piires.58 Ebapiisav haldussisene kaasamise regulatsioon takistab riigi ressursside tõhusat ja efektiivset kasutamist nii tavaolukorras kui ka kriisiolukorras. 57 Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määrus nr 112 “Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõuded ja kord”, § 2 lõike 2 punkt 6. 58 Riigikaitses osalemise analüüs, lk 36. 48 HKTS-is ja VVS-is puuduvad sätted, mis võimaldaksid allutada valitsusasutuse teisele valitsusasutusele väljaspool üldise alluvuse korda, kui see on vajalik valitsusasutuste koostöö või mitme valitsusasutuse pädevusse kuuluva haldusülesande kiireks täitmiseks. Kui eriolukorda ei ole välja kuulutatud, ei ole HOS-i kohaselt hädaolukorra lahendamise juhtival asutusel haldussiseste korralduste andmise õigust ehk käsuõigust kõigi avaliku halduse ülesannete täitjate üle. Hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuur ja hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesanded on reguleeritud hädaolukorra lahendamise plaanis (HOS-i § 15 lõige 2). Samas näiteks PäästeS-i § 6 lõige 4 sätestab, et päästetöö juhil või demineerimistöö juhil on õigus anda päästetööl või demineerimistööl korraldusi teistele riigi- ja KOV-i asutustele ning eraõiguslikele juriidilistele isikutele, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi. PäästeS-is on päästesündmuse lahendamiseks loodud selge käsuliini, mis kohaldub HOS-i § 1 lõike 4 kaudu ka hädaolukorra lahendamisele, mida juhib Päästeamet. Hädaolukorra juhtimiskorralduse reguleerimine hädaolukorra lahendamise plaanis ei ole terviklik lahendus, kuna võib tekkida hädaolukord, mille lahendamise kohta ei ole asutused hädaolukorra lahendamise plaani koostanud. Sellisel juhul ei saa hädaolukorra lahendamisel osalevatele isikutele ja asutustele ülesandeid määrata ning seetõttu ei ole tagatud hädaolukorra tõhus lahendamine. Lisaks ei võimalda kehtiv HOS anda hädaolukorra lahendamiseks korraldusi KOV-ile, kui nad ei täida või ei täida õigel ajal oma kohustusi seoses hädaolukorra lahendamisega (näiteks ei aita kaasa isikute evakueerimisele ning evakueeritute majutamisele ja toitlustamisele) ning avalik- õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kes täidavad avaliku halduse ülesandeid (teenuseosutajad). Näiteks on tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 59 lõike 6 järgi hädaolukorra meditsiinijuhil õigus anda hädaolukorra lahendamiseks korraldusi tervishoiuteenuse osutajatele tegevuse ümberkorraldamiseks ning eraõiguslikele juriidilistele isikutele, arvestades nende pädevust ja volitusi, kuid sellist volitust oleks vaja ka teistele hädaolukorra lahendamist juhtivatele asutustele. Arvestades, et avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud ning neile rakendatavad kohustused ja piirangud tuleb sätestada seaduses, on kehtiva õiguse alusel raskendatud koordineerida avaliku halduse ülesannete täitjate tegevust sündmuste ja kriisiolukordade lahendamisel. Igasugune olukorra lahendamine nõuab kõigi asutuste ja isikute vahelist koordineeritud koostööd, seetõttu on vaja reguleerida korralduste andmise õigus seaduse tasandil laiemalt. VVS-i § 41 lõikes 4 on sätestatud, et valitsusasutused põhinevad ainujuhtimisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Valitsusasutused ei või delegeerida nende pädevusse antud õigusi ja kohustusi teistele riigi- või KOV-i asutustele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui seda ei näe ette seaduse alusel sõlmitud haldusleping. Tavaolukorras ja olukorra lahendamiseks väljakuulutatud erikordades näevad eespool käsitletud eriseadused ette erisätted, missugustel juhtudel on seadusandja lubanud kalduda kõrvale traditsioonilisest asutuste alluvussuhtest tulenevast korralduste andmisest. Sündmused, hädaolukorrad ja olukorra lahendamiseks väljakuulutatud erikorrad nõuavad asutuste kiiret koordineeritud koostööd, milleks võib olla vajalik anda korraldusi ministeeriumi valitsemisalast või asutuse tegevusvaldkonnast väljapoole. Niisamuti on ulatuslikuma või pikaajalise kriisiolukorra lahendamisel oluline kaasata erasektorit, delegeerides selleks haldusülesandeid väljapoole avalikku haldust. HOS ja ErSS ei sätesta võimalust panna eriolukorras ja erakorralises seisukorras riigi osutatavaid avalikke 49 ülesandeid, sealhulgas teenuseid, täitmiseks eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, sealhulgas KOV-idele. Seega võib riik eriolukorras ja erakorralises seisukorras panna tema avalikke ülesandeid, sealhulgas teenuseid, eraõiguslikule isikule ja avalik-õiguslikule isikule täitmiseks seadusega, seaduse alusel haldusaktiga või kokkuleppel ülesande saajaga (lepinguga). Samuti peab KOV-ile riikliku kohustuse täitmiseks panemiseks olema seaduslik alus või KOV-i nõusolek. Riigi poolt tema täidetava avaliku ülesande eraõiguslikule või avalik- õiguslikule juriidilisele isikule, sealhulgas KOV-ile, täitmiseks panemisel tuleb järgida HKTS- is sätestatud menetluskorda. Õiguskorras tehtud muudatused näitavad, et haldusülesannete delegeerimine väljapoole avalikku haldust toimub ad hoc aluste ja HKTS-is ettenähtud üldisest menetluskorrast erisuste sätestamisega eriseadustes. Eelistatakse eriseadustes erilahenduste kehtestamist, kuna HKTS-i regulatsioon on ajale jalgu jäänud ning ei arvesta vajadusega teha era- ja avaliku sektoriga tihedamat koostööd, näiteks vajadus kaasata turvaettevõtteid või teisi pooli avaliku korra kaitsesse. Võimalus riigi haldusülesannete delegeerimiseks teistele avaliku halduse kandjatele (KOV-id, teised avalik-õiguslikud isikud) ning eraõiguslikele isikutele (nii füüsilised kui ka juriidilised isikud) on riigihalduse üks detsentraliseerimise vorme. Isikud võtavad riigi avalikud ülesanded iseseisvaks täitmiseks ja muutuvad üleantud ülesande puhul avaliku halduse kandjateks. Delegeerimine on avalik-õiguslik suhe, kus haldusülesanne antakse üle seadusega, haldusakti või halduslepinguga. Samas peab olema tagatud, et ka delegeeritud haldusülesannete täitmise üle säilib riigil piisavalt tõhus kontroll. Samuti peab olema kindel, et ei toimuks ülemäärast delegeerimist. Seega on vaja selgeid aluseid riigi ülesannete delegeerimiseks vahetu riigivõimu teostamisest väljapoole, sealhulgas määrata alused, millal ning millisel viisil on lubatud see, et riik delegeerib oma ülesandeid avalik-õiguslikele isikutele kui ka riigi valitseva mõju all (omandis) olevatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele ning riigi valitseva mõju alt väljas olevatele eraõiguslikele isikutele (delegeerimise lubatavus ja korraldus). Haldusülesannete delegeerimine väljapoole avalikku haldust on just kriisiolukorras oluline, sest riigikaitsega otseselt mitteseotud ülesannete üleandmisega saab riik suunata oma ressursi otseselt ohu tõrjumisele. Põhjendatud on kaaluda, kas erikorras riigi täidetavate avalike ülesannete panemine eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, sealhulgas KOV-ile, on õigustatud järgida HKTS-is sätestatud menetluskorda. Riigi halduse korraldamiseks nii tavaolukorras kui ka kriisi ajal on vaja sätestada ebatraditsiooniline korralduste andmise, haldusesisese kaasamise ja erasektorile haldusülesannete delegeerimise regulatsioon, mis peab PS-i § 3 lõiget 1 järgides olema loodud seaduse tasandil koos kindlaks määratud piiride ja sisuga.59 Vaja on kujundada üldine kaasaegne reeglistik, millal on riigi haldusülesannete täitmisesse kaasamine ja delegeerimine lubatud ning vaadata üle delegeerimise menetluskord. Probleem 4. Kriisiolukorras avaliku võimu kandjale antud korralduste üle ei saa tõhusalt haldusjärelevalvet teostada, sest puuduvad pädevus ja selged menetlusnormid, see aga seab ohtu kriisiolukorras antud korralduste täitmise. Haldusesisene järelevalve on täidesaatva võimu kontroll iseenda üle ja selline kontroll on vajalik, et esiteks kaitsta kodanikke riigi liigse sekkumise ja omavoli eest ning teiseks tagada 59 Advokaadibüroo Sorainen AS. Kriisireguleerimisevaldkonna juriidiline analüüs. Tallinn, 2013, lk 41. 50 avalike vahendite ökonoomne kasutamine. Lisaks otsuste andmise pädevusele on kriisiolukorras oluline ka otsuste täitmise tagamine. Kehtivas õiguses on siiani eristatud teenistuslikku järelevalvet, haldusjärelevalvet ja riiklikku järelevalvet. KorS-i vastuvõtmisega kujundati põhimõtteline seisukoht, et riikliku järelevalve all mõistetakse eksternset järelevalvet, see tähendab, et see on suunatud halduseväliste ohtude ennetamisele, väljaselgitamisele ja tõrjumisele. KorS-i eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et riiklikku järelevalvet ei toimu ühe haldusekandja sees, tema organite vahel vastastikku ega ka erinevate haldusekandjate vahel, kui järelevalvet teostatakse haldusülesannete täitmise üle.60 Ühtlasi on riiklikust järelevalvest eristatud teenistuslikku järelevalvet kui ühe haldusekandja (eelkõige riigi või KOV-i) siseste, teenistuslikus alluvuses olevate organite vahelist järelevalvesuhet. Teenistusliku järelevalve sisu on riigiorganite puhul täpsemalt lahti kirjutatud VVS-is §-des 93–101 ja KOV-i organite puhul kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) §-s 66¹.61 Haldusjärelevalvet on siiani käsitletud haldusesisese (internse) järelevalve liigina, mille korral kontrollib üks haldusekandja (juriidiline või füüsiline isik, kes täidab avaliku halduse ülesannet) teise haldusekandja poolt haldusülesande täitmist, samuti sama haldusekandja organite vahel ja väljaspool alluvusvahekorda toimuvat seaduslikkuse ja otstarbekuse kontrolli.62 Olgugi et KorS-i jõustumisel tuli teenistusliku järelevalve kõrvale haldusjärelevalve, on selle täpsema sisu juures seni küsimusi, mis on vaja lahendada, et vältida kriisiolukordades otsuste mittetäitmisest tulenevat negatiivset mõju. Näiteks võib küsida, milliseid haldusjärelevalve meetmeid saaks kasutada Kaitsevägi KOV-i suhtes, kes ei ole valitsusasutus VVS-i tähenduses.63 Probleem 5. Vabariigi Valitsus ei saa võtta otsuseid vastu vähendatud koosseisus, kui see on hädavajalik põhiseaduslikku korda ähvardava ohu või muude riigi julgeolekut puudutavate oluliste küsimuste korral. Sellisel juhul võib tavapärane kvooruminõue osutuda põhiseaduslikku korda ähvardava ohu või muu olulise riigi julgeolekut puudutava sündmuse korral piiravaks. VVS-i § 16 lõike 2 kohaselt on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa peale peaministri vähemalt pool valitsuse koosseisust, seega kvoorumi võib moodustada kuni kaheksa liiget, kui valitsusse kuulub maksimaalne arv liikmeid (15). VVS-i § 16 lõikest 21 nähti RiKS-i jõustumisel ette erand, mille kohaselt on riigi julgeolekut ähvardava vahetu ohu korral Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab peale peaministri osa vähemalt kaks ministrit. Vabariigi Valitsus saab seega legitiimseid otsuseid vastu võtta vähendatud koosseisus ehk kolmeliikmelisena. Tavapärasest erinev kvooruminõue on ette nähtud üksnes olukorraks, kui esineb riigi julgeolekut ähvardav vahetu oht. Vähendatud kvoorumiga otsuste vastuvõtmine võib olla vajalik ka muudes erandolukordades, kus vajalikul arvul ministritel ei ole võimalik valitsuse istungist osa võtta, kuid kiire otsuse tegemine on hädavajalik. Tavapärane kvooruminõue võib osutuda piiravaks eriolukorra väljakuulutamisel (näiteks loodusõnnetustest tingitud olukord ei võimalda ministritel füüsiliselt ega sidevahendite vahendusel istungist osa võtta) või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral.64 60 Korrakaitseseaduse eelnõu (49 SE) seletuskiri, § 1 lõige 7. 61 Samas. 62 Samas. 63 Vrd RKHKo 3-3-1-90-14, p 14. 64 Põhianalüüsi II osa, lk 18–19, 81 51 4.4.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on korrastada ja ühtlustada kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust. Selle täitmiseks tagatakse juhtimise riiklik koordineeritus ja allutatus ühtsele kindlale otsustustasandile, kõrvaldatakse topelt pädevustest tulenevad vastuolud ning võimaldatakse haldussisest kiiret kaasamist, haldusülesannete vähendamist ja delegeerimist. Riigikaitse korralduse regulatsioone on vaja ühtlustada nii, et see tagaks nende selge ja võimalikult sarnase juhtimise erinevate ohtude samaaegsel esinemisel, kriisiolukorra lahendamiseks kiirete otsuste tegemise ja haldusjärelevalve nende otsuste üle, samuti vajalikud juhtimispädevused. Üheselt on mõistetav meetme kehtestamine ja meetme kohaldamine, see tähendab, et on selge, kes teeb sellekohase otsuse ja kes viib meetme tegelikult ellu ning kuidas toimub haldusjärelevalve meetmete täitmise üle. 4.4.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.4.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Juhtimiskorralduse ühtlustamine eeldab VVS-is sätestatust erinevat alluvussuhet. Ebatraditsiooniliste korralduste andmise regulatsioon peab PS-i § 3 lõiget 1 järgides olema loodud seaduse tasandil koos kindlaks määratud piiride ja sisuga. Seetõttu saab juhtimiskorraldust ühtlustada üksnes seadusi muutes ning mitteregulatiivsed lahendused ei ole sobilikud. Kavandatavad muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.4.1 esitatud probleemidest ja alapeatükis 4.1.3.1 tehtud ettepanekutest (näiteks kaitseolukorra instituudi seadustamine) lähtudes. Probleem 1. Kui erikorrad ja kaitseseisundid kehtivad samal ajal, tekivad asutustel ja isikutel erinevad pädevused ja volitused, mis omavahel osaliselt kattuvad või on üksteisega vastuolus, põhjustades nii ebaselgust kriisiolukorra lahendamisel. Kattuvad pädevused tekitavad ebaselgust, kelle antud korraldus on prioriteet ning millises ulatuses korraldusi võib anda, see teeb kriisiolukorra juhtimise keeruliseks ja ei toeta tõhusat riigikaitset. 1. Riigikaitse juhtimissüsteemi korrastamisel lähtuda jätkuvalt ülesannete (pädevuste) jäävuse põhimõttest, mille kohaselt täidavad kõik asutused ja isikud oma rahuaegseid ülesandeid (omavad vastavaid pädevusi ja volitusi) ka kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Selleks tagatakse, et võrreldes tavaolukorraga suurenevad hädaolukorda ja kaitseolukorda lahendavate ja juhtivate isikute ning reageerivate asutuste volitused, kuid riiklikus juhtimises ei toimu olemuslikke muudatusi. 2. Korrastada ja ühtlustada kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust ning kõrvaldada topelt pädevustest tulenevad vastuolud.65 65 Juhtimispädevuste ja -volituste korrastamise eeldus on ka see, et seadusandja loobub kaitseseisundite regulatsioonist. 52 2.1. Kohaldada hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras hädaolukorra juhtimiskorraldust. Eriolukorra puhul on tegemist teatud tingimustele vastava hädaolukorraga. Eriolukorra väljakuulutamine on poliitiline otsus, kus eriolukorra väljakuulutamisega deklareerib valitsus avalikkusele, et riiki on tabanud ulatuslik kriisiolukord, kuid sellega ei kaasne olemuslikke muudatusi riigikorralduses. Kehtiva Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määruses nr 112 „Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõuded ja kord“ järgi kohaldatakse juba praegu hädaolukorra juhi kohta sätestatut eriolukorra tööde juhile. Hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri ei ole vaja eriolukorra väljakuulutamisel muuta, kuna peab olema tagatud sujuv üleminek hädaolukorra lahendamiselt eriolukorra lahendamisele. 2.2. Määrata kaitseolukorra korraldamiseks ja lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhiks peaminister. Kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ning sõjaseisukorra juhina oleks peaministri pädevuses olukorra lahendamise suunamine ja koordineerimine ning valitsusele olukorra lahendamise seisust aruandmine. Peaministrile jääks õigus anda kaitseolukorra lahendamiseks korraldusi nii ministrile kui ka otse valitsusasutuse juhile. Põhiõigusi ja -vabadusi intensiivselt piiravate meetmete kehtestamise (kohaldamise otsustamise) ning strateegiliste-poliitiliste otsuste tegemise pädevus tuleks jätta Vabariigi Valitsusele kui kollegiaalorganile. Meetmete kohaldamise ehk elluviimise pädevus anda valitsusasutusele. Selliselt laheneks meetmete kehtestamise topelt pädevuse probleemid ning oleks tagatud kooskõla õigusselguse põhimõttega. Peaministrile võib valitsus delegeerida ka konkreetsete meetmete kehtestamise (haldusaktide andmise) õiguse. Riigikogu, Vabariigi President, Õiguskantsler, Riigikohus ja ministeeriumid täidaksid oma tavapäraseid ülesandeid (vajaduse korral vältimatul vajadusel ja põhjendatud juhul lihtsustatud korras). Sellise lahendusvariandi puhul võtab peaminister kaitseolukorra lahendamise eest poliitilise vastutuse ning tagab, et ministrid täidavad kaitseolukorra lahendamiseks neile pandud ülesandeid. Peaministrile jääb õigus otsustada ka muid olukorra lahendamisega seotud küsimusi, mis ei ole PS-i või seaduse kohaselt teise ministri vastutusvaldkonnas. Rahaliste kohustustega seotud otsuste tegemine peaks jääma Vabariigi Valitsusele. Täpsemad juhtimismeetmed ja pädevused on esitatud lisas 2. Lisaks oma tavapärastele ülesannetele anda valitsusele kaitseolukorras järgmised volitused: 1) kehtestada enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist sõjaseisukorraks ja erakorraliseks seisukorraks ettenähtud piiravaid meetmeid kindlaksmääratud ajaperioodil (erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku menetlemise ajal) juhul, kui see on vältimatult vajalik ning meetmete kohaldamiseta oleks ohus Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus ning põhiseaduslik kord; 2) kehtestada põhiseaduslikku korda ja riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks piiravaid meetmeid; 53  3) kehtestada Eestile suunatud relvastatud või sellega samaväärse tõsise rünnaku või Eestile suunatud relvastatud rünnaku või sellega samaväärse tõsise rünnaku ohu korral, kui sõjaseisukorda ei ole veel välja kuulutatud, töökohustuse rakendamise tagamiseks töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule Eestist lahkumise keeld; 4) otsustada kaitseolukorras varem määratud riigikaitseülesannete täitmise (sealhulgas vähendamise) üle või määrata täiendavaid riigikaitseülesandeid; 5) määrata mobilisatsiooni väljakuulutamise järel sõjalises tegevuses osaleva Kaitseväe isikkoosseisu suurus või osalevad Kaitseväe üksused (osaline mobilisatsioon); 6) esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada muude võimaluste puudumise korral selle rakendamine kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni. Lisaks oma tavapärastele ülesannetele anda peaministrile kui kaitseolukorra juhile kaitseolukorras järgmised volitused: 1) anda haldusaktidena korraldusi valla- ja linnavalitsuse liikmele, riigi- ja KOV-i ametiasutuse juhile, ametnikule ja töötajale, ministritele ning muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele66 kaitseolukorra ajal riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks juhul, kui pädev organ seda ise ei tee või ei tee õigel ajal, kui korraldused on vältimatult vajalikud ning puuduvad muud võimalused kaitseolukorra lahendamiseks. Korralduse andmisel tuleb arvestada asutuse ja isiku pädevust ning volitusi, samuti võimalust korraldust täita; 2) peatada kaitseolukorra ajal ministri määruse ja käskkirja, valla- ja linnavolikogu määruse ja korralduse, valla- ja linnavalitsuse määruse ja korralduse ning riigi- ja KOV-i ametiasutuse juhi haldusakti kehtivus või täitmine, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava suurenenud ohu tõrjumiseks, sealhulgas riigi sõjalise tegevuse ettevalmistamiseks, ning kui pädev organ seda ise ei tee või ei tee õigel ajal. Akti täitmise või kehtivuse võib peatada kuni kaitseolukorra lõppemiseni ning üksnes juhul, kui muud võimalused ohu tõrjumiseks puuduvad; 3) riigivara ümber jaotada, andes selle Kaitseväe või teiste riigivara valitsejate valdusesse riigikaitseülesannete täitmiseks, ning otsustada olemasolevate varude kasutuselevõtmine. Lisaks tuleks riigikaitseülesannetega asutusele säilitada kaitseolukorras jätkuvalt järgmised õigused: 1) vähendada ühepoolselt ametniku palka ja töötaja töötasu kaitseolukorra ajal, kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist; 2) kehtestada kaitseolukorra ajal riigikaitselist töökohustust täitvale isikule töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes sätestatust erineva tööajakorralduse ning erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ja riigipühal tehtavale tööle; 3) seada riigikaitselise töökohustusega isiku ameti- või töökohalt vabastamisele tavapärasest tööõigusest enam kitsendavaid piiranguid (etteteatamistähtajad omal soovil lahkumiseks jne). 66 Täidesaatva riigivõimu asutused, kohaliku omavalitsuse üksused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud ja halduslepingu või -akti alusel avaliku halduse ülesannet täitvad eraõiguslikud juriidilised isikud. 54 2.3. Regulatsiooni väljatöötamisel säilitada kaitseolukorra korraldamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud võimalused, mis lubavad riigikaitse eesmärke täitvatel asutustel sõjalise tegevuse ettevalmistamiseks, samuti mobilisatsiooni või lisaõppekogunemise korraldamise, riigivara ümberjaotamise ja riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks võtta kasutusele lisavahendeid, sealhulgas määrata kaitseolukorra ajal isikule koormisi ning otsustada varem määratud koormiste täitmiste üle (töökohustuse panemine, asja sundkasutusse võtmine, vallasasja sundvõõrandamine) (vaata kontseptsiooni alapeatükki 4.7). 2.4. Sätestada kaitseolukorra korraldamise ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra eripädevused ja -volitused RiKS-is. 2.5. Sätestada RiKS-is ministrite ning Kaitseväe juhataja erivolitused kaitseolukorra lahendamiseks üksnes äärmise vajaduse korral (näiteks Kaitseväe õigus jätta järgimata kehtestatud looduskaitseala kaitse-eeskirju, KOV-i heakorra- ja jäätmehoolduseeskirja). Kaotada sisekaitseülema instituut. Alternatiivsed lahendused, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda on järgmised. 1. Määrata kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhiks Vabariigi Valitsus. 2. Määrata kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhiks Vabariigi Valitsus, jättes Vabariigi Valitsusele võimaluse määrata olukorda juhtima peaminister ning delegeerida talle erivolitusi. Vabariigi Valitsus jääks kõigi lahenduste korral olukorra lahendaja (peaministri) suhtes kõrgemaks organiks, kes otsustab olulisemad küsimused (põhiõiguste piirangud, rahaliste kohustuste võtmine) ning erivolituste delegeerimise. Probleem 2. Puudub selgus meetme kehtestamise, otsustamise, kohaldamise ja rakendamise terminite vahel, mis tekitab ebaselgust, kellel, millal ja milliseid meetmeid on konkreetse kriisiolukorra lahendamisel võimalik kohaldada. See kõik raskendab omakorda piiravate meetmete kiiret ja efektiivset kohaldamist ning võib kaasa tuua põhiõiguste ja -vabaduste õigusvastase, sealhulgas ebaproportsionaalse piiramise. 1. Eristada selgelt meetmete kehtestamist ehk meetme kohaldamise otsustamist ning meetme kohaldamist ehk elluviimist. 2. Sätestada Vabariigi Valitsuse volitused kaitseolukorras ning selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras ettenähtud piiravate meetmete kehtestamiseks piiritlemata arvu isikute suhtes võimalusega delegeerida piirangu kehtestamise õigus madalamale täidesaatva riigivõimu tasandile (näiteks valdkonna eest vastutavale ministrile). Meetmete otsustustasandi kehtestamisel juhinduda nõudest, et mida intensiivsem on põhiõigustesse sekkumine, seda kõrgem peab olema meetme kehtestamise otsustustasand. 3. Sätestada RiKS-is isikute ja asutuste volitused kohaldada kaitseolukorras ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras ettenähtud piiravaid meetmeid ehk kehtestada piiranguid konkreetse adressaadi suhtes. 55 Selleks et tagada meetmete kiire ja tõhus rakendamine, peab lähtuvalt valitsuse otsusest meetmete kehtestamise kohta jääma kriisiolukorda lahendavale täidesaatva riigivõimu asutusele volitus kohaldada konkreetse isiku suhtes piiranguid. Arvestades, et olukordade ennetamine ja neile vastamine nõuab kiirust ja spetsialiseerumist, siis peavad asutuste volitused meetmete kohaldamisel ka kaitseolukorras ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras olema võimalikult sarnased muudes kriisiolukordades olevate volitustega. Selleks et tagada meetme riive õiguspärasuse kontrollimine ning vältida isikute õiguste põhjendamatut piiramist erikorras ametniku tasandil, on võimalik anda meetme kohaldamise otsustuspädevus olukorra lahendamise eest vastutava asutuse juhile või piirata meetmete kohaldamist ajaliselt, selle lõppemisel peab meetme kohaldamise jätkamise otsustama kõrgem tasand (näiteks minister või valitsus). Probleem 3. Juhtivale asutusele ei ole sündmuste ja hädaolukorra lahendamisel antud käsuõigust avaliku halduse ülesannete täitjate üle ning puuduvad võimalused panna ülesandeid teisele haldusorganile ja kaasata erasektorit. See raskendab hädaolukorra lahendamisel asutuste ja isikute vahelist koordineeritud koostööd ning seeläbi tõhusat sündmuste ja hädaolukorra lahendamist. 1. Sätestada HKTS-is, et kui see on vajalik haldusülesande kiireks täitmiseks, siis võib haldusorgan kaasata ajutiselt teise haldusorgani enda haldusülesande täitmisesse või anda ajutiselt talle enda haldusülesande täitmine üle. Haldusülesande täitmisel allub kaasatav haldusorgan kaasavale haldusorganile, seejuures vastutab haldusülesande täitmise eest kaasav haldusorgan. 2. Näha haldusülesandeid reguleerivates seadustes ette võimalus muuta avalikku ülesannet, määrates kindlaks avaliku ülesande muutmise piirid ja selle muutmise otsustuspädevused. Kaitseolukorras on oluline, et riik saaks kiirelt otsustada osutatavate teenuste vähendamise või peatamise, et kasutada ressursse ohu tõrjumiseks. Seadusega on vaja kindlaks määrata avalike ülesannete muutmise piirid, avalike ülesannete täitmise peatamine või mahu vähendamine ja muude osutamise tingimuste muutmine. 3. Sätestada HKTS-is üldine kaasaegne reeglistik, millal on riigi haldusülesande delegeerimine lubatud, ning vaadata üle delegeerimise menetluskord. HKTS-i tuleks muuta nii, et selles sätestatud menetluskorda ei kohaldata juhul, kui riik paneb tema täidetavad avalikud ülesanded eraõiguslikule isikule täitmiseks kaitseolukorras või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras. Riigi avaliku ülesande eraõiguslikule või avalik-õiguslikule isikule täitmiseks panemise korral tuleb arvestada, et riik ei saa panna täitmiseks riigi tuumikfunktsioone. Neid funktsioone peab täitma vaid riik. 4. Sätestada HTKS-is, millistel tingimustel ja juhtudel allub valitsusasutus teisele valitsusasutusele väljaspool üldise alluvuse korda, kui see on vajalik valitsusasutuste koostöö või mitme valitsusasutuse pädevusse kuuluva haldusülesande täitmise huvides. 56 Kui see on vajalik valitsusasutuste koostöö või mitme valitsusasutuse pädevust hõlmava haldusülesande täitmise huvides, peaks Vabariigi Valitsus saama üldisest alluvuse korrast sõltumata määrata erandkorras valitsusasutuse alluvaks ministeeriumile või ametile. 5. Reguleerida HOS-is, et hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus on volitatud andma riigi- ja KOV-i asutustele ning muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele hädaolukorra lahendamist puudutavaid korraldusi, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust, volitusi ning võimalust korraldust täita. Lahendusettepanekuga tagatakse olukorra tõhus lahendamine sõltumata sellest, kas hädaolukorra lahendamiseks on koostatud hädaolukorra lahendamise plaan või sätestatud eriseaduses tavapärasest erinev juhtimiskorraldus. Rakendades volitust anda avaliku halduse ülesannete täitjatele korraldusi, tuleb arvestades asutuste ja isikute pädevuste ning volitustega. Käsuõigus ei anna hädaolukorra juhile õigust anda selliseid korraldusi, mille täitmiseks avaliku halduse ülesande täitjal pädevust või volitusi ei ole. Kui korralduste andmise volitust laiendada kõigi olukordade lahendamisele, siis on võimalik lahendada igasugune kriisiolukord ilma eriolukorra spetsiifilise juhtimiskorralduseta. Arvestades, et eriolukord kuulutatakse välja hädaolukorra lahendamiseks, siis peaks juhtimiskorraldus hädaolukorras ja hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras olema sarnane, mis tagab sujuva ülemineku ohtudele reageerimisel. Vabariigi Valitsus võib poliitiliste kaalutluste tõttu kuulutada välja eriolukorra, kuid eriolukorra lahendamisel rakendatakse jätkuvalt universaalset hädaolukorra juhtimiskorraldust. Probleem 4. Kriisiolukorras avaliku võimu kandjale antud korralduste üle ei saa tõhusalt haldusjärelevalvet teostada, sest puuduvad pädevus ja selged menetlusnormid, see aga seab ohtu kriisiolukorras antud korralduste täitmise. 1. Lähtuda KorS-i vastuvõtmisel kujundatud õiguspoliitilisest seisukohast, et haldusväliste isikute üle teostatakse riikliku järelevalvet ning haldussisene järelevalve hõlmab haldusorganisatsioonisisest kontrolli. Haldussisene järelevalve ehk haldusjärelevalve hõlmab kogu järelevalvatava haldusasutuse tegevust, sõltumata sellest, kas tegemist on haldusülesande täitmisega või mitte. Kriisiolukorras peab olema välistatud vaidlus selle üle, kas isik täitis või täidab haldusülesannet. Oleks ebamõistlikult koormav hakata iga kord enne järelevalvemenetluse algatamist tuvastama, kas tegemist on olnud haldusülesande täitmisega, haldusülesande täitmisega kaasneva tegevusega või millegi muuga. 2. Määrata HKTS-is haldusjärelevalve teostamise põhimõtted ja tingimused. Haldusjärelevalve teostamise regulatsiooni väljatöötamisel sätestatakse, millistel juhtudel on haldusülesande täitmine õiguspärane ja otstarbekas. Selline regulatsioon on vajalik, kuna olenevalt haldusjärelevalve liigist on haldusjärelevalve teostamine suunatud kas haldusülesande õiguspärasuse või õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimisele. Selline eristus ei ole uudne, kuna ka kehtivas õiguses on siiani eristatud õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimist, näiteks seoses haldusjärelevalve teostamisega VVS-i § 751 lõikes 3 ja vaidemenetlusega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 83 lõikes 1. 57 3. Kehtestada HTKS-is isikud, kelle pädevuses on haldusjärelevalve teostamine, ning sätestada nende volitused. Haldusjärelevalve teostajal peavad olema vajalikud volitused selleks, et tal oleks võimalik selgitada välja menetluses tähtsust omavaid asjaolusid ja koguda menetluse läbiviimiseks vajalike andmeid. Haldusjärelevalve teostaja peab saama rakendada uurimismeetmeid puuduste väljaselgitamiseks, anda korraldusi ja juhiseid haldusülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks. Probleem 5. Vabariigi Valitsus ei saa võtta otsuseid vastu vähendatud koosseisus, kui see on hädavajalik põhiseaduslikku korda ähvardava ohu või muude riigi julgeolekut puudutavate oluliste küsimuste korral. Sellisel juhul võib tavapärane kvooruminõue osutuda põhiseaduslikku korda ähvardava ohu või muu olulise riigi julgeolekut puudutava sündmuse korral piiravaks. 1. Kaaluda VVS-i § 16 lõike 21 muutmist selliselt, et Vabariigi Valitsus saaks samamoodi riigi julgeolekut ähvardava ohu korral ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral või muude riigi julgeolekut puudutavate oluliste küsimuste korral võtta vastu otsuseid vähendatud kvoorumiga. Joonis 5. Riigi juhtimine erikordades 58 4.4.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Mõju valdkond: Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Sihtrühm: riigi elanikud Eestis elas 1. jaanuari 2018. aasta seisuga 1 319 133 inimest67. Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, sest see sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Samas võib eeldada, et mõjutatud on keskmiselt umbes pool elanikkonnast ning otseselt ilmselt veelgi vähem. Muudatus mõjutab riigi üldist julgeolekut, kuna tõhusa juhtimisega on võimalik kriise ennetada ja ohtudele kiirelt vastata nii hädaolukorras kui ka kaitseolukorras ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Muudatused võimaldavad riigil reageerida kiiresti ja efektiivselt nii sõjalistele kui ka mitte-sõjalistele rünnetele, tagades sellega paremini elanike turvalisuse. Seega on muudatustega kaasnev mõju positiivne. Meetmete kohaldamise sagedust võib pidada väikeseks, sest ulatuslikke põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning juhtimismeetmeid ei ole alates ErSS-i ja RiKS-i jõustumisest olnud vaja kohaldada. Lisaks lähtutakse muudatuse kohaselt korralduste andmisel ülesannete jäävuse põhimõttest ning riiklikus juhtimises ei toimu olemuslikke muudatusi, samuti ei kaasne muudatusi isikute käitumises. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste töökorraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: peaminister, Vabariigi Valitsus, Riigikogu, Kaitseväe juhataja, hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus (enamasti Päästeamet või Politsei- ja Piirivalveamet), riigikaitseülesannetega asutus, minister (näiteks siseminister, kaitseminister) Muudatusega vähendatakse topeltpädevusi, mis omakorda vähendab töökoormust, kuna ei kulutata aega topelt pädevuste tõlgendamisele, ning võimaldab riiki ohustavates olukordades tõhusalt tegutseda. Asutuste töökoormust vähendab ka see, et muudatuste kohaselt saab selgemaks, kellel ja mis meetmeid on õigus kohaldada. Seega kaasneb muudatusega positiivne mõju, kuna korrastatakse ja ühtlustatakse kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust ning kõrvaldatakse topelt pädevustest tulenevad vastuolud, samuti tagatakse juhtimise riiklik koordineeritus, allutades juhtimise kindlale otsustustasandile. Seega muutub juhtimine selgemaks ja ühetaolisemaks. Positiivne mõju on ka see, et tõhusa juhtimise abil saavutatakse tasakaal põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete rakendamisel ning ühtlasi tõhusa riigikaitse ja riigikorra püsimise vahel. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhtimismeetmete ühtlustamine ning sätestamine ühes seaduses (RiKS-is) ning nende kehtima jätmine erakorralisest seisukorrast sõjaseisukorda üleminekul suurendab riigi võimekust ohtudele kiiresti reageerida ning need tõrjuda. Andes Vabariigi Valitsusele võimaluse võtta vastu otsuseid vähendatud kvoorumiga, loob piisava paindlikkuse ja kiiruse ohtudele reageerida ja neid tõrjuda. 67 Statistikaamet. Sisseränne ületas väljarännet kolmandat aastat järjest. 9. mai 2018. aasta pressiteade nr 50. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-050. 59 Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ning ka sellisel juhul ei pruugi sihtrühmal olla vajadust kohaldada juhtimismeetmeid. Sihtrühma täpne määramine on keeruline, kuna see sõltub suuresti kaitseolukorrast ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra iseloomust ja ulatusest. Tõenäoliselt ei ole otseselt mõjutatud riigiasutuste hulk suurem kui 50% kõikidest asutustest. Arvestades, et topelt pädevusi täpsustatakse oluliselt , siis on võimalik, et mõjutatud riigiasutuste hulk on veel väiksem. Seega ilmselt on otsese sihtrühma suurus siiski väike. Mõju avaldumise sagedus on samuti väike, kuna juhtimismeetmeid kohaldatakse üksnes kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Arvestades, et riigikaitse juhtimissüsteemi korrastamisel lähtutakse jätkuvalt ülesannete (pädevuste) jäävuse põhimõttest, siis ei toimu riigi juhtimises olemuslikke muutusi. Kõik asutused ja isikud täidavad oma rahuaegseid ülesandeid (omavad vastavaid pädevusi ja volitusi) ka kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Juhtimissüsteemi täpsustamisega kaasneb kulu väljaõppe tegemiseks. Samas teeb mõjutatud sihtrühm väljaõpet ja õppusi (sealhulgas täienduskoolitusi) olukorra lahendamise võime kontrollimiseks ka praegu. Seega ei kaasne muudatusega suuri kulusid. Muudatuse mõju avaldumise sagedus, sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väiksed. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. 4.5. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine ning ajakohastamine 4.5.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Riigikaitse valdkonna praktiliste analüüside68 ja õppuste raames on sageli selgunud, et kaasaja julgeolekukeskkonnale69 iseloomulikele riigi sisemist ja välist rahu ähvardavatele julgeolekuohtudele vastu astumiseks on vaja seada isikute põhiõigustele ja -vabadustele olulisi piiranguid juba rahuajal, see tähendab tavaolukorras. Lisaks ohu vahetule tõrjumisele võimaldavad meetmed tõhusamalt kaitsta riigi elanikke ning likvideerida ohu realiseerumisel tekkinud kahju. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed (edaspidi käesolevas peatükis ka piiravad meetmed) võivad olla vältimatult vajalikud ohu tõrjumiseks, aga ka selleks valmistumiseks ja sündmuse tagajärgede kõrvaldamiseks.70 Kehtivas õiguses erinevad erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks lubatud meetmed põhjendamatul määral nii ulatuselt, intensiivsuselt kui ka kehtestajate ja rakendajate poolest. Eriolukorra ajaks ettenähtud meetmed ei erine aga oluliselt igapäevastest 68 Põhianalüüsi I osa; põhianalüüsi II osa; haldusmenetluse analüüs; meetmete analüüs. 69 Üleilmse julgeolekukeskkonna, sellega seotud ohtude ja riigi tegevussuundade kohta vt täpsemalt: Riigikogu 31. mai 2017. aasta otsusega heakskiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alused”. 70 Meetmete analüüs, lk 3. 60 korrakaitsemeetmetest ning korrakaitseasutuste hinnangul ei ole ulatuslikumaid meetmeid eriolukorra lahendamisel enamasti ka vaja. Erikorra väljakuulutamine on alati poliitilise kaalutluse küsimus, kuid korrakaitseasutuste praktiline vajadus rakendada tõhusalt ja eesmärgipäraselt isikute õigusi ja vabadusi piiravaid meetmeid ei sõltu konkreetse erikorra formaalsest väljakuulutamisest, vaid eksisteerivast ohust ja sellega seotud faktilistest asjaoludest. Asjaolu, et erikorra väljakuulutamine on kehtiva õiguse järgi mitmete meetmete kohaldamise eeldus, takistab operatiivset reageerimist kiiresti realiseeruvatele ohtudele ja piirab vältimatult vajalike meetmete õigeaegset kasutamist.71 Piiravaid meetmeid peab rakendama sujuvalt nii tavasündmuse lahendamise faasist hädaolukorraks üleminekul kui ka kriisiolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erikordade muutumisel, näiteks juhul, kui erakorralisele seisukorrale järgneb sõjaseisukord. Probleem 1. KorS-i ning eriseaduste riikliku järelevalve meetmed on dubleerivad ning nende omavahelised seosed ei ole selged. See tekitab segadust, kellel, millal ja milliseid meetmeid on konkreetse kriisiolukorra lahendamisel võimalik kohaldada. Ebaselged dubleerivad meetmed raskendavad omakorda nende kiiret ja efektiivset kohaldamist kriisiolukorras ning võivad kaasa tuua põhiõiguste ja -vabaduste õigusvastase, sealhulgas ebaproportsionaalse piiramise. Riikliku järelevalve meetmed on sätestatud KorS-is ning eriseadustes. KorS-is on sätestatud enam kasutatud erimeetmed, mis on vajalikud mitmele korrakaitseorganile. Eriseadustes on sätestatud need erimeetmed või erimeetmete erisused, mida kohaldab vaid erikorrakaitseorgan (selle valdkonna korrakaitseorgan). Siiski on erinevates riigikaitsevaldkonna seadustes sätestatud erinevate olukordade lahendamiseks oma olemuselt samu piiranguid, mis on sätestatud ka KorS-is (näiteks töökohustus on sätestatud KorS-i §-s 16, PäästeS-i §-s 19, HOS-i §-s 26 ja RiKS-i §-s 44, viibimiskeeld on sätestatud KorS-i §-s 44, PäästeS-i §-s 131, RiPS-i §-s 96, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse §-s 27, HOS-i §-s 31, ErSS-i § 17 lõike 1 punktis 3 jne). See loob erikordade samaaegsest kehtivuse ja ülesannete (pädevuse) jäävuse põhimõtte tõttu ebaselgust kellel, millal ja milliseid meetmeid on konkreetse olukorra lahendamisel võimalik kohaldada. Riikliku järelevalve meetmete kohaldamise eeldus ei ole eriolukorra, erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamine. Riikliku järelevalve meetmeid on lubatud kohaldada nii rahuajal kui ka erikorras (näiteks küsitlemine ja dokumendi nõudmine, viibimiskeeld, valdusesse sisenemine ja läbivaatus, isikusamasuse tuvastamine). Seega hädaolukorras, erakorralises seisukorras, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal on võimalik kohaldada tavasündmuse lahendamiseks ettenähtud riikliku järelevalve meetmeid, mis on sätestatud KorS-is, PäästeS-is, PPVS-is, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses ja teistes eriseadustes. Iga korrakaitseorgan kohaldab kriisiolukorra lahendamise raames tema pädevuses olevaid riikliku järelevalve meetmeid ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. HOS-is on sätestatud hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra ajal rakendatavate piiravate meetmete erisused. Eriolukorra meetmed on töökohustus, vallasasja 71 Samas, lk 4. 61 sundvõõrandamine riigi omandisse, asja sundkasutusse võtmine, asja sundvõõrandamine, eriolukorra tööde tegemine valduses, viibimiskeeld ja muud liikumisvabaduse piirangud, avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piiramine, ettekirjutuse tegemine elutähtsa teenuse osutajale või sideettevõtjale ning haldussunnivahendite kasutamine. Eriolukorras on võimalik rakendada suuresti samu riikliku järelevalve meetmeid, mida tavasündmustel KorS-i alusel (näiteks töökohustuse panemine, liikumispiirangute seadmine). HOS-i §-des 26–33 sätestatud eriolukorra lahendamise meetmed langevad sisu, tingimuste ja ulatuse poolest olulises osas kokku KorS-i §-s 16, 44, 50, 63 ja 72 sätestatud riikliku järelevalve meetmetega ning selline kordamine ei ole vajalik. Näiteks HOS-i § 26 ja KorS-i § 16 võrdlusest nähtub, et korrakaitseorgan saab KorS-i § 16 lõike 1 punkti 1 kohaselt kohustada isikut tööd tegema vaid vahetu kõrgendatud ohu korral, aga eriolukorra juht, eriolukorra töötööde juhid või nende määratud isikud võivad isikut tööd tegema kohustada eriolukorra ajal, sõltumata sellest, kas töö on suunatud vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks või muu eriolukorra töö tegemiseks. KorS-i § 16 on regulatsiooni poolest kitsam ehk erinorm tunnuse „vahetu kõrgendatud ohu tõrjumine“ osas ning HOS-i § 26 on regulatsiooni poolest kitsam ehk erinorm tunnuse „eriolukorra töö tegemine“ osas. HOS-i § 27 ja KorS-i § 16 võrdlusest nähtub, et korrakaitseorgan saab KorS-i § 16 lõike 1 järgi kohustada isikut osalema siis, kui tema valduses on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalik ese. HOS-i § 27 järgi võivad aga eriolukorra juht ja eriolukorra tööde juht sundvõõrandada vallasasja siis, kui esemeks on kütteaine, toit, ravim või muu äratarvitatav vallasasi, mis on vältimatult vajalik eriolukorra töö tegemiseks ning muud võimalused asja õigeaegseks saamiseks puuduvad või on ebamõistlikult koormavad. Nende tunnuste järgi võiks öelda, et HOS-i § 27 on erinorm, samas kui KorS-i § 16 lõike 1 punktis 1 nimetatud tunnuse vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks võib eespool nimetatud olukorras muuta just KorS-i § 16 erinormiks (eriolukorra töö võib olla suunatud mis tahes ohu tõrjumiseks). HOS-i § 32 annab Vabariigi Valitsusele ja eriolukorra juhile volituse piirata avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamist eriolukorra piirkonnas, samas kui KorS-i § 63 punkti 1 kohaselt on eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku alal avalike koosolekute pidamine keelatud. Nende normide süstemaatilise analüüsi pinnalt võiks järeldada, et kuni eriolukorra väljakuulutamiseni ei või ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku alal avalikke koosolekuid pidada, kuid sama nakkushaiguse tõttu eriolukorra väljakuulutamisel tekib õigus avalikke koosolekuid pidada juhul, kui Vabariigi Valitsus või eriolukorra juht ei ole neid korraldusega eraldi keelanud. Ilmselt ei ole see kooskõlas kummagi regulatsiooni eesmärgiga ning ilmestab ebaõnnestunud üld- ja erinormi suhet. Lisaks ei toeta õigusselgust meetmete kohaldamise topelt pädevused – sama meetme puhul on erinevas olukorras erinev pädevus. KorS-ist ja HOS-ist tulenevate regulatsioonide samaaegse kehtimise korral tekib küsimus, kes teeb sisulise otsuse meetme kohaldamise kohta – kas Vabariigi Valitsus (HOS-i §-d 31 ja 32), eriolukorra juht (HOS-i §-d 26–33), eriolukorra tööde juht (HOS-i §-d 26–31 ja 33) või muu eriolukorra juhi määratud ametiisik (HOS-i §-d 26, 29 ja 31) või eriolukorra tööde juhi määratud isik (HOS-i § 29 lõige 1) või pädev korrakaitseorgan. Näiteks pädevuse jäävuse põhimõtte kohaselt saab hädaolukorras kehtestada viibimiskeelu päästeametnik, meede jääks kehtima eriolukorra väljakuulutamisel, kuid sellega tekivad volitused kehtestada viibimiskeeld ka eriolukorra juhil (minister). 62 Lisaks võib sama ulatusega riivavate meetmete rakendamisel nii tavasündmuse kui ka hädaolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra ajal kaasneda põhiõiguste ja -vabaduste ebaproportsionaalne piiramine. Näiteks võib KorS-i alusel politseiametnik kehtestada viibimiskeelu terves linnas, kuid tekib küsimus, kas ühe asutuse ametnik peaks saama nii ulatusliku piirangu iseseisvalt otsustada või peaks otsustustasand olema kõrgem või eeldama erikorra väljakuulutamist. Tavasündmustes ja hädaolukordades kohaldatavaid meetmeid on vaja ühtlustada selliselt, et meetmed oleksid eristatavad nende materiaalse sisu ja ulatuse poolest ning sobituksid PS-is sätestatud erikordade süsteemi. See tagab kriisiolukordades kehtestatavate meetmete sobilikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse. KorS-i jõustumisega ja sellest lähtuvalt eriseaduste muudatustega (PäästeS, PPVS jne) loodi riikliku järelevalve üld- ja erimeetmete rakendamise alused ka selleks, et lahendada eriolukorra väljakuulutamise tinginud hädaolukord. Selleks et vähendada piiravate meetmete dubleerimist, tuleks KorS-i erimeetmete koosseise muuta selliselt, et need annaksid hädaolukorda lahendavale korrakaitseorganile olenevalt ohust piisavad õiguslikud volitused kehtestada piiravad meetmed ka eriolukorras. Eriolukorra põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks võivad olla vajalikud üksikud täiendavaid piiranguklauslid, mis võimaldaks eriolukorras mastaapsemaid liikumispiiranguid seada või isikutele töökohustusi panna. Probleem 2. Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras kohaldatavate piiravate meetmete sisu, ulatus ja rakendamise kord erinevad, see raskendab kriisiolukorra muutumisel piiravate meetmete kiiret ja tõhusat kohaldamist. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohaldatavad piirangud erinevad oma intensiivsuse või rakendamise protseduuri poolest tavasündmuse lahendamisel kohaldatavatest korrakaitsemeetmetest. Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras on lubatud ulatuslikult piirata riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi, järgides seejuures lihtsustatud menetluskorda. Põhiõiguste ja -vabaduste piiramise ulatuse seisukohast ei erista PS erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda. PS-i § 130 esimese lause kohaselt võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piirata riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. PS-i § 130 kohaselt võivad erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras kehtestatavad meetmed olla ühesuguse riivega, arvestades meetme kohaldamisel põhiõiguse piiramise üldiseid formaalseid ja materiaalseid nõudeid. Kehtiva õiguse kohaselt on erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras võimalik kohaldada erinevaid ja erineva ulatusega piiravaid meetmeid. Näiteks on ErSS-i § 19 lõikes 1 sätestatud võimalus peatada erakorralise seisukorra ajal mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevus. Samasugune meede võib olla vajalik ka sõjaseisukorra ajal. Mõlema erikorra puhul võib esineda mittetulundusühinguid, sihtasutusi ja nende liite, kelle tegevus ei ole suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, kuid kes võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist.72 ErSS-i § 17 lõike 1 punkti 5 järgi võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra ajal Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks keelata streikide ja töösulgude korraldamise. Sõjaseisukorra ajal võimaldab laiemat streikimise keeldu kohaldada RiKS-i 72 Meetmete analüüs, lk 52. 63 § 20 lõige 3, mille järgi võib Vabariigi Valitsus võib kuni sõjaseisukorra lõppemiseni peatada avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks streigid ja töösulud ning keelata nende korraldamise, sõltumata asutusest ja organisatsioonist. Kaasaja julgeolekuohud ähvardavad sageli nii riigi julgeolekut kui ka põhiseaduslikku korda ning tingimused erakorralise seisukorra kehtestamiseks võivad kiiresti areneda sõjaliseks ohuks, mistõttu tuleks kehtestada juba sõjaseisukord ning asuda riiki sõjaliselt kaitsma. Sel juhul peavad mõlema erikorra ajal kohaldatavad meetmed ja nende kohaldamise kord (vaata kontseptsiooni alapeatükki 4.6) olema sarnased. Probleem 3. Põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks ja ohu tõrjumiseks valmistumiseks puuduvad piisavad meetmed, seetõttu ei saa ohtu tõrjuda võimalikult varajases faasis selliselt, et hoida ära sündmuste edaspidine negatiivne areng. Riigi julgeolekut ähvardavateks suurenenud ohtudeks (sealhulgas sõjaseisukorra väljakuulutamiseks) valmistutakse eelkõige RiKS-i alusel (riigi kaitsetegevuse kava, riigikaitseülesannete määramine, sundkoormiste määramine ja täitmine, töökohustuste panemine, täiendavate eelarvevahendite kasutusele võtmine, riigivara ümberjaotamine jne). Spetsiifiline eriregulatsioon, et valmistuda sellisteks põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks, mis võivad põhjustada erakorralise seisukorra väljakuulutamise, ErSS-is puudub või on äärmiselt piiratud.73 Põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude ennetamise ja tõrjumise süsteem on osa üldisest hädaolukordadeks valmistumisest ning avaliku korra kaitsmise süsteemist, mis ei arvesta olukorra tõsidusest (riigi ja rahva säilimise oht) tulenevaid asjaolusid. Põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks ja ohu tõrjumiseks valmistumise meetmete ja tegutsemisvolituste puudumise korral ei saa riik ja ühiskond seada ennast vajalikul määral valmisolekusse, et end sündmuste eskaleerumisel kohe kaitsta, oht tõrjuda ning riigikorraldus normaliseerida. Näiteks puudub põhiseaduslikku korda ähvardava ohu eelses faasis võimalus võtta kasutusele täiendavaid riigieelarve vahendeid, samas kui see on võimalik riigi julgeolekut ähvardava ohu korral kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal (RiKS-i § 14 lõike 1 punkt 3). Niisamuti ei saa näiteks selliste vägivaldsete massirahutuste ohjeldamiseks, mis võivad eskaleeruda põhiseaduslikku korda ähvardavaks kriisiks, anda politsei kasutusse lihtsustatud menetluskorda järgides teiste riigivara valitsejate vara (näiteks tehnikat). Samas võib Kaitsevägi võtta oma valdusesse igasugust riigivara, kui seda on vaja üksuste täiendavaks varustamiseks, sõjaaja lisaüksuste formeerimiseks või muul põhjusel.74 Koondunud julgeolekuohtude tõttu tuleks ühtlustada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumise regulatsiooni. Probleem 4. Kehtivas õiguses on piiravad meetmed seotud erikordade ja kaitsevalmiduse astmete tõstmise regulatsiooniga ning see ei anna pädevatele korrakaitseorganitele võimalust tegutseda tegelikule olukorrale vastavalt. Eriolukorda, erakorralist seisukorda, kõrgendatud kaitsevalmidust ja sõjaseisukorda reguleerivate õigusaktide koostamisel on lähtutud eeldusest, et PS-i mõtte kohaselt tuleks kriisi korral kuulutada välja erikord ning selle lahendamisega seotud riigivõimu volitused tuleb siduda erikorra regulatsiooniga. Erikorra väljakuulutamine on kehtiva õiguse järgi mitmete 73 ErSS-i § 7 sätestab üksnes, et Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning riigikaitse nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liikmeid. 74 Vabariigi Valitsuse 5. juuli 2004. aasta määrus nr 238 „Riigivara ümberjaotamise kord“, § 2. 64 meetmete kohaldamise eeldus (näiteks eriolukorra väljakuulutamisel avalike koosolekute ja ürituste keelamine, kõrgendatud kaitsevalmiduse korral Eestist lahkumise keelu kehtestamine, erakorralise seisukorra korral politseitunni kehtestamine). Korrakaitseasutuste vajadus rakendada tõhusalt ja eesmärgipäraselt isikute õigusi ja vabadusi piiravaid meetmeid ei sõltu aga konkreetse erikorra formaalsest väljakuulutamisest, vaid eksisteerivast ohust ja sellega seotud faktilistest asjaoludest. PS-i kohaselt on riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides lubatud erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorra ajal ulatuslikult piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi (PS-i § 130). PS-i vastuvõtmise ajal eksisteerinud ohud erinesid oma olemuselt ja realiseerumise kiiruselt tänapäevastest, seega oli õigustatud seadusandja soov lubada ulatuslikumaid piiranguid alles alates parlamendi (eriolukorra puhul valitsuse) legitiimse otsuse tegemisest. Erikordades ettenähtud põhiõiguste ja -vabaduste piirangute kohaldamise vajadus võib olla pakiline aga juba enne, kui Riigikogu jõuab formaalse erikorra välja kuulutada. PS ei välista, et PS-i kohaselt võib põhimõtteliselt kõiki põhiõigusi, sealhulgas ilma seaduse reservatsioonita põhiõigusi, piirata riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitse või muul PS-i preambulist või aluspõhimõtetest tuleneval eesmärgil. Seetõttu saab ka väljaspool erikorra regulatsiooni kehtestada seadusega riigikaitseks vajalike põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid. RiKS-i jõustumisel 1. jaanuaril 2016. aastal anti õigus kohaldada piiravaid lisameetmeid juba kõrgendatud kaitsevalmiduse tõstmise ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel enne Riigikogu heakskiidu saamist või otsuse tegemist, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. Samas ei võimalda ErSS kohaldada vältimatuid meetmeid enne erakorralise seisukorra väljakuulutamist. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise eel võib kohaldada üksnes KorS-is ja eriseadustes sätestatud avaliku korra kaitseks ettenähtud korrakaitsemeetmeid. Kehtiv regulatsioon ei võimalda kasutada erikorra lahendamise meetmeid siis, kui tegelik olukord seda eeldab (näiteks kriisi kiire eskaleerumine). Kuna erikorra formaalne väljakuulutamine on kehtiva õiguse järgi mitmete meetmete kohaldamise eeldus, siis takistab see operatiivset reageerimist kiiresti realiseeruvatele ohtudele ja piirab vältimatult vajalike meetmete õigeaegset kasutamist. Piiravate meetmete süsteem peab võimaldama korrakaitseorganitel rakendada piiravaid meetmeid, lähtudes avalikku korda ja riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamise, väljaselgitamise või tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise vajadustest. Lisaks lõppevad eriolukorras ja erakorralises seisukorras kehtestatud piiravad meetmed eriolukorra või erakorralise seisukorra lõppedes, sealhulgas sõjaseisukorra väljakuulutamisel. Sõjaseisukorras tuleb piiravate meetmete jätkuvaks kohaldamiseks erakorralises seisukorras kehtestatud kitsendused taas kehtestada. Selline lahendus takistab olukorra kiiret lahendamist, kuna ei ole tagatud meetmete sujuv kohaldamine kriisiolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erikordade muutumisel. Kaasaja julgeolekuohud ähvardavad sageli nii riigi julgeolekut kui ka põhiseaduslikku korda ning tingimused erakorralise seisukorra kehtestamiseks võivad kiiresti areneda sõjaliseks ohuks, seega tuleks kehtestada juba sõjaseisukord ning asuda riiki sõjaliselt kaitsma. Seetõttu peavad mõlema erikorra ajal kohaldatavad meetmed olema sarnased ning jätkuma ka juhul, kui erakorralise seisukorra järel kuulutatakse välja sõjaseisukord ja kui neid on edaspidi ohu tõrjumiseks vaja. 65 Probleem 5. Põhiõiguste piiramise alused ei ole erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal seaduses selgelt määratud ning see loob võimaluse täidesaatva riigivõimu omavoliks. Lähtudes üldistest PS-iga tagatud õigusprintsiipidest, peavad erikordades kohaldatavad põhiõiguste piirangud vastama põhimõtteliselt rahuaja riigikorraldusele ning olema kooskõlas seaduslikkuse ja seadusliku aluse põhimõttega, õigusselguse ja proportsionaalsuse printsiibiga, samuti arvestama õigusega korraldusele ja menetlusele.75 Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei teki riigil volitusi piirata laiemat hulka isikute põhiõigusi ja -vabadusi, vaid eelkõige muutuvad piirangute ulatus ja tingimused, sealhulgas protseduuriline kord (puudub kohustus järgida tavapärast meetmete kehtestamise korda). Selle üks näide on alkoholimüügi piirangud, mida avaliku korra (ja rahvatervise) huvides piiratakse ulatuslikult ka rahuajal, samuti mitmed KorS-i alusel kehtestatavad piirangud, millel on igapäevaselt rangemad tingimused, kui oleksid riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral. Arvestades ühiskonna eksistentsi ähvardavat ohtu, on ka piirangu suhtes kehtiv proportsionaalsusnõue erinev.76 Riigikaitseõiguse revisjoni käigus läbiviidud analüüsidest selgus, et RiKS-is ja ErSS-is sätestatud õigusi ja vabadusi piiravad regulatsioonid ei vasta alati täiel määral õigusselguse ja proportsionaalsuse nõuetele.77 ErSS-i § 17, § 18 lõike 2 punktides 2–5, § 19 ning § 20 lõikes 3 on loobutud seadusliku aluse nõudest ja sõnastatud piirangute alused pelgalt loeteluna, seetõttu ei ole võimalik aru saada, millistel tingimustel ja ulatuses võib piiranguid kohaldada. Erakorralise seisukorra ajal kasutatavate meetmete sõnastus on vananenud – neid ei korrigeeritud KorS-i jõustumisel, kui korrakaitsemeetmeid ühtlustati suurel määral , ega ka RiKS-i jõustumisel, millega kaasajastati riigi julgeolekut ähvardavale ohule reageerimist sõjaseisukorra ajal ning enne seda. Näiteks ErSS-i §17 lõike 1 punktis 3 sätestatud politseitunni ja KorS-i §-s 44 sätestatud viibimiskeelu rakendamise suhe ei ole selge. ErSS-is sätestatud volitused põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks erakorralise seisukorra lahendamisel (Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav ohu kõrvaldamise eesmärgil) on sõnastatud lähtuvalt seaduse jõustumisel, 1990. aastatel kehtinud õiguskorrast ning ei arvesta muutunud õigusruumi. Praeguseks on jõustunud KorS, HMS, RiKS, HOS jne, mis on loonud ühtse raamistiku õigusi ja vabadusi piiravate meetmete kehtestamiseks. ErSS-is sätestatud volitused põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks erakorralise seisukorra lahendamisel on loetletud, kuid ei ole sisustatud piisaval määral (ei ole sätestatud aluseid), seetõttu ei ole selge, mis tingimustel meetmeid kohaldatakse. Allpool on kirjeldatud mõningad näited ErSS-i piiravate meetmetega seonduvatest probleemidest.  ErSS-i § 4 lõike 1 punkti 8 järgi võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata erakorralise seisukorra ajal õigust lahkuda Eestist ja asuda Eestisse. Täpsemalt selle keelu kehtestamist käsitletud ei ole.  ErSS-i § 17 lõike 1 punkti 5 järgi võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra ajal Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks keelata streikide ja töösulgude korraldamise. Täpsemalt selle meetme kohaldamise tingimusi sätestatud ei 75 Põhianalüüs I, lk 82. 76 Meetmete analüüs, lk 44. 77 Põhianalüüs ja meetmete analüüs. 66  ole. Seega võib asuda seisukohale, et ka ErSS-i asjaomane säte ei võimalda kaaluda erinevaid hüvesid, ei ole selle absoluutsuse tõttu proportsionaalne ja seega põhiseaduspärane. ErSS-i meetmeid on vaja terviklikult kaasajastada.  ErSS-i § 17 lõike 1 punkti 7 järgi võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra ajal Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks keelata massiteabevahendites teatud liiki teabe edastamise. Lähtudes eespool viidatud analüüsist, ei ole ka see ErSS-i § 17 lõike 1 punkt 7 põhiseaduspärane, sest sõnastus teatud sisuga teave ei võimalda keelatava teabe liiki mingil määral piiritleda, seetõttu võib see volitus olla vastuolus PS-i põhimõttega, mille kohaselt tsensuuri ei ole. RiKS loetleb alused isikute põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal, mil kehtib samuti rahuaja riigikord. Seetõttu peavad nii kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal kohaldatavad meetmed arvestama PS-i 2. peatükis nimetatud konkreetse õiguse või vabaduse kitsendamise piiridega. Riigikaitseõiguse revisjoni käigus läbiviidud analüüsidest selgus, et RiKS-is sätestatud õigusi ja vabadusi piiravad regulatsioonid ei vasta alati täiel määral õigusselguse ja proportsionaalsuse nõuetele ning need on vaja üle vaadata. Allpool on kirjeldatud mõningaid näiteid RiKS-is piiravate meetmetega seonduvatest probleemidest.  RiKS-i § 19 lõike1 kohaselt võib juhul, kui sõjaseisukorra ajal on riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks vaja vältimatult kehtestada ning kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, kohaldada Vabariigi Valitsus seaduses sätestamata meedet nii kaua, kui see on vältimatult vajalik. Tegemist on seadusliku aluse põhimõtte piiranguga, mis jätab täidesaatvale võimule ulatuslikud võimalused isikute õigustesse ja vabadustesse sekkuda. Säte on vajalik seetõttu, et eripalgeliste ohtude tõttu ei ole võimalik näha seaduse tasemel ette kõiki meetmeid, mille kohaldamine võib olla vältimatult vajalik. Samas peavad nimetatud üldvolitusest nähtuma selged meetme kohaldamise tingimused, kohaldatava meetme sisu ja ulatus ning sellega kaasneva põhiõiguste ja -vabaduste riive võimalik ulatus.  Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib Vabariigi Valitsus kehtestada töökohustuse rakendamise tagamiseks Eestist lahkumise keelu töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule (RiKS-i § 15 lõige 1). RiKS-i § 18 lõike 1 järgi on Vabariigi Valitsusel sama õigus ka sõjaseisukorra ajal. RiKS-i § 24 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmele.  Riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud analüüsis78 on asutud seisukohale, et PS-i § 35 ei võimalda rahuajal kohaldada RiKS-i § 15 lõiget 1, mis seab riigikaitselise töökohustusega ametnikule absoluutse välismaale reisimise keelu juba kõrgendatud 78 Põhianalüüs I. 67  kaitsevalmiduse ajal. Seevastu RiKS-i § 24 lõike 1 alusel kehtestatavat keeldu võib pidada õigustatuks. Eestist lahkumise keelu seadmine võib sõjaajal olla vajalik, sobiv ja mõõdukas riigikaitse meede. Selleks et tagada regulatsiooni proportsionaalsus, tuleks normi piirangute rakendamine seada sõltuvusse sõjalisest (või laiemalt: riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavast) ohust ajendatud vajadusega.79  Sõjaseisukorra ajal võimaldab laiemat streikimise keeldu kohaldada RiKS-i § 20 lõige 3, mille järgi võib Vabariigi Valitsus kuni sõjaseisukorra lõppemiseni peatada avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks streigid ja töösulud ning keelata nende korraldamise, sõltumata asutusest ja organisatsioonist. Samas ei ole RiKS-i asjaomases sättes määratud eesmärki, mida selline ulatuslik piirang täidab. Riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud analüüsis on asutud seisukohale, et RiKS-i § 20 lõikes 3 sätestatud piirangu kohaldamine seoses avalikku korda ähvardava ohuga ei ole piisav, sest avalikku korda ähvardav oht ei ole võrreldav sõjalise ohuga riigi ja elanike eksistentsile, mis õigustab põhiõiguste laiaulatuslikumat piiramist. Streikide ja töösulgude absoluutset keelamist võimaldav norm võib riivata PS-i § 11 teises lauses sätestatud põhiseaduslikku printsiipi, mille kohaselt ei tohi õiguste ja vabaduste piirangud moonutada põhiõiguse olemust. Praeguses sõnastuses sätte puhul tekib küsimus selle proportsionaalsusest, seetõttu tuleks sätet täiendada.  RiKS-i § 20 lõike 2 järgi võib Vabariigi Valitsus keelata avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks avalike ürituste ja koosolekute pidamise, sõltumata nende eesmärgist ning pidamise kohast. Keeld võib kehtida kuni sõjaseisukorra lõppemiseni. Selle sätte kohta on riigikaitseõiguse revisjoni raames valminud analüüsis asutud seisukohale, et sätestatud piirangu kohaldamine seoses avalikku korda ähvardava ohuga ei ole piisav, sest avalikku korda ähvardav oht ei ole võrreldav sõjalise ohuga riigi ja elanike eksistentsile (seega ilmselt ka riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavale ohule), mis õigustab põhiõiguste laiaulatuslikumat piiramist. Avalike koosolekute absoluutset keelamist võimaldav norm võib riivata PS-i § 11 teises lauses sätestatud põhiseaduslikku printsiipi, mille kohaselt ei tohi õiguste ja vabaduste piirangud moonutada põhiõiguse olemust. RiKS-i 20 lõikes 2 ei ole sõnaselgelt nimetatud tingimust, millisel eesmärgil võib piirangut kohaldada, vaid see on tuletatav faktist, et kehtestatud on sõjaseisukord. Praeguses sõnastuses sätte puhul tekib küsimus selle proportsionaalsusest ja õigusselgusest, seetõttu tuleks sätet täiendada. Sama probleem on ErSS-i § 17 lõike 1 punkti 6 regulatsiooniga, kuna selle järgi võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra ajal Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks keelata koosolekute, demonstratsioonide ja pikettide korraldamise ning muud isikute kogunemised avalikes kohtades. Arvestades eespool kirjeldatut, ei ole ka ErSS-i asjaomane säte proportsionaalne, arvestades, et selle alusel võib keelata kõik avalikud koosolekud, sõltumata sellest, kas neist tuleneb kahju põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisele.  RKSKS-i § 29 näeb ette võimaluse võtta ettevõte ajutiselt riigi valdusesse. Kui ettevõtte omanik või valdaja ei täida või keeldub täitmast ettevõttele antud kohustuslikku 79 Vt samas, lk 62, 69 ja 73. Muu hulgas tuleb silmas pidada, et sõjaseisukorras kui riigi vastu suunatud kõrgeima agressiooni olukorras on esmase tähtsusega riigi eksistentsi kaitsmine. Tõhus riigikaitse nõuab iga inimese panust. Seda toetab ka PS-i § 124 lõige 1, mille järgi on Eesti kodanikud kohustatud võtma osa riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. 68  riigikaitselist ülesannet, võib Vabariigi Valitsus või Kaitseväe juhataja võtta sõjaseisukorra ajal üldistest riigikaitselistest huvidest lähtudes ettevõtte ajutiselt riigi valdusesse. Ettevõtte ajutiselt riigi valdusesse võtmise korraldab vastav ministeerium või Kaitseväe juhataja, kes nimetab sundkasutuse ajaks ettevõtte juhtkonna. Nimetatud meetme puhul tuleks seaduses täpsustada selle rakendamist äriühingute puhul. Sellisel juhul tuleks meetme kohaldamiseks välja vahetada äriühingu juhatus ning kõige lähem analoog kehtivas õiguses on juriidilise isiku juhatuse liikme määramine kohtu poolt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 602 alusel. Seega on vaja luua seaduslik erinorm, mille alusel erinevalt tavapärasest kutsutakse haldusorgani, mitte osanike poolt, tagasi senine juhatus ning nimetatakse uus juhatus, samuti tekib küsimus, kas ja kelle poolt esitatakse äriregistrile kandeavaldus juhatuse liikmete kohta äriseadustiku § 33 lõike 7 alusel. Samuti on vaja otsustada, kes on selliseks otsuseks pädev – kas Kaitsevägi või mõni muu organ. Samuti tuleks ette näha sellise sundvalduse maksimaalne kestus. Probleem 6. KorS-is kehtestatud piiravate meetmete koosseisud ei arvesta uudsete julgeolekuohtude ega praktiliste vajadustega, seetõttu ei ole võimalik ohtu võimalikult varajases staadiumis ennetada, välja selgitada või tõrjuda. Korrakaitseorganitel on võimalik ohtu avastada ja tõrjuda ning korrarikkumist kõrvaldada ainult aktiivselt tegutsedes. KorS-is ja eriseadustes kehtestatud isikute õigusi ja vabadusi piiravad meetmed tavaolukorraks ei arvesta tänapäevaste ja uudsete tehnoloogiliste vahendite kasutamisest tulenevate ohtudega (näiteks terrorism, organiseeritud kuritegevus, kriitilise tähtsusega infrastruktuuride häired ja küberohud) ning korrakaitseorganite praktikas esile kerkinud vajadustega. Näiteks ei ole KorS-is nimetatud viibimiskeeldu võimalik kehtestada kõrgendatud ohu ennetamiseks ning puudub selgus, kas viibimiskeeldu saab kohaldada infosüsteemile. Viibimiskeeld kui liikumispiirang on erimeede, mille kohaldamine on KorS-i § 44 kohaselt õigustatud isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral, samuti kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks. KorS ei sätesta viibimiskeeldu olulise või kõrgendatud ohu ennetamiseks, kuigi selleks võib olla praktiline vajadus ning seda just hädaolukorra või eriolukorra ennetamiseks. KorS-is sätestatud viibimiskeeld on seostatud teatud kohaga, milleks võib olla ehitis, ruum või maa-ala. KorS ei sea piire ega selgita, kui laialdane võib olla viibimiskeeluga hõivatav maa-ala. Tänapäeval võib oht hõlmata oluliselt suuremat piirkonda kui ehitis, ruum või mõningaid tänavaid hõlmav maa-ala, seetõttu on vaja, et seadus seda võimaldaks. Viibimiskeeld, mida kohaldatakse kogu asulas, linnas või muus suuremas piirkonnas, on isikute vabaduste riive seisukohalt oluliselt intensiivsem ning suurema riivega. Mida suurem on piiratav õigus, seda selgemini ja täpsemini peab olema piirang sätestatud, seetõttu ongi vaja KorS-i § 44 täiendada. Lisaks puudub selgus, kas KorS-i § 44 lõikes 1 sätestatud keeld viibida teatud kohas tähendab ka kohta arvutivõrgus või infosüsteemis ning kas teatud kohas viibimise keeld võib muu hulgas tähendada keeldu viibida igal pool mujal kui teatud kohas, mis sisuliselt tähendaks kohustust viibida määratud kohas. Samuti ei ole õiguslikku alust teha turvakontrolli (KorS-i § 47 lõige 1) kõrgendatud ohu ennetamiseks isegi siis, kui isik viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses 69 ning ohu ennetamiseks isiku sisenemisel korrakaitseorgani sõidukisse (see on lubatud ainult siis, kui isik toimetatakse korrakaitseorganisse). KorS-i § 47 lõige 1 lubab teha turvakontrolli kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks juhul, kui isik viibib elutähtsas energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemis, liikluskorralduse ehitises või seadmes või selle vahetus läheduses. Uute ohtude tõttu on vajadus laiendada turvakontrolli tegemise õigust ka eespool nimetatud kohas viibimisele, et kõrgendatud või olulise ohu korral ohtu ennetada. Turvakontroll on lubatud isiku suhtes, kes siseneb korrakaitseorgani sõidukisse, kui isik toimetatakse korrakaitseorganisse. Kui isik siseneb sõidukisse selleks, et tema suhtes kohaldada meetmeid (näiteks tuvastada isikusamasus, teda küsitleda), ei ole turvakontroll lubatud ning korrakaitseorgani ametnikud võivad olla ohustatud (näiteks taskus olev süstal või tsiviilkäibes lubatud relv). KorS kehtib alates 1. juulist 2014. aastal ning selles ei ole tehtud olulisi muudatusi. KorS-i jõustumise eel ei analüüsitud, kas eriseadustes sätestatud erimeetmed on piisavad, et tagada avaliku korra tõhus kaitse. Revisjoni käigus läbiviidud analüüsi koostamise käigus vaadeldi riigikaitse vajadustest lähtuva riikliku järelevalve meetmete süsteemi ning regulatsiooni aja- ja asjakohasust, sellest analüüsist selgus, et mitmeid korrakaitse erimeetmeid on vaja täpsustada. Neli aastat on piisav aeg, et praktilistest vajadustest lähtuvalt meetmete koosseise korrigeerida. KorS-i täpsustamise vajadust illustreerib hästi regulatsioon, mis käsitleb isiku kohustuslikku kaasamist korrakaitsesse. KorS-i §-s 16 (üldsäte) reguleeritakse muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kohustuslikku kaasamist korrakaitsesse. Sätte alusel saab kohustada isikut, kes ei vastuta avaliku korra eest ning kelle kohustus ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada ei tulene muust seadusest või halduslepingust: 1) ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama (töökohustus); 1) ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikku eset korrakaitseorgani kasutusse andma (asja sundkasutus ja sundvõõrandamine). Samas on KorS-i § 16 seaduse ülesehitusega vastuolus, sest kirjeldatud meede peaks kuuluma riikliku järelevalve meetmed sätestavasse 3. peatükki. Eriolukorra juhi ja eriolukorra tööde juhi (HOS-i §-d 26–29), päästetöö juhi või demineerimistöö juhi (PäästeS-i 19 lõige 1, § 20 lõige 1) ning politseiametniku (PPVS-i § 77 lõige 3) otsus võtta asi sundkasutusse või see sundvõõrandada või panna isikule töökohustus on oma olemuselt samaväärne KorS-i § 16 alusel tehtava korrakaitseorgani samasisulise otsusega, seetõttu ei ole eriseadustes sarnaste, kuid erinevate eeltingimustega sätete säilitamine vajalik. Hinnata tuleb üksnes seda, kas eriseadustes on sättele lisatud pääste- ja kriisireguleerimise valdkonna eripärast tulenevaid lisatingimusi. Asja sundkasutusse võtmise, sundvõõrandamise ja töökohustuse panemise reguleerimine KorS-is võimaldaks samas seaduses näha ette meetme lõpetamise, protokollimise ning hüvitamisega seonduva ühtse korra. Sisuliselt on tegemist erimeetmega.80 Avaliku korra kaitse eesmärgil isiku kohustamisest osaleda korrakaitses erineb RiKS-i regulatsioon, mida rakendatakse riigi sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamise huvides, seetõttu ei ole seda KorS-i reguleerimisala muutes võimalik KorS-is reguleerida. Seega tuleb RiKS-i 80 Meetmete analüüs, lk 30–31. 70 sundtöökohustuse ja riigikaitseliste koormise (asja sundkasutus ja sundvõõrandamine) regulatsiooni hinnata eraldi (vaata kontseptsiooni alapeatükki 4.7). Probleem 7. Puudub tõhus regulatsioon peatada või lõpetada põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ohustava ühingu ja sihtasutuse tegevus erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. See võib põhjustada olukorra eskaleerumise ning seetõttu vajaduse kasutada ohu tõrjumiseks lisaressursse. ErSS-i § 19 lõike 1 järgi võib erakorralise seisukorra juht esitada Riigikohtule taotluse peatada mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevus kuni erakorralise seisukorra lõppemiseni, põhjendades seda ühingu või selle liidu või erakonna Eesti põhiseaduslikku korda ohustava tegevusega. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 järgi vaatab Riigikohus taotluse läbi kolme päeva jooksul selle saabumisest arvates ning teeb ühe järgmistest otsustest: 1) peatab ühingu või selle liidu või erakonna tegevuse erakorralise seisukorra lõppemiseni; 2) jätab erakorralise seisukorra juhi taotluse rahuldamata. ErSS ei kehtesta eriregulatsiooni mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade lõpetamiseks. Erakonna tegevuse lõpetamist rahuajal on käsitletud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) 5. peatükis (§-des 23–36). Selle § 32 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikohtule taotluse lõpetada Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse või eesmärkidega erakonna tegevus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab taotlus olema põhistatud ja sellele tuleb lisada taotluse aluseks olevad dokumendid. PSJKS-i § 36 järgi võib Riigikohus asja lahendamisel: 1) otsustada erakonna tegevuse lõpetada; 2) jätta taotluse rahuldamata. PSJKS-i § 36 lõike 2 järgi saadab Riigikohus erakonna tegevuse lõpetamise otsuse viivitamata täitmiseks erakonna registreerimiskoha järgsele maakohtule, kes määrab erakonna likvideerijad ning teeb muid seaduses ettenähtud toiminguid erakonna kustutamiseks mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrist. PSJKS-i § 34 järgi lahendab kohus erakonna tegevuse lõpetamise taotluse viivitamata pärast nõuetekohase taotluse saamist. See on erand sama seaduse §-st 13, mille järgi lahendab kohus asja mõistliku aja jooksul, kuid vähemalt nelja kuu jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib põhiseaduslikule korrale vahetu ohu ilmnemisel olla vaja lõpetada nii ohtliku erakonna kui ka muu ühingu või sihtasutuse tegevus viivitamata ning rakendada tõhusaid haldussunni meetmeid sellise ühingu või sihtasutuse tegevuse faktilise jätkamise vastu. Sellised mõjusad meetmed praegu puuduvad. ErSS ja RiKS ei näe ette ka erisusi peatada või lõpetada sihtasutuste ja teiste ühingute tegevus riigi julgeoleku tagamiseks. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses (edaspidi MsüS) kehtestatud majandustegevuse piiramise alused ja sihtasutuste seaduses kehtestatud sihtasutuse lõpetamise sätted ei arvesta kriisiolukorrast tuleneva kiire ohu tõrjumise ja tegutsemise vajadusega. 71 ErSS-i §-s 19 sätestatud võimalus võib olla vajalik ka sõjaseisukorra ajal. Mõlema erikorra puhul võib esineda äriühinguid, mittetulundusühinguid, sihtasutusi ja nende liite, kelle tegevus ei ole suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, kuid ohustab või võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. 4.5.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on luua ähvardavate ohtude ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuv isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete süsteem, mis:  annab kriisiolukorda lahendavatele asutustele ja isikutele selged tegutsemisvolitused, et tagada riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, sealhulgas ohtusid ennetada, välja selgitada, tõrjuda ja olukorra tagajärgi kõrvaldada;  võimaldab kriisiolukorra muutumisel piiravaid meetmeid kiiresti ja tõhusalt kohaldada;  võimaldab kohaldada piiravaid meetmeid võimalikult varajases staadiumis, et hoida ära sündmuste järkjärguline laienemine;  välistab piiravate meetmete kehtestamise ja kohaldamise volituste diferentseerimise ja kontrollimehhanismide kaudu piiravate meetmete ülemäärase kohaldamise. Avaliku korra, põhiseadusliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks rakendatavate põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine peab tavaolukorrast (ohu tõrjumine, korrarikkumise kõrvaldamine) kanduma sujuvalt üle hädaolukorra ja kaitseolukorra ning nende lahendamiseks väljakuulutatud erikorra tingimustesse nii, et asutuste pädevus ja avaliku võimu volitused laienevad vastavalt kriisiolukorra või erikorra kulgemisele, sealhulgas eskaleerumisele. 4.5.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.5.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Üks võimalus oleks KorS-i, HOS-i, ErSS-i, RiKS-i ja teisi piiravaid meetmeid sisaldavaid eriseadusi mitte täpsustada ja parandada seaduste rakendamist. Kuna riigikaitseks vajalikud piiravate meetmete koosseisud ei arvesta uudsete ohtudega ega muutunud õiguskeskkonnaga (RiKS-i, KorS-i ja teiste üldseaduste jõustumine) ning ei võimalda seetõttu ohtudele kiiresti reageerida, siis ei ole seaduste parema rakendamisega (näiteks erinevate haldusjuhiste andmise või juhendmaterjalide koostamisega) võimalik käesolevas alapeatükis 4.5.1 nimetatud probleeme tulemuslikult lahendada. Piiravate meetmetega seotud probleemide põhjused peituvad valdavalt just regulatsioonis endas. Riigi julgeolek ja põhiseadusliku korra kaitse on põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel legitiimne eesmärk. Seadusliku aluse ehk seadusreservatsiooni põhimõtte (PS-i § 3 lõike 1 esimene lause) kohaselt vajab põhiõiguste piiramine seadusandjast alamalseisva organi poolt seadusandja volitust. Põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja.81 Seadusreservatsiooni kohaselt peab seadusandja sätestama kõigil juhtudel võimalikult üksikasjalikult eelkõige volitus- ehk alusnormide koosseisud ja õigusjärelmid. Seetõttu ei saa piiravate meetmete koosseise sisustada ulatusliku tõlgendamise, analoogia ja kollisioonireeglite kohaldamisega, säilitades olemasoleva regulatsiooni. Käesolevas alapeatükis ja selle aluseks olevas analüüsis sedastatud 81 RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21. 72 probleemid tulenevad õigusliku regulatsiooni puudustest ja vastuoludest, mis on lahendatavad üksnes regulatiivsete lahendustega. Põhimõtteliselt on kõigi alapeatükis 4.5.1 esitatud probleemide puhul võimalik kaaluda mittemidagitegemist, kuid sellega ei ole võimalik saavutada alapeatükis 4.5.2 nimetatud eesmärke. Kavandatavad muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.5.1 esitatud probleemidest ja alapeatükis 4.1.3.1 tehtud ettepanekutest lähtudes. Probleem 1. KorS-i ning eriseaduste riikliku järelevalve meetmed on dubleerivad ning nende omavahelised seosed ei ole selged. See tekitab segadust, kellel, millal ja milliseid meetmeid on konkreetse kriisiolukorra lahendamisel võimalik kohaldada. Ebaselged dubleerivad meetmed raskendavad omakorda nende kiiret ja efektiivset kohaldamist kriisiolukorras ning võivad kaasa tuua põhiõiguste ja -vabaduste õigusvastase, sealhulgas ebaproportsionaalse piiramise. 1. Eristada meetmed, mida on lubatud kehtestada ja kohaldada korrakaitseliste sündmuste ja hädaolukordade ajal (näiteks viibimiskeeld, dokumendi kontroll, vallasasja läbivaatus), meetmetest, mida on lubatud kohaldada: 1) riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks; 2) riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks ning olukorra tagajärgede kõrvaldamiseks kaitseolukorras, eelkõige erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal (näiteks piirata teatud tunnustele vastavate vallasasjade müüki, keelata nende väljaveo riigist või teatud piirkonnast, kehtestada sundhindu, piirata sidevahendite kasutamist). Meetmete järjepideva kehtivuse vajadust illustreerib riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud joonis 6. Sellest nähtub, et KorS-i ja eriseaduste alusel kehtestatud korrakaitselised meetmed kehtivad püsivalt ka mis tahes erikorra ajal ning riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks kehtestatud meetmed kehtivad edasi ka siis, kui kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord. 73 Joonis 6. Erinevates kriisiolukordades kohaldatavate piiravate meetmete omavahelised seosed 2. Koondada (tava)korrakaitsesündmuste ja hädaolukordade, sealhulgas hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra raames kohaldatavate samasisuliste riikliku järelevalve meetmete alused KorS-i ning kaotada eriseadustest dubleerivad meetmed. Eriseadustes sätestada üksnes KorS-i erimeetmete erisused või muud erimeetmed, mis on vajalikud erikorrakaitseorganile avaliku korra kaitse tagamiseks. Lähtuvalt korrakaitseõiguse dogmaatikast juhul, kui meede on osutunud avaliku korra tagamisel vajalikuks paljudele korrakaitseorganitele, siis tuleb see selge alusena sätestada KorS-is erimeetmena (näiteks töökohustuse panemine, asja sundvõõrandamine ja sundkasutusse võtmine). Kui konkreetne riivevolitus on vajalik vaid üksikule korrakaitseorganile, tuleb erimeede või KorS-i erimeetme erisus sätestada vastavas eriseaduses. 3. Tunnistada HOS-is kehtetuks eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, mis kattuvad KorS-is sätestatud erimeetmetega. Vajaduse korral täiendada KorS-i erimeetme koosseise tingimustega (eelkõige viibimiskeelu ja töökohustuse panemise osas), mis võtavad arvesse eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud ohu ja kahjustatud hüve ulatust ning võimaldavad seada vajalikud piirangud. Hädaolukorras on võimalik rakendada suuresti juba samu korrakaitse riikliku järelevalve meetmeid (näiteks töökohustuse panemine, liikumispiirangute seadmine), seetõttu on hädaolukorda võimalik lahendada praktiliselt ilma eriolukorra meetmeid rakendamata. Eriolukorra põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks võib olla vaja sätestada üksikud täiendavaid piiranguklauslid, mis võimaldaks eriolukorras mastaapsemaid liikumispiiranguid seada või isikutele töökohustusi panna. 74 Probleem 2. Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras kohaldatavate piiravate meetmete sisu, ulatus ja rakendamise kord erinevad, see raskendab kriisiolukorra muutumisel piiravate meetmete kiiret ja tõhusat kohaldamist. 4. Sätestada põhiseaduslikku korda ja riigi julgeolekut ähvardavate ohtude ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks ning olukorra tagajärgede kõrvaldamiseks vajalike piiravate meetmete koosseisud samas ulatuses ühetaoliselt ning koondada need koosseisud RiKS-i. Põhiseaduslikku korda ja riigi julgeolekut ähvardavate ohtude ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks on vajalikud järgmised volitused, mis võimaldaksid:  kehtestada isikut tõendava dokumendi kaasas kandmise kohustuse;  peatada ühingu või sihtasutuse tegevuse;  kehtestada Eestist lahkumise keeld töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule (Vabariigi Valitsus töökohustuse rakendamise tagamiseks);  piirata kaubandustegevust (piirata teatud liiki või teatud tunnustele vastavate vallasasjade müüki, keelata nende väljaveo riigist või teatud piirkonnast, samuti määrata neile sundhindu);  kohustada juriidilisi isikuid tootma kaupu või pakkuma teenuseid;  piirata avalikule teabele juurdepääsu;  piirata sidevahendite kasutamist (Vabariigi Valitsus juhul, kui on alust arvata, et nende vahendusel levitatav teave võib ohustada riigi sõjalist kaitsmist või muul viisil riigi julgeolekut);  keelata massiteabevahendis teatud sisuga teabe levitamise;  piirata või peatada meediateenuste osutamise ning ajakirjandusväljaande väljaandmise;  piirata sideteenuste osutamist ja sidevõrgule juurdepääsu;  piirata sõnumisaladust;  keelata avalike ürituste ja koosolekute pidamise;  peatada streigid ja töösulud ning keelata nende korraldamise, sõltumata asutusest ja organisatsioonist. Nimetatud meetmed ei ole täiesti uued. Kehtivas õiguses on need meetmed sätestatud ErSS-is, RiKS-is või RKSKS-is. Probleem 3. Põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks ja ohu tõrjumise valmistumiseks puuduvad piisavad meetmed, seetõttu ei saa ohtu tõrjuda võimalikult varajases faasis selliselt, et hoida ära sündmuste edaspidine negatiivne areng. 5. Säilitada kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud võimalused, mis lubavad riigikaitse eesmärke täitvatel asutustel riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks ettevalmistumisel kohaldada isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, ning laiendada regulatsiooni ka erakorraliseks seisukorraks valmistumisele (vaata lisa 2). Kaitseolukorraks valmistumise regulatsiooni loomisel lähtuda riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks ettevalmistumise ja tõrjumise korral samadest põhimõtetest (vaata kontseptsiooni alapeatükis 4.1.3.1 esitatud ettepanekuid). 75 Probleem 4. Kehtivas õiguses on piiravad meetmed seotud erikordade ja kaitsevalmiduse astmete tõstmise regulatsiooniga ning see ei anna pädevatele korrakaitseorganitele võimalust tegutseda tegelikule olukorrale vastavalt. 6. Sätestada RiKS-is volitus, mis lubaks Vabariigi Valitsusel kaitseolukorras kehtestada ja kohaldada kiireloomulistel juhtudel ja vältimatu vajaduse korral sõjaseisukorraks ja erakorraliseks seisukorraks ettenähtud piiravaid meetmeid juba enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist, kui meetmete kohaldamiseta oleks ohus Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus ning põhiseaduslik kord. PS-i regulatsioon võimaldab PS-is sätestatud õigushüvede kaitseks intensiivseid põhiõiguste piiranguid, olenemata kriisiolukorrast või selle lahendamiseks väljakuulutatud erikorrast. Sellised piirangud saavad piirduda vaid seaduses erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks ettenähtud meetmetega, millele on seatud kindlad kohaldamise tingimused (näiteks määrata meetmete kehtivuse ja kohaldamise tähtaeg, mille järel meetmed muutuvad kehtetuks, kui erikorda ei ole väljakuulutatud). See võimaldab hinnata meetme proportsionaalsust korrektselt juba rahuajal. Piiravate meetmete kehtestamise ja kohaldamise erand on sätestatud ka kehtivas RiKS-i § 17 lõikes 3, mille kohaselt võib asuda riigikaitseülesandeid täitma ning piiravaid meetmeid määrama ja kohaldama juba sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. Selline erand volituste rakendamiseks kiiretel juhtudel on olemas näiteks Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduses82. 7. Sätestada Riigikogu kontroll enne erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamist kohaldatud meetmete üle. Kiireloomuliste meetmete kehtestamise akti üle tuleks tagada piisav järelevalve. Selleks tuleks valitsuse kiireloomuliste meetmete akt allutada kohe parlamentaarsele järelevalvele, et tagada põhiõiguste ja -vabaduste kaitse garantii. Parlamendile peab jääma õigus otsustada, kas kehtestatud meetmed jäävad jõusse või tuleb need osaliselt või tervikuna tühistada ning kas meetmed kehtivad määratud ajal või sellest lühemal ajal. Lisaks võib kaaluda, et kui valitsus ei esitata piiravate meetmete kehtestamise otsust Riigikogule seitsme päeva jooksul, lõpetatakse meetmete rakendamine viivitamata ning otsuse alusel tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse isikule riigivastutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. 8. Sätestada seaduse tasandil, et sündmuse, hädaolukorra ning kaitseolukorra ajal kohaldatud meetmed kehtivad edasi erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel ning erakorralises seisukorra ajal kohaldatud piiravad meetmed kehtivad edasi sõjaseisukorra väljakuulutamisel ning sõjaseisukorra ajal kohaldatud meetmed kehtivad edasi erakorralise seisukorra ajal, kui meetme kohaldamise alus ja vajadus ei ole ära langenud. KorS-i ja eriseaduste alusel kehtestatud korrakaitselised meetmed kehtivad püsivalt ka mis tahes kriisiolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erikorra ajal. Kaitseolukorras riigi 82 Soome hädaolukorraks valmisoleku seadus (soome keeles valmiuslaki), § 7. 76 julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks kehtestatud meetmed peavad kehtima edasi erikordade väljakuulutamisel või lõppemisel, kui meetme kohaldamise alus ja vajadus ei ole ära langenud. Probleem 5. Põhiõiguste piiramise alused ei ole erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal seaduses selgelt määratud ning see loob võimaluse täidesaatva riigivõimu omavoliks. 9. Sätestada RiKS-is kaitseolukorras, kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorras ja sõjaseisukorras rakendatavad piiravate meetmete koosseisud, mis on vajalikud avaliku korra, riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitse tagamiseks ning vastavad õigusselguse ja proportsionaalsuse nõuetele. Muudatustega soovitakse kehtestada avaliku korra, riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamiseks õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetele vastavad põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed, mis arvestavad nüüdisaegseid ohte (terrorism, migratsioon ja hübriidsõja ohu stsenaariumid) ning praktikast tulenevaid probleeme. Muudatused võimaldavad riigil reageerida kiiresti ja tõhusalt nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele, tagades sellega paremini elanike turvalisuse. Piirava meetme alusnormist peavad nähtuma nii meetme kohaldamise tingimused, kohaldatava meetme sisu ja ulatus ning sellega kaasneva põhiõiguste ja -vabaduste riive ulatus, et piirava meetme alus vastaks õigusselguse ja proportsionaalsuse nõudele. Piiravate meetmete alusnormis ei saa olla tingimuseks vajadus lahendada kaitseolukord või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorraline seisukord või sõjaseisukord, kuna sellest eesmärgist on kantud kogu tegevus üldiselt. Tingimusena tuleb määrata konkreetsed asjaolud või kaitstavad õigushüved, mille suhtes on võimalik meetme kohaldamise sobivust ja vajalikkust hinnata. Konkreetsed meetmete sõnastused töötatakse välja eelnõu koostamise käigus. 10. Täpsustada RiKS-is mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajaks ettenähtud piiravate meetmete aluseid selliselt, et need vastaksid proportsionaalsuse ja õigusselguse nõuetele. Konkreetsed meetmete sõnastused töötatakse välja eelnõu koostamise käigus. Probleem 6. KorS-is kehtestatud piiravate meetmete koosseisud ei arvesta uudsete julgeolekuohtudega ega praktiliste vajadustega, seetõttu ei ole võimalik ohtu võimalikult varajases staadiumis ennetada, välja selgitada või tõrjuda. 11. Täpsustada KorS-is sätestatud erimeetmeid uudsete tehnoloogiliste vahendite kasutamise võimaluste tõttu ning korrakaitseorganite praktikas esile kerkinud vajaduste tõttu, sealhulgas meetmete analüüsist lähtudes:  täiendada ja täpsustada KorS-i §-s 44 kehtestatud viibimiskeelu regulatsiooni;  täiendada ja täpsustada KorS-is kehtestatud koosoleku korraldamise ja pidamise nõudeid. Konkreetsed meetmete sõnastused töötatakse välja eelnõu koostamise käigus. 12. Tunnistada kehtetuks KorS-i üldsäte § 16 „Muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kohustuslik kaasamine korrakaitsesse“ ning täiendada KorS-i 3. peatüki 3. jagu järgmiste erimeetmetega: 77   asja sundkasutusse võtmine;  vallasasja sundvõõrandamine;  isiku kohustamine tõrjuma ohtu või kõrvaldama korrarikkumist, kui selle sisuks on politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgani õigus kohustada isikut ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama juhul, kui see on vältimatult vajalik vahetu olulise või kõrgendatud ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks ning isik on selleks oma teadmiste, oskuste ja terviseseisundi poolest võimeline. Sättes on vajalik ette näha ka töökohustuse tingimused, sealhulgas maksimaalne tööle kohustamise aeg ja puhkeaja korraldus. Tingimuste all sätestada ka loetelu füüsilistest isikutest, keda ei või nimetatud tegevuseks kohustada. Konkreetsed meetmete sõnastused töötatakse välja eelnõu koostamise käigus. Loetletud erimeetmete kohaldamiseks sätestada eriseadustes (näiteks HOS, PäästeS, PPVS) vajalikud volitusnormid. Täiendusega kaasneb vajadus muuta ka KorS-i § lõiget 2, kus tuleb näha ette, et asja sundkasutusse võtmise ning asja sundvõõrandamise erimeetmeid võib kohaldada ka isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks. 13. Meetmete analüüsist lähtudes täpsustada korrakaitsealaseid erimeetmeid eriseadustes (PäästeS, NETS, HOS, veeseadus, riigipiiri seadus jne). Konkreetsed meetmete sõnastused töötatakse välja eelnõu koostamise käigus. Probleem 7. Puudub tõhus regulatsioon peatada või lõpetada põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ohustava ühingu ja sihtasutuse tegevus erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. See võib põhjustada olukorra eskaleerumise ning seetõttu vajaduse kasutada ohu tõrjumiseks lisaressursse. 14. Sätestada RiKS-is, et kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib osaliselt või täielikult peatada või lõpetada mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse, kui see ohustab, võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Sihtasutuste, mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevuse peatamise või lõpetamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel kolme päeva jooksul taotluse saabumisest arvates. 15. Sätestada RiKS-is, et Vabariigi Valitsus võib otsustada ettevõtja majandustegevuse peatamise või keelata ettevõtja majandustegevuse, kui ettevõtja tegevus ohustab või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib esineda äriühinguid, mittetulundusühinguid, sihtasutusi ja nende liite, kelle tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist, mistõttu on vaja näha ette seaduslik alus ettevõtlus- ja ühinemisvabaduse piiramiseks. 78 4.5.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Piiravate meetmete vahelised seosed (muudatusettepanekud nr 1–4) Piiravate meetmete vaheliste seoste täpsustamine ning korrakaitseliste sündmuste ja hädaolukordade ajal kohaldatavate meetmete eristamine riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks, ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks ning olukorra tagajärgede kõrvaldamiseks kaitseolukorra (eelkõige erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra) ajal kohaldatavatest meetmetest mõjutab eelkõige riigiasutusi, kes meetmeid kohaldavad, ja isikuid, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse. Muudatustega ei kehtestata uusi piiravaid meetmeid, vaid korrastatakse olemasolevate meetmete koosseise ning paiknemist seadustes, et kiiret reageerimist vajavas kriisiolukorras oleks riigiasutustel selge, kellel, millal ja milliseid meetmeid on olukorra lahendamisel võimalik kohaldada. Muudatusega korrastatakse kogu riigikaitseõiguse piiravate meetmete regulatsiooni, see teeb normide rakendamise arusaadavamaks. Piiravate meetmete eristamine nende sisu ja ulatuse ning kohaldamise korra järgi mõjutab õiguskindlust, seda eelkõige meetmete adressaatide seisukohast. Samas on õigusselgus vajalik ka meetmete kohaldajatele, kes saavad muutuvas kriisiolukorra toetuda seaduse ühetaolisele tõlgendamisele. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: Vabariigi Valitsus ja valitsusasutused Mõju on neile valitsusasutustele, kes kehtestavad ja kohaldavad meetmeid sündmuse, hädaolukorra ja kaitseolukorra lahendamisel. Mõju on ka Vabariigi Valitsusele, sest kaitseolukorra ajal otsustab teatud meetmete kohaldamise valitsus. Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine, sealhulgas Politsei- ja Piirivalveamet (politseiametniku ametikohti 4283), Päästeamet (päästeametniku ametikohti 845), Kaitsepolitseiamet (koosseis salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kord” § 7 lõike 6 punkti 1 alusel), Kaitseressursside Amet (ametikohti 58), Kaitsevägi (tegevteenistujaid 3287) jt. Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, kuna asutuste koosseisudes ei ole võimalik eristada, millised avaliku võimu ülesandeid täitvad ametnikud on volitatud kohaldama piiravaid meetmeid. Eeldatavasti ei ole mõjutatud isikuid üle 50% kõigist isikutest, kes valitsusasutuste koosseisus avaliku võimu ülesandeid täidavad. Võib eeldada, et mõjutatud isikute sihtrühm on väike, sest piiravate meetmete kohaldamise vajadus tekib üksnes siis, kui olukorra intensiivsuse tõttu on vaja isikute suhtes piiranguid seada. Eestis on ulatuslikke kriisiolukordasid seni esinenud vähe.83 Mõju ulatus on väike, sest muudatustega korrastatakse piiravate meetmete süsteemi, tagades meetmete õigusliku regulatsiooni süsteemsuse ja terviklikkuse. Muudatusega ei looda uut piiravate meetmete süsteemi, vaid lähtutakse jätkuvalt põhimõttest, et KorS-iga reguleeritakse avalikku korra kaitsega seotud piirangute aluseid ning riigikaitsega seotud piirangud reguleeritakse terviklikult RiKS-is. Näiteks kohaldab politsei terroristlikust tegevusest tingitud 83 Vt Siseministeerium. Hädaolukorra seaduse käsiraamat. Eestis aastatel 1992–2016 juhtunud suuremad sündmused. Tallinn, 2018, lk 145–148. https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Kriisireguleerimine/hos_kasiraamat_veebi.pdf. 79 korratuse lahendamisel ülesannete jäävuse põhimõtte kohaselt KorS-is ja eriseadustes sätestatud piiravaid meetmeid (valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, isikusamasuse tuvastamine, turvakontroll jne), millele lisanduvad olenevalt olukorrast ulatuslike piirangute kehtestamise volitused (näiteks ulatuslikumate liikumispiirangute seadmine), seda isegi siis, kui on välja kuulutatud erakorraline seisukord. Muudatus mõjutab asutuste töökorraldust, eelkõige kaasneb muudatusega sisemiste protseduuride täpsustamine. Mõju avaldamise sagedus on samuti väike, sest hädaolukorra lahendamiseks ei ole Eestis seni välja kuulutatud eriolukorda, niisamuti ei ole esinenud niisugust ohtu põhiseaduslikule korrale ega riigi julgeolekule, mis oleks tinginud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise. Eestis ei ole seni eriolukorraks, erakorraliseks seisukorraks ega sõjaseisukorraks ettenähtud meetmeid kohaldatud. Tõenäoliselt ei ole ka lähitulevikus vaja ulatuslikke piiravaid meetmeid kehtestada. Dubleerivate meetmete kaotamine ning meetmete intensiivsuse ja ulatuse ning kaitstavate õigushüvede alusel määramine erikordade vahel võimaldab Vabariigi Valitsusel ja valitsusasutustel paremini tagada meetmete proportsionaalsust. Korrastatud meetmete süsteem loob ka meetmete kehtestajate ja kohaldajate pädevuste jaotuses selguse, seega on muudatusel positiivne mõju. Ebasoovitavate negatiivsete mõjude risk on väike, sest uuendatud regulatsiooni kehtima hakkamisel likvideeritakse kehtivad vastuolud meetmete kehtestamisel ja kohaldamisel. Meetmete kehtestamise ja kohaldamise aluste ning korra muutustega kaasneb meetme kehtestajatele ja kohaldajatele ühekordne koolituskulu. Arvestades kontseptsioonis kavandatud muudatuste ulatust, ei ole tegemist suuremahulise täiendusõppe vajadusega. Koolitustega seotud kulud kaetakse asutuste eelarvest. Meetmete süsteemse ja tervikliku õiguskorra loomisega ei toimu riigiasutuste korralduses ega pädevuste ja volituste jaotuses olemuslikke muudatusi, mis võiks kaasa tuua lisakulusid. Meetmete kehtestamise ja kohaldamisega kaasnev kulu sõltub olukorrast ja selle ulatusest. Kuna meetmeid on võimalik kehtestada ja kohaldada ka kehtiva õiguse alusel, siis suuri lisakulusid muudatustega ei kaasne. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Sihtrühm: isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Piiravaid meetmeid võidakse kohaldada teoreetiliselt kõigi Eestis viibivate isikute suhtes, kuid tegelikult puudutab muudatus üksnes neid isikuid kelle suhtes tekib vajadus nende elu, tervise, vara, turvalisuse jne kaitseks piiravaid meetmeid kohaldada. Muudatusega kaasneb positiivne mõju kõigile isikutele sest neil tekib selgus, kes, millal ja mille alusel võib nende õigusi ja vabadusi piirata. Mõju ulatust ja sagedust võib pidada väikseks, sest muudatus avaldab mõju ainult hädaolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra, kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Isikud ei pea oma käitumist muudatuste tõttu kohandama, kuna piiravate meetmete süsteemi selgemaks muutmine ei too kaasa põhimõttelisi muudatusi praegu kehtivas regulatsioonis. 80 Muudatusel on oluline mõju õigusselguse loomisel, kuid sellega ei kaasne olulist mõju isikutele. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtted, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Majanduslik mõju võib avalduda nendele ettevõtetele, kelle suhtes on riigil vaja kohaldada piiravaid meetmeid. Võib eeldada, et otseselt mõjutab muudatus vähem kui 50% ettevõtetest. Arvestades, et Eestis on 127 622 majanduslikult aktiivset ettevõtjat84, on sihtrühma suurus väike või keskmine. Näiteks võib viibimiskeelu kehtestamine takistada üksnes viibimiskeelu piirkonda jäävate ettevõtete töötajatel tööle tulemist ning sellega võib katkeda ainult nende ettevõtete tootmisprotsess või teenuste osutamine. Nagu füüsiliste isikute puhul, on negatiivsete mõjude risk väike, sest muudatusel on selgelt positiivne mõju – muuta meetmete kohaldamine selgemaks ja kiiremaks. Meetmete kiirem kohaldamine, sealhulgas dubleerivate meetmete välistamine aitab kriisiolukorras vähendada ettevõtetele tekkivat kahju. Muudatuste sagedust võib pidada väikseks, kuna piiravate meetmete ulatuslik kohaldamine nähakse ette üksnes erikordade ajal, mille esinemissagedus on äärmiselt väike. Samamoodi füüsiliste isikutega ei pea ettevõtted oma käitumist muudatuste tõttu kohandama, kuna piiravate meetmete süsteemi selgemaks muutmine ei too kaasa olemuslikke muudatusi praegu kehtivas regulatsioonis. Seega on muudatuste ulatus samuti väike. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Riikliku järelevalve meetmete täiendamine ja täpsustamine (muudatusettepanekud nr 11- 13) Muudatusega kehtestatakse vajadustele vastavad riikliku järelevalve meetmed, mis arvestavad uudsete tehnoloogiate ja julgeolekuohtudega, annavad kriisiolukorda lahendavatele asutustele ja isikutele selged tegutsemisvolitused, et tagada riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, sealhulgas ohtusid ennetada, neid välja selgitada, tõrjuda ja olukorra tagajärgi kõrvaldada. Piiravate meetmete adressaatides suureneb õiguskindlus, kuna piirangute seadmise aluseks on selged ja proportsionaalsusnõuetele vastavad meetmete koosseisud. Asja sundkasutamise ja sundvõõrandamise ning isikule töökohustuse panemise võimaluse sätestamine riikliku järelevalve erimeetmena täidab kriisiolukordade lahendamisel olulise tühimiku ning väldib volituste igakordset sätestamist hädaolukorda lahendavate asutuste tegevuse aluseks olevates seadustes. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: korrakaitseorganid Muudatus mõjutab neid korrakaitseorganeid, kes kehtestavad ja kohaldavad meetmeid sündmuse, hädaolukorra ja kaitseolukorra lahendamisel. 84 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 81 Muudatused võivad puudutada 24 ametiasutusest kõige rohkem 12 ametit, 4 inspektsioonist vaid Keskkonnainspektsiooni, muudest asutustest vanglaid ja Kaitseväge ning 79 KOV-i. Muudatused puudutavad ametitest eelkõige Politsei- ja Piirivalveametit ning Päästeametit. Sihtrühma on võimalik täpsustada pärast eelnõu valmimist, kui KorS-is ja eriseadustes tehtavad muudatused on määratud. Muudatustel on positiivne mõju korrakaitseorganite tegevusele. Täpsemad ja ajakohased viibimiskeelu, evakuatsiooni, asjade sundkasutamise ja sundvõõrandamise, töökohustuse panemise ning avalike koosolekute korraldamise ning pidamise sätted annavad kriisiolukorda lahendavatele asutustele ja isikutele selged tegutsemisvolitused. Muudatusega ei kaasne korrakaitseorganite töökorralduses olulisi muudatusi. Muudatuste tõttu võib olla vaja täpsustada seniseid tööjuhendeid. Muudatuste negatiivne mõju ei ole teada, kuna piiravad meetmed reguleeritakse selgemalt ja praktilistest vajadustest lähtudes. Muudatused aitavad vältida võimalikke soovimatuid tagajärgi ja maandada negatiivsete kõrvalmõjude riski, mis muudatust tegemata eksisteerib. Mõju sagedus on väike, kuna piiravaid meetmeid ei rakendata ka praegu sageli. Tabelist 2 nähtub, mitu korda rakendas Päästeamet isikute suhtes protokollimist vajavaid piiravaid meetmeid 2016.–2017. aastal. Tabel 2. Protokollitavate piiravate meetmete kohaldamine Päästeametis 2016.–2017. aastal Meede 2016 2017 Valdusesse sisenemine ja 34 25 läbivaatus Asja sundkasutusse võtmine 1 1 Lammutus- või kaevetöö ja 3 2 kraavide, ojade ja jõgede tõkestamine KOKKU 38 28 (Allikas: Päästeameti dokumendihaldussüsteem Delta) Kuna muudatusega ei looda uusi meetmete koosseise, vaid täpsustatakse olemasolevaid, siis ei kaasne korrakaitseorganite tegevuses olulisi muudatusi. Piiravate meetmete kehtestamise lisavõimalused võimaldavad likvideerida praegused kitsaskohad, mis takistavad ohtude tõhusat väljaselgitamist ja tõrjumist. Meetmete kehtestamise ja kohaldamise aluste ning korra muutustega kaasneb meetme kehtestajatele ja kohaldajatele ühekordne koolituskulu. Arvestades kontseptsioonis kavandatud muudatuste ulatust, ei ole tegemist suuremahulise täiendusõppe vajadusega. Koolitustega seotud kulud kaetakse asutuste eelarvest. Muudatustega ei kaasne sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Sihtrühm: isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Muudatused puudutavad avaliku korra eest vastutavaid isikuid ja muid isikuid, keda võidakse avaliku korra kaitsesse kaasata. Muudatuste sihtrühm on teoreetiliselt suur – kõik Eesti territooriumil viibivad isikuid, kuid tegelikult kohaldatakse meetmeid üksnes äärmise vajaduse korral, kiireloomulist kohaldamist nõudvas olukorras ja väga väheste isikute suhtes. 82 Muudatustega kaasneb positiivne mõju isikutele, kelle üle riiklikku järelevalvet teostatakse, sest regulatsioon muutub selgemaks, süsteemsemaks ning põhiõigusi tõhusamini tagavaks. Muudatuste ulatus ja sagedus on väiksed, kuna võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei lisata uusi meetmeid, vaid täpsustatakse olemasolevaid. Muudatused ei too kaasa meetmete sagedasemat kohaldamist ning muudatustega kohanemiseks ei ole vaja isikutel oma käitumist muuta. Muudatustega ei kaasne sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtted, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Muudatused puudutavad ettevõtteid, kes võivad olla avaliku korra eest vastutavateks isikuteks või kes kaasatakse muu isikuna avaliku korra kaitsesse. Muudatuste sihtrühm hõlmab teoreetiliselt kõiki majanduslikult aktiivseid ettevõtteid, keda on 127 62285, kuid tegelikult kohaldatakse meetmeid üksnes äärmise vajaduse korral, kiireloomulist kohaldamist nõudvas olukorras ja väga väheste ettevõtete suhtes. Muudatusega täpsustakse muu hulgas viibimisekeelu, avalike koosolekute, asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsioone, mis võivad mõjutada ettevõtete tegevust. Asjade sundkasutusse võtmist ja sundvõõrandamist käsitlevad muudatused puudutavad eelkõige vara valdajaid ja omanikke. Näiteks võib kriisiolukorras tekkida vajadus kasutada transpordivahendit. Aktiivselt tegutsevaid transpordiettevõtteid on majandustegevuse registri kohaselt 553, kellega on seotud 3803 sõidukit. Võib eeldada, et kriisiolukorras võib olla vaja nende ettevõtete vara kasutamisele piiranguid seada, kuid ilmselgelt mitte kõigile korraga. Konkreetse riive ulatus sõltub kriisiolukorrast, sealhulgas selle ulatusest ja asukohast. Muudatuste ulatus ja sagedus on väiksed. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga ei lisata uusi meetmeid, vaid täpsustatakse olemasolevaid. Muudatused ei too kaasa meetmete sagedasemat kohaldamist ning muudatustega kohanemiseks ei ole vaja ettevõtetel oma käitumist muuta. Muudatustega kaasneb positiivne mõju ettevõtetele, kelle üle riiklikku järelevalvet teostatakse, sest regulatsioon muutub selgemaks, süsteemsemaks ning põhiõigusi tõhusamalt tagavaks. Muudatustega ei kaasne sihtrühmale olulist mõju. Põhiseaduslikku korda ja riigi julgeolekut ähvardavate ohtudega seotud piiravad meetmed (muudatusettepanekud nr 5, 9 ja 10) Muudatused annavad kaitseolukorda lahendavatele asutustele ja isikutele selged tegutsemisvolitused põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks samamoodi riigi julgeolekut ähvardava ohuga, et hoida võimalikult varajases faasis ära sündmuste järkjärguline laienemine. Muudatusega ei kaasne täiesti uute piiravate meetmete loomist, vaid kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud piiravaid meetmeid täpsustatakse ning nende kohaldamist laiendatakse ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamisele. Riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitseks kohaldatavate piiravate meetmete sisu, ulatuse ja kohaldamise korra täpsustused tagavad riigi ja ühiskonna võime ja valmisoleku end kaitsta, sealhulgas 85 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta. seisuga http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 83 ohtusid välja selgitada, tõrjuda ja olukorra tagajärgi kõrvaldada. Piiravate meetmete sõnastus töötatakse välja eelnõu koostamise käigus, seetõttu ei ole võimalik kontseptsioonis täpselt määrata, millistele sihtrühmadele muudatused mõju avaldavad. Mõju sihtrühmadele tuleb täpsustada eelnõu koostamisel. Eeldatavasti kaasnevad muudatustega mõjud riigi julgeolekule (üldine riigi julgeoleku ja siseturvalisus), majanduslikud mõjud (muutused ettevõtete tegevuses), sotsiaalsed mõjud (muutused üksikindiviidi või ühiskonna kui terviku toimimises) ning mõju riigiasutuste korraldusele (asutuste omavahelised suhted, asutuste ülesanded ja protseduurid, kaasnevad kulud). Piiravate meetmete kohaldamine kaitseolukorras erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku menetlemise ajal (muudatusettepanekud nr 6-8) Muudatusega võimaldatakse Vabariigi Valitsusel kehtestada ja kohaldada kaitseolukorras kiireloomulistel juhtudel ja vältimatu vajaduse korral sõjaseisukorraks ja erakorraliseks seisukorraks ettenähtud piiravaid meetmeid juba enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist, see võimaldab kiirelt kriisiolukorra eskaleerumist takistada. Sarnane erand on kehtestatud ka kehtivas RiKS-i § 17 lõikes 3 sõjaseisukorra ajaks, kuid ilma kontrollimehhanismideta. Muudatusega nähakse ette Riigikogu kontroll eespool nimetatud meetmete kohaldamise üle, nii vähendatakse piiravate meetmete ülemäära kohaldamise võimalust. Muudatuse kohaselt, mis võimaldab kriisiolukorra muutumisel juba kohaldatud piiravatel meetmetel edasi kehtida, paraneb õigusselgus ning väheneb riigiasutuste koormus, mis kaasneb meetmete taas kehtestamisega, kui meetme kohaldamise alus ja vajadus ei ole ära langenud. Kõigi sihtrühmade puhul on mõju sagedus väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui tekib põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardav oht. Mõju valdkond: Mõju riigiasutuste korraldusele, riigiasutuste kuludele ja tuludele Sihtrühm: Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsus saab volituse kehtestada ja kohaldada põhiseadusliku korda ähvardav ohu kiireks tõrjumiseks erakorralise seisukorra väljakuulutamisega seotud piiravaid meetmeid (näiteks meediateenuste piirangud, kaubandustegevuse piirangud). Vabariigi Valitsuse volitused suurenevad, kuid muudatusega ei kaasne valitsuse tegevuses ümberkorraldusi, kuna ka kehtiva RiKS-i §17 lõike 3 järgi on valitsusel sarnane volitus olemas. Seega on mõju ulatus väike. Muudatusega allutatakse valitsuse otsused meetmete kehtestamise kohta parlamentaarsele kontrollile, see ei piira valitsuse tegevust kriisiolukorra lahendamisel, küll aga tagab ulatuslike põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üle demokraatliku järelevalve. Muudatusega kaasneb positiivne mõju, sest valitus saab reageerida vajaliku intensiivsusega ohtudele, mis ilmnevad ootamatult ja arenevad kiiresti. Mõju sagedus on väike, sest Eestis ei ole senini olukorra lahendamiseks ulatuslike piiranguid kehtestatud, siiani pole tekkinud vajadust kaitsevalmidust kõrgendada või erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda kehtestada. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. 84 Sihtrühm: kaitseolukorda lahendavad valitsusasutused Muudatus avaldab mõju kaitseolukorda lahendavatele valitsusasutustele, kes saavad pärast valitsuse otsust meetmete kehtestamise kohta asuda isikute suhtes piiravaid meetmeid rakendama. Muudatuse sihtrühm on väike, sest puudutab kõigist valitsusasutustest eelkõige Politsei- ja Piirivalveametit, Päästeametit, Keskkonnaametit, Terviseametit, Riigi Infosüsteemide Ametit ning Veterinaar- ja Toiduametit, kes on hädaolukordade lahendamisel juhtivateks asutusteks ning ülesannete jäävuse põhimõtte kohaselt täidavad samu ülesandeid ka kaitseolukorras. Muudatus puudutab ka Kaitsepolitseiametit, kelle ülesanne on muu hulgas riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmise ärahoidmine ja tõkestamine. Muudatustega ei kaasne valitsusasutuste pädevuste ja volituste jaotuses muudatusi. Muudatusel on positiivne mõju, sest kaitseolukorda lahendavad asutused saavad võtta tõhusalt kasutusele vajalikke abinõusid kriisiolukorra lahendamiseks. Näiteks saab Riigi Infosüsteemide Amet erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku menetlemise ajal, kui valitsus on otsustanud kaubandustegevuse piirangute kehtestamise, kohustada kõiki ettevõtteid kindlustama elektrooniliste info- ja sidesüsteemide toimivus ning hoidma nendele suunatud rünnakute tõrjumiseks Eestis oma süsteeme või nende osasid, mis on hädavajalikud eluliselt tähtsate ühiskondlike teenuste toimimiseks. Muudatusega ei kaasne valitsusasutustele otseseid kulusid, kuna kehtivas õiguses valitsusele antud piiravate meetmete kehtestamise volitusi üksnes laiendatakse. Meetmete kehtestamise ja kohaldamisega kaasnev kulu sõltub olukorrast ja selle ulatusest. Kuna meetmeid on võimalik kehtestada ja kohaldada ka kehtiva õiguse alusel, siis suuri lisakulusid nimetatud muudatustega ei kaasne. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ühingud ja sihtasutused, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse Muudatus puudutab kaudselt kõiki tegutsevaid ettevõtteid (127 622 majanduslikult aktiivset ettevõtet), mittetulundusühinguid (üle 26 000) ja sihtasutusi (670).86 Kuna meetmeid ei kohaldata kõigi eespool nimetatud isikute suhtes korraga, vaid üksnes äärmise vajaduse korral kiireloomulises olukorras, siis on tegelik mõjutatud isikute arv väike. Muudatuste mõju ulatus on väike. Muudatused ei too kaasa meetmete sagedasemat kohaldamist ning muudatustega kohanemiseks ei ole ettevõtetel vaja oma praegust tegevust muuta, kuna muudatusega ei laiendata meetmeid, vaid antakse üksnes valitsusele volitus kehtestada ja kohaldada ulatuslikke piiranguid enne erikorra väljakuulutamist. Suurema võimaluse tõttu piiranguid kehtestada kaasneb muudatustega sihtrühmale negatiivne mõju, kuid pikemas perspektiivis aitavad ära hoida suuremat kahju, mis võib muidu kriisiolukorra lahendamise tõttu ühingutele ja sihtasutustele tekkida. Kui täidesaatva riigivõimu 86 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 85 asutused saavad kriisiolukorra lahendada enne selle laiahaardeliseks ja pikaajaliseks muutumist, siis aitab see lühema aja jooksul taastada ettevõtete tegevuse, mis võib olla kriisi tõttu seiskunud. Muudatused võimaldavad ära hoida suuremat majanduskahju. Muudatustega ei kaasne sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Sihtrühm: riigi elanikud Nii nagu ühinguid ja sihtasutusi, mõjutab muudatus ka riigi elanikke. Kui valitus saab teha kriisiolukorra lahendamisega seotud otsuseid õigel ajal, siis mõjutab see leibkondade toimetulekut. Kriisiolukorra tõttu võib isikutel jääda saamata tulu, kuna olukorra tõttu on tööandja tegevus katkenud. Niisamuti võib kriisiolukorras saada kahjustada isikute vara. Riigi elanikele avaldab muudatus positiivset mõju, kuna võimaldab kiiremini taastada tavapärase ühiskonnakorralduse ning minimeerida kriisiolukorrast tulenevat kahju. Muudatuste mõju ulatus on väike. Isikud ei pea muudatuste tõttu oma tegevust muutma, kuna muudatusega ei laiendata meetmeid, vaid antakse üksnes valitsusele volitus kehtestada ja kohaldada ulatuslikke piiranguid enne erikorra väljakuulutamist. Muudatustega ei kaasne sihtrühmale olulist mõju. Ühingu ja sihtasutuse tegevuse peatamine või lõpetamine erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal (muudatusettepanekud nr 14 ja 15) Muudatustega luuakse selge õiguslik alus, mis võimaldab põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ohustava mittetulundusühingu tegevuse peatada lisaks erakorralisele seisukorrale ka sõjaseisukorra ajal. Mõlema erikorra puhul võib esineda mittetulundusühinguid ja nende liite, kelle tegevus ei ole suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, kuid kes võivad takistada või takistavad riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Võrreldes kehtiva õigusega laiendatakse piirangu seadmist kõigile ühingutele ja sihtasutustele, kuna mitte ainult mittetulundusühingud ja nende liidud, vaid ka äriühingud ja sihtasutused võivad kujutada ohtu riigi julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale. Muudatusega lihtsustatakse riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitse tagamise eesmärgil sihtasutuste peatamise ja lõpetamise ning ettevõtja majandustegevuse peatamise või keelamise otsuse tegemise menetlust, mis on sätestatud vastavalt sihtasutuste seaduses ja majandustegevuse üldosa seaduses. Kõigi sihtrühmade puhul on mõju sagedus väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui tekib põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardav oht ning kuulutatakse vastavalt välja kas erakorraline seisukord või sõjaseisukord. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: äriühingud, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse 86 Äriühingute tegevuse peatamise ja lõpetamise meetme sätestamisel on mõju äriühingutele (103 552).87 Mõju tekkimise eeldus on äriühingu tegevus, millega ohustatakse või takistatakse riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Muudatusega seotud sihtrühma tegelik suurus on seega väike, sest enamik äriühinguid ei ohusta ega takista ohu tõrjumist. Muudatusega ei kaasne äriühingute majandustegevuses muudatuste tegemise vajadust. Kui järgitakse olukorra lahendamiseks antavaid korraldusi ning ei ohustata riigi tavapärast toimimist, ei kaasne sihtrühmale muudatuse tõttu vajadust oma käitumist kaitseolukorras muuta. Ettevõtja majandustegevuse peatamise või keelamise otsustamine lihtsustatud menetluskorda järgides toimuks üksnes kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, seetõttu on muudatuse mõju sagedus väike. Kaitseolukorra sarnast või sellega ligilähedast olukorda ei ole seni Eestis tekkinud ning sellise olukorra tekkimise tõenäosus on väike. Negatiivse mõju kaasnemise risk on keskmine. Mõju on pigem negatiivne, sest olukorra lahendamiseks rakendatavate meetmetega piiratakse äriühingute ettevõtlusvabadust. Samas kriisiolukorra kiire lahendamine, mis taastab majanduse ja ühiskonna tavapärase toimimise, on äriühingu huvides ning kaalub üles piirangutest tulenevad kitsendused ja õigustab ettevõtlusvabaduse piiramist. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: sotsiaalne mõju Sihtrühm: mittetulundusühingud, sealhulgas erakonnad ja sihtasutused, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse Mittetulundusühingute, sealhulgas erakondade ja sihtasutuste tegevuse lõpetamise ja sihtasutuste peatamise lisaaluse ning lihtsustatud menetluse sätestamine erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks mõjutab nii mittetulundusühinguid (26 857)88, sealhulgas erakondasid (11)89, kui ka sihtasutusi (670).90 Mõju tekkimise eeldus on mittetulundusühingu, sealhulgas erakonna või sihtasutuse tegevus, millega ohustatakse või takistatakse riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Muudatusega seotud sihtrühma suurus on väga väike, sest muudatus puudutab ilmselt vaid üksikuid mittetulundusühinguid ja sihtasutusi, kelle tegevus takistab ohu tõrjumist või soodustab kriisi süvenemist. Muudatusega ei kaasne vajadust teha muudatusi mittetulundusühingute ja sihtasutuste igapäevases tegevuses. Kui järgitakse olukorra lahendamiseks antavaid korraldusi ning ei ohustata riigi tavapärast toimimist, ei kaasne sihtrühmale muudatuse tõttu vajadust oma käitumist kaitseolukorras muuta. 87 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 88 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 89 Äriregister, 23.05.2018. https://ariregister.rik.ee/erakonnad?lang=est. 90 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 87 Mittetulundusühingute ja sihtasutuse tegevuse peatamise või lõpetamise otsustamine lihtsustatud menetluskorda järgides ei toimu tavaolukorras (rahuajal), seetõttu on mõju sagedus väike. Muudatus avaldab mõju ainult siis, kui tekib kaitseolukord, mille lahendamiseks kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord. Kaitseolukorra sarnast või sellega ligilähedast olukorda ei ole seni Eestis tekkinud ning sellise olukorra tekkimise tõenäosus on väike. Negatiivse mõju kaasnemise risk on keskmine. Mõju on pigem negatiivne, sest olukorra lahendamiseks rakendatavate meetmetega piiratakse mittetulundusühingute ning sihtasutuste ühinemisvabadust. Samas peab arvestama, et kriisiolukorra tõhus lahendamine ja riigi toimimise tagamine on iga mittetulundusühingu ja sihtasutuse huvides ning kaalub üles nende vabadused ja õigustab nende piiramist. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: Mõju riigiasutuste korraldusele, riigiasutuste kuludele ja tuludele Sihtrühm: Vabariigi Valitsus Muudatus mõjutab Vabariigi Valitsust, kes saab volituse esitada Riigikohtule taotluse: 1) peatada lisaks mittetulundusühingu ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevusele ka sihtasutuse tegevus; 2) lõpetada mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegevus. Uudsena nähakse ette, et valitsus võib oma otsusega peatada või keelata ettevõtja majandustegevuse, kui see ohustab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Muudatustega ei kaasne ümberkorraldusi valitsuse kriisiaegses tegevuses. Kehtiva õiguse järgi on valitsusel mitmeid piiravate meetmete kehtestamise volitusi ning uus õigus peatada või keelata ettevõtja majandustegevus ei too kaasa uusi toimemehhanisme. Ka sihtasutuste tegevuse peatamiseks Riigikohtule taotluse esitamise volitus ei muuda valitsuse tegevust. Muudatused avaldavad positiivset mõju, sest valitsus ja laiemalt täidesaatva riigivõimu asutused saavad tõhusalt reageerida ühingute ja sihtasutuste tegevusest tulenevatele ohtudele. Muudatused ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Sihtrühm: Riigikohus Muudatus mõjutab Riigikohut, kuna muudatuse kohaselt peab Riigikohus hakkama hindama mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevuse ja sihtasutuste tegevuse lõpetamise ning sihtasutuste tegevuse peatamise taotlusi. Muudatuste mõju ulatust võib pidada väikeseks, sest Riigikohtu toimimises ja taotluse läbivaatamise menetluses võrreldes kehiva õigusega muutusi ei tehta – Riigikohus annab jätkuvalt oma hinnangu taotluse rahuldamise või mitterahuldamise kohta hiljemalt 3 tööpäeva möödumisel valitsuselt taotluse saamisest arvates. Muudatus võib teatud määral Riigikohtu töökoormust kriisiolukorras suurendada, kuid on äärmiselt ebatõenäoline, et mittetulundusühingute ja sihtasutuste peatamise ja lõpetamise taotlusi hakatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal esitama massiliselt. 88 Muudatusega ei kaasne Riigikohtule kulusid. Muudatuste tõttu on Riigikohtu kohtunikel ja ametnikel vaja end uue regulatsiooniga kurssi viia, seda tehakse tavapärase täienduskoolituse raames. Muudatused ei avalda sihtrühmale olulist mõju. 4.6. Kriisiolukordades korralduste, otsuste, internsete ja eksternsete õigusaktide andmine, sealhulgas menetlus- ja vorminõuete erisused 4.6.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Demokraatliku õigusriigi (PS-i § 10) ja hea halduse põhimõtte (PS-i § 14) kohaselt on riigivõimu teostamise oluline tunnus isikute põhiõiguste austamine ja seda tagav selgelt määratud menetluskord. Nii nagu kriisi või erikorra ajal ei lakka olemast riik, ei teostata avalikku võimu kriisi lahendamisel või erikorra ajal väljaspool õiguskorda. Seadusandja on kohustatud sätestama eelkõige põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused, iseäranis piirangute tingimused ja tingimuste esinemisel kohaldatavad meetmed.91 Avalik võim saab sekkuda eraõiguslikku sfääri seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses.92 Intensiivsemate riivete korral laieneb üldine seadusreservatsioon ka menetlusnormidele.93 Eriti intensiivsetele võimalikele piirangutele peab seadusandja ise sätestama ka meetmete kohaldamise üksikasjaliku korra.94 Samuti tuleb seadusandjal arvesse võtta erakorralisi asjaolusid.95 PS-i § 14 garanteerib üldise põhiõiguse korraldusele ja menetlusele.96 Õiglane menetlus on oluline põhiseaduslik väärtus, mis juurdub õigusriigi põhimõttes.97 Menetluslike põhiõiguste eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse.98 Mida tõhusam on menetlus materiaalsete põhiõiguste tagamiseks, seda paremini need praktikas realiseeruvad. Lisaks peavad menetlusnormid tagama ausa menetluse põhimõtte rakendamise, et avaliku võimu kandjaga suhtlevat eraisikut käsitatakse õigusi ja kohustusi omava subjekti, mitte pelgalt objektina.99 PS-i § 14 sisaldab isiku subjektiivset õigust nõuda, et seadusandja kehtestaks normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ja kaitse.100 Seadusandja peab kehtestama haldusmenetluse reeglid101. Riik peab seadusega konkretiseerima haldusõiguse üldpõhimõtted nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni.102 Kui seadusandja ei ole kehtestanud piisavalt menetlusreegleid, on täidesaatev võim kohustatud jälgima, kas konkreetse menetluse eripära arvestades on vajalik regulatsioon saavutatav haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades või vajaduse korral ise menetlust “luues” või “täiendades”, et tagada hea halduse tava kohane menetlus103. Kriisi või 91 Alates RKPJKo 12.01.1994, III-4/1-1/94. 92 RKHKo 31.10.2000, 3-3-1-41-00, p 4. 93 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, sub § 3 punkt 23. www.pohiseadus.ee. 94 RKPJKo 12.01.1994, III-4/1-1/94. 95 RKPJKo 21.12.1994, III-4/1-11/94, p II. 96 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, sub § 14 punkt 9. www.pohiseadus.ee. 97 RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 72. 98 RKHKo 06.03.2015, 3-3-1-78-14, p 9.2; vrd RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 43. 99 Nt RKHKm 08.10.2002, 3-3-1-56-02, p 9; 22.09.2015, 3-3-1-40-15, p 14. 100 RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 44. 101 RKPJKo 17.02.2003, 3-4-1-1-03, p 12. 102 RKHKm 04.04.2003, 3-3-1-32-03, p 14. 103 RKHKo 09.03.2005, 3-3-1-88-04, p 28; 17.11.2005, 3-3-1-54-05, p 11; 03.11.2005, 3-3-1-35-05; 15.03.2006, 3-3-1-5-06, p 15; RKHKm 03.10.2007, 3-3-1-41-07, p 12; RKPJKo 08.10.2007, 3-4-1-15-07, p 19; 20.06.2013, 3-3-1-80-12, p 24. 89 erikorra ajaks tavakorrast erinevate menetlusreeglite kehtestamine ei piira hea halduse põhimõtet, vaid rakendab seda tavakorrast erinevalt. Probleem 1. RiKS-is sätestatud piiravate meetmete ja riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel võib haldusorgan ekslikult sooritada HMS-is reguleeritud menetlustoimingu või kohaldada menetlustoimingu asemel piiravat meedet või riikliku järelevalve meedet ning rikkuda sellega isiku õigust heale haldusele. RiKS-i §-des 9, 15, 19, 20, 24 jt on sätestatud piiravate meetmete kohaldamine ning KorS-is sätestatud riikliku järelevalve meetmete kohaldamine on haldusakti andmine, millele peaks eelnema haldusmenetlus. Paljud menetlustoimingud haldusmenetluses on eksitavalt sarnased piiravate meetmete või riikliku järelevalve meetmetega. Ei ole selge, millisel juhul haldusorgan sooritab pelgalt menetlustoimingu ning millal ta kohaldab haldusaktiga piiravat meedet või riikliku järelevalve meedet. Näiteks võib HMS-i §-de 6, 38 ja 39 alusel enne meetme kohaldamise otsustamist küsitleda tunnistajaid, võtta menetlusosalistelt seletusi, teha paikvaatlust ja asitõendi vaatlust, võtta ekspertiisimaterjale jne selleks, et otsustada meetme kohaldamine. Samas võib piiravaks meetmeks või riikliku järelevalve meetmeks, mille kohaldamist otsustatakse, olla isiku küsitlemine või dokumendi väljanõudmine, isikusamasuse tuvastamine, valdusesse sisenemine või selle läbivaatus jne. Seetõttu ei ole ei seaduse rakendajale ega haldusakti adressaadile selge, kas tema suhtes alles toimub haldusmenetlus ja sooritatakse menetlustoimingut või juba on otsustatud rakendada piiravat meedet või riikliku järelevalve meedet (haldusakt). Seetõttu võib juhtuda, et isik vaidlustab menetlustoimingu, mida pidas ekslikult haldusaktiks, või jätab vaidlustamata haldusakti, mida pidas ekslikult menetlustoiminguks – mõlemal juhul riivab selge regulatsiooni puudumine isiku õigust heale haldusele ning õigust kohtulikule kaitsele. Nii haldusorgani kui ka adressaadi õigused ja kohustused on erinevad olenevalt sellest, kas tegemist on menetlustoimingu või meedet kohaldava haldusaktiga. Selle tõttu on ka erinevad tingimused, millal saab menetlustoimingu ja haldusakti suhtes õiguskaitset taotleda. Seetõttu on olukord vastuolus õigusselguse põhimõttega, toob kaasa isiku õiguste rikkumise ohu ning võib põhjustada asjatuid kohtuvaidlusi pelgalt selle fakti üle, kas tegemist oli menetlustoimingu või haldusaktiga. Kuna täitmiseks kohustuslik on üksnes haldusaktiga määratud kohustus ning menetlustoiming eraldivõetuna ei saa tekitada isikule juriidilisi kohustusi, siis mõjutab õige menetluse kohaldamine ka seda, kas isiku suhtes on üldse võimalik haldussundi rakendada. Kuna haldussunni rakendamise eeldus on kehtiva ettekirjutuse olemasolu, siis ei saa menetlustoimingu sooritamiseks haldussundi rakendada. Kui haldusorgani jaoks ei ole selge, kas ta sooritab menetlustoimingut või on andnud ettekirjutuse riikliku järelevalve meetme kohaldamiseks, ning see pole selge ka adressaadile, siis ei tea haldusõigussuhte kumbki pool, millal tal on juriidiline kohustus ja võimalus kasutada kohustuse täitmiseks haldussundi. Pelgalt asjaolu, et haldusakti adressaat ei pruugi aru saada, et tegemist on kohustava haldusaktiga, võib tekitada põhjendamatut viivitust ja õigusvaidlusi, sealhulgas haldussunni kohaldamise lubatavuse üle. Probleem 2. Põhi- ja eelhaldusakti suhe põhiõiguste piiramisel erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei ole selgelt määratud ning seetõttu ei ole selge, millistele otsustele kehtivad haldusakti andmise ja vaidlustamise reeglid. See võib tuua kaasa haldusakti tühistamise ainuüksi eelhaldusakti puudumise või eelhaldusaktile mittevastavuse tõttu, 90 samuti kaebetähtaegade ennistamise põhjusel, et isikule ei olnud eel- ja põhihaldusakti suhe õiguste riive ajal selge. PS-i § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes seaduse alusel. Samamoodi on HMS-i § 3 lõikes 1 sätestatud, et haldusmenetluses võib isiku põhiõigusi ja -vabadusi piirata üksnes seaduse alusel. ErSS-i §-s 17, § 18 lõike 2 punktides 2–5, §-s 19 ning § 20 lõikes 3 on loobutud seadusliku aluse nõudest ja sõnastatud piirangu alused pelgalt loeteludena, seetõttu ei ole aru saada, millistel tingimustel ja missuguses ulatuses võib piiranguid kohaldada. Veelgi sõnaselgemalt on seadusliku aluse põhimõtte piirang sõnastatud RiKS-i § 19 lõikes 1, mille kohaselt võib Vabariigi Valitsus juhul, kui sõjaseisukorra ajal on riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks vaja vältimatult kehtestada ning kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, kohaldada seaduses sätestamata meedet nii kaua, kui see on vältimatult vajalik. Selliseks asjaoluks on ka eriolukorra väljakuulutamise ja meetmete kohaldamise eelduseks olevad asjaolud (oht riigi julgeolekule, relvakonflikt või muu agressioon jt). Haldusakt, millega tuvastatakse nende asjaolude esinemine (ja otsustatakse erikorra väljakuulutamine või üksnes erikorra ajal lubatud piirava meetme kohaldamine), on eelhaldusaktiks kõigi vahetult isikule suunatud piiravate meetmete, riikliku järelevalve meetmete ja muude haldusaktide või õigusi piiravate toimingute suhtes (see tähendab, et nende haldusaktide andmisel on haldusorgan õiguslikult seotud väljakuulutatud erikorra või selle piirava meetme kohaldamise asjaolude esinemisega). Kehtiva õiguse kohaselt tuleb eelhaldusakt anda haldusmenetluses ning see peab olema iseseisvalt kohtulikult kontrollitav, samuti tuleb põhihaldusakti vaidlustamisel vaidlustada ka eelhaldusakt. Põhihaldusakti ja eelhaldusakti ebaselge suhe võib tuua kaasa nii menetlusvigade tekkimise (eelhaldusakti andmisel ei arvestata haldusmenetluse nõuetega) ning seetõttu ka muidu õiguspäraste põhihaldusaktide kehtetuks tunnistamise ja kahju hüvitamise nõuded riigi vastu. See võib tuua kaasa haldusakti tühistamise ainuüksi eelhaldusakti puudumise või eelhaldusaktile mittevastavuse tõttu, samuti kaebetähtaegade ennistamist põhjusel, et isikule ei olnud eel- ja põhihaldusakti suhe õiguste riive ajal selge. Piiravate meetmete või eriseaduses sätestatud muude kitsenduste kohaldamine eeldab Vabariigi Valitsuse, peaministri või muu haldusorgani üldkorraldust selliseid piiravaid meetmeid või muid üldisi kitsendusi kohaldada. Sellise üldkorralduse puudumisel ei või piiravat meedet või muud kitsendust kohaldada. Samas võivad need kitsendused olla väga sarnased riikliku järelevalve raames korrakaitseorgani kohaldatavate meetmetega ning erinevus võib seisneda üksnes ulatuses või mõnedes spetsiifilistes eeldustes. Viimasel juhul on eriti oluline eristada erikorra ajal kohaldatavaid piirava meetme või muu kitsenduse üldkorraldust (on eelhaldusakt) sama organi siseaktidest, millega korraldatakse haldusorganite pädevuses olevate haldusülesannete kooskõlastatud ja terviklikku täitmist (ei ole eelhaldusakt). Esimesel juhul võib eelhaldusakti õigeaegne vaidlustamata jätmine rikkuda isiku õigust kohtulikule kaitsele või menetlustähtaja ennistamiseks, kui vaidlustamise vajadus ei olnud adressaadi jaoks arusaadav, ning rikkuda teiste poolte õiguskindlust. Teisel juhul võib siseakti ekslik vaidlustamine tuua kaasa põhjendamatuid viivitusi, asjatut kohtuskäimist ja kohtukulusid. 91 Probleem 3. Eriolukorra, erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra, sealhulgas mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja nende lahendamise käigus antavate haldusaktide liigid ei ole selgelt määratud. See võib tuua kaasa valede menetlusreeglite kohaldamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise formaalsel põhjusel. Kriisiolukorras ja erikorra ajal antakse sisu ja õigusliku toime järgi kolme liiki õigusakte, mida võib tinglikult liigitada konstitutsioonilisteks ehk korraldavateks otsusteks, riigivõimu internseteks õigusaktideks ehk siseaktideks ning riigivõimu eksternseteks õigusaktideks ehk haldusaktideks. Erikorra väljakuulutamise ehk konstitutsioonilised otsused on osaliselt tuvastavad õigusaktid (tuvastatakse õiguslikult siduvalt kriisi või erikorra asjaolude olemasolu), poliitilised deklaratsioonid (erikorra väljakuulutamine on ka sise- ja rahvusvahelistes suhetes seisundi määramine) ning regulatiivsed otsustused (määratakse juht ja juhtimiskorraldus, erikorra aeg või piirkond ning ka mõnede kohaldatavate piirangute ja meetmete tingimused). Erikorra väljakuulutamine kehtivas õiguses määrab kindlaks isikute kohustused ja annab volituse täiendavate piiravate meetmete kohaldamiseks ning on seetõttu haldusakt (üldkorraldus) ka siis, kui selle otsustab Riigikogu. Riigivõimu internseteks õigusaktideks ehk siseaktideks on korraldused, ettekirjutused ja otsused, mida üks haldusorgan teeb teise haldusorgani või tema ametiisiku suhtes. Siseaktid antakse haldusülesannete täitmiseks või teenistuslikes küsimustes ning ei puuduta adressaati või kolmandaid isikuid isiklikult, see tähendab, et neil ei ole välismõju. Siseaktid ei ole haldusaktid ning seetõttu ei saa neid ka vaidlustada, need ei saa rikkuda kellegi õigusi ning seetõttu puudub ka vajadus neid täpselt põhjendada. Siseaktide liigid on: teisele haldusorganile korralduste andmine, teise haldusorgani tegevusse sekkumine, teise haldusorgani haldusakti kehtetuks tunnistamine ning teise haldusorgani asemel haldusakti andmine. Siseaktil võib olla õiguslik mõju ka haldusvälise isiku suhtes (näiteks teise haldusorgani haldusakti kehtetuks tunnistamine, teise haldusorgani asemel haldusakti andmine) ning selle isiku suhtes on tegemist haldusaktiga. Riigivõimu eksternseteks õigusaktideks ehk haldusaktideks on haldusvälisele isikule suunatud korraldused, ettekirjutused või antavad load nii individuaalsete haldusaktide kui ka üldkorraldustena. Riigivõimu eksternseid õigusakte antakse piiravate meetmete ja koormiste kohaldamisel (näiteks erakorralise seisukorra juht ErSS-i § 18 lõike 2 punktide 5 ja 6 alusel ning sisekaitseülem ErSS-i § 20 lõigete 1–8 ja 10 alusel, Vabariigi Valitsus, eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või eriolukorra juhi määratud ametiisik HOS-i §-de 26–33 alusel ning Vabariigi Valitsus, peaminister, Kaitseväe juhataja ja minister kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamiseks ja sõjaseisukorra lahendamiseks RiKS-i § 9 lõike 2 ning §-de 10, 15, 19, 20, 24 ja 28 alusel). Suur osa erikorra lahendamiseks antavaid haldusakte langevad kokku KorS-is reguleeritud riikliku järelevalve meetmetega, kusjuures regulatsiooni järgi ei ole võimalik selgelt ja lihtsalt eristada, milline norm on erinorm. Õigusakti liigi selge määramine ning sellele vastava sisu- ja menetlusnõuete järgimine võimaldab vältida vaidlusi selle üle, kas õigusaktiga võidi rikkuda isiku õigusi. Samuti ei pea haldusorgan igal üksikjuhul kohandama menetlust selle järgi, millise sisu või ulatusega õigusakti ta annab. Kui käsitleda erikorra väljakuulutamise otsuseid eelkõige poliitiliste deklaratsioonidena, siis oleks nende vaidlustamise piiramine õigustatud ning see tagaks kriisi ja erikorra ajal selle lahendamiseks suurema õigusrahu. Samuti kui selgemini eristada piiravate 92 meetmete kehtestamiseks antavaid ja muid sarnaseid üldkorraldusi ning erikorra lahendamise juhtimiseks antavaid sisakte nii akti nimetuse, põhjenduste kui ka vaidlustamisviite kaudu, tagaks see nii haldusorganile kui ka adressaadile selguse, millal ja missugust otsust saab ta enda õiguste rikkumise korral vaidlustada. Eelkõige vähendab see halduskoormust ja kulusid eksilike kaebuste lahendamise kulude võrra, aga võib ka mõjutada haldusorganit üldkorraldusi selgemini läbi mõtlema ja kaebuste ennetamiseks põhjendama. Probleem 4. RiKS-is sätestatud piiravate meetmete kohaldamisel ja muude haldusaktide andmisel ei ole võimalik järgida kõiki HMS-is tavakorra ajaks kehtestatud menetlusreegleid. Kehtivate menetlusreeglite valikuline kohaldamine ei ole aga kooskõlas hea halduse põhimõttega. RiKS-is ja KorS-is (niivõrd, kuivõrd kriisiolukorras ja erikorra ajal kohaldatakse riikliku järelevalve meetmeid) ei ole terviklikult reguleeritud haldusmenetluse erisusi. Olemasolevad erisused puudutavad eelkõige haldusakti sisule ja teatavaks tegemisele esitatud nõudeid (näiteks RiKS-i §-d 10 ja 11), kuid ei reguleeri haldusmenetlust terviklikult. Sealjuures ei ole eelkõige koormava haldusakti andmisel arvestatud haldusmenetlusele iseloomulikku haldussunni rakendamise võimalust, et tagada menetluse läbiviimine (võrreldes näiteks maksumenetluse erisustega). Kuna riikliku järelevalve meetme kohaldamist ei ole võimalik menetlustoimingutest selgelt eristada (vaata käesoleva alapeatüki probleemi nr 1 kirjeldust), siis toob see kaasa ohu, et riikliku järelevalve meedet kohaldatakse pelgalt menetlustoimingu eesmärgil. Riikliku järelevalve meetme kohaldamine menetlustoimingu eesmärgil on mitmel põhjusel problemaatiline ning viib kohaldatud meetme tühistamise ja sellega tekitatud kahju hüvitamiseni. Võrreldes menetlustoimingutega on riikliku järelevalve meetmed isiku õigustesse enam sekkuvad ja koormavad, seetõttu on riikliku järelevalve meetme kohaldamine menetlustoimingu asemel üldjuhul ülemäärane. Teiseks ei ole riikliku järelevalve meetme kohaldamise eelduseks selgitada välja asja sisulise lahendamise seisukohalt oluline asjaolu, seetõttu üldjuhul puudub õiguslik alus kohaldada menetlustoimingu asemel riikliku järelevalve meedet. Isegi kui tingimuse ohu väljaselgitamiseks võib mõnel juhul seostada tõendi kogumisega konkreetse otsustava tähtsusega asjaolu kohta, tekitab ebaselgus siiski probleeme nii haldusorgani kui ka haldusakti adressaadi jaoks. See omakorda võib põhjustada vigu menetlemisel ja põhjendamatuid kohtuvaidlusi. Menetlus- ja vorminõuete eesmärk on tagada haldusakti kontrollitavus ning formaalne vastavus kehtivale õigusele. RiKS-is ja ErSS-is on tehtud mitmeid erisusi haldusakti menetlus- ja vorminõuete kohta, mille seos kriisi ja erikorra lahendamise vajadustega ei ole selge. Näiteks haldusakti kättetoimetamise asemel selle teatavaks tegemine tekitab tõendamise probleemi haldussunni või adressaadi vastutuse kohaldamisel ning aita kuidagi kaasa piiravate ja koormavate haldusaktide tõhusale täitmisele. RiKS-i §-des 10 ja 11 on sätestatud haldusakti sisule esitatud nõuded, kuid ei ole aru saada, kas need on HMS-i §-de 55 ja 56 suhtes neid täiendavad või asendavad nõuded. RiKS-i § 10 lõike 3 kohaselt muutub haldusakt kehtetuks selle eesmärgi saavutamisel, kuid ei ole tuvastatud, kuidas eesmärgi saavutamist tõendatakse. RiKS-i § 11 lõike 1 kohaselt jõustub õigusi piirav haldusakt selle teatavaks tegemisel, kuid ei nähtu, kuidas lahendada tõhusalt õigusvaidlus haldusakti teatavaks tegemise fakti üle. ErSS-i § 17 lõigete 4 ja 5 järgi jõustuvad erakorralist seisukorda lahendavad piiravad haldusaktid nende avaldamisel, kuid sunni kohaldamise eelduseks on selle kehtivus isiku suhtes, see aga algab 93 haldusaktist teada saamisel. Viimast on siiski raske tõendada ning see võib takistada ka haldussunni või vastutuse kohaldamist. RiKS-i § 9 lõigetes 3 ja 5 määratud peaministri, sisejulgeoleku valdkonna eest vastutava ministri ja Kaitseväe juhataja sekkumispädevus ei ole määratud kindlaks teenistusliku järelevalve ega vaideorgani pädevusega, vaid lähtub kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise vajadustest. Selletõttu ei ole võimalik selgelt määrata, millist menetluskorda kohaldada ja mis on pädevuse ulatus (kas üksnes õiguspärasuse küsimuse või ka otstarbekuse kaalutluste hindamine). Lünka saab ületada, kohaldades analoogia korras teenistusliku järelevalve sätteid. Teenistusliku järelevalve kord ei laiene muu hulgas riikliku järelevalve toimingutele ning riikliku sunni kohaldamisel antud otsustele (VVS-i § 93 lõike 6 punkt 1). Analoogia kohaldamine teenistusliku järelevalve reeglite põhjal ei pruugi olla kõigile haldusorganitele arusaadav ning haldusakti adressaadidele, keda RiKS i § 9 lõigetes 3 ja 5 nimetatud volituste kohaldamine puudutab. Olukorras, kus sellised otsused võivad puudutada isikuid väga suurel määral (näiteks koormiste kohaldamine) on adressaadid tõenäoliselt huvitatud nende otsuste vaidlustamisest. Kuna see lünk ja selle ületamine ei pruugi olla selge ka kohtule, võib see tuua kaasa viivitusi otsuste täitmisel, segadust kohtupraktikas ning põhjendamatuid kulusid. Kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal on suur hulk korraldusi ja juhiseid suunatud sellele, kuidas alluv haldusorgan või ametiisik peaks kasutama riikliku sunni volitusi juhul, kui need korraldused ja juhised ise ei ole veel riikliku sunni kasutamisele suunatud haldusaktid. Kuna selliste korralduste ja juhiste andmise kord ei ole selgelt määratud, siis ei ole see selge ei neid rakendavatele haldusorganitele ega adressaatidele, see võib tuua kaasa korralduste ja juhiste vaidlustamise selleks, et vältida kaebeõiguse minetamist (vaata eelhaldusakti vaidlustamise kohta eespool). Samuti ei ole RiKS-i § 9 lõigete 3 ja 5 alusel antava korralduse puhul selge, kas tegemist on siseakti või haldusaktiga. Kuna nii erikorra väljakuulutamise otsused (poliitilised deklaratsioonid, siseaktid) kui ka piirava meetme kohaldamise sisaktid ja haldusaktid võivad olla eelhaldusaktiks isiku õigusi vahetult riivava haldusakti või toimingu suhtes, siis peavad need olema nende vaidlustamist võimaldavas ulatuses põhjendatud ja antud muid menetlusnõudeid järgides. Menetlusnormid peavad samuti tagama, et oleks üheselt selge RiKS-i § 9 lõigetes 3 ja 5 määratud peaministri, sisejulgeoleku valdkonna eest vastutava ministri ja Kaitseväe juhataja sekkumispädevuse kord ja sekkumisest puudutatud menetlusosaliste õigused ja kohustused, kui sekkumise tulemusena piiratakse nende õigusi. Probleem 5. Kehtiv õigusloome korraldus ei võimalda kriisiolukorras või erikorra ajal kalduda kõrvale eelnõude väljatöötamise ja kooskõlastamise üldistest reeglitest ega võtta õiguspäraselt õigusakte vastu kiiresti. Seetõttu võivad muutunud olusid mitte arvestavad regulatsioonid takistada kriisiolukorra kiiret ja õiguspärast lahendamist või võetakse muutunud oludele vastavad üldaktid vastu formaalselt menetluskorda rikkudes, mis võib anda aluse tunnistada need PS-iga vastuolus olevaks. 94 PS-is104 ei ole antud eriolukorra juhile (HOS-i § 24 lõige 1 – Vabariigi Valitsuse määratud minister), erakorralise seisukorra juhile (ErSS-i § 18 lõige 1 – peaminister või teda asendav minister), peaministrile kui kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamise ja sõjaseisukorra lahendamise juhile (RiKS-i § 9 lõige 1) ega Vabariigi Presidendile kui riigikaitse kõrgeimale juhile (PS-i § 127 lõige 1) pädevust algatada seaduse muutmise eelnõu, et lahendada nende pädevuses olev erikord. Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. aasta määrus nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“ ning Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määrus nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) ei võimalda töötada välja ega kooskõlastada eelnõu kiireloomulisena. Ainus erand on õigus jätta koostamata väljatöötamiskavatsus, kuid eelnõu seletuskirja, mõjude analüüsi ja kulude analüüsi peab koostama ja need kooskõlastama üldises korras. Seetõttu ei ole võimalik võtta õigusakti muutmise otsust vastu kiiresti. Kiireloomulisena võib olla vaja muuta nii riigikaitset, riigi julgeolekut kui ka avaliku korra kaitset reguleerivaid norme, karistusnorme ja riikliku sunni meetmeid reguleerivaid õigusakte, maksusid ja koormisi reguleerivaid õigusakte, omandit ja muid tsiviilõigussuhteid reguleerivaid õigusakte, seega mis tahes norme, mis võivad takistada kriisiolukorra tõhusat lahendamist. Probleem 7. Erikorra ajal kehtestatud piiravad meetmed ja erikorra juhi korraldused ei mõjuta õiguslikult varem antud haldusaktide kehtivust ning tekitavad seetõttu isikule topelt ja vastukäivaid kohustusi. Seetõttu ei ole selge, millist kohustust peab isik täitma. RiKS-i § 9 lõigete 3 ja 6 alusel antud korraldused puudutavad erineva juhtimistasandi küsimusi ning ei tohiks seetõttu kokku langeda, kuid õiguslikult ei ole volitused selgelt piiritletud ning seetõttu võivad mitu korraldust või juhist reguleerida ühte elulist juhtumit erinevalt. Kõrgema juhtimistasandi strateegilised ja olulised taktikalised korraldused ja juhised on aluseks madalamal taktikalisel ja operatiivjuhtimise tasandil korralduste ja juhiste andmiseks ning viimased peavad olema esimestega kooskõlas. Sellist põhimõtet kehtivast õigusest ei tulene ning seetõttu tuleb lahendada neid tavalise vastuolu lahendamise regulatsiooni kohaselt, mille tõttu võib hoopis madalama juhi spetsiifilisem korraldus murda kõrgema juhi üldisema korralduse või juhise. RiKS-i § 9 lõigete 3 ja 6 alusel antavate korralduste ja juhiste omavaheline täpne vahekord ja vastuolude lahendamise reeglid tuleb seadusega kindlaks määrata (näiteks alluvuskorras). Vastasel juhul ei tea ei rakendavad haldusorganid ega adressaat, milline kohustus ja millises ulatuses kehtib. See toob kaasa põhjendamatuid kohtuvaidlusi, oluliste korralduste täitmata jätmist või viivitust ning muid vaidlusi. Kooskõla ei saa tagada, kuna seaduses puudub järelevalve korraldus. Kui peaministri korraldus sõjaseisukorra lahendamiseks läheb samas küsimuses vastuollu sisejulgeoleku valdkonna eest vastutava ministri või Kaitseväe juhataja antud korraldusega, siis tuleks peaministri ja viimaste vahelist suhet vaadelda operatiivjuhtimise seisukohalt kõrgema otsese juhi ja alluva vahelise suhtena. Sama suhe on ka mis tahes muu järelevalve raames antava korralduse või ettekirjutuse (HOS-i § 24 lõige 2 ja § 25 lõige 4 ning ErSS-i §17 lõige 2, § 18 104 Seadusandluse alused on reguleeritud PS-i §-s 59, § 65 punktis 1, §-des 102–110 ja 121 ning § 122 lõikes 2 ning määrusandluse regulatsioon PS-i § 87 punktis 6, § 94 lõikes 2 ja § 96 lõikes 3. Seadusandlust reguleeriva normina tuleb käsitada ka PS-i § 130. 95 lõike 2 punkt 1, §18 lõiked 3 ja 8, § 20 lõige 8) ja RiKS-i § 9 lõike 3 alusel antud peaministri korraldusega. 4.6.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on viia kehtiv õigus vastavusse hea halduse põhimõttega ning eelkõige selle osaks oleva põhiõigusega piisavalt määratletud menetlusele. Regulatsiooni täpsustamise tulemusena saavutatakse olukord, kus on selgelt määratud, kas sekkuva halduse aluseks on HMS, KorS või eriseadused, kuidas on seotud omavahel erikorra lahendamise meetmed ja riikliku järelevalve meetmed ning kuidas on viimased seotud menetlustoimingutega, milliseid haldusakte ja siseakte antakse erikorra lahendamiseks ning millised on nende aktide omavahelised seosed ja kehtivus. 4.6.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.6.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Käesolevas alapeatükis ja selle aluseks olevas analüüsis kirjeldatud probleemid tulenevad õigusliku regulatsiooni puudustest ja vastuoludest. Mitmete puuduste ja vastuolude lahendamine on põhimõtteliselt võimalik, analüüsides õigusnorme, tõlgendades neid, kasutades analoogiat ja kohaldades õigesti kollisioonireegleid. Selline analüüs ei ole võimalik olukorras, kus on vaja kiiresti tegutseda ning puudub aeg õigusvaidluste kohtulikuks või kohtuväliseks lahendamiseks. Õigusmuudatus on vajalik selleks, et kujundada riigikaitse eesmärgi tagamist toetavad õigusaktid selliseks, et need võimaldaksid kiirelt ohtudele reageerida. Käesolevas alapeatükis käsitletud muudatused puudutavad hea halduse põhimõtte rakendamist olukorras, kus on vaja tegutseda kiiresti ning saavutada võimalikult väikese kuluga õiguslik kindlus ja kohustuste täitmine. Riigikohtu praktika kohaselt on hea halduse põhimõtte rakendamiseks vajalik, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed ja asjakohased menetlusnormid. Olemasoleva olukorra säilitamine ei ole sobilik lahendus, kuna kriisolukorras võib see viia selleni, et avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitsmise asemel peab riik keskenduma õigusvaidluste lahendamisele ning haldusaktide täitmine on kuni õigusvaidluse lahendamiseni peatatud. Avalikkuse teavitamine ei võimalda probleemi lahendada, sest ei kõrvalda vastuolusid kehtivas õiguses, vaid pigem suurendab õigusvaidluste hulka võimalike keelamiskaebuste võrra. Rahastamise suurendamine võimaldaks küll värvata rohkem asjatundjaid vaiete ja kaebustega tegelema, kuid sisuliselt on tegemist sama inimressursiga, keda oleks vaja rakendada avalikku korda tagama ja riigi julgeoleku ohtu tõrjuma (sealjuures peab olema määratud suurem hulk advokaate riigikaitselistele ametikohtadele, et tagada isikute esindamine ja kaitsefunktsiooni täitmine). Samuti võtab õigusvaidluste lahendamisele suunatava ressursi suurendamine ära võimaluse rahastada täiendavalt tegevusi, mis on vajalikud ohu tõrjumiseks. Senise regulatsiooni parem rakendamine eeldab analüüside koostamist ning nende põhjal juhendite koostamist ja ametnike koolitamist. Kuna need analüüsid ja juhendid ei ole isikutele kättesaadavad ega õiguslikult siduvad, siis võivad need korrastada ja parendada haldusorgani käitumist, kuid ei vähenda õigusvaidluste hulka ega välista, et kohus asub asja lahendamisel teistsugusele seisukohale. Seega saab asuda seisukohale, et regulatsiooni puudustest tulenevaid probleeme on mõistlikult ja eesmärgipäraselt võimalik lahendada üksnes regulatsiooni muutmisega. 96 Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.6.1 esitatud probleemidest ja alapeatükis 4.1.3.1 tehtud ettepanekutest lähtudes.105 Probleem 1. RiKS-is sätestatud piiravate meetmete ja riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel võib haldusorgan ekslikult sooritada HMS-is reguleeritud menetlustoimingu või kohaldada menetlustoimingu asemel piiravat meedet või riikliku järelevalve meedet ning rikkuda sellega isiku õigust heale haldusele. 1. RiKS-is tuleb selgelt määrata piiravate meetme kohaldamise tingimused ja nende vormistamise kord, et selgelt eristada meetme kohaldamise haldusakt sarnase sisuga menetlustoimingu sooritamisest. Tuleb kaaluda, kas piiravate meetme kohaldamine ohu väljaselgitamiseks on sobiv või võiks selgitada ohu välja meetme kohaldamise otsustamisele eelnevas haldusmenetluses. 2. RiKS-is tuleb määrata haldussunni kohaldamise võimalused menetlustoimingute tagamiseks, kui haldusmenetluse läbiviimine on avalikes huvides ning haldussundi kohaldamata ei ole võimalik sooritada asja sisuliseks lahendamiseks vajalikku menetlustoimingut. Sellisel juhul tuleb selgemini reguleerida haldussunni abil sooritatava menetlustoimingu tingimused ja kord. Probleem 2. Põhi- ja eelhaldusakti suhe põhiõiguste piiramisel erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei ole selgelt määratud ning seetõttu ei ole selge, millistele otsustele kehtivad haldusakti andmise ja vaidlustamise reeglid. See võib tuua kaasa haldusakti tühistamise ainuüksi eelhaldusakti puudumise või eelhaldusakti mittevastavuse tõttu, samuti kaebetähtaegade ennistamise põhjusel, et isikule ei olnud eel- ja põhihaldusakti suhe õiguste riive ajal selge. 3. Piiravate meetmete, riikliku järelevalve meetmete, muude piiravate haldusaktide ja toimingute aluseks olevates õigusnormides tuleks vältida tingimusena hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatava eriolukorra, kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra nimetamist. Tingimusena tuleb nimetada konkreetsed asjaolud, mille suhtes on meedet vahetult kohaldaval haldusorganil võimalik hinnata meetme kohaldamise sobivust ja vajalikkust. Piirava meetme kohaldamise eeldusena ei tohiks nimetada eriolukorda, kaitsevalmidust ega selle lahendamiseks väljakuulutatavat erakorralist seisukorda ega sõjaseisukorda, kuna see muudab erikorra väljakuulutamise otsuse sisuliselt piirava meetme kohaldamise haldusakti suhtes eelhaldusaktiks ning takistab meetmete rakendamist kiirelt ja vastavalt tegelikule vajadusele. 4. Nendel juhtudel, kui piirava meetme kohaldamise eeldusena tuleb nimetada eriolukorda, kaitseolukorda ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda, tuleb selgelt reguleerida põhihaldusakti ja eelhaldusakti (erikorra väljakuulutamise otsus) vahekord ning eelhaldusakti menetlusele ja vaidlustamisele kohalduvad erisused. 5. RiKS-is tuleks selgelt määrata Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi muude aktide seos Vabariigi Valitsuse määruste ja korraldustega. PS-i § 87 punktis 3 sätestatud seaduste, 105 Käesolevas alapeatükis esitatud ettepanekud põhinevad haldusmenetluse analüüsil. 97  Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmise korraldamise kohustusest saab järeldada, et Vabariigi Valitsuse õigusaktid on allutatud Riigikogu ja Vabariigi Presidendi õigusaktidele ning Vabariigi Valitsuse õigusaktide kaudu rakendatakse neid. Probleem 3. Eriolukorra, erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra, sealhulgas mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja nende lahendamise käigus antavate haldusaktide liigid ei ole selgelt määratud. See võib tuua kaasa valede menetlusreeglite kohaldamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise formaalsel põhjusel. 6. Muuta seaduse sätteid, mis reguleerivad erikorra väljakuulutamist, siseaktide ja haldusaktide andmist selliselt, et igal õigusaktil oleks üks õiguslik toime ning need ei oleks üksteise suhtes eelhaldusakti ja põhihaldusakti suhtes, sealhulgas eelkõige vältida väljendite [erikorra] ajal või [erikorra] lahendamiseks kasutamist haldusakti õigusliku eeldusena. 7. Muuta seaduse sätteid, mis reguleerivad erikorra väljakuulutamist, siseaktide ja haldusaktide andmist selliselt, et alusnormis oleks selgelt määratud, mis liiki õigusaktiga on tegemist (reguleerida minimaalselt, millises osas on tegemist haldusaktiga). Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Reguleerida selgelt üksnes avaliku võimu volitused ja jätta seaduses määramata haldustegevuse vorm või dokumendi nimetus, mille kaudu haldusorgan seda avaliku võimu volitust realiseerib. Sellisel juhul valib haldusorgan haldusmenetluse vormi igal üksikjuhul vastavalt kavandatava regulatsiooni sisule ning vastutab akti sisu ja vormi vastavuse eest. 8. Eristada selgelt dokumendi nimetuse ja haldusakti või muu õigusakti liigi kasutamist. Dokumendi nimetus jätta alusnormist selgelt välja ning reguleerida seda vastavas paragrahvis koos muude menetlus- ja vorminõuetega. 9. Täiendada Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 13 analoogiliselt RKKTS-i § 118 lõikega 1 ning nimetada selgelt, et Vabariigi President kuulutab sõjaseisukorra välja otsusega. Probleem 4. RiKS-is sätestatud piiravate meetmete kohaldamisel ja haldusaktide andmisel ei ole võimalik järgida kõiki HMS-is tavakorra ajaks kehtestatud menetlusreegleid. Kehtivate menetlusreeglite valikuline kohaldamine ei ole aga kooskõlas hea halduse põhimõttega. 10. Kehtestada RiKS-is piiravate meetmete kohaldamisel haldusmenetluse erisused, mis tagavad haldusaktide kiire jõudmise tegelike adressaatideni, samuti nende ärakuulamise ja vaidluste kiire lahendamise siis, kui adressaadi olulised õigused võivad olla ebaproportsionaalselt piiratud. Samuti on võimalik otsustada peatada adressaadi muude kohustuste täitminepiirangu kohaldamise ajaks (sealhulgas tööandja, krediidiasutus, eestkoste- ja hooldusasutus ning teiste tõhus kaasamine). 11. Täpsustada RiKS-is erikorra lahendamiseks antava haldusakti põhjendamise ning selle alusel antava haldusakti või toimingu põhjendamise tingimusi ja korda selliselt, et haldusakti adressaadi jaoks vajalik põhjendus tuleneb tema õigusi vahetult piiravast haldusaktist või toimingu sooritamise otsusest. 98 12. Täpsustada RiKS-is haldusakti sisule esitatud nõudeid selliselt, et nõuetest nähtub võimalus kehtestada muid piirava meetme kohaldamise seisukohalt olulisi asjaolusid. 13. Täiendada RiKS-i sättega, mis välistab haldusakti vaidlustamise eelhaldusaktina eraldi isiku põhiõigusi vahetult piiravast haldusaktist või toimingust, piiramata samade vastuväidete esitamist isiku õigusi vahetult piirava haldusakti või toimingu vaidlustamisel. Kehtiva RiKS-i § 10 lõikes 2 esitatud loetelu on suletud ja kohustuslik, kuid võiks olla avatud ja vastavuses piirava meetme kohaldamisel või haldusakti andmisel tegelikult oluliste andmetega. Oluline on märkida, kas piiravat meedet kohaldatakse vahetult isikute suhtes või eeldab see haldusorgani poolt konkreetsele isikule suunatud haldusakti andmist. 14. Reguleerida proportsionaalsuse põhimõte ning selle erisused, mis on vajalikud kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks. Eelkõige on vaja täpsustada heidutava jõu kasutamise võimalust (näiteks teistsuguse taktika kasutamine vahetu sunni kohaldamisel) ning meetmete kohaldamist kõigi või üldise tunnuse alusel määratud isikute suhtes (näiteks kõigi relvade kokkukogumine konkreetsest isikust lähtuvat ohtu tuvastamata või vastupidi, relvade kättejagamine konkreetse isiku oskusi ja teadmisi tuvastamata). 15. Jääda sellise põhimõtte juurde, et koormav haldusakt või muu dokument tuleb üldjuhul isikule kätte toimetada või teatavaks teha nii, et haldusorgan suudab tõendada, et isik on dokumendi kätte saanud. Oluline on tagada, et pelgalt avaldamisega ei kehtiks vormiliselt haldusakt isiku suhtes, kes sellest ei tea ja kelle suhtes see materiaalselt ei kehti. 16. Täiendada RiKS-i haldusakti resolutsiooniga vormistamise võimalusega. Haldusakti vormistamine resolutsioonina ei ole spetsiifiliselt kriisi või erikorra menetluse küsimus, vaid seda on võimalik kohaldada haldusmenetluses ka tavakorra ajal või edasilükkamatu tegutsemise vajaduse korral erikorda välja kuulutamata, kuid on eriti oluline kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, kui kirjaliku vormi nõuet on vaja täita võimalikult lihtsalt ja kiiresti. 17. Sätestada RiKS-is erisused HMS-i § 55 lõike 2 suhtes anda haldusakti muus vormis, et iga kord ei peaks tõendama edasilükkamatut vajadust. Täpsem regulatsioon võimaldab paremini aru saada sellest, millises vormis ja millistel juhtudel võib haldusorgan anda muus vormis haldusakte (võrdle näiteks liiklusmärkidega, mis vastavalt oma sisule on haldusaktid või teavitamise toimingud, kuid on liikluses osalejale arusaadavad, selgelt fikseeritud ja võimaldavad kiiresti vastavalt märgile käitumist kohandada). 18. Selliste piirangute kehtestamisel, mis võivad mõjutada Euroopa Liidu õiguse kohaldamist, tuleb haldusakti põhjenduses selgelt märkida, kas tegemist on riigi julgeoleku või põhiseadusliku korra tagamise eesmärgil kohaldatava piiranguga või jääb piirang Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse. Probleem 5. Kehtiv õigusloome korraldus ei võimalda kriisiolukorras või erikorra ajal kalduda kõrvale eelnõude väljatöötamise ja kooskõlastamise üldistest reeglitest ega võtta õiguspäraselt õigusakte vastu kiiresti. Seetõttu võivad muutunud olusid mitte arvestavad regulatsioonid takistada kriisiolukorra kiiret ja õiguspärast lahendamist või võetakse muutunud oludele vastavad üldaktid vastu formaalselt menetluskorda rikkudes, mis see võib anda aluse tunnistada need PS-iga vastuolus olevaks. 99 19. Anda kaitseolukorra juhile, sealhulgas erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhile, volitus esitada ettepanek seaduse või määruse kehtestamiseks kiirendatud korras, kui see on vajalik kriisiolukorra lahendamiseks. 20. Kehtestada seaduses ja HÕNTE-s normid, mis võimaldavad kaitseolukorras ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal eelnõude väljatöötamise ja kooskõlastamisega seotud üldistest reeglitest, sealhulgas üldsuse kaasamine, mõjude analüüsimine, kulude analüüsimine, seletuskirja koostamine ning eelnõu kooskõlastamise protseduur, kõrvale kalduda. 21. Näha ette võimalus kohaldada kaitseolukorras ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kiirendatud korras kehtestatud eelnõude suhtes järelkontrolli, mis hõlmab nii eelnõu õiguslikku kui sisulist analüüsi ja võimalust eelnõu kehtetuks tunnistada (kinnitamata või heaks kiitmata jätta). Probleem 6. Erikorra ajal kehtestatud piiravad meetmed ja erikorra juhi korraldused ei mõjuta õiguslikult varem antud haldusaktide kehtivust ning tekitavad seetõttu isikul topelt ja vastukäivaid kohustusi. Seetõttu ei ole selge, millist kohustust peab isik täitma. 22. Õigusselguse huvides näha seadusega ette avaliku võimu volitus peatada konkureerivatest õigussuhetest tuleneva kohustuse täitmiseks antud haldusakt riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks antud haldusakti täitmise ajaks või muude kohustuste automaatne peatumine. 23. RiKS-i § 9 lõigetes 3 ja 5 sätestatud volituste puhul reguleerida täpsemalt, millistes küsimustes võib kõrgema taseme organ sekkuda (kas ainult strateegilistes või ka taktikalistes ja operatiivjuhtimise tasandi küsimustes) ning milline on sekkumisvolituse korral nende haldusaktide omavaheline seos. 24. RiKS-i § 9 lõigetes 3 ja 5 on reguleeritud küll korralduste andmise volitust, kuid lisaks tuleb reguleerida ka nende järelevalvet, sealhulgas volitus täpsustada ja täiendada ettekirjutusega strateegilise tasandi korraldusi ja juhiseid taktikalisel või operatiivtasandil. 4.6.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Käesolevas alapeatükis on hinnatud alapeatükis 4.6.3.2 esitatud ettepanekutega kaasnevaid mõjusid. Mõjusid ei ole hinnatud valdkondade ja sihtrühmade puhul, kui nende suhtes mõju puudub. Kuna mõju avaldub eelkõige kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ning niivõrd, kuivõrd konkreetne kriisiolukord või erikorra lahendamine eeldab meetmete kohaldamist, siis on selle mõju hindamine raskendatud. Arvestades, et kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemine on vähetõenäoline ning seda esineb väga harva, on muudatuste mõju sihtrühmale väike. Ettepanekud puudutavad eelkõige regulatsiooni täpsustamist ning nende mõju sõltub isikute õigusteadlikkusest, valmisolekust meetmete kohaldamist vaidlustada ja kohtute hoiakust menetlusnormide rikkumiste tagajärgedesse. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline, mõju Sihtrühm: kogu Eesti elanikkond Riiklik järelevalve ja piiravad meetmed (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–2; probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 3–5; probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 6– 100 9; probleemi nr 4 muudatusettepanek nr 10–18; probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 11–19) ja erikorra juhtide antavad korraldused (probleemi nr 6 muudatusettepanekud nr 22–24) Muudatused 1–18 ja 22–24 puudutavad eelkõige puudulike ja vastuoluliste regulatsioonide täpsustamist. Muudatusi on vaja hinnata koostoimes, kuna need mõjutavad inimeste õiguste ja üldise õigusliku kindluse erinevaid aspekte. Muudatused, millega tagatakse isikute õiguskindlus, et konkureerivate kohustuste korral või riigikaitseliste ülesannete täitmise tõttu ei kaota nad enda omandit ega tööd ning saavad pärast kriisiolukorra möödumist naasta oma tavapärase elu juurde, suurendavad üldist kindlustunnet ning sotsiaalset sidusust. Selgemad menetlusreeglid suurendavad kindlustunnet, et õiguste võimaliku rikkumise korral on võimalik saada tegelikku kohtulikku õiguskaitset ilma, et vaidluse põhiraskus langeks erinevatele menetlus- ja pädevusnormide ebaselgusest tulenevate protsessuaalsete küsimuste lahendamisele. Kriisiolukorras võivad need muudatused mõjutada väga paljusid isikuid ning kindlus, et nende õigused on kaitstud, võib mõjutada isikute käitumist, sealhulgas otsus luua pere, saada lapsi, soetada oma kodu jms. ka väljaspool kriisiolukorda. Teisalt tuleb arvestada, et sellise kriisiolukorra tõenäosus on väike ja kriisiolukordasid esineb väga harva. Seetõttu on muudatuste tegelik mõju sihtrühma igapäevasele elule väljaspool võimalikku kriisiolukorda tõenäoliselt väga väike. Muudatused ei mõjuta sihtrühma oluliselt. Eelnõude kiirendatud väljatöötamine (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 19–21) Muudatused nr 19–21 ei mõjuta sihtrühma otseselt. Kaudselt võivad muudatused suurendada kindlust, et ettenägematus olukorras saab riik toimida õigusriigina ja muuta õigusnormi kiiresti vastavalt olukorrale. Muudatused ei mõjuta sihtrühma otseselt. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Sihtrühm: Kaitsevägi, erikorra juhid, riigikaitseülesandeid täitvad isikud ja asutused, teised haldusorganid Riiklik järelevalve ja piiravad meetmed (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–2, probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 3–5, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 6–9, probleemi nr 4 muudatusettepanekud nr 10–18) Muudatuste nr 1–18 rakendamisel suureneb selgus, millised on kriisiolukorra lahendamisega seotud haldusorganite pädevus, avaliku võimu volitused ning missugust menetluskorda rakendatakse. Muudatused puudutavad haldusmenetluse reegleid selles osas, mis parendab haldusaktide andmist ja toimingute sooritamist erikorra lahendamise vajadustest lähtuvalt, kuid tagab samas õiguspäraste ja hea halduse põhimõttele vastavate haldusaktide andmise. Oluline ei ole menetlusreeglite lihtsustamine iseenesest, vaid nende erisuste tegelik vastavus erikorra lahendamise vajadustele. Õigusselgus on vajalik ka haldusorganile, et ta võiks olla kindel, et isik on saanud oma kohustusest teadlikuks ja asub seda täitma või on talle pannud kohustuse vaidlustanud. Kõige enam takistabki haldusülesannete täitmist see, kui haldusorganid ei ole teadlikud, kas isik üldse 101 on subjektiivselt oma kohustustest teada saanud ja saab asuda kohustust täitma, sest ühe isiku tegevus oma kohustuste täitmisel on seotud teiste isikutega ja nende võimega tõhusalt riigikaitses osaleda. Kuigi menetluse õigusselgus ja isikutele pandud kohustuste tegelik täitmine on haldusorganitele väga oluline, avaldub tõenäoliselt see mõju väga harva, kuna kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemise sagedus on väga väike. Mõju on suurem nende haldusorganite tegevusele, kelle põhiülesanne on kriidiolukorraks valmistuda ja sellele reageerida (Kaitsevägi, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, kiirabi ja teised operatiivselt reageerivad üksused). Muudatustega kaasneb ka täienduskoolituse vajadus. Sihtrühm: ministeeriumid Eelnõude kiirendatud väljatöötamine (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 19–21) Muudatused nr 19–21 puudutavad ministeeriume (kokku 11), kes vastutavad oma vastutusvaldkonnas õigusloome eest. Muudatused võimaldavad algatada õigusaktide muutmise operatiivselt, kui kriisiolukorras on kiireloomuliste muudatuste tegemine vajalik ning muudatuse tinginud asjaolu ei olnud varem teada või see avaldub viisil, mis ei olnud varem teada (näiteks ilmneb õigusakti täpsustamise vajadus tekkinud õigusvaidlusest). Muudatusel on seega positiivne mõju. Mida kiiremini muutub julgeolekuolukord ning tehnilised ja taktikalised vahendid sellega seotud ohtude tõrjumiseks, seda olulisemaks võib muutuda võimalus muuta õigusakte kiiresti. See on oluline ka sihtrühma pädevuse, volituste ja nende rakendamise korra reguleerimiseks. Kuna selle muudatuse mõju ulatus sõltub sellest, kui hästi suudab seadusandja näha ette kriisiolukorraks vajalikke regulatsioone või kui oskuslikult on enne kriisiolukorda normid sõnastatud, siis ei saa muudatuse mõju ulatusele konkreetset hinnangut anda. Eeldatavasti ei esine kaitseolukorras suurt vajadust õigustloovaid akte muuta. Võib eeldada, et vaja on muuta vaid väga üksikuid seadusi või muid õigustloovaid akte, seetõttu võib pidada mõju ulatust väikeseks. Erikorra juhtide antavad korraldused (probleemi nr 6 muudatusettepanekud nr 22–24) Muudatused nr 22–24 suurendavad haldusorganite jaoks õigusselgust ning vähendavad seetõttu nende vaidluste hulka, mis puudutavad erikorra juhtide antud korralduste ja juhiste kohaldatavust. Samuti eeldab see, et korralduse või juhise andmisel hinnatakse selle mõju puudutatud õigussuhetele, kaasatakse menetlusosalised ning lahendatakse korralduse või juhise rakendamisel tõusetuvad vaidlused ja vaieldavused. Isegi kui esialgne otsustamine võib võtta rohkem aega ja eeldab põhjalikumat läbimõtlemist, siis vähendab see oluliselt töökoormust ja kulusid, mis võivad tekkida läbimõtlemata korralduste ja juhiste tõttu tõusetuvatest õigusvaidlustest. Sihtrühm: kaitseväekohustuslased, vabatahtlikult riigikaitsesse kaasatud isikud Riiklik järelevalve ja piiravad meetmed (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–2, probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 3–5, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 6–9, probleemi nr 4 muudatusettepanekud nr 10–18) Probleemide nr 1–4 ja 6 lahendused suurendavad õigusselgust kaitseväekohustuslase ja vabatahtlikult riigikaitsesse kaasatud isiku suhtes. Probleemide nr 1–4 lahendamiseks tehtavad muudatused lihtsustavad ja kiirendavad isiku jaoks menetlust ja suurendavad kindlust selles osas, kas ja milline kohustus tema suhtes kehtib. Probleemi nr 6 lahendamiseks kavandatud 102 muudatused võimaldavad aga lahendada konflikti riigikaitselise kohustuse ja muu juriidilise kohustuse vahel selleks, et isik saaks oma muid kohustusi rikkumata või süütegu toime panemata täita oma riigkaitselisi kohustusi ning naasta pärast kohustuste täitmist endise elu juurde. Kokkuvõttes sõltub muudatuste mõju sihtrühmale, muudatuse ulatus, sagedus ja negatiivne mõju sihtrühmale suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning sellest, kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Üldiselt on muudatuste mõju väheoluline. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtted, mittetulundusühingud ja sihtasutused Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtteid 127 622, mittetulundusühinguid üle 26 000 ja sihtasutusi 670.106 Riigikaitsega on oma põhitegevuse kaudu riigikaitseliste asutustena seotud üksikud ettevõtjad ning koormistega seotud üksikud ettevõtjad. Puutumus on seotud kriisiolukorra ulatuse ja olemusega, kuid eeldatavasti võib regulatsioon mõjutada väikest osa ettevõtetest. Riiklik järelevalve ja piiravad meetmed (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–2, probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 3–5, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 6–9, probleemi nr 4 muudatusettepanekud nr 10–18) ja erikorra juhtide antavad korraldused (probleemi nr 6 muudatusettepanekud nr 22–24) Muudatused nr 1–18 ja 22–24 suurendavad ettevõtjate kindlustunnet, et nende õigusi ja vabadusi ei piirata ülearu, tõusetuvad vaidlused saavad kiiresti lahendatud ning vastuoluliste kohustuste puhul ei too riigikaitselise kohustuse täitmine kaasa sanktsioone teise kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Muudatused täpsustavad erikorra ajal antavate haldusaktide tingimusi ja korda. Haldusaktid, mis võivad ettevõtjaid puudutada (näiteks koormiste määramine, müügi- ja ekspordipiirangud), muutuvad muudatuste järel ka ettevõtja jaoks selgemaks ja ettenähtavamaks, sest täpsustatakse neid mõjutavate haldusaktide andmise tingimusi ja korda. Samas ei ole muudatustega kavas sisuliselt suurendada ega kitsendada volitusi, mis kehtivast õigusest tulenevad, ning eeldusel, et haldusorgan oleks ka kehtiva õiguse alusel andnud õiguspärase haldusakti, siis otsene mõju ettevõtjatele puudub (vastupidise eelduse korral paraneksid ettevõtjate võimalused kaitsta enda õigusi ülemääraste meetmete kohaldamise eest). Võrreldes kehtiva õigusega võib just probleemi nr 6 lahendamiseks kavandatud muudatused sisuliselt parendada ettevõtluskeskkonda, sest riigikaitselise kohustuse panemisel peab haldusorgan arvestama ettevõtja muude kohustustega ning vajaduse korral haldusaktiga need muud kohustused riigikaitselise kohustuse täitmise ajaks peatama (näiteks kas veokohustusega seotud sõidukijuht peab täitma veokohustust või kaitseväekohustust, kas ettevõtja peab jätkama elanikkonna kaitseks vajalikku tootmist või täitma riigikaitseks vajalikku koormist). Sellega võetakse ettevõtjalt ka vastutus kollideeruvate 106 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 103 kohustuste täitmata jätmise eest, välja arvatud juhul, kui ettevõtja pidi sellist olukorda muu kohustuse võtmisel ette nägema või tekitas kohustuste kollisiooni tahtlikult. Eelnõude kiirendatud väljatöötamine (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 19–21) Muudatused nr 19–21 ei mõjuta ettevõtjaid otseselt, vaid ainult juhul, kui õigusaktides kavandatud muudatused mõjutavad ettevõtjate majandustegevust (näiteks muudetakse koormiste määramise tingimusi või ulatust) viisil, mida ettevõtja ei võinud ega pidanud ette nägema. Kuna õigusaktide kiire vastuvõtmine ja jõustamine ei jäta ettevõtjale vajalikku üleminekuaega, võib see muuta majanduskeskkonna ebakindlamaks. Samas on sellise kriisiolukorra ja kiirete muudatuste tõenäosus väike ning seetõttu ka mõju majanduskeskkonnale väike. Kuna mõju olemasolu või suurus sõltub selles, kui hästi on tavakorra ajal suudetud reguleerida kriisiolukorras rakenduvaid regulatsioone, siis ei ole muudatuse mõju võimalik ette hinnata. Muudatuste mõju sihtrühmale on väike. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-ide korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: riigiasutused, KOV-id Riiklik järelevalve ja piiravad meetmed (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–2, probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 3–5, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 6–9, probleemi nr 4 muudatusettepanekud nr 10–18) ja erikorra juhtide antavad korraldused (probleemi nr 6 muudatusettepanekud nr 22–24) Muudatusettepanekud nr 1–18 ja 22–24 ei mõjuta riigiasutuste ega KOV-ide korraldust. Riigiasutuste ja KOV-ide juhtidel on muudatustest järel suurem kindlus, et nende haldusaktid täidetakse või vaidlused lahendatakse kiiresti ning see tagab õiguskindluse haldusülesannete täitmisel. See ei tingi siiski muudatusi KOV-ide korralduses. Kaitseolukorra ajal mõjutavad kavandatuavad muudatused eelkõige Kaitseväge, kaitseolukorra juhti ning kaasatud haldusorganeid. Mõju seisneb eelkõige selles, et osapooled teavad paremini enda oma avaliku võimu volitusi, õigusi ja kohustusi ning tõenäoliselt on seetõttu on õiguslikke vaidlusi ja eriarvamusie tõenäoliselt vähem. Muul ajal muudatused sihtrühma ei puuduta. Eelnõude kiirendatud väljatöötamine (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 19–21) Muudatused nr 19–21 tingivad, et riigiasutused ja KOV-id peavad oma õigusaktide väljatöötamise korralduses arvestama võimalusega, et kriisiolukorras on vaja õigusakte välja töötada ja menetleda kiirendatud korras. Muudatustega ei muudeta riigiasutuste ega KOV-ide korraldust, kuid muudatustel võib olla kaudne mõju sellele, kuidas riigiasutused ja KOV-i asutused kriisiolukorras ja erikorra ajal oma ülesandeid täidavad. See omakorda mõjutab seda, millisel määral riigiasutus või KOV-i asutus saab otsuseid mõjutada. Kavandatud muudatus mõjutab eriolukorra juhtide, Kaitseväe ja korrakaitseasutuste töökorraldust ja ülesandeid. Muudatus seisneb eelkõige nende tegevust reguleerivate normide ühekordses muutmises. Muudatus täpsustab üksnes tippjuhtide volitusi ja õigusaktide menetlust, aga võib kaudselt mõjutada ka teiste haldusorganite tegutsemise selgust ja määratletust. 104 Mõju valdkond: muud otsesed või kaudsed mõjud Sihtrühm: põhiõiguste ja -vabaduste kandjad Riiklik järelevalve ja piiravad meetmed (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–2, probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 3–5, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 6–9; probleemi nr 4 muudatusettepanekud nr 10–18) ja erikorra juhtide antavad korraldused (probleemi nr 6 muudatusettepanekud nr 22–24) Muudatused nr 1–18 ja 22–24 täpsustavad isikute põhiõigustesse ja -vabadustesse sekkumise tingimusi ja korda. Muudatuste kohaselt on isikute õigused paremini kaitstud, kuna õigusnormid ja menetluskord on selgemad, samuti on selgem ja arusaadavam see, millises kohtus ja millistel tingimustel õigusvaidlus lahendatakse ning sisuline lahend on selle võrra ettenähtavam. Sätestades kohustuse lahendada juriidiliste kohustuste vastuolu kohustuse panemise otsuses, suurendab muudatus isiku jaoks õiguskindlust, millist kohustust peab ta selles olukorras täitma ilma, et teda saaks võtta vastutusele teise kohustuse rikkumise eest. Samuti on tagatud, et haldusorgan on isikule pandud kohustused põhjalikult läbi kaalunud ja vastuoluliste kohustustega arvestanud. Isegi kui haldusakt ei ole õiguspärane, võimaldavad muudatused vaidlustada üksnes isiku õigusi kõige vahetumalt piiravat haldusakti, ilma et isik peaks vaidlustama võimalikke eelhaldusakte või vaidlustama neid enda õigusi rikkuva haldusakti ennetamiseks. Eelnõude kiirendatud väljatöötamine (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 19–21) Muudatused nr 19–21 võimaldavad anda üldakte, mis lühikese või puuduva üleminekuaja tõttu võivad mõjutada isikute põhiõigusi ja -vabadusi. Selliste õigusaktide andmine võib kahjustada isiku õigust õiguskindlusele, kuid võimaldab ka kõrvaldada ülemääraseid piiranguid ja kohustusi, mis ei ole kriisiolukorras enam muutnud asjaolude tõttu vajalikud. Seega mõju isiku õigustele ja mõju ulatus sõltuvad nii enne kriisiolukorra kehtestamist kehtinud õigusest kui ka sellest, millise sisu ja ulatusega õigusakte kiireloomulisena antakse. Muudatused mõjutavad oluliselt põhiõiguste ja -vabaduste kandjate õigust menetlusele ning selle kaudu ka nende põhiõiguste ja -vabaduste kaitstust üldiselt. Selgemad õiguslikud alused tagavad, et isikute põhiõigustesse ja -vabadustesse ei sekkuta ülemäära ning vajaduse korral on sekkumise õiguspärasust võimalik kehtivate õigusnormide alusel kohtulikult kontrollida. Kokkuvõttes sõltub mõju olulisus sihtrühmale suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning sellest, kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Esialgsel hinnangul ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. 4.7. Koormiste määramine ja täitmine 4.7.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Koormiste rakendamine on võtmetähtsusega, et tagada riigile riigikaitseks vajalikud vahendid olukorras, kus riigil endal puuduvad riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu ennetamiseks või tõrjumiseks sobilikud vahendid ja varud ning nende kasutuselevõtmine ei ole tagatud ka tsiviilõiguslike lepingute kaudu. Siinkohal on oluline toetuse liikide järjestus ja hierarhia – kõigepealt ammendatakse riigivarast ja selle ümberjagamisest, lepingulistest suhetest ja muust sellisest tulenevad võimalused ning alles viimases järgus rakendatakse koormisi. 105 Allpool nimetatud probleeme ja võimalikke lahendusi on detailsemalt kirjeldatud 2016. aastal valminud analüüsides107 ning hiljem valminud ja käesoleva kontseptsiooni punktis 2 loetletud analüüsides, mis käsitlevad riigikaitseõiguse revisjoni muid koormiste regulatsiooniga haakuvaid osi (näiteks haldusmenetluse analüüs, riigivastutuse analüüs). Probleem 1. Riigikaitseliste sundkoormiste regulatsioon on vastuolus RiKS-i ja teiste seadustega, see võib kriisiolukorra lahendamisel tuua kaasa õigusvastaste koormiste määramise ja täitmise. Kehtiv RKSKS pärineb 1995. aastast ning ei arvesta vahepeal õiguskorras toimunud ulatuslike ja süstemaatiliste muudatustega, mis tulenevad ennekõike RiKS-ist, HMS-ist, KorS-ist, võlaõigusseadusest (edaspidi VÕS), samuti ei ole praegu võimalik rakendada ettevõtte sundvaldust äriseadustiku ja VÕS-i raames. Riigikaitseõiguse revisjoniga on nimetatud üldseaduste kohalduvus ning erisused nendest üldseadustest riigikaitseliste kohustuste suhtes on kavas reguleerida ühtselt RiKS-is. Isikutelt riigile vajalike asjade sundkasutusse võtmine ja asjade sundvõõrandamine ning riigile kasuliku töö tegemine on reguleeritud erinevates seadustes erinevatel alustel nii sisejulgeoleku kui ka riigikaitselise ülesande täitmiseks. Koormiste määramise ja täitmise alused on sätestatud RKSKS-is ja RiKS-is. RKSKS-i § 2 kohaselt on koormised: 1) sundvõõrandamine (rekvireerimine); 2) sundkasutus ja sundvaldus; 3) veokohustus. Koormisi saab määrata ja kohaldada riigi julgeoleku kaitseks ja muude mõjult sama raskete asümmeetriliste sisemiste või välimiste ohtude tõrjumiseks. RiKS-i jõustumisega kaotati ära koormisena nimetatud töökohustus RKSKS-is ning analoogne meede sätestati RiKS-is riigikaitselise kohustusena (vaata käesoleva alapeatüki probleemi nr 2). Koormisena nimetatud veokohustus on riiklik kohustus sõiduki, ujuvvahendi või õhusõiduki omanikule või valdajale teha riigikaitseliste vajaduste tõttu vedusid koos juhi või meeskonnaga (RKSKS-i § 33). See meede kätkeb endas tegelikult kaht eraldiseisvat koormist: 1) asja sundkasutust ning 2) töökohustust. Muude masinate või seadmete puhul, mis võivad samuti riigikaitseks vajalikud olla, sarnast erisätet ei ole. Tegelikkuses on mitu võimalikku varianti, kuidas tagada veokohustust kas eraldi koormise või mitme koormise kombinatsioonina. Näiteks võib võtta vallasasja sundkasutusse ning määrata eraldi töökohustus selle juhile (kelleks võib, aga ei pruugi olla sama isik, kes tavaliselt koormatavat masinat käitab). Teiseks võib seadusega kohustada teatud ettevõtjaid (näiteks transporditeenuse osutajaid) täitma veokohustust riigikaitseülesandena. Nimetatud kaalutlustel ei ole vaja säilitada veokohustust eraldi koormisena. RKSKS-i § 28 kohaselt on üks koormis (sundkasutuse alaliik) ettevõtte omanikule või valdajale kohustuslike riigikaitseliste ülesannete andmine, mis ei ole kooskõlas RiKS-i § 6 sätetega, mis reguleerivad riigikaitseülesannete määramist ja täitmist. RKSKS-i § 28 regulatsioon on vananenud ja ei ole RiKS-i sätetega kooskõlas. Sundkaskasutuseks loetakse RKSKS-i § 29 järgi ka ettevõtte ajutist võtmist riigi valdusesse. Riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud koormiste analüüsis108 on märgitud, et sellise eriregulatsiooni kohaldamine ettevõttele saab olla võimalik üksnes juhul, kui ettevõte peab 107 Koormiste analüüs. 108 Koormiste analüüs, lk 37. 106 tootma kaupa või teenust, milleks tavapäraselt on vaja rakendada ettevõtet kui tervikut (näiteks põhivara, tootmisseadmed, tooraine, töötajad, oskusteave, tootearendus või teenuse puhul mingi valdkonna eriteadmised, mida rakendatakse kogu ettevõtte tasandil, mitte üksikisikuna). Esmalt tuleks pigem rakendada asja sundkasutust või sundvõõrandamist või sundtöökohustust. Ettevõtte ajutine riigi valdusesse võtmine ei ole sarnane teiste koormistega, mida riik saaks määrata juba rahuajal ning asuda täitma riiki ähvardava julgeoleku ohu korral. Riigikaitselised koormised sarnanevad oma olemuselt riikliku järelevalve meetmetega. PäästeS-i, PPVS-i, HOS-i ja KorS-i ning teiste eriseaduste alusel saab kohaldada riikliku järelevalve meetmeid (asja sundvõõrandada, sundkasutusse võtta) või panna isikule töökohustuse, need sarnanevad oma olemuselt koormiste või sundtöökohustusega. Riigikaitselised koormised eristuvad riikliku järelevalve meetmetest eelkõige oma eesmärgi poolest – nad on suunatud riigi sõjalise kaitse tagamisele, samas riikliku järelevalve meetmeid rakendatakse avaliku korra kaitseks. Nii riikliku järelevalve üld- kui ka erimeetmete ning vahetu sunni kohaldamise eeldus on ohukahtlus, oht või korrarikkumine ning meetme kohaldamise eesmärk on ohu ennetamine, väljaselgitamise ja tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine. Selliselt määratletud eeldused ei võimalda kohaldada riiklikku järelevalvet riivehalduse valdkonnas koormava haldusakti andmisel, mis ei ole seotud ohuennetuse või -tõrjega. RKSKS-i süstemaatika ei haaku enam RiKS-i ja KorS-i loogikaga, seetõttu on vaja riigikaitseliste sundkoormiste regulatsiooni ajakohastada ning selle paiknemine õiguskorras tervikuna üle vaadata. RKSKS-is puudub koormise legaaldefinitsioon, loetletud on vaid koormiste liigid. Koormiste terminit ei saa RKSKS-i alusel ka määratleda, kuna RKSKS-i regulatsioon on vananenud. Termini avamisel laheneks õiguslik küsimus, keda või mida riigikaitseline sundkoormis koormab. Koormiste puhul tuleb eristada nende määramist ja kohaldamist (riigi tegevus) ja isiku poolt täitmist. RKSKS-ist ei selgu üheselt, et koormise määramisega kohustatakse konkreetset isikut (koormise adressaat) olema valmis midagi tegema või mingit kohustust täitma (näiteks andma sõiduki Kaitseväe kasutusse) ja koormiste kohaldamine tähendab isiku või tema vara suhtes piiravate meetmete kohaldamist. Oma olemuselt on koormised riigikaitselised kohustused. Kohustuslikus riigikaitses osalemise võimalused väljenduvad nii riigikaitselise koormise kui ka kaitseväekohustuse ja riigikaitselise töökohustuse täitmises. Isikute riigikaitses osalemise viisid on reguleeritud erinevates seadustes ning seosed ülesannete ja nendest tulenevate kohustuste täitmise vahel on ebamäärased või reguleerimata. Erinevate riigikaitseliste kohustuste vahelisi kollisioone on reguleeritud RiKS-i erinevates sätetes. RiKS-i § 52 lõike 1 punkti 9 kohaselt on sundtöökohustusest vabastatud sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev tegevväelane, § 70 lõike 1 punkti 1 kohaselt on lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastatud reservis olev isik, kes töötab riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal, § 76 lõike 2 kohaselt on sõjaaja ametikohale nimetatud isikul õigus keelduda muust tööst või teenistusest ja tema avaliku võimu volitused peatuvad ning § 81 lõike 2 punkti 2 kohaselt ei pea riigikaitselisel ameti- või töökohal töötav isik mobilisatsioonikäsu korral kogunemiskohta ilmuma. Samas ei ole veokohustust või sundkasutust täitev isik vabastatud ei sõjaaja ametikohale asumisest, riigikaitselisest 107 töökohustusest ega sundtööst; sundtöökohustust täitev isik ei ole vabastatud riigikaitselisest sundkoormisest ega muu kohustuse täitmisest jne. Olulisema ülesande täitmise põhimõtte saab tuletada üldpõhimõttena karistusseadustiku §-st 30, kuid karistusõiguslikust normist regulatiivse normi tuletamine ei ole õigusselge. Seadusega, millega reguleeritakse riigikaitseks vajalike ülesande täitmist, om vaja reguleerida ka ülesande täitmise seosed teiste ülesannete ja kohustustega. Need on mõned näited sisulistest vastuoludest RKSKS-i ja RiKS-i vahel ning samalaadsed vastuolud tuleb tervikuna kõrvaldada. Seetõttu on vaja koormiste regulatsioonRiKS-i põhimõtete ja regulatsiooniga kooskõlla viia. Probleem 2. Sundtöökohustuse regulatsiooni ning avaliku korra kaitseks kasuliku töö ühekordne tegemine ei ole selgelt piiritletud, see võib kriisiolukorras põhjustada töökohustuse määramisel ebaselgust. Ebaselged alused töökohustuse määramisel võivad aeglustada isikutele kohustuste panemist ning seetõttu pidurdada olukorra lahendamist ja põhjustada töökohustuse kohaldamise valel õiguslikul alusel, mis on õigusvastane tegevus. Sundtöökohustus on RiKS-i § 44 lõike 5 järgi ühekordne töö- või teenistussuhteväline ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal. Sundtöökohustust ei tohi rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellega sarnanevast suhtest tulenevale tööle. KorS-i § 16 annab korrakaitseorganile volituse kohustada muud isikut kui avaliku korra eest vastutavat isikut ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama. KorS-i alusel saab korrakaitseorgan kohustada isikut ühekordse töö tegemiseks avaliku korra kaitse eesmärgil, samas kui RiKS-i regulatsiooni võimaldab kohustada isikut tööle ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal. RiKS-i sundtöökohustuse regulatsiooni hinnates võib järeldada, et sundtöökohustuse eesmärk – ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine – on ühtlasi avaliku korra kaitse. Ka RiKS-i § 53 lõike 3 punktis 1, mis reguleerib sundtöökohustust kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal, viidatakse tegevustele, mida võib pidada osaks avalikku korda ähvardava ohu tõrjumisest või korrarikkumise kõrvaldamisest: isikute ja vara transport, riigikaitseobjekti ettevalmistamine ja taristu korrastamine. Siiski tuleb arvestada, et seda tehakse riigi sõjalise kaitse korraldamise huvides. RiKS-i töökohustuse reglatsioon on vaja täpsustada selliselt, et seda oleks võimalik rakendada üksnes riigi sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamise huvides. Muudel juhtudel säilib võimalus kohustada isikut ühekordsele tööle KorS-is või eriseadustes sätestatud alustel. Selleks et vältida kohustuste määramisel konfliktide tekkimist, peaks olema iga kord selge, kas tegu on riigikaitselise või korrakaitselise töökohustusega. Näiteks kui isikut kohustatakse tegema tööd sõjakahjustuse tõttu varisemisohtlikuks muutunud hoone turvaliseks muutmisel, on tegu korrakaitselise ülesandega. Teisalt kui samasugune tegu on vajalik selleks, et võimaldada tänaval kaitseväele läbipääsu, on tegu riigikaitselise ülesandega. Probleem on selles, et nende näidete puhul on kohustuse panemiseks pädev organ ja selle seaduslik alus erinevad ning õiguse rakendajal ja selle adressaadil peab olema võimalik täpselt aru saada, kes ja millisel õiguslikul alusel peab mida tegema. Kui eespool kirjeldatud küsimuses ei ole õigusselgust, võidakse isikule panna töökohustus valel alusel või jäetakse vajalik ülesanne üldse andmata, sest pädeva organi ametnikul puuduvad seadusest tulenevad üheselt mõistetavad käitumisjuhised. Samuti on võimalik, et mitu haldusorganit annab üksteisele vastukäivaid ülesandeid, paremal juhul 108 põhjustab see viivitust kuni ülesannete kollisiooni lahendamiseni, halvemal juhul aga võib põhjustada selle, et mõlemad kriitilise tähtsusega ülesanded jäävad täitmata. Lisaks on eksitav RiKS-is termini sundtöökohustus kasutamine, sest see võib ekslikult luua mulje vastuolust EIÕK-i artikliga 4, mis keelab sunniviisilise töötamise (vaata täpsemalt põhianalüüsist109). Probleem 3. Riigikaitse valdkonnas puuduvad riivehalduse jaoks sobivad haldusmenetluse normid, mis võimaldaksid kohustada isikut haldusmenetluse läbiviimist taluma ja menetlusele kaasa aitama või sundida isikut kohustust täitma (haldussunnivahendid), samuti puudub vahetu sunni kohaldamise regulatsioon. Koormiste kohaldamisel riivatakse isikute õigusi ja vabadusi (näiteks maatüki kasutusele võtmisel omandiõigust või ettevõtte sundkasutusse võtmisel ettevõtlusvabadust) samamoodi riikliku järelevalve meetmetega, kuid koormised ei ole nendega samastatavad. Riigikaitseliste koormiste määramisel ja kohaldamisel ei ole tegemist ohutõrjelise ega ohuennetusliku riikliku järelevalvega, vaid riigi sõjalise kaitse ettevalmistamise ja sõjalise kaitse tagamise toetamisega. Kaitseväe tegevus riigi sõjalisel kaitsmisel, sõjalise kaitse ettevalmistamisel, rahvusvahelise sõjalise kohustuse täitmisel või julgeoleku tagamisel Kaitseväe julgeolekualal ei ole osa riiklikust järelevalvest, seetõttu ei ole riigi sõjalise kaitse tagamisel võimalik kohaldada riikliku järelevalve meetmeid (KorS § 1 lõige 6). KorS-ist tulenev välistus on põhjendatud, kuid ka mitmes sõjalise riigikaitse valdkonnas on vajadus riivehalduse üldregulatsiooni järele. Seda kinnitab 1. juulil 2018. aastal jõustuv RKSKS-i täiendus, millega antakse Kaitseväele, Kaitseressursside Ametile või asjaomasele ministeeriumile järelevalve tegemiseks volitused kohaldada KorS-is sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid (näiteks küsitlemine ja dokumentide väljanõudmine, viibimiskeeld, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus) (RKSKS-i § 422). Tegelikkuses on küsitav, kas asutustele antud volitused saab üldse kaitseolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal rakendada, sest piiravate meetmete kohaldamise aluseks saab olla KorS (koos HMS-ist tuleneva üldregulatsiooniga) üksnes siis, kui tegutsetakse avaliku korra kaitse tagamise eesmärgil. Lisaks tuleneb KorS-i meetmete enda koosseisudest tingimus, et seda saab rakendada üksnes kas ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Seetõttu puudub koormiste määramisel ja täitmisel seaduslik alus kohaldada koormiste adressaadi suhtes selliseid riivavaid meetmeid, mis tagaksid koormiste määramise ja täitmise. Teisalt on ilmne, et kirjeldatud meetmeid võib olla möödapääsmatult vajalik kohaldada. Näiteks selleks, et teha kindlaks, kas sundvõõrandatav või sundkasutusse võetav asi asub konkreetses kohas, võib olla vaja isikut küsitleda, valdusesse siseneda ja see läbi vaadata. Samuti võib olla möödapääsmatu vahetu sunni (KorS-i § 74) kohaldamine juhul, kui sundkoormatava eseme kasutuselevõtmine füüsiliselt tõkestatakse. Samasugused volitused võivad olla vajalikud ka muude riigikaitseliste kohustuste rakendamiseks, näiteks töökohustuse kohaldamiseks võib olla vaja tuvastada isikusamasus, küsitleda isikut töökohustuse kohaldamise või selle võimatust põhjustavate asjaolude esinemise kohta. Nimetatud volituste andmiseks on vaja luua sõnaselge alus seaduses. Lisaks ettekirjutusele, sunnirahale ja vahetule sunnile on otstarbekas näha RiKS-is autonoomselt ja eraldi ette teatud KorS-i meetmetega sarnased meetmed, mis 109 Põhianalüüsi I osa, lk 65. 109 hõlmavad järgmisi sekkuvaid toiminguid: küsitlemine ja dokumentide väljanõudmine, kutse ja sundtoomine, isikusamasuse tuvastamine, isikuandmete töötlemine andmete saamisega sideettevõtjalt, viibimiskeeld, sõiduki peatamine, turvakontroll, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus. Lisaks on sõjaliseks kaitseks vajalike vahendite tagamiseks vaja teha HMS-ist muidki erandeid, mis määravad, millistel tingimusel oleks võimalik haldussundi kasutades kohustada menetlusosalisi osalema haldusmenetluses, taluma menetlustoimingute sooritamist ja aitama kaasa haldusmenetluse läbiviimisele ning kohustada tunnistajaid andma ütlusi ja eksperti andma arvamust jne. Seejuures tuleb sõjalise kaitse tagamisel minna tõhusalt vähem kahjustavalt tõrjemeetmelt üle kahjustavamale, kuid ohtu lõplikult lõpetavale tõrjemeetmele, kui see on võimalik. Probleem 4. Koormiste määramise ja kohaldamise pädevused on hajutatud liiga paljude haldusorganite vahel, see loob eeldused anda samale isikule koordineerimata ja üksteisega vastuolus olevaid ülesandeid. Koormise või sellega sisult samaväärse meetme määramise ja kohaldamise pädevus sõltub sellest, millise seaduse regulatsioonist lähtutakse. RKSKS-i kohaselt võib koormise rakendamise otsustada Kaitseressursside Amet, vastav ministeerium koondkava alusel ning sõjaajal Kaitseväe juhataja ja Kaitseväe struktuuriüksuse ülem. Lisaks RKSKS-ile kohaldatakse sundkoormiste määramisel ja rakendamisel ka RiKS-i põhimõtteid. RiKS-iga on koormiste määramise õigust laiendatud Vabariigi Valitsusele, peaministrile ja Kaitseväe juhataja volitatud ülemale. Samuti võivad koormisi rakendada ministeeriumid, sealhulgas nende valitsemisalas olevad ametid, kes on korrakaitseorganid ning kellele kohalduvad asjade sundkasutusse võtmisel või sundvõõrandamisel KorS ja valdkonna eriseadused. Näiteks võib PäästeS-i kohaselt otsustada asja sundkasutusse võtmise päästetöö juht (ametnik). Koormiste määramise ja rakendamise pädevus on väga hajusalt jaotatud paljude halduorganite vahel, see hägustab vastutust tsiviilsektori ressursside kasutusele võtmisel riigikaitse eesmärkidel ning võib tekitada ka konflikte ja segadust nii otsustajates kui ka koormiste adressaatides, kui koormiste kohta peaks antama dubleerivaid või vastuolulisi korraldusi. Näiteks võib tekkida olukord, kus üks haldusorgan määrab isikule koormise, kuid teine samasugust pädevust omav organ seda ei tea või kui teab, siis sellele vaatamata annab omakorda ülesande, mis on vastuolus esimese organi antud ülesandega. Kokkuvõttes võivad mõlemad koormised või riigikaitselised ülesanded jääda hoopis täitmata või ei ole nende täitmine tagatud parimal võimalikul moel. Samuti ei ole vastuoluliste ülesannete andmisel tagatud isiku põhiõiguste kaitse. Lisaks sellele ei ole halduskorralduse loogikaga kohaselt tavapäraselt ministeeriumide ülesanne väljastada halduse üksikakte, see on ministeeriumide valitsemisala asutuste pädevuses, kuna ministeeriumi põhieesmärk on poliitikakujundamine ning valitsemisala asutuste strateegiline suunamine. Samuti ei ole vaja seaduses reguleerida Kaitseväe-sisest pädevuste jaotust Kaitseväe juhataja ning talle alluvate ülemate vahel. Üldjuhul piisab, kui seaduses nimetatakse haldusorgan ehk Kaitsevägi ning omakorda selle organi tegevust reguleerivas õigusaktis või siseaktis sätestatakse, milline ametiisik on konkreetsel juhul pädev otsust vastu võtma. Erinevatest seadustest tulenevad topeltpädevused ja pädevuste rohkus põhjustavad koormiste 110 kasutusele võtmisel ebaselgust. Koormiste määramise ja kohaldamise pädevusi ja volitusi on vaja seaduse tasandil täpsustada. Probleem 5. Riigikaitseks vajalike vahendite üle arvestuse pidamine on killustunud, seetõttu ei ole võimalik tsiviilressurssi tõhusalt ja konfliktivabalt kaasata. RKSKS-i § 41 kohaselt peetakse riigikaitseks vajalike vahendite ja koormiste üle sõjalistest kaitse vajadustest lähtuvalt keskset arvestust tsiviiltoetuse registris. Päästeametil ning Politsei- ja Piirivalveametil on kaardistatud sündmuste lahendamiseks vajalikud lisaressursid, sealhulgas vajaminev tsiviilisikute ja vabatahtlike ressurss, mida saab kasutada nii tavasündmuste kui ka hädaolukordade lahendamiseks. Nimetatud ressursside üle peab iga asutus ise arvestust ning isikutega on sõlmitud vajamineva ressursi kohta tsiviilõiguslikud lepingud. Isikute kaasamine riigi valmisoleku tagamisse on koostööpõhine. Kaks erinevat planeerimissüsteemi võivad tekitada olukorras, kus põhjendamatult luuakse analoogsed võimekused eri ametkondade haldusalas ning omatakse erinevat ülevaadet erasektori ressursside kasutamise võimalustest. Arvestades, et asja sundkasutusse võtmist ja sundvõõrandamist võivad erinevate olukordade lahendamiseks rakendada erinevad asutused, siis võib kriisiolukorras tekkida lihtsasti olukord, kus ühe ja sama asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise vajadus tekib mitmel asutusel. Sellistel juhtudel tuleb asutustel omavahel seada olukorra lahendamise ajal prioriteedid ning leida olukorra lahendamiseks sobilik lahendus. Näiteks võib erakorralises seisukorras olla eraomandisse kuuluvat helikopterit vaja kasutada nii välispiiri kontrollimiseks kui ka haigete transportimiseks haiglasse. Samasugune olukord võib tekkida ka mis tahes muu tsiviiltoetuseks vajaliku vahendi puhul. Tsiviiltoetuste koondamine ühte registrisse võimaldaks kõigil pädevatel ametkondadel saada kiiresti teada, kas ja millise ülesande täitmiseks on konkreetne ressurss juba kaasatud ning seeläbi vältida konflikte. Samuti on sel juhul võimalik kiiremini reageerida, näiteks kui ühtsest tsiviiltoetuste registrist on näha, et konkreetne vahend on juba muu ülesande täitmiseks kasutusel, ei hakka organ raiskama aega selle vahendi omanikuga kontakteerumisele ja väljaselgitamisele, kas ta saab ülesannet täita, vaid võtab registrist ette järgmise sobiva vahendi, mis on vaba. Eraisikutele kuuluva vara kasutamise vaidluste lahendamine erinevate asutuste vahel võib aegkriitilises situatsioonis pidurdada olukorra lahendamist. Riigikaitse laia käsituse rakendumise sisuks on integreeritud planeerimine erinevateks riiki ja ühiskonda ähvardavateks ohtudeks. Selleks et tagada erinevates olukordades ühine planeerimine ja ressursi koordineeritud kasutamine, tuleb laiendada tsiviiltoetuste registri pidamise eesmärki selliselt, et registris peetakse arvestust tsiviilsektori vahendite üle riigikaitse laiast käsitusest lähtudes. Elanikkonnakaitse kontseptsiooni alameetme 10.2 tegevus 10.2.2 näeb samuti ette, et tsiviiltoetuse registri kasutamist tuleks laiendada ka rahuaegsetele hädaolukordadele ning töötada välja tsiviiltoetuse registri kasutamispõhimõtted, mis võimaldab arvesse võtta ressursivajaduse prioriteetsust erinevates kriisiolukordades.110 110 Riigikantselei, Siseministeerium. Elanikkonnakaitse kontseptsioon. Tallinn, 2018, lk 73. https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/elanikkonnakaitse_kontseptsioon_15.02.2018.pdf. 111 Samale probleemile juhti tähelepanu ka 2016. aastal avalikule kooskõlastamisele esitatud riigikaitseliste koormiste seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses: „Praegu võib tekkida olukord, kus riigikaitselise koormise rakendamisel koormatakse vahendeid ja tehnikat (seadmeid ja sõidukeid), mida on vaja hoopis elutähtsa teenuse toimimiseks. Samuti võib juhtuda, et riigikaitselise koormise rakendamise käigus kutsutakse teenistusse isikuid, kes on seotud näiteks SiMiga ja määratud riigikaitselisele ametikohale.“111 Probleem 6. Koormiste adressaatide ring ning koormamisele mittekuuluv vara on täpselt määramata, see võib seada ohtu elanikkonna esmase toimetuleku ja majandusliku jätkusuutlikkuse. Koormisi saab määrata ja kohaldada isikute suhtes (näiteks veokohustus või töökohustus) või varale (vara sundvõõrandamine, sundkasutus või sundvaldus). RKSKS-ist ja RiKS-ist ei selgu, kellele, millisele varale ja milliseid kaalutlusi arvestades koormisi määratakse. RKSKS-i alusel on kehtestatud riigikaitseliste sundkoormiste koondkava transpordivahendite kohta. Koondkava eesmärk on kinnitada vara nomenklatuur ja kogused, mis on lubatud riigikaitselise sundkoormisena Kaitseväe poolt kasutusele võtta kõrgendatud kaitsevalmiduse kehtestamisest alates. Kaitseressursside Amet määrab praegu üldise kaitsevalmiduse ajal koondkava alusel riigikaitselised sundkoormised. Muude vara liikide puhul ei ole loetelusid ja koguseid kehtestatud. Seaduses on vajab üldiselt sätestada, kuidas määratakse kindlaks riigile võimalikud vajaminevad vara liigid ning seejärel tsiviiltoetusena vajaminev vara. RKSKS-is on sätestatud isikute ja asutuste varade koormamise kohta teatud piirangud. Sundvõõrandamiste ja sundkasutusele võtmist ei kohaldata (RKSKS-i §-d 16 ja § 23) järgmistele asjadele: 1) muuseumide ja arhiivide vara; 2) kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude vara, mida kasutatakse riitusteenistuseks; 3) välisriikide saatkondadele, konsulaatidele, esindustele ja neis töötavatele välisriikide kodanikele kuuluv vara, mis on ametialaseks ja isiklikuks kasutamiseks; 4) vara, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele; 5) isikule kuuluv vara, millele ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses; 6) vara, mille Vabariigi Valitsus on otsustanud sundvõõrandamisele mittekuuluvaks või piiratult sundvõõrandatavaks; 7) elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalik vara. Kehtestatud erisused ei arvesta kõigi vajadustega, mis on RKSKS-i jõustumise järel tekkinud. 13. aprillil 2018. aastal jõustunud RKSKS-i muudatusega lisati sundvõõrandamisele mittekuuluva vara loetellu elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalik vara. Koormiste määramine ja täitmine peaks üldjuhul olema välistatud ka isiku vara suhtes, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks, sealhulgas kinnistu omaniku või valdaja poolt varem soetatud varu ja vahendid, mis on mõeldud kütte-, elamu- või elanikkonna toimetuleku ja kaitse tagamiseks, mille sundvõõrandamine võib seada ohtu isiku toimetuleku. Nimetatud eesmärk on 111 Riigikaitseliste koormiste seaduse väljatöötamise kavatsus. Dokumendi number: 16-0093/01. Toimik: 16-0093 – Riigikaitseliste koormiste seadus. 112 otseselt seotud laiapindse riigikaitse kontseptsiooniga, mille kohaselt peab samal ajal olema tagatud nii tsiviilsektori toetus otsesele kaitsetegevusele kui ka nn tagala enese toimetulek. Kui ei ole tagatud tsiviilisikute endi esmane toimetulek põhjusel, et seda kurnati liigselt otsese sõjategevuse toetamiseks, annab see üsna peatselt tunda ka edasises vahetus kaitsetegevuses, kus ei suudeta tulla toime ilma toimiva tsiviilsektori ehk majanduslikult jätkusuutliku tagalata. Samuti tuleb hinnata, kas eraisikule kuuluva riigikaiseobjekti sundkasutusse võtmist tuleks seadusega piirata ning kas on veel selliseid vara liike, mille koormamine peaks olema piiratud. 4.7.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Riigikaitseliste kohustuste regulatsioon kehtivas õiguses, mis käsitleb koormisteks nimetatud kohustusi ja töökohustusi, peab võimaldama kiiret, paindlikku ja tulemuslikku tsiviilsektori ressursside kaasamist kaitseolukorras, erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras. Eesmärk on määrata riigikaitseliste kohustuste sisu ning siduda kohustuste panemine põhiõigusi piiravate meetmetega, samuti kaasajastada sõjaliseks kaitseks vajalike eraõiguslike juriidiliste isikute ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute varade määratlemise, kasutamise ja võõrandamise kord ja tingimused. Eesmärki toetavad järgmised alaeesmärgid: 1) kasutada tsiviilressursse senisest koordineeritumal viisil esmase iseseisva kaitsevõime ja liitlaste vastuvõtmise tagamiseks, nende kohaloleku toetamiseks ning elutähtsate teenuste ja riigisisese julgeoleku korraldamiseks; 2) eristada sõjaliseks kaitseks vajalike varade kasutamist ja võõrandamist ning isikute muid riigikaitselisi kohustusi; 3) täpsustada sundtöökohustuse regulatsiooni. 4.7.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.7.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Alapeatükis 4.7.1 nimetatud probleemide lahendustena kaaluti järgmisi mitteregulatiivseid lahendusi. Mittemidagitegemine. Selle alternatiivi valimisel jääksid lahendamata kõik alapeatükis 4.7.1 kirjeldatud probleemid. Selline lahendus ei oleks kooskõlas riigikaitse laia käsitusega, mille kohaselt tuleks tagada tsiviilsektori võimalikult tõhus toetus riigikaitsele. Tagada riigikaitseks vajalikud ressursid ilma tsiviiltoetuseta. Selle alternatiivi kasutamisel kaoks ära vajadus regulatsiooni uuendada, kuid see eeldab, et riik varub oma eelarvest ehk peamiselt maksutulu arvelt võimaliku kriisiolukorra tarbeks ette kõik võimalikud materiaalsed vahendid alates tehnikavahenditest (näiteks maantee-, vee- ja õhusõidukid, samuti riigikaitseülesande täitmiseks vajalikud võimalikud kaupade tootmisliinid ja seadmed) kuni kõikide äratarvitatavate asjade varuni (näiteks toiduained, kütus, ravimid). Võttes arvesse, et pie ole teada, kas üldse ja millal on vaja tsiviiltoetust kasutada ning millises ulatuses ja mil moel, tähendaks pakutud alternatiiv suurte varude loomist, hooldamist ja ülalpidamist, samuti nende uuendamist moel, mis looks massiivse paralleelvaru ning oleks makromajanduse ja maksukoormuse seisukohalt raiskav. Riigil on üksikutes spetsiifilistes valdkondades siiski võimalik ka endal luua vahetult riigile kuuluv varu ning seda on ka tehtud, näiteks vedelkütusevaru seadusega. Samuti oleks täieliku tsiviiltoetuste varu ettesoetamine riigi poolt 113 ebamõistlikult kulukas ettevõtmine. Nendel põhjustel on enamik maailma riike, mida kontseptsiooni aluseks olevates analüüsides on käsitletud, näinud ette õigusliku aluse kaasata tsiviilsektori toetust niivõrd, kuivõrd riigil endal ei ole mõistlik ega võimalik varusid ette soetada. Lisaks puudutab tsiviilsektori toetus ka töökohustust, mida ei ole põhimõtteliselt võimalik ette soetada, vaid selle jaoks on igal juhul vaja sätestada õiguslik alus isegi juhul, kui muu tsiviilsektori toetus oleks majanduslikult mõistlik ette varuda. Seetõttu ei ole see alternatiiv parim võimalik valik. Siiski eeldaks ka selle lahenduse valimine õigusaktide muutmist. Arvestades eespool käsitletud alternatiive (mittemidagitegemine ning tagada kõik riigikaitseks vajalikud ressursid ilma tsiviiltoetuseta), on ilmne, et need ei ole kas võimalikud või ei ole parimad võimalikud lahendused. Jättes nimetatud ebatõhusad alternatiivid kõrvale, on seega ainus võimalus regulatsiooni täiendada, kuna isikutele on võimalik riigikaitselisi kohustusi panna üksnes seaduse alusel. Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.7.1 esitatud probleemidest lähtudes. Probleem 1. Riigikaitseliste sundkoormiste regulatsioon on vastuolus RiKS-i ja teiste seadustega, see võib kriisiolukorra lahendamisel tuua kaasa õigusvastaste koormiste määramise ja täitmise. 1. Sätestada RiKS-is isikutele riigikaitseliste kohustuste panemise üldpõhimõtted (kaitseväekohustus, ajateenistus, riigikaitseülesanded, töökohustus, piiravad meetmed jne) ning seosed erinevate ülesannete ja nendest tulenevate kohustuste täitmise vahel. 2. Loobuda termini riigikaitseline koormis kasutamisest. Koormiste täitmine on üks osa isiku riigikaitselistest kohustustest. 3. Reguleerida asja sundkasutusse andmine, asja sundvõõrandamine ning töökohustus RiKS-is kui riigikaitseline kohustus. RiKS-is ei sätestata veokohustust riigikaitselise kohustusena, kuna veokohustuse eesmärki on võimalik saavutada asja sundkasutusse rakendamise ja töökohustuse panemisega. Ettevõtte ajutiselt riigi valdusesse võtmine sätestada eraldi piirava meetmena (vaata alapeatüki 4.5.3.1 probleemi nr 1 muudatusettepanekut nr 3). 4. Koondada praegune koormiste regulatsioon RiKS-i ning kaotada RKSKS eraldiseisva seadusena. Regulatsioonide koondamine ühtlustab esiteks avaliku võimu teostamist ning muudab selle selgemaks, teiseks võimaldab vähendada eriseaduste regulatsiooni mahtu ja hoiduda tarbetust dubleerimisest. Probleem 2. Sundtöökohustuse regulatsiooni ning avaliku korra kaitseks kasuliku töö ühekordne tegemine ei ole selgelt piiritletud, see võib kriisiolukorras põhjustada töökohustuse määramisel ebaselgust. Ebaselged alused töökohustuse määramisel võivad aeglustada isikutele kohustuste panemist ning seetõttu pidurdada olukorra lahendamist ja põhjustada töökohustuse kohaldamise valel õiguslikul alusel, mis on õigusvastane tegevus. 5. Sõnastada riigikaitseks vajaliku töö tegemine riigikaitselise ülesandena selliselt, et see oleks selgelt piiritletud KorS-i alusel ohu tõrjumiseks tehtavast kohustuslikust tööst. 114 6. Kaaluda sundtöökohustuse ümbernimetamist kodanikukohustuseks, mille panemine isikule sõltub riigi sõjalise kaitse korraldamise vajadusest ning mis arvestab kohustatud isiku õiguste ja huvidega. Kaaluda tuleks RiKS-is sätestatud sundtöökohustuse termini kaotamist ning selle asendamist nn civic duties ehk kodanikukohustuste terminiga, mille puhul ei kohaldu rahvusvaheline sundtöö keeld (vaata EIÕK-i artikli 4 punkti 3.d. ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 8 punkti iv). Lisaks tuleks täpsustada sundtöökohustuse regulatsiooni laia sõnastust. Regulatsioonist ei tulene, et lisaks Vabariigi Valitsusele antud õigusele kehtestada töökohustust täitvale isikule seadustes sätestatust erinev tööajakorraldus ning erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele, samuti piirangud ööajal ning riigipühal tehtavale tööle peaks otsuse tegemisel arvestama ka töökohustusega isiku õiguste ja huvidega (perekondlikud või isiklikud asjaolud, terviseseisund, vanus jne). Probleem 3. Riigikaitse valdkonnas puuduvad riivehalduse jaoks sobivad haldusmenetluse normid, mis võimaldaksid kohustada isikut haldusmenetluse läbiviimist taluma ja menetlusele kaasa aitama või sundida isikut kohustust täitma (haldussunnivahendid), samuti puudub vahetu sunni kohaldamise regulatsioon. 7. Sätestada RiKS-is sõjalise kaitsega seotud riigikaitseliste kohustuste (asjade sundkasutusse võtmine, asjade võõrandamine, töökohustus) määramiseks ja kohaldamiseks erivolitused (riivekoosseisud) (näiteks küsitlemine ja dokumentide nõudmine, isikusamasuse tuvastamine, viibimiskeeld, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus jne) ning riigikaitselise kohustuse määramise ja kohaldamise tagamiseks haldussunnivahendid (vahetu sund, ettekirjutus, sunniraha). Nende regulatsioonide sätestamine RiKS-is võimaldab eelkõige tagada haldusülesannete täitmise sõjalise riigikaitse ning selleks ettevalmistumise valdkonnas, kuid ei hõlmaks riigikaitse laia käsituse rakendumise ala tervikuna, kuna korrakaitse valdkonnas jääks keskseks kehtiv KorS-i ohu tõrjumise kontseptsioon. Lahendusettepanekuga eristatakse selgelt korrakaitseorganite poolt avalikku korda ähvardavate ohtude ennetamiseks ja -tõrjumiseks kohaldatavaid riikliku järelevalve üld- ja erimeetmeid ning haldussunnivahendeid Kaitseväe ja Kaitseressursside Ameti kohaldatavatest meetmetest riigi sõjalise kaitse tagamiseks. Eristades teineteisest selgelt avaliku korra kaitset ning riigi sõjalist kaitset, on vajaduse korral võimalik näha ette ka riigi sõjaliseks kaitsmiseks isikute õigustesse sekkumise alused. Sõjalise kaitse tagamisele ja avaliku korra tagamisele kehtivad erinevad nõuded ja piirangud. Näiteks ei pea sõjalise kaitse tagamisel vahetu sunni kohaldamise lubatavuse eeldused ühtima KorS-i 5. peatükis esitatuga ning riigikaitseliste kohustuste määramisel ja kohaldamisel ei pea lähtuma rangelt proportsionaalsusest KorS-i § 7 tähenduse. Riigi julgeolekut ähvardava ohu tõttu võib valitud meede riivata isiku põhiõigusi ja -vabadusi intensiivsemalt kui avaliku korra kaitseks rakendatav meede, kuid olla siiski ohu ulatusele vastav, ohu lõplikuks tõrjumiseks sobiv ning isikut vähim kahjustav tõhus vahend. Sõjalise kaitse tagamiseks on vaja näha ette erinormid, mis määravad, millistel tingimusel oleks võimalik haldussunniga kohustada menetlusosalisi osalema haldusmenetluses, taluma menetlustoimingute sooritamist ja aitama kaasa haldusmenetluse läbiviimisele ning kohustada tunnistajaid andma ütlusi ja eksperti andma arvamust jne. Seejuures tuleb sõjalise kaitse tagamisel minna tõhusalt vähem 115 kahjustavalt tõrjemeetmelt üle kahjustavamale, kuid ohtu lõplikult lõpetavale tõrjemeetmele, kui see on võimalik. Muudatusettepanekud ei puuduta ega välista sekkumist isikute õigustesse KorS-i alusel, kui Kaitsevägi tegutseb korrakaitseorganina. Kaitseolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal peaks piiravate meetmete kohaldamise aluseks olema KorS (koos HMS-ist tuleneva üldregulatsiooniga) üksnes siis, kui tegutsetakse avaliku korra kaitse tagamise nimel. Pakutud lahendus võimaldab tagada õiguskorra süsteemsuse ja lihtsuse, kuid ka parema õigusselguse piiravate meetmete kohaldajate ja adressaatide jaoks. Probleem 4. Koormiste määramise ja kohaldamise pädevused on hajutatud liiga paljude haldusorganite vahel, see loob eeldused anda samale isikule koordineerimata ja üksteisega vastuolus olevaid ülesandeid 8. Sätestada RiKS-is, et sõjalise kaitsega seotud riigikaitseliste kohustuste (asja sundkasutus, asja sundvõõrandamine, töökohustus) määramiseks ja kohaldamiseks on pädevad haldusorganid Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi. Täidesaatva riigivõimu asutused, kes osalevad avaliku korra kaitses, lähtuvad kriisiolukorra lahendamiseks vajalike erasektori vahendite kasutusele võtmisel KorS-is ja teistes eriseadustes korrakaitseorganile ettenähtud volitustest. Ohtude tõrjumiseks ja hädaolukordade lahendamiseks on vaja, et korrakaitseorganitel oleks ülevaade erasektori ressurssidest, kuid mitte seada hädaolukordadeks valmistumisel nende kasutamisele prioriteete. Riikliku järelevalve üld- ja erimeetmeid rakendatakse avaliku korra kaitseks siis, kui vajadus tekib lähtuvalt asutusele antud piiravate meetmete kohaldamise volitustest. Probleem 5: Riigikaitseks vajalike vahendite üle arvestuse pidamine on killustunud, seetõttu ei ole võimalik tsiviilressurssi tõhusalt ja konfliktivabalt kaasata. 9. Riigikaitse laiast käsitusest lähtudes tuleks kaaluda võimalust koondada ülevaade tsiviilsektori varadest, koormiste määramisest ja nende täitmise üle arvestuse pidamine tsiviiltoetuste registrisse. Selleks et tagada erinevates olukordades ühine planeerimine ja ressursi koordineeritud kasutamine, tuleb laiendada tsiviiltoetuste registri pidamise eesmärki selliselt, et registris peetakse arvestust tsiviilsektori vahendite üle riigikaitse laiast käsitusest lähtuvalt. Tsiviiltoetuste registrisse tuleks koondada kõik tsiviilsektori varad, mida riik võib oma ülesannete täitmisel vajada. Ühtne keskkond võimaldaks riigi vahenditest ülevaate pidamisel hoida kokku riigi ressursse, vältida analoogsete reageerimisvõimekuste loomist eri ametkondades, sünkroniseerida ja tõhustada planeerimist ning saada terviklik ülevaade tsiviilvõimekustest ja nende kasutamise võimalustest erinevate olukordade lahendamise ajal. 10. Sätestada, et olenemata kriisiolukorrast koordineerib isikute vara, mis on kantud tsiviiltoetuste registrisse, kasutusse võtmist ja võõrandamist Kaitseressursside Amet. See lahendus tagab, et Kaitseressursside Ametil on pidevalt ülevaade, millised riigikaitseks vajalikud tsiviilressursid on kasutusel, ning ta saab riigikaitse vajadustest lähtuvalt varade kasutamist ümber prioriseerida. 116 Probleem 6. Koormiste adressaatide ring ning koormamisele mittekuuluv vara on täpselt määramata, see võib seada ohtu elanikkonna esmase toimetuleku ja majandusliku jätkusuutlikkuse. 11. Kehtestada üldine põhimõte, et riigikaitselisi kohustusi, mis seisnevad asjade sundkasutusse võtmises või sundvõõrandamises, määratakse ja kohaldatakse isikute suhtes riigikaitselistest vajadustest lähtudes, kui see on vältimatult vajalik ning muud võimalused asja õigeaegseks saamiseks puuduvad või oleksid ebamõistlikult koormavad. Riigi sõjalise kaitse tagamiseks piisavate ressursside kindlustamiseks on oluline juba rahuajal selgitada välja ning määrata kindlaks tsiviilsektori käsutuses olevad varad, mida riik vajab riigikaitse eesmärkide saavutamiseks. Riigikaitseks vajalike varade kindlaksmääramisega ei piirata otseselt vara omanike või valdajate õigusi – puuduvad vara võõrandamise või kasutusse andmise piirangud. Kuna vara igakordne omanik peab arvestama, et näiteks sõjaseisukorras võib riik vara enda kasutusse võtta või selle võõrandada, võib teoreetiliselt riigi tegevuse tõttu vara väärtus väheneda. Seetõttu on rahuajal põhjendatud määratleda isikute vara riigikaitseks vajalikuna ning ainult riigi sõjaliseks kaitseks valmistumisel. Proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamiseks tuleks seaduse tasandil sätestada, et isiku omandi suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid üksnes siis, kui riigile vajaminevaid ressursse ei ole võimalik tagada teiste, isikuid vähem koormavate abinõudega. Vältimatu vajadus võib tuleneda riigikaitse toimimise tagamiseks vajalike kaupade tarneahelate ja tootmise katkemisest või kaupade kättesaadavuse varustuskindluse häiretest või riigi kaitsevõime tõstmise ja säilitamise vajadusest. Vältimatu vajadus eksisteerib, kui riigikaitseülesannete täitmiseks on vaja kasutada eraomandis olevat kinnisasja või vallasasja või võõrandada aineid, materjale, seadmeid ja muid vahendeid. Vältimatu vajadus saab eksisteerida üksnes siis, kui riigivara arvelt, riigivara ümberpaigutamisega, tsiviilõiguslike lepingutega ning vabatahtluse alusel ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik olukorda lahendada või riigi toimimist, üldist korda ja turvalisust tagada ehk puuduvad muud võimalused asja õigeaegseks saamiseks või need oleksid ebamõistlikult koormavad. Muude võimaluste ammendatavus ja õigeaegse saadavuse puudumine aitavad piirangute seadmisel kaalutleda ja piiritleda ning eristada isikuid, piirkondi ja seal asuvaid asju. Seaduses tuleb üldpõhimõtetena määrata, milliste tingimuste alusel määratakse isikud ja vara, kellele määratakse riigikaitseline kohustus või kelle suhtes kohustust rakendatakse. Riigikaitselise kohustuse määramisel ja kohaldamisel tuleb tagada võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine. 12. Sätestada riigikaitselisi kohustusi reguleerivas seaduses erisused, missugustel juhtudel ei ole asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine üldjuhul lubatud. Üldjuhul peaks olema välistatud järgmiste asjade sundkasutusse võtmine või sundvõõrandamine: 1) elutähtsa teenuse ja riigikaitseliste objektide vara; 2) vara, mida kasutatakse põllumajanduslikus ettevõttetes, kus tegeletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete, välja arvatud kalandustooted, tootmisega; 3) isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks, sealhulgas kinnistu omaniku või valdaja poolt varem soetatud varu ja vahendid, mis on mõeldud kütte-, elamu- või elanikkonna toimetuleku ja kaitse tagamiseks. 117 Seejuures tuleks jätta siiski võimalus seada riigikaitselisi kohustusi isiku või asutuse nõusolekul või erilisel põhjusel, kui puudub alternatiiv või elutähtsa teenuse osutamine ja põllumajandustootmine on tagatud muude vahenditega või vara ei kasutata (näiteks on ettevõtja suure riski tõttu tegevuse lõpetanud). Sellisel juhul ei oleks tegemist absoluutse keeluga ning oleks tagatud piisav paindlikkus ohuolukorras tegutsemiseks. 4.7.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Riigikaitseliste kohustustena kohaldatavate koormiste puhul on kõikide allpool käsitletud mõjuvaldkondade puhul mõjutatud sihtrühmaks elanikkond, seetõttu on sihtrühma kirjeldus esitatud kavandatud muudatuste ja analüüsitavate mõjuvaldkondade ees. Mõjutatud sihtrühmad ja nende suurus. Teoreetiliselt võib koormisena riigikaitselise kohustuse täitmiseks kohustada peaaegu igaüht riigi 1,32 miljonist elanikust ning iga 127 622 majanduslikult aktiivset ettevõtjat,112 välja arvatud isikuid, kelle vara suhtes riigikaitselisi kohustusi ei seata või kellele töökohustusi ei määrata. Tegelikult mõjutatud sihtrühm on sellest oluliselt väiksem ning sõltub kriisiolukorra tõsidusest, ulatusest ja kestusest. Väikesemahulise ja lühiajalise kriisi korral on sihtrühm väga väike, piirdudes näiteks üksikute isikutega, kelle vara või tööjõudu koormatakse. Samas ulatusliku, täiemahulise ja pikaajalise sõja korral on puudutatud sihtrühm suurem ja võib teoreetiliselt puudutada igaüht. Riskistsenaariumid põhiseaduslikku korda ning riigi julgeolekut kahjustavate kriisiolukordade kohta on piiratud juurdepääsuga või riigisaladusega kaitstud teave. Samuti on piiratud juurdepääsuga teave (asutusesiseseks kasutamiseks või riigisaladus) määratud sundkoormiste arv. Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava lisaga on kinnitatud transpordivahendite kasutamise koondkava113, kuid selle lisa on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave. Nimetatud regulatiivsete piirangute tõttu on võimatu tuua siinkohal esile riskistsenaariume ning statistikat selle kohta, kui palju on siiani riigikaitselisi sundkoormisi määratud. Kuigi teoreetiliselt võiks sihtrühm olla väga suur, mõjutab see tõenäoliselt hinnanguliselt kuni 5% elanikest ning ettevõtjatest, see tähendab kuni u 60 000 inimest ja 6000 ettevõtjat. Seega on muudatuste mõju sihtrühm väike. Mõju ulatus. Mõju ulatus on väike, kuna võrreldes kehtiva õigusega ei lisata uusi riigikaitselisi kohustusi, vaid täpsustatakse olemasolevaid ning nende määramise ja täitmise korda. Muudatusted tõttu ei ole sihtrühmal vaja oma käitumist muuta. Mõju avaldumise sagedus. Sagedus on väike, sest mõju avaldub väga harva või mitte kunagi, sest koormisi rakendatakse ainult kaitseolukorras või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises või sõjaseisukorras. Siiani ei ole taasiseseisvunud Eesti Vabariigis mitte ühtegi erikorda (eriolukorda, kõrgendatud kaitsevalmidust, erakorralisest seisukorda ega sõjaseisukorda) välja kuulutatud. Järelikult võib mõju sagedust hinnata väikseks. Ebasoovitavate mõjude risk. Isikute vara ja tööjõu koormamine on isikutele koormav ning nende jaoks ka võimaliku ebasoovitava mõjuga. Kuid samamoodi muude avalik-õiguslike kohustustega, nagu maksukohustus või kaitseväeteenistuse kohustus, on need vajalikud riigi 112 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 113 Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 2016. aasta korraldus nr 332 “Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava kinnitamine” lisa “Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava transpordivahendite kohta” (asutusesiseseks kasutamiseks). 118 toimimiseks ning teatud olukordades kaalub üldine hüve üles erahuvi. Sellises olukorras tekib isikul tema jaoks ebasoovitava mõju talumiskohustus üldise hüvangu jaoks. Samas on oluline, et selliseid kohustusi rakendataks isikutele selge seaduse alusel ning võimalikult mittediskrimineerivalt ehk mitte koormates üle üht isikut või isikute rühma ning jättes teised kohustuste kandmisest kõrvale. Seega on ebasoovitavate mõjude risk väike. Riigikaitseliste kohustuste määramine ja täitmine (muudatusettepanekud nr 1–6, 8, 11 ja 12) Kavandatud muudatused ja meetmed, mida käsitletakse (säilitatud on alapeatükis 4.7.3.1. kasutatud numeratsiooni): 1) riigikaitseliste kohustuste panemise üldpõhimõtted sätestatakse RiKS-is ning kaotatakse ära dubleerivad põhimõtted ja protseduur koormiste määramiseks, koormisi hakatakse määrama riigikaitseliste kohustustena samamoodi ülejäänud riigikaitseliste kohustustega; 2) koormise termini kasutamisest seaduses loobutakse ning see asendatakse riigikaitselise kohustuse terminiga, et terminoloogia oleks kooskõlas muude isikule pandavate kohustustega; 3) asja sundkasutus, asja sundvõõrandamine ning töökohustus reguleeritakse RiKS-is kui riigikaitselised kohustused; 4) praegune koormiste regulatsioon koondatakse RiKS-i ning RKSKS tunnistatakse eraldiseisva seadusena kehtetuks; 5) riigikaitseks vajaliku töö tegemine eristatakse selgelt KorS-i alusel ohu tõrjumiseks tehtavast kohustuslikust tööst; 6) kaalutakse sundtöökohustuse ümbernimetamist kodanikukohustuseks; 8) sõjalise kaitsega seotud riigikaitseliste kohustuste määramiseks ja kohaldamiseks pädevate haldusorganite hulka vähendatakse oluliselt ning edaspidi on selleks pädevad vaid Kaitseressursside Amet ja Kaitsevägi; 11) koormistena mõistetud riigikaitselisi kohustusi hakatakse kohaldama üksnes vältimatu vajaduse korral, kui muud ressursid on ammendatud; 12) seaduses nähakse täpsemini ette juhud, millal ei ole asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine lubatud. Mõju valdkond: sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised, mõjud Sihtrühm: riigi elanikud Mõju sihtrühma suurus sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Eeldatavasti ei mõjuta muudatused kõiki riigi elanikke (Statistikaameti andmetel 1. jaanuari 2018. aasta seisuga 1 319 133 inimest114), vaid üksnes osa neist. Erinevalt tavaolukorras rakendatavatest seadustest võetakse koormised kasutusele üksnes kaitseolukorras või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Selliseid juhtumeid ei ole taasiseseisvunud Eesti Vabariigis siiani ette tulnud, seetõttu oleks prognoos puudutatud isikute arvu või nende kaasatud vara maksumuse kohta äärmiselt teoreetiline. Ei ole teada võimaliku kriisi ulatus. Kriisi ulatusest sõltub omakorda see, mis mahus on vaja võtta kasutusele tsiviilsektori ressursid. Väikese konflikti puhul võib see vajadus olla väga väike, näiteks üksikute seadmete sundkasutus. Suure või keskmise ulatuse või kestusega konflikti puhul võib aga kasutusele võetavate tsiviilsektori ressursside maht olla sadades või tuhandetes kordades suurem. Kui mõju peaks siiski avalduma, toob see isikutele kaasa väiksemaid või suuremaid põhiõiguste riiveid, mis seisneb riigikaitse eesmärgil isikutele kuuluva vara sundkasutamises või sundvõõrandamises, samuti samal töökohustuse täitmises. Kaitseolukorras tekib isikul tema 114 Statistikaamet. Sisseränne ületas väljarännet kolmandat aastat järjest. 9. mai 2018. a, pressiteade nr 50. https://www.stat.ee/pressiteade-2018-050. 119 jaoks ebasoovitava mõju talumiskohustus üldise hüvangu jaoks, et hoida ära riigile ja isikule endale tekkivat suuremat kahju. Kuna ka kehtivas õiguses on sätestatud õiguslikud alused asjade sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks ning töökohustuse panemiseks, siis ei ole isikutel vaja muudatuste tõttu oma käitumist muuta. Kokkuvõttes on muudatuste mõju sihtrühma suurus, avaldumise sagedus, ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väikesed. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele Seniste riigikaitseliste sundkoormiste reguleerimine riigikaitseliste kohustustena terviklikult RiKS-is loob vajalikud eeldused, et kaitseolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras oleks võimlikult tõhusalt ning samas isiku põhiõigusi arvestades tagatud tsiviilressursside kaasamine riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisse. Kõrvaldatud on vastuolud RKSKS-i ja RiKS-i ning teiste seaduste vahel, mis võiks kaasa tuua selle, et haldusorganid annavad ühele ja samale riigikaitselise kohustuse adressaadile vastukäivaid ülesandeid, see omakorda võib kriisiolukorrastuua kaasa viivitusi või riigikaitselise ülesande sootuks täitmata jätmise. Muudatused võimaldavad tagada riigi püsimajäämise ning ühiskonna võimalikult normaalse toimimise ka konflikti korral. Seega tavaolukorras ei ole muudatuste mõju suur, kuid kaitseolukorra lahendamisel võib kavandatud muudatustel olla riigi püsimajäämisel kriitiline roll. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ning Kaitseministeerium Muudatustega ei kaasne riigiasutuste või KOV-i asutuste ümberkorraldamist. Oluliselt kitsendatakse nende haldusorganite hulka, kes on pädevad koormisi määrama ja kohaldama. See loob selgema vastutuse ning vähendab eos kollisioone ja konflikte, mis võiks tekkida praeguse regulatsiooni puhul, kuna rohkematel asutustel on õigus koormisi määrata. Kaitseministeerium vabaneb kohustusest anda koormiste kohaldamise üksikjuhtumite kohta haldusakte ning saab seetõttu paremini keskenduda oma põhiülesannete täitmisele. Kaasneb tavapärane riigiametnike koolituskulu uue regulatsiooni tundmaõppimiseks, see kulud mahub iga organisatsiooni koolituseelarve sisse. Mõju valdkond: mõju regionaalarengule, majandusele või muu otsene või kaudne mõju Riigikaitseliste sundkoormiste reguleerimine riigikaitseliste kohustustena RiKS-is tähendab seda, et riik ei hangi kriisiolukorraks ette kõiki võimalikke varusid, vaid loob kavandatud õigusliku regulatsiooni abil õigusliku mehhanismi, kuidas vajaduse korral kaasata kogu tsiviilsektori ressursse. Tsiviilsektori ressursid, mida selliselt kasutusele võetakse, on üldjuhul kriisi tekkimise ajal füüsiliselt Eesti Vabariigi territooriumil asuvad asjad (näiteks seadmed, toiduained, tooraine), siin tegutsevate ettevõtjate ning füüsiliste isikute tööpanus. See, kas piirdutakse ühe traktori kasutamisega või ulatuslikumalt transpordivahendite või tootmisseadmete sundkasutusega, sõltub sellest, milline kriis tekib ja kui kaua see kestab. 120 Kirjeldatud lahendus tuleb lõppkokkuvõttes maksumaksjale odavam kui olukord, kus riik asuks kõiki võimalikke varusid oma vahenditest igaks juhuks ette soetama. Esiteks oleks varude mahtu ja sortimenti raske prognoosida, teiseks tuleks muidu kasutuna seisvaid seadmeid regulaarselt hooldada või piiratud tarbimisajaga varusid regulaarselt uuendada, makromajanduse aspektist tähendaks see raiskamist, samuti märksa suuremat maksukoormust. Seetõttu on enamik kontseptsiooni aluseks olnud analüüsides kajastatud võrdlusriikidest valinud lahenduse, kus varude soetamise asemel riigi poolt luuakse õiguslik mehhanism nende varude kaasamiseks tsiviilsektorist, pannes selleks riigikaitselise kohustuse. Mõju majandusele on seega järgmine: ei ole vaja tõsta maksukoormust selleks, et riik saaks kõiki varusid kaitseolukorraks ette varuda. See omakorda võimaldab majandusel normaalselt areneda, ilma et oleks vaja maksukoormust ebamõistlikult tõsta. Riigikaitseliste kohustuste määramise ja täitmisega seotud haldusmenetlus (muudatusettepanek nr 7) Kavandatud muudatus: võimaldada organil, kes määrab või täidab koormisena riigikaitselist kohustust, kohaldada selle tegevuse läbiviimiseks vajalikke isiku õigusi riivavaid menetluslikke toiminguid, näiteks küsitlemine, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja läbivaatus, viibimiskeelu seadmine. Mõju valdkond: Mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Mõju on ennekõike see, et koormise kohaldamisel riigikaitselise kohustusena on koormist kohaldaval haldusorganil, kelleks on ennekõike Kaitsevägi, seaduslik võimalus seda kohustust ka tegelikult täita. Näiteks ei piisa asja sundkasutuse puhul praegusest regulatsioonist, kus selline õigus ja kohustus on küll ette nähtud, kuid puudub seadusest tulenev volitus rakendada koormise tegelikuks rakendamiseks vajalikke toetavaid meetmeid. Näiteks võib riigikaitseks vajaliku traktori sundkasutusele võtmiseks olla vaja tuvastada asja omaniku isikusamasus (analoogsed õigused on KorS-i alusel antud ohu tõrjumiseks ka näiteks politseile ja teistele korrakaitseorganitele), siseneda valdusesse, vaadata valdus läbi, teha ettekirjutus ning vajaduse korral kasutada vahetut sundi ehk füüsilist jõudu. Kui näidetes kirjeldatud toetavate meetmete kasutamist ei ole seaduses ette nähtud, puudub Kaitseväel seaduslik võimalus tsiviilsektori ressursse kasutusele võtta, välja arvatud juhul, kui isik, kelle suhtes koormist rakendatakse, on tuvastatud ning koormise rakendamisega kohe vabatahtlikult nõus ja ei peida oma vara. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ning korrakaitseorganid Muudatuse tulemusena on üheselt selge, et RiKS-i alusel riigikaitselise kohustuse panemine, sealhulgas koormisena, ei ole korrakaitseline ülesanne ning seega langeb ära risk, et riigikaitselise kohustuse panemisel lähevad segamini politsei kui üldkorrakaitseorgani ning Kaitseväe õigused ja kohustused, samuti ressursid. Seega on riigikaitselise kohustuse kohaldamiseks pädev Kaitsevägi ja muud RiKS-is ettenähtud haldusorganid ning politsei ülesanne see ei ole, välja arvatud juhul, kui õigusliku aluse olemasolu korral kaasatakse politsei ametiabi korras. Nimetatud muudatuse mõju võimaldab kriisiks paremini valmistuda ning kriisi tekkimisel ka seda kiiresti ja tõhusalt lahendada, sest kriisi ajal ei hakata enam aega kulutama vaidlemisele selle üle, kas ning millisel riigiorganil on pädevus kohaldada toetavaid meetmeid, 121 et riigikaitselist kohustust tõhusalt rakendada. Muudatusel on seega positiivne mõju sihtrühma tegevuse korraldusele kriisiolukorras. Muudatuse tõttu ei ole sihtrühmal vaja oma käitumist muuta. Muudatustega kaasneb tavapärane täienduskoolituse vajadus, see kulu kaetakse asutuste eelarvest. Muudatusega ei kaasne sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju regionaalarengule, majandusele, samuti sotsiaalne, sealhulgas demograafiline, mõju või muu otsene või kaudne mõju Sellel muudatusel puudub otsene mõju majandusele, kaudselt mõjutab aga iga otsus majandust. Kõnesoleval juhul seisneb kaudne mõju selles, et riigi ülesanded on täpselt määratud ning see omakorda võimaldab kriise tõhusamalt lahendada. Kriisi – olgu selleks riigipöördekatse, terrorirünnak või sõjaline rünnak – tõhus ja kiire lahendamine omab üldjuhul majandusele väga suurt mõju. Mida tõhusamalt õnnestub kriisi levikule piir panna ja see lõplikult lahendada, seda väiksem on kahju majandusele ning seda kiiremini on võimalik puudutatud ettevõtjatel ja töötajatel naasta oma igapäevatöö ehk majandusliku lisandväärtuse loomise juurde. Tavaolukorras koormistena mõistetud riigikaitseliste kohustuste regulatsiooni loomine ei tekita majanduslikku koormust, kuna neid kohustusi rakendatakse üksnes kaitseolukorras. Ka kaitseolukorras on sihtrühm eeldatavasti väike, sest võib eeldada, et koormiste täitmist nõutakse vähem kui 5%-lt ettevõtjatest. Näiteks oli 2016. aastal Eestis kokku 120 450 majanduslikult aktiivset ettevõtet.115 5% nendest oleks 6023 ettevõtet. Riigikaitseks vajalike vahendite üle arvestuse pidamine (muudatusettepanekud nr 9 ja 10) Riigikaitseks ja tsiviilkriisideks vajalike tsiviiltoetuse varude üle arvestuse pidamine koondatakse ühte registrisse. Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Kõigi tsiviilressursside koondamine ühte tsiviiltoetuste registrisse võimaldab paremini planeerida riigi tsiviilressursse nii hädaolukorraks kui kaitseolukorraks. Üks ja seesama tehniline vahend, olgu selleks laev või lennuk, võib olenevalt olukorrast olla vajalik nii hädaolukorra, eriolukorra kui ka kaitseolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks. Kavandatud muudatuste kohaselt tuleb näites nimetatud veesõiduk kanda ühte registrisse, mitte eraldi Kaitseressursside Ameti hallatavasse tsiviiltoetuste registrisse ning eraldi ka Politsei- ja Piirivalveameti vastavasse andmekogusse. Teiseks on nii võimalik näha, kas teine organ on konkreetse asja juba kasutusse võtnud või mitte. See on kriisi kiireks ja tõhusaks lahendamiseks väga oluline. Kui näiteks Kaitsevägi näeb, et teine haldusorgan on juba konkreetse laeva akuutse reostuse tõrjumiseks kaasanud, ei hakka ta kulutama aega selle laevaomanikuga kontakteerumise ning selle asjaolu väljaselgitamise peale, vaid saab võimaluse korral valida riigikaitselise ülesande täitmiseks kohe teise, vaba laeva. Selle tulemusena 115 Statistikaamet. Majanduslikult aktiivsed ettevõtted õigusliku vormi järgi, aasta. https://www.stat.ee/68773. 122 tugevneb riigi julgeolek seetõttu, et ollakse kriisiolukorraks paremini valmis ning kriisi tekkimisel suudetakse see tõhusamalt lahendada. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Teiste asutuste peetavate tsiviilressursside kohta teabe koondamine Kaitseressursside Ameti peetavasse tsiviiltoetuste registrisse võib tuua kaasa infosüsteemi arendamise kulu, samuti võib olla vaja töökorraldust muuta. Ennekõike kaasneb kulu Politsei- ja Piirivalveametile ning Päästeametile, samuti Kaitseressursside Ametile. Kaitseressursside Ameti andmetel arvestab nende praegune tsiviiltoetuste registri platvormi arendus juba muudatusest tulenevate lisanõudmistega. Kulu täpset suurust on võimalik hinnata eelnõu koostamise käigus pärast seda, kui asjaomased asutused on esitanud esialgsed kalkulatsioonid. Mõju valdkond: mõju elu- ja looduskeskkonnale Otsene mõju looduskeskkonnale puudub. audne mõju võib samas olla märgatav – näiteks keskkonnakatastroofi ning sõjalise konflikti samaaegse esinemise korral on võimalik kiiresti vajalik tsiviilressurss kaasata, ilma et mitu erinevat halduorganit hakkaksid sama sundkasutatava eseme suhtes üksteist välistavaid korraldusi andma, sellega aega kaotama ning lõppkukkuvõttes riskima sellega, et ajakriitilise ülesande täitmine venib või jääb sootuks täitmata. Mõju elu- ja looduskkeskkonnale avaldub sel moel, et kavandatud muudatusega on võimalik kaasata vajalik tsiviilressurss ilma viivituseta, seetõttu on võimalik näiteks keskkonnakahju kiiremini kontrolli alla saada või likvideerida. See avaldab looduskeskkonnale positiivset mõju, sest praegusega võrreldes võib tsiviilressursi kaasamisel viivitus või ei suudeta seda ülesannete kollisiooni tõttu üldse kaasata. Mõju valdkond: mõju regionaalarengule, majandusele, samuti sotsiaalne, sealhulgas demograafiline, mõju või muu otsene või kaudne mõju Mõju majandusele on ennekõike kaudne: kui tsiviilressursside koondamise tõttu tsiviiltoetuse registrisse on eelmistes punktides kirjeldatu kohaselt võimalik tagada kriisiolukorra tunduvalt tõhusam ja kiirem lahendamine, võib sellel olla väga suur mõju riigi majandusele, sotsiaalsele, sealhulgas demograafilisele, olukorrale. Looduskatastroofi või sõjalise konflikti kiire ja tõhus lahendamine võimaldab naasta normaalse majandustegevuse juurde ning vältida edasisi kahjusid, hoida ära inimkaotusi ning seega mõjutada positiivselt demograafilist olukorda. Samuti võimaldab see inimestel taastada normaalse sotsiaalse elu, näiteks naasta igapäevatöö ning spordi, kultuuri- ja vaba aja tegevuste juurde, samuti kasutada tavapäraselt kriisist mõjutatud geograafilist ala. 4.8. Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse 4.8.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Riikide julgeolekut ja avalikku korda ähvardavate ohtude muutumine, sealhulgas riigi sisemise ja välise rahu piiride hägustumine, on suurendanud vajadust kasutada riigi siseturvalisuse tagamisel relvajõude. Eesti õiguse järgi osalevad relvajõud siseturvalisuse tagamises nii, et Kaitsevägi ja Kaitseliit kaasatakse politsei ülesannete täitmisse, sealhulgas erakorralise seisukorra lahendamisse, ning päästesündmuse või eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse. 123 Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisel on riigi üldine eesmärk võimaldada relvajõudude võimalikult kiiret ja paindlikku osalemist avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitses juhul, kui avalikku korda või põhiseaduslikku korda tagava asutuse ressursid on ammendunud, need puuduvad või asutus ei saa ise õigel ajal reageerida. Lisaks Kaitseliidule ja Kaitseväele võib olla vaja kaasata Eestis viibivaid välisriigi relvajõude, kellel on asjaomane kvalifikatsioon. Tuleb arvesse võtta, et PS ei sätesta, kas ja millal võib Kaitseliitu ja Kaitseväge riigisisese rahu tagamiseks kasutada ning kes sellise otsuse peaks langetama. See on andnud seadusandjale kõnealuse regulatsiooni kehtestamisel suhteliselt suure vabaduse. 2009. aastal võttis õiguskantsler HOS-i eelnõu hinnates seisukoha ka mõne kõnealuse teemaga seotud asjaolu kohta. Kokkuvõtlikult märgiti õiguskantsleri arvamuses, et osalejad peaksid tegutsema koos politseiga (pärast KorS-i jõustumist: korrakaitseorganiga), täites üksnes teda abistava iseloomuga ülesandeid. Samuti kui võib olla vaja kohaldada vahetut sundi, võiks igaühe õigustest tulenevaid volitusi (õigus hädakaitsele, kurjategija kinnipidamine) ületavaid meetmeid kohaldada pädeva isiku korraldusel. Lisaks sellele märkis õiguskantsler, et sõjaväerelvade ja lahingutehnika kasutamist ei tohiks välistada, kuid kindlasti peaks regulatsioonis täpsustama lubatud relvaliike.116 Neid küsimusi käsitletakse ka käesolevas peatükis. Samuti toonitas õiguskantsler, et relvajõududele lisaülesandeid andes ei tohi kahjustada nende võimet täita oma põhiülesannet, see on kaitsta riiki sõjaliselt.117 Siia tuleb teiste samaväärsete ülesannetena lisada Kaitseväe valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ning Kaitseliidu poolt riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamine ning tegevliikmetele sõjaväelise väljaõppe andmine ja korraldamine. 2014. aastal RiKS-i eelnõu hinnates118 viitas õiguskantsler oma 2009. aasta seisukohtadele, lisades regulatsiooni täpsustamiseks mõningaid soovitusi, mis puudutasid kaasamise põhjendamist, vahetu sunni vahendite ja muude tingimuste määramist ning väljaõppe nõudeid. Ka neid on püütud käesolevas kontseptsioonis arvesse võtta. Probleem 1. Regulatsioon on killustatud erinevate seaduste vahel ning osa sätteid on dubleerivad, see võib pidurdada kaasamise otsustamist ajal, kui kiirest reageerimisest sõltub ohu ennetamise või tõrjumise tulemuslikkus. Seaduses sätestatud ülesanded, millesse Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata (kaasamise alused), on ebaselged. See ei võimalda ohule piisavalt efektiivselt reageerida. Kehtivas õiguses on Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist käsitlevad normid jaotatud täidetavatest ülesannetest lähtudes mitmesse seadusesse. Eelkõige reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist KorS-i §-des 161 ja 162. Kaasamist reguleerivad sätted on aga ka ErSS-i §-des 15 ja 151 ning HOS-i §-des 34 ja 35. Samuti käsitletakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist PäästeS-i §-s 311, Kaitseväe korralduse seaduse (edaspidi KKS) §-s 3, Kaitseliidu seaduses (edaspidi KaLS) §-s 4 ning viitena ka RiKS-i § 86 lõikes 5. Seega kohalduvad erikorra ajal nii KorS kui ka vastavalt ErSS või HOS, seetõttu tuleb neid kriisiolukorras rakendada korraga. See võib omakorda põhjustada õiguslikke arusaamatusi, eriti ülesannete määramisel. See aga takistab 116 Õiguskantsleri 29. mai 2009. aasta kiri nr 18-1//090895/0903443, lk 15. 117 Samas, lk 1. 118 Õiguskantsleri 25. septembri 2014. aasta kiri nr 18-2/141144/1403996, lk 6. 124 operatiivset ohule reageerimist. Kehtiv regulatsioon, eriti ErSS ja HOS, ei arvesta piisavalt KorS-i kui üldseadusega. Seadustes sätestatud aluste killustatus erinevate seaduste vahel võib pidurdada kaasamise otsustamist ajal, kui kiirest reageerimisest sõltub ohu ennetamise või tõrjumise tulemuslikkus. Sellisel juhul on väga oluline, et otsustajatel (eelkõige Vabariigi Valitsus) oleks otsust tehes selge ülevaade, kui palju isikuid on erinevatel alustel juba varem kaasatud ning millised on kaasatavatele isikutele antavad ülesanded ja nende piirid (erinevatest alustest tulenevad), seetõttu ka kaasatute volitused ja selleks vajalik kvalifikatsioon. Segadus Kaitseväele või Kaitseliidule antud ülesannetes põhjustab vaidlusi, seetõttu võivad viibida nii kaasamise otsustamine kui ka teised, veelgi olulisemad kriisi lahendamise juhtimiseks vajalikud otsused. Teine pool kaasnevatest negatiivsetest tagajärgedest on seotud liiga kitsalt sõnastatud ülesannetega. Õppustel on ilmnenud, et teatud kitsalt sõnastatud ülesanded ei võimalda kaasatutel tegelikule ohule seaduspäraselt reageerida. Ohust tuleneva kriitilise olukorra arenedes võib selguda, et ka ülesanne, mille täitmisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasati, on muutunud, seetõttu võib kaasatute jätkuv tegutsemine tähendada neile antud volituste ületamist, olgugi et seda tehakse algse eesmärgi täitmiseks. Seda on võimalik osaliselt vältida, sõnastades kaasamise alused paindlikumalt. KorS-is loetletud ülesanded, mille täitmisesse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata, on teatud ulatuses liiga kitsalt piiritletud (näiteks seotud konkreetsete KorS-i paragrahvidega), seetõttu on kaasamise läbiviimiseks vaja leida ja tuletada võimalikke kaasamise põhjendusi ja seoseid erinevate tõlgenduste teel. On võimalik järeldada, et sõltumata ülesannete sõnastuste erinevusest, on kõik KorS-is kirjeldatud ülesanded seotud avalikku korda ähvardava ohu ennetamise ja vahetu ohu tõrjumisega. Samas ei ole võimalik kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu ohu väljaselgitamisse (etappi, mis jääb ohu ennetamise ja tõrjumise vahele). ErSS-is loetletud ülesanded, mille täitmisesse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata, on korrakaitseülesanded ning dubleerivad suurel määral KorS-is nimetatud ülesandeid. Seetõttu peaksid need olema ühendatud. Tuleb silmas pidada, et KorS-i rakendatakse ka erakorralise seisukorra ajal. HOS-is loetletud ülesanded (liikluse korraldamine, turvalisuse tagamine), mille täitmisesse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata, on samuti korrakaitseülesanded. Liikluse korraldamise ülesannet on vaja täpsustada, et oleks selge, milliseid toiminguid see hõlmab. Turvalisuse tagamine ei ole kehtivas õigussüsteemis samuti selgelt mõistetav ülesanne. Tuleb silmas pidada, et KorS-i rakendatakse nii hädaolukorra kui ka eriolukorra ajal, seetõttu ei ole kaasamise sidumine eriolukorraga kehtivat õigust arvestades enam asjakohane. Samuti ei ole selge HOS-is sätestatud eriolukorra tööle kohustamise ja KorS-i § 16 alusel ohu tõrjumisele ja korrarikkumise kõrvaldamisele kohustamise vahekord. Kaasamine mõne ErSS-is või HOS-is nimetatud ülesande täimisse on seotud eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamise otsusega, seega piirab kehtiv õigus Kaitseväe ja Kaitseliidu võimalust osaleda kiirelt ja paindlikult avaliku korra või põhiseadusliku korra tagamises. Senises õppuste korraldamise praktikas on täheldatud arusaamatusi seaduse rakendamisel juhtudel, kui: 125  1) Kaitsevägi või Kaitseliit on kaasatud KorS-i alusel ning sündmuste eskaleerudes kuulutatakse välja eriolukord või erakorraline seisukord; 2) Kaitsevägi või Kaitseliit on kaasatud ErSS-i alusel ning sõjaseisukorra väljakuulutamisel lõppeb automaatselt erakorraline seisukord. Sellistel juhtudel leidub erinevaid seisukohti, kas ja mis ulatuses peab Vabariigi Valitsus Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamiseks tegema uue otsuse. KKS-i ja KaLS-i järgi kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit vajaduse korral PPVS-i § 3 lõike 1 punktides 1, 4–6 ja 8 sätestatud politsei ülesannete täitmisse. Osa viidatud ülesandeid on väga laiad ning nende täitmiseks puudub Kaitseväel ja Kaitseliidul kvalifikatsioon. Vältida tuleks sellise üldistusastmega ülesannete kirjeldust ning läheneda politsei ülesannetesse kaasamisel pigem kaitstavate hüvede või toimepandavate tegude kaudu. Osa viidatud ülesandeid dubleerivad KorS-is nimetatud ülesandeid. KaLS § 4 lg 1 järgi kaasatakse Kaitseliit lisaks ülalmainitule küberturvalisuse tagamisse ning Kaitseväe korraldatavale õppekogunemisele ja lisaõppekogunemisele. Õppekogunemisele kaasamine on kõnealuses sättes eksitav, sest erinevalt kõigist teistes ülesannetest ei seondu see tegevus avaliku korra kaitsega. Küberturvalisuse tagamises osalemine on samuti avaliku korra kaitsega seotud tegevus, kuid seda sätet on vaja täpsustada kooskõlas uute võrgu- ja infosüsteemide turvalisust käsitlevate õigusaktidega. Küberturvalisuse tagamisse peab saama kaasata ka Kaitseväge, kellel on asjaomane kompetents, kuid praegu ei ole sellist võimalust ette nähtud. Probleem 2. Kaasamise otsustamise kord võib kriitilises olukorras pidurdada kiiret ja paindlikku reageerimist ohule. See ei võimalda ohule piisavalt tõhusalt reageerida. Kehtivates seadustes lähtutakse põhimõttest, mille järgi eristatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist vahetu sunni kohaldamise volitusega ja ilma selleta. Seetõttu erineb ka kaasamise otsustamise kord. Vahetu sunni kohaldamise volituseta kaasamise otsus tehakse ametkondlikul tasandil. Sellise kaasamise otsustab Kaitseväe juhataja või Kaitseliidu ülem või nende volitatud isik korrakaitseorgani taotlusel. Vahetu sunni kohaldamise, sealhulgas füüsilise jõu, relva ja erivahendi kasutamise volitusega kaasamise otsus tehakse poliitilisel tasandil. Asjaomase ettepaneku teeb Vabariigi Valitsusele avaliku korra kaitsmise valdkonna eest vastutav minister, kes kooskõlastab selle enne riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministriga. Sellise kaasamise otsustab Vabariigi Valitsus Vabariigi Presidendi nõusolekul korraldusega. Sellist korda on tulemuslikult võimalik rakendada juhul, kui kriitiline sündmus, selle kulg ja kestus on hästi ettenähtavad.119 Kui ootamatule sündmusele on vaja reageerida väga kiiresti ja ettenägematul juhul, võib Vabariigi Valitsuse otsustustasand olla liiga aeganõudev või ebavajalik. Ühelegi ministrile ei ole aga relvajõudude kaasamise otsustusõigust antud. Seega on vahetu sunni kohaldamise õigusega 119 Seda illustreerib ka senine praktika. Kaitseväe ja Kaitseliidu vahetu sunni kohaldamise õigusega kaasamise on Vabariigi Valitsus otsustanud kahel korral: 2010. aastal kahepäevase NATO välisministrite mitteametliku kohtumise ajaks ning 2014. aastal Ameerika Ühendriikide presidendi visiidi ajaks. Mõlemal juhul oli asjaomaste asutuste jõudluse ja vahendite piiratus olnud varakult teada. 126 kaasamiseks võimalik teha üksnes kollektiivne otsus, mille eeldus on Vabariigi Valitsuse otsustusvõimelise koosseisu kogunemine. Õppustel on ilmnenud, et teatud aegkriitilistel juhtudel võib ka selle korraldamiseks kuluv aeg kahjustada operatiivset ohule reageerimist. Probleem 3. Kaasamise lõpetamise tingimused ja kord on ebaselged. See võib takistada ohu ennetamist või tõrjumist. Kaasamise üldine tingimus on asjaomase asutuse (korrakaitseorgani) võimetus ülesannet õigel ajal või üldse mitte täita, samuti see, et ülesande täitmiseks puuduvad muud vahendid (ultima ratio). Võib eeldada, et selle tingimuse äralangemine on ka üks kaasamise lõppemise aluseid. Samuti lõppeb kaasamine otsuses määratud tähtaja lõppemisel. Kehtivas õiguses ei ole täpsustatud, kuidas toimub osalemise ennetähtaegne lõpetamine või lõppemine juhul, kui osalemine hakkab takistama Kaitseväe või Kaitseliidu (riigi sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamisega vahetult seotud) põhiülesannete täitmist, sealhulgas juhul, kui Kaitsevägi asub kasutama jõudu riigi sõjaliseks kaitsmiseks KKS-i §-des 45–46 sätestatu kohaselt. Vaatamata sellele, et Kaitsevägi on kaasatud avaliku korra kaitsesse, säilib Kaitseväel kohustus tagada riigi sõjaline kaitse. Kui Kaitsevägi asuks ootamatult täitma oma põhiülesannet, jääks täitmata kaasamise eesmärk ning võib (taas) suureneda oht, mille ennetamisse või tõrjumisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasati. Selge kord Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise ennetähtaegseks lõpetamiseks võimaldab oma vahendeid ja tegevusi paremini planeerida nii korrakaitseorganitel kui ka Kaitseväel ja Kaitseliidul ning täita seeläbi paremini riigikaitse eesmärki. Probleem 4. Kaasamise otsusele esitatud nõuded (osalejate arv, territoorium, alluvus, kaasamise tähtaja nõue) on osaliselt üleliigsed ja ebaselged, piirates Kaitseväe ja Kaitseliidu kiiret ja paindlikku kaasamist. See võib takistada tõhusat reageerimist ohule. Mitmed kaasamise otsusele esitatud nõuded ebaselged või ei täida oma eesmärki (näiteks kaasamise tähtajaline piirang, territoriaalse piirangu seadmise nõue, nõue määrata ametiisik, kellele ülesande täitmisel osalevad isikud allutatakse jne). Kaasatud kaitseväelaste või Kaitseliidu tegevliikmete arvu või selle ülempiiri määramisel on praktikas ja õppustel tekkinud arusaamatusi, kas selle alusel tuleb määrata osalevate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle ülempiir või igal ajal korrakaitseorgani käsutuses olevate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle ülempiir. Osalevate isikute koguarv võib olla aga igal ajal korrakaitseorgani käsutuses olevate isikute arvust mitu korda suurem, arvestades vajalikku puhkeaega ja isikute rotatsiooni. Seega peaks juba seaduse sõnastusest nähtuma selgemad suunised osalejate arvu määramiseks viisil, et see oleks üheselt arusaadav.120 Õppustel on ilmnenud, et arusaamatused osalejate arvu määramisel võivad kahjustada nii korrakaitseorganite kui ka Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevust. Riigi julgeoleku seisukohalt kriitilises olukorras on väga tähtis, et oleks selge ülevaade iga ülesande täitmiseks olemasolevatest vahenditest ja isikutest, keda saaks üle- või puudujäägi korral ka kiiresti ümber suunata. Halvemal juhul võib erinevate arusaamade korral kaasatud isikute arv erineda paar korda, see võib põhjustada selle, et korrakaitseülesande täitmiseks ei ole piisavalt inimesi. See 120 Praktilisi näiteid vt Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise analüüsist, lk 63–64. 127 omakorda võib tähendada, et ülesanne jääb vajalikul tasemel täitmata ning oht, mille ennetamisse või tõrjumisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasati, suureneb. Kaasatud kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete täpne alluvus on kaasamist taotlenud korrakaitseorgani sisese korralduse küsimus. Kindla isiku või isikute määramine ei ole Vabariigi Valitsuse tasemel vajalik otsus ning võib piirata kaasatud isikute paindlikku kasutamist. Eesti riigi väiksust arvestades on osutunud üleliigseks määrata kindel territoorium, millel toimuvatesse tegevustesse Kaitseväe ja Kaitseliidu või kaasata, ning selle täpsustamine on samuti korrakaitseorgani sisese korralduse küsimus.121 Vabariigi Valitsuse korralduses märgitakse muu hulgas Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise tähtaeg. Ühtlasi sätestatakse, et Vabariigi Valitsus ei või sel juhul otsustada Kaitseväe või Kaitseliidu uut kaasamist sama juhtumi lahendamiseks. Kaasaegsete julgeolekuohtude korral on võimalik, et riiklikus järelevalves osalemise tinginud oht, selle tõrjumise vajadus ning korrakaitseorgani võimetus püsib kauem kui 30 päeva. Teatud juhtudel on õppustel leitud, et selline tingimus võib olla liiga piirav. Kui 30 päeva kestnud tähtaja lõppedes on Kaitsevägi või Kaitseliit sunnitud korrakaitseülesande täitmiselt lahkuma, kuid oht ei ole vähenenud, võib kaasneda ülekoormus korrakaitseorgani selleks ajaks niigi ära kasutatud ressursile. Selle lõpptulemus võib olla, et oht, mille ennetamisse või tõrjumisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasati, suureneb. Kaitseväe või Kaitseliidu osalemine riiklikus järelevalves kauem kui 30 päeva on teatud juhtudel vajalik ka ohtude ennetamiseks ja väljaselgitamiseks.122 Kehtiv regulatsioon ei võimalda kasutada kaasatud relvajõude paindlikult, arvestades võimalikke sündmuste arenguid ja eskaleerumist. Näiteks on vaja Kaitseväe ja Kaitseliidu osalusel näidata jõu kohalolekut (ingl show of force) selleks, et ennetada suuremat siseturvalisuse kriisi, mis võib edasi areneda sõjaliseks kriisiks. Kaitseväe ja Kaitseliidu pikemaajalise kaasamise vajadus võib aga tuleneda ka konkreetse ohu püsiva tõrjumise vajadusest. Näiteks võib samast allikast lähtuv oht realiseeruda jooksvalt erinevate süütegude toimepanemisel, täitevvõimul aga puudub kindel veendumus, kas seda saab lugeda erinevateks juhtumiteks või mitte. Kaitseväe või Kaitseliidu paindlikuma kaasamisega saaks ohu ennetada või tõrjuda kiiremini või enne selle suurenemist, nii võib suurem paindlikkus vähendada ressursikulu. Probleem 5. Isikute kohustusliku kaasamise regulatsiooni saab rakendada ka kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete suhtes. See annab võimaluse kasutada kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid riigisisese probleemi lahendamiseks lubamatutest kaalutlustest lähtudes (näiteks hirmutamiseks või jõu kasutamiseks rahva vastu). KorS-i § 16 lõike 1 alusel võib korrakaitseorgan kohustada ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama või andma ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikku eset korrakaitseorgani kasutusse isiku, kes ei ole avaliku korra eest vastutav ning kelle kohustus ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada ei tulene muust seadusest või halduslepingust ning 121 Samas, lk 64. 122 Probleemi täpsemat kirjeldust vt samas, lk 61–62. 128 juhul, kui ta on võimeline ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama või kui tema valduses on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalik ese. Sättele tuginedes saab kohustada ohtu tõrjuma ka teenistusülesannet täitvat kaitseväelast või teenistuskohustust täitvat Kaitseliidu liiget. Selle tagajärjel on võimalik, et Kaitseväge või Kaitseliitu kaasatakse riiklikku järelevalvesse ilma Kaitseväe või Kaitseliidu pädeva ülema või juhi või Vabariigi Valitsuse või ministri otsuseta. See aga on vastuolus kaasamise üldiste põhimõtetega, mille järgi otsustab kaasamise poliitiline või ametkondlik juht. Seejuures on otsustajal võimalik hinnata, kas kaasamine, millega kaasneb teenistusülesande või -kohustuse täitmata jätmine, on otstarbekas ning üldse võimalik. Näiteks kui KorS-i § 16 lõike 1 alusel kohustatakse teenistusülesannet täitvat kaitseväelast tõrjuma ohtu, jääb täitmata tema teenistusülesanne, mille eesmärk võib olla veel suurema, sõjalise ohu tõrjumine või selleks valmistumine. See võib omakorda kaasa tuua riigi julgeolekut ähvardava ohu suurenemise, kuigi korrakaitseorgani eesmärk oli vastupidine. Samuti võib kõnealune kohustamine tuua kaasa vastutusega seotud probleemid juhul, kui (tavaliselt vormiriietust kandev) kaitseväelane või Kaitseliidu liige on kaasatud KorS-i § 16 alusel ning tekitab seejuures kahju. Probleem 6. Relva ja erivahendi kandmise ja kasutamise tingimused ja kord ei ole selged. Kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige võivad mõnede korrakaitseülesannete täitmisel kasutada küll vahetut sundi KorS-i 5. peatükis sätestatud alustel ja korras, kuid täpsustatud ei ole, mida selleks kasutada võib. Selle peatüki järgi on vahetu sund isiku, looma ja asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi ja relvaga. Mitmel õppusel on tekkinud arusaamatusi, kas kaitseväelased võivad kaasamise korral kasutada oma sõjaväerelvi ja Kaitseliidu liikmed tegevliikme relva. KorS-ist ei selgu üheselt, milliseid relvi võib kasutada avaliku korra kaitsesse kaasatud kaitseväelane või Kaitseliidu tegevliige. Nimelt ei sätestata praegu selgelt, kas korrakaitses osalevad Kaitsevägi ja Kaitseliit võivad kasutada nende kasutuses olevaid sõjaväerelvi või peab kasutama politsei relvi. Samuti ei ole KorS-is ega teistes seadustes üheselt määratud, millised on korrakaitses osalevale kaitseväelasele ja Kaitseliidu liikmele lubatud erivahendid.123 Selge alus sõjaväerelva ja Kaitseliidu tegevliikme relva kasutamiseks võimaldab kaasatud kaitseväelastel ja Kaitseliidu liikmetel täita kaasamise eesmärki paremini, sest nad saavad kasutada relva, mille käsitsemisega nad on harjunud. Samuti võib ilmneda avalikku korda ähvardav oht, mille proportsionaalseks tõrjumiseks on vaja suurema tulejõuga või muul moel eriotstarbelisi relvi, mis on olemas Kaitseväel, kuid mitte korrakaitseorganil. Probleem 7. Kaitseväelastel ja Kaitseliidu tegevliikmetel puudub korrakaitse erimeetmete kohaldamise volitus. See piirab Kaitseväe ja Kaitseliidu tõhusat kaasamist ohu tõrjumisse või ennetamisse. Vahetu sunni õigusega korrakaitses osalevale kaitseväelasele ja Kaitseliidu tegevliikmele ei ole antud volitusi kohaldada iseseisvalt riikliku järelevalve meetmeid. See tähendab, et kaitseväelane või Kaitseliidu tegevliige võib kohaldada vahetut sundi korrakaitseametniku korraldusel ning abistada korrakaitseametnikku vahetu sunni kohaldamisel, kuid tal ei ole volitust kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid (näiteks küsitlemine, valdusesse sisenemine 123 Relvade ja erivahenditega seotud probleemide ja näidete kohta vt Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise analüüsi, lk 47–50. 129 ja valduse läbivaatus, isikusamasuse tuvastamine). Näiteks ei ole koos politseiametnikuga patrulltegevuses osaleval kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel volitusi isikusamasuse tuvastamiseks. Seevastu on sama ülesannet täitvatele vabatahtlikele (näiteks abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad) vajalikus ulatuses volitused antud. Kuna puuduvad volitused meetmeid rakendada, ei ole võimalik Kaitseväge ja Kaitseliitu avaliku korra kaitsel võimalikult tõhusalt kasutada, sest nendega koos peavad tegevuses osalema korrakaitseorgani ametnikud, kellel on erimeetme kohaldamise volitus. Näiteks kui kaitseväelast või Kaitseliidu liiget soovitakse kasutada teatud ala perimeetri kontrollimiseks, sealhulgas sisenejate läbivaatuseks ja nende dokumentide kontrollimiseks, ei saa ta seda teha, vaid selleks peab siiski kohal olema ka korrakaitseorgani ametnik. Kui aga meetme rakendamiseks on vaja kohaldada vahetut sundi, on kaasatud kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel selle kohaldamise volitus olemas. Selline ülesannete jaotus toob kaasa ressursikulu ning takistab avalikku korda ähvardava ohu operatiivset ennetamist või tõrjumist. Probleem 8. Väljaõppenõuded on ebaselged. Seetõttu võivad kaasatud kaitseväelased või Kaitseliidu liikmed teha ebaproportsionaalseid toiminguid. KorS-i § 162 lõike 6, HOS-i § 35 lõike 5 ja ErSS-i § 151 lõike 5 järgi võib vahetu sunni kohaldamise õigusega kaasata vaid selle konkreetse ülesande täitmiseks vajaliku väljaõppe läbinud kaitseväelase või Kaitseliidu tegevliikme. Seaduses ei ole sätestatud täpsemaid väljaõppenõudeid või volitusnormi kehtestada need määrusega, seega ei pruugi osalevate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete kvalifikatsioon olla ülesandele ja volitustele vastav ega ka kontrollitav. Samas on siseministri määrustega kehtestatud väljaõppenõuded vabatahtlikele korrakaitses osalejatele (abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad ja merepäästjad), kes samamoodi kaasatud kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmetega ei ole teenistuses.124 Väljaõppenõuete ebaselgus võib tuua kaasa selle, et vahetut sundi kohaldab isik, kellel puudub selge arusaam selle proportsionaalsusnõudest või selleks lubatud vahenditest. Tuleb arvestada, et sõjalise väljaõppe käigus õpitud reeglid sõjalise jõu kasutamisest ei ole samaväärsed korrakaitseorgani vahetu sunni kohaldamise reeglitega, seetõttu on hädavajalik, et kaasatud isik oskaks neid eristada. Rakendades vahetut sundi piiratud teadmiste ja oskustega, võib kaitseväelane või Kaitseliidu liige teha isikule või asjale lubamatut kahju. Nii võib ta panna toime süüteo ning ka kaasamise eesmärk võib jääda täitmata. Probleem 9. Eestis viibivate välisriigi relvajõudude kaasamise võimalused on ebaselged. See takistab riigil kasutamast ohu tõrjumiseks või ennetamiseks kõiki saadaolevaid ressursse. Mõne avalikku korda ähvardava ohu suurenedes võib see muutuda riigi julgeolekut ähvardavaks ohuks, mille tõrjumiseks tuleb hakata kasutama sõjalist jõudu, millega kaasneb märkimisväärselt suurem kahju ka riigile ja selle elanikele. Seetõttu on otstarbekas kasutada kõiki riigi käsutuses olevaid võimalusi sellise juhtumi vältimiseks. Seetõttu võib olla vaja kaasata avaliku korra kaitsesse lisaks Kaitseväele ja Kaitseliidule ka Eestis viibivaid välisriigi relvajõudude üksuseid, kui ohu iseloom või suurus seda tingib ning välisriigi relvajõudude liikmete kvalifikatsioon seda võimaldab. 124 Kvalifikatsiooni ja väljaõppega seonduvate probleemide kohta vt Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise analüüsist, lk 65–68. 130 Välisriigi relvajõud on saatva suveräänse riigi esindajad ehk sisuliselt laieneb neile riigi immuniteet. Seetõttu ei saa saatva riigi relvajõudusid kasutada vastuvõtva riigi huvides pelgalt territoriaalset jurisdiktsiooni kohaldades ehk Kaitseväe suhtes kehtivate õigusaktide alusel, vaid vaja on saatva riigi nõusolekut. Kuna Kaitseväe kaasamine on ka Eesti õiguse kohaselt erijuhtum, siis on ilma eelneva kokkuleppeta vaja esmalt saada saatva riigi selge nõusolek, et Eestil on lubatud kaasata selle riigi väeüksus avaliku korra kaitsesse. Automaatne kaasamine on võimalik üksnes juhul, kui see on Eestisse saadetud NATO sõjalisele juhtimisstruktuurile allutatud väeüksuse ülesannetes nimetatud, puuduvad käsuõiguse üle andnud riigi piirangud ja lähtutakse Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni protseduuridest. Välisriigi väeüksust, kes on käsuõiguse üleandmise kaudu allutatud Kaitseväe väeüksuse ülemale, ei ole kehtiva õiguse järgi võimalik kaasata automaatselt Eestis avaliku korra kaitsmisesse nii, nagu see toimub Kaitseväe kaasamisel. Erinevalt mitme võrdluseks võetud riigi õigusest125 ei ole Eesti õiguses välisriigi relvajõudude kaasamise võimalust selgelt ette nähtud. Samuti on kehtiva õiguse järgi kitsendav, et KKS-is nähakse ette kitsalt vaid Kaitseväe kaasamine. Sobiva kvalifikatsiooniga välisriigi relvajõudude kaasamata jätmisega tekib suurem koormus korrakaitseorgani vahenditele ja ametnikele, seetõttu võib ohu ennetamine või tõrjumine olla raskendatud või pikeneda selleks kuluv aeg. Halvemal juhul võib ressursside nappus tuua kaasa ohu suurenemise. 4.8.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsioon peab võimaldama kiiret, paindlikku ja tulemuslikku reageerimist avalikku korda ähvardavale ohule olukorras, kus avalikku korda või põhiseaduslikku korda tagava asutuse ressursid on ammendunud, need puuduvad või asutus ei saa ise õigel ajal reageerida. Seadus peab sõnaselgelt võimaldama kaasata ka välisriigi relvajõudude sarnastel alustel. 4.8.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.8.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Kontseptsiooni koostamisel kaaluti alternatiivse lahendusena rahastamise suurendamist. Tuleb arvestada, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsiooni on vaja rakendada juhul, kui avalikku korda või põhiseaduslikku korda tagava asutuse ressursid on ammendunud, need puuduvad või asutus ei saa ise õigel ajal reageerida. Seega oleks riigil põhimõtteliselt võimalik leida lahendus, mille tulemusena ei pea Kaitseväge, Kaitseliitu ega välisriigi relvajõude korrakaitseülesannete täitmisse kaasama. Selle eeldus on rahastamise ulatuslik suurendamine, nii tagatakse Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ning teiste korrakaitseorganite isikkoosseis sellises ulatuses, et neist piisaks ka erakorralistel juhtudel, nagu näiteks pronksiöö massilised rahutused või ulatuslik metsatulekahju. Arvestada tuleb tööealise elanikkonna pidevat vähenemist ning seda, et kõik töövõimelised isikud ei ole huvitatud siseturvalisuse valdkonnas töötamisest. Samuti konkureerivad samade huvidega isikute pärast Kaitsevägi ja Kaitseliit ning turvaettevõtjad. 125 Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Poola Vabariigi asjaomase õiguse kirjeldust vt NATO analüüsist, lk 13–15. 131 Seega isegi kui Vabariigi Valitsuse tasemel suudetakse leida kokkuleppe rahastamist suurendada, on raske leida piisaval määral sobivaid isikuid loodud ametikohtadele. Arvestades, et kõik ülalkirjeldatud probleemid tulenevad seaduse tekstist, ei kaalutud ilmselgelt ebamõistlikke mitteregulatiivseid alternatiive: senise regulatsiooni paremat rakendamist või avalikkuse teavitamist. Kontseptsiooni koostamisel ei kaalutud ka deregulatsiooni. Käesolevas alapeatükis ja selle aluseks olevas analüüsis sedastatud probleemid tulenevad õigusliku regulatsiooni puudustest ja vastuoludest, mis ei ole lahendatavad mitteregulatiivselt. Muu hulgas tuleb ka kaasamise korraldamisel arvestada PS-i § 126 lõiget 2, mille järgi sätestab Eesti Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse seadus. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine täitevvõimu muude ülesannete täitmisse on osa Kaitseväe ja Kaitseliidu kui riigikaitseorganisatsiooni korraldusest. Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.8.1 esitatud probleemidest lähtudes. Probleem 1. Regulatsioon on killustatud erinevate seaduste vahel ning osa sätteid on dubleerivad, see võib pidurdada kaasamise otsustamist ajal, kui kiirest reageerimisest sõltub ohu ennetamise või tõrjumise tulemuslikkus. Seaduses sätestatud ülesanded, millesse Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata (kaasamise alused), on ebaselged. See ei võimalda ohule piisavalt tõhusalt reageerida. 1. Koondada Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise üldised põhimõtted ja alused KorS-i ning sätestada volitusnorm ühise rakendusakti andmiseks, milles reguleeritakse kaasamise üksikasju. Säilitada eriseadustes vaid erandid ja hädavajalikud viited KorS-ile. 2. Kuna kehtiv regulatsioon on killustatud erinevate seaduste vahel, tuleks senine (osaliselt dubleeriv) regulatsioon (ErSS-i §-d 15 ja 151, HOS-i §-d 34 ja 35, RiKS-i § 86 lõige 5) kehtetuks tunnistada ning kaasamise üldpõhimõtted ja täidetavad ülesanded KorS-i koondada. Sellega välditakse paralleelseid ja sageli teineteist kordavaid regulatsioone eriseadustes, samuti seda, et rakendamisel tuleks lähtuda nii KorS-i üldsätetest kui ka eriseaduses kehtestatud erisustest, mis on väga erineva detailsusastmega. 3. Erikordi reguleerivates seadustes (HOS, ErSS) viidata KorS-ile, sätestades, et Kaitsevägi ja Kaitseliit võivad osaleda erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumises või hädaolukorra lahendamises ning selle raames riikliku järelevalve teostamises KorS-is sätestatud tingimustel ja korras. 4. Korrastada ja täpsustada Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise aluseid ehk korrakaitseorganite ülesandeid, mille täitmisse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata, vältides võimaluse korral liiga piiratud või suletud loetelu. 5. Arvestada samamoodi kehtiva õigusega, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsioon peab toetama järgmistele ohtudele reageerimist: terrorioht, massiline sisseränne, ulatuslikku evakuatsiooni tingivad ohud. Arvestada, et Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad saama osaleda oluliste objektide, sealhulgas infotaristu ja riigipiiri ning isikute kaitses, massiliste korratuste ärahoidmises ja kõrvaldamises ning terrorismivastases tegevuses, 132  kuid ka muu põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisel või ennetamisel ning selleks peab olema seaduses sõnaselge alus.126 6. Võimaldada kaasamist kõikidel ohutasemetel ehk ka vahetu ja kõrgendatud ohu ennetamisel (ohuprognoosile tuginedes) ning ohu väljaselgitamisel. 7. Reguleerida seaduses Kaitseliidu kaasamine Kaitseväe korraldatud õppekogunemisele korrakaitses osalemisest eraldi. Probleem 2. Kaasamise otsustamise kord võib kriitilises olukorras pidurdada kiiret ja paindlikku reageerimist ohule. See ei võimalda ohule piisavalt tõhusalt reageerida. 1. Säilitada senine põhimõte, mille järgi eristatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist vahetu sunni kohaldamise volitusega ja ilma selleta. 2. Säilitada põhimõte, et vahetu sunni kohaldamise volituseta kaasamise otsus tehakse ka edaspidi ametkondlikul tasandil. 3. Säilitada senine põhimõte, et vahetu sunni kohaldamise, sealhulgas füüsilise jõu, relva ja erivahendi kasutamise volitusega kaasamise otsus tehakse ka edaspidi poliitilisel tasandil (siseministri ettepanekul, kaitseministri kooskõlastusel ning Vabariigi Presidendi nõusolekul Vabariigi Valitsuse otsusega). 4. Anda kas siseministrile või kaitseministrile volitus otsustada kindlaksmääratud juhtudel Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine. Kaasamine otsustataks ühe ministri taotlusel ning Vabariigi Valitsuse volitusel. Volituses saab piirata täidetavate ülesannete ulatust, kasutatavid volitusi või kaasamise aega. Ministri otsus kaasata Kaitsevägi ja Kaitseliit tuleb määratud aja jooksul (näiteks 24 tunni jooksul) esitada Vabariigi Valitsusele ja presidendile heakskiitmiseks. Kui kaasamise otsustusõigus antakse siseministrile, siis tuleks enne kaasamise otsuse tegemist saada nõusolek kaitseministrilt. Probleem 3. Kaasamise lõpetamise tingimused ja kord on ebaselged. See võib takistada ohu ennetamist või tõrjumist. 1. Sätestada, et kui Kaitsevägi ja Kaitseliit on kaasatud ametkondliku tasandi kokkuleppe alusel, võib kaasamise lõpetada enne tähtaega juhul, kui see takistab Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist. Sel juhul teeb lõpetamise otsuse kaasamise otsustanud organ (Kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem). 2. Sätestada seaduses Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülema võimalus otsustada kaasamise ennetähtaegne lõpetamine juhul, kui kaasamine hakkab takistama Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist (riigi sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamisega vahetult seotud) ning kaasamine toimus ametkondliku kokkuleppe alusel. Vajaduse korral kehtestada kohustus teavitada enne kaasamise lõpetamise otsuse tegemist kaasamist taotlenud asutust. 126 Ülesannete esialgseid sõnastusettepanekuid vt Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise analüüsist, lk 44. 133 3. Säilitada põhimõte, et kaasamine lõppeb muu hulgas juhul, kui ülesanne, mille täitmiseks Kaitseväge või Kaitseliitu kaasati, on täidetud, kaasav asutus on taas ise võimeline ülesannet täitma või kaasamise tähtaeg lõppeb. 4. Sätestada, et Vabariigi Valitsuse või ministri otsuse alusel toimuva kaasamise võib enne tähtaega lõpetada kaasamise otsustanud organ. 5. Kui kaasamise otsuse teeb Vabariigi Valitsus või kaitseminister, kehtestada, et lõpetamise või ennetähtaegse lõpetamise tingimused määratakse Vabariigi Valitsuse või kaitseministri otsusega, järgides kaasamise otsustamise protseduuri. Probleem 4. Kaasamise otsusele esitatud nõuded (osalejate arv, territoorium, alluvus, kaasamise tähtaja nõue) on osaliselt üleliigsed ja ebaselged, piirates Kaitseväe ja Kaitseliidu kiiret ja paindlikku kaasamist. See võib takistadatõhusat reageerimist ohule. 1. Täpsustada seaduses, et kaasatavate kaitseväelaste või Kaitseliidu liikmete arv määratakse kaasamise otsuses nii, et see oleks üheselt arusaadav (kaasatavate koguarv või ülempiir või igal ajal olemasolevate kaasatavate arv). 2. Jätta seadusest välja nõue määrata kaasamise otsuses territoriaalne piirang. 3. Jätta seadusest välja nõue määrata kaasamise otsuses ametiisik, kellele kaasatud isikud allutatakse. Kindla isiku või isikute määramine ei ole Vabariigi Valitsuse tasemel vajalik ning see võib pärssida kaasatud isikute paindlikku kasutamist. Täpne alluvus on riiklikusse järelevalvesse kaasamist taotlenud korrakaitseorgani sisese korralduse küsimus. Vajaduse korral võib kaaluda sellise sätte lisamist, mis näeb ette, et kaasatud isikud alluvad korrakaitseorganile, kelle tegevuses nad osalevad. 4. Muuta kaasamise tähtaja nõue paindlikumaks, sätestades, et kaasamise otsuses määratakse kaasamise tähtaeg, mis ei või iga kord ületada kolme kuud. Lisaks sätestada võimalus pikendada kaasamist pärast selle tähtaja lõppu, järgides algset kaasamise protseduuri, sealhulgas põhjendada kaasamise vajalikkust ning hinnata põhjendusi. Tähtaja pikendamise otsustab organ, kes tegi algse kaasamise otsuse. Selle lahendusega loobutakse KorS-i senisest piirangust, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata kõige kauem 30 päevaks ning Vabariigi Valitsus ei või lubada uut kaasamist sama juhtumi lahendamiseks. 5. Kaasamise täpsem kord ja muud tehnilised tingimused sätestada ühtses määruses. Probleem 5. Isikute kohustusliku kaasamise regulatsiooni saab rakendada ka kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete suhtes. See annab võimaluse kasutada kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid riigisisese probleemi lahendamiseks lubamatutest kaalutlustest lähtudes (näiteks hirmutamiseks või jõu kasutamiseks rahva vastu). 1. Sätestada seaduses sõnaselgelt, et korrakaitseorgan ei saa KorS-i § 16 lõike 1 alusel panna teenistusülesannet täitvale kaitseväelasele ja teenistuskohustust täitvale Kaitseliidu liikmele kohustust tõrjuda oht või kõrvaldada korrarikkumine. Sellega välditakse, et kaitseväelasi või Kaitseliidu tegevliikmeid kaasatakse riiklikusse järelevalvesse ilma Kaitseväe või Kaitseliidu pädeva ülema või juhi otsuseta. Oluline on, et korrakaitseorgan 134  saab aru, et tegemist on teenistusülesannet täitvat kaitseväelasega või teenistuskohustust täitvat Kaitseliidu liikmega. Probleem 6. Relva ja erivahendi kandmise ja kasutamise tingimused ja kord ei ole selged. 1. Sätestada seaduses sõnaselgelt, et kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige võivad korrakaitselise ülesande täitmisel kasutada vahetut sundi kohaldades oma teenistus- ja sõjaväerelva (relvaseaduse § 3 lõike 1 punktid 1 ja 2) ning Kaitseliidu tegevliikme relva (KaLS-i § 46 lõige 1). 2. Sätestada seaduses, et kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige võivad kanda ja kasutada selle korrakaitseorgani erivahendeid, kelle ülesannete täitmises nad osalevad. Nii jääb võimalus jätta kaasatutele erivahendite kasutamise õigus üldse andmata või lubada ainult mõne konkreetse erivahendi kasutamist. Erivahendite kasutamine eeldus on asjakohane väljaõpe. Probleem 7. Kaitseväelastel ja Kaitseliidu tegevliikmetel puudub korrakaitse erimeetmete kohaldamise volitus. See piirab Kaitseväe ja Kaitseliidu tõhusat kaasamist ohu tõrjumisse või ennetamisse. 1. Anda vahetu sunni volitusega kaasatud kaitseväelastele ja Kaitseliidu liikmetele volitused kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid (näiteks küsitlemine, valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus, isikusamasuse tuvastamine), lähtudes sama ülesannet täitvatele vabatahtlikele (näiteks abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad) ettenähtud volitustest. Selle eeldus on, et kaasaval korrakaitseorganil on riikliku järelevalve meetme kohaldamise volitus KorS-i või eriseaduse alusel ning kaitseväelane või Kaitseliidu liige kohaldab neid korrakaitseametniku korraldusel. Riiklikusse järelevalvesse kaasatud kaitseväelane ja Kaitseliidu liige allutatakse jätkuvalt käsuõigusega ülemale või juhile, kes saab korraldusi korrakaitseorganilt. Sellised volitused võimaldavad kaasatud isikute paindlikumat ja iseseisvamat kasutamist, sest kaasatud isikud saaksid olenevalt korrakaitseorgani ülesandest ise kohaldada vajalikke erimeetmeid. 2. Laiendada erimeetmete kohaldamise õigust vaid neile kaitseväelastele ja Kaitseliidu liikmetele, kellel on läbitud nõuetele vastav väljaõpe. Õiguse kohaldada mõnesid riikliku järelevalve meetmeid iseseisvalt (samamoodi abipolitseinike ja vabatahtlike päästjatega) saab anda kaasatud kaitseväelasele ja Kaitseliidu liikmele juhul, kui väljaõppesüsteemi arendamisel on saavutatud küllaldane väljaõppetase ning suudetakse tagada, et kaasatakse üksnes selliseid kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid, kellel on korrakaitsemeetmete proportsionaalseks kohaldamiseks sobivad oskused, teadmised ja hoiakud. Probleem 8. Väljaõppenõuded on ebaselged. Seetõttu võivad kaasatud kaitseväelased või Kaitseliidu liikmed teha ebaproportsionaalseid toiminguid. 1. Säilitada nõue, et kaasatavad peavad olema läbinud vajaliku väljaõppe. 2. Sätestada seaduses volitusnorm kehtestada väljaõppenõuded määrusega. Võtta väljaõppenõuete koostamisel eeskujuks vabatahtlikele kehtestatud väljaõppenõuded, kuid arvestada Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiülesannete ning kaasamisel täidetavate ülesannete eripäraga, samuti tegeliku vajadusega. 135 Probleem 9. Eestis viibivate välisriigi relvajõudude kaasamise võimalused on ebaselged. See takistab riigil kasutamast ohu tõrjumiseks või ennetamiseks kõiki saadaolevaid ressursse. 1. Sätestada seaduses selged alused (ülesanded), tingimused ja kord välisriigi relvajõudude kaasamiseks avaliku korra kaitsesse. Ühendada võimalikult suurel määral Kaitseväe j a Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamise regulatsioon. 2. Eelistada lahendust, mille puhul võib kaasata välisriigi relvajõudusid juhul, kui nende liikmed on käsuõiguse üleandmisega allutatud Kaitseväe või Kaitseliidu üksuse ülemale ning kuuluvad selle üksuse koosseisu. 3. Sätestada seaduses selgelt, et isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirava otsuse võib teha ainult korrakaitseorgan, see tähendab Eesti riik, ning välisriigi relvajõudusid võib kaasata üksnes piirangute rakendamisse, sealhulgas vahetu sunni kohaldamisse. 4.8.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Sihtrühm: riigi elanikud Probleemide nr 1–9 muudatusettepanekud Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamise selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav regulatsioon loob riigile võimaluse reageerida avalikku korda või põhiseaduslikku korda ähvardavale ohule nii, et selle ennetamise, väljaselgitamise ja tõrjumise abil välditakse ohu suurenemist või riigi julgeolekut ähvardava ohu teket. Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude tulemuslik kaasamine aitab vähendada tõenäosust, et algselt siseturvalisuse valdkonda kuuluv oht suureneb ning areneb ohuks, mis võib kahjustada kogu riiki ja selle elanikkonda. Uuendatud regulatsiooni rakendamisega on võimalik neutraliseerida suurem osa ohte enne seda, kui tekib vajadus kuulutada välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord, mis kahjustaks riigi julgeolekut rohkem. Selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav siseturvalisuse tagamise regulatsioon on ühtlasi osa heidutusest, mis näitab riigi head võimekust erinevatele ohtudele reageerida. Selle abil tugevdab Eesti oma mainet NATO ja Euroopa Liidu tõsiselt võetava liikmena ning hea partnerina julgeolekualases koostöös. Kõige sellega aidatakse kaasa Eesti julgeolekupoliitika põhieesmärkide täitmisele, kindlustades Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, rahva ja riigi kestmist, territoriaalset terviklikkust, põhiseaduslikku korda ja elanikkonna turvalisust. Seega on muudatustel kaudne positiivne mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele. Muudatuste otsese mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma käitumine ei muutu märkimisväärselt. Otsese mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid 136 viimase abinõuna harva esineva ohu korral127. Ebasoovitatavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest Kaitseväe, Kaitseliidu ja välisriigi relvajõudude kaasamine ei koorma riigi elanikke teisiti kui korrakaitseorganite tegevus. Kaudse mõju sihtrühma kuuluvad kõik riigi elanikud, otsese mõju sihtrühma suurus sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Muudatuste mõju riigi üldisele julgeolekule, mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike ning muudatuse mõju ei ole oluline. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: ministeeriumid, kes osalevad Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamise otsuste ettevalmistamises Kaasamise alused (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–7) Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise aluseid muudetakse ühtsemaks ja selgemaks, seetõttu väheneb kaasamist planeerivate ja sellekohaseid otsuseid ettevalmistavate ametnike ja töötajate töökoormus ning ajakulu sätete rakendamisel, sealhulgas õiguslike eriarvamuste lahendamisel. Peamiselt on sellest mõjutatud Kaitseministeerium ja Siseministeerium. Vähesel määral võivad olla mõjutatud teised ministeeriumid juhul, kui tegemist on nende valdkonda puudutava eriolukorra lahendamisega. Selgem nende ülesannete loetelu, mille täitmisse võib Kaitseväge või Kaitseliitu kaasata, võimaldab Siseministeeriumil koos valitsemisala asutustega täpsemalt planeerida korrakaitseorganite ülesandeid ning selleks vajalikku isikkoosseisu ja vahendeid. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma käitumine ei muutu märkimisväärselt. Mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine mõjutab 11 ministeeriumist kahte, seega väga väikest osa. Samuti mõjutab muudatuste rakendamine väga väikest osa ministeeriumide ning nende ametnike ja töötajate kõigist ülesannetest. Ebasoovitatavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatuse eesmärk on kergendada regulatsiooni rakendamist. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Sihtrühm: korrakaitseorgan, kelle korrakaitseülesande täitmisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasatakse Kaasamise tingimused ja kord (probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 1–4, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 1–5, probleemi nr 4 muudatusettepanekud nr 1–5; probleemi nr 5 muudatusettepanek nr 1) Muudatused, millega täpsustatakse kaasamise otsustamise ja lõpetamise tingimusi ja korda, võimaldavad kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu riigi julgeoleku seisukohalt kriitilistel juhtudel kiiremini ja nii kaua, kui see on eesmärgi täitmiseks vajalik. Samuti on võimalik lõpetada 127 Vabariigi Valitsus on otsustanud Kaitseväe ja Kaitseliidu vahetu sunni volitusega kaasamise üksnes neljal korral. Kaasamised toimusid 2010. aastal kahepäevasel NATO välisministrite mitteametlikul kohtumisel, 2014. aastal Ameerika Ühendriikide presidendi visiidi ajal ning 2017. aastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise raames kahel korral: Ameerika Ühendriikide asepresidendi visiidi ning digitaalvaldkonna tippkohtumise ajal. Ametkondlikul tasandil toimuv vahetu sunni volituseta kaasamine toimub märksa sagedamini, kuid ka sel juhul peab kaasamine olema viimane abinõu. 137 kaasamine kõigile pooltele ühtemoodi arusaadavatel alustel. Seetõttu on võimalik kiirelt suurenevale ohule kiiremini reageerida. Seega võimaldab kaasamise tingimuste ja korra täpsustamine vähendada kulu ja koormust, mis kaasneks korrakaitseorganile (eelkõige Politsei- ja Piirivalveamet, aga ka Päästeamet ning oluliselt harvem mõni muu korrakaitseorgan) juhul, kui kaasamise otsustamine ja lõpetamine viibiks. Kulu suurenemine oleks sellistel juhtudel tingitud avalikku korda ähvardava ohu suurenemisest, mida ei ole võimalik asuda vajalikus mahus vahenditega õigel ajal ennetama või tõrjuma. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma käitumine ei muutu märkimisväärselt. Mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine hõlmab väga väikest osa riigiasutustest (Eestis on 24 ametit ja 4 inspektsiooni) ning vaid väikest hulka mõjutatud asutuste ning nende ametnike ja töötajate ülesannetest. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatused tehakse eesmärgiga muuta normid võimalikult selgeks ja üheselt mõistetavaks ning vältida nende rakendamisel tekkivaid õiguslikke arusaamatusi. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Relvad, erivahendid, erimeetmed ja väljaõppenõuded (probleemi nr 6 muudatusettepanekud nr 1 ja 2, probleemi nr 7 muudatusettepanekud nr 1 ja 2, probleemi nr 8 muudatusettepanekud nr 1 ja 2) Muudatused, millega täpsustatakse kaasamise raames relvade ja erivahendite kasutamist ning erimeetmete rakendamist, võimaldavad kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu tulemuslikumalt, sest nende rakendamisel saavad kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed osaleda senisest tõhusamalt korrakaitseorgani ülesannete täitmises. Väljaõppenõuete täpsustamine võimaldab valmistada ette kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid, kellel on korrakaitseorganiga üsna samaväärsed teadmised avaliku korra kaitsest ja selleks lubatud meetmetest, korrakaitseorgani ülesannete täitmisel kasutatavatest vahenditest ja nende proportsionaalsest kasutamisest. Kõik kõnealused muudatused võimaldavad kiirendada ohu ennetamist või tõrjumist, sest kaasatakse ülesande täitmiseks võimalikult hästi ettevalmistatud ja varustatud isikuid, kes seetõttu täidavad ülesannet tõhusamalt. Selle tagajärg on jällegi korrakaitseorgani vahendite kokkuhoid, sest oht ennetatakse või tõrjutakse kiiremini. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma toimimine ei muutu märkimisväärselt. Eeldatavasti peavad täpsustatud nõuetele vastava väljaõppe korraldamises osalema lisaks Kaitseväele ja Kaitseliidule ka korrakaitseorgani ametnikud. Väljaõppega kaasneb kulu, mille peaks katma korrakaitseorgan kui väljaõppest huvitatud pool. Tuleb aga silmas pidada, et need vajadused ei tulene vahetult seadusest, vaid alles selle alusel antavast rakendusaktist, millega määratakse väljaõppe maht. Mõju avaldumise sagedus on väike, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Samuti ei toimu ka siis iga kaasamine relva ja erivahendi kasutamise ja erimeetmete kohaldamise volitusega. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine hõlmab väga väikest osa riigiasutustest ning väikest hulka mõjutatud asutuste ning nende ametnike ja töötajate ülesannetest. Mõjutatud sihtrühm on ametnikud, kes 138 peavad korraldama või läbima väljaõpet. See moodustab sihtrühmast väikese osa. Kui muudatuste tagajärjel saavad kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed kasutada tõhusamalt relvi, erivahendeid ja erimeetmeid, suureneb risk nende väärkasutuseks ja sellel oleks negatiivne mõju ka korrakaitseorganile ja täidetava korrakaitseülesande tulemuslikkusele. Samas vähendab seda nõuetele vastav väljaõpe ning korrakaitseorgani kontroll kaasatute üle. Seega on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Välisriigi relvajõudude kaasamise alused (probleemi nr 9 muudatusettepanekud nr 1–3) Muudatused, millega nähakse ette selged alused, tingimused ja kord välisriigi relvajõudude kaasamiseks, võimaldavad vähendada kulu ja koormust, mis kaasneks korrakaitseorganile või Kaitseväele ja Kaitseliidule juhul, kui Eestis viibivaid sobiva kvalifikatsiooniga välisriigi relvajõudude liikmeid kaasata ei saaks. Kulu suurenemine oleks sellisel juhul tingitud avalikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu suurenemisest, mida ei ole võimalik asuda vajalikus mahus õigel ajal tõrjuma või ennetama. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma toimimine ei muutu märkimisväärselt. Mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine hõlmab väga väikest osa riigiasutustest ning väikest hulka mõjutatud asutuste ning nende ametnike ja töötajate ülesannetest. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatuste tulemusena suureneb korrakaitseorgani võimekus ohtu ennetada või tõrjuda. Välisriigi relvajõudude kaasamisega, sealhulgas jõu ebaproportsionaalse kasutamisega, seotud riskid maandatakse osalejatele seatud nõuete ja nende kontrollimise abil samamoodi Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisega. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Sihtrühm: valitsusasutus Kaitsevägi ja avalik-õiguslik juriidiline isik Kaitseliit, kes korrakaitseülesande täitmisse kaasatakse Kaasamise tingimused ja kord (probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 1–4, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 1–5, probleemi nr 4 muudatusettepanekud nr 1–5; probleemi nr 5 muudatusettepanek nr 1) Muudatused, millega täpsustatakse kaasamise otsustamise ja lõpetamise tingimusi ja korda, võimaldavad kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu riigi julgeoleku seisukohalt kriitilistel juhtudel kiiremini ja nii kaua, kui eesmärgi täitmiseks vajalik, ning lõpetada kaasamise kõigile pooltele ühtemoodi arusaadavatel alustel. Seetõttu on võimalik reageerida kiirelt suurenevale ohule kiiremini, takistamata samas liigselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist. Sellega vähendatakse tõenäosust, et avalikku korda ähvardav oht ei suurene riigi julgeolekut ähvardavaks ohuks, mida peaks tõrjuma asuma Kaitsevägi. Riigi sõjalise kaitsega kaasneb korrakaitsega võrreldes harilikult suurem kulu ning ka varaline ja inimkahju Kaitseväele. Kui Kaitsevägi peab siiski asuma riiki sõjaliselt kaitsma või seda vahetult ette valmistama, luuakse seaduses tingimused, et selle ülesande täitmine ei oleks takistatud ning seda saaks teha võimalikult tõhusalt. 139 Seega võimaldab kaasamise tingimuste ja korra täpsustamine vähendada võimalikku kulu ja koormust, mis kaasneks Kaitseväele ja Kaitseliidule juhul, kui kaasamise otsustamine ja lõpetamine viibiks. Kulu suurenemine oleks sellistel juhtudel tingitud avalikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu suurenemisest, mida ei ole võimalik asuda vajalikus mahus vahenditega õigel ajal tõrjuma või ennetama. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma toimimine ei muutu märkimisväärselt. Mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine hõlmab üksnes Kaitseväge ja Kaitseliitu, seega väga väikest osa riigiasutustest ja avalik- õiguslikest isikutest, ning väikest hulka nende ametnike ja töötajate töö- ja teenistusülesannetest ning teenistuskohustustest. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatuste eesmärk on kergendada ja kiirendada regulatsiooni rakendamist. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Relvad, erivahendid, erimeetmed ja väljaõppenõuded (probleemi nr 6 muudatusettepanekud nr 1 ja 2, probleemi nr 7 muudatusettepanekud nr 1 ja 2, probleemi nr 8 muudatusettepanekud nr 1 ja 2) Muudatused, millega täpsustatakse kaasamise käigus relvade ja erivahendite kasutamist ning erimeetmete rakendamist, võimaldavad kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu tulemuslikumalt, sest nende muudatuste järel saavad kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed osaleda korrakaitseorgani ülesannete täitmises senisest tõhusamalt. Väljaõppenõuete täpsustamine võimaldab ette valmistada kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid, kellel on korrakaitseorganiga üsna samaväärsed teadmised avaliku korra kaitsest ja selleks lubatud meetmetest, korrakaitseorgani ülesannete täitmisel kasutatavatest vahenditest ja nende proportsionaalsest kasutamisest. Kõik kõnealused muudatused võimaldavad kiirendada ohu ennetamist või tõrjumist, sest ülesande täitmisse kaasatakse võimalikult hästi ettevalmistatud ja varustatud isikud, kes seetõttu täidavad ülesannet tõhusamalt. Lisaks korrakaitseorgani vahenditele hoitakse niimoodi kokku ka Kaitseväe või Kaitseliidu ressursse, sest oht ennetatakse või tõrjutakse kiiremini ning kaasatud isikud saavad asuda kiiremini oma tavapäraseid ülesandeid täima. Ka kõnealused muudatusettepanekud tehakse eesmärgiga vähendada tõenäosust, et avalikku korda ähvardav oht ei suurene riigi julgeolekut ähvardavaks ohuks, mida peaks tõrjuma asuma Kaitsevägi. Korrakaitsega võrreldes kaasneb riigi sõjalise kaitsega harilikult suurem kulu ning ka varaline ja inimkahju Kaitseväele. Erimeetmete ja väljaõppenõuetega seotud muudatuste mõju ulatus on keskmine, sest need mõjutavad kaasatud kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete tegevust korrakaitseorgani ülesannete täitmisel. Kui Kaitseväel või Kaitseliidul on volitus rakendada teatud erimeetmeid, saab teisiti korraldada ka korrakaitseorgani tegevust ja taktikat ohu ennetamisel ja tõrjumisel. Samuti võib muudatustega kaasneda Kaitseväe ja Kaitseliidu ajutine vajadus korraldada koos korrakaitseorganitega põhjalikumat väljaõpet olenevalt väljaõppenõuete täpsustamisest. See tähendab kaitseväelastele ja Kaitseliidu liikmetele lisaülesannet, mille täitmiseks tuleb leida võimalused ilma põhiülesannete täitmist takistamata. Tuleb aga silmas pidada, et need vajadused ei tulene vahetult seadusest, vaid selle alusel antavast rakendusaktist, millega määratakse väljaõppe maht. Relvi ja erivahendeid puudutavate muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma käitumine ei muutu märkimisväärselt. 140 Kõigi kõnealuste muudatustega kaasneva mõju avaldumise sagedus on väike, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Samuti ei toimu ka siis kaasamine iga kord relva ja erivahendi kasutamise ja erimeetmete kohaldamise volitusega. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine hõlmab üksnes Kaitseväge ja Kaitseliitu, seega väga väikest osa riigiasutustest ja avalik-õiguslikest isikutest ning väikest hulka nende ametnike ja töötajate töö- ja teenistusülesannetest ning teenistuskohustustest. Väljaõppega seotud muudatustest mõjutatud sihtrühm on kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed, kes peavad korraldama või läbima väljaõppe. Sihtrühmast moodustavad nad väikese osa. Kui kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed saavad muudatuste tagajärjel kasutada tõhusamalt relvi, erivahendeid ja erimeetmeid, suureneb risk nende väärkasutuseks, mis võib tähendada, et kaasatud kaitseväelane või Kaitseliidu liige paneb toime süüteo. Samas vähendab seda riski nõuetele vastav väljaõpe ning korrakaitseorgani kontroll kaasatute üle. Seega on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Välisriigi relvajõudude kaasamise alused (probleemi nr 9 muudatusettepanekud nr 1–3) Muudatused, millega nähakse ette selged alused, tingimused ja kord välisriigi relvajõudude kaasamiseks, võimaldavad vähendada kulu ja koormust, mis kaasneks Kaitseväele ja Kaitseliidule juhul, kui Eestis viibivaid sobiva kvalifikatsiooniga välisriigi relvajõudude liikmeid kaasata ei saaks. Kulu suurenemine oleks sellisel juhul tingitud avalikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu suurenemisest, mida ei ole võimalik asuda vajalikus mahus vahenditega õigel ajal tõrjuma või ennetama. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma käitumine ei muutu märkimisväärselt. Mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine hõlmab väga väikest osa riigiasutustest ning väikest hulka nende ametnike ja töötajate ülesannetest. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatused tehakse eesmärgiga kergendada regulatsiooni rakendamist. Kokkuvõttes ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju loodus- ja elukeskkonnale Probleemide nr 1–9 muudatusettepanekud Mõju loodus- ja elukeskkonnale võib olla positiivne, kui Kaitseväge ja Kaitseliitu ning välisriigi relvajõude kaasatakse loodus- või elukeskkonda ähvardavast ohust tingitud päästesündmuse või hädaolukorra lahendamisse ning selle abil vähendatakse loodus- või elukeskkonna kahjustumist. Sellise mõju olulisuse hindamine ei ole võimalik, kuna ei ole teada ohu realiseerumise aeg, ulatus ega koht. Tuleb arvestada, et ka kehtiva õiguse järgi on võimalik Kaitseväge ja Kaitseliitu päästesündmuse ja hädaolukorra lahendamisse kaasata ning seda ei ole plaanis muuta. 4.9. Riigikaitseülesannete määratlemine ja määramine 4.9.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus RiKS-is on sätestatud riigikaitseülesannete regulatsioon. Riigikaitseülesanded on ülesanded, mida täidetakse riigikaitse eesmärgi saavutamiseks, seega Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, 141 maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi terviklikkuse ning põhiseadusliku korra säilitamiseks. Riigikaitseülesanded võivad olla väga erinevad ning neid võivad täita kõik asutused ja juriidilised isikud. Näiteks võib riigikaitseülesanne olla Keskkonnaministeeriumi ülesanne anda Kaitseväele teavet ilma kohta või kiirabipidaja ülesanne panna kriisiolukorras tööle täiendavaid kiirabibrigaade. Riigikaitseülesande täitmiseks peavad asutused ja isikud tagama vajaliku varu ja vahendid, samuti võib seada riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele kohustusi, et tagada ülesande täitmiseks vajalik personal. Probleem 1. Kõikidele asutustele ja isikutele, kes täidavad riigikaitseks olulisi ülesandeid, ei ole riigikaitseülesandeid määratud, seetõttu ei ole nad riigikaitseülesannete täitmiseks tõenäoliselt valmistunud ning ei suuda neid kriisiolukorra ajal vajalikus ulatuses täita. Riigikaitseülesannete regulatsioon põhineb tänapäevase nn laia riigikaitse käsitlusel, mille järgi peavad riigikaitsesse olema kaasatud nii sõjalised kui ka mittesõjalised valdkonnad. Riigikaitse arengukavas selgitatakse seda nii: „Riigikaitse lai käsitus tähendab, et võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega hakkama saamiseks panustavad riigikaitsesse vastavalt oma pädevusele nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad. Lihtsustatult öeldes on võimaliku kriisi või relvakonflikti puhkemisel sellega edukalt hakkama saamiseks oluline, et iga osaline täidab temale ettenähtud riigikaitselist ülesannet ja toetab teisi asutusi ühise eesmärgi saavutamiseks.”128 Hoolimata sellest, et edukaks riigi kaitsmiseks on vaja, et iga asutus ja isik täidab talle määratud ülesannet, ei ole siiani päris selge, mis on asutuste ja isikute riigikaitseülesanded. Riigikaitseülesanded on konkreetset liiki avalikud ülesanded, mida täidetakse riigikaitse eesmärgi saavutamiseks. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole oluline, et avalik ülesanne oleks konkreetselt riigikaitseülesandena määratletud. Ükskõik milline riigiasutuse või KOV-i avalik ülesanne võib olla riigikaitseülesanne, kui see ülesanne aitab kaasa riigikaitse eesmärgi saavutamisele. Praegu on riigikaitseülesanded sõnaselgelt seatud vaid täidesaatva riigivõimu asutustele129 ning mõnedele tervishoiuteenuse osutajatele130. Riigikaitseülesanded peaks aga olema määratud ka teistele asutustele ja isikutele, kes täidavad riigikaitse eesmärgi saavutamiseks olulisi ülesandeid. Praegu ei ole täpsemalt selgitatud ega kindlaks määratud, kellel riigikaitseülesanded olema peaksid. Seetõttu ei ole võimalik kindlalt määrata, kes need asutused ja isikud on, kuid järgnevad näited avavad, kes need tõenäoliselt olema peaksid. 128 Vabariigi Valitsuse 29. juuni 2016. aasta korraldusega nr 193 kehtestatud riigikaitse arengukava 2017–2026 avalik osa (edaspidi riigikaitse arengukava), lk 5. https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content- editors/arengukavad/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf. 129 Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded on kehtestatud riigi kaitsetegevuse kavas. Kehtiva riigi kaitsetegevuse kava võttis Vabariigi Valitsus vastu 1. juulil 2016. aasta korraldusega nr 244. Riigi kaitsetegevuse kava on salajase taseme riigisaladus. 130 See on sätestatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-s 581 ning tervise- ja tööministri 28. märtsi 2016. aasta määruses nr 23 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal”. 142 Näiteks ei ole riigikaitseülesandeid seatud kõikide vastuvõtva riigi toetuse (ingl Host Nation Support, edaspidi HNS) valdkondades. HNS tähendab seda, et Eesti peab tagama, et meile appi tulnud vägedel oleks võimalik abi osutada. HNS-i valdkonnad on muu hulgas transport, side, toit, maanteed ning kütus ja energia.131 Selleks et Eesti saaks osutada siia saabuvatele vägedele vajalikku toetust kõikides HNS-i valdkondades, peaks need ühel või teisel kujul olema määratud ka riigikaitseülesandeks. Teise näite võib tuua elutähtsate teenuste valdkonnast. Elutähtsad teenused on sellised teenused, millest sõltub kõikide teiste teenuste ning laiemalt kogu riigi ja ühiskonna toimimine. Need on näiteks elekter, side, teede korrashoid, aga ka kaugküte, sularaharinglus ning veega varustamine. Mõned, kui mitte kõik elutähtsad teenused on ka HNS-i valdkondades esindatud. Sõjaajal on elutähtsate teenuste osutamine hädavajalik nii kaitsejõududele kui ka Eesti elanikele. Siiski ei ole praegu ühelegi neid teenuseid osutavale ettevõtjale riigikaitseülesandeid määratud (välja arvatud tervishoiuteenuse osutajatele).132 Kolmanda näitena võib tuua elanikkonnakaitse, sest ka sõjaajal peab riik tagama siin viibijatele inimväärse elu. Elanikkonnakaitse kontseptsioonis on seda väljendatud nii: „Elanikkonnakaitse kavandamisel tuleb arvesse võtta põhiseadusest tulenevat sotsiaalriigi olulist aluspõhimõtet, mille kohaselt ei tohi riik oma kodanikku hätta jätta. Selle sisuks on tagada isikutele inimväärne elu, mille peamine eeldus on esmavajaduste rahuldamine ehk vajadus toidu, riiete (ilmastikule vastav), hügieeni, tervishoiu, transpordi ja eluaseme (külmal aastaajal köetud ruumis) järele.”133 Nende ülesannete täitmiseks võib riik ise valmistuda, näiteks luua toiduvaru, kuid on selge, et ka KOV-idel ja ettevõtetel on täita olulised ülesanded. Näiteks ei suuda riik luua pikaajalist toiduvaru kõikidele Eesti inimestele. Võib eeldada, et näiteks toidu tagamiseks peaks toidutootmisettevõtetele ja KOV-idele seadma kindlad riigikaitseülesanded, et tagada elanikkonnale piisavas koguses süüa. Viimase näite võib tuua Sotsiaalministeeriumi valitsemisalast. Eestis on palju erinevaid sotsiaalteenuseid, mida inimestele osutatakse, näiteks eluruumi tagamine seda vajavatele inimestele, varjupaigateenus, teenused inimkaubanduse ohvritele, erinevad teenused vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele, võlanõustamisteenus, sotsiaaltransporditeenus jne. Teenuseid osutatakse erinevatele inimgruppidele. Praegu ei ole aga selge, milliseid teenuseid tuleb ka erikorra ajal igal juhul osutada ning mille osutamisest võiks riik või KOV loobuda. Näiteks tuleks erikorra ajal kindlasti osutada KOVide pakutavat välitmatu abi teenust – söök ja jook (supiköögid) ja ajutine peavari (nt turvakodu, varjupaik, öömaja, koolivõimla, kultuurimaja jne), samuti tuleks tagada ööpäevaringsete erihooldekodude toimimine jne. Samas on nende paljude osutatavate sotsiaalteenuste hulgas selliseid, mida erikorra ajal tingimata osutama ei pea ning mille osutamisest loobumise korral vabaneb ressurss, mida saab kasutada teiste, olulisemate ülesannete täitmiseks. Arvestades, et erikorra ajal napib vajalike ülesannete täitmiseks tõenäoliselt nii inimesi kui raha ja vajalikke vahendeid, on ressursijaotamise küsimus 131 M. Saar. Mittesõjaliste ülesannete juhtimine vastuvõtva riigi toetuse korraldamise näitel Eesti riigikaitses. Magistritöö. Sisekaitseakadeemia, 2015, lk 21. https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/25/2015_Saar%20.pdf?sequence=1&isAllowed=y. 132 Seda, et elutähtsate teenuste osutamine peaks olema määratud riigikaitseülesandena, leitakse ka riigikaitseülesannete analüüsis, millele tuginedes on koostatud käesolev alapeatükk, lk 24–25, 28–29, 31–32. 133 Riigikantselei, Siseministeerium. Elanikkonnakaitse kontseptsioon. Tallinn, 2018, lk 8. https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/elanikkonnakaitse_kontseptsioon_15.02.2018.pdf. 143 väga oluline. Praegu aga ei ole määratud, milliseid sotsiaalteenuseid peab erikorra ajal osutama ning millest võib loobuda. On selge, et riigi julgeolekut ähvardava ohu korral tuleb täita palju ülesandeid, et kaitsta Eesti iseseisvust ja sõltumatust, territooriumi terviklikkust ning põhiseaduslikku korda. Kui aga asutus või isik ei tea täpselt, mis on tema riigikaitseülesanded, mille täitmiseks ta peab varu ja vahendeid koguma, ning mida riik temalt ootab, ei ole võimalik selle ülesande täitmiseks valmistuda. Senikaua kui ei ole selgust, millised on riigikaitseülesanded, kuidas on võimalik neid määrata ning kuidas peab neid täitma, võib kahelda, kas Eesti riik ja ühiskond on täiesti valmis kriisi edukalt lahendama. Riigikaitseülesannete määratlemise ja määramise eesmärk on tagada võimeplaneerimise kaudu selliste ülesannete täitmine, mis garanteeriks riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamise ja tõrjumise ning riigi toimimise selle ajal. Riigikaitseülesanded ei ole sätestatud RiKS-is, vaid tulenevad teistest õigusaktidest või valitsuse otsustest.134  Ministeeriumi või muu täidesaatva riigivõimu asutuse riigikaitseülesanded määratakse seaduses või riigi kaitsetegevuse kavas (edaspidi KTK) või antakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal Vabariigi Valitsuse otsusega lisaülesannetena RiKS-is sätestatud ulatuses ja korras (RiKS-i § 5 lõige 2).  Juriidilise isiku riigikaitseülesanded sätestatakse tema tegevusala, eesmärki või ülesandeid reguleerivas seaduses; juriidilise isiku, välja arvatud KOV-i, riigikaitseülesanded võib määrata seaduse alusel Vabariigi Valitsuse või valitsusasutuse otsusega (RiKS-i § 5 lõige 3). RiKS-i kehtestamisel lähtuti seega põhimõttest, et riigikaitseülesandeid ei pea expressis verbis loetlema, vaid need on tuletatavad asutuste ja isikute põhiülesannetest,135 seetõttu on ebaselge, millised asutuste ja isikute ülesannetest on riigikaitseülesanded. Siin tuleb eristada riiki ning KOV-i ja muid juriidilisi isikuid, sest riigikaitseülesandeid määratakse neile erinevalt. 134 RiKS-i seletuskirjas on seda selgitatud nii: „Seadus ei sätesta asutuste riigikaitseülesandeid, need tulevad teistest õigusaktidest. Näiteks on Sotsiaalministeeriumi ülesanne tagada rahva tervise kaitse ja arstiabi, Kaitseväe ülesanne on riigi sõjaline kaitse. Need ülesanded tulenevad eriseadustest (vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusest, tervishoiuteenuste korralduse seadusest ja Kaitseväe korralduse seadusest) ja need ülesanded ei vaja üle kordamist RKS-s. Seaduse ladusama lugemise huvides sätestab eelnõu ülesannete jäävuse põhimõtte, mille kohaselt täidavad kõik asutused ja isikud oma rahuaegseid ülesandeid ka kriisi- ja sõjaajal.“. Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 2. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34-424d-bea0- 2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/ 135 RiKS-i seletuskirjas selgitatakse seda nii: “Riigikaitse laia käsitusega võivad riigikaitseülesanded olla väga erinevad ning oluline on, et nende ülesannete täitmisega aidatakse korraldada riigikaitset. Seaduses toodud ülesannete juures ei pea olema esile toodud, et tegemist on riigikaitseülesannetega. See võib olla kergesti tuletatav ka riigikaitse eesmärgi ning riigikaitse laia käsituse kaudu. Riigikaitseülesannete andmisel ja seaduses sätestamisel eeldus, et need seonduvad ühel või teisel moel nende täitja hariliku tegevuse ning sellest tulenevalt tema pädevuse, kogemuse, vahendite ja võimetega.“. Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 7, 13–14. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34-424d-bea0-2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/ 144 Ministeeriumi ja muude täidesaatva riigivõimu asutuse riigikaitseülesanded on seaduses kindlaks määramata. Riigikaitseülesannete definitsiooni kohaselt on enamik ministeeriumi, Riigikantselei, ameti ja inspektsiooni ülesannetest selle asutuse riigikaitseülesanded. Täidesaatva riigivõimu asutuse riigikaitseülesanded võidakse määrata ka KTK-s, kuid seejuures on ebaselge, kas seaduses otsesõnu riigikaitseülesannetena nimetamata valitsusasutuste ülesanded, mis teenivad riigikaitse eesmärki, on samuti riigikaitselised või mitte. Riigi ja KOV-ide puhul on ainus kriteerium otsustamaks, kas tegemist on riigikaitseülesandega, see, kas ülesanne täidab riigikaitse eesmärki.136 Näiteks kas KOV-ide riigikaitseülesanded on vaid KOKS-i § 6 lõikes 21 kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajaks sätestatud ülesanded või kõik § 6 lõigetes 1–21 sätestatud ülesanded. RiKS-i seletuskirja järgi võib järeldada, et kõik KOV-i ülesanded on põhimõtteliselt ka riigikaitseülesanded.137 Kui lugeda kõik KOV-i ülesanded riigikaitseülesanneteks, peab KOV tagama kõikide oma ülesannete täitmiseks ka vahendid ja varu. Selline tõlgendus ei ole mõistlik, sest KOV-idel ei ole kunagi nii palju raha, et kõigi ülesannete täitmiseks varu luua, ning see oleks ka ebamõistlik. Vajaliku varu peab looma kõige olulisemate ülesannete jaoks, mida KOV peab kaitseolukorras igal juhul täitma, sest avalikel ülesannetel on riigikaitse seisukohast erinev kaal. Näiteks on KOKS-i § 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannetest elamu- ja kommunaalmajanduse ning kohalike teede ja tänavate korrashoiu korraldamine riigikaitse seisukohalt olulisem kui raamatukogude, rahvamajade, muuseumide ja spordibaaside korrashoiu tagamine. Selleks et tagada riigikaitse seisukohalt oluliste ülesannete kohane täitmine ja nende täitmiseks ettevalmistamine, tuleb täidesaatva riigivõimu asutuste ja KOV-ide riigikaitseülesanded täpsemalt kindlaks määrata. Eraõiguslike ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute ülesanded peavad üldjuhul tulenema seadusest, mis juriidiliste isikute ülesanded sätestab.138 Praegu on riigikaitseülesanded sätestatud ainult kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajatele tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (edaspidi TTKS). On selge, et tervishoiuteenuse osutajad ei ole ainsad era- ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud, kellel tuleb kaitseolukorras täita riigikaitseks vajalikke ülesandeid. Side-, elektri-, teehooldus- ja teised sarnased ettevõtjad täidavad ülesandeid, mida on samuti riigikaitse eesmärgi saavutamiseks vaja. Siiski ei ole praegu neile eriseadustega riigikaitseülesandeid määratud. Kokkuvõttes on ebaselge, mis on riigi, KOV-ide ja muude juriidiliste isikute riigikaitseülesanded. Kui asutusele või isikule ei ole selge, millised tema ülesannetest on riigikaitseülesanded, ei ole võimalik tal ülesande täitmiseks valmistuda, näiteks tagada 136 Kuna riigikaitse eesmärk on RiKS-is väga laialt määratud, võivad sisuliselt kõik riigi ja KOV-ide ülesanded olla käsitatavad riigikaitseülesannetena, sest kogu riigi, sealhulgas KOV-ide ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute tegevus on suunatud sellele, et kaitsta Eesti iseseisvust ja sõltumatust ning Eesti riigi maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatut ja jagamatut terviklikkust. Vt riigikaitseülesannete analüüs, lk 8. 137 RiKS-i seletuskirjas kirjeldatakse seda nii: „Peamine eeldus on see, et KOV-i üksus aitab riigikaitsele kaasa sellega, et täidab võimalikult suurt osa enda KOKS §-st 6 tulenevaid ülesannetest edasi ka kriisiajal. Seega on kõik KOVi üksuse riigikaitse toetamise eesmärgil täidetavad ülesanded ka riigikaitseülesanded käesoleva eelnõu tähenduses. See on ülioluline, tagamaks riigikaitse laia käsituse elluviimine ka kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal.” Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 113. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34-424d-bea0-2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/ 138 RiKS-i § 5 lõige 3. 145 vajalikku varu ja vahendeid. See võib tähendada, et ta ei ole suuteline neid ülesandeid kaitseolukorras vajalikus ulatuses täitma. Eesti julgeolekut ähvardava ohu kiireks ja edukaks tõrjumiseks on aga vaja, et iga asutus ja isik teaks oma ülesandeid ning suudaks neid täita. Nagu seda on selgitatud riigikaitse arengukavas: „Laiapindse riigikaitse toimimise eeldusteks on riigikaitseliste ülesannete eelnev kindlaksmääramine ja selleks vajalike võimete loomine, ressursside ja võimete eesmärgipärane kasutamine, oluliste valitsusasutuste, põhiseaduslike institutsioonide või elutähtsate teenuste osutajate tegevuse toimimine kriisisituatsioonis või relvakonflikti ajal ning erinevate osaliste omavaheline ja koordineeritud koostöö. On oluline, et erinevad valitsusasutused või muud juriidilised isikud teavad, millist ülesannet nad peavad kriiside või relvakonfliktide ajal täitma. Samuti peab olema valmidus neid ülesandeid reaalselt täita ja vajaduse korral oma tavapäraseid tegevusi kiiresti ümber korraldada.”139 Mida täpsemalt on riigikaitseülesanded määratud ning nende määramine reguleeritud, seda paremini saavad riigikaitseülesannetega asutus ja isik nende täitmiseks ette valmistada, sealhulgas tagada vahendite ja varude olemasolu. Vastasel juhul tekib olukord, kus võrdselt kulutatakse aega, inim- ja materiaalset ressurssi nii riigikaitse seisukohalt väga olulise kui ka vähetähtsa ülesande täitmise tagamiseks. Lisaks sellele peab asutustele ja isikutele olema üheselt selge, millised nende ülesannetest on riigikaitselised ning millised üksnes avalikud ülesanded, mille täitmisest võib asutus või isik kriisiolukorras loobuda. Nende probleemide lahendamiseks on esmalt oluline täpsustada riigikaitseülesannete määratlust ning seejärel määrata kindlaks asutuste ja isikute konkreetsed riigikaitseülesanded. Riigikaitseülesannete määratluse täpsustamine on oluline selleks, et oleks võimalik riigikaitseülesanded määrata. Praegu ei ole selge, millised võivad olla riigi, KOV-ide ja muude juriidiliste isikute riigikaitseülesanded. Sisuliselt võib kõik ministeeriumide, Riigikantselei, ametite ja inspektsioonide, KOV-ide ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute ülesanded lugeda riigikaitseülesanneteks RiKS-i § 5 lõike 2 mõttes. Ka eraõiguslike juriidiliste isikute puhul ei ole selge, millised nende ülesannetest on käsitatavad riigikaitseülesannetena. Selline olukord tekitab õiguslikult ebaselge olukorra, sest ei ole selge, milliseid ülesandeid on riigikaitseülesannete all mõeldud. Ainult siis, kui riigikaitseülesanded on selgelt määratletud, saab need ka määrata. Kontseptsiooni koostamisel ei ole võimalik öelda, millised ülesanded peavad olema määratud riigikaitseülesanneteks ning kes on need asutused ja isikud, kes neid ülesandeid täidavad. See selgub eelnõu koostamise käigus. Probleem 2. Riigikaitseülesandeid ei saa määrata füüsilisest isikust ettevõtjatele, kuigi ka nemad võivad täita riigikaitseks vajalikke ülesandeid. Kui füüsilisest isikust ettevõtjatele ei ole riigikaitseülesandeid määratud, võib kannatada riigikaitseks vajalike ülesannete täitmise tõhusus, sest füüsilisest isikust ettevõtjad ei ole kriisi ajal valmis neid täitma. Riigikaitseülesanded saab RiKS-i § 5 lõigete 2 ja 3 järgi anda täidesaatva riigivõimu asutustele, valitsusasutuse hallatavale riigiasutusele ning avalik- ja eraõiguslikule juriidilistele isikule, sealhulgas KOV-ile. Riigikaitseülesandeid ei saa praegu määrata füüsilisest isikust ettevõtjatele (edaspidi FIE). Samas ei sõltu ettevõtja suurus või võimekus ega tema tegevusvaldkond tema õiguslikust vormist. Näiteks võivad elutähtsat teenust osutada ka FIE-d – praegu osutavad 139 Riigikaitse arengukava, lk 5. 146 HOS-i § 36 lõike 4 punktis 2 nimetatud kohaliku tee sõidetavuse tagamise ehk teekorrashoiu teenust ka FIE-d. Probleem 3. Riigikaitseülesandeid ei saa lisaülesannetena määrata erakorralise seisukorra ajal, kuigi ka siis võib olla vaja riigikaitseülesandeid täita. RiKS-i § 5 lõike 2 sõnastuse järgi ei saa praegu määrata riigikaitseülesandeid täidesaatva riigivõimu asutusele lisaülesandena erakorralise seisukorra ajal. See ei ole kooskõlas RiKS-i § 2 lõikega 1, mille järgi on riigikaitse eesmärk säilitada muu hulgas Eesti riigi põhiseaduslik kord. Kuna erakorraline seisukord kuulutatakse välja PS-i § 129 alusel põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral, hõlmab riigikaitse eesmärk ka erakorralise seisukorra väljakuulutamise tinginud ohtudele reageerimist. See tähendab, et ka erakorralise seisukorra ajal täidetakse riigikaitse eesmärgi saavutamiseks vajalikke ülesandeid ehk riigikaitseülesandeid, seetõttu võib ka erakorralise seisukorra ajal olla vaja lisaülesandeid määrata. Kui riigikaitse eesmärgi täitmiseks vajalikke ülesandeid ei saa erakorralise seisukorra ajal määrata, ei ole kindel, et neid ülesandeid täidetakse ning nii võib olla raskem saavutada riigikaitse eesmärki. Kui näiteks erakorralise seisukorra ajal on vaja tagada evakueeritutele toit, kuid mingil põhjusel ei ole varem määratud, kes vastutab toidu laialijagamise eest, oleks vaja see ülesanne määrata kellelegi lisaülesandena, et toit evakueerituteni jõuaks. Probleem 4. Riigikaitseülesandeid võib lisaülesannetena anda seaduse alusel nii valitsus kui ka valitsusasutus, see võib viia vastandlike otsuste tegemiseni. Ministeeriumi ning muu täidesaatva riigivõimu asutuse riigikaitseülesanded määratakse seaduses või KTK-s või antakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal Vabariigi Valitsuse otsusega lisaülesannetena. Juriidilise isiku, sealhulgas KOV-i riigikaitseülesanded määratakse seaduses; juriidilise isiku, välja arvatud KOV, riigikaitseülesanded võib määrata ka seaduse alusel Vabariigi Valitsuse või valitsusasutuse otsusega (RiKS-i § 5 lõike 3 teine lause). See on deklaratiivne norm, mis iseenesest ei anna Vabariigi Valitsusele või valitsusasutusele õigust määrata juriidilisele isikule (nii avalik-õiguslik juriidiline isik kui ka eraõiguslik juriidiline isik) riigikaitseülesandeid. Lisaülesannete andmise õigus on antud asutustele ja institutsioonidele lähtuvalt nendest isikust ja asutustest, kellele ülesandeid pannakse, see tekitab ebaselgust. Topelt pädevuste tõttu tekib võimalus teha vastandlikke otsuseid. Probleem 5. Kriisiolukorras võib tekkida olukord, kus ressursse ei kasutata tõhusalt, sest võidakse asuda täitma riigikaitseülesandeid, mida tegelikult ei ole vaja sellises ulatuses täita. Riigikaitseülesannetega asutus ja isik asuvad kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korral täitma selleks olukorraks ettenähtud riigikaitseülesandeid (RiKS-i § 13 lõige 3, § 17 lõige 3, § 22 lõige 3 ja § 26 lõige 3). See, mis ulatuses peab riigikaitseülesandeid täitma, sõltub konkreetsest olukorrast ja riigi eesmärkidest sellel ajal. RiKS-is ei ole täpsemalt sätestatud, kes, millal ja kuidas otsustab konkreetses kriisiolukorras täidetavad riigikaitseülesanded (ka nende täitmise aja ja ulatuse) ning nende vähendamise. Seadusandja on vaid kõrgendatud kaitsevalmiduse puhul määranud, et riigikaitseülesannete ja nende täitma asumise aja valikul lähtutakse KTK-s määratud korrast (RiKS-i § 13 lõige 3). 147 Sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni puhul sellist sätet ei ole, see jätab lahtiseks, kas ka nende puhul lähtutakse KTK-s määratud korrast või millistele põhimõtetele tuginedes määratakse konkreetsed kriisiolukorras täidetavad riigikaitseülesanded. Kui näiteks Keskkonnaministeeriumile on antud riigikaitseülesandena kohustus tagada Kaitseväele pidev ajakohane ülevaade ilmaoludest, siis peab Keskkonnaministeerium seda sõjaseisukorra väljakuulutamisel tegema hakkama. Samas ei ole määratud, kuidas ta seda täpselt teeb, mis sagedusega peab Kaitseväele teavet andma, milliseid andmeid täpselt edastama jne. Samuti ei ole selge, kas seda ülesannet peab täitma hakkama kohe, kui sõjaseisukord välja kuulutatakse. Neid küsimusi ei ole praegu RiKS-is või seadusest madalamal seisvas aktis käsitletud. See tekitab tegelikus ohuolukorras segadust ja viivitusi. Juba enne kriisiolukorda peab olema selge, kes otsustab, mis ülesandeid täitma hakatakse ja kuidas seda tehakse. RiKS ei reguleeri otsesõnu riigikaitseülesannete vähendamise tingimusi, kuid tuleb arvestada võimalusega, et teatud olukorras on vaja seda teha. Kui kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise eesmärgil on vaja vähendada riigikaitseülesandeid, siis võib RiKS-i §-sid 9, 10, 14, 15, 19 ja 20 koosmõjus tõlgendada nii, et Vabariigi Valitsus, peaminister, Kaitseväe juhataja ja sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutava minister võivad vähendada ka riigikaitseülesandeid.140 Siiski on selline volitus tuletatav vaid tõlgendamise teel ning on ebaselge. Kuna riigikaitseülesannete vähendamisega võib kaasneda ka isikute põhiõiguste piiramine, peab selleks olema selge seaduslik alus.141 Veelgi enam, kui ei ole selge, kes ja kuidas saab riigikaitseülesandeid vähendada, võib see tähendada, et kriisiolukorras ei kulutata ressursse tõhusalt, sest seaduse järgi peab täitma ülesandeid, mida tegelikult ei ole vaja sellises ulatuses teha. See tähendab, et ressursse võidakse raisata sekundaarsete ülesannete täitmiseks ja prioriteetsed ülesanded võivad jääda vajalikest ressurssidest ilma. Seetõttu ei ole kriisiolukorras riigi toimimine nii tõhus, kui ta võiks olla. Riigikaitseülesannete vähendamiseks selge ja üheselt mõistetava aluse puudumine põhjustab ka seda, et asutused ja isikud peavad selle jaoks hakkama otsima juriidilisi lahendusi, raisates nii väärtuslikku aega, mida oleks vaja teiste probleemide lahendamiseks. Selleks et ressursside raiskamist vältida ning asutuste koormust kriisiolukorras vähendada, on mõistlik sätestada selge õiguslik alus ülesannete vähendamiseks juba enne kriisiolukorra tekkimist. 4.9.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on määrata riigikaitseülesannete sisu selgemalt ning luua ühtne, selge ja terviklik regulatsioon riigikaitseülesannete määramiseks, täitmiseks ja vähendamiseks, mis lähtuks riigikaitse tegelikest vajadustest. Kõigile asutustele ja isikutele, kes täidavad riigikaitse eesmärgi täitmiseks olulisi ülesandeid, on selge, mida neilt kriisiolukorras oodatakse ehk milliseid riigikaitseülesandeid nad peavad täitma, sealhulgas milliste vahendite ja varude olemasolu tagama. 140 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 39–40. 141 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 42-43. 148 4.9.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.9.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Üks võimalus oleks RiKS-i mitte täpsustada ning parandada hoopis seaduse rakendamist. Selle lahendusettepaneku puhul ei muudetaks seaduse sõnastust, vaid seadust üritataks paremini rakendada. Seda oleks võimalik teha selgitava juhise abil.142 See alternatiivne variant ei aitaks probleemi lahendada, sest enam kui kahe aasta jooksul, mille ajal RiKS on kehtinud, ei ole kujundatud ühist arusaama, kuidas sisustada riigikaitseülesannete mõistet. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et selgitav juhis oleks piisav, et riigikaitseülesandeid ühtmoodi mõistetaks, sest ka praegu on selline juhis RiKS-i seletuskirja näol olemas. Samuti ei saa riigikaitseülesandeid määrata ilma, et seadusi muudetaks, sest KOV-idele ning eraõiguslikele juriidilistele isikutele saab riigikaitseülesandeid panna vaid seadusega. Probleemi nr 5 (kriisiolukorras võib tekkida olukord, kus ressursse ei kasutata tõhusalt, sest võidakse asuda täitma riigikaitseülesandeid, mida tegelikult ei ole vaja sellises ulatuses teha) võib olla võimalik lahendada rahastuse suurendamise kaudu. Kui kõikide ülesannete täitmiseks eraldataks piisavalt raha, oleks võimalik täita kõiki ülesandeid ning riik ei peaks valima ega otsustama, millised ülesanded on prioriteet ja milliseid täitma ei pea. Siiski on selge, et kriisiolukorras ei ole riigil võimalik ülesannete täitmiseks raha juurde anda. Kriisi lahendamine ise nõuab riigilt väga suuri kulutusi, näiteks tekitas pronksiöö ainuüksi Siseministeeriumi haldusalas lisakulu 31 miljoni krooni (1,98 miljonit eurot) eest ning need sündmused kestsid ainult paar päeva ning ei nõudnud erikorra väljakuulutamist.143 Seetõttu peab riik väga hoolikalt kaaluma, milliseid ülesandeid on vaja täita ning milliseid mitte ning kuidas piiratud rahaliste võimalustega kriis edukalt lahendada. Näiteks anti RiKS-i jõustumisel riigieelarvest rahastatavale riigikaitseülesannetega asutusele ja isikule õigus vähendada ühepoolselt ametniku palka ja töötaja töötasu kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal, kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigikaitseülesannetega asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist.144 On väga ebatõenäoline, et riigil on suurema kriisi ajal võimalik leida lisaraha, mille abil kõiki ülesandeid täies mahus täita. Seetõttu on vaja probleemi lahendamiseks seadust muuta. Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.9.1 esitatud probleemidest lähtudes. Probleem 1. Kõikidele asutustele ja isikutele, kes täidavad riigikaitseks olulisi ülesandeid, ei ole riigikaitseülesandeid määratud, seetõttu ei ole nad riigikaitseülesannete täitmiseks tõenäoliselt valmistunud ning ei suuda neid kriisiolukorra ajal vajalikus ulatuses täita. 1. Täpsustada RiKS-is riigikaitseülesannete legaaldefinitsiooni ning sätestada, et riigikaitseülesannetena käsitatakse üksnes neid ülesandeid, mis on selgelt seadusega või 142 Nt on Siseministeerium andnud HOS-i rakendamiseks mitmeid juhiseid, https://www.siseministeerium.ee/et/siseturvalisuse-valdkond/kriisireguleerimine. 143 Pronksöö hinda mõõdetakse sadades miljonites kroonides. – Postimees 10.07.2007. https://www.postimees.ee/1681243/pronksoo-hinda-moodetakse-sadades-miljonites-kroonides. 144 RiKS-i § 49. 149  KTK-ga määratud kaitseolukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajaks või pandud Vabariigi Valitsuse otsusega lisaülesannetena. Ettepaneku järgi peab selleks, et ülesanne oleks käsitatav riigikaitseülesandena, olema see ka expressis verbis nii nimetatud. Küsimus on aga, kas riigikaitseülesanne on ülesanne, mida täidetakse vaid kaitseolukorra ajal või täidetakse riigikaitseülesandeid ka enne kaitseolukorra algust. RiKS-i § 12 lõige 1 viitab sellele, et riigikaitseülesandeid kui selliseid täidetakse vaid kaitseolukorra ajal, sest § 12 lõike 1 järgi täidab riigikaitseülesannetega asutus ja isik üldise kaitsevalmiduse ajal (ehk n-ö tavaolukorras) oma tavapäraseid põhitegevusega seotud ülesandeid. RiKS-i § 12 lõike 2 järgi asub asutus või isik kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal täitma lisaülesandeid, et tõrjuda ohtu ja tagada riigi toimimine (sisuliselt sama on kirjas ka RiKS-i § 17 lõikes 3, § 22 lõikes 3 ja § 26 lõikes 3). Neid sätteid võib tõlgendada nii, et riigikaitseülesanded on nagu lisaülesanded, mida täidetakse kaitseolukorra ning mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal, ning tavaolukorras täidab asutus või isik oma tavapäraseid põhitegevusega seotud ülesandeid (mis on nimetatud RiKS-i § 12 lõikes 1). Üks oluline kohustus, mis on seotud riigikaitseülesannetega, on riigikaitseline töökohustus. Riigikaitseline töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev töökohustus, mis on vahetult seotud riigikaitseülesannete, sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra või elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega (RiKS-i § 44 lõige 4). Riigikaitselise töökohustuse eesmärk on tagada riigikaitseülesande täitmine just kaitseolukorra ajal, mitte tavaolukorras, nagu on kirjeldatud ka RiKS-i seletuskirjas: „Isikule töökohustuse panemise kaudu tagatakse riigikaitseülesannetega isiku ja asutuse tegevuse jätkumine kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal või toetatakse nende riigikaitseks vajaliku avaliku võimu teostamisega seotud ülesannete täitmist olukordades, mis vajavad kiiret reageerimist või suuremahulist inimtööjõudu.”145. Lisaks võib riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötava isiku õigusi piirata just kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal, näiteks katkeb sõjaseisukorra ajal sellise isiku puhkus (RiKS-i § 50 lõige 1), sõjaseisukorra ajal võib vähendada tema palka või töötasu (RiKS-i § 49 lõige 1) jne. See tähendab, et enne kaitseolukorra algust ei ole isiku jaoks tegelikult vahet, kas ta töötab riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal või mitte. Kui on tegemist kaitseolukorraga, võib isikule seada piiranguid. Seega on riigikaitselise töökohustuse seadmise kaudu riigikaitseülesande täitmise tagamine oluline just kaitseolukorra ajal, mitte tavaolukorras. Seetõttu tuleb riigikaitseülesandena mõista ennekõike sellist ülesannet, mida täidetakse kaitseolukorra ajal, mitte tavaolukorras. See ei tähenda, et riigikaitseülesanne ei võiks olla selline ülesanne, mida asutus või isik täidab ka tavaolukorras. Ülesannete jäävuse põhimõtte järgi täidavad asutused oma rahuaegseid ülesandeid ka erikorra ajal. Seda kinnitab ka riigikaitseülesannete legaaldefinitsioon, mille järgi seonduvad riigikaitseülesanded ministeeriumi valitsemisalaga, muu täidesaatva riigivõimu asutuse või KOV-i põhiülesannetega ja juriidilise isiku tegevusala või eesmärgiga (RiKS-i § 5 lõige 1). 145 Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 59. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34-424d-bea0-2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/. 150 Riigikaitseülesanded võivad tavaolukorras täidetavatest ülesannetest erineda nii oma sisu, ulatuse kui ka täitmise tingimuste poolest. 2. Sätestada asutuste ja isikute riigikaitseülesanded: a. täidesaatva riigivõimu asutuste puhul KTK-s; Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Sätestada täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded nende põhimäärustes või seadustes;146 b. KOV-ide puhul eriseadustes või KOKS-is, nähes ette võimaluse täpsustada ülesande täitmise tingimusi ja korda KTK-s;147 c. muude avalik- ja eraõiguslike juriidiliste isikute ning FIE-de puhul eriseadustes,148 nähes ette võimaluse täpsustada ülesande sisu ja ulatust KTK-s. 3. Sätestada, et kaitseolukorra ajal võib Vabariigi Valitsus või valitsuse volitatud minister lisaks täidesaatva riigivõimu asutustele määrata riigikaitseülesandeid lisaülesannetena ka era- ja avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, välja arvatud KOV-idele.149 Täidesaatva riigivõimu asutuste puhul ei ole vaja, et riigikaitseülesanded otsustaks seadusandja, sest ülesande täitmiseks vajaliku pädevuse ja volitused on seadusandja juba seadusega määranud ning KTK-s seda ei muudeta.150 Alternatiivina võib kaaluda täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesannete sätestamist seadustes või põhimäärustes. Ühest küljest oleks sel juhul kõigil võimalik tutvuda, mis on asutuse riigikaitseülesanded, sest seadus ja määrus on üldjuhul avalikud. Teisest küljest peaks Vabariigi Valitsus enesekorraldusõigusest lähtudes saama ise otsustada, milliseid ülesandeid täidesaatva riigivõimu asutustele seatakse. Seda on kõige parem teha KTK-s.151 KOV-ide ning juriidiliste isikute puhul tuleks riigikaitseülesanded sätestada seaduses. Olenevalt ohuolukorrast võib olla vaja KTK-s kõikide asutuste ja isikute täidetavate riigikaitseülesannete tingimusi täpsustada (näiteks mis ulatuses, milliseid täpseid ülesandeid ja mis ajal täita), sest riigikaitseülesanded sätestatakse seaduses HÕNTE kohaselt küllaltki üldiselt. Kuigi PS-i § 154 järgi võib KOV-idele kohustusi seada seadusega, võib seadusandja nende kohustuste täpsustamise delegeerida ka täidesaatvale võimule.152 Teisisõnu võib seaduses näha ette võimaluse, et KOV-i riigikaitseülesandeid võib Vabariigi Valitsus 146 Riigikaitseülesannete analüüsis tehakse ettepanek sätestada täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded nende põhimäärustes. Riigikaitseülesannete analüüs, lk 9. 147 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 10. Ettepanek täpsustada KOV-ide riigikaitseülesandeid tehakse ka elanikkonnakaitse kontseptsioonis, lk 73. 148 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 10. 149 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 9 ja 52–54. 150 RiKS-i seletuskirjas on seda selgitatud järgmiselt: „Seega on riigikaitseülesannete andmisel ja seaduses sätestamisel eeldus, et need seonduvad ühel või teisel moel nende täitja hariliku tegevuse ning sellest tulenevalt tema pädevuse, kogemuse, vahendite ja võimetega. Lihtsustatult eeldatakse, et riigikaitseülesande saaja peab suutma seda ka täita. Näiteks ei ole võimalik anda tervishoiuvaldkonda korraldavale valitsusasutusele põllumajanduse, side, teehoiu või muu sarnasega seotud riigikaitseülesandeid, kuna ta ei ole kogemuse, vahendite, personali ja oskusteabe puudumise tõttu võimeline neid tulemuslikult täitma.”. Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 16. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34-424d-bea0- 2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/ 151 KTK koostamise kohta vt Vabariigi Valitsuse 23. mai 2016. aasta määrust nr 56 „Riigi kaitsetegevuse kava koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord”. 152 Riigikohtu põhiseaduslikku järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2008. aasta kohtuotsus asjas nr 3-4-1-14-08, p 34. 151 täpsustada KTK-s. Näiteks on KOV-i ülesanded KOKS-i § 6 lõikes 21 sätestatud väga üldisel kujul, näiteks „[KOV] aitab kaasa isikute evakueerimisele ja evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ning arstiabi andmisele”. Selline üldine säte ei ole piisav, et KOV-il oleks võimalik täpselt läbi mõelda, kuidas ta seda ülesannet täitma peab, ning hinnata, mis vahendeid ja varu ta ülesande täitmiseks vajab. KOV-ile oleks vaja selgemaid juhiseid, millal ja mis ulatuses riigikaitseülesandeid täita. Sama kehtib ka juriidiliste isikute kohta. See, et mingi tegevus või tegevusvaldkond loetakse riigikaitseülesandeks, ei taga veel, et kõik selles valdkonnas tegutsevad ettevõtjad sellest ühtmoodi aru saavad ning ülesande täitmiseks ühtmoodi valmistuvad. Näiteks on seadusandja elutähtsate teenuste puhul üldiselt määranud, millised teenused on elutähtsad ning kes on elutähtsa teenuse osutaja. Valdkonna eest vastutav minister kehtestab aga määrusega teenuse osutamise täpsemad nõuded, näiteks kuidas katkestusi ennetada, kui kaua võib teenus olla katkenud, kuidas tuleb teenus taastada. Nende täpsemate nõuete alusel saab elutähtsat teenust osutav ettevõtja planeerida, millist varu ja personali on tal teenuse toimepidevuse tagamiseks vaja jms. Samamoodi oleks vaja täpsustada ka riigikaitseülesannete täitmise tingimusi ja korda. Selleks sobib hästi KTK, kus esitatakse omavahel seostatuna asutuste ja isikute riigikaitseülesanded ning nende täitmiseks vajalikud tegevused. Milliseid seadusi tuleb juriidilistele isikutele riigikaitseülesannete panemiseks muuta või täiendada, sõltub konkreetsest tegevusvaldkonnast. KOV-i puhul võib selleks seaduseks olla KOKS (näiteks KOKS-i § 6 lõige 21) või valdkondlikud seadused. Näiteks HOS-i § 36 lõike 4 järgi korraldab KOV kolme elutähtsa teenuse toimepidevust. Kui elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldamine peaks olema riigikaitseülesanne, tuleks see nii sõnastada ka HOS-is. Kui praegu on kriisiolukorras võimalik määrata riigikaitseülesanne lisaülesandena vaid täidesaatva riigivõimu asutustele, tuleks seda laiendada ka juriidilistele isikutele ja FIE-dele. Kõiki ülesandeid, mida on hädavajalik Eesti riigi kaitsmiseks täita, ei ole võimalik ette näha, sest võimatu on kriisi arenemist ning erinevaid stsenaariume täielikult ennustada. Sama on kõikide kriiside puhul. Näiteks hädaolukordade puhul antud HOS-i §-s 33 üldine õigus panna elutähtsa teenuse osutajale ettekirjutusega kohustus osutada elutähtsat teenust ettekirjutuses märgitud viisil ja ulatuses, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. Üldine õigus määrata riigikaitseülesandeid lisaülesannetena peaks olema ka riigikaitselises kriisis. Riigikaitseülesannete lisaülesannetena määramise puhul tuleks seaduses täpsustada, et kaitseolukorras riigikaitseülesannete andmisel ei pea järgima HKTS-is sätestatud korda.153 Probleem 2. Riigikaitseülesandeid ei saa määrata füüsilisest isikust ettevõtjatele, kuigi ka nemad võivad täita riigikaitseks vajalikke ülesandeid. Kui füüsilisest isikust ettevõtjatele ei ole riigikaitseülesandeid määratud, võib kannatada riigikaitseks vajalike ülesannete täitmise tõhusus, sest füüsilisest isikust ettevõtjad ei ole kriisi ajal valmis neid täitma. 4. Täiendada RiKS-i nii, et riigikaitseülesandeid saab määrata ka FIE-le. 153 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 59. Analüüsis viidatakse otseselt küll eriolukorras ja erakorralises seisukorras ülesannete andmisele, kuid HKTS-is sätestatud korda ei peaks analoogselt järgima ka kaitseolukorras. 152 Probleem 3. Riigikaitseülesandeid ei saa lisaülesannetena määrata erakorralise seisukorra ajal, kuigi ka siis võib olla vaja riigikaitseülesandeid täita. Probleem laheneb kaitseolukorra termini kasutusele võtmise kaudu. Kui edaspidi hõlmab termin kaitseolukord nii erakorralise seisukorra kui ka sõjaseisukorra võimaliku väljakuulutamise tinginud sündmused, tuleks ka RiKS-i §-s 5 kasutada terminit kaitseolukord. See tähendab, et kui edaspidi võib RiKS-i sõnastuse järgi anda riigikaitseülesandeid lisaülesannetena kaitseolukorra ajal, hõlmab see ka kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralist seisukorda ja sõjaseisukorda. Jätkuvalt võimaldatakse riigikaitseülesandeid lisaülesannetena määrata mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal. Probleem 4. Riigikaitseülesandeid võib lisaülesannetena anda seaduse alusel nii valitsus kui ka valitsusasutus, see võib viia vastandlike otsuste tegemiseni. 5. Sätestada RiKS-is, et riigikaitseülesandeid võib kaitseolukorras lisaülesannetena anda vaid Vabariigi Valitsus või valitsuse volitatud minister. Probleem 5. Kriisiolukorras võib tekkida olukord, kus ressursse ei kasutata tõhusalt, sest võidakse asuda täitma riigikaitseülesandeid, mida tegelikult ei ole vaja sellises ulatuses täita. 6. Sätestada RiKS-is riigikaitseülesannete täitmise ja vähendamise põhimõtted, sealhulgas anda Vabariigi Valitsusele või tema volitatud ministrile õigus määrata riigikaitseülesandeid ja neid vähendada. 7. Kaaluda viidata RiKS-is sätestatud õiguste ja kohustuste muutmise võimalusele nendes seadustes, milles sätestatud õiguste ja kohustuste üle otsustatakse. Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Sätestada riigikaitseülesannete vähendamise põhimõtted nendes seadustes, kus riigikaitseülesanded on määratud.154 Õigusselguse tagamiseks tuleks RiKS-is määrata ning eriseadustes vastavale RiKS-i sättele viidata, et riigikaitseülesannete täitmise ja vähendamise otsustab Vabariigi Valitsus või Vabariigi Valitsuse volitusel minister. Täpsemad riigikaitseülesannete täitmise tingimused ja kord sätestada KTK-s. Riigikaitseülesanded on konkreetset liiki avalikud ülesanded – need on sellised avalikud ülesanded, mida täidetakse riigikaitse eesmärgil. Seetõttu tuleb ka riigikaitseülesannete vähendamisel lähtuda üldistest avalike ülesannete vähendamise põhimõtetest. Kui avalike ülesannete muutmisega kaasneb isikute õiguste piiramine, siis peab avalike ülesannete muutmiseks olema seaduslik alus. See tähendab, et seadusandja võib otsustada, et teatud avalikke ülesandeid (näiteks ühistranspordi korraldamine) hakatakse teatud tähtpäevast alates osutama oluliselt väiksemas mahus või nende ülesannete täitmine peatatakse. Seejuures peab PS-i järgi kaaluma, kas ja kuidas mõjutab muudatus inimeste igapäevast elukorraldust. Kui muudatus halvendab märkimisväärselt inimeste igapäevast elujärge ja inimestel puuduvad alternatiivsed võimalused vähendatud või peatatud avaliku ülesande asendamiseks, võib avaliku ülesande täitmise vähendamine või peatamine olla õigusvastane. Avalike ülesannete 154 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 40. 153 muutmine on lubatud, kui see on tingitud ettenägematust ja ülekaalukast avalikust huvist. Selliseks ettenägematuks ja ülekaalukaks avalikuks huviks on ilmselt oht Eesti riigi iseseisvusele ja sõltumatusele, tema territooriumi jagamatusele ja põhiseaduslikule korrale, see tähendab, et avalike ülesannete muutmine on lubatud, kui esineb sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra oht.155 Sellise otsuse tegemiseks peab aga olema seaduslik alus. See aga ei tähenda, et kõiki sisulisi otsuseid peaks igal üksikjuhul otsustama seadusandja. Selline lähenemine ei taga kiireid otsuseid olukorras, kus need on vajalikud. Oluline on, et otsusel – kohustada kedagi avalikku teenust osutama või otsustada avalike ülesannete muutmine – on seaduslik alus, mis määrab otsuse piirid. Näiteks kui minister soovib kohustada bussiettevõtjaid tegema liinivedusid ministri määratud graafiku alusel ja tingimustel, siis peab selline õigus olema ministrile antud seaduses.156 Neid põhimõtteid silmas pidades tuleb sätestada seaduses ka riigikaitseülesannete vähendamise alus. RiKS-i tuleks luua alus, millele tuginedes saab ülesandeid vähendada. Riigikaitseülesannete vähendamise õigus peaks olema Vabariigi Valitsusel või Vabariigi Valitsuse volitusel ministril. See peaks välistama olukorra, kus ministeeriumid asuvad ise otsustama, milliseid riigikaitseülesandeid nad olukorrast lähtudes vähendama asuvad. 8. RiKS-is tuleks sätestada põhimõte, et kaitseolukorras määrab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister, milliseid riigikaitseülesandeid täitma hakatakse ning milliseid ülesandeid täitma ei pea. See lahendus aitab tagada vajaliku paindlikkuse – see, milliseid riigikaitseülesandeid peab täitma, sõltub konkreetsest ohuolukorrast. 4.9.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Riigikaitseülesannete määratlemine (muudatusettepanek nr 1) Riigikaitseülesannete definitsiooni täpsustamine iseenesest ei loo kellelegi õigusi ega kohustusi, kuigi selline täpsustus võib mõjutada riigikaitseülesannetega asutusi, kellele on seni olnud ebaselge, mida riigikaitseülesande all mõeldakse. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele Sihtrühm: riigikaitseülesannetega avaliku sektori asutused ja isikud, need on ministeeriumid, Riigikantselei ja teised täidesaatva riigivõimu asutused, KOV-id ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud157 Lahendusettepaneku elluviimisel ei muutu sihtrühma käitumine oluliselt. Tegemist ei ole regulatiivse normi, vaid legaaldefinitsiooni kehtestamisega. See tähendab, et see norm ei loo 155 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 42–44. 156 Riigikaitseülesannete analüüs, lk 44. Siiski tuleb ka ettenägematu ja ülekaaluka avaliku huvi puhul arvestada, et riik peab tagama teatud PS-is sätestatud õiguste kaitse. Näiteks näeb PS-i § 28 lõige 1 ette, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Riik ei saa täielikult loobuda PS-is sätestatud põhiõiguste tagamisest ja kõikide avalike ülesannete täitmisest. Sellisel juhul ei oleks tegemist toimiva riigiga ning PS-is sätestatud õigused muutuksid sisutühjaks. 157 Riigikaitseülesande määratlemine ei mõjuta kuidagi eraõiguslike juriidiliste isikute käitumist, sest määratlemine iseenesest ei too kaasa uusi õigusi ega kohustusi, ei suurenda halduskoormust jne. Seetõttu ei analüüsita, kuidas mõjutab ettepanek eraõiguslike juriidiliste isikute käitumist. 154 sihtrühmale uusi õigusi ega kohustusi ning sihtrühm ei pea muudatuse tõttu oma käitumist muutma. Ka mõju avaldumise sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid jõustumise ajal. Ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne, sest muudatuse eesmärk on selgitada riigikaitseülesande sisu ja täpsustada definitsiooni. Ainus negatiivne mõju võib olla see, et kui tulevikus peaks tekkima soov riigikaitseülesannet teisiti tõlgendada, ei ole see seadust muutmata võimalik. Samas tõenäoliselt tulevikus sellist vajadust ei ole ning sellisel juhul negatiivset ei avaldu. Mõjutatud sihtrühma suurust on keeruline täpselt hinnata, sest praegu ei ole selge, millised on need asutused, kellel on riigikaitseülesanded. Iseenesest võivad kõik riigiasutused ja KOV-id riigikaitseülesannetega olla, sest kõikide nende tegevuse on suunatud PS-i §-des 1 ja 2 sätestatu (Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu; Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik) kaitsmisele. Samas on selge, et tegelikult täidaksid riigikaitseülesandeid siiski vaid need asutused, kellele on need ülesanded otsesõnu pandud. Võib oletada, et neid asutusi on vähem kui 50% kõikidest riigiasutustest ja KOV-idest ning avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest. Kokkuvõttes ei ole tegemist olulise mõjuga. Muudatus ei avalda mõju teistes mõju valdkondades. Riigikaitseülesannete määramine (muudatusettepanekud nr 2 ja 3) Praegu ei ole võimalik hinnata, millist mõju avaldab riigikaitseülesannete määramine. Mõju tuleb hinnata selle eelnõu koostamisel, millega üks või teine ülesanne riigikaitseülesandeks arvatakse. Näiteks kui on kavas sätestada, et leivatehased peavad sõjaseisukorras tootma kindla koguse leiba või olema valmis müüma riigile kindla osa toodangust kokkulepitud hinnaga, tuleb hinnata, kuidas avaldab selline muudatus mõju tootmisettevõtetele, Eesti elanikele ning riigiasutustele. Eeldatavasti kaasnevad muudatustega majanduslikud mõjud ning mõju riigiasutuste korraldusele. Riigikaitseülesannete määramine FIE-dele (muudatusettepanek nr 4) Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: FIE-d Esmapilgul võib tunduda, et lahendus avaldab mõju FIE-dele, kellele määratakse edaspidi riigikaitseülesanded, sest need FIE-d peavad looma ülesande täitmiseks vajaliku varu. 19. aprill 2018. aasta seisuga on kokku registreeritud 24 070 FIE-t158. Samas on oluline tähele panna, et see mõju avaldub alles siis, kui neile määratakse riigikaitseülesanne. See, et RiKS-is sätestatakse võimalus anda riigikaitseülesandeid ka FIE-dele, ei too neile kaasa ühtki kohustust. Seetõttu ei ole võimalik praegu mõju täpsemalt analüüsida. Mõju saab analüüsida selle eelnõu menetlemisel, millega FIE-dele konkreetsed riigikaitseülesanded määratakse. Näiteks kui riigikaitseülesandeks soovitakse määrata kohalike teede korrashoiu teenus, mida osutavad ka FIE-d, tuleb muudatuse mõju analüüsida vastava eelnõu koostamisel. Kaitseolukorras võib riigikaitseülesandeid anda vaid Vabariigi Valitsus lisaülesannetena (muudatusettepanek nr 5) 158 Statistikaameti andmed 19. aprilli 2018. aasta seisuga. 155 Muudatus ei avalda otsest mõju riigiasutuste korraldusele, sest seni pole ühtegi riigikaitseülesannet lisaülesandena määratud. Samuti ei ole seni ühelegi valitsusasutusele antud seaduses õigust riigikaitseülesandeid lisaülesannetena määrata. See tähendab, et muudatuse jõustumine ei muudaks midagi valitsuse ega valitsusasutuste tegevuses. Muudatus ei avalda mõju ka üheski muus mõju valdkonnas. Riigikaitseülesannete täitmine ja vähendamine (muudatusettepanek nr 6–8) Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele Sihtrühm: riigikaitseülesannetega avaliku sektori asutused Muudatus avaldab mõju nendele avaliku sektori asutustele, kellele on määratud riigikaitseülesanded. Seni ei ole olnud selge, milliseid riigikaitseülesandeid peaks avaliku sektori asutused ohuolukorra tekkimisel täitma asuma. RiKS-i sõnastus on seni viidanud, nagu on see automaatselt paika pandud ning määratud ülesandeid vähendada ega muuta ei ole võimalik. Muudatuse tegemisel muutub see aga paindlikuks ning nii ka riigikaitseülesannetega asutustele vähem koormavaks, sest täitma peab hakkama just neid ülesandeid, mida on konkreetses ohuolukorras vaja täita. Näiteks kui Maaeluministeeriumile on antud riigikaitseülesandena kohustus korraldada riigi toiduvaru jagamist, võib Vabariigi Valitsus kaitseolukorras täpsemalt määrata, kuidas Maaeluministeerium seda ülesannet täitma peab, näiteks kas ministeerium peab olema valmis varu täielikult välja jagama, kas toimetama varu jagamispunktidesse vms. Muudatusel on seega selgelt positiivne mõju, seetõttu on negatiivsete mõjude risk väike. Ka mõju sagedus ja ulatus on väiksed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisiolukorras ning see ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist. Sihtrühma suurus ei ole täpselt teada, kuna riigikaitseülesanded vajavad täpsemat määratlemist, seetõttu ei ole võimalik öelda, kes on riigikaitseülesannetega asutused. Sihtrühma suurus selgub eelnõu koostamise käigus ja sõltub eelnõus kavandatud valikutest. Muudatus ei avalda sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: riigikaitseülesannetega ettevõtjad Muudatus avaldab mõju nende ettevõtete toimetulekule, kellele on määratud riigikaitseülesanded, sest pärast muudatuse jõustumist on võimalik paindlikumalt määrata, milliseid ülesandeid peab ettevõte kriisiolukorras täitma. Muudatusel on seega positiivne mõju, sest pärast muudatuse jõustumist peavad ettevõtjad täitma neid ülesandeid, mida on konkreetses ohuolukorras vaja täita, seega võivad ettevõtjate kohustused väheneda. Negatiivsete mõjude risk on seetõttu väike. Ka muudatuse mõju sagedus ja ulatus on väiksed, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui tekib kaitseolukord, ning ettevõtjad ei pea oma käitumist muutma. Sihtrühm on eeldatavasti väike, sest kuigi ettevõtjatele ei ole veel riigikaitseülesandeid määratud, võib eeldada, et need määratakse vähem kui 5%-le ettevõtjatest. Näiteks 2016. aastal oli Eestis kokku 120 450 majanduslikult aktiivset ettevõtet159, 5% nendest on 6023 ettevõtet. Neid valdkondi, millest riigikaitse otseselt sõltub, ning ettevõtjaid, kellele oleks vaja 159 Statistikaamet. Majanduslikult aktiivsed ettevõtted õigusliku vormi järgi, aasta. https://www.stat.ee/68773. 156 riigikaitseülesandeid seada, ei ole tõenäoliselt palju. Näiteks elutähtsaid teenuseid (mis on alusteenused – kui need toimivad, on tagatud eeldused ka teiste teenuste toimimiseks) on kõigest 14 ning elutähtsa teenuse osutajaid umbes 130–140.160 Võib arvata, et riigikaitseülesanded oleksid vähem kui 5%-l kõikidest Eestis tegutsevatest ettevõtjatest. Kokkuvõttes ei ole tegemist olulise mõjuga. Muudatus teistes mõju valdkondades mõju ei avalda. 4.10. Töö- ja puhkeaja erisused 4.10.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Probleem 1. Kehtiv ATS ja TLS ei näe ette erisusi, mis võimaldaks rakendada lühikese etteteatamise järel või kohe riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavaid ametnikke või töötajaid eriliste teenistushuvide tõttu tavapärasest erineva töörütmiga (summeeritud tööaeg) või lihtsustatud korras väljaspool tavapärast tööaega või puhkuse ajal. Töö- ja puhkeaja erisuste puudumise tõttu ei ole tagatud riigi valmisolek erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusele viivitamata reageerimine. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 48 kohaselt on töötajal ja tööandjal võimalik kokku leppida, et töötaja on tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tööaega ehk valveajal. Töötajale tuleb valveaja eest maksta tasu, mis ei tohi olla väiksem kui 1/10 kokkulepitud töötasust. Valveaja kohaldamise kokkulepe, millega töötajale ei ole tagatud igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamise võimalus, on tühine. Osa valveajast, mil töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile, loetakse tööajaks. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 38 alusel peab ametnik teenistushuvi tõttu olema ametiasutusele kättesaadav teenistusülesannete täitmiseks väljaspool tööaega ehk valveajal, kui nimetatud kohustus sisaldub tema ametijuhendis. Kui kohustus ei sisaldu ametniku ametijuhendis, siis võib valveaega kohaldada ametniku kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusoleku korral. Valveaja eest tuleb ametnikule maksta lisatasu, mis peab moodustama vähemalt 1/10 tema põhipalgast, või hüvitada see tema taotlusel täiendava vaba ajaga, mis peab moodustama vähemalt 1/4 valveaja kestusest. See osa valveajast, kui ametnik täidab teenistusülesandeid, loetakse tööajaks. Valveaja kohaldamisel peab ametnikule olema tagatud igapäevase ja iganädalase puhkeaja kasutamise võimalus. Ametiasutus peab arvestama olulisi asjaolusid, mis võiksid takistada valveaja kohaldamist, sealhulgas asjaolu, et ametnik on rase või kasvatab alla kolmeaastast või puudega alaealist last. Üldjuhul peab tööandja, olles teadlik, et valveaja kohaldamine on riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel vajalik, kandma hoolt selle eest, et töötajatega oleks selline kokkulepe sõlmitud ning ametnikel selline kohustus ametijuhendis. Valveaja eriregulatsiooni on käsitletud mitmes eriseaduses. Näiteks prokuratuuriseaduse § 222 kohaselt ei tohi valveaja kestus ilma prokuröri nõusolekuta ületada 250 tundi kuus. Vangistusseaduse § 141 sätestab, et vanglaametniku valveaja kestus ei või ületada 250 tundi kuus ja neid tunde ei arvata tööaja hulka. Seega võimaldavad TLS ja ATS töötajate ja ametnike puhul valveaega rakendada, kuid valveaja regulatsioonid ei arvesta, et kriisiolukorra tõttu võib olla vaja teha kiireid muudatusi kõigi 160 Siseministeerium. Hädaolukorra seaduse käsiraamat. Tallinn, 2018, lk 109. https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Kriisireguleerimine/hos_kasiraamat_veebi.pdf. 157 riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavate töötajate ja ametnike töö- ja puhkeaja korralduses. Kehtiva TLS-i summeeritud tööaja regulatsiooni alusel (TLS-i § 5 lõike 1 punkt 7 ja § 6 lõige 6) on tööandjal ja töötajal võimalik leppida kokku summeeritud tööajas ning vajaduse korral sujuvas üleminekus päevaarvestuslikult tööajaarvestuselt summmeeritud tööajaarvestusele. Rahuajal rakendatav TLS ei arvesta vajadusega kohaldada summeeritud tööaega riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ka ilma töötaja nõusolekuta ehk ilma kokkuleppeta. Niisamuti takistab ATS-i regulatsioon riigis valitsevale olukorrale operatiivselt reageerida, sest see ei võimalda riigikaitselistel ametikohtadel töötavate ametnike puhul minna kiirelt üle summeeritud tööajale. ATS-i § 35 nõuab vähemalt iga kalendrikuu kohta tööajakava koostamist ning selle teatavaks tegemist ametnikule vähemalt kümme päeva enne arvestusperioodi või kalendrikuu algust. RiKS-i § 45 lõike 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus kehtestada kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorral ajal korraldusega töökohustust täitvale isikule TLS-is, ATS-is ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes sätestatust erineva tööajakorralduse, samuti erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ning riigipühal tehtavale tööle. Ainukesed piirangud, mis RiKS-i § 45 lõikes 2 on kehtestatud, on järgmised: 1) töökohustusega isikule peab olema tagatud 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu, ning 2) seitsmepäevase ajavahemiku jooksul peab olema tagatud vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega. Kuna valveajal ei saa töökohustusega isik täielikult puhkamisele keskenduda, saab pidada mõistlikuks, et tööandja peab valveaja rakendamisel tagama töötajale igapäevase ja iganädalase puhkeaja. RiKS ei näe ette, mil viisil kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal kohaldatud valveaeg hüvitatakse. Riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele tuleb valveaja erisuse kohaldamine hüvitada, arvestades, et tegemist on tervisepõhiõigusega ning perekonna- ja eraelu kaitse võimaliku riivega. Seetõttu tuleb see hüvitada kas täiendava vaba aja andmisega või lisatasu maksmisega. Lisaks sätestab RiKS-i § 50, et sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse ning isik on kohustatud ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta viivitamata. Sõjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta isiku rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja- ega lapsehoolduspuhkust. Sellest nähtub, et kehtivas õiguses ei ole reguleeritud erisusi riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavate isikute töökorralduses, sealhulgas summeeritud tööajale üleminekut ning valveaja kasutamise ja puhkuse katkestamise erisusi erakorralise seisukorra ajal. Sarnased erisused peaksid kehtima ka erakorralise seisukorra väljakuulutamisel. Nii nagu teiste ülalnimetatud riigi kaitseseisundite puhul, on ka erakorralises seisukorras oluline tagada riigi valmisolek erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusele viivitamata ja tulemuslikult reageerida. Selleks peab teatud töö- ja ametikohtadel töökohustusi täitma ka väljaspool tavapärast tööaega ning puhkuse ajal. 4.10.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Töö- ja puhkeaja regulatsioon peab võimaldama rakendada lühikese etteteatamise järel või kohe riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavaid ametnikke või töötajaid erilistest teenistuslikest 158 huvidest lähtudes tavapärasest erineva töörütmiga (summeeritud tööaeg) või lihtsustatud korras väljaspool tavapärast tööaega või puhkuse ajal, kui selline vajadus on tekkinud kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra tõttu. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohaldatavad töö- ja puhkeaja erisused ning erisuste kohaldamisest tulenevad hüvitised on ühtlustatud, võimaldades kriisiolukorrale viivitamata reageerida. 4.10.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Üks võimalus oleks kasutada erakorralise seisukorra ajal ATS-is ja TLS-is sätestatud erisusi tööajakorralduse, töö-, puhke- ja valveaja kohta. Kuid alapeatükis 4.10.1 kirjeldatu tõttu ei võimaldaks see saavutada soovitud eesmärke, kuna rahuaegne tööõigus ei arvesta erakorralisest seisukorrast tulenevat kiireloomulist vajadust tagada ohu tõrjumiseks vajalik inimressurss ööpäev ringi. Käesolevas alapeatükis ja selle aluseks olevas töö- ja puhkeaja analüüsis sedastatud probleemid tulenevad õigusliku regulatsiooni puudustest ja vastuoludest, mida on võimalik lahendada üksnes regulatsiooni muutes. Regulatiivse lahenduse kasuks võib otsustada siis, kui muul viisil probleemi lahendada saa ning kontseptsioonis ei pea kaaluma ilmselgelt ebamõistlikke mitteregulatiivseid alternatiive. Riigi julgeolek ja põhiseadusliku korra kaitse on põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel legitiimne eesmärk. Seadusliku aluse ehk seadusreservatsiooni põhimõtte (PS-i § 3 lõike 1 esimese lause) kohaselt on vaja isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramine sätestada seaduse tasemel ning seadusandjast alamalseisva organi poolt täpsustustavate tingimuste ja korra kehtestamiseks on vaja seadusandja volitust. Tööajakorralduse, töö-, puhke- ja valveaja ning puhkuste regulatsiooni kohta erisuste kehtestamiseks on vaja selgeid seaduslikke aluseid. Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.10.1 esitatud probleemidest ja alapeatükis 4.1.3.1 tehtud ettepanekutest lähtudes. 4.10.3.1. Kavandatud muudatused Probleem 1. Kehtiv ATS ja TLS ei näe ette erisusi, mis võimaldaks rakendada lühikese etteteatamise järel või kohe riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavaid ametnikke või töötajaid eriliste teenistushuvide tõttu tavapärasest erineva töörütmiga (summeeritud tööaeg) või lihtsustatud korras väljaspool tavapärast tööaega või puhkuse ajal. Töö- ja puhkeaja erisuste puudumise tõttu ei ole tagatud riigi valmisolek erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusele viivitamata reageerimine. 1. Sätestada RiKS-is, et Vabariigi Valitsus võib kaitseolukorras, sealhulgas erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorral ajal, kehtestada korraldusega töökohustust täitvale isikule TLS-is, ATS-is ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes sätestatust erineva tööajakorralduse ning erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ja riigipühal tehtavale tööle. Samamoodi praegu RiKS-i §-s 45 sätestatud Vabariigi Valitsuse õigusega kehtestada kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal töökorralduse, töö-, puhke- ja valveaja erisusi, laiendatakse erisuste kehtestamise võimalust ka erakorralise seisukorra ajale. Samas tuleb tagada, et töötajate ja ametnike tervis ja ohutus ei satuks üleväsimuse tõttu ohtu. Samuti on vajalik on oluline, et erisuste kehtestamisel piiratakse oluliselt ka töö- ja eraelu ühitamise võimalusi. Tervise, ohutuse ning töö- ja pereelu ühitamise aspekte tuleb isikute tööd 159 erakorralise seisukorra ajal planeerides arvestada. Säilitada tuleks seega praegu kehtiva RiKS-i § 45 lõige 2, mille kohaselt oleks tagatud minimaalne ning tavapärasest väiksem igapäevane ja iganädalane puhkeaeg. Summeeritud tööajale üleminekul peaks valitsuse otsus sisaldama tööajakorralduse muutmisest teavitamise korda ning tööaja summeerimisreegleid. Viimast seetõttu, et tööajakorralduse muutmise pikkus ei ole teada ning vastasel juhul võib hilisem tööaja- ja palgaarvestus tekitada probleeme. 2. Sätestada RiKS-is, et erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse ning isik on kohustatud ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta viivitamata. Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta isiku rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja- ega lapsehoolduspuhkust. Muudatusega laiendatakse RiKS-is sätestatud sõjaseisukorra ajal kohaldatavat puhkuste katkestamise regulatsiooni ka erakorralise seisukorra ajale. 3. Kehtestada RiKS-is, et riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele tuleb valveaja erisuse kohaldamine hüvitada kas täiendava vaba aja andmisega või lisatasu maksmisega. Olenevalt kriisiolukorra kestusest ei pruugi olla mõistlik anda valveaja erisuse kohaldamise hüvitamiseks töötajale täiendavat vaba aega. Täiendavat vaba aega oleks mõistlik anda kohe pärast kaitseolukorra, sealhulgas erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemist, see võib aga viia selleni, et tavaolukorras tekivad riigikaitseliste ameti- ja töökohtade mehitamisel mingiks perioodiks suured raskused. Seda arvestades ning lähtudes vajadusest hüvitada riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele kaitseolukorra ajal valveaja erisuse rakendamine, oleks seda mõistlik hüvitada tavapärasest suurema valveaja tasuga. Näiteks võiks see olla 1/5 töötasust tavapärase 1/10 asemel, see võib omakorda tuua kaasa lisakulusid organisatsioonides, kus leidub riigikaitselisi ameti- ja töökohti. Erisuse kehtestamine on võimalik ning kuna sihtrühmaks on riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavad isikud kaitseolukorra, sealhulgas erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, ei ole see vastuolus PS-iga, Eestile siduva Euroopa Liidu õigusega, parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ning ILO konventsioonidega. 4.10.3.2. Kavandatud muudatuste mõjud Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline, mõju Sihtrühm: riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavad isikud Laiendades kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajaks ettenähtud töökorralduse, töö- , puhke- ja valveaja ning puhkuse katkestamise erisuste kehtestamise võimalust ka erakorralise seisukorra ajale, ei mõjuta oluliselt riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavaid isikuid, kuna tegemist ei ole uute piirangutega. Kuna erakorralise seisukorra väljakuulutamise tõenäosus on väike, siis on ka muudatuste mõju sagedus väike. Muudatusega ei kaasne sihtrühma tegevuses muudatusi, seetõttu võib pidada muudatuse ulatust väikeseks. Mõju täpne ulatus oleneb erakorralisest seisukorrast ja selle kestusest. Tööajaarvestuse muutmine, valveaja kehtestamine või puhkuste katkestamine võib tekitada riigikaitselisel ameti- või töökohal töötavale töötajale ja ametnikule ebamugavusi (eelkõige töö- 160 ja pereelu ühitamisel), kuid sellise muudatusega ei kaasne tervisepõhiõiguse riivet, kuna töö- ja puhkeaja reeglid kehtivad. Lisaks nähakse valveaja rakendamisel nii kaitseolukorras kui ka selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras ette suurem rahaline hüvitis, see leevendab valveaja erisustest tulenevat negatiivset mõju. Kokkuvõttes sõltub muudatuste mõju sihtrühmale, mõju ulatus, sagedus ja negatiivse mõju risk suurel määral erakorralisest seisukorrast, selle ulatusest ja kestusest. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-ide asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: riigiasutused ja KOV-i asutused, kelle kooseisus on riigikaitselised töö- ja ametikohad Muudatusettepanekute elluviimisel sihtrühm ei suurene. Laiendades töökorralduse, töö-, puhke- ja valveaja ning puhkuse katkestamise erisuste kehtestamise võimalusi ka erakorralise seisukorra ajale, võib see põhjustada vajaduse teha ühekordseid muudatusi nende riigiasutuste ja KOV-i asutuste protseduurides, kelle kooseisus on riigikaitselised töö- ja ametikohad. Samas ei kaasne sellega olulisi muudatusi sihtrühma käitumises ning mõju ulatus on väike. Valveaja erandi rakendamisel ettenähtud kõrgem tasu (1/5 töötasust tavapärase 1/10 asemel) võib tuua kaasa lisakulusid asutustes, kus leidub riigikaitselisi ameti- ja töökohti. Muudatusega seotud kulude suurus riigieelarvele sõltub sellest, kui palju erandit rakendatakse. See sõltub sellest: - kui tihti kaitseolukord, erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutatakse; - kui paljusid riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavaid isikuid sellisele valveajale rakendatakse ning - kui pikaks ajaks. Eeldades, et kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorraline seisukord ja sõjaseisukord esinevad väga harva, võib ka kõrgema valveajatasu maksmise vajadust hinnata harvaks, seega on nii mõju avaldumise sagedus kui ka mõju ulatus väikesed. Kulu prognoosimise teeb sisuliselt võimatuks ka asjaolu, et TLS annab võimaluse leppida alati kokku töötajale seaduses sätestatust soodsamates tingimustes. Seega võib töötaja töölepingus kokku leppida suurema hüvitise kui kontseptsioonis pakutu (1/5 töötaja töötasust). Kokkuvõttes sõltub muudatuste mõju sihtrühmale, mõju ulatus, sagedus ja negatiivse mõju risk suurel määral kaitseolukorrast, selle ulatusest ja kestusest. 4.11. Toetuste ja hüvitiste vähendamine ja nende maksmise peatamine 4.11.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Probleem 1. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, kuidas vähendada riigi makstavaid toetusi ja hüvitisi või peatada nende maksmine olukorras, kus hüvitiste ja toetuste maksmiseks vajalikud riigieelarve vahendid on ebapiisavad või puuduvad. Samuti puudub õiguslik selgus, kas ja kuidas suunatakse erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ümber avalik-õiguslike asutuste (näiteks Eesti Töötukassa ja Eesti Haigekassa) riigieelarve vahendid teiste kriitiliste tegevuste jaoks. Riigi finantsvarade ja - reservide ümbersuunamiseks vajaliku õigusliku regulatsioon puudumine võib seada ohtu riigi tuumikfunktsioonide täitmise ja riigi püsimajäämise. 161 Sotsiaaltoetused ja -hüvitised, sundkindlustushüvitised, sealhulgas ravikindlustushüvitised ja pensionid, (edaspidi koos hüvitis) moodustavad märkimisväärse osa Eesti riigieelarvest ning neid makstakse seaduste alusel peamiselt riigieelarve vahenditest. Hüvitiste maksmine on korraldatud riigi, KOV-i ja avalik-õiguslike asutuste ülesannete kaudu. Üldjuhul on PS-i §-des 28 ja 29 sätestatud õigused tagatud riigi ülesannete kaudu. Samuti maksab hüvitisi, korraldab sotsiaalteenuseid ning hüvitab kulusid KOV, kes lähtub oma võimalustest ning talle seadusega delegeeritud kohustustest. KOV-i korraldatud abi lähtub subsidiaarsuse põhimõttest. Arstiabi ja tervishoidu rahastatakse riigieelarvest ravikindlustuse eelarve vahenditest avalik-õigusliku ja iseseiseva asutuse Eesti Haigekassa kaudu, samuti rahastatakse tervishoidu laiemalt otseeraldistena riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvest, patsiendi osalusest ja teistest allikatest. Rahvatervise kaitse, sealhulgas haiguste ennetamine ja tervise edendamine, on tagatud peamiselt riigieelarvest, samuti ravikindlustuse, KOV-i või avalik-õiguslike ja eraõiguslike juriidiliste isikute eelarvest. Omavastutuse ja solidaarsuse põhimõtte järgi kohustab seadusandja isikut panustama sotsiaalkindlustussüsteemi, et isik saaks tulevaste riskide realiseerumise korral kaitset. Seadusandja on õigustatud kehtestama hüvitiste saamiseks reegleid, mis soodustavad igaühe enese vastutust sotsiaalse heaolu eest (omaosalus, teenuste eest tasu võtmine). Isiku enese vastutust rõhutavaid piiranguid on pidanud lubatuks ka sotsiaalsete õiguste komitee (näiteks abi vähendamine, kui isik keeldub töötamast). Kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal kasutatakse riigikaitse eesmärgil riigieelarve seadusega (edaspidi RES) riigikaitseks eraldatud vahendeid. RES-i § 45 lõike 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel võimalik esitada pärast Riigikogu poolt kõrgendatud kaitsevalmiduse otsuse heakskiitmist või mobilisatsiooni või sõjaseisukorra väljakuulutamist Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada vajaduse korral eelnõu seadusena rakendamise üle kuni Riigikogu otsuseni. Enne Riigikogu otsust tehtavate kulude kogumaht ei tohi ületada 10% jooksva aasta riigieelarve kulude mahust. Riigil on võimalus võtta ka laenu ning kasutada stabiliseerimiseservi vahendeid. Stabiliseerimisreservi vahendeid on võimalik kasutada RES-i § 71 lõike 1 punkti 3 kohaselt eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks, ennetamiseks või kollektiivse enesekaitse lepingus ettenähtud kohustuste täitmiseks. Tagatiste vähendamist saab kaaluda alles siis, kui nimetatud vahendid on ära kulutatud ja riigikassas on need vahendid otsas. Tagatiste vähendamine või peatamine sõltub aga juba konkreetsest olukorrast ja vajadusest. Hüvitiste161 vähendamise vajadus ei teki kohe, vaid siis, kui riigis on välja kuulutatud erakorraline seisukord või sõjaseisukord. Hüvitisi reguleerivad seadused, samuti RiKS ja ErSS, ei võimalda riigi määratud hüvitiste summasid vähendada. Riigi finantsvarade ja -reservide ümbersuunamiseks vajaliku õigusliku regulatsioon puudumine võib seada ohtu riigi tuumikfunktsioonide täitmise ja riigi püsimajäämise. Seejuures tuleb arvestada, et hüvitiste vähendamine või nende maksmise peatamine ei saa jätta isikuid täielikult ainelisse puudusesse. PS-i § 28 sätestab, et Eesti kodanikul on vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral õigus riigi abile. Abi liigid, ulatuse ning abi 161 Vt hüvitiste analüüsis esitatud hüvitiste ja toetuste loetelu, lk 11–15. 162 saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. 4.11.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on võimaldada olukorras, kus on vaja vähendada hüviste maksmist või peatada nende maksmine, et suunata vabanevad riigieelarve vahendid ja finantsreservid kaitseolukorra lahendamiseks vajalike riigi tuumikfunktsioonide, kriitilisemate riigikaitsega seotud tegevuste või ressursside rahastamiseks. Regulatsiooni täpsustamise tulemusena saavutatakse olukord, kus on selgelt määratud, kes ja millal võib otsustada hüvitiste vähendamise või nende maksmise peatamise ulatuse ning milliste põhimõtete alusel seda tehakse. Lisaks on selge, millistel juhtudel ja kuidas tagastatakse eelarvevahendid juhul, kui vahendid vabastatakse avalik- õiguslike asutuste eelarvest (näiteks Eesti Töötukassa või Eesti Haigekassa). 4.11.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Üks võimalus oleks lahendada alapeatükis 4.11.1 kirjeldatud probleeme rahastuse suurendamisega. Rahastuse suurendamine oleks aga ilmselgelt ebamõistlik mitteregulatiivne alternatiiv, kuna riigil ei ole võimalik prognoosida, kui pikaks ajaks tuleks hüvitiste maksmiseks riigi rahareserve ette näha või kui kiiresti need reservid ammenduvad. Teiseks oleks tegemist äärmiselt suure reserviga, mis tuleks riigil leida kas uute maksude kehtestamise kaudu või muul viisil, kuid ka siis ei ole kindlalt tagatud, et kogu kriisi vältel on hüvitiste maksmine tagatud samas mahus nagu rahuajal. Ükski riik ei suuda ette näha nii suuri reserve, et tagada igasuguses kriisiolukorras kõigi tegevuste rahastamine täpselt samas mahus nagu rahuajal. Käesolevas alapeatükis ja selle aluseks olevas hüvitiste analüüsis sedastatud probleemid tulenevad õigusliku regulatsiooni puudustest. Kehtiv regulatsioon hüvitiste maksmiseks võib sobida tavaolukorras, kuid ei lahenda küsimusi, mis tulenevad kaitseolukorrast ning sellega kaasnevast vajadusest suunata riigieelarve vahendeid ja reserve ümber riigikaitse eesmärkide täitmiseks. Seetõttu ei ole võimalik käesolevas alapeatükis käsitletud probleeme lahendada teisiti, kui vajalike õiguslike regulatsioonide väljatöötamise teel. Vajalikke eesmärke ei ole praegu võimalik saavutada muul viisil kui õigusmuudatustega, seetõttu võimalikke mitteregulatiivseid alternatiive pikemalt ei käsitleta. Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.11.1 esitatud probleemidest ja alapeatükis 4.1.3.1 tehtud ettepanekutest lähtudes. 4.11.3.1. Kavandatud muudatused Probleem 1. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, kuidas vähendada riigi makstavaid hüvitisi või peatada nende maksmine olukorras, kus hüvitiste maksmiseks vajalikud riigieelarve vahendid on ebapiisavad või puuduvad. Samuti puudub õiguslik selgus, kas ja kuidas suunatakse erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ümber avalik- õiguslike asutuste (näiteks Eesti Töötukassa ja Eesti Haigekassa) riigieelarve vahendid teiste kriitiliste tegevuste jaoks. Riigi finantsvarade ja -reservide ümbersuunamiseks vajaliku õigusliku regulatsioon puudumine võib seada ohtu riigi tuumikfunktsioonide täitmise ja riigi püsimajäämise. 1. Kehtestada seaduses, kes ja millal võib otsustada hüvitiste vähendamise või peatamise ulatuse ning milliste põhimõtete alusel seda tehakse. 163 2. Sätestada seaduses, millistel juhtudel ja kuidas tagastatakse riigieelarve vahendid juhul, kui vahendid vabastatakse avalik-õiguslike asutuste eelarvest (näiteks Eesti Töötukassa või Eesti Haigekassa). Erikorra tekkimisel tuleb esmalt hinnata, kas on võimalik jätkata hüvitiste maksmist senises mahus. Olukorras, kus riigi raha läheb peamiselt riigikaitse kulude katteks, võib tekkida vajadus vähendada riigieelarve kulu tagatistele ehk hüvitistele ning sotsiaal- ja tervishoiuteenustele. Sellises olukorras on vaja jätkata riigikaitse toetamist, kuid riigil puuduvad vahendid, et rahastada kõiki valdkondi varem kokkulepitud mahus. Hüvitiste vähendamise ulatus sõltub ennekõike sellest, kui pikaajaliseks olukorra kestus hinnatakse ning kui palju on kaitseolukorra lahendamiseks lisaraha või -ressursse vaja. Igasugune hüvitiste vähendamine eeldab Vabariigi Valitsuse vastavat otsust, milles sätestatakse, mida tuleb inimestele erikorra ajal tagada või mida tuleb võrreldes tavapärase olukorraga teisiti teha. Kui erikord on piirkondlik, peab otsusest selguma ka piirkondlik ressursivajadus. Siiski ei ole hüvitiste vähendamine põhjendatud iga erikorra liigi puhul, vaid üksnes siis, kui tegemist on kaitseolukorraga, mille puhul on küsimuse all riigi püsimajäämine. Näiteks ei saa hädaolukord olla põhjus vähendada hüvitisi, kuna tegemist oleks ebaproportsionaalse õiguste riivega. Erikorra ajal peaks olema hüvitiste maksmise süsteem väga lihtne, et seda oleks võimalik võimalikult lihtne administreerida, sealhulgas abivajadust tuvastada, hüvitist arvutada ja välja maksta. Siiski tuleb enne hinnata, kas kujunenud olukord nõuab hüvitiste ulatuslikku vähendamist või saab piirduda vaid nende mõningase vähendamisega. Kui infosüsteemide töö on takistatud, saaks ühe lahendusena minna seniselt elektrooniliselt menetluselt üle käsitsi menetlusele, kaasates selleks vajalikku lisatööjõudu ning pikendades hüvitiste määramise ja maksmisega seotud menetlustähtaegu kaks korda. See aga eeldab riigilt piisava sularahavaru olemasolu, sest hüvitised tuleb välja maksta sularahas. Olenevalt riigi rahalisest võimekusest ja vajalikest ressurssidest erikorra ajal ning vajadusest suunata vahendeid teistesse tegevustesse, on otstarbekas vähendada hüvitisi etappide kaupa järk-järgult. Kui olukord nõuab hüvitiste vähendamist kohe suuremas mahus, võib vähendamist alustada ka näiteks teisest või kolmandast etapist või rakendada mitut etappi paralleelselt. Siiski tuleb arvestada, et hüvitiste vähendamise tulemusena võivad mõned inimesed vajada hakkamasaamiseks muud abi (näiteks KOV-ilt) või lõpuks vältimatut abi tervishoiuasutuses, seega kokkuhoid hüvitiste arvelt võib tekitada lisaressursi vajaduse mujal. Etapp 1 Võrreldes kehtiva ülempiiriga kehtestatakse kõigile asendussissetulekutele madalam ülemine piir (n-ö lagi). Hüvitistele, millel kehtiva regulatsiooni kohaselt ülempiiri ei ole, kehtestatakse ülempiir. Ülempiir ei peaks selles etapis olema madalam kui kahekordne elatusmiinimum. Siiski tuleb arvestada, et asendussissetulekute suurused ja maksmise tingimused erinevad väga suures ulatuses, seetõttu ei ole hüvitiste ülemist (kehtivast madalamat) piiri etteulatuvalt võimalik sätestada. Vähendamise ulatus tuleb sätestada Vabariigi Valitsuse sellekohase otsusega. Paralleelselt asendussissetulekutele madalama ülempiiri kehtestamisega võib lõpetada teatud hüvitiste maksmise, need on üksi elava pensionäri toetus, represseeritu toetus, ohvriabi hüvitis 164 ja matusetoetus. Üksi elava pensionäri toetust ja represseeritu toetust makstakse üks kord aastas, seetõttu ei saa eeldada, et nende maksmise lõpetamine halvendaks oluliselt inimese igakuist toimetulekut. Kuriteoohvri hüvitis katab sissetuleku vähenemise, mis on tekkinud vägivallakuriteost põhjustatud tervisekahjustuse tulemusena. Üldjuhul ei ole kuriteoohvri hüvitis inimese ainus sissetulek, sest suurema tervisekahju korral tuvastatakse tal töövõime vähenemine ning talle makstakse ka töövõimetoetust. Samuti võib lõpetada väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuse hüvitise ja piiriülese tervishoiuteenuse hüvitise maksmise, sest vajalikud tervishoiuteenused tagatakse riigis süsteemisiseselt. Etapp 2 Teist etappi võiks rakendada juhul, kui asendussissetulekute ülempiiri vähendamine kahekordse elatusmiinimumini ning esimeses etapis nimetatud hüvitiste maksmise lõpetamine ei anna soovitud kokkuhoidu või konkreetse olukorra tõttu tekib vajadus sotsiaalkulutusi veelgi kärpida. Asendussissetulekutele kehtestatakse veelgi madalam ülempiir ning lisaks esimesele etapile lõpetatakse paralleelselt () ka teiste hüvitiste maksmine, need on peretoetus, puuetega inimeste sotsiaaltoetus, elatisabi, välisriigist Eestisse elama asunud Eesti kodanikule või Eesti rahvusest isikule ning nende abikaasale lastele ja vanematele sotsiaaltoetus ning toimetulekutoetus. Samuti võib lõpetada hambaravihüvitise, täiendava ravimihüvitise, proteesihüvitise ja kunstliku viljastamisega seotud ravimihüvitise, kuna nende puhul ei ole tegemist hädavajaliku vältimatu abi tagamisega (see on abi, mille edasilükkamine või mille andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse). Etapp 3 Hüvitiste asemel makstakse kõigile elatusmiinimumi suuruses ühtset toetust ehk universaaltoetust. Arvestusliku elatusmiinimumi arvutab kindla metoodika alusel välja Statistikaamet. Ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum oli näiteks 2017. aastal 207,20 eurot. Elatusmiinimumi arvutamisel võetakse arvesse kulutused toidule, eluasemele ja individuaalsed kulutused (välja arvatud toidukulu). Individuaalsete mittetoidukulude loetelu sisaldab ligi 200 kululiiki, mis on rahvusvahelise klassifikaatori kohaselt koondatud kaheksasse suuremasse kulurühma: kulutused garderoobikaupadele, majapidamiskulutused (näiteks toidu- ja kööginõud, puhastusvahendid), tervishoiukulutused (näiteks ravimid, vitamiinid, raviteenused), haridusteenuste kulutused (näiteks eratunnid, erakooli õppemaks), sidekulutused (näiteks telefoni- ja andmeside, internetiteenus), transporditeenus (isikliku ja ühistranspordikulutused), vaba aja kulutused (näiteks spordiga tegelemine, ajakirjandus, hobitegevus), muud kulutused (näiteks isiku hooldamisega seotud kulutused, juuksur, kosmeetika). Eri suurusega leibkondade elatusmiinimumi arvutamiseks kasutatakse rahvusvahelisi tarbimiskaale. Eesti jaoks on kõige sobivamad Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) traditsioonilised tarbimiskaalud – 1 : 0,7 : 0,5. Nende järgi loetakse tarbimisühikuks esimese või ka ainsa täiskasvanud leibkonnaliikme tarbimine. Teise ja iga 165 järgmise täiskasvanud leibkonnaliikme tarbimismiinimum moodustab sellest 70% ja alaealise lapse (alla 14aastane) oma 50%. KOV-ide väga erineva haldussuutlikkuse tõttu peaks kaitseolukorra ajal tegelema isikute miinimumsissetuleku tagamisega riigiasutus, soovitatavalt Sotsiaalkindlustusamet, kellel on kompetents toetuste, hüvitiste ja pensionide maksmisel ning kelle üksused paiknevad üle Eesti. Tervishoiuvaldkonnas võib vähendada või peatada nende ravimite ja meditsiiniseadmete kulu hüvitamise, mis toetavad inimese hakkama saamist ja elukvaliteeti, kuid mille ajutine puudumine ei too otseselt kaasa inimese surma või püsivat tervisekahjustust. Täpset loetelu ei ole mõistlik enne õigusakti tasemel kehtestada, sest hüvitatavate ravimite ja meditsiiniseadmete loetelu vaadatakse üle igal aastal. Oluline on töötada Vabariigi Valitsuse otsuse tegemise välja soovituslikud juhised, mida vastavalt loetelude muutumisele ka uuendatakse. Universaaltoetuse maksmist jätkataks nii kaua, kuni riigil on olemas võimekus taastada enne kaitseolukorra kehtestamist kehtinud hüvitiste maksmise süsteem. Etapp 4 See on kõige suurema riivega etapp, kus olukord tingib hüvitiste maksmise täieliku lõpetamise. Inimestele tagatakse vaid toiduabi ja peavari ning vajaduse korral vältimatu abi osutamine. sealhulgas hädavajalike ravimite ja meditsiiniseadmete tagamine. Lähtudes PS-i § 28 kommentaaridest, peab sotsiaalsete põhiõiguste puhul olema tagatud õigus minimaalselt vajalikele äraelamisvahenditele. Seega on PS-iga kooskõlas isikutele sissetuleku või vajaduste (näiteks toit supiköögist, ajutine eluase või majutus KOV-ilt) tagamine arvestusliku elatusmiinimumi suuruses. Kaitseolukorra ajal saamatajäänud hüvitisi pärast kaitseolukorra lõppemist tagantjärele välja ei maksta. Igasugune toetuste vähendamine nõuab juba alates esimesest etapist infotehnoloogilist valmisolekut selleks, et välja arvutada ja maksta senisest väiksemaid hüvitisi. 4.11.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline, mõju Sihtrühm: sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste saajad Eriolukorras sotsiaaltoetuste ja -hüvitiste vähendamine või nende maksmise peatamine võib teoreetiliselt mõjutada kõiki isikuid. Sihtrühma täpsem suurus oleneb sellest, milliseid hüvitisi vähendatakse või milliste hüvitiste maksmine peatatakse. Ka mõju ulatus oleneb sellest, kui suurel määral ja milliseid hüvitisi vähendatakse. Samuti oleneb mõju ulatus sellest, kui kauaks hüvitiste maksmine peatatakse või kui kaua makstakse neid vähendatud suuruses. Samuti oleneb olukorrast see, kuidas (millisel viisil) hüvitisi makstakse ning kui pikk on menetlustähtaeg. Hüvitisi vähendatakse järk-järgult etappide kaupa või kui olukord nõuab, siis kohe suuremas mahus või mitut etappi paralleelselt rakendades. Mõju ulatus on kõige suurem olukorras, kus kaitseolukord tingib hüvitiste maksmise täieliku lõpetamise. Sellisel juhul tagatakse vaid toiduabi ja peavari ning vältimatu abi. 166 Kaudne mõju on see, et hüvitiste vähendamise tulemusena võivad mõned inimesed vajada hakkamasaamiseks muud abi (näiteks KOV-ilt) või lõpuks vältimatut abi tervishoiuasutuses, seetõttu võib kokkuhoid hüvitiste arvelt tekitada lisaraha vajaduse mujal (vaata ka mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele). Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Kokkuvõttes sõltub muudatuse mõju sihtrühmale, mõju ulatus, sagedus ja negatiivse mõju risk suurel määral kaitseolukorrast, selle ulatusest ja kestvusest. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: Vabariigi Valitsus, riigiasutused ja avalik-õiguslikud asutused Sotsiaaltoetused ja -hüvitised moodustavad märkimisväärse osa Eesti riigieelarvest, seetõttu on nende vähendamisel või nende maksmise peatamisel oluline mõju riigikaitse toetamiseks ja kaitseolukorra lahendamiseks vajaliku lisaraha katmisele. Mõju kaasneb nendele asutustele, kes määravad ja maksavad kirjeldatud hüvitisi. Muudatuse tulemusena täpsustub, kes ja millises olukorras ning milliste põhimõtete alusel hüvitisi vähendab, nii aitab muudatus tagada õigusselgust. Mõju on ka Vabariigi Valitsusele, sest hüvitiste vähendamise ja peatamise otsustab valitsus. Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle ülesandeks jääb hüvitisi maksta (Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Eesti Haigekassa). Kõikide riigiasutustega võrreldes moodustab otseselt mõjutatud asutuste arv väikese osa kogu sihtrühmast. Muudatus mõjutab hüvitisi maksvate asutuste töökorraldust, eelkõige kaasneb muudatusega vajadus täpsustada sisemisi protseduure. Muudatuste mõju sagedus on väike, sest hüvitiste vähendamine on lubatud üksnes kaitseolukorras, mille esinemise tõenäosus on väike, ning sedagi muude riigieelarve vahendite ja reservide ammendumisel. Kaitseolukorra ajal peaks olema hüvitiste süsteem selline, et seda oleks võimalikult lihtne administreerida (näiteks abivajadust tuvastada, toetust arvutada ja välja maksta). Kui kaitseolukorra tõttu infosüsteemid ei tööta, siis on asutusel vaja minna elektrooniliselt menetluselt üle käsitsi menetlusele, kaasates selleks vajalikku lisatööjõudu ning pikendades hüvitiste määramise ja maksmisega seotud menetlustähtaegu kaks korda. Teisalt eeldab igasugune hüvitiste vähendamine alates esimesest etapist infotehnoloogilist valmisolekut selleks, et välja arvutada ja maksta senisest väiksemaid hüvitisi. Lisaks on vaja valmis olla olukorraks, kus hüvitised on vaja maksta välja sularahas. Muudatuste mõju sihtrühmale, mõju ulatus, avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väikesed ning muudatuse mõju ei ole oluline. 4.12. Riigikaitseks vajalike varude moodustamine 4.12.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus PS-ist tuleneb riigi ülesanne kaitsta sisemist korda ning moodustada selleks vajalikke institutsioone, samuti luua tingimused õigusrikkumiste ja elanikkonda ähvardavate ohtude 167 vältimiseks162. Seetõttu on hädaolukordade ning riigikaitseliste olukordade lahendamiseks vajalike varude tagamine seotud otseselt riigi põhiseadusliku kohustusega tagada sisemise ja välimise rahu kaitse. VVS kui valitsusasutuste ülesannete ja poliitilise vastutuse üldist jaotust määrav üldseadus ei pane ühelegi ametkonnale selget lõplikku vastutust varude vajaduse hindamise ja varude tagamise eest. Siiski on VVS-is nähtud ette, et Kaitseministeeriumi ülesanne on Kaitseväe ja Kaitseliidu varustamine (VVS-i § 60 lõige 1) ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ülesanne on vedelkütuse miinimumvaru haldamine (VVS-i § 63 lõige 1). Lisaks on üksikud varusid puudutavad normid kajastatud ka eriseadustes, näiteks riigi üldised tegevusvarud hädaolukordade tarbeks HOS-i §-s 11 (eelkõige tervishoiu- ja toiduvarud), tervishoiuteenuse osutaja enda varude tagamise kohustus teenuse osutamise tagamiseks TTKS-is ning riigikaitse eesmärkide saavutamiseks RiKS-is. Probleem 1. RiKS-is ei ole sätestatud, millised varud, mis eesmärgil ning millises mahus on vaja moodustada, et tagada riigikaitseliseks kriisiolukorraks vajalike tegevuste elluviimine ja elanikkonna toimetulek. Ebapiisavate varude korral ei suuda riik riigikaitselises kriisiolukorras oma ülesandeid tõhusalt täita. RiKS-i § 2 lõike 2 kohaselt rakendatakse riigikaitse eesmärgi saavutamiseks seaduses sätestatud alustel ja korras kogu ühiskonda ning riigi vahendeid ja varusid. RiKS-i § 5 lõike 4 kohaselt peavad ministeerium, muu täidesaatva riigivõimu asutus, KOV ja muu riigikaitseülesannetega juriidiline isik tagama oma riigikaitseülesannete täitmiseks vajalike vahendite ja varu olemasolu. See tähendab, et erinevalt varem RRKS-is ettenähtud mobilisatsioonivarust, mis oli selgelt suunatud riigi sõjalise kaitse vajaduste katmiseks, on RiKS-i järgi riigikaitselise varu eesmärk toetada riigi üldist toimetulekut. Seega on lisaks Kaitseministeeriumile varu moodustamisel suurem kohustus ka teistel ministeeriumidel, KOV-idel ning riigikaitseülesannetega juriidilistel isikutel. RiKS-i järgi ei ole kehtestatud keskset määrust varu moodustamise, uuendamise, hoidmise ja jaotamise kohta, vaid iga ministeerium loob varu riigi KTK-s esitatud ohuhinnanguid ja spetsiifikat arvestades. See tähendab, et RiKS-is ei kehtestata asutuste ja isikute konkreetseid ülesandeid, vaid eeldatakse, et need sätestatakse vajaduse korral eriseadustes. RiKS-i rakendussätetes on ühe eriseaduse näitena esitatud TTKS-i muutvad sätted, millega antakse isikutele riigikaitseülesandeid. Nende kohaselt on Terviseamet kohustatud riigikaitseks valmistumisel kavandama koostöös Kaitseministeeriumiga ja kooskõlastatult Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoniga tervishoiuteenuste osutamiseks vajaliku tervishoiuvaru moodustamise ja kasutamise kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Muid konkreetseid varudega seotud eriseadusi ei ole aga siiani kehtestatud. 162 R. Narits, H. Kalmo, L. Mälksoo, H. Schneider. Põhiseaduse preambuli kommentaar, komm 14. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud väljaanne. Toim. Ü. Madise jt. Tallinn: Juura, 2017. 168 RiKS-iga ei loodud niisiis uut varuliiki, vaid riigikaitseülesannete täitmiseks vajaliku varuna käsitatakse kõiki seni eriseaduste alusel loodud varusid (näiteks vedelkütuse varu, mobilisatsioonivaru). Samas on jäetud eriseaduste ja RiKS-i vahelised seosed loomata. Näiteks sätestab 1. juulil 2017. aastal jõustunud HOS-i § 11, et hädaolukorra lahendamiseks moodustatakse riskianalüüsist ja hädaolukorra lahendamise plaanist lähtudes riigi tegevusvaru – riigi omandis olev või lepingutega tagatud ressurss hädaolukorra lahendamiseks. Kuna HOS ei reguleeri selle § 1 lõike 3 kohaselt riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks valmistumist, siis ei moodustata HOS-i alusel varusid, mis oleksid riigikaitseliste ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude tõrjumiseks piisavad. Kuna 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses koostatud riskianalüüsidest (mis hindavad kriise vaid HOS-i reguleerimisala ulatuses) ei tulene näiteks toiduvaru vajadust, siis nimetatud varu ei moodustata. Kütusevaru tagamise eest vastutab AS Eesti Vedelkütuse Agentuur (ingl Estonian Oil Stockpiling Agency, edaspidi OSPA), mis lähtub rahvusvaheliste regulatsioonide alusel kehtestatud eesmärkidest ja sihttasemetest. Kütusevaru tagamisel puudub seos HOS-i ja RiKS-i alusel toimivate varude tagamise süsteemidega. Kuna RiKS, TTKS, vedelkütusevaru seadus (edaspidi VKVS), HOS, ravimiseadus, vereseadus ning nende alusel kehtestatud alamaktid, mis peamiselt reguleerivad varudega seotud küsimusi, ei moodusta ühtset terviklikku süsteemi, siis ei ole seaduste põhjal võimalik öelda, missugune asutus mida teeb ja kuidas teostatakse sellise tegevuse üle järelevalvet selleks, et riigikaitseks vajalikud varud oleksid tagatud. Regulatsiooni puudumise korral võib tekkida olukord, kus erinevad ametkonnad võivad varude planeerimisel lähtuda erinevatest eesmärkidest ning varude vajaduse miinimum- ja sihttasemetest. See võib omakorda seada ohtu varude moodustamisega taotletavate eesmärkide saavutamise. Samuti ei ole praeguse õigusliku regulatsiooniga tagatud, et strateegiline tasand ja sündmuse lahendamise eest vastutav ametkond saavad piisavalt teavet ja on teadlikud sellest, kui palju varusid riigis on. Seetõttu ei ole neil võimalik sündmuse puhkedes olukorda adekvaatselt hinnata ega operatiivselt tegutseda. Varude ebapiisavust ja erinevate asutuste ülesannete ebaselgust on käsitletud nii Vabariigi Valitsuse heaks kiidetud elanikkonnakaitse kontseptsioonis kui ka kriisiaja tervishoiukorralduse eksperdirühma koostatud kriisiaja tervishoiukorralduse kontseptsioonis163. Elanikkonnakaitse kontseptsioon märgib eraldi ära, et: „Riigi loodud varud ja vahendid ei ole piisavad, et toime tulla riigikaitselise kriisi lahendamisega. Eluks vajalike vahendite ja teenuste kättesaadavuse tagamiseks puudub praegu terviklik lähenemine, mis võtaks arvesse riigisisest tootmist, selle toimekindlust, impordi tarnekindlust ning riiklike varude ja vahendite planeerimist.“164 Probleem 2. Seadustes on kehtestatud üksikud sekkumismeetmed ning tervikuna ei võimalda need efektiivselt takistada ematarbekaupade tarneraskuste tekkimist nn ostupaanika tõttu. Nii võib sattuda ohtu kriisiolukorda lahendavate asutuste toimimine ja laiemalt elanikkonna toimetulek. 163 Kriisiaja tervishoiukorralduse kontseptsioon 2017–2026 (asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave). 164 Elanikkonnakaitse kontseptsioon 2018 (asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave). 169 Kaupade müügi piiramise võimalused on ette nähtud eelkõige ErSS-is, RiKS-is ja VKVS-is. ErSS võimaldab muu hulgas piirata toiduainete ja mootorikütuse müüki ning RiKS võimaldab piirata sõjaseisukorra lõppemiseni teatud liiki või teatud tunnustele vastavate vallasasjade müüki, keelata nende väljaveo riigist või teatud piirkonnast, samuti määrata neile sundhindu juhul, kui need vallasasjad on vajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks või riigi sõjalise kaitsmise toetamiseks. Kõigi piirangute rakendamise eeltingimus on kas erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine Riigikogu poolt. Vaid VKVS võimaldab valitsusel kehtestada varustamisraskuse korral korraldusega tähtaja vedelkütuse kasutamist vähendavate meetmete kohaldamiseks. Samuti on lubatud piirangute kehtestamisel eelistada operatiivteenistusi ning ettevõtjaid, kes tagavad riigile elutähtsate teenuste toimimise HOS-i tähenduses. Kokkuvõttes on esmatarbekaupade müügi piirangut või riigist väljavedu võimalik takistada vaid erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Seega ei võimalda kehtiv regulatsioon kiirelt ja tõhusalt takistada kaupade väljavedu või kehtestada müügipiiranguid, seega sisuliselt takistada nn ostupaanika tõttu tarneraskuste tekkimist. Probleem 3. RiKS ei näe ette varude moodustamise rahastamist, vaid eeldatakse, et iga varusid moodustav asutus katab varude moodustamise kulu oma eelarvest. Sellega kaasneb oht, et kriisiolukordadeks vajalikke varusid ei moodustata või moodustatakse väiksemas mahus. Seaduse tasemel on praegu reguleeritud kulude katmine vaid vedelkütusevaru moodustamise puhul. Vedelkütusevarude haldamiskulude katmiseks on alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 22 lõikes 1 kehtestatud varumakse, mille tasub aktsiisimaksja. Muud seadused varu moodustamise rahastamist ei täpsusta. Lähtutakse sellest, et kuna tegemist on riigiasutuse ülesandega, peab asutus ise suutma planeerida varu moodustamise, hoidmise ja uuendamise rahastamise oma eelarvest. Sellega kaasneb oht, et varu jääb vahendite puudumisel moodustamata või moodustatakse vajalikust väiksemas mahus. 4.12.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Riigi ülesanne on tagada valmisolek kõigiks olukordadeks, mis võivad elanikkonna toimetulekut ja riigi toimimist ohustada, sõltumata nende olukordade tekkepõhjustest. Seega on vajalik, et riigil oleksid olemas selgelt määratud varude sihttasemed eelkõige imporditavate ressursside tarnete katkemise puhuks, terviklik ülevaade varude tegelikust seisust ning selgelt reguleeritud ja läbi harjutatud käsuahelad varude kasutusele võtmiseks ning abivajajateni toimetamiseks. Allpool on kirjeldatud muudatuste eesmärke, lähtudes alapeatükis 4.12.1 esitatud probleemidest. 1. Luua selgus: a) mis eesmärgil; b) milliseid; c) mis koguses ning d) kui pikaks ajaks tuleb varusid tagada. PS-ist tulenevate kohustuste tõttu tuleks varude tagamisega seotud eesmärkideks pidada: 1) elanikkonna varustamist eluks vajalike kaupade ja teenustega hädaolukordade ning Eesti Vabariigi vastu suunatud relvastatud rünnakute, samuti põhiseaduslikku korda ohustavate muude rünnete ja olukordade korral; 2) olukorda lahendavate asutuste tegevuse tagamiseks vajalike varude moodustamist; 3) elutähtsa 170  teenuse toimimiseks vajalike elutähtsa teenuse osutajate varude moodustamist (vaata alapeatükis 4.12.1 nimetatud probleemi nr 1). Piiritleda tuleb varude nomenklatuur (millised varud on eesmärgi täitmiseks vajalikud) ja kogused (mahulised või ajalised) ning seostada varude moodustamine ohuhinnangute, riskianalüüside ja muude analüüside koostamise regulatsioonidega. Seejuures tuleks reguleerida, missugused asutused on kohustatud hindama jooksvalt peamiste varuliikide kaupa varude tagamise taset turumehhanismide poolt, koostama ohuhinnanguid ning otsustama, millal tuleb riigil rakendada lisameetmeid kas varude tasemete suurendamiseks või muude meetmete rakendamiseks. 2. Hoida ära kaupade väljavedu ja tarneraskuste tekkimine (vaata alapeatükis 4.12.1 kirjeldatud probleemi nr 2). Kaupade väljaveo ja tarneraskuste tekkimise vältimiseks tuleb ette näha tõhusad ja kiired võimalused sekkumismeetmeid rakendada. See tähendab, et sekkumismeetmed ei oleks enam seotud konkreetsete erikordade väljakuulutamisega, vaid neid oleks võimalik rakendada oluliste kaupade varustamisraskuse korral, sõltumata sellest, mis on varustamisraskuse põhjustanud. Seejuures on selgelt defineeritud, mida loetakse varustamisraskuseks ning milliste kaupade või kaubagruppide puhul on võimalik sekkumismeetmeid rakendada. 3. Tagada selgus varude moodustamise, hoidmise ja kasutamisega kaasnevate kohustuste katmise ning kulude jagunemise vahel (vaata alapeatükis 2.12.1 kirjeldatud probleemi nr 3). Kohustuste katmine ja kulude jagunemine tuleks ette näha poolte vahel. Eelkõige on oluline, et varude moodustamise kohustus jaguneks võrdselt kõigi võimalike tarbijate vahel. Seejuures käsitatakse tarbijatena leibkondi (elanikke endid), ettevõtjaid, sealhulgas elutähtsa teenuse osutajaid, ja riigiasutusi. 4.12.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.12.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Kehtiva õiguse analüüs165 näitas, et kehtivas süsteemis on hulk kontseptuaalseid probleeme, mille lahendamine ilma õigusruumi põhjalikult korrastamata ei ole võimalik. Õigusmuudatuste vajadus tuleneb vajadusest kujundada riigikaitse eesmärgi tagamist toetavad õigusaktid selliseks, et need võimaldaksid tagada valmisoleku kõigiks olukordadeks, mis võivad elanikkonna toimetulekut ja riigi toimimist ohustada. Vajalikke eesmärke ei ole praegu võimalik saavutada muul viisil kui õigusmuudatusega. Probleeme ei lahendaks rahastuse suurendamine, kuna praegu ei ole selgelt reguleeritud, kes peaks varu moodustama ning millisel eesmärgil (kas asutuse enda vajaduste katmiseks või ka elanike vajadusi arvestades), seetõttu ei oleks ainuüksi rahastuse suurendamine tõhus meede. Olemasolevate seaduste parem rakendamine juhtmetarjalidega või seadusest madalamal seisvate aktidega ei aitaks probleeme leevendada, sest PS-i § 3 lõikes 1 kehtestatud seadusliku aluse põhimõttest lähtudes saab isikutele kohustusi panna vaid seadusega. 165 Advokaadibüroo Nove. Varude õiguslik analüüs. Tallinn, 2018. 171 Probleemide lahendamiseks tuleks koondada varude regulatsioon ühtsesse süsteemi ning moodustada neist tervik, mis lähtuks ühtsetest eesmärkidest ja tehnikatest ning tagaks seaduse tasemel vajalike normide olemasolu. Kas kehtestada selle tulemusena eraldi seadus või lisada tervikregulatsioon mõnda olemasolevasse seadusesse, sõltub muu hulgas riigikaitseõiguse kodifitseerimise üldistest lahendustest (vaata kontseptsiooni peatükki 3.1). Probleem 1. RiKS-s ei ole sätestatud, millised varud, mis eesmärgil ning millises mahus on vaja moodustada, et tagada riigikaitseliseks kriisiolukorraks vajalike tegevuste elluviimine ja elanikkonna toimetulek. Ebapiisavate varude korral ei suuda riik riigikaitselisi kriisiolukorras oma ülesandeid tõhusalt täita. 1. Riigikaitseliste varude tagamise regulatsioon ja riigi tegevusvarude regulatsioon integreeritakse ühtseks süsteemiks. Selleks sätestatakse seaduses või seaduse alusel antud alamaktis varu moodustamise eesmärk, varude kogused ja nomenklatuur, varu moodustamise ja hoidmise viis, varude kasutusele võtmise tingimused ja kord, varu moodustaja, samuti varu hoidmise, kasutamise ja uuendamise üle järelevalve teostaja ning varude moodustamisega seotud kulude katmise korraldus. Varude tagamisega seotud regulatsiooni võib koondada eraldiseisvasse varude seadusesse või täiendada olemasolevaid seadusi, muutes regulatsiooni selgemaks. 2. Seaduses sätestatakse, et varude moodustamise eesmärgid, liigid ning sihttasemed määratakse kindlaks ohuhinnangute ja KTK alusel. Probleem 2. Seadustes on kehtestatud üksikud sekkumismeetmed ning tervikuna ei võimalda need efektiivselt takistada ematarbekaupade tarneraskuste tekkimist nn ostupaanika tõttu. Nii võib sattuda ohtu kriisiolukorda lahendavate asutuste toimimine ja laiemalt elanikkonna toimetulek. 1. Seaduses defineeritakse, mis on varustamisraskus ehk millest alates loetakse kauba tarnimine oluliselt raskendatuks. 2. Seaduses sätestatakse, mis kaupade või kaubagruppide puhul varustamisraskust hinnatakse ning missuguse kauba käitlemist võib sekkumismeetmetega piirata. 3. Seaduses sätestatakse, milliseid sekkumismeetmeid võib varustamisraskuse ilmnemisel kehtestada. Sekkumismeetmed otsustab Vabariigi Valitsus. Probleem 3. RiKS ei näe ette varude moodustamise rahastamist, vaid eeldatakse, et iga varusid moodustav asutus katab varude moodustamise kulu oma eelarvest. Sellega kaasneb oht, et kriisiolukordadeks vajalikke varusid ei moodustata või moodustatakse väiksemas mahus. 1. Seaduses kehtestatakse ettevõtjatele kindlaks määratud kaubaliikide puhul (eelkõige ravimid ja toiduained, VKVS jääb senistel põhimõtetel toimima) kohustus tagada laovarud. Seaduse tasemel sätestatakse, mitmeks päevaks peab iga ettevõte tagama oma tegevuse jätkamiseks vajalike laovarude olemasolu. Sätte eesmärk on tagada, et Eesti territooriumil oleks pidevalt olemas teatud kogus vajalikku kaupa. Varu on kohustatud looma ja säilitama üksnes need ettevõtted, kes tarnivad kõnealust kaupa kokkulepitud koguses või enam (ei koormata väikeseid ettevõtteid). Regulatsiooni 172 lähtepunkt on, et nii kaua kui kriisi raskust arvestades vähegi võimalik, tuleks tagada varustuskindlus ettevõtjate tavapäraseid varustuskanaleid kasutades. Meetme rakendamiseks siduda laovaru kohustus tegevusloa väljastamisega, kui majandustegevuse eelduseks on tegevusluba. 2. Seaduse tasemel sätestatakse üldine põhimõte, et iga leibkond peab olema valmis kriisi korral ise hakkama saama ning nägema selleks ette enda esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud varud vähemalt seitsmeks päevaks. 3. Seadusega sätestatakse kaubaliigid, mille varu moodustab riik (lisaks ettevõtjate ja elanike varudele). 4. Ettevõtete ja leibkondade varude kulu katab varu moodustaja. 4.12.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kelle ülesanne on varusid moodustada Sihtrühma täpne suurus sõltub suurel määral sellest, mis varud ja millises koguses on vajalikud. On tõenäoline, et toiduvaru moodustab Maaeluministeerium, medikamentide-, antidootide- ja verevaru Sotsiaalministeerium ning vedelkütusevaru ja esmatarbekaupade varu moodustamisega tegeleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Toiduvaru, medikamentide-, antidootide- ja verevaru ning vedelkütuse varu on varem moodustatud, seega sõltub mõju sihtrühmale (nii asutuste korraldusele kui ka tuludele ja kuludele) oluliselt sellest, millises mahus varu moodustamise vajadus ette nähakse. Eeldatavasti on muudatusel positiivne mõju, kuna varu moodustaja nimetamise, varude moodustamise eesmärgi, koguste ja nomenklatuuri täpsustamisega muutub selgemaks asutuste vastutuse ulatus ja tegevuse rahastamine. Sihtrühma, mõju sisu ning mõju kuludele ja tuludele täpsustatakse eelnõu koostamise käigus ning oluliste mõjude ilmnemisel koostatakse vajalik lisaanalüüs. Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule Sihtrühm: riigi elanikud Varude reguleerimine terviklikult loob vajalikud eeldused, et kaitseolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras oleks võimalikult ulatuslikult ning samas isiku põhiõigusi arvestades tagatud elanike kaitse ja varustatus eluks vajalikuga. See omakorda võimaldab tagada riigi püsimajäämise ning ühiskonna võimalikult normaalse toimimise ka sõja või muu kriisi korral. Muudatusel on seega positiivne mõju. Mõju sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, sest see sõltub suurel määral sellest, millised varud ning kelle poolt moodustatakse, seega milliseid varusid otsustab riik moodustada või kohustada isikuid moodustama. Kaudselt puudutab muudatus igaüht riigi 1,32 miljonist 173 elanikust ning iga 127 622 majanduslikult aktiivset ettevõtjat.166 Sihtrühma ning mõju sisu täpsustatakse eelnõu koostamise käigus ning oluliste mõjude ilmnemisel koostatakse vajalik lisaanalüüs. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtted, kes toodavad või impordivad neid esmatarbekaupu, mis on vajalikud riigikaitselise kriisi lahendamiseks ning mida on seetõttu vaja varuda, ning ettevõtted, kes hoiustavad või müüvad neid kaupu, mille riigist väljaviimise tõkestamiseks või müügi piiramiseks võidakse rakendada sekkumismeetmeid Eeldatavasti on mõju ettevõtetele oluline, kuna sihtrühma senine käitumine võib märkimisväärselt muutuda. Samas ei ole sihtrühma suurust ja mõju ulatust praegu võimalik hinnata, kuna puudub selgus, milliste kaupade tootjaid, importijaid, müüjaid ja ladustajaid võib muudatus puudutada. Täpsema ülevaate saamiseks koostab Maaeluministeerium praegu uuringut “Põllumajandustootja valmisolek kriisiolukordadeks“ ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium uuringut „Esmatarbekaupadega varustuskindluse tagamise analüüs“. Analoogne ülesanne analüüsida elanikele kriisiolukordades käsimüügi- ja retseptiravimite kättesaadavuse tagamiseks vajalikku tarneahelat on antud Sotsiaalministeeriumile elanikkonnakaitse rakkerühma kontseptsiooni raames. Kõik nimetatud analüüsid peaksid valmima 2018. aastal. Sihtrühma ning mõju sisu täpsustatakse eelnõu koostamise käigus ning oluliste mõjude ilmnemisel koostatakse vajalik lisaanalüüs. 4.13. Riigivastutuse erisused 4.13.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Riigivastutust reguleerivad riigivastutuse seadus (edaspidi RVastS), VÕS ja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seadus (edaspidi SKHS) ning üksikud erandid on sätestatud eriseadustes. Puudub üldine ja ühetaoline käsitlus õiglase hüvitise maksmisest juhul, kui riigi tegevuse (rekvireerimine, sundvõõrandamine, sundkasutus või -valdus, riigikaitseline töökohustus jne) tulemusena kaotab isik omandi või sellega võrdse tähtsusega põhiõiguse teostamise võimaluse. Probleem 1. Kriisiolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsioon on killustunud erinevate seaduste vahel, seetõttu on kahju hüvitamise alused ja kord ebaselged. Kehtivas õiguses ei eristata ega reguleerita selgelt kahju hüvitamist ja õiguspärase tegevuse tagajärjel õiglase hüvitise maksmist, see võib viia isikute ebavõrdse kohtlemiseni (omandi kaotamine, ebavõrdne konkurents jne). Õiglase hüvitise maksmist ei ole sisuliselt reguleeritud ning seda sisustatakse kahju hüvitamise sätetest lähtudes. Kehtivas riigikaitse valdkonda reguleerivas õiguses ei ole kahju hüvitamine eristatud selgelt õiglase hüvitise maksmisest ning kohati need kaks regulatsiooni kattuvad. Avaliku võimu kandja vastutuse piiramisel tuleb eristada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning 166 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 174 talumis- või tegevuskohustuse ebavõrdsest jaotumisest tulenevat õiglase hüvitise maksmise kohustust. Kehtiva õiguse kohaselt hüvitatakse üldjuhul kahju täies ulatuses, kui ei ole alust kahjuhüvitist vähendada (RVastS-i § 13). RVastS-i § 13 lõigete 1–3 järgi on peamised kahju hüvitamise vähendamise alused kahju tekkimise ettenägematus, objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel ja süü puudumine saamata jäänud tulu hüvitamisel ning selline kahju, mille tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju suhtes tulenevad lisapiirangud RVastS-i §-st 16. Samu kahjuhüvitise vähendamise aluseid on võimalik kohaldada ka kriisiolukordades ja erakorralise seisukorra ning sõjaseisukorra ajal. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete rakendamisel tekitatud kahju hüvitamise tingimusi ja korda eraldi reguleeritud ei ole (vaata erisusi PäästeS-i §-s 44, HOS-i §-s 43, RiKS-i § 55 lõikes 2). RVastS-i § 16 sätestab, millistel juhtudel hüvitatakse õiguspäraselt tekitatud kahju. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on välistatud, kui isiku eriline kohtlemine on nähtud ette seadusega (RVastS-i § 16 lõike 2 punkt 2). Hädaolukorra lahendamisel, sealhulgas õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju puhul kohaldub üldjuhul RVastS-i üldregulatsioon. Üksikud erandid õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisest on sätestatud näiteks PäästeS-i §-s 48, mille kohaselt loetakse päästetööde ja riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega tekitatud kahju õnnetusest põhjustatud kahjuks, ning KorS-i §-s 83, mille kohaselt hüvitatakse õiguspäraselt proovi võtmisega tekitatud kahju. Samas ei hüvitata eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra ajal tekitatud kahju korral süüdi oleva füüsilise isiku kulusid, omanikule kuulunud ja tema huvides kasutatud ainete ja materjalide väärtust ega eriolukorra töödega tekitatud kahju (HOS-i § 42), kuid näeb samas ette hüvitised ja kaitse eriolukorra tööle rakendatud isikule ning hüvitised tema omandiõiguse piiramise eest. ErSS-i § 5 kohaselt hüvitatakse Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamisel tekitatud materiaalne kahju seadusega sätestatud alustel ja korras. ErSS-is ei ole nähtud ette eraldi kahju hüvitamise ega õiglase hüvitise maksmise aluseid. Eeldades, et erakorralise seisukorra lahendamisel kohaldatavad meetmed on õiguspärased, on isikul võimalik nõuda vaid RVastS-i § 16 alusel õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Samuti hüvitatakse RiKS-i § 13 lõike 5 kohaselt kaitsevalmiduse kõrgendamise otsuse ja selle heaks kiitmata jätmise otsuse vahelisel perioodil kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud riigikaitseülesannete täitmisega ja piiravate meetmete kohaldamisega tekitatud otsene varaline kahju isikule riigivastutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. RiKS-i § 13 lõikest 5 ei nähtu, kas peetakse silmas õigusvastaselt või ka õiguspäraselt tekitatud otsese varalise kahju hüvitamist. RiKS-i § 13 lõige 5 on viiteline õigusnorm, mis seob omavahel kaitsevalmiduse kõrgendamise ja riigivastutuse regulatsioonid. Seetõttu tuleb kaitsevalmiduse kõrgendamise tõttu tekkinud kahju hüvitada RVastS-is sätestatud üldistel tingimustel ja korras. Samas ei ole RVastS-i regulatsioon nähtud ette alusetult tekitatud kahju, see tähendab alusetu talumiskohustusega tekitatud lisakulu ja muu ebamugavuse hüvitamiseks ning RiKS-is endas puudub alus õiglase hüvitise maksmiseks. 175 Samamoodi Riigikogu poolt kaitsevalmiduse kõrgendamise heakskiitmise ajal kohaldatud meetmetega tuleb sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku arutamise ajal riigikaitseülesannete täitmise ning piiravate meetmete kohaldamisega tekitatud kahju hüvitada RVastS-is sätestatud tingimustel ja korras (RiKS-i § 17 lõige 5). Nimetatud regulatsioonist ei teki samuti sisulist erandit kahju ulatuse ega selle hüvitamise tingimuste ja korra suhtes. Kahju hüvitamine ei ole siiski sobiv ja isikut mõistlikult koormav lahendus piiravate meetmete talumise kohustuse korral kriisiolukorras, kuna RVastS-i regulatsioon sisuliselt välistab õiguspärase haldusakti või -toiminguga tekitatud kahju hüvitamise talumiskohustuse kaudu. Näiteks kehtib ettevõtte sundkasutuse korral talumiskohustus, seetõttu ei ole sundkasutuse faktilistest tagajärgedest tulenevad tagajärjed iseenesest käsitatavad kahjuna. Kuid meetme kohaldamisega kaasneva võimaliku ebavõrdse kohtlemise ja omandiõiguse piirangu tõttu tuleks maksta isikule hüvitist. Oluline piirang õigusvastase kahju hüvitamise nõude esitamisel on aga primaarnõuete esitamise kohustus (RVastS-i § 7 lõige 1). RVastS-ist tuleneb näiteks kohustus vaidlustada Vabariigi Valitsuse korraldus, millega kõrgendatakse kaitsevalmidust, või Riigikogu otsus, millega kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord, kui eelhaldusakt kohaldatud piiravate meetmete vaidlustamiseks ja kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise tingimus. Kahju hüvitamise regulatsioon ei ole sobiv viis, et kaitsta näiteks isikute õigusi seoses Vabariigi Valitsuse korraldusega kaitsevalmiduse kõrgendamise kohta ega selleks, et taotleda selle alusel kohaldatud piiravate meetmete talumise tõttu kantud kahju hüvitamist, kuna piiravate meetmete kohaldamise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas Riigikogu kiidab kaitsevalmiduse kõrgendamise heaks või mitte – sellest sõltumata on tegemist õiguspäraselt tekitatud kahjuga või talumiskohustusega kaasnevate ebamugavuste ja kuludega. Selliste piirangute proportsionaalsuse tagamiseks peaks seadusandja nägema ette õiglase hüvitise maksmise. Riigil ei ole kohustust hüvitada igasugust õiguspäraselt tekitatud kahju, kuid õigusriigi põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik saada kas või osalist hüvitist juhul, kui tema õigusi on suures ulatuses piiratud ilma, et ta ise oleks selleks põhjust andnud. Samuti võib õiglase hüvitise maksmise küsimus tõusetuda ulatuslike piirangute ja kohustuse kehtestamisel, kui selliselt mõnele isikule kohalduv piirang või kohustus koormab teda ebavõrdselt teiste isikutega võrreldes. Seejuures tuleb arvestada, et õiguspärase tegevuse tagajärjel tekkiv kahju on osaliselt hõlmatud talumiskohustusega. RVastS-i § 11 sätete piirava mõju ning avalik-õigusliku suhte mittelepingulise iseloomu tõttu on välistatud heastamine VÕS-i § 107 alusel. Heastamise regulatsiooni välistamine vähendab avaliku võimu motivatsiooni lahendada õigusvaidlus kohtuväliselt ja suunab tekitatud kahju hüvitamisele rahalise maksega. Viimane koormab omakorda riigieelarvet ning riigieelarve säästmist on kohtupraktikas peetud põhiseaduslikuks väärtuseks, mis õigustab kahju hüvitamise õiguse piiramist. Heastamine võimaldaks kahju tekitanud haldusorganil pakkuda rahaliste hüvitiste asemel mitterahalisi heastamise võimalusi ning välistaks sellega kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse (säästaks koormust riigieelarvele). Avalik-õigusliku suhte eripära tõttu peaks olema võimalus otsustada heastamine haldusaktiga, et vältida hilisemat vaidlust heastamise kehtivuse üle. Selline õiguslik alus kehtivas õiguses puudub ning KorS-i § 28 ettekirjutuse regulatsioon ka sellist ettekirjutust üldise riikliku järelevalve meetmena ei võimalda. 176 Probleem 2. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise kohta puuduvad selged ja ühetaolised kahju hüvitamise erisused võrreldes tavakorra ajal kahju hüvitamise regulatsiooniga. Kriisiolukordade ajal tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon sisaldub erinevates seadustes (vaata probleemi nr 1). Selle regulatsiooni sisu on valdavalt kahju välistamine (näiteks PäästeS-i § 48, HOS-i § 42) või on viidatud üldiselt kahju hüvitamise erikorrale (näiteks ErSS-i § 5, RiKS-i § 13 lõige 5, 17 lõige 5), samas kui sellist erikorda üheski seaduses reguleeritud ei ole. Erisuste vajadus võib seisneda seoses tõendamiskoormuse, primaarnõuete esitamise kohustuse, kahju täpse suuruse tõendamise, asjaolude tuvastamise menetluse, tõendite kogumise ja toimingute dokumenteerimisega. Erisuste vajadus ilmneb kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra eripärast tuleneva vajadusega viia läbi isikule kahju tekitamisega seotud haldusmenetlus kiiresti ning tagada isikule tegelik õiguskaitse. Kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni vajadus ei tulene niivõrd sellest, et võrreldes tavaolukorraga oleks vaja menetlust lihtsustada, kuivõrd sellest, et menetlus peab tagama kohustuste ning vastutuse kehtivuse selguse ja kindluse (näiteks kui isikul puudub kohustus kuulata kaitseseisukorra ajal konkreetset raadiot, lugeda konkreetset lehte või jälgida konkreetset uudistevoogu, siis ei saa ka haldusakti või kutse avaldamisel panna isikule süüks sellele mittereageerimist või võta teda pelgalt fiktsiooni alusel vastutusele subjektiivse koosseisu puudumise tõttu, isegi kui formaalselt see haldusakt isiku suhtes kehtib või kutse loetakse fiktsiooni kaudu kätte toimetatuks). Nagu haldusmenetluses üldiselt, siis on ka riigivastutuse korral probleem õigussuhete selgus, mitte menetluse lihtsustamise vajadus. RVastS-i § 7 lõike 1 kohaselt peaks isik ka kaitseseisukorra ajal kasutama haldusakti tühistamise, toimingu lõpetamise või muid primaarseid nõudeid selleks, et tal oleks hiljem võimalik nõuda õigusvastaselt või ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu peab isik haldusakte ja toiminguid vaidlustama igaks juhuks, et ta üldse saaks hiljem esitada kahju hüvitamise nõude, isegi kui tal haldusakti andmise ajal puudub otseselt vajadus või huvi see akt vaidlustada. See toob kaasa põhjendamatuid vaidlusi, sealhulgas esialgse õiguskaitse taotlusi, et vältida sellel alusel kahju summa vähendamist või kahju hüvitamisest keeldumist. Kui isik ei ole kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal muude kohustuste täitmise või olukorrast tulenevate faktiliste takistuste tõttu võimeline RVastS-i § 7 lõikest 1 tulenevat primaarnõuet kasutama, siis minetab ta üldse võimaluse enda õiguste kohtulikule kaitsele. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks peab isik tõendama kahju täpse suuruse ning see toob kaasa vajaduse kasutada kohe tõendi tagamise meetmeid. Kaitseseisukorra ajal võib olla hiljem raskendatud esitada tõendeid (tunnistajad võivad olla hukkunud, dokumendid hävinenud jms), see suurendab nii kohtute kui ka kohtu kaasatavate haldusorganite töökoormust. Puuduvad erisätted, mis võimaldaksid hindamise korras määrata kohtu poolt hiljem kahju suuruse pelgalt kahju tekitamise fakti alusel (näiteks hoone hävimisel tavalise majapidamise keskmine väärtus, sõiduki hävimisel seda marki ja vanusega sõiduki keskmine turuhind). Kahju hüvitamine õiguskaitse osana on tõhus üksnes siis, kui haldusorgan ka tegelikult võimaldab isikul koguda ja tagada tõendeid talle tekitatud kahju kohta. Kui isik on allutatud haldusorganile viisil, mis oluliselt piirab tema võimalusi koguda ja tagada talle tekitatud kahju kohta tõendeid, siis võib see iseenesest olla PS-iga vastuolus kui PS-i §-st 25 või 32 tuleneva põhiõiguse rikkumine. Kaitseseisukorra ajal võib isiku vabastamine muudest kohustustest, et 177 tõendeid koguda ja tagada, raskendada oluliselt riigi julgeoleku tagamiseks vajalike ülesannete täitmist. Seetõttu peaks tõendite kogumine ja tagamine olema haldusorgani ülesanne ning konkreetse kahju tõendamise koormus lasuma haldusorganil. Probleem 3. Õigusnormid, mis välistavad täielikult kahju hüvitamise riigi poolt õigusvastase tegevusega tekitatud kahju suhtes, piiravad liigselt isiku õigust kahjuhüvitisele. PäästeS-i §-i 48 kohaselt loetakse päästetööde ja riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega tekitatud kahju õnnetusest põhjustatud kahjuks ning HOS-i § 42 punkti 3 kohaselt on välistatud eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks vajalikust lammutustööde tegemisest, puude maha raiumisest ja veekogude tõkestamisest tuleneva kahju hüvitamine riigi poolt. Õigusnormid, mis välistavad täielikult kahju hüvitamise avalikku korda, riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisel või rikkumise kõrvaldamisel haldusorgani õigusvastase tegevuse eest või fiktsiooni kaudu selle tegevuse käigus hävinud vara, saamata jäänud tulu, minetatud ülalpidamise või kahjustatud au, eraelu ja teiste mittevaraliste hüvede mitte kahjuks lugemise, on tõenäoliselt ülemäärane kahju hüvitamise õiguse piirang. Selline piirang mõjutab eelkõige riigi tegevuse tegelikku ja näivat õiglust – riigi õigusvastase tegevuse tõttu kahju kannatanud isik jäetakse ilma võimalusest taastada enda rikutud õigused. Kui piirang on väga ulatuslik, siis võib see tuua kaasa ka isiku ettevõtluse või muu tegevusvabaduse piiramise või muud toimetulekuraskused (näiteks päästemeeskonna vale tegevuse või tegevusetuse tõttu levib tuli naabermajale, mille omanikud kaotavad seetõttu elamispinna ning võib-olla ka võimaluse uus eluase soetada, päästetööde käigus rikutud seadme tõttu võib ettevõtja minetada võimaluse osutada enda majandustegevuse käigus teenuseid). Seadusandja võib jagada vastutust olenevalt riskist, mitte seda täielikult välistada. Selline välistus võib olla õiguspärane õiguspäraselt tekitatud kahju suhtes, aga selles osas, milles õigusnorm välistab ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise, ei ole see PS-i §-ga 25 kooskõlas. Probleem 4. Puudub õiguslik alus maksta kahjuhüvitist poliitilistel kaalutlustel või ex gratia. See võib kahjustada välissuhtlust, vähendada välismissiooni legitiimsust ja takistada välislepingust tulenevate kohustuste täitmist. NATO relvajõudude staatuse kokkulepe (ingl NATO Status of Forces Agreement, lühendatult NATO SOFA) näeb ette kahju hüvitamise ex gratia. Rahvusvahelises õiguses tunnistatakse ka kahjuhüvitise maksmist sõjategevuse käigus poliitilistel kaalutlustel. Kehtivates seadustes puudub õigusnorm, mis võimaldaks maksta õiglast hüvitist poliitilistel kaalutlustel vastavalt rahvusvahelisele tavale ja lepingutele juhul, kui riik ei ole vastuta õiguslikult tekitatud kahju eest või ei ole kohustatud maksma õiglast hüvitist võrdse kohtlemise tagamiseks. Sellise hüvitise maksmata jätmisel võib tekkida eelkõige mainekahju, kuid ka väheneda kohaliku elanikkonna valmisolek koostööks. Hüvitise maksmise võimalus peab olema seadustega ette nähtud, kuna kahjuhüvitise väljamaksmiseks peab PS-i § 3 lõike 1 kohaselt olema seaduslik alus. Riigikogu kehtestatud seaduse asemel võib õiguslikuks aluseks olla ka ratifitseeritud välisleping, millega võetakse riigile vastav rahaline kohustus. Probleem 5. RiKS-is ja RVastS-is ei ole reguleeritud, millistel alustel toimub riigivastutus siis, kui RiKS-i § 9 alusel sekkub üks haldusorgan teise haldusorgani tegevusse ja sellega põhjustatakse kahju tekkimine haldusvälisele isikule. 178 Kahju hüvitamise üldise korra kohaselt on kohustatud kahju hüvitama see avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati (RVastS-i § 12 lõige 1). Avaliku võimu kandja tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju (RVastS-i § 12 lõige 1). Kui teoks, millega kahju põhjustati, on HOS-i § 24 lõikes 2, ErSS-i § 18 lõike 2 punktis 1 ja § 20 lõikes 8 või RiKS-i §-s 9 nimetatud organi sekkumine, siis esitatakse kehtiva õiguse järgi kahju hüvitamise taotlus või kaebus kohtule selle haldusorgani peale (Vabariigi Valitsus, peaminister, minister või riigiasutus, sealhulgas juhul, kui vaidlustatakse tema koosseisu kuuluva ametiisiku või kollegiaalorgani tegevus), kes sekkus teise haldusorgani tegevusse (tegi ettekirjutuse, andis korralduse, peatas, muutis või tunnistas kehtetuks teise haldusorgani haldusakti vms). HOS-i § 24 lõige 2, ErSS-i § 18 lõike 2 punkt 1 ja § 20 lõige 8 ning RiKS-i § 9 käsitlevad siseakte, mis on suunatud teisele haldusorganile tema pädevuses oleva haldusülesande täitmisel. Üldjuhul ei saa haldusväline isik siseakti peale taotlust, vaiet ega kaebust esitada, aga kui sellega reguleeritakse ka isiku õigusi ja kohustusi, siis tuleb isik kolmanda isikuna menetlusse kaasata ja ta saab vaidlustada siseakti kui eelhaldusakti tema õigusi rikkuva haldusakti suhtes. Kehtiva regulatsiooni korral on oht, et isik esitab kahju hüvitamise nõude vale vastustaja vastu või on jätnud õige haldusorgani suhtes esitamata primaarse nõude. Sellega kaasnevad nii lisakulu kohtumenetluses, sealhulgas mitmeid materiaalselt valesid kohtulahendeid kuni kohtupraktika kaudu probleemi lahendamiseni, kui ka rohkelt menetlusvigade parandamist selgete piiride määramisel ja sellega seotud viivitust halduskohtus. Suurenevad kohtumenetluse kulud ja kohtute koormus ning isikute õigused on halvemini kaitstud. 4.13.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on kehtestada selge ja paindlik hüvitusmehhanism kriisiolukordades avaliku võimu tegevuse tagajärjel tekkinud kahju kompenseerimiseks eraõiguslikele isikutele kooskõlas üldise riigi kahju hüvitamise korraga. Samuti on eesmärk tagada isikutele kindlus, et nende vabatahtlik või riigi korraldusel toimuv tegevus riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmisel ei aseta neid halvemasse olukorda võrreldes teiste isikutega, kes vahetult riigi julgeoleku või avaliku korra tagamisse ei panusta. Kriisiolukordades rakendatav hüvitusmehhanism aitab tagada mõistliku tasakaalu avaliku huvi, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise ning isiku huvi vahel, kuna isik saab kahjuhüvitist või õiglast hüvitist, kui talle on riigikaitse eesmärgil põhjustatud kahju või tema põhiõigusi on ulatuslikult või teistega võrreldes ebavõrdselt piiratud. 4.13.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.13.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Käesolevas alapeatükis käsitletud probleemid tulenevad eelkõige õigusliku regulatsiooni puudustest või vastuoludest. Avalikkuse parem teavitamine tagaks eelkõige selle, et isikud, kes ei ole mõnedest probleemidest teadlikud, saaksid teadlikumalt esmaseid nõudeid esitada. Samas võib see tuua kaasa haldusorganite ja kohtute ummistamise esmaste nõuetega olukorras, kus puudub tegelik võimalus esmase nõude sisuliseks läbivaatamiseks enne, kui meedet on pöördumatult kohaldatud ja tuleb kahju hüvitada või esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu on meetme kohaldamise vajadus sisuliselt ära langenud. Kuna kohtute ummistamine esialgse õiguskaitse nõuete ja primaarnõuetega ei ole eesmärk ning sisuliselt ei taga tõhusat õiguskaitset, siis ei ole avalikkuse teavitamine õigusnorme muutmata eesmärgipärane meede. 179 Sama tulemuseni võiks viia ka mittemidagitegemine, kuid sellisel juhul lisanduks kohtutele ülesanne hinnata tähtaja ennistamise vajadust. Tähtaja ennistamine võib olla põhjendatud nii vastuolulise regulatsiooni enda kui ka kriisiolukorrast tingitud objektiivse võimatusega teha selgeks haldusakti vaidlustamise vajadus ja võimalused, kasutades selleks vajaduse korral professionaalset õigusabi. Samuti ei ole võimalik senise regulatsiooni parem rakendamine, kuna sisuliselt puudub õiguslik alus kahju hüvitamiseks või õiglase hüvitise maksmiseks ning õigusliku aluseta hüvitise maksmise halduspraktika oleks vastuolus PS-i § 3 lõikega 1. Põhimõtteliselt on ainus mitteregulatiivne lahendus, mida kaaluda, suurendada rahastust, kuid see vähendaks probleemi nendel juhtudel, kui esineb õiguslik alus hüvitise maksmiseks või haldusorgan saab vähemalt õiguspäraselt kaaluda hüvitise maksmist (näiteks RVastS-i § 16 alusel õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisel). Pelgalt rahastuse suurendamine ei lahenda neid probleeme, mis tulenevad õigusliku aluse puudumisest või selle tõendamatusest. Seetõttu on probleemi lahendamiseks vaja muuta regulatsioone ning mitteregulatiivsed meetmed üksnes täiendavad ja toetavad eesmärgi saavutamist. Riigi poolt kahju hüvitamise tingimus on selleks õigusliku aluse olemasolu. Õiguslik alus kahju hüvitamiseks peab tulenema PS-i § 3 lõike 1 kohaselt kehtivast seadusest. Seega ei saa käesolevas alapeatükis käsitletud probleeme lahendada pelgalt rahastuse suurendamise, halduspraktika muutmisega või kohtupraktikaga. Kontseptsioonis ei kaaluta PS-iga vastuolus olevaid lahendusi (näiteks kahjuhüvitise maksmine õigusliku aluseta või menetlus- ja pädevusnormide eiramine). Probleemi nr 5 puhul võiks kaaluda ka kohtupraktika muutmist, kuid see tähendaks eelkõige seda, et kohtud saaksid hakata oma praktikat kujundama alles kriisiolukordades ning kuni piisava kohtupraktika tekkimiseni oleks isikutel õiguslik ebakindlus, kas ja kellelt nad õiguste rikkumise korral hüvitist saavad. Käesolevas alapeatükis ja selle aluseks olevas analüüsis sedastatud probleemid tulenevad õigusliku regulatsiooni puudustest ja vastuoludest. Seetõttu ei ole võimalik käesolevas alapeatükis käsitletud probleeme lahendada teisiti, kui vajalike õiguslike regulatsioonide väljatöötamise teel. Kavandatavad muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.13.1 esitatud probleemidest lähtudes.167 Probleem 1. Kriisiolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsioon on killustunud erinevate seaduste vahel, seetõttu on kahju hüvitamise alused ja kord ebaselged. Kehtivas õiguses ei eristata ega reguleerita selgelt kahju hüvitamist ja õiguspärase tegevuse tagajärjel õiglase hüvitise maksmist, see võib viia isikute ebavõrdse kohtlemiseni (omandi kaotamine, ebavõrdne konkurents jne). Õiglase hüvitise maksmist ei ole sisuliselt reguleeritud ning seda sisustatakse kahju hüvitamise sätetest lähtudes. 1. Reguleerida kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamine terviklikult RiKS-is. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada alati täies ulatuses, kui ei esine hüvitise vähendamise aluseid. Kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni tuleb ühtlustada ja näha ette üldised põhimõtted kahju hüvitamiseks kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Õigusselgust ja rakendamise kindlust suurendaks see, kui kahju hüvitamise mehhanism oleks kõigi erikordade ajal 167 Käesolevas alapeatükis esitatud ettepanekud põhinevad riigivastutuse analüüsil. 180 ühetaoline ja reguleeritud ühes õigusaktis. Kahju hüvitamise piiramise või muude kahju hüvitamise erisuste kehtestamise aluseks kriisiolukorra ajal on eelkõige kahju ettenägematus ning asjaolu, et avaliku võimu kandja ei pruugi suuta ka hoolsa käitumise korral täielikult kahju ära hoida. (Vaata ka käesoleva alapeatüki probleemi nr 2 lahendusettepanekuid). 2. Reguleerida õiglase hüvitise maksmine terviklikult eraldi kahju hüvitamisest. Õiguspärase kahju hüvitamine kriisiolukorras võib ülemäära koormata avaliku võimu kandja eelarvet ja vähendada sellega muid avalikke teenuseid või suurendada teiste isikute maksukoormust. Avaliku võimu kandja õiguspärase tegevuse tagajärjel tekitatud kahju täies ulatuses hüvitamine ei ole ka õiglane juhul, kui isik osaleb talumis- või tegevuskohustuse kaudu avaliku võimu ülesande täitmisel või nende toetamisel teiste isikutega võrdselt. Õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise eristamine õiglase hüvitise maksmise nõudest võimaldab seadusandjal määrata selge ja lihtsa hüvitiste süsteemi väga ulatuslike ja intensiivsete põhiõiguste ja -vabaduste piirangute korral. Õiglase hüvitise eesmärk on vähendada teiste isikute või üldsuse huvides avaliku võimu teostamisega kaasneva talumis- või tegutsemiskohustuse ülemäärast koormavat mõju konkreetsele isikule. Õiglane hüvitis on sobiv vahend selleks, et tagada põhiõiguste riive proportsionaalsus või isikute ebavõrdsest kohtlemisest tuleneva riive proportsionaalsus. Kehtivas õiguses tuleks ette näha õiglase hüvitise maksmine juhul, kui piirava meetme kohaldamisega isikule pandud talumiskohustus on tema põhiõigusi ülemäära piirav või koormab teda ebavõrdselt teiste isikutega võrreldes. Õiglase hüvitise maksmine tuleks ette näha selliselt, et riik ei hüvita isikule tegelikult tekkinud kahju, vaid isikule makstakse õiglast hüvitist. Kriisiolukorra ajal võib olla takistatud koguda kahju suuruse kohta tõendeid, samas on häiritud ka raviteenuse osutamiseks, asja parandamiseks või uue asja ostmiseks vajalik ja muu elukorralduse seisukohalt oluline taristu – seega ei ole kahju tegelikku suurust selle tekkimise ajal võimalik täpselt tõendite põhjal tuvastada. Õiglane hüvitis ei pea vastama hüvitatava kahju summale ning selle maksmise eeldus on põhiõiguse piirang ise, mitte konkreetse kahju, põhjusliku seose ja vastutuse tuvastamine. Õiglase hüvitise maksmise küsimus võib tõusetuda järgmiste laiapindse riigikaitse valdkonnas isikule pandavate kohustuste või koormiste korral, samuti kahju õiguspärase tekitamise juhtudel riigi või teise relvakonfliktis osaleva, riigi tunnustatud isiku poolt: 1) asja sundvõõrandamine, -valdus ja -kasutamine; 2) töökohustuse või muu koormise rakendamine; 3) kaitseväekohustuse rakendamine, sealhulgas mobilisatsioon; 4) sundkoormise määramisest tulenevad kohustused; 5) sundkoormise rakendamisest tulenevad kohustused; 6) õiguspärase viibimiskeelu ja läbiotsimisega isiku või vara kahjustamine; 7) õiguspärase valdusesse sisenemise ja läbivaatusega vara kahjustamine; 8) õiguspärase vahetu sunni teostamisega isiku või vara kahjustamine; 9) sõjalise jõu ja relvakonfliktis osalemisega isiku või vara kahjustamine. 3. Sätestada seaduses, et õiglane hüvitis on piiratava õigushüve harilik väärtus, ning näha erandina ette konkreetsed alused harilikust väärtustest väiksema õiglase hüvitise maksmiseks (eelkõige juhul, kui isik saab hüvitist muul viisil, näiteks ravikulude katmise, eluruumi ja ülalpidamise võimaldamise või muu sellise kaudu). 181 Riigikohtu praktika kohaselt on õiglane hüvitis omandi sundvõõrandamise korral üldjuhul asja harilik väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hüvitise suurus võib turuhinnast erineda vaid erandlikel juhtudel. 4. Sätestada regulatsioonis selged välistused hüvise maksmise eest selles osas, milles isik ise vastutab tekkinud kahju eest või saab tulu. Õiguspäraselt tekitatud kahju ees hüvitist ja õiglast hüvitist ei maksta osa eest, mille eest isik ise vastutab (näiteks jättis lepingu sõlmimisel vajalikud erandid ja välistused kokku leppimata, välja arvatud juhul, kui see ei olnud tema turupositsiooni arvestades võimalik). 5. Määrata seaduse tasemel kindlaks, millistest asjaoludest ja kaalutlustest õiglase hüvitise maksmisel lähtutakse. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega. Oluliseks avalikuks huviks kodanike kaitsetahte suurendamisel on see, et isik, kes panustab omandi või tööga riigikaitsesse, ei oleks selle tulemusena halvemas olukorras kui need isikud, kes riigikaitsesse ei panusta. 6. Kehtestada lisaks õiglasele hüvitisele ka isiku talumiskohustus. Regulatsiooni eesmärk on leida kompromiss talumiskohustuse ja õiglase hüvitise maksmise vahel. Talumiskohustus tuleks määrata kindlaks samas õigusaktis, millega reguleeritakse koormisi ja õiglase hüvitise maksmist. Õiglase hüvitise maksmise kohustus tõusetub eelkõige siis, kui konkreetset isikut on koormatud teistega võrreldes oluliselt enam. Selles osas, milles ühiskond kannab kriisolukorra lahendamisega seotud koormat ühiselt, tuleb isikutel taluda piirangute ja piiravate meetmetega seotud ebamugavust ja tekkivat kahju. 7. Reguleerida riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine või talumiskohustust ületava põhiõiguste riive korral õiglase hüvitise, tasu, sotsiaalse tagatise või muu hüvitise maksmise alused ja kord terviklikult KorS-is. Õigusvastaselt riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon jääb RVastS-i ning selle kohta ei ole erisusi vaja kehtestada. 8. Reguleerida riigikaitseliste kohustuste (eelkõige koormiste) määramisel ja täitmisel õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine või talumiskohustust ületava põhiõiguste riive korral õiglase hüvitise, tasu, sotsiaalse tagatise või muu hüvitise maksmise alused ja kord RiKS-is. 9. Näha menetlusökonoomia tagamiseks ette, et kaitseolukorra ajal heastatakse seadusest või lepingust tuleneva avaliku võimu kandja kohustuse rikkumine analoogselt VÕS-i §-s 107 sätestatuga. Sellistel asjaoludel kohustuse rikkumise heastamise regulatsioon peaks sisalduma seaduses, mis reguleerib seadusega pandud kohustuse või selle alusel sõlmitava lepingu täitmist. Tegemist võib olla õiglase hüvitisega kõrval alternatiivse või fakultatiivse piirava meetme või koormise proportsionaalsuse tagamise viisiga. 10. Reguleerida RiKS-is avaliku võimu volitus määrata ettekirjutusega rikkumise heastamise kohustus ning seda eelkõige juhtudel, kui see võimaldab välistada või vähendada hilisemat kahju hüvitamise nõuet avaliku võimu kandja vastu. 182 Regulatsioon võib olla oluline siis, kui haldusorgan täidab haldusülesannet ettevõtja või muu isiku kaudu ning rikkumise heastamine võimaldaks vältida hilisemat avaliku võimu kandja vastu suunatud kahju hüvitamise nõuet. Probleem 2. Kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise kohta puuduvad selged ja ühetaolised kahju hüvitamise erisused võrreldes tavakorra ajal kahju hüvitamise regulatsiooniga. 11. Näha kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamisel ette erisused, mis tagavad piisava õiguskaitse ja võimaldavad kahju hüvitamist ka siis, kui tavakorrale omased mehhanismid tõendamiseks, nõustamiseks ja muu selline ei toimi. Kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon peaks erinema tavakorra regulatsioonist eelkõige järgmiste tunnuste poolest: 1) kaitseolukorra ajal ei eeldata isikult, et ta peab kasutama haldusakti tühistamise, toimingu lõpetamise või muid primaarseid nõudeid ning nende kasutamine ei ole kahju hüvitamise nõude esitamise tingimus; 2) kaitseolukorra ajal ei pea üldjuhul tõendama kahju täpset suurust, vaid kahju tekkimise fakti ja ligikaudset suurust, samuti ei hüvitata tegelikult tekkinud kahju, vaid isikule makstakse hüvitis kahju ligikaudses suuruses; 3) kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise või selle eelduseks olevate asjaolude tuvastamine, tõendite kogumine ja toimingut dokumenteerimine on eelkõige avaliku võimu kohustus. 12. Näha kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamisel ette nõude esitamise tähtaja või nõude aegumise peatumine või katkemine juhul, kui nõuet ei ole võimalik tõhusalt esitada või selle rahuldamine ja hüvitise väljamaksmine ei ole kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võimalik, isiku huve arvestades või avalikke huve arvestades mõistlik. Kaaluda võib nii nõude esitamise tähtaja või nõude aegumise peatamist kui ka katkemist. Katkemise regulatsiooni sidumine kaitseolukorra lõppemisega tagaks kõige suurema õiguskindluse, sest oleks üldiselt fikseeritud ning tähtaja küsimuses tõendamise aspekt langeks ära. Probleem 3. Õigusnormid, mis välistavad täielikult kahju hüvitamise ka riigi poolt õigusvastase tegevusega tekitatud kahju suhtes, piiravad liigselt isiku õigust kahjuhüvitisele. 13. Tunnistada kehtetuks õigusnormid, mis täielikult välistatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise, ning piirata kahju hüvitamist õiguspäraselt tekitatud kahju puhul. Kahju hüvitamist piiravate normide eesmärk on välistada liigsete kohustuste tekkimine riigile nende tegevuste käigus, mille käigus ei ole kahju tekkimine välistatud (näiteks päästetööd). Õigusnormid on sõnastatud liiga laialt ning neid tuleks piirata õiguspäraselt tekitatud kahjuga (samale tulemusele võib jõuda ka tõlgendamise teel, kuid see ei ole õigusselge). Selleks tuleb lisada HOS-i § 42 ja PäästeS-i § 48 lisada kriteerium „õiguspäraselt“. 14. Täiendada HOS-i § 42 ja PäästeS § 48 selliselt, et välistatud oleks üksnes õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine. 183 Kahju täielikust hüvitamisest ei tohi riik taganeda ka erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal168, kuid riik võib piirata õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise õigust ning näha ette tekitatud kahju hüvitamise erisused, kui see on avaliku korra kaitseks või riigi julgeoleku kaitseks. Teatud liiki varalise kahju hüvitamise välistamine on ulatuslik sekkumine omandiõigusesse. 15. Sätestada, et relvakonflikti või muu kriisi piirkonnas tekkinud kahju hüvitamise või muu õiguskaitse juhtumid lahendatakse pärast kriisiolukorra lõppu. Samuti tuleks anda menetlejale õiguslik alus lükata keeruliste või vaieldavate juhtumite lahendamine edasi kaitseolukorra lõppemiseni. Probleem 4. Puudub õiguslik alus maksta kahjuhüvitist poliitilistel kaalutlustel või ex gratia. See võib kahjustada välissuhtlust, vähendada välismissiooni legitiimsust ja takistada välislepingust tulenevate kohustuste täitmist. 16. Sätestada seaduses, et kui riik ei vastuta õiguslikult tekitatud kahju eest või ei ole võrdse kohtlemise tagamiseks kohustatud maksma õiglast hüvitist, siis võib riik maksta õiglast hüvitist poliitilistel kaalutlustel. Täiendada RiKS-is kahju hüvitamise sätteid selliselt, et seadusest tuleneb vähemalt põhimõtteline luba hüvitada kahju või maksta õiglast hüvitist rahvusvahelise relvakonflikti käigus juhtudel, mille eest riik õiguslikult ei vastuta, kuid see on vajalik rahvusvahelise tava või välislepingu järgimiseks või poliitilistel kaalutlustel. 17. Täpsustada kahju hüvitamise regulatsiooni selles osas, mis puudutab rahvusvahelist sõjalist koostööd ja vastuvõtja riigi tegevust selliselt, et välislepingust tulenevaid kahju hüvitamise erisusi saaks riigisiseses õiguses selgelt arvestada. Riigi poolt kahju hüvitamine või õiglase hüvitise maksmine peaks olema üldjuhul välistatud nendel juhtudel, kui see ohustab teisi põhiseaduslikke õigushüvesid või vastutust kahju tekitamise eest ei saa omistada riigile. Viimasel juhul peab riik saama poliitilistel kaalutlustel või välislepingu alusel ülevõetava kohustusena otsustada õiglase hüvitise maksmise. Probleem 5. RiKS-is ja RVastS-is ei ole reguleeritud, millistel alustel toimub riigivastutus siis, kui RiKS-i § 9 alusel sekkub üks haldusorgan teise haldusorgani tegevusse ja sellega põhjustatakse kahju tekkimine haldusvälisele isikule. 18. Tagada isikute kaasamine siseakti andmisesse (vastuväidete esitamine, võimalus taotleda kohtult keelamist või esialgset õiguskaitset). Selleks tuleb haldusmenetluse reegleid kohaldada ka selliste siseaktide andmisele, millel on õiguslik mõju haldusvälise isiku suhtes. 19. Muuta kahju hüvitamise regulatsiooni selliselt, et selliste haldusaktidega tekitatud kahju eest vastutab haldusvälise isiku ees formaalselt haldusorgan, kes andis isiku õigusi vahetult rikkunud haldusakti (ilma et isik peaks eelhaldusakti vaidlustama). 4.13.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Kavandatud muudatuste mõju on hinnatud alapeatükis 4.13.2 esitatud ettepanekute kohta tervikuna. Mõju ei ole hinnatud nende valdkondade ja sihtrühmade puhul, mille suhtes mõju puudub. Kuna mõju avaldub eelkõige kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud 168 PS-i § 130 kohaselt ei ole erakorralise või sõjaseisukorra ajal lubatud kehtestada riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides erisusi PS-i § 25 sätestatud kahju hüvitamise õigusest. 184 erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ning niivõrd, kuivõrd konkreetne kriisiolukord või erikorra lahendamine eeldab meetmete kohaldamist, siis on raske võimalikku mõju hinnata. Arvestades, et kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemine on vähetõenäoline ning seda esineb väga harva, on muudatuste mõju sihtrühmale väike. Muudatused aitavad vältida võimalikke soovimatuid tagajärgi ja maandada negatiivsete kõrvalmõjude riski. Ettepanekud puudutavad eelkõige regulatsiooni täpsustamist ning nende mõju sõltub isikute õigusteadlikkusest, valmisolekust meetmete kohaldamist vaidlustada ja kohtute hoiakutest menetlusnormide võimalike rikkumiste tagajärgedesse. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline, mõju Sihtrühm: elanikkond tervikuna Kahju hüvitamine ja õiglane hüvitis (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–10) Muudatused nr 1–10 lihtsustavad õiglase hüvitise maksmist juhul, kui konkreetset isikut koormatakse riigikaitse huvides ülemäära või koheldakse teistest oluliselt erinevalt. Selles osas, milles muudatustega tagatakse õiguskindlus isikutele, et väga ulatuslike piirangute või koormiste korral ei kaota nad enda omandit ja tööd ning saavad pärast kriisiolukorra möödumist naasta oma tavapärase elu juurde, suurendab see üldist kindlustunnet ning sotsiaalset sidusust. Kahju hüvitamise erisused (probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 11 ja 12, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 13–15) Muudatused nr 11–15 tagavad isiku õiguskaitse nendel juhtudel, kui tema õigusi on kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal (erisustega ka eriolukorra ajal) õigusvastaselt rikutud või õiguspärase meetmega kahjustatud. Eelkõige tähendab see tõendamiskoormuse vähendamist või selle ülekandmist haldusorganile, samuti kannatanule riigi näol maksevõimelise võlgniku tagamist. Muudatused ei mõjuta sihtrühma oluliselt. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Sihtrühm: Kaitsevägi, erikorra juhid, riigikaitseliste ülesannetega isikud ja asutused teised haldusorganid Poliitilistel kaalutlustel hüvitise maksmine (probleemi nr 4 muudatusettepanekud 16 ja 17) Muudatused nr 16 ja 17 lihtsustavad ex gratia ja õiglase hüvitise maksmist selliselt, et relvakonfliktis osalemise, kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorravõi sõjaseisukorra ajal kohaldatud meetmed on ja näivad õiglased. Seetõttu on eeldatavalt vastuseis nendele meetmetele väiksem, elanikud on valmis enam koostööd tegema ja panustama ning välditakse ka ülearuseid kohtuvaidlusi (näiteks kahjuhüvitise suuruse küsimuses). Kokkuvõttes sõltub mõju olulisus sihtrühmale suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Hinnanguliselt ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. 185 Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtjad Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtteid 127 622, mittetulundusühinguid üle 26 000 ja sihtasutusi 670.169 Riigikaitsega on oma põhitegevuse kaudu riigikaitseliste asutustena seotud üksikud ettevõtjad ning koormistega seotud samuti üksikud ettevõtjad. Puutumus on seotud kriisiolukorra ulatuse ja olemusega, kuid eeldatavasti võib regulatsioon mõjutada väikest osa ettevõtetest. Kahju hüvitamine ja õiglane hüvitis (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–10), kahju tekkimine haldusvälisele isikule (probleemi nr 5 muudatusettepanekud 18 ja 19) ja kahju hüvitamise erisused (probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 11 ja 12, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 13–15) Muudatused nr 1–15, 18 ja 19 tagavad ettevõtjatele kindluse, et nende ettevõtte või seadmete ja materjalide kasutamisel koormistena üldiseks hüvanguks saavad nad õiglase hüvitise. Kriisiolukord kahjustab majandust, sõltumata sellest, kas riik konkreetse ettevõtja majandustegevusse sekkub või mitte. Sellist kahju kannab majandus tervikuna. Hüvitised on nähtud ette juhtudeks, kui mõnda konkreetset ettevõtjat kahjustatakse teistest enam või ta minetab täielikult võimaluse enda majandustegevuse valdkonnas edasi tegutseda. Kahju hüvitamine ja õiglane hüvitis (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–10) Muudatuste nr 1–10 kohaselt suurendatakse ettevõtjate kindlust, et neile makstakse õiglast hüvitist olukorras, kus nad on kandnud kriisiolukorra lahendamiseks ebaproportsionaalseid kulusid. Samas on selgemini määratud nende äririskid ning talumiskohustuse piirid, nii muutub Eesti investeerimiskeskkonnana läbinähtavamaks ja prognoositavamaks. Samas eeldab see ka ettevõtjalt suuremat hoolsust lepingute sõlmimisel, sest puuduliku lepingu korral on riigi vastutus välistatud. Kokkuvõttes sõltub mõju olulisus sihtrühmale suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Hinnanguliselt ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: riigiasutused, KOV-id Kahju hüvitamine ja õiglane hüvitis (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–10) ja kahju hüvitamise erisused (probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 11 ja 12, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 13–15) Muudatuste nr 1–15 kohaselt täpsustatakse riigivastutuse aluseid ning õiglase hüvitise maksmise regulatsiooni. Paljudel juhtudel on kavas asendada õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused seaduses selgelt määratud õiglase hüvitise regulatsiooniga. See 169 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 186 lihtsustab hüvitise väljamaksmise korda, vähendab hüvitise suurusega seotud vaidlusi ning suurendab ettenähtavust väljamakstavate hüvitiste suuruse puhul. Eespool nimetatud muudatused mõjutavad mõningal määral riigi tegevust, sest täpsustuvad nii õiguslikud alused kui ka vastutuse raamid. Väheneb regulatsiooni ebaselgus ja seetõttu ka võimalike õigusvaidluste hulk. Õiglase hüvitise regulatsiooniga väheneb kahju hüvitamise nõuete hulk ja sellele kuluv töökoormus. Muudatustega ei laiendata riigivastutust, vaid pigem täpsustatakse selle aluseid ja piire. Kahju tekkimine haldusvälisele isikule (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 18 ja 19) Muudatused nr 18 ja 19 täpsustavad primaar- ja sekundaarnõuete esitamist juhul, kui kahju tekib RiKS-i § 9 lõigete 4 ja 6 alusel peaministri, sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutava ministri või riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministri poolt muu haldusorgani antud haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu. Muudatused ei mõjuta otseselt riigiasutuste korraldust, kuid täpsustavad vastutuse jaotumist riigisiseselt. Muudatuste tõttu muutub riigiasutuste ja KOV-ide vastutus selgemaks ja paremini prognoositavaks. Kokkuvõttes sõltub mõju olulisus sihtrühmale suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Hinnanguliselt ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: muu otsene või kaudnet mõju. Sihtrühm: põhiõiguste ja -vabaduste kandjad Kahju hüvitamine ja õiglane hüvitis (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–10), kahju tekkimine haldusvälisele isikule (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 18 ja 19) ja kahju hüvitamise erisused (probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 11 ja 12, probleemi nr 3 muudatusettepanekud nr 13–15) Muudatuste nr 1–15, 18 ja 19 üks eesmärk on täpsustada isikute põhiõigustesse ja -vabadustesse sekkumise tingimusi ja korda. Muudatused täpsustavad PS-i § 32 jt alusel makstava õiglase hüvitise regulatsiooni ning laiendavad seda teistele põhiõiguste ja -vabaduste piiramise juhtudele, kui isiku suhtes kohalduv piirang või koormis on ülemäärane või koormab teda ebavõrdselt teiste isikutega võrreldes. See ei kitsenda PS-i § 25 alusel õigust hüvitisele õigusvastaselt tekitatud kahju eest, kuid erikord võimaldab menetlust isiku jaoks lihtsustada ja esitada nõue siis, kui kriisiolukorra või erikorra asjaolud on ära langenud. Muudatused mõjutavad oluliselt põhiõiguste ja -vabaduse kandjate õigust kahju hüvitamisele ja õiglasele hüvitisele (PS-i §-d 12, 25 ja 32 jt), muutes kahju hüvitamise või õiglase hüvitise maksmise tingimused oluliselt selgemaks. Kokkuvõttes sõltub mõju olulisus sihtrühmale suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Hinnanguliselt ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. 187 4.14. Õiguskaitse erisused 4.14.1. Hetkeolukorra ja probleemi kirjeldus Üldine kohtusse pöördumise õigus (PS-i §-d 15 ja 24) on demokraatlikus ühiskonnas üks olulisemaid põhiõigusi, õigusriigi keskne põhimõte170. See tagab ka teiste põhiõiguste ja - vabaduste kaitse ning teeb riigist õigusriigi, tagades kohtud, mis otsustavad üksikjuhul õiguste ja vabaduste ulatuse ning avaliku võimu pädevuste ja volituste üle.171 Hoolimata PS-i § 130 teise lause sõnastusest, on PS-i § 15 (kohtusse pöördumise õigus) ja § 24 lõigete 2 (juuresolekuõigus) ja 4 (õigus kohtulahendi kuulutamise avalikkusele) piiramine lubatud ka kriisi ja erikorra ajal, kuid seda PS-i 2. peatükis sätestatud tingimustel üldistel alustel.172 Põhiõiguse piiramise legitiimne eesmärk võib seejuures olla riigi julgeolek.173 PS-i §-s 130 loetlemata põhiõiguste (näiteks PS-i § 24 lõiked 1, 3 ja 5: õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, kohtuistungite avalikkus, edasikaebeõigus) piiramine on erakorralise ja sõjaseisukorra ajal lubatud nii, nagu lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõiguste piiramine: seaduse alusel avalikes huvides.174 Selliste põhiõiguste nagu tõhus õiguskaitse ja aus õigusemõistmine mõningane kitsendamine on vajalik eelkõige selleks, et vältida õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamist.175 Võrdluseks, et n-ö tavapärases halduskohtumenetluses on viimastel aastatel kohtute töökoormus märgatavalt tõusnud.176 Kohtumenetluse seadused seavad põhiõigusele kitsendusi ka tavakorras. Peamine põhiseaduslik väärtus PS-i § 15 lõike 1 riive õigustamisel on kohtusüsteemi tõhus toimimine ehk menetlusökonoomia.177 Erikorra ajal riigi tekitatud kahju hüvitamise ja kriisi või erikorra ajal rakendatud meetmete tõttu tekib lisavajadus isikute õigusi tõhusalt kaitsta. Kriisi või erikorra tingimustes on eriti oluline tagada ka piiratud ressursside korral üldise kohtusse pöördumise õiguse tõhus kaitstus, samas pidades silmas riigi menetlusökonoomilisi ning julgeolekuhuve178. Materiaalõiguslikke ja haldusmenetluslikke meetmeid, mis vähendavad kohtu koormust ning võimaldavad lihtsustada kahju hüvitamise ja õiglase hüvitise maksmisega seotud küsimusi, on käsitletud eelmises alapeatükis (vaata alapeatükki 4.13). 170 RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, punkt 3. 171 M. Ernits. Põhiseaduse § 15 kommentaar, komm 3. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud väljaanne. (Toim.) Ü. Madisejt. Tallinn: Juura, 2017. 172 E. Kodar, O. Kask, K. Kirss, E. Markvart, K. Purtsak, J. Põld. Põhiseaduse § 130 kommentaar, komm 5. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud väljaanne. (Toim.) Ü. Madise. Tallinn: Juura, 2017. 173 Vt RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, punkt 15. 174 Samas. 175 RKHKm 06.09.2007, 3-3-1-40-07, punkt 11. 176 Näiteks on edasikaebamine oluliselt sagenenud – võrreldes 2013. aastaga on apellatsioonkaebuste arv suurenenud 38%, kassatsioonkaebuste arv 46% ning määruskaebused ringkonnakohtusse 25% ja Riigikohtusse 43% võrra. Halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu (496 SE) seletuskiri, lk 1. 177 Vrd RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, punkt 2. 178 Vt RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, punkt 15. 188 Probleem 1. Kohustusliku vaidemenetluse regulatsiooni puudumine RiKS-is ja ErSS-is võib kaitseseisukorra ajal tuua kaasa kohtute töökoormuse olulise suurenemise, sealhulgas nende kaebuste puhul, kus erikorra meedet kohaldanud haldusorgan oleks ise valmis antud haldusakti tühistama või seda muutma. Kohtute töökoormuse selline järsk suurenemine takistab tõhusa õiguskaitse tagamist neile, kelle olulised põhiõigused jäävad sellises olukorras üldse kaitseta. HMS-i §-de 71–87 kohaselt on vaidemenetlus haldusmenetluse etapp, kus haldusorgan kontrollib isiku taotluse (vaide) alusel haldusakti või toimingu õiguspärasust ja otstarbekust. Sisuliselt on seega tegemist vaidluse lahendamisega haldusorganis, täitevvõimu enesekontrolli protseduuriga, mille algatab menetlusosaline.179 HMS-i kui üldseaduse regulatsioon laieneb kõigile eriseaduste alusel antud haldusaktide ja sooritatud toimingute vaidlustamisele, kuid piisava ja põhjaliku vaidemenetluse regulatsiooni olemasolu korral eriseaduses juhindutakse üksnes eriseadusest (näiteks maksukorralduse seaduse14. peatükk). Kui aga eriseaduses on reguleeritud üksikud vaide esitamisega seotud küsimused, tuleb reguleerimata vaidemenetluse küsimustes juhinduda HMS-is sätestatud regulatsioonist180 (näiteks vangistusseaduse § 1 lõigetes 5, 6 ja 81 on sätestatud üksnes vaide esitamise kohustuslikkus, vaide lahendamise pikem tähtaeg ja vaides puuduste kõrvaldamise õiguslikud tagajärjed, kuid muus osas lähtutakse HMS-is vaidemenetluse kohta sätestatust). Kriisiolukordade ajaks ei ole RiKS-is ega ErSS-is kohustuslikku vaidemenetluse regulatsiooni sätestatud, see võib tuua kaasa erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohtute töökoormuse olulise suurenemise, sealhulgas nende kaebuste puhul, kus erikorra meedet kohaldanud haldusorgan oleks ise valmis antud haldusakti tühistama või seda muutma. Vaidemenetluse funktsioonid on: kodanike õiguste kaitsmine, halduse enesekontrolli tegemine ja halduskohtute koormuse vähendamine. Haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorganil ja vaiet lahendaval haldusorganil on vaidemenetluses võimalus parandada tehtud vigu ja muuta ebaotstarbekaid lahendusi. Vaidemenetlus vähendab kohtute koormust, kuna selles rahuldatud vaided ei jõua kaebusena halduskohtusse ja samuti ei pruugi halduskohtusse pöörduda isikud, kellele rahuldamata vaide alusetus vaideotsuses veenvalt ära põhjendatakse.181 Kui vaidemenetlus ei ole kohustuslik, võib eelloetletud kasu olla vähene olukorras, kus isikud pöörduvad nende õigusi piirava haldusakti või toimingu tõttu siiski halduskohtusse. Probleem 2. Kaitseolukorra ja muu erikorra ajal ei pruugi olla võimalik vaiet kümne päeva jooksul lahendada ning igal üksikjuhtumil tähtaja pikendamisest isiku teatamine tekitab haldusorganile põhjendamatut töökoormust ja kulu. HMS-i § 84 lõike 1 kohaselt tuleb vaie lahendada kümne päeva jooksul ning lõike 2 kohaselt võib tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra üksnes vaide täiendava uurimise vajaduse korral. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei pruugi haldusorgan suuta vaiet kümne päeva jooksul lahendada. Tähtaja pikendamise vajadus aga ei pruugi olla seotud konkreetse vaide täiendava uurimise vajadusega, vaid olla tingitud näiteks riigikaitseülesannete täitmisest, mis 179 A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 391. 180 Samas. 181 A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 392. 189 ei võimalda avalikel teenistujatel tavapäraseid tööülesandeid täita. Seega ei pruugi erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal tähtaja pikendamiseks õiguslikku alust olla ning isegi kui see alus oleks, siis tähtaja pikendamise teadete väljasaatmine tekitaks haldusorganile põhjendamatut töökoormust ja kulu. Probleem 3. Halduskohtumenetluses puudub kohtul võimalus teha erand seaduslikust kohtualluvusest, seetõttu võib nende kohtute, kelle tööpiirkonda jääb erakorralise seisukorra või kaitseolukorra lahendamine, õigusmõistmise funktsiooni täitmine olla takistatud. Kohtute alluvus määratakse kindlaks kohtu tööpiirkonnaga ning seda ei saa kohus ega menetlusosalised ise muuta. Kohtute tööpiirkonnad on kindlaks määratud kohtute seaduse § 10 lõike 1, § 18 lõike 3 ja § 22 lõike 6 alusel kehtestatud justiitsministri määrusega. Kohtute tööpiirkonnad hõlmavad ühte või mitut maakonda. Kohtute tööpiirkonnaga on seotud kohtuasjade territoriaalne alluvus, sest kohtuasjade alluvus on määratud kohtute tööpiirkondadega. Kohtute tööpiirkondade ja kohtualluvuse muutmise vajadus võib tõusetuda kahel juhul: 1) asja arutamine ei ole kohtu (kohtumaja) asukohas võimalik (näiteks Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja on hävinud); 2) kohtunike ressursi puudumise tõttu (näiteks süütegude massilisuse või kohtunike puuduse tõttu) ei ole võimalik kohtumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul. Kohtualluvuse määramisel ja kohtute paiknemise üle otsustamisel on seadusandjal lai otsustusruum, kuna kohtute tööjaotuse küsimus on õiguspoliitiline otsustus, mis on omakorda seotud kohtusüsteemi rahastamise ja riigieelarvega.182 Seetõttu on seadusandjal õigus võtta nii üldreegli kehtestamisel kui ka erandite ettenägemisel lisaks kohtute kaugusele menetlusosalistest arvesse kohtute töö tõhusust, lähtudes kohtute suurusest, elanike arvust kohtu piirkonnas, õigusabi kättesaadavusest kohtu lähedal, kohtunike värbamise võimalusest ja muudest asjakohastest kaalutlustest.183 Halduskohtumenetluse kohtualluvuse kindlaksmääramise kriteeriumid on sätestatud HKMS-is (näiteks HKMS-i §-d 7–9: üldised põhimõtted ja erandid). Erinevalt süüteomenetlusest puudub halduskohtumenetluses praegu võimalus muuta erakorralises kriisiolukorra tingimustes kohtuasja territoriaalset kohtualluvust (vrd ErSS-i § 30). Kohtunike ressursi ümberjagamine on võimalik kohtute tööpiirkonna sees kohtute tööpiirkonda muutmata, see tähendab ühe halduskohtu teeninduspiirakonnas on erinevad kohtumajad, kus võib kohtuasju arutada. Praegu on töö- ja teeninduspiirkondade muutmise pädevus justiitsministril, kohtute vahel vaidluse tekkimise korral Riigikohtu esimehel ja kohtumaja sees vastava halduskohtu esimehel, see tagab piisava paindlikkuse. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal peaks olema Riigikohtu esimehel õigus muuta haldusasjade territoriaalset kohtualluvust, see tähendab, et kui ühes halduskohtus ei ole võimalik haldusasju menetleda, siis võib seda teha mõnes teises halduskohtus. 182 H. Sepp, V. Lapimaa, V. Saarmets, E. Kergandberg. Põhiseaduse § 24 kommentaar, komm 6. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud väljaanne. (Toim.) Ü. Madise jt. Tallinn: Juura, 2017. 183 RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, punkt 58. 190 Probleem 4. Halduskohtumenetluses on piiratud võimalused hoida menetlusressursse kokku, lahendades asja lihtmenetluses. Lihtmenetluse (vaata HKMS-i § 133) legitiimne eesmärk on kohtusüsteemi tõhus toimine ja menetlusökonoomia. Samuti aitab lihtmenetlus saavutada mõistliku menetlusaja põhimõtet. Kehtiv lihtmenetluse regulatsioon on ette nähtud, et võidelda kohtute ülekoormusega, kuid selle eeldused ja rakendusulatus on olnud liiga kitsad ning ei soodusta selles menetlusvormis asjade läbivaatamist ka tavakorras.184 Kohtuasja on võimalik läbi vaadata lihtmenetluses kas poolte ja kolmanda isiku nõusolekul (HKMS-i § 133 lõige 2) või kohtu õiglasel äranägemisel juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, sealhulgas on varaliselt hinnatava hüve korral õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS-i § 133 lõige 1). Lihtmenetluses järgib kohus üksnes halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid, tagab menetlusosaliste põhiõiguste ja -vabaduste, samuti oluliste menetlusõiguste järgimise ning kuulab menetlusosalise tema taotlusel ära (HKMS-i § 134 lõige 1). Kui see aitab kaasa asja kiiremale lahendamisele, on lihtmenetluses võrreldes üldmenetlusega lihtsustatud mitmeid toiminguid (näiteks protokollimist, tõendite esitamist ja kogumist, menetlusdokumentide kättetoimetamist), võimaldatud seadusest erineva tähtaja määramist, kirjalikust eelmenetlusest ja kohtuistungist loobumist ning lubatud HKMS-i §-s 169 sätestatud tingimustel teha otsus kirjeldava ja põhjendava osata (HKMS-i § 134 lõige 2). Seejuures peab olema tagatud menetlusosalise ärakuulamine (HKMS-i § 135). Lihtmenetluses on kohtul tõendite kogumisel ja asjaolude põhjaliku analüüsimise käigus võimalik alati korraldada ka kohtuistung (HKMS-i § 135). Niisamuti on lihtmenetluses tagatud menetlusosalistele õigus esitada taotlus kohtuistungi korraldamiseks. HKMS-i §-s 133 sätestatud lihtmenetluse regulatsiooniga on kohtule jäetud lihtmenetluse kasutamise puhul kaalumisruum ehk lihtmenetluse kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohustuslik. Riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumise ajal oleks kohtunike piiratud ressursi tõttu, menetlusökonoomia ning tõhusa õiguskaitse huvides sobilik lahendada kohtu õiglasel äranägemisel haldusasju lihtmenetluses. Probleem 5. Kõigi erikordadega seotud õigusaktide suhtes puudub tõhus kord, kuidas teostada nende üle põhiseaduslikkuse järelevalvet. PS-i § 139 lõige 1 nimetab õiguskantsleri põhiseaduslikkuse järelevalve objektidena seadusandliku riigivõimu õigustloovad aktid (Riigikogu seadused, Vabariigi Presidendi seadlused), täidesaatva riigivõimu õigustloovad aktid (Vabariigi Valitsuse, ministrite, ülikoolide ja Eesti Panga määrused) ning KOV-ide õigustloovad aktid (KOV-i volikogu ning 184 Halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu (496 SE) seletuskiri, lk-d 2–3. 2017. aastal vaadati lihtmenetluses läbi vaid u 50 haldusasja (andmed KIS2-s tehtud otsingust). 191 linna- ja vallavalitsuse määrused).185 Tegemist on abstraktse normikontrolliga. Õiguskantsler võib algatada põhiseaduslikkuse järelevalve ka konkreetse menetluse või enda ülesande täitmise käigus.186 ErSS-i § 40 lõikes 1 reguleeritud erakorralise seisukorra aegne põhiseaduslikkuse järelevalve eriregulatsioon erineb sisu ja vormi poolest PS-i § 139 lõikes 1 sisalduvast õiguskantsleri üldisest pädevusest teostada järelevalvet seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või KOV-i õigustloova akti põhiseaduslikkuse üle, nähes ette õiguskantsleri pädevuse teostada järelevalvet erikorra ajal vastuvõetud erikorda korraldavate õigusaktide vastavuse üle PS-ile ja teistele seadustele (lõige 1) ning järelevalve läbiviimise korra (lõiked 2–6). Seejuures teeb õiguskantsler võrreldes tavakorraga erandina isikute õiguste või välislepingu rikkumise suure ohu korral ehk siis, kui erakorralise seisukorra ajal vastuvõetud erakorralist seisukorda korraldav õigustloov akt või selle säte seab ohtu füüsiliste isikute elu või tervise või rikub rahvusvahelise praktika järgi jõustunud või Riigikogu ratifitseeritud välislepingu. Samuti teeb õiguskantsler akti vastu võtnud organile ettepaneku peatada selle toime kuni selle kooskõlla viimiseni PS-i või seadusega (lõige 2), sellele vastab õigustloova akti vastu võtnud organi kohustus peatada akt või selle sätte toime viivitamata pärast sellise ettepaneku saamist (lõige 3). Kui õiguskantsler leiab, et erakorralise seisukorra ajal vastuvõetud erakorralist seisukorda korraldav õigustloov akt on PS-i või seadusega vastuolus, teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see viivitamata PS-i või seadusega kooskõlla (lõige 4), tähtajaks kooskõlla mitteviimise korral teeb õiguskantsler Riigikohtule viivitamata ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks (lõige 5; võrdle PSJKS-i §-ga 6). Ka Riigikohus arutab vaidlustatud õigustloova akti PS-ile ja seadusele vastavuse küsimust viivitamata (lõige 6). Tavakorras on õiguskantsleril aega teha ettepanek ja õigustloova akti andnud organil aega reageerida õiguskantsleri ettepanekule 20 päeva (PS-i § 142) ning Riigikohtul kohustus lahendada põhiseaduslikkuse järelevalve asi nelja kuu jooksul (PSJKS-i § 13 lõige 1). Ebaselge on, kas ErSS-i § 40 alusel vaidlustatav erakorralise seisukorra ajal vastuvõetud erakorralist seisukorda korraldav õigustloov akt hõlmab ka erakorralise seisukorra väljakuulutamise otsust. Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Riigikogu otsusega, mida võib HMS-i mõittes lugeda üldkorralduseks187, seetõttu ei kohaldu sellele ErSS-i §-s 40 kehtestatud õigustloovate aktide järelevalve sätted, vaid üldine haldusakti vaidlustamise kord. Niisamuti võib pidada Vabariigi Valitsuse kaitsevalmiduse kõrgendamise otsust ning Riigikogu sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise otsust 188 üldkorralduseks, mille vaidlustamise kohta ei ole kehtivas õiguses erisätteid. Otsused, mis on suunatud erikorra väljakuulutamisele või lõpetamisele või olukorra määratlemisele, on osas, mis need on isiku suhtes antud haldusakti (näiteks tekivad õiguslikud vaidlused, kui kohus peab otsustama kriisolukorra väljakuulutamise otsuse peatamise või tühistamise üldiselt või peatamise või tühistamise konkreetse isiku suhtes) eelhaldusaktiks või mis võivad tekitada vaidlusi pärast olukorra lahendamist (näiteks taotleb isik korralduse tühistamist selleks, et saada kahju eest hüvitist). Kriisiolukorra olemuse tõttu tuleks erikordade väljakuulutamise ja 185 PS-is nimetamata organi normiloomepädevuse kohta vt RKÜKo 26.04.2016, 3-2-1-40-15, punkt 15., ja J. Põllu eriarvamus, punkt 9. 186 N. Parrest, M. Allik, H. Kalmo jt. Põhiseaduse § 139 kommentaar, komm 3. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud väljaanne. (Toim.) Ü. Madise jt. Tallinn: Juura, 2017. 187 Haldusmenetluse analüüs, lk 34. 188 Haldusmenetluse analüüs, lk 35, 38. 192 sündmuste määratlemise otsuste vaidlustamise ja järelevalve puhul ette näha eriregulatsioon, mis tagab otsuste põhiseaduspärasuse. 4.14.2. Eesmärk ja saavutatava olukorra kirjeldus Eesmärk on kindlustada mõistlik tasakaal ühelt poolt igaühe põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale kohtumenetlusele ning teiselt poolt riigi julgeoleku tagamise ja avaliku korra tagamise ning menetlusökonoomia huvi vahel, mis avaldub kriisiolukorra tingimustes. Olenemata kriisiolukorrast, peab jätkuvalt olema tõhusalt tagatud üldine kohtusse pöördumise õigus ning õigusemõistmise funktsiooni täitmine. 4.14.3. Probleemi võimalikud regulatiivsed lahendused ja nende mõju 4.14.3.1. Kavandatud muudatused Kaalutud võimalikud mitteregulatiivsed lahendused. Kohtumenetluse ja kohtuvälise vaidluste lahendamisega seotud normid on õigusaktides täpselt kindlaks määratud ning nendest kõrvalekaldumine toob kaasa ka lahendi kehtetuks tunnistamise. Käesolevas alapeatükis ja selle aluseks olevas haldusmenetluse analüüsis sedastatud probleemid tulenevad õigusliku regulatsiooni puudustest ja vastuoludest. Kehtiv regulatsioon võib olla sobiv tavaolukorras, kuid ei lahenda küsimusi, mis tulenevad näiteks ühe kohtu tööpiirkonnas töökoormuse järsust ja olulises suurenemisest (näiteks erikorra ajal paljude isikute kinnipidamine, paljude isikute suhtes piiravate meetmete kohaldamine, inimhulkade suhtes vahetu sunni või riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamine). Seetõttu ei ole võimalik käesolevas alapeatükis käsitletud probleeme lahendada teisiti, kui vajalike õiguslike regulatsioonid väljatöötamise teel. Kuigi kohtute töökoormuse kasvades võiks alati suurendada kohtunike arvu, oleks see ebamõistlik lahendus, kuna kriisiolukorras vajab riik inimressurssi riigi julgeolekut ähvardava ohu tõrjumiseks. Põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele mõningane kitsendamine on vajalik eelkõige selleks, et vältida õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamist. Peamine põhiseaduslik väärtus PS-i § 15 lõike 1 riive õigustamisel on kohtusüsteemi tõhus toimimine ehk menetlusökonoomia. Piiratud aja ja ressursi tingimustes tuleks kaitseolukorra ajaks näha riigi menetlusressursside otstarbekamaks kasutamiseks ette kaebeõiguse eriregulatsioon (kohustuslik vaidemenetlus ja halduskohtumenetluse erisused). Kavandatud muudatused on sõnastatud alapeatükis 4.14.1 esitatud probleemidest lähtudes.189 Probleem 1. Kohustusliku vaidemenetluse regulatsiooni puudumine RiKS-is ja ErSS-is võib kaitseseisukorra ajal tuua kaasa kohtute töökoormuse olulise suurenemise, sealhulgas nende kaebuste puhul, kus erikorra meedet kohaldanud haldusorgan oleks ise valmis antud haldusakti tühistama või seda muutma. Kohtute töökoormuse selline järsk suurenemine takistab tõhusa õiguskaitse tagamist neile, kelle olulised põhiõigused jäävad sellises olukorras üldse kaitseta. 1. Kehtestada kohustuslik vaidemenetluse kord kaitseolukorra lahendamiseks rakendatud meetme vaidlustamiseks. Kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus tagaks selle, et haldusorgan saaks võimalikud vead parandada enne kohtumenetlust ning kohtusse ei jõuaks need vaidlused, kus haldusorgan 189 Käesolevas alapeatükis esitatud ettepanekud põhinevad riigivastutuse analüüsil. 193 põhimõtteliselt enda viga tunnistab. Riigikohus ei ole pidanud kohtusse pöördumise garantii rikkumiseks kohustuslikku kohtueelset vaidemenetlust eeldusel, et see ei kesta ülemäära kaua ning kohtus on tagatud vaideotsuse vaidlustamine. Riigi menetluslike ja muude ressursside kokkuhoiu eesmärgil oleks soovitatav sätestada kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus kaitseolukorra ajal antavate, haldusvälise isiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusaktide vaidlustamiseks (vaata HOS-i, ErSS-i ja RiKS-i vastavaid sätteid; vrd rahvahääletuse seaduse § 60 lõige 2, PSJKS-i § 38 lõige 1190). Sarnane kohustuslik vaidemenetluse üldkord on haldusaktide puhul nähtud üldjuhul ette näiteks Saksamaal ja Austrias.191 Saksamaa põhiseaduskohus (sks Bundesverfassungsgericht) on leidnud, et kohustuslik vaidemenetlus ei riku üldist kohtugarantiid tingimusel, et see on läbi viidud kiiresti, kaitseb isikuid liigse viivituse eest, samas ei tohi kohtusse pöördumise protsessieeldused tegelikkuses välistada kohtusse pöördumise õigust.192 Kohustuslik vaidemenetlus on tõhus meede kaitseseisukorra ajal üksnes siis, kui selle käigus tagatakse suhteliselt erapooletu ja sõltumatu haldusorgani kiire järelkontroll enda antud haldusaktide õiguspärasuse üle. Kuna haldusorgan võib ise vaidemenetluse ajaks haldusakti täitmise peatada (HMS-i § 81) või saab isik kohtult esialgse õiguskaitse korras taotleda haldusakti kehtivuse või täitmise peatamist, siis tuleb regulatsiooni kehtestamisel arvestada, et kohustuslik vaidemenetlus ei tohiks pikendada õiguskaitse menetlust ning tekitada topelt koormust nii haldusorganile vaide läbivaatamisel, kohtule esialgse õiguskaitse otsustamisel kui ka kaebuse sisulisel lahendamisel. 2. Näha kaitseolukorra ajal antavate, haldusvälise isiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusaktide vaidlustamiseks ette ka vaide esitamise tähtaja lühendamine kuni kümne (või neljateist) päevani arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama (HMS-i § 75). Isikute õiguste kaitseks on võimalik vaide tähtaeg ennistada (HMS-i § 77). 3. Näha kaitseolukorra ajaks kohustusliku vaidemenetluse korral ette haldusakti täitmise peatamine alates vaide esitamisest ilma selle kohta eraldi otsust tegemata. Erandina võib lubada näha haldusaktis ette haldusakti edasilükkamatu täitmise, mille puhul peaks isik halduskohtult esialgse õiguskaitse korras eraldi taotlema haldusakti kehtivuse või täitmise peatamist kuni õigusvaidluse lõppemiseni. See vähendab oluliselt vaiet lahendavate haldusorganite ja halduskohtute töökoormust haldusakti täitmise peatamise või esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluste lahendamisel ning motiveerib haldusorganeid kiiremini ja kvaliteetsemalt neile esitatud vaideid lahendama. Probleem 2. Kaitseolukorra ja muu erikorra ajal ei pruugi olla võimalik vaiet kümne päeva jooksul lahendada ning igal üksikjuhtumil tähtaja pikendamisest isiku teatamine tekitab haldusorganile põhjendamatut töökoormust ja kulu. 1. Näha kaitseolukorra ajaks vaidemenetluse erisusena ette, et kaitseolukorra lahendamiseks antavate haldusaktide puhul, mis ei ole vahetult suunatud haldusvälisele isikule kohustuste tekitamisele, on vaide lahendamise tähtaega (võrreldes HMS-i § 84 lõikes 1 sätestatud 190 Vrd RPJKo 29.09.2003, 3-4-1-12-03, punkt 12. 191 E. Vene. Vaidemenetluse funktsioonid ja nende tähtsus menetluse läbiviimisel. Magistritöö. Tartu Ülikool: õigusteaduskond, 2005, lk 22. 192 Samas, lk 23. 194  kümnepäevase tähtajaga) võimalik pikendada kuni kümne päeva võrra (võrdle HMS-i § 84 lõikega 2). Tõhusa õiguskaitse ja eriolukorra lahendamise huvides, sealhulgas menetlusökonoomia ja riigi nappide ressursside mõistliku jaotuse huvides tuleks tavalise vaidemenetluse puhul näha seadusega ette võimalus pikendada vaide esitamise ja menetlemise tähtaegasid poole võrra võrreldes tavakorras kehtivate tähtaegadega. Vaidemenetluse tähtaegade pikendamist peab haldusorgan motiveerima. 2. Näha ette kaitseolukorra ajal antavate vahetult haldusvälise isiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusaktide vaidlustamisel ette vaidemenetluse tähtaja erisus HMS-i § 84 lõikest 2, mis võimaldab haldusorganil pikendada vaide lahendamise tähtaega (HMS-i § 84 lõige 1) muul alusel, sealhulgas suure töökoormuse või kaitseolukorra lahendamisega seotud riigikaitseülesannete täitmise tõttu. Probleem 3. Halduskohtumenetluses puudub kohtul võimalus teha erand seaduslikust kohtualluvusest, seetõttu võib nende kohtute, kelle tööpiirkonda jääb erakorralise seisukorra või kaitseolukorra lahendamine, õigusmõistmise funktsiooni täitmine olla takistatud. 1. Anda kaitseolukorra ajaks Riigikohtu esimehele õigus muuta halduskohtuasja territoriaalset kohtualluvust. Kaitseolukorrast tingitud ühe kohtu töökoormuse oluline suurenemine võib olla selline asjaolu, mis kaalub üles isiku õiguse kohtualluvusele (PS-i § 24 lõige 1). Selline muudatus ei tohi olla meelevaldne ega lähtuda konkreetsest kohtuasjast, vaid peab määratud üldiselt ning ei tohi kätkeda konkreetse kohtuasja üleandmise otsust. HKMS-i § 10 käsitleb kohtualluvuse kontrollimist ja määramist, seda tuleks täiendada lõikega, mille kohaselt nähakse kaitseolukorras ette Riigikohtu esimehe õigus muuta haldusasjade läbivaatamise territoriaalset kohtualluvust. Tuleb arvestada, et kuna kohtute tööpiirkonna muutmisega muutuks ka kohtualluvus, mis võib tekitada segadust nii kohtusse pöörduvatele isikutele kui ka mõjutada kohtusüsteemi korraldust, tuleks eelistada esmajärjekorras kohtunike ressursi ümberjagamist selliselt, et kohtute tööpiirkonnad ei muutuks. Erikordade ajal kriminaal-, väärteo- ning kohtumenetluste erisustega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusega soovitakse kohtute seadust täiendada selliselt, et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal oleks Riigikohtu esimehel õigus muuta ilma kohtuniku nõusolekuta ajutiselt tema teenistuskohta ning määrata kohtunik teise sama astme või madalama astme kohtusse.193 Võimalik alternatiiv, mida regulatsiooni koostamisel kaaluda. Määrata seaduses kindlaks, et kriisi ja erikorra ajal on halduskohtute tööpiirkond kogu Eesti territoorium ning kohtuasi allub mis tahes Eesti vastavale halduskohtule. Sellisel juhul on konkreetse asja lahendava kohtuniku määramine kohtu sisemise töökorralduse küsimus ning ei puuduta kohtualluvust PS-i § 24 lõike 193 Erikordade ajal kriminaal-, väärteo- ning kohtumenetluste erisustega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse punkt 9.2.3. Eelnõude infosüsteem. Dokumendi number: 18-0400/01 Toimik: 18- 0400 – Erikordade ajal kriminaal-, väärteo- ning kohtumenetluste erisustega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus. 195 1 tähenduses. Samuti tuleb reguleerida, kas pärast kaitseolukorra lõppemist lahendab kohtukoosseis asja lõpuni või annab asja üle pädevale kohtule tavakorra kohtualluvuse järgi. Probleem 4. Halduskohtumenetluses on piiratud võimalused hoida menetlusressursse kokku, lahendades asja lihtmenetluses. 1. Sätestada võimalus kohaldada kaitseolukorra ajal õigusvaidluste lahendamisel menetlusökonoomia ja riigi ressursside parema kasutamise huvides laiemalt lihtmenetluse regulatsiooni (vaata HKMS-i §-d 133–136). HKMS-i § 133 lõikes 11 näha ette regulatsiooni, mille kohaselt on kohtul kaitseolukorra ajal võimalik vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt asi läbi lihtsustatud korras, kui asja lahendamine on sel moel võimalik või ei ole kaebusega kaitstava õiguse riive nii intensiivne, et seda kaebust tuleks menetleda üldmenetluses, või on haldusasja läbivaatamine lihtmenetluses asja lahendamise huvides või ei esine asjas erilisi raskusi ei faktilisel ega õiguslikul tasandil ja asjaolud on selged. Seada varaliselt hinnatava hüve puhul hüve väärtuse ülempiiriks 5000 eurot või loobuda lihtmenetluse kohaldamise tingimusena hüve väärtusest. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja teiste riikide praktikas on lihtmenetluse kohaldamise eeldusena nähtud eelkõige asja lihtsust, vaidluse tehnilist või õiguslikku iseloomu, asjaolude selgust ja võimalust asi kiiresti lahendada ning muid selliseid tingimusi, mis viitavad võimalusele lahendada asi ilma isikut suuliselt istungil ära kuulamata. Lihtmenetluse kohaldamisel tuleb vältida olukorda, kus isiku vahetu ära kuulamata jätmine võib mõjutada otsuse sisu või kohtumenetluse usaldusväärsust (eelkõige juhul, kui isik ei ole võimeline ennast selgelt kirjalikus vormis väljendama). Lihtmenetlus on asja kiiremale läbivaatamisele ja paindlikkusele tuginev asja läbi vaatamise vorm, milles isiku õigusi ei jäeta kuidagi kaitseta, samuti puudub igasugune alus käsitada seda nn tempelmenetlusena. Kohus vaatab asja sisuliselt läbi ning kontrollib igakülgselt vaidlustatud haldusakti, toimingu sisulist õiguspärasust ja muud sellist. Probleem 5. Kõigi erikordadega seotud õigusaktide suhtes puudub tõhus kord, kuidas teostada nende üle põhiseaduslikkuse järelevalvet. 1. Kehtestada erinorm, mis keelaks selliste otsuste vaidlustamise, mis on suunatud kaitseolukorra määratlemisele, eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni väljakuulutamisele või lõpetamisele (konstitutsioonilised otsused). Välistatud peaks olema konstitutsiooniliste otsuse vaidlustamine selles osas, milles see on eelhaldusaktiks isiku suhtes antud haldusakti või sooritatud toimingu suhtes. Isikul peab olema võimalik vaidlustada tema suhtes antud haldusakti või sooritatud toimingut ning nende õiguspärasuse kontrolli raames kontrollib kohus ka konstitutsioonilise otsuse õiguspärasust, kui see on asja sisuliseks lahendamiseks vajalik. 2. Näha konstitutsiooniliste otsuste suhtes ette õiguskantsleri pädevus teostada põhiseaduslikku järelevalvet, vaidlustada see otsus viivitamata otse Riigikohtus ning näha akti vastu võtnud organi puhul ette viivitamatu tegutsemiskohustus. Konstitutsioonilised otsused on formaalselt küll haldusaktid, kuid oma mõju poolest väga paljusid isikuid ja tervikuna ühiskonda mõjutavad. Konstitutsioonilised otsused ei peaks olema otse halduskohtus vaidlustatavad (vaata eelmist ettepanekut), kuid nende üle tuleb tagada 196 järelevalve teostamine. Erandina võiks põhiõiguste kaitse funktsiooni tagamiseks olla õiguskantsleril volitus teostada konstitutsiooniliste otsuste üle järelevalvet ning õigus esitad nende suhtes protest. Lahendatava küsimuse olulisusest lähtuvalt ja menetluse kiiruse tagamiseks peaks selle protesti vaatama läbi vahetult Riigikohus halduskohtumenetluses (kassatsioonimenetluse sätete alusel, seega üksnes materiaalõigusnormi kohaldamise ja oluliste menetlusvigade küsimuses faktilisi asjaolusid tuvastamata). 3. Näha kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal vastu võetud õigustloova akti suhtes ette õiguskantsleri pädevus teostada põhiseaduslikkuse järelevalvet (võrdle ErSS-i § 40 lõikega 1) ning peatada isikute põhiõigusi ja -vabadusi eriti piirava õigustloova õigusakti kehtivus (võrdle ErSS-i § 40 lõikega 2). Samuti näha akti vastu võtnud organile ette viivitamatu tegutsemiskohustus (võrdle ErSS-i § 40 lõigetega 3–6). Isikute õigusi eriti piiravad õigustloovad aktid võivad olla ka sellised, millega nähakse isikutele ette väga koormavaid kohustusi või ülemäärane vastutus kohustuste rikkumise korral. Selliste õigusaktide toime võib olla vahetu nii, et isikul ei ole võimalik või temalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta ootab ära õigustloovat akti rakendava haldusakti või kohtuotsuse või esitab haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest hoidumise kaebuse (keelamiskaebus). Sellistel juhtudel on oluline, et õiguskantsleril oleks isiku taotluse alusel või omal algatusel võimalik selline PS-iga vastuolus olev õigustloov akt Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras vaidlustada. 4.14.3.2. Kavandatud muudatuste mõju Kavandatud muudatuste mõjusid on hinnatud alapeatükis 4.14.2 esitatud ettepanekute kohta tervikuna. Mõjusid ei ole hinnatud nende valdkondade ja sihtrühmade puhul, mille suhtes mõju puudub. Kuna mõju avaldub eelkõige kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ning niivõrd, kuivõrd konkreetne kriisiolukord või erikorra lahendamine eeldab meetmete kohaldamist, siis on selle võimalikku mõju keeruline hinnata. Arvestades, et kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemine on vähetõenäoline ning seda esineb väga harva, on muudatuste mõju sihtrühmale väike. Muudatused aitavad vältida võimalikke soovimatuid tagajärgi ja maandada negatiivsete kõrvalmõjude riski. Ettepanekud puudutavad eelkõige regulatsiooni täpsustamist ning nende mõju sõltub isikute õigusteadlikkusest, valmisolekust meetmete kohaldamist vaidlustada ja kohtute hoiakutest menetlusnormide võimalike rikkumiste tagajärgedesse. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: ettevõtjad Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtteid 127 622, mittetulundusühinguid üle 26 000 ja sihtasutusi 670.194 Riigikaitsega on oma põhitegevuse kaudu riigikaitseliste asutustena seotud üksikud ettevõtjad ning koormistega seotud samuti üksikud ettevõtjad. 194 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 197 Puutumus on seotud kriisiolukorra ulatuse ja olemusega, kuid eeldatavasti mõjutab regulatsioon väikest osa ettevõtetest. Vaidemenetluse kohustus ja erisused (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–3, probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 4 ja 5) Muudatuste nr 1–5 kohaselt suureneb kohtuvälise menetluse (vaidemenetluse) osakaal võimalike õigusvaidluste lahendamisel, haldusorganil tekib motivatsioon lahendada vaie võimalikult kiiresti ning kõrvaldada ise enda õigusvastase haldusakti või selle õigusvastased tagajärjed. Ettevõtjate jaoks tähendab see eelkõige odavamat (vaidemenetluses puudub riigilõiv ja muud kulud on väiksemad) ning kiiremat (haldusorgan on vaide lahendamisel asja sisust teadlikum ja puudub vajadus esitada tõendeid) õigusvaidluse lahendamist. Samas tuleb arvestada, et vaidemenetluses jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda ja ettevõtja ei saa tekitatud kahju seoses kasutatud õigusabiga haldusorganilt sisse nõuda. Samuti ei pruugi vaidemenetlus kiirendada asja sisulist lahendamist, kui haldusorgan ei ole valmis otsuseid kriitiliselt ja objektiivselt hindama ning tegeliku õiguskaitse saamiseks peab isik ikkagi kohtusse pöörduma. Sellisel juhul seisneb mõju eelkõige selles, et vaideotsusega kõrvaldatakse enamikul juhtudest vähemalt haldusakti põhjenduses esinevad vead. Kohtukorralduse erisused (probleemi nr 3 muudatusettepanek nr 6 ja probleemi nr 4 muudatusettepanek nr 7) Muudatuste nr 6 ja 7 kohaselt suureneb kohtumenetluse kiirus ning sellega kiireneb ka ettevõtja jaoks õigusvaidluse lahendamise tähtaeg. Majandustegevuse seisukohalt on oluline eelkõige õigusrahu saabumine, see tagab ettevõtja jaoks selguse, kas ja millises ulatuses saab ta majandustegevusega jätkata või peab alluma koormistele ja muudele piiravatele meetmetele. Konkreetse mõju olulisus sihtrühmale sõltub suurel määral sellest, kui palju on vaja erandlikke menetlusreegleid rakendada ja mil määral erineb nende rakendamise olukord. Kohtuväliselt ning kohtumenetluses saavutatav tulemus sõltub sellest, milline oleks tavatingimustes toimunud menetlus ja selle tulemusena saavutatu. Esialgsel hinnangul ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOV-i korraldusele, nende kuludele ja tuludele Sihtrühm: riigiasutused, KOV-id Vaidemenetluse kohustus ja erisused (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–3; probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 4 ja 5) Muudatused nr 1–5 mõjutavad riigiasutusi sellel määral, et nad pead tagama kohustusliku vaidemenetluse läbiviimiseks lisaametikohad, mis on piisavalt sõltumatud algse haldusakti andnud ametikohtadest, et õigusvaidlust objektiivselt ja erapooletult lahendada. Vaidemenetluse läbivaatavad isikud on mõistlik koondada juhtkonna vahetusse alluvusse või keskasutusse, et ühtlustada poliitikat ja tagada vaidemenetluses tehtavate otsuste ühetaoline halduspraktika (kui seda ei ole tehtud juhendite ja väljaõppe abil). Tegemist on eelkõige ajutiste ametikohtade või ajutiselt määratavate lisaülesannetega, sest kriisiolukorra tekkimise võimalus on väike ning seda ei ole võimalik ette näha. Asutustes ja KOV-ides on vajadus selliste lisaametikohtade või ülesande määramise järele erinev ning sõltub sellest, kui palju antakse kriisiolukorra lahendamiseks haldusakte. Samuti tuleb arvestada, et tegemist on küllaltki 198 ühelaadsete haldusaktide ja vaietega, mille lahendamine ei pruugi eeldada kuigi palju lisatõendite kogumist, vaid mis on võimalik lahendada asja materjalide ja vaide alusel. Kohtukorralduse erisused (probleemi nr 3 muudatusettepanek nr 6 ja probleemi nr 4 muudatusettepanek nr 7) Muudatused 6 ja 7 kiirendavad ja lihtsustavad riigiasutuste ja KOV-ide osalemist halduskohtumenetluses ning võimalikud õiguslikud vaidlused saavad kiiremini lahendatud. Kiirem kohtumenetlus võimaldab võtta kohtulahendeid arvesse vaiete lahendamisel ka edaspidi, see kiirendab ühetaolise ja selge kohtu- ja halduspraktika kujundamist veelgi. Arvestades, et eeldatavasti lahendavad riigiasutused ja KOV-id vaidemenetluses asju niigi õiguspäraselt, on muudatuste võimalik mõju riigiasutustele ja KOV-idele eeldatavasti väiksem kui ettevõtjatele või teistele haldusvälistel isikutele. Kuna kriisiolukorra saabumine ja seetõttu erireeglite kohaldamise tõenäosus on väike, siis on ka mõju sihtrühmale väike. Põhiseaduslikkuse järelevalve erisused (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 8 ja 9) Muudatuste 8 ja 9 rakendamiseks peavad riigiasutused ja KOV-id olema vajaduse korral valmis kujundama kiiresti seisukoha õiguskantsleri algatatud normikontrolli aluseks oleva õigusakti suhtes. See tähendab vajadust vaadata üle enda tavapärane töökord ja näha selles ette erandid kiireloomuliste muudatuste tegemiseks. Samas tuleb olenemata kõnealustest muudatustest näha niikuinii kriisiolukorra jaoks ette eraldi töökorraldus asjade kiireks otsustamiseks. Õiguskantsleri seisukohtadele reageerimine ja normikontrolli kohta arvamuse kujundamine on pelgalt osa sellest üldisest töökorraldusest. Kaitseolukorra õigusaktide põhiseaduslikkuse järelevalve erikord tagab põhiseaduslikkuse ja õigusselguse väiksema ressursiga. Kokkuvõttes sõltub konkreetse mõju olulisus sihtrühmale suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning sellest, kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Mõju valdkond: Muu otsene või kaudnet mõju Sihtrühm: põhiõiguste ja -vabaduste kandjad Vaidemenetluse kohustus ja erisused (probleemi nr 1 muudatusettepanekud nr 1–3; probleemi nr 2 muudatusettepanekud nr 4 ja 5) ning kohtukorralduse erisused (probleemi nr 3 muudatusettepanek nr 6 ja probleemi nr 4 muudatusettepanek nr 7) Muudatused nr 1–7 aitavad kaasa tõhusa õiguskaitse toimimisele ka kaitseolukorra ajal. Vaidemenetluses on ka õigusteadmisteta isikul võimalik esitada enda vastuväited haldusakti kohta ning haldusorgan peab selgitamis- ja uurimiskohustuse kohaselt selgitama välja, millises ulatuses soovib isik haldusakti vaidlustada, milliste õiguste rikkumist ta silmas peab ning selgitama talle vaide täpsustamise või täiendamise vajadust. Lisaks peaks laialdasem lihtmenetluse rakendamine võimaldama suuremat menetlusökonoomiat kõigile menetlusosalistele ja kohtusüsteemile. Tõhustatud vaidemenetluse kord ja muud halduskohtumenetluse erisused (kohtualluvuse määramise ja kohtuasjade menetluse peatamise võimalus jne) teenivad samuti kohtumenetluse osaliste ja riigi menetlusökonoomia huve. Isik saab kiiremini õigusliku kaitse kohtult või kohtueelses menetluses haldusorganilt endalt. 199 Põhiseaduslikkuse järelevalve erisused (probleemi nr 5 muudatusettepanekud nr 8 ja 9) Muudatused nr 8 ja 9 tagavad selle, et ulatuslikuma ja tõsisemate põhiõigusi ja -vabadus riivavate meetmete puhul ei jääda ootama seda, et adressaat suudaks enda õigusi tõhusalt mitmes kohtuastmes kaitsta, vaid põhiseaduspärasuse kontroll toimub kiiresti ja võimalikult kõrgel riiklikul tasemel. Kaitseolukorras antud õigusaktide põhiseaduslikkuse järelevalve erikord tagab põhiseaduslikkuse ja õigusselguse väiksema ressursiga. Õiguskantsleri algatatud ja vahetult Riigikohtus lahendatav põhiseaduslikkuse kontroll tagab, et teised kohtuastmed kohtumenetluses ning haldusorganid vaide- või muus kohtuvälises menetluses ei pea uuesti hindama või seadma kahtluse alla Riigikohtu kontrollitud õigusaktide põhiseaduspärasust. Kokkuvõttes sõltub mõju olulisus sihtrühmale suurel määral sellest, kui palju on vaja erandlikke menetlusreegleid rakendada ja mil määral erineb nende rakendamise olukord. Kohtumenetluses saavutatav tulemus sõltub sellest, milline oleks tavatingimustes toimunud vaidemenetlus ja kohtumenetlus ning selle tulemusena saavutatu. Esialgsel hinnangul ei avalda muudatus sihtrühmale olulist mõju. 5. Välisriikide regulatiivsed lahendused Erinevate teemade raames on analüüsitud erinevate välisriikide regulatsioone järgnevalt: 1. Riigi erikordade ja kaitseseisundite süsteemi ühtlustamine – Austria, Norra, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Poola ning üldisemalt kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Analüüsiti nende riike, kelle õigustraditsioonid ja ühiskonna arengutase on sellised, mida Eesti õiguse edasiarendamisel on kohane arvestada. Erikordade süsteem on riigiti märkimisväärselt erinev. Üle poole Euroopa riikidest on oma õiguskorras võimaldanud vähemalt kahe erikorra kehtestamist. Sageli eristatakse sõjalist ohtu ja muid hädaolukordi. 2. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimused – Soome. Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduse (Valmiuslaki)195 sätestab kohustuse täita rahvusvahelistest lepingutes tulenevaid teavitamisnõudeid. 3. Kriisiolukordade juhtimiskorralduse korrastamine - Austria, Norra, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, Rootsi, Holland. Erinevatel riikidel on tulenevalt riikide ajaloolisest taustast ja traditsioonidest antud kriisiolukorra juhtimiseks erinevatele isikutele erinevaid pädevusi ja volitusi. Riigiti on otsuste tegemise erivolitusi käsitletud erinevalt, st on riigid, kus erivolitused on väga täpselt reguleeritud (Soome, vähemal määral ka Saksamaa ja Prantsusmaa) ja riigid, kus konkreetseid ja informatiivseid erivolitusi on vähemal määral reguleeritud (Austria, Holland, Rootsi). Seejuures on kõik riigid kindlaks määranud valdkonnad, millega konkreetsed riigiorganid ja asutused tegelevad, st ka erikorra ajal jääb vastav pädevus üldjuhul samale asutusele. 4. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine ning ajakohastamine – Soome, Prantsusmaa, Norra, Austria, Poola, Saksamaa. Valdav osa erikordades kohaldatavatest meetmetest on riigiti sarnased, sest ka erikorra tinginud ohud ei erine suurel määral ning rahvusvahelised lepingud, millele tugineb Eesti on siduvad ka enamikele Euroopa riikidele. Erinevuses seisnevad nüanssides, eelkõige selles, millise detailsuse astmega on piiranguid kirjeldavad normid sõnastatud. 195 Valmiuslaki (1552/2011). http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2011/20111552 200 5. Kriisiolukordades korralduste, otsuste, internsete ja eksternsete õigusaktide andmine, sh menetlus- ja vorminõuete erisused – Soome, Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Rootsi, Holland. Erikordade ajal kohalduvaid haldusmenetluse eriregulatsioone leidub analüüsitud riikides pigem vähe. Enamike riikide puhul ei nähtu haldusmenetluse seadusest erisätteid erikordade jaoks ning erisätteid leiab pigem põhiseadusest või vastavat erikorda reguleerivast õigusaktist või selle alusel antud õigusaktide hierarhias allpool asuvates õigusaktides. Riikide haldusmenetlus ja riigiorganite tegevus erikordade ajal erineb oluliselt. Enamikes käsitletud riikides võimalik korraldusi meetmete kehtestamiseks ja korralduse panemiseks anda erinevas vormis. Riigiti on erinevus selles, milline organ on pädev erikorda lõpetama (Soomes ja Rootsis parlament, Saksamaal Liidupäev, Austrias Föderaalassamblee, Prantsusmaal Ministrite Nõukogu, Hollandis kuningas), kuid eraldi ei ole piiratud volitusi aktide muutmisel või tühistamisel, st eelduslikult on selline pädevus igal juhul akti vastu võtnud organil või asutusel. 6. Koormiste määramine ja täitmine – Soome, Taani, Norra, Rootsi, Saksamaa, Läti, Suurbritannia. Erinevates riikides on riigikaitselised koormised reguleeritud erineva detailsusega tulenevalt riigikaitse korraldusest. Saksamaa ja Soome regulatsiooni võib võrreldes teiste riikidega pidada detailsemaks, mis annab võimaluse kaaluda erinevaid võimalusi Eesti õiguse edasiaredamisel. 7. Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse kaasamine – Austria, Itaalia, Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa, Poola. Üldiselt ei ole teistel riikidel Eestiga samasugust riigikaitsemudelit, kuid teiste riikide erinevad lahendused võimaldavad kaaluda Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise paindlikumaks muutmist. 8. Riigikaitseülesannete määratlemine ja määramine – Soome ja Prantsusmaa. Riigikaitseülesannetega seonduv on spetsiifiline küsimus, mistõttu teiste riikide regulatsioonide võrldevanalüüs keskendus üksnes Soome, kui meie riigikaitse korralduselt sarnase riigi, ja Prantsusmaa, kui Eesti haldusmenetluse õigusdogmaatika aluseks olnud riigi, avalike ülesannete täitmiseks volitamise või kohustamisega seotud seadusandlusele. Sarnaselt Eesti õiguskorrale on Soomes ja Prantsusmaal avalike ülesannete eraõiguslikele isikutele täitmiseks volitamine lubatud eeskätt teenuste osutamisel. Avaliku võimu volitusi sisaldavate ülesannete puhul on nende eraõiguslikule isikule täitmiseks delegeerimine keelatud. Sarnaselt Eesti õiguskorrale ei saa Soome ja Prantsuse õiguskorra kohaselt riigi tuumikfunktsioone osaliselt või täielikult eraõiguslikule isikule delegeerida. 9. Riigikaitseks vajalike varude moodustamine - teostatud õigusvõrdleva analüüsi käigus uuriti põhjalikumalt Soome ja Šveitsi regulatsiooni. Erinevalt Eestist on nii Soomes kui Šveitsis vastutus varude tagamise eest pandud ühele keskselt vastutavale institutsioonile, kes juhib ja koordineerib teiste asutuste ning ettevõtjate tegevusi varude tagamisel, hindab jooksvalt turuolukorda ning otsustab või teeb ettepanekuid meetmete rakendamiseks. Oluline on, et nii Soomes kui ka Šveitsis on ettevõtted ülekaaluka avaliku huvi tõttu kohustatud osalema varude loomise ja hoidmise ülesande täitmisel. Soomes kaetakse sellega kaasnevad kulud suures osas riigi poolt, Šveitsis lasub kulu ettevõtetel, kuid riik soodustab nende tegevust krediidi jm kaudu. Nii Soomes kui Šveitsis on seaduse tasemel sisalduv varude regulatsioon Eesti kehtiva reeglistikuga märkimisväärselt süstemaatilisem, detailsem ja regulatiivsem. Samuti on võrdlusriikide 201  käsuahelad reguleeritud tunduvalt täpsemalt. Küsimuses, kas varude küsimust peaks reguleerima ühes eriseaduses või mitmetes erinevates seadustes, ei ole võrdlusriikide eeskujul võimalik järeldusi teha. Eelkõige on küsimus regulatsiooni tiheduses ja selles, kas see moodustab funktsionaalselt ühe läbimõeldult toimiva tervikliku süsteemi. 10. Riigivastutuse erandid – Saksamaa, Austria, Prantsusmaa. Kõik vaadeldud õiguskorrad lähtuvad põhimõttest, et riik vastutab avalikke funktsioone täites õigusvastase tegevuse tulemusena tekitatud kahju eest. Austrias ja Saksamaal on võimalik hüvitada riigi poolt õiguspäraselt tekitatud kahju, kuid sellega seotud küsimused on suuresti lahendatud kohtupraktika kaudu. Saksa õiguses moodustavad õiguspärased hüvitusnõuded keeruka kohtupraktikas välja arendatud süsteemi. Suure osa sellistest nõuetest moodustavad hüvitusnõuded omandi kahjus-tamise eest, nende hulgas eelkõige sundvõõrandamishüvitise nõue. 11. Õiguskaitse erisused - Soome, Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Rootsi, Holland. Riikide seadustest ei nähtu eriregulatsiooni seoses kaebeõigusega. Ainult Soomes on eraldi reguleeritud, et kui kaitseolukorras on isiku liikumist piiratud, jõustub see nõue koheselt, olenemata esitatud vaidest (Puolustustilaki § 37 lg 2196). Muude riikide puhul tulenevad kaebeõiguse piirangud eelduslikult asjaolust, et põhiõiguste ja -vabaduste piiramise meetmed, mis oleksid rahuajal õigusvastased, on erikordade ajal seaduslikud ja lubatud ning kaebuse rahuldamiseks võib puududa seega alus. Analüüsidest197 selgus, et erinevatel riikidel on täiesti erinev lähenemine riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude tõrjumisele. Riikidevahelised erinevused puudutavad erikordade hulka, nende väljakuulutamise, pikendamise ja lõpetamise tingimusi, samuti nende ajal kehtivat juhtimiskorraldust ja kohaldatavaid (lisa)piiranguid. Valikuid, milliseks meie riigikaitseõigus kujundada, on teiste riikide näidete varal mitmeid. Poliitilis- juriidilisi valikuid tehes on oluline arvestada Eesti riigikorralduse ja riigikaitse ajaloolist tausta, lähtuda Eesti julgeolekupoliitika sihtidest ning leida Eesti tingimusi ja praktilisi vajadusi arvestavad lahendused. Teiste riikide seadusandlus ja praktikad, rahvusvahelised soovitused on abiks üksnes võimelike lahendusideede leidmisel ega ole üksühele ülevõtavad. 6. Regulatiivsete võimaluste põhiseadusega ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega määratud raamid 6.1. Üldised raamid Probleemide lahendamiseks plaanitav regulatsioon ei ole otseses puutumuses rahvusvahelise ega Euroopa Liidu (edaspidi EL) õiguse normidega, kuid nendega seotud. Euroopa Liidu lepingu art 4 punkti 4 kohaselt austab Euroopa Liit liikmesriikide põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 5 lõikele 2 tegutseb liit kooskõlas pädevuse andmise põhimõttega aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires. Pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele. 196 Puolustustilaki (1083/1991). http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/1991/19911083 197 Detailsed välisriikide regulatsioonide võrdlevad analüüsid on leitavad iga käesoleva kontseptsiooni peatükis 3 nimetatud analüüsi juurest. 202 Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artikli 346 järgi võib iga liikmesriik võtta selliseid meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. Seejuures konsulteerivad liikmesriigid omavahel, et astuda koos vajalikke samme, selleks et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate riigisiseste häirete puhul, sõja või endas sõjaohtu kätkeva tõsise rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi (ELTL art 247). ELTL lubab inimeste, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist piirata, kui piirangud on õigustatud muuhulgas avaliku korra või riigi julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks (vt ELTL art 36, 45 (3), 52, 62). Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimustes on Euroopa Liidul legislatiiv pädevus, kuid liikmesriikidele on säilitatud täidesaatva võimu pädevused st austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja –traditsioone (ELTL art 67). Veelgi enam ELTL art 72 järgi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ELTL regulatsioon ei mõjuta liikmesriikide nende kohustuste täitmist, mis on seotud avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsmisega.198 EL õiguse kohaldamine ei ole täielikult välistatud ka siis, kui ohus on liikmesriigi põhiseaduslik kord või riigi julgeolek ning kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord. Kõik liikmesriigi rakendatavad meetmed peavad olema proportsionaalsed ega tohi olla diskrimineerivad ning peavad arvestama Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigustega. Lisaks ELTL art 347 järgi tuleb teavitada ja konsulteerida teiste liikmesriike, EL nõukogu ja komisjoniga, kui kehtestatakse selliseid piiravaid meetmeid, mis toovad kaasa EL õiguse kitsendamise. PS-i § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PSiga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kavandatav regulatsioon puudutab mitmeid PS II. peatükis sätestatud isikute põhiõigusi ja -vabadusi: õigust vabale eneseteostusele; õigust vabadusele ja isikupuutumatusele; õigust vabalt valida tegevusala, elukutset või töökohta; õigust vabalt tegutseda erakondades ja mõnda liiki mittetulundusühingutes;) õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada; õigust kodu puutumatusele; õigust vabalt liikuda ja elukohta valida; õigust lahkuda Eestist ja asuda Eestisse; õigust posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele; õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni; sõnavabadust, kogunemisvabadust jne. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete sätestamisel arvestatakse PS-i §-s 11 sätestatuga st riive peab olema vajalik, kaalutletud ja proportsionaalne soovitud eesmärgiga ning ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huve ega õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatud. Seejuures erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi lihtsustatud korras (PS § 130) v.a põhiseaduse §-des 8, 11-18, 20 lõige 3, 22, 23, 24 lõiked 2 ja 4, 25, 27, 28, 36 lõige 2, 40, 41, 49 ja 51 lõige 1 nimetatud õigusi ja vabadusi. 198 Euroopa Liidu õiguse mõju kohta liikmesriigi korrakaitse ja riigikaitseõigusele prof. dr. Stefan Kadelbachi analüüsi „Euroopa Liidu õigus ja liikmesriigi rahvusliku julgeoleku erandid“. 203 6.2. Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse raamid seoses riigikaitseülesannete määramise ja täitmisega ELi õigusega on seotud riigikaitseülesannete määramine ja täitmine. ELi õigus ei pane Eestile kohustust osutada konkreetselt üht või teist teenust (nt transporditeenust, kaugkütteteenust vms), kuid ELi õiguses on kehtestatud Eestile erinevaid kohustusi seoses keskkonna, põllumajanduse, loomatervise, rahvatervise jm kaitsega, mida peab riigikaitseülesannete seadmisel ja vähendamisel arvestama. Näiteks kohustab ELi Nõukogu direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta liikmesriike võtma tarvitusele meetmeid, mis on vajalikud olmevee tervislikkuse ja puhtuse tagamiseks (art 4 lg 1); direktiivi miinimumnõuete kohaldamisel käsitatakse olmevett tervisliku ja puhtana, kui see muuhulgas ei sisalda mikroorganisme ja parasiite ega mistahes aineid sellisel arvul ega sellises koguses, mis kujutavad potentsiaalset ohtu inimeste tervisele, ja vastab direktiivi I lisa A ja B osas sätestatud miinimumnõuetele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika vallas, art 3 lõike 1 kohaselt kohaldavad liikmesriigid pinnaveekogudele keskkonnakvaliteedi standardeid, mis on sätestatud direktiivi lisas I; liikmesriigid kohaldavad keskkonnakvaliteedi standardeid pinnaveekogudele vastavalt I lisa B osas sätestatud nõuetele. Järelikult tuleneb ELi õigusest Eestile kohustus osutada avalikku ülesannet: tagada olmevee puhtus, st vastavus teatud nõuetele. Kui üks riigikaitseülesanne oleks näiteks puhta joogivee tagamine, peab ülesande täitmise tingimuste seadmisel arvestama viidatud kohustustega. Euroopa Liidu leping ja ELTL ei näe ette võimalust, et liikmesriik jätab talle liidu õigusega pandud kohustused täitmata või peatab ühepoolselt nende täitmise. Vastavat võimalust ei tulene ka direktiividest ja määrustest. Seega tuleks ELi õigusest tulenevate kohustustega arvestada, kui riigikaitseülesandeid määratakse või neid vähendatakse. Näiteks peaks arvestama, et ELi õiguse järgi tuleb tagada olmevee puhtus ning selle ülesande täitmisest ei saa riik nii lihtsasti loobuda. Selliseid õigusakte, mis reguleerivad erinevate teenuste osutamist, on ELi õiguses palju ning kõigile neile ei ole siin asjakohane viidata. Seda, kas mingi konkreetse riigikaitseülesande täitmise tingimused on kooskõlas ELi õigusega, tuleb hinnata vastavate eelnõude menetlemisel. Kontseptsioonis kavandatud lahendused arvestavad ja on kooskõlas põhiseadusest ja Euroopa Liidu õigusest ning rahvusvahelisest õigusest tulenevate raamide ja nõuetega. Punktis 4 esitatud probleemide lahendamiseks väljapakutud ettepanekute kooskõla PS-i, EL ja rahvusvahelise õigusega on analüüsitud täpsemalt vastavate teemade analüüside juures. ELi õigusega on seotud ka riigikaitseks vajalike varude moodustamine. ELi õigus näeb varude küsimuses ette pigem kaudset mõju omavad reeglid, mida Eesti peab järgima. ELTL art 26 kohaselt kehtestab EL meetmed siseturu rajamiseks. Siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele. Kaupade vaba liikumise tagamiseks on ELTL artiklite 34 ja 35 kohaselt keelatud kõik liikmesriikide vahelised koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. Siiski ei ole see reegel absoluutne, kuivõrd ELTL art 36 näeb ette, et art 34 ja 35 sätted ei välista ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud muuhulgas avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt või inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks. Avaliku julgeolekuga on hõlmatud 204 meetmed, mis on suunatud riigi sisemise ja välimise turvalisuse kaitsele, st meetmed on vajalikud „riigi eksisteerimiseks, kuna mitte üksnes riigi majandus vaid ka riigi institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimine ja elanike ellujäämine sõltub kaupade kättesaadavusest“. Sellised keelud või piirangud ei või kujutada endast siiski suvalist diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist. ELTL art 37 kohaselt peavad liikmesriigid riigi poolt otseselt või kaudselt rakendatavate kaupade hankimis- ja turustamistingimuste osas tagama, et tingimused ei tooks kaasa diskrimineerimist erinevate liikmesriikide isikute vahel. Sisuliselt tuleneb EL õigusest varude süsteemi jaoks põhimõte, mille kohaselt ei tohi varude tagamiseks Eesti poolt rakendatavad meetmed viia erinevatest liikmesriikidest pärit ettevõtjate põhjendamatu erineva kohtlemiseni, kuid ebavõrdne kohtlemine on lubatud, kui see on vajalik julgeoleku tagamiseks ja inimelude kaitseks. Sundkorras rakendatavaid meetmeid tuleks pigem rakendada üksnes siis, kui turupõhised meetmed ei toimi ning ka nende puhul peavad reeglid kehtima võrdselt kõiki EL liikmesriikide ettevõtjate suhtes, kes soovivad Eesti turul tegutseda. Avaliku julgeoleku tagamiseks on võimalik ette näha ekspordi- ja impordikeelde, mis on ajutise iseloomuga. Toetuste ja hüvitiste vähendamisega on seotud parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta, mis on Eestile siduvaks rahvusvaheliseks lepinguks, mis reguleerib sotsiaalseid õigusi ja sotsiaalkaitse taset. Hüvitiste tasemed on määratletud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel F sätestab kohustustest taganemise sõja või muu hädaolukorra ajal järgmiselt: „1. Sõja või muu hädaolukorra ajal, mis ähvardab kogu rahvuse olemasolu, võib lepingupool võtta meetmeid, taganedes käesoleva harta järgsetest kohustustest ulatuses, mis on kindlas vastavuses olukorra hädaohtlikkusega tingimusel, et niisugused meetmed ei ole vastuolus lepingupoolte muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. 2. Sellist taganemisõigust kasutanud lepingupool annab mõistliku ajavahemiku jooksul Euroopa Nõukogu peasekretärile täieliku informatsiooni võetud meetmetest ning selle põhjustest. Samuti peab lepingupool peasekretärile teatama, kui niisuguste meetmete toime on lõppenud ning ta täidab vastuvõetud harta sätteid taas täies ulatuses.“. Seega hüvitiste ja toetuste vähendamisel on oluline arvestada Euroopa Sotsiaalharta lubatud erisustega. 7. Edasine tegevuskava ja kaasamine Eeldatav seaduseelnõu mõjude analüüsi läbiviimise aeg Eraldiseisvat täiendavat mõjude analüüsi ei koostata. Sätete mõju analüüsitakse täiendavalt vajadusel eelnõu seletuskirjas. Eeldatav eelnõu kooskõlastamisele saatmise aeg: 2018 detsember Eeldatav seaduseelnõu Vabariigi Valitsusele esitamise aeg: aprill 2019 Õigusakti jõustumise aeg: 2020 205 Kaasatavad valitsusasutused ja valitsusvälised organisatsioonid Ministeeriumid, Riigikantselei, Õiguskantsleri Kantselei, Vabariigi Presidendi Kantselei, Riigikohus, Advokatuur, Kaitseliit, Eesti Reservohvitseride Kogu. Eelnõu väljatöötamise käigus jätkuvad riigikaitseõiguse revisjoni komisjoni koosolekud, kuhu on kaasatud ka riigikaitsevaldkonna eksperdid. Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Eelnõu töötatakse välja riigikaitseõiguse revisjoni ekspertide poolt revisjoni komisjoni suunistel. Justiitsministeeriumi vastutav ametnik Margit Gross, riigikaitseõiguse revisjoni töörühma juht, 620 8284, [email protected] 206 Lisa 1. Koostöökogude koosseis 207  TÖÖRIISTAD SEISUND/ PÕHIÕIGUSI- JA VABADUSI PIIRAVAD MEETMED JUHTIMISMEETMED OLUKORD Meede Kehtestamise199 Kohaldamise Meede Kehtestamise Kohaldamise pädevus pädevus pädevus pädevus KorS ja eriseaduse meetmed Korrakaitseorgan Riigi- ja kohaliku omavalitsuse Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus asutustele ning muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele hädaolukorra lahendamist puudutavate korralduste andmine Sündmus ja hädaolukord Massiteabevahendi valdajale ja Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus elektroonilise side ettevõtjale tasuta (sh eriolukord) teadete (hädaolukorra ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise teated ning käitumisjuhised) avaldamise või muutmata kujul edastamise kohustuse panemine. KorS ja eriseaduse meetmed Korrakaitseorgan Riigi- ja kohaliku omavalitsuse Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus Kaitseolukord asutustele ning muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele hädaolukorra lahendamist puudutavate korralduste andmine Massiteabevahendi valdajale ja Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus elektroonilise side ettevõtjale tasuta teadete (hädaolukorra ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise teated ning käitumisjuhised) avaldamise või muutmata kujul edastamise kohustuse panemine. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse Kaitseväe juhataja või nende volitatud asutustele ning muudele avaliku isikud halduse ülesandeid täitvatele 199 otsustamine 208  isikutele kaitseolukorra lahendamist puudutavate korralduste andmine Riigi- ja kohaliku omavalitsuse Peaminister või tema volitatud isik asutustele ning muudele avaliku halduse ülesandeid täitvatele isikutele kaitseolukorra lahendamist puudutavate korralduste andmine, kui pädev organ seda ise ei tee või ei tee õigel ajal ja need on vältimatult vajalikud Massiteabevahendi valdajale, Peaminister ja Kaitseväe juhataja või elektroonilise side ettevõtjale või nende volitatud isikud muule isikule tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal teadete (sõjalise tegevuse ettevalmistamine, mobilisatsiooni kustutavõi lisaõppekogunemise korraldamine, koormiste ja töökohustuste rakendamine, riigivara ümberjaotamine, riigikaitseülesannete täitmine, piiravate meetmete kohaldamine jne) avaldamise või edastamise kohustuse panemine. Asja sundkasutus ja KRA, Kaitsevägi Massiteabevahendi valdajale, Õigusakti andja või tema poolt määratud sundvõõrandamine riigikaitseks elektroonilise side ettevõtjale või isik muule isikule tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal õigusaktide avaldamise kohustuse panemine. Riigikaitseline töökohustus200 KRA, Kaitsevägi Täidesaatva riigivõimu asutusele Vabariigi Valitsus või Vabariigi Riigist lahkumise piiramine Vabariigi Valitsus ning juriidilistele isikutele (va Valitsuse volitatud minister KOV) riigikaitseülesande täitmise 200 sundtöökohustus 209  otsustamine ja lisaülesandena määramine Ministri määruse ja käskkirja, valla- Peaminister ja linnavolikogu määruse ja korralduse, valla- ja linnavalitsuse määruse ja korralduse ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhi haldusakti kehtivuse või täitmise peatamine Erakorralise seisukorra või Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Täiendavate riigieelarve vahendite Vabariigi Valitsus sõjaseisukorra väljakuulutamise poolt määratud isik kasutusele võtmine või ettepaneku menetlemise ajal või asutus ümberjagamine kohaldatavad meetmed juhul, kui Mobilisatsiooni väljakuulutamise Vabariigi Valitsus konkreetne meede on vältimatult järel määrata sõjalises tegevuses vajalik ning meetme kohaldamiseta osaleva Kaitseväe isikkoosseisu oleks ohus Eesti riigi iseseisvus ja suurus või osalevad Kaitseväe sõltumatus, tema maa-ala, üksused (osaline mobilisatsioon) territoriaalvete ja õhuruumi Vähendada ametniku palka ja Riigikaitseülesannetega asutus lahutamatu ja jagamatu terviklikkus töötaja töötasu kaitseolukorra ajal, ning põhiseaduslik kord kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist Riigivara ümber jaotada, andes Vara korraldamise eest vastutav asutus selle Kaitseväe või teiste riigivara valitsejate valdusesse riigikaitseülesannete täitmiseks Otsustada olemasolevate Peaminister strateegiliste varude kasutuselevõtmine Kehtestada riigikaitselist Riigikaitseülesannetega asutus töökohustust täitvale isikule seadustes sätestatust erinev tööajakorralduse, erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele 210  ning piirangud ööajal ning riigipühal tehtavale tööle KorSi ja eriseaduste meetmed Korrakaitseorgan Riigi- ja kohaliku omavalitsuse Olukorda juhtiv asutus või isik Kaitseolukord asutustele ning muudele avaliku (erakorraline halduse ülesandeid täitvatele seisukord ja isikutele olukorra lahendamist sõjaseisukord) puudutavate korralduste andmine Massiteabevahendi valdajale ja Olukorda juhtiv asutus või isik elektroonilise side ettevõtjale tasuta teadete avaldamise või muutmata kujul edastamise kohustuse panemine. Massiteabevahendi valdajale, Vabariigi Vabariigi Valitsus, elektroonilise side ettevõtjale või Valitsus, Peaminister ja muule isikule tasuta, muutmata Peaminister ja Kaitseväe juhataja kujul ja viivitamata või ettenähtud Kaitseväe juhataja või nende volitatud ajal teadete (sõjalise tegevuse või nende isikud ettevalmistamine, mobilisatsiooni volitatud isikud või lisaõppekogunemise korraldamine, koormiste ja töökohustuste rakendamine, riigivara ümberjaotamine, riigikaitseülesannete täitmine, piiravate meetmete kohaldamine jne) avaldamise või edastamise kohustuse panemine. Asja sundkasutus ja KRA, Kaitsevägi Massiteabevahendi valdajale, Õigusakti andja sundvõõrandamine riigikaitseks elektroonilise side ettevõtjale või muule isikule tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal õigusaktide avaldamise kohustuse panemine. Täidesaatva riigivõimu asutusele Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse ning juriidilistele isikutele (va või Vabariigi poolt volitatud isik KOV) riigikaitseülesande täitmise Valitsuse poolt või asutus otsustamine ja lisaülesandena volitatud minister määramine 211  Riigi- ja kohaliku omavalitsuse Kaitseväe juhataja või nende volitatud asutustele ning muudele avaliku isikud halduse ülesandeid täitvatele isikutele kaitseolukorra lahendamist puudutavate korralduste andmine Riigikaitseline töökohustus KRA, Kaitsevägi Riigi- ja kohaliku omavalitsuse Peaministri poolt volitatud isik või asutustele ning muudele avaliku asutus Riigist lahkumise piiramine Vabariigi Valitsus halduse ülesandeid täitvatele isikutele kaitseolukorra lahendamist puudutavate korralduste andmine, kui pädev organ seda ise ei tee või ei tee õigel ajal ja need on vältimatult vajalikud Ministri määruse ja käskkirja, valla- Peaminister Peaministri poolt ja linnavolikogu määruse ja volitatud isik või Isikut tõendava dokumendi Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse korralduse, valla- ja linnavalitsuse asutus kaasaskandmise kohustuse poolt volitatud isik määruse ja korralduse ning riigi ja kehtestamine või asutus kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhi haldusakti kehtivuse või täitmise peatamine Jätta täitmata Vabariigi Valitsuse Kaitseväe juhataja korralduse ja määruse, ministri käskkirja ja määruse, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse otsuse ja määruse nii kaua, kuni see takistab vahetult riigi sõjalist kaitsmist. Ühingu või sihtasutuse tegevuse Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Täiendavate riigieelarve vahendite Vabariigi Valitsus peatamine poolt volitatud isik kasutusele võtmine või või asutus ümberjagamine Kaubandustegevuse (kaupade ja Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Mobilisatsiooni väljakuulutamise Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse teenuste müügi) piiramine poolt volitatud isik järel määrata sõjalises tegevuses poolt volitatud isik või asutus osaleva Kaitseväe isikkoosseisu või asutus või Avalikule teabele juurdepääsu Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse suurus või osalevad Kaitseväe Kaitsevägi piiramine poolt volitatud isik üksused (osaline mobilisatsioon) või asutus 212 Juriidilise isiku kaupade tootmiseks Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Vähendada ametniku palka ja Riigikaitseülesannetega asutus või teenuse pakkumiseks poolt volitatud isik töötaja töötasu kaitseolukorra ajal, kohustamine või asutus kui riigi rahaliste võimaluste tõttu Teatud sisuga teabe levitamise Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse vähendatakse asutuse ja isiku keelamine poolt volitatud isik eelarvet ning samal ajal on vaja või asutus jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist Ajakirjandusväljaannete Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Riigivara ümber jaotada, andes Vabariigi Valitsus väljaandmise ja meediateenuste poolt volitatud isik selle Kaitseväe või teiste riigivara osutamise piiramine ja peatamine või asutus valitsejate valdusesse riigikaitseülesannete täitmiseks Sideteenuste osutamise ja Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Kehtestada riigikaitselist Riigikaitseülesannetega asutus sidevõrgule juurdepääsu piiramine poolt volitatud isik töökohustust täitvale isikule või asutus seadustes sätestatust erinev Sidevahendite kasutamise piiramine Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse tööajakorralduse ning erinevad poolt volitatud isik nõuded töö-, puhke- ja valveaja või asutus kestusele ning piirangud ööajal ning riigipühal tehtavale tööle Ulatuslikum sõnumisaladuse Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Lahingutegevuse peatamine Kaitseväe juhataja piiramine poolt volitatud isik või asutus Avalike ürituste ja koosolekute Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Kehtestada ja sõlmida vaherahu või Vabariigi Valitsus või Vabariigi pidamise keelamine poolt volitatud isik sõlmida rahuleping ning esitada see Valitsuse poolt volitatud isik või asutus Riigikogule ratifitseerimiseks Streikide ja töösulgude peatamine Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Peatada täidesaatva riigivõimu Peaminister ja keelamine poolt volitatud isik asutuse, valla- ja linnavalitsuse või asutus ametniku avaliku võimu teostamise õiguse Põhiõiguste ja -vabaduste piiramise Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse Otsustab täidesaatva riigivõimu Peaminister Riigikaitseülesann üldklausel poolt volitatud isik asutuse ametniku või töötaja üle etega asutus või asutus viia teisele ameti- või töökohale või teise paikkonda 213