Hundipea sadama vee erikasutusloa taotluse kohta lisaandmete küsimine

TTÜ Meresüsteemide Instituut Akadeemia tee 15a, 12618 Tallinn Tellija: Veeteede Amet Valge 4, 11413, Tallinn Hundipea sadama süvendamise heljumi leviku seire Direktor: Prof Jüri Elken Projektijuht: Prof Urmas Lips 2011 Sisukord 1. Sissejuhatus ..................................................................................................................................... 3 2. Süvendus- ja kaadamistööd............................................................................................................. 5 3. Metoodika ........................................................................................................................................... 7 3.1. Mõõtmisjaamad ja –periood ........................................................................................................ 7 3. 2. Kasutatud mõõtetehnika ja metoodika ..................................................................................... 10 4. Seire tulemused ................................................................................................................................. 12 4.1. Tuuleolud ja hüdrodünaamika ................................................................................................... 12 4.2. Veekvaliteedi näitajate ruumilised jaotused süvendus- ja kaadamispiirkonnas........................ 17 4.2.1. Süvenduspiirkonna seire 05.04 ........................................................................................... 17 4.2.2. Kaadamisala seire 21.04 ...................................................................................................... 23 4.2.3. Kaadamisala seire 25.04 ...................................................................................................... 27 4.3. Vee kvaliteedi näitajate muutused kaadamispiirkonnas ........................................................... 30 4.4. Heljumi levik ............................................................................................................................... 35 5. Kokkuvõte .......................................................................................................................................... 38 6. Kasutatud kirjandus ........................................................................................................................... 39 2  1. Sissejuhatus Käesolev aruanne on koostatud vastavalt Veeteede Ameti ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel sõlmitud Rakendusuuringute lepingule nr HU1-250810, 25. august 2010.a. Töö eesmärk oli hinnata Hundipea sadama süvendamisel ja Paljassaare lahte kaadamisel tekkinud heljumi leviku jaotust ning hinnata heljumiga potentsiaalselt mõjutatud merealad. Nimetatud seiretööd Hundipea sadama ja Paljassaare pinnasepuisteala piirkonnas olid ette nähtud vee erikasutusloaga nr L.VV/317794. Enim tähelepanu tuli pöörata võimalikule heljumi levikule Paljassaare hoiualale (asukoht on toodud joonisel 1.1). Joonis 1.1. Paljassaare hoiuala piirid (X-GIS. Maa-amet). 3 Mõõdistused viidi läbi Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) uurimislaeva Salme pardalt. Kokku teostati seire raames 5. aprillist kuni 3. maini neli seirereisi (sh poijaama paigaldamine ja eemaldamine merest). Süvendusaegse seire välitöödel osalesid TTÜ Meresüsteemi töötajad Fred Buschmann, Taavi Liblik, Urmas Lips, Irina Suhhova ja Andres Trei. Heljumi sisalduse analüüsid teostas Fred Buschmann, andmete töötluse ja analüüsi tegid Taavi Liblik ja Irina Suhhova. Aruande koostasid Taavi Liblik ja Urmas Lips. Hundipea sadama rekonstrueerimise süvendus- ja kaadamistöödega seotud seire vastutavaks täitjaks on TTÜ Meresüsteemide Instituudi juhtivteadur, professor Urmas Lips. 4  2. Süvendus- ja kaadamistööd Süvendustööd viidi läbi Hundipea sadama lääneosas, uuest süvakaist läänes. Käesolevas arendustööde etapis ei süvendatud sadamaakvatooriumi ida- ja kirdeosa, kus varasemad uuringud (Talviste ja Parbo, 2002; Suuroja ja Talpas, 2008) on näidanud kohati väga tugevat reostust raskmetallide ja eriti naftaproduktide osas. 4.-5. aprillini tehti ujuvkraana Viiking pardalt uue kai kõrval silumistöid, millest tekkinud heljumit ka 5. aprillil tehtud reisi käigus seirati. 19. aprillil alustas sadamas süvendustöödega alus Stepan Demeshev (vt. joonis 2.1). Sadamast süvendatud pinnas veeti pinnasepuiste alale Paljassaare lahte laevadega Excalibur1 ja Excalibur2. Joonis 2.1. Süvendaja Stepan Demeshev (MarineTraffic.com). Täis laetud pinnasevedajal kulus Hundipea sadamast Paljassaare lahte jõudmine, seal kaadamine ja uuesti tagasi Hundipeale sõit aega ligikaudu 2 tundi (vt. joonis 2.2). Kaadamine Paljassaare lahte toimus ligikaudu iga 2-3 tunni tagant. 5 Vedajatest esimene lõpetas pinnaseveo Paljassaare kaadamisalale 29. aprillil ja teine mai keskpaigas. Joonis 2.2. Süvendatud materjali vedaja Excalibur2 teekonnapunktid Hundipea sadamast Paljassaare pinnasepuiste alale 10.05-11.05.2011. 6 3. Metoodika 3.1. Mõõtmisjaamad ja –periood Seirereiside käigus mõõdeti igas jaamas temperatuuri, soolsuse, hägususe, hapniku sisalduse ja fluorestsentsi vertikaalsed jaotused. Hägususe anduri kalibreerimiseks määrati võetud veeproovidest heljumi kontsentratsioonid. Vee läbipaistvust määrati Secchi ketta abil. Lisaks teostati pidevad temperatuuri, soolsuse, hägususe, hapniku sisalduse, lainetuse ning hoovuse kiiruste vertikaalsete jaotuste mõõtmised Paljassaare lahte ankurdatud poijaamas ajavahemikul 21.04-03.05.2011. Seirereisid viidi läbi 05.04, 21.04, 25.04 ja 03.05.2011. Esimesel seirereisil 5. aprillil teostati süvenduspiirkonnas mõõdistused 11 jaamas (vt. joonis 3.1). Igas jaamas mõõdeti veekvaliteedi näitajate (hägusus, fluorestsents, hapniku sisaldus) ja termohaliinsete väljade (temperatuur, soolsus) vertikaalsed jaotused ning vee läbipaistvus. Igast jaamast võeti kaks veeproovi, millest määrati heljumi kontsentratsioon. 7 Joonis 3.1. Jaamade skeem 5. aprillil süvenduspiirkonnas. Skeemi koostamisel on kasutatud Maa- ameti Geoportaali kaardirakendust. Teisel seirereisil 21. aprillil teostati kaadamispiirkonnas mõõdistused 10 jaamas (vt. joonis 3.2). Igas jaamas mõõdeti veekvaliteedi näitajate ja termohaliinsete väljade vertikaalsed jaotused ning vee läbipaistvus. Igast jaamast võeti üks veeproov, millest määrati heljumi kontsentratsioon. Paljassaare hoiuala ja kaadamisala vahelisele merealale (59º 29'088 N, 24º 40'277 E) ankurdati poijaam pidevaks hoovuse, lainetuse, hägususe, hapniku, temperatuuri ja soolsuse registreerimiseks (vt. joonis 3.2). Andurid seadistati mõõtma 10-minutilise intervalliga, erandiks oli lainetus, mida mõõdeti 1-tunnise sammuga. 8 Joonis 3.2. Jaamade skeem ja poijaama asukoht 21. ja 25. aprillil kaadamispiirkonnas. Skeemi koostamisel on kasutatud Maa-ameti Geoportaali kaardirakendust. Kolmandal seirereisil 25. aprillil teostati kaadamispiirkonnas mõõdistused 10 jaamas (vt. joonis 3.2). Igas jaamas mõõdeti veekvaliteedi näitajate ja termohaliinsete väljade vertikaalsed jaotused ning vee läbipaistvus. Igast jaamast võeti üks veeproov, millest määrati heljumi kontsentratsioon. Neljandal seirereisil 3. mail eemaldati Paljassaare lahest poijaam. Poijaama asukohas mõõdeti veekvaliteedi näitajate ja termohaliinsete väljade vertikaalsed jaotused. Kokku teostati seire käigus 32 veekvaliteedi näitajate ja termohaliinsete väljade vertikaalse profiili ja 31 vee läbipaistvuse mõõdistust. Heljumi sisaldus määrati 42 veeproovist. Pidevate mõõtmiste käigus poijaamas koguti andmeid 12 päeva jooksul. 9 3. 2. Kasutatud mõõtetehnika ja metoodika Veesamba parameetrite vertikaalsed jaotused registreeriti CTD sondi SBE19plus (Sea-Bird Electronics) abil, mis on varustatud standardandurite (elektrijuhtivuse, temperatuuri ja rõhu andurid – Conductivity, Temperature, Depth) ja hapniku (SBE 43, Sea-Bird Electronics), klorofüll a fluorestsentsi (WETStar, WETLabs) ning hägususe (ECO NTU, WETLabs) anduritega. Sondeerimised tehti pinnakihist põhjalähedase kihini (sügavaim mõõtmine ligikaudu 1-2 meetri kaugusel põhjast). SBE19plus sondi abil mõõdetud hägususe andmete teisendamiseks hõljuvaine sisalduse väärtusteks on kasutatud veeproovidest määratud heljumi kontsentratsiooni tulemusi. Kalibreerimiseks kasutati 36 hägususe-heljumi andmete paari. Saadud andmepaaride põhjal on leitud regressioonisirge valem: H = T · 2,28 + 0,92; (1) kus H on heljumi kontsentratsioon (mg/l) ja T – sondi poolt registreeritud hägusus (NTU – nephelometric turbidity unit). Fluorestsentsi andmed on korrelatsioonis klorofüll a kontsentratsiooniga vees, mis omakorda on seotud fütoplanktoni biomassiga. Optilise fluorestsentsi anduri näidud esitatakse ühikuta suurusena, kuigi andur on tehases kalibreeritud teatud liiki rohevetika monokultuuriga ja näitab klorofüll a sisaldust (monokultuuri puhul) mg/m3. Veeproovid koguti 1,7 liitriste batomeetritega, mille sulgemist juhiti Ocean Seven 320plus CTD sondiga ühendatud proovivõtu karusselliga M1018 (General Oceanics). Hõljuvaine sisalduse määramiseks filtreeriti laeva pardal fikseeritud kogus (400-1000 ml) vett läbi eelkaalutud filtrite (Millipore, poori läbimõõt 0,45 µm, eelnevalt loputatud destilleeritud veega ja kuivatatud 100 oC juures 2h). Peale reisi filtrid kuivatati laboris sama niiskussisalduseni (100 oC, 2h) ning kaaluti uuesti koos nendele jäänud hõljuvainega. Kahe mõõtetulemuse vahe abil saadi hõljuvaine sisaldus veeproovis (mg/l). Hoovuse kiiruse vertikaalsed profiilid ja laine parameetrid poijaamas mõõdeti 300 kHz ADCP (Teledyne RDI) abil. Hoovuste jaotused mõõdeti vertikaalse lahutusega 1 m sügavusvahemikus 9,5-1,5 m. Lainetust registreeriti 1-tunnise sammuga 5 minuti jooksul, 10 mille põhjal oli võimalik arvutada selle ajaintervalli oluline lainekõrgus ja muud lainetuse statistilised parameetrid. Temperatuuri ja soolsust registreeriti poijaamas ligikaudu 8 meetri sügavusel pumbaga varustatud CTD sondiga SBE16plus (Sea-Bird Electronics), millega olid täiendavalt ühendatud hapniku andur (SBE 43, Sea-Bird Electronics) ja hägususe andur (ECO NTU, WETLabs). SBE16plus-i hägususe anduri kalibreerimise jaoks heljumi proove ei võetud, kuid kuna tegemist on analoogse anduriga, mis on kasutuses ka SBE19plus-il, siis kasutatakse viimasele arvutatud regressioonsirget ka SBE16plus-i kalibreerimiseks (vt. valem 1). Tuuleolude kirjeldamiseks kasutati Soome Meteoroloogia Instituudi tuuleandmeid Kalbådagrundi meteoroloogiajaamast. Kalbådagrundi jaam asub Soome lahe keskosas (59º 59’ N 25º 36’ E) ja tuult mõõdetakse seal tuletornis, 32 meetri kõrgusel merepinnast. Kasutatud 10-minuti keskmised tuule andmed on salvestatud 3-tunnise intervalliga. 11 4. Seire tulemused 4.1. Tuuleolud ja hüdrodünaamika Tuul 4.-5. aprillil, süvendustöödele eelnenud põhjasilumistööde ajal, puhus tuul valdavalt edelast, kiirusega 6-10 m/s. Maatuule ning Tallinna lahe avamerepoolses osas olnud jääkatte tõttu, tuulelainetus lahe siseosas praktiliselt puudus. Enne süvendustööde algust esines 17.-18. aprillil võrdlemisi tugev (10-minuti keskmine kiirus kuni 13 m/s) tuulesündmus edelast, läänest ja loodest. 19. aprilli jooksul tuul rauges ning suhteliselt vaiksete edelatuultega (0-8 m/s) periood kestis kuni 23. aprillini. 23.-26. aprillini prevaleeris piirkonnas mõõdukas läänetuul, mille kiirus jäi reeglina vahemikku 5-10 m/s. 27. aprillist kuni seireperioodi lõpuni (3. mai) domineerisid piirkonnas muutliku suunaga vaiksed ja mõõdukad tuuled, mille kiirus reeglina jäi alla 8 m/s. Suurema korduvusega neil päevil oli tuuled põhjast, erandiks oli vaid seireperioodi viimane päev 3. mai, kui valdav tuule suund oli idast. Hoovused Kuna tuule keskmine kiirus oli seire perioodil mõõdukas (5,4 m/s), siis jäid ka hoovuse kiirused kogu mõõdetud vertikaalses profiilis reeglina alla 10 cm/s. Hoovuse keskmine kiirus kihiti oli alates 6,5 cm/s pindmises kihis kuni 3.6 cm/s sügavusel 9,5 meetrit. Maksimaalsed hoovuse kiirused ulatusid pindmises kihis kuni 25 cm/s ning 9,5 meetri sügavusel jäi maksimaalseks kiiruseks vaid 10 cm/s. Seireperioodi esimeses pooles domineeris piirkonnas idasuunaline hoovus, mis oli indutseeritud edela- ja läänekaarte tuulte poolt (vt. joonis 4.2). Kogu vertikaalses profiilis domineeris kirde-edelasuunaline võnkumine (vt. joonis 4.1). Esimesel seirepäeval (21. aprill) oli keskmine voolamine 3,5 meetrist sügavamal suunatud lõunasse, samal ajal kui pindmise kihi ööpäevased keskmised hoovuskomponendid jäid nulli lähedale, kuigi päeva keskmine hoovuskiirus oli kõige suurem just seal – 6,2 cm/s. 22. aprillil oli päeva esimeses pooles kogu vertikaalses kihis hoovus suunatud kirdesse ja teises pooles pigem edelasse. Ööpäeva keskmiseks vooluks andis see edasi-tagasi liikumine nii ida-lääne, kui põhja-lõuna suunalise keskmise komponendi osas ligikaudu nulli. 12 Joonis 4.1. Hoovusvektorid (keskmistatud 1-tunnise sammuga) Paljassaare lahes 21.04.2011- 03.05.2011. 13 Alates 23. aprillist oli ülemises kihis ööpäevane keskmine hoovus suunatud itta. Nelja meetri sügavusest allapoole jäävates kihtides oli ööpäeva keskmine vool endiselt nullilähedane. See muutus alates 25. aprillist, kui vee liikumine kogu vertikaalse profiili ulatuses oli suunatud idasse või kirdesse. 27.-30. aprillini esinesid piirkonnas väga nõrgad hoovused. Keskmine vool üle vertikaalse profiili oli nendel päevadel enamasti suunatud endiselt itta või kirdesse. Alates 30. aprilli keskpäevast hoovuse kiirused veidi tõusid. Ülemistes kihtides toimus siis enamasti edelasuunaline voolamine, mis kohati küündis kiiruseni üle 20 cm/s. Alumistes kihtides toimus samaaegselt voolamine kagu suunas. Joonis 4.2. Ööpäevane keskmine õhuvool Kalbådagrundis (roheline) ja hoovusvektorid (sinine) Paljassaare lahes 21.04.2011-03.05.2011. Ülal on näidatud horisontaaljoontega tuule- ja hoovuse kiirustele 10 m/s ja 10 cm/s vastavad vektori pikkused. Viimasel neljal päeval ülemises kihis hoovuse andmed puuduvad. Esimese ja viimase mõõdistuspäeva andmed on keskmistatud ligikaudu poole ööpäeva andmete põhjal. 14 Kokkuvõttes võib öelda, et domineeriv hoovuse suund seireperioodi vältel oli itta-kirdesse. Lainetus Paljassaare laht on lainetuse eest hästi kaitstud lõuna- ja idatuulte eest. Suurimad lainekõrgused esinevad seal põhja- ja läänekaarte tormidega. Modelleerimisega (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007) on oluliseks laine kõrguseks seal 15 m/s puhuva põhja- ja läänetuulega hinnatud 1,5-2 meetrit. Kuna mõõdistusperioodi vältel esinesid enamasti vaiksed ja mõõdukad edelakaarte tuuled, siis jäid laine kõrgused suhteliselt madalaks. Nii ei ulatunud oluline laine kõrgus (lainepaketi 1/3 kõrgemate lainete keskmine kõrgus) ajavahemikul 21.04-03.05 kordagi üle 0,6 meetri ning jäi enamus ajast alla 0,2 meetri. Ainuke märkimisväärne kõrgemat lainetust soodustav tuulesündmus leidis aset 30. aprillist kuni 1. maini. Ühe ööpäeva vältel puhunud kirde- ja põhjatuul kiirusega 6-10 m/s põhjustas Paljassaare lahes veidi kõrgemat lainetust, kui ülejäänud seireperioodil. Oluline laine kõrgus ulatus siis üle 0,5 meetri ning kõrgeimad üksiklained võisid küündida maksimaalselt 1 meetrini (vt joonis 4.3). 15 Joonis 4.3. Tuulevektorid (üleval) ning tuule kiirus (m/s), mõõdetud oluline laine kõrgus (m) ja keskmistatud (3 h) oluline laine kõrgus (all) Paljassaare lahes 21.04.2011-03.05.2011. 16 4.2. Veekvaliteedi näitajate ruumilised jaotused süvendus- ja kaadamispiirkonnas 4.2.1. Süvenduspiirkonna seire 05.04 Enne põhisüvendustööde algust ja süvendaja Stepan Demeshev’i saabumist, teostati Hundipea sadamas kahe päeva vältel (4.-5. aprill) ujuvkraana Viiking pardalt uue kai ääres eeltöid, mille käigus tõsteti kai servast setteid eemale (vt. joonis 4.4). Kuigi tegemist ei olnud pinnase teisaldamisega (setted ei eemaldatud, vaid tõsteti lihtsalt ringi), leidis veesamba mittelooduslik hägustamine sellegipoolest aset. Tööd peatati ööseks ning neid taas-alustati 5. aprilli hommikul kella 8:30 paiku. Esimene mõõtmine viidi 5. aprillil läbi kell 12:15 paiku. Joonis 4.4. Foto: ujuvkraana Viiking pardalt tehakse Hundipea sadama uue kai kõrval merepõhja tasandust, 05.04.2011. 5. aprilliks oli Soome lahe lääneosa jääst vabanenud, kuid merealad Tallinn-Helsingi joonest idas olid jääga kaetud. Jääga oli kaetud ka Aegna ja Naissaare vaheline mereala ning Tallinna 17 lahe kirde- ja idaosa. Viiendaks aprilliks oli süvenduspiirkond ajutiselt jääst vabanenud, kuid juba 9. aprilliks oli tagasi triivinud jää kogu Tallinna lahte katmas. Mõõdistusala piirkonnas kõikus vee pinnakihi temperatuur nulli ümber (vt. joonis 4.5), olles kõrgem Hundipea sadama lähistel (0,7 ºC) ja madalam Tallinna lahe avaosas (0 ºC). Sarnane gradient esines pinnakihi vee soolsuses, mis muutus 6,48 (soolsuse praktilise skaala järgi) sadama lähistel kuni 6,38 lahe avaosas. Joonis 4.5. Pinnakihi temperatuuri jaotus Hundipea sadama piirkonnas 05.04.2011. Ristiga on tähistatud heljumi tekitaja asukoht. Sügavamates mõõtmisjaamades esines kerge vertikaalne kihistumine. Näiteks kõige sügavaimas jaamas esines ülemises 10-meetrises kihis veekiht temperatuuriga ligikaudu 0 ºC ja soolsusega 6,39. Selle all, sügavuste vahemikus 10-16 m asus külmem (-0,1 ºC) ja veidi soolasem (6,42-6,44) veekiht ning selle all omakorda soojem (0,1 ºC) ja veelgi soolasem (6,5) kiht (vt. ka joonis 4.6). 18 Joonis 4.6. Temperatuuri, soolsuse ja tiheduse vertikaalsed profiilid mõõtmisjaamas nr. 9 (vt. joonis 3.1) 05.04.2011. Mõõdetud fluorestsentsi profiilid viitavad sellele, et massiline kevadõitseng ei olnud 5. aprilliks veel alanud, kuigi väärtused olid juba võrreldes talviste miinimumidega mõnevõrra suurenenud. Pinnakihi fluorestsentsi väärtused olid enamikes jaamades vahemikus 2-4 (suhtelised ühikud), veidi kõrgemad väärtused (kuni 5,5) esinesid Hundipea ja Paljassaare sadama akvatooriumide piirkonnas ning Vanasadamast põhjas asunud jaamas nr 10 (vt. joonis 4.7). Fluorestsentsi väärtused olid selgelt kõrgemad pinna-alustes kihtides. Nii omavad fluorestsentsi horisontaalsed jaotused näiteks 4 meetri sügavusel (vt. joonis 4.7) märgatavalt kõrgemaid väärtuseid, kui pinnakihis. Sõltuvalt jaamast asus fluorestsentsi maksimum 4-12 meetri sügavusel ning selle väärtused kõikusid vahemikus 4,5-9,5. 19 Joonis 4.7. Fluorestsentsi horisontaalsed jaotused pinnakihis (vasakul) ja 4 meetri sügavusel (paremal) Hundipea sadama piirkonnas 05.04.2011. Hapniku sisaldus vees oli selgelt üle külastustaseme, jäädes pinnakihis vahemikku 13,5-14,5 mg/l ning ulatudes kõrgema klorofülli sisaldusega kihtides kuni 16,8 mg/l. Hägususe vertikaalsetest profiilidest eralduvad selgelt tehislikult tekitatud heljumiga mõjutatud mereala (vt. joonis 4.8) ja Hundipea arendustöödest mõjutamata mereala. Jaamades 1, 7, 8, 9, 10, 11 (vt. jaamade skeemi jooniselt 3.1) jääb heljumi kontsentratsioon kogu vertikaalsete profiilide ulatuses alla 6 mg/l, mistõttu võib eeldada, et nendes jaamades Hundipeal toimunu mõju puudub. Tuleb märkida, et nimetatud jaamade profiilide heljumi vertikaalsed jaotused on omavahel võrreldes suuresti erinevad. Näiteks, kui jaamas nr. 11 olid kõrgeimad heljumi väärtused ülakihis, siis kahes sügavaimas jaamas (9 ja 10) esinevad suuremad kontsentratsioonid pigem põhja lähedal. Need heljumi sisalduse vertikaalsed muutused jäävad siiski vaid 1-2 mg/l piiresse. 20 Joonis 4.8. Heljumi sisalduse vertikaalsed profiilid Hundipea sadama piirkonnas 05.04.2011. Musta joonega on näidatud setete veesambasse paiskamisest mõjutatud mõõtmisjaamade (jaamad 2-6) profiilid ning peene sinise joonega ilma mõjuta mõõtmisjaamade (jaamad 1 ja 7-11) profiilid. Sadama akvatooriumis asunud viies jaamas on setete hõljuvasse olekusse tõstmine selgelt näha. Pinnakihis saadi suurim heljumi kontsentratsioon süvendaja vahetus läheduses olnud jaamast nr. 4, kus sisaldus oli 14 mg/l (vt. joonis 4.9). Ülejäänud jaamades (2, 3, 5, 6) jäi sisaldus vahemikku 5-12 mg/l. Pinnakihist tunduvalt kõrgemad kontsentratsioonid esinesid põhjalähedases kihis (vt. joonis 4.9), erandiks oli vaid jaam nr. 2, kus põhja lähedal kõrgemaid kontsentratsioone ei fikseeritud. Jaamades nr. 3, 4 ja 6 jäi põhjalähedase heljumi kontsentratsioon vahemikku 30-35 mg/l ning jaamas nr. 5 ulatus see kuni 16 mg/l (vt. joonis 4.9). 21  Joonis 4.9. Heljumi sisalduse (mg/l) jaotused pinnakihis (vasakul) ja põhjalähedases kihis (paremal) Hundipea sadama piirkonnas 05.04.2011. Punktid näitavad jaamade asukohti ja numbrid nende juures sondeerimise sügavust (kus on mõõdetud põhjalähedase kihi hägusust), mere sügavus on 1-2 meetrit suurem. Sarnased, võrdlemisi suured erinevused esinesid süvenduspiirkonna ja lahe avaosa vee läbipaistvuses (vt. joonis 4.10). Sadama-akvatooriumist eemal, jaamades nr. 8 ja 9, oli vee läbipaistvus (Secchi sügavus) 6,5-7 m. Sama näitaja oli sadamale lähemates jaamades (jaamad 1, 7, 10 ja 11), aga mis ei olnud otseselt süvendustöödest mõjutatud, vahemikus 5- 5,2 m. Süvendusala lähedastes jaamades (jaamad 2, 3, 5 ja 6) oli Secchi sügavus 2-2,6 meetrit ning töötava aluse vahetus läheduses tehtud mõõtmine (jaam 4) andis tulemuseks 0,9 meetrit. Joonis 4.10. Vee läbipaistvuse (m) jaotus Hundipea sadama piirkonnas 05.04.2011. 22 4.2.2. Kaadamisala seire 21.04 Esimene seirereis kaadamisalale tehti kaks päeva peale põhisüvendustööde algust. Viimane kaadamine tehti pinnasepuistealale ligikaudu 45-60 minutit enne seiretööde algust. Joonis 4.11. Foto: süvendatud pinnase kaadamine Excalibur2 pardalt Paljassaare lahes, 21.04.2011. Seirereisi toimumise päevaks oli Tallinna laht jääst lõplikult vabanenud. Jääkattega olid kaetud veel Soome lahe siseosa alad, mis jäid edela-kirde sihis, piki Juminda-Viiburi mõttelist joont kulgenud jääpiirist idasse. Soome lahe lääneosas, sh. Tallinn-Helsingi vahelisel merealal oli välja kujunenud olukord, kus pinnakihi vee temperatuur oli avalahes veel selgelt alla maksimumtiheduse temperatuuri, jäädes vahemikku 0,9-1,6 ºC. Lahe rannikualadel oli aga temperatuur juba tõusnud maksimumtiheduse temperatuurile suhteliselt lähedale. Paljassaare lahe mõõtmisjaamades (vt. joonis 3.2) oli pinnakihi vee temperatuur vahemikus 2-2,6 ºC. Pinnakihi soolsus muutus 5,97 rannikutsoonist kuni 6,10 avamerele lähemates jaamades (vt. joonis 4.12). 23 Joonis 4.12. Pinnakihi temperatuuri (vasakul) ja soolsuse (paremal) jaotused Paljassaare lahes (vt. asukoha skeemi jooniselt 3.2) 21.04.2011. Madalamates jaamades oli veesammas suhteliselt tugevalt läbi segunenud, kuid sügavamates jaamades (6, 7, 8, 10) oli olenevalt jaamast 3-12 meetri sügavusel välja kujunenud termokliin, kus temperatuur langes 1-1,5 ºC ja soolsus tõusis 0,4-0,5 võrra sügavuse suurenedes. Seoses temperatuuri ja soolsuse vertikaalse hüppekihiga olid sügavamates jaamades ka veesammas stratifitseeritud – termokliini aluse ja pealse kihi tiheduse vahe oli ligikaudu 0,5 kg/m3. Joonis 4.13. Fluorestsentsi horisontaalsed jaotused pinnakihis (vasakul) ja 4 meetri sügavusel (paremal) Paljassaare lahes 21.04.2011. Seoses vee temperatuuri kasvu, viimati mainitud hüppekihi tekke ja stabiilse ülemise segunenud kihi formeerumisega, oli seirereisi ajaks alanud kevadõitseng. Viimane põhjustas kõrge hapniku tootmise, mille tulemusel hapniku sisaldused olid kogu seirealal selgelt üle küllastustaseme. Õitsengu tõttu olid 21.04 registreeritud fluorestsentsi maksimaalsed näidud kuni 10 korda suuremad võrreldes 05.04 Hundipea sadama piirkonnast saadud tulemustega. Pinnakihi fluorestsentsi väärtused olid suuremad rannikulähedastes jaamades ning 24 mõnevõrra väiksemad avamerele lähemates jaamades (vt. joonis 4.13). Seejuures esines tendents, eriti sügavamates avamerega piirnevates jaamades, mille kohaselt fluorestsentsi maksimaalsed väärtused esinesid mitte pindmises veekihis, vaid 3-12 meetri sügavusel (vt. joonis 4.14). Nii oli fluorestsentsi horisontaalne jaotus 4 meetri sügavusel juba suhteliselt ühtlane kogu seirealal (vt. joonis 4.13). Joonis 4.14. Fluorestsentsi vertikaalne lõige läänest itta jaamades 7, 6, 9, 3 ja 2 (vt. kaadamisala jaamade skeemi jooniselt 3.2) 21.04.2011. Punktid joonisel näitavad mõõtmisjaamu. Vee pindmise kihi hägusus jäi kogu seirealal heljumi sisaldustele 4,5-6,5 mg/l vastavate näitude piiridesse. Veidi kõrgemad kontsentratsioonid esinesid rannikulähedastes jaamades (vt. joonis 4.15). Sarnane, suhteliselt ühtlane jaotus esines ka Secchi ketta abil mõõdetud vee läbipaistvuses, mis jäi kogu seire alal vaid 1,8-2,5 meetri piiresse. 25 Joonis 4.15. Heljumi sisalduse (mg/l) horisontaalsed jaotused pinnakihis Paljassaare lahes 21.04.2011. Ülemise kihi võrdlemisi tagasihoidlikud vee läbipaistvuse väärtused olid selgelt seotud fütoplanktoni kevadõitsenguga, mitte kaadamistöödega. Kuigi pinnakihis kaadamistööde mõju ei fikseeritud, võis selle jälgi näha kahes mõõtmisjaamas 9-11 meetri sügavusel. Üks jaamadest asus kaadamisalal ja teine kaadamisala idapiiri läheduses (jaamad 3 ja 9). Heljumi kontsentratsiooni maksimaalsed väärtused ulatusid mõlemas jaamas kuni 18-19 mg/l (vt joonis 4.16). Kaadamisala läänepiiril heljumi kontsentratsiooni tõusu ei täheldatud. Joonis 4.16. Heljumi sisalduse (mg/l) vertikaalne lõige läänest itta jaamades 7, 6, 9, 3 ja 2 (vt. kaadamisala jaamade skeemi jooniselt 3.2) 21.04.2011. Punktid joonisel näitavad mõõtmisjaamu. 26 4.2.3. Kaadamisala seire 25.04 Seirereisi käigus 25. aprillil teostati mõõdistused täpselt samades jaamades, nagu neli päeva tagasi. Viimane kaadamine tehti süvendusalale ligikaudu 40-60 minutit enne seiretööde algust. 21.04 ja 25.04 seirereiside vahele jäi päikesepaisteline, soe ning muutliku suuna ja nõrga tuulega periood. Soodsad tingimused võimaldasid Soome lahe lääneosa rannikuvete temperatuuril jõudsalt tõusta, kuigi lahe idaosa oli endiselt Käsmu-Viiburi joonest alates jääga kaetud. Rannikulähedaste jaamade pinnakihi vee temperatuur oli tõusnud kuni 5,5 ºC ning soolsus jäi seal vahemikku 5,9-6,0. Rannikule lähemate jaamade ja avamerega piirnevate jaamade vahel valitses kevadele iseloomulik temperatuuri gradient. Kahes avamerepoolseimas jaamas jäi pinnakihi temperatuur vahemikku 2,9-3,4 ºC, ka soolsus oli seal veidi suurem: 6,1-6,2 (vt ka joonis 4.17). Joonis 4.17. Ülemise kihi (2 m) temperatuuri (vasakul) ja soolsuse (paremal) jaotused Paljassaare lahes 25.04.2011. Kui madalates jaamades oli vesi vertikaalselt praktiliselt läbi segunenud, siis veidi sügavamates jaamades esines 8-10 meetri sügavusel temperatuuri ja soolsuse hüppekiht, kus temperatuur tõusis ja soolsus langes märgatavalt (vt. joonis 4.18). Nii oli sügavaimas jaamas pinnakihi ja 20 meetri sügavusel asunud veekihi temperatuuri, soolsuse ja tiheduse erinevused vastavalt 2,3 ºC; 0,5 ja 0,5 kg/m3. 27 Joonis 4.18. Temperatuuri (vasakul) ja soolsuse (paremal) vertikaalsed lõiked läänest itta Paljassaare lahes 25.04.2011. Jaamade asetus on analoogne joonisele 4.16. Sarnaselt eelmisele seirereisile fikseeriti ka seekord kogu seirealal kõrged fluorestsentsi ja madalad Secchi ketta abil mõõdetud vee läbipaistvuse näidud. Vee läbipaistvuse jaotus oli seirealal ühtlane, saadud näidud muutusid alates 1,8 meetrist rannikualadel kuni 2,2 meetrini avamerega piirnevates jaamades. Vee läbipaistvust piiravaks teguriks ülemises kihis oli endiselt kevadõitseng, mitte kaadamine. Õitsengu tõttu olid ka hapnikusisaldus oluliselt üle küllastustaseme. Klorofüll a fluorestsentsi näidud kahe meetri sügavusel jäid vahemikku 30-56. Nelja meetri sügavusel oli klorofülli horisontaalne jaotus tunduvalt ühtlasem, fluorestsents muutus seal 51 ja 65 vahel (vt. joonis 4.19). Joonis 4.19. Klorofüll a fluorestsentsi jaotus 2 (vasakul) ja 4 (paremal) meetri sügavusel Paljassaare lahes 25.04.2011. Fluorestsentsi lääne-idasuunaline lõige (joonis 4.20) näitab, et klorofüll a maksimaalsed kontsentratsioonid asusid 4-10 meetri sügavusel. Sügavaimas jaamas oli 18 meetri sügavusel fluorestsentsi näit langenud juba alla 10. 28 Kaadamise mõju pinnakihis visuaalselt ei olnud võimalik eristada. Heljumi kontsentratsioonid muutusid 25.04 seirereisi ajal ülemises kihis väga kitsas vahemikus (4-5,5 mg/l) kogu seirealal (vt. joonis 4.21). Veidi kõrgemad näidud fikseeriti siiski rannikulähedastes jaamades. Joonis 4.20. Klorofüll a fluorestsentsi vertikaalne lõige läänest itta Paljassaare lahes 25.04.2011. Jaamade asetus on analoogne joonisele 4.16. Joonis 4.21. Heljumi sisalduse (mg/l) jaotused ülemises kihis (2 m) (vasakul) ja põhjalähedases kihis (paremal) Paljassaare lahes 25.04.2011. Punktid näitavad jaamade asukohti ja numbrid nende juures sondeerimis-sügavust (kus on mõõdetud põhjalähedase kihi hägusust), merepõhja sügavus on 1-2 meetrit suurem. 29 Sarnaselt eelmisele seirereisile, registreeriti suurimad heljumi kontsentratsioonid kaadamisalal asunud mõõdistusjaamas, põhja lähedal, sügavusvahemikus 7-10 meetrit, kus suurimad väärtused jäid 7-8 mg/l vahele. Erinevalt 21.04 tehtud mõõdistusest ei fikseeritud seekord heljumi sisalduse tõusu kaadamisala idapiiril ,vaid kaadamisala kirdenurga lähistel mõõtmisjaamas nr. 10, kus põhjalähedases kihis ulatus kontsentratsioon samuti üle 7 mg/l (vt. joonis 4.21). 4.3. Vee kvaliteedi näitajate muutused kaadamispiirkonnas Paljassaare lahe vee kvaliteedi muutuste hindamiseks ankurdati kaadamisala ja Paljassaare hoiuala vahele poijaam temperatuuri, elektrijuhtivuse (soolsuse määramiseks), hägususe ja hapniku sisalduse mõõtmiseks. Seireperioodi alguses muutusid temperatuur ja soolsus vastavalt vahemikes 1,4 ºC kuni 2,8 ºC ja 6,1 kuni 6,5. Temperatuuri ja soolsuse muutused olid omavahel tihedalt seotud, seega võib eeldada, et tegemist oli piirkonnas edasi-tagasi võnkunud erinevate omadustega veega. Viimast toetavad ka hoovuse mõõtmisandmed, mis näitavad kirde-edelasuunalist võnkumist. Alates 24. aprillist hakkas vesi soojenema, saavutades seireperioodi maksimumi (6,7 ºC) 26. aprilliks. 26. aprillist alates hakkas vee temperatuur vähenema ning 2. maiks oli see langenud 0,4-0,5 ºC. Samal perioodil esines märkimisväärne muutus soolsuses; 6,1 kuni 6,7; mistõttu võib eeldada, et piirkonnas toimus intensiivne veevahetus – varasem soojenenud rannikuvesi kanti eemale ja asemele saabus avamerelt ja/või sügavamalt külmem ja soolasem vesi (vt. joonis 3.23). Seireperioodi lõpus olid Paljassaare lahes temperatuur ja soolsus ülemises kihis vastavalt 2,1 ºC ja 6,45-6,50. Termokliini (mis asus sügavusvahemikus 8-10 meetrit) all asus soolasem (6.7) ja külmem (0.4 ºC) veekiht (vt. joonis 4.22). 30 Joonis 4.22. Temperatuuri (ºC), soolsuse ja heljumi sisalduse (mg/l) profiilid Paljassaare lahe poijaama asukohas (vt. joonis 3.2) 03.05.2011. Kirjeldatud temperatuuri tõusuga perioodi esimeses pooles ja veevahetusega perioodi teises pooles oli seotud ka hapniku dünaamika piirkonnas. Temperatuuri tõustes intensiivistus kevadõitseng, millele viitavad ka klorofüll a fluorestsentsi andmed (vt. alapeatükid 4.2.2 ja 4.2.3). Õitsengu käigus toodetud hapnik tõstis selle taseme veesambas üle küllastuskontsentratsiooni. Sündmuse tipphetkel, 26. aprillil ulatus hapniku sisaldus üle 135 % (vt. joonis 4.23). Alates 27. aprillist toimunud veevahetusega kanti hapnikurikas vesi Paljassaare lahest eemale ning asemele tuli külmem, soolasem ja hapnikuvaesem vesi, mille hapniku sisaldus oli vahemikus 80-90%. 31 Joonis 4.23. Temperatuuri (ºC), soolsuse ja hapniku sisalduse (%) aegread Paljassaare lahe poijaama asukohas (vt. joonis 3.2) 03.05.2011. Aegread on keskmistatud 1-tunnise sammuga. Heljumi kontsentratsioon seireperioodi vältel jäi reeglina vahemikku 1-5 mg/l, seejuures sisalduse taustväärtused olid kõrgemad perioodi esimeses pooles ja madalamad teises pooles. Tõenäoliselt on see seletatav eelpool kirjeldatud veevahetusega – hägusem rannikuvesi kanti seirepiirkonnast eemale ning asemele tuli külmem, soolasem ja mitte nii hägune vesi. Heljumi sisalduse lühiajalised fluktuatsioonid võisid olla põhjustatud kaadamisest, lainetuse poolt tekitatud setete resuspensioonist või veevahetusest. Lühiajalisi heljumi sisalduse tõuse võib näha (vt. joonis 4.24) seireperioodi läbivalt. Enamasti jäid need fluktuatsioonid tagasihoidlikuks ja ei ületanud 6 mg/l piire. Kogu mõõdetud aegreast moodustasid >6 mg/l andmed vaid väikese osa – alla 2 %. Kokku registreeriti mõõdistusperioodi jooksul 9 juhtumit, kui heljumi sisaldus tõusis vähemalt üle 6 mg/l. Perioodi esimeses osas aset leidnud sündmuste käigus tõusis heljumi sisaldus 6-8 mg/l, mis on ligikaudu kahekordne tõus võrreldes taustkontsentratsioonidega (3-4 mg/l). Suuremad 32 fluktuatsioonid esinesid seireperioodi lõpuosas, kui taustkontsentratsioonide 1,5-2 mg/l juures esinesid aeg-ajalt kontsentratsioonid üle 10 mg/l. Perioodi esimeses osas, 23., 24., 26. ja 28. aprillil aset leidnud heljumi sisalduse suurenemisi ei ole võimalik seostada lainetusega – oluline laine kõrgus jäi siis alla 0,2 meetri. Hoovus võnkus nendel päevadel reeglina kirde-edelasuunaliselt. Ööpäevane keskmine voolamine (vt. joonis 4.2) oli suunatud idasse või kirdesse, st. suunaga kaadamisalalt Paljassaare hoiuala suunas. Seega võib eeldada, et nimetatud päevadel aset leidnud heljumi kontsentratsiooni tõusud olid põhjustatud kaadamisest. 25. aprillil registreeritud heljumi kontsentratsiooni tõusule eelnes veidi kõrgema lainetusega sündmus, kus oluline lainekõrgus ulatus üle 0,3 m ja üksikute lainete kõrgus võis olla 0,5 meetri kandis. Ilmselt ei olnud see piisavalt kõrge lainetus, et tõsta mõõtmisjaama asukohas (sügavus ligikaudu 14 m) setteid veesambasse, küll aga võis setete üles tõstmine toimuda naaberaladel, kus sügavused olid tunduvalt väiksemad. Hoovuse mõõtmisandmed ja lahes tehtud heljumi leviku kaardistamine (joonis 4.21) viitavad aga pigem võimalikule kaadamise mõjule. 30. aprillil registreeritud hõljuvaine sisalduse tõus taustkontsentratsioonilt 2 mg/l kuni 8 mg/l on analoogne 25. aprilli juhtumile. Vahetult enne hõljuvaine sisalduse kasvu tõusis oluline lainekõrgus 0,3 meetrini. Hoovused olid ülemises kihi suunatud kagusse-lõunasse ja alumistes kihtides kirdesse-kagusse. Kontsentratsiooni tõusu põhjus ei ole üheselt selge – see võis olla põhjustatud nii kaadamisest kui ka lähipiirkonnas toimunud setete resuspensioonist lainetuse mõjul. 33 Joonis 4.24. Heljumi kontsentratsiooni (mg/l) (vasakul), hoovuse (cm/s; vasakul) ja olulise lainekõrguse (m) (paremal) aegread 21.04-03.05.2011. Heljumi keskmistatud kontsentratsioon ja hoovuse vektorid on arvutatud 1-tunnise sammuga. Hoovuse vektorid on arvutatud üle vertikaalse profiili (2,5-9,5 m). Parempoolsele joonisele on lisatud heljumi kontsentratsiooni väärtused, mis ületasid läve 6 mg/l. 1. mail registreeriti heljumi sisalduse tõus kuni 6 mg/l. Antud sündmusele eelnes olulise lainekõrguse kasv kuni 0,4 meetrini ning piirkonnas domineerisid samal ajal lõunasse- edelasse suunatud hoovused. Eeldatavasti ei olnud heljumi sisalduse tõus seotud kaadamisega, vaid lainetuse poolt tekitatud resuspensiooniga ja hägusema vee transpordiga madalast piirkonnast, mõõdistuspunktist kirdesse jäävalt merealalt (Paljassaare poolsaarest põhja jääv rannikuala). 2. mail registreeriti ööpäeva vältel kolm heljumi kontsentratsiooni kasvu sündmust, seejuures kahel korral tõusis heljumi sisaldus üle 10 mg/l. Neist esimesel juhul olid kogu veesambas põhja-, kirde- ja idasuunalised hoovused, mis viitavad vee liikumisele kaadamisala poolt mõõtmispunkti. Teise ja kolmanda sündmuse eelne hoovuste struktuur ei olnud vertikaalselt ühtlane, kuid ka seal olid sügavamate kihtide hoovused suunatud kirdesse. Kuna 2. mail oli oluline lainekõrgus kohati üle 0,5 meetri, siis ei saa välistada ka eelnevalt toimunud resuspensiooni mõju heljumi kontsentratsioonile. 34 4.4. Heljumi levik Hundipea sadama põhjasetetes on ülekaalus (70-90%) peeneteralised (<0.063 mm) setted (IPT Projektijuhtimine, 2002). Sadama akvatoorium, kus süvendustööd läbi viidi, on varasemalt hinnatud suhteliselt nõrkade hoovustega piirkonnaks (TÜ Eesti Mereinstituut, 2003). Tehtud seirereisi käigus saadi suurimad heljumi kontsentratsiooni väärtused sadama akvatooriumis ning veesambasse tõstetud setete Hundipea ja Paljassaare sadama basseinidest kaugemale triivimist ei tuvastatud. Kolmemõõtmelise rannikumere tsirkulatsiooni mudeliga (Elken, 2001) arvutatud keskmised hoovusmustrid (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007) näitavad, et lääne- ja põhjakaarte tuuled soodustavad Tallinna lahes tsirkulatsiooni, kus Hundipea sadama lähistel toimub kagusuunaline voolamine piki rannikut Vanasadama suunas ning ida- ja lõunatuuled põhjustavad põhjasuunalist voolamist piki rannikut Paljassaare poolsaare suunas. Kuna valdavad tuuled süvendusperioodi esimeses pooles olid läänest ja teises pooles põhjast, siis võib eeldada, et sadama basseinist välja sattunud heljum triivis enamasti Vanasadama suunas. Heljumi leviku kaugus sõltub osakeste settimise kiirusest, hoovuse kiirusest ja lainetuse olemasolust. Settimiskiirus võib peeneteraliste sette puhul olenevalt konkreetse osakese läbimõõdust ja kujust olla mõnest millimeetrist sekundis kuni 0,006 mm/s väga peene tolmu puhul. 2008. a. tehti süvendustöid suhteliselt sarnase põhjasetete koostisega Heltermaa sadamas. Sealt süvendatud materjali kaadamisaegne seire näitas, et osakeste langemiskiirus oli 2-3 mm/s (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2009). Sarnase tulemuse andis ka käesolev seire kaadamisalal – ligikaudu tund peale viimast kaadamist asus heljumi sisalduse maksimum 8- 10 meetri sügavusel. Võttes hoovuse kiiruseks kuni 20 cm/s ja merepõhja sügavuseks 20 m ning eeldades, et lainetus ei tõsta osakesi pinnalähedale tagasi, võis 2-3 mm/s settimiskiirusega heljum levida kuni 2 km kaugusele süvendajast. Väikseimad osakesed võisid aga sellise hoovuse kiiruse juures levida veel olulisemalt kaugemale. Kuna tuuleolud olid suhteliselt vaiksed, siis eeldatavasti enamus tekkinud heljumist settis sadama akvatooriumi lähistel. 35 Joonis 4.25. Hoovuse korduvuse jaotused Paljassaare lahes 21.04.2011-03.05.2011 1,5-9,5 meetri sügavusel. Kaadamispaigas tehtud seire näitas, et hoovuse domineeriv suund kaadamistööde vältel oli idasse ja kirdesse (joonis 4.25). Väikseima korduvusega olid lääne- ja loodesuunalised 36 hoovused. Paljassaare hoiualale heljumi triivimiseks on soodsad idasuunalised hoovused. Sellise suunaga (45º-135º) hoovuseid esines sõltuvalt kihist 31-40% seireperioodist. Seega, võib eeldada, et arvestatav osa heljumist liikus kaadamisala idapiirist 1 km kaugusel asuva Paljassaare hoiuala suunas. Võttes aluseks keskmised hoovuse kiirused, mis kihiti olid vahemikus 3,6-6,5 cm/s, võiks eeldada, et 0,06 mm läbimõõduga osakesed hoiualale ei kandunud. Samas ei saa välistada madalas piirkonnas settinud osakeste tagasi veesambasse tõstmist lainetuse poolt ning edasi kandumist hoiuala suunas. Samuti võisid 0,06 mm tunduvalt väiksema läbimõõdu ja settimiskiirusega osakesed jõuda hoiualale. Võttes aluseks poijaamas mõõdetud heljumi kontsentratsioonid ja hoovuse kiirused, arvutati läbi ühikulise pinna hoovustega kantud hõljuvaine mass. Kogu seireperioodi ajal kanti mõõtmispunktist läbi ligikaudu 146 kg/m2 hõljuvainet, millest 40% (58 kg/m2) liikus hoiuala suunas. Soodsaks suunaks hoiualale levimiseks arvestati seejuures 45º-135º (vt. joonis 4.26). Seire tulemused näitavad, et suurem osa kaadatud materjalist settis puisteala idapoolses servas ja puistealast kuni 1 km kaugusele idasse ja kirdesse jääval merealal. Joonis 4.26. Hõljuvaine voog (g/m2) läbi ühikulise pinna eri-suundadesse. 37 5. Kokkuvõte Käesolevas aruandes on toodud Heltermaa sadama rekonstrueerimise süvendus- ja kaadamisaegse heljumi leviku seire tulemused. Veekvaliteedi näitajate mõõtmised viidi kaadamisalal läbi 21. aprillist kuni 3. maini, lisaks teostati 5. aprillil seiret süvendusala piirkonnas. Kokku registreeriti seire käigus 32 veekvaliteedi näitajate ja termohaliinsete väljade vertikaalset profiili ning teostati 31 vee läbipaistvuse mõõdistust. Heljumi kontsentratsioon määrati 42 veeproovist. Pidevate mõõtmiste käigus poijaamas koguti andmeid 12 päeva jooksul. Kuna tuuleolud olid suhteliselt vaiksed, siis eeldatavasti enamus süvendusest tekkinud heljumit settis Hundipea sadama akvatooriumi lähistel. Sadama basseinist välja pääsenud heljum triivis tõenäolisemalt kagusuunaliselt Vanasadama suunas. Kaadamispaigas tehtud mõõtmised näitasid, et hoovuse domineeriv suund kaadamistööde vältel oli idasse ja kirdesse. Viimasest ning mõõdetud veekvaliteedi parameetrite jaotustest lähtuvalt võib järeldada, et suurem osa kaadatud materjalist settis Paljassaare pinnase puisteala idapoolses servas ja puistealast kuni 1 km kaugusele idasse ja kirdesse jääval merealal. Samas ei saa välistada, et madalas meres lainetusest põhjustatud resuspensiooni tõttu uuesti veesambasse sattunud ning/või tunduvalt väiksema läbimõõdu ja settimiskiirusega osakesed võisid jõuda ka Paljassaare hoiualale. Seire tulemusi analüüsides võib eeldada, et tugevamate läänekaarte tuulte domineerimisel tekkiv hoovus võib arvestatava osa kaadamisel tekkinud peeneteralisest (<0,063 mm) heljumist kanda Paljassaare hoiualale. Sellest lähtuvalt tuleks nii Hundipea sadama, kui ka kogu ülejäänud Tallinna piirkonna sadamate arendustööde läbiviimisel vältida reostunud setete kaadamist Paljassaare pinnasepuistealale. Kuna Paljassaare lahe pinnasepuisteala on tõenäoliselt aktiivselt kasutuses ka tulevikus, siis on soovitatav lahe hüdrodünaamikat ja optikat põhjalikumalt ja pikaajalisemalt uurida. Konkreetse Hundipea sadama arendusprojekti juures tuleks kindlasti kinni pidada keskkonnamõju hindamises (Eesti Mereakadeemia, 2009) soovitatud ja vee erikasutusloas sätestatud nõudest – kasutada reostunud setete süvendamisel tõkkeekraani. 38 6. Kasutatud kirjandus Eesti Mereakadeemia, 2009. Hundipea sadama rekonstrueerimise keskkonnamõju hindamine. Elken, J, 2001. Modelling of coastal circulation and oil drift at possible deep harbour sites, north-western Saaremaa island. Proc. Estonian Acad. Sci. Eng., vol. 7, 2, 141-156. IPT Projektijuhtimine, 2002. Hundipea sadama basseini põhja puhastustööd. Töö nr. 02-10- 0191. Kuvaldina, N., Lips, I., Lips, U., Liblik, T, 2010. The influence of a coastal upwelling event to the spatio-temporal distribution of nutrients and chlorophyll a in the Gulf of Finland, Baltic Sea: observational results. Hydrobiologia, 639(1), 221 - 230. Suuroja, S., Talpas, A, 2008. Hundipea sadama merepõhja uuring. Eesti Geoloogiakeskus, geofüüsika ja meregeoloogia osakond. Talviste, P., Parbo, A, 2002. Hundipea sadama sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimise I etapp, geotehnika aruanne. IPT Projektijuhtimine OÜ. TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007. Naissaare sadama rekonstrueerimise keskkonnamõju hindamise aruanne. TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2009. Heltermaa sadama rekonstrueerimise süvenduse- ja kaadamistöödega seotud seire toestamine. Vahearuanne – 2008. a. seire tulemused. TÜ Eesti Mereinstituut, 2003. Hundipea sadama rekonstrueerimise keskkonnamõju hindamine. 39  EESTI MEREAKADEEMIA Reg. Nr. 70003678 Töö nr. TELLIJA: VEETEEDE AMET Hundipea sadama rekonstrueerimise keskkonnamõjude hindamine Ahto Järvik KMH koordinator, KMH tegevuslitsents nr. 0028 Tallinn 2009  KMH lühikokkuvõte Keskkonnamõju hindamise (KMH) aruanne on koostatud lähtudes Eesti vastavast seadusandlusest, eelkõige keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemide seadusest (RT I 2005, 15, 87) ning kooskõlas EL Direktiiviga 97/11/EEC, märts 1997.a., mis täiendab Direktiivi 85/337/EEC, juuni 1985, ja seisneb avalike ja eraõiguslike projektidega ettenähtud tegevuste keskkonnamõjude hindamises. Käesoleva KMH objektiks on Hundipea sadama rekonstrueerimine ja selle käigus teostatavad süvendamis- kaadamistööd. Arendajaks on sadama valdaja - Veeteede Amet (VTA). Käesolev kavandatud tegevus vastavuses Hundipea sadama detailplaneeringuga aastast 2001. Hundipea sadam on kasutusel juba pea sada aastat, suurema osa ajast hüdrograafiasadamana, mis NSVL ajal tähendas militaarsadamat. Praegune sadama kaide ja lainemurdja tehniline olukord on sedavõrd halb, et nende kasutamine võib juba lähiaastatel osutuda võimatuks. Sadama rekonstrueerimine: uue süvakai rajamine, olemasolevate kaide ja lainemurdja remont, nagu ka akvatooriumi süvendamine, on vajalik Veeteede Ameti laevadele ohutute navigatsioonitingimuste tagamiseks, sealhulgas ka jäämurdjale TARMO, süvisega 7 m. Esialgu kavatses VTA sadama rekonstrueerimist alustada juba 2003.a., kuid siis ei suudetud hankida vajalikku finantseerimist. Praeguseks on finantseerimine olemas. 2002-2003 aastatel teostati ka tegevuse KMH, mis kiideti heaks Keskkonnaministeeriumi poolt. Kahjuks on see KMH käesolevaks ajaks aegunud, kuid uue KMH teostamisel on eelmise KMH aruande tulemused olnud pidevalt vaadeldud ja nendega on arvestatud. KMH teostamisel tugineti järgmistele alusdokumentidele: AAVO JA RIINA RAIG PROJEKT OÜ. 2009. Hundipea sadama rekonstrueerimine. Eelprojekt. Eesti Geoloogiakeskus OÜ. 2008. Hundipea sadama merepõhja uuring. TÜ Eesti Mereinstituut. 2003. Hundipea sadama rekonstrueerimise ja süvendamise keskkonnamõjude hindamine Raig, A. 2002. Hundipea sadama rekonstrueerimine eelprojekt. Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ. Tallinn, 11 lk. Raig, A. 2002. Hundipea sadama rekonstrueerimine eelprojekt. Korrektuur 10.12.2002. Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ. Tallinn, 12 lk. IPT Projektijuhtimine, 2002a. Hundipea sadam. Sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimise I etapp. Geotehnika aruanne. Töö nr. 02-07-0168. Tallinn. IPT Projektijuhtimine, 2002b. Hundipea sadama basseini põhja puhastustööd. Töö nr. 02- 10-0191. Tallinn. KMH programm läbis EV seadustega ettenähtud avalikustamise ning kiideti heaks Keskkonnaministri poolt 09.06 2009.a. (nr 13-3-1/9946). Programmi avaliku arutelu koosolek toimus 27. aprillil 2009.a. Veeteede Ametis. Ühtegi kirjalikku ettepanekut programmi täiendamisks avalikustamise käigus ei laekunud. Kahjuks ka avalikul koosolekul peale KMH täitjate ja VTA esindajate rohkem osalejaid polnud. Seetõttu tuleb 2 nentida, et avalikkuse huvi Hundipea sadama rekonstrueerimisega kaasnevate võimalike keskkonnamõjude vastu pole seni olnud märgata. Mõjude eelhinnang Natura 2000 aladele ja liikidele (5.7) andis tulemuseks, et kavatsetava tegevusega ei teki selgelt määratletavat ohtu nimetatud alade terviklikkusele ja eesmärkidele ning samuti võtmeliikidele. Seetõttu, toetudes EV keskkonnamõjude hindamise ja keskkonnjuhtimisesüsteemide seadusele (KMHjKJS seadus) ja vastavatele EL juhenditele, otsustas ekspertgrupp, et põhjalikumat mõju hindamist Natura 2000 aladele, ei ole käesoleval juhul vaja. Reostuskomponentide sisalduse määramiseks võeti 2002 aastal Hundipea sadama akvatooriumist kokku 36 proovi (tabel 3.4.1, joonis 3.4.2) kahel perioodil (Talviste, Parbo, 2002; Sedman, 2002). Esimesel perioodil 25 proovi (11 – 15 juuli) akvatooriumi loodeosast ja teisel perioodil 11 proovi (oktoober 2002) akvatooriumi kaguosast. 2008 aasta oktoobri lõpus võttis OÜ Eesti Geoloogiakeskus veel 15 proovi põhjasetete ökoloogilise seisundi hindamiseks (Suuroja ja Talpas 2008) (joonis 3.4.1). Kõik analüüsid teostati Eesti Geoloogiakeskuse laboris (akrediteerimistunnistus nr L093, välja antud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt 20.06.2002. a.). Proovides määrati üldnaftaproduktide ja raskemetallide (As, Cd, Co, Cr, Cu, Hg, Ni, Pb, Zn) sisaldus (ana- lüütikud N. Balabina, S. Safonova ja K. Orlova). Joonis 1. Uuringupuuraukude asendiskeem (punased ringid tähistavad 2009.a. puurauke, (joonis 3.4.1). 3 Võrreldes 2002 aastaga on 2008 aastaks enam tõusnud tsingi sisaldused punktide 6A ja 7A, piirkonnas ja langenud punktide 14A, 22B, 24A ja 27A piirkonnas. 2008 aasta reostusuuringutele (Suuroja ja Talpas 2008) tuginedes võib öelda, et akvatooriumi kirdeosas kai 55 ja 56 ühenduspiirkonnas on nii naftaproduktide kui ka määratud raskemetallide sisaldused üldjuhul tõusnud, võrreldes 2002. aastaga. Kaist nr 57 akvatooriumi keskosa poole proovipunktide 15A ja 14A piirkonnas on naftaproduktide sisaldus tõusnud. Kaist nr 56 akvatooriumi siseosa poole proovipunktide 11, 12 ja 13 piirkonnas on naftaproduktide sisaldus aga langenud. Sadama akvatooriumi suudme pool proovipunktides 21A, 22A ja 24A on nii naftaproduktide kui ka määratud raskemetallide sisaldused langenud. Saadud tulemused näitavad, et setted ja nendes sisalduv reostus paigutub Hundipea sadama akvatooriumis ümber. See on tingitud nii hoovuste ja lainetuse tingitud vee liikumisest kui ka laeva sõukruvide poolt tekitatud vooludest. Settimispiirkonnaks on proovimise tulemuste põhjal sadama akvatooriumi kirdeosa (proovipunkti 7A piirkond, vt joonis 3.4.1). Osa liikuvatest setetest võib aga väljuda sadama basseinist Tallinna lahte, peamiselt Miinisadama poole. Esimese ja teise perioodi setteproovide analüüsi tulemuste põhjal võib kokkuvõtteks öelda et naftaproduktidega on enim reostatumad akvatooriumi kirdeosa (kai nr 55 ja 56 ühenduspiirkond) ja pliiga idaosa (kai nr 56 ja 57 ühenduspiirkond) põhjasetted. Sama sadama sisebasseini ala on tugevalt reostunud ka Zn ja Cu-ga. Nimetatud komponentide sisaldus on seal mitmes proovipunktis üle piirarvu tööstustsooni pinnasele. Seetõttu on vastunäidustatud märgitud piirkondade pealmisest kihist süvendatud mudastunud settematerjali merre kaadamine. See muudab sadama mainitud osade süvendamise lubamise keskkonnakaitseliselt keeruliseks probleemiks. KMH käigus käsitleti kõiki KMH Programmis kirjeldatud kolme sadama rekonstrueerimise alternatiivlahendust ja 0-Alternatiivi: - Alternatiiv 0. Hundipea sadamat ei rekonstrueerita. - Alternatiiv I. Sildumisliinide rajamine eelkõige raudbetoonelementidest (nn. L- elemendid), mis oli 2002. aastal koostatud eelprojekti kohane lahendus, kuna kavandati ka Miinisadama sildumisliinide rekonstrueerimist ja eelkõige L-elementidest. L- elementide alla jääv ala tuleb süvendada, süvendusmaht kokku kuni 175 000 m3, s.h. muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 65 000 m3. - Alternatiiv II. Hundipea sadama rekonstrueerimine toimub Arendaja 2009 aasta kava (Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ, 2009) järgselt Sildumisliinide rajatakse eelkõige ankurdatud terassulundseintest, mis on 2009. aastal koostatud eelprojekti kohane lahendus ning mis tööprojekti koostava konsultandi (EstKonsult OÜ) hinnangul on praegusel hetkel oluliselt odavam kui L-elemetidest sildumisliinide rajamine. Süvendada tuleb sadama bassein kuni sulundseinte välisküljeni, millega süvendusmaht väheneb kuni 115 000 m3-ni, s.h. muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 55 000 m3. 4  - Alternatiiv III. Hundipea sadama rekonstrueerimine toimub Arendaja 2009 aasta kava (Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ, 2009) järgselt, kusjuures moreeni ja saviliiva süvendamisel kasutatakse koppsüvendajat ning mudase pinnase süvendamisel pumpsüvendajat. Seejuures koppsüvendajaga süvendatav pinnas kaadatakse Paljassaare lahes asuvale pinnase uputusalale, pumpsüvendajaga süvendatav pinnase soovitatav käitlemine selgub KMH käigus. Süvendada tuleb sadama bassein kuni sulundseinte välisküljeni, millega süvendusmaht väheneb kuni 115 000 m3-ni, s.h. muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 55 000 m3. Sildumisliinid rajatakse ankurdatud terassulundseintest. Kõik eelnimetatud kolm alternatiivlahendust hõlmavad terviklikult nii Sadama rekonstrueerimise I kui ka II etappi. Kuna aga sadamabasseini kirde ja idaosa on kohati tugevalt reostunud naftaproduktide ja mõne raskemetalliga (Cu, Zn ja Pb), kusjuures proovipuktides 7A, ja 11A ja 13A on vähemalt ühe raskemetalli (lisaks ka naftaproduktide) osas ületatud ka tööstustsooni piirarvud, siis kerkis üles probleem sealsete setete merre kaadamise lubatavusest (vt. joonised 3.4.1 ja 3.4.2 ning tabel 3.4.1). Seetõttu, konsulteerides Arendajaga, tõstatus KMH käigus üles täiendavalt ka IV Alternatiiv. IV Alternatiiv. Hundipea sadama rekonstrueerimine toimub Arendaja 2009 aasta kava (Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ, 2009) järgselt, kuid esialgselt ainult rekonstrueerimise I etapi (tabel 4.1) ulatuses. Kaid rajatakse eelkõige ankurdatud terassulundseintest ja süvendamiseks kasutatakse koppsüvendajat. Süvendatav pinnas kaadatakse Paljassaare lahes asuvale pinnase uputusalale. Süvendada tuleb sadama basseini avaosa ja kaide S1 – S5 sildumisliinide ja neile juurdepääsud kuni vajalike sügavusteni kuni 4-10 m, rekonstrueeritakse sildumisliinid S6 ja S7, kuid nende esiseid ei süvendata (joonis 4.1). Sadamabasseini enimreostunud ida- ja kirdeosa selle etapi käigus ei süvendata (vt. joonis 5.10.1). Süvendusmaht selle alternatiivi rakendumisel on kuni 75 000 m3. . Sadama rekonstrueerimise II etapis nähakse ette lainemurdja sildumisliinide S8-S9 rekonstrueerimine ja S9 (lainemurdja loodepoolne osa) esise süvendamine kuni -10 m-ni (joonis 2 KMH lühikokkuvõttes). Ekspertgrupp jõudis KMH tulemusena järgmistele järeldustele: - Hundipea sadamal on Veeteede Ameti peasadamana oluline tähtsus mitte ainult sadama haldajale, vaid Eesti riigile tervikuna ohutu meresõidu tagamisel EV majandusvööndis ja sadama asukoht on selleks suhteliselt optimaalne; - Hundipea sadam endise militaarsadamana on aastaid olnud tugeva reostamise objektiks naftaproduktidega, mitme raskemetalliga ja ka tehnoloogiliste jäätmetega. Vaatamata sadamas toimuvale suhteliselt aktiivsele setete ümberpaigutumisele ja osaliselt ka nende sadamast väljakandumisele, on setete pindmise mudase kihi kohtreostus siiani sadama ida- ja kirdeosas kõrge ja ületab mitmes sellelt alalt võetud proovis naftaproduktide ning Zn, Pb ja Cu kontsentratsioonide osas piirarvu tööstustsoonile või on sellele väga lähedal. Sellise pinnase merre uputamine on vastunäidustatud; 5 - majanduslikult ja ka keskkonnakaitseliselt on eelistatud kaide renoveerimisel ja uue kai ehitamisel terassulundseinte kasutamine, see vähendab märgatavalt (üle 30 %) süvendusmahtu ja süvendamist pole vaja teha kõige reostunumas sadama kirdenurgas vahetult praeguse kai nr 56 (S7 joonisel 2) ääres (eriti proovipunktis 7A joonisel 1). Lisaks selgus KMH lõppetapis, et AS Tallinna Sadam ei plaani lähitulevikus tema hallata olevat Paljassaare laevade sissesõidutee süvendamist osades, kus sügavused on praegu kohati väiksemad, kui see on nõutav selles 8.5 meetrise süvisega laevade navigeerimiseks, milline on aga VTA poolt osta kavatsetava uue jäämurdja süvis ja, mida on arvestatud ka uue kai sildumisliini sügavuse (- 10 m Abs) määramisel. Seetõttu on kõigi nelja sadama rekonstrueerimise alternatiivlahenduse puhul sadama akvatooriumile lisaks vaja süvendada ka sissesõiduteed (vt. joonis 5.9.1). Sellele eelnevalt tuleb hinnata sealse pinnase reostustaset, mida viimastel aastatel uuritud pole. Ekspertgrupp peab Hundipea sadama rekonstrueerimist vajalikuks ja selleks vee erikasutuse loa andmist võimalikuks siiski põhimõtteliselt kõigi nelja käsitletud alternatiivlahenduse järgi, kuid seejuures tuleb pidada kinni alljärgnevatest tingimustest ja piirangutest: Üldised meetmed kõikidele alternatiividele, v.a. 0-Alternatiiv 1. Heljumi sadamast väljakandumise minimiseerimine. Sellel eesmärgil on soovitav kasutada heljumi levikut sadamast välja tõkestavat tõkkekardinat (tõkkeekraani) ekraani, mis kulgeks lainemurdja (praegune kai 55 ja sildumisliin S9) N otsast praeguse kai nr 58 N otsa suunas ja sulgeks sadama värava süvendustööde ajaks ca 60 % ulatuses (~150 m pikkuselt) (joonis 5.10.1). Soovitatud ekraani asukoha ja mõõdete määramisel on arvestatud, et valdavalt liigub sadama sisebasseinis tekkinud heljum sadamast välja piki lainemurdja sisekülge (vt. 3.5 ja 5.2). Ekraani hankimise võimalusi ja selle võimalikku konstruktsiooni näited on kirjeldatud ptk. 5.10. Lisaks, on ekraaniga paralleelselt soovitav kinnitada sadama sisebasseini poole naftatõrjeboomid, mis praktiliselt väldiks naftaproduktidega reostunud pinnase süvendamisel tekkiva naftakile väljumist sadamabasseinist. Boomid tuleks jätta alles ka pärast ekraani eemaldamist, s.t. kuni kogu süvendustööde lõpuni. Kogu süvenduse ajal peab olema valmidus naftakile likvideerimiseks ka absorbendiga. 2. Nõuded eriti reostunud pinnase käitlemisele Ekspertgrupp ei pea võimalikuks lubada ülemise mudastunud pinnasekihi merre uputamist sadamabasseini ida- ja kirdeosast alalt, mis jääb ida poole joonisel 2 (vt. ka jooniseid 3.4.1. ja 3.4.2) toodud proovipunkte 4A-14A-13A-11B ühendavat joont (vt. ka joonis 1). See pinnas tuleb viia utiliseerimiseks maismaale või siis matta 6 sadamabasseini rajatud süvendisse, nagu on soovitatud 2003.a. valminud KMH aruandes (TÜ Eesti Mereinstituut, 2003). Seega, ekspertgrupp ei pea võimalikuks kogu süvendatava pinnase kaadamist Paljassaare kaadamisalale Alternatiivide I, II ja III rakendumisel. Alternatiivi IV rakendumisel langeb esialgselt see probleem ära, kuna viimase puhul ülalmainitud sadamabasseini osas süvendust ei kavandata. Joonis 2. Hundipea sadama asendiskeem. Punase joonega on näidatud soovitatav heljumi kandumist sadamast välja tõkestav ekraan.(vt. ka joonis 5.10.1). 3. Nn. „pudelikaela” effekti tekkimise vältimine sadama sissesõiduteel (vt. 5.8) Ekspertgrupp soovitab sadama rekonstrueerimise käigus, sõltumata alternatiivist mille järgi see toimub, kindlasti süvendada ka sissesõidutee kuni garanteeritud sügavuseni – 10 m Abs. Sellele eelnevalt tuleks sissesõiduteel võtta 8 – 10 pinnaseproovi ja määrata nende reostustase naftaproduktide ja samade raskemetallidega (Cr, Cd, Cu, Hg, Pb, Zn, Ni), kui sadama basseinist kogutud proovide puhul. Kui pinnaseproovid näitavad, et sealse pinnase reostustase jääb alla piirarvude elutsooni pinnasele või ei ületa seda märkmisväärselt, võib lubada sissesõidutee süvendamist ja ammutatud pinnase kaadamist Paljassaare pinnaseuputusalale. Minimiseerimaks võimalikku negatiivse mõju suurenemist Paljassaare Natura 2000 linnuhoiualale, võrreldes ptk. 5.7 kirjeldatuga, soovitab ekspertgrupp seada sissesõidutee süvendamisele järgmised piirangud: 7 - süvendamist mitte teostada ajavahemikus aprill-juuli, vältimaks lindude häirimist pesitsemise ja sellele vahetult eelneval ning järgneval perioodil; - peatada süvendamine muul aastaajal, kui puhuvad tugevad tuuled (üle 8 m/s) sektorist SW-E, et vähendada suurtes kogustes heljumi kandumise tõenäosust Natura 2000 ala piiridesse, eriti sealsesse randa. 4. Kalastikule ja linnustikule tekkivate mõjude minimiseerimine Nimetatud negatiivsete mõjude minimiseerimiseks ei tohi süvendust/kaadamist teostada peamisel kalade kude- ja lindude pesitsemisajal - perioodil 15 aprill – 30 juuni. 5. Nõuded süvenduse/kaadamise järjestusele Kuna ülemises settekihis on mõne reostuskomponendi osas kontsentratsioon pea sadamabasseini kogu ulatuses siiski märgatavalt üle sihtarvu looduses, siis tuleks süvendamise ja kaadamise järjestikulisus määratleda selliselt, et kaadamisel jääksid reostunumad mudased setted puhtamate alumiste setete (moreen, liiv) alla. 6. Vähendamaks sadama süvendamise ja kaide rekonstrueerimise aegseid keskkonnariske, on vajalik pidada kinni kõigist vastavatest süvendus- ja ehitustegevust reguleerivatest nõuetest ning heast ehitustavast. Süvendaja, pinnaseveo pargaste meeskonnad ja rekonstrueerimisel hõivatud töölised peavad olema läbinud vastava koolituse adekvaatseks tegutsemiseks võimalikus avariiolukorras. Samuti peab sadamas pidevalt olema koheseks kasutuseks piisav kogus võimaliku õlireostuse likvideerimisvahendeid ning tulekustutusvahendeid. Pinnaseveo pargaste liikumisel kaadamiskohale tuleb arvestada, et liigutakse madalmeres. 7. Arendaja peab tagama, et kaide täiteks vajalik looduslik materjal tuleb hankida seaduslikus korras. Täiendavad meetmed alternatiivide kaupa 0-Alternatiiv. 8. Sadamast setetega Tallinna lahte sattuva reostuse minimiseerimine Mainitud olulist negatiivset keskkonnamõju – pidev oht sadama merepõhjas olevate eriti reostunud setete väljauhtumiseks Tallinna lahte, leevendada pole praktiliselt võimalik ilma, et sadam suletakse ja eraldatakse merest vastupidava ja veekindla muuliga. Seega, sadam tuleks tegelikult sulgeda. Alternatiivid I, II, III ja IV Nende alternatiivide puhul soovitab Ekspertgrupp negatiivsete keskkonnamõjude leevendamiseks ja vältimiseks veel järgmist meedet: 9. Jäämurdja(te) seismiseks rekonstrueeritud lainemurdja (II etapi käigus) peab olema varustatud piisavalt kõrge laineseinaga kaitsmaks lainemurdja siseküljel seisvaid alused 8 lainepritsmete (seega talvel ka jäätumise) eest, millega oleks tagatud nõutav ohutustase sildunud alustele. Kokkuvõtteks: Ekspertgrupp järjestas KMH-s käsitletud Alternatiivid keskkonnakaitselisest ja majanduslikust seisukohast lähtudes järgmiselt (parim nr.1): 1. Alternatiiv IV 2. Võrdselt Alternatiivid III ja IV 3. Alternatiiv I 4. Alternatiiv 0 Ekspertgrupp soovitab kaadamiskohana kasutada Paljassaare pinnaseuputusala nurgakoordinaatidega: 590 28,69 N; 240 38,98 E 590 29,19 N; 240 40,00 E 590 28,70 N; 240 40,00 E 590 28,44 N; 240 39,46 E Ekspertgrupp, arvestades süvendatava/kaadatava pinnase reostatustaset ja fraktsioonilist koosseisu soovitab keskkonnaseire teostamist vastavalt peatükis 8 kirjeldatud mahtudele ning metoodikatele. 9 Sisukord § Pealkiri lk. KMH lühikokkuvõte 2 Sisukord 10 1 Hundipea sadama rekonstrueerimise eesmärk ja tehniline põhjendatus. 12 A. Järvik 2. Hundipea sadama sotsiaal-majanduslik vajadus ja sadama 15 rekonstrueerimisest huvigrupid. A. Järvik 3 Tallinna lahe ja Kopli poolsaare rannikumere (võimaliku mõjupiirkonna) 17 keskkonnaseisund. 3.1. Kavandatava tegevuse poolt potentsiaalselt mõjutatavad Natura 2000 alad 17 ja EL Elupaikade Direktiivi Lisas II toodud liigid. A. Järvik, M. Uustal 3.2. Kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas paiknevad muud, Eesti rahvuslikul 18 tasandil kaitstavad loodusobjektid nii meres kui ka maismaal. A. Järvik 3.3. Sadama akvatooriumi ja kaadamiskoha geoloogiline iseloomustus. 19 A. Kask 3.4. Teisaldatava pinnase iseloomustus, saasteainete sisaldus ja vastavus 21 kehtivatele normatiividele. A. Kask, A. Järvik 3.5. Meteoroloogiline ja hüdroloogiline režiim (temperatuur, tuul, lainetus, 30 hoovused, veetase, vee kvaliteet, jääolud, jne.) kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas. M-J. Lilover, U. Lips 3.6. Kavandatava tegevuse mõjupiirkonda jääva merepõhjataimestiku ja 45 -loomastiku elupaikade iseloomustus. H. Kukk 3.7. Tallinna lahe kalastik ja kalapüük A. Järvik 48 3.8. Linnustik ja mereimetajad kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas. 53 M. Uustal, A. Järvik 4. Hundipea sadama rekonstrueerimise, süvendus- ja kaadamistööde 55 üldiseloomustus, kasutatavad tehnoloogia ja materjalid. Võimalikud alternatiivid. 4.1. Ekspertgrupi kasutusse arendaja poolt esitatud algmaterjalid 55 4.2. Arendaja kavandatud tegevuse iseloomustus, tehnoloogia ja materjalid 55 4.3. Võimalikud alternatiivlahendused 61 5. Kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnev keskkonnamõju 65 (sadama rekonstrueerimise ajal ja hilisema ekspluatatsiooni käigus). 5.1. Mõju merepõhjasetetele. A. Kask 65 5.2. Mõju lokaalsele hüdrodünaamikale ja vee kvaliteedile. M.-J. Lilover, U. 66 Lips 5.3. Mõju merepõhjakooslustele. H. Kukk, A. Järvik 72 5.4. Mõju kalastikule ja kalapüügile. 74 A. Järvik 5.5. Mõju elanikkonnale (müra, sotsiaalmajanduslik mõju jne.). A. Järvik 75 5.6. Kavandatava tegevuse mõjud linnustikule ja mõjude leevendusvõimalused. 76 Mõjud mereimetajatele. M. Uustal, A. Järvik 10 5.7. Hinnang olulise mõju osas Natura 2000 hoiualadele ja objektidele, nende 77 terviklikkusele ja eesmärkidele. M. Uustal, A. Järvik 5.8. Võimalikud keskkonnariskid sadama sildumiskaide rekonstrueerimise ja 80 akvatooriumi süvendamise ajal ja sadama hilisema ekspluatasiooni kestel. A. Järvik 5.9. Võimalikud keskkonnariskid sadama sildumiskaide rekonstrueerimise ja 83 akvatooriumi süvendamise ajal ja sadama hilisema ekspluatasiooni kestel. A. Järvik 5.10. Oodatavate negatiivsete keskkonnamõjude vältimise võimalused ja 85 negatiivsete jääkmõjude leevendamise vajadus ning võimalused, s.h avariide ennetamise meetmed ja nende tagajärgede likvideerimise võimalikud lahendid. A. Järvik, A. Kask, H. Kukk, M. Uustal, U.Lips 5.11. Tegevuse vastavus EL ja EV keskkonnakaitse alastele jt. õigusaktidele, 91 planeeringutele ning arengukavadele. A. Järvik 6. . Loodusressursside kasutamise otstarbekus arvestades säästva arengu 93 printsiipe. A. Järvik 7. . Projekti võimalike alternatiivsete lahenduste võrdlemine ja järjestamine. 94 A. Järvik, A. Kask, H. Kukk, U. Lips, M. Uustal 8 Keskkonnaseire vajalikkus. Seire soovitatavad suunad ja metoodika 97 A. Järvik, A. Kask, H. Kukk, U. Lips 9. KMH avalikustamine (kava lisas 2), selle käigus laekunud ettepanekud ja 98 soovitused, nende arvestamine keskkonnamõju hindamise läbiviimisel. Lisa 1 – KMH algdokumendid Lisa 2 – KMH kirjavahetus Lisa 3 – KMH avalikustamine 11 1. Hundipea sadama rekonstrueerimise eesmärk ja tehniline põhjendatus A. Järvik KMH objektiks on Hundipea sadama rekonstrueerimine, selleks vajaminevas mahus süvendamine ja ammutatud pinnase käitlemine. Hundipea sadam on Veeteede Ameti laevastiku peasadam, asukohaga Tallinnas, Lume tänav 9, katastritunnus 78408:807:0250. Hundipea sadam on üks vanemaid Tallinna sadamaid ja aastakümneid tegutsenud endise NSVL ajal, kui hüdrograafiateenistuse laevastiku baas, st. tegelikult militaarsadamana. Sadama akvatooriumi on peale Eesti taasiseseisvumist 2002.a. puhastatud, kuid juba siis kavandatud sadama rekonstrueerimine jäi ära. Siiski, KMH teostati, kuid kuna sellest on möödunud seitse aastat, siis on praegu vaja uus KMH. Pealegi on sadama rekonstrueerimise plaanid muutunud (A. ja R. RAIG PROJEKT OÜ. 2009). Veeteede Amet on saanud selleks ka täiendava finatseerimise EL Struktuurfondist. Sadama seisund 2009.a. (A. ja R. RAIG PROJEKT OÜ. 2009, alusel) Sadamas puuduvad jäämurdjate sügavaveelised sildumiskohad, kuigi Veeteede Ameti käsutuses on jäämurdja Tarmo ja planeeritakse veelgi suurema multifunktsionaalse jäämurdja kasutuselevõttu. Märkimisväärne osa sadama madalaveelistest sildumiskohtadest on põhjasuunalise lainetuse eest kaitsmata, raskendades sellega sadama töökaide 58 ja 58A ning seisukai 57 kasutust (joonis 1.1). Tarmo jaoks on selle sildumiskoha sildumisvesi liialt väikese sügavusega, mistõttu madalaveelistel perioodidel on Tarmo vööriosa sadama basseini põhja setetes. Jäämurdjale varustuse vedamisel tuleb jäämurdjani ja sealt tagasi sadama territooriumile jõudmiseks kasutada kitsaid ja varisemisohtlikke muulipealseid teid. Veoki ühe varustusretke avarii- ja keskkonnaohtliku distantsi kogupikkus on ca 900 m koos tagasipöördemanöövriga 12 m laiusel lainemurdja harjal. Lainemurdja harja merepoolsel küljel paiknev raudbetoonist lainesein on samuti amortiseerunud. Hundipea sadama basseini madalaveeliste kaide 58, 58A ja 57 vähene kaitstus põhjasuunalise lainetuse eest tuleneb asjaolust, et sadama basseini läänepoolsesse naabrusse on rajatud põhja-lõunasuunaline kai (tankerikai). See kai suunab Hundipea sadama lainemurdja loodetipust mööduva laineveemassi Hundipea sadama basseini kagutipu suunas. Basseini suunatud veemassi lainetus võimendub basseini kagutipus kaide ühinemiskohal, kuna laineveemass põrkub kai vertikaalse seina vastu. Selline olukord ei võimalda sadama basseini kasutuse seisukohalt oluliste madalaveeliste kaide nõuetekohast kasutamist ei töökaidena ega seisukaidena. Lainetuse tagajärjel kantakse nende kaide sildumisvette ka setteid, mistõttu sildumisvee sügavused ei ole püsivad. Lisaks, kuna setted on kohati reostunud, siis nende ümberkandumisega tõuseb osa reostusest ringlusse ja võib sattuda ka Tallinna lahte. Hundipea sadama basseini kaitsevad merelainetuse eest loode-kagusuunaline lainemurdja pikkusega 203 m ning Hundipea sadama ja Miinisadama vaheline vahemuul, pikkusega 304 m. Aastatel 2004-2007 on Miinisadamasse ehitatud uued kaid, mis paiknevad vahemuuli laienduse idaküljel. Hundipea sadamat ja Miinisadamat eraldab Kaitseministeeriumi poolt rajatud piirdeaed. Rekonstrueerimist vajav vahemuul on nüüd 12 kogu ulatuses Veeteede Ameti kasutuses ning naabrite vahelise kokkuleppe kohaselt jääb see nii ka edaspidi (vt. joonis 1.1). Lainemurdja Joonis. 1.1. Hundipea sadam, Tallinn Veeteede Ameti laevade sadam, vasakul pool Miinisadam www.taevapiltnik.ee/?op=body&id=18&imp=1&keyw... Joonisel on Hundipea sadama vaade praegu. Tagaplaanil töökaid nr 58 ja nr 58A, vasakul seisukaid nr 57 ja nr 56 Hundipea sadama ja Miinisadama vahemuuli siseküljel, esiplaanil lainemurdja siseküljel paiknev kaiga nr 55. Sadama basseini kaitseehitiste siseküljed on vertikaalsed ja kasutusel ka sildumisehitistena. Lainemurdja siseküljel paikneb astmelise kontuuriga osaliselt 6 m ja osaliselt 12 m laiune kai nr 55 veesügavusega 3,5 kuni 9,0 m ja kogupikkusega 179 m. 6 m laiuse vahemuuli siseküljel paikneb kai nr 57 veesügavusega 3,0 kuni 4,0 m ja kogupikkusega 274 m. Halvas seisukorras on sadama kaitseehitiste puidust kärgkastide peal paiknevad betoonist pealisehitised. Betoon on murenenud ja varisemisohtlik. Kaitseehitiste pealisehitised vajavad rekonstrueerimist ja nüüdisaegset tehnovarustust. Võimalik on nende konstruktsioonide väljavahetamine või siis kaide laiendmise korral uute konstruktsioonide sisse jätmine. Sadama basseini kaitseehitised on rajatud 1913. aastal, sõjapurustustest taastatud 1947. aastal ning korduvalt remonditud. Viimane kapitaalremont on tehtud aastatel 1986 kuni 1989. Vähema ulatusega remonditöid on aga teostatud pidevalt, sest vastasel korral oleks osa nendest kaitseehitistes juba varisenud. Kai nr 58A pikkus on 73 m ja veesügavus 3,1 kuni 4,5 m. Kai raudbetoonist rostvärgiga estakaad on rajatud raudbetoonist kaitsepeadega puitvaiadele. Kai kandevõime tõstmiseks 13 on remonttööde käigus puitvaiade vahele täiendavalt paigaldatud raudbetoonvaiu. Rostvärgi all paikneb kivikindlustisega nõlv. Rostvärgi laius on 9 m ja selle alune on territooriumi poolt suletud betoonist tugiseinaga. Selle kai seisund on nüüdseks varisemisohtlik. Kuna kai on rajatud ca 50 aastat tagasi ja tolleaegsete estakaadtüüpi raudbetoonkonstruktsioonide elueaks võib lugeda kuni 50 aastat, tuleb kai lugeda rekonstrueerimistööde kavandamise korral raudbetoonkonstruktsioonide eluea lõppemise tõttu täielikult amortiseerunuks. Kai ei võimalda praegusel ajal enam kraanatööde tegemist laevade lastimisel-lossimisel. Ainsaks õigustatud lahenduseks on olemasoleva kai lammutamine ja uue kai rajamine koos nüüdisaegse tehnovarustusega. Sadama basseini manöövrivee sügavused on 5,0 kuni 6,5 m, sealjuures valdavalt 6,0 m ja enam. Sadama basseini sildumisvee sügavused on valdavalt vahemikus 3,5 kuni 5,5 m, lainemurdja loodetipu juures kuni 9,0 m. Sadama basseini põhja pinnased sisaldavad naftaprodukte ja raskemetalle. Basseini põhja liivsavid, saviliivad ja liivad on mudased, siin võib esineda killustikku, kive, puitu, metallijäätmeid ja kõikvõimalikku nn. “üle parda heidetud” prahti. Liiv on kohev, saviliiv ja liivsavi voolava konsistentsiga, pindmine kiht hõljuvas olekus. 2002. aasta sügisel teostati mahukad basseini põhja puhastustööd. Sadama basseini põhi oli risustatud navigatsiooniks ohtlike suuremõõtmeliste esemetega. Siin vedeles ujuvtõkete võrke, poisid, märkimisväärsete mõõtmetega betoon- ja metallkonstruktsioone, metallprofiile, trosse, vaate, palke, trumleid, vendreid, rehve jms. Küll aga ei saa väita, et sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimise ning süvendustööde käigus ei paljandu basseini põhja setete eemaldamisel samalaadset risu. Kokkuvõttes on Hundipea sadama tehniline seisund praegu järgmine: - sildumiskaide kogupikkus on 655 m (kaid nr. K55, K56, K57, K58A ja K58B) s.h.: - püsikasutuseks sobivad ja selleks ettevalmistatud kaid puuduvad - sügavaveelise kai pikkus on vaid 40 m (K55 osa) - madalaveelised kaid pikkusega 615 m, ülejäänud kaid ja K55 42 m pikkuselt - lainetuse eest kaitstud on madalaveeliste kaide osa pikkusega ca 200 m; - K55 sügavaveeline osa on lainetuse eest kaitstud; - üle 400 m madalaveelistest kaidest on lainetuse eest kaitsmata; - kaid on täielikult amortiseerunud kokku 73 m pikkuselt, - amortiseerunud on kaide pealdis 453 m pikkuselt; - kaide osa, kus võib piirduda ainult katte remondiga on vaid 129 m (K58). Kokkuvõte ja järeldused: Tundub, et Hundipea sadama kasutamine Veeteede Ameti laevade poolt on võimalik vaid suuresti tänu oma kuuluvusele. Ilmselt mõne teise sadama valdaja puhul oleks Veeteede Amet juba kehtestanud mitmed piirangud ja kitsendused seal silduda võivate aluste suurusele ja ka kaidele, mida võib kasutada. Praegu aga seisab seal (amortiseerunud lainemurdja ääres) isegi jäämurdja Tarmo süvisega 7 m. Reaalselt on sadamas praegu olemas kõrgendatud risk laevaavariideks ja ilma rekonstrueerimata tuleks sadam lähiaastatel laevade vastuvõtuks tõenäoselt sulgeda. Lisaks navigatsioonilisele riskile iseloomustab Hundipea sadamat praegu ka kõrgendatud risk ülimalt reostunud põhjasetete resuspensiooniks ja selle tagajärjel tekkida võivast merereostusest. Tõenäoselt on antud reostus toiminud juba aastaid ja toimib 14 perioodiliselt ka praegu, sõltuvalt lainetusest ja laevade liikumisest sadamas. Olukord on aga pidevalt halvenenud lainemurdja amortiseerumisest tingituna. Keskkonnareostuse oht ei väheneks juhul, kui sadam arvatakse tegutsevate sadamate hulgast maha. Samas, Veeteede Ameti alused on valdavalt spetsiifilised ja nende teenindamine, eriti varustuse ladustamine ja remont, ei ole igas sadamas võimalik. Ekspertgrupp on seisukohal, et Hundipea sadam oma praeguses seisundis ei vasta tehniliselt, navigatsiooniliselt ja ka keskkonnakaitseliselt EV sadamaseaduses (RT I 2005, 31, 229) kehtestatud nõuetele ja sadama rekonstrueerimine on vältimatult vajalik. Seejuures on otstarbeks sadama rekonstrueerimine viia läbi koheselt täies ulatuses, mida Veeteede Amet juba 2002.a. sügisel valminud eelprojekti ja selle 10.12.02. dateeritud korrektuuri järgi ka kavatses. Samal seisukohal on Veeteede Amet ka praegu, s.o. 2009.a. (vt. ptk. 4.). See võimaldaks lahendada probleemi eriti reostunud setete käitlemisel (vt. ptk. 5). Ka maksumuselt oleks taoline sadama rekonstrueerimine odavam, kui etapiti. Sadama rekonstrueerimine on vajalik ja põhjendatud. 2. Hundipea sadama sotsiaal-majanduslik vajadus ja sadama rekonstrueerimisest huvigrupid A. Järvik Hundipea sadam on Veeteede Ameti peasadam ja seetõttu on siia koondatud lisaks laevastikule ka VTA mitmed abiteenistused. Sadam on ka navigatsioonimärkide ladustamiskohaks. Seetõttu on sadam üpris spetsiifiline ja sellise sadama olemasolu vajadus riigis ei ärata kahtlust. Pea optimaalne on ka sadama asukoht – Soome lahe keskosas ja Eesti suurimate sadamate ning intensiivseimalt kasutatavate laevateede keskmes (joonis 2.1). Soome laht on ka kõige enam jäämurdmist nõudev mereala Eesti vetes, mistõttu võimsamate jäämurdjate baseerumine just Hundipea sadamas on samuti põhjendatud. 15 Joonis 2.1. Laevaliikluse intensiivsus Läänemerel 01.08 – 30.09.2006 ja 01.01. – 28.02. 2007 (Soome Nord Streami gaasijuhtme KMH aruanne, 2009) Huvigrupid. Laiemalt võttes on Hundipea sadama rekonstrueerimisest huvitatud kõik Eesti vetes seilavad meresõitjad. Sellest johtuvalt võib kaudseteks huvigruppideks lugeda ka meretransporti kasutavad ettevõtted, mereturismiettevõtted jne. Seega, huvigruppide hulk on väga suur, sest Hundipea sadama korrasolekust sõltub kogu Eesti vete navigatsiooniohutuse tagamine. Kitsamalt on peamine huvigrupp VTA töötajad, kuna nende tööohutus sadamas jätab praegu kõvasti soovida. Teiselt poolt, nn. negatiivses mõttes huvigruppe tegelikult pole, sest näiteks lähemad elamud asuvad mitmesaja meetri kaugusel ja sadamas teostatavad rekonstrueerimistööd nende elanikke praktiliselt ei mõjuta. Ka kalapüügile ei avalda kavandatavad tööd praktilist mõju. 16 3. Tallinna lahe ja Kopli poolsaare rannikualade (võimaliku mõjupiirkonna) keskkonnaseisund. 3.1. Kavandatava tegevuse poolt potentsiaalselt mõjutatavad Natura 2000 alad ja EL Elupaikade Direktiivi Lisas II toodud liigid. A. Järvik, M. Uustal Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusele nr 615-k jäävad võimalikku mõjupiirkonda kaks Natura 2000 võrhustiku ala: Paljassaare linnuala ja Naissaare loodusala. 39) Paljassaare linnuala Harju maakonnas linnudirektiivi I lisa linnuliikide ja I lisast puuduvate rändlinnuliikide elupaikade kaitseks. Pindala 277 ha. Liigid, kelle elupaiku kaitstakse: luitsnokk-part (Anas clypeata), piilpart (Anas crecca), rägapart (Anas querquedula), rääkspart (Anas strepera), tuttvart (Aythya fuligula), hüüp (Botaurus stellaris), sõtkas (Bucephala clangula), soorüdi e soorisla (Calidris alpina), kõvernokk- rüdi e kõvernokk-risla (Calidris ferruginea), värbrüdi e värbrisla (Calidris temminckii), väiketüll (Charadrius dubius), liivatüll (Charadrius hiaticula), roo-loorkull (Circus aeruginosus), aul (Clangula hyemalis), väikeluik (Cygnus columbianus bewickii), kühmnokk-luik (Cygnus olor), punaselg-õgija (Lanius collurio), jääkoskel (Mergus merganser), väikekoovitaja (Numenius phaeopus), sarvikpütt (Podiceps auritus), tuttpütt (Podiceps cristatus), täpikhuik (Porzana porzana), rooruik (Rallus aquaticus), hahk (Somateria mollissima), jõgitiir (Sterna hirundo), randtiir (Sterna paradisaea), tumetilder (Tringa erythropus), mudatilder (Tringa glareola), punajalg-tilder (Tringa totanus), kiivitaja (Vanellus vanellus). 232) Naissaare loodusala Harju maakonnas loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide kaitseks. Pindala 1883 ha. Kaitstavad elupaigatüübid: valged luited (liikuvad rannikuluited) (2120), hallid luited (kinnistunud rannikuluited) (2130), metsastunud luited (2180), puisniidud (6530), vanad loodusmetsad (9010), vanad laialehised metsad (9020), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080), siirdesoo- ja rabametsad (91D0). Lisaks võivad mõjupiirkonnas rännetel esineda mitmed Natura 2000 kalaliigid (vt. 3.2. ja 3.7) ja ka linnuliigid (vt.3.8). Kasutatud kirjandus: Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldus nr 615-k 17 3.2. Kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas paiknevad muud, Eesti rahvuslikul tasandil kaitstavad loodusobjektid nii meres kui ka maismaal. A. Järvik Hundipea sadama akvatooriumil kavandatavate ehitus- ja süvendustööde alal, ammutatava pinnase kaadamise kohas ning ka nende vahetus lähipiirkonnas muinsuskaitse objekte ja ka muid (peale ptk. 3.1 toodud Natura 2000 alade) looduskaitse objekte ei ole. Erandiks võivad olla ülelendavad linnud ja migreeruvad kalad. Riikliku kaitse all olevatest kalaliikidest tuleb märkida atlandi tuura (II kategooria) ja harjust (III kategooria). Mõlemad on kantud ka Eesti punasesse raamatusse (vastavalt O ja I kategooria). Harjus esineb Soome lahes juhuslikult ja teada on vaid üksikud püügijuhud Kunda lähedusest. Liik sattub lahte jõgedest. Hundipea sadamale lähimates jõgedes Piritas ja Jägalas harjus ei esine. Atlandi tuura esinemine on vaid teoreetiliselt võimalik. Sadama süvendamine kumbagi liiki ei mõjuta. Eesti punase raamatu kalaliikidest ja -vormidest esineb Tallinna lahes merisiig (siirdevorm I, meres kudev vorm II kategooria), lõhe, sügisräim ja meriforell (vt. ptk-d. 3.6.2. ja 3.6.3.). Nagu tehtud uuringud on näidanud, moodustab Tallinna lahes enamuse püütavast merisiiast siirdesiig, kes pärineb tõenäoliselt Soome vetest ja koeb oktoobris- novembris sealsetes jõgedes. Eesti vooluveekogudest koeb siirdesiig Pärnu jões ja arvatavasti veel Narva jões. Rannikumeres oktoobri lõpus-novembris kudeva merisiia koelmuid Tallinna lahes ei ole teada. Teatud määral võib pinnaseveo pargaste liikumine häirida merisiia, lõhe ja meriforelli rändeid Tallinna lahes (Punase Raamatu kalaliigid) ja kahe viimse liigi migreerumist kudejõgede (eriti Pirita, aga ka Jägala jõgi) suudmealadele (vt. ka ptk. 3. 6.). Ka siin pole aga tegelik oodatav mõju märkimisväärne. Kokkuvõtteks võib täheldada, et loodus- ja muinsuskaitseliste objektide kaitseks mingeid täiendavaid tingimusi süvendusele ja kaadamisele seada ei ole põhjust. Kasutatud kirjandus: Eesti punane raamat. Eesti TA Looduskaitse Komisjon. Tartu, 1998. 150lk. 18 3.3. Sadama akvatooriumi ja kaadamiskoha geoloogiline iseloomustus. A. Kask 3.3.1. Sadamaala geoloogiline iseloomustus Geoloogiline ehitus suhteliselt väikesel sadama-alal on vaheldusrikas. Basseini põhjas esineb kohev mudane liiv ja voolav saviliiv ning liivsavi. Setete pindmises osas on mudastes pinnasekihtides killustikku, puitu, metallijäätmeid ja muud uputatud prahti. Sadamakaide läheduses on muda ja saviliiva all kaide ehitamisest pärinev veeristest ja munakatest puiste ligikaudu 2 m paksuselt. Sügavamal esineb suiduvate läätsedena voolavat liivsavi ja kohevat tolmliiva kuni 2 m paksuselt. Meresetete lamamiks on lokaalmoreen - hallikasroheline saviliiv- ja liivsavimoreen. Konsistentsilt on saviliivmoreen kõva, liivsavimoreen pehme- kuni kõvaplastne. Kihi ülemises osas on moreen tõenäoliselt ümbersettinud. Maismaal on liivsavimoreen poolkõva konsistentsiga. Moreenikihi paksus on sadamabasseini lõunaosas 1-2 m, edelaosas aga kohati üle 5 m. Sadamahoonete all on moreenikihi paksus samuti üle 5 m (tabel 3.3.1). Tabel 3.3.1. Hundipea sadamahoone aluse puuraugu kirjeldus. Väljavõte REI tööst nr. 8353, Hundipea sadamahoone, 1974. PA - 1/2.20 (Abs.kõrg. 0.70 m) REI töö nr. 8353, Hundipea sadamahoone, 1974 Põhjavesi 1.50 m (23.05.94) Vahemik, Paksus, m m Kirjeldus 0.00 - 0.22 0.22 Betoon 0.22 - 1.00 0.78 Keskliiv paekivikillustikuga 1.00 - 1.50 0.50 Täitepinnas: paesõelmed, tsementeerunud 1.50 - 2.60 1.10 Täitepinnas: liiv, tuhk, puidujäätmed, veerised Liivsavimoreen, hallikasroheline, kõvaplastne, sisaldab 2.60 - 4.40 1.80 liivakiviprügi 4.40 - 9.90 5.50 Liivsavimoreen, hallikasroheline, poolkõva, sisaldab liivakiviprügi ja tardkivi kruusateri Hundipea sadam paikneb Põhja-Eesti klindi eelsel meretasandikul, Tallinna klindilõigus, Kopli klindipoolsaare põhjarannikul (joonis 3.3.1). Pealiskorra setenditest esineb siin valdavalt kambriumi liivakivi ja sinisavi. Siinses piirkonnas avaneb Alam-Kambriumi Lontova lademe sinisavi ja aleuroliit, mis sadamahoonete piires jääb 10 meetrist sügavamale. Sinisavi kompleksi paksus on Tallinna piirkonnas ligikaudu 70 m. Piir moreeni ja sinisavi vahel on üleminekuline. 19 Joonis 3.3.1. Väljavõte Tallinn klindilõigust. Kopli klindilaht (16), Kopli klindipoolsaar (17) ja Toompea klindisaar. Väljavõte klindiraamatust http://www.envir.ee/klint (Suuroja 2005). Akvatooriumi süvendamisel tuleb arvestada nõlvade püsivusega. Voolava liivsavi korral kaide tugikonstruktsioonidest sügavamal, on reaalne lihkeoht. Sadama kirdeosas reostunud setete levikualal on voolava konsistentsiga tumehalli kuni musta muda paksus kuni 2 meetrit (Talviste, Parbo, 2002). Seda materjali on planeeritud süvendustööde käigus suures osas välja võtta, et akvatooriumi sügavuseks kujuneks 6 m. Uue rajatava kai piirkonnas on süvendatavaks pinnaseks täitepinnas (klibu, lahmakad, veeriseid jne) ja liivsavi (sisaldab jämepurdmaterjalist lisandeid). Nende kahe nimetatud kihi süvendamise tulemusena kujuneb selles piirkonnas akvatooriumi sügavuseks 9 m. 3.3.2. Kaadamisala iseloomustus Süvendatud materjal paigutatakse Paljassaare lahe suudmes paiknevasse kaadamiskohta (joonis 3.3.2). Paljassaare laht on sügavale maismaasse lõiku tüüpiline klindilaht. Laht praegusel kujul moodustus 18–19. sajandil saarte mandriga ühinemisel. Lahte on mõjutanud inimtegevus, setete kuhjumine ja neotektooniline maakerge (2–2,5 mm/a). Lahe siseosa on olnud läbi aegade madal. Laht sügavneb kiiremini Paljassaare poolsaare rannikul, Kopli poolsaare pool sügavneb meri aeglasemalt. Kopli poolsaare otsast loode poole ulatub madalik ligikaudu 1 km kaugusele rannast. See takistab ka läänekaarte tuultest põhjustatud tugeva lainetuse jõudmist Paljassaare lahte. Samal ajal on laht avatud põhjakaarte tuultele ja nende mõjul tekkivale lainetusele. Lainetuse mõju ulatub siinses madalmeres põhjani ning nüüdissetete kiht kas puudub või on väga õhuke. Peeneteralisemaid setteid esineb vaid lahe laiemas ja sügavamas suudmeosas. Lahe lääne- ja lõunarannikul on rannaprotsessid väheaktiivsed, sest madala rannanõlva tõttu on lained oma energia juba rannast kaugemal kaotanud. Paljassaare lahe idarannikul, kus suuremad meresügavused ulatuvad rannale lähemale, esineb rannas ka lainetuse tekitatud madal murrutusastang. 20 Joonis 3.3.2. Kaadamisala asukoht. Alusfoto Maa-ameti kaardiserver, 2009. Kaadamisala on piiritletud koordinaatidega 590 28,69 N; 240 38,98 E 590 29,19 N; 240 40,00 E 590 28,70 N; 240 40,00 E 590 28,44 N; 240 39,46 E 3.4. Teisaldatava pinnase iseloomustus, saasteainete sisaldus ja vastavus kehtivatele normatiividele. A. Kask, A. Järvik Süvendatava pinnase iseloomustus on antud ITP Projektijuhtimine OÜ töö (Talviste, Parbo, 2002) põhjal. Süvendatakse erinevates piirkondades nelja tüüpi setteid. Ülemise süvendatava kihi moodustab muda, mis on kohati segunenud kaide lagunemisjäänustega ning sisaldab puitu, metallijäätmeid ja muud prahti. Kihi paksus on kuni 2 m. Selle all (piir üleminekuline) on mudaga segunenud täitepinnas, mis kai ümbruses sisaldab klibu, lahmakaid, veeriseid jne. Kohati esineb selles liiva või savi läätsi. Selle kihi paksus on muutlik ulatudes kohati kuni 3 meetrini. Täitepinnase all (piir üleminekuline) esineb hallikaspruun või tumehall kohev kuni kesktihe liiv, mis sisaldab naftaproduktidega reostunud õhukesi muda vahekihte. Kohati esineb liivakihis kruusa ja veeriseid. Liivakihi paksus on kuni 1,1 m. Süvendatavate setete alumise osa moodustavad peeneteralise liiva lisandiga savi (tekkinud pealiskorra setendite murenemisproduktidest) ja liivsavimoreen. Viimase 21 läätsena esineva kihi paksus on rajatava kai piirkonnas kuni 2 m. Selle piir pealiskorra murenenud sinisaviga on üleminekuline. 3.4.1. Reostuskomponentide sisaldus. Reostuskomponentide sisalduse määramiseks võeti 2002 aastal Hundipea sadama akvatooriumist kokku 36 proovi (tabel 3.4.1, joonis 3.4.1) kahel perioodil (Talviste, Parbo, 2002; Sedman, 2002). Esimesel perioodil 25 proovi (11 – 15 juuli) akvatooriumi loodeosast ja teisel perioodil 11 proovi (oktoober 2002) akvatooriumi kaguosast. 2008 aasta oktoobri lõpus võttis OÜ Eesti Geoloogiakeskus lisaks veel 15 proovi põhjasetete ökoloogilise seisundi hindamiseks (Suuroja ja Talpas 2008) (joonis 3.4.1). Kõik analüüsid teostati Eesti Geoloogiakeskuse laboris (akrediteerimistunnistus nr L093, välja antud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt 20.06.2002. a.). Proovides määrati üldnaftaproduktide ja raskemetallide (As, Cd, Co, Cr, Cu, Hg, Ni, Pb, Zn) sisaldus (ana- lüütikud N. Balabina, S. Safonova ja K. Orlova). Labori juhataja on M. Kalkun. Analüüsideks ettevalmistamisel proovid kuivatati ja võeti vastav kaalutis. Elavhõbe määrati elavhõbeda analüsaatoriga, kaadmium, tsink, vask, kroom, koobalt, nikkel ja plii kuningveetõmmises AAS-iga. Kuna kaadmiumi sihtarv pinnases on 1 mg/kg, siis on selle elemendi määramiseks kasutatud meetodit, mille väikseimaks määramispiiriks on 1 mg/kg. Kroomi määramise alampiiriks oli 4 mg/kg. Naftaproduktide määramiseks ekstraheeriti proovid heksaanis ning sisaldused määrati kaalanalüüsiga. Arseeni sisaldus määrati röntgenfluorestsentsmeetodil. Joonis 3.4.1. Uuringupuuraukude asendiskeem (punased ringid tähistavad 2009.a. puurauke). 22 Joonis 3.4.2. Proovivõtupunktide asendi skeem 2002.a. 23  Tabel 3.4.1. Üldnaftaproduktide ja raskemetallide sisaldused mg/kg. Esimese proovimise perioodil juulis 2002 võetud proovid (proovi numbri lõpus /2A) Teisel proovimise perioodil oktoobris 2002 võetud proovid (proovi numbri lõpus /2B) Kolmandal proovimise perioodil oktoobris 2008 võetud proovid (proovi numbri lõpus /9) S - sihtarv, PE - elutsooni piirarv , PT - tööstustsooni piirarv, A - proovimisintervalli algus ja L on proovimisintervalli lõpp meetrites. ↑ võrreldes 2002 aastaga on sisaldus tõusnud ja ↓ sisaldus vähenenud Proov A L Nafta As Cd Co Cr Cu Hg Ni Pb Zn S 100.0 20.0 1.0 20.0 100.0 100.0 0.500 50.0 50.0 200.0 PE 500.0 30.0 5.0 50.0 300.0 150.0 2.000 150.0 300.0 500.0 PT 5000.0 50.0 20.0 300.0 800.0 500.0 10.000 500.0 600.0 1500.0 1A/2A 5.90 6.30 106.0 <1.0 9.4 22.8 34.8 0.023 23.4 32.7 104.0 2A/2A 4.90 5.30 783.0 2B/2A 6.30 6.80 879.0 3A/2A 3.80 4.10 1174.0 <1.0 7.8 35.3 103.0 0.349 28.0 189.0 190.0 3B/2A 5.90 6.30 1005.0 1.6 8.9 20.7 87.1 0.571 22.3 480.0 471.0 4A/2A 4.10 4.30 300.0 <1.0 4.4 <4.0 23.2 0.401 13.7 184.0 100.0 4B/2A 4.90 5.10 698.0 1.2 4.4 10.2 73.5 0.925 15.4 316.0 327.0 5A/2A 4.30 4.60 355.0 5B/2A 5.00 5.20 1033.0 5C/2A 6.50 6.80 154.0 6A/2A 4.80 5.10 3650.0 1.5 8.9 12.3 203.0 0.260 16.6 459.0 489.0 6A/9 4.80 5.10 ↓1760.0 ↑2.7 ↑64.5 ↑225.0 ↑1.460 ↑44.8 ↓241.0 ↑640.0 7A/2A 5.80 6.30 5050.0 3.3 6.7 45.7 105.0 0.402 24.6 214.0 339.0 7A/9 5.80 6.30 ↑14638.0 ↑13.4 ↑164.0 ↑337.0 ↑0.996 ↑83.6 ↑920.0 ↑1493.0 9A/2A 5.60 5.70 2140.0 11A/2A 6.20 6.40 503.0 11B/2A 7.40 7.50 10483.0 11B/9 7.40 7.50 ↓4738.0 5.5 77.6 163.0 0.486 39.0 236.0 414.0 12A/2A 6.20 6.40 6668.0 12A/9 6.20 6.40 ↓3135.0 6.0 70.2 174.0 0.482 33.8 135.0 416.0 13A/2A 6.00 6.10 12328.0 13A/9 6.00 6.10 ↓4725.0 2.1 186.0 211.0 1.210 31.1 5080.0 1863.0 14A/2A 6.00 6.10 595.0 2.1 10.6 45.7 180.0 0.773 40.6 750.0 766.0 14A/9 6.00 6.10 ↑862.0 ↑2.6 ↑52.6 ↓138.0 ↓0.272 ↓25.2 ↓122.0 ↓306.0 14B/2A 6.50 6.70 884.0 15A/2A 6.00 6.20 3030.0 15A/9 6.00 6.20 ↑3988.0 1.6 44.4 137.0 0.292 22.4 230.0 312.0 24 Tabel 3.4.1 järg. Üldnaftaproduktide ja raskemetallide sisaldused mg/kg. Esimese proovimise perioodil juulis 2002 võetud proovid (proovi numbri lõpus /2A) Teisel proovimise perioodil oktoobris 2002 võetud proovid (proovi numbri lõpus /2B) Kolmandal proovimise perioodil oktoobris 2008 võetud proovid (proovi numbri lõpus /9) S - sihtarv, PE - elutsooni piirarv , PT - tööstustsooni piirarv, A - proovimisintervalli algus ja L on proovimisintervalli lõpp meetrites. ↑ - võrreldes 2002 aastaga on sisaldus tõusnud ja ↓ sisaldus vähenenud Proov A L Nafta As Cd Co Cr Cu Hg Ni Pb Zn S 100.0 20.0 1.0 20.0 100.0 100.0 0.500 50.0 50.0 200.0 PE 500.0 30.0 5.0 50.0 300.0 150.0 2.000 150.0 300.0 500.0 PT 5000.0 50.0 20.0 300.0 800.0 500.0 10.000 500.0 600.0 1500.0 16A/2A 6.10 6.30 968.0 18A/2A 5.90 6.10 1368.0 1.7 6.1 33.2 92.9 0.229 22.3 125.0 211.0 18A/9 5.90 6.10 ↓1015.0 ↑3.9 ↑61.2 ↑124.0 ↓0.192 ↑27.6 ↓109.0 ↑308.0 18B/2A 6.50 6.80 5285.0 18B/9 6.50 6.80 ↑7692.0 9.0 73.5 179.0 0.429 42.3 216.0 512.0 19A/2B 8.30 482.0 3.3 2.4 6.6 33.8 171.0 0.216 10.4 83.1 254.0 19A/9 8.30 ↑1993.0 ↑4.2 ↑54.5 ↓128.0 ↑0.222 ↑28.6 ↑160.0 ↓243.0 20A/2B 9.60 425.0 4.6 2.0 5.7 32.0 160.0 0.187 9.0 83.9 263.0 21A/2B 5.85 1980.0 4.7 5.4 4.9 64.2 111.0 0.333 18.9 89.0 235.0 21A/9 8.85 ↓1559.0 ↓2.6 ↓44.5 ↓88.2 ↓0.130 ↑20.1 ↓88.4 ↑246.0 21B/9 1.0 43.0 74.5 0.534 29.3 260.0 294.0 22A/2B 7.95 1112.0 4.4 3.1 6.2 46.6 120.0 0.242 13.5 81.4 199.0 22B/2B 6.60 3565.0 7.3 4.7 5.7 52.2 121.0 0.342 23.0 72.2 263.0 22B/9 6.60 ↓1383.0 ↓1.2 ↓38.5 ↓65.7 ↓0.318 ↓21.3 ↓65.4 ↓173.0 23A/2B 5.50 365.0 5.9 6.8 7.0 56.8 126.0 0.256 23.4 94.0 352.0 23A/9 5.50 ↑2958.0 ↓5.3 ↑68.4 ↓115.0 ↓0.214 ↑29.1 ↑130.0 ↓327.0 24A/2B 9.95 2440.0 5.0 12.5 7.9 90.8 199.0 0.527 30.6 103.0 439.0 24A/9 8.50 ↓674.0 ↓3.8 ↓59.3 ↓134.0 ↓0.196 ↓25.9 ↑170.0 ↓303.0 25A/2B 7.95 65.0 4.4 <1.0 14.4 48.6 44.5 0.006 33.3 15.0 93.8 26A/2B 6.50 253.0 4.7 1.5 6.2 24.7 95.1 0.089 11.7 72.2 205.0 27A/2B 6.40 345.0 7.0 2.8 9.2 65.1 188.0 0.515 27.9 106.0 451.0 27A/9 6.40 ↑408.0 ↓2.5 ↓58.9 ↓157.0 ↓0.186 ↑33.0 ↑187.0 ↓353.0 28A/2B 6.20 186.0 5.8 1.7 7.5 22.8 125.0 0.140 14.4 85.6 245.0 LP1/2A 5.80 5.90 573.0 LP3A/2 A 6.20 6.40 464.0 Naftaproduktid. Esimesel proovimisperioodil (juuli 2002) oli suur naftaproduktide sisaldus (joonised 3.4.1 ja 3.4.2, tabel 3.4.1) Hundipea sadama kagubasseini kirdepoolses osa põhjasetetes. Maksimaalne naftaproduktide sisaldus Hundipea sadama põhjasetetes oli 12328 mg/kg proovis 13A/2A. Viimane ületas üle 24 korra piirarvu elutsooni pinnases 25 (500 mg/kg) ning ligikaudu 2,5 korda piirarvu tööstustsooni pinnases (5000 mg/kg). Piirarvu tööstustsooni pinnases ületas veel naftaproduktide sisaldus proovides 7A/2A (5050 mg/kg), 11B/2A (10483 mg/kg) ja 12A/2A (6668 mg/kg). Väikseim naftaproduktide sisaldus 106 mg/kg on akvatooriumi edelaosast võetud proovis 1A/2A. Keskmine naftaproduktide sisaldus (2419 mg/kg) oli Hundipea sadama akvatooriumi kagubasseinis piirarvu elutsooni pinnases ja tööstustsooni pinnases vahel. Teisel proovimisperioodil (oktoober 2002) oli Naftaproduktide suurim sisaldus (joonised 3.4.1 ja 3.4.2, tabel 3.4.1) 3565 mg/kg Hundipea sadama akvatooriumi loodebasseini keskosas proovis 22B ületades üle seitsme korra piirarvu elutsooni pinnases (500 mg/kg). Piirarvu elutsooni pinnases (500 mg/kg) ja piirarvu tööstustsooni pinnases (5000 mg/kg) vahel olid naftaproduktide sisaldused proovides 21A, 22A, 22B, ja 24A. Keskmine naftaproduktide sisaldus loodebasseinis on 1019,82 mg/kg. Kolmandal proovimise perioodil (oktoober 2008) ületasid naftaproduktide sisaldused kõigis proovides kehtestatud sihtarvu (100 mg/kg) ja vaid 2 proovis olid sisaldused alla elutsooni piirarvu (500 mg/kg). Enamikes proovides oli naftaproduktide sisaldus elutsooni piirarvu (200 mg/kg) ja tööstustsooni piiarvu (5000 mg/kg) vahel. Kahes proovis (7A/9 ja 18B/9) ületasid sisaldused siiski piirarvu tööstustsooni pinnases. Võrreldes 2002 aasta ja 2008 aasta proovimiste tulemusi võib öelda, et naftaproduktide reostust on juurde kandunud rohkem proovivõtupunktide 7A, 19A ja 23A piirkonda. Arseeni sisaldused jäävad kõikides Hundipea sadama loodebasseinist võetud proovides alla sihtarvu pinnases (20 mg/kg). Maksimaalne arseeni sisaldus on 7,30 mg/kg proovis 22B. Kaadmium. Esimesel proovimisperioodil (juuli 2002) oli kaadmiumi suurim sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 3,25 mg/kg proovis 7A, mis on võetud akvatooriumi kirdenurgast. Kaadmiumi sisaldus oli kõikides proovides alla piirarvu elutsooni pinnases (5 mg/kg). Kuna kaadmiumi sihtarv pinnases on 1 mg/kg, siis on selle elemendi määramiseks kasutatud meetodit, mille väikseimaks määramispiiriks on 1 mg/kg. Teisel proovimisperioodil (oktoober 2002) oli kaadmiumi maksimaalne sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 12,50 mg/kg proovis 24A, mis on võetud Hundipea sadama loodebasseini kirdeosast. Kolmes proovis (21A, 23A ja 24A) oli kaadmiumi sisaldus piirarvu elutsooni pinnases (5 mg/kg) ja piirarvu tööstustsooni pinnases (20 mg/kg) vahel. Keskmine kaadmiumi sisaldus 4,28 mg/kg oli alla elutsooni piirarvu (5 mg/kg). Kolmandal proovimise perioodil (oktoober 2008) ületas Kaadmiumi (Cd) sisaldus sihtarvu (1 mg/kg) kõigis võetud proovides. Sadama akvatooriumi kirdenurgast võetud proovides (5 proovi) olid sisaldused suuremad kui elutsooni piirarv (5 mg/kg), kuid ei ületanud tööstustsooni piirarvu (20 mg/kg). Ülejäänud proovides olid sisaldused elutsooni piirarvust väiksemad. Võrreldes 2002 aasta tulemustega on 2008 aastaks oluliselt langenud kaadmiumi sisaldused punkti 24A piirkonnas ja tõusnud punkti 7A piirkonnas. Koobalt. Esimesel proovimise perioodil (juuli 2002) oli koobalti maksimaalne sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 10,6 mg/kg proovis 14A, mis on võetud akvatooriumi idaosast. Koobalti sisaldus oli kõikides proovides tunduvalt alla sihtarvu pinnases (20 mg/kg). Teisel proovimise perioodil (oktoober 2002) oli Koobalti sisaldus kõikides proovides alla sihtarvu pinnases (20 mg/kg). Suurim koobalti sisaldus oli 14,40 mg/kg proovis 25A. Proov 25A on võetud Hundipea sadama akvatooriumi loodebasseini lõunaosast. 26 Kroom. Esimesel proovimise perioodil (juuli 2002) oli kroomi suurim sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 45,7 mg/kg proovis 7A ja 14A. Proov 7A on võetud Hundipea sadama akvatoorium kirdenurgast ja 14A idaosast. Kõikides proovides oli kroomi sisaldus alla sihtarvu pinnases (100 mg/kg). Teisel proovimise perioodil (oktoober 2002) oli kroomi suurim sisaldus 90,8 mg/kg proovis 24A, mis on alla sihtarvu pinnases (100 mg/kg). Kõik kroomi sisaldused olid alla sihtarvu pinnases. Kolmandal proovimise perioodil (oktoober2008) oli kroomi (Cr) sisaldus enamus proovides alla sihtarvu (100 mg/kg). Kahes proovis (7A ja 13A), mis asuvad sadama akvatooriumi kirdenurgas, oli kroomi sisaldus sihtarvu ja elutsooni piirarvu vahel. 2008 aastaks on oluliselt tõusnud kroomi sisaldus punktide 6A ja 7A piirkonnas mis asuvad akvatooriumi kirdeosas. Kroomi sisaldus on suurenenud ka akvatooriumi põhjaosas punktide 21A ja 24A piirkonnas. Vask. Esimesel proovimise perioodil juulis 2002 oli vase suurim sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 203 mg/kg proovis 6A, mis on võetud akvatooriumi idaosast. Sellest piirkonnast on võetud ka proov 14A, kus vase sisaldus oli 180 mg/kg. Mõlema viimati nimetatud proovi vase sisaldus ületas piirarvu elutsooni pinnases (150 mg/kg) kuid jäi alla piirarvu tööstustsooni pinnases (500 mg/kg). Keskmine vase sisaldus 100,28 mg/kg ületas sihtarvu pinnases (100 mg/kg). Teisel proovimise perioodil oktoobris 2002 oli vase maksimaalne sisaldus 199 mg/kg proovis 24A. See oli piirarvu elutsooni pinnases (150 mg/kg) ja tööstustsooni pinnases (500 mg/kg) vahel. Samasse sisaldusvahemikku jäid vase sisaldused ka proovides 19A, 20A ja 27A. Vase sisaldused teistes proovides olid alla elutsooni piirarvu (150 mg/kg). Kolmandal proovimise perioodil 2008 aasta oktoobris olid vase suurimad sisaldused (max. 337 mg/kg) sadama akvatooriumi kirdeosas, kus kuues proovis oli vase sisaldus elutsooni piirarvu (150 mg/kg) ja tööstustsooni piirarvu (500 mg/kg) vahel. Kolmes proovis oli sisaldus alla sihtarvu (100 mg/kg). Võrreldes 2002 aasta tulemustega on 2008 aastaks oluliselt langenud vase sisaldused punkti 14A, 19A, 24A ja 27A piirkonnas ja tõusnud punkti 7A ja 6A piirkonnas. Elavhõbe. Esimesel proovimise perioodil juulis 2002 oli elavhõbeda maksimaalne sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 0,925 mg/kg, mis jäi alla elutsooni piirarvu (2 mg/kg) ja ületas sihtarvu (0,5 mg/kg). Elavhõbeda sisaldus oli teise provide kogumise ajal kõikides proovides alla piirarvu elutsooni pinnases (2 mg/kg). Maksimaalne elavhõbeda sisaldus oli 0,527 mg/kg proovis 24A. Kolmanda proovimise perioodil oktoobris 2008 oli elavhõbeda (Hg) sisaldus kõigis proovides alla elutsooni piiarvu (2 mg/kg). Neljas proovis ületavasid sisaldused sihtarvu (0,5 mg/kg). Võrreldes 2002 aastaga on 2008 aastaks tõusnud elavhõbeda sisaldused punktide 6A ja 7A piirkonnas ja langenud punktide 21A, 24A ja 27A piirkonnas. Nikkel. Esimesel proovimise perioodil juulis 2002 oli nikli suurim sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 40 mg/kg, mis jäi alla sihtarvu (50 mg/kg). Teisel proovimise perioodil oktoobris 2008 oli nikli suurim sisaldus 33,3 mg/kg proovis 25A, mis jäi alla sihtarvu (50 mg/kg). Nikli sisaldus oli kõikides proovides alla sihtarvu pinnases. 27 Kolmandal proovimise perioodil oktoobris 2008 aastal ületas nikli (Ni) sisaldus vaid ühes sadama akvatooriumi kirdeosast võetud proovis sihtarvu, kuid ei ületanud elutsooni piirarvu (150 mg/kg). Võrreldes 2002 aastaga on 2008 aastaks enam tõusnud nikli sisaldused punktide 6A, 7A ja 19A piirkonnas ja langenud punkti 14A piirkonnas. Plii. Esimesel proovimise perioodil juulis 2002 oli plii sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) Hundipea sadama kagubasseini põhjasetetes küllaltki suur. Maksimaalne Plii sisaldus oli 750 mg/kg proovis 14A, mis oli kõrgem tööstustsooni piirarvust (600 mg/kg). Proovipunkt 14A asub akvatooriumi idaosas. Teiste proovide Plii sisaldused olid alla tööstustsooni piirarvu. Keskmine plii sisaldus 305,52 mg/kg oli suurem elutsooni piirarvust (300 mg/kg). Tööstustsooni piirarvu (600 mg/kg) ja elutsooni piirarvu (300 mg/kg) vahele jäid plii sisaldused proovides 3B, 4B ja 6A. Plii sisaldused proovides 3A, 4A, 7A ja 18A olid alla elutsooni piirarvu ning proovis 1A oli see alla sihtarvu (50 mg/kg). Teisel proovimise perioodil oktoobris 2002 oli plii maksimaalne sisaldus 106 mg/kg proovis 27A, mis on võetud Hundipea sadama akvatooriumi keskosast. Kõikides proovides välja arvatud proovis 25A olid Plii sisaldused teisel proovimisperioodil sihtarvu (50 mg/kg) ja elutsooni piirarvu (300 mg/kg) vahemikus. Proovi 25A sisaldus 15 mg/kg oli alla sihtarvu (50 mg/kg). Kolmandal proovimise perioodil oktoobris 2008 olid plii (Pb) sisaldused enamikes proovides sihtarvu (50 mg/kg) ja elutsooni piiarvu (300 mg/kg) vahemikus. Kahes sadama akvatooriumi kirdeosast võetud proovides (7A ja 13A) ületavad sisaldused kordades tööstustsooni piiarvu (600 mg/kg). Maksimaalne sisaldus (5080 mg/kg) proovis 13 A ületasid seda üle kaheksa korra. Võrreldes 2002 aastaga on 2008 aastaks enam tõusnud plii sisaldused punktide 7A, 19A, 23A, 24A ja 27A piirkonnas ja langenud punkti 6A ja 14A piirkonnas. Tsink. Esimesel proovimise perioodil juulis 2002 oli tsingi maksimaalne sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 766 mg/kg proovis 14A, mis on võetud Hundipea sadama idaosast. See on kõrgem elutsooni piirarvust (500 mg/kg) ja jääb alla tööstustsooni piirarvu (1500 mg/kg). Keskmine tsingi sisaldus oli esimesel proovimise perioodil 333 mg/kg, mis jäi sihtarvu (200 mg/kg) ja elutsooni piirarvu (500 mg/kg) vahemikku. Teisel proovimise perioodil oktoobris 2002 oli tsingi suurim sisaldus (joonis 3.4.1, tabel 3.4.1) 451 mg/kg proovis 27A. Kõikides proovides oli tsingi sisaldus alla elutsooni piirarvu (500 mg/kg). Tsingi keskmine sisaldus oli 272,2 mg/kg, mis jäi sihtarvu (200 mg/kg) ja elutsooni piirarvu vahele. Kolmandal proovimise perioodil oktoobris 2008 olid tsingi (Zn) sisaldused enamikes proovides sihtarvu (200 mg/kg) ja elutsooni piirarvu (500 mg/kg) vahemikus. Suurimad sisaldused olid sadama akvatooriumi kirdeosast võetud proovides, kus neljas proovis ületas sisaldus piirarvu elutsoonis ja neist ühes (proov 13A) ka piirarvu tööstustsoonis (1500 mg/kg). Võrreldes 2002 aastaga on 2008 aastaks enam tõusnud tsingi sisaldused punktide 6A ja 7A, piirkonnas ja langenud punktide 14A, 22B, 24A ja 27A piirkonnas. Esimese ja teise perioodi proovimiste tulemuste põhjal võib öelda et naftaproduktidega on reostatumad akvatooriumi kirdeosa (kai nr 55 ja 56 ühenduspiirkond) ja pliiga idaosa (kai nr 56 ja 57 ühenduspiirkond) põhjasetted. Nimetatud komponentide sisaldus on antud osades üle piirarvu tööstustsooni pinnases. Seetõttu ei ole lubatud märgitud 28 piirkondadest süvendatud settematerjali merre kaadamine. Süvendustööde käigus (setete teisaldamisel) vabanevad naftaproduktid moodustades veepinnale õhukese reostunud kihi. Viimane tuleb õlitõrje tehnikat kasutades eemaldada ja utiliseerida. Soovitav on kogu tööde piirkond akvatooriumis eraldada avamerest poomidega, mis takistaks reostuse levikut. Reostunud pinnase käitlemiseks akvatooriumi kirdeosas on võimalik selle tõstmine maismaale utiliseerimise läbiviimiseks või leida võimalus sellest teatud osa matmiseks sadama akvatooriumisse saviste setete alla. 2008 aasta reostusuuringutele (Suuroja ja Talpas 2008) tuginedes võib öelda, et akvatooriumi kirdeosas kai 55 ja 56 ühenduspiirkonnas on nii naftaproduktide kui ka määratud raskemetallide sisaldused üldjuhul tõusnud. Kaist nr 57 akvatooriumi keskosa poole proovipunktide 15A ja 14A piirkonnas on naftaproduktide sisaldus tõusnud. Proovis nr 15A piirkonnas on naftaproduktide sisaldus tõusnud. Kaist nr 56 akvatooriumi siseosa poole proovipunktide 11, 12 ja 13 piirkonnas on naftaproduktide sisaldus langenud. Sadama akvatooriumi suudme pool proovipunktides 21A, 22A ja 24A on nii naftaproduktide kui ka määratud raskemetallide sisaldused langenud. 2008 aasta tulemused näitavad, et setted ja nendes sisalduv reostus paigutub Hundipea sadama akvatooriumis ümber. See on tingitud nii hoovuste ja lainetuse tingitud vee liikumisest kui ka laeva sõukruvide poolt tekitatud vooludest. Settimispiirkonnaks on proovimise tulemuste põhjal sadama akvatooriumi kirdeosa (proovipunkti 7A piirkond, vt joonis 3.4.1). Kokkuvõte Saadud tulemused näitavad, et Hundipea akvatooriumil moodustavad põhjasetete ülemise kihi peeneteralised merelised setted: orgaanikat sisaldavad peliitsed- aleuriitsed mudad. Suurim reostus esineb sadama kirdenurgas. Võrreldes 2002.a. ja 2008.a. setete prove, võib täheldada, et setted liiguvad sadama basseinis aktiivselt ja pole välistatud ka nende (suhteliselt reostunud) setete jõudmine Tallinna lathe. Enamikel juhtudel ei ületa saaste lubatud tööstustsooni piiarvu (Cr, Cd, Cu, Hg, Ni osas), kuid mõnes proovis ületab see Pb, Zn ja üldnaftaproduktidele lubatud normid tööstustsoonis ja selliste setete kaadamine merre ei ole kindlasti soovitav. Kasutatud kirjandus Talviste, P., Parbo, A. 2002. Hundipea sadam sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimise I etapp geotehnika aruanne. IPT Projektijuhtimine OÜ. Tallinn, 11 lk. Raig, A. 2002. Hundipea sadama rekonstrueerimine eelprojekt. Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ. Tallinn, 11 lk. Raig, A. 2009. Hundipea sadama rekonstrueerimise keskkonnamõju hindamise programm. Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ. Suuroja, S., Talpas, A. 2008. Hundipea sadama merepõhja uuring. Eesti Geoloogiakeskus, geofüüsika, mere- ja keskkonnageoloogia osakond. Tallinn, 2008 (Eesti Geoloogiafond, Veeteede Amet). Suuroja, K. 2005. Põhja-Eesti klint. Eesti Geoloogia Keskus, Tallinn, 220 lk. TÜ Eesti Mereinstituut. 2003. Hundipea sadama rekonstrueerimise ja süvendamise keskkonnamõjude hindamine. 29 3.5. Meteoroloogiline ja hüdroloogiline režiim (temperatuur, tuul, lainetus, hoovused, veetase, vee kvaliteet, jääolud, jne.) kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas. M-J. Lilover, U. Lips Tuul Tallinna lahe piirkonnas nagu ka Läänemere avaosas (Soomere and Keevallik, 2001; Soomere and Keevallik, 2002; Soomere and Keevallik, 2003) domineerivad lõuna-, edela- ja läänetuuled. Mõõdukate tuulte osas tuleb arvestada ka põhjatuuli. Pikaajaliselt esineb kõige rohkem nõrka tuult kiirusega ≤6 m/s kuna Tallinna laht on suhtelisele suletud (Joonis 3.5.1). Tormituulte (>20 m/s) osatähtsus on väike (Soomere and Keevallik, 2001). Hundipea sadam paikneb Tallinna lahe lõunarannal. Sadam on hästi kaitstud otseste tuulte eest. Kagu-, lõuna- ja edelatuulte eest kaitseb rannik; lääne-, loode- ja põhjatuuli varjab Paljassaare poolsaar; kirde-ja idatuulte mõju varjab Viimsi poolsaar ja Aegna saar. Joonis 3.5.1 Tallinna lahe topograafia 30 Lained Lainete leidmiseks Tallinna lahel on kasutatud kolmanda põlvkonna spektraalset lainemudelit SWAN (Simulating WAves Nearshore), millega on võimalik arvutada realistlikke laineparameetreid rannikumere, järvede ja estuaaride jaoks etteantud tuulte, hoovuste ning põhjatopograafia korral (Booij et al, 1999). Mudel põhineb lainetegevuse tasakaalu võrrandil (energia tasakaalu võrrandil hoovuste puudumise korral). Mudelarvutused on teostatud kahe tuule tugevuse -10 m/s ja 15 m/s – korral ning kaheksa erineva tuule suuna korral – põhi (N), kirre (NE), ida (E), kagu (SE), lõuna (S), edel (SW), lääs (W) ja loe (NW). Samuti modelleeriti Tallinna lahe laineväli ekstreemse põhjaloode (NWW) tormi ajal, kus tuule kiirus ulatus kuni 23 m/s 6 tunni jooksul ning mis vastas novembritormile 2001 aastal. Mudelarvutused näitavad, et Hundipea sadama piirkonnas on oluline põhjakaarte tuulte poolt tekitatud lainetus (joonis 3.5.2). Põhja- ja idakaartest puhuvate 10 m/s tuulte korral on oluline lainekõrgus Hundipea sadama läheduses vastavalt 0,8 ja 0,6 m ja 15 m/s korral vastavalt 1,5 ja 1,0 m. Sama tugevate S ja W kaarte tuultega jäävad lainekõrgused tunduvalt väiksemaks (joonised 3.5.2 ja 3.5.3) (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH). Novembritormi ajal 2001. a. kui puhus NNW tuul kiirusega 23 m/s 6 tunni jooksul oli oluline lainekõrgus sadama juures kuni 2,0 m (joonis 3.5.4) (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH). Joonis 3.5.2. Olulise lainekõrguse väljad Tallinna lahes 10 m/s puhuvate tuulte korral (meetrites). 31 Joonis 3.5.3. Olulise lainekõrguse väljad Tallinna lahes 15 m/s puhuvate tuulte korral (meetrites). 32 Joonis 3.5.4. Olulise lainekõrguse jaotus Tallinna lahes ekstreemse (23 m/s) põhjaloode tormi ajal (meetrites). 360 wind direction (deg) 270 180 90 0 270 280 290 300 310 320 330 340 Day of year 2008 (UTC) 15 wind speed (cm/s) 10 5 0 270 280 290 300 310 320 330 340 Day of year 2008 (UTC) 1.5 significant wave height (m) 1 0.5 0 270 280 290 300 310 320 330 340 Day of year 2008 (UTC) Joonis 3.5.5. Oluline lainekõrgus Hundipea sadama lähedal (Lat 59,464 Lon 24,730) oktoobris, novembris 2008. Tuul on arvutatud atmosfäärimudeliga HIRLAM. Reaalsete tuultega teostatud lainekõrguse arvutus sügisperioodiks näitas, et kõrgeimad lainekõrgused esinevad Hundipea sadama suudmealal tugevate põjatuulte korral (joonis 3.5.5). Detailsed lainekõrguse mõõtmised Hundipea sadama piirkonnas puuduvad. 33 Hoovused Tallinna lahe üldine tsirkulatsioon on oluliselt mõjutatud lahe topograafiast ja avatusest lääne- ja põhjasuunas. Seetõttu moodustab pikemajaline tsirkulatsioon osa Soome lahe üldisest tsirkulatsioonist. Soome lahe lõunaosas domineerivad idasuunalised piki rannikut orienteeritud hoovused. Vastavalt sellele toimub Tallinna lahes intensiivne veevahetus – mandri ja Naissaare vaheliselt alalt Tallinna lahte transporditavad veemassid kantakse lahest välja läbi Naissaare ja Aegna saare vahelise ala. Kevadest sügiseni iseloomustab Tallinna lahte veesamba vertikaalne kihistumine. Hooajaline termokliin tekib 10-30 m sügavusel, mis langeb kokku hooajalise halokliiniga. Kevadisel ja suvisel perioodil domineerib Tallinna lahe keskosas kahekihiline voolamine (Eesti Mereinstituut, 2002, Vene-Balti sadama KMH). Tuulevaikuse ja nõrkade tuulte korral on hoovus ülemises veekihis lõuna-läänesuunaline, alumises veekihis aga ida-põhjasuunaline (Raudsepp et al., 1995). Muutuvates tuuleoludes on veevahetus Tallinna lahes veelgi intensiivsem. Hoovuste vertikaalne struktuur võib olla nii ühe kui ka kahekihiline. Tuule poolt tekitatud hoovused domineerivad, kui tuule kiirus ületab 5-6 m/s (Pavelson, 1992). Põhja-, kirde- ja idatuulte korral on hoovused vee pinnakihis üldiselt suunatud lõunasse Naissaare ja Aegna saare vahelisel alal ning läänesuunas Suurupi ja Naissaare vahelise alal (DHI, 1992). Kagu- ja lõunatuulte korral on kogu lahes põhjasuunalised hoovused. Edela- lääne ja loodetuulte korral idasuunalised hoovused Suurupi ja Naissaare vahel ja põhjasuunalised hoovused Naissaare ja Aegna saare vahel. Kolmemõõtmelise rannikumere tsirkulatsiooni mudeliga (Elken, 2001) arvutatud keskmised hoovuste väljad erinevate tuulesuundade korral on toodud joonisel 3.5.6 Tallinna lahe pinnakihi (1-meetrine kiht pinnal) kohta ja joonisel 3.5.7 põhjakihi kohta (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH). Tallinna lahe pinnakihis moodustub põhjatuultega tsirkulatsioon, mille järgi voolab vesi lahte sisse Naissaare ja Aegna vaheliselt merealalt ning välja Naissaare ja Kakumäe poolsaare vahelt, sarnane tsirkulatsioon moodustub idatuultega. Merepõhja lähedased liikumised on mõnevõrra keerulisemad, olles mõjutatud merepõhja konfiguratsioonist, kuid sellegipoolest on üldine voolamine sarnane pinnakihile. Lääne- ja lõunatuultega tekib vastupidine voolamine, see tähendab et vesi liigub Naissaare ja Kakumäe vaheliselt merealalt Tallinna lahte sisse ning Naissaare ja Aegna vaheliselt merealalt välja. Tallinna lahe erinevates piirkondades ja vastavalt erinevatele tuule suundadele võib lokaalne hoovuste skeem erineda üldisest hoovuste skeemist. Mudelarvutuste põhjal on Hundipea sadama lähipiirkonnas hoovuste kiirused väikesed (Eesti Mereinstituut, 2001, Miiduranna sadama KMH; Eesti Mereinstituut, 2002 Peetri sadama KMH; Eesti Mereinstituut, 2002, Vene-Balti sadama KMH, TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH) jäädes mõõdukate tuulte korral suurusjärku sm sekundis. Reaalsete tuultega teostatud keskmiste hoovuste arvutus sügisperioodiks näitas, et suurimad kiirused (~2 sm/s) esinevad Hundipea sadama suudmealal tugevate (~10 m/s) põhja- ja läänekaarte tuulte korral (joonis 3.5.8). Kaldajoone konfiguratsiooni tõttu on hoovused peamiselt kas lõuna- või põhjasuunalised. Detailsed hoovuse kiiruse mõõtmised Hundipea sadama piirkonnas puuduvad. a) põhjatuuled b) idatuuled 34  c) lõunatuuled d) läänetuuled Joonis 3.5.6. Tallinna lahe pinnakihi keskmised hoovused ja nende kiirused erinevate tuulesuundade korral mai-september 1997. a) põhjatuuled b) idatuuled 35 c) lõunatuuled d) läänetuuled Joonis 3.5.7. Tallinna lahe põhjakihi keskmised hoovused ja nende kiirused erinevate tuulesuundade korral mai-september 1997. 36 wind direction (deg) 360 270 180 90 0 270 280 290 300 310 320 330 340 Day of year 2008 (UTC) 15 wind speed (cm/s) 10 5 0 270 280 290 300 310 320 330 340 Day of year 2008 (UTC) 3 current speed (cm/s) 2 1 0 270 280 290 300 310 320 330 340 Day of year 2008 (UTC) 360 current direction (deg) 270 180 90 0 270 280 290 300 310 320 330 340 Day of year 2008 (UTC) 37 Joonis 3.5.8. Vertikaalis keskmise hoovuse kiirus ja suund Hundipea sadama lähedal (Lat 59,464 Lon 24,730) oktoobris, novembris 2008. Veetase Meretaseme muutlikkus nii Läänemeres tervikuna kui Eesti rannikul on põhjustatud kohalikest mõjudest, millest olulisemad on tuule kiirus, suund ja kestus, õhurõhu muutused, jõgede sissevool ja veevahetus läbi Taani väinade. Kõiki nimetatud tegureid iseloomustab aastaaegade vaheldumisest tingitud muutlikkus. Meretaseme aastaajalist muutlikkust on võimalik jälgida näiteks kuu keskmise veeseisu alusel (joonis 3.5.9). Merevee kõrgseis on tavaliselt septembrist veebruarini. Erinevate rannikujaamade kuu keskmiste järgi võib öelda, et kogu Eesti rannikumeres muutub veetase üpris sarnaselt. Ranniku eripiirkondades võivad rannajoone liigestatus, ranniku kalle, jõe suudme iseloom, kohalikud tuuleolud ja muud asjaolud märgatavalt veetaseme kõikumist võimendada. Joonis 3.5.9. Pikaajaliste kuukeskmiste veetasemete sesoonne käik Eesti rannikumere jaamades (Kõuts, 1995). Rannikumere veetaseme muutus on tingitud eelkõige Läänemere kui terviku veetaseme kõikumisest, kuid kohati on olulised ka erinevate lahtede omavõnkumised, mis veeala iseloomu arvestades toimuvad üldjuhul erineva sagedusega. Veetase kõigub enam sügisel ja talvel ning vähem kevadel ja suvel, mil tsüklonaalne tegevus ja tuuled on vaiksemad. Järsemad veetaseme tõusud ja langused on sügisel ja talvel, suvised ja kevadised veetaseme tõusud on vähem äkilised, kuid taanduvad ka aeglasemini (joonis 3.5.10). Tugeva tuule korral võib veetase tõusta väga kiiresti, kuid tuule raugedes veeseis alaneb sama kiiresti (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH). 38  35 Standardhälve (cm) 30 25 20 15 10 5 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 Kuu Joonis 3.5.10. Tallinna lahe veetaseme standardhälve kuude kaupa 1981-1994 aastate põhjal. 1981-1994. andmete põhjal on maksimaalse ja minimaalse veetaseme vahe Tallinna lahes 199 cm. Maksimaalne veetase on eelpool mainitud aastatel Tallinna lahes olnud 125 cm (11. jaanuar, 1991) ja minimaalne -74 cm (26 märts, 1984) (vt. joonis 3.5.11). Samasugune sesoonne käik eristub ka kuude keskmiste veetasemete põhjal, madalaim kuukeskmine veetase on mais, -19 cm ja kõrgeim jaanuaris, +19 cm (vt. joonis 3.5.11). Veetaseme kõrgus Tallinna lahes jääb kõige sagedamini (33%) vahemikku -9…10 cm Kroonlinna nulli suhtes (joonis 3.5.12). Veetaseme kõrgseisud tulenevad Soome lahe üldisest kõrgest veeseisust. Soome lahes aga tekib kõrge veeseis W ja SW kaarte tuultega. 1981-1994 aastatel fikseeritud >100 cm veetaseme seisud on toimunud just nendest ilmakaartest puhuvate tugevate tuultega. Lokaalselt võib veetase Soome lahe avaosaga võrreldes kõrgem olla ka NW tuultega, kuid kõrge veetaseme eelduseks on ikkagi varem puhunud W või SW tuuled. Veetaseme tõus >100 cm Kroonlinna nulli suhtes on Tallinna lahes suhteliselt harva esinev sündmus. 1981-1994 fikseeriti >100 cm veetaset vaid neljal juhul kümnetuhandest (joonis 3.5.13). Oluline on märkida, et ülaltoodud aastatel aprillist oktoobrini veetase üle 100 cm ei tõusnud (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH). 39 Joonis 3.5.11. Tallinna lahe keskmised, minimaalsed, maksimaalsed, 0,05 ja 0,95 protsentiilile vastavad veetasemed kuude kaupa 1981-1994. Viimaste kümnendite kõrgeima veetaseme rekord fikseeriti Tallinna lahes 2005. aasta, 9. jaanuari ööl, kui veetase ulatus 152 cm üle Kroonlinna nulli (Elken ja Kõuts, 2005). 20,00 120,00% 18,00 100,00% 16,00 14,00 80,00% Cumulative % Frequency % 12,00 10,00 60,00% 8,00 40,00% 6,00 4,00 20,00% 2,00 0,00 ,00% 101...110 -79...-70 -69...-60 -59...-50 -29...-20 -19...-10 11...20 21...30 31...40 41...50 51...60 61...70 71...80 81...90 91...100 111...120 121...130 -49...40 -39...30 -9...0 1...10 Frequency Ve e tas e (cm ) Cumulative % Joonis 3.5.12. Veetaseme histogramm Tallinna lahe 1981-1994 andmetel. 40  12 10 8 6 % 4 2 0 >30 >40 >50 >60 >70 >80 >90 >100 >110 >120 ve e tas e (cm ) Joonis 3.5.13. Kõrgete veetasemete esinemissagedused Tallinna lahes, 1981-1994 andmetel. Temperatuur Õhutemperatuur Õhutemperatuur Tallinna lahel muutub aasta lõikes sarnaselt teiste Eesti rannikumere piirkondadega (joonis 3.5.14, TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH) Joonis 3.5.14. Tallinna ööpäeva keskmised õhutemperatuurid 2002. aastal. Võrdluseks on toodud pikaajalised kuukeskmised (1961-1990) õhutemperatuurid Naissaarel. Joonis on tehtud EMHI andmete põhjal. 41 Vee temperatuur Veetemperatuur Soome lahes (ka Tallinna lahes) omab sarnast sesoonset käiku õhutemperatuuriga (joonis 3.5.15, TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007 Naissaare sadama KMH). Maksimaalne veetemperatuur saavutatakse juuli või augusti kuuks. Tallinna lahe erinevates piirkondades ja vastavalt erinevatele tuule suundadele erineb lokaalne veetemperatuur lahe keskmisest suurtes piirides. Joonis 3.5.16. Pikaajalised pinnakihi (sügavusel 0-5 m) (1979-2004) vee temperatuurid Soome lahe keskosas. Kasutatud on Soome Mereuuringute Instituudi (FIMR) andmeid. Jääolud Eesti rannikumeres kõige olulisem faktor jääkatte ulatuse ja kestuse seisukohalt on konkreetse talve karmus. Väga oluline tegur jääkatte kujunemisel on ka ranniku morfoloogia – jääkatte moodustub varem poolsuletud lahtedes. Oluline on, kas rannik on lainetusele avatud või mitte. Suurt rolli mängib ka mereala sügavus. Sügavamatel merealadel kogub veekogu suvel rohkem soojusenergiat. Seetõttu kulub külmade ilmade saabumisel sügavamatel merealadel külmumisprotsessi alguseni rohkem aega. Jäätumist meres mõjutab ka soolsus. Mida suurem on soolsus, seda madalam on jää sulamistemperatuur. Pika-ajaline keskmine jää tekke kuupäev on Tallinna lahes 2. jaanuar ning lagunemise kuupäev 1. aprill. Jääkatte keskmine kestus on Tallinna lahes ligikaudu 2 kuud, millest keskmiselt kaheksal päeval esines rüsijää. Jääkatte iga-aastane maksimaalne paksus ulatub keskmiselt 31 sentimeetrini. Jääkarakteristikud olenevad konkreetse talve karmusest (joonis 3.5.17). Näiteks 1962/63 talvel oli jääpäevade arv 114 ja jää maksimaalne paksus 40 cm. 1991/1992 talvel seevastu jääkate Tallinna lahel ei moodustunud (Allik, 2004). 42  160 140 120 100 Päevad 80 60 40 20 0 1961 1963 1965 1967 1969 1971 1973 1975 1977 1979 1981 1983 1985 1987 1989 1991 1993 1995 1997 Aasta Joonis 3.5.17. Jääkatte kestvus esmatekkest lõpliku minekuni, 1960-1998 Tallinna lahes. Vee kvaliteet Võrdlemisi heaks keskkonnaindikaatoriks on vee läbipaistvus. Tallinna lahes algasid regulaarsed vee läbipaistvuse mõõtmised Secchi ketta abil 1967. aastal. Lahe lõunaosas toimus järsk muutus suurema läbipaistvuse poole (ligikaudu 50%) 1990-ndate alguses. Sealt edasi on näidud olnud stabiilsed. Seevastu lahe keskosas on läbipaistvus vaatluste algperioodiga võrreldes umbes 1/5 võrra kahanenud. 1970-ndate keskpaigast alates pole keskmine suvine näit siiski üle 10 % langenud. Kahjuks on muutus aset leidnud just viimastel aastatel. Selle põhjused on ebaselged, kuna intensiivseid suviseid vetikaõitsenguid pole alates 2002. aastast Tallinna lahes fikseeritud. Näiteks vajab selgitamist tihenenud kiirlaevaliikluse mõju veekeskkonna hägususele. Kevadperioodil (aprill-mai) on vee läbipaistvuse näidud Tallinna lahe keskosas ja Muuga lahes olnud selge muutuseta alates 1993. aastast (keskmine 5,5 meetrit). Tallinna lahe lõunaosas on perioodi 2002-2006 keskmine (4,0 m) aga 10 % võrra väiksem kui varasematel mõõtmistel (TÜ Eesti Mereinstituut, 2007). TTÜ MSI 2006. aastal tehtud mõõtmised näitasid, et teatud hüdrometeoroloogiliste tingimuste juures võib vee läbipaistvus suuresti tavalisest varieeruda. Tugeva upwellingu korral ulatus vee läbipaistvus Tallinna lahes kuni 7,6 meetrini. Samal ajal oli vee läbipaistvus Soome lahe põhjaranniku lähedal downwellingu tõttu ebatavaliselt väike: alla 2,5 meetri. Kui võtta aluseks Taani Hüdraulika Instituudi (DHI) poolt välja pakutud (DHI et. al., 2003) kriteeriumid ja veeklassid, saame, et üle poole 2006. aastal saadud Secchi ketta tulemustest langeb veeklassi hea. Enam-vähem samasuguse mõõtmistulemuste jagunemise saab, kui vaadata 2004-2006 riikliku seire raames saadud mõõtmistulemusi. TTÜ MSI 2006. aastal tehtud klorofüll-a mõõtmistulemused langesid sama klassifikatsiooni kohaselt enamasti klassi rahuldav. Aastatel 2002-2006 mõõdetud suvised keskmised üldfosfori sisaldused on jäänud vahemikku 0,8-1,1 µM (TÜ Eesti 43 Mereinstituut, 2007), mis DHI poolt pakutud klassifikatsiooni järgi jääb rahuldavasse klassi. Seega kokkuvõtvalt viimaste aastate mõõtmistulemused annavad Tallinna lahe vee kvaliteedi hinnanguks rahuldava või hea. Kasutatud kirjandus Soomere, T. ja S. Keevallik, 2001: Anisotropy of moderate and strong wind in the Baltic Proper. Eesti TA Toimetised. Tehnikateadused, 7/1, 35-49. Soomere, T., Keevallik, S, 2002. Tuule režiim Muuga lahel ja selle ümbruses. Muuga sadama seire. TÜ Mereinstituut. Soomere, T., Keevallik, S, 2003 .Directional and extreme wind properties in the Gulf of Finland. Proc. // Estonian Acad. Sci. Eng., 9, 2, 73-90. Booij, N., Ris, R.C., Holthuijsen, L.H. 1999. A third – generation wave model for coastal regions. 1. Model description and validation. J. Geophys. Res. C104: 7649 – 7666. TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2007, Naissaare sadama KMH Raudsepp, U., Lips, U., Lyngby, J. E., Andersen, M. B., and Jensen O. K.,1995. Transfer of Technology for Investigations of Receiving Waters to Estonia, Phase II. Danish Hydraulic Institute, Denmark. Pavelson, J., 1992. Rewiew of Current measurements in Tallinn Bay. RTT, Tallinn. DHI, 1992. Transfer of Technology for Investigations of Receiving Waters to Estonia, Phase I Preliminary Study. Danish Hydraulic Institute, Denmark. Elken, J. (2001). Modelling of coastal circulation and oil drift at possible deep harbour sites, north-western Saaremaa island. Proc. Estonian Acad. Sci. Eng., Vol. 7, 2, 141-156. Eesti Mereinstituut, 2001, Miiduranna sadama KMH Eesti Mereinstituut, 2002, Peetri sadama KMH Eesti Mereinstituut, 2002, Vene-Balti sadama KMH Kõuts, T; 1995. Forcing factors for hydrography and currents- meteorological and hydrological variables. The Gulf of Riga Project. Elken, T ja T. Kõuts; 2005. Tulvavesi 8-9. jaanuaril 2005: analüüs. TTÜ Meresüsteemide Instituut. Allik, P; 2004. Põhja-Eesti rannikumere jäärežiim ajavahemikul 1953/54-2003/04. Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool. TÜ Eesti Mereinstituut, 2007. Rannikumere eutrofeerumise uuringud ja seire 2006. DHI Water & Environment, Estonian Marine Institute, National Environmental Research Institute, 2003. EU- Approximation and Institutional Strengthening of the Estonian Marine Monitoring System (EISEMM). Task Report B: Establishment of quantitative environmental quality standards for the Estonian coastal waters. 44 3.6. Kavandatava tegevuse mõjupiirkonda jääva merepõhjataimestiku ja -loomastiku elupaikade iseloomustus. H. Kukk Paljassaare lahes on viimati põhjataimestiku detailsed uuringud läbi viidud aastatel(1992- 1998 (Kukk& Viitasalo 1995; Kukk et al. 1997, Kotta & Kotta, 1997) aga samuti Balti Laevaremondi tehase Vene-Balti sadama süvendus-kaadamistööde keskkonnamõjude seire käigus ja Hundipea sadama rekonstrueerimise ja süvendamise keskkonnamõjude hindamise aruanne 2003) Uuringud viidi siis läbi kokku neljal transektil. Kolm nendest asusid kaadamispiirkonna vahetus läheduses Paljassaare lahe siseosas ning üks Paljassaare poolsaare idarannikul. Kõigil kolmel transektil teostati vaatlusi sama metoodika alusel registreerides kindla sügavuste intervalli tagant põhjataimestiku koosluste liigilist koosseisu ja eri liikide katvust. Järgnevalt on ära toodud lühikokkuvõte nende uuringute tulemustest (vt. joonis 1.1). Transekt 1 asus Paljassaare lahe läänepoolses osas ning vaatlusi teostati kuni sügavuseni 10 m. Kokku määrati transektil 6 põhjataimestiku liiki millest neli liiki olid esindatud katvusväärtustega >5%. Kaks liiki olid esindatud üksikute leidudena ning asusid tõenäoliselt antud piirkonnas juhuslikult. Põhjataimestik levis antud transektil sügavuseni 7 m. Kõige suuremad üldkatvuse näitajad olid sügavustel 0-3 m ning moodustasid 95-100 %. Seejärel üldkatvus tunduvalt langes ning 4 m sügavusel moodustas 25 %. Antud transekti madalaveelises osas esinesid liigid Cladophora glomerata ning Enteromorpha intestinalis. Põhimassi (75-90% katvusest) moodustas niitjas rohevetikas Cl. glomerata. Alates sügavusest 4 m olid vähese katvusega esindatud ka üks pruunvetikaliik Sphacellaria arctica ning punavetikaliik Rhodomela confervoides. Mõlemad need liigid levisid sügavusvahemikus 4-7 m. Lahtist hõljumit hinnati antud transekti kogu ulatuses ning alates sügavusest 3 m oli lahtise hõljumi hulk suur. Madalamas vees oli lahtise hõljumi hulk mõnevõrra väiksem ning see on seostatav eelkõige lainetuse mõjuga. Transekt 2 asus Paljassaare lahe keskosas ning vaatlusi teostati sügavusvahemikus 0-11 m. Transekti põhjataimestik koosnes ainult neljast liigist. Sügavusvahemikuni kuni 3 m moodustasid põhjataimestiku vaid kaks niitjat rohevetikaliiki Enteromorpha intestinalis ja Cladophora glomerata. Alates sügavusest 4 m olid vähese katvusega esindatud ka punavetikas Rhodomela confervoides ning pruunvetikas Sphacellaria arctica. Põhjataimestik levis antud transektil kuni sügavuseni 7 m. Lahtise hõljumi hulk oli antud transektil mõnevõrra väiksem kui tansektil 1. Transekt 3. Antud transektil esinesid põhjataimestikust vaid kolm liiki ja nad kõik olid üheaastased niitjad vormid. Peale eelpool mainitud kahe rohevetikaliigi esines kuni sügavuseni 4 m ka pruunvetikaliik Pilayella littoralis. Antud transektil levis põhjataimestik sügavuseni 5 m. Lahtise hõljumi hulk oli antud transektil samuti küllaltki suur kogu sügavusvahemiku ulatuses. Transekt 4. Antud transekt oli mõeldud võrdluseks eelnevatele transektidele ning pidi iseloomustama põhjataimestiku kooslusi väljaspool kaadamistööde mõjupiirkonda. See transekt asus Paljassaare poolsaare idarannikul. Põhjataimsetikust määrati antud transektil kokku 7 liiki. Nendest suuremate katvustega olid esindatud rohevetikaliik Cladophora glomerata, punavetikaliik Rhodomela confervoides ning kaks 45 pruunvetikaliiki Fucus vesiculosus (põisadru) ning Sphacellaria arctica. Kõik need liigid, peale Cl. glomerata on mitmeaastased vormid ning nende massiline esinemine antud piirkonnas viitab suhteliselt stabiilsetele, häirimata keskkonnatingimustele. Lahtise hõljumi hulk oli kogu antud transekti ulatuses suhteliselt madal. Madalaveelisemas osas (kuni 5 m) puudus märgatav lahtine sette hoopis. Antud põhjataimestiku koosluse struktuur on iseloomulik Soome lahe sarnaste soolsustingimustega rannikumere piirkondadele kus inimtegevuse mõju on minimaalne. Analüüsides põhjataimestiku koosluste struktuuri ning selle horisontaalse leviku iseärasusi uuritud neljal transektil võib märgata selget tendentsi: Paljassaare lahe siseosas on põhjataimestiku liigiline kooseis palju vaesem ning on massiliselt esindatud üheaastaste niitjate vormidega. Transektid 1 ja 2 olid oma põhjataimestiku struktuuri ja leviku iseärasuste poolest üsna sarnased. Esinenud liigid ja nende katvuse jaotumine olid suhteliselt sarnased ning viitavad kõrgendatud troofsustaseme olemasolule piirkonnas. Madalad katvusnäitajad sügavamal kui 4 m viitavad suhteliselt halbadele valgustingimustele. Mõlemad nähtused, nii kõrgendatud troofsustase kui halvad valgustingimused antud piirkonnas võivad eelkõike olla tingitud kaadamispaiga lähedusest. Samalae asjaolule viitab ka suur lahtiste setete hulk merepõhjal kogu sügavusvahemiku vältel. Transektil 3 on põhjataimestik tunduvalt rohkem häiritud ja sellele viitab eelkõige mitmeaastaste vormide täielik puudumine piirkonnas. Antud transekti põhjakooslustele avaldab tõenäoliselt suurt pärssivat toimet Tallinna heitvete süvalaske avariilasu olemasolu. Transektil avaldab otsene reostus avariiväljalasust tunduvalt suuremat mõju kui kaadamistööd. Kalade kudesubstraadina on kõigi kolme transekti põhjataimestiku kooslused väheväärtuslikud eeskätt mitmeaastaste vetikate puudumise tõttu. Hundipea sadama akvatooriumis merepõhjataimestikku uuritud ei ole. Arvestades, et tegemist on aktiivselt kasutatava sadamaga, mis lisaks on suhteliselt avatud lainetusele (vt. ptk. 3.5) ja pinnase ülemine kiht on mudastunud (vt. ptk. 3.3 ja 3.4), siis tõenäosus seal mingite vetikakoosluste esinemiseks on nullilähedane. Nii Tallinna lahe lääneosas Hundipea sadama lähistel kui ka kaadamistööde piirkonnas ei esine ka töönduslikult kasutatavate vetikate varusid ning kogu Eestis ei ole ükski vetikaliik ega meres kasvav kõrgem taim riikliku kaitse all (Eesti Punane Raamat, 1998). Hundipea sadama põhjaloomastik on liigiliselt koosseisult vaene, loomastiku arvukus ja biomass on väike. Sellised kooslused on sadamas välja arenenud mitme negatiivse mõjuri pikaajalisel püsimisel. Sessiilsete selgrootute arengut pärsib laevaliiklusest tingitud suur setete liikuvus. Kogu põhjaloomastiku koosseisule mõjub negatiivselt paljude aastate jooksul sadama ekspluateerimisega kaasnenud suur reostuskoormus, mille tagajärjel on OÜ Eesti Geoloogiakeskuses tehtud analüüside põhjal setete reostus mitme komponendi osas tööstustsoonidele kehtestatud normidest kõrgem. Sadamaakvatooriumile on akumuleerunud palju orgaanilist ainet, mille kõdunemisel tekib setetes aeg-ajalt hapnikudefitsiit. See takistab mitmeaastase elutsükliga põhjaloomastiku liikide sisserännet uurimispiirkonda. Hundipea sadamat ümbritseval merealal avaldab põhjaloomastikule olulisemat mõju setete iseloom ja vee troofsus. Kõvadel põhjadel on elustiku asustustihedus suurem(200- 300 g/m2 kui pehmetel põhjadel. Suuremaid arvukuse ja biomassi väärtusi andis söödav rannakarp (Kotta& Kotta, 1997) Viimastel aastatel on söödava rannakarbi osatähtsus vähenenud, mida Kottad seostavad toitelisuse vähenemisega. Suurenenud asustustihedust 46 ei saa seletada vaid setete struktuurist lähtuvalt: kui Soome lahe rannikuvetes jäävad looduslikud arvukused tavaliselt alla 3500 is/m2 ja biomassid alla 130 g/m2, siis Hundipea lähistel võivad need näitajad ületada 10000 is/m2 ja 500 g/m2. Sellised ebatüüpilised põhjaloomastiku kooslused on tekkinud tänu väga suurtele reovee mahtudele enne 1980- ndaid aastaid. Omaaegne Tallinna lahte paisatud munitsipaalreostus tõstis piirkonna vee ja setete troofsust sedavõrd, et selle mõju püsib tänini. Kasutatud kirjandus. Blomqvist, B., Larsson, U. 1994. Detrital bedrock elements as tracers of settling resuspended particulate matter in a coastal area of the Baltic Sea. - Limnol. Oceanogr. 39: p. 880-896. Kautsky, N., Kautsky, H., Kautsky, U. and Waern, M. 1986. Decreased depth penetration of Fucus vesiculosus since the 1940´s indicates eutrophication of the Baltic Sea - Mar. Ecol. Prog. ser. 28: p. 1-8. Kukk, H., Viitasalo,I 1995. Monitoring of sea water quality in the Tallinn and Helsinki areas, Gulf of Finland, using macroalgae as biological indicators.Proceedings of the 13th Baltic Marine Biologists Symposium. Institute of Aquatic Ecology, Univ. of Latvia p.113-116 Martin,G., Kukk, H. 1997.Benthic littoral vegetetion as indicator of the eutrophication situation in the coastal urban area of Tallinn BayEcological investigations in Tallinn Bay area in 1993-1997. Estonian Marine Institute Report series No 8. Tallinn, 1997. p. 1-10. Kukk, H., Viitasalo, I., Martin, G. 1997. The ecological state of Tallinn and Helsinki coastal waters based on benthic macrophytes. Proceedings of the 14th Balthic Marine Biologists Symposium. Tallinn, p. 101-112. Kotta,J., Kotta,I. 1997. Do the towns of Helsinki and Tallinn oppress the zoobenthos in the adjacent sea? EMI Report Series, 8, 54-71 Ecological investigations in Tallinn Bay area in 1993-1997. Estonian Marine Institute Report series No 8. Tallinn, 1997. 83p. Launiainen, J., Pokki, J., Vainio, J., Niemimaa, J., Voipio, A. 1989. Long-term changes in the Secchi depth in the northern Baltic Sea. – XIV Geofysiikan Päivät Helsinki 2.- 4.5.1989: p.117 –121. (in Finnish) Nyquist, G. 1979. Investigations of some optical properties of seawater with special reference to lignin sulfonates and humic substances. - PhD thesis. Dep. Anal. Marine Chem., Chalmers Univ. Tech. and Univ. Göteborg. Short, F.T., Short, C.A. 1984. the seagrass filter: Purification of estuarine and coastal waters. - In: Kennedy VS (ed.) The Estuary as a Filter. Academic Press Orlando. p. 395- 413. Trei, T. 1991. Taimed Läänemere põhjal. Tallinn, Valgus. TÜ Eesti Mereinstituut. Hundipea sadama rekonstrueerimise ja süvendamise keskkonnamõjude hindamise aruanne. 2003. p. 18-22. 3.7. Tallinna lahe kalastik ja kalapüük 47 A. Järvik Vaadeldaval alal on kalasaakides registreeritud ühtekokku kaks liiki sõõrsuuseid ja 36 kalaliiki, millest 24 liiki omavad töönduslikku tähtsust.Ülejäänud on nn. mittetöönduslikud kalaliigid (tabel 3.6.1.). 3.7.1. Merekalade bioloogia lühiülevaade Kavandatavate tööde võimalikus mõjupiirkonnas esinevateks peamisteks merekaladeks on räim, kilu, lest ja ogalik. Vähemarvukalt on esindatud veel teised Soome lahes elutsevad liigid nagu tursk, tuulehaug, kammeljas, emakala, merivarblane, meripühvel jt. Räim, Clupea harengus membras L. Räim on kilu kõrval Eesti kaluritele traditsiooniliselt tähtsaks püügiobjektiks , mille aastasaagid on olnud Soome lahest kuni 20 000 tonni, 2007.a. siiski ainult 10 000 ja 2008.a. alla 10000 tonni. Kuigi räim on peamiselt avamerekala, on tema paljunemine ja noorjärkude kasv seotud rannavööndiga. Sellepärast mõjustavadki kõikvõimalikud hüdrotehnilised tööd rannavööndis eelkõige tema paljunemisprotsessi ja varaseid arengustaadiume. Räimekoelmud asuvad pea kõikjal Eesti rannikumeres sügavustel kuni 15 m. Räim koeb peamiselt mais-juunis valdavalt taimsele kudesubstraadile, milleks eelistatult on pruun- ja punavetikad (Sphacelaria arctica, Pilayella littoralis, Ceramium tenuicorne, Furcellaria lumbricalis jt.). Nende levikust Soome lahes on ülevaade antud arvukates kirjsanduseallikates näit. (Raid, 1985,1991,1998), konkreetselt Tallinna ja Paljassaare lahes alapeatükis 3.6. Võimaliku mõju piirkonda jäävate räimekoelmute keskmine aastaproduktsioon on Tallinna lahes 133-156 * 106 üle 10 mm räimelarvi ruutkilomeetri koelmuala kohta, (Raid 1985). Arvestades, et larvidest hukkub enne täiskasvanuks saamist üle 90 %, siis oleks 1 km 2 panus püütavasse räimevarusse ligilähedaselt 400 tonni Tallinna piirkonnas (Raid 1985). Otseselt Hundipea sadama piirkonnas ja kaadamisalal räime koelmud puuduvad. Eeltoodust järeldub, et süvendus- ning kaadamistööde ja muude sarnaste hüdrotehniliste ettevõtmiste mõju räime reoproduktsiooonile rannavetes on tugevalt sesoonse iseloomuga, olles maksimaalne aprilli lõpust juuli alguseni. Augustiks-septembriks on räimevastsed omandanud juba piisava aktiivse liikumise võime ning lahkuvad tavaliselt kudealadelt mujale toituma. Samuti on selleks ajaks koelmualadelt lahkunud täiskasvanud räimed. Räimemarjale ja -larvidele süvndus- ja kaadamistööd kevadel, nagu seda käesoleval juhul kavandatakse teha, ei mõju Paljassaare lahes ja ka Hundipea sadama lähistel, kuna vaadeldavatel merealadel räimekoelmud käesoleval ajal puuduvad. Tuulehaug, Belone belone belone L.. Pelaagiline merekala. Ilmub massiliselt meie rannikumerre kudema mais-juunis kui merevee pindmine kiht on soojenenud 100C. Koelmutena eelistab taimestikuga merealasid. Tuulehaug koeb ka hõljuvatele vetikavaipadele. Tuulehaugi peamised koelmud paiknevad Lääne-Eesti saarte rannikumeres ja Väinameres. Kuid tihti satub kudevalmis tuulehaug saakidesse ka Soome 48 lahe lääne- ja keskosas, s.h. Tallinna lahe idaosas. Püütakse kudeajal keskmiselt 10-15 päeva jooksul mõrdade- ja seisevnootadega. Kammeljas, Psetta maximus L.. Eelistab elupaigana kõrgema soolsusega ja mõõduka sügavusega kivi-liivapõhjalisi merealasid. Eesti rannikumeres massiliselt ei esine. Soome lahes võib esineda kammelja koelmud. Koeb mais-juunis. Mari inkubeerub 7-9 päeva. Toituvad põhjaloomastikust. Üle 21cm kammeljad muutuvad valdavalt röövtoidulisteks ning nende ratsiooni põhiosa moodustavad räimed, kilud, luukaritsad, väike tobiad jne. Tegemist on märkimisväärselt heade maitseomadustega kalaga. Püügistatistikas peitub kammeljasaak lestasaagi sisse, kuna neid leidub püükides tavaliselt vaid üksikute isenditena. Arvuline suhe uuritud saakides oli ca 500 lesta kohta 4-5 kammeljat. Lest, Platichthys flesus Dunker Oletatavateks koelmualadeks Soome lahes on nimetatud Lohusalu madalat, Naissaare piirkonda, Viimsi poolsaart (Mikelsaar, 1957). Paldiski ja Suurupi vahel 70-80 m sügavusel on leitud kudevat lesta, kelle rassiline kuuluvus on määramata (Štšukina, 1969). Soome lahe lääneosas on 100-140 m sügavustel leitud ka süvikukudulesta pelaaagilist (ujuvat) marja märtsi lõpust-aprillist alates ning mais ja vastseid 80-120 sügavusel aprillist juulini (Grauman, 1981). Süvikukudulesta kudealade levik sõltub suuresti soolsusest ja praegusel hetkel, kui viimane tugev soolasema vee sissevool Läänemerre oli 1978.a ning keskmise tugevusega sissevool 1993.a., võib oletada, et süvikukudulesta marja Soome lahes olulisel määral ei esine. Ka rannikukudulesta mari vajab normaalseks arenguks soolsust vähemalt 6 PSU (Nissling, Westin, Hjerne, 2000). Nii süvikukudulesta kui ka rannikukudulesta maimud toituvad kaldapiirkondades. Lest vanusega 0, 1, ja osalt 2 aastat toitub põhiliselt sügavustel alates mõnest cm kuni 2 m-ni (Mikelsaar, 1958). Mõne m sügavusele hoiduvad lestad vanusega 2-4 aastat, vanemad kalad on aga veel sügavamal. Suvel on enamus lestast sügavustel kuni 40 m, talvel aga Soome lahes kuni 100 m ja mujal Läänemeres veelgi sügavamal. Lesta kudekarja biomassi hinnati Soome lahe Eesti vetes aastal 1985 üle 3000 t, aastal 1992 ligikaudu 170 t ja 2008.a. ligikaudu 400 t, millest suurem osa püüti rannikumeres Tallinnast kuni Soome lahe suudmeni. Biomass on vähenenud 1980.a. teisest poolest alates ja peale 1996.a. soolsuse tõusu Soome lahes mõnevõrra suurenenud, kuid ei ole võrreldav 1980.aastatega. Paljassaare ja Tallinna lahes esineb peamiselt juba aastavanune või vanem lest, kellele heljumi kontsentratsiooni tõus vees ei mõju. Tursk, Gadus morhua L. Tursa arvukus Soome lahes on kõikunud väga suures ulatuses sõltuvalt soolsusest. Madala soolsuse tõttu on viimasel kümnendil tursa arvukus Soome lahes olnud väga madal ja kalapüügi seisukohast ei oma tursk siin majanduslikku tähtsust. Kuid situatsioon võib muutuda. Piisab vaid tugevast soolasema vee sissevoolust Põhjamerest Läänemerre, kui 2-3 aastat hiljem võib tursa arvukus Soome lahes järsult tõusta ja ületada tunduvalt lesta arvukuse. 1980-ndate aastate alguses püüti Soome lahest turska üle 10 000 tonni aastas. Eesti tursasaak Soome lahes on viimastel aastatel olnud kuni 1 t rannikumeres (peamiselt Harjumaa vetes), sedagi kaaspüügina (tabelid 4.1. ja 4.2.). Tursa peamised koelmualad jäävad Läänemere lõuna- ja keskossa. Kõrgema soolsusega aastatel ulatuvad tursa koelmud Hiiumaa ja Stockholmi vaheliste sügavamate aladeni. Väiksemaid tursa kudekarju on täheldatud isegi Soome lahe lääneosas (Mikelsaar, 1984) Veel 1986.a. leiti tursa marja Saaremaa vetest. Praegu tursk Eesti vetes arvatavasti ei koe. Samuti, nagu ka 49 lesta puhul, on tursa esinemine Kundast ida poole jäävas Soome lahe osas juhuslik ka tema varude kõrgperioodil, ja tursa traalpüük omab tähtsust alates Keri saarest lääne poole. 2.7.2. Siirde ja poolsiirdekalade bioloogia lühiülevaade Meritint. Osmerus eperlanus eperlanus L. Tallinna lahes esineb vähearvukalt toituv ja ka Pirita jõkke (aprillis) kudematulev meritint. (tabel 4.2). Koeb jõgede suudmealadel ja ka madalamates lahesoppides. Lõhi, Salmo salar L. Lõhi on lõheliste sugukonda kuuluv külmaveeline siirdekala. Koeb hilissügisel. Tallinna lahes võivad suvel ja sügisel esineda eelkõige Pirita, Vääna ja Jägala jõkke kudema siirduvad isendid. Arvestades Paljassaare lahe suhteliselt kõrget reostustaset, siis seal on lõhe esinemine vähetõenäone. Lõhi on hinnaline püügikala, kuid saagid sõltuvad eelkõige kalakasvatustes sisselastud noorlõhede – smoltide, arvust ja ellujäämisest. Loodusliku lõhe, s.h. ka Eesti jõgedest pärit, osatähtsus saakides on väike (ca 5%). Meriforell, Salmo trutta trutta L. Meriforell on samuti lõheliste sugukonda kuuluv külmaveeline siirdekala. Tõus koelmutele algab soodsatel aastatel juba augustis. Koeb 4 0- 60C vees jõe kärestikulises osas. Mandri jõgedes toimub see tavaliselt oktoobri lõpus septembri alguses, saartel mõnevõrra hiljem. Tallinna lahes võivad eelkõige esineda Jägala ja Pirita jõkke kudema siirduvad meriforellid. Merisiig, Coreogonus lavaretus lavaretus L.. Ka merisiig on lõhilaste hulka kuuluv külmaveeline poolsiirdekala. Võtavad ette vaid piiratud ulatusega turgutus- ja kuderändeid. Külmaveelise liigina reageerib teravalt hapnikusisalduse langusele vees. Kudemiseks vajab oligotroofseid, ilma taimestikuta ja liivase põhjaga merealasid. Rannikumere eutrofeerumise tõttu on üksnes vähesed merisiia kudealad Soome lahes veel töös. Arvatavasti koeb ta Kolga lahes, Kunda lähistel ja ka Narva lahes ning Kakumäe (Kopli) lahes. Kudemine toimub valdavalt oktoobris-novembris taimestikuvabale kruusasele-liivasele põhjale. Püütakse siiga tavaliselt võrkudega kas varakevadel või sügiseti. Satub ka õngpüünistesse ja mõrdadesse. Merisiia looduslik varu on üldiselt Eesti rannikumeres depressioonis, v.a. Soome lahe kesk- ja idaosas. Merisiig on II kategooria looduskaitsealune objekt. Siiasaakide tagamiseks tegeldakse kalamajandites juba aastakümneid merisiia marja inkubeerimise- ja maimude asustamisega merelahtedesse. Angerjas, Anguilla anguilla L. Levinud peaaegu kõigis meie merelahtedes ning nendega seotud järvedes ja jõgedes. Meie rannikualade angerjavaru on seotud madalaveeliste turgutusaladega. Angerja leviku kitsaskohaks on sobivate talvitusalade vähesus, sest nad vajavad talvitumiseks pidevat vee läbivoolu. Hinnatud kvaliteetne toidukala, kellel väga kõrge turuväärtus. Püütakse selleks spetsiaalselt kohandatud peenesilmaliste angerjamõrdadega ja põhjaõngedega. Satub ka kõigisse teistesse püünistesse k.a. peenesilmalised traalnoodad. Vimb, Vimba vimba L.. Vimb on karplaste sugukonda kuuluv bentostoiduline poolsiirdekala. On suhteliselt tolerantne eutrofeerumisele. Tallinna lahes turgutuvad vimmad pärinevad ümbruskonna kärestikulistes jõgedes: Vääna, Pirita, Jägala ja Keila, kudevatest vimbadest. Osaliselt tõusevad koelmutele sügisel, osaliselt aga alles kevadel. 50 Kudemine toimub keskmisel kevadel maikuu teisel poolel. Vimb on portsjonkudeja. Merre laskuvad noored vimmad kas varakevadel või siis hilissügisel. 2.7.3. Mageveekalade bioloogia lühiülevaade Haug, Esox lucius L. Eelistab elupaigana rohkete varjevõimalustega ja otseste tuulte eest varjatud alasid. Meie rannikumere haugivaru on koondunud rohkete mageveeliste sissevooludega merealadele. Eelistatult koeb varakevadel, märtsis aprillis ning osaliselt ka mais üleujutatud jõeluhtadel või siis madalates merelõugastes taimestikule kui veetemperatuur on tõusnud 30C-ni. Tallinna lahe piirkonnas leidub vähe haugile sobilikke kudepaiku, mistõttu seal esineb haugi vähe. Särg, Rutilus rutilus L. Kuna vaatlusalused merepiirkonnad on põhja-, loode- ja kirdesuunalistele tuultele (valdavalt toovad kaasa vee jahenemise) avatud ja vee soolsus on särje soolsustaluvuse piiril, siis on särg Tallinna lahes suhteliselt vähearvukas. Särg koeb jõgedes maikuus kui veetemperatuur on tõusnud 8º-15ºC. Säinas, Leuciscus idus L. Põhja- ning Kirde-Eesti rannikumeres, s.h. Tallinna lahes, vähearvuks. Koeb aprilli esimesel poolel, sageli juba enne jääminekut. Jõgedel püütakse varakevadel harrastuskalastajate poolt käsiõngedega peamiselt laskuvat säinast. Meres püütakse säinast seisevpüünistega, peamiselt mõrdade ja võrkudega. Õngpüünistesse satub harva. Latikas, Abramis brama L. Latikas on karplaste sugukonda kuuluv bentostoiduline mageveekala, kes toiduotsingutel liigub ka madalamates merelahtedes. Selliste rännete korral satuvad nad ääremõrdadesse. Meres toitub ta peamiselt kootvähkidest, harjasliimukatest ja merikarpidest nagu balti lamekarbist jt. Luts, Lota lota L. 1-2- aastane luts elab aastaringselt jõgedes, 3-aastane ja vanem rändab jõkke alles hilissügisel, kus koeb kiirevoolulises jõeosas kõvale põhjale. Peale kudemist laskub koheselt tagasi merre. Tallinna lahes praktiliselt puudub. Koha, Zander lucioperca L. Eelistab eluks madalaid ja vähese läbipaistvusega veealasid. Kudemine algab 120-130C veetemperatuuri juures. Põhja- ja Loode-Eesti rannikumeres leiab koha väga vähe kudepaiku, mistõttu on Soome lahe lääne- ja keskosas merealadel vähearvukas. Siin püütavad kohad liiguvad tavaliselt turgutusrändel räime- ja meritindiparvede järel ning võivad nii läbida väga suuri vahemaid. Ahven, Perca fluviatilis L. Koeb vaatlusalustel merealadel tavaliselt mai teisest poolest kuni juuni lõpuni 0,5-1,5m sügavuses veekihis, kui temperatuur on 8º-15ºC. Kudemine lõpeb 18ºC juures. Marjalint kinnitatakse põhjast kõrgemal substraadile. Areneb hõljuvas olekus, mistõttu ei karda eriliselt setetega kattumist. Ahven eelistab elupaigana tuulte eest varjatud ja peitevõimalustega merealasid, mille vähesus Põhja-Eesti kõnesolevatel merealadel on tema leviku limiteerivaks teguriks. Tegemist on valdavalt mageveelistest sissevooludest pärineva turgutusahvenaga. Sageli suundub ahven mageveest merre ka talvituma. 2.7.4. Kalade rännetest ja sigimisest otsesesse mõjupiirkonda jäävatel rannikumere aladel 51 Kevadel kudev räim saabub rannikumerre mitme erineva kudekarjana ning viibib ühtekokku koelmutel pikemat aega. Räime kudemine kestab ilmastikust sõltuvalt keskeltläbi kaks kuud - aprilli lõpust kuni juuni lõpuni. Sõltuvalt tuultest ja pindmise veekihi ebaühtlasest soojenemisest, võib räimeparvede liikumine ajaliselt tugevasti varieeruda. Pärast kudemist ei lahku räim alati kohe rannikumerest, vaid võib jääda siia toituma. Kui aga veetemperatuur tõuseb juba üle 160C liiguvad räimeparved tavaliselt tagasi avamerele. Räimeparvede liikumisteed koelmutele on väga püsivad. Soodsate tuulte korral tuleb räim pikkadel ja soojadel sügistel veelkord tagasi rannikumerre, seekord toituma. Paljassaare lahes praegustel andmetel tema koelmuid säilinud ei ole. Lähimad räimekoelmud kaadamiskohale asuvad Kopli poolsaare põhjatipu lähistel. Mageveekaladest on Tallinna lahe saakides enam ahvenat ja karplasi (särg, nurg, latikas). Kõik need liigid koevad kevadel, aprillis - juunis. Latika kudemine võib kesta juulini. Siirdekaladest on enam lõhilasi (lõhe, II kategooria kaitsealune liik ja meriforell), kes koevad sügisel Tallinna lahte suubuvas Pirita jões. Nende arvukus ei ole siiski kõrge. Pirita jões koeb siirdekaladest veel vimb (mai, juuni), samuti meritint ja jõesilm. Parima ülevaate kalastiku liigilisest koosseisust annavad siiski spetsiaalsed seirepüügid erisilmasuurusega nakkevõrkudega. Kahjuks Tallinna lahes taolist kalastiku seiret tehtud pole. 2.7.5. Kalapüük Tallinna ja Paljassaare lahes Kopli ja Tallinna lahel, nagu ka naaberlahtedes, on iseloomulik aktiivne kalapüük nn. rannaelanike poolt, eelkõige nakkevõrkudega ja ka ulatuslik sportlik kalapüük. Tallinna lahes püütakse peamiselt lahe lõuna- ja idaosas. Aastasaagid ultuvad 30-40 tonnini. Püünistena kasutatakse nakkevõrke ja ääremõrdu. Hundipea sadama piirkonnas ja Paljassaare lahes kutselist kalapüüki ei teostata. Sadamate tegevuse, s.h. süvenduste, mõju ei ole kalasaakidele Tallinna lahes olnud sedavõrd märgatav kui Kunda ja ka Muuga lahes, kus mõlemas on kalastiku seiret sadamate piirkonnas tehtud juba 1994. a-st saati. (TÜ Eesti Mereinstituut, 2008). Kasutatud kirjandus. Mikelsaar, N. Eesti NSV kalad. Tallinn, Valgus, 1984. 432lk. Raid, T. 1985. The reproduction areas and ecology of Baltic herring in the early stages of development found in the Soviet zone of the Gulf of Finland.- "Finnish Fisheries Research", vol. 6, 1985: 20-34. Raid, T. 1991. Herring spawning grounds in the North-eastern Baltic: recent changes and present situation. Proc. Intern. Herring Symposium. Anchorage, Alaska, pp.629-638. Raid, T. 1998. herring in the North-eastern Baltic Sea in the 1970-1990s: ecology, stock structure and fishery. University of Helsinki. 190 p. 3.8. Linnustik ja mereimetajad kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas. 52 M. Uustal 3.8.1. Materjal ja metoodika Andmed Hundipea sadama, Paljassaare sadama ja Paljassaare poolsaare idaranniku linnustiku kohta põhinevad MTÜ Tallinna Linnuklubi liikmete ja teiste linnuvaatlejate poolt aastatel 2002-2009 tehtud vaatlustel. Suur osa vaatlustest on koondatud ka Tallinna Linnuklubi linnuvaatluste lehele internetis. Aastaringselt kogutud vaatlusandmed on küllaltki mahukad ja hõlmavad lisaks eelnimetatud aladele andmeid ka lähedal paikneva Natura 2000 ala - Paljassaare hoiuala - linnustiku kohta. Valdav enamus mõjupiirkonna linnuvaatlustest on tehtud Paljassaare poolsaare idarannikult ja Katariina kailt, kust avaneb vaade kogu kavandatava tegevuse mõjupiirkonnale Katariina kai ja Hundipea sadama vahelisel alal. Kõik mõjupiirkonnas perioodil 2002 – mai 2009 registreeritud veelinnud, s.o. hanelised, pütilised, pelikanilised, kurelised ja kurvitsalised, on koondatud tabelisse, kus määratleti ka iga linnuliigi kaitsekategooria, haudepaaride arv ja läbirändel peatuvate parvede suurus (vt tabel 3.8.1). 3.8.2. Mõjupiirkonna linnustik Kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas esineb 31 regulaarset veelinnuliiki, keda kohatakse igal aastal. Kaheksast kaitsealusest linnuliigist kuulub laululuik II kaitsekategooriasse, ülejäänud aga III kaitsekategooriasse. Laululuik, vöötsaba-vigle, randtiir ja väiketiir kuuluvad ühtlasi Linnudirektiivi (79/409/EMÜ) I lisa liikide nimekirja. Kavandatava mõjupiirkonna haudelinnustik on nii liigiliselt kui arvukuselt kesine, mis tuleneb Paljassaare poolsaare idaranniku riskantsetest pesitsustingimustest (pesitsuskohtade vähesus, koerte ja kasside rohkus, erakordselt suur hakkide, hallvareste ja kajakate kontsentratsioon). Otseselt on alaga seotud rannikul maas ja kividel pesitsevad kurvitsalised (merisk, liivatüll, väiketüll, kalakajakas, väiketiir). Rannikust veidi kaugemal põõsastikes, hoonete jm struktuuride sees ja peal pesitsevad ülejäänud 6 veelinnuliiki, kellest enamus toovad oma pojad peatselt pärast koorumist rannikumerele. Alaga seotud liikide haudepaaride parv ei ületa enamasti 3 paari (vt täpsemalt tabelist 3.8.1). Poolsaare idaranniku olulisemaid tõmbekohti on heade toitumisvõimalustega Katariina kai piirkond ja Hundipea sadamast kirdes asuv madalik-liivaseljandik. Nimetatud haudeliikidest on piirkonnas olulisim väiketiir, keda pesitseb Eestis ca 400- 700 paari (Elts et al, 2003) ning Paljassaare poolsaare idarannikul kuni 2 paari. Hundipea ja Paljassaare sadama suudmed ning Paljassaare poolsaare idarannik on küllaltki linnurikkad kevadise ja sügisese läbirände ajal, pehmetel talvedel ja jäälahvanduste tekkimisel külmematel talvedel. Mittepesitsevad ja kaugemal (nt Paljassaare hoiualal) pesitsevad linnud toituvad kavandatava tegevuse mõjupiirkonnas küllalt sageli. Paljassaare poolsaare ümbruses läbirändel peatuvad veelinnud kasutavad Paljassaare poolsaare kagu- ja idarannikut tihti tuulevarjuna tugevate lääne- ja lõunakaarest puhuvate tuulte eest. Sukelpardid (sõtkad, tuttvardid, aulid) kogunevad selliste ilmastikutingimuste korral sügavama veega aladele Hundipea ja Paljassaare sadama akvatooriumis. Mittesukelduvad veelinnud (luiged, ujupardid) ja laugud kogunevad tuulevarju peamiselt poolsaare 53 idaranniku madalikele. Suuremate rändeaegsete parvedena peatuvad alal hõbe- ja kalakajakas, lauk, tuttvart, sõtkas, aul, sinikael-part ja kühmnokk-luik (vt tabel 3.8.1). Tabel 3.8.1. Hundipea sadama rekonstrueerimisel tekkivate keskkonnamõjude mõjupiirkonna veelinnustik. Rände- Kaitse- parvede Haudepaaride Liik Teaduslik nimetus kategooria suurus arv (is.) 1 Kormoran Phalacrocorax carbo kuni 50 2 Tuttpütt Podiceps cristatus kuni 10 3 Kühmnokk-luik Cygnus olor kuni 350 kuni 4 II kat, 4 Laululuik Cygnus cygnus kuni 20 Linnudirektiiv 5 Ristpart Tadorna tadorna III kat kuni 3 6 Viupart Anas penelope kuni 200 7 Rääkspart Anas strepera kuni 20 8 Piilpart Anas crecca kuni 80 9 Sinikael-part Anas platyrhynchos kuni 350 kuni 5 10 Tuttvart Aythya fuligula kuni 500 11 Hahk Somateria molissima kuni 40 kuni 3 12 Aul Clangula hyemalis kuni 400 13 Sõtkas Bucephala clangula kuni 400 14 Väikekoskel Mergus alba kuni 5 15 Jääkoskel Mergus merganser kuni 30 16 Rohukoskel Mergus serrator kuni 10 kuni 3 17 Lauk Fulica atra kuni 500 18 Merisk Haematopus ostralegus kuni 2 19 Väiketüll Charadrius dubius III kat kuni 3 20 Liivatüll Charadrius hiaticula III kat kuni 3 21 Plüü Pluvialis squaterola kuni 5 22 Kõvernokk-risla Calidris ferruginea kuni 5 23 Soorisla Calidris alpina kuni 60 III kat, 24 Vöötsaba-vigle Limosa lapponicus kuni 5 Linnudirektiiv 25 Punajalg-tilder Tringa totanus III kat kuni 3 26 Naerukajakas Larus ridibundus kuni 300 27 Kalakajakas Larus canus kuni 500 üle 5 kuni 28 Hõbekajakas Larus argenatatus üle 20 1200 29 Merikajakas Larus marinus kuni 80 III kat, 30 Randtiir Sterna paradisaea kuni 10 Linnudirektiiv III kat, 31 Väiketiir Sterna albifrons kuni 2 Linnudirektiiv Kasutatud kirjandus Elts, J. et al. 2003: Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998-2002. Hirundo 16: 58-83. 54 4. Hundipea sadama rekonstrueerimise, süvendus- ja kaadamistööde üldiseloomustus, kasutatavad tehnoloogia ja materjalid. Võimalikud alternatiivid. A. Järvik 4.1. Ekspertgrupi kasutusse arendaja poolt esitatud algmaterjalid Peamiseks dokumendiks, kus on kirjeldatud sadama rekonstrueerimise praehust kava on: AAVO JA RIINA RAIG PROJEKT OÜ. 2009. Hundipea sadama rekonstrueerimine. Eelprojekt. Lisaks kasutati käesoleva peatüki koostamisel ka järgmisi 2002.a. valminud projektdokumente: Raig, A. 2002. Hundipea sadama rekonstrueerimine eelprojekt. Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ. Tallinn, 11 lk. Raig, A. 2002. Hundipea sadama rekonstrueerimine eelprojekt. Korrektuur 10.12.2002. Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ. Tallinn, 12 lk. IPT Projektijuhtimine, 2002a. Hundipea sadam. Sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimise I etapp. Geotehnika aruanne. Töö nr. 02-07-0168. Tallinn. Hundipea sadama rekonstrueerimine on kooskõlas Tallinna linna üldplaneeringuga (http://tlpa.tallinn.ee/?id=181). 4.2. Arendaja kavandatud tegevuse iseloomustus, tehnoloogia ja materjalid Rekonstrueerimise eesmärgid ja ulatus Sadama rekonstrueerimise eesmärgid on seatud lähtudes Veeteede Ameti funktsioonidest ning arvestavad laevastiku praeguste ja tulevaste vajadustega. Hundipea sadama rekonstrueerimise põhieesmärgid on nende aktuaalsuse järjekorras järgmised: A: Jäämurdjate ja suuremate poilaevade seismiseks ja teenindamiseks vajalike uute nüüdisaegsete sildumis- ja tehnovarustusega kaide rajamine ning sildumis- ja manöövrivee süvendamine; 55 B: Sadama madalaveeliste kaide kaitsmine põhjasuunalise lainetuse eest; C: Sadama madalaveeliste töökaide töökindluse taastamine, nende sildumis- ja tehnovarustuse uuendamine ning sildumis- ja manöövrivee süvendamine koos risu eemaldamisega; D: Sadama lainemurdja ja vahemuuli varisemisohu likvideerimine ja töökindluse taastamine, nende sisekülgedel paiknevate madalaveeliste seisukaide sildumis- ja tehnovarustuse uuendamine ning sildumis- ja manöövrivee süvendamine koos võimaliku risu eemaldamisega. Sadama rekonstrueerimine eeltoodud eesmärkidel hõlmab kogu sadama kui terviku rekonstrueerimist. Seatud eesmärkide täitmiseks ja sadama kogu ulatuses rekonstrueerimiseks tuleb rekonstrueerimistööd jaotada etappidesse nii, et sadamat saaks kasutada ka rekonstrueerimistööde perioodil. Kuna tegemist on sadama kui terviku rekonstrueerimisega, siis ei tohiks sadama kui terviku ja selle ehitiste põhikonstruktsioonide rekonstrueerimise järgne kasutusaeg olla alla 50 aasta. Sadama rekonstrueerimiskava kohane väljaarendus peab olema terviklik, töökindel, pikaealine ja hästifunktsioneeriv. Sadamas silduvad laevad Sadama rekonstrueerimisel arvestatakse järgmiste arvutuslike laevadega: - Veeteede Ameti laevad, sealhulgas kaks samaaegselt silduvat jäämurdjat; - teised sadamat külastavad laevad, mis võivad silduda Veeteede Ameti laevadele rekonstrueeritud sildumisliinidel ja on sarnaste gabariitidega. Sildumisliinide paiknemine on toodud sadama asendiplaanil ja need projekteeritakse järgmistele laevadele (joonis 4.1): - sildumisliinid S2 ja S9 jäämurdjatele pikkusega kuni 110 m ja süvisega kuni 8,5 m, samuti Veeteede Ameti sadamat külastavatele teistele sarnaste suurimate gabariitidega alustele; - sildumisliinid S1, S3, S4, S5, S8 Veeteede Ameti laevadele pikkusega 40 kuni 60 m ja süvisega kuni 4,5 m, samuti Veeteede Ameti sadamat külastavatele teistele sarnaste suurimate gabariitidega alustele; - sildumisliinid S6 ja S7 Veeteede Ameti väiksematele laevadele pikkusega 20 kuni 40 m ja süvisega kuni 3,0 m, s.h. S6 lõunatipul kaldarambiga sildumiskoht, samuti Veeteede Ameti sadamat külastavatele teistele sarnaste suurimate gabariitidega alustele. Kaide arv ja lõplik pikkus sildumisliinidel määratakse edasise projekteerimise käigus. Kaide uue numeratsiooni määrab Veeteede Amet. 56 . Joonis 4.1. Hundipea sadama rekonstueerimise eelprojekti Asendiplaan. (S1 ... S9 – rekonstrueeritavad sildumisliinid). 57 Sildumis- ja kaitseehitised Sildumis- ja kaitseehitiste projektlahendused ja põhimaterjalid on järgmised: - sildumisliinid ankurdatud teraskonstruktsioonis, raudbetoonist ääretaladega. - merepoolse nõlvaga lainemurdja, nõlva kaitseks looduslikust kivist kindlustis. - territooriumi katendid raudbetoonist ja asfaltbetoonist. - sildumisliinide taguseks täiteks looduslik kivi. Sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimistöödeks kasutatakse järgmiseid materjale: - lubjakivi täieteöödeks, maht kokku 124000 m3 - lubjakivi lainemurdja keha täiteks, maht kokku 6000 m3 - graniitkivi laineurdja nõlvakindlustiseks, maht kokku 14000 m3 - teraskonstruktsioonid sildumisliinide rajamiseks, terast kokku 1700 tonni - raudbetoonkonstruktsioonid sildumisliinide rajamiseks, maht kokku 2500 m3. Sildumisliinidele paigaldatakse järgmised sildumisvarustused: - pollarid, väikelaevadele täiendavad rõngad - vendrid, põrkeseinad - rattapiirded - päästevarustus - turvavärav ja -piire sildumisliinide S5 ja S6 liitumiskohale rajatavale kaldarambile. Lainemurdja tipul rekonstrueeritakse navigatsioonimärk – tulepaak. Sildumisliinidega külgnevate territooriumide katendid tehakse raudbetoonist või asfaltbetoonist. Katendid tehakse kaldega sademevee eemaldussüsteemi kaevude suunas, v.a. sildumisliini S6 lõunatipul paiknev kaldaramp, mille pinnalt valguvad sademeveed otse sadama basseini (kaldarambi pind 90 m2). Sildumisliinidele rajatavad tehnovarustused on järgmised: Valgustus ja kaide valgustatud tähistus Laevade elektrivarustus Lainemurdja loodetipu tulepaagi elektrivarustus Laevade sidevarustus Laevade majandus-joogiveevarustus Laevadelt vastu võetavate olmevete kanalisatsioon Pilsivete vastuvõtt Kaide ja nendega külgnevate territooriumide sademevee eemaldus Tuletõrjeveevarustus (merevee kasutus jääaluse veevõtuga) Turva- ja järelevalvesüsteemid Teraskonstruktsioonis kaidele katoodkaitse. 58 Laevadelt vastuvõetavate olmevete kanalisatsioon Sildumisliinide olmevete kanalisatsioon lahendada Miinisadama territooriumile selle rekonstrueerimise ajal Hundipea sadama jaoks ettenähtud kanalisatsiooniühenduse baasil ning ulatuses, mida see ühendus võimaldab, häirimata seejuures Miinisadama süsteemi tööd ja süsteemi kui terviku ülekoormamist. Süsteemi dimensioneerimisel eeldatakse, et alaliselt on süsteemiga ühendatud 15 silduvat laeva, mis pumpavad olmevee otse süsteemi; peale selle annavad reisil kogunenud olmevett ära (tühjendavad laevapaake) üks jäämurdja ja üks muu suurem laev. Olmevee vastuvõtupunktide asukohad määratakse edasise projekteerimise käigus lõplikele sildumiskohtadele vastavalt. Nähakse ette võimalus olemasoleva hoonestuse uue olmeveekanalisatsiooni ühenduse tegemiseks uuele sildumisliinide olmeveekanalisatsiooni süsteemile. Pilsivete vastuvõtt Sildumisliinide pilsivete vastuvõtt lahendatakse kogumismahutiga ning tagatakse selle mahuti tühjendusvõimalus ja pilsivee äravedu paakautoga. Pilsivee vastuvõtupunktide asukohad määratakse edasise projekteerimise käigus lõplikele sildumiskohtadele vastavalt. Kaide ja nendega külgnevate territooriumide sademevee eemaldus Kaide ja nendega külgnevate territooriumide sademevee eemaldus lahendatakse sademeveekanalistasiooniga, mis koosneb kaevudest, torustikest ja puhastitest. Sademevesi kogutakse sademeveepuhastitesse ning suunatakse peale puhastust sadama basseini. Sademeveepuhastitele nähakse ette hooldamiseks vajalik juurdepääs. Tuletõrjeveevarustus Sildumisliinide tuletõrjeveevarustus nähakse ette merevee baasil. Tuletõrjevee kättesaamiseks projekteeritakse jääaluse veevõtu kaevud ja neid kaeve ja sadama basseini ühendavad jääaluse veevõtu torud. Nähakse ette puhastatavad jämevõred torude basseinipoolsetes otstes ning peenvõred veevõtukaevudes. Kõik võred on puhastamiseks veest välja tõstetavad ning kõigi kaevude põhjad setetest puhastatavad. Kaevudele ette nähakse täiendavad soojustatud luugid ning katteluugid. Veevõtukaevude asukohad määratakse edasise projekteerimise käigus. Nähakse ette tuletõrjeveevõtukohtadega sadama plaani paigaldamine sadama värava juurde. 59 Süvendustööd Süvendatakse: - jäämurdjate sildumis- ja manöövriveed (sildumisliinid S2 ja S9) ja sadama suu veeala, veesügavus 10 m; - madalaveelised sildumis- ja manöövriveed (sildumisliinid S3...S8), veesügavused 6,0 kuni 4,0 m. Süvendustööde käigus eemaldatavate pinnaste mahud on järgmised: - muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 55000 m3 - saviliiv mahus kuni 40000 m3 - moreen mahus 20000 m3 Süvendustööde käigus eemaldatud pinnased kaadatakse merre. Kaadamiskoha määrab Keskkonnaministeerium vee erikasutusloaga. Rekonstrueerimise etapid Sadama rekonstrueerimistööd jaotatakse kahte suuremasse etappi: Tabel 4.1. Hundipea sadama rekonstrueerimise etapid I etapp: Sildumisliinid S1 kuni S5 Sildumisliini S1 rekonstrueerimine, uute kaide ehitus sildumisliinidele S2 kuni S5 ja sildumisliini S6 rekonstrueerimine ca 30 m pikkuselt koos kaldarambiga sildumisliinide S5 ja S6 liitumiskohal, tehnovarustused ning sildumis- ja manöövrivee süvendustööd. Sildumisliinide veesügavused 10 m, 6 m ja 4 m. I etapi rekonstrueerimistööde käigus lisandub sadama olemasolevatele ja rekonstrueeritavatele hüdrotehnilistele ehitistele multifunktsionaalsete jäämurdjate ja poilaevade sildumiseks vajalik uus kahepoolse kasutusega sügavaveeline nüüdisaegse tehnovarustusega kai, mis paigutatakse sadama basseini veealale nii, et see sulgeks põhjasuunalise lainetusega kaasneva veemassi sissetungi sadama basseini madalaveelisesse piirkonda ja tagaks sellega lainerahu sadama madalaveeliste töökaide ja seisukaide juures (sildumisliinid S4 kuni S6). I etapi tulemusena täidetakse rekonstrueerimise eesmärgid A (osaliselt), B ja C. II etapp: Sildumisliinid S6 kuni S9 ja lainemurdja Sildumisliinide S6 kuni S9 rekonstrueerimine, tehnovarustused ning sildumis- ja manöövrivee süvendustööd I etapis teostamata ulatuses, lainemurdja ja tulepaagi rekonstrueerimine. Sildumisliinide veesügavused 10 kuni 4 m. Lainemurdja rajamiskoha veesügavus 10 kuni 4 m. II etapi tulemusena täidetakse rekonstrueerimise eesmärgid A (lõplikult) ja D. 60 Kavandatavad rekonstrueerimistööd võimaldavad Veeteede Ameti laevastikul paikneda sadamas rekonstrueerimistööde ajal: I etapp: Veeteede Ameti laevad silduvad sadama basseinis olemasolevate, II etapis rekonstrueeritavate kaide ääres. II etapp: Veeteede Ameti laevad silduvad I etapis rekonstrueeritud kaide ääres. 4.3. Võimalikud alternatiivlahendused Sildumisliinide rajamise konstruktiivseid alternatiive on põhimõtteliselt kaks: - Alternatiiv I. Sildumisliinide rajamine eelkõige raudbetoonelementidest (nn. L- elemendid), mis oli 2002. aastal koostatud eelprojekti kohane lahendus, kuna kavandati ka Miinisadama sildumisliinide rekonstrueerimist ja eelkõige L- elementidest. L-elementide alla jääv ala tuleb süvendada, süvendusmaht kokku 155 000 m3, s.h. muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 65000 m 3. Koos pagermeistri varuga hindab Arendaja võimalikku süvendusmahu isegi kuni 174 000 m3-ni - Alternatiiv II. Sildumisliinide rajamine eelkõige ankurdatud terassulundseintest, mis on 2009. aastal koostatud eelprojekti kohane lahendus ning mis tööprojekti koostava konsultandi (EstKonsult OÜ) hinnangul on praegusel hetkel oluliselt odavam kui L- elemetidest sildumisliinide rajamine. Süvendada tuleb sadama bassein kuni sulundseinte välisküljeni, millega süvendusmaht (koos pagermeistri varuga) väheneb kuni 115 000 m3-ni, s.h. muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 55000 m3. Näidised L-elementidest ja terassulundseinte kasutamisest on toodud joonisel 4.3.1. 61  3-1 (L-elemendid) 3-2 (Terassulundsein) Joonis 4.3.1. Sildumisliini S5 ristlõiked 62 Süvendustööde käigus eemaldatavate pinnaste mahud on praegu plaeeritavate terassulundseinte korral (sulgudes varem planeeritud L-elementide korral) järgmised: - muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 55000 m3 (65000 m3) - saviliiv mahus kuni 40000 m3 (45000 m3) - moreen mahus kuni 20000 m3 (45000 m3) Kokku: 115 000 m3 terassulundseinte kasutamise korral (Alternatiiv II) ja 155 000 m3 L- elementide kasutamise korral. Kuna suur osa süvendatavast pinnasest on suhtelisel püdel, siis võib selle ammutamine koppsüvendajaga olla tehniliselt keeruline ja kaasneda väga suures koguses heljumi tekkega. Sealjuures on tekkiv heljum kohati tugevalt reostunud, Seetõttu lisame ka kolmanda alternatiivlahenuse, mis näeb ette kombineeritud süvenduse tehnoloogiat: III Alternatiiv. Hundipea sadama rekonstrueerimine toimub Arendaja 2009 aasta kava (Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ, 2009) järgselt, kusjuures moreeni ja saviliiva süvendamisel kasutatakse koppsüvendajat ning mudase pinnase süvendamisel pumpsüvendajat. Seejuures koppsüvendajaga süvendatav pinnas kaadatakse Paljassaare lahes asuvale pinnase uputusalale, pumpsüvendajaga süvendatav pinnase soovitatav käitlemine selgub KMH käigus. Sildumisliinid rajatakse ankurdatud terassulundseintest. Süvendada tuleb sadama bassein kuni sulundseinte välisküljeni, millega süvendusmaht (koos pagermesitri varuga) ulatub kuni 115 000 m3-ni, s.h. muda ja mudane täitepinnas mahus kuni 55000 m3. Kõik eelnimetatud kolm alternatiivlahendust hõlmavad nii Sadama rekonstrueerimis I kui ka II etappi. Kuna aga sadamabasseini kirde ja idaosa on kohati tugevalt reostunud naftaproduktide ja mõne raskemetalliga (Cu, Zn ja Pb), kusjuures proovipuktides 7A, 13A ja 18A on ületatud ka tööstustsooni piirarvud, siis kerkib üles sealsete setete merre kaadamise lubatavusest (vt. joonised 3.4.1 ja 3.4.2 ning tabel 3.4.1). Seetõttu, konsulteerides Arendajaga, tõstatus KMH käigus üles täiendavalt ka IV Alternatiiv. IV Alternatiiv. Hundipea sadama rekonstrueerimine toimub Arendaja 2009 aasta kava (Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ, 2009) järgselt, kuid esialgselt ainult rekonstrueerimise I etapi (tabel 4.1) ulatuses. Seejuures moreeni ja saviliiva süvendamisel kasutatakse koppsüvendajat. Süvendatav pinnas kaadatakse Paljassaare lahes asuvale pinnase uputusalale. Süvendada tuleb sadama basseini lõuna ja kaguosa ning avaosa kaide S1 – S5 sildumisliinide ja neile juurdepääsuks vajalike sügavusteni 4–10 m (joonis 4.1). Sadamabasseini enimreostunud ida- ja kirdeosa selle etapi käigus ei süvendata. Süvendusmaht väheneb antud alternatiivi rakendumisel kuni 75 000 m3-ni, s.h. muda ja mudane pinnas mahus kuni 40 000 m3. Sildumisliinid rajatakse ankurdatud terassulundseintest. Sadama rekonstrueerimise II etapi käigus vajamineva tugevalt reostunud pinnase süvendamise mahud ja edasine käitlemine otsustatakse Arendaja poolt hiljem ja see ei ole antud Alternatiivi puhul käesoleva KMH objektiks. Tõenäone on, et ka II etapi puhul ei teostata süvendamist sadama kirde- ja idaosas, vaid ainult rekonstrueeritakse kaid S5-S9 (joonis 4.1). Selle alternatiivlahenduse rakendumisel ei puududata süvendamisel tugevalt reostunud ala sadama ida ja kirdeosas (joonis 3.4.2 ja tabel 3.4.1). 63 Kaadamiskoht Ammutava pinnase uputamiseks kavatseb arendaja kasutada Paljassaare lahes asuvat kinnitatud pinnasepuiste ala. Kuna läheduses teist pinnasepuiste ala pole, siis ekspertgrupp arvestab kõigi kolme alternatiivlahenduse juures nimetatud kaadamialaga. Kaadamiskoha koordinaadid: 590 28,69 N; 240 38,98 E 590 29,19 N; 240 40,00 E 590 28,70 N; 240 40,00 E 590 28,44 N; 240 39,46 E 64 5. Kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnev keskkonnamõju (sadama rekonstrueerimise ajal ja hilisema ekspluatatsiooni käigus). 5.1. Mõju merepõhjasetetele. A. Kask Naftaproduktidega on reostatumad akvatooriumi kirdeosa (kai nr 55 ja 56 ühenduspiirkond) ja pliiga idaosa (kai nr 56 ja 57 ühenduspiirkond) põhjasetted, orienteeruv maht 5000 m3 . Nimetatud reostuskomponentide sisaldus on antud piirkonnas setete ülemises kihis kohati ka tunduvalt üle tööstustsooni piirarvu. Süvendustööde käigus (setete ammutamise ja ka teisaldamisel) vabanevad naftaproduktid moodustades veepinnale õhukese reostunud kihi. Valdavalt hakkab see liikuma peale sadamast väljumist Paljassaare sadama poole. Ka süvendamisel heljumisse sattunud setted ise võivad kanduda sadamast välja ja seal uuesti settida, peamiselt Paljassaare sadama sissesõidutee piirkonnas (vt. ptk. 3.4. ja 3.5). Teoreetiliselt võib sellega kaasneda nimetatud laevateel mõne seljandiku teke. Juhul, kui rakendatakse peatükis 5.8. soovitatud meetmeid (s.o. sadama väravasse asetatakse naftakogumispoom), langeb tõenäosus heljumi kandumiseks sadamast välja, eriti väheneb see siis, kui sadama sisebasseinis asuvate mudaste setete süvendamise ajaks seatakse sadam väravasse üles kaitseekraan. Soovitataval kaadamiskohal Paljassaare lahes settib kaadatav pinnas juba sinna eelnevalt teistest sadamatest toodud setetele ja olulisi täiendavaid muutusi sealsete setete struktuuris ei toimu. Suhteliselt reostunud setted sadama basseini kirde- ja idaosast segunevad kaadamisel teistest sadama osadest ammutatud pinnasega ja kokkuvõttes jääb enamike raskemetallide keskmine sisaldus alla piirarvu elutsoonis. Mõjud põhjasetetele on oma olemuselt ühesugused kõigi alternatiivide puhul. Ulatuselt on need mõjud suurimad Alternatiivi I puhul, järgneb Alternatiivid II ja III ning väiksemad on mõjud Alternatiivi IV rakendumisel. Mõjud on taastuvad, s.t. süvendustööde aegsed. erandiks on raskemetallidega reostunud setete sattumine uutele merealadele, mille tagajärjeks võib olla Hundipea sadama lähipiirkonna põhjasetete reostustaseme tõus aastateks. Kaadamiskohas see tõenäoselt väga suuri muudatusi sealsete merepõhjasetete reostustasemes kaasa ei too, sest uputatav pinnas seguneb ja kokkuvõttes ei ole sinna Hundipea sadamast kaadatava pinnase keskmine reostustase oluliselt erinev mõnest teisest sadamast eelnevalt kaadatud pinnase reostusnäitajatest. Jällegi on siin keskkonnakaitseliselt parim Alternatiiv IV, järgnevad (praktiliselt võrdselt) II ja III ning halvim on Alternatiiv I. 0 – Alternatiivi puhul (süvendamist ei toimu) jääb aga oht, et sadamabasseinis ümberpaigutuvad tugevalt reostunud setted võivad kanduda ka sadamast välja (vt. ptk-d 3.4, 5.2 ja 5.3. 65 5.2. Mõju lokaalsele hüdrodünaamikale ja vee kvaliteedile. M.-J. Lilover, U. Lips Hundipea sadama süvendatavas pinnases on kõrge naftasaaduste ja mõningate raskemetallide (kaadmium, vask, plii, tsink) sisaldus (ptk. 2.3., IPT Projektijuhtimine, 2002a,b, EGK, 2008, TÜ Eestin Mereinstituut, 2003) Põhjasetetes on ülekaalus (70-90%) väikesed osakesed (<0.063 mm), mistõttu tekib süvendamisel ja kaadamisel palju kõrge reostusastmega heljumit (IPT Projektijuhtimine, 2002b, EGK 2008). Mõõtmisandmed hoovuste ja lainetuse kohta, mis võimaldaksid hinnata hõljumi levikut süvendustööde alast välja, Hundipea sadama lähedases piirkonnas puuduvad. Samuti puudub vastav andmebaas kaadamispiirkonna kohta. Selleks, et saada indikatiivset informatsiooni hoovustest tingitud hõljumi väljakande kohta Hundipea sadama akvatooriumist on kasutatud hoovuste ja osakeste transpordi numbrilist modelleerimist. Modelleeritud periood on 1.-30. juuni, 2002. a. Seda perioodi iseloomustab suur tuulte muutlikkus – esineb nii nõrku-, keskmisi- kui ka tormituuli. Vaadeldaval perioodil domineerivad edela- ja läänetuuled, samuti esineb põhjatuuli. Seega on tuulte jaotust aluseks võttes tegemist Tallinna lahe jaoks iseloomuliku meteoroloogilise reziimiga (TÜ Eesti Mereinstituut, 2003). Numbriline mudel Käesolevas töös kasutatud hoovuste numbriline mudel simuleerib horisontaalse kiiruse välja, s.t. kogu veesammas liigub ühtlaselt (2-mõõtmeline mudel). Numbriline mudel on mittelineaarne, võtab arvesse merepõhja topograafia, maakera pöörlemise, tuule, hõõrdumise mere põhjas ning horisontaalse turbulentse viskoossuse (TTÜ Meresüsteemide Instituut, 2002, Paldiski Lõunasadama süvenduseelne seire). Kuna antud mudelit on varasemates töödes rakendatud Tallinna lahe jaoks (Eesti Mereinstituut, 2001 Miiduranna sadama KMH; Eesti Mereinstituut, 2002, Peetri sadama KMH; Eesti Mereinstituut, 2002, Vene-Balti sadama KMH) on käesolevas töös peatähelepanu suunatud hoovuste ja heljumi leviku modelleerimisele Hundipea sadama akvatooriumis ja selle vahetus läheduses. Kuna tegemist on väikese piirkonnaga, on mudelis kasutatud väikest võrgusammu, s.o. 6 m. Mudeli arvutuspiirkonna topograafia on esitatud Joonisel 5.2.1. Hundipea sadama lähipiirkonnas on väikeste sügavuste tõttu hoovuste vertikaalne struktuur ühekihiline, mistõttu on õigustatud 2-mõõtmelise mudeli rakendamine. Kaadamispiirkonnas võib olla hoovuste vertikaalne jaotus oluline (Eesti Mereinstituut, 2002, Peetri sadama KMH). Kahemõõtmelises mudelis on kasutatud teatud parameetreid, mille väärtuste usaldusväärne määramine antud ülesande jaoks on ilma mõõtmisteta võimatu (mudeli kalibreerimine). Nendeks parameetriteks on põhja hõõrde ja horisontaalse turbulentse viskoossuse koefitsient, mille väärtused võivad varieeruda väga suurtes piirides. Selleks, et selgitada, kuidas nende koefitsientide muutmine mõjutab tsirkulatsiooni, teostati testarvutused püsiva 10 m/s tugeva põhjatuule korral. Vastav hoovuste skeem Hundipea sadama piirkonnas on esitatud Joonisel 5.2.2. Koefitsientide muutmine mõjutas hoovuse kiiruse väärtust, kuid ei muutunud hoovuste skeem. Kõigil juhtudel jäid hoovuste kiirused alla 5 mm/s. 66 Heljumi transpordi hindamiseks kasutatakse Lagrange’i osakeste transpordi mudelit. Osakesi transporditakse hoovustega ning toimub turbulentne osakeste dispersioon. Hoovuste transpordi jaoks on kasutatud hüdrodünaamilise mudeliga arvutatud kiiruste välja. Kalibreerimata mudel ei võimalda anda piisava usaldatavusega kvantitatiivseid hinnanguid hoovuse kiirustele ja sellest johtuvalt ka määrata hõljumi levikuareaali. Süvendustööde piirkond Süvendustöid on planeeritud teostada sadama akvatooriumis. Hundipea sadam asukoha tõttu ei mõjuta Tallinna lahe hoovused süvendustööde käigus vette sattuva heljumi levikut otseselt. Seetõttu on mudelarvutused teostatud Hundipea sadama piirkonna jaoks (joonis 5.2.1). Joonis 5.2.1. Mudelarvutustes kasutatud Hundipea sadama topograafia Hoovuse kiirused kahes punktis (asukohad on tähistatud joonisel 5.2.4), mis asuvad kõrge reostusastmega põhjasetete piirkonnas (IPT Projektijuhtimine, 2002b, S. Suuroja, 2008)) on suhteliselt nõrgad ületades 2 mm/s juhul kui tuule kiirus on suurem kui 8 m/s (Joonis 5.2.3). Akvatooriumi keskosas on hoovuse kiirused suuremad kui kaide lähedal. Ainult tugevate tormide korral ületab hoovuse kiirus nendes piirkondades piiri 5 mm/s. Samas on hoovuse suund küllaltki püsiv. Mudelarvutustest saadud kuu keskmine hoovuste skeem perioodi 1-30 juuni 2002 kohta näitab, et vees olev heljum kantakse Hundipea sadama akvatooriumist välja (joonis 5.2.4). Kõige intensiivsem väljakanne toimub kõrge reostusega põhjasetete piirkonnast basseini kirde- ja idaosast. Osa heljumit levib piki kai 67 väliskülge Miinisadama poole. Kuigi otsesed hoovusemõõtmised näitavad, et Hundipea sadama läheduses (Kopli poolsaare idaranniku ja Miinisadama vahelises alas) on Tallinna lahe hoovused nõrgad (Rørbæk, 1994), võib püsivate hoovuste korral, kui heljumi settimine on aeglane, reostus levida piki rannikut ida suunas. Reostunud setete leviku piiramiseks tuleb rakendada vastavaid meetmeid ning süvendustööde ajal on hädavajalik pidev seire. Situatsioonis, kus sadamast väljakantava heljumi kogus on arvestatav tuleks süvendustööd ajutiselt peatada. Joonis 5.2.2. Püsivale kiirusega 10 m/s tuulele vastav hoovuste skeem Hundipea sadama piirkonnas. 68 Joonis 5.2.3. Modelleeritud hoovuse kiiruste ajarida Hundipea sadas sadama keskosas (roheline joon) ja kai 55 lähedal (sinine joon). Punktide asukohad on toodud Joonisel 5.2.4. Mõlemad punktid asuvad piirkonnas, kus on põhjasetete kõrge reostus. Joonis 5.2.4. Modelleeritud kuu keskmine hoovuste skeem, juuni 2002. Punktidega on tähistatud asukohad, mille hoovuste kiiruste ajaread on esitatud joonisel 5.2.3. 69 Kaadamise piirkond Kuigi Paljassaare lahes asuvat kaadamispiirkonda on pikaajaliselt kasutatud süvendatava materjali puistealana, puuduvad uuringud kaadamise keskkonnamõju kohta sõltuvalt piirkonnale iseloomulikust lainetuse ja hoovuste reziimist ning kaadatava materjali lõimiselisest struktuurist ning keskkonnaohtlike ainete sisaldusest. Kaadamispiirkond asub Tallinna lahe suhteliselt avatud osas, mistõttu on seal lokaalne hoovuste süsteem otseselt seotud kogu lahe tsirkulatsiooniga. Eelnevad mudelarvutused näitavad (Eesti Mereinstituut, 2001, Miiduranna sadama KMH; Eesti Mereinstituut, 2002, Peetri sadama KMH; Eesti Mereinstituut, 2002, Vene-Balti sadama KMH), et välja arvatud ida- ja läänetuulte korral tekib kaadamispiirkonnas suletud tsirkulatsioon, mis hoiab heljumit kaadamispiirkonna tsoonis. Mudeliga teostatud testarvutused näitavad, et suletud tsirkulatsiooni pesa konkreetne asukoht ja ulatus sõltub mudelis kasutatud paameetrite väärtusest (põhja hõõre ja horisontaalne viskoosus). Selleks, et usaldusväärselt hinnata sellise tsirkulatsiooni tugevust ja ruumilist ulatust, tuleks numbriline mudel kalibreerida, milleks on tarvis teostada hoovusemõõtmised kaadamispiirkonna lähistel. Kokkuvõte Hoovused Hundipea sadama akvatooriumis ja vahetus läheduses on väga nõrgad (peamiselt alla 1 cm/s). Samas on hoovuste skeem väga püsiv ning selline, mis soodustab süvendustööde käigus vette sattuva heljumi transporti sadama akvatooriumist välja. Edela- ja läänetuuled on domineerivad tuuled Tallinna lahel, mille korral heljum võib kanduda Hundipea sadamast välja ning levida piki rannikut ida suunas. Arvutused heljumi transpordi mudeliga näitavad, et 40% kogu heljumist kantakse süvenduspiirkonnast välja, kusjuures olulise osa sellest moodustab heljum, mis tekib kõrge reostusastmega põhjasetetega piikonnast (ka juhul, kui seal ei süvandata). Osaliselt kantakse reostunud heljumit ka sadama akvatooriumi siseossa (joonis 5.2.5.). Lainetus takistab heljumi settimist ja soodustab setete resuspensiooni. Lainetuse mõju on oluline põhjakaarte tuulte korral, millele vastavad hoovused soodustavad ka heljumi transporti Paljassaare sadama piirkonda. 70 Joonis 5.2.5. Peamine heljumi ärakandepiirkond (sinine) ning heljumi kogunemise piirkond (pruun) vastavalt osakeste transpordi mudelile. Kuni 40% ärakandepiirkonna hõljumist kantakse Hundipea sadama piirkonnast Tallinna lahte. Paljassaare lahte pinnase uputamise käigus moodustuv heljum võib teoreetiliselt kanduda küllalt kaugele algsest tekkekohast. Lääne suunas kuni Kopli poolsaare põhjatipuni – Naissaare rannikuni ja edela suunas ka Neeme tänava lõpus olevale mitteametlikule, kuid kasutatavale supelrannale. Tegeliku ülevaate saamiseks heljumi levikust saab siiski anda vaid süvendusaegse seire käigus. Mõju süvendamisel tekkivast heljumist on tõenäoselt lühiajaline (töödeaegne) ja selle olemus ei sõltu sellest, kas valitakse alternatiiv I, II, III või IV. Kuna aga L- elementide kasutamisel kaide rekonstrueerimisel on süvendusmaht tunduvalt suurem, siis on ka negatiivne mõju selle alternatiivi (I) puhul märgatavalt suurem. Lisaks tuleb arvestada, et kõige reostunumat pinnast sadama kirdeosas (proovipunkt 7 A, joonised 3.4.1 ja 3.4.2., tabel 3.4.1.) alternatiivide II ja III puhul ei süvendata, kuna see jääb siis kaide alla. Veelgi väiksem on reostatud pinnase süvendamine Alternatiivi IV korral ja sel juhul juba ei ole tegemist pinnasega, mille reostatus on üle piirarvu tööstustsoonis (s.t. proovipunktid 11B, 13A, 14A, 14B, 18A ja 7A, joonistel 3.4.1 ja 3.4.2) Mõju minimiseerub märgatavalt kõigi alternatiivide puhul siis, kui sadam süvenduse ajaks eraldatakse Tallinna lahest heljumi leviku kaitseekraaniga, mis on operatiivselt äratõmmatav veopraami väljumisel/sisenemisel. 71 0-Aternatiivi puhul ei ole Hundipea sadamast reostunud mudase heljumi väljakandumine samuti välistatud (vt. joonis 5.2.5 ja ptk. 3.4). Kirjanduse loetelu Raudsepp, U., Toompuu, A., and Kõuts, T., 1999. A stochastic model for the sea level in the Estonian coastal area. Journal of Marine Systems, 22, 69-87. Rørbæk, K, 1994. Transfer of Technology for Investigations of Receiving Waters to Estonia, Phase II. Current Measurement Campaign in Tallinn Bay and Muuga Bay. Data Report. Danish Hydraulic Institute, Denmark. Soomere, T., and Keevallik, S., 2001. Anisotropy of moderate and strong winds in the Baltic Proper. Proc. Estonian Acad. Sci. Eng., 7, 35-49. IPT Projektijuhtimine, 2002a. Hundipea sadam. Sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimise I etapp. Geotehnika aruanne. Töö nr. 02-07-0168. Tallinn. IPT Projektijuhtimine, 2002b. Hundipea sadama basseini põhja puhastustööd. Töö nr. 02- 10-0191. Tallinn. TÜ Eesti Mereinstituut. 2003. Hundipea sadama rekonstrueerimise keskkonnamõjude hindamine. Käsikiri. 5.3. Mõju merepõhjakooslustele. H. Kukk, A. Järvik Merepõhjataimestik Tõenäoliselt käesolev süvendamine ulatuslikku heljumi levikut sadamast väljaspoole ei põhjusta, juhul kui peetakse kinni ptk. 5.10. antud soovitustest. Kaadamine aga võib tingitult kaadamiskoha asukohast ja kaadatava materjali iseloomust avaldada märkimisväärset mõju kaadamispiirkonna põhjaelustikule. Põhjataimestiku koosluste seisukohast on ohtlikum reostus raskemetallide sooladega. Naftareostuse mõju neutraliseerub küllaltki lühikese aja jooksul kuid raskemetallid akumuleeruvad rannikumere põhjataimestikus ning reostuse mõju võib avalduda küllalt pika aja jooksul ka läbi erinevate troofiliste ahelate. Arvestades põhjataimestiku kooslusi võimalikus mõjupiirkonnas (vt. ptk. 3.5), siis suurim oht võib tekkida reostunud pinnase, vähemal määral ka mittereostunud pinnase, kaadamisel tekkiva heljumi kandumisel Kopli poolsaare põhjarannikule. Mõju võib olla pikaajaline. Konkreetsete mõjude suuruse hindamiseks on vaja, arvestades, et käesoleval juhul on siiski tegemist mitme raskemetallidega (Zn, Pb ja CU eelkõige) ja naftaproduktidega suhteliselt reostunud pinnasega (vt. ptk. 3.3) läbi viia spetsiaalne seireprogramm jälgimaks raskemetallide kontsentratsiooni põhjataimestikus kaadamispiirkonna vahetus läheduses (vt. ptk. 8.). Kuna käesoleval juhul on reaalne negatiivse mõju teke meretaimestikule tõenäone (kui peetakse kinni 5.10. antud soovitustest) vaid kaadamisest, siis selle tõenäosuse suurus on suurim Alternatiivi I puhul, väiksem ja ühesugune alternatiivide II ja III puhul ja märgatavalt väiksem Alternatiivi IV puhul. 72 Erandiks on 0 - alternatiiv, kui kaadamist ei toimu. Merepõhjaloomastik • Süvendatud merepiirkonnas ja kaadamisalal valdav osa põhjaloomastikust hävib (süvenduspiirkonnas tõstetakse setetega välja, kaadamispiirkonnas maetakse süvendatud pinnase alla). Põhjafauna taastumine võtab aega kaks kuni kolm aastat. Kuna Hundipea sadama akvatooriumis on põhjaloomastik vaene (vt. 3.5.), siis sadama akvatooriumil süvendustöödega tekitatud kahjustused põhjaloomastikule on tühised, sõltumata alternatiivist. • Kaadamistöödega paisatakse vette põhjasetteid, mis levivad hoovustega piirkonnast kaugele, kuna heljumi kergem fraktsioon püsib kaua veesambas. Seetõttu on nendest töödest mõjustatud, mitte ainult tööde vahetu ümbrus, vaid ka kaugemad merealad. Mõju on lühiajaline (töödeaegne) ja käesoleval juhul ei sõltu mõju olemus alternatiivist. Loogiliselt on mõju aga suurem, kui rakendub alternatiiv I, s.t. kaid rajatakse L-elementidest, kuna siis on kaadatavat materjali tunduvalt rohkem, järgnevad mõjude suuruselt Alternatiivid II ning III ja juba märgatavalt väiksem Alternatiivi IV rakendumisel (vt. 3.4 ja 4.2). • Hundipea sadama setete reostustase on mitme komponendi osas tööstustsoonidele kehtestatud piirarvudest kõrgem, neid setteid merre uputada ei tohi (vt. ptk. 3.3.). Ka vähemreostunud setetest, mida võiks merre kaadata, tekkinud heljumist vabanenud toksikandid põhjustavad teatud negatiivset mõju Tallinna lahe põhjaelustikule, mis võib avalduda paljude aastate jooksul. Negatiivne on ka setete koosseisus olevate naftaproduktide mõju elustikule. Mõju on pikaajaline ja ei sõltu kuigivõrd sellest, kas valitakse alternatiiv I (mõju on siiski suurim), II või III, kuid on tunduvalt väiksem Alternatiivi IV korral. • Heljumi kergem fraktsioon on toiduobjektiks põhjafaunale. Toitumistingimuste paranemise tõttu kasvab filtreerijate (toituvad vees olevast hõljumist) ning detritofaagide (toituvad setetes ja setetel olevast orgaanilisest ainest) arvukus ja biomass. Mingil määral võib suureneda näiteks balti lamekarbi (Macoma balthica) ja söödava rannakarbi (Mytilus edulis) arvukus ja biomass. Mõju kestab 1-2 aastat ja ei on suurim Alternatiivi I rakendumisel.. • Liigsest heljumist tingitud muutused põhjaloomastiku liigilises ja kvantitatiivses koosseisus iseloomustavad bioloogilise tasakaalu kadumist põhjaloomastiku kooslustes. Tööde ajal lisandunud heljumi mõju põhjakooslustele võib täheldada veel 2-3 aastat pärast süvendus/kaadamistöid. Võimalikud on jäävad muutused dominantliikide koosseisus. Kokkuvõtteks. Kaadamistöödest, arvestades, et Paljassaare lahes olevasse kaadamiskohta uputatakse pinnast juba aastakümneid, on reaalsed muudatused vee hägususe tõusust põhjaloomastiku kooslustes tõenäosed, kuid oodatavalt mitte suured ja sõltumatud alternatiivist. 73 Süvendustöödest sadamas ei ole oodata kuigivõrd olulist mõju põhjaloomastikule ühegi alternatiivi puhul, kui peetakse kinni peatükis 5.10. antud soovitustest. Siiski, alternatiivi IV puhul on ka vähese mõju teke väiksema tõenäosusega, kui alternatiivide I, II ja III puhul. Alternatiivi 0 puhul ei ole välistatud tugevalt reostunud setete väljakandumine sadamast. Mõju põhjaloomastikule ei ole küll suur, kuid võib olla pikaajaline. Tegelikult asetleidvate mõjude hindamiseks oleks vajalik põhjaloomastiku süvendusaegne ja –järgne seire (vt. ptk. 8). Kasutatud kirjandus TÜ Eesti Mereinstituut. 2003. Hundipea sadama rekonstrueerimise keskkonnamõjude hindamine. Käsikiri. 5.4. Mõju kalastikule ja kalapüügile. A. Järvik Hüdrotehnilised tööd võivad muuta ebasoovitavas suunas keskkonnatingimusi ja olemasolevaid ökoloogilisi suhteid. Kaladele avaldatav toime sõltub veekogust, kalastiku koosseisust, tööde iseloomust, mahust, teostamise ajast ja kestusest, hüdrometeoroloogilistest tingimustest tööperioodil. Mõju võib väljenduda nii otseses kalade hukkumises (eriti mari ja vastsed), üldseisundi halvenemises ja sellest tulenevas haiguste levikus, kui ka kaudselt, s.o. koelmute hävimises ja toidubaasi kahanemises, mis toob kaasa sigimispotentsiaali vähenemise ning kasvu pidurdumise. Käesoleval juhul võib tõenäosus kalu kahjustada pinnase ümberpaigaldamisele kaasneva vee kvaliteedi halvenemisest olla arvestatav, sest tegemist on suhteliselt reostunud setetega (vt. ptk. 3.4.) Jääb ka teatud oht kalastiku kahjustamiseks vees hõljuvainete kontsentratsiooni tõusust tingituna. Kahjustus võib toimuda vahetult tööpiirkondades juhul kui heljumi kontsentratsioon ületab mitmeid kordi looduslikku fooni (Alabaster, Loyd, 1984). Siiski, reaalselt võib oht kalastikule olla küllalt väike, kuna süvendamine on sadama akvatooriumis ja naftaproduktidega reostatud heljumi kandumine sealt välja on vähetõenäone juhul, kui peetakse kinni ptk. 5.10. antud soovitustest. Lisaks, Hundipea sadama akvatooriumis ja selle lähistel kalakoelmud puuduvad (vt. 3.6 ja 3.7). Samuti pole kaadamiskohas Paljassaare lahes ja selle lähistel arvestatavaid kalakoelmuid säilinud. Pargaste liikumine toimub Tallinna lahe lääneosas ja Paljassaare lahes, ning nende kalastikku ja kalapüüki häiriv mõju pole arvestatav. Käesolevad süvendustööd Hundipea sadamas ja ammutatava pinnase kaadamine Paljassaare lahte ei tekita oodatavalt olulist otsest mõju kalastikule, vaatamata kaadatava pinnase kohati suhteliselt tugevale reostustasemele (vt. ptk. 3.4.), juhul kui peetakse kinni peatükis alapeatükis 5.10. ja peatükkides 4 ja 7 soovitatud tehnoloogiast ja meetmetest. Mõju on oma olemuselt ühesugune alternatiivide I – III 74 puhul. Ulatuselt on aga mõju erinev: suurim Alternatiivi I puhul ja väikseim Alternatiivi III puhul. Veelgi tühisem on mõju Alternatiiv IV rakendumisel. Paljassaare lahes on merepõhi savine ja savi-liivane, milles reostuse akumulatsioon võib esineda. Samas on laht aastaid olnud suhteliselt tugeva reostuskoorma all ja lahe meretaimestiku kooslused on muutunud selliseks, et ei sobi kalade kudesubstraadiks. Tekkiv sekundaarse reostuse oht ei mõjuta seetõttu reaalselt kalade sigimist ja toitumistingimusi Tallinna lahes. Erandiks võib olla Kopli poolsaare põhjarannikut ümbritsev madalmeri, sealset mõju tuleks selgitada seire käigus. Kuna ei Paljassaare lahes ega ka Hundipea sadama lähistel ning pinnast vedavate pargaste teel ei toimu töönduslikku ja märkimisväärset harrastuslikku kalapüüki, siis käesoleval juhul kalapüügile otsest mõju oodata ei ole. Alternatiiv 0 korral jääb teatud (siiski tühine) oht kaudsele negatiivsele mõjule, mida põhjustab sadamast liikuvate setetega väljakandunud raskemetallide sattumine Tallinna lahe toiduahelasse. Kasutatud kirjandus G. Alabaster, R. Loyd. 1984. Vee kvaliteedi kriteeriumid mageveelistele kaladele. Moskva, Ljekgaja ja Pists. Prom., 344 lk. (tõlge vene keelde) Effects of extraction of marine sediments on fisheries. ICES cooperative research report 182. Copenhagen, 1992. 78p. Kunda tsemendisadama ehitusjärgne seire 1997.a. Eesti Mereinstituut, Tallinn. 1997. 29 lk. Käsikiri. Muuga sadama ehitusaegne merekeskkonna seire 1999.a. Eesti Mereinstituut, leping 2/99. Tallinn, 1999. 29lk. Käsikiri. Muuga sadama ehitusaegne merekeskkonna seire 2000.a. Eesti Mereinstituut, leping 2/99. Tallinn, 2001. 75 lk. Käsikiri. TÜ Eesti Mereinstituut. 2003. Hundipea sadama rekonstrueerimise keskkonnamõjude hindamine. Käsikiri. 5.5. Mõju elanikkonnale (müra, sotsiaalmajanduslik mõju jne.). A. Järvik Kuna Hundipea sadama läheduses ei asu elamuid ja sealt ei lähe läbi ka üldkasutatavaid teid, siis otseselt süvendustööd (tava)elanikkonda ei mõjuta. Süvendusega kaasnev müra võib aga halvendada sadama administratiivhoones ja teistes lähipiirkonna asutustes töötavaid inimesi. Seda tuleks süvenduse käigus arvestada. Mõju on töödeaegne. Hundipea sadam ei ole kommertsettevõte, kuid ka Veeteede Ametile, kui riigiasutusele, toob sadama rekonstrueerimine ja seal alustele normaalsete tingimuste loomine ilmselt majanduslikku kasu pikemas perspektiivis. Lisaks, sadamat kasutavad ka AS Eesti Loots 75 alused, mis on aga kommertsettevõtte ja tasub sadamateenuste eest Veeteede Ametile. Juhul, kui sadamat ei rekonstrueeritaks, võivad AS Eesti Lootsi alused baseeruda ümber mõnda teise sadamasse. Prognoositavalt ei teki sadama rekonstrueerimisega uusi töökohti. Samas, sadama rekonstrueerimisel saavad tööd ilmselt mitme firma mitukümmend töötajat. Lisaks, peale rekonstrueerimist paraneb tunduvalt töökeskkond sadamas, s.h. muutub töö turvalisemaks. Praegu ei vasta mitme kai tehniline seisund ohutusnõuetele ja tööavariide (eriti kaidel sõitma pidavate veokitega) oht on reaalne. Mõju on pikaajalised ja ka keskkonnakaitseliselt positiivne. Mõjud on praktiliselt ühesugused alternatiivide I, II ja III puhul ning veidi väiksem, kuid siiski piisavalt märkimisväärne Aternatiiv IV rakendumisel (lainemurdja jääb rekonstrueerimata). Positiivset mõju ei teki 0-Alternatiivi puhul. 5.6. Kavandatava tegevuse mõjud linnustikule ja mõjude leevendusvõimalused. Mõjud mereimetajatele. M. Uustal, A. Järvik Hundipea sadama rekonstrueerimise ehitamisfaasis toimub heljumi kandumine suhteliselt suurele rannikumere alale (ptk. 5.2). See halvendab kaladest toituvate lindude (kormoran, kosklad, tiirud) toitumistingimusi, kuna väheneb vee läbipaistvus ja toidu leidmine võib muutuda raskemaks. Heljumi levikut takistavaid meetmeid kasutusele võtmata võivad heljumi sadestumisel kannatada saada rannikumere põhjakooslused (ptk. 5.3). Samas on heljumi levimine siiski väheolulise negatiivse mõjuga, kuna ehitustööd ei kesta pikaajaliselt ning tööde lõppedes hakkab taastuma varasem olukord. Tabelis 3.8.1 toodud liikide puhul pole tegemist alaga tugevalt seotud ja püsielupaika hoidvate lindudega. Mittepesitsevad liigid liiguvad paremate toitumisvõimaluste otsingul Tallinna lahel väga laialdaselt ringi. Vaatlused on tõestanud, et pesitseval väiketiirulgi ulatub toitumispiirkond vähemalt Väike-Paljassaare poolsaare tipuni. Pesakondadega sukel- ja ujupardid ning kühmnokk-luiged võivad aga idarannikult ujuda Saartevahe lõukale Paljassaare hoiualal. Kavandatav tegevus ei mõjuta negatiivselt rannikul toituvate meriski ja tüllide pesakondi ega rändavaid kurvitslasi ja maismaalinde. Heljumi levik pole samas ka üheselt negatiivse keskkonnamõjuga – heljumi rohkusest tingituna võib suureneda karpide arvukus (ptk. 5.3), mis omakorda võib ajutiselt tõsta karpidest toituvate partide, ennekõige sõtka, auli, haha ja tuttvardi arvukust. Tihe laevaliiklus ehitusfaasis ja ehitustöödega kaasnev müra võib linde häirida, kuid sel on linnustikule väheoluline negatiivne mõju, mis lõppeb kavandatava tegevuse valmimisel. Mürast tunduvalt enam mõjutab linnustiku käekäiku esmalt piirkonnas hulkuvate koerte ja kasside arvukus, mis on täiesti eraldiseisev probleem ega ole põhjustatud või reguleeritav kavandatava tegevuse arendaja poolt. Kumulatiivsete mõjude allikaks võivad kujuneda arendustegevused Paljassaare sadama piirkonnas koos kolme tehissaare ehitamisega Paljassaare poolsaare rannikumerre. Eelnimetatud ja kavandatava tegevuse kumulatiivsetes mõjudes linnustikule on Hundipea sadama rekonstrueerimistööde keskkonnamõjude suuruse osakaal väike. 76 Haudelinnustikku mõjutavate negatiivsete mõjude leevendamiseks tuleb rekonstrueerimistöödega alustada pärast pesitsusperioodi lõppu, mil tegevus ei saa enam mõjutada lindude pesitsusedukust. Heljumi leviku takistamiseks tuleb kasutada parimaid olemasolevaid meetodeid (vt. ptk. 5.10). Negatiivsed mõjud vähenevad Alternatiivist I kuni III ja on kõige väiksemad Alternatiiv IV rakendumisel. 0-Alternatiivi puhul mingeid täiendavaid mõjusid, võrreldes praegustega, linnustikule ei teki. Mõju hüljestele Otsene mõju hüljestele on tühine (vähene häirimine). Kaudne mõju on seotud peamiselt enimreostunud pinnase kaadamisel raskemetallide tõusmisest ringlusse. Kas seda mõju võib siiski hinnata väheoluliseks. See muutub veelgi väiksemaks, kui rakenduvad Alternatiiv II, III või IV. 5.7. Hinnang olulise mõju osas Natura 2000 hoiualadele ja objektidele, nende terviklikkusele ja eesmärkidele. M. Uustal, A. Järvik Võimalikus mõjupiirkonnas asub Paljassaare linnuhoiuala (vt. 3.1 ja 3.8). Alapeatükis 3.1. mainitud Naissaare loodushoiualani käesoleva KMH objektiks oleva tegevuse mõju siiski ei ulatu, sest nii süvendamisel kui ka kaadamisel tekkiv heljum Naissaare lähistele ei kandu (vt. ptk. 5.2). Seega piirdume siinkohal vaid võimalike mõjude hindamisega Paljassaare linnualale (joonis 5.7.1). Johtume järgmistest EL Direktiividest: 1) Direktiiv 92/43/EEC looduslike elupaikade kaitsest - Elupaikade Direktiiv. 2) Direktiiv79/409/EEC lindude kaitsest – Lindude Direktiiv. Keskkonnamõjude hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 29 käsitleb mõju hindamist Natura 2000 aladele. On sätestatud, et kui kavatsetav tegevus võib mõjutada Natura 2000 objekti, siis tuleb seda KMH käigus põhjalikult käsitleda. Samuti on kirjas nõue konsulteerimiseks vastavate looduskaitseorganitega. Kõigepealt koostame eelhinnangu: võimalikud mõjud Natura 2000 objektile ”Paljassaare linnuhoiuala”. lähtume seejurres alljärgnevast skeemist (joonis 5.7.2): Paljassaare linnuala lähim punkt Hundipea sadamale on linnuala kaguosas, Paljassaare sadama põhjapiiri lähedal. Vahemaa on ligikaudu 500 m. Tuleb arvestada ka seda, et Paljassaare sadama ette kavatsetakse rajada nn. tehissaare(d). Kuigi see on alles idee 77 tasandil, peab siiski arvestama, et Hundipea sadama ekspluatatsiooni ajal (peale rekonstrueerimist) võib tekkida märkimisväärse kumulatiivse keskkonnamõju allikas Paljassaare linnualale. Pinnaseuputusala Paljassaare lahes asub Paljassaare linnualast kaugemal, kui 1 meremiil. Teatud tuulte, eriti läänekaarest, võib kaadamisel tekkiv heljum vähesel määral jõuda Paljassaare poolsaare randa ja ka linnuala mereossa. Joonis 5.7.1. Paljassaare poolsaare skeem-kaart Natura 2000 linnuhoiualaga (http://www.tallinna-linnuklubi.ee/paljassaare.htm). Punase noolega on tähistatud Hundipea sadam. 78 Joonis 5.7.2. Mõju eelhinnang Natura 2000 objektile, näidisskeem. Nagu alapeatükis 5.2. on leitud, ei ole süvendamisel tekkiva heljumi märgataval hulgal kandumine N-W poole tõenäone. Seega võib hinnata vähetõenäoseks ka märkimist vääriva mõju teket Paljassaare linnuala piires. Teatud mõju võib aga tekkida linnuala piirest lõunapoole jääval ranniku- ja merealal pesitsevate ning poegadega toituvatele antud Natura ala võtmeliikidele, kuid selle tõenäosus minimiseerub, kui süvendamist ei teostata kevadel aprillis-juunis. Sadama ekspluatatsiooniaegsed mõjud linnustikule ei ole olulised ja, seetõttu ei ole nende osak ka võimaliku tehissaar(t)e rajamise järel tekkivates kumulatiivsetes müjudes oluline linnauala kaitse-eesmärkidele ning ka võtmeliikidele. Ka kaadamine (tekkiv heljum) ei kaasne mingite oluliste negatiivsete mõjudega täiskavanud lindudele ja ka suurematele linnupoegadele. Pealegi on mõju pelgalt töödeaegne. Samuti, kui eelmises lõigus, ei ole kaadamine siiki soovitav lindude pesitsemise ajal aprillis-juunis (vt. 3.8). Teisest küljest, kaadamisest tekkinud heljum võib 79 vahetult piirneval merealal mõneks aastaks suurendada filtreerijate merepõhjaloomade (karpide) arvukust ja sellega ka neid toiduks kasutatavate lindude toidubaasi (vt. 3.6, 3.8, ja 5.2 ning 5.3). Ülaltoodut arvestades võib väita, et Hundipea sadama rekonstrueerimisega ei kaasne olulisi negatiivseid mõjusid Paljassaare linnuala kaitseeesmärkidele, teriklikkusele ja ka võtmeliikidele, sõltumata töö teostamiseks valitud alternatiivlahendusest (Alternatiivid I – IV). Asjakohast põhjalikumat Natura 2000 hindamist vaja ei ole. 5.8. Võimalikud keskkonnariskid sadama sildumiskaide rekonstrueerimise ja akvatooriumi süvendamise ajal ja sadama hilisema ekspluatasiooni kestel. A. Järvik Ehitamisaegsed riskid Antud riskid väljenduvad peamiselt teoreetiliselt võimalikes mitmesugustes avariides süvendajaga, pinnaseveopraamidega ja muu tehnikaga süvendamise/kaadamise ajal jt. hüdrotehniliste tööde teostamisel. Näiteks veopraami sattumine madalikule, tulekahju süvendajal jne. Taoliste avariide vältimiseks tuleb pidevalt ja korrektselt täita kõiki antud hüdrotehniliste töödega seotud eeskirju ja ohutusnõudeid, samuti pidada kinni headest hüdrotehniliste tööde tavadest. Seejuures on eriti tähtis süvendaja ja veopraami(de) meeskondade hea väljaõpe ja pidev treenitus käitumiseks avariijuhtumite korral. Samuti peab sadamas olema pidevalt kättesaadav vajalik kogus avariireostuse tagajärgede likvideerimise ja tulekustutamise vahendeid. Veopraamide liikumine kaadamiskohale peab olema adekvaatselt reglementeeritud arvestades, et liikuda tuleb suhteliselt madalaveelistel aladel. Lisaks peaksid veoprammid olema varustatud naftatõrje vahenditega (absorbendiga). Hilisemad, sadama ekspluatatsiooniaegsed keskkonnariskid Ekspluatatsiooniaegsed keskkonnariskid on samuti teoreetiliselt võimalikud navigatsiooniavariide korral. Kuna tegemist on siiski just Veeteede Ameti sadamaga, siis tahaks uskuda, et sadamas ja laevadel peetakse kinni vastavatest mereohutusnõuetest ja ka merereostuse vältimise eeskirjadest ning keskkonna reostuse risk on viidud miinimumini. 80 0-Alternatiiv Käesoleva olukorraga võrreldes ei muutu keskkonnariskide osas midagi. Samale, kõrgendatud tasemele, jääb risk navigatsiooniavariiks, eriti suurema süvisega aluste (jäämurdja Tarmo eelkõige) osas. Ei saa lugeda õigustatuks, et sadamas seisva laeva kiil puutub merepõhja, kuigi pehmeid setteid, nagu see praegu aset leiab (vt. ptk. 4.1 ja 4.2). Samuti on kõrgendatud oht sadamas seisvate väiksemate aluste avariisituatsiooni sattumiseks, kuna sadamas võib tekkida nn. ummiklaine ja, arvestades ka kaide tehnilist seisundit, pole välistatud aluste kinnitusotste katkemine või pollarite lahtitebimine koos sellele järgneva reaalse navigatsiooniavarii ohuga. Ka on suhteliselt tõenäone tugevalt reostunud setete sadamast väljakandumise jätkumine, kuna sadam jääb tuultelainetusele avatuks. I-Alternatiiv, II-Alternatiiv ja III- Alternatiiv Tõenäosus navigatsiooniavariideks minimiseerub kõikide kaide ja lainemurdja rekonstrueerimise järel ning uue süvaveelise kai rajamise tagajärjel. Sadam muutub praktiliselt ohutuks kõikidele laevadele süvisega kuni 8.5 (9) m. Sadamast on täielikult eraldatud reostunud setted, mis võiksid ka sadamast välja kanduda. Antud kolm alternatiivi on praktiliselt võrdselt parimad ekspluatatsiooniaegsete keskkonnariskide vähenemise poolest. IV-Alternatiiv. Sel juhul väheneb samuti navaigatsiooniavariide risk sadamas. Jääb vaid teatud oht laevade manööverdamisel, eriti nn. inimfaktori tekitatuna, kuna aluste manööverdusvõimalused sadama basseini siseosas saavad olema vähesel määral piiratud – selle ida- ja kirdeosas. Arvestades aga uue kai kaitsvat mõju tuulelainetuse eest ei tohiks jääkrisk navigatsiooniavariiks olla märkimisväärne. Pealegi on tegemist pehmete setetega, mis laevadele kahjustusi ei tekita. Jääb ka teatud vähene võimalus, et sadama ida- ja kirdeossa allesjäävad reostunud setted võivad sattuda ringlusse ja kanduda ka sadamast välja. Kuigi siin hakkab avalduma uue rajatava kai lainetuse eest kaitsev mõju. IV Alternatiivi puhul on oht navigatsioonilisteka keskkonnariskideks tunduvalt väiksem, kui praegu, s.o. 0-Alternatiivi puhul. Täiendav keskkonnarisk Alternatiivide I-IV rakendumisel KMH käigus selgus aga täiendav keskkonnarisk, mis on seotud suure süvisega aluste (näiteks jäämurdjate) sisenemise ja väljumisega sadamast (nn. ”pudelikaela” teke). Nimelt kasutavad alused selleks Paljassaare sissesõiduteed, mille äärtes on praegu sügavused kohati 9.2 m Abs. ja ka keskosas kohati 9.5 m Abs. Laevad süvisega 8.5 m (nagu kavandatakse olevat uuel muretsetaval jäämurdjal) võivad praeguse sadama rekonstrueerimise kava kohaselt küll silduda sadamas uue kai S2 (joonis 4.1) ääres ja ka sadamas manööverdada, kuid sissesõiduteel madala meretaseme ja lainetusega aga võib tekkida puude merepõhjaga. Ohutu oleks, kui kiilu alla jääb vähemalt 1 m vaba vette ka madala veetaseme korral. Arvestades, et madalaim Tallinna lahes registreeritud veetase on olnud -74 cm Kroonlinna nulliga võrreldes (26 märts, 1984, vt. joonis 3.5.11), siis süvisega 8.5 m laev sissesõidutee äärtes liikuda ei saaks (tegelik vee sügavus on seal siis ka 8.5 m). Ka sissesõidutee keskel ei tohiks taoline laev sel juhul liikuda, kuna kiilu alla jääb vaba vett 0.3-0.4 m. Seda sissesõiduteed haldab AS Tallinna Sadam. Kuna aga Paljassare sadama sügavaima sildumiskai ääres on garanteeritud sügavus vaid 9 m (joonis 5.8.1), siis ei kavatse AS Tallinna Sadam (Paljassaare sadama omanik) sissesõiduteed 81 lähitulevikus süvendada, sest tema sadamat külastatavale laevadele praegusest sügavusest piisab. VTA-le tähendab see, et näiteks uus jäämurdja ei pääseks Hundipea sadamast madala meretaseme korral välja ka siis, kui merel on juhtunud avariiolukord mõne alusega, mis võib lõppeda viimase tõsiste kahjustustega jääs ja ka märkimisväärse merereostusega. Arendaja tellis k.a. juunis spetsiaalsed mõõdistused ja selle esialgsete tulemuste põhjal võib vajalik sissesõidutee süvendusmaht ulatuda kuni 20 000 m3-ni. Siin tuleb aga arvestada, et sel juhul ligineb süvendamine Paljassaare Natura 2000 alale ja ilmselt on vaja lisada vastavalt leevendusmeetmeid (vt. 5.10). Eespool toodud sissesõidutee süvendamise vajadus on ilmne ja ühesugune kõigi IV vaatlusall oleva sadama rekonstrueerimise alternatiivi puhul. 0-Alternatiivi puhul süvendamist vaja ei ole, kuna siis ei tohiks ka sadamat külastatavate laevade süvis olla üle 7 – 7.5 meetri. • Kai Nr. 31 100 / -3,4...-5,4 m • Kai Nr. 32 265 / -5,4...-6,5 m • Kai Nr. 33 184 / -8,7 m • Kai Nr. 34 97 / -5,9...-6,7 m • Kai Nr. 35 400 / -9 m • Kai Nr. 36 290 / -6,4 m • Kai Nr. 37 90 / -4,5 m • Kai Nr. 38 141 / -4,5...-4,7 m • Kai Nr. 39 51 / -4,5 m • Kai Nr. 40 139 / -4,2...-6 m 102 / -6 m • Kai Nr. 41 Joonis 5.8.1. Paljassaare ja Hundipea sadama sissesõidutee skeem ja Paljassaare sadama sildumisliinide sügavused www.estma.ee/text.php? leng=est&openp=services... 82 5.9. Võimaliku keskkonnamõju olulisuse võrdlev hindamine. A. Järvik, A. Kask, H. Kukk, M. Uustal 5.9.1. Otsesed mõjud ja nende mõjuala Otseste mõjude alaks on vahetult sadama sise- ja lähiakvatoorium ja Paljassaare lahe keskosas olev merekaartidel tähistatud pinnase puisteala, kus süvendamine/kaadamine toimub, samuti seda ümbritsev mereala (joonis 2.1.1). Siinsed mõjud on üldiselt kauakestva iseloomuga, s.t. nad ei kao kuigivõrd kiiresti ajas. Täielik taastumine sõltub eelkõige Tallinna lahe hüdrodünaamikast ja võib kesta 1-3 aastat kaadamiskohal, seda juhul, kui sinna ei toimu enam pinnase uputamist mõnest teisest sadamast. Sadamabasseinis praktiliselt taastumist ei toimu. Sekundaarse reostuse osas võib taastumine olla samuti pikaajaline. Otsesed mõjud, mis oma olemuselt on reeglina vältimatud (s.t. nende leevendamine on raske või isegi võimatu): Negatiivsed mõjud: - hüdrobioloogilised mõjud: põhjataimestiku ja -loomastiku otsene hävimine, sedavõrd, kuivõrd seal seda pregu säilinud on, kaadamiskohal ning tekkinud tahke heljumi settimisel (sõltuvalt heljumi struktuurist) Paljassaare lahes, käesoleval juhul võib see hõlmata kaadamisala akvatooriumi kuni 1-2 km ja raadiuses, sellega võib kaasneda kalade ning veelindude toidubaasi vähenemine sellel merealal, mõju kestab 2-3 aastat. 0- Alternatiivi puhul antud mõju puudub, teistest alternatiividest on mõju suurim I- Alternatiivi korral, järgnevad võrdselt Alternatiivid II ja III ning märgatavalt juba väiksema mõjuga Alternatiiv IV; - merevee reostus Paljassaare lahes, kuna antud juhul on kaadatav pinnas kuni keskmiselt, kohati ka üle selle, reostunud, siis on see küllalt tõenäone ja võib kesta kaadamise lõppemise järgselt veel mõne aasta tingituna settinud pinnase taasliigutamisest lainetuse ja hoovustega. 0-Alternatiivi puhul antud mõju puudub, teistest alternatiividest on mõju suurim I-Alternatiivi korral, järgnevad võrdselt Alternatiivid II ja III ning märgatavalt juba väiksema mõjuga Alternatiiv IV; - sekundaarne reostus, kaadamisega Paljassaare lahte sattuvate raskemetallide jõudmine ringlusse toiduahelas (põhjataimestik, –loomastik, kalastik, mereimetajad, veelinnustik). 0-Alternatiivi puhul antud mõju puudub, teistest alternatiividest on mõju suurim I- Alternatiivi korral, järgnevad võrdselt Alternatiivid II ja III ning märgatavalt juba väiksema mõjuga Alternatiiv IV. Positiivsed mõjud: - otsese positiivse mõjuna hulka tuleks arvata eelkõige Hundipea sadamas normaalsete navigatsioonitingimuste loomine ja sellega kaasnevat meresõidu ohutuse tõusu (alternatiivid I, II ja III). Võrdselt parimad on siin Alternatiivid I, II ja III järgneb väikese vahega IV Alternatiiv (jääb mitte oluliselt maha) ja halvim on kindlalt 0- Alternatiiv; - Hundipea sadam suudab peale rekonstrueerimist võtta vastu kõiki Veeteede Ametile kuuluvaid laevu kindlustades neile sadamaseadusega nõutud seisutingimused 83 (alternatiivid I, II, III ja IV), juhul, kui toimub ka 5.8 kirjeldatud sissesõidutee süvendamine, on ka sadamsse sisenemine/väljumine ohutu; - väheneb risk laevaavariideks ja neist tingitud merekeskkonna äkkreostuseks Alternatiivid I, II ja III, veidi vähemal määral ka Alternatiivi IV puhul. Nende mõjude kestvus on oodatavalt pikaajaline – Arendaja hinnangul 50 aastat. 5.9.2. Kaudsed mõjud ja nende mõjupiirkond Siia hulka tuleb arvata need sadama süvendamise ja laiendamisega kaasnevad keskkonnamõjud, mis ei avaldu otse ja mis on reeglina ajutise iseloomuga. Käesoleval juhul oleksid kaudsetest mõjudest tähtsamad: Negatiivsed mõjud - kalavarude võimalik ajutine (1-3 aastat) mitteoluline vähenemine Tallinna lahes toidubaasi (ajutisest) vähenemisest tingituna ei sõltu märgatavalt valitud alternatiivist; - kalapüügi efektiivsuse ja majandusliku tasuvuse võimalik ajutine (1-3 aastat) vähenemine kalavarude kahanemise tagajärjel Tallinna lahes ei sõltu oluliselt valitud alternatiivist; Positiivse kaudse mõjuna võiks esile tuua eelkõige eelduste loomist Veeteede Ameti laevadele, s.h. jäämurdjatele operatiivsemaks ja ohutumaks tegutsemiseks, mis loob eeldused ka ohutumaks talviseks navigatsiooniks nende teeninduspiirkonnas (Soome lahel) tervikuna, Alternatiivide I, II, III ja IV puhul. 5.9.3. Olulisemad mõjud Käesoleval juhul oleksid need (arvestatud on ptk. 5.10. antud leevenduse soovitustest kinnipidamist): Negatiivsed mõjud tekivad kaadamisel ja mõjude olemus ei sõltu valitud alternatiivist: - võimalik on süvendustöödega kaasneva ja reostunud heljumi kandumine räimekoelmutele Kopli poolsaare põhjarannikul ja samuti ka Neeme tänavaga piirnevasse (mitteametlikku) supelranda kaadamise ajal, millega võib kaasneda vajadus viimases suplemine keelata; Mõju ulatus sõltub kaadamise mahust ja on seega suurim Alternatiiv I rakendumisel ja väkseim IV Alternatiivi puhul. 0-Alternatiivi puhul mõju puudub. - võimalik on teatud sekundaarse reostuse ohu allesjäämine Paljassaare lahes osa kaadatavate setete liikumisest kaadamise ajal laiale merealale ja ka nende taasliikumisest tingituna, mis võib tekitada naftaproduktide, Pb ja Zn kontsentratsiooni tõusu mereelustiku kudedes (s.h. kaladel, eelkõige maksas); Mõju ulatus sõltub kaadamise mahust ja pinnase reostustasemest, on seega suurim Alternatiiv I rakendumisel ja väkseim IV Alternatiivi puhul. 0-Alternatiivi puhul mõju puudub. - ohtu kujutab endast ka raskemetallide soolade sattumine toiduahelatesse millede kaudu võib toksiline materjal kaadamispiirkonnast levida ka kaugemale ja põhjustada näiteks kaladel sigimishäireid, otseselt seda hinnata ei ole võimalik. Oht on samuti väikseim IV- Alternatiivi rakendumisel. 84 Positiivsed olulised mõjud on praktiliselt võrdsed ja märkimisväärsed kõigi IV alternatiivi puhul, mille puhul sadam rekonstrueeritaks, teatud määral väiksem on mõjud Alternatiivi IV puhul (esialgu jääb rekonstrueerimata lainemurdja); - Hundipea, kui endise kauaaegse ja pidevalt keskkonnaohtliku pinnase reostatuse tasemega militaarsadama puhastamine reostusest ja muutmine kaasaegseks sadamaks, Alternatiiv IV puhul osaliselt, sest esialgu jäävad rekonstrueerimisest puudutamata sadama lainemurdja ja osa kaist nr 6 ning sellega koos jääb sadama akvatooriumisse alles tugevalt reostunud mudane pinnas sadama kirde- ja idaosas, mille sadamast väljakandumine aga kindlasti väheneb oluliselt uue kai ehitamise tagajärjel; - meresõiduohutuse tõus Hundipea sadamas ja sellega kaasnev laevaavariide riski alanemine, suurim Alternatiivide I-III rakendumisel, natuke väiksem Alternatiiv IV puhul ja 0-Alternatiivi korral tõusu pole. Alternatiivide I-IV puhul peatükis 5.8 soovitatud sissesõidutee süvendamine tõstab käesoleva mõju olulisust veelgi. 5.10. Oodatavate negatiivsete keskkonnamõjude vältimise võimalused ja negatiivsete jääkmõjude leevendamise vajadus ning võimalused, s.h avariide ennetamise meetmed ja nende tagajärgede likvideerimise võimalikud lahendid. A. Järvik, A. Kask, H. Kukk, M. Uustal, U.Lips Üldised meetmed kõikidele alternatiividele, v.a. 0-Alternatiiv 1. Heljumi sadamast väljakandumise minimiseerimine. Tarvis on (kehtib võrdselt alternatiivide I, II, III ja IV puhul) süvendustööde käigus rakendada meetmeid heljumi sadamast väljumise piiramiseks, kuna pea kõikjal sadama sisebasseinis on ülemine mudastunud pinnas kas ühe või mitme komponendi osas reostunud elutsooni piirarvu tasemel või isegi üle selle (ptk. 2.4). Sellel eesmärgil võiks kasutada heljumi tõkkekardinat, e. tõkkeekraani, mis kulgeks lainemurdja (kai nr 55) N otsast praeguse kai nr 58 N otsa suunas ja sulgeks sadama värava süendustööde ajaks ca 60 % ulatuses (~150 m pikkuselt) (joonis 5.10.1). Soovitatud ekraani asukoha ja mõõdete määramisel on arvestatud, et valdavalt liigub sadama sisebasseinis tekkinud heljum sadamast välja piki lainemurdja sisekülge ja peale väljumist kandub edasi peamiselt ida suunas (vt. 3.5 ja 5.2). Taolisi ekraane kasutatakse maailmas laialdaselt, kui süvendamisel/kaadamisel on tegemist probleemsete (reostunud) setetega ja/või töid teostatkse ökoloogiliset õrnas piirkonnas ning neid on võimalik spetsiaalselt tellida vastavalt konkreetsel juhul vajalike dimensioonidega ja tugevusega (www.javeler.com/Equipment/Dredge%20System%20C, www.kepnerplastics.com/marine-application.htm, http://www.landplan.com.au/contact.htm) 85 (joonised 5.10.2 – 5.10.3). Paljudel suurtel süvendusfirmadel peaksid sellised tõkkeekraanid kokkumonteeritavatest sektsioonidest varustuses olemas. Ekraani tuleb kasutada sadama sisebasseini ülemise mudastunud pinnasekihi süvendamisel. Sadama väravaala süvendamise ajaks tuleb ekraan siiski eemaldada, et see ei segaks süvendamist. Joonis 5.10.1. Hundipea sadama asendiskeem. Punase joonega on näidatud soovitatav heljumi kandumist sadamast välja tõkestav ekraan. Joonis 5.10.2. Rullitav heljumi tõkkeekraan www.kepnerplastics.com/marine-application.htm 86  • Product Info Today's environmental protection policies require companies and individ- uals to take all reasonable precautions to prevent sediment contamination of waterways. These precautions may include stategies to mitigate soil erosion at source by reducing the natural process of detachment and transport of soil particles by water or by containment of dislodged particles. The latter is the most widely used solution today, and can be seen on most building sites in the form of the now familiar silt fence. However, where construction is taking place immediately adjacent to a waterway, such as a canal development or construction of a bridge, wharf or jetty, these measures may be impractical. In this case a floating silt curtain may be used to confine sediment and prevent dispersal and con- tamination of the water body. Floating Silt Curtain • Custom made to client specifications • Fast and easy to deploy • Tough and reusable © 2006 Landplan Engineering Supplies. All rights reserved. Website Administered By Green Guy. Hosted on Spec-Net. Joonis 5.10.3. Kliendi tellimusel valmistatavad heljumi tõkkeekraanid. http://www.landplan.com.au/contact.htm Lisaks, ekraaniga paralleelselt on soovitav kinnitada sadama sisebasseini poole naftatõrjeboom, mis praktiliselt väldiks naftaproduktidega reostunud pinnase süvendamisel tekkiva naftakile väljumist sadamabasseinist. Boomid tuleks jätta alles ka pärast ekraani eemaldamist, s.t. kuni süvendustööd lõpuni. Kogu süvenduse ajal peab olema valmidus naftakile likvideerimiseks absorbendiga. Ülaltoodud tehniliste leevndusmeetmete rakendamisel ei ole vajadust seada süvendustöödele ilmastikutingimustest sõltuvaid piiranguid ja ei ole ka vajadust süvendusel tekkiva heljumi seireks. 87 Juhul, kui tõkkekraani ei peaks olema võimalik kasutada (tehnilistel põhjustel või liiga kõrge maksumuse tõttu) on vaja mudastunud pinnase süvendamise ajal teostada pidevat heljumi seiret ja, kui heljumi kontsentratsioon sadama väravas tõuseb üle 30 mg/l on soovitav süvendamine peatada. Seire võimalikmetoodika on antud peatükis 8. Soovitatud tehnilised meetmed peaksid tagama, et üle elutsooni piirarvu reostunud pinnase süvendamisel ei välju sadamabasseinist hinnaguliselt üle 10-15 % tekkinud heljumi koguhulgast. 2. Lisanõuded eriti reostunud pinnase käitlemisele Pinnast, milles ühe või enama reostuskomponendi sisaldus on üle piirarvu tööstustsoonis, merre uputada ei tohi. Käesolev soovitus kujutab endast teatud kompromissi. Tegelikult ei tohiks merre uputada ka pinnast, kus ükskõik, millise reostuskomponendi sisaldus on üle piirarvu elutsoonis. Hundipea sadama puhul on seda aga praktiliselt võimatu saavutada. Sest, vaatamata tavatult suurele pinnaseproovide arvule (2002.a. 36 ja 2009.a. 15, tavaliselt piirdutakse 10 – 15 prooviga), ei saa sugugi kindel olla, et kusagil, praeguste proovide alusel suhteliselt puhtas pinnases sadama kesk-, lääne- ja põhjaosas pole punktreostust, kus mõne raskemetalli osas võib pinnas olla reostatud üle piirarvu elutsoonis. Tõenäosus selleks ei ole suur ja süvendusel/kaadamisel segunevad sellised tugevalt reostunud stted ülejäänud pinnasega ja võib üpris kindlalt oodata, et keskmine reostustase kaadatud pinnasel jääb alla piirarvu elutsoonis. See mööndus ei kehti naftaproduktidega reostuse kohta, mis aga reeglina ei esine ka punktreostusena. Lisaks, savistes setetes on naftaproduktidega reostus harvaesinev. Seega, muudest sadama osadest, v.a. kirde- ja idaosa (joonis 5.10.4) ammutatud pinnast võib siiski soovitada merre uputada täies ulatudes. Siinjuures on arvestatud seda, et Paljassaare lahe kaadamisala on aktiivselt kasutatud aastakümneid ja de facto on seal tegemist tööstustsooniga. Ent, ekspertgrupp ei pea võimalikuks lubada ülemise mudastunud pinnasekihi merre uputamist sadamabasseini ida- ja kirdeosast alalt, mis jääb ida poole joonistel 3.4.1. ja 3.4.2 toodud proovipunkte 4A-14A-13A-11B ühendavat joont (joonis 5.10.4). Sellise pinnase ligikaudne maht on 4000-5000 m3. See pinnas tuleb viia utiliseerimisele maismaal või siis matta sadamabasseini rajatud süvendisse, nagu on soovitatud 2003.a. valminud KMH aruandes (TÜ Eesti Mereinstituut, 2003). Viimane variant on siiski tehniliselt raskesti teostatav. Seega, ekspertgrupp ei pea võimalikuks kogu süvendatava pinnase kaadamist Paljassaare kaadamisalale Alternatiivide I, II ja III rakendumisel. Alternatiivi IV rakendumisel langeb probleem ära, kuna viimase puhul ülalmainitud sadamabasseini osas süvendust ei teostata. 88 Joonis 5.10.4. Hundipea sadamast võetud pinnaseproovipunktid ja eriti reostunud pindmise kihiga (mudaga) sadamaala, mis jab punasest joonest ida poole 3. Nn. pudelikaela tekkimise vältimine sadama sissesõiduteel (vt. 5.8 ja joonis 5.8.1) soovitab ekspertgrupp sadama rekonstrueerimise käigus, sõltumata alternatiivist mille järgi see toimub, kindlasti süvendada ka sissesõidutee kuni garanteeritud sügavuseni – 10 m Abs. Sellele eelnevalt tuleks sissesõiduteel võtta 8 – 10 pinnaseproovi ja määrata nende reostustase naftaproduktide ja samade raskemetallidega (Cr, Cd, Cu, Hg, Pb, Zn, Ni), kui sadabasseinist kogutud proovide puhul. Hinnanguliselt võib vajalik sissesõidutee süvendusmaht ulatuda kuni 20 000 m3-ni. Siinjuures tuleb aga arvestada, et sel juhul ligineb süvendamine Paljassaare Natura 2000 alale (joonis 5.7.1). Minimiseerimaks võimalikku negatiivse mõju suurenemist antud Natura linnuhoiualale võrreldes ptk. 5.7 kirjeldatuga, soovitab ekspertgrupp seada sissesõidutee süvendamisele järgmised piirangud: - sissesõidutee süvendamist mitte teostada ajavahemikus aprill-juuli, vältimaks lindude häirimist pesitsemise ja sellele vahetult järgneval perioodil ; - peatada süvendamine muul ajal, kui puhuvad tugevad tuuled (üle 8 m/s) sektorist SW-E, et vähendada heljumi kandumise tõenäosust Natura 2000 ala piiridesse, eriti sealsesse randa. 0-Alternatiivi puhul süvendamist ei teostata, kuna siis ei tohi ka sadamat külastatavate laevade süvis olla üle 7 – 7.5 meetri. 89 4. Negatiivsete mõjude minimiseerimine kalade kudemisele ja lindude pesitsemisele - süvendus- ja kaadmistöid ei tohi teostada perioodil 15 aprill – 30 juuni. Antud leevendusmeede on olnud laialdaselt kasutatav enamike sadamates tehtud süvendustööde puhul ja näidanud oma efektiivsust. Konkreetselt määratud kuupäevade asemel oleks küll teoreetiliselt õigem keeluaja sidumine ilmastikuga (eriti veetemperatuuriga), kuid praktiliselt on sel juhul meetme täitmine raskesti kontrollitav. Kuupäevadega määratlemine on aga kergesti kontrollitav. Jällegi ei kehti see soovitus 0-Alternatiivi kohta. 5. Nõuded süvenduse/kaadamise järjestusele - kuna ülemises settekihis on mõne reostuskomponendi osas kontsentratsioon pea sadamabasseini kogu ulatuses siiski üle sihtarvu looduses, siis tuleks süvendamise ja kaadamise järjestikulisus määratleda selliselt, et kaadamisel jääksid reostunumad mudased setted puhtamate alumiste setete (moreen, liiv) alla. Sellega väheneks kaadamiskohal reostunud setete resuspenseerumise tõenäosus. Täiendavad meetmed alternatiivide kaupa 0-Alternatiiv. 6. Sadamast setetega Tallinna lahte sattuva reostuse minimiseerimine Mainitud olulist negatiivset keskkonnamõju – pidev oht sadama merepõhjas olevate eriti reostunud setete väljauhtumiseks Tallinna lahte, leevendada pole praktiliselt võimalik ilma, et sadam suletakse ja eraldatakse merest vastupidava ja veekindla muuliga. Tegelikult on see absurdne lahend. Alternatiivid I, II ja III ning IV Alternatiivi II etapp I-Alternatiivi käivitumine on küll vähe tõenäone, kuna ka Arendaja on oma 2002.a. kavast kasutada kaide rekonstrueerimisel L-elemente, loobunud. Sellegipoolest jätame selle alternatiivi käitlusse. Nende alternatiivide puhul soovitame negatiivsete keskkonnamõjude leevendamiseks ja vältimiseks veel järgmist meedet: 7. Jäämurdja(te) seismiseks rekonstrueeritud lainemurdja peab olema varustatud piisavalt kõrge laineseinaga kaitsmaks lainemurdja siseküljel seisvaid alused lainepritsmete (seega talvel ka jäätumise) eest, millega oleks tagatud nõutav ohutustase sildunud alustele. 90 5.11.. Tegevuse vastavus EL ja EV keskkonnakaitse alastele jt. õigusaktidele, planeeringutele ning arengukavadele. A. Järvik 4.11.1. Eesti seadusandlus. EV veeseadus (RT I 1994, 40, 655), selle muutmise seadused ja alamaktid On arvestatud vee erikasutuse loa taotluse menetlusse andmisel. EV kalapüügiseadus (RT I 1995, 80, 1384) ja sellele järgnenud muudatused, viimati 6.12.2006 (RT I 2006, 60, 444), kehtivuse algus 7.01.2007 Seaduse § 23 sätestab nõude kalavarudele võimalikku kahju tekitava tegevuse puhul. Seda vee eriakasutuse loa taotlemise menetluses arvestatud. Oodatav kahju ei ole tõenäoselt suur, eriti siis, kui täidetakse käesolevas KMH-s soovitatud leevendusmeetmeid (vt. 5.4 ja ja 5.10). EV sadamaseadus (RT I 1997, 77, 1315, selle hilisemad redaktsioonid). Seaduse § 12, mis käsitleb ohutut laevaliiklust sadamas ja ka teiste antud seaduse asjassepuutuvate §-de nõudeid on sadama rekonstrueerimise lähteülesandes ja Eelprojektis arvestatud. Konkreetselt on kogu vaadeldava tegevuse üheks peaeesmärgiks just navigatsioonitingimuste parandamine Hundipea sadama kasutamisel. Looduskaitse seadus (RT I, 26.02.2004, 9, 52). Seadust arvestatakse, kui kavandatavate tegevuste ajal ja hilisemal sadama ekspluatatsiooni ajal jälgitakse käesolevas KMH aruandes antud soovitusi negatiivsete keskkonnamõjude vältimiseks/leevendamiseks (vt. ptk.-d 3 ja 5). Seetõttu oleks vaja alapeatükis 5.10 soovitatud negatiivsete keskkonnamõjude vältimise/leevendamise meetmed lülitada tingmustena Arendajale väljastatavasse vee eriakasutuse loasse. Jäätmeseadus, (RT I 2004, 26.02.2004, 9, 52), ja selle alamaktid. Sadamas on juba olemas jäätmeseadusele vastav jäätmekäitlussüsteem. Rekonstrueerimise käigus seda arendatakse rdasi Eelprojektis on ette nähtud täiendavad jäätme- ja sadememvee käitlemise süsteemid ja nende ühendamine olemasolevatega (vt. ptk. 4). Ehitusseadus (RT I 2002, 47, 297). Hundipea sadam ja selle funktsioonide säilitamine VTA peasdamana on ette nähtud Tallinna linna üldplaneeringus http://tlpa.tallinn.ee/index.php?id=181 Seadusest on kinni peetud. Sadama rekonstrueerime ja Hundipea sadama tegevuse jätkamine Veeteede Ameti laevastiku peasadamana on vastavuses Tallinna linna üldplaneeringuga http://tlpa.tallinn.ee/index.php?id=181 Seos teiste seadustega on üldiselt lahendatud ülalpool loetletud seaduste kaudu. 91 5.11.2. Rahvusvahelised konventsioonid Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Arhusi konventsioon). Arendaja on kaasanud avalikkust oma kavatsustest rekonstrueerida Hundipea sadamat ja ka 2002.a. KMH läbis avaliku arutelu. KMH algatamine on vajalikul määral avalikustatud. Soovijail oli suhteliselt pikka aega (vähemalt 2 nädalat) võimalik tutvuda KMH programmiga ja osaleda nende avalikul arutelul 27.04.2009.a. (lisa 3). KMH aruanne esitatakse avalikule arutelule, millest on eelnevalt üldsust teavitatud Ametlikes Teadeannetes. Konventsiooni nõuetest on kinni peetud. KMH käigus on arvestatud lisaks veel vastavate HELCOM’i soovitustega (ammutatava pinnase reostatuse analüüsid). Sadama hilisema ekspluatatsiooni käigus on tarvis arvestada ka vastavaid IMO (Rahvusvaheline Merenduse Organisatsioon) nõudeid navigatsiooniohutusele sadamates. 5.11.3. Euroopa Liidu vastavad põhidirektiivid Keskkonnamõju hindamise Direktiiv (EIA Directive 97/11/EC), Elupaikade Direktiiv (Habitats Directive 92/43 EEC) ja Lindude Direktiiv (Wild Bird Directive) Nimetatud kolm direktiivi on tavaliselt peamised, mida EL-s tuleb arvestada mingi tegevuse puhul, millega võivad kaasneda olulised keskkonnamõjud ja on nõutav KMH teostamine. Käesoleval juhul on KMH objektiks tegevus, mis potentsiaalselt mõjutab üht Natura 2000 ala: Paljassaare linnuala. Natura 2000 majandamise printsiibid ei välista traditsioonilise majandustegevuse jätkamist ja arendamist, kuid see ei tohi toimuda negatiivsete keskkonnamõjude kasvu arvel. Praegusel juhul on tegevus suunatud suurel määral ka navigatsiooniriskide alandamisele, mis vähendab ka merekeskkonna reostamise riske. Nimetatud Natura 2000 alale ei tekitata olulisi negatiivseid mõjusid, kui peetakse kinni 5.10 antud soovitustest (vt. ka 5.7). 92 6. Loodusressursside kasutamise otstarbekus arvestades säästva arengu printsiipe. A. Järvik Alternatiivid I, II ja III Sildumis- ja kaitseehitiste rekonstrueerimistöödeks kasutatakse järgmiseid materjale: - lubjakivi täitetöödeks, maht kokku 124000 m3 - lubjakivi lainemurdja keha täiteks, maht kokku 6000 m3 - graniitkivi lainemurdja nõlvakindlustiseks, maht kokku 14000 m3 - teraskonstruktsioonid sildumisliinide rajamiseks, terast kokku 1700 tonni - raudbetoonkonstruktsioonid sildumisliinide rajamiseks, maht kokku 2500 m3. Alternatiiv IV Kuna lainemurdjat I etapis ei rekonstrueerita ja sellega koos jäävad ära ka I etapis sildumisliinide S8 ja S9 ehitustööd ja territooriumi laiendus praeguse lainemurdja siseküljel, siis on materjalide vajadused praegu järgmised: - lubjakivi täiteöödeks, maht kokku 106200 m3 - teraskonstruktsioonid sildumisliinide rajamiseks, terast kokku 1600 tonni - raudbetoonkonstruktsioonid sildumisliinide rajamiseks, maht kokku 1800 m3. Kui Arendaja hakkab hiljem realiseerima ka II etappi, on lõppkokkuvõtteks materjalide kogused ligikaudu samad, mis ülaltoodud I, II ja III Alternatiivi puhul. Tuleb arvestada, et kõik mahud on antud praeguse tööprojektiga võrreldes 3...5% lisareserviga (tegelik vajadus on tavaliselt suurem kui projektis arvutatu). Süvendamismahud koos pagermeistri varudega: Alternatiiv I Kuni 175 000 m3 Alternatiivid II ja III Kuni 115000 m3 kokku Alternatiiv IV Kuni 75 000 m3 Paljassaare laevade sissesõidutee (kõigi neljaalternatiivlahenduse puhul) Kuni 20 000 m3 Tegemist on täitematerjaliks kõlbmatute pinnastega. 93 7. Projekti võimalike alternatiivsete lahenduste võrdlemine ja järjestamine. A. Järvik, A. Kask, H. Kukk, U. Lips, M. Uustal Käesolevas KMH-s peab Ekspertgrupp vajalikuks käsitleda viit reaalset alternatiivlahendust (vt. 3.3.) 0-Alternatiiv Hundipea sadamat ei rekonstrueerita, olemasolevad kaid jäävad praegusesse, vvldavalt tehniliselt mittevastavasse seisu, sadamasse ei rajata uut kaid ja sissesõiduteed ei süvendata. Sellisel juhul ei teki mingeid täiendavaid mõjusid merekekkonnale ja ka Natura 2000 Paljassaare linnualale. Teisest küljest, sel juhul ei ole võimalik piirata ka praegu asetleidvat reostunud setete teatud väljakandumist sadamabasseinist. Sadamas säilib reaalselt eksisteeriv mittevastavus sadamaseadusele mereohutuse osas. Samuti säilivad ohud seal töötavate inimeste tervisele, s.o. säilib kõrgendatud risk mitmesugusteks tööõnnetusteks. Kokkuvõttes muutub küsitavaks Hundipea sadama staatus Veeteede Ameti peasadamana ja ka Veeteede Ameti valmidus oma ülesannete täitmisel tervikuna, eriti jäämurdmise tagamisel Eesti majandusvööndis. Alternatiivid I, II ja III Sadama bassein ja sissesõidutee süvendatakse vastvalt VTA kavale, millega saab võimalikuks kuni 8.5 m süvisega aluste vastuvõtmine. Sadama olemasolevad kaid rekonstrueeritakse täielikult ja sellega likvideerub kõrgendatud risk töötajate tervisele ning paranevad oluliselt VTA-le ülesandeks pandud teenuste osutamine. Sadama staatus VTA peasadamana ei tekita kahtlust. Lisaks, sadama teenuseid saavad kasutada vajadusel ka teised (väljastpoolt VTA süsteemi) alused. Kõikide renoveeritud ja ka rajatava kai ääres sildumine on täiesti turvaline, kuna lainetus ei jõua märkimisväärselt sadama sisebasseini ja ka uue kai väliskülg on suhteliselt hästi kaitstud lainetuse eest renoveeritud lainemurdja poolt. Võrreldes neid kolme alternatiive, võib nentima, et nende peamine erinevus on kaide rekonstrueerimiseks/ehituseks kasutatavas tehnoloogias. Alternatiivi I puhul kasutatakse selleks L-elemente, Alternatiivide II ja III puhul aga rajatakse ankurdatud terassulundseinad. Sellest johtuvalt on süvendusmaht I Alternatiivi puhul üle 40 % suurem ja on vajadus süvendada ka kõige reostunuma pinnasega ala sadama kirdeosas (proovipukt 7A, joonised 3.4.1 ja 5.10.1). Seda pinnast (koguses ca 5 000 m3) merre kaadata ei tohi, sest reostustase on mitme komponendi osas kordi üle piirarvu tööstustsoonis. Lisaks on L-elementide paigaldamine iseenesest kallim, rääkimata sellest, et suurema mahu tõttu läheb ka süvendamine ca 40 % kallimaks. Alternatiivide II ja III omavaheline erinevus piirdub süvendustehnoloogiaga: II Alternatiivi puhul ainult koppsüvndaja kasutamine, III alternatiivi puhul aga kombinatsiooni kopp- ja pumpsüvendajast. Viimast kasutataks pindmise mudase kihi eemaldamisks ja ülejäänud süvendamiseks kasutatakse koppsüvendajat. Ka nende maksumus ei erine oluliselt. Kuna mõlema alternatiivi puhul kasutatatakse kaide 94 renoveerimiseks/ehitamiseks terassulundseinu, on sadama rekonstrueerimine kokkuvõttes odavam. Probleemiks jääb nende alternatiivide puhul aga sadama ida- ja kirdeosas oleva eriti reostunud pinnase käitlemine (ptk. 5.10, joonis 5.10.1), mida merre kaadata ei tohi. See kogus on küll veidi väiksem, kui Alternatiivi I rakendumisel, kuid ikkagi märgatav. Korduvsüvenduste vajaduse tõenäosus on väike kõigi kolme alternatiivi puhul. IV-Alternatiiv Esmaselt täidetakse Hundipea sadama rekonstrueerimise I etapp (vt. ptk. 4). Süvendatakse ka sadama sissesõidutee kuni -10 m Abs. Süvendatakse siiski suurem osa sadama sisebasseinist ja enamike kaide sildumisliinid, v.a. lainemurdja (joonis 5.10.1, S8 ja S9). Pärast selle etapiga ettenähtud tööde lõpetamist on sadam tervikuna valmis kindlustama kõiki VTA-le vajalikke sadamateenuseid ja on muutunud laevade jaoks täiesti turvaliseks. Peamiseks puuduseks võrreldes Alternatiividega I, II ja III on teatud kitsendused sadamas manööverdamiseks ja aluste sildumiseks tehniliselt täiesti korras olevate (ka garanteeritud sügavuse poolest) sildumisliinide pikkuse vähenemine ligi 200 m võrra. Samas, majanduslikult on IV Alternatiiv märgatavalt odavam, kuna langeb ära sadama ida- ja kirdeosa süvendamine ja seega ka vajadus sealse eriti reostunud pinnase erikäitlemiseks. Edaspidi (2-4 aasta jooksul) kavatseb Arendaja hakata täitma ka II etappi, s.o. sildumisliinide S8-S9 rekonstrueerimist, kuid praeguste kavade järgi sildumisliini S8 esise süvendamist sadama kirde- ja idaosas ette ei võeta. Korduvsüvenduste vajaduse tõenäosus on väike ka IV- alternatiivi puhul. Ekspertgrupp kasutas lõpliku eelistuse määratlemiseks võrreldavate kriteeriumite meetodit, kus iga vastaja pidi järjestama alternatiivid teatud kriteeriumite kaupa. Mõjude kohta antavate pallide tähendused on: “-3”- suur negatiivne mõju; “-2”- keskmine negatiivne mõju; “-1”- väike negatiivne mõju; “0”- mõju puudub; “1”- väike positiivne mõju; “2”- keskmine positiivne mõju; “3”- suur positiivne mõju. Hindamisel kasutati kolme põhipõhikriteeriumit, milledel on lõpp-tulemuse saamisel võrdne kaal: 1) mõju looduskeskkonnale, 2) mõju linnustikule ja Natura 2000 aladele (nende kaitse-eesmärkidele ning terviklikkusele) ja 3) sotsiaal-majanduslik mõju. 95 Tabel 7.1. Alternatiivlahenduste võrdlus, võrreldavate kriteeriumite meetodil, arvestades alapeatükis 5.10. soovitatud leevendusmeetmete rakendumist (osales 3 eksperti) Kriteerium/Alternatiiv 0 I II III IV Kaal Mõju looduskeskkonnale -1 -6 -5 -5 -4 1 Tegevuse mõju merepõhjaelustikule -1 -4 -3 -3 -2 0,4 Tegevuse mõju kalastikule 0 -2 -2 -2 -2 0,4 Mõju rannaprotsessidele, lainetusele, 0 0 0 0 0 hoovustele 0,2 Tegevuse mõju Natura 2000 aladele, 0 -3 -3 -2 -2 nende kaitseeesmärkidele ja terviklikkusele ja linnustikule 0,5 Sotsiaal-majanduslik mõju -4,5 2,5 2,5 2,5 2,3 0,5 Mõju meresõiduohutusele sadamas -5 5 5 5 4 0,2 Mõju Eesti riigile (VTA tegevusele) -4 5 5 5 5 0,3 Summaarne hinnang -5,5 -3,5 -2,5 -2,5 -1,7 Paremusjärjestus 4 3 2 2 1 Kaaludes kõiki eeltoodud alternatiivlahenduste plusse ja miinuseid ning tuginedes tabeli 7.1 tulemustele jõudis Ekspertgrupp seisukohale, et parim lahendus on Alternatiiv IV. Seda kokkuvõttes nii keskonnakaitseliselt kui ka rekonstrueerimise maksumust arvestades. Ka sadama arenguperspektiive arvestades, ei ole see alternatiivlahendus kuigivõrd märkimisväärselt halvem. Ekspertgrupp on ka arvamusel, et I, II ja III Alternatiividest ükskõik millise rakendumise reaalsus on põhimõtteliselt keskkonnakaitselisest seisukohast teatud tingimustel küll mitte vastunäidustatud, kuid siiski küsitav, kuna sadama ida- ja kirdeosas oleva tugevalt reostunud ülemise pinnasekihi ammutamisel on selle edasine käitlemine väga keeruline ja ka suurt raha nõudev probleem. 96 8. Keskkonnaseire vajalikkus. Seire soovitatavad suunad ja metoodika A. Järvik, A. Kask, H. Kukk, U. Lips Alternatiivid I, II ja III. Käesolev süvendus/kaadamine on keskkonnakaitseliselt komplitseeritud, kuna tegemist on üpris reostunud pinnasega, kui töid teostatakse ükskõik, millise neljast alternatiivist (Alternatiivid I, II, III ja IV) alusel. Seda vaatamata sellele, kas ülemine mudane pinnas sadama ida- ja kirdeosast kaadatakse merre või mitte. Raskemetalle võib seal põhimõtteliselt olla ka veidi sügavamates setetes. Seetõttu on vaja suhteliselt põhjalik süvendusaegne ja –järgne mereelustiku ning –keskkonna seire Paljassaare lahes. Sadamas ja selle lähistel ei ole seiret ei ole vaja teostada, kui süvenduse ajaks asetatakse sadama väravasse kaitseekraan (vt. 5.10). Seire peaks hõlmama süvendusaegset veekvaliteedi (merevee optilised omadused) mõõdistust, põhjakoosluste (põhjataimestik ja -loomastik) ning kalastiku liigilises struktuuris ja levikus toimuvate muutuste selgitamist ning nende põhjuste uurimist. 1. Setete liikumise ja heljumi leviku seire, sõltumata alternatiivist peab see kaadamisalal (Paljassaare lahes pinnasepuiste piirkonnas) hõlmama up- utamisaegset (soovitatavalt tööde algetapil) heljumi jaotuse, hoovuste struktuuri, dünaamika ja lainetuse põhiparameetrite mõõdistusi: 3-4 mõõdistuspäeva igast neljast põhi-ilmakaarest (N, E, S ja W) puhuvate tuultega. Seire peab andma üle- vaate, kas ja, milliste tuultega, mudastunud pinnase uputamisel võib heljum kan- duda märgatavates kogustes Paljassaare linnuhoiuala piiridesse (vt. joonis 5.7.1). Antud algusperioodi seire tulemuseks peavad olema soovitused kaadamistööde operatiivseks koordineerimiseks (näiteks konkreetse kaadamiskoha täpsustamisks pinnaspuisteala piires) ja vajadusel ka peatamiseks ning edaspidiseks seireks, kui vaja. Juhul, kui heljumi levikut sadamast välja tõkestavat ekraani siiski ei kasutata, tuleb kogu mudastunud pindmise kihi süvenduse kestel sadama väravaalal 2-3-s punktis teostada analoogset heljumi leviku seiret. Kui reaalselt mõõdetud heljumi kontsentratsioonid ületavad 30 mg/l, tuleb süvendamine operatiivselt peatada. See vähendaks oluliselt reostunud heljumi kandumist Tallinna lahte. Seire teostaja peab tagama seireandmete pidevust ja jälgitavust reaalajas. 2. Merepõhjataimestiku ja –loomastiku seire peaks haarama Paljassaare lahte, soovitav korrata 1997-1998 teostatud seireuuringuid samadel transektidel ja proo- vivõtukohtadel (vt. 2.5), s.h. üks kord koheselt peale kaadamise lõppemist ja teine kord järgmisel aastal. 3. Reostuse seire: Kaadamiskohast võtta peale kaadamistööde lõppu põhjasetete ja põhjaloomastiku (balti lamekarp Macoma baltica) proovid (8-10 proovi) reostuskomponentide määra-miseks. 97  Ekspertgrupp peab samuti ülimalt vajalikuks organiseerida Tallinna lahes asetsevate sadamate keskkonnamõju kompleksseiret. Taoline seire peaks hõlmama nii sadamate akvatooriume kui kogu lahte tervikuna, s.h. kindlasti Paljassaare lahte, kui regionaalset kaadamiskohta. See seire peaks hõlmama igaaastast põhjakoosluste (põhjataimestik,-loomastik) ja kalastiku liigilises struktuuris ning levikus toimuvate muutuste selgitamist ja nende põhjuste uurimist. Lainetuse ja hoovuste muutlikkuse ning setete liikumise seaduspärasuste selgitamine on olulised süvendusega tekkiva keskkonnamõju ulatuse kvantitatiivseks määratlemiseks. Reaalajas hüdrodünaamiline modelleerimine (hoovused ja lainetus) on oluline avariilise reostuse leviku prognoosiks ja vastumeetmete õigeaegseks rakendamiseks, mil moel tegelikult tekkivat paratamatult tekkiva keskkonnamõju leevendamiseks. Avariiline reostus naftaproduktidega reostunud setetest on antud juhul kõige tõenäolisem, selle levimine Tallinna lahte tuleb igal juhul ära hoida. Lisatulemustena võimaldaks lainetuse modelleerimise tulemused parandada mereohutust sadama akvatooriumis ja selle lähistel. 9. KMH avalikustamine (kava lisas 2), selle käigus laekunud ettepanekud ja soovitused, nende arvestamine keskkonnamõju hindamise läbiviimisel. KMH programm valmis ja oli avalikkusele kättesaadav aprillis 2009.a. üle kahe nädala enne avaliku arutelu koosolekut, vastavalt haldusmenetluse seadusele. Kuulutus ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded 26. märtsil 2009.a. ja parandus 10. aprillil 2009.a. ja Harju maakonnalehes Harju Ekspress ning kirjalikud teated saadeti menetlusosalistele (Harju Maavalitsusele, Tallinna Linnavalitsusele, Keskkonnainspektsioonile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale. KMH programm oli avalikkusele kättesaadav 16 päeva kestel. Programmi avalik arutelu toimus 27. aprillil 2009.a. Veeteede Ameti administratiivhoones Tallinnas, Valge 4, kus osalesid ainult Arendaja esindajad ja ekspertgrupi juht. Ka kirjalikke ettepanekuid või märkuseid KMH programmi kohta ei laekunud. Oma kirjas 09.06 2009.a. (nr 13-3-1/9946) KMH programmi heakskiitmise kohta, pole Keskkonnaministeerium teinud ettepanekuid KMH programmi täiendamiseks või muutmiseks. Aruande avalikustamise teade ilmus ametlikes teadaannetes ja Harju maakonnalehes Harju Ekspress 24. juulil 2009. Lisaks teavitati kirjalikult Harju Maavalitsust, Keskkonnainspektsiooni ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda. KMH aruande avalik arutelu toimus 10. augustil 2009.a. Veeteede Ameti administratiivhoones Tallinnas, Valge 4, kus osalesid ainult Arendaja esindajad ja ekspertgrupi juht. Ka kirjalikke ettepanekuid või märkuseid KMH aruande kohta ei laekunud. 98