Liisa-Ly Pakosta Teie: 29.05.2026 nr 8-3/4289-1
Justiits- ja Digiministeerium
Suur-Ameerika 1 Meie: 15.06.2026 nr RP-1-6/26/5372
10122, Tallinn
[email protected]
Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsusele
(digitõendid)
Lugupeetud justiits- ja digiminister
Prokuratuur tänab võimaluse eest anda arvamus kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste
väljatöötamiskavatsusele, mis käsitleb e-postkastides ja nutiseadmetes sisalduvate tõendite
kogumise regulatsiooni süüteomenetluses.
Prokuratuur tervitab väljatöötamiskavatsuse eesmärki luua elektroonsete tõendite kogumiseks
õiguslik raamistik, mis ühelt poolt kaitseb eraelulisi andmeid ja teisalt võimaldab asjakohasel
juhul kasutada neid andmeid süüteomenetluses tõendina, olles seejuures kooskõlas Euroopa
Liidu Kohtu ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
Puutuvalt tõenduslikku teavet sisaldava e-kirjavahetuse väljanõudmise regulatsiooni
täpsustamisse kriminaalmenetluse seadustikus märgib prokuratuur, et ei saa nõustuda
väljatöötamiskavatsuses sisalduva etteheitega otsekui uurimisasutustel oleks praktiliselt
piiramatu juurdepääs inimeste isiklikele e-postkastidele.
Seadusandja ei ole seni pidanud tarvilikuks eraldi reguleerida inimeste isiklike e-postkastides
oleva teabe kriminaalmenetluses tõenditena kogumist. Sel põhjusel kohaldati praktikas KrMS
§-s 215 sätestatud üldreeglit, mille kohaselt on uurimisasutusel õigus nõuda kriminaalasja
lahendamiseks vajaliku dokumendi või vajalike andmete esitamist teabe valdajalt nõudekirjaga.
Osundatud küsimust käsitles Riigikohus enne 08.06.2026 otsust nr 1-22-7314/268 viimati
põhjalikumalt kohtuasjas nr 3-1-1-93-15, milles Riigikohus kinnitas toona, et e-postkastide sisu
väljanõudmine serveripidajalt on lubatav uurimisasutuse KrMS §-s 215 ja §-s 32 sätestatud
päringuga. Seonduvalt nimetatuga tuleb eraldi rõhutada, et KrMS § 32 lubab uurimisasutusel
teha päringuid, ent sätte teine lõige piirab uurimisasutuse volitusi ning välja võib nõuda vaid
kriminaalasja lahendamiseks vajalikke dokumente või vajalikke andmeid, st KrMS § 32 ega ka
KrMS § 215 ei võimalda uurimisasutustel piiramatut juurdepääsu inimeste isiklikele andmetele
ning kohustus järgida proportsionaalsuse nõuet on ka täna seadusandja kehtestatud reeglistikus
sätestatud. Juhul kui uurimisasutus on teinud päringuid hälbides KrMS § 32 lg 2 sätestatud
proportsionaalsuse nõudest, siis teostab uurimisasutuse osas järelevalvet sisekontroll ning
menetluse raames kohus.
RIIGIPROKURATUUR
Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 /
[email protected] / www.prokuratuur.ee
Registrikood 70000906
Samuti tuleb märkida, et kriminaalmenetluse seadustiku loogika ei anna menetlustoimingule
allutatud isikule (sh potentsiaalset tõendit sisaldava e-kirjavahetuse valdajale) võimalust ise
otsustada kas uurimisasutuse või kohtu korraldust täita või mitte. Sel põhjusel on arusaamatu
VTK-s sisalduv kriitika, et kehtiv seadus ei võimalda praegu ei e-postkasti omanikul ega
serveripidajal sellisele ülemäärasele andmete kogumisele tõhusalt reageerida.
Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud kitsalt loetelu juhtudest, mil
kriminaalmenetluses tõendusliku teabe kogumisel koostöökohustustest võib keelduda.
Ettevõtja võimalikud ärihuvid ei ole seaduslikuks uurimisasutuse või kohtu korralduse
täitmisest keeldumise aluseks.
Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimalused kaitsta kriminaalasjaga mitteseotud
isikute eraelulise teavet. Näiteks keelab KrMS § 2241 lg 2 kaitsjal KrMS §-s 224 nimetatud
materjalidest teha teistele isikutele koopiaid. KrMS § 224 lg 10 sätestab prokuratuurile
diskretsiooniõiguse piirata kohtueelse menetluse lõpetamisel kaitsjale tehtava toimiku koopiast
täiendavate koopiate tegemist, arvestades isikuandmete kaitse vajadust. Samuti näeb KrMS §
12 kohtule ette võimaluse kuulutada istung osaliselt või täielikult kinniseks näiteks ärisaladuse
või ka eraelu kaitseks.
Riigikohtu otsuses nr 1-22-7314 täpsustati varasemat kohtupraktikat ning asuti seisukohale, et
e-kirjavahetust ei tohi KrMS § 215 alusel uurimisasutus teenuseosutajalt välja nõuda (otsuse
punkt 22). Riigikohtu otsusest kumab läbi, et tänane regulatsioon ei anna ühest lahendust,
kuidas e-kirjavahetust oleks kõige korrektsem tõendina koguda. Ühelt poolt tõdes Riigikohus,
et e-kirjavahetust võib koguda kohtu loal toimuva läbiotsimise teel (nt juhul, kui teabe
saamiseks soovitakse läbi otsida serverit või selle asupaika). Samas pidas Riigikohus vajalikuks
lisada, et kui läbiotsimisele allutatud isik annab menetleja nõudmisel otsitava teabe
vabatahtlikult välja, siis pole otsingute teostamine KrMS § 91 lg 9 alusel vajalik (otsuse punkt
24). Sisuliselt tõdes Riigikohus, et kui kohtumääruse alusel pöörduda näiteks Zone Media OÜ
poole, et neilt kriminaalasjas tõendina tarvilik e-kirjavahetus välja küsida, siis Zone Media OÜ-
l on kaks alternatiivi: kas riskida kogu serveripargi läbiotsimisega (või suisa kaasavõtmisega)
ja seeläbi potentsiaalselt äritegevuse peatamisega või anda menetleja nõudmisel otsitav teave
vabatahtlikult välja. Teise alternatiivina viitas Riigikohus lahendis, et uurimisasutused võivad
tõenduslikku teavet sisaldava e-kirjavahetuse KrMS § 89 sätestatud kohtumääruse alusel
arestida ja läbi vaadata (otsuse punkt 24).
Kõnekas, et tolle alternatiivi kirjeldamisel pidas kohus tarvilikuks viidata telegraafisaadetise
läbivaatamise regulatsioonile. Vaidlus puudub, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga
8 kaitstud eraelu ja kirjavahetuse puutumatuse põhjendatud riivet lubav selge ja piisavalt täpne
õiguslik alus ja tõhus menetluslike tagatiste süsteem täna kriminaalmenetluse seadustikus
puudub ning kumbki Riigikohut otsuses nr 1-22-7314 välja pakutud alternatiivist ei ole 21.
sajandi teise veerandi künnisel aja- ega asjakohane ning algatused kriminaalmenetluse
seadustiku kaasajastamiseks on kõigiti tervitatavad.
Seonduvalt tõenduslikku teavet sisaldavate nutiseadmete läbiotsimise regulatsiooni
täpsustamisega kriminaalmenetluse seadustikus on väljatöötamiskavatsuses õigesti osundatud,
et kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt ei ole uurimisasutustel ka parima tahtmise korral
võimalik taotleda kohtult luba nutiseadmete läbiotsimiseks. Osundatud küsimust arutati neli
aastat tagasi kohtuasjas nr 1-20-1208, milles Riigikohus rõhutas, et KrMS § 91 sõnastus ei
võimalda käsitada arvutikeskkonda läbiotsimise objektina ja läbiotsimist asendab sellises
olukorras üldjuhul vaatlus või jälitustoiming (otsuse punkt 47). Kohus tõdes, et võimalik on
andmekandjate äravõtmine läbiotsimise käigus ja hiljem nende vaatlus.
Väljatöötamiskavatsuses on märgitud õigesti, et vaatamata kehtivas kriminaalmenetluse
seadustikus asja- ja ajakohase regulatsiooni puudumisele on Riigikohtu viidatud lahendis antud
juhtnööride alusel võimalik lubatavalt tõendeid koguda nutiseadmetest, mis leitakse
läbiotsimise käigus.
Sestap on vastavad algatused kriminaalmenetluse seadustiku kaasajastamiseks kõigiti
tervitatavad. Seoses nimetatuga väärib tollest Riigikohtu nelja aasta tagusest lahendist välja
2 (3)
toomist ka otsuse punktides 51 ja 52 sätestatu. Nimelt märkis Riigikohus toonases lahendis, et
arvutisüsteemidele ligipääsu võimaldamise kohustust meie seadusandja seni kehtestanud ei ole,
ent arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat ja ka Eesti seadusandluse näiteid, siis ei
ole põhimõtteliselt välistatud nutiseadmetele ligipääsu tagamine ka sunni abil, ent kuivõrd
taolisel viisil saavutatav tõenditele ligipääs oleks seotud tugeva põhiõiguse riivega, nõuaks see
vastavat luba ja regulatsiooni menetlusseaduses.
Puudub vast vaidlus tõigas, et eeluurimiskohtuniku läbiotsimist lubavast määrusest on praktikas
vähe kasu, kui uurimisasutusel puudub võimekus läbiotsitavasse kohta siseneda. Kui
kahtlustatav ei soostu läbiotsitava korteri ust vabatahtlikult avama ning politsei ei leia
kinnipidamisel tema taskust ka korteri võtmeid, siis kutsutakse kohale lukuabi, kes uurijad
korterisse sisse aitab. Nutiseadmetesse sisenemiseks pole paraku uurimisasutustel taolist
lukuabi võimalik tellida. Uurimisasutuste käsutuses on erinevad riist- ja tarkvaralised tööriistad,
mis võimaldavad teatud seadmetesse siseneda, ent need ei ole universaalsed, nende
rakendamine nõuab aega ja positiivne tulemus ei ole garanteeritud. Sestap pole harukordne, et
kohtud on küll andnud loa (või sõltuvalt tõlgendusest suisa korralduse) uurimisasutusele
õigustavaid ja süüstavaid tõendeid koguda, ent kohtu korraldus jääb täitmata, sest tarvilikke
tööriistu pole. Või õnnestub nende rakendamine liig hilja ja selleks hetkeks on kahtlustatav või
keegi kolmas nutiseadmetes olnud väärt tõendid kaugühenduse teel kustutanud.
Osundatud digitõendite eripära on tänaseks mujal maailmas mõistetud ning mitmetest riikidest
on viimastel aastatel laekunud lahendeid, mis selliseid eripärasid arvesse võtavad. Näiteks Iiri
Ülemkohus jõudis 11.12.2024 otsuses nr 2024 IEHC 721 (2024/155JR) (nn Yavor Poptoshevi
kriminaalasi) seisukohale, et Iiri kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kohustus avaldada
uurimisasutusele nutiseadme parool ei riku enese mittesüüstamise privileegi. Sel põhjusel on
asjakohane vaagida väljatöötamiskavatsuse raames täiendada kriminaalmenetluse seadustikku
normistikuga, mis reguleerib mil moel on võimalik kohtu poolt nutiseadme läbiotsimiseks
antud määrust praktikas täita kui uurimisasutusel enesel pole nutiseadmele riist- või tarkvaralist
ligipääsu ehk siis sätestada ühtlasi reeglid kas ja millistel tingimustel saab kohus kohustada
läbiotsimisele allutatud isikut andma uurimisasutusele ligipääs kohtu läbiotsimismääruses
loetletud tõendusteabele.
Prokuratuur toetab kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsust ja
sellega elektrooniliste tõendite kogumiseks õigusliku raamistiku loomist, mis kaitseb korraga
nii eraelulistesse andmetesse ülemäärase sekkumise eest kui ka lubab neid vajaduse korral
süüteomenetluses tõendina kasutada.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Astrid Asi
Riigi peaprokurör
3 (3)