Perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusest

Justiits- ja Digiministeerium [email protected] Perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusest Lugupeetud minister Olete meile edastanud kooskõlastamiseks perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Täname kaasamise eest. Kooskõlastame esitatud eelnõu järgnevate märkustega arvestamisel. I. Laste kaitse ja perevägivald 2025. aasta JDM koostatud kuritegevuse statistikast selgub, et 48% Eestis toime pandud vägivallakuritegudest on perevägivald ning 38% perevägivallajuhtumitest toimub lapse osalusega. Ülekaaluka osa perevägivallast moodustab kehaline väärkohtlemine, registreeritud on ka ähvardamist, seksuaalkuritegusid jm vägivalda. Ohver on reeglina naine ja toimepanija tema mees. Nimetatud statistikat, Eestis ja maailmas tehtud teadusuuringuid ning Eesti rahvusvahelisi kohustusi silmas pidades on eelnõus mitmeid vägivallaohvrite ja nende laste kaitse seisukohalt lahendamata aspekte. Eelnõu kohaselt (PKS § 65 muudatus) peavad abikaasad enne kohtusse pöördumist „tegema kõik selleks, et lahutada abielu kokkuleppel“. See on vastuolus Istanbuli konventsiooni põhimõtetega, mille kohaselt ohvrit ei tohi suunata ega sundida läbirääkimistele vägivallatsejaga ning tuleb vältida menetlusi, mis suurendavad ohvri kokkupuudet vägivallatsejaga. Kavandatav muudatus suurendab oluliselt ohvri kohustust vägivalla toimepanijaga suhelda, mis kusjuures lähenemiskeelu olemasolul oleks lausa keelatud. Suureneb surve kokkuleppeks olukorras, kus võimusuhted on ebavõrdsed, lisaks võib uus süsteem takistada ohvri turvalist lahkumist suhtest. Toimepanija võib kasutada olukorda väljapressimiseks, hooldusõiguse endale saamisega ähvardades jms. Eelnõu kohaselt laiendatakse võimalust lahutada abielu ühe poole avalduse alusel (PKS § 64, § 64¹ muudatused). Kavandatav muudatus võimaldab ühepoolset lahutust haldusmenetluses, mis vähendab kohtulikku kontrolli. See võib tuua kaasa mitmeid riske – vägivallaohvri tegelik kaasatus menetlusse ei ole tagatud, menetluses ei hinnata süsteemselt turvariske, avalduse kättetoimetamise alternatiivsed viisid (nt avaldamine) ei pruugi tagada ohvri teadlikkust oma õigustest ja saadavalolevatest teenustest, ega kaitset. Istanbuli konventsioon eeldab ohvri vajaduste individuaalset hindamist ja tema turvalisuse kaalumist kõigis menetlustes, sh perekonnaõiguslikes. Konventsiooniosalised peavad viivitamatult reageerima vägivallajuhtumitele ning riskide hindamises ja kaitses peavad osalema kõik asjaomased Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 asutused (artiklid 50, 51). Naistevastase vägivalla tõkestamise direktiiv, mida hakkame varsti üle võtma, on samasuguste põhimõtetega. Samuti jääb eelnõust ebaselgeks, milliseid samme peavad pooled enne kohtusse pöördumist tingimata tegema ning millistel juhtudel võib kohus lahutusavalduse menetlemata jätta. Eelnõu tugevdab ühise hooldusõiguse põhimõtet. Eelnõust jääb mulje, et ühine hooldusõigus muutub vaikimisi lahenduseks. See on probleemne, kuna vägivallajuhtumite korral võib see viia jätkuva kontrolli ja vägivalla riskini. Ei ole sätestatud selged erandid vägivallaolukordadeks ning lapse parima huvi hindamine võib jääda formaalseks. Istanbuli konventsiooni kohaselt tuleb arvestada vägivalla esinemist hooldusõiguse otsustes ning tagada, et hooldusõigus ei ohustaks ohvrit ega last. Planeeritavad lahendused ei arvesta vägivallaolukordadega ning eeldavad vanemate koostöövõimet. Problemaatilisena toome esile PKS § 137 lõike 3 sõnastuse, mille kohaselt „ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades lapse suhet mõlema vanemaga, senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja vanemate võimet ja valmisolekut last puudutavates küsimustes omavahel koostööd teha ning võimet seada lapse huvid esiplaanile.“ Kuigi toetame põhimõtet lähtuda eelkõige lapse huvidest ning peame oluliseks sättes toodud põhimõtteid, tekitab sätte selline sõnastus olukorra, mis sunnib vägivallohvreid vägivallatsejaga suhtlema enda hirmu, traumasid ja eneseväärikust alla suruma nn koostöö huvides. See on vastuolus teadusuuringute järeldustega vägivalla mõjudest ohvritele ja vägivalda kogenud lastele, samuti nii Istanbuli konventsiooni kui naistevastase vägivalla direktiivi sätetega. Selle sätte sõnastus on vägivallaohvreid kahjustav ja taasohvristav. Murettekitav vägivallaohvrite õiguste kaitse vaatest on ka muudatus, mis puudutab menetluskulude määramist selle poole kanda, kes on takistanud lahutuse kohtuvälist menetlust. Eelnõu koostajad loodavad, et see peaks motiveerima abikaasasid maksimaalsel hulgal juhtudel jõudma abielu lahutamiseni kohtuvälisel kokkuleppel. Paraku ei arvestata vägivallaohvrite ja nende laste olukorra ja keerukusega, mida tähendab vägivaldse partneriga kokkulepete saavutamine, mis pealegi on keelatud nii Istanbuli konventsiooni kui ka uue naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiviga. Seletuskirjas toodud eesmärk, milleks on „abikaasade motiveerimine abielu lahutama kohtuväliselt perekonnaseisuasutuses või notari juures“ ei arvesta perevägivalla reaalsusega ega ohvrite võimaluste või võimekusega enda eest seista, sh vägivalla toimepanijaga (oma abikaasaga) läbirääkimisi pidada. Kokkuvõtteks leiame, et eelnõu eesmärk on menetluste lihtsustamine, kuid see võib toimuda vägivallaohvrite ja laste turvalisuse arvelt. Eelnõu vajab täiendamist, et olulised kaitsemehhanismid (riskihindamine, vägivalla arvestamine otsuste juures) saaks tagatud. Eelnõu ei ole praegusel kujul täielikult kooskõlas Istanbuli konventsiooni põhimõtetega ning jääb ka sisuliselt alla naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi standardile perevägivalla süsteemse arvestamise, lapse turvalisuse tagamise ja hooldusõiguse otsuste riskipõhise loogika osas. Seega ei saa olla kuidagi kindel, et tagataks piisav kaitse vägivallaohvritele ja nende lastele. Toome mõned konkreetsed näited konventsiooni ja direktiivi nõuetest. Istanbuli konventsiooni artikli 31 kohaselt tuleb hooldus- ja suhtlusõiguse määramisel arvestada vägivallajuhtumitega ning tagada, et õiguste teostamine ei ohustaks ohvri ega lapse turvalisust. Artikli 18 kohaselt peab riik vältima ohvri taasohvristamist, kusjuures ohvrite kaitse ja toetuse planeerimisel tuleb arvesse võta ohvrite, vägivallatsejate ja laste omavahelisi suhteid ja nende laiemat sotsiaalset konteksti. Artikli 26 kohaselt tuleb arvestada lapse kui vägivalla tunnistaja vajadusi. Direktiivi artikli 16 järgi tuleb hinnata korduva vägivalla ohtu, kehalise või psühholoogilise kahju ohtu, lapse väärkohtlemise ohtu. Direktiivi artikkel 32 laste ohutuse kohta kohustab arvestama  3 perevägivalda tsiviilmenetluses (sh hooldusõigus ja suhtlusõigus). Liikmesriigid peavad tagama, et asjaomastel pädevatel asutustel on juurdepääs teabele naistevastase vägivalla või lastega seotud perevägivalla kohta, et seda teavet saaks arvesse võtta lapsi käsitlevates tsiviilkohtumenetlustes hindamaks, mis on lapse huvides parim. Samuti on artiklis 32 nõue, et suhtlus vägivallatsejast vanemaga peab toimuma turvaliselt või lausa järelevalvega, kui see on asjakohane. Artikkel 31 sätestab ajutise majutuse korral (nt naiste tugikeskuses) kohustuse majutada laps ennekõike mittevägivaldse vanemaga. Mõjuanalüüsis on märkimisväärsed lüngad – puudub analüüs, kuidas kavandatavad muudatused võivad mõjutada vägivallaohvreid, sh lapsi. Ei hinnata muudatuste mõju laste turvalisuse kontekstis ega käsitleta riske, mis tulenevad kavandatavatest muudatustest. Eelnevast tulenevalt teeme kogu eelnõu arvestades järgmised ettepanekud: a) sätestada selged erandid vägivallajuhtumite korral võrreldes tavapärase lahutamise/hooldusõiguse jagamisega; b) tagada riskihindamine hooldusõigusega seotud menetlustes, kus on vägivalla risk või oht; c) täpsustada, et ühine hooldusõigus ei ole vaikimisi lahendus vägivalla esinemisel; d) säilitada või tugevdada isikliku ärakuulamise võimalusi, et avastada vägivalda ja pakkuda kiirelt abi nii õiguskaitseorganite kui ohvriabi poolt; e) täiendada seletuskirja põhjaliku mõjuhinnanguga vägivallaohvrite ja laste õiguste vaates; f) analüüsida ja selgelt kirjeldada kooskõla meie rahvusvaheliste kohustustega naiste ja laste õiguste kaitsel. Täpsemalt: Eelnõu § 1 punkt 9 – lapse elatise jagamine Eelnõuga täiendatakse PKS § 102 lõiget 2 selliselt, et kohus võib “lähtuvalt lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel“ vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Ettepanek: Palume eelnõus täpsustada, kes ja kuidas hindab lapsega seotud kulutuste jaotust vanemate vahel. Seletusekirjas, PKS § 102 muutmise selgitavas osas on selgitatud: „Muudetakse elatise määramise korda. Elatisvaidlused kohtus on pikad, lapsele kurnavad, vanematele kallid (lapse arvelt) ja tulutud (elatisvõlg ca 120 mln). Seetõttu tuleb otsida lahendusi, mis kogu protsessi kiiremaks ja tõhusamaks muudaks. Otstarbekas oleks kaotada kohtu diskretsiooniõigus (vt allpool) ja luua tingimused elatise arvutamise automatiseerimiseks. Nimetatud tegevuse põhjal on võimalik praktikas määrata elatist, mis on kindlaks tehtud andme- ja arvutuspõhiselt. Kohus üksnes hindab automatiseerimise tulemusel väljapakutud elatise suurust ja andmete õigsust ning kinnitab elatise sellises suuruses nagu õiged andmed seda lubavad. „ Sättest ei tule piisava selgusega välja elatise määramise uus praktika elatise arvutamise automatiseerimise kohta, millele on seletuskirjas viidatud. Ettepanek: Palume täpsustada eelnõus ja seletuskirjas piisava selgusega, mida elatise arvutamise automatiseerimine täpsemalt tähendab (millistest registritest andmeid kogutakse, kuidas töödeldakse jne), samuti palume selgitada, mida on täpsemalt mõeldud lapse erivajaduse all. Samuti palume käsitleda mõjude peatükis elatise automatiseerimisega kaasnevaid võimalikke mõjusid (sh tulude varjamine) nii vanemate kui lapse huvidest lähtuvalt. Samuti ei ole seletuskirjas allpool selgitust diskretsiooniõiguse kohta.  4 Eelnõu § 1 punkt 11 – lapse õigus lähedasele suhtele mõlema vanemaga Toetame põhimõtet, et lapsel on üldjuhul õigus suhtele mõlema vanemaga, kuid palume täpsustada, et see kehtib üksnes ulatuses, milles see on kooskõlas lapse parimate huvide ning lapse turvalisuse ja heaoluga. Lastekaitseseaduse § 7, lapse õiguste konventsiooni artikkel 19 ning Istanbuli konventsiooni artikkel 31 kohaselt tuleb last kaitsta vägivalla ja väärkohtlemise eest ning hooldus- ja suhtlusõiguse küsimustes arvestada vägivallariskidega. Arvestada tuleb mitte ainult otse lapse vastu suunatud vägivallaga, aga ka vägivalla tunnistajaks olemisega, vägivaldses keskkonnas elamise mõjudega lapse arengule ja heaolule. Lapse õigust omada suhet mõlema vanemaga ei tohi tõlgendada kui vanema õigust lapsele, mida praktikas paraku võib kohata. Eelnõu § 1 punkt 12 – ühise hooldusõiguse automaatne teke põlvnemise kohtulikul tuvastamisel Toetame muudatuse eesmärki tagada õigusselgus ja ühtlustada praktikat olukordades, kus põlvnemine tuvastatakse kohtulikult. Samas peame oluliseks, et seletuskirjas oleks selgelt välja toodud, et juhtudel, kus esinevad lapse heaolu või turvalisust kahjustavad asjaolud – näiteks vanema varasem puuduv osalus lapse elus, vanemate vaheline kõrge konflikt, vägivald või muud lapse huve ohustavad tegurid –, on kohtul võimalik samas menetluses hinnata ka hooldusõiguse küsimust ja otsustada see lapse parimatest huvidest lähtudes teisiti. Eelnõu tekst viitab sellele võimalusele, kuid seletuskirjas ei ole kohtu poolt teisiti otsustamist selgitatud. Palume seda võimalust seletuskirjas täiendavalt selgitada ning tuua välja, kuidas on tagatud lapse heaolu ja turvalisuse piisav hindamine olukordades, kus ühise hooldusõiguse automaatne teke ei pruugi olla lapse parimates huvides (PKS § 123 lg 1, lastekaitseseaduse § 5, ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 3). Seletuskirjas lk 48 on põlvnemise tuvastamise selgituse juures toodud väide: „Isakandeta laste osakaal on langemas, seejuures väheneb vanemate ühisel otsusel isakande tegemata jätmine.“ Ettepanek: Palume lisada viide uuringule või statistikale, millele tuginete, et vanemate ühisel otsusel isakande tegemata jätmine väheneb. Eelnõu § 1 punkt 17 – lapsendamissaladuse avaldamine lapsendatu nõudmisel Eelnõuga täiendatakse PKS § 164 lõiget 1¹ järgmises sõnastuses: „Lapsendamissaladus ei piira lapsendatu enda õigust teada oma päritolu. Lapsendaja on kohustatud alaealist lapsendatut teavitama lapsendamise faktist lapse nõudmisel, arvestades lapse arengutaset ja arusaamisvõimet“. Toetame lapse õigust teada oma päritolu ja identiteeti ning leiame, et selline õigus peab olema tagatud kõigile lapsendatud lastele. Meie hinnangul on viidatud sätte sõnastus probleemne ja sisuliselt vastuoluline ning võib tekitada olukorra, kus lapsendajapered ei teavita last lapsendamise faktist, sest laps ei ole seda nõudnud. Kui laps ei tea, et ta on lapsendatud, siis ta ei saa “nõuda” infot lapsendamise kohta. Lisaks tekitab sõnastus segadust, kas lihtne küsimine on nõudmine või mitte ning miks peab laps oma põhiõigust lapsendaja käest nõudma. Praegune sõnastus tekitab tõlgenduse, kus aktiivne teatamiskohustus lapsendajal puudub, mis ei kaitse piisavalt lapse huve ning norm võib praktikas muutuda sisutühjaks. Ettepanek: Viia eelnõu tekst kooskõlla seletuskirjas toodud loogikaga, mille järgi lapsendajatel on kohustus lapsele lapsendamise faktist rääkida, arvestades lapse vanust ja arengutaset. Lapse nõudmise osa tuleb sättest välja jätta. PKS § 164 punktiga 13 nähakse ette võimalus väljastada lapsendatule bioloogiliste vanemate kontaktandmeid.  5 Ettepanek: Palume selgemalt määratleda, mida kontaktandmete all silmas peetakse ning millistel alustel ja millises ulatuses neid andmeid väljastatakse. Samuti vajab läbimõtlemist, kuidas toimida juhul, kui SKA andmed on vananenud, puudulikud, nende õigsust ei ole võimalik kinnitada või kui bioloogiline vanem ei soovi kontakti. Võttes arvesse, et lisaks bioloogilise vanemate nimele ja isikukoodile küsitakse ka nende elusoleku-/surmaandmeid, tasuks kaaluda, kas ka sellist infot peaks väljastama SKA. Seejuures peaks olema selgemalt määratletud, millise andmekogu andmeid sellisel juhul väljastatakse ning kas andmete avaldamisest tuleks ka teavitada andmesubjekti? Millisel viisil seda teha tuleks ja mis saab juhul, kui teavitamine ei õnnestu? Tõenäoliselt oleks üheks lahenduseks tegevuste sidumine rahvastikuregistris oleva aktuaalse teabega, kuna SKA ei ole senini kogunud bioloogiliste vanemate kontaktandmeid sellel eesmärgil, et neid hiljem avaldada lapsendatule. Selgust vajaks ka küsimus, millises ulatuses on lapsendatud isikul õigus saada teavet oma bioloogiliste õdede ja vendade kohta. Ka seda infot küsitakse sageli koos bioloogiliste vanemate infoga. Eelnõu § 1 punkt 19 – andmete väljastamine täisealise lapsendatu kohta Eelnõuga täiendatakse PKS § 164 lõiget 9 järgmises sõnastuses: „Bioloogilisel õel ja vennal on õigus pöörduda avaldusega Sotsiaalkindlustusameti poole lapsendatu kohta info saamiseks. Andmeid täisealise lapsendatu kohta väljastatakse juhul, kui täisealine lapsendatu teab lapsendamise faktist ja annab andmete avaldamiseks nõusoleku.“ Sotsiaalkindlustusametil ei ole võimalik objektiivselt kontrollida ega tõendada, kas isik on oma lapsendamise faktist teadlik või mitte. Selline tingimus tekitab õigusselgusetust ja rakenduspraktikas tõlgendusprobleeme. Ettepanek: jätta § 164 lõikest 9 välja tingimus, et täisealine lapsendatu „teab lapsendamise faktist“, kuna selle asjaolu kontrollimine ei ole SKA jaoks praktikas võimalik. Piisavaks eelduseks võiks olla täisealise lapsendatu nõusolek andmete avaldamiseks pärast lapsendamise faktist teadasaamist. Eelnõu § 1 punkt 23 – PKS § 164 lõigete 1¹–1⁴ rakendamine pärast 2027. aasta 1. jaanuari võib tähendada SKA jaoks erinevate regulatsioonide paralleelset kohaldamist sõltuvalt lapsendamise ajast. Ettepanek: täpsustada, millises ulatuses on puudutatud bioloogiliste õdede ja vendade pöördumised enne 2027. aasta 1. jaanuari toimunud lapsendamisi. Selgus selles küsimuses aitaks ennetada hilisemat tõlgendamisvajadust ning toetaks ühtset menetluspraktikat. II Puudega inimeste õiguste kaitse Puudega inimeste õiguste kaitse vaates on oluline, et inimene saaks võimalikult suures ulatuses osaleda oma elu puudutavates otsustes ning et tema tahet ja eelistusi toetataks, mitte ei asendataks põhjendamatult teise isiku otsusega. Eestkoste peab jääma viimaseks abinõuks ega tohi olla ulatuslikum või kesta kauem, kui on inimese õiguste ja huvide kaitseks vältimatult vajalik. Enne eestkoste seadmist, pikendamist või eestkostja ülesannete laiendamist tuleb hinnata vähem piiravate lahenduste kasutamise võimalust, sh volitust, perekondlikku või kogukondlikku tuge ja sotsiaalteenuseid. Täpsemalt: Eelnõu § 1 punkt 21, § 5 punktid 4 ja 8 ning § 6 – terminoloogia ja eestkoste seadmise alus Toetame iganenud ja stigmatiseeriva terminoloogia ajakohastamist. Samas palume seletuskirjas rõhutada, et meditsiiniline diagnoos ei ole iseenesest piisav alus eestkoste  6 seadmiseks või õiguste piiramiseks ning eestkoste vajadust ja ulatust tuleb hinnata inimese tegeliku toimetuleku- ja otsustusvõime põhjal konkreetsetes eluvaldkondades. Eelnõus kasutatakse eestkoste seadmist ja eestkostevajaduse hindamist puudutavates sätetes osaliselt erinevat sõnastust. PKS § 203 lõikes 1 ja TsÜS § 8 lõigetes 2 ja 3 kasutatakse sõnastust „psüühikahäire, intellektihäire või muu vaimse tervise häire“, kuid TsMS § 522 lõikes 1 kasutatakse sõnastust „psüühikahäire või intellektihäire“. See võib tekitada tõlgenduslikke erinevusi eestkostevajaduse hindamisel ja ekspertiisi määramisel. Ettepanek: palume selgitada, kas „muu vaimse tervise häire“ väljajätmine TsMS § 522 lõikest 1 on teadlik ja põhjendatud. Kui erinevus ei ole sisuliselt põhjendatud, palume sõnastus ühtlustada. Eelnõu § 5 punktid 11 ja 13 – valimisõiguse hindamine eestkostemenetluses Toetame muudatust, mille kohaselt eestkoste seadmine ei too automaatselt kaasa valimisõiguse kaotust ning kohus peab valimisõiguse teostamise võimet eraldi hindama. See on oluline samm põhiõiguste parema kaitse suunas. Valimisõiguse piiramine peab jääma erandlikuks, individuaalselt hinnatud ja põhjendatud meetmeks. Puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK) artikli 29 järgi tuleb tagada puuetega inimeste poliitiliste õiguste võimalikult täielik ja võrdne teostamine. Ettepanek: palume eelnõus või seletuskirjas täpsustada, milliste kriteeriumide alusel kohus valimisõiguse teostamise võimet hindab, kuidas tagatakse ühtne kohtupraktika ning kuidas mõjutab muudatus kehtivaid kohtumäärusi, kus valimisõiguse kohta puudub märge. Eelnõu § 5 punktid 9 ja 10 – ekspertiisi määramata jätmine ja perearsti arvamuse kasutamine Mõistame eesmärki vältida dubleerivaid ekspertiise ja vähendada inimese liigset koormamist, kui vajalik ja ajakohane info on juba olemas. Samas ei tohi ekspertiisi rolli vähendamine nõrgestada inimese õiguste kaitset. Kui inimene esitab ise avalduse eestkoste seadmiseks ja on võimeline oma tahet kehtivalt avaldama, tuleb eriti selgelt hinnata, miks on eestkoste vältimatult vajalik ja miks ei piisa vähem piiravatest lahendustest, näiteks notariaalsest volitusest, toetatud asjaajamisest või sotsiaalteenustest. Terviseseisundit kajastavad dokumendid ei pruugi üksi anda piisavat alust hinnata inimese tegelikku toimetulekut, otsustusvõimet ja eestkoste vältimatut vajalikkust. PIÕK artikli 12 kohaselt tuleb õigus- ja teovõime teostamisel arvestada inimese tahet ja eelistusi ning tagada vajalik tugi, mistõttu ei tohiks eestkoste vajaduse hindamine tugineda peamiselt terviseseisundi kirjeldusele. Ettepanek: palume eelnõus täpsustada ekspertiisi määramata jätmise tingimusi, terviseseisundit kajastavate dokumentide nõudeid ning juhtumeid, millal tuleb siiski määrata kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Perearsti arvamuse puhul palume täpsustada arvamuse sisu ja ulatust ning tagada, et see ei kujuneks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi sisuliseks asenduseks. Eelnõu § 5 punkt 14 – ekspertiisist loobumine eestkostja ülesannete laiendamisel Me ei toeta praegusel kujul lahendust, mille kohaselt võib ekspertiisist loobuda, kui eestkostja ülesannete laiendamine tuleneb elukorralduslikest muudatustest või abi ebapiisavusest. Teenuste või toe puudujääki ei tohi lahendada õiguste täiendava piiramisega. Elukorralduslik muutus või muu abi ebapiisavus ei tõenda iseenesest, et inimese otsustusvõime on vähenenud või et eestkostja ülesannete laiendamine on vältimatult vajalik.  7 Ettepanek: palume eelnõus või seletuskirjas täpsustada, kuidas kohus sellisel juhul hindab vähem piiravate meetmete kasutamise võimalust ja millistel juhtudel tuleb eestkostja ülesannete laiendamisel siiski määrata ekspertiis. Eelnõu § 1 punkt 22 ja § 5 punkt 12 – eestkoste maksimaalse tähtaja pikendamine Eelnõuga pikendatakse eestkoste seadmise maksimaalset tähtaega viielt aastalt seitsmele aastale. Seletuskirjas on samas märgitud, et kohtupraktikas määratakse eestkostja valdavalt maksimumtähtajaks ning prognoositakse sama praktika jätkumist. Puudega inimeste õiguste vaatest on see oluline risk. PIÕK artikli 12 lõike 4 kohaselt tuleb õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmeid kohaldada lühima võimaliku aja vältel. Kui maksimumtähtaega pikendatakse ja seda hakatakse valdavalt kasutama, võib õiguste piirang kesta kauem, kui on vältimatult vajalik. Mõistame, et püsivate, pöördumatute või progresseeruvate seisundite puhul võib pikem tähtaeg olla põhjendatud, sest sagedased korduvad kohtumenetlused võivad olla koormavad kõikide osapoolte jaoks. Samas peab seitsmeaastase tähtaja kohaldamine olema sisuliselt põhjendatud. Ettepanek: palume eelnõus või seletuskirjas täpsustada, millistel juhtudel on seitsmeaastase tähtaja kohaldamine põhjendatud, kuidas kohus kaalub lühema tähtaja määramist ning kuidas tagatakse eestkoste vajaduse, ulatuse ja jätkumise sisuline kontroll kogu eestkoste kehtivuse ajal. Samuti palume rõhutada, et regulatsioon peab võimaldama eestkoste ulatuse kitsendamist ja lõpetamist, kui inimese abivajadus väheneb või teda on võimalik toetada vähem piiraval viisil. Eelnõu § 1 punkt 20 – eestkostja aruandlus pärast eestkoste lõppemist Toetame muudatuse eesmärki anda endisele eestkostjale ajaliselt piiratud õigus saada krediidiasutuselt aruande koostamiseks vajalikke andmeid ja väljavõtteid. Samas peab andmete saamise õigus olema selgelt seotud üksnes aruandekohustuse täitmisega. Ettepanek: palume eelnõus täpsustada, milliseid andmeid võib küsida, millise perioodi kohta, kui kaua juurdepääsuõigus kehtib ning millise tähtaja jooksul tuleb lõpparuanne kohtule esitada. Lisaks palume käsitleda, kuidas tagatakse, et pärast eestkoste lõppemist või uue eestkostja määramist lõpeksid endise eestkostja ligipääsud pankades ega säiliks põhjendamatult teiste teenuseosutajate juures. Seletuskirja mõjude hindamise osa – muudatuste mõju inimese õiguste kaitsele ja osapoolte töökoormusele Seletuskirjas on muudatuste mõju hinnatud peamiselt menetluskoormuse vähendamise vaatest. Puudega inimeste õiguste ja hoolekande vaatest vajab täiendavat hindamist, kuidas muudatused mõjutavad inimese õiguste kaitset, vähem piiravate lahenduste kaalumist ning kohtute, KOVide, perearstide ja teiste tervishoiutöötajate töökoormust. Ettepanek: palume mõjuanalüüsi täiendada puudega inimeste õiguste ja hoolekande vaatega. Samuti peab seletuskirjast selgemalt välja tulema, kuidas tagatakse, et menetluse lihtsustamine ei nõrgesta inimese õiguste kaitset. Täiendavalt märgime, et kuna kooskõlastamisele saadetud eelnõu puudutab perekonnaelu ja elatise küsimusi, teeme ettepaneku täiendada eelnõu ka perehüvitise seaduse muudatustega, mille eesmärk on muuta kohtumenetlusaegse elatisabi maksmise korraldus selgemaks ja peresõbralikumaks. Muudatusettepanekud on käesoleva kirja lisas. Lugupidamisega  8 (allkirjastatud digitaalselt) Karmen Joller sotsiaalminister Kaidi Meristo [email protected]  EELNÕU 05.06.2026 Perehüvitiste seaduse muutmise seadus § 1. Perehüvitiste seaduse muutmine Perehüvitiste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 49 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 52 lõikes 3 asendatakse sõnad „Kohtumenetlusaegse ja pankrotimenetlusaegse“ sõnaga „Pankrotimenetlusaegse“; 3) paragrahvi 52 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “(4) Kohtumenetlusaegse elatisabi määramise otsus toimetatakse kätte elatisabi taotlejale. Pankrotimenetlusaegse elatisabi määramise otsus toimetatakse kätte elatisabi taotlejale ja elatisnõude võlgnikule. Kui andmed elatisabi võlgniku aadressi kohta puuduvad või kui elatisabi võlgnik ei ela teada oleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada ning otsust ei ole muul viisil võimalik teatavaks teha, avaldatakse elatisabi määramise otsus ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.”; 4) paragrahvi 54 lg 2 tunnistatakse kehtetuks; 5) paragrahvi 56 lõige 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: “2) kohtumenetlusaegse elatisabi saamise eelduseks olnud kohtumenetlus on lõppenud ilma, et elatis oleks välja mõistetud, välja arvatud juhul, kui selle põhjuseks oli elatisabi saama õigustatud isiku või kostja surm;”; 6) paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: (11) Sotsiaalkindlustusamet ei nõua elatisabi saajalt kohtumenetlusaegset elatisabi tagasi, kui kohus kinnitas kompromissi, milles lepiti kokku lapse ülalpidamises või kui kohus suunas vanemad tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 5601 alusel perelepitusse, kus elatise maksmise kokkulepe kinnitati vanemluskokkuleppega, sõltumata sellest, kas kompromiss või vanemluskokkulepe sisaldab kohtumenetluse ajal elatise nõuet või mitte.“; 7) paragrahvi 56 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: “21) kui kohus jätab hagi läbi vaatamata;” 8) paragrahvi 56 lõige 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 9) paragrahvi 57 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 10) paragrahvi 57 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „1–2 “ tekstiosaga „11–2“; 11) paragrahvi 57 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 1 12) paragrahvi 57 lõike 5 teisest lausest jäetakse välja sõnad „kohtumenetlusaegse või“; 13) paragrahvi 58 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks; 14) paragrahvi 58 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõnad „kohtumenetluse ja“; 15) seaduse 4. peatüki 5. jagu täiendatakse §-ga 581 järgmises sõnastuses: „§ 581. Riigile üleläinud elatisnõude aegumine (1) Riigile üleläinud elatisnõude aegumine peatub kuni lapse täisealiseks saamiseni. (2) Riigile üleläinud elatisnõude aegumistähtaeg on 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.“. § 2. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. märtsil. 2 Seletuskiri Sissejuhatus Eelnõuga muudetakse kohtumenetlusaegse elatisabi maksmise korda. Muudatuse tulemusena makstakse kohtumenetlusaegset elatisabi ka siis, kui kohus on suunanud vanemad perelepitusse ja elatise kokkulepe kinnitatakse vanemluskokkuleppega või kui kohus kinnitab kompromissi, millega lepiti kokku lapse ülalpidamises. Eelnõuga täpsustatakse ka riigile üleläinud elatisnõuete aegumise regulatsiooni. Muudatuse kohaselt peatub riigile üleläinud elatisnõude aegumine kuni lapse täisealiseks saamiseni ning nõuete aegumistähtaeg on 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Muudatused vähendavad halduskoormust. Edaspidi makstakse kohtumenetlusaegset elatisabi toetusena, mistõttu elatisnõue ei lähe riigile üle ning regressnõudeid ei menetleta. Lisaks väheneb enammakstud elatisabi tagasinõuete arv, kuna laiendatakse olukordi, milles kohtumenetlusaegse elatisabi maksmine on põhjendatud. Eelnõu eesmärk Eelnõu eesmärk on tagada lapse ülalpidamine kohtumenetluse ajal senisest paremini, laiendades olukordi, millal on võimalik saada kohtumenetlusaegset elatisabi. Lisaks on eesmärk muuta elatisabi süsteem lihtsamaks ja tõhusamaks ning vähendada halduskoormust. Muudatused on vajalikud, sest kehtiv seadus näeb mõnel juhul ette kohtumenetlusaegse elatisabi tagasinõudmise ka siis, kui riigi toetus oli lapse ülalpidamise tagamiseks tegelikult põhjendatud. Näiteks ei ole asjakohane nõuda elatisabi tagasi, kui kohus on suunanud vanemad perelepitusse ning perelepituses on kokku lepitud ka elatise maksmises. Samas kehtiva seaduse järgi tuleb sellisel juhul elatisabi tagasi nõuda, kuna kohtumenetlus lõpetati ja elatis jäi kohtumenetluses välja mõistmata. Samuti võib tagasinõude kaasa tuua olukord, kus kohus on menetluse ajal kohustanud kostjat hagi tagamise korras elatist maksma, kuid menetlus lõpeb kompromissiga, milles lepitakse elatise maksmine kokku alates hilisemast kuupäevast. Eelnõuga laiendatakse kohtumenetlusaegse elatisabi maksmise aluseid, et vältida selliseid olukordi ning tagada, et lapse ülalpidamise toetamiseks makstud elatisabi ei tuleks põhjendamatult tagasi nõuda. Eelnõu teine eesmärk on täpsustada riigile üleläinud elatisnõuete aegumise korda. 2017. aastal loodi täitemenetlusaegse elatisabi regulatsioon, milles sätestati muuhulgas, et täitemenetlusaegse elatisabi maksmisega läheb lapse elatisnõue üle riigile ning nõude täitmiseks liitub riik lapse elatise nõude täitemenetlusega. Täitemenetluses rahuldatakse esmalt lapse elatisnõuded ja alles siis riigile üleläinud nõuded. Seadusandja eesmärk oli juba regulatsiooni loomisel, et lapse elatisnõuetele ja riigile üleläinud elatisnõuetele kohaldataks sisuliselt samu aegumispõhimõtteid. Praktikas on siiski ilmnenud, et kehtiv regulatsioon võimaldab erinevaid tõlgendusi. Kui lapse elatisnõude aegumine peatub kuni lapse täisealiseks saamiseni, siis riigile üleläinud elatisnõuete puhul sellist selget regulatsiooni ei ole. Muudatuse eesmärk on kõrvaldada see ebaselgus ja tagada, et riigile üleläinud elatisnõuded ei aeguks enne, kui riigil tekib tegelik võimalus nende täitmist nõuda. Kui muudatust ei tehta, siis hakkavad 2017. aastal tekkinud riigile üleläinud elatisnõuded aeguma juba 2027. aastal. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3 Paragrahvi 49 lg 1 kehtetuks tunnistamine Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks § 49 lg 1, mille järgi makstakse kohtumenetlusaegset elatisabi, kui võlgnik ei täida ülalpidamiskohustust perekonnaseaduse kohaselt. Muudatuse tulemusena ei sõltu kohtumenetlusaegse elatisabi maksmine enam sellest, kas kohustatud vanem kohtumenetluse ajal ülalpidamiskohustust täidab või mitte. Elatisabi eesmärk on toetada lapse ülalpidamist kohtumenetluse ajal ning pakkuda last kasvatavale vanemale täiendavat tuge ajal, mil elatisega seotud küsimused ei ole veel lõplikult lahendatud. Paragrahvi 52 lõigete 3 ja 4 muutmine Eelnõuga loobutakse kohtumenetlusaegse elatisabi maksmisel elatisnõude riigile üleminekust. Praktika on näidanud, et riigile üleläinud nõuetest õnnestub tagasi saada vaid väike osa. 2025.aastal algatati 99 regressi nõuet summas 71 2801. Samal ajal kaasneb nõuete arvestamise, menetlemise ja sissenõudmisega märkimisväärne halduskoormus. Seetõttu ei ole nõuete menetlemisele ja sissenõudmisele kuluv haldusressurss saadava tulemusega võrreldes põhjendatud. Eelnõuga käsitatakse kohtumenetlusaegset elatisabi edaspidi lapse ülalpidamise toetamiseks makstava toetusena, mistõttu elatisnõue riigile enam üle ei lähe. Sellest tulenevalt jäetakse nõude riigile üleminekut puudutav märge kohtumenetlusaegse elatisabi määramise otsusest välja ning määramise otsust ei toimetata enam võlgnikule kätte. Kohtumenetlusaegse elatisabi käsitlemine toetusena on põhjendatud, kuna elatise maksmise üle käib alles vaidlus ning kohtumenetlusaegset elatisabi makstakse lühikese aja jooksul. Elatisabi makstakse maksimaalselt 150 päeva ning Sotsiaalkindlustusameti andmetel on elatisabi maksmise keskmine kestus 3,6 kuud ehk ligikaudu 100 päeva. Kohtumenetluse ajal ei ole teada, millise lahenduseni menetluse lõpuks jõutakse. Elatise maksmise kohustus võib jääda muutumatuks, kuid pooled võivad jõuda ka kompromissile või lahendada vaidluse perelepituse käigus. Sellest tulenevalt eeldab regressnõuete rakendamine iga kohtulahendi sisulist läbivaatamist, et välja selgitada, kas ja millises ulatuses on alust makstud elatisabi tagasi nõuda. Lisaks kaasnevad regressnõuetega vaided ja nende menetlemine, mis suurendab halduskoormust. Arvestades, et võlgnikelt õnnestub tagasi saada vaid väike osa regressnõuetest, ei ole sellise süsteemi ülalpidamine kulutõhus. Kohtumenetlusaegset elatisabi nõutakse edaspidi tagasi üksnes piiratud juhtudel, kui kohtumenetlus ei jõua sisulise lahenduseni hageja tegevuse või tegevusetuse tõttu, näiteks hagist loobumise tõttu. Paragrahvi 54 lõike 2 kehtetuks tunnistamine Lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna kohtumenetlusaegne elatisabi makstakse lapse ülalpidamise toetamiseks kohtumenetluse ajal toetusena ning puudub vajadus lõpetada elatisabi maksmine põhjusel, et võlgnik vaidlustab ülalpidamiskohustuse olemasolu või täitmise. Paragrahvi 56 muutmine Eelnõuga täpsustatakse ja täiendatakse elatisabi tagasinõudmise alused. Paragrahvi 56 lõike 1 punkti 2 täiendatakse alusega, millal ei nõuta elatisabi saajalt alusetult makstud kohtumenetlusaegset elatisabi tagasi, kui kohtumenetlus on lõppenud ilma, et elatis oleks välja mõistetud. Kehtiva seaduse järgi ei tehta seda vaid juhul, kui kohtumenetlus lõpeb 1 Sotsiaalkindlustusameti andmed 4 kostja surma tõttu. Muudatuse kohaselt ei nõuta elatisabi tagasi ka siis, kui elatisabi saama õigustatud laps sureb. Paragrahvi 56 lõiget 1 täiendatakse uue tagasinõude alusega juhuks, kui kohus jätab hagi läbi vaatamata. Kuna sellisel juhul ei jõua kohus elatisnõuet sisuliselt lahendada ning menetluse lõppemine võib tuleneda hageja tegevusest või tegevusetusest, näiteks hagi tagasivõtmisest või menetlusdokumendi puuduste kõrvaldamata jätmisest, on põhjendatud välja makstud kohtumenetlusaegse elatisabi tagasinõudmine. Paragrahvi 56 täiendatakse lõikega 11, et välistada kohtumenetlusaegse elatisabi tagasinõudmine elatisabi saajalt olukorras, kus kohus on suunanud vanemad perelepitusse ning elatise maksmises lepitakse kokku perelepitaja vahendusel ning see kinnitatakse vanemluskokkuleppega. Lisaks ei nõuta elatisabi tagasi juhul, kui vanemad on sõlminud lapse ülalpidamise osas kompromissi, mille kohus on kinnitanud. Mõlemal juhul on lapse ülalpidamise küsimus lahendatud vanemate kokkuleppel. Elatisabi tagasinõudmine ei oleks sellistes olukordades põhjendatud, kuna see seaks kokkuleppele jõudnud vanemad ebasoodsamasse olukorda võrreldes vanematega, kelle vaidlus lahendatakse kohtuotsusega. Paragrahvi 56 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna riik ei nõua elatisabi saajalt edaspidi elatisabi tagasi, kui teine vanem asub ülalpidamiskohustust täitma või elatist maksma. Seda eelkõige põhjusel, et kohtumenetlusaegset elatisabi makstakse edaspidi toetusena, et aidata katta osaliselt lapse ülalpidamiskulusid kohtumenetluse ajal. Lisaks on tagasinõuetega tegelemine riigi jaoks kulukas ja suure halduskoormusega. Paragrahvide 57 ja 58 muutmine Paragrahvi 57 lõige 1, paragrahvi 57 lõige 4 ja paragrahvi 58 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks, kuna need sätted on seotud kohtumenetlusaegse elatisabi maksmisel tekkiva nõude üleminekuga riigile. Eelnõu kohaselt ei lähe kohtumenetlusaegse elatisabi maksmisel elatisnõue edaspidi riigile üle, mistõttu puudub vajadus vastavate sätete järele. Paragrahvi 57 lõikes 3 tehakse terminoloogiline muudatus ning paragrahvi 57 lõike 5 teisest lausest jäetakse välja sõnad „kohtumenetlusaegse või“, et viia säte kooskõlla uue regulatsiooniga, mille kohaselt kohtumenetlusaegse elatisabi maksmisel nõude üleminekut riigile enam ei toimu. Samal põhjusel muudetakse ka paragrahvi 58 lõike 2 punkti 2. Paragrahvi 581 lisamine Seaduse 4. peatüki 5. jagu täiendatakse §-ga 581, mis reguleerib riigile üleläinud elatisnõude aegumist.2 Eesmärk on viia riigile üleläinud elatisnõuete aegumise regulatsioon kooskõlla tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 5 ja § 164 lõikes 2 sätestatuga, mille kohaselt peatub vanema ja lapse vaheliste ülalpidamisnõuete aegumine kuni lapse täisealiseks saamiseni. Pärast lapse täisealiseks saamist on aegumistähtaeg kümme aastat iga üksiku nõude kohta. Sama põhimõtet on põhjendatud kohaldada ka riigile üleläinud elatisnõuetele. Täitemenetluses rahuldatakse esmalt lapse elatisnõuded ning alles seejärel riigile üleläinud nõuded. Seetõttu võivad riigile üleläinud nõuded kehtiva regulatsiooni kohaselt aeguda enne, kui riigil tekib tegelik võimalus nende täitmist nõuda. 2 Muudatuste jõustumisel lähevad elatisnõuded riigile edaspidi üle täitemenetlusaegse ja pankrotimenetlusaegse elatisabi maksmisel. Kohtumenetlusaegse elatisabi maksmisel enam mitte. 5 Muudatus lähtub seadusandja algsest eesmärgist. Kui elatisabi regulatsiooni 2017. aastal täiendati ja loodi täitemenetlusaegse elatisabi liik, oli eesmärk, et lapse ja vanema vahelistele elatisnõuetele ning riigile üleläinud elatisnõuetele kohaldataks sisuliselt samasuguseid aegumispõhimõtteid. Praktikas on aga ilmnenud, et kehtiv regulatsioon võimaldab erinevaid tõlgendusi. Õigusselguse tagamiseks sätestatakse riigile üleläinud elatisnõuete aegumise alused selgelt perehüvitiste seaduses. Eelnõu mõjud Muudatustega kaasnevad mõjud avalduvad eelkõige neljale sihtrühmale: kohtumenetlusaegse elatisabi saajad ehk lapsed ja neid kasvatavad vanemad, elatisvõlgnikud, Sotsiaalkindlustusamet ning riigieelarve. Mõjud avalduvad eelkõige sotsiaalses, majanduslikus ja riigivalitsemise valdkonnas. Mõjude olulisust on hinnatud mõju ulatuse, mõju avaldumise sageduse, mõjutatud sihtrühma suuruse ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski alusel. Eelnõuga ei kaasne olulist mõju ettevõtluskeskkonnale, loodus- ega elukeskkonnale, regionaalarengule, riigi julgeolekule ega välissuhetele. Sotsiaalne mõju Muudatus mõjutab kohtumenetlusaegse elatisabi saajaid ehk lapsi ja neid kasvatavaid vanemaid. Kohtumenetlusaegset elatisabi sai 2025. aastal 381 saajat 582 lapse eest3. Mõjutatud sihtrühm on kogu elanikkonnaga võrreldes väike, kuid sotsiaalselt tundlik, kuna elatisabi eesmärk on toetada lapse ülalpidamist olukorras, kus teine vanem ei täida ülalpidamiskohustust või selle täitmine on vaidluse all. Muudatuse peamine positiivne mõju seisneb selles, et kohtumenetlusaegset elatisabi käsitatakse edaspidi selgemalt lapse ülalpidamise toetamiseks makstava toetusena. See vähendab olukordi, kus lapse ülalpidamiseks makstud elatisabi tuleb hiljem tagasi nõuda, kuigi selle maksmine kohtumenetluse ajal oli sisuliselt põhjendatud. Seetõttu paraneb elatisabi saajate õiguskindlus ja sissetuleku prognoositavus. Ebasoovitavate mõjude riski vähendab asjaolu, et tagasinõude võimalus säilib seaduses ettenähtud juhtudel. Mõju ulatus elatisabi saajatele on keskmine, sest muudatus ei muuda elatisabi eesmärki, kuid muudab toetuse õiguslikku laadi ja vähendab tagasinõude riski. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, mõjutatud sihtrühma suurus väike ning ebasoovitavate mõjude risk väike kuni keskmine. Kokkuvõttes on mõju elatisabi saajatele mõõdukalt positiivne ja sihtrühma haavatavust arvestades oluline. Elatisvõlgnike jaoks seisneb mõju selles, et kohtumenetlusaegse elatisabi maksmisel ei teki edaspidi riigi regressnõuet võlgniku vastu. Kohtumenetlusaegse elatisabi maksmine ei vabasta vanemat lapse ülalpidamiskohustusest, sealhulgas elatise maksmisest, ega tähenda, et kohustus oleks riigi poolt täidetud. Elatisabi on ajutine riigipoolne toetus lapse ülalpidamiseks kohtumenetluse ajal. Kui kohus mõistab elatise välja või vanemad lepivad lapse ülalpidamises, sh elatise summas ja ajas kokku, saab elatisnõuet maksma panna kehtivas korras, sealhulgas täitemenetluse kaudu. Ebasoovitavate mõjude risk on väike kuni keskmine, sest regressnõude puudumine võib vähendada võlgniku motivatsiooni kohtumenetluse ajal vabatahtlikult lapse 3 Sotsiaalkindlustusameti andmed 6 ülalpidamises osaleda, kuid seda maandavad ülalpidamiskohustuse säilimine, elatisnõude sisuline lahendamine kohtumenetluses ning kohtumenetlusaegse elatisabi ajaline ja summaline piiratus. Kokkuvõttes on mõju elatisvõlgnikele väike kuni keskmine. Majanduslik mõju Kohtumenetlusaegset elatisabi maksti 2025. aastal summas 317 863 eurot. Võrdluseks maksti täitemenetlusaegset elatisabi 2025. aastal 11 168 770 eurot. 2025. aastal võeti 33 kohtumenetlusaegse elatisabi saaja suhtes arvele enammakseid kogusummas 22 883 eurot, millest on tasutud 13 030 eurot ehk 57% ja tasumata 9 853 eurot ehk 43%4. Need andmed viitavad, et kohtumenetlusaegse elatisabi muudatuse otsene mõju riigieelarvele on võrreldes elatisabi süsteemi tervikmahuga vähene. Muudatus mõjutab riigieelarvet kahel vastassuunalisel viisil. Ühelt poolt vähenevad kohtumenetlusaegse elatisabi puhul nõuete arvestamise, menetlemise ja sissenõudmisega seotud kulud. Teiselt poolt võib väheneda tagasinõuete kaudu riigile laekuvate summade maht ning teatud juhtudel suureneda väljamaksete kulu, kui kohtumenetluse ajal tehtud makseid ei kontrollita senises ulatuses või kui kohtumenetlusaegset elatisabi tajutakse senisest selgemalt ajutise toetusena lapse ülalpidamiseks. Taotluste arvu suurenemise risk võib avalduda eelkõige maksekäsu kiirmenetluse kasutamisel, kuid seda piirab asjaolu, et tagasinõude alused säilivad seaduses ettenähtud juhtudel. Kokkuvõttes on mõju riigieelarvele vähene ning suunaga kulude mõningasele suurenemisele või laekumiste vähenemisele. Leibkondade majanduslikule olukorrale on mõju sihtrühma väiksust arvestades piiratud, kuid konkreetse pere jaoks võib tagasinõude riski vähenemine parandada sissetuleku prognoositavust. Mõju riigivalitsemisele Muudatus mõjutab eelkõige Sotsiaalkindlustusameti töökorraldust. Kuna kohtumenetlusaegse elatisabi puhul ei teki edaspidi regressnõudeid, väheneb nõuete arvestamise, menetlemise ja sissenõudmisega seotud töömaht. Samuti väheneb vajadus menetleda regressnõuetega seotud vaideid, toimetada kohtumenetlusaegse elatisabi määramise otsust võlgnikule kätte ning koguda ja hinnata andmeid võlgniku maksekäitumise kohta kohtumenetluse ajal. Muudatus vähendab ka vajadust hinnata vanemate omavahelisi vaidlusküsimusi, sealhulgas seda, kas ja millises ulatuses on teine vanem lapse ülalpidamises või kasvatamises osalenud. Rakendamisega kaasneb ühekordne töökoormus ja IT-arenduste vajadus, kuna muuta tuleb taotluse vormi, haldusaktide sõnastust, võlgnikule otsuste saatmise loogikat, regressnõuete tekkimise loogikat ning iseteeninduses kuvatavat infot. Arenduse maksumust käsitletakse seaduse rakendamise seotud kulude peatükis. Mõju ulatus Sotsiaalkindlustusametile on keskmine, sest tööprotsessides toimuvad sisulised muudatused, kuid ameti üldine ülesanne elatisabi korraldamisel jääb alles. Mõju avaldumise sagedus on keskmine kuni suur, mõjutatud sihtrühma suurus väike ning ebasoovitavate mõjude risk väike kuni keskmine. Kokkuvõttes on mõju Sotsiaalkindlustusametile mõõdukalt positiivne, kuid rakendamise etapis tuleb arvestada ühekordse lisatöö ning IT-arenduse vajadusega. 4 Sotsiaalkindlustusameti andmed 7 Mõju õigusselgusele Eelnõuga lisatakse perehüvitiste seadusesse säte, mis reguleerib riigile üleläinud elatisnõuete aegumist. Muudatuse mõju seisneb eelkõige õigusselguse suurenemises nende elatisabi liikide puhul, kus nõue läheb jätkuvalt riigile üle. Muudatus ei puuduta kohtumenetlusaegset elatisabi, sest selle maksmisel ei lähe nõue edaspidi riigile üle. Küll aga on muudatus oluline täitemenetlusaegse ja pankrotimenetlusaegse elatisabi puhul, kus riigile üleläinud nõuetel on jätkuvalt praktiline tähendus. 2025. aastal sai täitemenetlusaegset elatisabi 5452 inimest ning pankrotimenetlusaegset elatisabi 52 isikut5. Aegumise regulatsiooni täpsustamisel võib olla ka positiivne mõju riigieelarvele, kuna muudatus parandab riigile üleläinud elatisnõuete sissenõudmise võimalust. Kui nõuete aegumine peatub kuni lapse täisealiseks saamiseni ja pärast seda on nõude aegumistähtaeg 10 aastat iga üksiku kohustuse puhul, väheneb risk, et riigile üleläinud nõuded aeguvad enne, kui riigil tekib tegelik võimalus nende täitmist nõuda. Mõju täpne rahaline ulatus sõltub riigile üleläinud nõuete mahust ja tegelikust sissenõudmise tulemuslikkusest. Mõju ulatus on väike kuni keskmine, sest muudatus ei muuda elatisabi saamise igapäevast korda, kuid suurendab nõuete menetlemise õigusselgust ja võib parandada riigi nõuete sissenõutavust. Mõju avaldumise sagedus on väike kuni keskmine, mõjutatud sihtrühma suurus väike ning ebasoovitavate mõjude risk väike. Kokkuvõttes on mõju õigusselgusele ja riigi nõuete kaitsele positiivne. Mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja võrdsele kohtlemisele Eelnõu ei sätesta õigusi ega kohustusi soost, vanusest, rahvusest, puudest või muust võrreldavast tunnusest sõltuvalt, mistõttu on regulatsioon formaalselt sooneutraalne. Samas kaasneb muudatusega kaudne positiivne mõju soolisele võrdõiguslikkusele, kuna praktikas on elatise taotlejaks ja seeläbi ka kohtumenetlusaegse elatisabi saajaks enamasti lapsega koos elav vanem, kes on valdavas osas juhtudest ema. Seetõttu toetab muudatus tegelikus mõjus eelkõige naisi, kes kannavad pärast lahkuminekut sagedamini lapse igapäevast hooldus- ja ülalpidamiskoormust. Muudatus võib parandada nende vanemate õiguskindlust ja sissetuleku prognoositavust kohtumenetluse ajal, kuna väheneb risk, et lapse ülalpidamise toetamiseks makstud kohtumenetlusaegne elatisabi tuleb hiljem tagasi maksta olukorras, kus abi maksmine oli sisuliselt põhjendatud. Mõju soolisele võrdõiguslikkusele on seega kaudne ja positiivne. Laiem mõju võrdsele kohtlemisele on väike, kuna kohtumenetlusaegse elatisabi saamise tingimused on kõigile sihtrühma kuuluvatele isikutele samad. Võrreldes täitemenetlusaegse ja pankrotimenetlusaegse elatisabiga on tingimused mõnevõrra erinevad, sest viimase kahe elatisabi liigi puhul nõutakse elatisabi tagasi juhul, kui kohustatud vanem täidab oma ülalpidamiskohustust. Kohtumenetlusaegse elatisabi puhul seda edaspidi ei tehta. Erinev kohtlemine on põhjendatud, kuna tegemist on sisuliselt erinevate olukordadega. Kohtumenetlusaegse elatisabi maksmise ajal ei ole veel selge, kas, millises ulatuses ja millisest 5 Sotsiaalkindlustusameti andmed 8 ajast alates tekib kohustatud vanemal elatise maksmise kohustus. Seetõttu on kohtumenetlusaegse elatisabi eesmärk toetada lapse ülalpidamist ajal, mil vaidlus alles käib. Täitemenetlusaegse ja pankrotimenetlusaegse elatisabi puhul on elatise maksmise kohustus seevastu juba tuvastatud ning riik maksab elatisabi olukorras, kus kohustatud vanem jätab oma kohustuse täitmata. Erinev kohtlemine on põhjendatud ka meetmete erineva ulatuse tõttu. Kohtumenetlusaegset elatisabi makstakse maksimaalselt 150 päeva ning kuni 1000 euro ulatuses. Täitemenetlusaegset ja pankrotimenetlusaegset elatisabi on võimalik saada oluliselt pikema perioodi jooksul, sealhulgas õppiva lapse puhul kuni 21-aastaseks saamiseni. Kui ka nende elatisabi liikide puhul loobutaks enammakstud elatisabi tagasinõudmisest, tähendaks see sisuliselt kohustatud vanema ülalpidamiskohustuse pikaajalist kandmist riigi poolt. Selline tulemus ei oleks kooskõlas elatisabi regulatsiooni eesmärgiga ega oleks riigi vahendite kasutamise seisukohalt põhjendatud. Mõju halduskoormusele Eelnõu ei mõjuta ettevõtete halduskoormust. Kodanike halduskoormus pigem väheneb, kuna kohtumenetlusaegse elatisabi puhul väheneb regressi- ja tagasinõuetega seotud menetluskoormus ning vajadus osaleda vaide- ja sissenõudmismenetlustes. Avaliku sektori töökoormus väheneb eelkõige Sotsiaalkindlustusametis, kuigi muudatuse rakendamise alguses kaasneb ühekordne töökoormus infosüsteemide, taotlusvormide, haldusaktide ja menetlusprotsesside kohandamisel. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Eelnõuga vähenevad regressi- ja tagasinõuete kaudu riigile laekuvad summad ligikaudu 0,1 mln eurot aastas. Eelnõuga kaasneb elatisabi kulude suurenemine ligikaudu 0,1 mln eurot aastas seoses elatisabi taotluste arvu mõningase kasvuga ning sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) ühekordne arenduskulu 60 000 eurot. Elatisabi kulud on riigieelarves arvestuslikud ehk piirmäärata, mistõttu mõju eelarvele vaadatakse üle riigieelarve strateegia 2027-2030 koostamise protsessis ning võetakse arvesse Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis. SKAISi arenduskulud planeeritakse katta Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastatud TAT “Laste ja perede toetamine” eelarvest. Tabel 1 Elatisabi eelarved 2026-2030 (mln eurot) Rea sisu / Aasta 2026 2027 2028 2029 2030 Täitemenetlusaegne 12,99 13,63 14,27 14,90 15,54 Kohtumenetlusaegne 0,32 0,31 0,30 0,29 0,28 Pankrotiaegne 0,13 0,14 0,15 0,15 0,16 Kokku RES2027-2030 (2026.a 13,44 14,08 14,71 15,34 15,98 kevadprognoos) 9 10