Saatja: "Varje Tuulik" <
[email protected]>
Saaja: "Info - SOM" <
[email protected]>,
[email protected]
Teema: RTHS jt seaduste muutmise eelnõu (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused)
Kuupäev: 2026-05-11 18:53
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.
Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.
Tere, saadan Eesti Taastusarstide Seltsi tagasiside Rahvatervishoiu seaduse
muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse
(rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõule.
Püüdsime sõnastada uue süsteemi erinevad väljakutsed.
Tugevused
- Soov luua parem infovahetus ja teenuste sidusus tervishoiu ja
sotsiaalsüsteemi vahele
- Akuutravi järgsetele patsientidele võimalus saada kohest tuge
igapäevaelu toetamisel
Nõrkused
- terminoloogia on seaduses ebaselge (rehabilitatsioon,
taastusravi, heaoluplaan).
- Senine kompetents antud valdkonnas taastusravi ja
rehabilitatsioonimeeskondade näol on uues süsteemis kirjeldamata.
- Vastutus psühhosotsiaalsete teenuste ja abivajaja parema osaluse
eest igapäevaellu on pandud arengukava haiglatele, kelle prioriteet on
tervishoiuteenus
- Terviseteejuhi kui juhtumikorraldaja pädevus ja roll tuleks lahti
kirjutada, et ei jääks muljet nagu terviseteejuhi roll oleks
terviseseisundist põhjustatud rehabilitatsioonivajaduse hindamine.
Võimalused
- Katta tervishoius juba töötavate tugispetsialistide (näit.
sotsiaaltöötajate töö) ja luua juurde võimalus kasutada parema toimetuleku
tagamiseks lisajõudu (kogemusnõustajad jt)
- Parendada infovahetust kasutades ühise keelena WHO
klassifikaatoreid
Ohud
- Liiga kiire ajakava (30.09.26) nii suure muudatuse läbiviimiseks.
- Teenust juba kasutavatel inimestele võib teenus katkeda, kuna
haiglatel endal pole lisapersonali teenuse käivitamiseks ja nad ei suuda nii
kiiresti vormistada seniste teenusepakkujatega võrgustikutöö lepinguid.
- Haiglate personalile suured ootused ja meedikutele lisakoormus
põhitöö kõrval
- Väikese rahvaarvuga Eestis võib mõni spetsiifiline
rehabilitatsiooniprogramm olla ainus- sel juhul tuleb luua mehhanismid
koostööks ka Tervikute üleselt või teha otselepingud Tervisekassaga.
- Kroonilise haiguse ja langenud tegevus-ja osalusvõimega teenuse
vajajate ebarealistlikud ootused uuele teenusele (haiglates oodatakse
taastusraviteenust, mitte rehabilitatsiooniprogramme)
- Teenuse kättesaadavus ei parane, sest psühhosotsiaalse
rehabilitatsioonivaldkonna praegused riigieelarvelised vahendid kaovad
tervishoiu üldise alarahastuse sisse ja sihtrühma laiendatakse
- Nii rehabilitatsiooni kui taastusravi süsteemis ei ole lähiajal
piisavalt spetsialiste.
Ettepanekud.
1. Luua selgus seaduseelnõu terminoloogias ja sihtrühmas.
Rehabilitatsioon võib olla meditsiiniline, psühhosotsiaalne, hariduslik,
kutse- või noorte õiguserikkujate rehabilitatsioon. Meditsiiniline
rehabilitatsioon ehk TAASTUSRAVI on arstlik eriala, kus arstil on võimalus
teha vajadusel ka täpsustavaid uuringuid ja väljastada retseptiravimeid ilma
milleta jääks terviseseisundi käsitlus poolikuks. SKA enda sõnastuses on
Sotsiaalne rehabilitatsioon sotsiaalteenus, mis aitab puudega, tervisemure
või piiratud töövõimega inimestel igapäevaelus paremini toime tulla ja olla
võimalikult iseseisev. Abivajajal peab olema selge, mis sisuga teenust talle
haigla juures pakkuma hakatakse. Kui on taastusarsti koostatud
taastusraviplaan , siis rakendub patsiendile ka patsiendikindlustus ja
tegemist on taastusraviga. Kui seaduseelnõu sisu on osaliselt ka
meditsiinilise rehabilitatsiooni ehk taastusravi eriala korraldamine, siis
tuleb selguse mõttes seda ka nimetada, et teenuse pakkujad ja sihtrühmad
mõistaksid, mis teenusega tegemist on.
2. Sõnastada selgelt rehabilitatsiooni eesmärk. Rehabilitatsiooni
eesmärk on tegevus-ja osalusvõime põhine (seaduseeelnõus on kirjeldused
diagnoosipõhised). Mitte tuua sisse uut mõistet heaoluplaan kui selle sisu
on sama mis rehabilitatsiooniplaanil.
3. Ajalise määratluse sisse toomisel soovitame mitte kasutada sõnastust
ravi asemel, mis võib tekitada kliendil segadust teenuse sisu osas. Ravi
protsessi toetavana on piisav kirjeldamaks teenuseid nii ravi eelselt, ajal
kui järgselt.
4. Administratiivsed ja personalipoliitilised riskid. Holistilise
rehabilitatsiooni koordineerimise panemine HVA haiglate vastutusse tähendab
automaatselt lisakohustusi taastusravikeskustele. Taastusarstidena vajame
avatud sõnumeid, mida tegelikult reform haiglatele, taastusravikeskustele ja
taastusarstidele kaasa toob.
5. Spetsiifiliste üleriigiliste rehabilitatsiooniprogrammide tellimist
peaks koordineerima rahastaja ehk Tervisekassa (näit kuulmis, nägemis,
vaimse tervise programmid jt)
6. Jagatud spetsialistide baas. Eelnõus nimetatud rehabilitatsiooni
põhimeeskonna koosseis kattub üks ühele taastusravi meeskonna koosseisuga .
HVA haiglate taastusravi spetsialistide nappuse tingimustes ei ole aus anda
psühhosotsiaalset tuge vajavale abivajajale lootus, et tema eest hakkab
keegi “leidma” talle teenuste aegu. Eriti tervishoiuspetsialistidele (arst,
füsioterapeut, psühholoog), Kui spetsialiste ei jagu, ei jagu ka teenuste
aegu. Kuigi seda ei ole lahti kirjutatud, hakkaks antud eelnõu järgi HVA
haigla vastutama spetsialistide olemasolu eest ja taastusravi osakond peab
jagama oma niigi nappi spetsialistide kaadrit, et tagada mingilgi moel
rehabilitatsiooniteenus. Juba täna on haiglad küsimuse ees, kuidas tagada
kiired taastusravi ajad trauma patsientidele, kui ajad on pikalt ette
broneeritud funtsioone toetava taastusravi patsientide ravikuuridega.
Võimalus, et HVA haigla teeb tänaste rehabilitatsiooniteenuseid pakkuvate
asutustega alltöövõtulepingud ja abivajaja jaoks midagi ei muutu, toob
haiglale juurde halduskoormuse ja vastutuse arvete ja teenuse kvaliteedi
eest.
7. Rehabilitatsioonikorralduse reformi kontekstis tuleb välja
joonistada ka esmatasandi, so perearstikeskuse ja KOV kohustused ja teenused
inimese tegevusvõime toetamisel, et suunata uusi toimivaid lahendusi just
inimese elukohajärgsete tervishoiu-ja sotsiaalteenuste integratsiooni, mis
on olnud üks nõrgemaid lülisid raviteekonnal. Elukvaliteedi toetamine ja
samas inimesele enda tervise eest vastutuse andmine ei peaks olema
piirkondliku tervishoiuasutuse, vaid just esmatasandi teema.
8. Rehabilitatsioonis on abivajajal sageli mitu diagnoosi ja seega ei
pruugi rehabilitatsioonimeeskonna liikmete koosseisu liiga detailne
kirjeldamine olla praktikas piisavalt paindlik. Kuna projekti suurim eesmärk
on tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna sidususe parendamine, siis võiks suures
plaanis olla rehabilitatsiooni meeskonnas tervishoiutöötaja (füsioterapeut,
psühholoog), rehabilitatsioonispetsialist (sotsiaaltöötaja, eripedagoog,
kogemusnõustaja jt) ning patsient, patsiendi esindaja või KOV esindaja.
Täpsustamist vajab, kas Tervisekassa hinnakirja tuleb teenusena
rehabilitatsioonispetsialisti hind ja kood? Kas mõne antud nimekirjas
puuduva, kuid vajaliku spetsialisti (näit. audioloogi, optometristi,
lümfiterapeudi) kaasamine toimub läbi suunamise tervishoiuteenusele? Kas
Terviseteejuhil on õigus suunata tervishoiuteenusele?
9. Andmevahetus tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel. Olulisem, kui
teenuste ühele pinnale või sama rahastaja alla toomine , on infovahetus
erinevate teenustepakkujate vahel. Siduserialade vahelise infovahetuse
parendamiseks tuleks sarnaselt haiguste klassifikaatoriga (RHK-10) võtta
rehabilitatsioonispetsialistide igapäevatöö praktikasse tegevusvõimet
kaardistav Rahvusvaheline Funktsioonide Klassifikaator (RFK). Kindlasti
tuleks kodeerida rehabilitatsiooni eesmärk (näit. d465 – Liikumine
abivahendiga, d570 – Oma tervise eest hoolitsemine vms). Oleks väga kahju,
kui uutes integratsiooniprojektides võetaks kasutusele järgmised vabas
vormis küsimustikud (märkamislehed) või ühe kitsa valdkonna küsimustik, mida
järgmises etapis või teises valdkonnas ei ole enam võimalik kasutada või
siis eelnevaga võrrelda.
10. Lisaks terviseteejuhile (õde või sotsiaaltöötaja) on vajalik anda
võimalus suunata tervisemurega inimest rehabilitatsiooni arsti saatekirjaga
(näit silmaarst nägemisrehabilitatsiooni). See oleks kõige konkreetsem tee
terviseseisundist lähtuva rehabilitatsioonivajadusega inimesele.
11. Probleemiks tuuakse ka ühtsete standardite puudumine, millised on
vajalikud sekkumised ning kompetents nende rakendamiseks. Võimalus oleks
töötada välja tegevus-ja osalusvõime eesmärgipõhised ajaliselt määratletud
rehabilitatsiooniprogrammid (näit ratastooliga liikumine erinevates
keskkondades).
Kui on olemas kogemustega töötavad ja spetsialistide meeskondi omavad
rehabilitatsioonoasutused, võiks eelkõige süsteemi korrastada, infosüsteemid
ühildada, kvaliteedinõuded paika panna. Ära tuleks kasutada süsteemide
senised tugevused Tervisekassa optimaalne bürokraatia ja konkreetsed
suunamiskirjad ning Töötukassa biopsühhosotsiaalse tervise mudeli põhine
andmevahetus ja hindamine.
Lugupidamisega,
Varje-Riin Tuulik
ETAS juhatuse nimel